Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Siim Kiisler!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on üle anda üheksa IRL-i fraktsiooni kuuluva Riigikogu liikme arupärimine riigikontrolörile. See puudutab parvlaevaühendust Hiiumaa ja Saaremaaga. Teatavasti 12. juunil teatas valitsuskabinet ootamatult avalikkusele, et riik kuulutab välja operaatorihanke, pidades silmas järgmist kümmet aastat. Selle meelemuutuse selgitused avalikkusele on olnud ebapiisavad ja ilmselgelt vastuolulised, sõnagi pole räägitud tolle käiguga kaasnevatest kuludest riigi jaoks. Seepärast soovime riigikontrolörilt teada, milline on tema hinnang sellisele valitsuse otsusele. Tahame teada, kas valitsuse otsuse aluseks olnud memorandumis kirjas olevad operaatorihanke tingimused on käsitatavad suunatud riigihanke tingimustena. Me küsime riigikontrolörilt, millistel kalkulatsioonidel põhineb valitsuse otsus kuulutada välja hange, leidmaks operaator koos laevadega, ja soovime ka teada, millisele äriplaanile valitsuse sellekohane otsus tugines ning kas riigikontrolör peab seda põhjendatuks. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele annan Riigikogu juhatusele üle riigieelarve kontrolli erikomisjoni tegevuse aruande, mis hõlmab ajavahemikku juuli 2013 – juuni 2014. Aruandeperioodil on komisjon läbi viinud 53 istungit, menetluses on olnud 36 kontrolliaruannet, lisaks on toimunud üks erakorraline istung, kaks ühisistungit, kolm väljasõiduistungit ja kolm suuremat konverentsisaali arutelu. Koostatud on raport "Kohalike teede hoiu korraldamine", mille arutelu toimus ka siin suures saalis. 20 leheküljel on kogu töö kohta täpsemalt ja põhjalikumalt aru antud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Riigikogu majanduskomisjon teeb ettepaneku algatada Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning juhatus otsustab selle menetlusse võtmise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult. Samuti olen vastu võtnud ühe aruande.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Täpsustan tänast päevakorda. Tänase kümnenda päevakorrapunkti, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 645 esimese lugemise arutelul teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Eldar Efendijev.

Me läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Malle Seppiku Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 674 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu juhataja märkis, algatas eelnõu Riigikohtu esimees Priit Pikamäe. Ta tegi seda tänavu 23. mail ja eelnõu oli komisjonis arutlusel esmaspäeval, 9. juunil. Etteruttavalt ütlen, et põhiseaduskomisjon tegi otsuse saata eelnõu esimesele lugemisele 17. juuniks ehk siis tänaseks ja ka otsusena vastu võtta.
Komisjoni istungil olid kutsututena kohal Riigikohtu esimees Priit Pikamäe ja Riigikohtu liikme kandidaat Malle Seppik. Priit Pikamäe selgitas, et alates 10. juulist tekib Riigikohtus vakants, sest vastavalt seadusandja ehk siis meie otsusele lõpevad Riigikohtu liikme, tsiviilkolleegiumi kohtuniku Lea Laarmaa volitused Riigikohtus. Vakantsi täitmiseks kuulutas Riigikohtu esimees välja konkursi. Kokku kandideeris neli kandidaati, eranditult kõik kohtusüsteemi seest. Kuulanud ära Riigikohtu üldkogu ja kohtute haldamise nõukoja seisukohad, jõudis Riigikohtu esimees järeldusele, et selle konkursi kõige väärikam kandidaat, kelle Riigikohtu esimees soovib ka parlamendile esitada, on Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi esimees Malle Seppik. Priit Pikamäe selgitas, et Malle Seppiku näol on tegemist küpses eas väärika kandidaadiga, kes on aastaid juhtinud kohtu tsiviilkolleegiumi, osalenud peaaegu kõigi praegu kehtivate eraõigust puudutavate seaduseelnõude väljatöötamise protsessis, osalenud kohtunike koolitustel jne.
Komisjoni liikmed esitasid nii kandidaadile kui ka Riigikohtu esimehele mitmesuguseid küsimusi. Need puudutasid põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi, kohtusüsteemi laiemalt, õiguskorra suhtelist ülereguleeritust, riigi vastutust ja teisigi küsimusi. Komisjoni liikmed said neid rahuldavad vastused ja kokku võttes keegi põhiseaduskomisjoni liikmetest ei väljendanud vastuseisu Malle Seppiku kandidatuurile. Malle Seppik on küps inimene, tasakaalukas ja süvenev kohtunik, kes sobiks Riigikohtu tsiviilkolleegiumisse.
Põhiseaduskomisjon otsustas toetada Malle Seppiku kandidatuuri. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, viia läbi lõpphääletus ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. Ning viimane otsus oli vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikele 3 teha ettepanek, et Riigikohtu liikme kandidaat Malle Seppik esineks Riigikogu täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega. Kõik otsused langetati konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on võimalik esitada küsimusi. Enne kui alustame, täpsustan, et mõlemale ettekandjale võib iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Vajab täpsustamist, et komisjoni koosolekul me küll seisukohta ei võtnud, kas me toetame Riigikohtu liikme kandidaati või mitte. See ei kuulu meie protseduuride hulka. Me otsustasime eelnõu siia saali saata ja panna lõpphääletusele, mitte seda, kuidas me selles küsimuses lõplikult otsustame. Aga minu küsimus puudutab protseduuri kui sellist. Praegu on meil olukord, kus nii parlamendil kui komisjonil on õigus lähtuda ainult Riigikohtu esimehe ettepanekust ja otsustada, kas kandidaat võtta või jätta. On aga riike, kus esitatakse rohkem kandidaate kui üks ning parlamendil ja komisjonil on õigus nende vahel valida. Kuidas teile tundub, kumb protseduur meile rohkem sobib?

Teie repliigi peale ma vastan, et ma väljendusin võib-olla tõesti mitmeti mõistetavalt. Aga kuna komisjonis keegi ei väljendanud vastuseisu või kandidatuuriga mittenõustumist, siis ma lugesin sellest välja, et komisjon toetab Malle Seppikut. Mis puutub protseduuri, siis teil on õigus: on riike ja ka rahvusvahelisi kohtuid, kus kandidaat valitakse kolme esitatu seast. Teinekord on isegi soolised ja muud parameetrid ette antud, et otsuse tegijal oleks valida, millist kandidaati ta toetab. See on meile mõtlemise koht. Siiamaani on senine protseduur töötanud, aga arvan, et valimine oleks seadusandja jaoks tegelik siis, kui Riigikogule esitataks otsustamiseks kolm kandidaati. See oleks ehk mõistlik. Aga see mõte vajab veel läbitöötamist.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti oli kandidaate rohkem. Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle ja kas oli teada, kes olid teised kandidaadid? Ja millised olid konkreetsed plussid, mille tõttu just niisugune valik tehti? Kas selle üle oli arutelu?

Väga lühidalt me komisjonis seda arutasime, kuid me oleme oma protseduuris seotud sellega, et Riigikohtu esimees esitab kandidaadi. Samas mina, olles kohtute haldamise nõukoja asendusliige, olin kogu konkursiga kursis. Kui kohtute haldamise nõukoja koosolekul olid kohal kõik kandidaadid, siis neid esitleti seal ja küsitleti. Lõppkokkuvõttes tegi otsustuse Riigikohtu esimees. See ongi tema protseduuriline õigus niimoodi talitada.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui te seda eelnõu arutasite, siis mille vastu komisjoni liikmed kõige rohkem huvi tundsid?

Ma lühidalt markeerisin seda, mille vastu huvi tunti. Temaatika oli lai, alates põhiseaduslikkuse järelevalve korraldusest. Riigikohtu esimees esitas ju oma hiljutises ettekandes Riigikogule idee, et parlamendiliikmetel võiks kas fraktsioonina või komisjonina – ilmselt fraktsioonina – olla õigus esitada põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtusse taotlus tunnistada mingi eelnõu põhiseadusega mitte kooskõlas olevaks. Arutasime seda ja rääkisime ka sellest, milline on riigi vastutus – vastutuse ebapiisav regulatsioon mõjutab ju ka õigusemõistmist. Tõusetusid ka teised teemad, mis ei olnud otseselt seotud Malle Seppiku kandidatuuriga.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud kõneleja! Malle Seppikul on seljataga pikk ja mitmekülgne karjäär Eesti kohtusüsteemis ning kahtlemata on ta väärikas kandidaat. Aga küllap olid ka teised kandidaadid igati tõsiseltvõetavad ja kompetentsed. Mida peate teie selleks põhiliseks argumendiks, miks osutus täna suurele saalile esitatuks just proua Seppik?

On tõsi, et Malle Seppikul on seljataga pikk karjäär, aga see karjäär on olnud pigem stabiilne kui mitmekesine. Ta on olnud väga kaua aega Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik ja tsiviilkolleegiumi esimees. Teistegi kandidaatide õigusalane karjäär on olnud sama pikk, aga ma kordan veel kord, et meie teha ei olnud valik nende inimeste vahel. Meie komisjonis pidime langetama otsuse selle kandidaadi kohta, kelle esitas meile Riigikohtu esimees. Tal on õigus esitada üks kandidaat. Praegu on kord selline ja meie oleme olukorras, kus me kas oleme nõus selle inimese ametisse nimetamisega või lükkame ta tagasi ja protsess algab uuesti. Eks see ole edaspidiste arengute küsimus. Praegune protseduuriline kord on selline.

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa andsid üsna konspektiivse ülevaate arutelust põhiseaduskomisjonis. Nagu ikka selliste teemade puhul, oli komisjonis puhkenud arutelu avaram. Seekord käsitlesime ka Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ettepanekut kaaluda, kas mitte anda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse õigus lisaks õiguskantslerile ka Riigikogu fraktsioonile. Riigikohtu esimees selgitas oma seisukohti ning sellel teemal oli arutelu. Ma palun, et sa refereeriksid seda siin suures saalis ning väljendaksid ka oma isiklikku seisukohta!

Jah, nagu ma juba ütlesin, see oli arutluse aineks. Küsimuse esitaja tõstatas selle küsimuse ja arvas, et me võiksime sellel teemal komisjonis mõtteid vahetada. Tõepoolest on võimalus, et opositsioon või fraktsioon või lihtsalt grupp rahvasaadikuid esitab kohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, on see kohus siis konstitutsioonikohus või mingi muu institutsioon. See ei ole mingi uudne asi, see on üsna levinud ja on meie otsustada, kas meie laiendame ka Eestis põhiseaduslikkuse järelevalvet taotlema õigustatud isikute või institutsioonide ringi või mitte. See on tuleviku arutelude küsimus. Minu seisukoht on, et meie põhiseaduslikkuse järelevalve iseloom on väga kohtunikukeskne. Ka Priit Pikamäe nentis, et kõik põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse asjad tulevad kohtutest. See on liialt juristide või kohtute keskne. Et põhiseaduslikkuse diskussioon jõuaks avaramale väljale, rohkem poliitilisse spektrisse, oleks võib-olla mõistlik seda ideed kaaluda ja astuda see samm, millest me praegu räägime. Aga see kõik vajab veel läbirääkimist ja arutamist.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Kas komisjonis oli arutluse all Malle Seppiku roll Johannes Hindi protsessis või komisjon selle vastu huvi ei tundnud?

Komisjonis seda küsimust ei arutatud. Keegi seda ei tõstatanud.

Aitäh! Palun, Juhan Parts!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Me teame, et lugupeetud proua Malle Seppik elab Tallinnas ja Riigikohus asub Tartus. Selline oli väärikas otsus 1990-ndate alguses ja ju see institutsioon sinna Tartusse jääb. Kui Riigikogu kinnitab proua Seppiku riigikohtunikuks, siis tekivad tal ilmselgelt lisakulud. Kui suured need kulud on ja kas need on ette nähtud katta riigieelarvest või on vaja algatada eelarve täiendamine? Põhiseaduskomisjoni ettepandud eelnõu järgi asuks proua Seppik ametisse 1. septembril 2014, seega juba sellel eelarveaastal.

See teema põhiseaduskomisjonis arutlusel ei olnud. Millised kulutused uue ametiga kaasnevad, seda saate kohe küsida kandidaadilt endalt. Ma usun, et selleks ei ole vaja hakata riigieelarvelisi kulutusi ette nägema või kehtivat korda muutma.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Millisel juhul põhiseaduskomisjon ei oleks toonud Riigikohtu esimehe esitatud kandidaati siia suurde saali? Millised oleksid olnud need tingimused?

Sellele suurele saalile oleksime pidanud selle otsustuse andma nii või teisiti. Meie teha oli otsus, kas me toetame kandidatuuri või teeme tagasilükkamise ettepaneku, aga lõppotsuse peab nagunii langetama suur saal.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Aitäh! Põhiseaduskomisjon ja ka te ise võtsite suhteliselt formalistliku seisukoha ja leidsite, et Riigikohtu liikme määramisel tuleks lähtuda eelkõige ja isegi ainult Riigikohtu ettepanekutest. Kas te peate põhimõtteliselt võimalikuks, et põhiseaduskomisjon võtaks Riigikohtu liikmete nimetamise küsimuses aktiivsema hoiaku ja lähtuks selle puhul ka üldisematest põhiseaduslikkuse poliitilistest aspektidest?

Jah, ma ütlesin juba eelmiste küsimuste valguses, et vahest võiks anda seadusandjale otsuse tegemisel tegeliku valiku võimaluse. Võib-olla oleks otstarbekas minna seda teed, et Riigikohtu esimees esitab seadusandjale kolm kandidaati, kelle hulgast tehakse valik. Nii on see näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtus ja selles suunas liigub ka Euroopa Liidu Kohus Luxembourgis.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et komisjonis seda teemat ei arutatud, aga kas teile isiklikult on teada Malle Seppiku roll Johannes Hindi protsessis? Milline see oli? Ehk valgustate meid ka?

Mina ei tea Johannes Hindi protsessiga seotud üksikasju. Kui teil on mingisuguseid probleeme, siis saate seda küsida kandidaadilt endalt. Aga ma kinnitan, et kogu taasiseseisvuse perioodi ajal on Malle Seppik kohtunikuna töötanud ausalt ja süvenenult ning tema reputatsioon on väga hea.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Aitüma! Kolleeg Aaviksoo esitas nii targa küsimuse, et ma esialgu ei saanud arugi, millest jutt käib. Aga nüüd, kui te kenasti sellele vastasite, on minu küsimus seotud jutuks olnud Euroopa kogemusega. Kui tõepoolest esitataksegi näiteks kolm kandidaati ükskõik kelle poolt, siis eeldatavasti on kõikide puhul tegemist tublide kohtunikega, kellel on olemas korralik praktika. Kas oskate tuua näiteid, mis kriteeriumid on siis lõpuks otsustavaks saanud? Mille alusel on leitud, et kolmest väga heast kandidaadist ikkagi üks on see kõige parem?

Need kriteeriumid võivad varieeruda. Üks on näiteks see, et kaks kolmest kandidaadist peaks olema ühest soost, kolmas teisest soost. Kindlasti on ka vanusekriteerium, mis määrab, millisesse eavahemikku kandidaadid peaks kuuluma. Kolmas, võib-olla kõige olulisem on kvalifikatsiooni kriteerium. Eelnev karjäär peaks näitama, andma tunnistust, millised on inimese kogemused ja teadmised. Ja muidugi on tähtsad ka isikuomadused, prestiiž, renomee, mis kandidaatidel on.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Proua juhataja! Hea ettekandja! Sa ühele küsimusele vastates ütlesid, et osalesid ise tolle komisjoni töös, kes Riigikohtu liikme kandidaate arutas. Kas komisjoni arvamus ja Riigikohtu esimehe pakutav kandidaat langesid kokku?

Jutt on kohtute haldamise nõukojast, mille asendusliige ma olen, ja ma olin koosolekul, kui kandidatuure arutati. Kohal olid ka kõik kandidaadid. Teised kandidaadid olid Andra Pärsimägi, Andres Hallmägi ja neljandat nime ma ei suuda hetkel meenutada. Ta on esimese astme kohtunik, minu jaoks suhteliselt tundmatu inimene, kuid hästi esines. Oli inimesi, kes toetasid Malle Seppikut, ja oli ka neid, kes toetasid teisi kandidaate. Seal oli üsna lahkuminevate arvamuste spekter. Aga kordan veel kord, praeguse protseduurilise korra kohaselt on Riigikohtu esimees see isik, kes kandidaadi lõpuks esitab. Võimalik, et Riigikohtu esimees oleks võinud teha otsuse esitada kolm talle kõige sobivamana tundunud kandidaati ja siis meie oleks saanud selle valiku teha. Aga ta ei teinud midagi valesti, kui ta esitas selle ühe inimese, nii nagu kord on siiamaani olnud.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rait Maruste! Ja nüüd saab kuni viieminutiliseks ettekandeks sõna Riigikohtu liikme kandidaat Malle Seppik. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, tänan võimaluse eest teile kõnelda! Riigikohtu liikmeks kandideerimisel ei ole võimalik esitada oma tegevuskava. Kohtunik on õiguse kohaldaja ja vaidluste lahendamise tulemus sõltub eelkõige õigusest, olgu siis tegemist materiaal- või menetlusõigusega. Õigus on aga parlamendi poliitika, sh õiguspoliitika teostamise vahend. Saan vaid lubada, et teen oma tööd oma parimate teadmiste ja oskuste kohaselt.
Et minu eriala on eraõigussuhetes tekkinud vaidluste lahendamine, siis nimetan paar aktuaalset probleemi just sellest valdkonnast. Üheks olulisimaks pean tasakaalu kohtumenetluse kiiruse, asja lahendamise kvaliteedi ning menetlusele tehtavate kulude vahel, kusjuures kvaliteedi all pean silmas nii tsiviilasjade menetlemise viisi kui ka kohtulahendite õigsust ja põhjendatust, kulude puhul aga on tähtis nende suurus nii riigile kui ka menetlusosalistele. Tasakaalu leidmine ei ole lihtne, kuid just see, kas tsiviilasi suudetakse lahendada mõistliku aja jooksul, õigesti ja võimalikult väikeste kuludega, määrab kohtumenetluse kvaliteedi ja ka kohtu usaldusväärsuse laiemalt. Kiiresti tehtud, kuid põhjendamatu otsus ei lahenda probleemi, mille lahendamiseks kohtusse pöörduti, ning see toob kaasa ka täiendavad kulud kohtumenetlusele. Õige ja suurepäraselt põhjendatud lahend võib olla täiesti tähtsusetu, kui selle tegemiseks on kulunud ebamõistlikult kaua aega ja otsuse tegemise ajaks on vaidlusalused suhted selliselt muutunud, et menetlusosalised on kaotanud otsuse vastu igasuguse sisulise huvi. Kohtumenetlusele tehtud kulutused muutuvad sel juhul üldse mõttetuks. Kui panustada peamiselt kohtumenetluse efektiivsusele, siis võidakse asi lahendada küll väikeste kuludega, kuid tagaplaanile jääb õigusemõistmise sügavam sisu.
Üks avalikkuses laiemalt arutatud teema on olnud kohtumenetluse aeglus. Tuleb nõustuda, et mitte kõiki tsiviilasju ei lahendata mõistliku aja jooksul. Põhjalikumat arutelu väärib aga küsimus sellest, kuidas oleks võimalik tsiviilasju kiiremini lahendada, järgides siiski võistleva protsessi reegleid, austades kohtumenetluse osaliste õigusi ning tagades õige ja osalistele mõistetavalt põhjendatud lahendini jõudmise.
Kohtumenetluse reeglid on sätestatud seaduses ja nende reeglite teatud konservatiivsus on õiglase menetluse eelduseks. Kohtumenetluse reeglite sage ja ulatuslik muutmine toob kaasa raskusi mitte üksnes menetlusosalistele, kellel on keeruline nendega kursis olla, vaid ka kohtunikele, kellel tuleb tuntav osa vaidluse lahendamisele kuluvast ajast pühendada õigusnormide sisustamisele ja tõlgendamisele. Sageli muutuvate normide korral ei jõua piisavalt kohtupraktikat tekkida ja ka vigade tegemise tõenäosus on suurem. Samas võib isegi pealtnäha lihtne seadusmuudatus tuua kohtutele kaasa töökoormuse suure kasvu, nagu see juhtus seoses riigilõivu määrade tõstmisega. Vastuoludeta ja püsivate seadusteni jõudmine on üks tegur, mis võimaldaks kohtumenetluse kestust konkreetsetes asjades lühendada. Siin on oma kaalukas sõna öelda Riigikogul. Tänan kuulamast!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teatavasti tunnistas Riigikohus suhteliselt hiljaaegu ravimiseaduse teatud sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, aga sellest hoolimata Riigikogu enamus kehtestas südamerahuga samad piirangud apteekide asutamisele uuesti, seejuures isegi eitamata, et need on põhiseadusega vastuolus. Ja president kuulutas selle seaduse välja. Kuidas riigikohtunikud sellises olukorras käituma peaksid? Kuidas selliseid asju lahendada? Kuidas saaks võimalikult kiiresti jalule seada olukorra, kus põhiseadust täidetaks?

Riigikohtunike käitumisreeglid niisuguses olukorras on sätestatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ja riigikohtunikud ei saa sellest kuidagi üle astuda ega ümber selle minna. See on õiguskultuuri küsimus ja Riigikohus arutab seaduses sätestatud eelduste olemasolul seda olukorda. Riigikohus ei saa nendest jälgedest välja astuda, mis seaduses tema tarbeks on kehtestatud.

Aitäh! Palun, Andrus Saare!

Aitäh! Hea ettekandja! Milline on teie kui Riigikohtu liikme kandidaadi seisukoht küsimuses, kas Riigikogu liikmed võivad kuuluda ja peaksid kuuluma riigiettevõtete nõukogudesse või mitte?

Ma tahaksin ikkagi jääda kohtunikuametist tuleneva oskuse ja pädevuse juurde teatud hinnanguid anda. Ma ei sooviks anda mingeid poliitilisi hinnanguid. Arvan, et see on parlamendi otsustuspädevuses ja parlament peab seda tõsiselt kaaluma, kui ta selles küsimuses otsustuse teeb.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud kohtunikukandidaat! Kohtupidamine ja õigusemõistmine on väga keeruline ja vastutusrikas töö. Meil oli võimalus teiega fraktsioonis kohtuda ja mina sain teist nii aru, et omal ajal Johannes Hindi süüdimõistmine oli igati õiguspärane ja põhjendatud ning tema rehabiliteerimine ei olnud põhjendatud. Kas ma sain teist valesti aru või mitte ja kas te olete praegugi samal arvamusel?

Päris nii, nagu te väljendasite, ei ole ma öelnud. Aga seoses selle asjaga pean ma ilmselt üht-teist seletama. Ma olin töötanud uurijana mõne aasta, kui mind sellesse uurimisgruppi määrati. Uurimisgrupis olid uurimisliinid ära jaotatud ja minu ülesanne oli uurida ravimtaimedega seonduvat. Mitte midagi kuritegelikku ma selles liinis välja ei uurinud ja kellelegi, ei Johannes Hindile ega ühelegi teisele isikule juhtkonna hulgast selles osas mingisugust süüdistust ei esitatud. Minu uurida oli veel üks väike episood, mis puudutas pearaamatupidajat ja tema väljaspool Desintegraatorit tehtud tööd. Ta oli ka elamukooperatiivis, kus tal endal oli korter, pearaamatupidaja ja sealt oli ta raha tasku pannud. Selle uurimisega ei olnud mingeid probleeme, see inimene tunnistas end täielikult süüdi.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus hoopis teisest valdkonnast ja see puudutab raseduse katkestamist meditsiinilise näidustuseta. Õiguskantslerid, üks on Allar Jõks ja teine Indrek Teder, on seda teemat õiguslikult analüüsides küllalt erinevatele seisukohtadele jõudnud. Ma tahaks teada, milline on teie seisukoht, kui hästi põhiseadus kaitseb sündimata inimese elu ja kui hästi kaitseb ta naise õigust otsustada oma keha valitsemise üle. Praegu on õiguskantsler pöördunud parlamendi poole alaealiste abordi küsimusega. Kas teie hinnangul peaks alla 14-aastane abordiks oma vanemate nõusoleku saama või on tal õigus seda isiklikult otsustada?

Ma ei tahaks mingeid niisugusi poliitilisi seisukohti võtta. Kui kohtumenetlusse peaks jõudma vaidlus nende sätete üle, mis parlament vastu võtab, siis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil on loomulikult kohustus kujundada ka oma arvamus. Aga ma ei tahaks ise seda etteulatuvalt teha.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea kandidaat! Mul on kohtu töö kohta küsimus, äkki oskate vastata. Tihti juhtub, et ajakirjanduses või kuskil mujal avalikkuses kedagi laimatakse ja valatakse inimene poriga üle. Ta peaks oma kaitseks minema kohtusse, aga advokaadi palkamine on kallis lõbu. Vahel inimene siiski läheb kohtusse ja saavutab lõpuks õigluse. Kuidas peaks teie arvates karistama inimesi, kes püüavad kedagi laimata ja valesüüdistusi esitada?

See on väga huvitav küsimus, aga sellele on väga raske vastata. Ma olen nõus, et meie õigussüsteemis ei ole võimalused kaitsta oma au ja head nime kuigi efektiivsed. See toob tõesti kaasa väga keerulise ja pika tsiviilkohtumenetluse, millega kaasnevad ka suured kulud. Ja see ei ole mitte ainus keeruline tegur niisuguste asjade puhul. Need asjad on väga isiklikku laadi, solvatu või rünnatu tunded on mängus, ja sageli just selle tõttu, et tal on asjaga väga isiklik suhe, ei ole ta võimeline kaitsma oma õigusi isegi juhul, kui tegemist on juristiga. Ma näen siin ka kohtupraktika põhjal tõsist probleemi, aga mul ei ole välja pakkuda mingeid lahendusi, kuidas olukorda võiks parandada. See on olnud parlamendi otsus, et kriminaalvastutust ei ole niisuguste tegude eest ette nähtud, ja ma arvan, et siingi on tegu parlamendi otsustusvaldkonnaga.

Aitäh! Palun, Reet Roos!

Lugupeetud ettekandja! Eestis on õnneks kohtute, kohtusüsteemi ja ka kohtunike maine väga kõrge, võrreldes näiteks Riigikogu omaga. Eesti rahvas minu meelest usaldab kohtuid ja aktsepteerib enamikku lahenduskäike. Aga mõni aeg tagasi me tutvusime sellise preiliga nagu Galojan, kes minu teada siiamaani redutab Inglismaal, kuskil Londoni kandis. Mis te arvate, mida peaks tegema, et selline galojanlik käitumine ei muutuks süsteemseks? On teil äkki mõni soovitus ka Riigikogule seaduste muutmiseks?

Kas te peate silmas seda, et ta redutab teises riigis ega ole Eesti õiguskaitseorganitele kättesaadav? Ma arvan, et siin aitab riikidevaheline koostöö, selleks ongi riikidevahelised lepingud sõlmitud ja reeglid paika pandud. Neid tulekski järgida, pädevad asutused peaksid seda tegema.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Oma pikaajalise töö jooksul on teil kindlasti kujunenud arvamus ka laiemalt Eesti õiguskultuuri kohta. Te üsna põhjalikult ja minu arvates väga meeldivalt analüüsisite kohtuotsusteni jõudmise kiiruse ja kvaliteedi vahelist tasakaalu. Samas on meil kohtupraktikas ka ühe teise tasakaalupunkti otsimine käimas. See puudutab seadusetähte ja seaduse mõtet ehk siis normide ja üldisemate väärtuste vahelist tasakaalu. Kas te olete valmis ka sellele küsimusele vastama ja selgitama, kuhupoole teie arvates peaks Eesti õigusemõistmine enam liikuma, kas seadusetähe või mõtte väärtustamise poole?

Ma arvan, et neid kaht asja ei olegi võimalik lahutada, sest kõik tõlgendamismeetodid näevad ette ka seda, et püütakse lähtuda seaduse eesmärgist ja mõttest. Nii et seadusetähte seaduse mõttest eraldada ei olegi võimalik. Loomulikult tuleb alati kasuks, kui seadusetäht on väga selgelt kirja pandud ega võimalda vastuolude teket, see aitab alati paremini seaduse mõtteni jõuda. Aga nagu ma ütlesin, ilma seaduse mõtet mõistmata ei ole võimalik seadust kohaldada. Seaduse mõtet tuleb alati püüda mõista ja ka iga kohtunik, kes mingit vaidlust lahendab, ei saagi teisiti teha, kui mõttes seaduse mõtte järele küsida.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Aitüma! Ma olen selles osas teiega täiesti nõus, et te ei saa anda poliitilisi hinnanguid, eriti, kui te ei soovi. Ametisse nimetamise protseduur on teistsugune. Aga ma küsin viimastel päevadel elevust tekitanud poliitilise keskustelu kohta, mille teemaks on kooseluseaduse vajadus. Teie kohtunikuna olete tsiviilasju menetlenud ja teil on väga lai praktika. Millised on probleemid, mis selle seaduseelnõu valguses on jõudnud teie kui kohtunikuni ja mis tõepoolest vajaksid seadusandja sekkumist, et olukord saaks selgemaks?

Ma ei mäleta, et minu menetluses oleks olnud ükski asi, kus probleem oleks niisuguse nurga alt tõusetunud. Kui aga laiemalt kommenteerida, siis ma arvan, et igal inimesel on õigus elada nii, nagu talle meeldib, nagu ta tahab, kui ta ei riku sellega teiste õigusi ja huve. Kas see seadus on vajalik või mitte – ma ei tea, kas te pidasite seda silmas –, siis sellele küsimusele ei saa ma vastata. Kõik oleneb sellest, mida konkreetselt reguleeritakse ja mis selle seaduseelnõu eesmärk on. Jään praegu vastuse võlgu.

Aitäh! Palun, Juhan Parts!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud proua Seppik! Mul on olnud võimalik teiega oma elus pikka aega koos töötada ning ma hindan teie kogemusi ja teadmisi väga kõrgelt. Kasutan lihtsalt praegu võimalust paluda teil kõrgelt tribüünilt avaldada enda kui kogenud juristi, kohtuniku ja ka kodaniku arvamust. Küsimus puudutab ka teie kõnes käsitletud kiiret ja efektiivset kohtumenetlust ning selle seost majandusega. Te olete väga palju tegelnud just majandus- ja eraõigusasjadega. Öelge palun kolm asja, mida tuleks muuta, et kohtumenetlus oleks kiirem ja efektiivsem ning et tänu sellele meie riigi konkurentsivõime majanduses paraneks. Olgem ausad, kui me vaatame Eesti riigi konkurentsivõime indikaatoreid, siis näeme, et selles osas oleme võrdlemisi taga. Mis oleks need kolm soovitust Riigikogule sellelt tribüünilt?

Nagu ma püüdsin rõhutada, minu arvates on tsiviilkohtumenetluses need kolm eesmärki, mis on seaduses ka selgelt sõnastatud, sedavõrd tihedalt seotud, et ei ole võimalik ühte eesmärkidest kahjustamata teisi kilbile tõsta. Ei ole võimalik kiire kohtumenetlus, ilma et arvestataks võistlevas protsessis menetlusosaliste õiguste ja huvidega. Võistlevas protsessis on ju menetlusosalised need, kes käsutavad menetlusõigusi, ja riik on andnud kohtu näol nende kätte instrumendi, et omavahelisi vaidlusi lahendada. Kohtumenetlus võib muutuda naeruväärseks, kui panustatakse ainult kohtumenetluse kiirusele. Oma lühikeses kõnes ma püüdsingi rõhu asetada just nimelt sellele tasakaalule. Arvan, et selle tasakaalu leidmine on üks olulisimaid tegureid, kui kohus tahab näida ja ka olla usaldusväärne. Nii et ma ei ole seda meelt, et iga kiire menetlus on menetlusosaliste huvides ja et iga kiire menetlus on hea. Kiire menetlus võib menetlusosalistele kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi ja mitte midagi ära lahendada. Nii et kolme soovitust ei ole ma praegu küll valmis andma, aga tahan veel üks kord rõhutada, et just tasakaal on oluline.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma jätkan Juhan Partsi küsimust. Te ütlesite kohtumenetluse kiirust kommenteerides, et kiire menetlemine võib näida ja olla naeruväärne. Samas te ütlesite ka, et ühte tegurit kahjustamata ei saa esile tõsta teisi. Aga meil on mõningaid näiteid naaberriikidest, siin mainiti ka Inglismaad. Kui seal suured rahutused puhkesid, siis Inglismaa kohtud töötasid 24 tundi ja paari päevaga saadeti pokri üle 900 inimese. Meie paralleel 2007. aastast on protsess, kus asja menetleti väga pikalt ja põhjalikult ning inimesed tundsid ennast pärast kohtuotsust solvatuna. Kus siis see tasakaal ikkagi lõppude lõpuks on?

Te kutsute mind kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse põllule, kus ma ei ole ilmselt õige töötegija, õige kündja. Aga üldiselt ma tean, et ka meil on olnud olukordi, kus kriminaalkohtunikud on töötanud vahetpidamata, neil on valved. Ükski asi, mis on tõeliselt kiire, ei jää lahendamata. Aga mina pidasin silmas oma eriala, tsiviilkohtumenetlust ja just seda, et ei ole võimalik teha head ja põhjendatud, mõistetavat otsust, kui on arvestatud poolte poolt oma menetlusõiguste käsutamisega ja sooviga teha kõike väga kiiresti. Ning ega Eesti tsiviilkohtud ei ole kohtutevahelises võrdluses, kui võrrelda teiste riikide kohtutega, üldse mitte kuskil lõpus. Eesti kohtute statistilised näitajad on päris head. Samas ma ei taha rõhuda niivõrd statistikale, kuivõrd protsesside sisulisele küljele. Iga asja jaoks on olemas mingi mõistlik aeg ja see mõistlik aeg võib olla mõistlik just nimelt ainult selle asja jaoks. Et seda hinnata, tuleb protsessi vaadata igakülgselt ja arvestada, mida seal nõutakse, kui keerulised need nõuded on, kuidas menetlusosalised oma õigusi käsutavad, milliseid taotlusi nad on esitanud, milliseid tõendeid on esitatud jne, jne. Kui kõik see on põhjalikult läbi analüüsitud, siis on võimalik teha hästi põhjendatud ja õige kohtuotsus.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Ma tahan teilt küsida igapäevase kohtupraktika kohta. Nimelt ma julgen väita, et taasiseseisvunud Eestis kaevatakse väga paljud esimese astme kohtu otsused edasi. Teise astme kohtus, ringkonnakohtus on väga palju esimese astme kohtu otsuseid muudetud ja tehtud teistsuguseid otsuseid. Kas mu väide on õige? Kas see protsent Eestis on kõrge, kui vaadata esimese ja teise astme kohtu otsuste erinevust? Ja kui mu väide on õige, siis tahaksin kuulda teie arvamust, millest see olukord tingitud on. Nii palju kui mina olen infot saanud, on menetlusosalised nentinud, et kunagi ei tea, millised otsused tulevad ja need on olnud üksteisele vastukäivad. Ehk kommenteerite?

Mul ei ole praegu statistikat käepärast, aga ei tahaks nõustuda, et väga suur osa otsuseid kaevatakse edasi. Ainuüksi statistikale tuginedes ei saa päris õiget pilti ka sellest, milline on kohtumenetluse kvaliteet. Mõnes asjas võib-olla ei olegi võimalik edasi kaevata, mõnes asjas on pooltel mingisugused muud motiivid, miks nad edasi ei kaeba, mitte see, et nad on otsusega nõus. Näiteks kardetakse menetluskulusid või on soov vaidlus lõpetada, saavutada rahu. Nii et ainult selle edasikaebamise protsendi alusel ei ole võimalik kohtumenetluse kvaliteeti hinnata, tuleks arvestada ka muid külgi.
Ma ei julge peast öelda, kui suur protsent maakohtute otsustest tsiviilasjades vaidlustatakse, aga see ei ole väga suur protsent. Ringkonnakohtus meil just praegu kaasajastatakse kohtu infosüsteemi, nii et päris värskeid andmeid ei olnud mul võimalik saada. See võtab aega, kuni kõik need andmed on korrektselt kasutatavad. Aga kui ma nüüd mälu järgi ütlen, siis umbes 30% edasikaevatud otsustest me tühistame. See ei ole väga suur näitaja. See võib olla aastate viisi erinev – 30, 40, võib-olla 25%. Kuskile sinna vahemikku tühistamiste arv jääb, kusjuures valdavas osas tühistatud otsustest ringkonnakohus teeb ise uue otsuse. See tähendab seda, et tagasi maakohtule uueks arutamiseks saadetakse asi ainult sel juhul, kui menetlusnorme on rikutud nii põhjalikult, et vigade parandamine teises astmes ei ole võimalik.
Aga kui te küsite kvaliteedi kohta laiemalt, siis arvan, et alati saab paremini. Etteheide, et kohtupraktika on heitlik, on asjakohane. Teatud küsimustes see tõesti nii on. Aga probleeme, miks ta heitlik on, tuleks analüüsida laiemalt. Õigusloomest, seaduste kvaliteedist ma juba rääkisin, eriti sellest, et seadusi väga palju muudetakse. See toob kohtupraktikas alati kaasa väga suure segaduse ja võtab aega, enne kui kohtupraktika tõlgendused paika paneb, nii et kõrgemate kohtute lahenditest võiks juhinduda. Muidugi, 20 aastat ei ole iseseisva riigi elus täieliku õigusreformi elluviimiseks piisavalt pikk aeg. Paljud kohtunikud ei ole ju seda n-ö uut õigust ülikoolis omandanud, vaid on õppinud seda töö kõrvalt, kaasuspõhiselt. See on minu arvates ka üks põhjus, miks kohtuotsuste kvaliteet ei ole tükk maad parem. Aga põhjuseid on palju ja ma arvan, et neid tulekski analüüsida, et jõuda mingitele väga põhjendatud ja selgetele seisukohtadele. Ent midagi katastroofilist meie kohtulahendite kvaliteediga lahti ei ole.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat Malle Seppik! Selleks kandideerimiseks valmistudes te kindlasti tutvusite hiljutiste Riigikohtu lahenditega. Mõni aasta tagasi tegi Riigikohus otsuse kohalikele omavalitsustele antud ülesannete täitmiseks piisava eelarvebaasi loomise küsimuses. Nimelt arvas Riigikohus, et kohalikele omavalitsustele ei ole eraldatud nende autonoomia tagamiseks piisavalt eelarvelisi vahendeid. Viimastel aastatel on Riigikogu asjata üritanud Eesti halduskorraldust reformida, aga pole poliitiliselt kusagile jõudnud. Mis te arvate, kas Riigikohus saab veel midagi teha kohalike omavalitsuste autonoomia põhiseadusliku printsiibi tõhusamaks rakendamiseks?

Ma arvan, et kui Riigikohtu poole pöördutakse küsimustes, mis on tema pädevuses, siis Riigikohus kindlasti teeb oma otsuse. Aga hakata omal algatusel seda korraldama ei ole võimalik. See on ikkagi parlamendi ja valitsuse pädevuses ja nende mure, kuidas otsuste elluviimist korraldada. See, kuidas Riigikohtu otsuseid niisugustes üldistes küsimustes täidetakse, on õiguskultuuri küsimus.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Küsimus on maksunduse alalt. Milline on teie arvamus, kas reklaamimaksud kohalikes omavalitsustes võivad olla põhiseadusega vastuolus, kuna maksumäär on seaduses sätestamata ning selle määramine delegeeritud kohaliku omavalitsuse volikogule?

Väga libedale teele minek oleks hakata siin selles puldis hindama, kas mingi seadussäte on põhiseadusega vastuolus või mitte. Seda enam, et maksundus on haldusrida, mis ei ole minu eriala. Nii et ma ei tahaks hakata siin hindama, kas konkreetsel juhul on kooskõla või vastuolu põhiseadusega.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin Galojani näite põhjal, mis on paljude inimeste õiglustunnet riivanud. Mida saaks riik, kohtusüsteem edaspidi paremini, kiiremini, efektiivsemalt teha, et süüdimõistetud inimesed ei saaks Eestist lihtsalt vehkat teha ja rahulikult teises riigis elu nautida, samal ajal kui nad on süüdi mõistetud?

Otsuste täitmise küsimus on eraldi rida, selleks on meil täitevsüsteem olemas. Nagu ma siin juba ühele eelmisele küsimusele vastasin, tuleb minu arvates need küsimused riikidevaheliste lepingute alusel lahendada.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Kas teile ei tundu, et kohtuid koormatakse ka igasuguste põhjendamatute kaebustega? Toon ühe näite. Viimasel ajal on hästi moes, et inimesed kaebavad kohalike omavalitsuste otsuste peale koolikorraldust muuta. Tegelikult on koolivõrgu korrastamine kohaliku omavalitsuse ülesanne ja et asi kohtusse ei jõuaks, selle jaoks on olemas maavanem. Kui maavanem oma ülesandeid ei täida, kas siis peab tõesti kohus hakkama neid teemasid arutama ja koolivõrku paika panema?

Kõik, mis on kohtu pädevuses, tuleneb otse seadusest. Kui mingi küsimuse arutamine kohtu pädevuses ei ole, siis kohus ei võta niisugust kaebust menetleda. Kui alamastme kohus on seda ekslikult teinud, siis saab kõrgema astme kohtusse selle peale kaevata ja kõrgema astme kohus otsustab, kas asi on kohtu pädevuses või mitte. Aga jällegi, konkreetselt siit puldist öelda, kuidas tuleks selles küsimuses talitada, ei ole mul võimalik.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Sellest kõnepuldist on meile töösoovitusi jaganud ja muid ettepanekuid teinud ka endine Riigikohtu esimees Märt Rask. Üks tema tungivaid soovitusi oli see, et seadusandja parlamendi näol ei kiirustaks seaduste muutmisega. Ta rõhutas, et järjepidevus ja tasakaal on olulised ning iga esimest viga ei peaks kohe ruttama parandama – enne tuleks mitu korda mõelda ja siis alles asuda seadust muutma. Täna on meil päevakorras pensionide süsteemi muutmine. Kehtima hakanud seadust pannakse ette muuta nõnda, et praegu pensionil olevate inimeste pension jääb vanemapensioni võrra väiksemaks. Mida teie arvate sellisest järjepidevusest?

Põhimõtteliselt olen ma Märt Raski seisukohaga nõus ja arvan täpselt samamoodi, et alati tuleks enne väga põhjalikult järele mõelda, kui hakatakse seadust muutma. Aga konkreetse seaduseelnõu kohta ei saa ma mitte midagi öelda.

Palun, Tiina Lokk-Tramberg!

Aitäh, austatud juhataja! Aitäh, lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Minu küsimus puudutab üht mõni aeg tagasi ajalehtedes lahvatanud uudist. Üks kohtu-case lõpetati, kuna tähtajad olid aegunud, ja see puudutas ühte mõrvajuhtumit. Midagi peab meie kohtusüsteemis väga viltu olema, kui selliseid juhtumeid ei ole mitte üks ega kaks, vaid rohkem. Ja ka Galojani juhtum läheb otsapidi sellessesamasse ritta. Kas te näete võimalust siin midagi muuta? Ja kuidas üldse sellistel juhtumitel tuleks reageerida? Olgem ausad, see on ju üsna drastiline lugu.

Selle konkreetse juhtumiga ma ei ole kursis. Ma ei tea, mida te silmas peate. Aga tegemist on kriminaalmenetluse ja kriminaalõiguse valdkonnaga, kus mingisugused aegumistähtajad on üldtunnustatud. Need lihtsalt peavad olema. Aga ma ei tea, kas konkreetses asjas oli tegemist sellega või mitte. Jällegi oleks väga libedale jääle minek hakata andma hinnanguid mingi oma pealiskaudse tunde põhjal. Seda ma tahan vältida.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Austatud juhataja! Austatud kohtunikukandidaat! Ma tean teid ühe ühise tööepisoodi põhjal kui äärmiselt õiglast, põhjalikku, süsteemset ja kannatlikku inimest. Ja mul on väga hea meel, et te täna siin olete. Aga tahan küsida ühte asja. Ka selles meie ühises tööepisoodis jooksis see teema läbi. Meil on tekkinud olukord, kus riigiettevõtete tegevust reguleeritakse eraõiguslike vahenditega. Eesti Energia on musternäide, see on puhas säärane riigiasutus, aga on ka teisi. Eesti Energia juhid ei tea, mida teha – kas nad peavad tootma raha või elektrit. Meie ühises loos oli jutt veest ja õhus oli täpselt sama küsimus, kas anda vett või teha raha. Kas siin ei ole õigusnormistikus midagi natuke viltu?

Ma arvan, et Eesti süsteem ei ole selles mõttes midagi erakordset, kui vaadata kogu maailma pilti. Jällegi ei tahaks anda mingisugust väga selget ja väga põhjalikku vastust. Minu pealiskaudne hinnang on, et nende tegevust ei peaks teisiti reguleerima, kui nad on turul võrdselt kõikide teiste ettevõtetega. Miks ei peaks need suhted olema reguleeritud sarnaselt? Mängu tulevad ju konkurentsisätted, mis natuke vahest õgvendavad neid suhteid. Mulle tundub praegune regulatsioon mõistlik.

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Austatud riigikohtuniku kandidaat! Üks väga keskne teema meie õigusemõistmisel nii kassatsioonikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve seisukohast on see, kas Eesti õiguskorras peaks olema eraldi põhiseaduslikkuse järelevalve õigusemõistmise asutus. Enamikus riikides on see olemas. Eesti on ennekõike õigusemõistmise ökonoomika seisukohalt lahendanud selle nõnda, et kassatsioonikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, ja see on kaasa toonud teatud personaalsete huvide konflikte õigusemõistmisel, kui kassatsioonikohtunikud on andnud hinnanguid põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Mu küsimus teile on: mis on teie isiklik arvamus, kas selle üle peaks mõtlema ja kas see eraldi asutus on mõeldav tee Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi arendamisel?

Ma arvan, et mõeldav on see tee kindlasti. Kui me vaatame teiste riikide poole, siis on terve rida maid, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus eraldiseisva kohtuna on olemas. Ma ei näe põhjust, miks Eestis ei võiks niimoodi olla, aga asi on minu hinnangul seotud Eesti riigi väiksusega ja sellega, kas meil on piisavalt ressurssi, et seda endale lubada.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Malle Seppik! Nüüd on võimalik pidada läbirääkimisi. Kas on kõnesoove? Sõna saavad fraktsioonide esindajad. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Sel juhul asume lõpphääletuse juurde ja valmistume selleks. Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Me oleme väikeses kimbatuses, kuna hetk tagasi algas maja ees kohtumine demonstrantidega, kes on tööhõivereformi vastu. Me palume kümme minutit vaheaega, et inimesed saaksid hääletuse ajaks saali koguneda!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Kaia Iva soovitud kümneminutiline vaheaeg on läbi, jätkame istungit. Oleme jõudnud esimese päevakorrapunkti lõpphääletuse juurde. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 79 lõike 2 punktist 3 on Riigikohtu liikme ametisse nimetamisel hääletamine Riigikogu istungil salajane.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Malle Seppiku Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 674. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu oli 6, erapooletuid 2. Eelnõu leidis toetust ja on otsusena vastu võetud. Palju õnne, Malle Seppik!

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse eelnõu 404 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kaja Kallase!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme ühistranspordiseaduse eelnõu majanduskomisjonis üsna palju arutanud ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ise on eelnõu muutmiseks esitanud ligi 90 ettepanekut. Samuti on meile mitmeid pöördumisi teinud ja ettepanekuid esitanud väga erinevad organisatsioonid. Kokku arutasime seda eelnõu viiel istungil, millest üks oli meil pühendatud taksonduse regulatsioonile, üks liinilubade regulatsioonile, üks avaliku teeninduse lepingutele ja ülejäänud kahel hääletasime muudatusettepanekuid. Mitmel korral on muudatusettepanekuid arutatud ka algataja esindajatega. Kuna muudatusettepanekuid oli palju ja sisu osas ei ole veel võimalik võtta vastu otsuseid kahe suure teema valdkonnas – üks puudutab taksondust ja teine soodustusi –, siis teeme ettepaneku teine lugemine katkestada ja määrata uus muudatusettepanekute tähtaeg 27. juuni 2014 kell 16, et siis saaks uue terviktekstiga edasi töötada. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Kaia Iva!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühistranspordiseadus on tõesti, nagu te ütlesite, mahukas ja ka oluline seadus. See puudutab kogu Eestit ja kõiki inimesi. Aga meil on praegu menetluses teisigi eelnõusid, mis haakuvad selle teemaga. Kõne all on teeseaduse muutmise eelnõu, millega on kavas kohalike teede raha vähendada ja seega ka lasta teede olukorral kehvemaks minna. Milline on sinu hinnang, kas teede seisukord on tähtis, kui me räägime ühistranspordi korraldusest ja ühistranspordi kättesaadavusest üle Eesti?

Ma olen siin komisjonipoolne ettekandja ja me komisjonis arutasime vaid ühistranspordiga seotud küsimusi. Teeseadust ja teede seisukorda me selles kontekstis ei arutanud ning see, mida mina arvan, otseselt asjasse ei puutu.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ühistranspordiseaduses on üks suur ja keeruline teema taksondus, mida on arutatud nii töörühmas kui ka komisjoni istungil. Äkki sa värskendad minu mälu ja selgitad siin saalis olijatele, kes ei ole asjaga kursis, mis on need olulised teemad, mida tuleb silmas pidada ja mis kõige rohkem vaidlusi on tekitanud?

Taksondus on tõepoolest suur osa sellest seaduseelnõust ja lai teemaring. Peamine, mis tekitab vaidlusi, on eelnõus välja pakutud ettepanek, et kohalik omavalitsus võiks taksonduses kehtestada piirhinnad. Mis veel sisusse puutub, siis tekitab vaidlusi seegi, kuidas teenindajakaardid ja taksoveoload omavahel seonduvad ehk kuidas taksofirmade ja taksojuhtide töö omavahel siduda. Aga kuna me jätsime kõik taksondusega seotud muudatusettepanekud välja – neid me komisjonis ei hääletanud, vaid hääletame kõik koos –, siis ma arvan, et nendest teemadest saab edaspidi rohkem rääkida. Taksonduse osa peaks eelnõus olema selgem, nii oleks lihtsam eelnõu edasi menetleda.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Seda on palju arutatud, aga täpsustuseks ma siiski küsin. Paragrahv 35 käsitleb sõidusoodustusi, loen ette selle lõike 6 viimase lause, kuna aja puudumise tõttu ma tervet paragrahvi ei jõua ette lugeda: "Maakonna- või kaugliinil valla- või linnavolikogu poolt kehtestatavad sõidusoodustused tuleb kooskõlastada asjaomase maavalitsuse või Maanteeametiga." Oletame, et mingi vallavolikogu otsus on, aga maavalitsus ei kooskõlasta teatud sõidusoodustuse andmist. Kui vald siiski jätkab selle sõidusoodustuse andmist, mis siis juhtub? Ma seaduseelnõust ei leidnud, keda ja kuidas siis karistatakse.

See on hea küsimus. Iseenesest saab ka soodustuste teemaga edasi tegeleda, sest selles vallas on veel palju küsimusi. Aga kui eelnõu teksti lugeda, siis näeme, et on kohustus need asjad kooskõlastada. Ma eeldan, et kui kooskõlastust ei saada, siis rakendub haldusmenetluse seadus, kus on kirjas ka sanktsioonid. Ühistranspordiseaduses seda otse välja toodud ei ole.

Aitäh! Palun, Juhan Parts!

Aitäh! Küsin jätkuks lugupeetava Kalev Kallo küsimusele. See puudutab sõidusoodustusi. Ma tean, et komisjon kavatseb selle eelnõu teise lugemise katkestada ja tööd jätkata. Kas komisjon on töö jätkamiseks ja senise töö käigus teinud iseseisvaid analüüse globaalse eksperimendi, ma ütleksin lausa, et universumis harukordse eksperimendi ehk Tallinna linna tasuta ühistranspordi kohta? Kas on olemas need materjalid? Kas on mingid järeldused, komisjoni ühtsed seisukohad? Ma usun, et seda tööd tuleb jätkata. Tegu on väga olulise eelnõuga ja see, mis on Tallinnas toimunud, on erakordne saavutus Eesti rahva ajaloos. Ja mul on küsimus, kas me äkki peaksime selle eelnõuga laiemalt rakendama neid kogemusi, mis on Tallinna linnas saadud.

Aitäh! Komisjonis ei olnud arutelu all Tallinna tasuta ühistransport. Seda temaatikat ei puudutatud. Nii et me ei ole seda globaalselt haruldast eksperimenti käsitlenud.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Seaduse §-s 3 on sätestatud, et taksovedu on teeliikluses sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta või sõitjale tellitud kohta järele sõitmine. Kindlasti olete kuulnud taksojuhtide kaebusi, et Tallinnas võib takso märgistatud bussirajal sõita ainult siis, kui tal on klient peal, aga kui ta sõidab kliendile järele, siis ta ei tohi bussirajal sõita. Minu küsimus on, kas uue seadusega see kord muutub või tuleb see muudatus sätestada hoopis mingis teises, näiteks liiklusseaduses.

Aitäh! See, kes bussiradadel sõita võivad, on tõepoolest liiklusseaduse teema. Majanduskomisjonile on tehtud väga palju ettepanekuid, kes neil radadel võiksid sõita ja millistel tingimustel, aga see ei puuduta otseselt ühistranspordiseadust.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kõneleja! Ühistranspordiseaduse eesmärk on pakkuda elanikele sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekat liiklust, soodustada ühissõidukite eeliskasutamist ning vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi transpordile. Eri institutsioonidel on erinevad ülesanded. Kas kehtestatakse ka mingisugused standardid, missugune ühistransport peab olema – kui sage, missuguse võrguga –, et see oleks kõikidele sotsiaalsetele gruppidele sobiv?

Aitäh! Ühistranspordiseadus seab kvaliteedile väga üldised nõuded. Üldised on need just sel põhjusel, et väga detailseks on raske minna, kuna ühistransport hõlmab väga erinevaid valdkondi – rongid, bussid, taksod. Kõik see on väga erinev ja kui minna detailidesse, siis oleks keeruline olukordi lahendada, kui seadusest jääb midagi välja. Aga üldised nõuded on ühistranspordiseaduses tõepoolest kirjas.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Aitüma! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et teie, kes te olete juba vähemasti viiel korral komisjonis seda seaduseelnõu menetlenud, olete kindlasti ka parim vastaja minu küsimusele. Taksondus on teema, mis inimesi väga erutab. On muidugi hästi loogiline, et põhiliselt erutab see asjaosalisi Tallinnas, kus valdkonnas on suur konkurents ja võib-olla kõige rohkem ka pahalasi. Aga kuidas on lood Eestis tervikuna? Ääremaade peale ju tavaliselt keegi ei mõtle, kui arutusel on taksoteenuse kättesaadavus. Toon näiteks Valga linna või Hiiumaa. Kas me räägime ainult Tallinna-kesksest probleemist? Mida teha, et taksoteenus oleks paremini kättesaadav? Ja kuidas sellega üldse lood ääremaal on?

Aitäh! Kõik pöördumised, mis meile on taksonduse teemadel tulnud, on olnud Tallinna-kesksed. Nii palju kui ma olen aru saanud, taksode kättesaadavuse probleemi ääremaadel ei ole. Probleemidena on tõstatatud etteheited, et küsitakse liiga kõrget hinda ja ka kvaliteet jätab soovida, aga kõik see käib Tallinna kohta. Olen Eestimaal palju ringi sõitnud ja tean, et taksode kättesaadavus ei ole eriline probleem. Meie linnad ei ole ju väga suured.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tulen minagi taksode juurde, see on täna kuum teema. Mida sa arvad, kas peaks olema taksosse istumise piirhind või mitte? Viimasel ajal tundub, et nn piraattaksod on ka juba kollaseks värvitud ja ega väga hästi aru ei saa, kas see on Tallinki takso või mingi muu takso, kui sisse istud. Ainult et ühel hetkel märkad, et kilomeetri hind on midagi muud ja sisseistumise hind on kordades kallim kui suurtel taksofirmadel.

Nagu ma ütlesin, taksonduse teemad me tõstsime praegu arutelust välja ja kogu taksonduse peatükki saab käsitleda hiljem. Aga mis puutub nn piraattaksodesse, siis need ei pruugi olla piraattaksod. Need võivad olla täiesti legaalsed taksod, millel on lihtsalt registreeritud kallim hind ja mille puhul mängitakse sõitja tähelepanematuse peale. Aga seda küsimust arutab komisjon hiljem.

Aitäh! Palun, Juhan Parts, teine küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et tasuta ühistranspordi eksperimendiga komisjon ei ole veel jõudnud tegelda, ja tahan lihtsalt väljendada soovi, et ta kindlasti sellega tegeleks. Tegemist on olulise eksperimendiga inimkonna ajaloos. Aga minu praegune küsimus puudutab tasulist ühistransporti. Ma olen selle seaduseelnõuga iseenesest täiesti kursis, olen seda ise välja töötanud. Soovin nüüd teada saada komisjoni, just nimelt rahvaesindajate seisukohta. Eelnõus puuduvad igasugused reeglid, piirangud, limiidid iga-aastaste eelarvete jaoks, olgu tegu riigieelarve või kohaliku omavalitsuse eelarvega. Trend on sinnapoole, et me peame üha rohkem kulutama maksumaksja raha, et ühistranspordivõrku hoida. Kuidas kavatseb komisjon selle küsimusega edasiste arutelude käigus edasi minna?

Kuna te olete selle eelnõu esitaja ja väljatöötaja, siis teate kindlasti põhjuseid, miks neid teemasid eelnõus puudutatud pole. Arvan, et ka Riigikogu ei peaks ühistranspordiseaduse eelnõu sellest vaatevinklist käsitlema, miks see ei tegele detailselt riigieelarve küsimustega. Seda polegi vaja. Ma usun, et teie kui eelnõu algataja olete kindlal põhjusel need reeglid siit välja jätnud.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann, teine küsimus!

Tänan veel kord, lugupeetud eesistuja! Ja, hea ettekandja, tänan teid vastuse eest minu eelmisele küsimusele, kuid soovin minna sisulisemaks. Asi puudutab erinevate sotsiaalsete gruppide vajadusi rahuldava ühistranspordi liinivõrgu ja busside väljumise sageduse standardeid, millele kahtlemata seab oma piirid selleks kasutatava raha hulk riigi ja omavalitsuste eelarvetes. Me kõik teame, et Eestis on asulaid, kus buss käib korra päevas, aga koolilapsed peavad sealgi kooli sõitma ja tagasi koju saama. Eakamad inimesed peavad võib-olla minema päeval arsti juurde, muu rahvas aga pääsema hommikul tööle ja õhtul koju. Küsin täpsemalt koolibusside kohta. Paljudes riikides on selline komme, et kui ühes hõredalt asustatud piirkonnas käivad lapsed koolis, siis pannakse käiku koolibuss, mis sõidab konkreetsetel aegadel konkreetsetele lastele järele. Kas uus ühistranspordiseadus annab selleks võimaluse?

Selline võimalus on olemas. Seegi on avaliku teenindamise kohustus, mis on sätestatud kolmandas peatükis. See peatükk räägib sellest, et kehtib pädeva asutuse kindlaksmääratud nõue tagada üldist huvi pakkuv avalik sõitjateveo teenus, mida vedaja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ilma hüvituseta ei osutaks või ei osutaks samas mahus ja samadel tingimustel. Kogu selle peatüki regulatsioon on loodud just eesmärgiga selliseid olukordi lahendada.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See on väga mahukas seaduseelnõu. Täna on siin paaril korral puudutatud taksonduse küsimust. Te selgitasite, et komisjon tuleb selle teema juurde tagasi. Aga miks ikkagi seda mahukat eelnõu menetledes taksonduse kitsaskohti ei soovitud lahendada? Ka mina ei pea piirhinna kehtestamist vajalikuks, aga kindlasti võiks järelevalveorganitel olla märksa suuremad õigused seda valdkonda kontrollida. Miks ei sätestatud eelnõus mõnele järelevalveorganile suuremaid hoobasid, et käeraudu saaks paremini rakendada?

Nagu ma juba ütlesin, taksonduse temaatika on väga lai. Tõepoolest, üks asi on see, et me kehtestame regulatsiooni, teine asi aga see, kuidas seda regulatsiooni täidetakse, kellel üldse on võimalik kontrollida, kas taksojuhid reegleid täidavad või mitte, ja kellel on õigus mittetäitmise eest karistada. Me muutsime eelnõu struktuuri, et tekitada eraldi peatükk, mis käsitleb taksondust. Seni olid sellekohased sätted igal pool teistes paragrahvides laiali ja neid oli väga keeruline leida. Nüüd, kui me oleme muudatusettepanekutega eelnõu struktuuri muutnud, on hea selle teemaga kompaktselt edasi tegeleda.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Hästi palju on ühistranspordiseaduse eelnõus ruumi pühendatud taksondusele, kuid taksonduse probleeme päris lahendatud ei ole. Aga küsimus on mul hoopis raudteevaldkonnast, rongiliikluse kohta. Rongiliiklusele ei ole sugugi nii palju ruumi pühendatud. Näiteks ei ole kirjas eesmärke, kui kiiresti peaksid rongid Eesti linnade vahel sõitma ja mida muud tahetakse saavutada. Samas kasutab raudteetransporti tuhandeid inimesi päevas, kuna töökohad on kaugel. Miks on raudteed eelnõus nii vähe käsitletud?

Selle küsimuse võite esitada oma erakonnakaaslasele Juhan Partsile, kuna tema on selle eelnõu välja töötanud ja esitanud. Samas pole ministeeriumist meile saadetud eelnõu komisjonis vastuseisu tekitanud, me ei leia, et see teema on ebapiisavalt kajastatud. Raudteevedusid reguleerib Euroopa Liidu otsekohalduv määrus, sealt tulevad väga paljud regulatsioonid. Soovitan teil sellega tutvuda, küllap saate sealt oma küsimustele vastuseid.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants, teine küsimus!

Aitäh! Kahjuks ei suuda ma olla originaalne ja tulen jälle taksonduse juurde tagasi. Vahetevahel tuleb endal ka taksoga sõita ja näiteks Rakveres on asi konkurentsi mõttes kõvasti paremaks läinud. Seesama taksofirma, kes riigikogulasi Tallinnas teenindab, on seda valmis tegema ka Rakveres. Mul on lausa üks naabrimees selle töö peal. Samas on seoses taksondusega väga palju murekohti välja tulnud. Mina ei soovi siin mingisuguseid süüdlasi tuvastama hakata, aga te seal komisjonis olete saanud seda asja analüüsida. Mis on siis jäänud mingil hetkel tegemata? Kust need probleemid on alguse saanud? Seda esiteks. Teiseks, ega takso pole ju mingisugune originaalne sõiduriist, ainult Eestile omane, neid sõidab igal pool maailmas. Kas lahendused, mis komisjon on koos ministeeriumi ametnikega välja pakkunud, võiksid olla sellised universaalsed, mille puhul on kinnitust saadud, et mingites oludes on need töötanud?

Nagu ma ütlesin, komisjon ei ole veel taksonduse teemasid lukku pannud. Nõnda ei saa ma öelda, et komisjoni taksondust puudutavad seisukohad on niisugused või naasugused. Mis puutub lahendusse, mille ministeerium on välja pakkunud, siis eri riikidel on erinev praktika. On väga liberaalset lähenemist, et ei ole mingit regulatsiooni, ja on selliseid riike, kus on kehtestatud lausa taksode kvoodid ja kogu turg on väga reguleeritud. Nii et variante on väga erinevaid, aga lõpuks taandub kõik ikkagi järelevalvele, sellele, kuidas see on korraldatud.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen tagasi § 36 lõike 5 juurde, mille kohta siin korra juba küsiti. Kohaliku omavalitsuse volikogu teeb mingi soodustusotsuse. Volikogu liikmed on teatavasti kõik saanud rahvalt mandaadi, aga nende otsuse peab kinnitama keegi, kellel ei ole mingit mandaati. Riik on ju maavanema ametisse pannud. Samas vähemalt kolmes maakonnas korraldab ühistransporti ühistranspordikeskus. Kuidas sellesse suhtuda, kui rahva mandaadiga omavalitsuse volikogu teeb otsuse, aga selle võib lihtsalt üks riigiametnik tühistada, ja samas maakonnas korraldab tegelikult ühistransporti ühistranspordikeskus?

Paragrahvil 36 ei ole lõiget 5, aga ma saan aru, et te viitate tegelikult § 35 lõikele 6. Veel saan ma aru, et teie küsimus puudutab seda sätet, et soodustus tuleb kooskõlastada. Ega kooskõlastamine ei tähenda veel tagasilükkamist. Teine argument on see, et meil kehtib võimude lahususe põhimõte ja maavalitsusele on antud õigus teatud küsimustes kohaliku omavalitsuse organite tööd kontrollida. Maavalitsus võib nende otsuseid vaidlustada. Ma ei näe siin vastuolu üldise õiguskorraga.

Aitäh! Mingi tehnilise probleemi tõttu liikus Andrus Saare nimi küsijate nimekirja lõppu, aga annan talle küsimuseks sõna kohe praegu.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Seda, et seaduseelnõu on väga oluline, näitab ka suur muudatusettepanekute arv. Mõistan täiesti, et komisjon ei jõudnud tööga valmis. Te nimetasite, et kaks teemat ei läinud lukku, need on taksondus ja soodustused. Kas ma saan õigesti aru, et kõik muud teemad on lõpuni arutatud? Ja kui on, siis kas organisatsioonide tehtud ettepanekud on arvesse võetud või ole arvesse võetud? Kas need organisatsioonid, kes ei ole rahul, et nende ettepanekuid pole arvestatud, võivad veel ettepanekuid teha või komisjon enam neid kindlasti ei aruta?

Aitäh küsimuse eest! 90 muudatusettepanekut on eelnõu algataja tehtud, neli ettepanekut on laekunud mujalt. Nii et ei olnud väga palju organisatsioone, kes oleksid oma muudatusettepanekuid teinud. Aga vastates teie küsimusele kinnitan, et muudatusettepanekute tähtaeg kehtib ja loomulikult saab kõikidel teemadel ettepanekuid esitada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Maakondlikku ühistransporti korraldavad praegu maakondlikud ühistranspordikeskused ja maavalitsused. Ühistranspordiseaduse raames on arutatud ka võimalust, et seda võiks hakata korraldama Maanteeamet. Vähemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on kunagi selle peale mõelnud ja seda arutanud. Praegu ma saan aru, et seaduses jääb kõik nii, nagu seni on olnud, et ikkagi maavalitsused ja ühistranspordikeskused jätkavad seda tööd. Või see ei ole nii? Ja miks Maanteeameti teema on päevakorralt maas? Ma ei küsi seda mitte sellepärast, et ma olen Maanteeameti kätte mineva korralduse veendunud toetaja, pigem isegi vastupidi, aga tahaksin saada selgust, kas see funktsioon jääb nendele keskustele ja maavalitsustele või läheb see üle Maanteeametile.

See funktsioon jääb neile, aga Maanteeamet – olen meil peetud nõupidamistel asjast niimoodi aru saanud – aitab suurel määral kõike läbi mõelda ja ette valmistada. Nad teevad koostööd.

Reet Roos, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Palun öelge, milliseid nõudeid kõnealune seaduseelnõu seab tasuta ühistranspordi kvaliteedile ja ka tasuta ühistranspordi alase hanke korraldamisele!

Eelnõus on kirjas ühised reeglid ühistranspordi korraldusele. Otseselt mingeid erisusi olenevalt sellest, kas ühistransport on tasuta või mitte, pole. Mis puutub sellesse, kas see võib olla tasuta või mitte, siis sellest räägib peatükk, mis käsitleb soodustusi. Seal on sätestatud tingimused, millele soodustused peavad vastama, kui tegemist on avaliku teenindamise lepingu alusel liikuvate ühissõidukitega. Aga üldised kvaliteedinõuded on kõik täpselt samad, ükskõik, kes ühistransporti rahastab ja millises ulatuses.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle eelnõu kohta on esitatud ligi 100 muudatusettepanekut. Võib-olla sa paari sõnaga selgitad, miks neid nii palju on? Ja kuna kirjas on ka hulk tehnilisi ettepanekuid, siis vahest räägid, mis on tähtsamad sisulised muudatusettepanekud?

Vastus küsimusele "miks?" on see, et eelnõu algataja ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pole enne eelnõuga Riigikokku tulekut korralikku tööd teinud. Tegu on valdavalt eelnõu algataja ettepanekutega nende esitatud teksti parandamiseks. Väga suures osas on tegemist täpsustavate sõnastustega, kahetimõistetavuste eemaldamisega.
Mida aga konkreetsemalt välja tuua? Üks suur muudatus on juba jutuks olnud struktuurimuudatus, mille me tegime sellepärast, et seadus oleks selgem. Näiteks mina, kes ma olen advokaadiharidusega, ei leidnud üles kõiki taksovedu puudutavaid sätteid. Kuidas peaks neid siis leidma taksojuht? Struktuur peab olema selgem ja see on üks suuremaid vormilisi muudatusi, mille me tegime. Aga sisu kohta oli näiteks ettepanekuid, mis tulid Liisa-Ly Pakostalt. Need puudutasid seda, kuidas laste sõidusoodustusi tuleb tõendada. Lapsi ei tohiks saada maha tõsta, kui nad ühissõidukis ei suuda tõendada, et võivad tasuta sõita.

Läheme edasi. Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ütlesite, et reisijateveo teenuse osutamine raudteel ja maanteel on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega paika pandud, kuid selles määruses ei ole mitte midagi rongide ja busside kiiruse kohta. Samas on ühest paigast teise sõitmise kiirus ka riigi efektiivsuse seisukohalt väga oluline. Ühistranspordiseaduse eelnõus ei ole kiiruse aspekti üldse käsitletud. Kas te ei arva, et eelnõu menetledes tuleks siiski avada diskussioon nii raudtee- kui bussitranspordis eesmärgiks seatava kiiruse üle?

Mis mõttes kiirust te silmas peate? Kas kiirust punkti A ja B vahel liikumiseks? Ei saa ju sätestada konkreetset kiirust, mis sobiks kõikidele liinidele. See läheks absurdi juba lihtsalt sellepärast, et liinid on väga erinevad. Minu arvates ühistranspordiseadus, mis on ikkagi väga üldine regulatsioon, peaks sätestama üldised tingimused. See ütleb, et ühistransport peaks olema kättesaadav ja kvaliteetne. Küllap sinna alla läheb ka see, et saaks kiiresti ühest kohast teise sõita. Vastasel juhul inimesed bussi või rongi ei kasuta.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ütlesite komisjoni nimel välja, et ettepanek on eelnõu teine lugemine katkestada. Milline näeb selle eelnõu menetlemise edasine ajakava välja, et saaks sügisel selle juurde tagasi tulla? Ettepanekuid on palju ja seaduse jõustumise tähtajana on kirjas 1. jaanuar 2015, aga eelnõu puudutab ka omavalitsusi ja organisatsioone, kes peavad teatud muudatusi oma eelarvete koostamisel arvestama. Milline on komisjoni plaan edasise ajakava ja seaduse jõustumise kohta?

Komisjoni ettepandud muudatusettepanekute tähtaeg on 27. juuni. Seega me soovime eelnõuga ikkagi kiiresti edasi minna ja seaduse võimalikult ruttu vastu võtta. Loomulikult, kui kõik jääb sügisesse, siis tuleb ka jõustumise tähtaega edasi lükata. Aga kohalikel omavalitsustel ja organisatsioonidel, keda see seadus puudutab, on olnud päris piisavalt aega uute reeglitega tutvuda. Ka huvigruppidelt on tulnud palve, et seadus võetaks ruttu vastu. See puudutab näiteks liinilubasid.

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tunnustatud majandusspetsialistina olete paljudes asjades sõna võtnud. Mis te arvate ühistranspordist selle külje pealt, kas tasub investeerida Haapsalu rongiliikluse taastamisse 40 miljonit eurot, suurendamaks regionaalset efektiivsust?

Seda küsimust me ühistranspordiseaduse eelnõu raames ei arutanud, aga me arutasime seda transpordi arengukava raames. Minu hinnangul on see mõistlik mõte.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Nendest ühistranspordiliikidest, mis Eestis kasutusel on, puutuvad meid külastavad turistid võib-olla kõige enam kokku taksondusega. Kindlasti antakse selle põhjal hinnanguid ka selle kohta, kuidas Eestis üldse teenindusega lood on. Seepärast on natuke kurb kuulda, et siiamaani pole leitud ühist arusaama, kuidas seda valdkonda reguleerida. Põrkuvad seal ju kindlasti väga paljud huvid. Kuidas sulle tundub, millal suudetakse see teema siiski lukku lüüa?

See juhtub siis, kui eelnõu muudatusettepanekute tähtaeg on möödas ja eelnõu on läinud komisjonist teisele lugemisele. Ma eeldan, et kui see ei juhtu erakorralisel istungjärgul, mis toimub suvel, siis juhtub see kindlasti sügisel.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kolleeg Toomas Tõniste küsimuse peale tekkis siin pisike vaikus. Mina küsisin Toomase käest täpselt sama küsimuse ja Toomas vastas enam-vähem analoogilise vaikusega. Kas selline seadus ikka on hea, mille kohta ei saa kindlalt vastata, mida see konkreetselt muudab? Minu teine küsimus on, kas see seadus põlistab praegu olemasolevate bussiliinide turul olemise. Ning kas te seoses riigihangetega arutasite ka seda, et bussijuhitööle võiks määrata kindla tunnihinna, millest vähem ei saa maksta? Siis ei oleks selles sektoris ehk nii palju musta raha maksmist.

Kõigepealt ma õiendan ära selle, et kolleeg Toomas Tõniste küsis, milline on kõige olulisem muudatusettepanek, mis päris palju muudab eelnõu algset teksti. Kuna enamik muudatusettepanekuid on kas tehnilised või ei oma suurt sisulist mõju, siis jäin hetkeks vait seetõttu, et mõtlesin, kas on midagi, mida eraldi välja tuua. Mis aga puutub teie küsimusse, kui me arutasime liinilubade ja avaliku teenindamise lepingu temaatikat, siis tõusetus ka probleem, et kui makse ei maksta, siis on hangetel kergem osaleda. Aga järeldus oli, et see on pigem maksukorralduse seaduse kui ühistranspordiseaduse teema. Viimasega otseselt seda probleemi lahendada ei saa.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus tuleneb pigem praktilisest elust, mitte sellest eelnõust, aga kindlasti puudutab see ka ühistranspordiseadust. Meil sõidavad uued rongid, värvilised ja kiired. Vahel jäävad need küll tee peal seisma, aga on tekkinud täiesti reaalne konkurents busside ja rongide vahel. Me saame rongiga sõita Pärnusse, Raplasse, Türile, Viljandisse, Tartusse ja mujale. Praegune riigi poliitika on selline, et kaugbussiliine riik ei doteeri, need rajanevad turumajanduslikul printsiibil ja peavad ise hakkama saama. Raudteed doteeritakse väga suurte summadega, piletitulu moodustab nende sissetulekust vist 20–30%, 70–80% on dotatsioon. Kuidas te kommenteerite seda võrdse konkurentsi vaatenurgast? Ja lisan siia, et reeglina rongipileti hind on reisijale kallim kui bussipileti hind.

Kõigepealt, sellist vahet seadus ei tee, et busside kaugliine ei doteerita. Seadus räägib kommertsliinidest. Kommertsliinid püsivad ilma selletagi, et neile tuleks maksta dotatsiooni, kuna seal on taga turunõudlus. Aga mis puutub teie küsimusse, siis olles ise konkurentsivaldkonna advokaat, ma tean, et konkurentsi valdkonnas ei loeta tõesti omavahel konkureerivateks mitte ronge rongidega ja busse bussidega, vaid aluseks võetakse ühendus eri sihtpunktide vahel. Kui ma tahan näiteks saada Tallinnast Tartusse, siis minu jaoks on valikuvariandid, kas ma sõidan sinna auto, rongi või bussiga. Kui nüüd inimesed hakkavad tänu rongiühenduse heale kvaliteedile ja dotatsioonile autode asemel eelistama ronge, siis see on väga positiivne. Kui nad hakkavad busside asemel, mis praegu dotatsiooni ei saa, ronge kasutama, siis selle tagajärjel tuleb lõppkokkuvõttes hakata ka bussiliinidele dotatsiooni maksma ja ma ei ole kindel, et see on väga hea variant. Minu arvates peaks kindlasti olema mingi tasakaal, et üks ei suretaks teist välja. Busside kasutamine on küll paindlikum kui rongivedu, aga mõlemal on omad eelised.

Reet Roos, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mina küsin uuesti tasuta ühistranspordi kohta. Ma vaatasin täpsemalt järele, et §-s 27 on kenasti loetletud, milliste objektide puhul riik tohib abi anda. Samas on teada, et riik toetab ka kohalikke omavalitsusi ja kokkuvõttes on see kõik üks riigiabi. Kas te arutasite, kuidas see seadus võiks reguleerida tasuta ühistranspordi rahastamist? Kõik see tuleb ju lõpuks riigi taskust.

Aitäh! Võib-olla teil oleks huvitav lugeda läbi ka § 35, eriti lõik selle kohta seletuskirjast. See ehk vastab teie küsimusele. Iseenesest on eelnõus ette nähtud, et sõidusoodustusi tohib avaliku teenindamise lepingute puhul suuremas ulatuses, kui on seaduses ettenähtud määr, anda siis, kui selleks on "mõistlik ja asjakohane põhjus". Nii ütleb eelnõu. Eelnõu seletuskirjas on ka märgitud, mis võiksid need mõistlikud ja asjakohased põhjused olla. Te küsisite, kas me komisjonis seda arutasime. Keegi seda teemat ei tõstatanud, nii et me ei arutanud seda komisjonis.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi, see puudutas taksoteenuseid ja taksonduse reguleerimist selles eelnõus. Sa mainisid, et sügisel võib eeldada suurema kompromissi või kokkuleppe saavutamist. Millel see optimism põhineb?

Minu optimism põhineb sellel, et ega siin palju ei ole teha jäänud. Me oleme seda rohkelt arutanud ja kui taksonduse peatükk on saanud ühtse vormi, siis tuleb lihtsalt hakata asju läbi hääletama ja üht- või teistpidi otsustama. Sellel minu optimism põhinebki.

Urmas Reinsalu, palun!

Mul on ka küsimus taksomajanduse kohta. On mingi valdkond asju, kus me meeletult püüame kõike reguleerida, ja samas on mingi valdkond, kus probleemid lausa karjuvad näkku – käib inimeste riisumine ja petmine. Tallinna taksomajanduses valitseb kaos. Seda eelnõu on aastaid menetletud ja nüüd sügisel hakkame jõudma selleni, et saab midagi otsustada. Milline see meeleolu siis on – kas see kaos, need džungliseadused pannakse paika või ei panda? Aastaid tagasi sõitis Jüri Ratas vuntsidega maskeerunult linnas taksoga ringi. Mis selle tulemus oli? Tulemusi ei ole. Võtame ennast kokku ja püüame mingid konkreetsed asjad, mis on reguleerimata, kus valitsevad džungliseadused, ära reguleerida! Ja ärme reguleeri üle seal, kus erilist reguleerimist vaja ei ole! Milles probleem on, et asi seisab, Kaja? (Naer saalis.)

Aitäh väga värvika küsimuse eest! Eelnõus on ju ettepanekud välja pakutud ja meil tuleb lihtsalt otsustada. Nagu ma ütlesin, teeme ettepaneku taksondus praegu menetlusest välja võtta, et asjaga saaks kompaktselt edasi tegeleda. Ma ei leia, et siin on mingi sisuline takistus. Lihtsalt on ka taksonduse järelevalve pool, mida tuleb veel arutada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul on niisugune küsimus. Eelmine nädal oli ka majanduskomisjoni istung, kus käsitleti transiiditeemat. Arutati, kuidas on reisirongiliikluse ja kaubavedude tariifid Eestis seotud, jms. Ma tean, et majanduskomisjon arutab, kuidas raudteel reisijate vedu korraldada ka edaspidi, kui enam ei ole raha, mis transiidist tuleb. Mil määral see eelnõu selle küsimusega tegeleb ja millised lahendused meil selles valdkonnas võimalikud on?

See eelnõu seda küsimust ei käsitle.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Viimasel ajal on olnud uudiseid, et sõltuvalt transpordi ühe või teise liigi populaarsusest on mõni kommertsliin oma tegevuse lõpetanud. Mõne bussiliini pidaja teatab, et ta ei saa piisavalt tulu ja seetõttu lõpetab oma tegevuse. Tänavu aasta alguses võttis Elron kasutusele selles mõttes uue rongiühenduste võrgu, et on uued ja tihedamad graafikud ning mugavamad rongid. See on toonud ridamisi uudiseid, et üks või teine kommertsliin ei suuda enam opereerida. Milliseid paindlikke võimalusi annab see eelnõu ühistranspordi ümberkorraldamiseks selliselt, et inimestele oleksid liikumisvõimalused tagatud ka paikades, kus kommertsliinid oma tegevuse ootamatult lõpetavad?

See teema haakub vastusega, mille ma andsin kolleeg härra Seederile. Aga mis puutub liinide sulgemisse, siis see on pigem ministeeriumi teema. Kui nad võimaldavad raudteele suurt dotatsiooni, siis peavad nad teadma, et see mõjutab ka bussiliiklust. Aga te küsisite, milliseid paindlikke võimalusi pakub eelnõu olukorraga toimetulekuks. Need on eelnõus olemas, selleks on peatükk, mis räägib avaliku teenindamise lepingutest. See käsitleb just juhtumeid, kus puudub kommertshuvi mingit liini opereerida, aga samas vajadus on. Sellisel juhul on lahenduseks avaliku teenindamise leping, mis sisuliselt tähendab doteeritud liine.

Priit Sibul, palun!

Mul on küsimus ühistranspordi korraldamise kohta maakondades, sh koolivedude kohta. Hajaasustuse korral on probleem, et need veoringid, mis maakonnakeskustesse ja muudesse koolidesse viivad, muudavad laste koolitee väga pikaks. Küsimus on esiteks n-ö ettevedu ja teiseks ka see, et meil ei ole võimalik lastevanematele neid sõite kompenseerida, et nad saaksid ise oma lapsi kooli viia. Kas see eelnõu aitab kaasa, et meil tekiks etteveod vallakeskusesse kusagilt küladest ja et lapsevanemad ise saaksid koolitranspordi osas aidata, nii et laste kooliteekonnad muutuksid mõistlikuks?

Eelnõu näeb ette avaliku teenindamise lepingute regulatsiooni. Kirjas on tingimused, mida pädev asutus võib vedajalt nõuda. Mis puutub rahastamisse, siis kui te soovite teada saada, kas sinna võib kaasata erasektorit, siis seda eelnõu otseselt ei käsitle. Ma arvan, et see on pädeva asutuse enda otsustada, ja tegelikult ma ei näe põhjust, miks ei võiks erasektor osaleda. Aga ma ei saa siin eelnõule konkreetselt viidata.

Urmas Reinsalu, palun!

Meil on moes eelnõusid käsitledes rääkida mõjuanalüüsist, seda peetakse mõistlikuks. Ma arvan, et majanduskeskkonna reguleerimine mingis valdkonnas toob kindlasti kaasa ühelt poolt ohu, et see tingib lisakulutusi ja tõstab teenuste hinda. Teiselt poolt, kui vabaturgu on õigesti reguleeritud ja see toimib normaalselt, nii et tõrkeid ei ole, siis see muidugi langetab hindu. Minu küsimus on kogu eelnõu kohta. Kas on tehtud majanduskeskkonnale ja kogu keskkonnale avalduva mõju analüüs? Kui palju seaduse rakendamine maksab? Et me ei oleks nagu Rail Balticu puhul silmitsi olukorraga, et tahetakse ühele soole ring ümber teha raudteega, mis maksab 100 miljonit eurot. Milline on mõju? Kui palju see kõik maksumaksjale maksma läheb, kui teenuste hinnad muutuvad? Ma pean väga mõistlikuks, et sellegi eelnõu üle otsustamisel kuluarvestust arvesse võetakse. Loodan, et peale huvirühmade rohkete kirjade on majanduskomisjon koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga suutnud sedagi analüüsida.

Minu teada te ise olite ka valitsuses, kui see eelnõu kinnitati ja meile saadeti. Aga iseenesest mõjuanalüüsi, nii palju kui see on võimalik, on eelnõuga seotult tehtud. Võite selle kohta küsida ka oma pinginaabrilt Juhan Partsilt, kindlasti ta oskab teile vastata. Aga ka seletuskirjast võib analüüsi kohta, nii palju kui seda tehtud on, lugeda.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! See seaduseelnõu reguleerib ka represseeritule ja represseerituga võrdsustatud isikule sõidusoodustuste andmist. Seda reguleerib praegu teatavasti väga keeruline mehhanism. Inimesed peavad esitama piletid, mis nad võib-olla on ostnud ise, aga pahatihti on seda teinud ehk ka keegi teine. Kas ei oleks mõistlikum süsteemi muuta ja lihtsalt anda represseeritud isikutele teatud mahus toetust, selle asemel et niisugust keerulist hüvitamise mehhanismi kasutada?

Aitäh! See küsimus on ka paljude muude soodustuste puhul, mida seadus ette näeb. Kas peaks nendele inimestele kuidagi maksma midagi otse ja nad ise otsustaksid, kuidas nad seda raha kasutavad, või peaks kord olema rohkem reguleeritud? Aga sel teemal meil komisjonis arutelusid pole olnud.

Kalle Palling, palun!

Hea Kaja! Kasutan võimalust ja esitan sulle kui Riigikogu liikmele ühe sinu viimastest küsimustest. See puudutab ühistranspordivahendi juhtimist purjuspäi. Ma olen mitu korda kirjutanud alkolukkudest ja ka sinu isa on sel teemal euroliidu transpordivolinikuna mitu kõnet pidanud. See oleks üks võimalus vähendada joobes juhtide põhjustatud liiklusõnnetusi. Soomes peab kõikidel koolibussidel alkolukk olema. Seaduseelnõu teine lugemine katkestatakse. Kas pärast katkestamist võiks eelnõusse ka sellise sätte lisada?

Riigikogu liikmed on oma ettepanekute tegemisel vabad. Sellise muudatusettepaneku võid kindlasti teha. Praegu seda eelnõus ei ole.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Jätkan sõidusoodustuste teemal. Sõidusoodustusi võivad seaduseelnõu järgi kehtestada valla- ja linnavolikogu, majandus- ja kommunikatsiooniminister ning Vabariigi Valitsus määrusega, maavanem aga oma korraldusega. Kui kohalik võim teeb kellelegi soodustusi, on see arusaadav, aga kas on mõistlik, et maavanem võib seda oma korraldusega määrata? Eri maakondades kehtivad selle tagajärjel erinevad sõidusoodustused. Kas ei peaks muutma olukorda, kus ühes maakonnas kellelegi laieneb soodustus, teises maakonnas sama staatusega isikule aga mitte?

Mina ei ole siin seda eelnõu kaitsmas, ma olen komisjonipoolne ettekandja. Te olite ka siis valitsuses, kui otsustati see eelnõu meile siia saata. Te oleksite saanud selle küsimuse juba valitsuses küsida. Ent kui teil on sellised mõtted, siis teil on võimalus teha asjaomane muudatusettepanek selle aja jooksul, mille me uueks muudatusettepanekute tähtajaks määrame. Nii et palun!

Urmas Reinsalu, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jah, aitäh! Austatud ettekandja! Ma tahan lihtsalt protseduuriliselt õiendada ära selle, et ma pidasin silmas seda mõjuanalüüsi, mis Riigikogus jutuks tuleb nüüd, kui me räägime majanduskeskkonda mõjutavatest eelnõudest. Meil on käsil üsna suur muudatuste pakett, oletatavasti suur osa nendest leiab toetuse ja tegelikkuses on siis näha, milline on eeldatav võimalik halduskoormus pärast neid muudatusi. Ma arvan, et täpselt samamoodi nagu valitsuses ei tohi ka parlamendis ükskõikselt suhtuda sellesse, kui me kulutame maksumaksja raha. Nii et stenogrammi huvides oli mul see protseduuriline täpsustus.

Aitäh selle repliigi eest! Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh! Kuna see on minu viimane esinemine siin Riigikogus, siis ütlen kõigile aitäh ja kohtumiseni!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna menetluses olev seaduseelnõu on minu arvates meie riigis üks olulisimaid. Julgen kindlalt öelda, et ühistransport ja selle toimimine on üks Eesti riigi aluseid. Lihtne on elada suures linnas, kus takso jõuab sinuni kolme-nelja minuti jooksul. Aga me teame kõik, et maal elavatest inimestest ei käi pea 70% tööl oma vallas, vaid kusagil mujal. Nii on paljude jaoks väga tähtis, kui head on ühendusliinid.
Ühistransport on oluline mitmes mõttes. Üks külg on, milline on ühistranspordi kvaliteet. Seda eelnõu uurides lugesin muigega, kui positiivsena näidati seda, et Tartu maakonnas hakkavad sõitma gaasibussid. Mõni päev tagasi aga arutati siinsamas saalis gaasiaktsiisi tõstvat eelnõu. Nii et me võtame raha ühest taskust ja paneme selle teise taskusse. Peale selle, et meil oleksid kvaliteetsed trammid, trollid, bussid, rongid, lennukid, laevad ja taksod, on tähtis ka see, kuidas need transpordiliigid omavahel seotud on. Aastaid on räägitud, et peaks olema ühtne piletisüsteem. Kui ma tahan suunduda punktist A punkti C ja vahepeal pean läbima punkti B, siis peaksin saama korraga pileti osta, sõidan ma siis rongi või bussiga või mõlemaga. Sellest on pikalt räägitud, aga kuhugi jõutud ei ole. Nii ongi, et kui me kuhugi maapiirkonda hakkame sõitma, siis teinekord me ei tea, kas me sinna ikka jõuame.
2007. aastast alates on ühistranspordil see pluss, et kohalikud liinid ei ole ainult maakonnasisesed, vaid ka maakonnaülesed. Paljud maakonnad on kokkuleppeid teinud ja me teame, et ei ole enam nii, et inimene ühest maakonnast teise tööle või arsti juurde ei pääse. See mure on lahendatud. Kuid kindlasti ei tohi ühistransport olla ka vallasisene. Siin räägiti juba mõne sõnaga õpilaste veost. Osa omavalitsusi mõnuleb mee sees, sest nende lapsed sõidavad ühest omavalitsusest teise ja on võimalik riigi toel koolibuss käima panna. Omavalitsuse kulud on tunduvalt väiksemad. Aga kui mõnes omavalitsuses on kool ja lapsed ühe valla piirides, siis riigi dotatsiooni koolibussi jaoks ei saa ning kogu transpordikulu jääb omavalitsuse kanda.
Väga oluline on ka, nagu siin küsimustestki välja tuli, ühistranspordi riigipoolne doteerimine. Head sõbrad, me ju kõik saame aru, et igal pool Eestis peaks olema võimalik elada. Ka Tallinnast kaugemal tuleks vähemalt püüda luua samasugused tingimused kui suurlinnas. Ja selleks, et riik oleks ühtlaselt elanikkonnaga kaetud, tuleb tahes või tahtmata kindlasti doteerida ühistransporti. Sellest ei pääse. Samas tuleb ühistranspordi doteerimisel arvestada mitmesuguste teguritega. Me oleme küll uued rongid saanud, kuid raudtee ei ole nii heas korras, et uued rongid saaksid sõita kiirusega, mis on nendele lubatud.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks.

Kindlasti tuleks siin saalis väga selgelt paika panna, kuidas tagada Eestis kiired ühendused, sest ilma nendeta ei saa riik ühtlaselt areneda. Ma olen lõõpides ikka öelnud, et kui maainimesel ei ole kasutada häid ühendusi, siis on tal vaid üks võimalus. Ta ostab üheotsapileti ja sõidab oma tööle järele. Aga palju parem oleks, kui Eestis oleks head, kiired ühendused ning me ostaksime kaheotsapileteid ehk pendeldaksime kodu ja töökoha vahet. Tallinna äärelinnast kesklinna sõit kestab 20–30, mõnel inimesel 40 minutit. Ei ole ka Jõgevamaalt Tartusse tööle käimine mingi probleem, kui autosõit võtab kuni 40 minutit aega. Õnneks on kõik kolm peateed väga heas korras.
Samas on probleem seegi, et kommertsliinide bussid sõidavad Tallinna ja Tartu vahet väga kiirelt, aga nad ei peatu enamikus kohtades. Kui elad Põltsamaal ja tahaksid kuhugi Tartu või Tallinna poole tööle sõita, siis see on lootusetu. Ei ole ühtegi liini, mille bussiga sõita hommikul ühele või teisele poole. Kõik on kommertsliinid ja ajavad taga piletitulu, nii et bussid ei hakka sissesõitu Põltsamaale tegema ja ka seal risti peal on peatumised jäänud üha harvemaks. Tunnibussid ja pooletunnibussid, nagu neid kutsutakse, ei peatu seal juba ammu.
Veidi ka raudteeliiklusest. Meil on nüüd ilusad oranžid rongid olemas. Nende liiklustihedust peaks aga tunduvalt suurendama. Me näeme, et iga kuuga ühistranspordi kasutamine kasvab, sõitjaid on rongides tunduvalt rohkem. Kui need rongid suunduksid iga kahe tunni järel kas Tartusse või Tallinna, oleks Tallinna–Tartu maanteel liiklus tunduvalt hõredam, sest paljud sõidaksid rongiga. Riigikogu liikmena ei saa ma kuidagi peale kella ühte minema, alles peale kella kolme läheb esimene rong Tartu poole. Ja hommikul kella kaheksaks ei saa ma samuti sealtkandist rongiga Tallinnasse. Nii vaatadki rongioperaatorite poole ja mõtled, kuidas on võimalik, et rongid on, aga inimesed õigeks ajaks tööle nendega ei saa.
Lõpetuseks tahan öelda, et ei saa kuidagi rahul olla sellega, et seaduses on rõhutatud, et maavanemal on hästi palju õigusi. Ta kas lubab või ei luba midagi vallas teha, kinnitab vallavolikogu otsuseid või ei kinnita. Volikogu liikmed on rahvalt mandaadi saanud ja kui nad on mingi otsuse teinud, siis tuleb seda aktsepteerida. Üks inimene ei tohi tähtsaid otsuseid langetada. Kui see regulatsioon aga antakse ühistranspordikeskusele, kus on sõnaõigus kõikide omavalitsuste juhtidel, siis ma olen sellega nõus. Aitäh!

Aitäh! Kas Urmas Reinsalul on protseduuriline küsimus või soovite kohapealt sõna võtta?

Protseduuriline küsimus. Nii mina kui ka Siim Kiisler palume Riigikogu liikmetena, ehk oleks võimalik saada eelnõu tekst koos muudatusettepanekutega. Siin saali tagaotsa laekakeses ei ole enam pabereid. Kus need paberid on? Kes meil on siin mingid kratid käinud?

Teile kohe edastatakse need. Palun, Juhan Parts! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tulin siia pulti raske südamega. Tegelikult see, et Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas palju küsimusi, näitab ühistranspordi olulisust Eesti riigi arengus. Ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles nendel teemadel sisuliselt arutama! See eelnõu, jah, on Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna valitsuse esitatud. Seda on väga põhjalikult ette valmistatud, aga elu on väga dünaamiline. Ütlen seda ka härra Langile. Muudatustega tuleb suuta kaasas käia.
Oma küsimuses proua Kallasele juhtisin tähelepanu ühele tõsiasjale. Nimelt, praegu toimub Eesti Vabariigi pealinnas inimkonna ajaloos, ma julgeks öelda, mitte ainult gloobusel, vaid terves universumis enneolematu eksperiment: suur juht ja õpetaja härra Savisaar püüab rakendada tasuta ühistransporti. Seda on tehtud juba pikka aega. Mina olen tutvunud mitmete uuringutega, mis ütlevad, et eksperimendi esimene faas ei ole andnud oodatud tulemusi. Tallinna juhid aga väidavad vastupidist, et tulemused on enneolematud. Majanduskomisjon on seda eelnõu Kaja Kallase juhtimisel arutanud 2013. aasta märtsist peale, nüüd on käes 2014. aasta juuni. Seega poolteist aastat me oleme seda eelnõu arutanud, aga me ei ole tähele pannud, et ühistranspordis on toimunud ülimalt põhimõtteline muutus, ja seda mitte kuskil kaugel, vaid siinsamas Tallinna linnas. Ma tahan sellega öelda, et minu arvates komisjoni ettepanek teine lugemine katkestada ja selle juurde hiljem tagasi tulla on mõistlik, aga edaspidine arutelu ei tohiks kindlasti piirduda ainult taksoteenuste täpsema regulatsiooniga, seda on liiga vähe.
Teiseks tahan avaldada tunnustust proua Kaja Kallasele. Ma tean, et ta vist jooksis juba ära ühistransporti tarbima, et meie juurest ära sõita. Ta on teinud seda tööd hingega ja väga kahju, et ta ei näinud siin seda tulemust, et seadus oleks vastu võetud. Aga ma tõesti loodan, et ka praegune valitsus tähtsustab ühistransporti ja suudab seda eelnõu sisuliselt edasi menetleda ning ei teki probleemi, et ka järgmisel Riigikogu koosseisul tuleb seda arutama hakata.
Nüüd sellest, millised on minu arvates suured väljakutsed, mida me peaksime edaspidisel arutelul käsitlema. Valitsus esitas selle eelnõu rohkem kui aasta tagasi ja elu on vahepeal edasi läinud. Esimene küsimus puudutab linnastumist. Midagi ei ole teha, me teame, et linnastumise protsess on osaliselt paratamatu. Haldusreform oleks nagu vastassuunaline ja vähendaks linnastumise kiirust, aga paraku inimesed koonduvad suurematesse linnadesse. See mõjutab otseselt ka ühistransporti. Linnastumisel on kaks tagajärge. Esiteks, omavalitsused – ma ei räägi praegu suurtest omavalitsustest, vaid väikestest – ei suuda organiseerida mõistlikul tasemel ühistransporti. Inimesi on liiga vähe, kriitilist massi ei ole. Tegelikult on see probleem juba maakondade tasandilt välja jõudnud. Selle eelnõu menetluse käigus on korduvalt arutatud, kas me ei peaks vastukaaluks looma mingisugused oblastid. Mäletate, 1950. aastate alguses oli Eestis üheksa kuud kolm oblastit – selline eksperiment. Minu arvates neid praegu moodustama ei pea, sest oblasti puhul tekib tsentraliseerimise risk.
Et Eestis jääks ikkagi püsima regionaalse tasakaalustatuse perspektiiv, on vaja tugevamaid omavalitsusi. Siis saaks neile maksutulude eraldamise kaudu delegeerida sisuliste otsustuste õiguse ühistranspordi korraldamisel. See puudutab igat liiki ühistransporti – loomulikult ennekõike maanteetransporti, aga läänepoolsetes piirkondades, sh saartel kindlasti ka veetransporti. See on esimene küsimus. Juhin tähelepanu, et eelnõu on kavandatud aastail 2010–2012. Kui me vaatame inimeste liikumist, siis muutused on olnud kiiremad, kui me tookord prognoosisime.
Teine küsimus on rahaküsimus. Vaat ikkagi see Tallinna eksperiment! Mõistlik oleks, et inimene siiski ostaks pileti, maksku ta siis, palju maksab, oma tarbimiskorvi. Asjaomased suhtarvud on võrreldes arenenud Euroopa riikide omadega suhteliselt väikesed, kuid me peaksime suutma soovitud proportsiooni hoida. Sest vaadake, inimese ostetud pilet on parim n-ö kliendi tagasiside, kas asjad on hästi või asjad ei ole hästi. Kui on tasuta sõit, keegi pileteid ei osta, siis tagasiside ei pruugi adekvaatne olla. Jah, me võime arendada rohelisi kaarte ja kõike muud, mis on ka hea, et saada mingit tagasisidet, aga juba tasuta sõit iseenesest võib teatud moonutusi kaasa tuua. 50% dotatsiooni, 50% piletitulu – see on see proportsioon, see on see eesmärk, mida me peaksime arutama. Minu arust see eelnõu peaks seda rahastamise peatükis kajastama.
Kolmas küsimus on see, et Isamaa ja Res Publica Liit on alati olnud turumajanduse pooldaja – alati, ärge kahelge selles! –, aga Isamaa ja Res Publica Liit ei ole kinniste silmadega, roosade prillidega pööbel, kes ei näe, kui turg ei toimi. Just nimelt meie tahame turumajandust, kus me suudame reageerida ka siis, kui turg ei toimi. Ja ühistranspordis ongi selline olukord, et objektiivsete majandusseadustega turg lihtsalt ei toimi.
Nende küsimuste lahendamisel – see puudutab parvlaevandust, rongiliiklust, aga üha rohkem ka teisi transpordiliike (ma ei räägi Eesti-sisesest lennuliiklusest), kus turg ei toimi – me peame tegutsema targasti, arvestades seda, et meil on kasutada piiratud hulk maksumaksja raha ja me ei saa lõputult investeerida infrastruktuuri.
Kaheksa minutit on läbi, aga ma jõudsin tegelikult ainult sissejuhatuse ette kanda. Aitäh!

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna on siin saalis näha olnud, et Riigikogu liikmetel on väga suur huvi selle seaduseelnõu vastu. Oli palju küsimusi, oli palju häid vastuseid. Kõikidele küsimustele me aga ei saanud selliseid vastuseid, nagu ootasime. Ja on ka arusaadav, sest juba siis, kui see eelnõu siia saali toodi, juhiti tähelepanu, et ühistranspordiseadus jõustus 1. oktoobril 2000. aastal. Sellest ajast on seda muudetud paarkümmend korda, tehtud muudatuste maht on suur ja sel põhjusel tuli ka uus terviktekst koostada. Näha oli, et selles seaduses on fookus paigast ära, kuna see hõlmab niivõrd palju erinevaid osi.
Tahan nüüd aga välja tuua peamised eesmärgid, miks see eelnõu meie ees on. See tulevane seadus täpsustab ühistransporti korraldavate asutuste pädevust ja ülesandeid. Samuti on soov muuta avaliku teenindamise kohustust käsitlevat regulatsiooni, täpsustada sõidusoodustuste tegemise aluseid, parandada taksoveoteenuse kvaliteeti asjaomast regulatsiooni korrastades, võimaldada bussiliiniveol konkurentsi suurendamist ja tagada veoteenuse kvaliteedi stabiilsus, korrastada teeliikluses sõitja ja sõidukijuhi õiguste ning kohustuste regulatsiooni. Arvestame sealjuures Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses kehtestatud bussisõitjate õiguste regulatsiooni. Samuti üritame selle eelnõuga lahendada kehtiva seaduse rakendamisel ilmnenud probleeme.
Sama olulised nagu need eesmärgid on kindlasti ka kasutatavad terminid. Juhin teie tähelepanu sellele, et ühistransport selle seaduse tähenduses on tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjate vedu, mida teostatakse eelkõige liiniveo, juhuveo või taksoveo korras, ning tasuline sõidukite vedu laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinidel. Kordan: ühistransporti teostatakse eelkõige liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Seega ei ole ühistransport piiratud vaid nimetatud liiki tasuliste vedudega, vaid hõlmab igasugust sõitjate vedu, mille eest võetakse tasu. Selline teenus võib näiteks olla sõiduauto rent, kui tellitakse auto koos juhiga, kuna tegemist on sisuliselt tasulise sõitjate veoga. Seesama renditeema oli meil korduvalt üleval nii töörühmas kui ka komisjonis.
Jõuan nüüd taksoveo juurde, mis meil täna kõige rohkem kirgi on kütnud. Seda me kahjuks ei saanudki eriti arutada – selleni komisjon lihtsalt ei jõudnud, kuna oli nii palju muid küsimusi. Samas mingeid ettepanekuid komisjoni liikmed tegid. Kui keegi arvas, et piirhind on mõistlik, siis teine jälle kinnitas, et ei ole mõistlik, liberaalne majandus ennekõike jne. Kuid mis üldse on taksovedu? Taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta või sõitjale tellitud kohta järelesõitmine taksoveoks kohandatud ühissõidukiga.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

Taksoveoks tuleb lugeda ka ilma taksoveoloa, sõidukikaardi või teenindajakaardita teostatavat sõitjate vedu, kui sõiduk on taksoveoks kohandatud ehk sõidukile on paigaldatud taksoveole omane taksotunnus – plafoon, hinnakiri, taksomeeter – või seda matkiv taksotunnus, aga sellisel juhul on tegemist ebaseadusliku taksoveoga. Kui ma ise olen taksoga sõitnud, siis olen näinud, et see teema läheb taksojuhtidele hinge. Inimesed, kes teevad korralikult oma tööd ja hommikust õhtuni kliente veavad, on äärmiselt nördinud, miks me midagi ette ei võta nende piraattaksode vastu. Seesama piraat võib olla ka taksoloa saanud ametliku takso juht, kes teeb päevas kaks vedu ja teenib sellega rohkem kui see teine, kes on päev läbi korralikult oma tööd teinud. Mis mulje jääb turistidel ja muudel klientidel, kes satuvad sellise takso peale, millel on lausa ametlikult kehtestatud kõrge hind? Vaene klient ei ole osanud selle kohta küsida ja saab pärast kohalejõudmist halva üllatuse osaliseks. See rikub Eesti kui turismi sihtkoha mainet. Mina olen veendunud, et mõistlikud piirhinnad on äärmiselt vajalikud.
Samas teeb muret, et me oleme seda eelnõu hästi kaua menetlenud ja paljude huvigruppidega kohtunud, kuid ikkagi oleme alles sealmaal, et meil on ees 100 muudatusettepanekut. Me teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et saaksime tööd jätkata. Saalist kõlas küsimusi, kas komisjon on teinud halba tööd. Vahest me oleme eelnõu arutanud liiga aeglaselt või just vastupidi, liiga rutakalt? Äkki tuleks veel rohkem aega maha võtta ja teemat täiendavalt arutada? Ma ise leian, et komisjon on läinud õiget teed. Me oleme andnud huvigruppidele võimaluse oma arvamust avaldada. Me oleme nendega kohtunud, nad ära kuulanud ja nüüd on jõudnud kätte hetk, kui me need muudatusettepanekud läbi hääletame, arutelu katkestame ja tööd jätkame. Jõudu meile selleks! Aitäh!

Palun, Priit Toobal, sõnavõtt kohalt! Kaks minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mind inspireeris kõnelema kolleeg Juhan Parts. Räägin mõne sõnaga sellest suurepärasest eksperimendist, millega Tallinna linn on hakkama saanud, ehk siis tasuta ühistranspordist, ja selle positiivsetest mõjudest. Kui rääkida esimesest positiivsest mõjust, siis on see kindlasti raha kokkuhoid ehk rahaline boonus Tallinna elanikele ja nende rahakotile. Neil kõigil, kes pidid varem ostma kas üksikpileti või kuukaardi või lausa aastapileti, et ühistransporti kasutada, jääb see raha nüüd rahakotti alles ja nad saavad ise otsustada, mis nad selle rahaga peale hakkavad, kas kasutavad seda oma toidukorvi täitmisel või laste huviharidusse panustades.
Teiseks, mis ei ole kindlasti vähem tähtis – võib-olla on see isegi tähtsam –, on mõju keskkonnale. Pärast tasuta ühistranspordi juurutamist näitavad arvud selgelt, et autosid on eriti just Tallinna kesklinnas märksa vähem ja suurenenud on nende inimeste arv, kes kasutavad ühistransporti. Seega heitgaasi kogus, mis eraautodest linnaruumi paiskub, on mõnevõrra kahanenud. Lisaks on kogu see teede kulumisest tekkiv saastamine eriti just kesklinna piirkonnas väiksemaks jäänud. Niisugune mõju keskkonnale on kahtlemata oluline. Ma arvan, et kui Tallinn taotleb lähiaastatel rohelise pealinna tiitlit, siis see on üks kõva argument, millega Euroopa Komisjoni ette minna, kui rohelise pealinna tiitlit sealt küsima hakatakse. Ma arvan, et tasuta ühistransport vääriks järeletegemist kogu Eestis. Majandusminister Palo võiks selle üheks oma südameasjaks võtta. IRL arvab, et tasuta ühistransport on halb. Aga mille poolest on tasuta maa ehk siis maamaksuvabastus üle Eesti loogilisem kui tasuta ühistransport? Aitäh!

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ühistranspordiseaduse eelnõu arutades tahan kõigepealt meelde tuletada mõned ühistranspordi kavandamise lähtealused. Ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistranspordi paiknemise vastavus nõuetele, mis tulenevad elanike ning nende eri sotsiaalsete gruppide, sh puuetega inimeste, eakate, õpilaste, üliõpilaste, väike- ja muude saarte elanike liikumisvajadusest. See on üks lähtealus.
Samas näeme, et kuigi see eelnõu on hästi paks, ei ole selles absoluutselt käsitletud efektiivsuse aspekti, ei ole sõnastatud, kui kiiresti peaks saama ühest punktist teise. Eelnõu käsitleb ühistranspordi eri liike – bussid, taksod, laevad, lennukid, rongid –, aga kui kiiresti peaks inimene jõudma ühest punktist teise, seda ei ole üldse käsitletud. Aga riigi efektiivsuse seisukohalt on just see kõige olulisem, kui kiiresti inimene saab kodust töökohta ja töökohast tagasi koju, kui kiiresti saavad lapsed lasteaeda või kooli ja sealt tagasi koju. Kas puudega inimesel on võimalik ühistransporti kasutades sõita tervishoiuasutusse või päevakeskusesse? Neid aspekte ei ole kuigi põhjalikult käsitletud.
Efektiivsusest veel nii palju, et uued rongid, mis Tallinna ja Tartu vahel ning ka teistel liinidel on käima pandud, on tuubil täis. Rahvas tahab nendega sõita. Kui majanduskomisjonis tuleb teema arutlusele, vahest siis raudtee ehk vedaja esindajad ütlevad, et sel juhul võiks põhimõtteliselt ju pileti hinda tõsta. Aga selle asemel võiksid nad mõelda selle peale, kuidas uued rongid kiiremini ja tihedamalt sõitma panna, et inimesed hõlpsamalt liikuma pääseksid. Mis seal salata, enamik töökohti asub Tallinnas. Et Lõuna-Eesti välja ei sureks, peaks Tallinnasse jõudma vähemalt poole kiiremini. See on suur edasiminek, et juba on rongiga võimalik Tartust Tallinnasse saada kahe tunniga. Aasta tagasi oli see aeg kaks ja pool tundi. Kui Tartust Tallinnasse oleks võimalik sõita ühe tunniga, siis meil ei oleks enam regionaalpoliitilisi küsimusi, Eesti olekski üks regioon. Aga see ei ole üksnes Tartu–Tallinna vahel liikumise probleem, see puudutab muidki liikumissuundi, nii liine Pärnu–Tallinn, Narva–Tallinn kui ka Haapsalu–Tallinn. Need liinid tuleks korralikult välja arendada.
Majanduskomisjoni esimees ütles enne, et raudteeliiklus hakkab reisijaid bussidest rongide peale ära meelitama ja see on paha. Tegelikult see paha ei ole. Kui inimestel on hea sõita rongiga, siis nad peaksid saama seda teha. On vale jutt, et raudteed doteeritakse palju.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaks!

Seda ei doteerita palju. Samamoodi läheb ju raha maantee-ehitusse. See aga, et raudteel ei toimu piisavalt vedusid, on riigi majandamise küsimus. Kui me järjest raudteetariife tõstame, siis varsti ei liigu kaubarongid siin üldse, aga ega reisirongide omanikud ei saa kinni maksta kogu raudteetaristut. See on tähtsam küsimus kui raudtee iseenesest, kogu meie ühistranspordi efektiivsus on ülitähtis.
Toon lähtealustest välja ka teise punkti. Teine lähtealus on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist, vähendada sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja selle põhjustatud tervisekahjustusi ning aidata kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele. Seda aga pole eelnõus märgitud, kuidas toda negatiivset mõju ära hoida. Mõni aeg tagasi ringles valitsuskabinetis seaduseelnõu, millega taheti jalgratturitele kiivri kasutamine kohustuslikuks teha. Kui nüüd ühistransporti ei kasutata piisavalt ja autostumine jätkub, siis seegi ei ole inimeste poolt tahtlik valik, see on neile peale sunnitud. Tihtipeale inimesed kasutaksid ühistransporti, aga kui süsteem ei toimi efektiivselt, siis saastus suureneb. Nii võib ühel hetkel valitsuskabinetis tekkida mõte, et inimesed peaksid tervise kaitseks hakkama kasutama respiraatorit. Me ei taha ju sinna jõuda! Lihtsam oleks ühistranspordiseaduse eelnõu korralikult ette valmistada ja kõiki aspekte kaaluda, et saaksime efektiivse seaduse.
Kolmas lähtealus ühistranspordi korraldamisel on vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi transpordile, energiale ja taristule. Ma olen selle seaduseelnõu otsast lõpuni läbi lugenud, aga ma ei ole selles näinud punkte, mis aitaksid vähendada kulutusi transpordile. Sellega peaks tõsisemalt tegelema. Seetõttu ma arvan, et praegu on vara seda eelnõu järgmisele lugemisele saata. Seda peaks komisjonis tõsiselt edasi käsitlema ja arvestama ka kõiki neid aspekte, millele ma viitasin. Aitäh!

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Tervist, lugupeetud eesistuja! Eeldada võib, et mul läheb pikalt. Palun kaheksa minutit! Ühistranspordi kohta on ju palju öelda.

Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kõigepealt tahan öelda, et mul on hea meel Kaja Kallase üle, kes tõesti on ühistranspordiseaduse eelnõu menetlust siin Riigikogus väga meeldivalt vedanud ja jõudnud üsna kaugele. Kui ainult poleks ees seda taksondust, mis talle veel ühe mahuka paki töölauale tekitas. Ma väga loodan, et uus majanduskomisjoni esimees ehk Arto Aas suudab astuda Kaja Kallase jälgedes ja selle seaduseelnõu menetlemine kord ka lõpetatakse. 
Kui nüüd see eelnõu ette võtta ja meenutada kolleeg Priit Toobali hiljutist sekkumist läbirääkimistesse, kui ta kohapealt kahe minuti vältel kiitis Tallinna tasuta ühistransporti kui mingisugust kiiduväärset asja, siis olen natuke segaduses. Oleksin ettevaatlik selle nõuandega, mille sa andsid meie majandus- ja taristuministrile proua Palole, et ta peaks ühe asja südameasjaks võtma. Mina arvan, et mida vähem asju ta endale südameasjaks võtab, seda parem Eesti rahvale ja seda odavam riigile. Nii et ole sellega ettevaatlik! Aga mis mind siis segadusse ajab, kui ma Priitu kuulan? Selle eelnõu § 2 räägib ühistranspordist ja kinnitab, et ühistransport on tasuline sõitjate vedu, mida teostatakse eelkõige liiniveo, juhuveo või taksoveo korras, ning tasuline sõidukite vedu laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinidel. Kui seda tulevast definitsiooni vaadata, siis võib väita, et Tallinnas ühistransport tegelikult puudub, ja võib-olla see ongi nii.
Aga lähen nüüd oma aruteluga edasi. Ühistranspordi korraldus on keeruline temaatika ja sellega on nii, nagu inimestel on oma elukoha valikuga. Kõige parem olukord oleks, kui saaks elada kusagil mere ääres ja samal ajal metsa keskel ning see kõik oleks linna lähedal. Kuulan siin kolleegide debatti ja näen, et igaühel on oma arusaam, kui kiiresti võiks kusagilt kuhugi jõuda. Võtame kas või üleval oleva Rail Balticu debati ja kõik küsimused, mis on seotud rongide kiiruse ja võimalike peatuskohtadega, samuti sellega, kas rongid peaks suunduma Pärnu või Tartu poole. Aga mina olen rakverelasena kindel, et tegelikult oleks väga mõistlik lahendus, kui rong tuleks kõigepealt Rakveresse, võtaks sealt peale Rakvere inimesed, kes tahavad Euroopasse sõita, ja siis suunduks kas Tartu poole või Tallinnasse tagasi. Arvan, et mingi kolme ööbimisega oleksimegi kenasti Varssavis. Sellel on üks alternatiiv ka. Ma televiisoris nägin, et rong sõitis läbi Kuivastu. Siis saaks ka selle sillaprobleemi ära lahendada.
Aga kui me bussiliiklusest räägime, siis see on säärane huvitav asi, et võib reisijatele väga erinevaid elamusi pakkuda. Meenutan oma lapsepõlvest, kuidas ma koolis käisin. Selleks, et minna bussi peale, tuli jala astuda poolteist kilomeetrit oma sõidusihtkohast vastassuunas. Seal oli peatus, kus ma ootasin bussi, et sõita sellega Tamsalusse, kus oli minu kool. Ega mul ei läinudki väga palju rohkem aega kui mingisugune poolteist tundi, ja nelja kilomeetri kaugusel ma olingi. Keskkooli ajal oli juba selline olukord, et koolibuss võttis mu peale mu enda koduväravast ja kümne minuti pärast olin nelja kilomeetri kaugusel koolis. Seega sõltuvalt sellest, kui hästi on asi korraldatud, võib saada väga erinevaid tulemusi. Seetõttu tulebki transpordi korraldamisele suurt tähelepanu pöörata. Hästi oluline on siinkohal bussijuhtide roll. Kui ma oma noorpõlve meenutan, siis oli nii, et kui sattus tore bussijuht olema, siis ta lasi mu õhtul kodu juures maha, kui mitte, siis vantsisin ka koju tagasi need poolteist kilomeetrit. Nii et kõik teemad, mis puudutavad bussijuhtide palka ja nende töökorraldust, on kindlasti väga aktuaalsed.
Ma mõistan ka, miks Riigikogu liikmed järjest rohkem süüvivad ühistranspordi teemasse. Põhjus on väga lihtne: praegu ei ole tegelikult üldse haruldane, et ka Riigikogu liikmed sõidavad ühissõidukiga. Olen aru saanud, et kolleeg Helir-Valdor Seederil on ka negatiivseid kogemusi. See oli umbes nii, et uus porgandrong jäi Türi ja Rapla vahel kuskil poolel teel seisma, edasisõit ei olnud võimalik. Aga küllap rongifirma leidis lõpuks mingisuguse lahenduse. Minul endal on juhtunud selline lugu, et kord, kui sõitsin Tallinnast bussiga Rakverre, siis nägi üks inimene seda pealt ja arvas, et see on nii suur sensatsioon, et küll seltskonnaajakiri seda jäädvustava pildi avaldab. Ta teenis selle pealt vähemasti 200 krooni. Tänasel päeval enam ükski väljaanne foto eest nõus maksma ei ole, kui riigikogulane tabatakse ühissõidukis sõitmas.
Kui me nüüd selle debati kõik kokku võtame, jääb probleeme veelgi üles. Seesama vana jutt linnaliinidest, mis lähevad üle maakonnaliinideks. Ma ei taha mõeldagi, mida kõike hakatakse ette võtma, kui haldusreformi raames ühe omavalitsuse mõiste laieneb. Nii et probleeme on. Aga viimase isikliku kogemusena võin kinnitada, et rongisõit Rakverest Tallinnasse on väga tore. Ma olen selle läbi teinud nii esimeses klassis kui tavaklassis, ega suurt vahet ei ole. Ja siin ikka mingid eelised bussi ees on, kui saad rahulikult väljuda kas Ülemistel, Kitsekülas või Balti jaamas, nagu minul vaja, et siis mööda Patkuli treppi üles Toompeale ronida.
Arutame seda eelnõu menetledes muudatusettepanekud tõsiselt läbi, küllap saame kamba peale kokku ühe vägagi mõistliku ja hea seaduse. Võimaldan nüüd veel ühel kolleegil siin oma sõna öelda, ma ei kasuta kõike oma kaheksast võimalikust minutist ära. Aitäh teile!

Aitäh! Kas Priit Toobalil on protseduuriline märkus? Läbirääkimistel olete juba osalenud.

Jah, aga kuna kolleeg Pomerants minu nime lausa mitu korda mainis, siis soovin kasutada repliigiõigust. Tahan lihtsalt kolleeg Pomerantsil enne suurt suve murekoormat vähendada. Ta ju tunneb muret, kas Tallinnas ikka on ühistransport. Võin kinnitada, et on küll, ja mulle teadaolevalt ei kao ühistransport, sh tasuta ühistransport Tallinnas kuhugi ära. Vastupidi, Tallinna tänavapilti tulevad uued bussid, trollid ja trammid, mis on mõeldud kasutamiseks kõigile Eesti inimestele. Kui te tähele panite, siis härra Pomerants on ka mööda Pärnu maanteed sõitnud. Uut trammiteed ehitatakse just sinna. Nii et veel kord hea sõnum suureks suveks härra Pomerantsile: ei ole vaja muretseda, Tallinnas ei kao ei tasuta ühistransport ega üldse ühistransport ära.

Aitäh! Kas Priit Sibulal on protseduuriline märkus? Palun!

Ma tahtsin teada, et kuna Pomerants nimetas Priidu nime, siis kuidas Toobal teab, et just teda silmas peeti.

See on hea küsimus! Aga palun nüüd Helir-Valdor Seeder! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Tegemist on väga olulise eelnõuga, mida näitab seegi, et ühistranspordiseaduse eelnõu on esitatud juba peaaegu poolteist aastat tagasi ja selle kohta on tehtud 90 muudatusettepanekut. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine katkestada, et arutelu saaks jätkuda. Tõepoolest, nagu näitab ka tänane arutelu siin saalis, on veel palju küsimusi, mis oleks mõistlik praegu eelnõu menetlemise käigus ära lahendada, et mitte teema juurde peagi tagasi tulla ja algatada ühistranspordiseaduse muutmine. Samas kutsun kolleege üles olema oma sõnavõttudes hästi kontsentreeritud, aega säästvad, et jõuaksime eelnõuga kiiresti edasi. Kindlasti ei ole meil mõtet püüda ületada ühe Mulgimaa mehe rekordit. Minu teada on Eesti parlamendis kõne pidamise rekord Holstre vallast pärit Märt Martinsoni käes, kes pidas kõnet 11 tundi – peaaegu sama kaua, kui maadles Martin Klein omal ajal Stockholmi olümpial. See matš kestis 11 tundi ja 40 minutit ning tõi eestlastele esimese olümpiamedali. Nii et olgem säästlikud!
Aga mõned märkused eelnõu kohta siiski. Ma esitasin Kaja Kallasele küsimuse, mis puudutas konkurentsi ühistranspordi vallas. Nagu me teame, kommertsbussiliine riik ei doteeri. Samas raudteeliinidele riik maksab dotatsiooni. See on tegelikult maksumaksjale väga kulukas. Piletitulu moodustab raudteel alla poole ehk enamik kasutatavast summast on riigi dotatsioon. Ma ei taha sellega öelda, et me peaks kuidagi olema raudteetranspordi vastu või et mina olen raudteetranspordi vastu. Ei, kaugeltki mitte! Ma arvan, et see on väga õige suund – rongiliiklus on keskkonnasäästlik ja mugav ning paigus, kus see on käivitunud, on see ennast igati õigustanud. Aga küsimus on õhus võrdse konkurentsi seisukohalt. Reisija jaoks on probleem see, et nii mõnedki linnadevaheliste kommertsliinide bussid lõpetavad sõitmise, sest raudteetransport sööb need välja. See on sisuline ja suur probleem paljude linnadevaheliste bussiliinide puhul, sest buss on siiski paindlikum transpordivahend kui rong. Arvan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peaks kindlasti sellele küsimusele lähitulevikus tähelepanu pöörama.
Maakonnaliinid on hoopis teine küsimus. Nende puhul ei ole maakonnasisest konkurentsi raudtee- ja bussiliikluse vahel ning siin moodustab umbes poole riigi dotatsioon. Ilmselt see on paratamatus. Me peame tõele näkku vaatama: reisijaid jääb aina hõredama asustuse tõttu järjest vähemaks. Nii et maakonnaliinid on teistmoodi käsitatavad, aga kommertsbussiliinide ja raudtee vahelises konkurentsis on võrdne kohtlemine riigi poolt kindlasti vajalik, et reisija ei kannataks.
Teine teema, mis puudutab raudteed, tuleneb ka elust enesest. Nimelt on väga hea, et raudteel on uus korraldus võimaldanud rongide liikumissagedust suurendada ja meil on võimalik valida sobivam sõiduaeg. Samas võiks ära kasutada ka võimaluse, et mõned rongid on tõelised kiirrongid. Mina sõidan Viljandi ja Tallinna vahet. Rong sõidab Viljandist Tallinnasse neli-viis korda päevas, Türilt mitu korda rohkem, Raplast veel rohkem. Viljandi elanikuna ja reisijana tahaksin väga, et vähemalt ühel-kahel korral oleks tegemist tõelise kiirrongiga, mis võib-olla peatub ainult Türil ja Raplas, vahest veel paaris kohas. See võimaldaks sõiduaega lühendada 2 tunnilt ja 20 minutilt 1 tunni 40 või 45 minutini. 30–40 minutit on tegelikult päris pikk aeg, me võiksime selle ära kasutada. Kahjuks praegu nii palju paindlikkust transpordikorralduses ei ole. Bussid ja rongid dubleerivad üksteist ja viljandlane, kes tahab Tallinnasse sõita, pääseb sinna küll mugavalt, aga rong peatub igas väiksemaski peatuses ja seetõttu on sõiduaeg märksa pikem, kui võiks olla.
Natuke bussitranspordist ka vaatenurga alt, mis puudutab ühistranspordikeskusi, maavalitsusi ja Maanteeametit. Milline peaks olema tööjaotus maakonnaliinide korraldamisel? Ma ei ole päris nõus kolleeg Aivar Kokaga, kes on veendunud ühistranspordikeskuste toetaja. Kui maakonnas on ühistransporti ikka korraldanud maavalitsus, siis paikades, kus see on traditsiooniliselt nii olnud ja kus kõik kohalikud omavalitsused on sellega nõus, võiks see edaspidigi nii jääda. Ei maksa kohustuslikus korras asutada ühistranspordikeskusi, mis organisatoorselt on kindlasti kulukamad kui maavalitsused.
Edasi: antavad soodustused. Nendest on siin juba Tallinna tasuta ühistranspordi näitel räägitud, aga mina tahaksin tähelepanu juhtida konkreetselt selle eelnõuga seotud teemale. Praegu on maavanematel õigus kehtestada teatud soodustusi ja nii on tekkinud olukord, kus eri maakondades kehtivad erinevad soodustused. Minu arvates on see mõtlemise koht, kui ühes maakonnas on maavanem andnud õpilastele võimaluse tasuta või soodushinnaga ühistransporti kasutada, kõrvalmaakonnas seda aga ei ole. Õpilased aga käivad ehk samas koolis. Minu arvates see peaks olema riigis tervikuna ühtemoodi reguleeritud. Ma ei taha kuidagi vähendada maavanemate pädevust ja volitusi, aga minu arvates tuleks riiklikult mõelda ja rakendada sihtrühmadele ühtmoodi soodustusi.
Mis puutub soodustustesse laiemalt, siis tunnistame ausalt, et nende võimaldamine on muutunud konkurentsiks elanike pärast, ja see ei puuduta ainult ühistranspordi soodustusi. Mul näiteks, kes ma elan Tallinnas üürilisena, ei ole pealinnas oma autole parkimiskohta. Aastaid tagasi oli selleks vaja üürilepingut Tallinna linnas. Edaspidi korda muudeti ja nüüd pean ma olema Tallinna elanike registris ja mitte ainult seda, kehtestatud on ka paiksustsensus: ma pean olema pealinnas elanud teatud aja, et saaksin parkimissoodustust.

Aitäh! Nüüd on teie aeg täis ja ka istungiaeg on läbi. Suur tänu, härra Seeder!

Aga mu kaheksa minutit jäi kasutamata.

Kaheksa minutit sai täpselt täis.

Ei ole võimalik! (Naer saalis.) Aitäh, head kolleegid!

Austatud Riigikogu! Tänane istung on lõppenud, aga seaduseelnõu 404 teine lugemine jäi pooleli, me jätkame seda järgmisel istungil. Praeguseks on kõnedeks registreerunud Siim Kiisler ja Priit Sibul. Selle teadmisega praegu lõpetame. Kõikidele kaunist päeva jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 13.03.