Austatud Riigikogu! Ma arvan, et te ei pahanda mu peale väga, kui me alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 3. töönädalat sellega, et tervitame Eston Kohvrit koju naasmise puhul ja ühtlasi ütleme täitevvõimule suur aitäh. Aitäh ka kõigile nendele Riigikogu liikmetele, kes teemat erinevatel üritustel ja oma ametlikes ettekannetes, aga ka mitmesugustes vestlustes pidevalt üleval hoidsid. Teine teade on mul veel, see on küll hoopis teist masti. Riigikogu korvpallimeeskond võitis nimelt üheksandat aastat järjest Balti parlamentide turniiri. (Aplaus.) Aga nüüd saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, keskkonnaseire seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Teiseks, kalandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister Urmas Kruuse. Kolmandaks, sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Neljandaks, sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kahe viimase seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Andrei Novikov, palun!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tihti on siin saalis kuulda sõnu, millega väljendatakse muret laste ja noorte vähese kaitstuse pärast. Samas on seadusandja jäänud enamasti retoorika tasemele ning sõnadest tegudeni ei ole jõutud. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku hakata astuma praktilisi samme laste ja noorte kaitseks.
Austatud Riigikogu, palun teie toetust otsusele, millega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja eelnõu, mis keelaks energiajookide müügi alla 16-aastastele noortele. See seaks piiri energiajookide kättesaadavusele just noorte seas, kes ei pruugi mõista nende kahjulikkust. Enamikus Euroopa Liidu riikides on soovitatud noortel energiajooke mitte tarbida, sest see võib endaga kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Praegu kehtib Euroopa Liidu riikides komisjoni direktiiv kiniini ja kofeiini sisaldavate toiduainete märgistamise kohta. Direktiivi kohaselt peavad joogid, mis sisaldavad üle 150 milligrammi kofeiini liitri kohta, kandma toote nimetusega samas vaateväljas märget "kõrge kofeiinisisaldusega". Alates 13. septembrist 2014 tuleb kõrge kofeiinisisaldusega joogid ja toidud, millesse on lisatud kofeiini, märgistada järgmiselt: "Kõrge kofeiinisisaldus ei ole soovitatav lastele, rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele." See märge peab olema lisatud joogi nimetusega samasse vaatevälja, lisaks peab olema viide kofeiinisisaldusele.
Ka ettevõtjad tunnistavad probleemi. Tegelik elu on näidanud, et osa ettevõtjaid on teinud vabatahtlikult samme, piiramaks energiajookide kättesaadavust. Nii keelustas aastal 2012 Rimi kauplusekett alla 16-aastastele energiajookide müügi, millega näidati ülejäänud Eestile eeskuju. Teised suured poeketid, nagu Selver, Prisma ja Maxima leidsid, et selline piirang tuleks sätestada seaduse tasandil ning iseseisvalt pole nende arust vaja seda kehtestada. Seega oodatakse selgelt seadusandja initsiatiivi.

Aitäh, initsiatiivi võib nüüd üle anda, minut on täis. Austatud Riigikogu, olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja me toimetame nendega edasi kodukorraseaduse kohaselt. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Edasi, päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, palun tähelepanu! Riigikogu põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku täiendada selle töönädala päevakorda järgmiselt: lisada teisipäevase istungi neljandaks päevakorrapunktiks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 91 esimene lugemine. Teine ettepanek on lisada neljapäevase istungi päevakorda sama eelnõu teine lugemine päevakorra teiseks punktiks. Koos nende muudatustega, austatud Riigikogu, panen hääletusele nädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 76 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Tänase päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaidi, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Dmitri Dmitrijevi, Enn Eesmaa, Martin Repinski, Erki Savisaare, Lauri Laasi, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Toomas Vitsuti ja Mihhail Korbi esitatud arupärimine riigikontrolörile ja arupärimine käsitleb Kaitseministeeriumi riigihangete eesmärke ja järelevalvet. Arupärijate nimel Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mai keskel esitasime parlamendiliikmetega arupärimise riigikontrolör Alar Karisele. See puudutab Kaitseministeeriumi riigihangete eesmärke ja järelevalvet. Teame, et Kaitseministeeriumi haldusalas korraldatakse mahukaid hankeid, mille kvaliteet ja eesmärgipärasus peavad põhinema õigusaktidel, arengukavadel ja strateegiatel. Riigikontroll on eri aastate lõikes teinud Kaitseministeeriumile sisulisi ja korralduslikke etteheiteid, kuid ekspertide arvates on Kaitseministeeriumi haldusala kontroll ja järelevalve siiski olnud pealiskaudne ja ebasüsteemne. Paar aastat tagasi riigieelarve arutelu käigus esitas Riigikontroll Rahandusministeeriumile esimest korda täiendava rahataotluse, et tagada kaitse- ning sisejulgeoleku valdkonna auditeerimise võimekus. Riigikontrolli hinnangul on hädavajalik suurendada kaitse- ja sisejulgeoleku valdkonna auditeerimise ulatust ning sagedust. Nii Riigikogu, valitsuse kui maksumaksja huvides on, et Riigikontrolli audititele tuginedes saab olla kindel, et riigikaitsele ja sisejulgeolekule tehtavad kulutused on sihipärased ning loovad reaalset turvalisust. Peale selle sissejuhatuse on meil ka neli küsimust ja ootame neile vastuseid. Aitäh!

Arupärimisele vastab riigikontrolör Alar Karis. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tänavu 13. mail esitasid 18 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget mulle arupärimise, mis käsitleb Kaitseministeeriumi riigihankeid ja nende üle valvamist. Vastan küsimustele nende esitamise järjekorras.
Esimene küsimus: "Millises mahus on Riigikontroll viimasel kolmel aastal jõudnud auditeerida Kaitseministeeriumi haldusalas läbiviidavaid riigihankeid? Kuidas Te hindate nende otstarbekust kaitsejõudude võimekuse tõstmise aspektist? Milliseid muudatusi soovitate?" Riigikontroll auditeerib igal aastal Kaitseministeeriumi raamatupidamise aruande õigsust ja tehingute vastavust riigieelarve seadusele, seaduses kinnitatud aastaarvudele ning riigivaraseadusele ja riigihangete seadusele. Riigihangete kontrollimisel finantsauditites testib Riigikontroll valikuliselt, kas riigihangete seaduses kehtivat piirmäära ületavate soetuste puhul on järgitud seaduses ette nähtud menetluskorda ja kas väikese mahuga soetuste puhul on kinni peetud seaduse üldpõhimõtetest ja ministeeriumis kehtivatest sisekordadest. Finantsauditite käigus ei hinda me riigihangete otstarbekust kaitsejõudude võimekuse suurendamise aspektist, kuna see väljub tavapärase finantsauditi fookusest ning nõuab eraldi ettevalmistusega auditimeeskonda.
Käesoleval aastal lõppenud finantsauditis leidsime, et üldjuhul on Kaitseministeeriumi valitsemisalas riigihangete seaduse põhimõtteid järgitud. Hea on see, et võrreldes eelmiste aastatega on hangete korraldus paranenud ja riigihangete seaduse rikkumist tuvastasime auditis varasemast vähem. Siiski esineb endiselt probleeme. Näiteks tuvastasime viimases auditis hankemenetluse korraldamata jätmist kolmel juhul, lihthangete nõuete rikkumist üheksal juhul ja riigihangete registrile aruannete esitamata jätmist kahel juhul. Auditis tutvustatud hangete tühistamise juhtumeid analüüsides jõudsime järeldusele, et hangete tühistamiseni viis puudulik koostöö ministeeriumi ja Kaitseväe üksuste vahel. Nendest tähelepanekutest saate pikemalt lugeda auditi "Kaitseministeeriumi 2014. aasta raamatupidamise aastaaruande õigsus ja tehingute seaduslikkus" aruandest, mis on saadetud riigieelarve kontrolli erikomisjonile ja avaldatud Riigikontrolli veebilehel.
Teine küsimus: "Kuidas hindate Kaitseministeeriumi haldusalas läbiviidavate riigihangete korralduslikku külge? Kuidas hindate hangetes püstitatud lähteülesandeid ning kas need arvestavad muutunud rahvusvahelist olukorda, uusi ohuhinnanguid, riigikaitse arengukava, erinevaid strateegiaid või on need liiga paindumatud ja jäigalt seotud ministeeriumi poolt kinnitatud tööplaaniga?" Paljugi sellest, mis puudutab kaitseotstarbeliste hangete sisulist vastavust riigikaitse pikaajalistele eesmärkidele ja riigihangete otstarbekust kaitsejõudude võimekuse tõstmise aspektist, on esiteks riigisaladus ja teiseks eeldab eraldi auditi tegemist. Seetõttu saan küsimusele vastata ainult üldiselt ja selle info ulatuses, mis on Riigikontrollil varem tehtud auditite ja seire põhjal olemas.
2013. aasta kevadel valminud osaliselt salajane audit "Kaitseväe sõjalise võimekuse suurendamiseks ja mobilisatsiooniks vajalike varude moodustamise, hoidmise ja uuendamise tulemuslikkus aastatel 2009–2012" viitas olulistele probleemidele tollal kehtinud pikaajalise arengukava "Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018" elluviimisel. Selle arengukava elluviimiseks puudusid konkreetsed tegevuskavad, realistlik eelarve ja pikaajalised hankeplaanid. Aastatel 2009–2012 viidi hanked läbi üheaastase hankeplaani alusel ja pikemaajaline vaade nii ministeeriumil kui ka Kaitseväel puudus. Saan ka öelda, et aastaid puudus nii Kaitseväe juhatajal kui ka kaitseministril ajakohane ülevaade selle kohta, kas sõjaväeüksused on nõuetekohaselt mehitatud, varustatud kõige vajalikuga ja valmis formeerimiseks.
Alates 2013. aasta algusest kehtib uus dokument nimega "Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022", sõjalise kaitse kava. Selles seatud pikaajalised kaitsejõudude võimekuse tõstmise eesmärgid on ühtlasi Kaitseministeeriumi haldusalas läbiviidavate hangete strateegiliseks aluseks. Teadaolevalt on alates 2013. aastast koostatud ka ettevaatavalt nelja-aastast hankeplaani. Nagu ma varem ütlesin, kehtiva riigikaitse arengukava eesmärkide elluviimist Riigikontroll auditeerinud ei ole. Kuna riigikaitse teema on oluline, on Riigikontrolli esindajad kohtunud Kaitseministeeriumi esindajatega ning arutanud nendega kehtiva riigikaitse arengukava elluviimist ja muutunud julgeolekuolukorda. Kaitseministeeriumi esindajad on Riigikontrollile kinnitanud, et rahvusvaheline julgeolekuolukord ja ohuhinnangute muutus ei ole olnud sellised, millega kehtiva kümneaastase riigikaitse arengukava ohustsenaariumid ja nende reageerimismeetmed ei arvestaks. Kaitseministeeriumi esindajate kinnitusel on riigikaitse arengukava ja Kaitseväe pikaajaline arengusuund ning sellest tulenevad hanketegevused ohuhinnangutele vastavad. Ministeeriumi ametnike selgituste kohaselt on vastavalt olukorrale ja võimalustele osa sõjalise võimekuse arendamisega seotud hangete ajalisi prioriteete ka muudetud.
Kolmas küsimus: "Kuidas on Riigikontroll enda organisatsioonis välja arendanud kompetentsi, mis võimaldaks militaarhangetele teostada pädevat järelevalvet ja anda hinnanguid? Milliseid uusi kontrollmehhanisme soovitate rakendada Kaitseministeeriumi haldusala paremaks toimimiseks?" Riigikontroll peab väga oluliseks riigikaitse pikaajaliste eesmärkide elluviimise ja kaitseotstarbeliste hangete sisu auditeerimist. Näiteks vajaks senisest suuremat tähelepanu nn erandhangeteks kuulutatud hanked, mis nõuavad märkimisväärseid summasid Kaitseministeeriumi eelarvest. Mitme NATO riigi kõrgemate kontrollasutuste kaitsevaldkonna auditeerimise tulemused on viidanud olulistele probleemidele just selliste hangete planeerimises ja korraldamises. Näiteks võib tuua hangitava vastavuse pikaajalistele eesmärkidele ja eelarve võimalustele. Ka Eestis on meie finantsaudit toonud pistelise kontrolli põhjal välja probleeme erandhangetega.
Praegu on Riigikontrollil piisav ressurss, et teha igal aastal finantsaudit Kaitseministeeriumi valitsemisalas, kus muu hulgas kontrollitakse riigihangete seaduse järgimist. Arupärimises tõstatatud küsimused kuuluvad aga valdavalt tulemusauditi valdkonda. Tulemusauditite tegemiseks riigikaitse ja sisejulgeoleku valdkonnas on meie ressurss väga piiratud. On selge, et valdkonna järjepidev ja senisest põhjalikum auditeerimine eeldab valdkonda tundva, seda pidevalt jälgiva ja kõige kõrgema tasemega riigisaladuselube ja NATO salastatud teabele ligipääsu sertifikaati omava meeskonna loomist. Jah, loomulikult võib öelda, et saatke keskkonnavaldkonna või kultuuri- või haridusvaldkonna audiitorid sõjalist riigikaitset auditeerima. Aga ma kahtlen, kas tulemus oleks see, mis teid siin saalis rahuldaks.
Riigikaitse, siseturvalisuse ning julgeolekuvaldkonna auditeerimise vajalikkust rõhutasid mulle Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmed, kui ma olin nende ees kui riigikontrolöri kandidaat. Me oleme kaitse- ja sisejulgeoleku valdkonna auditeerimisele spetsialiseeruva meeskonna loomiseks korduvalt raha taotlenud. Seda muide ka riigi osalusega äriühingute auditeerimiseks vajaliku meeskonna loomiseks, aga see pole tänane teema. Selleteemalisi kirju on vahetatud üksjagu, teemaga on kursis nii Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon kui ka rahanduskomisjon ning muidugi Rahandusministeerium ja Kaitseministeerium.
Riigieelarve kontrolli erikomisjon arutas juba kaks aastat tagasi, 11. märtsil 2013 oma istungil Riigikontrolli valdkonna auditite arenguplaani aastateks 2013–2015. Komisjon tõdes, et riigi osalusega äriühingute, riigiabi ning kaitse-, sisejulgeoleku ja turvalisuse valdkonna senisest põhjalikum auditeerimine on väga oluline, ning otsustas toetada Riigikontrolli edaspidiseid taotlusi. Ülaltoodust teatas Riigikogu komisjon ka ametlikult. Tsiteerin Riigikogu kirja: "Riigieelarve kontrolli erikomisjon, mis koosneb Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Keskerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning ühenduse Demokraadid esindajatest, toetab konsensuslikult taotlust täiendada Riigikontrolli tegevuskulude eelarvet ülalnimetatud valdkondades auditeerimise väljaarendamiseks 2014. aastal 268 672 euro ning 2015. aastal ja edaspidi 443 127 euro võrra." Niisiis leidsid kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad, et see on vajalik. Tulemust paraku ei olnud.
Neljas ja viimane küsimus: "Kui palju tuleks Teie hinnangul suurendada Riigikontrolli rahastust, et tagada kaitse- ning sisejulgeoleku valdkonna auditeerimise võimekus?" Nii 2005. aasta kui ka 2016. aasta eelarve läbirääkimiste käigus taotlesime kaitse-, sisejulgeoleku ja turvalisuse valdkonna auditeerimise võimekuse suurendamiseks lisaraha 250 000 eurot. Tulemus on taas null. Mul on väga kahju, et valitsusliikmed ei pidanud Riigikontrolli taotlust tänavu toetamist väärivaks. Nüüd on võimalik Riigikogul oma sõna öelda. Tänan teid kuulamast!

Küsimused riigikontrolörile. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Kas Riigikontroll teeb oma tehtud audititele ka mingisugust monitooringut? Ja kui teeb, siis kas sellest tulenevalt tehakse nendest audititest ka mingisuguseid järeldusi ja viiakse neid ka reaalselt ellu? Kas niisugune monitooring on vajalik?

Riigikontroll teeb monitooringut ja jälgib, kas meie ettepanekuid on arvestatud. Ja nagu ma enne mainisin, mõned muudatused on ka arengukavadesse sisse viidud, ja lisaks sellele tehakse neid hankeid nüüd nelja aasta pikkuse ettevaatega. Varem olid need üheaastased. Neid näiteid võib tuua ka teisi. Aga millele ei oska me hinnangut anda, on see, kas neid summasid on ka sisuliselt kasutatud eesmärgipäraselt ja piisavalt mõjusalt, arvestades Riigikogu eraldatud kaitsejõudude eelarvet, mis tänavu on kasvanud võrreldes eelmise aastaga veel 9%.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Küsimus on üpris julm: lahinguolukord, relv tõrgub; lahinguolukord, granaat tõrgub; lahinguolukord, soomusauto mootor sureb välja; lahinguolukord, padrun tõrgub. Lahingutehnika, sõjatehnika peab olema viimane sõna, hästi kvaliteetne ja väga hoolega kontrollitud, sest iga tõrke taga on inimeste elu. Põhimõtteliselt, kui tõrge on, siis see, kellel tõrge on, saab surma. Kes vastutab selle eest, et hanked on viidud läbi nii kõrgel tasemel, et tõrked on praktiliselt minimeeritud?

Selle eest vastutavad Kaitseministeerium ja Kaitseväe ülemjuhataja. Paraku me võime öelda, et Kaitseministeeriumil täna, ka ministri isikus, ilmselt ei ole selget ülevaadet riigihangetest. Eriti puudutab see erandhankeid, mille summa on praegu umbes 52 miljonit eurot.

Martin Kukk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Mainisite, et kaitse- ja sisejulgeoleku valdkonna tulemusauditite tegemiseks vajate juurde kompetentseid inimesi. Küsin sellest johtuvalt, kas olukorras, kus kõikides teistes riigiasutustes personalikulusid koomale tõmmatakse, ei ole seda võimalik teha Riigikontrolli sisemisi ressursse kasutades. Ma ei väida, et keegi, kes tegeleb kultuurivaldkonnaga, peaks kaitsevaldkonda auditeerima minema, aga kas seda on võimalik teha sisemisi ressursse kasutades?

Kuna me oleme selle teemaga nii valitsuse kui ka Riigikogu ees juba kolmandat aastat, siis arusaadavalt oleme ka otsinud sisemisi reserve. Mainisin teile enne riigi äriühingutega seonduvat. Algselt me taotlesime ka selleks tööks raha ja leidsime majasiseselt vahendeid, et see meeskond kokku panna. Aga lisaks äriühingutele tuleb mõelda suurtele infrastruktuuridele. Võtame näiteks Rail Balticu, mis on nüüd samamoodi meie laual kui üks auditeeritav objekt, ja seda mitte ainult Eesti kontekstis, vaid Balti riikide ja Poola kontekstis. See võimekus on meil samuti vaja üles ehitada. Nii ongi tulnud esitada taotlus 250 000 euro eraldamiseks, sest tegelikult meil seda raha mujalt mitte kuskilt võtta ei ole. Kui ametiasutused peavad personali vähendama, siis põhiseaduslikul institutsioonil, nagu Riigikontroll seda on, see võimalus ühelt poolt puudub ja teiselt poolt ma ei tea, et Eesti riik oleks loobunud mõne meie kontrollitava valdkonnaga tegelemast. Teisisõnu, ei ametnike arv ega demograafiline situatsioon ei mõjuta seda, kuidas Riigikontroll auditeerib ja kas ta üldse auditeerib. Riik on tervik ja isegi kui kuskile valdkonda on üks ametnik järele jäänud, siis seda enam peaks Riigikontroll kontrollima, kas kõik see, mis on ette nähtud, on tehtud mõistuspäraselt, efektiivselt ja raha õigesti kasutades.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Nagu ma aru saan, jooksed sa juba kolmandat aastat peaga vastu seina. Kas on lootust, et homme peaministri esitatavas uues eelarves halastatakse Riigikontrollile ja need närused 250 000 eurot – närune on see summa võrreldes 750 miljoniga – siiski leitakse?

Hea küsija! Mina ei palu halastust. Kui selles võtmes edasi vastata, siis tegelikult oleks Riigikontrolli elu tunduvalt lihtsam, kui raha oleks vähe. See annaks meile õigustuse üht või teist asja mitte teha, ja kui me teeme halvasti, siis on samamoodi õigustus, et meil pole piisavat ressurssi. Ma vestlesin vahetult enne siia pulti tulekut peaministriga ja ta rääkis sedasama, mida on rääkinud varasematel aastatel: et me oleme solidaarsed, kõigilt on ühtemoodi raha ära võetud, isikkoosseisu ei ole võimalik suurendada. Sellises olukorras ma siin täna teie ees olen. Aga jah, teades, kui suured summad lähevad praegu kaitsekulutusteks ja sisejulgeolekusse, ning teades, et need summad kasvavad, siis on mul mõnevõrra piinlik nii väikese summaga, kui 250 000 eurot sellel taustal on, kolmandat aastat teie ees seista. Aga ma olen endiselt hingelt teadlane ja loodusteadlane ikka teeb enne kolm katset, kui ta teeb järeldused. Nii et see on siis kolmas katse ja kui kolmandal katsel ka ei õnnestu ressurssi saada, siis teebki riigikontrolör omad järeldused.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Olin ka eelmisel perioodil erikomisjoni liige ja tean võib-olla paremini kui kolleegid, millistes tingimustes Riigikontroll töötab. See on üks väike osa Riigikontrolli tööst, mida tänane arupärimine puudutab, aga ma arvan, et kui riigipoolne rahastus ei ole tagatud, siis me ei saa rääkida sisejulgeolekust või korruptsiooni vähendamisest või millestki muust. Kõige selle ennetusega te ju tegelete. Ma arvan, et Eesti inimesi väga huvitab, kuidas edenevad Eesti Energia projektid Ameerikas Utah' osariigis ja Jordaanias, sest seal on ka mängus meie maksumaksja raha. Millal te ükskord selle teemani jõuate ja kui palju selle jaoks raha vaja oleks?

Riigikontroll praegu auditeerib Eesti Energia välisinvesteeringuid. See on meie auditiplaanis, see töö käib, nii et nii Utah kui Jordaania tõenäoliselt saavad ära kontrollitud. Seda tööd tehakse meie sisemisi reserve kasutades. See on see, millest ma enne rääkisin. Aga ma tahan rõhutada veel ühte asja. Kindlustunde ei anna mitte ainult see, kui me näeme puudusi. Kindlustunde Riigikogule ja ühiskonnale annab ka see, kui me saame öelda, et puudusi ei ole. Aga et seda öelda, on vaja vaieldamatut kompetentsi. Meil on seda vaja, et me oleksime võimelised tulema siia saali kinnitusega, et riigikaitses on meil asjad korras.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Te ütlesite, et kuni riigieelarves ei leidu vajalikke summasid, mida kasutades te saaksite luua endale riigikaitse auditeerimiseks pädeva meeskonna, on teil justkui õigustus seda ülesannet mitte täita. Ajaloolise tõe huvides pean vajalikuks mainida, et eelmisel aastal Keskerakonna fraktsioon tegi riigieelarve muutmiseks ettepaneku teile need vahendid eraldada, et te seda ülesannet täita suudaksite. Aga ütelge palun, kes siis senimaani jälgib riigi kaitsekulutuste vastavust seatud eesmärkidele. Kes seda ülesannet täidab seni, kuni teil ei ole kompetentsi?

Ma julgen nüüd öelda Riigikogu liikmele, et te eksite. Te eksite selles, et me ei saa võtta seda vastutust, mis meile on seadusega pandud. Me peame katma selle valdkonna kogu riigi ulatuses ja seda me ikkagi teeme. Aga me ei saa asjasse süveneda nii vajalikus mahus ja niisuguse sügavusastmega, et Riigikogu liikmed võiksid olla kindlad, et see raha on kulutatud õigesti ja mõistusepäraselt. Aastal 2012 me tegime ka sellesisulise auditi, kus tuli välja terve rida puudusi. Nüüd ongi küsimus selles, et me võime teha neid üksikuid auditeid, aga selleks, et terviklikku pilti saada, on vaja meeskonda, kes pidevalt monitoorib, mitte ad hoc-meeskonda, kes analüüsib ühte konkreetset asja, mis ei pruugi üldse olla kõige olulisem asi kaitsevaldkonnas. Nii et tegemata me seda jätta ei saa. Aga võib juhtuda nii, et me mehitame need grupid võib-olla mitte kõige kompetentsemate inimestega, ja küllap see on samuti tulemus, mida te ei tahaks näha, sest auditid selleski valdkonnas peaksid olema usaldusväärsed.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra riigikontrolör! Kas te Kaitseministeeriumi auditeerimisel vaatasite, mis toimub Kaitseliidus selles valdkonnas, mida me täna siin saalis arutame?

Kaitseliit on eraldi teema ja sellele, et Riigikontroll peaks sellega tegelema, on juhtinud tähelepanu mitmed Riigikogu liikmed, ka erukindralid. Nii et vastus on jah, sellega peaks tegelema. Siiani me seda analüüsinud ei ole. Eks see on kinni sellessamas küsimuses, kas meil on piisavalt ressurssi, või õigemini, kas oleks piisavalt inimesi, kes sellega tegeleks.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea riigikontrolör! Tulen tagasi vahepealsete kommentaaride juurde ja küsin just nende valguses. Kas te ei karda, et tänane mõtteavaldus selles vaimus, et kui ei ole ressurssi, kui pole piisavalt kompetentsi, siis ei tule korralikke kokkuvõtteid, viib ebamugavate raportite ärajätmiseni? Ehk viib see koguni nii kaugele, et järgmise aasta eelarvet koostades tekib kiusatus teie kompetentsi rahasummat kärpides veelgi vähendada? Siis ei tule ka ebamugavaid raporteid, mille järeldusi peab pärast ümber lükkama või ignoreerima.

Ma ei tea, mis on ebamugav raport. Ma arvan, et raport saab olla ainult kas kvaliteetne või mittekvaliteetne. Ja nendegi võimaluste piires peame raporteid koostama arusaadavalt. Me peame lihtsalt tegema valikuid. Ja nagu ma enne ütlesin, me teeme ka selliseid lühikesi ülevaateid, kus me saame viidata, et teatavad puudused on olemas. Nii me oleme ka varem teinud. Võin tuua ka mõningaid näiteid. Me teame, et 3,2 miljonit on ettemaks Admiral Pitka seadistamiseks. Samas peale seda, kui see otsus tehti – aasta hiljem –, Admiral Pitka kanti maha. Ja nüüd see 3,2 miljonit istub kuskil ja ootab aega, millal tulevad teised laevad, mida saab hakata seadistama. Ma arvan, et see ei ole kõige mõistlikum raha kasutamine. Või siis taotleti tarkvaraostu suurusjärgus 170 000 eurot, aga hiljem selgus, et seda tarkvara vaja ei lähegi ja paar aastat hiljem see konteeriti maha. Võin neid näiteid veelgi tuua, aga need ei annaks terviklikku pilti meie kaitsejõudude ja sisejulgeoleku olukorrast.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma saan aru, et teile järgmiseks aastaks raha kontrolli tõhustamiseks juurde ei anta. Kas on kartust, et seda summat hoopis vähendatakse eelarve menetluse käigus?

Nii palju kui ma riigieelarve eelnõule otsa olen vaadanud, Riigikontrolli eelarvet vähendatud ei ole. Pigem vastupidi, sinna on mõned tuhanded juurde antud – see puudutab IT-valdkonna arendamist. Selle kohta, mis juhtub siin Riigikogu saalis, ma ei oska midagi öelda, see on teie otsustada. Kui leitakse, et meie summat on vaja vähendada, siis minu arvates Riigikogu ongi see koht, kus niisuguseid otsuseid võib teha. Selle taga ei tohiks olla üks ministeeriumi ametnik oma tabeliga.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Mis oleksid lisaks eespool nimetatud riigikaitsele ja Rail Balticule need valdkonnad, mis vajaksid Riigikontrolli tähelepanu ja mille üle järelevalveks oleks Riigikontrollil vaja lisaeksperte, -kompetentsi ja -raha?

Enamikus valdkondades on Riigikontroll ekspertidega kaetud. Kindlasti me ei taha, et tekiks olukord, kus Riigikontroll tegeleb sellega, milleks tal võimeid on. Riigikontroll peab tegelema sellega, mis on Eesti riigile vajalik. Sellest tulenevalt on kogu meie personalipoliitika üles ehitatud põhimõttel, et me vaatame, mis on praegu Eesti riigis riskikohad, kus Riigikontroll peaks oma sõna kaasa ütlema. Me oleme ka oma strateegias välja töötanud fookusvaldkonnad lähiaastateks ja üks nendest ongi sisejulgeolek ja riigikaitse. Aga see ei tähenda seda, et teised valdkonnad peaksid jääma vaatlemata. Me lihtsalt korraldame oma töö sel viisil ümber, et riik oleks kaetud, aga lähiaastateks me teadvustame teatavad riskid, millele me oma auditites süvendatult keskendume.

Ants Laaneots, palun!

Ma saan aru, et kui on soov lahendada probleemid, mis puudutavad Kaitseministeeriumi ja selle valdkonna auditeerimist, siis palju sõltub teie töötajate kompetentsist. Teiste sõnadega, teil on vaja kahte-kolme ohvitseri, kel oleks vajalikud teadmised ja kogemused. Me oleme sellest pikalt rääkinud oma fraktsioonis ja valitsuse tasandil, et kuidagi ei tule selle rahaga välja. Kas sellist võimalust ei ole, et vaadata oma sisemine struktuur üle ja n-ö tsiviilpoole pealt leida paar-kolm kohta, kuhu saaks tööle võtta ohvitserid? Ohvitseridega me võime teid aidata. Kas see on mõeldav või ei ole üldse?

Hea küsija! Sellele ma juba korra vastasin. Me oleme teinud vastavad ümberkorraldused ja osa rahast, mida me taotlesime varasematel aastatel, oleme sisemistest ressurssidest leidnud. Arusaadav, et Riigikontroll ei saa rajada MTÜ-sid, et sisse osta näiteks riigikaitse auditeerimist, mis lahendaks tõenäoliselt selle probleemi, et me ametnikke juurde võtta ei saa. Riigikontroll peab oma rahaga – ja põhilise osa sellest, muide, moodustab personali palk – lihtsalt hakkama saama. Ja riigieelarves on meie eelarve umbes 5 miljonit eurot.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud riigikontrolör! Ka mina küsin selle juurde küsitava 250 000 euro kohta, mida te, nagu ma aru olen saanud, mitmel aastal juba küsinud olete ja mis võimaldaks teil ka julgeolekuvaldkonda tõhusamalt kontrollida. Kuulates Reformierakonna saadikute küsimusi, võib järeldada, et valitsuse pakutud esimene soovitus on, et leidke need summad sisemiste ressursside arvel. Riigikontroll on vastanud, et see pole võimalik. Mis on järgmine soovitus? Mida ütleb teile Vabariigi Valitsus või näiteks Rahandusministeeriumi esindaja, miks ei leita seda 250 000 eurot? Mingi vastus peab ju olema.

Meie argumendid on iga aasta olnud sarnased, tõin need teile täna ka välja. Arusaadavalt on igal aastal sõlmitav koalitsioonileping erinev ja selles protsessis Riigikontroll teatavasti ei osale. Seetõttu ongi Riigikontroll väga harva koalitsioonileppest tuge saanud. Ma tahan rõhutada ühte asja. Ma ei ole täna siin selleks, et pressida Riigikontrolli jaoks välja 250 000 eurot. Kindlasti mitte. Muidugi me leiame lahenduse. Aga ma tahan, et te oleksite kindlad, et me tõesti teeme oma tööd võimalikult kompetentselt ja endast parimat andes. See kindlus peab olema mitte ainult mul, vaid ka teil ja ühiskonnal tervikuna.

Aitäh, riigikontrolör! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Stalnuhhin, Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Rein Ratas, Olga Ivanova, Martin Repinski, Aadu Must, Mailis Reps, Kersti Sarapuu, Priit Toobal, Viktor Vassiljev, Valeri Korb, Tarmo Tamm, Lauri Laasi ja Märt Sults, kes ka arupärijate nimel sõna võtab. Arupärimine on õpetaja ametijärkude taastamise kohta. Märt Sults, palun!

Auväärt eesistuja! Kolleegid! Arupärimine on esitatud tänavu 10. juunil ja kannab numbrit 52. Enne kui ma arupärimist ette hakkan kandma, tuletan ministrile meelde, et meie istungid stenografeeritakse, filmitakse ja arhiveeritakse ning tulevased põlved võivad kõiki neid materjale uurida. Nii et kui siin rumalad vastused tulevad, siis pärast on piinlik ja häbi, kui keegi neid viie või kümne aasta pärast loeb ja teema üles tõstab. Siis on väga halvasti. Seega käitugem vastutustundlikult ja palun vastake esitatud küsimustele konkreetselt! Me teame kõik, et Eestis banaanid ei kasva, nii et seda ei ole vaja meile öelda.
Nüüd aga arupärimisest õpetaja ametijärkude taastamise kohta. Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Koolivõrgu korrastamise tuhinas kaotas tollane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kellele selles ametis järgnes minister Ossinovski ja nüüd siis peate seda ametit teie, igipõliselt kehtinud õpetajate ametioskusi iseloomustavad ametijärgud: noorempedagoog, pedagoog, vanempedagoog, pedagoog-metoodik. Kõiki neid hakati õpetajaametit au sisse tõsta püüdes nimetama ühise nimetusega, kõikidest pedagoogidest said ühe raksuga õpetajad. Põhimõtteliselt on see õige, sellepärast et Vana-Kreekas oli õpetaja ori, kes talutas last kooli. Kõik on õige.
Nüüd on meil õpetajad ja õpetaja – see kõlab ilusti. Muudatusega võrdsustati erineva kvalifikatsioonitasemega õpetajate palgad. Sisuliselt tekitati olukord, kus meistritelt ehk oskusteabe valdajatelt võeti ära nende väljateenitud tasu ja anti see üle õpipoistele ehk noorempedagoogidele. Mul ei ole midagi noorempedagoogide vastu, aga ikkagi on vahe, kas tööd teeb noorempedagoog või õpetaja-metoodik. Seal on väga suur vahe. Samal ajal muidugi on ka noorempedagooge – neid pole mitte mõni, vaid päris mitu, hea hulk –, kes on tegelikult kvalifikatsioonilt juba tippõpetajad. Nad on juhid, vedurid, kes veavad lapsi enda järel ja oskavad neid motiveerida. Kuigi puudub kogemus, on tahe kohutavalt suur. See maksab ka midagi. Nii et päris niimoodi jäika kõrget seina vahele püstitada minu arvates ei saa. Aga ametnikuna peaks selle küsimuse küsima.
Aaviksoo kuulutas valjuhäälselt, kui väga ta armastab õpetajaid, ning seetõttu tõstis nende palka – millist palka? –, samal ajal ühise katla sisu täiendamata. Tekib põhjendatud küsimus, kelle silmis seda ametit nagu populariseeriti. Kes on nüüd hakanud õpetajatest rohkem lugu pidama ja kas õpetajad tunnevad ennast tohutult paremini, et neid nimetatakse õpetajateks, mitte pedagoogideks? Minu arvates on olemas – ma olen seda miljon korda öelnud ja ütlen veel üks kord – tunniandja ja on olemas tunniasendaja, on olemas tunnilohistaja, on olemas lihtsalt tiksuja ja siis sinna kõige tippu ehk selle püramiidi tippu küünib õpetaja.
Ja siit tulevadki meie küsimused. Esimene küsimus: "Millal ja millisel moel võimaldatakse õpetajatel teha riiklikult karjääri?" Õpetajal puudub karjääri tegemise võimalus ja siin ei maksa rääkida seda, et kohalikul omavalitsusel on võimalus talle alati juurde maksta. Alati on tõesti võimalik juurde maksta, aga selleks peab olema riigi toetus, sest me oleme riigi alamad, me armastame oma riiki ja tahame riigile väga head tulevikku.
Teine küsimus: "Millal ja kuidas kõrvaldatakse õpetajate palgavahendite eraldiste puudujääk kohalikele omavalitsustele? Seadusest tulenevalt peab töö tellija töö tegijale maksma tehtud töö eest rahalist tasu kokkulepitud mahus (seaduse täitmiseks palgavahendite hankimisel ei loeta ühe ametikoha siseselt kontakttundide tõstmist teiste õpetajate vallandamise arvel)." Tähendab, nii ei saa õpetaja ametikohta määratleda, et 35 kontakttundi ja vastavalt sellele makstakse palka. Ning pärast öeldakse sellest lähtudes riigieelarvet kommenteerides, et õpetajate palk tõusis mütaki nii ja nii palju. Aga mitte keegi ei ütle seda, on see 35 kontakttunni pealt, 32 kontakttunni pealt või 24 kontakttunni pealt.
Kolmas küsimus: millal ja millisel moel taastatakse regulatsioon, et klassijuhataja amet loetakse täiendavaks tööülesandeks, mitte ei kuulu õpetajaameti sisse? Näiteks me käisime alles hiljuti Roosna-Alliku Põhikoolis ja seal on klassijuhatajatasu 30 eurot ja selle puhul kehtivad veel koefitsiendid. Aitäh teile!

Arupärimisele tuleb vastata haridus- ja teadusminister Jürgen Ligil. Palun!

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Arupärija sissejuhatusele vastuseks nii palju, et stenografeeritakse ja lindistatakse mitte ainult vastuseid, vaid ka küsimusi ja kõnesid, mis järgnevad vastamisele. Kui need on segased, vigased ja halvas stiilis, siis seegi läheb ajalukku. Näiteks minu eesti keele õpetaja kindlasti ei oleks aktsepteerinud selliseid laialivalguvaid kommentaare ega selliseid fraase nagu "koolivõrgu korrastamise tuhinas", kui teema üldse ei haakunud koolivõrguga ja tegu polnud mingi tuhinaga, või et "Aaviksoo kuulutas valjuhäälselt". Kui kuskil ei ole olnud võimalik seda häält kuulda, siis see väljend pole üldse asjakohane. Sellised butafooriad palub õpetaja alati maha tõmmata ja joonib alla. Kui midagi küsitakse, tuleb alati jääda teema piiresse.
Hakkame siis otsast peale. Küsimus nr 1: "Millal ja millisel moel võimaldatakse õpetajatel teha riiklikult karjääri?" Selles küsimuses on ka probleem. Kui te märgistate õpetajaameti kui kuskil madalal tasemel oleva ameti, siis võivad õpetajad solvuda. Ja kui te räägite karjäärist, aga pöördute otsekohe palga juurde, siis kas see on üks ja sama? Kas karjäär mõõdab palga suurust? Minu arust mitte. Ma vaatasin seda küsimust tükk aega ja mõtlesin, et äkki on siin mingisugune saladus peidus, aga ei olnud. Mis puutub ametijärkudesse, siis ma arvan, et neid ei peaks taastama. Tsiviilametites üldiselt formaalsete tunnuste järgi antavad pagunid – ja ma arvan, et tegelikult ka militaarametites antavad – ei ole mõistlikud. Alati tuleb vaadata konkreetse õpetaja tegelikku tööd ja võimeid. Tänapäeva suund on siiski sellist jäikust tööturul pigem vähendada. Arvan, et otsus, mis siin paari aasta eest tehti, on mõistlik. See on mõistlik ka selle pärast, et me püüame anda koolidele – mitte ainult juhtidele üldiselt, nagu see on ühiskonnas tänapäeval kombeks, vaid ka koolidele – suuremat iseseisvust. See ongi üks hariduse ümberkorralduste suund. Igal juhul ei oleks sellised jäigad pagunid ümberkorraldusele toeks, need ei mõõda õpetaja töö sisulist kvaliteeti.
Eriti aga häirib mind see, et kui me püüame tuua kooli rohkem noori õpetajaid, siis sellise nn auastmete süsteemi korral oleks just nimelt noortel raske koolis paremat palka saada. Seda ei saa siis võrdsustada karjääriga. Aga üldiselt on õpetajatel võimalus vastavalt oma töö headusele saada osa 20%-sest palgafondi lisast, mis alammäärale lisandub. Ja see ei tähenda, et konkreetne palgalisa peab olema kuni 20%. Selle raha võib koolijuht jagada eelkõige tõesti kõige paremate vahel. See ongi koolijuhi valik. Aga õpetajatel on võimalik olla ka näiteks õppematerjalide retsensent, osaleda töörühmades, mis õppekava ja ainekava ette valmistavad, vedada aineühendust, olla kutse andmisel hindamiskomisjoni liige jne. Ei ole nii, et kõik õpetajad täpselt ühtemoodi tööd teevad. Ja koolidel on võimalik välja pakkuda eraldi motivatsioonisüsteem, millest õpetajad aru saavad.
Ma möönan, et on keeruline väikses kollektiivis palku diferentseerida, aga see võimalus on olemas. Riiklikult on seda diferentseerimist mõistlikul viisil hoopis võimatu teha. Samas on õpetajad loonud sellise organisatsiooni nagu Eesti Õpetajate Liit, kes jagab kutsetunnistusi. Õigemini ei jaga, vaid võimaldab neid taotleda. Seal on omad tasemed. Ja meie ministeeriumi soovitus on neid ka arvestada, sel juhul on kõrgema taseme saavutamine õpetajale motivatsiooniks. Aga see ei ole meie ettekirjutus koolile.
Teiseks: "Millal ja kuidas kõrvaldatakse õpetajate palgavahendite eraldiste puudujääk kohalikele omavalitsustele?" Endiselt haridusministeerium ei ole teadlik sellisest puudujäägist. Seda on jah aastaid otsitud, kõigile ministritele on see küsimus samas sõnastuses ikka ja jälle laekunud. Meie teame väga täpselt õpetajate ametikohtade arvu ja vastavalt sellele ka eraldame haridustoetuste osana õpetajate palgaraha. Kui te kuulete, et mõnes omavalitsuses see ei jõua õpetajateni, vaat siis teatage. Pealinna aadressil on olnud kuulda selliseid süüdistusi, aga ega mina lõpuni ei tea, kuidas asjad on, kui see raha on üle kantud. Omavalitsejad teevad neid otsuseid, kontrollivad selle raha liikumist paremini kui ministeerium.
Siin on veel küsimusi, aga see on nii pikk jutt. Loodan, et küsimus seisneb ikkagi selles esimeses lauses. Ma otsin siit veel teksti, mis on käsitatav küsimusena. "Millal ja millisel moel taastatakse klassijuhataja amet tööülesannete lisana?" Ma arvan, et seda ei ole vaja taastada. See peaks saama muudatusena mõnda aega kehtida, et sellele hinnang anda. See muudatus on tehtud teadlikult. Te rääkisite 35 kontakttunnist, aga ega täistööaeg ei ole ju 35 kontakttundi, seda te peaksite ometi teadma. Te viitasite stenogrammile ja et seda loetakse ka kümne aasta pärast. Nende 35 tunni hulka peaks mahtuma ka klassijuhatamine ja selle võrra peaks muude tundide arv vähenema. See on osa tööst ja kuidas koolijuht oma palgafondi, mis teatavasti on miinimumpalk pluss 20%, diferentseerib, see ei ole ministri dikteerida. Igal juhul on süsteemi praegu teadlikult paindlikkus sisse kirjutatud. Ma ei välista, et mõnes koolis on klassijuhataja roll erilise kaaluga ja seal võib lisatasu selle eest olla suurem kui teistes koolides. Rohkem küsimusi nagu ei olegi. Aitäh!

Küsimused ministrile. Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Karjääriredelit määras atestatsioonikomisjon. Noored õpetajad, kes tulid kooli, said teatava aja möödudes teha atestatsioonieksami ja tõusta järgmisele astmele. Inimesele oli väga tähtis, kas ta oli noorempedagoog, pedagoog, vanempedagoog või pedagoog-metoodik. Viimase määramise atestatsioonikomisjon oli ministeeriumis ja see oli kõrgeim tase – see inimene sai teisi koolitada ja õppematerjale teha. See tähendas erilist kategooriat. Kui keegi ütles mingis seltskonnas, et ta on pedagoog-metoodik, siis reageering oli, et ohoo, vaat mis! Võib-olla teie seda ei teadnud. Raha pole ainus motivaator. Ja milliseid vabadusastmeid te pakute koolidele, kui koolidele ei anta eelarveraha? Te räägite hommikust õhtuni, kuidas koolid saavad ise otsustada. Kas kool saab ise otsustada, kas ta vallandab neli õpetajat või viis õpetajat ja samal ajal tõstab klassijuhatajatasu 60 euro pealt 70 peale? Mu küsimuse aeg saab kohe läbi.

Kas küsimus ka oli? Ma püüan siis ta sellest kommentaarist üles leida. Võimalik, et see küsimärk oli viienda rea kolmanda sõna järel. Iseenesest nendest komisjonidest ja järkudest ma rääkisin. Ja kordan üle, et seda süsteemi peeti väga formaalseks. Olles ise õpetajate perekonnast – ema ja õde õpetajad –, ma teadsin juba väga noorelt, et niisugune süsteem oli. Ma tean ka seda, et sisuliselt kiputi õpetajatele andma neid ametinimetusi vanuse järgi, mitte nende töö järgi. Samas oleks kummaline, kui nooremõpetaja järk saab osaks 60-aastasele õpetajale või siis 25-aastasele õpetajale vanemõpetaja järk. Igal juhul need järgud on väga formaalsed, kipuvad tekkima vanuse järgi, mitte töö kvaliteedi järgi. Nii on mulle ka minu poliitikuametis asjatundjad öelnud ja ma usun sellesse muudatusse, mis paari aasta eest tehti.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Küsimus koosneb kahest poolest. Kas ministeeriumil on tagasisidet, kuidas koolides on endiste õpetaja-metoodikute ja vanemõpetajatega reaalselt käitutud? Kas on palju juhtumeid, kus samas mahus tehtava töö eest saadav palk on vähenenud? Kas need õpetajad on oma kutseliidu või otse ministeeriumi poole pöördunud sellesisuliste kaebustega? Kas see on teie arvates probleem? Teiseks, kui ma õigesti mäletan, oli õpetajate kutseliit ametijärkude kaotamise vastu. Milline on haridustöötajate kutseliitude seisukoht praegu?

Aitäh! Kas te mõtlete, kui küsimuse lõpust alustada, ametiühinguid? Ma ei suutnud seda debatti praegu täpselt jälgida, aga Keskerakond küsis seda ka ja ma eeldan, et eks nad sealt oma mõtteid saavad. Iseenesest õpetajate ametiühinguga on mul väga kena suhtlus ja pole probleemi. Üldiselt on aimatav, kust see kriitika võib tulla. On ka teine organisatsioon, mille liikmeskond on tunduvalt väiksem ja mis tegeleb otseselt õpetajate kutsetunnistustega ja püüab eelmise süsteemi puudusi kuidagi likvideerida. Ka nendega on meil kena suhtlus ja koostöö.
Mis puutub aga sellesse teadmisse või statistikasse, siis mul isiklikult seda tõesti ei ole. Küsin seda aga kindlasti oma ametnikelt, kes alati oskavad mu küsimustele vastata. Kas see info on olemas päris statistika kujul, pole kindel, aga võib eeldada, et lähenetakse inimlikult ja püütakse mitte kellelgi palka vähendada. Samas saavad kõrgema palga need, kelle puhul töö kvaliteedi hinnang toob kaasa suurema palgatõusu, kui oleks toonud formaalsed kriteeriumid. Ja vastupidi: kui tundub, et järk ei vasta õpetaja panusele, siis võib juhtuda, et õpetajal on palgatõusu raske välja kaubelda. Muidugi on koolis küsimus alati ka koormuses – milline õpetaja saab täiskoormuse ja kellele seda ei anta. Ka selle alus on hinnang, aga see on koolijuhi hinnang. Aga jah, ma kahtlen, kas neid andmeid suure üldistava statistikana võtta on, pigem saavad need olla muljed ja hinnangud, mille kohta ma saan küsida.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mul on väikesed täpsustused. See, mida te räägite formaalsusest, vist ei vasta päris tõele. Õpetaja pidi vastama teatud nõuetele, kui ta ühest kategooriast teise sai. Noorempedagoog küll aasta pärast sai pedagoogiks üpris lihtsalt, aga edasine tõus oli päris raske. Oli vaja ikka teatud tingimused täita, niisama ei vormistatud kedagi järgmisele astmele. Aga küsimus: kas te ei arva, et võtsite selle muudatusega õpetajatelt ikkagi ära väga olulise motivaatori? Praegu on neil koolis motivaatoreid niigi vähe.

Meie ei võtnud ja teie ka vist mitte. Aga mis puutub nendesse kriteeriumidesse, siis ega ma ei väitnud, et neid ei olnud. Ma väitsin, et need kippusid olema formaalsed. See on eksperdiarvamus, mida ma olen lugenud ja mis oli ka põhjus, miks seda korda muudeti. Mina ei olnud muutja, mina ei olnud otsustaja, aga ma usaldan neid, kes selle otsuse tegid. See tundub olevat modernne lähenemine, eriti tsiviilametis. Aga ka militaarametite puhul võiks rohkem olla sellist lähenemist, et paljas pagun ei tähenda tingimata mingit kindlat palka, vaid tõenäosust üht või teist palka saada.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud härra minister! Te natuke jõudsite filosofeerida õpetajate karjääri ja palga suuruse ning nende olematu korrelatsiooni teemal. Ma küsin palga suuruse kohta. Millise õpetajate palga alammääraga on arvestatud 2016. aasta riigieelarve haridustoetuste eraldamisel?

Oh ei, ma siin filosofeerida ei proovinud. Ma proovisin lahti mõtestada küsija loogikat, kui ta räägib karjäärist, aga pöördub kohe rahanumbrite juurde. Ma püüdsin neid lahutada. Miinimumpalga suurust, millega on järgmise aasta eelarvet tehes arvestatud, ma ei oska teile öelda. Pean aga tunnistama, et olen eelarves pettunud. Olen pettunud, et inimesed, kes ootused hariduse vallas üles kütsid, ei tulnud toeks, kui oli vaja toeks olla. Andsin oma parima ja kavatsen nii jätkata, aga esimesed otsused ei olnud sellised, mida ma eeldasin.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Võtan sõnasabast kinni: juttu oli motivaatoritest, motivatsioonist. Nagu ma aru saan, erinevaid õpetajate ametijärke pole vaja. Aga kas ei peaks siis motivaatori või präänikuna olukorras, kus raha ei ole, taastama omaaegsed teenelise õpetaja, rahvaõpetaja ja miks ka mitte rahvakunstnike tiitlid? Kui raha ei ole, siis oleks vähemalt selline motivaator.

Ma arvan, et ka need tiitlid ei pruugi olla, ütleme niimoodi, ideaalsed motivaatorid, aga nendes peitub üks võimalus. Aasta õpetaja tiitel ju on. Peakski läbi mõtlema, mis tunnustusviisid meil ikkagi on. Minu kalendris on sel nädalal osalemine õpetajate galal, kus jagatakse ka palju tunnustust. On võimalik mis tahes ameti esindajatele lugupidamist avaldada ka teisiti kui pagunite või suurema palga andmisega. Palganumbril on alati mingisugune piir ees, tänul ja lugupidamisel ei tohiks olla väga kindlat piiri ees. Proovime anda selles vallas oma parima, aga ma päris kõigega kursis ei ole, missuguseid tunnustusviise meil kasutatakse. Aasta õpetaja tiitel kindlasti on. Äsja allkirjastasin suure hulga väga erinevate kriteeriumide alusel antavaid tänukirju, aga muidugi ei asenda need, kuidas öelda, asisemat tunnustamist, millest siin juttu on olnud. Aga mingi heameel on ehk nendestki.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Kuu aega või natuke enam tagasi nägime, kuidas Jevgeni Ossinovski juhtimisel avati koalitsioonilepe. Üks asi, mis te kokku leppisite, oli see, et õpetaja kui selline, ilma igasuguse ametijärguta, peaks aastaks 2018 saama 120% Eesti keskmisest palgast. Ühes eelmises vastuses te mainisite, et just täna kiideti valitsuskabinetis heaks tuleva aasta riigieelarve. Kas seal ette nähtud summad õpetajate palga tõstmiseks annavad alust loota, et palgatõus on nii kärme, et aastaks 2018 on see 120% keskmisest palgast saavutatud?

See, millest lähtusin mina, oli õpetajate palga graafik aastani 2019. Ma ei tea koalitsioonileppe avamisest kuigi palju, aga kolm erakonna esimeest millegi säärasega tegelesid tõesti ja meedia samuti. Tõepoolest, üks kõrgeimaid sihte on seal 120% ja mina olen seda täpselt niimoodi esitlenud. Ma olen võtnud selle oma südameasjaks, olen pidanud sel teemal lahinguid, seejuures ühe lahingu täna hommikul. Meil, mis ma sel teemal saatsin, oli täpselt sama sisuga. Lootus muidugi sureb viimasena, aga praegu oleme sellest arvust maas. Ma olen kritiseerinud valitsuse otsuseid ka valitsuses. Ma püüan seda väljaspool mitte teha, vaid väljaspool lubada, et ma teen parima, et see pisku, mis lisarahana eraldati, võimaldaks sellele protsendile vähemalt läheneda. Kindlasti ma mingil määral seda suudan. Aga kõigepealt ma pean muidugi pingutama selle nimel, et kompenseerida need kärped, mis hariduseelarve sees tehti metoodika järgi, mida ma esimest korda näen.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et eelkäijad on teid pannud väga raskesse ja keerulisse olukorda. Haridussüsteemi sees enam väga palju kokku hoida ei ole võimalik, eelkäijad on kärped juba ära teinud. Tunnistame ausalt, ametijärkude regulatsiooni muutmine ja klassijuhatajatasu kaotamine tegelikult täitis sama eesmärki, et keskmist õpetaja palka kuidagi kõrgemaks saada. Ma küsin teie käest konkreetselt, sest te olete konkreetne minister: milline saab järgmisel aastal olema õpetajate palgatõusu protsent?

See küsimus juba kõlas ja ma ütlesin, et ma ei tea seda. Esiteks sellepärast, et ma taotlen toetust kahele seadusmuudatusele, mis on hädavajalikud, et õpetajate palgaraha osakaalu eelarves tõsta. Teiseks pean ma ministrina langetama veel raskeid otsuseid, kuidas raha eelarve sees nihutada. Läbirääkimistel Rahandusministeeriumiga minu ehmatuseks eesmärk, mis on ühiselt välja hõigatud, erilist mõistmist ei leidnud. Ja ma kordan: praegune suhtumine erineb sellest suhtumisest, mis minul oli rahandusministrina. Aga see kasvunumber tuleb kindlasti üle Eesti keskmise, selle ma suudan tagada. Ja see tuleb ka suurem, kui on riigisektori keskmine. Nii hull see asi ei ole, et õpetajate palgad jäävad eelisjärjekorras tõstmata. Selles osas on meil valitsuses koostöö siiski olemas olnud.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea minister! Kui rahuliku südamega vaatab teie juhitav ministeerium pealt olukorda, kus meie parimad koolid proovivad endale annetuste abil teistest paremat seisu saavutada?

See küsimus läheb arupärimise temaatikast väga kaugele. Mul on palve, et tegeleme muude teemadega eraldi. Ma arvan, et kodukorraga see ei haaku, kui ma räägin siin kõigest, mis meid vastastikku huvitab.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetav haridus- ja teadusminister! Mõnikord kohtud õpetajatega ja näed, et nii vähe mehi on selles suures seltskonnas, kes töötab gümnaasiumis või põhikoolis. Mina mõtlengi, kas ministeerium on üldse teinud uuringuid selle kohta, kui palju peaks maksma õpetajatele palka, et mehedki läheksid kooli tööle. Kas on teinud?

Austades Riigikogu kodukorda, saan ma vastata niimoodi. Ma ei usu, et õpetajate ametijärkude kehtestamine aitaks kuidagi suurendada meeste osakaalu õpetajaskonnas.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! Täiesti arusaadav, et teil pole veel olnud aega süvitsi tegelda ametijärkude ja atestatsiooniastmetega. Aga võib-olla on teil olnud võimalik põgusalt seda arutada ametiühingu ja õpetajate organisatsioonide esindajatega. Kui atestatsioonijärkusid kaotati, selgitas eelmine haridus- ja teadusminister ühes jutuajamises üsna veenvalt, et selle asemele tulevad kutsestandardid mitmes uues järgus ja et kunagi hakkavad need kajastuma ka palkades. Millal hakkavad kutseastmed ja kutsejärgud kajastuma ka palkades?

Aitäh! Mulle on alati sellised emalikud sissejuhatused teie küsimustele sümpaatsed olnud, aga ma ei saa praegu kommenteerida oma eelkäijate kunagi poetatud fraase. Ma ei tea, mida keegi on täpselt öelnud, nii et ma ei oska seda vastust jätkata. Samas arvan, et nii palju kui vaja, olen ma tänase päevakorrapunkti teemaga kursis ja see on pigem mineviku kui tuleviku teema.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Kolleeg Raivo Põldarule vastates te ütlesite, et teie ei kaotanud õpetajate ametijärke ära. See on väga koolipoisilik käitumine: koolipoiss on pahandust teinud, aga väidab esimese hooga, et tema pole teinud. Kas ma saan õigesti aru, et tollal te olite rahandusminister ja ka teie ministeerium kooskõlastas valitsuse eelnõu, mis kaotas ametijärgud ära? Või äkki te olite selle vastu? Mina mäletan, et te olite poolt. Kas ma mäletan valesti?

Aitäh! Vaevalt teil see teadmine on kunagi olnud, et te peaksite seda mäletama. Aga minu vastus johtus sellest, et küsija pöördus minu poole suhteliselt isiklikult. Nagu te teate, valitsuses on tööjaotus ja eelnõusid toob valitsusse siiski erialaminister ja otsesed võimalikud vastuseisud esitab iga minister eelkõige vastavalt oma pädevusele. See on loomulik. Mul puudus tollal otsene ametialane roll selles valdkonnas. Ma ei ole nõus härra Tamme väitega, et see samm tehti kuidagi mingi statistika mõjutamiseks. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks järkude kaotamine statistikat mõjutada – kuidagi ei mõtle välja. Aga tuginedes oma vaistule olin selle muudatuse poolt. Ma arvan, et nendes otsustes kajastub kaasaegne arusaam tööturu paindlikkusest ja koolide iseseisvusest. Ma põhimõtteliselt arvan, et see oli samm õiges suunas ja rahandusministrina ei olnud mul ka mitte ühtegi vastuargumenti sellele.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena võtab sõna arupärijate esindaja Märt Sults. Palun!

Kolleegid! Mul on kahju, et härra minister käsitles oma vastustes meelevaldselt minu sõnu, et õpetaja tegevus on otseselt seotud rahaga ja konverteeritav rahasse. Õpetajate vastutust ja tööd ei ole võimalik üldsegi rahas mõõta. Meie, õpetajate kõige suurem tasu on, kui laps naeratab, tal silmad säravad ja ta on õnnelik. Ja kui ta läheb tunnist ära ahaa-efektiga, et ta on saanud mingi uue teadmise, siis see ongi kõige suurem tasu. Enamik õpetajaid ongi sellised. Jah, enamik on tõesti sellised!
Nüüd ma tuletan igaks juhuks meelde, et 1984. aastal ma tahtsin kooli tööle minna. Mind suunati 43. kutsekeskkooli. Aga kuna mul oli nn vaba diplom – mul oli hästi palju häid hindeid diplomi peal –, siis tahtsin kandideerida 7. keskkooli ehk praegusesse Tallinna Inglise Kolledžisse keemiaõpetajaks. Ma ei saanud kandideerida, kuna mul puudus vanemõpetaja ametijärk. Öeldi, et tulge kolme aasta pärast tagasi, kui olete saanud vanemõpetaja ametijärgu. Nii et väita, et kõrgem järk ei olnud motivaator, on absoluutselt diletantlik.
Ja nüüd rahast. Siin on viimased väljavõtted. 2016. aastaks käis haridus- ja teadusminister omavalitsusliitudega läbirääkimiste käigus lauale esialgu 225,7 miljonit eurot ehk 0,6 miljonit vähem kui sellel aastal. Rahandusministeerium muutis selle viimasel minutil 231,741 miljoniks ehk suurendas haridusele eraldatavat summat 2,4%. Seega see on 2,4% suurem kui tänavu. Nüüd me hakkame rääkima, kes siin hämab. Keegi seltsimees rääkis meile siit puldist, et õpetajate palgafond suureneb 4%. 2,4% või 4% – mis vahet seal on?! Number 4 on ju mõlemas variandis, pole häda midagi.
Ja nüüd ma tsiteerin: "Haridustoetuses sisalduvad vahendid munitsipaal-üldhariduskoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukuludeks ja täienduskoolituseks, õppekirjanduse soetamiseks ning koolilõunaks. Toetussumma kujunemisel on arvestatud riigigümnaasiumide loomiseks vajalike summade ümbertõstmisega Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvesse." Olge nüüd palun hiromandid, armsad-kallid kolleegid! Kui palju õpetajate palgafond suureneb? Asi on selles, et selle 2,4% suurema summaga peab ära tegema ülesanded, mida on tihedas kirjas neli ja pool rida. Ja seal on kirjas ka see, mis mulle munitsipaalkooli endise kauaaegse direktorina eriti meeldib: nimelt, riigigümnaasiumide summa võetakse sealt maha. Nii et põhimõtteliselt halloo, kosmos! Munitsipaalgümnaasiumide väljasuretamine käib täie hooga ja põhikoolidele jääb siis nii palju, kui jääb. Ja nüüd on siis direktorid need hiromandid, kes peavad oskama vabalt otsustada. Kui kala pannakse vett täis ämbrisse, siis on kala vabadus just nii suur, kui suur on ämber. Kui kala pannakse tiiki, siis on tal palju suurem vabadus ja palju suurem võimalus ellu jääda. Nii et jõudu tööle, Haridus- ja Teadusministeerium! Jõudu tööle, härra Ligi! Ja mina olen veel töökorras. Aitäh!

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Endise koolipapana ja päris pika staažiga klassijuhatajana ma arvan, et mul on lausa kohustus sel teemal sõna võtta. Klassijuhataja rolli suurendamine ja selle töö eest väärilise tasu maksmine ei ole absoluutselt minevikuteema. See on vägagi tulevikuteema. Praegune olukord klassijuhataja töö tasustamisel on minu meelest väga suures sisulises vastuolus riikliku õppekava eesmärkidega. Seal on iga aastaga järjest rohkem rõhutatud kasvatuse poolt, seda, et lastes ja noortes tuleb kujundada väärtushinnanguid, mida me ühiskonnana õigeks peame. Mõnes Eesti erakoolis, kus lastevanemate heakskiidul kooli rahastamine seda võimaldab, on rakendatud lausa süsteemi, et ühel klassil on mitu klassijuhatajat. Minu arvates on see Eesti haridusmaastikul eeskuju vääriv tee. Tavakoolides kahjuks ei ole see praegu mingil juhul mõeldav.
Minu meelest ministeerium käituks targalt, kui määraks võimalikult kiiresti klassijuhataja miinimumtasuks vähemalt 10% õpetaja alampalgast. Koolidele või õigemini omavalitsustele tuleks eraldada piisavalt raha, et koolid saaksid klassijuhatajatele sellist tasu maksta. Jah, võib-olla praegune minister ei ole otseselt vastutav selle mõne aasta taguse otsuse eest, aga tal on suurepärane võimalus see viga kiiresti parandada. Ma julgen küll olla natuke pateetiline ja öelda, et selle vea tagajärjed ulatuvad kooliseinte vahelt kaugele välja. Nii et mida kiiremini see viga parandatakse, seda õigem oleks. Aitäh!

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, head kolleegid! Hea minister! Selles arupärimises oli kolm küsimust, aga kuna eelkõneleja, tõepoolest koolipapa, võttis klassijuhatajatasu teema nii hästi kokku, siis ma jätkan pigem ametijärkude teemal. Kõigepealt üks väike ekskurss tagasi ministri vastuste juurde. Minister Ligi püüdis meid päris mitmes vastuses veenda, et tema ei ole ametijärke kaotanud. Loomulikult võib iga ümberpakendatud minister öelda, et ta ei vastuta ühe või teise varasema otsuse eest. Samas kuuleme valimistel ikka ja jälle, et Reformierakonna kõige suurem pluss olevat see, et ta on olnud järjepidevalt võimul. Nii ei ole selle erakonna ministritel alust väita, et nad ei vastuta eelmiste valitsuste otsuste eest. Samas olen nõus, et kui Jürgen Ligi Aaviksoo otsuseid õigeks ei pea – siin saalis hääletusel see küll ei kajastunud –, siis on võimalik need üsna kiiresti ära muuta.
Miks on ametijärkude kaotamise puhul räägitud formaalsusest? On tõsi, et kui otsustada õpetajate ametiühingute ja õpetajate esindusliitude arutelude järgi, siis tundub, et neli astet on liiga vähe. Õige mitu aastat tagasi leiti, et astmeid peaks olema kaheksa, oli ka juttu kümnest. Töötas mitu töörühma, kes pakkusid välja, et ametiastmeid peaks olema kümmekond. Mõte oli see, et palgaastmed ei peaks hüppama mitte tuhande krooni kaupa, vaid veidi väiksemate vahedega ja olema rohkem seotud koolisisese panusega, koolisisese tööga ja vähem üleriigiliste paberite täitmisega. Selline kriitika oli, aga ma usun, et mitte ükski õpetajate esindusorganisatsioon ei rääkinud ametijärkude kaotamisest, vaid nende muutmisest, täiendamisest. Ja seda kahel põhjusel.
Esiteks siin juba jutuks olnud motivatsioon. Õpetajad on kindlasti, olen selles täiesti veendunud, vähemalt sama hästi pidevalt täiendkoolitatud kui arstid. Õpetajad on ennast koolitanud suurest soovist areneda, aga kindlasti on üks ajend olnud ka see, et seda on neilt nõutud. Selleks, et tõusta järgmisele ametiastmele ja loomulikult saada selle eest premeeritud ka väikese lisatasuga oma igakuises palgas, on õpetajad meelsasti õppinud. Kui nüüd kogu see arutelu ametijärkude kaotamisest kokku võtta, siis põhjenduseks toodi, et õpetajad on niigi piisavalt motiveeritud, küll nad edasi õpivad. Kindlasti õpivadki, aga kui riik neile selle eest atestatsiooniastmele vastava palgaga aitäh ei ütle, siis on üsna alusetu loota, et süsteemne õpetajakoolitus jätkub.
Teine ja võib-olla valusamgi teema on probleem, et meil ei ole olemas tarifikatsioonisüsteemi, mis tagaks vanusest ja kogemustest tuleneva palgatõusu. Ei ole ka järkusid, nagu juba jutuks oli. Selline süsteem, kus kõik õpetajad seisavad ühel lamedal astmel, on Euroopas üsna ainulaadne. Enamikus riikides, kes on meile eeskujuks, on järgud ühel või teisel moel kasutusel.
Siinkohal teengi Riigikogule ettepaneku kaaluda, kas mitte näiteks järgmisest kooliaastast uuesti kehtestada ametijärgud. Koostöös eksperdikomisjonidega võiks kaaluda, kas tulla tagasi nelja järguga või hoopis näiteks kümne järguga, mille puhul arvestataks suurel määral koolisisest tööd, aga muidugi ka üleriigilisel tasandil tehtut. Ma loodan, et nendele ametijärkudele vastavalt on ka hariduseraldises võimalik ette näha suuremaid rahasummasid. See nn lisaraha 20% ulatuses, mis iga kohalik omavalitsus praegu saab, peab ju katma väljaminekud alates klassi- ja koolijuhtimise tasudest kuni tugistruktuuride kuludeni välja ja seda on selgelt liiga vähe. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Minister Jürgen Ligi, palun!

Kõigepealt ma tänan õpetaja Ammast õpetajavaate toomise eest siia pulti. Ma ei tea, kui värske vaade see on, aga see on kindlasti ühe õpetaja vaade. Toon aga välja ühe ebatäpsuse. Siin loodi mulje, nagu ma peaksin klassijuhataja töö tasustamist kuidagi minevikuteemaks ja nagu alavääristaksin seda tööd. Seda inetut sõna küll ei kasutatud, aga ma niimoodi seda tajusin ja kuulajatest mitte ainsana. Ma ei öelnud midagi sellist. Ma ütlesin, et see on kooli iseseisva otsuse teema, mitte haridusministri teema. Ja see on tulevikuteema selles mõttes, et tööturg oleks paindlik ja koolide iseseisvus võimalikult suur.
Mailis Repsi sõnavõtt oli muidugi üsna teadlikult ebatäpne. Ma ei ole kuidagi esitanud selliseid väiteid, nagu ta oma kõnes ütles. Põhivastuväide on mul ikkagi see, et olgu vähem bürokraatiat ja rohkem koolide iseseisvust – just seda võiks tulevik sisaldada. Teine Mailise väide oli vastutuse kohta. Mitte kordagi ma ei ole öelnud, et ma kuidagi ei vastuta eelmise valitsuse otsuste eest. Ma kordagi ei öelnud ka, et ma oleksin olnud Aaviksoo eelistuste vastu. See oli teadlikult ebatäpne väide. Ma ütlen, et instinktiivselt ma olen olnud Jaagu otsustega nõus ja seda juba nimetatud põhjustel. Formaalselt aga ei ole tegu rahandusministri esitatud eelnõudega. Ja üldiselt peaks rahandusminister hoiduma liialt sekkumast teiste haldusaladesse. Kui sekkumisel ei ole rahanduslikku aspekti, siis tuleb alati väga kaaluda, kas tasub ennast erialaministri asemele seada. Mul üldiselt oli kombeks kõigi ministritega vajadusel vaielda, aga selles valdkonnas ma mingit vajadust vaielda ei näinud. Ma ütlen, et praegu ma olen selle otsuse taga, aga kui aeg tõestab, et see oli halb otsus, ja ka eksperdid mulle seda sisendavad, siis ma olen nõus selle üle vaatama. Aitäh!

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena on päevakorras Mihhail Stalnuhhini, Siret Kotka, Märt Sultsi, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Mihhail Korbi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Jaanus Karilaidi, Martin Repinski, Olga Ivanova, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu ja Erki Savisaare esitatud arupärimine täiskasvanute koolitajate kvalifikatsiooni kohta. Erki Savisaar arupärijate nimel, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Sel suvel hakkas kehtima uus täiskasvanute koolituse seadus. Selle väljatöötamise tingis vajadus parandada ja täiendada täiskasvanute koolituse seadusandlikku baasi, täpsustada täienduskoolituse läbiviimise õigusega seonduvat, korrastada täiskasvanute täienduskoolituse asutuste tegutsemise ja muid nõudeid. Selle seadusega seotud ootused olid sektoris väga suured. Loodeti, et uus seadus lahendab ära paljud vana seaduse kitsaskohad. Nüüd aga, lugedes täiskasvanute koolituse seadust, tekib tunne, et seatud eesmärke ei ole saavutatud ning olukord täienduskoolituse turul läheb hoopis segasemaks.
Selle seadusega tehti oluliselt lihtsamaks uute koolituskeskuste registreerimine, muudeti tähtsusetuks koolituskavad ning pandi täienduskoolitusasutuse pidajatele kohustus tõendada koolitajate kvalifikatsiooni. Näiteks koolituskeskuse registreerimisel piisab nüüd ainult sellest, kui firmal, kes soovib sellega tegelda, on olemas veebileht. Seadusest ei ilmne, kuidas peavad need asutused tõendama koolitajate kvalifikatsiooni ja oskusi ning mille alusel otsustatakse, kes on kompetentsem.
Täienduskoolitused on tihtipeale väga spetsiifilised. Mul on ehk kõige lihtsam tuua näiteid arvutimaailmast, kuid samasuguseid näiteid leiame ka mootoriehitusest või keevitamisest või piimatööstusest. Seaduses on öeldud, et täienduskoolitusasutus peab tõendama koolitajate kompetentsust, kuid samas ei pea ta tõendama, et tal on olemas koolituse läbiviimiseks vajalikud tehnilised vahendid ja litsentsid.
Mõned näited arvutivaldkonnast, millega mul on tulnud kokku puutuda ning kus samuti oodati uuelt täiskasvanute koolituse seaduselt teatud lahendusi. Näiteks ühe hanke puhul esitati töötukassale tõendid kahe arvutikoolitaja kohta. Neist ühel oli andragoogi kutsetunnistus ning teisel pedagoogikakursuse läbimise tunnistus. Ühel oli omandatud kutse, teine on käinud koolis. Pädevamaks tunnistati pedagoogikakursuse läbi teinud koolitaja, põhjendades seda sellega, et andragoogi kutsetunnistusel ei olnud toodud eriala. Arvutiõppest polnud märkigi ka pedagoogikakursuse tunnistusel. Samas andragoog on täiskasvanute koolitaja, keda nimelt otsitigi. Pedagoog on laste koolitaja ja pedagoogikakursusel õpitakse, kuidas käituda lastega ega räägita sisuliselt üldse täiskasvanute koolituse spetsiifikast. Samuti on näiteid, et riigihanke korras ostetud koolitustes kasutatakse piraattarkvara. See peaks olema täiesti lubamatu, kuid senine praktika on seda soosinud. Piraattarkvara kasutades riivatakse esiteks tarkvara tootja autoriõigusi, sh kopeerimisõigusi, ning teiseks pannakse aus firma, kes on investeerinud legaalsesse tarkvarasse, ebavõrdsesse konkurentsi firmaga, kes on jätnud need investeeringud tegemata ning kasutab varastatud tarkvara.
Sellest tulenevalt esitasin koos oma 16 kolleegiga haridusministrile arupärimise nelja küsimusega, lootuses, et saame sellesse teemasse vähekenegi selgust. Aitäh!

Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tõesti ei jõudnud jälgida kirjeldust kõigist nendest kannatustest, mida see regulatsioon on reaalses elus tekitatud. See kõik oli mulle uus informatsioon, ma ei osanud seda kuhugi paigutada. Alati tahaks, et arupärija selgitaks, mida täpselt ikkagi peab vastama, siis saavad vastused paremad. Aga ma nüüd proovin nendele küsimustele vastata, mis teil kõik on esitatud.
Esimene küsimus: "Mille alusel hinnatakse koolitajate kvalifikatsiooni ehk kuidas peab seda kvalifikatsiooni tõendama?" Üldiselt on koolitus üks. Aga peale selle, mida pakub riik, on ka erasektori pakutav kaup, mille puhul riigi reguleerimise vajadus ja võime ei ole lõputu. Sellepärast on täiskasvanute koolituse seaduses valitud lähenemine, et ei ponnistata kehtestada igasuguseid koolitajate kvalifikatsiooninõudeid. Valdkonnad on väga erinevad ja need nõuded võivad ka olla äärmiselt erinevad. Vajadus üht konkreetset valdkonda reguleerida võib kardinaalselt erineda teise valdkonna reguleerimise vajadusest. Samas seisneb selle seaduse loogika selles, et kui koolitust turul pakutakse, siis esmane nõue peale selle, mis on erialaseadustes kirjas ja selles seaduses endaski, on avalikustamine. Tarbija peab teadma ja see peab olema näha, mida täpselt pakutakse. Seda peab nägema nii õppija kui ka selle õppe rahastaja ja selle info alusel peab saama hinnata, kui pädev ja autoriteetne koolitaja on. Ning riik saab kohe sekkuda, kui andmed ei ole õigesti esitatud või on neid palju puudu. Sellest võib tuleneda ka täiendav reguleerimine, mõnes valdkonnas ei saa seda välistada.
Teine küsimus: "Kas kvalifikatsiooni tõendamisel on olulisem, et koolitaja on mingi kursuse läbinud, või see, et tal on vastav kutsetunnistus või sertifikaat?" Seda küsimust ma lugesin mitu korda, aga täpselt aru ei saanud. Iseenesest on kvalifikatsiooni tõendamisel tähtis märkida koolitaja erialased oskused ja oskus täiskasvanuid koolitada, samuti töökogemus. Selle järgi saab õppija või rahastaja ka oma hinnanguid anda. Samas võivad abiks olla ka dokumendid, mis võivad olla kutsetunnistus, diplom, kursuse läbiviimise tunnistus või mõni muu dokument. Siin ei olegi ühest lähenemist, et kõigis valdkondades saab läbi ühesuguse kangusega regulatsioonide abil. Ei saa kuidagi öelda, et kogemus või tunnistus on üheselt võrreldavad. Mõnel juhul tunnistus ilma kogemuseta on palju kehvem kui kogemus ilma tunnistuseta, aga mõnel juhul on tunnistus hädavajalik.
Kolmandaks: "Kas arvutikoolitajate kvalifikatsiooni hinnatakse erialaste sertifikaatide, varasemalt läbiviidud koolituste, kursuslaste tagasiside või mingi muu tunnuse alusel?" Ma usun, et kõik need asjad võivad olla abiks oma kauba pakkumisel. Autoriteeti ja koolitatavate usaldust võib teenida ja head koolitust võib pakkuda erinevat moodi. Kui te nüüd töötukassa koolitusele viitate, siis see on siiski rahastaja või tellija otsustada, kes talle tundub usaldusväärsem ja millised tingimused ta koolitajale seab.
Neljandaks: "Täienduskoolitusasutuse pidaja teeb iga aasta 31. märtsiks hariduse infosüsteemi kaudu kättesaadavaks Eesti Vabariigi haridusseaduse § 36⁶ lõike 3² alusel kehtestatud ministri määruses sätestatud tegevusnäitajad eelmise kalendriaasta kohta. Milliseid andmed seal aruandes küsitakse ning mis eesmärgil neid kogutakse?" Nende andmete kogumise peamine mõte on selles, et hariduse infosüsteemis ei oleks asutusi, kes turul enam ei tegutse. Kui koolilt andmeid ei tule, siis kustutatakse ta registrist. Tegevusnäitajate määrus on praegu väljatöötamisel ja need andmed kajastavad eelkõige koolitustegevuse mahtu – õppijate arvu ja ülevaadet kursustest, mis on läbi viidud. Ja siin on taas eesmärk avalik kättesaadavus. Määrus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2016 ja esimesed andmed kogutakse märtsis 2017. Aitäh!

Küsimused ministri vastuse kohta. Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, kas teie hinnangul on koolitusasutuse loomiseks piisav, kui firma üksnes omab veebilehte? Kui te nüüd ütlete, et ma olen seda seadust kuidagi valesti tõlgendanud ja nõuded on hoopis teistsugused, siis millistele nõuetele peab üks täienduskoolitusasutus teie hinnangul vastama?

Kindlasti ei piisa sellest, et üks asutus paneb välja sildi, et ta on täienduskoolitusasutus. Vaevalt sinna asutusse väga palju sisse astutakse ja vaevalt ta elujõuline on. Nii õppijad kui ka rahastajad valivad hoolega ja saamatus tähendab seda, et asutus kaob turult.  Aga nagu öeldud, ei ole võimalik kõiki valdkondi haarav ühene regulatsioon. Me kõik ju tajume, et bürokraatia ei tohi vohada. Aga kui ta vohama hakkab, siis tema nõudmised kipuvad olema pigem bürokraatlikud kui täpsed ja sisulised. Võtmetegijad on siin ikkagi õppija ja rahastaja, kes enamikul juhtudel teevad mõistliku valiku.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Hea minister! Kui me vaatame täiskasvanute koolituse seaduse muutmist, siis üks argument, miks ministeerium nii palju uuendusi sisse tõi, oli tõepoolest põhjus, mille te praegu välja tõite. Täiskasvanu peab tõesti olema piisavalt arukas, et otsustada, kuhu ta läheb ja kuhu ta ei lähe. Laseme pealegi turu vabamaks. Küsimus aga on selles, et kui tellija on riik, näiteks töötukassa või haridussüsteem, mis vajab õpetajate täienduskoolitusi kas kohaliku omavalitsuse või riigistruktuuri kaudu, siis kas sellistel juhtudel peaks täiskasvanute koolitajatele kehtima veidi kõrgemad nõuded. Kas teie arvates peavad ka siis kehtima vaba turu reeglid või te ei leia seda?

Aitäh! Vaba turgu enamikus valdkondades vahest ei ole, kui jutt läheb haridusele. Koolituse puhul on töötukassa kui tellija vastutus ja ka teadlikkus kindlasti palju suurem. Aga eks ka nemad peavad oma koolitustel hakkama saama nende firmadega, kes turul on, ja vabam regulatsioon pigem aitab kaasa heade koolitusfirmade tekkele. Ei tohi seda valdkonda ilmaasjata ahistada ega üle reguleerida, peab andma võimaluse firmade tekkeks, peab andma neile võimaluse heaks saada, mitte neid juba eos piirangutega suretada.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! On välja kuulutatud, et kui pagulased Eestisse tulevad, siis Haridus- ja Teadusministeeriumi juurde kuuluv Innove hakkab koolitama koolitajaid, kes koolitaksid pagulasi, nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Kus ja millise pädevusega inimesed hakkavad koolitama neid koolitajate koolitajaid?

Ma ei tea, kust te sellise pika ahela leidsite, aga üldiselt Innove muidugi nõustab ja koolitab õpetajaid ja õppeasutusi. See on tema roll. Tema rollide hulka kuulub ka erivajadustega inimestele tugiteenuste pakkumine ja mingis mõttes on pagulasedki erivajadustega inimesed. Seda enamasti küll mitte traditsioonilises mõttes. Aga meie pedagoogidel peab olema oskus ära tunda neid erivajadusi, olgu need majanduslikud, sotsiaalsed, psühholoogilised, keelelised või hariduslikud – kas või kirjaoskuse mõttes –, ja vastavalt tegutseda. Üldiselt on kaasaegne õpikäsitlus aina õpilasekesksem ja ega me ei pääse sellest ka võõramaalaste puhul. Pigem tuleb neile läheneda vägagi individuaalselt.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Täiskasvanute õpe ja täienduskoolitus täiskasvanutele on väga kompleksne ja mitmekihiline süsteem. Kui te ministrina vaatate praegu olemasolevaid võimalusi, turgu, ka riigi tellitavat-pakutavat täienduskoolitust, kas te näete siin häid külgi? Millised on praegu head ja tugevad küljed ning mida jääb meil vajaka, kui analüüsida kogu seda kompleksset süsteemi?

Ma ei võta endale julgust anda üldistavat hinnangut, kas midagi on väga hästi või väga halvasti. Ma arvan, et turul on üsna palju soolapuhujaid. Riigil on piisavalt kasutamata ressurssi, mida täiskasvanute koolitamises võiks rakendada, ja teiselt poolt on ka mitteriiklikke firmasid, kes kurdavad, et neid ei lasta koolitusturule. Hinnangud võivad olla üsna vastakad. Samas peab kogu regulatsioon olema suhteliselt optimeeriv ja lähtuma sellest, mis on paras. Meil on ka selle eelarve koostamisel olnud mõningad mõtted – ma ei tea, kas need lõpuni alla neelatakse –, kuidas riigi ressurssi paremini kasutada. Kui siin riigireformist räägitakse, siis mõne killukese võiks anda üle töötukassale ja mõne rolli võiks teiste ministeeriumide asemel täita meie Innove. Need mõtted aga vajavad ilmselt kauem seedimisaega, enne kui valitsus nendele otsustega reageerib.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Täiskasvanud inimene suudab tõesti teha mõistlikke valikuid, kui ta ostab endale täienduskoolitust. Aga kui me räägime riigi tellitavatest täienduskoolitustest, siis pole saladus, et riigihanke võidab kõige odavam pakkumine. Kui nüüd tulenevalt uuest seadusest piisab riigihankes osalemiseks sellest, et firma on suutnud tekitada endale veebilehe, siis pole raske arvata, kes võiks selle hanke võita. Üsna tõenäoliselt võidab selle uus ettevõte, kellel puuduvad kogemused, kes on hinda valesti arvutanud ja alles peale hanke võitmist hakkab mõtlema, kuidas võimalikult väikeste kuludega koolitus läbi viia. Ja inimeste koolitamine ei ole sealjuures tema peamine eesmärk.
See probleem on muutunud teravaks just seetõttu, et täienduskoolituse turul on erasektori tellimus suhteliselt väikeseks jäänud ja kõik suured koolituskeskused sõltuvad üsna palju riigihangetest. Sellest on need mured üles kerkinud. Üldiselt võiks ikkagi natukene põhjalikumalt mõelda, millistele tingimustele üks koolitusasutus peab vastama. Veebilehe olemasolu ja sinna kirjutamine, et jah, meil on olemas kümme koolitajat, ei ole piisav. Kui neid veebilehti vaadata, siis näeb seal tihtipeale ka väga palju selliseid nimesid, kellega sellel nn asutusel puudub igasugune side. Alles hiljem püütakse nende väljareklaamitud koolitajatega ühendust võtta ja sõlmida mingeid kokkuleppeid, et nad oleks nõus hankes osalema. Mõtleme natuke selle peale ja äkki saab see seadus paremaks. Aitäh!

Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas punkt on arupärimine haridusvaldkonna investeeringute kohta. Selle on esitanud Mailis Reps, Toomas Vitsut, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Erki Savisaar, Rein Ratas, Tarmo Tamm, Enn Eesmaa, Andrei Novikov, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu ja Märt Sults. Mailis Reps arupärijate nimel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Seda arupärimist ette valmistades oli taustaks meie külaskäik Põltsamaa Ametikooli. Vastrenoveeritud õppehoone säras kogu oma hiilguses, ainult et õpilasi me seal kahjuks ei kohanud. Olles kursis ümberkorraldustega Järvamaa Kutsehariduskeskuses, on selge, et nii suur investeering eeldas tegelikult vähemalt kümmet aastat pidevat õppetööd ja et Põltsamaa kool oleks palju kiiremini suletud, kui ei oleks sinna Euroopa raha investeeritud ja sellest tulenevat kohustust õppehooned kasutuses hoida.
Kõigi nende arutelude taustaks, kui veelgi laiemalt vaadata, on teadmine, et rahastamisperioodil 2014–2020 eraldatakse samuti väga suured summad haridusele ja selle üle on meil ju kõigil väga hea meel. Kui aga analüüsida eri investeeringuid maakondlikult, siis võib tekkida küsimus, kas kõik haridusse tehtud investeeringud on kaasa toonud ka kvaliteedi tõusu ja kas need hooned ikka on koolimajadena kasutuses.
Sellest tulenevadki meie küsimused haridus- ja teadusministrile. Alustame kutseharidussüsteemist. Meid huvitab, kas investeeringud, mis on tehtud kutseharidusse, kajastuvad ka õpilaste kasvanud huvis. Kas töö õppekava sisu kallal ning investeeringud hoonetesse, õppevahenditesse ja loodetavasti ka õpetajate palkadesse on kaasa toonud hüppeliselt kasvanud huvi vähemalt teatud valdkondade vastu? Kui huvi on kasvanud, siis kas see on kasvanud proportsionaalselt tehtud investeeringutega ja milline üldse oleks ministri hinnang möödunud rahastamisperioodile selles valdkonnas? Kui me vaatame tulevikku, kas Haridus- ja Teadusministeerium on veendunud, et üldhariduskoolidesse järgmisel rahastamisperioodil tehtavad investeeringud toovad piirkonnas kaasa oodatud hüppe hariduse kvaliteedis? Eriti puudutab see uusi riigigümnaasiume. Kas on tehtud põhjalik tasuvusanalüüs ja jälgitud, et selles piirkonnas investeeritakse ka teistesse haridusasutustesse, ning kas on alust loota, et ka aastate pärast nendes majades on õpilasi? Võib-olla on need koolimajad lausa täis?
Sellise laiema küsimusteringi toomine siia on eriti oluline, kuna maakonnad on asunud ministeeriumiga läbirääkimistesse riigigümnaasiumide loomise üle. Aga see puudutab ka üldse järgmise rahastamisperioodi taotlusi, sest hariduse ümberkorraldamise sildi all on nii mõnelgi omavalitsusel lootust saada kooli renoveerimiseks üsna suuri toetusi. Sellest tulenevalt on meil hulk küsimusi, mis on jaotatud kolme alarühma. Aitäh!

Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Võtame siis esimese küsimuse. Kuidas on alanud õppeaastal kutseharidusasutuste grupid komplekteerunud? Kas ametialade lõikes on viimase kolme aasta jooksul gruppide arv vähenenud? Milliseid valdkondi on suletud ja millistes piirkondades on olnud kõige suurem vähenemine? Kokkuvõttes see statistika on mitmeharuline, ma vahest ei pingutaks seda pikalt ette lugeda. Aga laias laastus on demograafilisest olukorrast ehk siis laste kahanenud arvust tulenevalt ka kutseõppeasutuste õpilaste arv vähenenud, ja seda 4000 õpilase võrra kümne aasta jooksul. Kutsekoolide arv on vähenenud 13 võrra, nende asutuste kasutuses olev pind 10 000 ruutmeetri võrra. Eks seegi ole vastus nendele tendentsidele ja muredele. Ja samas suunas muutused tegelikult jätkuvad, nii kahju kui meil ka ei ole. Eesmärk on riigikoolide kasutuses olevat pinda vähendada veelgi 50 000 ruutmeetri võrra. Aga sellel õppeaastal õpilaste arvu suurt langust ei prognoosita. Ümberkorraldusi on koolivõrgus vaja teha olnud pidevalt. Probleemid on väiksemad suuremates keskustes, s.o Tartus ja Tallinnas. Aga võib öelda, et kutseharidussüsteemis toimub konsolideerumine nii nagu ka mujal haridus- ja teadusvaldkondades. On ka neid erialasid, kus õppijate arv on kasvanud.
Edasi, teine küsimus: kas suured investeeringud on meelitanud protsentuaalselt suurema arvu õpilasi kutseharidusasutustesse õppima? Kas nendes koolides, kus on tehtud suuremaid investeeringuid, on ka huvi enam kasvanud ja saavutatud paremaid õpitulemusi? Kas investeeringud on end ära tasunud? Loodame, et on ära tasunud. Katsemeetodit siin ei saa rakendada. Kutseõppes osalejate protsent on püsinud suhteliselt stabiilne. Investeeringud on olnud rohkem asja eest, nagu sai öeldud, suurtes keskustes ja on üsna kindel, et kui investeeringuid tehtud ei oleks, siis oleks kutsehariduse ja kutseõppeasutuste maine ja populaarsus langenud kiiremini. Selles mõttes on need kindlasti ära tasunud. Tsiteerin siinjuures oma eelkäijat Mailis Repsi, kes 13. aprillil 2006 on öelnud – ja ma jagan temaga vastutust, ma olin selles valitsuses kaitseminister – nii: "Oleme andnud esimese 365 valitsuspäevaga selge sõnumi, et kutsehariduse kümme lahjat aastat on läbi." Hästi öeldud!
Järgmine küsimus: "Kas teil on üldhariduskoolidega plaanis teha sama viga?" Noo, vigu me kindlasti ei taha üldhariduskoolidega teha, aga ma usun, et arupärija ei ole oma tegevust suureks veaks ametlikult veel tunnistanud, sellepärast ma olen natuke segaduses. Meil on riigigümnaasiumide osas langetatud põhimõttelised otsused, aga enamasti veel mitte konkreetsed. Riigigümnaasiume peaks praegu olema üheksa ja seadusesse on kirjutatud, et neid tuleb igasse maakonda vähemalt üks. Ehitusplaanid on pigem optimistlikud ja ma olen seda survet tajunud. Minu esimene otsus selles valdkonnas oligi ühele survele mitte vastu hakata ja lubada Järvamaal asuda Türi gümnaasiumi rajama kutsekooli territooriumile, et ühendada nende kahe koolikarbi võimalused, aga ka sisulise koostöö võimalused. Ma usun, et selliseid kaalutlusi peab olema rohkem ja ma ei saa järele anda sellele survele, et nüüd hakataks riigigümnaasiumide projekti raamides päästma arhitektuurimälestisi, mis oma mõõtmetelt ja kulukuselt ei vasta meie võimalustele ega vajadustele. Seda survet on olnud. On juba kirutud Exceli tabelit, aga kahjuks Exceli tabelisse satuvad ka asjad, mis nendele kirujatele väga tähtsad on ja mille rahastust nad tahavad. Nii et arvutada ikka tuleb ja ka valida ikka tuleb. Loodame, et tulevikus ei saa aastad olema ei lahjad ega ka mitte rasvased, vaid parajad. Tänan!

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vead või mitte vead, eks küsimus oli pigem selles, et me ju omal ajal Põltsamaad arendades ootasime ka veidi teisi tulemusi. Nagu te teate, strateegiadokumentides oli meil kutsehariduse valivate õpilaste prognoos oluliselt lootusrikkam. Õnneks aga oleme senist protsenti vähemalt hoida suutnud. Küsin aga investeeringute kohta, jättes praegu kõrvale riigigümnaasiumide teema. Käesoleval eelarveperioodil 2014–2020, mille eest juba teie saate rõõmsalt vastutada, on üldharidussüsteemi tulevad investeeringud arvestatava suurusega. Kas need investeeringud saavad teie juhtimise all olema tehtud arvestusega, et selles piirkonnas on ka kümne aasta pärast lapsi, või päästate teiegi lihtsalt arhitektuurimonumente?

Aitäh! Oma kurvastuseks pean ka sellele küsimusele vastama, et lihtsalt arhitektuurimälestisi ma päästa ei luba. Meil on piiratud võimalused ja piiratud vastutus. Kahju on mälestistest, mis kunagi on peegeldanud palju suuremat laste arvu, aga keskvõim siiski eraldab haridusinvesteeringuid omavalitsustele arvestusega, et koolivõrk saaks optimaalne ja majad ei jääks tühjaks. Meil on selleks perioodiks päris suured investeeringud – 241 miljonit eurot – ja iga otsus peab olema tark ja kaval. Kui tark ja kaval olen mina, ei tea, aga ma püüan olla targem ja kavalam, kui ma oleksin niisama, ilma püüdmata.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Austatud minister! Muidugi on meil väga kahju, et Paides ei saanud Posti tänava riigigümnaasiumi arendamisest asja ja kutsehariduskeskusest on kujunemas suur kobarhariduskeskus. Aga minu küsimus puudutab hoopis Põltsamaa kutsekooli, kus oli alati väga suur täitumus – 300 õpilast. Kas teil on informatsiooni, kui paljud neist õpilastest asusid õppima Paidesse või Säreverre või kuskile mujale ning kui palju oli neid õpilasi, kes jätsid nüüd üldse kutseharidustee valimata?

Sellel Põltsamaa teemal olen ma siin puldis vastanud tervele arupärimisele. Kui te tahate teada konkreetse kooli kohta, siis kindlasti küsige varem. See statistika peaks praeguseks juba olemas olema ja seda saab kontrollida. Põltsamaa täitumus oli aga selges langustrendis, nagu te mu eelmisest vastamisest ehk mäletate. Ja see on probleem, need investeeringud ei ole olnud kõige mõistlikumad.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Minu teada olete alla kirjutanud otsusele või määrusele – ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – Põlva riigigümnaasiumi ehituse rahastamise kohta. Minu meelest on see üks hea näide, et kõik koolimajad peaks ehitama samal meetodil, et kõigepealt lammutatakse vana hoone ära ja ehitatakse asemele uus nullenergiahoone. Siis saab tulemus täiuslik. Aga mis saab mahajäetud ja lagunenud koolihoonetest, mida on Eestimaa täis? Näiteks võib tuua Tihemetsa tehnikumi, aga selliseid endisi keskusi on teisigi. Ilmselt on Eestis kümneid koolimaju, mis seisavad kasutult. Mis nende hoonete saatus on ja kes nende eest peaks hoolitsema, et Eestis saaks selles valdkonnas korra majja? Mis teie seisukoht on?

See on tohutult valus küsimus. Samasuguses seisus on ju paljud mõisad ja kirikud, aga nende arhitektuuriline väärtus on muidugi suurem kui enamikul tühjaks jäänud koolimajadel. Ega siin ei ole meeldivaid vastuseid kuigi palju. Tallinn on üks näide, kus koolid on täiesti tühjaks jäänud ja õpilaste arvu järgi otsustades võiks neid tühjaks jääda ka kiiremini. Õpilasi võiks rohkem koondada. Nende koolihoonete saatus ei ole olnud rõõmus. Enne kui need lammutatakse, neid ka rüüstatakse. Igal juhul on üks tühi koolimaja üsna kurb vaatepilt. Aga me teeme investeeringuid, et koolid saaks parajamaks. Põhikoolide meetmeks on eraldatud 109 miljonit, mis on mõeldud just nimelt mitte võrgu laiendamiseks, vaid võrgu koondamiseks ja sealhulgas majade parajaks tegemiseks. Sihiks on seatud midagi ilusamat ja praktilisemat, kui lihtsalt tühjaks jäänud koolimajadest muidu saaks.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teatavasti Eestis on töökätest puudus, iseenesest ju töökohti on. Te tõite välja, et kutsehariduskoolide õpilaste arv on ca 400 võrra vähenenud. Millised on need investeeringud ja tegevused, mida riik näeb ette, et tuua kutseharidusse rohkem õpilasi?

Ma ütlesin küll, et 4000 vist kümne aastaga, mis tähendabki aastas keskmiselt 400. Seega jah, vastab tõele. Kui kutsehariduse vallas mingisugust suurt murrangut pole saavutatud, siis see on kindlasti miljoni dollari küsimus, kuidas seda ikkagi teha. Samas ei taha kuidagi akadeemilisemat üldharidust alavääristada. Aga soov, et kutsekoolidesse rohkem noori läheks, on meil olemas. Kutsekoolide väga massiivsed investeeringud on üks abinõu, aga sellest ei ole piisanud, et kutsekoolide prestiiži protsentuaalselt tõsta. Ega siin lihtsaid lahendusi pole. Koolide pingutused on üks tahk, teine on korralduslikud meetmed. Ilmselt konsolideerimine aitab rohkem ressursse suunata hariduse sisu täiustamisse. Minu mulje praeguseks on see, et kitsad erialad peaksid kaduma. Kutseharidust omandav inimene ei peaks saama mingisuguse väga spetsiifilise ametinimetusega tunnistust, muudesse valdkondadesse tööle kandideerides võib see küsimusi ja tõrkeid tekitada. Pigem peaks kutsekoolidest tulema universaalsemate oskustega töötajad. Ma olen selles päris kindel. Ka arvan, et õppimise aeg nii mõnelgi erialal tundub olevat üle paisutatud – väga lihtsate ametite puhul hoitakse inimesi kaua koolis.
Üks selle õppeaasta põhimõttelisi sihte on ka üldharidus- ja kutsekoolide koostöö. Me püüame ressursse n-ö ristkasutada, anda üldhariduskoolide õpilastele võimalus lisaainena mõni kutseoskus omandada. Kõige populaarsemad on kindlasti IT-erialad, mida kutsekoolid ka paremini suudavad pakkuda. Teiselt poolt peab kutsekoolides tagama parema üldhariduse taseme, et ei leviks arusaam, et üldharidusest, mis sealt saadakse, ei piisa edasiõppimiseks või vähem praktilistel tolle ametiga seotud töökohtadel jätkamiseks. Ma arvan, et see küsimus on igavikuline. Me teeme vägagi tihedat koostööd ka tööandjatega. Paraku tuleb nentida, et mõnel juhul on ette tulnud ebaõnnestumisi. Ma usun, et tööandjate kunagine surve on üks põhjus, miks on õppekavad muutunud nii killustatuks ja spetsiifiliseks, et reaalses elus ei pruugi nendest abi olla, kui tahad rohkem raha teenida ja töökohtade vahel enam valida.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Tulen Põltsamaa juurde tagasi. Kas on ikkagi õige ehitada Eestimaa keskele miljonite eest selline autoremondi õppetöökoda, mida isegi Tallinna kesklinnas ei ole, ja teha ka muid investeeringuid ning mõne aja pärast öelda, et viime kõik need noored hoopis Järvamaale? Miks te selliste otsuste puhul olete eiranud isegi oma parteikaaslase, toonase ja praeguse Jõgeva maavanema Viktor Svjatõševi arvamust, kes on öelnud, et need kabinetivaikustes tehtud investeeringud on täielik absurd? Kas maavanemaga pole vaja nõu pidada? On see normaalne?

Siin ma pean küll ütlema, et mul ei ole vähimatki rolli olnud tolle investeeringu määramisel. Kindlasti küsige oma ees istuva Mailis Repsi käest, kas temal on. Mis puutub sellesse õppimise kohta, siis seal oli tõsiasi õpilaste arvu kiire langus. Too praktikabaas jääb küll kasutusse, aga kooli kui elujõulise õppeasutuse püsimist ei prognoositud. Nii et see konsolideerimine on loomulik protsess ja mõneti ka tõestus, et kunagi sai siin-seal üle investeeritud. Kooli jätkamine oleks tähendanud veel suuremat üleinvesteerimist, kui oleksime tahtnud seal kõik välja ehitada. Nii palju, kui ma mäletan, kuulus plaani ka ühiselamu. Viktor Svjatõševi aga ärge väga vabalt tsiteerige. Ma ei tea, mis ta kuskil on öelnud, aga see pole ka nii oluline. Ma olen temaga sel teemal vestelnud ja tal ei olnud mitte ühtegi pretensiooni, ta mõistis meid täielikult. Võib-olla mõni inimene ütleb vahel midagi emotsionaalselt, aga ärme tsiteerime inimesi, keda siin pole ja kelle puhul me ei saa teada, mis kontekstis ja mis tooniga ta midagi ütles.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et kutseharidussüsteemi ootab ees konsolideerimine. Kas te võiksite natuke avada, millal see algab, kas see plaan on konkreetselt valmis ja kas seda juhib riik Haridus- ja Teadusministeeriumi näol või on sellesse mingil määral kaasatud ka omavalitsused?

Olemuslikult on see pigem riigi roll. Ma arvan, et me oleme seadusse kirjutanud üsna helde sätte, et igas maakonnas peab saama kutseharidust. Sellele sättele on minu arust üles ehitatud päris suured õppeasutused, kus õpilasi lihtsalt ei piisa. Iga maakond on tahtnud välja arendada rohkem, kui ta koostöös teistega oleks välja arendanud. Ja siin on tegemist ikkagi pigem riigi vastutusega kui omavalitsuse vastutusega. Aga loomulikult, koostöö omavalitsustega on vajalik. Konsolideerimise protsess iseeneesest on alanud, see ei ole mingisugune uus asi. Ent otsus Põltsamaa Ametikooli kohta langes ikkagi minu eelkäija ajal. Minu jaoks aga on klaariks saanud see, et need otsused on pigem olnud liiga aeglased. Ja ma ei ole häbenenud seda ka välja öelda. Kus mis täpselt toimub – siin on mängus juba rohked detailid, mida tuleks kontrollida, et küsimused ka ametlikult otsustada.

Austatud minister, nüüd on niiviisi, et rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid!

Tänan!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Olga Ivanova, Valeri Korb, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Martin Repinski, Viktor Vassiljev, Märt Sults, Rein Ratas, Kadri Simson, Dmitri Dmitrijev, Lauri Laasi ja Peeter Ernits 17. septembrikuu päeval 2015. Esitatud arupärimine on narkosurmade arvu kohta Eestis ja see kannab numbrit 72. Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Olga Ivanova, kes arupärimist tutvustab!

Lugupeetud eesistuja! Tõepoolest oleme esitanud siseminister Hanno Pevkurile arupärimise narkosurmade arvu kohta Eestis. Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus avaldas 2014. aastal Euroopa uimastiprobleemide aruande, mille järgi Eesti paistis 2012. aastal silma rekordiliste arvudega. Need olid otseselt seotud üleannustest tingitud surmajuhtumitega ja kaudselt uimastitest tingitud haiguste, õnnetuste, vägivalla ja suitsiidide statistikaga. Varasema uimastikasutusega võrreldes on praegune olukord palju mitmetahulisem ja keerukam. Uutest psühhoaktiivsetest ainetest, nagu fentanüül, mis on väga tugeva toimega opioid, võib üleannuse saada juba esimesel korral. Tervise Arengu Instituudi teaduri Katri Abel-Ollo sõnul vähenes 2013. aastal üleannustest tingitud surmajuhtumite arv absoluutarvudes 170-st 120-ni, kuid käesoleva aasta statistika kohaselt on kangetoimelise narkootikumi fentanüüli üleannustamisse surnud juba 43 eestimaalast.
Seetõttu on meil järgmised küsimused. 2012. aastal oli hinnanguliselt Euroopa keskmine üleannustest tingitud suremus täiskasvanute seas 17 surmajuhtumit miljoni elaniku kohta. Eestis oli see arv 191 surmajuhtumit miljoni elaniku kohta, mis on enam kui 11 korda rohkem. Mis on Eestis tinginud nii suure üleannustest põhjustatud surmajuhtumite arvu? Igal aastal teatatakse Euroopas ligikaudu miljonist ebaseaduslike uimastite konfiskeerimisest. Euroopa 2014. aasta uimastiprobleemide aruandest nähtub, et kõige vähem uimastite konfiskeerimisi on 2012. aasta seisuga olnud Eestis, ometigi on Eesti üleannustest tingitud surmajuhtumite arvu poolest Euroopas esimene. Kas Eesti Politsei- ja Piirivalveamet ei tee efektiivset tööd narkootiliste ainete konfiskeerimisel või kuidas te seda vastuolu põhjendate? Internetil on uimastimüügi meetodite väljakujundamises üha suurem roll. See tekitab keerukaid probleeme, sest netis olevat uimastite pakkumise ahelat on raske tuvastada, kuna tootjad, tarnijad, müüjad, veebimajutus- ja maksetöötlusteenuste osutajad võivad asuda eri riikides või käib ostu-müügitehing anonüümsete võrkude kaudu. Millised meetmed on kasutusele võetud internetis müüdavate uimastite leviku tõkestamiseks ning kas selle aasta seisuga on selliseid juhtumeid Eestis registreeritud? Ja viimane küsimus puudutab uimastite tarbimisega ja muude uimastiprobleemidega võitlemiseks kasutatavaid ennetusstrateegiaid. Milline on Eestis uimastite tarbimise vastu suunatud ennetusmeetmete kättesaadavus rahvale, sh haavatavatele inimrühmadele, kelle puhul on uimastitarbimisega seotud probleemide tekke risk suurem?

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri, kes vastab arupärimisele, mis kannab numbrit 72!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad ja Riigikogu liikmed! Kuna arupärijate esindaja luges nii pikalt ja põhjalikult kõik küsimused kenasti ette, siis ma lähen kohe vastuste juurde.
Esimene küsimus. Täpsustan natuke. Minule kättesaadavate andmete kohaselt oli Eestis 2012. aastal 170 üledoosisurma, mitte 191. Eelmisel aastal langes surmade arv alla 100 piiri, täpsemalt 98-le. Nii et on näha langustrendi. Küsisime ka kohtuekspertiisi instituudilt viimast infot ja saime teada, et kaheksa kuu jooksul on narkoainete üledoosi tagajärjel hukkunud Eestis 65 inimest. Võib eeldada, et aasta lõpuks on see arv veelgi väiksem kui 98. See ei anna loomulikult põhjust rõõmustamiseks, aga vähemalt langustrend on olemas ja see on hea. Kui te küsite peamist põhjust, siis peamine põhjus on vaieldamatult fentanüül. See on väga tugevatoimeline opioid, mille kangust eri partiides on väga raske hinnata ja see põhjustab mitmesuguseid tagajärgi. Kahjuks see ongi meie narkosurmade peamine põhjus. Kui vaadata niisuguseid surmajuhtumeid natuke täpsemalt, siis põhjused on seotud eelkõige sellega, et tarvitajad ei oska hinnata konkreetse aine mõju. Lihtsalt info mõttes ütlen, et fentanüül on heroiinist vähemalt 15 korda kangem ja selle tugevus kõigub väga suurel määral.
Teine küsimus puudutab võrdlust Euroopaga. Siinkohal tuleb lahti seletada, mida see Euroopa võrdlus tähendab. Lihtsalt lugedes võib jääda natuke ekslik arusaam. Meie põhiprobleem ei ole mitte heroiin, mille tarvitamist on seal peamiselt võrreldud, vaid fentanüül. Fentanüül on heroiini üsna turult välja tõrjunud ja see on paratamatult meie surmapõhjustest number üks. Fentanüüli vastu võitlemine on seetõttu ka Politsei- ja Piirivalveametis üks narkootikumidevastase võitluse prioriteetidest. Kui me vaatame koguseid, mis politsei on konfiskeerinud, siis selle aasta kaheksa kuuga oleme konfiskeerinud juba 15% rohkem fentanüüli kui eelmisel aastal kokku. Aga on selge, et see võitlus peab jätkuma. Koguste kohta ütlen lihtsalt, et üks kilo fentanüüli turul tähendab vähemalt 35 000 doosi. Kui me võtame võrdluseks kanepi, siis üks kilo kanepit võiks olla 2000–4000 doosi. Selles mõttes mõistame kõik, kui vähe on vaja fentanüüli, et narkomaan saaks oma annuse, ja kui ta seda valesti annustab, siis on tagajärjeks inimese surm.
Mis puudutab internetimüüki, siis me ei saa kinnitada, et Eestis ostetakse enamik uimasteid sealtkaudu. Pigem on probleem seotud eelkõige välismaalt uimastavate ainete tellimisega. Me teeme väga tõsiselt koostööd Maksu- ja Tolliametiga selleks, et välismaalt tellitavaid opioide või muid uimastavaid aineid tuvastada ja konfiskeerida. Loomulikult peame vajalikuks, nimelt uut meediumit silmas pidades, et me koolitame üha enam politseinikke tuvastama just internetiavarustes toimuvat kuritegevust ja sellega tegelema.
Neljas küsimus on ennetusstrateegia kohta. Hea meel on tõdeda, et koostöös partneritega – Sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja teistega – paneb Eesti riik üha enam rõhku tõenduspõhistele ennetusprogrammidele. Neid on rahastatud nii riigieelarvest kui ka välisvahenditest. Ma loen ette mõned suuremad. On näiteks kiusamist vähendav programm KiVa, käitumisoskuste mäng (Good Behavior Game), tõenduspõhine programm "Imelised vanemluse aastad" (Incredible Years), kogukondlik ennetusprogramm SPIN, mis on konkreetselt riskinoortele suunatud. Portaal Tark Vanem on juba päris pikka aega töös olnud. Ja kui vaadata näiteks VEPA-programmi, mis on suunatud õpetajatele, siis lähiaastatel, järgmise nelja-viie aasta jooksul peaks selle programmi kaudu täienduskoolitust saama 200 õpetajat. Siia tasub kindlasti lisada ka Politsei- ja Piirivalveameti enda alustatud programmi 2013. aastast, mille nimi on "Puhas tulevik" ja mis on suunatud eelkõige koostööle omavalitsustega. Peab küll tunnistama, et praeguseks on see käivitatud vaid mõnes Tallinna linnaosas, aga me oleme kindlasti väga huvitatud sellest, et seda saaks laiendada kogu Tallinna peale ja ka teistesse Eesti paikadesse. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Tänan teid, et te täpsustasite neid arve, mis käivad narkosurmade kohta. Loomulikult, teile on täpsemad arvud kättesaadavamad, nii peabki olema. Aga te nimetasite, et narkosurmade suure hulga peamine põhjus on fentanüül. Ma natuke kahtlen, kas ikka on fentanüüli olemasolu peamine põhjus selles, et meil on suur narkootikumide tarbimine. Seda enam, et viimase paari aasta jooksul on märgata mingisugust langustrendi, aga just viimasel ajal on see fentanüül ju turule ilmunud. Nii et ei ole see fentanüül mitte mingi rahvusspetsiifiline nähtus. Kui narkosurmade arv on suur – järelikult on ka narkootikumide tarbimine suur –, siis miks on see ikkagi Eestis kordades suurem kui Euroopas keskmiselt?

Aitäh! Ma ei ole teie küsimuse algusega päris nõus. Surma põhjus on ikkagi fentanüüli üleannus. Fentanüüli tarbimiseni jõutakse enamasti läbi astmete. Teie oma arstiharidusega teate väga hästi, et tavaliselt hakkab asi pihta kanepist, sealt edasi liigutakse kangemate uimastavate aineteni. Võib-olla algab kõik isegi liimi nuusutamisest. Sõltub, milline on inimese saatus või millist teed pidi on ta narkootikumi juurde jõudnud. Aga kui vaadata narkotarbimist, siis ei ole narkootikumide tarvitamine Eestis kuidagi märkimisväärselt teistsugune kui meie naabritel. Mis puutub fentanüüli, siis selles me oleme siiski erand. Soomes näiteks ei ole nii suurt fentanüüli tarbimist ja Kesk-Euroopas ei ole seda peaaegu üldse. Fentanüüli eripära on, et see tuleb tavaliselt meie idanaabri juurest ja jõuab siia. Seetõttu on siin ka tarbimine suur. Ja nagu ma ütlesin, surmade põhjus on eelkõige see, et fentanüüli kangus on igas partiis etteaimamatu, sest see aine on sünteetiline. Nii et sealt tuleb põhjuseid otsida.
Mis puudutab langustrendi, siis fentanüül on Eesti turul juba mitu-mitu aastat, isegi aastakümneid. Nii et viimase aja hea töö, viimaste aastate järjepidev töö on loodetavasti andnud ikkagi nii palju tulemust, et noorte narkootikumitarvitamist on jäänud vähemaks. Ja kui ma vaatan ka viimaseid uuringuid, siis hinnangulistel andmetel on süstivate narkomaanide arv langenud 15–44-aastaste seas ca 15 000 pealt (kümme aastat tagasi) nüüdseks umbes 4000–5000-ni. Nii et ikkagi kolm korda on see arv viimaste uurimuste järgi vähenenud. Uurimusi teeb Tervise Arengu Instituut. Samamoodi, kui võtta 2005. aasta, siis oli süstivaid narkomaane Eestis hinnanguliselt 2,7%, aga 2009. aastaks oli see näitaja langenud 0,9%-ni. Nii et positiivne trend on olemas. See aga ei tähenda seda, et me ei peaks oma tööd jätkama.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Alles hiljuti räägiti meedias ühest naiskodanikust, kelle suhtes algatati menetlus seetõttu, et tema verest leiti kokaiini. Kas kõigi nende suhtes, keda politsei iga päev tabab tänavatel narkouimas ringi liikumas, alustatakse analoogne menetlus ja kas nad tunnevad end ka karistatavatena?

Aitäh! Kindlasti ei alustata kõigi suhtes samasugust menetlust. Mainitud juhtumi puhul – ma eeldan, et ma tean, millele te viitate – inimene ise ütles, et teda uimastati. Kui on kahtlus, et inimest on uimastatud, siis loomulikult tehakse ka veretest.

Olga Ivanova, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, ma tänan vastuste eest! Aga mul tekkis küsimus ennetustöö mehhanismide kohta, millest te rääkisite. Kas ennetustööga on ka välja selgitatud, kes on need inimesed või noored, kes on riskigrupis? Mis vanuses, mis rahvusest nad on ja kas kaasa aitavad ka eksisteerivad narkolevitamise mehhanismid? Äkki te selgitate täpsemalt, mismoodi või kustkohast noor üldse fentanüüli kätte saab.

Aitäh! Mis puudutab noorte osalust, siis loomulikult, programmid on suunatud eelkõige riskinoortele. Kui me võtame ka sel aastal esimest korda rakendatud SPIN-programmi, siis see oli väga edukas. Esimesel aastal me ei oodanudki nii head tulemust. Me keskendusime eelkõige Põhja-Tallinnale ja Lasnamäele. Andmed pandi kokku koos linnaosavalitsuste ja koolidega. Loomulikult, nendesse programmidesse püütakse kaasata eelkõige riskigruppi kuuluvaid noori. Kui võtta veel VEPA-programm, siis sellega on plaan jõuda lähiaastatel 4000 õpilaseni. Tegelikult on üle Eesti ikkagi päris suur arv neid, kellele infot jagatakse.
Mis puudutab narkootikumide leviku teid, siis ei tahaks hakata siin Riigikogu suures saalis n-ö õpetusjada andma. Ma usun, et küll arupärijad kujutavad ka ise ette ja on lugenud ajalehtedest, kuidas see käib. Kõige lihtsam tee on loomulikult see, nagu ma ütlesin, et alustatakse kergetest narkootikumidest ja kergetest uimastavatest ainetest – olgu see liimi nuusutamine või kanepi tarvitamine –, sealt edasi jõutakse aga juba kangemate narkootikumideni. Peamiselt levib see info suust suhu.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Portaal Delfi vahendas täna hommikul uudist, et Kaur Kenderi algatatud kollektiivsele pöördumisele Riigikogu poole on antud üle tuhande allkirja. Ma loodan, et te olete selle pöördumise sisuga kursis. Kui jätta kõrvale kanepi dekriminaliseerimisega seonduv, siis on selles kolm ettepanekut või mõtet. Esiteks, töötada välja, võtta vastu ja viia ellu strateegia, mis oleks suunatud narkosurmade vähendamisele Eestis. Minu küsimus on, kas praegu seda siis ei ole. Teiseks ja kolmandaks pakutakse välja, et tuleks rakendada fentanüülisõltuvusvastaseid meetmeid, näiteks heroiini asendusteraapiat ja süstimistube. Kuidas te nendesse ettepanekutesse suhtute?

Aitäh! Loomulikult on Eestis olemas narkomaania ennetamis- ja tõrjestrateegia, selle lühend on NETS. On olemas ka Siseministeeriumi eestvedamisel koostatud valge raamat, mis püüab asendada uut programmi. Mis puudutab asendusravi või n-ö süstimistuba kui sellist, siis on olemas Sotsiaalministeeriumi tellitud ja Tervise Arengu Instituudi rakendatav võrgustik, kus kasutatakse eelkõige metadoonasendusravi. Nii et asendusravi võimalus on Eestis olemas. See, milliseid ravikomponente kasutatakse – kas jäädakse ainult metadooni peale või on tulevikus võimalik ka midagi muud teha –, on ekspertide hinnata. Praegu on Eestis kasutusel metadoonasendusravi ja seda loomulikult eri paikades üle Eesti ka pakutakse.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin, milline on teie arvamus, kuidas teie suhtute kanepi legaliseerimisse Eestis. On tulnud sellesisulisi ettepanekuid ja see teema on päevakorral. Hollandis teatavasti on see lubatud, aga minu teada ka seal ollakse juba seisukohal, et see tuleks ära lõpetada. Mis on teie seisukoht?

Aitäh! Ei toeta. 

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Ka minu küsimus lähtub hiljuti toimunud meeleavaldusest siinsamas Riigikogu hoone ees, kus esinesid ka kolm teie erakonnakaaslast – Yoko Alender, Heidy Purga ja Eerik-Niiles Kross. Sellel meeleavaldusel nõuti ka just seda, mille kohta Tarmo Tamm küsis, kas kanepi peaks legaliseerima. Pärast seda meeleavaldust teatasid needsamad eespool nimetatud poliitikud, et oleks tarvis moodustada selle teema arutamiseks erikomisjon. Kas te teate, kui kaugel on erikomisjoni moodustamine, ja kas teid või kedagi Siseministeeriumist või Sotsiaalministeeriumist on sinna kaasatud?

Aitäh! Ma ei tea parlamendi arutelu kohta, ei oska öelda. Ei, mind ei ole kaasatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Te mainisite, et meile voolab narkootikume sisse üle idapiiri. Me teame lääneriikide kogemusest, et massilise immigratsiooniga või üldse immigratsiooniga, eriti Aafrikast ja Lähis-Idast, on kaasas käinud ka väga hoogsalt kasvanud narkokaubandus ja narkootikumide levik. Kas Eestis on selle peale mõeldud? Kas on ette võetud mingeid samme, et sealtpoolt tulevate narkosurmade hulka vähendada?

Aitäh! Eesti Politsei- ja Piirivalveamet teeb väga tihedat koostööd Maksu- ja Tolliametiga, et tuvastada piiril kõikvõimalikke rikkumisi, sh narkootikumide ülevedu. Minu teada soetab näiteks Maksu- ja Tolliamet praegu uusi suuri röntgeniaparaate selleks, et kiirendada ja tõhustada rekade ja konteinerite läbivaatust ning tuvastada ebaseaduslikku kaupa. Töö selle nimel käib, et sõltumata sellest, kust ja mis kaup tuleb, seda piiri peal tuvastada ja kui vaja, siis ka konfiskeerida.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kümme aastat tagasi alustati suurt tööd, mis oli seotud madala läve keskuste loomisega. Ma mäletan, et esimesed kolm olid Kohtla-Järvel, Tallinnas ja Paides. Oma kogemusest ütlen, et neil läks päris hästi, sellepärast et nende loomine oli seotud just selliste kohtadega, kus abi vajavad inimesed elavad. Ja need, kes seal töötasid, said korraliku ettevalmistuse, et töötada just nende inimestega, kes uimasteid kasutavad. Kas te võite öelda, miks see süsteem käima ei läinud?

Aitäh! Peale riiklike tegevuste on ju väga palju vabatahtlikke, kes narkoennetusega tegelevad. Sillamäel on oma keskus, Tallinna lähedal Keila metsades on üks keskus ning neid on veel ja veel, kus vabatahtlikult sellega tegeldakse. Kas liita need üheks võrgustikuks või mitte, on maitseasi. Pigem on nii, et Tervise Arengu Instituut, kes on narkoennetustööd vedanud, on teinud nii palju, kui on jaksu ja suutlikkust olnud, ja toetanud ka vabatahtlikke nii palju, kui on saanud. Eks sellega on nii nagu iga teise valdkonnaga Eestis, et kui raha oleks rohkem, siis suudetaks kindlasti rohkem teha. Aga praegu elame selles teadmises, et kõik need keskused, mis toimivad, oleks mõistlik hoida elus ja tegevuses. Nende suhtes, mis on oma tegevuse lõpetanud, tuleb hinnata, kas sinna on vaja täiendavat tegevust või mitte. Minu teada Tervise Arengu Instituut sellega iga päev tegelebki ning otsustab, kas ja kellega riiklikul tasandil leping sõlmitakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ajakirjanduses ilmub aeg-ajalt intervjuusid ja lugusid praegustest ja endistest narkomaanidest, kes kõik nagu ühest suust kinnitavad, et narkootikumide kättesaadavus tänaval ja peokohtades ei ole absoluutselt mingi probleem. Minu küsimus on, et kui see ei ole nende väitel mitte mingi probleem, siis kas narkovõrgustike ja müügikohtade kontrolli alla võtmine jääb meil selle taha, et politseil ei ole piisavat ressurssi. Milles on teie hinnangul probleem?

Aitäh! Nagu ma eelmise küsimuse vastuse lõpetuseks ütlesin, politsei suudaks kindlasti rohkem teha narkomaania leviku tõkestamiseks, kui oleks lisavahendeid ja inimressurssi. Politsei ressurss on praegu suunatud eelkõige narkokettide lõhkumisele ja maaletoojate tabamisele, aga tänavakaubandusega tuleb samamoodi tegelda. Tänavakaubanduse kehv pool on lihtsalt see, et kui n-ö tänavadiilerid kõrvaldada, siis kahjuks leitakse nende asemele uued. Eelkõige on vaja jõuda ikkagi organiseerijateni, maaletoojateni ja selliste kettide lõhkumiseni. See on narkootikumidevastases võitluses palju olulisem kui tänava pealt paari grammi omajaid ära korjata. Sellest ei tasu muidugi välja lugeda, et nendega ei tuleks tegelda. Tuleb küll. Aga kui me tahame korralikult narkootikumidevastast võitlust teha, siis tuleb tegelda eelkõige organiseerijatega.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus MMS-toote või -joogi kohta, kuidas seda ka ei kutsuta. Kuidas sellega on, kas see on meil Eesti Vabariigis keelatud aine või mitte? Mis on teie arvamus selle toote mõju kohta Eesti inimese tervisele?

Aitäh! Nüüd me läksime küll tervisevaldkonna teemasse, aga ma ütlen ainult oma subjektiivse arvamuse. Kloordioksiid on loomulikult tervisele ohtlik ja selles mõttes ei ole mingit küsimust, kas seda peaks keegi soovitama tarbida või mitte. See on minu jaoks arusaamatu, kuidas lapsevanemad seda lastele annavad. See ei ole küll keelatud aine, nii nagu ka väävelhape ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Aga vaadake, kui väävelhape ei ole keelatud, siis see ei tähenda veel, et seda võiks tarvitada. Kloordioksiidiga on umbes sama lugu. Kui mõni asi ei ole keelatud, siis see ei tähenda veel, et seda võib tarvitada. Inimesel peab olema ikkagi piisavalt oidu ja mõistust. Ka lihtsalt naatriumkloriid ehk sool võib olla inimese tervisele väga kahjulik, kui seda tarvitada ebaõiges koguses. Samamoodi on suhkruga. Nii et kui on aineid, mis ei ole keelatud, siis see ei tähenda seda, et need on automaatselt lubatud ja neid võib hakata tarbima. Ei või.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Seega on arupärimisele vastatud.

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde, mis on järjekorras kuues. Teema on Politsei- ja Piirivalveameti rahastamine, arupärimine kannab numbrit 73 ja on esitatud 21. septembril 2015. Vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toomas Vitsuti, kes arupärimist tutvustab!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mina ja veel 18 Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasime arupärimise. Me oleme mures nende küsimuste pärast, mis puudutavad sisejulgeolekut, aga mitte ainult seda, vaid ka Euroopa Liidu välispiiri. Kuna valitsuskabinet kiitis värskelt heaks riigieelarve, siis ma arvan, et selliste küsimuste esitamiseks on just väga õige aeg. Eelarve summad peaksid olema juba väga täpsed ja selged. Lähtudes eelmiste aastate kogemustest, sh eelmise aasta kogemusest, on Politsei- ja Piirivalveametit sunnitud üsna tugevale dieedile, efektiivsuse tõstmiseks on antud üsna karme kokkuhoiuülesandeid. Näiteks möödunud aastal hoidis Politsei- ja Piirivalveamet kokku 4,8 miljonit eurot. See tõi endaga kaasa ligikaudu 250 töökoha kaotamise. Kui me vaatame viimast viit aastat, siis on Politsei- ja Piirivalveametist kokku koondatud koguni 853 inimest. See on võimaldanud üsna palju tõsta palkasid, koos juurde pandud rahaga 9%, st palk on tõusnud 775 eurolt 975 eurole. Aga elu läheb edasi ja selleks, et muude sektorite palgatõusuga sammu pidada, on edasine tõus samuti vajalik. Järgmise aasta rahalise olukorra teeb Politsei- ja Piirivalveametis keeruliseks veel see, et Riigikogus on vastu võetud päris mitu otsust, mis suurendavad kulusid. Näiteks kütuseaktsiisi peale peaks järgmisel aastal kuluma 1,66 miljonit eurot rohkem. Seepärast ongi Keskerakonna fraktsioon esitanud arupärimises viis küsimust, et peatselt kätte jõudval eelarve arutelul paremini orienteeruda. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad ja Riigikogu liikmed! Mul on väga hea meel, et Riigikogu liikmed tunnevad huvi politsei käekäigu vastu, ja alati on ka hea meel sellest rääkida.
Alustame kõigepealt eelarvest. Esimene küsimus on, kui palju kasvab PPA eelarve järgmisel aastal ja kui palju suureneb töötajate palgafond. PPA eelarve kasvab umbes 10% – rohkem kui riigieelarve tervikuna – ja mul on selle üle ainult hea meel. See suureneb 95 miljoni euroni praeguste arvutuste kohaselt, n-ö komakohad veel täpsustuvad. Mis puudutab palgafondi, siis sellega on selline lugu, et nagu me valitsuses kokku leppisime, saavad palgaraha juurde ainult neli sektorit: siseturvalisus, kultuuritöötajad, haridustöötajad ja sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed. Siseministeeriumi valitsemisalale tähendab see järgmiseks aastaks 4,7 miljonit eurot lisapalgaraha. Kuidas me selle ametite vahel täpselt jaotame, seda otsustame lähiajal. Põhirõhk on suunatud eriteenistujatele ehk politseinikele, häirekeskuse töötajatele ja päästeametnikele, aga täpse otsuse teeme lähiajal. Praegu on teada ainult kogusumma – 4,7 miljonit eurot.
Teine küsimus: "Kui palju raha kavatseb Siseministeerium eraldada järgmisel aastal PPA-le piirivalve mehitatuse ja varustatuse parandamiseks ning kontrolljoone väljaehitamiseks?" See on, ma usun, meie järgmise aasta eelarves kõige parem punkt üldse. Me oleme otsustanud, et järgmisel aastal alustame piiri väljaehitamist lisaks sellel aastal tehtud ettevalmistustöödele, mis läksid maksma suurusjärgus 3 miljonit eurot. Järgmisel aastal on kogusumma 20 miljonit mõeldud puhtalt piiri väljaehitamiseks. Sellele lisandub sõidukipargi vahetus, mis läheb maksma umbes 3 miljonit – selle raha sees on nii maismaasõidukid kui ka droonid, mis me oleme planeerinud vajaduse korral osta. Ja siia võib tinglikult juurde lisada selle, et saab valmis Piusa kordon, mis on edaspidi Kagu-Eesti piirivalve tugipunkt. Piusa kordoni ehitus läheb maksma minu mälu järgi 4,6 miljonit eurot. Samamoodi saab valmis – äkki veel selle aasta lõpus, kui ehitaja saab oma töödega kenasti hakkama – Narva-2 piiripunkt. Ka see parandab kindlasti piiril olevaid töötingimusi. Varustusest veel nii palju, me saame juurde ka isikukaitsevarustust ja relvastust. Relvastuse kohta ütlen, et piirivalvuritele anti uued Waltherid ehk käsitulirelvad selle aasta alguses.
Kolmas küsimus on selle kohta, millised on need tegevused, millega politsei töötunde vähemaks võtta ja kuidas vähendada bürokraatiat. Natuke statistikat ka. Piirkiirusest kinnipidamine moodustab meil kogu liiklusjärelevalvest umbes 20% ja 2015. aastal tuvastati esimese seitsme kuuga üle 51 000 liiklusseaduse nõuete rikkumise, millest 25 000 olidki piirkiiruse ületamised. Me otsime kindlasti võimalusi menetlusprotsessi kiirendamiseks. Üks võimalus, millega tööd efektiivsemaks muuta ja politsei töötunde vähendada, oleks peale statsionaarsete kiiruskaamerate kasutada ka automaatseid kiiruskaameraid. Mobiilsete automaatsete kiiruskaamerate esimene test toimub homme. Ärge Pirita teel kiirust ületage! Reedel tegime esimese kiirtesti, mille tulemused on üsna jahmatavad. Pooletunnise mõõtmise peale, mälu järgi ütlen, ületasid 480 autost pooled kiirust. Kolmandik sellest 480-st ületas kiirust rohkem kui 10 km/h ja 1% ületas rohkem kui 20 km/h. See oli Pirita teel, Tallinna linnas. Ja seekord oli ainult testkaamera häälestamine või proovimõõtmine. Homme kell üks paneme ta Pirita teel testmõõtmisse. Edaspidi, kuni aasta lõpuni testime seda üle Eesti. Kui testmõõtmised on edukad, siis võtame need järgmisest aastast kasutusse koostöös Maanteeametiga. Sellega suurendame just nimelt piirkiiruse kontrolli.
Tähtis on kindlasti, et saaksime muuta efektiivsemaks kõike seda, mis puudutab menetlust ennast. Me oleme teinud  Justiitsministeeriumile ettepaneku kasutada videomenetlust laiemalt, et ei oleks vaja täita nii palju protokolle. Vaatame, kas on võimalik viia väärteoprotokoll lühemasse vormi. Kõik need tegevused käivad. Ja suure tõenäosusega me peame tulema ka parlamenti muutma väärteomenetluse seadust, õigemini seadustikku, kui täpne olla. Nii et õiguskomisjoni tugi on kindlasti vajalik.
Neljas küsimus puudutab PPA ametiautosid. Tõepoolest, me oleme Rahandusministeeriumiga päris pikalt pidanud läbirääkimisi selle üle, kuidas hoida politsei sõidukiparki pikemaajalises kasutuses. Võib-olla tuleks kasutusrent asendada kapitalirendiga. Kõige tähtsam on see, kuidas me suudaksime tagada puhtrahanduslikus vaates eelarve kokkuhoiu. Me oleme püüdnud hinnata, et sellega võiks maksimaalselt kokku hoida isegi kuni 400 000 eurot aastas. Aga vestlused käivad. Kuna esialgne investeering peab olema kapitalirendi või ka näiteks väljaostu puhul suurem, siis praegu käivad tihedad läbirääkimised Rahandusministeeriumiga. Arvutatakse, kas parem on kasutusrent, kapitalirent või kohene väljaost. Seda, milline tee valitakse, ei ole veel otsustatud. Igal juhul on olemas arusaamine, et me suudaksime politseiautosid roteerides hoida neid praegustest kasutusrendi tähtaegadest, mis on neli-viis aastat, pikemat aega kasutuses.
Viies küsimus on selle kohta, mida saaks veel teha seadusmuudatuste abil, et PPA kulusid kokku hoida. Siin saab öelda, ma loodan, et valitsusest tulevad peagi Justiitsministeeriumi eestvedamisel tehtavad kriminaalmenetluse muudatused. Meie näeme, et kohtueelse ja kohtuliku menetluse dubleerimise vältimiseks ja IT-võimaluste loomiseks tuleks tõendeid koguda. Me teame, et kriminaalmenetluses – nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses – koostatakse praegu suur hulk kirjalikke dokumente, mille asemel oleks võimalik tegelikult videosalvestisi kasutada. Samamoodi on võimalik loobuda näiteks stenografeerimisest, kui on olemas videomaterjal. Kui on olemas turvavideo või alaealiste ülekuulamisprotokollid, siis ei oleks vaja enam stenografeerida, vaid need võikski olla tõendina käsitatavad. Samuti tasuks kaaluda, et jälitustegevusega saadud info võiks olla kasutatav video- või helisalvestisena, ka seda ei oleks vaja enam stenografeerida. See kõik hoiaks meie töötunde kõvasti kokku. Niisugused ettepanekud me oleme Justiitsministeeriumile teinud, sest nemad n-ö hoiavad kriminaalmenetluse seadustikku. Loodame, et need jõuavad parlamenti. Väike muudatus on veel ÜKT plaanis, aga eks me sellest räägime edaspidi. ÜKT-ga on lihtsalt see, et praegu tegelevad sellega Politsei- ja Piirivalveamet ning kriminaalhoolduse vallas Justiitsministeerium. Tasub kaaluda, kas ehk oleks mõistlik need liita. Aitäh!

Suur tänu! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Õiguskomisjon käis sellel suvel tutvumas meie idapiiri olukorraga ja väljaehitamisega. Selgus, et üsna drastilises olukorras on peale maismaapiiri ka jõepiir, st see on täpselt samamoodi võssa kasvanud nagu maismaapiir ja vajab puhastamist. Meil on sellest palju juttu olnud, et maismaapiiri saab korda, selleks on tõenäoliselt nüüd eelarvest ka piisav raha ette nähtud. Kui me uurisime, kuidas jõepiiri puhastamisega on, siis ega me ausalt öelda väga selgeid vastuseid ei saanud. Tuli välja, et on justkui kolm etappi ja jõepiiri puhastamine käib neist ühe alla, aga rahastamise koha pealt jäi asi segaseks. Kas te oskate siia selgust tuua?

Aitäh! Oskan ikka. Jõepiir on üks osa meie idapiiri väljaehitamisest ja idapiiri väljaehitamine on võetud ette tervikuna. Jõepiir, Peipsi järvistu ehk nii Peipsi kui ka Lämmijärve piir on plaanis paika panna ja me alustame nende tegevustega n-ö õigetes etappides. Kõigepealt tuleb teha juurdepääsuteed, siis patrullrajad. Seal, kus on võimalik, alustame ka juba järgmise etapi töid. Aga me oleme vist kokku leppinud, et õiguskomisjon tuleb meile Siseministeeriumi külla ja siis me näitame detailset piiri väljaehituse ajagraafikut koos tehtavate töödega. Nii et küsija saab kindlasti kõikidele detailsetele küsimustele vastuse koos pildimaterjaliga siis, kui õiguskomisjon tuleb Siseministeeriumile külla.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Siseturvalisuse pealt ei ole võimalik enam midagi  kokku hoida, seda on niigi aastate jooksul päris tugevasti kärbitud. Ilmselt see 4–5% palgatõusu, mis te järgmisel aastal saate töötajatele maksta, ei rahulda neid ega muuda olukorda. Ma küsin, kas teie arvates on võimalik veel midagi süsteemi sees kärpida ja kas Siseministeerium peab ka järgmisel aastal töötajate arvu vähendama, lähtudes sellest 750 töötajast, keda riik koondab. Kas Siseministeerium kuulub sinna alla ja kui kuulub, siis keda eelkõige koondatakse?

Aitäh! Tõesti, valitsus on vastu võtnud kava, et vähendada riigi käest palka saavate inimeste hulka järgmisel aastal 750 võrra. Siseministeeriumile tähendab see diferentseeritud vähendamist oma valitsemisalas, 52 inimest. Me oleme selle detailideni läbi arutanud, vähemalt ministeeriumis, ja räägime selle järgmiste nädalate jooksul läbi kõigi ametitega. Ühte ma olen lubanud ja sellest ma pean ka kinni. Nimelt, Siseministeeriumi või minu otsusena ei puuduta kärpekava Politsei- ja Piirivalveametit. Teiste suhtes usun, et me läheneme võimalikult ratsionaalselt. Olen rääkinud Sisekaitseakadeemiaga, seal on võimalik juhtimistasandit vähendada. Siseministeeriumi kohta olen öelnud, et seal me vähendame protsendina arvatavasti kõige rohkem, st circa 15 inimest. Nii et jah, see puudutab ministeeriumi ja puudutab ka kõiki teisi valitsemisala asutusi. Aga Politsei- ja Piirivalveamet võib olla rahulik, neid see ei puuduta.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma palun ette vabandust, kui mu küsimus on veidi kohatu. Politsei- ja Piirivalveameti kõrval on olemas ka kapo. Ma saan aru, et kapo rahastamise summad on kaetud riigisaladusega, aga et tegemist on siiski riiklikku julgeolekut tagava struktuuriga, siis ma ei ole ilmselt ainuke, keda see huvitab, võib-olla huvitab kogu Eesti rahvast. Milline on tendents, kas järgmisel aastal rahastamine suureneb, väheneb või jääb samale tasemele? Kui see ei ole riigisaladus, siis inimesi huvitab, kas selline tähtis riiklikku julgeolekut tagav struktuur ikka saab piisava rahastuse.

Aitäh! Täpsemalt ma kommenteerida ei saa, kuid seda saan teile öelda – te küsisite, kas rahastamine suureneb või väheneb –, et Kaitsepolitseiametile tuleb lisavahendeid. Saavad lahendatud mõned pika habemega lood ka investeeringute koha pealt. Nii et ma usun, et võime enam-vähem rahul olla. Kindlasti oleks võimalik veel midagi teha, nii nagu kõikides meie ametites, ainuüksi näiteks kinnisvara poole pealt. Riigi Kinnisvara AS on näiteks öelnud, et ei lähegi rohkem kui 40 aastat, et Siseministeeriumi valitsemisala korda saada. Aga lühidalt – jah, Kaitsepolitseiameti võimalused suurenevad.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! Aasta tagasi, kui Eesti piirilt rööviti Eston Kohver, paljastus Eesti avalikkusele, millises haledas seisus on mitte ainult meie lõunapiir, mida niikuinii ei valvata, vaid ka meie idapiir. Tookord te istusite "Aktuaalse kaamera" stuudios ja korrutasite, et Eesti piir on valvatud. Nüüd, aasta hiljem te räägite meile, kuidas Eesti piiri kordategemiseks antakse riigieelarvest 20 miljonit eurot. Kas siis selle aastaga tõesti mitte midagi tehtud ei ole? Kui palju vaeva peaks siis võtma see, et 300 kilomeetrit võsast puhastada? Eesti Energia puhastab liinialuseid võsasid mitu korda suuremas mahus igal aastal. Teine küsimus on mul selle kohta, mis on piiri väljaehitamisest kasu, kui seal piirivalvureid ei ole.

Aitäh! Te olete täiesti eksiteel. Selles mõttes, et kui te tahate pakkuda töökäsi, siis on teie abi meile, st Riigimetsa Majandamise Keskusele, alati teretulnud. RMK on teinud oma tööd väga hästi. Eestimaa loodus kahjuks on selline, et kõike ei ole võimalik teha täpselt sellises graafikus, nagu tahaks. Riigimetsa Majandamise Keskus on praeguseks puhastanud üle 200 hektari piiriäärset maad. Ja kui ilmataat on meie vastu armuline, siis õnnestub suurte talvekülmadega lõpetada need tööd, mida on võimalik teha ainult külma ilmaga, sest piirialadel on väga palju soist ala. Mis puudutab piiri väljaehitamist ja valvamist, siis ma olen endiselt seda meelt, et Eesti piir on valvatud. Aga me tahame saada endale Euroopa ja maailma parimat piiri oma idanaabriga. See on eesmärgina täiesti saavutatav, kui järgmistel aastatel õnnestub kõik plaanid parlamendi toel ellu viia. Järgmiseks aastaks, nagu ma ütlesin, oleme planeerinud 20 miljonit, järgnevad kolm-neli aastat vajaksid umbes sama suurt lisarahastust. Siis õnnestub rääkida sellest, et piirivalvuritel – keda on idapiiril sama palju, kui oli näiteks kümme aastat tagasi – on olemas tehnilised abivahendid kuni droonideni välja, et Eesti piiri võimalikult hästi valvata. Eesti piir saab sajaprotsendilise elektroonilise valve alla.

Ja nüüd Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Meil on fraktsioonis, nii selles koosseisus kui ka eelmises, käinud korduvalt külas Politsei- ja Piirivalveameti inimesed. Ja iga kord on see jutt enam-vähem üks ja sama. Valitsus ütleb küll, et rahastamine läheb paremaks ja politseinike palgad tõusevad, aga tegelikkus on see, et nad peavad pidevalt koondama ja palku tõstetakse jälle sisemiste ressursside arvel. Tegelikult olukord ei parane. Meile on näidatud skeeme, mida nad peavad rahastamiseks kogu aeg nagu ümber mängima, ja neid väga põhjalikult selgitatud. Tegelikult saab meie väliskaitse pidevalt raha juurde, ka järgmise aasta eelarvega. Aga sisejulgeolek on ju samuti tähtis. Kas te arvate ka nii? Kas ei peaks panema ikkagi rõhku politsei palkadele ja kõigele sellele, millega ja kellega inimene iga päev kokku puutub?

Aitäh! Ma küsimuse esimesest poolest küll väga täpselt aru ei saanud. Kui ma olen seda asja vaadanud ja sellest ka Politsei- ja Piirivalveametiga rääkinud, siis neile on reaalselt raha juurde läinud. Ka sellestsamast arupärimisest luges Toomas Vitsut väga kenasti ette, et politseinike miinimumpalk on tõusnud 775 eurolt 975-le. See on päris suur kasv. Loomulikult ei tähenda see, et palgatõus jõudis kõikide inimesteni. Aga eesmärk oligi kõige madalamat palka saavate inimeste palku märkimisväärselt tõsta. Kui te võtate protsendi tõusult 775-lt 975-le, siis näete, et see on märkimisväärne.
Mis puudutab n-ö üldist küsimust, siis iga lisaeuro, mida Politsei- ja Piirivalveametile või siseturvalisusse laiemalt ja ka julgeolekuteenistustele on võimalik eraldada, ma võtan suurima rõõmuga siit parlamendisaalist vastu. Küll me oskame seda efektiivselt ja ratsionaalselt kasutada, ärge selle pärast üldse muretsege. Ma usun, et järgmise aasta eelarve läbirääkimised on meil tegelikult läinud päris hästi. Ma toon lihtsalt mõned näited. Riigipiir oma 20 miljoniga juba käis siit läbi, aga veel läheb Politsei- ja Piirivalveametile näiteks isikut tõendavatele dokumentidele 0,7 miljonit ja abipolitseinike varustusele 600 000 eurot. E-residentsuse väljaandmise kuludele lisandub 300 000 ja riigikaitse arengukavast tulenevatele lisavajadustele läheb 0,4 miljonit. Riigikaitse arengukavast tulenevatele kulutustele lisandub veel sel aastal miljon. Politseinikele tähendab see reaalselt löögikindlate busside ja uute patrullautode soetamist. Piirivalvuritele tähendab see uue isikukaitsevarustuse soetamist.
Ma võiksin veel pikalt jätkata seda loetelu, milliseid lisainvesteeringud on meil järgmiseks aastaks plaanitud võrreldes sellega, millega me eelarveprotsessi alustasime. Ja kui me siseturvalisuse laiemalt võtame, siis ma peaksin siia lisama veel 80 päästeautot, ma peaksin siia lisama kuus redelautot jne. Selles mõttes ma usun, et kogu tervikut vaadates ei ole järgmise aasta seis üldse mitte kehv. Järgmisel aastal alustatakse ka Vastseliina ja Vändra komando ehitust. Nii et on päris palju positiivset ja päris palju lisavahendeid. Aga nagu ma ütlesin, lisaraha on alati teretulnud. Kui siit saalist tuleb midagi juurde, siis leiame võimaluse seda efektiivselt kasutada.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Osalesin ka sellel õiguskomisjoni väljasõidul, mida härra Vitsut kirjeldas. Minu jaoks oli üks markantsemaid ja kummalisemaid näiteid see, et eurorahaga on planeeritud kergliiklustee, kuid paraku ei paikne see selles küljes, mis aitaks piirivalvel samal ajal tegelda jõe valvamisega ja lahendaks ka, ütleme, võsaprobleemi. Minu teada on asutus teinud ka sellekohase tähelepaneku ja edastanud selle ministeeriumile, aga tolleks hetkeks ei olnud veel tulnud ühtegi positiivset vastust. Kas ei oleks ikkagi mõistlik meie kergliiklusteid ja muud infrastruktuuri koos vaadata? Me ei ole ju nii rikas riik, et saaksime teha ühele poole sõiduteed kergliiklustee, mis on mõeldud piirivalvele, ja teisele poole selle tee, mis on kodanikele. Amet on seisukohal, et need võiks ühitada.

Aitäh selle tähelepaneku eest! Ju siis on kohalikul omavalitsusel soov teha kergliiklustee sinnapoole ja ilmselt nad taotlesid regionaalsetest fondidest selleks toetust. Kui omavalitsus on selle sinna planeerinud, siis ma ei tea, miks – ehk olid mingid põhjused, miks ei saanud seda teisele poole planeerida, kas maaküsimus või mis tahes. Selle saame kindlasti üle kontrollida. Loomulikult meie poolt vaadates me kasutame vähemalt iga täiendavat abikätt ja abivahendit, selleks et oma igapäevaseid töötingimusi parandada. Näiteks ka seesama piiri puhastamine käib koostöös Riigimetsa Majandamise Keskusega, kellele ma olen südamest tänulik, et nad võtsid selle töö ette. See on meile väga-väga suureks abiks, et me suudame koos RMK-ga bartertehinguna need piirialad puhtaks saada.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Teie vastustest jäi mulle kõrva see, kui te ütlesite, et mõneti võib inimtööjõu asendada masinatega ja tõite näiteks liikuvad kiiruskaamerad. Täna olete teie paremini informeeritud tuleva aasta riigieelarve suhtes kui meie siin, sest te olete valitsuskabineti liige ja valitsus võttis täna eelarve vastu, meie saame selle enda kätte homme. Kui liikluskaamerad 2009. aastal kasutusele võeti, siis planeeriti, et see hakkab eelarvesse tooma 360 miljonit krooni aastas, mis teeb natuke üle 23 miljoni euro. Millised on prognoosid liikluskaamerate kohta järgmiseks aastaks?

Aitäh! Peaksin otsima välja ühe tabeli, mis võtab natukene aega. Ma tahaks täpsustada – õigemini, ma juba täpsustasin seda oma eelmises vastuses –, mida ma silmas pidasin. Teie küsimusele vastuseks ütlen, et see ei tähenda, et me asendame politseinikke. Politseinike hulk ei vähene. Me võtame ühe lisavõimalusena kasutusele mobiilsed liikluskaamerad, kiiruskaamerad, selleks et suurendada järelevalve mahtu. See ei tähenda politseinike vähendamist. Politseinikke on meil ikka vaja, oleks isegi rohkem vaja. Aga mis puudutab liikluskaameratest saadavat tulu, siis ehk sobib, kui ma otsin selle tabeli pärast välja ja ütlen teile, mis on järgmiseks aastaks planeeritud tulu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Väga hea meel on kuulda seda, et Politsei- ja Piirivalveameti palgad tõusevad ja et idapiiril tööd edenevad. Aga praegu oleme olukorras, kus Schengen on sisuliselt kokku varisenud, Euroopa Liidu lõunapiir ei pea isegi nii palju vett ehk illegaalseid pagulasi kui sõel, kümne- või isegi sajatuhandelised immigrantide hulgad liiguvad täiesti takistamatult Euroopas riigist riiki. Mõnel pool küll püütakse neid takistada. Sellega seoses on mul küsimus. On ju prognoositud, et need vood võivad hakata liikuma siiapoole – tulevad inimesed, kes tahavad Soome siirduda. Mida Eesti kavatseb ette võtta ja kas me plaanime oma lõunapiiri kaitsmiseks midagi teha?

Aitäh! Esimeses järjekorras teeme koostööd oma naabritega – Läti, Leedu ja Poolaga. Sealt saame kindlasti piisavat informatsiooni, kas on põhjust muretseda mööda maismaad kulgeva Eesti-Läti vahelise piirijoone pärast ja kas sinna on vaja lisapatrulle suunata, seal veel kontrolle teha või on vaja minna nii ekstreemsete meetmeteni, nagu on läinud Austria, Saksamaa, Horvaatia või Ungari, kus on taastatud Schengeni sisepiir. Selles mõttes oleme pidevas kontaktis ja kui on vaja, kaasame lisajõudu. Meil on Schengeni piiri ajutiseks taastamiseks kogemus olemas viimatisest Barack Obama külaskäigust, kui me kasutasime ka Kaitseliidu abi. Nii et need mehhanismid on läbi mõeldud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! 2007. aastal ei tulnud politsei Tallinna tänavatel märatsevate jõukude ohjeldamisega üksi toime. Kiirkorras kutsuti appi abipolitseinikeks tehtud kaitseliitlased ja Kaitseliit laiemaltki. Nüüd on meil politseinikke tunduvalt vähem. Teie vastuseid kuulates saab mulle üha selgemaks, et mitte ehitada ei ole nii palju vaja, vaid mehitada on vaja. Te ise tunnistasite ka seda, et tööjõust on puudu, kui te tegite Martinile ettepaneku tulla piiri võsast puhastama. Mul on teile ettepanek. Me oleme nõus tulema piiri võsast puhastama, teeme talgud, aga tulge teie valitsusliikmena ka kaasa. Kas te olete sellega nõus?

Mina olen piiri peal korduvalt käinud. Kui on vaja, lähen sinna alati tagasi. Ja kui on vaja kirves kätte võtta, võtan ka kirve kätte. Ei ole probleemi.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Olete öelnud, et toetate piiritara ehitust. Samas kinnitab välisminister, et mingit tara ei ehitata. Kumba ministrit ma peaksin uskuma? Kas Vene piirile ehitatakse tara või mitte ja kui jah, siis millal see valmis saab?

Aitäh! Piirirajatis on alt kolmikpunktist, Parmu külast kuni üles Narva-Jõesuuni üle 300 kilomeetri pikk. Piirirajatis tähendab seda, et seal on jõepiir, nagu ma ütlesin, Peipsi järvistu piir ja samamoodi ka maismaapiir. Maismaapiiril me kasutame kõiki normaalseid piiri tähistamise elemente ja piiri valvamiseks vajalikke elemente – patrullrada, loomade aeda, vajaduse korral ka traataeda, aga kindlasti mitte kogu ulatuses. Nii et me kasutame neid piiri tähistamise ja valvamise seisukohast olulisi rajatise osi, mis annavad meile parima tulemuse, et meil oleks hästi valvatud Eesti piir. Kasutame ka elektroonilist valvet. Ei hakka praegu täpselt kirjeldama, milline see on, aga saan kinnitada, et praeguste projektide kohaselt on tegemist sajaprotsendilist elektroonilist valvet võimaldava süsteemiga. Ja nii ongi, et kasutame kõiki vajalikke osiseid selleks, et Eesti piir oleks hästi valvatud, hästi kaitstud. Kui vaja, siis teeme ka piiriaia.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma tahan väita, et te liiga palju tänate RMK-d. See on elementaarne, et riigiettevõte täidab riiklikke ülesandeid. Ega te ju ei kujuta ette, et politseinikud peaksid minema piiri võsast puhastama. RMK peabki sellega tegelema. Kas ma sain õigesti aru teie vastusest Martin Helmele, et riigi võimekus on piiril puhastada 200 hektarit aastas? Miks seda nii vähe on ja mille taha meie võimekus jääb?

Aitäh! Te ei saanud õigesti aru. Meie võimekus on palju suurem, aga loodus on seadnud oma piirid. On kaks põhjust, miks meil ei ole maismaa piiririba veel lõpuni puhas. Esimene on loodus elik pehme pinnas. Teine põhjus on lõpetamata läbirääkimised eramaa omanikega. Ütlen peast, et praegu peaks olema umbes 26 eraomanikku, kellega läbirääkimised veel käivad. Nemad ootavad riiklikku hindamist, misjärel otsustada, kas nad oma piiririba tüki riigile müüvad või ei müü ja kas tekib mingi muu kasutuskord. Need on kaks põhjust, miks on see töö veel siiamaani lõpetamata. RMK jõudluses ma ei kahtle. Sellel, miks ma RMK-d kiitsin, on väga lihtne põhjus. Tavaliselt käib selliste töödega kaasas ka arve. Praegusel juhul Riigimetsa Majandamise Keskus meile, st Politsei- ja Piirivalveametile ja Siseministeeriumile, arvet ei ole esitanud. Seetõttu ma ütlengi, et see on suur abi. Kindlasti on see nende jaoks ka uus olukord, sest nad alustasid tööd nii lühikese etteteatamisajaga ja kogu töö vajas kohapeal n-ö jooksvat korraldust. Nad olid väga paindlikud ja selle eest minu tänu neile.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Viimasel ajal me räägime palju sellest, et idapiir tuleb korrastada. Me paneme sinna suured rahad ja teeme palju tööd. Aga kunagi ei küsita – ma pole küll kuskilt lugenud –, kas idanaaber ka seal midagi teeb. Te olete seal rohkem käinud. Võib-olla annate informatsiooni, mis toimub sealpool piiri korrastamise vallas?

Aitäh! Väga palju ei toimu, aga kohati üht-teist toimub. Väga sisukas vastus see küll ei olnud, aga täpselt nii ongi. On mõned lõigud, kus nad on samamoodi piiri puhastanud, ja on mõned lõigud, kus nad on üht-teist tähistanud, aga meie teada nad nii mastaapset tööd ei ole ette võtnud, nagu Eesti on teinud.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh! Härra minister! Elektrooniline valve on muidugi hea – teie reklaamitud andurid ja kaamerad, nüüd on veel droonid ka tulemas –, kuid see ei pea kinni ega püüa piiririkkujaid. Siiani on kulude kokkuhoiuks mitu korda koondatud just reapolitseinikke ja ka piirivalvureid. Veel mõni aeg tagasi oli kombeks suunata piirivalvureid politseilisi ülesandeid täitma – küll peretülisid lahendama, küll kiirust mõõtma. Siit küsimus: kes hakkab droonidelt ja elektroonikalt tulnud informatsiooni kasutama, kui inimesed on politsei ülesandeid täitmas?

Aitäh küsimuse eest! Härra Kaskpeit kindlasti teab väga hästi, milline seis tegelikult meeste mehitatusega on, ja teab ka seda, et kümme aastat tagasi oli idapiiril sama palju piirivalvureid kui praegu. Me võime seda debatti pärast pikemalt pidada, nelja silma all, aga ma usun, et ei ole mingit kahtlust selles, et piirivalve on mehitatud nii maksimaalselt, kui meil võimalust on olnud. Samamoodi, kui piirivalve saab uued tehnilised vahendid, siis ta saab ka neid võimalusi kasutada. See kõik, olgu siis droonid või elektroonilised valveseadmed, on ikkagi abivahend selleks, et tõesti kurjategijaid tabada. Küllap me saame hakkama sellega, et kõik Eesti piiri ebaseaduslikud ületused saavad õiglase ja kohase reageeringu.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eesti-üleste projektide raames on üheks objektiks märgitud ka Koidula piiripunkt. Kas te saate öelda, milliseid töid seal kavandatakse?

Aitäh! Mul ei ole praegu kaasas konkreetset nimekirja. Koidula piiripunktis alles laupäeval käinuna ütlen, et väga hull seis seal ei ole. Koidula piiripunkti rajatis on täiesti rahuldavas seisukorras. Loomulikult vajab see natuke vuntsimist siit ja sealt. Riigi Kinnisvara AS-iga me oleme rääkinud mitte ainult Koidula, vaid ka Luhamaa piiripunkti vuntsimisest – paha sõna, ütleme, renoveerimisest. Nii Koidula kui ka Luhamaa vajaksid natukene värskendust. Aga see ei tähenda, et nendes ei saaks praegu normaalselt tööd teha. Saab küll.

Märt Sults, palun, teie kord!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! See, et te praegu möllate seal piiri peal, on väga tänuväärne asi, sest lõpuks saab piir korda, saab takistusriba korda ja saavad ka kõik muud asjad. Aga vaat mina ei saa aru ühest asjast. Eesti Vabariiki on 21 aastat, Euroopa Liidus me oleme 11 aastat ja NATO-s ka 11 aastat olnud. Mis põrgu päralt me praegu seda piiri kaitseme? Kes vastutab selle eest, et see piir juba ammu korras ei ole? Miks see piir ei pea, miks sai selline asi juhtuda, nagu juhtus härra Kohvriga? Absurd! Kes vastutab, kunas vastutab ja kes tuuakse rahva ette aru andma?

Aitäh! Nüüd te võtsite küll Eesti riigilt natuke aastaid vähemaks. Natuke rohkem kui 21 aastat oleme juba vabad olnud. Aga mul on natuke raske hinnata, kes vastutab. Eks Eesti riigi ametkonnad koos Riigikoguga ja kõik, kes sellega seotud on, vastutavad ühiselt selle eest, et seni pole piiri kordategemisele tähelepanu pööratud. Seal on mitu põhjust olnud. Kindlasti on üks põhjus see, et on eeldatud ja loodetud, et piirileping Venemaaga saab kiiresti ratifitseeritud, siis ei peaks mitu korda piiri puhastama ja mitu korda piiri maha märkima. Ma väga loodan, et praegune parlamendi koosseis suudab piirilepingud ratifitseerida. Aga minu hinnangul on ka ilma ratifitseerimiseta võimalik piir välja ehitada. Isegi kui seda on vaja väikestes lõikudes ühele või teisele poole nihutada, ei muuda see asjaolu, et üle 90% piirist jääb samasse kohta, kus on praegune kontrolljoon. Tagasivaatamine meid väga palju rikkamaks ei tee, edasivaatamine küll. Seetõttu keskendugem sellele, et meil õnnestuks tõesti Riigikogu abiga kõik eelarved kinnitada ja piiritöödega saaks jätkata.

Austatud minister, läheme kiires tempos küsimustega edasi. Arno Sild, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas praegu, arvestades keerulist olukorda pagulastega, on mõeldud ka Läti piiri elementaarsele puhastamisele? Minu teada seal mingeid töid ei tehta. Kas on tõsiselt mõeldud sellele, et kui on vaja, siis tuleb sisepiiride kontrolli tõhustada ja ka Läti piiri puhastada?

Aitäh! Teeme oma võimete kohaselt. Loomulikult, esimeses järjekorras tuleb korda teha Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vaheline piir, ja ka sellega läheb meil mitu aastat. Aga mis puudutab Eesti ja Läti vahelist piiri, siis senimaani, kuni meil on Schengeni ruumis vaba liikumine ja viisavabadus, ei hakka me taastama piiri Eesti ja Läti vahel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister ja kolleegid! Märt Sultsi küsimusele vastan ma ministri eest. On täiesti selge, kes vastutab – valitsus vastutab. Või eelmine valitsus või üle-eelmine valitsus, sest valitsus juhib riiki. Valitsusel on selleks ressursid – raha, inimesed, lepingute sõlmimise õigused ja kõik muud niisugused asjad. Kõik on selge, siin ei ole üldse mingit müstikat.
Aga minu sõnavõtu teema ei ole mitte sellele tähelepanu juhtimine. Minu sõnavõtu mõte on see, et juhtida valitsuse tähelepanu – praegusel juhul meie ministri ja tema kaudu kogu valitsuse tähelepanu – sellele, et me ei ela enam rahulikus külma sõja järgses postnõukogude maailmas. Me elame külma sõja järgse aja järgses maailmas. See tähendab seda, et me oleme sattunud väga turbulentsesse olukorda ja näeme, mis toimub meist lõuna pool. Me näeme, mis toimub meist ida pool. Sõda ei ole enam mingisugune ajalooõpiku lehekülgedelt loetav nähtus. Sõda on asi, mis on mitmel pool ja mis ei ole meist väga kaugel. See tähendab seda, et meil ei ole luksust siin targutada ainult selle üle, kas me hakkame valvama oma piiri droonidega. Kas droonid lähevad kedagi arreteerima? Kas droonid peavad kinni soomuskolonne? Kas droonid peavad kinni piiririkkujaid? Ei pea. Nad ainult fikseerivad. Või kas me suudame täielikult elektroonilise valve kogu oma piiriperimeetri ulatuses sisse seada? Need on kõik head asjad – loomulikult moodsad tehnoloogiad abistavad meid –, aga miski ei asenda inimest. Seetõttu oleme teinud valitsusliikmetele, peaministrile ja siseministrile märgukirja, milles me soovime taastada piiri valvamise kogu Eesti piiri ulatuses. Aga see ei ole võimalik, kui me ei taasta iseseisvat piirivalvet.
Iseseisvat piirivalvet ja ka piiri valvamist ei saa me taastada nipsu lastes. See kõik nõuab aega, see nõuab ressursse, see nõuab organisatoorset tegevust, see nõuab sisuliselt uue organisatsiooni loomist. Aga me oleme sügavalt veendunud – ja ma arvan, et me oleme ettenägelikud –, et sellega on vaja hakata tegelema. Selle jaoks on vaja järgmise aasta eelarves näha ette vahendid. Tekk on lühike. Saame kõigest aru. Oleks härra Ligi siin, siis ta ütleks kohe, et tuleb mõelda ikka katteallikatele. Eks me siis mõtleme ka katteallikatele. Aga praeguses turbulentses maailmas on meie ees rasked valikud ja ma olen üpris veendunud: kui me tahame, et Eesti säilib Eestina, siis on meil vaja piirivalvet, on vaja piiri valvamist. Vaatame, mis juhtub Ungaris. Muide, Ungari suutis oma piiri välja ehitada paari kuuga, kuigi nende piir on ainult natuke pikem kui meil. Nii et midagi müstilist siin ei ole. Küsimus on alati tahtes, prioriteetides. Ega ma polemiseerigi härra ministriga. Mul ei ole ausalt öeldes väga suuri etteheiteid kõigele sellele, mida ta siin ütles. Ma tahan lihtsalt esitada meie fraktsiooni seisukoha selles küsimuses. Piir peab olema valvatud ja piiri peab valvama piirivalve omaette organisatsioonina. See on meie tõsine palve selle rahastamise teema juures. Härrased, te lõite küll juba järgmise aasta eelarve lukku, aga see ei ole siit saalist veel läbi käinud. Võib-olla meil õnnestub siiski teha teatud korrektiive. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe olevat, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Andrei Novikovi, Dmitri Dmitrijevi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Olga Ivanova, Martin Repinski, Erki Savisaare, Jaanus Karilaidi, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni arupärimine on esitatud 27. maikuu päeval 2015. aastal. Arupärimine on vanaduspensioni kohta ja kannab numbrit 25. Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli!

Härra juhataja! Head kolleegid! Teema on kindlasti teile kõigile tuttav – see on meie ebaõiglane pensioniarvestus. Andsime selle arupärimise sisse kevadel ja nüüd hakkab vastamise tähtaeg täis saama. Niisiis arvan, et härra minister on teemaga põhjalikult tegelnud, sest selleks on aega olnud. Meid huvitab, milline on praeguse, n-ö uue valitsuse seisukoht, milline peaks pensioniarvestus olema. Miks soosib meie pensionisüsteem suurepalgalisi, jättes samas miinimum- ja kuni keskmist palka teenivad inimesed väga ebaõiglasse olukorda? Keskerakonna fraktsioon tahab järjekordselt juhtida tähelepanu vajadusele muuta pensionisüsteemi selliselt, et miinimum- ja kuni keskmist palka saavate inimeste üks tööaasta hakkaks võrduma rahvakeeli öeldes ühe pensioniaastaga. Eelmine Riigikogu koosseis muutis terminit ja nüüd on see pensionikindlustuse osak, aga sisu sellest ei muutunud. Me teame, et väga paljudel, ligi 80% inimestel on palk alla keskmise – hooldusõdedel, lasteaiaõpetajatel ja veel paljudel. Teame ka, et kui sotsiaalmaksu tasutakse keskmiselt töötasult, siis on aastakoefitsient 1,0. Juhul, kui isik teenib keskmisest väiksemat palka, tuleb koefitsient alla 1,0. Väga väikest palka saav inimene peab lausa kolm aastat töötama, et seda koefitsienti üks täis saada. Meid huvitabki uue valitsuse seisukoht. Kas seda ebaõiglust kavatsetakse likvideerida ja miks peetakse Eestis tööpanuse näitajaks inimese sissetuleku suurust? Meie meelest ei tohiks see nii olla. Miks ei taheta oluliselt tõsta pensioni baasosa, mis mõjutaks väikesepalgaliste inimeste sissetulekuid? Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, et esitatud küsimustele vastused anda!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärimise esitajad! Ma vastan kõigepealt nendele küsimustele, mis on mulle esitatud. Esimene küsimus: "Mida plaanib uus valitsusliit pensionisüsteemi probleemi suhtes ette võtta?" Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm sätestab, et 2016. aasta märtsis esitab sotsiaalkaitseminister valitsusele riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi ja ettepanekud. Analüüsidokumendis koostatakse baasstsenaarium, sätestatakse pensionikindlustuse tasemed ja peamised eesmärgid ehk siis pensionide adekvaatsus, solidaarsus ja finantsiline jätkusuutlikkus ning tehakse ettepanekud, kuidas neid eesmärke saavutada. Nimetatud eesmärke mõjutavad peamised tegurid on pensioniiga, pensionivalem, pensioniindeks ja kvalifikatsiooniperiood. Analüüsidokumendi koostab Sotsiaalministeerium koos Rahandusministeeriumi spetsialistide ning vastava eriala analüütikute ja teadlastega. Kokku nimetatakse neid projektimeeskonnaks. Sihtrühma esindajatest moodustatud juhtrühm lisab dokumendile vajaduse korral omapoolse arvamuse. Juhtrühm on mitteformaalne ja avatud kõigile asjast huvitatutele. Analüüsil põhinevad ettepanekud tehakse koostöös. Teile edastatud vastustes on näha ka koostöö skeem.
Kui see asi nüüd lühidalt kokku võtta, siis juhtrühma koosolek on toimunud, Rahandusministeerium on teinud kogu meie pensionisüsteemile ulatuslikuma analüüsi ja Vabariigi Valitsuse tegevuskava järgi oleme märtsis valmis tulema välja oma ettepanekutega, mis puudutavad pensionisüsteemi jätkusuutlikkust. See puudutab tegelikult ka eripensionidega seonduvaid probleeme, mis on osaliselt juba lahendatud, aga osa on jätkuvalt üleval. Lühidalt võib seni kõlama jäänud sihtrühmade arvamused kokku võtta järgmiselt. Pensionid võiksid olla kõigil piisava suurusega ja neil, kelle tööpanus on olnud suurem, võiks olla ka pension suurem. Pensionid võiksid erineda maksimaalselt viis korda ja suurema solidaarsuse eesmärgil peaks panema sotsiaalmaksule lae või maksma pensione muudest tuludest. Teemade arutelu jätkub sügisel ehk siis praegu. Novembris on plaanis suurem kaasamisüritus sihtrühmadele, kus iga soovija saab oma arvamust avaldada.
Teine küsimus: "Miks peate õiglaseks, et Eestis peetakse inimese tööpanuse näitajaks sissetuleku suurust?"  Eesti inimeste pensionid on praegu suuruselt suhteliselt võrdsed, sest suures osas sõltuvad need töötatud aja pikkusest ja paljudel praegustel pensionäridel on ühesuguse pikkusega katkestuseta tööstaaž. 1990. aastatel, pensionisüsteemi loomise ajal oli ühiskonnas aga valdav seisukoht, et võrdse suurusega pensionid ei ole õiged.  "Päris pension" oleks pidanud sõltuma iga konkreetse inimese sissemaksete suurusest. Alates 1999. aastast kehtibki skeem, mille kohaselt pensionid hakkavad aasta-aastalt järjest enam sõltuma tööeas makstud maksudest. Pensionisüsteemi muudatustel on oluline mõju alles aastakümnete pärast. Esialgu on pensionid, mida inimesed saavad, endiselt peaaegu võrdsed. Töötasude erinevuse ja paljude inimeste madalate palkade tõttu ootavad suurt osa tulevasi pensionäre aga ees madalad pensionid. Tulevikus kõigile piisava suurusega pensioni maksmiseks oleks vaja pensioniraha põlvkonnasiseselt ümber jaotada ehk tekitada olukord, kus suuremate maksude maksjad saaksid pensioniskeemist tagasi oluliselt vähem kui väikeste sissemaksete tegijad. Samas peab suuremate sissemaksete tegijatel säilima motivatsioon rohkem panustada. Kui teha pensionid kõigile võrdseks, peaks ka panus olema võrdne, mis tähendab näiteks sotsiaalmaksu lae kehtestamist. See omakorda tähendab, et pensionikindlustuse eelarves oleks vähem raha praeguste pensionide maksmiseks. Ka praegu makstakse pensioneid riigieelarvelistest vahenditest.
Kolmas küsimus: "Millal on valitsusel plaanis muuta pensionikindlustuse osaku indekseerimise süsteemi?" Valitsus teeb Riigikogule ettepaneku indekseerimise süsteemi muuta, kui analüüs näitab muudatuste vajadust. Analüüs valmib järgmise aasta märtsikuus. Aastal 2008 muudeti indekseerimisvalemit selliselt, et pensionivalemi kõigile võrdne baasosa kasvab indekseerimisega kiiremini kui sissemaksetest sõltuv kindlustusosa. Seda tehti selleks, et aeglustada pensionide ebavõrdsemaks muutumist. Kui analüüsi ja ka ühise arutluse tulemusena leitakse, et pensionid peaksid veel võrdsemad olema, siis on üks võimalus muuta indekseerimist selliselt, et baasosa kasvaks veel kiiremini. See ongi vastus küsimusele, kuidas seda probleemi lahendada.
Neljas küsimus: "Väga paljudele inimestele teeb muret ja tekitab segadust olukord, kus tulenevalt palgalt makstavalt sotsiaalmaksust ei lähe üks töötatud aasta arvesse 1,0 aastakoefitsiendiga. Milline on Teie nägemus pensionisüsteemist, mis tagaks kõigile tublidele tööinimestele võrdsed võimalused?" Kui inimene on töötanud terve aasta vähemalt töötasu alammäära eest, läheb üks töötatud aasta arvesse ühe staažiaastana. Alates selle aasta aprillikuust kasutatakse sõna "aastakoefitsient" asemel sõna "kindlustusosak" ja seda just põhjusel, et inimestel oleks lihtsam aru saada, et tegemist ei ole tööaja pikkust mõõtva komponendiga. Kindlustusosak ehk endise nimega "aastakoefitsient" näitab pikkuse asemel hoopis inimese rahalist panust pensionisüsteemi. Kui aruteludes sihtrühmadega leitakse, et esimese samba pensioni suuruse arvestamisel ei tohi enam üldse lähtuda inimese sissemaksete suurusest, vaid oluline on ainult töötatud aja pikkus, siis on võimalik sellekohane muudatus ka sisse viia. Aga see eeldab siis seda, et pensionisüsteemi muudetakse.
Rohkem küsimusi selles arupärimises ei olnud. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on küsimusi ka siit kohapealt. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Möödunud nädala reedel külastasime fraktsiooniga Järvamaad. Koos Marika Tuus-Lauli ja teiste Riigikogu liikmetega käisime ka Paide eakate päevakeskuses ning kohtusime selle külastajatega. Nende üks põhimure oli vanaduspension ja ka see, mis puudutab hooldekodutasu. Loomulikult ei eeldanud nemad ega eelda minagi, et enamik pensionäre peaks minema hooldekodusse, aga neid juhtumeid siiski ette tuleb. Paraku on olukord selline, kus vanaduspensionist ei piisa, et maksta hooldekodukoha eest, mille maksumus jääb Eestis keskmiselt 600–700 euro vahele. Tihtipeale ei saa ka lapsed selle lisatasu või pensioni ületava osa maksmisega hakkama ning kohalikud omavalitsused ei ole samuti kuigi kärmed seda vaheosa kinni maksma. Mis te neile inimestele vastaksite?

Aitäh, hea küsija! Ka mina olen käinud väga palju mööda Eestit ringi ja saanud kokku eakatega. Olen käinud ka hooldekodudes. See mure on väga paljudes kohtades, et pension ei kata ära hooldekodukoha maksumust. Peame tõdema, et meie pensionid ei ole lihtsalt nii kõrged, et suudaksime maksta turuhinda teenuse eest, mida päris paljud eakad vajavad. Lihtne vastus on, et tuleb tõsta nende inimeste pensioni, kes juba pensioni saavad. Räägin just nimelt nendest inimestest, kes juba on pensionärid. Kui me muudame pensionisüsteemi nii, et see mõjutab tulevasi pensionisaajaid aastakümnete pärast, siis see ei aita ju tegelikult inimesi, kes peavad praegu neid kulutusi katma.
Ma ei taha öelda, et Eesti valitsus on tõstnud pensione tohutu kiirusega, aga ma arvan, et kõik valitsused, kes on Eestit valitsenud, on pidanud seda üheks tähtsaks teemaks. Ka majanduskriisi ajal, kui me tegime sotsiaalvaldkonnas suuri kärpeid, tõsteti pensione, küll mitte väga palju, kuid siiski. Pensionitõus on olnud igal aastal. Ka järgmise aasta 1. aprillist ootab ees vanaduspensioni tõus, keskmine vanaduspension suureneb praeguselt 375 eurolt 396-le. Tõus on üle 5%, aga arvatavasti ei lahenda see nende inimeste probleeme, kes  peavad maksma näiteks hooldekoduteenuse eest.
Valitsuse tegevuskava järgi hakatakse aastast 2017 üksinda elavatele pensionäridele toetust maksma. Selleks on riigi eelarvestrateegias ette nähtud 10 miljonit eurot aastas. Me teame, et neid pensionäre, kes elavad üksinda, on natuke alla 100 000, 97 000 millegagi. See summa ei ole lõppkokkuvõttes väga suur, kuid see on siiski üks võimalus. Need inimesed, kes üksi elavad, saaksid kasutada seda raha näiteks konkreetse teenuse eest maksmiseks. Nii et peame tõdema, et selline olukord meil on. See tuleneb meie ajaloost, me oleme just nii rikas riik, nagu me oleme. Aga me peame tõdema ka seda, et pensionid on meil iga aasta siiski tõusnud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea minister! Kindlasti te käite inimestega palju kohtumas, eks me kõik ju käime. Palun öelge, mida te vastate inimestele meie pensioniarvestuse kohta. Kas ütlete, et jah, te olete eluaeg teinud väga tublit tööd, te olete aastaid töötanud, aga teie palk on nii väike, et ei ole midagi teha, nüüd saategi väikest pensioni? Kas palkade ebaõiglus peab kajastuma pensionides või saaks siin ikkagi midagi ära teha?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma oma vastuses ütlesin, on see poliitiline otsus. 1999. aastal otsustasid inimesed siinsamas saalis – võib-olla osa inimesi olid teised, osa olid needsamad, kes praegugi siin on – viia ellu pensionireformi just nimelt avalikkuse, inimeste ja ühiskonna survel. Põhimõte oli, et neil inimestel, kes panustavad oma töötasu ja sotsiaalmaksu kaudu pensioniosakutesse rohkem, oleks suurem motivatsioon ja tulevikus suurem pension. Samas, kui me vaatame analüüsi, siis praegu on pensionid suhteliselt võrdsed, sellist ebavõrdsust ei ole veel tekkinud.
Mida me kindlasti peame aga nii siin saalis kui ka töörühmaga avalikult arutama, on see, kas praegune süsteem pikemas perspektiivis toob kaasa ebavõrdsed pensionid, liiga ebavõrdsed pensionid, mida ühiskond välja ei kannata. See tähendab, et kuna osa inimesi saab madalamat palka ja nende pealt makstakse väiksemat sotsiaalmaksu, siis pikemas perspektiivis muutub lõhe pensionide vahel päriselt väga suureks. Praegu me räägime ikkagi valdavalt võrdsetest pensionidest, välja arvatud erandid eripensionide näol ja ka nende inimeste pensionid, kes on erijuhtudel saanud n-ö lisapensioniaastaid kas siis asumisel oleku või laste eest. Niisugune on tänane olukord.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Loomulikult on see poliitiline otsus. Üldjuhul teenivad aga maapiirkonna inimesed tunduvalt vähem ning töötada tuleb tihti osalise tööajaga, mistõttu on pension vanaduspõlves meie kasutatavat valemit arvestades väga väike. Kas olete mõelnud, et kehtestada vanaduspensioni miinimum, millega oleks võimalik oma elu korraldada, eriti üksikpensionäridel?

Aitäh! Need mured on meil kõik ühised, me saame ju kõikidest neist asjadest aru. Küsimus on selles, kuidas me saame aidata praegusi pensionäre ja kui palju on meil selle jaoks vahendeid. Kas me panustame veel rohkem riigieelarvest? Ka see on poliitiline otsus, kuhu me oma majanduskasvu suuname. Pensionisüsteemile makstakse juba nagunii riigieelarvest peale, just nimelt sellepärast, et praegusi pensione välja maksta. See on meie tänapäev. Pigem tulebki vaadata, kuidas me suudaksime reaalselt praeguste pensionäride pensioni tõsta, pluss siis näha ette teisi meetmeid, et aidata neil toime tulla. Ma tõin ka välja just kõige raskemas majanduslikus olukorras oleva eakate grupi, kelleks on üksinda elavad pensionärid. Neile on valitsuskoalitsioon oma lepingus aastaks 2017 ette näinud üksinda elava pensionäri toetuse, mis ei ole küll suur, aga mis on siiski pensionilisa.

Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Viimastel aastatel on tõepoolest korduvalt pensione tõstetud, ikka pisikese protsendi võrra, mis on võrreldav inflatsiooniga. Nii et see ei ole karvavõrdki parandanud pensionisaajate olukorda. Juba teine peaminister järjest väidab, et Eesti liigub viie jõukaima Euroopa riigi hulka, aga paraku me näeme, et oleme viie kõige vaesema rahvaga riigi hulgas. Kas on siiski ette näha, et midagi silmanähtavalt ja käegakatsutavalt meie pensionäride olukorras muutub? See 5% või 7% juurde neid ei päästa. Kas on ette näha mingit suurt positiivset muutust?

Aitäh! Hea Viktor! Kui oleks ette näha ühte väga suurt positiivset muutust, siis see peaks olema väga suur pensionitõus. Aga mina olen see inimene, kes ei käi ajamas inimestele juttu, millel ei ole katet. Eesti riik on püüdnud jõukohaselt igal aastal pensione tõsta ja see üle 5% kasv, mis järgmisel aastal tuleb, on ka midagi väärt. See on käegakatsutav raha, see 88,9 miljonit eurot riigieelarvest. Te peate ju kõik aru saama ka sellest, millised on riigi võimalused. Kindlasti oleks siin muidugi väga populaarne rääkida teistsugust juttu. Kui need sammud, mis on tõesti väiksed, aga kokku panna, siis saab ühe pikema sammu. Nagu ma juba rääkisin, üksi elavatele pensionäridele on 2017. aastast ette nähtud 10 miljonit eurot. Oluline on see, et pensionid jõudsid juba eelmisel aastal sellisele tasemele, et osa pensionäre on pidanud hakkama maksma oma pensioni pealt tulumaksu.  Pensionide tulumaksuvaba miinimum tõuseb aga järgmisel aastal sellisele tasemele, et keskmise pensioni pealt tulumaksu ei maksta. Neid samme, väikseid, kuid pensionäridele olulisi samme, on astutud.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin sinu käest, kas sa pead normaalseks, et säilib praegune pehmelt öeldes jabur olukord, kus lasteaiaõpetajad peavad ühe pensioniaasta väljateenimiseks ligi kolm aastat rabama. See tähendab, et riik käsitleb ühe ja sama töö tegijaid, õpetajaid koolis ja õpetajaid lasteaias, tegelikult topeltstandardiga.

Aitäh! Siin on segadus selles mõttes, et me ei räägi ju pensionistaaži aastast, kus üks aasta vastab ühele aastale, kui me vaatame praegust pensionisüsteemi. Me räägime sellest osakust, mis tuleb inimesele tema pealt makstud sotsiaalmaksu järgi. Ebakõlad tulevadki sisse seetõttu, et need osakud on erinevad. Kui inimese pealt on makstud suuremat sotsiaalmaksu, siis see osak ongi suurem. Koefitsiendiga üks on see kindlustusosak, nagu praegu on seaduses sätestatud, keskmise palga puhul, ja see on statistiline keskmine palk, mida väga vähesed inimesed Eestis saavad. See ongi pahameelt tekitanud. Kui algusest saadik oleks olnud õige teadmine ja väga ühene kommunikatsioon, kui seda oleks kuidagi teistmoodi reguleeritud, et see kindlustusosaku koefitsient tuleb näiteks mediaanpalga või miinimumpalga pealt, siis oleksid need numbrid teistsugused ja sellist segadust ei oleks tekkinud. Kogu süsteemis on üks staažiaasta aga jätkuvalt ikkagi üks staažiaasta.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Lugesin hiljuti, et Poolas tõsteti pensionile mineku iga 67 aasta peale. Tuli uus president, kes pakub meestele 65 ja prouadele 60 aastat. Järgmisel aastal tuleb Eestis ka uus president, kutsub välja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja ütleb, et võtku seda iga meil paar aastat allapoole. Mida minister presidendile vastaks?

Aitäh, hea küsija! Ma vastaksin, et Eesti on parlamentaarne riik.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kui me räägime pensionidest, siis loomulikult räägitakse adekvaatsusest, solidaarsusest ja jätkusuutlikkusest. Kõiki neid aspekte peab silmas pidama ja neid mõjutavaid tegureid on päris palju. Kui me räägime pensionidest, siis üldine arvamus on, et lõhed pensionide vahel ei tohiks olla väga suured. See arvamus tuli välja ka Eesti Koostöö Kogu aruandest, kui koguti andmeid erinevatelt sotsiaalpartneritelt. Arvati, et see lõhe peaks olema mõistlik, alates 300 eurost kuni viiekordse vaheni. Pakuti ka välja, et mida rohkem maksad, seda rohkem saad pensioni. Selle vastu öeldi, et võiks kehtestada hoopis sotsiaalmaksu lae. Minu küsimus ongi sotsiaalmaksu lae kohta: mida teie sellest arvate?

Aitäh! Sotsiaalmaksu lae teema on ju olnud arutusel. See ongi tegelikult ühiskondlik kokkulepe, mida me siis teeme. Üks võimalusi on tõesti kehtestada sotsiaalmaksu lagi, mille point on selles, et mitte võimaldada liigsuurte pensionide tekkimist. Majandusarengu suhtes on sotsiaalmaksu lae kehtestamine mulle väga meelt mööda selles mõttes, et meie eesmärk on ju vähendada tööjõumakse. Aga ma arvan, et sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei lahenda seda probleemi, et väga suur hulk inimesi saab väikest pensioni. Küsimus on selles, kas tekib mingi ümberjagamise võimalus. Kõiki neid võimalusi tulebki praegu analüüsida. Pikas perspektiivis me ju näeme, mis suunas me liigume – need lõhed tekivad. Lühiajaliselt pean kõige tähtsamaks eripensionidega seonduvate probleemide lahendamist, kuna need on tekitanud võib-olla põhjendamatuid lõhesid, mis makstakse ka riigieelarvest kinni. See lagi on tõesti üks võimalus, et mitte lasta mõningaid pensione liiga kiiresti kaugele ära kasvada, aga see ei lahenda seda probleemi, kuidas me saaksime altpoolt kiiremini järele aidata neid, kes saavad väiksemat pensioni.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te tõite välja, et see on poliitiline otsus, miks meie inimeste pension praegu nii madal on. Milline on teie sõnum tänastele pensionäridele, kes on eluaeg töötanud ja saavad umbes 300 eurot kuus pensioni? Talvekuudel on kommunaalmaksed ja elektriarved väga kõrged. Kui nad need ära maksavad ja oma rohud ka välja ostavad, siis jääb neil tihtilugu toidurahaks 50 eurot kuus. Kas te arvate, et selline pension võimaldab ühele pensionärile elamisväärset elu?

Aitäh, hea küsija! Kui see pensionär elab üksinda, siis tal ongi väga raske toime tulla. Paljud tulevad toime, väga paljud ei tule, eriti need, kellel ei ole perekonda, kes neid toetaks. Nendele ongi minu sõnum see, et valitsus on ette näinud üksinda elava pensionäri toetuse. Selleks on meil 2017. aastast eelarves ette nähtud 10 miljonit eurot. See on ka väike leevendus. Teiseks, kui inimene on sattunud nii raskesse olukorda, et talle jääb kätte 50 eurot, siis on tal võimalik taotleda toimetulekutoetust. Hea uudis üle pikkade aastate on, et järgmisel aastal tuleb kõige suurem toimetulekutoetuse määra tõus – see tõuseb 90 eurolt 130 eurole inimese kohta. Kindlasti ei tee see muidugi au meie pensionisüsteemile, see on tõsi. Ma ei tulegi teid veenma, et inimesed peaksid saama hakkama sellise väikese pensioniga, nagu meil on, aga me maksame pensioni sellise võimekusega, nagu Eesti riigil on.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Umbes kümme aastat tagasi saatsime hea sõbra, telemees Mati Talviku pensionile. Tema lause oli selline, et kurat, nüüd lähen pensionile ja nüüd hakkab pihta nälg. Nii et kümne aasta jooksul pole mitte midagi muutunud. Kas oskate midagi öelda selle teema kohta?

Aitäh! Ma ei oska Mati Talviku kohta midagi öelda.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Ma küsin puhtalt teie isiklikku hinnangut. Kui suur peaks olema minimaalne pension, millega meie auväärsed pensionärid saaksid õnnelikult elada ja see teema läheks päevakorralt maha?

Aitäh! Vaatame seda pilti natuke laiemalt. Ma tean, et austatud küsija on ise ka majandusmehe taustaga. Kui tööandjad ja töövõtjad peavad praegu läbirääkimisi, kas täiskohaga töötava inimese miinimumpalk on 410 eurot, 430 eurot või 450 eurot kuus, siis hea küsija saab ilmselt aru, milline on Eesti majanduse ja rahaliste võimaluste taustsüsteem. Öelda siin välja, mis on minu isiklik soov, milline võiks pension olla, on minu arvates natuke kohatu.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Härra minister! Kas te kinnitate mu lootust, et sealt lõuna poolt tulevate pagulaste seas ei ole vähemalt pensionäre, kes meile koormust juurde toovad?

Aitäh! Ma ei oska seda arvamust kuidagi ei kinnitada ega ümber lükata. Kui siia tulevad pensioniealised, kes pole Eestis töötanud ühtegi aastat ja kellega ei tule kaasa tööstaaži, siis on see raha, mida nemad hakkavad saama, ikkagi väga-väga väike. Aga kes siia tulevad, seda me praegu veel ei tea.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei küsi mitte praeguste, vaid tulevaste pensionäride kohta. Kui vaadata praegust pensionisüsteemi, siis peab tunnistama, vähemalt mulle tundub nii, et sammaste süsteem väga hästi ei toimi. Kolmanda sambaga ei ühine üldse keegi, teise samba fondid on ebaefektiivsed või toodavad tihti kahjumit, nagu kogu aeg kirjutatakse. Milline on teie seisukoht, kas olemasoleva süsteemiga peab jätkama või tuleb see üle vaadata ja midagi efektiivsemat välja mõelda?

Aitäh, hea küsija! Kui tulla selle küsimuse sisu juurde, siis just Riigikogu liikmed peaksid oma isiklikest huvidest lähtudes mitte tahtma seda sotsiaalmaksu arvestuse süsteemi muuta, inimese pealt makstava sotsiaalmaksu osakaalu vähendada, sest see raha, mida makstakse Riigikogu liikme palga pealt, on kindlasti oluliselt suurem kui see, mida keskmiselt makstakse. Pensionisüsteem on väga pikaajaline, väga suurte mõjudega süsteem, siin ei saa teha lihtsaid muudatusi. Ma arvan, et põhimõtteliselt on pensionisammaste süsteem see, mis jaotab koormust ja muudab meie pensionisüsteemi pikemas perspektiivis jätkusuutlikumaks. Tõepoolest, vabatahtlikes fondides toimuv, eriti see, mis tuleneb vahepealsest ebastabiilsest olukorrast finantsmaailmas, on tekitanud ka Eesti inimestes umbusku kolmanda pensionisamba vabatahtlike investeeringute vastu. Aga ma võin öelda, et kolmanda samba fondid ei ole vähenenud. Kõik sõltub muidugi ka sellest, kui konservatiivse või aktiivse poliitika keegi on valinud. On tõsi, et olukord maailmas pole mitte väga stabiilne, aga just jaotamine eri sammaste vahel on see, mis võimaldab meie riigil luua jätkusuutlikumat pensionisüsteemi, nii et ka meie teiega saaksime tulevikus loodetavasti vähemalt mingis osas pensioni.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Ma tahan samamoodi küsida kolmanda samba kohta. Neid, kes selles osalevad, on 100 000 ringis. See arv on küllaltki väike ja statistika näitab, et kolmanda sambaga liitujate arv kahaneb. Ega valitsus ei ole arutanud, kuidas kolmanda samba osa suurendada? Kas on vaja mingit regulatsiooni muuta, inimesi teavitada või mingisuguseid soodustusi juurde luua, et huvitatus oleks suurem?  Kujunenud olukorraga ei saa kindlasti rahul olla, aga samas on kolmandal sambal selles süsteemis küllaltki tähtis osa.

Aitäh! Valitsuse töörühm arutas ka seda, kuidas motiveerida tööandjat pensionisüsteemi panustama, näiteks kolmanda samba ja tööandja pensioni kaudu. Arutati, kas riik saab siin kuidagi appi tulla. Neid võimalusi on. Võtame näiteks eripensioni saajad. Võib-olla on võimalik näiteks sektoriga kokku leppida, et tagada neile tööandja pensioni süsteemi, just kolmanda pensionisamba kaudu tulevikus natuke suurem pension, kui nende tööaastad on kas töö eripärast või omadustest tingituna piiratud. Selle kallal nuputamine igal juhul käib. Mõeldakse, kuidas muuta pensionisüsteemi kolmandas sambas osalemist aktiivsemaks. Praegu ei saa olukorraga tõepoolest rahul olla, aga selleks on teatud põhjused. Ebastabiilsus finantsturgudel, finantskriis ja ka see, et kui inimesed panustavad, siis nad võtavad endale ise riski kogumise, samamoodi kasvikute suhtes  –  see on tõmmanud entusiasmi maha küll.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun, arupärijate sõnavõtt! Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Päris huvitav oli kuulda, et jälle luuakse pensioni teemal uus projektimeeskond. Võin öelda, et aastaid järjest, nii kaua kui mina olen siin Riigikogus olnud, on pidevalt kõikvõimalikke analüüse tehtud ja meeskondi loodud, aga mitte midagi sellist, mis soosiks väikesepalgalisi, ei ole välja pakutud. Praxis on korduvalt  väga põhjalike uuringutega välja tulnud ja teinud palju ettepanekuid, ka sellesama pensioniindeksi kohta, aga mitte midagi ei ole muutunud. Kuulatakse ära, paar aastat läheb mööda ja tehakse jälle põhjalik uuring. Saame näha, mida siis nüüd tahetakse. Aga muidugi, küsimus on poliitikas. Öeldi, et see on poliitiline otsus. Ja võibki öelda, et oleme selle pensioniindeksi osas leidnud ühise keele ainult Rahvaliiduga. Ei Reformierakonnaga, ei IRL-iga ega sotsiaaldemokraatidega ei ole midagi ühist olnud. Kui me vastava eelnõu saali toome, siis hääletatakse alati vastu. Nii on see aastaid olnud.
Meie arvates on tõesti väga ebaõiglane, et kindlustusosaku osatähtsus vanaduspensionide määramisel aasta-aastalt järjest suureneb. Mida aasta edasi, seda suuremaks vahed lähevad ja toimub pensionide kihistumine. Pension sõltub praegu valdavalt sellest, kui palju sa oled palka saanud. Koalitsioon on nimetanud seda inimese panuseks ja minister kasutas tänagi seda väljendit. Nagu väikesepalgalised ei panustakski siis midagi ega  annaks endast tööl kõike, mis neil anda on.
Me ei räägi loomulikult võrdsetest pensionidest, ei maksa juttu selle peale keerata, aga süsteemi oluliselt õiglasemaks saaks teha küll. Ma saan aru, et raha ei ole, aga raha hakkas vähe olema sellest hetkest, kui esimesest sambast hakati võtma teise samba raha. Siis jäi pensionikassa kohe miinusesse, kui te mäletate. Leiame tõesti, et niisugune ebaõiglus ei tohiks kajastuda väikesepalgaliste, muusikakoolide õpetajate, hooldajate, lasteaiakasvatajate, kelle iganes pensionides. Saad eluaeg väikest palka, siis lähed pensionile ja pension on sul ka kordades väiksem. Näiteks õpetaja, kes on mitukümmend aastat tööd teinud, saab võib-olla kaks ja pool korda vähem pensioni kui mõni IT-spetsialist. See ei ole õiglane. Muide, seda probleemi ei ole tõstatanud mitte ainult meie, vaid ka ajakirjandus. Aasta algul võttis palkade ja pensionide ebaõiglase vahekorra teema üles näiteks Postimees.
Ja vaadake, on niimoodi, et kui sa oled vahepeal töötu, siis sa saad kohe väiksemat pensioni. Tööl käies sa ise ei arva, et see aasta või paar, mis sinna vahele jääb, loeb. Ja nagu me statistikast teame, on just naistel Euroopas palkade vahel kõige suuremad käärid ning see kajastub ka naiste pensionides. Meie väga selge seisukoht on ikkagi see, et miinimum- ja kuni keskmist palka saavate inimeste üks tööaasta peaks võrduma ühe pensioniaasta ehk pensionipunktiga. Ei ole mõtet rääkida siin staažiaastast, mitte keegi ei mõtle staažiaasta peale, nagu minister täna kaks korda toonitas, et saadakse valesti aru. Ei ole võimalik, et sa töötad ühe punkti eest kolm aastat. Tähendab, inimene peaks siis elama 150 aastani. Absurdne on isegi niisuguseid näiteid  tuua.
Me arvame, et esmase abinõuna tuleks oluliselt rohkem suurendada pensioni baasosa, võrreldes palgast sõltuva osaga. Aastatel 2005–2007, kui Keskerakond oli valitsuses, me tõstsime oluliselt pensione ja tegime seda nimelt nii, et tõstsime n-ö baasosa. Sellega suurenesid rohkem just väiksemad pensionid. Niimoodi tuleks teha ka praegu. Me teame, et Eesti pensionid on Euroopa ühed kõige-kõige väiksemad. Miinimumpensioni vahe teiste riikide omaga on kuni 900%. See on üüratu vahe! Me toetame siin Kreekat, ehkki teame väga hästi, kui palju kordi pensionid seal suuremad on.
Härra minister rääkis ka pensionide iga-aastasest tõstmisest vastavalt indeksile. Vastavalt indeksile tõsteti pensioni ainult eelmisel aastal enne valimisi. Kõigil aastail enne seda tõsteti pensioni vähem, kui indeks ette nägi. Ühel aastal olid pensionid täiesti külmutatud. Me mäletame, kuidas enne ühtesid valimisi lubati topeltpensioni – seda pole ju olnud. Ja kui me võtame arvesse ka hinnatõusud, mis vahepealsetel aastatel on olnud, siis ametlik statistika näitab, et reaalpension on tegelikult hoopiski langenud. Nii et sellist näidet ei maksa siin tuua.
Vastuseks hooldekodude kohta ütles minister, et inimene ise ei saa oma pensionist sinna nii palju panustada ja keegi peab teda toetama. Minister tõi näite, et alates 2017. aastast tuleb 10 miljonit juurde ja see justkui parandab olukorda. Noh, kui me jagame selle summa, selle 10 miljonit üksikult elavate pensionäride arvuga, siis näeme, et üks pensionär saab kuus juurde üheksa eurot. Kas see aitab tal siis hooldekodukohta võtta? Niisugused hädised vastused ei rahulda meid mitte sugugi. Seepärast tuleme selle teemaga veel ja veel siia pulti, et me tõesti saaksime teada, kuidas asjad on, ja saaksime ka üheskoos mõelda, kuidas madalapalgaliste pensioni tõsta. Praegu valitseb siin ääretu-ääretu ebaõiglus. Igaüks siin saalis, kes on maal ringi käinud, võib öelda, et see on esimene asi, mille kohta kohtumistel küsitakse. Aga me ei ole aastaid saanud seda muuta, sest selline on poliitiline otsus, parempoolne poliitiline otsus. Aitäh!

Mihhail Korb, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Austatud kolleegid! Soovin ka mõned mõtted välja öelda ja tundub, et järjekordselt. Sellega võib tõesti nõus olla, et Eestis on pensionid väiksed ja kasvavad palju aeglasema tempoga kui inflatsioon ja hinnad. Kui praegu räägitakse, et inflatsioon on praktiliselt nullilähedane ja isegi miinusmärgiga, deflatsioon, siis see tuleb enamasti kütuse hindade langusest. Aga koduküte ja aktsiisid ikkagi kasvavad, tarbijate jaoks hinnad kasvavad ning üksikul pensionäril on kindlasti äärmiselt raske oma rahadega välja tulla.
Mina tahan aga rääkida teisest aspektist, väljendada natuke mõtteid ühe teise aspekti kohta. Ma tahan rääkida nendest pensionifondidest, mida praegu kõik pangad ja suured organisatsioonid pakuvad. Sellest, et pensionifondid ei ole efektiivsed, on räägitud pikka aega, eriti kui turud kukkusid. Nüüd, kui Euroopa üldine majanduskasv on ka takerdunud, ei kasva pensionifondid kuigi kiiresti. Seda üritatakse maha vaikida, aga pilt on drastiline. Ma arvan, et võiks välja öelda mõtte, mis siin saalis on korduvalt kõlanud: pensionifondidele tuleb panna kohustus investeerida Eesti majandusse. Pensionifondid on päris võimsad ja suured organisatsioonid, kes investeerivad raha üle maailma, ja maailmas on väga levinud praktika, et osa pensionifondidest on kohustuslik investeerida just oma riigi majandusse. Meil sellist nõuet ei ole, väidetakse, et meil ei ole instrumente ega organisatsioone, kes selleks võimelised on. Mina väidan, et instrumente ei olegi sellepärast, et meil ei ole sellist nõuet ja riik üldse ei huvitu lisaraha ja uute investeeringute majandusse toomisest. Kui riik näitaks eeskuju oma ettevõtete kaudu, Eesti Energia, sadama ja teiste suurte ettevõtete kaudu ning aitaks luua instrumendid, mis oleksid suunatud sellele, et võiks emiteerida väärtpabereid või anda välja võlakirju, siis tuleks ka riigisektor järele ja teeks sama asja. Tekiks selline võlakirjade institutsioon, mis Eestis täielikult puudub, ning siis oleks pensionifondidel võimalus investeerida ka meie majandusse ja jätta Eesti inimeste raha Eestisse alles.
See oli minu väike ja tagasihoidlik mõte, mida ma tahtsin teile väljendada. Soovin kõigile edu ja tänan!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja kahetsen, et ise ei saanud sõna võtta.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmetelt Kersti Sarapuult, Mihhail Stalnuhhinilt, Lauri Laasilt, Olga Ivanovalt, Aadu Mustalt, Viktor Vassiljevilt, Mihhail Korbilt, Mailis Repsilt, Kadri Simsonilt ja Märt Sultsilt. Kersti Sarapuu, palun arupärijate nimel!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Me esitasime teile 10. juunil arupärimise saate "Puutepunkt" lõpetamise kohta. Nimetatud saade oli revolutsiooniline, tehes erivajadustega inimesed esimest korda nähtavaks. Tänavu tähistas "Puutepunkt" oma kümnendat aastapäeva, olles teinud kogu tegutsemisperioodi kestel 300 saadet, mis tõstatasid teravaid probleeme Eesti sotsiaalsüsteemis ja ühiskonnas tervikuna. Saate meeskond tegi tänuväärset tööd, mille tulemusena "Puutepunkti" lood oli väga tõsine analüütiline materjal valgete laikude ja mustade aukude kohta meie sotsiaalpoliitikas ja hoolekandes. Need lood ise ja ka pilt tänaval näitab, kuidas saade on muutnud inimeste suhtumist erivajadustega inimestesse tolerantsemaks. "Puutepunkt" pole olnud lihtsalt saade. On proovitud, otsitud ja ellu viidud mitmesuguseid lahendusi, on peetud ametkondadevahelisi ümarlaudu ja nõupidamisi, välja töötatud skeeme, kuidas ühes või teises olukorras aidata. Juba kolm aastat on "Puutepunktil" oma igakuine ajakiri, mille tiraaž on 10 000. Tänagi oli see meie kõikide postkastis.
"Puutepunkt" tuli  Eesti Televisiooni korraliku eurorahaga. Eesti Televisioon leidis, et see on oluline ja vajalik teema, ning panustas omalt poolt, kuni euroraha otsa sai. ERR võttis sarja rahastamise üle esialgu 2013. aasta sügishooajaks, sellele järgnes tootmisleping kogu 2014. aastaks. Rahapuuduse tõttu suudeti saadet jätkata vaid 2015. aasta maikuu keskpaigani. Kadus ära Hasartmängumaksu Nõukogu toetus. ERR-i toetus kümme aastat erivajadustega inimeste probleeme arutanud saatele sai otsa. Kuigi ERR-i elusaadete toimetuse juht Ulvi Pihel ütles, et toetuse lõppemine ei ole hinnang saate kvaliteedile, see oli täiesti tasemel ja viimasel poolaastal sai saade veel eriti uue hingamise, pidi ERR tegema valikuid ning saate jätkamine ei osutunud võimalikuks. Tiina Kangro sõnul on traagika selles, et algavad väga suured ja murrangulised sotsiaalsed reformid, nagu tööhõivereform, omastehooldajate reform ja puuetega laste perede abistamise reform. Seetõttu on hästi tobe, kui kukub ära nii oluline ja võimas infokanal, mis viib omavahel kokku abistajaid, poliitikuid ja puuetega inimesi.
Nagu ma enne märkisin, polnud "Puutepunkt" lihtsalt saade. Kordan, et selle saate abil prooviti, otsiti ning viidi ellu mitmesuguseid lahendusi. Selle saate kaudu olnuks vahest võimalik lahendada ka olukorda, kus paljudele puudega inimestele ja nende hooldajatele sadas möödunud nädalal raske kivina kaela teadmine, et osa eluks vajalikke abivahendeid tuleb nüüd osta täishinnaga. Heidetakse ette, et kohalike omavalitsuste pöördumistele  vaatamata ei ole härra minister andnud juhtnööre, kuidas tuleb korraldada proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamine aasta lõpuni. Omavalitsused peavad oskama anda inimestele ja teenuste osutajatele vajalikku infot. Abivahendite soetust rahastab riik, kohalik omavalitsus on ainult vahendaja, kuid inimesed pöörduvad oma muredega ikka esmalt omavalitsuste poole.
Omavalitsuste ootus on, et riik omalt poolt informeeriks avalike meediakanalite kaudu elanikke tekkinud olukorrast ja sellest, mis saab edasi. Seetõttu on saate olemasolu eriti vajalik. Eesti suurima invavahendite laenutus- ja müügiettevõtte Invaru juht Enn Leinuste märgib, et kui riik on soodustuse kehtestanud, siis peaks ta ka seda soodustust võimaldama. Inimestele on seadusega antud õigus, kuid ei ole antud võimalust seda õigust teostada. Olukord, mis praegu on tekkinud, on sama, kui Sotsiaalkindlustusamet ütleks aasta lõpul, et ta ei saa täismahus pensioni maksta, mõnele maksab pool ja mõnele ei maksa midagi.
Mul on väga hea meel, et Mihhail Stalnuhhin siin kevadel ütles, et meie härra sotsiaalkaitseminister täitis ühe väga ilusa ülesande ja viis Narvas lõpuni suure probleemi lahendamise. Loodan, et ta peab reaalseks sellesama saate jätkamist, ja usun, et ta leiab ka siin lahenduse. Seetõttu olemegi esitanud talle kolm küsimust, millele me palume ka vastust. Aitäh teile!

Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud esimees! Head küsijad! Esitatud küsimusi on tegelikult neli ja vastused on teile ju ka saadetud. Ma ei hakka neid siin sõna-sõnalt ette lugema, loodan, et nii on arusaadav. Pearõhk on "Puutepunkti" telesaate jätkumise küsimusel. Ma tahangi nüüd rääkida sellest vastusest. Ka mina olen päris korduvalt pidanud tegelema sellega, et nii tähtis ja erivajadustega inimestele oluline saade nagu "Puutepunkt", mis on oluline ka üldse Eesti ühiskonnale, et teavitada erivajadustega inimeste probleemidest, saaks igal aastal eetrisse minna. Ma pean tunnistama, et ei mäleta, kas on olnud mõni aasta, kui see teema ei oleks aktiivselt üleval olnud. Olles olnud Riigikogu liige ja eelmises koosseisus ka sotsiaalkomisjoni esimees ja aseesimees, mäletan, et me igal aastal vähemalt paar korda tegelesime selle teemaga, eriti siis, kui arutusel oli riigieelarve. Vabariigi Valitsuse minister ei tohi küll sekkuda ERR-i programmi kujundamisse, sest rahvusringhääling on seaduse järgi iseseisev ja sõltumatu organisatsioon, aga ma näen siin saalis ka vähemalt ühte endist ERR-i nõukogu liiget ja tean, et selles nõukogus on needsamad teemad samuti korduvalt üleval olnud.
Ma olen seisukohal, et Eesti Rahvusringhääling peaks olema iga aasta võimeline omaenda vahenditest katma erivajadustega inimestele suunatud saate tootmise ja levitamise kulud. Küsimus ei ole selles, mis saade see on, kas ta on "Puutepunkt" või midagi muud – see on asi, mida mina ei saa kindlasti öelda. Aga me teame, et "Puutepunkt" telesaatena on väga hinnatud, ta on üks põhilisi infoallikaid erivajadustega inimestele. Minu hinnangul on ta muutnud ka ühiskonna, sh poliitikute arvamust erivajadustega inimeste vajadustest ja probleemidest. On hakatud mõistma, et see valdkond ei ole ainult üks suur hädaorg, vaid erivajadustega inimesed on täiesti tavaline, normaalne osa meie ühiskonnast. Nad elavad meiega koos ja nad peavadki meiega koos elama. Seetõttu pean iseenesestmõistetavaks, et Eesti Rahvusringhääling, mis saab oma vahendid Eesti riigieelarvest – Eesti riigieelarve ei ole mitte midagi muud kui maksumaksjatelt kokku kogutud raha –, rahastaks seda saadet oma eelarvest. Ma loodan, et järgmisel aastal saab see ka teoks.
Eesti Rahvusringhäälingu eelarve kasvab järgmisel aastal vastavalt valitsuse kinnitatud riigieelarvele 6,6% ehk siis 28 miljoni pealt 30 miljonile. Me oleme igal aastal kuulnud, et spordiülekannete jaoks on vaja lisaraha, ja ma olen kindel, et riigieelarve arutelu käigus, vähemalt mina olen seda siin 12 aasta jooksul küll näinud, tuleb veel lisataotlusi, mida osaliselt ka rahuldatakse. Ma arvan, et "Puutepunkti" saate tootmine ja levitamine on oluliselt odavam kui nii mõnegi suure projekti elluviimine, samas on ta teatud inimestele ülimalt tähtis, võib-olla isegi ainuke infokanal. Nii et rõhutan veel kord, et mina ministrina ei saa teha mitte mingisuguseid ettekirjutusi Eesti Rahvusringhäälingu programmi kohta, kuid sotsiaalkaitseministrina ja Eesti Vabariigi kodanikuna näen, et seni minu teada peaaegu et ainukene just nimelt nendele probleemidele pühendatud saade peab saama jätku. Omalt poolt teen nii palju kui võimalik, et nendele läbirääkimistele kaasa aidata ja saade saaks jätkuda. Seni on saate ajalugu olnud selline, et vajalikku raha on jupp jupi haaval Eesti Rahvusringhäälingule antud ja ERR on ka oma vahenditega seda saadet teinud. Ma ei taha siin ERR-ile mingisugust süüdistust esitada, kuid ma lihtsalt leian, et sellel ühiskonnagrupil nagu ka paljudel teistel, kellele programm on ette nähtud, peaks olema kindel teadmine, et nendele mõeldud saade, nende teemade tutvustamine, nende teemadest teavitamise saade on programmis tagatud. Ma ei hakka teile siin ette lugema neid summasid, mis aastate jooksul on eraldatud Euroopa fondide ja muude projektide rahadest, mida on eraldanud Hasartmängumaksu Nõukogu jne. Need vastused on teil ju käes, need on teile kirjalikult saadetud. Aitäh!

Austatud minister! Nüüd on selline lugu, et arupärijate väitel ei ole nemad teie kirjalikku vastust näinud. Ma arvan, et selle ettelugemisega läheb ministri vastuse aeg võib-olla üle normi. Jätkame nüüd küsimustega, aga Riigikogu juhataja annab arupärijatele heasoovlikku nõu küsida üks küsimus selle kohta, mida minister neile kirjutas. Siis ta saab ilusasti vastata. Kersti Sarapuu, palun!

Jah, neid kirjalikke vastuseid me ei ole tõesti saanud. Aga ma tahtsin küsida, kas struktuurifondide vahenditest, nendest meetmetest, mis nüüd avanevad, on ka võimalik leida rahastamist, et just nimelt selle saate tegemisele kaasa aidata.

Aitäh! Ma nüüd ei teagi, kas ma hakkan lugema ette vastuseid kõikidele küsimustele. Ma arvan, et me saame kasutada, nii nagu on juba ka korduvalt kasutatud, alternatiivseid võimalusi – kasutada Euroopa Sotsiaalfondi raha, Hasartmängumaksu Nõukogu projekti raha või näha ette veel mingeid täiendavaid rahaeraldisi –, et seda saadet oleks võimalik teha. Ja mitte ainult saadet, sest me kõik ju teame, et saade ja ajakiri Puutepunkt moodustavad tegelikult terviku. Käesoleva aasta riigieelarvest ei ole selle jaoks eraldi rahastust taotletud.
Minu eelmise vastuse mõte oli, et äkki me saame kuidagi niimoodi teha, et see saade oleks vähemalt Eesti Rahvusringhäälingu tavapäraste saadete nimekirjas, sest siis rahastataks seda Eesti Rahvusringhäälingu eelarvest. Sotsiaalkaitseministrina annan oma sõna: ma aitan kaasa, et see infokanal jätkaks. Peaprodutsendi või peaeestvõtjaga on mul olnud sellel teemal korduvalt juttu. Variant on ju ka see, et muuta üldse selle levikukanali formaati. Tänapäeval on väga palju kasutusel internet, internetitelevisioon jne. Arutelu käib. Me peame tagama erivajadustega inimestele infoallikad, et nad saaksid teada, mida riik planeerib, mis ühiskonnas toimub, ja ka teistpidi, ühiskond peab teadma, mis probleemid neid muretsema panevad.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu meelest on arupärimise formaat selline, et kui arupärijad on esitanud küsimused, siis neile vastatakse siin. Uskuge, siin saalis istub peale arupärijate väga palju teisi inimesi, kes sooviksid samuti infot sellesama "Puutepunkti" saate kohta. Kui vastatakse kirjalikult, siis jääb mulje, et saalis pole üldse vaja vastata. Lisaks sellele on ju terve huvigrupp, kes ootab ka neid vastuseid. "Puutepunkti" saade on äärmiselt oluline ja väga hästi ennast õigustanud – ma arvan, et siin saalis ei ole kedagi, kes selles kahtleks. Ma olen teiega väga sama meelt ja rääkisin juba maikuus ka Margus Allikmaaga sellest, et spordisõpru rõõmustatakse tihti mingite võistluste ülekannetega. Eesti ühiskonnas on eakad, on noored, on tööealised ja igaühele, ka erivajadustega inimestele, peab olema oma nišš ja saade. Härra Allikmaa sõnum oli, et see saade ei lõpe, vaid selle nii nagu paljude teistegi jätkamiseks otsitakse võimalusi. Kas see vastab tõele?

Hea küsija! Ma olen tegelikult esimest korda siin arupärimisele vastamas. Mu päris esimene katse vastata läks luhta, sest arupärija võttis arupärimise tagasi. Ma loen siis küsimused ja kirjalikud vastused ette, et kõik saaksid teada, mida küsiti ja mida vastati. Aga kogu minu eelmine jutt on jätkuvalt jõus.
Esimene küsimus: "Kas ja kuidas on kavas toetada ERR-i nii olulise saate jätkamisel, mis on suunatud kõige haavatavamale sihtgrupile ja kust inimesed on leidnud nii moraalset kui ka praktilist tuge?" Peame nentima, et käesolevaks aastaks ei ole riigieelarves "Puutepunkti" saate jaoks raha planeeritud, kuid toome välja, et potentsiaalseid rahastamisallikaid on mitmeid. Tuleks uurida võimalusi taotleda toetust perioodil 2014–2020 struktuuritoetuste avatud taotlusvoorude kaudu, mille kohta saab informatsiooni rakendusüksuste kodulehelt, näiteks SA Innove kodulehelt, ja laekunud hasartmängumaksust antavaid toetusi suur- või väikeprojekti vormis. Võimalik on näiteks taotleda rahastust Hasartmängumaksu Nõukogu suurprojekti taotlusvoorust, mis peatselt algab, kuid siinkohal peab ära märkima, et tegemist on üheaastase rahastamisega, jätkupidevus ei ole tagatud. Sotsiaalministeeriumi projektitaotluste hindamise põhimõtetest lähtudes filmide ja muude meediatoodete tootmist üldjuhul ei toetata, kuid kõnealusel juhul on see siiski üks võimalus.
Lisaks eespool mainitud variantidele planeerib Sotsiaalministeerium töövõimereformi kommunikatsiooni kontekstis 2016. aastal kuulutada välja hanke, mis puudutab reformialast teavitust audiovisuaalse meedia kaudu. Samas toonitan, et selle lahenduse puhul tuleb arvestada, et hange on avatud ka teistele pakkujatele ja lahendus saabuks alles 2016. aasta sügishooajaks. Niisiis see ei lahenda probleemi, mis meil praegu on. Samuti tuleb arvestada, et selle teavitustegevuse fookuses on töövõimereformiga seonduvad tegevused ja küsimused. Nendime, et saate jätkusuutlikkuse ja järjepideva rahastuse küsimus tuleb lahendada koostöös Eesti Rahvusringhäälingu ja Kultuuriministeeriumiga, kuna rahvusringhäälingu poliitika kujundamise eest vastutab Kultuuriministeerium. See on vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Mitmete puuetega inimeste, patsientide ja sotsiaalvaldkonna muude huvigruppide esindusorganisatsioonide rahastamine on sel aastal tunduvalt vähenenud. Osaliselt on see seotud eurofondidest rahastamise nn vaheaastaga. Käivitatavate reformide ja seadusmuudatuste taustal on väga oluline erinevate huvigruppide kaasamine. Rahapuudusel on aga nende töö raskendatud. Kuidas, millistest vahenditest ja millisel määral kavatsete neid organisatsioone rahastada järgmistel aastatel riigieelarve ja Euroopa Liidu vahenditest?" Väide, et erivajadustega inimeste esindusorganisatsioonide rahastamine on sel aastal tunduvalt vähenenud ja nad ei saa oma tegevuseks toetusi, ei pea paika. Nimelt on Eesti Puuetega Inimeste Fondi kaudu eraldatud Hasartmängumaksu Nõukogu vahenditest Eesti Puuetega Inimeste Koja organisatsioonide võrgustiku tegevuse toetamiseks 2015. aastaks 1 miljon eurot. Võrdluseks, 2013. aastal oli see summa 700 000 eurot ja 2014. aastal 900 000 eurot. Rahastuse eesmärk on toetada puuetega inimeste organisatsioonide võrgustikku, et nad saaksid igakülgselt kaasa aidata ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni põhimõtete ning Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud invapoliitika üldkontseptsiooni ellurakendamisele ning täita puuetega inimeste organisatsioonidele määratud rolle.
Eelmainitud tegevustoetuse raha on jaotatud Eesti Puuetega Inimeste Koja maakondlike esinduste ja erivajadustega inimeste üleriigiliste esindusorganisatsioonide, näiteks Eesti Kurtide Liidu, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ja teiste organisatsioonide vahel. 2016. aastal rahastatakse riigieelarve vahenditest puuetega inimeste esindusorganisatsioone sihtotstarbelise tegevustoetusena 295 424 euro ulatuses (Eesti Paraolümpiakomitee, EO Eesti Ühendus). Planeeritud on, et Hasartmängumaksu Nõukogu tegevus- ja projektitoetuseks laekub riigieelarvesse 3 miljonit eurot, täpsemalt 2 999 517 eurot. See on eeldatav summa, mis võib vastavalt laekumisele kas väheneda või suureneda. Raha antakse välja konkursi korras, taotleda saavad pere, meditsiini ja hoolekandega ning vanurite ja puuetega inimestega seotud organisatsioonid.
Toetudes aastate 2014–2015 statistikale, läheb 2016. aastal puuetega inimestega seotud organisatsioonidele eeldavalt 40% planeeritud vahenditest ehk siis 40% sellest 3 miljonist, mis on valdkonnale planeeritud. Euroopa Liidu fondidest ei ole plaanitud puuetega inimeste katusorganisatsioone otseselt rahastada, küll aga on sotsiaalvaldkonnas kavandatud meetmeid, mille sihtrühm on puuetega inimesed ja hoolduskoormusega inimesed. Eelkõige on fookuses lapsehoiu ja puudega laste hoolekandeteenuste arendamine hoolduskoormuse vähendamiseks, tööturul osalemist toetavad sotsiaalteenused, hoolekande taristu arendamine, keskkonna kohandamine puuetega inimeste vajadustele vastavaks, töövõime toetamise skeemi loomine ja juurutamine. See kõik on suunatud nii hoolduskoormusega inimestele kui ka töövõimekaoga ja puuetega inimestele.
Kolmas küsimus: "Oma lähedasi hooldavad omaksed on pere ja riigi jaoks tööl 24 tundi ööpäevas. Milliseid meetmeid võtate ette, et väärtustada neid piisavalt?" Koalitsioonivalitsus on pannud omastehoolduse küsimuse oma tegevuskava üheks prioriteediks, mille kohaselt algatatakse arutelu hooldusvajadusega pereliikmete hooldus- ja ülalpidamiskohustuse korralduse üle. Käesoleva aasta lõpus luuakse Riigikantselei juurde hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm, mille eesmärk on analüüsida hoolduskoormuse küsimusi ja pakkuda välja selle teema tervikkäsitlus. Eesmärk on käsitleda nii ennetuse, leevendamise kui ka rahastamisega seotud küsimusi.
Rakkerühma tegevuse oodatav tulemus on reaalselt rakendatavad poliitikasoovitused ja lahendused. Esiteks tuleb tagada hästi toimiv, jätkusuutlik ja inimeste vajadustest lähtuv hoolduskoormuse leevendamisele suunatud teenuste, sh hoolekande-, tervishoiu-, tööturu- ja muude teenuste süsteem. Teenuseid pakutakse seal, kus neid vajatakse, ja teenuste vajadust prognoositakse järjepidevalt. Kvaliteetsed ja kättesaadavad teenused võimaldavad hoolduskoormuse tõttu mitteaktiivsetel inimestel naasta tööturule ja ennetada tööturult väljalangemist. Osalise hoolduskoormusega inimestele pakutakse individuaalsetest vajadustest lähtuvaid hoolekande- ja tööturuteenuseid. Teiseks, toetada pikaajaliste hooldajate suundumist tööturule. Kolmandaks, pakkuda hoolduskoormusega inimestele piisavaid sotsiaalseid garantiisid. Neljandaks, kujundada või muuta hoolduskoormusega seotud hoiakuid. Rakkerühm töötab 2017. aasta lõpuni ja selle aja jooksul on kavas leida meetmed, mis võimaldavad hooldajatel hakata tulevikus saama enam täiendavat abi ja teenuseid, leevendamaks hoolduskoormust.
Neljas küsimus: "Milliseid lahendusi näete puuetega lastega perede abistamiseks?" Puuetega lastega perede abistamiseks hakatakse 2015. aasta neljandast kvartalist Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil suuremas mahus osutama kolme tugiteenust – lapsehoid, tugiisiku- ja transporditeenus –, vähendamaks seeläbi vanemate hoolduskoormust ja takistusi tööhõives. Sotsiaalkindlustusamet on teenuste osutajate leidmiseks välja kuulutanud hanke, mille tähtaeg on 28. september. Teenused on mõeldud raske ja sügava puudega kuni 17-aastastele (k.a) lastele. Meetmete kohta saab rohkem infot Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt. Selleks, et vajalik tugi oleks puudega lastele ja nende peredele paremini kättesaadav, on Sotsiaalministeeriumis koostamisel puuetega laste teenuste ja toetuste alusanalüüs. Analüüsis tuuakse välja praeguse teenuste ja toetuste süsteemi puudused ning nägemus, kuidas peaks süsteem edaspidi toimima. Alusanalüüs valmib kahes osas. Detsembriks 2015 koostatakse sügava puudega laste vanematele toetusskeem, mis rakendub jaanuaris 2017. Juunis 2016 valmib kogu alusanalüüs, kus käsitletakse näiteks puude määramist, rehabilitatsioonisüsteemi, eri valdkondade koostööd jne. Lisaks sellele hakkab puudega laste vanemate hoolduskoormuse küsimusega tegelema 2015. aasta novembris Riigikantselei juurde moodustatav hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm. Need olid kirjalikult vastatud vastused. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ma küsin veel ETV kohta. Me teame, et kui minister või mõni teine kõrge ametnik helistab ERR-i juhile ja ütleb, et palun kajastage seda teemat või skandaali just nii ja seda ärge kajastage, siis see on täiesti lubamatu. Ometi seda juhtub väga tihti. Samas ma arvan, et mitte keegi ei paneks pahaks, kui sotsiaalkaitseminister küsiks, miks meie ühiskonna kõige nõrgemat ja haavatavamat kihti puudutav saade ära jäeti. Kas te küsite seda ja ütlete ka meile, kas te võtsite selle teema ette?

See teema on ette võetud ja Eesti Rahvusringhäälingu juhtidega olen ma suhelnud. Ja seda just nimelt sellel eesmärgil, et leida koos lahendus. See lahendus tulebki koos leida. Teie küsimuse esimese poole teemaga ma ei ole hästi kursis – me ei tea, kas telefoniõigust kasutatakse väga tihti. Praegusel juhul me kindlasti ei kavatse kasutada telefoniõigust, vaid soovime koos seda teemat arutada, nagu normaalne praktika on. Mul on oma seisukoht selles küsimuses olemas. Kui lahendust ei leita nii, nagu mina tahan, siis tuleb see leida niimoodi, et vajalik informatsioon ikkagi erivajadustega inimesteni jõuaks. See on tegelik eesmärk. Ja et see ei oleks iga-aastane teema, et info jagamine oleks süsteemne. Me ei taha siin saalis ikka ja jälle uuesti seda teemat arutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile! Avan läbirääkimised. Priit Toobal arupärijate nimel, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Paraku mul ei olnud võimalik sellele arupärimisele alla kirjutada, nii et ma räägin enda nimel, mitte arupärijate nimel. Kõik need, kes arupärimisele alla kirjutasid, ja ka Keskerakonna fraktsioon tervikuna on seda teemat oma koosolekutel arutanud. Ma olen täiesti nõus kolleeg Helmen Kütiga, kes ütles, et arvatavasti ei ole siin parlamendis mitte ühtegi poliitilist jõudu, kes arvaks, et seda saadet ei peaks eetris olema. Nii arvab ka Keskerakonna fraktsioon, et "Puutepunkti" saade peaks rahvusringhäälingu kavva tagasi tulema. Mulle jäi ministri soovitus mõnevõrra arusaamatuks. Kui ta vabas vormis meile teemat kommenteeris, siis ta soovitas, et ringhääling peaks leidma oma vahenditest raha, et saade uuesti eetrisse tuleks. Arupärimise vastustes soovitas ta kolmandal sektoril pöörduda mitmesuguste fondide poole, et saade rahvusringhäälingu programmis taastada. Mina olen ka pigem seda meelt, et need summad peaks rahvusringhääling oma eelarvest leidma. Lähiajal koguneb ringhäälingunõukogu ja ma usun, et kõigi kuue fraktsiooni esindajad, kes sinna kuuluvad, toetavad seda ettepanekut. Ma loodan ka, et IRL-i esimees vestleb oma erakonna esindajaga ringhäälingunõukogus. Mina luban, et me teema tõstatame ja toetame seda varianti, et rahvusringhääling leiab raha saate uuesti käivitamiseks. Kas raadiosaatena või telesaatena, on iseküsimus, aga teema peab uuesti ringhäälingu eetris olema.
Mis puutub rahvusringhäälingule eraldatud lisarahasse, mille abil ministri sõnul justkui saaks sedagi saadet teha, siis see päris paika ei pea. Need täiendavad 1,8 miljonit eurot, mis eelarve eelnõus ERR-ile ette nähtud on, on selge sildiga: see raha on äsja avatud ETV+ kanali jaoks. Kui see kanal avati, siis ringhäälingunõukogu juhatuse esindajad käisid valitsuskabinetis nõu pidamas ja seal lepiti kokku, et kolmest pakutud variandist, mis nõukogu välja käis, valiti ETV+ eelarve puhul variant, mis maksab aastas kokku 4,3 miljonit eurot. Selleks aastaks ehk siis mõneks kuuks on ette nähtud 2,5 miljonit ja järgmiseks aastaks 1,8 miljonit lisaks. See teeb kokku 4,3 miljonit aastas venekeelse kanali jaoks. See ei ole raha, mille üle otsustamisel saaks ringhäälingunõukogu kaaluda, kas teha "Puutepunkti" või midagi muud. Nii et see ei ole päris pädev, mis minister siit puldist ütles.
Üks asi veel, mis puudutab ministri väljaöeldut. Jutuks olid töövõimereformi kommunikatsioonivahendid ja ka see, et kuulutatakse välja konkurss sihiga rääkida eri telekanalites töövõimereformist. Ma saan aru, et teatud raha kasutamiseks tuleb välja kuulutada hanked, ja nagu minister ütles, ka sel puhul kuulutatakse välja hange, kus saavad osaleda paljud telekanalid, olgu need siis rahvusringhäälingu omad või erakanalid. Ma arvan, et see teguviis ei ole päris õige, sellepärast et riigil on olemas oma telekanalid. Miks anda riigi raha ära erakanalile? Riik peaks kasutama kanaleid, mis tal olemas on, ja need saated, mida riik tahab näidata kas või sellesama töövõimereformiga seoses, tuleks osta rahvusringhäälingult, mitte korraldada avalikku hanget. Võita võib ju hoopis erakanal ja riigi raha läheb siis erakanalile. Ma arvan, et see ei oleks otstarbekas riigi raha kasutamine. Aitäh!

Kas minister soovib midagi lisada? Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, palun!

Lugupeetud esimees! Ma tahan lisada seda, et peame meeles pidama, millest me räägime. Me räägime sellest, et meil on üks väga suur grupp ühiskonnaliikmeid, kes puutuvad kokku erivajadustega inimeste probleemidega. Arvutuste järgi on neid 10%, aga tegelikult palju rohkem – nende hulka kuuluvad peale erivajadustega inimeste endi ka nende pereliikmed ja muud hooldajad. Riik peab kõigile nendele tagama kommunikatsioonikanali – televisioonis, raadios, on-line'is, paberi peal. Peaasi, et nendele inimestele antakse süstemaatiliselt informatsiooni, kuidas nad saavad oma elu korraldada, ja ka vastupidi: nende lood peavad jõudma avalikkuse ette, et muuta ühiskonna suhtumist ja selle tulemusel ka poliitikat kujundada.
Teine küsimus on, mis moel see täpselt olema peab. Meil on konkreetne näide "Puutepunkti" näol, mis on ennast väga selgelt õigustanud. Sõnum, mis peab kõlama jääma, on see, et Eesti Rahvusringhäälingul tuleb tagada kõikidele Eesti elanikele nendele vajaliku info kättesaamine. Kõik muu on juba nagu lisaks. See ongi rahvusringhäälingu mõte. Kommertskanalid on meil ka olemas ja neid on palju.
Rääkides oma vastuses raha kasutamisest, puudutasin ma võimalikke lisarahastamise allikaid. Näiteks võib tuua Euroopa Sotsiaalfondi vahendid ja ka summad, mida me saame kasutada töövõimereformi teavitustööks. Siin kehtivad aga kindlad tingimused, kuidas seda teha, ja tavaliselt saab seda teha avatud hanke kaudu. Seda lihtsalt tuleb teada.
Aga oma lühikese lõpusõnavõtu võtaksin kokku nõnda, et oleks hea, kui ma selle teemaga seoses ei peaks väga tihti siin saali ees käima. See teema peaks elementaarsena kuuluma meie riigi kommunikatsioonipoliitikasse. Aitäh!

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Dmitri Dmitrijev, Mihhail Korb, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Jaanus Karilaid, Erki Savisaar, Martin Repinski, Olga Ivanova, Tarmo Tamm, Enn Eesmaa, Andrei Novikov, Vladimir Velman, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu, Märt Sults ja Marika Tuus-Laul. Arupärijate nimel Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tänavu maikuus esitasid 18 Keskerakonna fraktsiooni esindajat arupärimise tervise- ja tööministrile. Teemaks oli haigushüvitise maksmise süsteem. Kaheldamatult on inimeste tervis Eesti demograafilist seisu arvestades üks faktoritest, mis peab kindlasti pälvima suuremat tähelepanu eri tasanditel. Tervis määrab nii inimese elukvaliteedi kui ka töövõime ning kokkuvõttes on rahva tervisel otsene mõju Eesti majandusele tervikuna. Eesti haigushüvitiste süsteemi järgi jäävad praegu esimesed kolm päeva haiguslehel viibimist tasustamata, mis ajendab inimesi puhtalt majanduslikel põhjustel haigena tööl käima. Selline haigushüvitiste süsteem ei ole inimeste tervist silmas pidades jätkusuutlik. Samal teemal on koostanud petitsiooni ka ametiühingud, kes samuti väidavad, et kui kolme esimest haiguspäeva töötajatele ei tööandja ega haigekassa ei hüvita, siis tekitab see inimeste sissetulekutesse augu, mida paljud endale lubada ei saa. Seoses sellega panime kirja kolm küsimust. Siinkohal annan ministrile võimaluse need ette lugeda ja samas ka vastata. Aitäh!

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Aeg on hiline, aga sellele vaatamata vastan kõikidele teie esitatud küsimustele, püüdes seda teha võimalikult kiiresti ja konkreetselt.
Esimene küsimus: "Mida plaanib valitsus ette võtta olukorras, kus inimesed käivad haigena tööl, kuna esimesel kolmel haiguspäeval ei maksta haigushüvitist? Kuidas plaanite nelja aasta jooksul seda probleemi lahendada?" Lühidalt vastates haigena tööl käia ei tohi. Vastavalt seadustele on tööandja kohustatud tagama oma töötajatele turvalise ja tervisliku töökeskkonna, mis tähendab seda, et nakkushaigust põdevaid töötajaid tööle tulla lubada ei või. Teiseks, kui me räägime konkreetselt haiguspäevade hüvitamisest, siis annan teile lühikese ülevaate sellest, kuidas on olukord teistes riikides. Mõned üksikud näited. Need riigid, kus töötaja omavastutus on vähem kui kaks päeva, on näiteks Saksamaa, Läti, Holland, Soome, Taani ja Rootsi. Selliseid riike, kus on täpselt samasugune süsteem nagu Eestis ehk omavastutus on kolm päeva, on ka mitu, näiteks Suurbritannia, Austria, Tšehhi, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania. On ka selliseid riike, kus töötaja omavastutus on märksa pikem kui kolm päeva, näiteks Islandil on see 14 päeva, Iirimaal kuus päeva. Nii et riigid on teinud erinevaid valikuid.
Praegu kehtiv haigushüvitise maksmise kord jõustus 1. juulil 2009, kui sotsiaalmaksu laekumise prognoos oli halvenenud. Muudatusega pikenes ravikindlustatud töötaja ja ametniku omaosalus ühelt päevalt kolme päevani, neljanda kuni kaheksanda haiguspäeva kulud jäid tööandjate kanda ja sealt edasi pidi kulud kandma haigekassa. Eesti Ametiühingute Keskliit on esitanud Riigikogule petitsiooni ettepanekuga algatada ravikindlustuse seaduse muudatus, mis sätestaks haigushüvitise maksmise töövõimetuse esimesest päevast. Ma ei ole sellele ettepanekule põhimõtteliselt vastu, aga küsimus on rahas. Eesti Haigekassa on hinnanud selle muudatuse mõjuks ravikindlustuse eelarvele umbes 30 miljonit eurot aastas. Kui haigushüvitisteks makstavad summad suureneksid ilma ravikindlustuse eelarvesse lisaraha laekumata, siis me jagaksime haigekassas oleva summa lihtsalt teistmoodi ümber. See tähendaks seda, et piiratud ressursside tõttu väheneksid haigekassa eraldised haiguste ennetamiseks, raviks, ravimiteks ja meditsiiniseadmete hankimiseks. Kindlasti pikeneksid ka järjekorrad.
Nüüd võimalikud lahendused. Üks lahendus on teistes riikides palju laiemalt levinud, Eestis seaduse mõttes lubatud ja ka praktikas kasutatav. See on kollektiivlepingus teistsuguste ja töötaja jaoks soodsamate tingimuste kokkuleppimine. Eestis sõlmitud kollektiivlepingutest võib tuua näiteid, et tööandjad on töötajate omaosalust vähendanud. Näiteks selliselt, et tööandja maksab töötajatele kolme esimese haiguspäeva eest 50% töötasust. On näiteid, et teise ja kolmanda haiguspäeva eest makstakse 70%, ja on ka neid näiteid, et tööandja võimaldab igal aastal töötajatele nn kolm tervisepäeva, makstes nende eest ka töötasu.
Teine võimalik alternatiiv on otsida ravikindlustusse lisaressurssi. Nagu ma ütlesin, lihtsalt seaduse muutmisest ja haigushüvitiste süsteemi ümbertegemisest praeguste ressursside juures ei piisa. Tuleb arvestada pikemaajalist trendi, et haigekassa rahaline seis muutub pigem negatiivses suunas ja neil on nagunii mure, kuidas laiendada ravikindlustuse tulubaasi. Kui tänase rahaseisu juures muuta haigushüvitiste maksmine töötajatele soodsamaks, siis toob see kaasa kas pikenevad ravijärjekorrad või väiksemad hüvitisemäärad, mis praegu on 70%. Aga sellest ma räägin täiendavalt teisele küsimusele vastates.
Mida plaanib valitsus omalt poolt lahendusettepanekutena välja käia, seda me praegu analüüsime. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punkt 8.7 ütleb: "Kaalume lubada äriühingutel maksuvabalt annetada tasuta kättesaadava avaliku sporditaristu arendamisse ja ei loe tööandja panust töötajate terviseedendamisse ja haiguspäevade vältimisse erisoodustuseks." Seega analüüsime koos Rahandusministeeriumiga, kas mitte vabastada töötaja esimese kuni kolmanda haiguspäeva tasu sotsiaalmaksust. Kui tööandja praegu neljanda kuni kaheksanda päeva eest maksab, siis ta sotsiaalmaksu selle raha pealt ei maksa, esimese kolme päeva pealt aga maksab. Üks võimalik lahendus, kui riik tahab toetada töötajale soodsamaid kokkuleppeid tööandjaga kas kollektiivselt või individuaalselt – pean siin silmas just kolme esimest haiguspäeva –, olekski soodustus sotsiaalmaksu näol. Seda Sotsiaalministeerium praegu analüüsib.
Teine küsimus: "Hetkel on haigushüvitise määr 70% palgast. Kas valitsusel on plaanis tõsta haigushüvitise protsentuaalset määra palgast?" Aus vastus: ei ole plaanis. Nagu ma ütlesin, küsimus on rahas. Kui me soovime riigi panust suurendada nii hüvitatavate päevade arvu suurendades kui ka samal ajal hüvitise määra tõstes, siis see oleks selle kuluartikli mitmekordistamine. Tänaste ressursside juures tooks see kaasa ravijärjekordade pikenemise, mida ma ei poolda. Seda võib uuesti arutada siis, kui ravikindlustuse pikemaajalise finantseerimise ja tulubaasi laiendamise ettepanekutega jõutakse reaalsete otsusteni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktile 10.46 teeb Sotsiaalministeerium praegu tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse analüüsi ja esitab sellekohased ettepanekud Vabariigi Valitsusele märtsis 2016.
Kolmas küsimus: "2011. aastal andis sotsiaaldemokraatlik fraktsioon sisse eelnõu, kus väideti, et haigestunud FIE-sid koheldakse ülekohtuselt. Nimelt toodi välja, et hetkel maksab haigekassa hüvitist alates 9. haiguspäevast, 4.–8. haiguspäevani teeb seda tööandja, kuid FIE-dele keegi 4.–8. päevani hüvitist ei maksa, sest neil kui iseseisvatel ettevõtjatel pole tööandjat. Eelnõu andis FIE-dele võimaluse haiguse tõttu saamata jäänud ettevõtlustulu kompenseerimiseks arvata ettevõtlustulust maha eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud summa. Millised on olnud arengud selle idee elluviimisel? Kuidas on FIE-dele tagatud kindlustunne haigestumise korral?" Sotsiaaldemokraadid on endiselt seisukohal, et FIE-dele haiguspäevade hüvitamise korda tuleks parandada ja see kitsaskoht tuleks lahendada. Samas mööname, et töölepingu seaduse mõttes on töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja õiguslik staatus erinev, seda ka ravikindlustuse mõttes. Kindlasti vajab sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu täiendavat juriidilist analüüsi, missugustel alustel ja missugustes summades võiks neid haiguspäevi kompenseerida, vältides samas kogu süsteemi väärkasutust. Lisaks tuleb mõelda selle probleemi peale, et samasuguses olukorras kui FIE-d on paljud teisedki isikud, kes ei tööta töölepingu alusel, näiteks notarid.
Seega tuleks kogu regulatsioon laiemalt läbi analüüsida ja ühtlustada. Praegu näiteks ootab Tartu Ringkonnakohtus otsust ühe kodaniku kaebus. Kaebaja on seisukohal, et FIE-dele haigushüvitise maksmise kord on põhiseadusega vastuolus. Sotsiaalministeerium ei ole põhiseadusega vastuolu tuvastanud, nüüd menetleb seda kaebust teise astme kohus ja edaspidiste otsuste langetamise eel on mõistlik kohtu seisukoht ära oodata.

Küsimused ministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et esimeste haiguspäevade hüvitamine läheks haigekassale väga palju maksma. Kas te olete välja arvutanud, kui palju läheb haigekassale maksma see, kui ravitakse inimesi, kes käivad haigena tööl ja kelle hilisem ravi on tunduvalt kallim? On ju teada, et krooniliste haiguste ravi on kallis. Küsimuse teises pooles tuletan meelde, et kui see otsus aastal 2009 tehti, siis lubati, et see on ajutine lahendus. Tookord vähendati ka hüvitise suurust ja võimul olid samad erakonnad kui praegu: IRL, sotsid ja Reformierakond. Miks ikkagi inimesi peteti? Praegu te ütlete kindlalt, et vana korda ei taastata. Inimesed aga ootavad, sest seda lubati. Ja üldse, miks makstakse haiguslehtede raha ravisummadest? Kas olete seda arutanud?

Selle suhtes, mida keegi kunagi lubas, ma ei oska seisukohta võtta. Tean, et tõepoolest on valitsus töölepingu seaduse mitme punkti osas varem rääkinud ajutistest lahendustest, aga hiljem on nendest ajutistest lahendustest saanud igavesed lahendused. No kui mitte igavesed, siis vähemalt pikaaegsed. Mina sellist käitumist õigeks ei pea, aga teiste inimeste lubaduste eest ma vastutama ei pea.
Mis puutub küsimusse laiemalt, siis küllap me oleme ühte meelt, et haigena inimesed tööl käia ei tohiks. Ja loomulikult on haigusi ennetada või varases faasis ravida odavam. Ravi läheb kallimaks, kui lasta haigustel süveneda ja asuda siis haigekassa raha arvel tagajärgedega tegelema. See on täiesti selge. Seepärast, nagu ma ütlesin, ei ole ma põhimõtteliselt vastu, et kogu süsteem muutuks haigele soodsamaks.
Samas tekib küsimus, missuguste teiste haigekassa rahastatavate valdkondade arvel see tuleb: kas see tuleb perearstiteenuse rahastamise arvel, ravimisoodustuste arvel või ravijärjekordade pikenemise hinnaga. Selline meie seis paraku on. On prognoositud, et sotsiaalmaksust laekuv ravikindlustussumma, mis sisuliselt moodustab haigekassa eelarve tulupoole, kasvab lähiaastatel kuni 6% aastani 2026. Kui me aga vaatame meie demograafilisi trende ja meditsiinis kehtivaid hindasid, siis on selge, et kaugemas perspektiivis vajub haigekassa juba praeguse haiguspäevade hüvitamise korra kehtides suurde miinusesse. Järgmisel aastal on haigekassa miinus 9 miljonit eurot.
Selles mõttes on selge, et ka tänaste hüvitisemäärade juures on meil tegelikult vaja tulubaasi pikemas plaanis laiendada, kui tahame tagada tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse. Kui me paneme haigekassale täiendavaid kohustusi, siis me suurendame kääre veelgi. Ma omalt poolt pakkusin välja konstruktiivse lahenduse, et esimeste haiguspäevade mingil moel hüvitamise võiksid tööandjad ja töövõtjad omavahel kokku leppida kas kollektiivlepingute alusel või individuaalselt. Riik võiks perspektiivis omalt poolt võimaldada erisoodustusmaksu ehk siis sotsiaalmaksuosa puudutavat soodustust. Ega inimeste tervise eest hoolt kanda ei ole ainult riigi ülesanne, see peaks sama oluline olema ka töötajaskonna esindajatele ja tööandjatele.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et ma oskan teie retoorilisele küsimusele vastata. Te küsisite, kust raha võtta, milliste teenuste arvel. Minu ettepanek on selline. Järgmisel aastal sotsiaalmaks väheneb poole protsendi võrra – see teeb kokku 35 miljonit. Väga lihtne: sotsiaalmaksu langetamine tuleks ära jätta, ja saabki raha selleks, et esimesed haiguspäevad kompenseerida. Kuidas teile tundub, mis oleks Eesti elanike hulgas populaarsem, kas poole protsendi võrra sotsiaalmaksu alandamine või esimese viie haiguspäeva kompenseerimine?

Esimese kolme, mitte esimese viie. Sotsiaalmaksu langetamine vastavalt kokkuleppele ei mõjuta negatiivselt haigekassa tulupoolt. See summa kompenseeritakse riigi teistest tuludest. Nii et tegelikult oleme ikkagi samas olukorras edasi. Diskussioon, kas sotsiaalmaksu langetamine poole protsendi võrra on otstarbekas või mitte, väljub kindlasti haigushüvitise maksmise süsteemi puudutava arupärimise temaatikast.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister, kõigepealt tänan sisuliste vastuste eest! Nagu te ütlesite, me elame piiratud ressursside tingimustes ja tegelikult tervishoiusüsteemi peaks suunama täiendavaid vahendeid. Samas praegune valitsus püüab sotsiaalmaksu järk-järgult vähendada, mis tegelikult ei anna ettevõtjatele eriti midagi. Näiteks endine Ida-Virumaal tegutseva Viru Keemia Grupi juhatuse esimees ütleb otse, et paljud inimesed, kellel on väikesed palgad, lihtsalt ei võta haiguspäevi välja. Nii et see on probleem. Eks see on tõesti poliitiliste valikute küsimus. Kas praegune valitsus plaanib lähtuvalt kas või ametiühingute petitsioonist olemasoleva süsteemi üle vaadata või me kõnnime kindlalt edasi samas suunas nagu seni?

Ma mainisin oma vastustes kahte valitsuse sammu või tegevust. Esimene puudutab haiguspäevi. Praegu me räägime valitsuses Rahandusministeeriumiga läbi ettepanekut, et riik võiks tööandja vabastada esimesest kuni kolmanda haiguspäevani makstava hüvitise sotsiaalmaksuosast, erisoodustusmaksust. See oleks riigipoolne motivaator selleks, et tööandjad ja töövõtjad omavahel nendes küsimustes kokku lepiksid. Varem näiteks toodud riikides, eeskätt Põhjamaades, on peaaegu kõikides see küsimus lahendatud just nimelt kollektiivlepinguga. Eestis see traditsioon veel juurdunud ei ole. Mina arvan, et see oleks mõistlik. Ei maksa kõikide probleemidega alati kohe valitsusse tulla, mõned asjad on lahendatavad ka sotsiaalse partnerluse teel, nii et valitsus teeb omalt poolt pool sammu ja teised osapooled teevad ka pool sammu.
Teise ettevõtmisena on valitsus kokku kutsunud ravikindlustuse pikaajalist jätkusuutlikkust analüüsiva töörühma, kes koguneb järgmisel kuul ja esitab valitsusele märtsis 2016 oma ettepanekud. Töörühma hakkavad kuuluma Sotsiaalministeeriumi, haigekassa, Tervise Arengu Instituudi ja Rahandusministeeriumi esindajad. Põhilised teemavaldkonnad, mida töörühm praeguste plaanide järgi käsitleb, on järgmised. Esiteks, ravikindlustuse tulubaasi laiendamise võimalused, näiteks pensionäride ja/või laste eest panustamine. Teiseks, uute maksude rakendamise võimalused: energiajookide maksustamine, suhkrumaks jm. Kolmandaks analüüsitakse omaosaluse koormust ravikindlustuses ning tervishoius laiemalt ja selle mõju erinevatele patsiendirühmadele, neljandaks mittekindlustatute ravi rahastamise võimalusi, viiendaks töövõimetushüvitiste ravikindlustussummadest väljaviimise mõju – selle kohta oli äsja ka küsimus – ning kuuendaks kulude kasvu mõju ja võimalusi selle kasvu ohjeldamiseks. Seitsmes teema on tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koosanalüüs, kus võetakse luubi alla kattuvad teenused ja tulevikuvajadused. Nii et nendes kahes töövaldkonnas me liigume edasi.
Mis puutub ravikindlustuse pikemaajalisse finantseerimisse ja tulubaasi, siis nende ettepanekutega jõuame valitsusse märtsis 2016 ja kindlasti tutvustame neid ka Riigikogu sotsiaalkomisjonile. Ja loodetavasti juba varem, selle aasta lõpuks jõuame selle teise ettepanekuga nii kaugele, et oleme valmis otsustama.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Meie meilboksidesse tuli kiri noorelt naiselt, kes valmistub emaks saama. Tema suurim mure oli, et temaga koos töötavad kolleegid on haiged ning kahjustavad sellega ka tema tervist. Kuidas on võimalik mõjutada ettevõtjat, et ta saadaks haiged inimesed koju end ravima?

Viitan seadusele: töölepingu seaduse § 28 lõike 2 punkti 6 alusel on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Kui me räägime nakkushaigustest tulenevast ohust, siis on asjakohane viidata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 lõikele 1, mille alusel on bakterid ja viirused bioloogilised ohutegurid, ja sellesama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab tööandja võtma kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Nii et seaduse järgi on tööandja kohustatud sellised olukorrad lahendama ja mõistagi on igal töötajal õigus nõuda tööandjalt seaduste täitmist. Kui tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid rikutakse, siis loomulikult on võimalik pöörduda ka asjaomaste institutsioonide poole, kes võivad tööandja suhtes algatada rikkumismenetluse. Aga ma usun, et küllap on enamasti võimalik tööandjaga kokku leppida.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Hea minister! Ma loodan, et see loetelu, mille te ette lugesite – Rahandusministeerium, haigekassa, Tervise Arengu Instituut ja kindlasti Sotsiaalministeerium –, ei olnud lõplik. Ma väga loodan, et sinna kuuluvad ka patsientide esindusorganisatsiooni ning tööandjate ja töövõtjate esindajad. Ning kui nad ei kuulu, siis teen ettepaneku nad kaasata.

Pikaajaliste sotsiaalpartnerlust eeldavate kokkulepete sõlmimisel on arutellu mõistagi kaasatud ka kolmanda sektori organisatsioonid ja üldse need, kellesse konkreetsed küsimused otseselt puutuvad. Aga täiendavalt veel vastuseks eelmisele küsimusele – jätsin ühe asja ütlemata. Konkreetne küsimus oli, kuhu võib pöörduda, et tööandjat mõjutada. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lõike 5 punkti 7 kohaselt on töötajal õigus pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja lõpuks ka tegevuskohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Haigekassa arvutas välja, et esimesest päevast ajutise töövõimetushüvitise maksmine läheks maksma 30 miljonit eurot. On täiesti iseenesestmõistetav, et kui inimesed ennast ravivad, ei käi haigena tööl, siis hoitakse raha kokku. Te väitsite seda ka ise. Kas haigekassa on teinud arvutusi, et kui me tooksime haiguspäevade hüvitamise ettepoole, kui palju me siis raha kokku hoiaksime? Ja kui seda arvutust ei ole tehtud, siis kas nad võiksid selle teha?

Ma usun, et seda küsimust on analüüsitud. Mul ei ole teile selle kohta konkreetseid fakte võimalik tuua ja ma kardan, et seda prognoosi päris tõenduspõhiselt ja mingisugusegi kindlusega numbriliselt fikseerida on väga-väga keeruline. Ennetuse mõju rahasse ümber arvutada on üldse raske. Need mõjud on pikemaajalised ja mängus on alati väga palju eeldusi, mida on üsna keeruline arvestada. Aga kui ma haigekassa juhatusega järgmine kord kohtun, siis ma võin seda nende käest küsida ja kui ma saan targemaks, siis ma kindlasti teavitan teid, mis teadmise võrra ma olen targemaks saanud.

Suurepärane! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Ma eeldan ka, et ministril ei ole rohkem soovi midagi öelda. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalik võtta sõna vabas mikrofonis. Priit Toobal, palun! Kella kaheni sa ei saa täna rääkida.

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Mõtlesin, et kasutan juhust ja räägin mõne sõnaga möödunud nädala lõpust. Tahan tänada neid inimesi, kes jagasid oma muresid Eesti Keskerakonna fraktsiooniga, kui me möödunud nädalal neljapäeval ja reedel Järvamaal väljasõidul olime. See on minu valimisringkond ja hea meel oli näha mitmeid inimesi, keda ma ka valimiskampaania ajal kohtasin. Neljapäeval kohtus minu grupp inimestega Paide raekojas. Peamine teema, mis üles tuli, oli loomulikult kõikides vestlusringides praegu kirgi küttev pagulaste teema, aga sinna juurde tõsteti veel üles Kreeka abistamise ja väljarände küsimused. Mida kaugemal Tallinnast oled, seda rohkem valmistab elanikele muret see, et järjest rohkem inimesi läheb maalt ära. Mida Tallinnast kaugemale, seda vanem põhielanikkond on, sest noored on juba ära läinud. Teine päev oli eriti huvitav, siis olid kohtumised Paides eakate päevakeskuses. Seal oli peamiselt kõneaineks üksi elavate pensionäride raskused, hooldekodudes selle eest maksmisega hakkama saamine, halb bussitransport, mis puudutab maakonnakeskusi ja väiksemaid asulaid maakonnas, ning ravimite hinnad.
Minu jaoks üks kõige huvitavamaid kohtumisi oli aga Väätsa Agros, kus on üks Euroopa suurimaid lehmafarme. Seal on 2050 lehma. Sõnum, mille me sealt juhatuse esimehelt Margus Mullalt kaasa saime, oli see, et kui parlamendis algab riigieelarve menetlus, siis võiks otsustada järgmisel aastal täismahus top-up'i välja maksta, et põllumehed ikka hakkama saaksid. Ta palus selle kõigile fraktsioonidele südamele panna. Tema ettevõte toodab sel aastal kahjumit 800 000 – 900 000 eurot. Väikeste ettevõtete jaoks tähendab see pankrotti, suured saavad üks-kaks aastat kahjumiga hakkama, aga pikemalt vastu ei pea. Nii et siinkohal suur palve kõigile fraktsioonidele, kes põllumeestest ja töökohtadest maal hoolivad. Väätsa Agro pakub tööd 90 inimesele sealtsamast maakonnast ja ka natuke kaugemalt. Seda ei ole sugugi mitte vähe. Lihtsalt pikalt enam vastu ei peeta, kui valitsus appi ei asu.
Viimased kohtumised olid Väätsa pansionaadis ja Türi Kodus. Need olid väga emotsionaalsed vestlused, kus samuti mitmeid muresid üles kerkis. Saime nendest kohtumistest mitu arupärimise teemat ja varsti Keskerakonna fraktsioon tulebki nende arupärimistega välja.
Täna aga kasutan juhust ja tänan kõiki, kes meiega kohtuma tulid ja oma muresid meiega jagasid. Keskerakonna fraktsioon lubab, et mitme üles kerkinud küsimusega tuleme ka parlamendi ette. Aitäh!

Istung on lõppenud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 20.22.