Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Austatud Riigikogu! Viimasel ajal on tekkinud probleeme sularaha kättesaadavusega ja pangakontorites toimuvaga. Mõistlik lahendus ei ole siin kindlasti see, kui iga kohalik omavalitsus eraldi või poliitikud ükshaaval hakkavad pankadele tegema ettekirjutusi, pidama läbirääkimisi ja korraldama aktsioone kuni boikottideni välja. See ei lahenda probleemi ega suurenda usaldust. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitab Riigikogule Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovime anda Eesti Pangale suuremad volitused sularaha kättesaadavuse tagamisel. Raharingluse korraldamine on kehtiva seaduse kohaselt Eesti Panga ülesanne. Eesti Pank peaks olema kõige pädevam ja õigem institutsioon selle teemaga tegelemiseks ja lahenduste leidmiseks. Koostöös pangaliiduga on võimalik parandada nii sularaha kättesaadavust kui muuta see ka odavamaks. Eelnõu § 2 punktiga 2 anname Eesti Pangale lisavolitused sularaha kättesaadavuse tagamise korraldamiseks ja anname talle õiguse kehtestada krediidiasutustele eeskirju sularaha kättesaadavuse tagamise kohta. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 89 ja puudub 12 Riigikogu liiget.
Täpsustame tänast päevakorda. Tänase seitsmenda päevakorrapunkti, Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Olga Sõtniku, Priit Sibula, Mart Meri ja Andres Herkeli algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 630 esimese lugemise arutelul teeb algataja ettekande Riigikogu liige Andres Herkel.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Algab põhiseaduskomisjoni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 586 kolmas lugemine. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, kuna eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme taas kord kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 ja puudub 12 Riigikogu liiget.
Head kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 586. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 672 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli väliskomisjoni liikme Imre Sooääre!

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Väliskomisjon arutas eelnõu 672 esmaspäeval, 19. mail. Tuletan meelde, et eelnõu sisuks on Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamise otsuse muutmine. Seoses Riigikogu koosseisu muutumisega on fraktsioonid teinud oma ettepanekuid uute liikmete nimetamiseks. Eelnõu näeb ette arvata delegatsiooni praegusest koosseisust välja delegatsiooni liige Andre Sepp ja nimetada tema asemel liikmeks Peep Aru, samuti arvata delegatsiooni koosseisust välja delegatsiooni liige Ülo Tulik ja nimetada tema asemel liikmeks Peeter Laurson. Riigikogu uutele liikmetele tuletan meelde, et kui me selle otsuse täna vastu võtame, siis on delegatsiooni uus koosseis järgmine: delegatsiooni juht on Laine Randjärv, asejuht on Aivar Riisalu ning liikmed on Peep Aru, Rein Randver, Aivar Kokk, Sven Sester, Valeri Korb, Neeme Suur, Peeter Laurson, Jaanus Tamkivi, Väino Linde ja Vladimir Velman. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Väliskomisjon tegi otsuse teha Riigikogu juhatusele ettepanek saata eelnõu 672 Riigikogu täiskogu päevakorda teisipäevaks, 3. juuniks. Ka tegi komisjon ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele ja otsusena vastu võtta. Ettekandjaks otsustati nimetada siinkõneleja. See ongi kõik. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Imre Sooäär! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 672. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 2 jäid erapooletuks. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni algatatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu 635 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma palun vabandust, aga ma üritan kõigepealt oma telefoni vaigistada! Minu tänane ülesanne on rääkida teile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõust. See on üks vana ja habemega lugu. Seda eelnõu arutas juba parlamendi eelmine koosseis, täpsemalt öeldes põhiseaduskomisjon. Kuna parlamendi tööaeg sai otsa, valimised tulid peale, siis langes see eelnõu, mille valitsus oli esitanud, menetlusest välja.
Teatavasti on põhiseaduse alusel igal Eestis legaalselt viibival isikul õigus saada talle tekitatud kahju korral, sh moraalse kahju korral, hüvitist. Nii ütleb põhiseaduse § 25. Selle § 25 alusel on Eestis vastu võetud riigivastutuse seadus, mis on üsna üldine ja on tekitanud suuri probleeme. Kuigi kohtud on ka põhiseaduse § 25 alusel kahju välja mõistnud nendelt isikutelt, kes seda kahju on tekitanud, oleks muidugi mõistlik, et riik kehtestaks üheselt arusaadava regulatsiooni, kuidas ta ise hüvitab enda tekitatud kahju, mis on eelkõige seotud kõikvõimalike menetlustega, olgu need süüteomenetlused, teatavatel juhtudel ka tsiviilasjad või, mis on eriti aktuaalne, haldusasjad. Selle üle, kuidas see asi peaks välja nägema, käib mitmete juristikoolkondade ja ametkondade vahel tuline vaidlus.
Selleks, et asjaga edasi liikuda, otsustasid toonased koalitsioonipartnerid Eesti Reformierakonna fraktsioon ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon algatada üheskoos riigivastutuse seaduse eelnõu, mis sai Riigikogus numbri 7 SE ja mida asuti menetlema. Esimest korda arutas põhiseaduskomisjon seda küsimust 21. novembril 2011. aastal. Selgus, et kõik need juba neli aastat peetud vaidlused ei olnud endiselt kuskile välja jõudnud, ning otsustati, et Justiitsministeerium peab välja tulema põhjaliku analüüsiga ja vajaduse korral ka eelnõu uue tekstiga. Niisiis jäädi seda teksti ootama. Toonitan, et see kuupäev oli 21. november 2011. Sellest on möödunud peaaegu kolm aastat.
Järgmine kord sai põhiseaduskomisjon teema juurde tagasi tulla 24. märtsil. Siis tõi Justiitsministeerium meile seaduseelnõu uue teksti, mille pealkirjaks ta oli pannud "Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu". Seda eelnõu tutvustas komisjonile Illimar Pärnamägi, kes rääkis põhjalikult, miks Justiitsministeerium on niimoodi käitunud, nagu ta on käitunud, ja miks see kõik on võtnud nii palju aega, ning esitas harda palve, et ehk siiski põhiseaduskomisjon ise võtab selle teksti ja algatab Riigikogus seaduseelnõu. Seda otsustas põhiseaduskomisjon ka teha. Otsus ei olnud konsensuslik: poolt oli 7, vastu 1, erapooletuks jäi 3. Otsustati, et põhiseaduskomisjon algatab selle seaduseelnõu ja vaatab, mis sellest edasi saab, kas õnnestub seda kõike liita menetluses oleva eelnõuga 7 SE.
Eelnõu ongi nüüd algatatud. Peale seda on toimunud üks komisjoni koosolek. See toimus 19. mail 2014 ja seal arutati eelkõige seda, mismoodi Vabariigi Valitsus reageeris meie algatatud eelnõule. Mismoodi Vabariigi Valitsus siis reageeris? Vabariigi Valitsus ütles, et ta põhimõtteliselt toetab põhiseaduskomisjoni algatatud eelnõu, st tegelikult valitsuse enda koostatud eelnõu, ja esitas ka mõningad tähelepanekud, mida olid teinud Rahandusministeerium ja Siseministeerium. Ja oligi kõik.
Tuleb tõdeda, et vana vaidlus selle üle, milline kohus peaks ikkagi kahjuhüvitamisi arutama – kas halduskohus või üldkohus –, on endiselt üleval. Kogu selle vaidluse sisu ongi olnud see, et Riigikohtus on selles küsimuses kaks seisukohta. Halduskohtunikud väidavad, et need asjad peaksid olema üldkohtumenetluses, aga on mitmeid kohtunikke, kes leiavad, et need võiksid olla ka halduskohtumenetluses. Kogu see asi ongi veninud põhjusel, et kardetakse, et kui seadusandja mingisuguse regulatsiooni kehtestab, siis lõppastmes võib see põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtus tühiseks muutuda. Tundub, et nüüd on jõutud arusaamale, et need kohtud, kes neid kahjuhüvitamise asju süüteomenetluses peaksid lahendama, on üldkohtud. Halduskohtud neid asju enda peale võtta ei saa. Aga järgmine vaidlus ongi see, kus punktis tavaline korrakaitseline tegevus kasvab üle süüteomenetluseks. Tavaline korrakaitseline tegevus ei tähenda meil ju põhimõtteliselt süüteomenetlust. Seetõttu peaks see kohtuvaidlus alluma halduskohtule. Aga kui see tegevus läheb üle süüteomenetluseks, siis on loogiline, et see allub üldkohtule. Nüüd on tarvis vaadata, et ei tekiks mingisuguseid konflikte. Tundub, et lõpliku lahenduse leidmiseni on meil veel natukene maad käia.
Valitsuse esindajad rääkisid üsna selget juttu. Rahandusministeeriumi esindaja püstitas ka selle küsimuse, et nende arvates on kehtiv kord natukene keeruline. Põhiseaduskomisjonis jäi üldiselt peale seisukoht, et kui kohtuotsus on käes ja jõustunud, siis inimene võiks saata selle näiteks Rahandusministeeriumile, kes maksab hüvitise välja. Inimest ei peaks see enam rohkem huvitama, tal ei peaks olema vaja kaasata teisi ametkondi või joosta ametkondade vahel või, mis oleks eriti küüniline, veel kohtutäiturit sellesse menetlusse kaasata.
Aga meil on laua peal ettepanekud Riigiprokuratuurilt, Rahandusministeeriumilt ja ka omavalitsuste liidult. Eesti Maaomavalitsuste Liit esindab minu arvates veidikene kummalist seisukohta, et kui riik kehtestab korra, kuidas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, siis ta peaks ka eelarves omavalitsusele selleks summad ette nägema. Juhin tähelepanu, et siin on tegemist ju süüteomenetlusega, kui omavalitsus ise on midagi valesti teinud. Kas siis ikka tõesti peaks riik need kulud kinni maksma? Selle üle käis väike arutelu ka komisjonis. Siinkõneleja ise küsis Siseministeeriumi esindaja käest, ega Siseministeerium ometi ei esinda sellist mõtteviisi, et ebaseadusliku tegevuse kulude katteks peab riigieelarves omavalitsustele summad ette nägema. Siseministeeriumi esindaja ütles, et nii ei ole küll tõesti mitte kunagi mõeldud.
Peep Aru esitas komisjonis väga konkreetse küsimuse. Kas see eelnõu on hoolimata kõigist nendest vaidlustest, mis ikkagi akadeemiliselt üleval on, sedavõrd küps, et selle võiks esitada Riigikogule esimeseks lugemiseks? Kõik, kes komisjonis kohal olid, ütlesid, et seda võiks teha küll.
Komisjon otsustaski konsensuslikult teha ettepanekud saata eelnõu täiskogu päevakorda 3. juuniks, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. juuni kell 17.15. Ettekandjaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Rein Lang, ka see oli konsensuslik asjade tulemus. Nüüd me peame need ettepanekud läbi vaatama ja loodetavasti saab Riigikogu süüteomenetluses tekitatud kahju regulatsiooni veel selle aastanumbri sees vastu võetud. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Rait Maruste!

Aitäh! Hea ettekandja! See probleem on tõepoolest olnud häbiväärselt kaua lahendamata. Asjakohase regulatsiooni puudumine on seganud kohtute tööd, aga veel hullemini on see mõjunud inimestele, kes on pidanud ootama ja olema teadmatuses, kuidas olukorda lahendada. Ometi on see asi veninud, veninud ja veninud. Praegu on olukord, et parem pool rehkendust kui kogu lugu. Ka see on midagi. Aga meie kätte jõudis täna hommikul Riigikohtu esimehe aastaülevaade, kus ta toob ühe halva näitena just selle riigivastutuse seaduse viibimise. Sa küll mainisid ühte võimalikku põhjust, aga ma tahaksin veel kord kuulda, miks see on nii kaua veninud.

Aitäh! Sellele vastamiseks tuleb minna tagasi minevikku. Eelmise parlamendikoosseisu ajal esitas Vabariigi Valitsus riigivastutuse seaduse uue redaktsiooni Riigikogule. Eelnõus oli ette nähtud, et neid vaidlusi lahendab halduskohus. Meile Justiitsministeeriumis tundus tol ajal selline konstruktsioon äärmiselt loogiline. Sellele olid halduskohtunikud Riigikohtus aga väga räigelt vastu ja lubasid selle seaduse jõustumise korral selle kohe põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Sealt see vaidlus algaski. Nii et põhimõtteliselt on väga suur osa selle probleemi lahendamise tõkestamisel olnud riigikohtunikel, kes on omavahel vaielnud, kuidas oleks õigem teha. Minu üleskutse parlamendile on alati olnud, et kui niisugused vaidlused tekivad, siis on parem otsustada, sest kõige hullem asi on otsustamatus. Pigem tuleks võtta see risk, et kohtunikud ühel hetkel tunnistavad ühe või teise regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks. Praegune olukord, kus kohtud lahendavad kahjutasunõudeid kohati ainult põhiseaduse üldise printsiibi alusel, mille tagajärjel on eri kohtades tekkinud äärmiselt erinev kohtupraktika, ei ole kindlasti mõistlik. Riik võiks mingi regulatsiooni teha. Kui me võtame maailmarevolutsiooni seisukohast, siis minu arvates ei ole see küsimus, kumb kohus seda asja lahendab, kas halduskohus või üldkohus, nii eksistentsiaalne. See on ikkagi õiguspoliitiline otsus, mitte niivõrd õigusteoreetiline otsus. Aga tundub, et praegu hakkab vaekauss nendes vaidlustes kalduma ikkagi selle kasuks, et kohtualluvus on üldkohtule. Ja olgu siis pealegi. Peaasi, et see regulatsioon saaks tekkida.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõu § 2 lõigetes 1 ja 2 on selgelt kirjas, et ühel juhul hüvitab kahju Eesti Vabariik ja teisel juhul kohalik omavalitsus. Kui riigi nimel või kohaliku omavalitsuse nimel on tekitatud kahju, siis selles menetluses on toimetanud ju teatud ametiisikud. Kas see seadus põhimõtteliselt näeb ette, et kui riik on kahju hüvitanud, siis mindaks veel edasi ja riik saaks selle kahju tagasi konkreetse inimese käest, kes põhjustas selle, et riik või kohalik omavalitsus pidi kahju hüvitama?

Aitäh! Praegu on Eestis riigivastutuse seadus olemas ja see kehtib. Seal on sellise regressinõude võimalus ette nähtud. Tõsi, ma ei tea ühtegi juhtumit, kui seda oleks rakendatud. Siin on olnud ka sellist, kuidas öelda, poliitilise maiguga kõmu, et äkki peaks mõtlema selle peale, et näiteks õigeksmõistvate kohtuotsuste puhul nõuda tekitatud kahju prokuröridelt individuaalselt sisse. Ma pean ütlema, et mina isiklikult seda ei toeta, aga põhiseaduskomisjon ei ole seda küsimust selliselt kunagi arutanud. Õigusemõistmine ongi teinekord kallis ja demokraatlik õigusriik ongi tegelikult üks kallis lõbu. Need kulud tuleb kanda ühiskonnal tihtipeale tervikuna, neid ei tule konkreetselt isikult sisse nõuda.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! See on tõesti habemega teema, kahjude väljamõistmine on Eestis üldse habemega teema. Mäletan, et ka sa ise oled justiitsministrina omal ajal sellel teemal seisukohti avaldanud. Kas see eelnõu võiks seada mingi eeskuju või luua mingi pretsedendi üleüldse kahjude väljamõistmisel? Samamoodi on ju lahendamata küsimus, mis saab siis, kui ajakirjandus esitab valeandmeid ja tekitab inimestele moraalset kahju. Ka nende kaasustega, mida see eelnõu käsitleb, ei pruugi kaasneda mitte ainult otsene kahju, vaid võib kaasneda ka kaudne, moraalne kahju. Kuidas hakkab toimuma selle kahju n-ö hindamine? Teatavasti võib selline kahju paljudes riikides minna maksma miljoneid.

Aitäh! Siin on tegemist eri asjadega. Me käsitleme praegu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Süüteomenetlusi viivad läbi kas seadusandjalt volituse saanud riigiasutused või selleks volitatud kohaliku omavalitsuse asutused. Siin ei ole üldse tegemist tsiviilvaidlustega. Nii kurb kui see ka ei ole, ei lahenda see eelnõu haldusmenetluses tekitatud kahju probleeme. See tükk seadustest peaks tulema Justiitsministeeriumilt valitsuse lauale sel aastal ja loodetavasti veel see parlamendikoosseis näeb seda eelnõu ka oma silmadega selles saalis. Mis puudutab kahjusummasid, mille üle tsiviilkohtupidamises vaieldakse – sa viitasid ajakirjandusele –, siis minu meelest on ühe seadusparandusega see seadusruum Eestis paika saanud. Pressideliktide puhul on võimalik nõuda ka nn ennetavaid kahjuhüvitisi. Iseasi on see, et seni on neid kohtus üsna vähe rakendatud, aga on asju, mis on menetluses. Nii et jääme huviga ootama esimest Riigikohtu pretsedenti selles küsimuses. Aga loomulikult tuleb õigusteoreetiliselt ja õiguspoliitiliselt jätkata seda vaidlust, kas Eesti kohtutel peaks olema võimalik karistavaid kahjuhüvitisi või ennetavaid kahjuhüvitisi välja mõista. Üldine suund maailmas on see, et karistusõiguselt minnakse üle ühiskondlike suhete reguleerimisele tsiviilõiguslikus korras. See on demokraatlike riikide suund õiguspoliitikas. Me ei tohiks kindlasti hakata mingeid kuriteokoosseise juurde tegema. Seda me ka ei tee, me teame, et menetluses olev karistusseadustik vähendab kuriteokoosseisude arvu. See on igati õige tendents. Me peaksime üle vaatama ka haldussunnimeetmed. Eestis on need olemas, aga kas neid on piisavalt? Pika jutu lõpuks võib öelda, et karistusõiguse abil ühiskonna juhtimiselt võiks rohkem minna üle võlaõiguslikele printsiipidele.

Aitäh! Palun, Rait Maruste, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Vastuseks kolleeg Kallo küsimusele ütlesid sa, et sa ei tea, et oleks aset leidnud regressi korras kahju sissenõudmist süülistelt ametnikelt. Mis võib olla selle põhjus? Kas põhjus on see, et kahju sissenõudmine eeldab süülist käitumist, või on seal mingisugused muud takistused? Kuidas võiks seda asja korraldada? On üsna oluline vahe, kas inimene lihtsalt lohakusest või lollusest teeb vea või ta käitub õiguspäraselt, aga hoolimata sellest tekitab see õiguspärane käitumine kahju.

Aitäh! Kõige lihtsam formaalne vastus on see, et komisjonis seda küsimust ei arutatud. Aga ma tõesti ei tea, miks ei ole neid nõudeid pööratud pahatahtlikult käitunud ametiisikute vastu. Ju selle põhjus on olnud ikkagi töötempo ja suhtumine, et saaks asjaga ühele poole ning liiguks edasi. Kui palju sa selles vanas asjas ikka supled! On ju üsna keeruline tõendada süülist käitumist, tõendada, et väga selgelt on kahju tahtlikult või kaudse tahtlusega tekitatud. Selleks peab ametiasutuses olema juriidiline kompetentsus. Kui seda ei ole, siis peaks palkama kompetentseid inimesi väljastpoolt. Aga ma mäletan, et me oleme ise kehtestanud üsna karmid piirangud avalike vahendite suunamisele Eesti advokaadibüroodesse.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma kuulsin teie vastustest, et me elame demokraatlikus riigis. Iga kord ei mängi välja ja raha tagastamise protsess võib kesta aastaid. Kas siis demokraatliku riigi seaduses on kuskil niisugune tunne, et riik või kohalik omavalitsus võiks vabandust paluda?

See on rohkem eetiline kategooria. Ega vabanduse palumine väga moes ei ole, eriti riigiasutuste ja kohalike omavalitsusasutuste poolt. Teinekord saakski võib-olla neid rahalisi nõudeid, mille puhul aetakse juuksekarva lõhki, vältida sellega, kui inimlikult öelda, et läks väheke nihu.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 635 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. juuni kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 636 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõuga tahab Keskerakond perekonna sissetuleku hulgast välja arvata sellise asja nagu lapsetoetus. 2005. aasta 1. jaanuarist hakati lapsetoetust arvestama pere sissetuleku osaks ja see on nii tänaseni. Statistikaameti andmetel sai 2012. aastal toimetulekutoetust 21 585 lastega perekonda, nendest 12 korda aastas ehk iga kuu tervelt 4580. Me kõik teame, et koalitsioonileppes on kokku lepitud ja varsti-varsti jõustub ka seadus, mis näeb ette, et esimese ja teise lapse lapsetoetus suureneb 45 euroni, mis on igati teretulnud ja mida Keskerakond toetab. Aga küsimus on selles, et kui me jätame seaduse kehtima nii, nagu ta on, ehk sellisel moel, et lapsetoetus on pere sissetulek, siis see tähendab, et peale lapsetoetuse tõusu jääb väga suur osa lastega peresid toimetulekutoetusest ilma. See on aga mõlema toetuse mõttega vastuolus. Seadus näeb ette, et lapsetoetus on mõeldud selleks, et osaliselt katta lapse kasvatamise ja harimisega kaasnevaid kulutusi, mitte selleks, et maksta kommunaalarveid või teha midagi muud sellist. Nii et olukord on selline, et üks toetus neelab teise alla. Mul on väga hea meel, et sotsiaalkomisjon seda eelnõu toetas, ja ma loodan, et teie, head kolleegid, teete sama. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hoolimata kogu lugupidamisest selle seaduseelnõu koostamise vastu on mul üks küsimus. Sa oled seletuskirjas kirjutanud, et sellel seadusel on mõju riigieelarvele. Kas sa oled rehkendanud, millistest tuluallikatest võiks seda kulu katta?

Ma tänan, hea Inara! Paraku ei ole seda rehkendanud ei mina ega Sotsiaalministeerium. Kui me sotsiaalkomisjonis arutasime seda küsimust ministeeriumi esindajaga, siis ka tema jäi vastuse võlgu, kui mitu peret selle tulemusena võidavad või kaotavad. Aga kui me juba leiame nii suure raha, et tõsta lapsetoetust, siis kindlasti see väiksem summa ei peaks olema suur takistus.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Yana Toom! Palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Rein Aidma!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas kõnesolevat sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 636 teisipäeval, 20. mail. Nagu ka siin, tegi komisjonis eelnõu algataja esindajana ülevaate Yana Toom. Eelnõu eesmärk on parandada lastega perede toimetulekut sel teel, et lapsetoetus ei kuuluks perekonna sissetuleku hulka. Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Kaili Hendla. Valitsuse seisukoht on seda eelnõu mitte toetada.
Ma refereerin lühidalt valitsuse seisukohta. Nimelt, valitsusliidu tegevuskavaga on planeeritud lapsetoetuste ja vajaduspõhiste peretoetuste suurenemine alates järgmisest aastast, kuid eelnõu tekitaks olukorra, kus universaalselt makstavad lapsetoetused kuuluksid toimetulekutoetuse määramisel täies ulatuses perekonna sissetuleku hulka. See tooks kaasa erineva laste arvuga perede ebavõrdse kohtlemise, samuti lastega ja lasteta perede ebavõrdse kohtlemise. Nii on põhjendanud valitsuse seisukoha välja töötanud Sotsiaalministeerium.
Komisjon, kuulanud ära ettekandja, peatus paaril küsimusel. Mõnest annan siinkohal kiire ülevaate. Kõne all oli see, milline on võimalus, et kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis võiks mõju lastega peredele toetuse määramisele olla selline, nagu on ette nähtud ka valitsusliidu leppes. Vastus oli, et lapsetoetus on mõeldud eelkõige lastele, aga toimetulekutoetuse eesmärk on tagada toimetulekupiir siis, kui muu sissetulek seda tagada ei ole suutnud. Edasi oli kõne all, et lapsetoetus on selline toetus, mida käsitletakse eri riikides erinevalt. Umbes pooltes Euroopa riikides võetakse see sissetulekuna arvesse ja pooltes mitte.
Valitsuse seisukoht oli küll eitav, kuid komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu päevakorda 3. juuniks ning teha ettepanekud esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. juuni. Ettekandjaks otsustati määrata sotsiaalkomisjoni liige Rein Aidma. Kõik otsused võeti komisjonis vastu üksmeelselt.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, küsimus!

Aitäh! Väga tore muidugi, et komisjon ikkagi otsustas esimese lugemise lõpetada. Aga kas koalitsioonil on komisjonis välja kujunenud ka seisukoht, millal teine lugemine võiks tulla?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ootame ära võimalikud muudatusettepanekud, mis tuleb esitada 17. juuniks. Pärast seda otsustab komisjon menetluse edasise käigu.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! See on oluline teema. Kogu probleem taandub ikkagi sellele, et toimetulekutoetus kui selline on Eesti riigis äärmiselt väike ja inimestel on selle rahaga raske toime tulla. Iga samm, mis leevendaks sotsiaalset olukorda peredes, nõuab valitsuselt lisaraha otsimist, mille abil saaks neid kulutusi katta. Eile istusin ma siin, kui arupärimistele vastamise ajal toimus väga suur rünnak peaministrile, väideti, et ka lapsetoetuste tõstmiseks ettenähtud katteallikad on justkui valed. Kas te arvate, et rünnakud peaministri ja valitsuse vastu jäävad samasuguseks, kui me näiteks selle seaduse vastu võtame?

Aitäh küsimuse eest! Niisugusest vaatevinklist, eriti veel enne peaministri eilset esinemist, komisjon muidugi asja ei arutanud, kuid vastata võib kahetiselt. Esiteks, loomulikult on raha alati vähe. Aga teiseks tuleb kõikvõimalike sotsiaaltoetuste maksmisel arvestada ka seda, et need on ikkagi äärmuslik abinõu, mida kasutatakse juhul, kui inimene mingitel, vahel ka temast mitteolenevatel põhjustel ei tule oma eluga toime. Sotsiaaltoetused ei saa olla nii külluslikud, et tekitaksid vaesuslõksu, kust inimene ei tahagi enam välja pääseda. Nii et ma vastan kahetiselt.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Rein Aidma! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 636 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. juuni kell 17.15.

Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud teeseaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 591 esimene lugemine. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Jaan Õunapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Aasta alguses algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeseaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu. Sellega püütakse lahendada viimasel ajal praktikas esilekerkinud probleeme, kui inimeste kodutee on olnud takistatud.
Eelnõuga antakse kohalikele omavalitsustele erateede võõrandamisel eelisostuõigus. Selle õiguse rakendamine on kiireim viis võimaldamaks erateed avalikult kasutada. Samuti võib eratee soetamine eelisostuõigusega osutuda soodsamaks kui hiljem tee võõrandamise eest kompensatsiooni või eratee avaliku kasutamise eest tee omanikule tasu maksmine.
Tuletan teile meelde, et seni on kohalik omavalitsus võinud sõlmida eratee valdajaga lepingu ja määrata eratee avalikuks kasutamiseks, makstes teeomanikule lepingus sätestatud tasu. Kui eratee omanikuga kokkulepet saavutada ei õnnestu, kuid teed on vaja avalikult kasutada, võib kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõike 1 punkti 7 alusel avalikult kasutatava tee võõrandada. Eratee soetamine majandustegevuse eesmärgil võib kahjustada avalikke huve. Näiteks, kinnisvaraarenduste käigus rajatud erateed võivad olla paljudele kodu soetanud isikutele ainus juurdepääs oma eluasemele. Erinevalt paljudest monopoolses seisus olevatest äritegevuse valdkondadest ei ole erateede majandamisele seatud kasumlikkuse piire. Seetõttu võib erateega äri ajav isik nõuda kinnistute omanikelt või igapäevase majandamisega seotud teenuste osutajatelt eluaseme juurde pääsemiseks ebamõistlikult kõrget tasu. Sellise tasu maksmisest on võimalik pääseda, paludes kohtul seada enda kasuks teeservituut ning määrata mõistlik servituuditasu, kuid see protsess nõuab väga palju aega ja on seotud lisakulutustega.
Täpsema ülevaate komisjoni arutelust annab komisjoni kaasettekandja härra Palling, kuid võin öelda, et majandusministeerium on selle teemaga viimastel nädalatel väga intensiivselt tegelnud. Ma ei välista, et esimese ja teise lugemise vahel tuleks eelnõu kahte punkti, mis on siia kirja pandud, täiendada kolme seaduse muudatustega (võlaõigusseadus, täitemenetluse seadustik ja planeerimisseadus).
Eelmine valitsus andis eelnõule eitava hinnangu. Viidati sellele, et kohe-kohe võetakse Riigikogus vastu uus planeerimisseadus. See eelnõu on majanduskomisjonis menetluses, aga väga keeruline on prognoosida, millal see seadusena vastu võetakse.
Lõpetuseks. Kindlasti võib arvata, et olemasolev regulatsioon on piisav ning küll elu ja kohtupraktika panevad asjad paika. Samas, kui on võimalik vältida koormavaid kohtuvaidlusi ning luua selgemaid mängureegleid, tuleks sellist võimalust kasutada. Ennekõike tuleb sekkuda olukorras, kus on näha, et praktika on hakanud liikuma vales suunas. Aitüma!

Aitäh! Siim Kiisler esitab küsimuse.

Aitäh! Hea ettekandja! Kui tee omaniku soov on teenida ebamõistlikult kõrget tasu, nagu sa siin välja tõid, kuidas siis aitab selle vastu see, kui omavalitsus läheb selle kõrge hinnaga – on ju selge, et siis saab ka müügihind olla ainult väga kõrge, ebamõistlikult kõrge – seda maad ostma? Kas siin ei teki hoopis vastupidine efekt, et see julgustab pahatahtlikku teemaa omanikku neid hindu veel üles kruvima, just selleks, et lõpuks see tee kõrge hinnaga omavalitsusele maha müüa? Selles kontekstis oleks ju sundvõõrandamine palju mõistlikum, sest see on õiglase hinnaga ja võtaks ära isu niimoodi välja pressida.

Aitäh! Ma oma eelnevas jutus mainisin võimalike seadusmuudatuste vajadust. Üks nendest sätetest, mida muuta tuleks, on võlaõigusseaduse § 251 lõige 1, mis tegelikult praegu takistab pankrotimenetluses või sundtäitmises olevate kinnistute sundvõõrandamist sellisel kujul, nagu see seaduseelnõu, mis meie oleme esitanud, ette näeb. Jah, võib-olla tuleks nendes seadustes kaotada eesõiguse teostamise välistavad normid.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas teeseaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 591 esimesele lugemisele saatmist esmaspäeval, 19. mail. Eelnõu algataja esindaja Jaan Õunapuu esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Eelnõu esimese ja teise lugemise vahel on kavas täiendada võlaõigusseadust ja täitemenetluse seadustikku, et lahendada pankroti- ja täitemenetlusega seotud probleeme. Komisjoni istungile oli kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna teedetalituse peaspetsialist Jaak Säälik, kes tutvustas valitsuse seisukohti ning vastas lisaküsimustele. Komisjon otsustas saata seaduseelnõu täiskogu päevakorda 3. juuniks ning teha ettepanekud esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. juuni kell 17. Kõik otsused langetati konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder, küsimus!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Kas komisjonis oli juttu, et enamik probleemseid erateid, kus on probleeme pääsemisega teisele kinnistule, on tekkinud maa- ja omandireformi käigus? Need ei ole tekkinud praegu uute rajatistena, uute teedena planeeringute alusel? Milliseid lahendusi võiks siin leida? See eelnõu püüab lahendada just uute teedega tekkinud probleeme. Ma möönan, et ka need on olulised probleemid. Kuid kas on mingi lahendus nendele probleemidele, mis on juba varem tekkinud?

Aitäh! Tõepoolest, me arutasime seda teemat komisjoni istungil ja ka enne seda eelnõu menetlemise töögrupis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt tuli täpselt samasugune seisukoht, et just selliste teede puhul on väga paljud nendest probleemidest tekkinud. Mööndi, et seaduseelnõu neid probleeme ei lahenda. Aga kui teil on hea ettepanek, kuidas ka neid probleeme lahendada, siis muudatusettepanekuid on võimalik esitada kuni 17. juunini. Nii et palun, kui on mõni hea lahendus pakkuda, siis muudatusettepanek on teretulnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 591 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. juuni kell 17.

Kuues päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu 618 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au täna tutvustada Keskerakonna fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on väga hea eelnõuga, mis lahendab juba aastaid kestnud kohalike teede alarahastamise probleemi. Seadusmuudatus annab kohalikele omavalitsustele kindluse, et järgmistel aastatel eraldatakse riigieelarves vähemalt 10% kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest omavalitsustele kohalike teede rahastamiseks. Kahtlemata on 10% kütuseaktsiisi vahenditest miinimum, sest näiteks Omavalitsusliitude Koostöökogu tegi "Riigi eelarvestrateegia 2014–2017" koostamisel ettepaneku suurendada omavalitsustele laekuva kütuseaktsiisi osa 2015. aastaks 25%-ni, 2016. aastaks 30%-ni ja 2017. aastaks 35%-ni. Eelnõu algatajad toetavad omavalitsustele laekuva kütuseaktsiisi osa suurendamist, kuid eelnõu eesmärk on tagada seaduses minimaalne tase, kui palju raha omavalitsustele selleks otstarbeks eraldatakse.
Endise omavalitsusjuhina julgen öelda, et kohalike teede olukord on auklik eeskätt süstemaatilise alarahastuse tõttu. Oponendid üritavad seda väidet pareerida vastuväitega, et omavalitsused ei kasuta raha õigesti ning seetõttu meenutavadki väga paljude omavalitsuste teed kevaditi sõjatandrit. Tegelik põhjus on selge alarahastus, nii vähese rahaga ei ole võimalik meie kliimas teid sõidukorras hoida.
Kohalike teede korrashoid on omavalitsuse oluline ülesanne, mille täitmist nõutakse vallalt või linnalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja teeseadusega. Paraku saab omavalitsus seda ülesannet täita vaid siis, kui seaduses on ette nähtud rahastus. Kuni 2009. aasta 1. märtsini kehtinud teeseaduses oli sätestatud, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega muudeti ka teeseaduse § 16 lõiget 3 ning see nõue kaotati. Loomulikult kasutas riik muudatusega antud võimalust omavalitsuste suhtes kurjasti ära ning eraldas kütuseaktsiisist kohalike teede investeeringuteks neljal järjestikusel aastal alla 10%. 2010. aastal eraldati omavalitsustele kütuseaktsiisist 4,9%, 2011. aastal 4,8%, 2012. aastal 6,5% ja 2013. aastal 9,7%. Aastatel 2010–2013 eraldati seega teeseaduse §-s 16 ettenähtud vahenditest kohalikele teedele keskmiselt vaid 6,5%. Seda on ebanormaalselt vähe. Teatavasti kuulub kohalikele omavalitsustele 41% kõigist Eesti teedest.
Teede Tehnokeskuse 2011. aastal tehtud uuring näitas riigimaanteede pikaajalist kumulatiivset alarahastamist 836 miljoni euro ulatuses. Kohalike teede ja tänavate kumulatiivne alarahastamine on laias laastus 300 miljonit eurot. Selle tagajärjel on Eesti põhimaanteede teekate keskmiselt 13 aastat vana, tugimaanteede teekate keskmiselt 25 aastat vana ning kõrvalmaanteede ja kohalike teede teekate juba üle 30 aasta vana. See on selge ohumärk. Teetaristu olemasolu ning selle kvaliteet on väga oluline nii elanike liikumisvõimaluste tagamiseks kui ka ettevõtjatele toodangu ja toorme transportimisel.
Küsisime kohalike teede rahastamise kohta eelmisel aastal arvamust Eesti omavalitsusjuhtidelt. Meile laekus 31 vastust. Mitte üheski neist ei arvatud, et kohalike teede rahastus oleks piisav ning olukord rahuldav.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvamuse kohaselt on aga kohalike teede hoid kohalike omavalitsuste kohustus, seda tuleks tervikuna rahastada kohalikust eelarvest ning riik võiks vaid huvi korral toetada kohalike omavalitsuste teehoiukulude katmist. Paraku peaks minister teeseaduse üle vaatama. Teeseaduse § 16 lõige 3 ütleb väga selgelt, et raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike teede hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves. Kohalikud omavalitsused vajavad kindlustunnet, et neil on igaks eelarveaastaks olemas konkreetne eraldis teede korrashoiuks. Tuletan meelde, et 2009. aastal vähendati ka kohalikele omavalitsustele eraldatavat tulumaksuosa 11,4%-ni, võimendades sellega majanduslanguse tõttu niigi toimunud ja toimuvat eelarvetulude vähenemist. Lisaks majanduslangusest tingitud eelarvetulude vähenemisele kahandas tulumaksu ja tasandusfondi kärpimise otsus aastatel 2009–2012 kohaliku elu korraldamiseks mõeldud vahendeid peaaegu 190 miljoni euro võrra. Seetõttu ei ole omavalitsustel võimalik oma tuludest ka teehoiu rahastamist suurendada. Samuti on kohalikele teedele mõeldud välisvahendid olnud väga ebastabiilsed ja need vähenevad järgmistel aastatel oluliselt. Lisaks tuleb arvestada, et Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite eesmärk on vähendada Eesti taristu mahajäämust muu Euroopa Liidu taristust, mitte aga lappida riigi tekitatud eelarveauke.
Selline teehoiuvahendite jaotus riigiteede ja kohalike teede vahel ei ole loogiline ega õiglane.
Ma arvan, et kinnituse, et kohaliku omavalitsuse kohustused on katmata ja tasakaalustamata, andis meile ka eilne Euroopa Komisjoni hinnang, kus juhiti tähelepanu, et kohaliku omavalitsuse kohustusi tuleks riigil tugevamini rahaga katta. See on kokkuvõttes kõik. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Oled olnud pikka aega omavalitsusjuht, olid seda ka majanduskriisi alguses. Kuidas oli võimalik 2010. ja 2011. aastal eraldatud rahaga teid hooldada? Neil aastatel eraldati kohalikele omavalitsustele ju alla 5% sellest mahust, mis oleks vaja olnud.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, selline olukord tekkis peale seda, kui riik selle kärpe tegi. Ma tuletan teile meelde, et 2008. aastal eraldas riik kohalikele omavalitsustele teedehoiuks 40 miljonit eurot. Ma võin kohaliku omavalitsuse juhina kinnitada, et siis tekkis ka reaalne võimalus teid remontida, mitte neid ainult teatud seisundis hoida. Aga kuidas me suutsime teede olukorra enam-vähem säilitada? Ega teist võimalust ei olnudki, tuli töötajate palku vähendada. Ma mäletan, et tolleaegse linnapea töötasu vähenes umbes 20% aastas. Kui sa õigel ajal teid ei remondi, siis tulevikus läheb remont oluliselt kallimaks. Leedu ja Läti näite põhjal võib öelda, et remondikulude summa kasvab siis 1,5 korda. Minu meelest on sellisel juhul, kui õigel ajal vahendeid ei eraldata, tegemist majandusliku mõtlematusega, ka majandusliku rumalusega.

Suur tänu! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea esineja! Küsin tulenevalt viimasest vastusest. Täpsemalt öeldes eraldati 2008. aastal kohalikele teedele 40,5 miljonit eurot. Kas sinu hinnangul oli 2008. aasta rahaeraldis kohalikele teedele selline, mis tagaks ka praegu korras teed?

Aitäh! Kui rahastamine sellises summas oleks stabiilne, siis ma arvan, et need omavalitsused, kes sel juhul viriseksid, et selle rahaga ei ole võimalik teid korras hoida, peaksid küll peeglisse vaatama. Ma arvan, et see oli selline summa, mille abil võis teid rahuldavas seisundis hoida. Ma tuletan meelde, et eelmisel aastal eraldati kohalikele teedele ainult 29,3 miljonit eurot ja sellel aastal eraldatakse 28,1 miljonit eurot.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Võrdleme neid arve: 2008. aastal 40,5 miljonit ja sellel aastal 28 miljonit eurot. Need on, nagu ma aru saan, absoluutarvud. Samas on viimase kuue aastaga kõik hinnad korralikult kasvanud. 28 miljonit eurot sellel aastal ei saa olla võrdne 28 miljoni euroga näiteks 2008. aastal. Kui vaataks selliseid asju nagu inflatsioon, palgakasv ja kõigi ressursside hinna kasv, siis millega oleks praegu võrreldav see 2008. aasta 40,5 miljonit eurot? Mis sa arvad?

Aitäh! Loomulikult, kui 2008. aastal eraldati 40,5 miljonit eurot, siis sel aastal, ma arvan, kui arvestada inflatsiooni, koefitsiente ja hindade tõusu, võiks see summa olla umbes 60 miljonit eurot, kui ma laias laastus arvestan. Aga minu arvates on hämmastav, et uus valitsuskoalitsioon otsustab teedelt ära võtta 25 miljonit eurot eelarveaukude lappimiseks. Kui meil on 25 miljonit eurot vaba raha, nagu eile peaministri jutust võis aru saada, mida riik ei suuda otstarbekalt ära kasutada, andke see siis kohalikele omavalitsustele! Eestis pole ühtegi omavalitsust, kes võiks öelda, et sealsed teed on korras, ükskõik, kes seda omavalitsust siis juhivad, parempoolsed, vasakpoolsed või kes tahes. Mulle hiljaaegu räägiti, et postimees jäi kevadel ühel vallateel posti laiali vedades mitmes kohas kinni. Minu meelest on see rumal ja lühinägelik samm, kui teede rahastamist vähendatakse ja rahastamine ei ole stabiilne. Me räägime kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Kuidas on võimalik põhimõtteliselt tagada kohaliku omavalitsuse autonoomiat, kui rahastamine on nii ebastabiilne? Mis teehoiukavadest ja arengukavadest me räägime, kui arengukava rahastus sõltub sellest, milline on kevadel riigi rahaline seis ja millises tujus on minister selle summa määramisel!

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eile ütles peaminister siinsamas saalis, et kohalike teede raha järgmisel aastal kindlasti ei vähene. Sel aastal eraldati kohalikele omavalitsustele 10% teedele eraldatud rahast. Oskad sa öelda, kui valitsus ei kavatse vähendada omavalitsuste teede rahastamist, miks nad siis sellele eelnõule nii vastu on?

Aitäh! Mina ka ei saanud aru, millisele summale härra peaminister tugines ja milliste aastatega võrreldes summa ei vähene. Kui näiteks võrrelda eelmist ja seda aastat, siis see summa vähenes 1,2 miljonit eurot, sellel aastal on 1,2 miljonit eurot vähem kohalike omavalitsuste teedele raha ette nähtud kui 2013. aastal. Me teame, millise surve all on järgmise aasta riigieelarve. Ma ei tea, milline summa sinna kirjutatakse ja millega võrreldes ei vähene. Aga selle seaduseelnõu eesmärk ongi just omavalitsustele kindlust anda ja kirjutada seadusesse 10%. Kui riigile laekub kütuseaktsiisi vähem, siis ka kohalikele omavalitsustele laekub vähem, kui riigile laekub rohkem, siis saab ka kohalik omavalitsus rohkem. Aga siis on olemas mingi stabiilsus, praegu seda ei ole. Ma ei tea, millisest summast peaminister rääkis. Eks me seda näeme, milline summa eelarvesse kirjutatakse.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Mõnel aastal tuleb riik kohalikele omavalitsustele appi ja annab raha. Viis-kuus omavalitsust ühel aastal saavad ja teisel aastal saavad veel. Aga lugu on selles, et selles poliitikas, selles riigi abis ei ole selgust. Kas keegi siin saalis või mõni kohaliku omavalitsuse juht võib täna öelda, mis tuleb aastal 2016 ja missugused kohalikud omavalitsused saavad seda raha? Minu meelest me räägime rahast küllalt palju, aga sellest poliitikast, mis tuleb aastal 2016 või 2017, ei taha keegi rääkida.

Aitäh! See on kurb, et me ei tea, mis tuleb aastal 2015, 2016 või 2017. Aga mingi stabiilsus võiks riigis olla. Stabiilsus võiks olla ka teede rahastamises. Lisaks on ju teedespetsialistid välja toonud, et riigi kärpe tagajärjel jääb järgmisel aastal tööta vähemalt 500 inimest. See tähendab, et maksud jäävad laekumata, pered satuvad raskesse olukorda, teed lagunevad. Ma ei saa sellest poliitikast ka kõige parema tahtmisega aru. Paraku arvan, et paljudel nendel töö kaotanud inimestel on plaan siit riigist lahkuda, nad lähevad teise riiki, kus neile on töö tagatud. Kuidas on võimalik luua Eestisse ühte teedefirmat, kui on teada, et põhirahastaja ja -tellija on riik? Riik võib ühel aastal öelda, et tal on raske ja vaadaku firma ise, kuidas see oma liisingumaksed ja kõik maksud ära maksab, riik sellel aastal raha ei anna, ta tellimusi ei esita. Ma ei saa sellest aru, aga ju teised saavad. See ongi erinev poliitika.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Teede halb olukord on, esiteks, suur majanduslik probleem. Teiseks, nagu me kuulsime, põhjustab see tööpuudust. Kolmandaks, eriti inimeste tervisest rääkides on oluline liiklusohutus, nendel teedel on ohtlik sõita. Siit minu küsimus. Miks Eesti riik, kes peab ennast Euroopas nii eesrindlikuks, ei pööra tähelepanu sellele uuele moodsale sõnale "taristu", mis president meile välja pakkus ja mille ta välja mõtles? Mis on selle põhjused, et teid küllalt ei rahastata?

Aitäh! Minul on raske aru saada, mida mõtlevad teised inimesed. Aga minu loogika kohaselt võiksid küll olla Eesti riigi teed, vähemalt põhimaanteed ning linnade ja suuremate asulate tänavad, ikkagi sellises seisus, et me ei peaks omaenda inimeste ega väliskülaliste ees häbenema. Me kirusime hiljaaegu Poola riigi teid. Palun sõitke Poolas ringi ja te näete, mis seal vahepeal on juhtunud. Riik on aru saanud, et taristu on üks põhilisi tagatisi, et ettevõtlus areneks ja inimesed saaksid turvaliselt liigelda. Lisaks tekivad siis stabiilsed töökohad, mis toovad riigile maksuraha. Kui majanduslikult mõelda, siis on selge, et mida hiljem teid remonditakse, seda suuremaks riigi kulud kasvavad. Ma ei suuda teistsugusest mõtlemisest aru saada. Võiks mõne majanduseksperdi kaasata ja arutada, kas on ikka tark seda niigi väikest summat veel vähendada.

Aitäh! Palun, Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Te olete korduvalt toonitanud majanduslikku mõtlemist. Vahetult enne teid tutvustas Yana Toom eelnõu, mille abil püütakse parandada perede sotsiaalset toimetulekut. Kas Yana Toomil puudub majanduslik mõtlemine, et ta räägib hoopis perede toimetulekust, mitte teede rahast?

Aitäh! Neid kahte asja vastandada, et kui me lapsetoetust tõstame, siis me peaksime teedele minevat summat vähendama, on minu meelest rumalus. Ma arvan, et riigi poliitika peaks muutuma. Ma küsin, hea kolleeg, miks haldusreform on tänaseks päevaks tegemata. Meie naabrid lätlased tegid haldusreformi ära. Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes arvab, et haldusreform kulgeb kuidagi omatahtsi. Lätis kasvas eelmisel aastal töökohtade arv kolm korda rohkem kui Eestis. Tuleks peeglisse vaadata ja mõelda, miks riigireform on tegemata. Või võtame selle lihtsa asja, et Eesti riik lubab maksudena vabalt raha välja viia. Minu teada on Swedbank sel aastal maksuvabalt välja viinud 240 miljonit eurot. Sealt tuleb see raha leida, mitte vastandada teid ja lapsi. See vastandamine on väga rumal.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk, teine küsimus!

Ma küsin oma eelmise küsimuse jätkuks, miks siis riik ei rahasta teid ja samamoodi ka sotsiaalpoliitikat, näiteks lastehoidu. Kas probleem ei ole ikkagi mitte selles, et meie riigikassa hakkab tühjaks saama, meil ei jätku raha riigi ülalpidamiseks?

Aitäh! Ma jätkan oma eelmist vastust. Praegused riigijuhid ei vaata peeglisse. Ma tulen veel kord Läti juurde tagasi. Vaatame majanduskasvu. Läti majanduskasv oli 2,8%, eelmisel aastal oli see Euroopa Liidu suurim. Lätis tehti õigel ajal reformid ära. Lätis on näiteks ettevõtte tulumaks 15% ja tulu ei ole võimalik kuskile peita või välja viia. Mõni Reformierakonna poliitik on arvanud, et ettevõtjad võiksid vabatahtlikult tulumaksu maksta, neil on raha niivõrd palju, et võiksid selle vabatahtlikult riigile anda. Ma küsin, mis maksusüsteem see selline on. Lätis on niimoodi, et ettevõtted maksavad 15% oma tulust ära ja neil ei ole mingit võimalust seda raha ühte või teise kohta paika panna. Kui on hea ettevõtja, kes loob töökohti, siis võib riik ju raha teistmoodi ettevõttesse tagasi suunata. Nii et vaja on muuta maksusüsteemi ja riigi poliitikat, vaja on reformid läbi viia, aga praegu ei tehta midagi. Tõesti, riigil ei ole raha ja võetakse igalt poolt, kust vähegi võimalik.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et kui omavalitsustele laekuv osa määrata kindlaks protsendina, siis on nii, et kui aktsiisi laekub riigieelarvesse rohkem, saavad kohalikud omavalitsused rohkem raha, kui aktsiisi laekub vähem, saavad ka kohalikud omavalitsused vähem raha. Paljudes maapiirkondades ringi sõites olen tihti märganud, et siin-seal, jumal tänatud, tekib ettevõtteid. See tekitab teatud piirkondades ka teedele suurema koormuse. Mis sa arvad, kas selline lähenemine, protsendi kindlaksmääramine, tagab ikkagi kohalike omavalitsuste kõikide teede korrashoiu või oleks mõistlikum need asjad lahti siduda? Siis saaks vaadata, millistes omavalitsustes on tekkinud teedele suurem koormus ja võiks anda sinna rohkem raha, muutes selle süsteemi palju paindlikumaks.

Aitäh! See tähendaks vajaduspõhist teedetoetust. Meil on vajaduspõhine peretoetus, ma ei tea, mis vajaduspõhine toetus meil veel on, nüüd hakkame siis vajaduspõhist teedetoetust ka jagama. Mingi komisjon hakkab Eestis ringi sõitma ja vaatama, milline teelõik vajab raha, siis tuleb hea poliitik ja annab selle raha ning siis saab elu edasi korraldada. See 10%, Inara, on minimaalne tase. Keegi ei keela ju seda summat suurendada. Aga su jutt on õige. Kuidas saab ettevõtlust arendada, kui ei ole teid? Sa tead ju väga hästi seda teelõiku, mis viib Värskast piirile. Seda enam ei ehitata, sest raha ei jätku. Ma tean, et näiteks seda teelõiku, mis läheb minu kodust mööda, Põlva–Saverna tee, hakatakse remontima 2,5 kilomeetri kaupa, kogu remonditava tee pikkus on aga kümme kilomeetrit. Kergliiklusteed enam ei ehitata, kuna raha ei ole, remonditakse ainult 2,5 kilomeetrit ja sinna ei tehta ka enam mustkatet. Ma ei oska öelda, kuhu me niimoodi välja jõuame, aga selline on reaalsus.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on veel selline küsimus. Sul on seletuskirjas toodud väga hea skeem, kus on näidatud omavalitsustele eraldatud välisvahendite jaotus aastate kaupa. Sa oled selle teemaga kaua tegelnud. Kas sul on võimalik meile näidata ka näitlikke jooniseid, kui paljud kohalikud omavalitsused on saanud üldse teedele raha, ma mõtlen nii välisvahendeid kui ka riigivahendeid, ja võrdluseks andmeid, kui palju on kohalikud omavalitsused teede heaks tegelikult raha kasutanud?

Aitäh! Põhiprobleem ongi see, et järgmisel eelarveperioodil väheneb välisvahendite osakaal kohalike omavalitsuste teede remondi summades veelgi, sest välisvahendeid saab eraldada ainult kohalike omavalitsuste spetsiifilistele objektidele, näiteks suurtele liiklussõlmedele, viaduktidele või teistele sellistele asjadele. Tavalisi teid ei ole võimalik välisvahenditega remontida. Selles probleemi olemus ongi. Ma võin, Inara, sulle öelda, et praegu panustab riik teedesse juba alla 50% kütuseaktsiisist laekuvast rahast ja see summa väheneb veel, sest arvatakse, et puudujääv osa kaetakse Euroopa Liidu vahenditega ja teedehoiuks mõeldud raha võib kasutada kusagil mujal. Selline poliitika praegu kahjuks on. Aga kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik välisabi kasutada, sest neid võimalusi on niivõrd vähe. Võiks rajada näiteks linnatänavatele sademevee äravoolusüsteeme või midagi muud sellist, aga selle jaoks ei ole vahendeid olemas.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ennekõike tahan tänada sind nende vastuste eest, mida sa viimased veerand tundi oled andnud! Ka inimesel, kes ei valda teemat, peaks tekkima ettekujutus kahest võimalikust raha jaotamise süsteemist teede remondi ja hoolduse jaoks. Kas me võime sellele arutelule punkti panna sellise mõttega, et see, mida sina praegu kaitsed ja mida pakkus Eesti Keskerakonna fraktsioon, tähendab võrdset kohtlemist, parimat teehoidu, mis on praeguse eelarvega võimalik, aga see, mida kavatseb teha valitsuskoalitsioon, on poliitiline raha jaotamine, mis võimaldab omadele anda ja teistele mitte?

Aitäh! Meie kaitseme kõiki omavalitsusi ja me kaitseme seda, et kohalike omavalitsuste teede rahastamisel oleks olemas vähemalt mingi minimaalne tasand. Nagu ma ettekandes ütlesin, kolmel aastal vähenes teede rahastamine keskeltläbi 6,5%-ni. Meie arvates oleks 10% minimaalne tasand, millega kohalikud omavalitsused saaksid arvestada ka aastail 2017–2018, nad saaksid teha arengukavasid ja teehoiukavasid ning tekiks mingi stabiilsus. Aga sellest, et kõik peaks sõltuma kellegi heast tahtest, ei saa ma aru. Midagi võiks Eesti riigis kindlat ka olla. Teede rahastamine võiks olla üks selline asi, mis on kindlatel alustel paika pandud, sest teid me kasutame kõik ja me oleme ju kõik Eesti kodanikud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Teed on korrast ära, kui maal ringi vaadata, siis on see selge, ja aina hullemaks nad lähevad, aga riigi rahandus on ju korras ja eelarve ka tasakaalus. Kummast sinu arvates inimesed rohkem aru saavad ja kumb nendele rohkem meelde jääb?

Aitäh! Ma ei ole, Marika, sinuga nõus, et riigi rahandus on korras ja riigieelarve on tasakaalus. Kui riigieelarvest umbes 2% moodustavad Euroopa Liidust saadud abivahendid, kuidas siis riigieelarve tasakaalus on? Ma ei saa sellest aru. Mis on tasakaal ja mis on korras rahandus, seda ma ei tea. Need on erinevad mõisted, aga see ei ole tänase arutelu teema. Aga stabiilsus kohalike omavalitsuste teede rahastamisel võiks siiski olla. Seda eelnõu ma sellepärast siin nii kiivalt kaitsengi ja mitte esimest korda. Seda, et see rahastamine võiks olla fikseeritud, kinnitavad kaks asja. Esiteks see, et hiljaaegu võeti Riigikogus vastu transpordi arengukava, kus fikseeriti, et kohalikele omavalitsustele võiks minna 10% teehoiu vahenditest. Kui arengukava vastu võetakse, aga seda ei ole võimalik seadustada, siis ma küsin, miks see arengukava siis üldse tehti. Teiseks, meile on ka mõttekaaslased ilmunud. Euroopa Komisjoni eilne hinnang juhtis tähelepanu täpselt samale asjale, millest ma olen täna rääkinud, sellele, et kohalike omavalitsuste kohustused ei ole tuludega kaetud. Nende kohustuste hulka kuulub loomulikult ka teede korrashoid. Kui me ei hakka sellele tähelepanu pöörama ja läheme ainult vastandamise teed, siis me olemegi sellises seisus, nagu me nüüd oleme.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Valdav osa küsimusi tuli teile teie fraktsioonikaaslastelt. Kuidas teile tundub, kas te olete oma vastustega suutnud fraktsioonikaaslasi veenda selle eelnõu vajalikkuses või mitte?

Aitäh! Ma arvan, et minu fraktsioonikaaslastele oli selle eelnõu vajalikkus ammugi selge. Aga ma loodan, et me suutsime ka härra Seederile selgeks teha, et on vaja see 10% seaduses fikseerida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Tarmo Tamm! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Kolleegid! Majanduskomisjon arutas teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu oma 15. mai korralisel istungil. Kõigepealt kuulasime ära algataja esindaja Tarmo Tamme, kes rääkis eelnõu eesmärkidest ja sisust ning vastas küsimustele. Vajab märkimist, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. Pärast pikka arutelu otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata (poolt 5, vastu 2, erapooletuid 1). Põhjuseid on siin mitmeid. Esiteks, eelnõu sisu on tagada kohalike teede hoiuks 10% teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Kui me vaatame kas või selle aasta eelarvet, siis näeme, et see 10% on kohalikele teedele tagatud. Samuti on koalitsioonilepingus selgelt kirjas, et kohalike teede rahastus ei vähene. Seega ei ole vaja siduda teede rahastamist konkreetse protsendiga, eelarve peab olema paindlik. Mõnel aastal saab eraldada võib-olla 10%, järgmisel aastal aga 15%. Ma arvan, et me ei pea siin rahastamist siduma konkreetse protsendiga. Aga mis puudutab eelnõu eesmärki, siis nagu ma ütlesin, praegu see probleemiks ei ole. Seega ei ole vaja seda probleemi selle eelnõuga lahendada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma ei ole koalitsioonilepingu nüanssidega kursis. Kas sa oskad öelda, milline summa on järgmise aasta riigieelarves kohalikele omavalitsustele eraldatud teehoiuks? Sa ütlesid, et summa ei vähene. Millise aastaga võrreldes ei vähene, kas 2009. või 2011. aastaga? Milline summa seal olema saab? Seda on hea pärast stenogrammist järele vaadata, et me ei peaks kevadel siin vaidlema hakkama.

Vaatame kronoloogiat. Koalitsioonileping sõlmiti selle aasta alguses ja selle lähtekohaks oli ikkagi kehtiv ehk 2014. aasta eelarve. Kuigi summa summarum pannakse summad paika eelarve tegemisel, siis on koalitsioonilepingus peetud ikkagi silmas, et võrreldes kehtiva eelarvega see summa ei vähene.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Muidugi võib niiviisi diskuteerida, et teed on halvas olukorras ja vajavad remonti ning, ütleme, seda võib nagu katta ühe paberiga. Siis me räägime paberist, mitte teede olukorrast. Aga küsimus on mul selline. Praegu ei saa ju ütelda, et kohalike omavalitsuste teed ei ole halvas olukorras. Mida koalitsioon ikkagi kavatseb teha, et seda olukorda parandada, aga mitte ainult paberitest rääkida?

Kui te panite tähele, siis seda eelnõu ei initsieerinud Vabariigi Valitsus, vaid teie fraktsioon ehk paberite liigutamine toimub siitkaudu. Aga küsimus on õige. Muidugi, kõikide huvides on see, et Eesti teed oleksid korras ja seda nii linnas kui ka maanteel. Selleks eraldatakse raha kahest kohast. Esiteks – ja see on kõige tähtsam – on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel kohustus rahastada kohalikke teid kohalikust eelarvest. Lisaks eraldab riik igal aastal lisasummasid teehoiuks ja investeeringuteks eraldatakse ka Euroopa Liidu vahendeid. Need on viimase seitsme aasta jooksul päris märkimisväärsed olnud ja järgmiseks perioodiks nähakse ette veel suuri summasid. Nii et finantseerimine toimub, aga muidugi on väga oluline see, kuidas kohalik omavalitsus suhtub oma teedesse, kas ta peab neid korralikeks või halbadeks ja kui palju ta nende heaks raha eraldab.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsin veel koalitsioonilepingu kohta. Sa, Deniss, tead seda nagu paremini. Millisest loogikast lähtuti, kui järgmisel aastal otsustati teehoiuvahenditest ära võtta 25 miljonit eurot riigi ülejäänud eelarvekulude katteks? Kus see loogika siin on? Me kaotame 500 töökohta, tulevikus läheb teede remont kallimaks. Millisest loogikast te lähtusite, kui sellise sammu ette võtsite?

Kuna see arutelu ei ole koalitsioonilepingu arutelu ja me peaksime praegu lähtuma ikkagi konkreetsest eelnõust, mainin ma kõigepealt, et komisjonis seda ei arutatud. Aga mis puudutab koalitsioonilepingut, siis nagu ma ütlesin, kohalikele teedele minev summa ei vähene. Samuti pannakse igal aastal paika ülejäänud summad, mis lähevad riigimaanteede hoiuks ja just eesmärgiga, et kõik normid oleksid täidetud ja teede kvaliteet oleks hea.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Ma tahan täpsustada. Viimastel aastatel on summa, mille riik on ette näinud omavalitsustele, et kohalikud teed heas korras hoida, tasapisi vähenenud. Teede olukord on selline, nagu see on. Raha, mis praegu eraldatakse, ei ole piisav. Võib-olla koalitsioonil on oma arusaam, kuidas teede olukorda parandada. Ma praegu ei räägi õiendamisest ega protsentidest, ma räägin konkreetsetest olukordadest.

Eks olukorrad ole erinevad. Nagu ma ütlesin, teede finantseerimine toimub alati kahest allikast: põhiliselt ja KOKS-i alusel kohalikust eelarvest ning riigi toetusena riigieelarvest. Kindlasti, jah, rasketel aegadel, just kriisiaegadel oli see summa väiksem. Kui me vaatame kahte eelmist aastat, siis finantseerimine oligi 10% tasemel ja kindlasti see jätkub samas mahus. Ma näen lisaressursse kohalikus eelarves. Kuigi eelnõu algataja tahab mingi kindla protsendi seadusesse panna, siis näiteks mina ei tea ühtegi – ma võin muidugi eksida – omavalitsust, kus oleks ka mingi protsent eelarvest teedele eraldatud. See summa tuleb kahest kohast.

Aitäh! Palun, Jüri Morozov, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis eelnõu esitaja rääkis ka sellest, miks just 10%? Ta ütles, et omavalitsusliidud on rääkinud 20%-st, 25%-st, isegi 35%-st. Miks just selline maagiline arv välja käidi?

Võib-olla on see tingitud sellest, et kunagi oli see 10% mingi märgilise arvuna sees. Tegelikult ma arvan, et vaadati viimaste aastate finantseerimist, mis on olnud ka 10% piiril. Kindlasti oli juba teada, et koalitsioonilepingus on sees, et finantseerimine jätkub samal tasemel, mitte ei vähene. Ma arvan, et ju siis sellest juhinduti.

Tarmo Tamm, kolmandat küsimust ei saa esitada. (Vahelehüüe.) Te ei saa sõna, see võimalus on ainult läbirääkimistel. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Deniss Boroditš! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Jaan Õunapuu!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga raske on vastu vaielda sellele, et kohalikud teed nõuaksid paremat rahastamist. Olen minagi siit puldist seda deklareerinud ja võin teile kinnitada, et sotsiaaldemokraadid, olles ka opositsioonis, on kogu aeg olnud seisukohal, et kohalike eelarvete teeraha võiks olla suurem. Teisest küljest, selle aasta 28,1 miljonit eurot ei ole ainukene summa, mis kohalike teede investeeringuteks läheb. Ma pean siit puldist kiitma kohalikke omavalitsusi üle Eesti, kes oma eelarvest on leidnud summasid selleks, et kohalikke teid enam-vähem sõidukorras hoida. Ma ei tahaks siin vastandada lapsetoetusi või ükskõik milliseid sotsiaaltoetusi ja teedele kuluvat raha. See oleks väiklane, sest raha vajavad mõlemad. Ma ei ole nõus ka selle väitega, mida siin saalis kuulda oli, et koalitsioon omadele annab, aga teistele mitte. Ega see nii lihtsalt ikkagi ei käi.
Tõe huvides peab ütlema, et, jah, 41% Eesti teedest on kohalikud maanteed. Kuid kui vaadata läbisõitu, siis sõidud kohalikel teedel moodustavad kõikidest sõitudest ainult 15%. 60% sõitudest tehakse riigimaanteedel ning 25% Tallinna, Pärnu ja Tartu tänavatel.
Mis puudutab viimaste aastate summasid, siis, jah, siin on olnud drastiline vähenemine. See kulmineerus 2011. aastal ja nüüd on need summad järk-järgult hakanud jälle suurenema. Ma pean natukene tuhka pähe raputama, vaatama saalis paremale poole ja ütlema, jah, kui need raskemad aastad olid möödas, siis otsiti võimalusi, kuidas kohalikele eelarvetele kohalike teede rahastamiseks raha juurde anda ja sellel aastal on rahastamine jõudnud tagasi 10%-le. Olen aga isegi olnud valitsuses, kui see protsent oli 15.
Nüüd räägin transpordi arengukavast. Jah, seal on tõepoolest kavandatud eraldada kuni 10% kütuseaktsiisist kohalike omavalitsustele. Kuid ühte asja tuletan ma teile veel meelde. Teehoiu rahastamise põhimõtted ja võimalused vaadatakse tervikuna üle pärast seda, kui kohalikud teed on inventariseeritud ning nende seisukord ja kasutajate hulk on kindlaks tehtud. Ma saan aru, et inventariseerimisega praegu tegeldakse ja kui need andmed saavad kunagi kaante vahele, siis see on kindlasti alus majandusministeeriumile, selleks et kohalike eelarvete jaoks rohkem teederaha eraldada.
Sotsid ei ole vastu, ma kordan veel, kohalike teede rahastamisele. Kuid ma juhin tähelepanu, et eelarves on isegi palju fikseeritud kuluartikleid. Kui me teeme veel ühe fikseeritud kuluartikli juurde, siis keerulisematel aastatel, kui tagasilangus ei toimu mitte ainult kohalikes eelarvetes, vaid ka riigieelarves, peame hakkama jälle seadust muutma. See on põhjus, miks me selle seaduseelnõu vastu oleme.
Võib-olla vähem on juttu olnud sellest, et täna arutatakse majanduskomisjonis valitsuse algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu, valmistutakse selle esimeseks lugemiseks. Me kuulame ära, millega majandusminister meie ette tuleb. Kordan üle, et järgmisel aastal koalitsioonilepingu kohaselt kohalike teede raha ei vähene. Mis on valimistulemus 2015. aastal, seda näitab aeg, kuid ma olen väga kindel, et kui sotsid ka siis valitsuses on, need summad suurenevad. Aitüma!

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nüüd sain ma lisa sellele, mida ma juba teadsin. Koalitsioon on ju lubanud analüüsida, kuidas kohalike omavalitsuste reformi läbi viia ja mida kohalikud omavalitsused endast üldse kujutavad ning kuidas pankade Eestist väljaviidud raha maksustada. Nüüd sai selgeks, et teid ei ole võimalik suurema protsendiga rahastada sellepärast, et tuleb selgeks teha, kui palju Eesti Vabariigi kohalikes omavalitsustes teid on. See päris üllatas mind. Aga kolleeg Morozovile ütlen ma, et kuni 2009. aasta 1. märtsini kehtinud teeseaduses oli sätestatud, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega muudeti ka teeseaduse § 16 lõiget 3 ning kaotati see seni sätestatud nõue. See 10% tulenebki sellest seadusest, mis kunagi Eesti riigis kehtis. Nagu te mäletate, peale seda, kui see seadus ära kaotati, eraldati kolme aasta keskmisena kohalike omavalitsuste teedele 6,5%. Sellest tulenevalt ongi meie tagasihoidlik soov see protsent seaduses fikseerida. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 618 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame selle läbi hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 618 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu 32, erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Olga Sõtniku, Priit Sibula, Mart Meri ja Andres Herkeli algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 630 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Käesoleva seaduseelnõu ja selle seletuskirja koostas Juku-Kalle Raid, kui ta oli veel Riigikogu liige, ning koos temaga on selle, tõepoolest, algatanud Olga Sõtnik, Priit Sibul, Mart Meri ja siinesineja. Ma pean sissejuhatuseks ütlema, et olin alles kolmas valik selle eelnõu ettekandjaks. Juku-Kalle Raid on kahjuks Riigikogu koosseisust lahkunud. Miks sotsiaaldemokraadid pidasid paremaks, et Mart Meri seda ettekannet ei teeks, on mõnevõrra arusaamatu. Kindlasti tunneb ta kirjastusmaailma ja kogu valdkonda minust paremini. Ühtlasi ütlen juba nüüd, et kui fraktsioonide esindajad on nii suuremeelsed ja läbirääkimistel sõna võtavad, siis oleks teile väga tagasihoidlik palve, et te võiksite nimetada ka eelnõu algatajate nimesid. Muidu ei saa mitte keegi meist selle eelnõu tagasilükkajatele läbirääkimiste käigus vastu vaielda, kui just sotsiaaldemokraadid ei ole Mart Meri kõnelejaks esitanud. Kahjuks on niisugune meie kodukord.
Eelnõu sisu on lihtne: alandada raamatute käibemaks 9%-lt 5%-le, nagu see kunagi oli. Teatavasti on raamatute käibemaksu korra alandatud, 1999. aastal, kui ma õigesti mäletan, ja majandussurutise tingimustes tõsteti see 5%-lt 9%-le. Ma arvan mäletavat ka seda, et vähemalt osaliselt saatis toonast sammu selline põhjendus või vabandus, et see tuleneb raskest majanduslikust olukorrast, milles riik toona oli, ja lubati, et võimaluse korral 5%-line määr taastatakse.
Ma osutan mõnele punktile eelnõu seletuskirjas, mis on tekitanud natukene vaidlusi. Kõigepealt on selliste muudatuste puhul küsimus selles, milline on nende mõju riigieelarvele. Siin lähevad hinnangud oluliselt lahku. Eelnõu koostaja on öelnud, et muudatus tähendab katmist vajavaid kulusid 1 miljoni euro eest aastas. Rahandusministeerium Vabariigi Valitsuse arvamuses väidab, et käibemaksu langetamine 9%-lt 5%-le vähendaks maksulaekumist umbes 3 miljoni euro võrra. Minu käsutuses olev Toomas Leito kiri Mart Merile kinnitab, et riik sai käibemaksust eelmisel aastal tulu 3 miljonit eurot, mis tähendab, et käibemaksumäära 9%-lt 5%-le langetades kaotab riik tulusid 1,5 miljoni euro piires. Ehk mulle tundub olevat see 3 miljonit eurot, millega Vabariigi Valitsus opereerib, pigem kogutulu, mitte see, mis maksumäära langetamisel kaotsi läheks.
Rääkides eelnõu algataja filosoofilisest lähtekohast, siis see, mida ta esimesena nimetab, on minu arvates väga oluline. See on põhiseaduse preambul, mis ütleb, et Eesti riigi olemus ja eesmärk on eesti keele ja kultuuri kaitsmine ning selle säilitamine läbi aegade. Kindlasti aitab eestikeelse raamatuturu toimimine sellele kaasa ja on isegi võrdluses märksa suuremate rahvastega tähelepanuväärne, kuid siiski õrn ja habras. On vaja meie pingutusi selle hoidmiseks, arvestades meie kahanevat rahvaarvu ja võib-olla tulevikus ka kahanevat lugemust.
Algataja on öelnud, et võrreldes Euroopa keskmisega on meie omakeelne kirjasõna küllaltki heas seisus, raamatuid ilmub rohkem kui iial varem. Ma arvan, et see väide on tõene laias ajaperspektiivis. Kui rääkida 21. sajandi algusest, siis on meie rahva väiksust arvestades eestikeelsete raamatute, nii originaal- kui ka tõlketeoste valik tõepoolest tähelepanuväärne. Kuid ma toon siia kõrvale ühe andmestiku, mis üsna ilmekalt kirjeldab majanduslanguse tagajärgi raamatukirjastamise olukorrale. Nimelt, kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter kinnitas küll juba 2013. aasta algul avaldatud artiklis, et kui 2008. aastal ilmus Eestis 4685 nimetust raamatuid, siis 2011. aastal umbes 3700 nimetust ning on tendents, et see vähenemine kahjuks jätkub. Toomas Leito andmetel oligi raamatukirjastamise tippaasta enne masu algust, 2008. aastal, kui käive ulatus 33–35 miljoni euroni. Aastatel 2009–2010 tabas kirjastamist umbes 25%-line langus, 2011. aastal käive natuke taastus, see tõusis 25 miljoni euro juurde. Edasiste aastate tõus on olnud +3% ja +7% ehk, teiste sõnadega, masueelne raamatuturg ei olegi Eestis siiani taastunud. Sama kinnitavad kirjastuste liidu liikmeskirjastuste käibed. Olgu öeldud, et mitte kõik kirjastused ei kuulu kirjastuste liitu, aga dünaamika on siin sama: 2008. aastal 28 miljonit eurot, 2009. aastal vähenes käive 22 miljonini, 2010. aastal 19 miljonini ning möödunud aastal oli väike tõus, käive ulatus 21 miljoni euroni. See kinnitab, et majandussurutise tagajärjel langes iseenesestmõistetavalt ka raamatukirjastamise käive Eestis ja see ongi jäänud sellele tasemele. Nüüd oleks kindlasti õige teha olukorra parandamiseks samm käibemaksu alandamise suunas.
Mõne sõna räägin ka Vabariigi Valitsuse arvamusest. Minu meelest on see arvamus filosoofiliselt vildakas. Ta käsitleb raamatukirjastamist umbes samas võtmes nagu saabaste või naelade tootmist, ta ei näe selles kaubas mingit tähelepanuväärset erisust, mida näevad eelnõu algatajad, viidates ka põhiseadusele. Peale selle on Vabariigi Valitsuse arvamuses minu arvates kaks täiesti vastuolulist väidet. Üks neist ütleb, et raamatute madalamast maksumäärast võidavad enim kõrgematesse tuludetsiilidesse kuuluvad inimesed ehk need, kes jaksavad raamatuid osta. Teine väide ütleb, et maksumäära langetamise ning autoritasude suurendamise või raamatute hinna vähendamise vahel puudub igasugune seos. Sellele seisukohale vaidlevad vastu ka kirjastajad, kes leiavad, et selle sammu tulemusel võiksid autoritasud suureneda 50–60% ja raamatute kaanehind väheneda või vähemalt võiks selle tõus pidurduda.
Kokkuvõtvalt öeldes ei taha eelnõu algatajad laskuda skolastilisse vaidlusse, kuhu see raha täpselt läheb. Aga kindlasti vajab turgutamist eestikeelne raamatuturg kui selline. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Hea ettekandja! Jah, olen nõus, et raske on aru saada, kuhu see raha täpselt läheb. Aga kas sul on ikkagi täpsemat analüüsi, milline see mõju üldse on? Ma vaatasin, et kui raamat maksab praegu poes 10 eurot, mis tundub olevat üsna loogiline hind, siis see hinnamuutus oleks ülespoole ümardatult 37 senti. Mis mõju sellel üldse saab turule tervikuna olla? Kas tegemist ei ole täiesti marginaalse mõjuga ka kirjastusturule?

Aitäh! Ma olen nõus, et see mõju on suhteliselt väike. Kindlasti on see väiksem kui omaaegsel käibemaksumäära langetamisel 18%-lt 5%-le, sest praegu me langetame määra 9%-lt 5%-le, aga ma ei ole nõus sellega, et sellel puudub tähendus. Esiteks on sel sümboolne tähendus. Teiseks on võib-olla otstarbekas jätta see raha süsteemi, selle asemel et kõnelda mingite muude toetuste suurendamisest, mida aeg-ajalt on tehtud, kuid mis ei ole viimasel ajal silmapaistval määral realiseerunud. Nii et mõju kindlasti on. Ma veel kord rõhutan, et Vabariigi Valitsuse ja raamatukirjastajate seisukohad on diametraalselt erinevad. Kirjastajad ütlevad, et see muudatus võimaldaks kas 50–60% tõsta autoritasusid, mis Eestis on teatavasti häbematult madalad, tulenevalt juba meie lugejate väikesest arvust, või vähendada raamatute hinda.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra Herkel! Minu siira arvamuse kohaselt peaks raamatute ning teatri- ja kontserdipiletite käibemaks olema võrdne. Praegu on raamatute käibemaks 9% ning teatri- ja kontserdipiletite käibemaks 20%. Teie ettepanek suurendab seda vahet veelgi. Kas ei oleks olnud õigem alustada ettepanekust alandada teatri- ja kontserdipiletite käibemaks raamatute käibemaksuga võrdsele tasemele?

Aitäh! Ka see küsimus on varemalt päevakorral olnud. Eelnõu algatajad seda küsimust niisugusel kujul ei tõstatanud. Ma arvan, et kindlasti ei peaks teatritegijad olema kadedad, kui raamatute käibemaksumäär väheneb. Aga ma arvan, et valitsuskoalitsiooni kuuluva Riigikogu liikmena on teil kindlasti võimalusi seda küsimust tõstatada.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas algatajad ei arutanud, et kui juba käibemaksu muutmine ette võtta, siis võiks sätestada 0%-lise käibemaksu, mis võimaldaks vältida bürokraatiat, arveldamist ja kõike muud, sest see rahaline tulu ei ole märkimisväärne ka sellele sektorile? Kui oleks nullmäär, siis see oleks lihtsam, läbipaistvam ja arusaadavam ning kõigil oleks kergem.

Aitäh! Algatajad olid erakordselt suuremeelsed riigi fiskaalpoliitika vastu ega viinud seda määra nii madalale. Samuti juhin tähelepanu, et seaduseelnõus on pakutud jõustumistähtajaks 2016. aasta 1. jaanuar, mistõttu valitsusel ja valitsuskoalitsioonil oleks kindlasti võimalus selle iseenesest väikese muudatusega kohaneda. Ma saan osutada ainult sellele, et kahes Euroopa Liidu liikmesriigis on tõepoolest raamatute käibemaks 0%. Need riigid on Iirimaa ja Ühendkuningriik. Lisaks on Euroopa riikidest raamatutel 0%-line käibemaks Norras. Nii et põhimõtteliselt tasuks tulevikus kindlasti ka seda kaaluda. Ma rõhutan veel kord, et nii väikese riigi ja rahva puhul on raamatuturu selline toimimine, nagu see meil praegu on, väike ime. Ma olen käinud palju suuremate riikide ja rahvaste pealinnades ega ole seal näinud nii tänapäevaseid, nii hästi omakeelse kirjandusega varustatud raamatupoode, kui need on Eestis. See on meie erakordne rikkus. Aga ma kinnitan, teades natukene seda, missugustes tingimustes kirjastused praegu tegutsevad, et see olukord on õhkhabras ja me peame seda tegevust toetama. Nii et seda 0%-list määra, kui see on teostatav, ma tulevikus ei välistaks.

Aitäh! Palun, Rein Lang!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti teavad algatajad täpselt, kuidas raamatuturg Eestis toimib. Seoses sellega on mul sulle kaks küsimust. Esiteks, kas algatajad teavad, kui suur on praeguses Eestis keskmine raamatute kaubanduslik juurdehindlus ehk milline on see protsent, mille võrra on raamatute jaehind suurem kui hind, mille eest kaupmees kirjastajalt raamatuid saab? Teiseks, kuidas jaguneb Eesti raamatuturg, kui palju on siin raamatukaupmehi ja kuidas see turg protsentides nende vahel jaguneb?

Aitäh! Ma ei ole võimeline sellele küsimusele protsentides vastama, aga aimates selle küsimuse tegelikku sisu, ütlen, et jah, tõepoolest, juurdehindlus võib kohati olla päris suur. Ma olen näinud poodides kirjastuse hinnast ligi 50% kallimalt müüdavaid raamatuid. Nii et see on ilmselt tõsi. Teine probleem on kindlasti selles, et raamatumüügis on tegemist teatud kontsentratsiooniga. Välja on kujunenud suured ketid Apollo ja Rahva Raamat ning väiksemate raamatupoodide kadumine väiksematest keskustest on kindlasti probleem. Kuid me ei sea selle eelnõuga eesmärgiks reguleerida seda raamatuturuküsimust. Ma arvan, et raamatuturg ei ole Eestis siiski niisuguse kaaluga küsimus nagu näiteks apteegiturg, mida me siin arutanud oleme. Minu arvates on äärmiselt oluline, et raamatuturg toimib siiski suhteliselt korralikult.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Andres! Mis mulje sulle jäi, miks koalitsioon või ka rahanduskomisjon seda eelnõu ei toetanud? Kas põhjus on sisuline või arvatakse, et 2016. aastal tekivad suured rahamured ja seda muudatust ei suudeta realiseerida?

Aitäh! Ma olin rahanduskomisjonis sellel koosolekul, kus seda küsimust arutati, ja mulle jäi siiski kõrvu üks julgustav signaal. Võib-olla kinnitab rahanduskomisjoni esimees seda hiljem. Kerkis üles idee turgutada raamatukirjastamist Eestis mingisuguste muude vahenditega. Kindlasti vajab see valdkond lisatuge. Aga mis puudutab neid põhjendusi, millega Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi lükkas, siis minu arvates on need põhjendused, nagu ma eespool ka osutasin, üsna absurdsed ja ses mõttes isegi vasturääkivad, et kasutatakse erinevaid argumente. Ühe lausega öeldakse, et käibemaksu alandamisest võidaksid vaid rikkamad inimesed, kes on raamatutarbijad, ja teise lausega öeldakse, et raamatute lõpphinnale ei ole sellel muudatusel mitte mingisugust mõju. Minu arvates on see meil kahjuks tavapärane praktika, et kui mingi eelnõu tuleb Riigikogust, siis isegi, kui selle on esitanud eri fraktsioonide esindajad nagu praegu, käitub Vabariigi Valitsus arrogantselt. Riigikogu võiks eri fraktsioonide toel võtta dikteerivama hoiaku, sh kõnealuses küsimuses.

Aitäh! Palun, Rein Lang, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andres! Viisaka ja ausa inimesena vastasid sa mu küsimusele küll ääri-veeri, aga ikkagi peaaegu täpselt. Ka minu andmetel on raamatute keskmine kaubanduslik juurdehindlus 40% ja 50% vahel ning raamatuturg on jagunenud kahe ettevõtja vahel. Kas algatajad ei kaalunud, et sellele eelnõule võiks panna pealkirjaks näiteks "Kahe raamatukaupmehe toetamise seaduse eelnõu"?

Aitäh! Kindlasti ei ole tegemist kahe raamatukaupmehe toetamise seaduse eelnõuga, vaid tegemist on kirjastustegevust ja eestikeelset raamatuturgu toetava seaduse eelnõuga.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Vanadel aegadel oli Eestis küllalt levinud ka selline asi nagu raamatu väljaandmine oma kulu ja kirjadega. Ega sul ei ole aimu, kui palju praegu selline vorm levinud on ja kuidas need inimesed omadega välja tulevad?

Aitäh! Aeg-ajalt raamatutes väljaandja nime vaadates olen ma siiamaani sellistele väljaannetele sattunud. Ma arvan, et tavaliselt on sellisel juhul tegemist kas kirjastaja enda sihiteadliku pealemaksmisega või, vastupidi, kaalutlusega, et ise neid asju toimetades on võimalik suurem osa kasumist enda kätte jätta. Ilmselt on nii- ja teistsuguseid praktikaid. Ma oskan viidata ainult eespool nimetatud andmetele. Kui kirjastuste liit hindas 2008. aastal – ma räägin taas masueelsest tipptasemest – käivet 28 miljonile eurole, siis üks teine analüüs, mille autor on Toomas Leito, hindab seda 33 miljonile kuni 35 miljonile eurole. Järelikult on ülejäänud raamatud antud välja mujal, mitte kirjastuste liidu liikmeskirjastustes. Aga need väljaandjad ei pruugi ka kõik olla üksiküritajad, kes lausa oma kulu ja kirjadega raamatu välja andnud on. Me elame demokraatlikus riigis ja need võimalused on meil mitmekesised.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Ma tulen sulle küsimuse vormis appi. Kas sa oled kursis, et kirjastamine ja sellega piirnevad alad on Eesti loomemajanduse üks kõige suuremaid valdkondi, millega enne masu oli üle Eesti seotud ligi 300 ettevõtet ja hinnanguliselt umbes 3000 inimest? Eelnõu üks sihte on toetada kogu seda loomemajanduse kõige olulisemat valdkonda.

Aitäh! Absoluutselt! Ma arvan, et peale selle toetab see eelnõu kindlasti eesti kultuuri tervikuna, see toetab raamatukogusid jne. Mul jääb üle selle märkuse peale ainult taas meelde tuletada, et kui keegi fraktsioonide esindajatest tuleb kõnet pidama, siis palun nimetage Mart Meri nime, sest ta oskab üht-teist veel lisada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Rahanduskomisjoni ettekandja on komisjoni esimees Rannar Vassiljev. Palun!

Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu, mida teile just tutvustati, 20. mail. Algatajate esindajatena tutvustasid eelnõu Riigikogu liikmed Mart Meri ja Andres Herkel. Nagu mainitud, on eelnõu eesmärk alandada käibemaksuseadusega kehtestatud raamatute ja õppevahendina kasutatavate töövihikute käibemaksumäära 9%-lt 5%-le.
Annan lühikese ülevaate komisjonis arutelul olnud teemadest ja sellest, mida märkis Vabariigi Valitsus oma arvamusavalduses. Algatajate arvamuse kohaselt saab selle meetmega kaitsta Eesti raamatuturgu nii tarbimise kui ka raamatute väljaandmise kontekstis. Rahandusministeerium ei toeta määra vähendamist, kuna raamatutel on niigi vähendatud käibemaksumäär – 9%. Ühtegi madalamat käibemaksumäära praegu Eestis ei ole. Nagu raamatutel ja töövihikutel on 9%-line käibemaksumäär ka ravimitel, tervishoiuteenustel ja majutusteenusel, ülejäänud kaupade ja teenuste käibemaksumäär on 20%. Ministeeriumi väitel vähendatud määrasid ei soosita. Kahtluse alla seati ka käibemaksumäära vähendamise seos eelnõu eesmärkidega.
Annan väikese ülevaate Rahandusministeeriumi kirjas toodud minevikule viitavatest faktidest. Nimelt, kui käibemaksumäära langetati toonaselt tavapäraselt määralt 18%-lt 5%-le, siis langes raamatute hind aasta alguses eelmise aasta lõpuga võrreldes 4%, kuigi n-ö matemaatiliselt võttes oleks langus pidanud olema 11%. Ehk võib öelda, et käibemaksu langusest jõudis lõpphinda umbes kolmandik. Kui see proportsioon on säilinud, siis võib eeldada, et pakutava muudatusega seotud hinnalangus jääb 1% kanti.
Samuti viitas Rahandusministeerium 2004. aastale, kui langetati majutusteenuse ja käsimüügist ostetava ajakirjanduse käibemaksumäära. Siis hinnad ei langenud. Siinkohal on korrektne markeerida, et sõltuvalt tootest või teenusest võib maksumuudatustele reageerimine olla ja tavaliselt ongi erinev. Nii et kui ajakirjanduse ja majutusteenuse hinnad ei muutunud, siis ei pruugi see raamatute puhul samamoodi olla. Küll aga võib eeldada, et kindlasti ei kandu kogu käibemaksu langus üle lõpphinda. Milline see proportsioon täpselt on, seda on keeruline öelda, aga tõenäoliselt annab rohkem vihjeid sellele kunagine 18%-lt 5%-le langetamine. Võib eeldada, et umbes kolmandik sellest, mis see mõju matemaatiliselt võiks tähendada, võiks see ka praegu olla.
Samuti viitas Rahandusministeerium oma kirjas sellele, et OECD soovitus liikmesriikidele on maksueranditest loobuda, kuna need on ebaefektiivsed. Selline soovitus on ka Eestile antud, kuigi Eestis on maksuerandeid teiste riikidega võrreldes suhteliselt vähe. Erandlik riik on Taani, kus maksuerandid puuduvad.
Samuti seadis Rahandusministeerium kahtluse alla algatajate arvestatud mõju eelarvele – 1 miljon eurot. Rahandusministeerium on prognoositavaks mõjuks nimetanud 3 miljonit eurot.
Komisjonis küsiti algatajatelt nende veendumuse kohta, et käibemaksuvähendus tingimata lõpphinda jõuab. Selle kohta algatajad ütlesid, et neil konkreetset analüüsi ei ole, pigem on tegu arvamusega. Näiteks toodi Läti olukord, kus raamatute käibemaksu tõsteti ja kirjastustegevus vähenes pärast seda 40%. Mainiti ka seda, et lõpphind ei pruugi küll väheneda, aga algatajad arvasid, et see käibemaksumuudatus võiks hinnatõusu teatud ajaks peatada.
Samuti tunti huvi, milline on Rahandusministeeriumi üldine loogika käibemaksuerandite puhul, näiteks majutusteenuse puhul. Rahandusministeeriumi esindaja ütles, et üldiselt on nad pigem seda meelt, et erandeid võiks vähem olla, aga majutusteenuse käibemaksuerandi kaotamise plaane praegu riigi eelarvestrateegias ei ole.
Küsiti ka seda, et kui eeldada, et selle eelnõu mõju eelarvele on 3 miljonit, ning kui algatajatele oleks võimalik riigieelarvest eraldada 3 miljonit eurot, kas siis oleks võimalik eesmärki, mis on eelnõus kirjas, saavutada kuidagi teistmoodi? Selle peale mainiti toetusi kultuurkapitalile ja rahvaraamatukogudele raamatute hankimiseks.
Küsiti, kas valitsuses on arutatud raamatute käibemaksu tõstmist 9%-lt 20%-le ehk praeguse madaldatud käibemaksumäära kaotamist. Sellele vastas Rahandusministeeriumi esindaja, et sellist arutelu riigi eelarvestrateegia käigus ei ole olnud ehk seda ei plaanita.
Tulenevalt sellest langetas komisjon järgmised otsused: saata eelnõu päevakorda teisipäevaks, 3. juuniks, (üksmeelselt) ja teha ettepanek lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi (selle poolt oli 6 ja vastu 2 komisjoni liiget, erapooletuks jäi 1). Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Hea ettekandja! Te nimetasite, et praegu on kaks erinevat käibemaksumäära: 20% ja 9%, ekspordi puhul ka 0%. Aga kui taastaksime ka 5%-lise määra, mis mure siis teie enda hinnangul kõige suurem oleks? Miks te ei toeta erinevaid määrasid?

Komisjonis sel teemal otseselt juttu ei olnud, aga kui te küsisite minu isiklikku arvamust, siis ma vastan, et selle otsuse puhul on mõistlik kaaluda ennekõike järgmist. Kui sellel valitsusel, kes 2015. aasta märtsivalimistel mandaadi saab, on need potentsiaalselt 3 miljonit eurot aastal 2016 olemas, siis võiks vaadata, kas seda raha on mõistlikum kasutada käibemaksumäära langetamiseks või võiks võtta teisi meetmeid näiteks kirjastustegevuse aktiviseerimiseks. Raamatute hinda muul teel langetada on tõenäoliselt natuke keeruline, aga teoreetiliselt on see võimalik. Kuid seda raha võib kasutada ka honoraride suurendamiseks. Minu arvates on esimene küsimus see, kas see on optimaalne viis 3 miljonit eurot kasutada. Teiseks, kui raamatute käibemaksumäär võiks 9% asemel olla 5%, siis mul tekib küsimus ravimite ja tervishoiuteenuste kohta. Kui meil on olemas madaldatud käibemaksumäär 5%, kas siis oleks põhjendatud jätta nende käibemaksumäär 9%-le? Mina isiklikult keskenduksin seda teemat käsitledes nendele aspektidele.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! 3 miljonit ja 1,5 miljonit. Kas sa pead siiski võimalikuks, et Rahandusministeeriumi kirjas toodud 3 miljonit eurot hõlmab kogu raamatute käibemaksu ja maksuvähenduse tegelik maht on pigem 1,5 miljonit eurot? See 3 miljonit oli su kõnes väga oluline. Sellepärast küsin üle, et võib-olla see 3 miljonit eurot tähistab raamatutoodangust laekuvat käibemaksu tervikuna.

Tõenäoliselt ma siin puldis ja ka üldse seda õiget summat välja arvutada ei suuda. Algatajad räägivad eelnõus 1 miljonist eurost, hiljem korrigeerituna 1,5 miljonist eurost, Rahandusministeerium räägib 3 miljonist eurost. Ma võin tunnetuslikult oletada, millest see erinevus võib tekkinud olla. Ma võin muidugi ka eksida. Ma ei tea, kas selle 3 miljoni hulka on arvestatud näiteks õpikute ja töövihikute hind. Aga igal juhul oleks mõistlik see matemaatiline küsimus ära lahendada, et oleks teada korrektne summa, mida see muudatus eelarvele tähendab, kas see on 1,5 miljonit või 3 miljonit eurot. Kahtlemata on üsna oluline, kas mõju on kaks korda suurem või väiksem. Nii et kui siin on arvutuslik probleem, siis ma arvan, et võib Rahandusministeeriumilt üle küsida, kuidas see tulemus neil saadud on.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma vastustes, et kui raamatute käibemaksu vähendada 9%-st 5%-ni, siis võiks sama teha ka ravimite ja tervishoiuteenuste käibemaksuga. Samas ütles kolleeg Jaak Allik, et teatri- ja kontserdipiletitel peaks olema raamatutega võrdne käibemaks. Kas valitsusel ja valitsuskoalitsioonil on olemas mingi üldisem terviklik arusaam, milline see käibemaksuerandite poliitika võiks olla või on olukord lihtsalt nii, nagu on, ja nii ka jääb? Või on teil ka mingi süsteemne lähenemine?

Aitäh! Ma siiski korrigeerin. Ma ei öelnud, et ravimite ja tervishoiuteenuste käibemaks peaks langema 9%-lt 5%-le. Ma ütlesin, et kui raamatute käibemaksu alandada, siis minu arvates on üks aspekt, millega sel juhul tuleks arvestada, see, et ravimite käibemaks jääks 9% peale, mis oleks oluliselt kõrgem, ja tekib küsimus, kas selles valguses on see langetamine põhjendatud. Mis puudutab üldist madaldatud käibemaksumäärade poliitikat, siis võib öelda, et valitsusel ja koalitsioonil ei ole praegu, sellel perioodil, plaanis ühtegi käibemaksumäära alandada ehk käibemaksumuudatusi plaanis ei ole.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas see tärmin, mis on siin antud, 1. jaanuar 2016, on piisav selleks, et Rahandusministeerium suudaks ära lahendada selle matemaatilise probleemi, kas tegemist on 3 miljoni või 1,5 miljoni euroga?

Ega ma siin otseselt täidesaatva võimu eest lubadusi anda ei saa, aga ma arvan küll, et see aeg on tõenäoliselt piisav, selleks et see matemaatiline tehe korrektselt uuesti teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, sõna võivad võtta fraktsioonide volitatud esindajad. Priit Sibul, palun, Isamaa ja Res Publica fraktsiooni nimel!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma tahtsin kummutada ühe Rein Langi väite. Hea kolleeg Rein on raamatutega palju tegelnud. Ministriameti ajal jagas ta soovitusi, milliseid raamatuid võiks saada raamatukogudest laenutada ja milliseid mitte. Ma arvan, et raamatutest rääkimine, nii nagu hea minister seda tol korral tegi, on igal juhul mõistlik ja vajalik. Ka see, et me selle eelnõu puhul räägime raamatutest ja probleemidest hindadega või sisulise poolega, on, ma arvan, oluline ja vajalik. Ma räägin nüüd küll enda nimel, aga eks kolleegid Mart Meri, Andres Herkel ja Olga Sõtnik saavad ise öelda, kas nende arvates see on nõnda või ei ole. Mina tahan küll öelda, et kindlasti ei teeni see eelnõu ainult kahe raamatupoeketi huvisid. See eelnõu teenib palju laiemaid huvisid. Aitäh!

Mart Meri nime nimetati, tal on õigus vastata repliigiga.

Aitäh! Tõepoolest, selle eelnõu kaugem siht on juhtida tähelepanu sellisele olulisele tegevusvaldkonnale nagu raamatute kirjastamine ja mitte ainult sellele, vaid ikkagi ka raamatute kättesaadavusele. Minu arvates on väga oluline indikaator see, et peale käibemaksu tõstmist ja loomulikult ka vahepealse masu tõttu ei suuda rahvaraamatukogud enam hankida nii palju raamatuid nagu varem. Hankimata jäetud raamatukogused on päris suured, 75 000 eksemplari ühel aastal, järgmisel aastal veel 30 000 eksemplari juurde. See näitab, et protsessid raamatuturul on paigast ära. Täppisanalüüse on võib-olla tõesti vähe, aga neid peaks tegema. Selle eelnõu edasise menetluse käigus saaks neid täpsemaid analüüse teha. Siis saaks hinnata ka seda, kas kahe suure hulgifirma roll on liiga suur ja pahatahtlik või peegeldab väikese riigi raamatuturu tavalist reaalset olukorda. Aitäh!

Rein Lang, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Aulik juhataja! Kuna siin nimetati minu nime, siis ma pean vajalikuks sellesse diskussiooni sekkuda. Esiteks, ei ole mina kunagi soovitanud ühelegi raamatukogule, mida sinna muretseda ja mida mitte. See oli täpsustuseks.
Ma arvan, et selline lähenemine, et kui käibemaksumäära vähendada, siis väheneb asjade jaehind, on rohkem usuküsimus. Siin ei ole küll tegemist juriidika ega majandusteadusega, vaid puhtalt usuküsimusega. Kõik senised analüüsid on näidanud, et käibemaksumäära alandamine või tõstmine iseenesest ei muuda automaatselt jaehinda.
Aga mina ei kahtle eelnõu esitajate heas tahtes aidata eestikeelset kirjasõna ja selle levimist. Ainult see meetod – vähendada kõige selle käibemaksumäära, mis on raamatutesse valatud – on kõige halvem meetod. Seda tahtsin ma öelda. Kui turusituatsioonis on välja kujunenud olukord, kus turg on enam-vähem ära jagatud kahe ettevõtja vahel ja toodete kaubanduslik juurdehindlus läheneb 50%-le, siis ei tarvitse olla just Einstein, et saada aru, et sellest teie ettepanekust, käibemaksumäära vähendamisest, võidaksid kõige rohkem need kaks ettevõtjat. Nii et ärge saage minust aru nii, nagu ma oleksin tahtnud juhtida teie tähelepanu sellele, et te esindate siin nende huve. Te olete ilmselt puhtalt teadmatusest esitanud eelnõu, millest võidaksid kõige rohkem need kaks ettevõtjat. Vähem võidaksid sellest need, kelle eest te seisate. Selle loogika järgi oleks minu arvates palju õigem käibemaksumäära mitte vähendada, võib-olla isegi suurendada, tehes seda tingimusel, et laekuvad vahendid läheksid kas või otsetoetustena eesti kultuuri arendamiseks ja eestikeelsete trükiste väljaandmiseks. See oleks mitu korda mõistlikum kui jagada raha sellises vormis, millest võidavad kaupmehed, metsamehed ja teised, kes on praegu seotud paberraamatu tootmisega. Aitäh!

Kuna Andres Herkeli nime juba varem nimetati, siis annan talle võimaluse esitada vastulause. Palun!

Lugupeetud juhataja! See vastulause läheb nüüd taas Rein Langile. Jah, formaalselt võib kaalutleda nii, et ühel pool on kaks ettevõtjat ja teisel pool tervelt 300 kirjastust. Aga me oleme summa summarum seisukohal, et sellest eelnõust võidavad enam need 300 kirjastust, kes ettevõtlusturul võib-olla tõesti on väikesed tegijad, kuid tuleb meeles pidada, et see muudatus elavdab kindlasti eestikeelset raamatuturgu kui sellist. Ma osutan siinkohal veel kord kirjastajate analüüsile, mis kinnitab, et 50–60% sellest võidetud summast läheks nii autoritasudeks kui ka raamatuhinna väikese languse katteks.

Nii. Lõpetan läbirääkimised. Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 630 esimesel lugemisel tagasi lükata. Meil tuleb seda ettepanekut hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 630 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Juhtivkomisjoni ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget ja vastu 11, erapooletuks jäi 1. Eelnõu on menetlusest välja kukkunud. Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.25.