Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Siret Kotka!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan koos teiste Keskerakonna fraktsiooni liikmetega arupärimise justiitsminister Andres Anveltile. See puudutab kodulaenuga hätta jäänud inimeste kaitset. Majanduskriisi ajal sattusid laenuorjusesse inimesed, kes olid panga abil endale kodu soetanud, kuid kaotasid siis töö ega suutnud enam kohustustega toime tulla. Paljud neist maksavad nüüd juba oma olematu kodu eest siiani laenu. Hetkel on Eesti Võlanõustajate Liidu andmetel tagasinõutavate võlgade arv 140 000. Alates järgmise aasta algusest on Lätis võlgnikel võimalus kodu võtmed pangale tagasi anda, ilma et jäädaks täiendavalt võlgu. Eesti riigis selline kaitse inimestel puudub. Tegu on suure probleemiga, kuid valitsus ei ole midagi ette võtnud. Seepärast esitame justiitsministrile arupärimise, milles on viis küsimust.

Kas on veel arupärimisi ja eelnõusid! Ei ole rohkem. Selge. Riigikogu juhatus on vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde. Head ametikaaslased, sel reedel, s.o juba homme, 5. detsembril toimub siin istungisaalis Eesti Lastekaitse Liidu korraldatud noorteparlamendi üritus. Seoses sellega palun teil oma laudadelt ja sahtlitest olulised materjalid kaasa võtta.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Teadete juurde veel nii palju, et kui soovite jätta mingi kirja või teate Eesti Lastekaitse Liidu noorteparlamendi liikmetele, siis võite selle kirjutada ja oma laua peale jätta. See ei ole keelatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene ja ainuke päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 enne esimesele lugemisele saatmist oma 18. novembri istungil. Istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik ja õigusosakonna õigusnõunik Viivika Sirelpu.
Eelnõuga muudetakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse sätteid, mis reguleerivad piiratud teovõimega naise raseduse katkestamiseks nõusoleku andmist. Kehtiva seaduse järgi ei tohi alaealine rasedust katkestada ilma oma vanema või eestkostja nõusolekuta. Kui vanem ei ole nõus lapse raseduse katkestamisega, siis võib pöörduda kohtu poole.
Õiguskantsler pöördus 3. juunil 2014 Riigikogu poole ettepanekuga nr 27, kus ta tegi ettepaneku viia raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lõige 2 kooskõlla põhiseaduse §-ga 19 koosmõjus §-dega 26 ja 28. Õiguskantsleri hinnangul on seadus vastuolus põhiseadusega, kuna see piirab alla 18-aastase neiu enesemääramise õigust, seades ta liigselt sõltuvusse oma vanematest või eestkostjast. Ühtlasi ei taga see piirang alaealise õigust privaatsusele ja tervisekaitsele.
18. juunil arutasime siinsamas Riigikogu saalis õiguskantsleri ettepanekut ja toetasime seda. Sotsiaalkomisjonile tehti ülesandeks algatada raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. 24. septembril komisjon seda ka tegi.
Mis on siis praegu kehtiva regulatsiooni probleemkohad? Esiteks, piiratud teovõimega isikute, sh alaealiste jaoks tähendab vanemate kohustusliku nõusoleku eelduse nõue küllalt suurel osal juhtudest nende soovi vastast tegutsemist, mis võib teiste riikide kogemusi arvestades kaasa tuua ohtliku olukorra, kus alaealised ei julge raseduse katkestamiseks arsti poole pöörduda ning hakkavad otsima muid võimalusi. Selle tagajärjeks võib olla oht elule ja tervisele.
Teiseks, alaealise seadusliku esindaja nõusolekuta ei saa arst ega arstide konsiilium alaealise raseduse katkestamist lubada ka juhul, kui lootel on ilmnenud väärareng või kui neiu on vägistatud.
Kolmandaks, kui raseda ja tema eestkostja soovid lahku lähevad, võib kohtumenetlus aega võtta. Raseduse katkestamine selle hilisemas arengujärgus kujutab endast aga asjaosalise tervisele suuremat ohtu.
Samuti on selge, et küsimus raseduse katkestamise põhjendatuse kohta ei vaja juriidilist ekspertiisi. Mis võiksid olla need tegelikud alused, millele tuginedes ütleb kohus, et ühel juhul võib aborti teha, teisel juhul ei või?
Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et põhiseaduse § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Mida teha, kui kohus ütleb, et raseduse võib katkestada, aga alaealine ei ole sellega nõus? Seaduses puudub alus katkestada rasedus sundkorras – veelgi imelikum oleks, kui see seal oleks – või kohaldada selle tegemiseks sundtoomist.
Eelnõu eesmärk ongi sätestada nõusoleku andmise regulatsioon sarnaselt võlaõigusseaduses sätestatuga. Patsiendi nõusoleku andmise reeglid peaksid olema kõigis tervishoiuteenuste osutamise valdkondades võimalikult sarnased ja kehtima ka alaealistele.
Kuni 2008. aasta 31. detsembrini kehtis võlaõigusseaduse §-s 766 kehtestatud regulatsioon, mille kohaselt piiratud teovõimega isik võis enda raseduse katkestamise üle otsustada niivõrd, kuivõrd ta oli võimeline raseduse katkestamise poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtib seadus, mille kohaselt on piiratud teovõimega inimese raseduse katkestamiseks alati nõutav seadusliku esindaja nõusolek. Kui neiu või naine ei ole abordiga nõus või ei suuda oma tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada kohtu loal.
Kui vaadata uuringute tulemusi, siis need on näidanud, et kui alaealise raseduse katkestamiseks on nõutav tema vanema nõusolek, siis muudab see abordi tegemise alaealise jaoks olulisel määral raskemaks.
Samas on eelnõusse sisse pandud punkt 2, et raseduse katkestamise kohta otsuse tegemisse on oluline kaasata teovõimeline isik, keda piiratud teovõimega inimene usaldab. See ei pruugi alati olla lapsevanem. Kui me räägime täisealistest inimestest, siis see säte kehtestatakse eelkõige sellepärast, et raseduse katkestamise otsuse tegemine võib olla raske ka vastutustundlikule ja kaalutlusvõimelisele isikule.
Eelnõu punktiga 10 muudetakse § 12 lõiget 1 ja sõnastatakse see nii, et arst peab asjaosalistele selgitama nii raseduse kui ka raseduse katkestamise bioloogilist ja meditsiinilist olemust ning võimalikke tüsistusi. Sõnastust muudetakse just sellepärast, et rõhutada arsti kohustust jagada selgitusi ja anda nõu tasakaalustatult, et oleks selge, mis saab nii raseduse jätkamise kui ka selle katkestamise korral. Nii saab raseduse katkestada sooviv naine või neiu sellele informatsioonile tuginedes langetada kaalutletud otsuse.
Samuti kohustatakse arsti asjaosalistele selgitama, et neil on võimalik saada eelkõige psühholoogist abi, aga ka muud asjakohast nõu, enne kui lõplik otsus tehakse. Selline teavitamiskohustus on kehtestatud seetõttu, et raseduse katkestada sooviv neiu või naine võib vajada raseduse katkestamise või jätkamise üle otsustamiseks lisanõustamist peale selle nõu, mida pakub günekoloog vastuvõtul. Eelnõu tekstis on esile tõstetud just psühholoogiline nõustamine, kuna raseduse katkestamise otsus langetatakse psühholoogilisel tasandil. Samas on rasedust katkestav arst kohustatud selgitama võimalusi saada ka majanduslikku, juriidilist või muud nõu, mida patsient võib vajada.
Kui vaadata meditsiinilise sünniregistri ja raseduse katkestuse andmekogu andmeid ja võrrelda meie näitajaid teiste riikide omadega, siis näeme, et ebaturvaline raseduse katkestamine põhjustab maailmas 13% naiste surmadest. Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis pole 2008. aastast ükski naine raseduse katkestamise tagajärjel surnud.
Vabariigi Valitsus on nimetatud eelnõu heaks kiitnud ning ka sotsiaal- ja justiitsministeerium toetavad eelnõu algataja ettepanekut viia piiratud töövõimega naise raseduse katkestamise regulatsioon kooskõlla võlaõigusseaduse § 766 lõikega 4, mille järgi piiratud teovõimega patsiendile tervishoiuteenuse osutamine toimub patsiendi nõusolekul niivõrd, kuivõrd patsient on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Justiitsministeerium tegi ka mõned ettepanekud seletuskirja täiendamiseks ja need muudatused on nüüdseks tehtud.
Nüüd on küsimused ja vastused, mis komisjonis üles kerkisid. Küsiti selle kohta, et kui alaealine otsustab raseduse katkestada, aga ei saa sellest oma perega rääkida, siis on ilmselt seal peres tõsiseid probleeme. Kas me peaks ette nägema, et selle perega hakatakse tegelema? Soomes on selleks tööks sotsiaaltöötaja. Olemuslikult on see probleem ju väga tõsine. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastus oli, et seda on ministeeriumis arutatud ning jõutud seisukohale, et sellisel juhul peaks tegelikult rakendama abivajavast lapsest teavitamise süsteemi. Ja nagu me teame, hiljuti vastuvõetud lastekaitseseadus reguleerib väga täpselt, kuidas abivajavast lapsest tuleb teatada.
Teine küsimus oli raseduse ebaseadusliku katkestamise kohta. Sotsiaalministeeriumi esindajad vastasid, et selle kohta Eestis statistikat pole. Küll aga on Eesti Naistearstide Selts väljendanud muret, et nad on nii mõnigi kord pidanud minema vastuollu lapsevanema tahtega. Veel oli küsimus, kuidas saab raseduse katkestamine olla ebaseaduslik. Sotsiaalministeeriumi ametnikud vastasid, et kui raseduse katkestamine oli keelatud, siis teinekord otsiti nurgaarste ja kasutati meetodeid, mis polnud lubatud. Abort on Eestis lubatud aastast 1955 ja tänu sellele on meil turvalise aborditeenuse kättesaadavus nii hea, et kriminaalseid aborte ei ole vaja teha. Nii ei olegi teada juhtumeid, kus keegi oleks selle pärast vigaseks jäänud või muul moel tervise kaotanud. Veel oli küsimus, kuidas rasedat noort neiut abistada, et ta saaks igakülgset nõu ja muud tuge, et ta saaks igati läbikaalutud otsuse langetada. Sotsiaalministeeriumi ametnike vastus oli, et praegu koostatakse muudatusettepanekuid, mis puudutavad raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 12 lõiget 1, kus on öeldud, et tervishoiutöötaja peab selgitama rasedust katkestada soovivale naisele nii raseduse kui raseduse katkestamise meditsiinilist ja bioloogilist olemust ning muid olukorrast tulenevaid asjaolusid.
Nüüd meie otsustest. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu 731 esimesele lugemisele 4. detsembriks ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Komisjon teeb ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see oleks 18. detsember kell 17.15. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati Heljo Pikhof. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Abordi teemal on minu jaoks vähemalt kolm tahku: tervishoiu kontekst ning vaimne ja moraalne aspekt. Esimesest te rääkisite üsna põhjalikult, kahel viimasel peatusite vähem. Tahaksin teada saada, milline oli sotsiaalkomisjoni arutelu põhiseaduslikkuse riive vaatevinklist. Mismoodi te jõudsite arusaamisele, et alaealise õigus vabale eneseteostusele kaalub üles põhiseadusliku kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest? Kuidas te sellise arusaamiseni sotsiaalkomisjonis jõudsite?

Minu meelest üks ei välista teist. Kui laps on sündinud, siis loomulikult tuleb põhiseadust järgida ja need lapsed üles kasvatada. Aga enne seda, kui me õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogu suurde saali tulime, oli meil väga põhjalik arutelu, kus olid kohal naistearstid ning eri ministeeriumide ja mittetulundusühingute esindajad. See arutelu oli väga emotsionaalne. Toodi ka elust näiteid, mida ma täna kahjuks siin korrata ei tohi, kuna me komisjonis leppisime nii kokku. Aga kas te kujutate ette olukorda, kus 16-aastane tütar ei taha sünnitada, aga ema keelab abordi ära, ütleb, et sa pead sünnitama. Mitte midagi ei saa naistearst teha. Ikkagi noorel endal peab olema õigus selline otsus teha. Ma arvan, et kes natukenegi mõtleb, saab sellest aru. Teine asi on see, et kui seni seadus sätestab, et kui kohus annab nõusoleku rasedus katkestada ja lapsevanem nõuab, et tütar peab seda tegema, laps seda aga ei soovi – ütleme, et ta on juba 17-aastane –, siis mismoodi seda sundi rakendada? See oleks väga imelik, kui kohaldataks sundtoomist. Hea, et see pole nii reguleeritud. Aga jah, praegune situatsioon on mõneti kummaline. Seda enam, et meil on olemas võlaõigusseaduse paragrahv, mis kehtib ka alaealiste kohta. Aga alati kaalutakse, kas alaealine saab aru, mida talle räägitakse. Kas saab aru, selle kohta langetab arst oma professionaalse otsuse. Me oleme arstidega ka komisjonis rääkinud ja nad on kinnitanud, et arstid mõistavad küll, kas alaealine saab kõikidest asjaoludest aru. Kui ei saa, siis on vaja, et keegi täiskasvanu aitab tal otsuse teha.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Abort on kindlasti kahtlemata väga delikaatne teema ja väga raske otsus ükskõik mis eas naisele, liiati siis alaealisele. Siin on rohkem tähelepanu pööratud nendele juhtumitele, kui ei ole usalduslikku suhet oma perega, oma emaga. Kuidas siis peaks ikkagi toimima? Mind üllatab see, et eelnõus ei ole sätestatud kohustust nõustamisteenust kasutada, kui tütarlaps on oma murega üksi jäänud. Siin on öeldud küll, et arst informeerib teda sellisest võimalusest, aga kas ei oleks asjakohane ette näha, et kvalifitseeritud, korralik nõustamisabi on lausa kohustus, et noort inimest aidata?

Aitäh küsimuse eest! Seda võib kaaluda. Ma arvan, et arst, keda noor inimene usaldab, suudab teda veenda üht või teist nõu saamise võimalust kasutama. Küllap arst oskab selgitada, mida see talle annab. Aga ettepanekuga võib nõus olla, me arutame seda komisjonis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma ei saa kuidagi teiega nõus olla. Loomulikult on igasuguseid kummalisi juhtumeid, mida tuleb eranditena käsitleda, aga kui erandid hakkavad looma reeglit, siis on lugu paha. Minu meelest ei ole mõistlik seadusakte üksikute negatiivsete erandite järgi ringi teha. Aga mul on veel teine küsimus põhiseaduse riive kohta. Ma ei tea, võib-olla õiguskantsler teile rääkis täpsemalt, siin suures saalis ta sellele minu mäletamist mööda ei viidanud. Me oleme keelanud alaealistel osta paki suitsu ja pudeli siidrit, küll aga näeme tema õiguste riivet siis, kui ta ei tohi ise abordiotsust teha. Ma tõesti ei saa sellistest asjadest aru. Kuidas on võimalik jõuda arusaamisele, et abordiotsuse võib noor neiu teha iseseisvalt, aga suitsupakki ja siidrit ei tohi ta osta?

Mis puutub iseseisvalt selle otsuse tegemisse, siis ikkagi arst arvestab sellega, kui hästi alaealine saab aru kõikidest asjaoludest, mis kaasnevad raseduse katkestamisega, kui tal on plaanis aborti teha, ja ka sellega, kui ta on otsustanud sünnitada.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Mulle meeldis teie vastus, kui te minu küsimuse peale ütlesite, et te kindlasti kaalute seda varianti. Sellepärast ma esitan küsimuse kas-vormis. Kas te olete päri, et seaduses peaks olema selge sõnaga kirjas noore inimese õigus ja kohustus asjatundlikku psühholoogilist nõu saada? Arst võib küll selgitada, et sellist nõustamist tehakse, aga kui see ei ole tasuta, siis kindlasti paljud ei saa seda kasutada. Me teame, et praegu meil professionaalseid nõustajaid on, kuid me ei ole võib-olla seda teenust nii piisavalt rahastanud, et see oleks kõikides maakondades kättesaadav. Kas te olete nõus, et see asi peaks palju selgemalt riigi kohustusena seaduses kajastatud olema?

Mida ma oskan sellele vastata? Nõustamisteenus peaks sellistel juhtudel kindlasti tasuta olema, nii nagu on paljud rasedust ärahoidvad vahendid kättesaadavad kas soodushinnaga või lausa tasuta. Sellistele asjadele tuleb tähelepanu pöörata, muidu satuvad just kehvemal järjel peredest pärit noored või naised halvemasse olukorda. Mis puutub nõustamisse, siis ma arvan, et neid teenuseid peaks rohkem olema. Samas on naistearstid rõhutanud, et kui noor neiu võtab julguse kokku ja tuleb arsti juurde, siis sageli ta ei soovi, et veel keegi tema murest teada saaks. See on arsti ja noore neiu usaldusvahekord. Aga mis nõustamisse puutub, siis me arutame seda komisjonis.

Austatud ettekandja Heljo Pikhof, ma väga tänan ettekande ja vastuste eest! Me liigume oma küsimustega edasi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mul tekkisid küsimused kolleegide küsimusi kuulates. Informeerige mind ka, kes ma ei ole selle komisjoni liige. Kas ma saan õigesti aru, et komisjonis on üleval soov keelata alaealistel sünnitada või sundida neid aborti tegema? Ma saan aru, et eelnõu keerleb selle ümber. Aga kas komisjonis on esindatud ka selline seisukoht, et alaealisel ei ole õigust ise otsustada ei nii- ega teistpidi?

Aitäh küsimuse eest! Komisjon oli üksmeelselt seisukohal, et praegune seadus ei ole alaealise huvides ja kindlasti tuleb seadust muuta. See seaduseelnõu on meie ühise koostöö tulemus.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minule isiklikult jääb tunne, et säärane eelnõu lausa lõhub perekonda. Ei ole vaja enam vanematega suhelda ega nendega ühist keelt leida. Aga ma küsin tegelikult statistika kohta. Statistika on esitatud niimoodi, et 14-aastased, siis 15-aastased, 17-aastased ja sealt veel edasi. Kuidas on siiski võimalik teada täpset statistikat, kui palju 16+ vanuses tehakse aborte ja kui palju sünnitatakse? Senistest paberitest on väga raske aru saada.

Palun vaadake lehekülge 17. Ma ei tea, kas teil on see lehekülg või ei ole. Seal on toodud raseduse katkestamised: 14-aastased, vanus 15–17, 18–19 jne.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 731 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. detsembri kell 17.15. Eelnõu 731 esimene lugemine on lõppenud ja selle päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased! Me ei liigu teise päevakorrapunkti juurde, sest rohkem neid pole. Ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Edu teile meie töös!

Istungi lõpp kell 10.29.