Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu III istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Jaanus Karilaid!

Head kolleegid! Viiel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on peaminister Taavi Rõivasele üle anda arupärimine, mis puudutab väljarännet sõjaolukorras. Kaitseministeerium tellis 2015. aasta lõpus Turu-uuringute AS-ilt uuringu, millest selgus, et sõjaolukorras kaaluks iga viies Eestis elav inimene siit lahkumist. (Juhataja helistab kella.) Eriti altid on lahkuma noored alla 39-aastased elanikud, kellest iga kolmas kaalub sellises olukorras Eestist põgenemist. Rünnaku puhul oleks valmis vajaduse korral relva haarama ja Eestit kaitsma vaid 62% eestlastest ja 42% venekeelsetest vastajatest. Meessoost kodanikest oleks valmis meie riiki kaitsma vaid 72% vastanuist.

Hea ettekandja, palun vabandust! Austatud Riigikogu! Saalis on väga tugev lärm. Palun austame ettekandjat ja palun austame neid, kes soovivad kuulata. Palun jätkake!

Järelikult sõjaohtu väga ei tajuta ja see on muidugi positiivne. Väljarände kohta sõjaolukorras on meil peaministrile neli konstruktiivset küsimust, ootame neile ka sisukaid vastuseid. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ma ei näe. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" täitmise aruanne. Enne kui alustame, lubage lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt on siseminister Hanno Pevkuri ettekanne kuni 30 minutit, millele järgnevad küsimused. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi siseminister Hanno Pevkur!

Austatud Riigikogu esimees!

Tervitame teda.

Esimees istus ka kuskil saalis. Aga austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Ekstsellentsid, kes te olete tulnud tänast arutelu kuulama! Oleme 2008. aastal paika pandud aastani 2015 kehtestatud riigi turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisel jõudnud etappi, kus teeme kokkuvõtteid. Edasi liigume juba uue siseturvalisuse arengukava järgi, mis on koostatud aastani 2020.
Turvalisuspoliitika põhisuundade koostamisel seati eesmärgiks, et Eestis on aastal 2015 turvalisem ühiskond, mis väljendub ohutumas elukeskkonnas ja igaühe turvatunde suurenemises ning hukkunute või tervisekahjustusi saanud inimeste arvu vähenemises. Täna tagasi vaadates saame öelda, et paljud aastaid tagasi seatud eesmärgid on saavutatud.
Austatud Riigikogu! Lubage mul järgmise paarikümne minuti jooksul anda teile ülevaade sellest, kuidas turvalisuse põhinäitajad viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul muutunud on ja millised on olnud sammud, mida selle nimel on astutud. Aja piiratuse tõttu ei jõua ma kindlasti käsitleda kõiki teemavaldkondi, mistõttu näiteks terrorismivastase võitluse ja põhiseadusliku korra kaitse valdkonna arenguga tutvumiseks soovitan teil lugeda kaitsepolitsei aastaraamatuid, millest uus väljaanne tuleb juba õige pea. Kriminaalvaldkonnaga seotust aga on traditsiooniliselt põhjalikuma ülevaate andnud justiitsminister. Olen samas veendunud, et küsimuste-vastuste voorus saame eri valdkondi üsna detailselt käsitleda. Aga nüüd asja juurde.
Kõigepealt inimestest ja rahast. Ikka seetõttu, et turvalisust ei ole võimalik tagada inimesteta. Praegu töötab Siseministeeriumi haldusalas veidi üle 8000 töötaja, mis tähendab, et oleme viimase seitsme aasta jooksul personali vähendanud umbes 1600 inimese võrra.  Kõige enam on töötajate arv vähenenud Politsei- ja Piirivalveametis, kus töötab võrreldes 2008. aastaga 25% vähem inimesi. Samas olen äärmiselt rahul, et eelmisel aastal sai teoks politseinike palga tõus, eriti just madalamatel astmetel. PPA-le anti sõnum, et suuri ümberkorraldusi enam ei tule, ja niisugune nn töörahu väljakuulutamine tähendas seda, et esimest korda alates PPA loomisest politseinike ja piirivalvurite read eelmisel aastal sisuliselt ei vähenenud. Siit slaidi pealt te küll näete, et veel 2015. aasta keskmine võrreldes 2014. aasta keskmisega kukkus üsna tuntavalt. Olgu siinkohal teile öeldud kõige värskemad andmed. Seisuga 1. jaanuar 2015 töötas Politsei- ja Piirivalveametis 5353 inimest, seisuga 1. jaanuar 2016 aga 5332 inimest ehk sisuliselt on vähenemine toimunud vaid nende inimeste võrra, kes on läinud pensionile. See on minu jaoks väga positiivne märk, et me oleme suutnud Politsei- ja Piirivalveametis inimeste äraminemise pidama saada. Seda on kindlasti aidanud tagada ka see, et politseinike ja päästjate keskmine palk on tõusnud, seejuures rohkem on tõusnud just politseinike ja piirivalvurite töötasu. Kui meil õnnestub sama taset hoida ka edaspidi, on juba päris hea. Samas tuleb meil kõigil mõista, et kui soovime tagada inimestele turvatunnet praegusel tasemel või paremini, siis ei ole võimalik siseturvalisust enam õhemaks lihvida. Sest lihvitud ja reformitud, olgem ausad, on päris palju.
Nii loodi 2008. aastal Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus, mis oli üks esimesi riiklikke infotehnoloogia asutusi. Üks suurimaid valitsemisala ja julgen väita, et ka kogu riigijuhtimise seisukohalt toimunud reforme oli aga Politsei- ja Piirivalveameti ühendasutuse moodustamine 2010. aastal. 2011. aastal taastati Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus keskkriminaalpolitsei. 2012. aastal sai iseseisvaks asutuseks häirekeskus. 2013. aastal viidi ellu päästekomandode reform ja sellest ajast on Eestis 72 päästekomandot. Samas oleme suutnud tagada kutseliste päästjate jõudmise abivajajateni ja seda isegi parandada. Kui 2011. aastal jõudis elupäästevõimekusega päästemeeskond õnnetuspaika keskmiselt 11 minutiga, siis nüüd on see aeg 9 minutit, mis on samal tasemel kui Soomes.
Mis puutub rahasse, siis on kindlasti positiivne, et siseturvalisuses kasutatav rahahulk aastatel 2008–2015 kasvas 282 miljonilt 338 miljoni euroni ehk 20%. Samas, kui vaadata eelarve reaalkasvu, ei ole pilt nii roosiline. Neil aastail on vahendite reaalkasv olnud 4,3% ehk piltlikult öeldes on siseturvalisuse ostujõud kasvanud aeglasemalt kui riigis tervikuna. Võrreldavatel aastatel on riigieelarve reaalkasv olnud ligi 30% ning Eesti SKT kasv 8,5%. Selline seis tähendab kõnealuses valdkonnas eelkõige tehnika ja varustuse vananemist. Praeguseks on veerand meie maismaatranspordist, ligi pool veesõidukitest ja 14% õhusõidukitest ületanud kasuliku eluea ja tuleb välja vahetada.
Veelgi kehvema olukorra vältimiseks oleme õnneks saanud kasutada päris märkimisväärsel hulgal välisvahendeid. Nii moodustasid näiteks aastatel 2007–2013 välisvahendid ja nende kaasfinantseerimine valitsemisala investeeringutest 62%. Euroopa maksumaksja raha oleme kasutanud paljuski just transpordivahendite soetamiseks. Kasutades ka riigieelarve raha, soetati kaks uut helikopterit, multifunktsionaalne laev Kindral Kurvits, hõljuk tööks Peipsil, uued redelautod ja veel palju muud – ikka selleks, et Eesti inimeste turvalisust tagada. Kui vaadata korraks ka kinnisvara seisu, siis Siseministeeriumi valitsemisala kasutab praegu kokku 330 000 ruutmeetrit kinnisvara, mis paikneb enam kui 400 asukohas üle terve Eesti. Tõsi, alati tahaks investeeringuid kinnisvarasse teha rohkem, kuid on fakt, et perioodil 2008–2015 valmis Siseministeeriumi valitsemisala asutuste tarvis 15 uut hoonet kogumahus 46 594 ruutmeetrit, mis on umbes 14% kogu valitsemisalas kasutusel olevast pinnast.
Aga rõhutan veel kord: siseturvalisuses kärbeteks ruumi napib. Pigem on meie ees uued väljakutsed, mis vajavad lisaressurssi. Oleme ju valitsusliidus kokku leppinud kiirreageerimisjõudude kasvatamises. Ja ma ei saa loomulikult siinkohal jätta tähelepanuta Euroopa arengut. Minu sõnum on lihtne: laiapindse riigikaitse ülesehitamisel tuleb tagada võrdselt nii riigikaitse, siseturvalisuse kui ka sisejulgeoleku arengukindlus. Panustades vaid ühele, võime vaikimisi end riigina teistes valdkondades läbi kukutada. Me ei saa endale lubada nõrkust demokraatliku riigikorra hoidmisel. Peale kindla sõjalise kaitse võimekuse on meie hädavajalik eesmärk tagada inimeste igapäevane turvatunne tugeva politsei, pääste ja piirivalve olemasoluga.
Siinkohal jätkangi piiri temaatikaga. Koostöös Riigimetsa Majandamise Keskusega saime eelmise aasta lõpuks puhastatud pea terves ulatuses 136 kilomeetrit piiririba ja novembris sai sümboolse idapiiri väljaehitamise algusena paika esimene uus piiripost Parmu külas Eesti-Läti-Venemaa kolmikpunkti läheduses. Selle aasta lõpuks on plaan piirile paigaldada veel 705 uut piiriposti. Samuti said möödunud aastal alguse Piusa kordoni ehitustööd, valmis Narva piiripunkt ja tööd alustas piirivalve kiirreageerimisüksus.
Head Riigikogu liikmed! Meie eesmärk on selge: kinkida Eesti riigile ja rahvale riigi 100. sünnipäevaks välja ehitatud piiritaristu, mis oleks Euroopa, aga miks mitte maailma kõige moodsam. Aga selleks on vaja ka teie tuge, kuna lisaks eelmisel ja sel aastal investeeritud rohkem kui 20 miljonile eurole nõuab idapiiri lõplik väljaehitamine järgmistel aastatel riigieelarvest veel umbes 55 miljonit eurot. Ent ma olen veendunud, et Eesti riik ja rahvas väärib maailma kaasaegseimat piiri, et seista vastu kõikvõimalikele väljakutsetele.
Austatud Riigikogu! Nüüd teemast, millest on viimase aasta jooksul vaat et enim juttu olnud. Nimelt ränne. Eestisse tuleb igal aastal mitmesugustel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks elama 5000–7000 välismaalast. Rõhutan: 5000–7000. Ja seda oludes, kus oleme ajanud suhteliselt konservatiivset migratsioonipoliitikat. Aga konservatiivne migratsioonipoliitika ei tähenda seda, et inimesed, kes soovivad siin õppida, töötada, äri ajada või muul moel Eesti edusse panustada, peaksid olema kuidagimoodi tõrjutud. Üks Eesti edu võtmeid on olnud avatus ja maksimaalne integreeritus rahvusvahelise kogukonnaga. Seetõttu oleme viimastel aastatel lihtsustanud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide Eestisse tulekut ja ka välistudengite Eestisse elama asumine on palju paindlikumalt korraldatud. Samuti oleme lihtsustanud juba siin elavate inimeste Eesti kodakondsuse taotlemist. Näiteks saavad sellest aastast kõik alla 15-aastased mittekodanike lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse.
Ma olen sügavalt veendunud, et Eesti edu saab jätkuda vaid siis, kui oleme avatud ning paindlikud, samas seistes rahvusvahelisel areenil oma õiguste ja põhimõtete eest. Olgu siinkohal markeeritud näiteks üle-eelmisel aastal mujal maailmas väga hästi vastu võetud e-residentsus, mis näitab taas Eesti võimet olla innovatiivne. Samas ei kao kuhugi riigi kontroll digitaalse identiteedi üle.
Seega me oleme rahvusvahelises suhtluses teadlikult valinud tee olla maksimaalselt integreerunud, rääkida kaasa ja olla kaasatud nii innovaatiliste lahenduste pakkumisel kui ka julgeolekuteemade arutamisel ja rahvusvaheliste väljakutsete lahendamisel. Üks selline väljakutse on vaieldamatult Euroopat tabanud rändekriis. Eesti on rändekriisi lahenduste otsimisel hoidnud selget joont, toetades Euroopa Liidu välispiiri tugevamat kontrolli, ühise piirivalve loomist, efektiivset tagasisaatmist ja muid algatusi, mis aitaks rändevood kontrolli all hoida. Kuigi oleme teinud väga mõistlikke otsuseid poliitilisel tasandil rändekriisi haldamiseks, on tõsiasi, et praktikas esineb veel probleeme, mida tõestab kas või see, et eelmisel aastal taotles Euroopa riikides rahvusvahelist kaitset üle miljoni inimese. Ja kuna suurimat survet esimeste vastuvõtvate riikidena kannavad Itaalia ja Kreeka, oli Eesti valmis solidaarselt teiste Euroopa partneritega paigutama Itaaliast ja Kreekast ümber neid inimesi, kes põgenevad sõja või muude koleduste eest.
Ma olen nõus, et rändeteema käsitlemisel on väga palju erinevaid arvamusi, ent on humaanne mõista, et inimesed, kes on sunnitud põgenema, vajavad turvalist elupaika. Meil on võimalus abistada ühiselt neid, kes tõesti abi vajavad, ning seista – mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus tervikuna – selle eest, et rahvusvahelise kaitse õiguseta inimesed saadetaks vastavalt kokku lepitud reeglitele tagasi. Olgu selle kinnituseks ka teie ees olev slaid, mis näitab Eestis rahvusvahelise kaitse taotlejate arvu ja ka rahvusvahelise kaitse saanute arvu. Need, kes õigust rahvusvahelisele kaitsele ei ole saanud, on Eestist välja saadetud.
Nüüd aga naasen rahvusvaheliselt areenilt kodukamarale. Lubage mul järgnevalt käsitleda Eesti valmisolekut kriisidega toimetulekuks. Alustan terrorismivastase võitluse õppusest nimetusega ATHOS. See tõestas, et rahvusvaheline koostöö turvalisuse ning julgeoleku tagamiseks toimib ja meie partnerriigid on vajaduse korral valmis meile appi tulema. ATHOS-eks saabus Eestisse umbes 100 eriüksust eri riikidest ja kogu koostööõppus laabus väga edukalt. Eriti hea meel on mul selle üle, et see õppus ei jää ainsaks omataoliseks. Tänavu toimub samasugune õppus ja see peaks olema kaks, võib-olla isegi kaks ja pool korda suurema mahuga. See tähendab, et me näeme Eestis rohkem kui 200, heal juhul 500 partnerit Euroopast ja ka Ameerika Ühendriikidest.
Kokku võttes võime tõdeda, et oleme riigina praegu ootamatusteks tunduvalt paremini valmis kui seitse aastat tagasi. 2009. aastal võeti vastu hädaolukorra seadus, mille alusel loodi süsteem kriiside lahendamiseks asutusteüleselt ehk laiapindselt. Toon ainult ühe näite. Kui varem tegid merereostust puudutavaid plaane Päästeamet, keskkonnaasutused, piirivalve ja kohalikud omavalitsused eraldi, siis nüüd koostatakse plaane ühiselt. Samuti oleme Siseministeeriumis koostöös oma partneritega välja selgitanud 14 kõige olulisemat elutähtsat teenust, mille katkematu osutamine on riigile hädavajalik. Parlament saab hädaolukorra seaduse värsket versiooni arutada loodetavasti veel enne jaanipäeva. Kui tulla tagasi elutähtsate teenuste juurde, siis toon vaid mõne näite. Nende hulka kuuluvad elektri ja soojusega varustamine, telefoniteenuse, andmeside, vältimatu arstiabi ja sularaharingluse tagamine. Möödunud aastal korraldasime üleriigilise hädaolukorra õppuse CONEX, kus harjutasime erinevate hädaolukordade lahendamist. Aasta lõpus käivitati Riigikantselei juures aga elanikkonnakaitse rakkerühm, kelle eesmärk on luua ametkondadeülene elanike kaitse kontseptsioon, pidades ennekõike silmas sõjalist ohtu ja relvakonflikte.
Jätkates päästevaldkonnaga, on olulised märksõnad vaieldamatult vähenenud õnnetussurmade arv ja abi kiirem kohalejõudmine. Alates turvalisuspoliitika põhisuundade perioodi algusest on nii tule- kui ka uppumissurmade arv olnud langustrendis. Statistikaameti andmetel suri 2015. aastal Eestis vigastuste tagajärjel kokku 936 inimest, neist tuleõnnetustes hukkus 48 ja veeõnnetustes 68 inimest. Aga pangem siinkohal tähele, et arvud 48 ja 68 on ca poole väiksemad kui seitsme aasta tagused näitajad. Minu hinnangul on hukkunute arvu vähenemise taga väga aktiivne ennetustegevus. Näiteks on kutselised ja vabatahtlikud päästjad viimase kahe aasta jooksul läbi käinud pea 23 000 kodu ja nõustanud inimesi tuleohutuse teemal. Tulesurmade arvu vähenemisele on loomulikult kaasa aidanud suitsuanduri kohustuslikuks muutmine 2008. aastal ja kiirelt kustuvate sigarettide nõude jõustumine 2011. aastal.
Läbi aastate on suurimaid probleeme olnud alkoholijoobes ujuma või veekogule minek. Statistika kohaselt on ligi pooled uppunutest joobes olnud. Et seda vähendada, oleme algatanud projekte, mille raames kutsume inimesi üles purjus peaga mitte vette minema, ning parandame laste ujumisoskust. Seitsme aasta jooksul andsid Päästeameti ennetustöötajad, päästjad ja vabatahtlikud veeohutusteemalist koolitust veidi rohkem kui 48 000 inimesele. Siinkohal on paslik meenutada, et ennetuses saame ise väga palju ära teha. Mul oleks küll väga hea meel – ja ma usun, et ka teil –, kui ujumisõpe oleks kättesaadav nendegi koolide lastele, kus seda praegu ei pakuta. Loomulikult kasutatakse ka ujumise õpetamisel tänapäevast metoodikat.
Peale ennetustöö on inimelude päästmisel ääretult oluline ka see, et abi kiiresti kohale jõuaks. Mul on väga hea meel, et nüüdseks juba veidi rohkem kui aasta on abivajajad saanud nii kiirabi, päästjaid kui ka politseid kutsuda hädaabinumbrilt 112. Pealtnäha lihtne muudatus, ent selleks alustati ettevalmistusi juba 2010. aastal. Tänu ümberkorraldustele on hädaabinumbrile 112 helistavate inimeste liinile pääsemise ooteaeg vähenenud poole võrra. Praegu vastatakse veidi rohkem kui 90 protsendile kõnedest vähem kui kümne sekundi jooksul.
Head Riigikogu liikmed! Ma lõpetan oma ettekande natuke laiema vaatega inimeste turvatundele. 2008. aastal veel kogukondlikust turvalisusest palju ei räägitud. Aga põhimõtteline suund mõtteviisile, et turvalise elukeskkonna loomine ei ole ainult kutselise politsei või päästja ülesanne, oli juba heaks kiidetud. Elanikud ise saavad oma turvalisuse heaks paljugi ära teha. Mulluse küsitluse põhjal arvab 37% inimestest, et inimesed saavad aktiivselt osaleda oma kodukoha turvalisuse ja päästevõimekuse tagamises. Väga hea meel on selle üle, et see näitaja on aastate jooksul tuntavalt kasvanud. Seetõttu on üsna loogiline, et seitsme aasta taguse ajaga võrreldes on Eestis märkimisväärselt rohkem vabatahtlikke, kes turvalisusesse panustavad. Kui 2008. aastal oli vabatahtlikult turvalisuse tagamisega seotud leibkondi Eestis 9270, siis eelmisel aastal juba üle 11 500. Samuti on kasvanud vabatahtlike panus. Näiteks olgu siin toodud kas või päästevaldkond. Kui 2009. aastal osalesid vabatahtlikud päästesündmustel 585 korral, siis mullu oli neid kordi, kui vabatahtlikud tõttasid kutselistele appi või lahendasid iseseisvalt olukorra, 3063. Kasv on olnud rohkem kui viis korda.
Ma olen sügavalt veendunud, et igaühe suurem panus turvalisuse tagamisse on suurt rolli mänginud ka selles, et inimeste mure kuritegevuse pärast laiemalt on märksa vähenenud. Kui taasiseseisvumise järel oli aastaid elanike peamisi muresid kuritegevus, nagu te ka slaidilt näete, siis nüüd on see näitaja tuntavalt vähenenud. 2007. aastal pidas kuritegevust oma kodukohas murettekitavaks 21% leibkondadest, 2015. aastal arvas nii aga vaid ligi 12%. Ka on vähenenud nende inimeste osakaal, kes arvavad, et kuritegevus on meie riigis peamine probleem – see näitaja on viimastel aastatel olnud stabiilselt alla Euroopa Liidu keskmise näitaja. 
Head Riigikogu liikmed! Just niimoodi, iga päev turvalisuse tagamise nimel tööd tehes olemegi jõudnud olukorrani, kus 91% elanikest arvab, et Eesti riik on parim paik elamiseks ja Eestis on turvaline elada. Mul on väga hea meel selle üle, et Eesti inimesed usaldavad riigiasutustest enim just siseturvalisuse asutusi. Eelmisel aastal tehtud küsitlus näitas, et usaldus Päästeameti vastu on 95%, Häirekeskuse usaldus on 90% ning Politsei- ja Piirivalveametit usaldab 87% küsitlusele vastanutest.
Samas, head Riigikogu liikmed, on meist igaühe ja meie ühine turvalisus kinni pisiasjades ning usalduse kaotus teatavasti väga kerge tulema. Seetõttu kutsun kõiki üles usaldama ennast, aga usaldama ka korrakaitse eest vastutavaid asutusi ja nende tehtavat tööd. Ma ei soovi ei siseministrina ega tavalise Eesti elanikuna, et Eestis hakkaks levima omakohus või mingid rühmitused, kes seadusliku ja ebaseadusliku piirimail balansseerides oma tegevusega turvatunnet pigem vähendavad kui suurendavad. Eestis on tugev politsei ja väga võimekad vabatahtlikud. Iga elanik, kes tunneb, et soovib siin elavate inimeste turvalisust suurendada, on oodatud liituma selleks loodud organisatsioonidega – Kaitseliidu, abipolitseinike või vabatahtlike päästjatega. Eesti on ja jääb seaduseriigiks.
Lõpetuseks soovitan teil tutvuda ka teile siin kättesaadava turvalisuspoliitika põhisuundi kokkuvõtva trükisega, kuna nagu ma ütlesin, ajanappusel ei jõudnud ma käsitleda kaugeltki mitte kõiki kokku võetud teemasid. Lugemist on siin palju ja soovitan teil tõesti selle trükise läbi lugeda. Samamoodi soovitan lugeda ka tulevikku vaatavat kokkuvõtet ehk siseturvalisuse arengukava aastani 2020. Omalt poolt aga soovin päris lõpetuseks tänada kõiki inimesi, kes on Eesti elu turvalisemaks muutnud – nii kontorilaua tagant kui ka iga päev Eesti tänavatel turvalisust luues. Aitäh kõigile inimestele panuse eest Eesti turvalisemaks muutmisel, sh Riigikogule, kes on aidanud vastu võtta väga palju olulisi seadusi, muu hulgas näiteks korrakaitseseaduse! Head arutelu jätku!

Austatud siseminister! Ma väga tänan teid põhjaliku ettekande eest! Loodame, et te osalete ka järgnevas arutelus. Teile on tublisti küsimusi. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Küsimus ei puuduta niivõrd minevikku, kuivõrd tulevikku ja tänast päeva. Viimasel ajal on Eesti inimeste turvatunnet üsna kõvasti murendanud internetiavarustes toimuv ehk vohavad vihakõned, vaimne ahistamine ja igasugused ebaseaduslikud üleskutsed, mis destabiliseerivad ühiskonnaelu. Eilne "Pealtnägija" tõi väga markantselt välja Eestis tuntud inimestele tehtud ähvardused. Mis mõtted teil selles osas on?

Muremõtted on. Olen mures, et Eestis levib arusaam, et teise inimese solvamine, teise inimese mõnitamine, teise inimese vastu vägivallale üleskutsumine on midagi sellist, mida võib teha. See tekitab muret. Ühiskonna arenedes on aastatega laienenud võimalused jääda sotsiaalmeedias anonüümseks ja lihtsalt inimesi valimatult sõimata. See on väga kahetsusväärne. Kuidas seda õiguslikult reguleerida? Ma väga loodan, et Justiitsministeerium tuleb karistusseadustiku § 151 muudatustega võimalikult kiiresti parlamenti. Eestis on olnud kaks juhtumit, kus karistus on määratud § 151 alusel. Teatavasti karistusseadustiku § 151 lõige 1 käsitleb vaenu õhutamist väärteona ja § 151 lõige 2 kuriteona. Mõlemas asjas on üks menetlus pooleli. Me näeme, millise seisukoha võtab kohus, ja siis saab teha ka järeldused, kas dokument, mis Justiitsministeeriumis on ettevalmistamisel, vajab veel täiendamist või mitte. Aga ma usun, et ka Riigikogu suur saal peab väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas sisustada karistusseadustikku sätetega, mis käsitlevad sotsiaalse vaenu õhutamist ja inimeste tagakiusamist mitte ainult füüsilises maailmas, vaid ka virtuaalses maailmas. Selleteemalised arutelud on siin saalis kindlasti ees ja ma loodan, et mitte ainult õiguskomisjon, vaid ka teised – põhiseaduskomisjon ja sotsiaalkomisjon – annavad teada oma seisukoha, kuidas on vaja muuta Eesti õigusruumi, et ära hoida inimeste arutut süüdistamist või vaenu õhutamist ka veebikeskkonnas.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur tänu huvitava ettekande eest! Siin aruandes on kirjas, et kokku sai Politsei- ja Piirivalveamet möödunud aasta jooksul lähisuhtevägivalla kohta teateid üle 12 000, mis on 30% rohkem kui 2014. aastal. See näitab, et inimeste teadlikkus selles vallas on tõusnud ja tänu sellele küsitakse õnneks ka rohkem abi. Lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühma liikmed on võtnud nõuks käia koolides sel teemal rääkimas ja ma tean, et ka politsei teeb seda. Kas te võiksite palun välja tuua, millised on olnud PPA olulisemad lähisuhtevägivalla ennetamisele suunatud tegevused?

Aitäh küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et Riigikogu liikmed on võtnud ühe teemana lähisuhtevägivalla oma fookusesse ja käivad seda tutvustamas. Soovitan ette võtta selle raamatu leheküljed 15–17, isegi ka 18, mis keskendub ainult lähisuhtevägivallale. Lähisuhtevägivald, nagu me teame, on üsna latentne kuritegevuse liik. See tähendab seda, et üks suur samm on juba see, et inimesed on hakanud politseid rohkem usaldama. Seda näitab ka üks uuring, mille kohaselt 48% inimestest vastas, et kui on mure lähisuhtevägivallaga, siis esimene koht, kust abi otsitakse, on politsei. Seega teadlikkus on kasvanud, nagu te õigesti ütlesite.
Kui vaadata, mida konkreetselt on tehtud, siis kõik tegevused varasematel aastatel on siin kenasti välja toodud. Näiteks võib tuua juba töös oleva kiusamisvastase programmi "KiVa" ja järgmise kuue aasta jooksul tuleva käitumisoskuste mängu VEPA. Samamoodi oleme kasutanud rahvusvahelist praktikat uute mudelite kasutamisel, näiteks on olemas Suurbritannias rakendatav programm MARAC, mis on ingliskeelne lühend nimetusest Multi-Agency Risk Assessment Conference. Samuti on väga kasulik ja hea 20 koolis käivitatud noortele suunatud aktiivõppeprogramm "Expect-Respect Tean Abuse Toolkit". Kahjuks on need kõik ingliskeelsed nimetused, me ei ole leidnud neile väga häid eestikeelseid vasteid, aga oluline on sisu. Ja sisu on see, et üha enam inimesi teadvustab endale, mis on lähisuhtevägivald.
Ma toon ühe näite veel. Minu hinnangul on tegu väga olulise PPA ettevõtmisega. Neid programme on rakendatud üheskoos, aga PPA on 2014. aastast võtnud kasutusele riskiisikute ja -perede n-ö aruandekeskkonna: nad on kaardistanud ära pered, kes vajavad erilist tähelepanu. Praegu on erilise tähelepanu all 18 000 riskiisikut, kelle hulgas on 2300 alaealist ja suurusjärgus 6600 majapidamist. Jutt on nendest peredest, kus on perevägivalla juhtumeid esinenud aasta jooksul rohkem kui kaks korda. Need kaardistused on tehtud koostöös omavalitsustega. See on juba ka tulemusi andnud elik on alust väita, et niisugune suhtlus üksikisiku tasandil annab oluliselt parema tulemuse. Kõige raskem lähisuhtevägivalla tagajärg on tapmine või mõrv ja nende arv on 2011. aastast, kui see oli 17, kukkunud viieni eelmisel aastal. See ongi ehk parim näide selle meetme mõjust.  Aga nagu ma ütlesin, lähisuhtevägivald on üsna latentne ja selles valdkonnas on teha veel küll ja küll.

Lauri Luik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan teid põhjaliku ülevaate eest ja avaldan kiitust tegevuse eest selles valdkonnas, mis pole sugugi lihtne valdkond! Minu arvates olete väga hästi hakkama saanud. Aga mu küsimus puudutab päästjaid ja politseinikke. Kui ma vaatan selles meile kätte jagatud raamatus olevaid arve, siis näen, et abipolitseinike arv on viimase seitsme aasta jooksul kolm korda vähenenud, vabatahtlike päästjate arv aga kolm korda suurenenud. Nii et ühelt poolt on tendents hea, teiselt poolt halb. Kas abipolitseinike enamaks kaasamiseks on mingisuguseid mõtteid? Me ju teame, et tänavapildis on tekkimas ka alternatiive. Teiselt poolt hakkasid mulle silma erinevused päästjate ja politseinike palgas. Päästjate palk on selle kõvera peal ikkagi suhteliselt palju allpool ja politseinike palgakõver läheb järsumalt üles. Kas ka päästjatel on mingit positiivset arengut oodata?

Kõigepealt abipolitseinikest. Abipolitseinike arvude juurde tuleb väike tärnike teha. 2008. aasta näitaja 3000 abipolitseinikku on selgelt seotud 2007. aasta aprillirahutustega. Aprillirahutuste ajal tuli ühe ööga või kahe-kolme ööpäevaga Eesti abipolitseinike hulka väga palju inimesi. Sealt edasi väga suur hulk nendest inimestest iga päev täiesti mõistetavatel põhjustel siiski ei ole abipolitseinike töösse panustanud. Kiireloomuline soov riigile appi tulla oli olemas ja riik kasutas seda võimalust, kuid tavapärase turvalisusolukorra taastudes pole väga suur hulk inimesi enam soovinud selles töös osaleda.
Minu jaoks on oluline viimase kolme aasta trend. Inimesi, kes iga päev panustasid abipolitseinikuna korrakaitse tagamisse, oli 2013. aastal umbes 800. Sealt edasi on tegelikult toimunud stabiilne kasv ja eelmise aasta lõpuks jõudsime numbrini 1000. Seejuures on tähtis, et selle tuhande sees on kasvanud nende inimeste arv, kes on iseseisva pädevusega abipolitseinikud ehk siis IPAP-id. Kui me vaatame abipolitseinike töötundide arvu, siis näeme, et see on kasvanud kordades rohkem kui abipolitseinike arv. Seega need inimesed on märksa aktiivsemad kui need 3000, kes tegelikult olid lihtsalt n-ö märgiga abipolitseinikud. Ma olen täiesti veendunud, et see trend liigub ülespoole ja abipolitseinike kogu teeb väga head tööd, näitamaks eeskuju ja kutsumaks veelgi inimesi abipolitseisüsteemiga liituma.
Vabatahtlikus päästes püüame edaspidi rohkem rõhuda pigem kvaliteedile. Me vaatame hoolega Eesti kaardi peal neid valgeid punkte, mis tähistavad piirkondi, kus abi jääb kaugele. Vabatahtlike päästjate puhul ei ole eesmärk lihtsalt neid juurde saada, vaid saada nad tegutsema paikades, kus abi jääb kutselistest komandodest kõige kaugemale.
Mis puudutab palkasid, siis on tõsi, et oleme saanud politsei- ja piirivalve süsteemis oluliselt kiiremini palkasid tõsta. Seda peamiselt põhjusel, et politsei on sisemisi ümberkorraldusi teinud. Just sisemiste ümberkorralduste tulemusel politseinike arvu vähendamine on võimaldanud neid, kes on alles jäänud, rohkem motiveerida. Päästes on koosseisu vähenemine olnud väiksem ja seetõttu on päästjate palga juurdekasv olnud seotud sellega, kui palju on riigieelarvest palgaraha rohkem eraldatud. See on enam-vähem korrelatsioonis. Aga ma olen nõus, et meil on vaja vaadata ka, kuidas on võimalik päästesüsteemis palkadega järele tulla. Näiteks 2008. aasta tasemeni jõudsime alles eelmisel aastal.

Mark Soosaar, palun!

Tere hommikust, lugupeetud siseminister! Muljetavaldavad arvud kajastavad vabatahtlikku merepäästet ja üldse vabatahtlike panust. Ka see keskmine pääste kohalejõudmine 9 minuti jooksul on suurepärane. Kahjuks pean ütlema, et väikesaartel on pilt nukram. Tõenäoliselt linnades on see aeg veel lühem, võib-olla kulub 4–5 minutit. Aga olukord saartel on päris tõsine ja mõtlemapanev. Näiteks möödunud aasta jõulude eel raskelt vigastatud mehe toimetamine Kihnust arsti juurde võttis aega 13 tundi. Alati ei saa ka kopter järele lennata. Sel aastal on üks kihnlane kopteris surnud. Kuni kopter saarele jõuab, läheb tund-poolteist, vahel kaks. Eriti kurb aga on mõelda Kesselaiule – 48 päeva jooksul ei olnud sinna võimalik ühelgi inimesel minna ega sealt tulla, sest vajalik tehnika puudub. Kas te ei mõtleks natuke ka väikesaartele, eriti haldusreformi käigus? Kuidas garanteerida, et sealgi oleksid vahendid, millega saaks haige inimese või muu hädalise võimalikult kiiresti mandrile toimetada?

Hea küsija! Me oleme olnud nii avatud kui võimalik. Kui te võtate sellesama raamatu lk 55, siis siin on toodud pääste n-ö kaardirakendus, kust on võimalik näha, kui kiiresti me kuskile piirkonda jõuame. See on aus ülestähendus sellest, kuidas me oleme oma päästekomandod paigutanud, ja vaieldamatult lähtub see sellest, kus on kõige suuremad riskid. Paigus, kus on rohkem inimesi, on riskid suuremad ja seal on ka kohalolek suurem.
Mis puutub väikesaartesse, siis olen teiega sada protsenti päri, et olukorda saab parandada. Kui ma võtan viimased kaheksa aastat, mis on meie aruandeperiood, siis seitsme-kaheksa aasta jooksul on nii väikesaarte programmi kui muude meetmete raames nii merepääste- kui ka muud päästevõimekust kohapeal arendatud. Ka on suudetud kohapeal parandada n-ö kiire arstiabi võimekust. Pilt kindlasti ei ole see, mida me kõik tahaksime näha, aga tuleb ka tõesti möönda, et meie väikesaartel on asustustihedus väga erinev. Mõnel on 5, mõnel 50, mõnel 500 elanikku. Ühe meetmena me kaalume, kas peaksime ehk soetama ühe täiendava helikopteri, mis oleks ette nähtud ainult päästeks. Praegused kolm kopterit – Alfa, Bravo ja Charlie ehk AgustaWestlandid – on mõeldud ikkagi eelkõige SAR võimekuse tagamiseks ja teevad kõiki töid. Ka Sotsiaalministeerium pigem arvab, et kui riigi võimekus kasvab, siis tegelikult meil oleks ühte klassikalist pääste- või kiirabikopterit vaja. See kindlasti aitaks parandada ka väikesaartel turvalisuse tagamist.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Aitäh ettekande eest ja tunnustus arengu eest! Minu küsimus on ka palkade kohta. See on ülimalt ebaõiglane, et palk politsei- ja päästeteenistuses on nii erinev. Kui me vaatame baasaastat 2010, siis päästjatel on palk tõusnud 100 eurot, politseil 400 ehk siis neli korda rohkem. Mõistan, et töö sisemine ümberkorraldamine on üks variant, politseis on nüüd 1500 inimest vähem. Kui aga päästjate arvu 1500 võrra vähendada, siis ei jää kedagi enam järele. Seega sisemisi ressursse kasutades lahendust ei leia. Sellest ma ei räägigi, et seadusega antud sotsiaalsed garantiid on politseil ja päästjatel täiesti erinevad. Minu küsimus: kas on võimalik seda trendi murda? Kas nende palgakõverate proportsioonid võiksid lähiaastatel muutuda?

Hästi lihtne vastus. Päästjate palga hüppeliseks tõstmiseks on kaks võimalust: a) sellesse valdkonda panustatakse täiendavalt, b) tehakse sisemisi ümberkorraldusi. Rohkem valikuid ei ole. Nii lihtne see ongi. Kui vaadata kahte näitajat, mis päästesüsteemi iseloomustavad, siis päästesüsteemis töötavate inimeste arv on olnud väga stabiilne. Sealt ei ole rohkem pensionile mindud, kui koolist on peale tulnud. Stabiilne näitaja 2000, 2050, 2300 päästjat on püsinud hästi pikalt. Mis on kindlasti päästesüsteemi plussid? Päästjatele on ainukesena Eesti riigis lubatud erisus töötada 24-tunnistes vahetustes ja päästjate vabatahtlik voolavus on väga-väga väike, 3% ringis. Need on täiendavad tegurid, mida tuleb päästesüsteemi puhul silmas pidada. Aga loomulikult, kui mees läheb elu päästma, kui ta läheb näiteks tulle, siis ei tohi tema motivatsiooni mõjutada see, et ta peab iga päev palga pärast muretsema. Nii et tööd loomulikult selle nimel tuleb teha, aga ma kordan, et valikute tegemisel – seda ka siin suures saalis – tuleb arvestada, et palga tõstmiseks on need kaks teed. Me hindame praegu üle oma päästesüsteemi võimekust ja vaatame, kas me tegutseme seal optimaalselt, kas on kuskil võimalik veel ümberkorraldusi teha või mitte. Aga ma olen nõus, et Päästeameti tugisüsteemi vähendades ei oleks võimalik nii palju kokku hoida, et saaks päästjate palka hüppeliselt tõsta.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Stalinil oli 1930-ndatel tore ütlus, et elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ma kuulan teie raportit ja saan aru, et Eestis on ka elu läinud paremaks ja lõbusamaks. Te ütlesite oma kõnes tegelikult rohkem kui korra, et riigi ülesanne on tagada turvalisus ja turvatunne. Tunne on emotsionaalne kategooria, eks ole, aga vahel on see, mis mulje asjadest jääb, isegi tähtsam kui see, kuidas asjad päriselt on. Kas te ei arva, et olete turvatunde tagamisel läbi kukkunud, kui Eestis inimesed hakkavad Odini sõduriteks?

Mulle tundub, et selles osas me oleme teiega täiesti erinevatel arvamustel. Kui teie tsiteerisite Stalinit, siis mina tsiteerin fakte. Kui teie peate õigeks Odini sõdalaste tekkimist, siis mina pean õigeks, et Eesti abipolitseisüsteem ja muu politseisüsteem tagab Eesti inimeste turvalisuse. Kui teie erakonna liikmed arvavad, et lahendus on astuda mingitesse ebaseaduslikesse rühmitustesse, mis balansseerivad seadusliku ja ebaseadusliku piirimail, siis ma soovitan nii teile kui ka kõikidele teistele Riigikogu liikmetele mõelda Eesti turvalisuse tagamisest mõistlikul viisil. Kui keegi soovib anda oma panuse, siis palun! Tulge abipolitseinikuks! Enne muidugi vaadatakse igaühe taust üle, vaadatakse, kas inimene on sobilik Eesti rahvast kaitsma või mitte. Ei maksa ebaturvalisust juurde tekitada. Minu hinnangul selliseid rühmitused, mis ei ole mingil moel legaalsed – nad ei ole ennast legaliseerinud, ei ole end näiteks MTÜ-na registreerinud, kuigi minu teada tahavad seda teha –, ei tekita turvalisust juurde, pigem vastupidi. Mina tunnen end ebaturvalisemalt, kui ma tean, et keegi hakkab kusagil Eestis mingites rühmades tegutsema ja ma ei tea, mis on nende eesmärgid.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud siseminister! Ma möönan, et siseturvalisuse tagamisel on tehtud teatud edusamme, aga kuulates teie ettekannet läksid mu mõtted tagasi ajalukku. Nimelt, kunagi pidin ma õppima NLKP 26. kongressi materjale ja sealt meenub samasugune retoorika, nagu te oma ettekandes kasutasite. No et on üksikuid vajakajäämisi. Mind selline ilus jutt ei veena. Millistele mõõdikutele te tuginete ja mitme ühiku võrra on aasta jooksul siseturvalisus kasvanud?

Nagu ma oma ettekandes ütlesin, me mõõdame seda, mida inimesed tunnetavad, kuidas oma turvatunnet iseloomustavad. Ja need numbrid ma teie ette tõin, mis kajastavad Eesti inimeste arvamusi turvalisuse kohta. Lisaks soovitan teil selle raamatu läbi lugeda. Te näete väga palju eri näitajaid. Näiteks on narkosurmade arv vähenenud 2012. aasta 170-lt eelmise aasta 82-le. Samamoodi on vähenenud üldine kuritegude ja süütegude arv. Kui te võtate need näitajad ette, siis saate objektiivse pildi. Objektiivne pilt annabki võimaluse hinnata statistiliste näitajate alusel, milline seis on. Meil on abipolitseinikke rohkem, meil on teisi vabatahtlikke panustajaid rohkem ja üldine seis on läinud paremaks. Kui te tahate väita, et ei ole, siis me oleme erinevatel arvamustel. Mina tuginen statistikale ja sellele, mida Eesti rahvas ise on öelnud. Loomulikult ma ei ütle, et olukord on super – keegi meist ei ütle seda. Loomulikult me peame iga päev tegema tööd selle nimel, et Eestis oleks veelgi turvalisem elada. Aga kui ma võrdlen objektiivsete näitajate alusel aastaid 2008 ja 2015, siis nii uppumissurmad, tulesurmad, liiklussurmad – kõigi arv on läinud väiksemaks. Järelikult, kui kõik need näitajad on läinud väiksemaks, siis on elu muutunud turvalisemaks ja seda laiemas mõttes: nii teedel, tänavatel, kodudes kui ka mujal.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Austatud minister! Tänan ettekande eest! Ma väga hoolega lehitsesin seda kokkuvõtete raamatut, kuid kahjuks pean möönma, et ma ei leidnud sealt Pärnu siseturvalisuse ühishoone plaani realiseerimist. Olen selle pärast natuke kurb. Kuid samal ajal ma tean, et tulevikukavades on see ilmselt sees. Tahan nüüd otse küsida, mis seis sellega on. Millal luuakse meie inimestele Pärnumaal tänapäevased töötingimused, et siseturvalisus võiks veelgi paraneda?

Seis on hästi lühidalt öeldes selline. 2013. aastal langetatud Vabariigi Valitsuse otsus ehitada Pärnusse uus ühishoone kehtib. Üle-eelmisel nädalal kohtusin ma Pärnu linnapeaga, arutasime läbi viimased detailid ja meie poolt on eskiis põhimõtteliselt lukus. Arvestades rahalisi võimalusi, oleme veidi kokku tõmmanud igalt poolt – nii politsei-, pääste- kui pommirühma ja teistegi vajadusi. Paraku tuleb ära mahtuda nendesse raharaamidesse, mis meil on. Plaan on püüda projektid valmis saada selle aasta lõpuks, järgmisel aastal kopp maha lüüa ja 2018. aasta lõpuks oleks Pärnus ühismaja valmis.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ennetustöö riigi siseturvalisuse ja indiviidi turvatunde edendamisel on väga tähtis, nagu te ka oma kõnes rõhutasite. On lihtsad reeglid: ära mine suitsuga voodisse, purjus peaga rooli või ujuma. Need on arusaadavad ja justkui kergesti meeles peetavad. Aga eile oli siin esimesel lugemisel eelnõu, mis puudutab uute narkootiliste ja psühhotroopsete ainete registrisse kandmise kiirust ja võimalusi. Nenditi, et uusi narkootilisi ja psühhotroopseid aineid lisandub turule väga kiiresti. Mis hinnangu te annate ennetustööle selles valdkonnas, et noored ei tarbiks narkootikume? Ja kas on mõeldav, et Eestis oleks narkootikumide turule tulemise suhtes nulltolerants? Või juba on?

Ma väga toetan seda, et eelnõu, mida te eile arutasite, saaks kiiresti seadusena vastu võetud. See võimaldab moodustada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete grupid ja tänu sellele saab psühhotroopseid ja narkootilisi aineid kiiresti keelatud ainete loetellu lisada. Seni on see üsna vaevarikas olnud, kuna iga uus aine, kui selle koostises on vaid mõni vähem tähtis keemiline element muutunud, tuleb eraldi lisada. Seetõttu ma väga toetan, et see eelnõu saab kiiresti seadusena vastu võetud.
Mis puutub ennetustöösse, siis uimastite puhul ei ole seda kunagi liiga palju. Samas olen sügavalt veendunud, et parim ennetustöö on kodus tehtav ennetustöö. Koolid saavad seda võimalikku auku parandada, aga kodus tegemata töö võib tähendada seda, et noorel ei teki arusaamist, mis asi on narkootikum, kuidas see mõjub ja mis selle tarbimisega kaasneb. Kui see töö jääb kodus tegemata, siis on koolikeskkonnas väga raske midagi ära teha. Puberteedieas noortele õnnestub kambavaimule rõhudes kergesti midagi peale suruda. See aga ei tähenda, et me uimastivastast tööd ei tee. Kindlasti seda tehakse. Loomulikult jätkab politsei koos omavalitsustega ja eri organisatsioonidega tööd selle nimel, et narkootikumide ja psühhotroopsete ainete tarvitamine Eestis väheneks. Ma väga loodan, et meil püsib ka järgnevatel aastatel see trend, et narkosurmasid jääb vähemaks. Viimasel kolmel aastal on see näitaja kenasti langenud.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud siseminister! Vabatahtliku päästjana saan öelda, et mul on ainult rõõm, et vabatahtlike arv on jõudsasti kasvanud. Eestis on piisavalt arukaid inimesi, kes teavad, kuidas reaalselt siseturvalisust tagada. Igal mündil on aga kaks külge. Siseturvalisuse tagamisel on väga oluline roll kohalikul omavalitsusel. Ma võin isiklikule kogemusele tuginedes väita, et paljudes kohalikes omavalitsustes ja ka maavalitsustes on kriisiplaanid väga üldsõnalised ja paberile pandud pelgalt linnukese kirjasaamise pärast. Kriisikomisjonidesse on määratud inimesi, kellel puudub tegelik teadmine, kuidas kriisiolukorras tegutsemist reguleerida ja juhtida. Mida siin Siseministeerium saab tulevikku vaadates ära teha?

See on üks teemavaldkond, mis meil tõesti natuke südamel on, kui me vaatame mitte ainult kriise, vaid ka hädaolukordasid hädaolukorra seaduse mõistes. Hädaolukord võib ju kasvada kriisiks. Tavainimese arusaama järgi loomulikult on ka sigade massiline tapmine kriis. Tegelikult teatud juhendmaterjalid on juba olemas mitmes ministeeriumis, mitte ainult Siseministeeriumis. Koostamisel on uued hädaolukorra lahendamise plaanid. Näiteks eelmisel aastal toimunud õppus CONEX andis meile riigi tasandil väga selge pildi sellest, mida me peame täiendavalt tegema, ja ka Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon andis ministeeriumidele selged ülesanded, mida ja mis ajaks on vaja teha. Me saame järgmisel kriisikomisjoni koosolekul uue ülevaate sellest, kui kaugele me oleme jõudnud.
Sealt edasi on üsna loogiline, et ka omavalitsustes vaadatakse kriisiplaanid üle. Ühel eelmisel nädalal toimunud väikesel seminaril ütles üks vallavanem kenasti, et tegelikult ei ole väikeses vallas vaja pikka ja põhjalikku kriisiplaani, on vaja ressursiplaani. Kui see on olemas, siis on võimalik väga palju ära lahendada. Ega meil ei ole vaja kriisiplaane linnukese pärast, meil on vaja, et omavalitsused koostaksid lühikesed ja konkreetsed plaanid, et nad teaksid, kuhu pöörduda, kui nad abi vajavad. Võib ka juhtuda, et omavalitsusel endal jäävad käed lühikeseks ja tulebki küsida riigi tasandilt täiendavat võimekust. Nii et eelkõige on vaja ressursside kaardistamist. Kui omavalitsuste reform saab tehtud, siis on kindlasti omavalitsuste võimekus kriisidega toime tulla oluliselt suurem. Mööngem seda, et kui on väike, näiteks 700 elanikuga vald, siis selle eelarve ei võimalda kõikidele muredele lahendust saada.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Vaatan siin seda palgatabelit. Kui ma esitasin õiguskomisjonis selle kohta küsimuse teie truule alamale Elmar Vaherile, siis ta läks endast väga välja ja hakkas kätega vehkima. Loodame, et teie jääte rahulikuks. Küsimus on selline. Siin on juttu olnud ainult palgatõusust – tõesti, jookseb väga ilusti. Samas tean, et kuni 2015. aasta lõpuni, kui paar palgatõusu piirivalves justkui oli, inimestel sissetulek ei suurenenud, sest lisatasud tõmmati maha. Miks te hämate, esitades üldsusele sellise tabeli, kus on tegelikud sissetulekud märkimata jäänud? See on teil oma seltskonnas vist nagu malliks võetud.

Palun vabandust, härra Kaskpeit, aga siin te küll hämate ja eksitate Eesti rahvast. Statistika, mille me teie ette toome, kajastab ikkagi väljamakstavaid palkasid ehk kogumakseid inimestele. Ja selle kogumakse pealt makstakse ka Eesti riigis maksud. Loomulikult, töölõikude kaupa on see erinev. Ka sel aastal tegime erisuse, näiteks kagupiirkonnas töötavatele piirivalvuritele tuli täiendav regioonitasu, mida usutavasti ka härra Kaskpeit teab. Samamoodi tõsteti regioonitasu Ida-Virumaal töötavatel piirivalvuritel ja politseinikel. Nii et kui soovite täpseid andmeid, siis minul ei ole mingit põhjust kätega vehkima hakata. Kui on soov, siis võtame tabelid ette, vaatame need üle ja te näete kõigi teenistuses olevate inimeste palkasid. Ei ole probleemi, need andmed on avalikud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Käesolevasse perioodi jääb väga oluline struktuurimuudatus, nimelt politsei ja piirivalve ühendamine. Lähikuudel on Riigikontroll välja tulemas auditiga, et anda hinnanguid, kuidas see protsess on läinud. Kas teie oskate juba täna teha kiire SWOT-analüüsi ja nimetada kolm head tulemust, mis on tänu sellele ühendamisele saavutatud? Ja mis on kolm vajakajäämist, millega tuleks eriti tegeleda?

Jah, ma olen näinud Riigikontrolli esialgset kava, kuna on loogiline, et Riigikontroll palub alati ka tagasisidet nende tehtud ettepanekutele. Me oleme oma ettepanekud Riigikontrollile esitanud ja ma arvan, et mul ei ole kohane Riigikontrolli aruannet praegu kõigi ette tuua. Aga ma püüan mõningad vihjed anda. Üks suur järeldus on see – selle puhul on positiivne ja negatiivne koos –, et kuigi kinnisvararessurssi on oluliselt vähendatud, siis kinnisvarale kuluv rahasumma ei ole vähenenud. See on nii peamiselt seetõttu, et me oleme RKAS-ile vara üle andnud ja varem suuri kapitali- ja amortisatsioonikulusid ei olnud. See kõik on mõistetav, sellepärast et me tahame saada uusi hooneid ja nii tulebki kapitali akumuleerida. Üks asi, mis Riigikontrolli hinnangul kindlasti vajab PPA-s parandamist, on roteerumise korraldus. Inimesed peaksid eri ametikohtade vahel rohkem roteeruma. Mis on positiivset? Raudselt on oluliselt paremaks läinud kõikide tugiteenuste ühitamine. Aga soovitan auditi ära oodata. Riigikontroll kindlasti tutvustab seda ka Riigikogule. Mina olen valmis pärast seda andma ammendavaid asjade seisu põhjendavaid kommentaare ja selgitusi ning rääkima ka oma tähelepanekutest. Praegu ma ei taha Riigikontrolli au kuidagi endale võtta.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! Eelmisel aastal tuli Euroopasse enam kui miljon immigranti, Euroopa Komisjon ennustab tänavuseks arvuks kolm miljonit. Kuni Euroopa Liidu välispiir on avatud ning Frontex ja EUNAVFOR Med tegelevad inimsmugeldamisevastase võitluse asemel immigrantide transpordiga Euroopasse ja muud meetmed ei ole toimima hakanud, ei ole lootustki, et olukord paraneb. Paljud Euroopa Liidu ministrid ja teised juhid, kaasa arvatud Soome president, on avaldanud arvamust, et rahvusvahelised pagulaste konventsioonid on ajast ja arust ...

Palun küsimus!

... ega vasta tegelikule olukorrale ning neid tuleb karmistada. Mis seisukohal teie selles suhtes olete?

Ma olen seisukohal, et kokkulepped, mis me oleme sõlminud rahvusvahelisel tasandil, eelkõige Euroopa Liidu tasandil, peavad olema ellu rakendatud. Kui me need poliitilisel tasandil tehtud kokkulepped suudaksime kenasti ellu rakendada, siis kindlasti on võimalik rändevood parema kontrolli alla saada. Ja tähtis ei ole ainult Euroopa Liidu tase. On äärmiselt oluline, et Euroopa Liit tervikuna tegeleks oma välisteenistuse ja teiste organisatsioonide kaudu iga päev sellega, mis toimub Euroopa Liidu piiride taga. Kui me võtame selle, et eelmisel aastal esitati Euroopas teie mainitud miljon ja minu kõnes mainitud rohkem kui miljon rahvusvahelise kaitse taotlust, siis see ei ole kaugeltki võrreldav olukorraga kolmes Euroopa Liidu lähinaaberriigis ehk siis Türgis, Jordaanias ja Liibanonis. Türgi, Jordaania ja Liibanoni laagrites on kokku umbes seitse miljonit pagulast. Nii et kindlasti on olukord väga keeruline ja Türgil on muidki suuri probleeme.
Kui hästi lühidalt öelda, siis tõesti, laias plaanis on rahvusvahelises koostöös Süüria olukorra lahendamine ülitähtis. Kitsamas mõttes on eesmärk Euroopa Liidu ministrite tehtud otsuste igal juhul ellu rakendamine: ühise piirivalveameti loomine, piiride kontrolli alla saamine, isikute tuvastamine, nende isikute tagasisaatmine, kel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele. See kõik tuleb teoks teha. Loomulikult on siis võimalik rääkida sellest, et rändevood on parema kontrolli all. Mis puutub rahvusvahelistesse konventsioonidesse, siis see on juba Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arutelu teema.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Püüan mahutada ühte küsimusse kahte küsimust. Üks puudutab lapsi. Te põgusalt puudutasite laste ujumisoskust. Minu küsimus on ajendatud tõsiasjast, et meil on vaja uppumissurmade vähendamiseks õpetada lapsed varakult väga korralikult ujuma. Nii Päästeamet, Eesti Ujumisliit kui ka meie vetelpäästjad on aruandes välja toonud, et senine asjakorraldus ei anna meile selles osas kindlustunnet. Eks põhjusi ole palju – ujulate ja õpetajate vähesus, puudulik metoodika ja õpe ei pruugi taskukohane olla. Milliseid tegevusi on selle olukorra parandamiseks plaanitud? Küsimuse teine pool puudutab eakaid ja üldse hoolekandeasutuste tuleohutuse tagamist. Päästeamet küll kontrollib usinasti hoolekandeasutusi ja avastab ka rikkumisi. Milliseid samme on plaanitud astuda ja kas on otsustatud eraldada raha, et olukorda parandada? Ettevõtmine on ju kallis.

Mõlemad küsimused jäävad küll natuke väljapoole minu valitsemisala, aga proovin vastata, nii palju kui tean. Mis puutub ujumisõppesse, siis meie toetus selle laiendamiseks on vaieldamatult olemas. Ei mingit küsimust! Küsimus on pigem selles, kui suured on meie ühised võimalused riigieelarvest lisaraha leida ja mis me teeme ujumisõppe mahtudega. Üks suurimaid etteheiteid on ju olnud see, et me õpetame lastele kooliprogrammi järgi ujumist vaid 20 ainetundi. Vabandust, kui ma eksin, vahest on see arv hoopis 40 ainetundi, aga justkui siiski vaid 20. Kui me seda soovime suurendada, siis haridusministeeriumi põhiline mure on see, et õppekava on niigi üsna täis. Kui me peaksime hakkama sinna lisaelemente lisama, kui me soovime näiteks riigikaitseõpetust või ujumisõpetust laiendada või kui tahame ühiskonnaõpetusse teatud elemente juurde panna, siis tekib küsimus õppekava mahust. Minu teada kultuuriminister siiski plaanib ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste käigus tõstatada ujumisõppe küsimuse. Eks me siis püüame leida mõistliku tee, mida mööda edasi minna – kas lihtsalt suurendame rahaeraldust või lahendame probleemi õppekava muutes.
Mis puutub hoolekandeasutustesse, siis vaieldamatult on põhivastutus nendel, kellele üks või teine asutus kuulub. Kui asutus on omavalitsuse oma, siis on see omavalitsuse mure, kui tegu on erahoolekandeasutusega, siis eraomaniku mure. Loomulikult teeb Päästeamet järelevalvet, peabki tegema. Hoolekandeasutused on meie kõrgendatud tähelepanu all ja tuleb arvestada, et seal on ka inimesi, kellel on raske või võimatu liikuda. Selle kohta on siin raamatuski üks näide toodud: me oleme aidanud soetada lohistamismatte. Te leiate siit raamatust ka pildi, mis kajastab lohistamismattide temaatikat. Aga see ei ole muidugi kõik. Kindlasti tuleb minu arvates hooldekodude olemasolu arvestada päästekomandode üle otsustamisel. Näiteks ma ei näe võimalust sulgeda Koeru päästekomando, kuigi selle koormus on suhteliselt väike. Aga Koeru hooldekodu on üks Eesti suurimaid hoolekandeasutusi, seal on ligi 1000 hoolealust. Nii et niisuguseid tegureid me peame arvestama. Üks osa sellest tööst on järelevalve, teine meie planeerimine ja kolmas loomulikult igapäevane suhtlus omanikega selleks, et oleks tagatud tuleohutus nendes majades.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt minu poolt üks väike õiendus. Ma ei ole sellega nõus, et EKRE liikmed toetavad Odini sõdalaste taoliste grupeeringute tekkimist. Mina isiklikult olen sellele kategooriliselt vastu. Aga nüüd küsimuse juurde. Meeldiv oli kuulda, et meie maismaapiir Venemaaga on peaaegu korda tehtud kuni selle valge kolme riigi postini. Aga kas teil on informatsiooni, kuidas lätlastel selle asjaga lood on? See puudutab osaliselt ka meie julgeolekut. Kas tollest valgest postist edasi on ka Läti-Vene piir korrastatud? Nad peaksid olema tükk maad meist eespool, kuna nad on piirilepingu ammu sõlminud. Kuidas see olukord on?

Härra Sild, ma väga loodan, et te suudate oma seisukoha EKRE-s tervikuna maksma panna ja EKRE võtab erakonnana seisukoha, et Odini sõdalaste sarnased rühmitused ei ole mõistlik viis püüda Eestis turvalisust tagada, vaid peetakse õigeks kasutada seaduslikke viise.
Mis puutub Eesti piiri, siis ma kindlasti ei ole rahul olukorraga, mis meil praegu on. Meil on minna veel pikk tee, enne kui Eestil on igati tänapäevane piir – parim, mis meil olla saab. Aga teil oli konkreetne küsimus Läti kohta. Olen oma Läti kolleegiga korduvalt suhelnud. Lätlastel on ka probleeme, nende rahavõimalused ei ole nii head, kui meie oleme plaaninud. Ma väga loodan, et me saame oma kavandatud tegevustega edasi minna. Minu teada tahab Läti kulutada kolme aastaga – 2016, 2017 ja 2018 – suurusjärgus 20 miljonit eurot, et piiri Venemaa ja Valgevenega turvalisemaks muuta. Nii et jah, nemad tegutsevad ka. Meie omavahelises vestluses ütles Läti minister mulle väga kenasti, et Eesti on neile hea tõuke andnud. Ma väga loodan, et me hoiame samasugust joont ja et nii Eesti kui ka Läti piir Venemaaga saab olema väga heal tasemel valvatud.

Marianne Mikko, palun!

Aitäh, härra juhataja! Suur tänu põhjaliku ettekande eest, härra minister! Üleeile osales Eesti neljandat korda üleilmses ühistantsu aktsioonis, et taunida naistevastast vägivalda. Tõsi on, et Eestis on iga kolmas naine oma elu vältel füüsilise või seksuaalse vägivallaga kokku puutunud. Viis aastat tagasi võttis Euroopa Nõukogu vastu naistevastase vägivalla kaotamise väga tähtsa dokumendi ehk Istanbuli konventsiooni. Mu küsimus on: mis te arvate endise sotsiaal- ja justiitsministrina ning praeguse siseministrina, kas maikuus Euroopa Nõukogu eesistumist alustav Eesti saab tänavu hakkama Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega? Tuletan ka meelde, et üks Eesti kolmest prioriteedist eesistumise ajal on soolise võrdõiguslikkuse teema.

Mu mälu järgi on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise korraldamine isegi valitsusleppes kirjas. Kui see on meil valitsusleppes kokku lepitud, siis me järelikult teeme selle ka ära. Ma ei ole leidnud valitsusleppest ühtegi kokkulepet, mida me tahaks ignoreerida. Me tahame kõik ära teha. Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise paberid on Justiitsministeeriumis ette valmistatud ja liiguvad parlamendi poole. Ega siin midagi muud vastata vist polegi.

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Austatud minister! Oma ülevaates jäi teil veidi puudu infost, kuidas on täidetud töökohad. Kui palju on meil täitmata ametikohti just nimelt politseis? Teadupärast teevad politseinikud igal pool omavalitsustega head koostööd, eriti sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajatega, aga nad on tihti hädas, sest neil lihtsalt napib inimesi. Ei ole ka teadmata, et 15 aasta jooksul väheneb meil inimeste arv 30 000 võrra. Noori mehi lihtsalt ei tule peale, poisse sünnib vähem ja ka naiste arv väheneb. Kuidas meil on lood töökohtadega politseis? Kas see on probleem? Ka nendesse koolidesse sisseastujaid on ju vähem.

Ma alustan päris lõpust. Sellega, et nendesse koolidesse sisseastujaid on vähem, ma päris nõus ei ole. Need kohad akadeemias, mis me oleme tellinud, on saanud kenasti täidetud. Eelmine aasta oli selles mõttes väga hea. Üle-eelmisel aastal oli meil näiteks piirivalve õppekohtade täitmiseks vaja teha lisakonkurss, aga mullu oli tegu ületäitumusega. Kogu väljaõppe koha pealt tahaks akadeemiat väga kiita, kuna ta on andnud suure panuse siseturvalisuse eelõppe propageerimiseks. Järgmine kool, kellega me siseturvalisuse eelõppe lepingu sõlmime, on Keila. See töö on andnud väga head tulemust. Siseturvalisuse eelõppe läbinute hulk Sisekaitseakadeemiasse õppima asunute seas kasvab pidevalt ja see on väga hea.
Mis puutub täitmata kohtadesse, siis minu arvates ei ole oluline, mitu kohta on täitmata. Oluline on, mitu kohta on täidetud. Politsei- ja Piirivalveamet suutis eelmisel aastal, nagu ma ettekandes ütlesin, jõuda sinnamaani, et töötajate arv vähenes väga vähe. Varasematel aastatel olid lausa sajad minejad. Eelmise aasta kogunumber kahanes paarikümne võrra ja see on ikkagi väga väike kadu. Eelkõige on lahkunud inimesed, kes on pensionile läinud. Usun, et rõhku tuleks panna just sellele, kes meil töötavad, ja et me suudaksime tagada piisava järelkasvu ja loomulikult ka selle, et Politsei- ja Piirivalveametist vabatahtlikke äraminejaid ei oleks, et inimesed, kes on tulnud teenistusse Eesti riiki ja rahvast teenima, ka jäävad.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu asespiiker! Hea minister! Ma mainin repliigi korras, et enne kui erakond saab võtta mingeid seisukohti, on meil vaja kindlaid fakte ja teadmisi selle kohta, mille kohta me seisukoha võtame. Etteruttavalt pole mõtet ei kiita ega hukka mõista. Ja kui midagi on ebaseaduslikku – kas mingisugused rühmitused või algatused –, siis tuleb välja tuua, milles seisneb ebaseaduslikkus, millise paragrahvi alusel miski ebaseaduslik on.
Kuid minu küsimus puudutab rändeprobleeme. Te mainisite suhteliselt alguses, et Eestisse tuleb igal aastal erineva eesmärgiga 5000–7000 inimest. Kes tuleb õppima, kes töötama, kes muul põhjusel. Kas saate protsentuaalselt ligikaudu välja tuua, mis põhjusel keegi on Eestisse tulnud? Kui palju on tulnud siia kvalifitseeritud tööjõuna, kui palju üliõpilaseks, kui palju pere ühendamise sooviga? Ning mis on peamised lähteriigid olnud?

Kindlasti ma leian need arvud pärast üles ja siis võin öelda täpsed protsendid. Jah, need andmed on liikide kaupa kõik olemas. Slaid, mis mul siin ettekandes oli, kajastas Euroopa Liidust tulijaid. Aga on teada ka väljastpoolt Euroopa Liitu tulijate täpne protsentuaalne jaotus. Kui me räägime ainult rahvusvahelisest kaitsest, siis rahvusvahelist kaitset taotlevad umbes 40% ulatuses ukrainlased. Kui me räägime ka teistest sisserändajatest ehk sellest 5000–7000 inimesest, siis valdav põhjus on tööränne, pereränne ja õpiränne – need kolm moodustavad absoluutse enamuse. Väga väike osa küsib elamisluba ettevõtluseks. Seda osakaalu me kindlasti tahame suurendada, me soovime, et ettevõtluseks antavate elamislubade arv kasvaks. Ühe võimalusena kaalume praegu start-up'iks antava elamisloa kehtestamist. Kui vaadata päritoluriike, siis endiselt annavad kõige suurema panuse meie lähinaabrid, seda nii Euroopa Liidu sisese kui ka Euroopa Liidu välise rände puhul. Väljastpoolt euroliitu tullakse Venemaalt ja Ukrainast, aga ka näiteks Bangladeshist, Sudaanist, Eritreast ja mujalt.

Tanel Talve, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab Päästeametit, keda ma tahan tunnustada selle eest, et nad on väga hästi aru saanud, et ennetada on alati odavam ja mõistlikum kui tegelda sõna otseses mõttes tulekahjude kustutamisega. Päästeametis on umbkaudu 30 inimest, kes otseselt tegelevad ennetustööga. Kas ametkondades plaanitav koondamine, millest on juttu olnud, puudutab ka neid 30 inimest? Kuidas sellega lood on?

Ma ei ole põhimõtteliselt ametitele ja ametite peadirektoritele ette kirjutanud, kuidas vajadusel ümberkorraldusi teha. Ainukene ettekirjutus eelmisel aastal oli see, et Politsei- ja Piirivalveametit koondamisülesanne ei puuduta. Kõikides teistes ametites on nende enda otsustada, kuidas nad oma tööd korraldavad ja mida on kõige õigem muuta – kas see puudutab tugisüsteeme või mingisugust põhivaldkonda. Päästetöös aga ei piirdu ennetamine ainult nende 30 inimese kohustustega, ennetusega tegelikult tegelevad kõik 2200 päästjat. Kodukülastused on väga suur osa ennetustööst. Päästjad paigaldavad nii suitsuandureid kui ka vajadusel remondivad tulekoldeid, olgu tegu ahju, pliidi või muu tulekoldega. Need inimesed on viimase kolme aasta jooksul läbi käinud 23 000 kodu ja andnud ülisuure panuse – võib-olla isegi märksa suurema panuse kui need 30 inimest, kes planeerivad ennetustegevust. Loomulikult on planeerimistegevus hästi oluline, aga igapäevane reaalne suhtlus koolidega ja kodudes käimine on see, mis meile reaalse tulemuse annab. Ma usun, et Päästeamet jätkab seda suunda, et igapäevased kutselised päästjad on ka igapäevased kutselised ennetustöö tegijad.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te peaksite endale väga hästi selgeks tegema, missugune vahe on täiesti legitiimse kodanikualgatuse ja ebaseaduslike formeeringute vahel. Seisukoht, mille meie erakond on võtnud Odini Sõdalaste suhtes, ei ole mitte neid toetav ega heakskiitev, aga me seame kahtluse alla valitsuse esindaja hüsteerilise vihakõne. Härrased ministrid, ärge hüsteeritsege! See ei suurenda ühiskonna turvatunnet. Minu küsimus tuleneb sellestsamast. Tuhanded põhiliselt vene rahvusest inimesed on koondunud mitmesugustesse relva- ja laskeklubidesse. Kas need on ebaseaduslikud formeeringud või on tegu legitiimse kodanikualgatusega? Kas nad on ühiskonnale ohuks või suurendavad meie turvatunnet?

Mulle tundub, et ainuke kaheksa viimase aasta turvalisuspoliitika teema, mis EKRE-t siin saalis täna huvitab, on hiljuti üles kerkinud Odini Sõdalastega seotu. Proportsioonid on kindlasti paigast ära. Aga tulles teie küsimuse juurde: kui inimesed tahavad teha seltsingu, siis neil muidugi see õigus on. Iga seltsing peab kinni pidama Eestis kehtivatest seadustest ja ka reeglist, et austatakse teisi inimesi. Mis puudutab erinevaid relvaklubisid, siis nagu ühe arupärimise käigus sai juba räägitud, need tegutsevad erineval juriidilisel alusel. Osa on relvaklubid või laskeklubid, osa huvilisi aga on koondunud näiteks mingi MTÜ nime all. Nendel inimestel on legaalsed relvad. Ja neid tulebki täpselt nii võtta. Kas need ühendused on kontrolli all või mitte? Loomulikult on, sõltumata sellest, kas me räägime relvaklubist, laskeklubist või mingisugusest muust rühmitusest, kes kas loob endale MTÜ või mitte. Kõik peavad järgima Eestis kehtivaid seadusi. Kui selle vastu eksitakse, reageerib korrakaitseüksus, mis Eesti riigis kannab nime politsei.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on täpsustav küsimus piiri väljaehitamise kohta. Milline on hetkeseis sellega seotud maade võõrandamisel? Aeg-ajalt käib läbi info, et kuskil ollakse veel koerasabast üle saamata ja mõnede Kagu-Eesti maaomanikega pole suudetud kokkuleppeid saavutada. Mis seis seal praegu on? Tõenäoliselt on see teile paremini teada kui mulle, kes ma olen piirdunud ajakirjanduses avaldatud infoga. Küsimus on selline. Kas ma saan õigesti aru, et pärast seda, kui piir on välja ehitatud, on peamine tagatis, et meile ei saabu illegaalseid piiriületajaid, video- ja muu elektrooniline info, mis me piirilt saame?

Alustades lõpust: ei, video- ja muud elektroonilised abivahendid on täiendavad abivahendid. Üsna märkimisväärsele osale piirist tuleb ka füüsiline tõke, nii loomade aia kui ka 2,5 meetri kõrguse keevisvõrkaia näol. Kindlasti ei ole ainult elektroonilised abivahendid. Mis puutub maade võõrandamisse, siis paari nädala tagune informatsioon on see, et käivad veel läbirääkimised 26 maaomanikuga, kellest 13 on Võru maakonnast, 13 Põlva maakonnast. Niisugune on hetkeseis. Võib-olla praeguseks on juba mõned vaidlused lahenenud. Igal juhul on eesmärk, et me kellegagi ei peaks välja minema sundvõõrandamise peale. Püüame leida mõistliku kompromissi elaniku soovide ja riigi vajaduste vahel.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Professionaalsed päästjad on koondunud suurematesse keskustesse ja on loogiline, et selleks, et mujal teenus ei halveneks, ongi vaja, et vabatahtlikud võtavad osa ülesandeid üle. Mind huvitab abi kohalejõudmise kiirus. Kas see statistika hõlmab kõigi, nii vabatahtlike kui kutseliste päästjate kohalejõudmise keskmist aega? Ja kus olid need reservid, et aastal 2020 on võimalik raporteerida, et oleme juba minut enne tulekahju algust kohal? Võib-olla on neid reserve veel?

See statistika kajastab elupäästevõimekusega komandode kohalejõudmist elik kutselisi komandosid. Meil ei ole vabatahtlikel veel suitsusukeldumise võimekust, aga elupäästevõimekus eeldab ka suitsusukeldumise võimekust. Statistika hõlmab kutselisi komandosid, kelle keskmine kohalejõudmise aeg on üheksa minutit. Mis puutub sellesse, kas on reserve – kindlasti on. Mida parem on vabatahtlike võrk ja mida võimekamaks saavad vabatahtlikud, seda suurem on tõenäosus, et me suudame inimelusid päästa. Aga mis puutub sellesse, kas me oleme minut enne tulekahju kohal, siis me oleme viimase kolme aasta jooksul 23 000 korral olnud kohal rohkem kui minut enne õnnetust elik me oleme käinud ja teinud ennetustööd. Me oleme inimeste kodud üle vaadanud ja vajadusel paigaldanud sinna suitsuandurid. See on kõik selle nimel, et ei oleks vaja välja sõita siis, kui punane kukk on katuseharjast väljas, selle nimel, et inimesed ei sureks ja ka nende vara oleks hoitud.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab turvalisuspoliitika kodakondsuspoliitika osa, täpsemalt olukorda, kus meil põhiseadus ei luba kelleltki sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta, aga kodakondsuse seaduses on endiselt põhimõte, mille kohaselt laps, kelle üks vanem on Eesti kodanik ja teine näiteks Rootsi, Austraalia või Saksa kodanik, peab 18-aastaseks saanuna sisuliselt ema ja isa vahel valima ja ühest kodakondsusest lahti ütlema. Arusaadavalt selline olukord kuidagi mõistlik ei ole ja minu meelest võiks seda muuta nii, et sünniga kaks kodakondsust saanud laps ei peaks 18-aastaseks saanuna enam sellist valikut langetama. Ka turvalisuspoliitika sellesisulises peatükis nenditakse, et tegu on ka edaspidi olulise kodakondsuspoliitika teemaga. Millist lahendust te Siseministeeriumis pooldate ja millal me lahenduseni jõuame?

Sellel vastusel on kaks erinevat poolt. Esimeses ütlen ma oma subjektiivse isikliku seisukoha. Minu subjektiivne isiklik seisukoht on kindlalt see, et Eesti põhiseadus on püha ja kelleltki ei saa ära võtta temale sünniga antud kodakondsust. Samamoodi tundub mulle isiklikult tänases globaliseeruvas maailmas üsna ebamõistlik põhimõte, et inimesel ei või olla kaks kodakondsust. Väga suur osa maailma riike võimaldab topeltkodakondsust, mõned võimaldavad ka rohkem kui topeltkodakondsust. Panna inimesed valiku ette tundub olevat kohatu. Miks peab 18-aastaseks saanud noor inimene valima, kas ta on eestlane või näiteks ameeriklane või sakslane? Seetõttu ma väga pooldan seda, et Eesti riik seadustab vähemalt sünnijärgse topeltkodakondsuse. Siis on võimalik rääkida ka sellest, et niisugust kollisiooni Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse vahel ei ole. Tulles nüüd vastuse teise poole juurde, siis see on kindlasti selle suure saali kokkulepe. Me teame, et meie erakondadel on selles küsimuses erinevad arusaamad, aga kui on valmisolek Riigikogu täiskogus ideed toetada, siis mina olen valmis üsna kiiresti selle eelnõu suurde saali tooma. Eelkõige eeldab see muidugi laiemat ühiskondlikku ja poliitilist kokkulepet, pärast seda on tehniline teostus väga lihtne.

Raivo Aeg, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Turvalisuspoliitikat käsitledes on väga palju räägitud vabatahtlike kaasamisest ja kodanikkonna enda panusest kogukonna, iseenda ja oma lähedaste turvalisuse tagamisse. Samas on iseenesest mõistetav olnud, et vabatahtlikele, kes politseiga koostööd teevad, ja ka vabatahtlikele päästjatele tagab varustuse organisatsioon, kelle tegevust nad oma tegevusega toetavad, on see siis Päästeamet või politsei. Keegi ei eelda, et vabatahtlikud päästjad peaksid oma raha eest ostma näiteks päästeauto. Samas, kui me räägime vabatahtlikest merepäästjatest, siis nende olukord on kardinaalselt erinev. Prevaleerib justkui arvamus, et ongi normaalne, et nad ise endale teatud osas varustuse soetavad – alused, millega nad töötavad jne. Näiteks käisin eile Lihulas ja jutuks tuli ka vabatahtlike merepäästjate ...

Hea küsija, teie küsimus palun!

Kas selline seisukoht võiks saada revideeritud?

Ma mõistsin küsimuse sisu täiesti selgelt. On tõsi, et kaks ametit käsitlevad vabatahtlikke päästjaid erinevalt. Politsei- ja Piirivalveamet katab eelkõige otsesed kulud ja valmisoleku tasu ei maksa, Päästeamet maksab vabatahtlikele päästeseltsidele valmisoleku tasu ja kompenseerib päästesündmusega seotud kulud. Nii et siin mõningane erinevus on. Ma kindlasti tahaksin, et erinevust selles mõttes ei oleks, et vabatahtlike skeem on meil ikkagi ühesugune. Aga see eeldab seda, et me räägime kõik ametitega läbi. Tegelikult on see väga lihtne, kuna meil mere- ja järvepäästeseltse on vähem ning Politsei- ja Piirivalveametiga sõlmitud lepinguid on ka vähem. Peame langetatud otsused lihtsalt üle vaatama. Kui me soovime suurendada mere- ja järvepäästeseltsidele valmisoleku tasu maksmist, mis iseenesest oleks väga mõistlik – näiteks saaks katta kas või need kulud, et paat talveks sooja tõsta –, siis on vaja Politsei- ja Piirivalveametile a) kas lisaressurssi või b) mingisuguseid ümberkorraldusi Politsei- ja Piirivalveameti sees elik probleemi lahendamist nende eelarve piires. Aga kui põhimõtteliselt suunda küsida, siis minu selge seisukoht on, et nad peavad olema võrdselt käsitletud. Ei ole vahet, kas tegu on merepääste või maapäästega, sest mõlemad pakuvad abiteenust.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kõige olulisemad on need inimesed, kes Politsei- ja Piirivalveametis töötavad. Kas teie arvates on sotsiaalsed garantiid päästjatele piisavad? Ja teiseks, kas ei peaks üle vaatama kogu Politsei- ja Piirivalveametis kehtiva sotsiaalsete garantiide süsteemi, arvestades tehtava töö olulisust, pingelisust ja ohte?

Ma olen teiega sada protsenti päri, et inimesed on kõige olulisemad. Sellest ma oma kõnet ka alustasin. Ilma inimesteta turvalisust luua ei ole võimalik. Mis puutub sotsiaalsetesse garantiidesse, siis need koosnevad mitmest komponendist. Põhiline ja kõige selgem sotsiaalne garantii on see, et inimesele makstakse väärilist palka. Järgmine komponent: kas on tagatud ka see, et kui inimesega midagi juhtub, siis on hüvitiste süsteem olemas? See on olemas. Kolmas komponent: kas siis, kui inimene lõpetab selle tegevuse, on talle ette nähtud mingisugune hüvitis riigi poolt?  Me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud, et Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel vaadatakse üle kogu eripensionide regulatsioon. Ja vähemalt valitsuse tegevuskavas on punkt, et märtsikuu jooksul peab Sotsiaalministeerium tulema pakutava lahendusega valitsuskabinetti. Siis on n-ö ühele jutile pandud kõik eripensionid ja saab hakata otsustama, kas teeme mingeid muudatusi või mitte.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Turvatunde peavad tagama ka riiklikud tugisüsteemid, mis tuleb korralikult mehitada. Aga turvatundel on ka psühholoogiline, tunnetuslik külg, mida ei ole võimalik objektiivselt iseloomustada. Meil võivad olla ükskõik kui head riiklikud tugisüsteemid, aga kui samal ajal käib avalikus inforuumis psühholoogiline inimeste töötlemine, nende turvatunde teadlik hävitamine, siis me jõuame ühel hetkel selleni, et ikkagi on inimestel hirm naha all. See psühholoogiline töötlemine on juba hakanud võtma selliseid mõõtmeid, et võib-olla oleks vaja riiklikult midagi ette võtta. Me oleme siiamaani suhteliselt avatud olnud ka netiavarustes vohavatele ähvardustele. Eile "Pealtnägijas" nähtu tegelikult tõestab, et me oleme jõudmas piirini, kus inimeste turvatunne on tõsiselt ohustatud, kuna seda teadlikult hävitatakse. Kas on võimalik selle vastu midagi ette võtta ja kuhu suunas peaksime liikuma, et leida balanss tolereeritu ja keelatu vahel?

Kiire vastus. Enne ma seda teemat natukene juba käsitlesin. Esiteks, karistusseadustiku § 151 muudatused, mille Justiitsministeerium Riigikogu suurde saali toob, kindlasti tõstatavad debati, mis ikkagi on vaenu õhutamine, milline on sellega seotud diapasoon. Teiseks, mind isiklikult väga huvitab, mis saab kohtuvaidlusest Šotimaal, kus ühele inimesele on esitatud süüdistus veebis tehtud ähvarduse eest. Ma kindlasti palun Justiitsministeeriumi inimestel ja oma alluvatel jälgida Šotimaal toimuvat ja uurida, millise Šoti seaduse alusel politsei otsustas inimese vahistada internetis tehtud solvangu või ähvarduse eest. Siis saab kindlasti Justiitsministeeriumiga arutada ka seda, kas käimas olev karistusseadustiku § 151 muutmine lahendab selle probleemi või on vaja veel muudatusi teha. Niisugune on teekaart sellega edasi liikumiseks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatan töötajate arvu tabelit ja siit ei saa kuidagi välja lugeda suurt võitu Eesti turvalisusele. Töötajate arvu vähenemine 1500–1700 inimese võrra on minu meelest ikkagi katastroof. Eks põhjus on ju teada: selle hinnaga sai tööle jäänud inimestel palka tõsta. Aga kus on personali arvu kriitiline piir – kuhumaani see võiks langeda, et Eesti turvalisus ei kannataks? Kuhu me välja jõuame? Hiljaaegu kuulsin šokeerivat uudist, et näiteks Põlva maakonna politseimajas pole öösel enam isegi valvet, uksed on lukku keeratud ja pole ühtegi politseinikku. Kus on see piir, kuhumaani me võiksime langeda? Kas eelarvesse ei peaks ikka raha juurde otsima, selle asemel et töötajate arvu veelgi vähendada?

Austatud küsija! Oma kõne alguses ma seda teemat käsitlesin ja ütlesingi väga selgelt, et minu hinnangul ei ole võimalik siseturvalisust enam õhemaks lihvida, kui me tahame seda praegusel tasemel hoida. Me oleme ka koalitsioonileppes kokku leppinud teatud võimekuste kasvatamise, näiteks kiirreageerimisvõimekuse kasvatamise. Eelmisel aastal moodustati piirivalves kiirreageerimisjõud. Aga vaieldamatult meil ei ole enam ruumi personali vähendamiseks. Uued kohustused tulevad peale, ka administratiivsel tasandil. Näiteks ainuüksi e-residentsus, mis on üks meie uusi võimalikke innovaatilisi lahendusi, tähendab Politsei- ja Piirivalveametile seda, et e-residentsuse menetlejaid on juurde vaja. Taotlejate arvu kasv on olnud suurem, kui me oleme plaaninud inimesi dokumentide väljaandmisele rakendada. Nii et kui te küsite, kus on piir, siis ma vastan, et piir on praegu käes. Politsei- ja Piirivalveameti personali arv seisuga 1. jaanuar 2015 oligi sama kui 1. jaanuaril 2016. Langust ei ole. Seda teil tabelis veel ei ole, aga nii see on.

Anne Sulling, palun!

Aitäh, juhataja! Hea siseminister! Inimeste turvatunnet Euroopa Liidus, aga ka Eestis mõjutab praegu suurel määral rändekriisile lahenduse leidmine ehk rändevoogude pidurdamine. Saksamaa kantsler ja Euroopa Komisjoni juhtkond on püüdnud veenda Türgit rändevooge Euroopa Liidu suunas pidurdama. Ma tahan küsida, kui suur on teie hinnangul lootus, et Türgi suudab rändevooge pidurdada.

Lootus on väga suur. Lootus on! Vaieldamatult on rändevoogude kontrollimise võtmeelement suhtlus Türgiga. Euroopa Liidu otsus eraldada Türgile pagulaslaagrite toetamiseks 3 miljardit eurot on minu arvates väga mõistlik otsus. See on väga vajalik, et tagada seal inimestele esmane turvalisus. Ent see on vaid esimene samm. Ega inimesed ei saa elu lõpuni jääda elama pagulaslaagrisse, nad vajavad mingit lahendust. Kas see lahendus saabub nendele Türgi territooriumil või saavad nad koju tagasi minna – ükskõik kas me räägime Afganistanist, Süüriast või mõnest muust riigist – või on mingid muud lahendused, aga kindlasti aitab rahvusvaheline kogukond tervikuna ÜRO eestvedamisel kõige hädalisemaid inimesi ümber asustades rändekriisile tervikuna lahendust leida. See, kui hästi Türgi suudab talle pandud ootusi täita, sõltub väga palju ka riigi sisepoliitikast. Lisaks pagulaskriisile on ju Türgil suur mure seoses vahetus läheduses Süürias toimuvaga ja ka pinged Venemaaga ei ole loomulikult midagi sellist, mida Türgi sooviks. Nii et lisaks igapäevasele pagulastega seotud murede lahendamisele on Türgil väga palju muid akuutseid probleeme, millega tegeleda. Euroopa Liidus loodetakse väga, et Türgi saab hakkama, kuigi tal on lisaks lähinaabruses Süürias käiva sõjaga vaja silmas pidada ohumärke suhetes Venemaaga. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline, et Euroopa Liidu välisteenistus ja Euroopa Liit tervikuna abistaks Türgit ka pagulastega toime tulemisel.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister, tänan teid ettekande eest! Minu küsimus puudutab riigipiiri ja piirivalvet. Te rääkisite, et meie riigipiir hakkab tõenäoliselt olema üks kõige modernsemaid võib-olla kogu maailmas, mis on väga positiivne. Ent suurte muudatuste käigus on juhtunud selline asi, et piirivalvur kui elukutse hakkab täiesti ära kaduma. Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonnas pole ühtegi piirivalvurit, piirivalve on allutatud teenuse pakkumise osakonnale. See on maailmas unikaalne. Mu küsimus on selline: kas te ei leia, et tugevama piirivalve huvides oleks vaja taastada ka piirivalve käsuliin?

Eestist ei kao piirivalvur mitte kuskile. Eestis on piirivalve käsuliin olemas, piirivalve käsuliinid toimivad. Eesti süsteem, et politsei ja piirivalve süsteem on ühendatud, kindlasti ei ole unikaalne. Ka Euroopa Liidus on niisuguseid riike väga suur hulk. Kui te soovite nende täpset loetelu, siis saan selle pärast saata teile meili peale, et te näeks, kus on politsei ja piirivalve ühendatud. Meie kõige lähem ja ka riik, kellega meil viimasel ajal kõige rohkem on kokkupuuteid olnud, on Sloveenia. Mis puutub piirivalve varustatusse, siis julgen väita, et Eesti piirivalve varustatus ja võimekus on väga heal tasemel. Me saame aga rohkem teha. Tulevad ka näiteks uued mootorkelgud, ATV-d ja uued autod, mille läbivusvõime on parem. Kindlasti piiri väljaehitamisega kasvab piirivalves nende inimeste osakaal, kes suudavad IT-süsteemi hallata – kogu seda pilti, mis meil hakkab olema, on ju vaja ka hallata. Sellepärast ma ütlengi, et piiri valvamine on kompleksne töö. Kas midagi muutuks, kui piirivalve eraldada politseist? Julgen väita, et töö kvaliteedi mõttes olulist muutust ei kaasneks. Pigem on nii, et praegu me suudame üsna operatiivselt kasutada mõlema poole, nii politsei kui piirivalve ressursse, et tagada võimalikult hea piirivalve. Toon ühe lihtsa näite. Viimati tabatud vietnamlaste punt saadi kätte väga suures osas tänu sellele, et kõik jõud reageerisid kiiresti: nii piirivalve kiirreageerijad, patrull, kes oli tol päeval väljas, kui ka politseinikud tulid ilma igasuguse viivituseta sündmuskohale. Need on eelised. Aga ma usun, et see debatt tõuseb uuesti siis, kui Riigikontroll tuleb välja Politsei- ja Piirivalveameti ühendamise auditiga. Siis saame seda teemat veel pikalt ja põhjalikult lahata.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Relvad ise ei tapa, tapavad inimesed. Tank ise ei sõida, seda peab juhtima. IT-seadmed võivad seda juhtida, aga piisab väikesest segajast, ja enam IT-seade ei juhi. Kas turvarisk ähvardab ikka selle kandi pealt, millest teie rääkisite? Äkki hakkab turvarisk pihta alarahastatud lasteaedadest, lastehoidudest, alarahastatud koolist, alarahastatud õpetajatest, vähesest patriotismi kasvatamisest koolis, katkistest perekondadest, väljarändest ja nii edasi? Meil varsti ei ole ju kedagi kaitsta ja siis pole enam ka turvariski. Mis te arvate, kas turvariski kaalukauss ei kaldu mitte tehnika poolele, vaid just nimelt inimfaktori poolele?

Turvatunde tagamisel hakkab minu sügava veendumuse kohaselt kõik pihta kodust. Kui kodus on turvaline, on võimalik saavutada seda, et noorel inimesel, kes kunagi käis lasteaias ja koolis ja kes on alustanud täiskasvanuelu, on kujunenud adekvaatne maailmapilt. Selle maailmapildi kujunemisel sõltub väga palju sellest, milline on olnud lastetuba ja millised oskused on kodust kaasa antud. Nii et kui te küsite, mida saaks teha selleks, et Eestis oleks riske vähem, siis eelkõige saab igaüks mõelda, mis toimub tema enda kodus ja mis saab siis, kui laps oma kodu välisukse enda taga kinni paneb. On väga oluline, kuidas me oma lapsi kasvatame, milliseid väärtushinnanguid neis kujundame ja kuidas me räägime sellest, mis aitab enda turvalisuse kaudu tagada ka riigi turvalisust. See on minu arvates võti. Loomulikult on oma roll kogu sellel süsteemil, mis last ümbritseb, alates lasteaiast ja koolist ning seal õpetavatest inimestest. See on aga täiendav taust, kõik hakkab pihta kodust.

Austatud siseminister, tänan teid veel kord ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna esindaja Toomas Vitsuti!

Kas ma tohin kohe lisaaega paluda?

Jah, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister Hanno Pevkur! Head kolleegid! Täna aasta tagasi oli riigikogulaste laudadel siseturvalisuse arengukava aastateks 2015–2020. Siis lubas siseminister, et Eesti inimesed saavad elada vabas ja turvalises ühiskonnas. Statistiliselt polegi pilt väga hull, aga katsume aru saada, mis jääb arvude taha – objektiivsete näitajate taha, nagu minister ütleb.
Me näeme, et inimesed tunnevad ennast üldiselt päris turvaliselt, aga kui me vaatame Eesti eri piirkondi, siis võib pilt olla väga suurel määral erinev. Juba aastaid oleme võinud jälgida protsessi, et inimesed koonduvad Eesti suurematesse linnadesse, Tartusse ja Tallinnasse, põhiliselt küll Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse. Elu maapiirkondades ja väikestes linnades on muutunud luksuseks. Puudub arvestatav ühistransport, suletakse väikeseid koole, postkontoreid jne. Maal elavate inimeste jaoks jääb riik üha kaugemaks ja mulle tundub, et üha enam tuleb turvatunde järele ka Tartusse või Tallinnasse sõita.
Politsei- ja Piirivalveamet on oma loomisest saadik olnud üks kõige enam reformitud riigiamet üldse. Selle koosseis on vähenenud enam kui tuhande inimese võrra ja kokku on hoitud miljoneid eurosid. Tõsi, Politsei- ja Piirivalveameti töö on muutunud efektiivsemaks ning riigil on seda süsteemi odavam pidada. Teisest küljest on minu hinnangul siseturvalisust väljaspool Tallinna, eelkõige maapiirkondades, vähemaks jäänud. Politseid me võime Tallinna tänavatel sageli näha, aga perifeerias kohtab neid haruharva ja siis on see graafikujärgne visiit kohalikele pättidele tavaliselt aegsasti ette teada. Kui kusagil maal läheb maja põlema, siis tuletõrjujad jõuavad kohale nii hilja, et neil jääb üle ainult tukke kustutada. Vähenevat turvalisust püütakse parandada vabatahtlikega, aga politseinikke ei saa täiel määral asendada abipolitseinikega ja kutselisi päästjaid täiel määral vabatahtlike päästjatega. Töö jääb tegemata. Nii juhtubki, et inimestel tuleb kolida sinna, kus elamine pole luksus – Tallinnasse.
Turvatunde tekkimisel mängib olulist rolli inimeste majanduslik ja sotsiaalne olukord, võime eluga toime tulla. Viimastel kuudel on meile teatavaks saanud uudised, et Ida-Virumaal koondatakse selle aasta jooksul üle 300 inimese, Keilas üle 600 inimese. Selline koondamise laine kahtlemata vähendab turvatunnet konkreetses piirkonnas, sest töö olemasolu on üks hädavajalik tegur, mis loob inimestes turvatunnet. Kui inimesi massiliselt koondatakse, võib sellega kaasneda rahulolematus ja kogu turvalisusolukord muutuda ebarahuldavaks. On väga halb, kui inimesed tunnevad end riigi poolt maha jäetuna.
Ma olen huviga jälginud Odini Sõdalaste poleemikat, kus on valdavalt kõlama jäänud seda liikumist hukka mõistvad noodid. Peaminister ütleb Odini Sõdalaste liikumist kommenteerides, et selliste omaalgatuslike jõukude teke ei suurenda inimeste turvatunnet vähimalgi määral. Võimu esindajad kritiseerivad seda liikumist, mõistavad selle hukka, aga mina tahaksin hoopis nende käest kuulda, miks selline omaalgatuslik inimeste turvatunnet puudutav liikumine tekib, kui turvatunne Eestis väidetavalt nii suur on. Miks kogunevad inimesed omaalgatuslikult sellisesse rühmitusse, kui meil on siseturvalisuse kaitseks olemas ametlikud struktuurid, politseinikud ja abipolitseinikud? Kas lugupeetud valitsejad pole jätnud midagi tegemata või on teinud valesti, et siseturvalisuses on tekkinud tühimik, mille täidavad populaarsust koguvad Odini sõdurid? Võib-olla oleks peaministril õige aeg endale natuke tuhka pähe raputada, loobuda põhjendamatust enesekindlusest ja tunnistada, et valitsus on jätnud siseturvalisuse valdkonnas midagi väga olulist tegemata. See võib olla küll natuke keerulisem ülesanne kui Exceli tabeli ridade kokkupanemine, aga ma usun, et kogu Eesti ootab seda. Ma usun ka, et me kõik oleksime väga pettunud, kui te selle enda kaelast ära püüate veeretada, näiteks politsei või Kaitseliidu kaela, või püüate statistikaga manipuleerides ja demagoogitsedes pisendada siseturvalisuse probleeme, mis kipuvad kohati kasvama julgeolekuprobleemideks.
Lõpetuseks soovin aga jagada kiitust kõigile, kes on seotud hädaabikõnede vastuvõtmise süsteemi ümbertegemisega. Hädaabikõnede vastuvõtmine ja abi kohalesaatmine on kiirem ja professionaalsem kui iial varem ning seda tänu sellele, et Eesti on üle läinud ühele hädaabinumbrile 112. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ma kutsun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja. Raivo Aeg, palun!

Hea koosoleku juhataja! Head kolleegid! Kuulsime siin ja lugesime ka meile kättejagatud materjalidest, et Politsei- ja Piirivalveameti usaldusväärsus on viimastel aastatel pidevalt püsinud 85% piirimail. Seda küll väikeste kõikumistega, aga sealkandis see on olnud. See on iseenesest äärmiselt kiiduväärne ja hea tulemus. Samas oleme olnud tunnistajaks, et viimastel aastatel – alguse sai see aastail 2009 ja 2010 ning kestis kuni 2014. aastani – on toimunud päris pidev ja järsk isikkoosseisu vähenemine. Nagu täna ka minister mainis, on see näitaja 25%. Mida see tähendab? See tähendab seda, et nende aastate jooksul on ühe prefektuuri jagu politsei- ja piirivalveametnikke vähemaks jäänud. Samas, kui tugineda Justiitsministeeriumi andmetele, pole sellest ka nagu midagi häda. Statistika järgi on kuritegevus pidevalt kahanenud, 2015. aastal  oli võrreldes 2014. aastaga ca 5000 kuritegu vähem.
Kui me vaatame arvude sisse, siis näeme, et suurim langus on varavastaste kuritegude osas, suurim tõus liikluskuritegude osas. Mis nende põhjused võivad olla? Kas ei ole põhjuseks mitte latentsete kuritegude arvu kasv? Vahest väiksematest vargustest lihtsalt ei anta enam teada ja me naudime just tänu sellele seda kena näitajat, aga liikluskuritegude näitaja on kasvanud seetõttu, et järelevalve on nõrgenenud? Kui me räägime liikluskuritegudest, siis mõnikord arvatakse, et mis need liikluskuriteod siis ikka on, aga kui me tagajärgi vaatame, siis väga rasked tagajärjed on just liikluskuritegudel: kaotatakse elusid, inimesed saavad rängalt vigastada, tihti püsivaid tervisekahjustusi kogu eluks. Eile ma olin Lihulas ja vestlesin seal rahvaga. Tuli välja, et põhimure on vähene liiklusohutus ja liiklushuligaansus. Kui jutt läks sellele, mida politsei teeb, siis väideti, et politsei jõuab sündmuskohale või probleemi lahendama siis, kui probleem on juba ise lahenenud. Ka oli arvamus, et politsei ütleb, et jah, me teame küll, kes on need kohalikud kurikaelad, kes teie rahu häirivad, küllap me nendega kunagi vestleme. Kõik! See ei tohiks niimoodi olla.
Samas, mis puutub võitlusse korruptsioonikuritegude vastu, siis selle kohta saab ainult kiidusõnu öelda. Nagu siin juba markeeriti, 1. jaanuaril 2012 alustas keskkriminaalpolitseis tööd korruptsioonikuritegude menetlemise üksus, mis on saavutanud suurepäraseid tulemusi. Hea, et omal ajal säilitati kainet mõistust ja riigile ohtlike mastaapsete korruptsioonikuritegude menetlemine jäeti edasi kaitsepolitsei alluvusse ja lisaks anti kaitsepolitseile ülesanne avastada võimalikku korruptsiooni ka riigi äriühingutes. Ka selles töölõigus me näeme täna suurepäraseid tulemusi, mis on andnud tööd ka parlamendi uurimiskomisjonile.
Ühiskonnas seisavad ees päris suured uued ja tundmatud väljakutsed: võimalike illegaalide vastuvõtust tingitud hirmude maandamine ja vihakõne leviku ärahoidmine. Mis need hirm ja viha on? Hirm ja viha on emotsioonid ja emotsioone saab taltsutada ainult argumenteeritud kommunikatsiooni ja argumenteeritud suhtluse abil. See tähendab, et riigivalitsejad peavad kodanikega argumenteeritult suhtlema, et neid probleeme ennetada ja tagada turvatunne ühiskonnas.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Teiseks tuleb pingeid maandada ja elimineerida poliitiline populism, mis siin iga päev ühel või teisel moel väljendub. Mingid poliitikud, mingid poliitilised jõud või poliitilised formeeringud üritavad sellise ebaterve populismi abil oma populaarsust kasvatada. Selliste populismitaotluste tõttu me räägimegi nendesamade Odini sõdalaste esilekerkimisest, kes saavadki sellest innustust ja tuge, käies välja n-ö põhjendatud argumente, miks on vaja formeeruda ja alustada tegevust selliste isehakanud korrakaitseüksustena. Ka mina arvan, et see ei suurenda mitte mingilgi moel turvalisust ühiskonnas. Need grupeeringud, sellised rühmitused muutuvad iseenesest vähemal või suuremal määral turvariskiks ja tegelikult turvalisust tagavad institutsioonid – politsei ja meie julgeolekuasutused – peavad hakkama oma ressurssi panustama ka sellesse, et see uus turvarisk elimineerida või vähemalt seda vähendada. Selliste probleemidega tulevikus tegelemisel tuleb meil siin Riigikogus saalis uusi õigusakte luues põhjalikult mõelda ja ressursse targalt jagada. Eeskätt tuleb toetada legaalseid ja juba toimivaid nii vabatahtlikke kui ka riiklikke korrakaitseüksusi ja struktuure. Aitäh!

Aitäh! Kalle Laanet Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun! Lisaaeg kolm minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister ja head kolleegid! Kõigepealt sissejuhatuseks tänan minister Pevkurit sisuka ettekande eest! Oli, mida kuulata, ja oli, mida lugeda.
Riigikogu otsustas 10. juunil 2008. aastal "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" heaks kiita. Sellest sai traditsioon, et siseminister annab Riigikogu täiskogule ülevaate turvalisusest riigis. Mul on hea meel, et turvalisuse nimel tööd tehes oleme jõudnud olukorda, kus 91% Eesti inimestest leiab, et Eestis on turvaline elada. See näitab, et Siseministeerium ja selle allasutused teevad head tööd. Positiivne on, et nii tule- kui ka uppumissurmade ja muude õnnetusjuhtumite, samuti kuritegude arv on selges langustrendis. Minu hinnangul on meie siseturvalisuse tagamisel viimastel aastatel aset leidnud väga oluline paradigma muutus. Meie päästesüsteem on muutunud reageerivast süsteemist ennetavaks süsteemiks.
Mäletan oma ministriks olemise aastaid 2005–2007, kui sai palutud päästesüsteemi juhtidel mõelda selle üle, kuidas oleks päästjatel võimalik iga päev ennetustööga tegelda. Ei pea komandos väljakutset ootama, selle asemel saab elanikele ja asutuste töötajatele rääkida, kuidas ohte ennetada. Tol ajal peeti sellist tegevust võimatuks – valves olevatel päästjatel ei ole võimalik komandost lahkuda. Nüüd on tavapärane, et päästjad tegelevad valves olles ennetustööga ja väljakutse saamisel reageerivad, olenemata hetkeasukohast.
Kuid siin on arenguruumi. Veel enam tuleb panustada inimeste teadlikkuse tõstmisse, et hoida ära tuleõnnetusi, uppumissurmasid, autoõnnetusi ja vähendada kuritegevust. Tule-, vee- ja liiklussurmade arv on Eestis rahvaarvu arvestades ka praegu märksa suurem kui Põhjamaades. Ohutusõpe algab kodust ja on iga lapsevanema õpetuste nurgakivi. Seetõttu on oluline, et lapsevanemate teadmisi ja oskusi ohutuse alal pidevalt täiendatakse. Nii hoitakse laste ja muidugi ka täiskasvanute elu ja tervist. Lapsevanemaid saab harida teavituskampaaniate korraldamisega. Üldhariduskoolides saab organiseerida veel enam loenguid ja praktilisi õppusi õnnetuste ärahoidmiseks. Harida ja koolitada tuleb autojuhte ja jalakäijaid, et vähendada liiklusõnnetusi.
Siseturvalisuse valdkond toetub peale kutseliste teenistujate ka vabatahtlikele, kes annavad oma panuse nii konkreetsete juhtumite lahendamisse, mis on võrreldes aastataguse ajaga täiesti uus lähenemine, kui ka oma piirkonnas turvalisuse hoidmisse. Siseturvalisuse arengukava 2015–2020 andmete kohaselt määratles ligi pool Eesti elanikest end kui omaette tegutsejat. Kodukohas toimuvatel üritustel lööb kaasa kolmandik elanikest ning vähem kui kümnendik ehk 7% osaleb sellistel üritustel aktiivselt või korraldab neid. Vabatahtlikud panustavad praegu pigem reageerimisse, osaledes päästeaktsioonides või patrullimisel, mis eeldab eriväljaõpet ja -varustust. Oluline on kaasata siseturvalisuse tagamisse veel enam vabatahtlikke ning suurendada nende võimalust panustada ennetuskoolitustesse neile tuttavas valdkonnas. Mida rohkem on inimesi, kes on valmis vabatahtlikuna turvalisusesse panustama, seda suurem on eeldus, et nad ka nn teenistusväliselt pööravad ümbritsevale enam tähelepanu kui muud elanikud.
Pean väga oluliseks siseturvalisuse arengukavas 2015–2020 ühe eesmärgina püstitatud koostöövõrgustike arendamist ja kogukonnakeskse turvalisuse mudeli väljatöötamist. See mudel arvestab piirkonna eripära ja erivajadustega, probleeme lahendatakse võimalikult kohapealsel tasandil. Turvalisuse tagamisel peab toimuma sujuv koostöö elanike, riigiasutuste, kohalike omavalitsusüksuste, ettevõtjate ja vabaühenduste vahel. Selline koostöö on minu hinnangul üks võtmeid turvalisema ühiskonna poole liikumisel. Heaks näiteks saan tuua 1998. aastal loodud Sihtasutuse Turvaline Saaremaa, mis on olnud väga aktiivne ennetusprojektide läbiviimisel kogu Lääne-Eestis.
Veel tahan ära märkida politsei tehnilise ja tehnoloogilise arengu, mõned uuendused on minu arust olnud väga asjakohased. Tõhusaks on osutunud kiiruskaamerad, mis sunnivad autojuhte ohutut piirkiirust hoidma. Teine uuendus on e-politseisüsteemi kasutuselevõtt, mis aitab bürokraatiat vähendada. Loodan, et tehnilised ja tehnoloogilised arendused ei jää ressursside puudumise või vähesuse taha pidama. Kuid kõige olulisem on ikkagi, et meil jätkuks õigete hoiakutega, haritud ja hästi motiveeritud inimesi.
Eelmise kümnendi alguses olid uueks väljakutseks politseile ja ühiskonnale lähisuhtevägivallaga seotud juhtumid ja see on siiani üks prioriteete. Nüüd on Eesti ühiskonnas tekkinud uus ohtlik tendents. Viimasel ajal on Eestis tugevnenud sallimatuse ja viha õhutamine. Näiteks võib tuua Vao pagulaskeskuse süütamise, pagulasteemaga seotud veebikonstaablile saadetud vihased kirjad ja avalikus ruumis avaldatud vihkamist õhutavad kommentaarid. Eilses "Pealtnägijas" nägime intervjuusid meile tuntud inimestega, kes on sattunud vihakommentaaride ohvriks. Siit ka uus väljakutse õiguskaitseorganitele. Selge on see, et inimesed saavad ühiskonnaelu sõlmküsimustest erinevalt aru. See on vabas ühiskonnas loomulik. Igaühel on võimalik oma seisukohti avaldada. Samas tuleb silmas pidada, et avaldatud seisukohad ei kutsuks üles vihkamisele ega õhutaks vägivalda, samuti ei tohi need mõjuda vaimse ahistamisena. Tuleb püüelda selle poole, et avalikus ruumis esitatud seisukohad oleksid läbi mõeldud ja tasakaalukad. Avalik rahu on ühiskonna toimimiseks vajalik eeldus ja suur väärtus, selle tagamisse saab meist igaüks oma käitumisega panustada. Aitäh!

Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Turvalisusega seonduv on üks neid poliitikavaldkondi, millesse peame kõik äärmise tõsidusega suhtuma. See ei ole valdkond, kus võiksime endale lubada järeleandmisi ja kergekäelist tegutsemist. Lõppkokkuvõttes peab meie inimestele olema tagatud turvatunne nii hästi, kui riik vähegi suudab. Samas on vastutustundetu, kui turvatunde najalt püütakse poliitilist kasu lõigata. Meie visioon on väga lihtne: Eesti on riik, kus igaüks tunneb ennast turvaliselt ja kaitstuna nii kodus, tänaval kui ka internetis. Riik panustab turvalisusesse oma kohaloleku ja tõhusa õiguskaitsega ning ka kogukonnad näitavad üles initsiatiivi turvalise elukeskkonna loomiseks. Sellise riigini jõuame aga ainult siis, kui meil on tugev julgeolekupoliitika, mis hõlmab endas üksteisega põimitud siseturvalisust, laiapõhist riigikaitset ning tagab selle kõrval ka majandusliku, regionaalse ja sotsiaalse julgeoleku.
Hea meel oli siseministrilt kuulda, et eelmisel aastal jõudsime seisuni, kus PPA politseinike ja piirivalvurite read ei vähenenud. On ju selge, et turvalisust tagab kõige rohkem korrakaitsjate reaalne kontakt elanikega, just see, et me näeme motiveeritud politseid tänavatel patrullimas ning et hädaabinumbrile helistamise peale reageerivad abistajad kiiresti. Nüüd aga tuleb saavutatud ridade mittevähenemisest jõuda selleni, et me panustame rohkem vahendeid selleks, et piirkonnapolitseinike kohalolek oleks enam näha. Üldise turvatunde suurendamisele aitab kaasa ka idapiiri väljaehitamine. Ka selles on näha selgeid edusamme: piiririba puhastus, Piusa kordoni ehitus ja mis kõige olulisem, tööd alustas piirivalve kiirreageerimisüksus, kes võitleb tõhusalt piiriülese kuritegevusega, olgu tegu salakauba või inimeste vedamisega.
Väga muljetavaldav on siseministri seisukoht üldise rändepoliitika osas – see on tõeliselt sotsiaaldemokraatlik seisukoht. Meil tuleb otsustada, kas Eesti tahab olla suletud või avatud riik. See ei ole otsus, millega seoses Eesti peaks midagi ära andma, seda on näidanud ka nüüdseks pikalt käinud protsessid. Me seisame ühiselt selle eest, et Eestis oleks turvaline elada, ja oleme aastaid töötanud selle nimel, et siin oleks keskkond, kus tunnevad end ohutult ja hästi kõik inimesed. Soovime ju näha, et meie teadus areneks, et meie ärikeskkond õitseks ja et meil oleks võimalik siia kaasata lisandväärtust ka väljastpoolt. Ning see, et me võimaluste piires ulatame hätta sattunud sõjapagulastele abikäe, on ju puhtinimlik. Siseministeerium peab loomulikult tarvitusele võtma kõik meetmed, et praeguses julgeolekuolukorras oleksid siia tulevad inimesed tõepoolest just need sõja tõttu hätta sattunud inimesed.
Siseturvalisuse garanteerimisel ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et meil igaühel on selles vallas teatud vastutus. Kõige tublimad meist on ka vabatahtlikult nõus sellesse panustama. Selleks aga, et vabatahtlikud saaksid tõepoolest oma panuse anda, on neil vaja ajakohast tehnikat ja muid vahendeid. Näiteks päästevaldkonnas on väga oluline just ennetustöö ja hea koolitus. Hea ennetustööga hoitakse ära suur osa võimalikest õnnetustest.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kindlasti peaks Siseministeeriumi valitsemisalas tulevikuski väga innukalt selles valdkonnas tööd tegema, aga ka hoolega silmas pidama, et vabatahtlikel säiliks motivatsioon kaasa lüüa ning et neid üle ei koormataks. Usun, et meie riigis on väga võimekad sisejulgeolekuametnikud, nad on visad, tublid, väga hea väljaõppega ja peaksid olema meile kõigile eeskujuks. Aitäh!

Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Lisaaeg kolm minutit.

Hea spiiker! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Täname ministrit põhjaliku ülevaate eest! Ma usun, et ta ei pane pahaks, kui mitme aasta pikkuse politsei-, piirivalve- ja päästetöö arutelul võetakse jutuks ka päevapoliitilised teemad. Oleks lausa imelik, kui seda ei tehtaks. Aga ma jään oma seisukoha juurde ja tsiteerin uuesti Stalinit: elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Kui minister oma ettekannet pidas, siis ei saanud ma lahti tundest, et tegemist on pioneeriliku raportiga sellest, kuidas meil kõik muudkui edeneb, läheb paremaks ja on ilusam. Aga kas ikka on? Ma ütleksin, et kui meil on vähenenud liiklussurmade hulk, tulesurmade hulk ja uppumissurmade hulk, siis see ei ole otseselt politsei parema töö tulemus. Vaatame natuke laiemat pilti.
Eile oli siinsamas Riigikogu majas demograafiakonverents, kus räägiti kahest väga märkimisväärsest arvust: üks on väljaränne ja teine on sündimus viimase 25 aasta jooksul. Eestist on lahkunud umbes 100 000 inimest, kusjuures lahkujad on enamasti vanuses 20–40 eluaastat. Ja Eestis on viimase 20 aasta jooksul sünnipõlvkonnad järjest väiksemaks muutunud. Praegu on 20-ndates eluaastates umbes kaks korda vähem inimesi kui 10–15 aastat tagasi, kui sellises vanuses olid 1970. ja 1980. aastatel sündinud inimesed. Mida see tähendab? See tähendab seda, et ühiskonnas on adrenaliini tükk maad vähem ja see kajastub otseselt liiklussurmade ja uppumissurmade arvus ning ka kuritegevuses. Kui meil on noori inimesi vähem, noori mehi vähem, siis muutub vastavalt ka statistika.  Politsei võib veel kauem kohale sõita, tuletõrje võib kauem viivitada – statistika läheb ikkagi paremaks.
Ei saa kahjuks nõustuda ka sellega, et meil on kõik korras piiri valvamisega. Me teame, et idapiir ei ole täielikult kontrolli all. Läänepiiri, põhjapiiri ja lõunapiiri meil lihtsalt ei ole. Ja meil ei ole ka piiri Vahemerel, sest Euroopas ei olegi piire – ei sees ega väljas. Nii et ei saa olla nõus jutuga, et Eesti piir on kontrollitud ja valvatud.
Ka ei saa nõus olla jutuga, et politseis ja muudes jõustruktuurides on palgad rõõmsalt üles läinud. Seda ei saa nimetada palgatõusuks, kui inimestelt võetakse ära lisatasud ja sellesama summa võrra või isegi natuke väiksema summa võrra suurendatakse palka. See on inimeste lollitamine.
Eraldi tahaks peatuda vabatahtlikkusel, kogukonna tegevusel, initsiatiivil, motiveeritusel. Millest siin täna kõik räägivad? Odini sõdurite algatusest. Miks see algatus ikkagi paha on? Mille alusel see kuritegelik on? Üks tavaline Facebooki grupp, kes kritiseerib teravalt valitsuse tegevust või tegevusetust, on kuulutatud kuritegelikuks. Aga samas kõrval on inimesed, kelle õlgadele riik lükkab enda kohustused, et kokku hoida, ja need vabatahtlikud on head. Ma ei saa neist topeltstandarditest aru. Ma lihtsalt ei mõista seda.
Kolmanda teemana tahan väga teravalt kritiseerida plaane, mis Siseministeeriumis ringlevad ja mille võib kokku võtta sõnadega "kodakondsuse lahjendamine". Kategooriline ei topeltkodakondsusele! Kategooriline ei töölubade andmise lõdvendamisele! Need on hiilivad viisid mööda minna tõsiasjast, et Eesti ühiskond seisab vastu plaanile lahjendada Eesti niigi nõrka rahvuskehandit. Ja kui ministrid, olgu need jõuministrid või peaminister, või nende alamatest kõrgemad ametnikud hakkavad demoniseerima ühte sorti kodanikualgatust, kiites samas teise suupoolega sedasorti kodanikualgatust, mis aitab neil kinni mätsida fakti, et nende tegelik tegevus on nõrgenenud ja meie jõustruktuurid on nõrgenenud, siis me näeme selles selget ohtu demokraatiale. Aitäh!

Artur Talvik Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Tänan ettekande eest, selles oli palju positiivset! Minu kõrvadele kõige positiivsem või selline paradigmaatiline muutus, kui võrrelda kas või kümne aasta taguse ajaga, on kogukonnakeskne turvalisuse kontseptsioon. Selles osas ma võin ennast nimetada tõeliseks praktikuks. Kindlasti on väga positiivne ühtse häirekeskuse käimasaamine ja selle töö. Muidugi on positiivne ka see, et elanike kaitse rakkerühm on vähemalt kokku tulnud ja tegutsema hakanud. Aga see, millest ma kõigepealt tahaks rääkida, on ikkagi raha. Suures pildis, kui Eesti julgeolek jagada välisjulgeolekuks ja sisejulgeolekuks, on sisejulgeolek välisjulgeoleku kõrval rahastamise mõttes totaalse vaeslapse osas. See on üks asi, mida meie siin parlamendis kindlasti muuta saaksime. Ehk siis rohkem raha siseturvalisusse!
Kui rahast edasi rääkida, siis kolleeg Raivo Aeg juba puudutas seda, et korruptsiooni uurimine on Eestis tõhustunud. Keskkriminaalpolitseis on moodustatud korruptsiooni uurimise osakond, kapo tegeleb korruptsiooniga, tal on volitusi laiendatud. Aga kui nüüd nendesamade organitega ehk siis keskkriminaalpolitsei ja kapoga rääkida, siis mõlemad ütlevad, et tegelikult on nende tööpõld palju laiem ja neil oleks ressurssi juurde vaja – raha juurde vaja ja korruptsiooni uurimisega tegelevaid inimesi juurde vaja.
Kui rahast edasi rääkida, siis ma olen endiselt seisukohal, et siseturvalisuse valdkonnas on päästjate ja politseinike vaheline ebavõrdsus endiselt liiga suur. See on üks puudus, mis tuleks lähiajal ehk väga kiiresti likvideerida. Ma ei leia, et politsei osatähtsus on nii palju suurem, et politseiametnikud võiksid päästeametnikest nii palju rohkem palka saada. Ma tean, argumendina tuuakse välja, et päästja koormus ei ole nii suur, pinge ei ole nii suur, aga nagu me täna ka siin kuulsime, päästja tööks on ka ennetus. See on tema uute tööülesannete hulgas ja tema motiveeritus võiks olla seotud ka selle võrra suurema palgaga.
Üks tähtis teema, millest täna ei ole räägitud, on tsiviilkontroll meie jõustruktuuride üle. Me tahaksime rohkem teada, mis toimub Politsei- ja Piirivalveameti sees, mis toimub näiteks kaitsepolitseis. Sellest ei piisa, et kaitsepolitsei teeb oma aastaaruande. Me tahaksime, et Riigikontroll teeks tulemusauditi kaitsepolitsei tegevuse kohta. Me ei tea tegelikult, mis seal toimub.
Palun pikendust!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Väga positiivne aspekt on see, et Eestis räägitakse kogukonnapõhisest turvalisusest, räägitakse vabatahtlikest. Ma olen ise teise astme vabatahtlik merepäästja ja juhin üht merepäästeüksust põhjarannikul. Nii et neid probleeme, mis on seotud vabatahtlikega, tean ma väga hästi. Üks põhiline probleem puudutab ikkagi raha. Nii vabatahtlikud merepäästjad kui ka maapäästjad on oma tegevuses väga palju seotud tehnikaga. Riik seda isegi annab, ilmselt maapäästjatele rohkem ja merepäästjatele vähem, aga see tehnika nõuab ülalpidamiskulusid. Paate on vaja üle talve hoida, nende eest on vaja kindlustustasu maksta, neid on vaja hooldada ja kogu seda koormust ei saa jätta vabatahtlike õlule. Pole õige, kui lisaks sellele, et inimene vabatahtlikult oma aega panustab ühiskonna turvalisusesse, peab võtma ka oma rahakoti lahti ja kulutama konkreetselt raha, et asjad tehtud saaksid. See on asi, mis kindlasti peaks muutuma.
Vabatahtlike perspektiivi üle mõeldes tunnetan ma ka selle nii-öelda laiapindse riigikaitse läbimõtlematust. Me oleme väga kindel organiseerunud grupp inimesi, kes me tegutseme küll pääste nimel, aga oleme valmis tegutsema ka muudes olukordades. Ent n-ö suuri plaane, laiapindseid julgeolekuplaane tehes pole meie poole keegi pöördunud ega öelnud, et selles või teises situatsioonis te võiksite meile appi tulla.
Vabatahtlike puhul peaks kindlasti rääkima ka inimressursist, sest väga paljud vabatahtlikud on väga mitmes kohas vabatahtlikud. See tähendab seda, et on inimesi, kes on abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja ka Kaitseliidus. Neil on kolm mundrit seinal ja kui midagi juhtub, on suur segadus, millist mundrit võtta. Ka vabatahtlike kompetentsist võiks rääkida. Meie näiteks vabatahtlike merepäästjatena ise koolitame ennast ka reostustõrje alal, aga riik meile selles küsimuses tähelepanu pole pööranud, me peame alt survestama.
Ja lõpetuseks: vahest kõige olulisem on see, et me räägime küll plaanidest ja laiapindsest kriisijuhtimisest ja kõigest sellisest, aga inimesed kohapeal ei tea, mida nad tegema peavad. Rahvale peab rohkem selgitama, kuidas käituda kriisiolukorras, hädaolukorras – seda on vähe tehtud. Ja viimasena mainin veel piirivalvet. Meile räägiti positiivsena seda, et piir hakkab meil olema modernne, aga jah, piirivalvur kui elukutse on kadumas. Piirivalve ei ole Politsei- ja Piirivalveameti juhatuses esindatud ...

Aitäh, Artur Talvik!

Jah, kohe, üks sekund veel, palun! Piirivalve allub teenuseosakonnale. Aitäh!

Aitäh! Nii, nüüd on kõik sõnavõtud peetud. Tänase päevakorrapunkti arutelu on lõppenud. Aitäh, minister! Kohtume täiskogu istungil esmaspäeval.

Istungi lõpp kell 12.29.