Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, kaitseväeteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Teiseks, spordiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Urve Tiidus. Kolmandaks, alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Ivari Padar. Neljandaks, abipolitseiniku seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seaduse nõuetele, siis käitub Riigikogu juhatus nendega selle seaduse järgi. Nüüd teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Austatud Riigikogu, teen ettepaneku kinnitada Riigikogu täiskogu selle nädala päevakord. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 78 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuks jäi 2. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:03 Arupärimine sularaharingluse ja makseteenuste korraldamise kohta (nr 423)

Esimees Eiki Nestor

Meie päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikmete Neeme Suure, Jüri Morozovi, Barbi Pilvre, Rannar Vassiljevi, Karel Rüütli, Etti Kagarovi, Tiit Tammsaare, Rainer Vakra, Heljo Pikhofi, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Jaan Õunapuu ja Kalev Kotkase arupärimine, mis esitati 16. juunil Eesti Panga presidendile Ardo Hanssonile. Arupärijate nimel esineb Riigikogu liige Neeme Suur. Palun!

Neeme Suur

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti Panga president! Mul on hea meel selle üle, et möödunud kolmapäeval Riigikogus alanud debatt saab täna siin saalis jätkuda. Täna läheneme teemale aga pisut teise nurga alt, hädaolukorra seaduse vaatepunktist. (Sumin saalis.)

Esimees Eiki Nestor

Neeme Suur, üks hetk, palun! Aitäh! Palun jätkake!

Neeme Suur

Hädaolukorra seaduse § 34 lõike 8 järgi on sularaharinglus ja makseteenused elutähtsad teenused, mille toimepidevuse tagaja ja korraldaja on Eesti Pank. Hädaolukorra seaduse § 35 näeb ette, et elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus koordineerib elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist ning nõustab elutähtsate teenuste osutajaid; teostab ise või määrab oma allasutuse teostama järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise üle.
Arupärimise esitanud Riigikogu liikmed on teadlikud, et "teenuse toimepidevus" ja "teenuse kättesaadavus" on kaks eri mõistet. Probleemiks on asjaolu, et hädaolukorra seaduse mõistes muutub toimepidevus sisutühjaks, kui ei ole tagatud nendesamade elutähtsate teenuste elementaarne kättesaadavus. Sularahaautomaatide arv on viimaste aastatega vähenenud 12%, pangakontorite arv 35%. Samal ajal ei ole Statistikaameti andmetel Eestis 20% 15–65-aastastest inimestest kunagi internetti kasutanud.
Lähtudes eeltoodust on meil Eesti Panga presidendile kaks küsimust. Kõigepealt, hädaolukorra seaduse järgi on sularaharinglus ja makseteenused elutähtsad teenused, mille toimepidevuse korraldaja on Eesti Pank. Eesti Pank on oma määrustega kehtestanud nende teenuste toimepidevuse miinimumnõuded, mis käsitlevad neljale suuremale pangale esitatud nõudeid kesksete infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Millistel põhjustel ei ole tehniliste nõuete kõrval reguleeritud sularaharingluse ja makseteenuste osutamiseks minimaalse teenuse esitamise nõudeid? Lihtsalt vihjeks ütlen, et vastus, et seda seadusega otsesõnu ei nõuta, oleks ilmselgelt liiga lihtne. Teiseks, pangateenuse vähenemise trend maapiirkondades jätkub ja on jõudnud juba piirkonnakeskustesse. Märkimisväärselt on vähendatud nii pangakontorite kui ka makseautomaatide arvu. Majandusministeeriumi andmetel asus eelmise aasta lõpu seisuga 96% pangakontoritest linnades. Milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud ühtlase sularaha- ja makseteenuste kättesaadavuse üle-eestiliseks tagamiseks? Loodame sisukat debatti. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele tuleb vastata Eesti Panga presidendil Ardo Hanssonil. Palun!

Eesti Panga president Ardo Hansson

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur tänu esitatud küsimuste eest! Katsun neile vastused anda.
Alustuseks ütlen, et ma mõistan, miks inimesed on mures pangateenuste üle-eestilise kättesaadavuse pärast. Eesti Pank ei eelista ühte makseviisi teisele. Sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks see Eesti Panga hinnangul olema paindlike lahenduste abil kättesaadav igal pool Eestis. Eesti ettevõtete ja inimeste sularahaga varustamise nimel teeb Eesti Pank iga päev tööd. Pakume kommertspankadele sularahateenust paindlikult, anname sularaha välja ja võtame vastu kõikidel tööpäeval, aga erakorraliste olukordade puhul oleme veelgi paindlikumad. Eesmärk on kindlustada häireteta ja sujuv sularaharinglus. Lisaks haldame riigi sularahavarusid ja kontrollime iga päev Eesti sularaha kvaliteeti. Homme laseb Eesti Pank ringlusesse euro teise seeriasse kuuluvad kümneeurosed rahatähed, mis on esimese seeria rahatähtedega võrreldes tugevamad, vastupidavamad ning tõhusamate turvaelementidega. Eesti Panga presidendina soovin kinnitada, et sularaha ei kao kuskile. Mulle isiklikult meeldib sularaha kasutada ja ma olen uhke Eesti eurosularaha kvaliteedi üle.
Sularaha kättesaadavus on oluline, aga samal ajal on see keeruline mure, millel puuduvad kiired ja lihtsad lahendused. Just seetõttu tuleb seda arutada ning Eesti Pangal on hea meel, et me saame osaleda majandusminister Urve Palo kokkukutsutud töörühmas, mis peaks lahendusi pakkuma. Eesti Panga hinnangul ei ole pangateenuste üle-eestiline kättesaadavus probleem, mida tuleks lahendada hädaolukorra seaduse kaudu, kuid see ei tähenda, et sellele murele ei peaks tähelepanu pöörama. Järgmiseks vastan hädaolukorra seadust puudutavale küsimusele ja seejärel käsitlen pangateenuste kättesaadavust.
Tulles arupärimise esimese küsimuse juurde, ütlen, et Eesti Panga presidendina olen kehtestanud minimaalsed nõuded sularaha- ja makseteenuste osutamiseks hädaolukorras. Määrus nõuab, et neli suuremat panka Eestis taastaksid sularaha- ja makseteenused hädaolukorras 12 tunniga 70% ulatuses tavapärasest teenusemahust. Kuidas pangad teenused taastavad, on nende otsustada, aga nad peavad teenuste taastamise kava kirjeldama Eesti Pangale, kes omakorda edastab selle informatsiooni Siseministeeriumile. See etapp on juba läbitud. Paari aasta pärast, kui olukord on muutunud, vaadatakse need plaanid üle.
Minu arusaamise järgi on hädaolukorra seaduse mõte tagada elutähtsate teenuste taastamine hädaolukorras. Hädaolukorra seadus pole mõeldud lahendama seda probleemi, kui inimestel pole pidevalt ligipääsu mõnele olulisele teenusele. Samuti pole hädaolukorra seadus loodud eesmärgiga mõjutada linnastumise või ääremaastumise trende. Tegemist on regionaalpoliitikaküsimusega, mida ei tuleks lahendada hädaolukorra seadusega. Regionaalpoliitika aga on Riigikogu, valitsuse ja kohalike omavalitsuste pärusmaa. Teisalt on sularaharingluse küsimused Eesti Pangale olulised ja me soovime sularaharingluse poliitika kujundamises osaleda.
See toob mind arupärimise teise küsimuse juurde, millele vastates selgitan Eesti Panga seisukohti sularaha- ja makseteenuste üle-eestilise kättesaadavuse teemal. Nagu ma juba mainisin, on Eesti Panga eesmärk sularaharingluse vallas varustada kommertspanku piisavas koguses sularahaga ja tagada sularaha kvaliteet. Kommertspangad varustavad sularahaga Eestis inimesi ja ettevõtteid. Selline lahendus töötab igal pool maailmas. Üheski riigis pole Eesti Panga teada keskpanga ülesanne pidada sularahavõrgustikku, mis teenindaks inimesi ja ettevõtteid. See tähendaks Eesti Pangale väga suuri investeeringuid ja püsikulusid ning tulemus oleks tõenäoliselt kohmakas ja ebamõistlik avaliku raha kasutus. Kommertspangad peaksid saama selle ülesandega paremini ja efektiivsemalt hakkama. Samas on Eesti Panga ülesanne korraldada sularaharinglust ning me peame oluliseks osaleda lahenduste leidmisel, kuidas tagada teenuse kättesaadavus.
Pangateenuse kättesaadavus on globaalne probleem. Tegu pole Eestile ainuomase probleemiga. Näiteks uuris Austraalias parlamendikomisjon seda küsimust juba kümme aastat tagasi. Sarnased küsimused on olnud arutelu all ka näiteks Kanadas, Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias. Ma arvan, et neid on arutatud peaaegu kõikjal Euroopas. Pangakontorivõrgu ja pangaautomaatide arvu kahanemine on trend, mis toimub terves maailmas ning on seotud tehnoloogia arengu, demograafiliste tegurite ning tarbijate endi eelistuste muutumisega. Osaliselt on siin tegu loomuliku arenguga, millele pole mõtet vastu seista. Samas toob see kaasa probleeme pangateenustele ligipääsetavuses ja need vajavad leevendamist. Probleemid võivad tekkida vanemaealistel ja liikumispuudega inimestel, aga ka väikeettevõtjatel või neil, kes elavad maal või ei kasuta internetti.
Teenuste pakkumisel ei tohiks ainsaks sihtgrupiks olla Tallinnas või Tartus elavad aktiivsed internetikasutajad. Eelmainitud tehnoloogiline areng tähendab elektroonsete maksete ja internetipanganduse levikut, mis vähendab vajadust nii sularaha kui ka pangakontoris käimise järele. See areng sõltub nii pakkumisest kui ka nõudlusest. Ka Eestis näitavad küsitlused, et inimesed eelistavad maksevahendina üha enam pangakaarti ning pangatoiminguid teevad üha enam internetipangas. See tendents jätkub. Seega on ka tarbijate endi eelistused muutumas ning vajadus pangakontoris käia ja sularaha kasutada väheneb. See on osa paratamatust tehnoloogilisest progressist ning seda tuleb kogu siinse debati juures arvestada.
Demograafiline areng tähendab selles kontekstis sõna otseses mõttes linnastumist. Linnastumine toimub ka Eestis. See võimendab veelgi tehnoloogilise arengu mõju. Koos klientide vähenemisega väheneb nõudlus ning koos nõudluse vähenemisega väheneb pakkumine. See on nii kõikide teenusliikide, mitte üksnes pangateenuste puhul. Swedbank on näiteks avaldanud detailsed andmed, põhjendamaks, miks nad kontoreid sulgevad. Muu hulgas tõid nad välja, et suletavaid kontoreid kasutas enne sulgemist vaid 13% nende kontorite klientidest ning sularahatehingute arv on viie aastaga poole võrra kahanenud. Suuremad kommertspangad Eestis ja ka mujal maailmas on muutnud oma teenusepakkumist efektiivsemaks, mis on tähendanud muu hulgas maapiirkondades kontorite ja sularahaautomaatide sulgemist. Siinkohal on kasulik teha võrdlus Rootsiga, kus paiknevad meie suuremate pankade emapangad. 2013. aasta lõpu seisuga olid Rootsi pangakontoritest veidi üle poole sularahavabad, Eestis on see näitaja värsketel andmetel umbes 23% ehk kaks korda väiksem.
Ma ei leia, et kommertspangad peaksid pidama ebamõistlikult suurt kontorite ja sularahaautomaatide võrgustikku. Siinkohal pole erilist vahet, kas seda peaksid üleval panga kliendid või maksumaksjad, tegemist on ikka ebamõistlikult kuluka lahendusega. Samas aga peaksid kommertspangad senisest selgemini sõnastama oma arusaama pangateenuste kättesaadavusest ja tulema ise välja ühiskondlikult aktsepteeritud lahendustega. Kokkuvõttes võiks Eesti Panga hinnangul sularaha- ja makseteenuste üle-eestiline pakkumine olla üldpõhimõttena majanduslikult tõhus. Samas peab ligipääs pangateenustele olema kättesaadav inimestele kõikjal Eestis, seega peame leidma paindlikke alternatiivseid lahendusi.
Järgmine küsimus on see, millisel moel neid paindlikke lahendusi pakkuda. Kuigi seda teemat arutab minister Palo töögrupp, pakun ka teiste riikide kogemustel põhinevaid võimalusi, mida pangad ja riik võiksid pangateenuste kättesaadavuse arutelus kaaluda.
Esimene on nn sularaha-tagasi-süsteem poodides, mis tähendab, et inimesed, makstes poes pangakaardiga toidu eest, saaksid lasta oma arvelt võtta rohkem raha ning saada see sealtsamast poest sularahana kätte. Selleks peaksid aga kommertspangad pakkuma võimalust, et kaupmees ei peaks maksma pangale protsenti väljavõetava sularaha eest. Kommertspankade võit oleks efektiivsem sularahavõrgustik, kaupmehed saaksid poodidesse suurema hulga kliente ning inimesed saaksid turvalise ja mugava võimaluse sularaha välja võtta. Põhimõtteliselt oleksid kõik võitjad.
Teiseks, nn riigipunktid ehk laia otstarbega kontorid, kuhu riik, pangad ja muud ettevõtted koondaksid mitmeid teenuseid. Näiteks saaksid maainimesed teatud regulaarsusega teha makseid ning saaksid kätte sularaha, ravimeid, kirju, lehti vms. Tõenäoliselt tuleks inimestel raha ja ravimeid ette tellida, kuid see tooks teenuse inimesele lähemale. Riigile ja ettevõtetele oleks see mõistlikum kui pidada üleval ühe ülesandega kontoreid.
Kolmandaks, riigihange teenuse pakkumiseks. Riik tellib kas keskvalitsuse, riigiettevõtte või kohalike omavalitsuste ühishanke kaudu teenust maapiirkondades pangateenuse pakkumiseks. Sellist lahendust on kasutanud näiteks Rootsi posti- ja telekomiagentuur PTS, kes valitsuse tellimusel tegi 2008. aastal riigihanke, et teenindada 15 omavalitsust ja 73 piirkonda sularahaga.
Neljandaks, võiksid olla nõuded või veenvad head tavad pangakontori sulgemise kohta eelkõige maapiirkondades. Kanadas on näiteks olemas seadusega kehtestatud pangakontori sulgemise nõuded ja Austraalias on sealne pangaliit pangakontori sulgemise puhuks kehtestanud nn head tavad. Tulemus on sama, tuleb lihtsalt kirja panna, mis tingimustel võib sulgeda, kui pikalt ette teatada, kuidas sellest teavitada jne.
Viiendaks, omavalitsuste ja pankade koostöö inimeste koolitamisel. Pangad võiksid regulaarselt pakkuda koolitust näiteks internetipanga kasutamiseks. Omavalitsus aitaks selgeks teha, kes vajab koolitust, ja koondaks huvilised kokku, pangad aga aitaksid koolituse korraldamisel inimeste, arvutite ja oskusteabega.
Viimaseks, kuuendaks, omavalitsuste ja pankade koostöö sularaha pakkumisel. Omavalitsus vahendaks kommertspankade abiga sularaha- ja makseteenuseid inimestele, kellel on raskusi liikumise või arvuti kasutamisega. Eelkõige võiks see sobida vanemate inimeste abistamiseks või nendele, kellel on liikumis- või nägemisraskusi. Omavalitsus saaks kindlaks teha, kellel piirkonna inimestest on neid raskusi, ning sellest lähtudes pakuks abi sularaha kojuviimisel või näiteks elektriarve maksmisel.
Need teiste riikide kogemustel põhinevad võimalused pole kindlasti valmis kohe rakendamiseks, kuid nende üle tasub arutada, et saaksime pakkuda Eesti inimestele igal pool riigis sularaha- ja makseteenuseid. Olen veendunud, et eelkõige kommertspangad, aga ka riik suudavad pakkuda senisest paremaid lahendusi.
Kutsun kommertspanku, riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi üles aktiivselt osalema pangateenuste kättesaadavuse arutelus. Eesti Pank on kindlasti nõus aruteludes osalema. Ühtegi varianti ei tasu minu arust ette välistada. Aitäh tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused Eesti Panga presidendile. Jüri Morozov, palun!

Jüri Morozov

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Nagu kiuste oli sellel nädalavahetusel selline juhtum, et Mustvees sularahaautomaat ei töötanud ja tagatipuks ei töötanud Konsumis, kus see automaat asus, ka makseterminal. Nii et inimesed korjasid küll oma korvi toidukraami täis, aga pidid selle jätma lihtsalt kauplusesse ja minema kõndima. Tagatipuks oli veel selline juhtum, et üks vanamemm, kellele tuli nädalavahetusel hopsti korstnapühkija, et korstnat pühkida, sai naabrimehe auto peale, sõitis 30 kilomeetrit pangaautomaadini, aga pidi tühjade kätega tagasi minema. Üldised lahendused võivad olla sellised ja teistsugused, aga kas te oskate öelda, mida sellel konkreetsel juhul tegema oleks pidanud? Milline on paindlik lahendus sellistel juhtudel?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et sellised olukorrad on pigem erandlikud. Me eeldame, et need süsteemid toimivad, aga igal pool võib rikkeid ette tulla. Ma mäletan, et kui ma suvel laulupeol käisin, siis seal ei olnud küll päris riket, aga kaardimakse ei toiminud ja pidi sularahas maksma, kuna sideliinid olid üle koormatud. See viitab sellele, et me ei saa loobuda sularahast ja tegelda ainult arveldusrahaga, sest me ei ole selleks päris valmis. Aga need on sellised spetsiifilised juhtumid, mis, ma arvan, võivad igal pool ette tulla. Kui palju neid süsteeme saab dubleerida? Võib-olla tihedamalt asustatud piirkondades on nii, et kui üks variant ei tööta, siis on võimalik kasutada teist. Aga kui tõesti on selline piirkond, kus on ainult üks võimalus, ja kui see viimane pangaautomaat ka rikki läheb, siis see teeb elu loomulikult raskeks.

Esimees Eiki Nestor

Helir-Valdor Seeder, palun!

Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Ma ei saa kuidagi nõustuda teie seisukohaga, et sularaharinglus on regionaalpoliitika, mitte rahapoliitika osa. Mina arvan küll, et see on pigem vastupidi või äärmisel juhul on ta mõlemat, aga kindlasti mitte nii, et see on eelkõige regionaalpoliitika. Te kirjeldasite protsessi päris pikalt. Ma olen nõus, et see on globaalne probleem. Te tõdesite ka, et saate probleemist aru. Lahendusena pakkusite, et riik võiks üht-teist teha, kommertspangad võiksid üht-teist teha, kohalikud omavalitsused võiksid üht-teist teha ning lisaks võiksid olla veel head tavad. Aga te ei maininud kordagi, et ka Eesti Pank võiks teha midagi teistmoodi või midagi rohkem kui praegu. Kas te olete lõplikult veendunud, et Eesti Pangal ei ole siin mitte mingisugust rolli ega mitte mingisuguseid võimalusi, et seda tendentsi, mis Eestis praegu on, vähemalt pidurdadagi?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Kui tulla regionaalpoliitika juurde, siis siin on kaks teemat. Esiteks, geograafiline dimensioon, mis on, ma arvan, regionaalpoliitika küsimus. Pangad võivad kommertslikel kaalutlustel otsustada, et ühes kohas tasub teenust pakkuda ja teises kohas ei tasu enam pakkuda, aga riigil võib olla mingi teine arusaam, mille kohaselt võiks seda teenust natuke rohkem olla. Ma arvan, et teatud piirkondade varustamine, keda pangad ise väga ei taha varustada, võiks olla samasugune regionaalpoliitiline teema nagu maabussiliinid, ühendus saartega või muud sellised asjad. Teine teema, mis on seotud sularaha laiema kättesaadavusega, on keskpangale lähedasem. Kuigi, nagu ma mainisin, ma ei tea ühtegi keskpanka, kelle ülesanne oleks täpselt kindlaks määrata, kui palju raha peaks teatud piirkonnas ringlema. Aga nagu ma oma kõne lõpus ütlesin, ma ei välista ühtegi lahendust. Kui me koos arutame ja selgub, et on mingisugune mõistlik viis, kuidas keskpank saab panustada, siis miks mitte. Praegu aga, vaadates neid lahendusi, mida ka teised hõredalt asustatud riigid, meie naaberriigid on kasutanud, siis seda maastikku kaardistades ei ole me kusagil näinud, et keskpangale oleks antud mikrotasandi roll. Kuid loomulikult võib seda asja uurida.

Esimees Eiki Nestor

Mati Raidma, palun!

Mati Raidma

Aitäh! Küsin eelmise küsimuse jätkuks, püüdes mõista Eesti Panga seisukohta, milline on tema roll selles valdkonnas. Kas ma sain õigesti aru, et teie sularaharingluse mõõde on Eesti Panga ja Eestis teenust pakkuvate pankade vahel, selle eest te tunnete vastutust, aga see, mis on sealt edasi, sularaha liikumine inimeste kätte ja tagasi, on justkui sellest mõistest väljas?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Riigisiseselt on eri institutsioonide vahel tööjaotus. Tavaliselt on keskpanga roll – olgu Eestis, Soomes või kus iganes – see, et kui keskpank tunnetab nõudlust, mis on ühel või teisel moel tekkinud, eelkõige kommertspankade kaudu, siis keskpank kindlustab, et see nõudlus oleks kaetud ega tekiks häireid, vähemalt mitte defitsiiti või puudujääki. See, kuidas raha liigub nendest keskustest või kommertspankadest edasi, on tavapäraselt lahendatud kommertspankade ja kodanike omavahelistes suhetes. See on tavaline keskpanganduslik mudel. Ma ei tea selliseid juhtumeid, kus oleks toimunud detailsem nõudluse kasvatamine keskpanga poolt või mis iganes.

Esimees Eiki Nestor

Tiit Tammsaar, palun!

Tiit Tammsaar

Tänan, härra Riigikogu esimees! Lugupeetud president! Hea meel on kuulda, et te olete nõus diskussioonidest osa võtma, et ikkagi sularaharinglust kuidagimoodigi siin Eestimaa peal edendada. Loomulikult, ühest küljest on häda vanemate inimestega, pensionäridega, teisest küljest põhjustab probleeme makseterminalide väga kallis haldamine. Tihtipeale ütlevad väikepoodnikud, eriti oma inimesele, et see oleks hea ja maksaks sulas, siis on mõlemale odavam. Kas siin ei saaks mingisuguseid uusi ideid rakendada?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et võib-olla tekivad mingisugused uuendused, mis seda asja odavamaks muudavad. Praegu mõnikord öeldakse, et arveldusraha on odavam kui sularaha. Kui vaadata seda näidet, mille te tõite, siis on selge, et mõnes olukorras on see teenus kallis. Kaupmees, kellel võib-olla nii suurt käivet ei ole, ei peaks hakkama arvuteid, igasuguseid programme ja terminale soetama. Suvel käisin ma Türi lillelaadal. Seal küll kõik arveldasid sularahas ja ma arvan, et oleks absurdne, kui iga kaupleja seal peaks hakkama endale terminali hankima. Ma arvan, et ei ole mõtet ühte või teist makseliiki fetišeerida. Kui nad on olemas ja neid saab paindlikult kasutada, siis nad täiendavad üksteist. Ma arvan, et võtab veel palju aega, enne kui me võime väga selgelt ühes või teises suunas liikuma hakata. Sularaha kasutamine suhtarvuna väheneb, aga ma arvan, et see ei ole praegu veel kuhugi kadunud, pigem on nõudlus sularaha järele vaikselt kasvama hakanud.

Esimees Eiki Nestor

Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee

Aitäh, härra esimees! Hea Eesti Panga president! Me teame, et Swedbankil on Eestis kõige suurem turuosa. Samas teame, et Swedbankis on väga suured teenustasud, need on palju suuremad kui selle panga emamaal Rootsis. Miks see nii on? Eestis on ju tööjõud odavam, kinnisvara odavam, teenused odavamad. Miks võetakse siis meie inimestelt suuremat tasu? Kas Eesti Pank ei saa midagi ette võtta, et sellist diskrimineerimist piirata?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Me oleme natuke seda teemat uurinud ja ma arvan, et see materjal on võib-olla ka võrgus väljas. Eri riikide teenustasusid ei ole niisama lihtne võrrelda, kuna ühes riigis on üks teenus natuke kallim, teises riigis on teine teenus natuke kallim. Tihti tehakse klientidele pakette, kus näiteks makstakse mingit kuutasu, aga siis on nii või nii mitu arveldust kuus tasuta jne. Väga lihtsat võrdlust ei ole võimalik teha. Aga meie lõplik hinnang oli, et kui vaadata tervikpakette, mitte ainult individuaalseid makseid, siis ei ole siin eriti suuri erinevusi, võrreldes Rootsi, Soome või isegi Läti või Leeduga. Aga üksikud maksed on meil siin kallimad. Loomulikult võib öelda, nagu te ütlesite, et meil on tööjõukulud väiksemad ja seetõttu võiks kogu pakett olla odavam. Selle teemaga saaks edasi toimetada, aga ma arvan, et tavaliselt vaatavad teenuste hindu konkurentsiametid. See on eelkõige tarbijakaitseküsimus.

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Kaks ja pool aastat tagasi, 9. veebruaril 2012. aastal, vastas teie eelkäija Andres Lipstok Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimisele sularaha kättesaadavuse kohta. Nii palju aega on mööda läinud, aga tegelikult pole midagi muutunud, kui välja arvata see, et sularahaautomaate on veel vähemaks jäänud. Kuid kas te oskate öelda, kuidas Soomes see asi on korraldatud? Minu teada on Soomes kommertspangad kokku leppinud, et nad koos haldavad sularahaautomaate ja hoiavad neid korras. Selle süsteemi nimi peaks olema OTTO. Kuidas Soome riik on sellega hakkama saanud?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh! Soomes on, jah, selline süsteem olemas. Minu teada ei ole see kuidagi seadusega paika pandud, et nad peaksid seda tegema, nad lihtsalt leppisid omavahel kokku, et nad sellist süsteemi rakendavad. Eestis on seda läbi aegade arutatud, aga senini ei ole kommertspangad omavahel kokkuleppele jõudnud. Küsimus on selles, kas see lahendaks probleemi. Kindlasti tasub Soome näidet vaadata. Ma ei tea kõiki detaile, aga minu meelest on seal nagu mujalgi maailmas ikka jätkunud see tendents, et pigem on pangaautomaatide arv vähenenud. Võib-olla on see vähenenud nüüd küll natuke aeglasemalt, kui ta oleks vähenenud ilma selle kokkuleppeta. Sellist varianti on lahendusena pakutud, aga siin on teatud probleemid. Üks on see, et kui on ühtne võrk, siis iga pank eraldi sisuliselt kaotab vastutuse, side panga ja kliendi vahel katkeb, vastutus langeb sularahaautomaatidega tegelevale firmale ja kodanikel on raskem pankade tegevust mõjutada. Teine teema on see, et kui see on sõltumatu ettevõte, kes peab oma kulusid katma, siis tema kuluefektiivsuse kriteerium võib osutuda isegi pakilisemaks. See tähendab, et ei ole kindel, et tal on varusid, et ta saaks mitte nii väga tulusates piirkondades kõiki neid asju pakkuda. See on tõesti üks variant, mida võiks kaaluda. Aga ma arvan, et pangaautomaatide osa on võib-olla ka üle rõhutatud. Need on päris kallid masinad. Kindlasti on nad hästi sobilikud mõnes piirkonnas, kus on turvalisus tagatud ja piisav käive olemas. Aga mõnes teises piirkonnas, kus käivet on palju vähem, oleks võib-olla õigem mingi muu lahendus. Ma rääkisin siin sularaha saamisest kauplustest ja millest iganes. Ka Põhjamaades on selliseid näiteid, et kodanik võib kauplusest saada põhilisi pangateenuseid.

Esimees Eiki Nestor

Maimu Berg, palun!

Maimu Berg

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud panga president! Te mingil määral olete juba sellele küsimusele vastanud, aga ma tulen ikka tagasi selle juurde, et kui on suured rahvakogunemised, näiteks laadad ja laulupeod, siis tekib probleeme. Ka möödunud nädala lõpus oli probleem, et inimesed ei saanud Palamusel sularaha kätte. Kas siin ei peaks ikkagi olema mingi konkreetne lahendus? Pangabusse pole ka seal enam viimasel ajal nähtud. Mida te sel puhul lahenduseks pakute?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see oleks panga seisukohast reklaami mõttes isegi hea, kui kliendid saaksid sellisel üritusel teenindatud. Seda, et teatud sündmuste puhul on vaja ilmtingimata kohale ilmuda pangabussiga, on võib-olla seaduses raske ette näha, aga see peaks olema lihtsalt pankade maine seisukohast nende normaalne tegevus.

Esimees Eiki Nestor

Enn Eesmaa, palun!

Enn Eesmaa

Suur aitäh! Austatud härra Hansson! Esitan küsimuse teile kui visiooniinimesele. Me oleme uhked oma digiallkirjasüsteemi üle. Me kõik oleme või enamik meist on ka elektrooniliste pankade kliendid. Kas teile tundub, et ühel päeval võib toimida selline süsteem – sellel võib olla ka mingisugune tasu, nagu näiteks on kaabeltelevisioonil –, et me saame kodus endale ise välja trükkida n-ö sularaha või sularaha ekvivalenti, kasutades kõiki eespool mainitud elemente? Elektroonika ja see osa inimkonna oskustest arenevad nii kiiresti, et seda, mis on võimalik mõne aasta pärast, on raske isegi ette kujutada.

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ei, ma ei ole mõelnud, et selline lahendus võiks olla, aga mõnekümne aasta pärast, kui asjad arenevad, siis miks mitte. Maailm ju muutub. Ma ei oska sellisele asjale hinnangut anda. Aga ma arvan, et teadmine, et kunagi tulevikus võib selline asi käivituda, ilmselt ei aita lahendada neid probleeme, millele arupärimise esitajad viitasid.

Esimees Eiki Nestor

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud esimees! Austatud president! Meil räägitakse tihti, et pankade teenustasud on liiga suured. See aga oleneb sellest, kustpoolt vaadata. Klient arvab, et need on liiga suured, aga pangad ütlevad, et neil on vaja teenuse osutamise kulud katta. Kuidas meie panganduskonkurents toimib? Kas konkurentsiolukord on niisugune, nagu see peab olema? Mitmed pangad pakuvad turul teenuseid ja võitlevad selle eest, et kliente saada, samas domineerivad meil Skandinaavia päritolu pangad. Kuidas Eesti Pank hindab Eesti pangandusturu konkurentsiolukorda?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et sellisele küsimusele on paarilauselist vastust anda küllaltki keeruline. Loomulikult, suuremas riigis, kus on rohkem panku, on konkurentsi natuke kergem tekitada. Meil on panku üsna vähe. Seetõttu ongi mitmes piirkonnas, aga ka mõne ärilõigu puhul valikuvõimalusi mõnes valdkonnas vähem, kui võiks olla. Nii et kui kuidagi on mingisuguste muudatuste abil võimalik mõnes valdkonnas konkurentsi suurendada, siis see oleks kindlasti tervitatav. Teisest küljest mäletame buumiperioodi, kui konkurents läks natuke käest ära, kõik hakkasid, ütleme, isegi liiga odavalt raha edasi laenama ja tekkisid laenukahjumid. Me ei taha panganduses niisugust üliagressiivset konkurentsi, mis viib lausa dumpinguni ja seetõttu kahjumini. Üks asi, mis on kindlasti hullem kui ülirentaabel pank, on ülikahjumis pank, mis lõpuks tähendab ka maksumaksjatele suuremaid kulusid.

Esimees Eiki Nestor

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Soomes, aga eriti Saksamaal ongi levinud need nn raha-tagasi-süsteemid. Need on pankade alternatiivsed, aga väga innovatiivsed meetmed. Kui seal läheb maal memmekene poodi ja peab maksma kauba eest 10 eurot, siis ta maksab näiteks 50 eurot ja saab 40 eurot sularahas tagasi. Miks Eestis sellist innovatiivset meedet veel ei ole, kuigi sularaha kättesaadavus on ju maal juba pikka aega probleem olnud? Kui pankade ja maapoodide vahel on sellised lepingud, siis pole ju tähtis, kas sularahaautomaadid säilivad, sest lahendus on olemas. Miks need asjad nii aeglaselt liiguvad?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh! Vastuse küsimusele, miks see täpselt niiviisi on, jään ma võlgu. Aga ma tõin selle esimese võimaliku lahendusena. See ei lahenda muidugi kõiki probleeme, aga teistes riikides, kus ma ise olen elanud, on selline võimalus olemas olnud. See muidugi ei tähenda, et sa võid kauplusesse minna ja suures koguses raha välja võtta. Kui kaupmehel juhtub sularaha üle olema, siis ta võib sulle seda anda, ja kui täna ei saa, siis äkki homme saab. Võib-olla on seadusandluses mingisugused tõrked, võib-olla on küsimus teenustasudes, aga minu meelest on seda võimalik rakendada, kui teha see teenusepakkujatele piisavalt atraktiivseks. Aga me kollektiivselt ei pruugi väga nõus olla sellega, kui raha kättesaamiseks on vaja maksta ülikõrgeid teenustasusid. Nii et küsimus tuleks võib-olla läbi rääkida sellisel moel, et see teenus oleks lõpuks kas tasuta, kuna ta aitab pankasid sularahamajandusega tegelemisel, või siis mõõduka teenustasuga.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud president! Enne kui esitan küsimuse, ütlen oma arvamuse. Te rääkisite süsteemist, mis on siin piirkonnas ja lähiriikides. Mulle tundub, et Eestis on küll haruldane olukord, sest inimesi teenindavad siin sisuliselt ainult kaks panka ja konkurents on suhteliselt väike. Need pangad ei ole ausalt öeldes eriti huvitatud sellest, et oma kliente hästi teenindada, ma mõtlen eelkõige väikseid kliente. Selge, ainus võimalus on lahendada see küsimus regulatsiooniga. Mis tasemel teie arvates see regulatsioon peab olema kehtestatud, kas ministeeriumi, keskpanga või Riigikogu tasemel? Kes peaks selle regulatsiooni täitmist kontrollima?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Mitte olles jurist, ei tea ma täpselt, mis tasandil need asjad peavad olema reguleeritud. Ideaalne variant oleks see, kui saaks kokku leppida ja kui pangad ise pakuksid, nagu ma ütlesin, mingi arusaama, kuidas need asjad hakkavad arenema ja mis tingimustel hakatakse teenuseid pakkuma. Kui see arusaam on aktsepteeritav, siis võib lahenduse saavutada mitte väga bürokraatlikult ja turumajanduslikult. Kui aga seda võimalust ei ole ja ühiskond tervikuna mõtleb, et oleks vaja siiski midagi enamat, siis võib eri võimalusi läbi vaadata. Igal võimalusel on kindlasti oma viis, kuidas neid asju rakendada. Võib-olla vajab mõni võimalus seadusmuudatust, mõni aga mingit hanget või mingisugust institutsionaalset arengut. Ma mainin jälle neid riigipunkte, mis võiksid ühel ja samal ajal rahuldada inimeste sularahavajadust ja vajadust ravimite järele, kõik see toimuks ühes kohas. Ma ei tea, kui palju sellist asja maailmas on kasutatud, aga esialgu tundub see perspektiivika lahendusena. Iga variandi puhul peaks kindlasti vaatama tulude ja kulude analüüsi. Me peame olema veendunud, et kui tuleb juurde maksta, siis resultaat, mille me saame, on selline, mida me ootame, ja lõppkokkuvõttes on see meie arvates hea viis maksumaksja raha kasutada.

Esimees Eiki Nestor

Auväärsed! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140, mis käsitleb arupärimisi, annab siinkohal Riigikogu liikmele võimaluse esitada ainult üks küsimus. Peep Aru, palun!

Peep Aru

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea Eesti Panga president! Minu teadmist mööda on SEB ja vana nimega Eesti Post kirjutanud ju alla mingisugusele koostööleppele ja osaliselt toimibki Eestimaal postkontorites nn postipank. Kas Eesti Panka on jõudnud kuuldusi, et ka mõni teine pank, eelkõige Swedbank, Eesti Postiga läbi räägib? Kui neid läbirääkimisi ei toimu, siis järsku Eesti Pank võtab endale vahendaja rolli, et kaks osapoolt kokku viia?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et sellest on juttu olnud. Ma ei ole seda teemat täpselt jälginud, aga vist suve jooksul pakuti võimalust seda uurida. Ma ei tea, kas see on juba tulemustele viinud, mis see seis täpselt on ja mis need tõrked võiksid olla. See on tõesti üks lahendus, mis on juba olemas, sest vähemalt postkontorite võrk on olemas. Seda kasutab üks pank. Kui teine pank tuleb sinna lisaks, kas siis saaks sellist asja teha? Võib-olla on võimalik kolmel või neljal pangal sellega ühineda, aga siis võivad ilmselt tekkida pankadel tõrked, sest nad ei taha kõik ühes kohas olla. Aga kindlasti tasuks uurida, kas on võimalik ühes teeninduspunktis luua võrgus ligipääs mitmele pangale, olgu need punktid siis postkontorid või kauplused.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Eesti Panga president! Avan läbirääkimised. Neeme Suur, palun! Lisaaega kolm minutit.

Neeme Suur

Härra juhataja! Kõigepealt kordan oma ühte varem väljaöeldud mõtet, et kui mõni riik otsustab loobuda sularahast, siis tõenäoliselt mõtlevad selle riigi kodanikud sularaha uuesti välja ja võtavad ise kasutusele. Selle kinnituseks tsiteerin Eesti Panga kodulehekülge, kus on kirjas nii: "Maksevahendina on sularaha ainulaadne. Jaemaksete tegemisel on sularaha kõige laialdasemalt kasutatav ja kiireim maksevahend ning ühtlasi kindlaim maksevahend erakorralistes olukordades. Sularaha on soodsaim maksevahend väikese väärtusega jaemaksete tegemisel – sularahaga makstes on keskmine tehingukulu väiksem kui võrreldavate elektrooniliste maksevõimaluste kasutamisel. Sularaha on universaalne – seda saavad maksete tegemiseks kasutada ka inimesed, kellel ei ole pangakontot, puudub sellele ligipääs või kellel ei ole võimalik kasutada elektroonilisi maksevahendeid. Sularaha kasutamine võimaldab tarbijatel oma kulutusi tähelepanelikumalt jälgida. Sularaha on nii maksevahend kui ka väärtuse säilitaja. Sularaha on raske võltsida ja kasutada pettusteks." Selline hea jutt on Eesti Panga koduleheküljel.
Tulen nüüd korraks tagasi hädaolukorra seaduse juurde. Jah, tõsi see on, hädaolukorra seadus on ette nähtud hädaolukordade lahendamiseks, aga ka nendeks valmistumiseks. See on ka sellepärast oluline ja hea seadus, et ta loetleb elutähtsad teenused. Neid käsitlevad meie seadusruumis vaid kaks seadust: püsiasustusega väikesaarte seadus ja hädaolukorra seadus. Tõsi on seegi, et hädaolukorra seadus ei käsitle otsesõnu elutähtsate teenuste kättesaadavust, vaid nende toimepidevust. Ka elutähtsa teenuse mõistet ei ole hädaolukorra seaduses otseselt avatud, aga seadusandja mõtet võime tajuda elutähtsate teenuste loetelust. Kui teatud teenused (kiirabi, elektrivarustus, telefonivõrk, postivõrk, avaliku korra tagamine, päästetöö, makseteenused, sularaharinglus jt) on määratletud elutähtsatena, siis see tähendab, et riik peab nende jätkupidevat toimimist igasugustes olukordades ühiskonna normaalse toimimise tagamiseks vajalikuks ning see on eluliselt oluline.
Ühiskonna toimimise mõttes on toimepidevus ja kättesaadavus lahutamatud mõisted. Tekib küsimus, mis mõte oleks panna kirja nõudeid, kuidas tagada elektrivarustuse taastamine pärast elektrikatkestust, kui igas maakonnakeskuses oleks üks pistik, millest on võimalik voolu võtta. Või mis võrk oleks postivõrk, mis toimetab posti maakonnakeskusesse ja jätab sinna ootele, kuni adressaat saadetisele ise järele tuleb? Samavõrra arusaamatu oleks sularaha toimepidevuse tagamine sel teel, et sularaha oleks kättesaadav ehk teenused, mis võimaldavad sissemakseid maksekontole, ja teenused, mis võimaldavad maksekontolt sularaha välja võtta, oleksid kättesaadavad vaid suuremates keskustes. Selline käsitlus muudaks nii hädaolukorra seaduse kui ka elutähtsa teenuse mõiste sisutühjaks.
Eelmisel kolmapäeval menetleti Riigikogu saalis Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega algatajad tegid ettepaneku lisada Eesti Pangale kohustus tagada sularaha kättesaadavus. Eelnõu ei leidnud toetust, kuna õigustehniliselt on sobilikum lisada sularaha kättesaadavuse tagamise nõuded krediidiasutuste seadusesse. Tsiteerin Vabariigi Valitsuse seisukohta: "Õiguskindluse tagaks skeem, kus krediidiasutustel on kohustus tagada sularaha kättesaadavus ja Eesti Pangal oleks volitusnormi alusel õigus täpsustada sularaha kättesaadavuse tingimused." Sanktsioonide rakendaja nõuete mittetäitmise korral peaks olema hoopiski Finantsinspektsioon. Avalikes huvides kohustuse panemine ja äriühingutele sanktsioonide määramine Eesti Panga määrusega ei oleks hea lahendus, see tuleb lahendada seaduse tasemel. See asjaolu aga ei vabasta Eesti Panka talle juba praegu seadusega pandud ülesannetest. Eesti Pank ei saa siinkohal lihtsalt tõdeda, nagu ta tegi Läänemaa omavalitsustele saadetud kirjas, et Eesti Panga roll sularaharingluse korraldamisel on tagada Eesti elanikele ja ettevõtetele piisav sularahavaru. Küsimus ei ole tegelikult vaid piisavas sularahavarus ja kommertspankadevahelises sularaharingluses, vaid probleem on täpselt selline, nagu tõstatati saalis esitatud küsimuses. Küsimus on ka sularaha liikumises panga ja inimese vahel.
Eesti Panga ülesanne on raharingluse üldine korraldamine. Tema ülesanne on anda ka Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes. Elutähtsate teenuste toimepidevuse ja kättesaadavuse tagamine ning seda koos, mitte ükshaaval, on kindlasti majanduspoliitiline küsimus. Seda nõu on meile praegu kõigile hästi ja hädasti vaja. Mul on väga hea meel panga presidendi ettekande üle, mul on hea meel, et Eesti Pank on praeguses lahenduste otsimise ja leidmise faasis asunud aktiivselt pakkuma konkreetseid lahendusi ning koostöös majandusministeeriumiga aitab kaasa ühise probleemi lahendamisele. Suur tänu!

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Head kolleegid! Ma tänan sotsiaaldemokraate, et nad selle küsimusega uuesti siia Riigikogu suurde saali tulid! 9. veebruaril 2012 esitas Keskerakonna fraktsioon samasisulise arupärimise Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile ja siis oli küsimuse all Virtsu probleem, kust piirkonna viimane sularahaautomaat ära kaotati. Nagu te kuulsite, Eesti Pangal ei ole otsest kohustust selle teemaga tegelda, aga kommertspangad on orienteeritud kasumile ja nende huvides see ei ole. Me lugesime eelmisel nädalal Swedbanki juhi Perensi soovitust, et inimestel tasuks kolida sinna, kus on töökohad. Seda võiks ju laiendada nii, et tuleks kolida sinna, kus on sularahaautomaadid, ehk Tallinna. Kui see ongi kogu Eesti riigi regionaalpoliitika, siis on midagi väga valesti. Mul on soovitus sotsiaaldemokraatidele. Te kuulute Eesti Vabariigi valitsusse ja olete koalitsioonipartner. Kui valitsus ei haara siin ohje ega hakka nende asjade eestvedajaks, siis kes veel peaks seda tegema? Teistel on ju teistsugused huvid. Kutsuge kokku osapooled: omavalitsuste, sideasutuste ja kaupluste esindajad. Kuidagi tuleb see küsimus ära lahendada, et Eesti ei jookseks lõplikult inimestest tühjaks. Või arutage Soome näidet, kus on suudetud ühiselt tööle panna sularahaautomaatide süsteem. Seda nimetatakse OTTO-ks ja see töötab. Kuidas Eesti sellega hakkama ei saa? Head sõbrad sotsiaaldemokraadid, hakake sellega tegelema, teile on see võimalus antud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud Tarmo Tamm, aitäh sulle sellise toreda ettepaneku eest! Aga sa ei pea seda enam esitama, sest sotsiaaldemokraadid on juba asunud seda probleemi lahendama ja väga jõuliselt. Nimelt on sotsiaaldemokraadist majandus- ja taristuminister Urve Palo kokku hõiganud töörühma, kus osalevad väga mitme organisatsiooni esindajad. See töörühm on väga usinasti hakanud seda probleemi lahendama. Nimelt ei ole maapiirkondades enam probleemiks ainult sularaha kättesaadavus, vaid kogu teenuse kättesaadavus. Kui mõni kommertspank paneb kontori kinni, siis tekib küsimus, millist teenust pakub edaspidi teenusepunkt, mis sinna jääb, kas ta vastab nendele nõudmistele, mis siiski ka maainimestel on. Kui me viimasel ajal oleme rääkinud üldse regionaalpoliitikast – IRL-i liikmed on rääkinud ka haldusreformist –, siis tegelikult peaksime ju aru saama, et see väga laialt soovitatud nn tõmbekeskus ei tohi olla selline koht, kuhu jääb ainult pangapunkt, vaid sinna peab kindlasti jääma ka pangakontor, kus on võimalik suuremal määral sularaha kätte saada. Maal pole kaugeltki enam oluline ainult see, kus ja kui tihedalt sularahaautomaadid asuvad. Elu läheb edasi ja me peaksime ka siin otsima alternatiive. Nii nagu Eesti Panga president juba rääkis, ka töörühmas otsitakse uusi, alternatiivseid lahendusi ja üheks selliseks ongi nn raha-tagasi-süsteem. See tähendab, et kommertspangad sõlmivad lepingud maapoodidega. Kui siis näiteks maainimene läheb poodi ja peab tegema 20 euro suuruse makse, siis ei maksa ta mitte 20 eurot, vaid maksab kaardiga näiteks 40 eurot ja saab 20 eurot sularahas tagasi. Väikesi summasid on täiesti mõeldav poest saada. Seda teed peaksid ka meie kommertspangad minema. Miks seda ei ole tehtud? Eesti Panga president ütles, et ta ei tea seda. Aga kindlasti teeb majandusministeeriumi töörühm selles suunas tööd.
Nii et, austatud Tarmo Tamm, sotsiaaldemokraadid on selle küsimuse väga tõsiselt käsile võtnud ja me loodame, et kui majandusministeerium lahendused juba oktoobris Riigikogu saali toob, siis me kuuleme ainult rõõmusõnumeid. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas Ardo Hansson soovib sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.


2. 15:56 Arupärimine riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika" rakendusplaani elluviimise kohta (nr 417)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Priit Toobal, Viktor Vassiljev, Ester Tuiksoo, Mailis Reps, Aivar Riisalu, Valeri Korb, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev ja Tarmo Tamm majandus- ja taristuminister Urve Palole. Arupärijate nimel saab sõna Kalev Kallo. Palun!

Kalev Kallo

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Enamik taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsusi, eriti kaks viimast, on teinud kõik selleks, et Eestist ei saaks mereriiki ja ta jääks ainult mereäärseks riigiks. Ühe mereriigi lahutamatu osa on kaubalaevastik. Just sellesse, et Eestil ei ole enam ühtegi kaubalaeva, on viimased valitsused oma tegevuse või tegevusetusega panuse andnud. Vahetult enne selle aasta Euroopa merepäeva 20. mail saime teada, et pingutused on vilja kandnud ja Eesti lipu alt on lahkunud viimane arvestatav kaubalaev, st kaubalaev kaaluga 500 tonni või rohkem. See tähelepanuväärne sündmus toimus 16. aprillil. Kui Euroopa Liit on hakanud tähistama merepäeva, et juhtida kodanike tähelepanu meresektori kasvavale osale meie igapäevaelus ning sellele, et me oleme merede ja ookeanide kaudu ühendatud kogu maailmaga, siis Eesti valitsused ei ole pidanud merenduse ja meritsi kaubaveo tähtsust millekski. Sellest annavad tunnistust kõik faktid senise tegevuse kohta. Riiklik arengukava "Eesti merenduspoliitika" suudeti välja töötada ja valitsuses kinnitada alles 2. augustil 2012 ehk taasiseseisvunud Eesti 21. aastal. Sama arengukava nägi ette, et rakendusplaan aastateks 2013–2016 töötatakse välja ja kinnitatakse kolme kuu jooksul pärast arengukava kinnitamist. Rakendusplaan aga kinnitati valitsuses 12. detsembril 2013 ehk üks aasta ja neli kuud peale arengukava kinnitamist. Selleks läks enam kui viis korda kauem aega sellest, mis valitsus ise endale oli ette näinud. Selle tegevuse valguses kõlab rakendusplaani eesmärgis 1 toodud tulemusnäitaja, et Eesti lipu all sõitvate üle 500 GT kaubalaevade arv on 2030. aastaks vähemalt 50 ja vahenäitaja 2020. aastal on 35 laeva, küllaltki naljakalt. Seoses rakendusplaani elluviimisega, mille hulk väga tähtsaid tähtaegu oli 30. juunil, on meil ministrile hulk küsimusi. Enamikus puudutavad need toiminguid, mis tõenäoliselt peaksid olema nüüdseks tehtud. Peagi kuuleme, kui edukalt see tegevus on toimunud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Tere päevast, lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, head kolleegid! "Eesti merenduspoliitika 2012–2020" on kehtiv arengukava, mille rakendamiseks kinnitas Vabariigi Valitsus 12. detsembril 2013 konkreetsete tegevuste ja tulemusnäitajatega rakendusplaani aastateks 2014–2016. Kuna merenduspoliitika on valdkondadevaheline arengukava, siis hõlmab rakendusplaani tegevuste täitmine mitme ametkonna koordineeritud tööd ja ressursside planeerimist. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on oma tööprotsesse alustanud ning rakendusplaani elluviimine käib. Alates 28. märtsist s.a käis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel koos töögrupp Eesti laevandussektori konkurentsivõime parandamise võimaluste analüüsimiseks, sh analüüsiti Eesti laevaregistrit puudutavaid muudatusi ja ümberkorraldusi. Töögrupi liikmeteks olid mitmed osapooled – see oli väga-väga suure kaasatusega töögrupp –, sh Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja ka Riigikogu merenduse toetusrühma esindajad. See oli sissejuhatuseks.
Nüüd vastan Riigikogu liikmete küsimustele. Esimene küsimus: "Rakendusplaan näeb ette laevandusettevõtete toetamise süsteemi väljatöötamise ja rakendamise tähtajaga 30. juuni 2014. Kas süsteem on juba välja töötatud ja rakendub peale 30. juunit või on selle punkti täitmisel jälle mingeid probleeme? Kui on, siis milliseid?" Eesti laevandussektori konkurentsivõime tugevdamise analüüs pidi tõesti valmima juuni lõpuks, kuid tulenevalt käsitletavate teemade mahukusest ja ka suurest kaasatusest, mistõttu kogunes palju arvamusi, pikendati töögrupi mandaati 15. septembrini s.a. Tänaseks on töögrupp oma töö teinud ja selle üheks osaks on koostöös arengufondiga välja töötatud merelaevanduse mudel, mis võimaldab, muutes sisendeid, sh maksu- ja maksemäärasid, simuleerida riigi tulu ja kulu muutumist eri maksustsenaariumide puhul. Kuna tõesti lahkus sel kevadel Eesti laevaregistrist viimane kaubalaev nende seast, mille kogumahutavus on 500 tonni või enam, siis on meie põhiline ettepanek taastada eelkõige just see laevanduse segment. Kuna laevanduse selles osas saab Eesti riik praegu tulu 0 eurot, siis on riigil siin ainult võita. Tulenevalt asjaolust, et osapoolte ühistöö valmis alles nädala eest, ei ole seda jõutud veel rakendada. Kuna töögrupp on pannud ette väga põhimõttelisi maksupoliitilisi muudatusi, siis sõltub nende elluviimine suurel määral poliitilisest tahtest Eesti laevanduse olukorda muuta, samuti eri ametkondade, eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöövõimest lahenduste väljatöötamisel.
Teine küsimus: "Rakendusplaan näeb ette nn teise laevaregistri loomise vajaduse analüüsimise ja vajadusel rakendamise, samuti tähtajaga 30. juuni 2014. Millises seisus on analüüs ja millal võib oodata teise registri asutamise otsust?" Eesti laevaregistrite ümberkorraldamise vajalikkuse analüüs valmis samuti 15. septembril ehk nädal tagasi. Peamised muudatused Eesti laevaregistrite korralduses on eri ametkondade peetavate registrite ümberkujundamine ja koondamine Veeteede Ametisse, kus on Eesti laevanduse suurim administratiivne kompetentsus. Sealjuures peame laevaregistrite pidamisel üha enam silmas, et oleks kiire ja sujuv teenindus, ehk me peame silmas kliendi huve. Praegu on meil juba kolm laevaregistrit: laevaregister, laevapereta prahitud laevade register ja ehitatavate laevade register. Need kolm peaksid kõik säilima ja asuma ka edaspidi Veeteede Ameti juures. Uueks registriks oleks üle 500-tonnise kogumahutavusega kaubalaevade register. Need laevad osalevad rahvusvahelises kaubaveos reederi asukoha alusel ehk selle alusel, kas reeder asub Eestis või väljaspool Eestit. Laevaregistreid on mõttekas ümber korraldada siis, kui on saavutatud poliitiline kokkulepe Eesti laevandussektori maksukeskkonna ja tööjõu liikuvuse regulatsiooni muutmises. Nimetatud küsimustest eraldiseisvana ei ole laevaregistrite ümberkorraldamisel laevandussektorile olulist mõju.
Kolmas küsimus: "Rakendusplaan näeb ette kaubalaevadel võõrtööjõu kasutamise põhimõtete ülevaatamise, samuti tähtajaga 30. juuni 2014. Kas on olemas mingisuguseid vaheseisukohti või on juba selgunud seisukohad põhimõtete osas?" Võõrtööjõu kasutamise reeglid on tõesti üks teema, millest tuleb kahe laevaregistri kasutamise puhul rääkida. Üldiselt tuleks Eesti lipu all seilavatel laevadel lihtsustada kolmandatest riikidest pärineva tööjõu kasutamist. Sageli on see hädavajalik, sest kui laev asub mõnes kauges sadamas, tuleb ka seal tagada laevapere komplekteeritus. Koostöös Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga tuleb leida lahendus, et laevaomanikel oleks võimalik palgata tööjõudu, keda Eestis napib või keda on vaja kiiresti palgata siis, kui laev on võõras sadamas. Samas peab kindlasti säilima võimalus, et kohalik tööjõud saab sektoris rakendust leida. Töögrupi soovitus on sätestada kolmanda riigi kodanikust laevapereliikme Eesti lipu all sõitvale laevale tööleasumise nõuded riigisiseses õiguses. Kuna Eesti õiguses on kõnealuse küsimusega seotud kaks õigusakti, siis tuleb muuta kas meretöö seadust või välismaalaste seadust. Praegu on meretöö seaduse kohta Sotsiaalministeerium ja välismaalaste seaduse kohta Siseministeerium arvamusel, et olukorda ei saa lahendada nende valdkonda kuuluva seaduse muutmisega, vaid lahenduse peaks leidma väljaspool neid seadusi. Kuna kaubalaevade võõrtööjõudu puudutav küsimus peab kindlasti leidma lahenduse, siis kutsub majandusministeerium ise mõlemat ministeeriumi uuesti läbirääkimiste laua taha, et kehtivat olukorda muuta. See ei ole kindlasti hea lahendus, kui üks ministeerium leiab, et probleem ei kuulu tema kompetentsi, ja teine leiab, et ei kuulu tema kompetentsi. Proovime läbirääkimiste käigus leida siiski kõiki pooli rahuldava lahenduse.
Neljas küsimus: "Kas Teie kui valdkonna vastutav minister üldse usute, et on võimalik täita vahenäitajat vähemalt 35 kaubalaeva üle 500 GT Eesti lipu all aastal 2020? Mida olete Teie ja praegune valitsus valmis selleks tegema, et see nii oleks?" Jah, majandusministeeriumi hinnangul on 2020. aastaks seatud eesmärgid, sh 35 kaubalaeva kogumahutavusega üle 500 tonni Eesti lipu all, realistlikud ja teostatavad. Seda kinnitavad ka väljatöötatud merelaevanduse mudeli abil tehtud arvutused. Me teame, et praegu kuulub Eesti kapitalile võõra lipu all 70–80 kaubalaeva. Soodsa maksukeskkonna toel oleks osa neist, aga miks mitte ka kõik, võimalik tuua koju ehk Eesti lipu alla. Positiivsete muudatuste toimumiseks laevandussektoris on vaja laevaregistrite ümberkorralduse, maksumuudatuste, meremeeste sotsiaalsete garantiide ja tööjõu liikumisega seonduvaid küsimusi käsitleda paketina, kuna üksikutel muudatustel Eesti laevanduse ettevõtluskeskkonnas ei ole loodetud atraktiivset mõju laevandussektorile globaalsel ja regionaalsel tasandil. Veelgi enam, kui leitakse poliitiline konsensus muudatuste tegemiseks laevandussektori ettevõtluskeskkonnas, siis on varem merenduse arengukavas seatud eesmärk – 35 üle 500-tonnise kogumahutavusega laeva aastaks 2020 Eesti lipu all – isegi tagasihoidlik ning laevade arv Eesti laevaregistris võiks olla mitu korda suurem. Laevandussektori positiivne mõju Eesti majandusele on märkimisväärne. Nii et lühike vastus on selline: jah, ma usun seda, kui on olemas poliitiline kokkulepe ja tahe. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Palun, Kalev Kallo!

Kalev Kallo

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Jah, vastused olid küll lühikesed ja selged, aga peaaegu igas vastuses kõlas väljend "kui on poliitiline tahe". Seda "kui on" me olemegi siin aastaid oodanud. Aga rakenduskava tehti aasta ja neli kuud ehk teema töötati põhjalikult läbi, kindlasti mõeldi ka tähtaegade peale. Mulle jäi kõrvu üks selline ütlus, et tähtaeg otsustati 30. juunilt lükata 15. septembrile. Teada on, et rakenduskava kinnitati valitsuses 12. detsembril 2013. Kas sõna "otsustati" taga on valitsus? Kas valitsus lükkas selle kolme punkti arutelu kaks ja pool kuud edasi või kes seda otsustas? See on valitsuse kinnitatud dokument.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Selline palve tuli töögrupilt mulle juunis just selsamal põhjusel, et nad ei olnud veel valmis põhjalikku analüüsi esitama. Nad palusid isegi pikemat tähtaega, aga me leppisime kokku, et nad saavad ajapikendust 15. septembrini. Ma arvasin ja arvan ka praegu, et tähtis on, et see töö oleks tehtud korralikult, analüüsivalt ja tõsiselt võetavalt. Pigem anda natuke aega juurde, kui me teame, et siis on töö tõesti usaldusväärne ja hästi läbi mõeldud.

Esimees Eiki Nestor

Lauri Laasi, palun!

Lauri Laasi

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Mul on hea meel tõdeda, et teil on vähemalt visioon, kuidas olukorda parandada. Aga kui ajas natuke tagasi minna, siis kuidas me oleme sattunud sellisesse olukorda, et Eesti lipu alt on lahkunud viimane arvestatav kaubalaev? Ei taha küll provotseerida teid kellegi suunas näpuga näitama, aga võiksite ikkagi näidata ka.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Alati on keeruline anda hinnanguid teiste tegemistele ja töödele. Jah, fakt on see, et ükski suur kaubalaev ei ole enam Eesti lipu all. Laevaomanikud hoiatasid ju kaua aega, et kui midagi ette ei võeta, siis nii juhtub. Võib-olla ei võetud neid hoiatusi väga tõsiselt. Ma ei oska tõesti öelda, mis see põhjus oli, aga tulemusi me nüüd näeme. Ma arvan, et neid hoiatusi oleks pidanud tõsiselt võtma. Alati on nii, et keerulisem on endist olukorda tagasi saada kui halba olukorda ära hoida. Samamoodi on sellega, kui me räägime Eesti inimeste lahkumisest ja tahame talente koju tagasi kutsuda. Neid on tagasi tuua raskem, kergem oleks teha kõik selleks, et inimesed ei lahkuks. Samamoodi on ka kaubalaevadega. Lihtsam oleks olnud meetmeid võtta varem, võib-olla oleks see ka odavamalt läinud kui see, et neid hakatakse tagasi kutsuma nüüd, kus kõik on lahkunud. Selge on, et see tegevus on praegu suurema küsimärgiga, palju raskem ja võib-olla ka kulukam.

Esimees Eiki Nestor

Urbo Vaarmann, palun!

Urbo Vaarmann

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Äkki selgitate siiski, mis on need põhjused, miks mujal on parem kui meil. Selgitage niimoodi, et see oleks täiesti arusaadav.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Ma toon näiteid teistest riikidest. Põhiliselt on siiski tegu maksueranditega, mida mujal riikides merendussektoris kasutatakse, aga Eestis ei kasutata. Võib lausa niiviisi öelda, et neid kasutatakse kõikjal Euroopas, Eesti on ainuke riik, kus neid ei kasutata. Huumoriga öeldes on Eesti justkui ise erand, sest me oleme ainuke, kes erandeid ei kasuta. Ma toon mõne näite. Enne aga ütlen, et ei ole korrektne väita, et Eestis ei ole üldse midagi kasutatud. EAS-i kaudu on kasutatud sellist meedet, et reederitele tagastati 70–80% tasutud sotsiaalmaksust. Aga see ei andnud tulemusi ja just sellel põhjusel, et see on ainult üks maks ja seda ei saa ka käsitleda kui pikaajalist meedet. Sa ei või selles kindel olla, sest üks aasta tagastatakse, teine aasta äkki ei tagastata. Nagu ma ennist ütlesin, igal juhul peaks neid erandeid ja meetmeid vaatama komplektis. Ühe väljavõtmine võib tähendada ainult kulu, aga tulu ei too mitte mingit. Näiteks kehtib Soomes n-ö netopalgasüsteem, mille järgi tööandja on vabastatud meremeeste maksudest, sh sotsiaalmaksust, Lätis arvestatakse meremeestel tulumaksu 2,5-kordselt miinimumpalgalt, Leedus rakendub meremeestele 0%-line tulumaksumäär. Igas riigis on need meetmed erinevad, aga neid näiteid võib iga riigi kohta tuua. Tõsi, väga paljud meie kaubalaevad on registreeritud hoopis Panamal või teistes sellistes eksootilistes kohtades, kus makse kui selliseid peaaegu polegi. See toob meid teise probleemi juurde. Meie inimesed, kes nendel laevadel töötavad, on tõenäoliselt suures osas üldse sotsiaalselt kindlustamata, neil puudub nii ravikindlustus kui ka sotsiaalkindlustus. Tuleb arvestada, et tulevikus peame neile inimestele maksma rahvapensioni, kuigi nad pole Eesti maksusüsteemi oma panust andnud. Need küsimused on keerulised. Mina sotsiaaldemokraadina võin öelda, et ei ole aktsepteeritav, et inimestel puudub sotsiaalne kindlus. Me räägime hinnanguliselt 6000 inimesest, kes võib-olla ei ole sotsiaalselt kindlustatud. Igal juhul peaks siin lahenduse leidma. See on probleemi üks pool.
Aga teine on puhas rahaline pool. Töögrupp tegi ettepaneku, et tulumaks võiks olla 0%, sotsiaalmaks 10% ja töötuskindlustuse määr 0%. Rehkendame, et kui Eesti lipu alla tuleks näiteks 42 laeva, siis saaks riigieelarve registritasudest otsest tulu 14,5 miljonit eurot, kaudne tulu kaldasektoris pakutavatest teenustest oleks veel üle 200 miljoni euro. Selge on see, et tasuta lõunaid ei ole. Ma tegin kiire rehkenduse. Kui need meremehed töötavad Eesti lipu all – 42 laeval on kokku umbes 500 meremeest, sest keskmiselt on laevas 13 inimest –, siis peaks keegi nende eest maksud ära maksma. Me ei saa teha sellist erandit, et üldse ei maksa. Tuleks ära maksta sotsiaalmaksu puuduv osa, kui nemad ise maksavad ainult 10%, ka tulumaks ja töötuskindlustusmakse, sest need inimesed võivad ju töötuks jääda ja vajavad siis sotsiaalset kaitset. Kõik see teeb kuludeks umbes 8 miljonit eurot ja otsene tulu oleks 14 miljonit eurot. Nii et isegi kui riik selle vahe kataks, nagu teeb Soome riik, ka siis peaks lõppkokkuvõttes riigi tulu olema suurem kui kulu, pluss see, et inimesed on sotsiaalselt kindlustatud.
Ma arvan, et siin on tõsiselt mõtlemise kohti. Ma loodan, et kuna järgmisel aastal on valimised tulemas, siis on ka see üks teema, mille üle võiks diskuteerida. Ma vaatasin 17. septembril "Foorumit", kus esines rahandusminister Jürgen Ligi. Tema ütles nii: "Maksusüsteem iseenesest peaks tagama võimalikult majandus- ja kasvusõbraliku raha kogumise eelarvesse. See ei ole kingitus, kui maksumäärad hoitakse madalal, see on maksusüsteemi kasvusõbralikkuse küsimus." See on ka osa sellest, et me ei kingi nendele inimestele midagi, riik maksab selle osa kinni, aga lõppkokkuvõttes teenib riik rohkem tulu sellest, et need laevad on meie registris.

Esimees Eiki Nestor

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Proua minister! Teie jutus tundus küll olevat oma loogika, aga minu meelest on selle asjaga seotud üks täielik mõistatus. Eestis on ettevõtete tulumaks 0%, aga millegipärast ei torma ettevõtjad üle kogu maailma oma ettevõtteid siin registreerima. Samas on aga laevafirmad, mille laevad sõidavad Bahama või Krokodillisaarte lipu all, suured, maailmas tuntud ja tunnustatud laevakompaniid. Vaevalt et nad tallavad jalge alla oma töötajate mingisuguseid õigusi, sest nad on tõepoolest igati respekteeritud kompaniid. Kui Eesti ei ole siiamaani suutnud tuua oma lipu alla teiste maade laevu, siis kas teile ei tundu, et Eesti nagu kramplikult hoiaks kinni oma neitsilikkusest, kuigi keegi teda mehele panna ei taha? Kui kaua see asi siis kestab ja kas on oodata, et midagi muutub?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Ma arvan, et me ei peakski lootma selle peale, et siia hakkab tulema väga palju teiste riikide laevu. Aga kui osa nendest laevadest, mis on potentsiaalselt Eesti lipu all, mis võiksid Eesti lipu all olla ja on ka olnud, nüüd meie lipu alla tuleks, siis oleks juba päris hästi. Mul on raske öelda, kas töögrupi väide, et 6000 inimest on sotsiaalse kaitseta, on õige, aga mul on raske panna seda arvu küsimärgi alla. Mul on eeldust arvata, et töögrupp on oma tööd hästi teinud. Siiski väga väike osa meremeestest on praegu sotsiaalselt kaitstud. Kui kaubalaev on registreeritud näiteks Soomes või mõnes teises lähiriigis, kus riik maksab korralikult seda vahet kinni, siis on inimesed sotsiaalselt kaitstud ja saavad hiljem pensioni sellest riigist, mille lipu all see laev praegu sõidab. Aga paraku, jah, enamik laevu on registreeritud kuskil kaugetel saartel, kus väidetavalt makse üldse ei maksta. Nii et mure on ikkagi ka selle pärast, et inimesed, meie omad kodanikud, on sotsiaalse kaitseta. See on ka üks suur osa sellest murest, lisaks sellele, et riik ei saa tulu. Ma arvan, et me peaksime igal juhul pingutama, aga ma olen nõus, et ei ole üldse lihtne tagasi saada neid laevu, mis kord juba läinud on.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud proua minister! Väga tore ja hea oli kuulda seda juttu, mida te rääkisite maksueranditest. Võin kinnitada, et see on ka Keskerakonna arusaam asjast. Aga me kõik teame väga hästi, mida arvab sellest teie koalitsioonipartner. Tundub, et see jääbki heaks ja toredaks jutuks, vähemalt mõneks ajaks, kuni märtsini. Kuid minu küsimus on natuke teistsugune. Kas peale maksusoodustuste arutati ka sellist asja, et riik tuleks investorina ettevõtjatele appi, kui need laevu ostavad, et riik panustaks omalt poolt sellesse, et Eesti laevastik areneks?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Sellist konkreetset ettepanekut, et laevandussektorisse võiks otseselt panustada, töögrupilt ei tulnud. Ma tean, et Soome riik on laevaehitusse panustanud sellisel moel, et on andnud garantiikirju, mille abil laevaehitaja on saanud soodsamalt investeerida. Konkreetselt selliseid ettepanekuid ei olnud. Meil ei ole suurte laevade ehitamine ka nii suur sektor nagu Soomes.

Esimees Eiki Nestor

Annely Akkermann, palun!

Annely Akkermann

Suur tänu, hea eesistuja! Suur tänu ettekande eest, lugupeetud minister! Ka minul on laevandussektori konkurentsivõime tugevdamise töö läbi vaadatud. Seal on väga selgelt ja mitmekülgselt arvude abil põhjendatud, et Eesti ettevõtlussektori konkurentsis püsimine, Eesti konkurentsivõime laevade lipumaana ning 6000 Eesti meremehe ausalt ja väärikate maksumaksjatena kohtlemine nõuab maksuerandeid. Kuna ühtegi laeva enam Eesti lipu all ei ole, siis maksuerand ei võta ühtegi senti riigieelarvest ära, küll aga saab riigieelarvesse juurde tuua kümneid miljoneid eurosid. Kas see dokument võiks ümber lükata seni kehtinud maksude ühetaolisuse doktriini?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Ei tea, kas ta just nii võimas on, et kõigis valdkondades suudaks selle ümber lükata. Tore muidugi oleks, sest ka mina isiklikult leian, et elu ei ole lihtne ning samamoodi ei pea maksusüsteem lihtne olema, st eesmärk ei pea olema see, et maksusüsteem oleks lihtne. Eesmärk peab olema see, et ettevõtlus areneks, oleks töökohti ja inimesed saaksid head palka. See analüüs on minu arust tõesti väga korralikult tehtud. Ma arvan, et aja juurdeandmine tasus ennast ära, sest töö tulemus näitab seda. Siin on lausa tabel, kus on näidatud, kui palju siis, kui neid erandeid tehtaks, iga lisanduva laevaga tuleks riigile lisaressursse. Ma olen tõstatanud ettevõtluse arendamise teema maapiirkondades ja vajaduse ka seal teha maksuerandeid, näiteks elektriaktsiisi või liitumistasude puhul. Mina isiklikult olen seda meelt, et kui on mõistlik maksuerand teha, sest see teenib eesmärki, et töökohti tekiks juurde ja riik saaks lisatulu, siis tuleb seda kaaluda. Tõe huvides peab ütlema ka seda, et päris nii see ei ole, et ühtegi kaubalaeva ei ole ja seetõttu on nii, et kui me kehtestame need erandid, siis kulu ei teki üldse, on ainult tulu. Ma leian, et riik peaks selle erandist tuleneva vahe ise kinni maksma, sest inimesel peab ju sotsiaalne kaitse olema. Kui laev sõidab Eesti lipu all, siis peab meremees saama osa kõigist Eesti seadustes ettenähtud hüvitistest, kaasa arvatud sellest, et kui ta jääb töötuks, siis ta peab saama töötukassast hüvitist, ja ta peab saama kasutada kogu muud sotsiaalkaitset, alates sellest, mis puudutab tema lapsi. Riik peaks puuduoleva raha ära maksma, aga lihtsalt saab näidata, et kui riik seda teeb, siis tuleb juba otse registrituludest rohkem tagasi, rääkimata kaudsetest tuludest, mis tekivad seetõttu, et see sektor annab teistele tööd.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, proua minister! Avan läbirääkimised. Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõik need merenduse mured olid arutlusel möödunud reedel suurel rahvusvahelisel merenduskonverentsil, mis oli järjekorras juba kümnes, seega juubelikonverents. Nii mõneski ettekandes tõdeti kurvastusega, et 16. aprillil lahkus viimane kaubalaev Eesti lipu alt. Sellel on kolm peamist põhjust. Esiteks, võõrtööjõu kasutamine on Eesti seadustest tulenevalt äärmiselt keerukas. Tõesti, kui meeskonna võtmeisik haigestub kusagil võõras sadamas ja sealt sadamast oleks võimalik asendaja laevale võtta, siis tulenevalt meie seadustest on see peaaegu võimatu. Teiseks toodi välja meie laevaregistrite äärmine bürokraatlikkus ja keerukus, keegi nagu ei tahagi selles registris registreerimisega tegelda. Kolmandaks, kindlasti üks kaalukamaid põhjusi on see, et Eesti laevadel on tulenevalt just nimelt seadustest ja maksudest mehitamiskulud suured, lausa 60% suuremad kui lähiriikides. Kui laevade tehtavatest kulutustest moodustavad mehitamiskulud umbes 50%, siis on selge, et konkurentsivõime võrreldes lähiriikide laevadega on olematu.
Ma küsisin ministri käest, kas valitsus andis sellele töörühmale ajapikendust. Mulle jäi mulje, ehkki minister seda otse ei öelnud, et minister andis loa, et 30. juuni asemel võib see töörühm tööd teha 15. septembrini. Tähtis on muidugi tulemus ja ma olen ka sellega tutvunud. Aga kahjuks jäi kõigis vastustes kõlama väljend "kui saavutatakse poliitiline kokkulepe". Mul on väga suur mure selle pärast, et kõik need ilusad asjad võivad jääda ainult paberile. Ei piisa sellest, kui ainult registritoiminguid lihtsustada, siin tulevad käiku võõrtööjõu palkamise küsimused ja ka mehitamiskulud ehk maksusüsteem. Kõik see tuleb lahendada tervikuna.
Ka konverentsil öeldi välja, et kui me tekitame enam-vähem sellised tingimused, nagu on meie lähiriikides, siis võib-olla Eesti reederid toovad patriotismi ajendil oma laevad Eesti registrisse tagasi. Aga seda, et meie registrisse hakkab tulema rohkem laevu, saab loota alles siis, kui me loome tingimused, mis on veidi paremad kui lähiriikides. Seetõttu on tarvis ikka üsna kardinaalselt muuta maksutingimusi, registritoiminguid ja ka võõrtööjõu palkamise korda. Me teame, et reederid teevad otsuseid võrdlemisi konservatiivselt. Nad peavad olema veendunud, et kui mingit seadust on muudetud või midagi kehtestatud, et see siis jääb kehtima. Seetõttu ka see, kui kaubalaevadele maksti osa maksust tagasi, väga kedagi ei veennud, sest seda otsustati igal aastal eelarvet tehes, see ei olnud seadusega otseselt tagatud. Seetõttu on küll tõsine kahtlus, kas juba aastaks 2020 tuleb ikka vähemalt 35 laeva Eesti lipu alla. Enne seda peavad ju olema muudetud kõik need seadused ja maksusoodustused kehtestatud. Reederid kindlasti pärast veel tükk aega jälgivad, kuidas see süsteem tööle hakkab, ja alles siis võib-olla hakkavad oma laevu Eesti registrisse liigutama. Seetõttu, teades selle protsessi keerukust ja aeganõudvust, ei julge mina kuidagi jagada ministri optimismi, et aastal 2020 on Eesti registris vähemalt 35 kaubalaeva. Kui jätkub senine tempo, siis suure tõenäosusega mitte. Selleks peaks tempo mitu korda kiirenema. Seda seni märgata ei ole, vaatame kas või seda töörühma, mille tööaega pikendati. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.


3. 16:31 Arupärimine bussiliikluse kohta (nr 420)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Urbo Vaarmann, Lauri Laasi, Tarmo Tamm, Priit Toobal, Viktor Vassiljev, Valeri Korb, Ester Tuiksoo, Peeter Võsa, Kalev Kallo, Marika Tuus-Laul, Vladimir Velman ja Aivar Riisalu. Ka see arupärimine on esitatud majandus- ja taristuminister Urve Palole. Palun arupärijate nimel kõnepulti Urbo Vaarmanni!

Urbo Vaarmann

Lugupeetud minister! Me esitasime 11. juunil arupärimise bussiliikluse kohta. Mai alguses teatas Saare Maavalitsus, et alates s.a 1. septembrist hakkab Saaremaal kehtima uus kord – nüüd peaks see siis juba kehtima –, et väiksemas kohas elavatel inimestel tuleks selleks, et nad bussi peale saaksid, eelnevalt helistada dispetšerile. Uue korra kohaselt hakkab bussiliin koosnema põhiosast ja tellimusliinist ehk nõudeosast. Ühesõnaga, piletid tuleb ette tellida dispetšeri kaudu. Me tahame teada, milline see olukord praegu on ja kas siin on oodata mingeid muutusi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Räägime nõudeliinidest. Enne kui ma hakkan küsimustele vastama, seletan lühidalt, mida see nõudeliin endast kujutab. See on siiski suhteliselt uus asi ja sageli jääb selgusetuks selle täpne sisu. Nõudeliini puhul koosneb bussiliin kahest osast: liini põhiosast ja nõudeosast. Liini põhiosas sõidab buss liinigraafiku järgi igasse peatusesse ning igast peatusest on võimalik bussi peale minna ja sealt maha tulla. Liini nõudeosasse sõidab buss üksnes siis, kui sinna on ostetud pilet või antud dispetšerile eelnevalt teada soovist liini nõudeosas bussi peale tulla. Nõudeosa kasutatakse olemasolevate liinide raames esialgu nendel lõikudel, kus liini põhiosas toimub edasi-tagasi sõitmine.
Nüüd siis arupärimise juurde. Esimene küsimus: "Milline on ministeeriumi seisukoht sellise tegevuse suhtes? Kas Te ei leia, et sellise muudatusega halvenevad väiksemates asulates elavate inimeste transpordivõimalused veelgi?" Ühistranspordiseadus näeb ette, et ühistranspordi kavandamisel ja korraldamisel tuleb tagada ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele, seejuures tuleb arvesse võtta ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust. Seega, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetab ühistranspordi korraldamisel kõiki seadusega kooskõlas olevaid mõistlikke lahendusi, mida pakuvad pädevad asutused ja mis piiratud avalike ressursside kasutamisel on mõeldud just tegeliku sõidunõudluse rahuldamiseks. Leiame, et eelviidatud ühistranspordiseaduse põhimõtetega on vastavuses nii maavalitsuste rakendatavad nõudeliinid kui ka näiteks omavalitsusüksuste korraldatav sotsiaaltransport kohalike elanike erivajaduste rahuldamiseks. Tulenevalt muutustest inimeste liikumisvajaduses tekivad paratamatult liinid, mille säilitamine ei oleks avaliku sektori eelarvevahendite mõistliku kasutamise huvides otstarbekas. Ma toonitan, et just mõistliku kasutamise huvides. Avaliku sektori kulutusi ehk dotatsiooni suurust riik ka järgmisel aastal kindlasti ei vähenda. Muidu ei suuda ühistransporti korraldav pädev asutus tagada veoteenust ka olulisema nõudlusega liinidel. Seega tähendab väga väikese sõitjate arvuga liinide või liiniosade nõudmise alusel teenindamine pigem seda, et ka väiksemate asulate elanikele jääb avalik transpordiühendus kättesaadavaks. Meile teadaolevalt muutis Saare Maavalitsus osa liine nõudmisel-printsiibil tegutsevateks just reisijate vähesuse tõttu. Näiteks oli maakonnas liinilõike, kus kuu aja jooksul 20 korda toimunud reisil oli kokku vaid 11 reisijat. Võis olla ka nii, et kõik need 11 reisijat olid sellesama ühe bussi peal, muidugi võisid nad olla ka hajutatud. Aga fakt on see, et buss sõitis 20 korda, aga sai selle aja jooksul kokku 11 reisijat. On ilmne, et kui buss on pooltel päevadel täiesti tühi, siis ei ole see avalike ressursside mõistlik kasutamine. Vastupidi, see kahjustab otseselt teistele elanikele transpordiühenduse pakkumise võimalusi ja transpordi kvaliteeti. Tühjalt sõitvate bussidega liinide käigushoidmiseks kuluvate vahendite tõttu ei ole võimalik pakkuda lisabussitransporti piirkondades, kus selle järele on iga päev reaalne vajadus.
Teine küsimus: "Kas lisaks Saare Maavalitsusele kavatseb sellist bussiliini jaotamist põhiosaks ning nõudeosaks veel mõni maavalitsus?" Sarnast lahendust kasutatakse praegu Hiiumaal, Põlvamaal, Jõgevamaal ja Pärnumaal. Samuti kaalutakse uute riigihangete ettevalmistamisel muudes maakondades nõudmise alusel tegutsevate liinilõikude loomist. Seda ennekõike piirkondades, kus nõudluse andmed näitavad, et vaid osal liini käigusoleku päevadel on olnud ka sõitjaid, ülejäänud päevadel on buss kas tervel liinil või teatud liiniosal sõitnud tühjalt.
Kolmas küsimus: "Mismoodi on sellise süsteemi puhul võimalik koostada liinigraafikuid, kui ei ole kindlalt teada, kas buss peab täiendava nõudeveo tegema või mitte? Kuidas teab inimene, mis kell peab ta olema oma peatuses, et bussi peale saada?" Liinigraafikud on koostatud sellest lähtudes, millises liiniosas nõudeliin paikneb. Kui nõudmise alusel teenindatav osa on liini alguses või lõpus, siis ei mõjuta see väljumist teistest peatustest. Väljumisajad nõudmise alusel teenindatavatest peatustest on fikseeritud sõiduplaanis koos lisamärkusega, et nendes peatustes saab sõitja väljuda ainult nõudmisel ja siseneda juhul, kui ta on oma sõidusoovist eelnevalt teada andnud. Kui buss võib sõidunõudluse olemasolu korral teha liini põhiosalt kõrvalepõike, on sõiduplaanis toodud väljumisajad arvestusega, et buss nõudeosa ei teeninda, kuid sõiduplaani on lisatud märkus, et nõudepeatuse teenindamise korral võib buss põhiliinil olevatesse peatustesse mõne minuti hilineda. Nii on tagatud, et buss ei välju enne sõiduplaanis märgitud väljumisaega. Samas võib buss nõudepeatusesse sissesõidu korral järgmisesse peatusesse mõnevõrra hilineda, kuid avalikustatud sõiduplaanides on lisainfo olemas ja sõitjad saavad oma toimetuste plaanimisel sellega arvestada. Fakt on see, et kui buss mõne minuti hilineb, kuna ta tegi ühe kõrvalepõike, siis see ei ole inimesele nii hull kui see, kui buss varem väljuks. Igal juhul jõuab inimene siis õigel ajal bussi peale.
Neljas küsimus: "Kuidas mõjutab sellise süsteemi rakendamine turismisektorit? Kust saab turist info, et nõudeosasse kuuluvast peatusest bussi peale saamiseks peab ta selleks eelnevalt dispetšerile helistama?" Nõudmise alusel teenindamist kaalutakse iga liini puhul väga hoolikalt ning rakendatakse üksnes nendel liinidel või liiniosadel, kus elanike arv ja sõidunõudlus on olnud väga väike. Piirkondi, kus käib palju turiste, see ei puuduta. Seega ei ole alust eeldada, et nendesse piirkondadesse ühissõidukitega sõitvate turistide arv oleks niivõrd arvestatav, et saaks rääkida mõjust turismisektorile. Tavaliselt kasutavad suuremad turismigrupid juhuveo korras tellitud reisibusse. Teisalt ei avalda nõudeliinide loomine negatiivset mõju ka nendele üksikutele turistidele, kes tõepoolest ühissõidukitega väikese elanike arvuga asulatesse sõidavad. On loogiline, et turist, kes ühistranspordiga hajaasustuspiirkonnas ringi sõidab, tutvub eelnevalt bussiliinide sõiduplaanidega. Kogu vajalik info koos juhistega, kuidas tellida bussi nõudepeatusesse, on koondatud Maanteeameti hallatavasse reisiplaneerijasse www.peatus.ee. Samuti on vajalik info üleval Saare Maavalitsuse kodulehel. Seega saab turist juhiste järgi käitudes bussiga probleemideta reisida.
Viies küsimus: "Esialgu plaanitakse tellimusliinide süsteemi kasutada vaid nendel lõikudel, kus toimub edasi-tagasi sõitmine, kuid tühje peatusi esineb ka otse sõitvate busside liinidel. Millal jõutakse riigi õhukeseks lihvimisega nii kaugele, et ka sellistest liinidest hakatakse liinijuppe välja lõikama?" Kui kogu liini käigushoidmiseks on olemas sõidunõudlus, kuid teatud vahepeatustes on nõudlus tagasihoidlik, ei ole vahepeatuse väljalõikamine majanduslikult põhjendatud ega ausalt öeldes ka praktiliselt teostatav. Buss möödub kõikidest liinil olevatest peatustest ju niikuinii, seega ei ole sellesuunalist riigi õhukeseks lihvimist põhjust karta. Küll aga on teatud vähese nõudlusega vahepeatustes mõistlik rakendada põhimõtet, et reisija peab bussi sisenemiseks või sealt väljumiseks märku andma. Sellega välditakse bussi põhjuseta peatumisi, hoitakse kokku nii sõiduaega kui ka raha ning vähendatakse pidevate pidurdamiste ja kiirendamistega kaasnevat negatiivset keskkonnamõju. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite, et on olemas liinid, kus on nii vähe sõitjaid, et riiklik dotatsioon ei ole mõistlik, ja tõite näiteks ühe liini, kus 20 reisi jooksul oli 11 sõitjat. Ma usun, et see on üks drastilisemaid näiteid. Mis on teie hinnang, kui palju inimesi peab peatust kasutama, et sellest peatusest ei saaks nõudepeatus, vaid ta jääks kirja alalise peatusena?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Seda otsustab maavalitsus. See informatsioon on neil olemas ja nemad ka selle otsuse teevad. Seda otsust ei tee majandusministeerium. Ka kõne all oleva otsuse on teinud Saare Maavalitsus. Et ei jääks valearusaama, tahan ma öelda, et riik ei ole oma dotatsioone maakonnaliinidele vähendanud. Dotatsioonid on olnud – ma lasin välja võtta tabeli alates aastast 2009 – enam-vähem ühes suurusjärgus. Tõsi, need on isegi tõusnud ja järgmisel aastal need natuke üle miljoni euro vähenevad, aga see tuleneb sellest, et riik ostis vahepeal juurde sada bussi ja uute busside amortisatsioonikulud on väiksemad. Lihtsalt selle tõttu on dotatsioon natuke vähenenud. Aga see ei ole seotud teenuse kui sellisega. Nii et nõudepeatuste tekkimise taga ei olegi niivõrd see mõte, et riik saaks kokku hoida, vaid maavalitsused ise otsustavad suunata rohkem ressursse teistele liinidele. Kui on olnud olukord, kus buss sõitis 20 korda ja sai selle aja peale kokku 11 sõitjat, siis see näib tõesti väikese arvuna. Nii et seda riik ei otsusta, see jääb maakonna tasemel otsustamiseks.
Ma palusin ka uurida, kuidas mujal on selle asjaga läinud. Esimest korda võeti nõudeliinid kasutusele kolm-neli aastat tagasi Põlvamaal, seejärel Hiiumaal, Jõgevamaal ja Pärnumaal. Tagasiside on väga positiivne, lausa nii on öeldud, ning see lahendus on leidnud aktiivset kasutust. Loodame, et see nii on, et see on pigem positiivne. Muidu on siis, kui näiteks keegi tahab sõita kuus korra, kui sedagi, oht, et see liin pannakse üldse kinni, seal ei tule ka nõudepeatust ja see on palju hullem. Sellisel juhul inimesel ei olegi muud võimalust kui võtta omavalitsusega ühendust ja paluda omavalitsuselt transporti lähimasse bussipeatusesse, milleks sageli kasutatakse sotsiaaltöötaja elektriautot. Inimene võib siis kasutada ka oma vahendeid. Aga nüüd jääb ikkagi selline võimalus, piltlikult öeldes, et kui kusagil hajaasustusega piirkonnas on Puraviku talu, kus elav inimene kasutab ühissõidukit kvartalis korra või kuus korra või kaks korda, siis on tal see võimalus, et ta helistab dispetšerile ja ütleb, et ta tahab sellel päeval bussi peale minna, ja sõidugraafiku kohaselt see võimalus talle tagatakse. Mina näen selles pigem positiivset: neid peatusi ei kaotata, nad jäävad siiski nõudeõiguse alusel teenindatavate peatustena alles.

Esimees Eiki Nestor

Urbo Vaarmann, palun!

Urbo Vaarmann

Aitäh! Lugupeetud minister! Vaadates maaelu väljasuremist ja riigi tegemisi selle vältimiseks, tekib küsimus, kas te ei ole arutanud, et maakondades võiks üldse ühistransport tasuta olla, eriti sellistes kohtades, kus on vähe liikumist. Dotatsioon on päris suur ja seda on viimastel aastatel veel suurendatud, inimeste makstav osa on suhteliselt väike. Ma kujutan ette, et tasuta ühistransport võiks anda maaelule päris hea tõuke, inimesed tuleksid tagasi ja tunneksid ennast maal natukenegi turvalisemalt, sest riik on õla alla pannud.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Ühissõidukite piletihinna otsustab omavalitsus. Me teame omavalitsusi, kes tasuta ühistransporti on rakendanud. Aga kui me räägime maakonnaliinidest, siis bussipiletite hinnad ei ole märkimisväärselt suured. Nii et vaevalt see oluliselt mõjutaks teenuse kasutamist. Vaevalt oleks nii, et kui ühistransport oleks tasuta, siis oleks sel tohutul hulgal kasutajaid. Aga me ei ole arutanud seda, et maakonnaliinidel võiks tasuta sõita saada.

Esimees Eiki Nestor

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh! Proua minister! Ma olen sõitnud ühissõidukitega Pariisis, Londonis, Madridis. Huvitav on see, et seal on inimesed ühissõidukis üldiselt rõõmsa näoga, kes loeb raamatut, kes kuulab muusikat, ja kui sa mõnele inimesele naeratad, siis ta naeratab vastu. Eesti inimesel on bussiga sõites millegipärast selline nägu peas, nagu sõidaks buss koonduslaagrisse. (Naer saalis.) Miks meie inimestele ei meeldi ühistransport?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Te tahate mind suunata hoopis teistele radadele, filosofeerimisele. Me võime teinekord Riigikogu kohvikus filosofeerida selle üle, miks Eesti inimeste näod on nukrad, aga ma arvan, et see ei ole seotud ühistranspordiga.

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Bussisõidu kulud kaetakse piletitulust ja dotatsioonist. Kas te oskate öelda, kui suur osa üldsummast on praegu piletitulu, mitu protsenti kogusummast?

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Ma ei oska öelda. Ma tean, kui suured on dotatsioonisummad. Näiteks maksti 2013. aastal dotatsiooni 22,33 miljonit eurot, järgmisel aastal on seda aga miljoni võrra vähem, seda tänu sajale uuele bussile. Aga ma tean, et rongiliikluses on see suhe selline, et 75% maksab riik ja 25% inimene ise, mis on teiste riikidega võrreldes hästi väike osakaal. Bussiliikluses võib see osakaal samasse suurusjärku jääda, aga tunnistan ausalt, et ma täpselt ei tea. Kui te soovite, siis ma saan seda täpsustada.

Esimees Eiki Nestor

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh, austatud proua minister! Ka mina küsin tasuta transpordi kohta. Tallinnas on see äärmiselt populaarne ja see on väga suur rahaline abi inimestele. Olen ka maakondades käinud ja küsinud, mis inimesed arvavad sellest, kui maakonnaliinidel saaks tasuta sõita. Seda on Keskerakonnal kavas teha, kui me võimule saame. Aga miks te arvate, et inimestel ei ole sellest palju kasu, nagu te siin just ütlesite? Mina arvan vastupidi.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo

Aitäh! Minu vastus oli pigem see, et ma ei arva, et selle tulemusena märkimisväärselt rohkem inimesi ühissõidukitega sõitma hakkaks. Maal on ju hajaasustus. Kui kuskil on üks Puraviku talu ja kümne kilomeetri pärast teine talu, siis vaevalt et ainult tasuta ühistranspordi tõttu neid talusid juurde tekiks. Põhjus on hoopis muus. Maale on vaja luua hästi tasustatud töökohti, siis leidub ka peresid, kes seal elada tahavad. Tegelikult ei ole raske osta bussipiletit, mida riik praegu nii kõvasti doteerib. See oli pigem minu mõte. Muidugi, iga sent on abiks, selles ma ei kahtlegi. Iga sent, mida saab kokku hoida, on abiks, aga tasuta ühistranspordil ei ole selline mõju. Kuid jah, iga omavalitsus on saanud seda ise otsustada. Tallinn on teinud sellise otsuse. Kui sotsiaaldemokraadid olid Viimsis võimul, siis nad võtsid vastu otsuse, et selle aasta sügisest on ühistransport Viimsis koolilastele ja lasteaialastele tasuta. See on hästi vastu võetud. Jah, tasuta ühistransport Eestis vaikselt levib.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Ma arvan, et ka minister ei soovi enam midagi öelda. Tuli välja, et mul oli õigus. Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.


4. 16:50 Arupärimine probleemide kohta hooldekodudes (nr 419)

Esimees Eiki Nestor

Nüüd tuleb vastamisele arupärimine, mille on esitanud Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Mailis Reps, Eldar Efendijev, Mihhail Stalnuhhin, Vladimir Velman, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Priit Toobal, Ester Tuiksoo ja Aivar Riisalu. Arupärijate nimel esineb Marika Tuus-Laul. Palun!

Marika Tuus-Laul

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Head kolleegid! See arupärimine, mille me juuni alguses Keskerakonna fraktsiooni nimel üle andsime, puudutab tuhandeid inimesi, kõiki neid, kes elavad üldhooldekodus. Me lähtusime arupärimist esitades ka Riigikontrolli auditist. Nimelt tegi Riigikontroll ülevaate väga paljudest hooldekodudest ja jõudis järeldusele, et küsimusi on palju. Probleeme tekitavad hooldekodus elamise maksumus, arstiabi kättesaadavus seal, inimese omaosaluse suurus jms.
Põhiline küsimus on see, et kui määratakse kindlaks summa, protsent, mille inimene peab ära maksma oma pensionist, siis on omavalitsusi, kus mõni inimene maksab pensionist ära 100%, mõni 95%, mõni koguni 80%. Siin võiks vist olla üks ühtne reegel, et tuleks maksta üks summa või vähemalt mingi kindel protsent. Teine küsimus on seotud sellega, et kui inimene maksab ära 100% või ka 95%, siis talle sisuliselt raha kätte ei jäägi. Ka Riigikontroll leidis, et minimaalne taskuraha peaks inimesel ju ometi olema, see on niivõrd elementaarne. Riigikontroll nimetas seda rahaks, mis läheb nende vajaduste katteks, mida hooldusteenus ei kata. Kui inimesel seda raha ei ole, siis ta näiteks telefoni kasutada ega sugulastega lävida ei saa. Loomulikult on veel kolmaski probleem – tervishoiuküsimused. Valdavalt on hooldekodudes ju ikkagi haiged inimesed, aga arsti ega õdegi seal ei ole. Need on teravad küsimused, sest seal on inimestel kogu aeg arstiabi vaja, aga see on üldiselt halvasti kättesaadav.
Me leiame ka seda, et kui omavalitsus saadab inimese hooldekodusse, siis peaks talle kaasa antama n-ö tervisesituatsiooni kirjeldus, kus tuleks ära näidata, milliseid ravimeid ta tarbib. Praegu seda ette nähtud ei ole. Aga minu meelest oleks see elementaarne, siis teaksid ka hooldekodutöötajad, kes väga suurt tööd teevad, kuidas inimest aidata.
Meie arvates tuleks palju rohkem aidata neid inimesi, kes hooldekodus elavad. Ma arvan, et aeg selleks on juba rohkem kui küps, me oleksime pidanud seda ammu tegema. Palun, proua minister, vastake nendele küsimustele! Vastake ka sellele, kuidas te hindate tervishoiuteenuse kättesaadavust.

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Palun!

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt väga-väga tänan ja tunnustan selle arupärimise esitajaid, aga ka Riigikontrolli, kes tegi 2012.–2013. aastal aruande, mida tutvustati Riigikogule 16. aprillil 2014!
Enne kui küsimuste ja vastuste juurde minna, ütlen meeldetuletuseks neile, kes auditi ülevaadet ei ole lugenud, et Riigikontroll hindas eakate ööpäevaringse üldhooldekoduteenuse korraldust 15 omavalitsuses ja kümnes omavalitsuse hooldekodus. Vaadeldi seda, kuidas 2012. aastal menetleti üldhooldekoduteenuse saamiseks esitatud taotlusi. Hinnati abivajadust ja seda, kuidas võeti tasu teenuse eest. Samuti hinnati olmetingimusi ja hooldekodu töökorraldust. Informatsiooniks ütlen, et sel hetkel oli 227 kohalikku omavalitsust, neist vastas küsimustele 193, hooldekodusid oli 102 ja nendest saatis vastuseid 74. Nii et audit oli väga põhjalik, aga keskenduti just nimelt kümne omavalitsuse otsesele kontrollimisele ja nende hooldekodudes tehtavale tööle. Täpsustuseks ütlen, et kokku on praegu eakaid 238 000 ja hooldust võiks neist vajada peaaegu viiendik. Tegemist on omavalitsuse pakutava teenusega, sest me ei räägi erihoolekandest, vaid just üldhooldekodudest. Omavalitsuste kulu sellele teenusele on aasta-aastalt suurenenud juba selle tõttu, et kohamaks on tõusnud.
Nüüd küsimuste juurde. Kui te lubate, siis kuna kaks esimest küsimust puudutavad ühte teemat ehk eaka inimese omaosalust, mis ta maksab hooldekodule, ja omavalitsuse keeldumist hooldekoduteenuse eest maksmisest, siis ma vastan neile koos. Esimene küsimus: "Kui põhjendatud on Teie hinnangul olukord, kui pensionär maksab 100 protsenti oma pensionist hooldekodule ja kas talle ei peaks igal juhul jääma igakuiselt raha, mida ta saab kulutada enda äranägemise järgi? Kui suur see peaks olema?" Teine küsimus: "Kui jõukas peab olema eakas ja/või tema pere, et omavalitsus võiks keelduda hooldekodu eest maksmast?" Sotsiaalhoolekande seaduse § 45 lõike 1 järgi võib isikult võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Isikult sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsustab teenust osutav või teenuse eest vastutav asutus. Praegu on kohalikul omavalitsusel otsuse langetamisel vaja hinnata teenust vajava isiku ja tema ülalpidamise kohustuslaste majanduslikku olukorda, selgitamaks välja nende maksuvõime. Sotsiaaltöötajal on võimalus hinnata lähedaste varalist seisu ning kaasata otsuse tegemisse juriidilise pädevusega inimesi. Kohalikel omavalitsustel on võimalik lähtuda ka erihoolekande regulatsioonist: riik on kindlaks määranud soovitusliku protsendi, mis isikule peaks igas kuus kätte jääma, s.o 15% tema sissetulekust. See protsent tuleneb arusaamast, et inimene saaks vajaduse korral katta neid kulusid, mida hooldekoduteenus ei sisalda. See võib tähendada toidu ostmist poest või ravimite ostmist, kui need ei ole retseptiravimid. See 15% annaks lisavõimaluse. Omavalitsustele on see protsent soovituslik, mitte kohustuslik. Teadaoleva praktika kohaselt kasutatakse teenust vajava isiku sissetulekut 100% ulatuses teenusekoha kulude katteks juhul, kui isik ei saa või oma tervisliku seisundi tõttu ei ole pädev ega võimeline seda temale määratud protsenti kasutama või on eestkostja määranud, et ta ei saa seda kasutada. Veel kord, et kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse teenuse osutamise korraldusega ning kohalikud omavalitsused, olles inimestele kõige lähemal, reguleerivad üldhooldekoduteenuse pakkumist, siis see pädevus on neile delegeeritud. Me aga ei välista, et vaja oleks lisaanalüüsi ning uusi regulatsioone ja soovitusi, sest kohaliku omavalitsuse tööd ja üldhooldekoduteenuse pakkumist, aga ka riigi finantspoliitikat vaadates on selge, et oleks vaja ikkagi kaitsta nende inimeste heaolu ja toimetulekut ka hooldekodus selliselt, et nad saaksid otsustada oma väikesegi taskuraha üle.
Kolmas küsimus: "Millise hinnangu annate olukorrale, kus hooldekodusse suunatud eaka tervist ja vajadusi ei kaardistata, ja mida peaks olukorra parandamiseks tegema?" Kuna ka järgmine küsimus tegeleb arstiabi kättesaadavusega, siis ma loen sellegi ette ja vastan neile kahele küsimusele koos. Neljas küsimus: "Milliseks hindate perearsti ja arstiteenuste kättesaadavust hooldekodudes?" Kõik üldhooldust vajavad ning üldhooldusteenust saavad isikud kuuluvad perearsti nimistusse. Kuna hoolekandeasutus ei ole tervishoiuasutus, ei ole teenuse saamiseks tingimata vaja perearsti suunamiskirja, kuhu oleks märgitud tehtud uuringud, ettenähtud ravi ja pandud diagnoos. Kuid arvestades asjaolu, et hoolekandeasutuse klientuuri moodustavad eakad inimesed, kellele on sageli määratud ravimeid, on tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehtud muudatus, mille kohaselt saab hoolekandeasutus võtta tegevusloa koduõendusteenuse osutamiseks. Varem sai tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusloa võtta vaid erihoolekandeasutus, nüüd on hoolekandeasutusele antud õigus osutada tervishoiuteenust. Arupärimine esitati juunis ja vahepeal oli pikk suvi, mil ma suhtlesin paljude omavalitsuste ja hooldekodude juhtidega. Võin öelda selle ja ka oma kogemuste põhjal, et enamik omavalitsusi on reguleerinud korra selliselt, et hooldekodusse minekul soovitakse siiski perearsti tõendit nakkushaiguste põdemise kohta ning ravimiskeemi, samuti teatud materjale ja pabereid eriarstilt, sest see tagab eaka inimese parema toimetuleku ja õigema hoolitsuse tema tervise eest ka hooldekodus. Ma küsitlesin täiesti suvaliselt 25 hooldekodu ja nendest 23-s oli see soovituslik. Nakkushaiguste põdemise tõend tagab ju ka selle, et teised, juba hooldekodus elavad inimesed ei nakatuks.
Tervishoiutöötajatel, kes töötavad tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga üldhooldekodudes, on olemas juurdepääs tervise infosüsteemile. Samuti on juurdepääs tervise infosüsteemile üldhooldekodudes koduõendusteenust osutavatel tervishoiutöötajatel. Kui hooldekodul või koduõendusteenuse osutajal puudub oma infosüsteem, saavad tervishoiutöötajad tervise infosüsteemi kasutada arstiportaali kaudu. Selles suures aruandes, mis on peaaegu sajaleheküljeline, on leheküljel 34 toodud välja ka see hea otsus, mille meie siin saalis oleme teinud. See käsitleb võimalust õendusabi iseseisvalt osutada: "Õendusabi iseseisvaks osutamiseks kehtib üldreeglina tegevusvormipiirang ehk teenust saavad osutada äriühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja. 2013. a suvest on tegevusvormipiirangu erand ööpäevaringset hooldust pakkuvatele asutustele koduõendusteenuse osutamise korral. Koduõendusteenuse raames tehtavate võimalike toimingute loetelu on kehtestatud eraldi sotsiaalministri määrusega." Nii et põhimõtteliselt on see võimalik.
Mis puudutab seda, et hooldekodud on üle Eesti väga erineva kvaliteediga, nendes pakutavad teenused ja nende hind erinevad tugevalt, siis kvaliteedi hindamise korrale oli viidatud ka selles analüüsis. See teema kattub esitatud küsimustega, kes hindaks seda kvaliteeti, mida hooldekodud pakuvad. Mitmed hooldekodud on kasutanud seda võimalust, et on lasknud hinnata oma töö kvaliteeti. Nad on kas ise töötanud välja selleks mehhanismi, mille volikogu on kinnitanud ja mille kaudu on saadud tagasisidet. Nii on hooldekodu asukatel, seal elavatel inimestel, aga ka töötajatel võimalik anda tagasisidet, millest seni on paljudes kohtades puudust tuntud.
Ma olen väga nõus esitatud küsimuste teravusega. Soovituslikud nõuded ja kriteeriumid on toodud Sotsiaalministeeriumi kodulehel, aga kindlasti ei ole need omavalitsustele kohustuslikud. Sellest tulenevad siin teatud probleemid. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Me läheme küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud proua minister! Tegelikult on Riigikontroll teinud ju ikkagi väga konkreetsed ettepanekud. Üks nendest on see, et sotsiaalhoolekande seaduses peaks kindlaks määrama kas summa või protsendi, mis jääks peale kohamaksu tasumist inimesele taskurahaks. See on elementaarne raha. Teine pool küsimusest puudutab arstiabi. Me teame, et hooldekodudes on vanad haiged inimesed. Kas riik ei peaks midagi välja mõtlema? Iga hooldekodu ei saa võib-olla arsti palgata, aga ühe päeva nädalas võiks siiski sellist teenust pakkuda, sest nendel inimestel on väga raske arsti juurde pääseda. Ega perearstki sinna hea meelega lähe, rääkimata kiirabist.

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt

Aitäh teile küsimuse eest! Tõepoolest, soovituslik on 15%. Omavalitsusi kohustada, et see protsent peaks selline olema, on keeruline, sest riik üldhooldekoduteenust ei rahasta ja omavalitsused kannavad seda kulu oma eelarvest. Mis puudutab arstiabi, siis igal hooldekodus elaval inimesel on perearst. Ma tean, et mitmed hooldekodud tegelevad selle jälgimisega, kas pearaha, mis laekub hooldekodus elava inimese eest perearstile, kasutatakse otstarbekalt, kas inimene seda teenust saab. Sellel reedel käisin Helme ja Hellenurme hooldekodus. Seal valitakse inimestele, kes on sinna elama asunud, pärast nende omastega läbirääkimist perearst sellestsamast kohast, kus teenust saadakse, et tagada kiirem ravi ja teenuse kättesaadavus.

Aseesimees Laine Randjärv

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu!

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt

Aitäh ka küsijatele!

Aseesimees Laine Randjärv

Avan läbirääkimised. Palun, Marika Tuus-Laul!

Marika Tuus-Laul

Lugupeetud proua minister! Head kolleegid! Fakt on see, et see küsimus on väga oluline ja terav. Püüame ette kujutada seda, kui inimene lahkub oma kodust, ta on sunnitud minema hooldekodusse, sest ta ei saa ise enam hakkama või on mingisugused muud põhjused. Tal tuleb seal ümber harjuda, meeleolu langeb jne. Siis korraga selgub, et tal ei ole enam taskuraha ka, mitte natukestki. Kui omavalitsus võib 100% pensionist ära võtta, ta võib ka 80% ära võtta, aga põhiliselt on see äravõetav osa pensionist 95%, ja inimesele jääb alla kümne euro kätte, siis see ei ole ju raha. Igasuguseid elementaarseid asju on ju igapäevaeluks vaja. Inimene tahab vahel kas või tassi kohvi või kommi osta. Ta tahab telefoniga rääkida, mis on elementaarne, aga mitte keegi ei maksa tal seda kinni ja tal endal ei ole selleks raha. Kui ei ole ka omakseid või lähedasi, siis on see ikka väga kohutav situatsioon. Paljud inimesed on helistanud ja sellest probleemist rääkinud. Ma olen küll ja küll hooldekodudes käinud. Inimesel on vaja mingit kreemi, kammi, šampooni või ükskõik mida, aga selleks tal raha ju sisuliselt ei ole. Ta on vaene, tõesti kõige ehtsam vallavaene. Ma ei räägi sellest, et ta saaks vahel mõne raamatu või ajakirja osta. Või kui oleks prille vaja! See ei tule kõne allagi, kui sa juba hooldekodus oled. Situatsioon on päris raske. Peavalutableti kohta on tihti öeldud, et ta ei saa seda osta, tal ei ole selleks raha. Seda olukorda tuleb muuta. Ei ole vaja öelda, et see on omavalitsuste otsustada. See on riigi otsustada. Riigikontrolli ettepanek on, et sotsiaalhoolekande seaduses võiks kindlaks määrata selle protsendi või summakese, mis jääks sellele inimesele kätte. Tegelikult oleneb see meie tahtest, seda ei ole sugugi võimatu teha. See on ainult praegu nii, et omavalitsus otsustab. Meie võime siin aidata. Erihoolekandes on olukord ju teistsugune.
Teiseks räägin veel kord tervishoiupoolest. Ega hooldekodusse ei lähe terved inimesed, ikkagi vanad ja haiged. Tihti lähevad nad sinna peale aktiivravi lõppemist, kui neil on olnud insult või infarkt. Paljud on seal ka voodihaiged, me teame seda. Aga ikkagi päris jõhker on, kui ei ole enam arsti, kes nõustaks. On ju teada, milline olukord on pereõdede ja õdedega: neid ei jätku suurtesse keskustessegi. Nii et hooldustöötajad peavad ise hakkama saama, midagi oma peaga välja mõtlema. Tean situatsioone, kus kiirabi ei ole tulnud hooldekodusse, ei ole tahtnud tulla.
Me oleme ju iseseisev riik. Kuidas me saame oma vanuritesse niimoodi suhtuda, et me ei mõtle selle peale? Me peame ikkagi mingisuguse heaolu ometigi tagama. Kena, et proua minister ütles, et on õige neid probleeme arutada. Kuna ka Riigikontroll tegi hulga ettepanekuid, siis ma arvan, et me peame kohe tegutsema asuma. Riigikontroll tegi selle auditi kaks aastat tagasi, see avalikustati kevadel, aga tegutseda oleks aeg juba ammu. Ma kutsun proua ministrit selleks üles, me tuleme appi ja muudame midagi! Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Viktor Vassiljev

Proua juhataja! Ega ma, head sõbrad, ilmaasjata ei esitanud eelmise päevakorrapunkti kohta minister Urve Palole küsimust, miks on inimestel bussis nii mornid näod peas. Ta andis mulle täiesti õige vastuse, mida mina ootasin ja mida teie ootasite. Jah, nad on morni näoga, sest ega neil sellist kohta ei ole, kuhu oleks hea sõita. Elu on raske. Nad sõidavad tööle, kus palk on väike. Nad sõidavad koju, kus on omad probleemid: elektriarve ootab, võlad on kaelas. Selline see meie elu on. Lõppude lõpuks jõuab inimene sellesse eluetappi, kus ta tõesti ei saa enam oma asjadega hakkama. Lapsed tahaksid aidata, aga neil ei ole selleks võimalust. Kuidas sa aitad eakaid vanemaid, kui enda palk on 500 eurot, mees on joodik, lastele on vaja kooliraha maksta, aga ühtegi huviringi ei saa neid panna, sest raha ei ole? Vanainimene lähebki ära hooldekodusse.
Mina olen hooldekodudes 35 aastat ringi käinud, sest minu töö on sellega seotud olnud. Ega seal kellelgi suurt rõõmu ei ole, inimesed on seal niisama kurvad ja mornid. Memmeke istub ja ootab, millal lapsed külla tulevad, aga need ei tule, neil on omad mured ja probleemid. Ja eks selle rahaga on ka, nagu on, sest hooldekoduteenus tuleb kinni maksta ja sellepärast võetaksegi inimesel pension käest. Saksa pensionär maksab pensionist uhkelt oma hooldekodukoha kinni, tal jääb raha suitsu ja konjaki jaoks ning vahel viskab veidi jootraha ka õekestele. Tema elab uhkelt, mis temal viga. Ta on oma elu planeerinud ja eluaeg seda raha korjanud, tal on igasugused pensionifondid, aktsiaportfellid ja kinnisvara. Kui tal on käes see eluperiood, et ta lihtsalt ei viitsi enam korteri eest maksta ega ise süüa teha, siis ta otsib endale sobiva pansioni, mis sobib tema varanduslikule seisule, ja maksab selle eest uhkelt ning elab, muuseas, rõõmsalt.
Ma olen käinud välismaal eri tasandi hooldekodudes. Munitsipaalhooldekodud on nagu viletsamad, aga ka seal on koridoris kapp, kus on õllepudelid reas. See on linna või valla kulul. Hooldekodu elanik läheb oma sussides koridori, võtab õllekese, joob selle ära, võtab teise ka ja rohkem keegi ei võtagi, sest ega see õlu sealt otsa ei saa.
Jah, vaadake, Reformierakond, kes on mitu aega meie valitsust juhtinud, on teinud väga head tööd, on kirjutanud reformikavu, et läheme ikka edasi. Suurepärane siht on pääseda viie rikkaima riigi hulka. See on ju tõepoolest väga tore, väga hea. Aga me peame mõtlema sellele, et helgesse tulevikku jõuavad need, kes on praegu noored, rikkad, edukad, aga neid, kes on 80-aastased, 70-aastased või 60-aastased, sinna kaasa ei võeta ja ka tänapäeva ühiskonnas ei ole neil eluväärset kohta. Sellele tuleb mõelda. Tuleb tasuda memme vaev, tuleb ikkagi kompenseerida nende inimeste kulutused, kes ei jõua neid praegu kinni maksta. Me oleme raskeid aegu üle elanud: olid sõjad, revolutsioonid, rahareformid. Nendel inimestel ei olnud võimalik koguda sellist varandust, et nad oleksid saanud kindlustada endale sellise elu, nagu Reformierakond oma programmilistes dokumentides kirjeldab. See ei olnud võimalik. Peaks ikkagi võtma ree peale ka need, kes kipuvad maha jääma. Riik võiks mõelda sellele, et need inimesed tegid eluaeg tööd, ehitasid üles kõik selle, mis ärastamise ja erastamise käigus maha müüdi. Me oleme neile tänu võlgu ja see tänu võiks väljenduda ka rahanumbrites, nendegi inimeste puhul, kes elavad hooldekodus, sest nad väärivad inimlikku kohtlemist. Nad on inimesed, nad on meie vanemad, meie emad, meie vanaemad, meie isad, meie vanaisad. Seda tänu tuleb neile avaldada nüüd, kui nad on elus, mitte siis, kui nad on surnud. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Aga minister soovib esineda vasturepliigiga. Palun!

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt

Proua juhataja! Austatud kolleegid, Riigikogu liikmed! Ma tahan ikka öelda, et te olete kolleegid, nii mõnus on teiega siin olla. Ma usun, et arupärijad kindlasti ei mõelnud nii, nagu võis kõlama jääda, et omavalitsused ei hooli oma inimestest, aga ma pean siiski oluliseks täpsustada, et enamik kohalikke omavalitsusi hoolib oma eakatest, ka siis, kui lapsed ei ole võimelised maksma. Nende inimeste eest maksavad omavalitsused teenuse kinni ja enamikul juhtudel on eakatel olemas siiski ka taskuraha. On loodud võimalused ka vaba aja veetmiseks. Tõsi, ei ole baarikappi, millest rääkis Viktor Vassiljev, aga kindlasti annavad omavalitsused endast parima. Olen väga tänulik, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, nii küsijaile kui ka Riigikontrolli tähelepanekutele. Linnade ja valdade omavalitsusliitudega me seda kindlasti arutame. Kui öelda, et tuleks kehtestada kõikidel see 15% kohustusliku protsendina, siis see oleks omavalitsuse töökorraldusse sekkumine. Mida peaks arutama, on see, kuidas meditsiiniteenust paremini tagada. Näited selle kohta, kui kiirabi ei ole hooldekodusse tulnud, võiks väga konkreetselt välja tuua, et saaks selle olukorraga tegelda. Aga veel kord julgen öelda omavalitsuste nimel, et enamik omavalitsusi oma eakatest hoolib, neid armastab ja hoiab.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Nüüd on läbirääkimiste voor küll lõppenud ja see teema on ammendatud.


5. 17:18 Vaba mikrofon

Aseesimees Laine Randjärv

Nüüd, head kolleegid, on teil peale haamrilööki võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, Kalev Kallo!

Kalev Kallo

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! "Järjekordne eelarveaugu ohver – Eesti raudteetransport" – nii võiks pealkirjastada minu ettekande. Oleme olnud juba viimased seitse aastat tunnistajaks sellele, et võimuerakonnad eesotsas Reformierakonnaga jutlustavad igal võimalikul ja võimatul juhul, kui hea pidavat olema meie maksusüsteem ja kuidas see aitavat majandust elavdada. Seda tehakse sõltumata partnerist, kes parajasti refrääni lauljaks on võetud. Samas oleme needsamad seitse aastat olnud tunnistajaks, et tegelikult mingit toimivat ja veel vähem majandust mingilgi määral toetavat maksusüsteemi pole olemaski. Oleme korduvalt olnud olukorras, kus eelarve kulude pool on enam-vähem kokku saadud, aga siis selgub, et katteraha ei jätku. Ei mingit probleemi! Rahandusministri innukal juhtimisel tehakse kiiresti, ilma igasuguse tagajärgede analüüsita valmis nii mitu kaudsete maksude tõstmise või lisamaksude kehtestamise eelnõu, kui aukude katmiseks just parajasti vaja on. Koalitsioonipartnerite kiiduavalduste saatel pannakse tempel alla ja tehtud see ongi.
Võime julgelt nimetada meie maksusüsteemi eelarveaukude lappimise maksusüsteemiks. Kui varem tehti seda kord aastas koos aastaeelarve tegemisega, siis nüüd seoses uue ja ju siis ahnema partneriga tehti seda ka esimesel poolaastal. Tõsteti ju siin saalis s.a 1. juuli erakorralisel istungil lugematul arvul aktsiise, näiteks toasooja saamiseks kasutatava kütteõli aktsiisi. Raudteevedudel erimärgistusega diislikütuse kasutamine lõpetati. Sellel viimasel sündmusel peatun pikemalt. Kui selle aasta lõpuni on raudteevedudel kasutusel erimärgistusega kütus, mille aktsiisimäär on 110,95 eurot 1000 liitri pealt ehk 129 eurot tonni pealt, siis alates 1. jaanuarist 2015 on see 392,92 eurot 1000 liitri pealt ehk 457 eurot tonni pealt. Kallinemine on veidi suurem kui neli korda. Võiks öelda, et läks veel hästi, sest navigatsioonitasusid tõsteti kuus korda. Meie kaks suurimat vedajat EVR Cargo ja E.R.S. AS on sunnitud selle kallinemise kandma klientide arvetele. EVR Cargo hinnangul väheneb veomaht seoses hinnatõusuga 15%. Vähenev veomaht avaldab mõju ka teistele ketis osalejatele, mistõttu negatiivne mõju riigile on veelgi suurem. Et Eesti Raudtee suudaks hoida infrastruktuuri praegusel tasemel, peaks ta igal aastal investeerima 30 miljonit eurot. Nüüdseks on vedude maht vähenenud 17 miljoni tonnini, millest tuleneb, et investeerimisvõime on ainult 5–6 miljonit eurot aastas. Kui vedude maht Eesti Raudteel väheneb 15 miljoni tonnini aastas, on investeerimisvõime null. See tähendab, et alates 2015.–2016. aastast ei ole võimalik hoida reisirongide kiirust tasemel 120 kilomeetrit tunnis. Hüvasti heale võimalusele saada kahe tunniga rongiga Tartusse! Bussifirmadel on jäänud vähe oodata: peagi tulevad reisijad tagasi, sest rongiga sõites läheb väga kaua aega.
Komisjonis esitati Rahandusministeeriumi esindajale küsimus, miks ei analüüsitud kütuse hinna järsu tõusu mõju. Vastuseks kõlas arglik ja veidi hädine vastus, et aega oli vähe ja mõjude hinnang jäi suhteliselt pealiskaudseks. Nii on see alati: on eelarveauk, kohe teeme eelnõu, tõstame maksu, aga mis juhtuma hakkab, ei tea. PricewaterhouseCoopersi uuring näitab, et selle käigu abil loodeti riigieelarvesse saada üheksa miljonit eurot lisatulu, aga veomahu kahanemise tõttu vähenevad riigi tulud 80–90 miljonit eurot. Pealegi, veomahu vähenemise tõttu on ka loodetud tulud üheksa miljoni asemel vaevalt seitse miljonit. See ongi äri Ligi moodi: teenin 7 miljonit, et kaotada 90 miljonit.
Kuna selliseid "äriprojekte" on viimased seitse aastat võimul olnud valitsusel nii palju, siis ongi suudetud majanduskasv seisata ja peagi võib oodata üha kiirenevat langust. Nooremad inimesed ei hakka seda suurt kukkumist ära ootama, vaid pühivad Eestimaa tolmu jalgadelt. Need, kellel puudub võimalus lahkuda, peavad valmistuma selleks, et tuleb tublisti püksirihma pingutada ja kas või külma tuba kannatada. Aga valimistel hääletagem ikka Reformierakonna poolt, siis saame oma ellujäämisvõimete piire kompida! Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Mihhail Stalnuhhin

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tuletan meelde, et neli päeva tagasi arutasime siin saalis otsuse eelnõu, mille algajatel oli soov teha Vabariigi Valitsusele ülesandeks viia Sisekaitseakadeemia üle Ida-Virumaale. Üsna tihti räägiti ka täpsemast aadressist, st jutt oli Narvast. Mina isiklikult toetan seda üleviimist, sest kui selline asutus hakkab asuma näiteks Kreenholmi saarel, siis see annab tohutu tõuke linna arengule. Selline projekt oleks regionaalpoliitiliselt väga-väga tähtis.
Aga nüüd asja juurde. Täna hommikul saatsin ma igale Riigikogu liikmele kaks kirja. Ühele kirjale oli lisatud fail, mis sisaldab firma Narva Gate ettepanekut aastast 2011. Teine kiri sisaldas sama firma ettepanekut valitsusele aastast 2013. Millest on seal juttu? Tsiteerides lähteülesannet ja rääkides õppehoonest, lasketiirust, spordihallist, kursantide ühiselamust ja personali ühiselamust, teatab Narva Gate, et esitatud lähteülesande maht on garanteeritud ning projekti on võimalik kergesti laiendada, kui tekib vajadus. Sisekaitseakadeemia moodustaks omaette tervikliku linnaku, kus oleks võimalik täita kõiki põhifunktsioone, läheduses on olemas spetsiifilisemaks tegevuseks sobilikud alad, kooli peahoone oleks esinduslikus ajaloolises hoones, mis on ehitatud aastal 1899, nagu Sisekaitseakadeemia-sugusele asutusele kohane. Õpilaste ja õppejõudude korterid (ühiselamud) ning spordirajatised oleksid uutes hoonetes ja maksimaalselt funktsionaalsed. Nendes failides on ka mõned pildid, mis annavad hea ettekujutuse sellest, kuidas see kõik võiks välja näha.
Neli päeva tagasi, eelmisel neljapäeval, jäi siin alguses kõlama, et sellise kompleksi ehitamine võib maksta 40 miljonit eurot, siis kõneldi 60 miljonist ja siis 80 miljonist eurost, pluss käibemaks. Narva Gate teatab, et kui riik kavatseb akadeemia oma raha eest välja ehitada, siis maa hind on 9 miljonit pluss käibemaks ehk alla 11 miljoni euro ja ehitusmaksumus koos käibemaksuga on 34 700 000 eurot. Kokku on maksumus koos sisustusega umbes 45 miljonit eurot. Aga on võimalik teha ka nii, et firma, kes teeb pakkumise, ehitab ise selle kompleksi välja ja annab üürile. On ka teatatud, kui suur üür on. Koos käibemaksuga on see 13,2 eurot ruutmeetri pealt kuus. Täna olid rahanduskomisjonis Rahandusministeeriumi esindajad. Esitasin küsimuse, milline on üür, mis makstakse RKAS-ile Tallinnas mõne ministeeriumihoone eest, mis asub kesklinnas. Sain vastuse, et ühe ruutmeetri üür on umbes 50 eurot pluss käibemaks ehk kokku 60 eurot. Kui hakatakse pakkuma palju kallimat varianti kui see, mis on selles pakkumises, mille ma teile laiali saatsin, siis, ma loodan, suudame seda meelde tuletada ja tunda huvi, miks riik valib ikka ja jälle kallimad variandid, selle asemel, et rahva raha kokku hoida.
Aga ma lõpetan lootuses, et Sisekaitseakadeemia tuleb siiski Narva. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Suur tänu kõikidele osalejatele! Head õhtut!

Istungi lõpp kell 17.29.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee