10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet
Tere hommikust! Tänast päeva vast on paslik alustada sõnadega: head sõbrad, kaunist sõbrapäeva teile! (Saalist vastatakse: "Suur tänu!")
Läheksime Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 4. töönädala neljaspäevase istungi juurde. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Paistab, et soovid nende üleandmiseks puuduvad. Läheme kohaloleku kontrolli juurde. Kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 62 Riigikogu liiget, puudub 39.

1. 10:01 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Infojulgeolek, sellega seotud ohud demokraatiale ja õigusriigile" arutelu

Aseesimees Kalle Laanet
Alustame neljapäevase päevakorraga, milleks esimeseks päevakorrapunktiks on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Infojulgeolek, sellega seotud ohud demokraatiale ja õigusriigile" arutelu. Tutvustan teile protseduuri. Kõigepealt on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esimehe Andres Herkeli ettekanne kuni 10 minutit. Küsimused ja vastused kuni 10 minutit. Järgmisena saab sõna strateegilise kommunikatsiooni ekspert, Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Ilmar Raag, tema ettekanne on kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Järgmisena saab sõna õigusteaduse doktor, Tartu Ülikooli õigusteadusosakonna IT-õiguse teadur Helen Eenmaa-Dimitrieva, tema ettekanne on kuni 20 minutit. küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Siis on ajaloodoktori, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri Ivo Juurvee ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 15 minutit. Tähelepanu! Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Ja peale seda läbirääkimised. Alustame. Palun, härra Herkel!

Andres Herkel
Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Kaunist sõbrapäeva kõigile! Ja Eesti Vabaerakonna fraktsioon on tõepoolest otsustanud kasutada meie kodu- ja töökorra seaduses olevat võimalust, et algatada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu infojulgeoleku teemal. Ma tahan oma sissejuhatuses olla lakooniline, et lugupeetud ekspertidele kiiremini sõna anda ja minna teema juurde. Piirdun siinkohal mõnede märkustega ja ettepanekute juurde jõuan vast uuesti siis, kui on fraktsioonide kõnevoorud. Esimene märkus on see, et kindlasti mõisted, mida me infojulgeoleku teemal kõneledes kasutame, on tihtipeale küllaltki hägusad. Ja ilmselt on veel päris pikk tee minna selleks, et me hakkaksime neist asjadest enam-vähem ühtemoodi aru saama. Ma usun, et tänased ettekanded võiksid selleks kaasa aidata.
Sissejuhatavalt lihtsalt niipalju, et kindlasti hõlmab infojulgeolek palju laiemat probleemide välja, kui on sotsiaalmeedia või seal leviva tõese või väära informatsiooni kriitiline või kriitikavaba vastuvõtt. Kui tuua vaid hästi lühikene loetelu probleemidest, mis siia võiksid haakuda, siis kindlasti on see suurte andmebaaside julgeolek, olgu riiklikud või eraõiguslikud, nende kaitsmine häkkimise, hävitamise, manipuleerimise eest. Kindlasti puudutab see internetisuhtluse ja andmeedastuse julgeolekut, aga ka internetikasutajate personaalset julgeolekut, sh inimõigused internetis. Ka strateegiline taristu, strateegilise taristu ja teenuste julgeolek, kuivõrd nende opereerime on internetipõhine, puudutagu see transport ja pangandust, mida iganes. Siin võivad olla mängus väga suured julgeolekuohud. Ja kõige lõpuks meie riikluse ja riigi demokraatiline institutsioonide kaitse küberründe või muude inforünnakute eest. Me ilmselt ei suuda täna isegi ette näha kõiki neid probleeme, mida need valdkonnad tulevikuühiskondadele toovad, ja kindlasti ei suuda me neid tänases arutelus kõiki ka katta, aga eks kusagilt peab alustama.
Ma teen ühe tagasipõike ka meie üleeilsele välispoliitika arutelule, kus välisminister vähemalt kaks korda tegi osutuse küberõiguse edendamise vajadusele. See on täpselt see teema, mida Helen Eenmaa-Dimitrieva meie eest täna põhjalikumalt avama hakkab, ja kindlasti on see üks teemadest, mis jääb meie poolt edasi järgmisele Riigikogule. Ma eeldan, et selle valdkonna tähtsus ajas ainult tõuseb ja on eriti tähtis ka Eesti jaoks, kui me soovime täita oma rolli juhtiva IT-riigina.
Ja lõpuks, me ei ole maailmas üksi. Kindlasti tegelevad kõigi nende probleemidega, sarnaste probleemidega väga paljud uurimisasutused, väga paljud ülikoolid, väga paljud mõttekojad, tegelevad ka rahvusvahelised organisatsioonid. Mina olen viimastel aastatel selle temaatikaga kokkupuutes olnud näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kultuurikomitee kaudu, seal jõudu mööda kaasa lüües. Ja neid raporteid, mis meie tänase teemaga on seotud, on vastu võetud või jooksvalt menetluses ikka õige palju. Kui nimetada lihtsalt mõned olulisemad teemad, mis on läbi käinud, siis näiteks "Sotsiaalmeedia – kas sotsiaalne võrgustik või oht põhivabadustele?", "Hariduse roll digitaalse kodaniku jaoks", "Avalik-õiguslik meedia desinformatsiooni ja propaganda kontekstis" ning "Interneti valitsemine ja inimõigused" ehk raport, mida mul oli au ise juhtida ja mis eelmise kuu lõpus Strasbourgis ka vastu võeti. Juttu on olnud samuti interneti ombudsmanist. Ja nagu ma osutasin, see teema on tõusva tähtsusega, sellest räägitakse üha rohkem ja ilmselt erinevates riikides üha rohkem peavad nendel teemadel rääkima ka seadusandjad.
Ja lõpumärkus minu poolt on lihtsalt see, et kindlasti ei tahaks, et tänane arutelu muutuks kuidagi valimiseelselt päevapoliitiliseks ehk me hakkaksime siin rääkima väga konkreetsetest juhtumitest, kes mingi libauudise või n-ö fake news'i on teele saatnud ja keda see on kahjustanud ja kus ühe või teise infokakluse puhul on tõde. Muide, üks osundus on see, et seda väga palju kasutatud terminit fake news ehk libauudised soovitatakse tegelikult akadeemilisemates käsitlustes mitte kasutada ehk pigem asendada see mõistega "infohäire" või "desinformatsioon", mis on mõnevõrra selgem, ka mõnevõrra neutraalsem, sest selle all, mida me tavaliselt fake news'ina silmas peame, on tihtipeale tegemist niisuguste nähtustega, kus on mingi osaline tõe komponent, aga siis see komponent, mis tõele ei vasta, tekitabki suure probleemi. Aga nendest asjadest on kindlasti võimalik rääkida ka akadeemilisemalt ja väljaspool päevapoliitiliste rünnete konteksti.
Niisiis, meie ees esinevad Ilmar Raag, kes on Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning kõneleb meile siis esimeses ettekandes mõjutustegevuse ja mõtete vaba konkurentsi vahel piiri tõmbamisest, mis kindlasti on väga raske ülesanne ja tekitab väga palju vaidlusi. Helen Eenmaa-Dimitrieva, nagu ma juba osutasin, siirdub siis internetiõiguse poole ehk kuidas tehnoloogia mõjutab õiguse arengut, tema on ka Tartu Ülikoolist. Ja lõpuks, Ivo Juurvee Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest räägib mõjuagendi mõistest ja selle arengust. Minu poolt kõik. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, Andres Herkel! Teile on vähemalt üks küsimus. Enn Eesmaa, palun!

Enn Eesmaa
Jaa, suur tänu! Ma arvan, et kõigepealt aitäh selle teema tõstatuse eest! Sa oled üsna aktiivne ka Euroopa tasandil. Ma olen tihti mõelnud, et Brexiti ajal käibele läinud vormilt defektne, kuid sisult segadust tekitav ja ähmane termin "tõejärgne ühiskond" on kindlasti selle tänase põhiteemaga seotud. Mulle meeldiks palju rohkem tõe-eelne ühiskond, kus üheskoos ponnistades me liigume tõe poole seda võib-olla sada protsenti kunagi kätte saamata. Kas sellises olukorras, kus vähemalt teoreetiliselt on tõde kuulutatud lindpiiriks, kõik on võimalik, on seda tunda ka Euroopa nendel tasanditel, kus sina esindad Eesti parlamenti?

Andres Herkel
Aitäh! See on nüüd väga pikk ja suur küsimus. Mulle esimene asi, mis tuleb meelde, on see suur korruptsioonijuhtum, mis läbis Euroopa Nõukogu poliitikkonda, kus aastat kümme tagasi ka mina ei saanud päriselt aru, kuidas on võimalik, et erinevate demokraatlike riikide parlamentide esindajad kiidavad riike, millel ilmselgelt on, noh, kui mitte öelda diktatuuri tunnused, siis vähemalt selged manipulatsioonid, mis puudutavad valimisi ja mis puudutab vabaduse puudumist poliitiliste liikumiste jaoks, n-ö demokraatlike institutsioonide mittetoimimist. Kuidas nad ometigi seda kõike nii kirglikult kaitsta saavad? Ja siis kümmekond aastat hiljem tuli välja, et see tõejärgsus oli otseselt seotud poliitilise korruptsiooniga, kus olid mängus ka rahanumbrid ilmselt teatud juhtudel, aga üldiselt see tõejärgne maailm kuulub minu jaoks võib-olla samasse kategooriasse nagu see fake news, aga veelgi võib-olla enam ma väldiksin selle mõiste kasutamist kalambuurina ja niisuguse kujundina on oma töö rahvusvahelisel tasandil ja avalikus ruumis ammuilma teinud. Aga kui inimkond ja meie kõik unustame ära siin tõejärgse küsimise ja tõe järgi küsimise ja hakkama sellest loobuma, siis, no siis inimühiskonnas juba puudub niisugune elementaarne korraldus ja edasi viiv alge, et ma eelistaksin elada maailmas, kus tõde saab küll alati kahtluse alla seada, kuid ei saa kahtluse alla seada tõe kui sellise olemasolu ideaalil. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, härra Herkel! Teile rohkem küsimusi ei ole. Järgmisena palun kõnelema strateegilise kommunikatsiooni eksperdi, Tartu Ülikooli vabade kunstide professori Ilmar Raagi.

Professor Ilmar Raag
Tervist ja head sõbrapäeva! Ma alustan samuti sellest, et ütlen, et fake news'i väljend iseenesest vist ei ole tõesti kõige parem, ja ma tuletan sel puhul iseendale meelde, kuidas ma umbes aasta tagasi olin Brüsselis ühes töögrupis, mis pidi uurima seda, mida Euroopa tasandil võiks fake news'i vastu teha. Üle Euroopa olid kokku tulnud inimesed, kelle puhul tingimuseks oli see, et nad ei tohtinud esindada riiki, nad ei tohtinud esindada riiklikke institutsioone, pigem kodanikuühiskonda, aga seal olid siis ajalehed, telekanalid, olid ülikoolid, olid tarbijakaitse huvigrupid näiteks. Ja kohe alguses jõuti arusaamisele, et fake news, jätame selle väljendi kõrvale, sellepärast et valed uudised võivad tekkida avalikku ruumi ka lihtsa vea tõttu ja tunduvalt olulisem ühel hetkel on see, kuidas inimesed käituvad, kui see, kas see konkreetne informatsiooni hulk vastab nüüd tõele või mitte. Ehk lähtuti pigem sellisest käitumuslikust koolkonnast, mida toetavad näiteks ka sõjalise valdkonna ja infooperatsioonide inimesed, kes ütlevad, et ühel hetkel ei ole tähtis, kas inimesed mobiliseeruvad tõe või vale ajendil, tähtis on see käitumine. Nagu reklaamis, kus ei ole tähtis, et reklaam võidab kuldmuna, sest ta on väga naljakas, tähtis, et inimene teeb lõpuks selle ostu ära. Nüüd, kui meie peame riigina suhestuma ka informatsiooni, siis ma arvan, et see põhiline küsimus peaks ka olema see, mis on selle informatsiooni võimalik mõju inimeste käitumisele ja põhiseaduslikule korrale. Ja sealt edasi on ka minu soov siinkohal nüüd rääkida nendest piiridest, mida poliitika kujundamisel võib endale ette kujutada.
Kõigepealt mõjutustegevus. Pange tähele, et ma ei kasuta siinkohal sõna kas propaganda või infooperatsioonid! Mõjutustegevus on selles suhtes palju laiem asi, et ta tähendab ükskõik milliste signaalide saatmist inimesele, mille tulemusena inimene võtab vastu mingisuguse otsuse ja teeb midagi. Ütleme, välispoliitika või kaitsepoliitika kontekstis on taoline sõnum see, et praegu on Eestis NATO pataljon lisaks meie oma kaitsejõududele. Ja puhtalt selle pataljoni paigutamine Eestisse on iseenesest sõnum, kommunikatsioon, mida me oleme maailmale ja mida me oleme ka oma kodanikele saatnud, ilma et me oleks ühtegi sõna ütelnud sel puhul. Aga see on nüüd näide sellest, kuidas mõjutustegevus võib-olla on laiem, kui lihtsalt jutu rääkimine. Aga kõige lihtsamal tasandil meil kõige suurem probleem peitub selles, et me kõik tegeleme igapäevaselt mingisuguse mõjutustegevusega, sest me iga päev soovime, et teised inimesed meie heaks midagi teeksid. Lapsed, minge nüüd ometi lõpuks magama või, lapsed tulge sööma! Me mõjutame oma lapsi, me tegeleme ka sellega. Demokraatlik riik iseenesest on rajatud sellele, et inimesed räägivad üksteisele oma ideid ja lõpuks nad eeldavad, et valijad valivad nendest ideedest omale meelepärasema välja ja hääletavad selle idee poolt. Seega selline mõjutustegevus kõige igapäevasemal tasandil on demokraatia kõige olemuslikum osa üldse.
Nüüd sealt samm edasi, me saame aru, kui inimesed üksteisega räägivad, ka kirglikus demokraatlikus vaidluses, siis nad kasutavad teinekord väga reljeefseid väljendeid ja teinekord on suisa vihased. Ja me leiame, et sellest hoolimata senikaua, kuni valijale on jäetud õigus valida, siis on need kõik väljendid ja ka see informatsiooniga ümberkäimine poliitikute või avaliku ruumi enese südametunnistuse küsimus, sellepärast et sel hetkel, kui me hakkame midagi tsenseerima, midagi keelama, me astume ühele rajale, kus see piir lõpuks jääb häguseks ja kust on võib-olla väga raske ühel hetkel tagasi tulla. Kui me oleme jõudnud ... Me mööname ja ma arvan, et siin keegi ei hakka vaidlema, et selline iseenesest vastuoluline väitlemine ja üksteise mõjutamine on demokraatia osa, siis ma esitan juba järgmise küsimuse, mis läheb natukene kaugemale. Kui välisriigi poliitikute mõjukad kommentaatorid jne, inimesed ütlevad midagi halba Eesti kohta, kas see on nüüd selline mõjutustegevus, millele me peaksime aktiivselt vastu astuma ja need kanalid välja keerama, kust need vaenulikud poliitikud midagi räägivad? Me näeme, et maailmas selles küsimuses on erinevad seisukohad. Ameerikas Russia Today, RT, Sputnik ja erinevate rahvusgruppide lobiorganisatsioonid tegutsevad täiesti vabalt, sellepärast et Ameerika on veendunud, et ta on ise nii palju tugev, et tühja nüüd sellest, kui keegi midagi nende pihta halvasti ütleb. Venemaa variant on siis pigem teistsugune, nad on keelanud välismaise osalusega, enamusosalusega meediaväljaannetel seal töötada ehk kõik meediaväljaanded, mis Venemaal tegutsevad, nende kontrollkapital peab olema venemaalaste käes. Niisamuti, kui organisatsiooni finantseerib keegi välismaalane, siis ta peab olema deklareeritud kui välismaa agent ja neid ka pitsitatakse olulisel kombel. Ühesõnaga, Venemaa on valinud selles mõttes infojulgeolekule täiesti vastupidise tee võrreldes USA-ga. Eesti on seni veel olnud pigem läänemaailma hoiakute kandja.
Kas sellel on ka nüüd mingisugune praktiline tähendus, miks ameeriklased või miks läänemaailm on niimoodi käitunud? On küll, sellel on mitte lihtsalt idealistlik tähendus, vaid esimene arusaamine on see, et valeinformatsiooni või vihakõnega kokkupuude ei tähenda alati selle mõju alla sattumist. Ehk et me teame seda küll, et me puutume ... Me vaatame mõnda telesaadet ja me mõtleme, et neetud raisad, see on ju nii vastik, mis nad seal räägivad või mis nad teevad. Kui me vaatame aga reitinguid, siis reitingute põhjal loetakse, et ahah, seda saadet vaatas nii tohutul hulgal inimesi, järelikult kõik olid selle saate sõnumite poolt. Kaugeltki mitte! See sõnumite vastupidine tõlgendamine on kommunikatsioonis üks kõige sagedasemaid nähtusi, mille puhul võiks isegi esitada järgmise küsimuse, minnes nagu järgmise aspekti juurde, et kas meie laulev revolutsioon oli välisagentide korraldatud. Ma seni ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kes väidaks, et see täpselt niimoodi oli. Isegi, kui seal olid välismaised heasoovijad või kaasasoovijad, siis selle teo me tegime ikkagi ise ära, mis tähendab, et igasugune kommunikatsioon töötab eelkõige laiema ühiskondliku olukorra kontekstis. Sa võid võtta ükskõik millise teksti, aga kui kontekst seda ei soosi, siis see sõnum läbi ei lähe ja tööle ei hakka. No võib-olla kõige paradoksaalsemad näited on siis need, kui Viktor Kingissepp otsustas ühel hetkel, et ta prooviks Eestis edendada kohe kommunistide sõnumit, aga kohalikud töölised ei tõusnud sel viisil üles, nagu ta oleks lootnud, mis tähendab, et iseenesest see propaganda või sõnum iseenesest ei tööta. Che Guevara tegi Kuubal revolutsiooni ja mõtles, et sama sõnumiga ta tõstab üles ka Boliivia talupojad. Seda ei juhtunud, sest kontekst oli teine.
Nii me näeme ka Eesti puhul, et ehkki me oleme igapäevaselt tegelikult siis vaenulike Vene föderaalsete telekanalite mõju all, eestlased üldjuhul ei ole oma hoiakuid muutnud, sellepärast, nagu öeldakse, et meie parim kaitse on see, et majandusel läheb suhteliselt hästi ja riik üldiselt on stabiilne või toimiv. Niipea kui see konteksti osa kaob ära, niipea oleme tõsise probleemi ees. Ja teistpidi, kui me mõtleme, et ka vaenulikum pool Vene eriteenistustest on alati alal hoidnud vene-eesti rahvuskonflikti olemasolu, siis me küsime, kas selle juured on ainult mõjutustegevuses. Kui me keelaksime Vene telekanalid ära, kas me võiksime öelda, et järgmisel päeval eesti ja vene kogukonna suhted on briljantselt korras? Ma kardan, et ei ole. See tähendab seda, et igal juhul ka selle mõjutustegevuse vastaseks tegevuseks tuleb eelkõige tähelepanu suunata juurpõhjustele ja paralleelselt ja alles seejärel vaadata, mida teha mõjutustegevusega.
Aga kui ma seni olen rääkinud mõjutustegevusest ideedevaba konkurentsi raamides, eeldades, et ideed on õhus ja inimesed otsustavad, siis me siin ühel hetkel jõuame selle piirini, kus me ütleme, et vaba konkurents ideedel enam ei toimi. Ja see on see koht, kus ka aasta tagasi need Euroopa eksperdid leidsid, et jah, tõepoolest liikmesriikidel on õigus ise defineerida, millist sorti kõne või mõjutustegevust nad võiksid kriminaliseerida või muul viisil represseerida. Esimene kõige ilmselgem neist on üleskutsed vägivallale või vaenule, sellepärast et sellisel juhul me saame aru, kui käivitub vägivald, siis ideede konkurents enam ei toimi, toimib selle poole jõud, kes on füüsiliselt tugevam. Nüüd kui vaatame selle rakendamist, siis Läti ja Leedu on erinevatel aegadel nüüd juba mitu korda keelanud kolmeks kuuks vastavalt Euroopa reeglitele Vene telekanalite edastamise nende territooriumil. Ja põhjuseks ei ole toodud mitte seda, et Venemaa telekanalid oleksid öelnud, et näe, Läti peaminister on loll või midagi sellist, vaid põhjuseks on enamalt jaolt toodud vaenu õhutamist Ukraina-teemaliste kajastuste raames, sellepärast et tõepoolest on olnud saateid, kus on sõna otseses mõttes kutsutud aktiivsemalt sõtta minema Ukraina vastu. Ja põhimõtteliselt on Euroopa tasandil seda vaenu õhutamise sätet aktsepteeritud ja on tunnistatud, et Lätil ja Leedul oli õigus telekanalite peatamist niimoodi rakendada. Euroopa tasandil ei ole seda tehtud ainult siis Vene telekanalitega, näiteks mitmeks riigis on keelatud ka Hezbollah' telekanali Al-Manar edastamine, kuna ka selle programmiliseks osaks olid üleskutsed vägivallale Iisraeli või juutide vastu. Ja siinkohal jällegi seadusandjad ütlesid, et kuna eksisteerib selline vahetu oht, et radikaliseerunud tegelased nende koordineeritud üleskutsete ajal hakkavad ka tegutsema, siis võib neid sõnumeid kinni panna. Taoline tegevus muutus omamoodi suuremahulisemaks sel hetkel, kui internet hakkas oma rolli mängima, ja erilise hoo sai ta sisse sel hetkel, kui – noh ajaliselt ma ei saa nüüd ütelda, kumb esimene, kumb teine oli – kõigepealt islamiriik Daesh hakkas oma propaganda üleskutseid levitama, ja seejärel täiesti süsteemselt pandi nende Twitteri ja Facebooki kontosid kinni ja teisest küljest ka venelaste tegevus pärast 2014. aastat muutus aina intensiivsemaks ja ka neid kontosid on olulisel määral kinni pandud.
Ühesõnaga, me saame aru, et üks kriteerium, mis juba ka Eesti seadusruumis eksisteerib, on vägivallale või vaenule üles kutsuvate sõnumite karistamine, kutsume seda niimoodi. Aga on siis veel kaks põhimõtet, mis iseenesest kahjustavad ideedevaba konkurentsi mõtet. Esimene nendest on vale ja esimese asjana ma mainin siis "vale keskkonna loomine". Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui inimene üldiselt langetab oma otsuseid mitte ainult selle informatsiooni põhjal, mida ta kusagilt saab, näiteks internetist, vaid ka selle põhjal, kuidas ümbritsevad inimesed tema ümber käituvad, siis üks tehnika, mida mõjutustegevuseks kasutatakse, on valekontode kasutamine, nii et üks troll üheaegselt esineb mitme, teinekord ka paarikümne tegelasena. Ja kuna internetis tegeletakse, on võimalik teha ka sellist mikro sihtmärgistamist, microtargeting siis inglise keeles, siis nende inimeste ümber, kes on juba eelnevalt radikaliseerimisaltid, kellel on juba eelnevalt mingisugune konflikt sees olemas, nende ümber kujundatakse selline keskkond, kus neile tundub, et kogu maailm mõtleb juba kindlal viisil, mis annab siis neile inimestele sisemise tõuke astuda päris elus see paar sammu edasi sel soovitud suunal, kus me ka saame aru, et inimese otsus ei tekkinud mitte vaba konkurentsi tingimuses, vaid läbi selle, et teda keskkonna mõttes oli petetud. Desinformatsioon töötab samuti massipõhiselt. See tugineb siis sellisele psühholoogide seas pigem palju räägitud efektile, et kui sa puutud mingisuguse väite või informatsiooniga palju kokku, siis muutub ta sulle tuttavaks ja ühel hetkel sa lihtsalt aktsepteerid selle, sõltumata sellest, kas see on tõene või mitte. Ja selle efekti saavutamiseks on jälle vaja tekitada massi, mida on võimalik eelkõige siis tehes läbi interneti, kus automatiseerimine on oluliselt lihtsam kui n-ö traditsionaalses meedias.
Nii, me nägime siin siis kahte sellist piiri, kahte kriteeriumi. Esimene on see, kas nendes sõnumites või tegevustes on selge üleskutse vägivallale, ja teine on see, kas ta sisaldab teadlikult tehtud operatsioone vale sisestamiseks avalikku ruumi. Sel puhul lõpetan siis oma praeguse jutu küsimusega: kas Eesti praegu on aktiivse mõjutuse ohver või mitte? Ma vastan, et sellega on nii ja naa. Kuna me oleme ühteaegu Euroopa Liidu ja NATO riik, siis Venemaa suhtes me oleme igal juhul kuulumas talle vaenulikku allianssi ja on selge see, et kui Eestist räägitakse, siis valdavalt Vene meedias ei ole see mitte positiivses kontekstis. Samal ajal, kui ma eelnevalt rääkisin, et oluliste efektide saavutamiseks kasutatakse tänapäeval pigem meedias tekitatud massi, siis big data või suurte andmekogude mõttes Eestile ei ole suunatud Venemaa strateegilist tähelepanu täna. Kui me vaatame, kui palju lugusid on Vene meediaruumis Ukrainast, Süüriast või Euroopa Liidust, mida käsitletakse ühe põhilise mädapaisena, siis võiks öelda, et Eestit peaaegu ei nähta. Ehk et me täna ei kujuta ette seda, kuidas võiks välja näha Vene tegelik inforünnak või massiivne mõjutustegevus, nii nagu seda teostatakse näiteks Ukraina vastu. Aga kuuludes sellesse Venemaale vaenulikku allianssi, siis ei vabasta meid miski sellest potentsiaalist, et ühel hetkel me võime ka selle rünnaku sihtmärgiks sattuda. Ja sellega ma oma ettekande lõpetan ja hea meelega võtan mõne küsimuse.

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, austatud professor Ilmar Raag ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor
Aitäh! Ja tänan ka Vabaerakonda küsimuse tõstatamise eest! Küsimusi oleks palju, aga üks, mis mind vaevab juba paar aastat, on see, et kas erameedia ettevõttel võib ka olla huvide konflikt ja kui see konflikt on, kes seda peaks välja tooma. Kui mõni minister oma tegevusega nende tulusid vähendab, kas siis erameedia peaks sellisel juhul iga artikli juurde, mis on kriitiline, alla kirjutama – see mees võttis meie reklaamituludest jupi, seetõttu me teda sõimame?

Professor Ilmar Raag
Ma arvan, et see käib selle ideede vaba konkurentsi punkti või asja juurde. Me ju tegelikult usume seda, et senikaua, kuni informatsioon on faktitruu, on iga informatsioon asjakohane. Eks see minister, tal peab olema siis ka põhjus, et miks ta seda tulu sealt ära võttis. Aga kui me läheme korra ajakirjanduse maale, siis see arusaamine, et iga väljaanne on alati tasakaalustatud, ei ole ka läänemaailmas ju üheselt arusaadav, sellepärast, et ... Läheme Ameerikasse, mis on kõige suurem näide. Fox News ei tee mingisugust saladust sellest, et ta pigem toetab konservatiivsemat agendat ja CNN praegu siis pigem seda vasakpoolsemat või liberaalsemat, täpsemalt öeldes, agendat. Läheme erinevatesse riikidesse ja ajalehed väga selgelt positisioneerivad ennast ka poliitilises võitluses. Küsimus on selles, kas ühiskonnas tervikuna on olemas võimalus inimestel leida alternatiive või ise oma sõnumiga mingil kujul välja tulla. Ütleme, siis sel puhul ma ütleksin, alternatiiv eksisteerib meil teisel pool Peipsit, kus telekanalites seda võimalust ei ole. Ja teisest küljest on Venemaal väga aktiivselt käima läinud ka ekstremismi vastane võitlus või siis terrorismi üle. Heakskiitmise punkt, mille alusel möödunud aastal mõisteti süüdi umbes 140 inimest, kes läksid ka sel puhul vangi, mille peale siis on leitud, et aeg-ajalt oli süüaluste viga selles, et nad lihtsalt share'isid seda sisu, mida nad internetis nägid ka oma leheküljel.

Aseesimees Kalle Laanet
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest! Kusagil ühes varasemas kommentaaris te olete kõnelenud nüüd jooksvalt ka sellest, et praegu ei ole näha seda, et Venemaa eriliselt üritaks sekkuda Eesti valimistesse. Samal ajal Prantsusmaa puhul me seda nägime, me nägime Ameerika Ühendriikide puhul, neid väiksemaid riike on veel nendest. Siin nendele probleemidele on väga teravalt tähelepanu pööratud ja ka väliskomisjonil valmis üks ettekanne valimistesse sekkumise võimalustest ja selle ärahoidmisest. Öelge, mis on nüüd selle eeldatavalt parema olukorra põhjuseks. Kas see, et seda tõrjetegevust on olnud, probleemi teadvustamist on olnud, või on veel mingeid põhjuseid? Aitäh!

Professor Ilmar Raag
Mul kindlat vastust ei ole. Ma tuginen kõigepealt sellele, et nii Läti kui Rootsi puhul, kus väga oluliselt monitooriti nii välismaalt tulnud sõnumite osakaalu kui ka sees toodetud desinformatsiooni hulka ja tõdeti, et oodatud rünnak jäi. Miks see jäi ära ja miks ka Eesti puhul on hetkel olukord suhteliselt rahulik, ma lõpuni ei tea. Ma järgnevalt räägin pigem spekulatsioonidest. Esimene neist on see, et selline teatud surve Eestile ja ka Lätile ja Leedule on kogu aeg konstantselt olemas, aga hetkel see surve tulemus on see, et latentsel kujul on Eestis olemas konfliktid, mida vajadusel on võimalik eskaleerida niimoodi, et see konflikt muutub väga tõsiseks, umbes nii, nagu ta oli 2007. aastal. Nüüd on küsimus selles, kas Venemaal oleks praegu huvi seda asja Eestis eskaleerida, mida ta sealt juurde või enam saaks. Kui me vaatame samuti big data põhiseid andmeid, siis me näeme, et Venemaa on selgelt oma tähelepanu suunanud strateegilistele sihtmärkidele, kelle mõjutamine annab suuri tulemusi. Eesti mõjutamine eraldi võttes suurt tulemust Venemaa jaoks ei anna. Seetõttu on nende peamine sihtmärk ikkagi Euroopa Liit ja seejärel Euroopa Liidu sees nende riikide mõjutamine, kelle ärakukkumisega langeks ka Euroopa Liit ja sealt järgmine oleks siis NATO kui nende teine doktriinides deklareeritud vastane. Lisaks sellele on Ameerika RAND Corporationi üks viimane analüüs sisendanud, et venelaste tähelepanu on väga selgelt praegu suunatud Balkani poole või siis lõunasuunale meie mõttes ja seda seostatult sellega, et seal on neil eeldusi eduks rohkem kui hetkel Eestis. Ma arvan, et need sammud, mida Eesti on teinud, muu hulgas ka FB paigutamine Eestisse, on loonud Eestis sellise tasakaalu hetkel, kus edu saavutamiseks peaks ebaproportsionaalselt palju jõudu kasutama, samal ajal, kui see edu Balkani poole tuleks võib-olla lihtsamalt.

Aseesimees Kalle Laanet
Urve Palo, palun!

Urve Palo
Suur aitäh, eesistuja! Suur aitäh, ettekandja! Minu küsimus puudutab oskust õppida. Teatavasti, kui meil olid aprillisündmused, siis Eestit tabas massiivne inforünnak. Ja tuleb tunnistada, et ega me selleks väga hästi valmis ei olnud. Kogumine võttis aega ja ettevalmistus oli nigel. Minu küsimus on, et olete te vaadanud, kõrvalt jälginud ... Minu teada te olete ka vastavates töörühmades osalenud. Kas me oleme nüüd riigina, meie institutsioonid, paremini valmis, kui midagi sellist peaks teisel moel korduma ehk siis selline massiivne inforünnak väljaltpoolt on? Kuidas me oleme selleks valmis, kuidas teile tundub? Aitäh!

Professor Ilmar Raag
Ma arvan, et Eesti riik on väga pikkasid sammusid astunud ettepoole iseenda valmisoleku tugevdamiseks, aga see ei tähenda seda, et võimalik kriis mööduks kuidagi väga lihtsalt. Ma tuletan meelde, et need põhitingimused, see sotsiaalne kontekst, mis looks võimaluse eskaleerimiseks, need ei ole kuhugi kadunud. See on siis Eesti vene kogukonna selline mitteselge üksteisest arusaamine, eraldi inforuumides elamine – see on alles ja see loob eeldused ka võimalikuks uueks konfliktiks. Niisamuti ma ütlen, et kontekst on halvenenud selles suhtes, et me oleme näinud nüüd alates Eesti mõttes siis kooseluseaduse teemadest, kuidas meil on tekkinud ka väga selge polariseerumine ühiskonnas, mis tähendab seda, et erineva konflikti olukordades me ei pruugi suuta tegutseda ühtse ühiskonnana. Ja siin ei ole küsimus selles, kas Eesti riik omab mingisugust informatsiooniteenisust, et uueks kriisiks valmis olla. Jah, ma arvan, et need ettevalmistused on tehtud ja me suudame, aga see ühiskonna potentsiaalne lõhestatus, see on jätkuvalt selline julgeolekuoht.
Sest, seda enam, et ma toonitan, Ameerika presidendivalimiste näitel, et kui me räägime jätkuvalt Venemaast, siis esialgu 2016. aasta presidendivalimiste lõikes tundus, et Vene sekkumine tähendab Trumpi pooldamist ja Hillary Clintoni mahategemist, kui aga hakati täpsemalt vaatama, siis ilmnes, et tegelikult väga suur osa Vene infotegevusest läks sellele, et sponsoreerida vastanduvaid juba konfliktis olevaid osapooli selleks, et tekitada pigem kaost. Seetõttu ma arvan, et me ei pea arvama, et korduma hakkab 2007, vaid korduma hakkab see –võiks tänases kontekstis korduda –, kus võimalik vastane sponsoreerib üheaegselt kõige radikaalsemaid gruppe, sooviga neid tuua ühele platsile kokku, et nad hakkaksid seal kaklema.

Aseesimees Kalle Laanet
Barbi Pilvre, palun!

Barbi Pilvre
Aitäh, hea juhataja! Aitäh, Ilmar Raag, väga huvitava ettekande eest! Kommunikatsiooniinimesena nagunii tead, et fakt on alati diskursus ja kontekst annab faktile tähenduse, eriti hästi näeb seda ajaloos, poliitikas. Kuidas on teie arvates üldse võimalik, et infosõjas on mingid faktid neutraalsed, konfliktolukorras?

Professor Ilmar Raag
Ei, ma arvangi, et iseenesest neutraalset informatsiooni ei ole kunagi olemas. Seda sellepärast, et inimesed on alati erinevad ja igalühel on oma isiklik taust, millega ta sellesse informatsiooni suhtleb. Me võime ütelda 1. september 1939 ja eestlastel või poolakatel on sellele võib-olla sarnane emotsionaalne hinnang ja võib-olla kusagil Voronežis kellelgi teisel täiesti teistsugune. Fakt iseenesest, ütleme ainult ühe kuupäeva ja juba on emotsioon seal taga. Neutraalset informatsiooni ei ole olemas.

Aseesimees Kalle Laanet
Tiit Terik, palun!

Tiit Terik
Aitäh, härra juhataja! Hea Ilmar Raag! Umbes kahe aasta tagusest ajast ühel julgeolekukonverentsil käidi välja mõte, et lisaks valeuudistele või fake news'idele mis täna on esitatud suuresti n-ö algallikana tekstiformaadis, on see siis internetis või mõnes pressiteates, et varsti me jõuame sellisesse ajastusse, kus tehnika areng võimaldab valeuudiseid toota ka videoformaadis nende usutavuse suurendamiseks. Öelge palun, kui kaugele täna sellega ollakse juba jõutud? Aitäh!

Professor Ilmar Raag
Ma arvan, et sellega on päris kaugele jõutud, tegelikult juba umbes 2006–2007 BBC rääkis sellest, kuidas neile on saadetud töödeldud fotosid ja mida nad esimese hooga, oli üks foto, mida avaldati, ja ma nüüd täpselt ei tea, millise konflikti osa see oli, aga igal juhul oli ta Lähis-Idas, kus taheti rääkida ühe poole pommirünnakust, aga kuna pilt iseenesest ei tundunud piisavalt dramaatiline, siis oli tunnistaja sinna linna kohale teinud ka ühe suitsupilve ja see iseenesest fakti ei muutnud, aga ta muutis selle dramaatilisemaks ja saatis BBC-ile. BBC ütles, et linn on linn ja noh, ju siis suits ka oli, kui seal plahvatus oli, hiljem nad hakkasid vabandama. Täna me oleme jõudnud sellesse olukorda, kus toimus iseenesest jabur lugu, mida on ka päris palju YouTube'is näha, Oliver Stone, tuntud Ameerika filmirežissöör vestleb Vladimir Putiniga, kellest ta tegi väikse dokumentaalfilmi, ja Putin näitab talle seal oma mobiiltelefoni peal ühte rünnakuvideot ja ta räägib sellest kui Vene eriväelaste või sõjaväelaste tegevusest Süürias. Ja siis natukene hiljem tuleb välja väga jabural kombel, et tegemist oli siis Ameerika videolõiguga, millest Putin lihtsalt ilmselt ei olnud sellel hetkel teadlik, et see ei ole autentne videolõik, mida ta seal Oliver Stone'ile sel hetkel näitab. Veel enam, räägiti, nüüd ma ei julge siinkohal päris faktitruu olla, ilmselt Ivo Juurvee pärast parandab mind, aga küsimus oli sellest, kas arvutimängu pilti võiks välja pakkuda ka päris sõjapildi pähe, ja vastus on, et jah, me oleme jõudnud niikaugele, et arvutiga genereeritud pildid on sama pilditihedad, et neid võib vaadata kui autentselt tehtud fotosid. Ja seetõttu siis lühike vastus on: jah, tänapäeval võib piltidega teha ükskõik mida. Ja kui sa ei ole ekspert, kui sul ei õnnestu sinna pildi sisse minna, siis sa ei saa sellest aru.

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud kolleegid Holm, Aru ja Sarapuu! Kahjuks on küsimuste esitamise aeg lõppenud. Tänud, professor Ilmar Raag! Läheme edasi järgmise ettekandjaga. Õigusteaduse doktor, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna IT-õiguse teaduri Helen Eenmaa-Dimitrieva ettekanne. Palun!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Vaatame nüüd mõjutustegevusele juura vaatepunktist. Tehnoloogia mõjutab õigust, õigussüsteeme. Me näeme seda tegelikult ju igal sammul. Aga mida see tähendab üldiselt turvaliste ja demokraatlike ühiskondade jaoks nagu meie oma? Ma olen oma taustalt filosoof, jurist, õigusökonoomik. Juristina ma tean, et meil on ametialane kalduvus riske kaardistada ja loetleda üles kõik viisid, kuidas midagi saab valesti minna. Aga kui me teeme tegemist uute tehnoloogiatega, siis saab ju, võib-olla peaks ka, nägema juristi rolli mitte ainult riskikaardistajana ja status quo kaitsjana, vaid ka uute lahenduste leidjana, eestvedajana. Me ei saa alal hoida sellist eluviisi, mis oli varem, enne profiilide kokkupanemiseks või mõjutuseks kasutatavaid tehnoloogiaid, rääkimata sellest, mis oli enne elektroonilisi makseid. See oli kõik väga ammu, me elame teistsuguses maailmas.
Aga on mõningaid asju, mida me saame teha. Me saame vedada uute õiglusprintsiipide kujundamist ja nende jaoks vajalike tehnoloogiliste lahenduste leidmist ja rakendamist. Mingil määral olen ma püüdnud seda ka oma töös teha, näiteks Tartu Ülikoolis IT-õiguse õppe- ja teadusprogrammi ülesehitamisel, aga nüüd viimasel ajal ka näiteks Euroopa ühisdoktorantuuri EDOLAD (European Doctorate in Law and Development) raames, kus me tegeleme tehnoloogia mõju uurimisega arenguriikide õigussüsteemides. Me oleme töötanud üle maailma ja paari nädala pärast näiteks viime sel teemal läbi suurema suvekooli Lõuna-Aafrikas, kuhu me oleme kaasanud päris palju Euroopa ja Aafrika ülikoolide õppejõude ja doktorante. Nii et siit võiks küsida, et kui me uurime tehnoloogia mõju õigussüsteemidele, siis milliseid küsimusi peaks ja võiks esitada. Mitte väga ammu koosnes ju informatsioon peamiselt kirjalikest või trükitud dokumentidest ja kunstitöödest, nüüd on info dünaamiline, interaktiivne, teda on palju, tema kättesaamiseks on väga palju viise. Need probleemid on hetkel reljeefsemad selle tõttu, et me oleme näinud katseid sekkuda valimistesse ja referendumitesse, valeuudiste vabrikud on pidevalt töös. Igapäevane tegevus tähendab paljude oma andmete jagamist ettevõtete ja asutustega mis tahes põhjustel.
Muuseas, kas te olete kuulnud dataismist? Mitte kunstivoolust dadaismist, vaid just dataismist kui arusaamast, et me ei ole veel hoomanud andmete tegelikku väärtust ja maailm kuulub neile, kellel on suurem andmetöötlusvõimekus. See vaatepunkt püüab pisendada mure demokraatia ja isikuautonoomia pärast. Ja kindlasti tasub selle taustal küsida, et kas andmete märkamatu kogumine ja kasutamine kahjustab usaldust ja koostöövalmidust ühiskonnas, kas seoses info haldamatusega nõrgeneb demokraatia. Kuidas kaitsta õigusriiklikust ja otsustusprotsesse? Kuidas kaitsta ühiskonna head toimimist ja kõige enam kannatavaid ühiskonnagruppe?
Aga on veel midagi, mis peaks meid info ja andmetega toimuva juures panema järele mõtlema. Mulle meeldib näiteks, kuidas sellest on kirjutanud Linnet Taylor. Kui inimesed kasutavad oma tehnilisi seadmeid ja erinevaid teenuseid, siis selle tegevusega kaasneva andmete suitsu (data fumes) teke on viinud nii kaugele, et andmeid ei kasutata enam poliitikate toetamiseks, vaid need juhivad poliitikaid ja otsustusprotsesse. Inimeste tegevusega kaasneva andmesuitsu pinnalt saab teha järeldusi nende liikumise, tegevuste ja käitumismustrite kohta ning see viib praktiliste, kuid ka eetiliste ja poliitiliste järelmiteni selles, kuidas neid inimesi koheldakse. Andmetest lähtuv diskrimineerimine astub andmetöötlustehnoloogiatega sama sammu, aga teadlikkus sellest ja mehhanismid selle diskrimineerimisega toimetulekuks ei tee seda. Teadustööd või ka praktilist tööd selle kallal, kuidas andmestumine võiks teenida kodanikuks olemise, vabaduse ja sotsiaalse õigluse huve, on õnnestunud teha küllalt vähe, aga see ometi tundub ju hädavajalik ka Eestis. Meil ei ole ju mingit arusaama sellest, mis on andmetest rikastatud maailmas õiglane. Need õigluskontseptsioonid, mis meil on, on väga vanad.
Milline oleks õiglane käitumine, mis arvestaks inimeste valikuid olla kas nähtavad või mittenähtavad, kaasatud või mittekaasatud ning millega kaitsta neid diskrimineerimiste eest? Arvata võib, et praegune andmekaitseregulatsioon ei ole siin piisav lahendus. Samuti ei saa lihtsalt eeldada, et piiramatu andmete kogumine meie kogumine meie kohta on lihtsalt osa kaasaegsest ühiskondlikult lepingust. No ei saa lihtsalt seda eeldada. Mis oleks siis selle küsimusega tegelemiseks õige ja praktiline lähenemine? 60-ndate Ameerikas hakkas hoogsalt kasvama uurimissuund, mis tänaseks on kasvanud sealses õigusõppes ja kohtutes domineerivaks. Eestis on ta küllalt vähetuntud, aga mujal Euroopas näeb selle mõju küll. Seda nimetatakse õiguseökonoomikaks. See on valdkond, mis tegeleb küsimusega, kuidas õigusnormide abil muuta ühiskonnas toimimine efektiivsemaks ehk tõhusamaks ja kuidas rakendada õigusnormid ühiskonna heaolu kasvatamise teenistusse. Õigusökonoomika kirjeldab ja põhjendab õiguslikke mehhanisme, mille abil saab ühiskonnas vähendada riske, teha paremaid valikuid ja suurendada heaolu. Me räägime siin ühest kolmikust: info-usaldus-õigussüsteem. Nad on kõik mehhanismid riskide vähendamiseks muu hulgas. Näiteks, kui inimestel on olemas info, siis teevad nad paremaid valikuid ja jõuavad kokkulepeteni, mis aitavad kõigi osapoolte heaolu tõsta. Ehk osapooled mitte ei oska paremini ühte pirukat jagada, vaid info olemasolu tagab selle, et kasvab pirukas ise. Informatsioon on nagu õli, mis aitab mootoril töötada. See on miski, millest sõltub tehingute tulemuslikkus ja ühiskonna heaolu. Kui meil on olemas tõene info, on meil kergem luua ja hoida erinevaid suhteid – isiklikke, ärilisi jne. Seejuures ei ole vaja mitte ainult maksimeerida tõeste uskumuste hulka või minimeerida väärate uskumuste hulka. Selles mõttes, et selleks, et maksimeerida tõeste uskumuste hulka, oleks ju praktiline uskuda kõike, mida kuuled ja loed. Ja selleks, et minimeerida väärate uskumuste hulka, oleks praktiline mitte midagi uskuda, aga see meid kaugele ei vii. On vaja võimalikult head jooksvat arusaama sellest, milline info on tõene ja milline mitte.
Samamoodi nagu informatsioon, nii saab ka õigussüsteem olla vahend ühiskonna tõhusama toimimise tagamiseks ja ühiskonna heaolu kasvatamiseks. Õigusnormid üldisemalt on lihtsalt üks liik ühiskonnas kehtivaid käitumisjuhiseid ehk moraalinorme, aga see on selles mõttes eraldi teema, et moraalist võib rääkida teises kontekstis pisut hiljem. Info ja normidega samalaadse mehhanismi ühiskonnas sidustamiseks annab usaldus. Usaldus aitab kaasa suhete loomisele ja hoidmisele. See on vajalik nii ühiskondlike kui ka ärisuhete jaoks. Me teame, et on olemas kõrge usaldustasemega ja madalama usaldustasemega ühiskonnad. Selleks, et madalama usaldustasemega ühiskonnas midagi ette võtta, tuleb läbida pikem kadalipp tõestamaks mida iganes siis enda ja selle asja kohta, mida soovid teha. Mida kõrgem on ühiskonnas usaldus, seda madalamad on tõkked, seda sujuvamalt ning efektiivsemalt töötab ühiskonna mootor. Ja siin on hea tähele panna, et uuringud näitavad ka seda, et kui meil tekivad suuremad ebavõrdsused informatsioonis või ka ressurssides või võimalustes, tekivad ka alused usaldamatuseks. Siis on vaja koostöö tegemiseks ja ühiskonna paremaks toimimiseks nüansirikkamat õigussüsteemi. Mõningates riikides on ka vaja kõrgeid aedu ja müüre jne. Kokku võttes, info, usaldus ja õigus on kõik teatud liiki vahendid ühiskonna heaolu suurendamiseks ja õiglase andmemajanduse loomiseks samuti.
Kuidas mõjutavad uued tehnoloogiad õigust ja ühiskonna koostöövõimet? Õigusökonoomikas on kaardistatud kokkulepete ja normide jõustamise mehhanisme. Neid on üldiselt laias laastus neli. Me saame lähtuda isikute väärtussüsteemidest, me saame lähtuda kogukondade normatiivsest korraldusest, me saame lähtuda jõu kasutamisega tagatud normisüsteemidest ja me saame lähtuda ka tehnoloogiatest. Kui me lähtume isiku enda väärtussüsteemist, näiteks normide jõustamisel, siis me tugineme tema sisemistele väärtustele. Ta tunneks ennast halvasti, kui ta lubadust ei täidaks. Kui me tugineme teisest isikust lähtuvale jõustamismehhanismile, siis see tähendab seda, et me tugineme sellele, et kokkuleppeid ja norme täidetakse tulenevalt kogukondlikest suhetest, sotsiaalsetest normidest, liikmelisusest teatud ringkonnas või ka näiteks mingis ametis. Oluline roll on siin mainel. N-ö kolmandast isikust lähtuv ehk vahel ka nimetatud Leviaatani tüüpi normide täitmine ja jõustamine põhineb teatud määral tsentraliseeritud võimu olemasolul. See on tüüpiline osale õigussüsteemidest. Kokkuleppeid ja norme täidetakse tulenevalt sellest, et seda nõuab ühiskonnas kehtiv jõu kasutamisega tagatud kord. Aga nende kõrval on ka uued tehnoloogiad, mis annavad neljanda võimaluse normide täitmiseks ja jõustamiseks automatiseeritud kujul. Selliseid võimalusi annavad näiteks targad lepingud. Automatiseeritud jõustamine võib olla lahendus siis, kui võimalikud koostööpartnerid on üksteisele tundmatud ja kaugel geograafiliselt või ka jurisdiktsiooni mõttes, aga need tehnoloogilised võimalused annavad võimalusi täiendavalt turge luua. Neist on kasu keskkondades, kus muid kokkuleppe jõustamise vahendeid võidakse ära kasutada tarbijate või ka valijate mõjutamiseks. Ja selles mõttes aitavad nad vastukaaluks senisele trendile pisut suurendada inimeste autonoomiat. Analoogselt on võimalik ka demokratiseerida turge selles mõttes, et need tehnoloogiad loovad vähem mõjukatele turuosalistele võimalusi lepingute sõlmimiseks. Ja seni on need kirjeldatud turud rohkem avatud suurtele mängijatele. Kokku võttes me teame neid nelja mehhanismi ju küll, aga oluline on siin märgata, et õigus ja õigusnormid ei ole a ja o, nad ei ole ainus lahendus. Juristina ja võib-olla just juuraga seotud ametites me tihtipeale unustame selle. Ühiskonna sidususe jaoks on olulised üldisemalt kõik positiivsed stiimulid, mida me ühiskonnas osalejatele loome. Usaldust ja koostöövalmidust ei suurenda me ühiskonnas ainult õiguslike vahenditega, neid saab luua ka isikute väärtussüsteemide, sotsiaalsete normide või kogukondade ja ka tehnoloogiate abil. Infojulgeoleku kontekstis on meil ju vaja sisukamat mehhanismide kombineerimist ja konkurentsi, sellest oleks palju kasu. On hea kasutada kõiki võimalusi ühiskonna koostöövõime ja otsustusprotsesside arendamiseks.
Ja lõpetuseks, kuigi meil ei ole veel arusaama sellest, mis on andmetest rikastatud maailmas õiglane, siis meil on ometi olemas küsimus, millele vastamiseks võiks appi võtta nii mõnegi teadlase ja praktiku. Milline oleks praeguses andmetest rikastatud maailmas see õiglane käitumine? Mis põhimõtted arvestaksid kõige paremini inimeste valikuid olla nähtavad või mittenähtavad, kaasatud või mittekaasatud ning millega kaitsta neid diskrimineerimise eest? Ühe turvalise ja demokraatliku riigi arengu jaoks on teiste teaduste kõrval väga vaja õigusteadust ja filosoofiat. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh ettekande eest, õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva. Teile on ka küsimusi. Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu
Aitäh, lugupeetud esimees ja hea Helen! IT-õigus on meil üsna uus ja siis aktuaalne valdkond, millega Eesti riigis praegu tegeletakse. Oled selle õppe- ja teadusprogrammi loojatest. Kas sa oskad öelda, kas on võimalik ka neid esmaseid tulemusi selle valdkonna või noh, selle programmi rakendamisel mõõta ja kuidas sulle tundub, millised need esimesed tulemused võiksid olla? Aitäh!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh küsimuse eest! Jah, neid tulemusi on kindlasti võimalik mõõta. On väga hea see, et neid loodud magistri täiendusõppe ja doktoriprogramme on nüüd lõpetanud terve hulk üliõpilasi. Meil on tehnoloogiaõiguses lõpetanud, järgmiseks suveks saab lõpetanud vähemalt sada magistrit. Doktoritööd on juba kaitsmisel, siin vähemalt kuus doktoritööd on niimoodi lõpujärgus. See oli muidugi üks initsiatiiv selles valdkonnas lihtsalt, mida mina algatasin. Tehnikaülikoolis on samamoodi olemas tehnoloogiaõiguse programm ja üldiselt on nii, et ega ilma tehnoloogiata ei õpetata enam ühtegi valdkonda ülikoolis, ma arvan. Et ma ei tähtsustaks enda rolli tehnoloogiaõiguse õppes Eestis üleüldse, aga mul on hea meel, et see protsess, mis Tartu Ülikoolis sai käima lükatud, on läinud väga hästi ja ta on toonud palju positiivset tagasisisidet ja, ütleme, rahvusvaheliselt tänu sellele, et me tehnoloogiaõigusega tegeleme, siis me saame neid teemasid eest vedada ka rahvusvahelistes võrgustikes. Üks hea näide sellest on seesama EDOLAD-i võrgustik, arutelud arenguriikides selle üle, kuidas õigus ja tehnoloogia käsikäes saaksid aidata arenguriikides lahendada teatud küsimusi, et vot selles võrgustikus oleme me saanud tänu enda kompetentsile väga palju teha nende küsimuste arutamiseks, lahendamiseks. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest! Ja aitäh ka selle dataismi mõiste sisse toomise eest, et maailm kuulub neile, kellel on rohkem andmeid, ja alati ei saa aru, kas internet korjab andmeid minu kohta või otsin mina andmeid sealt. Aga ma olen kohanud ka ühte sellist mõistet nagu netineutraalsus ehk see, kas me ise valime teenuseid või antakse meile need teenused ja rakendused ette juba. Kuidas te hindate selle valdkonna õiguse arengut meil erinevates Euroopa riikides? Kui palju siin on võimalik ette kirjutada erinevatele ka eraõiguslikele operatooritele ja mis suunas kõik areneb? Aitäh!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh selle küsimuse eest! Netivõrgu neurtaalsus, ka interneti neutraalsuse teemaga ei ole otseselt mina tegelenud, ma ei oska selle kohta väga palju öelda. Aga ma arvan, et väga palju ka ette kirjutada üldiselt ei ole turul vaja. Ütleme nii, et selle küsimuse jätaksin ma vastamata praegu. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Jüri Saar, palun!

Jüri Saar
Aitäh huvitava jutu eest! Aga ma küsiksin natukene samas suunas. See dataism, mulle tuli meelde üks selline küllaltki kurikuulus firma nimetus Cambridge Analytica. Väidetavalt see firma kogus sotsiaalmeedia andmeid, mida kasutati Ameerika presidendi valimistel muu hulgas. Kas te teate rohkemat sellest juhtumist midagi või et see dataism, tema tegelik jõud milles võib seisneda, et selline ...? Kui olete informeeritud natuke rohkem sellest Cambridge Analyticast, siis äkki räägite midagi.

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh! Alles paar kuud tagasi oli hea võimalus vestelda inimestega, kes on nende teadustööde koostajad, millele põhinesid Cambridge Analytica tegevusel. Teadustööd olid tehtud loomulikult just teaduslikust huvist lähtuvalt. Uuriti, kui palju on võimalik inimeste kohta teada saada, vaadeldes nende sotsiaalseid profiile, kui palju infot on võimalik väga vähese info põhjal tegelikult inimeste kohta kokku panna. Ja teadustööd näitasid, et see on väga lihtne iseenesest esitades õigeid küsimusi. Lisaks, loomulikult, ütleme, dataismi vaimus on võimalik inimeste kohta koguda ka muid andmeid, kui nad on mingisugusel sotsiaalsel platvormil või mis iganes interneti keskkonnas ja klikivad kuhugi. Aga just, kui nad teevad ka sihilikult mingisuguseid valikuid, siis nende valikute pinnal on inimese profileerimine küllalt lihtne. See oli see teadustöö, millel Cambridge Analytica tegevus põhines ja millest lähtuvalt koguti väga palju inimeste kohta informatsiooni, mida hiljem kasutati ära poliitilistes protsessides. Kuidas nad täpselt seda informatsiooni kasutasid, seda peaks vaatama. Aga fakt ise, et väga vähese põhjal on palju võimalik järeldada, ütleme, osutab sellele, et sellele peaks tähelepanu pöörama. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Aitäh ettekande eest! Küsimus oleks seotud uute õigusprintsiipide kujunemine, sellega seoses usaldus, usaldamatus, ühiskonna toimimine, kui inimesed elavad eri infoväljades. Huvitav oleks jälgida selliseid süsteeme, kus need vastasseisud on eriti tugevad. Üks selline piirkond on Lähis-Ida, Iisrael, kes on ilmselt selles infosõjas, või kuidas me nimetame, jõudnud äärmiselt tugevale järjele. On teil ... noh, siin võiks veel nimetada Balkanit, eks ole, siis Süüria. Aga küsimus on selles, et on teil mingit infot selle kohta, kuidas käitub Iisrael selles infooperatsioonide sõjas, selles olukorras, kus ta on surve all kõigi Araabia riikide poolt? Aitäh!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh selle küsimuse eest! Mulle pakuks ka endale see väga huvi, kuidas täpselt nad käituvad, kuidas nad enda infooperatsioone läbi viivad, aga täpsemat informatsiooni ilmselt omavad selle kohta need inimesed, kes on tegelenud konkreetsete operatsioonidega ja kes on seda uurinud. Aga see pakuks mulle väga huvi. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle hariva ettekande eest! Te puudutasite ka mõistet "õiglane andmemajandus", mis on ilmselt üks selline väga suure ja laia ja ka mõjuva tähendusega mõiste. Aga kes seda peaks üldse näiteks Eestis kui sellises ühes eesrindlikus digitaalses riigis nagu ka selgitama ja kogu ka andmebaaside arhitektuuri koostamisel arvestama? See õiglane andmehaldus ja andmemajandus on oluline kogu sellise digitaalse arengu mõttes. Aitäh!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh! See on minu enda jaoks väga oluline küsimus, sellepärast et, ütleme, õigluse printsiibid olid ka minu enda doktoritöö teema Ameerikas ja just õigluse vaatepunkt ja õigusökonoomika vaatepunkt õigusele. Selliste teemadega Eestis keegi praktiliselt ei tegele. Õigusteadlased üldiselt tegelevad juristide koolitamisega, praktiliste oskuste õpetamisega. Õigusfilosoofia loomulikult on õppekavades sees, aga küsimusega üldse sellest, mida tähendab õiguse vahendina kasutamine versus õigus kui headuse õigluse kunst, selliseid arutelusid ma ei näe siin ja sellest on väga kahju. Rääkimata sellest, et Eestis ei tegelda vanemate õiglusprintsiipidega üldiselt. Õnneks küll viimastel aastatel on tõlgitud mõningaid vanu teoseid eesti keelde, aga see ei ole arutelu, see on ikkagi arutelu algus heal juhul. Rääkimata sellest, et, ütleme, arutelusid vanemate õigusprintsiipide üle ei toimu, ei ole jõutudki selleni, et arutada selle üle, milline võiks olla uus õiglus või arusaam üldse õiglusest nüüd, kus meil on andmemajandus väga aktiivselt toimimas ja kus on vaja arutleda selle üle, milline oleks õiglane lähenemine nendele inimestele, kes soovivad teha valikuid seoses sellega, kas nad on nähtavad, kas nad on diskrimineeritud mingil moel või mitte. Mis on need õiglusprintsiibid, mis peaksid juhtima meid selles uues kontekstis? Selle üle maailmas loomulikult kirjutatakse ja arutletakse, aga me peaksime igal juhul, arvestades ka meie enda riigi head tehnoloogilist arengut, nendes aruteludes osalema. Selleks on vaja juriste, aga on vaja filosoofe ja eelkõige just õigusfilosoofe, aga ka majandusteaduse poolelt õiguse ökonoomikuid, kes oskavad õigusi natukene teise vaatepunkti juurest vastata. Ja noh see on selle teaduse, õigusteaduse võib-olla nõrk koht, et ei ole piisavalt palju vahendeid, et selliseid arutelusid pidada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Enn Meri, palun!

Enn Meri
Aitäh, härra juhataja! Kas te ei leia, et see õigluse mõiste, see oleks pidanud juba olema kooliprogrammides erinevatel tasemetel? Aitäh!

Õigusteaduse doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva
Aitäh selle küsimuse eest! Jah loomulikult, kooliprogrammides ju õpetatakse ka filosoofiat mingil määral, selles mõttes, ma arvan, et see on mõiste, mida meile tutvustatakse juba lapsena, aga selle süviti mõistmiseks ja selleks, et mõista printsiipe, mida me peaksime ühiskonnas rakendama, mis võiksid meile olla nagu põhimõteteks, millest kõrvale ei kalduta, kui me enda ühiskonda, sidusat ühiskonda proovime luua, et selleks on vaja teadustööd ja on vaja aktiivselt väga haritud diskussiooni. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud õigusteaduste doktor Helen Eenmaa-Dimitrieva! Teile rohkem küsimusi ei ole. Täname teid ettekande eest ja küsimustele vastamast! Palun kõnelema ajaloodoktori rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teaduri Ivo Juurvee.

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed. Daamid ja härrad, kes te vaatate seda praegu siis interneti stream'i vahendusel! Ärge laske esialgu ennast sellest slaidist segada. Ja kohe järgneb ka eestikeelne tõlge. Nagu minu tähelepanu juhiti, siis on see kehva kvaliteediga, aga kuna tegu on originaaldokumendiga, siis mõtlesin, et sellist hõngu võiks siin natuke olla.
Aga kõigepealt, mul on suur au siin olla. Aitäh kutsumast! Kuna arvamusi on väga palju, siis mina katsun rääkida mõndadest faktidest, mis võiksid võib-olla teile huvitavad teile teada olla, peamiselt siis sellistest mõistetest nagu "mõjuagent" ja natuke ka aktiivsetest meetmetest. Mõistete defineerimisest oli siin enne juba natukene juttu, et näiteks fake news on väga laialivalguv mõiste. Sama võib kehtida ka selle "mõjuagendi" kohta ja sellisel juhul muutub ta üheks sõnakõlksuks, mida kasutatakse inimeste tembeldamiseks, aga millel nagu sügavat sisu ei ole. Nii nagu näiteks, ütleme, meie idanaabri juures on mõiste "fašist", mis tähendab lihtsalt poliitilises mõttes meile ebasobivat isikut, mitte midagi rohkemat ega vähemat. Aga loomulikult on tegu vaba maaga ja ega nende mõistete kasutamine nii, nagu ma siin praegu räägin, ei ole kindlasti kellelegi kohustuslik.
Siis, nagu me viimastel päevadel oleme õppinud, on viitamine väga oluline. Kuna ma siin ettekandes ei viita, siis on teile handout'ina ette valmistatud üks välja prinditud minu artikkel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetistest eelmise aasta lõpust, kus need definitsioonid, mida ma siin kasutan, on ka kenasti ja ära toodud, sest definitsiooni ettelugemine ei ole alati kõige parem ja otstarbekam viis selle edasiandmiseks. Aga jah, selline mõiste nagu "mõjuagent" tegelikult algselt pärineb KGB-st, mida siis polegi teada, millal täpselt kasutama hakati, tõenäoliselt juba 50-ndatel, 60-ndatel. See definitsioon kirja pandi hiljemalt 70-ndate alguses ja tasapisi koos üle jooksnud Nõukogude Liidu luureohvitseridega jõudis see mõiste läände, kus see võeti siis üle, üle võeti üle ka akadeemilistes ringkondades, ja hakati kasutama suhteliselt nii, nagu juhtus.
See päris esialgne definitsioon jõudis tegelikult läände alles 1992. aastal, kui üle hüppas selline KGB esimese peavalitsuse ehk välisluureohvitser nagu Vassili Mitrohhin, kes oli olnud arhivaar ja paljusid asju ümber kirjutanud. Muide, see slaid, mis seal ees on, pärineb Cambridge'ist, see on osa sellest Mitrohhini pärandist. Ja see mõjuagendi definitsioon aastast 1970, mille tema ümber kirjutas ja läände viis, oli siis järgmine: "Agent, kes töötab luureteenistuse juhtnööride järgi ning kasutab oma ametlikku või avalikku positsiooni ja teisi vahendeid, et mõjutada poliitikat, avalikku arvamust, sündmuste kulgu, poliitiliste organisatsioonide tegevust ja sihtriikide riigiasutusi". Põhimõtteliselt on siin kokku võetud igasugune mõjutamine, aga mis on oluline, on see väljend "agent". Ja agent oli mujal defineeritud.
Agent tähendab siis inimest, kes ikkagi on värvatud, saab KGB käest tasu ja töötab vastavalt KGB juhtnööridele. Nii et vägagi selline piiratud asi. Miks seda üldse defineerida oli vaja? Sest agente oli väga mitmesuguseid KGB-l – lisaks mõjuagentidele, eks ole, tavalised infot koguvad agendid, agendid konspiratiivkorteri pidajad jne, jne. Aga seoses selle definitsiooniga ma arvan, et tihtipeale meie tänases diskursuses või üldse, ütleme, ka lääne külma sõja aegses diskursuses me ei mõtle selle all päris seda. Mõjuagendiks peetakse ka inimesi, kes niisama, kelle vaated võivad ühtida Venemaa või siis toonase Nõukogude Liidu vaadetega. Ja tegelikult oli olemas ka KGB-l teine meie kontekstis huvitav definitsioon, mis oli siis usalduslikud kontaktid ehk doveritelnõje svjazi. Need olid siis välisriikide kodanikud, kes agendiks olemata annavad luureohvitseridele huvitavat infot ja aitavad neil täita salajasi ülesandeid, sisult luureülesandeid, lähtudes oma ideoloogilistest või poliitilistest eelistustest, materiaalsest huvist või sõbralikest või muudest luureohvitseridega sõlmitud suhetest. Salajastel kontaktidel ei ole luureohvitseri ees mingisuguseid kohustusi. No vot. Siin siis ühesõnaga kohustusi ei ole, ühtlasi otseselt ei saada ka tasu. Ja mis oli juba toona, juba külma sõja ajal probleemiks – tõenäoliselt on ka praegu –, et selliste inimeste kättesaamine ja karistamine, nendel ja mõjuagentidel vahet tegemine on praktiliselt väga raske. Heal juhul suudab seda teha eriteenistus, halvemal juhul suudavad seda teha ajaloolased aastakümneid hiljem või päris halval juhul seda ei suudetagi kunagi kindlaks teha. Nojah. Ja siis olid olemas veel ka usalduslikud mõjukontaktid eraldi definitsioon, aga selle ma võib-olla pikemalt ei peatuks.
Nii, aga tulles siis natukene lähemale tänasele päevale ja kutsudes teid natukene kaasa mõtlema, räägime sellisest asjast nagu aktiivsed meetmed, mis on ka KGB definitsioon, aga mis ei ole sugugi midagi ajast ja arust. Kui me võtame lahti praegu meie naaberriigis kehtiva välisluureseaduse 1996. aastast, toona Boriss Jeltsini kinnitatud, nimetatakse seda küll soodustavateks meetmeteks, aga põhimõtteliselt tähendab see ühte ja sama asja. Need olid siis agentuuroperatiivsed meetmed, millega mõjutatakse sihtriigi poliitilise elu huvipakkuvaid aspekte, sh välispoliitikat ja rahvusvaheliste küsimuste lahendamist. Viiakse vastast eksiteele, nõrgendatakse tema positsioone vaenulike plaanide nurjamiseks ning teiste eesmärkide saavutamiseks. Ja need agentuuroperatiivsed meetmed kõlavad kuidagi väga peenelt nagu natuke bondifilmilikult, aga kui te vaatate nüüd seda slaidi, mis on teile handout'ina ka antud ja mille tõlke ma sinna panin, siis midagi väga keerulist seal tegelikult ei ole. Slaidil on siis KGB esimese peavalitsuse ehk välisluure seitsmenda osakonna aktiivmeetmete jaotus 1973. aastal. Seitsmes osakond oli siis geograafiline osakond, mis tegeles nelja residentuuriga: India, Jaapani, Pakistani ja Bangladeshiga.
Meenutuseks siis natukene välispoliitilisest olukorrast. 1971. aastal oli siis olnud sõda India ja Pakistani vahel, kus Nõukogude Liit toetas Indiat ja kus Ida-Pakistanist tekkis uus riik nimega Bangladesh. Nii et nagu isegi võite aru saada, siis 1973. aastal oli Pakistan kindlasti Nõukogude Liidu suhtes väga vaenulikult meelestatud, India samas väga sõbralikult meelestatud, Bangladesh ka suhteliselt sõbralikult, ja Jaapan oli pigem neutraalsem. Mis me siit näeme, on see, et kõige rohkem aktiivmeetmeid ei viidud läbi sugugi mitte vaenulikus Pakistanis, vaid hoopis sõbralikus Indias. Enne, kui me üksipulgi selle juurde läheme, siis mõtleme, võib-olla katsume silmas pidada seda, mida see võiks tähendada tänapäevase sotsiaalmeedia ja üldse interneti olemasolu juures, kus paljusid neid on teha tegelikult märksa lihtsam ja märksa odavam. Kõigepealt, avaldatud artikleid, nagu näete, peaaegu 3000 artiklit Indias. Indias avaldamine oli veel selle suhtes hea, et kuna seal osaliselt on ajakirjandus ingliskeelne, sai seda väga kergesti ringeldada teistes riikides. Ja mis siin muidugi näha on, kui te vaatate kõige alumist rida, siis seal on näha, et on ka kümme KGB poolt subsideeritud ajalehte. Me ei tea nüüd otseselt seda, kas kõik või paljud nendest on siis sisse lükatud muudesse väljaannetesse ja paljud on KGB enda väljaannetes. Teiseks, saadetud kirjad. Juhul, kui mingisugune hea asi õnnestus kuhugi lükata, tehti sellest kserokoopia ja saadeti siis kas poliitikutele, ajakirjanikele, arvamusliidritele mitmes mõttes. Ja neid on siis suisa 3020 tükki välja saadetud. Ka see võis olla kohati üpris kallis lõbu – juhul, kui oli vaja oma jälgi varjata, tuli see posti panna kuskilt sellisest riigist või sellisest linnast vähemalt, kus ei oleks Nõukogude Liidu diplomaatilist esindust, varjata sõrmejälgi jne, kõik oli pikaldane ja aeganõudev. Tänapäeval, kui meil on olemas internet, on olemas sotsiaalmeedia, siis sellist asja on võimalik ka oluliselt kiiremini ja lihtsamini teha. Avaldatud raamatud, brošüürid, miitingud, koosolekud – nagu te näete, ka suhteliselt palju, mis on siis KGB poolt organiseeritud või mõjutatud vähemalt. Avaldused – siin all mõeldakse siis tegelikult avalikke avaldusi, mis on tehtud arvamusliidrite poolt meedias. Mõjutusvestlused, kõned parlamendis – see on huvipakkuv. Nagu näete, siis nii selles pooleldi neutraalses või pigem vaenulikus Jaapanis on õnnestunud kaheksa kõnet pidada kui ka India parlamendis, mis oli väga sõbralik. Muidugi siin ei ole tehtud vahet sellel, et kuivõrd olulised või kuivõrd mõjukad need kõned olid – võib-olla need kaheksa sõnavõttu tegi üks ja seesama inimene. Lõpuks meeleavaldused. Jah, ja nii on. See on minu meelest päris huvitav slaid.
Nagu me KGB teooriast teame, siis tegelikult neli erinevat peamist aktiivmeetmete viisi oli. Üks oli desinformatsioon, see tähendab valeuudist või siis seda n-ö fake news'i mida me tänapäeval kuuleme. Teine oli paljastamine. Ma arvan, et siia alla me võiksime liigitada igasuguste n-ö Nõukogude Liidu vastaste plaanide paljastamise. Siia alla, paljastamise alla me nähtavasti võime panna ka, ütleme, mitmesugused signaalluure informatsiooni kasutamised mõjutustegevuseks. Meil kõigil on hästi meeles, eks ole, seesama Ameerika Ühendriikide valimiskampaania, kus häkiti sisse postkastidesse ja neid kasutati, aga võime mõelda ka märtsile 2014, kui meie oma välisministri ja Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Catherine Ashtoni kõnet kuulati pealt ja seda kasutati kohe ära hiljem propagandategevustes.
Nii, aga kuna mul on see slaid ees, siis ma tegelikult ei teagi täpselt, palju mul aega on, aga ma hakkan vaikselt kokku võtma oma juttu või siis jõudmaks mõndade järeldusteni ka. Ütleme, eriteenistuste tegevus on, eks ole, väga keeruliselt uuritav asi, vähemalt reaalajas, aga see ongi üks põhjus, mikspärast selles kasutatakse siis kas erinevate piirkondade võrdlemist või teatud määral erinevate ajastute võrdlemist. Ja selles suhtes on hea, et nii minevikust on meil järjest rohkem materjali kättesaadav kui ka selle eriteenistuse mõjutustegevuse kohta tuleb järjest enam materjale ka tänapäevast. Ütleme, eriti, mis puudutab kohtuprotsesse, käimasolevaid praegu, Ameerika Ühendriikides, kus siis mitmesugust informatsiooni teatavaks tehakse. Teiseks, kuigi see termin on muutunud, aktiivmeetmeid enam tänapäeval ei kasutata, vaid räägitakse soodustusmeetmetest, siis see on seaduse tasandil tehtud, meie idanaabri eriteenistustele ülesandeks, nii et see ei ole mingisugune asi, mis eksisteeriks, ma ei tea, kas ainult teadlaste või ajakirjanike peades. Kolmandaks võib olla see, et mõjutustegevus ei hõlma endas ainult big data't, millest ma siin enne rääkisime, vaid ka vanad head mõjuagendid ei ole tõenäoliselt kuhugi kadunud ja selleteemalisi hoiatusi on lääne eriteenistused, sh meie oma Välisluureamet, aeg-ajalt teinud. Neid võiks võtta tõsiselt. Siis muidugi on keeruline teha vahet, eks ole, keeruline seadustada või õigemini, ütleme, seaduseväliseks kuulutada arvamusvabaduse tingimustes mõjuagente, küll aga juhul, kui ka, nagu me teame, külma sõja ajast oli ikkagi materiaalse tulu saamine ja raha üks peamisi motivaatoreid, siis oleks mõistlik nähtavasti kasutada juba olemasolevaid rahapesuvastaseid seaduseid ja, ütleme, näiteks laimuvastaseid seaduseid, mis võimaldavaid teatud määral seda probleemi vähendada. Siis kindlasti tehnoloogia areng ei vähenda neid probleeme, ei pärsi mõjuagentide kasutamist, vaid pigem teeb seda lihtsamaks. Ja lõpuks võib-olla üks küsimus, millele võiks mõelda järgmine Riigikogu koosseis, on ka lobitegevuse täpsem reguleerimine. Loomulikult on meil olemas sõnavabadus, aga et juhul, kui see inimene, kes mingisugust sõnumit väga jõuliselt edastab, saab selleks või mingitel muudel põhjustel olulisi summasid välisriigist, siis oleks see võib-olla otstarbekas deklareerida. See oleks minu poolt kõik. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, austatud ajaloodoktor Ivo Juurvee! Teile on vähemalt üks küsimus. Jüri Saar, palun!

Jüri Saar
Aitäh huvitava jutu eest! Küsimus oleks selline. Kui te rääkisite siin KGB, et kui põhjalikult on läbi töötatud kogu see, mitte ainult terminoloogia, vaid selline mõtestatus, ütleme, need agendid, mõjuagent, neid on seal tõesti vist ligi kümme agentide eriliiki. Kas teile ei ole kunagi tundunud, et see kõik on kuidagi religioosse värvinguga? Kui me vaatame ka sedasama tabelit, kuidas Indiat kõige rohkem üritati mõjutada, et selline religioosne, sisult religioosne lähenemine või isegi mingi ususõja kontekst – kas see oleks võimalik interpretatsioon ka sellele? See nagu ei mahu hästi tavapärase sellise õiguspositivistliku lähenemise alla, mida lääs on viljelenud, ütleme, alates 19. sajandist. Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Keeruline küsimus, ma ei ole sellele kunagi niimoodi mõelnud. Ma ei ütleks, et see ainult religioosne on. Ütleme, näiteks India kasutamisel võib-olla ma ei seletanud seda väga palju lahti ka. Aga nende, ütleme, esialgsete uudiste kuhugi lehte saamine, mida siis hiljem ringeldama hakata teistes kohtades, on ikkagi võimalik ka sõbralikus keskkonnas. Juhul kui see vastuluure keskkond on väga ebasõbralik, siis kaugele ei jõua. Oleks, ütleme, näiteks mõni siis kattealune luureohvitser, kes töötab toonases Nõukogude Liidu saatkonnas, läinud Pakistanis mingisuguse materjaliga Pakistani ajakirjaniku juurde, öelnud, et näete, mul on siin väga huvitav materjal, äkki panete lehte, siis tõenäoliselt oleks see lõppenud üsna kiiresti. Indias see niimoodi ei olnud. Samamoodi, ma arvan, on see mingil määral praegu: mida ei saa teha otse, seda on võib-olla lihtsam ja mõistlikum teha läbi kolmandate riikide. Ma arvan, et ka Eestis, arvestades seda, kuivõrd palju on Eestis olnud spioonide kinnivõtmisi ka viimasel ajal, siis kindlasti see n-ö vastuluure keskkond ei ole selline sõbralik või ei soosi siin illegaalse tegevusega tegutsemist. Küll aga võidakse seda teha kuskil mujal või siis kasutada meie enda kodanikke ära kuskil piiri taga. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle ettekande eest! Ma tahaksin täpsustavalt küsida lobireeglite kohta. Kas teil on ka mingisuguseid andmeid selle kohta, kuidas neid teistes riikides on rakendatud? Kindlasti lobireeglid on laiemad kui ettevaatusmeetmed välise mõjutustegevuse suhtes, on ka igasuguseid sisemisi mõjutustegevusi ja meil on korruptsioonivastane komisjon ka Riigikogu liikmete lobitöö reeglid sõnastanud. Kahjuks ei ole Riigikogu juhatus sellega kaasa tulnud, ehkki rahvusvahelised organisatsioonid eeldavad, ja millest me üldse rääkinud ei ole, on tegelikult lobitööreeglid valitsusele. Kas teil on mingisugust ülevaadet sellest, kuidas üks demokraatlik riik peaks neid rakendama? Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Kui ma nüüd ütleksin, et mul on sellest väga selge ülevaade, oleks see nähtavasti ülepaisutatud ütlus. Esiteks, ma ei ole oma hariduselt jurist, ja teiseks, eks ka keeleoskus seab omad piirid. Mingil määral ma olen tutvunud sellega, mis on tehtud Ameerika Ühendriikides, mis on keeleliselt arusaadav. Aga ma arvan, et juhul kui selle teemaga edasi minna, siis kindlasti oleks mõistlik selline analüüs Eestile ka tellida ja vaadata, et mis võiks olla need parimad praktikad, mida siis võiks üle võtta. Sest loomulikult on võimalik asi alati ka farsiks keerata või üle vindi keerata, nagu me näeme idanaabri juures, kus kõiki NGO-sid suhteliselt jõuliselt väänatakse. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Barbi Pilvre, palun!

Barbi Pilvre
Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja, väga huvitava informatiivse jutu eest! Küsiksin sellist asja. Väitsite, et eriteenistuste ajalugu on väga keerukas uurida, et peab olema piisav ajaline distants, et saaks uurida. Mis see miinimumaeg on, kui mingi periood muutub üldse uuritavaks rahulikult, akadeemilises mõttes ja millal me võiksime oodata näiteks Eesti Vabariigi eriteenistuste ajalugu? Kui palju aega peab olema möödas, et 90-ndatest näiteks selline raamat kirjutada?

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Eelmisel aastal ma ühe just kirjutasin, et selles suhtes otsest vastust sellele küsimusele, kui pikk see ajaline distants peaks olema, ma arvan, et ei ole olemas. Sõltub, ajaline distants peaks olema piisavalt selline, et oleks olemas vastavad allikad. Juhul kui mingisugune suur allikamassiiv saab väga ootamatult kättesaadavaks, siis see võib olla ka eilne päev, mida uurida. Me oleme näinud näiteks, ütleme, suuri dokumendilekkeid seoses Snowdeni ja teiste inimestega, et aeg-ajalt võivad need materjalid muutuda kättesaadavaks väga kiiresti ja ootamatult. Aga eks erinevaid perioode või erinevaid ajalisi distantse saab uurida erinevalt. Ütleme näiteks kahe maailmasõja vahelist perioodi on ühest küljest väga hea uurida, et on päris palju dokumente, millele saab ligi. Aga teisest küljest jälle ei ole ühtegi inimest elus, kelle käest küsida, et kuidas need asjad olid. Kui guugelda hilisemaid perioode, siis on positiivne see, et on võimalik teha intervjuusid, kuigi on mõnevõrra vähem dokumente kättesaadavad. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Toomas Jürgenstein, palun!

Toomas Jürgenstein
Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh! Hästi huvitav oli. Küsin ühe naiivse, aga elulise küsimuse. Pisut aega, oli ta vist nädalapäevad tagasi, tuli meil, et kas ma tahan tasuta raamatuid. Ma olen lugeja, ikka tahan. Ja nüüd täna, just tund aega tagasi oli mul postkastis Türgi teisitimõtleja Güleni eesti keelde tõlgitud raamat. Ma tunnistan, et veel lugenud ei ole, sest äsja ta tuli. Aga teie ettekandes, kas see juhtum on niisugune hästi klassikaline ja just nii, nagu see mõjutustegevus käibki? Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Ma arvan, et eks igat juhtumit tuleb tõesti kindlasti võtta ükshaaval ja mõelda iga kord ka eraldi läbi, et kes raamatu kingib ja miks ta kingib. Tihtipeale võib juhtuda tõesti, et inimene on kirjutanud raamatu ja ta hea meelega kingib selle, selles suhtes ei tasu kindlasti kohe hakata otsima kuskil SVR-i või mõne muu salateenistuse kõrvu, kui raamatuga tulla. Loomulikult selliseid raamatuid, eriti arvamusliidritele nagu teie siin saalis kindlasti olete, aeg-ajalt saadetakse. Mis on tänapäeval väga suur erinevus võrreldes külma sõjaga, et seda ei pea tegema eriteenistused, seda võivad teha ka lihtsalt eraisikud või muud inimesed, kellel mingisugune mõte on. Antud raamatu puhul kindlasti ma eeldan, et loodetakse mingil määral teie arvamusi muuta ja mõjutada, mis alati ei ole ka paha, sellepärast et ega juhul kui mitte midagi lugeda, siis on ka informeeritud olla väga keeruline. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest! Te ei puudutanud ühte olulist luurevaldkonda ja KGB-d või, ütleme, KGB-d ja siis GRU-d puudutavat punkti, see on maailmarahandus. See on siis, kui me võtame siin oma lähedalt, Danske, Läti pangad, muud asjad. Kindlasti voolab ka sealt piisavalt suurt raha, mille kaudu on võimalik mõjutada nii riike, isegi valitsusi, ja majandust ja inimeste, kuidas öelda, käsitlusi demokraatiast ja kõigest muust. Palun, kas te ütleksite või sõnastaksite mõned rahanduses peituvad ohud, millest ei olda teadlikud? Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Enda meelest ma tegelikult lõpuosas korra mainisin seda, et ka olemasolevad rahapesu seadused peaksid mingil määral võimaldama takistada mõjutustegevust, kirjas see mul igal juhul oli, aga võib-olla ma ka unustasin seda märkida. Ma arvan, et ega siin mingisugust imerohtu mina välja pakkuda ei oska. Eks see on samamoodi nagu, ma ei tea, võrdleme võib-olla hammaste pesuga, et võib juhtuda, et korra jätad hambad pesemata, ei juhtugi sellest mitte midagi, aga samas kui üldse mitte hambaid pesta, sellisel juhul need kurvad tagajärjed tõenäoliselt varem või hiljem saabuvad. Samamoodi on ka rahapesuga – ütleme, kui me ei tea seda, kust see raha tuleb või kuhu ta läheb, sellisel juhul need ohud on seal kindlasti olemas, eks ole. Selge on see, et tõenäoliselt midagi illegaalset on seal tehtud enne, väga võimalik, et midagi illegaalset tehakse hiljem. Kas see on organiseeritud kuritegevus või võõrriikide mõjutustegevus? Ma arvan, et me ei saa ja võib-olla ei peagi sel üritama alati vahet teha, vaid lihtsalt preventiivse abinõuna katsuma olla selles valdkonnas tähelepanelikud. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas
Aitäh! Me oleme enam kui korduvalt olnud tunnistajaks, kuidas teatud poliitilised jõud tituleerivad rahvuskonservatiive küll natsideks, küll putinistideks. Põhjenduseks tuuakse tihti, et nad jagavad Putiniga samu väärtusi ehk siis kristlikku maailmavaadet ja traditsiooniliste perekonnaväärtuste toetamist jne. Millega sellise juhtumi puhul võiks olla tegemist, kas lihtsalt poliitiliste oponentide sellise pahatahtliku vale ja demagoogiaga või siis juba n-ö kasulike idiootide või mõjuagentidega, kes siis tegelikult järgivad just sedasama Kremli poolt ette antud juhtnööre, et meie ühiskonda lõhestada ja teatud poliitilisi jõude siis marginaliseerida seeläbi? Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! See on hea küsimus. Mingil määral võib-olla natukene üritasin sellele ääri-veeri vastata ka juba selles ettekandes, aga oluline probleem on see tõepoolest, et mingid asjad võivad langeda kokku ilma igasuguste, ma ei tea, tumedate jõudude või eriteenistuste tegutsemiseta. Kui me külma sõja näite toome, eks ole, siis oli see kindlasti tuumarelvade vastane võitlus, mis paljudes lääneriikides muutus väga populaarseks. Loomulikult suur osa nendest inimestest, kes seal tegutsesid, ei andnud aru, et võib-olla osaliselt on see tegevus suunatud Moskvast ja sealt finantseeritud. Ja niimoodi oli. Ja ma arvan, et tulevikus näiteks, kui meil peaks ühel hetkel kerkima vajadus ehitada Eestisse tuumajaama, siis kui küsida nüüd küsimus, et kas see on meie idanaabri huvides, siis vastus on väga lihtne: kindlasti mitte. Kas ta hakkab mingil määral tegutsema, et seda jaama ei ehitataks – kindlasti hakkab. Aga samas on ka täiesti selge, et väga paljud inimesed on tuumaenergia vastu, ilma et neil oleks mingisuguseid seoseid Venemaaga või et nad kuidagi seostaksid välisriikide või kuidagi sooviksid edendada mingisuguseid välisriikide seisukohti. Nii et jällegi, see ongi keeruline küsimus. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Madis Milling, palun!

Madis Milling
Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan huvitava ettekande eest! Täna on siin peatutud mõjutustegevusel ja internetil päris mitmel korral. Venemaal on plaan luua n-ö oma internet ja ennast muust internetist välja lülitada, iseasi muidugi, kas see plaan teoks saab, aga nüüd ma palun teil teha tänamatut tööd ja spekuleerida, et juhul kui see nii läheb, kuidas see siis saab mõjutama meid ja ülejäänud n-ö demokraatlikku läänemaailma. Aitäh!

Ajaloodoktor Ivo Juurvee
Aitäh! Ma võib-olla ei ole sellega väga täpselt kursis, aga nagu ma praegu aru saan, nii palju, kui mina olen aru saanud, siis Venemaa pigem töötab võimalusega, et ta saaks vajaduse korral ennast internetist välja lülitada, mida ta hakkab ka läbi harjutama. Ja kuidas ta meid ikka mõjutab? See tähendab seda, et juhul kui seal peaks tekkima mingisugune oluline siseriiklik kriis, kus siis praegune režiim tõsiselt kardab oma positsioonide pärast, siis on võimalik, et välisriikidega suhtlus lihtsalt katkestatakse. Mis tähendab siis seda, et ei saa enam meie väga täpselt teada, mis seal toimub, ja veelgi vähem saavad sealsed inimesed teada sellest, mis toimub välismaal. Ega see midagi head meile kindlasti ei ole, samas ei ole see ka mingi väga drastiline oht meie jaoks. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Hea kolleeg Enn Meri, kahjuks on küsimuste ja vastuste aeg ümber. Tänan ajaloodoktor Ivo Juurveed ettekande eest ja küsimustele vastamast! Aitäh! Avan läbirääkimised. Eesti Vabaerakonna fraktsiooni palvel siis on ettepanek, et kõigepealt esineks sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Erki Savisaar, kas fraktsiooni esindajana? Palun! Avan läbirääkimised ka. Kolm minutit lisaaega.

Erki Savisaar
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma alustan pisut kaugemalt. Arvutispetsialisti ja arvutihuvilisena olen turvaküsimustega tegelenud pikalt. Minu esimene kogemus infojulgeoleku küsimustes pärineb 90-ndate algusest. Tol ajal ei pööranud sellele keegi erilist tähelepanu. Samuti olid süsteemid väga lihtsakoelised ning isegi oma esimesi arvutitarkusi omandav koolipoiss suutis valmis teha programmijupi, millega õnnestus kätte saada süsteemiülema kasutajatunnused, nii et endale või oma sõpradele võrgus lisaprivileege jagada. Sama metoodika võimaldab vaadata ja muuta kõiki süsteemis olevaid andmeid ja dokumente. Tuntuim näide sellest on ehk WikiLeaks, kuid ohtlikuim vist identiteedivargus, kuid andmete ja infoga manipuleerimiseks on ka palju lihtsamaid meetodeid kui selline häkkimine või õngitsemine.
Tänaseks on küberturvalisusest saanud nii riigi majanduse toimimise kui ka sise- ja välisjulgeoleku lahutamatu osa. Me oleme näinud, millist kahju on võimalik teha nii traditsioonilise häkkimisega kui ka kasutades sotsiaalset manipuleerimist läbi sotsiaalmeedia. Tänapäevase hübriidründe puhul kasutatakse nende kahe kombinatsiooni ehk peale süsteemide ülevõtmist ja andmetega manipuleerimist esinetakse sõnumite edastamisel teile tuntud inimestena, suurendades rünnaku mõju veel. Sotsiaalne manipulatsioon ei ole miskit uut, seda on kasutatud sajandeid, kuid mastaap ja kiirus, mida on võimalik saavutada tänapäevases digiühiskonnas, on meeletu. Olgu selleks lihtsad libauudised kusagil portaalis, postitused Facebookis või videod YouTube'is. On huvitav jälgida, kuidas YouTube ja sotsiaalmeediakanalid on muutunud olulisemaks info edastuskanaliks kui traditsiooniline meedia, ajalehed, televisioon ning raadio.
Turvalisus ei ole teenus või kaup, mida saab osta. Turvalisus on käitumisreeglistik ning oma iseloomult pigem protsess, mis on pidevas arengus. Omakorda tähendab see seda, et oma kodu, ettevõtte ning ka riigi turvalisuse ja julgeoleku eest vastutame me kõik ühiselt. Võidab vaid terve mõistus ja talupojaloogika. Ei miskit keerulist, olgem nutikad! Ma ei arva, et seda valdkonda on võimalik ohjeldada karmide seadustega, pigem on lahenduseks ühiskondlik teadlikkus. Me ei saa lokaalselt reguleerida globaalseid trende. Vanem generatsioon mäletab selgelt aega, kus ajalehti tuli lugeda ridade vahelt, sest otse ei saanud midagi välja öelda ega kirjutada. Täna sõnavabaduse tingimustes on olukord sarnane: kuigi öelda saab kõike, siis kõik, mida öeldakse, ei vasta tõele,. Samuti tuleb teha vahet, kas esineja ütleb, mis ta mõtleb, või ta mõtleb, mis ta ütleb, ning kas see, mida öeldakse, on ka see, mida mõeldakse. Sellest tulenevalt on infoanalüüsi oskus esmatähtis ning uudiseid ja dokumente lugedes tuleb mõelda, miks, kelle huvides, kas tõesti jne. See on oskus, mida vajad nii noored kui vanad. Eks aja jooksul on tehnoloogiad läinud paremaks. Nii me kõik juba teame, mis on viirusetõrje tarkvara, kasutajanimi ja parool, varsti ehk teame kõik, mis on kratt. Kuid ainult tehnoloogiast ei piisa, me peame olema ise nutikad.
Lisaks otsesele infoturbele ning sotsiaalkaitsele soovin ma rääkida veel ühest teemast – tehisintellektist. Rääkides tehisintellektist ehk siis eesti keeles kratt, ei tasu endale ette manada ülinutikaid inimesesarnaseid roboteid Hollywoodi filmidest. Tehisintellekt algab suhteliselt lihtsatest lineaarsetest lahendusest, kus arvutiprogramm otsustab, kas liikuda edasi või tagasi, ning skaala teises otsas on iseõppivad algoritmid, mis kasutavad otsuste tegemiseks andmeanalüüsi ja avatud andmeid, ja peale seda võib-olla sellised robotisarnased moodustised. Probleem seisneb selles, et meie tänane seadusandlus ei anna programmidele otsustusõigust ning andmekaitse piirab andmete massilist töötlemist. Ma olen veendunud, et juba järgmine Riigikogu koosseis peab selle küsimuse lahendama, kui me soovime edasi olla innovaatilised. Keelamine ei ole lahendus. Tuleb lahendada küsimus, kes vastutab. Kes vastutab, kui arvutiprogramm teeb vale või vaieldava otsuse? Samuti tuleb otsustada küsimus, kas seda vastutust saab delegeerida ehk kas on võimalik näiteks ennast kindlustada selliste riskide vastu. Erasektoris ei ole see probleem, vastutab ettevõtja, kuid riiklikul tasemel vajab see vastutus selgemat regulatsiooni, sealhulgas küsimus, kes vastutab nende süsteemide turvalisuse ja ühtsuse eest.
Me elame väga põneval ajal – ajal, mil ühiskond areneb kiiresti. Me peame mõtlema innovaatiliselt ning leidma lahendusi, kuidas kaitsta nii ennast kui rahvast libauudiste eest, kuid me peame mõtlema ka, kuidas pakkuda veelgi paremaid ja inimesekesksemaid riiklikke teenuseid. See on üks õiglase riigi alustaladest ning ma usun, et sellest võiks saada temaatika, milles valitseb parteideülene konsensus, nagu on meil konsensus riigikaitse küsimustes. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, Erki Savisaar! Järgmisena palun, Andres Herkel!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Austatud külalised! Aitäh selle arutelu eest! Ja nagu ma alguses ütlesin, ega me kõiki neid väga suuri valdkondi katta ei suuda, aga mõned kokkuvõtted või mõned järeldused, nagu ma algselt ka lubasin, tahaks siinkohal teha. Ka mina olen päris kindel, et nii tehisintellekti küsimused kui ka muud küsimused ilmselt on meile tuleviku ja järgmise Riigikogu jaoks.
Kõigepealt, esimene punkt. Ma arvan Eesti riigil peab olema võimekus professionaalselt monitoorida ja analüüsida seda, mis sotsiaalvõrgustikes toimub, vajadusel sealt välja sõeluda ka niisugused selged infohäire – selge tahtlikult jagatud desinformatsioon, ohtlikud üleskutsed – ja reageerida, sealjuures reageerida ülima ettevaatusega. Kui võimalik reageerimata jätta, siis kindlasti reageerimata jätta, sest asjatu reaktsioon võib tekitada väga tugevaid halbu kõrvalmõjusid. Aga selline võimekus kahtlemata meil olemas olema peab, arvestades seda muutunud meediakeskkonda ja sotsiaalmeedia pealetungi.
Teiseks, digiharidus ja digihariduse arendamine, sh muidugi kriitiline meediaharidus. Sisuliselt digiühiskonna õpetus peab meil jõudma õppekavadesse ja see on tegelikult ettevalmistus kaasaegses ühiskonnas elamiseks. Tegelikult see ühiskond kõigil põlvkondadel läheb järjest eest ära ja kindlasti vanemad inimesed päriselt sellega ei kohanegi. Aga võib-olla siia külgnevalt, nii nagu meil on üleskutsed tervisekäitumiseks, liikluskäitumiseks sellise sotsiaalse reklaami näol, siis võib-olla midagi sarnast peaks rakendama ka üleskutsena hoida küberhügieeni ja kutsuda inimesi ka infoallikaid kriitiliselt hindama. Ma tean, milline risk on minna ütlema, et see on usaldusväärne ja see ei ole usaldusväärne, aga selline kriitikameel on kindlasti väga oluline.
Kolmandaks, Eesti peaks kindlasti toetama nii palju kui võimalik võrguneutraalsuse põhimõtet. Vastuseis sellelesamale dataismile, millest Helen Eenmaa-Dimitrieva siin eespool rääkis. Ikkagi meie juhime andmeid, mitte andmed ei tohi hakata juhtima meid. Siin on suur valdkond inimõigused internetis. Ühtepidi on see võrdne ligipääs – see, millega Riigikogu on siin tegelenud, kõik need kiired ühendused sõltumata geograafilisest piirkonnast, regionaalsetest asukohtadest –, see ligipääs peab olema, aga samas on asja teine pool, see on kindlasti privaatsuse ja isikuandmete kaitse internetis. Siit jällegi üks selline lahendamatu vastuolu, mida ilmselt sajaprotsendiliselt ei saagi reguleerida. Me peame suutma üheaegselt tagada osalejate privaatsuse, aga me peame tagama ka elementaarse sõnavabaduse. Ja need põhimõtted tihtipeale selles keerulises maailmas lähevad omavahel vastuollu.
Aga kui rääkida n-ö sellisest suurimast ohuhinnangust, siis kõige suurem oht minu arvates on elutähtsate andmekandjate turvalisus.
Ma palun ka lisaaega.

Aseesimees Kalle Laanet
Palun, kolm minutit lisaaega!

Andres Herkel
Ma ei oleks ise selle peale võib-olla tulnud ja seda siin maininud, aga lugupeetud Ivo Juurvee tõi sisse need lobireeglid. Ma ka arvan, et see on ääretult oluline meie töös ja tegelikult on see ka poliitiku töö kaitse, aga ilmselt väga paljudel teistel erialadel veel, et kui ikka on üks selline mõjutuskatse või kontakti võtmine, mille eesmärgist päriselt aru ei saa, et me oskaksime selle dokumenteerida ja dateerida, kes täpselt osalesid ning selgeks teha need motiivid, selgeks teha, kelle huve esindatakse ja kõik kaasnev. See Euroopa Nõukogu nõue või soovitus, mis Eestil on täitmata, et need lobireeglid ka meie töös oleksid kõrgema staatusega kui ainuüksi korruptsioonivastase komisjoni poolt väljatöötatud soovitused.
Üks asi veel, ma tahaksin tänada ka Erki Savisaart selle tehisintellekti sissetoomise eest ehk küsimus, kes vastutab, kui arvutiprogramm teeb valeotsuse, ja kes vastutab süsteemide turvalisuse eest. Siis ma arvan, et see on täpselt see tehnoloogia arengu ja õiguse arengu sünkroniseerimise küsimus, millega me lähemal ajal tegelema peame. Ja ma unustasin eespool mainida, et ka selles osas Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel on üks dokument töös ja millalgi peaks valmima.
Aga kõige lõpuks, viimane soovitus või üleskutse kõikidele erakondadele ja kõikidele poliitikutele on see, et meil tegelikult peaks olema üks niisugune hea tahte kokkulepe, mis hõlmaks erakondi, hõlmaks erakondade liikmeid, poliitikuid, ja see on see, et me ei kirjuta anonüümseid kommentaare ja me ei kasuta libakontosid. Ma ei arva, et seda peab kuidagi pidulikult ja põhjalikult siin valimiseelses õhustikus tegema hakkama, aga tulevikule mõeldes oleks see kindlasti selline väga vajalik osis poliitikute ja poliitikatöö eetikakoodeksis. Aitäh! Ja veel kord tänan loomulikult kõiki esinejaid tulemast, huvitavate ettekannete eest. Ma olen päris kindel, et seda koostööd Riigikogu ja teie vahel tuleb edaspidi ka jätkata. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tänased ettekandjad, külalised! Muidugi, infojulgeolek on üks väga oluline teema, nii oluline, et sellega haakuvalt või haakuvale teemale või valdkonnale pühendas väliskomisjon hiljuti terve raporti ja mul oli väga hea meel tänastest ettekannetest selliseid mitmeid tuttavaid nüansse ka leida. Nagu siin täna mitu korda läbi käis, siis infooperatsioonid, mõjutusoperatsioonide kasutamine võõrriigi poolt ei ole mingisugune uus avastus või uus teema, aga nii nagu alla joonitud on, siis need tehnikad, mida selleks kasutatakse, on ikkagi järjest ja järjest jultunumad ja järjest keerulisemat tehnoloogiat ka kasutavad. Millele või, ütleme siis, kust tulevasele ohule me siin Eestis eriliselt tähelepanu pöörama peaksime? See ei ole mingi saladus, et meie jaoks ikkagi on kõige suurem oht pärit idapiiri tagant. Manipulatsioonid, infooperatisoonid, avaliku arvamuse kujundamine nii, et nende jaoks sellised meelepärased nendele sõbralikud poliitikad ja ka poliitikud oleksid kuidagi heas valguses ja siis just nimelt nende suhtes väga kriitilised poliitikad ja poliitikud oleksid halvemas valguses, diskrediteeritud. Seda me teame ja oleme näinud mitte ainult Eestis, vaid ka mitmes teises riigis. Aga samamoodi muidugi ka häkkimine, dokumentide varastamine, nende valikuline kasutamine avaliku arvamuse mõjutamiseks – see kõik on selline tavapärane arsenal, mida kasutatakse. Me oleme siin Eestis ka tihti sellel arvamusel, et kuna meie oleme seda tüüpi trikke ja katseid näinud ikkagi juba väga pikka aega, siis me oleme kuidagi immunsemad, et me oleme kuidagi niivõrd nutikad ja targad, et me tunneme infooperatsiooni kaugelt ära. Aga ma arvan, et on väga põhjendatud küsida, et kas me ikka oleme nii nutikad ka nende uute tehnoloogiate puhul. Kas me ikka tunneme ära sellise massiivse inforünnaku, kui seda tehakse meile arusaadavalt, arusaadavas keeles täpselt sihituna ja väga filigraanselt?
Teine nüanss, mis ka tänastes sõnavõttudes ja ettekannetes ja ka küsimustes läbi käis, puudutas sõnavabadust. Et kas inforünnakute äratundmine ja nendele reageerimine võib kuidagi seada kohta Eesti sõnavabaduse? Ja siin peab olema igal juhul selge, et ei tohi sellist olukorda tekkida. Aga ma tahan rõhutada ka täna siin ikkagi seda, et kui me räägime ohust ja infosõjast, siis me räägime võõrriigist tulenevatest rünnakutest. Rõhk on sõnal "võõrriigist". Organiseeritud massiivsed disinformatsioonikampaaniad on olnud ka üheks põhiliseks relvaks, mida me oleme näinud väga mitmete hiljutiste valimiste mõjutamise puhul valimiste eel. Tegu on sellistel puhkudel ikkagi mitte mõne sellise üksiku, noh sellise poolnaljaga tehtud sotsiaalmeedia postitusega, vaid veel kord organiseeritud massiivse, täpselt sihitud kampaaniaga, mis on siis omakorda keskendunud pingete õhutamisele ja ka lõhestamisele. Ja muidugi oleks täiesti lootusetu sellises olukorras sellele vastu astuda ilma meedia või kolmanda sektori või ärisektorita. Ja ma tooks selle paralleeli küberrünnakutega, et ka siis, ka küberrünnakute puhul ei ole mõeldav, et riik teeks seda kuidagi üksi, ainult oma jõuga. Vabal meedial on kogu selles kaasaegses sõjavormis väga suur kaitseroll ja see roll on just nimelt loomulikult meedia eneseregulatsioonil.
Aga mida riik saab teha? Esiteks, olles nüüd selle teemaga mõnda aega päris põhjalikult tegelenud, siis ma ikkagi ütleks, et sellist killustatust on meil paraku selle teema puhul veel üksjagu. Ühe sellise kindla koordineeriva üksuse määramine, mis kogu seda teemat koordineerib ja mitte ainult ei koordineeri, vaid kelle juurde ka ladestub ikkagi kogu selline oskusteave, desinformatsiooni äratundmine, sellele vastu saamise kogemused, no see on oluline. Ja selle puhul on oluline rõhutada, et me ei räägi mitte uue asutuse loomisest, vaid ühe konkreetse üksuse siis kindlaksmääramisest olemasolevate asutuste hulgast. Ja jällegi ...
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Keit Pentus-Rosimannus
Paralleeliks tasub mõelda küberrünnakutele vastuseismisele. Taas, et ei ole mõeldav, et igaüks, iga asutus kuidagi üksinda omaette põlve otsas nokitsedes sellele vastu hakkab, vaid selline keskne koordineerimine on ka küberrünnakute puhul loomulikult oluline, samamoodi inforünnakute puhul. Igasugune killustatus paratamatult teeb veel rohkem haavatavaks. Teiseks, tuleb üle vaadata me seadusandlik baas, midagi ei ole teha. Kas me oleme valmis seadusandlikult kiireks reageerimiseks, juhul kui hakatakse kasutama nendes samades infooperatsioonides või inforünnakutes deepfake´i. Kas meil on täna mehhanismid, mis võimaldavad kiiret sekkumist? See tasub üle vaadata. Ja kolmandaks, loomulikult kriitiline ajakirjanduslik kirjaoskus, oskus ise jälgida ja vaadata, mis on allikad, kas on allikad usaldusväärsed. Loomulikult sellel kõigel on suur tähtsus.
Ja nüüd päris lõpuks, ma olen oma üllatuseks märganud, et kui tuleb juttu kas infooperatsioonidest või vajadusest infooperatsioonide vastu võidelda, infosõjas võidelda, siis reageerivad väga valuliselt meie paremal servas olevad konservatiivid. Miks nad tunnevad iseennast puudutatuna, kui me räägime võõrriigist tulenevast inforünnakust, miks see reaktsioon on sellisel puhul nii valulik? Ma arvan, et see on eraldi teema, aga seda tasub ilmselt ühel hetkel pisut analüüsida. Kokkuvõttes ma ütlen ja kordan sedasama, mida ma ütlen siin paar päeva tagasi välispoliitika arutelul: see sõda, mis võideldakse ja mis kas võidetakse või kaotatakse meie peades ja mille puhul kasutatakse inforünnakuid, infooperatsioone relvana, see sõda käib juba ammu ja me peame seda võtma väga tõsiselt. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Tanel Talve Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Tanel Talve
Tere, head kolleegid! Tere ka head külalised! Suur tänu tänase arutelu algatajate ja suurepäraste ettekannete eest! Väga palju on juba siin enne mind ära räägitud, seetõttu ma teie kallist aega väga pikalt kinni ei pea, aga ma tahan lihtsalt ära markeerida sotsiaaldemokraatide ja ka e-Eesti toetusrühma esimehena, et ma olen kokku puutunud selle nelja aasta jooksul siin parlamendis neid e-Eesti teemasid ajades sellise lähenemisega, et me kipume hästi palju rääkima erinevatest uutest e-teenustest – mis on muidugi väga olulised, et meie inimestele tänapäeva tehnoloogia arenedes aina paremaid teenuseid pakkuda jne –, aga üsna vähe oleme kogu selle asja juures pööranud tähelepanu ja ka rääkinud just nimelt turvalisusest selle sõna kõige laiemas mõttes. Kui me räägime, et meie riik põhineb aina rohkem ja rohkem just nimelt e-lahenduste peal, siis me kipume ära unustama sellise väikese pisiasja, et no näiteks mis saab siis, kui elekter ära läheb. Ma olen rääkinud spetsialistidega, kes on varem vastutanud, ütleme, sellise traditsioonilise turvalisuse eest, et kuidas meie, ma ei tea, raadiomastid ja muud saatjad tööle jääksid, kui näiteks side maas on. Seal pidi olema päris suuri probleeme täna. Et me sellises suures e-vaimustuses ei unustaks ära ka neid nüansse – ma arvan, et see on üsna oluline.
Ja kutsun ka teid, head kolleegid, siin Riigikogus aktiivsemat rolli võtma kõikide nende küsimuste puhul, millest ka minu head kolleegid siin eespool kõnelesid, nii Andres kui ka Keit ja härra Savisaar. Võtame aktiivsema rolli, ärme oota ainult täidesaatva võimu poolseid käike. Sellise suure pildi ja erinevate nüansside puhul oleme meie ka siin võimelised n-ö asju juhtima ja suunda näitama. Mulle tundub niimoodi, et see on küsimus, kus me saame teha taas kord erakondade ülest koostööd, jäämata kinni siis erinevate, ma ei tea, maailmavaadete ja mille iganes taha veel. Nii et suuremat koostööd järgmises koosseisus ja veel kord suur tänu selle üliolulise teema tõstatamise ja tänaste tõsiste ja kvaliteetsete ettekannete eest! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Riigikogu tänab Ilmar Raagi, Helen Eenmaa-Dimitrievat ja Ivo Juurveed. Aitäh! Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

2. 12:06 Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu (786 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor
Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Ants Laaneotsa algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandja on riigikaitsekomisjoni liige Madis Milling. Hoogsalt sõjaväelise rühiga saabub ... Palun!

Madis Milling
Suur tänu, härra istungi juhataja! Taastan hingamise ja alustan. Ma ei arvestanud, et kolleeg Talve on täna nii sõnaaher. Niisiis, Riigikogu liige Ants Laaneots algatas eelnõu 20. detsembril aastal 2018. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 22. jaanuaril 2019. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, milleks oli 5. veebruar 2019 kell 17.15, ei esitatud eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon kaasas eelnõu menetlusse alates eelnõu juhtivkomisjoni määramisest Kaitseliidu, keda esindasid Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili ja Kaitseliidu Peastaabi üldosakonna juhataja Lea Vainult. Riigikaitsekomisjon sai eelnõu kohta siseminister Katri Raigi käesoleva aasta 7. veebruaril arvamuse, milles toetati eelnõu osaliselt. Sama päeva õhtul sai riigikaitsekomisjon kaitseministrilt Jüri Luigelt arvamuse, mille kohaselt Kaitseministeerium toetab eelnõu seletuskirjas kirjeldatud muudatuste eesmärke ning seda, et nende saavutamiseks sobiv seaduseelnõu võetakse Riigikogus seadusena vastu. Sellele kirjale olid lisatud Kaitseminiseeriumi ja Kaitseliidu koostöös valminud muudatusettepanekute projektid, millega täpsustakse ja parendatakse eelnõu eesmärgiga tagada, et selle seadusena rakendamine võimaldaks eelnõu loomise ajendiks olnud probleeme lahendada ning seatud eesmärke võimalikult hästi täita. Ühtlasi oli Kaitseministeeriumi ettepanekutes arvestatud ka Siseminiseeriumi arvamusega. Vahemärkusena saan öelda, et täna hommikul sain teada, et tänasel istungil toetas käesolevat eelnõu ka Vabariigi Valitsus, tingimusel, et arvestatakse Kaitseministeeriumi ettepanekutega.
Menetlusest. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma käesoleva aasta 12. veebruari istungil, kus osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Erki Kodar, Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Anu Rannaveski, Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili, Kaitseliidu Peastaabi üldosakonna juhataja Lea Vainut, Siseministeeriumi sisejulgeoleku, korrakaitse ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt ning teised Kaitseministeeiumi ja Siseministeeriumi valitsemisala esindajad.
Lähemalt muudatusettepanekutest. Detailsed põhjendused on eelnõu teise lugemise seletuskirjas olemas. Riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud lähtuvad kaitseminister Jüri Luige 7. veebruaril k.a kirjas esitatud Kaitseministeeriumi arvamuse ettepanekutest. Eelnimetatud ettepanekud on riigikaitsekomisjonis muudetud ja vormistatud vastavalt Riigikogu eelnõu menetlemise juhendile ja tavale. Muudatusettepanekute loetelu koostamisel lähtus riigikaitsekomisjon Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2, mille kohaselt muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Riigikaitsekomisjon esitas muudatusettepanekud punktide kaupa uue terviksõnastusena, et vältida üksikute tekstiosade ja sõnade eraldi muutmist, mis viinuks muudatusettepanekute loetelu veelgi pikemaks. Seetõttu ongi eelnõu tekst valdavalt alla joonitud. Näitena saab tuua muudatusettepaneku nr 1, mis peaaegu kattub eelnõu esimese lugemise sõnastusega, kuid tervikmuudatusettepaneku esitamise tõttu on see eelnõu tekstis terviklikult alla joonitud. Nagu eespool mainitud Kaitseministeeriumi arvamuses, on riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud sisuliselt eelnõu täpsustavad ning ei muuda eelnõu põhieesmärki ning uued regulatsioonid ei erine algsest eelnõust põhimõtteliselt. Riigikaitsekomisjoni 12. veebruaril k.a istungil osalenud Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt toetas Kaitseministeeriumi ettepanekuid, mis vormistati riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekutena, kuid möönab, et Kaitseliidu kohaldatavad meetmed tuleb üle vaadata ka riigikaitseõiguse revisjoni raames. Omalt poolt saan lisada, et käimasoleva riigikaitseõiguse revisjoni käigus vaadatakse üle kõik riigikaitse valdkonna seadused. Seega on eelnõule esitatud riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekutes väljendatud nii Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi kui ka Vabariigi Valitsuse toetust.
Lühidalt teie ette pandud eelnõu üldpõhimõtetest, mis olid ka algatatud eelnõus. Kaitseväele antakse laiem võimalus kaasata Kaitseliitu sõjalise riigikaitse ülesannete täitmisel, näiteks rahvusvahelisse sõjalisse koostöösse ja valmistumiseks riigi sõjaliseks kaitseks. Parandatakse seaduses olevad viited, mis juba kehtivas õiguses on seotud Kaitseliidu kaasamisega. Ühtlasi muudetakse kaitseliitlaste sotsiaalseid tagatisi ning näitena sätestatakse, et varasema kümne tasustamata puhkusepäeva asemel võib tööandjalt saada 30 päeva sõjalises väljaõppes osalemiseks, pääste, korrakaitse või Kaitseväe ülesande täitmisele kaasamisel. Kaitseliidul on õigus maksta kõigi 30 päeva eest hüvitist. Äsja nimetatud finantseerimine toimub Kaitseliidu eelarvest. Kui Kaitseliit kaasatakse Vabariigi Valitsuse korraldusel näiteks korrakaitseliste või päästealaste ülesannete täitmisele, siis kannab kulud kaasav asutus. Kaitseväe juhatajale antakse õigus volitada Kaitseliidu ülemat või Kaitseliidu struktuuriüksuse juhti kinnitama ettevalmistatavate sõjaaja üksuste dokumentatsiooni. Kaitseliit niikuinii valmistab ette Kaitseväe sõjaaja üsksusi ning tal muidu puuduks see õigus teise asutuse dokumente kinnitada. Muudatusettepanekute tulemusena viidaks Kaitseliidus ka relvaloa andmine ning peatamine ühtsetele alustele relvaseadusega. Sätestatakse, et Kaitseliit ja Kaitsevägi võivad teineteise taristut ja vara kasutada, ilma riigivara seadusega ettenähtud tasuta. Kaitseliidule antakse õigus luua sõjaväelise väljaõppe läbiviimiseks ajutiselt valvatav ala, mida võivad valvata vastava väljaõppe saanud tegevliikmed.
Kokkuvõtteks. Palun kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuid ja nendest tulenevalt eelnõu uut teksti. Teatavasti on 26 000 liikmega Kaitseliit riigikaitse olulisemaks alustalaks. Selle seadusega saavad kaitseliitlased tõhusamad sotsiaalsed tagatised, et paremini panustada riigikaitsesse, ning kokkuvõttes viib eelnõu Kaitseliidu tegevused kvalitatiivselt järgmisele tasandile, mis oluliselt tugevdab Eesti riigi kaitsevõimet. Ja lõpetuseks. Riigikaitsekomisjon otsustas oma k.a 12. veebruari istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Esimees Eiki Nestor
Kas Riigikogu liikmetel on riigikaitsekomisjoni esindajale küsimusi? Ei ole. Aga juhatajal on. Austatud riigikaitsekomisjoni esindaja Madis Milling, miks peaks Riigikogu esimees ja täiskogu juhataja mitte kasutama oma õigust eelnõu teine lugemine katkestada, kuna kogu tekst on allajoonitud ehk uus? Miks ma peaks seda mitte kasutama?

Madis Milling
Kahjuks jah, vaatamata ka läbitud psühholoogiaõpingutele ei oska ma teise inimese sisse näha. Aga Riigikogu juhatajal on õigus selline ettepanek teha. Sel juhul jääb mul üle küsida, kas see on Riigikogu esimehe ettepanek või see on Riigikogu juhatuse ettepanek.

Esimees Eiki Nestor
Juhatajal on õigus katkestada eelnõu lugemine momentaanselt, kui tekst on uus. Ja üleüldse mingit juhatust ei ole vaja. Ma palusin sult vastust, miks ma seda ei peaks tegema. Ma hea meelega ei tee seda. Ma olen selle üle väga rõõmus. Aga seleta ära ka rahvasaadikutele, miks neilt võetakse õigus ära siia seadusesse muudatusi teha.

Madis Milling
Ei võeta ära õigust muudatusi teha. Nagu ma ka ütlesin, siis muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni mitte ühtegi muudatusettepanekut.

Esimees Eiki Nestor
Nüüd tuli ka rahvasaadikutelt küsimusi. Kas mulle või ettekandjale? Ettekandjale. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh! Teie seda debatti või omavahelist dialoogi oli muidugi väga huvitav jälgida. Ma küsiks ettekandjalt nii: kas see põhjus, miks seda mitte katkestada, võib olla selles, et juhtivkomisjon, kes alati kõikide eelnõude puhul on siis eelnõu läbitöötaja ja menetleja, on seda eelnõu väga põhjalikult arutanud ja on teinud ettepaneku just sellisel kujul ta saalile teiseks lugemiseks esitada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis selliselt ka vastu võtta? Kas see võib olla see põhjus?

Madis Milling
See on üks nendest põhjustest. Nimelt, eelnõu menetlemise käigus tuli väga palju ettepanekuid, nii normitehnilisi kui ka sisulisi, nii Siseministeeriumilt kui ka Kaitseministeeriumilt. Samamoodi nagu kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega – mida me siin arutasime eile, kui mu mälu mind ei peta – proovisid Siseministeerium ja Kaitseministeerium ja nende mõlema ministeeriumi hallatavad asutused leida mitmeski küsimuses kompromissi. Sama on ka selle seadusega. Ja jah, kõik muudatusettepanekuid leidsid riigikaitsekomisjonis konsensuslikku toetust.

Esimees Eiki Nestor
Tänan, rahvasaadik Keit Pentus-Rosimannus, selle küsimuse eest! Jaak Madison, palun!

Jaak Madison
Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui ma loen seletuskirja teiseks lugemiseks, siis siit nähtub väga selgesti, et näiteks Vabariigi Valitsus ei ole teiseks lugemiseks oma arvamust esitanud eelnõu kohta. Ehk me võime järeldada, et Vabariigi Valitsus on selle eelnõuga nõus olnud teisele lugemisele saatmiseks, ja samuti pole ükski auväärne Riigikogu liige kasutanud võimalust soovi korral muudatusettepanekuid esitada. Kas see vastab tõele? Ja seetõttu ka lugupeetud Riigikogu esimehe väide, et miks ei saa Riigikogu liikmed muudatusettepanekuid esitada, ei ole väga korrektne ja tõene. Nagu ka eelmainitud juba sai, siis riigikaitsekomisjon on kõikide muudatusettepanekutega konsensuslikult nõus olnud, kus on ka kõikide poliitiliste parteide esindajad minu teada olemas. Seetõttu, mis võib teie arvates see põhjus olla, miks Riigikogu esimees ja istungi juhataja praegusel hetkel sooviks katkestada teist lugemist? Aitäh!

Madis Milling
Komisjonipoolse ettekandjana ma saan vastata teie mõningale küsimusele. Komisjon tõesti oma istungil ei arutanud Riigikogu esimehe võimalikku mõttekäiku, aga tõepoolest, teise lugemise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsus oma arvamust avaldanud. Aga nagu ma ka ettekande alguses ütlesin, siis Vabariigi Valitsus oma tänasel valitsuse istungil ütles selle välja ja toetab seda eelnõu. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Aitäh! Austatud rahvasaadikud! See on kuidagi koomiline täiskogu eelviimasel töönädalal hakata seletama, kuidas Riigikogu töötab. Ma juhin teie tähelepanu sellele, et sellele tekstile siin ei ole te keegi saanud mitte ühtegi muudatusettepanekut esitada – sellele tekstile siin. Aga kuna komisjon saavutas konsensuse ja Vabariigi Valitsus ka lõpuks eelnõu toetas, siis teine lugemine on lõpetatud. Aa, ei saa olla. Järsku tahate läbi rääkida? Ei soovi. Vaatame siis muudatused läbi. Neid on kokku seitse: esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes. Eelnõu 786 SE teine lugemine on lõpetatud.

3. 12:21 Politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ning kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (768 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor
Järgmisena on meie päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ning kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (768 SE) teine lugemine. Õiguskomisjonipoolne ettekandja on Hardi Volmer. Palun!

Hardi Volmer
Aitäh, lugupeetud spiiker! Austet kolleegid! Ma panen ette spetsiaalsed lugemise prillid. Et ülevaade eelnõu menetlusest juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Siis eespool mainitud eelnõu esimene lugemine toimus 16. jaanuaril k.a. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette kahel istungil, 31. jaanuaril ja 12. veebruaril. Komisjoni istungitel osalesid Siseministeeriumi personalipoliitika osakonna õigusnõunik Svetlana Meister ja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja varade alal Janne Pikkmaa. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. jaanuariks k.a esitati kaks muudatusettepanekut Riigikogu liikmete Kalvi Kõva, Hardi Volmeri, Mati Raidma, Madis Millingu, Jaanus Karilaidi ja Toomas Pauri poolt. Need muudatused on muudatusettepanekute loetelu punktides 1 ja 2. Muudatusettepanekutega kaotatakse politsei ja piirivalve seadusest piirang, mille kohaselt ei maksta politseiametnikele eripensioni ametikohal teenistuses oleku ajal ja sellega seoses muudetakse politsei ja piirivalve seadust (pärastpoole PPVS). Idee nende muudatusettepanekute algatamiseks pärineb Siseministeeriumilt, kes on seda teemat analüüsinud ja neid muudatusi komisjonis ka selgitas. Vajadus piirang kaotada on tingitud Eesti demograafilisest ja majanduslikust olukorrast, sest käes on aeg, kus väga suur hulk politseiametnikke võib minna pensionile. Samuti on politseiteenistust viimastel aastatel mõjutanud politseiametnike konkursside luhtumine, mis on kasvanud 70 protsendile. Politsei- ja Piirivalveameti prognooside kohaselt siirdub aastatel 2019–2025 pensionile 1235 politseiametnikku ja eespool kirjeldatud probleemide lahendamise üks võimalus on kaotada keeld saada samal ajal politseipensioni ja töötada edasi politseiteenistuses. Praegu makstakse politseiametniku pensioni isikule, kes jätkab töötamist mõnel muul kutsealal või ametikohal, aga mitte politseiametnikuna politseiteenistuses töötamise ajal. PPA esindaja selgitas ka komisjonis, et 2018. aastal viidi kõikide politseiametnike seas läbi küsitlus, mis näitas, et suur enamus politseinikke jätkaks teenistust ka pärast pensionile jäämist, kui neil oleks võimalik saada ka eripensioni. Samuti soodustavad muudatused seni politseiteenistusest lahkunud politseiametnike naasmist politseiteenistusse, sest neil tekib ka õigus nii politseiametiniku väljateenitud aastate pensionile kui politseiametniku palgale. Siseministeerium tõi ka välja, et kõnealuse piirangu seadmisel ei leidnud nad, et seda oleks eelnõude seletuskirjades põhjendatud. Selgitati ka, et see piirang võib olla pärit väljateenitud aastate pensionide seadusest, kaunikõlalise nimega VAPS, lühend VAPS, mis sätestab, et VAPS-i alusel ei maksta pensioni, kui pensionisaaja jätkab töötamist oma kutsealal. Samas selgitati, et VAPS-i regulatsioon erineb eripensionide regulatsioonist selle poolest, et seda pensioni makstakse põhjusel, et inimene ei ole enam võimeline oma kutsealal töötama, mistõttu ei saa seda võrrelda politseiametniku eripensioniga. Lisaks toodi ka välja, et ühena eranditest kehtib politseinike suhtes siiski võimalus edasi töötada ning saada samal ajal VAPS-i. Samuti toodi näiteks, et ka avaliku teenistuse seadus reguleerib ametniku riikliku vanaduspensioni suurendamist teenistusstaaži alusel 10 kuni 50% ulatuses ja ametnik ei pea pensioni suurenduse saamisel avalikust teenistusest lahkuma. Selgitati ka, et muudatustega väheneks antud juhul isikute ebavõrdne kohtlemine. Ja see on Riigikogu liikmete algatatud muudatusettepanekute kokkuvõtlik sisu.
Komisjonis toimus nende muudatuste üle ka arutelu loomulikult. Raivo Aeg andis teada, et ei saa eelnõu toetada ilma eeleva põhjaliku analüüsida. Tema hinnangul tuleks koos erinevate osapooltega kaaluda nii poolt- kui vastuargumente. Juhtis tähelepanu, et nende muudatuste puhul on analüüsimata politseiorganisatsioonile kaasnevad mõjud tervikuna. Tõi välja, et kõne all olev muudatus lükkab vaid probleemi lahendamist edasi, mitte aga ei lahenda seda, kuna olemasolevad politseiametnikud lähevad ikkagi pensionile. Et politseiametnikud oleksid teenistuses kauem, siis tuleks kõnelda politseinike sissetulekutest ning muudest motivaatoritest. Härra Aeg tõi välja ka selle, et kui muudame eripensioni liigi puhul pensioni maksmise põhimõtet, makstes seda teenistuse ajal, võib sellega kaasneda ka teiste ametipensionäride ootus eripensionide süsteemi muutmiseks. Komisjonis toodi välja, et võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleks omavahel võrrelda kõiki ametipensionide saajaid. Raivo Aeg tõi välja näiteks ka selle, et seaduse kohaselt ei ole võimalik saada prokuröri ametipensioni ja töötada edasi prokurörina, küll aga on võimalik saada politseipensioni ja töötada edasi prokurörina. Sama probleem on kohtunike ja Kaitseväe teenistujatega. Härra Aeg tõi ka välja, et võib-olla tuleks luua ealine piir, millest alates eripensioni ning töötasu samal ajal ei maksta. Mati Raidma leidis, et õigustatud ootust rakendatakse juhul, kui kelleltki midagi ära võetakse, aga antud eelnõuga seda ei tehta ja pole põhjust sellist hirmu tunda. Uno Kaskpeit oli seisukohal, et kõnealune muudatus tekitaks politseis täiendavaid sisepingeid ja veel suurema ametnike puudujäägi ning muudatuste tulemusel jäävad alles n-ö kabinetiametnikud, samas, kui pensionile lähevad patrullpolitseinikud. Politsei- ja Piirivalveameti esindaja ei olnud sellega nõus. Ta juhtis tähelepanu, et nn kabinetiinimeste puhul on juba täna võimalus vormistada politseipension ning nad jätkavad töötamist politseis avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel. Samas, kui nn eesliini-inimesed, näiteks patrullpolitseinikud, sama seaduse alusel siis teenistust jätkata ei saa, sest ainult ametnikud võivad kohaldada vahetut sundi. Samuti käsitlesime osaliselt Justiitsministeeriumi 12. veebruari arvamust eelnõu muudatuste kohta. Raivo Aeg pakkus, et võib-olla tasuks kaaluda Justiitsministeeriumi poolt välja pakutud staažitasude süsteemi, aga Siseminiseeriumi staažitasu loomist ühele sihtgrupile ei toetanud, kuna see tekitab ebavõrdsust ning sellega kaasneb ka kulu.
Istungitel toimunud arutelude tulemusena arvestas õiguskomisjon Riigikogu liikmete muudatusettepanekut nr 1 täielikult ja nr 2 osaliselt. Õiguskomisjon algatas omalt poolt Siseministeeriumi ettepanekute alusel kolm muudatusettepanekut ja muudatusettepanekute loetelus on need muudatused punktides nr 3–5. Kõikide muudatuste täpsemad põhjendused on muudatusettepanekute loetelus nende muudatuste juures. Muudatusettepanek nr 1 on eespool nimetatud Riigikogu liikmete poolt esitatud. Juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult ja konsensuslikult olid ... ei, siiski jah, erapooletuid ei olnud, vastu olid Olga Ivanova, Uno Kaskpeit eespool nimetatud seltskonnast. See puudutab politseiametnike pensionide ümberarvutamist teenistusest lahkumisel. Muudatusettepanekus nr 2 on eelnõu keskne muudatus ja on samuti esitatud eespool nimetatud Riigikogu liikmete poolt. Sellekohaselt tunnistatakse kehtetuks piirang, mis ei luba saada pensioni ja töötada samal ajal politseiteenistuses. See on siis eelnõu § 1 punktis nr 11 toodud. Eelnõu § 1, mille punkt 12 täpsustab seda, et kui inimene jätkab töötamist kaitseväeteenistuses või prokuröriteenistuses, siis saab tema ka politseipensioni vastavalt politsei ja piirivalve seadusele. Samas leidis Siseministeerium redaktsiooniliste muudatuste tegemise käigus, et kuna piirang nagunii kaob, siis ei ole vahet, kus inimesed edaspidi töötavad. Nad saavad ka väljateenitud eripensioni ning eraldi ei pea rõhutama prokuratuuri- või kaitseväeteenistuses töötamist, seetõttu võiks politsei ja piirivalve seaduse § 117 lõike 10 kehtetuks tunnistada ja see muudatus kajastub ka õiguskomisjoni muudatusettepanekus nr 3. Seega oli juhtivkomisjoni otsus arvestada muudatusettepanekut osaliselt. Poolt taas 8 kohalolnut: Jaanus Karilaid, Jüri Saar, Mati Raidma, Toomas Paur, Vilja Toomast, Urve Tiidus, Toomas Vitsut, Hardi Volmer. Vastu ei olnud keegi, erapooletuid kaks, taas Olga Ivanova ja Uno Kaskpeit.
Muudatusettepanekust nr 2 tulenevalt esitas õiguskomisjon muudatusettepaneku nr 3, milles on muudetud § 1 punkti 12 tulenevalt eespool antud selgitusest, miks tunnistatakse kehtetuks PPVS § 117 lõige 10. Teisalt on eelnõu § 1 punktis 13 politsei ja piirivalve seaduse muudatus, mis puudutab politseiteenistusse naasvaid politseiametnikke ja see muudatus on seotud seaduse jõustumise kuupäevaga. Komisjon otsustas, et seaduse jõustumise ajaks on k.a 1. mai ja sellest tulenevalt on politseiametnikul, kes naaseb pärast k.a. 1. maid politseiteenistusse, samad tingimused politseiteenistuses olevate politseiametnikega ning tal on õigus nii politseiametniku pensionile kui ka politseiametniku palgale. Seega õiguskomisjoni muudatus puudutab seaduse jõustumise aega ja muus osas arvestas komisjon Riigikogu liikmete muudatusettepanekuga nr 2. Juhtivkomisjon otsustas arvestada seda täielikult. Kohal oli vähemus ja seega poolt oli, see oli konsensuslik, et neli kohalolijat olid üksiti ka kõik poolt, Jaanus Karilaid, Hardi Volmer, Jüri Saar ja Toomas Paur.
Komisjonis küsiti ka teenistusse naasvatele ametnikele kehtestatud nõuete ja tingimuste kohta. Siseministeeriumi esindaja selgitas, et teenistusse võtmisel ning naasmisel rakendatakse politseiametnikele katseaega. Samuti on politseiametnikele kehtestatud tervise, kutsesobivuse ja hariduse nõuded. Politsei- ja Piirivalveameti esindaja lisas, et füüsilised ning eriettevalmistust puudutavad katsed toimuvad igal aastal. Jüri Saar juhtis tähelepanu, et muudatus tõstab politseinike keskmist vanust. Ta küsis, et kas ministeerium tunneb selle pärast muret. Siseministeerium selgitas, et Eesti inimeste keskmine eluiga pikeneb ja see kajastub ka politseinike keskmises vanuses. PPA esindaja nõustus, et töötajate keskmine vanus on suhteliselt kõrge, nimelt 41 aastat. Samas ka elanikkond vananeb ja sellest tulenevalt muutuvad probleemid, millega politsei peab tegelema.
Muudatusettepanek nr 4 oli Siseministeeriumi poolt komisjonile esitatud ja ministeeriumi esindaja selgitas, et kuna 2020. aasta 1. jaanuarist kaovad eripensionid ära politseiteenistusse sisenejate jaoks ning PPVS-i vastavasisulised sätted tunnistatakse kehtetuks, siis jäävad kehtima politseiametniku pensionikindlustuse sätted nende jaoks, kes teenistuses on. Selleks muudetakse veel jõustumata kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadust ning eelnõu pealkiri muutub. See on siis politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ning kaitseväe teenistuse seaduse ja teiste seduste muutmise seaduse muutmise seadus. Õiguskomisjon algatas muudatusettepaneku ja otsustas arvestada seda täielikult. N-ö siis konsensuslikult: Jaanus Karilaid, Raivo Aeg, Jüri Saar, Mati Raidma, Toomas Paur, Vilja Toomast, Urve Tiidus, Toomas Vitsut, Hardi Volmer, Olga Ivanova, Uno Kaskpeit.
Muudatusettepanekuga nr 5 otsustati, et seadus jõustub k.a 1. mail. Õiguskomisjon algatas muudatusettepaneku ja otsustas arvestada seda täielikult eespool nimetatud konsensusega.
Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud: õiguskomisjon otsustas 31. jaanuari istungil k.a, et ettepanek võtta täiskogu päevakorda 14. veebruaril k.a, konsensuslikult. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, täielikus koosmeeles, ja saata kolmandale lugemisele, kui teine lõpetatakse, järgmisel nädalal, siis 20. veebruaril k.a, taas täielikus koosmeeles. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, taas olid kõik rõõmsasti nõus. Õiguskomisjon toetas 12. veebruari k.a istungil eelnõu kolmanda lugemise otsust konsensuslikult. Nii, see oli siis lühike ülevaade.

Esimees Eiki Nestor
Küsimused ettekandjale. Johannes Kert, palun!

Johannes Kert
Tänan, härra esimees! Politsei efektiivne toimimine on kindlasti vaja hoida alal. Minu küsimus on pigem selline: kas õiguskomisjon antud eelnõu menetlemise käigus analüüsis ka põhjuseid, miks meil on raske värvata politseiteenistusse noori uusi ametnikke? Miks uusi ei tule peale, miks me peame pensionäre hoidma ja tagasigi kutsuma? Aitäh!

Hardi Volmer
Aitäh küsimuse eest! Pean tunnistama, et nii süvasotsiaalseks see keskustelu või debatt komisjonis ei läinud. Küllap pigemini seetõttu, et aega mitte kulutada, need põhjused on paraku laialt teada. Needsamad põhjused, me võime ju neid laiendada, eks ole, ma ei tea, meie õpetajatele näiteks, pedagoogidele, ülikooli õppejõududele. Need probleemid on hästi analoogsed. Ma võin isikliku teabe pinnalt mingi analüüsi teha, aga seda te vaevalt vajate, me teame seda kõik, miks see nii on. Seesama, pensionid on üks osa sellest probleemist.

Esimees Eiki Nestor
Raivo Aeg, palun!

Raivo Aeg
Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Jätsite küll mainimata, et ma osalesin küll jah seal koosolekul, arutelul, aga jätsin hääletamata, mööndes, et probleem vajab lahendamist, aga minu hinnangul antud muudatusettepanekud olid tehtud räpakalt, mõjusid analüüsimata, nagu te isegi praegu väitsite. Analüüsi ei tehtud ka selles osas, mis järelkasvuga juhtunud jne. Ja kõiki laiemaid mõjuanalüüse seal ette ei kantud, ei arvestatud. Aga probleem vajab loomulikult käsitlemist, sellepärast mina tegingi ettepaneku, et natukene laiemalt seda asja vaadata. Kuna te ise olete ka muudatusettepanekute algataja, siis eeldatavasti te pidite aru saama ka, millele te oma allkirja andsite. Kui seni on eripensioni mõte olnud see, et lihtsalt inimesed peavad varem saama võimaluse lahkuda raskelt töölt, nad ei saa seda tööd lihtsalt enam edasi teha teatud vanusepiirist alates mingitel asjaoludel, siis nüüd kogu see ideoloogia ju muutub, eks. Kas siis siiamaani me oleme olnud täiesti valel teel sellega?

Hardi Volmer
Aitäh küsimast! Jah, esimese poole osas väga vabandan, jah, tõesti. See oli kirjas, muide, selles paksus patakas, millest siin on tehtud lühireferaat. Ma mäletan, ma lugesin selle äsja ja seal oli selgelt kirjas teie n-ö hääletamata jätmine ja seisukohavõtt seeläbi. Ma ei ütleks, et me siiamaani oleme valel teel olnud, küllap see on üks osa üleüldisest hädast, eks ole. Me sisuliselt ju sellega piltlikult öeldes üritame, ma ei tea, köögis lahvatanud tuld kustutada, samal ajal nähes, et elutoa ukse alt tuleb paksu suitsu. Ma ei suuda seda paremini kuidagi praegu esitleda siin. See on üks selline pidev protsess, nagu me armastame sellistel puhkudel öelda. See on üks osa sellest protsessist. Need meetmed on valulikud, pahatihti nad tavakodanikule paistavad nii, et need on kindlasti ka n-ö nende õigustunnet riivavad või ebaõiglased jne jne. Mingeid liigutusi tuleb teha, nii hädine kui see vastus siit ka ei olnud.

Esimees Eiki Nestor
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Küsimus ikka ja jälle: eripensionid. Eripensionite kaotamine sellisel kujul, nagu praegu on teda tehtud, on viga. See viga vajab parandamist. Sa ütlesid ettekandes ka, et see leidis natuke rohkem käsitlemist ka komisjonis. Palun ütle, oli erinevaid arvamusi ja milline on tulemus? Aitäh!

Hardi Volmer
Aitäh, armas Ain! Küll vastaks sulle. Ma saan küll aru, et sa tahtsid mul praegu vaiba alt ära tõmmata sellega elegantselt. Millised olid eriarvamused? Ma lugesin terve hulga neid ette ja mul on üks patakas, kus ma neid võin praegu portfellist välja võtta ja veel neid ette lugeda, neid oli päris palju, nii et ...

Esimees Eiki Nestor
Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Hardi Volmer!

Hardi Volmer
Aitäh! Väga vabandan, Ain!

Esimees Eiki Nestor
Avan läbirääkimised. Riigikogu liikmetel läbirääkimiste soovi ei ole. Vaatame läbi muudatusettepanekute tabeli.

Hardi Volmer
Aitäh! 

Esimees Eiki Nestor
Muudatusettepanek nr 1, esitajad Kalvi Kõva, Hardi Volmer, Mati Raidma, Madis Milling, Jaanus Karilaid ja Toomas Paur, arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitatud samade Riigikogu liikmete poolt, arvestatud osaliselt. Muudatusettepanek nr 3 õiguskomisjoni poolt, loomulikult arvestatud arvestatud täielikult. Neljas õiguskomisjoni poolt, arvestatud täielikult, ja viies õiguskomisjoni poolt, arvestatud täielikult. Eelnõu 768 SE teine lugemine on lõpetatud.
Ja nüüd, austatud Riigikogu, vaadates kella, me peame langetama protseduurilise otsuse.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku pikendada täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Riigikogu täiskogu istungi tööaega on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni.

4. 12:44 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (658 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor
Ja meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (658 SE) teine lugemine. Komisjonipoolne ettekandja on õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid. Palun!

Jaanus Karilaid
Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Eelnõu algatas tõesti Vabariigi Valitsus 2018 12. juunil. Esimene lugemine suures saalis toimus 24. oktoobril 2018. Ettepanekute esitamise tähtajaks sama aasta 7. novembriks ei esitatud Riigikogust eelnõule ühtegi muudatusettepanekut.
Tuletan meelde eelnõu sellised paar olulisemat eesmärki. Eelnõu üldine eesmärk: kalduvuskuritegevuse vähendamine ja ühiskondliku turvalisuse suurendamine. Luuakse võimalus kohaldada eluaegset vangistust varasema retsidiivse minevikuga isikutele, kes on uuesti toime pannud tapmise või seksuaalkuriteo, samuti välistatakse korduvalt seksuaalkuritegusid või teisi raskemaid kuritegusid toime pannud isikute karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmine, antakse raske kuriteo ohvriks langenud kannatanule võimalus avaldada arvamust süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta. Muudatuse eesmärgiks on pöörata senisest enam tähelepanu kannatanute õigustele ja kurjategija vastutusele oma tegude tagajärgi heastada. Ohtlike kalduvuskurjategijatega seonduvalt korrastatakse ka eluaegse vangistuse regulatsiooni. Kehtiva õiguse kohaselt saab eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda alles 30-aastase vangistuse kandmise järel. Eelnõuga võimaldatakse paigutada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav avavanglasse, kui ta on vangistusest ära kandnud vähemalt 23 aastat. Luuakse võimalus vabastada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt, kui ta on vangistusest ära kandnud vähemalt 25 aastat. Eluaegsest vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isikule pannakse kohustus alluda käitumiskontrollile, et tagada tema turvaline taasühiskonnastamine. Luuakse võimalused välismaalasega kokkuleppemenetluse raames sõlmida kokkulepe riigist lahkumiseks, millega kaasneb sissesõidukeeld.
Õiguskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 18. detsembri, 29. ja 31. jaanuari istungitel. 18. detsembri istungil osalesid lisaks Justiitsministeeriumi esindajale Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, advokatuuri esindaja, Riigiprokuratuuri esindaja ja Siseministeeriumi esindaja. 31. jaanuaril osales ka justiitsminister. Komisjon otsustas 29. ja 31. jaanuari istungil teha eelnõu kohta 21 muudatusettepanekut, mille esitas õiguskomisjonile Justiitsministeerium. Õiguskomisjon algatas kõik ettepanekud konsensusega ning 31. jaanuari istungil suunas komisjon eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 14.02.2019 ettepanekuga teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, juhul kui teine lõpetatakse. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus 20. veebruaril 2019. Kõik menetluslikud otsused tegi komisjon konsensusega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Küsimused ettekandjale. Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te nimetasite ja ka seletuskirjas on märgitud, et Vabariigi Valitsus algatas seaduseelnõu juunis ja esimene lugemine toimus oktoobris. Kas selle juuni ja oktoobri vahel midagi ka põhimõtteliselt muutus või oli see lihtsalt tööde korralduse järk, mis siis jõudis seaduseelnõu juurde? Aitäh!

Jaanus Karilaid
Aitäh, lugupeetud rahvasaadik! See on iseenesest fantastiline, kui küsija ise küsib ja aitab ka siis ettekandjat ära vastata. Jah, nii see oligi – see oli ilus suvevaheaeg, ilus suvi oli, päikest oli hästi palju. Olulisemad muudatused tehti ikkagi juba, nagu ma eelnevalt nimetasin siin, Justiitsministeeriumi poolt peale sügisistungjärku. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on esitanud eelnõule 658 SE 21 muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes, 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20. ja 21. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 658 teine lugemine lõpetada. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.
Jõudu kõigile! Kohtume esmaspäeval!

Istungi lõpp kell 12.50.