Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu II istungjärgu 1. töönädala kolmapäevast istungit.

Seoses Riigikogu liikmete Etti Kagarovi ja Neeme Suure tagasiastumisega asusid tänasest Riigikogu liikmeteks asendusliikmed Kalev Kotkas ja Marianne Mikko. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 16 lõige 3 ütleb, et kui Riigikogu liikme volitused sama Riigikogu koosseisu volituste ajal algavad teist või enamat korda ning ta on selle koosseisu volituste ajal ametivande andnud, annab ta Riigikogu esimehele kirjaliku ametivande. Marianne Mikko on seda teinud. Küll aga tuleb enne tööle asumist ametivanne anda Kalev Kotkasel. Palun!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XIII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Kellel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees ja kolleegid, Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Aga et selle sisu ei mõjuks liiga ametlikult, siis nimetan asju nii, nagu me tegelikult rahvakeeli räägime. Tuletame meelde mõne aasta tagust aega, kui eelarvet kärbiti. Väidetavalt on majanduses nüüd kui mitte paremad ajad, siis vähemalt paremad ajad kui tollal. Võiks meenutada, mis tookord ära kärbiti. Üks nendest asjadest oli ranitsatoetus. Kõik lastevanemad, kes on siin saalis, või rahvasaadikud, kes suvel kohtusid lastevanematest valijatega, kindlasti teavad, et ranitsatoetus oli kooli alguse ajal tõepoolest toeks. See oli toeks õppevahendite, spordivahendite ja kas või koolikoti ostmisel. Seetõttu on igati paslik arutada siin Riigikogus, et võib-olla oleme jälle jõudnud aega, kus võiks ranitsatoetuse täielikult või osaliselt taastada. Seetõttu oleme teile arutamiseks kokku pannud eelnõu, mis riiklike peretoetuste seadusesse toob sisse koolitoetuse, mille suurus on 100 eurot ja mis on mõeldud lastele vanuses 7–16 eluaastat. Selle kohaselt on tehtud ka arvutus, mille tulemust on võimalik riigieelarve planeerimisel arvestada. See arvutus ütleb, et praegu on 1.–9. klassis käivaid lapsi 117 460, gümnaasiumis käib 21 540 noort, kellel kõigil oleks võimalus 1. septembri puhul saada koolitoetust.

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Riigikogu liikmetel Andres Ammasel, Artur Talvikul, Märt Sultsil, Kersti Sarapuul ja Jaanus Karilaidil on üle anda üks arupärimine. See puudutab Riigikontrolli auditit, mis tehti ja avalikustati parlamendile juba 2012. aastal. See käsitles Tallinna Sadama riigihankeid ning rahavoogude suunamise mõistlikkust ja ebamõistlikkust. Meid huvitab laiemalt, miks me eraldame maksumaksja raha Riigikontrollile, kes teeb oma pädeva ametkonnaga väga tähtsaid auditeid, kui riigijuhid neid väga kuulata ega arvesse võtta ei taha. Nimetatud audit avastas mitmeid rikkumisi, millega oli tekitatud majanduslikku kahju ja rikutud riigihangete seadust. Juhatus oli rikkunud ka hoolsusnõudeid. Me esitame arupärimise Alar Karisele. Meid huvitab, kas vahepealse kolme aastaga on protsess edasi liikunud, kas riigi juhtkond on teinud järeldusi ja muudatusi ning kas üldse on audititest kasu.

Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus toimetab nendega kodu- ja töökorra seaduse alusel. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 77 ja kuskil mujal 24 Riigikogu liiget.

Alustame tööd tänase päevakorra punktiga. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 52 teine lugemine. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Vilja Savisaar-Toomasti!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 52 esimene lugemine toimus 15. juunil Riigikogu erakorralisel istungil. Vahepeal on mööda läinud kolm kuud. Kui te mäletate, siis esimene lugemine toimus suhteliselt hilisel kellaajal, kui teiegi meeled olid juba muudele ahvatlustele valla. Et teil oleks täna kergem otsustada, tuletan lühidalt meelde, milles need seaduseelnõus ettenähtud muudatused seisnevad.
Muudatused puudutavad kahte teemat. Esiteks, toetusstreigist etteteatamise aeg. Lühidalt öeldes tehakse ettepanek pikendada etteteatamise aega seniselt kolmelt päevalt viiele päevale. Teiseks puudutavad muudatused riikliku lepitaja institutsiooniga seonduvaid sätteid.
Toetusstreigist etteteatamise aja muutmise vajadusel on pikem ajalugu. Teatavasti pöördus tööandjate keskliit juba 2004. aastal õiguskantsleri poole palvega kontrollida toetusstreikide regulatsiooni vastavust põhiseadusele. Õiguskantsler tuvastaski, et kolmepäevane toetusstreigist etteteatamise tähtaeg riivab põhiseaduse §-ga 31 ettenähtud ettevõtlusvabadust, ja palus Sotsiaalministeeriumil algatada kollektiivse töötüli lahendamise seaduse kooskõlla viimise menetlus. Sotsiaalministeerium esitaski 2006. aastal eelnõu Vabariigi Valitsusele, aga millegipärast otsustas Vabariigi Valitsus seda mitte arutada. Teema muutus taas kord aktuaalseks seoses 2012. aasta streigilainega. Õiguskantsler pöördus seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks seekord juba Riigikogu poole. 2004. aastal algatas Vabariigi Valitsus küll kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muudatuse, kuid seadus ise jäi lõpuni menetlemata. 2014. aasta novembris pöördus õiguskantsler Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada kehtetuks kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lõige 3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegigi 5. märtsil 2015 otsuse ja tunnistas kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja seega ka kehtetuks. Kohtuotsus jõustus 5. juulil k.a. Selle seadusmuudatusega likvideerimegi kollektiivse töötüli lahendamise seaduses esineva puuduse. Kehtiva seaduse järgi pole üldsegi fikseeritud, kui pikalt peaks toetusstreigist ette teatama.
Riikliku lepitaja institutsiooni puudutavate sätete muutmise vajadus tuleneb asjaolust, et juba aastaid ei ole suudetud riiklikku lepitajat ametisse nimetada. Praegu täidab seda institutsiooni riikliku lepitaja kohusetäitja ja temagi on tööle määratud ammu kehtivuse kaotanud avaliku teenistuse seaduse alusel. Lisaks on reguleerimata see, mis juhtub siis ja kes asendab riiklikku lepitajat, kui riiklik lepitaja ei saa ajutiselt oma kohustusi täita. Nii on seadusmuudatusega tehtud ettepanek, mis tagab uue riikliku lepitaja õigel ajal ametisse nimetamise. Samas tehakse ettepanek luua riikliku lepitaja asetäitja-nõuniku ametikoht. Asetäitja-nõunik asendab riiklikku lepitajat selle äraolekul ja näiteks juhul, kui riiklik lepitaja on ennast menetlusest taandanud, või kuni uue lepitaja ametisse nimetamiseni.
Esimese ja teise lugemise vahel arutas sotsiaalkomisjon eelnõu kahel korral. Esimene kord 24. augustil toimunud väljasõiduistungil Pärnus, kus osales ka riikliku lepitaja kohusetäitja Henn Pärn, kes on tänagi meie istungil pealtvaataja ja -kuulajana. Teisel korral arutati eelnõu 14. septembril toimunud istungil, kus vaadati läbi ka muudatusettepanekud. Nende esitamise tähtajaks, mis oli 31. augustil, oli Sotsiaalministeerium teinud oma ettepaneku, kuidas oleks vaja seaduseelnõu muuta. Selle arutelu pidasime tegelikult ära juba Pärnus, kus oma kooskõlastuse andsid nii tööandjate kui ka töövõtjate kohal viibinud esindajad.
Komisjon otsustas konsensusega esitada ühe muudatusettepaneku. See puudutab ennekõike riikliku lepitaja asetäitja-nõuniku töösuhet. Riikliku lepitaja asetäitja-nõunik asub tööle töölepingu seaduse alusel tähtajatu töölepinguga, kuid selle muudatusettepanekuga antakse riiklikule lepitajale õigus töösuhe asetäitja-nõunikuga üles öelda 90 kalendripäeva jooksul alates riikliku lepitaja ametisse nimetamisest, teatades töölepingu lõpetamisest ette vähemalt 30 kalendripäeva. Komisjon leidis, et riiklikule lepitajale tuleb anda võimalus luua oma meeskond ja see protseduur ei tohiks olla liiga bürokraatlik. Komisjon toetas seda muudatusettepanekut konsensusega.
Ja nüüd teised otsused. Esiteks tehakse ettepanek teine lugemine lõpetada. Teiseks otsustati, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks saata eelnõu kolmandale lugemisele 23. septembriks k.a ja panna eelnõu sel päeval ka lõpphääletusele. Kõik need otsused tehti komisjonis konsensuse alusel. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Teie kui suure Euroopa-kogemusega poliitiku käest küsin, kuidas on olukord teistes Euroopa Liidu riikides. Kui paljudes on olemas riikliku lepitaja institutsioon ja kui paljudes seda ei ole?

Austatud küsija, jään vastuse võlgu, sest ma ei ole eelnõu ette valmistades seda tõepoolest nii põhjalikult uurinud. Aga küllap on need regulatsioonid olemas, kuna teistes riikides on streigid märksa sagedasemad kui meil. Ma eeldan, et streikide-eelne regulatsioon on paika pandud, aga konkreetse vastuse jään võlgu.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu juhataja! Hea kolleeg Vilja! Ma sain aru, et streigist etteteatamise aja tööandjad ja töövõtjad ilusasti kooskõlastasid, eks ole. Aga mis puudutab riikliku lepitajaga seotud asjaolude muutumist, siis tema tööpõldu ja sellega seotud asjaolusid teabki kõige paremini riiklik lepitaja ise, kes ilmselt oleks võinud anda ka mingisuguse oma arvamuse. Meil on praegu de iure küll riikliku lepitaja kohusetäitja, aga minu meelest me kõik teame, et Henn Pärn ongi riiklik lepitaja. Kui meil ei oleks mitte vabariik, vaid valgustatud monarhia, siis see oleks eluaegne ja pärandatav tiitel. Nii et küsin, kas Henn Pärn on avaldanud oma arvamust nende asjaolude kohta, mis seaduseelnõus riiklikku lepitajat puudutavad.

Hea kolleeg Viktor Vassiljev! Nagu sa mäletad, siis riikliku lepitaja, ütleme, ametivolitused ja võimalused tulid kõne alla just nimelt Pärnus toimunud komisjoni väljasõiduistungil. Senine riiklik lepitaja Henn Pärn juhtis tähelepanu, et riikliku lepitaja töö sisule peaks andma konkreetsemad raamid. Ta tõi näiteks, et mõnikord tulevad töövõtjad riikliku lepitaja juurde nõudmisega, et tuleb lubada streik välja kuulutada. Aga mida tähendab lepitamine, õigemini, mida tähendab lepitamise protseduur? Seni on meie suurepärane riiklik lepitaja Henn Pärn sellega hakkama saanud ja me saame streike üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ma arvan, et meil on olemas see kogemus, mida lepitamine tähendab. See peaks tegelikult tähendama osapoolte lepitamist.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kõiki huvitab, kui palju Riigikogu liige palka saab, aga mind huvitab, kas komisjonis arutati, kui suur palk on riiklikul lepitajal ja mis tasemel see on, kas tal on oma meeskond, ja kui palju riik kasutab seda raha, mis selle töö peale läheb.

Aitäh küsimuse eest! Riiklik lepitaja on kõrgem riigiteenija ja tema palk on seadusega kindlaks määratud. Me teame, et riigi esimese inimese palk on 5200 eurot. Riikliku lepitaja palk on koefitsiendiga 0,60 ehk see palk jääb natuke alla Riigikogu liikme palga. Selle seadusega, nagu ma ütlesin, me loome ka asetäitja-nõuniku koha ja see tähendab, et riiklikul lepitajal on oma kantselei.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on üks küsimus. Me teame, et riiklik lepitaja peab saama ametisse nii, et tööandjate ja ametiühingute keskliidu esindajad saavutavad omavahel kokkuleppe. Seadusmuudatus näeb nüüd ette, et kui kokkulepet ei saavutata, siis moodustatakse Sotsiaalministeeriumis komisjon, kuhu kuuluvad tööandjate ja ametiühingute keskliidu esindaja, kes peavad seal komisjonis kokku leppima. Kui kokkulepet ei saavutata, siis nimetab kandidaadi minister. Kas sellel komisjonil, kes koostatakse samadest osapooltest, kes ei ole varem suutnud kokku leppida, on ikka väga sügavat mõtet? Võib-olla oleks mõistlik, et kohe, kui kokkulepet ei saavutata, esitab minister kandidaadi ja valitsus kinnitab selle. Selline protseduur tundub natuke kummaline, et samad osapooled peavad komisjoni raames kokkuleppe saavutama.

Aitäh! Komisjoni või, õigemini, Sotsiaalministeeriumi ülesanne on kuulutada välja avalik konkurss. Piltlikult öeldes, kui tööandjad ja töövõtjad ei jõudnud esitatud kandidaadi osas kokkuleppele, siis Sotsiaalministeerium kuulutab välja avaliku konkursi, mis on märksa laiem. Komisjoni ei kuulu ainult tööandjate ja töövõtjate esindajad, see komisjon on suurem, sinna kuuluvad ka ministeeriumi esindajad jt. Komisjon otsustab tegelikult häälteenamusega. Ei ole nii, et kas tööandjad või töövõtjad saavad komisjoni otsust blokeerida, sest ei ole vaja konsensuslikku otsust, vaid komisjon otsustab häälteenamusega. Ma arvan, et see on mõistlik protseduur, sest riiklik lepitaja on tähtis institutsioon meie riigisüsteemis. Ma leian, et seda ei ole väga palju, kui komisjon ka sellise sõela veel läbi teeks ja siis otsustaks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma ütlen siiski selle komisjoni kohta täpsustavalt. Te vastasite, et sinna kuuluvad ka Sotsiaalministeeriumi esindajad. Seadus ütleb täpselt, et komisjon on kolmeliikmeline ning sellesse kuuluvad valdkonna eest vastutav minister, tööandjate keskliidu esindaja ja ametiühingute keskliidu esindaja. Kui tööandjate esindaja ja ametiühingute esindaja ei ole varem kokku leppinud, siis juba selle komisjoni raames otsustab sisuliselt minister. See on minu arvates ikkagi väga kummaline dubleerimine. Ma ei näe sellel sügavat mõtet.

Aitäh! Põhimõtteliselt on su mõttekäik loogiline ja õige. Aga komisjon on pidanud vajalikuks seda baasi laiendada. Loodetakse, et tulevad uued kandidaadid, kelle suhtes ollakse võimelised kokku leppima. Aga muidugi, su mõttekäik on loogiline ja õige.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, läbirääkimiste soovi ei ole. Sotsiaalkomisjoni ettepanek on eelnõu 52 teine lugemine lõpetada. Oi, vabandust! Näete, suvega lähed rooste. Üks muudatusettepanek on ka. Selle on teinud sotsiaalkomisjon ja see on täielikult arvestatud. Muudatusettepanek on läbi vaadatud ja komisjoni ettepanekul eelnõu 52 teine lugemine lõpetatud, kuna ühtegi teist ettepanekut ei tulnud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 14.22.