Austatud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liit on algatanud Riigikogu otsuse eelnõu, mis näeb ette panna Riigikogu menetluses olev kooseluseaduse eelnõu rahvahääletusele.
Ma olen olnud üsna pikka aega Riigikogu liige. See Riigikogu on langetanud otsuseid, mis on ühiskonnas esile kutsunud vastakaid tundeid. Euroopa Liiduga liitumine, Euroopa stabiilsusmehhanismiga liitumine, teemad, mis on olnud seotud inimeste põhiõigustega – nende tõttu on Riigikogu liikmete poole pöördunud inimesed ja organisatsioonid, kusjuures seisukohti on olnud nii poolt kui ka vastu. Kuid tuleb tunnistada, et see avalik diskussioon ja vastasseis, mis on ühiskonnas praegu tekkinud kooseluseaduse eelnõu menetlemise tõttu, on meie senisele poliitikaelule keskmises vaates pilku heites pretsedenditu.
Me kõik oleme saanud inimeste kirju seisukohtadega. Algul oli neid kirju kümneid, kümnetest said sajad ja sadadest on saanud tuhanded. Ma olen lugenud neist paljusid tähelepanelikult. Need on kantud inimeste siirastest tunnetest: seaduse pooldajad peavad seda oluliseks inimeste õiguste tagamisel ühiskonnas ning sallivuse ja avatud väärtuste kujundamisel, seaduse vastaste arvates sätestab see norme, mis ei ole kooskõlas nende arusaamaga Eesti ühiskonna traditsioonilistest väärtustest ja perekonnast.
See vastasseis, mis on tekkinud ja süvenenud, ei ole hea vastasseis. Muret tekitab, et seadus, mille keskne eesmärk peaks olema kasvatada ühiskonnas sallivust ja tolerantsust, on tegelikult tekitanud tõsise vaenu, ta on tekitanud kaks leeri Eesti rahva seas. Seda näitavad uuringud, mille tulemuste põhjal võib öelda, et sallimatus samasooliste suhete vastu on ühiskonnas paraku kasvanud ning ühiskonna valmisolek samasooliste suhteid reguleerida on kahanenud. Järelikult ei aita selle seaduse praegusel kujul menetlemise ja probleemi püstitamise viis kaasa sellele, et saavutada ühiskonnas sallivust. Tagajärg on see, et on tekkinud hoopis vastasseis, mis on tõsine probleem.
Ma usun, et kõik siin saalis ühinevad arvamusega, et eriti praegusel julgeoleku mõttes keerukal ajal on väga tähtis otsida Eesti rahva seas ühisosa, ei ole vaja keskenduda lõhe tekitamisele Eesti ühiskonnas. See lõhe on objektiivselt olemas, see küsimus on taandatud väga ühemõttelisele plaanile. Meie siin saalis, Riigikogu liikmed, vastutame selle eest, et otsida ja leida lahendusi, kuidas seda lõhet ja vastandumist vähendada, me ei tohi seda kasvatada.
Kui me arutasime selle otsuse eelnõu Riigikogu menetlusse andmist, siis meie mõttekäik oli väga selge. Pean tunnistama, et järgnenud kuude jooksul toimunud arutelu – me andsime selle eelnõu menetlusse suvel – on näidanud, et meie valitud võimalus, mida me Riigikogule praegu pakume, võiks aidata kaasa sellele, et ühiskond väljuks sellest debatist tugevamana ja ühiskonnas oleks võimalik leida sisemist rahu.
Praegu on tekkinud olukord, et kui kooseluseadus sellisel kujul, nagu see sellel nädalal parlamendi menetlusse tuleb, võetakse kiirkorras vastu, siis üks suur osa inimesi ühiskonnas tunneb, et Riigikogu enamus on käitunud nende arusaamade vastaselt, selle vastaselt, kuidas nemad kujutavad ette ühiskonnakorraldust. See on nende tunne. Samamoodi tekib siis, kui Riigikogu seda seadust vastu ei võta, olukord, kus paljud inimesed, kelle jaoks see seadus tähendab nende õiguste tunnustamist ühiskonnas teatud poliitilisel tasemel, tunnevad, otsekui neid oleks alavääristatud ja nende pürgimused oleksid tagasi lükatud. Järelikult oleme vastasseisu olukorras, parlament ühe või teise enamusotsusega kiires korras taastoodab seda vastasseisu ja see vastasseis on objektiivne. Ma usun, et siin saalis ei ole ühtegi Riigikogu liiget, kes oleks seisukohal, et meil on olnud arutlusel teemasid, mis on ühiskonnas rohkem tundeid tekitanud kui kõnealune küsimus.
Meie ettepanek on selge ja ühemõtteline. Kuna see küsimus puudutab väga suurt osa inimesi väga suurel määral, tuleks anda otsustamisvõimalus inimeste endi kätte, nii et Eesti kodanikud ise ütleksid, kas nad on poolt või vastu. On võimalik ka teine lahendustee, mis on kompromissi tee. Ma teen selgelt ja avameelselt ka selle ettepaneku siit kõnetoolist teatavaks. Kui kooseluseaduse algatajad asuvad seisukohale, et selle seaduse menetlemisega ei minda enne parlamendivalimisi sellises kiirtempos edasi, et kaks lugemist on ühel nädalal, vaid võetakse aeg maha, et pidada ühiskonnas kahekõnet ja otsida lahendusi, mis liidavad, mitte ei lahuta, siis kindlasti on see mõistlik suund ühiskonnas konsensuse otsimiseks. Sellisel juhul, kui ollakse valmis sellele kompromissile minema, oleme ka meie valmis enne lõpphääletust selle Riigikogu otsuse eelnõu menetlusest tagasi võtma.
Kooseluseaduse menetlemisel on esile toodud tegelikke probleeme, mis puutuvad perekonnaõigusesse. Neid on võimalik põhjalikult menetleda sisuliste küsimuste pinnalt. Üks väga tõsine teema, mille ka kooseluseaduse algatajad ise esile tõid, seostub faktilises kooselus elavate inimeste varaliste õigustega. Näiteks, kui mees ja naine elavad koos majas, mis on mehe nimel, naine on andnud sellesse ühisesse varasse väga suure panuse ka rahalises mõttes, aga kui need inimesed lähevad lahku, siis jääb maja sellele kooselupoolele, kelle nimel see on. Küsimused, mis ennekõike puudutavad nõrgema osapoole kaitset peresuhetes, on üsna mitmesugused.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas praktiliste lahenduste otsimise vaimus Riigikogu menetlusse perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lahendaks just nimelt mitte registreeritud, vaid faktilises kooselus elavate inimeste probleeme kehtiva perekonnaõiguse raames. Mul on südamest kahju, et sisulist debatti meie ettepanekute üle ei toimunud, vaid see eelnõu lükati enamuse jõudu kasutades tagasi.
Otsus, kas panna mingi küsimus rahvahääletusele, ei ole kerge otsus. Ka meie arutasime seda väga tõsiselt, kaaludes poolt- ja vastuargumente. Me mõtlesime, millised probleemid võiksid ilmneda selle küsimuse võimalikul panemisel rahvahääletusele. On aus rääkida Riigikogu kõnetoolist nendestki probleemiasetustest, mida on väljendatud ka põhiseaduskomisjonis ja avalikus dispuudis.
Esiteks, kas see on inimestele oluline küsimus, kas selle probleemi tähtsus on sellisel tasandil, et see võiks väärida võimalust, et Eesti kodanikud langetavad selle kohta otsuse rahvahääletusel? See on poliitilise valiku küsimus, kas me seda nõnda tunnetame või mitte. Õigus ja võimalus otsus teha on põhiseaduse järgi parlamendil. Vaadates ühiskondlikku resonantsi ja neid tundeid, mida on äratanud selle küsimuse kiire menetlemine, võime öelda, et see on oluline küsimus.
Teiseks, kas õiguslikus mõttes saab seda küsimust rahvahääletusele panna, kui selles reguleeritakse õigussuhteid, mis otsekui ei peaks olema rahvahääletuse esemeks? Vastus sellele on ühemõtteline ja selge. Esiteks, kehtiv põhiseadus võimaldab sellist eelnõu rahvahääletusele panna. Teiseks, nende õigussuhete üle, mida selles seaduses reguleeritakse, on samuti täiesti võimalik otsustada rahvahääletusel. Selle seaduse sisu ja mõju on laiemad kui pelgalt üks tsiviilõiguslik leping. See puudutab perekonna määratlust, laste õigusi ja kogu ühiskonnas tugevalt juurdunud arusaamu perekonnast.
Kolmandaks, kas Eesti inimesed on võimelised rahvahääletusel selles küsimuses valikuid langetama? Ka põhiseaduskomisjonis väljendasid mitmed rahvahääletuse vastu olevad poliitikud hoiakut, et see küsimus on liiga keeruline, Eesti kodanikud ei ole võimelised tegema siin kaalutletud ja arukat valikut. Väidetavalt tekib kompetentsikonflikt kodanike valiku ja seadusandja suutlikkuse vahel selle keerulise probleemi inimeste ette toomisel. Minu selge seisukoht on, et Eesti kodanikud olid võimelised tegema oma valiku Euroopa Liiduga liitumisel, väga keeruka liitumislepingu puhul, nad olid suutelised tegema valiku ka Eesti põhiseaduse kohta, mis puudutas kümneid ja kümneid küsimusi, ja nad on kindlasti suutelised selleski asjas seisukoha võtma.
Kas see oleks pretsedent? Kas teistes Euroopa riikides on seda tehtud? Jah, on küll. Detsembris 2013 oli Horvaatias rahvahääletusel eelnõu, milles toetati abielu määratlemist mehe ja naise vahelise liiduna. 2012. aastal oli Sloveenias rahvahääletusel sarnast teemaderingi puudutav eelnõu. Iirimaa planeerib järgmise aasta kevadel referendumit selle teemaderingi kohta.
Me peame tõsiselt mõtlema sellele, et kooseluseaduse arutelu tulemus ei oleks selline, et eri rahvusest, eri taustaga, eri arusaamadega inimesed hakkavad ühiskonnast võõranduma ja tekib väga sügav lõhe, mis hakkab toitma sallimatust, arusaama, et riik, kes neid otsuseid teeb, ei ole päris oma ja õige.
Eesti riigi ees on rasked ajad, nagu ma ütlesin, väga mitmel moel. Meie ülesanne on otsida siin ühiselt lahendust, mis Eesti rahvast liidaks, mitte ei vastandaks. Nende arutelude eeldus on see – kui ma andsin seda eelnõu üle, siis ma kutsusin sellele üles –, et me peame nii selle seaduse kui ka kogu küsimusteringi puhul pidama lugupidavat, kõigi inimeste põhiõigusi austavat, mitte sildistavat debatti. Debatti, kus ei näidata kurjalt näpuga inimese peale tema eraelu ja perekondlike valikute pärast ega sildistata inimest tema usuliste vaadete eest ega arusaamade tõttu Eesti ühiskonnast. Otsime lahendust, mis ühiskonda liidab, mitte lahendust, mis ühiskonda kaheks rebib.
Rahvahääletus on tõsine samm ja me tunnetame oma täit vastutust seda ettepanekut tehes. Mis puudutab rahvahääletuse nii varalisi kui ka tehnilisi küsimusi, siis meie ettepanek on, et rahvahääletus toimuks Riigikogu valimiste päeval. Siis oleksid kõik kulutused ja tehniline logistika sisuliselt omavahel ühendatavad, järelikult ei oleks rahvahääletusele minev raha eraldivõetuna märkimisväärne.
Kuid ma tulen tagasi alguse juurde. Rahvahääletus on meie lahendus probleemile, kuidas vältida väga halba olukorda, mis võib tekkida. Olemas on ka kompromissivõimalus, millele ma kutsun selle seaduse algatajaid üles. Kui seaduse menetlemisel võetakse rahulikult aeg maha, et püüda leida ühiskonnas konsensust, kui seda soovi väljendatakse ühemõtteliselt ja me saavutame selle kokkuleppe, siis, nagu ma ütlesin, on Isamaa ja Res Publica Liit valmis selle otsuse eelnõu tagasi võtma. Võtame aja maha.
Nendes küsimustes, nende teemade üle, mida me praegu arutame ja mis lähevad korda väga suurele osale Eesti inimestest, ei ole ühiskond pidanud valimiste eel debatti. Enne valimisi arutatakse küsimusi, mis on olulised poliitikutele ja mis on olulised inimestele. Kui me selle kahekõne või sideme katkestame – ükskõik kui õilsatel või ratsionaalsetel eesmärkidel –, siis, uskuge mind, see ei tee meie riiki sidusamaks. Need valikud on meie endi kätes. Need ei ole kerged valikud kellelegi, ükskõik, milline on vaade sellele küsimusele. Kuid ma rõhutan, et see on teema, mis läheb inimestele korda. See on teema, mille kohta inimesed soovivad oma seisukohta väljendada. See on aga teema, kus kaasamine ja inimeste seisukoha ärakuulamine on tegelikult puudunud.
Seda küsimust ei tohi määratleda mustvalgelt, et kas sa oled salliv inimene või ei ole. Siin on väga palju eri toone, poliitilisi ja ideelisi, arusaamu sellest, kuidas kõige paremini tagada laste õigusi, kuidas kõige paremini kaitsta inimeste põhiõigusi. Lahenduse otsimine ei tohi rebida ühiskonda kaheks. Jõudu ja küpsust meile otsustamisel! Aitäh!
