Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala neljapäevast istungit. Ma palun vaikust, head ametikaaslased!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikohtu liikme Malle Seppiku, et ära kuulata tema ametivanne. Palun, proua Seppik!

Lugupeetud Riigikogu! Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. (Aplaus.)

Nüüd saavad kõik, kes soovivad, üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Heimar Lenk!

Head kolleegid! Meil on üle anda arupärimine meie peaministrile, kes on viimastel nädalatel lubanud endale meie arvates üsna ebaõnnestunud väljaütlemisi. Selliste ebaõnnestunud väljendite pärast vahetatakse praegu välja Ukraina välisministrit. Meil on asi natuke väiksema mastaabiga. Nimelt, peaminister on väga halvasti öelnud Tallinna Televisiooni kohta, nimetanud seda ühiskonnavaenulikuks. Peaministri pressibüroo on keeldunud akrediteerimast Tallinna Televisiooni valitsuse pressikonverentsidele ja muudele üritustele. See on ajakirjandusringkondades suurt tähelepanu äratanud. Sõna on võtnud Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud ja meie meediaeksperdid, kes näevad selles, et ametlikku telekanalit ei akrediteerita mõne valitsusasutuse juurde, poliitilise tsensuuri sündimist Eestis. Ja see on väga ohtlik märk. Sellepärast me kutsume peaministri siia kõnetooli, et ta räägiks meile, miks ta selliseid väljendeid kasutab, kuidas ta endale seda lubada võib ja kas ta ka tulevikus kavatseb niimoodi rääkida. Aitäh, et te mind ära kuulasite!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab juhatus selle edasise menetlemise.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil juhtus nii, et eile jäi eelnõu 692 arutelu pooleli, kui vaatasime läbi muudatusettepanekuid. Jõudsime ära vaadata kuus esimest muudatusettepanekut ja oleme nüüd seitsmenda ettepaneku juures. Kaia Iva, palun, protseduuriline küsimus! Polegi kaua olnud. (Naer saalis, aplaus.)

Aitäh! Kui teaks ovatsiooni põhjust, oleks hea. Mul on protseduuriline küsimus. Mu fraktsioonikaaslased pöörasid tähelepanu sellele, et tahaks pingsa tööpäevaga peale hakata, aga meil ei ole laudadel tänase päeva päevakorda. Soovime kõikidele laudadele päevakorda, et alustada tänast istungit.

Aitäh! Ma saan nii palju öelda, et seda uut päevakorda saab hetkel vaadata aadressil riigikogu.ee ja seda saate vaadata ka oma displei pealt, mis on teie laudadel. Tõsi, paberkandjal ei ole veel jõutud uut päevakorda välja jagada. Seda tehakse töö käigus, kui see on teile vastuvõetav. Kas te protestite selle minu palve peale? Ma tänan, et te ei protesti! Ma palun meie saali tublisid ametnikke võimalikult ruttu päevakord paberkandjatel Riigikogu liikmetele kätte jagada. Aitäh!
Läheme edasi! Me oleme eelnõu 692 seitsmenda muudatusettepaneku juures, mis on juhtivkomisjoni esitatud. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Ma proovin olla korrektne. Mul on Isamaa ja Res Publica Liidu nimel ettepanek seda muudatusettepanekut hääletada ning samuti soovime enne hääletust kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Vabandust, üks hetk! Karel Rüütli, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Kell 8.20 tegi Riigikogu ajalugu – 1. jaanuarist 2015 suurenevad lapsetoetused. Tahan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tänada kõiki kolleege, kes seda eelnõu toetasid, ja tänutäheks, nii nagu tänasele päevale kohane, teeme omalt poolt teile suure kalli, musi ja väikese pai! (Naer saalis. Jagatakse Pai smuuti pudeleid.)

Sven Sester, mida teie soovite? Vabandust, tähelepanu! Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kuna ma saan aru, et kooseluseaduse eelnõu esimene lugemine on läbitud ja Karel Rüütli personaalselt pöördus meie poole, et ta tahab kalli ja musi teha, siis ma tahaks teada, mis hetkel ja kus kohas on võimalik kallid ja musid kätte saada. (Naer saalis.)

Vaheaeg kümme minutit.
V a h e a e g

Kolleeg Jüri Ratasel on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Kuna ma enne teid juhatasin seda istungit ja meil seisab ees väga oluline hääletus, siis selleks, et ei tekiks põhiseaduslikku kriisi vähemalt selle elemendi tõttu, on mul teile palve. Enne vaheaega esitas Sven Sester küsimuse Riigikogu liikmele Karel Rüütlile ja ma tahaksin olla kindel, et see küsimus sai lahendatud. Kas te saaksite seda kontrollida, just põhiseaduse mõttest ja sättest lähtudes?

Ma usun, et mul ei ole volitusi kontrollida, kuidas see nende omavaheline kokkuleppimine lõppes. Palun, Karel Rüütli!

Aitäh! Palun Sven Sesteril kiiresti saali ukse taha tulla! Tüdrukud ootavad juba ja annavad kõik lubatud asjad üle.

Palun kutsuge Sven Sester ise sinna ukse taha! Mul ei ole võimalik temale praegu järele minna. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, austatud juhataja! Minu lauale on ilmunud mingi tundmatu päritoluga jook. Ma eeldan, et see ei ole midagi ohtlikku, vaid see on kingitus. Vastavalt seadusele tuleb Riigikogu liikmel saadud kingitused registreerida Riigikogu juhatuses. Ma palun, et Riigikogu juhatus selle registreeriks.

Palun esitage kirjalik avaldus! Head kolleegid! Me läheme muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele keskkonnakomisjoni tehtud muudatusettepaneku, mida juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid on 3. Muudatusettepanek leidis toetust.
Austatud Riigikogu, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Kuna Riigikogu juhatusele on laekunud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepanek katkestada eelnõu 692 teine lugemine, siis me peame seda hääletama. Palun, Kaia Iva!

Ma palun Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi saanud ja me asume hääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse eelnõu 692 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 692 teine lugemine on lõppenud.

Meie tänane järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 681 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 681 algatas Vabariigi Valitsus 2014. aasta 2. juunil. Seaduseelnõu peamine eesmärk on suurendada riigieelarve paindlikkust, sidudes kütuseaktsiisist laekuva tulu teehoiu rahastamise kuluartiklist lahti. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus 10. juunil, arutelu jätkati 11. juunil, mil esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 12. juuni kell 10. Muudatusettepanekuid laekus Riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt ning Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, kirjalikult pöördus majanduskomisjoni poole ka Eesti Maaomavalitsuste Liit, kes ei nõustunud eelnõus pakutud muudatustega.
Majanduskomisjon arutas komisjonile esitatud muudatusettepanekuid oma 12. juuni istungil. Sellel osalesid eelnõu algataja esindajatena Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna peaspetsialist Viljar Kirikal ning sama ministeeriumi riigieelarve osakonna peaspetsialist Rando Kängsepp. Ministeeriumi esindajad ütlesid, et eelnõu algataja esitatud muudatusettepanekuid ei toeta, kuna need lähevad vastuollu eelnõu eesmärkidega.
Komisjon hääletas muudatusettepanekud läbi ja otsustas jätta kõik ettepanekud arvestamata. Eelnõu on läbinud tehnilise korrektuuri Riigikogu Kantselei stenogrammi- ja tõlkeosakonnas ning keeletoimetaja märkusi on eelnõu teksti lõppvariandis arvestatud. Ettepanekud nr 1–21 on üksteist välistavad. Muudatusettepanekud nr 1–20 on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud, komisjon otsustas häältega poolt 3, vastu 8 ning 1 erapooletu neid mitte toetada. Ettepanekutega nähti teehoiu rahastamiseks ette riigieelarves kulud üldsummas, mille suurus vastab 76–95%-le kavandatavast kütuseaktsiisi laekumisest. Eelnõu algataja esindajad ettepanekuid ei toetanud, kuna need lähevad vastuollu eelnõu eesmärgiga suurendada riigieelarve paindlikkust. Muudatusettepanekud nr 21–24 on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud. Ettepanekutega nr 21, 22 ja 24 soovitakse taastada kehtiva seaduse § 16 sõnastus. Muudatusettepanek nr 23 paneb ette täiendada kehtiva seaduse § 16 lõiget 3 selliselt, et laekuvast kütuseaktsiisist riigieelarve kaudu teehoiu rahastamiseks jagatavast summast vähemalt 10% eraldataks kohalike teede hoiuks. Komisjon otsustas häältega poolt 4, vastu 8, erapooletuid null Keskerakonna fraktsiooni ettepanekuid mitte toetada. Eelnõu algataja esindajad ettepanekuid ei toetanud, kuna need lähevad vastuollu eelnõu eesmärgiga suurendada riigieelarve paindlikkust.
Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 681 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 18. juuniks ettepanekuga teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, suunata eelnõu kolmandale lugemisele s.a 20. juuniks ning panna siis seaduseelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Andrus Saare!

Aitäh, juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Nagu sa oma sõnavõtus välja tõid, omavalitsuste liit ei olnud selle eelnõuga rahul. Ja kuidas nad saaksidki olla, kui seletuskirjas on kirjas, et seadus avaldab mõju teehoiukulu kandvatele kohalikele omavalitsustele ja Maanteeametile. Minister on küll ka siin kinnitanud, et avaldab mõju tõesti, aga järgmise aasta summa jääb samaks, aga tundub, et omavalitsused seda juttu suurt ei usu. Kas teil oli vahepeal suhtlemist omavalitsusliitudega? Kas vahetasite kirju või saite kokku? Kas te süstisite omavalitsustesse kindlustunnet, et omavalitsuste raha ei vähendata?

Hea küsija! Ühtegi kohtumist ei toimunud ja saame seda kindlustunnet anda vaid kinnitusega, et nii minister kui ka juhtivkomisjoni ettekandjad on lubanud, et kohalike teede rahastamist ei vähendata. Selle eelnõu eesmärk on muuta teede rahastamine paindlikumaks, nii et tingimata ei pea alati igal aastal raha ära kulutama.

Aitäh! Kaia Ival on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh! Ma panin tähele, et kõneleja rääkis ka komisjonipoolsetest muudatustest, aga selles materjalis, mis ma saali tagaosast sain – 681 SE –, ei ole komisjoni muudatusettepanekuid. Kas ma sain millestki valesti aru? Ta rääkis komisjonipoolsetest muudatustest.

Te saite tõesti valesti aru. Ta rääkis sellest, et kõik ettepanekud on teinud kas Isamaa ja Res Publica Liit või Keskerakonna fraktsioon. Läheme edasi! Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen tagasi sellesama juurde, millest Kaia rääkis. Siin esimesel leheküljel on mõned parandused kirjas. Kas need on kõik parandused, mis uude seaduseelnõusse lülitati? Kust me ikkagi saame näha, mida võrreldes eelnevaga muudeti ja kuidas sõnastus nüüd täpselt on? Seni on Riigikogus olnud ikkagi nii, et kui on tehtud tehnilised või sõnalised parandused, siis teise lugemise eelnõus on näha, kus ja mida on parandatud, kus kas või mõni koma on kohta vahetanud. Miks täna midagi sellist laua peal ei ole?

Juhtivkomisjonile laekus kokku 24 muudatusettepanekut, aga kuna komisjon ühtegi nendest ei toetanud, siis ainsatki koma ümber ei tõstetud. Nii et 681 SE teise lugemise materjalides on kõik täpsed sõnastused olemas. Need on samal kujul, mis olid esimesel lugemisel.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhieesmärk on teie kinnitusel paindlik raha planeerimine. Ma küll ütleksin, et pigem rahapuudus on see põhjus. Kuhu siis järgmisel aastal 25 miljonit teehoiusummadest ära võetavat raha paindlikult panna kavandatakse?

Minu arvates pole mitte kuidagi õige seostada seda eelnõu eesmärgiga 25 miljonit kuskilt ära võtta. Nagu öeldud, seaduseelnõu paneb ette muuta teehoiu rahastamine paindlikumaks, nii et lähtutaks vajadusest. Aktsiisilaekumist ei ole võimalik väga täpselt prognoosida. Seni aga on teehoiu rahastamist kavandatud aktsiisiprognoosi järgi, mis ei ole võimaldanud teehoidu stabiilselt rahastada.

Suur tänu! Austatud Riigikogu liikmed parempoolses saalinurgas! Seal on küllaltki tugev sumin. Olge head, kui te soovite midagi arutada, siis tehke seda nii, et see ei segaks päevakorrapunkti arutamist! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Komisjonis arutati ka IRL-i esitatud muudatusettepanekuid. Kui ma õigesti aru sain, siis Kaja Kallas väitis seal, et neid muudatusettepanekuid tuleb käsitleda kui ühte ettepanekut ja need saab kokku panna. Väga mitu komisjoni liiget noogutas selle peale, et nii ongi. Milline aga nüüd lõplik seis on? Miks eelnõu sellisena saali ei jõudnud? Võib-olla sa põhjendad, miks ei läinud nii, nagu teadjad inimesed rääkisid?

Kuna muudatusettepanekute sisu on selline, et need ikkagi üksteist välistavad, siis ei olnud võimalik neid kokku panna. Aga ma rahustan teid, teil on võimalus kõik need ettepanekud eraldi hääletusele panna.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kohalikud omavalitsused on aasta-aastalt hädas olnud kohalike teede remontimisega. Viimastel aastatel sai seda remondiraha kütuseaktsiisist. Nüüd seotakse teederaha aktsiisist lahti. Kuidas aga on kohalikel omavalitsustel võimalik oma teede korrashoidu planeerida, kui asjaomast summat hakkab riik alles aasta lõpus oma eelarves määrama? See aeg on liiga lühike. Enne oli ikkagi mingi suurusjärk teada.

Viimased seitse aastat oli majandusminister Juhan Parts, sinu hea erakonnakaaslane. Kui sa ütled, et aastaid on teedega probleeme olnud, siis küsi Juhanilt, miks need lahendamata on jäänud. Aga kohalikke teid rahastatakse vastavalt teehoiukavale, nii nagu ka seaduseelnõu seletuskirjast võib lugeda.

Aitäh! Palun, Andrus Saare, teine küsimus! Vabandust, Andrus Saare, Kaia Ival on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Me oleme siin ikka veel segaduses. Ma tean, et me esitasime Isamaa ja Res Publica Liidu nimel 21 muudatusettepanekut. Kui ma õigesti mäletan, siis ma ise allkirjastasin need. Aga kui ma nüüd nende materjalidega tutvusin, siis ei näinud ma ühtegi Isamaa ja Res Publica Liidu muudatusettepanekut. Kõik need on justkui Isamaaliidu ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud. Minu teada sellist fraktsiooni meil Riigikogus olemas ei ole.

Te peate arvatavasti silmas näpuviga. Palun selle vea pärast väga vabandust! Loeme need Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni tehtud ettepanekuteks. Aitäh teile! Palun, Andrus Saare, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saanud vastusest oma esimesele küsimusele päris täpselt aru. Sa vastasid, et seoses selle muudatusega saab toimida paindlikult ja kogu raha ei pea ära kulutama. Mida see tähendab, et kogu raha ei pea ära kulutama? Kas kohalikud omavalitsused, kelle kohta ma küsisin, on seni siis ülerahastatud olnud, et te nüüd tulete neile nagu appi ega sunni neid kogu raha ära kulutama? Või mida see tähendab?

Ma pidasin silmas praegust olukorda, kus väga rangelt on seotud aktsiisilaekumine ja protsent sellest summast, mis peab minema teede rahastamisse. Igal aastal on riigieelarves summa, mis tuleb teede korrashoiuks kindlasti ära kulutada. Just seda ma silmas pidasin.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Hea ettekandja! Teatavasti mõni aeg tagasi oli paar aastat järjest selline olukord, kus kogu raha ei kulutatud ära, kuigi seadus oli sõnastatud just nii, nagu ta praegugi on. Nii et oli võimalik küll kõike mitte ära kulutada. Kuidas see kord nüüd paindlikumaks muutub kui enne? Ma ei saa ikkagi aru.

See muutub paindlikumaks tänu sellele, et enam ei hakka seaduses olema konkreetset protsenti aktsiisilaekumisest, mis tuleb teedehoidu suunata. Tulevikus hakatakse raha teehoidu suunama vastavalt teehoiukavale ja reaalsetele vajadustele.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Aitüma! Hea kolleeg! Tahan küsida järgmist. Sa oled pärit sellisest kenast väikevallast nagu Käru, kui ma õigesti mäletan. Kas sul on Käru vallavanemaga kõik need asjad läbi arutatud ja te saate mõlemad aru, et vallas on teed vinks-vonks, sinna raha edasine kulutamine on ebaotstarbekas ning keskvalitsus võiks selle raha ära võtta ja kulutada mingi mõistlikuma asja peale?

Isa on mulle selgeks õpetanud sellise hästi lihtsa tõe, et kui raha ei ole, siis raha ei ole. See on kõige esimene asi. Kärule nagu paljudele teistele Eesti omavalitsustele ei ole juba viimased kümmekond aastat piisavalt raha teehoiuks eraldatud. Lihtsalt need summad, mida riigil on võimalik teehoiule kulutada, on järelikult liiga väikesed. Aga üldiselt on Käru kandis teed enam-vähem rahuldavas seisukorras nii nagu mujalgi.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Mu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et teid rahastatakse vajaduse järgi. Kas Eesti teede seisukord on tõesti nii hea, et see annab võimaluse järgmisel aastal teehoiuvahenditest ära võtta 25 miljonit eurot? Kas te majanduskomisjoni liikmena kinnitate seda?

Ei, ma ei saa mitte kuidagi kinnitada, et Eestis on teede seisukord suurepärane.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Nüüd ma olen küll suures segaduses. Me kuulsime praegu teie käest, et kui raha ei ole, siis ei ole ning et raha pole kunagi olnud piisavalt ja et teedega on probleeme. Samas oleme korduvalt kuulnud siin saalis ministrite ja komisjonis ametnike käest, et raha on nii palju, et seda tuleb teedelt ära võtta. Samuti on kõlanud väide – seda kuulsime siin just ministrite suust –, et eelnõu aitab raha kokku hoida ja selle kasutust nutikamalt planeerida. Mis seis meil siis ikkagi lõpuks on? Mina olen siiamaani ministrite sõnavõttudest aru saanud, et raha võetakse teede realt vähemaks, kuna seal on seda liiga palju olnud, ning nüüd muutume nutikamaks ja hakkame seda paremini kasutama. Aga sina väitsid praegu, et raha pole kunagi piisavalt olnud.

See oli minu isiklik hinnang, et raha pole kunagi piisavalt olnud. Kui me vaatame Eesti teid, siis mõnes piirkonnas ei ole need tõesti kuigi heas seisus. Seda, mis muutub, olen ma siin korduvalt seletanud. Raha kasutamine muutub paindlikumaks, enam ei sätestata konkreetset protsenti iga-aastasest aktsiisi laekumisest, mis tuleb kindlasti teehoidu suunata. Saab olla paindlikum, investeerida vastavalt teehoiukavale. Ka nutikam olemine on täiesti õige eesmärk. Nähes, et aktsiisi laekumise prognoos võimaldab kulutada päris suuri summasid, ei ole arukas üle dimensioneerida. Sinu enda head erakonnakaaslased on nii mõndagi rajatist Eestis hellitavalt Californiaga võrrelnud, toon näiteks ühe Kesk-Eesti objekti. Meil on kindlasti puudujääke nii Maanteeameti töös kui ka üldse raha kasutamise planeerimisel. Objekte on tõesti üle dimensioneeritud. Usun, et see eelnõu võimaldab seaduseks saanuna teehoiukavas ettenähtud investeeringuid teha.

Palun, Peeter Laurson, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Seni on eraldatud vähemalt 10% kütuseaktsiisist laekuvast summast omavalitsustele kohalike teede hoiu rahastamiseks. Kui palju võrreldes praeguse mudeliga teehoiukava järgi kohalike teede rahastamine suureneks?

Seda konkreetset protsenti me eelnõu menetlemisel ei käsitlenud. Ainus, mida ma öelda saan, ongi tõdemus, et tulevikus rahastatakse teid vastavalt teehoiukavale, nii nagu eelnõus ette on nähtud.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul ei ole varem olnud võimalik selle väga olulise seaduseelnõu arutelus osaleda. Aga, Kalle, me oleme mõlemad vastutavad samade valijate ees Harju- ja Raplamaal. Alles hiljuti tulid tõsiselt mures olevad Rapla kandi valijad ühel kohtumisel minu juurde, et küsida, miks uus valitsus on vähendanud Raplamaal kavandatud teede rahastamist. Mida sa oskad nendele valijatele praegu öelda?

Ma ei saa kuidagi öelda, et võrreldes näiteks eelmise seitsme aastaga on Rapla- või Harjumaal järgmistel aastatel ette nähtud teede rahastamise vähenemine.

Aitäh! Kaia Iva, teie esimene küsimus, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Kalle, miks sa ajad inimestele puru silma? Me mõlemad teame väga hästi, kuidas lood on. Sõltumata sellest, kuidas raha eelarvesse satub – kas see satub sinna sellepärast, et on sätestatud mingi konkreetne protsent, või satub see sinna kuidagi teistmoodi, arvutuste või kõhutunde alusel või kuidas iganes –, kui mingile objektile ette nähtud raha aasta lõpuks ära ei kulutata kas sellepärast, et hanked olid eeldatust odavamad, või sellepärast, et mingid vaidlused käivad, saab ikka vastava ettepaneku peale selle investeeringu kenasti järgmisesse aastasse üle viia. Ja see kulutatakse väga otstarbekalt järgmisel aastal ära. Nii et selles osas ei muutu midagi. Paindlikkusele mängimine  annab praegu lihtsalt võimaluse teederaha vähendada. Aga minu küsimus on selline: mis on sinu meelest põhikohad, kuhu tuleks Eesti teehoolduses rohkem raha suunata?

Kõigepealt puru silma ajamisest. Ma arvan, et paindlikkus tagab just selle, et teehoidu suunatakse raha vastavalt reaalsetele vajadustele, mitte vastavalt võimalustele, mis pangakontolt vastu vaatavad. Seda esiteks. Teiseks, Eestis on ikkagi üledimensioneeritud objekte piisavalt palju. See, et need on olukorras, kus raha on pangaarvelt vastu vaadanud, valmis ehitatud, on fakt.
Millised oleksid põhisuunad ja -objektid, kuhu tuleks investeerida? Ma ei tea. Ma ei oska nimetada objekte, kuhu peaks investeerima esimeses järjekorras. Küll aga olen ma seda ise ka ministri käest küsinud ja saanud enam-vähem ammendava vastuse. Üldiselt mulle tundub, et Eesti teedeehituses on veel arenguruumi, et efektiivsust suurendada. Kui me sõidame mööda ükskõik millisest tee-ehitusobjektist – võtame näiteks Tallinna trammitee ehituse, võtame suvised tee-ehitusobjektid kus iganes Eestis –, siis näeme, et reeglina nädalavahetustel ei töötata ja õhtul pärast kella kuute ei töötata. Kallid teehooldus- ja tee-ehitusmasinad seisavad jõude. Kas tõesti on õige kasutada nii kalleid masinaid vaid kolmandiku või 40% koormusega? Minu hinnangul ruumi efektiivsuse suurendamiseks veel on.
Samuti tuleks üle vaadata kõik üledimensioneeritud objektid, õppida nendest, mida edaspidi teha teistmoodi, kuidas saab lihtsamalt. Ega meie teede koormus ilmselt lähitulevikus hüppeliselt ei kasva, nii et pole vaja väga suuri liiklussõlmi ehitada. Selle kõrval peaks analüüsima, nagu ma juba ütlesin, masinate kasutamise efektiivsust ja objektide valmimise kiirust. Ei ole normaalne, et ühte väikest trammiteejuppi ehitatakse Tallinnas poolteist aastat. Tallinn ei ole seejuures mingi erand, ka mitut maanteed on ehitatud ülikaua. Ning see iseenesest tähendab suurt kahju majandusele.
Tulles aga tagasi raha ärakulutamise kohustuse juurde – olen küll juba väga pikalt vastanud –, pean ütlema, et mina tarbijana, aktsiisimaksjana eeldan, et kui mingi kindel protsent minu makstud aktsiisist, mida kogutakse põhimõttel, et saastaja või kasutaja maksab, on lubatud investeerida teede parandamisse, siis seda peaks ka tegema. Kui seda seni tehtud ei ole, on halvasti.

Palun, Aivar Kokk, teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sa kujutad ette, et Tallinnas ehitataks trammiteed öösel? Või sa arvad, et põllumees ostab kombaini ka, et ta saaks sellega 24/7 ja talvelgi tööd teha? Sa räägid, et uue seaduse vastuvõtmise korral täidetakse teehoiukava sajaprotsendiliselt. Siiamaani ei ole seda suudetud täita, kuigi summa oli 25 miljonit suurem. Kuidas seda siis edaspidi tegema hakatakse? Tegelik küsimus on aga see, et sa ütlesid, et mingeid muudatusi ei ole. Ka juhataja väitis sama. Aga võtke seaduseelnõu ette ja lugege § 4. Ma otsisin sahtlipõhjast välja esimese lugemise ja teise lugemise teksti. Need pole päris samad. Seal on väga oluline vahe, kas üks sõna on ainsuses või mitmuses. Kui mitmuses, on tegijaid palju, kui ainsuses, siis on neid üks. Nii et ei ole päris nii, et meie ei oska lugeda ja teie oskate lugeda.

Aitäh märkuse eest!

Aitäh! Palun, Siim Kiisler, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa andsid edasi väga rõõmustava sõnumi, et kui see eelnõu saab seaduseks, siis hakatakse Eestis teid rahastama vastavalt tegelikele vajadustele. See on muidugi suurepärane, kui see tõesti nii saab olema. Aga praegune valitsus, selle eelnõu algataja, on öelnud, et 25 miljonit võetakse teederaha vähemaks. Kas ma saan õigesti aru, et praegune reaalne vajadus on 25 miljonit eurot väiksem kui see, mis ette nähtud on?

Kui Vabariigi Valitsus nii on öelnud, siis järelikult see nii ka on. Sellel on kindlasti omad objektiivsed põhjused. Näiteks euroraha kasutuselevõtt nihkub järgmisesse aastasse, selle perioodi raha kasutamine on läinud edukalt ja ei ole enam vaja sellesama eelarverea pealt kaasfinantseerida. Ma arvan, et Vabariigi Valitsusel on täiesti objektiivsed põhjused, miks ta sellise ettepaneku tegi.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants, teine küsimus!

Aitüma! Sa ütlesid, et sinu meelest on ennekuulmatu või peaaegu üle mõistuse, et Tallinna linnas võtab ühe trammiteejupi renoveerimine aega poolteist aastat. Aga oskad sa öelda, millised on Eesti teiste omavalitsuste kogemused trammiteede renoveerimisel? Kui palju see neil aega on võtnud ja kui palju nende töö Tallinna omast parem on? See on küsimuse esimene pool. Teine pool on see, et siin ühe tänahommikuse eelnõu puhul osa inimesi arvas, et see eelnõu on mõistlik menetlusse jätta, osa aga avaldas arvamust, et see tuleks esialgu menetlusest kõrvaldada. Mis sa arvad, kas ka teeseaduse muutmise eelnõu puhul oleks teretulnud, kui inimesed saaksid veel avaldada arvamust, kuidas kütuseaktsiisi võiks kasutada?

Jah, absoluutselt! Selline initsiatiiv on ju ainult tervitatav. Mida rohkem arvamusi, seda parem. Seda lihtsam on ka rahvaesindajatel hääletada ühe või teise ettepaneku poolt või vastu. Mis puutub trammiteesse, siis seda me oleme kõik avalikest allikatest lugenud, et lihtsalt mugavuse pärast võeti ette võimalikult lai tööfront. Me näeme ju iga päev, et Pärnu maanteel mingi hulk masinaid lihtsalt seisab. Jällegi seesama loogika: mina kui tarbija, mina kui aktsiisimaksja eeldan, et kui raha kogutakse põhimõttel, et kasutaja või saastaja maksab, siis see raha paigutatakse võimalikult kiiresti teehoidu. Näiteks Tallinnas ja ka mitmel pool mujal see maantee ehitusel – Tallinn ei ole siin mingi erand, kuigi ikka tahetakse Tallinna ja kõiki muid omavalitsusi üksteisele vastandada – kindlasti nii ei ole. Ma arvan, et töökultuur jätab kahjuks soovida ja võimalik oleks protsessi kiirendada, et liiklejatel oleks mugavam. See on kindlasti teema, millega peab uus majandusminister koostöös Maanteeameti juhiga tegelema. Tallinn ei ole siin ainuke näide.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te vastasite minu pinginaabri küsimusele ja ma ei saanudki aru, kas meil on teiega erinevad teadmised-arusaamad või oli see lihtsalt mõttevälgatus, mis ei olnud päris adekvaatne. Te rääkisite eurorahast ja sellest aktsiisiprotsendist. See euroraha on ju seal ikkagi praegu sees. Teie vastusest jäi nagu teistsugune mulje. Aga ma tahtsin paindlikkuse kohta küsida. Valitsus on kinnitanud mitmesuguseid pikaajalisi projekte, näiteks tolmuvabade teede projekti. Kui varem oli aktsiiside laekumist võimalik siiski natukene prognoosida ja kujundada mingi arusaam, millal üks või teine tee võiks saada tolmuvaba katte, siis mulle tundub, et selle paindlikkuse korral läheb õige keeruliseks perspektiive arvestada.

Küllap tulevikus prognoositakse täpselt samadel alustel. Ikka võetakse objektid ette selles järjekorras, nagu vajadus on. Kui on tarvis ehitada ümber tee muldkeha, siis on mõistlik paigaldada kohe ka mustkate, et tee saaks tolmuvabaks. Sellised seosed eksisteerivad ka mitmel pool mujal. Olukorras, kus autode mootorid muutuvad järjest säästlikumaks, pole alust prognoosida, et aktsiisi laekumine pidevalt suureneb. Oma parima teadmise järgi söandan hinnata, et lähimas tulevikus aktsiisi laekumine väheneb ja niikuinii peame leidma lisasummasid, et teehoidu rahastada. Ma arvan, teil endalgi on isiklik kogemus olemas, kui palju võttis teie sõiduk kütust neli aastat tagasi ja kui palju see võtab praegu. Selle tendentsi saab ju üle kanda kogu Eestile. Tegelikult aktsiisi laekumine aasta-aastalt väheneb, seda näitavad ka Rahandusministeeriumi analüüsid. Nii et paindlikkus on igati tervitatav. Ühel hetkel me oleme niikuinii olukorras, kus 75% aktsiisist on märksa väiksem summa kui mõni aasta tagasi.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Paindlikkus on kindlasti väga oluline, aga mineval nädalal me arutasime jäätmeseadust. Üks eelnõu algatajate argument, mille pärast seadust peab kindlasti muutma, oli soov, et seadus oleks läbipaistev ja et kohalikud omavalitsused ei saaks jäätmemajanduses kogutud raha oma suva järgi kasutada. Kui me vaatame teeseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis seaduse § 16 lõige 4 tahetakse sõnastada nii, et kohalike teede hoiu toetused kohaliku omavalitsuse üksuste või nende erinevate teeobjektide kaupa kinnitab Vabariigi Valitsus. Kui suur on oht, et hakatakse üsna suvaliselt määrama, milline kohalik omavalitsus saab teehoiuks raha, milline mitte?

Nii sõnavõttudes kui seletuskirjas on kinnitatud, et teehoidu rahastatakse teehoiukava alusel. Nii et ma pean ülimalt vähetõenäoliseks, et teie hirm osutub põhjendatuks.

Aitäh! Palun, Marko Mihkelson, teine küsimus!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea Kalle! Ma tuletan sulle Raplamaaga seoses meelde ühe märksõna: Kuimetsa–Vahastu–Piiumetsa tee. Üks teelõik Kaiu vallas on see, millele ka sina oled valijatega kohtudes tähelepanu pööranud. Ma loodan, et ühiste jõupingutustega saame selle teelõigu tulevikus korda. Enne sa ütlesid ühele küsimusele vastates, et teedeehitusel ei kasutata kalleid masinaid-seadmeid piisava efektiivsusega. Kuidas kõnealuse seaduse muutmine aitab kaasa efektiivsuse suurendamisele?

Ma ei arvagi, et just see seaduseelnõu peaks sellele tohutult kaasa aitama. Ma lihtsalt mainisin, et meil on kaks suurt probleemi. Maanteeametil on olnud kombeks liiklussõlmi, kus nähakse ette tohutu liikluskoormuse kasv, üle dimensioneerida. Ja teiseks võiks kaaluda – see on küll minu isiklik arvamus –, kas töö efektiivsust oleks võimalik just masinate enama koormamise abil suurendada.
Mis puutub sellesse Kuimetsa–Vahastu–Piiumetsa tee lõiku, siis tõepoolest on see juba kolm aastat minugi mure olnud. Olen kogu selle aja vältel suhelnud majandusministeeriumi kantsleri ja ka Maanteeameti juhiga. Eelmisel aastal ehitati kapitaalselt ümber selle teelõigu muldkeha. Tõdesime kantsler Priskega mõlemad, et kui see samm juba ette võeti, siis on ülimalt loogiline, et järgneb ka mustkatte paigaldus. Vastasel juhul on see muldkeha ühel hetkel jälle auklik ja kogu investeering osutub väheotstarbekaks. Kahjuks eelmisel aastal, kui tööjärg minu arusaama järgi pidi sinnani jõudma, see sinnani siiski ei jõudnud. Loodame, et lähiaastatel saab see teelõik valmis ja me saame sealt ilusasti läbi sõita nii, et auto tolmuseks ei lähe.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et tänu seaduse muutmisele vabaneb 25 miljonit eurot muudeks kulutusteks – enam ei lähe nii suur protsent kütuseaktsiisist teedeehitusse. Te rääkisite oma vastustes sellest, et ega ei olegi suuri tee-ehitusprojekte, kuhu raha minema peaks. Tegelikult ei anna see eelnõu aga omavalitsustele mitte mingit kindlustunnet, et just nende osa ei hakata mujale kulutama. Meie oleme teinud muudatusettepaneku, mis annaks kindluse, et 10% aktsiisist läheks ikkagi kohalike teede hoolduseks ja ehituseks. Seda ei ole toetatud. Mis annab valdadele ja linnadele kindlustunde, et just nende pealt kokku hoidma ei hakata?

Küllap annab kindlustunde see, et minister eelnõu algatajana on kinnitanud, et objektidele ette nähtud raha – silmas on peetud eriti just kohalikke omavalitsusi, kellel on asjaomased püsikulud – ei vähendata. Suurte objektide puudumisest rääkides ma pidasin silmas ainult käesolevat aastat, mil struktuurivahendite kasutamise üks periood lõpeb, ja teine algab alles järgmisel aastal. Kaasfinantseeringu vajadus on seetõttu väiksem kui eelmistel aastatel. Küllap see on ka põhjus, miks need 25 miljonit tänavu vabanevad. Ma eeldan, et järgmistel aastatel, kui meil on taas raha, mida teehoidu suunata – pean silmas Euroopa Liidu vahendeid –, see summa ka suureneb.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Suur tänu ka ettekandjale! Riigikontroll auditeeris Eesti põhimaanteedel tehtud renoveerimistöid. Teede renoveerimine on kogu maailmas kulukas ettevõtmine ja Eestis on teedesse investeeritud ligikaudu 1,5 miljardit eurot. Sellegipoolest jõudis Riigikontroll oma auditi tulemusel arvamusele, et riik on teehoiuks kasutanud raha tunduvalt vähem, kui seaduses on ette nähtud, ja soovitab järgida põhimõtet, et teehoiule suunataks 70% kütuseaktsiisist. Nüüd te soovite paindlikkuse huvides sellest loobuda. Miks te ei järgi Riigikontrolli soovitusi?

Ma arvan, et Riigikontroll on õigel teel, ja sedasama loogikat proovisin ka mina siin seletada. Tegelikult minul kui tee kasutajal on õigustatud ootused. Kui seadus näeb ette suunata 75% aktsiisi laekumisest teede parandamisse ja kui seda reaalselt ei tehta, nagu ka Riigikontroll möönis, siis on midagi valesti ja riik on minu kui maksumaksjaga vääralt käitunud. Maanteeameti võimekus ei ole viimastel aastatel olnud piisav, et seda raha efektiivselt ära kasutada, olgu sellel siis mis iganes põhjused – vaidlustatud riigihanked, vaidlused maaomanikega, kelle maalt mingi teelõik peaks läbi minema. Me mäletame ju Tallinna–Tartu maantee ehitusel tekkinud vaidlust Kose valla lähistele jääva teelõigu pärast. Kõik need asjad on juhtunud ja ma arvan, et just Riigikontrolli arvamusest on ka Vabariigi Valitsus lähtunud, kinnitades, et ei ole võimalik ühe kalendriaasta jooksul täpselt planeerida kogu raha kasutamist, kuigi seadus kohustab seda ära kasutama ja teehoidu suunama. Nii ongi tehtud ettepanek muuta rahastamine paindlikumaks, mis üldse mitte automaatselt ei tähenda, et rahastamine kohe kardinaalselt väheneb.

Aitäh! Palun, Kaia Iva, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Teie järjekindlus teeb teile au. Mina proovin sama järjekindlalt väita, et miski ei sega eelarves planeeritud raha kulutamast ka järgmisel aastal, kui tegemist on investeeringurahaga. Aga minu küsimus läheb sealt edasi. Te olete ikka toonud argumendiks, miks teederaha tuleb vähendada, et on liiga suuri objekte ehitatud. Tuletan aga meelde, et liiga suurte objektide ehitamise põhjus ei ole mitte see, et raha on ülearu. Ka vähene raha ei takista neid tegemast. Küsimus on ikkagi planeerimises ja asjalikes otsustes. Kui mingil hetkel on hakanud tunduma, et planeeringud on olnud liiga uhked, siis tuleb sellest õppida, aga mitte lihtsalt raha vähendada. Te olete ise ka välja öelnud, et seda raha on vaja valimislubaduste katteks. Kas ikkagi ei võiks kohalike omavalitsuste eraldisi suurendada? Me ju teame, et kõik omavalitsused vajavad teederaha juurde.

Kui te täpselt sellelsamal hetkel, kui te esitate ettepaneku kohalikele omavalitsustele minevat summat suurendada, näitaksite ära objektid teehoiukavas, mille arvel see raha võetakse, siis on see minu arvates ettepanek, mida Maanteeamet võiks kaaluda. Kuni seda näidatud ei ole, ei ole ka millestki rääkida. Ning ma siiski arvan, et seos raha olemasolu ja suurte objektide ehitamise ambitsiooni vahel on täiesti olemas.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Küsin sellist asja. Oleme sinuga koos mäetööstuse toetusrühmas ja seal on korduvalt olnud jutuks põlevkivi kasutamine tee-ehituses, aga see on jäänud teatud nüansside taha toppama. Kas ei ole kaalutud, et põlevkivi võiks rohkem kasutusse võtta? Saaksime nõnda keskkonda hoides plussi kirja ja ka tee-ehituse odavamaks. Mis seal teha annaks?

Silmas on peetud siiski põlevkivi kaevandamisel tekkiva aheraine kasutamist teedeehituses. Seda ei ole seni tehtud, sest kõrge kvaliteediga killustik on olnud siiani madala hinnaga kättesaadav. Teisalt ei ole olnud positiivseid tulemusi andnud katseobjekte, kus tee oleks ehitatud põlevkivi kaevandamisel tekkivast killustikust. Nüüd, viimastel aastatel, on need objektid eeskätt Ida-Virus küll ehitatud ning neid monitooritakse iga kuu ja iga aasta. Arvan, et tulevikus on kindlasti võimalik selle killustiku kasutamist Eesti teedeehituses suurendada, seda ka mujal kui Ida-Virumaal. Teatavasti teedeehituses on ehitusmaterjali veo kaugus väga oluline kulukomponent. Aga see on kindlasti teema, mida tuleb kaaluda keskkonnatasude kontseptsiooni ja kogu teedeehitusele kehtestatavaid nõudeid üle vaadates.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina ikka ei saa aru. Kui peaminister ütleb siinsamas Riigikogu saali ees, et 40 miljonit on eelarves raha üle, et eelarve on planeeritud varuga, siis miks peab 25 miljoni võrra teederaha vähendama ja otsima kusagilt kinnitatud kavadest objekte, mida plaanidest välja arvata, et lisada sinna täiendavalt mingeid teisi teid. Aga minu küsimus on teemal, mida te olete täna siin korduvalt puudutanud, st kuidas tee-ehitusmasinaid ja -seadmeid efektiivsemalt kasutada ja neid rohkem koormata. Mina ei saa aru, kuidas riik saab seda korraldada. Te ütlesite ise ka, et konkreetne seaduseelnõu sellele kaasa ei aita. Aga mismoodi seda siis on kavas teha? Kas riik kehtestab mingi eeskirja, kuidas eraettevõte oma tehnikat peab kasutama, või me taasasutame riiklikud autobaasid? Mis on need konkreetsed meetmed, millele te olete kogu aeg viidanud, rääkides, et on vaja masinaid paremini kasutada?

Hea küsija! Esiteks, ma ei ole kogu aeg sellele viidanud. Olen paar korda seda maininud kui ühte isiklikku ideed, kuidas oleks võimalik efektiivsust teedeehitussektoris suurendada. Kindlasti praegu arutatav eelnõu seda ei reguleeri ja minu arvates seda ei olegi vaja seaduse tasemel reguleerida. Maanteeamet aga saaks küll midagi ära teha. Ma arvan, et seda on võimalik reguleerida objektide valmimise tähtaegade abil.

Aitäh! Palun, Priit Sibul, teine küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne minu küsimusele vastates ütlesite, et ega laekuvast aktsiisist kaugemas perspektiivis ei jätkuks ja sellepärast on paindlikkuse tekitamine mõistlik. Nii justkui võiks teehoiuks lisaraha saada. Ma ei näe siin aga selles mõttes vastuolu, et kui meil tekib arusaam, et aktsiisist ei jagu, siis alati võib muudest vahenditest teederaha lisaks võtta. See vastus ei kõlanud kuigi loogilisena. Aga mis puutub lisaraha hankimise meetodisse, siis Rahandusministeeriumile oleks kindlasti meelepärane, kui nad saaksid alati puhtalt lehelt alustada ja parlamenti nii oma ettepanekutega tulla, et ükski summa pole millegagi seotud. Kas koalitsioonis on arutatud ka juba järgmisi võimalusi, näiteks seda, et spordi- ja kultuuriürituste rahastamine seotakse hasartmängumaksu laekumisest lahti?

Vastus on, et ei ole arutatud. Mina isiklikult aga pean seda mõistlikuks ideeks.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Te osutasite oma ettekandes korduvalt ebakohtadele tee-ehituses. Ilmselt on ka siin saalis piisavalt inimesi, kes saavad aru, et üledimensioneeritud ja mitte kõige efektiivsemalt nii ajalises kui ka rahalises mõttes ehitatud teeobjektid on probleem. Aga mulle jäi mulje, et ka teie olete seda meelt, et lihtsalt 25 miljoni euro äravõtmise võimaldamine seadusmuudatusega vaevalt seda probleemi lahendab. Kas majanduskomisjonis need teemad tõstatusid ja kui tõstatusid, siis milline oli eelnõu algataja ehk valitsuse seisukoht? Kas nende probleemidega tegeletakse ning kui tegeletakse, siis kas seda tehakse seaduse tasemel või täidesaatva võimu üksikotsuste tasemel? Kellele nende probleemide lahendamine on adresseeritud?

Neid teemasid majanduskomisjoni istungil ei käsitletud. Põgusalt on neid puudutatud siinsamas Riigikogu saalis, debateerides eelnõu esimesel lugemisel minister Jürgen Ligiga paari küsimuse-vastuse vormis. Nagu ma korduvalt olen ka siin kõnepuldis toonitanud, on see sügavalt minu isiklik arvamus, et teehoius on sel moel võimalik üht-teist parandada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud majanduskomisjoni esindaja! Vastuseks minu eelmisele küsimusele, mis annab omavalitsustele kindlustunde, et teehoiuraha kokkuhoid ei tule just nende arvel, te ütlesite, et selle kindlustunde annab fakt, et minister on seda oma sõnadega kinnitanud. Aga me kõik teame, et piisab paarist prohmakast, ja see minister ei ole enam minister. Tema järeltulijal ei ole mingit kohustust eelkäija lubadusi täita. Kas on mingi viis, kuidas saaks ministri lubaduse ka kirjalikult vormistada? Kui on, siis milline see olema peaks? Meie oleme pakkunud panna seadusesse kirja, et 10% aktsiisirahast läheb kohalike teede hoiuks. Kas on olemas mingi pehmem viis? Näiteks võiks minister anda määruse, mis elaks kauem, kui tema ametiaeg on. Miks seda teha ei võiks, sest ministri sõnast ilmselgelt ei piisa?

Minule ja kogu Riigikogu saalile on minister ning teised ministeeriumi ametnikud kinnitanud, et tulevikus rahastatakse teid teehoiukava alusel. Ei ole mingit alust otsida seoseid selle vahel, et kui me kütuseaktsiisi laekumise ja raha kasutamise teehoius lahti seome, siis just kohalike omavalitsuste teedele suunatav summa väheneb. Ma küsin retoorilise küsimuse vastu. Kas te oleksite nõus, et ka Tallinna linnas on fikseeritud, et mingi protsent eelarvest läheb teehoiuks, mitte mingiteks lõbusateks ettevõtmisteks, mida mõistagi korraldatakse ka teederaha arvel? Seda me ju näeme Tallinna linna teede kvaliteedist. Kõike on võimalik teha, aga kui aluseks on teehoiukava ning seda parimatest teadmistest ja praktikast juhindudes järgitakse, siis pole minu arvates protsendi seadusesse kirjutamine mõistlikum lahendus.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann, teine küsimus!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kõneleja! Ma tahan tähelepanu juhtida raportile, mille koostas Andre Sepp ja mis riiklikult olulise küsimusena leidis arutamist ka selles saalis. Nimelt, kohalikud omavalitsused märgivad, et riigieelarveliste eraldiste vähesus ja pidev muutumine ei võimalda koostada pikemaajalisi plaane teede korrastamiseks. Raport soovitab omavalitsustel planeerida teehoiuraha kasutamist selliselt, et see oleks avalikkusele selgelt nähtav. Samuti soovitatakse võimaluse korral suurendada omavalitsustele teehoiuks määratavaid summasid. Miks teie ettekantud seaduseelnõu neid soovitusi vähimalgi määral arvesse pole võtnud?

Ma ei saa teist päris hästi aru. Oma eelmises küsimuses te mainisite, et Riigikontroll on jõudnud järeldusele, et teederaha ei suudeta objektiivsetel ja vähem objektiivsetel põhjustel ära kulutada. Ka Riigikontrolli ettepanek, nii palju kui ma teist aru sain, oli vähendada eraldatava aktsiisisumma osakaalu 75%-lt 70%-le. Meie soovime regulatsiooni hoopis paindlikumaks muuta, me ei kirjuta sisse konkreetset protsenti. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et teid rahastatakse tulevikus vastavalt teehoiukavale, mis on vastu võetud kehtiva korra alusel. Seal on neidsamu prognoose ju arvestatud. Ma arvan, et tulevik ei ole nii tume, nagu te südamesopis vahest pelgate. Te teate seda tegelikult ise ka.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui me vaatame Eestimaa teid ja tänavaid, siis üldistatult võib minu arvates öelda, et riigiteede seisukord on tasapisi, samm-sammult paranenud. Kohalike omavalitsuste teedega on nii ja naa, kõik sõltub ka omavalitsuse prioriteetidest ja panustamisest teedesse. Aga julgen siiski öelda, et sellest on kujunenud mõnevõrra suurem probleem kui riigiteede sõidetavus. Vahest kõige halvemas seisus on maakonnalinnade ja muude väiksemate linnaliste asulate tänavad, mis on viimase kümmekonna aasta jooksul halvemaks muutunud, mitte paranenud. Kas komisjonis arutati, kas tuleks täiendavalt rahastada omavalitsuste teid või muuta raha jagamise metoodikat, et riigipoolne abi neile oleks suurem kui seni?

Komisjonis seda teemat eelnõu menetledes ei käsitletud. Aga ma olen nõus, et maanteede seisund on kindlasti hea ning linnatänavate olukord mõnes linnas parem, teises halvem, mõnel pool päris halb. Samas ma ei ole kindel, et omavalitsustele suunatava teehoiusumma suurendamine tingimata teid parandada aitaks. Näiteks Tallinna linnas võiks see kaasa aidata hoopis, ma ei tea, Tallinna TV nr 2 loomisele või mingisuguse Pealinna kaks korda tihedamale ilmumisele. See on tõsine probleem, et teehoiuraha kasutamine omavalitsustes ei ole läbipaistev. Muidugi on kindlasti ka positiivseid erandeid. Keskeltläbi, ma arvan, vallajuhid saavad ikkagi väga hästi aru, kus nad töötavad ja kelle heaks tegutsema peavad – oma valla, oma linna elanike heaks. Aga mulle tundub, et Tallinna linnas omavalitsusjuhid ei saa päris täpselt aru, kelle heaks nad töötama peaksid ja milleks neile eraldatud raha õige kasutada oleks.

Aitäh! Palun, Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! Mineval korral, kui minister seda eelnõu siin kaitses, siis ma ei tea, kas tal oli halb päev või mis, aga ta väitis midagi säärast, et üks aktsiisi kehtestamise põhjus on teede koormust vähendada. Teede koormust saab mitut moodi vähendada, ka nii, et ei remondi teid, need on halvas korras ning autod ja muud liiklusvahendid lihtsalt ei saagi teedel sõita. Sellega on nagu kohe üks eesmärk täidetud. Aga nüüd minu küsimus. Kohalikud omavalitsused on oma arvamust avaldanud, ministeerium on oma arvamust avaldanud, komisjon samuti. Kohalike omavalitsuste arvamus läheb teiste omast väga lahku. Kes siis lõppkokkuvõttes õiget juttu räägib ja kes ajab pada?

Seda, kes ajab õiget juttu ja kes ajab pada, me komisjoni istungil ei analüüsinud.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts!

Lugupeetud ettekandja! Võrreldes eelmise koalitsiooniga see koalitsioon kindlasti vähendas teede rahastamist. Need on täiesti lahus teemad, kas ehitada väiksemaid objekte või vähendada rahastamist. Väiksemaid objekte saab alati teha ja kokku hoida saab ka alati. Sellest ka minu küsimus. Kus te oleksite ette näinud, et 2 + 2 tee asemel oleks võinud teha 1 + 1 tee? Mõtlen mõnda konkreetset lõiku.

Vabandust, härra Palts, ma ei ole ei Tamur Tsäkko ega Aivo Adamson, Maanteeameti praegune juht, kes tegelikult neid asju peab analüüsima. Selle eelnõu teemaks mingid konkreetsed teelõigud kohe päris kindlasti ei ole.

Palun, Margus Tsahkna!

Suur tänu! Hea ettekandja! On ilmselge, et praegune valitsus on lihtsalt otsustanud hankida raha oma valimislubaduste täitmiseks ja üks võimalus on loobuda sättest, et 75% kütuseaktsiisist läheb teehoiurahaks. Nii võetakse teehoiust ära umbes 25 miljonit eurot aastas. Ma küsingi teie arvamust. Peaminister, kes kuulus eelmises koalitsioonis samuti valitsusse, ütleb, et seda raha on varem kasutatud ka suurte liiklussõlmede väljaehitamiseks, mis on olnud üleliigne ja ebaotstarbekas kulu. Kas ta tegelikult vassib ja valetab? Tegelikult on need suured liiklussõlmed ju välja ehitatud Euroopa Liidu raha eest. Puht fakti tuvastamiseks küsin nii: kas ta vassib ja valetab?

Sa tead, Margus, väga hästi, et kõik Euroopa Liidu rahastatavad objektid eeldavad kaasrahastust. Ei ole nii, et mingi objekt, näiteks Mäo liiklussõlm, ehitati valmis ainult Euroopa Liidu vahenditest. Kas keegi vassib ja valetab, sellele pole aga minul kui komisjoni ettekandjal kindlasti kohane hinnanguid anda.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts, teine küsimus!

Sina kui komisjonipoolne ettekandja rääkisid mitu korda üledimensioneeritud objektidest. Nüüd sa ütlesid, et sa ei ole härra Tsäkko. Kes sa üledimensioneerimisest rääkides ikkagi oled, kui sa ei oska öelda ühtegi objekti, mille oleks võinud väiksema teha? Kes sa siis oled, kui sa Tsäkko ei ole?

Ma olen Kalle Palling, Riigikogu liige ja majanduskomisjoni liige ning juhtivkomisjonipoolne ettekandja.

Palun, Ken-Marti Vaher!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te teete praegu muudatuse, mida Reformierakond on siin veeretanud nagu head magusat kuklikest juba päris mitu aastat. Ja nagu sa Riigikogu liikmena suurepäraselt tead, kui seda 75% nõuet seaduses ei oleks, siis oleks juba selleks aastaks teederaha päris hulga miljonite jagu vähemaks jäänud. Rahandusministeerium pidi pärast eelmise koalitsiooni läbirääkimisi tugevalt pingutama, et seda raha leida ja teedesse investeerida. Minu küsimus on lihtne: mida sa ise prognoosid, kuidas võiks see seadusmuudatus mõjuda? Kas mõju saab olema suurem kui kaheksa miljonit eurot vähem teedeehitusse lühiperspektiivis või saab see kohalikele omavalitsustele olema gradatsiooniliselt veel suurem vähenemine?

Aitäh! Sellist järkjärgulist vähenemist ei saaks ma Riigikogu liikmena mitte kuidagi toetada. Ma arvan, et aastati saab asjaomane rahasumma olema erinev, see eraldatakse vastavalt teehoiukavale. Nagu ma olen siin mitu korda seletanud, ühe kalendriaasta aktsiisi laekumise järgi ei saa korralikult teehoiutöid kavandada. Selle aja jooksul ei jõua hankeid korraldada ja võimalike hanke vaidlustajatega vaielda – see on väga pikk protsess. Ma arvan, et paindlikkus muudab selle töö tunduvalt järjepidevamaks ja küllap muutuvad nii kohalikud teed kui ka riigimaanteed aasta-aastalt paremaks, ka nendes kohtades, kus need praegu kuigi heas korras ei ole.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Viimastel kuudel, kui ma olen pidanud debatte mitmesuguste suurte lubaduste katteallikate üle, olen täheldanud, et küsitavusi on eriti tekitanud ühe või teise meetme esilekutsumine. Praegu te ju nendite, nagu ma aru saan, et pärast selle seaduse vastuvõtmist tekib juba järgmisel aastal teatav lisaressurss, mida on võimalik kasutada mingi meetme käivitamiseks, olgu see siis lapsetoetuse suurendamine või midagi muud. Kas te tunnetate, et kui me seda muudatust ei teeks, siis tekiks teedehoius ülerahastatus ja seepärast võib sealt teie arvates ressurssi ära võtta? Alternatiiv oleks ju mitte seda teha.

Jah, kui Rahandusministeerium on sellise ettepaneku esitanud, siis järelikult on nende arvates võimalik see ressurss vabastada ja kasutada seda raha efektiivsemalt. Kindlasti eeldab see teatavaid muudatusi, ümberplaneerimist. Aga ma arvan, et kõike seda on praktikas võimalik teostada.

Aitäh! Palun, Margus Tsahkna, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma lähen Sven Sesteri küsimusest edasi. Tegelikult on see ju olnud suur väärtus, et me oleme riigi rahastatavad teed ja kogu teehoiu poliitiliste tõmbetuulte käest välja tõstnud. Meil on olnud kindel rahastamisallikas, fikseeritud protsent kütuseaktsiisist. Kogusumma on sõltunud sellest, kuidas meie majandusel läheb, kütuse tarbimine on ju ka sellest mõjutatud. Regulatsioon on olnud vastupidine Tallinna omale, mida teiegi olete kõvasti kritiseerinud. Tallinna juhid kinnitavad jürgenligilikult, et pealinnal on paindlik eelarve, aga tegelikult tehakse seda, mida poliitiliselt vajalikuks peetakse. Te teete selle seadusmuudatuse enne valimisi. Enam-vähem minuvanusena või natukene nooremana te olete poliitikas päris pikalt olnud. Kas te saate anda oma sõna, et selle otsuse tulemusena ei hakata pikaajaliste investeeringute ja teehoolderahaga poliitilisi mänge mängima, nagu tehakse Tallinnas?

Mina Riigikogu liikmena kinnitan, et mina sellistes poliitilistes mängudes ei plaani osaleda.

Aitäh! Palun, Ken-Marti Vaher, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on rahvaarvult, sh maksumaksjate arvult pisikene riik, aga territooriumilt tegelikult võrdlemisi suur, vähemalt Hollandi-suurune. See tähendab, et meie teedevõrgustik on ulatuslik ja maksumaksjale vägagi koormav. See tähendab ka seda, et investeeringud teedeehitusse on äärmiselt tähtsad. Samas pole see kindlasti valdkond, kus võiks püüda populaarsust võita. Kui sa paned teedesse raha, investeerid nendesse, siis on võimalik tulemust näha viie või seitsme või heal juhul ka pikema aja jooksul. Üldiselt see on aga valdkond, mille vajadused võivad kukkuda kahe tooli vahele, nii et teed jäävad lihtsalt rahastamata. Kas teie sõnum kohalikele omavalitsustele ja laiemalt ühiskonnale on see, et selle muudatusega vähendatakse teadlikult teedesse investeeritavat rahasummat, mille tegelikult see 75% nõue seni on taganud, või on teie sõnum lihtsalt, et te tahate suuremat paindlikkust?

Te vastasite ise küsimusele. Me tõesti soovime suuremat paindlikkust.

Aitäh! Palun, Sven Sester, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Tegelikult on, mulle tundub, tegemist kolmanda variandiga. Eesmärk ei ole mitte suurem paindlikkus, vaid katteallikad mingite ideede elluviimiseks. See on minu käsitus eelnõust ja mul on alust seda arvata põhjusel, et mina ei ole teiega nõus, et teede rahastamine on optimaalne ja isegi võib-olla liiga suur. Pigem peaksime sinna ressurssi juurde panema. Siit ka mu küsimus teile. Kui te näete seda, et järgmisel aastal on võimalik tänu paindlikumale süsteemile teedevaldkonnast raha ära võtta ja suunata selle mingite uute meetmete rakendamisse, siis millistelt objektidelt me ressurssi ära võtame? Kuskilt peab see rohkem kui 20 miljonit tulema.

Komisjoni istungil me objektide lõikes mingisuguseid plusse ja miinuseid paberile ei märkinud, et milline objekt peaks vähem raha saama ja milline mitte. Ma olen siin mitu korda öelnud, et teehoiukava on kinnitatud ja selle koostamisel on arvestatud senise regulatsiooniga, kehtiva seadusega, kus on fikseeritud, et 75% aktsiisi laekumisest suunatakse teedesse. Meile on kinnitatud, et ka tulevikus rahastatakse teehoidu teehoiukava alusel. Nii et ei ole vähimatki alust eeldada, et mingid kindlad objektid jäävad tulevikus rahastamata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalle Palling! Avan läbirääkimised. Palun, Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! See ei ole esimene kord, kui poliitikas tõuseb teemaks teede rahastamise vähendamine. Küll on aga selle eelnõu näol kahetsusväärselt tegemist esimese korraga, mil teede rahastamise vähendamisest on saanud valitsuse ametlik seisukoht. Eriti huvitavad on olnud ministrite argumendid, et raha nappus aitabki säästa, aitab olla nutikam. Kui ma aga küsisin, kas äkki võiks ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töötajatele vähem palka hakata maksma, nad on vahest sel juhul nutikamad ja tublimad, siis tuli välja, et seal see põhimõte ei tööta.
Kogu aeg on jäänud mulje, et raha on teedevaldkonnas üle, kuigi seda on hästi palju teede peale kulutatud. Oleme korduvalt kuulnud räägitavat üledimensioneeritud objektidest. Samas täna väitis komisjonipoolne ettekandja, et raha on teedele kulutatud liiga vähe, teed ei ole heas korras. Ei saagi enam aru, keda uskuda. Kas keegi vassib või lihtsalt ongi soov asi väga segaseks ajada?
Ei anna vähimatki kindlust ka väited, et pole põhjust muretseda, 2018. aastal ju teehoiukava järgi summad kasvavad. Eriti imelik on tundunud jutt, et tulevane paindlikkus ei kohusta ettenähtud raha ära kulutama, aga senise seaduse järgi on riik olnud kohustatud kogu aeg raha kuhugi kulutama, ka siis, kui on hankeid vaidlustatud või tee-ehitus mingil põhjusel venima hakanud. Isegi rahandusminister hiilis siin korduvalt kõrvale vastusest, kas on ikka kindel, et raha pole siiamaani saanud järgmisse aastasse edasi tõsta. Ta ei tahtnud otse vastata ja jäi mulje, et ta ei oskagi sellele vastata.
Samas kuulsime ka, et komisjoni esindajal on suur mure tee-ehituse pärast. Tee-ehitus on üldse selline tore valdkond, kus kõik tunduvad spetsialistid olevat. Mõni on rääkinud murest, et ainult suvel ehitatakse. Ma usun, et kõik mäletavad seda, kui kunagi Toivo Jürgenson rääkis televisioonis lumehanges tee-ehitusest. Peale seda muutus ta pilkeobjektiks. Praegu nagu ei saagi aru, kas siiamaani pole paljud Riigikogu liikmed mõistnud, et teid ehitataksegi siis, kui ei ole lund, kui on selleks paslik kliima, ja see on enamasti kevadel, suvel ja sügisel, meeldib see meile või mitte.
Kes ikkagi kaotavad selle eelnõu tõttu, kui see seaduseks saab? Teed on meile igapäevaselt kõige vajalikum infrastruktuur ja nende käestlaskmine mõjutab meid kõiki. Teehoiuraha vähendamise negatiivsed mõjud on pikaajalised ja avalduvad kahjuks mitmel moel. Infrastruktuuri hea seisukord on tähtis majandusarengu eeldus. Näiteid saame tuua Tallinnast ja mujaltki Eestist, kus teed-tänavad on käest lastud.
Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Mõnel pool on üsna keeruline endale ette kujutada, et tegemist on areneva ja uuendusliku riigiga. Tahan rõhutada, et teede seisukord mõjutab liiklusohutust. Seda teemat ei kuulnud käsitlevat ühtegi ministrit ega ka komisjonipoolset ettekandjat, see nagu ei huvitaks mitte kedagi. Aga teede seisukord mõjutab ju liiklusohutust. Transpordi arengukavas on seatud sihiks, et aastaks 2020 kahaneks liikluses hukkunute arv alla 50. Täna arutatav eelnõu viib meid kahjuks sellest eesmärgist kaugemale. Teedevõrgu korrashoid ja arendamine eeldab pikka etteplaneerimist. Teede rahastamise kütuseaktsiisi laekumisest lahtisidumisega võetakse kogu valdkonnalt rahastamise kindlus ning võib karta, et kui see kord juba tehtud on, siis lihtsat tagasiteed ei ole.
Märgin lõpetuseks ära selle, et väited, et eelnõu on mõeldud eelarve kasutamise paindlikkuse suurendamiseks ega ohusta teede rahastamist, on keerutamine. Seletuskirjas räägitakse vajadusest viia teede rahastamine kooskõlla reaalse vajadusega. Kas tõesti arvab valitsus, et reaalne vajadus on väiksem, kui rahaeraldusega on eeldatud? Komisjonipoolne ettekandja seda igatahes ei arvanud ja ka senised uuringud on näidanud vastupidist. Juhin tähelepanu, et ka kehtiv seadus ei keela teid rahastada suuremas summas kui 75% kütuseaktsiisist. Ka ei sunni kehtiv seadus meid raha vägisi ära kulutama, nagu meile siin korduvalt on üritatud selgeks teha. Paindlikkuse ja reaalse vajaduse jutu taga on peidus valitsuse soov võtta koalitsioonileppes antud katteta lubaduste täitmiseks raha teede arvel. Järgmise aasta eelarve pole veel kinnitatud, kuid valitsuses 29. aprillil heaks kiidetud riigi eelarvestrateegias on kavandatud teedele 25 miljoni euro võrra vähem raha, kui näeb ette kehtiv teeseadus. Nii palju siis paindlikkusest. Mina olen küll kindlalt seda meelt, et eelnõu niisugusel kujul toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Arutatava teeseaduse muutmise seaduse eelnõuga soovitakse tühistada kehtiv kord, et 75% kütuseaktsiisist suunatakse Eestimaa teede ja tänavate hoolduseks, remondiks ja ehituseks. See plaan ei ole kindlasti mõistlik. Peamiseks põhjuseks on toodud soov muuta eelarve paindlikumaks, et oleks võimalik operatiivselt riigieelarvet koostada. Jah, loomulikult, ideaalne paindlikkus saavutataks siis, kui Eesti riigis ei oleks üldse tuludega seotud kulusid, kui rahandusministril oleks aasta algul ees pakk vaba raha, mis ei ole ühegi seadusega sihtotstarbeliselt ära suunatud, ja rahandusminister saaks igal aastal oma otsuse kohaselt ministeeriumidele laiali saata rahakulutuse piirsummad. See oleks ideaalne paindlik eelarve koostamine Rahandusministeeriumi arvates. Aga mõistlik on loomulikult selline poliitika, kus pikaajalised prioriteedid ja eelarve paindlikkus on tasakaalus ehk kus mõlema teguri jaoks on eelarves ruumi.
Me ei ole siin menetluse käigus aru saanud, miks just teeseadus igatsetud paindlikkusele ohvriks tuuakse. Samas peitub selles ka ohu märk. Praegu me ju teame, et tuludest sõltuvaid kulusid on väga erinevaid. Võtame näiteks keskkonnatasud. Ehk seome ka keskkonnatasud lahti sellest sihtotstarbest, mis seadused ette näevad? Või sotsiaalmaks – kas tulevikus langeb ka sotsiaalmaksu kasutamine samasuguste poliitiliste otsuste meelevalda? Edasi, töötuskindlustusmakse ehk töötukassa iseseisvus, ja hasartmängumaks, millest on palju kordi räägitud ja mille puhul minule jääb arusaamatuks, mis tegelikult on Reformierakonna seisukoht. Täna ütles komisjoni ettekandja, et tema toetaks hasartmängumaksu lahtisidumist, et paindlikkust ka sel moel suurendada. Samas ma mäletan, et just Reformierakond tegi ettepaneku siduda hasartmängumaksust laekuv summa Eesti Rahva Muuseumi ehitusega. Nii et nendel, kes on teinud praegu ettepaneku suurendada riigieelarve paindlikkust, ei lähe teod ja sõnad tegelikult kokku. Nagu ma ütlesin, see on ohu märk, et sotsiaalmaksu ja muude võimalike tuludega seotud kulude rahaallikatest lahtisidumisega edasi minnakse. Valdkondade pikaajalist arengut silmas pidades võib öelda, et see vähendab kindlustunnet.
Kõik see puudutab ka teede ehitust ja hooldust. Teehoiukava on pikaajaline arengukava. See ei ole ainult objektide loetelu, mille kohta võime öelda, et kui üht või teist objekti ei ehitata või ei remondita tänavu, siis tuleb see järgmisel või ülejärgmisel aastal või hoopis seitsme või kaheksa aasta pärast, aga teehoiukava iseenesest kehtib. See on ju tegelikult demagoogia. Teehoiukava kehtib siis, kui selle taga on konkreetsed aastaarvud ja rahasummad, mille abil seda ellu viiakse. Ainult nii saab planeerida pikaajalist teede hoidu, investeeringuid ja objektide ehitamist. Kui arengukavas ei ole kirjas, mis aastal kavatsetakse konkreetset objekti rahastada, siis on see kava rohkem ilukirjandusliku väärtusega.
Edasi, kohalike omavalitsuste kindlustunne. Ka täna küsiti siin saalis korduvalt, mis annab kindlustunde, et kohalike omavalitsuste teede raha ei vähendata. Uus seadus seda kindlustunnet ju ei paku. Vastus oli, et tagatis on ministri sõna. Ministri sõna peaks andma kohalikele omavalitsustele pikaajalise kindluse oma eelarvete ja arengukavade, sh teedehoiu planeerimiseks. No kuulge! Mina nii noor ja naiivne inimene ei ole, et ministri sõna asendaks minu silmis seadust, eriti kui meil on ametis praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister. Oleme ju näinud, kuidas praamiliikluse korraldamisel on ministri seisukohad ühe nädala jooksul muutunud 180 kraadi ehk vastupidiseks. Ja nüüd me peame arvama, et meil on kindlustunne aastateks või lausa aastakümneteks ja selle tagatiseks on ministri sõnad. Ärgem olgem nii naiivsed!
Tahan stenogrammi huvides ära märkida ka teema, mis on arutelu jooksul korduvalt läbi käinud, ja nimelt, et Eestis on ehitatud üledimensioneeritud teelõike ja -sõlmesid. Eks meil igaühel on oma arvamus ja ka minul on selle kohta oma arvamus. Üledimensioneerimist on ikka ette heidetud eelmisele majandusministrile Juhan Partsile, kes olevat kõiges selles süüdi. Tuletan aga meelde, et Mäo risti ja paljude teiste mõni aasta tagasi valmis saanud teelõikude planeerimine ja rahastamisskeemi otsustamine toimus aastaid varem. Ma mäletan väga hästi, et see sai teoks sotsiaaldemokraatide osalusel ja ajal, kui rahandusminister oli sotsiaaldemokraat Ivari Padar. Siis langetati paljud rahastamisskeemide otsused ning hakati hankeid ette valmistama, aga paljud objektid tõepoolest valmisid majandusminister Juhan Partsi ajal. On kuidagi kummaline kuulda praeguselt ministrilt etteheiteid oma eelkäijale, kui need võiks pigem olla adresseeritud tema erakonnakaaslasest rahandusministrile.
Veel üks tähelepanek. Kavandatud teede rahastamise vähendamine seab ohtu regionaalse tasakaalu püüete realiseerumise. Me teame, kui erinevas seisus Eesti teed on. Näiteks Lääne-Virumaal on riigiteed peaaegu saja protsendi ulatuses mustkatte all. Samas kui me läheme Lõuna-Eestisse, siis näeme, et alla poole riigiteedest on mustkatte all. Nii suured erinevused on Eestis. Need regionaalsed ebakõlad tuleks samm-sammult kaotada ning seda saab teha ainult teede arengukava alusel ja valdkonda piisavalt rahastades. Aga kui me võtame sealt raha ära, siis unistust, et teede olukord kogu Eesti riigis ühtlustub, ellu viia võimalik ei ole.
Nii et mina ei arva, et see ettepanek on mõistlik. Ma loodan, et kollektiivne mõistus ületab ettepaneku teinud ühe inimese ja ka valitsuse mõistuse ning et Riigikogus jõutakse parema lahenduseni, kui on valitsuse ettepanek teeseaduse muutmise kohta. Aitäh!

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eile laulupeo tule toomiselt siiapoole sõites oli mul selline kurb meeleolu, peas keerlesid emotsionaalsed küsimused. Kohtusin seal paljude inimestega, kes küsisid, mis on juhtunud. Mis on juhtunud peale seda, kui Eesti riiki on juhtima hakanud ajutine valitsus? Kõigepealt on mindud kallale ettevõtjatele. Ettevõtjate koormust püütakse iga nädal uue seaduseelnõuga suurendada. Vahepeal tekkis küsimus, kas meil valitsuses ei ole tõesti ühtegi ettevõtjat, kes saaks aru, kust tuleb maksuraha. Ei ole võimalik midagi jagada, kui ei ole ettevõtlust. Suurem osa riigile laekuvast maksurahast tuleb ikkagi otse ettevõtlusest. Ühel päeval tundub, et meie inimesed elavad väga hästi, nende kodukulud on väikesed. Siis aga ilmub meile laua peale eelnõu, millega tõstetakse maagaasi aktsiisi ja muudetakse kallimaks kodutarbijatele maja kütmiseks müüdav vedelkütus.
Eile tundus, et on suur leinapäev meile kõigile, eriti aga meie emadele. Ajutine valitsus on otsustanud, et meie emad ei vääri emapensioni, ja võtavad nendelt järgmise kolme aasta jooksul ära 86 miljonit eurot. Ja täna on siin laudade peal teedelt raha äravõtmine. Kui keegi siin saalis ütleb, et 25 miljonit ei ole osatud kuhugi panna, siis küsige kohalikelt omavalitsustelt, kas nad ei oleks igal aastal tahtnud seda raha kasutada ja omavalitsuste bilansis olevaid teid korda teha. Kui palju on omavalitsusi, kes viimastel aastatel on suutnud asfalteerida või muul moel tolmuvabaks muuta oma kruusateid või remontida kruusa- ja asfaltteid? Siin räägitakse, et elu hakkab käima teehoiukava järgi. Kahjuks tundub, et ettekandjad ei ole päris tõsiselt teehoiukavasse süüvinud. Seni ei ole perspektiivset teehoiukava ühelgi aastal täidetud, alati on jäänud mingid objektid ehitamata. Ja nüüd, kui raha ära võetakse, hakatakse uuest aastast kohe kõiki teid ehitama?!
Olen aru saanud, et Tallinnas enam öörahu olema ei hakka, sest ka öösel hakatakse trammiteed ja muid teid ehitama. Nii et neil, kes Pärnu maantee ääres elavad, on põhjust karta, et mõne päeva pärast tuleb uus seaduseelnõu, kutsutakse ehk ka erakorraline Riigikogu istungjärk kokku ning seadustatakse, et tee-ehitus peab käima 24/7 ja ka talvel paksu lumega.
Me teame, et võtsime siinsamas Riigikogus transpordi arengukava vastu alles mõni kuu tagasi. Tolles kavas on väga selgelt öeldud, et kohalike teede hoiu toetuseks eraldatakse vähemalt 10% kütuseaktsiisist. Kuidas kõnealune seaduseelnõu selle arengukavaga kokku läheb? Kas ka transpordi arengukava tuleb uuesti Riigikokku arutusele tuua ja muuta seda punkti seal?
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

Täna me võtame teedelt raha ära, aga on lubatud, et kohalikud omavalitsused saavad oma 28 miljonit eurot ikka kätte. Me teame, et Euroopa Liidu toetusrahaga ehitatakse suuri objekte ja see töö tegemata jääda ei tohi. Kust siis see raha ära võetakse? Raha võetakse suure tõenäosusega ära kohalikelt riigiteedelt. Nendelt teedelt, mille seisukord on kõige halvem. Jah, me oleme suuremaid teid suutnud korda teha, aga väiksemad riigimaanteed vajavad järgmistel aastatel kindlasti suuri investeeringuid.
Mitmel korral rääkisid minister ja ka komisjoni ettekandja siin sellest, et teatud objektide ehituseks on läinud liiga palju raha, mõni viadukt või muu objekt on saanud liiga uhke. Nendele teadmiseks, et kui tahetakse ehitada neljarealist teed, siis klassifikatsiooninõuete hulka kuulub üks väga selge tingimus: samal tasapinnal vasakpööret ei tohi lubada sellisel teel teha. Ei ole mõtet ehitada väga korralikku teed, kus on igal ristmikul valgusfoor. Mitmerealiste teede ehitamise mõte on ikka selles, et me saaksime punktist A punkti B maksimaalselt kiiresti ja maksimaalselt ohutult. Kui me kogu tee valgusfoore täis pikiks, ei oleks sellel luksusel mõtet ja me võiksime rahulikult jätkata üherealiste teedega.
Kas me võtame siis selle seaduse vastu ja uuest aastast enam tolmuvabasid teid ei ehita? Kas jätame kõikide kohalike riigiteede investeeringud tegemata? Kas kergteede projektid jäävad ära? Me oleme aastaid rääkinud, et Tallinna ja Tartu vahel peaks olema korralik mõlemas suunas kaherealine maantee, mis võimaldaks ka Lõuna-Eesti inimestel pealinna magusamatele töökohtadele kiiremini kohale jõuda. Kas nüüd arvestatakse, et kui Rail Balticu ehitus peale hakkab, siis maade kokkuostmise ja kõige muuga seotud omafinantseeringu summa jõuab poole miljardi euroni? Ja kust see raha võetakse? Me ju laenata ei taha.
Kõige suurem mure on aga see, et mitte ükski seadus enam ei ütle, kui palju järgmistel aastatel teedele raha eraldatakse. Minu arvates see on kõige suurem mure ja seepärast ma ei saa selle eelnõu poolt kuidagi hääletada. Aitäh!

Erki Nool, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Nõukogude ajal oli üks väga populaarne film "Patukahetsus". Seal läks üks vana naine mööda teed mäest üles ja küsis ühe akna peal olevalt nooremalt naisterahvalt, kuhu see tee viib. Noorem naine vastas, et mitte kuhugi. Vanem naine ütles, et siis ei ole teel mõtet, kui ta templisse ei vii. Ilmselt on see üks Jürgen Ligi lemmikfilme. Teed ei peagi kuhugi viima. Nagu ta siin Riigikogus on öelnud, teedel ei tohiks olla suurt koormust ja teede koormuse vähendamine on üks eesmärk. Siis ei peaks neid nii palju remontima. Meil on olemas teehoiukava. 25 miljoni euro võrra teehoiuraha vähendamine kindlasti selle kava elluviimist ei kiirenda.
Mineval nädalal toimus meie konverentsisaalis arengufondi üritus, kus esitleti innovatiivset lahendust Eesti transpordiprobleemide lahendamiseks. Üks noormees presenteeris väga hasartselt uut võimalust iseliikuvate autode näol. Väide oli selline, et kui me saaks iseliikuvate autode süsteemi toimima, siis poleks üldse vaja nii suuri ja kulukaid infrastruktuuriobjekte ehitada nagu Ülemiste ristmik jms. Kahjuks mina selle noormehe optimismi ei jaga ja seda ma seal saalis ka ütlesin. Eelkõige on meil infrastruktuuri vaja selleks, et majandus ja logistika paremini tööle hakkaksid.
Mõni aasta tagasi tehti uuring, kus küsiti maaelanike käest, millest nad kõige rohkem unistavad. Üks sagedasemaid vastuseid oli, et kergliiklusteest. Tallinna inimestele tundus natukene kentsakas, et nii suure protsendiga võitis see soov, ja küsitluse pädevus seati kahtluse alla. Aga kui me vaatame, kui palju on taasiseseisvunud Eestis liiklus tihenenud, kui paljud inimesed kasutavad rohkem isiklikke sõiduautosid, siis tundub loogiline, et kui maalapsed peavad kooli minema mööda suurt maanteed, mille kõrval kergliiklusteed pole, siis on nende tervis ja elu ohus.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Mina olen Ida-Virumaa saadik ja mäletan väga hästi, kui Jõhvi kandis avati esimene kergliiklustee. Esimese poole aasta jooksul ma ei näinud seal ühtegi inimest sõitmas või kõndimas. Enam-vähem samal ajal avati ka enne Narvat olev kergliiklustee ja pilt oli umbes sama. Nüüdseks ei ole väga palju aega mööda läinud, aga juba on tervisesportlased hakanud neid teid aktiivselt kasutama. Iga kord, kui ma seal käin, näen kümneid inimesi nende teede peal, kasutus on väga aktiivne. Sama tendentsi näeme üle Eesti. Kas plaanitav seadusmuudatus võimaldab neid unistuslikke projekte paremini ellu viia? Kahtlen selles sügavalt.
Peaksime teeseaduse muutmisega tegelikult paljusid murekohti lahendama. Võtame kas või riigimaanteed. Võtame Haapsalu, kus selleks, et jõuda Hiiumaale, tuleb läbida riigimaantee. Kui selle all kanalisatsiooni või muude kommunikatsioonidega midagi juhtub, tuleb tee üles võtta. See on küll riigimaantee, aga linna vastutada. Sealt probleemid hakkavadki. Kui me vaatame teeseaduse muudatusi, siis näeme, et kõikide objektide kohta käivad otsused teeb Vabariigi Valitsus. Kui efektiivsed ja kiired me suudame olla, kui on vaja reageerida suurte ja väga kiireloomuliste investeeringuobjektide tekkele?
Väga palju on eelnõu kaitsjad meenutanud meile seda, et oleme suurtesse sildadesse liiga palju raha pannud. Jah, ka mina olen seda meelt, et oleme raisanud arutult palju raha teatud infrastruktuuriobjektide ehitamiseks. Selleks, et osata raha mõistlikumalt kasutada, võiksime kaasata teedeehitusse rohkem insenere ja rohkem arvestada muu Euroopa kogemusi.
Kui kogu see jutt kokku võtta, siis arvan, et teeseaduse plaanitud moel muutmine ei paranda olukorda, pigem halvendab. Palju jõudu ministritele uute kentsakate ideede väljatöötamisel! Aitäh!

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Ma palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaaega.

Nõustun eespool kõnelnud Isamaa ja Res Publica Liidu kolleegidega ning säästan häid kuulajaid ja stenogrammi lugejaid selle kõige kordamisest. Rahastamise kindlus pikemaajaliste otsuste planeerimisel on oluline nii memmele-taadile, kes võivad ühel heal hetkel avastada, et juba planeeritud 86 miljonit eurot nende pensionilisana laste kasvatamise eest on neile lähiaastatel kättesaamatu, kui ka riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnikele. Infrastruktuurist ja selle pikemast etteplaneerimisest sõltub tegelikult väga palju nii riigi tasemel kui ka kohalikus omavalitsuses just elanike ligimeelitamise ja investeeringute tegemise seisukohalt. Kui järjepidevusest rääkida, siis kas teadsite, et arheoloogide hinnangul on Eesti peamiste maanteede võrk vähemalt 300 aastat vana? See näitab, kui olulised on teede rajamisel langetatud otsused, kui suure mõjuga võib olla vale otsus.
Teedega seonduvalt on mul südamel kaks asja. Mööda teed ei sõideta ainult autodega. Ka eelkõneleja Erki Nool nimetas, et teid vajavad ka inimesed, kes kõnnivad või siis sõidavad jalgrattaga. Tee on osa elukeskkonnast täpselt samamoodi nii mootori ja nelja ratta abil liiklejale kui ka kaherattalise sõiduriistaga liiklejale või tipa-tapa jala käijale. Et mõistaksite mu mure suurust, võiksite siit mäe otsast lihtsalt alla vaadata.
Võtame ühe pisikese näitena hiljuti valminud Järvevana tee ja Ülemiste ristmiku arenduse. Järgmine kord, head kolleegid, kui te vuhisete oma automobiilidega mööda Järvevana teed, siis vaadake korraks ka seda, mis toimub selle kõrval. Tee ise, mis on mõeldud neljarattalistele, on tõepoolest uus ja läikiv nagu prillikivi. Aga jalakäijad ja jalgratturid peavad vaheldumisi sumama läbi lahtise liiva ja kukalt kratsides nuputama, mida teha alalõpmata ootamatult katkevate kergliiklustee lõikude korral. Jalgrattur ei saa tegelikult kasutada Järvevana teel Pärnu maantee juures olevat raudteeületust, sest see on nii ehitatud, et jalgrattur pääseb sealt mööda vaid autoteed kasutades. Kindlasti ei ole selle tee ehitamisel seda eesmärgiks seatud. Ja triumfina lõpeb rattatee selle järel sootuks.
Tartu maantee ääres Mõigu suunal sõites näeb täpselt sama pilti: rattatee katkeb plörtsti kaubanduskeskuse ees ja edasi võimalust jalgrattaga liikumiseks ei ole. Mis veel Järvevana teesse puutub, siis samas lähedal Viadukti tänava ääres puudub kõnnitee üldse. Kui minna Järvevana teele mööda Veerennit läbi Luite asumi, siis on ratturi ees vahepeal umbes 100 meetrit tühjust ehk lahtist liiva ja seejärel jõuab ta taas Järvevana-äärse rattateeni. See 100 meetrit lahtist liiva, mis jääb suures tanspordisõlmes kahe rattateelõigu vahele, on küllalt ilmekas näide selle kohta, kuidas kas siis raha lõppemine või hooletu planeerimine muudab kogu ülejäänud massiivse investeeringu peaaegu kasutuks. Kui vaatate Filtri tee otsast Sikupilli poole ja üritate sedagi lõiku läbida jalgrattaga, siis ootab teid taas Erna raja tüüpi katsumus: jälle tuleb kas liivas või mudas mütata. Ning ma räägin ainult ühest teejupist! Kergliiklusteid kahtlemata kasutataks palju rohkem, kui need kuskile viiks ega katkeks aeg-ajalt.
Teine suurem mure kattub siin saalis öösel erutust tekitanud küsimustega. Igaks juhuks tuletan meelde, et mööda teed liiguvad ka lapsed. Lapsi kiputakse unustama kahetsusväärselt paljude seaduseelnõude koostamisel. Nad on muutunud Eesti Vabariigis nähtamatuks nagu väike poiss Tove Janssoni loos "Nähtamatu laps". Mäletatavasti räägib see lugu sellest, et kui täiskasvanud inimesed ühest lapsest väga kaua välja ei teinud, siis muutus ta üha heledamaks ja heledamaks ning lõpuks täiesti läbipaistvaks ehk nähtamatuks. Kahjuks tuleb seda täheldada ka sellesama teeseaduse muutmise eelnõu juures.
Meie eelnõude koostamise instruktsioon näeb ette, et absoluutselt kõikide eelnõude puhul tuleb analüüsida ka nende demograafilist mõju. Minu poole pöörduvad sageli maal elavad inimesed, kes kasvatavad väikesi lapsi ja on mures selle pärast, et kui nende lapsed saavad kooliealiseks, siis kuidas nad ikkagi iseseisvalt kooli jõuavad, kui suure maantee ääres, mida mööda kooli võiks minna, laps turvaliselt liikuda ei saa. Loomulikult puudutab see küsimus ka neid hajaasustusega piirkondade inimesi, kellel tuleb lapsi lasteaeda viia ja kes ei ela lasteaia lähedal.
Oleks olnud vägagi asjakohane analüüsida ka selle eelnõu puhul teede uutmoodi rahastamise demograafilist mõju. Pealtnäha võib tunduda, et mingit seost ei ole. Ent just nõue analüüsida absoluutselt kõikide eelnõude puhul ka nende demograafilist mõju on viinud Prantsusmaa Euroopa Liidu kõige suurema iibega riikide hulka. See oli täiesti teadlik otsus Prantsusmaal, et iga eelnõu koostamisel tuleb pöörata tähelepanu lastele ja lastega peredele, olgu tegemist kas või nendest pealtnäha nii kauge asjaga nagu infrastruktuur ja selle rahastamine. Nagu me näeme elust endast võetud näidetest ja inimeste liikumisest, demograafilistest suundumustest, sunnivad just nimelt infrastruktuuri puudutavad küsimused paljusid inimesi vastu oma tahtmist elukohta vahetama. Kahjuks on meil ka väga palju traagilisi õnnetusi lastega, mis on juhtunud kas ülekäigurajal või teepervel. Ma väga loodan, et enne kolmandat lugemist lisatakse eelnõu materjalidele ka selle demograafilise mõju analüüs. Suur tänu teile tähelepanu eest!

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Auk tees on auk ettevõtluses ja Reformierakond koormab ettevõtlust täiendavalt 100 miljoni euroga aastas. See on tõesti pomm ettevõtluse jalgade küljes. Aga sellest üksi on vähe, täiesti üheselt ja selgelt võtab Reformierakond tuleval aastal teedelt ära vähemalt 25 miljonit eurot. Selle võrra on teed ka auklikumad.
Riigi asi ei ole toetada ettevõtlust rahaliselt. Riigi asi on luua keskkonda, luua infrastruktuuri, et ettevõtlus oleks efektiivsem. Maanteed ja muud teed on infrastruktuur. Halb maantee ja üks auk maantees ei ole lihtsalt auk, mis meid hambaid krigistama paneb ja autosid lõhub. Iga auk mõjutab nii valitsussektori kui ka erasektori efektiivsust. Kui neid aukusid on sada, siis need mõjutavad efektiivsust oluliselt rohkem, kui neid on tuhat või miljon, siis veel rohkem. Reformierakond täiesti selgelt ja üksüheselt investeerib 25 miljonit eurot aukudesse. Pean silmas võrdlust olukorraga, kui nad seda muudatust ei teeks ja jätaks teederaha vähendamata.
Eile ma rääkisin kahjust, mis Reformierakond on teinud transiidisektorile. Mul on ettepanek Reformierakonnale: lõpetage, palun, kahjurlus! Ärge olge pidurimehed, laske käsi piduri küljest lahti! Ettevõtlus tahab areneda. Kui te ettevõtlust ei pidurdaks, laekuks keskpikas perspektiivis riigieelarvesse kindlasti rohkem kui see 100 miljonit eurot, millega te pidurdate ettevõtlust maksuseaduste kaudu, ja see 25 miljonit, mis läheb maksma aukude maanteesse puurimine. Kui te neid lolle samme ei teeks, siis saaks kindlasti tänu ettevõtluse efektiivsuse kasvule eelarve ületäidetud ja te saaksite lahendada ka sotsiaaldemokraatide väikseid muresid.
Ma saan aru sotsiaaldemokraatide mõttelaadist, et mitte öelda leninlikust mõttelaadist. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et raha kasvab lasteaias, vanadekodus, haiglas. Ei, sotsiaaldemokraadid, raha ei kasva seal. Reformierakonnas olen ma selles mõttes pettunud, et nad ei suuda sotsiaaldemokraatidele selgeks teha, kus raha tekib. Palun näidake eeskuju ja astuge samme, mis suurendavad ettevõtluse efektiivsust!
Teine mure on demagoogia, mis sellesama seaduseelnõu ümber keerleb. See tundub justkui süütu, aga kui demagoogia abil püütakse seletada, et 25 miljoni äravõtmine teedelt on peaaegu kasulik Eesti majandusele, siis selline rahva lollitamine tuleb kaugemas perspektiivis bumerangina tagasi. Kalle Palling ütles natuke aega tagasi siitsamast puldist korduvalt, et teed ja muud objektid on üle dimensioneeritud, liiga suured jne. Kui ma küsisin tema käest, et nimeta üks teelõik, mis on üle dimensioneeritud, siis ta ei osanud vastata.

Aitäh, Tõnis Palts! Teie kõneaeg on ammu läbi.

Kas kolm minutit saab juurde?

Lisaaega oleks pidanud küsima kõne ajal, ma lasksin teil mõtte lõpetada. Siim Kiisler, palun!

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Liisa Pakosta tõi esile, et sellel eelnõul puudub demograafiliste mõjude analüüs, aga olukord on palju hullem. Ma tsiteerin eelnõu seletuskirja, kus on öeldud järgmist: "Kuigi seaduse elluviimisega avaldub teehoiu planeerimisperioodi tõttu eeldatavasti oluline mõju riigi maanteede ja kohalike teede teehoiu rahastamist korraldavale riigiasutusele ja kohalikele omavalitsustele, mõjude analüüsi aruannet seletuskirjale ei lisata. Mõjude analüüsi koostamine ei võimaldaks eelnõu menetleda kiireloomulisena."
Kui ma küsisin eelnõu algataja poolse ettekandja, rahandusministri käest, kuidas ta seda kommenteerib, siis ta ütles, et tema pole eelnõu seletuskirja kirjutanud ega oska seda kommenteerida. Küsisin siis majanduskomisjoni istungil selgitust Rahandusministeeriumi ametnike käest, kes ilmselt pidid seletuskirja autorid olema. Ka nemad ei teadnud sellest lõigust midagi. Lõpuks nad ei suutnudki vastata küsimusele, kuidas selline seisukoht seletuskirja on saanud ja, mis kõige tähtsam, miks see eelnõu siis nii kiireloomuline on. Miks ei võiks seda seadusmuudatust arutada rahulikult pärast suvepuhkust, olles enne näinud ka oluliste mõjude analüüsi? Siis saaksid Riigikogu liikmed rahulikult otsustada, vaadates otsa mõjude analüüsile, ja selle põhjal teha oma valiku, kas eelnõu toetada või mitte toetada. Nagu ma ütlesin ka komisjonis, ametnikud ei oska sellele küsimusele vastata. Polegi õiget selgitust, miks asi nii kiireloomulisena üldse päevakorral on.
Natuke ka paindlikkusest. Eelnõu peamine eesmärk on riigieelarve paindlikkuse suurendamine, sidudes kütuseaktsiisist laekuva tulu teehoiu rahastamise kuluartiklist lahti. Mulle paindlikkuse põhimõte iseenesest meeldib, möönan seda. Aga on kahetsusväärne, et seda rakendatakse nagu ainult ühes valdkonnas. Vabariigi Valitsuse istungitel on korduvalt juttu olnud, et sedasama võiks teha näiteks hasartmängumaksust laekuvate vahenditega – needki ei tohiks olla jäigalt seotud. Aga ei, selliseid otsuseid ei langetata! Säärane otsus on tehtud ainult ühes valdkonnas. See ei ole sisuline paindlikkus. See on midagi muud ja me teame, mis see on. See on raha äravõtmine ühest valdkonnast.
Tõepoolest peab nõustuma Tõnis Paltsuga, et algataja demagoogia on hämmastav. Ühelt poolt Vabariigi Valitsus teatab avalikult, et nende eesmärk on ära võtta 25 miljonit eurot teederaha, teiselt poolt tunnistab algataja, et nad ei tea, mis juhtub selle eelnõu seaduseks saamise tagajärjel. Nad justkui ei tea, kas raha jääb vähemaks või ei jää. Teavad küll! Nad ei räägi meile tõtt, kui nad kinnitavad, et nad ei tea. Tegemist on ühest valdkonnast raha äravõtmisega. Seetõttu on eelnõu sisu ebaõiglane. Tõsi, see ei ole nii inetu ja ebaõiglane, nagu on Vabariigi Valitsuse otsus vanemapensioni kohta, millega 226 000 inimesele tehakse jõhkralt liiga. Ma tunnistan, et teeseadust muuta soovides nii alatult ei käituta. Siiski on see kokkuvõttes inetu samm, sest see päädib raha vähendamisega ühes valdkonnas.
Keda selles valdkonnas raha vähendamine lööb? See lööb eelkõige väga valusalt inimesi, kes elavad suurematest keskustest eemal. Üks Eesti regionaalarengu olulisi tegureid on meie kommunikatsioonid: meie maanteed ja muud transpordiühendused, sideühendused ja kogu infrastruktuur. See otsustab kokkuvõttes, kas inimestel on võimalik elada neid rahuldaval viisil ka suurematest keskustest kaugemal. Paljud langetavad tõesti raskeid otsuseid. Näiteks kui lapsed saavad kooliealiseks, siis vanemad võivad otsustada maapiirkonnast suuremasse keskusse kolida, sest nad ütlevad, et ei saa teistmoodi hakkama. Näeme seda Eestis väga tihti. Nendele inimestele löögi andmine on vale valik.
Otsust põhjendatakse väitega, et selles valdkonnas justkui on raha liiga palju, nii et tehakse lausa suurejoonelisi lahendusi. Ka mulle tundub, et võib-olla mõni projekt ongi liiga suurejooneliselt teostatud, aga olen üsna veendunud, et meil puudub siin saalis pädevus sellele hinnangut anda. Ma mäletan, kui omal ajal ehitati Tallinnas Tammsaare tee, Järvevana tee ja Pärnu maantee ristmikku ning seda viadukti seal. Oi milline meeletu kriitika oli avalikkuses, et see objekt on selgelt üledimensioneeritud ja liiga kallis! Ning mis olukord on seal nüüd? See ristmik mitte ei hakka jääma, vaid on juba selgelt jäänud liiga väikseks. Ei suudetud ennustada, et seal nii suured liiklusvood liikuma hakkavad.
Ma arvan, et me peame selliste valikute tegemisel ikkagi asjatundjaid usaldama. Me ei ole siin kindlasti kõige targemad, et öelda, kui suur mingi sild peab olema või mitu rida tuleb kuskil teelõigul rajada. Meil ei ole pädevust, et vaadata ette järgmise 10–20 aasta peale. Ning kui me siin eksime ja otsustame liiga odavate ja liiga nigelate objektide kasuks, siis tagajärg on see, et peame hakkama õige pea neidsamu kohti laiemaks ehitama. Kokku võttes kujunevad sellised otsused riigile väga kahjulikuks.
See eelnõu ei ole mitte eelarve paindlikumaks muutmise eelnõu, vaid teehoiult raha äravõtmise ja teedeinvesteeringute kärpimise eelnõu. Seetõttu on see ebaõiglane eelnõu, mis lööb valusalt eelkõige maaelanikke. Mitte mingil juhul ei ole see hea lahendus. Ma teen ettepaneku, et pärast kõigi mõjude analüüsi arutame seda eelnõu edasi sügisel. Aitäh!

Marko Pomerants, palun!

Tere päevast, head kolleegid! Ma kõigepealt kiidan meie esimeest Eiki Nestorit, kes minu meelest Tõnis Paltsuga täiesti õiglaselt käitus. Kui inimene ei küsi oma mõtete väljaütlemiseks lisaaega, siis ei saa talle seda anda, aga teisest küljest mõtte lõpetamiseks võiks inimesel tõesti õigus olla. Nii et oled käitunud õiglaselt, Eiki, aga kuna mul on päris mitmeid mõtteid, siis ole hea ja broneeri mulle kolm minutit lisaks.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Vaadake, milline lühike ja lakooniline seaduseelnõu! Mahub kenasti ära ühele leheküljele, koosneb kahest paragrahvist ja üldse mitte pikast seletuskirjast, aga kui palju muret selle ümber on! Tõepoolest, kõigil, kes räägivad siin mitmesugustest seaduseelnõude mõjude analüüsidest, on põhjust olla murelikud, sest arutatava eelnõu puhul pole sellele piisavalt tähelepanu pööratud. Mina ise tegin eile õhtul ühe avastuse, uurides põhjalikumalt lastekaitseseaduse eelnõu ja töövõimetoetuse seaduse eelnõu. Tõepoolest oli tegu eelnõudega, mille mõjude analüüsis oli välja toodud vähemasti kuus või seitse valdkonda, alates sotsiaalsetest mõjudest, mis selliste seaduste puhul ongi elementaarne, ning lõpetades mõjuga regionaalarengule ja isegi julgeolekule. Lastekaitseseaduse puhul näiteks leiti, et julgeolek ja turvalisus peaks kindlasti kasvama – kui lapsed kasvavad ilma vitsata, heades kätes, siis tulevad nendest loogiliselt võttes tublid kodanikud. Viitan seepeale ühe teise eelnõu kontekstis, mida me siin eile kella nelja ja poole kuue vahel menetlesime, et selle algatajad, keda oli 40, oleks võinud kamba peale ikkagi kaasnevate mõjude üle mõelda. Kogu mõjude analüüsi on nad mahutanud kahele reale või tegelikult natuke jätkub kolmandale ka – üks sõna ei mahtunud kahe rea peale ära. Nii et mõjude analüüs on kindlasti tähtis teema ja tegelikult on kõik asjad siin omavahel seotud.
Minu eelkõnelejad IRL-ist on hästi palju rääkinud vanemapensionist ja sellest, et praegune valitsus on käitunud alatult, võttes asjaosalistelt kolme aasta peale ära 86 miljonit eurot ja lükates selle pensionilisa maksmise edasi aastani 2018. Meil on Eiki Nestoriga, kes me oleme oma ministrirollis enne ka pensionäridega kokku puutunud, selles osas üsna sarnased kogemused. Pensionärid on üldiselt niisugustes küsimustes alati üsna kärsitud ja väidavad, vahel muidugi ka põhjendatult, et nendel ei pruugi üldse elupäevi nii palju olla, et nad jõuavad selle aja ära oodata. Kui vanemapension oleks jõustunud varem ettenähtud ajal, siis kindlasti ostnuks tragid vanainimesed lisaraha eest ka bensiini, maksnuks aktsiisimaksu ja teede olukord muutunuks paremaks. Näete, kuidas asjad maailmas omavahel seotud on.
Hästi palju on tähelepanu pööratud suurtele ristmikele. Mina käisin sel pühapäeval Narvas ja tulin tagasi Jõhvi–Kukruse teed mööda, suundudes Rakvere poole. Ma vaatasin sellele ristmikule just selle pilguga otsa, et kas teda on saanud liiga palju või kas ta on kena tulevikku vaatav objekt. Ning kui on, siis mis selle teadmisega peale hakata. Ma pean nõustuma Siim Valmar Kiisleriga, et säärastele objektidele on väga raske hinnangut anda, kui sinu teadmised piirduvad sellega, et sa lihtsalt sõidad teinekord mõnelt Eestimaa ristmikult läbi. Tundub, et ümberringi on laudad ja põllud ning tegu on täiesti mõttetu objektiga, aga ettepoole vaadates võib olla ikkagi tark teha ristmik selline, et autod ka tulevikus sinna kenasti peale mahuvad.
See, et teederaha vaja on, sai minule selgeks ka sellessamas Narva linnas. Hästi palju on toodud Tallinna näiteid, aga Narvas nimelt toimus neljandat korda Energiajooks. Energiajooksu puhul on huvitav see, et üritus peetakse alati eri tänavatel. Ma olin tänavugi valmis suureks lõputõusuks, mis tavaliselt enne finišit on, aga tänavu oli see lõputõus ära jäetud. Ja põhjus oli väga lihtne: sellel tänaval puudus normaalne kate. Seal käis parajasti teeremont ja killustiku peal tõepoolest väga hea joosta ei ole. Nii et teehoiuvajadus on ilmselge väga paljudes omavalitsustes.
Ükspäev rääkis kolleeg Gräzin õige imelikku juttu. Ma tegelikult teda väga hästi ei mõista, aga võib-olla on see kõik tõsi, ega ma kogu Eestit nii hästi ei tunne. Tema nimelt ütles, et tema tõesti otsib praegu omale vana nõukogudeaegset VAZ-tüüpi autot. Plaan on, et kui ta läheb oma valijate juurde, siis ta jätab oma peenema auto – ma ei teagi, mis auto tal on – kuhugi kõvakattega tee äärde ja edasi jätkab oma valijate juurde sõitu selle VAZ-iga. Läinud ööl heideti ette paljut, mis pärineb nõukogude ajast, väidetavalt on selleks ka näiteks abielu. Aga näete, nõukogudeaegne VAZ-auto võiks Gräzini arvates olla see, mis tema valijateni viib. Seega kõik, kes arvavad, et tegelikult ei ole teede ehituseks rohkem raha vaja, kas tõepoolest tegelevad demagoogiaga – seda sõna on siin õige palju kasutatud – või nad lihtsalt poliitikutena ei käi nii aktiivselt oma valijate juures nagu kolleeg Gräzin. Tema puhul me ju teame, et ta käib, ja seetõttu on tema häältesaak alati väga kena.
Samas tahaksin natukene valitsusele süüks pandavaid tegusid pehmendada. Kuigi siin on räägitud, et vanemapensioniga seoses tehakse 226 000 vanainimesele liiga, siis väidetavalt me täna öösel tegime 170 000 inimesele head. Nii et valitsuse hea ja halva bilanss halva tegemise poole nii palju kaldu ei ole.
Liisa murest ka natuke – sellest, et rattateed lõppevad kusagil imelike kohtade peal ära ja need ei vii nii pikalt kuhugi nagu autoteed. Tõepoolest on see nii ja ega siin ei oskagi mingit väga head lahendust välja pakkuda. Ilmselt on see mõistetav ja tuleneb sellestsamast asjast, et lihtsalt ei ole olnud piisavalt raha, et jalgrattateed viiksid järgmise asulani, mitte ei lõpeks kahe asula vahel. Lääne-Virumaal on üks selline jalgrattatee, mis viib Rakverest Mustvee suunal Kakumäeni. Aga kuhugi see tee ikka jõuab – see jõuab meie endise kolleegi Vello Tafenau külatanumale. Nii et Vello Tafenau saaks vabalt jalgrattaga Rakveres käia. Teed on tähtsad. Minu teine lemmikmaakond Lääne-Virumaa järel on Põlvamaa.

Aitäh, Marko Pomerants! Teie lisaaeg on läbi.

Minge kõik Põlvas maanteemuuseumi, siis näete, milline on teede ajalugu endisaegadest siiamaani! Aitäh!

Peeter Laurson, palun!

Hea istungi juhataja! Ma võtan ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Täna oleme siin juba mitu tundi arutanud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 681. Kui komisjoni ettekandja meie küsimustele vastas, takerdus ta nagu papagoi väitesse, et senine süsteem, kus on olnud väga täpselt paika pandud, et igal aastal läheb kindel hulk kütuseaktsiisist laekunud raha teehoiule, on paha. Nüüd siis hakatakse teederaha jagama teehoiukava järgi, mida siiani ka tehti, ainult et nii, et kõik oli riigieelarves väga täpselt paigas. Seda, kas praegu on teederaha puudu või üle, ta ei osanud öelda.
Me teame kõik, et raha on teehoius puudu. Seda me näeme iga päev, kui maanteedel sõidame. Meie, Riigikogu liikmed, käime ju eri paikades valijatega kohtumas. Ainult see Riigikogu liige, kes ei ole valijatega kohtunud, saab öelda, et rahvas on teedega väga rahul. See on kohtumistel ikka olnud põhilisi probleeme, kuidas kohalikud teed saaks paremini hooldatud, kuidas tagada ohutus ka talvel, kui on libe. Libedusega sõidavad tihtipeale just suured veomasinad teelt välja, sest soolatamisauto pole saanud õigel ajal välja sõita. Seda raha hoitakse kokku, aga mille arvel? Eelkõige ohutuse. Mida peab mõtlema veokijuht, kellel on täiskoorem peal ja kes sõidab talvisel teel lubatud kiirusest märksa aeglasemalt, aga ta lihtsalt libiseb kraavi? Tal ei ole mitte kelleltki abi saada. Ja ta võib kaotada töö, kui on teelt välja libisenud. Kui tegu on väikeettevõtjaga, ei suuda ta tihtipeale pärast sellist lööki oma ettevõtlust uuesti alustada.
See ei ole esimene kord, kui teederaha vähendamine Riigikogu saalis päevakorrale tõusnud on. Varasematel aegadel oleme meie, IRL-i esindajad, koos paljude teiste Riigikogu liikmetega suutnud sellele vastu seista ja teehoiuks eraldatavaid summasid on pigem suurendatud. Kohalikud omavalitsused olid juba rahul, et hädatarvilik saab tehtud. Aga nüüd, kui järgmisel aastal teehoiuraha ligi 25 miljonit kärbitakse, ei ole võimalik ära teha seda hädatarvilikkugi.
Rääkida siin, et meil on teehoius piisavalt raha ja seda võiks kuskil mujal kasutada – see on vastutustundetu. Niisama vastutustundetu on see, et 226 000 pensionärile öeldakse, et teil pole rahaga, mis oli teie vanemapensioniks mõeldud, midagi teha. Jah, mõne jaoks on see väike raha, mis pensionitõusuks oleks läinud, aga pensionid on ju väikesed, väga väikesed. Kui sinna lisandub kas või kümme eurot, on see pensionäri jaoks suur asi. Aastas teeks see kokku üle 100 euro ja selle eest saaks kas arsti juurde minna, rohtusid osta või toa soojemaks kütta. Ongi huvitav, kuhu see raha suunatakse, mis pensionide ja teehoiu pealt kokku hoitakse. Seda vastust me siin saalis saanud ei ole.
Koalitsiooni kuuluvad inimesed on öelnud, et on ehitatud liiga suuri teeobjekte, et neid poleks olnud tarvis ehitada. Kas Tartu–Tallinna maantee on Koselt alates üleliia lai? Me ju mäletame aega, kui seal lookles eelmine tee, mis ei olnud neljarealine. Kas me tahaksime säärasel teel sõita? Ma arvan, et inimesed, kes praegu seda neljarealist maanteed kasutavad, ohkavad alati kergendatult, kui Kose on seljataga ja Tallinna poole saab edasi sõita mööda laia teed. Küllap nad mõtlevad, et see on küll hästi tehtud. Ainuke asi, et suvel võiks sellisel heal teel sõita kiiremini kui 100–110 kilomeetrit tunnis, suvel võiks seal lubada isegi kiirust 120 kilomeetrit tunnis. Aga see selleks, liiklusohutus eelkõige. Samasugune tee võiks edasi minna Koselt Mäo ristini. Kui palju efektiivsemaks muutuks ettevõtlus ja ettevõtlusega seotud inimeste tegevus! Muidugi tooks see ka riigikassasse rohkem raha. Selle peale tuleb mõelda.
Ma arvan, et teeseaduse muutmise seaduse eelnõu ei tohiks sellisel kujul edasi menetleda. Selle eelnõu menetlemine peaks katkema. Teede rahastamist ei tohi vähendada.

Aitäh, Peeter Laurson! Aeg on läbi. Margus Tsahkna, palun!

Hea juhataja, palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Hea Riigikogu! Ma ei pea siin sellist kõnet nagu meresõiduohutuse seaduse muutmist arutades, kui mõtted läksid kaugele lendama. Aga minu mure selle eelnõu puhul on siiras. Probleem on ju selles, et kunagi on langetatud poliitiline otsus, et me toome teehoiuraha, üldse teede rahastamise poliitilistest tõmbetuultest välja. Kui me vaatame Eesti lähiajalukku, siis on olnud tuliseid debatte ja isegi valimiseesmärkidel kuritarvitusi, kui on kaalutud, kuhu, kui suures mahus ja mis ajal – kas enne valimisi või peale valimisi – teid rajada, neid hooldada, millisele vallale anda täiendavat teehoiuraha. Senimaani on tänu sellele, et kütuseaktsiisist 75% on läinud teehoidu, asjaomane reeglistik olnud enam-vähem fikseeritud. Ükspuha, kas meil on olnud head või halvad ajad, teid on ikka hooldatud. Teed ongi pidevalt investeeringuid ja hoolt vajav valdkond.
Praegune valitsus on ka enne valimisi välja käinud suure paketi rahvale väga meeldivaid teemasid. Selle vastu on väga raske võidelda ja ei peagi võitlema. Enamik meetmeid, näiteks lapsetoetuse suurendamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, on siin saalis ju kõikide erakondade toetuse leidnud. On selge, et valitsusel on eriti vaadates praeguseid majandusprognoose, mis on läinud pigem negatiivsemaks kui positiivsemaks, vaja leida katteallikaid. Jürgen Ligi, kes on senimaani valitsuses olnud konservatiivse ja pika vaatega rahanduspoliitika esindaja, pole selles jäänud mitte üksinda, vaid on lausa filosoofilist poolt vahetanud. Seda juttu, et riigieelarve tuleb muuta paindlikumaks, on ta küll kogu aeg rääkinud ja eks seal oma filosoofia taga on. Kuid praegu tundub, et kui nende populaarsete lubaduste täitmiseks tekitatakse riigieelarvesse paindlikkus sel moel, et lükatakse seesama teehoiu ja teeinvesteeringute teema poliitiliste tõmbetuulte kätte, siis see heaperemeheliku riigivalitsemise kultuuriga kokku ei lähe.
Lühidalt öeldes olen ma veendunud, et üks väärtus, mida seni on poliitilistest mängudest väljas hoitud, on kui mitte kohe, siis vähemalt tulevikuks poliitiliste tõmbetuulte kätte lükatud. Näidet teede ehitamise ja parandamise teema politiseerimise kohta pole vaja kaugelt otsida. Siinsamas Tallinnas on see ju toimunud. Kui valimised on tulemas, siis hakatakse teid parandama, ja kui valimised on läbi, võetakse teedeinvesteeringuid vähemaks. Kui me vaatame Tallinna teede seisu, siis leiame väga palju lapitud tänavaid, kus augud on lihtsalt kinni kaetud. Aga kaugemas perspektiivis on see linnale kulukam kui teed põhjalikult korda teha ja selleks suuremaid investeeringuid eraldada. Nii et me oleme hoidnud riigiteed senimaani tõmbetuultest eemal. Kui Eestimaal ringi sõita, siis kindlasti näeb hulka murekohti, mida peab lahendama, kuid teede seisukord on meie majanduse üldise arengu taustal minu arvates rahuldav.
Teine teema on, et seda kõike looritatakse pooltõdede ja mingi hämaga. Peaminister Taavi Rõivas on kunagi keerulistel kärpeaegadel rahanduskomisjoni juhtinud ja tegelikult jagab rahandusteemasid päris hästi. On kummaline kuulda tema suust juttu, et me oleme sunnitud sellest 75% kütuseaktsiisi teehoiule suunamise süsteemist loobuma, kuna see on tekitanud olukorra, kus Eesti teedeehitus on olnud selgelt üledimensioneeritud ja sinna eraldatud raha on kuritarvitatud. Näiteks toodi suured liiklussõlmed, mille ehitust on ju pikalt arutatud ja siis üheskoos otsustatud. Alati võib muidugi vaielda selle üle, kas raha on lõpuni otstarbekalt kasutatud, kas oleks võinud midagi teha väiksemate kuludega. Kuid siin aetakse kaks suurt teemat omavahel segi. Tegu on olnud Euroopa Liidu rahaga, mida on olnud võimalik investeerida meie infrastruktuuris just nimelt liiklussõlmede rajamiseks. Otseselt ei ole tegu rahaga, mis on saadud kütuseaktsiisi laekumisest.
Valitsuse otsuse tagajärjel väheneb juba järgmisel aastal teehoiuraha 25 miljoni euro võrra. Kui mõelda, mis pärast järgmist aastat hakkab toimuma, siis see on kumuleeruv alarahastamine. Ka Maanteeameti direktor, kes ei ole poliitik, on väga selgelt välja öelnud, et me asendame oma suhteliselt stabiilse ja pikaaegsete investeerimiskavade järgi toimuva tegevuse alarahastamisega, mis võib millalgi päädida sellega, et enne valimisi hakatakse hoogtöö korras teid lappima ja muid teehoiutöid tegema. Kõigele seatakse külge poliitilised lipukesed ja üritatakse niimoodi valijate hääli võita.
Ma arvan, et riigi infrastruktuur on nii strateegiline teema, et seda ei maksa poliitiliste tõmbetuulte kätte lükata. Koalitsioon võiks korra veel tõsiselt järele mõelda, kas ikkagi see otsus langetada. Meie seitse aastat kestnud ühise valitsemise aeg näitas seda, et väga rasketel hetkedel, kui tuli riigivalitsemiskulusid kõvasti kärpida, me suutsime teatud teemad rahule jätta. Üks nendest oli seesama teehoid ja teine oli haridusvaldkond, kuhu me isegi vaatamata keerulisele olukorrale suutsime raha juurde suunata, sest olime seisukohal, et parim majanduspoliitika on just nimelt hariduspoliitika. Seepärast soovitangi, et arutage veel korra, kas on mõtet nii olulise teemaga libedale teele astuda. Suur tänu teile!

Aitäh! Kaia Iva, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! See eelnõu, millega on kavas teehoolduse ja -remondi rahastamine aktsiisilaekumistest lahti siduda, võib esmapilgul idee mõttes tõesti tunduda paindlikkust taotlev, kuid selgelt on ka välja öeldud, et see kannab tegelikult teederaha vähendamise huve.
Kui vaadata värsket teehoiukava, mis on eelmisel aastal valminud ning kehtib aastatel 2014–2020, siis selle koostamisel on lähtutud põhimõttest, et Eesti teedevõrk on välja kujunenud ja vastab oma tiheduselt praegustele vajadustele. Väljakutseks on olemasoleva võrgu sõidumugavuse suurendamine ja jätkuv teedevõrgu ohutumaks muutmine, kasutades ettenähtud eelarvevahendeid. Raha optimaalse kasutamise eesmärgil on ette nähtud tagada üleriigiline teedevõrgu säilimine ning luua ohutumad tingimused liiklemiseks nii sõidukitele kui ka jalakäijatele.
Tolles eelmisel aastal valminud teehoiukavas on plaanitud kattega teedel teostada remondi- ja rekonstrueerimistöid ligikaudu 1700 kilomeetril aastas, mis tagab keskmiselt seitsme aasta jooksul minimaalselt vajaliku remondimeetmete rakendamise igal kattega teelõigul. Lisaks kruusateede hooldusele tellib Maanteeamet aastas kuni 400 kilomeetri ulatuses kruusateede säilitusremonti. Teehoiukava koostamisel on järgitud eelkõige eeldatavat liiklussagedust, liiklusohutust ja olemasolevat teede seisukorda, aga ka keskkonnakaitsenõudeid, piirkonna arengukavasid ja muid asjaolusid. Teehoidu on kavandatud tähtsuse järjekorras: säilitamine, rekonstrueerimine, ehitamine ja teedevõrgu arendamine. Teedevõrgu säilitamise kavandamisel on arvestatud AS-i Teede Tehnokeskus uuringu "Riigimaanteede strateegiline analüüs" tulemusi. Eesmärk on seatud selline, et aastaks 2020 väheneb halvas ja väga halvas seisukorras olevate teede osakaal 10% võrra.
Ma palun ka lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Tänu sellele suureneb heas korras olevate teede hulk. Eesmärgi täitmise üle otsustatakse tee seisukorra hindamisega ning selleks on kehtestatud viis taset – väga heast kuni väga halvani välja. Asjaomastes hinnangutes kirjeldatakse ka tee tasasust. Väga heal teel on tasane teekate, seal on hea sõita, sõidukiirus kipub lubatut ületama. Heal teel on üldiselt tasane teekate, esineb kerget pikisuunalist ebatasasust ning üksikuid põiksuunalisi ebatasasusi, kuid sõidumugavust see suurt ei mõjuta. Rahuldav tase on, kui teekate on suhteliselt ebatasane, esineb üksikuid kergeid heitusid ning sõidukiirus on üldiselt lubatud maksimaalse lähedal, kuid sõites on vaja teepinda jälgida. Halb teekate on ebatasane, esineb rohkesti kergeid heitusid ja üksikuid suuri heitusid, sõidukiirus kõigub, trajektoori tuleb sõites muuta ja hoolega juhtimisele keskenduda. Väga halb tee on selline, kus teekate on väga ebatasane, rohkesti on kergeid ja suuri heitusid, sõitmine on ebamugav ja sõidukiirus üldiselt allapoole maksimaalselt lubatud piiri, tuleb mööduda aukudest ja ebatasasustest.
Kui me vaatame teehoiukavas seatud eesmärki, siis algseisus, milleks oli aasta 2012, oli väga häid teid Eestis 19% ning 2020. aastaks seatud siht on, et väga häid teid oleks 20%. Heal tasemel teid oli 2012. aastal 26% ning eesmärk on jõuda 35%-ni. Rahuldaval tasemel teid oli 2012. aastal 28% ja nii võiks see ka jääda, kuid kõige suurem edasiminek peaks olema see, kui halvas ja väga halvas seisukorras olevaid teid pole 27% nagu aastal 2012, vaid me jõuame 2020. aastaks näitajani 17%.
Nüüd võiks küsida, et kui meil on selged sihid seatud, meil on kehtiv teehoiukava, mille täitmiseks on kindel tuluallikas ette nähtud, ja me praegu ütleme, et me võtame teederaha vähemaks ja muudame riigieelarve kasutamise paindlikumaks ainult selleks, et vähem teid remontida, siis mis on ikkagi tegelik eesmärk. Kas tegelik eesmärk on see, et teehoiukavas seatud sihid jäävad saavutamata?
Arusaadaval põhjusel Isamaa ja Res Publica Liit ei saa teeseaduse muutmise seaduse eelnõu sellisel kujul toetada. Kui valitsusliidul on muresid, et mingil põhjusel riik ei suuda praegu tagada teehoiukava täitmist, remontida teid nii palju, kui vaja oleks, siis võiks kaaluda täiendavate summade suunamist kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid oma territooriumil teed korras hoida. Aitäh!

Aitäh! Kell on 13.04. Riigikogu istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.04.