Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna algatatud seaduseelnõu tulumaksuseaduse § 48 muutmiseks sisaldab ettepanekut, et edaspidi ei peetaks erisoodustuseks tööandja kulutusi töötaja või teenistuja spordiga tegelemise kulude katmisel. Seejuures me soovime kehtestada rahalise piirangu, et need kulutused ei tohi aastas ületada 500 eurot töötaja või teenistuja kohta ja peavad seonduma otseselt spordirajatiste kasutamisega või spordiürituste korraldamisega. Samuti on sellised kulutused harrastus- või tervisespordi üritustel osalemise tasud.
Sellel seaduseelnõul on pikem ajalugu ja kuna ma näen siin saalis mitmeid inimesi, kes ei olnud eelmises või üle-eelmises Riigikogu koosseisus, siis tutvustan teile seaduseelnõu tekkimise lugu. Nimelt, aastal 2009, XI Riigikogu ajal võttis toonane valitsuskoalitsioon, mis oli samasuguse koosseisuga kui praegune – Reformierakond, IRL ja sotsid –, ette suuremat sorti kärped. Üks nendest kärbetest tähendas seda, et kui senimaani kattis töötaja haiguspäevi haigekassa, siis edaspidi esimest kolme päeva ei katnud enam keegi ja neljandast kaheksanda haiguspäevani jäi koorem kanda tööandjatele. Loomulikult tõi see kaasa teatava vastuseisu. Ilmusid artiklid, et kohustus haiguspäevade eest tasuda ajas tööandjad keema, ja siis anti vastu lubadus, et midagi saavad tööandjad vastu ka, et nad sooviksid inimeste tervisekäitumisse enam panustada. See "midagi tagasi" oleks võinud olla kord, et tööandjad ei pea maksma erisoodustusmaksu, kui nad investeerivad oma töötajate tervisesse. Tuletan meelde, et kui nad investeerivad masinatesse, siis nad maksu maksma ei pea, aga inimestesse investeerimine on meil lisamaksu all. Paraku kärbe tehti ära, lisakoorem tööandjatele pandi, aga teoreetiliselt jutuks olnud vastutulek tööandjatele, kes oma töötajate tervisesse panustavad, jäi tulemata. Ja nii algatas aastal 2009 Keskerakonna fraktsioon esimest korda tulumaksuseaduse § 48 täiendamise seaduse eelnõu. XI Riigikogus hääletati see välja.
Me tulime samasisulise eelnõuga uuesti Riigikogu ette aastal 2012. Siis käituti poliitiliselt oskuslikumalt: keegi otseselt vastu ei olnudki, esimene lugemine lõpetati. Aga eelnõu jäi Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe sahtlisse ja langes välja seoses valimistega. Ja nüüd me oleme kolmanda Riigikogu koosseisu ees sama eelnõuga. Taas on olukord, et keegi justkui vastu ei ole – öeldakse, et millalgi me teeme selle ära –, aga kas see saab teoks selle Riigikogu koosseisu ajal või millalgi järgmistel aastatel sellel sajandil, pole selge.
Miks on oluline, et inimeste tervis oleks parem? Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri arvutused näitavad, et iga töötajate tervise edendamisse investeeritud euro annab majandusele tagasi 2,4–4,8 eurot. Aastate jooksul on ideele, et tööandja ei peaks maksma erisoodustusmaksu, toetust avaldanud nii Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Firmaspordi Liit kui ka Eesti Ettevõtlike Noorte Koda. Kui võtta kõik nende selgitused lühidalt kokku, siis on sporti harrastava töötaja tervislik seisund parem kui mittesportiva töötaja seisund ja ka sellise töötaja võime oma igapäevase eluga toime tulla paraneb. Kasu saavad seega nii töötaja, tööandja kui ka ühiskond laiemalt, kuna terve töötaja ei koorma tervishoiusüsteemi. Aga praegu liigituvad tööandja tasutud spordikulud erisoodustuse alla ja lisamaks tuleb tasuda, kui ettevõte soovib katta töötaja eest näiteks rahvaspordiüritusel osalemise tasu või tasub aasta jooksul näiteks ujulapääsmete eest. Me oleme olukorras, kus masinasse investeeritud raha ei lähe lisamaksu alla, aga inimesesse tehtud investeering läheb lisamaksu alla.
Mõnikord on neid seaduseelnõusid püütud Riigikogus rahanduskomisjoni esimehe sahtlist välja võtta. Näiteks aasta tagasi, kui Reformierakond vahetas oma partnerit – IRL juba teadis, et ta läheb valitsusest välja, ja sotsiaaldemokraadid pidasid läbirääkimisi –, võttis rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes oli seda seaduseelnõu poolteist aastat sahtlis marineerinud, 13. märtsil eelnõu sahtlist välja ja pani lauale ettepaneku, et viime selle teisele lugemisele. Paraku häältega 5 : 5 ei jõudnud see ikkagi uuesti Riigikogu saali. Vastu oli Reformierakond ja neid toetasid toona sotsid. Tegelikult jääbki mulje, et see, kes ei taha tööandjatele leevendust teha, on Reformierakond.
Aga mingil määral oleme sammukese edasi liikunud. Selle eelnõu arutelu käigus Rahandusministeeriumi ametnik ütles juba, et ministeeriumis vaadatakse võimalikule maksuerandi tekitamisele positiivselt. Ja mitte ainult Rahandusministeerium pole koos uue ministriga meelsust muutnud. Ka teised ministeeriumid on öelnud, et Eestis peaks üks prioriteet olema see, et Eesti inimesed elaksid tervemalt.
Rahvusvaheliselt tehakse uuringuid selle kohta, kuidas ühes või teises Euroopa Liidu riigis inimeste tervisega lood on. Üks neist uuringutest mõõdab Euroopa riikides elanike tervena elatud aastaid. See on see aeg inimese elust, mis tõenäoliselt möödub ilma suuremate terviseprobleemideta, ilma krooniliste haigusteta. Seda näitajat kasutatakse selleks, et hinnata elanike tervist kui majanduslikku tegurit, mõõta vanemas eas töötajate töövõimet ja jälgida läbi aja ka edusamme, mis on tehtud tervishoiuteenustele ligipääsu ning nende kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse vallas. Selle statistika kohaselt on Eesti meeste tervena elatud aastate arv väikseim Euroopa Liidus. Viimane statistika ütleb, et tüdruku sünni korral võime Eestis praegu eeldada, et ta elab 82-aastaseks, poisi sünni korral, et 72-aastaseks. Krooniliste terviseprobleemideta möödub naistel keskmiselt 57 aastat ja meestel on Euroopa kehvim näitaja: 53 tervena elatud aastat.
Samas on mitmed Eesti arengukavad seadnud eesmärgiks, et inimeste tervis peab paranema. Näiteks seab rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 eesmärgiks – ja seda korratakse ka Sotsiaalministeeriumi arengukavas –, et tervena elatud eluaastate arv võiks kasvada. See aeg võiks meestel pikeneda vähemalt 60 eluaastani ehk seitsme aasta võrra. Aga tegelikke tegusid seatud eesmärgi saavutamiseks pole suurt ette näidata. On öeldud, et need teod võiksid olla midagi seesugust, et tagatakse tervist toetav elu-, töö- ja õpikeskkond ning soodustatakse tervislikke valikuid ja tervislikku eluviisi. Ilmselgelt on töötajate tervise huvides ka see, kui tööandja saab ilma erisoodustust maksmata toetada personali sporditegemist. Viimane statistika näitab, et Eestis ei ole aastate jooksul keskmiselt tervena elatud aastaid juurde tulnud. Näitaja tegi kriisiaastatel hoopis pooleaastase tagasiaste. Üks põhjus võis olla see, et meil oli majanduskriis ja inimestel lihtsalt ei olnud raha, et tervise eest hoolitseda.
Miks peaks elanike tervis veel majandusele oluline olema? Rahva halb terviseseisund mõjutab negatiivselt tööjõu pakkumist ja tootlikkust ning üldist heaolu kasvu. Halvast tervisest tingitud majanduskahju moodustab Eestis hinnanguliselt 6–15% SKT-st.
Me oleme alates 2009. aastast Riigikogu rahanduskomisjonis ikka ja jälle arutanud, miks ei saa vabastada erisoodustusmaksust kulutust, mille tööandja teeb, kui ta toetab töötaja jõusaalis, saalitreeningul või ujulas käimist või Tartu maratonil osalemist. Nende aastate jooksul on välja käidud erinevaid argumente. Viimasel koosolekul avaldasid Rahandusministeeriumi ametnikud arvamust, et mõne nende endise tippametniku puhul võib väita, et näiteks Tartu maratoni läbimine ei ole mingi tervisekäitumine, vaid mõjub tervisele hoopis halvasti. Aga üldiselt siiski kardetakse seda, et tööandja hakkab töötajale töötasu maksma ka jõusaali kuukaartides ja nii jääb maks laekumata. Seetõttu pakume kehtestada ülempiiriks 500 eurot. See ei ole nii suur summa, et korralikud tööandjad hakkaksid selle pärast oma töötajate palka vähendama.
Teine asi on see, et praegu ei teatagi, kui palju on neid tööandjaid, kes maksavad erisoodustusmaksu seetõttu, et nad toetavad personali sporditegemist. Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring näitab, et selliseid kulutusi ei tehta väga palju. Rahandusministeerium on öelnud, et ta teeb nüüd aastast 2015 tööandjatele lisalahtri, kuhu märgitakse eraldi kulutused töötajate tervise huvides. Seega nad võivad öelda, kui suur on võimalik kaotatav summa, alles selle aasta lõpus. Aga nende arvutused näitavad, et kui need 500 eurot maksukoormast vabastataks, siis võidaks tööandja iga töötaja kohta 314 eurot.
On kõlanud ka argumente, et kui inimene tõesti oma tervisest hoolib, siis ta ei pea tegema sellist sporti, mis kulutusi nõuab, vaid jooksku terviseradadel. Aga terviseradadelgi jooksmine pakub kindlasti enam motivatsiooni, kui saab mõne korra aastas osa võtta rahvaspordiüritustest. Ja inimene, kes pole veel enda jaoks terviseradasid avastanud, võib just tänu suurele rahvaspordiüritusele leida innustust tervisesporti teha. Kindel on see, et inimesi, kes on elanud tööinimese elu 30–40 aastat, enam nii kergelt uut eluviisi harrastama ei meelita. Väga tähtis on esimene samm – kui see tegemata jäetakse, siis teisi samme kindlasti ei järgne.
Meie seaduseelnõu on siia saali jõudnud päris mõistlikul ajal. Kui ta läbiks sama kiiresti teise ja kolmanda lugemise, nagu on plaanis kobarseadusega, mis homme oma maksutõusudega arutusele tuleb, siis saaks juba juunikuus seadustada selle, et alates 1. jaanuarist 2016 ei pea tööandjad maksma kõnealust erisoodustusmaksu. Ja kui sõnades on kõik erakonnad peale Reformierakonna sellise vastutuleku poolt, siis olen ma ette tänulik, kui eelnõu kolmandal korral sahtlisse ei jää ja jõuab rahanduskomisjoni esimehe otsuse kohaselt siia saali ka teisele lugemisele. Tänan tähelepanu eest! Olen valmis vastama küsimustele.
