Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 42 muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Teiseks esitab valitsus Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" muutmine" eelnõu. Riigikogus esindab selle eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Minul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine sotsiaalminister Helmen Kütile ja probleemiks on seekord hooldekodud. Lähtusime hiljutisest Riigikontrolli auditist, milles hinnati eakate ööpäevaringse üldhooldekoduteenuse korraldamist, ja seda väga paljudes hooldekodudes. Audit tõi muu hulgas välja, et pole sugugi aru saada, kui palju peaks eakas oma pensionist hooldekodule maksma. Nii maksavad pensionärid näiteks ühes ja samas omavalitsuses hooldekodule vägagi erinevalt, ühel juhul näiteks 80% pensionist ja teisel juhul 100% ehk annavad kogu pensioni ära. Riigikontroll toob välja, et kogu pensioni ei tohiks pensionärilt ära võtta, sest eakale peab jääma raha ka selliste vajaduste katteks, mida hooldusteenus ei kata. Teise olulise punktina on auditis välja toodud, et kui inimene tuleb hooldekodusse omavalitsuse suunamisel, siis peaks enne olema kindlaks tehtud tema tervislik seisund ja saadud info terviseprobleemide, samuti kasutatavate ravimite ja ravimise vajaduse kohta. Siit lähtuvad ka meie küsimused proua ministrile. Muu hulgas küsime, milline on tema hinnang perearstiteenuse kättesaadavusele hooldekodudes, mis teatavasti jätab kõvasti soovida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seaduse nõuetele, siis toimib juhatus nendega vastavalt sellele seadusele.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Hakkame päevakorda kinnitama. Palun tähelepanu! Neljapäeval on viies päevakorrapunkt Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 654. Põhiseaduskomisjon on ühendanud eelnõud 654 ja 109, nii et sama päevakorrapunkti all arutatakse nii eelnõu 654 kui ka 109. Koos selle muudatusega panen päevakorra kinnitamisele. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu ... Palun vabandust! Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel teen ettepaneku jätta selle töönädala päevakorrast teisipäeval välja järgmised punktid: punkt nr 7, valitsuse algatatud alkoholiaktsiisi ja muude aktsiiside seaduse muutmise seaduse eelnõu; punkt nr 8, valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu; punkt nr 9, valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Miks IRL-i fraktsioon teeb sellekohase ettepaneku? Viimasel ajal on palju räägitud vajadusest suurendada, tõhustada kaasamist nii parlamendis kui ka riigis tervikuna, kuid paraku tuleb tunnistada, et Riigikogu rahanduskomisjoni tööpraktika viimasel nädalal on olemuslikult sellest kaugel.
Nimelt esitas valitsus need eelnõud parlamendi täiskogule eelmise nädala esmaspäeval ja parlamendi rahanduskomisjonile suunati need menetlemiseks samuti eelmise nädala esmaspäeval. Nimetatud eelnõude tekstid sai rahanduskomisjon kätte alles teisipäeva hommikul, kui neid küsimusi istungil arutati. See tähendab, et sisulist arutelu, vähemalt opositsiooni esindavatel rahvasaadikutel, ei olnud võimalik eelmise nädala teisipäeval pidada. Eelmise nädala teisipäeval lepiti kokku, et arutelu jätkatakse Riigikogu rahanduskomisjonis järgmisel esmaspäeval, kuid kahetsusväärselt rahandusminister Jürgen Ligi tänasel istungil ei osalenud. Need on mahukad eelnõud, nii oma sisult, mõjult ühiskonnale kui ka tehnilises mõttes, teksti mahu poolest. Me oleme alati rääkinud, et sisuline töö toimub komisjonides, aga paraku tuleb tunnistada, et nende eelnõude puhul on komisjoni töö esimese lugemise ettevalmistamisel sisuliselt blokeeritud. Nendel põhjustel teen ma ettepaneku need kolm päevakorrapunkti täiskogu selle nädala päevakorrast välja jätta.

Kas mõni fraktsioon protestib selle ettepaneku vastu? Kristen Michal, palun!

Tänan, eesistuja! Loomulikult me protestime selle ettepaneku vastu.

Urmas Reinsalu, palun, milles on küsimus?

Enne selle küsimuse hääletamist või õigemini päevakorra kinnitamist ma küsin Riigikogu esimehelt protseduuri kohta. Kas Riigikogu juhatus on sellisest töökorraldusest rahanduskomisjonis teadlik ning milline on Riigikogu esimehe hinnang sellisele töökorraldusele?

Riigikogu juhatus on Riigikogule esitatud eelnõud suunanud komisjonidesse, kaasa arvatud rahanduskomisjoni, ja vastavalt rahanduskomisjoni ettepanekutele koostanud selle töönädala päevakorra. Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele on kõigil õigus teha päevakorra kinnitamisel oma ettepanekuid. Kui mõni fraktsioon on esitatud muudatuste vastu, siis seda me siin ei hääleta, vaid hääletame tervet päevakorda korraga ja oleme kas terve päevakorra poolt või vastu. Juhatusel puudub õigus komisjoni otsuseid ümber teha. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Kas ma sain teist õigesti aru, et teie arvates on Riigikogu kodu- ja töökorraga kooskõlas selline olukord, kus Riigikogu liikmel puudub võimalus enne arutelu suures saalis arutada komisjonis eelnõu sisuliselt koos algataja esindaja ehk ministriga? Kas see on kooskõlas kodu- ja töökorra seaduse mõtte ja sättega?

Kodukorra seaduse mõte ja säte ütlevad, et ministrid käivad komisjonides. Kodukorra seaduse mõte ja säte ütlevad ka seda, et teinekord võivad ministrit asendada tema tublid kaaslased ministeeriumist, keda minister on volitanud eelnõu arutama. Juhul kui eelnõu arutelul komisjonis ei tekkinud niisugust küsimust, siis ma ei näe siin juhatuse poolt päevakorra kinnitamisel küll probleemi. See praktika on olnud iga komisjoni enda asi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Ma kuulsin esimest korda, kuidas Riigikogu esimees küsis, kas mõni fraktsioon protestib ka. Ülimalt viisakas on niiviisi küsida. Aga kuna see juhtus esimest korda, siis tahaksin teada, millisest meie kodu- ja töökorra seaduse paragrahvist te lähtusite, kui te sellise küsimuse esitasite.

Lähtusin sellest paragrahvist, mis paneb juhatajale kohustuse juhatada Riigikogu tööd. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te tõite oma vastuses välja selle aspekti, kas komisjonis oli arutelu teemal, et minister kui eelnõu algataja esindaja peaks olema kohal, ja kas sellega seoses on mingeid protseduure ja arutelu peaks edasi lükkama. Võin siinkohal kinnitada, et nii eelmisel nädalal, kui me eelnõusid esimest korda menetlesime, olles vahetult enne seda dokumendid kätte saanud, kui ka täna pöörati komisjonis sellele tähelepanu ja sisuliselt enamushäältega nenditi, et nüüd on uus kord siis selline.

Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Rahanduskomisjoni liikmena ütlen tõe huvides, et ka Riigikogu täiskogu saal saaks teada: eelmisel nädalal oli algataja esindaja rahandusminister Jürgen Ligi komisjonis, kui me neid eelnõusid esimest korda arutasime. Teist korda me arutasime neid eelnõusid tänasel rahanduskomisjoni istungil. Väita seda, et algataja ministri näol ei ole komisjonis käinud, ei ole korrektne.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Rahanduskomisjoni liikmena ütlen, et eelmisel nädalal ei olnud meil materjale ja sellel nädalal toimunud rahanduskomisjoni istungil, kus minister ei osalenud, ei olnud ministrit asendaval ametnikul kahjuks võimalik kõigile küsimustele vastata, kuna komisjoni istung sai enne läbi. Küsimusi oli veel palju ja sellele juhiti ka komisjonis tähelepanu. Kas komisjoni liikmel on õigus saada enne eelnõu istungisaali tulemist kõikidele küsimustele vastused?

Ei ole. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleegi Remo Holsmeri tähelepaneku juurde tahan lisada, et tegelikult oli eelmine nädal olukord, kus minister oli kohal, aga materjale polnud kätte antud. Tänaseks oli võimalik kõik materjalid läbi lugeda, aga nüüd ei olnud jälle ministrit kohal. Kas teie, hea juhataja, peate sellist praktikat normaalseks ja korrektseks?

Küsimus oli juhatajale, kuid komisjoni töökorra kohta on mõistlik küsida siiski komisjoni esimehelt. Ka mina olen olnud rahanduskomisjoni liige ja mäletan varasemat praktikat. Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Võin kinnitada, et eelmisel nädalal, kui komisjon neid eelnõusid arutas ja algatajana oli kohal ka Jürgen Ligi, olid vastavad materjalid saadetud rahanduskomisjoni liikmetele enne komisjoni istungi toimumist, sama päeva hommikul. 

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Te viitasite, et komisjoni töökorra kohta saab küsida komisjoni esimehelt, kuid ilmselt on komisjoni esimehel väga raske anda enda tööle hinnangut. Sellepärast küsin teie käest, austatud juhataja, kas te peate seda korrektseks, et tänasel rahanduskomisjoni istungil lõpetati küsimustele vastamine, nende päevakorrapunktide arutelu ei otsustatud ka jätkata ning menetlusotsused tehti, ilma et teema oleks lõpuni arutatud. Kas te peate oma fraktsioonikaaslase sellist käitumist õigeks?

Nii palju ma kodukorraseadust küll mäletan, et esmaspäevane komisjoni istung lõpeb kindlal kellaajal ära. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh! Hea eesistuja, kas te ei kaaluks võimalust võtta juhataja vaheaeg, kutsuda kokku Riigikogu juhatus ja arutada tekkinud olukorda? Tõepoolest, sellist käitumist parlamendis, et eelnõu ei ole komisjonis lõpuni arutatud, ei saa kuidagi tolereerida. Mina leian, et see oleks väga mõistlik, kui te vaheaja võtaksite. Arutage olukorda ja langetage õiglane otsus!

Laine Randjärv, palun!

Hea juhataja! Kas ma saan õigesti aru, et Riigikogu juhatus otsustab järgmise nädala päevakorra vastavalt sellele, missugune on komisjoni ettepanek eelmise nädala neljapäeval, kui päevakord järgmiseks nädalaks kinnitatakse? Ehk siis selleks ajaks, kui toimus juhatuse koosolek, kus pandi kokku päevakord, oli olemas komisjoni ettepanek konkreetse päevakorra ja nende päevakorrapunktide kohta. Kas mul on õigus?

Jah, on õigus. Sedasama ütlesin ma ka oma esimeses vastuses rahvasaadik Reinsalule. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Selgituseks juhatuse liikmetele, kes ei viibinud rahanduskomisjoni istungil ei eelmisel nädalal ega sel nädalal. Eelmisel nädalal asus rahanduskomisjon arutama eelnõusid, mis olid komisjoni liikmetele kättesaadavaks tehtud mõni tund enne komisjoni istungi algust. Need eelnõud on igaüks paarkümmend lehekülge tihedat teksti. Komisjoni liikmetel ei olnud võimalik materjalidega tutvuda, sest samal ajal oli meil täiskogu istung. Tehti tingimuslik otsus, et arutelu toimub täna. Täna jäi aega väheks, arutelu katkestati ja tehti ainult kiired menetluslikud otsused. Seega ei ole rahanduskomisjon eelnõusid konkreetselt arutada saanudki, nii nagu eelnõude menetlemine peaks toimuma. Kui komisjonil jäi aega puudu, siis oleks korrektne need punktid päevakorrast välja võtta ja jätkata arutelu järgmisel nädalal.

Juhatus lähtus sellest ettepanekust, mille komisjon eelmisel nädalal tegi, ta ei saanudki millestki muust lähtuda. Komisjonil oli täna võimalus otsustada, et ta võtab mõne punkti päevakorrast välja, aga sellist ettepanekut ei ole komisjonilt tulnud. Remo Holsmer, palun!

Palun vabandust, et me nii pikalt seda rahanduskomisjoni arutelu siin suures saalis jätkame. Aga teistele inimestele, kes ei ole rahanduskomisjoni liikmed, teadmiseks, et nende eelnõude esimene arutelu rahanduskomisjoni eelmise nädala istungil, kus oli kohal ka rahandusminister, kestis peaaegu kolm tundi. Niisiis Kadri Simsoni viimane väide, et eelnõusid on arutatud ainult tänasel istungil, ei vasta tõele. Me oleme seda teinud kahel istungil.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et lugupeetud Riigikogu esimehele on siit täna koorunud ka uut informatsiooni. Seda on ju siin mitu korda korratud, et neid eelnõusid üritati eelmisel nädalal arutada, siis küll enne materjaliga tutvumata, ja täna olid ajalised võimalused napid. Kas nüüd ei võiks siis juhatus pakkuda komisjonile võimalust langetada uued menetluslikud otsused, teha üks vaheaeg ja anda komisjonile võimalus teha ettepanek need punktid päevakorrast välja võtta? Siis saaks komisjon arutamisega edasi minna ja tulla uuesti saali põhjalikult tehtud tööga. Ma saan aru, et juhatusele ei olnud need asjaolud enne teada, aga nüüd on asjaolud selginemas.

Juhatusel on kohustus lähtuda päevakorra esitamisel komisjoni otsustest, mitte mingitest oma teadmistest. Rait Maruste, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma jätkan sellesamaga, mida te praegu konstateerisite: Riigikogu täiskogu töönädala päevakorra kokkuseadmiseks on oma protseduuriline kord, ja kui sellest korrast on kinni peetud, siis siin saalis seda enam muuta ei saa.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea Riigikogu esimees! Kas ma saan õigesti aru, et nüüd, kui koalitsioonil on suur häälte ülekaal, ei pea Riigikogu töö- ja kodukorra seadust järgima ja komisjonide istungid võivadki jääda selliseks kohaks, kus arutelusid enam ei toimu?

Ei, te ei saa õigesti aru. Austatud Riigikogu, koos muudatusega neljapäevase päevakorra punktis nr 5 teen ettepaneku kinnitada Riigikogu täiskogu ... Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kolleeg Maruste ei ole ilmselt Riigikogu töö- ja kodukorra seadusega päris hästi kursis. Suur saal ei pea lähtuma komisjoni ettepanekust, vaid suur saal on oma otsustes täiesti vaba ja iseseisev. Nii et me võime otsustada teistmoodi, kui komisjon ettepaneku tegi.

Väga õige, kusjuures täienduseks ütlen, et poolt on roheline ja vastu on punane nupp. Austatud Riigikogu, teen ettepaneku ... Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Nagu te natuke aega tagasi ütlesite, lähtub Riigikogu juhatus päevakorra koostamisel komisjoni otsustest. Aga kuna päevakorra kinnitavad Riigikogu liikmed hääletamisel, siis järelikult lähtutakse ka Riigikogu liikmete arvamustest. Keskerakond on tükk aega olnud opositsioonierakond ja opositsioonierakonnal on loomulikult oma suhtumine päevakorda. IRL aga on ju tükk aega olnud võimul, nii et nemad on näinud seda asja nii ühelt kui ka teiselt poolt ja oskavad ilmselt väga objektiivselt hinnata, kas info oli neile kättesaadav või ei olnud. Ma kardan, et ikka ei olnud, ja sellepärast toetan kolleeg Riisalu ettepanekut, et juhatus tuleks kokku ja arutaks seda asja.

Vastan siis protseduuriliselt. Juhatus võib kokku tulla, aga asja, mida arutada, ei ole. On komisjoni ettepanek ja teistsuguseid ettepanekuid ei ole juhatusele laekunud. Igor Gräzin, palun!

Kui üles on kerkinud probleem, et komisjon ei töötanud päris nii, nagu ta pidi töötama jne, mida me ju ei tea, siis ainus võimalus see välja selgitada on panna punkt päevakorda. Siis hakkame päevakorrapunkti sisulise arutelu ajal vaatama, kuidas komisjon on töötanud. Ei saa arutada küsimust, mida ei ole päevakorras. Seepärast ma teen ettepaneku jätta see päevakorda ja minu pärast arutame kas või kohe mitu korda, et asi ikka selgeks saaks.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Minu andmetel on IRL-i fraktsiooni esimees teinud ettepaneku need punktid päevakorrast välja võtta ja arutelu käigus on ka välja tulnud põhjused, miks selline ettepanek on tehtud. Niisiis on olemas väga selge uus informatsioon. Kas see informatsioon rahuldab teid ja on piisav, et juhatus täiendavalt kokku kutsuda?

Sellesisulised ettepanekud päevakorra muutmiseks tulevad komisjoni poolt, või kui keegi teeb neid päevakorra kinnitamisel, siis need lähevad automaatselt arvesse, välja arvatud juhul, kui mõni fraktsioon protestib. Kuna praegusel juhul oli tegemist protestiga, siis on päevakorrapunktid nr 7, 8 ja 9 jätkuvalt teisipäeval päevakorras.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala päevakorra koos muudatusega neljapäevase päevakorra punktis nr 5. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Milles on probleem? Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Ma palun hääletus tühistada! Kui enne väideti, et rahanduskomisjoni liikmed oleksid eelmisel nädalal paari tunniga suutnud läbi lugeda need kümned leheküljed, siis minul oli IRL-i fraktsiooni nimel ettepanek võtta viis minutit vaheaega, et me suudaksime viie minuti jooksul kõik need eelnõud läbi lugeda. Nii et minu ettepanek oli võtta enne hääletust selles küsimuses kümme minutit vaheaega.

Minu täpse silmaga abilised ütlevad, et ma olin hääletuse enne välja kuulutanud kui nime. (Lärm saalis, räägitakse läbisegi.) Hea küll, rahu! Tühistan hääletuse, kuna on erinevad arvamused. Austatud Riigikogu, ma palun eelmise hääletustulemuse tühistada! Vaatamata sellele on soov protseduuriliselt sõna võtta. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra esimees! Ma vaatan praegu meie kodu- ja töökorra seadust. Selle § 54 lõige 3 väidab, et pärast päevakorra teatavaks tegemist võib seda täiendada üksnes juhul, kui ükski fraktsioon ei ole selle vastu. Siin on selline sõna nagu "täiendada". Täna ei ole pakutud mitte täiendada, vaid otse vastupidi, kolm punkti maha võtta. Kuidas te seda kommenteerite?

Tulebki kommenteerida nii, nagu ma olen kommenteerinud. Täiendamine on samamoodi päevakorra muutmine. Ma saan aru, et see tekitab erinevaid arvamusi, aga selline on olnud siiamaani tava. Nii, me oleme nüüd Urmas Reinsaluga silmsides.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu ... (Saalist räägitakse vahele.) Ma tühistasin eelmise hääletuse. Eelmine hääletus on tühistatud, kas kõigil on selge? Ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala päevakorra. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ühiselt me saame kõigi nende asjadega mäele. Ma võtan IRL-i fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega, et parlamendiliikmed saaksid vähemalt teoreetiliselt nende eelnõudega tutvuda.

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 15.36.
V a h e a e g

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala päevakorra koos täpsustusega neljapäevase päevakorra punktis nr 5. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 36, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Asume kinnitatud päevakorra juurde. Riigikogu liikmed Aivar Kokk, Margus Tsahkna, Peeter Laurson, Urmas Reinsalu, Erki Nool, Andrus Saare, Jaak Aaviksoo, Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Liisa-Ly Pakosta, Ken-Marti Vaher, Siim Kiisler, Lauri Vahtre, Ene Ergma ja Annely Akkermann on esitanud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Palun arupärijate esindajana kõnetooli Aivar Koka!

Härra juhataja! Head kolleegid! Allakirjutanud Riigikogu liikmete järelepärimine majandus- ja kommunikatsiooniministrile on ajendatud murest, mis saab järgnevatel aastatel Eestimaa teedest. Kui me kolm aastat tagasi siia tulime, siis ühinesid paljud teist kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühmaga, kus me oleme väga selgelt püüdnud valitsusele selgitada, kui oluline on teeraha. Ja eriti oluline on see osa, mis läheb kohalikele teedele, ehk kohalike omavalitsuste raha. Me oleme kolme aastaga saavutanud selle, et kütuseaktsiisist laekuvast rahast kohalikele omavalitsustele minev osa on kasvanud 5%-lt 10%-le. Kuid nüüd on ajutine valitsus kahjuks seisukohal, et teedele läheb raha liiga palju ja sealt on võimalik jooksvateks kuludeks 25 miljonit eurot ära võtta.
Võib-olla see muutubki traditsiooniks, et kui me näeme eelarves kuskil jooksvates kuludes mõnda auku, siis on lihtne võtta vajalik summa teedele mõeldud rahast, kust mujalt. Ega keegi ju väga hästi aru ei saa, kas tees on mõni auk rohkem või vähem. Mis siis, et meie pidev mure on see, et inimesed tulevad töökohtade pärast linna. Mis siis, et teed on viletsad ja maalt linna sõita ei saa. Lahendus on ju lihtne: võtame üheotsapileti, sõidame linna ja jäämegi sinna. Või oleks ikkagi õigem, et ka teehoiukavas, mis on tehtud 2020. aastani, oleks plaanitud, et teed saavad korda ning meie kodud saavad olla ka väljaspool suurlinnu ja nende rõngasvaldu? Et meil oleksid head ja kiired ühendused töökoha ja kodu vahel. Et me ei peaks ühel hetkel tõdema, et Eesti on jagunenud kaheks eri piirkonnaks – üks on ettevõtliku Eesti piirkond, kus on võimalik ettevõtlusega tegelda, ja teine pool vajab sotsiaalabi, sest teed on seal tolmused, auklikud ega võimalda rahulikult sõita ei talvel ega suvel.
Seoses sellega on meil proua ministrile viis küsimust. Ma olen küll saanud nendele küsimustele kirjaliku vastuse, kuid peab tõdema, et viiest küsimusest ühele on antud mingil määral arusaadav ja poolenisti ammendav vastus, kuid vastused ülejäänutele on kuidagi väga poolikud. Lõpuks on öeldud, et valitsus kohe otsustab. Nagu ma aru saan, on valitsus seda teemat arutanud, ja ma usun, et täna me saame ammendavad vastused kõigile küsimustele. Loodame, et minister vastab ka sellele küsimusele, kas ta andis kerge südamega nõusoleku, et teedelt selline summa ära võetakse. Aitäh!

Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo. Palun!

Lugupeetud esimees, head kolleegid, tere päevast! Vastan arupärimisele. Loen ette ka küsimused, siis on kergem aru saada, millele ma vastan. Esimene küsimus: "Majandus- ja kommunikatsiooniministrina vastutate Te nii transpordi kui liikluskorralduse ja liiklusturvalisuse eest, mistõttu on arusaamatu, miks teede rahastamise korraldust lõhkuva eelnõu esitab teine minister. Kas toetate seda eelnõu, mis kaotab stabiilsuse teehoiu rahastamisel, ja soovite minna ajalukku teede eest vastutava ministrina, kes ei suuda teede korrashoiuks vahendeid tagada?" Vabariigi Valitsus kinnitas 2014. aasta 24. aprilli korraldusega nr 180 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi aastateks 2014–2015, millega määrati teeseaduse muutmise seaduse eelnõu eest vastutajaks rahandusminister ning kaasvastutajaks majandus- ja taristuminister.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas 14. mail s.a teeseaduse muutmise eelnõu tulenevalt Eesti Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni tegevuskava punktist, mis näeb ette suurendada eelarve paindlikkust, vähendades tulude sidumist konkreetsete kuluartiklitega. Kõnealune teeseaduse muudatus suurendab niisiis eelarve paindlikkust, vähendades tulude sidumist konkreetsete kuluartiklitega. Selleks seotakse teehoiu rahastamine lahti kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest. Teehoiu rahastamise maht määratakse riigi eelarvestrateegias ning eraldatavad summad fikseeritakse igal aastal riigieelarves. Samas tahan rõhutada, et teehoiukava vaadatakse niikuinii igal aastal valitsuses üle, sest siin on tegu kütuseaktsiisi laekumisest tulenevate summadega, mis muutuvad aastast aastasse, neid ei ole võimalik seitse aastat täpselt ette prognoosida. Need summad ei ole niikuinii sada protsenti kivisse raiutud. Teehoiu rahastamise lahtisidumine aktsiisist ei tähenda automaatselt rahastamise vähendamist, vaid annab paindlikkuse vastavalt vajadusele ja võimalusele rahastamist suurendada või vähendada. Tuletan veel kord meelde, et kütuseaktsiis muutub niikuinii aastast aastasse, kvartalist kvartalisse ja kindlaid summasid aastani 2020 ei ole kuidagi võimalik ette ennustada. See vaadatakse üle jooksvalt – vaadati varem üle ja vaadatakse ka nüüd üle.
Teine küsimus: "Kas ja kui siis miks toetasite Te transpordi ja teede eest vastutava ministrina eelarvestrateegia kinnitamist, mis näeb ette teede rahastamise vähendamist järgmisel aastal 25 miljoni euro võrra?" Riigi eelarvestrateegia aastani 2014 kiideti Vabariigi Valitsuses heaks konsensuslikult, järelikult siis ka minu toel. Tahan siinjuures rõhutada, et Eesti riik on väike, ressursse on napilt kõigis valdkondades. Ma arvan, et ükski minister, komisjoni esimees või komisjoni liige ei saa öelda, et tema valdkonna peale on raha palju või piisavalt. Rohkem oleks vaja igale poole. Sellepärast ma arvan, et kui ajutiselt ka on teatud valdkonnas mõnevõrra vähenemist ette näha, kas või tulenevalt aktsiisi laekumisest või väikeste kärbete tõttu, siis see sunnib nutikamaid lahendusi otsima.
Ma arvan, et enamik siin saalis olijatest on sõitnud Mäos uhkel ümbersõiduteel või näinud Kukruse ümbersõitu. Seal on ka tekkinud küsimus, kas need rahad on sihtotstarbeliselt investeeritud või mitte. Olukorras, kus raha napib, jäävad võib-olla sellised otsused ära, mis hiljem küsimusi tekitavad, ja ollakse nutikam. Sellele vaatamata seisin ma majandusministrina riigi eelarvestrateegia kokkupanekul loomulikult selle eest, et kärbe, mis on aastast 2015 teehoius ette nähtud, oleks ajutine ja aastast 2016 teehoiuraha jälle suureneks. Näiteks, kui vaadata riigi eelarvestrateegiat, mille praegune valitsus on kinnitatud, siis on näha, et aastal 2018 on teehoiuks minev raha juba ligi 300 miljonit eurot. See raha hakkab aastast 2016 suurte sammudega taas kasvama.
Me oleme valitsuses ka kokku leppinud, et praegust teehoiukava aastani 2020 suures piires ümber ei tehta, sest aastad on erinevad. Hiljem on plaanis neid vahendeid suurendada ja kavandatud objektid kõik ettenähtud mahus valmis teha. Tahan siinjuures rõhutada: on väga tähtis – nii nagu ka Aivar Kokk oma sõnavõtus ütles –, et ei vähendataks vahendeid, mis lähevad omavalitsustele. Võin kinnitada, et järgmisel aastal on kohalike omavalitsuste teede ehitamiseks ja remondiks ette nähtud sama suur summa nagu sel aastal. Nii et 28 miljonit sel aastal ja järgmise aasta eelarves on täpselt sama suur summa. Samuti jätkatakse tolmuvabade teede programmi elluviimist.
Kolmas küsimus: "Millised kavandatud teelõigud või liiklussõlmed jäävad 25 miljoni euro suuruse kärpe tõttu ehitamata või remontimata? Kas kinnitate, et kärpimine ei toimu teehoolde kvaliteedi ja mahtude arvelt?" Valitsus on kinnitanud 16. oktoobril 2013 vastu võetud "Riigimaanteede teehoiukava aastateks 2014–2020" ja praeguse seisuga ei ole seda kava muudetud. Lähiajal tuleb Vabariigi Valitsusse oma ettepanekutega Maanteeameti direktor. Ma väga loodan, et see aeg jõuab kätte juba enne jaanipäeva. Asi on olnud Maanteeameti valmiduses ettepanekutega välja tulla. Uurisin hommikul asja ja sain teada, et tänase seisuga on tal plaan tulla enne jaanipäeva, ja siis me saame neid alternatiive rahulikumalt vaadata.
Nagu ma ütlesin, vaadatakse teehoiukava niikuinii igal aastal üle, sest aktsiisilaekumised muutuvad. Me teame juba praeguse seisuga, et selle aasta aktsiisilaekumised on väiksemad, kui oli prognoositud eelmisel aastal. Nii et ülevaatamine toimub pidevalt. Kui me nüüd teehoiukava vaatame, siis minu eelistus on, et me tooksime kaugemast tulevikust, aastast 2018 ja sealt edasi, järgmisse aastasse enam välisvahendeid, et ühe aasta ajutist kärbet vähendada. See võimalus on olemas, vaja on valitsuse heakskiitu. Kui valitsus kiidab heaks nende vahendite ettepoole toomise ja järgmisel aastal kasutamise, siis muutub see kärbe, millest me räägime, päris väikeseks ja see on siis tõesti juba niisugune igapäevase nutikuse teema, kuidas need mõned miljonid kogu eelarvest kokku hoida. Ma tuletan meelde, et Maanteeameti selle aasta eelarve on 280 miljonit eurot. Isegi kui peaks kokku hoidma 25 miljonit, siis me räägime alla 10%-sest kärpest kogu Maanteeameti eelarves. Aga kui me toome neid vahendeid ettepoole, siis me räägime juba mõnest protsendist. Igal ettevõttel on võimekus olla aastas paar protsenti kuluefektiivsem. Võin kinnitada, et igal juhul ei tehta kärpeid teehoolde kvaliteedi arvel.
Neljas küsimus: "Rahandusministri esitatud eelnõu seletuskirja kohaselt võimaldab see arvestada teehoiu reaalset vajadust. Kas see, et valitsus kavandab teede rahastamist järgmisel aastal 25 miljoni euro võrra vähendada, on Teie hinnangul tingitud sellest, et teehoiu reaalne vajadus on vähenenud?" Nagu ma ütlesin, teehoiukava aastani 2020 on vastu võetud, ja ma arvan, et selle üldmahtu ei ole vaja kuidagi vähendada. Ma arvan, et aastani 2020 summad üldmahus ka ei vähene, me räägime aastastest kõikumistest. Eks ma vaatan valitsuskabinetis ka veel tõsisema pilguga otsa sellele, et seal tõesti ei oleks selliseid pompöösseid rajatisi, nagu on Paide või Kukruse ümbersõit, aga minu teada on praegu võetud asja juba mõistlikumalt kui aastaid tagasi. Me oleme ju kõik huvitatud sellest,  et raha otstarbekalt kasutataks. Olgu need siis Euroopa vahendid või olgu see Eesti riigi raha, maksumaksja raha, kokku on see kõik ikka meie Eesti riigi raha. Vahel on vaja kümme korda mõelda ja siis alles üks kord lõigata.
Viies küsimus: "Aastateks 2014–2020 koostatud transpordi arengukava kohaselt on teedevõrk Eesti transpordisüsteemi kõige olulisem osa ning arengukava näeb ette, et aastaks 2020 peab halvas või väga halvas seisukorras olevate riigimaanteede osakaal vähenema 10% võrra (27%-lt 17%-le). On selge, et väheneva rahastamise tagajärjel hakkab teedevõrgu olukord halvenema ning arengukava tuleb ümber teha. Kuidas plaanite arengukava muuta ja millal on Teil kavas esitada muudetud transpordi arengukava?" Nagu ma ütlesin, vaadates kogu arengukava aastani 2020, ei ole plaanis seda muuta, sellepärast et rahastamine kõigub aastati, mitte kogu perioodi jooksul. See on lähtekoht. Seda ei ole plaanis kaugemas perspektiivis muuta. Aitäh!

Ministrile on küsimusi. Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on hea meel, et te juhtisite tähelepanu üledimensioneeritud teeobjektidele, mis tõesti on lähiminevikus Eestis valminud. Mu küsimus puudutab aga Maanteeameti võimekust. Minu teada on kehtiva süsteemi järgi, kus teehoiuraha on fikseeritud aktsiisist laekuvate tuludega, Maanteeametil ju prognoosist lähtuv väga kindel summa, mille nad peavad ära kasutama. Aga mitte igal aastal ei ole jõutud seda raha ära kasutada ja raha on hoopis alles jäänud. Kuidas te hindate Maanteeameti võimekust n-ö tagasivaatavalt? Kas see muudatus, mida me homme hakkame siin suures saalis menetlema, on õigustatud? Mis te arvate, kuidas see muudab meie teehoiu rahastamist paindlikumaks ja ka efektiivsemaks?

Aitäh! Ma tõesti arvan, et kui eelarve on paindlikum ja organisatsioonile ei ole pika perioodi peale ette antud kivisse raiutud summasid, siis see nõuab ka suuremat nutikust, et igapäevast tööd teha. Teisest küljest peab teatud kindlustunne muidugi olema, sest need on suured investeeringud ja investeeringuid ei saa teha, kui sul ei ole ette teada mingitki perspektiivi. Selles mõttes on ääretult oluline, et oleks teehoiukava – nii nagu see Eesti riigis ongi –, mille alusel tööd teha. Aga tõsi on see, et Maanteeamet ei ole suutnud iga aasta selle kava järgi tööd teha. Põhjusi, mistõttu mingi objekt ei saa valmis või selle valmimine nihkub edasi, on väga palju, alates ilmastikust ja lõpetades hangete vaidlustamisega. Praegu on mõne objekti rajamine takerdunud just selle tõttu, et Maanteeamet on hakanud nõudma seaduse täitmist, mis tähendab, et teematerjalile ehk killustikule, millest teid ehitatakse, esitatakse kindlad kvaliteedinõuded. Määrus, kus need kvaliteedinõuded on kehtestatud, võeti vastu 2010. aastal, aga järgnevatel aastatel neid tegelikult ei järgitud. Nüüd, kui neid hakati järgima, tekkisid kohe takerdumised ja vaidlused. Nii et on näha, et mitmete objektide valmimine nihkub selle tõttu edasi.
Ma toonitan veel kord, et me ei räägi eelarve või teehoiukavas ettenähtu poole või kolmandiku võrra vähendamisest jne. Me räägime siiski mõningasest vähendamisest. Suurte projektide puhul asjad nagunii aastast aastasse natuke nihkuvad, välisvahendeid on võimalik kasutada natuke varem või natuke hiljem. Ma lohutan küll kõiki, kes on mures ja arvavad, et järgmisel aastal tuleb tohutu kärbe ja kogu tee-ehitus jääb seisma. See ei vasta kindlasti tõele, see on paanika tekitamine. Ja veel, kärbet sellisel moel, nagu see numbrina paistab, ei tule, sest tee-ehituses asjad nihkuvad nii- ja naapidi.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Kõigepealt repliigi korras: mind paneb väga imestama, kuidas neile inimestele, kes Tallinnast otse Tartusse sõidavad või Tallinnas elavad, jääb alati ette Mäo ümbersõit. Kohalikud inimesed peavad seal ka maha- ja pealesõite tegema, kuid nemad näevad, et 20 aasta perspektiivis see ristmik õigustab ennast. Aga nüüd küsimuse juurde. Tänases vastuses ja oma kirjalikus vastuses olete väljendanud sellist arvamust, et te siiski muretsete teede pärast ja arvate, et nende jaoks ei ole piisavalt raha. Kui me aga 16. aprillil küsisime siinsamas saalis seda rahandusministrilt, siis ta ütles nii: "See, et me oleme pidanud täpselt 75% aktsiisist aastas teedesse toppima, on tekitanud väga selgeid probleeme. See ärakulutamise kohustus ei ole kooskõlas teede vajadustega ..." Kuidas teie arvate? Kas seda on vaja või ongi tõepoolest nii, nagu Jürgen Ligi on arvanud, et teedesse on liiga palju raha topitud?

Aitäh! Rõhutan veel kord: väga oluline on, et on olemas teehoiukava. See peab olema pikema perspektiivi peale, et oleks teada, kuhu üldse liigutakse ja mida tehakse. Ainult nii saab üldse planeeringuid ja tööd teha. Tee-ehitus ei ole selline üheaastane või pooleaastane asi, see on aastatepikkune töö. Et üks lõik saaks tehtud, selleks tehakse ju aastaid eeltööd. Selles mõttes ei pruugi olla mõistlik väga kindlalt kirja panna, et üks aasta läheb sinna 75% ja teine aasta ka 75%. Üks aasta paneme teedesse võib-olla, ma ei tea, 72%, teisel aastal aga 80% kütuseaktsiisi laekumisest, sellepärast et valmisolek investeerida 80% on olemas. Aga esimesel aastal ollakse võib-olla valmis eraldama 72%, mitte 75%. Nii et ma ei näe suurt probleemi, kui see protsent aastati natuke muutub, kui on olemas korralik teehoiukava, mida pikas perspektiivis jälgitakse. See on kõige tähtsam.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma arvan, et siin saalis saavad kõik aru vajadusest teid korralikult rahastada, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Te ütlesite, et järgmisel aastal kohalike teede rahastamine ei vähene, jätkub tolmuvabade teede projekt jne. Mis puudutab Tallinna–Tartu–Luhamaa maanteed, siis mis seal salata, nii nagu Kaia Iva ütles, võib-olla me ei vaata  tervikut. Aga mõni aasta tagasi ma sõitsin seal koos ühe Luksemburgi riigi alamaga, kes seda paekivist müratõket nähes ütles, et nende rikas riik ei suudaks seda kõike finantseerida. Nii et eks neid rumalusi on tehtud küll. Kuidas teie olete rahul asjade tänase seisuga sellel maanteel ja kas teil on tulevikku silmas pidades Kesk- ja Lõuna-Eesti inimestele positiivseid sõnumeid?

Aitäh! Ma ei ole tegelikult rahul sellega, mis puudutab Tartu–Tallinna maantee ehitamise kiirust. Kui me räägime Eesti regionaalpoliitikast, siis me ei saa olla rahul, sest me näeme, et inimesed liiguvad regioonidest pigem välja. Selleks, et elada väljaspool Tallinna ja Tartut, on vaja tegelikult töökohti. Kui sul on aga võimalik linnas tööl käia ja teed on korralikud, siis see arendab loomulikult ka regionaalpoliitikat laiemalt ja elu maal. Tallinna–Tartu maantee on üks nendest teedest, mis ühendab Eesti lõuna- ja põhjaosa, ja kui see tee oleks neljarealine, siis oleks seal ka turvalisus tagatud. Me liigume edasi aeglases tempos. Nagu ma ütlesin, on riigi vahendid piiratud ja sellist võimalust ei ole ette näha, et me paneme lähiaastatel lihtsalt eelarvest raha oluliselt juurde. Sellepärast oleks minu meelest tõsine mõttekoht kaaluda seda, et minna Tallinna–Tartu maanteega edasi ikkagi kiiremas tempos ja teha näiteks aastaks 2020 valmis teelõik Tallinnast kuni Paideni.
Tallinnast Paideni on liikluskoormus üle 70 000 auto päevas, sealt edasi see langeb juba 6000 kanti. Ma ei taha öelda, et sealt edasi ei peaks neljarealist teed tegema, aga esimene samm peaks olema tee Paideni. Miks Eesti riik ei võiks kaaluda laenu võtmist, et investeerida kiiremas korras Tallinna ja Paide vahelise tee neljarealiseks muutmisse? Kokku maksaks see teelõik, mis on tegemata, 200 miljonit eurot ja umbes 70 miljonit eurot on võimalik saada Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Nii et omalt poolt peaksime juurde panema 130 miljonit. Ma räägin muidugi ümmargustest summadest. Ma arvan, et see on tõsine mõttekoht. Mina isiklikult pooldan sellist lähenemist, et teha tee kiiremini valmis, mitte venitada. Praegune teehoiukava seda Paideni tee tegemist ette ei näe.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Mu küsimus puudutab ka müratõkkeid. Ma olen aru saanud, et koos tee-ehitusega on avastatud selline asi nagu müratõke, mis on tohutu kallis ja ausalt öeldes mitte väga keskkonnasõbralik. Kas see ongi nüüd meie perspektiiv, et me hakkame Eestimaal nagu läbi tunnelite sõitma?

Aitäh! Tunneleid meil väga ei ole, sest meil ei ole mägesid, aga müratõke tekitab natuke tunnelitunde küll, see on tõsi. Väidetavalt seal, kus müratõkked on tehtud, vastab see teatud tingimustele ja nõuetele. Sageli on aga küsimus, kas need nõuded pole kehtestatud liiga kaugele ette, et kui meil on kunagi, 20–30 aasta pärast hästi palju liiklejaid. Kas neid peab siis just praegu ehitama? Ma jään siin vastuse võlgu, kuna ma ei ole selle ala spetsialist. Tahaks väga loota, et spetsialistid on need otsused teinud. Ent minul on jäänud ka küsimusi õhku, ma ei ole korralikke vastuseid saanud, mis puudutab neid suuri ümbersõite, olgu Kukrusel või Paides. Iga kord, kui ma seal sõidan, on selline tunne, et siin peaks üks tohutu asula olema ja palju autosid sõitma, aga näha ei ole kedagi. Mõtled, et mis toimub, kas riigis on mingi eriolukord ja mina ei tea seda, et ma olen ainukene, kes siin sõidab. Imeliku tunde see tekitab. Ja kui ma majanduskomisjoni liikmena küsisin selle kohta, kui meil olid mitmed kuulamised teehoiu teemal, siis vastused olid sellised, mis mulle küll väga ei meeldinud. Öeldi, et jah, need rajatised ongi üledimensioneeritud, me õpime, ei osanud omal ajal arhitektide unelmaid tagasi tõmmata. Ega see mõistlik ei paista. See, et Paide inimene võib-olla ütleb, et tal on ka tore seal peale- ja mahasõite teha – ma arvan siiski, et seda kõike oleks saanud teha odavamalt ja otstarbekamalt. Me peame arvestama, et me küll ehitame neid ümbersõite Euroopa Liidu fondide toel, pannes omalt poolt maksumaksja raha juurde, aga üleval pidama ja remontima peame neid ise hakkama. See on ju püsikulu, mis Eesti riigile tegelikult tuleb. Iga tee, mis me ehitame, iga viadukt – alati peaks mõtlema selle peale, kas see on meile jõukohane ka tulevikus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ühtpidi ma püüan mõista, et valitsusel on suur rahaline puudujääk ja raha püütakse igalt poolt, kust vähegi võimalik on, kokku hoida. Samas on teedelt raha äravõtmine suur majanduslik rumalus. Kui teid õigel ajal ei remondita, siis tulevikus läheb see remont kordades kallimaks. Miks peaks majanduslikult niimoodi talitama? Lisaks kaotab selle tõttu järgmisel aastal vähemalt 500 inimest töökoha, mis tähendab, et riigil jäävad maksud saamata ja inimesed peavad otsima tööd siis ilmselt väljastpoolt Eestit. Kui te ei saa aru, kui suur summa see äravõetav 25 miljonit on, siis ma võin öelda, et kogu kohalikele omavalitsustele teede remondiks eraldatav summa ongi ainult 28 miljonit. Need on enam-vähem võrdsed summad. Ilmselt on probleem selles, et valitsus püüab viia tegelikku olukorda kokku seadusega, sest juba praegu läheb teedele alla 50% Eestis kogutavast kütuseaktsiisist. Ja kuna seadus näeb ette 75%, siis ma arvan, et siin ongi see põhipõhjus. Miks te ei räägi tegelikust olukorrast, et juba praegu läheb kütuseaktsiisist kogutavast rahast Eesti teedele alla 50%?

Te ütlesite, et 25 miljonit eurot on suur summa. Muidugi, sõltub kust otsast vaadata. Üks miljon on ka suur summa, oleneb, mis kontekstis seda vaadata. Mina toonitasin seda, et kogu Maanteeameti eelarve on 280 miljonit eurot. Lihtsalt ühiskonda on mingil moel edastatud sõnum, nagu võetaks peaaegu kogu teede raha ära, ja see on tekitanud tohutu paanika. Loomulikult on väga oluline, et järgitaks teehoiukava, nagu ma ütlesin. Aastased kõikumised ei ole sellest vaatevinklist nii suure mõjuga. Ja nagu ma toonitasin, on minu nägemus see, et me tooksime struktuurifondide vahendeid järgmisesse aastasse. Sel juhul me räägiks üleüldse väga väikesest kärpest järgmisel aastal. Aga seda saab kinnitada muidugi pärast seda, kui Vabariigi Valitsus on teemat arutanud.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt tahan kahe käega toetada sinu mõtet võtta laenu ja teha investeeringud ära. Olukorras, kus majandus ei ole mitte just tõusuteel, elavdaks see natukene ettevõtlust ja majandust. Teistpidi peaksid hinnad olema praegu kindlasti  madalamad kui mõne aja pärast. Ma arvan ka, nii nagu Tarmo Tamm siin enne ütles, et 9% on ikka väga suur raha. Kui sa loodad, et 2018. aastal tulevad kuskilt suured pudrumäed ja raha hakkab tulema nii palju, et kõik see, mis me praegu teede pealt ära võtame, on võimalik tasa teha, siis mul tekib küsimus, et kust see raha ikkagi tuleb. Viimastel nädalatel on tulnud valitsusest siia Riigikokku pidevalt eelnõusid, mis järgmiste aastate riigieelarves püsikulusid suurendavad. Teiselt poolt on see, et praegu, kui ettevõtlus ei kasva, vaid on ennemini langustrendiga, me tõstame ka ettevõtluse maksukoormust, mis kindlasti ...

Küsimus?

 ... ettevõtlust ei suurenda. Kust tuleb see optimism, et 2018. aastal on riigieelarves raha nii palju, et kõik need miinused kaotada?

See tuleb sellest, et riigi eelarvestrateegia järgi igal aastal summad suurenevad – aastal 2016 on 10 miljonit eurot rohkem kui aastal 2015 ja niimoodi on igaks aastaks raha otsa pandud. Ja kui me räägime sellest ühekordsest kärpest ja jagame selle summa ära kas või aastate 2016–2020, st viie aasta peale, siis peaks iga aasta viis miljonit eurot lisaks panema, et kärbe tasa teha. See on soovi korral kindlasti täiesti tehtav.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2014–2015 on kirjas järgmine punkt: tõstmaks Eestile olulise metsatööstuse konkurentsivõimet, vähendame suurtel trassidel metsaveokite täismassi piirangut. Selle punkti elluviimine ei sõltu üksnes paberite vormistamisest, vaid on vaja teha ka lisainvesteeringuid, renoveerida ja ümber ehitada mitmeid sildu ja teelõike. On antud hinnang, et selle hind on umbes 80–100 miljonit. Samas me teame, et järgmisel aastal vähendatakse teede raha 25 miljoni võrra. Siit ka mu küsimus: millal ja kui palju on täismassi piirangut kavas vähendada ja millises mahus plaanite sellega seoses teha lisainvesteeringuid teedesse?

Aitäh! Millises mahus on kavas vähendada täismassi piiranguid? Sellele küsimusele ei oska ma praegu vastata, kui soovite, siis võin hiljem saata teile vastuse kirjalikult. Aga selge on see, et kui järeleandmisi tuleb, siis tehakse neid teatud teelõikudel, mitte üle Eesti. Määratakse ära, millistel teedel võib suurema tonnaažiga sõita ja millistel mitte. Seda planeeritakse teha selle järgi, kuidas teede ja viaduktide olukord võimaldab.
Kui me vaatame, milliseid objekte on plaanis tänavu ja järgmistel aastatel teha, siis see nimekiri on väga-väga pikk. Ma ei hakka ette lugema teelõikusid, teid, ümbersõite, rekonstrueerimisi, mis kõik tulevad, sõltumata sellest üheaastasest kärpest. See nimekiri on A4 lehekülje pikkune. Töö jätkub, ma rõhutan veel kord, et töö ei jää seisma. Parandatakse teid ja ehitatakse uusi viadukte, jätkuvad Kose–Ardu kaks pluss kaks tee ehitus, Väo liiklussõlme ehitus, Tallinna–Pärnu maantee kaks pluss üks tee, detailsemalt Kostivere kogujateede ehitus ning Sillamäe linna lõigu, Kose–Võõbu kaks pluss kaks tee, Põltsamaa–Tartu möödasõidualade rajamine ja Ilmatsalu ringi, Viljandi ringi, Tatra–Otepää–Sangaste möödasõiduradade ehitus. Ühesõnaga, te väsite enne ära, kui ma jõuan selle kõik ette lugeda. Tööd ju jätkuvad, töö käib.

Toomas Tõniste, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid korduvalt, et vahendite nappus aitab olla nutikam ja kokku hoida. Siit üks küsimus: kui palju sa plaanid siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi palgafondi vähendada, et töötajad seal tublimad ja nutikamad oleksid? Aga kui teehoiukavast rääkida, kas ei ole siis kurb, et sinu ministriks oleku ajal teede eelarve või rahastus väheneb ja edaspidiseks määrad teistele suurema summa? Kas te ei karda, et sellega läheb nii nagu sotside lapsetoetuse eelnõuga, kus lõpuks IRL on ainuke, kes selle eest võitleb, või nagu endise teerulli- ja kummitemplipoliitikavastase esikõnelejaga, kes kahjuks on nüüd ise muutunud väga kummitempli sarnaseks?

Aitäh! Siin oli palju küsimusi. Ma katsun otsast vastama hakata, ja kui midagi läheb meelest, siis palun vabandust, küsige uuesti. Mis puudutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi palgafondi kokkuhoidu või mittekokkuhoidu, siis need ei ole üks ja sama asi. Kui ma räägin nutikast lahendusest, siis ma ei mõtle, et Maanteeamet peaks oma palku vähendama. Ma arvan, et me peame riigis oma inimesi hoidma, nii erasektoris kui ka avalikus sektoris, ja vaatama, et inimesed oleksid motiveeritud nii palga kui ka töö poole pealt. Ma pidasin silmas nutikamaid lahendusi. Seda, et needsamad loodetavasti hästitasustatud inimesed mõtlevad välja nutikamaid lahendusi, kuidas raha paremal moel investeerida, ja me ei peaks kolme, nelja, viie aasta pärast tooma selliseid näiteid, nagu praegu võib Paide ja Kukruse kohta tuua.
Mul läks kogu küsimus nüüd natukene ujuma, aga ma kogun ennast kohe. Küsija rääkis veel lapsetoetusest jne. Tähendab, kui ma räägin majandusministrina, mille eest ma seisan, siis loomulikult, ma ütlen veel kord: ma seisan selle eest, et teehoiukava rakenduks sellisel moel, nagu see on vastu võetud. Millised on aastased kõikumised, see sõltub nagunii kütuseaktsiisi laekumisest, nende kõikumistega peavad arvestama nii Maanteeamet kui ka ettevõtjad. Need kõikumised on igal aastal. Ma loodan väga, et kui järgmisel aastal uut koalitsioonilepingut kokku pannakse, on sotsiaaldemokraadid seal üks pool, ning siis me jälgime kindlasti, milline on Maanteeameti rahastus ja ka teehoiule minevad summad aastaks 2016 ja sealt edasi. Kui nüüd kevadel pandi kokku riigi eelarvestrateegiat, siis seisin mina selle eest, et kõnealused summad suureneksid, need on nüüd seal kirjas.
Ma väga loodan, et järgmine minister, olen see siis mina või on see keegi teine, seisab selle eest, et need summad jääksid vähemalt nii suureks, nagu nad seal on – need on kasvanud –, või kasvaksid veelgi. Ja nagu ma ütlesin, kui uus või ka olemasolev koalitsioon peaks otsustama Tallinna–Tartu maantee kiiremini valmis teha ja selleks laenu võtta, mis minu arvates on tõsise diskussiooni koht, siis vabaneks veel rohkem isegi Euroopa Liidu vahendeid, mida saaks mujale suunata, kui me tahame. Nii et tegelikult võime rääkida ka sellest, et teehoiuraha aastani 2020 võib hoopis suureneda, mitte väheneda, kui selleks on olemas poliitiline tahe. Kõik võimalused on laual.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võiks suureneda jah, aga paraku te siiski vähendate seda. Kõigepealt, jutt eurorahade ettepoole toomisest ei ole eriti veenev, sest kui te tooksitegi eurorahad ettepoole ja see 75% saaks täis, need läheksid sinna arvestusse sisse, siis ei oleks seda seaduseelnõu üldse vaja menetleda ega seadust muuta. Tegelikult te plaanite teehoiule ikkagi selgelt vähem raha panna. Te lugesite siin ette muljet avaldava nimekirja sellest, kust raha ära ei võeta. Te ütlete, et ei võeta ära kohalikelt teedelt, ei võeta ära jooksvalt teehooldelt. Seega jääb väga vähe võimalusi, kust raha võtta. Euroraha kasutamise võimalused on väga piiratud. Öelge lõpuks see ka ära, kust te selle raha siis ära võtate! Öelge vähemalt, mis tüüpi teed need on.

Ma toonitan veel kord, et juhul kui valitsus kiidab heaks plaani struktuurivahendeid kiiremini kasutada, siis see on võimalik, sest järgmisel aastal on planeeritud 17 miljoni euro ulatuses kasutada riigi vahendeid nn TNT-teede jaoks, mida rahastatakse Euroopa Liidu fondidest. Lihtsalt fondidest ei saa nii palju raha, kui oleks vaja, ja siis on pandud riigi raha sinna juurde. Seda on võimalik asendada näiteks järgmisel aastal Euroopa Liidu rahadega. See tähendab loomulikult seda, et aastaks 2018 on selle võrra fondide raha vähem ja siis tuleks teha tagasimakse. See on otsustamise koht, aga ma arvan, et mõistlik on neid vahendeid kiiremini kasutada. Minu meelest võiks kaaluda võimalust Tallinna–Tartu maantee kiiremini ära teha, võtta laenu ja siis mitte lihtsalt teehoiukava järgida, vaid selle täitmist isegi forsseerida. See oleks minu ettepanek.

Jaak Aaviksoo, palun!

Hea minister! Kuulan teie vastuseid ja päris raske on aru saada, missugune on teie enda positsioon teehoiu ja tee-ehituse suhtes. Ühest küljest te olete korduvalt öelnud, et teehoiukava on hea kava, see kavatsetakse täies mahus ellu viia ja kuskilt midagi ära ei võeta. Teiselt poolt on teie ja teie koalitsioonikaaslaste suust kõlanud üsna tõsine kriitika Maanteeameti aadressil: üledimensioneeritud ja kallid ristmikud, hanked venivad, tee-ehitusnõudeid pole järgitud, ning kui neid järgima hakatakse, siis muutub hangete venimine veelgi tõsisemaks probleemiks. Kas oleks võimalik siiski kuidagi arusaadavalt väljenduda? Kõigepealt, kas see teehoiukava on tõepoolest niisugune dokument, mille te tahate täies mahus ellu viia? Ja vaatamata teie lubadustele teehoiuks ettenähtud vahendeid aastaks 2018 kasvatada, näitab lihtne võrdlus, et eelarvestrateegias teehoiuks kavandatavad vahendid võrreldes SKT-ga pidevalt vähenevad, mitte ei suurene.

Aitäh! Kui me vaatame riigi eelarvestrateegiat, mida iga aasta, igal kevadel uuendatakse, siis juba praegu on seal ette nähtud, et aastal 2018 on teehoiukulud 295 miljonit eurot. 295 miljonit! Kui me vaatame vana plaani, mis on varem kinnitatud, ja te pahandate, justkui oleks sellega võrreldes mingeid kärpeid tehtud, siis selle plaani järgi oleks aastal 2018 olnud need kulud 294 miljonit eurot. Nii et see vahe on ... Ei, palun vabandust, ma vaatasin praegu valesti. Ma ei leia hetkel seda arvu üles, aga ma enne vaatasin ja vahe oli minu meelest 5 miljonit eurot. Mis ma tahan sellega öelda? Juba praeguse RES-i järgi kasvatatakse alates aastast 2016 teehoiule minevaid summasid. Ma näen, et te raputate pead, aga nii on. Kui vaadata riigi eelarvestrateegiat, siis järgmisel aastal on seal ette nähtud kärbe 25 miljonit eurot, aga alates aastast 2016 hakkab teehoiuraha iga aasta 10 miljoni euro võrra kasvama ja jõuab aastaks 2018 ligi 300 miljoni euroni. See on avalik strateegia, te võite sealt rahulikult järele vaadata.
Küsimus oli, mida mina toetan. Ma ütlen veel kord, et laias laastus ma toetan seda, et teehoiukavaga mindaks edasi, et me laias laastus saaksime rääkida, et aastaks 2020 on see kava täidetud. Nutikatest lahendustest rääkides pean ma silmas seda, et plaanitud on tõesti ehitada väga palju teid, viadukte jne, aga iga kord tuleks vaadata otsa sellele, kas neid on mõistlik teha täpselt nii, nagu oli planeeritud aastal 2013 või 2012, või on aeg edasi läinud ja midagi on ehk mõistlikum teha nutikamalt.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea minister! Jalgrattateede areng on jäänud aastate jooksul juba ammu jalgu tegelikule vajadusele. Nüüd on valitsus otsustanud panna turvalisuse koorma jalgratturite peale, valmistades ette seaduseelnõu, mille järgi kiivri kandmine hakkab olema kohustuslik. Kui teehoiuraha vähendatakse, siis väheneb ka kruusakattega tänavate ja tolmuste teede hooldus, samas suureneb aasta-aastalt hingamisteedehaigustesse haigestumine. Kas selles valguses on karta, et valitsusest on varsti tulemas mingi sama laadi seaduseelnõu tolmumaskide kandmise kohta?

Kas nagu Singapuris? Ma loodan, et teine pool küsimusest oli naljaküsimus. Aga kui vastata esimesele poolele, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on öelnud, et ei toeta Siseministeeriumi ettepanekut jalgrattakiiver kohustuslikuks muuta.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea minister! Te olete korduvalt maininud võimalust võtta Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks laenu. See mõte on olnud ka kunagi enne, kümmekond aastat tagasi ja saanud terava kriitika osaliseks, kuigi praeguseks oleks võib-olla maantee kuni Mäoni valmis ja ka laen soodsamatel tingimustel tagasi makstud. Aga see selleks. Minu küsimus on järgmine: kas te olete selleks juba midagi teinud – olete rääkinud sellest oma koalitsioonipartneriga, olete esimesed mõtted paberile pannud – või on see täna lihtsalt unistusena siin saalis välja öeldud?

Aitäh! Ma loodan, et teehoiukava ja kogu see temaatika tuleb valitsuses arutusele enne jaanipäeva. Ma ei saa täpset daatumit öelda, sõltub sellest, milline on valitsuskabineti päevakord ja kas see küsimus mahub sinna, aga lähinädalatel see kindlasti jutuks tuleb. Siiani ei ole valitsuskabinet seda teemat, mis puudutab maanteede ehitust, veel eraldi käsitlenud, aga ma toon muu hulgas kindlasti lauale ettepaneku Tallinna–Tartu maantee Paideni kiiremini valmis ehitada.

Jüri Morozov, palun!

Aitäh! Proua minister! Ma kuulan siin imestusega, et nii arupärijad kui ka osa küsijaid on väga suures mures, kuidas saaks rohkem raha kulutada. Selles valguses on teie ettepanek n-ö nutikate lahenduste kaudu väiksema rahaga rohkem teha päris sümpaatne. Aga mure on mul ikkagi ja ma tahan küsida hoopis nende inimeste nimel, kes elavad kuskil kaugemas vallas ja sellele suurele Tallinna–Tartu maanteele elu jooksul võib-olla üldse ei satu. Sõitma peavad nad ikka ja nad teevad seda oma kodukohas, kus on ka riigiteid, aga need on kruusakattega. Need on kenas korras, aga kruusakattega ja tolmavad. Kas selles osas on tagasiminekut, kas kilomeetrites antakse järele või jääb teede tolmuvabaks muutmise osa täpselt samaks nagu möödunud aastal?

Aitäh! Mis puudutab tolmuvabu teid, siis sel aastal on planeeritud nendele 4 miljonit eurot, see on programm "Eesti teed tolmuvabaks aastaks 2030", ja järgmiseks aastaks on planeeritud 7,9 miljonit eurot. Nii et see summa kasvab.
Stenogrammi huvides ütlen ka need arvud, mille kohta härra Aaviksoo minu käest küsis, ma leidsin need vahepeal üles. Ütlen täpsed arvud. Riigi eelarvestrateegia, mis tehti selle aasta märtsis, näeb ette, et teehoidu läheb ligi 300 miljonit eurot, 294 650 000 eurot. Varasem summa eelmisest sügisest oli 308 miljonit. Niisiis praeguses riigi eelarvestrateegias ettenähtu ja sügisel ettenähtu vahe on juba alla 10 miljoni. See vahe ei ole suur. Sinna ei ole väga raske kaubelda raha juurde, et jõuaks tagasi samale tasemele. See on minu vastus.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Tahan küsida riigi eelarvestrateegia kohta. Te kindlasti ju teate, millised on olnud varasemate valitsuste kogemused teehoiuraha planeerimisel riigi eelarvestrateegia järgi. Kas see, et eelarvestrateegiasse on n-ö sisse kirjutatud kasvurütm, on vana kogemus või on see nüüd uus võimalus kindlustada teede stabiilne rahastamine?

See rahasumma on ikkagi aastast aastasse kasvanud ja eelkõige seetõttu, et on nähtud, et kütuseaktsiisi laekub rohkem. Selle järgi on need kasvud planeeritud. Eks me loodame ka praegu, et kütuseaktsiisi laekub iga aasta mõnevõrra rohkem, aga selline väike kasv on iga aasta ette nähtud. Selles mõttes peab ütlema, et me järgime ka vana kommet kasvatada iga aasta teehoiuks minevaid summasid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina olen mõnevõrra üllatunud, et just teie majandus- ja kommunikatsiooniministrina võitlete nii innukalt teede rahastamise vähendamise eest. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks on vaja teede rahastamist 25 miljoni võrra vähendada. Kui peaminister Riigikogu ees teatas, et riigi kulud on tuludega kuhjaga kaetud ja 40 miljonit on ülegi, siis saaks sellest 40 miljonist 25 miljonit rahulikult ka teede rahastamiseks suunata. Miks otsustas valitsus  riigieelarve paindlikkust suurendada just teede rahastamise arvel? Tuludega seotud kulusid on eelarves teisigi, näiteks töötuskindlustusmakse, sotsiaalmaks, saastetasud või mis iganes – seal on neid loetletud terve rida. Miks valiti välja just teede rahastamine?

Võin vastata, et miks ka mitte. Ma loodan, et te ei teinud praegu ettepanekut lahti siduda töötuskindlustusmakse või ravikindlustusmakse. Nagu ma ütlesin teede rahastamise kohta, läheb ühel aastal selleks võib-olla 72%, teine aasta on võimalik panna ka 80%. Teede rahastamise summad kõiguvad niikuinii aastast aastasse, need ei ole täpselt ühe kindla protsendi piires nendelsamadel põhjustel, millest ma enne rääkisin. Täpselt prognoosida nii aktsiisi laekumist kui ka seda, kuidas objektidega edasi jõutakse, on võimatu. Nihkeid on nagunii iga aasta.

Juhan Parts, palun!

Aitäh! Ma kuulan neid vastuseid ja pean kõigepealt ütlema, et me Ansipiga olime ikkagi  riigimehed. Probleem on ju praegu selles, et me lõhume ära pikaajalise süsteemi, mis oli mõeldud selleks, et teedevõrk lootusetult ei laguneks. Olles ise praegu kehtivat teehoiukava teinud, võin teile öelda, et tegelik vajadus on suurem. Jutt, et lähtume vajaduspõhisusest ja vaatame, on lihtsalt hülgejutt, see ei vasta tõele. Aga kui ma mõtlen praegu valitsusliidu mure peale, siis on mul kaks küsimust. Arvestades seda, et ega teil ei kipu olema mandaati tegemaks nii pikaajalist otsust, siis äkki me leiame mingi ajutise lahenduse, kui teil on vaja oma raamatupidamistabel kokku saada. Lõhume siis sel ajal, kui teie eelarvet teete, ajutiselt varasemat pikaajalist lahendust. Kas see oleks võimalik? Ma arvan, et parlamendis on kindlasti valmisolek olemas, sest ma ei usu, et ükski järgmine valitsus seda rasket otsust, mis on kehtinud 20 aastat ...

Küsimus, Juhan Parts! Aeg on läbi.

See oli esimene küsimus. Teiseks tahan siiski küsida selle 25 miljoni euro kohta. Millal ja mis teedelt 25 miljonit eurot konkreetselt ära võetakse?

Aitäh! Mis puudutab riigimehelikkust, siis jah, ise te alustasite seda teemat. Mina ei pea väga riigimehelikuks neid suuri ümbersõite, mis teie juhtimisel meie kõigi raha eest ehitati. Aga see selleks. Eks igaühel ole oma arusaam riigimehelikkusest. Nii et seis on 1 : 1. Aga mis puutub teede rahastamisse järgmisel aastal, siis ma tunnen ennast siin natuke papagoina. Ma ütlen uuesti, et kui me otsustame valitsuskabinetis – ma räägin praegu tingivas kõneviisis sellepärast, et selliseid otsuseid, mis puudutavad teehoiukava ümbertegemist, võtab valitsuskabinet vastu arutelu tulemusena – tuua struktuurifondide rahastus ettepoole, siis ei saa üldse rääkida olulisest kärpest järgmisel aastal. Ma ei saa isegi vastata, kust raha ära võetakse, võib-olla ei kärbitagi.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Eks me kõik siin saalis oleme püüdnud olla riigimehed. Küllap on Juhan püüdnud olla riigimees ja olen ka mina püüdnud olla riigimees, aga alati ei ole see hästi välja kukkunud. Ma julgen küll tunnistada, et kui me oleme rahastanud neid üledimensioneeritud liiklussõlmi, nagu Rakvere–Halinga, Tallinna ja Narva maantee ristumiskoht, Mäo sõlm või see Tartu tee, mis Tallinnast Koseni viib, siis me ei ole kasutanud maksumaksja iga senti kõige paremal moel. Küllap oleks seda raha olnud võimalik ikka märksa paremini kasutada. Ma nõustun rahandusminister Jürgen Ligiga, kes on öelnud, et kohati on teede ehitajaid tiivustanud rahasummade ärakulutamise kohustus. Nüüd minu küsimus: kuidas sina tulevasi arenguid näed? Kas jätkub endiselt suurprojektide rahastamine selliselt, nagu seda praegu tehakse? Kas Eestimaa peidetakse plangu taha või oleks näiteks võimalik ehitada neid planke linna raudtee äärde, sinna, kus müratase on märksa kõrgem kui metsade vahel?

Aitäh! Ma olen küsija arutlusega nõus. Mul ei olegi siia muud lisada, kui et mina isiklikult näen, et meil ei ole tõesti mõtet teha selliseid objekte, mis mingite hinnangute alusel on orienteeritud sellele, et Eesti rahvaarv kümne aasta pärast kahekordistub ja liiklussagedus kasvab ka vastavalt sellele. No seda ei tule kahjuks! Sellepärast tekib kohati küsimus, kus on otsustajate mõistus ja kust see optimism pärineb. Jah, ma sooviksin näha rohkem mõistust, rohkem talupojamõistust heas mõttes ka siis, kui me räägime teede ehitusest. Me investeerime sinna ja peame tegema seda sellisel moel, nagu on otstarbekas ja mille puhul ka inimesed saavad aru, et see on tõesti neile kasuks, mitte vastupidi.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra juhataja! Proua minister! Kuulan siin ja mõtlen, et kui veidikenegi riigi rahandust tunda, siis vaevalt meil on eluala, mis oleks päris täielikult ja vajadusekohaselt rahastatud. Korduvalt on jutuks olnud meie teehoiukava, mis tõenäoliselt tugineb tegelikele rahalistele võimalustele. Mind huvitab, kui palju see erineb tegelikust vajadusest. Kas ministeeriumil on selliseid andmeid? Kui palju aktsiisist lahtisidumine siis kahju teeb või teistpidi küsides, kui suures osas aktsiisiga sidumine kindlustas tegeliku vajaduse rahuldamise?

Aitäh! Üksüheselt on raske vastata, kui suur on vajadus. See sõltub sellest, kui kiiresti me tahame midagi ära teha, kas me tahame kohe, et meil oleks neljarealine tee Narva, Pärnusse ja Tartusse jne. Laias laastus on oluline see rahastus, mis on ette nähtud tugiteede korrashoiuks. Ma loodan, et spetsialistid on teinud õiged arvutused ja lähtunud õigetest eeldustest. Kui sellest rahast, mis me praegu oleme planeerinud, tugiteede korrashoiuks jätkub, siis ei teki olukorda, kus teed on järsku nii halvas olukorras, et me peame hakkama neid ümber ehitama. Ma tahan loota, et teehoiukavas on sellist talupojamõistust juba järgitud. Sellepärast ma ütlen, et kui me avaramas perspektiivis, aastani 2020 seda teehoiukava järgime, siis peaksime oma teedega päris kenas graafikus liikuma. See ei sisalda muidugi selliseid suuri investeeringuid, et teha kohe valmis näiteks neljarealine Tallinna–Paide maantee. See on eraldi tee ja vajab lisaressurssi.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult on ju tore, kui mõned meie kolleegidest ütlevad, et nad on riigimehed ja on saanud hakkama väga suurte ehitistega. Loomulikult on olemas mõned raudteesõlmed, mis on väga kulukalt välja ehitatud, aga seisavad tühjana, on suured maanteesõlmed, kus liigub väga vähe autosid. Eks riigimehed on muidugi lasknud need suured ehitised valmis teha, aga teie kui riiginaise õblukeste õlgade kanda jääb see, et kõik need maanteesõlmed ja maanteed korras oleksid. Eelmisel nädalal oli konverentsisaalis üks hea konverents varimajanduse teemal ja seal öeldi, et Eesti riigis jääb väga palju aktsiisitulu saamata. Mis te ministrina arvate, kas me peaksime rohkem tähelepanu pöörama varimajandusele, just sellele, et riiki tuuakse sisse kütusesarnast toodet, mida pestakse, riigil jääb aktsiis saamata ja pigem küsitakse veel käibemaksuna raha tagasi? Mida rohkem makstakse aktsiisi, seda rohkem jääb ju raha maanteede jaoks ja jätkub ka veel lastetoetuste tõstmiseks.

Aitäh! Mis puudutab üleüldse varimajanduse ja maksudest kõrvalehoidmise temaatikat, siis loomulikult, kui on võimalik saada lisaressursse varimajandust vähendades, on see esimene asi, mida riik peab alati tegema. See on küsimus Maksu- ja Tolliametile ning rahandusministrile, mis võimalusi nemad seal näevad ja kas see, millest te rääkisite, on praegu probleemina tõusetunud. Kui on, siis tuleb loomulikult sellega tegelda, et aus inimene, kes ausalt makse maksab ja oma tööd teeb, ei oleks halvemas olukorras kui see, kes seda ei tee. See on Eesti riigi kohus.

Aitäh! Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun arupärijate nimel!

Hea juhataja ja head kolleegid! Ma tänan ministrit, kes püüdis väga keeruliselt meie küsimustele vastata! Ega ei tahaks täna tõesti tema nahas olla. Mõne punkti juures tekkis küsimusi ja teemasid jäi õhku. Nii nagu me siin arutasime, tundub 25 miljonit ühest otsast olevat väike raha, aga omavalitsustele teede remondiks ja hoolduseks antav 28 miljonit jälle väga suur raha. Vahepeal tundub jälle, nagu tuldaks kosja meie enda rahaga, et võtame 25 miljonit ära ja siis järgnevatel aastatel kasvab teede raha 10 miljoni kaupa, nagu ta oleks niikuinii kasvanud, ning aastal 2018 on meil äkki raha sama palju kui praegu. Või siis see arutelu, kas kuskil peab mürasein olema ja kas mõni viadukt on liiga uhke või ei ole.
Meie Eesti riigis tundub vahel, et oleme jäänud toppama. Me räägime pidevalt mingitest investeeringutest, aga mulle tekitab alati küsimusi kas või seesama Rail Balticu raudtee. Hõisatakse, et seal hakkavad sõitma 240-kilomeetrise tunnikiirusega reisirongid. Kõik riigimehed, kes me siin istume, peaksid käima väljaspool Eestit. Minu arvates ei ole viimasel kümnel aastal enamikus Euroopa riikides, kus on raudteid renoveeritud või ehitatud, nii aeglasi raudteid enam tehtud. Meil on ka väga ilusad oranžid rongid, aga nad võiksid sõita 160-kilomeetrise tunnikiirusega. Võib-olla oleks Tallinna–Tartu maantee peal busse ja autosid palju vähem, kui rong jõuaks tõesti tunni või poolteisega Tartust Tallinna, mitte kahe tunniga, nii nagu ta praegu sõidab lihtsalt sellepärast, et infrastruktuur ei kannata teisiti.
Me peame tunnistama, et Eesti riik on just nii vaene ja nii rikas, kui ta on. On selge, et  maksumaksja raha eest ei ole suudetud teha rohkem investeeringuid, kui neid on tehtud. Täna pakkus minister ühe võimalusena välja, et võtta suurte investeeringute jaoks laenu. Olles ise ettevõtja, ma usun, et võib-olla on käes see aeg, kus infrastruktuuri parandamiseks tuleks võtta korralikult laenu ja ehitada välja riigi teedevõrk, nii raudteevõrk kui ka sõiduteevõrk. Seda ei suudeta kindlasti teha ühe aastaga ja seda tuleb väga mõistlikult teha. Nagu elu on näidanud, kui ettevõtja näeb, et raha on palju, siis tõusevad ka hinnad ja ehitus läheb kallimaks, kui see tegelikult olema peaks. Ma loodan, et praegune ajutine valitsus tuleb selle ideega vähemalt kaasa. Tuleb siis otsus, milline ta tuleb, aga vähemalt idee on õhku visatud. Meil on kogu aeg räägitud, et riik ei tohi sentigi laenu võtta, ning kritiseeritud Hispaaniat ja Portugali. Samas, kui sa seal autoga või rongiga ringi sõidad ja näed, et kogu infrastruktuur on Euroopa rahaga välja arendatud, või vaatad, kuidas Portugali riik vaikselt kosub, siis mõtled, et võib-olla nad ei olegi nii rumalad olnud. Nad on käinud rasketel hetkedel põhjas ära, aga nüüd on nad tõusuteel.
Siin räägiti pikalt, et 2016. aastal on teeraha kindlasti olemas ja et 2015. aastal võib Euroopa Liidu fondide raha tuua natuke ettepoole. Ma tahan siin rõhutada lihtsalt seda, et Euroopa Liidust tulev raha on kindel summa. Sõltumata sellest, kas me kulutame selle 2015. aastal ...
Palun kolm minutit aega juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

... heas mõttes kulutame, investeerime 2015. aastal või ühtlaselt kuni 2020. aastani, see rahasumma ei kasva. Siin on see küsimus, et kui me praegu seadusega seome teeraha kütuseaktsiisist lahti, kes siis garanteerib, et 2016. aastal ei ole keegi teine ministritoolis ja ei ütle, et see aasta tuleks veel 25 miljonit vähendada ja 2017. aastal ka veel. Eks nii kohalikes omavalitsustes kui ka kõigis teistes tekitab hirmu see, kas nimetatud summa puudutab ikka ainult üht aastat. Alati võib olla loogiline, et ühel hetkel on vaja teha muid investeeringuid ja teha mingi muu töö ära. Seda kindlust ega garantiid me ei suuda aga anda.
Kui me vaatame aga kohalike teede poole pealt, siis siin on see küsimus, nii nagu Jüri küsis, et jah, kohalikele omavalitsustele 28 miljonit – praegu on igal juhul nii ministri kui peaministri suust öeldud, et see ei vähene. Aga kõikides valdades on ka riigiteed. Ja kui praegu vaadata, et teehoiukavas raha teehooldusele ei vähendata, omavalitsustele ei vähendata ja Euroopa Liidu rahasid saame suurprojektidele kasutada, siis mul on see hirm, et kaovad ära just maal olevate teede rahad ja tolmuvabad teed on eraldi rida, see ei ole selle 280 miljoni sees.
Aga ma soovin ministrile jõudu ja jaksu! Vähemalt üks hääl on sul Riigikogus olemas: kui sa infrastruktuuri arendamiseks laenu tahaksid võtta, siis ma kindlasti toetan sind. Aitäh!

Andrus Ansip, palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Nii selle koalitsiooni ja opositsiooniga on. Kui sa oled koalitsioonis, siis räägid eelarve tasakaalust ja sellest, kuidas eelarve tasakaalu printsiip tuleks kirjutada meie põhiseadusesse sisse. Ja nii kui sina oled sattunud opositsioonipinki, siis hakkad sa kohe rääkima sellest, kuidas võiks mõõdutundetult laenu juurde võtta, ja käed muudkui tõusevad, saaks aga rohkem laenu võtta. Aga ega seda ei muuda. Ilmselt jääb ka tulevikus nii, et koalitsioonis, valitsuses olles on ühed mõtted ja opositsioonis olles hoopis teised mõtted.
Mitte see ei olnud aga see, mis mind siia kõnepulti tõi. Mind provotseeris siia tulema Inara. Jah, ma leian, et valitsus on süüdi selles, et meil on mitu liiklussõlme üledimensioneeritud. Meil on Eestimaal väga ilusaid teid. Ma käisin nädalavahetusel Võrumaal, käisin Rõuges. Suurepärased, ilusad teed! Ja samas, kui tuled Tallinna, siis oleks nagu just sõda lõppenud. Svaasimaal Aafrikas selliseid tänavaid küll ei leia. Võib-olla et Sambia vaesemates külakohtades on midagi taolist võimalik täheldada, nagu meil siin Tallinnas mõnedel tänavatel. Aga üldiselt, jah, teed on meil kohati heas korras, kohati on nagu Chicagos, üliheas korras ja siis on jälle väga kehvad. Me ei ole ka minu peaministriks oleku ajal viimase üheksa aasta jooksul maksumaksja raha kõige paremal viisil kasutanud.
Aga ikkagi Inarast. Teedele on ehitatud monumente, aga Koidula piirijaama mina monumendiks ei pea. Põhimõtteliselt on tegemist väga vajaliku ehitisega. Jah, ka seal võib diskuteerida selle üle, kas kõike seda, mis on ehitatud, oli ikka tarvis ehitada, aga põhimõtteliselt on see õige ja aus asi. Minu jaoks on eelkõige tegemist piiri- ja tolliprotseduuride läbiviimise kohaga. Kuni Koidula piirijaama valmimiseni teatavasti tolliti kaupasid ehk siis vedelkütust Tartu kesklinnas. Mina mäletan viimasest kümnest aastast kahte päris korralikku tulekahju sealsamas tsisternvagunite kõrval. Kord põles üks suur raudteekuur, mille katusele oli laotud vähemalt 17 kihti ruberoidi, ning tule- ja suitsusammas oli Tartust 20 kilomeetri kaugusele näha. Kõik see toimus sealsamas vagunite lähedal. Teisel korral põles vaksalihoone ja jälle olid sealsamas lähedal vagunid. Koidula piirijaam on minu jaoks ka Tartu linna elanike ohutuse küsimus. Enam ei pea need rongid Tartus seisma selleks, et teha piiri- ja tolliprotseduure. Ja see tähendab, et Tartu linn ei pea enam kartma, et mõni nendest ešelonidest juhuslikust tuletikust lahvatanud tulekahju tõttu õhku võiks lennata. See on suur väärtus ja ainuüksi sellepärast ei julge mina Koidula piirijaama kellegi poliitiku monumendiks ja isiklikuks ambitsiooniks pidada. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ühtepidi ma tunnustan endist peaministrit Andrus Ansipit, et ta julgeb tunnistada neid vigu, mis tema valitsemise ajal tehti. Need viaduktid ehitati, Andrus, sinu valitsemise ajal, sina olid peaminister. Aga mul on kahju, et sa ei tunnista seda, et sinu valitsemise ajal vähendati kohalikele omavalitsustele teehoiuks minevat raha. Näiteks 2008. aastal oli see raha 40 miljonit eurot ja 2014. aastal 28 miljonit eurot. See ongi see koht, kus tuleks majanduslikult mõelda. Kui sa õigel ajal teid ära ei remondi ja õigel ajal sinna ei investeeri, siis tulevikus läheb teeremont kordades kallimaks. Remonti võib teha ka laenurahaga, mis on majanduslikult mõttekas – kui sa õigel ajal remondi ära teed ja maksad laenuintressi, siis lõppkokkuvõttes oleme ju võitjad. Võidavad kõik: ettevõtjad, inimesed, riiki külastavad turistid, kellel jääb riigist hea mulje. See ei ole lahendus, kui me läheme nüüd uuesti teeraha kallale. Lihtne arvutus näitab, et  kui järgmisel aastal võetakse teerahast ära 25 miljonit eurot, siis selle tagajärjel jääb 500 inimest ilma tööta. Ei ole võimalik luua teefirmat, kui riik käitub selliselt. Teeremondi ainuke stabiilne tellija on ju riik, kui paljud teised siis Eestis ikka teeremonti tellivad. Mis mõtet on luua firmat, teades, et kui riigil on raske, siis suunab riik raha mujale ja jätab teede remondi kõrvale. Ma ütlen, et see on suur majanduslik rumalus ja selle rumaluse vastu võitlen ma igal juhul nii palju, kui võimalik on.
Räägime nüüd, kuidas asi tegelikult on. Ka praegu peaks ju Eesti riigis kogutavast kütuseaktsiisist laekuma teedele 75%, tegelikkuses kasutatakse teeremondiks aga alla 50% kütuseaktsiisist laekuvast summast. Jah, seadust näiliselt täidetakse, sest see vahe on kaetud Euroopa Liidust tulevate vahenditega, aga see ei ole selle seaduse eesmärk. Proua minister ütles siin, et kütuseaktsiisi laekumine kasvab stabiilselt. Mina võin aga öelda, et kui kohalikele omavalitsustele eraldatakse 10% kogu kütuseaktsiisist laekuvast rahast, siis sellel aastal oli seda raha 1,2 miljonit eurot vähem kui aastal 2013. Nii et seda illusiooni ei tasu endale luua, et kütuseaktsiisist laekuv summa igal aastal kasvab. See ei ole niimoodi, sest selle aasta summa on väiksem kui eelmise aasta summa ja keegi ei saa lubada, et 2015. aastal on kütuseaktsiisist laekuv summa suurem kui sellel aastal. Selliseid illusioone ei ole mõtet luua!
Siin on mitmel korral öeldud, ka peaminister on öelnud, et Maanteeamet ei suuda seda raha ratsionaalselt ära kasutada, et 25 miljonit oleks justkui üle. Anname selle raha siis kohalikele omavalitsustele! Korvame kohalikele omavalitsustele selle võla, mille valitsus on tekitanud, sest kolme aasta keskmisena eraldati kohalikele omavalitsustele teehoiuks raha 6,5%. Sellest tekkis defitsiit, mis tekitas omakorda lisakulutusi. Lõpetame riigi ja omavalitsuse vastandamise, sest me kõik elame ju mõne omavalitsuse territooriumil. Ja väita, et Tallinnas on hullumaja, aga teistes omavalitsustes on teed korras – ma ütlen selle peale, et kutsuge mind omavalitsusse, kus kõik teed on korras. Andrus Ansip võiks ka Tartu linna kutsuda ja näidata, kus seal teed korras on. Ma võin näidata selliseid teid, kus mul on häbi liigelda. Nii et ei ole need teed kusagil korras ja kui me sellele küsimusele korralikult tähelepanu ei pööra, siis ma arvan, et me ei käitu riigimeestena. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ega mul ei olnudki kavatsust täna siia rääkima tulla, aga härra Andrus provotseeris mind. Sissejuhatuseks tahan ma öelda, et näiteks Setumaa teed on võrreldes teiste Eesti riigi teedega suhteliselt korras ja heas seisus. Miks see nii on? See on sellepärast nii, et meie eelmine ajutine valitsus tuli Setumaa valdadele vastu ja suunas sinna erirahad, sest peale seda, kui kehtestati kontrolljoon, oli paljudel setudel väga raske liigelda. Ei saanud otse Petserisse sõita ja üldse olid kõik teeolud halvad. Tänu neile rahaeraldistele on Setumaa teed nüüd suhteliselt head ja peaks tõesti ütlema, et võib-olla keskmisest isegi paremad.
Tulen nüüd nende teemade juurde, millest sina, Andrus, rääkisid – Koidula raudteepiiripunkt jne. See oli üks Eesti suurimaid ehitusi ja kõik kagueestlased arvasid, et peale selle valmimist me saame sinna ka töökohad. Kuid väga paljudes osakondades tööd tegelikult ei ole. Näiteks fütosanitaarosakonnas, nii nagu seal valgetes sokkides käidi, võib seal ka edasi valgetes sokkides käia, sest tööd seal ei ole. Ma ei tea, mis on tegemata jäänud, kas Vabariigi Valitsus ei ole Venemaaga teatud lepinguid sõlminud või milles on asi, aga kaubavahetus on jäänud puudulikuks, see ei toimi. Aga turvalisus on meil loomulikult palju suurem.
Nüüd aktsiisi laekumisest. Me oleme justkui harjunud, et me saame 75% kütuseaktsiisist teedele kulutada. Sellest laekub veel omakorda teatud osa kohalikele omavalitsustele. Aga me ei tohiks unustada, et mida suurem kontroll on meil kogu kütuse käibe üle, seda rohkem laekub ka kütuseaktsiisi. Nii nagu ma oma küsimuses mainisin, oli eelmisel nädalal väga hea konverents varimajanduse teemal ja seal toodi välja, kui suur osa aktsiisimaksudest jääb Eesti riigil siiski saamata. Me ei saa enam rääkida puhtalt sellisest füüsilisest kütuse või salaalkoholi või -sigarettide toomisest Eestisse, sest need asjad ei ole enam niimoodi mõõdetavad, asi on läinud väga keeruliseks. Aktsiisimaksu vältimiseks tuuakse Eestisse kütusetaolist toodet, see pestakse puhtaks ja pannakse müüki. Eesti riigil jääb saamata aktsiisimaks ja, mis veel hullem, Eesti riigilt petetakse välja käibemaks. Nii et keegi teine peab selle nimel tööd tegema, et petjad saaksid enda kasuks Eesti riigilt käibemaksu välja petta.
Aga see on hea, et sa, härra Andrus, oled külastanud Setumaad, Rõuget, Võrumaad. Kui jumal sulle ikka tervist annab, siis tuled ehk Seto Kuningriiki ka. Aitüma!

Paistab, et arupärimise adressaat ei soovi enam esineda. Lõpetan läbirääkimised ja selle päevakorraküsimuse käsitlemise. Arupärimisele on vastatud.

Järgneb vaba mikrofon. Kes soovib rääkida, registreerib ennast peale haamrilööki. Viktor Vassiljev, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma ise ka mõtlesin, millest peaks täna rääkima, aga õnneks tuli vastu üks valija. Ja valija ütles, et kuule, Viktor, räägi oma kolleegidele õige sellest, et te olete teinud igasuguseid otsuseid, võtnud neid vastu häälteenamusega, kes on poolt, kes on vastu hääletanud, aga vaadake nüüd üle, mis te olete vastu võtnud, kui palju on nende seas otsuseid, mis on teinud rahva elu paremaks, ja kui palju on neid otsuseid, mis on teinud rahva elu keerulisemaks, viletsamaks. Ma üritasin vaadata selle pilguga kas või selle nädala töökava. Oojaa, ma hakkasin kõvasti kahtlema, kas me teeme ikka õiget asja. Võtame näiteks selle töövõimereformi. Siiani vaadati asja ühelt poolt ja nüüd hakatakse siis teiselt poolt vaatama. Siiamaani loeti kokku, kui palju on inimestel jalgu puudu, nüüd hakatakse üle lugema, kui palju on jalgu alles, ja arvatakse, et saadakse mingi teine arv. Tegelikult peaks olema olukord täpselt sama, kas sa vaatad ühelt poolt või vaatad teiselt poolt. Kas klaas on pooltühi või pooltäis, ükskõik kummalt poolt sa vaatad, vahet ei tohiks olla. Siin tehakse reformi reformi pärast. Sajad inimesed hakkavad selle asjaga tegelema, asju ümber korraldama.
Millegipärast telliti Saar Pollilt riskihinnang. Saar Polli esindaja luges meile sotsiaalkomisjonis poolteist tundi oma hinnangut ette, neil oli iga punkti kohta välja toodud vähemalt kuus riskikohta, aga ei ühtegi lahendust. Kõlama jäi ainult see, et asi on kahtlane. Ja nüüd hakatakse siis nagu mööblit ümber paigutama, kusjuures mööblit ei paigutata ümber mitte ainult korteris, vaid ühest majast võetakse katus, mõnest majast võetakse terve korrus ja tõstetakse teise majja ringi, arvates, et mingid asjad muutuvad sellest paremaks. Kui me loeme ühtpidi või teistpidi, kas sellest tekib siis järsku raha selleks, et maksta abivahendite eest? Kui seda raha siiamaani ei olnud – vastavad vahendid saavad tavaliselt oktoobrikuus otsa –, kust see raha siis nüüd juurde tekib?
Räägitakse, et arstid hakkavad teistmoodi tööle, hakkame sisse ostma seda vinget teenust, töövõime hindamise teenust. Tegelikult peavad ikkagi samad arstid töötama, õpeta sa neid ühtpidi või teistpidi, nad leiavad ikka, et see käsi või jalg on puudu, ega ta selle reformi tõttu juurde ei kasva. Räägitakse, et nüüd me teeme töökohti juurde, et ka puuetega inimestel oleksid töökohad. Kuulge, rahvas, ka ilma puudeta inimestele ei jätku töökohti! Vaatame, kas me oleme hoolt kandnud selle eest, et inimestel oleks tööd, et nad teeniksid endale leiba. Mis me oleme selle heaks siiamaani teinud?
Me ei arvesta üldse seda, et kõige tähtsam on väikeettevõtja. Väikeettevõtjad peavad tegelikult riiki üleval, nad maksavad makse, annavad tööd endale, oma perele, sugulastele ja tuttavatele, võtavad sulase tööle. Aga me ahistame neid, nii nagu vähegi oskame. Me võtsime teisel ringil ikkagi vastu 1000-euroste arvete seaduse. Sellel nädalal me kaotame ära 64-eurose autokompensatsiooni, mis väga paljudele inimestele oli ainuke võimalus üldse tööl käia kuskilt maakohast, kus tööd ei ole, minna linna, sinna, kus töökohti on. Nüüd ei maksta neile ka autokompensatsiooni ja inimesed lihtsalt ei lähe selle palga eest tööle. Ja meie loodame, et nüüd, kui me hakkame puudega inimestel hindama mitte puuduvat töövõimet, vaid seda töövõimet, mis on alles jäänud, muudab see mingil määral asja.
Teate, me peame mõtlema selle peale, et vahetevahel on see võib-olla positiivne nähtus, kui mõni otsus jääb vastu võtmata. Kui siin 50 inimest hääletab poolt ja 40 hääletab vastu, siis on piisavalt põhjust kaaluda, et järsku on vastu hääletamine siiski positiivse märgiga.
Me räägime siin sellest, et hea kolleeg Andrus Ansip tuleb lähetada Euroopa Komisjoni. Kuulge, minu meelest on Andrus Ansip kõige parem Riigikogu liige – istub alati kohal, esitab küsimusi ja peab kõnet. Kui tark ja haritud inimene tuleb pulti kõnet pidama, siis on ta üks väheseid parlamendiliikmeid, kes istub kohal ja kuulab. Ärme saadame teda ära! Ta on ju väga hea parlamendiliige. Kui ta oli peaminister, siis hirmutati temaga lapsi, et kui sa magama ei jää, tuleb Ansip ja sööb saia ära, aga parlamendiliikmena on ta omal kohal. Nii et vähem halbu otsuseid! Aitäh!

Andrus Ansip, palun!

Härra juhataja! Hea Riigikogu! Muidugi ma olen hea inimene. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahan rääkida või olen sunnitud rääkima selsamal teemal, millest ma kõnelesin möödunud korral avatud mikrofonis. Mitte küll majanduslike huvide deklaratsioonist, aga meie e-riigist ja sellest, kui sõbralik meie e-riik ikka oma kodaniku suhtes on. Võtame hüpoteetilise olukorra, et ühel hommikul on teie postkastis Eesti Posti kiri. Kirjas seisab, et AS-i Eesti Post tolliterminali on teie nimele saabunud postisaadetis, mis vajab tolliformaalsuste täitmist. Seal seisab ka saatja nimi, mis on teile tuttav, riik on USA, saadetise ladustamisteade nr LC ja siis on üheksa numbrit, US, kuupäev ja kiri ise. "Käesolevaga informeerime teid postisaadetise deklareerimise võimalustest. Esiteks, deklaratsiooni vormistamine AS-i Eesti Post kaudu." Tore. "AS-i Eesti Post poolt tollideklaratsiooni vormistamiseks palume edastada meie e-posti aadressile tolliagentuur@post.ee kauba maksumust tõendav dokument, arve või internetitellimuse kinnitus." Ei ole midagi tellinud, dokumenti pole. Lihtsalt see kiri on. Järelikult see võimalus ei sobi. Teine võimalus: füüsiline isik, deklaratsiooni vormistamine lähimas tolliasutuses, võimalik valida ainult juhul, kui postisaadetise väärtus on alla 1000 euro. Sa ei tea ju, mis see saadetis väärt on. Kolmandaks: füüsiline ja juriidiline isik, deklaratsiooni vormistamine elektrooniliselt veebikeskkonnas, st e-maksuamet, e-toll jne. Neljandaks: füüsiline isik, digitaalselt allkirjastatud reisijadeklaratsiooni rdeklar@emta.ee on võimalik valida ainult juhul, kui postisaadetise väärtus on alla 1000 euro.
Nojah, üldiselt loed seda teadet eest ja tagant, loed läbi mitu korda, ülevalt alla, vasakult paremale, aga aru ei saa. Lihtne inimene võtab ja helistab siis Eesti Posti. Eesti Postist küsitakse: mis kaupa tellisite? Ei ole midagi tellinud, ilmselt on eakad sugulased saatnud lapse sünni puhul kingituse. Olgu öeldud, et kõik teenindajad on selles kaasuses olnud väga lahked inimesed. Siis antakse uus telefoninumber. Uus hea inimene avab selle paki, teeb pildi, annab teada paki sisu: kleidikene 119 dollarit ja šokolaad 11.80. Inimesed on läinud kallisse poodi, ostnud kuuekuusele lapsele kalli kleidikese ja vanematele kalli šokolaadi – ja kui palju jama sellest kõigest. Käid ära seal interneti koduleheküljel, kuhu sind juhatati, uurid asja ja saad teada, et 6 euro ja 50 sendi eest võid sa usaldada selle asja kellelegi teisele. Aga kellele, kust teda leida, seda sa sealt ei leia.
Kui sa ükskord pärast pikka kirjavahetust – neid kirju, mis on omavahel vahetatud, on neli-viis – saad teada, mida sa tegema pead, siis unustad sa ära selle, et tunni aja jooksul peaksid sa kellelegi teada andma, et oled tollimaksu 28 eurot juba ära maksnud. Nojah, juba esimeses kirjas oli see, et tollideklaratsiooni vormistamiseks lihtsustatud korras on vaja esitada maksumust tõendav dokument ja käesolev kiri. Aga e-riigis võiks riik teada, et niisugune kiri on kellelegi saadetud, ja ID-kaardist võiks juba piisata, aga ei. Ja kui sa siis tunni aja jooksul ei edasta tolliametile oma makstud arve kohta informatsiooni, siis sa, rumalukene, jääd jälle ootama, et midagi juhtub. Aga ei juhtu. Kui inimesed saavad lõpuks aru, et tegemist on tõelise juhmiga, kes on paki saanud, siis nad hakkavad ise tegutsema ja mõne aja pärast tuleb sulle tõesti postkasti teade, et saad selle pakikese postkontorist kätte. Ma küsin, kas Eesti riigis peab ikka nii olema, et ühe väikese imikukleidikese ja šokolaadi eest pead sa maksma mingisugust tollimaksu, arvestatavalt ebakohast, sa pead pidama kirjavahetust, deklareerima, saatma riigile informatsiooni, mis riigil tegelikult on juba olemas ...

Kas lisaaega on ka vaja?

Kui te annate. Aga seda ei saa ju anda, ma räägin praegu ilma loata ...

Ma annan kolm minutit lisaaega.

Ma ei kasuta seda kolme minutit ära. Me oleme uhked oma e-riigi üle. Aga aeg-ajalt läheb see meie uhkus üle upsakuseks ja me mõtleme nii, nagu Ülev Suurmõlk mõtles, et on nii, nagu on, ja tahta, et oleks kuidagi teistmoodi, on omane neile, kes oma vaimupiiratuses ei mõista, et on nii, nagu on. Järsku ei pea ikkagi nii olema, et need asjad on nii keerulised, nagu need meil praegu on? Ma usun, et need kallid sugulased, kes tahtsid heameelt valmistada, kurvastavad ka, kui nad seda stenogrammi lugema hakkavad või ülekannet jälgivad (nad ei tee seda õnneks), sest nad ei tahtnud kellelegi mingisugust täiesti ebaproportsionaalset aja- ja ressursikulu tekitada oma kirjaga, nad tahtsid oma rõõmu ja heameelt väljendada. Mul on üleskutse Riigikogu liikmetele: mõelge, siis kui mind siin ruumis enam ei ole, mõelge lihtsa inimese positsioonidelt, seisukohtadelt lähtudes, missuguseks tuleks seda riiki kujundada. Praegune riik, vähemalt selle konkreetse kaasuse puhul, on inimese jaoks liiga keeruline.

Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Aitäh!

Istungi lõpp kell 17.11.