Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu II istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Teiseks, karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega suurendatakse trahviühikut, eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Aitäh!

Remo Holsmer, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon algatab käibemaksuseaduse § 30 muutmise seaduse eelnõu. Õiguskantsler esitas s.a 16. oktoobril Riigikogule ettepaneku käibemaksuseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Riigikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut 12. novembril ja otsustas õiguskantsleri ettepanekut toetada. Tolle otsuse poolt oli 79 Riigikogu liiget. Muudatuse tulemusena koheldakse ühenduse tegevusloa alusel tasulise sõitjateveo teenuse osutajaid nii nagu taksoveoteenuse osutajaid. Meeldetuletuseks, et õiguskantsleri poole pöördus üks väikebussi- või transfer-bussiteenuse osutaja ja probleem oli selles, et tema ei saanud oma igapäevase äri pealt 100% sisendkäibemaksu maha arvata. Selle seadusmuudatusega see ebaõiglane olukord loodetavasti laheneb, millele viitas ka õiguskantsler, kui ta selle ettepaneku Riigikogule tegi. Annan vastava eelnõu üle. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mul on üle anda kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, millele on alla kirjutanud järgmised parlamendiliikmed: Jaanus Karilaid, Mart Helme, Märt Sults, Peeter Ernits, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Erki Savisaar, Dmitri Dmitrijev, Olga Ivanova, Raivo Põldaru, Vladimir Velman ja Siret Kotka. Eelnõu mõte on väga lihtne. Kooseluseaduse vastuvõtmisega eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. Eelmises Riigikogus puudus seaduse korrektseks vastuvõtmiseks vajalik häälte hulk, mis tingis vajaduse eraldi seaduse rakendamise seaduse vastuvõtmise järele Riigikogu praeguses koosseisus. Rakendussätete vastuvõtmine on samuti takerdunud ning need, kes hääletasid omal ajal seaduse vastuvõtmise poolt, ei taha täna oma seadusandlikku tööd lõpuni viia. Selline halb õigusloome praktika ning määramatus võib tuua mitmeid kohtulahendeid ja kulusid maksumaksjale. Kooseluseaduse tühistamisega soovime lõpetada tekitatud segaduse ning taastada endise ühiskonna enamust rahuldava olukorra. Lõpetuseks veel: Eesti ühiskonnas on sadu tähtsamaid probleeme, kui on seda kooseluseadus. Aitäh!

Olga Ivanova, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle otsuse eelnõu, et luua meetmestik ning algatada seadusmuudatus, mis seoks vanemahüvitise saamise lapse arstliku kontrolliga. Eestis esineb üha enam juhtumeid, kus vastsündinud lapsed jäävad ilma korralikust vanemlikust hoolest. Seda seetõttu, et madalama sissetulekuga pered võivad lapsesaamist pidada uueks sissetulekuallikaks. Sellest tingitult esineb olukordi, kus lapsed jäävad hooletusse ning on sunnitud kannatama tühja kõhtu ja taluma väärkohtlemist.
Statistikaameti andmetel elab Eestis absoluutses vaesuses 10,1% lastest. See on valus teema, mis peaks puudutama mitte üksnes lapsi, kes on vaesuse ohvrid, vaid ka lapsevanemaid ja teisi ühiskonnaliikmeid, kes laste eest vastutavad. Seega tuleb välistada olukordi, kus vanemad planeerivad laste saamist vaid sotsiaaltoetuste saamise eesmärgil. Eestis seisneb laste, eriti väikelaste tervisekontrolli süsteemi probleem selles, et perearstidel on küll kohustus lapsi jälgida, kuid vanematel pole kohustust lapsi jälgimisele tuua. Süsteem on pelgalt vanema vastutustundele üles ehitatud. Perearstide hinnangul on Eestis küllalt väikesi lapsi, kelle tervisest ja arengust neil ülevaade puudub.
Euroopa Komisjoni tellitud toetuste tingimuslikkust puudutavas analüüsis tuuakse välja, et paljudel juhtudel võib toetuse tingimuslikkus ehk toetuse saamise teatud tingimustele vastamine olla soovitud käitumise saavutamisel efektiivne. Teatud tingimuslikud elemendid on Eestis kasutusel ka praegu, näiteks lapsetoetuse puhul, mida makstakse tavapärasest pikemalt, kui laps õpib. Võttes arvesse Euroopa riikide praktikat, millest ma ei jõudnud väga rääkida, ning uuringutes kajastatut, teeb Keskerakonna fraktsioon ettepaneku algatada seadusmuudatus, mis seoks vanemahüvitise saamise lapse arstlikus kontrollis käimisega. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Eestlased pidavat olema väga jonnakas rahvas. Ma olen selle elav tõestus, sest annan juba kolmandat korda välisminister Marina Kaljurannale üle arupärimise Õhtulehes 3. novembril USA diplomaadi sulest ilmunud artikli kohta. Sellega seoses huvitab meid, tuginedes diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni artikli 41 punktile 1, kas meie Välisministeeriumi arvates on nimetatud diplomaat rikkunud seda konventsiooni ja sekkunud Eesti siseasjadesse. Meid kui suveräänse riigi elanikke huvitab ka, kas meie Välisministeerium on sellele reageerinud. Seetõttu on meil palve, et välisminister vastaks järgmistele küsimustele. "Kas Teil on kavas esitada protest USA saatkonnale seoses välisdiplomaadi sekkumisega Eesti siseasjadesse? Kas Teil on kavas kutsuda USA saatkonna ajutine asjur Chever Voltmer Välisministeeriumisse antud asjaolude kohta täiendavaid seletusi andma?" Alla on kirjutanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed. Aitäh!

Nii, vastu on võetud viis eelnõu ja üks arupärimine, mis vaadatakse läbi meie kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 9. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 78 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Vastavalt päevakorrale vastab sotsiaalkaitseminister arupärimisele, mille on esitanud Dmitri Dmitrijev, Olga Ivanova, Peeter Ernits, Tarmo Tamm, Kadri Simson, Priit Toobal, Viktor Vassiljev, Lauri Laasi ja Märt Sults. Arupärijate nimel Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Head külalised! Oktoobrikuus esitasid üheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget sotsiaalkaitseministrile arupärimise, mis puudutab ametikohtade koondamist Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Koalitsioonileppe üks paljudest eesmärkidest on vähendada valitsussektori töökohtade arvu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Tahetakse vähendada dubleerimist ja bürokraatiat avalikus sektoris ning kokku on plaanis koondada 750 inimest ehk 1,5% riigisektori töötajaskonnast. Mis puudutab Sotsiaalministeeriumi haldusala, siis hiljuti on selle töötajaskond kasvanud 5% ehk 71 inimese võrra. Nüüd planeeritakse riigisektoris koondamist, mis kõige enam mõjutab just sedasama Sotsiaalministeeriumi haldusala, kust läheb koondamisele 235 inimest. Tekkinud olukorraga seoses on meil sotsiaalkaitseministrile mitu küsimust. "Millised ametikohad lähevad Sotsiaalministeeriumi haldusalast koondamisele? Kuidas planeeritakse nende ametikohtade kaotamise järel nii suure hulga inimeste töö ümber jagada?" Väga huvitab meid siinkohal ka tervishoiusüsteem, st kui palju plaanib ministeerium koondada töötajaid tervishoiuasutustes ja keda see konkreetsemalt puudutab. Ja on veel mitu küsimust, mille minister loeb ette, ma eeldan, enne kui ta neile vastab. Aitäh!

Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja lugupeetud arupärijad! Mulle on esitatud arupärimine, kus on kuus küsimust ja mis puudutab Sotsiaalministeeriumi valdkonnas olevaid asutusi ja Sotsiaalministeeriumi ametikohtade kärpeid.
Esimene küsimus: "Millised ametikohad lähevad Sotsiaalministeeriumi haldusalast koondamisele? Palun nimetage asutused, ametikohad ja ka arvud vastavalt asutustele!" Kõigepealt ma räägin ära selle tausta. Vastavalt valitsuse otsusele kuulub Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kärpe alla 235 teenistuskohta ehk 2,1% kohtadest. Taustaks veel, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas töötab 11 179 inimest ehk nii palju on teenistuskohti. Plaan Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kärpida hõlmab 1. juuni 2015. aasta seisu ja eesmärk on 31. maiks 2016 see kärbe ellu viia. Ma ütlen poliitiliseks taustaks veel nii palju, et valitsuse otsus seisneb soovis vähendada vahepeal kasvanud avalikku sektorit, kuna meie rahvastiku arv väheneb.
Ma ütlen juba etteruttavalt ära, kuna niikuinii tulevad ka täpsustavad küsimused, et Sotsiaalministeerium ei anna ette konkreetseid ametikohti, mis tuleb kaotada – see jääb asutuste enda otsustada. Eesmärk on vähendada avaliku sektori töökohtade arvu. Varem on seatud n-ö rahalisi kärpe-eesmärke, mis ei ole tegelikult avaliku sektori reaalset kahanemist kaasa toonud. Me peame meelde tuletama seda põhimõtet, kuidasmoodi Eesti riik areneb ja millel Eesti riik püsib. Avaliku sektori töökohad ei ole need töökohad, mis loovad maksutulu. Me peame oluliselt rohkem pöörama tähelepanu sellele, et meil tekiks töökohti juurde eelkõige erasektoris. Erasektoris luuakse sellist lisaväärtust, mille pealt saadakse lisatulu, ja seal tekib ka maksubaasi põhialus. Tuleb silmas pidada, et avaliku sektori roll on osutada vastavaid teenuseid ning tagada kas riigi, omavalitsuste või nende asutuste ja allasutuste toimimine selleks, et teenindada Eesti rahvast. Nii et a priori see, et avalik sektor peab tagama kõigile inimestele töökohad, ei vasta sellele põhimõttele, mida mina jagan. Avaliku sektori ülesanne on võimalikult efektiivselt tagada riigi toimimine ja inimestele teenuste kättesaadavus.
Kui me vaatame numbreid, siis 235 inimest on tõesti suur kärbe. Aga kui vaadata kogu Sotsiaalministeeriumi valdkonda, siis 11 179 inimesest moodustab see 2,1%. See kärbe jaotub asutuste vahel, mis on otseselt Sotsiaalministeeriumi alluvuses, nagu Ravimiamet, Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet, Tööinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus. Jutt on ka ministeeriumiga seotud sihtasutustest, näiteks Eesti E-tervise Sihtasutus, Eesti Puuetega Inimeste Fond (jääb küll kärpest kõrvale) ja Eesti Tervishoiu Pildipank, kuni haiglateni välja. Haiglate puhul ei saa Sotsiaalministeerium otseselt mitte mingisuguseid kärpeid teha, kuna tegu on sihtasutustega. Siin saab riik Sotsiaalministeeriumi kaudu pigem omanikupoliitikat rakendada.
Teine küsimus: "Kuidas planeeritakse nende ametikohtade kaotamise järel nii suure hulga inimeste töö ümber jagada?" Nagu ma ütlesin, Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kärbe hõlmab 235 teenistuskohta 11 179 teenistuskohast ehk 2,1% nende inimeste koguarvust, kes praegu töötavad ministeeriumi valitsemisalas. See ei ole märkimisväärne protsent. Näiteks n-ö vabatahtlik voolavus on Sotsiaalministeeriumis olnud keskmiselt 9,3% aastas, mis tähendab seda, et töö ümberkorraldamisega ei peaks probleeme tekkima. Kindlasti Sotsiaalministeerium analüüsib selle tööülesande asutuste kaupa läbi ja vajadusel pakub ka tuge. Küsimus on eelkõige töö ümberkorraldamises, ükski funktsioon ei jää täitmata. Juhin ka tähelepanu, et sellesse kärpesse ei ole sisse arvestatud töötukassa töövõimereformi elluviimisega kaasnevat kasvu perioodil 2015–2016. See on eraldi projekt, mis ei kuulu kärpe alla.
Kolmas küsimus: "Sotsiaalvaldkond on ühiskonnas ka üks tundlikumaid. Seetõttu on Sotsiaalministeeriumi haldusalast koondamine küllaltki riskantne samm. Kuidas tagate niivõrd olulise valdkonna toimimise ja teenuste kvaliteedi ka pärast koondamisi?" Pöördun tagasi oma kahe esimese vastuse juurde ja sotsiaalkaitseministrina ütlen, et me peamegi oma tööd efektiivsemalt korraldama. Kui me vaatame, kui laial skaalal tegutseb Sotsiaalministeerium, siis see kärbe ei ole üle jõu käiv, vaid peaks pigem olema eeskujuks teistele avaliku sektori organisatsioonidele. Kindlasti ei kannata riigi osutatavate teenuste sisuline pool.
Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite väidet, et kokkuhoid saavutatakse küll rahaliselt, aga tegelikult jäävad riik ja seeläbi ka riigi poolt pakutavad teenused nõrgemaks? Olukorras, kus meil juba on tohutud järjekorrad erinevate riigi poolt pakutavate teenuste uste taga (ravijärjekorrad), on üsna riskantne samm sealt veelgi tööjõudu vähendada." Rõhutan veel kord, et lähtuvalt eesmärgist ei ole see kärbe nii suur ja tõsine, et kahjustaks kuidagimoodi teenuste osutamist. Selle küsimusega on peetud silmas pigem meditsiinivaldkonda ja sealseid kärpeid. Me oleme kokku leppinud, et kärbe ei puuduta näiteks neid inimesi tervishoiuasutustest, kes otseselt tegelevad patsientide teenindamisega, st arste ja õdesid. Aga me peame silmas pidama, et meil on olemas suured meditsiiniasutused, kus lisaks eespool nimetatud meditsiinitöötajatele töötab veel hulganisti lisapersonali, kelle arvel on võimalik kärpe eesmärk saavutada.
Viies küsimus: "Suuremate haiglate juhid on saanud korralduse koondada personali. Palju ministeerium plaanib koondada töötajaid tervishoiuasutustest? Keda see konkreetsemalt puudutab?" Tõepoolest, ministeerium on saatnud haiglate juhtidele ja nõukogu liikmetele n-ö kärpeootuse numbri, mis puudutab Vabariigi Valitsuse suunise elluviimist, s.o vähendada töötajate arvu. Kuid see, kuidasmoodi eesmärk täpselt saavutada, on juba konkreetsete haiglate juhtimise küsimus ja ka haiglate nõukogude otsustada. Eks me ootame selles suhtes ka tagasisidet. Riik kui omanik saab siin anda suunise, reaalse töö peavad ära tegema vastavad juhtimisorganid.
Ja viimane küsimus: "Kuidas hindate olukorda, kus koondamiste arvud on välja kuulutatud, kuid teadmine, milliseid asutusi ja ametikohti see mõjutab, puudub? Kuidas põhjendate inimeste sellist teadmatuses hoidmist?" Nagu ma juba varasematele küsimustele vastasin, on meil olemas informatsioon ametikohtade koondamise arvu ja eesmärgi kohta. Põhimõtteline poliitika on Vabariigi Valitsuses läbi arutatud ja vastavad suunised on ka asjaomastele organisatsioonidele läinud. See, kas keegi on praegu teadmatuses või mitte, sõltub nende organisatsioonide töökorraldusest. Nii et eesmärk on valitsusepoolne suunis 31. maiks 2016 ellu viia. Aitäh!

Küsimused ministrile. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme teiega korduvalt rääkinud kolmandast sektorist, just naiste varjupaikadest ja ma palun teilt Eha Reitelmanni nimel järjekordselt vastust. Kõigepealt oli meil juttu sellest, et varjupaikades nõustatakse naisi aprillikuuni, sest seni jätkub struktuurifondide raha, ja Reitelmann väidab, et jaanuarist raha enam ei ole. Me nägime, et olite eelarvesse lisanud 54 000 eurot, kuid selle artikli puhul räägitakse 200 000 euro vajalikkusest. Millise vastuse te mulle selle koha pealt annate?

Aitäh, lugupeetud küsija! Kindlasti ei ole teie küsimus konkreetse arupärimisega seotud ja ma võin teile täie südamerahuga öelda, et meie kärpe-eesmärgid ei puuduta kuidagimoodi naiste varjupaiku. Vastupidi, ministeerium näeb naiste varjupaikadele järgmise aasta riigieelarves ette veel täiendavalt 150 000 eurot nõustamisteenuse osutamiseks ja see informatsioon on nendelesamadele organisatsioonidele ka edastatud. Veelgi rohkem, koostöös töötatakse välja ohvriabi seadust, kuhu on naiste varjupaiga teenust osutavate organisatsioonide abil kirja pandud väga täpne regulatsioon selleks, et kogu see tegevus oleks jätkusuutlik. Ja me oleme peale selle, mida ma varem nimetasin, ehk 150 000 euro näinud ette ka 70 000 eurot lisaks riigieelarves ettenähtud baasrahastamisele. See tagab selle, et otseselt naiste varjupaikade rahastamiseks läheb 500 000 ehk pool miljonit eurot. See näitab väga selgelt, et Sotsiaalministeeriumi prioriteediks on tegeleda naistevastase vägivallaga ja osutada ohvriabiteenust. Nii et kui Riigikontroll siin lähiajal väidab, et riik reforme ei tee, siis mina sotsiaalkaitseministrina ütlen, et sotsiaalvaldkonnas on väga suured reformid käimas ja üks neist puudutab konkreetselt võitlust naistevastase vägivallaga.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Aastapäevad tagasi võttis valitsus vastu otsuse, et töövõimereformi tulemusel võetakse avalikku sektorisse tööle 1000 puudega inimest. Aastapäevad või vähemgi hiljem leppis valitsus aga kokku, et avalikust sektorist koondatakse 750 inimest. Kuidas te selgitate neid kahte üksteise suhtes üsna vastuolulist sõnumit, et ühelt poolt võtame avalikku sektorisse tööle puudega inimesi, mida ma pean loomulikult väga tervitatavaks, aga teisalt jällegi koondame?

Aitäh! Täpsuse huvides ütlen, et mitte Vabariigi Valitsus ei võtnud seda eesmärgiks, vaid Riigikogu kirjutas konkreetselt seadusesse sisse, et tegelikult tuleb 1000 inimesele luua avalikus sektoris töökohad. Ja seda otsust Vabariigi Valitsus ka ellu viib. Need kaks otsust – vähendada avalikus sektoris töökohti ja luua puuetega, erivajadustega inimestele töökohti – ei ole omavahel vastuolus. Ma ei ole nõus selle loogikaga, et kui on vaja kärpida avalikku sektorit ehk vähendada avaliku sektori ehk nende inimeste osakaalu, kes saavad palka Eesti maksumaksjatelt, siis tuleb sellepärast hakata kohe vähendama puuetega inimeste töökohti. Vastupidi, ma arvan, et see reform annab võimaluse laiemalt üle vaadata seda, kes meil mis tööd teeb. Ja kui me vaatame neid vahendeid ja võimalusi, mida toob endaga kaasa töövõimereformi rakendamine järgmisest aastast – ma pean silmas töökohtade kohandamist ja ka ettenähtud toetusi –, siis avalikule sektorile on kindlasti abiks see, et rohkem erivajadustega inimesi saab nende juurde tööle.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Suurte haiglate juhid on saanud korralduse oluliselt töötajaid koondada. Minu mäletamist mööda võib see kahe suure haigla peale kokku olla 150 inimest. Ma küsin, et kuidas on juhtunud, et seal nüüd personali järsku nii palju üle on. Kas arvate siis, et haiglal ei ole tulevikus vaja enam sanitare, koristajaid või kokkasid? Või mida sinna veel vaja ei ole? Ja küsimuse teine pool on see, et kuidas valitsus saab üldse äriühingule ette kirjutada, kui palju peaks seal töötajaid tööl olema.

Aitäh! Tõepoolest, ka haiglad on saanud suunise tõmmata kokku oma kulutusi ja vähendada oma personali. On selge, et me ei saa vähendada arstide arvu, me ei saa vähendada õdede ega ka vajalike sanitaride arvu. Küll aga on, nagu ka küsija nimetas, meie suuremad haiglad päris jõudsalt kasvanud ning neilgi on vaja vaadata üle oma personalipoliitika. Nagu ma oma vastustes ka ütlesin, me ei saagi neile täitmiseks ette anda otsuseid, nagu me saame ministeeriumina teha otseselt oma alluvuses olevate riigiasutuste puhul. Sihtasutused on meil suuremas osas haiglad ja neis saab tõepoolest personalipoliitikat ellu viia omanikupoliitika kaudu ehk siis suuniste andmisega ja nõukogu otsustega.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, hea minister! Mul on küsimus, kuigi see ei ole selle arupärimise teema, aga sama teema ikka. Haridussektorist on plaanis koondada 175 inimest. Keegi ei tea, kust neid koondatakse. Haridusametid arvavad, et sealt koondatakse. Tähendab, seal on kohutav närvilisus, kohutav tõmblemine, mis kandub üle koolidele. Koolid ei tea, kui palju õpetajaid koondatakse. Kuidas on kaetud nende sotsiaalne kaitse? Kustkohast võetakse koondamisrahad? Ja kustkohast võetakse palgafondi puudujääk, kui tehakse struktuurimuudatusi, mille jaoks etteteatamisaega ei ole? Järelikult tuleb vallandada.

Aitäh! Ma tõesti ei oska kommenteerida haridussektori kärbet, aga kindlasti ei halvene kuidagimoodi hariduse kvaliteet. Ja ma võin öelda kõikidele inimestele, kes töötavad avalikus sektoris ja kes peaks millegipärast oma töö kaotama, et neile on tagatud kõik Eesti Vabariigi seadustes ettenähtud õigused. Mingisugune jutt sellest, et kärpega läheb kiireks vms, ei tule üldse kõne allagi. Kui riik teeb oma struktuuris muudatusi, siis ta on kindlasti eeskujuks sellega, et järgib kõiki seadusi, mis puudutavad inimeste sotsiaalset kaitset.

Tänan, härra minister! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Ju siis puudub ka ministril soov veel midagi öelda.

Ja nüüd, peale haamrilööki on vaba mikrofoni voor. Marika Tuus-Laul, palun!

Eesistuja! Head kolleegid! Tundub, et valitsuskoalitsioonil on praegu väga mugav võimul olla, sest riigi järgmise aasta eelarvest, Estonian Airi pankrotist, kuuldavasti valmis saanud haldusreformi kavast, arstiabi kättesaadavuse halvenemisest ja isegi ISIS-e terrori ohust on justkui tähtsamaks saanud Eesti Keskerakonna kongress, üldse Keskerakonna teema. Kõik nädalalõpu kokkuvõttesaated rääkisid muudkui Keskerakonnast ja Toobalist. Suur aitäh teile! Meie reiting, ma arvan, tõuseb veelgi.
Kuulasin nädala lõpus ka Riigikogu liikme Kalle Muuli saadet ja imestan tõesti, et temalgi on suur huvi Keskerakonna saatuse vastu, ehkki tema enda erakonna reiting on langenud alla kriitilise piiri. Paari päeva eest oli "Vox populi" saade, kus küsiti, mida arvatakse valitsuskoalitsiooni tegevusest, Taavi Rõivase valitsusest. Vastused olid erakordselt kriitilised ja negatiivsed. Üks härra luges ette pika loetelu, mis kõik on väga halvasti, ja lisas, et kõik see, mida saab nässu keerata, on ka nässu keeratud. Aga loomulikult saime veel parema pildi olukorrast Eestis rahvusringhäälingu tellitud Turu-uuringute AS-i valimiseelistuste küsitlusest. See näitas, et Eesti Keskerakonna toetus on kasvanud suuremaks kui kahel valitsusparteil, Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel kokku. Ka Emori uuring andis sisuliselt sama tulemuse: valitsuserakondade reiting kukkus ja Keskerakonna reiting tõusis 6%. See näitab, et rahvas on Keskerakonnaga rahul. Küll aga pole nad rahul sotside, oravate ja IRL-i poliitikaga. Ja loomulikult on praegu ka opositsioonierakondade toetus kokku väga palju suurem valitsuserakondade populaarsusest ehk rahvas tahab kindlasti võimule teisi erakondi. Peaministri populaarsusest – teda ei saa populaarseks nimetadagi – ehk tema mainest ei taha rääkidagi, sest need näitajad on nii viletsad. Nii viletsaid pole vist kunagi kellelgi olnudki.
Ma arvan küll, et Eesti rahvas vääriks paremat valitsust ja ausamat poliitikat, vääriks peaministrit, kes ei põikleks küsimustest kõrvale, kes ei vastaks laveerides. Me vajame kindlasti valitsust, kes ei oleks kurt ja pime. Ja kui me vaatame veel tänaseid ajalehti, siis näeme, kuidas praegune valitsus on viinud Eesti nii alla, et Läti ja Leedu on meist igas mõttes mööda läinud. Lehes kirjutatakse, et Eestist on saanud Balti mere punane latern, ja olukorda selgitatakse n-ö suures mahus. Seda seisu on kirjeldatud tänases Postimehes. Ja kui me vaatame oma sisemajanduse kogutoodangut, siis selle kasv on viie aasta jooksul olnud vaid 8%, aga Lätis 16% ja Leedus 17%. Ka sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on Leedus ja Lätis praegu suurem kui Eestis. Nii et lausa piinlik on nendest asjadest rääkida. Meie majanduse seisuga pole rahul ka riigikontrolör Alar Karis. Nagu me teame, tuleb ta siia meie ette esinema, aga ma kardan, et valitsus ignoreerib jälle tema seisukohti. Nii et meil tuleb midagi koos ette võtta, me ei saa niisuguses madalseisus edasi minna! Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma usun, te mõistate, et ma ei suuda vastu panna kiusatusele kasutada seda viit minutit Riigikogu vabas mikrofonis, sest see võib eeloleval nädalal olla ainuke eetriaeg, mille ma Tallinna Televisioonis saan. Mitmed inimesed on pöördunud minu poole küsimusega, et miks sellel sügisel Riigikogu istungid öösse ei lähe. Miks pole ööistungeid? Tänane päevakord oli niivõrd lühike, vaid ühe arupärimisega, et mul on võimalik anda selgitusi.
Ööistungeid tehakse erakorralistes tingimustes ja kindlasti on sellel Riigikogul peale Riigikogu märtsikuiseid valimisi erakorralisi aegu seljataga olnud. Meil on seljataga mitmed rasked otsused, mille puhul seisid Keskerakond ja ülejäänud Riigikogu opositsioonierakonnad selgelt valitsuse initsiatiivide vastu. Siin ma toon eraldi välja aktsiisipoliitika. Paraku ei ole võimalik sellel sügisel suve alguses tehtud otsuseid muuta. Riigieelarves on aga tulud kuludega peaaegu tasakaalu saadud suuresti selle abil, et suve alguses tõsteti märkimisväärselt aktsiise, eriti kütuseaktsiisi. Oleme Keskerakonna fraktsiooniga selgelt olnud aktsiisitõusude vastu ja suve alguses plaanisime ka peaministri umbusaldamist. Meie soov on seista inimeste heaolu eest ja seetõttu oleme aktsiisipoliitikas kindlasti teist meelt.
Ma räägin paari sõnaga sellest, mida on Keskerakonna fraktsioon senimaani teinud. 2015. aastal, peale Riigikogu valimisi oleme esitanud 20 seaduseelnõu, 67 arupärimist ja 34 kirjalikku küsimust ning teinud valitsuselt tulnud seaduseelnõude kohta päris palju muudatusettepanekuid, millest mõned on ka seadusi Eesti inimeste jaoks reaalselt paremaks muutnud. Esimene seaduseelnõu, mille Keskerakonna fraktsioon algatas, puudutas koolilõunaid. Kui me olime valitsuses, siis õnnestus meil seadustada see, et põhikoolis ja ka kutsekoolis said kõik lapsed koolipäeva jooksul ühe tasuta lõuna. Hiljem pole julgetud seda ära kaotada, aga lisaraha pole ka leitud ja nii oleme tänaseks olukorras, kus 78 sendi eest ei ole võimalik lastele pakkuda korralikku, täisväärtuslikku koolilõunat. Keskerakonna ettepanek oli suurendada koolilõunatoetust vähemalt nii palju, et see peaks vastu hinnatõusudele, mis on viimase kuue aastaga toimunud. See seaduseelnõu on endiselt vastava komisjoni sahtlis, seda ei ole välja hääletatud, aga vajalikku raha pole ka järgmise aasta eelarvesse leitud.
Ma nimetan veel ühte eelnõu, mille puhul valitsus ei julge vastu olla ja ütleb, et idee on hea, aga algataja on vale. See on ettepanek vabastada erisoodustusmaksust need tööandja kulutused, mis on otseselt seotud töötaja või teenistuja spordiga tegelemise kulude katmisega ja seda kuni 500 euro ulatuses kalendriaasta kohta. See on üks tüüpiline näide, kus sõnades kiidavad ideed kõik valitsuserakonnad, aga algataja on olnud vale.
Eakate tervise eest seisime selle ettepanekuga, mis võimaldaks pensionäridel, kes proteetilist ravi ja hambaproteese ei vaja, kasutada proteesihüvitiseks ettenähtud summat oma hammaste raviks. Jutt on 255,65 eurost ja meie ettepanek oli, et seda võiks kasutada ka hambaraviks. Või siis räägime aktsiisieelnõust, mille puhul me oleme täiesti teisel meelel kui valitsus. Kui valitsus tõstab aktsiise ja loodab, et see toob kaasa hinnatõusud, siis Keskerakond algatas seaduseelnõu, mida on siin Riigikogu saalis ka arutatud, mille järgi vähemalt elektriaktsiisi puhul ei peaks me kehtestama Euroopa Liidu miinimummäärast neli ja pool korda kõrgemat aktsiisi. Nagunii me teame, et üle 70% elektri hinnast moodustavad kulud elektri tootmisele ja võrgutasud ning tahtlikult riigimakse paisutades on tegemist n-ö lisamaksu, elektrimaksu kehtestamisega eelarves. Me oleme mõelnud ka omavalitsuste peale, selle peale, et kui riik paneb linnadele ja valdadele kohustusi, siis tuleb selleks leida ka vajalikud riigipoolsed vahendid.
Nii et opositsioonis olles saab teha nii mõndagi, saab tuua tähelepanu alla küsimusi, mis vajavad lahendamist. Paraku on tänasele kolmest erakonnast koosnevale valitsusliidule endiselt omane teerullipoliitika, kus vale algataja head ideed toetust ei leia. Tänan tähelepanu eest!

Märt Sults, palun!

Auväärt esimees! Kolleegid! Mina räägin ikka haridusest. Palga tõus hariduses, õpetajate palga tõus on tänasel päeval ikka küsimärgi all. Tähendab, küsimärgi all on see, kellel tõstetakse palka, kes on õpetajad. On esitatud väga palju arupärimisi ja saadud väga palju nullvastuseid või metsa minevaid vastuseid. Õpetaja on defineerimata, õpetajate arengu jada on defineerimata, karjääriredel on defineerimata. Ametijärgud on kaotatud, aga karjääriredelit ei ole.
Räägitakse, et õpetajate palk tuleb selle arvel, et investeeringu realt, remondi alt võetakse raha ära. See tähendab, et n-ö jooksva remondi summa, mis oli niigi kohutavalt väike, võetakse koolilt ära. Palgafondi maht on ikka veel –3% üldmahust. Siis räägitakse veel sellest, et eraharidus tuleb finantseerimistabelist välja võtta, aga sealt tuleb õpetajate palgaks maksimaalselt 1,2%. Et rahvale arusaadav oleks, siis see 1,2% 900-st on 9 eurot 80 senti. Kas see raha üldse väärib seda, et üksteisel päid lõhki lüüa? See on absoluutselt arusaamatu asi.
Nii et tänase, s.o 23. novembri seisuga ei ole järgmise aasta riigieelarves paigas munitsipaalkoolide õpetajate palk ja 1. jaanuarist ei ole paigas ka see, mis saab erakoolidest. 1. jaanuarist ei ole paigas seegi, mis saab lasteaiaõpetajatest, kuigi Holsmer ütles, et lasteaiaõpetajate palka pole järgmise aasta eelarvesse üldse planeeritud. Nii et me ei tea, mis saab. Me teame seda, et me peame võitlema. Me teame seda, et me peame võitlema tuuleveskitega ja me peame kuidagimoodi sellega hakkama saama. Aga me saame sellega hakkama! Nagu härra Helme ütles, me oleme jonnakas rahvas, me ei jäta järele. Mis siis, et ma olen sada arupärimist esitanud, ma esitan ka saja esimese, kui vaja on, nendesamade asjade kohta.
Kokkuvõtteks ma tahan öelda seda, et eilset "Aktuaalset kaamerat" vaadates ma naersin täiest kõrist, laginal. Eesti suurim kaubamärk ehk lennujaam hakkab pikendama maandumisrada, hakkab laiendama oma maja, hakkab tegema muid investeeringuid ja kõike seda just riigilt saadud süsti abil, 40+ miljoni euroga. Hurraa, elagu vaba Eesti! Kui Buratino elus oleks, siis ütleks, tere tulemast Lollidemaale! Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Juhataja! Head kolleegid! Ma räägin ka tänase päeva uudisest, mis peaks meid kõiki mõtlema panema ja kurvaks tegema. Eesti on oma majandusega Balti riikide punane latern. Ja olge head ja lugege tänast Postimeest, tutvuge nende graafikutega! Siis näete, kuhu Eesti riik praegu liigub. Viimase kvartali majanduskasv oli ainult 0,5%.
Nüüd ma tulen selle juurde, et koalitsioonil tasuks ikka vahepeal ka opositsiooni kuulata. Ma mäletan tuliseid lahinguid näiteks elektriaktsiisi tõstmise pärast. Keskerakonna fraktsioon on kas neli või viis korda teinud ettepaneku viia meil aktsiis Euroopa Liidu miinimummäära tasemele, mis on üks euro. Eestis on see aga 4,47 eurot. Kui võrrelda Läti ja Leeduga, siis seal kehtib Euroopa Liidu miinimummäär. See kõik mõjutab otseselt ettevõtete konkurentsivõimet.
Teiseks, võtame järgmise aasta eelarve, sh järgmise aasta maksutõusud Eestis. Kui meil tõuseb diislikütuse aktsiis 14%, siis Lätis ainult 2%. See on otsene sisend ettevõtjatele, mida kasutab autotranspordis enamik ettevõtteid. Ja see raha liigub nüüd Lätti, sest seal hakatakse tankima. 1000 liitri pealt on aktsiisi erinevus juba 100 eurot.
Läheme siit edasi. Me oleme väga pikalt rääkinud põllumeeste toetamisest ja vajadusest neid toetada. Seegi on üks osa Eesti majandusest, mis on päris suur ja kasvav osa. Kui me võrdleme jälle Eestit, Lätit ja Leedut, siis Läti ja Leedu toetavad oma põllumehi ning Eesti on ainuke riik, kes ei taha neid toetada. Ja nüüd ongi tagajärg käes, mis kajastub tegelikult ka nendes graafikutes ja arvutustes. See on tegemata töö otsene tagajärg, millele me oleme korduvalt tähelepanu juhtinud, aga tulemust ei ole. See on kurb.
Nüüd ma toon ühe konkreetse näite. Kuidas saaks Eestis majandus areneda ja kuidas saaks üks ettevõte toimetada? Põlvas on üks väga tubli ettevõte, kes annab tööd 40 inimesele. Tema toodang läheb ekspordiks. Ta on tootmist laiendanud, ehitanud uue viilhalli. Ja kujutage nüüd ette, selleks, et seda viilhalli käiku lasta, läheb peale seda, kui ta on teinud esimese sissemakse Elektrilevile, aega 330 päeva, et Eesti riigile kuuluv firma suudaks sinna alajaama paigaldada. 330 päeva! See on juba kuritegu. Ja kui ma hakkasin konkreetselt uurima, kuidas see firma on üles ehitatud, siis ega, sõbrad, seda ei olnudki võimalik teada saada, kuidas firma töötab ja kui palju seal töötajaid on. Kui sul just pole kellegi kontaktnumbrit, kellega saaks rääkida. Lõpuks sain sekretäri kaudu ühe isiku numbri, kellega sai vestelda. Tema kaudu selgus, et maakondadesse ongi alles jäänud ainult üks inimene, kes korraldab ehitusi. See on tegelikult masendav! Ja siis me räägime, et me toetame ettevõtlust ja oleme ettevõtjasõbralikud.
Need olid väga lihtsad näited, millest me oleme siin kümneid kordi rääkinud, aga meid ei ole kuulda võetud ja nüüd ongi tagajärg käes. Ja ma võin päris kindlalt väita, et seda eelarvet, mis on järgmiseks aastaks planeeritud, tuleb praeguse majanduskasvu juures hakata kiiresti ringi tegema. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Mind ajendas sõna võtma mure meie kõigi, aga eelkõige meie laste turvalisuse pärast. Teemaks on immigratsioon, piiride valvamine ja see, et meil ei ole tegelikult piisavalt ülevaadet sellest, kes meile Eestisse tulevad. Meist tunduvalt arukam ja pikema riikliku traditsiooniga naaberriik Soome on teinud ettepaneku taastada ajutiselt kontroll Schengeni piiridel. See ei ole mitte ettepanek Schengeni ruumi lõhkuda, Euroopa Liitu põhja lasta, vaid on arukas ettepanek tekitada praeguses immigratsioonikriisis, plahvatavate pommide ja tärisevate automaatide taustal ülevaade sellest, mis Euroopas toimub, kes on Euroopasse jõudnud, kuhu need inimesed liiguvad ja mis plaane nad peavad. See on nagu inventuuri tegemine, mis on vajalik selleks, et eduka majandamisega edasi minna.
Kahetsusväärselt kuuleme me oma peaministrilt, siseministrilt ja teistelt asjapulkadelt, et meie niisuguseid ettepanekuid ei toeta. Meie ei taha ju ometi jälle seista viisasabades, meie ei taha ju ometi piiri peal passikontrolli taastada. Need on rumalad ja vastutustundetud seisukohad, mis ohustavad selgelt meie turvalist igapäevaelu. Belgiast, mis on massiliselt immigrante vastu võtnud ja olnud üks vaba liikumise etalone, on praeguseks saanud riik, kus koolid ja metroo on kinni pandud ning mille tänavatel patrullivad automaatidega tugevdatud politseipatrullid. Küsime, kas me sellist Eestit tahame. Ja vastame, et ei taha. Me tahame Eestit, kus lapsed võivad minna hommikul kooli, ilma et me peaksime kartma, et nad kusagil võõrpäritolu inimestelt peksa saavad, et neid ahistama või terroriseerima hakatakse. See ei ole rassism, see on turvalisuse eelistamine uisapäisa võetud riskidele.
Veel: needsamad inimesed, kes praegu püüavad meid veenda, et sellega mingeid riske ei kaasne, kui me piiridel kontrolli ei tugevda, piirikontrolli ei taasta ja immigratsiooni suhtes nulltolerantsi ei kehtesta, on ju tegelikult viinud, nagu täna on siit kõnepuldist korduvalt rõhutatud, Eesti majanduslikult äärmiselt kitsasse olukorda – täielikku kitsikusse. Nii vaeselt kui praegu ei ole suur osa Eesti rahvast elanud viimase 30 aasta jooksul. See ei ole mingisugune luul ja statistikaga seda ümber ei lükka. See lihtsalt on reaalsus. Millest see tuleb? See tuleb pikaajalistest valedest otsustest. Ja neid otsuseid on teinud needsamad inimesed, kes praegu veenavad meid selles, et kõik otsused, mida nad Eesti rahvale peale suruvad, on ainuõiged ja õigustatud. Needsamad inimesed veensid meid mõni aeg tagasi, et Eesti peab looma kutselise kaitseväe. Needsamad inimesed püüdsid meid mõni aeg tagasi veenda, et vaja on sisse viia viisavabadus Venemaaga. Ja needsamad inimesed veenavad meid praegu selles, et mitte mingit riski ei kujuta meile immigratsioon ja sellega kaasneda võiv terrorirühmituste imbumine Eestisse. Needsamad inimesed veenavad meid, et me peame ummisjalu tormama täitma oma liitlaskohustust kusagile, kus me vältimatult sattume äärmiselt fanaatiliselt meelestatud terroristide sihikule.
Me oleme niisuguste vaadetega opositsioonis. Me oleme terve mõistuse poolt ja seetõttu jätkame oma küsimuste – kiuslike küsimuste, kui soovite – esitamist ja avalikkuse veenmist selles, et valitsusel ei ole ainuõigust, et tõde tuleb otsida debattides, diskussioonides ja võõraste vigadest, mitte oma vigadest õppides. Aitäh!

Aadu Must, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma tahan ikka ja jälle rääkida sellest kõige tähtsamast teemast. See on hariduse teema, mida me siin Riigikogus oleme korduvalt, aga tavaliselt episoodiliselt ja nagu möödaminnes käsitlenud. Riigikogu kultuurikomisjon on sel aastal korraldanud suure hulga kohtumisi inimestega, nendega, kes töötavad hariduses, ja kõigil neil on suured mured. On väga hea, kui eri huvirühmad saavad kokku, sellepärast et vahel on meie Riigikogu dokumentidestki jäänud mulje, et kusagil on keegi süüdi või töötab halvasti, aga see on kuhugi n-ö ära hõljunud või haihtunud, kes siis tegelikult süüdi on.
Palun vabandust, kui ma kordan samu mõtteid, mida ma ka siit kõnetoolist olen juba välja öelnud. Ma leian, et meie Riigikogu on viimastel aastatel kaldunud näilisuse rajale. Kui on valida, kas näida või olla, siis Eestis on kombeks püüda punkti ja positsiooni ning tõestada, et me oleme kas viie või seitsme või, ma ei mäleta, mitme hulgas. Ja iga punkt eraldivõetuna oleks nagu eesmärk kogu ühiskonnale. See, millest puudu jääb, on terviklik normaalne tasakaalustatud areng. Ratsasportlased teavad, et sellest on vähe abi, kui hobusel üks jalg jube tugevaks treenida. Tegelikult ei ole see ka võimalik. Me ei kujuta ju ette mingit kolmel jalal kappavat ratsut, sest võib-olla ühte jalga ei ole üldse vaja, aga meie ühiskonnaga kipub nii olema.
Meil on olnud suured vaidlused õpetajate palkade üle. Kõik on nõus tõstmisega ja kõik oleks nagu selleks midagi teinud. Aga ma kordan teile, et siin on mõeldud küll raamatupidajalikult, Exceli tabeli järgi, tõstes pealkirju ja numbreid ühest tabeli lahtrist teise, kuid sisu on alati olnud kipakas. Teisisõnu, me oleme lubanud umbes kolmandiku jagu rohkem küll kvaliteedi, küll palkade, küll õppekavade rikkuse koha pealt, kui meil on jõudu või kui palju on selleks kõigeks ressurssi eraldatud. Ja nii juhtubki, et üks süüdistab üht, teine teist. Riik arvab, et omavalitsused on halvad peremehed, aga omavalitsused arvavad, et riik ei hooli asjast. Ja kõige rohkem on rataste vahel lapsevanemad ja õpilased, kes ei saa kvaliteetset haridust või vähemalt mitte nii head, kui neile on lubatud.
Meil on täiesti katastroofiline olukord, kus omavalitsuste juhitud üldhariduskoolide õpetajad tulevad ja räägivad, et kvaliteetseks tööks peavad nad kasutama annetusi. See ei olekski võib-olla väga halb, aga kui annetusest saab varjatud õppemaks, siis see teeb küll n-ö täis meie tasuta haridussüsteemi. Eriti naljakas on, et pärast seda saabuvad erakoolide esindajad ja teatavad, et nad võiksid õppemaksust küll loobuda, nad saavad ka ilma hakkama, aga las kohalikud omavalitsused või riik tasuvad kõik nende tegevuskulud, mis on veel suuremad kui omavalitsuste juhitud üldhariduskoolides. Ja nii see pudrupoti veeretamine ühe juurest teise juurde aina käib.
Meil on siin homme ees lahingud, kus tuleb päevakorrale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seadus, ja sääl me jälle selle kõige juures olemegi. Taas on otsustatud, et vahetaks veidi silti – räägiks, et investeerimissummade arvel võib katta ka puudu olevaid palgasummasid. Ja lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi välja, et kui see muutus kokku loetakse, on kõik petta saanud. Nii et ma kutsun kõiki kolleege üles mõtlema rohkem haridusele kui investeeringule Eesti jätkusuutlikkusse ja tulevikku. Muidu ei saa meie järeltulevad põlvkonnad meist aru, miks me oleme nii vaenulikud hariduse, eesti rahvuskultuuri ja tuleviku suhtes. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Austatud Riigikogu esimees ja head kolleegid! Ma tahan rääkida paarist arvust ja esialgu üldse mitte Eestist. Võtame arvu 10 000 ja vaatame kahte maailma olulisimat jõukeskust: Ameerika Ühendriike ja Euroopa Liitu. Ameerika Ühendriikides on praegu 10 000 inimesega paksult pahandust. Jutt on 10 000 süürlasest, keda võiks nagu järgmise aasta lõpuni Ameerika Ühendriikidesse vastu võtta. Ma rõhutan, et aasta jooksul. 10 000 süürlast tuleb aga iga päev Saksamaa piirile – iga päev, nädal nädala järel. Võtame nüüd kaks pealinna: Washingtoni ja Brüsseli. Washingtonis on rahulik. Brüsselis, Euroopa Liidu ehk meie suures pealinnas on juba mitmendat päeva kõrgeima ohu olukord. Ja see tekitab palju mõtteid: seesama 10 000 iga päev ja 10 000 ühel aastal, kui samal ajal on aastane pagulaste vastuvõtt Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus umbes sama, kusagil 800 000 – 900 000 vahel. Minu meelest see näitab midagi, ehkki ma ei taha pagulastehirmu külvata ja tõmmata siin paralleeli, et pagulased tähendavad automaatselt terroriste. Ma olen sellest kaugel. Kuigi Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadid, kes praegu debateerivad, kasutavad väljendit "marukoerad" ja FBI juht räägib, et see 10 000 on juba Ameerika Ühendriikide jaoks ülemine piir, et rohkem ei ole võimalik alla neelata, integreerida.
Nii et tegelikult võiks tõsiselt mõelda ka Eestile. Sellele, et Frontex ei tööta või on hambutu, nagu öeldakse, et Euroopa Liidu lõunapiiril haigutavad hiiglaslikud augud. Sellele, et Araabia kaunis kevad on küpsenud kohutavaks sügiseks. Eelmisel nädalal küsis kaitseminister meilt mandaati, et saata Vahemerele ühe hiiglasliku auguga võitlema kaks Eesti kaitseväelast. Ma kuulasin ja ma ei uskunud oma kõrvu. Selle võiks korrutada sajaga ja rääkida vähemalt paarist laevast. Püüda toppida seda hiiglaslikku auku Vahemerel Liibüa rannikul kinni kahe Eesti kaitseväelasega on minu meelest naeruväärne. Eesti võiks initsiatiivi näidata ja pakkuda välja, et mis me räägime siin kahest. Nagu ma ütlesin, korrutame selle kümne või sajaga.
Et mitte liiga globaalseks minna, räägin ka eelmisel nädalal toimunud Setomaa toetusrühma koosolekust. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui meie külalised rääkisid, et teisel pool Piusa jõge ootab 170 vietnamlast üleminekut. Võimalik, et osa on juba tulnud üle Piusa jõe või kusagilt läbi võpsiku. Ja kui nad astuvad Eesti pinnale, siis piisab sellest, kui öelda, et palun asüüli. Seda ei pea üldse kirjalikult tegema ja kogu protsess hakkab otsast peale. Täpselt sama protsess, mis praegu toimub massiliselt Kreekas, Itaalias ja igal pool mujal. Ka meie PPA brigaad aitab Horvaatia piiril seda karusselli natukenegi ohjata. Samas, nagu ka siseminister on siin öelnud, tuleb seitse meest, üks itaaliakeelne pumaaga käes, ja see on juba n-ö kontroll. Aitäh!

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Kindlasti on nii selles kui ka eelmises Riigikogus olnud väga palju debatte, millele me võiksime siin täna rohkem või vähem tähelepanu pöörata. Aga ma valiksin, kui lubate, neist ühe, mis ootab meid juba sel nädalal ees. See puudutab meie ühiskonda väga palju ja jääb suure tõenäosusega, vaadates meie päevakorras olevaid teisi väga populaarseid punkte, võib-olla veidike tagaplaanile.
Nimelt käib haridusvaldkonnas väga elav vaidlus selle üle, kuidas tõsta õpetajate palka. Ja juba teine Riigikogu koosseis nimetab seda väga valusate valikute tõttu kõige suuremaks prioriteediks. Kurb on aga, et selle taustal me ju tegelikkuses ei näe, et see oleks prioriteet valitsusele oma suures koosseisus või peaministrile isiklikult. Miks ma seda nii välja toon? Sest juba mitmenda riigieelarve puhul oleme olukorras, kus võime raha juurdetuleku valguses öelda, et haridus ei ole kaugeltki prioriteet, õpetajate palgad seda enam. Hariduses tõstetakse lihtsalt raha väga-väga palju ümber, mida me näeme ka regionaalpoliitikas, sotsiaalpoliitikas ja paljudes teistes valdkondades.
Nimelt on olukord tegelikkuses selline, et riigieelarve on juba päris palju aastaid tagasi n-ö kõige suuremas võtmes, suures pildis sektorite vahel ära jaotunud ja pea iga ülevaldkondlik otsus tähendab, et sa pead kuidagi selgitama, mille arvel üks või teine otsus on tehtud. Olgu näiteks toodud seesama teema, mille üle on väga valusalt vaieldud – mis saab meie puuetega inimestest selle reformi tulemusena? Iga lisarahastuse puhul on meil tegelikult kaks võimalust: kas leida lisaks Euroopa vahendeid või tõsta kusagilt midagi ümber. Samamoodi on lood haridusvaldkonnas, kus me sel nädalal vaidleme selle üle, kas investeeringukomponent, mis näib tehnilise sõnastusena, tõsta ümber, et maksta õpetajate palkasid. See tähendab, et kohalikule omavalitsusele eraldatavate vahendite puhul, mis lähevad õpetajate palkadeks, koolitoiduks, n-ö õpikurahaks ja väikesemahuliseks täienduskoolituseks, nimetatakse ja tõstetakse üks rida ümber, et kasutada seda sihtotstarbelise palgafondina. Reaalselt kohalikele omavalitsustele, kes hariduse eest vastutavad, lisaraha ei tule.
Selleks, et asi väga lihtsalt lahti rääkida, toon ühe kooli näite. Mõne päeva eest arvutas üks koolijuhataja välja, mida see kõik ühe väga väikese kooli näite najal tähendab. Nimelt tuleb talle järgmisel aastal osaliselt juurde õpetajate palgaraha, aga kaob ära investeeringukomponent. Samal ajal peab ta arvestama, et palgaraha ei tule kõikidele tema õpetajatele piisavalt. Koormuse normistik on meil viimastel aastatel olnud selline, et kohalikul omavalitsusel kui koolipidajal, erakoolil või riigil on tulnud viimastel aastatel alati leida lisavahendeid. Põhimõtteliselt tähendab see, et umbes üks kolmandik palgaraha tuleb nüüd lisaks leida, miinus investeeringukomponent. Ja sellele väikesele koolile, kus ei ole väga palju paralleele, tähendab juba ainuüksi see 8500 eurot. Kui me võtame kõrvale suuremad koolid suuremates maakonnakeskustes, siis näeme, et siin tundub olevat väga lihtne tehniline korrutis – 2,6 miljoni ümbertõstmine, 1,3% palgatõusu –, aga selle väikese detaili taga on tegelikult see, et me ei taha järjekordselt tunnistada, et me lihtsalt sikutame sedasama kitsast tekki veidike teise ritta, aga kohalik omavalitsus otsest lisaraha ei saa.
See võiks olla ainuke näide, aga kahjuks on neid veel terve rida, kui me siin Riigikogus vaidleme, aga tegelikult tõstame pidevalt valdkonna sees raha ümber. Selle asemel võiks leida põhimõttelisi lahendusi, nagu maksude ümberjaotamine, majanduse elavdamine jms. Aitäh!

Kersti Sarapuu, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Olen alles noor riigikogulane, kellele tihti enne Riigikogusse tulekut öeldi, et mis seal ikka tehakse, palju on vaba aega ning ei ole seal ka mitte mingisugust vastutust. Tegelik elu on aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Näiteks meil Keskerakonna fraktsioonis on elu ikkagi väga töine, arutletakse ja otsitakse kontakti valijatega, loomulikult ka kohtutakse nendega pidevalt. Oma töös opositsioonifraktsioonina püüame iga päev juhtida tähelepanu kitsaskohtadele Eesti elus, puudutab see majandust, ettevõtlust või siis igapäevaeluga toimetulemist. Äsja tõi fraktsiooni esimees Kadri Simson siin välja suured arvud, kui palju on antud sisse seaduseelnõusid ja arupärimisi, rääkimata hulgalistest küsimustest, mille kallal fraktsioonis tööd tehakse.
Oleme vaatluse alla võtnud kõige haavatavama elanikkonna osa. Need on lapsed, eakad ja puuetega inimesed. Ja eks selles vallas ongi kõige enam antud sisse arupärimisi ja tõstatatud küsimusi, olgu see meid kõiki puudutav koolilaste toiduraha päevamaksumuse kompenseerimine 22 sendi võrra ehk kasv ühe euroni, nn pensioniaasta võrdsustamine tööaastaga, lasteaia- või kooliõpetajate töö tasustamine. Oleme siin tõstatanud ka küsimusi telesaate "Puutepunkt" kadumise ja haigushüvitiste maksmise korra muutuste kohta jne, jne. Oleme fraktsiooniga viibinud väga paljudel väljasõitudel, näiteks Jõgevamaal, Järvamaal ja Lääne-Virumaal, ning kohtunud rahvakoosolekutel hästi paljude erinevate inimestega, ka ettevõtjatega. Ja seal me kuuleme tõesti alalõpmata, kuidas Eesti inimesest püütakse n-ö üle sõita. Alustuseks võib rääkida aktsiisi tõstmistest ja puuetega laste toetamisest, aga ka paljudest muudest teemadest.
Äsja, tunni aja eest lahkusid Riigikogust meil külas olnud Järvamaa Puuetega Inimeste Koja juhatuse liikmed. Nemad olid näiteks väga tõsiselt mures uue sotsiaalhoolekande seaduse käekäigu pärast, millega antakse jälle kohalikele omavalitsustele ülesandeid juurde, aga raha nende ülesannete täitmiseks mitte. Kui me oleme ettevõtjaid külastanud, kurdavad nad kaadri leidmise probleemide üle ning loodavad väga riigipoolsele toele. Praegu õpetavad kõik ettevõtjad oma töötajaskonda ise, saamata selle eest mingisugustki kompensatsiooni. Kutsehariduskeskused ei suuda kahjuks endiselt tagada meie ettevõtjatele kvalifitseeritud tööjõudu ja võib-olla oleks viimane aeg hakata mõtlema sellele, kuidasmoodi seda ettevõtjatele kompenseerida. Nendel kohtumistel on üles kerkinud väga-väga palju probleeme. Ma väga loodan, et ka koalitsioonierakondade fraktsioonid käivad maakondades, kohtuvad inimestega ning tunnetavad neid probleeme, mis meie inimesi eri tasanditel vaevavad. Ja ma loodan, et need Riigikogu liikmed, kes tänagi siin saalis on, sellele kõigele oma aega, vaimu ja tahtmist pühendavad. Aitäh!

Nüüd on küll nii vaba mikrofoni voor, esmaspäevane istung kui ka teleülekanne lõppenud. Aitäh!

Istungi lõpp kell 16.14.