Austatud Riigikogu, tere päevast! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Infotunnis on 52 Riigikogu liiget.
Valitsusliikmetest on täna infotunnis tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski peaministri ülesannetes, ettevõtlusminister Liisa Oviir, majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Eile registreerunud küsijate arvu järgi annan traditsioonilise võimaluse üheks lisaküsimuseks.
Esimene küsimus on peaministri ülesannetes olevale tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile. Dmitri Dmitrijev, palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud tervise- ja tööminister peaministri ülesannetes! Küsimus on töökoha loomise toetuse kehtestamise kohta Ida-Virumaal. Sellist riigi eritoetust peaks saama ettevõte, kes võtab tööle vähemalt 20 töötut Ida-Virumaa inimest. Kui me räägime aga uutest investeeringutest töökohtade loomiseks, siis ma võin SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arenduse nõukogu endise liikmena öelda, et äriidee tekkimisest tootmisvõimsuste püstitamiseni võib aega minna poolteist kuni kaks aastat. Meetme kehtivuse aeg on aga kuni 1. jaanuar 2018. See paneb potentsiaalsed investorid väga kitsasse ajaraamistikku, nii et nad ei jõua reaalselt toetusi kätte saada. Minu arvates on idee iseenesest väga hea, aga töötuse küsimus Ida-Virumaal ei lahene ühe aastaga. Kas olete valmis meetme reeglistikku kohendama ja kui vaja, siis ka pikendama selle toimimise tähtaega, et saavutada kaugemas perspektiivis tööturul paremat efekti?
Suur tänu, austatud küsija! Tõepoolest, Ida-Virumaa tööpuuduse olukord on muret tekitav. Traditsiooniliselt on sealne töötuse määr olnud aastate viisi keskeltläbi kaks korda kõrgem kui Eestis keskmiselt. Kui me Eestis laiemalt näeme tööhõive kasvu ja mõnes piirkonnas räägime juba pigem tööjõupuudusest – näiteks Harjumaal ja Tartumaal on tööpuudus langenud 3%-le –, siis Ida-Virumaal on tööturu näitajad viimase aasta jooksul halvenenud. Kui seal eelmisel aastal oli töötus umbes 9,5%, siis nüüdseks oleme me jõudnud juba üle 12% määrani. See tähendab, et aastaga on uusi töötuid lisandunud päris palju. Põhjused on loomulikult meile kõigile teada – ühest küljest on halvenenud naftahindade konjunktuur mõjutanud suurimat tööstussektorit ehk põlevkivisektorit ja teisest küljest on rubla hinna alanemine kindlasti mõjutanud nii kaubandust kui ka turismi. Valitsus on seetõttu astunud teatud samme, selleks et olukorda Ida-Virumaal parandada. Teie menetlusse on juba jõudnud keskkonnatasude seaduse eelnõu, millega kergendatakse ajutiselt põlevkivisektori maksukoormust, ja sellest nädalast käivitub ka uus töökohtade loomise meede. See on plaanitud esialgu kehtima 2017. aastal lõpuni, nagu te ka ütlesite, aga tegemist on katseprojektiga, mistõttu me hindame pärast selle otstarbekust järgmiseks perioodiks.
Aitäh! Täpsustav küsimus, Dmitri Dmitrijev.
Aitäh! Varem töökoha loomise toetuse meedet kommenteerides ütlesite te nii, tsiteerin: "... tegelema peab ka uute töökohtade loomise ja majandusstruktuuri mitmekesistamisega." Ka eilse Äripäeva juhtkiri viitas asjaolule, et Ida-Virumaale tuleks kasuks mitmekesisem ettevõtlus. Kuna väiksemate ettevõtjate jaoks on 20 töökoha loomine suhteliselt problemaatiline, siis kas on arutatud näiteks muid tööturu erimeetmeid, millega toetada ka väikeettevõtlust Ida-Virumaal?
Aitäh! Tõepoolest, selle meetme kasutamisel on üsna piirav tingimus – 20 töötu inimese tööle võtmine. Meetme kehtestamisel oleme lähtunud eksperdihinnangust ja analüüsist, mis meil on tehtud koostöös EAS-iga, sh Ida-Viru tööstusaladega. See on eeskätt suunatud nendele ettevõtetele, kes juba Ida-Virumaal toimivad ja mõtlevad sellele, et nad tahaksid oma tööstust laiendada, st neil on plaanid sisuliselt tehtud. See meede on osaliselt sotsiaaltoetuste poole peal, sest me tõesti subsideerime sellega töökohtade loomist, aga kindlasti ka ettevõtlusmeede, millega me kergendame ettevõtete käivitamisfaasis ettetulevaid kulutusi. Teisest küljest on see suunatud võimalikele välisinvestoritele, kellega on juba läbirääkimisi peetud. Nende arv, umbes 30, on ka meediast läbi käinud. Konkreetsed projektid on tegelikult valmis. Nii et võib öelda, et me oleme valmis meetme toimimise esimese perioodi jooksul investeeringuid tegema ja töökohti looma. Seetõttu oleme planeerinud, et selle meetme tulemusena, mis siis prognoosi järgi läheb riigile maksma umbes 3 miljonit eurot, võiks olla Ida-Virumaal loodud umbes 600 töökohta. Loodame muidugi, et tulemus on veelgi parem.
Mis puudutab piire, siis loomulikult, igasugune töökohtade loomise toetamine, eriti suuremas mahus, on kindlasti konkurentsi sekkumine. Kuna aga konkurentsi sekkumine võib olla ka, ütleme, kuritarvitusemaiguline, siis oleme püüdnud seda piirata just nimelt selle kaudu, et toetuse määr sõltub inimeste arvust, keda tuleb tööle võtta. Piltlikult öeldes ei tohiks meil tekkida Narvas ühe lilleputka kõrvale teist, kes saaks tööjõukuludest 50% allahindlust ja sööks välja ettevõtja, kes on ennast juba ausalt turul kinnistanud. Nii et see kõik on puhtalt kuritarvituse vältimiseks.
Aitäh, härra minister! Katsume jääda kahe minuti sisse. Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud minister, öelge mulle palun, kui ma eksin! Kas ei ole mitte paradoksaalne olukord, et meil on kõige suurem tööpuudus seal, kus on veel ainukesena säilinud suurtööstus? Seal peaks minu meelest olema töökohti kõige rohkem. Kas meie tööstuspoliitikas on olnud nii suured möödalaskmised? Te nimetasite ka, et viimastel aastatel on seal tööpuudus suurenenud. Kas siis eelmise valitsuse ja praeguse valitsuse poliitika on olnud vildakas? Meil on olemas tööstusala minister ja puha, aga tööpuudus suureneb. See on minu meelest paradoks.
Kui te küsite, kas te eksite, siis ütlen: jah, te eksite. Nimelt, tõepoolest, Ida-Virumaa tööstuspotentsiaal on ühest küljest oluline piirkonna majanduse arenguks ja ka kogu Eesti majanduse arenguks. Teisest küljest, kui me vaatame natuke majandusstruktuuri sisse, siis näeme, et selle piirkonna majandus on väga keskendunud üksikutele suurtele tööandjatele. Kui suurtel tööandjatel läheb hästi – ja nad on enamasti eksportivad tööandjad, seega maailmaturul läheb nende segmendis hästi –, siis läheb ka piirkonnal väga hästi. Kui peaks tekkima probleem – nagu me teame, nii juhtus mõni aasta tagasi Kreenholmiga, kui suurtööstus läks pankrotti, ja nüüd, nagu me näeme, on ka põlevkivisektor sattunud naftahindade tõttu raskustesse –, siis pole meie ees korraga mitte ainult üksiku ettevõtte majandusküsimus, vaid juba laiem sotsiaalne probleem, st väga suur hulk töötuid inimesi. Seetõttu oleme tõesti rääkinud sellest, et Ida-Virumaa majandusstruktuuri tuleb mitmekesistada, me peaksime seal rohkem soodustama väikeettevõtlust. Kui me vaatame ettevõtete üldist kontsentratsiooni, siis Ida-Virumaal on neid elaniku kohta kaks korda vähem kui Eestis keskmiselt ja see on kindlasti probleem. Sellepärast on ka sektorite mõttes mõistlik mitmekesisust suurendada.
Kui tulla selle Ida-Virumaale töökohtade loomise toetuse meetme juurde, siis tõepoolest, see ei soosi selliseid mikroettevõtteid, kus töötab viis kuni kümme inimest. Põhjus on see, et me tahame vältida kuritarvitusi, aga teisalt me ei piira majandussektoreid. Olles nüüd ettevõtetega läbi rääkinud, näeme selle toetuse tulemusena kindlasti uute tööstusharude, uute tööstussektorite tulemist Ida-Virumaale tootmise mõttes. Nad jäävad tööstuslikuks, keskmisest suuremaks, aga tegemist on eri sektoritega. See vähendab riski, et kui ühes sektoris tekivad globaalsed mured, siis on terves piirkonnas korraga suur sotsiaal-majanduslik probleem.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on ettevõtlusminister Liisa Oviirile. Raivo Põldaru, palun!
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Eile hindas Eesti Panga president siin saalis meie eksporditurgude olukorra muret tekitavaks. Eesti kaubavahetus on viimased kolm aastat järjest vähenenud ja on selge, mis on pidurid ja miks see on nii olnud. Aga minu küsimus on selline: mida on valitsus teinud uute turgude leidmiseks ja millal me saame maitsta nende tegude vilju?
Aitäh! Tõsi on see, et 2015. aastal vähenes Eesti kaupade ja teenuste eksport 2,7%. Pigem vähenes küll kaupade, mitte teenuste eksport. Kui aga vaadata meie suuremaid ekspordipartnereid, siis neli esimest on Rootsi, Soome, Läti ja Venemaa. Soomes on selged majanduslikud raskused, Venemaaga on praegu üleval poliitilised küsimused. Kokku võttes võib öelda, et vähenemine sellises ulatuses näitab, et meie ekspordiga ei ole asjad väga halvasti. Meil on üsna suur valik eksporditurge. Tähtis on aga see, et me hakkasime ka eelmisel aastal eksportima rohkematele turgudele kui üle-eelmisel aastal – 2014. aastal 78 turgu versus 2015. aastal 80 turgu. Nii et me oleme uusi turge leidnud, pigem on küsimus selles, mida me ekspordime ja mis mahus me ekspordime. Seega me peame tõsiselt probleemile otsa vaatama ja tegelema rohkem kaupade väärtuse tõstmisega. Tuleb teha nutikamaid tooteid, sest selge on see, et oma riigi suuruse juures me mahutoodete ja odavate toodetega ei löö. Selle jaoks on meil EAS-is välja töötatud ettevõtte arenguprogramm, mille maht on 73 miljonit eurot. Seda raha on võimalik välja jagada ja me proovime seda suunata maksimaalselt selleks, et ettevõte saaks arengutõuke, et ta arendaks oma pakutavaid tooteid ja teenuseid – hakkaks tootma kallimaid teenuseid ja tooteid ning neid sellisel kujul eksportima. Ma usun, et see võiks anda lähitulevikus meile ka suure edasimineku ekspordi vallas.
Raivo Põldaru, täpsustav küsimus, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teadupärast kasvab maailma rahvastik suure hooga ja peaks kasvama ka nõudlus toiduainete järele. Arvatakse, et umbes 2050. aastaks on vaja 70% rohkem toitu toota. Kuidas hindate selles valguses meie põllumeeste väljavaateid jõuda maailmaturgudele? Teadupärast tuleb juba Jaapani ja Hiina turult infot, et sinna me ei jõua ja meie tooted nendele ei kõlba.
Aitäh! Tegelikult on mõlemad turud meie jaoks väga uued. Jaapanisse läks alles kaks aastat tagasi esimene proovipartii. Praeguseks oleme jõudnud selleni, et osaliselt on juba sõlmitud püsilepingud ja toimub püsieksport. Ühe tootegrupi puhul on tõesti nii, et meie pakutava toodangu tervisenõuded ei vasta Jaapani nõuetele, aga käib siiski väga suur töö, selleks et konkreetset probleemi lahendada. Jaapani ettevõte usub piisavalt meie ärisse, mistõttu me peame läbirääkimisi selle üle, et nemad teeksid investeeringu ja meie saaksime oma siinse toodangu viia nende nõuetega vastavusse.
Hiina turg avanes põhimõtteliselt alles eile. See on ka üks meie suurtest sihtturgudest, sest mahud on väga suured, võimalused on väga suured, samas on ka kaugus üsna suur. Ütlen lisaks, et kuigi toiduainete eksport on eelkõige siiski Maaeluministeeriumi haldusalas, proovime ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis igal viisil selle tõhustamist toetada. Rääkisime alles eelmisel nädalal põllumajandusinimestega, kes arvasid, et üks nende jaoks huvitav võimalus on Egiptuse turg, sest see on piisavalt lähedane ja mahud on piisavalt suured, aga toidu kvaliteedinõuded on sellised, nagu meil on pakkuda. Nii et me paneme praegu kokku kava, mille põhjal konkreetselt selle teemaga edasi minna.
Kalvi Kõva, palun!
Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Vaieldamatult on tähtis otsida meie kaupadele turgu mujalt. Samas on ka väga oluline pakkuda Eestit investeerimise turuna suurinvestoritele. Loen riigi eelarvestrateegiast, et meil tuleb selline asi nagu suurinvestori investeerimistoetuse pilootprojekt, 2017. aastal 3 miljonit. Äkki te oskate Riigikogu liikmetele natuke seletada, mis see on ja kuidas me saame selle kaudu uusi investoreid, kes leiavad Eesti näol endale uue turu.
Aitäh! Tõsi on see, et eksport on meie jaoks väga selge prioriteet. Aga samamoodi on prioriteet uute, nii välisinvesteeringute kui ka riigisiseste investeeringute saamine, sest paljud ettevõtjad hoiavad raha pangakontol või võtavad ka dividendidena välja, aga ei kasuta seda uuteks investeeringuteks. Selle tõttu oli minu soov teha maailmas üsna tavapäraseid personaalseid pakkumisi. See on n-ö rätsepmeede, sest me teame ju suuri investeeringuid, mis otsivad kohta siin regioonis. Praegu on meil läbirääkimised 30 ettevõttega Ida-Virumaa suhtes, kogu Eesti peale on 38 ettevõtet. Nad vaatavad just nimelt regiooni laiemalt ja see käib mitmes vallas – üks asi on logistiline asend, aga teine on see, millised on maksutingimused ja pakkumised, mida ettevõttele tehakse. Selle tõttu, jah, tegin ettevõtlusministrina valitsuskabinetile ettepaneku otsepakkumisteks, otsekokkulepeteks, et saada Eestisse suuri ettevõtteid, eelkõige selleks, et võimaldada luua uusi tööstusharusid ja uusi töökohti nendesse regioonidesse, kus selle järele on väga suur vajadus. See tähendab jällegi Ida-Virumaad ühe sihtkohana. Kui me saaksime siia ettevõtte, kes on suure turujõuga ning toob kaasa lisaeksporti, siis tuleksid ka tööjõumaksud riigieelarvesse tagasi.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd esitab peaministri ülesannetes olevale tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile küsimuse Andres Ammas. Palun!
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister peaministri ülesannetes! Riigi eelarvestrateegias 2017–2020 on üks tark mõte – tuleb tagada Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus –, aga on unustatud kirjeldada, kuidas see tagatakse. Kas te avaksite selle hästi hoitud saladuse?
Suur tänu! Riigi eelarvestrateegias see tõepoolest ei kajastu ja sellel on väga lihtne põhjus: ei peagi kajastuma. Nimelt on valitsuses kokku lepitud ja ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis selgelt öeldud, et tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuseks peab Sotsiaalministeerium tegema oma ettepanekud. Suur töörühm on koos käinud viimase aasta jooksul, ettepanekud on formuleeritud ja Vabariigi Valitsus arutab neid maikuus oma kabinetiistungil, seejärel liigutakse edasi ühe või teise valitud lahendusega. Lahendusi on tõepoolest mitmeid, aga nii palju ma võin öelda, et lähemas perspektiivis ehk aastani 2020 haigekassas struktuurset rahastamise probleemi ei ole. Haigekassa on küll Riigikogu kinnitatud eelarve järgi lähiaastatel natukene, mõne miljoni ulatuses miinuses, aga arvestades reserve ei ole mingisugust põhjust muretseda selle pärast, et haigekassas või ravikindlustuses laiemalt raha otsa lõppeks ja inimesed tervishoiuteenust ei saaks. Saavad küll.
Mis puudutab tervishoiu rahastamist, siis siin on küsimus pikaajalises vaates. Teame, et alates sellest aastast hakkab meil tööturult pensionile minema rohkem inimesi, kui altpoolt haridussüsteemist tööturule tuleb. Kuid kuna meie praegune ravikindlustuse eelarve on põhimõtteliselt täielikult tööjõumaksu põhine, st sotsiaalmaksu osa põhine, siis ei ole see pikas plaanis jätkusuutlik. Nende hulk, kes makse maksavad, väheneb, aga neid, kelle peale kulutatakse, eeskätt eakamaid, tuleb pidevalt juurde. Sellest tulenevalt on loomulikult vajalik laiendada haigekassa tulubaasi. Sellekohased ettepanekud on valitsuskabinetile tehtud ja valitsus arutab neid õige pea.
Andres Ammas, palun!
Aitäh! Saan aru, et te ei taha veel valitsuse töörühma järeldusi avada, soovite põnevust hoida. Aga küsin siis eilses Postimehes ilmunud intervjuu kohta. Kas ajalehes välja pakutud võimalus oli teie isiklik seisukoht, teie erakonna seisukoht või teie töörühma seisukoht? Kas sellest võib formeeruda valitsuse seisukoht?
Aitäh! Ei, küsimus ei ole selles, et ma ei sooviks neid ettepanekuid avada. Lihtsalt infotunni aeg seda ei võimalda. Ma kardan, et varsti hakatakse kella helistama iga kord, kui ma hakkan asjadest sisuliselt rääkima. Selline see formaat kahjuks on. Teil on teatavasti võimalik esitada ka arupärimine, siis ma saan pikemalt neid küsimusi teile selgitada. (Kommentaar saalist.) No näete, juba on esitatud. Siis on suurepärane, sel juhul saame sellest pikemalt vestelda.
Aga meil on laias plaanis kaks ettepanekut, mis puudutavad just nimelt tulubaasi. Rahandusministeeriumi ettepanek on kompenseerida haigekassale mudelipõhiselt teistest riigieelarvelistest vahenditest tööealise elanikkonna vähenemisest tulenev puudujääk prognoosituga võrreldes. Teine variant, mida mina olen pakkunud ja mis on minu hinnangul tunduvalt lihtsam, on selline, et riik maksaks teiste kindlustatute eest sotsiaalmaksu osa ära. Nii me lihtsustaksime süsteemi, tooksime sisse lisasiirded, mis haigekassasse praegu tulevad. Teeme ühtse süsteemi alusel väikese reformi ja sellega saab küsimus pikas plaanis lahendatud. Nende kahe variandi vahel ei ole valitsus valikut teinud, kuna seda pole veel arutatud, aga suures plaanis on kõigile selge, et süsteem vajab muutmist.
Seesama analüüs sisaldab aga ka väga palju muid tervishoiuteenuse kättesaadavuse kontekstis olulisi teemasid, mitte ainult raha. See puudutab ka regionaalse katvuse küsimusi, omaosaluskoormust ja mitmeid teisi teemasid, mis on tervishoiuga seotud, näiteks ravikindlustuse katvust. Meil on Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kellel ravikindlustust ei ole, sest nende sissetulekud on ebaregulaarsed. Nii et kõik need teemad on kompleksselt läbi analüüsitud ja mõnes teises formaadis ma hea meelega tutvustan neid teile põhjalikumalt.
Juhataja saab tõesti seda koosolekut juhatada ainult seaduse alusel, seetõttu küsib nüüd Monika Haukanõmm. Palun!
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tervishoiuteemad on tõesti viimastel kuudel väga palju nii meedia kui ka spetsialistide tähelepanu all olnud. Minu küsimus puudutab eriarstiabiteenuse osutamist. Praegu on nii, et kui abivajaja tahab minna eriarstiabiteenust saama, peab ta valima selle teenuseosutaja, kellel on leping haigekassaga. Haiglavõrgu arengukava haiglad on ilmselgelt eelisseisus. See tähendab seda, et patsient ei saa valida teenuseosutajat niivõrd, kuivõrd ta tahaks seda teha. Kas te peate praegust olukorda mõistlikuks? Patsient läheb sinna, kus on raha, mitte raha ei lähe sinna, kus on patsient, ehk see on jalgadega hääletamise küsimus. Äkki peaksime seda olukorda muutma? Võib-olla hoiaks see ka raha kokku, kui me saaksime valida, kelle juures me tahame teenust saada. Mis teie sellistest ettepanekutest arvate?
See on nii suur teema, et selle kohta võiks eraldi arupärimise teha ja hea meelega võiksin ka seda tundide kaupa selgitada. Esmapilgul tundub see tõepoolest lihtne ja mõistlik mõte, et patsient läheb ükskõik millise tervishoiuteenuse osutaja juurde ja maksab omaosaluse ning haigekassa maksab selle osa, mis ta muidu oleks mujal haiglas maksnud. Aga selle tagajärjed, kui see süsteem ei ole väga põhjalikult läbi mõeldud, on pigem halvad. Ei tahaks küll teisi riike selles kontekstis esile tuua, aga mõnes riigis on läinud nii, et solidaarne tervisekindlustus on seetõttu sisuliselt kokku kukkunud, st jõukam elanikkonnarühm on saanud palju kiiremini arsti juurde ja vähem jõukad on tervishoiuteenusest peaaegu ilma jäänud. Ma arvan, et surve seda tüüpi reformiks on mõistetav, arvestades, et ravijärjekordade tõttu on olukord Eestis ebanormaalne. Järjekorrad on liiga pikad, meil on selgelt katmata ravivajadus, nagu öeldakse tehnilises keeles, st inimesed ei saa alati arsti juurde siis, kui neil seda vaja on.
Aga mina näen küll, et Eesti tervishoiusüsteemi üks põhilisi väärtusi on see, et see on kvaliteetne ja ühtaegu solidaarne, nii et ka inimesed, kellel on väikesed sissetulekud, saavad tipptasemel teenust. Ma arvan, et seda väärtust tasub hoida ja otsida lahendusi, kuidas toimiva süsteemi sees ravijärjekordade küsimust lahendada. Kõige lihtsam viis on muidugi raha juurde anda, selliselt on võimalik teenust juurde tellida, aga lisaks peab kindlasti vaatama ka tervishoiukorralduslikke küsimusi, näiteks seda, et õiget abi saaks õigel tasandil. Eestis on inimesed teatavasti väga eriarsti usku, lähevad esimesel võimalusel eriarsti juurde, kuigi tegelikult võiks perearst lahendada enamiku nende probleemidest. Just nimelt perearsti tasandi tugevdamisega Sotsiaalministeerium lähiaastatel tegeleb.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Majandus- ja taristuminister Kristen Michalile esitab küsimuse Tarmo Tamm. Palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Esmaspäeval arutasime teiega siinsamas saalis Eleringi kasumi ja võrgutasude korrelatsiooni küsimust. Võrgutasud moodustavad Eesti inimeste elektriarvest üle 40%, mõnel juhul isegi 50% ja rohkem. Mul on just ees minule saadetud viimase kuu elektriarve, seal on elektrienergia eest 38 eurot, võrgutasu on 50 eurot. Teie vastus oli aga selline, et Eleringi võrgutasu moodustab elektriarvest vaid umbes ühe kuuendiku ning ülejäänud võrgutasu läheb Elektrilevile, mis on Eesti Energia tütarettevõte ja kuulub rahandusministri haldusalasse. Aga mina küsin teilt kui tarbija tarbijalt: kas te peate normaalseks ja põhjendatuks, et elektriarvest üle poole on võrgutasud, võrguteenused?
Aitäh, hea küsija! Me mitte ainult ei vestelnud siin saalis, vaid jätkasime muuseas ka saali ukse taga täiesti sõbralikku vestlust ning vestlesime nagu tarbija tarbijaga ja nagu kolleeg kolleegiga. Ma kordan siis veel, et tegemist on ju reguleeritud äriga. Selles me oleme mõlemad ilmselt ühel arvamusel. Ja see tuleneb ju elektrituruseadusest, mis ütleb, et Konkurentsiamet töötab välja metoodika, mille alusel hindu arvestatakse. Ja see käib tegelikult üsna lihtsalt – ettevõtte puhaskasum tuleb ettevõtte varade ja regulatiivse tulukuse määra korrutisest.
Kui nüüd vaadata Eleringi põhivara väärtust, siis 2015. aastal oli see natuke üle 860 miljoni euro. Põhivõrguettevõtja lubatud tulukuse määr ehk kaalutud kapitali keskmine hind oli Eleringi puhul 4,92% ehk kogu regulatsiooni valdkonna madalaim. Näiteks kaugkütte puhul oli seesama hind 6,07%. Miks ma neid arve esile toon? Mitte lihtsalt päeva sisustamiseks, vaid selleks, et öelda: tegemist on reguleeritud äriga, mis allub Konkurentsiameti järelevalvele. Selle põhjal kõik hinnakomponendid ka kujunevad. Nii et kui me soovime mingisugust muutust, siis see eeldab tegelikult seda, et me ütleme, et mingitelt varadelt peab tulukus olema väiksem vms. Ma täpsustan, et Elering, mis on minu haldusalas, tõstis viimati elektri võrgutasusid 2013. aasta alguses. 2014. aasta kevadel tariif hoopis langes. Ja veel, nagu ka eelmine kord öeldud, Eleringi osa elektrihinna komponentidest on tõepoolest umbes üks kuuendik.
Ja nüüd esitab Riigikogu liige Tarmo Tamm küsimuse majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan konstruktiivse vastuse eest! Aga siis tuleks üle vaadata Konkurentsiameti metoodika. Ei ole ju normaalne, et Elering teenis eelmisel aastal umbes 120-miljonilise müügitulu juures 41 miljonit eurot kasumit, millest riik võttis oma eelarvesse dividendina 31 miljonit. See 31 miljonit oleks võinud vabalt jääda Eesti tarbija, kas siis ettevõtja või tavatarbija rahakotti. See oleks parandanud ettevõtja konkurentsivõimet ja tarbija oleks saanud rohkem tarbida muid teenuseid. See ei ole ju normaalne, et ettevõttel on nii suur tulukus, või üldse see, et võrgutasudesse on sisuliselt ära peidetud mingi varjatud maks, mille kaudu riik püüab oma eelarvet täita.
Aitäh! Nüüd ma pean jälle arvud ette lugema, et oleks täpsem ülevaade. 2015. aastal teenis ettevõtja tulu 132,4 miljonit eurot ja puhaskasumiks kujunes 25,1 miljonit eurot. Mis puudutab dividende, siis meil on ilmselt kõigil aimdus olemas, kuhu need lähevad. Need lähevad riigieelarvesse. Riigieelarvest rahastatakse eri valdkondi. Enne arutlesime siin sotsiaalvaldkonna, haridusvaldkonna, meditsiinivaldkonna üle. Kõige selle jaoks see raha tegelikult lähebki. Eleringis teenitav tulu läheb maksumaksja hüvanguks. Tulu arvestatakse selle järgi, mis on kapitali tulukus, mida on lubanud Konkurentsiamet. Eleringi puhul on see, ütlen veel kord, 4,92% kogu nende varade mahust. Ma arvan, et see ei ole kuidagi üle mõistuse. Aga veel kord, alati on õigus arvata selle kohta ühte, teist või kolmandat ja Konkurentsiametist järele küsida, miks see nii on.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Ettevõtlusminister Liisa Oviirile esitab küsimuse Uno Kaskpeit. Palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mind ajendas küsima teie esmaspäevane sõnavõtt Riigikogus, milles te mainisite, et Tallinnast Lätti, Valka alkoholi järele ei sõida keegi. Ja aktsiisi on tõstetud just selle eesmärgiga, et parandada eestimaalaste tervist ja hoida meid eemal alkoholi tarbimisest. Siinjuures lisan, et samasugune alkoholi hulgilaokauplus on avatud ka Pärnumaal Iklas, Läti-poolses piiripunktis. Teie üleeilsest kommentaarist jäi mulje, et peate Eestimaaks ainult Tallinna ja selle ümbrust. On see nii? Kas olete võrrelnud alkoholiaktsiisist laekunud tulu eelmise aasta sama ajaga? Kui suur on muutus ja mis suunas?
Aitäh! Ma saan siinkohal kinnitada, et ma tõesti ei pea Eestimaaks ainult Tallinna, juba selle väljaütlemine tundub iseenesest üsna ootamatu. Kindlasti on alkoholipoliitika hästi oluline, sest selle üks osa on aktsiisipoliitika. Eesti on võtnud selle suuna, et me maksustame kahjulikke tarbimisharjumusi, mis tekitavad lisakulusid eelkõige inimese tervise mõttes, aga ka laiemalt – meie siseturvalisusele, haigekassale jne. See on iseenesest hästi tähtis küsimus.
Ma saan aru, et te suunasite tähelepanu sellele, et Lätis on alkoholiaktsiis odavam, ja sellega olen nõus. Samas ma ei ole kindel, et see on halb. Soomes on alkohol jälle tunduvalt kallim kui Eestis ja seetõttu käivad inimesed Helsingist Tallinnas alkoholi ostmas. Samamoodi käiakse teatud määral Lõuna-Eestist Lätti. Küsimus on tegelikult laiem – kuidas muuta alkoholi tarbimisega seotud käitumist? – ja sellele ma üritasin esmaspäeval vihjata. Lätis on keskmine palk väiksem, seal on SKT per capita väiksem ja ka keskmised pensionid väiksemad. Ja siit võiks jätkata, et ka alkohol on väiksema hinnaga. Aga see ei ole niivõrd oluline. Tähtis on see, et alkohol on üks suuremaid negatiivseid mõjureid meie tervisele ja sellele tuleb panna piir. Üks võimalus on teha seda aktsiisipoliitikaga. Aga me töötame tervise- ja tööministriga välja ka teisi viise, kuidas seda teha, ja kindlasti teeme need ära. Plaanis on ka aktsiisi suurendamine ja aktsiis on juba tõusnud.
Aitäh! Uno Kaskpeit, täpsustav küsimus, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Olgu alkoholiaktsiisiga kuidas on, aga kütuseaktsiisi kohta on mul samuti väike tähelepanek. Täpsustasin olukorda ja selgub, et mitte ainult Valgas, vaid ka Läti piiri lähedasel alal paiknevad firmad on sõlminud kütuse tankimise lepingu Läti tanklatega. Venemaa vahet sõitvad autod tangivad oma masinad nagunii Venemaal. Minu arvates on valitsus oma nutika aktiivsusega ja teadmatusest löönud paraja augu riigieelarvesse. Kas on olemas võrdlev analüüs eelmise aasta sama aja kohta? Kui palju tangitakse praegu kütust vähem ja kes selle vahe kinni maksab – kas koalitsioonierakonnad või Eesti maksumaksja?
Aitäh! On selge, et kõrged kütuseaktsiisid mõjuvad negatiivselt majanduse konkurentsivõimele. Aga sama selge on ka see, et riik vajab raha, näiteks selleks, et hooldada ja ehitada teid. Ma olen sunnitud siinkohal mainima ära ka selle, et aktsiisipoliitika väljatöötamine on eelkõige rahandusministri haldusalas, nii et kindlasti oskab tema anda aktsiisipoliitika kohta kõige täpsemaid vastuseid. Ilmselt oskab ta ka nimetada analüüse, mida tema maja on sellel teemal teinud. Aga kuna esmaspäeval see küsimus kerkis, siis palusin välja võtta 29. aprilli andmed kütuste kohta ja sellesama viidatud kütuse nr 95 hinnavahe on Tallinnas ja Riias 0,03 eurosenti. Majandus- ja taristuminister ütles, et eilse seisuga on vahe väidetavalt vastupidine, st sama kütus oli olnud Läti poole peal 2 senti kallim. Nii et asju on võimalik näidata mitmel viisil.
Ma saan aru, et teil ongi ülesanne utsitada valitsust ja näidata, et äkki on kuskil võimalik teha midagi veel paremini. Jällegi, need on otsused, mis on vastu võetud selleks, et saada rahastust sinna, kuhu riigil on kohustus rahastust saada. Kui teil on aga väga täpseid analüütilisi küsimusi just aktsiisipoliitika kohta, siis ma soovitan esitada need rahandusministrile.
Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ei vastanud küsimusele, kas on tehtud võrdlevat analüüsi eelmise ja käesoleva aasta kohta nii kütuse- kui ka alkoholiaktsiisi laekumise suhtes. Ma mõistan, kui teil ei ole hetkel käepärast sellekohaseid arve. Seetõttu on mul palve saata meie fraktsiooni, aga võib-olla ka teistesse fraktsioonidesse võrdlevad andmed. Oleksime väga tänulikud. Aga alkoholipoliitika kohta on mul ka täpsustav küsimus. Kas teil on mingil hetkel plaanis koos Sotsiaalministeeriumi ja muude ministeeriumidega alkoholireklaam keelata või selle reegleid rangemaks muuta?
Aitäh! Minu osakond, majandusarengu osakond ei ole aktsiisialast uurimust teinud, aga ma edastan palve Rahandusministeeriumile ja palun nendel teie fraktsiooni andmeid saata. Mis puudutab alkoholipoliitikat, siis oleks kõige õigem küsida selle kohta tervise- ja tööministrilt, kelle haldusalas see osa valitsuse tegevusplaanist on. Töö käib ning tervise- ja tööminister on väga selgelt väljendanud oma toetust alkoholireklaami piiramisele. Ka mina toetan seda. See teema on olnud praeguseks kas kahel või kolmel korral valitsuskabinetis arutlusel ja me jätkame arutelu. Selge on see, et ühe tegevusega ei ole võimalik saavutada piisavalt head tulemust, et muuta Eestis alkoholiga seotud tervisekäitumist, seetõttu tuleb leida ka muid meetmeid. Peale aktsiisitõusu, mis on juba kokku lepitud, tulevad reklaamipiirangud ja ilmselt tuleb veel midagi. Aga kõige pädevam inimene sellele vastama on tervise- ja tööminister, kelle hoole all on alkoholipoliitika väljatöötamine.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Majandus- ja taristuminister Kristen Michal vastab nüüd Artur Talviku küsimusele. Palun!
Hea eesistuja! Hea minister! Olukord Eesti raudteel on üsna kurb. Rongid ei liigu, kaupa on vähe ja seda kõike selgitatakse muidugi sanktsioonidega Venemaa suhtes. Aga nüüd, mai algusest väheneb niigi vähene kaubavoog Venemaalt poole võrra, sest Venemaa on pannud peale tehnilise piirangu – 12 rongi asemel võib Eestisse sõita kuus. Samas, selliseid piiranguid ei ole kehtestatud Lätile, Leedule ega soomlastele, kes olid ka väga kõrgel tasemel esindatud hiljutisel TransRussia messil, kus Eesti ei olnud kõrgel tasemel esindatud. Mida on Eesti valitsus teinud selleks, et Venemaa kaubavood taastuksid?
Aitäh, hea küsija! Ongi hea, et me nüüd siin infotunnis kohtusime, saab kohe faktid õigeks. Esiteks ei ole kuidagi kurb raudteesektor tervikuna, sest see siiski tegutseb. Kui me vaatame reisirongiliiklust, siis reisirongidega on selle aasta esimese kolme kuuga sõidetud 7% enam ja 2015. aasta jooksul on sõidetud 12% rohkem. Kauba vähenemine, kuus rongi 12 asemel, on mingi hetke peegeldus. Tegelikult see nii drastiliselt muutunud ei ole, kuigi maht on vähenenud. Kui nüüd jälle täpsemaid andmeid tuua, siis esimese kolme kuuga langes kaubamaht Läti raudteel 20,6% ja Eestis 16,6%.
Teie kolmas väide oli, et Lätis ja mujal ei ole kaubamaht langenud, aga Eestis on, et kõik ülejäänud on väga aktiivsed ja on mingisugused administratiivsed piirangud. Siiski, Venemaa minister, minu kolleeg Maksim Sokolov on avalikult kinnitanud, et tegemist ei ole poliitilise otsusega, vaid küsimus on eeskätt selles, kuidas nad majanduslikku kasu näevad. Küsimus on nende jaoks ärilises efektiivsuses, ka raudtee poolel. Sellepärast me plaanime kogu selle väärtusahela ühte kontserni koondada. See tõstab sektori finantsvõimekust ja võimaldab teha kaupadele paremaid pakkumisi. Lisaks tuleb sektoris kauaoodatud metoodika muutus, st me rahastame raudteeohutuse ja kiiruste suurendamist. Eelmisel aastal oli vaja viis miljonit eurot lisaraha, aga ma eeldan, et sel aastal läheb natukene rohkem.
Artur Talvik, täpsustav küsimus, palun!
Hea minister! Sektori koondamine ühe holding'u alla ei pane kaupa liikuma, seda teab iga väike lapski. Samas me teame sedagi, et kaubaveod on väga jõuliselt doteerinud ka reisijatevedu raudteel, nimelt infrastruktuuritasu näol. Ma küsin ikkagi konkreetselt, kas Venemaa suunal on Eesti valitsus midagi teinud. Kas teil on plaanis külastada Venemaa ministreid ja arutleda sel teemal? Kas teil on kavas teha midagi kaubavoogude tõstmiseks? Siin mainiti veel lätlasi, aga nende kaubavood olid ju ka enne palju suuremad.
Aitäh! Alustame jälle tagumisest otsast. Kuna lätlasi mainiti, siis ütlen, et esiteks oli nende langus aasta alguses tunduvalt suurem. Teiseks, metoodika muutus vastabki sellelesamale küsimusele, mis puudutab raudteetasude jaotust reisirongiliikluse ja kaubavedude vahel. Loomulikult on kaubaveod kandnud valdavat raskust raudteetasude maksmisel. Uus metoodika muudab hinnastamist kaubaliigiti paindlikumaks ja suurendab mõningal määral ka reisijateveo koormust. Riik arvestab seda reisijateveo doteerimisel. Seda tegelikult, ma arvan, sektor ka ootab, aga ei ole ilmselt reaalne eeldada, et reisijatevedu üksi hakkab samas proportsioonis kinni maksma kogu raudteekasutust.
Mis puudutab kaubavoogude politiseeritust, siis mina soovitan kaubavooge kindlasti mitte politiseerida – sellest ei tule mingisugust kasu, need ei suurene. Nagu me juba rääkisime, naaberriikides transiit väheneb. Selle põhjus on ikkagi Venemaa majanduslik olukord ja soov oma majandust turgutada. Selles võtmes ma mõistan, et nende sammud on eeskätt ratsionaalsed ja lähtuvad nende majandusest. Kui vaadata Eesti ja Vene riigi majandusministeeriumi koostööd, siis ma julgen öelda mõne konkreetse näite põhjal, et see on pigem hea. Meil on olnud ka probleeme, näiteks autovedajate ja autoveolubadega, aga need lahenesid täiesti viisakal ja korrektsel moel. Nii et ma võin öelda küll, et riikide- ja ministeeriumidevahelised suhted on igati töised.
Andres Ammas, palun!
Lugupeetav minister! Mind teeb murelikuks olukord Riisipere ja Rohuküla vahel, kus rööbaste puudumise tõttu rongid üldse ei sõida. Ma lugesin riigi eelarvestrateegiat tähelepanelikult ja oma kurvastuseks ei leidnud sealt vähimatki viidet raudteele. Kas ma otsisin halvasti või seal seda tõepoolest pole? Kui pole, siis miks ei ole? Millised on üldse värskemad uudised sel teemal?
Aitäh! Ma nägin pealkirjas sõna "raudtee" ja aimasin, et see küsimus tuleb. Selle eest tuleb teile ja Lauri Luigele au anda, te olete kõige järjekindlamad ühe teema käsitlejad. Praegu on seis minu teada selline, et Lauri Luige juhitav toetusrühm, kuhu te kindlasti ka ise kuulute ja kus te ilmselt omavahel infot vahetate, arutab erakondadega, millised võiksid olla tulevikus katteallikad, kui seda projekti teha. Arvutused on nüüd ministeeriumi tasandil, ma julgeks öelda, jõudnud enam-vähem sellesse staadiumisse, kus me võiksime selle siia poliitiliseks otsustamiseks tuua. Kui erakonnad võtavad omakeskis seisukoha, kas ja mille arvel see on võimalik, kuidas seda teha, ja kui ka rahastamine on selge, siis me saame edasi minna. Meie ootame pigem seda, et toetusrühma sees saaksid arutelud peetud, sest meie võiksime seda juba poliitilisel tasandil arutada küll. Seejärel saaks rahastamisest ja kõigest muust juba RES-i kontekstis rääkida. RES-i lähevad ikkagi asjad, mida on juba varem pikalt ette valmistatud ning mis on selged ja kindlad, nagu Tallinna–Tartu maantee.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd tuleb majandus- ja taristuminister Kristen Michalil vastata Riigikogu liikme Arno Silla küsimusele. Palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Esiteks, kui arutada taksofirmade juhtidega ja taksojuhtidega neid probleeme, mis on seotud Uberi tulekuga, siis väidavad nad kõik nagu ühest suust, et praegu on meie taksondus normaalselt arenenud ja lisataksoteenuseid meil vaja ei ole. Teiseks, Uberi tulek on toonud palju segaseid probleeme – klientide ohutus, liiklusohutus jne. Kolmandaks teame ka seda, et majanduslikult sellest meie riigile suurt tolku ei ole, sest Uberi peakorter ei asu Eestis ja tulu, mis sealtkaudu tuleb, läheb meie riigist välja. Neid ja teisi asjaolusid arvestades kummutage minu seisukoht, et Uberit meile vaja ei ole. Väidetakse, et praegu käib terves Euroopas äge võitlus selle vastu, et neid üldse siia lubada ja lasta neil siin tegutseda.
Aitäh! Ma arvan, et see nõuab pikemat vestlust. Aga jagan siiski teiega mõnda mõtet, igati jagamismajanduse vaimus. Tegelikult on ju küsimus väga lihtne. Kas lähtuda tarbija kasust või sellest, et mingi sektor on kogu aeg toimetanud teatud viisil? Mina teeksin valiku pigem tarbija kasust lähtudes. Eesti inimesed, kes muu seas sõidavad autoga punktist A punkti B ja vahel sõidavad ka punktist B tagasi punkti A, kasutavad mitmesuguseid sõidujagamisteenuseid. Tehnoloogia areng on viinud sinnani, et inimeste üldine hoiak nende teenuste kasutamise suhtes on üsna positiivne. Minu lauale jõudis Tallinna Ülikoolis tehtud uurimus, mis näitab seda, et 91% Eesti inimestest pooldab kokkuleppeveo laiemat levikut või on selle suhtes neutraalsed. Näiteks 43% neist arvab, et see võib vähendada peredesse ostetavate teiste autode hulka.
Kellele see tulu toob ja kuhu tulu läheb? Kokkuleppeveo või, ütleme, jagamismajanduse puhul on kindlasti hästi positiivne see, et raha liikumine ja maksukuulekus on seal tunduvalt parem, seda võib-olla isegi mitte võrreldes traditsioonilise taksosektoriga, vaid selle halli äärealaga, kus on need, keda me liikluses näha ei taha. Koostöö maksuametiga on praegu selline, et kõik saavad edaspidi oma tegevuse kanda ühtsesse süsteemi, kõik saavad oma tulu deklareerida ja tulevikus peaks see olema hästi lihtne. Nii et kui te küsite, kellele jääb tulu, siis ütlen, et see jääb ikkagi nendele inimestele, kes Eestis autot juhivad, ja nendele, kes saavad selle tõttu parema teenuse. Ja ma arvan, et teie huvi peaks olema seista eeskätt Eesti tarbijate ja Eesti juhtide eest.
Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te räägite endale vastu. Näiteks Eleringi puhul te olite väga seda meelt, et maksud peaksid laekuma riigile ja riik jagab need siis jälle laiali. Praegusel juhul on täiesti ebaselge, kuidas maksud laekuma hakkavad ja kuidas maksukuulekus tagatakse. Ja tegemist on ikkagi väga tõsiste probleemidega ka sellepärast, et pole teada, kuidas on tagatud sotsiaalsed garantiid inimestele, kes hakkavad Uberi raames teenust osutama, sest see on tegelikult ju tasulise teenuse osutamine, mitte heast südamest sõidutamine. Selgusetu on ka see, kuidas tagatakse sõidutatavate turvalisus, tervisekaitse õnnetuste puhul, kes tasub kellele jne, jne. Kas te võite öelda, et kõik need küsimused ja probleemid on samuti fookuses ja riik on võimeline need lahendama?
Aitäh! Teil oli siin palju küsimusi ja isegi väiteid. Ma hakkan oma vastustega lõpust ettepoole tulema. Jah, ma olen täiesti kindel seadusandja võimes kõiki neid küsimusi käsitleda. Ma tean, et sõidujagamist reguleeriva eelnõu menetlus majanduskomisjonis on pooleli, muudatusettepanekute tähtaeg on 10. mai. Ja ma saan aru, et pärast seda tulevad ka ulatulikumad kohtumised kõikide turuosaliste ja huvilistega. Ma eeldan, et teie, kes te selle pärast südant valutate, lähete kindlasti kohale ja küsite seal kõik needsamad küsimused ära.
Kui te küsite maksude kohta, siis jagamismajanduse puhul peaks tasumine olema palju lihtsam, sest Uberi või Taxify puhul käib kogu asjaajamine krediitkaardi vahendusel, ja kui maksuamet oma lahenduse välja töötab, siis on tegelikult iga samm jälgitav. Ma soovitan teil endal proovida seda teenust kasutada, siis te näete, kuidas see toimib. Sõitjad on muuseas tavalised Eesti inimesed, nende kätte jääbki tulu, st kasusaajad on tavalised Eesti inimesed. Minu meelest on positiivne, et kommunikatsioonitehnoloogia, eelkõige infotehnoloogia ja mobiilide areng on viinud selleni, et ka taksonduses on võimalik hakata range regulatsiooni asemel turgu mõnevõrra vabamaks muutma. See ei vii käibest välja mitte korralikke taksojuhte, vaid jätab kõrvale just piraattaksojuhid. Ja see peakski olema selle tegevuse eesmärk.
Ma lisan veel, et kui vaadata üldist ühistranspordi loogikat, siis maailma kogemus näitab, et kui saadaval on toimiv, hea kvaliteediga, pideva järelevalve all olev ja soodsa hinnaga ühistransport, siis see pigem suurendab ühistranspordi kasutatavust. Nii et seda ma soovitan ka arvestada.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile peaministri ülesannetes esitab küsimuse Monika Haukanõmm. Palun!
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eelmises Riigikogu infotunnis vastas peaminister Rõivas minu tervishoiu rahastamist puudutavale küsimusele ja tõi muu hulgas sisse omaosaluse teema. Mulle väga üllatuslikult andis ta meile teada, et haigekassa eelarve on kriitilises seisus sel põhjusel, et juba pikka aega on meil olnud omaosalus väga väike. Ta ütles ka nii, ma loen ette: "Me oleme teadlikult ehitanud sellise tervishoiusüsteemi, kus näiteks operatsioonide puhul ja ka muu ravi puhul, samuti ravimite eest tasumisel oleks patsiendi omaosalus võimalikult väike." Ta märkis, et see on olnud aastatepikkune valik. Samas me teame, et Eestis ligineb omaosaluse määr 25%-le, mis on juba kriitiline, sest WHO ütleb ju, et 15% on mõistlik piir. Kas peaminister on millestki valesti aru saanud? Mida plaanite valitsuses ette võtta, et omaosaluse tõusu peatada, sest 5% viimaste aastatega on liiga palju?
Aitäh! Peaministril on kahtlemata õigus selles, et solidaarne tervishoiusüsteem on olnud Eesti pikaajaline poliitiline valik. Ma arvan, et see valik on olnud väga õige. See, et Eesti inimene saab minna kas ambulatoorsesse vastuvõttu või plaanilisele operatsioonile sisuliselt tasuta, on praeguse süsteemi üks suuremaid väärtusi, mida tuleb hoida.
Tõepoolest võib tekkida küsimus, et kui enamik protseduure, eriti kallimaid, on Eestis väga väikese omaosalusega, sisuliselt ainult visiiditasuga, siis kuidas hakkab patsiendi omaosalus üldistest kuludest lähenema juba 25%-le. Et sellest aru saada, tasub vaadata omaosaluse sisse. Me näeme, et omaosaluse alla lähevad peale tavapärase tervishoiuteenuse, eeskätt visiiditasu, ka sellised asjad nagu prillid ja muud nägemistarbed, ravimid ja hambaravi. Kui me vaatame kahte viimast, siis ravimid kokku moodustavad 37% omaosalusest ja hambaravi 26%. Omaosalus on jõudmas selle piirini, mille riik endale ise on seadnud rahvastiku tervise arengukavaga, ehk 25%-ni. Nii et tegelikult me peaksime minema just nimelt selles suunas, et vähendada omaosalust eeskätt kahes rühmas: üks on ravimid ja teine on hambaravi.
Hea uudis on valitsuse kokkulepe, et järgmise aasta teisest poolaastast hakatakse maksma täiskasvanute hambaravihüvitist. Selleks on raha ette nähtud, kontseptsiooni ja eelnõude väljatöötamine on lõppfaasis ning need jõuavad Riigikokku sügisel. Teisest küljest analüüsime ka võimalusi, kuidas vähendada ravimite, eeskätt krooniliste haigete ja eakate ravimite puhul omaosalust.
Monika Haukanõmm, palun!
Tänan! Tänan vastuse eest! Kindlasti suurendab omaosalust ka voodipäevatasu, mida te oma jutus ei maininud. Aga selleks, et teada, kuidas neid samme astuda, peame paika panema ka lõppsihi, et aru saada, millist eesmärki me tahame saavutada. Minu küsimus on selline: mis on valitsuse soov, kuhu me tahaksime protsendi alandamisega jõuda? Mis on valitsuse eesmärk, on see 22% või on see näiteks 20%? Milleni ja mis ajaks me tahame jõuda?
Lõppeesmärgina tahaks, et inimesed oleksid vähem haiged ja tarbiksid vähem tervishoiuteenust, siis laheneks omaosaluse probleem ja ka ravi rahastamise mured oleksid lihtsamini lahendatavad. Seetõttu pöörab Sotsiaalministeerium minu juhtimisel kindlasti suuremat rõhku terviseedendusele ja probleemide ennetamisele, olgu tubaka, alkoholi, narkomaania, HIV või muude haiguste puhul.
Mis puudutab omaosalust, siis veel kord: vaadates natuke teise nurga alt, näeme, et erineva sissetulekuga elanike gruppides on kulutused väga erinevad. Kui jõukamatel inimestel moodustab enamiku või suure osa omaosalusest hambaravi, siis vähem jõukatel lähevad põhikulud ravimitele. Praegu me töötame selle nimel, et muuta hambaravihüvitise maksmise korda selliselt, et eakad inimesed ja kroonilised haiged saaksid süsteemi mõttes laiemat kindlustuskaitset ja patsiendina soodsamaid ravimeid.
Nüüd põhilisest eesmärgist protsendi mõttes. Eks riiklik loogika sunnib protsente eesmärgina sisse kirjutama. Minu jaoks on tähtis pigem see, et inimene saaks kõik vajalikud tervishoiuteenused kätte, olgu siis tegu hambaravi või ravimitega. Me teame, et praegu nii ei ole ja paljude inimeste jaoks on ravi, eriti hambaravi kättesaadavus kehv. See on ka põhjus, miks me hambaravihüvitise maksmise käivitame. Teisalt teame, et teatud segmendil, eeskätt eakatel ja krooniliste haigustega inimestel, on finantsilistel põhjustel raskusi ravimite kättesaadavusega, vaatamata meie retseptiravimite süsteemile. Kindlasti soovime mõlemat omaosalust alandada. Mis protsendini ta lõpuks langeb, sõltub paljudest näitajatest ja sellele ei maksa ülemäära keskenduda, aga allapoole peaks ta tulema.
Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Härra Ossinovski! Omaosalus on tihedalt seotud kogu rahastamisprotsessiga. Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee on väga teravalt sõna võtnud ja öelnud, et ta ei mäleta oma 37-aastasest praktikast tervishoiu rahastamises sellist olukorda, kui on praegu. Ta näeb, et n-ö finantsiline elujõulisus on mõne aasta pärast nullis. Te olete ise ka olnud väga kriitiline, näiteks eilses Postimehe loos. Kas te tooksite paar-kolm punkti, mida saaks praegu teha, ja kas te suudaksite valitsuses kokku leppida? Ma saan aru, et osa parteisid ei tule teiega kaasa ega jaga teie mõtteid selle kohta, kuidas tervishoidu ja selle rahastamist paremaks muuta.
Aitäh! Umbes pool tundi tagasi käsitlesin oma vastustes ka seda küsimust, mismoodi võiks tervishoiu rahastamise jätkusuutlik mudel välja näha. See eeldab, et me liigume haigekassa tööjõumaksudel põhineva tulumudeliga selles suunas, et rohkem tuleks tulu teistest riigieelarvelistest eraldistest. On mitu varianti, kuidas seda on võimalik teha. Vabariigi Valitsus arutab sellekohaseid ettepanekuid ja analüüsi, mida on pika aja jooksul tehtud eri osapoolte koostöös, sh haiglate liidu osalusel. Selle põhjal sünnivad kindlasti vajalikud otsused. Tähtis on, et ravikindlustuse rahastamine oleks jätkusuutlik, kuigi lähiaastatel sellega probleemi ei ole, aga pikemas vaates küll.
Teine teema, millele auväärt doktor Allikvee viitas, puudutab haiglavõrku. Loomulikult on arusaadav, et kui demograafiline olukord muutub – ja see muutub –, siis on mõistlik haiglavõrk üle vaadata. Samas tuleb tähele panna, et haiglate reform tehti Eestis juba hulk aega tagasi ära, haiglavõrk on üldiselt kaunis optimaalne. Küll aga näeme, et mõned erialad liiguvad rohkem sinna-tänna. Sellekohast analüüsi praegu tehakse. Ma saan küll aru, et ollakse kärsitud ja soovitakse tulemusi kohe, kuid me tahame jõuda pikemaajalise plaanini aastani 2030 ja näha, missugused erialad millises haiglas peaksid olema tagatud. Selle kallal tehakse praegu väga aktiivset tööd ja aasta teises pooles kindlasti tutvustatakse tulemusi ka Riigikogule. Nii et jah, rahastusmudel vajab muutmist ja seda teemat arutab Vabariigi Valitsus juba lähima kuu jooksul.
Aitäh ministritele! Infotund on lõppenud.
