Aitäh! Hoolimata sellest räägin ma edasi sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust. Nimetatud eelnõu lähtekohaks on probleemid rehabilitatsiooniteenuste ja abivahenditega. Kui juunis arutati töövõimereformi, siis samal ajal edastati Riigikogu sotsiaalkomisjoni eelnõu, mis oleks pidanud arutelu all olema täpselt samal ajal töövõimereformiga ja mida oleks tulnud ka samal ajal saalis menetleda. Sellest tulenevalt, head Riigikogu liikmed, eelnõus olevad kuupäevad, nagu 2015. aasta 30. juuni või 2016. aasta, muutuvad poole aasta võrra. Ministeerium teeb selle kohta kindlasti ka parandusettepanekuid.
Riigikogu sotsiaalkomisjon tegi töövõimetoetuse seaduse eelnõuga väga head tööd. Reform oli kavandatud jõustuma 1. juulil 2015, see lükkus edasi 1. jaanuarile 2016. Kuna need kaks eelnõu on omavahel väga tihedas seoses, üks ilma teiseta kuidagi ei saa ja nad täiendavad teineteist ning ka nende seadusena vastuvõtmine peab toimuma samal ajal, siis on selge, et kui teiseks lugemiseks on töövõimetoetuse seaduse eelnõu jõustumise aega muudetud, siis kindlasti muutuvad tähtajad ka selles eelnõus. Täna on eelnõu teie ees sellisena, nagu me ta esitasime, muudatused tehakse parandusettepanekute abil.
Aga läheme eelnõu sisu juurde. Nagu ma alguses ütlesin, eelkõige toimuvad muudatused tööturuteenuste ja -toetuste seaduses. Eelnõuga lisatakse uus tööturuteenus – tööalane rehabilitatsioon. Selle eesmärk on pakkuda vähenenud töövõimega tööealistele inimestele töö säilitamiseks ja tööle asumiseks vajalikku teenust. Vähenenud töövõimega inimene on inimene, kellel on puue, püsiv töövõimetus või osaline töövõime. Tööalase rehabilitatsiooni teenust osutatakse inimestele vanuses 16 eluaastat kuni vanaduspensioniiga, kui nad on kas töötuna või tööotsijana arvele võetud, töötavad või juhivad äriühingut, tegutsevad FIE-na või siis, kui on tegemist FIE ettevõtte tegevuses osaleva abikaasaga. See tähendab, et vähenenud töövõimega inimesed, kes töötavad, võivad saada tööalase rehabilitatsiooni teenust. Kui on oht, et töökoht võib kaduda, või kui neil on soov ümber õppida, siis on neil võimalik taotleda ja saada seda teenust. Kui inimesel töövõime puudub, siis osutatakse talle sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust sotsiaalhoolekande seaduse alusel.
Kui vaadata üldse rehabilitatsiooniteenuseid, siis võib öelda, et on olemas kahte sorti teenuseid. Tööalane rehabilitatsioon tähendab aktiivset tööturumeedet. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on sotsiaalteenuse põhiülesanne: selle abil aidatakse inimesel igapäevaeluga toime tulla. Eelnõu mõistes uus teenus – tööalane rehabilitatsioon – kindlasti aitab nendel inimestel, kes seda soovivad, tööturul konkurentsivõimeline olla.
Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise korraldus on järgmine. Seda teenust hakkab osutama Eesti Töötukassa. Tööalase rehabilitatsiooni teenust osutatakse seega vähenenud töövõimega isikule individuaalse tööotsimiskava alusel. Inimene valib ise endale teenuse osutaja. See annab juurde vabadust ja võimalust ise otsustada. Inimesele on koostatud teenuseprogramm ja töötukassa tasub tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise eest rehabilitatsiooniteenuse osutajale. Nendele inimestele, kes ei ole töötuna arvele võetud, koostatakse individuaalne tööotsimiskava väiksemas mahus.
Millised on selle teenuse kulud? Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise kulud aastateks 2015–2020 on hinnanguliselt 17 miljonit eurot ja need kaetakse ESF-i vahenditest. Tõsi, on ka kaasfinantseering, mis tuleb töötukassa vahenditest.
Mis veel on vaja välja tuua? Töötukassal on tööturuteenuste vajaduse hindamisel, tööturuteenuste osutamisel ning tööturuteenuste osutamise korraldamisel õigus kaasata eksperte. Eksperte võib töötukassa valida ühe või teise inimese eripära arvestades.
Räägin veel ühest muudatusest, mille eelnõu juurde toob. Kui seni oli rehabilitatsioonimeeskonna koosseis kinnitatud viieliikmelisena, siis nüüd on see meeskond vähemalt kolmeliikmeline. Varasem praktika on näidanud, et viieliikmelise meeskonna kõik liikmed ei pruugi anda lisandväärtust, näiteks ei ole logopeed liikumispuudega inimesele vajalik. Kindlasti üks rehabilitatsioonimeeskonna liige oli, on ja jääb – see on sotsiaaltöötaja. Sõltuvalt erivajadusest varieeruvad teine ja kolmas liige. See liige võib olla füsioterapeut või tegevusterapeut, kui hinnatakse liikumishäire või -kahjustusega isiku tegevusvõimet, aga see võib olla ka eripedagoog, logopeed või tegevusterapeut, kui hinnatakse nägemis-, kuulmis- või kõnefunktsiooni häiret või vaimse arengu puudega isiku tegevusvõimet. Lisaks on uuendusena sisse toodud ka loovterapeudi ja kogemusnõustaja roll. Nad peavad olema läbi teinud 117-tunnise koolituse. Kogemusnõustajate rolli sissetoomine annab ka teatud erivajadusega inimestele võimaluse sel alal tööd leida. Kogemusnõustamise alal on need inimesed kindlasti kompetentsemad ja oskavad inimese erivajadusest tulenevalt talle kõige paremini läheneda.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse eelhindamine toimub Sotsiaalkindlustusametis. Tegelikult leitakse ja sõelutakse välja need, kellele on vajalik just kompleksteenus. Praegu on rehabilitatsiooniteenuse järjekorrad väga pikad: 1. jaanuaril 2014 oli järjekorras 7000 inimest. Võib kindlalt öelda, et rehabilitatsiooniteenuse pika ootejärjekorraga ei ole rahul ei erivajadusega inimesed ise ega organisatsioonid. Ma loodan, et see muudatus, see lisateenus annab inimestele väga olulist abi.
Nüüd räägin abivahenditest. Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga muudetakse ka abivahendite jagamise korraldust. Abivahendeid jagavad praegu maavalitsuste juures töötavad inimesed, kes pakuvad neid lepingu alusel, mis on sõlmitud teenuseosutajatega. Inimesed on seotud oma maakonnaga. Uue korra alusel on inimene selles mõttes vaba, et abivahendeid hakkavad jagama Sotsiaalkindlustusameti bürood ja see ei ole seotud maakonna piiridega. Ma olen ka ise Riigikogu liikmena tundnud muret, kui abivahenditeks mõeldud raha on lõppenud, ja olen küsinud, mis saab edasi. Ühes maakonnas seda raha võib olla, teises on see otsa lõppenud, samas peab inimene, kes teatud teenust vajab, lähtuma selle taotlemisel oma maakonna piiridest. Kui abivahendite jaotus läheb inimesepõhiseks, võib inimene otsida ise sobiva abivahendi, muidugi piirhinna alusel. See kindlasti parandab olukorda. Lisaks sellele saab ka Euroopa Liidu vahendite abil just nimelt tööealistele inimestele kõige paremaid abivahendeid muretseda, mis võimaldab neil tööle asuda. Seegi kindlasti parandab olukorda.
See, et abivahendite jagamine läheb maavalitsuste pädevusest Sotsiaalkindlustusameti pädevusse, tähendab kümne töökoha loomist Sotsiaalkindlustusametisse. Tõsi, eelnõu esitamise ajal juunis oli juttu kümnest, praegu, pärast arvude täpsustamist, võib õige arv olla kaheksa ametikohta, sest kõik ei pea olema täiskohad. Aga jutt on siis uutest töötajatest Sotsiaalkindlustusametis. Maavalitsuses selle teemaga seni tegelnud inimesed saavad hakata muude asjadega tegelema. Omavalitsusele see lisakohustusi kaasa ei too, pigem vastupidi. Praegu on osa maavalitsusi andnud näiteks puudega inimeste sõidukaartide väljastamise üle kohalikele omavalitsustele. Alates uue seaduse jõustumisest on see Sotsiaalkindlustusameti teenus. Nii et pigem see muudatus isegi vähendab omavalitsuste kohustusi ja tööd.
Mis veel? Kindlasti aitab inimesi ka see, et on võimalik abivahendit taotleda digitaalselt, ilma kohale minemata. Valik kindlasti suureneb, sest abivahendivajadust hakatakse kindlaks määrama inimese hindamise alusel töötukassas. Juhul kui talle on määratud hinnang ja hakatakse otsima töökohta, siis hakatakse vaatama, millist abivahendit tal just vaja on, et ta saaks tööle minna. Täpselt samuti toimub töökohtade kohandamine töötukassa abil. Aga need on teenused, mida töötukassa hakkab pakkuma lisaks sellele, et tööalane rehabilitatsioon hõlmab tööpraktikat ja -harjutusi.
Need on olulisemad muudatused, mis selle seaduseelnõuga on esitatud. Kindlasti ei saa öelda, et kõik mured ja probleemid on lahendatud ning seaduste vastuvõtmine tagab täiesti tõrgeteta ülemineku uuele süsteemile. Ma kindlasti valetaksin teile, kui ma seda ütleksin. Sellepärast oleme mina ja Urmas Kruuse, minu hea kolleeg, kutsunud 25. septembriks kokku sotsiaalpartnerid, aga ka teised osapooled, samuti erakondade esindajad, sest tegemist on siiski sotsiaalreformiga. See ei tohiks olla erakondlik teema ja ma väga loodan, et sellega tegeldakse kui sotsiaalpoliitikaga. Tuleb kirja panna kõik kitsaskohad ja kokku leppida ajakava. Selleks, et töövõimereform ka tegelikult toimiks, on vaja teha teatud haridust puudutavaid kokkuleppeid ja tuleb üle vaadata teenused. On vaja saavutada kokkulepe elukohast tuleneva võimaluse kohta teenuseid saada. Sellest on palju räägitud, sest omavalitsuste haldussuutlikkus on väga erinev. Juba täna võime öelda, et kuna Riigikogu saalis ei ole haldusreformiga kaugele jõutud, siis omavalitsused üritavad anda endast parima, aga väga tihti sellest ei piisa. Näiteks vaatame Misso valda, kus on ainult 73 erivajadusega inimest, ning Tallinna ja Tartut – need võimalused, aga ka võimekus on nii erinevad.
Oleme olukorras, kus väike töövõimetuspension ja vähesed teenused ning see, et sotsiaalne rehabilitatsioon on vähe kättesaadav, tööalane rehabilitatsioon on aga täiesti puudunud, ei ole inimestel võimaldanud tegelikult tööle asuda. Praegu on erivajadusega inimesel võimalik minna töötukassasse, aga need teenused, mida töötukassa pakkuda saab, ei ole piisavad. Euroopa Liidu vahendid, mis siiski võimaldavad tunduvalt rohkem teenuseid pakkuda, tagavad, et selle inimesega rohkem tegeldakse. Vaesusest toob välja töö. Paraku ei ole olukord, mis valitseb sotsiaalteenuste, aga ka aktiivsete tööturumeetmete vallas, kiita. On ainult positiivne ja eeskuju vääriv, kui puuetega inimeste kodadele on avanenud uued võimalused tänu teenusepakkujale, näiteks transporditeenuse või lapsehoiuteenuse pakkujale. Ma tean seda Jõhvi näitel, seal on väga tugev puuetega inimeste koda.
Austatud Riigikogu! Kuna tegemist on eelnõu esimese lugemisega, siis ma väga ootan muudatusettepanekuid, aga kindlasti ka küsimusi. Ma tahan väga tänada organisatsioone, sotsiaalpartnereid ja eraisikuid, kes on töövõimereformi käigus avaldanud arvamust, ka kriitikat, sest see on väga vajalik. See asi saab ainult paremaks muutuda. Kui eelnõu on esitatud ja vajab muutmist, siis kindlasti tuleb neid ettepanekuid kuulata. Hea näide, nagu ma alguses ütlesin, on töövõimetoetuse seadus, millega tegid tõesti kõik sotsiaalkomisjoni liikmed, erakonnast sõltumata, väga head tööd. See eelnõu tuleb saali hoopis erinevana ja paremana sellest, mis oli siin juunis esimesel lugemisel.
Ma olen täiesti veendunud, et see eelnõu, mis täna on siin menetluses, lisaks sellele, et ta lükkab pool aastat edasi varasemalt kirja pandud tähtajad, muutub veel paremaks. Teatud hulk inimesi ütlevad, et neid on vähe kaasatud või nad on saanud vähe kaasa rääkida. Siin tuleb vaadata peeglisse ka Sotsiaalministeeriumil, kaasa arvatud ministritel. Ju me oleme siis vähe või ebaselgelt rääkinud. Aga kindlasti tuleb tänada neid organisatsioone, kes otsivad konstruktiivseid lahendusi, et oma inimesi toetada ja aidata. Loodan, et eelnõu, mis täna on esimesel lugemisel, muutub paremaks ja vastuvõtmiseks sobivaks. Aitäh!
