Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu III istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Teiseks, sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Kolmandaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Neljandaks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Krista Aru, palun!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Mul on au anda Eesti Vabaerakonna fraktsiooni kaheksa liikme nimel üle arupärimine riigihalduse ministrile Arto Aasale. Arupärimine on ajendatud 4. märtsil ajalehes Postimees ilmunud suurest generaalplaanist, millega vaadatakse otsa kõikide funktsioonide ja teenuste jagunemisele seoses uue riigireformiga. Selles suures plaanis on väidetud, et ka 30 riigimuuseumi, mis töötavad suurepäraselt ning on rahvusvaheliseltki tuntud ja tunnustatud, on nüüd kullipilgu all. Meie küsimused puudutavadki riigimuuseume ja Rahandusministeeriumi sekkumist Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate muuseumide n-ö korrastamisse. Teatavasti alates aastast 2012 on juba toimunud suurepärane muuseumide korrastamise reform. Kas nüüd näeb Rahandusministeerium ette uusi analüüse? Millest need alguse saavad ja milleks neid uuesti ikkagi vaja on? Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me mäletame, et 2009. aastal tegi valitsus Andrus Ansipi juhtimisel väga palju kärpeid nii põhieelarves kui ka lisaeelarvetes. See loomulikult halvendas hästi paljude inimeste toimetulekut. Üks nendest kärbetest puudutas inimesi, kellel tuli kokku puutuda matustega. Nimelt lõpetati eraisikutele matusetoetuse maksmine. Heakskiitvale nupule vajutasid tol korral reformierakondlased, IRL ja rohelised. Keskerakonna fraktsioon tahab järgmisest aastast selle toetuse tagasi tuua, kuna väga paljud inimesed on meie poole selle murega pöördunud ja kohtumistel rahvaga on see üks põhiteemasid. Universaalset matusetoetust maksti Eestis ka siis, kui meie riigieelarve suurus oli 262 miljonit eurot. See oli aastal 1993. On äärmiselt piinlik, et nüüd, kui meie riigieelarve on ligi 9 miljardit eurot, me seda toetust ei maksa. Jah, tõesti, kärbe tehti omal ajal lubadusega see toetus pärast raskeid aegu taastada, aga me ei ole seda teinud. Eelmine valitsus tegi küll vahetult enne valimisi väikese, ma ütleksin, pettemanöövri. Räägiti justkui matusetoetuse taastamisest, aga tegelikult hakati seda maksma vaid nendele, kes saavad toimetulekutoetust. Eelmisel aastal sai matusetoetust 467 inimest, suri aga 15 400 inimest. Keskmine matus on aga peaaegu üle jõu käiv ka kõige tavalisema sissetulekuga inimesele. Nii me annamegi üle selle eelnõu. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud spiiker! Kaks nädalat tagasi räägiti siin puldis suuresõnaliselt stalinismist. Vaid mõni päev varem sai Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute nimel üle antud arupärimine Jürgen Ligile, mis puudutas välistudengeid. Selle arupärimise saatis spiiker meile tagasi, kuna oli otsustanud seda mitte edastada. Tegemist on juba viienda opositsioonilise Konservatiivse Rahvaerakonna arupärimisega, mida spiiker ei saada ministrile edasi. Sellega seoses tahan juhtida tähelepanu, et euroopalikus kultuuriruumis ja Eestiski on tavapärane, et opositsioonil on võimalus esitada ministritele arupärimisi. Ei ole spiikri asi oma diskretsiooni alusel otsustada, kas ta edastab teatud arupärimise või mitte. Vaat see on stalinism või putinism, kui tahate. Ma tuletan meelde seda, et meil on mõne nädala pärast Riigikogu juhatuse valimised. Soovitan siis kõikidel saadikutel kaaluda, kas me peaksime ikkagi valima sellise spiikri, kes tegeleb istungite juhatamisega, või lepime spiikriga, kes tsenseerib opositsiooni. Annan uuesti üle arupärimise minister Ligile. Ja me ei soovi mitte kirjalikku, vaid suulist vastust. Me tahame ministrit siia saali. Aitäh!

Nii, olen vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist. Nii eelnõude kui ka arupärimiste üle otsustamisel on juhatus kohustatud lähtuma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatud nõuetest. Arupärimise saadame edasi ministrile siis, kui arupärimine vastab kodu- ja töökorra seaduse nõuetele. Aitäh teile! Nüüd kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Nüüd siis päevakorra kinnitamine, millele eelneb hulk täpsustusi. Palun jälgida tähelepanelikult! Tänaseks esimeseks päevakorrapunktiks plaanitud arupärimisele nr 130 kütteta jäetud korterelamute kohta vastab peaminister Taavi Rõivas kokkuleppel arupärimise esitajatega 14. märtsil. Ma eeldan, et kõik on sellega nõus. Tänaseks kaheksandaks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimine nr 131 haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile jääb ära, kuna arupärijad võtsid selle tagasi. Seega jääb see punkt automaatselt päevakorrast välja. Kokkuleppel arupärimise esitajatega on ettevõtlusminister Liisa Oviir teinud ettepaneku täiendada tänast päevakorda uue viimase punktiga, milleks on 16. veebruaril esitatud arupärimine Eesti turismisektori kohta. See arupärimine kannab numbrit 157.
Eelnõude kohta on järgmised ettepanekud. Majanduskomisjon on teinud ettepaneku jätta selle nädala teisipäevasest päevakorrast välja kolmas  päevakorrapunkt, milleks on ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 159 teine lugemine. Riigikaitsekomisjon on teinud ettepaneku tõsta kolmapäevase istungi kolmas päevakorrapunkt, milleks on riigikaitsekomisjoni algatatud riigikaitseseaduse § 34 muutmise seaduse eelnõu 182 teine lugemine, kolmapäevase istungi viimaseks, kaheksandaks punktiks. Koos nende parandustega, austatud Riigikogu ... Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Te praegu ütlesite, et teisipäeval jääb ära eelnõu 159 arutelu. Seesama eelnõu on meil veel neljapäeval päevakorras ja siin ei ole sellist märkust, et juhul kui teine lugemine lõpetatakse. See on lihtsalt päevakorras.

See jääb välja ka neljapäevasest päevakorrast, sellepärast et Riigikogu juhatusele tuli komisjoni ettepanek viia läbi kolmas lugemine, kui teine lõpetatakse. Kui teine lugemine jääb teisipäeval ära, siis teist lugemist ei lõpetata ja jääb ära ka neljapäevane arutelu. Tänan selle täpsustuse eest! Nii et palun võtta arvesse ka neljapäevasest päevakorrast esimese päevakorrapunkti väljajäämine.
Austatud Riigikogu, koos nende parandustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 7. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 78 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 1. Seitsmenda töönädala päevakord on kinnitatud.

Austatud Riigikogu! Läheme kinnitatud päevakorra juurde. Kõigepealt on meie päevakorras arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul, Oudekki Loone, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Martin Repinski, Mailis Reps, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Anneli Ott, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Peeter Ernits ja Valeri Korb. Arupärijate nimel Heimar Lenk, palun!

Head kolleegid, lugupeetud Riigikogu liikmed! Neid nimesid, mis lugupeetud spiiker praegu ette luges, on kokku 16. Just nii palju inimesi on alla kirjutanud sellele arupärimisele. See on tõsine arupärimine Jevgeni Ossinovskile, meie tervise- ja tööministrile. Ma tahan teile öelda, head kolleegid, et kahjuks käib meie arstiabi tase kõvasti alla. Eriti on seda märgata Tallinnast kaugemates piirkondades. Mina esindan Valga-, Võru- ja Põlvamaad. Võiks öelda niimoodi, et küsimuse all on kolme haigla – Valga, Võru ja Põlva haigla – tulevik. Seal on arstide puudus, seal on ravi kvaliteedi küsimused ja üleüldse haiglate püsimise küsimused, millest kõiki pole veel lahendatud. Võru haigla on küll läinud Tartu Ülikooli Kliinikumi halduse alla, aga probleeme on palju.
Konkreetselt on see arupärimine Varstu ja Tsirguliina perearstikeskuse kohta. Need mõlemad, kaks suurt ja tublit perearstikeskust, pandi 1. jaanuarist kinni. Inimestele saadeti lihtsalt koju kirjad, et enam teil perearsti pole, ja tee, mis sa tahad. Kohalikus meedias puhkes suur skandaal, inimesed avaldasid oma arvamust, aga vastuseid pole keegi saanud. Ja nüüd peavad nende kahe koha inimesed – Varstu on Võrumaal ja Tsirguliina Valgamaal – käima Võrru või Valka. Need inimesed peavad võib-olla pisikeste muredega – teinekord on tarvis minna arsti juurde peavalu või hambavalu pärast või on vaja mõnda süsti lasta teha või tabletti saada – sõitma kodunt nii kaugele. Probleem on väga tõsine, inimesed on haavunud, et neid ei austata ja nad ei saa elementaarset arstiabi oma kodukohas. Kõik need Valga- ja Võrumaa elanikud on eluaeg makse maksnud ja neil on õigus saada Euroopa tasemel arstiabi, aga seda ei ole.
Selle kohta ootamegi vastuseid Jevgeni Ossinovskilt. Siin on terve rida küsimusi, mida ma ei hakka ette lugema, aga arupärimise sisu on, miks pannakse perearstipunktid kinni ja kes lõpuks Eestis kamandab seda, kus avada arstiabipunkt ja kus kinni panna. Varem tegeles sellega maakond, nüüd on see õigus maakonnalt ära võetud. Nüüd on Tallinnast tulev tsentraalne juhtimine, aga tundub, et see ennast ei õigusta. Küsimusi on palju. Rahvas on tõesti haavunud. Meie meditsiini kohta kuuleb praegu maapiirkondades väga negatiivseid arvamusi. Aitäh!

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Austatud eelkõneleja! Üldisele arutelule teemal, kas tervishoiu kvaliteet on Eestis alla minemas või mitte, ma siinkohal ei keskenduks. Soovitan aga tutvuda alles mõni nädal tagasi avaldatud iga-aastase uuringu kokkuvõttega. Meil on tõepoolest inimeste hoiakuid ja suhtumist Eesti arstiabisse süsteemselt uuritud. Mul on hea meel tõdeda, et valdav enamik Eesti inimesi peab Eesti tervishoiuteenuste kvaliteeti heaks. On tõsi, et meil on teatud muresid eriarstiabi kättesaadavusega ehk järjekordadega, aga sellest räägin tänase kolmanda arupärimise raames, nii et sellele ma siinkohal ei keskendu. Vahest vaid nii palju, et uuringu järgi on just maapiirkondade inimesed tervishoiu kvaliteediga enam rahul kui pealinna elanikud. Nii et võib-olla päris nii must-valge asi ei ole, nagu eelkõneleja rääkis.
Aga nüüd küsimuste juurde. Need puudutavad tõepoolest kahte perearstinimistut ehk siis Varstu ning Tõlliste ja Õru nimistut. Vastan kaheksale küsimusele, mis arupärijad on minule esitanud. Esimene küsimus: "Miks suleti perearsti vastuvõtt Tsirguliina ja Varstu vallas? Mis oli selle põhjuseks?" Esiteks kinnitan, et nii Sotsiaalministeerium kui ka Terviseamet on nende ümberkorralduste tegemisel kohalike kogukondadega suhelnud. Lisaks Terviseametile on ka Sotsiaalministeerium olnud tihedas kontaktis Varstu vallavanemaga, samuti on arutatud küsimusi valla elanike esindajatega. Oleme andnud vallarahvale tagasisidet valmisoleku kohta kohtuda, et arutada võimalikke samme Varstu valla elanikele üldarstiabi tagamisel. Koostöös Terviseametiga oleme pidanud läbirääkimisi Sõmerpalu perearstiga, kes on avaldanud valmisolekut võtta Varstu nimistu enda teenindada. Kui see õnnestub, on perearsti teiseseks tegevuskohaks ka Varstu vald. Sõmerpalu perearst on andnud Terviseametile kinnituse, et hakkab 1. aprillist Varstu perearstikeskuses vastu võtma. Perearst ise hakkab vastu võtma kord nädalas ja ülejäänud päevadel on perearstikeskuses olemas pereõde. Ei Sotsiaalministeeriumile ega Terviseametile Õru ja Tõlliste valla elanike kaebusi nimistute liitmise kohta laekunud ei ole.
Nüüd põhjustest. Terviseamet otsustas hiljuti liita kõnealused perearstide nimistud ümberkaudse nimistuga, kuna tegemist oli väga väikeste nimistutega. Seisuga 1. detsember 2015 oli Varstu valla nimistus 626 isikut ning Tõlliste ja Õru valla nimistus 595 isikut. Eesti keskmises nimistus oli 2015. aasta alguses 1700 inimest ja Varstu valla ning Tõlliste ja Õru valla nimistu jäid alla tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 8 lõike 4¹ punktis 1 nimetatud piirsuuruse alammäära, mis on 1200 isikut. Nimistu alammäär on seotud kahe asjaga. Esiteks, rahastuse jätkusuutlikkus ja raha piisavus, mida arvestatakse patsiendi kohta, ja teiseks, kvaliteetse teenuse osutamise võimalikkus, sest need mõlemad on selgelt seotud nimistu suurusega. Miinimumnõuete tagamiseks arstiabi osutamisel on vaja teha kulutusi ja just nimelt vähemalt 1200 isikust koosneva nimistu korral on seda võimalik teha. Väikeste nimistute puhul ei ole piisavalt rahakatet, et tagada teenuse nõuetekohane osutamine, mistõttu nimistu ei ole majanduslikult jätkusuutlik.
Küsimus ei ole mitte selles, et riigil on rahaprobleeme. Me oleme valmis neid nimistuid finantseerima. Probleem on selles, et nii väikeseid nimistuid ei taha teenindada ükski perearst. Niisugune olukord on ka Varstu vallas, kus on küll korralikud ruumid, aga ei ole juba pikemat aega õnnestunud leida perearsti, sest ükski tohter ei ole olnud sellest huvitatud. Kohalikke inimesi teenindasid ajutised asendajad, kes ei suutnud alati piisavas mahus teenuseid osutada, ja üldarstiabi saamisel tekkisid kättesaadavuse ja kvaliteedi probleemid. Kvaliteedi probleemid olid viimasel ajal päris tõsised. Need on fikseeritud Terviseameti ja Eesti Haigekassa järelevalvemenetluse aktidega, mida paraku ei saa siinkohal avalikustada. Tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud informatsiooniga, sest see sisaldab muu hulgas delikaatseid isikuandmeid. Arvestades Eesti rahvastikuprognoose, ei ole nii väikeste nimistute pidamine perspektiivis jätkusuutlik just nimelt seetõttu, et perearste neisse kohtadesse on väga keeruline leida. Seepärast on Terviseamet koos Sotsiaalministeeriumiga liikunud selles suunas, et nimistuid ühendada. Eesmärk on tagada tervishoiuteenuse kättesaadavus esmatasandil kõikidele elanikele suuremates nimistupiirkondades.
Teine küsimus: "Miks ei peetud eelnevalt nõu kohalike elanikega, patsientide ja valla juhtkonnaga?" Nagu mainitud, seoses Varstu valla perearstinimistu liitmisega Mõniste valla nimistuga suhtles Terviseamet aktiivselt Varstu vallavanemaga, kes oli algusest peale teadlik Terviseameti otsuse põhjendustest ja keda on kaasatud kõikides etappides. Ka Sotsiaalministeerium on suhelnud nii vallavanema kui valla elanikega. Terviseameti teada jõudis info Tõlliste-Õru teeninduspiirkonna nimistu liitmise kohta Valga nimistuga kohaliku rahvani 2015. aasta oktoobris. Info uue perearsti vastuvõtuaegade ja asukoha kohta edastas Terviseamet Varstu Vallavalitsusele 2015. aasta novembris ning Tõlliste ja Õru vallavalitsustele 2015. aasta detsembris.
Kolmas küsimus: "Haldusreformi käigus on kavas teenused ja riik kohalikele elanikele lähemale tuua. Teie poolt juhitud ministeerium käitub otse vastupidiselt ja viib teenused kohalikust rahvast kaugemale. Miks on see nii?" Esiteks, ei ole nii. Vastupidi, mitmesuguste tervishoiukorralduslike muudatustega oleme seadnud eesmärgiks just nimelt tagada igale Eesti elanikule, ükskõik kus ta elab, kvaliteetne teenus. Nagu öeldud, meie kõige suurem mure on perearstide kättesaadavus ka kaugemas perspektiivis. Praegu on perearstide keskmine vanus 55 eluaastat, väljaspool suuremaid keskusi on see oluliselt kõrgem. Eriti väikestes kohtades on nimistute täitmisega juba pikemat aega probleeme ja need probleemid aina süvenevad. Ajutised asendajad, keda Terviseamet on vapralt perearstidega koostöös suutnud eri nimistutele leida, kindlasti pikaajaline ja kõige mõistlikum lahendus ei ole. Me eeldame perearstidelt siiski pidevat oma nimistu elanike teenindamist, nendega kontakti hoidmist, nende nõustamist jne. Seda loomulikult saab kõige paremini teha perearst, kes vastutab ainult oma nimistu patsientide eest. Põhiprobleem on seega just nimelt perearstide vähesus väljaspool maakonnakeskusi. Midagi ei ole teha, noored arstid soovivad töötada suuremates keskustes, kus on mitu arsti koos, kus nad saavad töötada meeskonnana. Väikestes kohtades on see oluliselt keerulisem.
Teiseks, loomulikult ei saa üle ega ümber ka rahvastikuprognoosidest. Näiteks järeldub prognoosist, et nii Õru kui ka Varstu valla elanike arv väheneb aastaks 2030 veel ühe neljandiku võrra. Et tagada optimaalne, kättesaadav ja kvaliteetne üldarstiabi kõikides Eesti piirkondades, suunab Sotsiaalministeerium 85 miljonit eurot, mis koos omafinantseeringuga teeb veidi üle 110 miljoni euro, just nimelt tervisekeskustesse ehk esmatasandi meetmesse. Meie soov on luua tänapäevased ja oluliselt tugevamad, laiema teenustespektriga üldarstiabi osutamise keskused, et inimesed saaksid üldarstiabi igal pool Eestis.
Neljas küsimus: "Kas otsus, mis mõni aasta tagasi tehti, et maakonna tasandil enam perearstindusega ei tegelda ja selle eest vastutab Terviseamet, on ennast Teie meelest õigustanud?" Sotsiaalministeeriumi hinnangul on Terviseamet suutnud ka keerulistes tingimustes tagada ühtlaselt korraldatud üldarstiabi kättesaadavuse, sh arvestades, et meie perearstide keskmine vanus on 55 eluaastat, nagu öeldud. Nõustume, et üldarstiabi kättesaadavuse tagamisel on loomulikult tähtis roll Terviseameti, kohalike omavalitsuste ja kohalike kogukondade heal koostööl. Just nimelt koostöös saab kõike teha ja nimetatud kahe nimistu liitmisel on see koostöö olnud hea. Terviseamet arvestab nimistute sulgemisel ja liitmisel nimistute täitumust ja jätkusuutlikkust, arstiabi kättesaadavusega seotud probleeme ja elanike arvu vaadeldavates piirkondades, geograafilist paiknemist ning ka ühistranspordikorraldust. Kõneks olevate otsuste puhul kaasas Terviseamet äriühinguid, kelle kaudu perearstid Tõlliste ja Õru vallas ning Varstu vallas üldarstiabi osutasid. Ei ole alust väita, et valla tasemel perearstidega ei tegeletud, sest Varstu puhul oli tegemist üldarstiabiteenust osutava äriühinguga, mis kuulus vallale endale. Ka vallal äriühingu omanikuna on olnud keeruline kohapeale perearsti saada ning viimane ajutine asendaja leiti just nimelt Terviseameti abiga.
Viies küsimus: "Ajaleht Võrumaa Teataja kirjutas Terviseameti töö kohta järgmist: "Terviseametil tuleks olukorda rohkem analüüsida. Pealinnas on kerge liita ja lahutada, kohalikke olusid ja inimesi teadmata." Kas olete selle kriitikaga nõus?" Ei ole nõus. Arvestades keerulisi olusid ja perearstide kättesaadavust, olen seisukohal, et Terviseamet on käitunud vastutustundlikult ning hinnanud kõiki asjaolusid osapooli kaasates. Otsuse tegemisel on arvestatud üldarstiabi tegevuskohtade geograafilist paiknemist, tegevuskohtadevahelist kaugust ja ühistranspordiühendust. Senise Varstu valla tegevuskoha ja Mõniste vallas asuva tegevuskoha vahemaa on kuus kilomeetrit. Mõistlik ühistranspordiühendus, mis tuleneb kehtivast seadustikust, on tagatud. Samuti on tagatud transpordiühendus seniste Tõlliste ja Õru valla tegevuskohtade ning Valga linnas asuva uue perearsti tegevuskoha vahel. Juhin veel tähelepanu, et Varstu ning Tõlliste ja Õru valla nimistute täitumus oli väga erinev, nii nagu ka elanike arv nendes omavalitsustes. Elanike arv Varstu vallas oli 1173, nimistus oli 625 isikut. Elanike arv Tõlliste vallas oli 1616 ja Õru vallas 472, nii et kokku ligi 2000 inimest, nimistu täitumus aga 595 isikut. Seega pooled Varstu teeninduspiirkonnas ning kaks kolmandikku Tõlliste ja Õru teeninduspiirkonnas elavatest inimestest ei käinud perearsti juures kohapeal, vaid eeldatavalt suuremas keskuses.
Kuues küsimus: "Varstu valla elanikke hämmastab, et Terviseamet ei pea perearstikeskuse jätkamist valla poolt äsja korralikult remonditud avarates ruumides jätkusuutlikuks. Millest selline suhtumine?" Nimistu jätkusuutlikkus ei ole seotud tegevuskoha ruumide ja nende seisukorraga. Jätkusuutlikkus on seotud ennekõike nimistu täitumusega ja loomulikult ka perearsti olemasoluga. Varstu nimistu täitumus seisuga 15. detsember 2015 oli 625 isikut ja nimistu on aasta-aastalt kahanenud. Samuti ei olnud Varstu inimestel aastaid perearsti, vaid ajutised asendajad. See tähendab, et ükski perearsti kvalifikatsiooniga tohter ei olnud valmis nii väikest nimistut teenindama hakkama. Kui võtta arvesse teeninduspiirkonnas elavate inimeste arvu ja isikute arvu nimistus, on näha, et üle poole Varstu valla elanikest oli mõne muu perearsti nimistus, hoolimata sellest, et Varstu alevikus asuva arstiabipunkti ruumid on renoveeritud.
Seitsmes küsimus: "Mida ütlete Tõlliste ja Varstu valla elanikele lohutuseks?" Mõlema piirkonna perearstinimistutes olevatele inimestele on määratud uus perearst, kes tegutseb vanast perearsti tegevuskohast mõistlikus kauguses. Nagu öeldud, arutatakse praegu võimalust, et Sõmerpalu perearst hakkab teenindama Varstu valla elanikke ja tegema vastuvõtte ka kohapeal.

Aitäh, härra minister! Arupärijatel on küsimusi, nii et kõike, mis jäi hinge peale ja rääkimata, saab hiljem lisada. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Te ütlesite mitu korda, et perearsti keskmine vanus on 55 aastat ja suurtest keskustest eemal veelgi kõrgem.  Ega perearstiks saamine ka arstitudengite hulgas kahjuks väga populaarne ei ole. Siit tulenebki mu küsimus. On oht, et perearstita nimistuid tuleb juurde. Mida teha, et perearstikutse muutuks populaarsemaks? Üldarstiabi tugevaid keskusi te märkisite, aga ma tean ka, et paljud pelgavad majanduslikku riski ja üsna suurt bürokraatiat. Mida selles vallas on kavas ette võtta?

Diagnoos iseenesest peab paika. Tõsi ta on, et perearsti residentuur on aastaid olnud üks kõige alatäidetumaid, nii et arstitudengite seas ei ole tegemist kõige populaarsema valikuga. Eks lahendused on mitmekihilised. Olen kuulnud, et mõnikord suunavad arstiteadust õpetavad inimesed tudengeid rohkem selliste glamuursemate arstiametite poole. Perearst olevat selline lihtne arstike, kuigi prestiižseks seda ei peeta. Loodan, et see ei vasta tõele. Kui tuua paralleel näiteks õpetajatega, siis õpetajakoolituses on suudetud see ära murda ja klassiõpetaja on üks populaarsemaid õpetajaameteid, mida soovitakse õppida. Ma arvan, et kuna perearst on Eesti tervishoiusüsteemi tugisammas, võiks see amet märksa prestiižsem olla.
Teine pool on tõesti seotud tervishoiukorraldusega. Ma väidan, et suuremate nimistutega ja mõistlikult majandades on perearstil võimalik saavutada korralik töökoormus ja -korraldus ning ka majanduslikult üsna edukalt toime tulla. Eestis on üsna palju perearste, kes on sellega hakkama saanud. Ma arvan, et riiklik rahastusmudel seda iseenesest võimaldab. Samas viitan ma kahele probleemile. Üks probleem on üksi töötamine. Tulevikus võiks positiivsena mõjuda just nimelt tervisekeskuste loomine. Perearstid koondatakse suurematesse meeskondadesse, et arst ei oleks oma töös üksi. Ma ei ole meedik, aga mulle tundub usutav, mida arstid räägivad – et nad sooviks kolleegidega ühes või teises küsimuses konsulteerida ja tunda, et töötatakse meeskonnas. Üksinda otsustamine võib psühholoogiliselt kaunis keeruline olla. Tervisekeskuste loomise põhiline loogika ongi selles, et arstid töötaksid suuremates meeskondades, osutaksid rohkem teenuseid ja oleksid ka üksteisele toeks.
Teine mure, mis on siiani takistanud noorte perearstide tööle hakkamist, on seisnenud selles, et vabad nimistud on tekkinud kaunis juhuslikult. Praegune korraldus on niisugune, et kui perearst on endale nimistu saanud, siis ta hoiab seda nii kaua, kui soovib. Ühel hetkel võib ta nimistust loobuda, minnes pensionile või lihtsalt vahetades ametit. Erandjuhtudel, kui ilmneb väga tõsiseid kvaliteediprobleeme, on võimalik perearstilt nimistu ära võtta, aga üldjuhul ei ole noorele inimesele, kes läheb perearstiks õppima, üldse teada, missuguse nimistuga mis aastal ta võiks tööd alustada. See sõltub sellest, millal mõni olemasolev arst ühe või teise nimistu vabastab. Et selle probleemiga tegelda, käivitame koostöös perearstide seltsiga nn perearstide inkubatsiooniskeemi või -mudeli, mille järgi noor perearst, kes hakkab õpinguid lõpetama või on juba lõpetanud, läheb mõne tegutseva perearsti kõrvale tööle ja siis vanem kolleeg annab oma nimistu järk-järgult noorele tohtrile üle. Nii tekib kindlus, et tõepoolest on võimalik omale nimistu saada. Loodan, et tänu sellele perearsti eriala populaarsus kasvab.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et selle valitsuse suurimaid möödalaskmisi on see, et ta ei tunneta erisusi. Erisusi majanduses te olete hakanud juba tunnetama – põlevkivi kasutamiseks olete erikorra loonud ja ilmselt elektri hind hakkab diferentseeritult kujunema. Aga ma küsin teie käest, lugupeetud minister, kuidas te kujutate ette, et perearstikeskused Harjumaal või Võrumaal ja Valgamaal saaksid tegutseda samade reeglite alusel. Kui te mõnes väikeses piirkonnas sulete perearstikeskuse, siis on selge, et inimesed ka lahkuvad sealt. Need asjad on omavahel seotud. Kas ei ole võimalik välja mõelda diferentseeritud rahastamist, et arstiabi jääks ka maainimestele kättesaadavaks ja võib-olla mõni pensionärist perearst saaks valla toel ikkagi kohapeal toimetada ja perearstikeskust elus hoida? Miks te ei püüa erisusi arvestada ja neid vastavalt rahastada? Ma arvan, te saite aru, mida ma küsin.

Esiteks teie väitest, et ühe või teise riikliku teenuse koomaletõmbamine ühes omavalitsuses toob kaasa inimeste lahkumise sellest kandist. Mitmed uuringud, sh Praxise läbiviidud, näitavad, et see tendents on pigem teistsugune. Nimelt, esimesena kaovad töökohad, siis hakkavad minema inimesed ja kui inimesi on väheks jäänud, hakkavad kaduma avalikud teenused. Ma arvan, et me kõik saame aru, et just niimoodi see toimub. Laiematest regionaalpoliitilistest meetmetest, mis võiksid olukorda muuta või pehmendada, ma siinkohal rääkima ei hakka. Meile on kindlasti oluline, et üldarstiabi oleks kättesaadav igale inimesele, ja selle nimel olemegi pingutanud. Mõnes kohas on see tähendanud ka seda, et oleme nimistud kokku liitnud, et anda perearstile piisav koormus.
Mis puutub rahastamise erisustesse, siis need on sisuliselt olemas. Haigekassa rahastab pearahapõhiselt küll ühtemoodi, aga kui me mõtleme sellele, kui palju maksab perearst kinnisvara eest Tallinnas ja kui palju ta maksab Varstus, siis taks on väga erinev. See on koht, kus omavalitsused saavad oma õla alla panna ja on seda ka teinud. Näiteks sealsamas Varstus on loodud omavalitsuse äriühing, kes on neid ruume ülal pidanud. Põhimõtteliselt on omavalitsustel võimalus ühes või teises kombinatsioonis koostöös tagada perearsti vastuvõtud kohapeal. Terviseamet on nendesse sammudesse suhtunud positiivselt ja paindlikult, kui töö kvaliteet on hea olnud. Aga nagu me teame, Varstus on pingutatud ühte- ja teistpidi – no ei ole leitud perearsti, kes tahaks selle nimistu võtta. Meie seisukohalt on oluline, et Varstu elanikud oleksid ühes kindlas nimistus ja et nende tervist pidevalt jälgitaks. Kui kohapeal ei ole seda õnnestunud tagada, siis oleme otsinud teisi võimalusi. Nagu ma ütlesin, praegu on tõenäoline, et Sõmerpalu perearst võtab Varstu valla elanike teenindamise 1. aprillist üle. Tagatakse ka kohapealne vastuvõtt.
Kui me võtame tervisekeskuste asutamise, siis selle meetmega on eelnimetatud uuringu andmetel kaetud üle 100 omavalitsuse, kus me oleme ette näinud ka teiseste tegevuskohtade loomise. Korralik perearstikeskus on maakonnakeskuses või suuremas linnas, aga me oleme ette näinud ka Euroopa raha kasutamise väiksemates kohtades, et üldarstiabi saaks võimalikult kodu lähedal. Aga iga kilomeetri taha ei ole muidugi mõistlik ega võimalik perearstikeskust rajada.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui vaatame natuke laiemalt, siis asjade seis tervishoius läheb järjest kehvemaks. Inimeste omaosalus pidevalt kasvab ja uusi ravimeid registreeritakse vähem. Me oleme selles suhtes Euroopas üks viimaseid. Ravijuhtude arv väheneb, ravi kättesaadavus elukohajärgses üldhaiglas väheneb. Perearstipunkte suletakse, toimub võrgustumine, suured haiglad neelavad väiksemad alla jne. Ning seda kõike olukorras, kus keskmine tervena elatud aastate arv on juba mõni aasta järjest vähenenud nii naistel kui ka meestel. Kuidas teie olete ministrina püüdnud patsiente kaitsta?

Teie küsimus selle arupärimise raamidesse hästi ei mahu. Meil on päevakorras ka üks teine arupärimine, kuhu see küsimus sobituks tunduvalt paremini. Teie küsimuses kõlas hulk valeväiteid, mille ma hea meelega ümber lükkaksin, aga seda on mõistlikum teha ülejärgmise arupärimise arutelul, kus on ka selle teema kohta küsimusi.
Aga ravikindlustuse eelarve on suurenenud, ravijuhtude arv on jäänud samaks, ei ole vähenenud. Tervishoius suured väikseid alla ei neela, vaid teevad koostööd tervishoiuteenuste osutamiseks kohapeal. Ma väidan, et Eestis on arstiabi kvaliteet tegelikult paranenud. Kättesaadavusega, tõsi, on probleeme, aga seda eeskätt Tallinnas ja Tartus, väiksemates kohtades on lood märksa paremad. Aga loomulikult on selge, et tulenevalt kahest muutusest – esiteks sellest, et meil jääb tööealist elanikkonda aina vähemaks, ning teiseks sellest, et elanikkond paikneb Eesti sees ringi – peab ka tervishoiusüsteem muutuma. Vajalik kohanemine on kahesuunaline. Esiteks, üldhaiglad peavad osutama eriarstiabi koostöös kõrgema taseme haiglatega. Sellest ajendatuna on võrgustumine ka käivitatud, sest üksinda ei suudeta hakkama saada. Meil on perearstide keskmise vanuse probleem, aga samamoodi on ka eriarstide keskmise vanuse mure maakondades. Ja teine suund on tervishoiu rahastamise süsteemi muutmine, millest räägime ülejärgmise päevakorrapunkti arutamisel lähemalt.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Paneb imestama, kui pealiskaudseid vastuseid te oskate anda. Siit minu konkreetne küsimus. Te ütlete, et seal Võrumaal Varstu vallas on Sõmerpalu arst võib-olla valmis inimesi vastu võtma. Öelge mulle, palun, härra minister, sellist asja. Te teadsite juba oktoobrikuus, et 1. jaanuarist läheb Varstu arstipunkt kinni. Miks siis Terviseamet, mis teile allub, ei hakanud kohe Sõmerpalust arsti otsima? Miks te otsite siis, kui asi on jõudnud ajakirjandusse ja parlamenti? Miks te pole tööd teinud eelmised viis kuud? Te teadsite, et panete selle kinni, te nägite, et nimistu on väike. Nüüd te alles võtsite asja käsile ja ütlete, et võib-olla too arst tuleb sinna. Mida see "võib-olla" tähendab?

Oleme töötanud ka varem. Nimistu väiksus ei olnud Varstu puhul kõige määravam faktor. Kõige määravam faktor oli see, millele ma viitasin. Loen veel kord ette: selle nimistu puhul on ilmnenud probleemid tervishoiuteenuse kvaliteediga. Probleemid on fikseeritud Terviseameti ja Eesti Haigekassa järelevalvemenetluse aktides, mida ei saa kahjuks avalikustada, kuna need sisaldavad delikaatseid isikuandmeid. Nii et siit parlamendi kõnepuldist ma teile paraku kõike selgitada ei saa, aga probleemid olid natukene teist laadi kui tervishoiutöötajate puhul tavaliselt.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ühele varasemale küsimusele vastates te ütlesite, et on käivitumas uus tervisekeskuste asutamise meede esmatasandi arstiabis. Sinna läheb 85 miljonit eurot pluss omaosalus. Tõite välja, et tegemist on positiivse programmiga, kuna see võimaldab koostööd edendada. Kindlasti on see väga hea, aga sellel programmil on võib-olla ka väike negatiivne külg. Nimelt, arstiabi saamise koht võib hakata inimestest kaugenema. Eelmisel nädalal me kohtusime Valgas tervishoiuteenuste osutajatega, kes ütlesid, et Valga Haigla on juba esitanud taotluse tervisekeskuse loomiseks. See aga tähendab seda, et näiteks Taheva vallas pannakse tervisepunkt kinni ehk siis perearstid liiguvad linna. Kuidas ikkagi inimene saaks teenuse mugavalt kätte? Kes peaks sõitma, kas arst või abi vajav inimene?

Aitäh! Kohalikud olud on üsna erinevad, nii et Taheva ja Valga juhtumit ma niimoodi jooksu pealt kommenteerida ei oska. Meie kindlasti soovime, et perearstid võtaksid endale suuremaid, jätkusuutlikumaid nimistuid, töötaksid koos suuremates meeskondades. See ei välista seda, et näiteks Valgas asuva tervisekeskuse perearst, kelle nimistus on tulevikus ehk ka Õru ja Tõlliste valla elanikud, teeb vastuvõtte samuti Tõllistes või kuskil mujal. Meie mudel seda kuidagi ei välista. Eks see ole kohapealse kokkuleppe küsimus. Ei ole mingi saladus, et väga suur hulk inimesi sõidab linnadesse, mis asuvad nende elukohast 10–15 kilomeetrit eemal, niikuinii. Paljud eelistavad ka ise, nagu ma siit statistikast näen, käia perearsti juures just nimelt linnas. Ma arvan, et koostöös omavalitsusega on võimalik leida optimaalsed lahendused, väikestes kohtades igapäevast perearsti vastuvõttu tagada ei ole üldiselt mõistlik. Nagu ma rääkisin Varstu näidet tuues, Sõmerpalu perearst võtaks kohapeal vastu korra nädalas, ülejäänud ajal töötaks seal pereõde, kes saab enamiku toimingutega hakkama. Oleme laiendanud pereõdede õigusi, et nad saaksid iseseisvalt rohkemaid toiminguid teha. Nii et küllap on kohapeal võimalik mõistlikud lahendused leida. Arvestades perearstide vähesust ja keskmist vanust, on selge, et meil ei ole lihtsalt piisavalt inimesi, et tagada üldarstiabi kättesaadavus kõikidele Eesti inimestele mõistlikus mahus ja hea kvaliteediga nii, et meil iga viie kilomeetri tagant on perearstikeskus.
Üks võtmeküsimus, mitte ainult selles valdkonnas, vaid ka väga paljudes teistes valdkondades – mõtlen haridust jms –, on ühistransport. Ühistranspordikorraldus peab vastama ülejäänud eluvaldkondade sisemise ümberkorralduse loogikale. Ma väidan, et praegu see nii ei ole, vähemasti mitte piisaval määral. Me oleme maksnud väga suuri summasid ühistranspordi dotatsiooni, aga kui me vaatame meie bussiliine, siis mitte alati ei vasta need elanike vajadustele. Oleks mõistlik sellele valdkonnale palju avatuma pilguga otsa vaadata ja mõelda, kas on vaja sõidutada mööda tervet maakonda 50-kohalist bussi või on targem koostöös luua väiksemaid, otstarbekamaid liine. Teistes riikides on sotsiaaltranspordisüsteem, mis on oluliselt paremini arenenud kui meil. Mõnel juhul on mõistlikum kinni maksta suurema takso sõit kui kasutada suurt bussi.
Kohalikus ja regionaalses halduses on meil minna veel pikk tee, et ühistranspordi võimalused vastaksid inimeste tegelikele vajadustele. Tervisekeskuste meetme väljatöötamise raames oleme maavalitsustega suhelnud. Just nimelt sellest aspektist lähtudes on meetme tingimustesse lülitatud nõue, et ühistransport peab olema tagatud, inimesed peavad tervisekeskusse pääsema. Neil peab olema võimalik ühissõidukiga sinna sõita ja sama päeva jooksul ka tagasi saada. Nendele tervisekeskustele, kelle ühistranspordikorraldus on veel parem, antakse lisapunkte. Ehk on võimalik mitu korda päevas näiteks väike buss käima panna. Aga seda me ei saa ainult Sotsiaalministeeriumis ära teha. See nõuab ulatuslikku koostööd maavalitsuste ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, et kõik nn harupoliitikad oleksid ühistranspordikorraldusega kooskõlas.

Anneli Ott, palun!

Lugupeetud minister! Teie sõnavõtust jäid kõlama "efektiivsus", "optimaalne", "mõistlik" jms. Ma olen ka ise Varstu inimestega kohtunud ja võin kinnitada, et nemad küll tervisekeskuste projektist ja teistest efektiivsusmeetmetest väga vaimustatud ei ole. Te nentisite, et põhiline probleem on see, et noored arstid ei taha maale minna ja perearste on üldse vähe, ning ütlesite ka, et midagi ei ole teha. Minu küsimus ongi: kui minister ütleb, et midagi ei ole teha, siis kes selle probleemiga tegelema peaks?

Võib-olla ma väljendasin ennast valesti. On küll teha ja me teemegi. Seesama tervisekeskuste programm ongi suunatud sellele, et ka väiksemates kohtades oleks perearsti abi tagatud. Võtame selle süsteemselt ette, teeme suuremad nimistud, ühendame perearstid kokku – just nimelt selleks, et iga patsient saaks abi. Kui tervisekeskuses üks perearst on mõne kuu haige või ära mingil teisel põhjusel – näiteks läheb lapsehoolduspuhkusele või mis iganes –, siis teised perearstid saavad teda sealsamas asendada. Seda praegu ei ole. Kui perearst läheb ära, siis tuleb hakata otsima ajutist asendajat jne. Nii et me läheneme küsimusele süsteemselt, püüame tõesti tagada inimesele teenuse – mitte perearstile võimaluse ühes või teises vallas töötada, vaid et inimene saaks abi.
Loomulikult, kui meil oleks perearste nii palju üle, et me saaksime neile igas vallas elu- ja töökoha garanteerida, siis võiks seda teha. Aga meil ei ole seda varianti. Noortele perearstidele ja ka teistele arstidele makstakse lähtetoetust, kui nad lähevad väljapoole keskusi tööle, 15 000 eurot. Mitu perearsti on seda võimalust kasutanud? Üks vist oli eelmisel aastal. Paraku on seis selline, et ka raha ei motiveeri inimesi minema tööle Varstusse, et võtta vastu 600 inimesega nimistu. Nii on. Me võime seda rahasummat suurendada ja võib-olla mõnesse kohta ka leiab siis tohtri, aga see ei ole pikaajaline lahendus. Pikaajaline lahendus on see, et me suudame luua suuremad perearstimeeskonnad, kes üheskoos katavad maakonna ära ja on valmis vastu võtma ka kohapeal, väljaspool tervisekeskust. Nii saavad kõik elanikud alati kvaliteetset arstiabi.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Me oleme siin kuulnud väga ümmargusi kirjeldusi perearstivõrgustiku moodustamisest. Kas te oskate tuua konkreetse näite minu kodumaakonna Valgamaa kohta, millised hakkavad seal olema suured perearstikeskused ja millised väiksemad? Kas see plaan astub ühte sammu omavalitsusreformiga, millega valitsus peaks varsti välja tulema? Ma ei ole sellest päris hästi aru saanud.

Tervisekeskuste programmi aluseks on üks Tartu Ülikooli uuring. Sellest tulenevalt on kokku pandud nimekiri nendest omavalitsustest ning perearstipunktidest ja -keskustest, mida võiks see meede puudutada. See uuring on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi kodulehelt ja nende omavalitsuste nimekiri on kättesaadav tervisekeskuste eurovahendite meetme dokumendi lisast 1. Täpset pealkirja ma ei mäleta, aga Riigi Teatajas on see olemas. Nüüd, minu mälu järgi on Valgamaal kolm keskust, need on Valga, Tõrva ja Otepää. Need on esmased tervisekeskuste asukohad. Lisaks on teisese asukohana Valga või Otepää tervisekeskuse puhul ette nähtud Puka ja võib-olla mõni veel, ma peast rohkem ei tea. Aga suuri keskusi on kolm: Tõrva, Valga ja Otepää.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti on perearstidel üsna raske leida vajalikku omafinantseeringut, et saada tervisekeskuse loomiseks toetust. Täpselt sama probleem on väga paljudel omavalitsustel, sellist raha ei ole tagataskust võtta. Aga te mainisite oma sõnavõtus, et umbes 100 omavalitsust on selle meetmega seotud. Äkki te täpsustate, mida te sellega mõtlesite: kas 100 omavalitsust on loobunud perearstikeskusest või 100 loodab seda luua? Meede käsitleb tegelikult ju ainult 35 uue tervisekeskuse loomist üle Eesti. Äkki te täpsustate?

Jah, täpsustan. Ma viitasin sellelesamale lisale 1. Seal on minu mälu järgi umbes 100 üksust – 100 alevikku, valda või linna, kus hakkab olema esmane keskus või teisene tegevuskoht ehk filiaal. 35 tervisekeskust on miinimum, mis selle meetme raames luuakse. Kõik sõltub natuke projekti suurusest – suuremates linnades on võimalik ellu viia suuremaid projekte, väiksemates väiksemaid. Palju sõltub ka sellest, kui aktiivsed on taotlejad ühes või teises maakonnas. Täpset arvu ei oska praegu öelda, aga 35 on miinimum, mis me selle europrogrammi raames teeme, ent tõenäoliselt tuleb neid oluliselt rohkem. Lisaks on olemas üks täiendav tehniline võimalus: kui see meede on edukas ja tõesti käivitub hästi, siis on võimalik selle meetme rahastust eurovahendite perioodi kestel suurendada. Loodame, et seda taotletakse aktiivselt.
Mis puutub omafinantseeringusse, siis sellistel puhkudel, kui objekte ehitatakse eurovahendite arvel, on omafinantseering alati nõutav. Me oleme võimaldanud väga paljudel taotlejatel tervisekeskusi luua – nii omavalitsustel, perearstide endi loodud äriühingutel kui ka haiglavõrgu arengukava haiglatel ja teistelgi haiglatel. Lahendused, mis kohapeal leitakse, sõltuvad kohalikest oludest. Mõnes kohas ei ole perearstid üldse sellest programmist huvitatud, sest nad on juba koondunud ja neil on infrastruktuur oma vahenditega rajatud, teistes kohtades on huvi suurem. Nii et ootame esimese vooru ära, vaatame, milliseks pilt kujuneb. Aga igal juhul tahame igas maakonnas põhilised keskused tervisekeskustega ära katta. Ja tänane indikatsioon on niisugune, et see peaks õnnestuma.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et 15 000 eurot on liiga vähe, et motiveerida noori maale minema. Selge see, et Tsirguliinasse, Varstusse ja teistesse sellistesse kohtadesse tervisekeskust ei tule. Aga milline pakett või kui suur summa võiks motiveerida noori arste maale minema? Ja kas küsimus on ainult summa suuruses või mis võiks olla need olulised stiimulid, mis peaksid paketis veel olema, et noored läheksid Tsirguliinasse, Varstusse ja muudesse väiksematesse kohtadesse, mitte tervisekeskustesse?

Ma võib-olla väljendasin ennast valesti. Ma kindlasti ei mõelnud seda, et 15 000 on liiga vähe. Ma arvan, et see raha, mida riik lähtetoetusena annab, ei motiveeri inimesi perearstiks minema mitte sellepärast, et summa on väike. Ma tegelikult ei usu sellesse rahalisse motivaatorisse üldse. Oma eelmises ametis ma nägin, kuidas õpetajate lähtetoetus on töötanud. Ausalt öeldes ei sisendanud ka see erilist lootust. Ülikooli lõpetanud noored üldiselt ei taha minna väikestesse kohtadesse oma karjääri alustama.
Mis puutub perearstidesse, siis nagu ma ütlesin, probleemi lahendus on pigem tervishoiukorralduslik. Tõenäoliselt mingil määral aitaks ka see, kui arstiteadust õpetades suudetaks perearsti prestiiži tõsta, aga see on tõesti arstide õpetamise küsimus. Tervishoiukorralduslikult oleks eeskätt vaja, et noortele oleks teada, mismoodi nad pärast kooli lõppu endale ikkagi nimistu saavad.  Praegune olukord on selline, et ametis olev perearst otsustab, millal keegi võib tema nimistu üle võtta – kas see juhtub õige varsti, viie aasta pärast, kümne aasta pärast, millal iganes. Seda, et praksis läheb sujuvalt ühelt perearstilt teisele üle, nii et see on mõlemalt poolt ette planeeritud, tänase seisuga ei ole. Koostöös perearstide seltsiga me käivitame peagi perearstide inkubatsiooniprogrammi, mille toel saab noorematele tohtritele anda võimaluse sujuvalt mingi nimistu üle võtta. Siis saavad nad sellega arvestada ja oma elu ette planeerida.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Eile ma kohtusin Rõuge valla inimestega, kes väitsid, et kuna Varstus perearsti enam ei ole, on neil perearsti vastuvõtu ooteaeg juba poolteist nädalat. Nii palju sissejuhatuseks. Aga ma küsin niimoodi: kas teie arvates see ikka rahuldab, kui näiteks Sõmerpalu arst hakkab ainult korra nädalas Varstus käima? Kui mul on mingi terviseprobleem ja ma pean nädal aega ootama, et saaks perearsti juurde, siis kas see ikka on lahendus? Ja teiseks, mis te arvate mõttest, et peaks tõsiselt läbi arutama perearstide koormusnormid ja neid kohalikele oludele kohandama? Tõesti, kui 1000 eurost ei aita, siis kui paljust aitaks? Kuidas ikkagi veenda perearste kohapeale tegutsema jääma?

Kui ma rääkisin Sõmerpalu arsti võimalusest inimesi Varstus aidata, siis ma mainisin, et kokkuleppe järgi võtaks perearst vastu üks kord nädalas, pereõde aga iga päev. Pereõde on iseseisev meditsiinitöötaja, kellele Riigikogu on hiljuti õigusi juurde andnud, ning ta saab tegelikult päris paljude tervisehädade puhul aidata. Juhul kui on pakilisemaid ja tõsisemaid muresid, saab loomulikult seesama perearst võtta vastu Sõmerpalus. Eks me saame ju aru, et päris võimatu Varstust Sõmerpallu sõita siiski ei ole, kui vajadus tekib.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te ütlesite, et ministeeriumil on indikatsioon, et kõigi maakondade keskustesse võiksid tulla perearstikeskused. Ma olen aru saanud, et näiteks Võru linna perearstikeskus võiks sisuliselt avada ka Varstu filiaali, kui nad esitaksid selle meetme raames taotluse ja saaksid sealt raha. Mina olen ajakirjanduse vahendusel aru saanud, et ei Põlva ega Võru perearstid ei ole suutnud kokku leppida, kas nad osalevad selles programmis. Kas teil on rohkem informatsiooni? Kas nad ikka osalevad?

Tõsi ta on, et perearstide valmisolek on maakonniti ja ka omavalitsuseti kaunis erinev. On tõesti neid, kes töötavad oma väikese nimistuga ja mõtlevad, et nemad saavad oma tööea lõpuni nõnda ilusti ära töötada ja küllap siis keegi teine kunagi vaatab, kuidas edasi. On loomulikult neid, eriti suuremates linnades, kes on juba ise investeeringuid teinud ega soovi mingeid ümberkorraldusi, sest neile senine korraldus sobib. Siiski oleme püüdnud pehmete meetmetega motiveerida perearste aktiivsemalt programmis osalema. Oleme palunud maakondade keskustes kohalikke haiglaid, et nad võtaksid perearstikeskuste või tervisekeskuste loomisel aktiivsema rolli enda peale. Tuleks ju esmatasand ja eriarstiabi tasand siduda, maakonnakeskustes on see kindlasti hästi vajalik.
Ma ei julge praegu öelda, kas kõik maakonnakeskused suudavad teha korralikud taotlused, mis katavad enamiku maakonnakeskuste perearstidest esimeses voorus ära. Seda kindlust ei ole, aga me töötame selle nimel, et võimalikest hirmudest üle saada. On näiteks tõstatatud küsimus, et ei ole lõpuni selge, mismoodi hakkab haigekassa tervisekeskuste uut süsteemi rahastama – missuguseid komponente ja kuidas rahastatakse. Oleme püüdnud nendele küsimustele võimalikult hästi vastata. Tahame ikkagi anda kindlust, et niisugune tervishoiupoliitiline suund on nüüd riigis võetud ja sellega tasub arvestada oma tegevuse planeerimisel, eriti kui tegevust planeeritakse kauemaks ajaks.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Me siin kuulasime tükk aega täiesti ministrile kohast juttu vahvatest inkubatsiooniprogrammidest, toetustest, õppest ja millest iganes. Aga sinna vahele te ütlesite ka ühe täiesti õige asja – müts maha teie ees! –, et tegelikult käivad protsessid natuke teistmoodi. Kõigepealt kaovad maakohtadest töökohad, siis kaovad sealt inimesed ja siis polegi enam võimalik arstipraksist pidada. Ma ütleks rohkemgi: ei ole võimalik enam pidada ei päästekomandot ega poodi, isegi kirikukoguduses on mõnel pool kõigest 15 inimest. Kui riik tõmbab ennast niimoodi maapiirkondades kokku, kas siis ei peaks ausalt ütlema, et elu maal ongi võimatu? Inimesed peavad sealt evakueeruma ja tõmmatagu riik kokku Harju maakonna suuruseks. Või on valitsusel, mille liige te ministrina olete, mingisugune asjalik plaan, kuidas tuua maale tagasi nii elanikud kui perearstid?

Ei, ma arvan, et ei peaks kõiki Harjumaale kokku kolima. See ei oleks kindlasti mõistlik ja see ei ole ka kuidagi riigi poliitika osa. Regionaalpoliitiliste meetmetega, mida on Eestis rakendatud, on püütud seda kaunis loomulikku liikumist väiksematest kohtadest linnadesse pehmendada. Tuleb tähele panna, et ka palju aktiivsema ja tugevama regionaalpoliitikaga riikides, kus investeeritakse regionaalpoliitilistesse eranditesse palju rohkem raha, on üldtendents ikkagi samasugune. Linnastumine on globaalne nähtus, mis sai alguse eelmise sajandi 50. aastatel ja kestab siiamaani. Selle käigus on sisuliselt muutunud ja muutub veelgi maakondade ja mittelinnaliste asulate funktsioon ja olemus. Ma arvan, et Eestis ei ole uusi jätkusuutliku kogukondlikkuse hoidmise mudeleid piisavalt välja arendatud, aga ma loodan, et me selles suunas liigume. Kui me vaatame teisi riike, kas või Põhjamaid, siis üks märksõna, mis väiksemaid maakohti iseloomustab, on inimeste mobiilsus. Ka seal ei pakuta igas külas kõiki teenuseid. Inimesed, kes maal elavad, arvestavad sellega, et neil tuleb iga päev suurema keskuse vahet sõita.
Eesti regionaalpoliitika suurim väljakutse on praegu see, kuidas tagada maakonnakeskuste jätkusuutlikkus. Need tühjenevad peaaegu sama kiiresti, kui tühjenevad väiksemad vallad. Kui me näiteks Võrumaa linnalist keskust ei suuda pikemas plaanis jätkusuutlikuna hoida, siis meil on varsti probleem kõikide ümberkaudsete valdadega märksa suurem kui täna. Esialgu on see võimalus minu arvates veel täitsa olemas ja sellepärast maakonnakeskustesse tasub investeerida ja neid arendada. Arvata, et töökohti tekib igasse väikesesse metsatukka, pole alust. Ei teki, töökohad tekivad linnalistesse asulatesse. See, kuidas tugevdada maakonnakeskusi, on üks võtmeküsimus ka tulevase haldusreformi kontekstis. Minu arvates on kõige tähtsam, et inimene, ükskõik kus ta ka ei ela, saaks teenuse kätte. Olgu see tervishoid, olgu see haridus – riik peab koostöös omavalitsustega läbi mõtlema, kuidas inimene teenuse kätte saaks. See ei tähenda, et teenuseid peab osutama igas külas, see ei ole realistlik, aga inimene peab teenused mõistlikus kohas kätte saama.

Aitäh, minister Jevgeni Ossinovski! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja arupärijate nimel soovib sõna Heimar Lenk. Palun!

Aitäh sõnaõiguse eest! Nüüd me oleme istunud siin tund ja veerand – tund ja veerand! Kallis rahvas, kes te siin saalis olete, öelge mulle, palun, mida me kuulsime! Kas me saime targemaks? Kas me kuulsime ühtegi lahendust, mida võiks homme pakkuda Varstu või Tsirguliina rahvale? Või Eesti rahvale? Meil ei ole ühtegi lahendust neile anda. Me saame aru, et meil hakkab olema kaks suurt haiglat – Tallinnas PERH ja Tartus kliinikum –, ja kõik. Katsuge, vaesed ja haiged, vigased ja lombakad, sinna jõuda!
Ma kuulasin praegu sotsiaaldemokraadist sotsiaalministrit rääkimas perearstindusest ja mulle meenus, kuidas esines siinsamas puldis ja Eesti ajakirjanduses sotsiaaldemokraadist sotsiaalminister 1991. aastal, Marju Lauristin. Ja tema sõnad olid umbes sellised: "Kallis Eesti rahvas, me lähme üle perearstisüsteemile, mille me võtsime ja laenasime Inglismaalt. Tänasest päevast on teil kõigil võimalus arst isegi öösel koju kutsuda ning seesama tohter ravib teie vanaema ja vanaisa, teie lapsi ja teie keskealist ema ja isa."
Nüüd on 25 aastat mööda läinud. Sotsiaaldemokraadist minister seisab puldis ja ta ei tea, mida peale hakata Eesti perearstisüsteemiga. Ta pakub meile välja perearstikeskusi, mis Euroopa rahaga tehakse. Kallis rahvas, need on samad polikliinikud, mis me 1991. aastal sotside juhtimisel kinni panime. Kõik kordub! Aga töökohti meil maal pole ja inimesed lahkuvad sealt. Selles puldis meie ees seisis enne mind ju ka tööminister, mitte ainult tervishoiuminister. Meil on võimalus küsida tööministri käest, kuhu ikkagi töökohad kaovad, kui meil nii edukas Euroopa Liit on. Vastust me ei kuule. Ja konkreetselt seda, mis pole õige, ei ole mõtet siin puldis rääkida. Minister seda tegi. Seesama Valgamaa Tsirguliina arst – jah, ta on ka eakas. Ma ei ole temaga kohtunud, aga ma kohtusin Tsirguliina inimestega, kes ütlesid, et ta tahtis sinna tööle edasi jääda, aga Terviseamet viskas ta välja, kuna tal ei ole pikka nimekirja. Ma nüüd sõidan sinna ja tahan selle arstiga kokku saada, et kontrollida härra ministri juttu, mis ta meile siin rääkis. Ma ei usu tema väiteid. 
Ma arvan, et tervishoiuminister peaks ikka olema inimene, kes on meditsiinist vähemalt mööda käinud – kas endine arst või vähemalt endine meditsiiniõde. Ja kui me midagi muud ei saa tehtud, no teeme maal uuesti velskripunktid, nagu olid nõukogude ajal. Kui sa tõmbasid ketassaega omale kätte, siis vähemalt said lasta haava seal kinni siduda. Nüüd on juhtunud, et maal on tulnud kaks-kolm tundi kiirabi oodata, inimesel aga ripub käsi  võib-olla kõõlust pidi otsas. Niisuguseid juhtumeid on olnud. Ja see on Euroopa Liidu tiigrikutsu, eesrindlik Euroopa Liidu riik! Meie aga arutame siin, kuidas pääseb Sõmerpalu mammi polikliinikusse, et paluda arsti käest: "Kuule, latsekene, anna mulle rohtu, selg valutab, enam ei jõua!" Tähendab, ei ole meie minister ega teised tervishoiuametnikud maal käinud. Narvas nad lõpuks said väljasõiduistungi tehtud, see oli 25 aasta jooksul minu teada esimest korda. Ja nüüd me küsime, kas nad teavad, missugused inimesed Sõmerpalu vallas või Tsirguliinas või Varstus elavad. Need on vanad kalossidega inimesed, kes vaevalt saavad poodi mindud. Vanainimene käiks poes ära ja läheks ka perearsti juurest läbi, küsiks, et "anna mulle midagi, ma ei saa öösel magama jääda". Seda võimalust enam ei ole. Ta peab minema ootama bussi, mis üks kord päevas läheb Valka, istuma sinna peale ja ootama seal selles puhtas, kaunis haiglas ja lootma, et keegi võtab ta jutule. Ja noor pirtsakas perearst võib-olla ei tahagi teda näha. Ma saan sellest aru.
Ministrist oli kohatu öelda, et meie arstid on vanad. Kas te tahate minna noore kirurgi juurde, kellel see on esimene lõikus? Te ju ei taha seda. Te tahate minna arsti juurde, kellel on suur praksis, kes on inimesi ja elu näinud. Selliste ministrite ja sellise valitsusega Eesti edasi küll ei jõua, mulle tundub. Me oleme seisma jäänud – meditsiinis, töökorralduses, kõiges. Täna ma tundsin, et siit ei ole midagi oodata. Mis riigireformi me teeme selliseid vastuseid kuulates?! Kust kohast see riigireform praegu tuleb? Aitäh!

Nüüd sai aeg täis. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vana-Kreekast alates on kombeks rääkida pro ja contra kõnesid. Kui keegi on contra kõnega üles astunud, siis peaks keegi esinema ka pro kõnega, näiteks ministri kaitseks. Mida me ikkagi loodame? Huvitav, kas asjad saaksid üldse olla teisiti, ja milles on süüdi see vaene minister? Me elame riigis, kes ei mõtle oma eelarvele. Meie jaoks on tähtis joosta paljajalu – nagu Jessenin kunagi ütles, aga tema jooksis komsomoli järele – Euroopa Liidu järele, nende järele, kes kõvemini karjuvad. Sanktsioonid Venemaa vastu – mida teile siin saalis on Venemaa konkreetselt teinud? Kas te ei saanud aru, et peale seda, kui sanktsioonid rakenduvad, läheb meie põllumajandus põhja, kannatavad piimatootjad ja lihatootjad? Aga kust siis tulevad need tulud, millest see vaene haigekassa, millest meie haiglad elavad ja meie arstid palka saavad?
Üks minu sugulane on juhuslikult medõde, õppis Kukrusel, lõpetas Tallinnas. Nendest 20 tüdrukust, kellega ta koos õppis, sõitis viimane Eestist ära kolm aastat tagasi. Nad on kõik välismaal. Tema on medõde, tal on kaks väikest last ja ta peab peret ülal, maksab krediiti maja eest. Medõe palgast! Mis siis veel arstidest rääkida?! Kes meile niimoodi jääb? Peaaegu igaüks siin saalis, vähemalt saali paremal poolel ja seal akna all, on nõus rääkima, kui hullud olid asjad siis, kui olid kolhoosid, kui allasurutud siis rahvas oli. Aga läheme praegu mõnda külla ja vaatame lagunevat klubi, endist medpunkti, räägime inimestega ja küsime, kuidas nad elavad. Kas varem oli seal võimalik elada ja kas nüüd on seal võimalik elada? Poliitilised loosungid otsustavad kõik.
Veidi veel meditsiinisüsteemist. Mul on järgmine arupärimine, ma hakkan Narvast rääkima. Ma saan asjast nii aru, et kui sul on roostetanud Zaporožets ja teisel on luksuslik Rolls-Royce, kui kummalgi bensiini ei ole, siis ei liigu ei üks ega teine. Praegust meditsiinisüsteemi võib võrrelda roostetanud Zaporožetsiga ja me võime välja mõelda supersüsteemi, mida saab Bentley või Rolls-Royce'iga võrrelda, aga meil ei ole raha, ei ole seda, mis masina liikuma paneb. Ja miks raha ei ole? Mind siin saalis siis ei olnud, aga ma jälgisin, kuidas see toimus, kuidas see saal loobus Nord Streamist, tohutust sissetulekust, visates oma käega riigist välja tollases rahas umbes miljardi. 20 000 töökohta läks Soome ja Rootsi. Ja me mõtleme edasi niiviisi. Meil on poliitilised eesmärgid. Euroliidust või NATO-st keegi annab soovituse, nagu oli kooseluseadusega, ja kõik marsivad. Alati nõus vastu võtma kõike, mis sealtpoolt tuleb! Meie kohal särab alati päike, teisel pool Narva jõge on alati vihmane. Teate, igaüks valib, kuidas ta elab ja millega lõpetab. Kui me püüame edasi minna, selg ees, siis varem või hiljem kukume auku, kust välja naljalt ei saa. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Mind pani siia kõnetooli tulema ministri väide, et maarahvas on tervishoiuteenustega rahul. Ma tahaks seda uurimust näha. Kas seda uuringut tehes on küsitletud ka Varstu või Tsirguliina rahvast või näiteks Põlva valla inimesi? On teada, et seal tõmmatakse arstiabiteenust järjest kokku.
Minu jaoks on arusaamatu, et riik käsitleb kõiki regioone ühtemoodi. Eesti on paraku mitmekesine. On hõreasustusega piirkondi, on maakondi, kus elanike arv järjest väheneb, aga see ei tohi olla põhjus seal arstiabi kokku tõmmata. Ometi on see teadlik poliitika, et üldhaiglaid ehk maakonnahaiglaid hakatakse järjest kokku tõmbama ja sealseid teenuseid vähendama. Ja püüdku mulle keegi tõestada, et teenus Tartu Ülikooli Kliinikumis või Tallinnas regionaalhaiglas on odavam kui näiteks Põlva Haiglas, kus on tegelikult arstid olemas, meditsiinitehnika olemas. Miks püütakse siis administratiivsete meetoditega seda võrku kokku tõmmata? Ministrile ei ole teadmata, et palgakokkuleppe täitmiseks Põlva Haiglas on sellel aastal puudu 400 000 eurot. Ja kui me anname tohtritele signaali, et eriarstide erialade arv piirkondades järjest väheneb, siis milline arst seal tööd teha tahab? Kindlust ei ole ja kogu aeg sisendatakse, et kui me sellel aastal veel kokku ei tõmba, siis järgmisel aastal küll. Sellised valitsuse sundkäigud ei ole minu meelest õiged.
Haigekassa tellib teenust ja tegelikult ei ole ju vahet, kas ta tellib selle Tartu Ülikooli Kliinikumist või Põlva Haiglast, kui meedikute kollektiiv suudab inimesi kvaliteetselt aidata. Miks peaks administratiivselt sellesse sekkuma? See on minu arust täiesti arusaamatu. Ei ole ju, härra minister, teenus Tartus odavam kui näiteks Põlva Haiglas. Ja kui me paneme sinna juurde sõidukulud, kui inimesed peavad hakkama kaugelt Tartus käima, siis läheb see neile oluliselt kallimaks ja kiirabi korral ka riigile. Minu meelest tasuks ikkagi veel kord sundliitmine kahe suure keskusega läbi mõelda. Ma arvan, et nende liitmistega tehakse ajalooline viga ja protsessi tagasi pöörata on suhteliselt keeruline. Loodan, et minister vaatab koos haigekassa esindajatega need lepingud üle ega hakka administratiivselt neid haiglaid välja suretama ja kahe keskusega vägisi liitma. Mina siin võitu ei näe. Ei näe rahalist võitu, ei näe mingit võitu inimestele ega ka regionaalpoliitilist mõõdet. Minu meelest tuleks midagi ümber otsustada. Ma arvan, et härra minister nõustub sellega ka, kui ta haigekassa lepingud rahulikult üle vaatab. Aitäh!

Riigikogu liikmed ei soovi rohkem sõna võtta, aga ministril on õigus kasutada sõnaõigust. Palun, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Heimar Lenk küll ei kuula, aga tahan vastata tema kriitikale, mis ilmselgelt polnud suunatud sellele saalile, vaid headele inimestele Võru- ja Valgamaal. Ma ei soovi, et tekiks valearusaamad, mis võib-olla mõjutaksid inimeste käitumist. Esiteks, kui kõik läheb hästi, siis on Varstu inimestel tõepoolest võimalik käia perearsti vastuvõtul kohapeal. See on erakordselt oluline saavutus, kui see meil koostöös perearstiga tõesti õnnestub. Loodame, et see õnnestub. Ja nüüd info, miks ma siia tulin. Head inimesed, kui te ketassaega endal käe niimoodi ära lõikate, et ta ripub teil otsas, siis ärge minge otsima perearsti! Helistage 112! Kõrge prioriteediga väljakutse korral saabub kiirabi vähem kui 15 minutiga ka Varstusse ja Tsirguliinasse. Ärge jumala pärast minge Heimar Lengi soovituse järgi perearsti otsima! Aitäh!

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Oudekki Loone, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Rein Ratas, Erki Savisaar, Anneli Ott, Viktor Vassiljev, Peeter Ernits, Kadri Simson, Märt Sults, Kersti Sarapuu ja Vladimir Velman. Arupärijate nimel Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Arupärimise pealkiri on "Eriarstiabist Narvas". Praegu siin puldis seistes ma ei olegi nagu arupärija, ma olen lihtsalt Narva elanik. Pean tunnistama, et need kuus küsimust, mis siin kirjas on, ei ole minu ega meie fraktsiooni koostatud, need küsimused tekkisid Narva Haiglas siis, kui arstid oma koosolekuid läbi viisid. Need küsimused laekusid Narva Haigla nõukogusse, sealt saadeti need Narva Linnavolikokku, kes edastas need mulle. Ma lihtsalt vormistasin need arupärimiseks ja kolleegid toetasid seda oma allkirjaga.
Asi on selles, et eelmisel aastal oli meil täitsa seaduslikult, vastavalt lepingule haigekassaga, 18 eriarsti. Alates sellest aastast algab aga kolm aastat kestev eriarstiabi koondamine. Haigekassa kirjas on teatatud, millised plaanid neil Narvaga on. Eriarstiabi vähendatakse, neid tohtreid jääb lõpuks kaheksa. Asi on nii hulluks läinud, et elanikkonna arvu suuruselt kolmandas Eesti linnas inimesed küsivad rahvasaadiku käest tõsiselt, kas sünnitusmaja ikka jääb ja kas meie linnas saab ka edaspidi sünnitada või mitte. See näitab, kui kaugele on protsess juba läinud. Inimesed ei kahtle, et kui tuleb mingi halb uudis, siis võib see iga kell osutuda täiesti õigeks, see ei ole kuulujutt. Ükspuha kui halb uudis ka ei ole, see võib juhtuda.
Mul ei ole mingeid illusioone. Kui minu poole ei oleks pöördunud inimesed nende küsimustega, siis ma ei hakkaks meie ministrit küsimustega vaevama. Ma kujutan ette, et vastused tulevad umbes sellised, et Narva eriarstid küll lõpetavad, aga te ei pea kuskile sõitma, teil on võimalus kohapeal ikka eriarstiabi saada. Tekib aga loogiline küsimus, et kui teiste kohtade eriarstid hakkavad Narvas käima, siis miks on nad lubatud mõnes teises haiglas, näiteks Kohtla-Järvel või Tartus, aga Narvas mitte.
Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest ilma vastusteta on raske aru saada, mida siin päritakse. Ma loodan, et lugupeetud härra minister loeb küsimused ette, enne kui ta vastab. Ja viimaseks: nagu ma ütlesin, mul isiklikult küsimusi ei ole, aga inimestel on, ja ma andsin lubaduse, et nii nagu vastused kõlavad, tõlgitakse need sõna-sõnalt ära ja avaldatakse mõnes nädalalehes, mis tuleb igasse Narva postkasti. Minu roll selle arupärimise puhul sellega piirdub. Head vastamist härra ministrile ja teile head kuulamist, lugupeetud kolleegid!

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Suur tänu Riigikogu liikmele Stalnuhhinile nii sõnumi toomise kui ka sõnumi viimise eest! Sissejuhatuseks kaks asja. Esiteks, tõepoolest, nagu olen varem öelnud, Narva üldarstiabi lepinguga seotut tuleb vaadata laiemas Eesti kontekstis. Eesti üldhaiglate lepingute planeerimise küsimus on olnud terava diskussiooni all viimase paari kuu jooksul, sh Riigikogu sotsiaalkomisjonis. Olen öelnud varem ja ütlen veel kord, et haigekassa kommunikatsioon selles küsimuses on olnud äärmiselt ebaõnnestunud. Alguses on saadetud välja lepingu pakkumised ja siis alles hakatud seletama, mida nendega on mõeldud ning milline võiks olla sisuline plaan tervishoiuteenuste osutamisel maakonnakeskustes ja teistes suuremates linnades, kus üldhaigla on.
Nüüd teine eelmärkus Narva kohta. Nimetatud arupärimine on esitatud 27. jaanuaril. 1. veebruaril ehk mõni päev pärast selle arupärimise esitamist viibisin ma Narva linnas, kus kohtusin ka linnavolikogu liikmete ja haigla juhtkonnaga. Pärast seda kohtumist olen kinnitanud oma sõnu kirjalikult nii volikogule kui ka haiglale. On toimunud üsna põhjalikud läbirääkimised Narva Haigla ja Ida-Viru Keskhaigla ning haigekassa vahel, need on puudutanud nii selle aasta lepingut kui ka võimalikku tulevikku. Narva Haiglat on külastanud ka Sotsiaalministeeriumi ametnike delegatsioon, kes on hinnanud haigla vajadusi lähiaastatel, sh arstiabi osutamise võimalusi.
Selle kõige pinnalt vastan alljärgnevatele küsimustele. Esimene küsimus on: "Miks haigekassa plaanib vähendada ostetavaid teenuseid SA Narva Haiglalt (18 eriala teenusest plaanib Eesti Haigekassa kolme aasta jooksul lõpetada kümne eriala teenuse ostmise), kuigi selleks on olemas materiaalne ja tehniline baas ning spetsialistid? Nõudlust praegu osutatavatele 18 eriala teenustele kinnitavad praktika ja toimuvad vastuvõtud." Vastan sellele küsimusele. Haigekassa on oma ettepanekut tehes lähtunud väljatöötatud nn geograafilise kättesaadavuse põhimõtetest, mis ei laiene ainult Narvale, vaid ka teistele üldhaiglatele. Olen öelnud varem ja ütlen veel kord, et minu hinnangul vajavad geograafilise kättesaadavuse põhimõtted põhjalikumat läbimõtlemist ja analüüsi. Kindlasti on senisest märksa põhjalikumalt vaja analüüsida, kus ja kuidas on eriarstiabi pakkumine kõige otstarbekamalt korraldatud, ja seda tuleks uurida juba käivitunud haiglate võrgustumise kontekstis. Olukord on mitte ainult Narvas, vaid ka teistes üldhaiglates selline, et kui me vaatame lähima kümnendi prognoose – nii elanikkonna kui ka arstkonna arvu prognoose –, siis näeme, et haiglatel, sh üldhaiglatel iseseisvalt kvaliteetset ja optimaalset tervishoiuteenust osutada ei õnnestu. Juba pikemat aega on üldhaiglad tegelikult kasutanud teistest haiglatest tulevaid arste, et vastuvõtte kohapeal teha. Kohapeal spetsialiste kas ei ole või kui oleks, siis poleks rahvastiku vähenemise tõttu võimalik neile täiskoormust pakkuda. Seetõttu pole need kohad eriarstide silmis atraktiivsed.
Viimastel aastatel on käivitatud nn haiglate võrgustumise projekt, mille eesmärk on tagada koostöös üldhaigla ja kõrgema taseme haiglaga arstiabi osutamine kohapeal just nimelt kahe haigla koostöös. Sellega on teatud muresid. Varem oleme tihtipeale märganud kahte tendentsi. Mõningatel juhtudel oleme näinud, et kõrgema taseme haigla ei võta kohaliku haigla võimekust ja huvisid piisavalt tõsiselt. Tihti ei soovita teatud erialadel arstiabi osutada, ehkki vajalikud spetsialistid on kohapeal olemas ja ka nõudlus on olemas. Mõnikord on lihtsam seda keskustes teha. See on üks mure, mis on ilmnenud.
Teine mure seisneb selles, et vaatamata võrgustumisele on haigekassa tihtipeale lisaks haiglatevahelisele kokkuleppele teinud oma ettekirjutusi, kuidas nende arusaama kohaselt oleks vajalik ühes või teises kohas teenuseid osutada. Praegu me täpsustame seda poliitikat või teeme ringi – kuidas võtta. See ringitegemine seisneb kahes asjas. Kuna haiglavõrgu arengukava, mille alusel eriarstiabi juhtimist ja rahastamist planeeritakse, kehtivus hakkab otsa saama, siis meil on käsil uus periood, mille jooksul eriarstiabi osutamist praegu planeeritakse. Esialgse kava kohaselt teeme seda teistmoodi kui seni. Seni on olemas olnud selline asi nagu haigla liikide nõuded – on üks määrus, mis kehtestab nende erialade miinimumi, mida üldhaiglad, keskhaiglad ja regionaalhaiglad peavad pakkuma – ning ülejäänu on jäetud kõik haigekassa ja haigla vaheliste läbirääkimiste objektiks. Olen väljendanud seisukohta, et Eestis peaks eri haiglatele oluliselt individuaalsemalt lähenema, meil ei ole neid nii palju. Olukord Hiiumaal ja Narvas on kardinaalselt erinev, aga seaduse mõttes on nad mõlemad üldhaiglad. Ma arvan, et selline üldine lähenemine ei ole mõistlik ja me võiksime kokku leppida iga üldhaigla puhul, missugune on nende teenuste maht, missugused on erialad, mis aastaks 2030 peaksid kohapeal esindatud olema. Kui me selle kokkuleppe suudame saavutada, siis on haiglatel ja ka patsientidel muidugi kindlus, et teatud erialasid lähima 15 aasta jooksul arendatakse ja rahastatakse. See annab kindluse, kuidas tegutseda.
Mis puutub Narva eriarstiabisse, siis olen kinnitanud, et Sotsiaalministeeriumi ja haigekassa prognoos aastaks 2030 pakub, et nende 18 praeguse ambulatoorse eriala järele on piisav vajadus ka aastal 2030. Elanikke on ka siis piisavalt, nii et on otstarbekas seda liiki eriarstiabi Narvas kohapeal osutada. Olen ka kirjalikult väljendanud riigi valmisolekut rahastada selle eriarstiabi pakkumist ambulatoorselt. Loomulikult, juba praegu ei suuda Narva Haigla nagu ka paljud teised üldhaiglad kõikide nende arstide vastuvõtte iseseisvalt garanteerida. Kõige lihtsam näide: juba pool aastat pole Narva Haiglas inimesi vastu võtnud silmaarst ehk oftalmoloog. Patsiendid on olemas, leping on olemas, raha on olemas, aga arsti ei ole ja teenust ei ole. Nii et küsimus ei ole ainult selles, kui suur on lepingumaht, mida haiglale võimaldatakse. Viimastel aastatel on haigekassa Narva Haiglale lepingumahtu andnud rohkem, kui haigla on suutnud ära kasutada. Väga paljude erialade puhul, mis Narva Haigla teenustenimekirjas olemas on,  suudab haigla katta linna vajadusest ainult 30–50%. Väga suur hulk eriarstiabist langeb haiglavõrgu arengukava välistele partneritele, keda rahvasuus nimetatakse erapraksise pidajateks.
Minu arvates peaks Narva elanikele kohapeal ambulatoorse eriarstiabi osutamiseks – pean silmas neid 18 eriala – Narva Haigla tingimata tegema koostööd kõrgema taseme haiglaga, milleks seal on Ida-Viru Keskhaigla. Oleme Ida-Viru Keskhaiglaga rääkinud ja nad on väljendanud valmisolekut viia Narva Haiglaga läbi seesama võrgustumise protsess, leppida kokku, mismoodi eriarstid hakkavad abi osutama ja milliseid erialasid katavad kohapeal Narvas oma arstid ja üldse, mis on prioriteedid. Kui arste on, siis loomulikult võtavad vastu kohalikud arstid. Kui arsti ei ole, siis lepitakse kokku, mismoodi aidatakse patsiente koostöös Ida-Viru Keskhaiglaga. Arst saab tulla Narva ja vastuvõtud ära teha, aga vajaduse korral, kui on keerulisemad protseduurid, suunata inimese Ida-Viru Keskhaiglasse vastuvõtule. Selge on, et seda saab teha koostöös. Võrgustumise protsessi läbiviimiseks on vaja haigla omaniku otsust ehk siis Narva linna otsust sellega edasi minna. Valitsus on omalt poolt valmis eraldama täiendavaid summasid, et renoveerida Narvas erakorralise meditsiini osakond, mis tänapäevastele selle valdkonna nõuetele ei vasta. Esmane kokkulepe peaministriga selles küsimuses on olemas. Küsimusi on siin väga palju, ma arvan, et enamikule neist vastasin ma ära, aga ma loen ülejäänud samuti ette, et kõik oleks ka formaalselt korras.
Teine küsimus: "Geograafilise kättesaadavuse põhimõtte realiseerimisel ei osta Eesti Haigekassa SA Narva Haiglalt enam 10 eriala teenuseid. Need peavad olema kättesaadavad vastavalt geograafilisele kättesaadavusele neljas kohas Eestis. Sellega väheneb juurdepääs tervishoiuteenustele Narvas. Samal ajal olete öelnud, et Narva haigetel ei tule sõita Ida-Viru Keskhaiglasse. (Info Teie esinemisest raadios.) Palume selgitada seda vasturääkivust." Ma arvan, et ma selgitasin selle ära. Me suudame abi osutada. Narvas on reaalne vajadus nendel 18 erialal arstiabi saamiseks ja seda saab osutada Ida-Viru Keskhaiglaga koostöös. Ja kui seda tehakse Ida-Viru Keskhaiglaga koostöös, siis patsiendid kuhugi kaugele sõitma ei pea.
Kolmas küsimus on rajatud arvamusele, et vabariigi suuruselt kolmas linn on väärt individuaalset lähenemist. Nõustun sellega. Nagu ma ütlesin, olen Sotsiaalministeeriumi ametnikele ka vastavad suunised andnud. Toimetame just nimelt selle sihiga, et meil oleks olemas iga üldhaigla konkreetsete teenuste loetelu, mis põhineb korralikul analüüsil.
Neljas küsimus: "Oma esinemises konverentsil "Meditsiin 2016" viitasite Te leebemale (tähtaegade poolest pikemale) võimalusele üleminekul geograafilise kättesaadavuse põhimõttele." Ja see küsimus läheb veel edasi. Pärast arutelusid haigekassaga, mis toimusid ka Sotsiaalministeeriumis, oleme kokku leppinud, et lepinguläbirääkimisi peetakse kolmepoolselt: Narva Haigla, Ida-Viru Keskhaigla ja haigekassa. Läbirääkimised on toimunud, protokollid allkirjastatud ja sellest tulenevalt ka lepingu uued versioonid Narva Haiglale välja saadetud. Nii et haigekassa on veel kord väljendanud valmisolekut tagada vajaliku eriarstiabi pakkumine Narvas, juhul kui seda suudetakse koostöös teha. On antud kindlus, et neid erialasid ei pea Narvas sulgema. Teatud erialade puhul on juba saavutatud kokkulepe, et seda liiki eriarstiabi osutatakse Ida-Viru Keskhaiglaga koostöös.
Viies küsimus viitab minu raadioesinemisele, kus ma ütlesin, et haigekassa ei sulge erialasid, vaid haigekassa lihtsalt enam ei kohusta haiglaid neid teenuseid osutama. Kuidas on neid võimalik osutada, kui need lepingust ära kaovad? Ma juba viitasin mõnele konkreetsele erialale. Näiteks statsionaarne pediaatria on tõepoolest mitte ainult Narvas, vaid ka teiste üldhaiglate lepingus oma reana ära kadunud. Statsionaarse pediaatria rida ei ole. Aga see ei tähenda, et seda teenust enam ei osutata, et pediaatrid tööta on. Sellesama Narva Haigla puhul on seesama statsionaarse pediaatria maht nüüd lisatud statsionaarse sisehaiguste ravi mahu hulka. Teenuseid on võimalik haiglas edasi osutada, kõike lihtsalt ei ole eraldi real.

Aitäh, härra minister! Mul on ettepanek kasutada kuuendale küsimusele vastamiseks seda võimalust, et Mihhail Stalnuhhin esitab teile küsimuse. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Uskuge või mitte, aga ma vajutasin nuppu, teades, et nagunii kõigile küsimustele veerand tunniga vastata ei jõua, aga reglement on selline. Seda ma selgitan tulevastele lugejatele, kes tänast stenogrammi hakkavad uurima: reglement annab 15 minutit ministrile vastamiseks. Kui ta lõpuni ei jõua, siis võib teda paluda, et ülejäänud küsimustele vastake nüüd, ja siis on tal kas või hommikuni aega selgitada, mida ta mõtles ühe või teise asjaga. Nii et ainult sellepärast ma broneerisin võimaluse küsimus esitada. Härra minister, kuues küsimus, palun! Äkki on teil veel midagi narvakatele lisada?

Jah, ma jätkan siis. Kuues küsimus: "Te ütlesite samuti, et üks kõige ratsionaalsematest ja reaalsematest probleemi lahendamise teedest vajaliku meditsiinilise abi osutamisel Narva linnas seisneb tihedamas koostöös Ida-Viru Keskhaiglaga ja see tähendab, et Ida-Viru Keskhaigla arstid hakkavad korraldama vastuvõtte Narvas. Sellest lähtudes tekib küsimus: kui haigekassa arvab, et eriarsti teenust (III etapi teenuste loetelust) võiks osutada edasi Narvas, siis milleks kutsuda spetsialist teisest linnast, kui Narvas on oma spetsialistid?" Kinnitan, et igasuguste muudatuste elluviimisel tuleb muidugi maksimaalselt hoida ja kasutada olemasolevat meditsiinipersonali, sest neid inimesi meil Eestis ka teistes haiglates kindlasti ülearu ei ole. Pigem on arstidest puudus. Olen sellele juhtinud ka haigekassa juhatuse tähelepanu, et nad muudatuste planeerimisel sellega arvestaks. Teiste haiglate kogemuse põhjal võib öelda, et sellega ongi laias laastus arvestatud.
Mis puutub Narva Haiglasse, siis kindlasti on eesmärk kohapeal teenuse pakkumiseks maksimaalselt ära kasutada olemasolevat meditsiinipersonali ja toetada selle teenuse osutamist Ida-Viru Keskhaigla või ka teiste haiglate personaliga, kui Narvas arste ei jätku. Annan teile siin väikse ülevaate Narva Haigla praegusest seisust. Terviseameti andmetel on haigla arstide keskmine vanus 59,4 aastat. Noorim arst on 38-aastane, vanim 84-aastane. Üle 70-aastaseid arste on 17, s.o 18%, üle 60-aastaseid arste on 47, s.o 49%. Noori arste ei ole Narva Haiglasse juba aastaid tööle läinud. Seega me näeme osaliselt just seetõttu juba praegu teatud erialadel võimekuse lünkasid ja on täitsa selge, et tulevikus läheb arstkonna edasise vananemise tõttu nii mitmelgi erialal teenuse tagamine veelgi raskemaks.
Aga veel kord: vastavalt Sotsiaalministeeriumi analüüsile – võin seda täpsemalt selgitada ja teile ka analüüsigraafikut näidata, kui me oleme sellega päris lõpusirgele jõudnud, mis peaks selle kevade jooksul juhtuma – on Narvas piisavalt ravimahtu, et anda ambulatoorset arstiabi praegusel 18 erialal. On vajalik, et need 18 eriala oleksid Narvas edaspidigi olemas, sest inimesed saaksid siis abi võimalikult kodu lähedal.  Paljude patsientide sõitmine Narvast Puru haiglasse on logistiliselt keeruline ja lihtsalt ebamõistlik. Kui kohapeal on arstil piisav koormus olemas, siis tuleb inimesi aidata kohapeal. Seega, kui meil õnnestub jõuda ametlikule kokkuleppele Ida-Viru Keskhaigla ja Narva Haigla koostöös, siis Sotsiaalministeerium ja haigekassa on valmis andma kindluse, et ka järgmistes rahastamislepingutes sellega arvestatakse.
Üks aspekt siia juurde veel: kahtlemata paljudes omavalitsustes, sh Narva linnas, on tugevam esmatasandi abi ja seetõttu on just nimelt side üldhaigla eriarstiabiga ääretult oluline. Inimesed peavad ju saama võimalikult kvaliteetset ja kiiret tervishoiuteenust. Selles kontekstis oleme Narva Haiglaga pidanud tõsiseid läbirääkimisi ja palunud neil omalt poolt osaleda haiglavõrgu arengukava haiglana tervisekeskuste projekti ettevalmistamises, et koondada vähemasti osa Narva perearste haigla juurde, et sidusust parandada. Narvas on tegelikult ruumi ka teise perearstikeskuse loomiseks. See võiks tulla kesklinna. Ma loodan, et ka seal suudavad perearstid seljad kokku panna ja omalt poolt taotluse esitada.
Ja kõige lõpuks: eks erinevaid hirmu- ja muid kuulujutte meditsiini kohta liigub ikka. See on iseenesest arusaadav – teema on inimestele väga oluline ja tihti on mängus tugevad emotsioonid. Nii võivadki liikuma hakata igasugused valeinformatsiooni killud, kui võimalikke muudatusi või süsteemi piisavalt hästi ei selgitata. See ei ole ainult Narva probleem, seda täheldab ka paljudes teistes kohtades. Ma loodan, et viimase paari kuuga oleme siiski suutnud sisuliste muudatuste suunda piisavalt hästi selgitada. Kinnitan veel kord: kui kokkulepe sünnib, siis riigi pikaajaline suunis on tagada sel moel teenuse osutamise kindlus. Eesmärk on iga haigla puhul pikaajaliselt kokku leppida erialad, mida kohapeal pakutakse. Sünnitusabi kadumise riski Narvas lähima 15 aasta jooksul näha ei ole, loodetavasti ka edaspidi mitte.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Lepingumahtude planeerimine ja pakkumine nii Narva Haiglale kui ka kõigile teistele tervishoiuteenuse osutajatele sõltub eeskätt ikkagi haigekassa rahalistest võimalustest. On ka teada, et haigekassa eelarve on miinuses – selle suurusjärk tänavu on umbes 15 miljonit. Ma ei näe ka paranemist, kui ei muutu rahastus, kui ei muudeta rahastamise süsteemi pearaha versus juhtumipõhisus. Millised on Vabariigi Valitsuse plaanid tervishoiurahastuse tagamiseks pikemat aega?

Aitäh! See on juba teine küsimus, millega soovitakse joosta kolmanda arupärimise teemasse, milleks on tervishoiu rahastamise tulevik. Ma ei hakka nendest plaanidest praegu rääkima, sest järgmise arupärimise teema täpselt see ongi. Küll aga ütlen seda, et üldhaiglate teenuste paketi arendamise plaanidel on kahtlemata rahaline mõõde olemas. Samas väidan, et see ei ole tänase seisuga sugugi kõige olulisem. Küsimus ei ole selles, et tahaks väga palju raha kokku hoida, ja ega väga palju ei hoia ka. Küsimus on selles, et me peame muutuste tõttu rahvastiku koosseisus ja arstkonna vähenemise või vananemise tõttu põhiprobleemiks eeskätt seda, kuidas tagada paljudel erialadel eriarstiabi kättesaadavus maakondades. Nagu öeldud, eriarstide keskmine vanus läheneb näiteks Narvas juba 60-le. Me mõtleme ette, kuidas suurema keskuse ja üldhaigla koostöös oleks siiski võimalik inimesi ravida. Aga rahast räägime järgmise arupärimise juures.

Rohkem hetkel küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister, aitäh vastuste eest! Millised nad olid, sellisena nad lähevad ka Narvas trükki. Eks inimesed siis kas esitavad täiendavaid küsimusi või hakkavad otsima uusi ravivõimalusi.
Teate, kolleegid, mul on teile pakkuda mõte, kuidas olukorrast välja tulla, kuidas teha nii, et meie tervishoiusüsteem hakkaks paranema. See on väga hea mõte minu arvates. Praegu on meil tervise- ja tööminister, eks ju, vanasti oli sotsiaalminister. Las nad ravivad teineteist. Kunagi oli sotsiaalminister härra Nestor, kes istub minu selja taga, ma mäletan veel Siiri Oviiri, praegu on härra Ossinovski. Kui nad haigeks jäävad, las ravivad üksteist. Ja siis võib-olla hakkame me aru saama, et nimetage seda kuidas tahes, aga tervishoiuminister on poliitiline amet ja minister võib olla suvaline tarkpea. Ma olen kunagi siseministri kohta niiviisi öelnud, et meil kestab jama kriminaalpoliitikas täpselt nii kaua, kuni seda juhivad kutsekeskkooli haridusega inimesed, kellel ei ole mingit politseis töötamise kogemust. Uskuge mind, meditsiin on nii peen asi, seal on nii paljudest asjadest vaja aru saada! Ta läheb meil, vabandust, tagumikku täpselt nii kaua, kuni seda juhivad inimesed, kes ei ole meditsiini üldse nuusutanud. Noh, välja arvatud see nuuskpiiritus, mida meile vahel nina alla topitakse.
Meie haridussüsteemi juhib selline mees nagu Jürgen Ligi, kellel on kõik ... Ma kasutaks üht sõna, aga mind kuulavad võib-olla ka minu kuulajad Narvast. Eestlased on selle sõnaga harjunud ja te saate aru, mis sõna ma tahtsin praegu kasutada. Ma ei saa seda välja öelda. Aga kogu see süsteem läheb järjekordselt kuristikku, kui eesotsas pole profid, vaid lihtsalt ametnik, poliitiline ametnik. Just seepärast on meil Estonian Airi juhtum, seepärast on Eesti Energial igasugused imelikud projektid Ameerikas või Jordaanias, seepärast on meil Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee intsidendid, kusjuures kümnete aastate jooksul. Aga peale seda, kui on kadunud sajad miljonid eurod – kui ümber arvutada, siis võib rääkida miljarditest kroonidest –, me kurdame, et Narval jääb 2030. aastal puudu mingi 18 miljonit eurot. Ja samal ajal me teame hästi, et iga päev, iga kell, iga minut lendavad suured rahad tuulde ainult sellepärast, et meid ei juhi profid.
Mida te tahate? Millist tulemust te tahate saavutada? Kui ma saadan arsti kuskile loomafarmi ja ütlen, et ta peab saavutama seal mingi tulemuse, või vastupidi, võtame farmist inimese ja ütleme, et sa pead nüüd inimesi ravima, mis siis saab? Kõige lihtsamad tõsiasjad jõuavad kohale kõige raskemini: profid peavad tegelema hariduse, tervishoiu, sisekaitsega jne. Poliitikutel pole sinna asja. Niikaua, kuni me seda praktikat ei lõpeta, istume me siin esmaspäeviti ikka hilisõhtuni ja arutame üht teemat teise järel, aga mitte midagi ei muutu paremuse poole. Läheb ainult halvemini ja halvemini. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, härra minister ka ei soovi sõna võtta. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Raivo Põldaru, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Jaak Madison, Uno Kaskpeit ja Arno Sild. Arupärijate nimel Raivo Põldaru, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Ka tänane kolmas arupärimine puudutab meie tervist ja Eesti tervisesüsteemi rahastamist. Haigekassa läheb käesoleval aastal oma eelarvega miinusesse. Kuidas valitsus mõtleb lahendada puuduolevate summade probleemi? Maailma Terviseorganisatsioon hoiatas juba mitu aastat tagasi, et Eestil tekib ressursipuudus, ja see ongi käes. Samuti on Riigikontroll meid hirmutanud, et Eesti tervishoiusüsteem ei ole jätkusuutlik. Et miinusest välja tulla, on haigekassa tänavu ilmselt meetmeid tarvitusele võtnud, näiteks on vähendatud südamehaigete ravi võimalusi. Minister enne rääkis, et rahas ei ole tegelikult üldse probleem, raha on küllalt. Võib-olla Eestis ongi raha küllalt ka tänu sellele, et viimaste avaldatud andmete järgi rahastab haigekassa inimeste ravi 65% ulatuses, patsiendi omaosalus on umbes 24%, ülejäänu tuleb kuskilt mujalt. Ehk täna minister räägibki, millised on võimalused, kust tuleb puudujäägi kate ja kuidas me saame haigekassa süsteemiga jätkata. Meil on kokku viis küsimust. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vastan kolmandale arupärimisele, mis oleks vist võinud olla esimene, sest tundus, et siin saalis on kõige rohkem huvi just selle vastu. Arupärimine puudutab tervishoiu rahastamise tulevikku, kogu ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkust. Eelkõneleja väitis, et Eesti tervishoiusüsteem ei ole jätkusuutlik. Päris nõus sellega kindlasti ei saa olla, püüan probleemi täpsemalt kirjeldada.
Meie  praegune süsteem töötab väga hästi selles mõttes, et meil on avalik-õiguslik ravikindlustusasutus Eesti Haigekassa, mis järgib väga selget solidaarse kindlustuse põhimõtet. Kõik inimesed, sõltumata sellest, kui palju nad teenivad, saavad arsti juurde. Me oleme suutnud üsna tagasihoidlike maksukulutustega luua maailmatasemel kvaliteediga tervishoiusüsteemi. Kui me võrdleme seda saavutust oma saatusekaaslaste süsteemidega Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, siis see on kindlasti muljet avaldav. Meil on see väga hästi õnnestunud. Iseseisev ravikindlustust haldav avalik-õiguslik isik ehk haigekassa oma tuluvahenditega on olnud üks selle edu garante. Tervishoiuraha ei ole tassitud laiali teiste eelarvekulude katteks. On riike, kus seda on tehtud, ja tagajärjed tervishoiuvaldkonnale on olnud kaunis negatiivsed.
Samas tuleneb siit ka tervishoiu rahastamise süsteemi jätkusuutmatuse probleem. Meie haigekassa omavahend koosneb lisaks maksutuludele veel mõnest üksikust väikese mahuga eraldisest. Põhimõtteliselt aga moodustab selle sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, mis on 13%. Ehk siis haigekassa eelarve põhineb peaaegu sajaprotsendiliselt tööjõumaksul. Me kõik teame, et alates sellest aastast lahkub meil tööturult pensionile rohkem inimesi, kui nn altpoolt tööturule siseneb. Seega tööealiste elanike arv hakkab Eestis vähenema. Kui tööealine elanikkond hakkab vähenema ja rahvastik vananeb, inimesed elavad kauem, siis see tähendab seda, et meil on rohkem neid, kelle ravi tuleb ravikindlustusest rahastada, ja vähem neid, kes selle eest maksavad. See tähendab seda, et alates aastast 2021, 2022, võib-olla 2023 – on pakutud erinevaid stsenaariume – muutub haigekassa eelarvepositsioon struktuurselt negatiivseks. Kui teenusemaht jääb samaks, siis kulud ületavad tulusid ja see tähendab seda, et süsteemi tuleb muuta. Sellise sissejuhatusega asun vastama teie küsimustele.

Aitäh, austatud minister!

Ei-ei, oot-oot, küsimused on veel vastamata.

Ah soo, ma kuulsin, et te tänasite juba. Aga palun!

Ma ei tea, kui palju nüüd veel aega on.

Teil on veel piisavalt aega.

Esimene küsimus: "Mida kavatsetakse teha nimetatud Eesti Haigekassa puudujäägiga?" Haigekassa eelarve puudujääki tuleb vaadata natukene laiemas kontekstis. Selle aasta positsioon, mille on Riigikogu riigieelarvega kehtestanud, on tõepoolest miinus 9,1 miljonit eurot. Samas mõjub see sisuliselt eeskätt riigi keskvalitsuse struktuursele eelarvepositsioonile ja see ei mõjuta haigekassa finantssuutlikkust. Seda tänu sellele, et 2015. aasta lõpu seisuga oli haigekassa reservide kogumaht ligi 196 miljonit eurot, millest eelmiste aastate jaotamata tulem moodustas 117 miljonit eurot. Viimastel aastatel on just nimelt selle varasema tulemi arvel iga-aastase eelarvega miinusesse mindud, aga see on iseenesest vaid raamatupidamislikult oluline. On selge, et olemasolevate reservide abil tervishoiuteenust rahastada on võimalik vaid teatud aja vältel. Ühel hetkel tuleb riskireservi piir ette ja see peaks juhtuma, nagu ma ütlesin, aastal 2022 või 2023. Nii et lähiaastatel meil tegelikult tervishoiu rahastamisega probleeme ei ole. Haigekassa on koos valitsuse ja Riigikoguga eelarvel tõesti lasknud negatiivseks muutuda, aga sellest ei ole midagi, see raha on läinud suuremas mahus tervishoiuteenuste osutamiseks. Aga pikemas plaanis on selge, et süsteem vajab muutmist. Ainult tööjõumaksul põhinev ravikindlustus ei ole Eestis jätkusuutlik, vähemasti nii kaua, kui meil tööealiste inimeste hulk väheneb, mitte ei kasva.
Teine küsimus: "Kust võetakse vahendeid selle puudujäägi katmiseks?" Nagu juba öeldud, esialgu on tegemist haigekassa jaotamata tulemiga, mida on võimalik kasutada tervishoiuteenuste pakkumiseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile analüüsitakse praegu tervishoiu rahastamise muutmise võimalusi. Tean, et just täna arutasid Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi töötajad koos Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdiga neid küsimusi, homme on sellesisuline nõupidamine ka minu osalusel ja lähima kuu jooksul esitame oma ettepanekud Vabariigi Valitsusele.
Edasimineku võimalusi on mitu. Kõige lihtsam oleks viia teatud kulude rahastamine haigekassa alt välja. Näiteks on räägitud mõttest, et ajutise töövõimetuse hüvitisi hakkab haigekassa asemel maksma töötukassa. Haigekassa struktuurse eelarve probleemi lükkaks see edasi kuskile aastani 2030, aga riigi vaatepunktist on see mõistagi kulude ühest taskust teise tõstmine ehk valitsuse struktuurset positsiooni mõjutaks see ikkagi. Teine variant on laiendada ravikindlustuse maksubaasi ehk saavutada, et seda maksu maksaks suurem hulk isikuid. On erinevaid variante välja pakutud, aga ühemõtteliselt häid variante tulnud ei ole. Loomulikult on võimalik tõsta maksu, aga me püüame seda teed mitte minna, kuna sotsiaalmaksukoormus on Eestis niigi kaunis suur. On variant kehtestada uusi sihtotstarbelisi makse, mis võiksid olla terviseprofülaktilise iseloomuga. Mina isiklikult arvan, et osa tubaka- ja alkoholiaktsiisist võiks laekuda haigekassa eelarvesse. Sellel oleks täiesti arusaadav ravikindlustuse loogika taga: need, kes tarbivad alkoholi ja tubakatooteid, vajavad ühel päeval rohkem arstiabi. Kui aktsiisi laekuks ka ravikindlustusse, siis nad sisuliselt ostaksid endale täiendava ravikindlustuse, mis oleks igati mõistlik. Aga need arutelud ja analüüsid on veel esialgses faasis. Nagu öeldud, valitsus saab esimese ülevaate selle kuu lõpuks, seejärel oleme valmis seda tutvustama ka Riigikogule.
Kolmas küsimus: "Kuidas seletada, et tervishoiu eelarve pidevalt suureneb (ulatudes nüüd koguni 1 miljardi euroni), kuid arsti vastuvõtule pääsu järjekorrad aina pikenevad ja ravijuhtude hulk väheneb samuti oluliselt (86 000 juhtumi võrra aastas)?" On tõsi, et 2016. aastal saab Eesti Haigekassa raha kasutada eelneva aastaga võrreldes rohkem. Haigekassa 2016. aasta eelarve on kokku 1 miljard ja 4,4 miljonit eurot, kasv võrreldes eelmise aastaga 6,4%. 2016. aastal suureneb eriarstiabi eelarve ligi 28 miljonit eurot, perearstiabi eelarve 9%. Kui nüüd rääkida, kuhu enamik sellest rahast läheb, siis enamik sellest rahast läheb kollektiivlepingust tulenevaks meditsiinitöötajate palkade kasvuks. Tervishoiutöötajate palk on viimase kahe aasta jooksul tõusnud ligi kaks korda rohkem kui Eestis keskmiselt, ka sellel aastal ligi 10%. See on olnud põhiline eelarve lisavahendite sihtotstarve ehk enamik rahast on läinud palgakomponenti. 2016. aastal on 34 miljonit läinud just nimelt palgakomponenti.
Nüüd ravijuhtudest. Küsimuses on eksitav väide, et ravijuhtude hulk väheneb. Tõsi on see, et haigekassa eelarve teise ja kolmanda lugemise vahelisel ajal sotsiaalmaksu prognoos veidi halvenes ja eriarstiabi realt võeti raha vähemaks. Aga pärast läbirääkimisi haigekassa juhatusega on nõukogu kinnitanud haigekassa eelarve, mille kohaselt ravijuhtude arv jääb samaks, ei vähene. On loodud väike puhverreserv, mis võimaldab sel aastal ravijuhtude arvu jätta samale tasemele.
Kui rääkida järjekordadest, siis järjekorrad on kahtlemata väga kompleksne küsimus ja seda niimoodi ühe puuga analüüsida ei ole võimalik. Te väidate oma küsimuses, et järjekorrad aina pikenevad. On tõsi, et mõnel erialal on järjekorrad üle lubatud määra, ja väga palju üle lubatud määra. Eeskätt on tegu eriarstidega, kelle juurde saab ilma saatekirjata ehk nii, et perearsti konsultatsiooni vahepeal ei toimu. Aga perearst on see, kes tegelikult peaks hindama, kas inimene peab minema eriarsti juurde või ta eriarsti juurde minema ei pea. Paljudes teistes riikides nõutakse nendegi eriarstide juurde minekuks, kelle visiidiks meil saatekirja vaja ei ole, siiski perearsti eelnevat vastuvõttu. Ma arvan, et ka Eestis tasub liikuda selles suunas. See nõuab natukene ettevalmistust, perearstide koolitamist vastavates valdkondades, aga põhimõtteliselt võiks selles suunas liikuda. Teine tahk on see, et meil puudub tegelikult sisuline süsteemne ülevaade järjekordadest. Põhjus on, et iga haigla peab oma registratuuri ise ja eraldi, avab aegu, nagu ise soovib, ja ka patsiendid panevad ennast kirja nii, nagu ise soovivad. Näiteks on meil vahel võimalik panna ennast eriarsti juurde järjekorda ilma perearsti saatekirjata ka siis, kui tegelikult selle arsti juurde ilma saatekirjata saada ei tohiks. Samas järjekorras on ka need, kellel saatekiri on olemas, kelle puhul perearst on hinnanud, et see inimene peab eriarsti juurde minema. Oleme rääkinud, et haiglad võiks kiiremas korras avada eraldi registratuuriliini just nimelt perearstide suunatud patsientidele, kes pääseksid eriarsti juurde eelisjärjekorras.
Üks probleem on, et paljud inimesed – me ei tea, kui paljud täpselt, aga paljud – panevad ennast korraga mitmesse haiglasse järjekorda, et vaadata, kus kiiremini vastuvõtule saab. Nad käivad ühel vastuvõtul ära, aga teist aega tihti ei tühista. Arsti aja kasutamise mõttes on tegemist tühikuluga: aeg on, patsienti ei ole. Selle kinnituseks üks näide. Eelmise aasta 1. juuli seisuga oli meil registreeritud 15 000 vastuvõttu rohkem kui aasta varem. Ühe aastaga suurenes järjekordadesse registreerimine 9%, raviteenuse maht aga jäi samaks. Ega me ometi ei arva, et inimesed jäid ühe aastaga 9% haigemaks? Selliseid statistilisi ebakõlasid me ei suuda veel korralikult hallata. Tehnoloogiline lahendus sellele on olemas, aga selle elluviimine on erakordselt kaua ja lubamatult veninud. Oleme Sotsiaalministeeriumis nüüd asja tõsiselt käsile võtnud ja loodame, et järgmisest aastast suudame käivitada üleriigilise digiregistratuuri, mis paneb ühtsesse süsteemi kokku kõikide haiglate kõikide eriarstide avatud vastuvõtud. Nii saame lõpuks võimaluse näha ja mõista, mis eri järjekordade taga on, ja ära hoida dubleerivat järjekorrastamist. Töös on ka mitmed teised ettepanekud. Järjekorrad päris ära ei kao mitte kunagi. Mõnes riigis, mida me peame eeskujuks ja rikkaks riigiks, on paljude eriarstide järjekorrad isegi pikemad. Nii et mingil määral need jäävad alati, aga selge on, et praegune olukord ei rahulda ei patsiente ega mind isiklikult. Nii et siin tuleb pingutada.
Viimane küsimus on, kas tulevikus peavad patsiendid hakkama ise arstiabi eest rohkem juurde maksma. Oleme võtnud eesmärgiks nii rahvastiku tervise arengukavas kui ka seoses Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustega, et omaosalus ei ületaks 25% kõikide tervishoiuteenuste maksumusest. Seda sihti kavatseme hoida. 2014. aastal jõudsime sinna kaunis lähedale, umbes 24%-ni. Nii et omaosaluse suurendamine Eesti tervishoiusüsteemis minu hinnangul kõne alla tulla ei saa. Nüüd, millest see omaosalus koosneb? Kaks kõige suuremat komponenti: üks on  ravimite ja teine hambaravi maksumus. Hambaravi osas on valitsuses kokku lepitud ja ma loodan, et lähikuudel ka Riigikogu saab asuda arutama täiskasvanute hambaravihüvitise kehtestamist. Selleks on aastast 2017 ette nähtud ka raha, et kõikidel täiskasvanutel oleks võimalik osaliselt riigi toega hambaid ravida. See langetab asjaomast omaosalust. Analüüsime täiendavalt ka ravimitega seotud rahalist koormust, selleks et erinevate elanikkonnagruppide puhul jõuda optimaalse omaosaluseni. Aga laias laastus omaosaluse suurendamine kindlasti kõne alla ei tule, pigem räägime sellest, et seda tuleks vähendada. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra minister! Lugupeetud asespiiker! Siin oli juttu struktuursest miinusest ja siis mõni hetk hiljem te rääkisite, et meil on viimastel aastatel kogu aeg kahjumis oldud. Minu meelest see struktuurne miinus on meil käes. Aga ma ei tahtnud tegelikult seda küsida. Tegelikult kogu selle jutu peale jäi mulle ikkagi arusaamatuks, mis siis on lahendused. Ühtegi selget lahendust peale selle, et ehk mõned kulud saab viia töötukassa alla, ma ei kuulnud. Seda kõike me teame, et Eesti rahvastik väheneb ja tööealine elanikkond väheneb. Mis siis ikkagi on lahendus?

Nagu ma ütlesin, praegu nii Eesti kui ka rahvusvaheliste ekspertide grupp analüüsib erinevaid lahendusettepanekuid. Ma nimetasin neid töövariante, mille kallal töötatakse. Kindlasti vajavad need kõik väga põhjalikku kaalumist, nii tervishoiu kui ka eelarvemõju kontekstis. Kui eksperdid on kõik läbi analüüsinud ja me oleme jõudnud sellesse etappi, et ettepanekuid on võimalik esitada valitsusele, ja kui neid on valitsuses tutvustatud, siis ma hea meelega annan neist ülevaate ka avalikkusele, sh Riigikogule. Esialgu need ei ole veel piisavalt küpsed. Aga suunad on iseenesest selged. Kui me viime osa kulusid haigekassa eelarvest välja, näiteks töövõimetushüvitised, siis see lükkab meie probleemi lihtsalt edasi, struktuurset muret see ei lahenda. Teine suund on laiendada ravikindlustuse maksubaasi. Laias laastus on võimalik kas vähendada kulusid või suurendada tulusid, ega siin väga suurt tarkust rohkem ei ole. Aga küsimus on detailides, missuguste maksudega või milliste isikute gruppide maksustamise abil edasi minna. Kõige lihtsam variant oleks tõesti osa kulusid haigekassa eelarvest välja viia, aga siis me lükkame lihtsalt kümneks aastaks selle probleemi edasi. Ma veel kord rõhutan, et lähiaastatel meil muret ei ole, lähiaastatel saab haigekassa praeguse süsteemiga kenasti hakkama.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Lähiaastatel muret ei ole, aga siiski tuleb neist vastustest välja, ja see on ka loogiline, et meie tervishoiu rahastamise süsteem ei ole jätkusuutlik. Raha ühest taskust teise tõstmine, nagu te ka ise ütlesite, ei lahenda probleemi. Ka maksude tõstmine ei ole jätkusuutlik. Omaosaluse suurendamisest te, nagu vastustest välja tuleb, loobute. Peamine probleem on, et tööturult lahkub rohkem inimesi, kui sinna tuleb. See tendents sai alguse juba ammu. Seoses sellega ma küsin, kas on siiski mingeid radikaalsemaid meetmeid. Kas on veel meetmeid, mida kaaluda, näiteks pensioniea tõstmine? Tervena elatud aastaid tuleb ju juurde, töösuhted on paindlikumad, on tunnipõhine palgaarvestus. Kas on veel meetmeid? Kõik see, mille kohta te ütlesite, et seda praegu kaalutakse, lahendusele ei vii.

Ma vastasin sellele küsimusele, kui selgitasin, mida on plaanis teha n-ö haigekassa rahapotiga. Loomulikult, tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust mõjutavad mitmed teised poliitikasuunad ka. Olen rõhutanud seda, et kõige odavam ravijuht on ennetatud ravijuht ehk kõige odavam ravi on ennetus. See on üks minu selgeid prioriteete. Näiteks tuleb astuda tubaka-, alkoholi- ja narkopoliitikas otsustavamaid samme selleks, et kulusid vähendada. Kui me võtame alkoholi, siis üle 30 miljoni euro läheb igal aastal Eesti ravikindlustusrahast selleks, et alkoholist põhjustatud kahjudega toime tulla. Praegu on väljatöötamisel – see on küll algstaadiumis – liikumise ja toitumise poliitika alusdokument ehk roheline raamat. See on kindlasti üks valdkond, mis Eestis aina probleemsemaks muutub. Laste seas ülekaaluliste hulk suureneb, aktiivsust jääb vähemaks. See on ilmselgelt üks olulisemaid riskifaktoreid eeskätt südame- ja veresoonkonnahaiguste puhul, kus me oleme Euroopas niigi esirinnas nagu ka kolmel muul põhjusel, milleks on alkohol, tubakas ja ülekaal. Nii et ennetus peab oluliselt rohkem fookusesse tulema, seda ka haigekassa rahastuses. Loomulikult on meil suured lootused seotud esmatasandi arstiabiga ehk siis nendesamade tervisekeskustega, kus tuleb arendada ka profülaktikat. See on kindlasti üks abinõu. 
Teine suund on tööhõive suurendamine ehk rohkemate inimeste tööturule toomine ja tööturul hoidmine. Ümberkorraldused viiakse ellu kahes järgus: töövõimereformi esimene etapp käivitus 1. jaanuaril sellel aastal, teine etapp algab 1. juulil. Me tõesti aitame tööle neid inimesi, keda siiani riik ei ole piisavalt toetanud, et nad saaksid tööturul oma panuse anda ja lisaks väärikale, iseseisvale elule selle kaudu ka riigi maksutulu suurendada. Valitsus on moodustanud sotsiaalkindlustusreformi komisjoni, kes arutab samuti pensioni küsimusi ja ka need ettepanekud peaksid lähiajal Vabariigi Valitsusse jõudma. Meil on pensioniiga kokku lepitud aastani 2026 – selleks ajaks tõuseb pensioniiga 65 eluaastani. Aga selge on, et koos eeldatava keskmise eluea tõusuga peaks ka pensioniiga veel tõusma. Samas peaksime minu hinnangul võimaldama oluliselt suuremat paindlikkust pensionile mineku aja valikul, sest inimeste töövõime ja motivatsioon töötada on märkimisväärselt erinev.
Üks kahtlemata väga oluline teema on see, mida me nimetame töövõimereformi teiseks etapiks. Kui esimesel etapil on fookus vähenenud töövõimega inimeste aitamisel tööturule ehk siis saadud tervisekahjustusele n-ö tagantjärele reageerimisel, siis teine etapp on suunatud tervisekahjude ja kutsehaiguste ennetusele. Seegi on valdkond, kus käivad olulised analüüsid, mõned neist on juba valmis ja neid on ka Riigikogu vastavale komisjonile tutvustatud, osa on veel tegemisel. Eesmärk on, et inimesed suudaksid oma töövõimet pikema aja jooksul hoida. Seal on kindlasti küsimusi töövõimetushüvitistega ja muude selliste asjadega. Valitsusel on lähiajal plaanis vabastada erisoodustusmaksust tööandjate panus inimeste sportimisse ning tervise hoidmisse ja parandamisse, sh taastusravisse. Kõik sellised väiksemad sammud, mis kokku peaksid tagama selle, et inimesed on tõesti kauem terved ja saavad kauem tööl käia, on plaanis. Ja terviseennetus on kahtlemata ääretult oluline.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mulle üldiselt meeldib teemale läheneda analüütiliselt, aga ma küsin konkreetse küsimuse. Võtame sellesama üldhaigla, kellel tegelikult ei jätku sel aastal raha, et palgakokkulepet täita. Ma helistasin just Põlva Haigla juhile. Seal hakati palgakokkulepet täitma alates 1. märtsist. See ei ole tegelikult aus ega õiglane, aga neil on ikkagi defitsiit paarsada tuhat eurot. Mille jaoks on see haigekassa reserv 191 miljonit eurot, kui mõnda miljonit ei või sealt ära kasutada, et palgakokkulepet täita? Mis seda takistab?

Palgakokkulepet on kindlasti võimalik täita. Küsimus on teenuste osutamise mahus ühes või teises haiglas, kas seda tehakse kõrgema taseme haiglaga koostöös või tehakse seda iseseisvalt. Kindlasti on haiglaid, kus on võimalik efektiivsemalt majandada. See on üks teema, millele ma jätsin eelmisele küsimusele vastates viitamata. Tervishoiu jätkusuutlikkuse kontekstis me väga soovime, et haiglad korraldaksid inimeste ravimist ratsionaalsemalt, kui seda mõnel pool tehakse. Praegune haigekassa rahastamise süsteem pehmelt öeldes ei motiveeri alati kõige mõistlikumaid otsuseid. Kui iga uuringu eest saab hinnakirja alusel raha, siis lihtne loogika ütleb, et tuleb teha palju uuringuid. Kas see alati ka patsiendi suhtes kõige mõistlikum on, on iseküsimus.
Mis puutub palgaleppesse, siis jah, ma tunnistan, et selle täitmine on tänavu keeruline. Õigemini on see juba teist aastat keeruline, sest palgalepe on olnud töötajatele väga soodne. Tervishoiusüsteemi püsimise mõttes on see samuti positiivne, aga vaadates haigekassa rahalisi võimalusi, mis on seotud sotsiaalmaksu laekumisega, näeme, et surve on olnud suur. Kui sotsiaalmaksu laekumise baas ehk töötajatelt sotsiaalmaksu laekumine kasvab keskmise palgatõusu pealt 5%, aga tervishoiutöötajate palgad kasvavad 10%, siis on selge, et teatud käärid tekivad. Peame aga tänavu hakkama saama ja loodetavasti lähiaastatel saame natukene lihtsamalt eelarvet planeerida. Aga kindlasti ootame Põlva Haiglalt nagu ka teistelt üldhaiglatelt aktiivset toimetamist võrgustumise kontekstis. Need võimalused on haiglatele avatud, nii et loodame kokkulepetele jõuda.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Haigekassa piiratud eelarve juures on ülimalt oluline, et seda raha kasutataks mõistlikult ja eesmärgipäraselt. Tõsist kriitikat on tehtud rahastusmudeli kohta. Perearste rahastatakse pearahapõhiselt ja eriarste nn juhupõhiselt. Lisaks on nii perearstid kui ka eriarstid öelnud, et rahastus on eriarstiabi poole tugevalt kaldu ja seda just nende seisukohalt positiivses mõttes. Kas on kaalutud sellise ebaõiglase rahastusmudeli muutmist? Tegelikult on küsimus selles, nagu teiegi enne ütlesite, et perearsti eriala ei ole populaarne, nad ei ole motiveeritud. Üks põhjus on kindlasti rahastuses. Kas seda on plaanis muuta?

Eks ikka on paljudel inimestel erinevaid mõtteid. Tervishoiu valdkonnas on väga palju tarku inimesi, kes on välja pakkunud, kuidas saaks süsteemi paremini korraldada. Reeglina on need ettepanekud puudutanud kitsalt seda osa tervishoiu rahastamisest, millega need inimesed konkreetselt on seotud. Arusaadavalt aga paistavad küsimused eri nurkade alt üsna erinevad. Ühed ütlevad, et üldarstiabi on alarahastatud, teised ütlevad, et eriarstiabi on alarahastatud. Ning ühte- või teistpidi argumenteerides on võimalik enamasti oma seisukohale tuge leida.
Minu idealistlik lootus on, et me suudame rahastuse muuta tervishoiutasandi asemel patsiendikeskseks. Et sõltumata sellest, kus tasandil inimene abi saab – ja seda peaks ta saama kõige mõistlikumal tasandil –, ei seaks rahastuse mudelisüsteemid piiranguid võimalusele saada kõige paremat ravi. Näiteks oleks väga vaja seda, et pärast eriarstiabi, näiteks pärast mingit operatsiooni perearstid jälgiksid patsienti. Praegu on seda kaunis vähe, rahastusmudel seda otseselt ei soodusta. Aga vahest on võimalik luua selline mudel, mille puhul tõesti peetakse konkreetset patsienti silmas, kui ta liigub ühelt tasandilt teisele või ka edasi taastusravi, järelravi tasandile.
Kas sellist mudelit on tervikuna võimalik luua ka nii, et kõikvõimalikud riskid on maandatud? Ma olen esialgu natukene oma ambitsioone tagasi hoidnud. Kindlasti olen ma valmis mõistlikke ettepanekuid arutama, aga tuleb aru saada, et väga põhimõtteline rahastussüsteemi muutmine on väga suur muudatus, mida ühe aastaga ära ei tee.  Loomulikult vajaks see erakordselt põhjalikku läbiarutamist. Praegu ma usun, et võiks proovida mõned ebakõlad, mis meil rahastussüsteemis on, likvideerida ja siiski sama süsteemiga edasi minna. Aga selge on, et mingis ajaperspektiivis on muudatused vajalikud ja seda ka seetõttu, et tehnoloogia muutub ja meditsiin muutub. Meditsiin muutub muu hulgas oluliselt personaalsemaks ja selles personaalses meditsiinis mingid meditsiinilised silotornid kindlasti nii hästi ei tööta, kui nad siiani on töötanud.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Möödunud aastal võeti koalitsiooni kuuluvate Riigikogu liikmete häältega vastu sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, millega muu hulgas vähendatakse sotsiaalmaksu määra protsendi võrra, seda küll etapiviisiliselt. Alates 2018. aastast hakkab kehtima maksumäär 32%. Oma kõnes te rõhutasite vajadust otsida ikkagi lisaraha tervishoiu valdkonda, aga kui käis kobarseaduse kaitsmine, siis rahandusminister kinnitas, et see ei puuduta tervishoidu ega haigekassa eelarvet. Kas te saate ka täna kinnitada, et sotsiaalmaksu määra alandamine ei hakka mõjutama haigekassa ja kogu tervishoiu eelarvet? Kas te leiate, et see samm oli loogiline ja õige?

Tõepoolest, valitsus tõi vastavalt oma tegevusprogrammile sellise eelnõu Riigikokku ja Riigikogu enamus kiitis selle heaks. Selles seaduses on selgelt kirjas ka mehhanism, kuidas seesama 1% kompenseeritakse ravikindlustusele riigieelarve muudest tuludest. See on seadusega garanteeritud, nii et mingisugust ohtu ravikindlustuse eelarvele ei ole. Otsus vähendada sotsiaalmaksust haigekassale minevat osakaalu haigekassa eelarvet ei vähenda.

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Teie aruandest ja vastustest selgub, et praegune rahastamissüsteem on siiski jätkusuutmatu, samas on selge, et inimeste hulk, kes raviteenust vajavad, tõenäoliselt ühiskonna vananemisega suureneb. Mul on üks ettepanek ja soovin teada saada, mida te sellest arvate. Sotsiaalmaksu vähendamine on muidugi tööandjatele suur kergendus, aga vahest võiks samal ajal kehtestada töötajatele eraviisilise kohustusliku ravikindlustuse? Inimene koguks raha spetsiaalselt selleks, et ta haigestumise korral suudaks oma raviteenuste eest maksta. Kas see ei oleks üks lahendus praegusele selgelt jätkusuutmatule olukorrale? Annaks see ju ühtlasi ka inimesele võimaluse ise otsustada, kas kasutada seda raha riiklikus ravisüsteemis või mõnes erakliinikus.

Maailmas on riike, sh näiteks Ameerika Ühendriigid, kus ravikindlustus on rajatud ka isikute enda erakindlustusele või siis mitmesugustele tööandjate skeemidele. Selle tulemus on väga ühene ja selge: inimesed, kes teenivad alla mediaanpalga, on sisuliselt ravikindlustamata ja kui neil on tõsisemad tervisehädad, siis nad ravi ei saa, kuna selleks nõutav tervisekindlustus on väga kallis.
Kui me võtame Eesti ravikindlustussüsteemi, siis põhimõtteliselt võib seda 13% sotsiaalmaksust, mis praegu läheb ravikindlustusele, nimetada just nimelt kindlustuslepinguks. Ja see kindlustusleping toimib minu arvates sotsiaalse õigluse põhimõttel. Mõne maailmavaate seisukohalt on see tõenäoliselt muidugi ebaõiglane süsteem. Aga õiglus seisneb selles, et kõik inimesed, kes oma töise panuse Eestis annavad, saavad ravi, sõltumata sellest, kui vähe või palju nad on palka teeninud. See tähendab seda, et Eestis kõrgema palgaga töötajad sisuliselt maksavad kinni madalama palgaga töötajate ravi. See on ravikindlustussüsteemi solidaarsus. Kui sellest printsiibist taganeda ja anda inimestele võimalus ise osta ravikindlustus, siis see solidaarsus katkeb ja tähendab seda, et jõukamad inimesed saavad Eestis paremat ravi ja vähem jõukad inimesed jäävad arstiabist ehk sootuks ilma. Ameerika Ühendriikide näitel on väga selgelt näha, kuidas inimesed langevad oma tervisehädade tõttu laenulõksu: nad peavad võtma laenu, selleks et saada arsti juurde. Ma arvan, et see ei ole ideaal, mille suunas liikuda. Solidaarne ravikindlustussüsteem on üks Eesti tervishoiu suurimaid väärtusi ja seda tuleb hoida.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Teatavasti on Eesti kodanikel õigus saada ravi ka teistes riikides. Kui suure osa proportsionaalselt Eesti Haigekassa tasutuna selline ravi moodustab, olgu tegu lihtsamate või keerulisemate operatsioonidega? Kas ravi saamine teistes riikides on märgatavalt kasvanud või on see kasv pigem olnud tagasihoidlik?

Mul arve käepärast ei ole ja ma ei hakka neid praegu siin ka välja otsima. Aga tegu on väga marginaalse osaga haigekassa kuludest. Selline ravi kompenseeritakse kahel alusel. Juba pikemat aega on kompenseeritud ravi haigekassa otsusel nende protseduuride puhul, mida Eestis kas ei osutata või ei osutata sellisel viisil, mis patsiendile konkreetselt on näidustatud. Aga need on päris üksikud juhtumid. Nojah, "päris üksikud" öelda on võib-olla natuke alahinnatud, aga kindlasti pole neid juhtumeid rohkem kui mõnedkümned aastas.
Teine pool puudutab inimeste piiriülese liikumise direktiivi, mis on jõustunud ka Eestis ja võimaldab inimesel väljaspool Eestit arstiabi saada, kui ta on Eestis ravikindlustatud. Sel juhul saab ta teises liikmesriigis tervishoiuteenust ja haigekassa kompenseerib selle teenuse maksumuse Eesti Haigekassa hinnakirja alusel. Seda on kasutatud, aga kaunis vähe. See regulatsioon on Euroopa tasandil mõeldud eeskätt selleks, et täiendada sisuliselt tööjõu vaba liikumist. Võib olla näiteks niisugune olukord, et perekond kolib teise riiki ja üks abikaasadest läheb tööle, aga teine jääb koduseks. Tal on ravikindlustus oma koduriigist olemas, aga kohapealset ravikindlustust ei ole, kuna ta seal ei tööta. Sel juhul saab ta ikkagi arstiabi. Seega ei takista regulatsioon tööjõu vaba liikumist.
Samas ei ole Euroopa Liidus kunagi mõeldud patsientide massilisele liikumisele ühest riigist teise. Ma mälu järgi ütlen, aga umbes 1% Euroopa rahvastikust saab tervishoiuteenust teises riigis, pigem isegi vähem. Eesti puhul on loomulikult lisapiirang see, et enamikus Euroopa Liidu riikides on tervishoiuteenused tunduvalt kallimad kui Eestis, mis tähendab seda, et kuna haigekassa kompenseerib teenuseid oma hinnakirja alusel, siis patsiendi omaosaluseks jääb see vahe, mis on kaunis suur. Tegelikult me võiksime olukorda ka teistpidi näha. Võib-olla Eestil on kunagi võimalus tänu sellisele tervishoiusüsteemile haigekassasse rohkem raha saada. Näiteks kui Soomes kindlustatud patsiendid saavad Eestis arstiabi, siis makstakse see kinni Soome hinnakirja alusel. Nii et see võib meile tulevikus anda võimaluse raha teenida. Aga igal juhul ei ole välismaal ravimine massiline ega ole kunagi massilisena ka planeeritud.

Aitäh, austatud minister! Teile praegu rohkem küsimusi ei ole. Kas on soov läbi rääkida? Palun, Raivo Põldaru!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tänan ministrit, asjad said palju selgemaks! Peaasi, et need muudatused ja otsimised väga hiljaks ei jääks, nii et me oleme enne lõplikult pankrotti läinud. Täna kõlasid siin ka kiitused meie meditsiinile. Tõepoolest võib öelda, et need inimesed, kes lõpuks spetsialisti juurde jõuavad, saavad head ravi. Seda olen ma ise viimase nelja aasta jooksul omal nahal tundnud. Ainult et pahatihti juhtub see, et inimesed arsti juurde ei jõua. Enne läheb võib-olla häda juba nii tõsiseks, et nad lihtsalt surevad ära. Kui nii juhtub, siis võiks küsida hoopis, kas see, kui pikkade järjekordade tõttu inimese tervis saab tõsiselt kahjustatud või ta lausa sureb, pole mitte inimõiguste rikkumine. Mis veel järjekordadesse puutub, siis juhin tähelepanu sellele, et teatud operatsioone tehakse siis, kui tänagi jutuks olnud hambad on korda tehtud. Aga seni – võib-olla tulevaste seadustega olukord veidikene muutub – on hambaravi inimese enda kanda ja kui tal selleks raha rahakotis ei ole, siis ei saa ta abi ka selle teise häda kõrvaldamiseks. Ka minister nentis, et meie tervishoiusüsteem on tõepoolest hädas. See ei ole jätkusuutlik ning raha hakkab nappima. Seega pole ma lagedale tulnud paljalt iseenda arvamusega, need kahtlused on ka kõrgemate organite poolt välja öeldud.
Mõni mõte võib-olla veel. Nimelt, meie tervishoiusüsteemi kogukulud moodustavad ühiskonna kogutoodangust tükk maad väiksema osa kui Euroopas keskmiselt. Nii et kui me tahaksime rahastada ennast paremini ja viia selle näitaja Euroopa tasemele, siis peaksime meditsiinisüsteemi hulga raha juurde panema, aga nagu ikka mis tahes küsimuse korral me põrkame siin Riigikogus kokku konkreetse takistusega: ikka raha ja raha, raha ja raha. 2013. aasta arvud rääkisid sellist keelt, et Euroopa Liidu keskmine oli 10,1% kogutoodangust meditsiinile, Eestis 5,7%. Kui valitsuse kuludest rääkida, siis Euroopa Liidu keskmine oli valitsuskuludest 15,9%, meil 11,3%. Tõepoolest meid kiidetakse selle eest, et meie meditsiinisüsteem toimib säästlikult. Nii ta ongi ja ütleksin, et säärase asjade seisu juures me saame veel eeldatust märksa paremaid arste kasutada ja ka eeldatust paremat ravi. Kui me lõpuks õige arsti juurde pääseme.
Jutuks olid ka järjekorrad ja see, et näitajates on statistilised vead sees. Eks ilmselt ongi, aga inimesed ju vananevad ja mida aasta edasi, seda enam inimene vajab arsti abistavat kätt. Vahest siiski proovime järjekorrad korda teha. Sellega seonduvalt tuleb rääkida ka e-teenustest. Jäi mulje, et asekantsler on arvanud, et igas kvartalis tuleb üks e-teenus juurde. Aga kui seostada see eelnevate küsimustega, siis perearstid ütlevad, et nad lihtsalt ei jõua – nende õlul on ka haldusküsimused, majandusküsimused, aruanded iseenda ja õe töö kohta, pluss siis need e-teenused. Nad ei jõua juba praegu kõigega kursis olla ja end pidevalt täiendada. Nii et ravimiseks ja patsientidega tegelemiseks jääb tõepoolest vähe aega.
Ma ütlen veel kord: peaasi, et me ei jääks lahenduste otsimise ja leidmisega väga hiljaks. Tuleb kiiresti otsustada, kuidas ikkagi leida haigekassa süsteemi raha, mida vaja on. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Oleme tänase kolmanda arupärimise arutelu lõpetanud.

Läheme neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Monika Haukanõmme, Ain Lutsepa, Andres Herkeli, Jüri Adamsi ja Artur Talviku arupärimine riigi kultuuripreemiate määramise kohta. Arupärimine on esitatud kultuuriministrile. Arupärijate nimel tuleb kõnepulti Krista Aru.

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Lugupeetud minister! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmed esitasid selle arupärimise 28. jaanuaril. Täna on 7. märts ja tegelikult see probleem, mille kohta arupärimine sai koostatud, on nagu lahenenud. Riigi kultuuripreemiad on kätte antud, preemiad on antud väga väärikatele kandidaatidele, me kõik oleme selle üle rõõmustanud ja see sündmus oli igati kena. Kuid kui ühest küljest ei olekski meil nagu põhjust sellest enam rääkida, sest tegemist oli ametniku näpuveaga ja vigu tuleb ette ju kõigil, siis teisest küljest on jutt ikkagi riigi kultuuripreemiatest. Kahjuks oleme me viimasel ajal liiga sageli hakanud vaatama probleemidele – ja ka lihtsalt neile asjadele, mis on veidi halvasti – kuidagi kiirustades ja pealiskaudselt ning leidnud, et jah, nüüd on asi korras, liigume edasi. Võib-olla peaksime hoopis sagedamini tegema selgeks, mida me siis valesti tegime, kus vead olid ja kuidas oleks ikkagi võimalik vigu vältida.
Me ei taha, et sellele arupärimisele vastates peaks kultuuriminister hakkama siin Riigikogu saalis rääkima sellest, kuidas ühte või teist ametnikku on karistatud. Pigem tahaksime, et kultuuriminister vaataks seda kui probleemi, mille lahendamisel ei tohiks eksida. Meil ei ole riigis palju nii väärikaid ja ilusaid preemiaid. Siia juurde veel selline küsimus, et võib-olla peaksime üldse mõtlema sellele, kuidas neid kandidaate väärikamalt ja paremini tutvustada, mitte piirdudes vaid sellega, et valitakse välja parimatest parimad. Kõik, kes on selle preemia kandidaadiks esitatud, väärivad seda, et nende tegemisi kogu ühiskonnale hoopis rohkem tutvustataks. 
Meie arupärimises on kuus küsimust. Nendest neljas on võib-olla kõige momendikesksem. Aga tahan arupärimisega eelkõige vabandust paluda selle piinliku juhtumi pärast kõikide kandidaatide, ka komisjoni käest ja vaadata seda juhtumit kui Kultuuriministeeriumi tööõnnetust, millest tehakse kindlasti omad järeldused. Millised need järeldused on, sellest räägib meile kultuuriminister. Aitäh!

Aitäh! Ma palungi arupärimisele vastama kultuuriminister Indrek Saare!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Vastan Vabaerakonna fraktsiooni liikmete esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas on üldse võimalik, et osa esitatud kandidaate jääb nominentide nimekirjast välja (antud juhul küll üks)?" Nõustun teiega, et tegu on väga kahetsusväärse juhtumiga. Inimlik viga põhjustas suure probleemi. Kirjeldan teile vea tekkimise käiku. Avaldus Heljo Männi kohta esitati 2015. aasta lõpus, valdav osa teisi avaldusi 2016. aasta alguses. Avaldused registreeriti Kultuuriministeeriumi dokumendihaldussüsteemis. Pärast taotluste esitamise tähtaega, 10. jaanuaril importis Kultuuriministeeriumi töötaja avaldused dokumendihaldussüsteemist komisjoni jaoks tabelisse, kuid selle käigus tekkiski viga: tabelisse jõudsid vaid 2016. aastal esitatud taotlused.
Teine küsimus: "Kui kandidaadi esitajad ei oleks juhtunut märganud enne komisjoni otsuse väljakuulutamist, kuidas ministeerium oleks asja lahendanud?" Kandidaatide nimekirja avalikustamine on seadusandja ettenähtud kontrollmehhanism, mis seekord töötas. Kandidaadi esitajad märkasid viga. Oleks-küsimusele saame vastata ainult nii, et mis oleks võinud olla. Saan avaldada oma seisukohta, kuidas minu arvates oleks sellises situatsioonis tulnud käituda. Kui oleks juhtunud see, mida lugupeetud küsimuse esitajad kirjeldasid, oleks tulnud ministeeriumil käituda samamoodi, st avatult. Nii nagu igasugust viga, oleks ka seda tulnud avalikult tunnistada ja kogu protsessi oleks tulnud alustada algusest. Võin kinnitada, et selliste vigade vältimiseks on Kultuuriministeeriumis tänaseks see kord üle vaadatud ning võetud meetmed sellise olukorra vältimiseks.
Küsimus nr 3: "Mil moel peaks olema tagatud kontroll ja vastutus selliste väga ränkade eksimuste vältimiseks?" Kui lubate, vastan sellele küsimusele koos vastusega teie viimasele küsimusele.
Küsimus nr 4: "Kas ministeerium Teie isikus on pöördunud Heljo Männi kandidatuuri esitajate poole selgituste ja vabandustega, milline on selgituste sisu?" Ministeerium on suhelnud Heljo Männi kandidatuuri esitajate esindaja Marie Edalaga telefoni teel ja on saatnud ka kirjaliku vabanduse. Muu hulgas palus ministeerium Heljo Männi kandidatuuri esitajatel esitada oma pretensioon kirjalikult, et komisjon saaks sellega oma koosolekul võimalikult täpselt tutvuda. Ministeerium on ka Heljo Männilt vabandust palunud.
Küsimus nr 5: "Sotsiaalmeedias levib juba teade, et nomineeritutele olevat komisjoni otsusest teatatud. Millise situatsiooni see tekitab? Kuidas tagatakse nüüd teistkordsel otsustamisel, et komisjoni liikmed ei tunne ennast seotuna esimese otsusega?" Iga komisjoni liige ning ministeeriumi töötaja peab olema teadlik sellest, et otsuse riigi preemia määramise kohta langetab Vabariigi Valitsus ning igasugune informatsioon, mida jagatakse enne valitsuse otsust, on ennatlik. Preemiate nominentide väljavalimine on alates 1999. aastast, mil neid preemiaid välja andma hakati, usaldatud kultuurivaldkonna professionaalide kätte. Komisjoni esimehena võin kinnitada, et nende töö on alati raske, seekordne intsident seadis nad aga veelgi ebamugavamasse olukorda. Olen omalt poolt ka nendelt selle ebamugava situatsiooni tekkimise pärast vabandust palunud. Aga võin kindlalt öelda, et kokkukutsutud erakorralisel koosolekul vaagisid komisjoni liikmed olukorda tõsiselt ning langetasid otsuse, lähtudes oma professionaalsetest teadmistest.
Küsimus nr 6: "Millised on järeldused ja õppetunnid juhtunust tulevikuks? Kas tulevikus ei peaks saatma kõigile taotluse esitanud organisatsioonidele, isikutele nn kinnitusnimekirja?" Kultuuriministeerium on hinnanud protsessi avalduste registreerimisest komisjoni otsuse tegemiseni ning alustanud juhendi koostamist, mis reguleerib kogu protsessi iga käiku, et selliseid olukordi enam tekkida ei saaks. Koostatav dokument reguleerib eri osakondade tööd avaldustega, kontrolltabelite pidamist, avalduste komisjonile esitamist ja komisjoni tööd eri olukordades. Kavas on kehtestada senise vabas vormis taotlemise juurde ka avalduse vorm, mis hõlbustab järjepidamist taotluste üle. Teie ettepanek saata taotluse esitajatele kinnitusnimekiri on üks võimalikke kontrollvahendeid ja väärib samuti kaalumist. Tänan!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh nende vastuste eest! Te ka ise ütlesite, et riigi kultuuripreemiaid on antud juba üsna pikka aega ja need on väga väärikad preemiad. Kas te oskate öelda, kas selliseid eksimusi – eksimusi tuleb paraku elus meil kõigil ette – on varasematelgi aastatel juhtunud? Kas on olnud ka nii piinlikult lõppenud eksimusi?

Minu hinnang sellele, kui piinlik see juhtum on, on kindlasti subjektiivne. Kuna ma ise ei ole olnud asjaga otseselt seotud, siis on minu jaoks see juhtum loomulikult kõige piinlikum. Aga ma tean, et ka varasematel kordadel on siin olnud segadust. Seda enam on hädavajalik kogu see protseduur põhjalikult üle vaadata ja juhised täpselt ära kirjeldada. Kahju, et seda ei ole varem tehtud, siis võib-olla ei oleks seda juhtumit olnud. Aga lõpuks, inimlikku viga ei õnnestu meil sajaprotsendiliselt mitte kunagi välistada. Loodan, et need topeltkontrollmehhanismid, mida me kavandame, muudavad selle vea kordumise tõenäosuse minimaalseks.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kui tavaline see on, et niisuguse nominatsiooni puhul esitab elutööpreemia ühte ja sama kandidaati korraga õige mitu kirjastust? Praegusel juhul esitasid teda lisaks veel lastekirjanduse keskus ja ajakiri Täheke – kokku kaheksa subjekti. Kas see on pigem tavaline või on see väljapaistvalt laiapinnaline esitamine?

Praktikat on nii- ja naasugust, aga see on üsna tavaline, sest elutööpreemia kandidaadid on alati inimesed, kelle panus Eesti kultuuri on olnud väga pikaajaline ja laialdane. Sellest tulenevalt on neid, kes kasutavad privileegi neid väärikaid inimesi nomineerida, sagedasti väga palju. Seega ei saa öelda, et see oleks olnud erakorraline situatsioon.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Kas esitatud kandidaate oleks teie hinnangul võimalik kuidagi rohkem esile tõsta või neid rohkem tutvustada peale lihtsalt nende nimetamise?

Jah, see väärib alati kaalumist. Ka komisjonis oli juttu, kui oluline on tegelikult see nominatsioon. Neid inimesi on ju, nagu me just eelmist küsimust arutades saime tõdeda, kandidaadiks esitanud väga paljud lugupeetud organisatsioonid ja isikud. Olla esitatud riigi elutööpreemia kandidaadiks on juba iseenesest suur asi. Teiselt poolt, kui me seda arutasime, siis tuletati meelde, et on olnud ka juhtumeid, kui kandidaadid ei ole tahtnud, et nende nimed oleks avalikustatud. Mitte alati ei võeta kandidaadiks olemist üks ühele kiitusena, sest preemiast ilmajäämise korral võib tekkida ka see tunne, et ma ju ei saanud seda. Mina olen küll pigem seda meelt, et nominatsioon on austusavaldus kõigile kandidaatidele. Aga arvamusi on erisuguseid, sellepärast ei teinud komisjon seekord mingit konkreetset ettepanekut, kuidas neid kandidaate veel mingil teisel või kolmandal kujul esile tõsta. Loomulikult on kandidaatide avalikustamine kontrollmehhanism, aga seadusandja on selle ette näinud ka selle mõttega, et väärtustada nende inimeste panust ja elutööd.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Austatud minister! Enne arupärimise koostamist kõhklesin ma õige kõvasti, kas seda üldse esitada ja kas see on sellise kaliibri või tähendusega küsimus, mida peaks siin Riigikogu saalis käsitlema. Ma loodan väga, et austatud Heljo Mänd annab andeks, et oleme kasutanud tema nime. Temaga juhtunu on siin meile nagu omamoodi õppetund. Ma tõesti loodan, et tema oma suure inimlikkuse ja suure südamega andestab oma nime kasutamise.
Miks ma siiski selle arupärimise koostasin? Esiteks sellepärast, et riigi kultuuripreemia on meie kõige väärikam preemia. Selle kohta kehtib väga hästi vanasõna "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika" ja ei minister, ükski ametnik ega üldse ükski inimene, ammugi siis esitatud kandidaat, ei peaks sellel puhul kogema emotsioone, mis muudavad neid ärevaks või tekitavad isegi halba tuju ja pettumust. See on ju sedavõrd väärikas preemia.
Teiseks, ma ei osutaks siin isegi mitte niivõrd ühe konkreetse ametniku poole, kes ilmselt tõesti tegi lihtsalt tööõnnetusena selle väikese vea, vaid tahan tõsta esile laiemat konteksti. Ka mitmest teisest ministeeriumist on tulnud sõnumeid, et ametnikud ei suhtle piisavalt, nad ei vaata inimestega suheldes neile otsa, neil ei ole aega probleemi süveneda. Ma küsiksin, kas kogu selles ametnikele pealesurutud koondamislaines, kui ülesandeid tuleb juurde ja olemasolevaid ülesandeid tuleb üle vaadata, ei peaks me siiski tegelema hoopis sellega, et meie riigis oleksid väärikad, hästi töötavad ja kompetentsed ametnikud, kes ise tunnevad, et kui nad töötavad ükskõik millise niivõrd olulise ülesande kallal, siis nende kompetentsus ja ametiväärikus ei luba selliseid eksimusi. Ametnik ise kontrollib ja vastutab. Kas me ei ole oma riigi õhukeseks lihvimise tuhinas tegemas järjekordset viga, kui me muudkui koondame? Ühelt poolt on minister ja juhtivad ametnikud surve all, sest nad peavad koondama, teiselt poolt on spetsialistid surve all, sest nad peavad oma toolist kinni hoidma, kui ei taha töökohta kaotada. Katsugem saada sellest õppetunnist see kogemus, et meie riik vajab ja me kõik vajame häid, oma ametit tundvaid spetsialiste, häid ametnikke ja väärikaid kodanikke, et ei kultuuripreemiate määramisel ega ühegi teise asja tegemisel ei juhtuks selliseid eksimusi, mille all kannatab kogu rahvas ja kogu riik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume viienda arupärimise juurde, mis esitati 11. veebruaril 2016. Arupärimine on põlevkivi tuleviku kohta Pariisi kliimakokkuleppe valguses ja kannab numbrit 151. Arupärimisele vastab keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks!

Head kolleegid! 11. veebruaril 2016 vormistas 15 meie fraktsiooni liiget arupärimise keskkonnaminister Marko Pomerantsile. Eelmise aasta detsembris toimunud Pariisi kliimakonverentsil seati eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside tootmist 2050. aastaks 80%. Kliimapoliitika pikaajaline eesmärk on muutuda säästlikumaks, tootlikumaks ja vähem CO₂ emiteerivaks ühiskonnaks. Kliimakokkulepe kergitab ka CO₂ saastetasu, mille suurus prognooside kohaselt aastaks 2050 kümnekordistub. Põlevkivi kaevandamise ja kasutamise panus Eesti SKT-sse on 4%, tekitades samas üle 80% kogu Eesti heitmetest. Seega mõjutab Pariisi kokkulepe seda sektorit tugevalt ning selles valguses tuleb asuda üle vaatama Eesti põlevkivi tulevikku, sest põlevkivi on üks saastavamaid energiaallikaid. Samas tähendab põlevkivi Eestile majandusmootorit, energiajulgeolekut ja nende inimeste jaoks, kes elavad Ida-Virumaal, tuhandeid töökohti. Mõni päev pärast Pariisi kliimakokkuleppe sõlmimist kiitis valitsus heaks põlevkivi kasutamise riikliku arengukava aastani 2030, mis määrab kindlaks valdkonna arengu põhimõtted ja suunad järgmiseks 15 aastaks. Selle esimene lugemine siin saalis on toimunud, täna tuli keskkonnakomisjon teist korda kokku seda arutama. Me võtsime vastu otsuse, et järgmisel kolmapäeval tuleb see arengukava uuesti siia saali. Tänases arupärimises on viis küsimust, millele me tahame ministrilt vastust saada. Suur tänu kuulamise eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Marko Pomerantsi!

Tervist, lugupeetud eesistuja! Hea Riigikogu! Mu hääl on veidi karune. Eile võitis Rakvere Võrkpalliklubi Saja Liiga veerandfinaalmängudes Selver Tallinna Võrkpalliklubi. Minu häälest oli abi, me võitsime. Nüüd on raskem teile vastata, aga minu taha vastused ei jää.
Need vastused on küsimuste järjekorras võttes järgmised. Esimene küsimus: "Juba 2013. aasta oktoobris kirjutas Viru Keemia Grupp tollasele keskkonnaministrile, et kehtivate keskkonnatasude juures moodustavad firma kantud maksud 2016. aastal 90-dollarilise nafta hinna juures 81% kasumist enne makse, mis on kõvasti üle antud tööstusharu rahvusvahelise keskmise, ning seetõttu on põlevkiviõli tootmine jätkusuutlik vaid kõrgete naftahindade juures. Miks pole siiani suudetud keskkonnatasusid antud sektoris viia nafta hinnast sõltuvaks?" Keskkonnatasude määrade kujundamisel hinnatakse nii keskkonnakaitseliste eesmärkide suunas liikumise vajadust – nende eesmärkide täitmiseks neid tasusid rakendataksegi – kui ka tasude majanduslikku mõju ja üldist majandusolukorda. Eriti oluline on see just riigile kuuluvate ressursside eest võetavate tasude puhul, need on tasud loodusvarade kasutamise eest. Nende tasude korral võib riik võtta lisaks häiringu talumise kompensatsioonile ka riigitulu ehk riigieelarvesse laekuvat sihtotstarbeta tulu. Kuna ressursist saadav tulu sõltub toodangu hinnast, siis oleks võimalik muuta ressursilt võetav riigitulu osa toodangu hinna alusel kujunevaks.
Keskkonnaministeerium toetab põlevkivilt riigitulu võtmise muutmist toodangu hinnast sõltuvaks. Rahandusministeerium koostöös Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Riigikantselei ja tööstuse esindajatega on tellinud analüüsi põlevkivilt optimaalse riigitulu võtmise viisi leidmiseks. See uuring valmib selle aasta sügisel. Selle alusel saab Rahandusministeerium otsustada, kuidas on pikaajaliselt ja strateegiliselt kõige otstarbekam põlevkivi eest väärtust saada. Samal ajal on Keskkonnaministeerium tellinud Eesti keskkonnakasutuse oluliste välismõjude rahasse hindamise analüüsi, mille käigus hinnatakse keskkonnakasutuse eri viiside keskkonnamõjusid Eestis tervikuna ning nende välismõjude rahalist väärtust. Edaspidi saab keskkonna kasutamise kompenseerimist planeerides lähtuda nendest hinnangutest ja vajaduse korral muuta keskkonnatasude süsteemi ülesehitust tervikuna.
Mõlemad protsessid kokku annavad meile kõige uuema teadmispõhise aluse, kuidas töötada välja parim süsteem nii riigitulu võtmise kui ka keskkonna kasutamise jaoks (saastamine, kaevandamine, veevõtt). Peame oluliseks, et pikaajaliste strateegiliste muudatuste planeerimisel saavad nende uuringutega esitatud küsimused tervikliku vastuse. Peale pikaajalise vaate, mis kujundatakse nimetatud analüüside alusel, on Vabariigi Valitsus otsustanud põlevkivitööstust kiirkorras toetada ka nafta madala maailmaturuhinna tõttu. Selleks kavatseb Vabariigi Valitsus esitada Riigikogule eelnõu, mille kohaselt kehtiksid 2018. aasta alguseni seaduse alusel madalamad keskkonnatasumäärad põlevkivi kaevandamisel, karjääridest ja kaevandustest vee väljapumpamisel ning põlevkivitööstuse jäätmete ladestamisel. Põlevkivi ressursitasu langeks esialgse plaani järgi alates 2016. aasta 1. juulist tasemele 0,275 eurot tonni eest (kehtiv tasu on 1,58 eurot). Kaevandamisel vee väljapumpamise tasud ja põlevkivitööstuse jäätmete ladestamise tasud oleksid 2009. aasta tasemel.
See jutt oleks mul jäänud täna rääkimata, kui ma oleksin vastanud teile näiteks eelmisel esmaspäeval, kui Riigikogu ei kogunenud. Nimelt on see lõpptulemus eelmisel neljapäeval Narvas toimunud valitsuse istungi tulem. Kabineti otsuse kohaselt peaks teie ette jõudma keskkonnatasude seaduse muutmise seadus, mis võiks jõustuda 1. juulist 2016. See oleks ajutine seadus, poolteiseks aastaks, eeldusel, et n-ö pikk vaade on sellises küpsusastmes, et võiks teha juba kaugema perspektiiviga seaduse, mis lähtuks maailmaturu olukorrast. Omavahel öeldes, maailmaturul on õli hind nii kehv, et siin ei aita ka kõikide keskkonnatasude ärakaotamine, aga nii valitsuskabinet otsustas ja see peaks tooma sektorile leevendust.
Teine küsimus: "Pariisi kliimakonverentsil seati eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside tootmist 2050. aastaks 80%. Milline on valitsuse plaan Eesti põlevkivisektori restruktureerimiseks, et Eesti täidaks Pariisi kliimakonverentsil võetud kohustused?" Jaa, nii oligi, et 30. novembrist 12. detsembrini 2015 toimus Pariisis ÜRO kõrgetasemeline kliimakonverents, kus võeti vastu ühine otsus muuta keskkond puhtamaks ja majandus tõhusamaks, hoides seejuures ära kliimamuutustega kaasnevaid looduskatastroofe ning kavandades tegevusi kliimamuutustega kohanemiseks. Pariisi kliimakonverents ei toonud kaasa midagi kardinaalset meie põlevkivisektorile, sest Eesti on arvestanud Euroopa Liidu rangete nõuete täitmisega ja nõuab seda ka põlevkivitööstusega seotud ettevõtetelt. Euroopa liikmesriigid leppisid juba 2014. aasta oktoobris kokku ühise kliima- ja energiapoliitika eesmärgid aastani 2030, Euroopa Liit on seadnud ka pikaajalise sihi aastani 2050. Vastu on võetud otsus, et aastaks 2030 peavad Euroopa Liidu CO₂ emissioonid vähenema 40%, võrreldes 1990. aastaga, ning taastuvenergia osakaal ja energiatõhusus suurenema 27%-ni.
Arupärimises märgitud pikaajaline kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk – 80% aastaks 2050 – on kokku lepitud vaid Euroopa Liidu siseselt, mitte Pariisi kliimakokkuleppe raames. Praegu arutletakse Euroopa Liidus üksikasjalikult selle üle, kuidas hakatakse 2030. aastaks seatud eesmärke täitma. See tähendab, et Euroopa Liidu riikides, kaasa arvatud Eestis, kavandatakse juba praegu rangemate nõuetega ja detailsemaid energeetikaalaseid strateegilisi dokumente, kui Pariisi kliimakokkulepe ette näeb. Seega ei tulene Pariisi kliimakokkuleppest Eestile lisakohustusi. "Kliima- ja energiaraamistikus 2030" seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise ning energiatõhususe ja taastuvenergia kasutamise edendamise eesmärkidega on arvestatud ka aastani 2030 kehtiva Eesti energiamajanduse arengukava koostamisel, mis kinnitatakse lõplikult käesoleval aastal. Samuti on Keskkonnaministeeriumis praegu koostamisel pikaajalise visioonidokumendi "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" eelnõu, kus on kirjas ka energiamajanduse pikaajalised poliitikasuunised, mille järgi väheneb põlevkivi otsepõletamine ja suureneb põlevkiviõli tootmine. Sellise arengu tulemusena väheneb mitu korda põlevkivi kasutamisega tekkiv CO₂ heide ja suureneb põlevkivi töötlemise efektiivsus.
Kaugemas perspektiivis võib problemaatiliseks osutuda põlevkiviõli tootmisel tekkiva uttegaasi põletamisega kaasnev CO₂ emissioon. Kuid siin on ettevõtted juba initsiatiivi üles näidanud, praegu käib ettevalmistus selleks, et toota tekkivast uttegaasist 30% ulatuses põlevkivibensiini. 2050. aasta perspektiivis oleks aga vaja ka ülejäänud uttegaasile leida utiliseerimise võimalus, mille puhul CO₂ heide puuduks. Jällegi lihtsalt kontekstiks, et on olemas väga tõsised lühiajalised raskused, mis ei tähenda seda, et ettevõtjad, kes on plaaninud pikalt selles sektoris toimetada, ei vaataks tulevikku. Küsimus on, millise innukusega nad seda kõike teevad, seda pikka vaadet arvesse võttes.
Kolmas küsimus: "Juba alates 2020. aastast tuleb meil hakata heitkoguseid vähendama võrreldes 2005. aasta tasemega. Millist mõju see avaldab järgnevatel aastatel meie põlevkivisektorile?" Kuigi Euroopa Liidu ülesed pikaajalised kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid seatakse järjepidevuse tagamiseks võrdluses aastaga 1990, seatakse riiklikud kohustused, kaasa arvatud Eesti heite vähendamise kohustused, juba käesoleval perioodil, 2013–2020, ja ka järgmistel perioodidel võrdlusaastast 2005 lähtudes. Riiklikud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid ei kehti suurte energiatootjate kohta, sest need ligi 50 Eesti ettevõtet kuuluvad Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi. Kauplemise süsteem on turupõhine mehhanism, mille raames suunab ajas kasvav CO₂ ühiku hind ettevõtteid õhku paisatud kasvuhoonegaaside heidet vähendama ja motiveerib suuri energiatootjaid ressursside kasutamist tõhustama ning liikuma säästlikuma tehnoloogilise lahenduse poole, mis tagaks eespool kirjeldatud CO₂ emissiooni vähendamise.
Neljas küsimus: "Põlevkivi arengukavas 2016–2030 on mitmel pool kirjutatud, et täpsemad indikaatorite väärtused 2025. aastaks ja 2030. aastaks täpsustatakse tulevikuks. Kuidas aitab selline arengukava täita Pariisi kliimakonverentsil võetud kohustusi, kui meil ei ole selge, mis tasemele me 2030. aastaks jõuda tahame?" Kuna detailsed arutelud Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärkide täitmiseks konkreetsete tingimuste kehtestamise üle jätkuvad ja keegi ei suuda täpselt ennustada nafta maailmaturuhinda, siis on ka "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030" eelnõus kirjas, et põlevkivisektori võimalike tulevikuarengute analüüsimine toimub olukorras, kus põlevkivi baasil nii elektri kui ka õli tootmine sõltub palju enam kui varem turgudest ja keskkonnakaitsepiirangutest, kusjuures mõlema teguri muutumist ajas on raske prognoosida. Kõiki võimalikke olukordi ja stsenaariume on analüüsitud arengukava koostamiseks tellitud uurimistöös ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030" koostamiseks vajalike andmete analüüs", arengukava eelnõu juurde lisatud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes ning pikemalt ka arengukavas ja selle lisades.
Midagi uut arengukava jaoks praegu analüüsida ei ole võimalik juba eespool toodud põhjustel, sest endiselt jääksid täpsemalt kindlaks määramata selliste põhiliste mõjutegurite väärtused nagu Euroopa Liidu detailsed keskkonnanõuded ja nafta maailmaturuhind, lisaks kindlasti tehnoloogia arengu mõju. "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" elluviimine on lõppenud ja 2016. aasta lõpuks koostame kokkuvõtliku aruande tulemuste kohta. Põlevkivisektori järjepidevaks arendamiseks on vaja jätkata järgmise arengukavaga aastani 2030. Järgmiseks kolmapäevaks, nagu arupärija juba mainis, on keskkonnakomisjon plaaninud saata selle arengukava teisele lugemisele Riigikogu suurde saali.
Viies küsimus: "Mida teeb valitsus selleks, et ei juhtuks olukorda, kus 2030. aastani ei võeta olukorra parandamiseks midagi olulist ette ning seejärel läheb Eestil kiireks, et täita 2050. aastaks võetud kohustusi?" Sellist olukorda, kus aastani 2030 või 2050 ei võeta Eesti põlevkivitööstuses kasutusele keskkonnasäästlikumat tehnoloogiat ja pidevalt ei vähendata põlevkivisektorist tulenevat negatiivset keskkonnamõju, ei saagi tekkida, sest kasutatavat tehnoloogiat tuleb pidevalt arendada juba üksnes selleks, et täita Euroopa Liidu rangemaks muutuvaid nõudeid. Muidu ei saaks põlevkivisektor toimida isegi aastani 2030. Samas suurendab uuenenud tehnoloogia ka põlevkivitööstuse toimimise efektiivsust, mis on ettevõtete kasumi suurenemise oluline tingimus. Seega on ka ettevõtted ise huvitatud olukorra pidevast parandamisest ning keskkonnasäästlikuma tehnoloogia arendamisest ja kasutusele võtmisest.
Vabariigi Valitsuse ülesanne on välja töötada ning kirjutada õigusaktidesse ja strateegilistesse dokumentidesse sisseviimiseks niisugused nõuded ja tingimused, mis tagaksid keskkonnasäästlikuma tehnoloogia kasutusele võtmise ja seega ka Euroopa Liidu nõuete täitmise. Samas tuleb lähtuda majanduse reaalsest olukorrast Eesti põlevkivitööstuses ja toormehindadest maailmaturul. Nagu eespool viidatud, on Keskkonnaministeeriumis praegu koostamisel pikaajalise visioonidokumendi "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" eelnõu, kus on seatud energiamajanduse pikaajalised poliitikasuunised aastani 2050, millest peavad edaspidi lähtuma ka kõik energiamajandust käsitlevad strateegilised dokumendid.
Põlevkivitööstuse CO₂ emissiooni vähendamist tuleb vaadata koos Euroopa Liidu emissioonikaubanduse süsteemi arengutega, sh tuleb vältida olukorda, kus põlevkivitööstusele on kehtestatud ebavõrdne konkurentsipositsioon võrreldes teiste tootjatega Euroopa Liidus ja kolmandates riikides. Kuna tööstusettevõtete emissiooni vähenemine peaks tulenema emissioonikaubanduse süsteemi kvoodihinnast, siis lähtub ka Eesti oma tööstus- ja energeetikaettevõtete CO₂ heite reguleerimisel peamiselt sellest turumehhanismist. Põlevkivitööstuse võtmesõna edaspidiseks toimetulemiseks on tehnoloogia areng. Ühtegi majandusharu ei saa maha kanda niikaua, kuni see vastab puhtama keskkonna nimel kehtestatud nõuetele ja tingimustele ning on kasumlik. Kui selle Euroopa Liidu mõistes eripärase Eesti põlevkivivaldkonnaga on suudetud siiani toime tulla, siis suudetakse seda valdkonda kindlasti ka edaspidi edukalt arendada nii, et meie põlevkivitööstus on vajalik ja tulutoov Eesti riigile ning konkurentsivõimeline maailmaturul. Vahepealne kriis tuleb üle elada. Aitüma!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi, kui tohib. Valeri Korb, palun!

Aitäh vastuste eest! Väga tore oli kuulda seda kõike, mis te rääkisite põlevkivi kasutamise riiklikust arengukavast. Kui me rääkisime arengukavast aastateks 2016–2030, siis oli juttu sellest, et arengukava jaoks on vaja kokku panna rakendusplaanid. Kui me 15. märtsil, ütleme, need kinnitame, siis on 1. aprillil võimalik juba tegutseda. Kui palju võtab aega, et ministeerium jõuaks rakendusplaanid kokku panna?

Aitüma! Rakendusplaani eelnõu on olemas ja minu meelest oli sellest juttu ka täna keskkonnakomisjoni koosolekul. Omaette küsimus on, kuidas me suudame seda peale eelmist neljapäeva rahaliselt sisustada. Pean silmas seda, et valitsuse neljapäevasel otsusel on mõju Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvele. Aga jällegi, me ei ole seda valitsuses veel arutanud, kuidas riigi eelarvestrateegia kontekstis kõik need mõjud, mis sektorit aitavad ja riigieelarvest raha välja viivad, saaksid tasandatud või mis selle teadmisega peale hakata. Aga sisuliselt on meil järgmine rakendusplaan eelnõuna olemas.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud härra minister! Keskkonnatasude ajutine alandamine on küll mõningal määral väljapääs põlevkivisektori ettevõtetele ja kindlasti säilitab see ka teatud arvu töökohti. Aga kas teil on välja töötatud mehhanism, kuidas sellises olukorras vältida nende kohalike omavalitsuste tulubaasi järsku vähenemist, kes põhimõtteliselt otseselt sõltuvad nendest keskkonnatasudest?

Aitüma küsimuse eest! Vastus on väga lihtne. Kui te kuulasite minu vastust oma esimesele küsimusele, siis seal see seletus sisaldus. Nimelt, põlevkivi ressursitasu vähendatakse ajutiselt, poolteiseks aastaks. Järele jääbki ainult see ressursitasu osa, mis puudutab kohalike omavalitsuste eelarveid, ehk see 27,5 senti, mis praegu jõuab nendesse eelarvetesse, jõuab sinna ka peale seda vähendamist. See osa on alles, riik või valitsus n-ö loobus oma osast.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Nagu teada, selle otsuse taustal, mis te tegite Ida-Virumaal, hakkab riigieelarve saama umbes 40 miljonit eurot vähem raha. Mitme miljoni euro ulatuses seetõttu keskkond kannatab, mitme miljoni euroga ei saa enam keskkonnaprojekte finantseerida?

Aitüma! Praegu saavad keskkonnatasudest oma osa kohalikud omavalitsused, teise osa saab otse riigieelarve igasugusteks toredateks asjadeks, seadusandja ei ole sellele rahale sihtotstarvet määranud, ja kolmas osa läheb Keskkonnainvesteeringute Keskusele keskkonnaprojektide realiseerimiseks. Kui miskit selle seaduseelnõu menetlemisel ei muutu, siis praeguste arvutuste kohaselt viib ressursitasu alandamine 27 eurosendile 2017. aasta kontekstis eelarvest välja kümme miljonit eurot, mis on üsna suur protsent kogu Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammist. See tähendab ka seda, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2016. aasta eelarves peaks poolaasta piires sellega arvestama ja selle võrra tõstma kõikide taotluste latti kõrgemale. Aga nagu ma mainisin, on valitsusel võimalus, mida me ei ole mitte ühtegi hetke arutanud, mõelda, kas see jaotus, et 2009. aasta tasemest ülejääv osa läheb otse riigieelarvesse, selliseks ka jääb. Nii et selle kohta ei oska ma midagi öelda. Aga kui kõik jääb nii, nagu on, siis tähendab see kümmet miljonit eurot.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! 2014. aasta hilissügisel võttis valitsus vastu paketi, millega keskkonnatasusid kümne aasta jooksul tõstetakse, kuigi keskkonnaministri vastu olid jõuliselt nii rahandusminister kui ka majandusminister. Esimesel aastal oli tõus viis senti. Kas oli arukas tegu toona, 2014. aasta novembris, sellise asjaga välja tulla ja jätta keskkonnatasud nafta hinnaga sidumata?

Aitüma! Eelkäijate eest ma rääkida ei saa, kuigi tegemist peaks olema järjepidevusega. Tõde on ju see, et saastetasud jäid 2016. aastal 2015. aasta tasemele, neid ei tõstetud. Ainuke, tõepoolest, mis tõusis, oli ressursitasu, mis tõusis viis senti.
Nüüd küsimuse teine pool. Eks seda sidumist nafta hinnaga ole siin aastate vältel propageeritud küll ja veel, teiste hulgas on seda teinud Isamaa ja Res Publica Liit. Esimest korda on jõutud nüüd niikaugele, et sellega tegeldakse selliselt, et 2018. aastal võiks see süsteem valmis olla. Töögrupis oli meil arutelu selle üle, kas võiks olla variant, et me tekitame mingisuguse ajutise ujuva mehhanismi. Ma olin siis ja olen ka praegu keskkonnaministrina selle vastu, sellel lihtsal põhjusel, et milleks siis kogu see süsteemne lähenemine, kui me nüüd niimoodi kahe tunni vältel püüame kambas teha mingisuguse ajutise ujuva süsteemi. Palju lihtsam on nii menetluse kui ka arusaadavuse mõttes see, et keskkonnatasudel on teistsugune tase kui kehtivas seaduses.

Mihhail Korb, palun, teie küsimus keskkonnaministrile!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tahan küsida ressursitasude kohta. Sellest rahast saavad eraldisi need kohalikud omavalitsused, kelle territooriumil toimub kaevandamine. See süsteem ei ole päris õiglane, sest terve regioon on selle kaevanduse mõju all, kuskil põlevkivi töödeldakse, kuskil seda kaevandatakse jne. Mingi aeg oli juttu, et vaadatakse üle see süsteem, kuidas ressursitasud kohalike omavalitsuste vahel jagatakse. Sellest viimasel ajal väga juttu ei ole olnud. Kas midagi on ikka plaanis?

Aitüma! Eks me saame seda vaadata, kui sellel kevadel keskkonnatasude seadusega siia tullakse. Aga minu meelest on see ennekõike maapõueseaduse küsimus ja ka see on n-ö valitsuse otsuse ootel. Veel sellel kevadel on mõlemale küsimusele võimalik Riigikogu saalis vastuseid otsida.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Viiendale arupärimisele on vastatud.

Liigume kuuenda arupärimise juurde, mis esitati 27. jaanuaril 2016. Arupärimine on e-valimiste ja e-hääletajate kohta ning kannab numbrit 141. Vastab justiitsminister Urmas Reinsalu. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Ernitsa, kes arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab!

Hea juhataja ja kolleegid! Lugupeetud justiitsminister! E-hääletajate arv on kümmekonna aastaga märgatavalt kasvanud. Kui 2005. aasta kohalikel valimistel andis e-hääle vaid 1,9% kõikidest hääletajatest, siis 2015. aasta Riigikogu valimistel oli neid juba üle 30%. Kõik on läinud tõusujoones, aga samas on väga huvitavaid detaile. Nagu te mäletate, tuli lugupeetud Marju Lauristini uuringust välja, et alates 55. eluaastast on väga suur nende inimeste osatähtsus, kes arvutit ei kasuta, selliseid inimesi on selles vanusegrupis 70%, üle 70-aastaste seas on selliseid inimesi juba 82%. Samas on Eesti unikaalsus selles, et raugaeas inimesed on väga aktiivsed e-hääletajad: 80–104-aastaste seas oli e-valijaid viimastel valimistel rohkem kui 18–21-aastaste seas.
Rainer Nõlvak on mõni aeg tagasi öelnud nii: "Kui sportlane teistest eespool finišeerib, siis saab ta teenitud aplausi osaliseks, kui aga terve ringiga konkurentidest mööda kimab, siis kahtlustatakse paratamatult, kas ta pole mitte dopingut tarvitanud. [---] Ühest kohast on Eesti oma e-valimistega justnagu edukalt hakkama saanud, ent kuna 10 aasta jooksul ei ole teised riigid sellega järele tulnud, siis esineb teatav risk, et meie tegevust ei mõisteta." Ta teeb ettepaneku, et seda teemat peaks palju laiemalt arutama, ka meie Euroopa sõprade ja kolleegidega.
Keskerakonna 17 liiget, mina ja veel 16, oleme esitanud arupärimise justiitsministrile, et ta natuke selgitaks meile, kuidas need asjad käivad. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, härra minister võiks ise need ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu! Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi justiitsminister Urmas Reinsalu, kes annab arupärimisele vastuse!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Esimene küsimus: "Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ning et hääletamine on salajane. Kuidas on tagatud e-valimistel e-häält andes see, et e-hääletaja kõrval ei seisa oma huvide eest seisvat inimest, kes mõjutab e-hääletajat häält andma konkreetse isiku või poliitilise ühenduse poolt?" Seda küsimust on arutatud ka Riigikohtus. Riigikohus on seisukohal, et vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud e-valimistesse puutuvalt kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. Riigikohus on valimiste salajasuse kohta märkinud, et efektiivseim viis tagada valija sõltumatus mis tahes välistest mõjutustest on võimaldada hääletada üksnes valimisjaoskonnas ja hääletamiskabiinis, kuhu valija siseneb üksinda. On selge, et hääletades elektrooniliselt kontrollimata keskkonnast ehk kasutades internetikeskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust raskem riiklikult tagada. Samas, karistusseadustik näeb ette karistused valimisvabaduse rikkumise eest. Valija võimalus elektrooniliselt antud häält e-hääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisel elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Peale võimaluse mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutavale valijale on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon teda ebaseaduslikult mõjutada.
Ka akadeemilises kirjanduses on leitud, et oma põhiolemuses ja ka senises rakenduses on e-hääletamine olnud põhiseaduses ja seaduses toodud printsiipidega kooskõlas. Põhiseaduslikkus on tagatud valimisprintsiipide järgimise kaudu. Näiteks, kui valimisjaoskonnas hääletamisel on hääle salajasus tagatud valimiskabiini kasutamise abil, siis e-hääletamisel tagab selle virtuaalne valimiskabiin ehk hääle muutmise võimalus. E-hääletamisel tagatakse nõnda salajasus. Just hääletaja ise otsustab, millises keskkonnas ta hääle annab ning kui salajane või avalik on tema antud hääl. Oluline on aga see, et e-hääletamine ei hakkaks kuidagi asendama pabersedeliga hääletamist, mis tähendab, et pabersedeliga hääletamise võimalus oleks alati olemas ja e-hääletamine oleks alternatiiviks.
Teine küsimus: "Alates 2012. aasta lõpust korraldab elektroonilist hääletamist elektroonilise hääletamise komisjon. Menetluses oleva Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõus viiakse elektroonilise hääletamise komisjon riigi valimisteenistuse korralduste alla. (See on eelnõu 160. – U. R.) Kas Teie hinnangul eraldi ekspertidest koosneva elektroonilise komisjoni ärakaotamine ei vähenda e-häälte lugemise sõltumatust, kui ka see ülesanne antakse riigi valimisteenistuse pädevusse?" Eelnõu algatamist arutati pikalt Riigikogu põhiseaduskomisjoni loodud töörühmas. Selle on algatanud Riigikogu põhiseaduskomisjon. Viidatud eelnõu kohaselt saab elektroonilise hääletamise korraldamine riigi valimisteenistuse ülesandeks. Seni oli elektroonilise hääletamise korraldamine elektroonilise hääletamise komisjoni ülesanne. Kehtiva seaduse kohaselt nimetab elektroonilise hääletamise komisjoni Vabariigi Valimiskomisjon ja see on moodustatud ekspertide komisjonina, mille iga liige täidab kindlaid tehnilisi ülesandeid e-hääletamise korraldamisel. Samas ei ole komisjoni tegevus kollegiaalne ega koosolekupõhine, vaid spetsialisti- ja valdkonnakeskne. Kuid e-hääletamise ettevalmistamine ja korraldamine on aeganõudev ja töömahukas protsess ning nõuab pidevalt koordineeritud tööd.
E-hääletamise korraldamise eest vastutab eelnõu kohaselt edaspidi riigi valimisteenistus kui tervikuna valimiste korraldamise eest vastutav üksus, kaasates selleks nagu ka praegu spetsialiste Riigikogu Kantseleist või väljastpoolt seda, sh seni elektroonilise hääletamise komisjoni liikmeteks olnud eksperte. Eelnõu kohaselt on ülesanded Vabariigi Valimiskomisjoni ja valimiste korraldajate, st riigi valimisteenistuse ja alama astme korraldajate vahel jaotatud selliselt, et eristatakse valimiste põhiprintsiipide ja aususe tagamise (sh järelevalve ja kaebemenetlus) ning valimiste korraldamise rolle.
E-häälte lugemise sõltumatus on tagatud sellega, et elektrooniliselt antud häälte lugemise juures peab viibima vähemalt kolm riigi valimisteenistuse juhi määratud isikut ja vähemalt pool Vabariigi Valimiskomisjoni koosseisust. Samuti tagatakse elektroonilise hääletamise ausust mitme alternatiivse meetodiga, näiteks avalikult vaadeldavad protseduurid, protsesside auditeerimine ja e-hääletamise süsteemi lähtekoodi avalikustamine. Ka on Vabariigi Valimiskomisjonil lõppastmes esiteks õigus tühistada eelhääletamisel antud hääled olulise seadusrikkumise tõttu osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama. Teiseks on tal õigus tunnistada elektroonilise hääletamise tulemused kehtetuks täies ulatuses või osaliselt ning korraldada kordushääletamine, kui seadusrikkumine mõjutas hääletuse tulemusi oluliselt või võis seda teha. Kolmandaks on tal õigus mitte alustada elektroonilist hääletamist või peatada või lõpetada elektrooniline hääletamine, kui elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisust või töökindlust ei ole võimalik tagada selliselt, et elektrooniline hääletamine saaks toimuda seaduse nõuete kohaselt.
Kolmas küsimus: "Tulenevalt rahvusvahelisest uuringust SHARE selgub, et Eestis üle 50-aastastel inimestel on oluline mahajäämus arvutikasutuses. Samas näitavad viimased Riigikogu valimised, et kõige populaarsemad elektroonilisel teel valijad olid just üle 50-aastased inimesed. Kuidas Te antud olukorda põhjendate, kui rahvusvahelise uuringu kohaselt on Eestis vanemaealistel inimestel raskusi arvuti kasutamisel, kuid samas on nad valimistel kõige enam e-hääli andev ühiskonnagrupp?" Eesti interneti teel hääletamise süsteemi vundament on ID-kaart, kohustuslik esmane isikut tõendav dokument. Kõik ID-kaardid sisaldavad isiku kaugtuvastamist ja digitaalallkirja võimaldavat sertifikaati. Juurdepääs internetile on erinev, ent seni, kuni valimisjaoskondade võrk säilitab senise tiheduse või leitakse puuduliku infrastruktuuriga piirkondades muid meetodeid hääletamisele juurdepääsu hõlbustamiseks, ei ole olukord põhiseadusvastane. Teadusuuringutes on leitud, et traditsiooniliselt otsitud tugevaid seoseid ea, soo, rahvuse, hariduse, sissetuleku ja muude niisuguste sotsiaaldemograafiliste näitajate ning elektroonilise hääletamise vahel valimistel olemuslikult ei täheldata. Uuringute tulemused näitavad, et tegurid, mis seletavad e-hääletusel esmakordset osalemist, kaotavad aja jooksul oma mõju ning e-hääletajate rühm muutub sarnasemaks jaoskonnas hääletajatega.
Teiste sõnadega, mida aeg edasi, seda keerulisemate statistiliste mudelitega on võimalik näidata, mille poolest e-hääletajad eristuvad n-ö tavahääletajatest. Algselt olid e-hääletajad pigem hea arvutioskusega eestlased, kes usaldasid e-hääletamise süsteemi. See oli nii aga ainult esimesel kolmel valimiskorral, kui e-hääletust kasutati. Pärast 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, s.o pärast kolmandaid valimisi, kus kasutati e-hääletust, hakkas nende tegurite mõju kahanema. Neljandatest valimistest alates näeme, et teguritel, mis kunagi seletasid e-hääletusest osavõttu, ei ole enam mingit rolli. Samal ajal kukub ka mudelite üldine seletusvõime drastiliselt, mis viitab samuti sellele, et e-hääletajate populatsioon mitmekesistub ning statistilised seosed järjest nõrgenevad.
Veelgi enam, uuringute tulemused näitavad, et mitmekesistumine ei toimu kohe, vaid vajatakse ligikaudu kolmesid valimisi, et tehnoloogia saaks hakata levima. See viitab selgelt, et tehnoloogia levib erinevate kasutajate hulgas, mis peaks poliitika kujundamise ja valimiste organiseerimise seisukohalt olema julgustav empiiriline tõend. Valikud, mida Eesti on teinud uue hääletussüsteemi rakendamisel, on olnud õiged ning valijad on need hästi vastu võtnud. Veelgi enam, e-hääletus ei ole enam valimisviisina eksklusiivne, vaid kaasav, ületades sotsiaalseid hoiakuid ja käitumuslikke lõhesid efektiivsemalt, kui seni on arvatud.
Neljas küsimus: "2015. aasta Riigikogu valimistel hääletas 176 491 inimest interneti teel, mis on kõigi aegade rekord. E-häälte koguarvust tühistati 162 e-häält, mis on võrreldes 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistega 116 võrra enam. Millest on tingitud tühistatud e-häälte suurem arv võrreldes eelnevate valimistega, kui Vabariigi Valimiskomisjoni hinnangul on Eestis e-hääletamine turvaline? Juhul kui enamik e-hääli tühistati seetõttu, et valijad käisid valimispäeval valimiskomisjonis hääletamas ning nende viimasena antud hääl läks arvesse, siis palju tühistati neid e-hääli, mille põhjuseks ei olnud hääletamine valimispäeval valimiskomisjonis?" Küsimuses viidatud 162 e-häält, mis tühistati, olid kõik elektroonilised hääled, mille tühistas valija ise, minnes eelhääletamise päeval pabersedeliga hääletama. Valimispäeval elektroonilist häält enam tühistada ega muuta ei saa. Kui me vaatame tühistatud e-häälte arvu, siis tuleb arvesse võtta elektrooniliselt hääletanud isikute koguarv. 2015. aasta Riigikogu valimistel oli e-hääletajate koguarv juba viidatud üle 170 000 isiku ja tühistati 162 häält. See teeb osakaaluks 0,092%. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel oli e-hääletajate koguarv 103 000 ja tühistati 46 häält. See teeb osakaaluks 0,045%. See, kui palju ühel või teisel juhul isikud oma elektroonilist häält pabersedeliga muudavad, sõltub eelkõige valijatest endist ning nii osakaalult kui ka absoluutarvult on tegemist üliväikese suurusega. Muul põhjusel kui isiku enda eelhääletamise ajal hääletamissedeliga antud uus hääl e-hääli ei tühistatud. Aitäh teile!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Seetõttu, et meil on elektrooniliste valimiste võimalus, monitoorib Eesti valimisi rahvusvaheline OSCE/ODIHR-i eksperdirühm. Mais 2015 valmis viimane aruanne Riigikogu valimiste kohta. Kas te vahendaksite arupärijatele ja meile kõigile selle eksperdirühma peamisi seisukohti ja soovitusi? Seal on kaks kandvat teemat: esiteks erakondade ja valimiskampaaniate rahastamine, sh administratiivse ressursi väärkasutus valimistel, ja teiseks interneti teel hääletamine. Kuidas te hindate, kummal puhul on Eestis tegematajätmisi ja teravaid probleeme rohkem?

Tõepoolest, see raport tehti. Tõsine probleem on administratiivse ressursi väär kasutamine valimiskampaaniates ja see probleemiasetus on leidnud väljundi ka nimetatud rahvusvahelise professionaalse valimisvaatlusorganisatsiooni hinnangus. Selge on see, et valimiste ühetaolisus ja võrdsus tähendab, et hääletajatel peab olema ühetaoline ja võrdne hääl, aga see tähendab, et ka nendel poliitilistel jõududel, kes konkureerivad valimisvõitluses, peavad olema seaduses kindlaksmääratud ruumis võrdsed võimalused. Tuleb tunnistada, et administratiivse ressursi selline kasutamine, kui me vaatame neid erikaalusid, mis on näiteks kohalikel valimistel olnud Keskerakonna kasutuses Tallinnas, mõjutab oluliselt kandideerimise ühetaolisust ja kindlasti on siin reaalne sotsioloogiline seos valimistulemustega. Neid probleeme tuleb arvestada kitsalt valimisõiguse, aga poliitilise protsessi ühetaolisuse tagamisel ka just nimelt erakondade rahastamise süsteemi ja valimiskampaaniate rahastamise reegleid puudutavalt. Justiitsministeerium neid teemasid analüüsib ja plaanib lähiajal esitada oma ettepanekud Riigikogu põhiseaduskomisjonile.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Selge see, et vahel kuritarvitatakse võimalust võõra ID-kaardiga hääletada. Kas on olemas statistika, kui palju ühelt IP-aadressilt on korraga hääletatud? Kas ei oleks tark piirata näiteks ühelt IP-aadressilt hääletamise võimalust, sest see piiraks võltsimisvõimalust? Teiseks, mina usun e-hääletamisse alles siis, kui veel mõni Euroopa Liidu riik on meie e-hääletamise süsteemi üle võtnud. Miks Euroopa ei taha seda üle võtta?

Aitäh! Esiteks, mul on meeles, et meil oli arutelu Euroopa Liidu asjade komisjonis ja seal Riigikogu Kantselei valimiste osakonna juhataja mainis, et vist kõige ulatuslikum e-hääle kasutamise juht oli see, kui inimene hääletas üle saja korra edasi-tagasi. Võib-olla inimene naiivselt arvas, et sada häält läks arvesse, aga tegelikult ta ilmselt soovis ükskõik mis kaalutlustel testida süsteemi töökindlust või proovis seda muudel motiividel või soovis ka lihtsalt igavusest seda teha. Aga loomulikult on süsteem n-ö valikupaljususe mõttes neutraalne ja arvesse läks ikkagi see viimane hääl. Kui sätestada see, et on olemas mingi võimalik muutmiste arv, tohib muuta ühe korra, kaks korda või kolm korda, siis mina suhtuksin sellesse ettevaatlikult.
Mis puudutab võltsimise probleemi, kui inimene tahab mitu korda oma häält muuta, näiteks valimiskampaania ajal loetud ajaleheartikli pinnalt arvamust muutes, sest tundub, et nüüd on keegi teine vahvam ja keegi teine jälle kahtlasem, siis arvesse läheb ikkagi viimane hääl, kui kell kukub. Ma arvan, et selle võimaluse piiramine seaks kahtluse alla just nimelt valimiste salajasuse tagamise kompensatsioonimehhanismi, milleks see valija hääle muutmine ongi mõeldud.
Miks nii ulatuslikku reformi ei ole teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ette võetud? Kindlasti võiks Eesti julgelt oma süsteemi voorusi tutvustada ja seda propageerida. Seda me ka teeme. Aga tuleb mainida ühte tehnilist asjaolu. See oli geniaalne otsus, Mart Laari valitsuse viimane seadus, enne kui see valitsus kukkus või reedeti, kui detsembris 2001 seadustati ID-kaart. See, et ID-kaart on olemas, tegigi tegelikult meil suhteliselt valutuks ja loogiliseks selle süsteemi kasutamise. Mitmes teises riigis ei ole sellist asja olnud.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Valgustage mind sellises küsimuses, kui innukalt kasutatakse e-hääletust hooldekodudes ja kui suur on seal elektrooniliste valimiste osatähtsus võrreldes n-ö tavaliste valimistega.

Aitäh! Mul ei ole statistikat e-hääletamise kohta sotsiaalhoolekandeasutustes. Kindlasti juhul, kui eksisteerib teatud sõltuvussuhe, olgu see siis Kaitseväe väeosas, hooldekodus, kõrgemas õppeasutuses või mingis muus asutuses, ja kui mõni isik hakkab seal ebaseaduslikult mõjutama teiste isikute valimisvabadust, on see Eesti riigis karistusseadustikuga karistatav tegu. Seda ei saa mingil moel tolereerida, kui ükskõik millise valimisviisi kasutamise kaudu püütakse valijale survet avaldada.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Kõnealune arupärimine on sellepärast tore, et see inspireeris mindki lugema seda raportit, millele kolleeg Herkel juba viitas. Selle raporti üks peamine soovitus on kaaluda võimalust suurendada internetis hääletamise süsteemi aruandlust, et valijad saaksid kinnitust, et nende hääled loetakse samal kujul, kui need on salvestatud. Kas teie hinnangul on vaja süsteemis midagi muuta või on see asjatu ja üleliigne soovitus?

Aitäh! Ma arvan, et raporti ettepanekutesse tuleb suhtuda tõsiselt. Iseenesest on kogu valimiskorraldust muutev seaduseelnõu praegu esimese ja teise lugemise vahel, seal on sees ka see valimisteenistuse asi. Ma arvan, et Riigikogu põhiseaduskomisjon võiks selle raporti ettepanekuid kaaluda. Ka kõik psühholoogilised tegurid, mis valimiste usaldusväärsust tugevdaksid, on igati teretulnud. Sellele küsimusele, kas valitsusel on mingi spetsiifiline õigusnovell selles valdkonnas ettevalmistamisel, on minu vastus eitav. Ma arvan, et valimisreeglite muutmise ja täiustamisega võiks tegelda parlamendi põhiseaduskomisjon, taotledes konsensust, nii nagu on üldises positiivses meeles asutud menetlema valimisteenistust sätestavat seaduseelnõu.
E-valimiste kahtluse alla seadmiseks on aastaid tehtud sõud kampaaniate ja muude aktsioonide kujul. Ma arvan, tahtmata olla liiga kriitiline ka selle arupärimise loogika suhtes, et eks need küsimused ole korduvalt ja korduvalt saanud sellises vormis vastuseid. Ma mõistan, et eks eesmärk ole see, et valimisreeglitel peab olema mingisugune kriitiline usaldusväärsus. Kui ühiskonnas saabub mingi murdepunkt, kui pideva ja järjekindla tööga on diskrediteeritud valimiste usaldusväärsust nõnda, et suuremale osale inimestest tundub, et tegemist on mingi jamaga, siis võiks see kindlasti olla põhjus järgmiseks sammuks, et asuda neid valimisvabadusi, mis inimestele on antud, järk-järgult tühistama. Nii et ma ei käsitle seda diskussiooni mitte n-ö kitsalt riigiõigusliku või valimistehnilise asjana, vaid pigem poliitilise aktiviteedina, selleks et valimissüsteemi muuta.  Mul ei ole ka vähimatki illusiooni, miks seda tehakse, eeldusel, et see võiks mõjutada valimistulemusi. Kuid ma pean ütlema, et nagu on näidanud uuringud viimaste valimiste kohta, sotsiaaldemograafiline mudel peegeldab üldiselt kogu valijaskonna poliitilist käitumist valimiseelistuste puhul.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Minu meelest näitab valimistel osalemine selgelt usaldust riigikorra vastu. Mina ei pea õigeks, et poliitilised jõud üldse peaksid kahtlustama, kas valimised on eetilised, ausad või mida iganes. Küll aga saab loomulikult süsteeme parandada. Selles täna juba palju viidatud raportis on kõne all aruandluse läbipaistvus. Kui me eelmisel nädalal Kagu-Eestis käisime, siis selgus, et lihtrahvas tekitab küsimusi, miks tulemused nii kiiresti kustutatakse ehk minimeeritakse inimese võimalus kontrollida või mingisuguseid küsimusi esitada ja nendele vastust saada. Kas te oskate vastata, mis on need kaalutlused? Kas te olete mõelnud, et seda süsteemi võiks natuke parandada?

Aitäh! Ma ei ole eriline IT-protokolli või selle tehnoloogilise protsessi spetsialist, ma ei hakka siin käigupealt erinevaid lahendusi pakkuma. Aga kindlasti tahan öelda, mis on selle tühistamise legitiimne kaalutlus. Ma juhin tähelepanu, et lisaks sellele, et valimised on ühetaolised ja inimene teab, et tema hääl ei lähe kuskile prügikasti, peavad valimised olema salajased. Teisisõnu, kui ühiskonnas tekiks arusaam, et valimiste salajasus ei ole piisavalt tagatud, piltlikult öeldes, tuvastatakse, et ühest või teisest arvutist valiti seda või toda poliitilist jõudu, st arvutitel on omad poliitilised eelistused, siis see seaks kindlasti küsimärgi alla süsteemi nõudlikkuse põhiseaduse mõttes, s.o valimiste salajasuse. Täpselt samamoodi juhin ma tähelepanu konkreetse valija eelistusele. Iseenesest ei ole võimalik tuvastada, kui inimene ei tee mingeid spetsiifilisi märke oma sedelile, et just nimelt tema sedel on seal suures kotis teiste numbritega sedelite seas (Eesti valimissüsteemis tuleb sedelile ju eelistatud number kirjutada). Nagu ma ütlesin, kui on võimalik, seadmata kahtluse alla ühetaolisuse ja salajasuse põhimõtet, luua sellesse süsteemi psühholoogilisi lisagarantiisid ühiskonna ja avalikkuse jaoks, millele ka see raport osutas, siis need ettepanekud on kindlasti kaalumist väärt.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Kui e-valimised nii autentsed on, siis mispärast neid valimismeetodeid ei kasutata üldrahvalike referendumite korraldamisel? Kui ID-kaart on absoluutselt OK ja turvasüsteemid on absoluutselt OK, siis me saaksime ju väga odavalt ja kiiresti rahva arvamuse teada, kolme-nelja päevaga oleks üldpilt selge. Mispärast valitsus ei kaalu selliseid variante?

Aitäh! Põhimõtteliselt on see kindlasti argument selle kasuks, et rahvahääletuste võimalust ühiskonnas avardada, eriti mis puudutab ressursiökonoomikat. Ma ei kujuta aga ette, et rahvahääletusel osalemise võimalus sätestataks üksnes ühel meetodil ehk e-teel. On selge, et valimisorganisatsioon peab tagama inimestele võimaluse ka posti teel ja valimisjaoskonnas oma tahet avaldada. Eks eri riikides ole need mudelid erinevad. Uus-Meremaal toimus hääletus uue riigilipu üle. Seal hääletati ainult kirja teel. Inimestele saadeti, vähemalt Eesti leheuudiste järgi oli nii, koju kolm miljonit kirja, millele rahvas sai vastata, kas nad tahavad vana lippu säilitada või soovivat uut, originaalsema disainiga lippu. Mis puudutab rahvahääletusi või ka rahvaküsitlusi, mille tulemused ei pruugi olla seadusandjale siduvad, siis ma arvan, et see tehnoloogia arengu argument võimaldab mõelda ka demokraatia teistsuguste väljendusvormide peale. See on igati loogiline ja legitiimne, nagu küsija viitas.

Jüri Adams, palun!

Härra minister! Eelnõu, millele te viitasite, on ilmselt põhiseaduskomisjoni algatatud ja käsitleb valimisseaduste muutmist. See on vist  eelnõu 160, kui ma ei eksi. Kas te teate, et see on tegelikult Riigikogu Kantselei inimeste kirjutatud ja põhiseaduskomisjon on sealjuures ainult niisugune mugavusalgataja? Mul on sellega seoses kaks küsimust. Üks on see, et kuna need inimesed väga tahavad, et nende osakonda tulevikus nimetataks teenistuseks, siis võib-olla peaks neile vastu tulema ja kehtestama teenistustele suurema vastutuse oma tööülesannetega hakkama saamise eest. Teine küsimus on niisugune, et kui sinna lähevad tööle elektroonilise hääletamise praktilise korraldamise spetsialistid, kui palju neid peaks olema palgal valimiste vahepealsel ajal ja kui palju valimiste ajal.

Aitäh! Ma ei hakka siin neid arve ütlema. Ma olen kindel, et põhiseaduskomisjon kaalub tõsiselt alternatiive, mis puudutavad selle asja organisatoorset rakendamist. Selge on see, et ilma piisava ressursi tagamiseta ei ole võimalik neid muudatusi teha. Kindlasti ei tähenda see, et mehaaniliselt peaks need isikud ilmtingimata avalikku teenistusse tööle võtma. Neid on võimalik kasutada ekspertidena hooajaliselt, lepingu alusel. Loomulikult peab nende vastutus oma tegevuse eest olema selgelt kindlaks määratud.

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kas riik on valmis ka selliseks olukorraks, kus e-valimisi peaks tabama massiivne küberrünnak, mis muudab tulemused täielikult kasutamiskõlbmatuks või moonutab neid muul moel? Mis siis saab?

Aitäh! Ma ütlen kõigepealt, et me parima erialateadmise pinnalt panustame sellesse, et see süsteem oleks turvaline. Aga kui see rünne on tõepoolest nii massiivne, et moonutab valimistulemusi, siis olemuslikult saab olla ainumõeldav see, et valimistulemused tuleb tühistada ja on vaja korraldada uued valimised. Teisisõnu, loomulikult ei saa olla võimalik, et näiteks mõne välisriigi kontori kaudu tekitataks mulje, et Eesti riigis teostatakse demokraatlikku võimu mingisuguse valimismanipulatsiooni abil. See peab olema välistatud, parimad tehnoloogilised erialateadmised peavad tagama, et see rünne luhtuks. Kuid hüpoteetiliselt võib aset leida mingisugune hääletamise massiline mõjutamine või pettus ka valimisjaoskonnas. Süsteem põhineb ju n-ö inimfaktoril ja eeldusel, et valimisorganisatsiooni töötajad täidavad seadust erapooletult, ausalt ja kompetentselt. Seetõttu ongi olemas järelevalve ja vaidlustamise mehhanism, mis läheb kuni Riigikohtu tasemele välja, ja on olemas teoreetiline võimalus, et see võib kas mõnes riigi osas või riigis tervikuna tuua kaasa valimistulemuste tühistamise.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Loomulikult, e-hääletamine on mugav ja kiire. See on vaieldamatult pluss. Aga väide, et mujal maailmas seda ei kasutata ja meie oleme teistest samm eespool, ei vasta tõele, sest seda on katsetatud ju mujalgi, aga sellest on loobutud just nimelt puuduliku turvalisuse tõttu. Kui pabersedelite lugemisel tekib mingi segadus, siis ei ole midagi lihtsamat kui need uuesti üle lugeda ja tulemus ongi käes. Aga mismoodi suudavad teie meelest need valimisvaatlejad ja valimiskomisjoni liikmed välistada e-häälte lugemisel süsteemi mingisuguse rikke või pahatahtlikkuse? Nende roll on seal ju lihtsalt ekraani vaadata.

Aitäh! Ma võin öelda niipalju, et e-hääletamise süsteemi tehnoloogilist rakendust on korduvalt auditeeritud. Iseenesestmõistetavalt ei ole n-ö visuaalsel vaatlusel võimalik tuvastada selles tehnoloogilises protokollis vigu. Lähte-eeldus on kogu e-hääletamise süsteemi puhul ikkagi see, et süsteem on üles ehitatud häkkimiskindla ja toimivana. Sellisel juhul on tagatud piisav turvalisus, et süsteem on kaitstud pahatahtlike rünnete eest.
Kuidas on tagantjärele võimalik neid asju vaidlustada, kui tekib probleem? Lähtekoht on see, et kui e-hääled on tuvastatud seaduses kirjas oleva menetluse alusel, siis protseduuri kohaselt loetakse need hääled kehtivaks. Kui selgub, et on aset leidnud küberrünne või mingisugune olemuslik mõjutamine, siis see on omakorda aluseks võimalikule vaidlustamisele ja valimistulemuste tühistamisele, kuid meie lähte-eeldus on, et süsteem on nii turvaline, et seda ei ole võimalik rünnata. Aga nagu ma ütlesin, süsteem peab olema selliselt üles ehitatud, et ta oleks riskivaba, nii et ka võimaliku süsteemiründe riski puhul oleks tagatud valimisvabadus ja valijate tegeliku tahte tuvastamine. Vaidlustamisprotseduur tagab ka selle.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Iga kord pärast valimisi opositsioon süüdistab, et elektroonilised valimised ei ole kindlad, koalitsioon peab jällegi ennast õigustama, et on kindlad ja kõik on korras. Argumendid on nii ühelt kui ka teiselt poolt pidevalt ühed ja samad. Ei jõua see asi mitte kuskile, mis tähendab, et kahtlus on ja jääb ning plekk jääb ikka külge. Need elektroonilised valimised annavad ju üsna väikese osa häältest. Kui need lihtsalt ära jätta, mis kahju sellest Eesti rahvale sünnib?

Aitäh! See häälteosa on ajadünaamikas kasvav. Kui küsida, kas on teoreetiliselt võimalik, et e-hääletamise süsteemi Eestis ei oleks, siis loomulikult, kui seadusandja nii otsustab, siis e-hääletamise süsteemi enam ei ole. Iseenesest ei oleks see otsus põhiseadusvastane, kuid kindlasti ei oleks see mõistlik, sest see võtaks valijatelt ära ühe olulise võimaluse ennast esindusdemokraatia abil väljendada. Selle kohta, et kahtlus jääb õhku, tahan öelda, et ega kahtlus tühja koha pealt ei teki. Seda kahtlust on minu hinnangul aastate jooksul püütud väga selge poliitilise aktsioonina, nagu ma mainisin, ühiskonnas üles ehitada, kusjuures sugugi mitte valimistehnilise või riigiõigusliku probleemina, vaid ennekõike just nimelt selleks, et kahtluse abil saavutada kriitiline usaldamatuse määr ühiskonnas, et saaks asuda taotlema valimismudeli, valimissüsteemi muutmist, eeldusel, et kui e-hääletamise süsteemi Eesti riigis ei oleks, siis see võiks anda kellelegi parema poliitilise positsiooni.
Aga loomulikult on selge, et ka poliitilistele jõududele paneb e-hääletamise kord teatud vastutuse, mis puudutab ausaid ja läbipaistvaid valimisi. Seetõttu on igati mõistlik, et enamik poliitilisi jõude on ühinenud e-hääletamise hea tavaga. Siin on küll üks erand. See e-hääletamise hea tava võrsus ju tegelikult ühest suurest aktsioonist, kui minu mälu järgi vist 2009. aasta kohalikel valimistel Tallinnas püüdis Keskerakond massiliselt organiseerida kollektiivse e-hääletamise telke, mida võis tõlgendada provokatiivse katsena n-ö psühholoogiliselt hääletamissaladust kahtluse alla seada. Aga ühiskond ei mõistnud seda aktsiooni ja on positiivne, et sellest on vähemalt avaliku üritusena ka loobutud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teie väitele, et inimese võimalused vähenevad, ütleksin vastu, et lihtsalt mugavust jääb vähemaks, kui peab minema jaoskonda valimist toimetama. Igal kodanikul võiks olla sisemine kohustus, et ta sellel päeval lähebki jaoskonda oma kodanikuülesannet täitma. Aga mida arvate võimalusest, et e-hääletamine toimuks ka just sellelsamal põhivalimise päeval, kui teised kodanikud peavad oma kohuseks minna jaoskonda, aga e-hääletaja teeb sedasama kodus arvuti teel?

Aitäh! Tuleb arvestada seda, nagu siin arutelul juba kõlas, et ka e-hääletuse puhul peab olema tagatud valimiste salajasus. See tähendab, et häält on võimalik muuta. Need ajaaknad, mis on valimispäevade vahel, ongi selleks ette nähtud. Seda ettepanekut, et ajalises mõttes hääletamise võimalusi muuta, võib arutada. Kindlasti on see poliitilise valiku küsimus. Aga e-valimise puhul peab arvestama, et valimiste salajasuse garantiid, milleks on hääle muutmise võimalus, ei seataks löögi alla. Mis puudutab seda, et inimestel on mugavam valida e-hääletuse teel, siis ma olen nõus ka sellega, et ei ole mõtet afišeerida, nagu sellest, mis hääletusplatvormi üks või teine inimene kasutab, oleneks kuidagi kvaliteet. Aga loomulikult, mis see inimese elu muud on kui võitlus laiskuse ja mugavusega.

Tänan! Läheme siit virgalt edasi. Mihhail Korb, palun! Härra minister, teile on veel küsimusi, te ei saa siit mugavuspositsioonist veel lahkuda. Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister, veel üks küsimus, kui lubate! Küsimus ei ole väga keeruline, pigem filosoofiline ja põhimõtteline. Kindlasti koguvad e-valimised rohkem ja rohkem populaarsust, aga see süsteem, et tulemused peale häälte lugemist ja tulemuste kinnitamist kohe kustutatakse, on kuidagi imelik. Hääli, mis on antud pabersedelil, loetakse mitu korda üle, aga see elektrooniline süsteem, vähemalt mulle tundub, ei ole väga läbipaistev ega ole võimalik täpselt kontrollida, mitu inimest ikkagi kellegi poolt hääle andis, mitu korda on hääletatud jne. Kuidas teile tundub, äkki peaks kontroll selle süsteemi üle olema tõhusam ja täpsem, siis võib-olla need spekulatsioonid kaovad?

Aitäh! E-hääletamise süsteem on üles ehitatud nii tehnoloogilise kui ka õigusliku parima teadmise pinnalt, mis Eesti riigis olemas on. Seda on mitmeid kordi auditeeritud. Süsteemi olemus ei ole küll andnud põhjust kahtluseks, et kui meil on selline hääletustehnoloogia, et süsteemi ühes otsas on arvutid, kuhu hääled sisestatakse, ja teisest otsast tuleb välja neutraalne valimistulemus, nii nagu ta summeerub valijate tahtena, siis seda tulemust oleks võimalik manipuleerida või võltsida. Ka härra Herkeli viidatud rahvusvaheline raport osutas ennekõike sellele, et avalikkuse jaoks võiks seal täiendavaid läbipaistvuse elemente pakkuda.
Kindlasti on mõtet arutleda selle üle, mida oleks võimalik veel teha. Tahan aga rõhutada, et arvestades neid rünnakuid poliitilisel motiivil, millega on soovitud seda süsteemi kahtluse alla seada, peab riik mõtlema ka sellele, kuidas selliste pahatahtlike kallutatud rünnakute valguses tagada süsteemi usaldusväärsus. Seni on ühiskond pidanud seda süsteemi usaldusväärseks. Selle parim kinnitus on see, et e-hääletajate osakaal kogu valijaskonnas on eri sotsiaaldemograafilistes rühmades pidevalt kasvanud. Mis puudutab seda, kas inimesel on võimalik aru saada, kuidas ta hääl "torus" täpselt liigub, siis täpselt samad küsimused võiksid inimesel tekkida ka internetipanganduse kohta. Aga lähtekoht ja eeldus on see, et süsteem on niivõrd auditeeritud ja testitud, et tagab neutraalse tulemuse ka seetõttu, et ülekanne toimub õigesti.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Austatud juhataja ja kolleegid! Lugupeetud justiitsminister rääkis siin mingist sõust ja mingite jõudude huvist seada e-valimised kahtluse alla. Hiljuti lõppes Riigikogu delegatsiooni visiit Saksamaale. Me kohtusime seal, mina kaasa arvatud, paljude kolleegidega Bundestagist. Suhtlesime ka Bundestagi digikomisjoni liikmetega. Ma kasutasin võimalust ja pärast digikomisjoniga kohtumist püüdsin Saksa kolleegide käest küsida, et miks nad, paganad, ei kasuta sedasama, mida meie kasutame, ehk e-valimisi. Vastus oli peaaegu sajaprotsendiliselt alati üks: see ei ole ju turvaline, nemad selle peale ei lähe. Ja see on Euroopa südames asuv, Euroopa n-ö juhtriik, kus elab 80 miljonit inimest! Meie siin, väikesed kirbud, meid on üks miljon või natuke rohkem, oleme selles vallas üsna kaugele jõudnud, juba 30,5% valijatest valis viimastel Riigikogu valimistel elektrooniliselt. Aga see tekitas ka palju mõtteid. Lugupeetud justiitsminister viitas siin mõnele erakonnale. Ma võiks küsida, kas siis CDU ja SPD on ka mingid tagurlikud erakonnad. Aga põhiseaduskomisjoni värske liikmena keskendun ma siiski põhiseaduse §-le 60, mis ütleb, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane.
Esiteks küsin, kuidas saavad need olla ühetaolised, kui on võimalik valida kas valimiskabiinis, arvutis või telefonis. Teiseks, valida saab kas valimispäeval või pika eelvalimise ajal. Kolmandaks, kui te olete pannud sedeli valimiskasti ja siis tekib mõte, et, pagan, tegelikult tahaks seda tagasi võtta, eks siis proovige seda tagasi saada! Samas, e-hääletuse puhul ei ole hääle tagasivõtmine mingi probleem. Neljandaks, valimispäeval ja valimiskabiinis ei ole mingisugust valimisagitatsiooni, aga arvutis jooksevad kogu aeg bännerid kandidaatide nägude ja lubadustega. Ja kus see salajasus siin on? Eks proovige minna kabiini kahekesi. See ei õnnestu. Aga pange arvuti kusagile lauale, mõnda saali, kuhu iganes, ja seal võib olla kas või sada inimest. Mis salajasust sellisel juhul on?
Vaatame põhiseaduse kommenteeritud väljaannet ja seda, mida mõistetakse ühetaolisuse või salajasuse all. Ühetaolisuse puhul ei räägita nendest küsimustest, millest mina praegu teile rääkisin, vaid viidatakse Euroopa Nõukogu 2004. aasta soovitusele, kus ühetaolisusel on neli tähendust, aga ükski neist ei ole see, mida mina enne mainisin. Esiteks, hääletuskasti tohib lasta ainult ühe hääle. Teiseks, süsteem peab takistama hääletajal andmast oma häält rohkem kui ühe hääletuskanali kaudu. Kolmandaks, häält tohib arvestada vaid ühe korra. Neljandaks, peab eksisteerima turvaline ja usaldusväärne meetod häälte kindlakstegemiseks.
Kas saaks veel paar minutit?

Jah, palun! Kaks minutit.

See tähendab, et kui vaadata terve mõistusega sõnadele  "ühetaoline" ja "salajane" ning lugeda põhiseaduse kommenteeritud väljaandest, mida tuleks mõista ühetaolisuse ja salajasuse all, siis tunnistan ausalt, et minu mõistus jääb nagu lühikeseks. Mulle tundub, et asjadest, millest terve mõistuse järgi võiks ühetaolisust käsitledes rääkida, põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ei räägita. Salajasuse kohta öeldakse nii: "Hääletamise salajasuse tagamise enim levinud ja ka Eestis enim kasutatav viis on hääletamisruumis olev hääletamiskabiin [...] Elektroonilise hääletamise puhul on hääletamise salajasust raskem tagada." Nii et küsimused jäävad alles. Ma siiski tahaks, et keegi suudaks mulle selgeks teha kas või nende tavaliste ja lihtsate eesti sõnade tähenduse, mis ikkagi tähendab "ühetaolisus" ja mis tähendab "salajasus". Või on niimoodi, et öö on päev ja päev on öö ning tegelikult ei olegi mitte millelgi vahet?

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Andres Ammase!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mind inspireeris siia tulema äsja kõnelnud kolleeg Peeter. Kuna ka mina olin temaga koos Saksamaal ja Bundestagis ning kohtusin Saksa poliitikutega, siis tahan öelda, et võib-olla ei oleks meil siiski põhjust Saksa poliitikute kui eriliste digispetside arvamust ülemäära tõsiselt võtta. Mainin kas või seda, et Bundestagis ei toimu elektroonilist hääletamist nagu meil siin, seda ei saagi toimuda, kuna kõigil rahvasaadikutel ei ole oma lauda, järelikult ei ole ka kuhugi paigutada elektroonilise hääletamise pulte. Piltlikult öeldes hääletatakse roheliste, punaste ja kollaste papitükkidega. Digiküsimustes Saksa autoriteetidele tuginemine ei ole võib-olla kõige otstarbekam. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Jüri Adamsi!

Härra juhataja! Peeter Ernitsal on õigus selles mõttes, et mõisted "salajasus" ja "ühetaolisus" on uue hääletamisviisi kasutusele võtmisega muutunud ega ole päris selge, milline tähendus nendel mõistetel edaspidi on. Muidugi, see, et mõlemal mõistel on tekkinud uusi aspekte, ei tähenda tingimata etteheidet sellele uuele kasutusele võetud asjale.
Poliitikas on põhiküsimus ikkagi vaadata seda, kust me oleme tulnud, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu ja kuidas me tahame jõuda. Kui elektrooniline hääletamine Eestis kasutusele võeti, siis ei olnud suuremal osal kodanikest kodus isiklikku arvutit, arvutit kasutati tavaliselt töökohal ning ka meile saadeti ja netiotsinguid tehti kas tööajal või peale tööaega tööl olles, mitte isikliku riistvaraga. Tolles olukorras olid Eestis elektroonilise hääletuse kasutuselevõtuga seotud teatud suured poliitilised riskid. Need on needsamad riskid, mispärast Eesti riigi taastamisel tehti üks väga oluline poliitiline otsus. Nimelt ei lubata erakondadel teha allorganisatsioone töökohtades, asutustes või vabrikutes, nii nagu oli nõukogude ajal komparteis, sest selles olukorras on inimene oma poliitilistes väljundites kõige kergemini mõjutatav. Ilmselt sedamööda, mida vähem hääletatakse töökoha arvutitest ja rohkem koduarvutitest, muutub see protsess poliitiliselt usaldatavamaks. Aga päris selge on see, et need inimesed, kes on kergesti mõjutatavad, olgu perekonnaliikmete, tuttavate, töökaaslaste või ülemuste poolt, ei tohiks elektroonilist hääletamist üldse proovidagi, sest see tuleb meile kõigile kahjuks.
Praeguseks on Eesti jõudnud niikaugele, et umbes kolmandik rahvast hääletab elektrooniliselt, aga elektrooniliselt hääletajate arvu kasv, nagu härra Vinkel meile põhiseaduskomisjonis rääkis, on ilmselt pidurdunud, see arv ei suurene enam endise kiirusega. Tundub, et see suureneb valitsemisperioodil umbes 5% kaupa. Nii et kui me praegu oleme 30% juures, siis lähema 20 aasta jooksul jõuame tõenäoliselt 50% juurde. Kui kaugele see edasi läheb? Tulevikku on raske ennustada, aga ekstrapoleerimise arvu poolest jäävad tõenäoliselt mõlemad hääletamismeetodid, nii paberhääletamine kui ka elektrooniline hääletamine, püsima mitmeks järgnevaks põlvkonnaks.
Muidugi on kõige olulisem mõelda sellele, et kui elektroonilise hääletamise süsteemiga peaks midagi juhtuma, olgu see siis mingisugune sisemine saamatus või pahatahtlik võõrrünnak, siis peab Eesti riik iga hetk olema valmis uute valimiste korraldamiseks kas kogu valijaskonna spektris või vähemalt nende puhul, kes elektrooniliselt hääletasid. See on üks asi, mille me peame seadustesse kirjutama ja mida arvestama. Nagu ma ütlesin, see põhimõte peab olema tagatud kauem, kui meie siin ilmas oleme, ilmselt ka järgmiste põlvkondade ajal. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Austatud ministrid! Austatud arupärimise esitajad! Mina usun küll, et selle arupärimise motiiv ei ole mitte pelgalt see, et üks valimistel väga edukas erakond ei ole elektroonilisel hääletusel võib-olla niisama edukas olnud, vaid siin on süsteemsemaid ja olulisemaid tähelepanekuid. Ka minu arvates on oluline see, mille te arupärimises esile tõite, et elektrooniliselt hääletanud inimesed on märksa vanemaealisemad, kui muu arvutikasutuse loogika meile ütleb. Kui see on tõepoolest nii, siis on siin kindlasti järelemõtlemise ainet. Valimiste järel osutati minu meelest ka elektroonilisele hääletamisele hooldekodudes ja teistes seda sorti asutustes, kus just nagu suur hulk võib-olla natuke abituid vanemaealisi inimesi hääletas elektroonilisel moodusel. Jah, see võib olla probleem ja siin võib olla mingisugune mõjutamisvõimalus, kuigi samal ajal on olemas ka võimalus häält hiljem muuta. Aga ma tahan öelda, et sellistes asutustes ja selliste inimeste puhul on manipuleerimise probleem ka tavahääletuse korral täiesti olemas. See eksisteerib väga paljudes riikides, kus ma isegi olen valimisi vaatlemas käinud. Vladimir Putini toetus Krasnodari linnas oli ülekaalukalt kõige suurem kinnises psühhiaatriahaiglas. See tähelepanek pärineb Venemaa viimaste presidendivalimiste ajast minult endalt.
Aga sellegipoolest on verifitseerimine kindlasti vajalik ja süsteemi usaldusväärsus äärmiselt oluline. See tähelepanek, mida keegi Vabaerakonna fraktsiooni liikmetest siin mainis meie eelmise nädala sõidu kohta Kagu-Eestisse, et inimesed umbusaldavad elektroonilist valimissüsteemi, vastab paraku tõele. Võib-olla on selle umbusu taga mingisugune muu pettumus Eesti riigi toimimises ja mitte tingimata see valimismoodus iseenesest, aga kas Keskerakonna või kellegi teise abiga või ka ilma selleta see umbusk igal juhul eksisteerib. Kui me tahame usaldusväärselt edasi minna, siis peame kogu aeg tegutsema selle nimel, et elektrooniline hääletus oleks paremini turvatud, usaldusväärsem ja verifitseeritav. Siin on kindlasti olulised OECD/ODIHR-i eksperdirühma raportid ja neid seisukohti tuleb tähele panna. Tavaliselt on olnud nii, et pärast elektroonilisi valimisi tehakse iga kord põhjalik audit, kus on öeldud, mida muuta, kuidas muuta ja millised on vajadused.
Härra Helme esitas küsimuse, mis siis saab, kui toimub ulatuslik küberrünne. Ma proovisin kiiresti seaduse tekstist seda kohta üles leida. Kui ma ei eksi, siis Riigikogu valimise seaduse § 15 annab võimaluse valimised tühistada ja välja kuulutada uued valimised, kui on tegemist olulise rikkumisega. Aga ma arvan, et elektroonilise süsteemi monitooring on olemas ja peab olema väga täpselt teada, millisel juhul seda kasutada. Ohtu välistada me kuidagimoodi ei saa. Igal juhul peab Eesti riigil ja Vabariigi Valimiskomisjonil või tulevasel riigi valimisteenistusel varuväljapääs olemas olema. Ma soovitan arupärimise esitajatel, kui te ei ole tutvunud OECD/ODIHR-i eksperdirühma aruandega, sellega kindlasti tutvuda. Seal on terve hulk soovitusi, mida me peaksime silmas pidama, olgu see siis internetihääletuse auditiaruannete avalikustamine ja selle kõikide etappide dokumenteerimine või avalike vahendite kasutamise täpsustamine. Tõepoolest, administratiivse ressursi kasutamine valimiste eesmärgil on eksperdirühma aruandes kirjas. See puudutab suurel määral teie erakonna juhitud Tallinna, mis on väga teravalt ja selgelt esile toodud. Seda on esile toonud näiteks ka Riigikontroll. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme!

Lugupeetud eesistuja! Härrad ministrid! Lugupeetud kolleegid! Venelastel on suurepärane ütlus, millest mehed saavad paremini aru kui naised: "Võim on magusam kui naine." Me kõik teame seda. Kui me vaatame "Troonide mängu" ja teisi suuri ajaloolisi draamasid, siis näeme, mida kõike võimu nimel on tehtud. Me peaksime olema äärmiselt naiivsed, kui me arvaksime, et ka tänapäeval ei panda võimu nimel toime väikseid pettusi, kui see on võimalik. Võib-olla ei olegi need pettused, aga seadusandlikult korraldatakse nii, et oleks võimalik teatud tulemusi kallutada.
Siit kõnepuldist on mitut puhku kõlanud süüdistused, et mõni erakond, konkreetselt Keskerakond, tahaks nagu kiviaega tagasi minna ega suuda uute tehnoloogiliste leiutistega sammu pidada. Ma arvan, et see ei ole nii. Pigem on küsimus selles, et mingi valdkond vajab ilmselt edasist reguleerimist.
Ma räägin põhimõtteliselt samadest asjadest, mida Peeter Ernits juba mainis, aga räägin pikemalt. Üks küsimus on see, et e-valimiste aeg on venitatud liiga pikale. E-valimistel on võimalik häält mitu korda anda ja tagasi võtta. See ei ole normaalne. See on asi, mida tuleb kindlasti korrigeerida, ja see tuleb ümber teha. Võimalik, nagu härra justiitsminister ütles, et e-valimiste puhul on vaja ajaakent kauemaks, aga kindlasti ei pea see kestma nii kaua nagu praegu.
Samuti tuleks üle vaadata eelvalimiste aeg. See ei puuduta nüüd niivõrd e-valimisi, kuivõrd eelvalimisi, mis on natuke teine teema. See aeg on minu arvates samuti liiga pikk. Vastuolu ja minu meelest juba põhiseaduslik vastuolu tekib seetõttu, et me keelustame valimiseelse agitatsiooni vahetult valimiste päeval – ja valimiste päeva eel vist ka, mingi päev või kaks, ma ei mäleta praegu täpselt –, aga e-valimiste ja eelvalimiste ajal meil sellist keeldu ega piirangut ei ole. Siin on minu arvates väga selge vastuolu. Nii et ärme selles mõttes võtame selliseid vastandlikke positsioone, et ühed tahavad ja teised ei taha, vaid võtame asja rahulikult ja vaatame, et niisuguste manipulatsioonide, propagandaga mõjutamise ja valija kallutamise võimalused oleksid viidud miinimumini. Ma arvan, et see on meie kui seadusandjate kohus, sest ega tõenäoliselt enamik meist ju igavesti Riigikogus ja poliitikas ei ole, aga ausat tulemust tahame me näha ikka, ka siis, kui me ise enam poliitikas ei osale.
Kindlasti on vaja mainida ka seda, et ole sa skeptiline või ära ole, aga kui komeedina poliitikataevasse sööstnud Kaja Kallas oma esimese tuleproovi ajal sai 45% häältest e-häältena ja 20 aastat või kauem poliitikas olnud Edgar Savisaar ainult 9% – jutt on 2011. aasta europarlamendi valimistest –, tekib kuskil kuklas küsimus, kuidas siis niimoodi, kas see ei ole natuke veider. Tsiteerides kadunud sketšimeistrit Baskinit, võib öelda, et ega mul ei ole kahtlusi, aga mul on kõhklused. Siin need kõhklused tekivad ja ma arvan, et meie kui seadusandjate ülesanne on need kõhklused kõrvaldada. Ma usun, et valitsuse ülesanne on meile selles asjas poole tee peale vastu tulla. Nii et ma loodan, et enne järgmisi valimisi, kui need teemad juba puhtpropagandistlikult uuesti lauale võivad tulla ja tahetakse üksteist nendega tümitama hakata, võiksime me mõne eriti magusa tümitamisteema päevakorralt maha võtta. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Urmas Reinsalu!

Austatud rahvaesindajad! Haridusminister ärgitas mind tooma teie ette oma tähelepanekuid. Kõigepealt tahan öelda, et kui siin küsiti, mis saab selle osakaaluga, milliseks võib kujuneda e-valimiste ja pabersedelitega valimiste proportsioon, siis päris kindlasti on igati mõistlik, kui me määramatus tulevikus arvestame mõlema, selgelt legitiimse hääletusviisiga. Aga kindlasti peame tähelepanu juhtima teistele e-teenustele või e-võimalustele, ükskõik mis kaalutlustel inimesed on need kasutusele võtnud, mugavuse või laiskuse pärast või mõnel muul kaalutlusel. Toon näiteks tuludeklaratsiooni täitmise. Kaduvväike osa inimesi eelistab ükskõik millisel kaalutlusel, kas mingil sentimentaalsel või oma turvalisusel põhineval kaalutlusel täita seda paberil.
Härra Helme avaldas imestust, kuidas mõni inimene võib saada nii palju e-hääli. Mina olen üllatunud, kuidas mõni inimene võib saada nii palju pabersedelil antud hääli. See, kuidas need hääled tekivad ja mis motiividel valijad käituvad, on juba omaette sotsiaalpsühholoogiline nähtus. Küll aga ütlen selle süsteemi neutraalsuse ja turvalisuse kohta, et mitte üheski auditi analüüsis, mis on tehtud akadeemilise tehnoloogilise teadmise tasemel, ei ole selle süsteemi olemust kuidagi kahtluse alla seatud.
Siin kõneldi valimiste salajasusest, ühetaolisusest ja võrdsusest. Need on valimisprintsiibid ja need tuleb sisustada eesmärgipäraselt. Valimiste salajasuse eesmärk on tagada inimese enda otsustusõigus vabalt oma häält realiseerida. See on tagatud nii e-häält andes kui ka kirja teel hääletamisel, samuti valimispäeval valimisjaoskonnas hääletades. Täpselt sama kriitikat, mida kriitikud esitavad e-hääletamise salajasuse kohta, võiks teoreetiliselt esitada ka kirja teel hääletamise salajasuse kohta. Valimiskomisjon saadab ju inimesele ümbrikuga sedeli, mille inimene ära täidab, aga ta võib seda näidata kas või oma vanaemale või lapselapsele. Inimene võib ka praegu ükskõik millisel moel oma häält realiseerides avaldada, eeldatavalt tõeselt, kelle poolt ta hääletas. See on inimese vabadus. Tähtis on see, et tal oleks õigus seda vabadust kasutada nõnda, et tema valik jääb tema saladuseks, ja see saladus on kehtiva seadusega tagatud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Kuna ühe arupärimise võtsid arupärimise esitajad tagasi, siis nüüd tuleb arutlusele päevakorras seitsmes olev arupärimine. See on Riigikogu liikmete Krista Aru, Andres Herkeli, Artur Talviku, Monika Haukanõmme, Ain Lutsepa, Külliki Kübarsepa ja Andres Ammase 19. jaanuaril 2016 esitatud arupärimine täiskasvanute kutseõppe korraldamise kohta. See kannab numbrit 133 ning sellele vastab haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Krista Aru, et ta arupärimist Eesti avalikkusele tutvustaks!

Härra juhataja! Austatud vaprad rahvaesindajad! Lugupeetud ministrid! Haridus- ja teadusminister! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmete esitatud arupärimine lähtub meie käikudest kutseõppeasutustesse. Kutseõppeasutustes käies oleme näinud, et pilt on küllalt ühesugune: peaaegu kõik koolimajad on kenasti korda tehtud, tingimused on üsna head, aparatuur ja tehnoloogia on olemas. Mille üle kurdetakse? Kurdetakse ka küllalt ühtemoodi ning ühtede ja samade asjade üle: raskusi on õpetajate leidmisega, eriti keeruline on leida meistreid, probleeme on rahaga, ei saada aru, kuidas raamatupidamise ja kaadriarvestuse tsentraliseerimine kasuks ja tuluks on tulnud. Kõige tõsisem mure on see, et on loodud niivõrd head tingimused, aga õppeasutuste meelest ei kasutata neid praegu optimaalselt. Riiklik koolitustellimus on vähenenud ning eriti täiskasvanute ümber- ja täiendusõppesse oleks võimalik rohkem panustada. Haridus- ja teadusministrile on koostatud seitse küsimust, mis on küllalt ulatuslikud. Aga ma loodan väga, et seekord haridus- ja teadusminister neile lahkesti vastab, et ma ei ole teda enne ära pahandanud. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Kõigepealt pahandasite te mind sellega, kui te ütlesite, et on seitse küsimust, aga tegelikult on kaheksa. See, mida te kirjeldasite, võib niimoodi paista küll, aga alati peab vaatama ka asja sisusse. Tuleb tunnistada, et kutsehariduse arendamisel on tehtud vigu. Väga palju on investeeritud kesta ja seadmetesse, kuid õpilaste arv ja kahtlemata ka õpetajate arv ning nende vajadused on midagi muud, need muutuvad ajas. Tõenäoliselt oleks kutseharidus tulnud rohkem rajada praktikale ja vähem riiklikele investeeringutele, mis kunagi ei suuda tagada uuendusi täpselt nii, nagu tööturuvajadused ette näevad.
Aga esimene küsimus: "Kuidas ja kelle poolt läbi viiduna näeb HTM kutseõppe korraldamist täiskasvanud elanikkonnale, sh madalama haridustasemega ja ametioskusteta täiskasvanuile?" Kui neid madalama haridustasemega ja ametioskusteta täiskasvanuid eraldi välja tuua, siis kahtlemata on siin riigi roll suurem, kui võiks olla erasektori oma, mida ei saa öelda kogu kutsehariduse kohta. Riigi käes on 29 kutseõppeasutust, peale selle on kolm omavalitsuste kooli (Tartus, Väike-Maarjas ja Tallinnas) ning kolm erakooli (Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Informaatika ja Arvutustehnika Kool ning Eesti Esimene Erakosmeetikakool). Need arvud võivad mõne aja jooksul muutuda. Selles vallas on ka viis riigi rakenduskõrgkooli ja kõik need tegelevad täiskasvanute koolitamisega.
Küsimus nr 2: "Kuidas on aastatel 2012–2015 kasvanud või kahanenud täiskasvanud elanikkonna õppimine kutseõppeasutustes?" Viimaste aastate jooksul on täiskasvanute osakaal suurenenud, samuti nende arv. 2012. aastal oli täiskasvanud õppureid 6101 ja mullu 7933.
Kolmas küsimus: "Kas näete tendentsis – kutseõppeasutustesse asuvad ametit õppima kõrghariduse omandanud täiskasvanud – probleemi ja milles on Teie meelest selle tegelik põhjus?" Võib-olla on seda tendentsiks palju nimetada. Nähtuses endas ei näe ma probleemi, sest selle ulatus on suhteliselt väike. Näiteks läks eelmisel aastal kutseõppesse 142 kõrgharidusega inimest. Kõrgharidus on esimese valikuna alati populaarne, aga ei osutu tihti tööturul väga praktiliseks. Selles mõttes võib ümberõpe olla vajalik. Aga ka lihtsalt täiendusõpe, mis annab mõne praktilise oskuse kõrghariduse rakendamiseks, võib olla hea. Kokku on 25 000 kutseõppuri hulgas umbes 2000 ehk 8% varem kõrghariduse omandanud õppurit ja neist kolmandik on kõrghariduse omandanud vähemalt kümme aastat tagasi, mis näitab, et ümberõpe on hästi loogiline, kui me räägime elukestvast õppest ka oma haridusstrateegia pealkirjas.
Neljas küsimus: "Miks ja kuidas on muutunud kutseõppeasutuste riiklik koolitustellimus (RKT) aastatel 2012–2015?" Tellimus on vähenenud, kuna õppijate arv väheneb. 2012. aastaga võrreldes on tänavu koolituskohtade arv 1872 võrra väiksem, kokku on kohti 22 000. Siiski on osa kohti ka täitmata, sest õppijaid lihtsalt ei jätku. Kutseharidus ei ole paraku suurt populaarsust saavutanud, kuigi selle osakaal ei ole ka vähenenud. Peale riigieelarvest rahastatava riikliku koolitustellimuse loome koostöös tööandjatega järgmise viie aastaga 8000 õpipoisiõppe kohta. Selleks kulub 20 miljonit eurot, mis on väga suur summa, ja ma loodan, et sellest kasvab välja praktika, et tööandjad võtavad kutseõpet rohkem üle. Sel juhul on tööturu riskid väiksemad ja ka investeeringud vastavad paremini turu vajadustele.
Kuues küsimus: "Kuidas RKT tagab õppekohtade olemasolu maakondade lõikes, kas ja kuidas on RKT esitamisel arvestatud maakonna õpiealiste elanike arvu ja ettevõtete tegelike vajadustega?" See küsimus on nähtavasti natuke inspireeritud Riigikontrolli auditist, kui ma ei eksi, aga võib-olla oli see esitatud ka enne. Mina suhtuksin sellesse auditisse selles punktis natuke kriitiliselt. Kõigepealt ei ole need administratiivsed piirid tööturul ju faktilised. Pigem peaksime hindama töötajate mobiilsust. Väga täpselt ei saa tööturgu nende piiride sees hinnata ka sellepärast, et need muutuvad väga kiiresti ja töökoha paiknemine, selle aadress on alati hästi tinglik. Me võime juriidilistest andmetest midagi välja lugeda, aga see ei ütle teinekord kuigi palju praktilise tegevuse kohta. Nii et ma selle kriitikaga väga nõus ei ole, kuigi ma mõistan seda. Siiski on olnud poliitilised kokkulepped, mis on ka seadustesse jõudnud ja mida hiljem on mahendatud, et igas maakonnas on vähemalt üks kutsekool. See ei tähenda, et igas maakonnas on kättesaadav iga eriala, küll aga paikneb kutseharidus justkui ühtlasemalt. Need on sellised kompromissid, mis teinekord ei ole tõhusad. Praegu vaatame me kutseharidust üle natuke piirkondlikumalt ja konsolideerime erialasid. Tööealine elanikkond on muidugi vähenenud ja see on probleem seniste otsuste valguses, mis kutsehariduses on tehtud, õieti näitab aeg nende otsuste liigset optimismi. Kui üks mu eelkäijatest hõiskas aastal 2006 või 2007, et ikaldusaeg kutsehariduses on lõppenud, siis see kõlab tänapäeval irooniliselt. See on teinekord pidu üsna tühja koha peal, kui vaadata rahalisi panuseid.
Seitsmes küsimus: "Kui RKT on viimastel aastatel vähenenud, siis mis põhjusel pole kutseõppeasutused asunud täitma EÕS-i täiskasvanud elanikkonna koolitamise ülesannet, kuigi just sellega suudaksid kutseõppeasutused aidata kaasa majanduse kiiremale arenemisele?" Küsimuses on vale eeldus. Täiskasvanute koolitamine on suurenenud, nagu ma juba ütlesin. Just see ongi suurenenud. Seda me ka eraldi rahastame, 2016. aastal pakume osalemise võimalust 12 000 inimesele.
Kaheksas küsimus: "Kas kutseõppeasutustele esitatava koolitustellimuse mahu määrab ära vajadus erinevate oskustööliste järele või on piirajaks kutseharidusele eraldatav raha? Kuidas muutus aastatel 2012–2015 kutsehariduse sisuline rahastamine (raamatupidamise ja kaadriarvestuse tsentraliseerimine välja arvatud)?" Siin on piirangud ressurssides. Loomulikult, nende hulka kuulub raha, aga esmane on vajadus oskustööliste järele ja inimeste soov õppida, et me oleksime valmis eri haridusvaldkondade vahel ressursse ümber suunama, kui need võimalused oleksid olemas. Vägisi ei saa panna inimesi ega ka ettevõtteid seda haridust nõudma. Me tegelikult ise otseselt ei piira rahaliselt seda valdkonda teistega võrreldes. Koolitustellimuse maht on tänavu 56,3 miljonit eurot ja lisaks on õpipoisiõpe, nagu sai mainitud. Nagu üldharidusse, nii toome ka kutseharidusse raha juurde õpetajate palga suurendamise kaudu. 2016. aastal suureneb palgafond 6,4%, kuid eri valdkondades on raha hulk erinev. Koolituskoha baasmaksumus suureneb käesoleval aastal 1388 eurost 1565 euroni. Kogu kutseharidusse paigutatav raha on vähenenud struktuuritoetuste lõppemise tõttu. Nagu ma juba ütlesin, ei olnud see rahapaigutus kõige õnnestunum, ühtpidi oli see hiilgav, aga tuleviku mõttes kahtlemata liiga optimistlik. 2007.–2015. aastal oli investeeringumaht kokku 162 miljonit eurot. Midagi sellega võrreldavat ei ole vaja kutsehariduses enam teha, pigem tuleks seda valdkonda tihedamalt siduda ettevõtetega. See võiks olla eesmärk. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma võtan kinni sellest väitest, et 142 kõrgharidusega inimest on läinud kutsekooli. Ma tahan, et te natuke iseloomustaksite neid. Mis kõrgkoolidest on nad tulnud, kus siis ilmselt pakutakse selliseid erialasid, millel ei ole nagu suurt rakendust? Kas see 142 on n-ö Harju keskmine tase aastas? Mina tunnen üsna mitmeid kõrgharidusega inimesi, kes on läinud kutsekooli.

Aitäh! Mul ei ole neid andmeid praegu käepärast. Aga üldiselt ei tähenda see tingimata halba nende kõrgkoolide kohta. Üks tähelepanek siin juba oli, et vist kolmandik nendest inimestest on lõpetanud kõrgkooli kümme või rohkem aastat tagasi, nii et uue eriala omandamine on lihtsalt äärmiselt mõistlik. Teinekord kombineerub see uus eriala vanaga, õpitakse IT-d või raamatupidamist juurde asjale, kus on juba rakendus olemas. Aga alati on kutsehariduses ka mingi protsent inimesi, kes õpivad õppimise pärast, hobi korras, ilma suurema seoseta tööturuga. Seal ei saa alati kindlat silti külge panna ega hinnangut anda, vaid tuleb lihtsalt tõdeda, et inimestele meeldib õppida ja areneda. Teinekord on see seotud nende hobiga, teinekord on see ise hobi ja ajaviide. Riik ei saa selliseid soove otseses mõttes eitada, küll aga püüab ta olla täpsem tööturuvajaduste suhtes. Nii et mingi kasutegur on kutsehariduses alati, see tuleb hoida maksimaalsena, aga see ei saa kunagi olla 100%.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, austatud minister! Kas 29 kutseõppeasutust, mis riigile kuuluvad, ootab ka veel ees mingi investeeringutoetus või kas nende korrastamise ja täiendamisega minnakse edasi? Praegu on paljudes kohtades suurepärane aparatuur, aga viie aasta tsüklis võib see kõik vananeda. Mis siis edasi saab?

Aitäh! Eraldi investeeringute voogu ei ole mõtet siin planeerida, koha baasmaksumuses on investeeringud tinglikult sees ja koolid selle järgi oma sihte seavad. Aga selline investeeringute buum ei saa olla pidev. See ei saa põhimõtteliselt olla täpses vastavuses erasektori vajadustega ei regionaalselt ega valdkondlikult. Erasektor teeb oma otsused ise, tihtipeale riske võttes ja omaenda ideid realiseerides, mida on võimatu planeerida. Samas on meil tegemisel süsteem OSKA, mis peab välja selgitama ja prognoosima tööjõuvajadust. Me püüame koos tööandjatega kõike seda ette näha ja planeerida, aga on selge, et lõhe jääb. Kui lihtsustades öelda, siis ühiskond ei saa ehitada endale paralleelseid tehaseid, kus ühes õpitakse ja teises toodetakse. Need otsused tehakse siiski teistsuguse loogika ning erinevate teadmiste ja teistsuguse planeerimise pinnalt. Nii et kutsehariduse areng peab olema senisest tihedamas seoses tööturu ja ettevõtete endaga.
Õpipoisiõpe on midagi, mis minu arvates võiks olla Eesti tulevik. Üldine suhtumine peaks muutuma, nii et noortele inimestele tõesti makstaks õppimise kõrvalt töötamise eest raha. Ühel hetkel hakkab see ka ettevõttele raha tagasi tooma ja kindlasti toodab see tööjõudu. Võib-olla on siis ka vähem juttu selle ümber, kuidas meil on hirmsasti töökäsi puudu ja neid on vaja kuskilt sisse tassida.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetav minister! Kus valmistatakse tänapäeval ette kutseõppeasutuste õppejõude ja meistreid? Küsimuse teine pool: kas neid tasustatakse samadel alustel nagu üldhariduskoolide õpetajaid või mingitel teistel printsiipidel, pean silmas näiteks alampalka?

Aitäh! Eks neid valmistatakse ette eri valdkondades ja kindlasti värvatakse praktikuid. Täpset ülevaadet ei ürita ma teile pakkuda, mul ei ole seda valmis pandud. Aga tasustamisviis on mõnevõrra erinev ja ka nõuded on erinevad. Üldhariduskoolides nõutakse magistrikraadi, mis on väga kõrge nõudmine, kutsehariduses seda nõuet ei ole.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Oma ettekande alguses ütlesite, et õpetajate ja õpilaste arv muutuvad ajas, samuti viitasite muutuvatele aegadele seoses Riigikontrolli auditiga. Minu küsimus puudutab teie ettekande esimest osa. Te ütlesite, et kutsehariduse väljaarendamine oleks pidanud rajanema praktikal. Mida te sellega konkreetselt silmas pidasite? Mis siis sai valesti tehtud?

Aitäh! Päris ideaalset mudelit, mis tingimata sobiks ja oleks ette teades ainuõige, pole veel kuskil välja mõeldud. Aga ma ei pakkunud puhast kriitikat ega mingit mudelit. Ma juba mainisin, et töötajate väljaõpe töökohtadel oleks olnud tõenäoliselt palju efektiivsem, paljudel juhtudel oleks see taganud parema tööhõive ja parema seotuse erialaga kui suurte kutseõppeasutuste läikima löömine ja sisustamine kalli aparatuuriga, mis ju aja jooksul tõepoolest vananeb. Kui seda alustati, siis tundus see äärmiselt perspektiivikas. Aga me suutsime vältida kutseõppurite arvu langust, suutsime säilitada selle õppe populaarsuse taseme, kuid ei suutnud õppijaid oluliselt juurde tekitada. Tööga sidumise korral, ma usun, oleks see populaarsus suurem.
Aga eri riigid pakuvad erinevaid lahendusi. Minule meeldib see, mida ma kuulsin Saksamaal ja mille kohta ma olen ka lugenud. Need on traditsioonid. Sakslased nimelt ei ütle, et iga päev peab olema uus plaan ja idee, vaid nad teevad asju traditsiooniliselt, neil on head traditsioonid ja nende järgi nad kutseõppes tegutsevadki. See tähendab õpipoiste süsteemi, nii et firmad võtavadki tööle noori, kes ühel hetkel hakkavad firmale raha tagasi teenima. Neid ei hoita seal vägisi kinni, sest on teada, et kui need noored valivad teise töökoha, siis saab firma teised asemele. Aga tõesti, tööstuses ja teeninduses teavad kõik ettevõtted, et nad peavad endale järelkasvu kasvatama. Riikliku haridussüsteemi osa selle õppe mahus on piiratud.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Nagu härra Lutsepale nii ka mulle jäi meelde see, kui te ütlesite, et tulnuks orienteeruda rohkem praktikale. Ilmselt on see täiesti õige. Teil oli ka kriitiline märkus selle kohta, et väga palju on investeeritud kesta ja seadmetesse. Seetõttu küsin, kas on ka vähese või üldse puuduva kasutusega hooneid, millesse on varem mõtlematult investeeritud, ja mis on nende hoonete tulevik. Te olete sellele küll mitu korda vihjanud, aga võib-olla ütlete ikkagi täpsemalt, mis on teie ettepanek nende seadmete soetamise kohta, mis see kõige õigem tee on. Need tõesti vananevad kiiresti ja võib-olla ei ole ka efektiivses kasutuses. Kas seadmeid tuleks osta, liisida või anda need hoopis ettevõtjate kasutusse, nii et need ettevõtted oleksid siis praktikabaasiks?

Aitäh! See viimane variant, ettevõtjate kasutusse andmine, oleks hästi tore. See viitab juba otsesele seosele majandusega kutsehariduses laiemalt. Eks see kinnisvaraarendus oli meil ju väga massiivne juba nõukogude ajal. Tõsi, siis oli ka õppijaid rohkem, aga meie vabariik sai ikkagi pärandiks süsteemi, kus konsolideerimise vajadus oli ilmselge. Seda on tasapisi tehtud, aga sellel suure investeerimise perioodil tõepoolest tehti ka ülearuseid investeeringuid majadesse, mis seda poleks ehk väärinud. Seadmete poolest tehti ka ajast ees olnud investeeringuid. Nüüd, kui aeg on edasi läinud, hakkavad ettevõtted järele jõudma või kohati mööda minema ja me oleme uue probleemi ees. Need otsused nõuavad igal juhul tõsist kaalutlemist. Mina ei oska teile praegu üldistatud tasemel vastust anda, aga praktikatsükkel on selgelt jõudnud riiklikule õpetamistsüklile järele ja investeerimisloogika peaks edaspidi nähtavasti ikkagi teistsugune olema. Aga ma ei ole tõesti valmis mingisuguseid keskmisi ega praktilisi näiteid teile praegu rohkem tooma. See on minu tunnetus ja kokkuvõte, ütleme nii.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Olles käinud Kehtnas, Väimelas ja Vana-Võidus, võin öelda, et õpikeskkonna loomine on väga oluline, selleks et üldse motiveerida inimesi ühes või teises kohas õppima. Te ise ka ütlesite, et kutseõpe pole saavutanud sellist populaarsust, nagu me oleme tahtnud. Kas te olete ministeeriumis mõelnud, mis võiksid olla need meetodid, kuidas ikkagi õpilasi kutsekooli saada?
Mul on teine küsimus ka. Kutsehariduskeskused on loonud kompetentsikeskusi, mis suuresti rajanevad Euroopa Liidu vahenditel. Uue eelarveperioodi avanemisel on tekkinud palju tõrkeid, meetmeid ei suudeta õigel ajal avada. Kas te olete selle teemaga kursis ja mida te olete teinud või tegemas, et see avamine läheks sujuvamalt?

Kompetentsikeskused ei kuulu otseselt minu kompetentsi, aga kutseõpe kuulub. Atraktiivsuse suurendamise vahendid on ju ka kena õppekeskkond, nagu te isegi ütlesite, ja kindlasti uhked seadmed. Me ei jõua neid seadmeid lihtsalt kogu aeg uuendada ja seada täpsesse vastavusse majanduse vajadustega, aga ka mitte kohalike vajadustega. Natuke kipub see kutseharidus olema ka kohaliku eluga seotud, mida peegeldab see ideaal, et igas maakonnas olgu kutseharidus kättesaadav. Tegelikult võitlevad koolid päris palju klientuuri eest. Me püüame sisemist konsolideerimist teha, et dubleerimist oleks vähem, õppejõudude olemasolu tagatud ja grupid täidetud, et see asi paistaks tõhusam välja. Me püüame ka siduda kutseharidust üldharidusega, teinekord oleme kasutanud siin ühist juhtimist, nagu praegu Hiiumaal, ja teinekord ühist kinnisvara, nagu Järvamaal. See tekitab rohkem sünergiat ja lootust ka õppijates. Ma usun, et asjast saab asja. Me pakume kutsehariduse baasil üldhariduskoolidele valikaineid, mida üldharidus ei suuda nii hästi pakkuda, aga mis muudavad gümnaasiumihariduse atraktiivsemaks ja, teistpidi, gümnaasiumi üldharidustaseme abil tõstame kutsehariduses üldhariduse osa taset. Kõik see mõjub loodetavasti valdkonna populaarsusele ja konkurentsivõimele õppijate silmis.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kujutan ette, et ilmselt pakuvad koolid täiendus- ja ümberõppe jaoks erialasid, mida nende baas võimaldab. Aga ehk valgustate selles kolmnurgas valitsevaid sidemeid, kus on kool, ettevõtja ja riik, et seda ümberõpet, mida koolid pakuvad, tõepoolest vajataks. On siin ka mingeid sidemeid, ütleme, riigi ja ettevõtjate vahel?

Aitäh! Neid sidemeid on. Meil on ettevõtlusorganisatsioonidega või tööandjate organisatsioonidega väga tihedad sidemed. See töö toimub mitmes komisjonis. Mittetulundussektoriga on meil laiemad sidemed ja kutsekoolide juures on nõunike kogud, kuhu on kaasatud ettevõtjad või tööandjad laiemalt. Nende kaudu me saame paremini informatsiooni. Aga hoiak ei ole Eestis tõesti päris see, mis võiks olla. Arvatakse, et riik peab ikkagi ehitama paralleelset majandust, kus saab ette valmistada tööjõudu, mida tarkade ja leidlike ideedega ettevõtjal või tööandjal on siis võtta, ning riik peaks seda kõike ette aimama. Kuigi koostöö on hea, arvan ma siiski, et see, mida teeme õpipoisiõppes, on märksa praktilisem ja tõhusam, sest see tagab tugevama erialatruuduse ja suurema tööhõive ning aitab ka majanduse struktuuri parandada.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Krista Aru, palun!

Härra juhataja! Vaprad rahvaesindajad! Austatud minister, aitäh sisuliste vastuste eest! Nüüd õhtul tahan ma veel viidata Jaan Tõnissoni sõnadele aastal 1920. Jaan Tõnisson, olles 1920. aastal peaminister, ütles minu meelest väga õiged ja kuldsed sõnad, et kutseõpe peab looma meie rahvamajanduse rikkuse, kõrgharidus aga meie loomingulisuse ja edukuse. Tol ajal oli võimalusi, kuidas kutseharidust ja kutseõpet edendada, muidugi palju vähem, aparatuuri oli vähem, isegi maju polnud. Kus toimus kutseõpe? Kutseõpe toimus elus endas. Tartu telefonivabrikus oli üks suur keskus kutseõppe jaoks, esimeste Kose kaevanduste juures oli teine keskus jne. Nii et kui me tahame, et kutseõpe tõuseks uuesti ausse ja saaks selleks, mis ta meie riigis rahvamajandusele ja inimestele olema peab, tuleb sellesse suhtuda kui väärtusesse. See on minu meelest esimene asi. Me unustame ära, et aated, väärtused ja paleused on need, mis aitavad tegelikult paljusid ideid ka ellu viia.
Teine asi on see – siin ma olen kindlasti nõus ministriga –, et kutseõppe kooslus ja koostoime tööga, tegeliku tööeluga, peab olema loomulik asi. Ei ole võimalik, et õppimine on eraldi ja töötamine eraldi. Seda koostoimet ja kooslust on ilmselt võimalik luua. Mida oleks vaja praeguste kutseõppeasutuste edasiseks arenguks? Võimaluse korral tuleb kogu õppekava maksumust arvestada ja viia maakondades teatud erialad väga heale tasemele, olgu selleks Virumaal IT-valdkond, Võrumaal ja Põlvamaal puidutehnoloogia jne. Võimalusi on mitmesuguseid. Need tuleb läbi rääkida. Kutseõppele tuleb Eesti hariduselus ja edasi juba rahvamajanduses anda kindlasti väärikas koht. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Oleme seitsmendale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi. Tänase kaheksanda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Korb, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Jaanus Karilaid, Martin Repinski, Olga Ivanova, Rein Ratas, Tarmo Tamm, Enn Eesmaa, Oudekki Loone, Valeri Korb, Kersti Sarapuu, Peeter Ernits ja Dmitri Dmitrijev. Arupärimine on Ida-Virumaa olukorra kohta ning see on esitatud majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Mihhail Korbi!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, mõni nädal, võib-olla juba kuu tagasi esitasime arupärimise majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärimise tekst on järgmine. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia Grupp, et ta on otsustanud nafta hinna jätkuva alanemise tõttu konserveerida Kiviteri tehnoloogial töötavad põlevkiviõlivabrikud. Otsus jätab tööta 500 inimest, ettevõtte iga neljanda töötaja. Ka eelmisel aastal oli Ida-Virumaal palju koondamisi, koondamistest teatasid nii Eesti Energia kui ka Nitrofert. Seetõttu oli eelmise aasta lõpu seisuga Ida-Virumaal tööta 6540 inimest, mis tegi registreeritud töötuse määraks 10,1%.
Peaminister Taavi Rõivas pidas 500 inimese koondamist Ida-Virumaal asuvas Viru Keemia Grupi tehases küll nendele inimestele isiklikku laadi löögiks, kuid mitte piirkonna julgeolekuriskiks. Ta kinnitas pärast koondamisteadet, et Ida-Virumaal on 300 ning üle Eesti kokku 9000 vaba töökohta, mistõttu tuleb keskenduda isiklikele, mitte majanduslikele lahendustele, nagu võimalik regionaalne maksusoodustus. Majandus- ja taristuminister ei olnud peaministri arvamusega nõus ning on pakkunud mitmeid maksusüsteemi ja -koormuse muutmisi. Peab tõdema, et teatud sammud on ette võetud.
Viru Keemia Grupp on oma muresid riigile korduvalt ja jõuliselt selgitanud. Juba 2013. aastal saatis Viru Keemia Grupp keskkonnaministrile kirja, kus toodi välja, et kehtivate keskkonnatasude korral moodustavad Viru Keemia Grupi makstavad maksud 2016. aastal, kui nafta hind on 90 dollarit barreli eest, 81% kasumist enne makse. Seejuures on tööstusharu rahvusvaheline keskmine tase 39%. Samuti hoiatati valitsust, et Viru Keemia Grupp on olukorras, kus põlevkiviõli tootmine on kõrgete keskkonnatasude tõttu jätkusuutlik vaid nafta kõrge hinna korral. Me esitasime ministrile neli küsimust ja palume neile vastata. Aitäh!

Palun arupärimisele vastama majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma loen nagu ikka küsimused ette ja vastan neile oma võimete kohaselt.
Esimene küsimus: "Milliseid samme olete astunud, et parandada majandusolukorda Ida-Virumaal?" Ma nimetan mõne märksõna, et kohe algusest peale oleks parem jälgida, millest ma räägin. Kõigepealt räägin olulisematest kokkulepitud sammudest.
Esiteks, lisainvesteering tööstusparkidesse. Eelmisel aastal palusin tööstusparkide juhtidel teha nimekiri asjadest, mida peaks tegema, et plaanitust kiiremini Ida-Virumaale töökohti luua. Esimene asi selles nimekirjas oli investeerimine ja omafinantseering selle jaoks, sh euroraha meetme avamine. Kiire tegutsemise eest tuleb siin tänada Siseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi, tänaseks on see meede töös. Riigieelarvest taotlesime – Rahandusministeerium mõistis, et see on oluline prioriteet – ja saime eraldada 700 000 lisaeurot investeeringute tegemiseks. Need sammud tähendasid, et töökohtade loomine on ajas ettepoole tulnud. Eesmärk oli aastaks 2021 luua 4400 uut töökohta, tänu nendele sammudele saab see eesmärk täidetud aasta-kaks varem. Et kõik õigesti mõistaksid, ütlen, et need töökohad luuakse ikkagi eraettevõtetesse, kellele meie loome tingimused. Huvi on suur. Rõhutan seda, et rikkuda ära nende päev, kes muud juttu levitavad. Viimati käisin tööstusparkides kohapeal neljapäeval ja homme kohtun koos tööstusparkide esindajatega Ida-Virumaa energeetikavaldkonna ametiühingutega.
Teiseks, statistikakaubanduse lubamine. Valitsus võttis s.a 14. jaanuari kabinetinõupidamisel vastu põhimõttelise otsuse lubada Narva Elektrijaamadel osaleda rahvusvahelisel taastuvenergiaturul, mis võimaldab kõigil taastuvenergiatootjatel saada osa potentsiaalsest eksporditurust. Seejuures lepiti kokku, et Eesti taastuvenergia statistika müügile peab eelnema analüüs, millised on mõjud Eesti puiduturule ning teistele sektoritele. Statistikakaubandus ei maksa Eesti tarbijale sentigi, taastuvstatistika eest maksab see Euroopa Liidu riik, kes seda ostab. Küll aga tähendab see võimalust saada Eestisse kümneid miljoneid eurosid. Ühe teravatt-tunni korral, mis pole sugugi võimaluste lagi, luuakse metsandusse üle 2300 töökoha, kasutades statistika jaoks väheväärtuslikku puitu, metsajäädet. Statistikakaubandus on võimalik 2017. aastast. Ma loodan, et need, kes Riigikogus on väljendanud muret Virumaa pärast, ei hakka eelnõu menetlemist vaikselt torpedeerima, vaid, vastupidi, panevad sellele õla alla ja me teeme selle koos ära.
Kolmandaks, kõige värskem asi ehk põlevkivi ressursitasude muutmine ning maailmaturuhinnaga seotud tasude süsteemi väljatöötamine. Valitsuse 3. märtsi väljasõiduistungil Narvas tehti põhimõtteline otsus vähendada põlevkivi kasutamise eest makstavaid ressursitasusid. Otsus on saanud alguse ideest, et põlevkivi eest makstavad tasud peaksid olema seotud toodete maailmaturuhinnaga, ütleme lihtsustuse mõttes, et nafta maailmaturuhinnaga. Valitsus otsustas ressursi- ja keskkonnatasusid muuta 1. juulist 2016. Eesmärk on kehtestada kaevandustasuks 0,275 eurot tonni kohta. Sektorispetsiifilised keskkonnatasud vähendatakse 2009. aasta tasemele. Otsuste mõju põlevkivisektorile on üle 40 miljoni euro.
Neljandaks toetas valitsus tervise- ja tööministri ideed taaskäivitada või luua töökoha loomise meede. Töökoha loomise meetmest saab toetust ettevõtja, kes värbab korraga vähemalt 20 töötajat. Riik hüvitab talle 50% brutopalgakulust, aga mitte enam kui kahe töötasu alammääras. Toetust makstakse kuni üks aasta, aga mitte kauem kui 2017. aasta lõpuni, värvataval ei tohi olla viimase kuue kuu jooksul olnud alalist palgalist töökohta, töökoha aadress peab olema Ida-Virumaal ja palgatoetusega värvatavad inimesed peavad olema registreeritud Ida-Virumaa töötukassas.
Loetelu, mis on tehtud või teoksil, võib veel jätkata. Näiteks teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostööd Ida-Viru Maavalitsuse ning kohalike ettevõtjatega, et riigi doteeritavad ühistranspordiühendused vastaksid ettevõtjate vajadustele.
Esimese vastuse lõpetuseks veel mõni sõna rahast. Aastatel 2007–2013 sai Ida-Virumaa struktuurivahenditest 308 miljonit eurot, jäädes alla vaid Harjumaale ja Tartumaale. Sellest summast üle 40 miljoni euro läks tööturu ja täiskasvanuhariduse toetamiseks ja seda raha oli veidi enam kui teistes maakondades keskmiselt. Kokku saadi seega sel perioodil iga Ida-Viru inimese kohta veidi enam kui 2000 eurot. Ka praegusel perioodil on Ida-Virumaa piirkondade konkurentsivõime meetme rahastuse poolest esimene ja küllap on ta esimeste hulgas eurovahendeid tervikuna vaadates. Tegevusi ja plaane on veel, see loetelu ei ole kuidagi ammendav ega lõplik.
Teine küsimus: "Mis ajaks on Teie hinnangul võimalik siduda naftabarreli hind põlevkivi ressursi- ja keskkonnatasudega?" Esimene muudatus peaks teostuma 1. juuliks 2016, sellest ma juba rääkisin. Järgmine faas on uue tervikliku tasude süsteemi tegemine. Mida kiiremini see toimub, seda parem. Esialgne hinnang on, et 2016. aastal ja 2017. aasta esimesel poolel saab seda koos ettevõtjatega teha ning jõustuda võiks see hiljemalt aastal 2018. Kui saab kiiremini tehtud, on hea. Arutelud tasude süsteemi üle on ees, kuid saan öelda, et kui mitte kõigis, siis valdavas osas Euroopa Liidu riikides, kus naftat toodetakse, on tasud seotud toote väärtusega maailmaturul.
Kolmas küsimus: "Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on olnud ka juttu Ida-Virumaa ettevõtete keskkonnatasude ajutisest ajatamisest. Kui kiiresti on plaanis see ajatamine seadustada?" Arutasime ka valitsuses ajatamist, kuid arvestades asjaolusid ning toodete lõpphindu, valisime jõulisema lähenemise – tasude vähendamise kuni uue maksusüsteemi valmimiseni. Ajatamine tähendaks täna juba probleemide kuhjumist, tasude vähendamine tähendab aga pigem seda, et lähtutakse vara ja toote hinnast maailmaturul ning tasu kogutakse selle alusel. Rõhutan siin ühte hästi olulist mõtet, mida ettevõtjad pidevalt kordavad ning Ida-Virumaal kõik tajuvad. Põlevkivisektori tulevik sõltub toodete hinnast maailmaturul. See on dominant. Riik saab raskel hetkel ning maailmaturuhinna langedes hinnata kogutavad tasud sellele vastavaks, kuid õli ja nafta maailmaturuhinda ei muudeta Eestist ning sarnases olukorras on naftariigid üle maailma, Norrast meie naabriteni ida pool. Hinnalangus avaldab mõju. Meil ongi majanduses paradoksaalne olukord. Kui Ida-Virus on probleem ja tõsine probleem, siis mujal Eestis on nafta madal hind pigem hea uudis. Kui hind on madalam, jääb igaühele rohkem raha tarbimise jaoks.
Neljas küsimus: "Olete lubanud läbi tööstusparkide luua Ida-Virumaale ligi 4400 töökohta. Kui palju neist lubatud töökohtadest on tänaseks reaalselt loodud?" Olen selle nimel tegutsenud, tõsi, aga loodan ikka, et teie ka. Keskerakond, kes arupärimise esitas, on aastaid selles regioonis domineerinud ja peaks pigem endalt küsima, mis tehtud ja mis teoksil. Arvan, et peaksite pöialt hoidma ja küsima, kas te saate Riigikogu liikmetena kuidagi töökohtade tekkele kaasa aidata. Võimalusi selleks on, ütlen ette. Aga et ajada asi hästi konkreetseks ning, nagu juba varem öeldud, kohe korralikult ära rikkuda päev neil, kes väidavad, et tööstusparkides pole huvilisi ja seal ulub tuul, siis loen teile ette arvud.
Narva logistika ja tööstuspargis tegutseb neli ettevõtet, kus on 265 töötajat. Ida-Viru tööstusalade äriinkubaatori kaudu on Eestis tegutsemist alustanud 30 ettevõtet, kokku on seal töökohti üle 250. Narva projekti kliendiportfellis on 735 töökohta 14 ettevõttes. Siin pean konservatiivselt silmas vaid neid, kellel on kas tehing tehtud või eelleping sõlmitud. Jõhvis on sama olukord: 685 töökohta 12 ettevõttes. Siin on arvestatud tehtud tehinguid koos ehitusajaga ja ka läbirääkimisel olevaid lepinguid. Kohtla-Järvel on 440 töökohta kolmes ettevõttes, Kiviõlis 200 töökohta kuues ettevõttes. Seega, konkreetselt on 2575 töökohta loodud või loomisel Ida-Virumaa tööstusalade projekti abil. Tööstuspark on riigi loodud ning tegutseb koos kohalike omavalitsuste ettevõtlusorganisatsioonidega, näiteks kaubanduskojaga. Väga head on suhted ning koostöö töötukassaga, keda ka mina oma kogemuste põhjal väga kiidan, sest seal on aktiivne suhtumine ja kiire reaktsioon. Näiteks tuleb 15. märtsil Jõhvis töömess. Seega, palju on tehtud, aga palju on vaja veel teha. Ka siin saalis on vaja valida, kas olla osa lahendusest või probleemist. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Te olite ka 2014. aasta hilissügisel valitsusliige. Siis otsustas valitsus kehtestada keskkonnatasud kümneks aastaks ette ja mitte siduda neid nafta maailmaturuhinnaga, kuigi juba kolm aastat tagasi rääkisid VKG ja Eesti Energia jõuliselt, et seda peaks tegema. Miks tehti selline otsus 2014. aasta novembris?

Aitäh! Ma pean teid parandama. Ehkki võib-olla tundub, et ma olin tollal valitsusliige, pean ma avaldama saladuse, et ei olnud. Aga sellest hoolimata võttis valitsus 2014. aastal vastu otsuse, millele kirjutasid alla Keit Pentus, Taavi Rõivas jt. Meenutan, et on olemas valitsuse määrus, kus on kirjas, et 2017. aastaks töötatakse välja selline toodete lõpphinnast sõltuv ressursitasude süsteem, mis peaks jõustuma aastaks 2021. Juba tollal tehti see otsus. Nüüd on selle otsuse täitmine ettepoole toodud. Aga ütleme ausalt, et ettevõtjad ei näinud aastaid tagasi ette, et maailmaturul hinnad niimoodi langevad, seda ei näinud ette ka keegi teine. Tollal nähti ette, et see süsteem töötatakse välja pikema välbaga, nüüd tehakse seda lihtsalt kiiremini.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetav minister! Mitte kõik arvamuste avaldajad, näiteks meedias, ei ole suhtunud statistikakaubandusse üheselt positiivselt. Kuidas teie vaidleksite vastu neile, kes peavad statistikakaubandust Pariisi kliimakonverentsi otsuste taustal ebaeetiliseks?

Aitäh! Kui tegemist on taastuvstatistika müügiga, siis ka Pariisi otsustega ei ole see kindlasti kuidagi vastuolus. Eesti on täitnud või täidab oma eesmärgid taastuvstatistika ja taastuvenergia vallas. See tähendab, et meil on võimalik teisi riike sellega aidata. Ma ei näe siin küll eetilist probleemi. Meie riigi poolt vaadates on tegemist ikkagi võimalusega, mis meie tarbijale ei lähe midagi maksma, toob tegelikult sisse ekspordiraha ja loob töökohti metsanduses. Üks teravatt-tund loob sisuliselt üle 2300 töökoha ja Narva võimsuste lagi üksi on üle kolme teravatt-tunni. Ma arvan, et õnnestumise ja tehingute tekkimise korral on see pigem ekspordiallikas, mis loob ka töökohti, eeskätt Virumaal. Ma arvan, et see on majanduses oodatud samm.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma väga tervitan ressursitasude muutmist maailmaturuhindade languse tõttu. Ei saa ainult aru, miks me nii kaua mõelnud oleme ja pole seda enne tegema asunud. Ammu olnuks aeg. Te vastasite väga kenasti ka sellele viimasele küsimusele, mis puudutas tööstuspargialaga seotud töökohti. Kas te täpsustaksite natuke sealsete ettevõtete profiili, mis on seal valdavad tegevusalad ja millise tegevusalaga ettevõtted on sinna veel tulemas?
Küsimuse teine pool on see, kas selline tööstusalade hoogustamine peaks valitsuse ja majandusministeeriumi vaates toimuma ka Kagu-Eestis. Näiteks tutvustati mulle eelmisel nädalal Võru Maavalitsuses seal väljatöötatud nelja maakonna tööstusala kava. Kindlasti on ka seal väga suur vajadus sellise asja järele.

Aitäh! Küsimuse teisele poolele vastates ütlen, et minu teada suhtlevad need inimesed minu kolleegi Liisa Oviiriga, kes juhib kogu seda tööstusalade poolt. Ma ei oska väga täpselt kommenteerida, kui kaugele nad jõudnud on, aga ma usun, et kindlasti saavad nad omavahel suheldud.
Mis puudutab tööstusparkide kliente, siis võin teile üsna täpselt kirjeldada, milline nende ettevõtete profiil on. Narvas tegutsevad ettevõtted on loonud 265 töökohta. Seal on kaks logistikakeskust, plastitööstuse ja keemiatööstuse ettevõte. Narva suuremate ettevõtete hulgas on ka metallitöötlemisettevõte ja elektroonikaseadmete tootja. Jõhvis on esindatud metallitööstus, õmblustööstus, äriteenindus, logistika, puidutööstus. Kohtla-Järvel tegeldakse keemiatööstusega ja ehitusmaterjalide tootmisega, seal on ka puiduettevõte. Kiviõlis on puidutööstus. Kui on täpsemat huvi, siis saab need kõik ära kirjeldada. Osal ettevõtetel on tehingud tehtud ja konkreetsed ehitustähtajad paigas, mõnel on leping sõlmitud jne.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister, te tõite päris huvitavaid arve. Need on tõesti väga toredad ja ilusad, kui asi nii ka oleks, aga minu teada näiteks Kiviõli tööstuspark veel ei toimi, seal on olemas ainult maa. Te nimetasite küll selle arvu, aga ma ei jõudnud jälgida, kui mitu töökohta on sinna loodud. Kes need inimesed on, kes seal töötavad, kui seal on praegu ainult põld?

Aitäh! Ma kordan. Kui te olete tööstusalade inimestega suhelnud – seda te olete kindlasti või loodetavasti teinud, aga kui ei ole, küllap veel suhtlete nendega –, siis te teate, kuidas protsess käib. Kõigepealt valmistatakse ette ja tehakse investeeringud, enne seda suheldakse ettevõtjaga, seejärel tehakse leping ja ettevõtjal on kaks-kolm aastat aega ehitada. Nii et kui te lähete sinna, siis näete, et mõnes kohas käib ehitus, mõnes kohas on leping sõlmitud ja mõnes kohas käib planeerimine. Täpselt nii ongi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Jumal tänatud, et riigi sammud valitsuse tasemel on viimastel aastatel olnud suunatud Ida-Virumaa poole. Mulle meeldis teie ettekanne. Te aga ütlesite, et kohalikud omavalitsusjuhid on olnud Keskerakonnast. Ma tahan öelda, et riigi esindus oli varem maavalitsuse tasemel Isamaaliidust. Samamoodi on ka nüüd: enne Reformierakond, pärast IRL. Nemad vastutavad selle eest, mis praegu Ida-Virumaal toimub. Ma soovitan teil järgmine kord meid mitte torgata. Minu küsimus on aga see: kas te tõesti mõtlete, et niisugused sisuliselt ühekordsed rahasüstid pärast valitsuse käiku Ida-Virumaale muudavad olukorda? Te räägite tehnoparkidest, aga need on vaja alles luua ja selleks on vaja kahte-kolme aastat.

Aitäh! Sellepärast ma lugesingi osa meetmeid teile ette, sest näiteks statistikakaubandusega on võimalik juba järgmisest aastast tegelema hakata. See tähendab üle 2300 töökoha metsanduses. Mis puudutab ressursitasude alandamist ja nende sidumist maailmaturuhinnaga, selle väärtusega, mis on hetkel toodete hind maailmaturul, siis see annab ettevõtetele siiski kohe kergendust. See on selline tasude süsteem, mis, ma ütlen veel kord, ei lahenda  nafta maailmaturuhinna küsimusi, aga kindlasti annab ettevõtetele võimaluse pikemat aega vastu pidada. See ei ole mitte ainult tänase päeva küsimus, vaid see on ka tulevikuküsimus. Kui tööstusparkidest rääkida, siis nagu selles maakonnas üldiselt on ju teada, on kindlasti vaja uusi ettevõtteid, et ei oleks sõltuvust ühest sektorist, kui tekib mingisugune kriis. See tähendab ikkagi ettevõtluse struktuuri muutmist. Jah, tõepoolest, see võtab natuke aega. Juba on tekkinud sadu uusi töökohti, aga neid tekib veel. Loomulikult, sellega tuleb pidevalt tegeleda, ega ma selle olulisust kuidagi ei vähenda. Kui te aga nägite siin torget Keskerakonna aadressil, siis ma võin teie kohta midagi head ka öelda. Tööstusparkide mehed, kellega ma olen rääkinud, on öelnud, et neil on omavalitsustega väga hea koostöö. See on väga oluline.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Siin tehti veidi kriitikat kohalike omavalitsuste pihta, kes Ida-Virumaal võib-olla ei ole teinud piisavalt kõike seda, mida oleks piirkonna arenguks vaja olnud. Mina ütlen niipalju, et 2009. aastal moodustati SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus. Riigimaad nii Kiviõli kui ka Kohtla-Järve piirkonnas saadi riigi käest aga alles paar aastat tagasi, st me lihtsalt istusime ja ootasime ministeeriumi otsust. Edaspidi võiks bürokraatiat natuke vähendada ja protsessi kiirendada. See sihtasutus saigi loodud ainult ühel põhjusel: kohaliku omavalitsuse ülesanne ei olnud ettevõtlusega tegelemine ja me ei saanud muul viisil maad enda kätte. Aga küsimus on järgmine. Kui praegu ajatatakse neid keskkonnatasusid, kas on siis olemas lahendus sellele olukorrale, kus kohalikud omavalitsused ei saa laekumata tulusid lähemal ajal kätte? Kas nende eelarveid on võimalik kuidagi tasandada?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust ja mõni väide. Ma püüan neile jõudumööda vastata. Esiteks, ma ütlen hästi lihtsustatult, see põlevkivi ressursitasu osa, mis laekub kohalikele omavalitsustele, jääb laekuma. See tähendab, et kohalike omavalitsuste eelarvetega tõenäoliselt selliseid probleeme ei teki. Küll tekiksid nende eelarvetega suured probleemid, kui valitsus ei teeks midagi, sest siis väheneks seal ka tarbimine ja kogu muu elu. Teiseks, kuna maade üleandmine oli pidurdatud, lükkus edasi ka töökohtade loomine. Sellega olen ma nõus, seda ma tean. Aga kui minul on olnud võimalik tööstusparkide juhtidega suhelda, siis ma olen küsinud, mida me saaksime teha, et seda tempot kiirendada. Ma loetlesin teile need meetmed, mille abil me saame seda asja kiiremini teha.

Aitäh, austatud minister! Te olete täiesti võimetekohaselt kõigile küsimustele vastanud. Nii, kas kolleegidel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Seega oleme ka kaheksandale arupärimisele vastanud.

Läheme edasi. Üheksas arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Korbi, Peeter Ernitsa, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Oudekki Loone, Andrei Novikovi, Dmitri Dmitrijevi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Martin Repinski, Erki Savisaare, Anneli Oti, Jaanus Karilaidi, Aadu Musta ja Viktor Vassiljevi esitatud arupärimine raudteesektori tuleviku kohta samuti majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Mihhail Korbi!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Meie seekordne arupärimine puudutab raudteesektorit ja selle tulevikku. Riigile kuuluvad raudteefirmad Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo lõpetasid eelmise aasta esialgsel hinnangul vastavalt 9 ja 3 miljoni euro suuruse kahjumiga. EVR Cargo möödunud aasta veomahuks kujunes 11,6 miljonit tonni, mis jäi ülemöödunud aasta mahule alla 4,2 miljoni tonniga, s.o 26,6%. Käesolevaks aastaks prognoosib EVR Cargo veomahtude vähenemist 5%, sest naftasaaduste vedu jätkab vähenemist tulenevalt konkurentsi tihenemisest. Kokku veeti eelmisel aastal Eestis raudteed mööda ligi 28 miljonit tonni kaupa. Viimati veeti nii vähe kaupa 1991. aastal. Veosekäive oli eelmisel aastal taasiseseisvunud Eesti ajaloo väikseim.
Osaliselt on kaubamahtude suure vähenemise taga Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonid, kuid valdkonna inimesed näevad põhjusena ka valitsuse puuduvat transiidipoliitikat, mille tõttu oleme loovutanud väga suure osa potentsiaalsest veomahust naaberriikidele Soomele ja Lätile. Rahvusvahelise audiitorfirma PricewaterhouseCoopersi tehtud uurimus tuvastas, et Eesti transiidikoridor on võrreldes otseste konkurentide Läti ja Soomega kujunenud kõige kallimaks, mis mõjutab olulisel määral negatiivselt Eesti transiidikoridori konkurentsivõimet ning soodustab edaspidist kaubaveomahu vähenemist. PricewaterhouseCoopersi eelmise uuringu kohaselt on transiidisektori otsene panus Eesti SKT-sse 6% ning kaudselt 16%.
Alates eelmise aasta 1. jaanuarist ei ole enam lubatud reisijate ja kaupade raudteeveol kasutada erimärgistatud kerget kütteõli. Selline otsus tõi näiteks EVR Cargo klientidele 8–11%-lise hinnatõusu. Olukorras, kus Eesti transiidikoridori otsesed konkurendid lähiriikides on veohindu korrigeerinud marginaalselt, mõjus sedavõrd järsk tariifimuutus kogu Eesti transiidisektorile halvavalt. Selle kõige kohta on meil neli küsimust majandus- ja taristuministrile.

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Taas kord loen küsimused ette ja siis vastan neile.
Esimene küsimus: "Audiitorfirma PwC tehtud uuringu kohaselt tähendab 10%-line kaubaveomahu langus Eesti riigi jaoks 80 miljoni euro suurust puudujääki riigieelarves. Kuidas on valitsus reageerinud kaubaveomahu vähenemisele?" Kaubaveo vähenemine on toonud kaasa vajaduse toetada AS-i Eesti Raudtee riigieelarvest. 2015. aasta lisaeelarvega eraldati AS-ile Eesti Raudtee 5 miljonit eurot riigieelarvelist toetust. Samas ei saa päris üks ühele väita, et 10%-line kaubaveo vähenemine tooks automaatselt kaasa täpselt 80 miljoni euro suuruse puudujäägi riigieelarves. Hindamisel tuleb võtta arvesse eeskätt seda, milliste kaubagruppide maht vähenes, milline oli ettevõtjate paindlikkus kulude kokkuhoidmisel jne.
Teine küsimus: "Mahtude kahanemisest hoolimata maksavad kaubavedajad endiselt väga suure osa raudtee kasutustasudest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil oli plaanis muuta eelmise aasta 1. juunist raudtee kasutustasude metoodikat. Kui kaugel on raudtee kasutustasude muutmine ning kuidas muutus parandab kaubavedajate olukorda?" Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu metoodikat käsitlev eelnõu läheb lähiajal ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile. Uut metoodikat hakatakse rakendama 2017. aasta detsembris algaval liiklusgraafikuperioodil. Üleminekuperiood on vajalik, kuna kasutustasu peab olema kindlaks määratud ja avaldatud rohkem kui aasta enne liiklusgraafikuperioodi algust. Seega määratakse uue põhimõtte alusel 2017. aasta detsembris algavaks liiklusgraafikuperioodiks kasutustasu kindlaks juba käesoleval aastal. Kasutustasu metoodika muutmine annab paindlikkuse hinnastamisel, kus saab arvesse võtta iga konkreetse turusegmendi hinnataluvust. See omakorda peaks võimaldama meelitada raudteele kaubagruppe, mille eest kehtiva määra alusel ei suudeta kasutustasu maksta.
Kolmas küsimus: "Eesti Raudtee juhatuse esimees Ahti Asmann peab raudtee kehva seisukorra juures põhiprobleemiks raudtee kasutustasude arvestamise vananenud metoodikat. Eesti raudtee ülalpidamiseks on Asmanni hinnangul vaja umbes 65 miljonit aastas. Kaubaveod maksavad tema sõnul sellest kinni suurusjärgus 41 miljonit, reisijatevedu 4 miljonit ja puudu on 20 miljonit. Kuidas on plaanis tagada raudteetaristu korrashoid?" Esmalt tuleb mainida, et ka siin on muutusi toimunud. AS-i Eesti Raudtee juhatuse esimees on praegu Sulev Loo, mitte Ahti Asmann. Mis puudutab AS-i Eesti Raudtee rahastamist, siis Riigikogu menetluses olev raudteeseadus näeb riigile ette kohustuse tagada avaliku raudteeinfrastruktuuri ettevõtja majandustegevuse tulude ja kulude tasakaal. Eesti Raudtee 2015. aasta oodatav kahjum on 6,5 miljonit eurot, millest riik on 2015. aasta riigieelarve toetusega katnud 5 miljonit eurot. 2016. aasta eelarves on kajastatud kahjum 8,5 miljonit eurot. Seega on 2015. aasta ja 2016. aasta akumuleeritud puudujääk 10 miljonit eurot, mis tuleb riigieelarvest katta, kui kaubamahtudes ei toimu muutusi. Täiendavalt tuleb mainida, et Eesti Raudtee minimaalne taastavate investeeringute tase on 31 miljonit eurot aastas, samas kui Eesti Raudtee tegelik investeeringute tase on vahendite puudumise tõttu viimasel kahel aastal olnud alla 15 miljoni euro ehk üle kahe korra väiksem. Eelmisel perioodil investeeriti EVR Infrasse 85–90 miljonit eurot, täpne summa selgub hiljem, kuna üks projekt on endiselt avatud. Valitsusel on plaanis rahastusperioodil 2014–2020 toetada eurovahenditest AS-i Eesti Raudtee 75 miljoni euroga nelja projekti raames. Need projektid on raudtee remont Tapa–Tartu, Tapa–Narva ja Keila–Paldiski liinidel ning liiklusjuhtimise süsteemi väljavahetamine läänesuunal.
Neljas küsimus: "Millist tulevikku näeb valitsus EVR Cargole ning Eesti raudteesektorile tervikuna?" Käimas on riigile kuuluvate taristuettevõtete konsolideerimise analüüs. Sõltuvalt valitsuskabineti võimalustest on kavas märtsis viia valitsusse kontserni loomise ettepanek, peale seda saab alustada valdusettevõtte asutamist. Konsolideerimise kõige olulisem positiivne mõju tekib Eesti kaubakoridori sihipärasest müügist, mille eeldus on eelkõige AS-i Eesti Raudtee, AS-i EVR Cargo ja AS-i Tallinna Sadam tegevuste koordineerimine. Valdusettevõte on kogu sektorit esindav tugev partner, kes suudab teha operatiivseid otsuseid ja pakkuda ühtset hinda kaubagruppide või veolõikude osas kogu logistikasektorile. Lisaks aitab kontserniülene juhtimine kaasa suuremale finantsvõimekusele, loob võimaluse parandada sisekontrolli- ja järelevalvesüsteeme ning annab töötajatele paremad karjäärivõimalused kontserni sees.
Kaubaveosektoris peaks olemasoleval raudteel olema eesmärgiks säilitada kaugemas perspektiivis vähemalt praegune maht. Selge on see, et mingite kaubagruppide maht väheneb, kuid kogu sektor peab ühiselt pingutama selle nimel, et leida vähenevate kaubagruppide asemele uusi kaubagruppe, mille veoks praegu veel raudteed ei kasutata. Uus kasutustasude süsteem annab selleks ka võimaluse, pakkudes paindlikku hinnastamist. Lõpetuseks ütlen, et ma ei ole ennustaja ja hetkel saan öelda vaid niipalju, et märtsi kaubavoog tuleb ilmselt suurem kui eelmisel aastal, kuid aastat tervikuna on veel vara hinnata. Aitäh!

Teile on küsimusi. Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kogenud poliitikuna te küllap aimate, et mind huvitab eeskätt raudtee areng Riisipere ja Rohuküla vahel. Reedel vastas peaminister Taavi Rõivas Lääne Elu küsimusele sellel teemal niimoodi: "Kuigi see raudteelõik ei saa kunagi olema isetasuv, on valmisolek seda teemat arutada suur, sest Läänemaa inimeste pendelmigratsioon on suurem kui mõnes teises maakonnas. Ma ei saa väita, et see on tehtud otsus, et rahaeraldus kindlasti tuleb, sest dotatsiooni suurus peab olema üheksa korda läbi arvutatud. Ma olen mõõdukalt optimistlik, et Haapsalu raudtee ei ole mission impossible." Ma parafraseerin kujundit, mida te kasutasite eelmisele arupärimisele vastates: kas teie ministrina olete Haapsalu raudtee jaoks lahendus või ...?

Aitäh! Eks elu näitab. Me oleme selle raudtee initsiatiivrühmaga korduvalt nõu pidanud, nad annavad meie majale oma andmeid ja ülevaateid ning uuendavad neid pidevalt. Mina omalt poolt olen valmis ütlema, et kui need arvutused on olemas, siis me viime selle poliitilise otsuse tasandile. Me vaatame need arvud üle ja küsime, kas kõik on valmis üht- või teistpidi otsustama. Aga tänaseks ei ole me veel nii kaugele jõudnud. Ma loodan, et ühel hetkel jõuame, ja eks siis selgub, kumb on kumb. Aga ma arvan, et peaminister väljendus väga täpselt. Loomulikult, me saame aru, et sellest raudteelõigust ei saa kindlasti tulevaste põlvede pensionifondi allikas, tõenäoliselt tuleb sellele ikkagi peale maksta.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on pigem jälle üldfilosoofiline. Ma mäletan veel aegu, kui EVR Cargo oli kasumis ja riigile korralikke dividende tõi. Need summad olid päris kopsakad, sest kunagi oli transiit väga võimas majandusharu ja toimis päris hästi. Viimasel ajal tulevad sellest valdkonnast aga ainult niisugused nukrad ja negatiivsed uudised. Kuidas teie ministrina näete, kas sellel valdkonnal on potentsiaali? Kas te võite tegutseda niisama julgelt, nagu te eelmisele arupärimisele vastates rääkisite Ida-Virumaal tegutsemisest? Seal on vaja isiklikku suhtumist ja natukene paindlikkust ning asi hakkab edenema, nii mulle tundub.

Aitäh! Ma võin küll öelda, et valitsus tervikuna suhtub sellesse ikkagi pigem julgelt, kui te soovite niimoodi väljenduda. Valdusettevõtte või kontserni loomise loogika on ju põhjustatud sellest, et tekiks üks väärtusahel. Sellel on mitmeid plusse, me oleme neid ka avalikkusele varem tutvustanud. Analüüsid on võtnud aega, kuna töö on olnud põhjalik. See on olnud meelega põhjalik, et hiljem oleks vähem üllatusi.
Seal on mitmeid plusse. Üks pool puudutab kindlasti kauba tarbijate ja vedajate ning kõigi teiste jaoks tugeva partneri teket, tegelikult muudab see ahelas võib-olla ka hinnastamise mõistlikumaks ja paremaks ning koostöö sektoris annab efekti. Nagu te ka arupärimises mainisite, seda võib-olla tasubki tervikliku koridorina vaadata. Kümneid aastaid ei ole suudetud omavahel kokku leppida, ka siis mitte, kui ajad olid paremad. Aga ma näen, et selleks on nüüd võimalus. Ma arvan, et selline kontserniloogika ettevõtete juhtimises, valitsemises ja kontrollimises tuleb ellu viia, see on ka inimeste arengu mõttes parem. Kindlasti annab see selles valdkonnas ka kaubavahetusele paremaid võimalusi. See, mida ja kuidas tulevikus veetakse, on lõppkokkuvõttes ikka eraettevõtjate otsustada, aga meie saame luua head tingimused ja jälgida, et riigile kuuluvad ettevõtted oleksid hästi hallatud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kaubavedu raudteel on vähenenud, raha on vähenenud, me kasutame euroraha. Te nimetasite Tapa suunda. Kui veel Haapsalu suunal raudtee taastada, siis see võtab raha. Tähendab, raha läheb kõvasti ja eks eurorahagi saa otsa. Kui tuleb veel see väga kuulus Euroopasse viiv liin, kas te ei arva, et meil läheb siis raskeks kõiki neid raudteeliine ülal pidada? Võib-olla eriti need teised liinid, mis praegu on olemas, jäävad vaeslapse ossa, kui Rail Baltic tuleb?

Aitäh! Praegune diskussioon ongi põhjustatud sellest kaubaveo küsimusest. Ei oska mina ega ilmselt ka mitte teie ennustada, kas kaubavood suurenevad või vähenevad. Kui need suurenevad ja see metoodika muutub, nii et ka reisijate pealt natuke rohkem tasutakse, siis ma arvan, et suudetakse raudteed ülal pidada ja sinna ka investeerida. Kui säilib senine seisukord, siis on kindlasti küsimus, milline täpselt on selle võrgu optimaalne tase. Aga ma arvan, et Rail Baltic on selline projekt, mis on julgeolekuliselt ja majanduslikult tulevikku vaatav, eriti kui unistada sellest, et ühel päeval saame siis võib-olla ka Helsingiga püsiühenduse.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Kuna meie arupärimine on seotud raudteesektori tulevikuga, siis ma tulen tagasi selle nõupidamise juurde, mis oli keskkonnakomisjonis möödunud aasta lõpus, kui me arutasime Via Baltica ehitamist. Mulle torkas silma küsimus, miks see tee algab Tallinna Sadamast, aga mitte Sillamäe sadamast, kust see võiks tulla Tallinnasse ja siis edasi minna. Kas seda on üldse kunagi arutatud või on see ainult minu utoopiline mõte selles suunas?

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, sest ma ei ole sellel arutelul olnud ja mulle ei meenu ükski selline arutelu. Ma umbes oletama ei hakka.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Ma eeldan, et vaevalt ministrilgi on midagi lisada. Kas on nii? See arupärimine on käsitletud.

Järgmise arupärimise on esitanud Kersti Sarapuu, Märt Sults, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Jüri Ratas, Martin Repinski, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Anneli Ott, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Peeter Ernits, Mihhail Korb, Toomas Vitsut, Mailis Reps, Kadri Simson ja Marika Tuus-Laul. Arupärijate nimel Kersti Sarapuu, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine on ajendatud Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu jätkuvast murest, et valitsus pole võtnud kuulda nende appikarjet. Lähiajal valmistatakse taas ette pöördumised Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poole palvega lükata edasi majutusasutuste käibemaksu 50%-line tõus. Välisturistide koguarvu vähenemine 2015. aastal oli väga muret tekitav. Kuigi Eestit EAS-i koordineerimisel turundatakse, ei saa silmi sulgeda selle ees, et üks olulisemaid argumente ühte või teise riiki reisimisel on siiski hind. Turistide arvu vähenemine on tingitud meie peamiste eksporditurgude Soome ja Venemaa majanduse madalseisust ja siin ei ole kahjuks näha ühtegi paranemise märki. Eesti majutusettevõtetes peatus 2015. aasta üheteistkümne kuuga 2,9 miljonit turisti. Kui siseturistide arv kasvas 2014. aasta sama ajaga võrreldes 7,2%, siis välisturistide arv kahanes 3,4%. Üheteistkümne kuu kokkuvõttes oli suurim langeja Venemaa turg: 1,8 miljonist välisturistist saabus Venemaalt 187 828 inimest ehk 34% vähem kui 2014. aasta samal ajal. Kuigi Eesti on Vene turistile endiselt atraktiivne sihtkoht, piirab nõrk rubla igasugust tarbimist ja eeskätt kulutusi väljaspool kodumaad.
Tallinna hotellide täituvus oktoobris ja novembris mõnevõrra kasvas, samas teame, et kasvu ei olnud kogu Eestis. Hinnad on kukkunud ja kulud tõusnud. Raha ei saa võtta sealt, kus seda ei ole. Langeva turu maksustamine on rumalus. Kui majutusasutus tühjeneb, siis ei ole lahendus see, et olemasolevatelt klientidelt rohkem raha küsida. Kui Eestisse saabuvate turistide arv väheneb, siis ei ole lahendus olemasolevate koorimine. Peame tegema ühiseid jõupingutusi, et turiste Eestisse meelitada, mitte neid veel kaugemale peletama. Sellises seisus peaksime otsima võimalusi, kuidas makse langetada, mitte nende tõusu planeerima.
Majutusteenuse käibemaksuerisus, mis kehtib Euroopa Liidu 25 liikmesriigis, on kasutusel seetõttu, et suurendada riigi konkurentsivõimet turismivaldkonnas, ennekõike just välisturistide silmis. Ka Eestis moodustavad välismaalased kaks kolmandikku turistidest. Tänu sellele saame rääkida märkimisväärsest teenuse ekspordist, mis moodustab koguekspordist 30%. Eesti riigis on aga eksport teatavasti maksuvaba.
Valitsuse otsus rajab teed majanduslangusele ja ekspordi pidurdumisele, mis omakorda mõjutab turismisektoris töötavat 45 000 inimest. Valitsus on põhjendanud, et see maksumuudatus on kooskõlas OECD soovitustega Eestile kaotada ebaefektiivsed maksuerisused. Juhime tähelepanu asjaolule, et seda soovitust OECD viimases raportis Eestile ei esitatud, valitsus on seda lihtsalt omavoliliselt tõlgendanud. See otsus on vaja üle vaadata, sest praeguses ebastabiilses majanduskeskkonnas pärsib ettevõtete maksukoormuse kasvatamine majanduskasvu ega motiveeri ettevõtjaid valdkonda investeerima. Kõige enam puudutab see Tallinnast eemal asuvaid ja tegutsevaid ettevõtteid, haavates tõsiselt kõiki mikro- ja väikeettevõtjaid. Selle tagajärjed loovad soodsa pinnase varimajanduse kasvule, soodustades palgavaesuse teket turismitööstuses tervikuna.
Minul ja minu kolleegil Imre Sooäärel oli meeldiv võimalus osaleda möödunud neljapäeval Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu aastakoosolekul, kus üks juhatuse liige avaldas arvamust, et väljaspool Tallinna asuvad majutusettevõtted teevad patriootlikku tööd oma kodukohas, kuhu enamik investeerijaid iialgi oma samme ei seaks, sest investeeringuid on nendes piirkondades peaaegu võimatu tagasi teenida. Kas me soovime, et ka turism satuks samasugusesse olukorda nagu põlevkivitöötlemisettevõtted Ida-Virumaal, kus me nüüd tugineme tagantjärele tarkusele?  Aitäh!

Arupärimisele vastab ettevõtlusminister Liisa Oviir. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan küsimuste eest! Ma loen küsimused ükshaaval ette ja siis vastan neile.
Esimene küsimus: "Miks jätkab valitsus turismisektorit pärssivat poliitikat ja tõstab majutusasutuste käibemaksu olukorras, kus Eestit külastavate välismaiste turistide arv kahaneb?" Tõsi, välisturistide arv eelmisel aastal kahanes. Samas peatus Eesti majutusettevõtetes 2015. aastal 3,1 miljonit turisti, mida on 0,8% enam kui aastal 2014. Tõsi on ka see, et see väheldane tõus tuli eelkõige siseturistide tõttu. Aga majutusettevõtetel ei ole tegelikult väga suurt vahet, kas ööbiv turist on siseturist või välisturist. Pean ka ütlema, et nii mina ettevõtlusministrina, kelle portfelli kuulub turism, kui ka eelmine ettevõtlusminister oleme seisnud selle eest, et majutusteenuste käibemaksuerand säiliks. Kui siiamaani on käibemaks olnud 9%, siis aasta tagasi sooviti seda esialgu tõsta 20%-le. Praegu, eelkõige tänu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, on alates järgmisest aastast käibemaksuks planeeritud 14%. Kui maksumuudatus peaks valitsuses uuesti päevakorrale tulema, siis, jah, ma toetan käibemaksumäära langetamist endisele tasemele. Aga praegu on tegemist vastuvõetud otsusega, mis on olnud koalitsioonierakondade kompromiss.
Teine küsimus: "Riiklik arengukava näeb aastaks 2020 ette välisturistide ööbimiste arvu kasvu viiele miljonile turistile. Kuidas kavatsete selle eesmärgi täita?" 2015. aastal veetsid sise- ja välisturistid kokku Eesti majutusettevõtetes 5,8 miljonit ööd, sh välisturistid 3,77 miljonit ööd. See on päris hea saavutus. Loomulikult on meil veel üsna pikk tee minna ja me oleme väga selgelt liikumas selle poole, et meelitada veelgi enam välisturiste Eestisse. Seetõttu on "Eesti riikliku turismiarengukava 2014–2020" eesmärkide saavutamiseks ette nähtud järgmised tegevused. Üks neist on turisminõudluse suurendamise meede, mida oleme sisustanud 30,5 miljoni euroga. Toetuse andmise eesmärk on tagada Eesti konkurentsivõime ja rahvusvaheline atraktiivsus turismisihtkohana. Selle tegevuse viib ellu EAS. Teiseks, turismitoodete arenduse juhtimise toetus 3 miljoni euro ulatuses. Toetuse andmise eesmärk on kasvatada turismisektori rahvusvahelist konkurentsivõimet eristumise ja turisti vajadustele vastavate turismitoodete ja -teenuste väljaarendamise kaudu. Strateegilised tegevussuunad on teema-, segmendi- ja sihtkohapõhiste turismivõrgustike arendamine, turismi kvaliteedisüsteemi väljaarendamine ning jätkusuutliku turismi põhimõtete rakendamine.
Kolmandaks on meil välja töötatud rahvusvaheliste sündmuste ja konverentside toetus eelarvega 5,3 miljonit eurot. Toetuse andmise eesmärk on suurendada Eesti tuntust rahvusvaheliste spordi- ja kultuurisündmuste ning konverentside toimumise kohana. Lisaks on ette nähtud rahvusvaheliste suursündmuste toetamine, mille eelarve on 2,1 miljonit eurot. Toetuse andmise eesmärk on suurendada Eesti tuntust rahvusvaheliste suursündmuste toimumise kohana. Viies meede on väikesadamate võrgustiku väljaarendamise toetamine, mille eelarve on 5 miljonit eurot. Toetuse andmise eesmärk on suurendada Eesti kui mereturismi sihtkoha rahvusvahelist konkurentsivõimet harrastusmeresõitjatele mõeldud väikesadamate võrgustiku arendamise kaudu, mille abil luuakse motivatsioon Eestisse tulemiseks ja siin viibimise pikendamiseks.
Ette on nähtud ka turismiettevõtete ärimudeli arendamine, mille eelarve on 6 miljonit eurot. Turismisektoris suurema lisandväärtuse saavutamiseks parandatakse eelkõige turismiettevõtjate teadmisi uute ärimudelite rakendamise võimalustest ning teenuste disainist. Viimasena nimetan rahvusvaheliselt huvipakkuvate pereturismiatraktsioonide toetamist, mille eelarve on 14,9 miljonit eurot. Me soovime luua Eestis rahvusvaheliselt huvipakkuvaid ja olulist reisimotivatsiooni loovaid pereturismiatraktsioone, mis pakuvad tegevusi eri vanuses noortele. Analoogse meetme abil on juba ellu astunud Lottemaa, kus esimesel aastal käis 80 000 inimest, mis on päris muljet avaldav.
Kolmas küsimus: "Eesti on jätnud kasutamata majandusliku kasu saamise võimaluse konverentsiturismist. Mida kavatsete ette võtta, et konverentsiturism Eestis kasvaks? Teatavasti on ka Eesti tulevase EL-i eesistumisega seoses kerkinud üles probleem, et meil ei ole piisavalt suuri kaasaegseid ruume, kus konverentse korraldada." Konverentsiturismi arendamine oli eelisarendatav turismivaldkond eelmisel perioodil ja on ka praegu. Loomulikult panustame me sinna üsna olulisel määral. Võib-olla on liialdus öelda, et me oleme siiamaani jätnud konverentsiturismist tulu saamise täiesti kõrvale. Pigem on asjakohane öelda, et meil puudub tänapäevane ja suure mastaabiga konverentsikeskus. Me oleme aga konverentsiturismi soodustanud. Eesti kui konverentsi- ja äriturismi sihtkoha jaoks on meil sellel perioodil ette nähtud 2,2 miljonit eurot meetmetena ja rahvusvaheliste konverentside siiatoomiseks 2,1 miljonit eurot.
Mis puudutab tänapäevase konverentsikeskuse väljaarendamist, siis see on Eesti valitsuse üks prioriteete. Käib väga tõhus töö, et leida optimaalset rahastamisvõimalust. Teeme iga päev tööd selle nimel, et üks korralik suur konverentsikeskus Eestisse ehitataks. Läbirääkimised käivad selleks nii Tallinnaga kui ka mitme eraettevõtjaga. Eesistumise kontekstis ei ole ilmselt vaja muretseda, me leiame selleks vajaduse korral kas või ajutise lahenduse. Analoogselt käitus Holland, kes kattis kinni oma meremuuseumi sisehoovi ja tegi sellest sellise koha, kus oli võimalik pidada ministrite kokkusaamisi. Nii et see ajutine probleem on kindlasti lahendatav ja me lahendame selle. Konverentsikeskuse rajamine Eestisse on aga minu üks prioriteete ja ma loodan, et me suudame leida sellele probleemile lahenduse käesoleva aasta jooksul.
Neljas küsimus: "Valitsus surub kohalikele omavalitsustele üha enam peale turismimaksu ja näeb selles ühte päästerõngast kohalikele omavalitsustele, kes jäävad üha enam hätta riigi poolt peale pandud kohustuste täitmisel. Kuidas turismimaksu kehtestamine soodustab Teie hinnangul turismi arengut?" Ka arupärijad on viidanud, et praegu on sektorit tabanud mitmed tagasilöögid: nii Vene kui ka Soome turul on nõudluse langus, aga loomulikult tuleb siin silmas pidada samuti majutusteenuste käibemaksu tõusu. Sellistes tingimustes tuleb turismimaksu kehtestamisse suhtuda väga ettevaatlikult. See võib potentsiaalselt pärssida turismisektorit ning sellega seotud ekspordi- ja maksutulusid. Selle tõttu olen ma ettevõtlusministrina andnud oma esialgse hinnangu, et turismisektori maksukoormuse suurenemist ei saa ma kindlasti toetada.
Haldusreformi kontseptsioonis seisab, et uus maks aitaks kohalikel omavalitsustel teenida tulu taristu arendamiseks, piirkonna reklaamimiseks ja atraktiivsemaks muutmiseks ning turistidega seotud kulukoormuse hüvitamiseks, seda aga ilmselt ainult kümne omavalitsuse jaoks, mille hulgas on Tallinn, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu ja Tartu. Väiksematele omavalitsustele, kus turistide voog niivõrd suur ei ole, see maks suure tõenäosusega erilist tulu ei too. Seega, minu hinnangul võib turismimaks kui selline võimalusena olemas olla, aga kindlasti ei näe ma võimalust kohalikke omavalitsusi kuidagi survestada seda maksu kehtestama. Kohalike omavalitsuste tulubaasi tuleks maks ju kohalikelt ettevõtjatelt, kes nii sise- kui ka väliskülaliste nimel konkureerivad naabervallas asuvate ettevõtjatega, aga ka regioonis laiemalt. Seega leian, et maksu kehtestamiseks on kindlasti vaja laiapõhjalist kokkulepet kohalike omavalitsuste ja kohalike ettevõtjatega ning sellise maksu kehtestamine vajab põhjalikumat analüüsi, mis praegu kahjuks puudub. Aitäh!

Küsimused ministrile. Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Arupärijate esindaja juhtis küsimusi sisse juhatades õigesti tähelepanu, et hotellide ja restoranide liit ning turismifirmade liit on esinenud avaldusega, et valitsus võiks selle käibemaksutõusu vähemalt 2019. aastani edasi lükata. Kuidas teie ettevõtlusministrina kavatsete sellele pöördumisele vastata?

Jah, nimetatud avaldus sai saadetud rahandusminister Sven Sesterile ja Eesti Vabariigi valitsusele. Selle otsuse võttis valitsus vastu enne seda, kui minust sai ettevõtlusminister. Sellele otsusele eelnesid väga tõsised läbirääkimised ja arutelud. Pärast neid vaidlusi ei ole turusituatsioonis olnud sellist olulist muutust, et mina peaksin vajalikuks seda küsimust uuesti avada. Selle küsimuse sotsiaaldemokraadid üks kord juba avasid ja selle tulemusena on tegelikult saadud ka sektori jaoks oluliselt parem lahendus. Selle hinnangu saan ma anda just sellel taustal, et 2015. aastal ööbimiste arv 0,8% tõusis, mitte ei langenud. Välisturiste tuli siia vähem, aga siseturistid on selle tühimiku praegu väga edukalt täitnud.

Artur Talvik, palun!

Tänan, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et sellele otsusele eelnesid sisukad arutelud. See oli aga üks järjekordne näide halva seadusloome kohta ehk mõjuanalüüs just selles küsimuses puudus seaduseelnõus täielikult. Sellele on tähelepanu juhitud. Minu küsimus on aga hoopis statistika valdkonnast. Teatavasti on meie hotelle päris hoogsalt täitnud liitlasvägede sõjaväelased. Kas te oskate öelda, kui palju on olnud nende sõjaväelaste ööbimisi ja kas need on läinud kodumaiste või välismaiste turistide arvestusse?

Aitäh! Pean kahjuks ütlema, et minu ettevalmistusse see nüanss ei kuulunud ja ma ei oska öelda, kuhu alla need ööbimised võiksid paigutuda. Ma niimoodi kõhutunde pealt ütlen, et need peaksid ikkagi minema välisturistide arvestusse. See võib ka selgitada, miks langus ei ole olnud nii suur, kui on olnud Vene ja Soome turu ärakukkumine. Tõus, mis on olnud üle 7%, on toimunud siiski siseturistide abil. Aga kui see küsimus on oluline, siis ma saan paluda uurida, kas meil on võimalik sellist statistikat teha ja teile edastada.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Te ütlesite umbes nii, et tänu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale on majutusasutuste käibemaks varsti ainult 14%, muidu oleks veel suurem õnnetus olnud ja see oleks rohkem tõusnud, teie aga hea meelega üldse alandaksite seda. Ma saan teist niiviisi aru, et sotsiaaldemokraadid panustasid sellesse tõusu just nagu miinusmärgiga, sest teie poolest oleks see üldse olemata jäänud. Kui niimoodi koalitsioonipoolte hindamiseks juba läks, siis öelge palun, milline oli teiste valitsuspartnerite, IRL-i ja Reformierakonna osa sellest tõusus, kui te ei lähtu mitte valitsusest kui tervikust, vaid igast osapoolest eraldi. Pange see süü siis nende peale ja öelge, kuidas see jaguneb.

Aitäh! Ma palun vabandust, kui mu vastus mõjus segasena! Ma ütlesin ja mõtlesin seda, et esialgu oli läbirääkimiste laual ka idee käibemaksuerand üldse kaotada ehk tõsta majutusasutuste käibemaks samale tasemele nagu ülejäänud sektorites ehk 20%-le. Tollane ettevõtlusminister seisis selle eest, et see erand säiliks. Erand sai valitsuskoalitsioonis tol hetkel kokku lepitud 14% peale.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, proua minister, põhjalike vastuste eest! Ma tahan kõigepealt ära klaarida selle, et sise- ja välisturistil on tegelikult päris suur vahe. Siseturistile teeme me väga suuri hinnasoodustusi ja siseturist ei kuluta nii palju raha kui välisturist. Nii et see on väga oluline. Te rääkisite hästi pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas tuua rohkem konverentsiturismi Eestisse. Aga kuidas teha nii, et konverentsiteenust saaks rohkem pakkuda väljaspool Tallinna, väiksemates kohtades? Kas olete sellele mõelnud ja kuidas üldse aidata turismiettevõtteid väljaspool Tallinna?

Aitäh! Konverentsiturismist rääkisin ma Tallinna kontekstis ainult ühe mastaapse konverentsikeskuse loomise mõttes. Konverentsiturism on Eestis üsna levinud. Väga olulisel määral on sellesse panustanud Pärnu hotellid. Seal käivad regulaarsed grupid, kes seda teenust kasutavad. Samasugune on olukord Saaremaal ja Tartus. Kindlasti jäävad teatud keskused siin põhilisteks kohtadeks, sest seal pakutakse lisateenuseid, mis on turistile olulised. See tingib reisiettevõtja valiku, kui ta otsib konverentsiturismi jaoks kohta. Seal on vaja täita natuke rohkem tingimusi kui tavaturismi puhul, olulised on ligipääsetavus ja transpordivõimalused, ja selle tõttu säilib teatud linnadel siin kindlasti eelis. Tallinna eelised on aga juba praegu teiste linnadega võrreldes väiksemad, just nimelt sellepärast, et Tallinnas on hinnad kõrgemad. Ma ütleksin, et Eestis elavad väiksemad linnad konverentsiturismi mõttes suhteliselt hästi, mis ei tähenda, et me ei peaks selle teemaga tegelema. Aga see on suures osas üldse Eesti kui turismisihtkoha tuntuse suurendamise küsimus ja sellega tegeleme me hästi intensiivselt.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas konverentsikeskuse rajamine Tallinna linnahalli baasil on lõplikult mahamaetud idee või tegeldakse sellega veel praegu?

Aitäh! Me tegeleme sellega, pidades läbirääkimisi nii eraettevõtjate kui ka Tallinnaga. Need läbirääkimised on olnud väga pikaajalised ja keerulised. Selle tõttu oleme asunud väga intensiivselt otsima ka teisi kohti. Me võime panna lõputult ajaressurssi ühe koha peale, aga kui tundub, et seal midagi välja ei tule, kuigi see oleks unikaalne koht – minu eelistus oleks see kindlasti –, siis konverentsikeskus ei saa jääda Eestisse üldse rajamata. Me võime Eestile iseloomulikku keskkonda pakkuda teistsugustes kohtades teistsuguste väärtuste abil. Miks mitte ehitada suur konverentsikeskus puhtalt puidust, sest puitmajad on üks selliseid Eesti kaubaartikleid, mille põhjal meid tuntakse. Nii et, jah, me oleme perimeetrit laiendanud ja otsime võimalust minna selle küsimusega võimalikult kiiresti edasi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Suur tänu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, et majutusasutuste käibemaks on tulevikus 9% asemel ainult 14%. See on tõesti oluline. Aga minu küsimus on selle kohta, et 2018. aasta esimesel poolel on Eesti euroliidu eestvedaja ja siia tuleb palju külalisi. Kas Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubab, et meil on siis olemas tõesti kvaliteetsed vastuvõturuumid ja Tallinnas jätkub kõikidele majutuskohti, nii et selle poole aasta jooksul ei teki meil probleeme?

Aitäh! Jah, meil on need kalkulatsioonid tehtud. Tallinnas ei ole probleeme nende turistide majutamisega, kes seoses eesistumisega siia töövisiitidele tulevad. Pigem tegeleme me sellega, et võimaldada neile sellist keskkonda, et nad tuleksid siia pärast ka eraturistina tagasi. See on kindlasti meie turismisektorile võimalus väga laialt presenteerida meie riiki suurepärase turismisihtkohana ja me kavatseme võtta sellest maksimumi.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma küsin üle. Mulle jäi hiljuti kõrvu, et olulise osa Tallinna hotellitubadest on hõivanud meie sõbrad, sõprusriikide sõdurid ja ohvitserid. Kas see vastab tõele?

Aitäh! Ma ei oska liitlasvägede sõdurite paiknemist nii täpselt kommenteerida. Ma eeldan, et suur osa neist ei viibi siiski Tallinnas. Kindlasti, arvestades Tallinnas olemasolevat hotellitubade arvu, ei saa olla nii, et neid täidavad ainult liitlasvägede sõdurid. Nemad elavad pigem baaside läheduses, mida on eri kohtades üle riigi. Aga täpsemalt ei oska ma kahjuks liitlasvägede majutustingimuste kohta midagi ütelda.

Aitäh, proua minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Ammas, palun!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakonna esindajad on siit kõnepuldist korduvalt soovitanud, et valitsuskoalitsioon tunnistaks oma valearvestust ja tuleks meie ette eelnõuga, mis näeks ette majutusasutuste käibemaksu tõusu tühistamise. Teen selle ettepaneku siit sel hilisel tunnil taas. Meil on aega seda teemat arutada veel ligi neli kuud. Jõuame.
Ettevõtlusminister ei olnud tõesti selle kobarseaduse vastuvõtmise ajal veel ametis ja võib-olla sellepärast ei tea, et tookord ei toimunud mingit põhjalikku arutelu, rääkimata mõjuanalüüsist, mida lihtsalt ei olnud. Vigade parandust teha ei ole põhimõtteliselt kunagi häbiasi, tahan täna siit öelda. Käibemaksutõusust laekuv prognoositav tulu ei kompenseeri kuidagi seda mainekahju, mida küsimuse all olev seadus on juba tekitanud ja mida ta veel tekitab. Seda otsust on kritiseerinud peale nende, keda see lausa eluliselt puudutab, kogu avalikkus, meediast rääkimata. Seda otsust on kritiseerinud Reformierakonna kogenud ja väärikad poliitikud kohtadel, rääkimata koalitsiooni väiksemate partnerite esindajatest üle Eesti.
Minister Oviir, teie oma erakond on seda otsust korduvalt kritiseerinud, küll otseselt või varjatumalt. Teil on ainulaadne võimalus lüüa selg sirgeks ja minna valitsuse ette eelnõuga, mille abil saaks selle käibemaksutõusu tühistada. See on palju olulisem, kui see, kes on kontrollikoja kandidaat või kes kellega tohib perekonnaseisuametisse marssida. Vean kihla, et koalitsiooni reiting tõuseks peale seda hüppeliselt ja teie ise läheksite Eesti poliitika ajalukku. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Vaba mikrofon jääb ära, kuna keegi ei soovi midagi öelda. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 21.29.