Riigikogu
Riigikogu
Пропустить навигацию

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu! Algab täiskogu IX istungjärgu teine töönädal. On võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson on palunud sõna. Palun!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Kyoto protokolli Doha muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Mati Raidma. Teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Ameti vahelise peakorteri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Hanno Pevkur. Kolmandaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kolm eelnõu on vastu võetud, need lähevad menetlusse kodukorraseaduse alusel. Rohkem kõnesoove ei ole. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IX istungjärgu teise töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:04 Arupärimine Eesti toodete ekspordi kohta Valgevenesse (nr 449)

Esimees Eiki Nestor

Arupärimised. Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Urbo Vaarmann, Tarmo Tamm, Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Valeri Korb, Mailis Reps, Mihhail Korb, Siret Kotka ja Viktor Vassiljev. Arupärijate nimel võtab sõna Urbo Vaarmann. Palun!

Urbo Vaarmann

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme esitanud põllumajandusminister Ivari Padarile arupärimise Eesti toodete ekspordi kohta Valgevenesse. Eelmise aasta lõpus, novembris, sõlmisid Eesti ja Valgevene riikidevahelise vastastikuse mõistmise memorandumi, mis sisuliselt avab meie toiduainetööstusele võimaluse eksportida Valgevenesse senisest rohkem tooteid, eriti kala- ja piimatooteid. Me tunnustame ministrit selle eest, et ta on loonud ettevõtjatele niisuguse võimaluse. Aga on tekkinud mõned küsimused, kuna minister Anne Sulling on leidnud, et see on väga lühinägelik ja sellest võib tekkida palju probleeme. Meil on kolm küsimust, millele ootame ministrilt vastust. Võib-olla on tänaseks teada ka juba mingisuguseid tulemusi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele tuleb vastata põllumajandusminister Ivari Padaril. Palun!

Põllumajandusminister Ivari Padar

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõesti, te olete esitanud mulle arupärimise kolme küsimusega. Alustan esimesest. Küsimus on järgmine: "Kui oluliseks peate eelmisel nädalal allkirjastatud riikidevahelise vastastikuse mõistmise memorandumit Valgevenega? Kas see oleks allkirjastatud ka ilma Venemaa impordikeeluta?" Tegemist oli jätkudokumendiga. Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene põllumajandusministeerium sõlmisid juba 2009. aastal n-ö esmase vastastikuse põllumajanduskoostöö kokkuleppe ja see oli nüüd jätkukokkulepe. Initsiatiiv tuli Valgevene põllumajandusministeeriumilt. Kindlasti on tegemist olulise edasiminekuga, sest sõltumata aegadest on alati olnud põllumajanduskoostöö Eesti ja Valgevene vahel. Nüüd me lihtsalt täpsustasime valdkondi, mis on olulised. Mul on siin ees leht, kus need valdkonnad kirjas on: taimekasvatus, loomakasvatus, põllumajandustootmise mehhaniseerimine, põllumajanduse tehnoloogia, teaduslik uurimistöö põllumajanduse valdkonnas, fütosanitaar- ja veterinaarkontroll, kalandus ja vesiviljelus. Nii et see on selline edasiarendav koostöödokument. Selles on kokku lepitud vastastikuse koostööorgani või -komisjoni loomine, kes aeg-ajalt vaatab tulemusi üle. Nii see ongi. Küsisite veel seda, kas Vene embargo seda mõjutas või ei. Nagu ma ütlesin, tegemist on jätkudokumendiga. Mul on väga keeruline ütelda, et kui Valgevene pool kutsus meid seda dokumenti edasi arendama, kas nad siis olid selleks tõuget saanud Venemaa impordipiirangutest või mitte.
Teine küsimus: "Kuidas Te kommenteerite väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sullingu väljaütlemisi, et sanktsioonialuseid tooteid ei ole mõistlik läbi Valgevene Venemaale eksportida? Kas tegemist on valitsuskriisiga, kui ühe valitsuse kaks ministrit on niivõrd erinevatel seisukohtadel?" Ma ei tea, mille põhjal kolleeg Anne Sulling on selle seisukoha võtnud. Loomulikult, kui me läksime allkirjastama jätkulepingut Valgevenega ja meil oli kaasas äridelegatsioon, siis eesmärk oli edendada kaubavahetust Eesti ja Valgevene vahel, mitte mingil juhul ei olnud meie eesmärk smugeldada läbi Valgevene toiduaineid ükskõik millisele teisele turule. Ma arvan, et kolleeg on oma seisukohtade aluseks võtnud mõne Vene infokanali andmed. Võimalik, et see oli Interfax – vist on olemas selline kanal –, kus oli tõesti selle päeva õhtul uudis, et eestlaste delegatsioon saabus Valgevenesse, selleks et Valgevene kaudu toidukaupa Venemaale nihverdada. Aga meie väga selge positsioon on see, nagu ma ütlesin, et meile on oluline jätkuleping alla kirjutada ja kaubavahetust arendada. See, et Eestist pärit kaubad võiksid Valgevenest edasi liikuda, ei ole olnud eesmärk, see ei olnud ka Valgevenes käimise eesmärk. Valgevene turul üksinda on 10 miljonit inimest, arvestage sellega.
Kolmas küsimus: "Millised on lisaks Valgevenega sõlmitud memorandumile Teie järgmised sammud Eesti toiduainesektori ekspordivõimaluste parandamiseks?" Eks see ole nii, et keerulised ajad panevad kiiremini tegutsema. Julgen öelda, et kuna meie toiduainete ekspordist läks otse Venemaale ainult 20%, siis ei saa ütelda, nagu ülimalt suur osa toiduainete ekspordist oleks Venemaale läinud. Aga siiski, otseekspordist 20% ärakukkumine on kindlasti õige tuntav. Seda enam, kui see on ära kukkunud ka kõikidel teistel Euroopa Liidu riikidel. Kuna Venemaa on olnud n-ö mugavusturg – sinna on olnud kaupa õige mugav viia ja oleme saanud kauba eest ka head hinda –, siis on selge, et nüüd on kiirelt ümber orienteeritud teistele turgudele. Kui kaugel need protsessid on? Valgevene kohta võin kohe ütelda, et vähemalt ühes toiduainetööstuse osas pärast meie käiku eksport suurenes. Tegevus jätkub. Väliskaubandusminister Anne Sulling on minu andmetel täna Jaapanis ja just nendel minutitel maandub Tallinna lennujaamas lennuk Hiina asepõllumajandusministriga. Eelmisel nädalal saime kinnituse Indiast, et vähemalt veterinaarsest aspektist on meil olemas ligipääs India piimaturule. Tulen just Saksamaa toidumessilt Grüne Woche, kus mul oli eri riikide esindajatega juttu kaubavahetuse elavdamisest. Käib õige kiire tegutsemine, aga ei saa loota, et muutused turgudel toimuksid väga kiiresti. Ma pean tõenäoliseks, et 2015. aasta esimene poolaasta on põllumajanduskaubandusele küllaltki keeruline aeg. Sellega tuleb arvestada. Ma ei ole seda põllumajandussektori ega toiduainetööstuse eest kuskil ka grammi eestki varjanud. Nii see on, aktiivne töö käib ja kriisiaeg paneb kiiremini tegutsema. Mina käisin Hiinas esimest korda juba 13–14 aastat tagasi, aga varem ei ole väga suuri edusamme toimunud. Kuid kui täna ikkagi saabub siia Hiina asepõllumajandusminister ja homme on terve päev pühendatud sellele, et me tutvustame talle Eesti põllumajandust ja Eesti toiduainete kvaliteeti, siis see on päris oluline märk. Tänan teid tähelepanu eest ja ootan küsimusi!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ettekandjale. Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Aitäh! Lugupeetud põllumajandusminister! Ma saan aru, et Eesti turuotsijad on kogu maailma hõivanud ja nüüd on kõik turud meile avatud. Ma siiski tuletan meelde, et Valgevene turu avanemine ei ole mitte meie teene, vaid Valgevene ise pöördus Eesti poole, et ehk saaks piima juurde, kuna ta ise ei jõua küllalt toota. Te lugesite siin ette Jaapanid ja Indiad ja teised suured riigid, kuhu meie piim läheb. Kas mõni liiter on nendele turgudele juba maha ka müüdud või alles kavandatakse seda müüki? Proua Sulling ütles, et Jaapani turg teda väga ahvatleb, sest sealt saab hästi kõva hinda. Mitu liitrit on nendesse riikidesse juba piima eksporditud?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Minu ees on tabel "Piimatööstus ja kolmandate riikide uued turud". Me juba 2012. ja 2013. aastal müüsime päris märkimisväärselt piima Lõuna-Aafrika Vabariiki, Lõuna-Koreasse, Taisse, Marokosse, Araabia Ühendemiraatidesse, Hiinasse. 2012. aastal olid siin nimekirjas Nigeeria, Singapur, Filipiinid, Malaisia. Seda ust on järjest püütud avada ja ega seda siis ei ava, kui sa piskuga pihta ei hakka. Sellega tuleb pihta hakata, tuleb oma kaup usaldusväärseks teha ja ka selleni jõuda, et väiksema lisandväärtusega kaupade asemel saaks hakata müüma suurema lisandväärtusega kaupu. Vaieldamatult tuleb üldjuhul pihta hakata piimapulbrist ja võist kui väiksema lisandväärtusega toodetest, nii see on.
Valgevenest rääkides tuleb öelda, et praegu ei ole olnud näha arengut piima eksportimisel Valgevenesse. Valgevene pakutav piima hind on samasuguses suurusjärgus kui meie n-ö kehv piima hind, sest transpordi maksumus tuleb juurde. Aga ma näen, et asjad on kõvasti edenenud kalanduses. See on ka oluline asi, sest praegu, sügispüügi järel, on kala ladudesse kogunemas. Valgevene turu kohta ütlen veel seda, et kohati on Valgevenes poes toiduainete hinnad 2–3 korda kõrgemad kui Eestis, näiteks sealiha hind on seal kõrgem. Kuna aga on olemas Tolliliidu leping, mis käsitleb sealihaimpordi piiranguid, siis on meil raskusi. Kui ma Valgevenes viibisin, siis ma kuulsin peaministri kõnest, et neil on huvi rohkem toota, aga praegu on neil selline hooajaline auk.

Esimees Eiki Nestor

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud härra minister! Ma ei taha küll sellest loost konfliktiolukorda välja lugeda, aga kuidas teil muidu koostöö Anne Sullinguga sujub? Teil on väga palju ühist tegevusala. Te rääkisite siin turgude olulisest laiendamisest. Kui palju lepinguid on konkreetselt alla kirjutatud ning kuidas juustu ja piima väljavedamine läheb? Põllumehed ütlevad, et nad on väga hädas.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Minul ei ole kolleeg Anne Sullingule mitte ühtegi etteheidet. Meil on väga meeldiv koostöö. See ei ole ju halb, kui Anne Sulling tegeleb ühtede turgudega ja mina tegelen teistega. Jaapani turg on kaugemas perspektiivis meile väga oluline. Seal on stabiilne demokraatia, stabiilsete demokraatiatega on aga mõistlik igat moodi kaubandussuhetes olla. Sellise riigiga ei katke kaubandussuhted näiteks selle tõttu, kui keegi Eesti poliitik on mõne kõrge ametiisiku kohta halvasti ütelnud. Stabiilsetes demokraatiates ei ole poliitilist tõmblemist. Selliste riikidega tasub kaugemas perspektiivis kindlasti asju ajada ja ma arvan, et on väga tore, kui Anne Sulling seda teeb. Minu mäletamist mööda on niimoodi, et Jaapani turul on piimasaadusi puudu umbes 60%.

Esimees Eiki Nestor

Tiit Tammsaar, palun!

Tiit Tammsaar

Tänan, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Ka mina ei saa aru sellest probleemist, mis praegu siin on tõstatunud. Ma arvan, et iga müügivõimalus, ükskõik siis mis riiki, on teretulnud, isegi müügivõimalus Valgevenesse. Aga võib-olla räägiks natukene teistpidi sellest lühinägelikkusest. Teatavasti on Valgevene traktorid Eesti põllumeeste seas ühed populaarsemad. Kas Eesti põllumehed on lühinägelikud olnud, kui nad on neid Belarusse ostnud?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Aitäh! Tuleb ütelda, et Valgevene on väga suur põllumajandustehnika tootja. Kõige kuulsam asi neil ongi Belarus-tüüpi traktorid. Minagi olen selle teo teinud ja lähiminevikus selle soetanud. Aga selge on, et turul toimuvad muudatused ja Valgevene traktorite osakaal siiski väheneb. Kuigi minu mäletamist mööda osteti 2014. aastal Eestisse suurusjärgus 100 uut traktorit, nii et ega Belarus ei ole kuhugi kadunud.

Esimees Eiki Nestor

Urbo Vaarmann, palun!

Urbo Vaarmann

Aitäh! Lugupeetud minister! Soovitan teie parteikaaslastel kõigepealt arupärimine läbi lugeda. Meil ei olnud teile absoluutselt ühtegi etteheidet. See on väga hea, et te Valgevenes käisite ja uusi turge otsite. Praegu te väitsite, et te ei ole Sullinguga sel teemal siiamaani rääkinud. Kuu ajaga te enam riidu ei jõua minna ja ehk peate selle valitsuse lõpuni vastu. Aga mis te ütlete, kas läheb veel kaks või viis aastat, enne kui meie piim seisab ka pool aastat külmkapis ega lähe pahaks? Tundub, et me enam justkui oma põllumehi ei toeta. Mis te konkreetselt olete teinud selleks, et meie põllumees ellu jääks? Praeguseks on ju esimesed firmad juba pankrotis.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Esimesed firmad veel pankrotis ei ole, aga tervel hulgal ettevõtetel on tekkinud väga suured raskused. Need raskused löövad teatavasti välja just kevadel. Eelkõige on need ettevõtted, kellel on juba varasemast ajast olnud mingid probleemid. Sealt hakkavad need asjad pihta. Selge, et kriis on n-ö viimane löök. Nii see on. Mis puudutab põllumajanduse toetamist, siis 2015. aasta eelarves on põllumajanduse toetamiseks sees suurusjärgus 300 miljonit eurot. Maksimum, mis saaks olla, on 323 miljonit eurot ehk riigil oleks teoreetiliselt võimalik teha lisamakset. See lisamakse on ära kadunud alates 2013. aastast, kui mina teadupärast olin Euroopa Parlamendi liige. Selle lisamakse tagasitoomine on 2016. aasta eelarve küsimus. Järgmistel koalitsiooniläbirääkimistel, ükskõik kes neid alates 2. märtsist pidama hakkavad, on see väga oluline teema kindlasti laua peal. Mida me saame teha? Me saame teha seda, mida ma olen väga tungivalt soovitanud. Kuidas käituda? Mis puudutab kriisi, siis see on eelkõige Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline kriis, lahendused peavad tulema Euroopa Liidust ja olema ühised. See on meil siiamaani õnnestunud, me oleme saanud selle joone hoidmise pealt enda piimandusele eritoetust. Selle eritoetuse, ligi 7 miljonit eurot, me maksame välja veebruari keskpaigaks, eeldatavasti 15. veebruariks. Sealt edasi jätkuvad läbirääkimised Euroopa Liiduga eritoetuste saamiseks 2015. aasta üleelamiseks. Oleme Maaelu Edendamise Sihtasutuses käivitanud uued meetmed just nende ettevõtete jaoks, kellel on tekkinud raskusi Venemaa impordipiirangu tõttu. Me näeme ka tulevikus Maaelu Edendamise Sihtasutusel väga olulist rolli, kui nelja või viie aasta pärast peaks uus kriis tulema. Selle aja jooksul peaks Maaelu Edendamise Sihtasutus arenema märksa mahukamaks ja võimsamaks kriisilahendamise partneriks. See on päris oluline. Sel aastal alustame kõikide investeeringumeetmete väljamaksmist ja projektitaotluste kogumist. Täna oli Põllumajandusministeeriumis suur infopäev konsulentidele väiketootjate arendamise meetme, täiesti uue meetme teemal põllumajanduses. Olgu märgitud, et väiketootjate omafinantseerimine on 0%. Me tahame seda rakendada niimoodi, et PRIA-sse tuleksid avaldused 9. veebruariks, PRIA võtaks kaks nädalat avaldusi vastu ja sealt edasi tuleks suuremate põllumajandustootjate investeeringumeede veebruari lõpus. Märtsis tuleb alternatiivse majanduse toetamise meede, mis on mõeldud mittepõllumajandusliku ettevõtluse jaoks. Ehk me avame 2015. aasta esimese kaheksa kuuga kogu uue maaelu arengukava ja oleks patt öelda, et seal ei pakuta võimalusi ühele, teisele või kolmandale taotlejale.

Esimees Eiki Nestor

Aivar Kokk, palun!

Aivar Kokk

Hea juhataja! Hea minister! Sa ütlesid, et ükski põllumajandusettevõte ei ole pankrotti läinud, aga kas sa tead, et üle 20 põllumajandusettevõtja müüvad nii sigu kui ka lehmi? Nende hulgas on TOP 10 hulka kuuluvaid karjapidajaid, kes ei suuda enam kuidagi majandada. Nad ei taha pankrotti minna, nad püüavad leida lahendusi, aga lahenduseks on see, et nad müüvad loomi. Kas sa ei arva, et oleks pidanud ikkagi top-up'i selleks aastaks taastama või midagi muud tegema, et põllumehi kuidagi ellu jätta? Tore on see, et me hakkame Euroopa Liidu vahendite eest jälle betooni või masinaid ostma, aga kui piima- ja seakarjad ära kaovad, siis neid taastada on ikka väga keeruline.

Põllumajandusminister Ivari Padar

On väga kurb, et IRL-i valitsus omal ajal top-up'i ära kaotas. Mina teen omalt poolt kõik, et see 2016. aastal tagasi toodaks. Ma tean väga hästi, mis ettevõtetest on jutt. Need on ettevõtted, kus on oma eellugu, miks see kõik juhtunud on. Üks selline väga kurb asi on osa piimatööstuste hästi halb käitumine piimaraha maksmisel, mis on ühele ettevõttele tekitanud veel lisapinge juurde. See on see asi. Mis puudutab Euroopa Liidu toetust, siis see on suuremas osas investeeringumeede, aga  piimanduse erakorraline toetus, 7 miljonit eurot, on kõige otsesem piimakilo kohta makstav toetus. See on otsene kriisimeede ja selle meetme üle me tahame pidada Euroopa Komisjoniga lähitulevikus jätkuläbirääkimisi või, ütleme nii, et Grüne Wochel Berliinis need juba algasid.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Stalnuhhin.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mullu suve lõpus kohtus meie fraktsioon väljasõiduistungil piimatootjate liidu – ma ei mäleta, kuidas selle ühenduse täpne nimi on – ühe juhatuse liikmega. See toimus peale seda, kui Venemaa oli umbes kuu aega tagasi sanktsioonid välja kuulutanud. Ta rääkis, et kolmandik piimast läks meil suve alguses Venemaale, veel kolmandik Lätti ja Leetu, aga sealt ka edasi Venemaale. Üks kolmandik piimast jäi Eestisse ja läks teistesse riikidesse. Kas on võimalik saada ülevaadet olukorrast? Kas praegune olukord vastab sellele mustale prognoosile, et kaks kolmandikku turust on Eesti piimatootjatel lihtsalt kadunud? Öelge protsentides, kui palju praegu toodetakse piima näiteks eelmise aasta juuniga võrreldes.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Piimaekspordi osakaal on olnud selline, et kui kogu meie toiduainete ekspordist on otsekaubandus Venemaaga olnud umbes 20%, siis piimanduses on otsekaubandus Venemaaga olnud umbes 25%. Aga see ei ole kogu tõde, sest sinna tuleb lisada veel see piim, mille me oleme eksportinud Lätti ja eriti Leetu ning millest on sealsetel turgudel tehtud toodang, millest üks osa on läinud Vene turule. Seetõttu võib mõju kogu piimasektori ekspordile olla hinnanguliselt 40–50%. Aga kui me räägime lihtsates arvudes, et umbes poole piimast me kasutame ise ära ja umbes poole ekspordime, siis oleks Vene embargo tõttu tekkinud raskusi just nagu poole eksporditava piimakogusega, aga tegelikult on raskused kogu eksporditava piimakogusega. Sellepärast, et olgu pool või täis, aga igal juhul on hind kukkunud. Sellised need arvud on. Nagu ma ütlesin, Venemaa on olnud hea ja mugav, aga alati poliitiliselt ebastabiilne turg. Vaadake, ma olen 15 aasta jooksul erinevatel aegadel minister olnud ja kordagi ei ole olnud nii, et Venemaaga ei oleks mingit poliitilist asjaajamist olnud, kuidas seal kaupa saaks müüa, kui jälle oli keegi midagi halvasti ütelnud.

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Kuidagi kurb on, et valitsus ei saa aru, kas teha poliitikat ida või lääne suunas. Ma loodan, et te enne uusi valimisi lõplikult tülli ei lähe, vaid ikka oma aja lõpuni ära valitsete, sest selle eest tuleb ka vastutada, kuidas te valitsenud olete. Pärast seda, kui te käisite Valgevenes, pani Venemaa Valgevene ekspordi kinni ja Valgevene president tegi terava avalduse Venemaa kohta. Nii et ma ei tea, kust sealt see Eesti võit tuleb. Aga ma küsin selliselt. Te räägite suurtest summadest, 300 miljonist eurost jne. Räägime ausalt, et kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid saavad neid toetusi oluliselt suuremal määral kui Eesti 300 miljonit eurot. Seda ei saa nagu mingiks töövõiduks lugeda või seda 7 miljonit eurot eritoetust, sest Läti ja Leedu said rohkem. See ei ole mingi töövõit. Miks Eesti praegune valitsus on jätnud põllumehe täiesti omapäi? Öelge üks reaalne samm, mida te olete teinud põllumehe heaks selle aja jooksul, kui sotsid on valitsuses olnud.

Põllumajandusminister Ivari Padar

Ma ei tea, kas teil on hommikuni aega. Mis puudutab valitsuses olekut, põllumajanduse olukorda ja otsetoetusi, siis nagu ma olen öelnud, see oli Vabariigi Valitsuse otsus juba 2013. aastast, et top-up´i ei maksta. Nii suurte summade taastamine eelarves ei ole ühe aasta küsimus. Ma töötan selle nimel, et see asi 2016. aastal eelarvesse tagasi saaks. Teine asi, top-up ei ole kriisimeede. Top-up, kui ta oleks 2015. aasta eelarves ette nähtud, makstaks välja 2015. aasta detsembris, eelkõige ühtse pindalatoetuse kaudu. Kui me räägime kriisimeetmetest, siis on vaja märksa paindlikumaid meetmeid ja, nagu ma rääkisin, kas või Euroopa Liidu ühist reageerimist. See, et me oleme saanud endale Euroopast selles olukorras toetusraha, on väga suur töövõit. On väga palju Euroopa Liidu liikmesriike, kes ei ole mitmes valdkonnas sellist suhtumist kätte võitnud. Tuleb öelda, et ühise protsessi kujundamine hakkas ikkagi pihta minu ja Läti ministri kohtumisest Lõuna-Eestis Räpinas, kus me panime paika, kuidas ühiselt tegutseda. Need asjad on kenasti läinud.
Mis puudutab Põllumajandusministeeriumi tegevust 2014. aastal, siis me oleme maaelu arengukavaga suure töö ära teinud ja oleme väga mõistlikule kompromissile jõudnud. Selle osa on see, et tuleb tasakaalustada kogu põllumajandusturgu ja mitte rääkida ainult suurpõllumajandusest, mis on küll muidugi väga oluline toidulaua katja. Rääkida tuleb ka töökohtadest ja väiksematest põllumajandusettevõtetest maapiirkondades. Nagu ma rääkisin, täna oli infopäev väiketootjate investeeringumeetme, väga olulise meetme kohta, milleks sellel aastal on olemas 12 miljonit eurot. Sellist asja ei ole varem olnud. Sellist jõulist ja mahukat väiketootjate toetamise programmi ei ole olnud kogu selle aja jooksul, mida mina mäletan, kui Eestis on viimastel aastatel eelkõige just Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat aetud. Me oleme tublisti tööd teinud. Seda ei saa kindlasti kusagilt kandist mõõta üksnes sellega, mis on 2015. aasta eelarves.

Esimees Eiki Nestor

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma tahan täpsustada. Esimene pool küsimusest on see. Kui ma tahan Eestist importida põllumajandustoodangut, mis suunas ma pean siis esimese sammu tegema, kelle poole ma pean pöörduma, kas põllumajandusministri või selle ministri poole, kes vastutab ekspordi eest? Valgevene teema tekitas sellise küsimuse. Küsimuse teine pool on seotud sellega, kas tõesti nende riikide hulgas, kellega Eesti selles valdkonnas koostööd teeb, on ka selliseid, mida võib hinnata, kui Sullingu hinnang aluseks võtta, kui teisi riike. Kas see tähendab, et nüüd tuleb selle režiimi sees antud hinnangut kõige tähtsamaks pidada, et koostegevust arendada või peatada?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Mis puudutab kellegi konkreetse ettevõtja huvi importida või eksportida, siis tuleb kõigepealt vaadata, millised lepingud on riikide vahel olemas. Väga oluline on kindlasti see, kas importija riik tunnustab neid toiduohutusnõudeid, mis eksportijas riigis on kehtestatud. See on esimene väga oluline komponent. Kõige olulisem on riikidevaheline suhtlus üldises mastaabis. See on Välisministeeriumi temaatika. Teine teema on vastastikune veterinaarne tunnustatus. Ma rääkisin Indiast. Sealt tuli meile eelmine nädal kinnitus, et piima puhul aktsepteeritakse neid toiduohutusnõudeid, mida me Eestis täidame. Hiinaga on lood nii, et me oleme saatnud sinna oma dokumentatsiooni ja ootame veterinaarsertifikaati, mis kinnitaks, et Hiina aktsepteerib Eesti toiduohutustingimusi. Sealt hakkavad asjad pihta. Kui üldpoliitilisel tasandil on koostöö olemas ja veterinaarsel tasemel on olemas usaldus, siis sealt hakkavad pihta need asjad, mida nimetatakse ettevõtjate omavaheliseks suhtlemiseks. Põllumajandusministri või väliskaubandusministri asi ongi esimene uks lahti teha, sealt edasi algab juba ettevõtjate tegevus ühel või teisel turul.

Esimees Eiki Nestor

Imre Sooäär, palun!

Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud põllumajandusminister! Oma sissejuhatavas kõnes rääkisid sa Valgevene kõrval ka Hiinast. Loomulikult on sealsed mastaabid mõõtmatult suuremad. Aasia ärikultuuris on peamine edu faktor see, kui neid uksi avavad ministrid, presidendid, peaministrid. Keskastme ametnikud või tootjate ühendused lihtsalt ei suuda neid avada. Kas on plaanis selles vallas sinna visiite teha? Millisena sa üldse hindad tegelikku potentsiaali? Kui need uksed seal lahti saaks ja veterinaarametite vahel oleks usaldus loodud, siis millisena sa sealset potentsiaali hindad, kas või sellesama Valgevene teemaga võrreldes?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Mis puudutab Hiina näidet, siis ma ütlen, et nendel minutitel maandub Tallinna lennuväljal lennuk Hiina asepõllumajandusministriga. Ma arvan, et see on päris oluline märk. On oluline, et me homme kirjutame alla vastastikuse mõistmise memorandumile. Me käime homme Eesti farmides ja vaatame, millistes tingimustes ja kuidas konkreetselt tootmine toimub. Ma arvan, et see on oluline edasiminek. Huvi on olemas. Me teame suures plaanis, milliste toodete vastu on huvi. Nii see asi läheb. Ma veel kord ütlen, et Vene embargo pani mõned rattad kiiremini liikuma.

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Lugesin sellest, et Soome Valio ehitas Gattšinasse Leningradi oblastis oma ettevõtte ja toodangu müük Venemaale kasvas pärast seda kolm korda. Meie püüame samale turule minna, ma ei tea, kas Valgevene, Jaapani või mingi muu maa kaudu. Soome on ka euroliidu riik. Kas te ei leia, et meie poliitikas on midagi viltu?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Ma veel kordan seda, mida ma olen siin pikalt rääkinud. Ärge siduge Valgevene turule minekut sellega, nagu Eesti Vabariigi põllumajandusminister oleks käinud Valgevenes Eesti kaupa Venemaale smugeldamas. Kas ma olen siis sellise näoga? Seda ei ole olnud! Ma olen käinud Valgevenes rääkimas, kas on võimalusi müüa Valgevenesse Eesti toidukaupu. Tulemus on olnud üldiselt positiivne. Eesti ettevõtjad on saanud lisakogemusi, kuidas Valgevene inimestega läbi rääkida, ja me oleme saanud võimaluse teatud toiduainete suuremaks ekspordiks. Siia on veebruari keskpaigas tulemas vastuvisiidile väga esinduslik Valgevene delegatsioon. See on tähtis märk. Üks kontakt, millest jäi rääkimata, on Moldova esinduse vastuvisiit Eestisse. Moldova on 3,5 miljoni inimesega turg, toiduainete hinnad on niisama kõrged kui Eestis, kuid inimeste ostujõud märksa väiksem. Aga tõesti on Valgevene kõrval Moldovaga tekkinud, võiks öelda, väga tihe koostöö. Me loodame väga head partnerlust ka uue valitsusega.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Millal te saate tulemustest raporteerida? Mul oli võimalus rääkida proua Sullinguga selsamal teemal. Kui ma küsisin tema käest, millal tulemused tulevad, siis ta algul lubas, et novembris, pärast, et detsembris, ja nüüd ei luba enam üldse mitte midagi. Kas on loota, et teie saate raporteerida, et jah, koostöö tulemusena on sõlmitud selliste mahtudega lepingud? Millal neid uudiseid on oodata?

Põllumajandusminister Ivari Padar

Mina ei ole ühtegi spekulatsiooni üles kütnud. Ma olen kõigile öelnud, et 2015 on väga raske aasta. Aga ma tahan loota, et 2015. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu siseturg stabiliseerub ja hakkab kasvama. Ma tahan loota, et Euroopa siseturul hakkavad hinnad selle aasta teises kvartalis tõusma, sest jaanuaris (sama näitab prognoos veebruariks) on need olnud nii rekordmadalal tasemel, et allapoole ei ole enam kuhugi väga minna. Mis puudutab muid võimalikke partnerlusi, siis, nagu ma ütlesin, töö käib. Isegi kui näiteks kolleeg Heimar Lenk oleks põllumajandusminister, ei saaks ka tema lubada muud kui seda, et töö käib.

Esimees Eiki Nestor

Pärast sellist head lõpetust lõppesid küsimused ära. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Juhataja! Head kolleegid! Härra minister! On hea kuulda, et töö käib. Imelik olekski, kui ministeeriumid ja ministrid tööd ei teeks. Võin aga öelda, et reisitud ja telefoninumbreid jagatud on küll kõvasti, aga tegelikult ei ole praeguseks ühtegi tulemust, mida saaks reaalselt hinnata. Erinevalt näiteks Leedust, kes on suutnud avada piimale mitu turgu ja lihale turu Ameerikas, Eestil 2014. aastal ju ühtegi uut turgu ette näidata ei olnud.
Kogu aeg räägitakse Euroopa Liidust saadavatest toetustest, mis tunduvad päris suured, aga neid tuleb alati võrrelda nende riikide toetustega, kellega me koos avatud turul konkureerime. Tuleb tunnistada, et Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kellel on lubatud maksta põllumeestele lisatoetust ehk top-up'i, aga kes seda võimalust ei kasuta. See paneb meie põllumehe väga raskesse ja erilisse seisu. Minu arvates on täiesti hämmastav, et erakond on valitsuses ja tal on põllumajandusministri koht, aga tullakse rääkima, et kunagi, kolm-neli aastat tagasi lepiti milleski kokku. Ma küsin, milles leppis erakond kokku siis, kui ta läks valitsuskoalitsiooni Reformierakonnaga ja hakkas seda poliitikat ellu viima. Kes takistas teil seda lubadust koalitsioonilepingusse kirjutada? Te saite sinna kirja mitu korda kallimad lubadused, aga põllumehe jaoks ei saanud te tegelikult ühtegi senti. See on teie valik. Selles kedagi teist süüdistada on minu meelest täiesti rumalus. Te peaksite tunnistama, et te leppisite sellega, et te ei saa põllumehele lisatoetust, ja see oli kokkuleppe hind. Kui riigil ei olnud eelarvest seda raha võtta, oleks riik pidanud võtma kas või laenu, aga põllumehele oma auvõla ära maksma. Sest tagajärjed on kurvad.
Ilmselt ei ole vaja siin saalis kellelegi selgitada, mida tähendab põllumajandus. See pole ju mingi saapavabrik, et ühel päeval panen kinni ja teisel päeval avan. Seal on keeruline seda protsessi taastada ja hoida seda taset, milleni Eesti põllumees on jõudnud. Piimanduses, võib öelda, on Eesti Euroopa absoluutses tipus. Lasta see kõik kergekäeliselt ja vastutustundetult põhja, on minu meelest küll väga rumal.
Eks siin ole ka seda rumalust, mida varem on tehtud. Näiteks eksporditi 71 miljoni euro eest piima Lätti ja Leetu, mis oleks tähendanud circa 500 töökohta Eestis. Miks ei ole suudetud seda probleemi ära lahendada? Miks on niimoodi? Kas mingi poliitikaga ei ole võimalik reguleerida, et piima ei eksporditaks, vaid seda töödeldaks siin? Tegelikult on praegu selle tõttu topeltraske, sest toorpiimaga meil ühelegi turule nagunii minna ei ole. Saaks minna ainult nende toodetega, mille säilivusaeg on natuke pikem. See on mingil ajal tegemata jäänud töö. Ma ei tea, keda konkreetselt selle eest süüdistada, aga selline on tulemus ja kõik see on akumuleerunud. Eesti põllumees on pandud tõesti väga raskesse olukorda. Valitsusel oleks ikkagi vaja välja mõelda mingi meede, et Eesti põllumajandus jääks sellele tasemele, mis praegu on. See on meie trump ja meie eelis. Me võime küll välja mõelda igasuguseid start-up'e ja ma ei tea, mida veel, aga selline tootmine viiakse nagunii pärast Ameerikasse, aga Eesti põld ja põllumees jäävad ikka meile alles. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma alustan selle lausega, millega lõpetas põllumajandusminister, et kui ka keskerakondlane Heimar Lenk oleks põllumajandusminister, ei oleks asjad võib-olla siiski nii head, kui nad praegu on. Tarmo Tammele tahan vastuseks öelda, et väga hea on olla opositsioonis ja teha kriitikat kõikide ministrite töö kohta. Me teame väga hästi, kui püüdlikult on põllumajandusminister turge otsinud, täpselt nii, nagu on turge otsinud ka Anne Sulling. Tulemused ei tule üleöö, need tulemused ei saagi üleöö tulla. Aga nad tulevad.
Nüüd sellest etteheitest, et koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud veel kallimad lubadused. Jah, siin on tehtud selektsioon ja välja on toodud just need meetmed, mida sooviti kiiremas korras võtta, näiteks lapsetoetuste tõus. Ma arvan, Tarmo, et kui sa käid Kagu-Eestis, siis sa, olles vestelnud peredega, tead, et esimesed suuremad lapsetoetused on juba emade-isade arvetele laekunud. Me saavutasime selle, et esimese ja teise lapse toetused tõusevad sellel aastal 45 eurole ja kolmanda lapse toetus 100 eurole. Kui me pärast 1. märtsi oleme veel valitsuses, siis me tõstame lapsetoetusi kindlasti ka tulevikus. Mul on väga hea meel, et suurem on ka väiketootjate toetamise programm. Kui sa küsid, kuidas see kõik puudutab põllumeeste olukorda, siis vastan, et see, kui paljude põllumeeste lapsed saavad selliseid toetusi, gümnaasiumiastmes tasuta lõunat ja tulevikus veelgi suuremat lapsetoetust, kergendab põllumeeste olukorda. Me soovime põllumajandusministrile jõudu! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Inarat kuulates otsustasin, et tulen ka pulti ja jutustan ühe loo. Kunagi väga ammu küsisin ühelt kolleegilt, mis me nüüd teeme. Tema vastas, et käitugu ma nagu anekdoodis. Küsisin, mis anekdoot see selline on. See kõlab umbes niiviisi. Üks vanem riigikogulane lõpetab siin töö ja enam siia ei tule. Tema asemele tuleb üks noorem inimene. Vanem kolleeg annab talle kolm ümbrikku ja selgitab: "Vaata, kui sa oled opositsioonis ja küsitakse, miks seda või teist pole tehtud, siis vaata seda ümbrikku." Noorem teeb ümbriku lahti ja selles on sedel kirjaga: "Kõiges on süüdi koalitsioon." Vanem jätkab: "Kui sa oled koalitsioonis, siis näita kõigile seda, mis on siin ümbrikus." Noorem teeb ümbriku lahti: "Kõiges on süüdi maailma majandusolukord." Vanem riigikogulane räägib edasi: "Aga kui süüdistatakse nii ühes kui ka teises olukorras – ja ma olen olnud nii seal kui ka seal –, siis tee lahti kolmas ümbrik." Noor kolleeg teeb lahti. "Ma teen selle järgmises koosseisus ära," on kirjutatud kolmandas ümbrikus olevas kirjas. Nii et seda skeemi on juba ammu kirjeldatud. Siin on isegi need lookesed kuskil peidus, võib-olla on kellelgi see vana, hästi tuttav jutt juba fikseeritud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Sõnavõtusoove rohkem ei ole. Kas minister soovib midagi lisada? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.


2. 15:48 Arupärimine noorsootöö kohta (nr 446)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Stalnuhhin, Kalev Kallo, Mihhail Korb ja Kadri Simson. Arupärijate nimel esineb Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Noorsootöö seadus sätestab noorsootöö kui tingimuste loomise noore isiksuse mitmekülgseks arenguks. Suvine malevatöö on üks selline noorsootöö, mida meist nii mõnedki mäletavad ja saavad aru, et see klapib noorsootöö seaduse formuleeringuga sada protsenti. Selleks, et malevaid oleks kergem moodustada, tuli Eesti Keskerakond omal ajal välja ideega vabastada malevas töötavate noorte tööandjad sotsiaalmaksukohustusest. Me andsime selle seaduse sisse 2011. aasta mais ja see tegi õnnelikult läbi esimese lugemise. Nüüd on sellest möödas peaaegu neli aastat, aga nagu see eelnõu oli kuskil komisjonis mingis karbis, nii ta ka on seal. Meil on mõned küsimused ministrile noorsootöö ja malevate kohta. Põhiline on kolmas küsimus, kui kaugel on ettevalmistused, et vabastada malevapidajad noorte palkadelt sotsiaalmaksu tasumisest. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele tuleb vastama haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad, vastan teie esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Millise hinnangu annate õpilasmalevate ja töökasvatuse osakaalule noorsootöös?" Noorte töökasvatus ja noorte valmidus tööhõiveks on noorsootöös väga olulisel kohal. Kehtivas noortevaldkonna arengukavas on noorte tööhõivevalmiduse toetamine üks peamistest eesmärkidest. Noorte tööturuprobleemide ennetamiseks ja nendega edukaks toimetulekuks saame noortevaldkonnas luua võimalusi töökogemuse omandamiseks, haridusest tööturule ülemineku toetamiseks, ohutuks tööellu astumiseks, tööelu paremaks tundmiseks ning selliste oskuste ja teadmiste omandamiseks, mis aitavad noorel tööturul kindlamas seisus olla. Enamikus on malevakorraldajad omavalitsused või nende hallatavad asutused, üldjuhul noortekeskused, ning kohalikud omavalitsused on kolmele neljandikule malevlastest ise tööandjaks. Kohalikud omavalitsused on rollis, kus nad korraldajatena tahaksid võimalikult paljude noorte malevas osalemist, kuid samas ei ole kõigil neist vahendeid malevate ettevalmistamiseks. Siin ongi oluline riigi toetus, mida Eesti Noorsootöö Keskus eraldab malevakorraldajatele, selleks et malevakohti oleks rohkem, kui kohalikud omavalitsused oma vahenditest tagada suudavad. Noortemalev on üheks töökasvatuse meetodiks, milles on noore jaoks ühendatud võimalused saada töökogemust, omandada tööeluks vajalikke teadmisi ning sotsiaalseid oskusi. Noortemalev on kujunenud Eestis laialdaselt kasutatavaks töökasvatuse vormiks, milles osaleb enam kui 4000 noort aastas. Noortemaleva kohtade kättesaadavuse ja kohalikul tasandil tegutsevate noortemalevarühmade pidajate toetamiseks on Haridus- ja Teadusministeerium juba 2006. aastast toetanud noortemaleva korraldajaid. Koondprojekti "Noortemalevad" elluviimist juhib ministeeriumi allasutus Eesti Noorsootöö Keskus. Projekti eesmärk on toetada kohalikul tasandil tegutsevaid malevakorraldajaid, nagu sai juba öeldud.
Järgmine küsimus: "Milliseid samme astub Haridus- ja Teadusministeerium, et suurendada õpilasmaleva kohtade arvu?" Haridus- ja Teadusministeerium otseselt ei suurenda ega vähenda malevakohtade arvu, vaid toetab malevakorraldajaid, selleks et neil oleks motivatsiooni ja võimalusi noortele malevakohti pakkuda. Nagu sai juba öeldud, maleva organiseerijad on üldiselt kas kohalikud omavalitsused või nende allasutused. Haridus- ja Teadusministeerium toetab omavalitsusi ja teisi malevakorraldajaid hasartmängumaksu vahenditest, lähtudes riigieelarve võimalustest, ning on seda toetust järjepidevalt suurendanud. 2011. aastal oli toetuse suurus 96 000 eurot, 2012. aastal 98 500 eurot, 2013. aastal 102 500 eurot ja 2014. aastal 120 000 eurot. 2015. aastaks on hasartmängumaksu vahenditest otsustatud eraldada koondprojektile "Noortemalevad" 140 000 eurot, mida on 20 000 euro võrra enam kui 2014. aastal. Tagamaks jätkuvalt võimalusi noortel malevas osaleda, on Haridus- ja Teadusministeeriumil kavas võimaluste piires suurendada iga-aastast noortemaleva projektile eraldatavat toetust ja suurendada nii toetust malevapäeva kohta kui ka toetatavate kohtade arvu. Teiseks, ka edaspidi toetatakse malevakorraldajaid, suurendades nende kompetentsust, korraldades koolitusi ja tutvustades parimaid meetodeid. Lisaks kavandab Haridus- ja Teadusministeerium uuel eurovahendite eraldamise perioodil noorsootöö võimaluste kaudu laiendada töökasvatuslike meetodite kättesaadavust ja kaasata suuremat arvu noori. Näitena toon siinkohal esile Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi koostööd noortegarantii rakendamiseks Eestis ning juba kirjeldatud noortevaldkonna arengukava rakendusplaani alusel kavandatavaid tegevusi, mis avardavad noorte võimalusi saada lühiajalisi töökogemusi, sh noortemalevas.
Järgmine küsimus: "Kui kaugel on ettevalmistused, et vabastada malevate pidajad noorte palkadelt sotsiaalmaksu tasumisest?" Nimetatud küsimus on olnud arutlusel eelkõige kahe eelnõu menetlemise käigus, mida järgnevalt kirjeldan, ehkki olen seda siin korra juba teinud. Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas 9. mail 2011 menetlusse noorsootöö seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (38 SE), milles esitajad tegid ettepaneku täiendada sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõiget 1 punktiga 14, mille kohaselt oleks riik võtnud enda kanda kohustuse maksta sotsiaalmaksu malevas töötava noore eest. Eelnõu seletuskirjas toodi esile, et eesmärk on vähendada tööandjate maksukoormust, eeldades, et see toetaks otseselt nende huvi malevakohti juurde tekitada. Samas oleks muudatuse tõttu suurenenud riigi kohustused, kuna peale noortemalevapidajate toetuse tasumise kohustuse oleks lisandunud kohustus tasuda malevas noorte teenitud töötasude pealt seadusega ette nähtud sotsiaalmaks. Eelnõu ettevalmistajate arvestuse kohaselt olnuks 2011. aastal täiendav finantsmõju eelarvele ehk riigil saamata jääv maksutulu 128 000 eurot. Samas ei arvestatud eelnõus riigi suurenevate kohustustega sotsiaalmaksu tasumisel tööandjate eest. Teise samasisulise eelnõu valmistas Haridus- ja Teadusministeerium ette 2011. aastal, milles just mainitud puudustega arvestati, kuid see eelnõu ei leidnud ametkondadevahelisel kooskõlastamisel toetust. Kokkuvõtvalt öeldes on maksumuudatustega seonduvatest probleemidest suuremad järgmised. Arvesse on võtmata muudatuse kogumõju eelarvele. Maksusoodustus, mis on kindlasti oluline, ei taga otseselt malevakohtade juurdeloomist, sest tööandjate motivatsiooni mõjutavad peale maksusoodustuse ka teised tööseadused. Näiteks mõjutab tööandjate motivatsiooni kindlasti märksa enam see, millised on alaealistele lubatavad tööd, töölepingud jms. Maksusoodustus ei mõjuta ka malevakorraldajate motivatsiooni malevakohti juurde luua, kuna see ei vähenda maleva korraldamisega – malevlaste transport, ööbimine, toitlustamine, malevajuhendajate palgad, koolitus, sotsialiseerivate ürituste korraldamine – seotud kulusid ning riigi toetust vajatakse endiselt. Nimetatud probleemid on kindlasti asjakohased ka praegu, ent võin omalt poolt öelda, et kõige olulisemaks põhjuseks on erimeelsus Rahandusministeeriumiga maksusoodustuse küsimuses. Mina isiklikult pooldan nende inimeste, kelle eest on juba ravikindlustuse 13% ära makstud, sotsiaalmaksust vabastamist. Aga nagu sai öeldud, ei leidnud see ettepanek ametkondadevahelisel kooskõlastusel toetust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kas ministrile on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised, kõnesoove ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.


3. 15:58 Arupärimine eesti keelele ülemineku kohta vene õppekeelega koolides (nr 445)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Korb, Mihhail Stalnuhhin, Kalev Kallo, Kadri Simson ja Siret Kotka. Arupärijate nimel võtab sõna Mihhail Korb. Palun!

Mihhail Korb

Austatud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Esitasime arupärimise, mille teemaks on eesti keelele üleminek vene õppekeelega koolides. Arupärimise esitasime 18. novembril, see on enam-vähem kaks kuud tagasi. Selle esitamise põhjus oli veel kaks kuud varem ehk septembris valminud raport vene õppekeelt kasutavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkuse kohta eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekul. See raport tõi välja vajakajäämisi ja rea asju, mis on tegemata. See rida oli päris pikk. Üks järeldus on see, et koolide üleminekul eestikeelsele gümnaasiumiõppele on sageli tegemist vaid formaalse saavutusega, mille seos parema eesti keele oskusega on küsitav. Lisaks ei arva ei õpetajad ega õpilased, et üleminek osaliselt eestikeelsele aineõppele parandab gümnaasiumilõpetajate riigikeeleoskust. Siin nähakse seost hoopis kooli üldise edukusega ja ka teadmiste omandamise kvaliteeti ei seostata mitte õppekeelega, vaid üldise õppeedukusega koolis.
Tänaseks on küsimusi tekkinud veel rohkem, sest minister on käinud välja teatud plaane. Üks neist on selline, et tühistada 60% ja 40% nõue. Minister on rääkinud, et rohkem tuleb eesti keelt õppida just põhikoolis. Küsimused, mis me esitasime 18. novembril, on siiamaani väga aktuaalsed. Me tahame kindlasti teada saada, kes on süüdi selles, et nende asjadega ei ole tegeldud. Loomulikult on küsimusi selle kohta, mis on ära tehtud nende nelja kuu jooksul, mis on möödunud raporti ilmumisest kuni tänase päevani. Mis on reaalsed sammud, reaalsed tegevused, mis aitaksid vene koolides õppivatel noortel eesti keelt paremini omandada – keeleoskus kindlasti aitab neil elus läbi lüüa –, ja seda selles vormis, mis ei tekita stressi? Tänan tähelepanu eest! Ootame ministri käest vastust.

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele tuleb vastama haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Lugupeetud arupärijad! Tänan teid ja ka järgmise arupärimise esitajaid, kellest paljusid hetkel siin saalis ei ole, aga loodetavasti nad veel tulevad siia, Eesti ühiskonnas minu hinnangul üliolulise küsimuse tõstatamise eest! Usun, et parema eesti keele oskuse ning parema hariduse tagamine vene emakeelega noortele on ääretult oluline nii ühiskonna sidususe suurendamiseks kui ka võrdsete võimaluste tagamiseks Eesti ühiskonnas. Oleme haridusministeeriumis teinud vähem kui aastaga ära meeletu hulga tööd selle küsimusega tegelemisel, et analüüsida olukorda ja neid muutusi, mis on viimase 20 aasta jooksul selles valdkonnas toimunud, ning pakkuda kitsaskohtadest ülesaamiseks uusi lahendusi.
Minu kokkukutsutud töörühm, mille raportile te ka viitasite, on süüvinud mitmesugustesse uuringutesse ja analüüsidesse, käinud paljudes koolides, küsitlenud õpilasi, õpetajaid ja koolijuhte ning vaadelnud koolitunde. Selle töö põhjal on valminud mahukas raport, mis on haridusministeeriumi kodulehel kõigile kättesaadav. Samal ajal oleme valitsuse tegevusprogrammi ning nimetatud raporti soovituse kohaselt teinud eraldi analüüse nii õppevara kvaliteedi kui ka õpetajaskonna reaalse olukorra selgitamiseks. Kõige selle pinnalt on valminud põhjalik analüüs selle kohta, milline on eesti keele õppe olukord põhikoolis, ning kompleksne arusaam sellest, mida tuleks venekeelsetes koolides senisest teisiti teha. Ennetades mitmeid küsimusi, räägin lühidalt selle kompleksse arusaama siin lahti.
Esiteks, töörühma raport ning mitmed analüüsid ja riigieksamitulemused on andnud meile esmase sissevaate olukorda gümnaasiumides, kus sellel kevadel lõpetasid esimesed noored, kes olid vähemasti 60% ainetest õppinud eesti keeles. Me näeme, nagu sai ka viidatud, et koolide tase on väga erinev. Ent kui eesmärk on olnud parandada venekeelsete koolide gümnasistide eesti keele oskust, siis tuleb öelda, et nende kolme aastaga ei ole riigieksamite keskmine tulemus sisuliselt paranenud. Kui aastal 2011, kolm aastat tagasi, oli see – ma ei ütle täpset arvu – umbes 72%, siis 2014. aastal 73%. Asi ei ole aga nii lihtne, vaid on oluliselt nüansirohkem. Kui me vaatame nende keskmiste tulemuste taha, siis näeme, et paljudes koolides on eesti keele oskus märkimisväärselt paranenud. Neid koole, kus eesti keele oskus on paranenud, on umbes kolmandik. Nende kolme aasta jooksul on kolmandik koolidest jäänud eesti keele eksami tulemuste põhjal enam-vähem endisele tasemele, erinevus on mõni protsent. Samas on koolide nõrgemas kolmandikus eesti keele eksami keskmine tulemus aga sootuks halvenenud. Missuguseid järeldusi sellest teha, sellest räägin edaspidi. Leidsime tõsiseid probleeme ka õpetajate pädevuses ja kompetentsis. Kõige lihtsam näide: üle 50 õpetaja, kes õpetavad gümnaasiumis eesti keeles, ei ole ise omandanud vajalikku C1-tasemel eesti keele oskust, nende tase on madalam, kusjuures 15-l nendest on keeleoskuse tase B1, mis on madalam kui paljude põhikooli lõpetavate õpilaste keeleoskuse tase.
Õppematerjalide probleemid on tõesti pikemat aega üleval olnud. Võime öelda, et õppematerjalidega on Eestis laiem mure. Õppematerjalid on üldiselt väga raskes ja abstraktses keeles, seda ütlevad ka eesti õppekeelega koolide õpetajad. Kui neidsamu materjale kasutatakse vene emakeelega laste õpetamiseks gümnaasiumis, siis võite ette kujutada, mida see tähendab.
Kõige olulisem mure on loomulikult see, et kuigi venekeelsete põhikoolide lõpetajad peavad õppekava järgi saavutama eesti keele oskuse B1-tasemel, tervelt kolmandik seda taset ei saavuta ja kolmandikus koolides jääb B1-tase saavutamata üle pooltel õpilastest. On selge – seda on koolijuhid, õpetajad ja ka õpilased ise välja toonud –, et sellise keeleoskusega on ainete eesti keeles õppimine pehmelt öeldes raskendatud.
Rääkides selle ülemineku formaalsusest, tuleb öelda, et tõepoolest on töörühm tuvastanud mitmeid markantseid juhtumeid. On juhtunud, et eesti emakeelega töörühmaliige käis tundi vaatlemas, aga pidi tõdema, et kahjuks ei saanud ta aru sellest, mida õpetaja eesti keeles tunnis rääkis. Õpetaja sõi ära kõik sõnalõpud, sest neid ta ei teadnud, ta teadis ainult sõnatüvesid. Üleüldine kokkuvõte kõikidest töörühma visiitidest on, et eesti keeles toimuv õpe on oma olemuselt märkimisväärselt passiivsem kui emakeeles toimuv õpe. Õpetajad on eestikeelse tunnikonspekti ette valmistanud üldjuhul kas paberi peal või PowerPointi slaidina, mis loetakse õpilastele ette. Klassisisene interaktsioon, suhtlus õpetaja ja õpilase vahel, mille soodustamist me näeme elukestva õppe strateegia ühe põhilise eesmärgina, piirdus nendes tundides tihti vastust "jah" või "ei" võimaldavate küsimustega. See ei võimaldanud töörühma liikmetel tegelikult hinnata, mil määral need õpilased mõistavad pakutava õppe sisu.
Põhikoolis on olukord selline, et üle 1000 tunni õpetatakse eesti keelt teise keelena, lisaks õpetab valdav osa venekeelseid põhikoole teatud aineid eesti keeles. Ent nagu ma ütlesin, kolmandik lastest ei omanda isegi B1-taset. Samas on keeleteadlased näidanud, et keeleõpe on oluliselt tõhusam just nimelt nooremas eas. Täpset eapiiri ei ole tänapäeval enam vahest mõistlik tõmmata, ehkki selleks on pakutud umbes 11. või 12. eluaastat. Aga enamik uurijaid on seda meelt, et mida vanem on laps, seda abstraktsemaks muutub talle keeleõpe. Uuringud on näidanud, et vanemas eas on keeleõpe selges korrelatsioonis üleüldise akadeemilise võimekusega. Ehk need noored või täiskasvanud, kes on võimekamad, on seda ka keeleõppes. Samal ajal nooremas earühmas, põhikooli esimestel aastatel, seda korrelatsiooni üldise võimekuse ja keele omandamise vahel ei ole. Koolijuhid, õpetajad ja ka õpilased on üheselt leidnud, et me peaksime panema oluliselt suuremat rõhku eesti keele oskuse parandamisele just nimelt põhikoolis. Ma nõustun selle ettepanekuga ja just seda olen ma silmas pidanud, kui ma olen öelnud, et me oleme vene kooliga siiani alustanud valest otsast.
Minu kompleksne plaan, mida eelmisel nädalal sai ka esitletud, põhineb kolmel alussambal. Esiteks, see on konkreetne tegevuskava ning näeb ette riigi toe eesti keele oskuse parandamiseks põhikoolis. Oleme ministeeriumis pakkunud kokku kümmet meedet kogumahuga 11 miljonit eurot kuni aastani 2020 ehk ligi 2 miljonit eurot aastas, et eesti keele oskust otsustavalt parandada. Olulisemad nendest meetmetest on eesti keele kui teise keele õppimise ainekava uuendamine, et oleks selgemalt lahti kirjutatud kommunikatiivsete keeleõppemeetodite rakendamine, samal ajal tuleb luua digitaalne õppevara, et muuta keeleõpe interaktiivsemaks. Paraku jätab eesti keele kui teise keele õpikute kvaliteet paljudes koolides soovida. On vaja õpetajate süsteemset keelekoolitust keelemetoodiku toel, et arendada välja just õpetajale vajalik spetsiifiline keelepädevus. On vaja nõrgemate koolide meeskondade koolitusi ja mitteformaalse keeleõppe soodustamist mitmekultuurilise noorsootöö kaudu ning keelekümblust tuleb laiendada nii lasteaedades kui ka põhikoolides. Soovitan nimetatud põhjaliku analüüsiga ning ettenähtud meetmetega taas kord tutvuda haridusministeeriumi kodulehel.
Teine sammas näeb ette suurendada õppekavades nõudlikkust eesti keele oskuse suhtes. Praegu nõutakse põhikooli lõpus õppekava järgi B1-taset. Nagu sai öeldud, kolmandik õpilastest ei saavuta isegi seda. Ent koolijuhid ja teised haridusspetsialistid on veendunud, et selleks, et õppida eesti keeles gümnaasiumitasemel kvaliteetselt, ei ole B1-tase piisav, selleks on vaja vähemasti B2-tasemel keeleoskust. Seega, suurendades õppekavades nõudlikkust eesti keele oskuse suhtes, asendades põhikoolis nõude, et omandada tuleb tase B1, nõudega omandada tase B2 ning gümnaasiumis B2 asemel C1, saaksime liikuda sammukese lähemale sellele, kuhu me tegelikult jõuda tahame, ehk parandada eesti keele oskust. Valdav osa eesti keele õpetajaid ütleb, et kõrgemat taset ei ole võimalik saavutada. Mina ütlen, et saab küll. Tegemist on minu hinnangul nii olulise eesmärgiga, et see lihtsalt tuleb saavutada. Kui meie pakutud meetmed ei ole piisavad, siis, palun, ootan lisaideid, aga teeme selle asja ära.
Kolmandaks, nii nagu me ei fikseeri seaduses, mitu tundi on vaja õpetada matemaatikat selleks, et see selgeks saaks, vaid sätestame õppekavas soovitud õpiväljundid, nõnda peaksime toimima ka eesti keele oskuse puhul. Mõistagi jääb Eesti Vabariigis nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis üldjuhul kooli õppekeeleks eesti keel, seda ei kavatse keegi muuta. Ent me peame andma koolijuhtidele võimaluse otsustada, mis mahus, milliseid aineid ning millises klassis õpetatakse koolis eesti ja milliseid vene keeles. Just koolijuht on see, kes teab, milline on tema õpilaste tase. Tema teab ka seda, milline on õpetajaskonna seis, missuguste ainete õpetamiseks on koolis olemas head õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, missuguste ainete õpetamiseks aga head õpetajad, kes õpetavad vene keeles. Koolijuht peab selle mudeli järgi vastutama selle eest, et lapsed saaksid nii hea hariduse kui ka nõutud tasemel eesti keele oskuse. Selle kontrollimiseks kehtestame riikliku koolijuhtide hindamise süsteemi.
Seega võib öelda, et formaalne protsendinõue tuleks asendada sisulise tulemuse nõudmisega koos kontrollimehhanismiga. Samas ei tähendaks see, et eestikeelne aineõpe võiks üldse ära kaduda. Esiteks peavad kõik osapooled seda kasulikuks, kui see toimub kvaliteetselt. Kvaliteetselt tähendab, et õpetajad valdavad piisaval tasemel eesti keelt ja on metoodiliselt tugevad mitmekeelsete õpilaste õpetamisel ning eesti keeles õpetamiseks on olemas kvaliteetsed õppematerjalid. Need koolid, kes on viimase kolme aasta jooksul näidanud häid tulemusi, jätkavad eesti keeles õpetamist kindlasti endises mahus. Miks nad ei peaks seda tegema, kui nad on tulemusi saavutanud? Samas on minu ettepanek jätta gümnaasiumi õppekavas igal juhul kohustuslikult eestikeelseks need neli ainet, mis on aastast 2007 kohustuslikud olnud: Eesti ajalugu, Eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus ja muusikaõpetus. Kindlasti tuleks aga sellest nimistust välja jätta geograafia, kuna selles aines on paljudel õpilastel tulemused halvenenud. Tallinna Ülikooli 2013. aasta uuring "Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis" ütleb, et 44% õpilaste arvates ei saa nad geograafiatundides toimuvast pigem või üldse aru. Õpilaste fookusgruppides osalenud väga tugeva tasemega õpilased väitsid, et geograafia eesti keeles õppimise tõttu on nende aineteadmised tugevalt kannatanud. Uuringu autorid leiavad, et üleminek eestikeelsele õppele geograafiatundides oli puudulikult ette valmistatud.
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et on vaja rohkem nõudlikkust tulemuste suhtes, rohkem vastutust koolijuhile ja vähem formaalseid ettekirjutusi sellel tasemel, kus pedagoogilist kompetentsi vähem on.
Nüüd vastan ka nendele küsimustele, mis veel vastamata on jäänud. "Mis on Teie hinnangul need põhjused, miks ei ole vene õppekeelega koolide üleminek eestikeelsele õppele oma eesmärke saavutanud?" Nagu ma ütlesin, keskmine eesti keele oskuse tase ei ole eksamitulemuste põhjal otsustades märkimisväärselt tõusnud, ent sellest ei tohiks teha ennatlikke järeldusi. On koole, kus üleminek on toimunud kvaliteetselt ja tulemused on paranenud. On koole, kus tulemused on jäänud kas samaks või läinud kehvemaks. Põhjused on väga lihtsad, nagu ma ütlesin: õpilaste ja õpetajate keeleoskus ning õppematerjalide kvaliteet.
Teine küsimus: "Õpetajad ja õpilased ei ole rahul olemasolevate eestikeelsete õppematerjalidega ... Mis põhjustel ei ole vene õppekeelega koolidele tagatud sobilikud õppematerjalid?" Teatud materjalid on siiski tagatud. Kõikide ainete kohta, mida on kohustuslik eesti keeles õppida, on välja antud seletavad sõnaraamatud. Kokku ilmus aastatel 2005–2009 15 koolisõnastikku, näiteks on need olemas ajaloos, bioloogias, füüsikas, geograafias, keemias, ühiskonnaõpetuses ja matemaatikas. Kõik vene õppekeelega koolid on saanud need tasuta.

Esimees Eiki Nestor

Härra minister, nüüd on lugu nii, et arupärimisele vastamiseks kodukorras ettenähtud aeg on läbi. Arupärijatel on õnneks küsimusi. Minu ettepanek on, et kui praegu jäi midagi ütlemata, siis võib selle välja öelda küsimustele vastamise käigus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Tavaliselt on õppeprotsess loominguline ja sõltub väga tugevasti kõigest päevakajalisest. See on tõesti loominguline protsess. Dogmatism, mis oli omane keskajal õppimisele või Hiina ametnikele, ei peaks sellega kuidagi seotud olema. Kuidas te sellest lähtudes suhtute sellesse, et raudselt suruti läbi eesti ja vene keele vahekord 60% : 40%? Kuidas te üldse sellisesse jaotusesse suhtute?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Kui rääkida juriidiliselt, siis 60% : 40% seaduses tähendab lihtsalt seda, et kooli õppekeel on see keel, milles toimub vähemalt 60% aineõppest. Sellesama seaduse järgi on Eesti Vabariigis nii põhikoolides kui ka gümnaasiumides õppekeel eesti keel, välja arvatud juhul, kui on taotletud erandit ja õppekeel on mõni muu keel. Mis puudutab teie küsimust sisuliselt, siis, nagu ma ütlesin, me peame meelde tuletama, mis on olnud meie eesmärk ja mis on ka edaspidi meie eesmärk. Eesmärk on see, et vene emakeelega lapsed saaksid heal tasemel hariduse ja samal ajal omandaksid kõrgtasemel eesti keele oskuse. Ma olen öelnud ja ütlesin ka täna, et minu hinnangul on selle eesmärgi saavutamiseks oluliselt tõhusamaid vahendeid, kui siiani on kasutatud. Nagu keeleteadlased ja arengupsühholoogid ütlevad, peaks keeleõppes panema suuremat rõhku eeskätt nooremas eas olevatele õppuritele ehk põhikoolile, eriti selle esimestele astmetele. Minu seisukoht on ka selles mõttes selge, et kui klassi ees seisab õpetaja, kes peab õpetama ükskõik mis ainet eesti keeles, aga ta eesti keelt piisaval tasemel ei valda, siis see kindlasti ei anna õpilastele ei aineteadmisi ega ka paremat eesti keele oskust. Ma ütleksin, et see ei ole üldse haridus. Mis asi see on, ma ei tea. Sellest tulenevalt, nagu ma ütlesin, oleks tarvilik otsustavalt parandada eesti keele õpetamist põhikoolis, tuleks suurendada koolijuhi vastutust õpiväljundite saavutamisel, tuleks suurendada nõudlikkust koolide suhtes eesti keele oskuse parandamisel ja kontrollida koolijuhte, et need õpiväljundid saaksid saavutatud. See, missuguseid aineid missuguses ulatuses millises keeles õpetatakse, jäägu pedagoogide ja koolijuhi kui pedagoogide kollektiivi juhi otsustada, lähtudes just sellest pedagoogilisest aspektist, kuidas tagada kõige parem keeleoskus, kindlustades samal ajal hea hariduse. Tuletan meelde, et eesmärk ei ole ju protsent, vaid korralik keeleoskus ja hea haridus.

Esimees Eiki Nestor

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister, aitäh järjekordse ülevaate eest! Ma mõtlesin praegu raportit. Aga ma tuletan meelde, et peaaegu kõik need valupunktid, mis te täna esitasite, olid esitatud juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal, kui me poolteist aastat ja kauemgi arutasime PGS-i muutmise seaduse eelnõu. Ka teie teate, kes surus jõuga peale, et neid probleeme lõplikult ei lahendatud. Nüüd, nelja aasta pärast, peame veel kord nendega kokku puutuma. Aga mul on väga konkreetne küsimus. Teil on jäänud ministrina töötada kuu aega. Mida te selle kuu ajaga kavatsete teha selles suunas, kus te olete pädev ministrina tegutsema?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Väga hea küsimus. Saan nüüd vastata ka küsimusele, mille härra Korb esitas arupärimist üle andes: mida on siiani tehtud ehk mida on rakendatud? Loetlen. Esiteks, individuaalse keeleõppe plaani järgi õpetajate keeleõppe ja keelemetoodiku kaasabil toimuva täiskasvanute keelekoolituse programm, mis on praegu ametkondadevahelisel kooskõlastamisel, saab minu allkirja üsna pea. See tegevus saab alata sisuliselt kohe. Teiseks, koolimeeskondade koolitused kõige nõrgema eesti keele oskusega koolides. Praeguseks on töös seitsme kooli tegevuskavad, sellel aastal koostatakse veel kümnele koolile tegevuskava, kuidas olukorda parandada. Järgmiseks, õppematerjalide uuendamine, sh digitaalse õppevara loomine. Mis puudutab õppevara laiemalt, siis lähinädalatel koguneb minu ellukutsutud töörühm, kuhu kuuluvad Innove ja haridusministeeriumi spetsialistid ning ka koolis õpetavad praktikud, et selgitada välja, missuguseid õppevaralahendusi vene emakeelega noorte eesti keeles õpetamiseks vaja on. Ma näen, et saalis natukene muiatakse selle peale. Tõepoolest, ei oska öelda, miks me alles nüüd oleme selleni jõudnud. Eks sellel on olnud omad põhjused. Mis puudutab digitaalse õppevara loomist eesti keele kui teise keele interaktiivsemaks õpetamiseks, siis nn digiõppevara programmi jaoks on kuni aastani 2020 ette nähtud kokku ligi 40 miljonit eurot, et luua uusi digitaalseid õppevahendeid. Ka sellele kirjutan ma lähipäevadel alla. Pärast seda on selle abil võimalik prioriteetsena hakata looma uut interaktiivset ja kvaliteetset õppevara just nimelt eesti keele kui teise keele õppimiseks.
Planeerime veel mitmeid tegevusi, mis selle aasta jooksul algavad. Näiteks on töös parimate uudsete, innovaatiliste keeleõppevõtete tutvustamine ja metoodiline juhendamine koolides. Analüüs on väga selgelt välja toonud, et kui keeleõpe toimub ainult keeletunnis, formaalses keskkonnas, siis on selle tulemuslikkus märkimisväärselt kehvem sellest, kui vene ja eesti noorte vahel on reaalsed inimestevahelised suhted. Sellistest suhetest tekib motivatsioon keelt kasutada ja keeleoskus areneb märkimisväärselt. Selle fakti olulisust näitab selgelt asjaolu, et Ida-Virumaal on igapäevast eestikeelset keelekasutust märkimisväärselt vähem, kui seda on näiteks Tallinnas, ja ka tulemused on erinevad. Seetõttu käivitame sellel aastal nn noorte kohtumiste programmi, milleks on eraldatud 185 000 eurot, et peamiselt sellel suvel saaksid ligi 2000 noort omavahel kohtuda. Pooled nendest peaksid olema eesti emakeelega ja pooled vene emakeelega. Väiksemates rühmades minnakse näiteks Energia Avastuskeskusesse või Ahhaa keskusesse, kus veedetakse mõni päev ühistegevuses. Paralleelselt tugevnevad kontaktid ja sidemed, mis loodetavasti säilivad ka pärast selle projekti lõppu, ja teisest küljest areneb keeleoskus. Samal ajal laiendame õpilasvahetust, et Eesti vene emakeelega noored saaksid õppida mõne nädala eesti õppekeelega koolis ja vastupidi. Väiksemas mahus toimub see koolide vahel juba praegu, aga kindlasti tuleb seda muuta süsteemsemaks ja ulatuslikumaks. Oleme planeerinud aastas vähemalt 400 õpilasvahetust, täpne rahanumber ei ole mul meeles, aga selle jaoks on kavandatud umbes 50 000 eurot. Selline tegevus nagu keelekümblusprogrammi laiendamine uutesse lasteaedadesse ja koolidesse on pidev, ka sellel aastal läheb see edasi. Alustame eesti keele kui teise keele ainekava uuendamist, mis on pisut pikem protsess, aga me asume selles suunas tööle.
Mis puudutab olulisemaid muudatusi – õppekava nõuete karmistumine, koolijuhtide vastutuse ja vabaduse suurendamine –, siis need eeldavad kas õppekava või põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust või mõlemat. Mõistagi ei ole see allesjäänud aja jooksul enam kuidagi tehtav, ma pean silmas seda, et kooskõlastustele läheb vähemasti mitu kuud, pluss aeg, mille jooksul toimub menetlus Riigikogus. Kahjuks saab teie tööaeg enne seda otsa, aga see, ma arvan, ei ole ka teab kui suur probleem. Minu hinnangul on tegemist hästi läbimõeldud ja analüüsitud kompleksse lahendusega, reaalsete meetmetega, mis lõpuks annavad ka tulemuse. Ma olen positiivselt meelestatud, et järgmine valitsus võtab neid ettepanekuid tõsiselt.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mind huvitab kõige rohkem vastus meie arupärimise neljandale küsimusele. Aga te just täna andsite sellele küsimusele vastuse meedias. Delfi venekeelsest portaalist lugesin teie väidet, et süsteemist 60% : 40% tuleb vene koolides loobuda. Sellest ongi ajendatud minu küsimus. Millal see toimub? Mis kuupäeval sellest süsteemist loobutakse? Teil on tööaega jäänud peaaegu kaks kuud. Kas te jõuate selle aja jooksul selle ära teha?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, te oleksite võinud lugeda eelmise neljapäeva Eesti Päevalehte, siis oleksite sama info kiiremini kätte saanud. Aga ega vahet ei ole, info on ikka sama, ükskõik mis keeles see esitatakse. Kindlasti te Riigikogu liikmetena teate väga hästi, kui pikalt võtab aega seaduse muutmise protsess Riigikogus. Peale selle on minule tulnud viimase aasta jooksul üllatusena, kui kaua võtab aega eelnõude menetlemine valitsuse tasandil kahe kooskõlastusringiga. Niivõrd oluline muudatus eeldaks tõenäoliselt väljatöötamiskavatsust, mis pikendab protsessi veel umbes poole aasta võrra. Nii et on selge, et allesjäänud poolteise kuu jooksul seaduse muutmist plaanis ei ole, sest see ei ole realistlik. Ma arvan, et see ei oleks ka mõistlik. Ärme teeme sellest teemast valimisküsimust. Teema on erakordselt tähtis ja see nõuab läbikaalutud ja põhjalikke arutelusid ja otsuseid. Ma olen esitanud ettepaneku, enne seda on põhjalikult läbi uuritud olukord põhikoolis ja gümnaasiumis. Kiiremat lahendust vajavate asjadega, mida on võimalik ellu viia haridusministeeriumi omavahenditest ja ministeeriumi ainuotsusega, oleme alustanud. Teisi tegevusi alustame jooksvalt. Aga tõepoolest, küsimus ei ole ju selles, nagu me tahaksime ruttu-ruttu enne valimisi midagi ära teha, vaid küsimus on selles, et me võiksime tõesti sellesse olukorda süüvida ja vaadata, kuhu me oleme jõudnud. Palun analüüsige ja kommenteerige neid ettepanekuid, mida haridusministeerium ja mina oleme teinud, lepime kokku, kuidas me koos ühise eesmärgi nimel edasi läheme. See ühine eesmärk ei ole mingi formaalne protsent, vaid selleks on hea haridus ja venekeelsete noorte heal tasemel eesti keele oskus.

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Selle raporti tulemustes ei olnud paljude arvates, kes töötavad koolides ja teie ministeeriumis, ausalt öeldes midagi uut, sellest kõigest räägiti juba mitu-mitu aastat varem. Aga ma vaatan, et see raport on valminud septembris. Oleks loogilisem olnud, kui te oleksite tulnud oma ettepanekutega välja septembris või oktoobris, siis, kui me arutasime eelarveridasid. Oleks loogiline, kui need punktid saaksid juba järgmisel aastal rahalise toetuse. Seda te ei ole teinud. Te tulite nendega välja jaanuaris ja nüüd räägite, et teeme selle ära aastal 2015. Miks te siis kohe seda ei teinud ja tulite oma ettepanekutega vene õppekeelega koolide eestikeelse õppe kohta välja alles jaanuaris?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Neist meetmetest, mis on nõudnud lisaraha, on valdav osa haridusministeeriumi enda prioriteetide ümberseadmise tulemusel rahastuse leidnud. See raha on leitud eelarveväliselt ja oleks leitud ka septembris. Tõepoolest, mul oli kindel ambitsioon ja soov selle täispaketiga ja nende ettepanekutega tulla nii avalikkuse kui ka parlamendi ette varem. Kultuurikomisjoni liikmed kindlasti mäletavad minu sõnu maikuus komisjoni istungil, et ma eeldan, et septembriks on need ettepanekud valmis. Selle analüüsi tegemise tähtaeg oli septembri algus. Aga juhtus mitu asja. Esiteks, see raport, mis esitati, hilines natuke, õigemini hilines ta ligi kuu aega, selle kokkukirjutamine võttis eeldatust kauem aega. Teiseks vajasid põhjalikumat lisaanalüüsi 2014. aasta riigieksamite tulemused. Samal ajal, nagu ma ütlesin, oli töös mitu paralleelset analüüsi: üks õppevara ja teine õpetajakoolituse tulemuslikkuse kohta. Tõsi, ka nende valmimine venis. Peamine põhjus oli aga see, et selle töörühma raporti põhiline soovitus oli tõhustada eesti keele õpet põhikoolis, aga töörühma fookusest jäi põhikool tegelikult suures plaanis välja, nende eesmärk oli analüüsida olukorda gümnaasiumis. Kuna nii selle kui ka mitme varasema uurimuse põhiline soovitus oli tõhustada eesti keele õpet põhikoolis, siis pidasin ma õigeks mitte tulla välja mingisuguse pooliku lahendusega, vaid analüüsida tõesti põhjalikult olukorda põhikoolis ja pakkuda põhikooli jaoks reaalseid meetmeid. See analüüs valmis sisuliselt detsembris, ütleme, jõulude ja uue aasta vahel. Nii kiiresti kui seda oli võimalik avalikult esitada, nii kiiresti sai seda ka tehtud. Kui te ministeeriumi kodulehel avate selle analüüsi ja ettepanekud eestikeelse õppe tõhustamiseks põhikoolis, mida on umbes 30 lehekülge, siis te näete, kui põhjalikku ja teaduslikku tööd on ministeeriumi analüüsiosakond koostöös teiste osakondadega teinud, et võimalikult täpset reaalset pilti kätte saada. Tegelik pilt on vajalik, selleks et täpseid ja tõhusaid meetmeid pakkuda. Kui meil ei ole korralikku analüüsi taga, siis me räägime täpselt samamoodi kõhutunde pealt, et paneme sinna või tõstame sinna. Need asjad on aga mõeldud selleks, et nad tõesti toimiksid. See vajab natuke põhjalikumat läbimõtlemist, mida on ka tehtud. Aga mitte midagi ei ole seisma jäänud, võrreldes sellega, kui see analüüs oleks esitatud näiteks novembris.

Aseesimees Jüri Ratas

Siim Kiisler, palun!

Siim Kiisler

Aitäh! Austatud minister! On huvitav, et teie väitel on eestikeelne õpe osutunud edukaks nendes ainetes, kus eestikeelsele õppele mindi üle juba 2007. aastal. Sellest võib järeldada ainult ühte: kui 2010. aastal oleks haridusministriks sattunud inimene, kellel oleksid olnud samasugused vaated, nagu on teil, ja selle ülemineku tagasi keeranud, siis ei saaks me täna tõdeda edukat õpet ka nendes ainetes. Aga minu küsimus on põhikoolis eesti keele õppe parandamise kohta. Te ütlete, et ei peaks seadusega määrama kindlaks eestikeelsete ainetundide arvu, vaid koolijuht peaks vastutama, et eesti keele õppimise tulemus paraneks. Aga kuidas te seda garanteerite, kui kohustuslike õppetundide arvu ei ole ja direktor ei ole huvitatud sellest, et tase tõuseks? Kas siis võetakse meetmeid ja need koolijuhid vallandatakse? Milline see nende vastutus on?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Vastan ka kommentaarile. Ma ei ole öelnud, et ainetes, kus eestikeelne õpe on kohustuslik, oleks õpe kvaliteetne. Esiteks, geograafiaga on tõsised probleemid. See uuring, millele ma viitasin, tõi esile murekohti ka ajaloo õpetamisel. Aga ma viitasin oma sõnadega sellele, et nende ainete kvaliteetseks õpetamiseks on koolid laias laastus olnud võimelised tagama piisaval tasemel häid pedagooge. Nende ainete eesti keeles õpetamiseks on suudetud aidata järele ka põhikoolis omandatud eesti keele oskust. Koolid ise on öelnud, et nende arvates nad nendes neljas aines saaksid enam-vähem kvaliteetselt õpetamisega hakkama, ehkki, nagu ma ütlesin, ka ajaloo õpetamisel on paljudes koolides muresid. Väga paljudele koolidele on aga ka nende nelja aine kvaliteetne õpetamine väga keeruline ülesanne, arvestades nende õppurite taset. Kui me vaatame, et kolmandikus koolides ei saavuta üle poole õpilastest B1-taset, siis on selge, et ka ühiskonnaõpetus, Eesti kirjandus või Eesti ajalugu ei ole nendele õpilastele teab kui kerged ained.
Mis see küsimus oligi? (Vahelehüüe saalist.) Jah, koolijuhtide hindamise mudel on sisuliselt välja töötatud, eelnõu valmistatakse ministeeriumis ette. Selle põhiline sisu on see, et haridusministeeriumi, koolijuhtide ühenduse ja üleriigiliste omavalitsusliitude spetsialistidest koosnev komisjon annaks kõikidele koolijuhtidele perioodilist tagasisidet nende töö kohta, selle kohta, kuidas õppekorralduslikke eesmärke saavutatakse, ja soovitusi, kuidas seda on võimalik paremini teha. Tõepoolest, kui tulemused on kehvad ja eesmärke ei saavutata, siis see komisjon teeb koolipidajale ettepaneku koolijuht vabastada. See on kohalikus kogukonnas kindlasti väga tugev signaal, kui riiklik komisjon on pidanud koolijuhti ebapädevaks. Eks lastevanemad teevad sellest tulenevalt ka oma otsused lapsele kooli valides. Kui see kool või omavalitsus jätkab siiski sellesama koolijuhiga ja sisuliselt midagi ei muutu, siis on juba kehtiva haldusmenetluse seaduse järgi põhimõtteliselt võimalik algatada koolitusloa äravõtmine. Seda juhul, kui pika aja jooksul toimub tõesti väga tõsiseid rikkumisi. Ma arvan, et nii äärmuslikke meetmeid ei ole meil vaja kasutada. Enamik koolijuhte on pühendunud ja kindlasti peavad nad oma olulisimaks eesmärgiks hariduslike õpiväljundite saavutamist, sh eesti keele oskuse parandamist. Seda tõestab see, et enamikus venekeelsetes põhikoolides õpetatakse teatud aineid eesti keeles. Selleks ei ole olnud riiklikku sundi, nad on seda teinud sellepärast, et nad on näinud, et kui kvaliteetselt eesti keeles õpetada, siis annab see häid tulemusi. Aga vaid juhul, kui seda tehakse tõesti kvaliteetselt. Ma ei näe mingit põhjust, miks see ei peaks sellisel viisil jätkuma.

Aseesimees Jüri Ratas

Nüüd Erki Nool, palun!

Erki Nool

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Te tõite välja, et on vaja analüüsi. Ütlen seda küll repliigi korras, aga ma olen päris veendunud, et paljud kodus eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ei saa ka eestikeelsetest matemaatikaülesannetest aru, kuna seal on selline keeruline keel. Aga minu küsimus on nende mõningate näidete kohta, kus kakskeelsed koolid on rakendanud eesti keelele üleminekut. Need on rohkem olnud küll põhikoolid, näiteks Mäetaguse. Kas ministeerium on selliseid häid näiteid analüüsinud ja vaadanud, mis on seal hästi? Kas on analüüsitud ka põhjanaabrite, näiteks Soome haridussüsteemi, seda, kuidas nemad suudavad muukeelsetele inimestele oma riigikeele väga hästi selgeks teha?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Loomulikult. Mis puudutab õppematerjale, siis ma oma vastuste alguses viitasin sellele – võib-olla te ei olnud siis saalis –, et õppematerjalide keel ongi väga keeruline ja abstraktne ka eesti emakeelega õpilastele. See on kindlasti laiem mure. Mis puudutab keeleõppe praktikat, siis nagu ma ütlesin, Eestis on igasuguseid näiteid, on positiivsemaid ja on negatiivsemaid näiteid. On koole, kes on aineid eesti keeles õpetades suutnud saavutada väga häid tulemusi, on neid koole, kus on pikka aega rakendatud keelekümblusmetoodikat ja saavutatud häid tulemusi, on koole, kes on kakskeelse metoodika abil saavutanud erakordselt häid tulemusi, jne. Birute Klaas-Lang on oma uurimuses sisuliselt ja väga põhjalikult analüüsinud, mis eristab neid koole, kes on näidanud häid tulemusi, nendest koolidest, kes on näidanud kehvemaid tulemusi. Need põhjused on üsna komplekssed. Üks põhjus on kindlasti see, et suuremates linnades, nagu Tallinn ja Narva, kus enamik venekeelseid koole asub, toimub mingil määral õpilaste selekteerimine, nii nagu see toimub ka eestikeelsetes koolides Tallinnas. Võimekamad õpilased lähevad ühtedesse koolidesse, vähem võimekad teistesse. Paremates koolides on ka eesti keele oskus parem. Seesama analüüs, mida ma jälle väga soojalt soovitan lugeda, näitab selgelt korrelatsiooni õpilase üldise õppeedukuse ja tema eesti keele oskuse vahel. Analüüs toob välja selle, mida ma juba ütlesin, et gümnaasiumitasemel on selles vanuses laste eesti keele või ükskõik missuguse võõrkeele omandamine otseses seoses nende üldise ja akadeemilise võimekusega. Piltlikult öeldes, need, kes on tublid matemaatikas, on tublid ka eesti keeles. Kui me vaatame nooremaid lapsi, põhikooli esimesi klasse või, veel enam, lasteaeda, siis seal seda korrelatsiooni, seda seost ei ole. Ka need, kes on vähem võimekad, suudavad keele kenasti selgeks saada. Just sellest tulenevalt olen ma öelnud, et see tee, mis on valitud, kirjutades gümnaasiumiastmes ette teatud protsendid, ei ole arengupsühholoogiliselt mõistlik. Eesti keele õpetamist tuleb tõhustada põhikoolis ja siis ei ole gümnaasiumiastmes enam mingit probleemi.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Vabandust! Härra Efendijev, ainult ühe suulise küsimuse saab esitada. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Alguses paar sõna kolleeg Kiislerile. Tal oli väga hea küsimus selle kohta, miks see üleminek ja keeleõpe oli näiliselt edukas aastal 2007, aga pärast enam ei olnud nii edukas. Aga tollal mindi igal aastal üle samm-sammult, üks õppeaine teise järel. Alustati kehalise kasvatuse tundidest, mis hakkasid toimuma eesti keeles, siis hakkasid tööõpetuse tunnid olema eesti keeles, siis muusikaõpetuse tunnid või laulmistunnid või kuidas neid nimetatakse. Aga siis hakkasid lõppema need õppeained, millega sai niiviisi nalja teha. Siis hakkasid tulema tõsised asjad ja selgus, et eesti keel on midagi raskemat kui "paremale pöörd", "jooksuga" või muud sellised sõnad. Aga see selleks.
Tõesti, ma ei oleks ealeski uskunud, et selles saalis võib nii optimistlikuks muutuda. See optimism tuleneb täna sellest, et ma lausa näen, kuidas on toimunud progress. See on võtnud küll 14–15 aastat, aga progressi nimel pole mul absoluutselt mitte millestki kahju.
Veel on mul väga hea meel, et IX Riigikogu kultuurikomisjoni esimees on täna siin. Mart kindlasti mäletab, kui tihti me arutasime sedasama keeleküsimust ja üleminekut. 1999. ja 2000. aastal kas mina üksi või koos Kreitzbergi või Velmaniga tulin oma viis-kuus korda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga ja me komisjonis arutasime seda väga pikalt. Kõigil oli soov tõhustada eesti keele õpet vene koolis, aga kõigil olid erinevad arusaamad. Tollal oli põhiline arusaam sama mis praegugi, lihtsalt üleminek eestikeelsele õppele ja kõik. Seda segas ainult see, et keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik vene kooli eestikeelsele õppele üle viia, 15 aastat tagasi polnud see tehniliselt võimalik ja on praegugi võimatu.
Siis aga tulid appi mõõdukad. Ma selgitan härra ministrile, kuna ta ei pruugi seda teada, et need, kes siis olid mõõdukad, on praegu sotsiaaldemokraadid. Tollane mõõdukas ja praegune sotsiaaldemokraat Marju Lauristin mõtles välja sellise superasja nagu 60% : 40%. See mõttevälgatus oli nii kihvt, et sellest ideest haarati kinni. Ma mäletan, et keegi ei tahtnud eriti mõelda, mis juhtub siis, kui on 50% : 50%, kas siis koolis ei olegi õppekeelt. Oli tosin väikest probleemi, mida me pidevalt arutasime. Nii ta muudkui läks ja läks ning siis muutus valitsus.
Siis läks tõesti debatiks lahti. Selles osalesid profid, lapsed, õpetajate esindajad. Tuldi järeldusele, et me läheme selles suunas, et gümnaasiumiastmes minnakse üle eestikeelsele õppele. Aga me oleme saavutanud konsensuse selles arusaamas, et selleks, et seda üleminekut teostada, on vaja ühte asja: laps peab gümnaasiumis aru saama, mida talle selgitatakse. Ei tohi olla niiviisi, et pärast istub ta sõnaraamatu taga kauem kui õpiku taga. See tähendab, et põhikooli tasemel tuleb saada eesti keeles kindlad, raudsed teadmised ja selle jaoks on vaja muuta õpetamissüsteemi põhikoolis. Sellega on vaja tõsiselt tegelda.
Teiseks, selleks et üleminek toimuks, on vaja, et õpetaja valdaks perfektselt eesti keelt. Mitte nii, nagu täna selgus. Lukas ja Aaviksoo võivad muidugi rõõmu tunda, sest vene gümnaasium on kadunud. Kui 50 gümnaasiumiõpetajat valdavad keelt B1-tasemel ... Ei, 15, ülejäänud 35-l oli tase B2. Kusjuures nad ju õpetavad lapsi, neil ei tohiks olla ka tase C1, vaid peaks olema C2. Nad peaksid perfektselt aru saama peale eesti keele ka vene keelest.
Punkt kolm. Üleminek on võimalik, kui lapsed on valmis, õpetajad on valmis ja on olemas õppematerjalid. Sellest sai räägitud. Ma mäletan, et Soomest ja Kanadast toodi õppematerjalide näidiseid. Seal on koos soome ja rootsi ning inglise ja prantsuse keel. Nendes õppevahendites on lihtsustatud tekst, kõrval sõnavara õpilase emakeeles. Ei ole mingit tuupimist, eks ju. Arvestatakse kõneleja psühholoogiat, teatud hetkel on vaja inimesega rääkida veidi vigast keelt, sest keeltel on erinev loogika. See kõik sai tollal paika pandud. Aga siis selgus huvitav asi, mis teeb tänase õhtu palju vähem optimistlikuks, kui ma alguses rääkisin. Selgus, et kui näiteks põhikooli lõpuks tahetakse teha õpilastele eesti keel selgeks niivõrd, et nad saaksid gümnaasiumis selles keeles õppida, mitte ainult tuimalt tunnis istuda, siis on vaja neile mingi teise süsteemi järgi keelt õpetada. Aga süsteem oli umbes selline, nagu ma nägin oma poja pealt, kes tollal oli 7. klassi õpilane. Naine ajas mind talle humanitaarabi osutama, et aidaku ma last, see istub seal juba mitmendat tundi. Ma hakkasin vaatama, mida ta seal õpib. Õpikus oli tekst 19. sajandi Eesti talust, kus iga viies sõna oli mulle tundmatu, kuigi ma arvan, et mul on üsna hea eesti keel. Ja lapsed peavad seda õppima! See pani mõtlema, mille nimel nad seda teevad, kas selleks, et rääkida, või selleks, et muutuda 19. sajandi põllumajanduse spetsialistiks. Selgus, et ei taheta või ei osata ette valmistada sobivaid õpikuid ega õpetajaid, kes suudaksid põhikoolis õpetada.
Siis me hakkasime rääkima veel ühel teemal. Ütlen neile, kes ei tea, et ma olen eesti keele õpetaja. Mul on Narvas üks kolleeg, Heli Adamovitš, ühe toreda lasteaia juhataja, praegu on ta direktor. See on ainus lasteaed Narvas, kuhu on konkurss, kuhu lapsed pannakse kirja kaks aastat enne seda, kui nad sinna tuuakse. Seal õpetatakse lastele eesti keelt nii, et ühelgi lapsel esimeses ega teises klassis ega vanemates klassides ei teki ühtegi probleemi. Te ei kujuta ette, kui palju ministreid ja riigikogulasi, isegi Riigikontrolli inimesi ja teisi olen ma sinna viinud ja näidanud, et vaadake, kus on probleemi lahendus. Nii et see jutt, mis siin praegu käib, on vaeste jaoks. Tõenäoliselt läheb veel 14 või 15 aastat, enne kui saadakse aru, et õpetada on vaja lasteaias. Aga teatud progress on olemas, nii et tunneme rõõmu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Eldar Efendijev

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mina küll nii optimistlik ei ole nagu eelkõneleja. Võib-olla olen ma liiga vähe Riigikogus olnud, kui oleksin siin kauem olnud, siis võib-olla oleks ka optimismi rohkem. Mina tahan ka täpsustada ja meelde tuletada. Eelmises koosseisus, kui meie, nagu ma juba varem rääkisin, rohkem kui poolteist aastat arutasime uuendatud PGS-i, siis enam-vähem kõik need ohud ja küsimused, mis minister täna sõnastas, olid menetluses kas komisjonis või siin saalis, nii või naa, aga nendest räägiti. Nagu ma varem olen rääkinud, me teame, kelle jõulise tegevuse tõttu PGS-ist tegelikult eemaldati vene koolide problemaatika. Nüüd tuli see juba teisel moel välja nagu järjekordne aktuaalsus.
Muidugi ei kahtle ma selles ja arvan, et ka minu kolleegid ei kahtle, et see teema ja tänane esinemine ei ole absoluutselt seotud valimisperioodiga. Selles olen ma kindel. Teiselt poolt võin öelda, et see, et minister tõi problemaatika välja, on positiivne. Aga et ta tõi selle välja poolteist kuud enne valimisi, on negatiivne, sest siin ei ole koalitsiooni ja valitsuse positsiooni, selle küsimusega ei ole seotud ka eelarve ega teised rakenduseks vajalikud asjad. Muidugi, PGS-i muudatusettepanek. Siin mul optimismi ei ole. Eelkõneleja rääkis, et 15 aasta pärast me kõik oleme võib-olla üleminekuks valmis, aga äkki juba homme tekib mõni väga oluline päevakajaline punkt.
Ma sain aru, et see, kes miinustulemuse eest vastutab, on koolidirektor. See võib-olla ei ole kõige parem variant, sest kui see on koolidirektor või ka omavalitsus, siis tekib küsimus, mille eest vastutab ministeerium. Ministeerium peab ju vastutuse võtma ja ka miinuseid kuidagi parandama. Seda, mida kavatseb teha ministeerium, et lahendada neid küsimusi, mis on püstitatud, me täna siin ei kuulnud. Küsimus ei ole ainult direktoris. Küsimus on selles, kuidas riik kavatseb sellega tegelda, kui palju ressursse sinna panna ja kuidas neid ressursse – ma pean silmas õpetajaid – arendada ja rohkem koolidesse tuua. Aga see jäi praegu kõrvale. Kunagine minister Lukas oli sellega nõus. Kui me vaatame stenogramme ja protokolle, siis näeme, et ta rääkis, et Ida-Virumaal ressurss puudub, ja ta rääkis ka sellest, mida oleks vaja teha. Peale valimisi oli see kõik ununenud. Kui selle Riigikogu koosseisu ajal esitati neid küsimusi eelmisele koalitsioonile ja praegusele koalitsioonile, siis vastuseks räägiti vaid ühest: ainult eelarve raamides. Need ettepanekud, mis täna sõnastati, ei saa kuidagi optimismi sisendada. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.


4. 16:57 Arupärimine õppekeele kohta (nr 454)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume neljanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Jaak Aaviksoo, Priit Sibul, Erki Nool, Kaia Iva ja Andrus Saare. Arupärimine esitati 12. jaanuaril 2015. See on õppekeele kohta ning kannab numbrit 454. Vastab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Andrus Saare, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks!

Andrus Saare

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Head kolleegid! See, et keeleküsimuses lehvib sotsiaaldemokraatide lipp just selles suunas, kuidas tuul puhub, ehk sõltuvalt sellest, millistelt valijatelt soovitakse hääli saada, ei ole kahjuks mitte lihtsalt valimiseelne propaganda, vaid ohtlik ja populistlik mäng eesti keele ja kultuuriga. Eelmisel nädalal küsis Siim Kiisler infotunnis sotside esimehelt härra Mikserilt erakonna seisukohta riigikeele ja hariduspoliitika kohta. Kahjuks oli see, mis me Sven Mikserilt kuulsime, lühidalt öeldes selgusetu häma. Täna venekeelset Delfit lugedes saab ka selgemaks, miks sotside esimees hämas. Sõnum, mille haridus- ja teadusminister Delfis välja ütles, on pehmelt öeldes ehmatav, aga ajalugu meenutades tuleb minule kuidagi tuttav ette. See on retoorika, mida seni on üksnes Keskerakond Tallinnas pikki aastaid esindanud, ehk pidev vastandumine senisele riigikeele- ja lõimumispoliitikale. Nüüd on samasse paati hüpanud sotsiaaldemokraadid.
Minister toob välja, et tuleb loobuda 60% ulatuses üleminekust eestikeelsele õppele vene koolides ning hoopis eesti koolides tuleks senisest enam ja efektiivsemalt vene keelt õpetada. Ehk minister asub otseselt vastandama rahvusi, asudes "kaitsma" vene vähemust. See on selge soov rahvuseid vastandada, mida seni vähemalt valitsuse tasandil tehtud ei ole. Eri rahvuste kiskumine valimiseelsesse võitlusse ei ole ministri riigimehelik käitumine, aga samas näitab see ehedalt sotsiaaldemokraatide tõelist palet keeleküsimuses. Kuningas on nüüd alasti.
Meil, arupärijatel, on neli küsimust, mille ma kiirelt ette loen. Kas teie erakonnal või Haridus- ja Teadusministeeriumil on kavas muuta kehtivat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust venekeelsete gümnaasiumide osalisele riigikeelsele õppele ülemineku osas? Millal ja millises mahus on kavandatud üleminek osalisele riigikeelsele õppele põhikoolides ja lasteasutustes? Milliseid teisi seadusmuudatusi olete kavandanud riigikeele õppe osas teiskeelsetes haridusasutustes? Millest on tingitud teie erinevad käsitlused riigikeele staatust puudutavalt eesti- ja venekeelses meedias? Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Lugupeetud arupärijad! Ma vastan ka eelkõnelejale samamoodi nagu eelmistele arupärijatele. Eestis on selline ajaleht nagu Eesti Päevaleht. Ei pea püüdma otsida venekeelsest Delfist seda, mida ma rääkinud olen. Ma arvan, et teil, kelle emakeel on eesti keel, on märksa kergem leida seda Eesti Päevalehest, näiteks eelmise neljapäeva numbrist.
Alustangi vastamist neljandast küsimusest. Ma saan aru, et valimised on tulemas ja märkimisväärselt põnev on punuda intriigi, et keegi räägib ühtedele valijatele ühte juttu ja teistele valijatele teist juttu. Mina ei ole seda teinud ja ka meie erakond ei ole seda mitte kunagi teinud. Lugege seda Eesti Päevalehe numbrit, võrrelge Delfis avaldatuga või ükskõik millise venekeelse materjaliga – sisu on täpselt sama. Soov näha asju selliselt, nagu teie neid näete, räägib kindlasti teatud psühholoogilistest mehhanismidest, mis enne valimisi inimestel, eriti kandidaatidel, tööle hakkavad. Ma lugesin ükskord eelmise haridusministri postitusi Facebookis – see oli umbes paar kuud tagasi –, et vaadake, mida Ossinovski kirjutab venekeelses Postimehes! Aga venekeelses Postimehes oli minu eestikeelses Postimehes ilmunud artikli tõlge. Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Täpselt nii, nagu meil on mitmesugustes küsimustes püsivad seisukohad, nii oleme neid ka kõikidele valijatele ühtemoodi selgitanud.
Veel üks kommentaar teie arupärimise sisu kohta. Te väidate, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel jõudis 2011. aastal lõpule üleminek osalisele riigikeelsele õppele. Tegelikult jõudis see lõpule siiski 2014. aastal, mitte 2011. aastal.
Nüüd aga vastan teie küsimustele. "Kas Teie erakonnal või Haridus- ja Teadusministeeriumil on kavas muuta kehtivat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust venekeelsete gümnaasiumide osalisele riigikeelsele õppele ülemineku osas?" Vahest ei viibinud te saalis minu sissejuhatava sõnavõtu ajal eelmisele arupärimisele vastamisel. Ma ei hakka seda siiski uuesti ette lugema, seda on võimalik stenogrammist järele vaadata. Selles on põhimõtteliselt ära kirjeldatud praegune olukord, kuhu me oleme vene kooli küsimuses jõudnud. See olukord on tegelikult üsna nukker. Me peaksime seda iseendale tunnistama, selle asemel et püüda oma erinevaid hariduspoliitilisi ebaõnnestumisi poliitiliste loosungite taha varjata. Mis puudutab seda plaani, mis sai välja pakutud eelmisel kolmapäeval ja millest kirjutas ka eelmise neljapäeva Eesti Päevaleht, enne kui sellest kirjutas venekeelne Delfi – ütlen veel kord –, siis see kompleksne plaan on väga lihtne. Me oleme alustanud valest otsast. Me peame panema suurema rõhu põhikoolis eesti keele oskuse parandamisele ja selleks on vaja astuda reaalseid samme. Vastates härra Efendijevi süüdistusele ütlen, et jah, tõepoolest, selleks on vaja riigil ette näha lisaraha ja seda me oleme ka teinud. Aastani 2020 peame vajalikuks sellesse valdkonda panustada ligi 11 miljonit eurot. Enamikku nendest ettepanekutest oleme juba rakendama asunud.
Teisest küljest on vaja suurendada nõudlikkust koolide vastu eesti keele õppe suhtes. Tänane B1-tase, mida põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava nõuab, ei ole piisav. Seda tunnistavad nii koolijuhid kui ka muud haridusspetsialistid. On kahetsusväärne, et siiani ei ole seda plaani olnud, on vaid räägitud, et tulevikus võiks nii olla. Minu hinnangul on tegemist soovimatusega neid küsimusi sisuliselt lahendada. Kuskil seaduses fikseeritakse protsent ära ja las ta olla – me saame raporteerida, et asi liigub õiges suunas. Ei liigu! Mõnes koolis on eestikeelne aineõpe tõepoolest tulemusi parandanud, olen seda mitu korda täna siin öelnud. Õpetajad, koolijuhid ja ka õpilased ütlevad, et eestikeelne aineõpe on positiivne, juhul kui see toimub kvaliteetselt. Kui aga kolmandik õpilasi ei saavuta põhikooli lõpuks isegi mitte B1-taset, ja kolmandikus venekeelsetest põhikoolidest ei saavuta üle poole õpilastest B1-taset, siis võime öelda, et need õpilased sisuliselt ei räägi eesti keelt. Mismoodi te peate sellisel juhul võimalikuks õpetada neile aineid eesti keeles gümnaasiumitasemel? See ongi see, millest ma olen algusest peale rääkinud: alustatud on valest otsast. Täpselt nii. Tegelikult on seda tunnistanud ka eelmine minister Jaak Aaviksoo, kes on öelnud siitsamast puldist järgmised sõnad: "Kui meil on keeleoskuse probleem, riigikeele oskuse probleem, siis tuleb see probleem lahendada põhikooli tasemel. Tegelikult peaks  alustama juba lasteaiast. See, et omal ajal valiti teistsugune lähenemine – ma ei arva, et see oli kõige targem." Nii on öelnud Jaak Aaviksoo. Kuldsed sõnad, aga miskipärast ei ole viimastel aastatel tahetud põhikooliga sisuliselt tegelda, selle asemel on kirjutatud protsent formaalselt seadusesse sisse. Me näeme, et üleminek on toimunud formaalselt. Mõnes kohas on see toimunud ka sisuliselt, seal ei olegi probleemi, seal, kus on kvaliteet tagatud, jätkatakse samamoodi. Aga kui me ei tunnista, et eesti keele oskus venekeelsetes koolides on kehv, ega otsi võimalusi, kuidas ühelt poolt parandada eesti keele oskust ja teiselt poolt tagada nendele noortele korralikud haridusvõimalused, siis see on minu hinnangul vastutustundetu.
Seega, plaani teine osa on suurendada nõudlikkust koolide vastu, mitte midagi tagasi pöörata ega lõdvendada. Nõudlikkust tuleb suurendada, aga väljundipõhiselt! Me ka matemaatika õppekavas ei ütle, mitu tundi tuleb ainesisu õpetada, vaid nõuame, et tulemus oleks olemas. Kuidas me siis siin saame teada, kui palju tunde on vaja selleks, et mingisugune teema selgeks õpetada? Seda otsustab siiski pedagoog sõltuvalt klassist, sellest, kui hea pedagoog ta ise on, sellest, missugused on õpilaste võimed, kui palju on klassi kaasatud erivajadusega lapsi jne.
Kolmandaks, koolijuht on see, kes vastutab õppe tulemuslikkuse eest. See suund võeti eelmise valitsuse ajal ja ma arvan, et see suund on õige. Tuleb suurendada koolijuhi vastutust, tuleb suurendada ka tema vabadust, et oleks võimalik õppe- ja kasvatuseesmärke saavutada. Tal peab olema selleks vabadus, aga peab olema ka vastutus. Vastutuse aspekt on siiani sisuliselt puudunud. Nüüd on juba välja töötatud süsteem, mille järgi riik hakkaks koolijuhte perioodiliselt hindama, jälgides seda, mil määral koolid saavutavad õppe- ja kasvatuseesmärke. Kui neid eesmärke ei saavutata, siis tuleb koolijuht välja vahetada. Aga koolijuht võib öelda, et koolis suudetakse kvaliteetselt õpetada eesti keeles ühte, teist ja kolmandat ainet, aga neljandat ja viiendat ei suudeta, küll aga näeb ta ette teistsuguseid meetmeid ja lahendusi, selleks et eesti keele oskust parandada. Näiteks on koolil sõpruskool kuskil teises Eesti otsas, toimub õpilasvahetus ja õpilased räägivad eesti keelt. Miks me peame sundima seda koolijuhti siis panema klassi ette õpetajat, kes õieti eesti keelt ei räägi, õpetamaks õpilasi, kes sellest keelest aru ei saa? See ei ole ju hariduspoliitika!
Seega, vastates küsimusele, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikeelega seotud sätteid on raske muuta selles osas, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekeel on eesti keel ja õppekeeleks loetakse seda keelt, milles toimub vähemalt 60% õppest. Selleks et suurendada koolijuhtide vastutust ja nende vabadust õppemeetodite valikul, on põhikooli- ja gümnaasiumiseadust tõepoolest aga vaja muuta.
Teine küsimus: "Millal ja millises mahus on kavandatud üleminek osalisele riigikeelsele õppele põhikoolides ja lasteasutustes?" Teile teadmiseks, et enamikus venekeelsetes põhikoolides õpetatakse teatud aineid eesti keeles täiesti vabatahtlikult, ilma igasuguse riikliku sunnita, ja just nimelt sellepärast, et nende koolide pedagoogid ja koolijuhid on pühendunud inimesed, kes töötavad selle nimel, et lapsed saaksid hea hariduse. Hea hariduse hulka käib täiesti selgelt ka eesti keele heal tasemel valdamine. Seepärast on need koolid pidanud vajalikuks osa aineid eesti keeles õpetada. Nagu ma juba mainisin, kõik osapooled ütlevad, et eestikeelsel aineõppel on juhul, kui see toimub kvaliteetselt, positiivne mõju eesti keele oskusele ja teisest küljest ei halvenda see aineteadmisi. Seega, enamikus põhikoolides toimub juba osaliselt eestikeelne aineõpe ehk osa aineid õpetatakse eesti keeles. See toimub nendel juhtudel, kui see on pedagoogiliselt mõistlik. Ma usun, et see praktika ka jätkub.
Kolmas küsimus: "Milliseid teisi seadusmuudatusi olete Te kavandanud riigikeele õppe osas teiskeelsetes haridusasutustes?" Seadusmuudatuste kohta ei oska rohkem öelda, küll aga on koolide suhtes nõudlikkuse suurendamiseks vaja muuta ühte Vabariigi Valitsuse määrust ning ka põhikooli ja gümnaasiumi riiklikke õppekavasid.
Neljandale küsimusele, mis käsitles teie soovmõtlemist ja erinevaid käsitlusi eesti- ja venekeelses meedias, olen juba vastanud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, teile on küsimusi. Kaia Iva, palun!

Kaia Iva

Aitäh! Austatud minister! Erinevalt teist olen mina töötanud õpetajana ja ka koolijuhina. Ma julgen kinnitada, et järjepidevus ja stabiilsus haridusküsimustes on väga oluline. See, et aastakümneid tagasi ei oldud nõus eestikeelsest õppest vene koolis üldse suurt rääkima, on teada ja see üleminek eestikeelsele õppele on olnud ju kaunis vaevaline. Oleks olnud tore, kui oleks kohe öeldud, et jah, teeme seda kõikidel õppetasemetel, alustame algusest ja teeme kõik kenasti. Aga me teame, kui palju vastuseisu see tekitas. Aastate jooksul on järjepideva nõudlikkusega lõpuks saavutatud see, et praegu ollakse valmis väga tõsiselt rääkima sellest, et tuleb alustada varem ja teha seda põhjalikult. Ehk hakkab ka mingi konsensus sündima. Kas te ise hoomate, kui palju te praegu teete kahju kõige pea peale pööramise ja mahamaterdamisega?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Oh, vastupidi, ma tegelen õigele poole pööramisega. Nagu ma olen öelnud, nagu ka teie kinnitasite ja nii nagu on mitmed uurijad kinnitanud, võõrkeelt õpitakse nooremas eas tunduvalt kergemini kui vanemas eas. Midagi juhtub hiljem inimese kognitiivsetes võimetes. See vanusepiir on eri uurijate arvates erinev, kas 11 või 12 eluaastat. Eks see ole ka individuaalselt erinev. On selge, et vanemas eas on võõrkeele omandamine selgelt seotud inimese üldise akadeemilise võimekusega. Nooremas eas seda seost ei ole, ka nõrgema akadeemilise võimekusega lapsed omandavad võõrkeele, kui seda õpetatakse esimestes põhikooliastmetes või ka lasteaias, nagu meil tegelikult ju tehakse, sest kõikides Eesti lasteaedades on eesti keele õpe alates neljandast eluaastast teatavasti kohustuslik. Rõhutan veel kord, et eestikeelne aineõpe, kui see toimub kvaliteetselt, on olnud koolide vabatahtlik valik, sest koolijuhid ja pedagoogid on südamest tahtnud, et nende õpilased omandaksid nii aineteadmised kui ka eesti keele oskuse. Sellest tulenevalt on mitmes põhikoolis mindud mingites ainetes üle eestikeelsele õppele. See ei ole tekitanud seal pingeid ja see on selgelt õppetulemusi parandanud. Kui me räägime gümnaasiumist, siis nagu ma ütlesin, kolmandikus koolides on tulemused paranenud, umbes kolmandikus on jäänud enam-vähem samaks ja kolmandikus on läinud kehvemaks. Ma ei näe põhjust, miks edukad koolid ei peaks edaspidi jätkama sama õppekavaga, nagu neil on siiani olnud, kui see on andnud häid tulemusi. Aga nendes koolides, kus selle riiklikult kehtestatud formaalse protsendi tõttu – mitte sisulise nõude, vaid selle formaalse protsendi tõttu – on klassi ees õpetaja, kes teab ainult sõnatüvesid ega tea sõnalõppe, tuleks see protsess ausalt öeldes minu meelest tõesti teistpidi pöörata. See ei ole minu hinnangul haridus. See ei anna ei häid aineteadmisi, nagu ma uuringute põhjal teile ka demonstreerisin – eriti geograafias, kus ka väga tugevad õpilased ütlevad, et nende aineteadmised on tugevalt kannatanud –, ega anna loomulikult ka heal tasemel eesti keele oskust, kui eestikeelset ainetundi annab õpetaja, kes eesti keelt piisaval tasemel ei valda. 56 õpetajal ei ole isegi C1-taset, nendest 15-l on B1-tase. Nii et küsimus ei ole pea peale või tagasi või ei tea kuhu pööramises. Küsimus on selles, et tuleb sisuliselt lahendada see probleem, mis meil on. See probleem on eesti keele oskus põhikoolis. Kui me selle probleemi sisuliste meetmetega, mida ma olen pakkunud, ära lahendame, siis gümnaasiumis enam muret pole. Aga praegu oleme jõudnud olukorda, kus see formaalne protsent on sisse kirjutatud gümnaasiumitasemel, ja nüüd hakkame ütlema, et oi, oleks pidanud ikka põhikoolis ka midagi tegema. Minu hinnangul ei ole see mõistlik lähenemine.

Aseesimees Jüri Ratas

Andrus Saare, palun!

Andrus Saare

Aitäh! Põhikoolis eesti keele süvendatult ja efektiivselt õpetamine on igal juhul õige suund ja me ei ole kuidagi teisiti väljendanudki. Te lugesite ette ka Aaviksoo sõnumi, mida me kõik toetame. Aga hetkel tundute te küll olevat nagu elevant portselanipoes. Kui me nüüd suudame parandada õppekvaliteeti põhikoolis, siis ei ole ju vajagi gümnaasiumis latti alla lasta, sest seda lihtsamini õpilased sellest üle hüppavad. Miks te lõhute kõike olemasolevat, selle asemel et täiendada ja edasi ehitada seda, mis meil olemas on?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, ma ei lõhu midagi. Kas ma pean viiendat korda ütlema, et eestikeelne aineõpe, juhul kui see toimub kvaliteetselt, on olnud koolide ja lastevanemate endi valik ja tahe? Seda on soovitud. Lugege seda analüüsi, millest ma täna terve õhtu olen rääkinud, ja te näete, et venekeelsed lastevanemad on väga mures eesti keele õpetamise taseme pärast. Kui aineid õpetatakse eesti keeles kvaliteetselt, siis seda peetakse üldiselt positiivseks. Seega ei ole mingisugust põhjust arvata, et need koolid, kes on suutnud siiani näidata, et nad on võimelised parandama eesti keele oskuse taset osa aineid eesti keeles õpetades ja samal ajal tagama heal tasemel aineteadmised, ei jätka täpselt samamoodi. Miks nad ei peaks seda tegema? Ma ei mäleta täpselt, mis sõnu te kasutasite, aga olukorras, kus meil on, ütlen taas kord, kolmandik koole, kus üle poole õpilastest ei saavuta B1-taset, siis on imelik portselanipoest rääkida. Ma tõesti soovitan nendes koolides käia ja vaadata seda portselani, vaadata, kuidas on mõjunud reaalsele hariduslikule sisule, tunni läbiviimisele see, millest siin saalis räägitakse abstraktselt mingite protsentidega. Mis puudutab sisulist tegevust põhikoolis, siis jah, üks asi on sõnades öelda, et see on oluline teema. Teine asi on näha ette konkreetsed meetmed selleks, et olukord paraneks. Olukord ei parane iseenesest. Me oleme 20 aastat näinud, et see ei parane iseenesest. Kui riik õppematerjale ei loo, siis ei parane olukord iseenesest. Kui ei tule uusi korralikke õppevahendeid ja uut ainekava, et eesti keelt paremini õpetada, olukord ei parane. Kui me ei soodusta riigi rahalise toega eesti- ja venekeelsete noorte omavahelist suhtlust, siis ei teki kontakte. Paraku nii on. Nii et portselanipoes laamendamine on pigem seesama klammerdumine vahendisse kui eesmärki, tehes sellest mingisuguse dogma, mille taha me ei ole enam võimelised nägema ega ole võimelised tunnistama praegust olukorda ja ausalt, mitte loosunglikult arutlema selle üle, mida tuleks teha selleks, et olukord paraneks. Praegune seis on tõepoolest selline, et venekeelsete põhikoolilõpetajate eesti keele oskus ei ole piisav. Ma loodan, et nende meetmete tõttu ja õppekava nõudlikkuse suurendamise tulemusel mõne aasta pärast need, kes praegu põhikoolis õpivad, omandavad eesti keele oluliselt paremal tasemel. Aga see ju ei tähenda, et me jätame tähelepanuta praegused gümnasistid, üle 3000 õpilase, kes selles süsteemis õpivad ja kellest kolmandik eesti keelt piisaval tasemel ei valda. Olukorras, kus üle 50 õpetaja ei valda küllaldaselt eesti keelt, ei saa me öelda, et las see süsteem kestab nii kaua edasi, küll järgmistel põlvedel läheb paremaks. Minu meelest on ka see vastutustundetu.

Aseesimees Jüri Ratas

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Selles arupärimises on üks küsimus, mis mind, samuti nagu kolleege IRL-ist, väga huvitab. See on küsimus nr 1. Teie vastasite sellele, et PGS-i on raske muuta selles osas, mis ütleb, et õppekeel on eesti keel. Tähendab, see "on raske" on eufemism, see on soov mitte vastata. Vaadake, kuidas küsimus on esitatud: kas on kavas muuta? Kas te saaksite vastata sellele küsimusele, ütleme, sama lausega: PGS-i ... muuta selles osas, mis ütleb, et ... Lisage sinna, kas "on kavas muuta" või "ei ole kavas muuta".

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Siin on nüüd küsimus, mis tähendab, et on kavas. Minu hinnangul on see vajalik. Mis puudutab teie viidatud lauset, siis ma tahan öelda, et kui me räägime õppekeele regulatsioonist, siis PGS-i § 21 lõigetest 2 ja 3, ma mälu järgi ütlen, üks puudutab gümnaasiumi ja teine puudutab põhikooli. Lõige 2 algab: "Põhikooli õppekeel on eesti keel," ja 3. lõike algus on: "Gümnaasiumi õppekeel on eesti keel." Neid lauseid ei ole minu hinnangul vaja muuta. Küll aga tuleks muuta mõlema lõike teist lauset ehk anda suurem otsustusõigus koolijuhile, selleks et ta saaks otsustada, missuguseid aineid missugustes klassides oma koolis õpetada ja millises keeles, millises proportsioonis, kui soovite, suurendades samal ajal nõudlikkust, et oleks saavutatud eesti keele oskuse kõrgem tase. Seega, kui meil praegu on gümnaasiumide puhul otsustustasandiks Vabariigi Valitsus, siis ma arvan, et see lisatase on tugevalt poliitiline. Kui tsiteerida eelkõnelejat, siis sarnaneb see portselanipoes liikumisega. Selle asemel võiks õigus valida konkreetsete ainete õpetamise proportsioon olla koolijuhil, kellel on selleks pedagoogilist kompetentsust ja kes ka vastutab nende eesmärkide saavutamise eest.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Meri, palun!

Mart Meri

Aitäh! Ma mäletan väga hästi neid arutelusid umbes 15 aastat tagasi, kui sai kokku lepitud see administratiivne vahend ehk suhe 60% : 40%. Ma arvan, et kõik siin saalis on nõus, et keelt ei õpetata ega õpita koolis mitte administratiivselt, vaid pedagoogiliselt. Pedagoogiliste sihtide saavutamiseks on vajalikud teatud komponendid: hea õpetaja, õpikeskkond, õpetamismeetod, õppevahendid. Kas teie kui praegune minister, kes on sattunud IRL-i rünnaku alla, oskate öelda, kuidas nende 15 aasta jooksul on haridusministeerium just nende eelduste arendamisega tegelnud? See on lai teema, 15 aastat on pikk aeg, nendest 15 aastast umbes 12 on ministeeriumi juhtinud IRL-i minister. Kas teil on öelda mingeid pidepunkte, kuidas ministeerium on neid pedagoogilise sihi eeldusi täitnud?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Ma ei taha kommenteerida varasemate ministrite motivatsiooni, ajendeid ja intentsioone otsuste vastuvõtmisel. Jäägu see nende endi teha. Mina lähtun üldiselt lootusest, et on tahetud head asja. Aga ma ei oska öelda, mis põhjustel on jäädud valitud meetmete rakendamisel üsna formalistlikuks ja pealiskaudseks. Seesama teadmine, mis meil on praegu, et põhikoolitasemel, eriti selle esimestel aastatel, omandatakse keelt palju kergemini kui gümnaasiumis, oli ka siis olemas. See, et gümnaasiumis ainult eesti keeles õppimine eeldab põhikoolist saadud heal tasemel eesti keele oskust, on alati teada olnud. See on elementaarne ja loogiline. Miks selles olukorras on tehtud otsus kirjutada gümnaasiumitasemel ette formaalne protsessijuhtimise protsent, selle asemel et minna sisusse ja tagada vajalik tugi koolidele, pedagoogidele ja lastele, selleks et nad järk-järgult, alates lasteaiast omandaksid korralikul tasemel eesti keele, seda on mul väga raske mõista.

Aseesimees Jüri Ratas

Siim Kiisler, palun!

Siim Kiisler

Aitäh! Hea minister! Me saame ju kõik aru, et küsimus ei ole formaalsuses ega pealiskaudsuses. Nagu te ise tunnistasite, osa gümnaasiume saab suurepäraselt eesti keeles ainetunnid antud. Nad suudavad leida õpetajad, kuidagi on leitud ka need õppevahendid, mille puudumist te kritiseerite. On aga ka teised koolid, kes seda mitmel põhjusel ei suuda. Olgem ausad, osa lihtsalt ei tahagi, nad n-ö kaitsevad vene kooli. Me teame seda, tegelikult on ju asi selles. Kui te võtate maha nõude anda ainetunde eesti keeles, siis te julgustate neid, kes n-ö kaitsevad vene kooli. Aga minu küsimus on selline. Teil on ju praegu ka laual konkreetne taotlus kaotada osas koolides kohe ära see nõue, mida te siin kaotada soovite. Kuidas te kavatsete lahendada nende Narva ja Tallinna koolide küsimuse nüüd ja praegu?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Ma kommenteerin teie esimest kommentaari. Eks see selline klassikaline poliitdemagoogia ole. Kui me vaatame, kus asub enamik venekeelseid koole, siis need on Tallinnas ja Narvas. See tähendab, et mõlemas linnas, nii Tallinnas kui ka Narvas, on mitmeid venekeelseid gümnaasiume. Samamoodi on mitmeid eestikeelseid koole siinsamas Tallinnas ning on täiesti selge, et võimekamad lapsed õpivad gümnaasiumitasemel, tihti ka põhikoolitasemel ühtedes koolides, ja need, kes on vähem võimekad, õpivad teistes koolides. Kui me sellest asjaolust tulenevalt ütleksime, et mõni eestikeelne kool – ma ühtegi nime ei hakka nimetama – kuskil, ma ei tea, väljaspool kesklinna, annab halba haridust, sest nende eksamitulemused on kehvemad kui mõnel kesklinna nn eliitkoolil, siis see oleks ülekohtune. Eliitkoolid ju valivad endale õpilasi. Täpselt sama lugu on venekeelsetes koolides. Kui me võtame selle pingerea, vaatame, kus asuvad need venekeelsed koolid, kes näitavad häid tulemusi eesti keeles, ja vaatame nende õpilaste tulemusi ülejäänud ainetes, siis näeme, et fenomen on täpselt sama. Nii et küsimus ei ole soovimatuses. Seda soovimatust on võib-olla mõnes nn ühiskondlikus organisatsioonis, aga mina ei ole seda soovimatust näinud ei pedagoogide ega koolijuhtide seas. Ma usun, et nad kõik pingutavad laste nimel, keda nad õpetavad ja kellele nad peavad tagama hea tuleviku. Nad on ise huvitatud sellest, et õpilased teeksid eksamid hästi ära ja saaksid ülikooli sisse, nad on huvitatud sellest, et laste eesti keele oskus paraneks. Tõepoolest, kui rääkida sellest potentsiaalsest hirmust, nagu kuskil keegi ütleks, et tema koolis ei õpetata üldse eesti keelt, siis ma ei usu, et sellised inimesed on olemas. Seadus nõuab eesti keele õpet alates esimesest klassist, see on mõistlik ja loomulikult peabki see seadusesse jääma. Aga kui koolijuht ei suuda tagada õppe- ja kasvatuseesmärke, millest üks on heal tasemel eesti keele oskus – minu ettepaneku alusel võiks siin nõudlikkust hoopiski suurendada –, siis selle süsteemi järgi me saaksime nendele koolidele anda professionaalse hinnangu. Kui mõne kooli juht tõesti ei vasta kompetentsinõuetele või kui tema kool järjekindlalt ei saavuta tulemusi kas eesti keeles või mõnes muus aines, siis tuleb loomulikult võtta meetmeid, et selles koolis oleks uus ja võimekam juht. Aga üldjuhul on koolid siiski ise ja ka lastevanemad mures selle pärast, et eesti keele oskuse tase oleks kõrgem, ja nad on selle nimel ka pingutanud.

Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Reinsalu, palun!

Urmas Reinsalu

Aitäh! Lugupeetav härra minister! Te olete siin kõnelnud oma ambitsioonikatest kavadest senise hariduspoliitika muutmisel. Tänases venekeelses Delfis toote ühe poliitilise liinina esile ettepaneku efektiivistada eestikeelsetes koolides vene keele õpetamist. Milliseid konkreetseid tegevusi te selles vallas oma poliitika elluviimiseks planeerite?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Suurepärane küsimus! Aga enne vastan ma Siim Kiisleri küsimusele, millele ma enne unustasin vastata, see oli Tallinna konkreetsete taotluste kohta venekeelsetele gümnaasiumidele erandi tegemiseks. Ministeerium analüüsib neid taotlusi. Reedese seisuga olid spetsialistid käinud Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis ja tõenäoliselt kas täna või homme lähevad järgmisesse kooli. Jaanuari lõpuks saab valmis olukorra analüüs. Aga ma rõhutan, et tegelikult on see teema palju laiem kui nende konkreetsete koolide olukord. Nende koolide taotlused on üsna omapärased, seal ei ole toodud mitte just väga palju pedagoogilisi põhjendusi, mis eesmärke soovitakse saavutada. Aga seaduslik õigus neid taotlusi esitada on, ministeerium peab neid analüüsima ja tegema kehtiva õigusakti kohaselt valitsusele ettepaneku. Eks me siis vaatame, mis edasi saab, kui analüüsid on valmis.
Nüüd vastan härra Reinsalu küsimusele. Tegelikult õpetatakse kahjuks väga paljudes Eesti koolides – nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides – võõrkeeli üldiselt kaunis kehvasti. Paraku on väga paljude keeletundide ülesehitus selline, et õpitakse grammatikareegleid, tuubitakse sõnavara ja heal juhul alles kolmanda osana harjutatakse tegelikku keelekasutust. Ehk see ei lähtu spetsialistide soovitusest, et keelt peaks omandama siiski kommunikatiivsena, elusa keelena, kui me ei räägi just vanakreeka keelest, mida näiteks mina olen õppinud. Aga kui me räägime reaalsest, elusast keelest, siis seda peaks õppima kommunikatiivsete meetoditega. Paraku tehakse seda kaunis vähe. Olen selles küsimuses kohtunud nii Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli õpetajakoolitajatega. Mõlemad ülikoolid on selle probleemi teadvustanud, nad võtavad seda tõsiselt ja püüavad ka lahendusi pakkuda. Toon lihtsalt ühe näite. Meil on siiani õpetajakoolituses olnud sisuliselt olukord, kus meil on saksa keele õpetajate õppetool ja inglise keele õpetajate õppetool, aga omavahelist suhtlust neil ülemäära palju ei ole. Neid aineid õppides õpitakse kindlasti saksa ja inglise keele grammatika peensusi, aga see, mis on kõikidele võõrkeeltele ühine, ehk see pedagoogiline osa, kuidas õppuritele kõige paremini võõrkeel selgeks teha, on siiani olnud kaunis vähene. Kuid see on just see, mis on keeleõppe seisukohast kõige olulisem: kuidas kasutada selliseid meetodeid, et keel paremini külge jääks, kuidas hoida ja suurendada õpilaste motivatsiooni keeleõppeks jne. Mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud ja ka mina olen arvamusel, et mida rohkem keeli inimesed räägivad, eriti väikses riigis, seda suurem konkurentsieelis see meile riigi ja rahvana on. Mitmed rahvusvahelised uuringud on tunnustanud, et meie inimesed üldiselt räägivad mitmeid võõrkeeli, mis on siiani Euroopas ikka veel üsna erandlik. Minu arvates on kõige suurem küsimus see, et eesti, vene, inglise ja saksa keele õppimiseks võõrkeeltena on ette nähtud märkimisväärne hulk tunde – teiste keelte õppimiseks ka, ma ei taha kedagi diskrimineerida, õpetatakse ka prantsuse ja hiina keelt, muidki keeli –, aga kui me vaatame tulemusi, siis paraku peab tõdema, et tihti see tegevus kuigi tulemuslik ei ole olnud. Just täna kohtusin ma ühe Eesti start-up'i tegevjuhi Mait Münteliga, kes arendab innovaatilist keeleõppeprogrammi Lingvist, ja proovisin selle programmiga eesti keele baasil natuke prantsuse keelt õppida. Tema väidab, et oma teadusliku meetodiga on ta võimeline õpetama võõrkeele selgeks vähemasti kümme korda kiiremini, kui seda on siiani koolide õppekavade järgi tehtud. Paraku peab tunnistama, et tihti on jäädud vanadesse metoodikatesse kinni. Ülikoolides me juba tunnistame, et tuleb teistmoodi õpetada. On loomulikult palju õpetajaid, kes õpetavad väga-väga hästi, aga laiemalt ei ole see praktika kahjuks meie klassiruumides veel juurdunud.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Iga mees, kes lapsepõlves on hoovis jalaga palli peksnud, muutub meheks saades jalgpallieksperdiks. Tema on kindlasti see, kes teab kõige paremini, millist treenerit vajab rahvuskoondis, mida see treener valesti teeb, millised jalgpallurid on kehvad ja miks nad kehvad on. Täpselt samal põhjusel mõtleb iga inimene, kes on koolis õppinud – ja sellised on valdav osa inimestest –, et ta on haridusekspert, kuigi ta ei saa aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. See lause, et mõnes koolis on üleminek toimunud ja eesti keelega on seal asjad enam-vähem korras, aga mõnes teises koolis nii ei ole, on normaalne ja arusaadav. Minister selgitas küll – ma veel kordan üle –, et igaüks, kes koolisüsteemis tegutseb, teab, et on olemas selliseid koole, kellel on hea reputatsioon, mida on loodud 20, 30, 50, mõnikord 100 aasta jooksul. Seal toimub õpilaste hulgas valik. Sinna ei tule õppima mitte tavalised keskmised lapsed, vaid need lapsed, kelle võimed on keskmisest veidi paremad, ja mõnikord mitte veidi, vaid väga palju paremad ning nad õpivad paremini keemiat ja matemaatikat, aga ka keeli. Siit tulenebki see, et need koolid, kes õpilasi valivad, on eelisolukorras. Aga keelt ei ole vaja õpetada mitte nii, et ainult mingis eliitkoolis selle selgeks saab. Keelt on vaja õpetada nii, et ka kõige nõrgem õpilane saaks selle suhu. Ei ole vaja lähtuda mitte tipust, vaid alusest.
Nüüd ma tuletan teile meelde, kes mida on teinud selle nimel, et eesti keel muutuks üle terve Eesti üldkasutatavaks. Narva on selleks teinud tohutult palju. 1989. aastal oli Narva linnas kaks diplomeeritud eesti keele õpetajat. Kaks terve linna peale! Koolides oli siis 13 000 õpilast, aga diplomeeritud õpetajaid oli kaks. 1990. aastate keskel oli majandusseis väga kehv. Ida-Virumaal oli tollal väga raske, aga Narva volikogu ja linnavalitsus eraldasid üle 30 korteri õpetajatele, kes tulid Narva eesti keelt õpetama, kuigi selleks ei olnud mitte mingit kohustust ja mitte keegi ei andnud mitte mingit raha selleks, et need korterid välja osta. Need lihtsalt kingiti nendele inimestele ja oligi kõik. See andis tulemuse: sajandi lõpuks oli Narva koolides 102 õpetajat, isegi rohkem kui vaja. Ma pean silmas erialase kõrgharidusega õpetajaid.
Me oleme selles valdkonnas palju teinud, aga me ei saa riigi eest töötada, me ei saa haridusministeeriumi eest töötada. Teie lahendate siin omavahel oma probleeme, kes armastab rohkem Eestit ja eestlasi või kes on venelembesem. Meie istume siin keskel ja mina mõtlen, et, kurat, millal hakatakse lõpuks asjaga tegelema.
2005. aastal tuli haridusministeeriumist Narva üks ametnik, Küttis oli tema nimi. Ma ei mäleta, kas ta oli kantsler või asekantsler, aga ta korraldas nõupidamise, kus selgitas koolijuhtidele – saalis olid koos direktorid ja õppealajuhatajad –, et nüüd tuleb alustada üleminekut. Talle esitati lihtne küsimus. Tegelikult ju lapsed ei valda keelt, õpikuid ei ole, õpetajaid ei ole. Kui midagi läheb valesti, kes siis selle kõige eest vastutab? Kõlas vastus, et eks see, kes sel ajal haridusministeeriumi juhib või tema koha peal töötab, see siis vastutab, aga ta loodab paremat.
Mida te ikkagi teinud olete? No mida? Te räägite sellest, et on vaja suurendada koolijuhtide vastutust. Te juba suurendasite. Koolijuhid teadsid neli aastat tagasi suurepäraselt, et nende koolid ei ole valmis üleminekuks eestikeelsele õppele. Aga nad nii tohutult värisesid.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit.

Mihhail Stalnuhhin

Nad nii kartsid seda inspekteerimist, mis tuleb haridusministeeriumist. Kui kooli hoolekogu oli teinud otsuse ja siis tulid ministeeriumi esindajad, hakkasid direktor ja õppealajuhatajad hoopis muud laulu laulma. See oli seesama aeg, millal me olime koos Jaak Allikuga ühes Kohtla-Järve gümnaasiumis. Härra Kapov kirjutas pärast sellest ilusa artikli. Me rääkisime, et üleminekuks ei olda valmis, on vaja alustada hoopis teisest otsast. Kuhu see jäi? On vaja, et tuleksid valimised, selleks et see teema jälle üles võetaks.
Lugupeetud kolleegid IRL-ist! Ma tahan teid rahustada. Te kardate asjata, et haridus- ja teadusminister muudab PGS-i. Selleks, et seda muuta, on ühest inimesest vähe. On olemas võimas struktuur, mille nimi on Haridus- ja Teadusministeerium. Teie peaksite seda väga hästi teadma, sest nagu siin täna kõlas, 12 aasta jooksul panid teie inimesed selle kindluse oma sõdureid täis. Mina ei kujuta ette, et need inimesed, kes 12 aastat Lukase ja Aaviksoo juhtimisel töötasid ühe eesmärgi nimel, hakkaksid praegu abistama kedagi, kes ilmus sinna vähem kui aastaks ja tõenäoliselt peale 1. märtsi kuskile kaob. Nii et seda muudatust mina igatahes ei looda.
Ma arvan, et Eesti teeb väga suure vea. Meie, need, kes me keelt õpetame ja saame sellest asjast aru, oleme juba üle 20 aasta rääkinud, et on vaja alustada lasteaiast. See on olnud pidev jutt. See, et teie tulete selle mõtte peale 20 aastat hiljem, on teie häda. Ma arvan, et Eesti ainult kaotab sellest, kui lastele õpetatakse Eesti ajalugu, Eesti kirjandust ja Eesti geograafiat keeles, millest nad perfektselt aru ei saa. Nad ei saa neid teadmisi, nad jäävad neist lihtsalt ilma. Nii et aastad mööduvad, teema on ikka sama ja endiselt ei saa enamik absoluutselt aru, millest me räägime. Selle puhul ma teid ka õnnitlen! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Urmas Reinsalu

Ei ole siin põhjust mitte millegi puhul õnnitleda või rõõmus olla. Härra Ossinovski praegune teemapüstitus ei ole praktilise probleemi valguses sugugi keele- või hariduspoliitiline. See on selgelt ideoloogiline valik, mida enne valimisi püütakse õhku visata. Vene õppekeelega gümnaasiumides osaliselt eestikeelsele õppele üleminekut on püütud nii Lätis kui ka Eestis enne valimisi väga selgelt politiseerida. Me teame – on ju olnud pikad vaidlused kaitsepolitsei aastaraamatu üle –, kuidas Venemaa saatkond on väga aktiivselt mõlemas riigis seda teemat puššinud, et sellest kujuneks ideoloogiline konfliktikoht, et oleks võimalik selge retoorikaga näidata, et kaasmaalaste kogukonnale tehakse liiga. See on väga selge, väga ideoloogiline teemaasetus. Eestis ei ole see varem õnnestunud, olgugi et Keskerakond on selles suunas väga aktiivset kihutustööd teinud. Me räägime, et see üleminek on läinud raskelt, aga ei ole ka midagi muud oodata, kui mitmes omavalitsuses on koolipidaja ise andnud selgeid poliitilisi signaale, et see ei ole mõistlik plaan. Üleminek on olnud loomulikult keerulisem, kui koolipidajad, need omavalitsused, sõdivad oma poliitilise agendaga sellele vastu. Kuid me oleme siiski liikunud õiges suunas, sest riigi poliitiline liin on olnud paigas. Nüüd, ma arvan, kõige kahetsusväärsem on see, et lihtsalt valimiskampaania või valimistel häälte saamise huvides annab ametisolev haridusminister riigi tasemel selge signaali, et nendel, kes on selle vastu sõdinud, on olnud õigus. Ma arvan, et see on vastutustundetu signaal. See poliitiline mäng ei tasu ennast ära.
Mind üllatab, et kuhugi on nagu mutiauku kadunud siit saalist reformierakondlased. Ametisoleva koalitsiooni leppest ma loen, et kehtivat seadust ja eesti õppekeelele üleminekut ei muudeta. Ma loen härra Michali sõnavõttu, et ei, kõik jääb paika, see on üks show tegemine. Minu küsimus on, kes siis riigis võimul on. Kas ametisolev haridusminister on mingi separatist, kes täristab kuulipildujast õhku, või on tegemist valitsuse poliitilise liiniga? Mul jääb üle tõlgendada eestlastele, venelastele, aga ka koolirahvale ja laiemale avalikkusele seda kõike nii, et haridusminister toodab väga süsteemse agendaga selget sõnumit, et ta tühistab selle sätte. Ma ei tea, härra Stalnuhhin, aga minu meelest sõltub valija tahtest valimistel, kas selleks, et hakata PGS-i muutma, antakse poliitiline mandaat. "Ma tühistan selle sätte," vastas haridusminister väga selgelt jaatavalt täna venekeelse Delfi küsimusele.
Muuta hariduspoliitilised küsimused poliitilisteks ja ideoloogilisteks küsimusteks ja hakata sellelt pinnalt vastasseisu ehitama – ma arvan, et see on kehv poliitika, see ei vääri küünlaid.
Ma tahan kutsuda üles ka hoiduma sellisest Orwelli retoorikast. Keeli tuleb õppida, me kuulsime seda härra haridusministrilt. Mida rohkem keeli on väiksema rahva poegadel ja tütardel suus, seda mõistlikum. Härra haridusminister käis spetsialistide juures, kes ütlesid, et on võimalik kümme korda kiiremini võõrkeel suhu saada. Sellised inimesed on olemas. Keeli tuleb õppida ja kümme korda kiiremini on võimalik keel suhu saada, eesti keelt tuleb rohkem õpetada, rääkis haridusminister, ja et seda saavutada, tühistatakse 60% : 40% nõue. Ma arvan, et see on pehmelt öeldes vastandlik retoorika. Kui keeli tuleb õppida, kui on olemas hea metoodika, mida on võimalik veel implementeerida, kes siis selle vastu on, ükskõik mis keelest me kõneleme? Miks me siis sellisel juhul sellest kaotamisest alustame, kui eesmärgiks seatakse, et põhikoolis oleks keeleõpe veel tugevam, mille vastu ei ole sugugi olnud ka eelmised haridusministrid, nagu siin püütakse väita? Siin ei ole mingisugust jalgratta leiutamist, kui lagedale on tuldud ettepanekutega, kuidas eesti keele õpet tugevdada. Aga siin on üks selge vahe. On väga selge poliitiline sõnum: "Meie kaitseme teid, seni Eesti Vabariigis aetud poliitika on olnud kehv, seda on rakendatud kehvalt ja me tühistame selle sätte." See on väga selge, väga voolujooneline poliitiline agenda! Ma arvan, et tühja lendab suur osa asju, mida on tehtud järjekindlalt vastu väga intensiivset poliitilist agendat. Agendat, mida on väga süsteemselt pooldanud grupp poliitikuid, kes on osalisele eestikeelsele õppele ülemineku vastu tegutsenud. Agendat, mida on ajanud Venemaa välisministeerium oma propagandaga. Agendat, millega on püütud inimesi hirmutada. Mul on kahju, et see agenda praegu saab sellise retoorikaga Eesti avalikus ruumis punktivõidu. Ta ei vääri seda.
On väga kahetsusväärne, et täpselt samal ajal – ma loodan, et see on juhuslik kokkusattumus –, kui haridusminister alustas selle teemapüstituse poliitilist väljamängimist, alustas organisatsioon Vene Kool Eestis omakorda kaebuste kogumist inimõiguste rikkumise kohta seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. See poliitiline, ideoloogiline teemapüstitus on välja käidud ja see käsitlus ei ole Eesti huvides. See ei ole ei vene inimeste ega eesti inimeste huvides. Seetõttu kutsun valitsusliitu selget poliitilist hoiakut väljendama. Peaminister vaikib selles küsimuses. Ma arvan, et see on kehv vaikimine. See võib põhjustada konflikte ja seda, et lahenduste leidmine lükkub edasi. Sellest kaotame me kõik. Hoidume sellistest asjadest. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku! Kaheksa minutit.

Jaak Allik

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti keele vene emakeelega õpilastele õpetamise küsimus taandub tegelikult sellele, kas venekeelsel koolil on Eesti haridussüsteemis kohta või mitte. Me oleme sisuliselt kaotanud venekeelse riikliku kõrghariduse ja igapäevase trükimeedia. Oleme vähendanud ka venekeelse televisiooni mahtu. Viimati mainitud juhul oleme aru saanud, et on tehtud viga, ja valitsus on toetanud venekeelse telekanali avamist. Venekeelse põhikooli vajalikkuses valitseb üldiselt konsensus ja vähemalt ükski suurtest erakondadest ei räägi venekeelse põhikooli kaotamisest kui eesmärgist. Venekeelse gümnaasiumi teemal käib keerutamine. Kui on eesmärk see kaotada, siis on suund aineõppe eestikeelseks muutmisele arusaadav. Kohtades, kus on olemas eestikeelne keelekeskkond, on venekeelne gümnaasiumiaste ja koguni põhikool kadunud loomulikul teel ja see pole vastuseisu tekitanud. Ma pean silmas näiteks minu kodulinna Viljandit. Kohtades, kus venekeelsed inimesed moodustavad 97% elanikest, nagu Narvas või Sillamäel, on eesmärk venekeelne gümnaasium kaotada pehmelt öeldes poliitiliselt vastutustundetu, tekitab suuri poliitilisi pingeid ja vastasseisu. Praktikas tähendab see praegu ühele osale venekeelsetest noortest gümnaasiumihariduse kättesaamatuks tegemist, teisele osale aga mittetäisväärtuslikku gümnaasiumiharidust. Selle eesmärgi kaitseks tuuakse näited, et Soomes ei ava keegi eestikeelseid ega Saksamaal türgikeelseid koole, tehes nägu, nagu need võrdlused ei oleks ajalooliselt ja geograafiliselt täiesti sobimatud.
Eestis on ligi kolmandik noori, kelle emakeel pole eesti keel, ning on olemas koolivõrk ja suurearvuline õpetajaskond venekeelse hariduse andmiseks. Küll aga oleme kaotanud venekeelsete aineõpetajate ettevalmistamise kõrgkoolides. Ma olen siin täiesti nõus Eerik-Niiles Krossiga, kes alles möödunud nädalal kirjutas Sirbis, et see tuleks taastada. Meie praeguseid olusid arvestades saab seega olla õige ja väga vajalik eesmärk venekeelsetele noortele eesti keele õpetamise oluline parandamine, alustades seda lasteaiast ning jätkates põhikoolis ja gümnaasiumis. Osa õppeainete eesti keeles andmine on üheks võimalikuks vahendiks sel teel, kui jätkub eesti keelt kõrgtasemel oskavaid ja sobivat õppemetoodikat valdavaid õpetajaid. Praegu neid küllaldaselt pole. Samas on täiesti loomulik, et aineid, mida hakatakse gümnaasiumis eesti keeles andma, tuleks vähemalt põhimõistete omandamise jaoks osaliselt anda eesti keeles ka põhikoolis. Just siin tulekski anda koolidele ja koolipidajale vabadus õigete ja igale koolile jõukohaste meetodite valikul, tõstes samal ajal just eesti keele õpetamise taset ja suurendades nõudlikkust, suunates kõiki vahendeid reaalse keelekeskkonna loomiseks vähemalt ajutiseltki, korraldades õpilasvahetusi ja keelelaagreid, mida venekeelne õpilaskond väga pooldab ja soovib ning mida ministeerium praegu kavandabki.
Isiklikult arvan, et 21. sajandil tuleks igas põhikoolis jõuda võõrkeeles ja venekeelses põhikoolis ka eesti keeles õpetamisel tasemele, et gümnaasiumis otsustaks ainete valiku just õpetaja kompetentsus. Eestis võiks vabalt olla mitte ainult saksa- ja venekeelseid gümnaasiume, vaid ka inglis- ja prantsuskeelseid gümnaasiume, tingimusel, et õpilaste hea eesti keele oskus neis koolides pole küsimuseks.
Nüüd pean ma väga kurvastama härra Reinsalu ja saali seda poolt, kellest enam kedagi kohal ei ole. Nimelt, ühtegi PGS-i punkti pole selleks vaja muuta, seda kõike lubab ka praegune seadus. Kõige vähem on selleks vaja muuta seda seaduse punkti, mis ütleb täiesti loogiliselt, et kooli õppekeeleks loetakse see keel, milles toimub vähemalt 60% õppest. Te olete endale ise teinud mingisuguse kuju, mida te tulistate, räägite seadussätete muutmisest, mida kellelgi kavas ei ole. Ütlen veel kord, et kõike seda, millest ma räägin, lubab täiesti praegune seadus, kui seda targalt rakendada. Kindlasti ei saa seda saavutada aga sunnimeetoditega, mis kuidagi ei paranda ühiskonna sidusust, see aga peaks praegu olema meie peamine eesmärk. Tsaariaegsel venestamisperioodil oli Eestis kord, kui eesti õpilasi karistati isegi vaheajal koolis emakeeles rääkimise eest. Ma arvan, et selline koolisüsteem ei saa olla meile eeskujuks. Meie eesmärk peaks olema kindlasti positiivne lõimimine, mitte aga vägivaldne assimileerimine. Inimestele, kes on kaotanud lootuse, et positiivne lõimimine on võimalik, ütlen ma, et ilmselt pole seda seni tehtud õigete meetoditega.
Aga ühes asjas ei ole ma ministriga päris nõus. Minister rääkis sellest, et tema arvates peaks ajalugu, ka Eesti ajalugu, vene emakeelega õpilastele õpetama just eesti keeles. Ma pean silmas siin eriti 20. sajandi ajalugu, mille õpetamise eesmärk peaks olema ju ka õppekavas olevate hinnangute ja väärtuste edasiandmine ja kujundamine. Ajalooõpetajad, kellega olen rääkinud, väidavad, et õpilastele vähem arusaadavas keeles õpetamisel jääb 30% õppemahust edasi andmata. Mina pean seda tegevust poliitiliseks kahjurluseks ja arvan, et õppekavas peaks siiski olema võimalus, et 20. sajandi Eesti ajaloo õpetamine toimuks õpilastele paremini arusaadavas keeles. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.


5. 17:57 Vaba mikrofon

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, palun teid peale haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid, teie mõlemad! (Naerab.) Eelmisel aastal möödus kümme aastat tragöödiast Aasias. Kas te mäletate tsunamit, mille tõttu hukkus umbes 200 000 inimest? Kaks minu head sõpra, üks neist minu klassivend, olid just samal päeval seal. Nad sõid hotellis hommikust, kui äkki hakkas see laine tulema. Kui kõige suurem vesi oli mööda läinud ja tekkis võimalus ringi vaadata, et näha, mis juhtus, siis selgus, et neil oli vedanud. Söögisaal oli teisel korrusel ja sealt sai joosta laine eest veel kõrgemale. Aga üks minu kahest sõbrast oli läinud just enne laine kohalejõudmist endale kohvi valama. Äkki teised avastasid, et ta oli palmi otsas, rippus umbes kolmanda korruse kõrgusel. Kõige fantastilisem oli see, et temast hoidsid kinni kaks kohalikku kelnerit. Need olid muidugi kõhnakesed, aga siiski mingi 50–60 kilo kaalusid mõlemad. See tähendab, et mees, kes ei ole füüsiliselt eriti kõvasti arenenud – ta ise palju rohkem kui 70 kilo ei kaalu –, suutis siis, kui kaks meest vaat niiviisi temast kinni hoidsid, ronida kolmandale korrusele.
Vabandage mind, Jaak ja Mart, ma tunnen teid ammu ja armastan siiralt, aga te tuletate mulle kogu aeg meelde seda juhtumit. Te püüate ekstreemolukorras enne valimisi kuskile palmi otsa ronida, aga see ei õnnestu. Selleks oleks vaja olnud midagi muud juba varem teha. Selleks ei ole vaja mitte ainult kaheks kuuks ennast mobiliseerida, vaid tuleks võib-olla veidi rohkem tööd teha. Meie töötame! Jaak, me töötame ju! Üle-eelmisel aastal Narvas loodi täppisteaduste kool, sest me saime aru, et selliste inimestega nagu Lukas, Aaviksoo, Küttis ja kõik, kes nende kõrval on, te nagunii saavutate oma ja jätate meie lapsed ilma hariduseta. See aga ei tähenda, et meie ei pea midagi tegema. Küll me teeme! Me tegime täppisteaduste kooli. Eelmisel aastal läksid lõpueksamid selles gümnaasiumis märksa paremini kui üle-eelmisel aastal. Peaaegu pooled Narva gümnasistid õpivad õhtuti matemaatikat, keemiat ja füüsikat oma emakeeles ning maksavad selle eest kolm eurot kuus. Miks te seal olles sellest ei räägi? Miks te Narvas ei taha inimlikku juttu ajada? Miks te ei tule rääkima sellest Narvas? Miks iga kord, kui kutsud Narvas sotsiaaldemokraate koostööle, nad ütlevad, et nad peavad Allikuga nõu pidama, ja peale neid nõupidamisi tavaliselt saadetakse meid pikalt? Mis mõtet on siin veenda kõiki, et te olete suured sõbrad, kui te absoluutselt keeldute koostööst sealsamas kohalikus omavalitsuses?
Ma tuletan meelde huvitavaid asju. Võib-olla pole neid eriti meeldiv kuulda. Kas te mäletate – te ei mäleta! –, et 1999. aastal tegelesin ma kodakondsuse seadusega. Seal on sees säte, et keeleeksami kirjalikust osast on vabastatud inimene, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1930. Sellel sättel oli mõte siis, kui see 1992. aastal vastu võeti. Aga mis mõtet oli tal 1999. aastal? Kui ma hakkasin sellest rääkima, siis mind pani jällegi imestama Marju, kes tollal süüdistas mind selles, et ma peaaegu et küüditavat vanureid, sest ma ei usu nende võimetesse. 70-aastaselt olevatki õige aeg keelt õppida, kusjuures tuleb omandada perfektne keeleoskus, selleks et see eksam ära teha!
Kuulge, siin on tühi saal, siin oleme ainult meie, isegi telekas seda praegu ei näidata. Lõpetage spekuleerimine! Kui te tahate koostööd arendada, siis oma valijate nimel olen ma nõus seda tegema, aga tehke seda inimlikult! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku!

Jaak Allik

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra Stalnuhhin! Ma olen kahjuks sunnitud meelde tuletama, et Keskerakonnal on Narva Linnavolikogus absoluutne enamus. Väga tore, et te teete seal seda, mida te teete. Mina küll ei saa aru, miks peab laste käest selle eest raha küsima. Neid aineid, mida sa nimetasid, minu meelest Narva gümnaasiumides eesti keeles ei õpetata. Miks lapsi seal nii halvasti õpetatakse, et tuleb erikool teha, sellest ma aru ei saa. Küll aga tuletan seoses koostööga meelde, et peale uue volikogu kokkutulemist ei võtnud volikogu hariduskomisjonid liikmeks mitte ühtegi sotsiaaldemokraatide ehk opositsiooni esindajat. Niimoodi koos töötada, et ühed on volikogus ja teised kuskil ukse taga, on üsna raske. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Vaba mikrofon on läbi. Head ametikaaslased, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Jõudu meile meie töös!

Istungi lõpp kell 18.03.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee