Tere, Riigikogu! Täiskogu III istungjärgu 4. töönädal, esmaspäevane istung. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse nimel Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Eesti Vabariigi ja Austraalia vahelise sotsiaalkindlustuslepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Aitäh!

Mihhail Korb, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel soovin majandus- ja taristuminister Kristen Michalile üle anda arupärimise raudteesektori tuleviku kohta. Meile tekitab muret asjaolu, et riigile kuuluvad raudteefirmad Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo lõpetasid eelmisel aastal esialgsel hinnangul vastavalt 9 ja 3 miljoni eurose kahjumiga. EVR Cargo möödunud aasta veomahuks kujunes 11,6 miljonit tonni, mis jäi ülemöödunud aasta mahule alla 4,2 miljoni tonniga. See teeb 26,6%. Käesolevaks aastaks prognoosib EVR Cargo veomahtude vähenemist 5% ulatuses. Naftasaaduste vedu jätkub, aga konkurents tiheneb. Kokku veeti eelmisel aastal Eestis raudteed mööda ligi 28 miljonit tonni kaupa. Sama palju veeti kaupa viimati 1991. aastal. Kaubaveomahtude suure languse taga näevad spetsialistid valitsuse nõrka transiidipoliitikat, mille tõttu oleme loovutanud väga suure osa potentsiaalsest veomahust naaberriikidele Soomele ja Lätile. Sooviksin siin tuua ka mõned näited meie aktsiisipoliitikast ning reisijate ja kaupade veost, aga kuna aega on vähe, siis teen seda siis, kui minister arupärimisele vastama tuleb. Aga see valdkond on meie majanduses äärmiselt oluline. Aitäh!

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon algatab Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on kaotada piirangud, mille kohaselt Riigikogu liikmed ei või osaleda valla- ja linnavolikogude töös, ja anda neile taas võimalus kaasa rääkida oma elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse elu korraldamisel. Loodame selle eelnõu elavat arutelu ja mõistlikku lahendust. Aitäh!

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle arupärimise, mille teemaks on laevandussektorit puudutav Eesti maksukeskkond. Teatavasti Eesti on mereriik, kus ajaloo jooksul on tähtsat rolli mänginud nii reisi- kui ka kaubalaevandus. Paraku on Eesti Läänemere-äärsetest riikidest ainus, kes ei paku laevandussektorile maksusoodustusi, ning selle tõttu pole Eesti laevaregistris alates 2014. aasta veebruarist ühtegi kaubalaeva. Võrdluseks: 2003. aastal oli Eesti laevaregistris 38 kaubalaeva, Soome laevaregistris on praegu üle 100 kaubalaeva. Samuti tuleb nentida, et riigi laevandustoetused on ühena vähestest koos põllumajandustoetustega Euroopa Liidus lubatud, kuid Eesti seda võimalust ei kasuta. Keskmine kaubalaev tooks aga riigieelarvesse aastas ligikaudu 25 000 eurot – see tuleks registritasudest ja sertifikaatide väljastamisest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel on koos käinud töögrupp, kelle mudelarvutused näitavad, et 20-aastase perspektiiviga suureneks riigi maksutulu näiteks 250 laeva korral 245 miljonit eurot, 490 laeva Eesti registrisse kandmise korral oleks see summa aga tervelt 794 miljonit eurot.
Tulenevalt sellest esitame rahandusministrile neli küsimust. Esiteks: millistel kaalutlustel on Eesti keeldunud kehtestamast maksusoodustusi laevandusettevõtetele? Teiseks: kas Rahandusministeerium on analüüsinud maksusoodustuste kehtestamise võimalikkust laevandussektoris, toomaks enam nii reisi- kui ka kaubalaevu Eesti registrisse? Kolmandaks: kas võite tuua näiteid teiste Läänemere-äärsete riikide maksupoliitika kohta laevandussektoris ja selle mõjust majandusele? Ja viimaseks: kui palju on hetkel Eesti laevandusettevõtete laevu, mis sõidavad võõrriigi lipu all, ning kui suur on sellest tulenevalt Eesti riigil saamata jääv maksutulu? Aitäh!

Raivo Põldaru, palun!

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Mul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel üle anda arupärimine tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile. Käesoleva aasta eelarve kohaselt lõpetab Eesti Haigekassa aasta 9 miljoni euro suuruse puudujäägiga. Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross on meediale öelnud, et see summa võib veelgi suurem olla. Haiglakohtade ja arstide vastuvõtu järjekorrad pikenevad. Tervishoiu rahastamine paraneb, kuid see ei too kaasa ravitingimuste paranemist. Seoses sellega on meil viis küsimust, mis puudutavad Eesti Haigekassa tegevust ja katteallikaid, kust puudujäävad summad on plaanis võtta. Ka küsime, kas on karta inimeste omaosaluse suurenemist haiglaravis. Aitäh!

Kahele viimasele arupärimisele, austatud Riigikogu, on allkirjad andnud fraktsiooni liikmed. Ma kontrollisin seda. Teatavasti erakonnal ja fraktsioonil ei ole arupärimise õigust, see õigus on vaid Riigikogu liikmetel. Olen vastu võtnud kaks eelnõu ja kolm arupärimist. Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele töötame nendega edasi. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Nädala päevakorra kinnitamine.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Nädala päevakord on kinnitatud.

Esimene on Riigikogu liikmete Artur Talviku, Ain Lutsepa, Monika Haukanõmme, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Krista Aru, Jüri Adamsi ja Andres Herkeli esitatud arupärimine Eesti merenduspoliitika kohta. Arupärijate nimel Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea peaminister ja head kolleegid! Tegime jah arupärimise merenduspoliitika kohta. Kõigepealt tahan kõigile meeldetuletuseks öelda, et hea kolleegi Urve Tiiduse algatusel on tänavune aasta kuulutatud merekultuuri aastaks ja millal veel merekultuurist rääkida kui mitte just merekultuuri aastal.
Ma olen mitmes sõnavõtus öelnud, et kui me vaatame tagasi nõukogude ajale, siis ehk kõige suurema põntsu pani see aeg Eesti merendusele. Seda oleks väga lihtne öelda, kui sellele järgnenud 20 ja enama aasta jooksul oleks meie merendus hakanud jälle jalgu alla saama, aga kummalisel kombel on tendents olnud vahest isegi vastupidine. Mingil hetkel on merenduspoliitika kilbile tõstetud, aga siis ta kaob jälle pikaks ajaks ära.
Aga tänase arupärimisega seoses tahan rõhutada meie arupärimise küsimusi, sest sellel temaatikal on tegelikult laiem mõju kogu Eesti poliitikale. Kõigepealt esimene osa, mis on võib-olla kõige kurvem osa ja tõestab minu väidet, et mitte ainult nõukogude aeg, vaid ka meie ise oleme süüdi selles, et Eesti merendusel läheb halvasti. Jutt on Eesti kaubalaevade registrist. Selline register on meil olemas, aga me oleme jõudnud nii kaugele, et kaubalaevade registris on null laeva. Sellist olukorda ei pea pikalt analüüsima. Üks põhjus on kindlasti väga jäik rahanduspoliitika, mida meie peaministri partei on järjest ajanud. Registrist lahkumise põhjus on see, et oma laevadele ei tehta soodustusi ja nad pannakse raskemasse konkurentsiolukorda. Nüüd ongi küsimus, kuidas me selle võiksime lahendada.
Teine ja samuti laiemalt käsitletav teema on meie paljud arengukavad, mis me oleme koostanud ja heaks kiitnud, aga tihtipeale seisavad need kahjuks kuskil riiulites. Nende tegemisele kaasatakse küll väga laiapõhjaline spetsialistide ring, samuti nende seltskondade esindajad, keda arengukavad puudutavad, aga kahjuks siis, kui arengukava jõuab rakendamisfaasi, millegipärast selle sisu unustatakse. Ja kuidagi eriti drastilised lood on Eesti merenduspoliitika arengukavaga 2012–2020 ja selle rakendamisega. Minule on väidetud, et peaaegu 95% ettenähtud rakendustest ei ole lõpptulemuseni jõudnud. Niisiis tuleb kindlasti juttu laevaregistrist ja selle ...
Kas ma saan natuke aega juurde? Selge, ei saa. Kõik need küsimused kajastuvad ka meie arupärimises, millele me palume peaministril vastata. Aitäh!

Austatud Artur Talvik! Mitte juhataja ei ole kiuslik, vaid kodukorraseadus ei näe siin ette lisaaega. Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid selle arupärimise eest ja vastan küsimustele nende esitamise järjekorras.
Esimene küsimus: "Eestis ei ole meremajandust iseseisva majandusharuna, samas riiklikud dokumendid ütlevad, et see on siiski oluline valdkond. Kokku on kaheksa ministeeriumi seotud meremajandusega, kuigi juriidilises keeles sellist haru ei ole olemas. Millega on seotud taoline merenduse alaväärtustamine ja kuidas kavatsete antud olukorda parandada?" Vastab tõele, et merendusega seotud ministeeriumide arv on tõepoolest suur. Samas võib ühe sektori reguleerimist mitme ministeeriumi haldusalas pidada ka positiivseks, sest valdkonda panustavad väga erinevad osapooled. Praktikas teadvustavad ministeeriumid oma haldusala piire ning konkreetsete küsimuste puhul, mis on seotud mitme ministeeriumi töövaldkonnaga, toimub mulle teadaolevalt ulatuslik koostöö. Meri ongi väga oluline osa meie elust – see on riigipiir, kaubakanal, toidulaud, turismiobjekt jne, jne, jne. On täiesti loomulik, et sellega tegelevad kõik ministeeriumid, kellel on merega kokkupuude.
Teine küsimus: "Miks merenduse arengukava rakenduskavas ettenähtud tegevused ei ole piisavalt rahastatud ja millal ta saab vajalikke vahendeid?" "Merenduse arengukava 2012–2020" rakendusplaan on koostatud aastateks 2014–2016, mille täitmise aruanne esitatakse valitsusele 2017. aastal. Mulle on kinnitatud, et rakendusplaani tegevuste elluviimiseks on vahendid leitud ja plaani täitmise nimel käib igapäevane töö. Merenduspoliitika tegevusi rahastatakse asutuste eelarvelistest vahenditest, mis on jaotatud vastavalt eelarvelistele võimalustele ja parlamendis vastu võetud riigieelarvele.
Kolmas küsimus: "Miks merenduse arengukava rakenduskavas sätestatud punktid ei ole täidetud tähtaegselt? Näited: merekomisjoni töökorralduse täiendamine ette nähtud 3 kuud peale rakenduskava kinnitamist, merendusstatistika kogumise ja esitamise ettepanekute tegemine Statistikaametile tähtaeg oli 31.03.2015, tähtajaks 30.06.2014 oli ette nähtud laevandusettevõtete toetamise süsteemi väljatöötamine ja rakendamine (arengukava prioriteet 1) ja merendusklastri loomise analüüsimine, 31.12.2015 oli ette nähtud Eesti Vabariigi alaline esindamine Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis IMO jpm, milliseid tegevusi pole tänaseni toimunud." Rakenduskavas ettenähtud tegevusi on ellu viidud vastavalt võimalustele ja asjaomaste asutuste prioriteetidele. Üks näide on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ette valmistatud mereõiguse revisjoni projekti lähteülesanne, mille eesmärk on saavutada suurem õigusselgus ja parem pädevuste jaotus ministeeriumide ja ametite vahel. Praegu on mereõiguse revisjoni projekt kooskõlastamisel, heakskiidu korral saab asjaomaste tegevustega edasi minna. Merehariduse valdkonnas on rakenduskava mitmed tegevused juba lõpule viidud või jõutud vahekokkuvõtte etappi. Näiteks võib tuua Eesti Mereakadeemia ühinemise TTÜ-ga, ka on valminud Poliitikauuringute Keskuse Praxis merendussektori tööjõuvajaduse uuring, mis on riigile oluline koolitustellimuse kujundamiseks, Eesti merenduspoliitika edasiarendamiseks ja merehariduse kontseptsiooni väljatöötamiseks.
Neljas küsimus: "Merenduse valdkonna juhtimine on killustatud erinevate ministeeriumite ja ametite vahel, koostöö ja infovahetus on puudulikud. Kuidas Te suhtute ideesse luua peaministri juhtimisel komisjon merenduse olukorra monitoorimiseks ja juhtimiseks?" Parema koordineeritud tööjaotuse poole tuleb alati püüelda. Kas teha seda nimetatud komisjoni või ministeeriumide koostöö abil, see on arutelu koht. Kui on kaalukaid argumente just teie välja pakutud lahendusvariandi kasuks, siis mina olen valmis neid argumente ka kuulama.
Viies küsimus: "Ligi 50 laeva on Eesti residendid, aga teiste riikide lippude all. Süüdi on ettevõtlust pärssiv maksupoliitika ja vähesed tagatised. Lätis on kuskil 26 kaubalaeva ja Leedus üle 60 kaubalaeva nende riikide lipu all. Eesti riiklikus arengukavas "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" on esimese prioriteetse meetmena ära toodud laevade toomine Eesti lipu alla. Aastaks 2020 peaks üle 500 GRT kaubalaevade arv olema viidud 35 peale, seda praktiliselt nullist praeguse seisuga. Mis on Teie juhitud valitsused konkreetselt ette võtnud antud olulise eesmärgi saavutamiseks ja mis on planeeritud läbi viia lähemas tulevikus? Kas selleks on viidud läbi analüüs?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis loodud töögrupp on Eesti laevandussektori konkurentsivõimet detailselt analüüsinud ning esitanud oma ettepanekud dokumendis "Eesti laevandussektori konkurentsivõime tugevdamine". See sisaldab muu hulgas laevaregistrite ümberkorraldamise, kaubalaevade maksustamise, Eesti lipu all seilavatel kaubalaevadel võõrtööjõu liikumise ja seal töötavate Eesti meremeeste sotsiaalsete garantiide tagamise aspekte. Need arutelud peavad Rahandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel jätkuma.
Kuues küsimus: "Kõik mereriigid võitlevad, et saada paremaid positsioone, kuna oluline on omada ja kontrollida tervet logistikaketti. EL on seadnud oma prioriteediks merenduse ja eriti meretranspordi edendamise. Eesti on siinkohal selgelt maha jäämas. Millega on seletatav selline olukord ja mida kavatsete olukorra parandamiseks ette võtta?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb koostöös teiste ministeeriumidega Eesti laevanduse konkurentsivõime suurendamise nimel iga päev tööd ja on valmis jätkama erinevate lahendusvariantide väljatöötamist. Aitäh teile!

Küsimused peaministrile. Artur Talvik, palun!

Tänan! Tegelikult oleks oodanud natukene põhjalikumat analüüsi, kuna teema on lai ning puudutab meie Eesti riiki väga mitmest küljest – seda nii piltlikult kui sisuliselt. Aga te rõhutasite siin vähemalt kahel korral Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis tehtud uuringut. Ma küsin, missugune on teie enda seisukoht. Kas Eesti laevanduse konkurentsivõime suurendamiseks saaks teha maksuerisusi, nii nagu on teinud meie naabrid? Just seetõttu ongi ka meie kaubalaevandus sattunud ebavõrdsesse konkurentsi.

Aitäh! Minu hinnangul on see teema mitme otsaga. Esiteks, loomulikult, emotsionaalselt võttes on nii, et mida rohkem laevasid sõidab Eesti lipu all, seda parem. Ratsionaalsemalt võttes ei ole see sugugi nii mustvalge. Ma mäletan väga põhjalikke arutelusid kümne aasta tagusest ajast, kui majandusminister oli praeguse suurima opositsioonierakonna esimees. Siis arutati väga erinevaid variante ja jõuti ka selle tulemuseni, et igal variandil kipuvad olema mõningad agad. See ei ole sugugi nii ilmselge, et kui teha maksusoodustus, siis selle tulemusena maksulaekumised kohe kordades paranevad, nii nagu siin enne ühe opositsioonisaadiku ette loetud arupärimise tekstis väideti.
Iseenesest ei ole Eesti laevanduse konkurentsivõime sedavõrd mustades toonides maalimine päris õige. Me teame, et kui võtta näiteks reisilaevad, siis Läänemere suurim reisilaevaettevõte, mis on omandanud ka enne Soome kapitalile kuulunud väga suure ja ajaloolise tegija, on just nimelt Eesti ettevõte. Ja Eesti ettevõtet nimega Tallink ei teata mitte ainult Läänemere-äärsetes riikides, vaid märksa laiemalt. Aga te küsisite minu isiklikku arvamust. Ma siiski loodan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toob koostöös Rahandusministeeriumiga analüüsi võimalikest maksusoodustustest ja teistest lahendustest valitsuse lauale ja siis me saame väga kainelt kaaluda, millised on võimalike alternatiivide plussid ja miinused. Üldine kogemus on näidanud, et maksusoodustustega probleemide lahendamine on üks kõige ebaefektiivsemaid lahendusi. Aga see on selline üldpõhimõte, see ei tähenda, et me peaksime ühe või teise lahenduse ilmtingimata välistama.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister Taavi Rõivas! Lennart Meri kasutas 1992. aasta presidendivalimise kampaania ajal  lendlauset "Meri ühendab". Ja see oli paljutähenduslik, eriti meie nõukogulikku minevikku silmas pidades, kui meri lahutas meid. Tahan küsida, kuidas te olete rahul merealase koostööga Eesti naabermaade ja teiste Läänemere-äärsete riikide vahel, olgu see energeetika valdkonnas, olgu ettevõtluse valdkonnas, ka mere kui meie ühise väärtuse hoidmisel ja kaitsmisel.

See on väga hea küsimus. Mul oli üsna hiljuti võimalus Soomes Turus nendel teemadel vestelda oma Soome kolleegiga. Me arutasime viimaseid koostööprojekte just nimelt keskkonnavallas. Kui lühidalt öelda, siis Põhjamaade ja ka teiste Euroopa Liidu riikidega minu hinnangul meil probleeme koostöö tegemisel ei ole. Aga me teame, et Läänemere ääres on ka riik, mis Euroopa Liitu ei kuulu. Ja selle riigiga ei ole keskkonnaprojektid alati sada protsenti õnnestunud. Edasiminekut on küll olnud, aga alati ei ole see koostöö lihtne olnud. 
Mis puutub energeetikasse, siis on mul väga hea meel öelda, et Läänemerest on saanud elektriühenduste mõttes tõepoolest ühendav meri. Eestil on kaks ühendusliini Soomega. Hiljuti oli mul võimalus osaleda Leedu ja Rootsi vahelise merekaabli avamisel. Täna juhtis Eleringi juht Taavi Veskimägi tähelepanu sellele, et ühendused Leedu ja Rootsi vahel on saavutanud täisvõimsuse. See on kindlasti ühendav tegur. Lisaks on meil loomulikult ambitsiooni veelgi enamaks: et Läänemeri oleks ühendav ka gaasivõrkude mõttes. Me oleme oma Soome kolleegidega kokku leppinud, et ühendame Eesti ja Soome gaasivõrgud, täpselt nii nagu me oleme ühendanud oma elektrivõrgu. Tulevikus, kui me saame Balticconnectori avatud, siis see pakub kindlasti Eesti tarbijatele veelgi rohkem alternatiive, kui pakuvad praegused kaks. Praegu on meil teadupärast üks võimalus Gazpromist tulev Vene päritolu gaas, teine võimalus on Leedu terminal, mis on juba täiesti reaalselt olemas. Ja kolmandaks ma ütleksin, et järjest enam on nii siin- kui ka sealpool Soome lahte neid inimesi, kes ei pea enam täielikuks utoopiaks Eesti ja Soome transpordiühendust, mis oleks kindlam kui laevaühendus. Ka see on edasiminek. Selge on, et tunnelit Tallinna ja Helsingi vahele ei rajata paari aastaga, aga et mõeldakse Eesti ja Soome kindlama ühendamise peale, on minu arvates õige. Eks elu näitab, kui realistlik see on, aga mõtlema sellele peab.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Eestil pole oma mereseadust. Mis te arvate, kas seda oleks Eesti riigis vaja, ja kui on vaja, siis millal võiks hakata seda välja töötama?

Mis puutub seadustesse, siis vist Riigikogu esimees on selle põhimõtte väga ilusasti sõnastanud – palju paremini, kui mina nüüd suudan korrata. Aga igal seadusel peab olema selge eesmärk, selge mõte, ja ta peab olema arusaadavalt ja selgelt kirjutatud. Seadusi, mis käsitlevad merd, on ju mitu, need reguleerivad meresõiduohutust, merekeskkonda jne. Kas eraldi on veel vaja teha mingi mere kodifitseerimine, selles ma kahtlen. Ma pigem jagan nende inimeste arvamust, kes ütlevad, et me ei peaks seadusi tegema lihtsalt seaduste tegemise pärast, vaid ikka ainult siis, kui me näeme, et ühiskonnas on mingi suur probleem, mille lahendamiseks on seadusandlik algatus kõige õigem.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Ma loen teie vastusest välja, et teemat on arutatud kaua-kaua, lausa eelajaloolistest aegadest peale, kui majandusminister oli Edgar Savisaar, aga selget seisukohta ikkagi ei ole. Te viitasite nüüd töögrupile, mis on Eesti konkurentsivõimet selles küsimuses analüüsinud. Kas on kuidagimoodi välja tulnud ka see, kui palju Eesti selle majandussektori äralangemisega maksutulu kaotab? Ja mis on ikkagi see ähvardav negatiivne mõju, mis ei võimalda meil astuda samme, et viia oma konkurentsivõime sellisele tasandile, nagu on meie naaberriikides? 

Ma ei saa nõustuda sellega, et te nimetate Edgar Savisaart eelajalooliseks nähtuseks. Tegemist on siiski täiesti meie kaasaegse nähtusega. Edgar Savisaar on vähemasti formaalselt opositsiooni liider ja parlamendi suurima opositsioonierakonna esimees. Aga jah, ta oli majandusminister juba kümmekond aastat tagasi ja sellest ajast on tõepoolest palju vett merre voolanud.
Aga tulles teie küsimuse juurde, ma jätaksin analüüside kohta vastamise Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi spetsialistide hooleks. Me oleme kokku leppinud, et see teema valitsuse tasandil tõstatatakse. Nemad on aga kõige kompetentsemad hindama, millised on võimalikud maksutulud ja -kulud. Me peame arvestama, et iga maksuerisusega kaasneb ka maksukulu. Mulle väga meeldib selline samuti eelajalooline nähtus – kui jällegi pidada silmas aega kümmekond aastat tagasi – nagu riigieelarve seletuskirja maksukulude rubriik, kus on täpselt kirjas, kui palju üks või teine maksusoodustus riigile maksma läheb, kui palju maksuraha selle pärast kokku kogumata ja pärast jagamata jääb. Nii et vaatame rahulikult nendele kahe ministeeriumi arvutustele otsa, siis on meil võimalik ka variante kaaluda. Minu jaoks ei ole nende küsimuste puhul tegu tabudega, aga elu on näidanud, et maksusoodustuse tegemine on üks kõige kallimaid viise probleeme lahendada. Seda on näidanud nii Eesti kui ka teiste riikide praktika.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Lähen edasi sealt, kus eelmine küsija lõpetas. Ma ei saa ikka päris hästi aru. Kui meil praegu jääb nendelt laevadelt, mis Eesti lipu all ei sõida, sisuliselt igasugune maksutulu saamata, siis kuidas võimalik maksuerisuste kehtestamine meile halb on? Kuidas sellel nii palju negatiivset kaasmõju saab olla? Täna kukkus nii huvitavalt välja, et kui Jaak Madison andis üle arupärimise samal teemal ja nimetas mitmesuguseid valusaid arve, siis te kohe reageerisite ja kirjutasite need enda jaoks üles. Kas te siiski ei kasutaks juhust kommenteerida neid arve, vähemalt nende suurusjärku? Ma saan aru, et üksikasjalik analüüs seisab kindlasti ees.

Selle info pinnal, mis minul on, ma julgeksin välja käidud suurusjärkudes, eriti nendes, mis puudutavad võimalikke tulevasi maksulaekumisi, vägagi kahelda. Aga ma arvan, et sellele saab märksa detailsema vastuse anda siis, kui ministeeriumid on oma arvutused teinud. Mul ei ole mõtet siin oletada ja kõhutunde alusel debateerida. Ootame need rehkendused ära, vaatame, millised on ka alternatiivkulud. Üldiselt, ma ütlen veel kord, on mingi põhjus, miks juba kümme aastat tagasi jõuti seisukohale, et see probleem ei ole mustvalge, et on ka kaasnev negatiivne mõju. Väga pikka aega on paralleelselt tegeldud nii Sotsiaalministeeriumis kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis küsimusega, et kui teha maksusoodustus näiteks töötajate palgalt, siis kuidas nendele inimestele tagada sotsiaalkindlustus. Me teame, et Eestis on nii pensionid kui ravikindlustus otseselt seotud sotsiaalmaksuga. Kui konkreetse isiku palgalt ei ole makstud sotsiaalmaksu, siis ei kogune tal ka pensionistaaži ega ole ravikindlustust. Tõsi, kogu see teema on natuke keerulisem ja sellepärast ma ütlen, et lihtsaid lahendusi ei ole. Siin on näiteks see nüanss, et kui inimene on näiteks kolm aastat järjest laeval ja saab selle aja jooksul arstiabi ainult väljaspool Eestit või laeval, siis tekib küsimus, kas ravikindlustus on tema jaoks üldse vajalik. Samas, kui ta sõidab Euroopa Liidu sisestel vetel ja satub ravile mõnda Euroopa Liidu riiki, siis on tal ravikindlustusest palju kasu. Nii et seal on väga palju nüansse, millega eri ametkonnad peavad tegelema. See konkreetne valdkond on Sotsiaalministeeriumi vastutusala, aga tahes või tahtmata on Eestis merega seotud peaaegu kõik ministeeriumid. Sotsiaalministeerium tundub esmapilgul väga merekauge olevat, aga merel sõitvate inimeste sotsiaalsete garantiide kaudu on ka Sotsiaalministeerium otseselt merega seotud.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Üllatusega kuulsin teid täna mitu korda ütlevat, et maksusoodustuste tegemine on üks kõige ebaefektiivsemaid viise probleeme lahendada. Samas olete ettevõtte tulumaksu ärakaotamise osas kindlalt seda meelt, et see on õige asi. Aga ma küsin selle kohta, et Euroopa Liidus on võimalik merenduse vallas riigiabi anda ja maksusoodustusi teha. Eesti Õhule anti n-ö riigiabi korduvalt. Miks siis selline erinev suhtumine õhutransporti ja meretransporti?

Ei, siin kindlasti ei ole erinevat suhtumist. Õhutranspordi puhul ei ole küsimus mitte maksusoodustuses, vaid selles, kas riigil on võimalik konkurentsiolukorras lennuühendusi doteerida ja kui on, siis millisel kujul. Sel teemal on olnud pikk vaidlus Euroopa Komisjoniga, see valdkond allub Euroopa konkurentsireeglitele. Meretranspordi puhul on samuti väga selged piirid, mida tohib doteerida, mida mitte. Riigisiseseid ühendusi, näiteks saarte ja mandri vahelisi ühendusi me ju doteerime igal aastal. Erinevalt riigist väljapoole viivate lennuühenduste doteerimisest on see täiesti reeglitega kooskõlas. Samas me doteerime ka näiteks Tallinna ja Kuressaare vahelist lennuühendust. Siseliinide puhul on selline doteerimine igati aktsepteeritud ja Eesti riik on seda väga palju aastaid kasutanud.
Miks ma ütlen, et maksusoodustus on enamasti ebaefektiivne lahendus või vähemasti ebaefektiivsem kui otse konkreetsete valdkondade toetamine? Sellepärast, et maksusoodustus tehakse läbivalt kõigile ja kõigele. Võtame mõne Eestis kehtiva maksusoodustuse, mille õigsuse üle ma ei tahaks debatti avada, aga võtame näiteks raamatud. Miks kehtib raamatute puhul väiksem käibemaks? Küllap selleks, et toetada väärtkirjanduse väljaandmist. Ma usun, et me kõik mõistame, miks on põhjendatud madalam käibemaksu määr näiteks õpikute puhul. Seal on täiesti selge loogika olemas. Aga kuna käibemaksusoodustus kehtib läbivalt absoluutselt kogu kirjanduse, sh tõlkekirjanduse müügil ja ka selliste raamatute müügil, mille doteerimise vajadus on küsitav, siis loomulikult saavad need, kes tegelikult toetamist vajavad, kogu soodustusest vähem osa. Näiteks võib tuua õpikud, luule, üldse eesti originaalkirjanduse. Me võimaldame soodustust ka nende raamatute müügil, mille puhul see vajadus nii ilmne ei ole.
Mis puutub ettevõtete tulumaksu, siis tegemist ei ole niivõrd mitte klassikalises mõttes maksuerisusega, kuivõrd sellega, mida maksustatakse. Küsimus on maksubaasis. Ma olen veendunud, et nagu 2000. aastal, nii aitab ka 2016. aastal ettevõtetele soodsa maksukeskkonna loomine kaasa investeeringutele. See aitab kaasa sellele, et luuakse töökohti, aitab kaasa majanduse elavdamisele. Ja see tervikuna toob nii otseselt kui ka kaudselt palju rohkem tulu riigieelarvesse, kui tooks traditsiooniline maksusüsteem, kus maksumäärad kokku oleksid märksa kõrgemad.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Eesti merenduspoliitika arengukava on nüüdseks õige mitu aastat kehtinud. Seal on ette nähtud mitmesuguseid mõjuanalüüse, seal on ilusasti fikseeritud indikaatorid. Ma üldse ei kahtlusta, et kõiki neid analüüse ei ole tehtud ega ole püütudki parimaid lahendusi leida. Aga kas teile ei tundu, et üks põhjus, miks head tulemust pole saavutatud, on see, et ei ole ühte sellist koordineerivat vastutajat? Kas te pole kaalunud määrata sellel praegu alanud mereaastal meie merenduspoliitika elluviijaks üks koordineeriv kogu, kes kõige eest vastutaks?

Ma juba püüdsin sellele küsimusele vastata. Sama küsimus oli ju ka arupärimise põhitekstis. Iseenesest peaks merenduse koordinaator olema Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kellel on võimalik kaasata eri kitsamate valdkondade kompetentsi. Ma ei välista absoluutselt, et teie välja pakutud koordinatsioonikogu on mõistlik lahendus – miks mitte. Kas see peab tegutsema ilmtingimata peaministri juures või saab korraldada nii, nagu meil on liiklusohutuse ja mitme muu teema puhul, et selline üksus on loodud ministeeriumis ja seda juhib konkreetne valdkonnaminister, kaasates teiste ministeeriumide spetsialiste, on iseküsimus. See on, ütleme, valikukoht, aga põhimõtteliselt ma kindlasti ei välista seda koordinatsioonikogu. Iseenesest on hea, et te olete toonud lauale ühe konstruktiivse lahenduse ja viidanud, et teie hinnangul on vaja paremat koordineerimist. See ühtib väga selgelt ka valitsuse põhimõttega, et ministeeriumid ei toimiks eraldi silotornidena, vaid omavaheline suhtlus tiheneks. Nii et meil ei ole siin tegelikult mingit maailmavaatelist, põhimõttelist vastuseisu. Te juhtisite väga vajalikule asjale tähelepanu ja ma usun, et ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimesed näevad, et sellesisuline debatt on nüüd parlamendis tõstatatud. Küllap nad teevad sellest oma järeldused. Nii et teie algatus on igati tänuväärne.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Eestis on palju valdkondlikke arengukavasid, milles on kirjas olulised eesmärgid ja prioriteedid. Nii on kaheldamatult ka Eesti merenduspoliitikas. Meie probleem on aga tihti selles, et arengukava ei ole seotud riigieelarvega. See tähendab, et arengukava ja riigieelarve elavad tegelikult eraldi elu ja otseseid seoseid nende vahel on väga keeruline leida. See ongi tihtipeale viinud probleemini, et rakendusplaan ei rakendu sel moel, nagu on tegelikult tahetud. Teisele küsimusele vastates te ütlesite, et raha on leitud. See oli suhteliselt üldsõnaline vastus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on öelnud, et rakenduskava vaadatakse igal aastal üle ja tulemus esitatakse ka Vabariigi Valitsusele. Palun täpsustage, millised kulutused on nende viie prioriteedi lõikes siis tehtud ja veel tehakse?

Kõigepealt, eelarve ja arengukavade n-ö mittesünkroonis olemise kriitika on paljude küsimuste puhul õigustatud. On valdkondi, kus on küllaltki täpselt teada, milline on valdkondlik rahastus, ja arengukavad saab ehitada kindlale teadmisele. Toon näiteks riigikaitse kümne aasta arengukava, mille järgi planeeritakse kaitsevõimekuse arendamist. Nad teavad, et saavad arvestada 2%-ga sisemajanduse kogutoodangust, ja teavad, et sisemajanduse kogutoodang on vähemasti teatud suurusjärgu täpsusega prognoositav. Nii et on, millest lähtuda. Loomulikult tuleb alati töö käigus korrektuure teha, aga põhimõtteliselt on võimalik arengukava ehitada konkreetsetele ette teada ressurssidele. Positiivseid näiteid on veel, aga ma olen nõus, et on ka valdkondi, kus eelarve võimalused ei ole vastanud arengukavale.
Mida siis teha? Me oleme riigieelarve koostamisel ette võtnud päris mitmeid uuendusi. On selge, et see on väga keeruline valdkond ja väga palju on detaile, aga me oleme alustanud sellest, et käesoleval aastal me menetleme esimest korda riigi eelarvestrateegias prioriteetseid valdkondi täiesti eraldi ja peaministri enda juhtimisel. Sellest ma räägin järgmisele küsimusele vastates võib-olla natuke detailsemalt. Valdkonnaministrid, kes vastutavad näiteks julgeoleku eest, kirjeldavad, millised on olulisemad töölõigud, kus nende hinnangul on vaja lisaressurssi, et tekitada maksimaalset lisandväärtust. Me ei aruta samaväärselt kõiki lisaraha taotlusi, vaid keskendume esimeses ringis prioriteetidele ja hoolitseme selle eest, et kõige põhjendatumaid lisataotlusi oleks võimalik rahuldada. Seda loomulikult laekuvate maksude piires.
Mis puutub konkreetsetesse arvudesse, siis mul ei ole neid kahjuks praegu käepärast, aga ma olen täiesti kindel, et kui te esitate majandus- ja taristuministrile kirjaliku küsimuse, siis need teile kindlasti esitatakse. Ma usun, et nii saate kõige täpsema vastuse, ma ei hakka praegu siin peast neid numbreid pakkuma. Saate täpse vastuse kirjalikult.

Jaak Madison.

Aitäh! Hea peaminister! Siin sai põgusalt mainitud ka maksupoliitikat, mis puudutab merendust ja laevandusettevõtteid. Ühest küljest ma loomulikult nõustun, et igasuguste maksuerisuste tekitamine tekitab uusi küsimusi ja uusi probleeme, kuid märkimisväärne on siiski asjaolu, et Eesti on ainukene Läänemere-äärne riik, kes ei ole läinud seda teed, et kehtestada kõnealuses valdkonnas maksuerisusi. Kas teie arvates on see igati õigustatud ja kas Eesti käitub ikka õigesti, kui erineb kõikidest teistest Läänemere-äärsetest riikidest? Teised on erisuste teed läinud ja tulemus on, et Soome laevaregistris on 100 kaubalaeva, Norra omas üle 700 laeva, kui ma õigesti mäletan. Eestis on praegu laevaregistris null laeva. Kas sel taustal tundub erisuse vältimine ikka õigustatud?

Aitäh! Ma usun, et te nõustute, et põhimõtteline poliitika muutmine peab põhinema põhjalikul analüüsil. Nii ka kõnealusel juhul. Ainuüksi lipu all olevate laevade arv ei anna meile täit pilti. Mängus on mitmeid detaile, mis tegelikult nii maksulaekumist kui ka laiemat pilti mõjutavad. Osast me oleme juba rääkinud. Üldiselt leian, et on mõistlik lasta analüüs Rahandusministeeriumil ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ära teha ja lahendused välja pakkuda. Siis need tulenevad juba faktidest. Ma toon lihtsalt ühe näite, kuidas esmapilgul tundub, et olukord on niisugune, aga tegelikult on hoopis teistsugune. Ka siin saalis on minu käest küsitud, kuidas on võimalik, et nii Lätil kui Leedul on väiksem maksukoorem kui Eestil. Kui vaadata statistikat, siis võib öelda, et jah, on tõesti väiksem maksukoorem. Kui vaatame maksumäärasid, siis näeme, et vahe on pigem Eesti kasuks. Milles on anomaalia? Seletus on lihtne. Näiteks käibemaksu puhul on Läti maksuauk 2,5% SKT-st ja Leedul 2,8% SKT-st. Need on suuremad näitajad kui Eestil. Ehk siis maksud on küll kehtestatud, aga neid kogutakse kokku vähem kui Eestis. See näitab kahte asja. Eesti ettevõtjad on olnud maksude maksmisel ausamad ja selle eest on nad ära teeninud nii minu kui ilmselt ka teie tänusõnad. Samuti on Eesti Maksu- ja Tolliamet suutnud teha leidlikku koostööd ettevõtjatega, et maksupettusi vähendavaid lahendusi välja mõelda. Kokkuvõttes on tegu sadadesse miljonitesse ulatuva lisatuluga riigieelarvele. 2,5% SKT-st on umbes 500 miljonit. Kujutage ette, kui Eestis oleks ka käibemaksu puhul – ja see oleks ainult käibemaks – maksuauk 2,5% SKT-st!  Meil oleks 500 miljonit eelarves raha vähem. Eestis on aga maksuamet ja ettevõtjad ühiselt häid lahendusi otsinud. Minu meelest on see küllalt unikaalne olukord: ettevõtjad väga selgelt toetavad maksuameti püüdlusi, et konkurentsikeskkond oleks kõigi jaoks aus. Seega, kui vaadata ainult osa statistikast, siis võib pilt jääda eksitav. Nii on ka maksukoorma näite puhul. Kui pilti lisada kogumata jäävad maksud ja arvestada maksumäärasid, siis tegelikult ei ole Eestil kindlasti põhjust häbeneda ei Läti ega Leedu ees.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea peaminister ja head kolleegid! Peaministri vastused sisaldasid paari positiivset üllatust. Siinkohal tahaksin öelda, et meest sõnast, härga sarvest – loodame, et nendest seisukohtadest hoitakse kinni.
Esimene üllatus oli seotud silotornide jutuga. Eesti merendus on tõesti jagatud kaheksa ministeeriumi vahel ja see valdkond vajab keskset koordineerimist. Ja täna me kuulsimegi peaministrilt väga selget tunnistust, et ettepanek on positiivne ja selle võiks ellu viia. Näitena võin tuua fakti, et peamiselt põllumajandusega tegeleva Maaeluministeeriumi haldusala annab SKT-st tegelikult väiksema osa kui meremajandus. Meremajanduse juhtimiseks ministeeriumi ei ole, maaelu jaoks on olemas uhke ja suur ministeerium paljude ametnikega. Me kindlasti aitame sellele kaasa, kui vaja, aga kindlasti hoiame silma peal, et Eesti meremajandust hakataks ühtselt koordineerima ning et meremajandus muutuks meie riigis jälle oluliseks majandusharuks. Samas ma olen nõus, et Tallink juba annab meil sellesse suure panuse.
Probleemina jääb siiski veel üles kaubalaevade registri küsimus. See on tegelikult natuke ka meie uhkuse küsimus. Küsimus ei ole ainult selles, kas me teeme maksuerisusi või ei tee maksuerisusi, küsimus on ka selles, kas me oleme mereriik või me ei ole mereriik. See on printsipiaalsemat laadi küsimus. Mul oleks väga hea meel, kui me hakkaks sellest august nii kiiresti kui võimalik välja tulema.
Kokku võttes aga lihtsalt tahaks öelda seda, et kindlasti Vabaerakonna fraktsioon – ja mitte ainult sellel merekultuuri aastal, vaid ka tulevikus – püüab väga suurt tähelepanu pöörata meie merenduse, merekultuuri, meremajanduse ja Eesti kui mereriigi arengule. Me tahame väga, et Eestist saaks jälle uhke mereriik. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas peaminister soovib midagi lisada? Ei soovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena on meie päevakorras arupärimine, mille on esitanud Külliki Kübarsepp, Artur Talvik, Krista Aru, Andres Ammas, Ain Lutsepp, Jüri Adams ja Andres Herkel, kes selle arupärijate nimel meile ka kõnepuldist ette kannab.

Lugupeetud härra esimees! Austatud peaminister! Austatud Riigikogu liikmed! Need Vabaerakonna saadikud, kelle nimed said ette loetud, tõepoolest on selle arupärimise esitanud. Aga ma arvan, et riigireformi pärast muretsejate ring on märksa laiem. Hiljuti avaldati Mart Laari ja Jüri Raidla selleteemalised artiklid ja enne siia istungile tulemist märkasin ma meilikastis kolleegi Tanel Talve meili. Ta juhib, kui ma õigesti aru olen saanud, riigireformi tugirühma või midagi säärast ja arvab, et see teema tuleb oluliselt tähtsa riikliku küsimusena siin saalis arutusele võtta. Kahjuks Tanel Talvet praegu siin ei ole, aga iseenesest on väga meeldiv, et meie muret selle üle, et selles valdkonnas asjad päriselt ei liigu, jagavad ka koalitsioonisaadikud. Tahan esile tõsta ka peaministri lugupeetud erakonnakaaslast Aivar Sõerdi, kelle artikkel pealkirjaga "Riigi kokkutõmbamine peab algama keskvalitsusest" tegelikult peegeldab väga täpselt meie arupärimise vaimsust. Kui veel kaugemale minna, siis ütlen Vabaerakonna nimel lisaks, et kokkuhoid peab algama erakondade riigieelarvest rahastamise vähendamisest.
Mis puutub koalitsioonileppesse, siis riigireformile on seal pühendatud päris palju ruumi. Seal on juttu dubleerivate tegevuste vähendamisest, valitsussektori töökohtade vähendamisest seoses tööealise elanikkonna kahanemisega ja omavahelise koostöö tihendamisest. See kõik on kenasti kirjas. Seni ei ole aga näha olnud, et toimuks mingi edasiminek. Peaminister ütles eelmisele arupärimisele vastates, et selle arupärimise raames on tal midagi täiendavat öelda. Üldiselt on juttu olnud vajadusest vähendada keskvalitsuse töötajate arvu aastas 750 inimese võrra. Meie ei saa päris täpselt aru, millel see arvutus põhineb. Kui me tahame personali vähendada sünkroonis tööealise elanikkonna vähenemisega, siis peaks see arv isegi suurem olema.
Meil on siin terve rida küsimusi, mõned neist üsna konkreetsed. Juhime tähelepanu ka ühele pikantsele osutusele, mille riigikontrolör eelmisel aastal siin tegi. Kaks ministeeriumi vaidlesid omavahel igasuguste tulemusvaldkondade, eesmärkide ja mõjuanalüüside üle ja lõpuks juhtus nii, et selline väga praktiline küsimus nagu Eesti Moskva saatkonna remont jäi riigieelarves maa ja taeva vahele rippuma. Sellised asjad kindlasti ei ole mõistlikud ega tee meie riigiaparaadile au. Küsimusi võiks kindlasti olla rohkem, aga me lähtusime sellest, et peaminister jõuaks mingile hulgale küsimustele mõistliku aja piires vastata. Eks me esitame osa küsimusi järgmistel kordadel. Aitäh!

Ja seda peaminister nüüd teebki. Palun, Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan teid selle arupärimise eest! Ma leian, et see on väga hea võimalus selgitada asju, mida valitsus on juba teinud ja teeb ning mis on kavandamisfaasis. Aga enne vastuste juurde minekut ütlen, et ei ole küll kuidagi valitsuse asi mõelda ja anda nõu, millised võiksid olla Riigikogu n-ö tööküsimused – mõned peavad seda isegi halvaks tooniks –, ent ma siiski luban endale märkida, et minu jaoks on algatus käsitleda riigi reformimist, olgu siis haldusreformi või riigi uuendusmeelsuse edendamise mõttes, riiklikult tähtsa küsimusena igati sümpaatne. Olen seda enne tema artikli avaldamist rääkinud ka Jüri Raidlaga, temagi on selle ettepaneku teinud. Ja kui parlament arvab, et tema tööaeg võimaldab sellele teemale tähelepanu pöörata, siis kindlasti aitab see kaasa valitsuse seatud prioriteetide laiemas ringis läbiarutamisele.
Samuti loodan toetust lähikuudel parlamenti jõudvale haldusreformi eelnõule. Ma leian, et seda arutades võiks püüda olla üle koalitsiooni ja opositsiooni piirist ning teha koostööd. Haldusreform on üks ettevõtmine, mida on juba paarkümmend aastat püütud teoks teha. Ma leian, et praegu on ajalooline võimalus. Kui me hakkame siin nüansse taga ajades üle koalitsiooni-opositsiooni piiri ägedat võitlust pidama, siis võib üks oluline Eesti arengut edasi viiv reform tegemata jääda. Ma loodan väga teie koostööle selleski küsimuses.
Aga nüüd teie esitatud küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Millisel arvutusel põhineb riigihalduse ministri Arto Aasa eesmärk koondada 2016. aasta lõpuks keskvalitsuse töötajate arvu 750 inimese võrra? Millist vanuserühma loetakse sel juhul tööealiseks elanikkonnaks ning millel põhineb optimism, et sellises ulatuses kärbe tagab valitsussektori töökohtade vähenemise kooskõlas tööealise elanikkonna vähenemisega? Milline oleks sellisel juhul kogu tööealise elanikkonna vähenemine Eestis?" Paindlik ja uuendusmeelne riigipidamine on üks minu juhitava valitsuse viiest prioriteedist, mille peamine eesmärk on pakkuda avalikke teenuseid efektiivsemalt, sh vähema töötajate arvuga, vähendada valitsemise mahtu ja ülesannete dubleerimist. Riigireformi olulisusele viitab tänases Postimehes ka Jüri Raidla, kes – teiegi väitsite seda – peab tähtsaks ka Riigikogu rolli selle elluviimisel. Kavandatav reform koosneb laias laastus haldusreformist ja riigivalitsemise reformist, mille käigus vaadatakse üle riigi tegevused tervikuna. Riigisektori töötajate arvu vähendamine vastavalt elanikkonna vähenemisele on vaid osa suurest pildist. Peamine lähtekoht on see, et maksumaksjalt palka saavate inimeste arv ei saa kasvada, kui maksumaksjate arv pigem väheneb. Me oleme valitsuses seadnud eesmärgiks hoida valitsussektori töötajate osakaal võrreldes tööealise elanikkonnaga samas proportsioonis, nagu see on praegu: 12% tööealisest elanikkonnast. Viimase hulka arvatakse siis inimesed vanuses 15–74 aastat. See tuleneb statistikast. Praktikas loomulikult kaugeltki mitte kõik 15–74-aastased inimesed ei tööta, aga see vahemik on arvutustes aluseks võetud. Ja ka reaalselt töötavate inimeste hulk on sellega küllalt tugevas korrelatsioonis. Kuna demograafilised trendid näitavad, et Eesti tööealine elanikkond väheneb järgmise viie aasta jooksul keskmiselt 0,7%, siis on võetud eesmärgiks samas suurusjärgus vähendada ka valitsussektori töötajaskonda. Just sealt tulebki see teie viidatud ligikaudu 750 inimest aastas. Tuleb möönda, et see ei ole kindlasti lihtne ülesanne, aga see on töö, mis tuleb hästi toimiva ja tõhusa riigihalduse nimel ära teha. Mul on olemas tegelikult ka Statistikaameti tabel, kus on toodud tööealine elanikkond ja valitsussektori töötajate arv. 2014. aastast alates on valitsussektori töötajate osakaal tööealises elanikkonnas olnud 12%. Selleks, et see näitaja püsiks 12% ringis, peabki vähenemine olema keskmiselt 0,7% aastas. Ma jagan hea meelega seda tabelit ka teiega, siis saate neid näitajaid ka tulevikus kasutada.
Teine küsimus: "Millistele analüüsidele ja varem tehtud uuringutele koondamiste läbiviimisel tuginetakse? Kuidas kummutate üsna levinud järelduse, et kärpe aluseks oli ühtlane matemaatiline lõige, mitte läbi kaalutud analüüs?" Valitsuse otsusele eelnes Rahandusministeeriumi analüüs. Analüüsiti eelmise viie aasta reforme ning selle põhjal jagati ülesanne mitte võrdselt, vaid proportsionaalselt ministeeriumide vahel ära. Väga selge vahe tehti sisse sõltuvalt sellest, kui palju reforme oli eelmise viie aasta jooksul konkreetses valdkonnas tehtud. Ülesande maht võib eri ministeeriumides erineda tervelt neli korda. Kõik ministeeriumid mahuvad sinna vahele, nii et täpsemalt öeldes on koondamise maht eri ministeeriumide haldusalas 0,6–2,4%. Seega väide, et kõikides valdkondades vähendatakse personali täpselt ühesuguse n-ö matemaatilise lõikega, ei vasta tõele. Algusest peale on arvud olnud erinevad – nagu öeldud, erinevus on kuni neljakordne.
Nüüd küsimus sellest, kas ülesandele saaks veel sisulisemalt läheneda. Kindlasti saaks. Me olemegi plaaninud tulla sel kevadel välja täpsema analüüsiga, mis lahkab detailsemalt konkreetsetes valdkondades mitte ainult seda, kui palju on seni reformi ellu viidud ja millised on olnud senised trendid, vaid ka seda, millistes valdkondades on võimalik dubleerimist vähendada, millised on töölõigud, kus on võimalik asju teisiti korraldada. Ka seda teeme. Aga kui me oleksime eelmisel aastal lähtunud sellest, et kokkuhoid on võimalik ainult peale n-ö teise astme analüüsi, oleks lihtsalt üks aasta olnud kaotatud. Seda me ei tahtnud. Seetõttu me käivitasime esimese vooru sellelt pinnalt, millised on olnud konkreetsete haldusalade senised reformid. Näiteks Siseministeeriumi haldusalas tegi Politsei- ja Piirivalveamet iseseisvalt väga põhimõttelised reformid ära juba 2014. aastal. Rahandusministeeriumi käe all on Maksu- ja Tolliamet iseseisvalt hakkama saanud väga ulatusliku struktuuri optimeerimisega ja seal me uut suurt kärpeülesannet ei püstitanud. Aga mõnes valdkonnas, kus koosseisud on kasvanud, on kärpeülesanne selle võrra ambitsioonikam.
Kolmas küsimus: "Viimastel aastatel on avaliku sektori palgakasv olnud oluliselt kiirem erasektori palgakasvust. See tendents jätkub. Samas on riigi keskasutustel – näiteks ministeeriumitel ja Riigikogul – piisavalt vahendeid, et kinni maksta kalleid koolitusi, halvasti põhjendatud kuluhüvitisi jms. Sellest tulenevalt on küsimus: miks ei ole koos töökohtade kärpimisega sihikule võetud ministeeriumite ja teiste keskasutuste muude kulude otsustavat kärpimist?" Siin on oluline vaadata pikemat perspektiivi. Käesolevaks aastaks on keskvalitsus suutnud taastada riigiametnike kriisieelse palgapositsiooni, mida järgmistel aastatel tuleks ka proportsioonina säilitada, kuna vastasel juhul on keeruline avalikus sektoris töötajaid hoida ja värvata. Eriti teaduse tööturul valitseb kvalifitseeritud tööjõu nappus. 2015. aastal me suurendasime riigitöötajate palgafondi 3% ja täiendavalt eraldasime 1,5% lisaraha õpetajatele, arstidele ning kiirabi ja sotsiaalhoolekande, siseturvalisuse ja kultuuritöötajatele. 2016. aastaks me sellist läbivat üldist palgafondi kasvu ette ei näinud. Palgafondi piires konkreetsete palkade kasvuks on ministeeriumides võimalik kasutada raha, mis suudetakse kokku hoida koosseisude optimeerimise abil. Samas eraldasime 4% lisaraha õpetajatele, kultuuri-, siseturvalisuse ja sotsiaalhoolekande töötajatele, pluss loomulikult ka varem kollektiivlepingus kokku lepitud tervishoiutöötajate väga kiire palgakasv. Konkurentsivõimelise palga maksmiseks on võimalik vahendeid leida valdkondades, kus reformid selleks vahendeid vabastavad, sh koosseise optimeerides.
Ma vaatasin sellele küsimusele vastamist ette valmistades otsa eri aastate võrdlusele. 2006. aastal oli avaliku sektori ja erasektori palgakasv täpselt võrdne. Aastail 2007 ja 2008, n-ö buumiajal, läks keskvalitsus pikalt eest ära, sealsed palgad kasvasid kiiremini. Kriisiajal 2009 ja 2010 oli langus avalikus sektoris, sh keskvalitsuses suurem. 2011. aastal oli erasektoris palgakasv juba kiire, avaliku sektori palgakasv jäi sellest maha. 2012. aastal oli nii Eesti keskmise palga kui ka keskvalitsuse keskmise palga muutus täpselt 6%. Aastail 2013 ja 2014 – ja eeldatavalt ka 2015. aastal, mille täpset statistikat meil veel ei ole – oli keskvalitsuse või täpsemalt öeldes riigitöötajate palgakasv natuke ehk 2–3% protsendi võrra kiirem kui erasektoril. Aga me peame arvestama, et keskvalitsuse alla kuuluvad suurema grupina näiteks õpetajad, ja meil on kavas lähima nelja aasta jooksul õpetajate palka täiesti teadlikult Eesti keskmisest oluliselt kiiremini kasvatada. Me soovime jõuda selleni, et õpetajate keskmine palk jõuaks 120%-ni riigi keskmisest palgast. Samuti kuuluvad sellesse sektorisse tervishoiutöötajad. Tervishoiutöötajate palka puudutavad kokkulepped on viimastel aastatel olnud küllalt kiiret palgakasvu toetavad. Samuti on palgad pärast kriisi kiiresti kasvanud julgeoleku valdkonnas, sh riigikaitses. Minu hinnangul ei ole teoks saanud palgakasvud olnud kuidagi juhuslikud või põhjendamatud, neis on olnud oma kindel loogika.
Neljas küsimus: "Riigikontrolör Alar Karis kirjeldas 25. novembril 2015 Riigikogu ees kõneldes traagilis-anekdootlikku lugu, kuidas kaks ministeeriumit pidasid pikka kirjavahetust Moskvas asuva Eesti saatkonna remondivajaduse asjus. Muuhulgas pidid ühe ministeeriumi ametnikud teise ministeeriumi ametnikele lehekülgede kaupa kirjeldama, "milles seisneb remondi läbi avalike teenuste kättesaadavuse paranemine regionaalselt ja sihtgrupiti ning kuidas see kinnisvara mõjutab mõne teise tulemusvaldkonna eesmärke". Eeldame, et olete selle juhtumiga tuttav. Mida olete ette võtnud, et selline jama ja skolastika ministeeriumite vahelises suhtlemises lõpeks ning selle ellu kutsunud ametnikud kuuluksid edaspidi koondatavate kilda?" Mulle teadaolevalt oli kõnealuse juhtumi puhul tegemist ebapiisavast kommunikatsioonist tuleneva arusaamatusega. Aga iseenesest olen nõus, et sedalaadi küllalt ekstreemseid juhtumeid tuleks püüda tulevikus vältida. Küllap on ka ilma keerulise bürokraatiata võimalik põhjendada, miks Eesti Vabariigil peab olema näiteks Moskvas saatkond ja miks on oluline, et see saatkond asuks väärikates ruumides. See aga ei tähenda seda, et me peaksime naeruvääristama eelarvetaotluse detaile. Valitsuses lepitakse prioriteetides kokku, tuginedes sellele, et keegi on väga detailselt analüüsinud, kui väga on remonti vaja ja kui palju remont maksab. Valitsuses me ei käi üle iga konkreetset seina, et kas sinna läheb alla pahtel ja peale tapeet või värv või midagi kolmandat. Loomulikult me tugineme infole, mis ametnikud ministeeriumide koostöös on kokku pannud.
Viies küsimus: "Kuidas edeneb koalitsioonileppe punktis 4.3 lubatud peaministri rolli suurendamine koostööprobleemide lahendamisel? Kas ja milliseid edukaid näiteid võib selle kohta tuua ning kas ja kuidas on valitsuse töökorda sel eesmärgil muudetud?" Tänan küsimast, hästi.

Austatud peaminister, teie aeg!

Vastan teile kohe, kui te annate mulle uue võimaluse.

Jah, 15 minutit sai läbi. Aga Riigikogu liikmetel on küsimusi ja see annab peaministrile võimaluse kõik südamelt ära rääkida. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Ma loodan, et selle küsimuse tõstatab ka keegi teine, aga mul on väga spetsiifiline küsimus selle kohta, mis ajast on meil tööealine elanikkond vanuses 15–74 eluaastat. Kas siit võib järeldada, et kavas on pensioniiga tõsta näiteks 74. eluaastani? Aga teil olid väga head sisulised vastused ja selle eest aitäh! Sisuliselt te minu meelest kinnitasite – lükake ümber või kinnitage! – suurepärases analüüsiportaalis poliitika.guru kirja pandud tähelepanekut, et see earühm oli vaja nii laiaks vedada lihtsalt sellepärast, et 1100 töötaja võrra keskvalitsuse ametnike koondamine tundus ebarealistlik. Kuidas te seda kommenteerite?

Kõigepealt, tööealise elanikkonnana on earühma 15–74 eluaastat statistikas küllalt sageli kasutatud. Olles ise töötanud sotsiaalministrina ja tegelnud nende teemadega ka töötukassa nõukogu esimehena, ma väidan, et selles ei ole midagi eripärast. Samas ma tõesti ei tea, miks Rahandusministeerium konkreetsel juhul selle vanusevahemiku aluseks võttis. Ma möönsin küsimusele vastates, et see ei tähenda, et kõik 15–74-aastased peaksid töötama, aga on tõsiasi, et meie üldine rahvaarv, ükskõik mis vanusegrupp tööealiseks elanikkonnaks lugeda, küllalt tugevalt väheneb. Muidugi ei ole see vähenemine mitte igal aastal täpselt 0,7%. Aastate 2019 ja 2020 rahvastikuprognoosid näitavad, et siis on langus hoopis 0,5 või 0,4%, kui silmas pidada ainult tööealist elanikkonda. Vähemalt 15-aastaseid loetakse tööealisteks ka näiteks siis, kui rehkendatakse noorte tööpuudust. Statistikas ongi väga tihti üks vanusevahemik 15–24-aastased, teatud valikutes ka 15–29-aastased. See kehtib ka NEET-noorte puhul: kui vähemalt 15-aastane ei õpi, siis läheb ta tihti statistikas kirja kui inimene, kes peaks minema tööle. Kui ta õpib, siis loomulikult on statistikareeglid teistsugused. Aga iseenesest sellises eavahemikus ei ole mitte midagi eripärast ja automaatset seost pensionieaga siin kindlasti ei ole. Pensioniiga on meil aastani 2026 väga selgelt paigas. Kas midagi muudetakse sellest ajast edasi, see on juba täiesti eraldi teema.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Juba enne valimisi, seega umbes aasta tagasi ütles täna juba mitmel korral tsiteeritud Jüri Raidla oma kümnes käsus midagi sellist, et peaministri büroost võiks saada Eesti Vabariigi strateegiakeskus. Seega seesama peaministri iseseisvuse mõte käis sealt läbi. Kuidas te sellesse mõttesse suhtute? Te saate nüüd ühtlasi vastata ka viiendale küsimusele. Ma veel lisan siia juurde, et kuri meedia kipub ju ikka valitsusesiseseid vastuolusid võimendama, näidates isegi eri ministrite näoilmeid valitsuse pressikonverentsil. Rääkige mõni edulugu, kuidas te olete rahumeelse peaministrina koalitsioonipartnereid lepitanud!

Ma tänan selle võimaluse eest! Ma juba mõtlesin, et äkki te küsite ka midagi muud ja ma ei saagi vastata sellele lemmikküsimusele, mis seekord esitati number 5 all. Aga kõigest järjepanu. Vastan ka sellele lisaküsimusele. Toon mõned näited. Käesoleva aasta algusest kasvas oluliselt peaministri roll riigikaitse juhtimisel. Sellega seoses on Riigikantseleisse peaministri vahetusse alluvusse toodud ka täiendav kompetents, näiteks julgeolekupoliitika aluste väljatöötamine. Vastavalt valitsusliidu leppele on peaministri juhtida ka haldusreformi valitsuskomisjon. Lisaks oleme tööplaani võtnud selle, et peaministri juhitav või õigem oleks öelda, peaministri kokkukutsutud eksperdigrupp, sest seda on minu palvel juhtinud Erkki Raasuke, teeb valitsusele ettepanekuid, kuidas süstemaatiliselt tegutseda selle nimel, et majandus kasvaks tavapärasest rütmist kiiremini, et me leiaksime täiendavaid majanduskasvu kiirendamise võimalusi.
Eelmisele arupärimisele vastates ma mainisin, et proovime nüüd niisugust uut formaati, et riigi eelarvestrateegia kavandamise ajal tulevad eri ministrid peaministri juurde. Me oleme näiteks majanduskasvu seisukohast eelarvet planeerinud koos majandus- ja taristuministri, terviseministri, haridusministri ja ettevõtlusministriga. Vaatasime valdkonnaüleselt üle, millised on kõige suuremad ülesanded, et majanduskasv, mis on üks suuri valitsuse eesmärke, saaks kindlasti tagatud. Samuti oli mul kohtumine riigihalduse ministri Arto Aasaga, et oleks selge, et tal on ka minu toetus haldusreformi läbiviimiseks vajalike lisasummade eelarvest eraldamisel. Jne, jne. Mitmed kohtumised on veel ees. See on üks uutest formaatidest.
Nüüd, te küsisite näiteid edulugudest valitsuse koostöös. Ega te muidugi ei usu, kui ma ütlen, et tegelikult on neid päris palju ja et vaatamata kõigele saan ma isiklikult nii Margus Tsahkna kui Jevgeni Ossinovskiga täiesti hästi läbi. Ka täna rääkisime mitmel teemal ja ei ole sugugi nii, et me omavahel vesteldes nägusid teeme.
Eestis on erinevate maailmavaadetega erakonnad ja meil kindlasti on ka tulevikus teemasid, mille üle tuleb vaielda. Aga ma siiski leian, et olulistes küsimustes on päris mitmel korral kokkuleppele jõutud. Toon ühe näite paari nädala tagusest ajast, kui jutuks olid energiaturuseaduse põhimõtted. Eestil on potentsiaal teenida aastas kümneid miljoneid eurosid eksporditulu, on võimalik anda lisateenistust metsasektorile, on võimalik luua paar tuhat uut töökohta. Optimistlikud hinnangud sektoris endas on isegi suuremaid arve välja käinud, aga ma jääksin konservatiivsemate prognooside juurde. Ent needki on märkimisväärsed, sest need töökohad on valdavalt võimalik luua Ida-Virumaale, kus töökohti on hädasti vaja. See oli väga tõsine arutelu. Umbes neli tundi arutasime seda teemat ja jõudsime kokkuleppele. Minu meelest on see väga hea kokkulepe. Loomulikult me peame jälgima, et nende muudatuste käigus madala kvaliteediga puidu hind järsult ei tõuseks. On täiesti selge, et riigi tegutsemine ei tohi turul hinnašokke põhjustada. Samas, kui me näeme, et potentsiaal on teenida aastas kümneid miljoneid eksporditulu, siis läksid need vaidlemisele kulutatud neli tundi igal juhul asja ette. Mis puutub riigieelarve koostamisse, siis opositsioon ja mõneti ka valitsus ise olid üllatunud, et me juba 17. septembril jõudsime riigieelarve detailides kokkuleppele. Ma usun, et see oli üllatus kõigi jaoks. Küllap kõik nõustuvad, et riigieelarvest olulisemat dokumenti on raske ette kujutada.
Mis puutub sellesse konkreetsesse teemasse, mis pressikonverentsil ministrid vastastikku lõõpima või teineteist tögama pani, siis me oleme kokku leppinud, et terviseminister toob oma algatuse kabinetti ja saab sealt poliitilise suunise, milliste sammudega edasi minna, millistega mitte. Oleks pidanud tegelikult juba kohe nii tegema, aga nüüd me siis nii ka teeme. Iseenesest ei ole midagi halba ka selles, et ministeeriumid on juba oma seisukohad välja öelnud. Lihtsalt see protsess on nüüd natuke pikem. Oleks me asja kohe kabinetis arutanud, võib-olla oleks eelnõu tänaseks juba kooskõlastusringil positiivset tagasisidet saanud. Raske öelda. Teema iseenesest on oluline. Meil ei ole koalitsioonis mingit vaidlust selle üle, kas alkoholipoliitikaga peab tegelema või mitte. Absoluutselt kõik on nõus, et tuleb tegelda. Ma ise olin see minister, kes tõi üle-eelmisesse valitsusesse rohelise raamatu, kus on terve kogumik ideid. Kindlasti me peame nüüd leidma mõistliku kompromissi, milliseid ideid ellu viies me tegelikult tulemust saavutame.
Minu hinnangul on vaja fookuses hoida kaht peamist probleemi. Esiteks see, et lapsed ei saaks alkoholi kätte. Laste all ma pean silmas kõiki alaealisi. Teiseks, et liigjoomise vastu oleks võimalik astuda konkreetseid samme. Kõik uurimused, mida mina olen näinud, näitavad seda, et kõige tõhusam meede alkoholi tarbimise vastu on aktsiisipoliitika. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes alkoholiaktsiisi tõusuga nõustusid, kuigi see ei ole ilmtingimata populaarne otsus. Selles vallas on meil ikkagi olnud küllalt lai konsensus. Peale uuringute on ka Eesti enda kogemus näidanud, et 2009. aastal, kui sissetulekud kukkusid ja alkoholiaktsiis tõusis, oli Eesti lähiajaloo kõige suurem alkoholi tarbimise langus. Ka viimastel aastatel, kui aktsiisitõusud on küllalt kiired olnud, on olnud näha tarbimise langust. See küll ei mõju hästi eelarvele, sest aktsiisilaekumised selle võrra vähenevad. Aga tarbimise vähenemine ongi olnud eesmärk. Aktsiisil ei ole ainult fiskaalne eesmärk, aktsiisi peamine eesmärk on rahva tervise ja tarbimise mõjutamine. Ja on näha, et on olnud langus. Ja see langus ei ole tulnud mitte selle hinnaga, et salaturg on hakanud kasvama, vaid tarbimine on reaalselt vähenenud. Nii et igati selged trendid on juba näha.

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea peaminister! Kui jutt on riigireformist, siis olen väga sagedasti kuulnud väidet, et tegelikult selline koondamine on justkui formaalne. Probleemid viiakse tegelikult majast välja, peidetakse ära nn puuk-MTÜ-de taha või sihtasutuste sisse. Mu küsimus on selline: kas teil on järgmises etapis plaanis ikkagi väga tõsiselt vaadata üle ka igasuguste MTÜ-de ja sihtasutuste tegevus? Kas minu kuuldud väide vastab tõele või mitte?

Iseenesest ei hõlma valitsussektori statistilised arvestused ainult riigiasutusi. Valitsussektorisse võib kuuluda ettevõte, võib kuuluda osaühing, MTÜ, sihtasutus. Nii et see ei anna võimalust nagu valitsussektorist välja hiilida või midagi välja kantida. See on nüüd hea uudis. On tõsi, et teenuse n-ö teise kehandisse liigutamine ei ole kindlasti see, mida me soovime. Me soovime, et avaliku sektori personali osakaal tööealises elanikkonnas oleks reaalselt niisugune, nagu see praegu on. Kui me liigutame lihtsalt statistiliselt sektorite vahel töötajaid, siis see tegelikult võitu ei anna. Peab ikkagi sisuliselt lähenema.
On ka teistpidi näiteid. Aastal 2014 arvati päris mitu olulist ettevõtet ja asutust valitsussektori koosseisu. Kui ma õigesti mäletan, siis 2014 oli see aasta, kui Elron ehk Eesti Liinirongid AS arvati valitsussektori koosseisu. Seda lihtsal põhjusel, et enne seda moodustas neil dotatsiooni osakaal väiksema protsendi, kui oli teatud piir, kust alates algab valitsussektor. Ja kuna proportsioon piletitulu versus dotatsioon muutus nii, et dotatsioonist sai suurem osa, siis nüüd kuulub kogu Elron kõikide oma rongidega valitsussektorisse. Ka selliseid näiteid on.
On ka teine näide, mis näiliselt keskvalitsuse statistilist numbrit on suurendanud. Minu hinnangul tuleks see statistikast selles mõttes taandada, et tegu oli väga vajaliku sammuga õiges suunas, mis töötajate koguarvu vähendas. Ma pean silmas seda, et Lõuna-Eesti Haigla, mis asub Võru lähedal, kuulus enne omavalitsussektorisse, kuna ta oli omavalitsuste asutatud. Neid Võrumaa omavalitsusi oli 11, kui ma õigesti mäletan. Nüüd see haigla lülitati ühte võrku Tartu Ülikooli Kliinikumiga ja mitusada töötajat tuli nagu lisaks keskvalitsuse alla. Tegelikult me teame, et raviprotsesse saab seal nüüd paremini korraldada ja iseenesest inimesi tööle juurde ei ole tulnud. Iseenesest see oli vajalik muudatus ja selliseid võib tulla ka tulevikus. Ma loodan, et õnnestub ka teiste haiglate võrgustamine. Üldhaiglate hulgas on teisigi, mis on omavalitsuste asutatud ja mis tulevikus hakkavad kuuluma keskvalitsuse alla. Nii et üldiseid arve vaadates tasub ka nende sisse vaadata. Aastal 2014 justkui kasvanud töötajate arv tuleb paljuski sellest, et on olnud just selliseid nihkeid. Mõtlen seda haiglat ja Elronit ning on olnud mõned asutused veel. Annan kogu selle tabeli Andres Herkeli kätte, nii nagu ma enne lubasin.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Aastaid on akadeemilistes ringkondades kurdetud selle üle, et riigivalitsemises ja suurte riiklike otsuste tegemisel ei kaasata piisavalt teadlaskonnas olemasolevat kompetentsi, et probleeme ei analüüsita ega arutata asjaosalisi kaasates. Mil määral on nüüd riigireformi kavandamisse ja läbiviimisse kaasatud Eesti teadlaskonda?

Väga hea ja loogiline küsimus. Mulle teadaolevalt esimeses etapis, kui analüüsiti senist tegevust – seda, mis asutused on kui palju reforminud ja millised valdkonnad on kokku tõmmanud, koosseisu optimeerinud –, teadlaste abi ei kaasatud. Teise etapi kohta pean praegu vastuse võlgu jääma, seda analüüsi viib läbi Rahandusministeerium. Keda kaasatakse? Ma eeldan, et rahvastikuteadlasi on kaasatud, aga soovitan seda küsida Arto Aasalt, ta oskab kindlasti palju detailsemalt vastata. Printsiibis on muidugi õige, et teadlasi tuleb kaasata, ma olen sellega täiesti päri.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Loen tänasest Jüri Raidla artiklist, et puudu on riigireformi mõiste, mistõttu mitte keegi ei tea täpselt, mis asi on see riigireform, mille sündi me ootame. Minu küsimus on teile kui peaministrile, kelle kohta ka Jüri Raidla on oma kümnes käsus öelnud, et peaminister peaks olema riigi peastrateeg. Nii et, härra riigi peastrateeg, mis see riigireform siis on?

See on küllalt filosoofiline küsimus. Aga me oleme valitsusliidu leppesse konkreetsed lõigud täiesti teadlikult kirja pannud. Haldusterritoriaalset reformi on täpsem nimetada omavalitsusreformiks, mis on väga konkreetne asi: eesmärk on see, et oleksid paremad teenused igas Eesti piirkonnas. See eeldab, et omavalitsused, mille suurus on alla 5000 või ka alla 10 000 elaniku, liituvad ja saavad võimaluse paremaid teenuseid pakkuda. Arvan, et selles osas meil ei ole eriarvamusi – kõik on selge, on olemas määratletud, konkreetne ülesandepüstitus. 
Ma ise oma kõnepruugis, nagu te ehk olete märganud, väga tihti sõna "riigireform" ei kasuta. Seda sellepärast, et ma tunnen selle sõna ees väikest aukartust. See justkui eeldaks, et me peaksime kogu riigikorralduse täiesti ümber tegema, justkui peaksime eitama seda, et viimased 24 aastat on Eestit tegelikult väga targasti, väga hästi üles ehitatud. Nüüd peaks nagu kõik ümber tegema, ära reformima. Riigireform on võib-olla natuke liiga ambitsioonikas sõna.
Samas riigipidamist, avalikku sektorit reformida on alati põhjust. Elu peab pidevalt uuenema, pidevalt peab olema uuendusmeelne, otsima paindlikke lahendusi, võimalusi suuremaks efektiivsuseks. Sellega olen täiesti päri. Igas konkreetses valdkonnas on ruumi reformideks, ka suurteks reformideks. Ma rõhutan, et selle valitsuse ametisoleku ajal viiakse ellu viimase 15 aasta kõige suurem sotsiaalvaldkonna reform, mille algatas eelmine või tegelikult isegi juba üle-eelmine valitsus. Eelmise valitsuse ajal võeti parlamendis vastu asjaomased seadused ja nüüd on käes elluviimise aeg. Neid valdkondi, kus Eestis on valitsusel reformid plaanis, on aga märksa rohkem. Ent jah, ma olen natukene ettevaatlik sõna "riigireform" kasutamisega. See justkui eeldaks, et me peame kogu oma riigi põhjalikult ära muutma ja eitama seda, et tegelikult me oleme oma riiki küllalt targalt üles ehitanud. Riiki paremaks teha saab alati, aga kas tehtu tuleks täitsa pea peale pöörata, on iseasi.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Koalitsioonileppe punktis 4 on märgitud dubleerivate tegevuste vähendamist. Nagu me teame, on riigireformi alustatud koosseisude optimeerimisest ja viimased paar kuud on see väga tugeva turmtule all olnud. Kõige suurem kriitika on suunatud selle pihta, et tegelikult oleks pidanud alustama kokkutõmbamist hoopis keskvalitsusest ja tõesti dubleerimise vähendamisest. Näiteks võib tuua Sotsiaalkindlustusameti ning Maksu- ja Tolliameti tegevuste dubleerimise näiteks sotsiaalmaksu haldamisel. Kas te oskate arusaadavalt selgitada, miks te olete alustanud just töökohtade vähendamisest? Kui te oleksite alustanud sisulisest analüüsist, sisulisest riigi kokkutõmbamisest, siis oleks kriitikat palju vähem. Praegu ei jäta see kõik väga tõsist muljet.

Ma väidan vastupidist. Minu meelest on Eesti inimesed selle ilmselgelt väga hästi vastu võtnud. Ma kohtun võimaluste piires mööda Eestit käies alati õpilastega, eakate inimestega, ettevõtjatega. Ja sellest reformist rääkides on minu meelest olnud mõistmist üksjagu palju. Inimesed saavad aru, et kui riik tahab olla edukas, siis peab riigipidamine ja avalik haldus olema alati kõige paremas mõttes trimmis. Alati peab olema uuendusmeelne ja mõtlema, kuidas asju veel paremini teha. Seda üldiselt mõistetakse. Mis puutub keskvalitsusse, siis ma ei mõista väidet, et keskvalitsusest ei ole alustatud. Vastupidi, me olemegi alustanud keskvalitsusest. Kõikidel keskvalitsuse asutustel on täpselt samamoodi konkreetsed ülesanded, sh näiteks Riigikantseleil. Väide, et keskvalitsus ei puutu asjasse, on minu jaoks arusaamatu, sest see ei vasta absoluutselt tõele.
Nüüd asutuste konsolideerimisest. Ettevõtlusminister on võtnud oma südameasjaks oma valdkonna asutuste dubleerimise analüüsi ja püüab leida lahenduse, kuidas konsolideerida EAS-i, arengufondi, KredExi ja veel mitme asutuse tegevust. Kuidas see õnnestub, eks me varsti näe. Mis puudutab Sotsiaalkindlustusameti võimalusi koosseisu vähendada, siis need on kindlasti olemas. Aga me mõlemad teame, et kõik sõltub väga palju sellest, millal saab valmis uus ja väga keeruline infosüsteem, mis viib Sotsiaalkindlustusameti tegevuse loodetavasti täiesti uuele tasemele, kuna võimaldab sellised ajakohased lahendused, mis Maksu- ja Tolliametis on normiks, juurutada ka maksete väljategemisel. Sotsiaalkindlustusamet teeb iga kuu ca 800 000 makset Eesti inimestele. Kui need protsessid muutuvad automaatsemaks, siis on võimalik seda tööd teha mõnevõrra vähemate inimestega. Näiteid võib tuua päris mitmeid, aga ma kinnitan, et igal pool nende teemadega tegeldakse.
Selge on ka see, et kui me tahame minna süvitsi konkreetsete asutuste töö analüüsiga, siis see võtab veidi aega. Oleme plaaninud kokkuvõtte teha tänavu hiliskevadel ehk siis umbes aasta peale seda, kui valitsus ametisse asus. Kui me oleksime lähtunud juba septembri alguses eelarvet tehes sellest, et me kas teeme väga põhjaliku analüüsi või ei tee midagi, siis oleksime pidanud selles ajaraamistikus jätma kõik tegemata. Seda me ei tahtnud. Nii leppisime kokku, et võtame aluseks eri valdkondade, eri haldusalade seni tehtud reformid. Selle järgi püstitasime ülesanded, mis erinevad haldusalade lõikes neli korda. Iga konkreetne minister ise ütleb, millises asutuses ja kui palju tuleb kokku hoida. Ministrid on oma valdkonnas kindlasti kõige pädevamad seda välja pakkuma. Nii et elame-näeme. Suvel saame esimesed kokkuvõtted teha. Kindlasti on ka valdkondi, kus me täiesti teadlikult töötajate hulka hoopis suurendame. Üks selline valdkond on riigikaitse. Nii et kogu see pilt on märksa keerulisem. Ei ole nii, et lihtsalt kõik peavad kärpima mingi arvu võrra. Tegelikkus on hoopis midagi muud.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Ma pean vabandust paluma. Härra peaminister jõudis minu küsimusele, mis oleks puudutanud statistika kasutamist riigi juhtimisel, juba ära vastata ja suhteliselt põhjalikult. Puudub vajadus korrata. Vabandust!

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin haldusreformi kohta. Kas te isiklikult usute, et Eestis vabatahtlik haldusreform õnnestub? Euroopas minu teada ühtegi positiivset näidet selle kohta ei ole, võib-olla teil on teistsugused andmed. Minu teada neid näiteid ei ole, igal pool on riik väga jõuliselt haldusreformi läbi viinud. Teine pool küsimusest on see: kas te ei arva, et haldusreformiga seoses tuleks üle vaadata ka maavalitsuste tegevus ja nende funktsioonid? Võib-olla tulevikus võiks olla maakonna tasandil mingi selline tugev haldusüksus. Kas te välistate, et maavalitsuste majad võib omavalitsustele üle anda, kui nad tulevikus liituvad?

Siin oli mitu küsimust. Ma ju tean, et ligi 20 aastat on Eestis püütud haldusreformi teha. Vist Andres Herkel oli see, kes kirjutas, et osas küsimustes lepivad Laar, Lauristin ja Kallas viie minutiga kokku. Aga vaat see on üks küsimus, milles nad ei suutnud kokku leppida isegi päris mitme aastaga. Meie oleme praeguses koalitsioonis kokku leppinud põhialused, mismoodi me selle reformi ellu viime. See on esmakordselt õnnestunud. Me oleme selle reformiga kaugemal kui kunagi varem ja see annab lootust. Kas see tähendab, et reform teostub iseenesest? Muidugi mitte. Kõike võib juhtuda. Teie Riigikogus võite selle täitsa põhja lasta ja öelda, et pole seda reformi vaja. Kõik on võimalik. Aga minu soovitus ja palve teile on teha selles küsimuses koostööd Eesti hüvanguks ja mõelda ühiselt, kuidas me saaksime seda maksimaalselt hästi teha.
Nüüd ma tulen teie küsimuse teise poole juurde. Maakonnasuuruseid omavalitsusi võib Eestis perspektiivis tulla küll, aga kindlasti mitte kõikides maakondades. Näiteks ma ei kujuta ette, et Harjumaal oleks võimalik üks omavalitsus, mis katab kogu maakonda, ja näiteks Tallinn on sellest väljas. Kogu maakonna suur tõmbekeskus on Tallinn. Ütleme, Keilal ja Kuusalul omavahel mingit väga suurt n-ö vastastikust tõmmet on raske ette kujutada. Seetõttu ma ka sellist reformi tõesti ette ei kujuta. Samamoodi on ka Põhja- ja Lõuna-Tartumaa minu hinnangul küllalt erinevad ja küllap seal võiks olla mitu omavalitsust. Ka Ida-Virumaal ma näen mitut keskust ja mitmel pool veel. Maakonnasuurusest omavalitsusest on kõige rohkem räägitud Hiiumaal, kus on see ka kõige loogilisem. Seal on meri selgelt vahel, kõik on arusaadav. Saaremaal on räägitud saaresuurusest ehk siis Saaremaa saare suurusest omavalitsusest, millest eraldi oleks Muhu. Minu meelest ka täiesti aktsepteeritav plaan. Kas seal jõutakse kogu saare suuruseni või on veel ka vaheetappe, selle üle on nüüd saarlastel võimalik otsustada. Asjad iseenesest on seal liikunud.
Samas on ka toimunud täiesti vabatahtlikke liitumisi eri Eesti maakondades. Aga selleks, et omavalitsusjuhid mõistaksid, et meil tõepoolest on tõsi taga, ongi seaduses ette nähtud ka võimalus, et valitsus liidab omavalitsusi. Ma usun, et Eesti omavalitsusjuhid on väga hästi mõistnud, et nüüd on see reform lähemal kui kunagi varem ja on põhjust ikkagi ise tõsiselt initsiatiiv haarata, et mitte jääda tagaistmel kaasasõitjaks. Tuleb istuda ise rooli, leppida naaberomavalitsuste juhtidega kokku, mismoodi reform ellu viia. Ma päris tõsiselt usun, et need omavalitsusjuhid, kes initsiatiivi haaravad, on ka kohalikel valimistel edukamad, sest selles küsimuses ei ole kohalikel liidritel võimalik ennast tagaistmel kaasasõitjaks distantseerida. Kui neile vähegi kohalik elu korda läheb, siis minu soovitus on küll ise ohjad haarata. Nii tuleb tulemus kõige parem.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud minister! Vahepeal läks jutt Eesti riigi edukusele. Siin me oleme kindlasti konsensusega ühel meelel – me kõik tahame, et Eesti riik oleks edukas. Küsin teilt aga kahte arvamust. Kui Eesti riik on olnud viimase 25 aasta jooksul edukas, kas siis ka Eesti inimesed on edukad? Pean seda küsides silmas Eesti elanike väljarännet Põhjala riikidesse ja Eesti elatustaset võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Kas Eesti inimesed on edukad selles kontekstis? Ning teiseks küsin natuke filosoofiliselt, kuna siin on teisigi selliseid küsimusi kõlanud: mis te arvate, kas riik on inimeste jaoks või inimesed riigi jaoks?

See teine küsimus läks tõesti juba väga filosoofiliseks. Aga loomulikult on Eesti riiki vaja üksnes siis, kui meil on ka Eesti inimesi. Ilma inimesteta riiki on küllalt keeruline ette kujutada. Ja meil on riiki vaja ka selleks, et oma keelt ja kultuuri, eestlust kõige laiemas mõttes kaitsta. See mõte on põhiseadust luues ja põhiseadust hiljem täiendades märksa paremini sõnastatud, kui mina seda suudan.
Nüüd küsimus selle kohta, kas ka Eesti inimesed on olnud edukad. Minu arvates valdav osa riigi edukuse näitajatest seostubki just nimelt inimeste edukusega. Kui me vaatame inimeste sissetulekuid, siis need on mitmekordistunud. Kui me vaatame Eesti õpilaste haridustulemusi, siis need on just nimelt õpilaste tulemused, mitte abstraktselt lihtsalt haridusvaldkonna tulemused. Kui me vaatame mis tahes valdkonda, siis väga raske on lahutada Eesti edu ja Eesti inimeste edu. Ma ei tea mitte ühtegi riiki Euroopas, kus inimeste heaolu kasv oleks 24,5 aasta jooksul olnud sedavõrd kiire kui Eestis. Ja selle üle me võime uhked olla. Minu meelest me oleme väga palju asju teinud õigesti. Ma olen tänulik kõikidele varasematele valitsustele, kellel on jätkunud tarkust teha õigeid otsuseid. Ja kui me sama targad edasi oleme, siis minu meelest ei ole absoluutselt võimatu ka see, et Eesti inimeste heaolu on täiesti nähtavas tulevikus samal tasemel kui näiteks Soome ja Rootsi inimeste oma. Ma ei näe ühtegi objektiivset põhjust, miks see ei võiks nii olla.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja ja need vähesed kolleegid, kes te riigipidamise reformi vastu huvi tunnete! Tänasel päeval on väga sümboolne, et peaminister vastas riigireformi teemal küsimustele ja Jüri Raidla, kes on riigireformi asja ajanud, avaldas Postimehes sellesisulise pika loo. Mina aga tuletasin meelde neid kümmet käsku, mis ta omal ajal kirja pani. Vaadakem neid selles kontekstis, mis on toimunud ja kuidas praegune seis on. Tuletame meelde, esimene käsk oli muuta Riigikogu 71-liikmeliseks. Praegu seda saali vaadates võiks pakkuda, et tegelikult võiks isegi veel vähemaks võtta. Teine ettepanek: kaotada maavalitsused ja maavanemad. Sellega ei ole kaugele jõutud. Kolmandaks: omavalitsuste arv olgu 15+. Haldusreform käib, nii radikaalset seisu ei ole ja tüli tuleb tõenäoliselt üsna palju. Neljandaks: Eesti Panga personali kõvasti vähendada. Seda ei ole vist hakatud eriti palju näppima. Viiendaks: lõpetada seaduste masstootmine, hakata sellele päitseid pähe panema. Nagu me mäletame, justiitsminister on meile siin ette kandnud, et sellega tegeletakse, seega Jüri Raidla ettepanek nagu toimib. Tõepoolest, kui 1. jaanuarist 2014 on vastu võetu 386 seadust ja 320 neist on muudetud, siis ausalt öeldes, liig mis liig. Aga igal juhul see asi liigub. Edasi, kuuendaks: ametnikkonna vähendamine 15%. Me siin rääkisime 750 inimese võrra vähendamisest sel aastal ja juba praegu on palju kisa. Aga see on alles algus. Seitsmendaks: peaministrist peab saama riigi peastrateeg, kelle nõuandvad kogud on arengufond, mida me tahame siin tappa, ja Eesti Pank, mida ei taha tappa. Hea idee, aga see eeldab elukogenud ja küpset peaministrit. Kaheksandaks: põhiseaduse § 105 muutmine. See tähendab seda, et võiks rahulikult hakata referendumeid ja rahvaalgatusi korraldama ja poleks karta, et kui tuleb negatiivne vastus, siis meie siin Riigikogus peaksime oma kodinad kokku korjama ja laiali minema. Aga sinnamaale me pole jõudnud, kuigi üks idee referendum korraldada on ka praegusel hetkel üleval – mõtlen Keskerakonna ettepanekut, mis puudutab migratsiooni.
Mis siis üle jääb? Üle jääb Raidla sõnul kaks võimalust. Esiteks, valitsus tuleb millegi sellisega välja. Nagu me täna peaministrilt kuulsime, ta nagu ei julge defineerida, mis asi see riigireform on. Saan aru, et sealtpoolt seda definitsiooni ei tule. Esialgu püütakse vähemalt haldusreformiga hakkama saada. Teine võimalus on, et meie siin algatame Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 alusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigireformi arutelu. See on juba meie kätes. Mida me teeme? Mõtleme selle peale ja otsustame!
Igal juhul ma arvan, et riik peaks üsna tõsiselt mõtlema mitte ainult haldusreformi üle, mille tulemusena tõmmatakse piire kas 5000 või 11 000 juurde, arutamata, mismoodi hakatakse täitma nende omavalitsuste kohustusi ja missugune saab olema tulubaas, kui panna viis tuhandepealist valda kokku. Kas tõesti jääb siis sinna alles viis kooli, viis raamatukogu? Jne. Nende küsimuste juurde me jõuame õige pea siin saalis. Aga aitäh tähelepanu eest!

Riigikogu liikmed ei soovi sõna võtta, peaminister ei soovi ka. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise autorid on Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Martin Helme, palun!

Lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Esitan Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise relvaseaduse muudatuste kohta.
15. detsembril 2015 saatis Siseministeerium Vabariigi Valitsuse kooskõlastusringile relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu seletuskiri kubiseb eksitavast informatsioonist ning seadus ise on väga suure tõenäosusega vastuolus põhiseadusega. Seletuskirjas põhjendatakse seaduskuulekate isikute relva omamise õiguse väga drastilist piiramist terrorismiohuga, ehkki mitte kuidagi ei ole võimalik aru saada, kuidas illegaalsete relvadega toimepandud illegaalseid tegusid ehk terrorismi saab vähendada seaduskuulekatelt kodanikelt legaalsete relvade ärakorjamisega. Samas ei ole seaduseelnõu järgi oodata mingeid sisulisi piiranguid selliste relvaklubide suhtes, kus on sadu relvi ja mille liikmed on valdavalt mittekodanikud või venekeelsed kodanikud. Seetõttu küsime järgmist. Kui palju on Eestis mittekodanikel seaduslikke relvi? Kui palju on viimase viie aasta jooksul pannud Eestis kuritegusid seaduslike relvadega toime seaduslikud relvaomanikud? Kui palju on viimase viie aasta jooksul pannud Eestis kuritegusid relvadega toime mittekodanikud? Kui palju on Eestis relvaklubisid ja kui palju on neis arvel relvi? Millised need relvad peamiselt on? Kui suur osa neist relvaklubidest tegutseb iga päev vene või mõnes muus keeles, mis ei ole Eestis riigikeel? Eeldan, et Eesti riigil on olemas ülevaade sellest, millist võimalikku ohtu kujutavad endast peamiselt venekeelsed relvaklubid meie julgeolekule, pean silmas näiteks siserahutuste korraldamist või välississetungi olukorda. Millised on riigi meetmed nimetatud riskide maandamiseks? Aitäh!

Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur.

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Proovime siis neis küsimustes natukene selgust saada. Ma päris hästi ei taha nõustuda selle seletusega, mille te andsite terrorismile, et terrorism on illegaalsete relvadega toimepandud illegaalne tegevus, aga jäägu see, nagu on. Tulen teie küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Kui palju on Eestis seaduslikke relvi mittekodanikel?" Võtame statistika ette, et saaks üldse pildi ette maalida, siis saate hinnata. Eestis on ligikaudu 28 000 relvaomanikku, registrisse on kantud ligikaudu 66 000 piiratud tsiviilkäibes olevat relva ja teise riigi kodakondsusega isikutel on tulirelvi kokku 2963. Määratlemata kodakondsusega isikud moodustavad sellest grupist 43%, Venemaa Föderatsiooni kodanikud 42%, Soome kodanikud 5% ja ülejäänud 10% on mõne teise riigi kodakondsusega.
Teine küsimus: "Kui palju on viimase viie aasta jooksul toimunud Eestis kuritegusid seaduslike relvadega seaduslike relvaomanike poolt?" Kokku on viimase viie aasta jooksul tulirelva kasutades toime pandud 101 kuritegu. Pooltel juhtudel oli tegemist registreerimata tulirelvaga. Kui vaadata täpsemalt, siis aastal 2015 pandi tulirelvaga toime 13 kuritegu, millest 11 juhul kasutati registreeritud tulirelva ja kahel juhul registreerimata tulirelva.
Kolmas küsimus: "Kui palju on Eestis viimase viie aasta jooksul toimunud relvastatud kuritegusid mittekodanike poolt?" Saab vastata nii, et viimase viie aasta jooksul on teise riigi kodanikud pannud toime kaheksa tulirelva kasutamisega seotud kuritegu, neist kolm toimusid eelmisel aastal.
Neljas küsimus: "Kui palju on Eestis relvaklubisid ja kui palju on neis relvaklubides arvel relvi?" Sellele on natuke keerulisem vastata, sest siin tuleb lähtuda Eesti õiguse eripärast. Juriidilised isikud ei pea meil alati täpselt kirja panema, milline on näiteks nende klubiline tegevus. Aga midagi saab siiski välja tuua. Kokku on Eestis 87 juriidilist isikut, kellel on moel või teisel seos relvadega, vähemalt on sellised andmed registrist näha. Nende hulgas on spordikoolid, laskespordiorganisatsioonid, jahiseltsid, pangad, turvaettevõtted, aga näiteks ka relvakaupmehed. Eestis on juriidiliste isikute nimele registreeritud 1674 tulirelva. Kõige suurem kogus tulirelvi on loomulikult spordikoolidel ja teistel samasugustel organisatsioonidel, aga ka näiteks turvaettevõtetel.
Viies küsimus: "Kui suur osa neist relvaklubidest tegutseb igapäevaselt vene või mõnes muus mitteriigikeeles?" Eelmise vastuse jätkuks ütlen, et tuleb arvestada, et ka eraisiku loa alusel relva omavad isikud võivad koonduda mitteklubiliselt või klubiliselt, kusjuures selle klubi tegevusalana ei ole märgitud alati näiteks laskesport või midagi muud sellist. Aga kui vaadata, mida on seadusandja öelnud selle kohta, millal võib anda tegevusluba ja millal mitte, siis meil ei ole relvade ja laskemoonaga seonduval tegevusalal tegevusloa saamise eelduseks eesti keele oskuse nõue. Kui juriidiline isik seda luba taotleb ja ta soovib näiteks olla relvakaupmees või relvade hulgi- või jaemüüja, siis seal keeleoskuse nõuet eraldi ei ole. Aga valdavalt vene keeles tegutsevate klubide arvu kohta võin öelda, et see jääb alla kümne. Ma rõhutan veel kord, et võib olla ka klubisid, millele on relvaseaduse alusel väljastatud tegevusluba, ja eraisikute tegevusel põhinevaid klubisid, millel sellist tegevusluba ei ole.
Kuues küsimus on selle kohta, kas Eesti riigil on teemast ülevaade. Siinkohal jään üsna napisõnaliseks. Jah, meil on ülevaade olemas. Jah, selle ülevaate koostavad peamiselt punase templiga teenistused. Kui on soov täpsemat ülevaadet saada, siis ma soovitan seda küsida julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonist, kus on võimalik käsitleda ka riigisaladuse kaitse all olevaid materjale. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Suur tänu, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et me saime olukorrast väga hea ülevaate. Ma olen väga rahul. Aga mul on nüüd laiem küsimus. Relvaseaduse eelnõu saadeti kooskõlastusringile ja sellega käis kaasas selline PR, justkui Eestis oleks tõsine probleem relvadega, relvadega seotud kuritegevusega või ka seaduslike relvaomanike toimepandud kuritegudega. Need arvud, mis te meile praegu ette lugesite, vähemalt mulle küll ei jätnud sellist muljet, nagu meil oleks probleeme seaduslike relvaomanike või nende relvadega toimepandud kuritegudega. Kuidas te ise hindate, kas olukord on hea, halb või keskpärane? Kui olukord on viisakas, mis siis on tinginud selle algatuse, et relvaseadust hakatakse oluliselt karmimaks tegema?

Aitäh! Meie küll mingisugust suurejoonelist PR-i ei korraldanud. Mul on väga hea meel, et huvigrupid tundsid relvaseaduse muudatuste vastu huvi. Me oleme väga paljude huvigruppidega kohtunud, analüüsime neil nädalatel kõiki muudatusettepanekuid, pärast seda teeme eelnõu uue versiooni ja siis arutame teemat edasi. Kindlasti oleme huvitatud sellest, et Eesti kaitsetahe ei nõrgeneks, kindlasti oleme huvitatud ka sellest, et Eesti riigil oleks ülevaade, millised on eraisikute omandis olevad relvad. Kui isikutel on tahe panustada Eesti riigi kaitsmisesse ning olla Eesti riigile truud ja ustavad, siis nende regulatsioonid hakkavad olema erinevad nende isikute regulatsioonidest, kes näiteks ei kuulu Kaitseliitu või kelle tausta on vaja rohkem kontrollida. Relvaseaduse kohta on olnud ka selline ettepanek, et relvaeksamit võiks edaspidi teha vaid eesti keeles. Me neid ettepanekuid arutame. Aga see, kas relvadega seonduvat on vaja muuta või mitte, ei tulene ainult meie mõtetest, kas või seesama eksamiküsimus näiteks, vaid praegu on Euroopa Liidus arutlusel, kas tulirelvi, mis Euroopa Liidus liiguvad, peaks paremini kontrollima või mitte. Kõikidel on arusaam, et, jah, peaks olema võimalik paremini tuvastada nii relvi kui ka relvaosasid ning seegi peaks olema ühiselt reguleeritud, kuidas näiteks relvi deaktiveerida.

Madis Milling, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Igati tervitatav on, kui tulevikus oleks võimalik relvaeksamit sooritada ainult eesti keeles. Aga kas Siseministeeriumis on arutlusel olnud ka see, et piirata mittekodanike võimalusi relva omada? Teatavasti on paljudes Euroopa Liidu riikides relva lubatud omada ainult selle riigi kodanikel.

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka eelmisele küsimusele vastates, me suure tõenäosusega diferentseerime relvaomanike õigusi. Neil, kes on Eesti riigile lojaalsemad ja ustavamad ning kes on läbi teinud vastava kontrolli, näiteks Kaitseliidu liikmetel, hakkavad suure tõenäosusega olema suuremad vabadused, aga isikutel, kes ei ole seda kontrolli läbi teinud, hakkavad arvatavasti kehtima rangemad piirangud. Selles, kas me jääme selle piirangu juurde, et relva võib olla ainult Eesti kodakondsusega isikutel, ma väheke kahtlen, sest meil on ju ka Euroopa Liidu kodanikud. Näiteks, kui siia tulevad jahimehed mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, siis peaks samamoodi küsima, kas neil on siin relvaluba vaja või ei ole. Samamoodi, kui siia tuleb inimene näiteks Ameerika Ühendriikidest, kes on valmis sooritama relvaeksamit ja relva tundmise eksamit, siis ma ei ole päris veendunud, et me peaksime seda õigust piirama.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Oleme lugenud sellest, et Saksamaal on pagulaste arvu kasvu tõttu hüppeliselt kasvanud nende inimeste arv, kes tahaksid endale relva osta. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kas härra minister ei karda, et ka Eestis kasvab relvaomanike arv kõvasti pärast seda, kui esimesed pagulased on meie maale jõudnud?

Aitäh! Igal Eesti Vabariigi kodanikul ja Eestis elaval inimesel on võimalik relvaseaduses toodud nõuete kohaselt saada relvaluba. Kui inimene nendele nõuetele vastab, teeb ära eksami ja näitab ette soetatud relva, siis on inimesel õigus seda relva ka omada. Kas me hakkame seda õigust piirama või mitte? Niikaua kui inimesed vastavad relvaseaduses toodud nõuetele, on neil õigus relvaluba ja vajaduse korral ka relva soetada.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen tagasi selle kodakondsusega seotud piirangu juurde. Kas te ei leia, et oleks siiski mõistlikum  sätestada, et Eestis on õigus omandada relvaluba Euroopa Liidu kodanikul? Näited Ameerika Ühendriikide või Kolmanda Maailma riikide kodanike kohta on siiski väga üksikud erandid. Te lugesite meile ette, et mittekodanikest relvaomanikke on üle 2900 ja neist 42% on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ja 43% on vist üldse mittekodanikud. See teeb kokku ligi 90%. 5% on Soome kodanikud. Ameerika Ühendriikide või mõne muu riigi kodanikud on siin haruldased erandid. Kuid meie julgeolekuolukord ikkagi väga erineb teiste Euroopa Liidu riikide omast. Seega, kas te ei pea vajalikuks seda piirangut, et sätestada ainult Euroopa Liidu kodanikele õigus omandada Eestis relvaluba?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, 10% on need, kellel on muu kodakondsus, kelle kodakondsus ei ole määratlemata ja kes ei ole Soome või Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Praeguse statistika järgi oli muu kodakondsusega relvaomanikke vist 2963, nii et suurusjärgus 300 relva on kolmanda riigi kodanike käes, nende hulgas võib olla ka Euroopa Liidu kodanikke. Eks me vaatame relvaseaduse muudatuste tegemisel selle läbi, küsime kindlasti ka õiguskantsleri arvamust ja siis tuleme siia saali ning saame siin edasi vaielda.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ütlesite, et neid venekeelseid klubisid on kümmekond ja relvi on seal 1600 ringis, kui ma õigesti mäletan. Kui suured need klubid on ja kui suured on nende klubide liikmeskonnad?

Aitäh! Siin te tõlgendasite valesti. Ärge seda, jumala eest, sellisel kujul stenogrammi pange! Veel kord ütlen, et 87 ettevõttel või juriidilisel isikul on juriidiliste isikutena 1674 tulirelva. Nende hulgas on näiteks Eesti Pank, turvaettevõtted, spordiklubid ja laskurorganisatsioonid. Ärge võtke seda nüüd nii – ma ütlesin, et neid klubisid on alla kümne –, et nendel vähem kui kümnel valdavalt vene keeles tegutseval klubil on 1600 relva. See on küll väga väär. Olgu see ära klaaritud. Kui vaadata, kui palju on nendes klubides liikmeid, siis meil ei ole tehtud selle kohta n-ö selget loendust. Meil on teatud ülevaated, aga nagu ma ütlesin, need on sellised, mida ma siin kõikide kuuldes ja avalikult mikrofoni rääkides tutvustada ei saa. Kui teil on täpsem huvi ja ka vajalik luba olemas, siis meil on võimalik teile seda kõike allkirja vastu tutvustada.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Relva omamine on üks asi, relva hoidmine, kandmine ja säilitamine aga teine asi. Te rääkisite mittekodanikest ja kõigest muust. Kuidas neil relvahoiuga lood on, kas neil on relvakapid, kas neid relvi loetakse, kas vaadatakse, ega seifis ei ole üle 50 padruni? Püstoleid võib seal kapis olla miljon tükki, aga padruneid võib relvaseaduse järgi olla ainult 50. Kunas seda kontrollitakse, kas tehakse mingit vaatlust või mitte, kas sellest on üldse ülevaade olemas? Te lugesite meile ette, et püstoleid nii palju, kodanikke nii palju, aga kas te üldse teate, kus kohas need püstolid on?

Aitäh küsimuse eest! Jah, teame. Relvaseaduses on praegu selline erand, et kui on üks käsitulirelv, siis selle jaoks ei pea olema seifi. Ka õiguskomisjonis oli arutelu, kas seda muuta või mitte. Aga kui on inimesel rohkem tulirelvi, siis loomulikult peavad olema täidetud kõik relvaseaduses toodud nõuded. Politsei- ja Piirivalveamet seda ka kontrollib.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Martin Helme, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Me esitasime selle arupärimise, sest nii nagu paljusid huvigruppe, keda siin mainiti, hämmastas ja häiris ka meid selle seaduseelnõu seletuskiri. Ma ei ole kindel, kas minister on seda seletuskirja lugenud, aga selle läbiv toon on vaenulikkus relva omamise ja relvaomanike vastu. Samal ajal ei pööranud ei seletuskiri ega seadusmuudatus ise mingit tähelepanu neile probleemidele, mis meil tegelikult julgeolekuga on. Ma pean silmas neidsamu relvaklubisid, mille kohta me ka küsisime ja mis on, nagu me aru saime, punase templi all. Need võivad olla riikliku julgeolekuriski allikad.
Milline on meie suhtumine relvadesse? On kolm olulist asja, millest tuleb aru saada, kui me räägime relva omamise ja kandmise õigusest. Relvi ja relva omamist vihkavad totalitaarsed valitsused, sest relv on vaba inimese, vaba mehe tunnus. Relv ei ole mitte ainult riigikaitseliselt oluline, aga Eestis on see muidugi kõige tähtsam. Eestis peaks ikkagi väga suur osa elanikkonnast olema ennast riigikaitselisel eesmärgil relvastanud kas Kaitseliidu kaudu või isikliku relva soetamise teel.
Teine tähtis komponent relva omamise õiguses on oma vara, lähedaste ja kodu kaitsmine. Kõige mõistlikum riik on selline, kus inimesed ei pea n-ö riiki appi kutsuma, vaid saavad omavahelised suhted ise ära klaaritud. Kõige mõistlikum on see, kui kurjategija teab, et igasse teise majja sisse tungides on tal võimalus tina vastu nägu saada. Sellisel juhul on meil palju turvalisem ühiskond kui siis, kui kõik inimesed on relvitud ning peavad abi saamiseks helistama ja ootama kriitilisi minuteid või, nagu meil Eestis kombeks, ka tunde, kuni lõpuks politsei saabub.
On veel kolmas, väga-väga oluline asi, mida teavad eriti hästi Ameerika kodanikud, sest see on kirjutatud nende põhiseaduse õiguste kogusse ehk Bill of Rights'i. See on seal lausa teine punkt. Relva kandmise õigus on vabade kodanike võõrandamatu õigus, millega nad kaitsevad ennast ka riigivõimu omavoli vastu. Seda riigivõimu omavoli näeme me kahjuks Euroopas immigratsioonikriisi valguses aina rohkem, me näeme olukorda, kus seaduslik võim keeldub kaitsmast kodanikke poliitilise dogma või ideoloogia tõttu ja samas asub neidsamu kodanikke represseerima, kuna kodanikud ei taha oma kodumaa muutumist Kolmanda Maailma arenguriigiks, ütleme niimoodi. Riik peab kartma kodanikke, mitte kodanikud ei pea kartma riiki. Relvastatud rahvas aitab sellele kaasa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas ministril on soovi sõna võtta? Ei ole. Vabandust, Märt Sults soovib siiski sõna. Aga palun!

Auväärt kolleegid! Hea eesistuja! Ma olen alati imetlenud lõunamaalasi – tšetšeene, grusiine ja sitsiilia vendi –, sellepärast, milline kord neil majas on. Kord on neil majas sellepärast, et need mehed ja need perekonnad teavad, et kõikidel on tukk kaenla all. Kui sa kedagi solvad, siis sa tead, et see ei jää mitte kunagi karistamata. Kui sa teed kellelegi liiga, siis sa tead, et see ei jää mitte kunagi karistamata. Kord on täiesti majas ja mitte lihtsalt kord, vaid väga täpne kord. On olemas kindel järjekord, kuidas toiminguid tehakse, vabandatakse ja kõiki muid asju tehakse. Meil võib igaüks igaühele näkku sülitada ja mitte midagi ei juhtu, tuleb ainult halduskaristus, viis eurot trahvi ja ongi kogu jutt.
Ma ei poolda üksteise tapmist, ma ei poolda tulistamist tänaval, et oleks niimoodi, kui keegi tuleb minu territooriumile, siis ma kohe pauhti lasen, kohe koristatakse laibad ära ja mina olen õige mees. Ma ei poolda seda mitte mingil juhul, ma olen rohkem nagu patsifisti moodi. Aga sellegipoolest on olemas väga hea rahvasuhu läinud ütlus, et kolt tegi kõik võrdseks. Ta tegi tõesti kõik võrdseks.
Mispärast kõiki seda tüüpi asju ei kvalifitseerita relvadeks? Relvaseaduses võiksid küll relvade alla minna sajakilosed hundikoerad, musta vööga taekwondoga tegelejad, aikido harrastajad, käsivõitluse meistrid, kes lõikavad sind 2,5 sekundiga tükkideks, nii et kõik kõõlused laiali. Nemad võivad käia ringi nii, kuidas ise tahavad, neid ei registreerita mitte kuskil, kuigi nad on elukutselised mõrvarid. Vanasti oli selline asi – ma küll ei nostalgitse Vene sõjaväe järele –, et see, kes dessantvägedest tagasi tuli, andis allkirja, et ta ei tohi õpitud võtteid kolm aastat kasutada. Kui ta seda tegi, pandi ta kinni. Mispärast meil selliseid asju ei ole? Meil kõnnib suur hulk inimesi kogu aeg relvadega ringi ja need relvad on kaks rusikat, kaks jalga ja pea. Mõelgem selle üle. Millega näiteks mina, kui ma ei ole nende relvade valdaja – kuigi mul rusikad ja jalad on olemas ning nad oma töö teevad ka ära, kui vaja on –, kaitsen ennast mingisuguse väljaõppinud mõrvari vastu? Aga kui mina kasutan tema vastu relva, jään mina süüdi, sest ma ei kasutanud samaväärset relva või kaitsetehnikat. Sellele ma tahtsingi tähelepanu juhtida, et ei tapa mitte relv, vaid inimene. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove tõesti ei ole. Oleme kolmandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Artur Talviku, Külliki Kübarsepa, Krista Aru, Monika Haukanõmme, Ain Lutsepa, Andres Herkeli ja Andres Ammase esitatud arupärimine võimalike kuritarvitamiste kohta Politsei- ja Piirivalveametis, mis on esitatud siseministrile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Artur Talviku!

Hea asespiiker! Head kolleegid! Hea minister! Tõepoolest, mõni aeg tagasi sai esitatud üks arupärimine, mille oli ajendanud kaks tšekki. Need tšekid tõi meile nn vilepuhuja ning need näitasid, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor oli n-ö riigile kuuluvat krediitkaarti valesti kasutanud. Minu loomusesse ei kuulu tuhnimine selles, kuidas teised inimesed on krediitkaarti kasutanud ja muid selliseid toiminguid teinud, aga see lugu tuletas meelde ühe vana ladinakeelse fraasi quod licet Iovi, non licet bovi ehk mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale. See fraas võeti kasutusele, kirjeldamaks topeltstandardeid. Just nimelt topeltstandardid nii mind kui ka meie fraktsiooni selles küsimuses häirisidki. Me oleme nii väike ühiskond, et meil ei peaks olema Jupiterid või jumalad, kes võivad käituda ühtemoodi, ja rahvas ehk härg, kes peab käituma teistmoodi.
Kui tulla konkreetselt Politsei- ja Piirivalveameti juurde, siis see on amet, kes kontrollib põhimõtteliselt meie kõigi õiguskäitumist. Selle juht peaks olema ühiskonnas teatud mõttes musterinimene või, nagu üks mu sõber ütleb, ta peaks suunatuld näitama isegi siis, kui ühtegi inimest nägemas ei ole.
Teine asi, mida ma tahan rõhutada, on n-ö vilepuhujate tegevus. Ma ei tahaks hukka mõista vilepuhujat, seda naisterahvast, kes meile need tšekid tõi. Ta on endine Politsei- ja Piirivalveameti töötaja, kes juhtis meie tähelepanu sellele rikkumisele. See on alati kaalutlemise koht, mis on vilepuhuja motiiv ja miks ta seda teeb. Ma võin julgelt öelda, et 90% vilepuhujate motiividest võivad olla solvumised, aga väga paljud paljastatud teod on siiski olnud rikkumised ja tänu vilepuhujatele on ühiskondades palju muutunud.
Kui tulla uuesti Politsei- ja Piirivalveameti juurde, siis teatavasti on selles ametis viimasel ajal olnud väga palju reformimist. See tähendab, et sealt on tulnud koondada väga palju inimesi. Koondamiste käigus, selge see, tekib solvunuid. Seda enam peaks ameti peadirektor vaatama, et ta ise ei paneks toime rikkumisi, ei käituks valesti jne. Üks asi, millele ma veel tahan tähelepanu juhtida ja millest ma nende sündmuste käigus olen teada saanud, on see, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor on ise karistusi määrates väga karm. Temale alluvate politseiametnike iga väikseimgi rikkumine saab ülikarmilt karistatud. Kui sa oled nii karm teistele karistusi määrates, siis pead sa ise asutuse eesotsas olema ikkagi musterinimene.
Me oleme üldiselt rahul. Meie eesmärk ei olnud võtta politsei peadirektorit ametist maha. Me oleme üldiselt rahul, et ka valitsus jäi nõusse, et siin oli tegemist rikkumistega, ja manitses selle eest. Aga me kutsume kõiki Eesti riigiametnikke üles käituma väärikalt ja olema rahvale eeskujuks. Aitäh!

Aitäh! Palun siseminister Hanno Pevkuri arupärimisele vastama!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma päris hästi ei saanud aru, kas ma ikka pean küsimustele vastama või mitte, aga kuna arupärimine on esitatud, siis käime need teemad korra üle.
Esimene küsimus puudutas minu hinnangut, kas Eesti turvalisus on kuidagi ohus või kas need peadirektori kulutused on suurendanud või vähendanud Eesti turvalisust. Ma usun, et see teema on avalikus meedias leidnud päris palju käsitlust. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor on olnud ka üsna avatud kommentaaride jagamisel. Eks ta ole teinud omad järeldused nii sisu poole pealt kui ka eetilisest aspektist. Meie tegime ka kiireloomulise auditi. Audit andis teatud soovitused, mida Politsei- ja Piirivalveamet oma käitumises peaks muutma. Mul on hea meel, et nad ongi juba üht-teist muutnud, aga kindlasti on seal mõni protsess veel pooleli. Ma väga loodan, et peadirektor sai väga korraliku õppetunni nii arupärijate teemakäsitlusest kui laiemalt ka meedia käsitlusest tulenevalt.
Teine küsimus puudutas Politsei- ja Piirivalveameti personalipoliitikat. Siinkohal saan küll öelda selle konkreetse juhtumi kohta, millele te küsimuses viitasite, et vormihange ja sellega seotud personalipoliitika muudatused olid tol hetkel vajalikud. Seda vajalikkust on praeguseks hinnanud ka töövaidluskomisjon, kuhu vallandatu pöördus. Töövaidluskomisjon on leidnud, et Politsei- ja Piirivalveameti otsus see inimene usalduse kaotuse tõttu töölt vabastada oli õige.
Kolmas küsimus puudutas seda, kas välitöötajatel on olemas vormikomplektid ja kui palju uue hanke korraldamisele aega kulub. Ma saan kinnitada, et kõigil, kellel on vaja välitööd teha, on välivorm olemas, aga kõikidel politseinikel kõiki vormielemente ei pruugi olla. Muu hulgas ei ole kõiki vormielemente ka peadirektoril. Uue vormi arendus käib. Kindlasti on uue vormi väljatöötamisel oluline, et vormi oleks võimalik jooksvalt ja paindlikult tellida. Näiteks, kui tuleb uus töötaja, siis talle oleks vaja leida kiiresti sobivad mudelid. See logistika peaks paika saama. Üks probleeme, mida ka peadirektor avalikkusele on selgitanud, oli siin see saapateema. Selle üks põhjuseid oli see, et logistikaga oli probleeme ja sel hetkel temale sobivaid saapaid ei olnud. Aga uue vormi hankega minnakse kindlasti edasi. Me soovime nii kiiresti kui võimalik jõuda selle hankega ikkagi sinnamaale, et saaks reaalselt hakata vorme õmblema. Olen praeguste politseivormidega üsna pikalt tegelnud. Kas või välivormid on ikkagi väga ajast maha jäänud, nende kangas ei hinga, selles vormis kaabakale järele joostes peab aeg-ajalt, piltlikult öeldes, vett püksiservast välja kallama. Need on ajale väga jalgu jäänud, aga politseinikel peavad olema seljas korralikud hingavad riided. Ma väga loodan, et see hange läheb mõistlikult ja kiiresti töösse.
Neljas küsimus puudutas ühte konkreetset teenistujat, kes soovis valimistel kandideerida ja kes viidi siis üle teisele ametikohale. Ma olen palunud endale lisaselgitusi. Olgu sissejuhatuseks öeldud, et Politsei- ja Piirivalveametis saavad teenistujad realiseerida oma vaba soovi, kui nad soovivad kuhugi kandideerida. Küsimus on lihtsalt selles, millisel ametikohal keegi on. Tuleb arvestada, et korruptsioonikuritegude uurimine tähendab muu hulgas seda, et vahel tuleb kokku puutuda ka poliitikutega. Seetõttu oli Politsei- ja Piirivalveameti otsus, et selles osakonnas korraldatakse töö ümber. Õigemaks peeti sellist lahendust selle isiku suhtes. Selles asjas on ka vaidemenetlus minule teadaolevalt tänaseks lõppenud.
Viies küsimus: "Kuidas kavatsete tegutseda, et hoida ära PPA muutumine kinniseks ja avalikule kontrollile mittealluvaks karistusorganiks?" Minule teadaolevalt ei ole Politsei- ja Piirivalveametil küll mingit plaani muutuda kuidagi kinniseks. Politsei- ja Piirivalveamet on avatud ja on seda ka tõestanud. Kui on vaja infot jagada, siis seda jagatakse. Aga siin on väike "aga". Politsei- ja Piirivalveameti töös on lõike, mida avalikult kommenteerida ei saa. See nüanss tuleb siia juurde lisada. Muus osas, ma usun, on asutus avatud. Seda näitab võib-olla ka meedia enda hinnang, kes tunnistas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori aasta pressisõbraks. Ma olen ka isiklikult sügavalt veendunud, et politsei peab jagama nii palju informatsiooni kui võimalik. Ainukesed piirangud, mis saavad olla, on seotud ikkagi sellega, et avalikustamine võiks kahjustada ühte või teist konkreetset menetlust või teema on kaetud riigisaladusega. Muudel juhtudel ei näe ma piiranguid, miks politsei ei võiks oma tegevusest ülevaadet anda. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimus. Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, seda teemat on ajakirjanduses väga palju käsitletud. Aga ajakirjanduses tehti ka üks nali n-ö kollase kaardi kohta. Missuguste distsiplinaarkaristuste kategooriasse selline kollane kaart kuulub ja mida sellise kaardi andmine tegelikkuses tähendab? Küsimuse teine pool puudutab varasema perioodi auditit. Kas olete auditeerinud ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori varasemat krediitkaardikasutust ja kas te olete auditeerinud juhtkonna teiste liikmete krediitkaardikasutust?

Aitäh! Mis puudutab kollast kaarti, siis esimest korda kasutas seda väljendit üks Eesti meediaväljaanne. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see Eesti Päevaleht, kes kasutas sellist väljendit, et siin on kollase kaardi koht. Mis puudutab selle asja hindamise sisulist poolt, siis otsuse tegemisel ma hindasingi seda, mis oleks ühe või teise otsuse mõju, kas näiteks distsiplinaarkaristusena formaalselt noomituse tegemine oleks kuidagi mõjusam sellest, mis oli selleks hetkeks juba toimunud. Minu hinnangul on formaalsest karistusest palju olulisem see, et peadirektor mõistaks oma tegevusega kaasnenud avalikkuse tähelepanu ja teeks sellest tulenevalt korrektiivid. Need ta ka tegi. Minu arvates on siin avalikkuse hukkamõistu mõju olnud oluliselt tugevam, kui oleks olnud paberil vormistatud formaalse karistuse mõju. Seetõttu piirdus ka minu otsus jalgpallikeeles väljendudes kollase kaardiga.
Mis puudutab selliseid andmeid laiemalt, siis minu teada on Politsei- ja Piirivalveamet ise avalikustanud krediitkaartide kasutamise andmed varasemate aastate kohta. Ma olen peadirektoriga varasematest kulutustest rääkinud ja saanud nende kohta ka selgitusi. Samamoodi on minule teadaolevalt Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonna kulutused üle vaadatud.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas kolleegidel on soovi läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Oleme neljandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme tänase viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Uno Kaskpeiti, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitatud arupärimine politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrgema ametniku haridusnõuete kohta. Arupärimine on esitatud jällegi siseminister Hanno Pevkurile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Uno Kaskpeiti!

Härra eesistuja! Austatud minister! Lugupeetud kolleegid! Seda arupärimist ajendas esitama selline hämmastav asi, et alates 2009. aasta detsembrist – alates sellest ajast, kui hakati looma Politsei- ja Piirivalveametit – on, kui ma õigesti aru olen saanud, viis korda määrust muudetud. Määrus oli sõnastatud nii, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril, Kaitsepolitseiameti peadirektoril, nende asetäitjatel ja prefektil peab olema magistrikraad või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon. See määrus on tühistatud ja selle nõude kehtima hakkamise aega on edasi lükatud. Praeguse ministri valitsemisajal on minu arust kolm korda seda aega pikendatud, jälle on eelmine määrus tühistatud ja uus tähtaeg pandud. Viimane haridusnõuete muutmine oli selle aasta jaanuaris. Peamiselt on tegemist ikka üheainsa kangelasega – politseiameti peadirektoriga. Kõige rohkem paneb imestama, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik saab juba 25 aastat vanaks, aga me ei leia korraliku haridusega inimesi, kes võiksid sel ametikohal töötada. Seetõttu on meil ministrile mõned küsimused. Esiteks, kuidas on võimalik, et siseminister muudab Politsei- ja Piirivalveametis töötamise tingimusi lähtuvalt üksikisikutest? Teiseks, milline on organisatsioonis töötavate isikute motivatsioon, kui nad näevad, et ametnikke koondatakse palju tühisematel põhjustel, kui seda on seaduses toodud ametikohale vastavuse nõuded? Kolmandaks, kuidas on võimalik, et organisatsioonis on isikuid, kellele peab ametikohale vastavuse nõuete täitmisel tegema pidevalt allahindlust? Neljandaks, kas terves Politsei- ja Piirivalveametis ei ole sobiva haridusega inimesi või on sellisel hinnaalanduse tegemisel mõni muu põhjus? Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Vaatame siis natuke kutsesobivusnõudeid. Tõele au andes, minu ametisoleku ajal on neid täpsustatud neljal korral. Esimest korda tehti seda juunis 2014. Me rääkisime siis piirivalveinimestest, kelle ametikoht muutus ja kes 1. juulist nimetati teisele ametikohale. Nendel me lubasime edasi töötada. Detsembri lõpus täpsustasime tõepoolest juhi haridusnõude sõnastust, käsitlemise all oli magistrikraadinõue. Eelmise aasta 18. juunil rääkisime politseiteenistusse võetud kadettidele kehtestatud nõuetest ja eelmise aasta lõpus täpsustasime politseiametnike kehalise ettevalmistuse nõudeid. See on see, mis on minu ametiajal toimunud. Enne seda toimus tõesti veel muudatusi. Mis puudutab peadirektorile esitatavaid nõudeid, siis Vabariigi Valitsuse 13. juuni 2013. aasta istungil arutati seda teemat ja jõuti järeldusele, et võib-olla oleks mõistlik olla nende nõuetega siiski natuke paindlikum. Pärast valitsuse arutelu oli debatt ka Siseministeeriumis ja leiti, et kuna üle riigi ei peeta tippjuhil magistrikraadi olemasolu vajalikuks ning teenistuses olnud Politsei- ja Piirivalveameti juhid olid jõudnud ennast võimekate juhtidena tõestada, siis ei oleks nende haridusnõuete karmistamine olnud põhjendatud. Küll peeti õigeks, et magistrikraad on siiski vajalik kõikidel neil, kes edaspidi tahavad selle ameti peadirektoriks saada.
Teine küsimus puudutab inimeste motivatsiooni. Mina saan vastata ministeeriumi tervikjuhtimise koha pealt, et ministeerium on kinnitanud personalistrateegia, mis kehtib ka Politsei- ja Piirivalveameti kohta. Meie huvi on soodustada inimeste paindlikku ja arendavat karjääri. See tähendab ka inimeste hoidmist ja koolitamist ning aja jooksul muutuvaid nõudeid. Samas peame arvestama, et seesama paindlikkus võib tähendada ka olukordade muutumist. Inimesi on varemgi koondatud. Koondamise alused on loomulikult selgelt seadustes kirjas, see ei saa olla subjektiivne otsus.
Kolmas küsimus puudutab seda, kuidas on võimalik, et pidevalt peab tegema allahindlust. Kui te saate mulle tuua näite millegi sellise kohta, mis ei ole seadustega kooskõlas, siis ma hea meelega vaatan seda.
Siin on võib-olla sobilik minna neljanda küsimuse juurde: "Kas terves Politsei- ja Piirivalveametis ei ole sobiva haridusega inimesi või on sellise allahindluse tegemisel mõni muu põhjus?" Olgu öeldud, et Politsei- ja Piirivalveametis on meile teadaolevalt 450 magistrikraadiga inimest. Kui rääkida tänasest päevast, siis võin teile hea meelega öelda, et ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril on nüüd magistrikraad.
Aga olgu veel kord lõpetuseks öeldud, et see ei ole kõige olulisem, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril on magistrikraad. On oluline, et peale hariduse oleks peadirektoril väga palju muid omadusi, nii isiksuseomadusi kui ka tippjuhile vajalikke muid omadusi, olgu selleks meeskonna juhtimise oskus, strateegiline mõtlemine või midagi muud sellist. Juhi valimine on kompleksne otsus. Loomulikult vaadatakse nii haridust kui ka seda, millised inimese muud omadused sobivad ühe või teise ametikoha täitmiseks. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Kas nende muude omaduste hulka kuulub ka korrektne ümberkäimine krediitkaardiga? Aga see ei olnud minu küsimus. Minu küsimus on ikkagi see, et kui praegune peadirektor võib jätkata, saades haridusnõuetes allahindlust, aga järgmised ei saa ehk neil on rangemad nõuded ja kui üldse on vaja rohkem paindlikkust, milleks meile siis sellised paberid, mida inimeste järgi ümber tehakse. Sisuliselt te ikkagi möönate, et neid pabereid tehakse inimeste järgi ümber. Milleks selliseid pokazuhha'likke pabereid siis teha? Kas siin ei võikski olla suurem diskretsioon ja väiksem nõuete hulk? Võib-olla võiks jätta vastutuse sellele inimesele, kes otsustab ühe või teise inimese tööle võtta, selle asemel et sellist tsirkust teha?

Aitäh! See on natuke filosoofilist laadi küsimus. Te ka peaministriga pidasite siin väikese filosoofilise vestluse maha. Kui küsida minu käest filosoofiliselt, kas ma pooldan rohkem diskretsiooni või rohkem kinnikirjutamist, siis igal juhul pooldan ma rohkem diskretsiooni.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Mõnevõrra tekitab ikkagi hämmingut see, et teie sõnade kohaselt on süsteemis üle 400 magistrikraadiga inimese, aga siis korduvalt pikendatakse ilma magistrikraadita inimese ametivolitusi. Kas see ei tähenda ikkagi seda, et näo järgi on valitud välja üks inimene, kes on n-ö oma? Tuleks kuulutada välja uus avalik konkurss, kuna hetkel selle koha täitja ei vasta nendele nõudmistele, mis riik on sellele ametikohale kehtestanud, ja valida siis nende üle 400 magistrikraadiomaniku hulgast inimene, kes vastab nendele nõudmistele?

Aitäh! Mul on tunne, et te üldse ei kuula, mis ma siin räägin. Ma vastasin väga selgelt, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril on täna magistrikraad olemas. (Vahelehüüe.) Mis puudutab varasemaid otsuseid, siis nagu ma ütlesin, tänane Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor oli ametis enne seda, kui mina ametisse astusin. Minu arvates on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor olnud hea juht. Minul on olnud temale alati üks selge nõudmine: ta peab saama magistrikraadi. See on tal tänaseks omandatud.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! See on demagoogia, sest ta sai selle kraadi alles selle aasta alguses ja isegi aasta alguses tehti veel üks määruse muudatus. Nii et sellest ei tasu rääkida. Ainult selle inimese pärast on kolm korda määrust muudetud ja nüüd te kiidate siin kõigi ees, et ta on superjuht. Tore superjuht, kui sellised krediidikaardiasjad, saabaste ostmised ja muud jamad välja tulevad. Mul ei ole lihtsalt enam sõnu.

Aitäh! Ma sain aru, et see oli retooriline küsimus, mis vastust ei vaja.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun!

Härra asespiiker! Hea minister! Head kolleegid! Selle arupärimise käigus sai kinnitust, et meil on tõesti Eestis erilisi inimesi, kelle järgi süsteem mugandub. Võib-olla tõepoolest on praegune Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor nii asendamatu inimene, et tema pärast tuleb määrusi ümber teha, ning tema suurepäraste tööoskuste ja isikuomaduste hulk on nii suur, et võib rahaliste väärkasutuste korral ka kaks silma kinni pigistada. Mida me nende kahe arupärimise peale kokku võime tõdeda, on aga see, et avalikku korda ja julgeolekut tagavas ministeeriumis on minister, kes selle asemel, et olla korrektne ja sirgjooneline, on omaks võtnud teatava korruptsioonikultuuri, mille järgi on susserdamine, vassimine ja oludele mugandumine igapäevane praktika. Meie meelest on väga nukker, et Siseministeeriumis selline kultuur lokkab. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Jah, palun!

Hea Martin Helme! Kindlasti ei ole me omaks võtnud mingit korruptsioonihõngulist skeemi või mis iganes sõnastus see teil oli. Nagu ma ütlesin, Elmar Vaher oli ametis enne seda, kui mina siseministriks sain. Mina olen Elmar Vaheri tööga rahul olnud, ma olen temalt nõudnud ja soovinud, et ta esimesel võimalusel omandaks magistrikraadi. Ta on selle tänaseks omandanud. Elmar Vaher on olnud Politsei- ja Piirivalveametile hea juht. Kui teil on teine arvamus, siis on see teie arvamus. Mina olen Elmar Vaheri tööga rahul ega näe vajadust, et ma peaksin veel midagi selgitama, põhjendama või midagi muud temaga seoses teile ette kandma. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor jätkab tööd, ta vastab kõikidele nii määruses kui ka seaduses toodud nõuetele ja ma usun, et ta teeb seda tööd hästi ka edaspidi. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised. Tänastele arupärimistele on vastatud.

Tänane viimane päevakorrapunkt on vaba mikrofon. Kõigil, kellel on soovi veel kõnelda, on võimalus seda teha peale haamrilööki. Jüri Adams, palun!

Härra juhataja! Ega ma palju aega teilt ei võta. Ma tahan jätkata oma eelmisel aastal peetud vaba mikrofoni kõnede sarja, mis käsitleb meie kodukorra küsimusi, ja minna üle komisjonide tööga seotud küsimustele. Täna on kõne all Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106, mis sätestab selle, milliseid muudatusettepanekuid saab esitaja panna siin suures saalis hääletusele ja milliseid ei saa.
Enamik teist on hakanud Riigikogus tööle pärast 2003. aasta valimisi. Mina, Eiki Nestor ja Mart Nutt oleme need ainukesed, kes mäletavad enne seda kehtinud kodukorda. See kord oli selline, et kui keegi esitas muudatusettepaneku, mida komisjon ei toetanud, siis igal juhul oli esitajal õigus nõuda selle ettepaneku hääletusele panemist, ka sel juhul, kui see komisjonis ei olnud saanud ühtegi toetushäält. Alates 2003. aasta seadusmuudatusest kehtib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106, mille lõike 2 teine lause ütleb: "Hääletamisele ei panda muudatusettepanekut, mida juhtivkomisjon ei arvestanud ja mis sai vähem kui kaks poolthäält." Kui me loeme kodukorra kommentaare, siis näeme, et kommenteerija on juristina jäänud hätta ja ütleb niimoodi: "RKKTS § 106 lõike 2 teise lause järgi ei panda hääletamisele muudatusettepanekut, mida juhtivkomisjon ei arvestanud ja mis sai juhtivkomisjonis vähem kui kaks poolthäält, st ühe poolthääle või mitte ühtegi. Nimetatud sätte eesmärk on menetlusökonoomia: mitte koormata täiskogu hääletustega muudatusettepanekute üle, mis pälvisid juhtivkomisjonis üksnes minimaalse toetuse ning millel seetõttu praktiliselt puuduvad väljavaated saada täiskogu toetust."
Kui ma mõtlen selle aja peale, kui ma eelmisel korral olin Riigikogu liige, siis neid juhtumeid oli üksjagu, kui keegi esitas aruka ettepaneku, see ei saanud komisjonis ühtegi toetushäält, ettepaneku autor nõudis hääletamist, pidas selgitava kõne ja Riigikogu täiskogu hääletaski selle ettepaneku poolt. Oli muidugi ka üksikuid selle õiguse kuritarvitamise juhtumeid. Mulle tuleb meelde, et perekonnaseaduse esimese variandi menetlemise ajal üks Riigikogu liige ilmselt puhtalt solvumisest selle pärast, et tema teise kontseptsiooniga ettepanekuid ei võetud arvesse, pani järjekindlalt kõik oma ettepanekud hääletusele. Saalis oligi siis niimoodi, et saalis said need ettepanekud ikka ühe poolthääle ja mingisuguse suurema hulga vastuhääli.
Miks ma sellest räägin? Mul oli hiljaaegu võimalus osaleda telesaates, kus Riigikogu tööd mitte eriti tundvad inimesed küsisid, mispärast käitutakse komisjonis hääletamisel nii ja mitte teisiti. Mul oli siis võimalik seletada, et mina pean seda kodukorra paragrahvi, millest ma praegu räägin, meie kodukorras täielikuks kurioosumiks, mis töötab Riigikogu tööpõhimõtete vastu. Ka minul on praeguses koosseisus olnud selliseid kogemusi, et komisjon on pidanud hääletama näiteks sellise fraktsiooni ettepanekuid, millel ei ole ühes või teises komisjonis ühtegi esindajat, või siis selliseid ettepanekuid, mille pooldajaid komisjonis on vähe. Mina olen küll endale lubanud, et näiteks kui IRL, kellel on põhiseaduskomisjonis ainult üks liige, esitab ettepaneku, või seda teevad sotsiaaldemokraadid, kel on ka üks liige, siis mina annan olenemata ettepaneku sisust teisena oma hääle selle toetuseks, puhtalt sellepärast, et nad saaksid oma ettepaneku suures saalis hääletusele panna. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Head õhtut! Kohtumiseni jälle homme!

Istungi lõpp kell 17.54.