Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu teise töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Teeme siis kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Austatud Riigikogu, ma palun teie tähelepanu, kuna me täpsustame päevakorda. Tänase 15. päevakorrapunkti, Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 esimese lugemise arutelul teeb komisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni aseesimees Tarmo Tamm.

Eile jäi meil pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 esimese lugemise arutelu. Jäi pooleli algataja esindajale sotsiaalminister Helmen Kütile küsimuste esitamine. Ma palun ministri kõnetooli! Sõnajärjekord on Tarmo Tammel, kes saab esitada oma teise küsimuse. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt palun vabandust, et pidite minu küsimuse pärast täna oma päevaplaani muutma. Aga küsimus ...

Vabandust! Austatud Riigikogu! (Helistab kella, saalis on lärm.) Jätkame!

... on selline, et kui ettevõtjatele makstakse kõnealust palgatoetust ühe aasta jooksul, kas siis aasta pärast ei või tekkida olukord, et need töötajad, kelle nad on tööle võtnud, lastakse lahti, sest too palgatoetus oligi see motivatsioon, mis sundis neid inimesi tööle võtma.

Suur aitäh, austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, vabandust paluda pole üldse põhjust, mul on alati rõõm siia saali tulla. Eks kolm aastat ole siin istutud ja suur aitäh, et sain võimaluse ka täna uuesti siia tulla! Aga ma ei usu, et eksisteerib selline hirm ja oht, et aasta töötanud inimesed, kes on oma tööga toime tulnud ja kellele riik on maksnud palgatoetust, töölt vabastatakse. Ja palgatoetus ei ole ainuke meede, on väga palju meetmeid, mis tööandjat motiveerima peavad. Aga eelkõige ma usun, et need aasta töötanud inimesed on selle ajaga tõestanud, et nad on väärt töötajad.

Suur tänu! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud minister! Ma juhtusin üleeile õhtul vaatama "Aktuaalset kaamerat". Te olite otsestuudios ja teilt päriti aru kujunenud olukorra kohta. Muu hulgas väideti, et sihtrühmad, kellele eelnõu on mõeldud, on väga rahulolematud ja nõuavad, et algataja eelnõu menetlusest tagasi võtaks. Te ütlesite, et te püüate ikkagi anda oma parimat ja esimese lugemise järel on võimalik eelnõu parandada ning et te tegelete sellega nii aktiivselt just selle tõttu, et asjad on kõik praegu väga halvasti. Stardipositsioon oli kehv. Kas te tuletaksite meile meelde, kes oli enne teid sotsiaalminister? Kes selle eelnõu koostas?

Hea küsija! Eile ma juba mitmel korral sellele küsimusele sotsiaalkaitseministrina vastasin, aga ma kordan täna hea meelega. Ka eile ma nentisin siin saalis, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes ütleb, et enne mind ei olnud midagi ja pärast mind ei tule kedagi. Seda tööd on tehtud väga kaua, tõeliselt kaua. Kindlasti ka pärast minu lahkumist on ametis uus sotsiaalkaitseminister, kes ütleb, et need ja need vead tuleb parandada. Ajaga ju olukord muutub. Töövõimereformi seadus tuli Riigikokku teistsugusena, sotsiaalkomisjon tõi juba eile ka selle kohta näiteid. Palju tänu sotsiaalkomisjonile ja sotsiaalpartneritele ühise töö eest! Aga jah, olukorrad muutuvad kardinaalselt. Olen veendunud, et parlament ei ole kogu, kes valitsusest või ministeeriumidest tulnud eelnõud ilma sõnagi ütlemata, ilma midagi muutmata vastu võtab. Teate, kui kurb oli mul kolm aastat siin saalis istuda, kahjuks opositsioonis. Väga paljud head mõtted ja ettepanekud komisjonist kaugemale ei jõudnud. Komisjonis aga oli tore rääkida ja tahan väga tunnustada Margus Tsahknat, kes kõik ära kuulas. Minu meelest Eesti on parlamentaarne riik ja kui midagi on halvasti ja valesti, siis tuleb seda muuta. Mina annan igal juhul endast kõik, et seda joont jätkata. Rohkem seaduseelnõusid parlamenti, kus saab otsustada, lähtudes mitte niivõrd erakonnapoliitikast, kuivõrd sotsiaalpoliitikast!

Suur tänu! Palun, Jüri Ratas!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Mul on teile selline küsimus. Palun mõelge tagasi arutelule, mis siin saalis oli eile eelnõu 693 üle! Täna te olete jälle siin, et vastata küsimustele. Üldiselt kehtib arusaam, et homme oleme alati natukene targemad kui eile. Kas teil on midagi täna südamel, mida te tahaksite öelda lisaks oma eilsetele vastustele ja kommentaaridele? Vahest on ilmnenud mingi uus nüanss, mida tahaksite täpsustada? Küsin teie käest just sellest vaatevinklist.

Suur aitäh! Eks hommik ole ikka alati targem kui õhtu. Aga uued nüansid ilmnevad 25. septembril. Oleme koos Urmas Kruusega kutsunud selleks päevaks kõik sotsiaalpartnerid – tööandjad, ametiühingud – ühise laua taha, et need küsimused, mis jäävad üles ka peale 1. märtsi 2015, ei jääks tähelepanuta. Ei ole ju teada, kes moodustavad järgmise valitsuse. Ma kutsun kõiki erakondi üles hea tahte kokkuleppele alla kirjutama ja võtma endale juba täna, olles kas koalitsioonis või opositsioonis, sotsiaalpoliitikat puudutavad kohustused!

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea sotsiaalkaitseminister! Kui lugeda sihtrühmade arvamust, siis mulle tundub, et selle arutelu jooksul ei ole kahjuks suurt midagi muutunud. Ma tahtsingi uurida, kuidas teile tundub. Kui sihtrühmasid vaadata, siis nende jaoks on mured ja probleemid endised ning nad ei toeta seda eelnõu. Mis andis teile kindluse või arusaamise, et peaksite just nüüd selle eelnõuga parlamenti tulema? Ja miks te arvate, et vahepeal on menetluse käigus midagi muutunud? Miks te Helir-Valdor Seederi küsimusele vastates väitsite, et olukord on teistsugune kui siis, kui teie siin olite? Kust teil see arusaam, et siin majas on miski vahepeal muutunud?

Suur aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma ei ole kindlasti seda meelt, et midagi ei ole muutunud ja sotsiaalpartnerite ettepanekuid pole arvesse võetud. Kui töövõimereformi eelnõu saali jõuab, siis te näete, kui palju muudatusettepanekuid seal on. Teiseks, need kaks seaduseelnõu peavad käima käsikäes ja oli tegelikult viga – lihtsalt see aeg on olnud väga lühike –, et nad tulid siia eri aegadel. Nad oleksid pidanud ühel päeval Riigikogu sotsiaalkomisjoni laekuma. Sellepärast ongi vaja täna esimene lugemine lõpetada, et neid kahte seaduseelnõu ühiselt menetleda. Neid tuleb käsitleda, eeldades, et nad toimivad kui tervik. Paraku ei ole võimalik kahe seadusega Eesti riigis kõiki erivajadustega inimeste sotsiaalprobleeme lahendada. Küll aga on võimalik hea tahte kokkuleppe korral punktide kaupa kirja panna, mida me sotsiaalhoolekandes ja üldse sotsiaalvaldkonnas muuta tahame. Ja mina usun, et see kokkulepe on võimalik sõlmida.
Mis on muutunud siin saalis? Mina räägin isiklikest kogemustest. Kui ma Riigikogu liikmena esitasin ettepanekuid või küsimusi – ja vahel oli mul võimalik teha oma meelest väga häid ettepanekuid –, siis neid suhteliselt harva kuulati. Tõsi, tuleb tunnistada, et see punane piir, mis oli koalitsiooni ja opositsiooni vahel, ühe eelnõu puhul tõesti kadus. See oli opositsiooni esitatud eelnõu, mis puudutas sügava puudega – raske puue kahjuks hääletati välja –  laste vanemate õppelaenu kustutamist. Siis kadus see piir ja kõik nagu said probleemist aru. Tahan veel kord tunnustada sotsiaalkomisjoni, mida juhtis siis Margus Tsahkna, ja kultuurikomisjoni Urmas Klaasi juhtimisel, kes vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsuse seisukoht oli eitav – ma ei tea, kas selle tõttu, et eelnõu esitas opositsioon, või selle tõttu, et raha lihtsalt ei leitud –, eelnõu menetlesid. Ning eelnõu tuli siia saali ja võeti seadusena vastu. 1. jaanuarist 2014 on sügava puudega laste vanematel võimalus võtta õppelaenu, mille riik kustutab.
Nii et mina räägin oma isiklikest kogemustest. Riigikogu liikmena siin saalis istudes ma tundsin, et saan vaid valida kahe nupu vahel. See oli peaaegu kõik. Praegu ma tunnen, et parlamentaarne riik toimib. Parlament teeb ettepanekuid ja eluõigus ei ole vaid ministeeriumidest või valitsusest tulnud mõtetel.

Suur tänu! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud proua minister! Te äsja avaldasite väga optimistlikult lootust, et kunagi tuleb teie asemele uus sotsiaalkaitseminister. Aga äkki peaks tulema uus sotsiaalminister? Minu küsimus lähtub sellest, et praegu on see eelnõu nagu kahe ministri vahel ning teatavasti on kahe erakonna ja nende fraktsioonide seisukohad eelnõu suhtes küllaltki erinevad. Vahest kommenteerite, kas selline olukord, kus eelnõu on kahe erinevate seisukohtadega ministri menetluses, on eelnõu edasisele käekäigule kasuks. Võib-olla on selline diskussioon just viljakas? Ühesõnaga, sellist olukorda ei ole parlamendis tükk aega olnud ja palun teie kommentaari sellele.

Aitäh küsimuse eest, Jaak! Mis ma selle peale vastan? Vastan niimoodi, et nii nagu kodus, küllap saame ka ministeeriumis asjad selgeks räägitud ja lahendatud. Mul ei ole praegu seda probleemi, et me ei saa tervise- ja tööminister Urmas Kruusega omavahel koostööd teha või et meil on mingid teravad lahkhelid, mis peaksid kas Riigikogu saalis või kuskil mujal lahenduse leidma. Meil on erinevad arvamused – jah, nii on. Aga nii on teinekord ka kodus, kus siis räägitakse asjad selgeks ja otsitakse lahendusi. Mõnikord jäädakse eriarvamusele ja siis otsustatakse, kuidas edasi käituda.

Rohkem küsimusi sotsiaalkaitseministrile ei ole. Suur tänu, Helmen Kütt! Me jätkame. Kaasettekandeks tuleb kõnetooli sotsiaalkomisjoni liige Jüri Jaanson. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud sotsiaalkaitseminister! Head kolleegid! Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 arutas sotsiaalkomisjon kokku neljal istungil. Esimesel istungil, mis oli 17. juunil s.a, kuulasime ära Sotsiaalministeeriumi põhjaliku ülevaate seaduseelnõust. Selle esitas hoolekande osakonna peaspetsialist Bärbel Vapper. Eelnõuga jätkatakse töövõimereformi elluviimist rehabilitatsiooni korralduse ja abivahendite eraldamise ümberkujundamisega. Sotsiaalministeeriumi peamine sõnum eelnõu tutvustamise ajal oli, et suurim muudatus seisab ees rehabilitatsiooni korralduses. Praegu tehakse inimesele küll rehabilitatsiooniplaan, aga abivajajad ei pruugi seda teenust saada. Teenus ei ole sugugi mitte vajaduspõhine ja tihtipeale saavad inimesed abi liiga hilja. Puudub terviklik lähenemine, selle asemel on pigem üksikteenused. Samuti on kvaliteet ebaühtlane. Terviklik lähenemine tähendaks, et töövõimetoetuse seadusega loodava töövõime hindamise süsteemi alusel toetatakse inimesele sobiva rehabilitatsiooni pakkumist, kas siis töölesaamist, töötamise jätkamist või igapäevaelu toetava sotsiaalteenusena. Tööalane rehabilitatsioon hakkab edaspidi käima töötukassa kaudu, igapäevaelu toetav sotsiaalne rehabilitatsioon aga Sotsiaalkindlustusameti kaudu.
Sotsiaalkomisjoni liikmete küsimused keskendusid peamiselt töövõime ja puude hindamise temaatikale, põhimõttele, kas abivajajal tuleb läbi teha üks hindamine või kaks. Kahe hindamise all mõeldakse seda, et puude olemasolu hinnatakse Sotsiaalkindlustusametis ja töövõime määratakse avalduse alusel töötukassas. Edaspidi küll üritatakse neid kokku viia, aga praegu ei ole see reaalne, sest töövõime hindamise osa peab järgnema puude hindamisele, siis saab seda tegutsemist ühtlustada.
Abivahendite eraldamise süsteemi kohta saime teada, et praeguste maavalitsuste komisjonide hallata oleva abivahendite jaotamise süsteemi haldamine läheb Sotsiaalkindlustusameti kätte. Praegu on abivahendite kättesaadavus regiooniti ebaühtlane, edaspidi peaks see mure kaduma. Abivahendeid puudutavad küsimused keskendusid samuti sotsiaalse ja tööalase vajaduse erisustele. Põhimõtteliselt on nii, et kui inimene vajab igapäevaeluks mingit abivahendit, siis töö tegemiseks peab see abivahend teinekord olema veidi suurema funktsionaalsusega. Seetõttu määratakse töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti koostöös abivahend vastavalt töökoha vajadustele. Ühesõnaga, esimesel istungil võeti ülevaate käigus kuuldu teadmiseks ja otsustati töövõimereformi elluviimise arutelu jätkata septembris.
Teisel istungil, mis toimus 26. augustil, palaval suvepäeval, võeti vastu otsus teha ettepanek võtta seaduseelnõu 693 täiskogu päevakorda 11. septembriks.
Kolmanda istungi pidasime täiskogu uue istungjärgu alguses 8. septembril. Seal arutati seaduseelnõu veel kord lühidalt ja võeti vastu otsused. Kõigepealt arvati seaduseelnõu välja 11. septembri täiskogu istungi päevakorrast, seda just ministri palvel ja pärast läbirääkimisi Riigikogu juhatusega. Otsustasime teha ettepaneku võtta see täiskogu päevakorda 17. septembriks, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 3. oktoober kell 15. Kõik need otsused võeti sotsiaalkomisjonis vastu konsensusega.
Lisaks arutati seaduseelnõu 693 ka neljandal istungil 15. septembril ehk esmaspäeval. Seal me vaatasime läbi kogu töövõimereformi rahastamise kava. Töövõimereformi puudutavad seaduseelnõud 678 ja 693 ehk töövõimetoetuse seaduse eelnõu ning sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Rahastamise kava esitas Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja. Saime ülevaate, kuidas summad jaotuvad ning kui palju saame rahastamise katteks vahendeid Euroopa Sotsiaalfondist, riigieelarvest ja töötukassast. Lisaks arutasime 15. septembril uuemaid arenguid, mis seda seaduseelnõu puudutavad. Meie küsimustele vastas Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja. Nende ettekannete sisu võeti teadmiseks. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Jüri Jaanson! Avan läbirääkimised. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana soovib sõna Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Sotsiaalhoolekande seadust ning tööturuteenuste ja -toetuste seadust muutev eelnõu on ühtpidi väga keeruline eelnõu. Samas on see võib-olla selle poliithooaja olulisimaid eelnõusid, kui silmas pidada selle mõju eelarvele. Oma sisult hõlmab see ju suurt reformi, mida valitsus on ette valmistanud – mõtlen muidugi töövõimereformi. Sotsiaalkomisjon on töövõimereformi arutades väga palju tööd teinud ja tuleb tunnustada sotsiaalkomisjoni esimeest Heljo Pikhofi. Sel ajal, kui paljud Riigikogu liikmed lihtsalt kohtusid suvel valijatega, istus sotsiaalkomisjon päevade kaupa koos ning kuulas puuetega inimeste, erivajadustega inimeste ja ka partnerorganisatsioonide arvamusi ja ettepanekuid töövõimereformi kohta. Põhimõtteliselt võib öelda, et enamik nende murekohti pole seotud mitte töövõimetoetuse seaduse eelnõuga, vaid just sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmisega.
Mis siis probleemid on? Mitte ükski puuetega inimeste organisatsioon ega muu partnerorganisatsioon, samuti IRL ei ole vaidlustanud töövõimereformi eesmärki. Eesmärk on tuua erivajadustega inimesed tööturule, nende suurem aktiivsus ühiskonnas. Me oleme absoluutselt samal seisukohal valitsusega, et praegune töövõime või õigemini töövõimetuse süsteem ei ole jätkusuutlik. Paraku oleme jõudnud olukorda, kus peaaegu kõik erivajadustega inimeste ja puuetega inimeste organisatsioonid on väga selgelt selle reformi vastu. Nad on esitanud terve hulga oma ettepanekuid, mida seni ei ole arvesse võetud.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaks!

Enamik ettepanekuid on seotud sotsiaalhoolekande seadusega, mis on meil täna siin arutusel. Eelnõu on valitsusest tulnud natukene kiirustades ja nii nagu kogu töövõimereformiga tuleb Riigikogul ka selle eelnõuga väga kõvasti tööd teha.
Mis on põhiprobleemid? Eelkõige on probleem see, et kui me soovime ellu viia töövõimereformi, siis selle eelduseks on head sotsiaalhoolekandeteenused. Vaid sel juhul saavad erivajadustega inimesed aktiivselt tööturule tulla ja ühiskonnaellu sekkuda, seal kaasa rääkida. Aastaid on püsinud probleem, et meil on omavalitsusi väga palju, nende tulubaas on väga erinev ja sotsiaalhoolekandeteenused Eestis on väga erineva tasemega. Sotsiaalministeeriumil on olemas päris värske asjaomane analüüs, aga seda teemat on analüüsitud aastate jooksul väga palju.
Täna meie ees oleva sotsiaalhoolekande seaduse muutmisega on see häda, et kohalikele omavalitsustele ei ole täpselt teenuseid ette kirjutatud. Sotsiaalhoolekandeteenuste standardite kehtestamisest on aastaid räägitud, kuid omavalitsuste ja riigi vahelise kokkuleppe puudumise tõttu ei ole neid kehtestatud. Meil on võimalus – ma nimetan seda ajalooliseks võimaluseks siin Riigikogus – koos töövõimereformiga need standardid kehtestada. Ilma hädavajalike teenusteta ei ole töövõimereformil sisulist mõtet ehk siis eesmärki tekitada 15 000 töökohta nendele inimestele, kes praegu on tööturult eemal – valdavalt on need erivajadustega inimesed –, me ei täida.
Teine suur eesmärk puudutab tööandjaid ehk siis neid, kes loovad töökohti. Võrreldes praeguste meetmetega ei ole nende motiveerimises tegelikult edasiminekut, pole motiive, et tööandjad hakkaksid töökohti looma. Sellelsamal sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmisel peaksime väga tõsiselt arutama, millised on need motivatsiooniabinõud, et tööandjad hakkaksid erivajadustega inimesi rohkem tööle võtma. Need võivad puudutada ka mingeid teisi seadusi, kas või näiteks riigihangete seadust või siis mingit maksuseadust – pean silmas just sotsiaalmaksu. Näiteks võiksid need ettevõtjad, kellel on tööl teatud protsent erivajadustega inimesi, saada riigihankel mingisugused lisapunktid või eelisseisundi või siis saaksid nad erivajadustega inimeste pealt vähem sotsiaalmaksu maksta. Praegu teatud määral see sotsiaalmaksu vähem maksmine kehtib, aga see ei motiveeri tööandjat.
Üks eraldi suur teema, mis kõrvale on jäänud, on omastehooldajad. Ka minister ütles, et meil on 11 308 inimest, kes oma lähedasi kodus hooldavad. Need on terved ja haritud inimesed, kes tegelikult peaksid käima tööl, aga sotsiaalhoolekandeteenuste puudumise tõttu täidavad oma kohust lähedase inimese ees ja hooldavad teda 24/7 väga väikese hooldajatoetuse eest. Need inimesed on kõige lihtsamini tööturule tagasi toodavad. Nad vajavad konkreetseid teenuseid, et kas või osalise ajaga tööl käia. Selles seaduseelnõus neid ei ole ja omastehooldajad on üldse kogu töövõimereformi sihtrühmast kõrvale jäetud. See on aga väga tõsine teema. Samas, kui silmas pidada arutelu, mis meil sotsiaalkomisjonis olnud on, siis arusaamine, et me peame neid teenuseid rakendama, peame omastehooldajatega rohkem tegelema ja rakendama nn ühe ukse poliitikat, et puudega või erivajadusega inimene ei peaks mööda eri hindamisi käima, on minu arvates üldine. Selles osas mingit erakonnapoliitikat mängus ei ole. Paraku ei ole valitsus sellesisuliste ettepanekutega välja tulnud. Loodan, et Riigikogu teeb selle töö ära.
IRL toetab ettepanekut esimene lugemine täna lõpetada. Sotsiaalkomisjoni üldine seisukoht on, et seome töövõimereformi selle eelnõuga ja menetleme neid koos – eraldi ei olegi võimalik neid võtta.
Kõige lõpuks tahan öelda, et valdav osa puuetega inimeste organisatsioonidest on käivitanud petitsioon.ee lehel kampaania, et koguda toetusallkirju töövõimereformi ettepanekute poolt. Meie ühine seisukoht võiks olla tõdemus, et me ei tohi teha reformi lihtsalt reformi pärast, kui peaaegu kogu see sektor, kõik need inimesed, kes iga päev raskes olukorras on – erivajadustega, puudega inimesed –, on sellele vastu, kui me ei võta nende ettepanekuid kuulda.
Palun tutvuge esimese ja teise lugemise vahepeal nende organisatsioonide ettepanekutega, lugege ka seda petitsiooni ja pange sinna oma allkiri samuti alla, kui soovite! Teeme selle eelnõu korda, sest ilma korraliku seaduseta ei ole mõtet väga kulukat ja mahukat töövõimereformi hakata ellu viima. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun kõnelema Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Selle töövõimereformi puudutava seaduseelnõu kallal on tõepoolest väga-väga palju tööd tehtud, aga mul on küll kahjuks tunne, et säärasel kujul see toimima ei hakka. Ma arvan, et seadusi ei saa siiski nii teha, et ministeeriumist tulevad täiesti läbi mõtlemata toorikud, mis lükatakse esimesele lugemisele, ja pärast seda hakatakse korduvatel avalikel ja tavalistel istungitel ning ka suvi läbi tühikuid täitma. See kõik on puuetega inimestesse külvanud hästi palju paanikat ja tohutult hirmu.
Ma ei taha süüdistada niivõrd praegust valitsust, sotsiaalkomisjoni esimeest ega kedagi komisjoni liikmetest, kuivõrd just eelmisi sotsiaalministreid Hanno Pevkurit ja Taavi Rõivast, kellel oli mitu aastat aega seda reformi teha. Praegu näeme, et sellega pole absoluutselt hakkama saadud. Praegune valitsus tormab paaniliselt, et osagi töövõimereformi eelnõude paketist seadusena vastu võtta. Kogu see töö on siiski olnud poolik, liiga palju on lünki, kus me pole vastuseid saanud. Selles mõttes käib ettevõtmine valitsusele üle jõu. Aeg aga nõuab takka.
Jah, reformi jõustumisega on nüüd aega, seda sai edasi lükatud. Aga me muudame ju põhjalikult seadust, mis puudutab 100 000 puudega inimest, puudutab nende elu ning nende lähedaste inimeste elu ja saatust. See oli varem ka teada, et Euroopa raha on vaja ära kasutada. Põhiline küsimus ongi, miks ikkagi Ansipi valitsus ei toonud seda eelnõu varem välja, mis takistas seda eelmises koalitsioonis tegemast. Praegu oleme tõesti lõhkise küna ees. Nii palju on küsimusi ja täitmata lünki. Ning ministeeriumide ametnikud ei oska vastata. Ministrid käivad komisjonis põhiliselt kuulamas ja kokku võttes võib öelda, et praegu tahetakse vastu võtta seadused, kuhu tuleb tulevikus sisu alles sisse kirjutada.
Väga täpselt on seda seaduseelnõu iseloomustanud Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliidu juhatuse esimees Sülvi Sarapuu. Ta on öelnud, et töövõimereform on nagu maja, mida riik ehitab juba mitmendat aastat, sundides puuetega inimesed käsu korras sellesse sisse kolima, kuid ise alles plaanib hakata treppe ehitama ja seejärel neid jälle lammutama, sest trepid jäid teistele töödele ootamatult ette. Siis tuleb suur komisjon maja vastu võtma, aga selgub, et seinad, mis katust kannavad, kõiguvad tuules. Täpselt niiviisi selle asjaga praegu on.
Töövõimetoetuse seadusega kaasneb mitu seadust ning me teame, et valitsus ei jõua neid vastu võtta. Nüüd minnakse kergema vastupanu teed, sõlmitakse ühiskondlik lepe. Tekib küsimus, mille kohta see ikkagi sõlmitakse. Kas selle kohta, et lükkame probleemid edasi? Proua minister ütles siin eile, et  sellesse leppesse pannakse kõik probleemid kirja. Ma arvan, et niisugune kaardistamine oleks tulnud ära teha enne selle eelnõu koostamist.
Kui me vaatame, mida meie laual olev tulevane hoolekandeseadustik pakkuma hakkab, siis näeme, et rehabilitatsiooni saajate ringi piiratakse ja see muutub põhiliselt tööalaseks. Kui sellel on mingi seos tööle saamisega, siis seda võimaldatakse. Neile aga, kes juba praegu tööl käivad – neid on ka 40 000 töövõimetuspensionäri –, on töövõimereformi eelarves planeeritud vaid sümboolne summa. See on pool protsenti tööalase rehabilitatsiooniteenuse mahust, nii et olematu summa. Nende kohta aga, kes on töövõimetud ja rehabilitatsiooni saama ei kvalifitseeru, on seletuskirjas öeldud, et nemad hakkavad edaspidi abi saama meditsiinisüsteemist n-ö taastusravi näol, ka on nende jaoks teenused omavalitsuselt. Ühtki uut mehhanismi, mida kasutades tervishoid hakkaks nendele inimestele rohkem teenust ostma, me praegu ei näe. Ei ole olemas sotsiaalteenuste standardeid, millest me oleme palju rääkinud ja mis ühtlustaks omavalitsuste pakutava abi. Me teame, et mõni suur omavalitsus, näiteks Tallinn suudab neid palju pakkuda, väikesed omavalitsused üldsegi mitte. Tuleks paika panna osutatavate teenuste liigid ja maht, et tugi oleks ühtlasem.
Vajalikud abivahendid – kargud, proteesid, kuuldeaparaadid ja kõik muu selline – on töövõimereformi kava järgi vaid tööalaseks kasutamiseks. Kodus üks abivahend, tööl teine. Kuskiltmaalt jõuab see absurdini välja ja päris täpselt ei osatagi selgitada, milline see regulatsioon siis ikkagi on. Et inimene saaks tööle minna, on loomulikult vaja tugiteenuseid. Oleme siin nendest palju rääkinud: isiklik abistaja, tugiisik vaimupuudega inimestele, viipekeele tõlketeenus. Minister eile ütles, et viipekeele tõlkimine hakkab olema üle Eesti igal pool ja ühtlaselt. Samas teame, et isegi kõige suurematel üritustel pole teinekord viipekeele tõlki.
Rahandusministeeriumi prognoosid on ülioptimistlikud: paneme igal aastal tööle 3000 inimest, viie aastaga 15 000 ja aastast 2020, kui Euroopa Liidu summad ära langevad, tuleb vajalik raha tööle läinud inimeste maksudest. Ei puuetega inimesed ega ka komisjoni liikmed pole saanud vastust, kust tulevad need töökohad. Öeldakse loomulikult, et riik ei loo töökohti, aga me viitame, et nn poole võimsusega töökohad on ju tööandjale palju kallimad. Minister on loetlenud stiimuleid, mida riik justkui pakub, aga me ei ole neid seadustest välja lugenud.
Täna kohtusime tööandjate keskliidu tegevjuhi Toomas Tamsariga ja tema ütles, et see on ülikallis reform ja tema arust ka väga toores. Kusagilt tuleb küll pihta hakata, aga praegusel kujul see hästi toimima ei hakka. Ta ütles ka seda, et paljud inimesed on majanduskriisi ajal töötuks jäänud ja hakanud saama töövõimetuspensioni. On halb karistada neid päris puudega inimesi, ütleme siis, neid päris sante sellega, et nad peavad tohutu kadalipu läbi käima. See on nende suhtes ülekohtune.
Loomulikult, nagu siin juba räägiti, ka omastehooldajate probleem on täiesti lahendamata. Hulk inimesi on sunnitud kodus olema, ja need on inimesed, keda oleks lihtne tööturule tagasi tuua. Haridusega seonduvate küsimustega ei ole tegeldud, sest nendele inimestele tuleb hariduse andmist kohandada. Aga ei ole vaja, et need inimesed jääksid ilma hariduseta ja teeksid seda kõige-kõige lihtsamat tööd.
Need on üksikud näited, aga süsteemis on puudusi väga palju ning puuetega inimeste organisatsioonid on öelnud, et kui nendele küsimustele vastuseid ei saa, tulevad nad üle-eestilisele piketile maavalitsuste ette. See oleks küll piinlik. Võime öelda, et praegune valitsus on kahjuks juba silma jäänud sellega, et puuetega inimesed tulid esimest korda Eesti ajaloos ratastoolide ja karkudega siia Toompeale. Tahaks kuidagi paremal moel need probleemid ära lahendada. Puuetega inimesed nõuavad väga selgelt aja maha võtmist, reformikava uut, väga süsteemset läbitöötamist ja õigetele alustele panemist. Ma arvan küll, et me saime ühe eelnõu päris palju paremaks, aga kõige ülejäänu kohta on küsimusi ja mõnedki asjad on täiesti tegemata. Me peaks kõike seda väga rahulikult ja süsteemselt ellu viima. Aitäh!

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes on olenemata oma erakonnast usinalt suvel tööd teinud ja kaasa mõelnud! Tõesti, nagu Marikagi ütles, see paketi esimene eelnõu on läinud juba palju-palju paremaks, kuigi vajab ka veel tööd. Ma loodan, et tänagi käsitletav eelnõu saab meil sotsiaalkomisjonis palju paremaks. See kõik aga annab lootust, et eri fraktsioonid, olenemata sellest, kas kuulutakse koalitsiooni või opositsiooni, on kõik ühte meelt.
Räägiks natuke ka eelnõu positiivsetest külgedest. Eelnõu kuulub töövõimereformiga kaasnevasse paketti ja suur osa sellest puudutab sotsiaalhoolekandeteenuseid. Senine rehabilitatsiooniteenus jagatakse eelnõuga kaheks: tööalaseks rehabilitatsiooniks ja sotsiaalseks rehabilitatsiooniks. Eelnõu sätestab sotsiaalse rehabilitatsiooni eelhindamise, seega teenus muutub sihipäraseks ja vajaduspõhiseks. Tehniliste abivahendite eraldamise korralduses tuuakse seni maavalitsustel põhinenud regulatsioon Sotsiaalkindlustusameti alla. Seda eelkõige sihiga toetada töövõimereformi eesmärkide saavutamist ning tagada tehniliste abivahendite kättesaadavus võrdselt kõigile Eesti elanikele, sõltumata sellest, mis maakonnas nad elavad. Abivahendivajadus selgitatakse osalise töövõimega inimesel välja töötukassas ja kui tal see vajadus on, siis saab ta abivahendi ka muretseda. Praegu on inimesed ebavõrdses olukorras, eri maakondades võivad inimestel olla erinevad võimalused abivahendeid saada. Nii rehabilitatsiooni kui tehniliste abivahendite eraldamise regulatsioonis hakkab praegusega võrreldes erinev olema see, et inimene saab ise valida, kust ta abivahendi ostab. Teisisõnu, enam ei ole teenusemahu lepinguid, inimene läheb ettevõttesse ja temaga koos liigub raha.
Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud printsiibist, et võimalikult vähe oleks dubleerimist, et inimene, kes pöördub Sotsiaalkindlustusametisse, saaks kohe talle ette nähtud teenuse kätte. Senine süsteem on aastaid puudega inimesi pahandanud. Inimesele tehakse küll hirmkallis rehabilitatsiooniplaan, mille koostamine maksab 200 eurot ja enamgi, aga sageli pole sellega muud teha kui lauasahtlisse panna. On pahandatud sellegi pärast, et kui sobivat teenust pole võimalik saada või järjekorrad on pikad, siis suunatakse inimene saama teenust, mida ta ei vajagi. Uue süsteemi korral on nii, et taotleja saab mõlemad koos ehk saab plaani ja kohe suunamise teenuse saamiseks. Kui on järjekord, siis natuke peab ikka ootama ka. Praegu kahjuks järjekorrad on, eriti kui me räägime sotsiaalsest rehabilitatsioonist.
Eelnõu kohaselt hakkab rehabilitatsiooniteenuse osutamine toimuma programmipõhiselt ehk juba hindamise käigus tuvastatakse, milline on inimese näidustus. Toon siin niisuguse näite. Oletame, et inimesel on ajukahjustus või midagi muud säärast. Sel juhul on teenuseosutaja sobiva programmi juba varem välja töötanud ja see võimaldabki eelhindajal suunata abivajaja juba konkreetselt selle programmiga ette nähtud abi saama. Rehabilitatsiooniplaani pole enam vaja koostada. See plaan koostatakse üksnes väga keerukate juhtumite puhul. Ning meeskond ei ole enam viieliikmeline nagu varem, vaid kolmeliikmeline. Eelhindamist hakkab korraldama Sotsiaalkindlustusamet ja sinna võetakse tööle spetsialistid, kes seda tööd hakkavad tegema.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

Tööalane rehabilitatsioon saab olema tööturuteenus ja seda osutatakse individuaalse tegevuskava alusel, mitte rehabilitatsiooniplaani alusel. Väga oluline on, et kasvab aasta kohta ette nähtud teenuste maht. Kui me võtame tööalase rehabilitatsiooni teenuste mahu, siis see kasvab väga palju, 1500 euroni aastas ühe inimese kohta. Sotsiaalse rehabilitatsiooni kohta ütles ministeeriumi ametnik sotsiaalkomisjonis, et ilmselt saab see summa olema 1200 eurot inimese kohta aastas. See kõik näitab, et inimesed hakkavad rohkem teenuseid saama. Seega peaksid ka nende vajadused kaetud saama. Kindlasti on ka erijuhtumeid, mil rahasumma peab olema palju suurem, et inimene saaks vajaliku abi kätte.
Mille üle on hea meel? Hea meel on selle üle, et jääb ära riigi raha tuulutamine ehk mõttetute REHA plaanide koostamine, mis on aastaid puuetega inimesi nörritanud. Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu menetlemist Riigikogus nii nagu meie koalitsioonipartnerid ja opositsioonipartnerid. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 693 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. oktoobri kell 15.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See on põhiseaduskomisjoni algatatud õiguskantsleri seaduse täiendamise seaduse eelnõu 663 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Peep Aru!

Lugupeetud aseesimees ja head kolleegid! Teatavasti algatas eelnõu 663 õiguskantsleri seaduse täiendamise kohta põhiseaduskomisjon. Konkreetne ajend oli õiguskantsleri pöördumine põhiseaduskomisjoni ja mitme teise Riigikogu komisjoni poole, et täpsustada tema õigusi ja ka kohustusi kõnealuses valdkonnas. Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri büroos välja töötatud seaduseelnõu ja selle seletuskirja mitmel korral, tegime üheskoos õiguskantsleriga ka teatud muudatusi. Tänaseks on eelnõu jõudnud esimesele lugemisele.
Mis on eelnõu eesmärk? Eelnõuga täiendatakse õiguskantsleri seadust ning nähakse selles ette õiguskantsleri selgesõnaline ülesanne teostada järelevalvet isikute põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja sellega seonduva teabe kogumise, töötlemise, kasutamise ja järelevalve korralduses. Eelnõu eesmärk on sätestada senisest selgemalt õiguskantsleri pädevus isikuandmeid puudutava jälitus- ja julgeolekuteabe varjatud töötlemise kontrollimisel, soovides sellega rõhutada õiguskantsleri kui õigusnormide põhiseaduspärasust analüüsiva ja põhiõiguste järgimist kontrolliva sõltumatu ametiisiku järelevalve olulisust selles intensiivseid põhiõiguste riiveid võimaldavas ning ühiskonna kui terviku jaoks sensitiivses riigi tegevuse valdkonnas. Ka soovitakse rõhutada, et õiguskantsleri järelevalve eelnimetatud valdkonnas on regulaarne ja proaktiivne, see ei põhine üksnes konkreetsete üksikjuhtumite kohta esitatud kaebuste lahendamisel. Ühtlasi tahetakse selle seadusmuudatusega anda selle valdkonna eraldi väljatootmisega selge signaal nii ühiskonnale kui ka asjaga tegelevatele ametkondadele, et õiguskantsleril on pädevus andmete varjatud töötlemise valdkonnas järelevalvet teostada.
Tuleb öelda, et efektiivne kontroll jälitus- ja julgeolekuvaldkonna üle on demokraatia ja õigusriigi toimimise eeldus. Vaieldamatult kuulub see jälitustegevuse õiguspärasusega seotud menetlusgarantiide hulka. Seejuures ei saa õigusriigis järelevalve jälitustegevuse üle olla vaid ühe institutsiooni teostatav, see töö on jagatud mitme järelevalveasutuse ja järelevalveliigi vahel, nii et on moodustunud jälitustegevuse järelevalve süsteem. Jälitustegevuse järelevalves võib eristada kohtulikku, haldusesisest, parlamentaarset, eksperdi- ja sõltumatu ametiisiku kontrolli, samuti kaebuste süsteemist lähtuvat kontrolli. Praegusel juhul käsitleme sõltumatule ametiisikule antud õigusi ja kohustusi selles kontrollsüsteemis.
Mõni aeg tagasi, nimelt 2009. aasta mais toimus Tallinnas Euroopa Liidu liikmesriikide, Šveitsi ning Norra luure- ja julgeolekuteenistuste järelevalvega tegelevate parlamendikomisjonide konverents. Seal vastu võetud deklaratsiooni punktis 3 on rõhutatud, et kõik riigid, kes konverentsil osalesid, peaksid pöörama tähelepanu sõltumatu välise kontrolli kehtestamisele. Oleme siin Eestis jõudnud selle lävele.
Seletuskirjas on kõik asjad põhjalikumalt lahti kirjutatud. Usun, et kõik Riigikogu liikmed on sellega tutvunud. Meie algatatud eelnõu kohta saabus ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille üldine tonaalsus on niisugune, et valitsus otsustas oma 12. juuni istungil eelnõu toetada. Ühtlasi edastati meile Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi seisukohad, kus olid mõned ettepanekud, kuidas võiks seaduseelnõu veel paremaks teha.
Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas eelnõu esimesele lugemisele saatmist 8. septembril. Sellele põhiseaduskomisjoni koosolekule olid kutsutud ka õiguskantsler Indrek Teder, õiguskantsleri vanemnõunik Mait Laaring, Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Sander Põllumäe, Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna nõunik Jaarek Konsa, Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna nõunik Maris Riisenberg, Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Martin Arpo ja Teabeameti õigusosakonna juhataja Maili Mark. Nii et kõik, keda see seaduseelnõu puudutab kas asutuste või kõrgemalseisvate institutsioonide näol, olid sellel koosolekul esindatud.
Refereerin selle koosoleku tonaalsuse iseloomustamiseks kõigepealt Rait Marustet, kes sõnas, et õiguskantsleri seadust saaks õiguskantsleri järelevalve pädevuse osas täiendada ja täpsustada. Tuleks kaaluda võimalust teha õiguskantslerile ülesandeks töötada välja Õiguskantsleri Kantselei sisemine töökord, kuidas õiguskantsler asjaomase järelevalve pädevust realiseerib. Kui õiguskantsler kontrollib, kuidas ametkondades peetakse kinni reeglitest ja protseduuridest, siis peab ta ka ise saama juhinduda teatud korrast ja reeglitest. Ka on vajalik, et eri ametkondadel oleks endal toimiv sisekontrolli süsteem. Õiguskantsleri külastused eri asutustesse peaksid olema võrreldavad ja toimuma korra kohaselt, metoodiliselt ja regulaarselt.
Kindlasti peaks täpsustama eelnõu regulatsiooni nii, et ei jääks muljet, nagu õiguskantsler saaks hakata asendama või kontrollima kohtute tegevust. Kohus lahendab üksikjuhtumeid, hindab konkreetsete toimingute põhjendatust ning kooskõla seadusega. Õiguskantsler analüüsib süsteemi toimimist tervikuna, kas on olemas õiguspärased regulatsioonid, protseduurid ja järelevalve. Kui need küsimused on paigas, siis üksikjuhtumite sisusse ei peaks õiguskantsler sekkuma. Regulatsioonis peaksid kajastuma ka riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu välistavad asjaolud, kaitsmaks ametkondade spetsiifilist tööd. Näiteks Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 lõikes 2 on selgelt kirjas neli erandit, millal võib piirata Riigikogu liikme juurdepääsu riigisaladusele ja salastatud välisteabele. Need seonduvad eelkõige vajadusega kaitsta julgeolekuteabe allikat ning mitte seada ohtu julgeolekuasutuse tegevuse meetodeid ja pooleliolevaid operatsioone, samuti sellesse kaasatud isikuid ja koostöö salajasust. Kaitsepolitsei esindaja tõi esile kolmanda osapoole reegli, mis ilmselt tuleb samuti mingil moel regulatsioonis fikseerida. Kui see on seadusega tagatud, siis on teisel osapoolel kindlam ja julgem koostööd teha.
Kõik sellel koosolekul osalejad avaldasid seisukohta, et väikeste muudatuste tegemisega esimese lugemise järel, teiseks lugemiseks ettevalmistamisel on võimalik täpsustuste abil eelnõu heaks teha ja õiguskantsleri seadust tõesti muuta. Ma ei hakka neid täpsustusi eraldi ette lugema, aga kõigi jutt oli enam-vähem ühesugune, igaühel natuke omast aspektist.
Komisjon võttis vastu järgmised menetluslikud otsused. Kõigepealt selle, et saata eelnõu Riigikogu täiskogu eilsesse päevakorda, aga eilsest sai täna. Teeme ka ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.o 1. oktoober 2014 kell 17.15. Kõik otsused võeti vastu konsensusega, kaasa arvatud see, et mina siin puldis olen. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Loen seletuskirja, kus on must valgel kirjas fraas "isikuandmete varjatud kogumine ja edasine töötlemine, mida Eestis teostavad eelkõige jälitus- ja julgeolekuasutused". Kui me võtame selle eelnõu, siis ma ei tea, kas natuke aega hiljem tuleb välja, et Õiguskantsleri Kantselei on lisatud siia ritta, kus on räägitud sellest, et vaid jälitus- ja julgeolekuasutused töötavad selles sfääris. Kas sa ei leia, et tänasel päeval on juba teistelgi võimalus seda tööd teha? Miks me paneme selle ülesande õiguskantslerile ja tema kantseleile?

Varjatud jälitustegevusega tõepoolest tegelevad nii jälitusasutused kui ka julgeolekuasutused. Nii et julgeolekuasutus on siin kahes rollis. Aga õiguskantslerile me ei pane ju kohustust kedagi varjatult jälgida. Õiguskantslerile me anname selge sõltumatu ametiisiku kontrollifunktsiooni. See on täiesti erinev. Nagu ma ütlesin, kontroll selliste asjade üle on süsteemne. Ma lugesin siin ka ette, et järelevalves eristatakse kõigepealt haldusesisest kontrolli, samuti parlamentaarset, eksperdi- ja sõltumatu ametiisiku ning kaebuste süsteemist lähtuvat kontrolli. Õiguskantsler täidab seni Eestis olnud tühiku, hakates tegema sõltumatu ametiisiku kontrolli. See peaks andma kõigile Eesti ühiskonnas kindlustunde, et kõik, mida julgeoleku- ja jälitusasutused teevad, on seaduslik ning inimeste põhiõigusi riivatakse võimalikult vähe ja ainult seaduste alusel.

Suur tänu! Palun, Jaanus Tamkivi!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tunnen huvi, kas komisjonis oli ka jutuks, et kui sellest eelnõust seadus saab, kas õiguskantsleri meeskonda on ka täiendavat jõudu juurde vaja.

Õiguskantsleri meeskonda täiendavat personali juurde vaja ei ole. Eelarve selle funktsiooni täitmiseks on piisav ja kui tekib personaalseid probleeme, siis on võimalik neid lahendada olemasoleva koosseisuga.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh! Ma ikka nurisen selle lauseosa üle, mida ma esimeses küsimuses puudutasin. Minu meelest kontrollimine tähendabki seda, et töötame selle informatsiooniga. Kõige suurem mure aga on selle pärast, et nende inimeste ring, kes infot sinu ja minu ja teiste inimeste kohta kätte saavad, laieneb.

No kuidas? Kontrollides need inimesed, kes seda teostavad, kahtlemata teatud informatsiooni saavad, aga eesmärk ei ole mitte seda informatsiooni saada. Eesmärk on kontrollida, kas läbiviidud varjatud jälitustegevus on toimunud seaduspäraselt ja võimalikult vähe inimeste põhiõigusi riivates. Ning kindlasti on nendel inimestel ka kohustus mitte lobiseda.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 663 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 663 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. oktoobri kell 17.15.

Austatud Riigikogu! Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 702 esimene lugemine. Ettekandja on Meelis Mälberg. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti Reformierakonna fraktsioon algatas selle otsuse eelnõu tingituna asjaolust, et kaks meie fraktsiooni liiget valiti europarlamenti ja fraktsiooniga on liitunud nende asendusliikmed. Fraktsiooni uuenenud koosseis tingib ka selle, et me vaatame oma fraktsioonisisesed ülesanded üle ja uuendame esindust riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Teeme ettepaneku nimetada riigieelarve kontrolli erikomisjoni asendusliikme Aivar Sõerdi asemel erikomisjoni asendusliikmeks Andre Sepp. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Põhiseaduskomisjoni ettekandja on Peep Aru. Palun! Jõudsite õigel ajal, rahvasaadik!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Nii hea eelnõu arutelu põhiseaduskomisjonis oli väga lühike ja konkreetne. Ühtegi küsimust ei olnud, me läksime kohe otsustamise juurde. Seda me tegime konsensusega. Eilse päeva päevakorrast siin Riigikogus kandus see eelnõu üle tänasesse, see juhtus sõltumata komisjoni tahtest. Otsustasime teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18. september kell 17.15. Samuti on meil ettepanek, et kui esimene lugemine täna lõpetatakse, siis viia teine lugemine läbi 25. septembril, mil teha ka lõpphääletus. Aitäh!

Kas komisjoni ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 702 esimene lugemine lõpetada, teisi ettepanekuid ei ole. Eelnõu 702 muudatusettepanekute tähtaeg on 18. september kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Isamaa ja Res Publica fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 666 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud eelnõu 666, mis on Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, on algatatud eesmärgiga takistada ja ka ennetada avalike vahendite varjatud kasutamist valimisreklaamiks. Kõige tõsisem probleem on ilmnenud omavalitsuste tasandil, eelkõige Tallinna linnas, kus see probleem on kahjuks aktuaalne olnud päris mitmete valimiste eel. Kahetsusväärselt juhtus see ka mõni kuu tagasi Euroopa Parlamendi valimise eel.
Meie selge soov on pakkuda välja mõned meetmed, et sellist praktikat Eestis muuta. Riigikogu valimise kampaania on sisuliselt alanud, meil on järgmiste valimisteni aega vähem kui pool aastat. See eelnõu tahab muuta sellist praktikat ja ka hoiakuid, mille korral kasutatakse omavalitsuse rahastatud trükimeediat ja audiovisuaalset meediat selleks, et lõigata ilmselget poliitilist kasu. Avalikke vahendeid kasutatakse korruptiivselt isikliku kasu huvides.
2013. aasta sügisel arutasid seda praktikat mitmed Riigikogu organid, kaasa arvatud korruptsioonivastane erikomisjon. On tehtud otsuseid ja antud hinnanguid konkreetsete juhtumite kohta. Nagu on teada, ka õiguskaitseorganid tegelevad selle teemaga aktiivselt, aga natuke teise rakursi alt ja kasutades karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus olevaid võimalusi. Probleem ei piirdu aga kohalike omavalitsuste valimisega, see laieneb ka teistele valimistele. Eelnõus on välja pakutud muudatused kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusse, Riigikogu valimise seaduse täiendamine ja ka Euroopa Parlamendi valimise seaduse täiendamine.
Konkreetselt eelnõu sisust väga lühidalt. Me soovime panna piiri maksumaksja raha väärkasutamisele ja valimistulemuste ebaausale mõjutamisele. Soovime keelata kohaliku omavalitsusüksuse vahendite kasutamise valimisagitatsiooniks. Kohalikul omavalitsusüksusel on eelnõu kohaselt keelatud avaldada aktiivse valimisagitatsiooni ajal, mis on teatavasti 40 päeva, mis tahes vormis reklaami, välja anda asjaomaseid trükiseid ja kasutada muid meediateenuseid. See keeld hõlmaks meediaväljaannetes, kaasa arvatud internetis avaldatavat reklaami, omavalitsusüksuse väljaantavaid või tellitavaid trükiseid, sh ajalehti, samuti audiovisuaalset meediat ja teisi meediateenuseid, mis on seadustes sätestatud.
Samasuguse eesmärgiga on Riigikogu menetlusse esitatud ka üks teine eelnõu – 497 SE –, mis on menetluse käigus saanud märkimisväärsete muudatuste objektiks. Loodetavasti menetletakse seda sügisel edasi. Meie oleme valinud pisut teistsuguse regulatsioonimeetodi kui eelnõus 497. Diskussioonides ja ka tegelikus elus on ilmnenud vägagi selge praktika, kus on kasutatud piiripealseid, ka raskesti tõendatavaid võtteid. Nii et kõige selle reguleerimine, täpne sätestamine seadustes ei ole lihtne, aga me oleme välja pakkunud lahenduse, mis võiks sellist praktikat päriselus muuta.
Lühidalt kokku võttes on probleem selles, et kuigi poliitiline välireklaam on aktiivse valimisagitatsiooni ajal seadusega keelatud ja sellel keelul on olnud reaalne mõju erakondade käitumisele, pole see siiski sisuliselt takistanud mitmel omavalitsusel ka lubamatuid võtteid kasutada. Meie välja pakutud keeld on ulatuslik, ette on nähtud mitmed piirangud. Eelkõige on sätestatud väga selge ajaline piirang. Proportsionaalsuse tagamiseks on välja pakutud ajaline piirang 40 päeva ulatuses, mis kehtiks aktiivse valimisagitatsiooni ajal täpselt samamoodi, nagu see kehtib poliitilise välireklaami puhul.
Samuti on ette nähtud väga selge säte, mis puudutab nende teadete edastamist, mis tulenevad hädaolukorrast teavitamise regulatsioonist, ja samuti neid teateid, mille avaldamise kohustus tuleneb seadusest. Neid on päris mitut laadi. Ma tean, et põhiseaduskomisjonis oli selle sätte üle põgus arutelu. Heideti ette asjaolu, et eelnõus pakutud keeld on liiga ulatuslik. Ma arvan, et see ei ole kaugeltki mitte selle eelnõu siht, et keeld oleks ulatuslik, pigem võiks ta olla piiratud. Loomulikult on võimalik eelnõusse lisada konkreetseid sätteid, pidades silmas võimalusi, mille puhul ei saa tekkida kahtlust, et mingeid teadaandeid või reklaamikampaaniaid kasutatakse poliitagitatsiooni eesmärgil, vaid on selge, et need on vajalikud mõne organisatsiooni, asutuse või kohaliku omavalitsuse asutatud juriidilise isiku tavapäraseks tegevuseks. Paragrahvi 1 punktis 2, § 2 punktis 2 ja § 3 punktis 2 nähakse ette ka väärteokoosseisud. Seega need sätted on tagatud sanktsioonidega, nagu need kehtivad ka poliitilisele välireklaamile kehtestatud piirangute rikkumisel.
Ma loodan, et me liigume selle eelnõu menetlemisel edasi sarnaselt eelnõuga 497. Arvan, et on mõistlik vaadata neid eelnõusid mingil kujul tervikuna. Eelnõu ettekandjana pean ma väga oluliseks, et sügise jooksul Riigikogu langetab otsuse, mis võiks teatud hoiakuid ja poliitilist kultuuri juba enne Riigikogu valimise aktiivse kampaania algust muuta. Loodan väga, et põhiseaduskomisjon langetab oma otsused selles konkreetses küsimuses võrdlemisi kiiresti. Tänan väga!

Küsimused ettekandjale. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõus on kõigi kolme valimise puhul vastavas paragrahvis kirjas lõige 1, mis on sõnastatud nii: "Kohalikul omavalitsusüksusel on aktiivse valimisagitatsiooni ajal keelatud avaldada ja levitada mistahes vormis reklaami, trükiseid ning meediateenuseid." Kuidas algatajate meelest suhestub väljend "on keelatud avaldada mistahes vormis meediateenuseid" valdade kodulehekülgedega internetis? Kas on oht, et nii jõulise sõnastuse korral tuleb 40 päeva enne valimisi kodulehed kinni panna?

Tänan küsimuse eest! Valdade kodulehekülgede näol on tegemist teabekandjatega, mille kaudu käib regulaarne teavitamine kohalike omavalitsuste tegevusest ja selle eelnõu siht ei ole küll kuidagipidi halvata tavapärast kohaliku omavalitsusüksuse tegevust. Eelnõu siht on muuta senist praktikat, mida kahjuks mõned omavalitsused on rakendanud. Kehtivates seadustes olevatest keeldudest on kõrvale hiilitud ja kasutatud avalikke vahendeid isiklikes huvides. Ma tuletan meelde, et samasugune säte on alates 1. aprillist 2013 korruptsioonivastases seaduses: § 5 räägib põhjalikult avaliku vahendi korruptiivsest kasutamisest. Analoogne säte on ka karistusseadustikus, mille § 201 räägib omastamisest. Hoolimata sellest ja ka ettenähtud sanktsioonidest ei ole suudetud praktikat muuta ja sellel on kahjuks olnud märkimisväärne mõju valimistulemustele. Teatud isikud ja teatud poliitilised jõud on sisuliselt osanud endale eeliseid luua. Minu arvates ei ole see mõistlik ja Riigikogu ei tohiks seda tolereerida. Teie kahtlus, ega see tulevane seadus ei halva kuidagi kohaliku omavalitsuse tavapärast elu, on küll õigustatud, aga minu vastus sellele küsimusele on kindel ei. Muidugi, kui õigusanalüütikud soovitavad menetluse käigus eelnõu sõnastust parandada, et see oleks kellegi jaoks kohasem ja välistaks mitmeti tõlgendatavuse, siis seda me saame teha. Selleks ongi parlamendis menetlusetapid ette nähtud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Ma arvan, et ei ole juhuslik, et selle eelnõu number on 666. Me ju teame, mis numbriga tegemist on – see on saatanlik number ehk kannab too eelnõugi seda mõtet. Kõigepealt ma leian, et eelnõu on põhiseadusvastane. Pean silmas põhiseaduse § 154, mis räägib kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Mis puutub eelnõu ulatusse, siis eelnõu § 1 lõige 3 ütleb: "Käesolev paragrahv kehtib ka kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu ning sihtasutuse või mittetulundusühingu suhtes, kelle asutajaks on kohalik omavalitsusüksus." See tähendab seda, et eelnõu puudutab nii haiglaid, muuseume, teatreid kui ka transpordiettevõtteid. Näiteks tulevikus 40 päeva enne valimisi transpordiettevõtted ei tohi ennast reklaamida. Ei tohi teada anda, mis ajal buss ühest või teisest peatusest väljub ja mis kell teise peatusesse jõuab. Aga ma küsin hoopis nii: miks ei hõlma eelnõu riigiettevõtteid, riigi sihtasutusi, ministeeriume, riigi asutatud MTÜ-sid jne?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et selle eelnõu number on vahest tõesti mingisuguse suurema tähendusega, püüab see eelnõu ju vähendada teatud deemonlikku käitumist, eriti Eesti suurimas omavalitsuses. Eks see pisike kuradike poe ju ikka igasse taskusse, pressib sisse igast väikseimastki august, mis on jäetud selleks, et oma tegevust õigustada. Me püüame rakendada ühe meetme – see pole küll kaugeltki täiuslik meede –, et sellist praktikat ja suhtumist vähendada.
Mis puutub teie küsimusse, siis just nimelt sellepärast ma mainisin oma kõnes ka eelnõu § 1 punktis 1 toodud uue paragrahvi sõnastust. Selle uue § 5² lõige 2 sätestab, et see piirang ei kehti nende teadaannete avaldamisele, mille avaldamise kohustus tuleneb seadusest. Ja nagu ma eelmisele küsimusele vastates toonitasin, ei tohi see tulevane seadus mingil juhul halvata tavapärast kohaliku omavalitsuse tegevust, mis on kõigile mõistetav ja mida maksumaksja ootab. See halvamine ei ole kaugeltki olnud meie siht, kuigi mõni pahatahtlik tõlgitseja tahab seda nii väänata.
Küsimus riigi äriühingute kohta on minu arvates õigustatud. Ma arvan, et asjaomane praktika peab ka riigi äriühingute ja riigi osalusega ettevõtete puhul samasugune olema. Usun, et sellise muudatuse võiks eelnõusse teha. Küsimus on selles, et probleem, mida me eelkõige lahendada püüame, on puudutanud kampaaniaid, mida on rahastatud otse kohaliku omavalitsuse eelarvest. Kohaliku omavalitsuse asutatud juriidilised isikud on eelnõus ära toodud selleks, et välistada ümber nurga minekut, kui kellelgi on tahtmine seda teha.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tüli sellest eelnõust on üsna palju. Kuidas suhtuda sellisesse innovaatilisse mõttesse, kui teeksime niimoodi, et avaldame kõik kandideerijate nimekirjad üleriigilistes lehtedes ja valimiste päeval valimisjaoskonnas ning rohkem mitte mingisugust propagandat teha ei tohi? Siis saaksid valituks need, kes on terve elu suhteliselt truult oma tööd teinud, on ühiskonnas tuntud ja lugupeetud. Järsku saaksime nii kõige ausama tulemuse. Kuidas sellesse suhtuda?

Aitäh, Aivar, selle mingil kujul õigustatud provokatiivse küsimuse eest, mis tuli tõenäoliselt eelmisest küsimusest ajendatuna. Riigikogu on seadusandjana see organ, kes hindab proportsionaalsust, millises mahus ja millises ulatuses on valimisagitatsioon lubatud. Nagu me teame, on poliitiline välireklaam aktiivse valimisagitatsiooni ajal ehk 40 päeva enne valimisi Eestis juba aastaid keelatud olnud. Selle tõttu ei ole sisuliselt mitte kui midagi juhtunud. On Euroopa riike, kus poliitiline välireklaam on reguleeritud teistmoodi, kus see on lubatud, ja on riike, kus on ülitäpselt määratud, mis piirides võib aktiivse valimisagitatsiooni ajal reklaami teha. See on täiesti meie endi, seadusandjate määrata, millises ulatuses teavitamine on mõistlik.
Ma arvan, et sinu äärmuslik ettepanek on tehtud läbi huumoriprisma. Oluline on, et inimestel on võimalus oma ideid, ideoloogiat, oma maailmavaadet tutvustada. Küsimus on, milline on piir, kust alates minnakse liiga kaugele, toppides valimispropagandat igast aknast ja uksest sisse. Me mäletame, et poliitilise välireklaami keelu ajend oli eelkõige see, et see hakkas väga suures mahus risustama avalikku ruumi. Seadusandja otsustas selle ära keelata ja valimisaktiivsus on küll mitte kaugeltki sellest tulenevalt, aga pärast seda hämmastaval kombel jäänud samaks või isegi kasvanud. Valimistel tehtav agitatsioon on minu arvates muutunud efektiivsemaks, pigem on inimestega suhtlemiseks kasutatud otsesemaid kanaleid kui postrid kuskil majaseina peal.
See kõik on täiesti seadusandja valida. Meie valik selle eelnõu ja ka eelnõu 497 puhul on eelkõige see, et põhiseaduskomisjonil lasub kohustus mõelda, kuidas me suudaksime asjaomase praktika riigis sellisena kehtestada, et kõigil on ühed ja samad reeglid. Ei tohi kehtida reeglid, mis lasevad tekkida olukorral, kus mõned kasutavad privileege ja saavutavad nõnda ühemõttelise konkurentsieelise. See on ilmselge avalike vahendite korruptiivne kasutamine.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsingi sellesama konkurentsieelise kohta. Teatavasti on meil kõik maavanemate kohad politiseeritud. Nad kasutavad avalikke vahendeid väga palju ka oma erakonna esiletoomiseks. Kas 40 päeva enne valimisi peaks maavanemate tegevuse seisma panema ja keelama nende avalikud esinemised?

Kui teie hinnangul on see, et isikud kuuluvad kuhugi erakonda ja on seejuures kuhugi ametisse nimetatud, taunitav, siis see on täiesti teie valik. Kui te nimetate maavanemate kohti politiseerituks, siis on seegi teie enda põhimõtteline valik. Minu hinnangul see, et üks või teine inimene kuulub erakonda, ei ole kaugeltki mitte taunitav. See ei saakski seda olla. Me oleme ju kogu aeg rääkinud, et inimesed võiksid olla erakondade liikmed, võiksid oma ilmavaadet selgemalt väljendada. Selle nimel on demokraatiat siin Eestis üle 20 aasta ehitatud. Aga ma arvan, et mitte see ei ole tänase arutelu kese, kas inimesed on erakonnas või ei ole, miks nad ühte erakonda kuuluvad jne.
Kui te viitate sundparteistamisele, mis on viimasel aastakümnel mitmel pool Eestis ja mitmes omavalitsuses tõsine probleem olnud – et kedagi on sunnitud parteisse astuma –, siis see on hoopis teine teema. Tegemist on kriminaalkuriteoga ja sellisel juhul saavad juba õiguskaitseorganid oma menetlusi läbi viia. Siinkohal tuletan meelde, et sundparteistamise säte kirjutati karistusseadustikku sooviga hoida ära sellist nähtust nagu kellegi survestamine, ähvardades ametikoha või mõne muu privileegi kaotamisega. Umbes nii, et kui sa ühte või teist sammu ei tee, kui sa erakonnaga ei liitu, siis sa kahjuks enam omavalitsuse lasteaia juhataja, kooli direktori või mõne muu ametikoha peal jätkata ei saa. See oli rohkem kantud sellest eesmärgist, mitte kaugeltki karistamissoovist. Pigem pidasime silmas vajadust muuta poliitilist kultuuri, teatud hoiakuid ja ka teatud nähtusi.
Selle eelnõu mõte on, kordan veel kord, püüda pakkuda kõikidele samasuguseid võimalusi nii omavalitsuste valimise, europarlamendi valimise kui ka Riigikogu valimise ajal. Me mäletame, et kuigi korruptsioonivastane erikomisjon ja ka Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on üsna põhjalikult 2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise eelseid rikkumisi menetlenud ja ka hinnanguid andnud, jätkus selline praktika ka enne Euroopa Parlamendi valimisi. Ühes omavalitsuses tehti massiivne reklaamikampaania, mida kanti üle kõikides Eesti audiovisuaalsetes kanalites 5.–15. maini. See toimus valimisagitatsiooni tippajal ühe omavalitsuse huvides, kusjuures astus üles ka ühe nimekirja esinumber. Kahjuks me näeme, et see praktika jätkub. Ükskõik, milliseid samme on teinud parlamendi erinevad organid või mittetulundusühingud, kes teatavasti on kõikide valimiste eel välja pakkunud kokkulepet erakondade vahel, et siin on konkreetsed reeglid, siin on põhimõtted, ärme neid riku, ikkagi rikutakse. Minu arvates peaks seadusandja selle lõpetamiseks astuma resoluutseid samme.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eelnõus pakutakse, et kohaliku omavalitsuse üksusel on aktiivse valimisagitatsiooni ajal see ja teine asi keelatud. Me teame, et kohalikus omavalitsuses ametnikud tulevad ja lähevad. Vahest võiks seda eelnõu täpsustada, et keeld on näiteks 40 päeva või kaks või kolm nädalat enne valimispäeva. Mis te arvate sellest?

Minu arvates see 40 päeva on täiesti proportsionaalne ajaline piirang. Minu arvates on oluline, et seadusse on seatud väga konkreetne piirang. Nagu ma ütlesin, see ei ole kaugeltki esmakordne praktika. Poliitilise välireklaami puhul on samasugune ajaline piirang ehk aktiivse valimisagitatsiooni aeg. Näiteks europarlamendi valimise ajal kehtis see keeld 16. aprillist kuni 25. maini ehk sisuliselt 40 päeva. Ma arvan, et see on nüüdki eelistatuim tähtaeg.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh! Põhiseaduskomisjoni ettekandja on Rein Lang. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Minu ülesanne on teile anda ülevaade, mis toimus eelnõu 666 arutelul põhiseaduskomisjonis. Arutelu toimus 8. septembril ja üritan anda lühidalt edasi sealsed seisukohad.
Algatajate nimel tutvustas seda eelnõu Urmas Reinsalu, kes rääkis enam-vähem sama juttu, mida Ken-Marti Vaher täna. Aga ta ütles ka, et algataja ei ole kinni just selles lahenduskäigus, mis paberile on pandud. Seda väidet me siin täna nagu ei kuulnud. Urmas Reinsalu põhiline mure oli selles, et Riigikogu menetluses on küll analoogne eelnõu, mida rahvasuu tunneb Valdo Randpere eelnõuna ja mis kannab numbrit 497, aga see eelnõu ei lähe piisavalt kaugele ja teiseks pole seda ka küllalt kiiresti menetletud. Selle peale küsis komisjoni esimees Rait Maruste, kas ta on õigesti aru saanud, et algatajate jaoks ei ole mitte kõige tähtsam eelnõu ise, vaid et selles sisalduv idee kanduks edasi. Selle peale algataja esindaja vastas, et algataja kindlasti toetab seda, et eelnõu läheks Riigikogu täiskokku seitsmenädalase tsükli jooksul. Igaüks, kes kohal viibis, sai sellest aru nii, et tagasi eelnõu algatajad eelnõu ei võta.
Seejärel sai sõna valitsuse esindaja Paloma Krõõt Tupay, kes andis teada, et Vabariigi Valitsus küll toetab eelnõu sihti takistada kohalikel omavalitsustel avalike vahendite varjatud kasutamist, aga kuna selle eelnõu eesmärk kattub Riigikogu menetluses oleva erakonnaseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõuga 497, siis Vabariigi Valitsuse arvates oleks otstarbekas menetleda ühte eelnõu, mitte kahte eelnõu. Võiks olemasolevat eelnõu täiendada, mitte teha uut. Kokku võttes andis valitsuse esindaja teada, et Vabariigi Valitsus otsustas oma istungil mitte toetada eelnõu 666 sellisel kujul eraldi menetlemist.
Peale seda küsis Väino Linde, kas Vabariigi Valitsus arutas ka eelnõu sisu. Valitsuse esindaja vastas, et eelnõu sisu ei arutatud. Siinkõneleja küsis, kas eelnõu sõnastusest võib aru saada, et IRL-i fraktsioon soovib Tallinna Linnateatril kolme kuu jooksul keelata oma etenduste reklaamimise ja bussikoondisel sõiduplaani avaldamise, mille peale algataja esindaja ütles, et see kindlasti ei ole eelnõu eesmärk. Mille peale ma siis küsisin, kas algataja möönab, et eelnõu on ebakvaliteetne, mille peale vastati, et eelnõu ei ole ebakvaliteetne. Andres Herkel ütles, et tema arvates oli ka Valdo Randpere algatatud eelnõu ebakvaliteetne, aga sellega on ometigi edasi liigutud. Jaak Aaviksoo sõnas, et senine arutelu on näidanud, et sisuliste küsimusteni minna ei soovita, ja tegi ettepaneku edasisest arutelust loobuda, lõpetada arutelu selle koha peal ära. Siinkõneleja toetas seda Jaak Aaviksoo ettepanekut igati. Nii et koalitsioon ja opositsioon leidsid selles küsimuses ühise keele. Indrek Saare seisukoht oli selline, et administratiivse ressursi väärkasutamise teema väärib kindlasti sisulist arutelu, kuid sisulist arutelu on väga raske pidada sellise eelnõu pinnalt, millel sisu ei ole. Ja kuna eelnõu on deklaratsioon, mis soovib kõik ära keelata, pakkumata välja reaalselt toimivaid lahendusi, siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei toeta selle edasist menetlemist.
Siis oligi käes õige aeg langetada konkreetsed menetluslikud otsused. Aga enne seda puhkes huvitav mõttevahetus Jaak Aaviksoo ja Rait Maruste vahel. Jaak Aaviksoo ütles, et tema arvates ei õnnestuks positivistlikult piiritleda, mis on üldse vastuvõetamatu reklaam ja mis ei ole. Seadusloomes, eelkõige keeruliste küsimuste puhul, tuleks tema arvates luua õiguslik raamistik, millest lähtudes kohtunikud saaksid pretsedendipõhiselt edasi liikuda. Komisjoni esimees Rait Maruste toetas sellist filosoofilist lähenemist igati ja ma omalt poolt ütlen, et ka mina väga toetan sellist lähenemist.
Seejärel jõutigi menetluslike otsuste langetamiseni. Otsustati kolm asja: esiteks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. septembril (seda otsust kahjuks täita ei õnnestunud, täna on 17. september), teiseks, määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Rein Lang (see oli konsensuslik otsus) ja kolmandaks, teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 8 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuid 1. Aitäh!

Kas põhiseaduskomisjoni ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kalev Kotkas, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austet esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid mõistavad ja jagavad eelnõu algatajate muret avalike vahendite varjatud kasutamise pärast valimisreklaamiks. Kahetsusväärselt on aga arutatavas eelnõus selle probleemi lahendamise meetodid läinud üle igasuguste piiride. Kui ülereageeritud ja ülepingutatud lahenduse või tegevuse puhul kasutatakse väljendit, et viskas koos pesuveega ka lapse välja, siis selle eelnõu puhul on lisaks veele ja lapsele ka kauss takkapihta välja visatud. Algataja esindaja ettekande sisu oli märksa leebem kui see, mis eelnõus tegelikult kirjas on. Aktiivne valimisagitatsiooni periood on 40 päeva enne valimisi. Ajavahemikul 1. september 2013 kuni 1. märts 2015 on meil kolmed valimised, seega jääb poolteise aasta sisse selle eelnõu kohaselt 120 päeva totaalset infosulgu. Memmed-taadid elavad üle, kui neid vallalehes sel ajal juubeli puhul ei õnnitleta. Vastsündinud vallakodanike vanemad neelavad alla, kui nende rõõmu jagatakse kogukonnaga alles kaks kuud hiljem. Aga kui sel perioodil jäävad avaldamata ülevaated vallavalitsuses ja vallavolikogus räägitust ning otsustatust, siis me rikume läbipaistva valitsemise põhimõtet. Sotsiaaldemokraatide arvates pole mõtet seda eelnõu parandama hakata – sellest jääks alles ainult pealkiri, aga sellise pealkirjaga eelnõusid meil juba töös on ja vist isegi rohkem kui üks. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 666 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut on meil vaja hääletada.
Austatud Riigikogu, palun tähelepanu! Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 666 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle ettepaneku poolt on 65 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei ole. Eelnõu 666 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgmine päevakorrapunkt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 esimene lugemine. Algatajapoolne ettekandja Helir-Valdor Seeder, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liit on algatanud Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiga parandada sularaha kui endiselt tarviliku maksevahendi kättesaadavust, seejuures ühtlustada selle kättesaadavust Eesti linnades ja maapiirkondades. Selleks on ettepanek lisada Eesti Panga ülesannete hulka sularaha kättesaadavuse tagamine ning anda Eesti Pangale õigus kehtestada krediidiasutustele sellekohaseid eeskirju.
Eelnõu § 1 punkt 1 näeb ette sõnastada Eesti Panga seaduse § 2 "Eesti Panga eesmärk ja ülesanded" lõike 2 punkt 5 ümber selliselt, et peale raharingluse korraldamise, europangatähtede emiteerimisele kaasaitamise ja euromüntide emiteerimise kuuluks edaspidi Eesti Panga ülesannete hulka ka sularaha kättesaadavuse tagamine. Eelnõuga ei ole silmas peetud seda, et Eesti Pank peaks ise vahetult tagama kogu riigis sularaha kättesaadavuse – see poleks keskpanga funktsioonide ja meie pangandusturu korralduse juures mõistlik. Sisuliselt taotleb eelnõu seda, et Eesti Pank kehtestaks pädeva asutusena kommertspankadele reeglid, mis tagavad sularaha piisava kättesaadavuse kogu Eesti territooriumil. Selliste eeskirjade kehtestamise õiguse andmises Eesti Pangale ei ole midagi senisest regulatsioonist olemuslikult eristuvat. Riik on andnud krediidiasutustele ainuõiguse raha hoiustamiseks vastu võtta ning seetõttu on nende asutuste tegevus muude tegevusaladega võrreldes ulatuslikumalt reguleeritud krediidiasutuste seaduse ja teiste õigusaktidega, sh Eesti Panga kehtestatud eeskirjadega.

Austatud ettekandja, üks hetk! Head Riigikogu liikmed, kaasa arvatud rahvasaadikud Kokk, Gräzin ja Akkermann, õhkkond seadusandlikuks tööks täiskogu istungisaalis ei ole praegu sobilik. Palun jätkake!

Aitäh! Eelnõu koostamisel kaalusime alternatiivina ka krediidiasutuste seaduse täiendamist, mille üle toimus rahanduskomisjonis tõsine arutelu. Hiljem saime teada, et Vabariigi Valitsus toetaks pigem krediidiasutuste seaduse muutmist kui Eesti Panga seaduse muutmist. Algatajad kaalusid krediidiasutuste seaduse sellisel moel  täiendamist, et see sisaldaks sularaha kättesaadavuse tagamist puudutavaid reegleid pankadele, ent Eesti Pangale eeskirjade kehtestamise õiguse andmine tundus meile otstarbekam. Esiteks selle tõttu, et Eesti Pangal on regulaatorina võimalik eeskirju kehtestada ja neid tarvitusele võtta paindlikumalt kui seaduse rakendamisel. Samuti saab Eesti Pank krediidiasutusi paremini motiveerida kasutusele võtma ühtset sularahaautomaatide võrgustikku, mis ilmselt vähendaks tulevikus üldse vajadust täiendavate regulatsioonide järele. Teiseks, Eesti pangandusturg on üsna kontsentreerunud ning ilmselt ei oleks mõistlik kehtestada sularaha kättesaadavuse reegleid pankade suurust ja turuosa arvesse võtmata. See võiks tingida ka regulatsiooni mahukuse ja detailsuse, mis ilmselt ei oleks seaduse tasemel kõige mõistlikum.
Eelnõus pakutud regulatsiooni vajadus on tegelikult välja kasvanud elust enesest. Kaardimaksete ja muude elektrooniliste makseviisidega pole veel võimalik paljudes kohtades Eestis hakkama saada – laadad, turud, kauplused ja toitlustusasutused väiksemates maakondades ja ka linnades. Näiteks käisin mõni päev tagasi Viljandi kesklinnas asuvas Viljandi kohvikus, kus kaardiga maksta ei saanud. Paljudes paikades puuduvad automaadid, mis tagaksid sularaha kättesaadavuse. Olukord on ebamõistlik, sest samal ajal võime näha, et suuremates linnades asuvate kaupluste seintel on paarimeetrise vahega kahe-kolme panga rahaautomaadid. Seega mitmel pool eri pankade sularahaautomaadid dubleerivad üksteist, samas paljudes piirkondades puudub võimalus sularaha kätte saada täielikult. Selline olukord võib rahuldada üksikuid, tõenäoliselt suuremaid pankasid, kelle rahaautomaatide võrgustik on suurem ja üleriigiliselt enam välja arendatud, kindlasti aga ei rahulda see teatud piirkondade elanikke, kes peavad sageli kasutama sularaha.
Vabariigi Valitsuse seisukoht on eelnõu mitte toetada, tutvustan seda lühidalt. Nimelt, Rahandusministeeriumi koostatud seisukoht on, et Eesti Pank ei saa selliseid norme määrusega kehtestada, need tuleks seaduses sätestada. Sellel ma enne peatusin, et seadusega selliste reeglite kehtestamine välistaks paindliku lähenemise krediidiasutustele. Nende suurus ja nende võrgustik on väga erinev ning seadusandja ei ole kindlasti see organ, kes asuks läbirääkimistesse krediidiasutustega, et ühtset sularahaautomaatide võrgustikku luua. Küll on see võimalus Eesti Pangal, kes saaks seda teha ja selle kaudu motiveerida ühtse pangaautomaatide võrgustiku loomist sarnaselt näiteks Soome riigiga. Lõppkokkuvõttes oleks see odavam nii pankadele kui ka ühiskonnale tervikuna. Rahandusministeerium on ka seisukohal, et eelnõu seletuskirja koostamisel ei ole lähtutud Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja §-dest 46 ja 47. Seletuskirjas ei ole selgitatud, kas seaduse rakendamisest eeldatavasti tulenev mõju majandusele ja regionaalarengule on olulise suurusega või mitte.
Kujutate ette, Vabariigi Valitsus lükkab eelnõu tagasi, sest leiab, et kui näiteks Lihulasse ja Mõisakülla paigutada sularahaautomaat, siis selle mõju Eesti majandusele ja regionaalpoliitikale ei ole arusaadav!  See ei ole mõistetav ja seetõttu ei toetata eelnõu! Seletuskirjast ei nähtu valitsuse arvates, millised on seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused. Võin kinnitada, et ei riigile ega kohalikule omavalitsusele ei tähendaks see märkimisväärset lisategevust. Jutt käib krediidiasutuste kohustusest tagada sularaha kättesaadavus ja mingisuguseid lisaülesandeid ega rahalisi kohustusi ei riigile ega kohalikule omavalitsusele sellega ei panda. Ja ma usun, et nii Rahandusministeerium kui ka Vabariigi Valitsus saavad sellest väga hästi aru. Heidetakse ette, et puuduvad arvutused, kas ühtne sularahaautomaatide võrgustik on majanduslikult kasulik. Selliseid arvutusi on Riigikogu liikmetel ja fraktsioonil väga keeruline teha ja vaevalt ka Rahandusministeerium niisugusteks rehkendusteks võimeline on. Sellise kalkulatsiooni suudaksid teha pangad ise, kuid ka ilma arvutamata on arusaadav, et see oleks regionaalpoliitiliselt mõistlik samm. Mulle tundub, et see on lausa põhiseaduslik õigus, et Eesti Vabariigis on võimalik igal pool ka sularahas oma toiminguid teha. See on täiesti legaalne viis, selles ei ole mitte midagi illegaalset. Tõstatada küsimus, kas selline võrgustik peaks olema ja kas see on majanduslikult kasulik või mitte, on minu arvates nonsenss. Säärane Vabariigi Valitsuse seisukoht on täiesti mõistetamatu.
Eelnõu algataja esindajana loodan väga, et Riigikogu liikmed möönavad ka suures saalis probleemi olemasolu. Rahanduskomisjonis tunnistasid nii koalitsiooni kui ka opositsiooni kuuluvad rahvasaadikud, et probleem iseenesest on olemas. Jäi aga kõlama, et võiks pigem teha muudatusi krediidiasutuste seaduses, mitte Eesti Panga seaduses. Meie oleme algatajana valmis väga paindlikult eelnõu menetlema. Kui soovitakse teha muudatusi, siis oleme selleks igati avatud. Kui leitakse, et parem alternatiiv on krediidiasutuste seaduse muutmine, siis oleme loomulikult valmis ka selleks. Jääb ainult üle küsida, et miks seda eelnenud aastate jooksul ei ole tehtud. Mina, olles valitsuse liige, tõstatasin selle küsimuse rahandusministri ees juba aastaid tagasi. Meil oli päris tihe kirjavahetus Põllumajandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vahel. Kes soovib, võib sellega tutvuda, see algas aastal 2012. Nii et probleem on üleval olnud aastaid, aga mingit initsiatiivi Rahandusministeeriumist kahjuks seni tulnud ei ole. Seetõttu olemegi täna siin suures saalis Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Ma väga loodan, et Riigikogu liikmed seda algatust toetavad. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Vastavalt euroalal kehtivale korrale käib Eesti Panga seaduse muutmine selliselt, et kui Eesti Pangale seatakse täiendavaid kohustusi, siis tuleb see kooskõlastada Euroopa Keskpangaga. Et ma nüüd teaksin, kuidas täna otsustada, kas poolt või vastu olla, palun teilt, et te lühidalt räägiksite meile, mida Euroopa Keskpank sellest asjast arvab.

Mul on väga raske ennustada, mida Euroopa Keskpank arvab. Küllap ta kiidab selle heaks, kui me oleme siin oma riigis jõudnud otsusele, et sularahaautomaatide võrgustik võiks olla üleriigiline ja Eesti Pangal võiks olla pädevus seda suunata. Ma ei näe küll ühtegi takistust, miks Euroopa Keskpank peaks sellele vastu olema. Soomes ühtne võrgustik toimib. Ka ei näe ma, et see seadusmuudatus läheks vastuollu Euroopa Liidu õigusega või muude õigusaktidega. Mis puutub vajadusse saada asjaomane seisukoht või kooskõlastus, siis usun, et see ei takista meil praegu esimest lugemist lõpetada ja seejärel asja keskpangaga kooskõlastada. Tuletan meelde, et me oleme siin saalis võtnud vastu seadusi, st eelnõud on läbinud kolm lugemist, ilma et me oleks saanud Euroopa Komisjonilt vajalikku riigiabi luba. Oleme eeldanud, et Rahandusministeerium saab riigiabi loa pärast seaduse vastuvõtmist. Nii et ma ei näe, et see oleks probleem või et me looksime siin mingit pretsedenti.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Paljud sularahaskeptikud ütlevad, et sularaha tarbimine aasta-aastalt väheneb. Palun öelge, kui palju on sularaha tarbimine alates 2008. aastast tegelikult kasvanud! On teil need andmed?

Mul ei ole neid andmeid praegu kaasas, jään täpse arvu võlgu, aga üldine tendents on säärane, et tehingute arv on vähenenud, aga käideldav summa on suurenenud. Niisugune on olnud trend. Nii et kui praegu kinnitatakse, et me oleme valdavalt üle läinud elektroonilisele arveldamisele ja sularaha on minevikuline igand, siis see ei vasta tegelikkusele. Sularahaautomaatidest välja võetava raha hulk on suurenenud, aga tehingute arv vähenenud.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Oma ettekandes te väitsite ja see on ka kirjalikus tekstis, et üksnes seadus saab kehtestada sanktsioone. Päris täpne see väide ei ole. Sanktsioonid on oma olemuselt väga mitmesugused: võib olla haldussanktsioon, võib olla distsiplinaarsanktsioon ja võib olla ka kriminaalsanktsioon. Kas te peate vajalikuks täpsustada, missugust laadi sanktsioone saaks Eesti Pank kehtestada? Öelda lihtsalt "sanktsioone" oleks ebatäpne.

Ka rahanduskomisjonis tõusetus probleem, et esitatud eelnõus ei ole sanktsioone sätestatud, ei ole viidatud sanktsioonidele, mida võiks rakendada, juhul kui seaduseelnõu muutuks seaduseks ja üks või teine krediidiasutus ei hakkaks Eesti Panga eeskirju täitma. Nagu ma ütlesin, me oleme eelnõu menetlemisel avatud ja kui on häid ettepanekuid ning on veendumus, et seadust tuleks muuta ja sätestada täpsemalt, kes millisel kujul peaks sanktsioone rakendama, siis neid ettepanekuid saab eelnõu menetlemise käigus teha ja algataja kindlasti sellega ka nõustuks.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Meil on Eesti riigis selline praktika olnud, et pole olnud vajadust sekkuda kommertspankade hinnakujundusse. Eestis pole ka nõutud konkreetsete teenuste kohustuslikku osutamist. Te tahate seda praktikat muuta. Eile andis Priit Perens, Swedbank Eesti juht, intervjuu Eesti Päevalehele. Ta ütles, et riik võib seda teha, kui ta tahab, võib nõuda seadusega, aga riik peab aru saama, mis on tagajärg ja kes selle kinni maksab. Seda ei tohiks ühiskonna eest varjata. Igal asjal on hind ja lõpuks maksab selle mingil moel kinni klient. Kas olete sellega nõus, et lõpuks ikkagi klient maksab selle muudatuse kinni? Kui te ei ole nõus, siis öelge, kes selle kinni maksab!

Peab tunnistama, et me tõepoolest tahaks muuta senist praktikat, et paljudes kohtades on sularaha kättesaadavus vähenenud. See kindlasti ei ole positiivne praktika ja me tahaksime seda muuta. Nii et selles osas on teil õigus. Mis puutub küsimusse, kes selle kinni maksab, siis päris nii lihtne see ei ole, et alati maksab kõik kinni klient, kui riik kehtestab midagi ja riik sunnib. Juba see küsimuse püstitus ei ole selles mõttes päris korrektne, et riik on andnud krediidiasutustele praktiliselt monopoolse õiguse hoiustajate rahaga ringi käia. Seda võimalust ei saa suvaliselt kasutada, see on väga reglementeeritud. Ka ütleksin, et õigus klientide rahaga ringi käia on suur privileeg. Ma ei ole nõus, et riik nüüd kehtestab pankadele ühepoolselt mingi nõude. Riik on andnud neile väga suured volitused ja võimalused hoiustajate raha kasutada, seejuures selle raha pealt ka teenida. Julgen öelda, et vaadates Eestis tegutsevate kommertspankade sadadesse miljonitesse eurodesse ulatunud kasumit eelmisel aastal, tunduvad mulle sularahaautomaatide võrgustiku kulud nii tühised, et seda raha kindlasti ei pea võtma kliendi taskust. Selle saab vabalt võtta kasumist.

Jaanus Tamkivi, palun!

Aitäh, esimees! Lugupeetud ettekandja! Meile meeldib ennast igas olukorras ja igas küsimuses võrrelda teiste riikide ja rahvastega. Kas eelnõu algatajatel on informatsiooni, milline on see praktika teistes riikides, nii Euroopas kui ka laiemas maailmas? Kas on kuskil veel mõni keskpank, kes sellise ülesande on enda kanda saanud?

Ma ei oska teile Euroopa riikide keskpankade ülesannetest praegu ülevaadet teha. See on eri riikides väga erinev. Me oleme uurinud, kuidas on meie lähinaabrite juures sularaha kättesaadavus tagatud. Soomes on olukord märksa parem kui Eestis. Seal on saavutatud, et pangad on ühises võrgustikus, Eestis ei ole seda suudetud luua. Küllap te olete minuga nõus, et see ei ole päris mõistlik, kui me läheme Tallinnas või Tartus või teistes suuremates linnades mõne kaupluse seina sisse paigaldatud pangaautomaadi juurde ja näeme seal kolme panga automaate meetrise vahega. Samas on Eestis väikelinnasid, kus ei ole ühtegi sularahaautomaati. See pole mõistlik ei elanike seisukohalt vaadatuna ega ka majanduslikult mõistlik pankade seisukohalt. Eestis vajab see süsteem korrastamist, seda sõltumata sellest, kuidas on olukord Šveitsis või Norras. Ma ei oska teie küsimusele ammendavalt vastata, aga Eestis endas on kindlasti võimalik asju paremini korraldada.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ütlesite just, et meie põhjanaabritel on see kõik teistmoodi korraldatud. Sellest võib aru saada niimoodi, et Soomes ei ole eri piirkondades eri pankade rahaautomaate üles pandud. Kuidas nimetatakse Soomes seda ühtset sularahaautomaatide võrgustikku?

See ühtne võrgustik on ristkasutuses ja selle nimi on Otto. Usun, et Riigikogu liikmed, kes on seaduseelnõu läbi lugenud ja asja vastu huvi tundnud, seda ka teavad. See võrgustik võiks meile eeskujuks olla.

Peep Aru, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Praegune Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Laar on teatavasti IRL-iga päris heades sidemetes. Kas lugupeetud panga nõukogu esimees on eelnõuga tutvunud ja kui on, kas tal on mingi seisukoht selle suhtes?

Ma olen veendunud, et Eesti Panga Nõukogu esimees jälgib ka seda, mis toimub Eesti parlamendis. Mina isiklikult ei ole selle eelnõu teemal panga nõukogu esimehega suhelnud, aga ma tean, et Eesti Panga esindajad on teadlikud selle eelnõu menetlemisest, ja Eesti Panga presidendile on siin saalis eelnõu kohta küsimusi esitatud. Kui te stenogrammi uurite, siis te näete ja ka mina võin kinnitada, et Eesti Pank on selle eelnõu menetlemisest teadlik. Aga kuna Eesti Pank püüab hoida neutraalset joont ning mitte sekkuda seadusloomesse ja päevapoliitikasse, siis loomulikult ta oma ametlikku arvamust kusagil väljendanud ei ole. Vähemalt mina ei ole selle kohta lugenud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd palun kõnetooli rahanduskomisjoni ettekandja Aivar Sõerdi!

Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu 684 esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel oma 8. septembri istungil. Istungil osalesid ka Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna juhataja Tea Danilov. Eelnõu algataja tutvustas eelnõu. Rahandusministeerium selgitas oma seisukohta, viidates esiteks sellele, et õigustehniliselt peaks see normistik olema hoopis krediidiasutuste seaduses, mitte Eesti Panga seaduses. Teiseks ei ole selge, kas selliseid kohustusi ikka on pankadele tarvis seadusega panna.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja tutvustas ühe töögrupi tegemisi, mis on moodustatud pangateenuste küsimuses lahenduste leidmiseks. Komisjon tegeleb esmavajalike pangateenuste kättesaadavuse küsimusega laiemalt, pöörates tähelepanu ka sularaha kättesaadavusele. Tea Danilov lisas ka, et majandusministeeriumi juures loodud töögrupp ei tegele ainult sularaha kättesaadavusega, vaid püütakse ära kaardistada kogu n-ö teenuste miinimumkomplekt. On ka teisi teenuseid, mida on vaja kättesaadavamaks teha, kas või arvelduskonto avamine, deebetkaardi lepingu sõlmimine, internetipanga kasutuse lepingute sõlmimine, telefonipanka puutuv, maksete tegemine. On veel palju probleeme peale sularaha. Tea Danilov ütles, et on välja selgitatud regionaalsed toimepiirkonnad. Selliseid keskusi on umbes 60, enamik on linna- ja vallakeskused. See töögrupp on uurinud, kas need punktid on teenustega kaetud. Selgus, et SEB postiteenustega on kaetud kõik keskused, välja arvatud Viru-Jaagupi, kuna seal ei ole postkontorit. Toiminguid saab teha ca 250 postkontori kaudu üle terve Eesti. Linnasid ja vallakeskusi katab ka Swedbank, kellel on olemas pangabuss. Seda selgitas majandusministeeriumi esindaja. Probleem on see, et SEB postipanga puhul, kui ristkasutus toimib, võetakse teiste pankade klientidelt teenustasu, mis on küllalt suur – 1 euro ja 2,5% summast. See on suurim probleem, mis peaks lahenduse saama. Üks võimalik väljapääs oleks see, et ka Swedbank hakkaks pakkuma postipanga teenust. Eesti Post olevat huvitatud sellest koostööst Swedbankiga.
Pärast seda oli meil komisjonis pikem arutelu. Oli arvamusi, et probleem on olemas, ja arutati, kuidas Eesti Pank saaks paremini motiveerida ühtset pangaautomaatide ehk ATM-ide võrgustikku kasutama. Algataja selgitas, et motiveerida saab erineval moel: piirangute abil, teatud teenuste hinna kujundamise poliitika abil, võib kehtestada ka reegleid sularaha kättesaadavuse kohta. See ehk motiveeriks panku ühtset ATM-ide võrgustikku looma. Küsiti veel seda, et seletuskirjas on väide, et see asi on kasulik pankadele endile, kas pangad ei oska raha lugeda. Sellest väitest ei saadud aru. Veel oli küsimus selle kohta, ega ei ole tegemist sooviga pankade vahel turgu ümber jagada. Tunti huvi, kas eelnõu sisu on ka Eesti Pangaga läbi räägitud, kuna see puudutab Eesti Panga tegevusvaldkonda. Algataja selgitas, et konkreetselt enne selle eelnõu esitamist pole nendega läbi räägitud, aga ideed on korduvalt Eesti Panga inimestega arutatud.
Komisjoni liikmetel oli ka küsimus, kas sellel eelnõul on mõju riigieelarvele. Vastus oli, et ei tundu olevat. Kui mõju on, siis pigem positiivne ja see puudutab just regionaalpoliitilist aspekti. Ka Rahandusministeerium möönis, et mõjuanalüüse pole tehtud, pole hinnatud mõju ei eelarvele ega muule. Rahandusministeeriumi seisukoht oli, et riigieelarvele selle eelnõuga ilmselt kulu ei kaasne. Kulu on seotud pankade endiga ja seda peaks eraldi hindama. Rahandusministeeriumi esindaja avaldas veel seisukohta, et eesmärk pole muidugi see, et sularahaga üldse ei peaks arveldama, aga uuringud näitavad, et sularaha kasutamine on kulukas, elektroonsed makseviisid on muutunud odavamaks ja internetipank ei eelda teenusepakkuja füüsilist kohalolekut.
Oli küsimus selle kohta, millised on Eesti Panga võimalused krediidiasutusi sanktsioneerida, kui ei täideta nõudeid, mis Eesti Pank sätestaks. See küsimus kõlas siingi saalis, kui eelnõu algataja esines. Vastus oli, et Eesti Pangal on võimalus kehtestada sellega kaasnevad protseduurid. Rahandusministeeriumi esindaja ütles selle peale, et niisuguse avalik-õigusliku kohustuse panemine pankadele on õiguslikult küsitav, kui seda tehakse Eesti Panga määrusega. Sellised asjad peavad olema seaduses sätestatud. Ja sanktsioneeriv institutsioon on hoopis Finantsinspektsioon, kelle õigused on kirjas Finantsinspektsiooni seaduses ja krediidiasutuste seaduses. Eesti Pank saab praegu kehtestada sanktsioone siis – ta tõi sellise näite –, kui pangad ei esita Eesti Pangale statistikat. Oli küsimus ka selle kohta, miks Eesti Pank on pädevam sellist regionaalpoliitilist küsimust lahendama kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes pealegi selle probleemiga praegu tegeleb. Selle peale vastas algataja, et üks ei välista teist ja kui eri ministeeriumid asjaga tegelevad, on väga hea. Komisjoni liikmed tundsid huvi, kas seda küsimust on ka varem rahanduskomisjonis arutatud, aga see komisjoni liikmetele ei meenunud.
Üldiselt avaldati arvamust, et see, et küsimusega tegeldakse, on muidugi tunnustust väärt. Ja tunnustust vääriv on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi aktiivne tegevus selles valdkonnas. Kokku võttes aga on krediidiasutuste seadus ikkagi õigem koht, kus see regulatsioon peaks olema. Samuti tuleks ära oodata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arutelu tulemused. Eelnõu algataja ütles, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole neid sellesse arutellu kaasanud. Selle peale vastas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja, et kõiki ettepanekuid võetakse kuulda ja kõiki, kes soovivad, kaasatakse. Kui aga IRL leiab, et neid ei ole kaasatud, siis see ei ole õige. Majandusministeeriumi esindaja ütles, et IRL-i liige Madis Kübar on linnade liidu esindajana sellesse töögruppi kaasatud.
Komisjoni esimees võttis asja kokku, et kui regulatsiooni on vaja, siis pigem peaks see olema krediidiasutuste seaduses. Ta kordas ka, et küsimus pole ainult sularahas, peaks vaatama pangateenuseid ja nende kättesaadavust laiemalt. Mitte ainult sularaha kättesaadavus, vaid ka muude teenuste kättesaadavus võiks olla arutelu teema ja kas Eesti Pank on üldse see institutsioon, kes peab seda probleemi lahendama. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töögrupp tegeleb selle asjaga ning tuleb vajaduse korral välja õigusaktide muutmise ettepanekuga.
Komisjon otsustas kolm asja: esiteks, määrata ettekandjaks siinkõneleja (see oli konsensuslik otsus), teiseks, teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. septembril (see ei õnnestunud, aga täna see toimus) ja kolmandaks, teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Tänan tähelepanu eest!

Nüüd küsimused. Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea komisjoni ettekandja! Sa nimetasid väga palju häid põhjusi, miks seda eelnõu ei saa seadusena vastu võtta. Aga kas keegi teie komisjonis tuli asja arutades selle peale, et sularaha kättesaadavus teatud piirkondades aastast aastasse halveneb? Ning kas keegi komisjonis turtsatas nende väidete peale, et ülekannete tasud on läinud järjest väiksemaks? Kui võrrelda krooniajaga, siis toona oli see tasu kolm krooni, nüüd on 0,32–0,36 eurot. See 0,36 on tõesti väiksem number, aga sisuliselt on ikkagi oluliselt suurem summa.

Nagu ma rääkisin, komisjon leidis, et on palju asju, millega meie riigis tegelda tuleb. Sularaha kättesaadavus on ka tähtis, nii nagu elektri kättesaadavus ja ka kvaliteetse vee kättesaadavus. Aga komisjon arutas asja natuke laiemalt, meil oli selline seisukoht, et peaks analüüsima ka muid teenuseid. Küsimus pole ainult sularaha kättesaadavuses, on palju muid toiminguid, mida on inimestele ka vaja. Ning mida lähemal need teenused kliendile asuvad, seda parem, kas või arvelduskonto avamine või deebetkaardi lepingu sõlmimine. Mis puutub turtsatamisse, siis mina olen seisukohal ja ma arvan, et sellele ei vaidle ka rahanduskomisjon vastu, et Eestis konkurents pangandusturul toimib. Ei saa öelda, et seda pole. Inimesel on võimalik hakata sellise panga kliendiks, kus on soodsamad tingimused, sh ülekandetasud. Pankadel on erinevaid pakette, mida nad klientidele pakuvad ja mida nad arendavad kogu aeg. Pankade vahel on täiesti reaalne konkurents olemas.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui Mõisaküla linnas ei ole ühtegi pangaautomaati, siis ma huviga kuulan teie ettepanekut, millise otsuse klient peaks tegema pankade vahel valides. Teie kinnitusel on valikuvõimalus väga lai. Aga mu küsimus on siiski hoopis teist laadi. Me teame, et valitsuses tegeleb teede rahastamisega Rahandusministeerium, mitte majandusministeerium, sularaha kättesaadavusega aga majandusministeerium, mitte Rahandusministeerium. Majandusministeeriumi juurde on moodustatud asjaomane töörühm. Me rahanduskomisjonis saime teada, et selle töörühma tegevuse lõpptähtaega ei ole määratud, vähemalt siis seda ei olnud. Kas teile on teada, millal see töörühm oma tegevuse lõpetab? Rahanduskomisjonis jäi üles mõte, et kui töörühma ettepanekud on teada, võiks selle küsimusega edasi tegelda. Teiseks, kas ma sain rahanduskomisjonis õigesti aru, et postipanga idee tähendab seda, et ainult tööpäevadel ja tööajal oleks võimalik sularaha kätte saada? Kõik õhtud, nädalavahetused ja riiklikud pühad jääksid kõrvale. See ei oleks lahendus.

Siin oli rohkem kui kaks küsimust. Ma hakkan otsast vastama. Me võime arutleda selle üle, kas sularaha peab olema ööpäev läbi kättesaadav nagu elekter. Võib-olla peab. Mis puutub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töögrupi tegevusse, siis ma ei tea, millal selle lõpptähtaeg on. Mina saan tugineda ühele uudisele selle kohta, et majandus- ja kommunikatsiooniminister on öelnud, et septembri lõpuks pakutakse välja konkreetsed ettepanekud. See uudis oli siis, kui too töögrupp moodustati. Rohkem ma praegu ei tea.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud rahanduskomisjoni ettekandja! Kas selle teemaga ei ole nagu hiljaks jäädud, sest pank talitab risti vastupidi? Swedbanki juht Perens soovitab inimestel kolida sinna, kus on töökohad. Sisuliselt soovitab ta kõikidel inimestel kolida Tallinna. Kas te jagate seda seisukohta?

See soovitus on teil natuke kontekstist välja rebitud. Üldiselt oli see eilses Eestis Päevalehes ilmunud intervjuu väga hea, ma soovitan seda lugeda. Aga mis puutub küsimusse, kas seda teemat oleks pidanud juba ammu arutama, siis vaadake, rahanduskomisjoni esimees oli Sven Sester, IRL-i liige. Kolm aastat ta juhtis rahanduskomisjoni. Väitku keegi vastupidist, aga mina ei mäleta, et rahanduskomisjon oleks kordagi seda suurt ja tähtsat küsimust selle kolme aasta jooksul arutanud, kui Sven Sester komisjoni juhtis.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud kolleeg! Te ütlesite, et see on suur ja tähtis küsimus. Rahanduskomisjoni arutelust mulle ei jäänud selline mulje, et see teie arvates suur ja tähtis küsimus on. Kas te olete vahepeal oma seisukohti muutnud?

Mul ei ole kombeks oma seisukohti muuta. Ma arvan, et kõik asjad, mida rahanduskomisjon arutab, on tähtsad. Öelge mulle mingi teema, mis on vähetähtis ja mille peale rahanduskomisjon ikkagi aega raiskab! Kas suuremal või väiksemal määral, aga olulised on kõik küsimused. Need ju puudutavad meie majandust, sh ka rahandust ja raharinglust. Miks te arvate, et kõnealune teema ei tundu mulle tähtis? Oma ettekandes te viitasite, et olete selle küsimusega tegelnud juba aastast 2012 ja veelgi varem. Aga rahanduskomisjon, vähemalt ajal, kui Sven Sester seda juhtis, ei pidanud vajalikuks seda millegipärast arutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Inara Luigas, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tahan tunnustada IRL-i liikmeid, et nad sellise tõsise teema on tõstatanud. Sularaharinglus ja sularaha kättesaadavus on maapiirkondades tõesti suur ja elutähtis probleem. Täpselt nii nagu linnalistes piirkondades peab see teenus olema tagatud ka maal. Oleme sellega täiesti nõus. Kahjuks on meie regionaalpoliitika viimastel aastatel läinud seda teed, et väikseid koole ja postkontoreid on kinni pandud ning ühistranspordi korraldus on väga puudulikuks muutunud. Ning veel üks probleem on maale hiilinud – see ongi sularaha kehv kättesaadavus ja muude pangateenuste vähesus. Nii on hea meel, et IRL on selle teema tõsiselt püstitanud. Lõpuks on ärgatud ja avastatud, et maal on olukord halb.
Sotsiaaldemokraadid on selle teemaga ka väga tõsiselt tegelnud. Juba juunikuus tegime Eesti Panga presidendi poole pöördumise ja soovisime teada saada, kuidas siis on lõppude lõpuks Eesti riigis sularaha kättesaadavus tagatud. On väga hea meel tõdeda, et majandus- ja taristuminister Urve Palo on väga jõuliselt alustanud kõnelusi, et probleemid lahendada ja tagada sularaha piisav kättesaadavus maal. Nagu kolleeg Aivar Sõerd juba ütles, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde on moodustatud töögrupp. See teeb koostööd mitme organisatsiooniga ja soovitakse sõlmida kokkuleppeid ka pankadega, et tekkinud probleemidele lahendus leida.
Nagu ka eelkõnelejad rääkisid, ei ole maapiirkondades probleem ainult sularaha kättesaadavus, vaid kogu pangateenuste kvaliteet on väga kehvaks muutunud. See probleem ei ole tekkinud üleöö, vaid aastaid tagasi. Kui küsida inimestelt, mida nad soovivad lisaks sularaha kättesaadavusele, milliseid teenuseid peaks lähim pangakontor veel pakkuma, siis öeldakse, et soovitakse arvelduskontot avada, sõlmida deebetkaardi lepinguid, teha pangaülekandeid. Me teame, et paljud vanemad inimesed ei saa pangaautomaatides ülekandeid teha, sest nad lihtsalt ei oska seda. Samuti soovitakse sõlmida e-arvete lepinguid ja sularaha sisse maksta. Maal soovitakse sularaha panka sisse maksta ka müntides ja see peaks olema võimalik. Loomulikult soovib inimene saada kogu informatsiooni oma pangakonto kohta. Mitte ükski masin ei anna talle sellist ülevaadet kui vahetu suhtlemine pangakontori töötajaga. Lõppude lõpuks me peame kokku leppima ka selle, kui lähedal peab panga miinimumteenuseid pakkuv kontor inimestele olema.
Swedbank, kes on kinni pannud hulga pangakontoreid, ütleb, et pangapunktid jäävad alles. Aga uskuge, need pangapunktid, mis on maapiirkondadesse jäänud, ei taga kaugeltki vajalikku kvaliteeti.
Kas ma saan lisaaega ka?

Kolm minutit lisaaega.

Mina olen õnneks või kahjuks sellise pangapunktiga kokku puutunud. Uskuge, see oli väga ebameeldiv emotsioon. Tahtsin natuke suuremat sularaha ülekannet teha, aga mul ei olnud sellist limiiti, et interneti teel seda teha. Üldiselt teen kõik ülekanded internetis. Pangapunkti oli jäänud töötaja, kes ei osanud mu küsimustele vastata ja helistas mitu korda pangakontorisse, kus olid mingid telefonitõrked. Minu aeg jooksis, tekkis järjekord, inimesed olid pahased. Teatud asjadega saime ühele poole, lõpuks aga jäi üks probleem ikkagi lahendamata. Kõik pangad, kes muudavad oma kontoreid pangapunktideks või muudavad oma teenuseid, peaksid kindlasti oma klientidesse aupaklikumalt suhtuma ja neile kõikvõimalikku informatsiooni andma.
Võib-olla see ongi kõige tähtsam sõnum, et me peame regionaalpoliitiliselt tagama, et pangateenuste kvaliteet ei halvene. Ei ole ju mõeldav, et näiteks Lasnamäel on avatud ainult pangapunktid ja inimesed peavad sõitma Mustamäele pangakontorisse, et oma konto kohta informatsiooni saada. Maapiirkondades ei ole kaugeltki kõikidel kodus internetti ja paljud vanemad inimesed ei oskagi tehinguid interneti kaudu teha, kas või limiiti suurendada. Ka osa inimesi, kes on väga nobedad tegema igasuguseid pangatehinguid, ei oska ise näiteks limiiti suurendada. Eakatele on see eriti raske, kuna nad ei oska arvutit kuigi hästi kasutada.
Siin saalis kõlas ka mõte, et kindlasti peaks kasutusele võtma pangaautomaatide ristkasutuse. Jah, see on üks võimalus. Soome Otto on väga efektiivne, aga Soomegi statistika näitab, et kui enne oli seal pangaautomaate 2500, siis nüüd on neid alles 1700.
Lõpetuseks tahan öelda, et on väga hea, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde on selline töögrupp moodustatud. Seal soovitakse leida kompleksset lahendust, milline on miinimumpakett, mis rahuldaks maapiirkondade inimesi. Samuti uuritakse ristkasutuse võimalusi ja asjaga seotud õiguslikku raamistikku. Nagu siin üks kolleeg ütles, kõikide nende ettepanekutega soovitakse valmis saada septembri lõpuks, kõige hiljem oktoobri alguseks.
Sularaha kättesaadavusest veel nii palju, et ajas muutub muidugi kogu teenus ja võib-olla pangaautomaati ei ole igasse vallakeskusesse vaja. Kui vaadata Soome ja Saksamaa eeskuju, siis näiteks üks uusimaid alternatiive on säärane, et inimene teeb poest ostu 20 euro eest, maksab kaardiga ja tal on õigus sealtsamast poest saada sularaha 200 euro ulatuses, mis läheb tema arvelt maha. Regulatsioon peab olema hästi paindlik. Soovime Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile palju jõudu! Loodame, et nad saavad oma tööga õigeks ajaks valmis. Sotsiaaldemokraadid seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mihhail Stalnuhhin, palun!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõtlesin, et teen hästi lühikese kõne, ja algselt oligi mul kokku pandud umbes kümnest sõnast koosnev tekst. Aga natuke piinlik oleks nii lühidalt rääkida peale seda, kui komisjonipoolne kaasettekandja veerand tundi meile kõike põhjalikult ümber jutustas. Pealekauba tuli mulle meelde üks lugu, mida tahaksin teiega jagada.
Jutt on Otto von Bismarckist, veel sellest ajast, kui ta üsna noor oli ja Preisimaa Landtagi ehk parlamenti kuulus. Neil käisid seal kogu aeg kuumad vaidlused ja mõnikord läks isegi nii ägedaks, et üks mees kutsus teise duellile. Bismarckiga juhtus see lugu, et tal tekkis soov üks oma poliitiline vastane duellile kutsuda. Määrati duellipäev, Bismarck läks kohale. Komme oli selline, et see, kes välja kutsutakse, valib relva. Ja mida nägi Bismarck duellipaigas? Ta nägi kahte vorsti. Tema vastane ulatas talle kaks vorsti ja ütles, et üks on puhas, normaalne vorst – söö, kui palju tahad –, aga teises on koolerapisikud sees. Vastane oli nimelt mingi arst, kes ütles Bismarckile: "Üks meist sööb ühe vorsti ja teine sööb teise, üks jääb ellu ja teine sureb kindlapeale ära." Bismarck reageeris otsekohe, ta palus andestust, võttis oma sõnad tagasi ja lahkus duellipaigast, sest ta sai ühest asjast aru. Poliitik võib olla ükskõik kes, ta võib olla viimane tõbras või ingel, aga ühte ta ei saa endale lubada: ta ei tohi olla naeruväärne. Ja kui sa oled saanud hakkama sellega, et oled kooleravorsti söönud või on seda söönud sinu vastane, siis selle teoga sa jäädki ajalukku. Ükskõik, mida muud sa ka poleks teinud, ainult see jääbki ajalukku.
Ei tohi olla naeruväärne. Minu arvates praegu – kuigi mulle tundub, et ainult mina näen seda huumorit – on tegemist nii tõsise kui ka naljaka seaduseelnõuga. Probleem on selles, et väikestes Eesti kohtades on vaja taastada sularaha saamise võimalus. Me räägime praegu sularahaautomaatide võrgustikust. Ütelge palun, kas nendessamades kohtades on koolidega kõik korras! Kui palju nendes kohtades on kinni pandud koole viimase seitsme aastaga, mil eelnõu algatajad olid edukalt valitsuses? Kas nendessamades kohtades, igas kohas on kordnik, vabandust, politseinik olemas? Kas on võimalik iga kell saada tema abi? Kui palju on neid kohti, kust viimase seitsme aastaga kadusid kõikvõimalikud Päästeameti töötajad? Kui palju on neid kohti, kus viimased poed on suletud? Korra nädalas või paar korda käib autolavka.
Kuidagi nagu muutub see vaatevinkel. Nagu üks tark mees on öelnud: minuti pikkus sõltub sellest, kuspool tualetiust sa seisad. Siin on täpselt sama lugu. Ja oodata, et varsti IRL-i fraktsioon tuleb välja seaduseelnõudega, mis toovad tagasi päästekomandod, politseinikud, poed, koolid, arstiabi – me ei kavatse seda tsirkust toetada, see on naljakas. Me saame probleemist aru. On häbiväärne, et näiteks Mõisakülas ei ole võimalik sularaha automaadist välja võtta. Seepärast me ei hääleta selle eelnõu vastu, aga toetada seda tsirkust me ka ei kavatse. Eesti Keskerakonna fraktsioon jätab eelnõu toetamata sellisel viisil, et ta ei võta praegu hääletades seisukohta. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni esindaja Aivar Sõerd, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Eelnõuga 684 soovitakse Eesti Panga ülesannetele lisada täiendav kohustus: sularaha kättesaadavuse tagamine. Kohustust tagada sularaha kättesaadavus eelnõus toodud sõnastuses on võimalik tõlgendada keskpanga, mitte krediidiasutuse kohustusena. Seletuskiri ütleb küll, et ei ole silmas peetud seda, et Eesti Pank ise üleriigilise sularaha kättesaadavuse tagab. Kui aga soovitakse, et sularaha kättesaadavuse garanteerivad krediidiasutused, siis tuleb see kohustus sätestada krediidiasutuste seadusega. Samas pole eelnõus kirjas, millised on sanktsioonid, kui  krediidiasutused sularaha kättesaadavust ei taga. Eesti Panga määrusega ei saa sanktsioone kehtestada, need peavad olema seaduses. Pealegi kuulub see eelnõu nende hulka, mille seadusena vastuvõtmine tuleb eelnevalt kooskõlastada Euroopa Keskpangaga.
Algataja ütles, et ei ole teada ühtegi avalikku dokumenti ega kirja, kus Eesti Pank oma seisukohta selle eelnõu kohta väljendaks. Ma uurisin seda asja omal käel ja leidsin küll nende seisukoha. See on Eesti Panga presidendi vastuses Läänemaa omavalitsusjuhtidele, mis on avalikult kättesaadav. Seal on öeldud, et Eesti Panga roll sularaharingluse korraldamisel on tagada Eesti elanikele ja ettevõtetele piisav sularahavaru. "Selle saavutamiseks peame olema võimelised täitma kommertspankade sularahatellimusi ning tegema koostööd ka sularaha transporti korraldavate ettevõtetega. Kommertspankade ülesanne on omakorda katta oma klientide sularahanõudlus." Samuti on Eesti Panga presidendi vastuses kirjas, et Eesti riik ei ole pidanud vajalikuks sekkuda kommertspankade teenuste hinna kujundamisse ega nõudnud neilt ka konkreetsete teenuste kohustuslikku osutamist. Sellist pädevust ei ole ka Eesti Pangal. Selles kirjas ütleb Eesti Panga president ka panga seisukoha ühtse pangaautomaatide võrgustiku suhtes. Eelnõu algataja kirjutab seletuskirjas, et Eesti Pank peaks paremini motiveerima krediidiasutusi kasutusele võtma ühtse sularahaautomaatide võrgustiku. Eesti Panga seisukoht on, et kui eesmärk on parandada sularahateenuse kättesaadavust hajaasustusega piirkondades, siis ei ole üle-eestiline kõiki panku teenindav, ühtne pangaautomaatide võrk selle saavutamiseks parim lahendus. Eesti Pank ei toeta seda lahendust. Nad ütlevad, et ühtse pangaautomaatide võrgu korral kaob kommertspankadel võimalus teistest pankadest kvaliteetse teenusega eristuda. Lisaks sellele hajub ühtse võrgu puhul ka iga panga vastutus, mistõttu väheneb klientide ja üldse avalikkuse võimalus pankade otsuseid mõjutada. Ma saan aru, et Eesti Pank ei toeta sisuliselt seda eelnõu. Sellise eelnõu käikuandmisel oleks igal juhul esimese asjana tulnud ettepanek Eesti Pangaga läbi arutada.
Kokku võttes võib öelda, et see eelnõu kindlasti ei aita saavutada eesmärki, mille algatajad on kirja pannud. Sellepärast Reformierakonna fraktsioon ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Rohkem ei ole esinemissoovi, lõpetan läbirääkimised. Eelnõu 684 on saanud komisjonilt sellise hinnangu, et peetakse õigeks see esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda on vaja hääletada.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 684 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Palun vaikust!
Hääletustulemused
Komisjoni ettepaneku poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Eelnõu 684 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 667 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Komisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 667 lõpphääletusele.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 667. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 66 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja liiklusseaduse muutmise seadus on vastu võetud.
Head Riigikogu liikmed, palun säilitada hääletuse ajal vaikus!

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 679 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Komisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 679 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 679. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduse vastuvõtmise poolt oli 63 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seadus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" muutmine" eelnõu 690 teine lugemine. Riigikaitsekomisjoni ettekandja on Tõnu Juul. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Arutlusel oleva eelnõu esitas Vabariigi Valitsus s.a 9. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 18. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 4. juulil kell 16. Selleks ajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Seetõttu on teise lugemine tekst identne esimese lugemise tekstiga. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne selle teisele lugemisele esitamist oma 8. septembri istungil ja kiitis eelnõu konsensuse alusel heaks. Eelnõu menetlemisega on seotud ka riigikaitsekomisjoni 9. septembri väljasõiduistung Kaitseväe peastaapi, kus komisjon sai Kaitseväe esindajatelt ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvaheliste missioonide piirkonnas toimuvast, sh UNTSO missiooni olukorrast.
Eelnõu sisu kohta märgin, et sellega muudetakse Riigikogu 11. detsembri 2013. aasta otsust, suurendades missioonil osalevate Eesti kaitseväelaste arvu kolmest kuueni, seejuures jääb Kaitseväe missioonil kasutamise tähtaeg endiseks ja missioonil osaletakse s.a 31. detsembrini. Eelnõu otsusena vastuvõtmine võimaldab Eesti Kaitseväel alates käesoleva aasta oktoobrist täita UNTSO vaatlusgrupi ülema ametikohta. Arutluse all oleva sõjalise vaatlusmissiooni aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu 1948. aasta resolutsioon nr 50 ning Eesti kaitseväelased osalevad sellel missioonil aastast 1997. Tegemist on kõige pikema ajalooga ÜRO missiooniga. See on puhtakujuline ÜRO nn sinikiivrite vaatlusmissioon. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109, otsustas riigikaitsekomisjon 8. septembril 2014 konsensuse alusel teha Riigikogule ettepaneku otsuse eelnõu teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Komisjoni ettepanek on panna eelnõu 690 lõpphääletusele.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" muutmine" eelnõu 690. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu otsusena vastuvõtmise poolt oli 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 690 on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 642 teine lugemine. Palun, komisjoni ettekandja Kalvi Kõva!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 642 enne teisele lugemisele saatmist kahel istungil: esmaspäeval, 8. septembril ja esmaspäeval, 15. septembril. Peab ütlema, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 28. mail, Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga valmistas maaelukomisjon koostöös Põllumajandusministeeriumiga ette ja esitab kaheksa muudatusettepanekut. Olgu öeldud, et kaks neist on sisulised ning kuus on normitehnilised ja täpsustavat laadi. Tutvustangi neid kahte ettepanekut, mis ei ole normitehnilised ega eelnõu täpsustavat laadi.
Muudatusettepaneku nr 1 kohaselt asendatakse eelnõus sõna "põllumajandusminister" sõnadega "valdkonna eest vastutav minister". See muudatusettepanek on seotud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmisega. Kuna täna arutatav eelnõu oli esitatud enne Vabariigi Valitsuse seaduse muutmist, siis oli tarvis selline muudatus teha. Muudatusettepanekuga nr 8 lisame seaduseelnõusse uue paragrahvi "Eritoidu märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuete kehtivus". Kuna kõnealune seaduseelnõu on tingitud Euroopa Liidu kahest otsekohalduvast määrusest, millest üks hakkab kehtima alles 2016. aastal ja käib eritoidu kohta, siis niikaua, kuni see Euroopa Liidu otsekohalduv määrus ei ole jõustunud, on tarvis eritoidu märgistamise ja muul viisil teabe edastamise kord kehtestada seaduses.
Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Eelnõu ettekandjaks otsustati määrata maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva (esimesel lugemisel tutvustas seda eelnõu komisjoni liige Ester Tuiksoo). Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu 642 täiskogu päevakorda 17. septembril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on meil ettepanek suunata see eelnõu kolmandale lugemisele. Kõik otsused võeti vastu konsensuse alusel. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on esimese muudatusettepaneku kohta, mis näeb ette, et sõna "põllumajandusminister" asendatakse sõnaühendiga "valdkonna eest vastutav minister". Kas te oleksite nii lahke ja selgitaksite natuke laiemalt ja pikemalt selle muudatuse tähendust? Kas meie seadusloome praktikas hakkabki nüüd nii olema, et valdkonnaministrid, on see siis põllumajandusminister, välisminister või siseminister, kaovad ära ja me hakkame kõiki hellitavalt nimetama valdkonna eest vastutavaks ministriks? Kuidas see mõjutab üldist õigusselgust ja seadustest arusaamist ning kas lisaks seadusele peab kodanik läbi lugema ka mingi portsu alamakte, et üldse teada saada, kes on valdkonna eest vastutav minister? Kas te ei lahkaks seda temaatikat laiemalt?

Aitäh! Komisjoni istungil me seda temaatikat laialt ei lahanud, kuigi möönsime, et tõenäoliselt on maaelukomisjon esimene komisjon, kes tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest selle muudatuse teeb. Valitsemiskorralduse paindlikumaks muutmise huvides on nüüd ministri ametinimetus asendatud sõnadega "valdkonna eest vastutav minister". Nii on Vabariigi Valitsuse seaduses ette nähtud, nii see on. Eelnõu sisu see muudatusettepanek väga palju ei muuda, kuigi teeb teksti täpsemaks ja viib kooskõlla Vabariigi Valitsuse seadusega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et komisjon seda ei arutanud. Teie komisjoni pädevusse valitsuse seaduse muutmine omal ajal muidugi ei kuulunud. Aga ma küsin siis teistmoodi. Kas teie arvates ei ole selline praktika lihtsalt totter ja väga halb?

Aitäh! Saan vastata ainult niimoodi, et meie komisjon lähtus oma töös vastuvõetud seadusest ehk Vabariigi Valitsuse seadusest. Me ei pidanud otstarbekaks hakata lahkama, kas see on totter või mitte.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõned on peetud, läbi rääkida ei soovita. Eelnõu kohta on teiseks lugemiseks esitatud kaheksa muudatusettepanekut, need kõik on maaelukomisjonilt ja täielikult arvestatud. Vaatame selle tabeli läbi: esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas muudatusettepanek. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja eelnõu teine lugemine lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 627 teine lugemine. Maaelukomisjoni ettekandja on Kalev Lillo. Palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ülikooliseaduse ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu oli esimesel lugemisel 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 4. juunil ja selleks ajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon arutas eelnõu 9. septembril. Me vaatasime läbi kolm Põllumajandusministeeriumi ja maaelukomisjoni koostöös ettevalmistatud  muudatusettepanekut. Kaks esimest neist on keelelised: sõna "finantseerimine" asendati fraasiga "tegevuskulude katmiseks vajalik lisafinantseerimine". Kolmas parandusettepanek on normitehniline. Selgus, et veterinaarkorralduse seaduse teksti lisataval paragrahvil puudus pealkiri, mis nüüd lisati. Ühtlasi tehti otsus saata eelnõu 627 päevakorda 17. septembriks. Meil on ka ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 627 kohta on teiseks lugemiseks esitatud kolm muudatusettepanekut, need kõik on maaelukomisjonilt ja täielikult arvestatud. Vaatame selle tabeli läbi: esimene, teine ja kolmas muudatusettepanek. Eelnõu 627 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmisena on päevakorras Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 657 esimene lugemine. Eelnõu algatajate nimel esineb ettekandega Riigikogu liige Liisa-Ly Pakosta. Juhataja võtab vaheaja kolm ... Juhataja loobub vaheaja võtmisest. Palun!

Minu väike hilinemine oli tingitud raskustest printeriga, aga me saime hakkama. Ma pühendan mulle antud aja sellele, et tutvustan üldist tausta perekonnaõiguslikes küsimustes, nii nagu näeb ette Riigikogu töökord.
Üldisel perekonnaõigusel on alati olnud ainult üks eesmärk: kaitsta inimkonda, oma liigikaaslasi, kaitsta nõrgemat poolt, olgu selleks siis lapsed või teised abi vajavad inimesed perekonnas, ja kaitsta neid kõiki ebaõigluse eest. Kui me mõtleme perekonnaõiguse aruteludele, mida peetakse praegu Eesti ühiskonnas, siis tuleb alustuseks nentida üht suhteliselt kurba asjaolu. Ajaloolasena pean tunnistama, et niisugust sõnavabaduse puudumist, nagu on perekonnaõiguslikes küsimustes praegu Eesti avalikus ruumis, ei mäleta ma viimase 20 aasta jooksul ühegi teise teema puhul. Kui Eesti Naisjuristide Liidu esinaine oli kutsutud hommikutelevisiooni, soovis ta hakata rääkima kooseluseaduse murepunktidest, kuid saatejuht ütles talle konkreetselt: "Sellest me ei räägi." See meenutab üks ühele nõukogude ajast pärit paradigmat, kui olid mingid teemad, millest tohtisid rääkida ainult teatud inimesed ja ainult teatud asju, kasutades ainult teatud sõnu ja väljendeid. Kõik muud väljendid kas elimineeriti või tembeldati sobimatuks. Ma loodan, et arutelu, mis toimub IRL-i esitatud eelnõu üle järgmistel minutitel Riigikogu saalis, aitab seda teemat natuke laiemaks muuta ja me saame rääkida sisulistest asjadest, milleks me ju siia Riigikokku kogunenud oleme.
Ma jätkan ajaloolasena. Rääkides perekonnaõigusest Eestis, tuleb öelda, et kõige pikemat aega kehtis meil Lübecki õigus. Täpset aastate arvu ei ole võimalik välja tuua, sest me ei tea, millal täpselt see kehtima hakkas, aga vähemalt 600 aastat kestis see aeg küll. Lübecki õiguse perekonnaõiguslikul osal on ainult üks eesmärk: kõige nõrgema poole ehk lapse kaitse. Kui te lubate, siis ma loen teile siit ette mõne punkti, et te saaksite aru, kui dramaatiliselt erinevasse olukorda, võrreldes sellega, mida meie maalapp nägi rohkem kui 600 aastat, oleme sattunud nüüdisajal.
Näiteks ütleb Lübecki õiguse § 4, et kui mees ja naine ühendavad endid abielus ja kummalgi on enne seaduslikke lapsi, ei või mees ega naine oma varandust teisega liita ilma laste nõusolekuta, nii et see oleks seaduslik. Sisuliselt tähendab see tänapäeva mõistes seda, et kui üks abielu- või kooselupartner sureb ja bioloogiline vanem soovib uut suhet registreerida, peaks ta oma vara liitmiseks uue elukaaslase varaga saama oma laste nõusoleku. Muidu võib tekkida olukord, et lapsed jäävad oma pärandiosast ilma. Või § 5: kui mehel sureb naine ja mees peab varandust oma lastega jagama, võtku ta esmalt oma relvad ja rõivad, mis aga sellest üle jääb, see kõik tuleb lastega võrdselt jagada. Kui me mõtleme praegusaegsele perekonnaseadusele, siis seal on eelisjärjekorras pärijaks abikaasa ja alles see, mis temast üle jääb, läheb laste vahel jagamisele.
Sageli on juttu olnud sellest, et pimedal keskajal olid moraalinormid kuidagi teistsugused. Aga vaatame näiteks § 25, millega ma ekskursi ajalukku ka lõpetan. See ütleb, et kes on sündinud liignaisest, ei saa mingit pärandust, kuid tema päranduse saab lähim sugulane, kes tema juurde kuulub. Sisuliselt tähendas see seda, et isegi abieluväliselt sündinud lapsed pärisid igal juhul oma osa, ainult et selle osa sai tõenäoliselt lapse ema või mõni teine lähisugulane. Aga mis tahes oludes oli kogu perekonnaõiguse mõte ja sisu tagada täiskasvanute ükskõik millise otsuse puhul see, et laps oma pärandiosa kätte saaks ja järgmine põlvkond turvaliselt üles kasvaks.
Kui me vaatame praegust perekonnaseaduse ruumi, siis näeme, et oleme liikunud risti vastupidises suunas. Kui me aga vaatame praegu Eesti ühiskonnas toimuvat arutelu, siis selgub, et kahjuks läheb see suund veelgi enam vastupidiseks. Tuleme faktilise kooselu juurde. See on tänapäevane mõiste, mida Lübecki õigus tunnistas sedavõrd, et mis tahes kooseluvormi puhul peavad pärijad olema esmajoones lapsed ja ilma nende nõusolekuta ei tohi ühtegi uut kooseluvormi varalises mõttes avada.
Meile sageli eeskujuks toodud Rootsi kooseluseaduses on tegelikult järgitud sedasama, meile kirjalike allikate põhjal juba ammu teadaolevat printsiipi. Rootsi kooseluseadus on mõeldud nõrgema poole kaitseks ja reguleerib vara jagamist olukorras, kus kaks koos elavat partnerit ei ole oma kooselu registreerinud. Rootsi kooseluseadus kehtib nende paaride kohta, kes vastavad kolmele tingimusele: nad peavad püsivalt koos elama, nad peavad püsivalt koos elama sellises paarisuhtes, mille juurde käib normaalsel juhul ka seksuaalelu, ja neil peab olema ühine majapidamine. Jah, mingit rolli ei ole sellel, kas need kooselupartnerid on vastassoost või samast soost. Rootsi riik on kenasti hakkama saanud tuvastamisega, kas need inimesed ka tegelikult koos elavad või mitte. Peamine eesmärk – kaitsta kooselu nõrgemat poolt – on selle kooseluseadusega kenasti saavutatud. Ei ole kuulda olnud, et Rootsi ühiskonnas oleks olnud suuremat diskussiooni selle seaduse kitsaskohtade või muutmise vajaduse üle. Ütlen neile, kes täpsemalt teada soovivad, et lapsi see kooseluseadus ei puuduta. Ta tegeleb ainult ühise eluaseme ja selle juurde kuuluva vara jagamisega lahkumineku korral, eeldades, et see vanem, kes jääb lapsi kasvatama, saab igal juhul endale õiguse selles elukohas elada. Muuseas, sellist printsiipi ei ole isegi mitte Eesti perekonnaseaduses.
Siit jõuamegi Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud eelnõuni, mis paneb ette tuua sisuliselt sarnane regulatsioon Eesti perekonnaseadusesse. Me võtame aluseks selle, et suur hulk inimesi Eestis elavad ilma, et nad oleksid oma kooselu registreerinud (muide, kuulun isegi nende hulka). Meie eelnõu pakub kindlustunnet kooselu nõrgemale poolele, et lahkumineku korral ei leiaks inimene ennast väga ootamatutes raskustes ning varalised suhted oleksid õiglaselt ja hästi korraldatud. Rõhutada tuleb veel sedagi, et Justiitsministeeriumi parandusettepanekud kooseluseaduse eelnõu kohta toetavad täiel määral seda printsiipi, mida Isamaa ja Res Publica Liit on pakkunud. Nimelt on nad selgelt öelnud, et perekond on selline üksus, kes peab üksteist vastastikku ülal pidama, mis on tegelikult kaunis ränk kohustus, kui keegi pereliikmetest vajab püsivat ülalpidamist või hooldust. Perekonna määratlus on siin samalaadne Isamaa ja Res Publica Liidu arusaamaga, et need on koos elavad inimesed.
Miks on siis IRL-i esitatud eelnõu parem ja tähtsam kui need parandusettepanekud, mis tulid Justiitsministeeriumist? Ma tulen korraks tagasi oma sõnavõtu alguse juurde ja rõhutan üle, et avalik diskussioon Eesti ühiskonnas on täiesti ebaproportsionaalselt kaldunud vihakõnedesse või vana testamendi tõlgendustesse, millel ei ole reaalset sidet nende perekonnaõiguslike küsimustega, mida me täna siin arutame, ja millel ei ole isegi puutumust näiteks Lübecki õiguse perekonnaõiguse osaga. Vastupidi, Lübecki õiguse perekonnaõiguse osa tegeles ainult nõrgema poole kaitsega perekonnaelus. Niisamuti peaksid Riigikogu otsused ja seadused, mida me siit Eesti rahvale pakume, tegelema ainult nõrgema poole kaitsega kooselulistes küsimustes. Me oleme täiesti kindlad, et Isamaa ja Res Publica Liidu eelnõu pakub maailmapraktika kohaselt, aga ka lähiriikide praktika põhjal otsustades ja Eesti tegelikku olukorda arvestades parema ning õiguslikult selgema ja kindlama lahenduse kui see variant, et on kohustus kooselu registreerida ja alles seejärel võib saada kaitset.
Üks oluline aspekt on siin veel, mida ma lastekaitseteemadesse süvenenuna julgen esile tuua. Ma olen väga tähelepanelikult jälginud neid debatte, mis on olnud kooseluseaduse üle. Mind teeb murelikuks asjaolu, et soovitakse väga olulisel määral diferentseerida ka laste õigusi või lapsi kasvatavate isikute õigusi, sõltuvalt sellest, kas need isikud on teinud selle registreerimisakti või mitte. Uskuge mind, selline põhimõtegi on vastuolus lapse õiguste konventsiooniga, samuti on see vastuolus sellega, milline on Eesti ühiskonna tegelikkus või mida Eesti ühiskond tegelikult ootab või vajab.
Eesti Naistearstide Seltsi kiri Riigikogule, mis laekus mõni päev tagasi ja mis väga ühemõtteliselt toetas registreerimata kooselus sündinud laste paremat kaitset, oli selles mõttes tähelepanuväärne, et naistearstid puutuvad ju kogu aeg kokku nende emade ja isadega, kes peavad muu hulgas lahendama raskeid sotsiaalseid või eetilisi küsimusi. See, et nii tihedalt perekonnaõiguslike küsimustega seotud kõrgharitud arstid on saanud kogu sellest avalikust diskussioonist aru, et me just nimelt registreerimata kooselusid tahamegi siin Riigikogu saalis kaitsta ja anda neile paremat õigusturvalisust – selleks see Isamaa ja Res Publica Liidu eelnõu ka ette valmistati –, on kõige kõnekam näide selle kohta, et see on see tee, millel meil tõesti tuleks astuma hakata.
Me oleme igati valmis tegema koostööd selleks, et kõige nõrgem pool ehk lapsed või lapsi kasvatavad inimesed saaksid parema õigusliku kaitse. Meie arvates tekib probleeme, kui sellist otsust vastu ei võeta. Ma näitlikustan seda veidi. Kui augusti lõpus oli Riigikogu konverentsisaalis avalik arutelu kooseluseaduse üle, siis tõid samasooliste ringkondade esindajad näiteid, kus lapse bioloogiline vanem oli välisriigis teadmata kadunud, temaga ühendust ei saada, aga last tegelikult kasvatav isik peaks lapse heaolu huvides vastu võtma olulisi otsuseid. Nad rõhutasid, et sellel inimesel peaks tingimata olema registreeritud seos selle lapsega, sest muidu võib tekkida olukord, kus lapse kohta võivad otsuseid langetada isikud, kes ei soovi talle parimat. Tõsi, see, et näiteks toodi lapse vanavanemad, ei olnud kindlasti kõige õnnestunum, sest vanavanematel on lapselaste ülalpidamiskohustus, kui vanemaid pole või kui vanemad ei suuda ülalpidamist tagada. Aga kui me liigume sellise Eesti suunas, kus ilma registreerimiseta sa justkui ei saagi last aidata, siis see oleks küll väga ebanormaalne.
Ka praegu ei ole selline olukord, et sul oleks mingisugustki registreeringut vaja. Ma ei pea küll õigeks ja eetiliseks isiklike näidete toomist, kuid teen siin ühe väikese erandi, kuna tõenäoliselt on neid näiteid veelgi, aga nendest avalikult väga palju ei räägita. Kui sündis minu neljas laps, siis kehtis vanemahüvitise seaduses selline punkt, et kui ühele vanematest makstakse vanemahüvitist, siis võetakse ära lapsehooldushüvitis, mis on iseenesest üsna loogiline. Minu neljanda lapse sünni ajal ei makstud kummalegi lapse vanematest vanemahüvitist, ent ometi võttis Sotsiaalkindlustusamet lapselt ära hooldushüvitise. Pöördusin selgituse saamiseks Sotsiaalministeeriumi poole ja sain must valgel vastuse, et minu peresse on ju elama kolinud üks isik – tema sugu, muuseas, ei olnud absoluutselt oluline –, kes elab minu lastega koos ja tema peabki minu lapsi üleval pidama. Mis siis, et tegemist ei ole tema bioloogiliste lastega ja mis siis, et mitte ühtegi registreeringut mitte üheski registris ei ole tehtud. Ausalt öeldes tundus see seletus suhteliselt loogiline. Mõelge korraks, kui me liigume sellisest elukorraldusest olukorda, kus inimesed saavad kaitset ainult siis, kui nad on läbinud bürokraatliku kadalipu – mis, muuseas, nagu me näeme praegusest praktikast, ei ole Eesti inimestele võib-olla kõige meelepärasem –, siis me tegelikult ei kaitse ei nõrgema poole ega ka mitte laste õigusi.
Veel kord ütlen, et naaberriikides, mujal Euroopas ja ka Eesti enda ajaloos on hästi läbi katsetatud need viisid, kuidas kaitsta kõige nõrgemat poolt ka ilma kooselu registreerimiseta või ilma vajaduseta seda ilmtingimata teha. Olgem siis tolerantsemad nende inimeste suhtes, kes ei soovi oma kooselu registreerida, ent kes tegelikult vääriksid samasugust ühiskondlikku kaitset, nagu me üldiselt nõrgemale poolele ette näeme.
Kui on mingeid ettepanekuid, kuidas seda eelnõu saaks paremaks teha – ja seda kindlasti saab paremaks teha, see on kõikide perekonnaõiguslike regulatsioonidega niimoodi, sest neil on kokkupuude väga paljude teiste seaduste ja määrustega –, siis seda saab teha esimese ja teise lugemise vahepeal. Seetõttu kutsun tungivalt üles lõpetama täna esimest lugemist, et saaks rahulikult ja konstruktiivselt minna edasi nende inimeste huvides, kelle kaitsmise vajadust ühehäälselt rõhutas muu hulgas Eesti Naistearstide Seltsi juhatus oma koosolekul.
Kui teil on mingeid küsimusi, siis ma palun, et keegi minu fraktsioonikaaslastest tooks mulle selle eelnõu, et ma saaksin küsimustele paremini vastata. Aga vastan ma neile suurima heameelega.

Liisa, palun!

Aitüma! Sain juba. Suur tänu kuulamast! Ma palun vabandust selle pika ajaloolise ekskursi eest, aga sel on tegelikult tänases päevas palju rohkem tähendust, kui me seda võib-olla suudame ette kujutada. Oi, see on autoriõiguse seaduse eelnõu! Aitäh, Jüri! (Naer saalis.)

Vabandust! Aga ma saan aru, Liisa, et sa siiski said oma eelnõu. Läheme siis küsimuste juurde. Need ei puuduta mitte autoriõiguse seadust, vaid perekonnaseadust. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks tahan sinuga vaielda naistearstide teemal. Nemad toetavad väga ka seda eelnõu, mille meie oleme esitanud ja mis käsitleb kooselu registreerimist. Nad on väga selle poolt. Nii et ära palun jäta muljet, nagu nad toetaksid väga üksmeelselt just teie eelnõu! Nad leiavad lihtsalt, et vabast kooselust sündivate laste õigusi peaks kaitsma, ja registreeritud kooselu vorm neile väga sobib. Aga mul on sulle mitu küsimust. Esiteks, te eeldate seltsingulepingu olemasolu. Kas sa oskad öelda, kui mitu seltsingulepingut on Eestis viimastel aegadel sõlmitud? Mina leidsin ühe notari, kes oli näinud ühte seltsingulepingut. See oli väike vihje. Teiseks, te tahate, et oleks eelduslik kooselu ...

Üks küsimus korraga!

Seda on Justiitsministeerium uurinud ja leidnud, et see on eestlaste silmis kõige vähem populaarne. Nii et põhimõtteliselt võiks ju teie erakonna populaarsuse sellega täiesti põhja lasta, kui seda eelnõu suurelt propageerima hakata. (Juhataja helistab kella.)

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Võtame selle naistearstide seltsi kirja ette. Seltsi juhatus on üksmeelselt öelnud, et jah, nad toetavad kooseluseadust, mis annab lisaõigused vabas kooselus elavatele paaridele. Nad näitlikustavad seda abieluväliselt sündinud laste suure osakaaluga – 2013. aastal 53% kõikidest sündinud lastest. Nii et tõsi on, et naistearstide seltsi juhatus on üksmeelselt toetanud registreerimata ehk vabas kooselus sündinud lastele lisaõiguste andmist. Mina suhtuksin sellesse kirja täie tähelepanuga. Ma saatsin naistearstide seltsi juhatusele kohe, kui see kiri tuli, päringu, soovides täpsustada, mida nad täpsemalt silmas pidasid. Neil võib tõesti olla sellist infot, mida meil kellelgi siin Riigikogu saalis ei ole. Vist keegi Riigikogu praegustest liikmetest ei ole eelnevalt naistearstina praktiseerinud. Kui ma eksin, siis palun vabandust. Nad ei ole sellele kirjale veel vastanud.
Mis puudutab seltsingulepingut ja notarite seisukohta, siis iseenesest tuleks tõsiselt suhtuda Notarite Koja kirjalikult saadetud arvamusse ja suuliselt esitatud täiendustesse, mille üle ma olen ka päris pikalt mõelnud ning mida nad tutvustasid sellelsamal augusti lõpus toimunud avalikul arutelul. Ma veel kord toonitan, et ma olen väga palju aastaid tegelnud laste õigustega ja loodan lähipäevil saata Riigikogu liikmetele ka konkreetsed ettepanekud perekonnaseaduse kohta, mis võiksid laste olukorda parandada. Ma olen juba mõnel korral varem osa neist õiguskomisjonile esitanud. Aga kujutage ette olukorda notarite seisukohast vaadatuna. Notari juurde tuleb kaks noort inimest. Jällegi ei ole see absoluutselt seotud sooküsimusega. Notar räägib neile kahele inimesele, et neil on võimalik registreerida kooselu või sõlmida abielu. Ühel juhul peavad nad oma kaaslast üleval pidama ka pärast seda, kui see on invaliidistunud või raskelt haigeks jäänud, teisel juhul võtab selle kohustuse enda peale riik. Kujutage nüüd ette, mida tunneb üks partner, kui teine vaatab talle pika pilguga otsa ja ütleb, et valiks äkki siiski selle variandi, et riik peab selle kohustuse enda peale võtma. Tegelikult on peamine mure, mida notarid on jaganud, et see ei ole nali, kui inimesed seatakse sellise valiku ette.
Seltsinguleping ei ole kindlasti kõige toredam viis oma peresuhteid reguleerida, selles olen ma sinuga nõus. Neid on küll sõlmitud, Notarite Koda nimetas sellel augusti lõpus toimunud arutelul selle arvu, aga ma ei mäleta seda enam. Neid oli kindlasti rohkem kui üks. Seda tüüpi varanduslikud lepingud on küll niisama vanad kui õigusruum ise, ent kui me vaatame jällegi Rootsi kooseluseadust, siis annab seegi vabalt koos elavatele paaridele üldised õiguslikud regulatsioonid, kuid lubab neil loomulikult sõlmida täiendavalt kõige erinevamaid lepinguid ja kokkuleppeid, näiteks suvila või aktsiate jagamiseks kas pärast lahkuminekut või elukaaslase surma. Mulle tundub üha enam, et Rootsi lähenemine, kus riik tagab kõige nõrgemale poolele kaitse ilma registreeringut nõudmata, ent loomulikult lubab inimestel vaba tahte alusel sõlmida kõikvõimalikke muid varalisi suhteid reguleerivaid lepinguid, kindlustades sealjuures, et lapsele ja last kasvatavale vanemale või hooldajale on tagatud parem olukord kui last mittekasvatavale inimesele, on mõistlik tee, mis suunas ka Eesti peaks liikuma. Kas see vastus oli enam-vähem ammendav?

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on probleeme eelnõu § 79³ lõikest 2 arusaamisega. Kas sa mõtestaksid selle lahti või tõlgiksid eesti keelde?

See põhimõte on olemas ka praeguses perekonnaseaduses. Mulle tundub, et ülalpidamiskohustus tuleks üleüldse Riigikogus läbi mõelda. Kui ma tohin, siis ma pöördun õiguskomisjoni esimehe Neeme Suure poole ettepanekuga, et ülalpidamiskohustuse üle võiks pidada eraldi seminari. Kui me vaatame neid kõige teravamaid nurki, mis praegu kipuvad perekonnaõiguse aruteludes esile, siis need puudutavad just nimelt ülalpidamiskohustusega seonduvat. Ma usun, et ma ei ole ainukene Riigikogu liige, kes on inimestega, eriti vanemate inimestega kohtudes kuulnud, et nende arvates on see printsiip ebaõiglane, et lapsed peavad maksma oma vanemate hooldekodu arved, kui vanem on tõesti nii haige, et ei suuda enam ise kodus hakkama saada, aga vaat naabrinaisel, kellel lapsi pole, maksab kõik need kulud kohalik omavalitsus. Kui me räägime alaealiste või kuni 21-aastaste laste ülalpidamisest või mittetöötava elukaaslase, abikaasa ülalpidamisest, siis need on väga suured kohustused, mis inimestel on.
Ka tänases Õhtulehes – lubage mul viidata sellele ajakirjandusväljaandele – on pikk artikkel selle kohta, kui problemaatiline on ülalpidamiskohustust silmas pidades tegelikult perekonnasuhete võrk elatisraha mõttes. Perekonnaseadus ütleb kolme asja. Esiteks, mees peab naist üleval pidama kaks kuud enne ja kaks kuud peale sünnitust, sõltumata sellest, kas naine seda vajab või ei. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli kirjas vist §-s 111. Teiseks peab mees pidama naist üleval kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui naine ei ole võimeline ise elatist teenima. Kolmandaks, kui ühel abikaasadest ilmneb terviserike ja paar läheb pärast seda lahku – ma juba rääkisin sellest notarite murest –, näiteks, mees jääb raskelt haigeks ja naine ei jõua teda hooldada, võib-olla on muid põhjuseid ka, võib-olla ei ole, aga paar läheb lahku, siis sõltumata sellest, et nad on lahku läinud, peab naine seda meest üleval pidama, tal on ülalpidamiskohustus. See kohustus ei lähe riigile üle, vaid on ka lahku läinud abikaasade puhul sellel abikaasal, kellega abi vajav partner enne koos elas. See on väga vana põhimõte.
Kui me läheme jällegi õigusajaloos tagasi, siis selline vastastikuse ülalpidamise põhimõte kehtib kogu perekonnaõiguse ajaloos. Siin on see antud üldistatud kujul. Mõtleme aga nendele peredele, kus on sündinud väga raske puudega laps, kes vajab ööpäev läbi hooldust. Väga sageli need perekonnad lagunevad ehk üks vanem jääb seda last hooldama, ta on ööpäev läbi rakkes, teine vanem aga lahkub perekonna juurest. Kehtiva perekonnaseaduse järgi on perekonna juurest lahkunud vanem kohustatud teist vanemat ülal pidama ainult kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Tegelikult saame ju aru, et kuna meil on üha rohkem ja rohkem väga raske puudega lapsi, kes vajavad ööpäevaringset hooldust, oleks vaja seda ülalpidamiskohustust pikendada vähemalt kuni lapse täisealiseks saamiseni. Põhimõte oleks lihtsalt kokku võetuna see, et kui sul on perekond, siis sa pead oma pereliikmeid ülal nii headel kui ka halbadel aegadel.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul tekkis vahepeal protseduuriline küsimus, kuna sa, hea ettekandja, mainisid oma ettekandes kümneid kordi kooseluseaduse eelnõu, mitte meie ees laudadel olevat seaduseelnõu. Mis seaduseelnõu me siin praegu menetleme? Aga sinu vastus Valdole oli kõige tugevam kaitsekõne kooseluseaduse toetuseks. Tänan selle eest! Selgusetuks jäi ainult üks asi. Kõik need põhimõtted, mis sa Rootsi mudelist rääkides esile tõid, on väga üllad. Miks on siis vaja, et partner muutuks faktiliseks abikaasaks seltsingulepingu abil? Kahe inimese püsiva kooselu ajal sõlmitud leping ei saa olla mingi lauluseltsingu leping, kõik saavad aru, et see ongi kooseluleping, mille nad sõlmivad. Milleks seda tingimuslikult ette panna? Meil võiks tõesti olla Rootsi mudel, nagu sa rääkisid oma ettekandes. Eelnõu räägib aga praegu teist keelt. Võiks olla nii, et kui inimesed on faktiliselt koos, siis tekibki see kohustus.

Aitäh! Ma olen korduvalt rõhutanud, et seda eelnõu saab kindlasti paremaks teha. Kõiki perekonnaõiguslikke eelnõusid peaks arutama väga mitu inimest, et saaks parima võimaliku tulemuse. Ma olen absoluutselt kindel, et ei ühel inimesel, grupil ega fraktsioonil ei ole võimalik luua sellist perekonnaõiguslikku regulatsiooni, mis jääks menetluse jooksul muutumatuks. Kõik need küsimused vajavad väga laialdast läbikaalumist. Hea kolleeg Kotkas esitas küsimuse ühe eelnõu lõigu kohta ja ka Vabariigi Valitsus on juhtinud tähelepanu, et see punkt tuleks paremini sõnastada. Seda saab esimese ja teise lugemise vahepeal kindlasti teha.
Kui me räägime Rootsi kooseluseadusest, siis võib-olla jäi minu ettekandest see osa veidi arusaamatuks. Ma kordan selle igaks juhuks veel üle. Rootsis kehtis registreeritud kooselu kuni 2009. aastani, seejärel lõpetas Rootsi riik kooselude registreerimise. Sambolagen ehk kooseluseadus pakub Rootsi Kuningriigis õiguslikku kaitset nendele paaridele, kes ei ole mitte üheski registris mitte midagi registreerinud, ehk see seadus ei eelda mitte mingit registreerimist ei notari juures, ei maksuametis ega mitte kuskil. Tagatud peavad olema ainult kolm tingimust ja Rootsi riik saab nende jälgimisega suurepäraselt hakkama. Need on, esiteks, püsiv kooselu, teiseks, selline paarisuhe, kus normaaljuhul eeldatakse seksuaalsuhet, ehk sinna alla ei käi see, kui koos elavad vanaema ja lapselaps või õde ja vend või lihtsalt kaks sõbrannat, kolmandaks, ühine majapidamine. Ühist majapidamist on Eesti Vabariigis võimalik lihtsalt kontrollida kas või rahvastikuregistri järgi ja isegi ilma selleta.
Ma tõin oma isiklikust elust näite, et lapsehooldushüvitise äravõtmine ei tuginenud ka mitte ühelegi registrikandele, vaid lihtsalt teadmisele, et minu majapidamises on veel keegi, kes lastega tegeleb, olemata nende bioloogiline vanem. Sellest Eesti Vabariigile täiesti piisas, et võtta ära üks peretoetus. Eelnõu esitamisest on möödunud päris mitu päeva. Mis puudutab seda seltsingulepingut, siis fraktsioon on pakkunud selle sellises sõnastuses. Ent ma kriipsutan alla, et seda eelnõu saab esimese ja teise lugemise vahepeal kindlasti paremaks teha. Ma täiesti usun, et seda saab paremaks teha.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma võiksin öelda, et IRL toetab mitmemehe- või mitmenaisepidamist. Eelnõu esimeses lõikes on öeldud, et eeldatakse, et faktilised abikaasad on püsiva kooselu ajaks sõlminud seltsingulepingu. Kujuta nüüd ette olukorda, kus mees on ametlikus abielus, läheb siis teise naise juurde ja äkki avastab tema seaduslik abikaasa, et mehel on kellegi teise naisega seltsinguleping. Siia on kirjutatud, et eeldatakse seltsingulepingu sõlmimist. Võib-olla seesama naine läheb elama mõne teise mehe juurde, kes ei ole abielus, ja ühel heal päeval selgub, et ka tema on kellegagi veel lepingu sõlminud. Nii et topeltabielu. Kuidas sa seda ideed kaitsed? Siin peaks kindlasti olema kirjas: "Eeldatakse, et faktilised abikaasad, kes pole ametlikus abielus ..." Muidu tuleb tõesti naljakas seadus välja.

Missugune see mitteametlik abielu on? Aga põhimõtteliselt saan ma sellest küsimusest aru. Võtame jälle näiteks Rootsi, mida mitmete küsitluste järgi peetakse maailma kõige tolerantsemaks riigiks või mis on vähemalt esikolmikus. Kui ma vaatan selles kontekstis Eesti perekonnaseadust, millele tugineb see eelnõu, mille Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud, siis näen, et meie õigusruumis on perekonda puudutavalt üleüldse väga palju igasugust registreerimist. Tegelikult võiks koos perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõuga 657 vaadata üle suulise lepingu põhimõtte ja kirjaliku lepingu vajaduse. Eelnõus on eeldatud, et leping võib olla ka suuline, seda ei pea kuskil registreerima. Oluline on see, et kaks inimest elavad faktiliselt koos.
Muuseas, Eesti perekonnaõigus näebki ette võimaluse, et sa oled abielus, aga elad kellegi teise juures, ja kui sa soovid abielu lahutada, siis võetakse arvesse seda, kui sa oled faktiliselt elanud teise inimese juures. Lahuselu reguleeriv osa Eesti perekonnaseaduses on kaunikesti mahukas ja reguleerib nii ülalpidamiskohustust kui ka kõiki muid lahuselust tulenevaid asju. Samuti reguleerib Eesti kehtiv perekonnaseadus juhtumit, kui abielust sünnib laps, kelle isa ei ole selle naise abikaasa, jne. Seni kehtivate punktide puhul ei ole hüüatatud, et ohhoo, see soodustab mitmemehepidamist või mitmenaisepidamist. Mõlemat, nii kehtiva perekonnaseaduse lahuselu regulatsioone kui ka abielust sündinud lapse isaduse tuvastamist, kui isaks ei ole naise abikaasa, arutasime ka siin Riigikogu saalis 2009. aastal. Keegi ei arvanud siis, nagu need punktid oleksid mõeldud selleks, et soodustada mitmemehepidamist või mitmenaisepidamist. Selles mõttes ei ole ma nõus selle määratlusega, mis sa pakkusid.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa rääkisid, et kogu see eelnõu on eelkõige mõeldud kõige nõrgema osapoole ehk lapse kaitseks. Kui ma eelnõu kätte võtan, siis näen siin sisuliselt kolme teemat. Esiteks, eeldatakse, et on sõlmitud seltsinguleping ühise majapidamise korraldamiseks, teiseks räägitakse kinnistusraamatusse kande tegemisest, kolmandaks räägitakse last hooldava faktilise abikaasa ülalpidamisest ja ka juhust, kui faktiline abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. Kui me nüüd selle kolmanda teema välja võtame, siis ülejäänud lõikudest ei leia ma isegi sõna "laps". Kuidas see eelnõu siis ikkagi last kaitseb?

Aitäh! Põhimõtteline vahe on keskmises paragrahvis. Olukord on ju selline, et kärgpered ei ole mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas kõige kiiremini kasvav peretüüp. Need küsimused, mida me oleme Eestis avalikkuse ees või ka avalikkuse eest varjatult viimastel aegadel arutanud, kui me lastest oleme rääkinud, koonduvad suuresti selle ümber, mis on õiguslik suhe ja õiguslik raamistik juhul, kui laps ei ela koos oma mõlema bioloogilise vanemaga, vaid perekonnas, kus üks täiskasvanu või kumbki neist ei ole tema bioloogiline vanem.
Võtame kõige lihtsama näite. Täiskasvanu A, täiskasvanu B ja laps C. Täiskasvanu A on lapse C bioloogiline vanem ja täiskasvanu B ei ole selle lapse bioloogiline vanem. Kui eelnõu 657 jõustuks seadusena ja perekonnaseadus saaks täienduse, siis oleks ka pärast lahkuminekut täiskasvanul A, kellel on laps C, õigus nõuda ülalpidamist täiskasvanult B, kes ei ole selle lapse bioloogiline vanem, ent osales täies ulatuses lapse kasvatamisel. See on oluline vahe, sest lapsele tekib sellisel juhul lisagarantii. Kui ma vaatan Justiitsministeeriumi parandusettepanekuid kooseluseaduse eelnõu 650 kohta, siis näen, et tegelikult pakub Justiitsministeerium sarnast regulatsiooni, ent seab eelduseks, et täiskasvanu A ja B on omavahelise kooselu eelnevalt notariaalselt registreerinud. Sellisel juhul tekiks meil kahte tüüpi lapsi. Kui eelnõu 650 võetaks vastu Justiitsministeeriumi poolt täiendatud kujul, siis tekiksid ühed lapsed, kes saaksid täiendavat ülalpidamist oma vanema vahepealselt elukaaslaselt, ja teised lapsed, kes seda ei saaks. Erinevus sõltuks sellest, kas lapse bioloogiline vanem on käinud notari juures või ei. Sellist olukorda, kus lapse õiguslik või majanduslik olukord sõltuks sellest, kas temaga koos elavad täiskasvanud on teinud mingi registreerimisprotseduuri või mitte, peetakse täiesti ebanormaalseks.
Ühe asja paneksin ma nüüd küll südamele. Inimõiguste keskus avaldas paar päeva tagasi pressiteate, kus Marianne Meiorg ütles, et kooselulepingu sõlmimise järel saab last faktiliselt kasvatav täiskasvanu lapsega suhtlemise õiguse. Selle peale ütleksin küll selges eesti keeles, et magage kaineks! No tõesti! Kui last kasvatab täiskasvanu, kes on selle perekonna liige, siis, andke andeks, ta ju suhtleb selle lapsega, kui ta teda kasvatab. Mina küll ei suuda ette kujutada – võib-olla muidugi on mu fantaasia piiratud –, kuidas on võimalik kasvatada last, ilma et sa temaga üldse suhtleksid, või mismoodi see lapsega suhtlemise õigus siis pärsitud on. Ärme nüüd päris mingisse müstikasse kaldume, eks ole!

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Mul on ka teine küsimus. Esiteks, mina ei paluks sinul küll midagi nii värviküllast teha, nagu sina siin palusid teha inimõiguste keskusel, aga sellegipoolest pean ma ühe vea parandama. Sa tsiteerisid Rootsi sambolagen'it ning rääkisid sellest ja meie kooseluseadusest. Ma olen ise natuke kaasa aidanud sellele, et sa selle jälje peale saaksid.

Tack så mycket!

Aga sa oled ühe asja maha maganud. Rootsis kehtis sambolagen alates 1987. aastast. 2003. aastal tehti see ümber, tuli uus seadus ja siis tekkis ka see registreerimise võimalus, mis oligi eelkõige ette nähtud samasoolistele. Aga see selleks. Mul on sulle küsimus. Riigikohus on öelnud, et kui mingi tehingu teostamise vormiks on notariaalne tõestus, siis peab ka seltsinguleping olema notariaalselt tõestatud. Teie oma eelnõus lähete sellega täiesti vastuollu ja ütlete, et sõltumata sellest, mis vormis seltsinguleping on sõlmitud. Miks te ...

Hea küsija, aeg!

Aitäh! Ma ei saa Riigikohtule soovitusi anda, kuigi ma olen Riigikogu liige ja võib-olla isegi võiksin seda teha. Aga kui me vaatame suuliste ja kirjalike lepingute vahekorda, siis üldiselt hindavad vähegi küpsemad demokraatlikud riigid suulisi lepinguid täiesti samaväärselt kirjalikega. Kas mäletate aega, kui meie laudadele tuli see võimalus, et tööleping võib olla sõlmitud suuliselt? Siis oli Riigikogus tohutu arutelu, et kuidas ikka nii võib. Siis aga selgus, et enamikus riikides, enamikus n-ö vanades demokraatiates see täiesti kenasti toimib, ja see toimib ka Eestis tänapäeval päris hästi. On veel terve hulk muid väga tähtsaid ja põhimõttelisi lepinguid, mida saab suuliselt sõlmida. Pärimisõiguses ei ole ma kahtlemata mitte mingisugunegi asjatundja. Kindlasti oskavad notarid tuua väga värvikaid näited erisuguste tõlgenduste kohta testamentide puhul. Aga kõikides muudes eluvaldkondades, kui inimene veel elus on, suulised lepingud ju ikka üldiselt Eesti ühiskonnas toimivad. Peale töölepingu tuleb mulle näiteks pähe see, et ka suuline laenuleping võib olla täiesti kehtiv. Lapsevanema suuline nõusolek anda alaealisele luba tööleasumiseks loetakse täiesti kehtivaks nõusolekuks, kuigi see võib olla esitatud ka digiallkirjaga varustatult ja kirjalikult. Ma mõtlen, et me võiksime küll liikuda e-Eesti ja üksteist usaldava Eesti suunas.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austet ettekandja! Eelnõus kohaldatakse faktilistele abikaasadele seltsingulepingu sätteid. Kas kuskil on reguleeritud, mitu liiget sellises seltsingus tohib olla ja mis soost nad peavad olema või tohivad olla?

Ei ole. Ma veel kord ütlen, et see debatt, mis on toimunud Riigikogu õiguskomisjonis, aga ka laiemalt Eesti ühiskonnas eelnõu esitamisest saati, viitab sellele, et me võime kaaluda seltsingulepingu põhimõttest loobumist ja tugineda ainult faktilisele kooselule. Seda pean ma isiklikult täiesti mõistlikuks. Juristidel on siin kindlasti arutelukohti. Aga kui see toimib teistes riikides, siis miks ei võiks see toimida ka Eestis? Perekonnaseaduse mõttes on küll üldiselt piirang peal ehk silmas ongi peetud ainult kaht täiskasvanud isikut. Kui me vaatame Rootsi kooseluseadust, siis seal on täpselt samamoodi välja toodud, et tegemist peab olema paariga. Paari kuulub teatavasti vähemalt kaks inimest ja samal ajal kuni kaks inimest. Lisaks rõhutatakse, et nende kahe inimese puhul võib eeldada, et neil on omavaheline seksuaalsuhe. Mulle tundub üha rohkem, et see oleks meilgi õige lahendus.
Nüüd ma täiendan vastuseid headele kolleegidele Valdo Randperele ja Imre Sooäärele. Erinevus on selles, et sa ei pea minema notari juurde midagi registreerima, sa ei pea notari juures valima varasuhte liiki ega panema paika kõiki detaile lahutuse puhuks. Guy de Maupassantil on üks novell, mille pealkiri mulle kahjuks praegu meelde ei tule. Novelli sisu on see, kuidas mees ja naine lähevad lahku ning avastavad pärast lahkuminekut, et tegelikult on mõlemad kogu aeg teinud vaikselt märkmeid selle kohta, mida kumbki ostis, ja kirjutanud hariliku pliiatsiga raamatu taha, kas see oli tema või teise ostetud. Me saame inimestena kõik aru, kui me tuleme kogu sellest poliitkorrektsuse retoorikast maa peale, et kui me ehitame perekonnaõiguse üles sellele, et inimesed peavad koosellu astudes notariaalselt registreerima oma lahutuse üksikasjad, siis see häälestabki inimesi lahkuminekule. See ei ole tegelikult see Eesti ühiskond, mida me tahame ehitada või millisena me tahame ühiskonda näha.
Kui ma tohin veel lisada – tore, et mul on siin praegu areen –, siis ma ütlen, et võiks korra läbi mõelda, kas see, kui abielu registreeritakse koos täieliku varalahususega ja laps sünnib niimoodi, et tema vanemad ei kuulu ühte abielupaari, kas siis sellise abieluinstitutsiooni hoidmine on see, mida me üldiselt perekonnaõiguses õigeks peame, või võiks see rahulikult olla registreerimata kooselu ehk see, mida me ka muu hulgas võimaldame. Kui me teeme selle registreerimise tohutu keeruliseks, siis me küll nõrgemat poolt ei kaitse. Me ei kaitse neid inimesi, kes tahaksid kooselu registreerida, aga kelle partner seda ei taha. Naised ei ole sel teemal väga sõna võtnud, Eesti ühiskonnas ei ole sellest ka väga popp rääkida, aga neid naisi on küll. Ma julgen isegi öelda, et ka mõne abielus mitteoleva Riigikogu liikme naine on tunnistanud, et tema hea meelega abielluks, aga mees ei ole siiamaani huvitatud olnud.

Loodame, et see muutub. Heljo Pikhof.

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui ametlikus abielus olev naine elab faktiliselt koos teise mehega ja otsustab ühel heal päeval, et ta läheb tagasi oma seadusliku abikaasa juurde, kas siis sellel seltsingupartneril – nii tuleb välja sellest eelnõust – on õigus asuda seaduslikult sõlmitud abielu vältel soetatud vara kallale? Elatud on n-ö paralleelelu. Praegu tuleb see eelnõust selgelt nii välja. Palun selgita!

See ei tule välja mitte sellest eelnõust, vaid see tuleb välja kehtivast perekonnaseadusest ja selle lahuseluregulatsioonist. See vara, mis sa oled soetanud lahuselu ajal, kuulub jagamisele vastavalt lahuselule, mitte vastavalt sellele, et sa oled registreeritud abielus kellegi kolmandaga, kes alguses oli keegi esimene. Ehk juba kehtiv perekonnaseadus annab sinu toodud näite puhul regulatsiooni, kuidas sellisel juhul vara jagada. Mida pakub juurde IRL-i eelnõu? Nimelt seda, et kui sul on lahuselu jooksul sündinud uue elukaaslasega laps, siis sa pead hoolt kandma ka perekonna selle osa eest. Ka siin ei ole midagi uut. Kui me vaatame kogu hooldusõiguse temaatikat kehtivas perekonnaseaduses, siis see pärineb ju teise maailmasõja järgsest loogikast, kui mehi oli vähe, naisi palju ja lapsi oli hädasti tarvis. Siis võetigi ametlikult kasutusele selline regulatsioon, mis võimaldab inimesel saada abieluväline laps, kelle suhtes tal ei ole hooldusõigust, aga on ülalpidamiskohustus. See on meil perekonnaseaduses kenasti reguleeritud. Selle hooldusõiguse regulatsiooniga peaks muidugi edasi minema, sest võib-olla on see pisut vananenud. Aga see on jällegi minu isiklik arvamus.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lugesin veel kord kokku eelnõus sisalduvad positsioonid ja sain kokku kuus. Neist üks räägib millestki, mis on seotud lastega, täpsemalt räägib see faktilise abikaasa ülalpidamise kohustusest. Sinu sissejuhatavas ettekandes oli kõige suurem rõhk laste kaitsel, aga tundub, et siin eelnõus on lastest natuke vähe juttu. Kuid küsimus on selles, et praeguses perekonnaõiguses tugineb lapse kaitse eelkõige põlvnemisele, see tuleneb lapse ja tema vanema vahelisest suhtest. Kui on juttu abikaasade või kooselukaaslaste omavahelistest suhetest, siis räägitakse perekonna ülalpidamisest, aga õigused ja kohustused tulenevad eelkõige põlvnemisest. Kas sa arvad, et see peaks muutuma?

Hea õiguskomisjoni esimees Neeme! Kahjuks ei ole mul siin perekonnaseadust ees, aga ma arvan, et need on kehtiva seaduse §-d 15, 16 ja 17, kus on selgelt öeldud, et perekonnaliikmed peavad üksteist ülal pidama ja eeskätt tuleb ülal pidada perekonnas kasvavaid lapsi. Lisaks on selles seaduses tõepoolest olemas põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus ehk Eesti inimesed on kohustatud üksteist ülal pidama kaks põlve ettepoole ja kaks põlve tahapoole. Jällegi, mul ei ole kehtivat perekonnaseadust ees, aga ma arvan, et need olid §-d 96 ja 97.
Kirjeldan kõige tavapärasemat olukorda, kui inimestel tekib konflikt ja laps jääb õigusliku kaitseta. Mees ja naine – okei, jätame igaks juhuks sood kõrvale – või täiskasvanu A ja täiskasvanu B elavad pikemat aega koos, aga nad ei ole oma kooselu mitte kuskil registreerinud. Neil sünnib neli last ja nüüd otsustavad täiskasvanud A ja B lahku minna. Maja, kus täiskasvanud A ja B ning nende lapsed C, D, E ja F elasid, on aga näiteks täiskasvanu A nimel. Laste reaalseks kasvatajaks jääb täiskasvanu B. Kui nad ei ole seda maja koos ostnud, siis kolibki see täiskasvanu B koos lastega sõna otseses mõttes kuuse alla. Kehtivas õigusnormistikus ei ole sellisele faktiliselt koos elanud perekonnale tagatud isegi mitte eluasemeõigust.
Perekonnaseadus, jah, näeb ette elatise maksmise lastele. Teatud tõlgenduses on kohtul õigus laiendada seda elatise maksmise kohustust ka selliselt, et lastel säiliks mingigi eluase, aga praktikas me näeme, et ka Soomes töötavate isade või ükskõik kelle puhul, kellel on suur sissetulek ja korralik vara, arvestatakse elatisraha ainult laste igapäevaste kulude katteks, ei arvestata seda, milline on tegelik eluaseme kasutamise kord. Me tegelikult eeldame, et üks täiskasvanu on rohkem pühendunud laste kasvatamisele, teine võib-olla majalaenu maksmisele, aga koos on nad igatahes elanud. Ka see tagasiside, mis on ühiskonnast tulnud, on ju toetanud seda arusaama, et meil on väga suur hulk vabaabielus elavaid paare. Siit puldist on korduvalt rõhutatud, et me läheme vale teed pidi, kui eeldame, et need inimesed peaksid nüüd ennast kuskile registreerima tormama. Kaitseme nende õigusi parem nii, nagu teeb seda Rootsi riik, et nõrgemal poolel oleks õigus saada kaitset lihtsalt selle fakti toel, et inimesed on püsivalt koos elanud. Selle vastu vaielda on suhteliselt lühinägelik, eriti kui arvestada teiste riikide praktikat.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mul tekib küsimus, kas teie erakonnakaaslased on ikka selle eelnõu läbi lugenud. Teie fraktsioon on korduvalt öelnud, et te olete kooseluseaduse vastu peamiselt selle tõttu, et see laieneb ka samasoolistele. Kui ma loen aga teie eelnõu ja Riigikohtu seltsingulepingu kohtupraktika analüüsi, mis on avaldatud, pluss võlaõigusseadust, siis pean ütlema, et seltsinguleping ongi olemuselt sooneutraalne. Selle võivad sõlmida kaks või enam ühiselt tegutseda soovivat isikut, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest, lauluoskusest, soost või kõikvõimalikest eelistustest. Kuna te faktilisi abikaasasid eelnõus ei defineeri ja eeldate, et kooselu aluseks on seltsinguleping, siis te tegelikult avate selle võimaluse kõigile. Millest selline liberaalne lähenemine, kui te teiste eelnõude puhul nii konservatiivsed olete? See on muidugi väga tervitatav. Sina isiklikult oled algusest peale oma vastustes kooseluseadust toetanud. Äkki sa selgitad seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, püsime faktide juures. Isamaa ja Res Publica Liit on oma kõikides kirjalikes väljaütlemistes kooselu registreerimise kohta eri ajahetkedel väga selgelt öelnud, et me peame esmavajalikuks laste õiguste paremat kaitset. See väljend on olnud kõikides pöördumistes, mis me oleme perekonnaõiguslikes küsimustes kirjalikult teinud, ja ma loodan, et see on olnud ka suuliselt tehtud pöördumistes. Ka see eelnõu kaitseb lapsi, sõltumata sellest, kas nendega koos elavad täiskasvanud on käinud midagi notari juures registreerimas või mitte. See on see kõige olulisem asi. Laste õigused ei tohi sõltuda sellest, kui sageli on nende vanemad notari juures käinud.
Seltsingulepingut oleme siin korduvalt arutanud. Justiitsministeerium on võtnud oma kodulehelt maha pika analüüsi kooselu registreerimise alternatiivide kohta, mille oli koostanud Andra Holm. Vähese guugeldamisega leiab selle siiski üles. Aga ka sellest analüüsist, mis nüüd on Justiitsministeeriumi kodulehelt maha võetud, tuleb välja, et  tollel hetkel pakutud variant registreerimata kooselu registreerimiseks oli vähem või rohkem seotud seltsingulepingu mõttega. Tol hetkel oli see popp. Me oleme seda eelnõu koostades suuresti lähtunud sellest analüüsist, aga ma kordan, et vahepealsed arutelud on olnud selles mõttes tänuväärsed, et edasi liikuda võib seda eelnõu parandades. Ent tingimata ei tohiks ainuüksi kas või laste huvisid arvestades praegust esimest lugemist lõpetada, sest sellisel juhul me seaksime laste õigused sõltuvusse sellest, kui tihedalt nende vanemad notari juures käivad, ja see ei ole õige.

Protseduuriline küsimus, Imre Sooäär.

Palun täpsustada, kas te ikka mõtlesite, et ei tohiks lõpetada! Te ütlesite nii.

Vabandust! Tuleks lõpetada. Aitäh selle täpsustuse eest! Seaduseelnõu 657 esimesele lugemisele peaks tingimata järgnema ka teine lugemine, kus oleks arutelul parandatud eelnõu tekst, ja loomulikult veel enne 1. märtsi ka kolmas lugemine, kus saaks vastu võtta ühisel nõul ja jõul parandatud teksti.

Suur tänu kõigile, kes kaasa aitasid! Läheme edasi. Palun, Tiina Lokk-Tramberg!

Aitäh! Kuulan ja kuulan teid ning mulle tundub, et tegelikult on selles jutus üks pundar, mida üritatakse vältida nagu kuuma kartulit. See on seotud sõnaga "samasoolisus". Rääkides laste kaitsest, nende turvalisusest ja millest kõigest tahes, ei saa me üle ega ümber sellest, et väga paljud lapsed elavad just nimelt samasoolistes perekondades, samasooliste paaride juures. Paarisuhtest rääkides kordasite pidevalt, et selle aluseks on eeldatav seksuaalsus. Ma palun vabandust, aga kui kaks meest või kaks naist elavad koos, siis ka nemad on seksuaalsed ja neil võivad olla lapsed. Te kordagi ei rääkinud nende laste õigusest. Teisisõnu, me jõuame ikkagi sellesama kooseluseaduse probleemi juurde, mis saab samasooliste paaride kasvatatud ja kasvatatavatest lastest ja nende õigustest.

Teie aeg on läbi.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul kahjuks ei ole rahvaloenduse tulemusi siin kaasas, aga vist 42 last elasid viimase rahvaloenduse andmetel samasooliste paaride juures. Eranditult kõik need lapsed elasid kahest naisest koosneva paari juures, kusjuures üks nendest täiskasvanutest oli lapse bioloogiline vanem. See printsiip tuleneb lapse õiguste konventsiooni mõttest, kehtiva lastekaitseseaduse mõttest ja ka arutluse all oleva uue lastekaitseseaduse eelnõu mõttest, et laste heaolu ei tohiks tõepoolest sõltuda sellest, milliste täiskasvanutega nad parasjagu koos elavad. See on absoluutne vundament. Iga pere, kus kasvab kas või üks laps, on õnnelik pere.
Ma alustasin oma ettekannet Lübecki õiguse tutvustusega. Seal oli kogu perekonnaõigus keskendunud ainult ühele asjale – lapse õiguste kaitsmisele. Ma toon Lübecki õigusest veel näiteid. Täisealiseks saades oli lapsel õigus ka oma lihaste vanemate eest ära võtta oma pärandiosak ja sellega minema jalutada. Mitte miski ei tohtinud seda takistada. Meeldetuletuseks ütlen, et tütarlaps sai tollal täisealiseks 12-aastaselt ja noormees 18-aastaselt. See printsiip on olnud läbi kogu inimkonna ajaloo, et lapse õigused peavad olema eelisjärjekorras kaitstud, sõltumata sellest, kas ta elab koos bioloogiliste või mittebioloogiliste vanematega, kas ta elab koos vanaemaga või oma õdede-vendadega ja tema vanemad on hoopis kuskil teises riigis. See peab olema kogu seadusandluse alus.
Perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 657 näeb ette, et sa pead ülal pidama oma peret ja peres kasvanud lapse vanemat või seda last edasi kasvatavat isikut ka pärast lahkuminekut, sõltumata sellest, kas te olete notari juures käinud või mitte. Printsiip on täiesti selge: laps vajab igal juhul kaitset. Eesti üks levinumaid peretüüpe on küll vanaema ja lapselaps, aga see ei puutu kummagi eelnõu temaatikasse.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tegemist on kindlasti hästi elulise valdkonnaga ja oluliste probleemidega. Mis on aga püsiv kooselu selle eelnõu kontekstis? Kust see algab? Kas see tähendab kuuajalist kooselu või pooleaastast kooselu? Kust algavad varalised kohustused ja võimalus hakata näiteks kinnisvaraga mängima?

Ka Rootsi kooseluseadus defineerib lihtsalt ja lakooniliselt, et kooselu peab olema piisavalt pikaajaline ja püsiv. Rootsi kohtus on seda kooselamise aega erinevalt tõlgendatud, iga juhtum ongi individuaalne. Ma arvan siiski, et paarinädalane kooselu ei ole püsiv kooselu, aga aasta ja kauem kestnud kooselu võiks juba püsiv olla. See sõltub väga paljudest asjaoludest, ka sellest, mida need inimesed ühiselt teevad. Võib olla ka selline perekonnaelu, kus elatakse kümme aastat küll rahvastikuregistri andmetel koos ühel aadressil, aga kõik need kümme aastat on üks partner hoopis teises riigis töötanud. See on jällegi tõlgendamise küsimus. Ei ole mõistlik anda selget ajalist määratlust, et see ei tohi olla kestnud vähem kui ... või peab olema ilmtingimata kestnud nii kaua kui ... Endise faktilise abikaasa ülalpidamise kohustuse juures on kirjas, et kooselu peaks olema kestnud vähemalt kümme aastat. Kas see aeg võiks olla kümme aastat või lühem või pikem, see on arutelu küsimus. Aga nagu ma ka varem ütlesin, selline elukaaslase ülalpidamise printsiip on juba kehtivas perekonnaõiguses olemas.
Kehtiv perekonnaseadus ei määratle ka abielu pikkust. Tegelikult võib kehtiva perekonnaseaduse järgi tekkida olukord, kus kaks inimest abielluvad, järgmisel päeval teeb aga üks abikaasadest autoavarii ja invaliidistub, kolme nädala pärast minnakse lahku, sest teisele abikaasale käib see ülalpidamine üle jõu või abielu ei ole enam selline, nagu ta seda ette kujutas, aga tal on hoolimata sellest, et koos elati võib-olla üks ööpäev, ülalpidamiskohustus elu lõpuni. Kõik sõltub väga paljudest asjaoludest. Ma usun, et see tuleb siin täna veel jutuks, aga Justiitsministeeriumi pakutud parandused kooseluseaduse kohta defineerivad ju ka tegelikult perekonnaliikmetevahelise ülalpidamise. Tõsi, siis peavad mõned nendest olema notari juures käinud, selles on erinevus. Justiitsministeerium ei ole näinud mingeid probleeme selles, et määrata pereringis kindlaks ülalpidamiskohustus.
Paar aastat tagasi panin ma oma ajaveebi üles perekonna tõlgendused Eesti seadustes. Tuleb tõdeda, et igas seaduses on Riigikogu defineerinud perekonda üsna erinevalt. Nii et me ei ole ka siin saalis jõudnud kordagi kokkuleppele üheses perekonna definitsioonis. Kui tohib reeta saladust, siis ma arvan, et see ongi võimatu. Me ei saa öelda, et vanaema ja lapselaps ei ole perekond, me ei saa öelda, et kaks noort inimest, kes elavad ilma registreerimiseta koos, pole perekond. Selle diskussiooni käigus, mis on kooseluseaduse ümber olnud, on mulle mitu korda üritatud öelda, et minu viie lapsega perekond ei ole tegelikult perekond, sest mina ja minu partner ei ole kooselu notariaalselt registreerinud. Ma olen jäänud eriarvamusele. Aga katsume teha sellise seaduse, et meil ei tekiks olukordi, kus hakataksegi ütlema, et teil on viis last, aga te ei ole perekond, sest te ei ole notari juures käinud.

Rein Lang, palun!

Aitäh! Hea Liisa! Ma kohe ei saa küsimata jätta. Kui te IRL-is hilisel õhtutunnil rootsi-eesti sõnaraamatu abil seda eelnõu kirjutasite, kas siis oli ka jutuks, et võiks tulla tagasi selle printsiibi juurde, mis kehtis Eestis 50 aastat, et lapse isadust on võimalik tuvastada tunnistaja ütluse abil?

Tollel ajal, kui see üsna vana seadussäte kehtis, ei olnud veel sellist imelist asja nagu DNA-test. Nüüd on võimalik juuksekarva abil see väike asi ära teha. Kas DNA-test on teinud inimkonda õnnelikumaks või mitte, ei oska mina öelda ja see ei olnud kindlasti ka sinu küsimuse mõte. Aga olukorras, kus isadust või vajaduse korral ka emadust saab niivõrd lihtsalt tuvastada, ei ole põhjust, ma arvan, kehtivaid tuvastamisprotseduure üle vaadata. Kui nende küsimustega edasi minna, siis ka ilma sõnaraamatuta meeldib mulle näiteks sellesama Rootsi seadusandluse printsiip, et kui isa avastab, et ta on maksnud elatisraha lapsele, kes ei ole tegelikult tema laps, siis on tal õigus taotleda, et riik talle selle elatisraha tagasi maksaks. Eestis sellist võimalust ei ole, on aga võimalik alustada hagimenetlust lapse bioloogilise ema vastu. Ma ei ole päris kindel, et laps oleks Eestis selle võrra kuidagi paremini kaitstud kui Rootsis. Mulle isiklikult tundub, et Rootsi mudel on parem. Kui me aga hakkaksime seda siin saalis arutama, siis käivituks tohutu arutelu, mida kõike see võiks soodustada. See ei ole tänase arutelu teema.
Tänase arutelu teema on see, et inimesel ei pea olema notari juures käimise tunnistust, selleks et kõige minimaalsemad püsivast kooselust tulenevad õigused, eriti lapsi silmas pidades, oleksid kaitstud. Veel kord rõhutan igaks juhuks üle, et kui me vaatame tänapäeva peremudelit, siis ega see ei ole ühestki otsast teistsugune kui peremudel 200 või 600 aastat tagasi. Vahe on ainult selles, et vanasti tekkisid küllalt sageli kärgpered mitte asjaolu tõttu, et keegi läks pere juurest ära, vaid selle tõttu, et üks bioloogilistest vanematest suri. Kuigi Lübecki õigus reguleeris ka neid juhtumeid, kui üks bioloogiline vanem perekonna juurest ära läks.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh! Mina soovin saada ei/jah-vastust. Ma täiesti tervitan, et üritatakse vältida seda, et kooselu peab baseeruma notari juures sõlmitud lepingul ja laste õigused oleksid kaitstud ainult selle lepingu olemasolu korral. Aga kas see eelnõu ühtlasi kaitseb ka nende laste õigusi ja kas te tunnistate, et paarisuhe võib olla ka samasooliste inimeste vahel, kes kasvatavad ühiselt lapsi, olgu neid lapsi siis 42, 420 või 4200? Ei või jah?

Isamaa ja Res Publica Liit ei ole kunagi arvanud, nagu lapsed kasvaksid ainult sellistes perekondades, kuhu kuuluvad nende kaks bioloogilist vanemat, kes on omavahel abielus. Eesti peremudelite palett on nii kirju, nagu ta parasjagu on. Ma olen täiesti nõus Eesti Demograafia Instituudi direktori Luule Sakkeuse kokkuvõttega, et üks normaalne riik peaks oma õiguskorras lähtuma laste õiguste kaitsest, sõltumata sellest, milline on see täiskasvanute kooslus, kes lastega koos elab, või kas need täiskasvanud on ennast kuskil registreerinud või ei ole. Seda viimast rõhutati ka Eesti Naistearstide Seltsi juhatuse üksmeelses otsuses. Ma ei ole märganud, et ükski erakond oleks vastustanud seda peremudelite loetelu, mida kasutas rahvaloendusel Statistikaamet. Kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üle 30 perekonnatüübi, ma täpset arvu ei oska peast öelda. Äkki oli neid peretüüpe isegi 40. Inimesel oli võimalik valida, millisesse neist ta kuulub.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Marko Pomerantsi!

Liisa on olnud algataja esindajana väga tubli. Ta nimelt ei osalenud selle eelnõu aruteludel õiguskomisjonis, küll aga eelnõu ettevalmistamisel IRL-i fraktsioonis. Nii et minu meelest on ta väga hästi hakkama saanud. Algatuseks, enne kui ma lähen komisjoni ettekande juurde, viin teid ikka ilusasti sellesse konteksti tagasi, kust kõik need menetlused ja arutelud on alguse saanud. Tuleme õiguskomisjoni teisipäevase istungi juurde. Vahepeal oli ka kooseluseaduse algatajatele natukene ebaselge, kellele, kui suurele seltskonnale see seadus mõeldud on ja mida ta siis reguleerima peaks. Aga mina leidsin täna sellisest tänuväärsest allikast nagu Google Postimehe artikli, mis on avaldatud 21. oktoobril 2012 ja kus toonane minister Michal ütleb, et plaanitava regulatsiooni mõte on kaitsta kooselusuhetes lapsi ja nõrgemat poolt ning anda lisakindlust elukaaslasele, kes on lapsega koju jäänud ja pühendunud perekonna eest hoolitsemisele. Varaküsimused tekivad tema sõnul ju alles siis, kui minnakse tülli või juhtub midagi ootamatut, näiteks halveneb järsult ühe elukaaslase tervis. Michal ütles, et tegemist on tavaliste Matide ja Katide probleemiga, mida me sellega lahendame, mitte Matildede ja Katide probleemiga.
Kuhu me täna jõudnud oleme, on iseasi, ja seetõttu ongi tänuväärne, et on olemas IRL, kes tuli selle eelnõuga lagedale. Siin küsiti pikaajalise suhte definitsiooni. Mina lugesin, pean tunnistama, ühest Kroonikast umbes sellist lugu, et peale viiekuulist pikaajalist suhet läks noor lauljatar oma suhet värskendama mingi sooja vee äärde. Viis kuud võiks seega olla üks näide.
Aga ma olen siin komisjoni ettekandjana, vabandust! Läheme asja juurde. Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõuga 657 seonduvat kahel korral. Pikem sisuline arutelu toimus 17. juunil. Lisaks kohal olnud komisjoni liikmetele osales arutelus ka Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Susann Mikli. Mina olin tookord algataja esindaja rollis ja selgitasin eelnõu põhieesmärke, milleks on mitteabielulise kooselu õiguslik reguleerimine, et anda abielus mitteolevatele, ent püsivalt koos elavatele inimestele, faktilistele abikaasadele, mõistlik võimalus kaitsta oma õigusi kooselu käigus soetatud varaga seoses ning põhjendatud juhtudel saada ülalpidamist ka pärast kooselu lõppemist. Eelnõu aitab luua selgust faktiliste abikaasade varalistes suhetes ning näeb ette ka kooseluga seonduvad ülalpidamiskohustused. Ma tookord toonitasin, et uusi termineid me kasutusele ei võta, ja juhtisin tähelepanu, et meie eelnõu eesmärk pole seadustada samasooliste kooselu õiguslik registreerimine. Kui kellelgi tekib küsimus, mida me siis reguleerime, siis ütlen, et tegemist on perekonnaseaduse muudatustega ja seetõttu me keskendume ennekõike nendele inimestele, keda eri andmetel on 200 000 või 170 000 või mida iganes ja kes võivad sattuda sellisesse hätta, nagu toonane minister Michal kirjeldas. Need on tavalised Katid ja Matid.
Algataja esindajana avaldasin imestust, miks Vabariigi Valitsuse arvamust ei tulnud meile edastama justiitsminister Andres Anvelt isiklikult, kuigi ta tegi seda kooseluseaduse puhul. Millest selline vahetegemine? Aga etteruttavalt võin öelda, et algataja saavutas selle, et justiitsminister osales eelnõu teisel arutelul 8. septembril. Juunis esitas Vabariigi Valitsuse arvamuse komisjonile Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Susann Mikli, kes andis teada, et Vabariigi Valitsus ei toeta Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ta ütles, et Justiitsministeerium leiab, et temaatika on asjakohane ja õige, aga lahendamata on põhiküsimus, milliste eelduste kohaselt on tegemist faktilise kooseluga. Ka ei arvesta eelnõu isikutega, kes teadlikult ei soovi, et nende kooselule laieneksid õiguslikud tagajärjed. Isikute enda tahteavalduseta on nende privaatautonoomiasse sekkumine õigustatud üksnes õiguspärase eesmärgi ning põhjendatud ja selgete kriteeriumide alusel. Kui neid kriteeriume pole, siis võib see tuua kaasa õigusvaidluste arvu suure kasvu. Samuti on probleemiks see, et ei reguleerita samasooliste isikute temaatikat. Nagu ma juba ütlesin, siis selle eelnõuga seda polnudki kavas. Kolleeg Gräzin avaldas arvamust, et need kriteeriumid on võimalik sõnastada, aga tema erakonnakaaslased arvasid, et nemad sellega küll tegelema ei hakka.
8. septembri kohtumisel oli kohal justiitsminister Andres Anvelt, kes teatas, et teema on väga keerukas ja praegune valitsus pole valmis selle eelnõuga tegelema. Nad on küll võtnud kohustuse panustada kooseluseaduse parandamisse, mis sest, et muudatusi rakendussätetes on sadakond, eelnõu sisust rääkimata. Ministri arusaama kohaselt oleks tegu suure paradigma muutusega ning eriti raske oleks tuvastada faktilise kooselu algust. Kas üheöösuhe võiks olla piisav selleks, et tekiks kooselu? Kolleeg Gräzin arvas, et kui miski paradigmat muudab, siis on see kooseluseadus. Kolleeg Morozov küsis, kuidas eelnõu mõjub abiellumiste arvule, ja kolleeg Laanet küsis, kuidas eelnõu aitab üksikvanemaid. Morozovi küsimuse vastus oli selline, et me eeldame, et see ei vähenda abiellumiste arvu. Ka kooseluseaduse eelnõu algatajad on ju toonitanud, et kõige kindlamaks kooselu viisiks, kui rääkida õigusselgusest, kohustustest ja õigustest, jääb siiski abielu. Soovitan kõigile! Kalle Laaneti küsimusele, kuidas eelnõu aitab üksikvanemaid, oli vastus, et need konkreetsed lisasätted ei muuda üksikvanemate jaoks midagi. Kolleeg Randpere arvas, et Eesti rahvas pole selliseks hüppeks valmis, õige aeg oleks 20 aasta pärast.
Ka siin saalis esitati algataja esindajale küsimusi. Tõepoolest, kõik küsimused, mis puudutavad seda, millised võiksid olla faktilise kooselu kriteeriumid, olid ka meil kõne all. Lisaks toimus meil see debatt, mida siingi püüti pidada ja mis puudutab seltsingulepingu temaatikat, et kas peab olema notariaalne leping või mitte. Need küsimused olid üleval ja seetõttu küsis algataja esindaja, kas poleks õige ka perekonnaseadusega seonduvaid probleeme arutada nii, nagu tehti kooseluseaduse seminaridel. Kolleeg Randpere arvas, et sellega tegelgu IRL. Seetõttu ma mitte komisjoni esindajana, vaid IRL-i esindajana ütlen, et eks me võtame selle ohtlike ideede festivali kavva.
Komisjon tegi ka menetlusotsused. Kõigepealt otsustati teha esimene lugemine saalis täna. Lisaks otsustas komisjon – sellel otsusel oli ka vastuhääli, aga mitte piisavalt –, et eelnõu tuleb tagasi lükata.
Lõpetuseks tsiteerin väikest lõiku rahvusringhäälingu 21. aprilli uudisest, kus minister Anvelt arvas, et läbi ja lõhki demokraadina näeks ta heal meelel, et seadus läheks kaugemale, ning kooselu vajab reguleerimist, faktilist kooselu saab tuvastada aga mitmete tundemärkide järgi, näiteks ühine leibkond ja aadress, ühised lapsed jne. Võta sa nüüd kinni! Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Erki Nool, palun!

Aitäh istungi juhatajale ja komisjoni ettekandjale! Kuigi siin tõmmatakse paralleele kooseluseaduse ja perekonnaseaduse vahel, siis need on ikkagi erinevad: üks lahendaks neid probleeme, teine aga ei kavatsegi lahendada. Kas te komisjonis arutasite, et samasugust käsitlust on olnud mitmes Euroopa riigis? Inglismaal on keskendutud erisugustele vaidlusmomentidele, mis tavaliselt ongi seotud laste hoolduse, pärimise või kooselu ajal soetatud varaga. Kas komisjonis toodi näiteid selle kohta, kuidas teistes riikides see probleem on lahendatud?

Aitüma! Vastan õige põgusalt. Kui võtta see analüüs, mis enam selles kohas ei ripu, kus ta rippus, ja mida tuleb kuskilt mujalt guugeldada, siis tegelikult ka praegu on Euroopas maid – me küll ei arutanud lähemalt n-ö üksikute maade juhtumeid –, kus faktilist kooselu aktsepteeritakse tõepoolest ilma mingisuguse regulatsioonita. See puudutab näiteks ka isikute liikumist jne. Aga me ei süvenenud konkreetsemalt paljude maade näidetesse, tänu sellele, et meie hulgas on Valdo Randpere, kes on meile eri eelnõude puhul tutvustanud Rootsi elu ideaale. Ka nüüd oli meil kõne all seesama Rootsi näide, mida Liisa siin juba tutvustas.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Kas seaduseelnõu käsitleb ka sellist olukorda, kus mees ja naine elavad koos, nad on abielu registreerinud ning kasvatavad ühiseid lapsi?

Perekonnaseadus sellist olukorda tõepoolest reguleerib. Meie lihtsalt tõime perekonnaseadusesse juurde mõningad aspektid, mis tahaksid lisamist. IRL toetab seda, et inimestevahelised suhted, mis vajavad reguleerimist, oleksid ennekõike reguleeritud perekonnaseaduses, mis räägib abielust, mehest ja naisest ning kõigest sellest tulenevast.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Neeme Suure!

Härra juhataja, palun kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Perekond ja perekonna turvalisus on teemad, millega meil tuleb pidevalt tegelda. Oma eesmärgi poolest on eelnõu tervitatav ning debatti perekonnana elavate inimeste õiguste kaitse üle tuleb kindlasti jätkata. Tänan ka Liisa-Lyd Lübecki õiguse tutvustamise eest! Mulle jäi kõrva, et seal oli küll rõhutatud laste õigusi pärimise puhul, aga ei olnud näha naiste õigusi. Naine kui abikaasa ja hiljem ema pidi tõenäoliselt saama ülalpidamise oma lastelt, kes olid pärijad.
Aga praegu peaksime küsima, kas me ikkagi oleme valmis laialdaseks faktilisest abielust tulenevate õigussuhete täpseks reguleerimiseks. Nagu kõik eelkõnelejad, toon minagi paralleelseks näiteks kooseluseaduse eelnõu. On väga suur erinevus kooseluseaduse eelnõu ja käesoleva eelnõu vahel. Kooselu registreerimine kooseluseaduse eelnõu mõistes nõuab kahe isiku tahteavaldust ning puudutab otseselt vaid neid, kes on sellise tahteavalduse esitanud, ülejäänutele pakub vaid teoreetilist võimalust. Seevastu kõnealune eelnõu loeb faktilises abielus olevaks kõik inimesed, kes on kellegagi püsivalt koos elanud. Kõigepealt tuleb mainida asjaolu, et eelnõu kohaselt ei küsita kellegi nõusolekut suhte mingil moel vormistamiseks. Kes seda ise ei soovi teha, need saavad faktilise abikaasa seisuse automaatselt, see n-ö kukub neile pähe. Siin on ikkagi tegemist sellega, et riik väga tugevalt sekkub inimeste privaatautonoomiasse ehk inimeste eraellu. Eelnõus sisalduvat mõistet "püsivas kooselus" ei ole määratletud ei kooselu algustähtaja, lõpptähtaja ega püsivuse enda kaudu. Sealjuures on kooselu algus- ja lõpptähtaega üldse väga keeruline arvestada. Seda saaks teha võib-olla põhjalike kohtumenetluste kaudu. Eelnõu kohaselt loetakse faktilisteks abikaasadeks kõik, kes on püsivas kooselus, ning eeldatakse, et nad on sõlminud seltsingulepingu. Võlaõigusseaduse kohaselt ei või aga seltsinglane käsutada seltsingu varasse kuuluvaid esemeid ega nõuda seltsingu vara jagamist.
Kas kõik need inimesed, kes on lühema või pikema aja jooksul kellegagi koos elanud, tajuvad, et selle seadusmuudatuse kohaselt loetaks näiteks ühe isiku soetatud auto seltsingu vara hulka kuuluvaks ja auto soetanud isik ei saa seda enam iseseisvalt müüa? Siis peaks toimuma vaidlus, kas sellise õiguse võõrandamiseks oleks vaja, et koos on elatud üks nädal, kaks nädalat, kuu aega, kaks kuud või kolm kuud. Juhul, kui kooselu ajal on üks faktiline abikaasa soetanud kinnisvara, siis on eelnõu kohaselt teisel faktilisel abikaasal õigus nõuda enda kui kaasomaniku sissekandmist kinnistusraamatusse. Siin ei ole tegemist sellise asjaga nagu vanglakülastuse lubamine vangistusseaduse kohaselt, kui kasutatakse tõesti faktilise abikaasa mõistet. See on teistsugune asi. Kui vangistusseadus arvestab faktilise abikaasa õigust kinnipeetavat vanglas külastada, siis käesoleva seaduse rakendamine puudutaks kohe automaatselt väga suurt hulka inimesi ja nende omavahelisi suhteid.
Räägin korraks perekonnaseaduse § 79 muutmisest ja ülalpidamiskohustusest. Sarnane kaitsemehhanism on praegu olemas perekonnaseaduse §-s 111. Kohustus, mis sellest tuleneb, ei sõltu sellest, kas lapse isa ja ema on oma suhte mingil moel registreerinud või ei, vaid see kohustus on automaatne ja tuleneb bioloogilisest põlvnevusest. Kinnisvara omandamise osas aga ei täida eelnõu kahjuks oma eesmärki, automaatne kaitse faktilistele abikaasadele tegelikult ei rakendu, sest kinnisvarasse puutuvad seltsingulepingud tuleks niikuinii notariaalselt sõlmida.
On analüüsitud kooselusuhte reguleerimise kolme võimalust: registreeringupõhine, lepinguline ja eelduslik. Kõnealune eelnõu valib kõige radikaalsema ehk eeldusliku registreerimise tee. Tegelikult, adudes registreerimata kooselus elavate inimeste problemaatikat, peab ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond vajalikuks jätkata debatti peresisese turvalisuse suurendamiseks. Käesolevat eelnõu me siiski toetada ei saa, see oleks ilmselgelt liiga varajane ja liiga radikaalne samm. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Mul ei olnud kavas siia pulti tulla, aga see paradigmade erinevus, millest Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Neeme Suur siin rääkis, tekitas piisavalt muret, et siiski kõnelema tulla.
Räägime nüüd lihtsad asjad uuesti läbi. Kumba Eestit me siis tahame? Kas me tahame sellist Eestit, kus nõrgem pool, lapsed, kes peres kasvavad, saavad kaitset ainult sellisel juhul, kui "lapsega koos elavad täiskasvanud on käinud ja ennast viiel eri moel ära registreerinud" või me kaitsemegi tegelikult nõrgemat poolt selles reaalses sotsiaalses olukorras, kus Eesti Vabariik on täna, aastal 2014, tõenäoliselt ka järgmised 20 aastat ja kus me oleme olnud ka viimased 20 aastat? Kui me võtame aluseks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tõlgenduse, siis selle kohaselt peaks Rootsi ühiskond olema juba ammu täiesti kokku kukkunud, sest sealne kooseluseadus tuginebki faktilisele kooselule ilma mingisuguse registreerimiseta. Tuleb välja, et see tähendab täielikku katastroofi, millest kõige hirmsama näitena tõi Sotsiaaldemokraatlik Erakond välja selle, et äkki jääb keegi oma autost ilma. Kujutage ette, kui jube, elasin kellegagi koos ja võib-olla jään pärast kooselu lõppu oma autost ilma. Tõesti kohutav! Aga mis siis lastest saab? Mis sellest tegelikult nõrgemast poolest saab, see pole nagu suures pildis üldse sees. Ma lihtsalt tuletan meelde, et Rootsi ühiskonnas on uuringute järgi juhtumisi Euroopa kõige õnnelikumad lastevanemad ja ka iive on seal palju suurem kui Eestis. Ehk selliselt faktilist kooselu tunnustades ning kaitstes lapsi ja nende õigust, et neil oleks kodu, on saadud väga häid tulemusi.
Te küsisite Lübecki õiguse kohta, võib-olla isegi pisut irooniliselt. Tänapäeva keskaja või selle perioodi uurijad on üsna põhjalikult välja toonud, et meeste ja naiste õiguste regulatsioon tollel ajal erines küll praegu kehtivast, nii nagu erinesid ka perekonnasisene tööjaotus ja veel paljud muud asjad, ent see ei tähendanud, et naiste olukord oleks olnud oluliselt kehvem kui praegu. Muuseas, Lübecki õiguse järgi ei saanud linnakodanikust naisel mitte ühelgi viisil tekkida olukorda, nagu võib tekkida igal Eesti Vabariigi kodanikust naisel anno Domini 2014, et ta oleks jäetud üldse taeva alla või nelja tuule kätte, vaid tollane õigusruum tagas naisele igal juhul majandusliku kaitse. Loomulikult, me ei peaks naiste ja meeste suhete regulatsiooni Lübecki õigusest tänapäeva üle võtma, aga seda, mis puudutab lapsi ja nende hoidmist, oleks meil põhjust sealt üle lugeda, selle üle järele mõelda ning ka praegu kasutada.
Ma kordan veel. Me hääletame täna siin selle üle, kas me tegelikult ka tahame kaitsta nõrgemat poolt ja lapsi, mis tahes perekonnas need lapsed siis kasvavad, või läheme selle peale välja, et nõrgema poole kaitse oleks justkui liigne sekkumine – see ajas mind eriti närvi – inimeste eraellu. Tõesti, palun, läheme selle eelnõu menetlemisega edasi, leiame parema sõnastuse, aga ärme seame laste õiguste kaitset sõltuvusse sellest, et kellegi arvates jätab mittenotariaalne kooselu lapsi kasvatades ta äkki autost ilma. Vaat see ajas mind väga närvi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 657 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 657 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 47 Riigikogu liiget ja vastu 10, 1 jäi erapooletuks. Eelnõu 657 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 11. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume 12. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu 697 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Andres Anvelti!

Härra Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Minu ülesanne on täna teile tutvustada autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu ehk rääkida nn orbteoste direktiivi ülevõtmisest. Ette rutates ütlen, et orbteosed on teosed, mille autor ei ole tuvastatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ning käesoleva seaduseelnõu laiem eesmärk on parandada liikmesriikide kultuuripärandi säilitamist ning kättesaadavust. Kitsam eesmärk on kindlaks määrata orbteose õiguslik staatus, lubatud kasutusviisid ja tingimused ning sellisest kasutusest tulenevad tagajärjed.
Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste regulatsiooni põhimõtete kohaselt ei ole õiguste objekti kasutamine võimalik ilma õiguste omaja nõusolekuta. Orbteoste puhul ei saa aga kelleltki luba küsida. Seega ei ole kehtiva õiguse alusel suure hulga teoste ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide (nt fonogrammid) kasutamine digiteerimise kaudu ja üldsusele kättesaadavaks tegemine võimalik. Ülevõetava direktiivi eesmärk ongi lahendada see probleem, et neid n-ö lukus olevaid teoseid saaks teatud piires kasutada. Regulatsioon ei kohaldu kõigile teoseliikidele, vaid peamiselt kirjutisena avaldatud teostele, nagu raamatud, ajakirjad, ajalehed, samuti arhiivis või kogudes olevatele audiovisuaalsetele teostele, näiteks kinofilmid, videofilmid vms. Regulatsiooni kohaldatakse ka fonogrammide suhtes. Sätteid kohaldatakse neile teostele ja fonogrammidele, mis on 29. oktoobril 2014 või pärast seda Euroopa Liidu liikmesriigis kaitstud. See tähendab, et Eestis on hõlmatud näiteks ka kogu 1991. aasta eelne periood. Direktiivi kohaldamisalast on jäänud küll välja fotod, kuid direktiivi edasise läbivaatamise käigus on võimalik pakkuda täpsustusi selle teksti. Selleks annavad võimaluse sama direktiivi sätted, mille kohaselt jälgib komisjon pidevalt direktiivi kohaldamist ning esitab hiljemalt 29. oktoobriks 2015 ja seejärel igal aastal aruande võimaluse kohta lisada direktiivi reguleerimisalasse erinevate õiguste objekte. Eraldiseisvalt on nimetatud just üksikuid fotosid.
Selleks, et teost või fonogrammi saaks orbteoseks nimetada ning sellisena ka kasutada, peab mäluasutus, kelle kogusse kõnealune teos või fonogramm kuulub, tegema hoolika otsingu ning selle dokumenteerima. Mäluasutused on avalikud raamatukogud, haridus- ja teadusasutused, muuseumid, arhiivid, filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelevad asutused ning rahvusringhääling. Hoolikaks otsinguks peab kasutama kohaseid allikaid, mille määrab liikmesriik, hõlmates seejuures vähemalt direktiivi lisas kirjas olevad allikad. Loetelu järgida on kohustuslik. Konkreetse riigi vajadusest tulenevalt võib seda nimekirja täiendada. Kui õiguste omajaid hoolika otsinguga ei leita, edastab mäluasutus selle info liikmesriigi pädevale asutusele, kes omakorda saadab teabe viivitamata Siseturu Ühtlustamise Ametile, kuhu on loodud Euroopa Liidu orbteoste andmebaas. Eestis on pädevaks asutuseks määratud Justiitsministeerium. Teost või fonogrammi, mida ühes liikmesriigis käsitatakse orbteosena, käsitatakse orbteosena kõikides liikmesriikides. Kuna tegemist on riikidevaheliselt kohalduva kohustusliku vaba kasutamise juhuga, siis on niisugune lähenemine praktiline ning välistab samale õiguste objektile erineva staatuse määramise eri liikmesriikides.
Orbteoseks tunnistatud teost võivad mäluasutused kasutada direktiivis ja eelnõus nimetatud viisidel ja tingimustel. Esiteks, orbteoseid võib üldsusele kultuurilistel ja hariduslikel eesmärkidel kättesaadavaks teha, mis muu seas tähendab sisuliselt võrgukasutuse võimaluse loomist. Teiseks, orbteoseid võib digiteerimise, üldsusele kättesaadavaks tegemise, indekseerimise, kataloogimise, säilitamise või taastamise eesmärgil kopeerida. Kolmandaks, nende kasutamine võib toimuda vaid avalikke huvisid teenivate ülesannete täitmisega seotud eesmärkidel ning tingimusel, et iga kasutuse puhul näidatakse ära kõigi õiguste omajate nimed, kes on tuvastatud.
Regulatsiooni abil saavad meie kodanikud võimaluse tutvuda orbteoste andmebaasi kaudu kogu Euroopa Liidu kultuuripärandiga. Samuti jääb võimalus kasutada orbteoseid, lähtudes autoriõiguse seaduses juba sisalduvatest nn vabakasutuse juhtudest. See tähendab, et näiteks ärilisel eesmärgil ei ole orbteoseid võimalik kasutada, kuid vabakasutus on võimaldatud. Erinevus seisneb selles, et näiteks tsiteerida ja illustreeriva materjalina kasutada on lubatud, aga orbteosena käsitatavatest luuletustest kogumikke koostada ja turustada lubatud ei ole.
Kui mõni teos on nimetatud orbteoseks, siis ei pruugi see alatiseks nii jääda. Orbteose staatust on võimalik muuta, kui ilmub välja õiguste omaja. Samuti on õiguste omajal õigus saada hüvitist selle aja eest, mil teost või fonogrammi orbteosena kasutati. Selle tasu maksmiseks on eelnõus ette nähtud süsteem, mille kohaselt moodustatakse konkreetsele õiguste omajale tasu suuruse määramiseks justiitsministri käskkirjaga komisjon, kuhu kuuluvad valdkonna eksperdid. Komisjon peab määrama makstava tasu suuruse, võttes arvesse nii õiguste omajale tekkinud kahju kui ka orbteose senise kasutamise eesmärke. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh, austatud minister! Teile on üks küsimus. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Autoriõigusi arutades on juba aastaid olnud üks teema üleval. Autorikaitseorganisatsioonid ja fonogrammitootjate esindajad on pöördunud nii Vabariigi Valitsuse kui ka ministeeriumide poole, et uuendada määruses olevat andmekandjate nimekirja. See nimekiri on vananenud, seal on VHS-kassetid ja muud sellised andmekandjad, mis tuleks asendada digitaalsete, tänapäevaste andmekandjatega. Nüüd me avame autoriõiguse seaduse. Kas ka sel teemal oleks võimalik mingi ühiskondlik kokkulepe saavutada, et saaks sõjakirve maha matta ja tõepoolest tänapäevastada selle andmekandjate nimekirja, et autorid, esitajad ja fonogrammitootjad saaksid õiglast tasu?

Aitäh! Praegu käib Justiitsministeeriumis väga laialdane protsess – kogu Eesti autoriõiguse kodifitseerimine. Muidugi on võimalik vaadata ka seda, millisel määral või kuidas see töögrupp selle konkreetse küsimusega on tegelnud. Kindlasti ta on tegelnud, aga kui palju, siin jään ma praegu vastuse võlgu. Aga selle informatsiooni saab teile edastada, et õigel ajal oleks võimalik, nagu öeldakse, ree peale tulla.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Tiina Lokk-Trambergi!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan ministrit väga põhjaliku ja hea ülevaate eest! 8. septembril toimus kultuurikomisjonis autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlus. Arutelu all olevad muudatused käsitlevad orbteoseid. Kohal olid komisjoni liikmed Mailis Reps, Tiina Lokk-Tramberg, Mart Meri, Jaak Allik, Andrus Saare, Paul-Eerik Rummo, Eldar Efendijev, Liisa-Ly Pakosta ja Lauri Luik, lisaks justiitsminister Andres Anvelt ja ministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Kärt Nemvalts. Refereerin lühidalt meil kõne all olnud probleeme.
Esimene probleem oli seotud orbteose definitsiooniga. Nimelt pole vähemasti üks orbteose õiguste omaja teada ning tema leidmiseks tuleb teha hoolikas otsing ja see ka dokumenteerida. See tekitaski küsimuse, kas selle eelnõu rakendamine tähendaks mäluasutuste koosseisude suurendamist. Toon näite, et asi oleks selge. Kui mõnel teosel, näiteks filmil, on 200 autorit ja nendest kaks on teadmata, siis tuleb ikkagi kõik autorid korralikult fikseerida ja teha hoolikad otsingud nende kahe tundmatu või kadunud autori leidmiseks. Kui kõik on kirjeldatud ja dokumenteeritud ning kõik autorid üles leitud või fikseeritud, et neid ei leitagi, edastab mäluasutus orbteose andmed Justiitsministeeriumi, kes omakorda saadab andmed üleeuroopalisse orbteoste andmebaasi. Kui info orbteose kohta on seal avaldatud, võib mäluasutus teose legaalselt internetis kättesaadavaks teha. Varem oli probleem selles, et kõik orbteosteks loetud materjalid olid avalikkuse eest varjatult arhiivides, kus nad suletud uste taga riiulitel tolmu kogusid. Nüüd on aga probleem selles, et orbteoste kasutamise ainus viis on kättesaadavaks tegemine, mis tähendab vaid internetis edastamist. Televisioonis ega kinos ei või neid näidata ega muul viisil neid kasutada. Seega on orbteoste direktiivi lahendus vaid osaline. Tõsi, nagu me komisjoni arutelul tuvastasime, on siiski võimalik teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel nendest teostest katkendeid tsiteerida, neid refereerida, kasutada illustreeriva materjalina või isiklikuks tarbeks. Probleem on ka see, et orbteoseks saab tunnistada trükise, filmi või fonogrammi, aga see ei kehti näiteks fotode kohta, mis on kurb. Kuna tegu on aga direktiivi ülevõtmisega, siis vähemalt esialgu liikmesriigile väga palju tõlgendamisruumi ei jäetud ja seda vist ka ei tule.
Komisjon otsustas saata eelnõu 697 esimeseks lugemiseks saali 17. septembriks ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks viis tööpäeva, st tähtaeg on 24. september. Eelnõu ettekandjaks otsustati määrata Tiina Lokk-Tramberg.

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 697 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. septembri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 12. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume 13. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 699 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on küll väga hea meel, et see eelnõu on lõpuks suurde saali jõudnud. Seda on lausa lust teile tutvustada. See eelnõu, nagu te juba kuulsite, on isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui mõelda selle peale, mis selle eelnõu eesmärk võiks olla, siis me tahame ju soodustada Eesti majanduse, hariduse ja teaduse rahvusvahelistumist ning arengut. Eelnõu eesmärk ongi sellesse võimalikult suurel määral kaasata välisriikides elavaid välismaalasi, seadmata nende panustamise võimalust sõltuvusse Eesti territooriumile elama asumisest või Eestis viibimisest.
Arvestades tänapäevaste kommunikatsioonivõimaluste laialdast kättesaadavust, ei sea isiku tegevusele olulisi piiranguid asjaolu, millises riigis ta alaliselt või peamiselt elab. Sellest tulenevalt teeme teile ettepaneku sätestada e-residentsuse institutsioon ning regulatsioon e-residendile digitaalse isikutunnistuse ehk digi-ID väljaandmiseks, sh tingimused dokumendi kehtivuse peatamiseks, selle kehtetuks tunnistamiseks ning järelevalve tegemiseks.
Eelnõus eristatakse e-residendile väljaantav dokument selgelt Eesti kodaniku või residendi digitaalsest isikutunnistusest. Samuti on oluline luua seaduse tasemel eesmärginorm, mis kirjeldab ootusi, mis e-residendi digi-ID kui uue instituudi loomisega kaasnevad. Kui Eesti elanike peaaegu kogu avalik-õiguslik ja eraõiguslik asjaajamine, sh dokumentide allkirjastamine, on digitaalne, siis püsivalt välisriikides elavatel välismaalastel see nii ei ole. E-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel aga osaleda Eesti avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata sellest, kus ta füüsiliselt viibib, muutes seeläbi rahvusvahelise osalusega majandus-, teadus- ja haridusalased tegevused paindlikumaks ja efektiivsemaks. Sealjuures langeb ära ka vajadus paberipõhiste kulukate ja aeganõudvate paralleelprotsesside järele mitteresidentidest välismaalastega asjaajamisel.
Seaduseelnõuga sätestatakse e-residendile digi-ID väljaandmise, väljaandmisest keeldumise, selle kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise tingimused analoogiliselt välismaalaste seaduses sätestatuga. Selleks, et tagada e-residendi digi-ID heauskne kasutamine ja õiguspäraste toimingute tegemine ning anda dokumendi väljaandjale alus selle hindamiseks, lisatakse seadusesse kaks alternatiivset eeldust e-residendi digi-ID väljaandmiseks. Dokumendi väljaandmiseks peab isikul olema seos Eesti riigiga või põhjendatud huvi kasutada Eesti riigi e-teenuseid.
Eelnõuga nähakse ette, et e-residendile digi-ID väljaandmise, väljaandmisest keeldumise ja selle kasutamise asjaolude üle järelevalve tegemise, digi-ID kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei avaldata. Arvestades, et e-residendi digi-ID väljaandmisel kogutakse ja analüüsitakse andmeid, mille teatavaks saamine välisriigi isikutele võib ohustada avalikku korda ja riigi julgeolekut, ning et tegemist on uue instituudiga, mille rakendamise kohta puudub varasem kogemus ja praktika, on dokumentidele täieliku juurdepääsupiirangu sätestamine õigustatud.
Kahtlemata ei tähenda asjaolu, et menetluses tehtud otsuseid põhjendatakse minimaalselt ning nende tegemisega seonduvat teavet ei avaldata, seda, et tegemist oleks haldusorgani suvaotsusega. Haldusakti õiguspärasust on võimalik kontrollida vaidemenetluse ja halduskohtumenetluse käigus. Samuti sätestatakse eelnõuga üldisest haldusmenetluse loogikast erinev tõendamiskoormis, mille kohaselt e-residendi digi-ID väljaandmist taotlev isik või e-resident on kohustatud tõendama või põhistama e-residendi digi-ID väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid. Arvestades, et e-residendi digi-ID saamisest on isik ise huvitatud ning temal on kõige paremad teadmised enda seosest Eestiga, sellest, miks tal on huvi kasutada Eesti e-teenuseid või anda digitaalallkirja, on tõendamiskohustus pandud eelkõige taotlejale endale.
Üks aluspõhimõte, millest lähtutakse digi-ID väljaandmisel, põhineb eeldusel, et dokumendid antakse taotlejale välja heauskseks kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks. Seega on otstarbekas anda Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile ning Maksu- ja Tolliametile ka järelevalve tegemise õigus ja kohustus, kui on kahtlus, et e-residendi digi-ID-d on kasutatud või võidakse kasutada õigusrikkumise toimepanemiseks. Kui meetmeid e-residendi digi-ID väärkasutuse ennetamiseks ja tõkestamiseks ei võeta, võib Eesti muutuda senisest palju atraktiivsemaks ka kurjategijatele, seetõttu ongi eelnõusse need sätted pandud.
E-residendi isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine toimub analoogiliselt välismaalaste seaduses sätestatuga. Isikut tõendava dokumendi väljaandmise eelduseks on dokumendi taotleja isiku tuvastamine. Lisaks tavapärasele isikutuvastusele kodakondsusjärgse riigi reisidokumendi andmete abil kogub ja töötleb Politsei- ja Piirivalveamet isiku biomeetrilisi andmeid ning kontrollib isikusamasust muude haldusorganile teadaolevate andmete põhjal, sh andmekogudes töödeldavate andmete põhjal.
Eelnõuga sätestatakse, et pädevus piirata teenuse osutamist või otsustada sellest keeldumine on avalik-õigusliku või eraõigusliku teenuse osutajal. Samuti võib teenuseosutaja kehtestada teenusele juurdepääsuks lisanõudeid, sh nõuda andmete ja dokumentide esitamist või isiklikku ilmumist teenuseosutaja asukohta. Avalik-õigusliku teenuse osutaja võib eelnimetatud piiranguid seada e-residendi digi-ID eesmärgipärase kasutamise tagamiseks, sh õigusrikkumiste ärahoidmiseks ning teenuse toimimise või turvalise kasutamise tagamiseks. Selline oli eelnõu sisu tutvustus.
Lõpetuseks võtan kõik selle kokku, pannes selle lihtsatesse sõnadesse: teeme Eesti suuremaks ning anname välismaalastele, kes on huvitatud Eestis toimetamisest, võimaluse seda teha ning arendada seeläbi Eesti majandus-, teadus- ja haridusmaastikku. Me kindlasti toetame põhiseaduskomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Minu ID-kaart ja selle inimese kaart, kellel on olemas elamisluba, aga kellel on Venemaa pass, erinevad. Millega see seotud on? Teine pool küsimusest ongi see, kas see inimene võib taotleda e-residendi digitaalset isikutunnistust.

Aitäh! Kui isikul on pikaajaline elamisluba, siis võib ta taotleda ID-kaarti. Kui tal on ID-kaart olemas, siis saab ta kasutada kõiki neid teenuseid, mida on ID-kaardi omanikul võimalik kasutada. Sellepärast ei pea küll hakkama digi-ID-d taotlema.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on ka kahepoolne küsimus. Esiteks, nagu ma aru sain, see on alles esimene samm ja kogemusi selles vallas eriti ei ole. See on Eesti initsiatiiv ja risk. Siit tulenebki minu küsimuse teine pool. Kui see on nii, siis kas on arvestatud, millised võivad olla riskid? Me küll kuulsime, millised võivad olla karistused, aga kui riskantne on see meie süsteemile?

Aitäh! See on täpselt niisama riskantne nagu meie enda ID-kaardi kasutamine. Riske ei ole rohkem kui need, mida põhjustab isikute enda käitumine. Loomulikult, kui anda kellelegi oma ID-kaart koos PIN-1 ja PIN-2-ga, siis isik riskib ka praegu Eestis sellega, et keegi võib tema pangakonto tühjaks teha. Need turvanõuded, mis on digi-ID jaoks planeeritud, on samaväärsed Eesti ID-kaardi turvanõuetega. Nagu ma ütlesin, niipalju on see lahendus muudetud turvalisemaks, et kui ID-kaarti ei saa väga lihtsalt ära võtta, sest isikule on väljastatud Eesti isikutunnistus, siis digi-ID puhul oleme ette näinud võimaluse lähtuda välismaalaste seadusest. See tähendab, et me lähtume eelkõige sellisest regulatsioonist, nagu on viisade andmisel. Kui tekib kahtlus, on võimalik digi-ID kehtetuks tunnistada ja seda otsust Eesti riik tegelikult põhjendama ei pea.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea minister! Kas on mõeldud, et digitaalset isikutunnistust võiks kasutada materiaalsete tehingute tegemisel, ilma et oleks vaja notari juurde minna, või ei ole see selleks ette nähtud?

Aitäh! See ei ole selleks ette nähtud.

Rohkem küsimusi ei ole. Komisjoni ettekandja on põhiseaduskomisjoni liige Rein Lang. Palun!

Auväärt juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate, mismoodi põhiseaduskomisjon seda eelnõu menetles. Tegi ta seda teisipäeval, 9. septembril ja ega väga palju juttu ei olnud. Hanno Pevkur arvas, et tegemist on väga hea eelnõuga, ja valdav osa komisjoni liikmetest oli sellega täiesti ühte meelt. Lugupeetud minister rääkis komisjonis sama juttu, mis ta täna siin rääkis. Järelikult pole mõtet seda kordama hakata.
Kalev Kotkas tundis huvi, kas e-residentsus võib tuua Eestile kaasa mingisuguseid muid riske lisaks võimalikele maksupettustele. Minister ütles, et turvariskid on täpselt samasugused nagu Eesti kodanike puhul. Siis oli minu ja ministri vahel väike debatt normitehnilise poole üle, aga ma sain ammendava selgituse. Jaak Aaviksoo küsis, kas siin võiks kehtida see printsiip, et e-residendi isikutunnistuse väljaandmisest keeldumine peab olema põhjendatav ja seega ka vaidlustatav. Minister kinnitas, et kuna tegemist on väga sarnase menetlusega nagu viisarežiimi puhul, siis keeldumise põhjuseid ei pea Eesti riik taotlejale ütlema. Tahaks loota, et see nii ka on. Teine küsimus, mis Jaak Aaviksool oli, puudutas seda, kas informatsioon e-residentide kohta, st tegelikult nende register, hakkab olema avalik või konfidentsiaalne. Sellele minister vastas, et seda küsimust eelnõu ei käsitle, aga kuna siin on jällegi analoogia isikutunnistustega, siis sellist registrit avalikuks ei tehta. Jaak Aaviksoo arvas, et tasuks mõelda, kas Eesti riigile ei oleks kasulik, kui see register oleks avalik. Minister ja siinkõneleja arvasid, et pigem vastupidi. Nii et see küsimus jäi komisjonis natukene lahtiseks ja selle juurde tullakse teist lugemist ette valmistades väga suure tõenäosusega tagasi.
Aga mis siis otsustati? Kõigepealt otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 17. septembriks. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks otsustati teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see tähtaeg on 1. oktoober kell 17.15. Neljandaks otsustati määrata komisjoni ettekandjaks Rein Lang. Kõik need otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalev Kallemets Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See eelnõu on Reformierakonna arvates tõepoolest väga oluline, seetõttu pean väikese kõne. Mittekodanike e-residentsus on idee, mille Justiitsministeerium käis välja juba 2008. aastal. Sellest ajast on Eesti e-teenuste ja küberkaitse arendamisel veelgi edasi liikunud ning Eesti mõju e-teemal on laienenud kogu Euroopas. Andrus Ansipi valimine Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresidendiks on nii suur tunnustus tehtud tööle kui ka võimalus laiendada veelgi Eesti mõju, rakendades Eesti suurepäraseid e-teenuseid kogu Euroopas. Praegu on Eesti e-teenused lepingute alusel avatud Portugali, Soome ja Belgia ID-kaardi omanikele ning Leedu mobiil-ID omanikele. Aga neid unikaalseid võimalusi ajada asju sõltumata oma asukohast võiksid nautida ka ameeriklased, jaapanlased, sakslased jpt.
Ma töötasin neli aastat Eestis Islandi ettevõtte juhatuse liikmena ning tean, et välisomanikud soovivad kindlust, et tegevjuhtkond tegelikult ka teeb seda, mida ta ütleb. Eesti ajakirjanduses on avaldatud kümneid juhtumeid, kui välisomanikele kuuluva ettevõtte tegevjuhtkond on heauskseid välisinvestoreid tüssanud, näiteks nagu Gildi mehed tüssasid Bakuus Eesti investoreid. E-residentsusega loodavad võimalused iga tegevust registrist lihtsalt kontrollida muudavad petturite elu väga keeruliseks ning võimaldavad omanikel registris juhatuse ära vahetada või e-teenuseid kasutades edukalt juhatuse liikmena toimida. Välisosalusega ettevõtetel on Eesti majanduses võtmeroll, nende kanda on 60% kogu ekspordist ja 36% tööhõivest. Need ettevõtted moodustavad ligi 10% kõigist Eesti 112 000 ettevõttest. Rohkem kui 20 töötajaga ettevõtete seas on nende osakaal juba veerand. E-residentsus soodustab seega Eestile oluliste ettevõtete tegutsemist siin ja nende lisandumist siinsesse majanduskeskkonda.
E-residentsuse ühe olulise sihtrühma moodustavad Eestist välja rännanud eesti rahvusest inimesed ja nende järeltulijad, kes ei ole Eesti kodanikud. Neid on hinnanguliselt 130 000. Seaduseelnõu seletuskiri seab aastaks 2020 eesmärgiks vähemalt 5000 e-residenti. Teadupärast pakkus Taavi Kotka suurejooneliselt eesmärgiks 10 miljonit e-residenti. Tõsi, latt tuleb seada kõrgele, kuid lisaks heale ideele ja ajastusele peab ka idee teostuse kvaliteet olema eeskujulik. Nii et kui seada eesmärgiks 10 miljonit e-residenti 2020. aastaks, siis on see väga tõsine eesmärk, mille nimel tuleb teha head tööd.
Rakenduslikus plaanis kutsun Siseministeeriumi üles koostöös Välisministeeriumiga mitte ainult kaaluma, vaid ka järgmise aasta jooksul uue Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemi abil kindlasti ellu viima võimalust taotleda e-residendile digi-ID-d ka välisesindustes. Oleks vist liiast loota, et president Barack Obama tuleb Eestisse ka teine ja kolmas kord, et oma digi-ID-d taotleda ja see kätte saada. Palju parem oleks, kui ta saaks seda teha Washingtonis meie saatkonnas. Paluks lahkelt meie suursaadikut Ameerika Ühendriikides ja kõiki teisi suursaadikuid teha tööd selle nimel, et meie sõbrad välismaal saaksid Eesti e-residentideks ja e-Eesti edulugu kõikjal maailmas tähelepanu võidaks! Aitäh!

Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 699 esimene lugemine tuleks lõpetada. Teisi ettepanekuid ei ole. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. oktoobri kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, tolliseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 701 esimene lugemine. Algataja ettekandja on siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hääd Riigikogu liikmed! Nimetatud eelnõul on mitu eesmärki. Kõik ikka sellepärast, et Eesti elu turvalisemaks muuta. Aga läheme nüüd nende muudatuste juurde konkreetsemalt ja täpsemalt.
Esiteks on põhimõtteline muudatus see, et korrastatakse vedajate kohustust edastada reisijate andmeid ning raudteel rahvusvahelise reisijateveoga tegelevatele ettevõtetele luuakse võimalus reisijate andmete elektrooniliseks edastamiseks Politsei- ja Piirivalveametile. Praegu on rongireisijate nimekirjade esitamine reguleeritud piirirežiimi eeskirjas ning nimekirjad tuleb esitada paberil. Rongiettevõttel, kellel puudub võimalus nimekirja elektrooniliselt edastada, lubatakse pärast seaduse jõustumist seda ka edaspidi teha muul asjakohasel viisil. Reisijate andmeid võivad töödelda selle ülesande täitmiseks pädevad asutused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise, ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise ja piirikontrolli tõhustamise eesmärgil. Täpsemalt öeldes on selle ettepaneku teinud raudtee-ettevõtjad ise, kes soovivad käsitsi paberite täitmise asemel kasutada olemasolevaid tehnilisi lahendusi. Samuti võimaldaks nimekirjade elektrooniline edastamine teha reisijate eelkontrolli, mis kiirendaks piiril tehtavat kontrolli. Kindlasti on tegemist efektiivse meetmega nii illegaalse immigratsiooni vastases võitluses kui ka laiemalt avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamisel.
Teine muudatus või põhimõtteline eelnõu osa on ettepanek, mille kohaselt edastavad lennuettevõtjad tulevikus lennureisijate broneerimisinfo (ingliskeelne vaste: passenger name record) piiriületuse andmekogusse, luues õiguskaitseasutusele võimaluse elektroonilise andmetöötlusega juba eelnevalt välja selgitada isikud, keda on alust kahtlustada väga raskes kuriteos või terrorismis. See teema on praegu arutelul ka Euroopa Liidus. Täpsemalt, juba 2. veebruaril 2011 saatis Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruteluks PNR-direktiivi ja need arutelud on Euroopas jõudnud päris kaugele. Kui vaadata Euroopa Liidu riike, siis reisiandmete infosüsteemi kasutab Ühendkuningriik ja teatud komponente kasutavad Belgia, Rootsi, Prantsusmaa ja Hispaania. Maailmas laiemalt kasutavad reisiandmete infosüsteemi USA, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa. Selle on meile teadaolevalt plaaninud kasutusele võtta Venemaa, Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Lõuna-Aafrika Vabariik, Mehhiko, Brasiilia ja Jaapan. Kui vaadata Euroopa Komisjoni tegevust, siis PNR-süsteemi rakendamiseks on Euroopa Komisjon eraldanud vahendeid 14 liikmesriigile, sh Eestile.
Kolmandaks laiendatakse tolliametnike õigusi, andes neile samad õigused teostada isikute riigipiiri ületamisel kontrolli, nagu on politseil, ehk tollile antakse õigus hakata kontrollima reisijate dokumente. Muudatus võimaldab piiripunktides olevaid ressursse paremini kasutada. Kui väikese intensiivsusega või madala riskiastmega kohtades tegeleb kontrolliga ainult üks ametkond, toll, siis see kiirendab piirikontrolli. Näitena võib tuua Narva maanteepiiripunkti, kus pärast renoveerimist on planeeritud kogu kontroll veoautode terminalis üle anda tollile. See muudatus võimaldab politseil rakendada rohkem ressursse sõiduautode ja jalakäijate piiriületuse kontrollimiseks.
Neljandaks muudetakse piirirežiimi tingimusi ning antakse Politsei- ja Piirivalveametile lisaõigus piirata isikute minemist sisemerele või selle jääle navigatsiooniks või muuks liikluseks ohtlike ilma- või jääolude korral. Praegu on politseil teatavasti õigus piirata liikumist ainult piiriveekogudel. See muudatus on vajalik eelkõige inimelude säästmiseks ning piirang on mõeldud kehtestada eelkõige kevadisel jäälagunemise ajal. Veel kord: nimetatud muudatus on oluline, säästmaks veekogudel inimelusid. Seda on kinnitanud politsei aastatepikkune praktika.
Ka selle eelnõu puhul on meil hea meel toetada põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Kas eelnõu algatajale on küsimusi? Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister! Ma lugesin ka seaduseelnõu seletuskirja ja sain aru, et tolliametnikele antakse paralleelselt politseiga õigus teha tollikontrolli ja teisi samalaadseid kontrolle. Mõni aeg tagasi tolliametnikud tegelikult juba olid justkui politsei seisuses ning kontrollisid autosid ja inimesi. Suur pahameel tekkis sellepärast, et tolliametnikud ei osanud selles olukorras käituda. Seletuskirjast võib lugeda, et nende ülesannete täitmise eelduseks on tolliametnike koolitamine. Kas tol ajahetkel oli selline tegevus seadusega vastuolus?

Aitäh! Peaksin täpsemalt üle kontrollima need asjaolud, millele te oma küsimuses viitasite. Põhimõtteliselt on riigiametite vahel võimalik sõlmida ka kokkuleppeid ja halduslepinguid, aga ma peaksin tõesti need asjaolud üle vaatama. See muudatus ütleb selgelt, et eriti väiksema intensiivsusega piiripunktides või piiripunktides, kus piirikontroll või isikutuvastus moodustab väga väikese osa kõikidest piiritoimingutest – me räägime eelkõige veoautodest ja sellest Narva näitest – ja kus põhitegevuse piiril moodustab tolli tegevus, ei ole väga mõistlik, kui riik hoiab seal tööl kahte ametnikku, nii piirivalvurit kui ka tolliametnikku. Selle töö saaks ära teha tolliametnik, kes saaks kontrollida isikusamasust ja seejärel minna juba tolliprotseduuride juurde, kontrollida autot ja tollieeskirja täitmist. Mulle tundub, vähemalt tagantjärele vaadates, küsitav, miks seda muudatust küll varem ära ei ole tehtud. See on igati loogiline, et me kasutame Eesti-suguses väikeses riigis ressursse nii ratsionaalselt kui vähegi võimalik. Aga jah, loomulikult, kui see õigus hakkab nüüd kehtima ka tolliametnikele, siis tuleb nende koolitus Sisekaitseakadeemias üle vaadata ning tollierialale lisada teatud tunnid seda osa, mis käsitleb isikusamasuse tuvastamist ja piiril täidetavaid politsei ülesandeid.

Inara Luigas, palun!

Minu teine küsimus on samast kategooriast. Kui tolliametnikud saavad samad õigused, nagu on politseinikel, kas siis piiril peab tolliametnikul olema nimesilt rinnas, et piiriületaja saaks teada, kes tema poole pöördub? Praegu on niiviisi, et kui pöördutakse piiriületaja poole, siis tal puudub võimalus teada saada, kes tema poole pöördus.

Aitäh! Hea haldustava näeb igal juhul ette, et kui isik küsib, kellega tal riigivõimu esindaja puhul tegemist on, siis riigivõimu esindaja seda alati ütleb. Teatud erandid on eriüksuste puhul, aga mis puudutab tolliprotseduure, siis siin ei näe ma küll mingit põhjust, miks inimene ei peaks oma nime ütlema. Politseinikel on nimesilt rinnas, nad ei häbene oma nime. Ma usun, et kui see on ka kuidagi teistmoodi reguleeritud, siis me võime teha tolliga koostööd. Ma küll ei näe mingit takistust, miks tolliametnik ei võiks ennast identifitseerida. Selleks ei ole mingit põhjust, eriti piiri peal töötades.

Suur tänu eelnõu algatajale! Komisjoni ettekandja on Riigikogu liige Rein Lang. Palun!

Hea juhataja! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma korralisel istungil 9. septembril. Leiti, et see on hea eelnõu. Peale Hanno Pevkuri, kes rääkis sama juttu mis täna siin, oli kohal Siseministeeriumi osakonnajuhataja Uku Särekanno, kes on atašeena Brüsselis sellesama PNR-temaatikaga pikalt tegelnud. See andis talle võimaluse selgitada, millised on Eesti võimalused komisjonilt välja löödud raha kasutada, kui see eelnõu seadusena vastu võetakse. Selle üle oli komisjoni liikmetel väga hea meel. Edasise arutelu käigus selgus, et loodav IT-süsteem võimaldab põhimõtteliselt analoogset süsteemi nagu PNR kasutada ka rongis ja autobussis sõitjate puhul, mis on ju igati positiivne, sest tolliformaalsused meie piiridel võtaksid vähem aega. Sellega olid kõik põhiseaduskomisjoni liikmed päri.
Esiteks otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 17. septembriks, teiseks otsustati eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja kolmandaks määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, mis tähendab, et tähtpäev on 1. oktoober kell 17.15. Ettekandjaks otsustati määrata põhiseaduskomisjoni liige Rein Lang. Kõik need otsused tehti üksmeelselt. Tänan väga!

Küsimusi komisjoni esindajale ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Komisjoni ettepanek on, et eelnõu 701 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. oktoobri kell 17.15.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 esimene lugemine. Algataja ettekandja on siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head aktiivsed Riigikogu liikmed! Selle eelnõu tutvustamisel ma teie lahkel loal hea meelega peatuksin kõigepealt probleemil, miks see eelnõu üldse teie ees on. Nimelt, kehtivas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses puudub selge õiguslik alus, mis võimaldaks omavalitsustel või valdkonna eest vastutaval ministril vajalikke andmekogusid luua. Nii on kohalikud omavalitsused andmekogude asutamiseks viidanud mõnes valdkonna eriseaduses sätestatud avalikule ülesandele või kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikele 1, mis teatavasti on väga üldsõnaline. Mulle tundub, et selline asjaajamine ei ole korrektne ja igati mõistlik oleks meie infoühiskonna arengut arvestades luua kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses selge õiguslik alus andmekogude loomiseks.
Siit jõuame eelnõu eesmärgi juurde, mille võiks sõnastada niimoodi, et eelnõu eesmärk on luua kohalikele omavalitsustele õiguslik alus oma andmekogude loomiseks, mis aitaks neil efektiivsemalt täita seaduses sätestatud ülesandeid. Samuti antakse õiguslik alus andmekogusid asutada ka valdkonna eest vastutavale ministrile, kes praegu kehtiva korra järgi on siseminister. Tegemist oleks eelkõige riigi toega kohalikele omavalitsustele neile seadusest tulenevate avalike ülesannete täitmisel. Nõnda on võimalik aidata omavalitsusi, kellel endal puudub finantsiline võimekus oma andmekogu asutamiseks. Andmekogu loob sellisel juhul riik ja vajaduse korral mitmele omavalitsusele korraga. Toon siin näiteks kohalike omavalitsuste teenusportaali, mis on Siseministeeriumis loodud, või Sotsiaalministeeriumis mõni aeg tagasi loodud sotsiaalteenuste andmeregistri, millega kõik omavalitsused said liidestuda ega pidanud ise sotsiaalteenuste jaoks eraldi registrit looma.
Eelnõuga ei tekitata kohalikele omavalitsustele lisaülesandeid, sest selle sätte alusel asutatavad andmekogud on mõeldud kohalikele omavalitsustele vabatahtlikuks kasutamiseks ning valdkonna eest vastutavale ministrile ja kohalikele omavalitsustele antakse õigus asutada andmekogusid üksnes seadusest tulenevate avalike ülesannete täitmiseks. Toetavate andmekogude asutamine aitab kaasa kohalike omavalitsuste avalike e-teenuste loomisele, mis omakorda loob soodsa keskkonna paberivabade teenuste tekkeks. Loomulikult on see kooskõlas ka "Eesti infoühiskonna arengukavas 2020" sätestatud põhimõttega ning parandab kohalike elanike võimalust olla veebilehe vahendusel kaasatud kohalike omavalitsuste otsustusprotsessidesse.
Eelnõu seadusena jõustumisega kaasneb kiirem, efektiivsem ja läbipaistvam haldusmenetlus. Elektrooniliste andmekogude asutamine vähendab eeldatavalt ka elanike koormust, sest nad ei pea enam korduvalt samu andmeid esitama. Riigile teadaolevad andmed saadakse liidestuste kaudu teistest olemasolevatest andmekogudest.
Ma usun, et selle lühikese eelnõu tutvustamiseks pikemat juttu polegi vaja. Me toetame põhiseaduskomisjoni ettepanekut ka selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ning hiljem tulla teise ja kolmanda lugemise juurde. Aitäh!

Küsimus algatajale. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Ma küsin huvi pärast ja stenogrammi jaoks. Paragrahvis 64 on kirjas, et regionaalminister võib jne. Vaatasin Siseministeeriumi kodulehekülge ja seal on kirjas, et Siseministeeriumi regionaalvaldkonda juhib siseminister. Kuidagi täpsemalt võiks seda järgmisel korral öelda.

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma hea meelega täpsustan selle üle. Eelnõu sai valmis enne 1. juulit ja siis regionaalvaldkonna juhtimine muutus. See on väga hea tähelepanek. Loomulikult, seda sai ka põhiseaduskomisjonis räägitud. Esimese ja teise lugemise vahel tuleb teha muudatusettepanek ja asendada "regionaalminister" sõnaühendiga "valdkonna eest vastutav minister".

Rohkem küsimusi algatajale ei ole. Komisjoni ettekandja on põhiseaduskomisjoni aseesimees Tarmo Tamm. Palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! See eelnõu oli Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil arutelul teisipäeval, 9. septembril. Toimus sisukas arutelu, siseminister tutvustas seda eelnõu, nagu ta ka täna siin saalis seda tegi, ja esitati küsimusi.
Näiteks küsis Rein Lang, mida tähendab andmekogu asutamine seadusest tuleneva avaliku ülesande täitmiseks. Kas omavalitsus võib hoolimata sellest, et eksisteerib juba riigi andmekogu, veel oma andmekogu juurde teha? Minister vastas, et see ei ole nii. Eelnõus on antud volitusnorm ministrile, kes ütleb, kas omavalitsus võib luua andmekogu või mitte. Ettekandja küsis, kas eelnõu toob kohalikule omavalitsusele kaasa rahalisi lisakohustusi. Minister vastas, et eelnõust tulenev andmekogude asutamise regulatsioon ei kehtesta omavalitsusüksustele lisakohustusi. Andmekogude asutamine on vabatahtlik. Kui omavalitsusüksus tahab luua andmekogu, siis on tal nüüd seadusest tulenev volitusnorm, et ta võib selle asutada. Priit Toobal küsis, kas see eelnõu puudutab mingil viisil ka andmekogu, mida Tallinn peab ühissõidukites sõitjate valideerimise kohta. Minister vastas, et ta ei kommenteeri seda küsimust, sest ta ei tea, kas Andmekaitse Inspektsioon on nimetatud andmekogu kooskõlastanud. Jaak Aaviksoo küsis, kas kontseptuaalne lahendus võiks olla selline, et eeldatakse avalike registrite – pidagu neid siis riik või kohalik omavalitsus – ristkasutatavust. Minister leidis, et omavalitsused otsustavad, milliseid registreid pidada, ja eelnõuga ei panda omavalitsusüksustele mingi kindla registri pidamise kohustust. Siinkõneleja märkis, et ideaalis võiks olla nii, et kõik registrid on ristkasutatavad. Peep Aru küsis, kas eelnõuga tehtavad muudatused on omavalitsusliitudega kooskõlastatud. Jaanus Põldmaa ministeeriumist vastas, et omavalitsusliitudega on läbi räägitud ja nende soov oligi see, et andmekogude loomine oleks omavalitsustele vabatahtlik ning nad saaksid volikogu tasandil andmekogusid asutada.
See oli lühike kokkuvõte põhiseaduskomisjoni istungist.

Kas komisjoni esindajale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 700 asjus on komisjoni otsus, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Teisi ettepanekuid ei ole. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. oktoobri kell 17.15. Sellises heas töömeeleolus tuleb kurvastusega nentida, et järgmisi päevakorrapunkte me arutada ei saa. Seda saame teha alles homme. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.30.