Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Sel juhul teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 71 ja puudub 30 Riigikogu liiget.
Täpsustame päevakorda. Tänase kolmanda päevakorrapunkti, kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 686 esimese lugemise arutelul teeb kultuurikomisjoni ettekande Lauri Luik. Tänase seitsmenda päevakorrapunkti, Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 682 esimese lugemise arutelul teeb rahanduskomisjoni ettekande Rannar Vassiljev. Tänase kaheksanda päevakorrapunkti, Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 680 esimese lugemise arutelul teeb rahanduskomisjoni ettekande Remo Holsmer. Tänase üheksanda päevakorrapunkti, Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu 683 esimese lugemise arutelul teeb rahanduskomisjoni ettekande Aivar Sõerd.

Nüüd läheme tänaste päevakorrapunktide käsitlemise juurde. Esimesena on kõne all Eesti Panga 2013. aasta aruanne. Ma tutvustan teile selle menetlemise korda. Esiteks on sõna Eesti Panga presidendil Ardo Hanssonil. Tema ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Seejärel saab ettekandjale küsimusi esitada. Iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised. Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Mul on juba pikemat aega olnud soov esitada protseduuriline küsimus. Eile me arutasime pikalt, mida teha tänases päevakorras olevate maksuseadusi puudutavate punktidega. Kas äkki on juhatusele laekunud rahanduskomisjonilt palve need päevakorrast välja võtta või jääb kõik nii, nagu oli? Teatavasti jäi esimeseks lugemiseks valmistumine komisjonis pooleli, komisjon ei jõudnud neid punkte läbi arutada. Kas on ehk juhatusele laekunud selle kohta lisainformatsiooni?

Juhatusele on laekunud selline lisainformatsioon, kes nende päevakorrapunktide arutelul ettekandeid teevad. Me eile kinnitasime päevakorra.
Ma jätkan esimese päevakorrapunkti menetlemise tutvustamist. Lõpuks on läbirääkimised, kus sõna saavad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma palun kõnetooli Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna esitlen teile Eesti Panga 2013. aasta tegevuse kokkuvõtet. Alustan ettekannet ülevaatega euroala majandusest ja rahapoliitikast, peatun euroala ja Eesti majanduspoliitikal ning räägin Eesti majanduse arengust ja keskpanga tegevusest möödunud aastal.
Eelmisel aastal kasvas maailmamajandus mõõdukas tempos ja ka euroalal oli näha selgemaid märke majanduse stabiliseerumisest. Peaaegu poolteist aastat väldanud langus asendus teises kvartalis tagasihoidliku majanduskasvuga, kuid tõsi, aasta kokkuvõttes oli euroala majanduskasv veel 0,4%-ga miinuspoolel. Kasv on euroalal olnud riigiti ebaühtlane, kuid üldiselt on kindlus euroala majanduse edasiste väljavaadete suhtes suurenenud ja sisenõudlus kasvanud. Hoolimata esimestest positiivsetest märkidest tuleb rõhutada, et sellega pole ebakindlus euroala majanduse väljavaadete suhtes kaugeltki veel kadunud.
Rahapoliitika vaatepunktist oli eelmisel aastal keskkond küllaltki keeruline. Euroala laenuturg oli üsna killustunud ja inflatsioon püsis nõrga nõudluskeskkonna tõttu madalal tasemel. Seetõttu jätkas Euroopa Keskpank nagu paljud arenenud riikide keskpangad rahapoliitikaga, mis toetab majanduse elavnemist. Rahapoliitilised intressimäärad on püsinud rekordiliselt madalad, mis toetab investeeringute taastumist. Euroala keskpankadele on oluline, et madalad intressimäärad jõuaksid reaalmajandusse ja head äriprojektid saaksid pankadelt mõistlikel tingimustel rahastuse. See aitab elavdada majandust ja hõlbustab hinnastabiilsuse hoidmist.
2013. aastal hakkasid keskpangad kasutama järjest selgemat nn eelkommunikatsiooni rahapoliitika võimalike meetmete kohta, et suurendada sellega majanduse ja rahaturgude toimimise stabiilsust. Selle sammu eesmärk oli suurendada keskpankade tegevuse läbipaistvust ja seeläbi aidata kaasa rahapoliitika mõju jõudmisele reaalmajandusse.
Majanduse elavdamine ja finantskriisi õppetunnid on majanduspoliitika fookuses mitte ainult euroalal, vaid kogu maailmas. Esimesed reaalsed sammud muutuste suunas on astutud: keskpankade roll finantsjärelevalves kasvab. Euroopa Keskpank teeb juba eelmise aasta lõpust ettevalmistusi, et võtta üle vastutus euroala pankade järelevalve eest. See tähendab uusi finantsstabiilsuse tagamisega seotud ülesandeid kõikidele euroala keskpankadele. Ka Eesti Pank sai hiljuti endale uued ülesanded Eestis nn makrofinantsjärelevalve tegemiseks. Need on kahtlemata Eesti Panga tähtsamaid ülesandeid ka eelolevatel aastatel.
Tulles Eesti majanduse juurde, alustan sellest, et meie majanduse arengus kajastus eelmisel aastal väliskeskkonna nõrkus ja heitlikkus. Kvartaliti oli majanduskasv ebaühtlane ja aastakasvuks kujunes 0,8%. Välisnõudluse kasv kujunes märksa väiksemaks, kui eeldasime veel aasta varem oma majandusprognoosis. Välisnõudluse heitlikkus on kujundanud ka Eesti majanduse käesoleva aasta tulemusi ja pilt toimuvast on muutunud väga kirjuks.
Viimase aasta jooksul on majanduskasvu aeglustumine ja lisandväärtuse vähenemine olnud seotud üksikute tegevusaladega. Juba mõnda aega on vähenenud veonduse ja laonduse tegevusala lisandväärtus, mis lähiajal ilmselt ei taastu. Ehitussektori lisandväärtus on langenud avaliku sektori tellimuste vähenemise tõttu. Teisalt viitavad viimased andmed sellele, et erasektori tellimused on avaliku sektori vähenenud tellimusi asendamas. Esimese kvartali majanduslanguse puhul räägiti küllaltki palju tavapärasest soojema ilma mõjust, mis peaks teises kvartalis taanduma. Suurte langejate kõrval on olnud ka valdkondi, kus on läinud hästi. Möödunud aastal kasvas tänu tarbimisele kaubandussektori lisandväärtus umbes kümnendiku võrra, töötleva tööstuse lisandväärtus suurenes umbes 5% ning info ja side tegevusala lisandväärtus koguni 15%.
Eesti majanduskasvu ongi vedanud eelkõige sisenõudlus, mis põhineb majapidamiste sissetulekute suurenemisel. Samas on mõnda aega tööjõukulud kasvanud kiiremini kui tootlikkus, mis ei ole jätkusuutlik. Kui palgakasv püsib kiire, aga välisnõudlus ja hinnakasv välisturgudel on väike, hakkab see Eesti konkurentsivõimet pärssima ja majandus kaotab kasvuvõimet. On oluline, et ettevõtted julgeksid suurendada investeeringuid. Samuti on tähtis, et väheneks suur tööpuudus, mis eeldab eelkõige samme struktuurse tööpuuduse vähendamiseks. Asjaolu, et viimasel ajal on kiirenenud palgakasv ka valitsemissektoris, teeb erasektorile vajalike korrektsioonide tegemise raskemaks.
See, et mõne näitaja järgi toimib Eesti majandus allpool ning teiste järgi ülalpool oma potentsiaali, muudab eelarvepoliitika ja äritsükli seoste hindamise keeruliseks. Samal ajal on eelarvetulude laekumine püsinud rahuldavana ja see annab võimaluse tegelda mitte ainult hetkeolukorra, vaid ka pikema ettevaatega. Kui maailmamajanduse taastumise ootused ei täitu, siis tuleb olla valmis ka kuluplaanide muutmiseks.
Enamikust Euroopa Liidu liikmesriikidest eristub Eesti riigirahandus selle poolest, et kuigi seda on hoitud heas seisus, ei taha eesmärgiks seatud eelarvepositsiooni paranemine ettevaates edeneda. On tõsi, et selle aasta majanduskasv kujuneb oodatust aeglasemaks. Samas on reaalse ja nominaalse majanduskasvu vahe veninud suureks ja jooksvas hinnas mõõdetuna räägime aastate 2015–2016 puhul aastakasvust 4–6%. Nominaalkasvu silmas pidades ei ole olukord nii halb, et me peaksime varasematel aastatel seatud eesmärke lõdvendama.
Uus riigieelarve seadus väärtustab teatavasti varasemast rohkem pikaajalist kavandamist. See tähendab, et igal sügisel toimuva järgmise aasta riigieelarve kava koostamisel tuleb tõsisemalt arvestada riigi eelarvestrateegias ja stabiilsusprogrammis seatud eesmärkidega. Seda sidet ei tohi käsitleda kitsalt ja taandada pelgalt eelarvepositsiooni struktuurses tasakaalus või ülejäägis hoidmisele. Esiteks ei ole struktuurne positsioon ainuke eesmärk, vaid pigem orientiir, mis aitab eelarvepoliitikas vältida liigset heitlikkust. Samavõrra tähtsaks tuleb pidada eelarve nominaalsesse ülejääki viimist ja reservide taastamist. Nende eesmärkide saavutamist on juba mitu korda edasi lükatud. Uue eelarvestrateegia järgi on nominaalse eelarvepositsiooni tasakaalustamine kavandatud alles aastasse 2017 ja järgmisel paaril aastal on eelarvepoliitiline hoiak märksa lõdvem, kui see on olnud pärast majanduslangusest väljumist. Teiseks on Eesti Pank mitmel korral rõhutanud, et struktuurse tasakaalu mõõtmine ei ole reaalajas nii lihtne ja täpsema hinnangu saame anda alles tagantjärele. Seetõttu on nominaalsed näitajad keerulises olukorras palju kindlam orientiir. Sügisel, järgmise aasta eelarve kava väljatöötamisel on miinimumülesanne tagada eelarve tasakaalu paranemine nii nominaalse kui ka struktuurse näitaja järgi.
Tuleme nüüd Eesti Panga tegevuse juurde. Meie ülesanne on hoida hinnakasvu mõõdukana, kujundades koos teiste euroala keskpankadega ühist rahapoliitikat ja seda Eestis ellu viies. Meie ülesanne on tagada, et ettevõtted ja majapidamised saaksid oma tehingutes ja arvestustes tugineda stabiilse ostujõuga rahale. Selle eeldus on suurte hinnakõikumiste ärahoidmine. Me teame, et panga otsused, nõuanded ja hinnangud peavad tuginema põhjalikule analüüsile ning olema selgelt esitatud. Me vastutame Eesti finants- ja välissektori ning finantskontode statistika tegemise eest. Riikliku statistika tegijana on meie eesmärk pakkuda kvaliteetset, usaldusväärset ja erapooletut informatsiooni, mida kasutame ise ja kasutavad teisedki nii Eestis kui ka kaugemal oma analüüsides, prognoosides ja poliitika kujundamises.
Eesti Pank riigi keskpangana panustab Eesti majanduse kestlikku arengusse ja jõukuse kasvu. Sel eesmärgil nõustab Eesti Pank valitsust ja teeb koostööd teadusasutuste, teiste keskpankade ja rahvusvaheliste institutsioonidega. Samuti hoiame Eesti finantssüsteemi stabiilsena ja aitame kujundada finantssektori poliitikat.
Kui finantsstabiilsuse valdkonnas on Eesti Panga ülesanne selle aasta lõpus käivituva ühtse pangandusjärelevalve tõttu kasvanud, siis ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) rakendumisega selle aasta alguses on Eesti Panga roll maksete valdkonnas mõnevõrra vähenenud. Kommertspangad loobusid SEPA rakendamise järel Eesti Panga pakutud kohalikus jaemaksete süsteemis osalemisest ja seetõttu on Eesti Pank ümber kujundamas oma rolli selles valdkonnas. Eesti Pank peab oluliseks, et Euroopa maksekeskkonnaga integreeritud Eesti maksete turg oleks turvaline ja soodne ning kohtleks turuosalisi võrdselt. Kuigi SEPA tingimustega muutusid pankadevahelised arveldused aeglasemaks, on see siiski suur samm edasi Euroopa ühisturu toimimisel. Lisaks ühisraha kasutamisele saavad Eesti inimesed ja ettevõtted kogu Euroopas samadel tingimustel arveldada.
Hoolimata elektrooniliste makseviiside kasvavast populaarsusest on sularahal Eestis endiselt oluline roll maksevahendina ja väärtuse säilitajana. Eesti Pank hoolitseb koostöös teiste eurosüsteemi liikmespankadega selle eest, et europangatähtede ja -müntide nõudlus oleks rahuldatud ning säiliks ringluseks vajalik käibevaru, ning tagab sularaha kvaliteedi ja pangatähtede kaitse võltsimise eest. Juba pikemat aega on ette valmistatud üleminekut uuendatud kujunduse ja tõhustatud turvaelementidega teise seeria europangatähtedele. Esimesena käibele tulnud uue seeria 5-euroste pangatähtede osakaal ringluses oli eelmise aasta lõpuks jõudnud Eestis enam kui 52%-ni. Selle aasta 23. septembril lastakse ringlusse uus 10-eurone pangatäht.
Tulles Eesti Panga majandustulemuste, tulude ja kulude juurde, alustan sellest, et keskpank peab oma ülesannete täitmiseks olema finantsiliselt sõltumatu. Selle eeldus on keskpanga varade säilimine ja nende investeerimine. Eesti Panga reservid toetavad euroala rahasüsteemi usaldusväärsust, tagavad keskpangale vajaliku sõltumatuse ning kindlustavad piisava kapitali olemasolu võimalike kahjude katteks. Lisaks haldab Eesti Pank koostöökokkuleppe alusel Tagatisfondi investeerimisportfelli ja osaleb koostöös teiste eurosüsteemi keskpankadega Euroopa Keskpanga välisreservide investeerimises.
Eelmisel aastal sai Eesti Pank eurosüsteemi ühistegevusest, st rahapoliitikast ja sularaha emissioonist tulu 42,2 miljonit eurot. Eesti Pank teenis omaenda varade investeerimiselt 3,7 miljonit eurot. Eesti Panga kasum eelmisel aastal oli 23,5 miljonit eurot. Seda puhastulu kahandas riskide katmiseks tehtud üldine riskieraldis 6,8 miljoni euro väärtuses 2014. aastal. Eelmisel aastal tegime esimese riskieraldise suuruses 11,5 miljonit eurot. Eesti Panga põhitegevuskulud on sularaha valmistamise kulude tõttu väheke suurenenud, mullu olid need 17,4 miljonit eurot.
Euroopas ja mujal viimastel aastatel kriisi leevendamiseks võetud erakorralised meetmed on toetanud majanduse arengut, kuid suurendanud ka keskpankade bilansimahtu ja sellega seotud riske. Eesti Panga laiendatud omakapitali suhe rahapoliitilistesse riskivaradesse on euroala keskpankade seas üks väiksemaid. Samas arvestab eurosüsteem oma ühtse rahapoliitikaga seonduvaid riske, jälgides keskpankade kapitali keskmist taset. Seetõttu on väga oluline, et Eesti Panga Nõukogu otsustas ka 2014. aastal jätkata senise kasumijaotuse strateegiaga, mille eesmärk on tõsta laiendatud omakapitali suhteline tase euroala keskpankade keskmise tasemeni. Eesti Panga Nõukogu otsusega eraldati 2013. aasta kasumist veerand ehk 5,9 miljonit eurot riigieelarvesse. 1992. aastast on Eesti Pank oma kasumist eraldanud riigieelarvesse kokku 129 miljonit eurot.
Keskpangale kui pikaajalisele konservatiivsele rahapaigutajale on uusi keerulisi ülesandeid pakkunud olukord finantsturgudel, kus kõrgema krediidireitinguga valitsusvõlakirjade intressid on langenud väga madalale tasemele. Eesti Pank on tegevuskeskkonna muutustele reageerinud ja riske hajutanud, lisades investeerimisportfelli täiendavaid varaklasse ja paigutades raha senisest enamate riikide võlakirjaturgudele.
2013. aastal muutis panga juhatus töö planeerimist ja eelarvestamist, et suurendada organisatsiooni tõhusust. Tõhusam toimimine kajastus ka Eesti Panga selle aasta eelarve mahu kahanemises. Kui jätta kõrvale sularahakulud, mis on aastati väga erinevad, on keskpanga selle aasta eelarve 2,5% väiksem kui eelmisel aastal. Kui vaadata kahte aastat, siis oleme oma eelarvemahtu kasvatanud 0,9%, samal ajal kui Eesti majanduse nominaalkasv oli 10% või 11%. Nii et võib öelda, et Eesti Panga osakaal Eesti majanduses on viimase kahe aasta jooksul kahanenud umbes 10% või kümnendiku võrra, mis tähendab, et me võtame oma kuluefektiivsust väga tõsiselt ja oleme selle nimel tööd teinud.
Kokkuvõtlikult öeldes oli aasta 2013 nii Eesti Panga kui ka kogu Eesti majanduse jaoks keerukas, kuid siiski edukas. Ent edu ei tulnud kergelt ja loorberitele puhkama jääda oleks ennatlik. Riskid Eesti, Euroopa ja maailmamajanduses vajavad pidevat tähelepanu ja hindamist. Seni saavutatu hoidmine nõuab meilt kõigilt pingutust. Me peame tagama valmisoleku paindlikult reageerida majanduse muutustele majapidamiste, ettevõtete ja ka riigi tasandil. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Aivar Sõerd!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma kõigepealt tänan teid selle põhjaliku ja informatiivse ettekande eest! Aga te olete aastaaruandes märkinud, et eelmisel aastal hakkasid tööturul ilmnema tasakaalustamatuse märgid ja tööjõukulud kasvasid liiga kiiresti. Samas on Eestis kokku lepitud, et ajavahemikul 2013–2015 tõuseb miinimumpalk umbes 10% aastas. Euroopa Komisjon on öelnud oma pikemas töödokumendis, soovitustes riikidele, et see samm küll suurendab madalapalgaliste inimeste stiimulit töötada, aga suurendab ka tööjõukulusid, kiirendab niigi kiiret palgakasvu ja mõjutab tööjõunõudlust. Ma küsin teilt hinnangut. Kas miinimumpalga 10% tõstmine on liiga kiire, kas see on paras ja kohane või on see liiga aeglane? Kas miinimumpalga kasvu tuleks kiirendada, nagu on viimasel ajal kõlanud ettepanekuid?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kasvutempo kohta ei ole me täpset hinnangut või soovitust andnud. Aga ma arvan, et võiks lähtuda sellest, et miinimumpalk ja keskmine palk võiksid kasvada enam-vähem proportsioonis. Maailmas on siin väga erinevaid kogemusi. Saksamaal mõeldakse praegu alles selle peale, kas miinimumpalka üldse kehtestada. Mõnes riigis on miinimumpalk kõrgem, mõnes riigis madalam. Aga ma arvan, et paljudes riikides kipub olema nii, et miinimumpalk on umbes kolmandik keskmisest palgast. Ka meil on ta praegu sellel tasemel. Ilmselt on kiiremal ja aeglasemal tempol mõlemal omad plussid ja miinused. Aga ma arvan, et seda tasakaalu ei tasuks väga kardinaalselt nihutada ei ühes ega teises suunas.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Viimasel ajal on räägitud välispankade, eriti just Swedbanki mitte eriti kliendisõbralikust poliitikast ning ka kasumi viimisest välismaale. On olnud palju juttu sellestki, et Eestis oleks tarvis alustada siiski Eesti kapitalil põhineva ühistulise pangandusega. Eesotsas on siin Tallinna ühistuline pank, mida tahetakse luua. Ka Võrus kavatsetakse panka luua. Ma tahan kuulda teie seisukohta, kas Eestis peaks arenema ka ühistulise panganduse süsteem, mis jätaks kapitali kodumaale.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ka praegused seadused näevad ette võimaluse, et panka võib luua kas aktsiaseltsi või ühistegevuse põhimõtetel. Võib luua ka hoiu-laenuühistuid. Tegevusvabadus on olemas. Kui selliseid ettepanekuid tehakse, kui on gruppe, kes tahavad seda teha, siis selleks on olemas kindel reglement. Krediidiasutuste seaduses on täpselt kindlaks määratud, mis tingimustel ja kui palju kapitali nendel pankadel peaks olema ning missuguseid äriplaane nad peaksid esitama Finantsinspektsioonile. On olemas täpne menetlemise kord, mis alusel litsentsi antakse või ei. Nii et kui on sellised grupid, kes pakuvad lahendusi, mis baseeruvad tugeval äriplaanil, ja kõik muud nõuded on paigas, siis minu meelest on see positiivne. Aga see on lõppude lõpuks Finantsinspektsiooni ja alates novembrist Euroopa Keskpanga küsimus, kas selliseid lube antakse või mitte.

Aitäh! Palun, Marika-Tuus Laul!

Suur tänu, austatud Eesti Panga president! Veidi oli siin juttu juba miinimumpalgast. Ma küsin juurde. Te mainisite, et kiire palgakasv on meie majandusarengut n-ö kinni hoidnud. Te olete seda ka varem maininud. Kuidas te suhtute pankur Indrek Neivelti ettepanekusse tõsta miinimumpalk lähiaastatel 1000 eurole kuus? Põhjusena toob ta, et see aitaks vähendada palgavaesust ja aitaks kaasa sellele, et inimesed Eestist ära ei läheks.

See teema on viimase nädala jooksul palju debatti tekitanud. Mina sellesse ettepanekusse väga tõsiselt ei suhtu. Loomulikult on eesmärk väga õige. Kui me suudaksime oma tootlikkust kasvatada, et ettevõtted läheksid järjest efektiivsemaks ja tekiks alus kiiremaks palgakasvuks, siis see oleks loomulikult ideaalne variant. Aga minu meelest ei ole elu nii lihtne, et lihtsalt keegi, kas tööandjad, töövõtjad või valitsus lepivad kokku, et nad tõstavad miinimumpalka väga kiiresti, ja siis hakkab majandus kohe õitsema. Ma arvan, et majanduse areng on siiski natuke keerulisem protsess. Aga nagu ma varem mainisin, loomulikult võib alati arutada, kas suhtarv võiks olla natuke kõrgem või madalam. Lõppkokkuvõttes on majanduse areng siiski pigem maraton kui sprint. Seda ei maksa hakata kunstlikult forsseerima. Me teame väga hästi, mis juhtus buumi ajal, kui palgad kasvasid 15–20% aastas. See ei olnud jätkusuutlik ja me kannatasime selle tõttu väga palju, kuna me olime forsseerinud oma majandust liiga kiiresti kasvama. Minu meelest oleks mõõdukas ambitsioonikus hea, aga väga kiiret ühe instrumendi kasutamist ma ise ei toeta.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Tänan! Hea esineja, kõigepealt tunnustus teile väga informatiivse ja hea ülevaate eest! Aga minu küsimus on negatiivsete intressimäärade kohta, milleni Euroopa Keskpank jõudnud on. Kuidas te seda kommenteerite ja milline võib olla selle mõju Eesti majandusele?

Selle otsuse me võtsime vastu eelmisel neljapäeval. See tähendab, et me laename kommertspankadele raha ja hoiustame nende raha ning me alandasime neid intressimäärasid. Vaadates kogu euroala majandust, on näha, et kuigi reaalmajandus on arenenud enam-vähem plaanipäraselt, on majanduskasv küllaltki nõrk. Praegu torkab silma, et inflatsioon on pigem väga madal, mitte väga kõrge. Meie pikaajaline eesmärk, mitte ainult Euroopa Keskpanga, vaid ka teiste keskpankade eesmärk on hoida inflatsiooni 2% lähedal. Praegu on meie arvates inflatsioon pigem liiga madal kui liiga kõrge. Selleks, miks me niiviisi arvame, on omad põhjused. Aga selles olukorras oleks vaja võtta tavapäraseid meetmeid, suurendamaks pankade huvi hakata seda raha, mille otsas nad praegu istuvad, majandusse välja laenama. Loodame, et selle poliitika tulemusena euroalal tervikuna see hakkabki niimoodi minema.
Kuidas see võib majandust mõjutada? See kandub lõppude lõpuks üle üldmajandusse. Võib-olla see vähendab natuke veelgi neid intressimäärasid, mida makstakse hoiuste pealt. Aga samal ajal peaks see mingil määral mõjutama näiteks Euribori taset ja seetõttu neil, kellel on eluasemelaen, võiks see vähendada makseid, mida iga kuu pangale teha tuleb. Seetõttu peaks see jätma meile natukene rohkem raha taskusse, mille eest me saame kusagil midagi tarbida või mida me saame investeerida. Seetõttu peaks see ka meie majandust natuke elavdama.

Aitäh! Palun, Jüri Ratas!

Tänan, Riigikogu aseesimees! Austatud Eesti Panga president, kõigepealt suur aitäh teile ettekande eest! Te ütlesite oma kõnes, et majandusprognoos ei pruugi sellel aastal olla nii hea, kui see oli eelmisel aastal, et võib tulla langus. Kas te saaksite seda natuke avada? Küsimuse teine pool on üldisem. Eesti Pank teeb prognoose. Kuidas te tagasi vaadates hindate, kui palju valitsus ja eeskätt Rahandusministeerium teie prognoose on kuulanud ja nendest lähtudes oma töös korrektiive teinud?

Aitäh! Me avaldame homme kell 11 meie uue prognoosi. Ma ei tohi teile praegu sellest isegi rääkida. Aga kui teil on tulevikus selle kohta küsimusi, siis ma hea meelega vastan. Loomulikult oli esimese kvartali tulemus meile kõigile natukene ootamatu. Selle taustal on selge, et me peame prognoosi üle vaatama. Me teame, et vahepeal on väliskeskkonnas toimunud teatud tagasilöögid ja mõned riskid on suurenenud. Soome majandusel ei ole läinud nii hästi, kui me lootsime, aga Soome on meie väga oluline partner. Kõik, mis toimub meist ida pool, on ka kindlasti väga tähtis. Me peame prognoosis loomulikult mingeid eeldusi esitama ja me proovime homme oma arusaama välja tuua. Aga kindlasti on väljavaade nominaalse SKT kasvu suhtes tagasihoidlikum, kui see võib-olla paistis pool aastat tagasi. Me oma prognooside ja soovituste mõju süstemaatiliselt ei hinda. Seda oleks ka üsna raske teha, kuna me anname avalikult nõu, aga suhtleme ka spetsialistide tasandil ja raske on öelda, kui palju mingis diskussioonis osalemine midagi mõjutas. Kuid vähemalt praegu on meil valitsusega töine ja konstruktiivne suhe. Ma arvan, et kuni meie prognoose peetakse objektiivseks ja erapooletuks, siis loodetavasti neil mingisugune mõju on.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Te oma ettekandes mainisite põgusalt, et mõne näitaja põhjal otsustades toimib Eesti majandus allpool oma potentsiaali. Kas te täpsustate, millised need näitajad on ja mida Eesti Pank sellest järeldab? Kas Eestil oleks kasvupotentsiaali, kui neid näitajaid tõsisemalt võtta?

Aitäh küsimuse eest! Ei, põhiliselt mõtlesin ma selle all meie SKT kasvutempot. Me nägime, et esimeses kvartalis oli meil majanduslangus. Eelmisel aastal oli majanduskasv vaid 0,8%. Kui me mõtleme Eesti majanduse pikema aja kasvupotentsiaalile, siis seda ei ole väga täpselt võimalik rehkendada, aga me ise arvame eri näitajate põhjal, et see võiks olla praegu 3–4%. Selle näitaja alusel otsustades me kasvame nagu aeglasemalt, kui me kaugemas perspektiivis võiksime kasvada. Osaliselt tuleneb see väliskeskkonna olukorrast, osaliselt sellest, et mõnel majandusharul on struktuursed probleemid, eelkõige transiidisektoril. Teine näitaja on tööjõukulude kasv. Praegu kasvavad meie palgad 7–8% aastas. Töötus on meil 8%, mis on euroala keskmisest tunduvalt madalam, aga sellest hoolimata on töötust meil ilmselt rohkem, kui me tahaksime. Isegi suure tööpuuduse kiuste on meil tunnetatav palgasurve. See viitaks justkui sellele, et meie majandus on jõudmas mingi pudelikaelani või kasvupotentsiaali piirini. Selles mõttes on need niisugused vastandlikud näitajad. Ma arvan, et on oluline kõiki neid näitajaid kasutada orientiiridena, neid sünteesida, aga mitte mehaaniliselt lähtuda ühest või teisest näitajast, sest need on väga vasturääkivad.

Aitäh! Palun, Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Eesti Pank on viimasel ajal kohustusi juurde saanud, ma mõtlen eelkõige eelarvenõukogu, mis annab teile võimaluse kaudselt riigieelarve protsessis osaleda. Ma tulen korraks majandusprognoosi juurde, mille kohta üks kolleeg juba küsis. Ma tean, et teie koostatav prognoos on ju pelgalt võrdleva iseloomuga. Kaks riiklikku institutsiooni koostavad paralleelselt prognoose, mis tihtipeale ei kattu ja annavad põhjust spekulatsioonideks. Ma küsin teie arvamust. Kas on mõeldav, et Eesti Pank erapooletu institutsioonina võtaks enda peale majandusprognoosi koostamise, millele võiks tugineda riigieelarve?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan sellest mõttest aru, aga mulle tundub, et praegu on võib-olla isegi hea, kui meil on mitu prognoosi, mida saab võrrelda. Minu arvates ei oleks võimalik see, et Rahandusministeerium üldse ei prognoosi, sest ta peab oma igapäevases töös siiski mingisuguseid tehnilisi ettevalmistusi tegema. Nii et tema peab sellega ilmselt niikuinii tegelema. Meie võime pakkuda alternatiivset nägemust. Euroopa Keskpankade Süsteemis olles ei oleks praeguste reeglite järgi võimalik, et me prognoosi ei teeks, me oleme ka Euroopa Keskpankade Süsteemis selleks kohustatud. Ma arvan, et me mõlemad peame neid prognoose tegema ja see võib olla kasulik. Ega keegi ei tea objektiivset tõde, võib-olla tõesti läheb mõnikord ühel paremini täppi, teinekord jälle teisel. Niisugused kaks varianti, mille üle saab diskuteerida, võivad olla kasulikud. Teie võtsite paar nädalat tagasi vastu seadusmuudatused, mis lõid eelarvenõukogu. Ta alustab praegu oma tööd. Tema ei hakka kolmandat prognoosi koostama, vaid hakkab teiste prognooside alusel oma kommentaare andma ja positsiooni hindama. Meil on teenindav funktsioon, me peame sellele nõukogule tehnilist tuge pakkuma. Ma arvan, et praegune olukord, kus on mitmeid prognoose, on võib-olla kõikidele parem.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud Eesti Panga president, aitäh teile ettekande eest! Finantsvaldkonnast moodustavad hoiu-laenuühistud marginaalse osa. Kuidas te hindate hoiu-laenuühistute osa praeguses Eestis ja kas teie arvates võiks neil olla tugevam positsioon või kas te arvate, et neil on kasvupotentsiaali?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et on väga loogiline, et meil on hoiu-laenuühistud. Seadused näevad neid ette ja neid on ka loodud, kuigi nad on, arvestades kogu finantssektori bilansimahtu, alles väga väikesed. Küsimus on selles, kuidas neid täpselt käsitleda ja reguleerida. Praegu on üks mudel see, et nad on loodud ühiskassa põhimõttel. See tähendab, et mingi kogukond või piirkond, kus inimesed üksteist tunnevad, paneb oma raha kokku, siis hakatakse üksteisele laenu andma jne. See on niisugune klassikaline tegevus. Teine äärmus on suurem panganduse osa. Küsimus on selles, kas vastutus ja õigused on alati kooskõlas. Praegu ei kehti hoiu-laenuühistutele näiteks hoiuste kindlustus, neile ei kehti intresside maksusoodustused. Nende üle ei tehta aga mingit järelevalvet. Nad peavad ise oma audiitorite abil, üksteisel silma peal hoides järelevalvet tegema. Ma oleksin murelik, kui tekiks vahepealne variant, kus nad ei ole enam päris klassikalisel põhimõttel üles ehitatud, kus nad de facto hakkavad üldsuselt hoiuseid kaasama, inimestele meeldib, et nad maksavad kõrgemat intressi, aga tagantjärele kaob seos osanike vahel. Siis võib tekkida probleem, et nad ei ole ei üks ega teine, nad hakkavad sisuliselt käituma nagu kommertspangad, aga neile ei laiene ei hoiuste kindlustus ega järelevalve. Võib-olla on vaja neid asju natukene ühes või teises suunas korrastada, et see tegevus oleks võimalikult tugevatel alustel ja need inimesed, kes oma raha sinna paigutavad, saaksid olla rahulikud, et see rahapaigutus on kindel.

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh, härra panga president, avameelse ja tõsise käsitluse eest! Meile kõigile teevad praegu muret Eesti majanduse väljavaated ja areng. Nagu te ütlesite, prognoose on tulnud korrigeerida ja kahjuks negatiivses suunas. Küsimus on selles, kuidas riigi rahapoliitilised otsused korrespondeerivad nende prognooside ja võimalike negatiivsete stsenaariumidega. Pärast uudist esimese kvartali majanduslanguse kohta võttis valitsus vastu riigi eelarvestrateegia, milles nominaalne eelarvepositsioon, mis pidi järgmiseks aastaks jõudma nulli, muudeti miinusmärgiliseks. Te ütlesite oma sõnavõtus, et nominaalsed näitajad võiksid keerulistes oludes olla palju kindlamaks ankruks. Kas praeguste majandusväljavaadete seisukohalt oli nominaalse eelarvepositsiooni riigi eelarvestrateegias miinusesse viimine Eesti Panga meelest mõistlik otsus?

Aitäh küsimuse eest! Eelmisel aastal oli ju eelarve väikeses miinuses, ta oli nominaalses miinuses, aga hinnati, et ta oli struktuurses ülejäägis. Hiljuti võeti vastu uus seadus, mis seab miinimumeesmärgiks, et eelarve võiks olla kas struktuurses tasakaalus või ülejäägis, ta ei tohiks olla miinuses. Ma arvan, et praegu on esimene ülesanne kindlustada, et eelarve ei läheks struktuursesse miinusesse. Kui me homme esitame prognoosi, siis saame neid arve natuke täpsemini vaadata. Aga meie meelest võiks hakata vaikselt ka reserve koguma. See tähendab, et kas struktuurselt või nominaalselt võiks eelarve olla väikeses ülejäägis, vähemalt struktuurselt võiks ta ülejäägis olla. Kas see tähendab, et eelarve peab olema järgmisel aastal nominaalselt ülejäägis, seda ei oska ma veel öelda. Aga me näeme, et seda eesmärki on pidevalt edasi lükatud, juba mitu aastat. Oli juttu, et kahe aasta pärast on eelarve nominaalses tasakaalus, aga seda on pidevalt edasi lükatud. Kui niiviisi muudkui edasi lükatakse, siis võib küll öelda, et me räägime siin paarist protsendist või alla protsendipunktist SKT-st, aga võib-olla see õõnestab keskpika perspektiivi usaldusväärsust, kui me järjest lubame, aga siis vaikselt nendest lubadustest taganeme.

Aitäh! Palun, Tiina Lokk-Tramberg!

Aitäh, hea ettekandja, huvitava ettekande eest! Mõni aeg tagasi olid väga tulised debatid Eesti Panga otsuse üle investeerida euroala võlakirjadesse, ennekõike Kreeka omadesse. Täna on ilmselt võimalik juba rääkida tulemist. Kas te oskate öelda, milline on resultaat, ja kuidas te seda investeeringut hindate?

Aitäh küsimuse eest! See otsus oli tehtud kollektiivselt. See ei olnud Eesti Panga otsus, see oli Euroopa Keskpankade Süsteemi otsus, et me osaleme selliste võlakirjade ostmises mitte ainult Kreekas, vaid ka Iirimaal, Portugalis, Hispaanias ja Itaalias. Kokku sai neid võlakirju ostetud umbes 200 miljardi euro eest, osa nendest siis Kreekast. Ma arvan, et lõplikku hinnangut on siiski natuke vara anda, kuna me ei tea täpselt, kuidas Kreeka olukord lõpuks laheneb. Hiljuti nägime siiski positiivseid märke, Kreeka majandus on näidanud teatud elavnemist, nad on naasnud rahvusvahelistele finantsturgudele. Nii et mingeid paranemise märke on näha. Eile sai Kreeka uue valitsuse. Ma arvan, et seda olukorda hinnatakse tehniliselt jälle sügisel ja siis vaatame, kuidas seal asjad edasi lähevad. Võib öelda, et kahjumit ei ole tekkinud, aga me teame, et olukord ei ole 100% kindel ja seetõttu tasub olla valvas. Teine küsimus on see, et kui me hindame mingit poliitikat, siis me peame vaatama, mis oleksid olnud realistlikud alternatiivid. Absoluutarvestuses võib tunduda, et need rahapaigutused või otsused on kallid, aga kui alternatiiv oleks näiteks olnud euroala lagunemine, mis oleks viinud kataklüsmiliste tagajärgedeni, siis selle võimalusega võrreldes on hinnang võib-olla hoopis teistsugune.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab pensionisambaid. Mure on selles, et minu meelest ei ole pangad nende vahendeid investeerimisportfellidesse paigutades efektiivselt tegutsenud. Kas Eesti Pangal on ka mingisugune finantskontrolli roll pensionifondides toimuva üle? Kui ei ole, siis kas seda ei peaks looma?

Aitäh küsimuse eest! Pensionisüsteemi detailid on üks valdkond, kus meie ei ole soovitusi andnud. Nende detailidega tegelemine, kuidas seda raha täpselt paigutatakse ja kui efektiivne see on, ma arvan, on pigem valitsussektori ülesanne. Aga see küsimus on kindlasti õigustatud. Seda, kas tootlus on olnud piisavalt suur, et see saaks kaasa aidata pensionisüsteemi eesmärgi saavutamisele, ei küsita mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides. Kui see raha oleks paigutatud erasektorisse, siis oleks tootlus suurem. Ma arvan, et selle jälgimine on pigem valitsuse ülesanne.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu sisuka ettekande eest! Üks Eesti Panga tähtsamaid ülesandeid on raharingluse korraldamine. Viimastel nädalatel on Eesti mitmed erakonnad hakanud võitlema sularaha kättesaadavuse eest. Millised on teie hinnangud sularaha kättesaadavusele Eestis? Kas olukord on pigem hea või on seal veel puudujääke? Milliseks te üldse hindate sularaha tulevikku? Teatavasti eelistab suur osa Eesti inimestest kasutada siiski elektroonseid makseviise. Kas sularahal kui sellisel on üldse lähima viie aasta perspektiivis tulevikku?

Aitäh küsimuse eest! See debatt on viimastel päevadel-nädalatel alanud. Ma arvan, et see on igati teretulnud, et me nende teemade üle mõtiskleme ja diskuteerime. See ei ole lihtne teema. Ma arvan, et see ei ole ainult meie teema, vaid igas riigis on sellised teemad üleval. Üks asi on see, et inimeste harjumused muutuvad ja tehnoloogia muutub. Kakskümmend aastat tagasi toimetasid inimesed hoopis teistmoodi kui tänapäeval. Teisest küljest on siin ka regionaalpoliitiline dimensioon, Eesti asustatus vaikselt muutub. Sellega kuidagi kaasas käies tuleb ühest küljest tagada efektiivsus ja teisest küljest olla teadlik, et see üleminek võib olla väga raske ja mõne inimese elu võivad niisugused muudatused ikka väga keeruliseks muuta. Ma arvan, et siin nagu paljude teistegi küsimuste puhul on vaja läheneda n-ö külma pea ja sooja südamega ning proovida leida tasakaalu. Ühest küljest me tunnetame, et niisugused kardinaalsed muutused, mis ei arvesta kõigi elanike huvidega, võivad olla valusad. Tuleb vaadata, võib-olla meil oleks võimalik neid kuidagi leevendada. Teisest küljest tuleks leida lahendusi, mis aitavad saavutada meie teatud eesmärke, tehes seda võimalikult efektiivselt. Nii et minu meelest on hea, et ka majandusministeerium praegu seda asja ajab, eriti kuna on tegemist regionaalpoliitiliste küsimustega. Meie loomulikult osaleme selles debatis hea meelega, aga meie arvates on meie roll pigem varustada kogu Eestit kvaliteetse sularahaga. Kuid meil on hea meel, et seda teemat arutatakse.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Suur tänu! Suur tänu ka hea ja ülevaatliku ettekande eest! Siin on täna käsitletud muutusi majanduses ja rahanduses. Üht-teist turbulentset toimub ka julgeolekumaailmas. Teadaolevalt on Eesti Pangal ka riigikaitselisi funktsioone. Riigikaitsekomisjoni esimehena tahan küsida, kas rahvusvaheline olukord on teid ärgitanud omavahel arutlema riigikaitseliste ülesannete täitmise üle, mis teie laual on. Kui me räägime riigikaitse laiast käsitlusest, siis kas teil ei oleks aeg värske pilguga need rollid üle vaadata?

Tänan küsimuse eest! Me mõtleme nendele küsimustele jooksvalt ja olukorda arvestades pöörame neile ka täiendavat tähelepanu, aga oma rollile selles olukorras mõeldes töötame koos teiste riigiasutustega. Hiljuti – õigemini mitte enam nii hiljuti – võeti vastu hädaolukorra seadus, mille alusel me töötame nelja suurema pangaga, et nende jätkusuutlikkus oleks tagatud ka teatud raskemates olukordades. Loomulikult on see teema, millega me kõik peaksime tegelema.

Aitäh! Palun, Jaanus Tamkivi!

Tänan, juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on Eesti Panga reservide kohta. Need reservid on suhtelises plaanis teatavasti oluliselt väiksemad kui enamiku teiste Euroopa Liidu riikide keskpankadel. Kui kriitiliseks te seda küsimust peate? Kui pikk peaks olema või võiks olla see periood, mille jooksul need reservid on jõudnud sellele keskmisele tasemele, nagu on Euroopas tavaks? Millised üldse võiksid olla tekkivad riskid? Millised olukorrad võiksid osutuda Eesti Pangale üle jõu käivaks selle tõttu, et reservid ei ole tavapärasel tasemel?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme ise hinnanud, et meie reservid on pigem liiga väikesed kui liiga suured. Osaliselt tuleneb see sellest, et me oleme noorem keskpank kui paljud teised, kes Euroopas tegutsevad ja on saanud reserve väga kaua aega koguda. Nii et meil on need arusaadavatel põhjustel väiksemad. Võib-olla krooni tingimustes ei olnud see nii oluline, aga praegu me jagame teiste euroala riikidega sissetulekut ja me jagame ka kohustusi. Põhiline sissetulek tuleb ühistest tegevustest, meil on ühtne rahapoliitika. Selles mõttes on riskid siiski olemas. Osaliselt on tegemist krediidiriskiga. Kui mõnel nn stressiriigil peaks tekkima probleeme oma laenude tagasimaksmisega, siis me võime kahjumit saada. Teine aspekt on üldisemad riskid, näiteks kui intressimäärad peaksid tulevikus muutuma. Senini oleme päris kenasti teeninud selle kaudu, et intressimäärad on vaikselt langenud. See on meie vara hinda tõstnud, aga need määrad võivad vastupidi liikuma hakata. Me võime ette kujutada, et isegi kui midagi ei juhtu kusagil perifeeriariikides, võivad tulla aastad, kui me saame pigem kahjumit kui kasumit, kuna tootlus on lihtsalt nii väike, et sealt saadud sissetulek ei ületa kulusid. Selles olukorras me loomulikult tahame ja olemegi suutnud kanda osa oma puhastulust riigieelarvesse. Aga me ei tahaks sellist lähenemist, et kanname kõik riigieelarvesse ja siis, kui tuleb hästi keeruline olukord, kus meil on seda raha järsku vaja, peaks riik ütlema, et ta maksab meile selle kinni, sest sellelsamal hetkel on ju riigieelarve ilmselt väga raskes seisus. Minu meelest oleks palju parem lähtuda sellisest reservide kogumise loogikast, kus me heal ajal paneme raha kõrvale, et siis, kui tulevad halvad ajad, ei oleks Eesti Pank see asutus, kes peaks omakorda tulema riigi jutule ja tuge paluma.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma küsin riigieelarve kohta. Teatavasti koostati riigieelarve lootuses, et majanduskasv on 3,6%. Kahjuks oli esimese kvartali majanduslangus 1,4%. Viimased uudised on sellised, et mais vähenes eelmise aasta sama ajaga võrreldes käibemaks 1,6%, mis tähendab, et ka sisetarbimist ei ole. Meid ümbritsevad riigid on kõik pessimistlikud: Rootsi ja Soome majandus on languses, Venemaa majanduskasv on mõõdukas. Erandiks on Läti ja Leedu, kus loodetakse majanduskasvuks 3%. Mis te arvate, kas riigieelarve peaks ümber tegema? Millisele imele valitsus loodab?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et me homme avame neid teemasid natuke rohkem. Aga jah, me näeme, et majanduskasv on nõrgem ja inflatsioon ei ole ka enam nii kõrge kui varem. Nominaalne majanduskasv on vähemalt sellel aastal kindlasti natukene tagasihoidlikum kui eelmisel aastal. Ma arvan, et see lööb baasi alla, mis tähendab, et ka järgmisel aastal on nominaalne SKT arvatavasti väiksem sellest, mis me paar kuud tagasi arvasime. Me ei ole võib-olla veel arvestanud, et rahvusvaheline olukord võib oluliselt halveneda. Praegu me eeldame niisugust mõõdukat halvenemist, päris dramaatilist olukorda ei ole veel tekkinud, aga seda ei saa välistada. Eelarvet planeerides peab kindlasti neid arenguid jälgima ja olema valmis korrektiivide tegemiseks, plaan B peab alati olemas olema. Aga ma arvan, et see on keerulisem ülesanne, kui tundus paar kuud tagasi. Senini on reaalse SKT aeglast kasvu kompenseerinud vähemalt hinnatõusud, mis on hoidnud nominaalse SKT kasvu suhteliselt suurena. Kuid ma arvan, et sellel aastal on see nominaalne kasv natuke väiksem.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teil oli väga hea sisuline ülevaade. Ausalt öeldes on natuke kahju, et me täna kuulsime ülevaadet ja homme te avaldate uue prognoosi. Oleks kindlasti olnud hea, kui need oleksid toimunud samal päeval või teie ettekanne oleks võinud olla väheke hiljem, siis oleks saanud teilt operatiivinfot küsida. Aga vaadates praegust majandussuundumust ja nominaalset laekumist riigieelarvesse, tuleb öelda, et osa poliitikuid on ennastki rahustanud sellega, et maksude laekumine on ikkagi normaalne ja me võime lubada võtta endale teatavaid kulutusi ka tulevikuks. Te olete öelnud, et kõige lõdvem eesmärk on struktuurne tasakaal. Siit ka minu küsimus teile. Mis olukord praegu on, kas meil on head või halvad ajad? Kui me vaatame kulutusi, mida tehakse, siis tundub, nagu oleksid head ajad. Kui me vaatame reservide kahanemist, siis tundub, nagu oleksid halvad ajad. Milline on teie hinnang, kuhu me suundumas oleme?

Aitäh küsimuse eest! Kui ühe lausega kokku võtta, siis praegu iseloomustab Eesti majandust just mitmekülgsus. Seda pilti lühidalt iseloomustada on väga raske. Masu ajal võis öelda, et olukord oli selgesti halb, kõik läks allapoole. Aastatel 2011–2012 nägime üldist paranemist. Aga alates eelmisest aastast on pilt muutunud üsna kirjuks. Meil on teatud majandusharud, näiteks kaubandus, millel läheb ülihästi, samal ajal läheb veondusel ja laondusel ning logistikal ja transiidil halvasti. Nii et ühtset hinnangut anda on keeruline. Aga ma arvan, et kui me vaatame nominaalse SKT kasvu, siis sel aastal on meil pigem natuke halvem olukord kui seni. Laekumisi on suuremana hoidnud see, et palgad on päris kiiresti kasvanud, käibemaks on selle tõttu kenasti laekunud, võib-olla ka impordilt. Peab vaatama kasvustruktuuri ja tuleks väga täpselt jälgida trende. Loomulikult on hea, et senini on läinud nii, et me oleme suutnud sellises olukorras hästi makse koguda, aga see ei tarvitse niiviisi edasi minna. Eriti kui palgad hakkavad olukorraga kohanduma, siis võib see maksubaas hakata nõrgenema, mõni teine osa võib küll kasvada, aga tuleb olla ettevaatlik.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud president! Minu küsimus on pensioni teise samba kohta, mille kohta te ütlesite, et see on rohkem täitevvõimu, valitsuse korraldada. Ma ei küsi detailide ega fondide tootluse kohta, aga iseenesest on tegemist väga suure rahaga. Arvestuste kohaselt panustab 300 miljonit eurot sinna aastas riik, 100 miljonit eurot lisavad töötajad, kokku on seda 400 miljonit eurot aastas. Kas te peate võimalikuks ja vajalikuks, et see raha seotaks rohkem Eesti majanduse arenguga, suunataks rohkem Eesti majanduse ja ettevõtluse elavdamiseks? Mõni riik on sellist teed läinud. Või ei pea te seda õigeks? Kas me peaksime üldse teise samba ideoloogia üle vaatama? Mis on teie arvamus?

Aitäh selle küsimuse eest! Teisele sambale hinnangu andmine sõltub natuke konjunktuurist. Alguses töötas see väga hästi, tootlus oli üsna hea ja me olime positiivselt meelestatud. Siis tuli majanduslangus, tootlus vähenes ja vara hind langes. Siis hakati küsima, kas seda kõike oli üldse õige teha. Viimastel aastatel on pilt jälle natukene positiivsemaks muutunud. Süsteem on üles ehitatud sel põhimõttel, et kaugemas perspektiivis võib raha paigutamine aktsiatesse või eravõlakirjadesse olla siiski tulutoov tegevus. Kuidas seda raha täpselt paigutada? See on igivana teema, millega kõik riigid on pidanud tegelema ja mingisuguse seisukoha võtma. Kui sa paigutad kogu oma raha välismaale, siis võid leida sealt väga kindlaid raha paigutamise võimalusi, kuid võib-olla need väga palju ei tooda ega elavda meie majandust. Aga kui sa paned liiga palju raha meie majandusse, siis tuleb arvestada, et meie kapitaliturud ei ole veel väga arenenud, kuna meil aktsiaid ja ettevõtete võlakirju praegu eriti ei ole, ja kui sa hakkad seda väga kiiresti forsseerima, siis on see väga palju seotud jälle meie majanduse arenguga. Raha investeerimise loogika võiks olla riskide hajutatus. Niisugused proportsioonid, et osa rahast läheb välismaale ja osa jääb Eestisse, on arvatavasti loogiline. Aga kust täpselt seda tasakaalupunkti leida, kas nihutada seda natuke ühes või teises suunas, seda tasub loomulikult arutada. Ma arvan jälle, et Eesti Pank ei tahaks hakata siin nõu andma, me ei tunne, et me oleme selles küsimuses pädevad.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Kuidas te suhtute elektroonsesse rahasse ehk krüptorahasse ehk e-rahasse? Kui palju see võiks üleüldse mõjutada Eesti majandust ja ka pangandust?

Aitäh küsimuse eest! See on uus teema, millega me proovime ennast kursis hoida ja selles asjas oma seisukohta kujundada. Praegu võib öelda, et kuna see on nii uudne teema ja need mahud on nii väikesed, siis võib-olla see ei kujuta mingisugust süsteemset riski Eesti majandusele. Aga samal ajal peame tõdema, et tehnoloogia areneb ja kui ühe krüptoraha või e-rahaga toimetamine lõpuks ei õnnestu, siis selline trend ilmselt jätkub ning varem või hiljem tulevad uued tehnoloogilised lahendused. Ma arvan, et praegu on lihtsalt vaja inimesi hoiatada. Kui te tahate sellesse investeerida, siis palun väga, aga olge teadlik ka riskidest. Nendel süsteemidel ei ole mingisugust järelevalvet, me ei teagi alati, kes nende omanikud on jne. Need toimivad uutel tehnilistel platvormidel, mis pole veel lõplikult välja töötatud. Seal on ka rahapesuriske. Nii et me peaksime tarbijat vähemalt hoiatama, et see on riski peale minemine. Meie peaksime ilmselt kujundama seisukoha, et kui meie pangad hakkavad selle rahaga tegelema, mida me sellest siis arvame. Ilmselt peaks hoiak olema ettevaatlik. Teine küsimus on see, kui Eestis hakatakse looma mingisuguseid platvorme selle rahaga kauplemiseks. Siis me peaksime kindlasti vaatama rahapesu ja terrorismi finantseerimise seisukohast, et meil ei tekiks selle rahaga mingisugust kahtlast tegevust.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Tänan, juhataja! Austatud Eesti Panga president, tänan teid huvitava ettekande eest! Täna tuli uudis, et aprillis kahanes Eesti eksport 5%. Eile väljastas Eesti Pank pressiteate, et jooksva konto puudujääk suureneb sisenõudluse kasvu tõttu ja finantskonto netosissevoolus on ülekaalus võlgnevust mittetekitavad rahavood, mitte näiteks otsesed investeeringud. Kas need märgid viitavad teie arvates sellele, et Eesti ei suuda kasutada struktuuriabi majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamiseks, vaid arenguabi maandub liiga otse sisetarbimisse? Kas need märgid ei viita meile 2007. aastast tuttavale sisemajanduse ülekuumenemisele ning kas kõik need riskid ei ole taas päevakorral? Ülekuumenemise algfaasis maksud laekuvad ju kenasti ja pealiskaudsel vaatlusel võibki tunduda, et sellises kriisis me tahamegi elada.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ekspordinäitajad võivad muutuda kuust kuusse. Aga viimases kvartalis säärane muutus siiski toimus. Samas on ühe kvartali näitajate alusel võib-olla ennatlik midagi öelda. Ma arvan, et aasta tagasi oli meie majandus väga kenasti tasakaalus. Eelarve seis ja jooksev konto olid väga tasakaalu lähedal. Pangad hakkasid palju rohkem ennast rahastama sisemaistest hoiustest, hoiused kasvasid kiiremini kui laenud, mis tähendab, et vana rahastamismudel, kui pangad tõid välismaalt hästi palju raha, selleks et finantseerida meie laenutegevust, oli muutunud ja tasakaal hakkas kasvama. Aga viimasel aastal on olnud näha teatud tasakaalustamatuse märke. Esiteks, palgatõus on oluliselt kõrgem kui tootlikkuse kasv. See kandub üle tarbimisse ja lõpuks jooksva konto defitsiiti. Teine trend on see, et kinnisvarahinnad on hakanud tõusma. See on iseenesest mingil määral ohumärk, aga me praegu lohutame ennast sellega ja näeme positiivsena seda, et pangad ei ole seda tagant kütnud. Tegelikult on hüpoteeklaenude maht aastaga kasvanud umbes 1%, mis on aeglasem kui kogu majanduse kasv. See on baseerunud sellel, et ilmselt inimesed otsivad madalate intresside tõttu lihtsalt võimalusi oma raha paremini paigutada ja mõned on oma raha paigutanud kinnisvarasse. Aga senini ei olnud need tasakaalustamatused kandunud üle jooksva konto puudujääki. See üks näitaja viitab sellele, et me peame hakkama seda natuke rohkem jälgima. Kui see trend peaks kinnistuma, kui see selliseks jääb – praegu on see umbes 3,5% SKT-st – ja peaks veel süvenema, siis on kindlasti vaja rohkem mõelda majanduse tasakaalustamise peale kas eelarvepoliitika või nendesamade makrofinantsiliste järelevalvemeetmete abil, mille jaoks te meile nüüd pädevuse andsite.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Hea Eesti Panga president! Teie ettekandest kumas läbi mure majanduskasvu pärast. Kui rääkida ettevõtjatega või vaadata uuringuid, siis selgub, et üks tegur, mis takistab majanduse arengut, on ligipääs kapitalile. Ettevõtjad ei saa tegelikult kapitali kätte, et areneda. Teie aruandest tuleb välja, et pikaajaliste laenude maht tegelikult eriliselt suurenenud ei ole. Ühes vastuses puudutasite ka seda, et probleemiks on kapitaliturgude areng. Võib-olla räägite natuke lähemalt, milline on teie visioon seoses kapitaliturgude arenguga.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ideaalis võiks meil olla mitmekesisem finantssektor. Euroopas on peaaegu kõigis riikides finantssektor väga pangapõhine, aga meil on see veel eriti nii. Kui me vaatame meie börsi ja ettevõtete võlakirju, siis näeme, et need mahud ei ole väga suured. Eesmärk võiks olla (ma arvan, et ka Euroopas vaadatakse seda), kuidas saaks mittepanganduslikke elemente sinna juurde kasvatada. Ka majanduse vastupidamisvõime parandamise seisukohalt oleks parem, kui meil oleks majanduses rohkem aktsiakapitali. Eestis on gruppe, kes sellega tegelevad. Seda peaks tegema jällegi kuidagi mõõdukalt. Kui me avastame, et on mingisugused tõrked, mis piiravad mittepangandusliku tegevuse arengut, siis võiks loomulikult lahendusi kaaluda. Aga üks asi, mis ei tööta meie kasuks, on meie väiksus. Kapitaliturud kipuvad tihti arenema seal, kus mahud saavad olla suured, aga meil on ettevõtteid, kes saavad turukõlblikke võlakirju emiteerida, suhteliselt vähe, meie börsi likviidsus ja käive on alati piiratud. Nii et see, mis on võimalik näiteks Poolas, võib-olla meil alati võimalik ei ole. Aga loomulikult oleks teretulnud, kui mõõdukalt neid võimalusi otsitaks, et saaks seda osa vaikselt kasvatada.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Aitäh! Hea president! On üsna konsensuslik arusaam, et Eesti administratiivne jaotus on fragmenteerunud ja killustunud. Vähem on võib-olla väljendatud seisukohti meie ettevõtluse konsolideerumisastme ja kriitilise massi kohta. Kas te näete ühe probleemina ka seda, et meil on liiga palju alakriitilist ettevõtlust, mis eriti väikeriigi tingimustes ei suuda ennast realiseerida? Sama küsimus on tegelikult ka Eesti Panga kohta. Eesti Pank on asutus, kuhu on koondunud üsna arvestatav intellektuaalne võimekus. Mulle tundub, et me võiksime Eesti Pangast rohkem kuulda, sh koostööst vähemasti akadeemiliste asutustega, kui mitte ka täitevvõimuga.

Aitäh küsimuse eest! Tulen kohe selle viimase küsimuse juurde. Ma tahaksin arvata, et me oleme paaril viimasel aastal olnud siiski ühiskonnas palju nähtavamad kui varem. Me oleme osalenud debattides, tihti võib-olla küll mitte väga nähtavalt. Aga olen ka ise väga palju tahtnud kohtuda erialaliitudega ja teatud gruppidega, et mitteformaalselt, mitte kaamerate ja ajakirjanike ees neid teemasid lahata. Meil on veel vaja selles valdkonnas tööd teha, aga me võiksime kindlasti nendes debattides aktiivselt osaleda. Samal ajal arvan, et me peame oma tegevust natukene fookustama. On ka oodatud, et me võtaksime sõna paljudes küsimustes, et kuna meil on potentsiaali ja väga tarku inimesi, siis me võiksime panustada laiemalt. Aga siin on võib-olla valiku koht, kas hakata oma mandaadist liiga kaugele minema. Me ei taha võtta sõna küsimustes, mis on selgesti nn poliitilised ega ole seotud majanduse stabiilsusega. Me keskendume pigem nendele teemadele, kus me tunneme ennast kõige pädevamana. Me oleme pigem hoidunud niisuguste teemade analüüsimisest või kommenteerimisest nagu administratiivne jaotus või ettevõtlussektori struktuur. Aga need mured on arusaadavad, nii et nendel teemadel võib edasi arutada.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Eesti Panga president! Avan läbirääkimised. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tuleb kõnepulti Urmas Reinsalu. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Härra Eesti Panga president! Riigikogu liikmed! IRL-i fraktsioon arvab, et Eesti Panga aastaaruanne tuleks kinnitada. Aga kõneldes meie majanduskeskkonnast ja rahapoliitika väljavaadetest, peab ütlema, et miski on praegu valesti. Me peame avameelselt rääkima nii viimase aja poliitilisest retoorikast kui ka rahapoliitilistest otsustest, mis hiljuti on tehtud. Eesti Panga president tõstatas väga delikaatsel, akadeemilisel moel mõningaid hoiatavaid probleeme. Tõsiasi on see, et valitsuse rahapoliitika ei ole suunatud mitte nende probleemide lahendamisele, vaid see liigub paraku vastassuunas.
Niisiis, konkreetsed ettepanekud. Esiteks, keskpikas perspektiivis on oluline reservid taastada ja neid suurendada. Tegelikkus on aga see, et arvestades suurt hüppelist püsikulude suurendamise kava, kavatsetakse oluline osa keskvalitsuse reservidest kolmel järgmisel aastal ära kulutada.
Teiseks, Eesti Panga president hoiatas, et struktuurse tasakaalu näitaja kasutamise kõrval, mida võib pidada orientiiriks, tuleks silmas pidada ka nominaalset tasakaalu. Me näeme, et paraku on viimaste majandusprognoosi kohta tulnud negatiivsete uudiste valguses Vabariigi Valitsuse rahapoliitilised eesmärgid suunatud hoopis eelarvetasakaalu märkimisväärsele lõdvenemisele. Teisisõnu, majanduskeskkonnast tulevatele negatiivsetele signaalidele reageeritakse nõnda, et lõdvendatakse rahapoliitilisi eesmärke.
Ma küsisin algul, kas midagi on valesti. Jah, minu meelest on midagi valesti. Mis on põhimõtteliselt valesti? Väga lihtne küsimus! Kulutada plaanitakse nii nagu buumi ajal ja raha nendeks täiendavateks püsikuludeks kavatsetakse võtta reservidest ehk hakatakse reserve "ära sööma" nagu kriisi ajal. Tegelikult on kaks paralleelset tegevust kokku pandud: kulutada nagu buumi ajal, aga reserve "süüa" nagu kriisi ajal.
Siin on palju räägitud sellest, kas eelarve on järgmistel aastatel tasakaalus või mitte. Minu väide on see, et kui jooksvaid kulusid peab katma reservidest, siis on tegemist puudujäägiga ja eelarve on miinuses. Ei ole mõtet ükskõik millise mustkunstiga ignoreerida seda lihtsat tõsiasja, mis kehtib perekonna, ettevõtte ja ka riigi puhul. Kuid valitsus on optimistlik. Optimism on väga oluline väärtus ka sisetarbimise soodustamisel – ettevõtluskeskkonna optimism, tarbijate optimism –, aga selle kõrval peab valitsusel olema lisaks lühiajalisele poliitilisele agendale, mida see valitsus on ette pannud, ka vastutustunnet pikaajaliste rahapoliitiliste otsuste langetamisel. Valitsuse optimism on selline, et jooksvad katteallikad püsikulude katteks lisaks reservide kulutamisele on väidetavalt leitud. Veelgi enam, peaminister ütleb, et 40 miljonit eurot on üle. Tuleb välja, et majanduse väljavaated on paraku negatiivsed – ootame huviga Eesti Panga homset prognoosi – ja on tekkinud orwelllik olukord, mida püütakse ühiskonnale maha müüa. Raha on veel ülegi! Eelarve tasakaalu eesmärgid on täidetud ja 40 miljonit eurot jääb veel üle!
Ma arvan, et õige on see, et mõnda inimest saab lollitada kogu aeg, kõiki inimesi saab lollitada mõnda aega, aga paraku ei põhimõttelistes rahapoliitilistes valikutes ega tegelikus olukorras ei ole võimalik kõiki inimesi eksitada kogu aeg. Kui me vaatame eelarvestrateegia arve, siis näeme järgmist seisu. Eelmisel aastal Vabariigi Valitsuse kinnitatud eelarvestrateegia seadis järgmised nominaalse eelarvepositsiooni eesmärgid: 2014. aastal 0, 2015. aastal +0,2, 2016. aastal +0,7. Käesoleva aasta kevadel on majanduse negatiivsetes väljavaadetes nominaalse eelarvepositsiooni eesmärgid järgmised: 2015. aastal –0,5, 2016. aastal –0,7 ja alles 2017. aastast nähakse ette 0,1. Ma arvan, et siin on peidus seesama illusoorne või optiline kahe aasta efekt, millega tegelikult püütakse kõiki, ka n-ö keskpikki tasakaalueesmärke lükata edasi kahe aasta tagusesse aega, millest Eesti Panga president kõneles.
Kõneldakse sellest, et struktuurne eelarvepositsioon on jäänud samaks. Tõepoolest, kui me vaatame struktuurse eelarvepositsiooni muutusi võrreldes eelmisel kevadel vastu võetud riigi eelarvestrateegiaga, siis näeme ka siin muutusi. Kui järgmiseks aastaks planeeriti struktuurset ülejääki 0,7% ja ülejärgmiseks ehk 2016. aastaks 1%, siis need on nüüd korrigeeritud märkimisväärselt allapoole: 2015. aastaks 0,2% ja 2016. aastaks 0,0%.
Teisisõnu, jätkusuutliku ja tasakaalus riigieelarve loogikat silmas pidava riigi rahanduspoliitika peaks põhinema tsüklilisel loogikal: parematel aegadel kogume reserve, mida on võimalik halvematel aegadel kulutada, ja siis tulevad jälle paremad ajad, kui me taastame reserve, paremad ja halvemad ajad vahelduvad. Nüüd aga on mul küsimus riigi rahanduspoliitikat silmas pidades: mis ajad meil siis käes on? On need paremad või halvemad ajad? Kulutame nagu buumi ajal ja kulusid katame reservidest nagu kriisi ajal. Korraga niisugust kahesuunalist rahapoliitikat viljelda on jätkusuutmatu. See jätkusuutmatus ongi nüüd näha, eelarvestrateegia allapoole korrigeeritud näitajad on selle väljenduseks. Iseküsimus on selles, kas (paraku on meil põhjust olla siin murelik) ka need allapoole korrigeeritud näitajad on tegelikult täidetavad. Võtame arvesse seda, et Eesti Panga enda hinnangul, Ülo Kaasiku hinnangul, peaks sellel aastal maksutulu summaarselt laekuma ligikaudu 100 miljonit eurot vähem, kui on prognoositud, ja nominaalse majanduskasvu ehk selle majanduskasvu, mille pinnalt tulevad maksutulud absoluutarvudes, väljavaated on negatiivsed.
Ühesõnaga, midagi on siin valesti. Optimism on mõistlik väärtus, aga see peab olema tasakaalustatud. Ma kutsun üles Eesti Panga presidendi hoiatustesse tõsiselt suhtuma. Teiseks kutsun ma valitsust üles väga konservatiivselt vaatama üle oma kulud ...

Hea Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja, aeg sai juba tükk aega tagasi läbi.

See on nii oluline teema!

Oleks pidanud olulise kohe alguses ära ütlema. Palun lõpetame!

Ma pean mõistlikuks, et suvise majandusprognoosi valguses tehakse korrektiivid ka eelarvepoliitilistes otsustes. Aitäh!

Palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Rannar Vassiljev!

Head kolleegid ja panga president! Mul ei olnud plaanis siia kõnepulti tulla. Kindlasti tahan tänada panga presidenti selle ettekande eest, võimaluse eest saalis talle küsimusi esitada ja ka tema vastuste eest! Aga ausalt öeldes motiveeris mind siia teie ette tulema – kahjuks ei saa ma öelda, et ma oleksin tohutult inspiratsiooni saanud – ennekõike eelmine kõneleja.
Miks see motivatsioon mul tekkis? Mis siin salata, eks selles kõnes oli mõningaid asju, millega võib täiesti nõustuda. Kahjuks oli neid aga selle kaheksa minuti jooksul üsna väikesel hulgal. Kahtlemata tekitab muret see, et majanduskasvu on nii reaalses kui ka nominaalses väärtuses viimases kvartalis allapoole korrigeeritud. Kindlasti tuleb riigil tulenevalt sellest korrektiivist üle vaadata enda majandusprognoosid ja vaadata sedagi, mida teevad teised prognoosijad. Üldiselt on olnud aga konsensuslik lähenemine, et 2014. aasta kõrval nähakse 2015. aastat pigem positiivses valguses.
Sellest tulenevalt on eriti huvitav IRL-i kriitika ennekõike 2014. aasta kohta, mille eelarve koostamisel nad mäletatavasti aktiivselt osalesid. Selles valguses tundub selline tagantjärele enesekriitika, mis on küll suunatud hoopis teisele adressaadile, pehmelt öeldes kummaline. Lisaks, kui vaadata uut eelarvestrateegiat, mille on uus koalitsioon kokku pannud, siis tasuks pisut üllatavalt kiiresti opositsiooni rolli sisse elanud IRL-il see küll põhjalikult üle lugeda, sest see mitte ei halvenda eelarvepositsiooni, vaid, vastupidi, parandab seda. See, et nominaalne tasakaal on kehvem, kui see oli varasemates strateegiates, tuleneb ennekõike sellest, et on tehtud majanduskasvu korrektiiv. Teisisõnu, ka 2015. aasta eelarvepositsiooni uus koalitsioon mitte ei halvenda, vaid parandab.
Selles valguses, et IRL nõuab väga konservatiivset ja jäika eelarvepoliitikat, tunduvad eriti kummastavad nende avaldused, mis puudutavad kõikvõimalikke katteallikaid, käibedeklaratsiooni, autode käibemaksu, aktsiisi, vanemapensioni edasilükkamist. Samal ajal on neil tohutu kiusatus tõsta lastetoetused mitte 45 eurole, mille jaoks koalitsioon on suutnud katteallikaid leida, vaid 60 eurole ja suurendada kaitsekulutusi 2%-st SKT-st 2,5%-ni SKT-st. Kui see kõik kokku lüüa, siis teeb see kindlasti üle 200 miljoni euro, kui kiiresti peast arvutada. Ehk ühelt poolt nõutakse oluliselt distsiplineeritumat ja konservatiivsemat eelarvepoliitikat, teiselt poolt halvendatakse täiesti populistlikult eelarvepositsiooni järgmise aasta kontekstis juba vähemalt 200 miljoni euro ja sealt edasi tõenäoliselt veel suurema summa ulatuses. See on äärmiselt demagoogiline lähenemine ja selle kriitikaga on küll väga keeruline nõustuda. Kahjuks tuleb tõdeda seda, mis küll enam väga ei üllata, et IRL on tõesti väga kiiresti oma uude rolli sisse elanud ja haaramas opositsioonis populistlikus kontekstis, mulle tundub, juhtrolli. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kallo Keskerakonna fraktsiooni nimel! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tahan tänada austatud Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit väga hea ettekande ja sisukate vastuste eest! Täna arutluse all olev Eesti Panga 2013. aasta aruanne on juba kolmas, mis kajastab aega, kui Eesti Pank töötab eurotsooni tingimustes. Nii mõnedki toimingud, mis tundusid 2011. aastal uudsena ning vajasid põhjalikku eelnevat läbitöötamist ja ettevaatlikku lähenemist, on olnud 2013. aastal juba harjumuspärane igapäevatöö. Kui tänapäeva finantsmaailmas tegutseva finantsasutuse töö kohta saab üldse neid sõnu kasutada, sest pigem nõuab finantsmaailm pidevat valmisolekut üllatusteks ja muudatusteks. Uued olukorrad nõuavad uusi ja mõnikord ekstraordinaarseid lahendusi, nii et harjumuspärasusest on asi kaugel. Juba kolm aastat on Eesti Panga president võtnud otsustajana, Euroopa Keskpanga nõukogu liikmena osa kõikidest eurosüsteemi puudutavate otsuste langetamisest. Ühiselt langetatud otsuste elluviimine on Eestis aga Eesti Panga, mitte Euroopa Keskpanga ülesanne.
Kuna siin saalis toimus just aruande ja sellega seonduvate probleemide põhjalik arutelu ja aruanne on koos kõigi oma arvudega saadaval, siis ma aruande sisul otseselt ei peatu. Tahan peatuda mõnel asjaolul, mis minu arvates Eesti Panga möödunud aruandeperioodi töös tähelepanu väärivad. Esiteks toon esile töö avalikkusega. Selles suunas on Eesti Pank töötanud juba mitu aastat, aga minu arvates toimus just möödunud aruandeperioodil siin eriti laiaulatuslik töö. Kui keegi on heitnud pilgu Eesti Panga kodulehele, siis on tal olnud võimalus veenduda, et iga nädal on panga president ja juhatuse liikmed esinenud kõikvõimalikel seminaridel ja infotundides kas ettevõtjate, ajakirjanike või lihtsalt asjast huvitatud inimeste ees. Seda ei ole teinud mitte ainult juhatuse liikmed, vaid ka Eesti Panga osakondade juhatajad ja oma ala tippspetsialistid. Ühiskond on saanud selgema ülevaate panga tegemistest ja ülesannetest seoses tema Euroopa Keskpanga liikmesusega. Ühiskond on saanud professionaalset teavet finantsprobleemidest. Seda näitab ilmekalt see, et üha vähem esitatakse ehk peaaegu enam ei esitatagi teatud tüüpi retoorilisi küsimusi. On ju varem küsitud, et kui Eesti Pank on nüüd Euroopa Keskpanga üks osa ja otsuseid tehakse niikuinii keskpangas, siis milleks meie keskpangas on nii palju töötajaid. On arvatud, et piisaks vähestest, kes täidaksid Euroopast tulevaid käske ja korraldusi. Inimesed on nüüd aga mõistnud Eesti Pangas tehtavat ja selle tähtsust. Ma leian, et see oli üks suuremaid läbimurdeid möödunud aastal. Ilmekalt illustreerib seda arutatava aruande 49. ja 50. leheküljel toodud tabel "Eesti Panga osalemine rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonide töös". Üksnes selles tabelis on 38 organisatsiooni, mis töötavad alaliselt, lisaks on kindlasti väga palju ühekordseid arutelusid ja töögruppe.
Järjest suureneb panus Eesti majanduse hea käekäigu tagamisse. Tänu majandusolukorra stabiliseerumisele nii Euroopas kui ka Eestis hakkas 2013. aastal Eesti Panga seiretegevuses suuremat tähtsust omandama pikem ettevaade, milles keskendutakse Eesti majanduse tasakaalulisele arengule ja rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Selleks et hinnata Eesti majanduse kasvupotentsiaali ekspordi vaatenurgast, hakkas Eesti Pank koostama konkurentsivõime ülevaadet. Esimene selline ülevaade valmis märtsis. Eesti Panga seaduse kohaselt on Eesti Pank mitmes olulises majanduspoliitilises valdkonnas valitsuse peamine nõuandja. Eesti Pangas 2013. aasta jooksul valminud analüüsid näitasid, et majanduskasvu aeglustumisest hoolimata hakkasid tööturul ilmnema tasakaalustamatuse märgid, eeskätt tööjõukulude liiga kiire kasv. Seetõttu viitas Eesti Pank majanduse tsüklilise positsiooni hindamise keerulisusele ning soovitas valitsusel pidada lähiaja eelarvepoliitika kavandamisel silmas nii struktuurset kui ka nominaalset tasakaalu. Samuti soovitas Eesti Pank viia valitsemissektori eelarve võimalikult ruttu ülejääki ja hakata koguma reserve. Nagu me viimasel ajal oleme tunnistajaks olnud, ametisse astunud ajutine valitsus sellest küll kuulnud ei ole. Ju siis anti nõuanne eelmisele valitsusele.
Kahjuks ei saa ma kõige selle positiivse kõrval jätta välja toomata asjaolu, millel olen peatunud ka kahel eelneval aastal. Jällegi otsustas Eesti Panga juhatus – ja seda toetas nõukogu enamus – eraldada 25% möödunud aasta kasumist ehk 5,8 miljonit eurot riigieelarvesse, kui samas reservkapitali suurendamisse suunati 75%. Selles ei oleks ju midagi imelikku, kui me ei oleks reservkapitali osakaalult Euroopa keskpankade pingereas eelviimased. Sellest oli siin ka küsimustes ja ettekandes juttu. Keskmiste hulka jõudmiseks kuluks vähemalt kümme aastat, praeguse suhtumisega rohkemgi. Euroopa keskpangad käituvad erinevalt, mõned ei eralda üldse kasumist raha riigieelarvesse, teised teevad seda. Aga need, kes seda teevad, on oma reservkapitali juba palju paremini kindlustanud. Valitseb mingisugune hirm Ligi ees: kui me raha ei eralda, siis hakkab rahandusminister hirmsasti pahandama ja meist ei saada aru. Põhimõte on see, et ennem jätame reservid kindlustamata, peaasi, et Ligi ei pahandaks. Tuletan meelde üht Eesti Panga prioriteeti, mis on seadusega tagatud: "Eesti Panga president ja Eesti Pank on oma tegevuses iseseisvad ega tohi saada enda seadusjärgseid ülesandeid täites korraldusi või suuniseid valitsuselt ega teistelt pangavälistelt huvigruppidelt." Kahjuks ei tee kedagi sõltumatuks üksi seadus, sest seadusi kohaldavad inimesed ja lõpuks sõltub kõik sellest, kui sõltumatud ja seesmiselt vabad need inimesed on. Pealegi, ka Ligi ju muutub. Kui veel aasta tagasi oli ta valmis kujundlikult öeldes kargama kallale igaühele, kes pakkus mõnd seaduseelnõu, mis talle tundus raha lennukilt külvamisena, siis nüüd on ta ju ise valmis rahaga täidetud kotte lennukisse tassima. Elu teeb korrektiive nii keskkonnas kui ka inimestes. Loodan, et järgmisel aastal hoolitseb Eesti Pank rohkem oma reservide eest. Riigieelarve mahtu arvestades ei ole sellel kandel ju väga suurt osatähtsust.
Lõpuks tahan öelda, et Eesti Pank töötas aruandeperioodil suurepäraselt ja tuli väga hästi toime kõigi enda ülesannetega, eriti Eesti rahva harimisega finantsküsimustes.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie esimene päevakorrapunkt on ammendatud. Suur tänu Eesti Panga presidendile ning kõigile läbirääkijatele ja küsijatele!

Asume tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Finantsinspektsiooni 2013. aasta aastaaruanne. Ma tutvustan selle menetlemise korda. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekanne kuni 20 minutit, järgnevad küsimused ettekandjale. Iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Edasi tulevad läbirääkimised, kus saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma palun ettekandeks kõnetooli Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri. Olge lahke!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan ülevaate 2013. aastal toimunud olulistest sündmustest ja suundadest Eesti finantsturul ning finantsjärelevalves. Eesti tuntuimaid lauljaid Georg Ots küsis ühes ammuses palas: "Kust alguse saab meie kodumaa?" Võimalikud vastused pakuti laulus endas. Mina leidsin esitatud küsimusele vastuse 80. aastate alguses, lugedes "Eesti Vabadussõja ajalugu" kahes köites, mille isa oli salaja hankinud ja mille mina omakorda isa teadmata läbi töötasin.
Millest aga saab alguse finantsturg? Minu arvates saab see alguse ja koosneb kolmest komponendist: õigus, matemaatika ja usaldus. Õigus on käitumisraamistik ja alus, millele finantsturu tegevus tugineb, mört, mis liidab eri osad ja tagab nende ettenähtava koostoime. Matemaatika annab finantsteenustele sisu, täpsustab riskide võtmist, üleandmist ja hinnastamist. Usaldus on hästi toimiva finantsturu eeldus. Usalduseta finantsvahendaja vastu ei toimi vabatahtlikku vahendite jaotamist neilt, kellel on üle, neile, kes neid konkreetses ajas ja ruumis enim vajavad, samuti riskide ümberjaotamist.
Esiteks, õigus ehk olulisimad finantsturu seadused aastal 2013. Eesti finantsturu õigustikku suunatakse ja kujundatakse suures osas Euroopa Liidu tasandil. See on vajalik finantsteenuste ühisturu süvendamiseks. Arvestades uute õigusaktide arvu ja mahtu, keskendun eelmise aasta kõige olulisemale teemale Euroopa Liidu finantsturu reguleerimisel ehk pangandusliidule. Pangandusliit on põhjapanevaim muudatus finantsturul pärast euro kasutuselevõttu ning tähendab suurimat suveräänsuse delegeerimist liidule finantsturuga seoses. Pangandusliidu esimese samba moodustab ühtne pankade järelevalve mehhanism ehk SSM. Selle kohaselt annavad osalevad riigid Euroopa Keskpangale üle õiguse otsustada pankade turule lubamine, sealt eemaldamine ning teha järelevalvet pankade oluliste riskide kapitaliga kaetuse üle. Nii et otsustusõigus teatud asjades liigub alates selle aasta novembrist Tallinnast Frankfurti. Samas järelevalvetöö jääb valdavas osas Tallinnasse ja see eelduslikult isegi intensiivistub.
SSM-i tegevuse aluseks olev Euroopa Liidu määrustik koosneb kokku 187 artiklist rohkem kui 100 leheküljel. See on pelgalt konstitutsioon, mida täpsustatakse, sh umbes tuhande lehekülje paksuses järelevalve käsiraamatus. See on ühine kõigile SSM-is osalevatele järelevalveasutustele. SSM ei puuduta finantsteenuste järelevalvet, samuti väiksemate pankade kapitali järelevalvet ega teiste finantsvahendajate kapitali järelevalvet. Finantsjärelevalve tegutseb seaduse alusel ja rakendab seadust. Finantsinspektsioon ja SSM hakkavad rakendama uut pankade kapitalinõuete määrust ja asjaomast liikmesriigi seadusesse üle võetud direktiivi. Selle õigusaktide paketi ehk nn CRD IV toimel tõstetakse pankade kapitali taset ja kvaliteeti. Samuti sätestatakse miinimumnõuded pankade likviidsusele. Pangad peavad looma tuleviku negatiivsete arengute tarbeks täiendavaid puhvreid ja süsteemselt olulised pangad veelgi rohkem puhvreid nende suurusest tulenevate riskide maandamiseks. CRD IV pakett on mahukas: raamdirektiivis on 165 artiklit, millele lisandub otsekohalduv Euroopa Liidu määrus 521 artikliga. Neis on üle saja volitusnormi Euroopa Keskpanga järelevalvele välja töötada üldkohustuslikke otsekohalduvaid määrusi CRD paketi rakendamiseks. Rakendusmäärustest 57 töötati välja 2013. aastal ning neist 30 avaldati samal, 2013. aastal Euroopa Liidu Teatajas.
Pangandusliidu teine sammas harmoneerib pankade saneerimise. Pankade saneerimist hakkavad rahastama esmajoones pankade aktsionärid ja teatud klasside kaupa kreeditorid. See ei puuduta tagatisfondi tagatud hoiuseid. Alles viimases järjekorras astub mängu ühtne saneerimisfond, mis moodustub pankade endi tehtud osamaksetest. Ühtne saneerimise mehhanism ehk SRM hõlmab vähemalt SSM-i järelevalve alla kuuluvaid krediidiasutusi. Institutsioonina hakkab SRM paiknema Euroopa Komisjoni juures Brüsselis ja sisuliselt hakkavad SRM-i kuuluvad pädevad asutused seal otsustama pankade saneerimise küsimusi. Saneerimise raske ja nüansirikas töö jääb kohapeale, meie puhul siis Tallinnasse. Ka Eestil tuleb saneerimisasutus luua, sellegagi tegeleb Finantsinspektsioon intensiivselt. SRM-i tegevuse aluseks on harmoneeritud pankade saneerimise reeglistik. SRM-i õigustik saab koosnema 220 artiklist, õigusaktidest rohkem kui 500 leheküljel, lisaks kümneid volitusnorme Euroopa Keskpanga järelevalvele välja töötada üldkohustuslikke otsekohalduvaid määrusi. Piltlikult öeldes on SSM treener, kes hoiab ja tugevdab pankade tervist, ja SRM on kiirabiarst, kes turgutab elule või tuvastab surma. Järjest enam valdkondi finantsturul reguleerib Euroopa Komisjon. Eesti finantsturu õigus on ca 95% pärit direktiividest, millele lisanduvad otsekohalduvad Euroopa Liidu õigusaktid.
Kokkuvõtteks kaks järeldust. Esiteks, regulatsioonide mass ja detailsus ühelt poolt võimaldab tarbijate paremat kaitset, kuid on teiselt poolt tõsiseks koormaks väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, kelleks on Euroopa Liidu perspektiivis kõik Eesti finantsvahendajad. Meie huvides on mõistlikult leebem regulatsioon väikeettevõtetele kui ettevõtluse mootorile ja töökohtade loojale. Finantsturu reguleerimise valdkonnas tuleb rõhutada, et Euroopa Parlamendil on siin suur roll. Enamik olulisi finantsturu õigusakte võetakse vastu parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kaasotsustusmenetluses. Euroopa ja meie huvides on Eesti saadikute aktiivne tegutsemine Euroopa Parlamendis.
Teiseks, matemaatika ehk Eesti reguleeritud finantsturu olulisimad arengud aastal 2013. Eesti reguleeritud finantsturgu valdavad vara mahu arvestuses panganduskontsernid. Olulised segmendid on ka vara valitsemine ja kindlustus. Eesti turul tegutses 2013. aastal 20 krediidiasutust, neist 8 Eesti tegevusloa alusel, ja 12 filiaali, millest 5 oli likvideerimisel. Filiaalide puhul teostab kapitali järelevalvet peamiselt nende päritoluriigi järelevalveasutus. Finantsinspektsioonil on siin ülesanded, mis keskenduvad eelkõige teenuste osutamise järelevalvele. Krediidiasutus tegeleb peamiselt raha laenamise ja hoiuste kaasamisega.
Pankade laenuportfell kasvas möödunud aastal 2,5% võrreldes 2012. aastaga. 2009. aastast toimunud laenuportfellide kahanemine on pidurdunud, alates 2012. aastast saab märkida marginaalset kasvu. Järelevalvele valmistab heameelt, et laenuportfelli kvaliteet paranes. Üle 90-päevaste viivislaenude osakaal äriühingute puhul langes 1,84%-ni ja eraisikute puhul 2,6%-ni kogu laenuportfellist. Näiteks 2010. aastal kippus see ärisegmendis lähenema 10%-le ja eraisikute puhul sai kõneleda 5%-st. Kaasatavate hoiuste maht kasvas, seeläbi tasakaalustus pankade finantseerimine. Hoiuste maht kokku oli 2013. aastal 13,7 miljardit eurot. Nõudmiseni hoiuste osakaal on aasta-aastalt kasvanud, moodustades ca 50% kõigist hoiustest. Intressid on hoiustel endiselt madalad, seda tingib muu hulgas üldine intressikeskkond, kus Euroopa Keskpank on juba kehtestanud isegi negatiivse intressi. Negatiivne intress tähendab, et pangale tuleb peale maksta raha hoiustamise eest. Reeglite kohaselt meie pangad inimeste hoiuselt negatiivset intressi võtta ei saa.
Pangandusturul võis 2013. aastal täheldada suunda, kus väiksemad pangad otsisid uusi turge ning võimalusi kasvuks. Suuremad pangad olid riskide võtmisel pigem ettevaatlikud. Ka suuremate pankade puhul võis täheldada survet kulude kokkuhoiuks, mis aeg-ajalt realiseerus maineriskina ja operatsioonilise riskina. Kulude kokkuhoiul on siiski selge piir ja selleks on seadusele vastavuse tagamise kulu. Üldjoontes on pangad hästi kapitaliseeritud, omavad riskide katteks piisavaid puhvreid ja usaldatavuse normatiivid on varuga täidetud.
Varavalitsemise turul tegutseb arvukalt meie järelevalvesubjekte, eriti fondivalitsejaid. Eestist on tegevusloa saanud 18 fondivalitsejat. Fondivalitsejad valitsevad investeerimisfonde. Viimaste mahud on pidevalt kasvanud. 2013. aasta lõpuks oli fondidel 2,5 miljardi euro väärtuses vara, mahuliselt ligilähedane seis oli viimati 2007. aasta lõpus. Küll aga on võrreldes selle ajaga muutunud fondide struktuur. 2013. aastal valitsesid teise samba kohustuslikud pensionifondid 1,77 miljardit eurot, näiteks 2006. aastal poolt miljardit eurot. Investeerimisfondide tootlus oli 2013. aastal üldiselt positiivne. Turuosaliste arvukuse baasilt saab järeldada konkurentsi olemasolu, seda vast vähem teise samba fondide puhul. Viimast iseloomustab väga põhjalik reguleeritus, mis ühelt poolt tagab osakuomanikest tulevaste pensionäride suurema kaitstuse, aga mõistagi mitte turuhindade kõikumise eest. Teisalt tähendab see aga barjääri vastavale turule sisenemiseks ehk väiksemat konkurentsi. Teise samba fondide optimaalsete tasude küsimus peab jääma analüüsi teemaks, kuna fondide mahud on pigem kasvava trendiga.
Kindlustus seondub meil eelkõige kohustusliku liikluskindlustusega ning krediidiga kaasneva tagatisvara kindlustamise nõudega. Eesti turul tegutseb 14 kahjukindlustuse andjat ja 5 elukindlustusandjat, neist 6 on filiaalid. Märkimist väärib ka 35 kindlustusmaaklerist ettevõtet, neile lisandub 6 välismaa kindlustusmaaklerite filiaali. Kogutud kahjukindlustuse ja elukindlustuse maksed võrreldes 2012. aastaga kasvasid. Kahjukindlustusest moodustasid valdava osa endiselt liikluskindlustus ja kaskokindlustus. Samas on märgata sõidukitega seotud kindlustuse suhtelise osakaalu vähenemist, kahju ja kulu suhted on tõusnud. Kindlustusturul rõhuga kahjukindlustusel võis 2013. aastal täheldada, et kasumlikkuse vähenemine ja välisfiliaalide poolt turu hõivamine tekitasid teatavaid pingeid Eesti kindlustusandjate ja kindlustusmaaklerite vahel. Viimased on loonud tarbijasõbralikud lahendid, mis võimaldavad välismaiste kindlustusandjate filiaalidel suhteliselt hõlpsasti siseneda Eesti turule, samuti tarbijatel osta kindlustust küllaltki soodsalt. See suurendab konkurentsi, mis omakorda avaldab mõju Eesti kindlustusandjate majandustulemustele. Teisalt, kindlustusmaaklerite turul on märgata teatavat kontsentreerumist, mis kaugemas perspektiivis võib hakata töötama vastu konkurentsi plussidele.
Kokkuvõtteks kolm järeldust. Esiteks, Eesti panganduses olid aasta 2013 märksõnadeks "stabiilsus" ja "stabiliseerumine". Teiseks, varavalitsemises oli kasvuaasta, mida vedasid teise samba kohustuslikud pensionifondid. Kolmandaks, kindlustuses pingestasid 2013. aastal turgu kahanevad marginaalid ja suurenev konkurents.
Kolmandaks, usaldus ehk riikliku finantsjärelevalve tegevus aastal 2013. Finantsinspektsioon on Eesti riigi ja keskpanga ühisasutus. Finantsinspektsiooni otsuseid langetab vähemalt kolmeliikmeline juhatus kollegiaalselt. Finantsjärelevalve otsustav ja nähtav tegevus on usalduse loomiseks ja hoidmiseks vältimatult vajalik. 2013. aastal otsustasime 52 koosolekul 62 haldusakti üle, sh andsime kolm tegevusluba. Võrdluseks, et sellel aastal on juba rakendunud kolm tegevusloa menetlust, mis ei tähenda ilmtingimata seda, et tegevusluba antakse. Need menetlused on keerukad ja ajamahukad, kus hinnatakse taotleja finantsvõimekust, organisatsiooni ja ka isikuid. Me ei taha finantsturul näha madala kvaliteediga finantsvahendajaid. Finantsvahendaja organisatsioonid võivad olla suuremad ja väiksemad, tegevused keerukad ja lihtsad, nende problemaatika avaneb täielikult just kohapeal. Kohapealseid kontrolle tegime 2013. aastal 11 järelevalvesubjektis. Oleme hakanud kohapealsele tööle rohkem rõhku asetama, kuna turuosalisele on see selge märk meie kohalolust. Näiteks sellel aastal on juba lõppenud, käimas või ettevalmistamisel 22 kohapealset kontrolli. Kindlasti on meie tähelepanu all rahapesu tõkestamine ja muu finantsteenuste pakkumisega seonduv.
Pangajärelevalve keskne menetlus on järelevalveasutuse hinnangu andmine pankade riskide võtmisele, juhtimisele, kapitaliga kaetusele ja organisatsioonile – see on nn järelevalvelise hinnangu protsess SREP. See kestab peaaegu aasta ringi ja eeldab väga mahuka dokumentatsiooni läbitöötamist, intensiivset suhtlust pankade ja eri tasemete töötajatega jmt. SREP-ide raames andsime 2013. aastal hinnangud kõigile krediidiasutustele, millega fikseerisime 159 miljonit eurot lisakapitali riskide katteks. Mõnikord juhtub, et finantsjärelevalve tegevuse osas eksisteerib erimeelsust ning lõplik tõde ja õigus tuleb selgitada kohtus. Finantsinspektsioonil on halduskohtus menetlusi, millest osa käsitleb põhimõttelisi finantsjärelevalve küsimusi, mil määral ja kas üldse on isikul õigus teada kolmanda isiku suhtes rakendatud finantsjärelevalve menetlusest, või näiteks, kas finantsjärelevalve tegutseb avalikes huvides või hoopis erahuvides.
Riigikohus tegi järjekordse lahendi heade kommete vastase laenuintressi kohta. Lõpliku lahendi sai turukuritarvituse, täpsemalt turumanipulatsiooni kriminaalasi ning rahaline karistus mõisteti seal kaunis suur. Sellel aastal tegi esimese astme kohus otsuse investeerimiskelmuse asjas ja mõistis vabaduskaotuslikud karistused. Finantsjärelevalvaja vaatevinklist tuleb karistusõiguse rakendamise puhul positiivsena täheldada, et rasked rahalised karistused ja/või reaalne vabaduskaotuslik karistus hakkavad normaalseks muutuma.
Need on sammud, mille eest olen ma isiklikult juba üle kümne aasta seisnud ja mis minu hinnangul reeglite eirajate omavastutust finantssektoris selgelt suurendavad. Finantsturul toimetatakse ju märkimisväärsete teistele kuuluvate ressurssidega. Rikkumistega kahjustatakse teiste isikute vara. Ja mis kõige hullem, kuritarvitatakse usaldust finantsturu aususe ja läbipaistvuse vastu. Suunda sellele nn uuele normaalsusele toetavad ka Euroopa Liidu viimase aja õigusaktid.
Finantsinspektsioon on üks kõige enam Euroopa Liiduga integreeritud Eesti riigiasutus. Vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidele hääletame koos teiste liikmesriikide finantsjärelevalve asutustega Euroopa pangajärelevalve, Euroopa väärtpaberijärelevalve ning Euroopa kindlustuse ja tööandja pensionide järelevalve kõrgeimates otsustusorganites. Need Euroopa Liidu asutused töötavad välja direktiive ja määrusi, rakenduvate otsekohalduvate õigusaktide kavandeid. Need asutused asukohtadega Londonis, Pariisis ja Frankfurdis hoolitsevad ühtsete reeglite ühetaolise ja õige kohaldamise eest ning lahendavad järelevalveasutuste omavahelisi lahkarvamusi. See töö toimub paljuski liikmesriikide järelevalveasutuste kaudu ja toel. Finantsinspektsioon on osa ka SSM-ist. Ühena teiste seas otsustame Frankfurdis SSM-i pädevusse kuuluvaid küsimusi pangandusturul. Sõltuvalt tulevikus tehtavatest otsustest võib Finantsinspektsioon saneerimisasutusena hakata osalema SRM-i töös.
Kokkuvõtteks. Esiteks, Finantsinspektsioon täitis 2013. aastal talle seadusega püstitatud ülesanded. Aktsenteerime oma töös edaspidi enam teatud momente, näiteks paneme suuremat rõhku kohapealsele tööle, kuna soovime, et finantsturg oleks pisut nähtavam. Teiseks, tervitatav suund Finantsinspektsiooni arengus on karistusõiguse elluärkamine, kuna see suurendab finantsvahendajate omavastutust ning üldist usaldust turu vastu. Kolmandaks, Finantsinspektsiooni integreerumine Euroopa Liidu järelevalvesüsteemiga süveneb ja hõlmab üha uusi valdkondi, kuna Euroopa Komisjon soovib tegelikku ühist finantsturgu.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni keskne ülesanne on säilitada finantsstabiilsus, hoolitseda tervikuna finantsturgude ausa ja läbipaistva toimimise eest. Teile kättesaadavaks tehtud Finantsinspektsiooni 2013. aasta aastaraamat nende kesksete ülesannete täitmist mullusel aruandeaastal ehk Finantsinspektsiooni tegutsemise 11. aastal kirjeldabki. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Eesti Panga president ütles oma esinemises, et Eestis on võimalik luua ühistuliste pankade võrk ehk hakata looma ühistulisi panku. Kuna need pangad lõppude lõpuks sünnivad siiski vist enam-vähem teie allkirja peale, siis ma küsin, kuidas teie suhtute sellesse, et meil hakkaks arenema välispankade kõrval ka teine pangandussüsteem? See jätaks Eesti kapitali Eestisse ja teeniks Eesti huve rohkem kui praegune süsteem. Kas te olete selle poolt, et ühistuline pangandus hakkab Eestis arenema?

Tänan küsimuse eest! Krediidiasutuste tegevusele esitatavad nõuded on reguleeritud Euroopa Liidu direktiiviga. See on üle Euroopa Liidu harmoneeritud. Igaüks, kes tahab Euroopa Liidu riigis krediidiasutust asutada, peab järgima asjaomase direktiivi nõudeid, mis on võetud liikmesriigi seadusesse. Ja kui ta neid nõudeid järgib, siis loomulikult pädev asutus talle tegevusloa ka annab. Alates 4. novembrist otsustab krediidiasutustele tegevusloa andmise lõppastmes Euroopa Keskpank SSM-i süsteemi kaudu. Minul kui järelevalvajal puuduvad igasugused tunded oma subjektide vastu. Minul on lihtsalt seadus, mida ma rakendan, ja kui seaduse nõuded on täidetud, siis ma tegutsen nii, nagu seadus ette näeb.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab kiirlaenude ja otselaenamise temaatikat. Need valdkonnad ei kuulu küll otseselt teie järelevalve alla, kuid viimasel ajal on teema praktikas esinenud juhtumite mõjul päevakorral ning on tehtud ettepanekuid, et ka kiirlaenamine ja otselaenamine võiks olla Finantsinspektsiooni järelevalve all. Praegu on Eestis üle saja ettevõtte, kes selles valdkonnas tegutsevad, ja nende esitatavad nõuded on justkui ebamäärased. Ilmselgelt pole need piisavad. Ma möönan, et ka tarbijakaitse võiks teha kõvasti paremat tööd, kui nad selles vallas praegu teevad. Milline on teie seisukoht, kas seadusandja peaks mingid meetmed kasutusele võtma?

Tänan küsimuse eest! Kiirlaenude puhul me räägime järelevalve seisukohalt sellisest nähtusest, mida võib võtta tarbijakrediidina. Tarbijakrediidi andmist ja tarbijatele vastava lepingueelse teabe koosseisu andmist ning sellega seonduvaid kohustusi reguleeritakse ühe Euroopa Liidu direktiiviga. Mis puutub järelevalve teostamisse, siis tõepoolest, see on fakt, et Finantsinspektsioon ei ole krediidiasutustevälist tarbijakrediidi andmist kontrollinud. Samas me oleme mõistnud, et ühiskond tunnetab, et selliste kiirlaenudega on probleeme. Üks võimalus see probleem lahendada on täiendav regulatsioon või järelevalve. 2014. aastast on Finantsinspektsioonil uus juhatus ja kui me sellel teemal uue juhatusega nõu pidasime, siis leidsime, et meie majas on oskusteave, mida on vaja nende tegevuslubade andmiseks ja asjaomase finantssektori üle järelevalve teostamiseks, olemas. Kui riik eelkõige seadusandja näol otsustab, et Finantsinspektsioon on sobiv järelevalvaja tarbijakrediidi andjate üle, siis me oleme valmis selle enda kanda võtma, kuigi see on meile paras väljakutse.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänan teid sisuka ülevaate eest! Mu küsimus kandub täpselt samasse temaatikasse, mille kohta hea kolleeg Kalle Palling just küsis. Jätkaksin diskussiooni tarbijakrediitide ja kiirlaenude teemal. Rõõm on kuulda, et olete valmis vastutuse endale võtma, kui poliitotsustajad sellise otsuse teevad. Aga ma küsin teie kui Finantsinspektsiooni juhi käest, kas ka teie tunnetate, et ühiskonnas on selles vallas probleeme. Teine küsimus on, et sellega kaasnevad suure tõenäosusega ka kulud – te olete sunnitud isikkoosseisu suurendama, tegema oma töötajatele täiendavat väljaõpet jne. Siiamaani on sõltumatuse printsiibist lähtuvalt seda finantseerinud turuosalised ja riigieelarvest ei ole eraldi laekumisi tulnud. Kas te eeldate, et ka seda järelevalvet finantseerivad turuosalised ehk siis tarbijakrediidifirmad?

Päris mitu küsimust. Kui me vaatame meie järelevalvesubjektide arvu, siis see on natuke üle saja. Tarbijakrediidi andjate puhul kõik muidugi sõltub sellest, kuidas seadusandja determineerib ära seaduse ulatuse, kellele see hakkab rakenduma. Aga kui me võtame ka kiirlaenu andjad, siis sinna tuleb teine sada juurde. Selles mõttes on see meile suur väljakutse, olemasoleva tööjõuga me tõenäoliselt hakkama ei saa. Ilmselt tuleb meil oma organisatsioon üle vaadata. Täpselt samuti tuleb meil oma organisatsioon üle vaadata seoses SSM-iga, millest ma rääkisin, ja SRM-iga küllap ka. Nii et see on laiem protsess.
Nüüd rahastamisest. On erinevaid mudeleid, kuidas finantsjärelevalvet rahastada. Sõltumatute finantsjärelevalve asutuste puhul on Euroopas enam levinud mudel pigem turult lähtuv rahastamine, mitte riigieelarvest rahastamine. See seondub otseselt finantsjärelevalve sõltumatuse nõudega ja majanduse tsüklilisusega. Finantsjärelevalvet on alati rohkem vaja siis, kui majanduses on halvad ajad, kui on majanduslangus, aga see langus ju avaldab ka riigieelarvele mõju. Nii et pigem hoida see riigieelarvest lahus. Ehk siis lühike vastus: kui Finantsinspektsioon peaks kiirlaenude järelevalve enda õlule saama, siis minu arvates peaks seda tegevust rahastama erasektor.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Oma ettekandes te viitasite vajadusele finantsdistsipliini tugevdada ja mainisite ka, et trahvid on ebapiisavad. Kas te olete inspektsioonis mõelnud sellele, et teha seadusandjale ettepanekud, kuidas olukorda märksa parandada?

Mis puutub finantssektori rikkumistesse, siis võib-olla kõige selgemini joonistub välja olukord, kus potentsiaalsed rikkujad kalkuleerivad, kui suur on võimalik saadav hüve, vahelejäämise tõenäosus ja vahelejäämisega kaasnev minetus. Lihtne arvutustehe näitab rikkujale – ega need rikkujad ei ole sugugi rumalad inimesed –, millal on kasulik reegleid rikkuda. Sellest tuleneb lihtne põhimõte: rahalised karistused ei tohi olla väikesed. Rahalised karistused peavad olema nii suured, et võtavad isu finantsturul reegleid rikkuda. Kui nüüd vaadata minevikku, siis tulenevalt meie karistusõiguse režiimist on meil kaks valikut: on väärteod ja on kuriteod. Väärteod on leebemad süüteod ja nende eest on trahvid hirmus väikesed, kui arvestada finantssektori mahtusid. Teisalt, kui me vaatame arenguid Euroopa Liidus, siis direktiivides nähakse ette tunduvalt suuremad rahatrahvid. Sealt kokku tulebki selline seisukoht, et Eesti peab oma karistusrežiimi üle vaatama ning minu teada Finantsinspektsiooni kaasabil seda Justiitsministeerium teebki.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juht! Ma küsin pankade teenustasude kohta. Nagu me teame, Rootsis on pankade teenustasud märksa väiksemad kui meil Eestis. Kas Finantsinspektsioonil on võimalust sekkuda pankade teenustasude suuruse üle otsustamisse või on need vaba turu reeglite järgi kujunevad tasud?

Aitäh! Need on vaba turu reeglite järgi kujunevad tasud.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh, hea esimees! Aitäh ettekandjale! Tasapisi laieneb meil üha rohkem selline liikumine nagu hoiu-laenuühistud. Üks suurimaid selliseid on Tartus, praegu koondab see vist juba 300 ettevõtet. Teadaolevalt mingid pangaregulatsioonid nendele ei kehti ja ei ole olemas ka järelevalveorganisatsiooni, kes neid kontrolliks. Mis te arvate, kas Finantsinspektsioon võiks seda teha ja peaks seda tegema?

Ardo Hansson siin eelnevalt sõna võttes ütles, et hoiu-laenuühistute mahud on võrreldes pankade laenuportfellide ja hoiuste mahtudega suhteliselt väiksed. Sealt edasi tekib küsimus, kus on ühiskonna riskitolerantsi piir. Mis piirist alates ühiskond tunnetab, et järelevalvest tulenev hüve on suurem potentsiaalsest riskist, mida see sektor kannab? Mida ma tahan öelda? Seda, et finantsjärelevalve ei ole tasuta. See on suhteliselt kallis tegevus, aga sellega tegeletakse, sellepärast et on leitud, et finantsjärelevalve kui selline läheb ühiskonnale vähem maksma kui võimalikud finantsvahendajate kollapsid. See kehtib ka hoiu-laenuühistute puhul. Nad ei allu finantsjärelevalvele ja kui üks hoiu-laenuühistu muutub maksejõuetuks, siis see võib tähendada seda, et hoiustajad ehk hoiu-laenuühistu liikmed jäävad oma rahast kas täielikult või osaliselt ilma. Ja sellest tekib rahulolematus. Kas see rahulolematus on piisavalt väike, et sellega mitte arvestada, või siiski nii suur, et peaks sellega arvestama? Mina ei ole selles positsioonis, et neid asju otsustada. Ma arvan, et need otsused kujunevad erinevate ühiskondlike rühmade diskussiooni tulemusel ja lõppkokkuvõttes jõuab asjaomane eelnõu teie lauale ning võib-olla realiseerub ettepanek seaduse näol. Või siis mitte. Minul järelevalvajana isiklik arvamus selle kohta puudub, seadus seda ei reguleeri, meie vaateväljas hoiu-laenuühistud järelevalve mõttes ei ole.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Teie ettekandest ma saan aru, et teie põhiline tööülesanne on jälgida panganduse järelevalves n-ö suurt pilti, et Eestis tegutsevad finantsasutused oleksid usaldusväärsed. Aga ma küsin üksikisiku tasandi kohta. Me teame, et Eestis tegutsevad Põhjamaade pangad käituvad Eesti klientidega teistmoodi, kui kehtestavad reeglid nende koduriigis, näiteks kodulaenu võtmisel ja ka internetis tehtava ülekande tasu puhul. Kas Finantsinspektsioonil on mingid hoovad, mõjutamaks neid pankasid oma reegleid Eestis muutma, või oleks selleks vaja seadust muuta?

Esiteks, see küsimus sisaldas eeldust, et Eestis tegutsevad Põhjamaade pangad kohtlevad oma kliente erinevalt oma emapankade tavadest. Mina selliseid fakte ei tea, aga ma võtan seda eeldust, mis selles küsimuses peitus, kui tõde. Sellel eeldusel astun sammu edasi. Mil määral pankade tegutsemine on reguleeritud, on loomulikult iga liikmesriigi otsustada, muidugi väljaspool harmoneeritud reeglistikku. Ma rääkisin CRD IV-st, et kapitaliregulatsioonid on harmoneeritud, tarbijakrediit on harmoneeritud. Vaatame, mis meil veel on. Meil on võlakaitse seadus, meil on pankrotiseadus, mis võiksid aidata eelkõige füüsilisest isikust laenuvõtjaid, meil on saneerimisseadus, mis puudutab ettevõtjaid. See, millist kontrolli ühiskond tahab selles vallas näha ühele või teisele osapoolele, milliseid tagatisi ühele või teisele osapoolele, on lõppkokkuvõttes kokkuleppe küsimus ja see kokkulepe väljendub siin parlamendi koosseisu otsustes seaduste vormis.
Nii et kui te küsite, kas finantsjärelevalve seisukohast on finantsturul süsteemseid probleeme, siis vastus on: "Ei ole." Ei ole, kuna möödunud kriisi ajal ükski krediidiasutus Eestis maksejõuetuks ei muutunud. Ning seeläbi võitsime tegelikult meie kõik. Me ei pidanud pankade kulusid kinni maksma. Eelkõige ei pidanud seda just hoiustajad – pangad ju võtavad hoiustajate raha ja laenavad seda edasi, ega neil seda raha ka kuskilt niisama võtta ei ole. Kordan: see on ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Nii nagu seaduste vormis selles on kokku lepitud, nii meie finantsjärelevalves seda kokkulepet ka rakendame. Ja me teeme seda täpselt.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minul on küsimus virtuaalraha kohta. Kõige tuntum näide on mingi bitcoin. Eesti seadused ega ka Euroopa Liidu aktid ei reguleeri selle raha kasutamist. Mis te arvate, kas me tulevikus peaksime astuma mingid sammud, et seadusi selles valdkonnas täiendada? Ja kas Finantsinspektsioonil võiks olla mingisugune roll ka järelevalvel selle raha üle?

Virtuaal- ja krüptoraha küsimust on keskpankade ja järelevalvajate vahel arutatud, kuid sellest kaugemale vähemalt Euroopa Liidu harmoneerimistasandil ei ole liigutud. Tõenäoliselt on põhjus see, et seni on need suhteliselt vähe levinud. Praeguses faasis usutavasti on mõistlik inimesi informeerida ja seda me Finantsinspektsioonis oleme proovinud oma kirjatöödega teha. Oleme püüdnud inimesi hoiatada, et krüptorahaga kaasnevad ka teatud riskid, et seal ei ole mängus ainult võimalused. Teinekord inimesed niisuguste finantsteenuste puhul arvavad, et neis peituvad ainult võimalused, ja unustavad riskid ära. Nii peabki olema keegi, kes nendele riskidele tähelepanu juhtimise ebameeldivat või ehk ka meeldivat tööd teeb. Seda me krüptorahaga seoses olemegi teinud. Kas praeguses faasis regulatsiooniga edasi minna? Puhtalt kõhutunde pealt mulle tundub, et mitte.

Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud juhatuse esimees! Räägiks ka tavakodaniku, tavatarbija seisukohast. Tuleb välja, et see, et Rootsis ja Eestis sama pank kohtleb kliente erinevalt, ei ole kellegi vastutusala – ei Eesti Panga ega Finantsinspektsiooni oma. Tänan sellegi eest, et te rahustasite meid, et Euroopa Keskpanga kehtestatud negatiivset intressi ei saa tavahoiustajate hoiustele Eestis rakendada. Noh, täna ei saa, ega me ei tea, mis homme juhtub. Aga üks niisugune praktiline, väidetavalt positiivne üleminek nn euroopalikule arveldusele tohutu pikkade arvelduskonto numbritega on toonud kaasa selle, et pangad enam ei pea kontrollima, kuhu mammi või papi oma raha paneb. Kas selles osas ei suudeta midagi ette võtta?

Tõenäoliselt või tegelikult päris kindlalt on igasuguste vigade tekkimine ja nende tagajärgede kõrvaldamine makseteenuste puhul, millele te viitate, reguleeritud võlaõigusseaduses. Kui on ekslikult antud maksekäsund isikule, kes ei pea seda raha saama, siis on võimalused see raha õiguslikus perspektiivis tagasi saada. Mis puutub igasugustesse tolerantsi tasemetesse, mis makseteenuste osutajad endale ja oma klientidele sätivad, siis võib öelda, et alati tuleb hinnata asjaomase riski ja kulu suhet – st kui palju on ekslikke maksekäsundeid ühelt poolt ja teiselt poolt, kui suur on võimalike infotehnoloogiliste lahendite arendamise kulu nende vältimiseks. Seni näib, et ekslike maksekäsundite tegemisest tingitud kulusid väga palju ei ole. Need probleemid on saadud lahendada osapoolte kokkuleppel, ilma et see oleks tinginud mingite suuremate IT-arenduste tegemist, mis välistaksid need vead täielikult. Aga igasuguste selliste vigade vältimine maksab midagi ja tuleb optimum leida. Igal äriorganisatsioonil on see optimum iseenda sees paika pandud. Loomulikult ei saa välistada, et näiteks Eestis seadusandja ütleb, et jah, kui sul on maksekonto, siis peab seal olema vaat see ja see asi. Ei saa välistada, et seadus sellist täpsustust nõuab. Kui seda tehakse, siis veel kord: meie finantsjärelevalves oleme õnnelikud, et saame seda seadust rakendada.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel võtab sõna Sven Sester. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tänan veel kord Finantsinspektsiooni juhti sisulise tagasiside ja aastaülevaate eest! Ma peatun oma kõnes peaasjalikult sellel, millest tulenes ka minu küsimus. Ühelt poolt on õige, et sellised tegevused nagu SSM-i rakendamine ning mitmesugused muud jooksvad ülesanded, mis Finantsinspektsioonil praegu on, on olulised. Kuid teistpidi on tõsiselt suur väljakutse ka probleemid, mis on seotud tarbijakrediidiga. Kui vaadata viimase poole aasta arenguid parlamendi kui seadusandja töös ja ka valitsuse kui täidesaatva võimu organi töös, siis kogu tegevus viitab sellele, et lähiajal on oodata muudatusi tarbijakrediidi järelevalve valdkonnas. Ma loodan, et nii ka juhtub.
Väga hea ja õige on minu meelest Finantsinspektsiooni puhul olnud see, et kogu selle perioodi jooksul, mil asutus on Eestis eksisteerinud, on ta olnud oma olemuselt sõltumatu – seda nii oma tegevuses kui ka finantsiliselt. Finantsinspektsiooni juhtkond on ise seda uhkusega välja toonud ja ma arvan, et õigusega. Tema tegevuse sõltumatus on seisnenud selles, et olenemata parajasti võimutüüri juures olevast koalitsioonist on n-ö Finantsinspektsiooni kontrollorganid inspektsiooni nõukogu ja juhatuse näol olnud tagasikutsumatud. Välja arvatud muidugi juhul, kui tegemist peaks olema kriminaalsüüdistusega. Seega, võimuvahetused ei muuda Finantsinspektsiooni nõukogu rolli, mida ei saa öelda riigiettevõtete kohta, mille nõukogude koosseisud koalitsiooni vahetumisega muutuvad, nagu me näinud oleme.
Ja on ka finantsiline sõltumatus. Tegemist on organisatsiooniga, mida rahastavad turuosalised. Lisaks on ka mitmesugused menetlustasud. Riigieelarves tema jaoks eraldi kulurida ei ole ja see on väga positiivne.
Ma julgustan nii enda kui kogu IRL-i fraktsiooni nimel Finantsinspektsiooni võtma endale tulevikus kõnealune tarbijakrediidiga seotud ülesanne. IRL-i fraktsioon arvab, et tegemist on Eesti ühiskonnas väga olulise teemaga. Kui me lõpuks jõuame olukorrani, kus sellel turul tegutsevad ettevõtted peavad litsentsi omama ja oma tegevusest aru andma, siis viib see kokkuvõttes selle teenusesektori korrastamiseni. Me usume, et Finantsinspektsioonil on selleks tööks vajalik kompetents olemas, ja kui vajadust on, siis saab ju täiendavat väljaõpet teha, et oldaks võimelised operatiivselt tegutsema. Aga vähemalt on nad sellel turul varem tegutsenud.
Kutsume üles kogu Finantsinspektsiooni juhtkonda kaasa mõtlema nende seaduseelnõude teemal, mis puudutavad tarbijakrediiti. Kutsume neid üles positiivselt kaasa lööma ja andma nii parlamendile kui ka valitsusele teada oma nõuanded regulatsiooniks, kui inspektsioon peaks hakkama seda valdkonda kontrollima. Üldiselt mulle tundub, et suund on sinnapoole. Seadusloome ajal aga oleks hea, kui saaks Finantsinspektsioonilt praktilisi nõuandeid, on ta ju finantsturul tegelenud nii kindlustusettevõtjatega kui ka pankade ja muude finantsasutustega.
Ma veel kord tänan teid meie fraktsiooni nimel selle ülevaate eest! Me soovime, et lähiajal oleks teemad, mis on seotud tarbijakrediidi ja SMS-laenudega, teie portfellis. Ehk saame aasta pärast teie ülevaadet kuulates teada ka seda, millised on muudatused just sellel turul tegutsevate ettevõtete üle järelevalve tegemisel. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 686 esimene lugemine. Tuletan meelde, et sellise eelnõu lugemine käib vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-le 117 ja peab lõppema lõpphääletusega. Palun ettekandjaks kultuurikomisjoni esimehe Lauri Luige!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 686. Rahvusooperi seaduse kohaselt nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul rahvusooperi nõukogusse kolm Riigikogu liiget. Nõukogu on rahvusooperi kõrgeim juhtimisorgan ja koosneb 11 liikmest. Praegu kuuluvad sinna Riigikogu liikmed Marko Mihkelson, Ester Tuiksoo ja Imre Sooäär. Peale nimetatute kuuluvad nõukogusse rahvusooperi seaduse järgi veel kaks kultuuriministri nimetatud liiget, need on praegu Eri Klas, kes on ka nõukogu esimees, ja Paavo Nõgene; üks haridus- ja teadusministri nimetatud liige ehk praegu Andres Pung; üks rahandusministri nimetatud liige ehk praegu Tea Varrak ning üks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu nimetatud liige ehk praegu Peep Lassmann. Peale selle kuuluvad nõukogusse veel Eesti Teatriliidu juhatuse nimetatud liige Riina Viiding ja Heliloojate Liidu juhatuse nimetatud liige René Eespere, samuti Estonia Seltsi juhatuse nimetatud liige Ants Wõrk.
Kultuurikomisjon otsustas oma 3. juuni istungil teha Riigikogule ettepaneku kutsuda rahvusooperi nõukogust tagasi Riigikogu liige Marko Mihkelson ja nimetada tema asemele nõukogu uueks liikmeks Riigikogu liige Maimu Berg. Kolmas otsus oli, et otsus jõustub selle allakirjutamisel. Kõik kolm otsust võeti vastu viie poolthäälega, vastu oli üks ja erapooletuid ei olnud. Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Laine Randjärv!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus. Te nimetasite rea nimesid, muu hulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Andres Punga nime. Minu teada see inimene enam Haridus- ja Teadusministeeriumis ei tööta. Missugune suhe on tal rahvusooperi nõukoguga, kui ta peaks sinna kuuluma Haridus- ja Teadusministeeriumi nimetatava nõukogu liikmena?

Vastab tõele, et väga mitmed institutsioonid esitavad rahvusooperi nõukogusse oma esindajad. Riigikogu esitab kolm Riigikogu liikmest nõukogu liiget, ülejäänud inimesed on muude institutsioonide esindajad. Nõukogu koosseisu kinnitab rahvusooperi seaduse kohaselt kultuuriminister. Kui on vaja, et haridus- ja teadusminister saadaks nõukogusse teise inimese, siis neil on see võimalus olemas. Kui teie arvates on seda vaja, siis võime ministriga seda teemat arutada ja ministeerium saab selle ettepaneku teha.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Ma sain aru, et selle otsusega kutsutakse meie hea kolleeg Marko Mihkelson tagasi ja asendatakse teise inimesega. Millest tulenevalt me ilusal suve-eelsel ajal niisuguse otsuse teeme? Kas on mingi põhjus? Kas Marko Mihkelson ei ole oma ülesannetega hakkama saanud või on mingid muud, subjektiivsed põhjused?

Minu hinnangul on Marko Mihkelson nõukogu liikme kohustustega väga hästi hakkama saanud. Tema töö kohta mul isiklikult pretensioone ei ole ja minuni ei ole jõudnud ka teiste pretensioone. Aga kuna meie partneritelt on tulnud selline ettepanek, siis kultuurikomisjon arutas seda ja otsustas viie poolthäälega, et väikene värskendus nõukogus tuleb ainult kasuks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et kultuurikomisjon arutas seda küsimust. Mind huvitab selle arutelu sisu ja tulemus. Mis olid need põhjused, miks te leidsite, et just Marko Mihkelsoni väljavahetamisega on kõige õigem komisjoni koosseisu värskendada? Seal on ju liikmeid, kes on sinna kauem kuulunud kui Marko Mihkelson? Võib-olla te avate seda.

Hea meelega. Kultuurikomisjoni arutelu tulemus oli ühene, kandsin selle teile juba ette: asendada nõukogu liige Marko Mihkelson uue nõukogu liikmega Maimu Bergi näol. Hääletustulemus kujunes niisuguseks, et poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu oli 1.

Austatud Riigikogu liikmed, vastavalt kodukorraseaduse §-le 117 on Riigikogu liikmel sellise teema arutelul õigus esitada üks küsimus. Kaia Iva, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et te tunnustasite Marko Mihkelsoni senist tööd nõukogu liikmena. Minugi meelest on ta selles rollis väga hästi hakkama saanud. Aga minu küsimus lähtub teie vastusest, kus te ütlesite, et tema väljavahetamiseks tegi ettepaneku partner. Millisest partnerist on jutt? Kas tegemist on kultuuriorganisatsiooniga? Oli see rahvusooper või mõni ühiskondlik organisatsioon?

See partner on meie koalitsioonipartner.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, et kui ettepaneku tegi teie koalitsioonipartner, siis see pidi siiski olema keegi konkreetne inimene. Ja teiseks, kuidas te ikkagi jõudsite otsuseni kutsuda tagasi just Marko Mihkelson, mitte Ester Tuiksoo, kelle vastu mul ka absoluutselt mitte midagi pole. Kuidas see arusaam teil komisjonis kujunes?

See arusaam kujunes väga lihtsalt, kuna esitati üks kandidaat, kelle kandidatuur tuli meil otsustada. Meil ei olnud väga palju muid alternatiive.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonide esindajatele. Läbirääkimissoovi ei ole. Läheme lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 686 lõpphääletus. Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 686. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Otsuse vastuvõtmise poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei olnud. Riigikogu otsus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 681 esimene lugemine. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tagamaks eelarvekulude ühesugune läbikaalutus ja kindlustamaks riigieelarve seaduse struktuurse tasakaalu nõude järgimine, seotakse selle eelnõuga teehoiu rahastamise maht lahti prognoositavast kütuseaktsiisi laekumisest. Praegune sidumine on väga erandlik, selle määr suvaline ning teemajandus seatud sellega ebaloogiliselt muu riigi tegevusega võrreldes eristaatusse. Samuti ei ole loogiline tee rahastamise muutumine samas suunas kütuseaktsiisi määra muutmisega. Tagajärjeks on pahatihti ka liiga suured ja kallid teeobjektid, mis ei taga teehoiu jätkusuutlikku ja sihipärast rahastamist. Teehoiu rahastamise mahu otsustamine seotakse riigi eelarvestrateegiaga. Teehoiu rahastamise kavandamine olenevalt riigi eelarvestrateegiast võimaldab senisest enam suhestada teehoiu eesmärke riigi teiste ülesannetega. Teehoiu rahastatavate objektide loetelu esitab riigi eelarvestrateegia koostamisel majandus- ja kommunikatsiooniminister. Vajaduse korral muudetakse teehoiukava koos riigi eelarvestrateegia ülevaatamisega igal aastal. Eelnõu on seotud tuleva aasta riigieelarvega ning on planeeritud jõustuma 1. jaanuaril 2015. Tänan!

Küsimused ettekandjale. Kalle Palling, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, põhjaliku ja kiire ülevaate eest! Küsimus on teede rahastamise paindlikkuse kohta ja teie hinnangu kohta Maanteeameti senisele tööle. Teatavasti on mitmel aastal järjest jäänud Maanteeametil raha kasutamata ja see ei viita kuidagi sellele, et teehoiuraha lahtisidumine aktsiisi laekumisest peaks olema takistatud. Minu arust see muudab kõik hoopis paindlikumaks, ei ole vaja iga hinna eest raha ära kasutada, et aasta lõpuks arve tühi oleks. Kas te olete sama meelt?

Maanteeametile ma siin saalis etteheiteid ei tee. Kui teen, siis otse neile. Nad on ikkagi oma tööd kõvasti parandanud, ümber korraldanud, sealjuures hakanud üle vaatama üledimensioneerimisi, et neid mitte korrata. Aga tõepoolest ei ole loogiline, et kui me saame mingisuguse aktsiisi laekumise prognoosi, siis on meil kohe selge, et meil on vaja nii mitu kilomeetrit sellise hinnaga teed. Me ju ei tea siis veel hanke tulemusi ega midagi muud täpselt, mida selle 75%-ga sobitada. See nagunii ei õnnestu ja vahel jääb raha kasutamata, vahel kasutatakse rohkem kui 75%. See on täiesti loomulik. Kõik eelarvest raha saajad peavad olema enam-vähem võrdsel positsioonil oma vajaduste põhjendamisel. Erand on kindlasti mõni sotsiaalselt väga tundlik valdkond, kus seadusega tuleb ette näha näiteks toetuste suurus või siis ravieelarve või pensionide suurus. Need on asjad, mis tuleb fikseerida jäigalt. Teed selliste prioriteetide hulka kindlasti ei pea kuuluma, vaatamata sellele, et need on riigi tegevuses üks tähtsatest valdkondadest.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kahjuks te komisjoni selle au osaliseks ei pidanud ja seal meil teid selle küsimuse arutelul ei õnnestunud näha. Küsin siis nüüd. Siin on räägitud kõigi eelarvest raha saajate võrdsest positsioonist, aga teatavasti nähti teeseadusega omal ajal ette põhimõte, et kasutaja maksab. Aktsiisi maksavad ju need, kes kasutavad kütust, ja seda kütust põletavad nad autodes, mis kasutavad teid. Seega maksavad need inimesed selle eest, et teed oleks korras. Nüüd te tahate, et "kasutaja maksab" põhimõte jääks jõusse, aga selle raha tahate kulutada hoopis mujale. Kas siis võib arvata, et kümne aasta pärast on meie teed peaaegu läbimatud?

Küsimus oli vist mulle, mitte eesistujale. Aga palun vabandust, majanduskomisjoni ei saanud ma tulla sellepärast, et mind hoidis kinni rahanduskomisjon. Selle liikmed on küll hakanud väitma, et ma seal ei olnud, aga ma olin seal mitu tundi järjest ja minu pihta anti tihedat tuld. Seda lootust, et teed läbimatuks muutuvad, ärge hellitage! Teed saavad rahastatud vastavalt vajadusele. See printsiip, et kasutaja maksab, on rohkem teie peas, sellist asja kusagil seaduses ei ole. Pigem on aktsiiside puhul prioriteetne põhimõte, et saastaja maksab, ja saastamist võib väga laialt tõlgendada. See, et me aktsiisist teid rahastame, jääb endiseks. Lihtsalt enam ei hakka olema küljes silti, kas on kasutatud tulumaksust või aktsiisist saadud raha. Nagu ma ütlesin, kui me eelarve või keskkonna vajadustest lähtuvalt suurendame kütuseaktsiisi, siis ei teki sellega automaatset vajadust teid rohkem ehitada. Ei teki ju! Praeguse seaduse järgi justkui tekiks. Või vastupidi, kui suuremeelne Riigikogu arvab, et kütus on liiga kallis ja laseme aktsiisi alla, kas sellega väheneb vajadus korralike teede järele? Ei, vastupidi, siis hakatakse rohkem sõitma ja teed kuluvad rohkem. Nii et see sidumine on ebaloogiline ja ebamõistlik ning seda kehtestades lähtuti ilmselgelt ametkondlikust ahnusest. Kahju, et me sellele kätt ette ei saanud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et praegune teehoiu rahastamise sidumine kütuseaktsiisiga on erandlik. Minu meelest on see ikkagi väga pikaajaline süsteem olnud. See on toiminud aastaid, toimis isegi siis, kui meil oli riigieelarve mitu korda väiksem. Kuidas see siis ikkagi on erandlik, kui on olnud pikaajaline?

Erandlikkus ja pikaajalisus ei välista teineteist mitte kuidagi, siin ei ole mingit seost. Erandiga on tegemist selles mõttes, et üks maks seotakse praktiliselt täiesti otseselt selle kasutajaga äraspidises seoses. Kõrgem maks, vähem sõitmist, aga rohkem teid – see ei ole loogiline. Erand on see, et üks maks ei tule riigieelarvesse, mis on iga maksu eesmärk, ja erand on see, et aktsiis, mis peaks olema tarbimise pidurdaja, tegelikult loob tingimusi tarbimiseks juurde. Nii ei tohi olla. Mis ei tähenda aga, et me läheksime kompromissile teede kvaliteedi küsimuses.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kuula ja imesta! Et teederaha vähendada tuleks, selle põhjus on kallilt ehitatavad objektid. Härra endine peaminister imestab, praegune rahandusminister, kes oli ka siis minister, kui neid objekte ehitati, imestab. Miks neid siis ehitati? Ja miks on valitsus kinnitanud teehoiu arengukava? Maanteeameti juht on öelnud, et poliitikud peaksid selgitama, kust 25 miljonit eurot kärbitud raha tuleks leida, et teed saaksid samas seisukorras püsida. Kas poliitikud on Maanteeameti juhile öelnud, kust selle raha võiks leida või millised objektid tuleb jätta ehitamata?

Poliitikud ütlevad Maanteeameti juhile mitut asja. Ühelt poolt nad annavad talle ette valitsuse koostatud teehoiukava, teiselt poolt nad ütlevad talle, et see ei ole tema raha ja tema asi ei ole selliseid avaldusi teha. See ei ole ühegi riigiametniku asi niimoodi väita ja rääkida asjadest, nagu ta panustaks teedesse oma raha oma suurest südamest. Ei, ta võtab seda raha maksumaksjatelt ja muude kulude arvel. Ning nii on alati.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minul ei ole küsimus mitte otse teeseaduse kohta, vaid on sellega seotud. See puudutab tööülesandeid ja valitsuse töö organiseerimist. Nagu me teame, teeseadus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusala ja teed iseenesest ka. Täna on meie ees teeseaduse muudatustega rahandusminister, samal ajal teame, et sularaha kättesaadavuse tagamisega Eestis tegeleb majandus- ja kommunikatsiooniminister. Kas valitsuses on tööülesanded ja valitsemisalad juba enne Vabariigi Valitsuse seaduse muudatust kuidagi ümber jaotatud või on see juhuslikult nii välja kukkunud, et rahaküsimustega tegeleb majandusminister ja teedega tegeleb rahandusminister?

Küsimus on asjakohane, aga vastus on, et tööülesanded valitsuses on jagatud, aga mitte ümber jagatud. Kumbagi nendest teemadest ei ole enne kellelegi jagatud.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu küsimus puudutab järgmist. Eile avaldas majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo siinsamas saalis mõtet, et selle seaduse vastuvõtmise taustal võiks nüüd, kui tekivad probleemid elutähtsate objektide valmis ehitamisega, à la Tallinna–Tartu maantee, siis võiks laenu võtta. Kuidas suhtub sellesse Rahandusministeerium?

Suhtub niimoodi, et alguse asi. Küllap ta hakkab täpsemalt rääkima. Iseenesest ei tohi me püstitada selliseid ülesandeid, et ehitame midagi kiiresti valmis ja teeme riigi lõplikult korda ning võtame selleks kuskilt suure pataka raha. Fakt on see, et Eesti riik, kelle eelarves on suur hulk Euroopa Liidu eelarveraha, mis ületab meie makseid euroliidu eelarvesse, kuumutab juba niigi teatud valdkondi üle, tekitades majanduses disproportsioone. Neid ebakõlasid ei tohi veelgi suurendada.
Meil on loomulikult Euroopa Liidu liikmesuse algusaastatel pandud teedesse väga suur hulk raha ja see on loogiline, et meil ka praegu selline prioriteet nagu teedevõrgu väljaarendamine on. Aga öelda, et see prioriteet tuleb seada veel prioriteetide prioriteediks, mille nimel tuleb hakata piiramatult kiiresti raha laenuks võtma, on kindlasti vale. Seda on meie partnerid euroliidus palju kordi demonstreerinud. Meil on Euroopa Liidu eelarves teede jaoks lisaraha, mis võimaldab teid rahastada paremini kui väga paljusid muid valdkondi.
Laenujutt ei ole õige signaal. Aga jätkem see ikkagi rahandusministri otsustada, mis on rahastamisallikad. Minu otsus on, et Euroopa Investeerimispangaga sõlmitud kokkuleppe järgi on otstarbekas kasutada teede projektide puhul riigi raha kaasrahastamisena, mis on väike osa kogu eelarvest ega tekita suuri probleeme, vaid vähendab eelarves pingeid ja suurendab teistmoodi summa summarum maksulaekumisi. Palun jätke see rahandusministri otsustada. Propageerida laenuvõtmist kui sellist, propageerida lihtsalt suuremat sõiduridade arvu kusagil – see on kindlasti asi, mida ei ole vaja teha.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Minu parima teadmise kohaselt on eelarve kava, kui palju meil üheks või teiseks otstarbeks raha kulutada on. Ja kui mingitel positiivsetel või negatiivsetel asjaoludel – on siis põhjuseks hangete odavnemine või mõne projekti ärajäämine või vaidlused, mis projektide elluviimist edasi lükkavad – raha ühel või teisel hetkel üle jääb, siis las see jääbki üle. Ei ole mingit kohustust see aasta lõpuks ära kulutada. Kolleeg Palling siin küll väitis, et kui teederaha tekib eelarvesse põhimõttel, et selleks läheb 75% laekunud kütuseaktsiisist, siis peab aasta lõpuks selle ära kulutama, ja kui see tekib eelarvesse kuidagi muul moel, siis ei pea seda aasta lõpuks ära kulutama. Minu meelest pole õige nii väita. Palun kommenteerige, kas olen mina valesti aru saanud või on siin mingi muu ebakõla!

Kalle Palling on õigesti aru saanud. Kui seadus ütleb, et 75% prognoositavast aktsiisi laekumisest tuleb teedesse panna, siis tuleb seda teha kas või nui neljaks, ka vaatamata sellele, et Nordecon ja Merko on üksteise hankevõidud seitse korda eri punktidele viidates kohtus vaidlustanud. See on äärmiselt keeruline. See oli äärmiselt keeruline ka tänavuse eelarve tegemisel, kui majandusminister punnis vastu, et tal ei ole osa projekte valmis ja ta ei suuda Euroopa Liidu raha teedesse eeldatud tempos suunata. Seepärast pidime kõigis teistes ridades vägisi raha koomale tõmbama ja tema pidi vägisi kiirendama projektide ettevalmistamist. See on ebaloogiline. See on ebamajanduslik ja üldse ebamõistlik. Nii on.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin on mitmel korral mainitud üledimensioneeritud tehnorajatisi, teeobjekte. Aga teine praktikas esinev probleem on minu hinnangul objektide valmimise pikk aeg, mis on ka selle mõnevõrra kohmaka seadusega seotud. Kui me Eestimaal ringi sõidame, siis näeme, et pärast kella 17 reeglina keegi tööd ei tee. Ka nädalavahetusel masinad seisavad, tööd objektidel ei tehta. Kas võiks käivitada meetmeid, et objektide valmimise aega lühendada? Minule ei mahu pähe, kuidas saavad kallid tee-ehitusmasinad – teerullid, kopad, asfaldilaoturid – töötada kolmandiku koormusega. Mujal riikides, näiteks Soomes, me sellist asja ei näe, et masinad nädalavahetusel ja öösiti jõude seisavad.

See on kindlasti majanduslikult väga õige mõtlemine. Aga ma ei annaks hinnangut, millised põhjused seal taga on – kas on lähteülesanded olnud lõdvad, kas on igaks juhuks jäetud lõtk, mida saab puhkepäevadena kasutada. Ma ei oska seda öelda, miks nii on. Aga ühe asjaga ma nõus ei ole: sellega, et mujal on see regulatsioon kangesti efektiivsem. Ma olen just imestanud, et teatud suurlinnades, kus mul Euroopas tuleb tihti käia, tundub, et teesulg ja seisev masin ilma ühegi töötegijata on täiesti normaalne asi. Ma ei saa pigem sellest aru. Eestis tehakse ikkagi tööd päris hästi ja mulle väga meeldib, et töökultuur ka teede ehitamisel on silmaga näha.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Möödunud aasta lõpus kandis teie erakonnakaaslane, kes asendas Andrus Ansipit, siin ette oma raporti. Ta tegi selle riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena ja see puudutas kohalike teede rahastamist. Andre Sepp ütles muu hulgas seda, et võimaluse korral tuleb omavalitsuste teehoiuks määratud summasid suurendada ja et kohalike teede kogumaht 23 900 kilomeetrit eeldab, et igal aastal on rahastamise vajadus 120 miljonit eurot. Sellisel juhul saaksid kõik kohalikud teed 25 aasta jooksul mustkatte alla. Ma saan aru, et eelmise aasta lõpus oli veel teine koalitsioon ja selle kriitika sai suunata teedeminister Juhan Partsi pihta. Aga mida te rahandusministrina ütlete? Millal me jõuame sinnamaani, et kohalikud teed hakkavad aastas 120 miljonit eurot saama?

Ma arvan, et vajaduse korral võib rääkida ka summast, mis on suurusjärk või kaks suurem, ja raha on ikka võimalik ära kulutada. Andre Sepp aga vaevalt oma kriitika majandusministri vastu suunas, pigem lõi temas välja omavalitsustegelase veri. Öelda, et rahavajadus on täpselt selline ja et kõik kohalikud teed peavad saama mustkatte alla, on minu arust natuke meelevaldne, aga eks ta ole omavalitsusasjade suhtes tundlik. Praegune koalitsioon on kokku leppinud, et kohalike teede rahastamine selle seadusmuudatuse mõjul ei tohi kannatada.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea minister! Ütlesite, et teedeaktsiisi mõte ei olnud niivõrd teede korrashoid, kuivõrd autode kasutamise ja n-ö tee tarbimise vähendamine. Kas valitsus plaanib siis selle eelnõuga teede seisukorda nii palju halvendada, et teede kasutamine muutub peaaegu võimatuks?

Isegi eelmine valitsus ei kavandanud midagi sellist, ammugi mitte praegune. Aga ma siis täpsustan, et rahanduskomisjoni liige jõuaks kindlasti jälgida. Nagu ma ütlesin, aktsiis teenib definitsiooni järgi alati kahte eesmärki. Esiteks, tarbimise kallimaks tegemine, mis kindlasti nõudlust vähendab. See on autotranspordi kahjulike kõrvalmõjude tõttu väga õilis eesmärk. Ja teine siht on eelarvesse raha saada. Praegu kehtiva seaduse järgi on see seos ju küsitav. Regulatsioon ei pärsi, ei vähenda nõudlust, pigem see automaatselt parandab teede seisukorda tänu kindla summa eraldamisele. See kindlasti ei too arvestatavalt raha mitte eelarvesse, vaid pigem asfalti. See loogika tuleb ära lõhkuda. See loogika tuleb ära lõhkuda, et riik saaks kaaluda kõikide valdkondade vajadusi võrdselt ja otsustada minu pärast teid rahastada kas või viiekordses summas, kui see on tark. Aga senine loogika on vale. See vähendab võimalusi hoida eelarve jätkusuutlik ja pärsib ka edaspidist teede rahastamist.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen seaduseelnõu seletuskirja ja leian sellest tähelepanuväärseid fraase, mis panevad mõtlema. Te ütlete siin, et teehoiu rahastamine aktsiisitulu arvel ei täida eesmärki tagada teehoiu läbipaistev, sihipärane ja kestlik rahastamine. Ma ei saa aru. Minu meelest see regulatsioon on läbipaistvam kui raha ühisesse katlasse viskamine. Ja loen edasi: teehoiu rahastamisel ei ole oluline rahastamisallikas, vaid teehoiu eesmärkide saavutamine. Kui ei ole oluline, miks siis neid allikaid vahetada? Te keerutate ja keerutate. Kas tegelik põhjus ei ole mitte see, et riigikassa on tühi? Te lihtsalt otsite igalt poolt raha, et kuidagiviisi meie riiki edasi viia. Juba ammu on näha tundemärke, et raha on teil, härra rahandusminister, otsa saamas.

Ma kogu seda muinasjuttu ei suutnud fikseerida, aga püüan kommenteerida. Kui teie jaoks raha eelarvesse saamine on raha katlasse viskamine, siis järgmisel debatil, kui on näiteks jutuks lastetoetused, hariduse või kultuuri rahastamine, siis korrake oma teesi. Eks vaidleme siis. Raha ei ole otsas. On lihtsalt vaja kaaluda väga sisuliselt eri valdkondade hetkevajadusi, mitte tagada kõigi valdkondade rahastamisel automatism, mis jätab kokkuvõttes kõik vaeseks. See on üldine põhimõte. Ei ole mingit kahtlust, et kui kehtib kohustus kulutada iga hinna eest ära üks kamakas eelarvest – iga hinna eest, sõltumata sellest, kuidas vaidluste lahendamine ja projektide koostamine edeneb, missugune on teede seis konkreetsel hetkel –, siis on raha kasutamise efektiivsus väiksem. Pigem on kiusatus teha midagi õige mitmerealist ja uhket, päris suurte lisandustega. Seda me võime näha ka Tallinna ümbruses. Palju õigem on kaaluda alternatiive ja jagada raha ühtlasemalt.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas ma olen õigesti aru saanud, et me menetleme seda eelnõu sellepärast, et masuajal on Eesti teed liiga palju raha saanud ja et Maanteeamet, kes soovib, et Eesti teed oleks korras, tahab teid korda teha? Ettekandes tuuakse paar näidet heal ajal tehtud otsustest, kui autosid lisandus Eesti teedele igal aastal tuhandete kaupa. Kas on siis teid nõnda hästi rahastatud ja kõik on korras, nii et sinna enam väga palju raha pole vaja?

Te olete kindlasti valesti aru saanud. Aga ma tunnistan, et ka mina ei saa alati kõigest aru. Ma ei saanud praegu päris aru, mis te ütlesite. Aga te saite valesti aru. Oli kas-küsimus, vastus on: "Ei."

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra rahandusminister! Andre Sepast rääkides te mainisite, et temas lööb välja omavalitsustegelase veri. Siin saalis on inimesi, kelles seesama omavalitsustegelase veri voolab, päris palju. Ja nendel on minu arvates üsna üllatav vaadata eelnõu seletuskirja juures olevat lisa, kus on kooskõlastuse tabel. Siin on Eesti Linnade Liidu seitse ettepanekut või märkust selle kohta, mida võiks see eelnõu mingilgi moel arvesse võtta. On kummaline, et kui vanasti ikka mõnda ettepanekut arvestati, siis nüüd ei kõlvanud mitte ükski. Kas see on mingi selline põhimõte, et pole üldse vaja kohalikke omavalitsusi kuulata, või mis?

Kohalike omavalitsuste kuulamisel on vaja alati eristada nende huve ratsionaalsest argumendist. Kui on kellegi huvi saada rohkem raha, suurem tükk endale, siis riik peab kaaluma, kas ühiskonna kui terviku huvi kattub sellega. Aga tänapäeval räägitakse omavalitsustega kõike läbi, samas mitte kõik omavalitsused ja omavalitsusliidud ei räägi tõsiselt valitsusega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Meil on hulk tuludega seotud kulusid riigieelarves, näiteks sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, mille reservid on aegade jooksul kasvanud, saastetasud, hasartmängumaks, mis laekub eri kohtadesse ja mida nõukogu osaliselt jagab, jne. Kõigi nende lahtisidumine suurendaks riigieelarve paindlikkust. Miks otsustas valitsus just nii, et ainult teede rahastamine tuuakse eelarve paindlikkusele ohvriks? Või on tegu ühe suurema ideoloogilise muudatusega? Vahest plaanite kõik senised tuludega seotud kulud nendest lahti siduda, et eelarve paindlikkus oleks maksimaalselt suur?

Ideoloogilist muudatust loomulikult ei ole. Aga aktsiisi sellise ärajagamise puhul on tegemist ebaloogilise erandiga. Samas mõne teie nimetatud kuluartikli puhul ma olen nõus, et lahtisidumine võimaldaks raha palju otstarbekamalt kasutada kas või sellessamas valdkonnas. See printsiip pole muutunud ja seda me saime muide ka eelmises valitsuses arutada. Nii ta on, et enamik eelarve kuluridasid ei saa taha fikseeritud maksutükki. Enamik! Ja teed peaksid kindlasti kuuluma selle tavapärase enamiku hulka, mitte nagu näiteks haigekassa väheste mittetavapäraste hulka. Näiteks sotsiaalmaksu puhul te räägite sidumisest, aga sisuliselt ei ole pensioniosa enam seotud, pensionile makstakse teiste maksude arvel kõvasti juurde.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Minu eelmisele küsimusele vastates te väitsite, et kui on muudest erineval moel tekkiv eelarverida, siis peab ka sellel real olevat raha teistmoodi käsitlema. Ma vestlesin hetk tagasi endise majandusministri Juhan Partsiga, kes kinnitas, et senise praktika käigus on ikka ka seda raha mõistlikul moel kasutatud. Et kui aasta lõpus on selge, et mingid projektid pole käivitunud või et miski on odavamaks läinud, siis täpselt samamoodi nagu teiste investeerimisvahendite puhul on võimalik teha ettepanek kanda see raha üle uude aastasse. Nii on see olnud ka varem ja nii oleks võimalik ka edaspidi teha. Millisest väitest või seaduspügalast lähtub teie väide, et ühel juhtumil tuleks nagu vägisi raha ära kulutada ja teisel juhtumil on võimalik see uude aastasse üle viia?

Raha tuleb eelarves vägisi ette näha, vägisi kulutama hakata. Aga teie nimetatud Juhan, mu hea sõber – ma olen hakanud kahtlema, kas ta on Riigikogu liige, sest mina ei ole teda siin viimaste kuude jooksul näinud. Kui ta on mees ja tahab midagi väita, siis tulgu ja väitku ja küsigu ise. Ma ei ole teda kordagi siin saalis näinud. Täna nägin esimest korda koridoris. Olgu mees ja ärgu lükaku naisi enda asemel ette.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma jätkan paindlikkuse teemal, mille kohta Helir-Valdor Seeder küsis. Paindlikkus on tore asi, aga sa rakendad seda ainult ühes valdkonnas, et selles valdkonnas eelarvekulutusi vähendada. Oli väga konkreetne plaan viia need muudatused ellu hasartmängumaksu kasutamisel, teha see samamoodi paindlikuks, siduda lahti. Miks on nii, et sa seda suurt eesmärki, eelarve paindlikkust püüad realiseerida ainult ühes väga kitsas valdkonnas ja mitte laiemalt?

Ma püüan tegelikult seda laiemaltki ellu viia. Ka maksusoodustuste kaotamine teenib eelarve paindlikkuse huve. Automaatselt ei võeta sealt mingit osa raha ära ja näiteks KIK-i puhul oleme keskkonnatasude vallas sellega hakkama saanud. Hasartmängumaksuga tõepoolest asi ei õnnestunud. Aga ma olen korduvalt seda positsiooni kaitsnud ja mul on hea meel, et te toetate seda. Selline jäik sidumine on ebaloogiline, tekitab teatud valdkondades pillamist, mõnel pool mujal aga jääb hädavajadus katmata.

Kell on 13 ja neli sekundit, istung on lõppenud. Jätkame homme.

Istungi lõpp kell 13.04.