Austatud Riigikogu! Auväärsed, alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda nii eelnõusid kui ka arupärimisi. Esimesena palun kõnepulti Heili Tõnissoni Vabariigi Valitsuse nimel!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esiteks, vedelkütuse seaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo. Teiseks, päästeseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister ja regionaalminister Hanno Pevkur. Kolmandaks, lastekaitseseaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Helmen Kütt. Neljandaks, töövõimetoetuse seaduse eelnõu. Viiendaks, ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust minister Urmas Kruuse. Kuuendaks, maksukorralduse seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, teeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheksandaks, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aivar Riisalu, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma annan arvestatava osa Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel peaminister Taavi Rõivasele üle arupärimise, mis puudutab pankade tegevust regioonides. Eesti suuremad pangad on viimastel aastatel tõmmanud oma kulusid kokku, vähendades muu hulgas kontorite ja sularahaautomaatide arvu, aga ka pakutavate teenuste nomenklatuuri. Samal ajal on tõusnud teenuste hinnad. Selle aasta esimestel kuudel tõstsid pangad üksmeelselt näiteks sularaha käitlemise hinda, osalt seetõttu, et suunata kliente üha enam kasutama elektroonilisi pangakanaleid. Swedbank on asunud vähendama nende pangakontorite arvu, kus saab arveldada sularahas ja vahetada valuutat. Lühendatud on pangakontorite lahtiolekuaegu. Hiljutine sularahas arveldamise muudatus puudutab panga Haapsalu kontorit. Haapsalu linnapea Urmas Suklese sõnul jätab Swedbanki tegevus mulje, nagu oleks Haapsalu puhul tegemist ääremaaga. Maapiirkondades suletud pangakontorid on asendatud piiratud arvul teenuseid pakkuvate postipankade ja suuremaid asulaid üks-kaks korda kuus väisavate pangabussidega. Pangabussid teenindasid varem ka üritusi, enam seda ei tehta. Erakapitali ei saa loomulikult millekski sundida, kuid regionaalpoliitika seisukohast oleme me siiralt mures, sest sellised protsessid meie panganduses ei arenda Eesti elu. Meil on peaministrile selle kohta mõned küsimused. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud üheksa seaduseelnõu, nende menetlusse võtmise otsustab juhatus kodu- ja töökorra seaduse alusel, ning ühe arupärimise, mis edastatakse juhul, kui see vastab kodu- ja töökorra seaduse nõuetele.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontrollKohal on 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Järgnevalt on meil vaja kinnitada nädala päevakord, täpsustusi ei ole. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
HääletustulemusedPäevakorra kinnitamise poolt on 84 rahvasaadikut, 1 on vastu ja 1 erapooletu. Päevakord on kinnitatud.

Kinnitatud päevakorra järgi on kõigepealt kavas arupärimistele vastamine. Esimesena Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Jüri Ratase, Kalev Kallo, Priit Toobali, Urbo Vaarmanni, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi ja Mailis Repsi 16. aprillil esitatud arupärimine uue koalitsiooni lubaduste katteallikate kohta. Arupärimine on esitatud peaminister Taavi Rõivasele. Arupärijate nimel palun esinema Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees, head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Arupärimine keskendub kitsamalt uue koalitsioonileppe lubaduste jätkusuutlikkusele. Ehk nii nagu mitme koalitsioonileppe puhul ennegi kuuleme kõigepealt avalikult häid uudised ja hiljem hakkavad vaikselt ilmnema ka mitte enam nii head uudised koalitsiooni kokkulepete kohta. Uue koalitsioonileppe puhul saime esialgu teada, et lubati suurendada toetusi ja samas vähendada makse, mis paratamatult toob kaasa olukorra, kus riigieelarvele tekib lisasurve. Koalitsioonilepingu maksumuse ja katteallikad on Rahandusministeerium välja arvutanud ja nii saab näha, et lubaduste ja katteallikate vahe on 172 miljonit eurot. Paraku siis, kui koalitsiooniläbirääkimised käisid, ei olnud veel selge see, milliseks on kujunenud Eesti majanduse seis esimeses kvartalis. See uudis, et Eesti majandus esimesel kolmel kuul langes, tuli hiljem. Paraku ei olnud siis selge ka see, et mitmel põhjusel tuleb üldse majanduse kasvuprognoose kohendada. Järgmisel nädalal saame teada, mida Eesti Pank prognoosib selleks ja järgmiseks aastaks. Küll aga nägime sellest tabelist, et väga palju on ühekordseid katteallikaid. Need on kas riigiettevõtetest võetud erakorralised dividendid või siis põhjendus, mille kaudu loodetakse saada parema ja tõhusama finantsjuhtimise tulemusena lisakokkuhoidu. Samas, kuigi on välja käidud ühekordseid tulumeetmeid, on paljud lubadused sellised, mis jäävad riigieelarve kuluks mitte ainult sellel aastal, vaid ka järgnevatel aastatel. Seetõttu on arupärijatel peaministrile hulk küsimusi, alates ümbermuudetavast toetusest põllumeestele. Kindlasti on küsimusi ka teehoiu kohta, rääkimata sellest, et üks põhiline maksulubadus suurendab Eesti ühiskonna ebavõrdsust veelgi. Ma ei hakka kõiki kuut küsimust ette lugema, sest teadupärast on peaministril mugavam tulla siia ette vastama nii, et ta ise juhatab oma vastuse küsimusega sisse. Tänud tähelepanu eest!

Härra peaminister, teil tuleb arupärimisele vastata. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan 16. aprillil esitatud arupärimisele koalitsiooni lubaduste katteallikate kohta. Enne, kui lähen konkreetsete küsimuste ja vastuste juurde, juhin siiski tähelepanu sellele, et arupärijate esindaja sõnavõtus olid mõned faktivead. Nimelt ei saa kindlasti väita, et valitsusliidu moodustamisel oleksid head uudised tehtud avalikuks enne kui katteallikad. Vastupidi, kõik katteallikad on olnud algusest peale teada. Need on olnud kättesaadavad mitmes eri formaadis ja nüüdsest juba mõnda aega ka valitsuse kodulehel tabelina. Ma keeldun nõustumast sellega, et need katteallikad on ilmtingimata halvad uudised. Ma arvan, et nii alkoholi- kui ka tubakaaktsiisi senisest kiirem tõus on head uudised ja minu teada ei ole ka ükski parlamendierakond seda vaidlustanud. Samuti ei vasta tõele arupärijate esitatud väide, nagu oleks lubaduste ja katteallikate vahe 172 miljonit eurot. Esiteks, tegemist ei ole pelgalt lubadustega, kuna valitsus on kokku pannud tööplaani. Valitsusliidu leppes ei sisaldu mitte lubadused, vaid konkreetsed plaanid, mis ellu viiakse. Konkreetsete plaanide koguhind, millele on vaja katteallikad leida, on tõepoolest 172 miljonit. Aga tuleb teada ka seda, et katteallikaid on meil enam kui 40 miljoni jagu rohkem, mis tähendab, et valitsusliidu lepe tervikuna parandab eelarvepositsiooni järgmisel, aga ka ülejärgmisel aastal.
Läheme nüüd teie esitatud küsimuste ja nende vastuste juurde. Esimene küsimus: "Teede Tehnokeskuse 2011. aasta uuring näitas riigimaanteede pikaajalist kumulatiivset alarahastamist 836 miljoni euro ulatuses. Ometi on üheks katteallikaks kütuseaktsiisi lahtisidumine teehoiust. Kuidas see mõjutab teede olukorda?" Kehtiva seaduse järgi on riigieelarves planeeritud teehoiu rahastamise maht üksnes arvestuslikult seotud kütuseaktsiisi laekumise prognoosiga. Eelarveaasta jooksul laekuvat aktsiisitulu ei suunata automaatselt teehoidu, kuid teeseaduse § 16 lõike 2 alusel arvutatud ja riigieelarvest teehoiuks eraldatud kulud kaetakse osaliselt Euroopa Liidu struktuuritoetustest. Praegune süsteem ei arvesta teedesse investeerimise tegelikku vajadust ega taga piisavat paindlikkust riigieelarve koostamisel. Valitsuskoalitsioon on lubanud suurendada riigieelarve paindlikkust ja vähendada tulude seotust konkreetsete kuluartiklitega. Just seetõttu on tehtud ettepanek teehoiu rahastamine kütuseaktsiisist eraldada. Teehoiu rahastamise vajadust hinnatakse ja selle maht määratakse riigi eelarvestrateegias koos muude ülesannete rahastamise kavaga. Eraldatavad summad fikseeritakse nagu ikka iga aasta riigieelarves. Täpse investeeringute kava ja teede olukorra hindab Maanteeamet oma teehoiukavas, lähtudes riigi eelarvestrateegias kavandatud mahtudest.
Teine küsimus: "2014. aasta riigieelarves on eriotstarbelise diislikütuse ja kerge kütteõli soodsama aktsiisimäära maksukuluks 55,1 miljonit eurot. Valitsuskoalitsioon kavatseb soodusaktsiisi asendada täpsema kompensatsioonimehhanismiga. Sellega loodetakse saavutada üle 30 miljoni euro kokkuhoidu. Kuidas see kompensatsioonimehhanism töötab ning kellele see kehtib?" Kodumajapidamistele ja avaliku sektori hoonetele planeeritakse investeeringutoetust kütteseadmete väljavahetamiseks ning hoonete energiatarbe vähendamiseks. Toetusskeemi on plaanis rahastada nii CO₂ kvoodi müügituludest kui ka Euroopa Liidu struktuuritoetustest. Transpordisektoris on plaanis kütuse kallinemine katta esmajärjekorras riigi reisijateveo dotatsiooni suurendamisega. Valitsuse tegevusprogrammis on kompensatsioonimehhanismide väljatöötamise lõpptähtajaks seatud selle aasta neljas kvartal.
Kolmas küsimus: "Riigieelarve paindlikkust on plaanis suurendada läbi tõhusama finantsjuhtimise. Selle tulemusena saavutatav kokkuhoid peaks Rahandusministeeriumi hinnangul olema 15 miljonit eurot. Millised on konkreetsed sammud tõhusama finantsjuhtimise saavutamiseks ning kuhu kulub see 15 miljonit eurot praegu?" Nüüdsest muutuvad Euroopa Liidu toetuste riikliku kaasfinantseerimise jaotamispõhimõtted. Kaasfinantseerimise vahendid nähakse edaspidi ette Rahandusministeeriumi juures, mitte ei planeerita limiite valitsemisaladele eraldi. Väljamakseid tehakse edaspidi tegelikust vajadusest lähtudes. Seeläbi väheneb oht, et kui mõni projekt juhtub takerduma, muutub osa riigieelarve vahenditest asjatult broneerituks. Ükski projekt muudatuse tõttu kaasfinantseeringuta ei jää.
Neljas küsimus: "Koalitsioonileppes on lubadused, mis tähendavad täiendavaid kulutusi mitte ainult järgmiseks aastaks, vaid ka tulevikus. Kuidas on võimalik selliseid kulutusi katta ühekordsetest meetmetest?" Koalitsioonilepe on täielikult arvesse võetud valitsuse 29. aprilli istungil heaks kiidetud "Riigi eelarvestrateegias 2015–2018". Järgnevate aastate finantsplaanis on muu hulgas nii ajutisi tulumeetmeid, näiteks täiendavaid dividende, kui ka ajutisi kulumeetmeid, näiteks Riigi Kinnisvara AS-i lisainvesteeringud ja Euroopa Liidu eesistumine. Kuid tervikuna ei ole neil määravat mõju ei tulu- ega kulupoolel. "Riigi eelarvestrateegias 2015–2018" on eesmärk struktuurne ülejääk kõigil aastail, välja arvatud ülejärgmisel, 2016. aastal, mil struktuurse eelarvepositsiooni tulud ja kulud peaksid olema võrdsed. Veel näeme ette nominaalse eelarvepositsiooni iga-aastase paranemise nii, et selle aasta oodatava puudujäägi 0,7% asemel on 2018. aastal ülejääk 0,5%.
Viies küsimus: "Järgmisel aastal väheneb tulumaksumäär 20%-le. See samm suurendab netotulude ebavõrdsust ühiskonnas veelgi, kuna madalama sissetulekuga inimesed võidavad sellest sammust minimaalselt, kõrgema sissetulekuga inimesed aga kordades rohkem. Miks Te peaministrina toetate netotulude ebavõrdsuse suurenemist?" Koalitsioonileppe eesmärk on majanduskasvu elavdamine ja tööhõive suurendamine tööjõu maksukoormuse vähendamise kaudu. Seeläbi tõuseb kõikide elanike, sh madalapalgaliste heaolu. Tulude ebavõrdsust vähendame muu hulgas maksuvaba tulu kasvuga 144 eurolt kuus 184 eurole kuus 2018. aastal. Maksuvaba tulu suureneb igal aastal, nagu riigi eelarvestrateegia ette näeb. Maksuvaba tulu kasvul on teadupärast suurem mõju just madalapalgalistele. Samuti suurendatakse tuntavalt nii universaalseid kui ka vajaduspõhiseid lastetoetusi, mis on jällegi suunatud just väiksema sissetulekuga leibkondadele. Selleks, et eakate toimetulek paraneks, tõstsime pensione sel aastal keskmiselt 5,8%, mis teeb 240 eurot aastas ehk 20 lisaeurot kuus. Järgmisel aastal on peale vähemalt sama suurt pensionitõusu oodata ka tulumaksuvaba vanemapensioni, õige pea esitab valitsus parlamendile sellesisulise eelnõu. Seega on oodata netotulude kasvu ja ebavõrdsuse vähenemist.
Kuues küsimus: "Põllumehi teevad murelikuks maaelutoetuste finantseerimise korrigeerimine ning riigieelarvest saadavate PRIA toetuste maksustamine. Kuidas on plaanis maaelutoetuste finantseerimist täpselt korrigeerida?" Maaelutoetuste finantseerimine muutub lähtudes Euroopa Liidu põllumajandusfondi määrusest, millega suurendati fondi maksimaalset osaluse määra, seetõttu vähenes riigi kaasfinantseerimise alampiir. Koalitsioonileppe koostamisel otsustati kaasfinantseeringu määr seada siiski nõutavast miinimumist kõrgemale. Nende otsuste tõttu vähenes kaasrahastamise vajadus kogu maaelu arengukava perioodi jooksul 72 miljoni euro võrra, sh 9,5 miljoni euro võrra 2015. aastal. Tuleb arvestada, et uue programmiperioodi maaelu arengukava kogumaht kasvab võrreldes varasemaga. Kaasfinantseerimise vähendamise katavad Euroopa Liidu otsetoetuste vahendid, mis kaasfinantseerimist ei nõua. "Eesti maaelu arengukava 2014–2020" kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 22. mai istungil, järgmise perioodi arengukavas pööratakse senisest rohkem tähelepanu teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile. Arengukava järgi kasvab toiduainete  tarneahelale suunatud tegevuste prioriteetsus, tuleb juurde lühikese tarneahela ja otseturustuse tegevusi, investeeringutoetuste puhul keskendutakse pikaajalistele investeeringutele, senisest enam pööratakse tähelepanu ühistegevusele ja koostöövormidele, lisandub mitmeid uusi spetsiifilisi keskkonnatoetusi. Peale selle suurendatakse jätkuvaid keskkonnatoetusi, pööratakse senisest enam tähelepanu eri meetmete raames keskkonnale ja ressursisäästule ning jäetakse kohalikku arengut puudutavad otsused kohalikule tasandile. Aitäh!

Riigikogu liikmetel on peaministrile selle arupärimise asjus küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ülehomme arutame siin saalis Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, mis annaks omavalitsustele kindluse, et neile eraldatakse teede korrashoiuks vähemalt 10% kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest. Valitsus aga seda ei toeta, vastupidi, teie plaan näeb ette ühe suurema tuluallikana seda, et kütuseaktsiisist seotakse lahti teedele minev raha. Seega omavalitsuste teede korrashoid käib edaspidi valitsuse suva järgi ja on näha, et te plaanite järgmiseks aastaks kokkuhoidu. Kui suur on järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele osaks saav teehoiu raha? Sel aastal on see 28,1 miljonit eurot ja praeguseks peaksite olema juba järgmise aasta riigieelarvega niikaugel, et oskate meile öelda, kui palju see järgmisel aastal väheneb.

Aitäh! Järgmisel aastal ei ole ette näha kohalikele omavalitsustele mineva teederaha vähenemist. Vabariigi Valitsus on valitsusliidu leppesse sõnaselgelt kirja pannud, et kohalikele omavalitsustele minevat teederaha ei vähendata. Seda, kas ja kui palju on võimalik seda tänavusega võrreldes suurendada, näitavad eelarve võimalused. Riigieelarve menetlemine ei ole veel sealmaal, et konkreetsed arvud oleks ministritega läbi räägitud. Nii nagu igal aastal, toimuvad ka sellel aastal läbirääkimised peamiselt suvel. Valitsusse jõuab eelarve eeldatavasti augustikuus ja siis on võimalik ka täpsemalt kommenteerida.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Vaadates hetkeolukorda majanduses, sealjuures indikaatoreid, mis tulevad sõltumatutelt ekspertidelt, aga ka Eesti Panga lähinädalate informatsiooni, mis annab üsna negatiivse varjundi Eesti majandusele, küsin, kas te ei näe vajadust teha korrektuure ka lähituleviku kuludes. Tsiteerides ühte valitsusjuhti, kes on kunagi öelnud: "Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada," küsin: kas te näete lähitulevikus tendentsi, et me peaksime tegelikult kuludes muudatusi tegema?

Aitäh! Kui meil peaks olema vaja struktuurse tasakaalu saavutamise eesmärgil korrektiive teha, siis ei ole põhjust kahelda, et valitsus on selleks valmis. Samas, praegune info maksulaekumiste kohta ei näita, et makse laekuks oodatust vähem. Selle aasta esimese kvartali majanduslanguse ajal oli maksulaekumine tegelikult oodatust märksa parem – praeguse seisuga on meil viie kuu eelarvega võrreldes laekunud üle 55 miljoni euro rohkem kui eelarves ette nähtud. Mis puudutab eri eelarveettepanekuid, siis alati, kui ma parlamendi ees seisan ning teie ja teie erakonnakaaslaste ettepanekuid kuulen, satun ma üksjagu kimbatusse, sest meil on siiani umbes 250 miljoni jagu teie tehtud kuluettepanekuid, millele ei ole katteallikat leitud. Need on esitatud ilma et oleks tulusid taha kirjutatud ja nende elluviimist me kindlasti võimalikuks ega vajalikuks ei pea. Selles võib aga kindel olla, et nendel lubadustel ja sammudel, mida Vabariigi Valitsus plaanib, on kate olemas ja kuhjaga. Ja kui majanduse seis peaks eeldama meilt eelarvepositsiooni muutmist, oleme ka selleks valmis. Iseasi muidugi, kas majanduslanguse tingimustes, isegi kui langus kestab vaid ühe kvartali nagu seni, on kõige õigem suurendada reserve samas kvartalis või peaks ootama ja jälgima, mis majanduses toimub, enne kui rutakaid samme ette võtta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Järgmisel aastal planeerib valitsuskoalitsioon võtta teehoiuvahendite arvelt 25 miljonit eurot. Lätis ja Leedus üritati lahti siduda teehoiuvahendid ja nüüd on näha, milline teede tase seal on. Tulevikus kasvab teehoiu raha 1,5 korda, kui õigel ajal teid ei remondita. On teada ka, et me kaotame vähemalt 500 töökohta. Ma küsin, kas on tark hakata teeaukude asemel lappima hoopis riigieelarve auke.

Aitäh! Ma mõistan teie soovi küsida võimalikult ilukirjanduslikult. Aga ma ei saa tõesti aru, mis riigieelarveaukudest te räägite, kui me oleme järgmiseks aastaks plaaninud riigieelarve struktuurset ülejääki. Mis puudutab teede rahastamist, siis ma ei välistaks sugugi, et mõnel aastal võib teede rahastamiseks olla ka rohkem kui 75% kütuseaktsiisi laekumisest. Aga põhimõtteliselt ma ei saa õigeks pidada, et on üks valdkond, kus, sõltumata sellest, kas projekte on, kas argumente on, või sõltumata sellest, kas projektid on riigile jõukohased ja mõistlikud, on alati ühesugune rahastamine. Kõik valdkonnad – haridus-, sotsiaal-, kultuuri- ja ülejäänud valdkonnad küsivad riigieelarvest raha, põhjendavad raha vajadust. Rahandusministeerium küsib iga väiksema nüansi kohta kommentaare, miks just see summa, miks just sellele objektile. Teede puhul meil ei ole siiani nii olnud. Ma arvan, et me kõik teame ka lähiminevikust mõnda näidet, kus oleks saanud sama objekti, teeobjekti, rajada märksa soodsamalt. Võib-olla tõesti oleks mõni kõrvalharu koos väga pompoossete ristumistega ära jäänud, aga teed oleks saanud korda tehtud pikemaks ajaks. Selleks, et tulevikus oleks ka teede valdkonnas, nii nagu kõikides teistes valdkondades, põhjust iga projekti ükshaaval kaaluda ja otsustada, kas just see objekt on maksumaksja huvides kõige tähtsamal kohal, ongi vaja, et sellele valdkonnale ei lähe mitte igal aastal ettemääratud summa. Igal aastal tuleb ka projekte põhjendada ja öelda, mis on eesmärk – kuhu me selle väga suure raha eest, mis teedesse läheb, jõuda soovime ja mitu teed me selle eest remontida saame.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Eelarvestrateegias on eelarve nominaalse tasakaalu eesmärk aastateks edasi lükatud. Vägisi jääb mulje, nagu te üritaksite üldsust nominaalse struktuurse tasakaalu terminitega eksitada, justkui jätkaks valitsus oma konservatiivset poliitikat ja midagi ei muutu. Me oleme korduvalt kuulnud, et valitsus ei muuda oma eelarvepoliitikat ja jätkab konservatiivsel liinil. Aga samas teame, et majandusolukord on halb, välisnõudlus väheneb ja seetõttu võib ka majanduskasv oodatust tunduvalt väiksemaks jääda. Mu küsimus ongi, kas selline tegevus on vastutustundlik?

Aitäh! Taas, nagu ma ka enne Sven Sesterile vastates ütlesin, olen ma sunnitud olema kimbatuses IRL-i esitatud küsimuste peale. Sellepärast, et samal ajal, kui te nendite, et majandusolukord on halb, jätate te ütlemata, kuidas siis peaks teie hinnangul majanduse halva olukorra tõttu eelarvepoliitikat muutma. Kui arvestada teie seniseid praktilisi ettepanekuid, siis need on hoopis puudujääki suurendanud. Küllap võib ka selliseid ettepanekuid mõista, kuigi neid on tehtud minu meelest liiga suures ulatuses – 250 miljonit, kui lugeda kokku IRL-i viimase kahe kuu jooksul tehtud ettepanekud. Samas, katteallikaid ei ole pakutud. Aga tulles tagasi eelarvepoliitika juurde, siis pole mingit kahtlust, et valitsus jätkab sama konservatiivset eelarvepoliitikat, kui oli eelmisel valitsusel. Õigemini, eelmise valitsuse ajal aeti kindlameelselt väga konservatiivset eelarvepoliitikat. Täpselt samamoodi jätkab praegune valitsus. Ilma valitsuse sammudeta oleks eelarve järgmisel aastal täpselt struktuurses tasakaalus, selline on Rahandusministeeriumi prognoos. Valitsus on otsustanud, et meil on struktuursest tasakaalust vähe, seetõttu püüame viia eelarve struktuursesse ülejääki. Ma ei välistaks sugugi, et me leiame veel meetmeid. Aga praeguse seisuga, riigi eelarvestrateegia valmimise faasis, oleme me juba teinud otsuseid, mis parandavad valitsussektori eelarvepositsiooni 0,2% võrra SKT-st. Kui vaja, siis leiame veel võimalusi eelarve parandamiseks, aga eks me aruta seda siis, kui on olemas suvine majandusprognoos, mille alusel me koostame riigieelarve. Ja kui IRL-il oleks kas või üks ettepanek, mis kas või miljoni euro ulatuses riigieelarvet parandaks, siis see oleks väga meeldiv vaheldus teie senistele riigieelarvet puudujääki viivatele ettepanekutele. Kui oleks kas või üks ettepanek, kas või ühe miljoni jagu, võtaksin ma sellega tänutundega vastu.

Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud peaminister! On näha, et rahandusega on ikka kitsas. Seda näitavad need meeletud kaudsete maksude tõstmised ja inimeste jaoks ebameeldivad otsused. Näiteks gaasiaktsiisi tõus, mis toob kaasa küttekulude kasvu ning kaupade ja teenuste hinnatõusu. Kütteõliga kütjate kulud kasvavad umbes 50%, vanemapension lükkub edasi, teederahast juba oli juttu. Loomulikult ka puuetega inimeste reform, mille puhul töövõimetuspension asendatakse töövõimetustoetustega, mida hakatakse vähendama sõltuvalt inimeste sissetulekust. Kuidas te ikkagi põhjendate neid kärpeid, maksutõuse ja inimeste jaoks negatiivseid otsuseid?

Aitäh! Te olete sügavalt eksiteel, kui te ütlete, et töövõimereform kellegi sissetulekut vähendab. Vastupidi, koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga on valitsus jõudnud lahenduseni, mis ei lase mitte kellegi toetusel väheneda. Ja neile, kelle toetus oleks uue süsteemi järgi väiksem – aga see on vähemus –, säilitatakse senine summa töövõimetuspensioni näol. Nii et rahaliselt keegi toetustes ei kaota. Samas tekib töövõimereformiga inimestele lisavõimalus saada oma töö eest raha, saada korralikku palka. Seega töövõimereformi tulemusena inimeste toimetulek kindlasti paraneb. Nii et teie andmed on üksjagu vildakad. Ma loodan, et kui töövõimereformi eelnõu sotsiaalkomisjoni jõuab, on teil võimalik sellega põhjalikult tutvuda ja veenduda, et tegemist on väga olulise ja hea asjaga. Olgu öeldud, et eks selleks on ka päris palju raha planeeritud, nii riigieelarve kui ka Euroopa Liidu raha. Aga ma usun, et see raha, mida me kasutame töövõimereformiks, läheb inimeste aitamiseks ja seetõttu ka nende toimetuleku parandamiseks.
Nüüd kaudsete maksude kohta. Kõige tuntavam kaudne maksutõus on alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõus. Kui te leiate, et see kedagi ahistab, siis olgu see teie seisukoht. Aga mina ütlen, et alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine on meie valitsuse täiesti teadlik poliitika. Alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusul on inimeste rahakotile kõige tuntavam mõju kaudsete maksude tõusu tõttu. Mis puudutab gaasiaktsiisi tõusu, siis selle mõju gaasiarvele jääb 1% piiresse. Kui te tõesti usute, et 1% gaasiarve tõusust põhjustab Eestis hinnatõusu, siis taas, olgu see teie tõlgendus. Aga on tähtis teada, et gaasi puhul on tegemist fossiilse kütusega – sellise kütusega, mis ei saa olla rahaliselt eelistatud võrreldes taastuvate kütustega. Nii et siin taga on väga selge majandusloogika, aga see on kõige väiksem maksumuudatus rahalises mõttes, nii inimese rahakoti poolt vaadates kui ka riigi poolt vaadates. See on meie katteallikatest alla 2%, nii et see ei ole ka inimeste rahakotile märkimisväärse mõjuga. Nagu ma ütlesin, selle mõju gaasiarvele jääb 1% piiresse, see on kindlasti väiksem kui kogu inflatsioon. Mis puudutab kütteõli, siis kütteõli puhul on juba väga pikalt arutatud, kuidas aidata inimestel kasutada selle praegugi väga kalli kütteõli asemel nii looduse kui ka rahakoti seisukohast säästlikumaid lahendusi. Meie ettepanek on, et valitsus toetab investeeringutoetusega katelde vahetust. See on inimeste jaoks ühekordne kulu, aga edaspidised iga-aastased väiksemad küttearved kaaluvad selle kindlasti üles. Selleks et see ühekordne kulu oleks inimestele taskukohane, töötame praegu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis välja kompensatsioonimehhanismi. See on eelkõige nende jaoks, kes praegu kütavad oma kodusid kerge kütteõliga.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Lühike küsimus võimaldab ka lühidalt vastata. Kas Vabariigi Valitsus kavandab järgmise aasta eelarvet kokku pannes ka riigi laenukoormuse kasvu?

Lähiaastatel on meil plaanis riigi laenukoormust vähendada. Aga laenukoormust tuleb alati vaadata ka tasakaalus reservidega. Järgmisel aastal vähenevad pisut nii laenukoormus kui ka reservid. Me teame, et nominaalselt võttes on eelarve väikeses miinuses. Kõige suurem osa meie nominaalsest miinusest on Tallinna trammide kulu, mis meil järgmisel aastal tuleb kanda, aga on ka mitme linna tänavavalgustuse kulu. Miks see on nominaalne miinus, aga mitte struktuurne miinus? Seetõttu, et tulud on juba varem riigieelarvesse laekunud ja järgmistel aastatel need kulud ei kordu, st need ei ole püsikulud, vaid ühekordsed väljaminekud. Struktuurselt võttes on eelarve kenasti ülejäägis. Ja nagu ma juba varem ütlesin, see on praeguste otsuste seis, praeguse seisuga me oleme juba 0,2% SKT-st eelarve ülejäägis. Kas me suudame ülejääki riigieelarve menetluse käigus veelgi suurendada? Eks seda näitab aeg. Aga ülejäägi rihtimisel peab olema ka väga hea tasakaalutunnetus. Kõik sõltub väga palju sellest, mis majanduses toimub. Kui majandus on langusfaasis, siis väga suure ülejäägi planeerimine selles valguses ei ole loogiline ja  pigem tuleb rihtida tasakaalu. Ühes võib kindel olla, nimelt Eesti on oma eelarvepoliitikaga jätkuvalt Euroopa kõige konservatiivsemate riikide hulgas. Selleks on ka põhjus, sest teised riigid vaatavad suure kadedusega seda, et meie riigieelarves ei ole seda peatükki, mis käsitleks vanade laenude tasumist. Iirimaal näiteks makstakse igal aastal ainuüksi valitsuse laenuintressina iga iirlase kohta üle 1600 euro. See on ainult laenuintress ega sisalda laenu tagasimakseid. Eestis jääb see summa alla 19 euro inimese kohta. Vahe on peaaegu sajakordne ja ma arvan, et ka tulevikus tuleb meie laenukoormus väiksena hoida. Me peame hoidma laenu ja reservide mahu tasakaalus. See on tähtis ühest küljest selleks, et me ei peaks iga eestlase kohta maksma märkimisväärseid intressikulusid, aga teisalt ka selleks, et meil ei oleks suurt survet nagu paljudes teistes Euroopa riikides võtta oma riigi kodanikelt kõrgemaid makse. Eestis õnneks seda survet ei ole, seetõttu saame ka maksukoormust järk-järgult langetada. Ma arvan, et see on asja positiivne külg Eesti inimeste seisukohalt vaadates.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Juhtus nii, et mul tuli osaleda esimese teeseaduse väljatöötamise töögrupis, tol ajal transpordi- ja sideministeeriumi juures, see oli möödunud sajandi 96. või 97. aastal. Siis, kui seda välja töötama hakati, rõhutati kogu aeg, et kasutaja maksab. See, kes teed kasutab, ise maksabki aktsiisimaksu kaudu tee ehitamise ja korrashoiu eest. Aga nüüd, kui aktsiisi hakatakse kasutama aukude lappimiseks tont teab kus, mitte teedel, siis tekib olukord, kus tee kasutaja küll maksab, aga see raha ei jõua teedesse. Kui te ennist viitasite kallitele objektidele, mida võib-olla mõnel aastal pole vaja teha, siis võiks neil mõnel aastal olla kütuseaktsiis madalam, kui nii palju raha on. Aga igal juhul see kasutaja makstud raha peab jõudma teedesse, mina leian nii. Miks teie teistmoodi arvate?

Aitäh! Seda ma põhjendasin eelmisele samasisulisele küsimusele vastates üsna pikalt. Aga ma lisan veel, et fossiilsete kütustega sõitmisel on ka väga tugev keskkonnakahju aspekt. Teiseks, 1990. aastate teises pooles küllap ei osatud detailides veel ette näha, mis saabub 2004. aastal – Euroopa Liidu raha investeerimine Eesti teedesse. Kui need asjad kokku liita, siis mööname, et me oleme mõnevõrra teistsuguses olukorras. Aga see olukord, ma usun, kui te hästi meelde tuletate 1996. ja 1997. aastat, on praeguseks kindlasti märksa positiivsem. Ka mina olen jälginud huviga neid debatte, et ka Eestis võiks konkreetsete teede peal olla kasutusel printsiip, et kasutaja maksab. Mind väga huvitab, kuhu see debatt jõuab. Iseenesest selles mingi loogika on, kui selle tulemusena õnnestuks näiteks kütust kokku hoida seeläbi, et liiklus on ühtlasem ja teed laiemad. Aga see ei ole praeguses päevakorras aktuaalne teema, seetõttu ei ole põhjust sellest pikemalt rääkida.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! 2008. aastal oli Eestis toonaste Eurostati andmete järgi läbi aegade kõige madalam tööpuudus – märtsis ja juunis 3,8%. 2007. aastal pani Eesti oma valitsussektori reservidesse läbi aegade kõige suurema summa ehk 6,5 miljardit krooni. Kas te teate mõnd Euroopa Liidu riiki, kus peaminister ei tahaks elada kriisis, milles riigi tööpuudus on alla 4% ja eelarve ülejääk pea 3% sisemajanduse kogutoodangust?

Aitäh selle väga raske küsimuse eest! Ei tule küll ühtegi sellist riiki ette. Aga ühtlasi ma kasutan võimalust, et loomulikult küsijat kui endist peaministrit tunnustada selle väga konservatiivse eelarvepoliitika ajamise eest. Eks see teeb ka minu elu peaministrina märksa lihtsamaks. Me teame, et eriti 2009. aastal, aga ka 2010. aastal oli küll ja küll võimalusi selleks, et eelarve puudujääk märksa suuremaks kujuneks, kui see tegelikult kujunes. Me teame ka oma lähinaabrite seast riike, kes 2009. ja 2010. aastal laenukoormust hüppeliselt kasvatasid ja nüüd see laen, mis nendel aastatel nendes riikides võeti, tuleb tulevastel põlvedel kinni maksta. Minul on selles mõttes märksa lihtsam ülesanne, et minu valitsus ei saanud pärandiks suuri võlgu kaasa. Ja võite päris kindlad olla, et minu valitsus ka järgmisele suuri võlgu edasi ei päranda.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Ühe katteallikana näeb koalitsioon ette maagaasi aktsiisi tõstmist. Kui palju plaanitakse maagaasi aktsiisi tõsta? Eesti Gaasi võrguteenuste juht on rääkinud aktsiisimäära tõstmisest 20% aastas kolme järgneva aasta jooksul. Kas tõesti on plaanis nii suur aktsiisitõus? Ja kui tõepoolest maagaasi aktsiis sellisel määral tõuseb, siis kuidas seletada seda elanikele, kelle kodukulud samuti tõusevad? Kas te siis peate välja kuulutama optimistliku loosungi "Kodukulud üles!", et rahvas tunneks ennast jõukama ja rikkamana?

Aitäh, hea küsija! Kui te oleksite siinset arutelu tähelepanelikult jälginud, siis te oleksite ka märganud, et Marika Tuus jõudis sama küsimuse juba ära küsida ja mina jõudsin vastusegi anda. Aga vastus kõlas järgmiselt: maagaasi aktsiisi tõusu mõju gaasiarvele jääb 1% piiresse ehk palju väiksemaks kui üldine elukalliduse tõus praeguse prognoosi järgi. Seega, teiste kaupadega võrreldes saab öelda, et gaas aktsiisitõusu mõjul pigem odavneb, eriti kui arvestada, et üldine hinnatõus on aktsiisitõusust tunduvalt kiirem. Nii et gaasiarvele lisandub 1%. See 20%, millest räägitakse, on konkreetse aktsiisikomponendi tõus. Aga aktsiisikomponendil tervikuna on gaasiarvele vaid mõneprotsendiline mõju. Erinevalt näiteks tubakaaktsiisist, kus aktsiis moodustab suitsupaki hinnast juba enam kui kaks kolmandikku, on aktsiisi mõju gaasiarvele ikkagi väga tagasihoidlik.

Vladimir Velman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen täiesti nõus, et pahesid tulebki kõrgemalt maksustada. Üks katteallikas on alkoholiaktsiisi tõstmine 10%, mis tähendab, et kokku tõuseb alkoholiaktsiis järgmisel aastal 15%. Milliseid meetmeid kavatseb valitsus aga kasutada, et lisaaktsiis ikka riigieelarvesse jõuaks, nii et tagajärg poleks hoopis salaturu osakaalu suurenemine?

Aitäh! See on väga konstruktiivne ja asjalik küsimus. Tegelikult peamine põhjus, miks valitsused ei ole tihanud tubaka- ja alkoholiaktsiisi kiiremini tõsta, ongi ju peitunud salatururiskis. Seda riski hinnates tugineme me Maksu- ja Tolliameti hinnangule ja sellele, kui palju on investeeritud Maksu- ja Tolliameti tehnilisse võimekusse, ning sellele, mis muudatusi on õigusaktides tehtud. Mäletatavasti veel mõni aasta tagasi oli võimalik täiesti legaalselt üle Vene piiri tuua märksa suuremaid koguseid sigarette kui praegu, praegu võib legaalselt tuua vaid kaks suitsupakki. See vähendas tuntavalt ka salaturu rolli, n-ö legaalse või poollegaalse salaturu rolli, kus tuuakse legaalselt üle, aga pärast realiseeritakse illegaalselt, ilma aktsiisi maksmata. Maksu- ja Tolliameti hinnangul on 15%-ne aktsiisitõus aastas nii tubakatoodete kui ka alkoholitoodete puhul tasakaalus salatururiskiga ega suurenda riski sedavõrd, et me peaksime plaanitud aktsiisitõusust loobuma. Ma väga loodan, et Maksu- ja Tolliamet jätkab tõsist tööd nii tubaka kui ka alkoholi salakaubanduse vastu võitlemisel. Tuleb tunnistada, et eks nad on teinud üksjagu head tööd. Üha raskem on salakaubaga üle idapiiri tulla.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Ma tuleksin tagasi selle küsimuse juurde, mis on seotud kergete kütteõlide aktsiisimääradega. Koalitsioon kavatseb soodusaktsiisi kaotada järgmisel aastal. Mida see tähendab, ütleme, nendele majaomanikele, kes seda kasutavad? Kodukulud kasvavad päris kiiresti. Teie ütlesite, et katelde vahetus on see superidee, mis majaomanikke aitaks. Mina arvan, et ega ei olegi nii lihtne kogu süsteemi välja vahetada. Neid inimesi, kes seda tegema peaksid, on palju ja siit tulenebki minu küsimus. Miks on valitsus otsustanud neid inimesi karistada?

Aitäh! Kerge kütteõliga kütmine on juba praegu üks kallimaid, kui mitte kõige kallim, ja üks enim keskkonda saastav küttevariante. On väga tähtis, et riik aitaks kaasa sellele protsessile, et inimesed oma katlad välja vahetavad, mõnedel puhkudel lausa katlad ümber ehitavad. Seda tuleb teha selleks, et oleks võimalik samas katlas põletada kerge kütteõli asemel teisi küttematerjale, eelistades ideaalis loomulikult taastuvaid energiaallikaid. Mõnel juhul peaks ostma uue katla, kui selle ümberehitus ei ole tehniliselt võimalik. Selle tulemus, uskuge mind, juba keskpikas vaates on see, et inimeste kulud vähenevad märgatavalt. Me mõistame, et selline ühekordne investeering on üksjagu kulukas. Seetõttu olemegi välja pakkunud, et valitsus tuleb selle ühekordse investeeringu tegemisel appi, aitab inimestel oma katlad ümber ehitada või välja vahetada, tulevikus saadakse justkui selle otsuse preemiaks odavamad küttekulud. Nagu öeldud, juba praegu on kerge kütteõli väga kallis lahendus ja inimesed otsivad hoolikalt võimalusi, kuidas teistele kütteliikidele üle minna.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Minu küsimus on kohalike teede kohta. Aga mitte üldiselt, vaid see puudutab konkreetset sektorit. Nagu te teate, mõned kohalikud teed on kasutusel rahvusvahelisel tasemel, kuna nende kaudu käivad piiriületused. Me oleme juba mitu korda siin saalis eri ministrite käest küsinud, kuidas nende teede eest edaspidi hoolitseda ja neid hoida. Niisugustel teedel on eriti suur koormus ja kulutused on samuti kahe- ja kolmekordsed, kui kõik kokku arvata. Siiani on kõik ministrid öelnud, et jaa, tõsine küsimus, aga kõik sõltub eelarvest, selle põhjal saame vastata. Kas te oskate ütelda, kas sellel aastal on ette nähtud riigi toetuse kasv? Ja kas on ka tuleva aasta eelarves ette nähtud raha, mis võimaldab neid teid normaalsena säilitada?

Aitäh! Kui te ütlete "riiklik tee" ja "piiriületus", siis ma eeldan, et te peate silmas näiteks Narva linna, kus tõepoolest Tallinna maantee selline tee on. Ja vastab tõele ka see, mis te olete teiste ministrite käest kuulnud, et valitsuse teehoiukava arutelu on plaanis lähiajal. Aga mis puudutab seda konkreetset Narva teed, millele te viitate, siis vähemasti osaliselt saab see uue katte tänu sellele, et Narvas käib praegu väga suur kanalisatsioonitrasside ehitus, millega koos tuleb loomulikult ka uus asfaltkate. Tõsi, me arutasime hiljuti ka Narva linnapeaga neid reegleid, mille järgi Narvas on millegipärast nii, et kui tee üles kaevatakse ja kanalisatsioonitrass selle alla pannakse, siis võib renoveerida vaid osa teest, mitte kogu teed. Minu jaoks tundub see veidi pentsik. Kui juba nagunii parandada, siis oleks ju mõistlik tee tervikuna korda teha. Aga see on sedavõrd detailne küsimus, et seda tuleb kindlasti teehoiukava raames uuesti arutada. Nii palju positiivset siiski on, et kümned miljonid eurod, mis lähevad Narva linna elanikele puhtama vee pakkumiseks, aitavad tegelikult kaasa ka uue tänavakatte paigaldamisele, nii et positiivset sünergiat on siiski märgata.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Samal ajal, kui Eestis gaasi hind aktsiisitõusu tõttu kerkib, said Leedu inimesed sellise positiivse uudise, et alates 1. juulist langeb neil kodutarbija gaasi hind 20%. Äkki ikkagi selgitate, kuidas on selline asi võimalik põhimõtteliselt meiega samas regioonis? Kui te ei oska selgitada, siis võib-olla helistaksite oma Leedu kolleegile ja küsiksite tema käest nõu, kuidas seista rohkem näoga rahva poole, kui meie riigis seda tehakse?

Aitäh! Alati on nutikas enne kui hakata teiste riikidega võrdlema vaadata nii baastaset kui ka kogupilti. Võib-olla on teie jaoks täiesti huvitav teadmine see, et Eesti, Läti ja Leedu gaasivõrgud on omavahel üsna hästi ühendatud. Me ka Eestis tarbime gaasi, mis tuleb Lätist, Incukalnsist. Tõsi küll, Lätti jõuab see Venemaalt, aga meie gaasivõrgud on omavahel küllaltki hästi ühendatud. Kui rääkida sellest, mis saab olla kestlik viis gaasi hinna alandamiseks või pigem hinna kontrolli all hoidmiseks, siis üks võimalus on kindlasti ühenduste senisest veelgi parem väljaehitamine. Praegu me oleme Läti ja Leeduga veel kolmekesi teatavas mõttes energiasaareks. Meie plaan on rajada gaasitoruühendus Soomega ning ühendada Eesti, Läti ja Leedu turg Soome turuga. Leedu peaministriga ma, muuseas, suhtlen väga tihedalt, ja eriti gaasiteemadel, aga ka rongiteemadel, nagu võib arvata. Leedul on plaanis ehitada gaasitoru Leedu ja Poola vahele. Vestlesime sellest projektist hiljuti Leedu peaministriga ja eelmisel nädalal ka Günther Oettingeriga, kes on teadupärast Euroopa Komisjoni energeetikavolinik. Mul on hea meel, et nendel gaasiühendusprojektidel, mida meie regioon – Eesti ja Leedu – ühiselt veab teineteise projekte toetades, on ka väga tugev Euroopa Komisjoni tugi. Ja jätkusuutlikkuse, hindade kontrollimise mõttes on need kõige õigemad sammud. Ükski muu samm ühendustega alternatiivses ulatuses meile kindlustunnet pakkuda ei suuda.

Yana Toom, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Te mainisite, et riik tuleb inimestele appi katla väljavahetamisel. Mida see siis täpselt tähendab? Kas kõik soovijad saavad riigi toel uue katla või on mingi kvoot? Kuidas see peaks välja nägema?

Aitäh! Ma vastasin samale küsimusele juba mõni aeg tagasi, aga ma saan aru, et te ei olnud sel hetkel saalis, seega püüan lühidalt üle korrata. Meil on plaanis hiljemalt neljandaks kvartaliks välja töötada kompensatsioonimehhanism. Kõik inimesed, kes soovivad oma kodus kerge kütteõli katla kas ümber ehitada või välja vahetada, saaksid investeeringutoetust. Me kasutame selleks nii välisvahendite tuge kui ka suure tõenäosusega Eesti maksumaksja raha. Ühekordne investeeringutoetus aitab inimestel katla välja vahetada, aga selle tulemusena on neil odavamad küttearved. On teada, et kerge kütteõli on juba praegu väga kallis kütteliik ja paljud otsivad võimalust selle väljavahetamiseks.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Kadri Simson, palun!

Lugupeetud kolleegid! Minu meelest on päris kurb, et meie värske peaminister ei vastanud enamikule küsimustele. Alustame kas või viimasest, kus kolleeg Yana Toom küsis, kas on kindel, et kõigile inimestele, kellele saab osaks kodukulude tõus, antakse abi katla väljavahetamiseks. Ega me ju vastust ei saanud. Ennegi on olnud selliseid toetusprogramme, et ainult enne keskööd avalduse teinud korteriühistud saavad toetust ja enamik jääb ikka ilma. Niisugune oli näiteks üks korterite renoveerimise programm. On ka selliseid toetusprogramme, kus aidatakse vaid 10%-ga, mis tähendab, et väga paljude koduomanike jaoks on see ikkagi liiga kallis ja vaatamata kodu küttekulude kasvule jäetakse need ühekordsed kulutused tegemata.
Aga siia kõnetooli sundis mind tulema peaministri bravuurikus, millega ta väitis juba esimestes lausetes, et arupärijatel on eksiandmed. Nimelt selle kohta, et kõigepealt tulid koalitsioonileppe head uudised ja alles siis halvad uudised ehk maksutõusud ja kärped. Aga nii see just oligi, arupärijad siiski ei eksinud. Koalitsioonileping kirjutati alla 20. märtsil, aga tabel selle kohta, millega seda katma hakatakse, tuli alles kolm nädalat hiljem, Vabariigi Valitsuse pressitalitus avaldas selle 10. aprillil. Senimaani ujuti nende katteallikatega päris korralikult. Ka see peaministri jutt, et struktuurne ülejääk on garanteeritud. No tee mis teed, aga Eesti Panga president ei paistnud täna küll nii kindlal seisukohal olevat. Pigem paistab nii, rahandusterminites rääkides, et kui positsiooni ei parandata, siis struktuurne ülejääk kipub muutuma puudujäägiks. Positsiooni parandamine omakorda tähendab kindlasti kas veel maksude tõstmist või siis mingeid kärpeid, millest täna ikka veel rääkida ei taheta.
Aga räägime sellest tabelist, mis koalitsioonileppe heade lubaduste katteks välja töötati. Kõigepealt on üks moraalne küsimus, soov teenida pahedelt ehk tulu pahedelt – suurem alkoholiaktsiisi tõstmine, tubakaaktsiisi tõstmine, ka Eesti Loto õigus end reklaamida. Alati, kui riigieelarve kulusid selliste asjade pealt katma hakatakse, juhtub nii, et enam ei hoiatata inimesi selle eest, kui halvasti mõjub suitsetamine, alkoholi tarbimine või hasartmängud. Pigem kiidetakse, et vaata kui hea, te aitate meil tasuda ühe või teise riigile vajaliku teenuse eest. Teine katteallikas on põllumehed. Siin on räägitud erimärgistatud kütuse soodusaktsiisi asendamisest mingisuguse seniteadmata kompensatsioonimehhanismiga. Ka maaelutoetuste finantseerimise korrigeerimisest soovitakse teenida 9,5 miljonit, rääkimata sellest, et riigieelarvest saadavatele PRIA toetustele pannakse maks peale, millest soovitakse teenida riigieelarvesse 1,5 miljonit. Muret tekitab ka see, et paljud tulud on ühekordsed – parem, tõhusam finantsjuhtimine või siis puhtalt ühekordsed meetmed või lausa kulude ajatamine tulevastele perioodidele. Miks see muretsema paneb? Sellepärast, et see võib olla praeguse valitsuse koalitsioonileppe lubaduste taustal küll peaaegu toimiv lahendus, kuid see ju ainult lükkab kohustuse järgmisele valitsusele.
Lõpetuseks. Praegune valitsus isegi enam ei räägi kodukulude alandamisest, nüüd räägitakse ausalt ja pidulikult, et kodukulude kasv on üks eesmärkidest. Täpsemalt siis kütteõli ja maagaasi maksustamine, mis ilmselgelt paljudele Eesti majapidamistele, kus on katel niimoodi ehitanud, tähendab kodukulude kasvu. Igasugune rohkesõnaline tagasilükkamine tegelikult ei aita ära peita seda, mis on must valgel kirjas. Nii et ma arvan, et sellised arutelud Riigikogu saalis tulevad ainult kasuks. Tuleb kasuks ka see, kui heade uudiste kõrval antakse vastus ka nendele teemadele, millest pigem vaikida soovitaks. Tänan tähelepanu eest!

Sven Sester, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma arvan, et tõsilugu, tänased ja ka tulevased analoogsed debatid on selles mõttes mõistlikud, et see annab meile võimaluse vahetada mõtteid ja arutada ka tulevikuplaane. Eriti arvestades seda, et need otsused, mida siin saalis tehakse, eelkõige riigieelarvega seonduvad, mõjutavad tulevikus meid kõiki. Ühelt poolt võimalikud intressimaksed, mida saab iga inimese kohta täpselt kalkuleerida ja mille kohta te tõite näite, et meil on Iirimaaga suisa sajakordne vahe. Teiselt poolt annavad need otsused, mida me siin teeme riigieelarve menetluse ajal ja lubaduste täitmise ajal, ka liikumissuuna. Ja kui me selle arupärimise juures räägime katteallikatest – ma saan aru, et järgmise arupärimise puhul on kõne all ka võimalikud puudujäägid –, siis ma püüan ka paari sõnaga rääkida nendest katteallikatest, mida te olete avalikkuse ette toonud.
Ma olen seda meelt, et kuigi teie väidate, et te lubadused ja katteallikad käisid käsikäes, siis päris nii see ei olnud. Tegelikkuses alustasite te minu hinnangul peale lubaduste väljakäimist, võiks öelda paaniliselt katteallikate otsimist. See kestis tegelikult nädalaid peale seda, kui lubadused olid välja käidud. Ma saan aru, et viimased täpsustused olid suisa hiljuti, alles mõned nädalad tagasi, kui Rahandusministeeriumi ametnikud tegid kalkulatsioone. Aga kui vaadata, mis on teie katteallikad, siis need tekitavad omajagu küsimusi. Vaadakem nendele katteallikatele otsa. Kui me räägime aktsiisitõusudest, siis te ise ütlesite siitsamast kõnepuldist, et tegemist on mõistliku otsusega ja see annab raha juurde. Ma arvan ka, et pahede maksustamine oma olemuselt on mõistlik. Kuid küsimus on selles, mis on teie eesmärk. Näiteks tubakaaktsiisi tõstmise olete te otsustanud mitte rahva tervise seisukohast lähtudes, vaid puhtalt rahapoliitilisest seisukohast lähtudes. Tubakaaktsiisi te ei pane sõltuma mitte 2015. aasta 1. jaanuarist, vaid 2016. aastast. Miks te nii teete? Ainult sellepärast, et te eeldate, et tubakafirmad ostavad varem ladudesse suurema koguse kaupa. See aga tähendab, et sel juhul langeb potentsiaalne riigieelarveline standardne tulu 2015. aastasse. Ma ei kritiseeri teid, aga ma tahan teile öelda, hea peaminister, et sel juhul ei lähtu teie otsused mitte rahva tervisest, vaid riigieelarves konkreetsele aastale tulude tõstmise skeemist.
Kui ma vaatan teie pakutud katteallikate leidmise võimalusi, kus on kirjas kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvad summad, siis mida ma näen? Näiteks on siin parem finantsjuhtimine, summana olete toonud 15 miljonit. No ei saa täpselt aru, mida te selle all silmas peate. Ütlete, et ministeeriume on võimalik paremini juhtida. Kulude ajatamine – 23 miljonit eurot. Noh te ütlete, et, hea opositsioon, tooge mõni eelnõu, millega on võimalik positsioone parandada. Ma arvan, et eelarve menetluse ajal me veel näeme seda. Kui te tahate, et opositsioon tooks teile üldsõnalise "kulude ajatamise" ideid ja 23 asemele paneks 25 või 17 miljonit, siis ma arvan, et see ei oleks õige. Te olete märkinud ühekordsed meetmed – 17 miljonit, maaelutoetuste finantseerimise korrigeerimine – 10 miljonit. Jällegi kahtlane ja tekitab küsimusi. Mis eesmärke see kannab? Siin on kirjas ka Eesti Loto reklaamitulud, mis ka ei ole justkui õige. Kas selliste meetmete leidmine olukorras, kus te tahate tegelikkuses pehmet vahet, mis hasartmäng ja Eesti Loto mängimine kindlasti on, on ikka õigustatud? Need on küsimused, mis on õhus ja mis ei ole minu meelest lahendust leidnud. Ma arvan, et sellised diskussioonid võiksid tulevikus jätkuda.

Tarmo Tamm, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! See pole ilukirjanduslik väljend, et riigieelarvest võetakse 25 miljonit teehoiuraha ja lapitakse sellega riigieelarve auke. Kui seda raha ei oleks riigieelarvesse vaja, siis peaks ka selle teehoiukava uuesti üle vaatama. Tagajärg on nüüd selline, et ministeeriumi kinnitatud teehoiukava ei ole võimalik täita, minimaalselt 500 inimest jääb ilma tööta ja tulevikus läheb teeremont 1,5 korda kallimaks kui siis, kui seda tehtaks õigel ajal. Väidet, et praegune Eesti teede olukord on hea ja me ei suuda teederaha ära kasutada või hallata, on minu meelest hämmastav kuulata. Nüüd öeldakse, et omal ajal ehitati suuri viadukte ja suuri liiklussõlmi, millele ei leita enam kasutust. Minu mäletamist mööda oli ka Reformierakond valitsuses, kui neid objekte ehitati. Tagantjärele seda iseendale ette heita on minu arvates natuke kummaline. Ma arvan, et kui valitsusel ei ole teehoiurahaga mitte midagi peale hakata, siis võiks selle anda omavalitsustele, sest omavalitsuste käes on 41% kogu Eesti teede mahust. Minu mäletamist mööda eraldati kohalikele omavalitsustele sellel aastal ainult 27 miljonit eurot, see on 1,2 miljonit vähem kui eelmisel aastal. Seega oleks võinud anda selle ülearuse raha omavalitsustele. Ma arvan, et nemad oleks küll suutnud selle ratsionaalselt ja otstarbekalt ära kasutada.
Mina ei leia, et valitsusel oleks optimismiks põhjust. Lugedes Reformierakonna praeguse suurima rahandusspetsialisti Sõerdi artiklit, näeme, et tegelik seis on ju kurb. Lätis loodi eelmisel aastal kolm korda rohkem töökohti kui Eestis, majanduskasv oli Lätis 2,8%, Eestis 1,2%. Ma arvan, et üks põhjus on ka see, et erinevalt Lätist ja Leedust on Eestis haldusreform tegemata. Lätis vähendati omavalitsuste arvu viis korda. Eesti on ainuke riik Euroopas, kes püüab omavalitsusreformi teha selliselt, et kõik peaks toimuma vabatahtlikkuse alusel. Ma arvan, et see ei õnnestu. Tuletan meelde, et Lätis on ettevõtte tulumaks 5% ja seal pole sellist võimalust, et ettevõtted viivad oma kasumi välismaistesse emafirmadesse. See toimib väga hästi. Eesti on ainuke riik Euroopas, kes sellist erandlikku võimalust kasutab. Hiljutine Riigikohtu lahend tegelikult andiski rohelise tee, st Eesti võibki seda raha välja laenata ja mitte midagi ei juhtu, sest maksuamet pidi maksma ju veel ligi 1,5 miljonit eurot trahvi selle eest, et ta hoidis Nordea Panga raha kinni. Nii et ma arvan, et valitsusel tuleks oma poliitika üle vaadata ja mõelda, kuidas reforme korraldada, olgu see siis haldusreform, riigireform või maksureform. Lihtsalt loota, et kõik laabub, ei ole mõtet. Ma arvan, et selle valitsuse ajal on meil palju rohkem populismi kui eelmise peaministri ametiajal. Aitäh!

Andrus Ansip, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eelarveaugud tõid mind siia kõnepulti. Täna on siin saalis korduvalt kirutud eelarveauke, millele tuleb justkui midagi head ohverdada. Mina kunagise peaministrina ei tea halbu auke, millele peaks midagi head ohverdama. Minu jaoks tähendavad augud eelarves eelkõige õpetajate palkasid, pensione, lastetoetusi ja muud rahva jaoks väga vajalikku.
Kui ma sõidan Tartust Tallinnasse või Tallinnast Tartusse, siis muist sellest teest tuleb mul läbida plankude vahel. Ilus Eestimaa on pandud kuhugi plangu taha. Eile käisin esimest korda mööda seda suurepärast Mäo liiklussõlme Mäo Statoili bensiinijaamas. Andis seigelda. Ehk siis ainuüksi seal Tartu–Tallinna maanteel Mäo ristis seigeldes saab selgeks, et teedevahenditega on mõnel aastal – muuseas sel ajal, kui mina olin peaminister – ikka kõvasti priisatud küll. Täna on siin saalis ette heidetud, et raha hakatakse kulutama valitsuse suva järgi, et kulutuste määr pole enam fikseeritud. Ma tahaksin väita, et mitte ainult valitsuse, vaid ka Riigikogu suva järgi. Eesti riigieelarve probleem on pigem liigne jäikus kui paindlikkus. Praegu astutav samm on minu meelest samm paindlikkuse suurendamise poole.
Lätit ja Leedut on täna siit kõnepuldist kiidetud ja ka mina võtan neid kiita. Aga kui kõnelda Läti tööpuudusest või Leedu tööpuudusest ja selle hoogsast vähenemisest, siis tuleb öelda, et arenguruumi on neil veel küllaga. Minu ees on Eurostati märtsikuine statistika tööpuuduse kohta. Sellest nähtub, et Eesti on oma tööpuudusega tugevalt alla Euroopa Liidu keskmist, Läti ja Leedu mõlemad paraku oma tööpuudusega üle Euroopa Liidu keskmise. Haldusreformi ja tööpuuduse seost ei oska mina Läti ja Leedu puhul sugugi näha. Kui haldusreformi ja tööpuuduse seost otsida, siis tuleks öelda, et halvasti läks, sest seal on tööpuudus märksa suurem kui Eestis. Küll aga on minu jaoks autoriteetsed eksperdid avaldanud arvamust, et riigi institutsioonide Eestiga võrreldes väga tagasihoidlik usaldusväärsus Lätis ja Leedus on osalt seletatav ka sellega, et haldusreformi tõttu, mis kaotas ära inimesele lähedased vallad, on riik muutunud inimeste jaoks väga kaugeks. Tasuks vaadata Eurobaromeetri riikide institutsioonide usaldusväärsuse näitajaid ja mõelda ka ise, millest need probleemid on tingitud.
Ja veel gaasi hinnast. Kunagi, kui me kehtestasime Eestis gaasiaktsiisi, sai minu juhitud valitsus ohtra kriitika osaliseks. Leiti, et aktsiiside lisamisega suurendab valitsus niigi pöörase kiirusega kerkivat gaasi hinda veelgi. Tegelikult, nagu me kõik teame, küsib kauba müüja vabaturumajanduse tingimustes maksimaalset hinda, mida ostja on nõus selle kauba eest maksma. Küsimus on ainult selles, kas ka riik tahab sellest ülikõrgest gaasi hinnast osa saada või pakub ta kogu kasumi Gazpromile. Minu juhitud valitsused võitlesid selle eest, et ka riik saaks gaasi hinnast osa. Mulle tundub, et praegu võideldakse pigem selle eest, et Gazpromi tulud suureneksid. Olgu öeldud, et Leedu maksis pikka aega loodusliku gaasi eest märksa kõrgemat hinda kui Eesti ja Läti. Väidetakse, et praegune mõningane gaasi hinna alanemine Leedus peaks kompenseerima ka võimalikud Leedu riigi nõuded Gazpromi vastu. Nii et ei mingit altruismi. Aitäh!

Peaministril on õigus enne läbirääkimiste lõppemist esineda sõnavõtuga. Kas on soovi? Palun, Taavi Rõivas!

Väga austatud Riigikogu! Ma olen enne valitsusjuhi ametisse asumist olnud väga pikalt parlamendiliige ning seetõttu oskan väga hästi hinnata parlamentaarset debatti ja parlamendi kriitikat. Kuigi mulle meeldib, et mõlemad opositsioonierakonnad – nii IRL kui ka Keskerakond – on valinud ühe ja sama teema, millega valitsust kritiseerida, siis isegi kui väga pingutada, mitte ei saa aru, mis on teie kriitika tuum. Kas kriitika käib selle kohta, et valitsuse kokkulepped parandavad järgmisel aastal summa summarum 76,6 miljoni euro võrra eelarve tasakaalu ja seeläbi riigi rahanduse jätkusuutlikkust? Või on kriitika tuum see, et me tõstame lastetoetusi ja langetame tööjõumakse ning see on riigi jaoks liiga kulukas? Kas see on see, mida te meile ette heidate? Või seisneb etteheide selles, et meie ettenähtud katteallikad – tõsi, me oleme need ette näinud varuga, rohkem kui kulusid – on täitsa valed? Etteheiteid tuleb kordamööda nii vasakult kui ka paremalt, aga paraku käivad need üksteisele risti vastu. Nagu öeldud, mulle meeldiks väga, kui parlamendis oleks võimalik pidada sisulist debatti. Mulle meeldib ka parlamendidebatis peaministrina osaleda. Aga uskuge, meie koostööle aitaks märksa rohkem kaasa see, kui see sõnum, mis teilt tuleb, oleks järjepidev ja kui te ütleksite, mis siis on teie ettepanek. Kas see on riigieelarve katteallikate suurendamine ja ülejäägi parandamine? Või soovitate te veelgi enam kulutusi suurendada? Võib-olla tuleks jätta mõned katteallikad ära, nagu siit on ka kostnud? Nii vasakult kui ka paremalt tulevad omavahel pisut sarnased, aga samas vastukäivad argumendid. Mine võta kinni, millest valitsusel on vaja lähtuda.
Üks on selge – algusest peale, igal sammul, mida valitsus on kavandanud, on olnud katteallikad. Seda ei vaidlusta vist küll mitte keegi. Esimesel pressikonverentsil, mille valitsus pidas peale valitsuse ametisseastumist, luges rahandusminister Jürgen Ligi need katteallikad ette. Ammu enne seda, kui IRL ja Keskerakonna fraktsiooni kirjalikud arupärimised esitati, oli ettepanekute ja katteallikate maksumuse ammendav ülevaade avaldatud Vabariigi Valitsuse kodulehel. Aga te ütlete ikka, et teil on ühe või teise ettepaneku kohta küsimusi ja te ei saa aru. Kord kritiseerite seda, et vanemapensionist osa lükatakse edasi, siis jälle ütlete, et te ei saa aru, mis see 23 miljonit seal on, mis edasi lükatakse. Jällegi, ise just veerand tundi tagasi kritiseerisite sedasama teemat. Ka 15 miljoni ulatuses finantsjuhtimise parendamise kohta ma täna juba vastasin. Palun kuulake parlamentaarset debatti ja kuulake ka seda, mis peaministril öelda on! Ainult siis on meil võimalik tõesti sisukalt edasi arutada, kas valitsus peaks eelarvepositsiooni veelgi parandama või peaks hoopis osa katteallikatest kõrvale jätma. Mõlemat korraga teha ei ole võimalik. Valige kriitika, mille te soovite valitsuse poole suunata!

Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgmisena tuleb arutusele Riigikogu liikmete Kaia Iva, Annely Akkermanni, Sven Sesteri, Aivar Koka, Andrus Saare, Siim Kiisleri, Lauri Vahtre, Toomas Tõniste ja Urmas Reinsalu 23. aprillil esitatud arupärimine riigieelarve prognoositava puudujäägi kohta (nr 402). Arupärijate nimel võtab sõna Sven Sester.

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Läheme järgmise teema juurde, mis põhimõtteliselt haakub ka eelmise diskussiooniga, mis siin just äsja oli. Kui enne rääkisime katteallikatest, siis nüüd läheks sügavuti riigieelarve enda, peaasjalikult eeldatava puudujäägi ja sellest tulenevalt võimalike reservide või siis võlakoormuse suurendamise juurde. Nimelt esitasime teile 23. aprillil arupärimise, kus me nendime, avalikele informatsiooniallikatele ja ka rahandusministri väljaöeldule tuginedes, et lähiaastatel ehk kuni aastani 2017 tahetakse lubaduste ja prognooside järgi võtta reservidest 569 miljonit eurot. Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et IRL-i ja Reformierakonna koalitsioonis me jõudsime olukorrani, kus eelmise aasta lõpus oli reservides 1,4 miljardit eurot, st raha oli rohkem kui kriisile eelnenud 2007. aastal. Tuleb nentida, et kriisi ajal reservid vähenesid. Kui vaadata ka kevadprognoose, mis hiljuti avalikustati, siis ka sealt selgus, et nii 2014. aastal kui 2015. aastal on ette näha tulude vähenemist. Eelnevast lähtudes tulevad ka meie küsimused.
Sel hetkel, kui me teile arupärimise esitasime, s.o 23. aprillil, ei olnud meil veel lisainfot. Nimelt, 6. mail ütles Eesti Pank rahanduskomisjonile väga selgelt, et varem seatud eelarvepositsioonide parandamine ei taha üldse edeneda, ning nentis, et praegu on struktuurne tasakaal kõige lõdvem eesmärk, mida riik üldse saab endale võtta. Seega, meie eesmärk peaks olema mitte ainult struktuurse tasakaalu ülejääk, vaid ka nominaalsesse tasakaalu jõudmine, mille te olete praegu võtnud sihiks saavutada aastaks 2017. Kas see ei ole mitte eelarvepoliitika liiga lõdvaks laskmine? Hiljem, 17. mail ütles Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik Ärilehele juba väga selgelt, et Eesti majanduse arengunäitajad on viimastes kvartalites sedavõrd vastuolulised ja muudavad kogu majandustsükli mõju hindamise keerukaks. Eesti Pank on korduvalt rõhutanud, et keerulistes olukordades tuleb peale struktuursete tasakaalunäitajate parandada ka nominaalseid näitajaid. Kogu Eesti Panga juhtkond nendib, et praegune küllaltki kiire kulude kasv, mis tugineb tulude kasvu ootusele, on ohtlik. Viimane informatsioon saabus täna, kui Eesti Panga president oli rahanduskomisjonis ja ütles, et järgmisel nädalal ilmub uus Eesti Panga majandusprognoos. Ta jättis ütlemata, mis arvud seal täpselt on, kuna ta ei taha sündmustest ette rutata. Küll aga nentis president rahanduskomisjonis, et Eesti Panga prognoos on selgelt pessimistlik. Ta ütles, et kui me ei võta uusi võimalikke eelarvepositsioonide parandamise ettepanekuid arvesse, siis ähvardab meid riigieelarve struktuurne puudujääk. Nominaalsest me ei räägigi, sest sellega oleme juba praegu ja lähiaastatel igal juhul miinuses.
Eelöeldust lähtudes on meil mitu küsimust, mida ma ei hakka siinkohal tsiteerima, kuna need on teile juba varem edastatud. Aga küsimuste mõte seisneb selles, et te annaksite ka meile ülevaate, kuidas te kavatsete selle puudujäägi katta. Kas te üldse näete puudujääki, peaasjalikult nominaalset? Kuidas te peate võimalikuks need puudujäägid katta ning kas selline rahanduspoliitiline kurss, et me sisuliselt elame üle oma võimete, on mõttekas ja jätkusuutlik? Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie 23. aprillil esitatud arupärimisele riigieelarve prognoositava puudujäägi kohta.
Esimene küsimus: "Milliseks kujuneb riigieelarve puudujääk 2014.–2017. aastal, arvestades Rahandusministeeriumi kevadist majandusprognoosi ja riigieelarve tulude prognoosi ning valitsuse tegevuse aluseks olevas koalitsioonileppes kavandatud kulusid ja tulusid?" Valitsuse eelarvepoliitika eesmärgid pannakse igal aastal kirja riigi eelarvestrateegias. Nagu tavaks, võeti strateegia ka sel aastal vastu aprilli lõpus ehk pea samal ajal, kui teie oma arupärimise esitasite. Ma juhin tähelepanu sellele, et eelarvestrateegias toodud eesmärgid on märksa ambitsioonikamad kui prognoos, millele te kogu aeg viitate. Seega on ametisolev Vabariigi Valitsus juba teinud otsuseid, mis eelarvepositsiooni prognoosiga võrreldes parandavad. Seetõttu teie küsimuse see osa, mis puudutab prognoosidest lähtumist, on praeguseks juba mõnevõrra vananenud info, kuna tegelik seis on märgatavalt parem.
Aga vaatame need arvud uuesti detailselt üle. Sel kevadel jõustunud uue riigieelarve seaduse kohaselt tuleb riigieelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on vähemalt tasakaalus. See on Eesti seatud eesmärk. Kui te ütlete, et struktuurne tasakaal on kõige lõdvem võimalik eesmärk, siis, kuidas seda nüüd viisakalt öelda ... Kuidas saab olla nii, et enamik Euroopa Liidu riike ka seda eesmärki tegelikult ei täida? Järelikult see ikkagi ei ole kõige lõdvem võimalik eesmärk. Aga Eesti on enda jaoks selle püstitanud kõige lõdvemaks võimalikuks eesmärgiks, sest meie soovime suhtuda väga konservatiivselt riigi rahaasjadesse ja seetõttu me ei sihi mitte struktuurset tasakaalu, vaid struktuurset ülejääki. Ja "Riigi eelarvestrateegia 2015–2018" ongi seadnud ambitsioonikama eesmärgi kui struktuurne tasakaal. Nii 2015., 2017. kui ka 2018. aasta struktuurseks ülejäägiks on plaanitud 0,2% SKT-st. Valitsussektori nominaalne eelarvepositsioon on kuni 2016. aastani puudujäägis, mis siiski aasta-aastalt väheneb. Rõhutan, et järgmisel aastal on nominaalne puudujääk väiksem kui sellel aastal. Nii et kui te räägite sellest, et riigi eelarvepoliitika muutub kuidagi lõdvemaks, siis ka see ei saa kuidagi tõele vastata, sest me peame vaatama ka praegust aastat – ka seda eelarvet, mis on tehtud ajal, kui IRL oli valitsuses. Kes vana asja ikka meelde tuletada tahab, aga on olnud ka valitsusjuhte, kes on omal ajal kuulunud näiteks Isamaaliitu. Ja kui nende ajal tehtud eelarveid vaadata, siis ei tea, kas mõnigi nendest on olnud nominaalselt tasakaalus. Tuleb tunnistada, et väga raske oleks sellest ajast sellist eelarve seisu leida. Aga veel kord, mis sellest vanast asjast ikka enam. Nagu öeldud, valitsussektori nominaalne eelarvepositsioon on puudujäägis, mis väheneb kuni 2016. aastani ning seda põhjustavad eelkõige majandustsükli mõjud ja ajutised tegurid. Me oleme seda korduvalt siit puldist välja öelnud. Teise pensionisamba lisamaksed, mis on ajutised, kestavad kuni aastani 2017, on küll nominaalselt miinuspoolel, aga struktuurselt mitte, sest need on ajutised. Samuti oleme juba mitu korda siin puldis rääkinud sellest, et Tallinnasse soetatavad trammid halvendavad positsiooni ajutiselt. Alates 2017. aastast on valitsussektori eelarvepositsioon ka nominaalselt taas ülejäägis.
Teine küsimus: "Palun loetlege need plaanid, kokkulepped ja meetmed, mis on mõeldud rahandusministri poolt välja öeldud prognoosi kohaselt riigi reserve 569 miljoni euro võrra kahandava riigieelarve puudujäägi vähendamiseks ja nimetage iga meetme prognoositav finantsmõju ehk millise summa ulatuses kavandatav meede riigieelarve puudujääki vähendab?" Head arupärijad, esitasin küsitud loetelu 10. aprilli pressikonverentsil ehk kaks nädalat enne teie arupärimise esitamist. Asjakohane tabel, mille ma saatsin muuseas arupärijatele ka meili teel, on alates samast päevast ka valitsuse kodulehel. Juhin tähelepanu, et viidatud puudujääk ei arvesta valitsuse samme. Rahandusministeeriumi prognoosidega võrreldes parandab Vabariigi Valitsuse 29. aprillil vastu võetud riigi eelarvestrateegia tuntavalt eelarvepositsiooni. Koalitsioonikokkulepped kõik kokku maksavad riigi eelarvestrateegia järgi 156,2 miljonit eurot ja tuludeks on kavandatud 232,8 miljonit eurot. Kokku parandasid kokkulepped positsiooni 76,6 miljoni euro võrra.
Kolmas küsimus: "Kas Eesti inimesed saavad kõike eelnevat arvestades olla kindlad, et Teie valitsus ei suuna oma koalitsioonilepet ellu viies Eesti riigi rahanduspoliitikat uuele kursile, mille sisuks on võlgu elamine?" Ma rõhutan veel kord, et kõik koalitsioonileppe tulud ja kulud on uues riigi eelarvestrateegias arvesse võetud ja kokkuvõttes eelarvepositsioon paranes 76,6 miljoni euro võrra. See ei halvenenud, nagu te püüate kogu aeg oma küsimustes ekslikult väita. Kui viimastel andmetel on Eesti valitsussektori võlakoormus 10% SKT-st, siis 2018. aasta lõpuks ootame selle vähenemist 79%-ni SKT-st. See on ka täpne vastus Priit Toobali eelmise arupärimise käigus esitatud küsimusele. Valitsussektori võlakoormus on planeeritud aasta-aastalt vähenema. Eesti inimesed võivad olla kindlad, et meie majanduspoliitika üheks nurgakiviks on ja jääb korras riigi rahandus. Aitäh!

Suur tänu! Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Loen just uudist, kus põllumajandusminister Padar lubas Elvas Eesti Põllumeeste Keskliidu suurkogul leida järgmisel aastal põllumeestele vähemalt 20 miljonit eurot otsetoetuste taastamiseks. Rahandusminister on öelnud, et sotsiaaldemokraatide üks suur lubadus – lastetoetused sai sisse ja seda isegi ei arutata. Kas siis võib öelda, et sotsiaaldemokraatide läbisurutud lastetoetuse pärast jäävad põllumehed nüüd 20 miljonist lisatoetusest ilma?

Aitäh! Austatud arupärijad ja hea küsija! Ma juhin tähelepanu, et taas räägivad küsimused üksteisele vastu. Ühelt poolt heidate te ette, et me ei leia piisavalt palju katteallikaid ja valitsuse kulutused on liiga suured, kuigi tegelikult me just parandame eelarvepositsiooni. Nüüd tulete te lagedale uue etteheitega, et me ei tee veel ühte 20 miljoni euro suurust lisakulu. Ma usun, et Eesti põllumehed on minuga nõus, kui ma ütlen, et see võit, mis nad saavad suurematest põllumajandustoetustest ja veelgi paremast maaelu arengukavast, on tunduvalt suurem kui need võimalused, mida me saaksime riigieelarve lisaeraldistega. See, et Eesti Vabariigi eelmine valitsus saavutas Brüsselis eelarveperioodi läbirääkimistel kõige suurema läbimurde just nimelt põllumajandustoetuste vallas, on kõigi põllumeeste jaoks väga hästi tunda. Ma usun, et nad hindavad seda tööd.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Mul on hea meel näha, et vastamise koha pealt oled sa väga palju õppinud Edgar Savisaarelt. Pool sinu vastusest läheb mitte sisule, vaid sellele, kuidas tuua näiteid, mida keegi kunagi on öelnud ja mis on halvasti. Ma ei soovi, et me kuuleme siin kogu aeg vastuseid masuaja otsuste kohta. Neid ei saa tuua praegusesse aega, kus on hoopis teine olukord. Aga minu küsimus on tulumaksumäära alandamise kohta. Nii mõnigi meist on oma sõnavõtus maininud, et tulumaksumäära alandamine 1% võrra ei ole võib-olla kõige õigem samm ja ilma selleta oleks meil eelarves 70 miljonit eurot, mida saaks praegu mõistlikumalt kasutada. Kas need ei ole siis teie enda sõnad, et me oleme selle tuluallikana välja käinud?

Aitäh! Ei tea mina, kellelt teie seda sildistamist õpite, aga las see jääb. Ei ole seda vaja ei ühelt poolt ega teiselt poolt, jääme siin saalis üksteise vastu ikka viisakaks ja lugupidavaks. Tulumaksu alandamine on väga positiivse mõjuga Eesti majandusele ja tegelikult ka riigieelarve laekumistele. Tulumaksu ja üldse tööjõumaksude langetamise mõju on kaugelt suurem kui see üheaastane riigieelarvesse vähem laekuv summa. Tegelikult, kui me langetame tööjõumakse, siis aitame sellega kaasa majanduskasvule ja tänu sellele laekub lõppkokkuvõttes rohkem raha ka eelarvesse. Aga mis veelgi tähtsam: inimeste sissetulekud, nii palgad, pensionid kui ka sotsiaaltoetused on seetõttu suuremad. Eesti majanduskliima peab olema jätkuvalt atraktiivne. Me näeme pidevalt nii regionaalses kui ka laiemas konkurentsis, et teised riigid otsivad samuti võimalusi, kuidas oma maksukeskkonda Eesti omaga sarnasemaks muuta. Ka meie ei pea siin paigal püsima, vaid oma maksukeskkonda edasi arendama. Tööjõumaksude langetamine on väga suur osa Eesti maksukeskkonna edasiarendamisest. Ma olen kohtunud selle pisut enam kui kahe peaministriametis oldud kuu jooksul väga-väga paljude ettevõtjatega. Kõik nad ütlevad, et tööjõumaksude langetamine on õige ja vajalik suund. Ma usun, et sama hindavad ka need inimesed, kellele tänu tööjõumaksude langetamisele tegelikult rohkem raha kätte jääb. Kui te ütlete, et IRL-i ettepanek on tööjõumaksude langetamisest loobuda ja teha selle arvel muid kulutusi, siis selle ettepanekuga mina nõustuda ei saa. Aga vähemasti on see teie esimene aus ettepanek, mis tõepoolest riigieelarve laekumisi kas või lühikese aja jooksul parandaks.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Teada on, et selle aasta esimese viie kuu maksulaekumised on olnud väga head, parimad viimase kümne aasta jooksul. Kui meil on praeguseks laekunud 39,2% eelarves kavandatust, siis kümne aasta keskmine on 37,6%. Teades, et esimeses kvartalis oli palgakasv 7%, aprillis aasta arvestuses jaemüük kasvas 8% ja majanduskasv oli Statistikaameti esialgsetel hinnangutel 1,9%, on minu küsimus järgmine: kas sellest informatsioonist piisab, et teha mingeid järeldusi eelarveaugu võimaliku suurendamise kohta?

See 55 miljonit, mis on juba viie kuuga eelarves ettenähtust rohkem laekunud, on umbes 0,3% SKT-st. Ja kuigi päris sellist rehkendust teha ei ole võib-olla metoodiliselt korrektne, siis seda võib öelda küll, et esimese poolaastaga on meie eelarvepositsioon, viie kuuga ca 0,3% võrra SKT-st, märgatavalt parem, kui me eelarves ette nägime. Seetõttu on ilmne liialdus rääkida väga pessimistlikus toonis eelarveaukudest. Samas, loomulikult jälgin ka mina murelikult seda, millised on majanduse arengusuunad. Nii nagu ma olen ka varem siin saalis öelnud, esimeses kvartalis oli majanduslanguse põhjustajate hulgas nii ühekordseid põhjuseid, mille pärast me ei pea väga muretsema, kui ka selliseid aspekte, mis murelikumaks teevad. Eeskätt puudutab see asju, mis meist endast väga vähe sõltuvad, näiteks Soome majanduse käekäik, Rootsi majanduse käekäik, ka Venemaa majanduse käekäik. Need on asjad, millele tasub tähelepanu pöörata. Ja loomulikult, mida paremini läheb meie peamistel kaubanduspartneritel, seda paremini läheb ka meil. Aga saksa keeles on üks kena ütlus selle kohta, et üks kord ei ole kordagi või kuidas seda viisakalt tõlkida saakski. Ma ei ruttaks ühe kvartali negatiivse tulemuse põhjal järeldusi tegema ei üht- ega teistpidi. Vaatame, millised on järgmised kvartalid. Ma ei imestaks üldse, kui esimese kvartali esialgseid andmeid – teie viidatud põhjustel, et maksulaekumised on olnud väga head, tööpuudus on tegelikult samal ajal väga kiiresti vähenenud – ka hiljem korrigeeritakse. Ka seda on varem ette tulnud ja seetõttu oleks väga rumal sellest ühe kvartali uudisest tohutusse paanikasse sattuda. Mis sellest, et murelik peab ikkagi olema.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Teiega on selles mõttes hea debateerida, et ühel hetkel te püstitate teesi, siis panete selle kellegi teise suhu ja lõpuks hakkate seda ümber lükkama. Parim näide sellest oli, kui te härra Tõniste küsimusele vastastes ütlesite, et näete, nüüd ongi tulnud ettepanek tööjõumaksude kohta ja väga hea, et on esimene ettepanek. Mina küll ei kuulnud, et Toomas Tõniste oleks sellise ettepaneku teinud. Aga see selleks. Muidu jäämegi veel pikalt selle juurde ja lõpuks te võib-olla vastate ainult minu küsimuse esimesele osale nagu ikka tüüpiline. Ma küsin teilt ühe konkreetse küsimuse. Kuna me räägime eelarve puudujäägist, siis konkreetne küsimus on järgmine: kas lähiaastatel, ma mõtlen aastaid 2015 ja 2016, elame üle oma võimete? Ma selgitan, mida ma selle all silmas pean. Kas lähiaastatel tekib selline olukord, kus meie tulud jäävad kuludele alla, ehk teistpidi, meie kulud ületavad tulusid?

Aitäh! Kui see ei olnud härra Tõniste ettepanek, siis ma tõesti sain temast valesti aru. Aga kui nii, siis ei ole IRL-ilt siiani tulnud ühtegi ettepanekut eelarve tasakaalu parandamiseks. (Vahelehüüded. Juhataja helistab kella.) Ma juba lootsin, et üks ettepanek on IRL-ilt laekunud. Aga nali naljaks, selle teise poole vastuseks passib võib-olla kõige paremini teie enda erakonnakaaslase, eelmise valitsuse ministri selgitus eelarve tasakaalu kohta. Nimelt, ühel päeval kuus on tema eelarve tohutus ülejäägis – see on palgapäev, aga kõikidel ülejäänud päevadel kipub eelarve olema suures miinuses. Mine nüüd võta kinni, kas see on siis summaarselt üle jõu elamine või võimetekohane elamine. Aga püüdes tulla selle küsimuse vastuse juurde päris tõsiselt, siis ei, me ei ela Eestis üle võimete. Eesti eelarvepoliitika on kogu Euroopa Liidus kõige konservatiivsem. Kui see on üle jõu elamine, siis tekib küsimus, mida kõik ülejäänud teevad. Meie hoiame struktuurset tasakaalu, isegi ülejääki. Me teame, kuidas tuleb jälgida seda, et pikaajalised kulutused oleksid tasakaalus pikaajaliste tuludega ja lühiajalised lühiajalistega. See on põhjus, miks me jälgime struktuurset tasakaalu. Ka nominaalselt ei saa öelda, et me elaks üle oma võimete. Meil on isegi varasemal aastal laekunud suur summa selleks, et osta Tallinnasse uued trammid – kuigi kodanikuna ma pisut muretsen selle pärast, kuna trammitee ehitus ei paista kuidagi kulgevat, aga see selleks –, ja see varem laekunud raha on meil tallel. Kui me nüüd võtame selle trammiraha järgmisel aastal kasutusele, siis sellel konkreetsel aastal on see justkui miinus, aga tegelikult me teame, et me võtame raha kohast, kuhu me oleme selle varem sihtotstarbeliselt laekunud tuluna pannud. Ei, see ei ole üle jõu elamine! Üle jõu elamist illustreeribki kõige täpsemalt see, milline on struktuurne tasakaal. See on natukene raskemini mõistetav kui kassapõhine lähenemine, aga ma usun, et siin saalis mõistavad küll kõik, miks on vaja just struktuurset tasakaalu jälgida. Sellepärast, et kõik – nii pikaajalised tulud ja pikaajalised kulud kui ka lühiajalised tulud ja lühiajalised kulud – oleks omavahel tasakaalus.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Kuulates endist peaministrit ja teid, tundub, et meil läheb kõik päris hästi. Aga ma mäletan Äripäeva esimest lehekülge, kus oli Eesti majandusest kirjutatud. Seal räägiti punasest tulest ja SKT vähenemisest 1,9% esimeses kvartalis, see oli päris kole näide. Kuna teise kvartali teine kuu on juba lõppenud, siis ongi mul teile küsimus. Kuidas on lood teises kvartalis?

Aitäh! Teine kvartal on praegugi veel käimas. Käigupealt öelda, millised on teise kvartali tulemused, oleks kindlasti ennatlik. Isegi esimese kvartali tulemused, mida Äripäev püüdis väga mustades värvides maalida, on esialgsed. Nagu me teame, samal ajal tööpuudus vähenes, maksulaekumised paranesid. Seda ei tuleks võtta nii must-valgelt, vaid peab püüdma ka arvude taha näha. Tegelikult on ka minu majandusnõunik Maris Lauri püüdnud Äripäevas väga tasakaalukalt selgitada, mis on põhjused. Alati, kui on tegemist mingi nominaalse näitajaga, tasub süveneda ka põhjustesse. Väga suure tõenäosusega Eesti majandus esimeses kvartalis nominaalselt kasvas. Selleks, et reaalkasv täpselt järele vaadata, peab teadma ka, milline on deflaator. Deflaatori hulgas on ka väga palju hinnangulist, seetõttu ei saa seda alati absoluutse tõena võtta. Aga ootame täpsemad andmed ära ja küllap me siis saame parema teadmise. Ma isiklikult usun ja loodan, et teine kvartal on positiivsem kui esimene. Aga mitte sellepärast, et ma sooviksin kuidagi olla majandusprognoosija, vaid puhtalt sellepärast, et ma vaatan SKT kasvu kõrval ka teisi asju, mis majanduses toimivad. Näiteks seda, millised olid esimese kvartali miinuse mõjud ja ühekordsed mõjud. Me teame, et oli üks BLRT laevahange, ja ka seda, et energiatootmine vähenes väga kiiresti. Kui need välja taandada, siis juba ainuüksi seetõttu peaks teine kvartal välja nägema parem. Aga ärme ruttame sündmustest ette. Alati tasub valmis olla ka negatiivseks, et siis positiivsemate arenguteede korral ühiselt rõõmu tunda.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma arvan, et peaminister peaks olema võimeline ka lühemalt ja konkreetsemalt vastama. Aga ma küsin, kas koalitsioon ei aruta siis eelarveküsimusi korralikult läbi, et Ivari Padar ise sellise ettepaneku välja käis. Ja millest sellised teravad vastuolud koalitsioonis?

Jah, arutab. Aitäh!

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Andrus Ansipi!

Austatud juhataja, hea Riigikogu! Sven, su kord tuleb! Erinevalt peaministrist mina ei ole väga tugevalt struktuurse tasakaalu usku. Raha kassas on midagi reaalset. Kui 2007. aastal jäi üle 6,5 miljardit krooni, siis pandi see 6,5 miljardit krooni reaalselt valitsussektori reservidesse. Struktuurse tasakaaluga on selline lugu, et päris täpselt teada, kui suur see tasakaal oli, saab alles mõne aja pärast. Ehk siis see on minevikku kirjeldav arv. Struktuurset tasakaalu ette hinnata on kaunis raske ka olevikus, praegu hinnata struktuurset tasakaalu on kaunis raske. Kui ma olin peaminister, siis meil olid Euroopa Komisjoniga küllaltki suured vaidlused. Euroopa Komisjon väitis, et meie struktuurse tasakaalu näitaja on 0,7% võrra kehvem, kuna meil olevat tööpuuduse madala seisu tõttu potentsiaali märksa vähem, kui me ise hindasime. Aeg läks ja selgus, et Vabariigi Valitsusel oli siiski õigus ja Euroopa Komisjon eksis.
Ma väidan, et seesugused eriarvamused tulevikuperioode kajastava struktuurse tasakaalu suhtes jäävad alatiseks kestma. Ainult mineviku suhtes saame olla enam-vähem kindlad, et tasakaal oli selline, nagu Statistikaamet aastate pärast väidab. Ka nominaalse tasakaaluga ja majanduskasvuga on meil küllalt probleeme olnud. Ma ei kiinduks väga sellesse esimese kvartali 1,9% majanduslangusesse, sest see tuleb väga pinnapealse informatsiooni põhjal. Ootame ülehomseni, siis saame paremad ja täpsemad andmed. Ma ei välista, et ülehomsed andmed langevad kokku esialgse kiirhinnanguga, kuid majanduses on mingid indikaatorid, mis kõnelevad selgelt vastu väidetud majanduslangusele esimeses kvartalis. Maksud on laekunud märksa paremini kui viimase kümne aasta jooksul. Ja seletus võib tõepoolest seisneda selles, et langust mõjutanud tegurid või valdkonnad ei olnud tööjõumahukad ja palgad kasvasid seal, kus tööjõumahukus oli suurem. Aga head seletust sellele esimese kvartali langusele ei ole.
Ma olen ise väga statistika usku, ma austan Statistikaameti töötajaid, kuid lihtsalt oma asukoha määramiseks olgu toodud 2013. aasta korralise revisjoni tulemused, sisemajanduse kogutoodangu korralise revisjoni tulemused 2011. aasta teise kvartali kohta. Nimelt on revisjonis selgunud, et majanduskasv oli 11,7%, mitte alla 7%, nagu oli kunagine esimene hinnang. Ja ainuüksi seesama revisjon on korrigeerinud varasemat majanduskasvu +3,4% võrra. Nii et need, kes eelarvet koostavad ja majandusanalüüse teevad, peavad suhtuma ülima kriitikameelega kõikvõimalikesse parameetritesse isegi siis, kui need on pärit kõige autoriteetsematest allikatest. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Härra Ansip tegi nii hea ülevaate, et pärast tahaks kohe stenogrammi võtta ja üle lugeda, saab ka ise palju targemaks. Paljusid arve, pean tunnistama – ja see on minu viga –, ei olnud ka minul olemas. Kindlasti on huvitav seda tulevikus üle vaadata.
Aga tuleme selle teema juurde, millest me täna peaasjalikult oleme rääkinud –  prognoositav puudujääk, reservide kasutamine, struktuurne tasakaal, nominaalne tasakaal – kõik sellised terminid, mis meid iga päev ümbritsevad. Selle teema aktuaalsus tõuseb eriti esile sügisel, kui hakatakse eelarvet kokku panema ja vastu võtma, ning kevadel, kui eelarvestrateegiat käsitletakse. Tegelikult on see aktuaalne kogu aeg, jooksvalt, kuna selle eelarve järgi me peame elama. Seega tahaksin mõne sõna rääkida.
Peaminister rahustas meid ja ütles, et ärge paanitsege – võib-olla sõna "paanitsemine" ei olnud õige, see sõna oli "sildistamine" –, ja ütles, et vaadake tegelikke laekumisi ja otsustage, mida te näete. Te näete, et maksulaekumised on olnud paremad kui planeeritud. Ma tahaksin selle peale öelda, et me saame vaadata ju suurt pilti. Kui peaminister ütleb, et ärme teeme järeldusi ühe kvartali põhjal, siis ma olen nõus. Tõesti, ühe kvartali põhjal ei tohi järeldusi teha, see kvartal võib anda ühe või teise signaali. Kuid siiski, me saame teha järeldusi aastaprognooside kohta, mida sõltumatud eksperdid välja ütlevad. See on nii minu kui ka kõigi teiste saalisviibijate jaoks uskumise küsimus – kas uskuda ekspertide arvamusi või mitte. Igal juhul eksperdid annavad mõista, et lähitulevik ei ole roosiline. Selles mõttes paanitsemise põhjust ei olegi. Kui me endale teadvustame, et asjad võivad minna halvaks, siis on küsimus selles, mis hetkel me mingeid otsuseid teeme. See on tegelikult küsimus, mis on IRL-i fraktsioonis arutusel olnud. Halvasti on siis, kui tehakse otsuseid, mis näitavad, et ühel hetkel hakkame me elama nominaalselt üle oma võimete – st on näha, et me oleme struktuurselt seadnud endale uue taseme ja see tase on tunduvalt madalam kui see, mis me varem olime endale eesmärgiks seadnud. Me oleme oma otsused teinud ju tegelikult ajal, kui me veel ei teadnud, et majandusel ei lähe nii hästi kui me lootsime. Ärgem unustagem, et me oleme teinud ka selle aasta riigieelarve hoopis teistele kasvuprognoosidele tuginedes.
Selles valguses tekib küsimus, kas me peaksime vaatama oma prioriteedid üle. Muidugi võib kritiseerida opositsiooni ja öelda, et tulge välja oma ettepanekutega. Jah, loomulikult, ettepanekuid on vaja teha kõigil osapooltel, peaasjalikult nendel, kellel praegu on õigus, n-ö vastutus ja lõppsõna. Meil on kaks võimalust. Esiteks on võimalik suurendada tulupoolt nii, et me elame üle oma võimete. Teiseks on meil võimalus vähendada oma kulupoolt. Need on kaks võimalust, mida me võime teha. Kolmas võimalus on see, et me ei tee kumbagi nendest, aga siis meil on vaja tõesti kas võtta reserve kasutusele või võtta laenu. Mul on tunne, et praegusel uuel valitsusel, ma võtaks ikkagi julguse öelda, et ajutisel valitsusel – tegemist on ju konkreetselt väga lühiajaliselt, kuni valimisteni välja venitava valitsusega –, seisab ees ülesanne ...
Ma võtaks lisaaega, palun!

Kolm minutit.

... mitte lasta põhja seda eelarvet, seda mentaalsust ja mõtteviisi, mis on tegelikult eestlastele aja jooksul sisse läinud. Ma arvan, et Eesti elanikud on ühe sellise riigi elanikud, kes on tõesti harjunud mõtlema riigieelarvest – kas me tohime elada ja peaksime elama üle oma võimete.
Kui te vaatate Eesti Panga materjale, mis nad on välja andnud, mitte ainult rahanduskomisjonile, vaid kogu ühiskonnale, siis mida te näete? Te näete selles tabelis eelarve lõdvendamist. Te näete seda, kuidas lähiaastad toodavad sügavat nominaalset miinust: 2014. aastal –0,7; 2015. aastal –0,5; 2016. aastal –0,4. Kui vaadata varasemat eelarvestrateegiat, siis oli eeldus jõuda juba 2014. aastal nulli – ma räägin nominaalsest tasakaalust – ja juba 2015. aastal  plussi. Samamoodi on struktuurse tasakaaluga. Eesmärk oli hoida selget struktuurset ülejääki. Nüüd me räägime uhkusega sellest, et me hoiame struktuurset tasakaalu. No muidugi, me täidame sellega riigieelarve seadust. Me ei tohigi miinusesse minna. Ei olegi võimalik minna! Kui Eesti Panga president ütleb rahanduskomisjonis, et nende järgmise nädala prognoos võib näidata seda, et me jõuame struktuursesse puudujääki ja me peame võtma kasutusele täiendavad meetmed, siis ei olegi alternatiivi. Peabki võtma meetmed, seadus nõuab seda.
Minu küsimus praegustele valitsejatele, koalitsioonile on järgmine: kas meie latt ei ole äkki pandud liiga madalale? Kas see, et latt on pandud struktuurse tasakaalu positsioonile, ei ole mitte liiga madal? Ja siis öelda uhkusega, et vaadake, kuskil Euroopas on tegelikult lati alt joostud, ollakse ka struktuurses miinuses. No mis siis sellest? Ega me ei vaata ju teisi, me tahame rääkida siiski oma riigist.
Need on minu meelest need küsimused, mis meil ees seisavad. Selles valguses ma tahaksin öelda, et mõned soovid, mida on tahetud ellu viia, ei ole ju halvad. Küsimus on selles, kas meie praegune finantssituatsioon võimaldab neid kõiki ellu viia ja kas nende soovide aluseks olevad katteallikad, millest me enne rääkisime, on mõistlikud või mitte. Aga ma ütlen veel kord, ja selle koha peal ma lõpetan, et me oleme selgelt lõdvendanud oma finantsolukorda ja minetanud oma prioriteedid. Ma arvan, et ka hea peaminister peaks olema nõus. Ma võin vajaduse korral selle tabeli talle ka mälestuseks kaasa anda, siit on väga selgesti näha, et olukord läheb aina lõdvemaks. Jah, me täidame baasseadust struktuurset tasakaalu hoides. Aga kas see oli ka meie varasem eesmärk? Ei ole ju, meie varasem eesmärk oli hoopis midagi muud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on arupärimisele vastatud.

Liigume edasi kolmanda arupärimise juurde, mille on Riigikogu liikmed Kadri Simson, Aivar Riisalu, Valeri Korb, Lauri Laasi, Urbo Vaarmann ja Jüri Ratas esitanud 24. aprillil 2014. Arupärimine on Eesti palgavaesuse ja elukvaliteedi kohta ning kannab numbrit 404. Sellele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni, et arupärimise sisu avalikkusele tutvustada!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Eelmises arupärimises kõlas rohkelt statistikat ning mainitud summad, mis eelarve tasakaalu mõjutavad, ulatusid miljonitesse. Räägiti keerulistest asjadest, nagu näiteks eelarve struktuurne tasakaal, mis pole päris tasakaal. Meie arupärimine keskendub lihtsale Eesti inimesele ja sellele, et värskest Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aruandest selgub, et vaesus tööealise elanikkonna hulgas süveneb. Leitakse, et tööpuudus küll väheneb, aga vaeste inimeste osakaal mitte. Põhjuseks on palgavaeste suur osatähtsus. Palgavaesus on vaesuse eriline vorm: inimene käib hommikust õhtuni tööl, vähemalt 40 tundi nädalas, aga saab väga väikest palka ja peale maksude tasumist avastab, et on ikkagi vaene. Euroopas on palgavaeste osakaal majanduskriisi vältel kasvanud umbes pooltes riikides, Eesti olukorda aga ilmestab tõsiasi, et palgavaeste osakaal on meil kogu aeg suur olnud.
Euroopa elukvaliteedi uuringut tehakse nelja aasta tagant. Selle järgi oli viimasel uuringuperioodil ehk aastal 2012 Eestis vilets palgatase ja vilets elukvaliteet. Ainukene saalis olev valitsuskoalitsiooni esindaja, Riigikogu liige Andrus Ansip peaks nüüd oma mantlipärijale appi tulema, sest värsket statistikat viimaste kuude kohta, mil Taavi Rõivas on peaminister olnud, ei ole. Ent sellesama Euroopa elukvaliteedi uuringu andmed ütlevad seda, et palgavaesuse määravad tegurid on riigi vilets palgatase ja vilets elukvaliteet. Eesti elukvaliteedi tase oli viimase uuringu kohaselt skaalal 0–10 üksnes 4,5 punkti. Samal tasemel olid näiteks Brasiilia ja Tšiili. Eesti positsioon üldises OECD parema elu indeksi järjestuses oli 31. koht, üldse uuriti 36 riiki. Meie riigi nõrkusteks peetakse leibkondade väikesi sissetulekuid, seda nii rahalise netotulu kui ka netovara mõttes.
Mida siis palgavaesus Euroopas tähendab? Sellessamas Euroopa elukvaliteedi küsimustikus on ära toodud kuus konkreetset asja, mille alusel hinnati, kui kvaliteetset elu inimesed elavad. Need kuus asja, mida kvaliteetset elu elav inimene endale lubada saab, on soe tuba, nädalane puhkusereis, vana mööbli väljavahetamise võimalus, võimalus süüa regulaarselt kala ja liha, osta riideid – seejuures mitte kasutatud, vaid uusi riideid – ning kutsuda ja kostitada külalisi. Vastustest selgus, et veerand eestimaalastest ei saa endale lubada ühtegi nendest kuuest asjast ega pea neid enesestmõistetavaks. 63% ei saa endale lubada puhkusereisi ega mööbli väljavahetamist.
Eelmisele arupärimisele vastates rääkis meie uus peaminister, et valitsuse eesmärk on tööjõumakse langetada. Aga selle langetamise mõju on väga erinev. Sotside ja Reformierakonna koalitsioon on otsustanud langetada tulumaksu 1% võrra, mis palgavaeseid väga palju ei aita. Kui järgmisel aastal tõuseb miinimumpalk 390 euroni, siis protsendi võrra tulumaksu alandamisest võidab miinimumpalka teeniv inimene 2 eurot ja 36 senti. Peaministriga võrdset palka saav inimene võidab üle 50 euro. Seega 1% võrra tulumaksu alandamine on ilmselgelt kingitus kõige jõukamatele.
Tõsi, teine samm tuleb ka, see on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Alates 2008. aastast on tulumaksuvaba miinimum olnud külmutatud, see on kogu aeg olnud 144 eurot. Vahepeal on miinimumpalk tõusnud 278 eurolt 355 euroni. Järgmine aasta tõstetakse tulumaksuvaba miinimumi 10 euro võrra, see tähendab kaks eurot rohkem kätte. Jah, miinimumpalka teenivale inimesele on see kindlasti märkimisväärne raha. Aga tulumaksuvaba miinimumi rohkemal määral tõstmine kõigile oleks suurem võit väiksepalgalistele ja ka tõhusam samm palgavaeste osakaalu vähendamise poole.
Sellest tulenevalt on arupärijatel neli küsimust peaministrile. Me oleme jõudnud poolele teele Andrus Ansipi lubatud 15 aasta pikkusel rännakul. Veel pool teed on minna, ja siis ongi Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulgas. Selle kohta on esimene küsimus. Usun, et peaminister loeb ette ka ülejäänud kolm. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Taavi Rõivase, et arupärimisele vastata!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head teised Riigikogu liikmed! Vastan teie 24. aprillil esitatud arupärimisele.
Esimene küsimus: "2007. aastal andis Teie erakond lubaduse viia Eesti 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Kuidas on seitsme aastaga Eesti elatustase võrreldes EL keskmisega muutunud ja millised valitsusliidu poolt planeeritud sammud aitavad lubaduse täita aastaks 2022?" Eurostati andmetel moodustas 2006. aastal Eesti sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta ostujõudu arvesse võttes 66% Euroopa Liidu keskmisest. Aastal 2012 oli see näitaja 71% ja kuna möödunud aastal kasvas Eesti SKT märgatavalt kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt, siis võib eeldada, et Eesti lähenemine Euroopa Liidu keskmisele tasemele jätkus. Valitsuse sammud Eesti konkurentsivõime parandamiseks ja rahanduse korrashoiuks on põhjalikumalt esitatud Vabariigi Valitsuse 8. mai istungil heaks kiidetud konkurentsivõime kavas "Eesti 2020" ja 29. aprillil vastu võetud "Riigi eelarvestrateegias 2015–2018", aga kindlasti aitavad majanduskasvule kaasa ka teie väga õigustatult nimetatud tööjõumaksude langetamised.
Teine küsimus: "Eesti on osalenud ja jätkuvalt osaleb eurokriisi abiprogrammides, kus aidatakse Kreekat, Hispaaniat, Portugali ja Iirimaad. Milline on antud riikide keskmine palk ja pension võrreldes Eestiga?" OECD andmetel oli 2013. aastal keskmine brutopalk Eestis 972 eurot, Portugalis 1445 eurot, Kreekas 1717 eurot, Hispaanias 2169 eurot ja Iirimaal 2698 eurot. Kuna riikide hinnatasemed on erinevad, siis on sobivam võtta võrdluse aluseks näiteks sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ostujõudu arvestades. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes paiknesid need riigid Eurostati andmetel 2012. aastal järgmiselt: Eesti 71%, Kreeka 75%, Portugal 76%, Hispaania 96% ja Iirimaa 129%. Samas ma juhin tähelepanu, et mitmed nendest teie viidatud riikidest, kelle laenusid Eesti on garanteerinud, on juba programmiriigi staatusest vabanenud ning tõestanud, et reformid, mis nad ka Eesti toel läbi viisid, on neid sisuliselt aidanud. Nii et ma kindlasti hoiduks nende naeruvääristamisest.
Kolmas küsimus: "Kas viimastel aastatel on mõni rahvusvaheline organisatsioon (IMF, OECD) juhtinud Eesti valitsuse tähelepanu madalapalgaliste maksukoormusele? Milliseid ettepanekuid on tehtud ja kuidas neile on reageeritud?" Valitsuskoalitsioon on seadnud eesmärgiks väikese sissetulekuga inimeste maksukoormuse vähendamise. Just seetõttu tõuseb maksuvaba tulu piir järgmise nelja aasta jooksul kümne euro võrra igal aastal. 2015. aastal alaneb töötuskindlustusmakse määr 3%-lt 2,4%-le ja tulumaks 21%-lt 20%-le. Palgavaesuse kontekstis ei ole väheoluline ka asjaolu, et alampalk kasvab kahe aasta jooksul ca 20%, mis on viimase aja üks kõige kiiremaid, kui mitte kõige kiirem alampalga tõus. Tulumaksu ja töötuskindlustusmakset on teatavasti alandatud ka varem. Sellistele plaanidele on oma heakskiidu andnud ka meie rahvusvahelised nõuandjad. Näiteks OECD soovitas 2012. aastal madala kvalifikatsiooniga inimeste hõive suurendamiseks vähendada nende maksukoormust. Rahvusvaheline Valuutafond aga esitas tänavustel konsultatsioonidel seisukoha, et madalapalgaliste maksukiilu vähendamine võib teiste riikide eeskujul vähendada struktuurset tööpuudust ka Eestis. Teisalt pole näiteks Euroopa Komisjon oma regulaarsetes riigipõhistes soovitustes Eesti madalapalgaliste maksukoormusele tähelepanu juhtinud.
Neljas küsimus: "Mida on Vabariigi Valitsus plaaninud ette võtta, et vähendada Eestis palgavaesust?" Eesti 18–64-aastaste töötavate inimeste hulgas oli vaesusriskis olijate osakaal 2012. aastal 8,5%, Euroopa keskmine oli 9,1%. Selles võrdluses oli Eesti olukord pisut parem Suurbritannia ja pisut kehvem Austria omast. Eelmisele küsimusele vastates ma rääkisin abinõudest madalapalgaliste inimeste maksukoormuse vähendamiseks. Peale väiksemate maksude aitavad palgavaesuse vähendamisele kaasa mitmed riigieelarve strateegias juba heaks kiidetud meetmed, näiteks igakuise üldise lapsetoetuse ja vajaduspõhise peretoetuse kasv, laste koefitsiendi tõstmine toimetulekutoetuse määramisel, tugiteenuste keskuste ellukutsumine kõigis maakondades, et tagada karjääri- ja õppenõustamine ning tugispetsialistide abi kättesaadavus; madala haridustasemega täiskasvanute tasemekoolituste toetamine; täiskasvanutele kvaliteetse asjakohase täienduskoolituse ja ümberõppe pakkumine ning loomulikult ka töövõimereform, mille kava õige pea parlamendi aruteludeks teie laudadele jõuab. Aitäh!

Tänan! Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! On öeldud, et Eestis on vaesuse nägu lapsega üksikemal. Kui ta teenib juhtumisi miinimumpalka ja kasvatab üksi oma last, siis tõenäoliselt on tal peale kodukulude ja maksude maksmist õigus toimetulekutoetust saada. Teie uues koalitsioonileppes on lubatud kõigi laste toetust suurendada. Miks te ei taha, et see raha jääks toimetulekutoetust saaval emal alles? Miks te ei toeta homme arutatavat Keskerakonna ettepanekut, et lasteraha toimetulekutoetuse määramisel sissetuleku hulka ei arvestataks?

Konkreetse näite puhul selle konkreetse perekonna toimetulek paraneb järgmisel aastal märksa. Kõige rohkem mõjutab selle pere toimetulekut see, et nii vajaduspõhine peretoetus kui üldine lapsetoetus suureneb. Praegu on see kokku alla 30 euro, ca 27 eurot, aga kasvab 90 euroni. See on märkimisväärne kasv. Lisaks tõuseb sellel konkreetsel perel ka toimetulekupiir. Me ei ole veel otsustanud, kas riigile on jõukohane tõsta toimetulekupiiri kõikidel peredel ja kõikidel pereliikmetel. Samas oleme juba kindlalt otsustanud, et toimetulekutoetuste määramisel kasvab laste koefitsient seniselt 0,8-lt 1-le, mis otseselt pere toimetulekut parandab. Nii et konkreetse pere puhul saab olema tänu täiendavatele riigi toetustele märkimisväärne sissetuleku kasv. See on kindlasti üle 20%, pigem ligi 30% vanema sissetulekust, kui lähtuda sellest, et see ema tõepoolest teenib miinimumpalka.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Eesti riigi laenukoormus on küll väike, aga see ei ole taganud, et Eestis elaks vähe vaesuses elavaid inimesi. Eraisikute ja erasektori laenukoormus moodustab 76% SKT-st. Ma küsin: kumb käitub targemini, kas Eesti riik või erasektor?

Ma ei ole nõus teie hinnanguga, et Eesti riigi väike laenukoormus ei ole inimeste jaoks tuntav või kuidas te täpselt ütlesitegi. Ma juba tõin varasemale arupärimisele vastates näite, et eri riikides on summa, mida elanikud keskmiselt peavad igal aastal maksma, et riigi laenude intressid saaks tasutud, väga erinev. Eesti inimesed seda raha peaaegu üldse maksma ei pea. Eesti riigi laenukoorem on väga väike ja see on raudselt tunda ka iga inimese seisukohast võttes. Ma ei ole nõus ka selle hinnanguga, et elanike või erasektori laenukoorem on Eestis kuidagi ebaproportsionaalselt suur. Eestis moodustavad põhilise osa eraisikute laenudest eluasemelaenud. Kui te mõtlete, millised on praeguse noore põlvkonna võimalused eluase soetada, siis muid teid peale laenu ongi keeruline leida. Me teame, et ajaloolistel põhjustel on teatud põlvkondade jaoks olnud väga keeruline kapitali akumuleerida. Meil ei ole eraisikutel olnud selliseid võimalusi nagu riikides, kus turumajandus on saanud katkematult toimida ja eraomand on kogu aeg au sees olnud. Seetõttu on paratamatu, et minu põlvkonnakaaslased ja minust nooremad inimesed, aga ka minust vanemad inimesed on endale kodu soetamiseks laenu võtnud. Ma ei näe selles iseenesest midagi taunimisväärset. Juhin teie tähelepanu ka niisugusele faktile: tänu sellele, et Eesti riigi laenud on väga väikesed, pole mitte ainult meie elanike laenumaksed riigieelarvesse pea olematud – ma juba tõin näiteks Iirimaa, kus need maksed on peaaegu sada korda suuremad kui Eesti inimestel –, vaid see muudab ka tegelikult kõikide erasektorite laenajate intressid soodsamaks. On väga vähe riike, kus eraisikud saavad eluasemelaenu nii soodsalt kui Eestis. Veel kord: üks põhjus, miks Eestis on eraisikute laenud sedavõrd soodsad, on kindlasti seotud sellega, et Eesti riigi laenukoormus on nii väike.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Vaesust on Eesti riigis siiski lubamatult palju. Seda näeb, kui natukenegi ringi vaadata. Ka Riigikohus on hiljuti avaldanud seisukohta, et meie toimetulekupiir on liiga madal. Miks ikkagi toimetulekupiir ei võiks olla vähemalt nii kõrge, et see summa kataks ära minimaalse ostukorvi? See oleks ju päris normaalne. Miks on need käärid nii suured?

Käesoleval aastal me tõstsime toimetulekupiiri 76 eurolt 90 eurole, mis on väga märkimisväärne tõus. See tõus on märksa suurem kui samal ajal toimunud palgatõusud ja hinnatõusud. Toimetulekupiiri summa on minimaalse ostukorvi maksumusele ikka väga suure sammu lähemale astunud. Ma olen nõus teie hinnanguga, et päris sajaprotsendiliselt see minimaalset ostukorvi veel ei kata. Eks aeg näita, kas meile on jõukohane toimetulekupiiri sama kiiresti edaspidigi tõsta. Seda saab otsustada uue riigieelarve tegemise käigus. Mina isiklikult usun, et toimetulekutoetusel on väga tugev mõju vaesuse vähendamisele. Aga samas peab arvestama sedagi, et toimetulekutoetusel, mille puhul toimetulekupiirile lisandub ju ka päris arvestatav summa eluasemekulude katteks, on tegelikult ka tööhõivet pärssiv mõju. Ma loodan väga, et eelarve tegemise käigus saavad sel teemal teoks asjalikud diskussioonid nii valitsuses kui parlamendis ja me jõuame mõistliku lahenduseni. Printsiibina ma pean õiget toimetulekupiiri väga oluliseks, sellel on kindlasti väga tuntav vaesust vähendav mõju.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Varem on Rahvusvaheline Valuutafond olnud seisukohal, et Eesti majanduses pole praegu selliseid struktuurseid probleeme, nagu meil olid 2009. aastal. Seetõttu on Rahvusvaheline Valuutafond Eestile soovitanud siis, kui praeguses turbulentses olukorras peaks majandus talutavates piirides langema, mitte asuda kohe kärpemeetmeid rakendama, vaid lasta toimida automaatsetel stabilisaatoritel. Äsja aga soovitas Euroopa Komisjon, nagu Postimees kirjutas, et Eesti peaks 2014. aastal eelarvemeetmeid tugevdama. Kumma lahenduse kasuks otsustab sinu juhitav valitsus?

Ma usun, et meil on põhjust seda komisjoni soovitust vaadata koosmõjus reaalsete maksulaekumistega. Ma tean, et komisjonil ei olnud oma soovitusi kirja pannes teada fakt, mis meil teiega tänaseks teada on, et Eesti reaalne maksulaekumine on aasta esimese viie kuu jooksul olnud ca 0,3% võrra SKT-st suurem, kui oli eeldatud. Seetõttu on eelarvepositsioon parem, kui eelarves oli ette nähtud. Loomulikult peab valitsus alati valmis olema erinevateks sammudeks, aga ma ei satuks liigsesse hoogu ei ühte- ega teistpidi. Pigem hoiame joont, mida oleme seni hoidnud: rahaasjad peavad korras olema, riik peab oma tulusid ja kulusid kavandades ots otsaga kokku tulema. Kui me oma kvartalipõhist eelarvepoliitikat sageli printsipiaalselt ümber teeme, siis muudame riigi üksjagu raskelt juhitavaks ja seda meile kindlasti vaja ei ole.
Ma olen täiesti kindel, et Euroopa Komisjon teab väga hästi, et Eesti on kõige konservatiivsema eelarvepoliitikaga Euroopa Liidu riik. Mul oli võimalus nii neid meie riigile antud soovitusi kui ka Eesti majanduse käekäiku nelja silma all arutada Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga. Kui arvestada pressikonverentsi, mis meie kohtumise järel oli, ja seda, millised olid José Manuel Barroso sõnumid, siis võib öelda, et need olid märksa positiivsemad ja Eesti suhtes hoopis lootusrikkamad kui sõnumid, mida me siin täna parlamendiliikmetelt kuulnud oleme. Eks aeg näitab, kuidas majandusel tänavu läheb. Aga mina näen muret tekitavate sõnumite kõrval ka üksjagu positiivseid. Ja kindlasti ma ei pea õigeks ühe kvartali tulemuste alusel musta masendusse langeda.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Lugesin kommentaare, kus inimesed kirjutavad sellest, et riigi poliitikat jälgides nad ei näe, et lähitulevikus palgavaesus ära kaoks. Kas te võite midagi inimestele lubada või ei?

Ma usun, et te kuulasite ka minu varasemaid vastuseid ja olete kursis valitsusliidu plaanidega. Kindlasti on inimeste rahakotis otseselt tunda kõik tööjõumaksude langetamise mõjud. Kindlasti on inimeste rahakotile mõjunud ka eelmise valitsuse tehtud otsused, mis puudutasid alampalga kasvu. Kindlasti on tööjõumakse alandavatel ja majanduspoliitikat soodsamaks muutvatel otsustel ka kaudne mõju. Ka see, et Eesti tööpuudus vähenes esimeses kvartalis väga kiiresti ja väheneb ka praegu, parandab inimeste toimetulekut. Kui palgad kasvavad kiiresti ja palgasaajaid on rohkem, siis laekub selle võrra ka rohkem sotsiaalmaksu. Ja nagu te teate, mida rohkem laekub sotsiaalmaksu, seda kiiremini saavad ka pensionid kasvada. Seeläbi paraneb vanemaealiste inimeste toimetulek ja see on vähemalt sama tähtis kui palgasaajate toimetulek. Nii et igal juhul selles suhtes me võtame midagi ette. Kui vaadata viimaseid näitajaid, siis näeme, et nii eelmise kui ka selle aasta esimese kvartali palgakasv oli Eestis kiirem kui üheski teises Euroopa riigis. Selle eest tuleb muidugi suurem tänu öelda erasektorile, sest just selle sektori palgad vedasid palgakasvu. Aga ka riigi poliitika mõju ei ole päris olematu, nii et sedagi tasub arvesse võtta.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Ei tea, kas nutta või naerda. Arupärimine oli Eesti inimeste kohta, kes teenivad väga väikest palka ning peale maksude ja kodukulude äratasumist leiavad ennast vaesusest, aga peaminister jõudis koos endise peaministriga väga kiiresti konservatiivse eelarvepoliitikani ja selleni, kuidas José Manuel Barroso meid kiidab. Ent mida paganat teab Barroso Eesti miinimumpalka teenivate inimeste muredest!
Palgakasv võib ju statistiliselt väga suur olla. Kui inimene, kes senimaani teenis miinimumpalka ja sai 320 eurot miinus maksud ja nüüd saab 355 eurot, siis statistika järgi on teda õnnistatud lausa 10%-lise palgatõusuga. Hea uudis missugune! Kui me räägime aga sellest, kui palju inimene oma palgast palgapäeval kätte saab ja mida ta endale selle raha eest lubada saab, siis pole olukord sugugi hea. Tuletan meelde, et Euroopa elukvaliteedi uuringu järgi pole meil soe tuba, regulaarne liha-kala söömine, uued riided, võimalus mööblit välja vahetada ning külalisi kostitada ja ise puhata mitte ainult miinimumpalka teenivatele tuhandetele inimestele, vaid ka mediaanpalka teenivatele inimestele sugugi mitte iseenesestmõistetavad asjad.
Ma peatun korraks veel valitsuse sammudel palgavaeste osakaalu vähendamiseks. Kui kogu lahendus on see, et 2 eurot jääb miinimumpalka teenivale inimesele kätte tänu sellele, et tulumaksuvaba miinimumi tõstetakse, ja 2 eurot tänu sellele, et tulumaksu protsendi võrra alandatakse, siis see ei ole ju piisav. Valitsus ütleb, et inimestele võib väiksemaid makse nõudes 80 miljonit eurot rohkem kätte jätta. Samas aga oleks võimalus selle 1%-lise tulumaksu alandamise asemel tulumaksuvaba miinimumi märkimisväärselt tõsta ja nii eelkõige just neid inimesi aidata, kes teevad korralikult 40 tundi nädalas tööd, aga palka saavad ikkagi nii vähe, et elementaarseid asju endale lubada ei saa.
Tahan lühidalt peatuda ka koalitsiooni lubadusel, mis puudutab lastetoetusi. Peaminister ütles, et need toetused, mis kasvavad 45 euroni lapse kohta järgmisel aastal, ei peagi jõudma nende peredeni, kes on kõige vaesemad, sest neile saab osaks vajaduspõhine peretoetus. Ühesõnaga, kui nad seda lastetoetust saavad, siis selle võrra hakkavad nad toimetulekutoetust vähem saama. Ühe lapse kohta 45 eurot võetakse neil toimetulekutoetusest maha. Kuidas seda ikkagi asendab vajaduspõhine peretoetus kahe ja enama lapsega perele, mis saab olema 38 eurot ja 36 senti? Kõiki neid arve vaadates tundub mulle, et see pere ju võrreldes teiste peredega kaotab.
Keskerakond on teinud ettepaneku, et lasteraha jäägu lastele, ärme võtame seda toimetulekutoetuse määramisel sissetulekuna arvesse. 45 eurot võib-olla annab sellele perele võimaluse oma lapsele lubada trennis käimist või huvitegevust, mille raha teadupärast 2009. aasta kärpega ära võeti. Paljud omavalitsused seda võimalust enam pakkuda ei suuda. Või siis annab see raha perele võimaluse osta raamatuid või pakkuda lapsele muid arendavaid tegevusi. Lõppkokkuvõttes ei ole lastega perede hulk toimetulekutoetuse saajate hulgas hirmus suur, aga nende laste pooleldi kaotsiminek väga kehvade olude tõttu on riigile lõpuks päris arvestatav kaotus.
Ainuüksi tulumaksu 1% võrra langetamine kindlasti töötavaid inimesi ja nende peresid vaesusest välja ei too. Kui raha on üle, millele tulumaksu alandamine näib justkui viitavat, siis võiks mõelda tulumaksuvaba miinimumi tõstmisele märksa suuremas ulatuses. Seni on see piir ju olnud külmutatud alates aastast 2008. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Hea peaminister! Head kolleegid! Peaminister Rõivas võib ju rääkida, mida tahab, ja ka uskuda seda oma maalitud pilti meie riigi edust ja igati korras majandusest. Kuid tegelikult ei lähe meil hästi. Leedu ja Läti majandus kasvab jõudsalt, meie oma aga kahaneb. Ning isegi neil aastail, kui Eesti majandus kasvas, ei saanud inimesed selle edust osa, sest pidev inflatsioon ja hinnatõusud on selle ära nullinud. Ka Riigikontrolli aastaraporti järgi pole Eesti elanike ostujõud kriisijärgsete aastate Euroopa kiireimast majanduskasvust hoolimata kriisieelsele tasemele jõudnud. Eesti elanik on endiselt vaesem kui keskmine eurooplane, öeldakse Riigikontrolli raportis.
Eesti Panga president hoiatab, et palgad kasvavad Eestis liiga kiiresti. Millised need meie palgad siis on? Eestis jõuab kuus inimese pangaarvele keskmiselt 778 eurot. Soomes näiteks saab inimene kätte keskmiselt 2321 eurot, Rootsis 2254 eurot – vahe on seega mitmekordne. Ja isegi Sloveenias, kes on meietaoline hiljuti iseseisvunud riik, saab inimene keskmiselt kätte 1000 eurot kuus. Šveitsis on miinimumpalk ligi 3300 eurot kuus, mida on kümme korda rohkem kui Eestis.
Kuid ka see arv Eesti kohta – see 778 eurot, mis laekub pangaarvele – ei näita veel midagi, sest selle keskmise sisse on arvestatud ka näiteks Jan Palmeri 240 000 euro suurune aastapalk ja Eesti Energia juhi Sandor Liive peaaegu sama suur aastapalk. Keskmine palk ei ütle eriti midagi ka veel sellepärast, et kaks kolmandikku eestimaalastest saab ju palka alla keskmise. Koguni kaks kolmandikku! Need inimesed käivad tööl, aga virelevad pidevate toimetulekuraskuste käes. Peredel pole kindlust sellises riigis lapsi sünnitada. Aga meie riik, kes on üks Euroopa suurima väljarändega riike, ei kavatsegi probleemidele lahendust otsida, isegi ei tunnista probleeme. Ometi näeme, kuidas külad tühjenevad, igapäevased teenused kaovad ja ääremaastumine aina süveneb. Mis eduloost me üldse räägime, kui 350 000 inimest elab meil vaestes oludes, kui 90 000 inimest on ravikindlustuseta ja puudega inimeste arv on üle 100 000? Me ei saa ju Reformierakonna kombel uhked olla sellise Eesti üle, kus pea 80% tööinimestest teenib alla 800 euro kuus ja nendest pooled saavad vähem kui 400 eurot. Me ei saa olla uhked selle üle, et ennetähtaegsete pensionäride arv on paari aastaga kahekordistunud – inimestel ei ole tööd ja tervis on kehv. Loomulikult tahetakse nüüd ka invaliidid tööle panna, aga küsimus on, kuhu. Olematutele töökohtadele?
Kindlasti ei saa leppida sellega, et vaesuses elavad inimesed ei saa toimetulekutoetust. Toimetulekupiiri kohta on isegi Riigikohus oma hiljutises otsuses öelnud, et sellest summast ei piisa. Aga Reformierakond on uhke ja peidab Brüsseli eest meie vaesuses elavaid inimesi, valetades nende arvu kordi väiksemaks, nagu hiljuti selgus. Seetõttu saame nüüd seitse aastat järjest vähem toiduabi raha. Eesti pension on ligi viis korda madalam kui Kreekas, kuuekordne vahe on Iirimaaga, kahekordne vahe Sloveeniaga. Siim Kallas tunnistas hiljuti, et vaesus riivab kõige rohkem meie rahvuslikku uhkust, aga Reformierakond on ju seda riiki tüürinud 15 aastat. Millest selline vahe ikkagi on tekkinud? Valitsus ei tahagi vaesust ohjeldada, sest hinnatõusud on justkui head asjad – tuleb rohkem käibemaksu. Ja mida kõrgem maks vaestele, seda parem. Näiteks elektri kõrge hind on ka endiste valitsusparteide poliitiline otsus. Raha tuleb rahvalt kätte saada, ega keegi ei hakka meie pankade hiigelkasumeid maksustama. Vaesus ja madalad palgad on meie häbiplekk, vaesus aga on ka Eesti riigi julgeolekurisk. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Ega eelkõneleja jutus ju mingit uudist ei olnud. Selle tonaalsus oli etteaimatav ja üldiselt ei peakski sellele väga reageerima, aga kui esitatakse faktide pähe valeväiteid, siis on minu arvates iga Riigikogu liikme kohus reageerida.
Eelkõneleja ütles, et hinnatõus on ära nullinud palga- ja pensionitõusud. See ei vasta tõele. Eesti reaalpalga kasv on olnud hindade tõusust kiirem. Öeldi, et Eesti elanike ostujõud ei ole jõudnud kriisieelsele tasemele. Selleks et need korduma kippuvad valeväited tulevikus enam ei kõlaks, soovitan kasutada statistika andmebaase. Minu käes on praegu iPad, siin on Eurostati kodulehekülg ees. Selle vasakul pool on GDP per capita PPS-ides. Kui te selle peale klikkate, siis avanevad aegread ja te näete, et teie väide on totaalselt vale. Eesti elatustase jõudis juba 2011. aastal kriisieelsele tasemele. Jah, me ei ole oma elatustasemega jõudnud Šveitsi tasemele ja ilmselt ei jõua sinna nii peagi veel. Kurbus poeb hinge. Aga ma imestan, miks te ei toonud näiteks Norrat või Luksemburgi – masendus oleks ju veelgi suurem olnud. Ka Luksemburgis on elatustase märgatavalt kõrgem, kui see on Eestis.
Väide, et inimestel pole tööd ja tervis on kehv, on tõene, aga see on tõene ainult siis, kui seda mitte asetada konteksti. Täna olen ka mina siit kõnepuldist juba öelnud, et Eestis on tööpuudus märgatavalt alla Euroopa Liidu keskmise. Samas ma olen eelkõnelejaga nõus, et tööpuudus Eestis on endiselt suur. Ja tööpuudus on Eestis endiselt suurem kui tol ajal, kui mina oleks tahtnud sellises kriisis lõpmata kaua elada ehk aastal 2008, mil tööpuudus oli 4%.
Tervis on kehv? Jah, ei ole kohanud inimest, kes ei kurdaks kehva tervise üle. Kuid jälle, kui tugineda statistikale, on vaieldamatu tõsiasi, et inimeste eeldatav eluiga Eestis on pikenenud väga kiires tempos. On olnud periood, kus aastaga on eeldatav eluiga pikenenud terve aasta. Ka tervena elatud aastate arv on väga kiiresti kasvanud. Meil pole alust öelda, et inimeste tervis läheb kehvemaks ja keskmine eluiga lühemaks. Tõsi, tervena elatud aastate arvu kasv ei ole olnud niisama sujuv kui eeldatava eluea pikenemine. Eks see tervena elamine on ka suhteliselt subjektiivne kategooria. Lääne-Euroopastki leiab selliseid näiteid, kus mingil, eriti just majanduslanguse perioodil inimesed on leidnud, et summa summarum on rahva eeldatav eluiga lühenenud enam kui ühe aasta võrra. On meie valida, kuidas me oma elu tahame elada, kas pidevas masenduses ja oma riiki kirudes või siiski lootust tundes ja Eesti arengusse panustades.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänase päevani ma ei uskunud, et Keskerakonnal on olnud ka Euroopa Komisjonis käsi sees. Aga viimane uudis on see, et Euroopa Komisjon hoiatab Eestit eelarvestrateegiast kõrvalekaldumise eest. See on täpselt sama jutt, mida me täna siin Riigikogu saalis rääkisime. Üks väga oluline punkt seejuures on kohalike omavalitsuste ülesannete ja kohustuste tasakaalustamine. Ma loodan, et valitsus võtab seda tõsiselt ja midagi kohalike omavalitsuste suunal muutub. Aga mille pärast ma siia pulti tulin? Tahan ühte asja parandada. Ma pole härra peaministrile ütelnud, kuidas see 20 miljonit põllumeestele leida ehk kust maha võtta, kuhu juurde panna. Ma lihtsalt esitasin küsimuse, kas valitsusel on ühtne seisukoht, kas põllumeestele tagatakse täiendav toetus või ei tagata. Minu ülesanne pole näidata valitsusele, kust see raha leitakse, aga ma tahtsin teada, kuidas valitsus sellesse ettepanekusse suhtub. Põllumajandusministril ja rahandusministril on täiesti erinev lähenemine.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised, sellele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, peale haamrilööki palun kõigil usinatel registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun kõnetooli Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! On kaks põhjust, mis tõid mind täna siia kõnepulti. Esiteks formaalne põhjus: seda žanrit ei ole mul õnnestunud mitte kunagi viljeleda. Millegipärast ma eeldasin, et mul õnnestub ära proovida esinemine tühjale saalile, aga vähesed kohalolijad on mulle pettumuse valmistanud.
Aga tõsine põhjus, miks ma siia kõnepulti tulla tahtsin, seisneb häbitundes. Ma olen käinud Brüsselis rääkimas Eesti IT-lahenduste inimsõbralikkusest, meie digilahenduste eduloost. Ma olen rääkinud sellest, et Eestis on juurutatud andmete üks kord esitamise printsiip. Et kui riik ühe korra kodanikult küsib mingeid andmeid, siis teist korda ta neid enam küsida ei tohi, sest riik peab neid juba teadma. Meil on suurepärane X-tee, kõik eri andmebaasides olevad andmed on ristkasutatavad. Ma täitsin õigel ajal ära majanduslike huvide deklaratsiooni. Vanasti kulus mul selle deklaratsiooni täitmiseks maksimaalselt kolm minutit – see oli ajal, kui see deklaratsioon polnud veel eeltäidetud ega digitaalne. Aga see oli mul arvutis olemas, copy-paste'i liigutusega tõstsin sinna juurde möödunud aasta üksikisiku tulu, ja valmis ta oligi. Nüüd on meil eeltäidetud deklaratsioonid. Ma olen kulutanud vähemalt kolm tundi selleks, et seda deklaratsiooni täita, aga mul pole ikkagi veendumust, et mind selle deklaratsiooni tõttu vangimajja ei viida. Mis selles deklaratsioonis siis nii iseäralikku on? Iseenesest majanduslike huvide deklaratsioon on ju vajalik. Ei taha süüdistada Riigikogu, kes on kehva seaduse vastu võtnud, või valitsust, kes on kehva seaduse ette valmistanud, kuid see rakendus tundub mulle küll administratiivset koormust lisavana ja suures osas ebamõistlikuna.
Vaatame mõnd konkreetset sätet. Küsitakse isiku nelja kuu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Pidi olema eeltäidetud deklaratsioon. Võib-olla riik võiks teada minu nelja kuu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, aga seda tahetakse teada käesoleva aasta kohta, mitte möödunud aasta kohta. Ei öelda ka, millal see neli kuud tiksuma hakkab. Kas deklaratsiooni täitmise kuupäevast tagasi neli kuud või aasta alguse esimesed neli kuud? Mina pidin Riigikantseleist oma peaministriks olemise aja kohta informatsiooni küsima – kuna üksikisiku tulu on selles deklaratsioonis eeltäidetud sendi täpsusega, siis ma ei saanud riskida mingisuguse ümardamisega. Lõpuks ma sain Riigikantseleist sendi täpsusega teada oma peaministrina teenitud tulu, kus on sees ka kompensatsioon puhkamata puhkuse eest. Samuti said tööd teha Riigikogu Kantselei töötajad, ka nemad andsid mulle selle informatsiooni, mille ma panin eeltäidetud tuludeklaratsiooni kirja.
Edasi, punktis 5 küsitakse minu lähedaste kohta. No tore! Soovitakse teada saada alanejaid sugulasi. Eelvalikus on olemas isa, ema, tütar ja kes teab veel mis sugulased, aga lapselapsi ei ole. Lapselaste kohta pean ma kirjutama "muu" – minu lapselapsed on "muu". Hea küll! Meie peres on tütred teatavasti ka rahvastikuregistris kirjas ja nende lapsed on samuti seal kirjas. Miks mina oma töntsi sõrmekesega pean eeltäidetud deklaratsiooni tippima veel viie noore inimese nimed ja isikukoodid?
Vabandust, kas ma saan aega juurde paluda?

Kahjuks ei saa. Seadus ei luba.

Vaat kui kahju! No nii. Miks on äriregistris olemas oleva Reformierakonna juhatuse liikme kohta vaja kirja panna veel see, millal ma sinna läksin ja millal ma priiks sain? Ma olen seal käesoleva ajani, aga see majanduslike huvide deklaratsioon ei võimalda mul öelda seda, et ma olen seal ka praegu. Ma pean kirjutama sinna kuupäeva. Kui ma kirjutan deklaratsiooni täitmise kuupäeva, siis tähelepanelik inimene ütleb juba järgmisel päeval, et aga ta ju valetas: ütles, et on eilse kuupäevani juhatuse liige, aga tegelikult on ka praegu juhatuse liige. Minu soe soovitus on see rakendus põhjalikult ümber teha. Praegune rakendus on vildakas, ta ei ole täitjasõbralik ega sobilik e-riigile. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Mina tahan rääkida töövõimereformist ja sellest, et puudega inimeste probleemidega pole meie riik tegelikult läbi aastate hakkama saanud. Praegu kehtiv süsteem, kus puuet määratakse inimest ennast nägemata, pelgalt inimese enda täidetud paberite alusel, on täiega läbi kukkunud. Muide, ka vaimse puudega inimesed peavad selle keerulise dokumendiga hakkama saama. Kogu süsteemi eesmärk on olnud lihtsalt puudega inimeste arvu vähendada ja neile makstavat summat kärpida. Kui me läheme ajas veel tagasi, siis näeme täiesti ebaõnnestunud rehabilitatsioonisüsteemi. Ainuüksi rehabilitatsiooniplaani tegemiseks kulub 200 eurot.
Ka praegune ülikulukas töövõimereform on korralikult läbi mõtlemata ja toores, kuigi seda on pikalt tehtud. Seda on teinud endised sotsiaalministrid Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas, nüüd teeb Urmas Kruuse ja Helmen Kütt püüab abistada. Selgelt aga paistab läbi, et tahetakse puudega inimeste arvu Euroopa nõudmisel vähendada ja nende toetusi kärpida. Puudepension nimelt asendatakse teatud süsteemi alusel makstava toetusega.
Selle eelnõuga ja selle reformiga pole rahul puuetega inimeste koda, liikumispuudega inimeste liit, hooldajate liit, MTÜ Eesti Omastehooldus, patsientide esindusühing ja väga paljud teised. Minu arust on ühest küljest tegemist kärpe-eelnõuga, et puudega inimestele vähem raha maksta, kuid teisalt kulutatakse lausa arutud hiigelsummad reformi läbiviimiseks. Kui täna kulub ühe inimese töövõimekao hindamiseks umbes 10 eurot, siis töövõime hindamisel kulutatakse ühe inimese peale ca 250 eurot. Meil on ligi 100 000 puudega inimest ja neid kõiki tuleb mõne aja pärast uuesti hinnata.
Mis toimub? Euroopa fondidest kulutatakse 180 miljonit eurot, vanas rahas miljardeid. Ja sellele lisanduvad meie oma tohutud summad, miljonid eurod töötukassa raha. See on aga raha, mis on tegelikult töötajate ja tööandjate kogutud, et inimestele töötuks jäämise puhul raha maksta, mitte selleks, et puudega inimeste töövõimet hinnata. Seda teha peaks olema puhtalt riigi sotsiaalne ülesanne, selleks ei tohiks kasutada kindlustusmakset. See on ennekuulmatu! Meie targad ministeeriumiametnikud tahavad invaliidsust käsitada tavalise töötusena. Kui euroraha lõpeb, tuleb meil endil hakata neid hiigelsummasid välja võluma.
500 uut ametnikku võetakse töötukassasse tööle ja need ametnikud hakkavad hindama inimese tervislikku seisundit, sisuliselt tegema arstide tööd. Asjaomane metoodika on veel kõige rohkem küsimusi tekitanud. Näiteks tuleb inimesel vastata küsimustele, kas ta suudab tõsta ja liigutada pooleliitrist anumat, kas ta suudab panna toitu suhu teise inimese abita jne.
Kuid kõige suurem küsimus: kus siis ootavad need kümned tuhanded töökohad? Kui praegu pole ka tervetel tööd, kust tulevad osakoormusega kohad? Pooled mittetöötavatest puudega inimestest on psüühikahäirega, miks peaks tööandja neid palkama? Ja kuidas pääseb näiteks liikumispuudega inimene maal üldse liikuma, et tööle minna? Kas osa inimesi peab tõesti töötama ainult selleks, et tööl käimise kulud kinni maksta? Palk on ju osakoormusega inimestel väga väike. Kust võtavad omavalitsusedki selle raha? Kes hakkab nende inimestega käima koolitustel-kursustel? Miks inimesi sunnitakse ja kontrollitakse? Selle asemel on hoopis tarvis korralikku rehabilitatsiooniteenust, taastusravi. Hädasti on vaja ka tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi. Need oleksid ennetavad meetmed. Aga jah, puudega inimesest, kes tunnistatakse töövõimeliseks, saab edaspidi töötu, kes peab hakkama elama toimetulekutoetustest. Inimesed võivad kaotada oma kodu, kui neil pole raha eluaseme eest maksta.
Kindlasti ei toeta me töövõimetuspensioni asendamist töövõimetoetusega, mida hakatakse vähendama sõltuvalt sissetulekust. Meie hinnangul vaatab reform põhiküsimustest mööda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove vaba mikrofoni voorus ei ole. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.54.