Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Teiseks, hasartmängumaksu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Ja neljandaks, loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi veterinaarjärelevalve seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon algatab ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovitakse muuta selles seaduses ühte paragrahvi järgmiselt: haigekassa hüvitab isikule, kellele on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud töövõimetuspension või vanaduspension, üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside või hambaraviteenuse eest tasutud summa sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras. See annab võimaluse nendele inimestele, kes on pensionärid, kasutada üks kord kolme aasta jooksul 255,65 eurot mitte ainult proteeside jaoks, nagu näeb ette kehtiv määrus, vaid ka olemasolevate hammaste raviks. Me teame, et aina enam astub pensionäride perre inimesi, kellel on suus oma hambad ja kes proteese veel ei vaja. Nii et esimese sammuna püüame mõnelgi määral lahendada eakamate inimeste hambaraviga seotud probleeme. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon algatab perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Meie eelnõu põhieesmärk on mitteabielulise kooselu õiguslik reguleerimine, et anda abielus mitte olevatele, ent püsivalt koos elavatele inimestele ehk kehtivas õiguses nimetatud faktilistele abikaasadele mõistlik võimalus kaitsta oma õigusi, mis puudutavad kooselu käigus soetatud vara, ning põhjendatud juhtudel saada ka ülalpidamist pärast kooselu lõppemist. Olukorras, kus suur hulk paare elab Eestis mitteabielulises kooselus ning ka suur osa lapsi sünnib väljaspool abielu, ei ole meie hinnangul põhjendatud eeldada, et mingi teistsuguse registreeritud kooselu vormi seadusega ettenägemisel leiaks see ulatuslikumat kasutamist kui perekonnaseadusega reguleeritud abielu. Seetõttu ongi eelnõu suunatud just abieluna registreerimata püsiva kooseluga kaasnevate õigussuhete määratlemisele. Meie hinnangul ei ole mõtet luua Eestis abielu kõrvale eraldi instituuti kooseluinstituudi näol, õigem on reguleerida faktilisest kooselust tulenevad suhted ja nõrgema poole õiguste kaitse varalistes suhetes praeguse perekonnaseaduse muudatuste paketiga, mille me esitamegi Riigikogu menetlusse. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus eelnõu. Juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd, head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Laudadel on teil päevakohased ilusad kollased kevadised lehed.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 2. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, mis sisaldab arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Tarmo Tamme ja Ester Tuiksoo tänavu 17. märtsil esitatud arupärimine Vana-Antsla Kutsekeskkooli sulgemise järgse olukorra kohta (nr 394) haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli esinema Riigikogu liige Heimar Lenk.

Lugupeetud eesistuja! See arupärimine sai esitatud eelmisele haridusministrile Jaak Aaviksoole. Vahepeal oli meil valitsuse vahetus, ajutine valitsus on tööle asunud ja nüüd vastab meile ministrina Ossinovski. Küsimus on selles, et eelmise aasta 13. juulil peeti Võrumaa Vana-Antsla Kutsekeskkooli matuseid. Just selle nime all seda suurt üritust peeti ja nii nimetas seda ka meedia – Vana-Antsla Kutsekeskkooli matused. Kohale oli tulnud üle 300 inimese, endised õpilased ja õppejõud. Kõik olid väga kurvas meeleolus, sellepärast et Lõuna-Eesti viimane põllumajanduserialasid õpetanud keskeriharidust andnud kool sulges oma uksed. Lohakile jäid koolimaja ja ühiselamud, tuul ulub endises mõisahoones, aknad on kinni naelutatud.
Sellel suurel rahvakoosolekul esines Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus, kes kinnitas rahvale, et haridusministeeriumi otsusega viiakse Vana-Antsla erialad üle Väimelas asuvasse Võrumaa Kutsehariduskeskusse. See lubadus parandas vilistlaste ja endiste õppejõudude enesetunnet ja meeleolu. Kõigil oli südames natuke kergem tunne, et midagi ikkagi jätkub.
Eelmise aasta sügisel tehti aga ootamatu otsus, mida täites hakati Vana-Antslast üle toodud erialade kursusi Väimelas sulgema. Kõige suuremat muret tegi rahvale ehituseriala sulgemine – see oli juba õpilastega komplekteeritud, aga järsku pandi see kinni. Mis õpilastest saanud on, kuhu nad läksid, kas mõni läks üle teisele erialale, seda ma ei tea. Kutsehariduskeskuse direktor teadis vaid öelda, et niisugune on haridusministeeriumi otsus. Miks niimoodi juhtus, ei oska tänaseni keegi seletada. Ei tea seda ajaleht Võrumaa Teataja, ei tea kohalik omavalitsusliit, ei tea vallavanemad. Minu poole pöörduti palvega, et ehk ma saan seda asja uurida. Ja nüüd ma tahangi, et noor minister Ossinovski räägiks meile, mispärast see kutsekeskkool kinni pandi või õigemini, miks neid erialasid Väimela kutsehariduskeskusse üle ei viidud. Kuulame tema vastuse ära ja saame teada, kuidas maaelu edendamiseks vajalikku haridust ja üldse Eestimaa elu hävitatakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli vastamiseks haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan esitatud küsimustele. Mul on küll raske vastutada otsuste eest, mis varem on tehtud, aga pean vajalikuks selgitada mõne otsuse tagamaad.
Esimene küsimus: "Kas jagate Võrumaa omavalitsusliidu liikmete muret ehituse eriala lõpetamise pärast Võrumaa Kutsehariduskeskuses?" Üldiselt jagan ma kõikide omavalitsusliitude ja omavalitsuste inimeste muret selle pärast, kuidas, mis tasemel, kus ja mis õppekavade alusel Eestis haridust antakse, sh ka Võrumaal. Arutamaks kohaliku kogukonna muret seoses Võrumaa kutsehariduses tehtud ümberkorraldustega, alustas hiljuti tegevust Haridus- ja Teadusministeeriumi, Võrumaa Omavalitsuste Liidu, Võrumaa Kutsehariduskeskuse, Võrumaa Kutsehariduskeskuse nõunike kogu, Võru Maavalitsuse ning Võru maakonnast valitud Riigikogu liikmete, tööandjate, Antsla valla esindajate ja paljude teiste osavõtul käivitunud ümarlaud. Esimene nõupidamine toimus 4. märtsil, teine 11. aprillil. See arutelu on laiapõhjaline ja ministeerium on seal esindatud kõrgel tasemel – viimati esindas ministeeriumi kõrghariduse asekantsler. Peale kutsehariduse on kõne all olnud ka rakenduskõrghariduse küsimus, mida siingi saalis on kutseõppeasutuse seaduse vastuvõtmisel aktiivselt arutatud.
Teine küsimus: "Miks kehtivad Haridus- ja Teadusministeeriumis topeltstandardid, mille järgi lubati Vana-Antsla Kutsekeskkooli sulgemisel erialad viia üle Väimelasse, aga hiljem seda lubadust ei täideta?" Ma ei oska täpselt öelda, kus on tekkinud kommunikatsioonihäired, nii et üks osapool on vastu võtnud teise sõnumi, kui ministeerium on välja saatnud. Vana-Antsla Kutsekeskkooli ümberkorraldamisel oli kõige olulisem tagada olemasolevate õpilaste õpingute jätkamine ja võimalus kool lõpetada. Kaaluti erinevaid variante, milline eriala millisesse kutsekooli üle viia. Otsustamisel lähtuti sellest, et õpilastel oleks võimalik vähemalt esimesel liitmisjärgsel aastal õpinguid jätkata neile harjumuspärases keskkonnas. Liigne killustamine erialade ja koolide vahel oleks kaasa toonud probleeme ka kinnisvara haldamisel, õppetöö korraldamisel ja muudes küsimustes, seepärast otsustati erialasid eri koolide vahel mitte killustada ning kogu senine õppetöö korraldus Võrumaa Kutsehariduskeskusele üle anda. Seejuures ei saanud muidugi eeldada, et kõik Vana-Antsla Kutsekeskkoolis õpetatud erialad lähevad automaatselt Võrumaa Kutsehariduskeskusse üle, seda eeskätt seetõttu, et iga õppevaldkond vajab spetsiifilist õppebaasi. Kõigi erialade jaoks vajaliku baasi väljaehitamine kõikides kutsekoolides ei ole mõistlik ja nõnda ei ole ka Väimelas kindlasti arukas arendada välja kõikide võimalike erialade õppebaas.
Kolmas küsimus: "Millal sündis ministeeriumis otsus sulgeda ehituseriala Väimelas ja kes otsustas Võrumaa Kutsehariduskeskuses ehituseriala õpetamise päevapealt lõpetada, kuigi õpilased olid juba kursusele vastu võetud?" Kokkulepe ehituseriala mittejätkamiseks Võrumaa Kutsehariduskeskuses tehti keskuse juhtide ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhtide kohtumisel 2013. aasta suvel. Täpsemalt oli kokkulepe niisugune, et uusi õpilasi ehituserialale vastu ei võeta, ent olemasolevad õpilased saavad oma õpingud lõpetada. Kindlasti ei sündinud see otsus üleöö. Samas on ka minu arvates tõepoolest natukene kummaline, et kutsekool hakkas noori vastu võtma erialale, mille puhul oli juba kokku lepitud, et sinna uusi õpilasi vastu ei võeta.
Ehituserialade õppega seoses tuleb kindlasti rõhutada, et Väimelas puudub nende õpetamiseks vajalik baas. Väimela õppehooned on välja arendatud Euroopa Liidu eelmise rahastamisperioodi summade abil ning lisainvesteeringuid sellises mahus seal kavas teha ei ole. Vana-Antsla Kutsekeskkoolist üle tulnud õpilased kasutasid sealseid õppebaase ega õppinud tegelikult Väimelas. Rõhutan veel kord, et uute ehituserialade õppebaasi ehitamine Väimelasse ei ole kunagi plaanis olnud, see ei ole meie hinnangul mõistlik. Kuidas selline sõnum välja loeti, ei oska ma öelda ja paraku ei saa ma praeguses olukorras selle eest ka vastutada mitte. Ehituserialade õpe on Lõuna-Eestis hästi kaetud tänu Tartu Kutsehariduskeskusele ja Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolile. Võrumaa Kutsehariduskeskusel on võimalik ehituserialal noori koolitada ühisõppekavade alusel. See tähendab, et teoreetiline õpe võiks käia Väimelas ja koolipraktika võiks läbi viia kas Tartus või Viljandis. See on kooskõlas ka Haridus- ja Teadusministeeriumi suunaga suurendada spetsialiseeritust, et kutseõppesse suunatav riigi raha oleks kasutatud parimal moel ning õppekvaliteet paraneks järjekindlalt.
4. märtsi ja 11. aprilli ümarlaudadel, millest ma enne rääkisin, lepiti kokku ehitusõppe jätkumises Võrumaa Kutsehariduskeskuses ühisõppekavade alusel. Teisisõnu saab selle aasta 1. septembrist ühisõppekavade alusel Võrumaa Kutsehariduskeskuses ehitust õppida.
Neljas küsimus: "Mida on kavas ette võtta Valgamaa Helme maakutsekooli majadega, mis enamuses juba neli aastat tühjana seisavad?" Haridus- ja Teadusministeerium on Valgamaa Kutseõppekeskuse endise Helme kooli hoonetest need, mida kohalik vald on soovinud, vallale tasuta üle andnud. Ülejäänud osa õppehoonetest on üle antud Riigi Kinnisvara AS-ile. Mida plaanib nendega teha Riigi Kinnisvara AS, ei ole minule teada.
Viies küsimus: "Kuidas hindate olukorda, et Teie ministriks oleku ajal on Lõuna-Eesti kutseharidussüsteemis kinni pandud kõik põllumajanduse erialad? Millest tuleneb Teie ükskõikne suhtumine Lõuna-Eesti piirkonna elanikesse, kellel pole enam võimalust oma lastele kodukandis põllumajanduslikku keskeriharidust anda?" Esiteks, ma suhtun Lõuna-Eesti piirkonna elanikesse väga positiivselt. Põllumajandusharidusest rääkides tuleb aga silmas pidada, et sellealane kutseharidus on väga ressursimahukas – kallid on nii õppebaasid kui ka vajalik moodne ja keerukas tehnika. Oleme võtnud selle suuna, et tarvilikud õppebaasid ja kompetents on koondatud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli ning Järvamaa Kutsehariduskeskusse. Nii ressursimahukaid erialasid ei ole võimalik Eesti riigi eelarvest üleval pidada nii väikese õpilaste arvu juures, kui see Vana-Antsla Kutsekeskkoolis oli.
Eelmisel aastal toimunud põllumajanduse õppekavarühma akrediteerimise tulemused näitavad selgelt, et selle üsna spetsiifilise õppevaldkonna kontsentreerimine vaid kahte kooli on laias laastus õige. Olustvere ja Järvamaa kool said põllumajanduse õppekavarühmas täisakrediteeringu. Kõigile Eesti inimestele on tagatud suurepärased põllumajanduserialade õppimise võimalused Olustveres ja Järvamaal, seda nii õppekvaliteedi, heade ja piisaval arvul õpetajate kui ka tänapäevaste õppebaaside näol. Seda toetavad väga head elamistingimused ühiselamutes ning tihedad koostöösuhted põllumajandusvaldkonna tööandjatega. Olustvere kool teeb peale põllumajandusettevõtete tõhusat koostööd ka teiste Lõuna-Eesti koolidega. Tänan teid ja vastan meeleldi ka lisaküsimustele!

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on südamest kahju, et te noore mehena alustate ministrikarjääri nii nõrgalt, nagu te praegu siin esinesite. Nii te võite võib-olla esineda Ida-Virumaa valijatele, aga mitte meile, kes me oleme asjadega kursis. Ma toon lihtsalt ühe väite, mis te praegu ütlesite: ei ole mõtet Kagu- või Lõuna-Eestis põllumajanduserialasid õpetada, kuna Vana-Antsla Kutsekeskkoolis oli õpilasi äärmiselt vähe. Ja nüüd, et mitte piirduda isikliku arvamusega, tsiteerin ma teile selle aasta veebruari kohalikku maakonnalehte. Kuulake seda tsitaati – see ei lähe absoluutselt kokku teile ministeeriumis antud informatsiooniga! Sellest ma ei räägigi, et oleksite võinud ise küsimuse läbi töötada. Aga tsitaat on: "Vana-Antsla kooli oli nii suur tung, et kõigile soovijatele ei jätkunud kohti."

Küsimus, palun!

Küsimus on, miks te tulete Riigikogu saali valetama, et koolis oli nii vähe õpilasi, et kool tuli kinni panna.

Aeg on läbi!

Ärge mind segage, palun, kui ma esitan küsimust!

Te alustasite küsimust siis, kui minut oli läbi.

Lugupeetud küsija! Ma kindlasti ei tahtnud öelda, et õpilaste vähesus ainuke põhjus oli. Nagu ma ütlesin, küsimus on palju komplekssem ehk siis selles, kuidas me Eestis tervikuna arendame kutseharidusvõrku. Ja ma olen seda meelt, et me kahjuks ei ole suutelised igas maakonnas kõikidel erialadel kvaliteetset õpet pakkuma. Muidugi on võimalik igal pool erialasid avada, aga kui õppebaas ei vasta tänapäeva nõuetele, siis on minu arvates parem, kui meie noored õpivad kohtades, kus korralik baas on olemas. Sellest lähtudes ongi erinevate investeeringuplaanide analüüsis kutsekoolide spetsialiseerumine selgelt ette nähtud. Selleks, et me suudaksime tagada kõikides kutseõppeasutustes kvaliteetse hariduse, oleme põhimõtteliselt üle Eesti kompetentsid ära jaganud.
Kindlasti on koolivõrgu ümberkorraldamisega seotud emotsionaalsed küsimused. Aga see laiapõhjaline ümarlaud, kes viimati 11. aprillil minu teadmist mööda suhteliselt konstruktiivselt neid küsimusi arutas, on jõudnud ka konkreetsete otsusteni, mis puudutavad ehitusvaldkonna õpet, lapsehoidjate koolitust ja rakenduskõrgharidust. Kindlasti on see üks tähtis teema. Mis puutub põllumajandusse, siis tõenäoliselt võib see ümarlaud ka neid probleeme edaspidi käsitleda. Minu teada pole seal seni põllumajandushariduse küsimus teravalt tõstatunud.

Aitäh! Enne kui ma annan sõna järgmisele küsijale, tuletan kogenud ja kauaaegsele Riigikogu liikmele Heimar Lengile meelde, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb, et arupärimise puhul võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse, ja § 68 lõige 3 täpsustab, et küsimuse esitamise aeg on üks minut. Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti on teile tänaseks ette valmistatud ka sellekohane ülevaade või on teil olnud aega muul viisil tutvuda kutseharidusvaldkonnaga laiemalt. Vana-Antsla Kutsekeskkooli sulgemise peale tekkis kindlasti paljudel veel alles olevatel väiksematel kutsekoolidel, kes esimesest, teisest ja kolmandast reformilainest puutumata jäid, õigustatud küsimus, mis edasi saab. Te ehk olete juba kursis näiteks Tihemetsa probleemiga – see kool on küll reaalselt Pärnumaa Kutsehariduskeskusega liidetud, aga küsimus on, kui palju õpet sinna kohapeale jääb. Sarnaseid küsimusi on kindlasti ka Vigalas ja Kehtnas. Kas teil on informatsiooni, kui palju on kutseharidusvõrgus ümberkorraldusi veel plaanis?

Mis puutub üldiselt haridussüsteemi ümberkorraldustesse, siis nendest me paraku ei pääse ei kutsehariduses, kõrghariduses ega üldhariduses. Me peame käima ühte sammu laiemate ühiskondlike muutustega. Kahjuks ei saa ükski valitsus ignoreerida demograafilisi trende, mis Eestis maad võtnud on. Ka ei saa haridusministeerium tagasi pöörata meie regionaalpoliitikast tulenevaid suundumusi ehk seda, et maapiirkondadest koonduvad inimesed suurematesse linnadesse. Kindlasti ei ole haridusministeerium see vedur, millega tahetakse maalt inimesed linna ära tuua. Aga teisest küljest tuleb selleks, et tagada maapiirkondade jätkusuutlikkus, kasutada laiemaid regionaalpoliitilisi meetmeid, millest hariduspoliitilised abinõud on kindlasti üks osa, aga mitte ainuke.
Mis puutub üldiselt koolivõrku, siis kõik need otsused peaksid minu hinnangul sündima koostöös kohaliku kogukonnaga. Vana-Antslast veel nii palju, et too ümarlaud, mis nüüd on käivitunud, oleks võinud käivituda varem. Siis saanuks need kõikvõimalikud küsimused läbi arutada. On ka teisi teemasid, mis on praegu päevakorral, näiteks erikoolide ümberkorraldamine, mis puudutab eeskätt Vastseliina Internaatkooli. Ka seda probleemi on siiani liiga vähe kogukonnaga arutatud.
Ma arvan, et läbirääkimiste konstruktiivses õhkkonnas on võimalik osapooltel jõuda ühise seisukohani, kus on kõige mõistlikum kvaliteetset haridust anda. Meie omalt poolt seame hariduse kvaliteedi kõige olulisemaks prioriteediks, aga kindlasti on kohaliku kogukonna jätkusuutlikkus samuti üks aspekt, mida me arvestame. Minul ei ole haridusministeeriumis mingit plaani, et toimetame vaikselt edasi ning paneme selle kooli kinni ja siis veel selle ja selle ka. On selge, et me jälgime jooksvalt olukorda. Kui õpilaste hulk jääb väiksemaks, siis on see üks põhjus kool sulgeda, aga teine põhjus on see, kui me ei suuda õppebaasi kehvuse või pedagoogide vähesuse tõttu kvaliteetset haridust pakkuda. Siis tuleb mingisugune muudatus ellu viia.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister Ossinovski! Lihtsalt teile infoks nii palju, et lisaks teie nimetatud kahele põllumajanduserialasid õpetavale koolile on Lõuna-Eestis veel üks kool, kus õpetatakse põllumajandusega seotud erialasid, ja see on Räpina Aianduskool. Teie koalitsioonilepingus on kirjas, et plaanis on teha Kagu-Eesti arengukava või programm või kuidas seda täpselt nimetatigi. Kas seoses sellega on teil kavas muuta just nimelt kutsehariduse andmist nii Väimelas kui ka Räpinas? Kas teil on plaanis seal midagi muuta?

Aitäh küsimuse eest! Mis puutub Kagu-Eesti arengukavasse, siis selle koostamine ei ole haridusministeeriumi vastutusalas. Aga kindlasti lähtutakse sellest, et Ida-Virumaa kõrval on ka Kagu-Eesti piirkond, mis vajab laiemas regionaalpoliitilises mõttes riigi suuremat tähelepanu. Nii et kui siseminister seda kava välja töötama asub, siis on kindlasti haridusministeerium sellesse protsessi kaasatud. Me peame suutma Kagu-Eestis kvaliteetset haridust pakkuda nii kutseõpetuses kui ka üldhariduse andmisel. Kui teie küsimus oli, kas selle punkti taha on peidetud mingisuguseid hariduspoliitilisi meetmeid, siis vastus on, et ei ole. Arutame selle arengukava koostamisel läbi, kuidas saame kõige otstarbekamalt kvaliteetset haridust pakkuda.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et teie meelest oli õige otsus Lõuna-Eestis põllumajanduse õpetamine lõpetada. Eelmise ministri seisukoht oli õige, Olustverest ja Järvamaast piisab. Mind aga ausalt öeldes ka hämmastab see vastus. Kus siis üldse põllumajandust õpetada kui mitte Lõuna-Eestis, mis on meie suurimaid põllumajanduspiirkondi!? Mida teie meelest Lõuna-Eesti inimesed peaksid selle peale ütlema ja sellest arvama? Mis te arvate?

Siis, kui otsustati kutseharidusvõrgu investeeringute üle, ei olnud mina ei minister ega ka mitte Riigikogu liige. Nii et mul on raske vastata küsimusele, miks seda tüüpi spetsialiseerumine ette võeti. Usun aga, et tehti üksjagu eeltööd, et asjaomane kompetents piirkondlikult laiali jagada. Teie kogenud Riigikogu liikmena kindlasti teate nende otsuste tagamaid märksa paremini. Ma ei ole öelnud, et ma pean kõiki tehtud otsuseid õigeks. Ütlesin lihtsalt seda, et praegune kontseptsioon näeb ette, et meil on selle hariduse andmiseks heal tasemel õppebaas Olustveres ja Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Lisan siia juurde, et kutsehariduse kontseptsioonis on olnud põhimõte, et riik tagab õpilaskodude olemasolu kutsehariduskeskustes, et Lõuna-Eesti ja kõikide teiste Eesti piirkondade noored saaksid õppida kas siis Olustveres või Järvamaal.

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin teilt, kas teie jaoks on ka mingi regionaalpoliitiline seos koolide asukoha ja rahastuse vahel või võtate kooli üksnes kui raha kulutajat. On ju fakt, et kui Vana-Antslast kool ära kaob, siis hääbub elu kogu piirkonnas. Mis te arvate, kas peaks arvestama ainult kooli efektiivsuse faktorit või peaks lähtuma ka kohalike elanike huvidest?

Ma arvan, et mõlemad aspektid on olulised. Kindlasti ei ole Eesti riigile jõukohane pidada igas vallas laia spektrit haridusasutusi. Paraku see nii on. Me peame erinevad huvid ja erinevad kaalutlused ikkagi reaalsusega sobitama. Mis puutub kutseharidusse, siis on juba varem võetud suund arendada välja heal tasemel kutseõppeasutuste materiaalne baas maakonnakeskustes. Regionaalne mõõde aga on pigem teema, mis kuulub üldhariduse valdkonda ehk puudutab koolivõrku laiemalt – kuidas tagada korralik haridus kõikidele Eesti lastele. See puudutab kindlasti märksa suuremat hulka omavalitsusi kui need, kelle territooriumil oli siiani kutsekool olemas. See puudutab ka neid, kellel on üldhariduskool. Üldhariduskoolide võrk on väga terav ja oluline teema, millega lähiajal ka Riigikogu peab hakkama tegelema, otsustades, kuidas rahastada üldhariduse andmist Eestis nii, et ümberkorralduste tegemisel oleks regionaalne mõõdegi piisavalt arvesse võetud.

Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Te ei vastanud Mailis Repsi küsimusele, ma püüan nüüd samal teemal veidi teistpidi küsida. Kas teile on teada, milline on tulevikus kutseõppeasutuste struktuur Eestis? Te küll ütlesite, et hakkate jooksvalt sellega tegelema, aga nii või naa teevad kõik maakonnad oma arengukava, sh ka selle osa, mis on seotud kutseõppe ja üldse haridusega. Samuti teevad omavalitsused strateegilised arengukavad. Minu küsimuse teine pool ongi, kas need arengukavad on teie jaoks aluseks või te nagu hakkate jooksvalt asjaga tegelema ainult siis, kui midagi hakkab põlema.

Aitäh! Kindlasti on Haridus- ja Teadusministeerium valmis kohalike omavalitsuste ja maakondadega sisuliselt läbi rääkima, missugused on nende hariduslike ümberkorralduste plaanid. Mis puutub üldhariduskoolidesse, siis see teema, nagu ma ütlesin, tuleb varsti tõsiselt arutusele. Kindlasti peame arvesse võtma kohaliku kogukonna huvisid hariduse korraldamisel. Kutsehariduses aga on üldine suund võetud märksa varem. Kutseharidust üldiselt koordineerib ja kutsekoole omab riik. Ta arendab selle tarvis välja maakonnakeskustes paiknevad kutseõppeasutuste baasid. Meil on praegu ka munitsipaalomandis kutsekoole, millest kolleeg Mailis Reps rääkis. Need selles riiklikus kontseptsioonis otseselt ei ole. Kui teil on konkreetne huvi mõne kooli vastu, palun küsige mu käest. Ma uurin kindlasti järele, missugune on seis ja mis on selle kooli tulevikuperspektiivid. Selliseks aruteluks olen ma igatepidi avatud.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kaguregioonis on ka koole, kes on uutmise ja muutustega kaasa läinud. Üks neist on Valgamaa Kutseõppekeskus, kus õppetööl on uus vorm ja uus sisu. Eelmisel Euroopa Liidu finantsperioodil jäid nad aga ilma kompetentsikeskuse toetamise rahast. Öelge, palun, kas ka uuel Euroopa Liidu rahastamisperioodil on kavas kompetentsikeskusi toetada!

Kompetentsikeskuste rahastamine ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkond. See on sisult regionaalpoliitiline küsimus, millega tegeleb Siseministeerium. Nii et mis puutub uude finantsperioodi, siis ma kahjuks ei tea, kas need summad on planeeritud või mitte. Ma tean, et praegu on üleval näiteks Võrumaa Kutsehariduskeskuse juurde kompetentsikeskuse loomine ja sinna on Euroopa Liidu vahendid ette nähtud. Samas on seal tegu teatud rahalise üleplaneerimisega ja õhus on küsimärk, kas uuel perioodil on võimalik selleks raha taotleda või mitte. Nii et kahjuks ma teile praegu vastust anda ei saa, aga võin selle välja uurida.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma saan aru, et olukord on keeruline ja te olete positsioonil, kus peab Haridus- ja Teadusministeeriumi rahva silmis kaitsma. Minu küsimus on sisult seotud sellega, mida küsis kolleeg Eldar Efendijev. Jutt on arengukavast. Mis seisundis on praegu maavalitsus ja mida mõtleb maavanem? Kas te temaga olete rääkinud?

Kui küsimus on laiemalt maavalitsuse toimimise ja rolli kohta, siis sellele ma vastama ei hakka. Eks igaüks teab, missuguses seisus on meie regionaalpoliitiline juhtimine. Suur hulk ülesannete jaotamist ootab haldusreformi, et me saaksime nende küsimustega mõistlikumalt edasi minna. Minu isiklik arvamus on, et maavalitsustel võiks olla suurem roll, aga see vist ei olnud esitatud küsimuse põhituum. Mis puutub konkreetsesse arupärimisse, siis nagu ma ütlesin, Vana-Antsla või laiemalt üldse Võrumaa kutsehariduse küsimuste lahendamiseks on tegutsemist alustanud ümarlaud, kuhu kuulub hulk eri organisatsioone, sh Võru Maavalitsus. Me kindlasti konsulteerime ka nendega selles küsimuses.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh ministrile! Jätkame läbirääkimistega. Ma palun kõigepealt kõnetooli Heimar Lengi!

Aitäh sõnaõiguse eest! Lugupeetud kolleegid! Ma ei taha olla väga karm noore ministri vastu, aga ei ole mõtet tulla siia saali ettevalmistamata vastustega. Teie ametkond on seesama, kes oli eelmise ministri ajal. Tehke endale asi selgeks!
Punkt üks: te ütlesite, et Kagu-Eestis pole õppebaasi, pole õpetajaid. Sealsamas Antslas jäi 24 õpetajat tööta. Kui ma seal käisin, siis nägin, et töökojad olid täis tööriistu ja masinaid, õpilased aga viidi ära. Kool on lohakile jäänud. Edasi. Te valetasite siin puldis otseselt, et omavalitsuste ümarlaud on hiljuti lahendused leidnud. Ma tsiteerin, lugupeetud minister, kuulake! See kiri on saadetud kuu aega tagasi ja siin on kirjutatud niimoodi: "Võrumaa Omavalitsuste Liit pöördub teie poole ettepanekuga (Jutt on ministrist. – H. L.) lubada jätkata Võrumaa Kutsehariduskeskuses riikliku koolitellimuse alusel ehituse valdkonna eriala õpetamist. Nii on see aastakümneid olnud." Ja nüüd kuulake, kui leplikud on omavalitsusjuhid teiega! Kuulake nüüd, mida veel kirjutatakse selles kirjas: "On aimatav, härra minister, teie soov sigadustega tegelda Võrumaal, aga mitte arendada haridust." See on tsitaat kirjast, millele on alla kirjutanud omavalitsusjuhid. Selline on kliima Võrumaal. Ja te tulete siia rääkima, et kõik on nendega kokku lepitud. Seda ei ole!
Et mitte piirduda isikliku seisukohaga, tsiteerin teile ka poolteist kuud tagasi ilmunud Võrumaa Teatajast suurt artiklit – ma näitan teile ajalehte, et te näeksite, et see on olemas. Siin kirjutab üks õppejõud, kelle kohta te ütlesite, et nad on kõik asjaga väga rahul. ""Meid on petetud," kommenteeris Väimelast ehituse eriala kaotamist kutsehariduskeskuse arendusjuht Reet Urb. Tema sõnul saadi sügisel grupp kenasti täis, aga siis tuli õpilastele ära öelda, et ehituse eriala ei avata." Ootamatult tuli haridusministeeriumist selline käsk. Vaat niimoodi ajab teie ministeerium asju kohapeal. Tsiteerin edasi: "Ehituse eriala kaotamine Väimelast tähendab sisuliselt seda, et Vana-Antsla kooli mitte ei liidetud Väimela kooliga, nagu lubati, vaid see kool likvideeriti üldse. Kooli likvideerimisega peteti nii kooli õpilasi, õpetajaid kui ka tervet kogukonda. Lisaks Vana-Antsla populaarse kooli sulgemisele kaotab Haridus- ja Teadusministeerium tänavu sügisel Väimelast populaarsed rakendusliku kõrghariduse erialad." Neid on siin toodud terve rida. "See on eriti suur löök piirkonnale, kus niigi napib võimalusi hariduse omandamiseks," kirjutavad inimesed Võrumaa Kutsehariduskeskusest. Kokku kaob muudatuste tagajärjel paarsada õppekohta.
Härra minister, paarsada õppekohta kaob Kagu-Eestis, teie aga räägite, et ei jätku õpilasi! Trend on see, et kui noored piirkonnast lahkuvad, siis nad enam tagasi ei tule. Haridus- ja teadusminister, kes kolm aastat tagasi Võrumaalt Riigikokku valiti – jutt on eelmisest ministrist, teid valiti kuskilt mujalt – ja kes kogu oma valimiskampaania rajas maaerialade õpetamisele Võrumaal, on asjale käega löönud. Ja mulle tundub, et teie, härra Ossinovski, olete samamoodi Võrumaa kutseharidusele käega löönud. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Loomulikult on Vana-Antsla kooli ümber toimuv olnud üsna mitme aasta vaidluste teema, aga nn liitmise taga näevad paljud teisedki piirkonnad samasuguseid küsimusi. Kui koolid liidetakse, mitte neid ei sulgeta, siis antakse signaal, et nende koolide õpetajad, õpilased ja valdkonnad kanduvad edasi. Selline signaal anti ka Vana-Antsla kooli rahvale ja tõepoolest kõik toimunu, millest eelkõneleja siin üsna kõva häälega rääkis, on kohapeal suur pettumus. Tundub, et koolile anti teatud lubadus – nagu minister siit puldist just ütles, ta ei tea, miks selline lubadus anti – üksnes sellepärast, et emotsioonid mingiks perioodiks maha võtta.
Me nägime sama ka Valgamaal, kui Helme ja Valga kool ühendati. Alguses räägiti, et sisuliselt jääb kõik samaks, aastate jooksul me aga nägime, et nii see päris ei olnud. Tänavu kevadel on valusalt üles tõusnud Tihemetsa ja Pärnu kooli teema. Kes on sellest kandist pärit, teab kindlasti, kui emotsionaalselt on Tihemetsa valdkonnapõhise hariduse tasapisi hääbumist jälgitud. Ka sel aastal on puhkenud diskussioon selle üle, kui palju Tihemetsa üldse alles jääb. Seega on kutsehariduse maakonnakeskustesse viimine valus teema. Lisaks sellele on Raplamaal maakonnakeskusest väljaspool olevad koolid, samuti Ida-Virumaal. Osa neid koole on mitmest sulgemise ringist ootamatult pääsenud. Õigemini see enam ehk nii ootamatu polegi, sest vahepeal valitsus vahetus ja poliitilisi otsuseid muudeti. Aga jah, iga sellise järjekordse pettumuse taga pole mitte ainult kümned kaotatud töökohad, vaid ka muud väga valusad probleemid.
Üks teemasid, mida täna ei ole käsitletud, aga mida siin saalis osa saadikuid juba omavahel arutama hakkas, on mitmesuguste nõrgemate sihtrühmade toetamine, olgu nendeks erivajadusega õpilased, põhihariduseta noored või sotsiaalsete probleemidega noored. Seda toetust suurtes keskustes nii tugevalt ei pakuta kui väiksemates kogukondades. Maakondades olevad üsna väikesed, tavaliselt paarisaja õpilasega koolid on võtnud enda kanda ka selliste noorte sotsiaalmajanduslikud mured. Maakonnakeskustes selliseid võimalusi ei ole olnud. Need, kes on käinud Vana-Antsla Kutsekeskkoolis, on saanud lausa naudinguga vaadata, kuidas kogu piirkonnast, tihti ka teistest maakondadest koguti sinna õppima õpilasi, kellega tavakoolis ei osatud tegeleda. Sama võime praegu näha Vigalas ja mõnes teiseski väiksemas koolis. Üsnagi kergekäeline ühendamine suurema ja kõrgharidust pakkuva kooliga ei pea kindlasti silmas seda sihtrühma. Kes ikkagi hakkab tegelema nii tundliku kontingendiga?
Tunnistades üldiselt vajadust kutseharidus efektiivsemaks muuta, tahan öelda, et kuna tegemist on riigikoolidega, siis peaks riik aru saama, et tihti tähendavad kokkuhoitud sendid või eurod väga paljudele õpilastele täiesti suletud teed. On nad siis erivajadusega lapsed, põhihariduseta noored või lihtsalt jäänud sotsiaalsetel põhjustel elu hammasrataste vahele. Nendele noortele suurtes keskustes võimalusi ei pakuta. Aga just selliseid alternatiive peaks riik võimaldama, see peab olema riigi ülesanne.
Võtaksin kogu selle arupärimisega seotud arutelu kokku ettepanekuga, et uus minister käsitleks erivajadusega laste arengukava analüüsides – ma loodan, et säärasel kujul, nagu eelmine minister selle sulle pärandas, seda vastu ei võeta – ka kutsehariduse andmise võimalusi nendele erivajadusega lastele. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Tarmo Tamme!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga päev võime lugeda statistikat selle kohta, et maal jääb inimesi järjest vähemaks. Räägitakse prognoosidest, et kakskümmend aastat edasi on maakonnakeskustes elanike arv tunduvalt väiksem. Ja me justkui ei saa midagi selle vastu teha. Riik vaatab pealt või kõnealusel juhul riik isegi toimetab selles suunas, et maal ei olekski üldse inimesi.
Vana-Antslas olid ju kõik tingimused olemas, et see kool oleks võinud edasi töötada. Seal olid õpilased olemas, olid õpetajad olemas, huvi eriala vastu oli olemas, kogukonna toetus oli olemas ja omavalitsus toetas. Aga ikkagi pandi kool kinni. Ma küsin, mis eesmärki siis riik silmas peab. Väita, et meil ei olnud raha selle kooli materiaalset baasi turgutada, tundub natuke kummaline, vaadates seda, kui palju Euroopa Liidu raha on võimalik kutsehariduses kasutada. On selge, et selle kooli sulgemine sulges tulevikuperspektiivis ka ühe toreda piirkonna elu. On selge, et Vana-Antsla hakkab hääbuma.
Riik viib töökohtade ja koolide hoidmisega maal ellu regionaalpoliitilist meedet ja kui riigijuhid ei ole sellest aru saanud, siis on väga kurb seda pealt vaadata. Ma toon ainult mõned näited, kus keskused on hääbunud. Üks on Helme. Helmes oleks võinud ka kutsekeskus edasi toimetada, aga see viidi üle Valka. Nüüd seisavad seal tee ääres tühjad hooned. Kui riik kusagil tegevuse lõpetab, siis võiks ta ka selle eest hea seista, et tühjad hooned saaks likvideeritud või leitaks hoonetele mingi muu rakendus. Sama seis on Tihemetsas, kus endine tehnikum liideti Pärnumaa Kutsehariduskeskusega. Sõitke nüüd Tihemetsast läbi ja vaadake, milline pilt seal avaneb! See ei olekski nagu meie Eesti. Ühiselamud, kus elasid õpilased, on segipekstud akendega. Ministeeriumi sealsed hooned enam ei huvita. Euroopa Liidu rahaga ehitati Pärnus välja korralik kutsehariduskeskus ja selge on, et Tihemetsast viiakse ka viimased erialad ära. Aga kes seal endise kooli ühiselamud likvideerib? See ei olegi nagu Eesti riigi mure.
Samas toon ka ühe positiivse regionaalpoliitilise näite. Kui Räpinasse ei oleks investeeritud ja Räpina Aianduskool oleks ka tunnistatud perspektiivituks, siis oleks Räpina tänasel päeval hoopis teistsugune kui praegu. Tänu riigi abile ongi suudetud Räpinas elu alles hoida, inimesed leiavad seal tööd ja tegevust. Kooli tegevus mõjutab ju tegelikult laiemat valdkonda kui ainult kool. See annab võimalusi kaubanduse, teeninduse jms püsimiseks. Minu meelest on kurb, et kogu riigi tegevus on suunatud keskustesse. Ärme siis imestame, et meil maal inimesi enam peaaegu ei ole. Minu meelest on viimane aeg prioriteete muuta ja need vähesed koolid, mis maapiirkondadesse on jäänud, alles hoida. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimise adressaat ehk minister soovib ka sõna võtta. Palun asuge kõnepulti!

Toon välja mõned üksikud punktid. Härra Lengile vastuseks nii palju, et meil on võimalik sisuliselt asju arutada siis, kui me teineteise sõnu ei vääna. Ma ei ole öelnud, et kõik selle otsusega rahul on. Ei ole ma seda öelnud! Kindlasti on see probleem emotsioone esile kutsunud ja mitte kõigi huvid ei ole otsuse tegemisel arvestatud olnud. Teiseks, ehituserialal jätkub riiklik koolitustellimus ka selle aasta 1. septembrist. Ei vasta tõele, et seda ei tule. Tuleb!
Kolmandaks teema, mis puudutab rakenduskõrgharidust. See küsimuste voorus ei kajastunud, ütlen siis paar sõna ka selle kohta. Riigikoguski on põhjalikult arutatud, kas Võrumaa Kutsehariduskeskuses tohib anda rakenduskõrgharidust või ei tohi. Praegune kokkulepe, mis on juba enne minu ametiaega sõlmitud, on selline, et nad jätkavad senisel moel 2016/2017. õppeaasta alguseni, seejärel aga loovad oma viienda taseme kutseõppe erialad. Ja mis puudutab rakenduskõrgharidust, siis nad lepivad teiste kõrgkoolidega kokku, kus nendel tasemetel õpet saaks läbi viia. Loodetavasti on teile teada, et 11. aprilli ümarlaual otsustati moodustada töörühm, kes hakkab analüüsima puidueriala rakenduskõrghariduse temaatikat. Seda ei saaks praegu ükski ülikool otse üle võtta, aga vajadus selle järele on selgelt olemas. Moodustatavasse töörühma kuuluvad maaülikooli, Võrumaa Kutsehariduskeskuse, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning puidutöötlemisvaldkonna tööandjate esindajad. Eesmärk on koostada ühisõppekava, mille kõrghariduse poole pakuks maaülikool ja teise poole Võrumaa Kutsehariduskeskus. Lisaks on oluline märkida, et kuigi rakenduskõrghariduse andmine praeguse plaani järgi Võrumaal 2016/2017. õppeaastaks sisuliselt lõpeb, Võrumaa Kutsehariduskeskuse eelarve selle võrra ei vähene. Kogu raha, mis riik praegu sinna eraldab, jääb alles, et Võrumaalgi suudetaks pakkuda kvaliteetset kutseharidusõpet.
Vastates Mailis Repsi küsimustele tunnistan, et olen mõlema märkusega täiesti nõus. Ma arvan, et ei ole aus emotsioonide mahavõtmiseks tegelikke plaane varjata. Kui reaalsus on selline, et me peame mingisuguses ajaperspektiivis mõne kooli kinni panema, siis tuleb sellest ka ausalt rääkida. Kui kõik korralikult piisava ajavaruga läbi arutada ja leida lahendus, kuhu lähevad pedagoogid, kuhu ja kuidas lähevad lapsed, siis küllap on kokkuleppe sõlmimine võimalik. Kindlasti ei ole ikkagi kõik rahul, aga on võimalik siiski ausalt mingi kokkulepe saavutada. Ma arvan, et see on üldiselt mõistlik tegutsemisviis. Mis puutub hariduslike erivajadustega õpilastesse kutsekoolides, siis see teema on päevakorral. Täna hommikul kohtusin ma Sotsiaalministeeriumis sotsiaalministriga, et laiemalt analüüsida hariduslike erivajadustega laste kontseptsiooni ja seda, kuidas me sellega edasi läheme. Kutsekooli tase on siin kindlasti üks oluline küsimus ja ma olen nõus selle lähenemisega, et me peaksime vältima tupikteid mis tahes tasemel hariduses ja selles suunas ka töötama. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimine on ammendunud.

Teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi, Urbo Vaarmanni, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Vladimir Velmani ja Valeri Korbi 19. märtsil 2014 esitatud arupärimine vajaduspõhise õppetoetuse kohta (nr 395) haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Arupärijate nimel esinema palun Yana Toomi!

Lugupeetud proua eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Kõrgharidusreformi käigus muudeti õppetoetuste süsteemi ning alates käesolevast õppeaastast on vähekindlustatud peredest pärit tudengitel võimalus taotleda vajaduspõhist õppetoetust. Selle toetuse määramisel võetakse aluseks üliõpilase keskmine sissetulek. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on tudengi ja tema pereliikmete eelmise kalendriaasta tulumaksuga maksustatav tulu. Vajaduspõhise õppetoetuse arvestamisel loetakse perekonnaliikmeteks tudengi vanemaid, alaealisi õdesid, vendi, poolõdesid ja poolvendi. Tuluallikaid ühiselt kasutavat leibkonda ei arvestata. Paljude tudengite vajaduspõhise õppetoetuse taotlus on tagasi lükatud just seetõttu, et rahvastikuregistri andmetel on üliõpilasel vanem, kes eelduse kohaselt peaks üliõpilast toetama. Tegelikult paljud vanemad seda ei tee.
Toon näitena ühe konkreetse juhtumi. Üks neiu, kellel on ema ja kasuisa, astus möödunud sügisel Tartu Ülikooli. Ema igakuine töötasu on 400 eurot, kasuisa on pensionär. Seega on leibkonna sissetulek väga väike. Ülikooli astunud neiu ei saa vajaduspõhist õppetoetust sel põhjusel, et tal on välismaal isa, kes väidetavalt on päris jõukas inimene.
Üliõpilasel on õigus taotleda vajaduspõhist õppetoetust kaks korda aastas, samas võib tudengi majanduslik olukord vahepeal muutuda. Minister Aaviksoo on öelnud siinsamas Riigikogus, et tudengi majandusliku olukorra muutumisel saab ülikool kasutada väikest puhvrit, mis on loodud just erandjuhtude lahendamiseks. Küsisin tänavu veebruaris istungil Jaak Aaviksoo käest, kas too puhver võiks aidata ka ülalkirjeldatud juhtumi korral. Vastuse andmiseks palus minister endale juhtumit puudutavad paberid saata, et ta saaks need läbi töötada. Ta töötas need läbi ja ma sain täpselt samasuguse vastuse, nagu oli esimene. Kasutatud oli lihtsalt copy-paste liigutust. Seoses sellega oleme sunnitud pöörduma härra Ossinovski poole, äkki tema arusaam asjadest on veidike teistsugune. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. Enne konkreetsete küsimuste juurde minemist selline üldine repliik, et kõik need küsimused, mis arupärijad on esitanud, on siin Riigikogus olnud üsna aktiivse arutelu all õppetoetuste ja õppelaenu seaduse menetlemisel. Nii et teema ei ole kindlasti uus ei minule ega ka Haridus- ja Teadusministeeriumile laiemalt. Tollal, kui seda seadust vastu võeti, olid argumendid, miks süsteemile sellisel viisil läheneti, üsna arusaadavad, ehkki vaieldavad. Uus valitsus on kokku leppinud ja valitsuse tegevuskavas on ka selge punkt selle kohta, et me analüüsime esimeste semestrite kogemuse põhjal, kuidas vajaduspõhise õppetoetuse süsteem on rakendunud. Vajaduse korral oleme valmis seda seadust muutma.
Nüüd aga küsimuste juurde. Esimene küsimus on, kas üliõpilastel, kelle pere sissetulek on väike, on võimalik taotleda toetust õppeasutuse eriolukorra fondist. Haridus- ja Teadusministeerium eraldab tõepoolest igal aastal õppeasutustele summad õppetoetuse maksmiseks. Kuni 50% põhitoetusfondi rahast võib suunata eritoetuse fondi, aga see kehtib ainult vana õppetoetuste süsteemi puhul, mis kehtib kuni 2015/2016. õppeaasta lõpuni. Üliõpilastele, kes on immatrikuleeritud alates 2013/2014. õppeaastast, kohaldub uus vajaduspõhise õppetoetuse süsteem ja neile nimetatud fondist toetust ei maksta. Praegu on õppeasutustel tõsise vajaduse korral võimalik oma tudengeid toetada tegevustoetuse raames eraldatavatest summadest või omavahendite arvel. Ülikoolid on seda jõudumööda ka teinud.
Samas olen nii Riigikogu liikmena kui ka nüüd ministrina rääkinud sellest, et me võiksime ka uue süsteemi kehtides luua eritoetuse fondi erakorralisteks juhtudeks, kui Maksu- ja Tolliameti andmed perede tulude kohta tegelikkust ei kajasta. Praegu me kaalume erinevaid variante, kuidas seda süsteemi korraldada, lähiajal tuleme oma kontseptsiooniga ka välja.
Järgmised kaks küsimust ma võtaks kokku. Teine küsimus: "Väga paljud üliõpilased on vajaduspõhisest toetusest ilma jäänud, kuna toetuse taotlemisel võetakse aluseks perekond, mitte aga igapäevaselt ühiselt majandav leibkond. Samas on teada väga palju juhtumeid, kus üks bioloogilistest vanematest oma last ei toeta ja pole seda ka kunagi teinud. Mida plaanite süsteemi paindlikumaks muutmise ja vajaduspõhise õppetoetuse õiglasemaks muutmise eesmärgil ette võtta?" Ja kolmas küsimus: "Vajaduspõhisest õppetoetusest on ilma jäänud umbes 3000 üliõpilast. Kui palju tudengeid jäi vajaduspõhisest õppetoetusest ilma tänu sellele, et toetuse taotlemise aluseks on perekond, mitte aga ühiselt majandav leibkond?" Eks see on maitseasi, kas öelda, et keegi jäi õppetoetusest ilma või ei ole saanud õppetoetust, mis talle võiks kuuluda. Haridus- ja Teadusministeerium on arvestanud, et ligi kolmandikul õppima asunud üliõpilastest, kelle pere sissetulek on püsivalt väike, on võimalik taotleda vajaduspõhist õppetoetust. Täpsemalt on ministeeriumi hinnangul kevadsemestri taotlusvoorus võimalik toetust saada umbes 3000 noorel. Praeguseks on toetust saanud üle 2000 üliõpilase. Samas natuke alla kolmandiku tudengitest, kes võiksid seda toetust kohe saada, kui nad taotluse esitaksid, ei ole taotlust esitanud.
Vajaduspõhise õppetoetuse rakendumisega kahekordistus õppetoetusteks riigieelarvest eraldatud summa. Seega tervikuna on loodud kõigile võimekatele noortele võimalus keskenduda õpingutele. Püsivalt väikese sissetulekuga peredest pärit noorte juurdepääsu kõrgharidusele toetatakse vajaduspõhise õppetoetuse maksmisega.
Samas oli ka Riigikogus üsna teravalt üleval teema, kas lähtuda õppetoetuste määramisel üsna arbitraarsest perekonna mõistest või leibkonna mõistest. Argumente on mitmesuguseid. Pooltargument praegusele süsteemile on kindlasti selle lihtne administreerimine. See võimaldab selgelt aru saada, kui palju taotlejaid on, ja üsna efektiivselt kogu süsteemi üleval hoida. Igasuguse teise süsteemi rakendamisel tuleks riigieelarvest selle töös hoidmiseks rohkem raha eraldada. See tähendab, et sellesama rahaga peaksime ka süsteemi administreerimise kinni maksma, ja see vähendaks summat, mis õppetoetustele läheb.
Teisest küljest olen muidugi nõus, et perede koosseis on erinev. Traditsioonilise peremudeli kõrval eksisteerivad ka abielusarnased kooseluvormid, osa elanikest kasvatab last üksinda jne. Kindlasti on sellesama erifondi loomisega seoses mõistlik analüüsida, kas üldise perekonnapõhise taotlemise puhul ei ole mõistlik teha erandeid noortele, kes ei saa vajaduspõhist õppetoetust sellepärast, et seadusesse kirjutatud perekonna definitsioon neid suhteliselt arbitraarselt piirab.
Ma kinnitan, et me oleme mõlemad probleemid ära kaardistanud – nii erifondiga kui ka perekonna ja leibkonna mõistega seonduva probleemi. Praegu ma arvan, et oleks väga keeruline täielikult üle minna süsteemile, kus vajaduspõhise õppetoetuse määramine käiks sarnaselt toimetulekutoetuse määramisega. Need arutelud peeti omal ajal ära. Tõenäoliselt nõuaks see tunduvalt rohkem administreerimist kas ministeeriumilt või ülikoolidelt või siis valla ja linna sotsiaaltöötajatelt. Ilmselt erilist soovi tasuta nende asjadega tegelda ei ole kellelgi ja see tähendaks arvestatava lisaressursi suunamist sinna valdkonda, mis kindlasti vähendaks summat, mis vajaduspõhiste õppetoetuste maksmiseks läheb. Samas ma möönan, et probleem on iseenesest olemas. Üks esimesi asju, mida ma ministrina tegin, oli see, et tellisin maja seest analüüsi selle kohta, kuidas õppetoetuse süsteem on rakendunud. Me arutame kõik küsimused ja võimalikud muudatused läbi ning teeme süsteemi mõistlikumaks, et kõik noored, kes õpingutele pühendumiseks riigi tuge vajavad, seda tuge ka saaksid. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Väga paljud üliõpilased on vajaduspõhisest toetusest ilma jäänud selle pärast, et taotluse üle otsustamisel võetakse aluseks perekond, mitte ühiselt majandav leibkond. Ma küsin, härra minister, järgmist. Kas te arvate, et seoses menetletava kooseluseadusega võib taotlejate ring märksa laieneda ja selgus majja saada? Kas see ei tekita fiktiivseid kooselupaare?

Kooseluseaduse menetlemine on Riigikogu pädevuses. Ministeeriumid ei ole sellesse protsessi sekkunud. Seda analüüsi mul aga hetkel käepärast ei ole, kuidas see võiks mõjutada vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi. Ent ma kordan: meie ministeeriumi ülesanne on tagada, et kõik tudengid, kes õpinguteks riigi tuge vajavad, selle ka saavad. Nagu ma oma vastustes juba ütlesin, ma olen selles osas arupärijatega ühte meelt, et see süsteem võiks olla paindlikum.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Ma üritan minuti sisse pressida kaks küsimust. Üldiselt olen natuke pettunud, sest komisjonis jäi mulle täna mulje, et teil on selge arusaam, milline see seadus saab olema. Nüüd ma saan aru, et me lihtsalt tekitame mingisuguse erifondi, et püüda vigu parandada, aga sisuliselt jätame need parandamata. See on ääremärkus. Aga küsimus on see, et perekonnaseadusest tulenev, põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus ei laiene mitte mingil juhul 24-aastasele tudengile. Kas te selles mingit vastuolu ei näe, et meil seadus näeb üldiselt ette, et ma pean oma last üleval pidama kuni 18. eluaastani või 21. eluaastani, kui ta õpib kutsekoolis, aga seda õppetoetust määrates me lähtume sellest, et lapsi tuleb ülal pidada kuni 24. eluaastani? Samas ükski seadus selleks vanemat ei kohusta.

Aitäh! Ma ei tea, kus ma nüüd valesti väljendusin, kas praegu siin või hommikul kultuurikomisjonis. Aga kordan siis veel kord üle, et meie eesmärk on välja töötada kontseptsioon, mille järgi kõik tudengid, kes riigi tuge vajavad, seda ka saavad. Kuidas seda on võimalik korraldada? Ootame selle analüüsi ära ja vaatame, mis tulemused on. Mina arvan, et sisuliselt on võimalik kogu süsteem paindlikumaks muuta üldist põhimõtet muutmata, aga ma ei välista seda, et võib kaaluda ka mõne praeguse kriteeriumi muutmist.
Mis puutub 24 eluaastasse seaduses, siis eks see ole ilmselgelt üsna arbitraarselt pandud piir. Sedagi ju omal ajal Riigikogus väga aktiivselt arutati. Ülalpidamiskohustusele on minu mälu järgi hinnangu andnud ka Riigikogu põhiseaduskomisjon. Selle vastuse jään praegu võlgu, mis nende arvamus täpselt oli. Aga igal juhul uue kontseptsiooni järgi ning pärast seda, kui me oleme analüüsid ära teinud ja plaanime süsteemi muuta, on see kindlasti üks arutelukoht Riigikogu jaoks. Tuleb analüüsida, kas tollal määratud kriteeriumid on osutunud kõige mõistlikumaks.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mulle on ikkagi jäänud mulje, et teil on juba visioon, kuidas tegutseda. Teil on kontseptsioon, et tuleb analüüsida, milline on tegelik olukord. Samas te juba tunnistate, et kehtivas seaduses on praaki ja see erifond peab seda praaki nii või naa neutraliseerima. Kas on otstarbekas nii käituda, ei tea. Aga teiselt poolt on arusaadav, et see ei ole niivõrd tänapäeva probleem, kuivõrd tuleviku probleem, sest küllaltki palju lapsi sünnib juba praegu mitte ametlikus peres, vaid lihtsalt kooselus. Nii et võib prognoosida, et see on pikaajaline suur probleem meie ühiskonnas.

Kindlasti on menetletaval kooseluseadusel oma mõju ka vajaduspõhist õppetoetust käsitlevale seadusele. Seda ma ei ole eitanud. Ma ütlesin, et ministeerium ei ole analüüsinud, kui suur see mõju on. Ühe märkusena nendin, et kindlasti on praegusel perekonnast lähtuval definitsioonil, mis seab teatud piiranguid, puudusi, aga teisest küljest on puudusi ka sellel teisel, leibkonnapõhisel lähenemisel. Küsimus on selles, et kui tegutseda sotsiaalhoolekande seaduse kontseptsiooni järgi, siis see tähendab suuremat halduskoormust. Kui me tegutseme aga palju lihtsama kontseptsiooni järgi, et kõik, kes elavad ühel aadressil, moodustavad leibkonna, siis me teame, mida see kaasa toob. See kindlasti ei suurenda õiglust ega läbipaistvust, sest ühele aadressile registreerimine ja enda ümberregistreerimine vastavalt vajadusele ei ole väga keeruline ettevõtmine. Kus siin on mõistliku tasakaalu koht, nii et me ühelt poolt suudaksime süsteemi otstarbekalt administreerida ja teiselt poolt tagada selle, et nagu ma juba kolmandat korda ütlen, et kõik riigi tuge vajavad üliõpilased seda ka saaksid? Kõige lihtsam tundub olevat just nimelt erifondi regulatsiooni abil näha ette erisused nendeks puhkudeks, kui üliõpilane sisuliselt peaks õppetoetust saama, aga mingite seaduse kitsendavate tingimuste tõttu seda ei saa. Ma arvan, et erifondi lahendus on tõsist kaalumist väärt.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tulen tagasi teie äsjase vastuse sisu juurde. Teatavasti te olite selle teemaga kursis juba enne ministriametisse asumist. Mida see teie kontseptsioon võiks reaalselt tähendada? Kui bioloogilisel lapsevanemal on võimalik oma laps ära anda, kas siis üliõpilasel on võimalik ka oma bioloogilisest vanemast n-ö loobuda, kui ta suudab tõestada, et näiteks kogu oma 21 eluaasta jooksul ei ole ta tollelt vanemalt iial elatisraha saanud või et ta ei teadnud oma Austraalias elavast isast mitte midagi enne seda, kui sotsiaaltöötaja talle ütles, et ta selle isa tõttu toetust ei saa? Millised võimalused on üliõpilasel, kui ta soovib, et tema vast avastatud bioloogilise vanema sissetulekut arvesse ei võetaks?

Ma arvan, et see võiks olla üks erifondi funktsioon. Üliõpilane võiks teada anda, et jah, seaduses sätestatud formaalsete tingimuste järgi ma õppetoetust saama ei peaks, aga tegelik olukord on mul hoopis teine. Kui ta seda suudab tõestada, siis minu meelest on tal sisuline õigus õppetoetust saada. Mil viisil on seda võimalik mõistlikult korraldada, seda me praegu analüüsime. On selge, et mitte ükski võimalik rakendusasutus erilises vaimustuses sellise süsteemi administreerimisest ei ole. Aga lõpuks on see kindlasti ühiskonna huvides, et kõik tuge vajavad üliõpilased toetust saaksid, ning me loodame sellise süsteemi luua.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Härra eesistuja! Tahaksin natuke austatud ministrile vastu vaielda. Mulle meeldib, et see teema üles võeti ja et härra Ossinovski on nõus, et selles vallas on probleeme, ja on valmis nendega tegelema. See on igati kiiduväärt. Aga see erifondi mõte, kui see kõlas siit puldist viiendat või kuuendat korda, kuidagi riivas mu kõrva. Lõpuks sain aru, milles on asi. Asi on selles, et me kogu aeg rõhume sellele erifondile. Kordan teile seda, mida ma juba ütlesin küsimust esitades: meil on üks seadus, mis on vähemalt osaliselt praakseadus. Ja siis me loome selle kõrvale mingisuguse erifondi, mis hakkab seda praaki kõrvaldama, aga sisuliselt jääb seadus parandamata. Too "eri" tähendab seda, et vajaduspõhine õppetoetus ei muutugi normiks, see jääbki mingiks eriliseks asjaks ja inimene peab käima ja tõestama, et ta ei tea oma Austraalia isast midagi. Samas, see ülikooli ametnik, kes otsustab asja üle, tahab ju ka palka saada. Ma ei näe siin suurt vahet, kuskohas me seda administreerime – kas erifondi juures või kuskil sotsiaalhoolekande osakonnas. Seda enam, et jutt käib tegelikult umbes 3000 üliõpilasest. Ega see väga palju ei ole. See ei ole meeletu koormus, mis tegelikult meie sotsiaalhoolekande osakondadele langeks. Umbes 3000-ga, ma usun, saaks hakkama küll, ilma et kaasnev kulu oleks väga ebanormaalne.
Mis puutub kohustusse pidada last ülal kuni 24. eluaastani, siis me peame selle teema ükskord avama, sest sisuliselt me paneme noore inimese tuleviku sõltuvusse sellest, kas tal on vastutustundlikud ja jõukad vanemad. Kui ei ole, siis me ütleme talle head aega, seadus sulle abi ette ei näe ja sa ei saa seda. Olemegi lõhkise küna ees.
Üks asi ministri kõnes riivas mind veel. Kui me nüüd läheksime leibkonna teed ehk siis ühele aadressile registreeritud n-ö perede teed, siis me kõik teame, millega see lõpeb. Inimesed hakkavad ennast registreerima ei tea kuhu. Tuleb meelde kurikuulus Raua tänava saun, kus ühel hetkel elas ametlikel andmetel 126 ühe hea kooli õpilast. Ega 70 euro pärast naljalt keegi pätti tegema ei hakka. Kui meie inimesed on juba sellises olukorras, et nad peavad seda tegema, siis tuleb meil see probleem lahendada kuidagi teistmoodi. Ja isegi kui keegi teeb pätti ja saab 70 eurot ja saab selle eest ka õpitud, siis tore – las ta siis saab. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, mul on teile hea uudis. Nagu ikka esmaspäeviti, on peale arupärimisi võimalus võtta sõna vabas mikrofonis. Kõik, kes soovivad selleks registreeruda, palun tehke seda peale haamrilööki. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kohalikus omavalitsuses töötades olin ma harjunud kuulma pidevalt süüdistusi selles, et kohalik omavalitsus on üks korruptsioonipesa. Kolm aastat tagasi sai mul sellest jutust kõrini ja ma võtsin kätte sellise väljaande nagu "Kuritegevus Eestis", ja võtsin neid kätte mitu. Ministrid on pidevalt rääkinud, et korruptsioon on põhiliselt ainult omavalitsustes olemas. Aga selgus – ja seda teadsid ka ministrid –, et 2009. aastal registreeriti Eestis 203 korruptsioonikuritegu ning riigiasutustes oli neid toime pandud 111 ehk 54,7%, kohalikes omavalitsustes vaid 16% ehk 3,5 korda vähem. Võib-olla oli see juhus, arvasin ma ja võtsin kätte aastaraamatu "Kuritegevus Eestis 2010". Selgus, et tol aastal registreeriti korruptsioonikuritegusid 223, neist 118 ehk 52,9% pandi toime riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes jällegi 16% ehk 3,25 korda vähem kui riigiasutustes. Kui ma räägin riigiasutustest, siis need on ministeeriumid, nende alluvuses olevad inspektsioonid, kohtu- ja vanglasüsteem, politsei, autoregister jne – et oleks arusaadav. Pilt ei muutunud eriti ka 2011. aastal, kui pandi toime 196 korruptsioonikuritegu, neist 112 ehk 57,1% riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes 18,4% ehk järjekordselt rohkem kui kolm korda vähem kui riigiasutustes.
Miks ma võrdlen neid protsente? Te saate suurepäraselt aru, et riigiasutustes töötab palju vähem inimesi kui kohalikes omavalitsustes. Ja kui on vähem inimesi, aga korruptsioonitase on kolm korda kõrgem, siis peab korruptsioonikuritegude sooritamise intensiivsus riigiasutustes olema kordi suurem kui kohalikes omavalitsustes.
Arvasin, et sellega võiks lõpetada, aga mitte ainult mina ei loe aastaraamatuid "Kuritegevus Eestis". Pauk käis 25. jaanuaril 2012, kui president Ilves ütles intervjuus ajalehele Financial Times, et meil on korruptsiooniga probleeme vaid kohaliku omavalitsuse tasemel, sest seal ei saa parlament läbipaistvuse tagamiseks seaduslikult sekkuda. Tegelikult aga, nagu te arvudest nägite, on korruptsiooniprobleem just riigiasutustes, kelle puhul parlament saab olukorda sekkuda. Viimasest aastaraamatust ma lugesin – lugupeetud kolleegid, mul on teile kurb uudis –, et ajavahemikul 2011–2013 on korruptsioon riigiasutustes suurenenud peaaegu 50%. Registreeritud korruptsioonikuritegudest on riigiasutustes, sh riigi eraõiguslikes asutustes toime pandud 76%. 76%! Eelmistel aastatel oli see näitaja 53%, 54% ja 57%, nüüd on 76%. Korruptsioon riigiasutustes kasvab. Seda ei saa mitte märgata. Ma arvan, et selle teema juurde me peaksime lähiaastatel pidevalt tagasi tulema, selle üle on vaja tõsist arutelu. Võib-olla tuleb teha uuringuid, võib-olla on vaja rääkida spetsialistidega, kes sellest midagi jagavad. Aga sellega on tarvis tegelda, sest muidu meie riik upub korruptsiooni. Kala hakkab mädanema peast. Kui riigiasutustes pannakse toime 76% kõigist korruptsioonikuritegudest, siis on selge, et see on juba haigus. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Vladimir Velmani!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ema kunagi õpetas mind, et sõnal on jõudu, ja mina uskusin päris kaua, et nii ta on. Nii ta oli, kui ma töötasin ajakirjanduses, nii ta oli algaastail isegi siin Riigikogu saalis, kui esineti kõnedega, mis tõesti nagu läksid rahva hulka ja omasid jõudu. Aga nüüd tänase teema juurde. 23. jaanuaril aastal 2013, nii et rohkem kui aasta tagasi, esitasin koos 11 Keskerakonna fraktsiooni liikmega arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Muude küsimuste hulgas oli kirjas ka selline: "Eestis on arvukalt raudteeülesõite, mis on sõiduteega ühetasandilised. Kuidas on planeeritud tagada rongiliikluse ohutus pärast rongide planeeritavat piirkiiruse tõstmist?" Minister vastas pikalt ja ütles, et hiljemalt aastaks 2018 on ette nähtud olukord parandada. Sellega oli teema nagu ammendunud. 16. septembril eelmisel aastal ja 21. jaanuaril sellel aastal võtsin ma avatud mikrofonis samal teemal sõna ja tõstatasin jälle need küsimused. Nädal tagasi juhtus Raasiku liiklussõlmes rongiõnnetus, kus hukkus kaks inimest. Ja nüüd ma küsin nii: kui palju inimesi peab hukkuma Eesti Vabariigis, et sõnal tõesti oleks jõudu? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Priit Sibula!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Möödunud neljapäeval, enne suuri pühi andis Rait Maruste kolme fraktsiooni 40 esindaja nimel üle kooseluseaduse eelnõu. Selles eelnõus plaanitakse senine perekonna institutsioon ringi kirjutada. Ajastus on hämmastav. Kristlased peavad suurt püha ning peaaegu kogu maailm tegeleb Ukraina kriitiliste probleemidega. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja just nüüd tegeleda küsimustega, mis polariseerivad ühiskonda. Küll aga on mul ettekujutus, kellele on selline ebastabiilsus ja segaduse tekitamine kasulik.
Kuna perekond on põhiseaduse § 27 kohaselt rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all, siis on meil perekonna näol tegemist põhiseaduslikku kaitset omava institutsiooniga. Ilmselgelt peeti põhiseadust koostades perekonna all silmas just mehe ja naise liitu. Seda on kinnitatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ning see on ka tervemõistuslik lähenemine, sest üksnes mehe ja naise vahelisest ühendusest saab võrsuda rahvale järelkasv. Seega on riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonna institutsiooni, muu hulgas ideoloogiliselt motiveeritud ümberdefineerimise püüdluste eest.
Kõik see viitab väga selgelt, et kui meie ühiskonnas on reaalne soov perekonna institutsioon tähendusõiguslikult ümber defineerida, siis tuleb seda teha rahvahääletusel. Põhiseadus ise on samuti vastu võetud rahvahääletusel ja nii peaks enamasti toimuma ka muudatused, mis on seotud põhiseadusega. Kuna tegu on põhimõttelise otsusega, mille osas valitsevad ühiskonnas vastakad arvamused, siis ei ole vastuvõetav, kui niigi raskel ajal ühiskonda ühekülgsete ja paljude inimeste tõekspidamisi eiravate otsustega lõhestatakse. Kui tahame käituda tõeliste demokraatidena, siis peame kooseluseaduse referendumile panema.
Eelmisel aastal esitati selle seaduse vastu Riigikogule rohkem kui 38 000 inimese allkirjaga petitsioon. See on läbi aegade kõige suurema häältearvuga petitsioon, mis mõne seaduse vastu on esitatud. Nüüd tekib küsimus, mis on saanud sellest petitsioonist, mis kajastab kümnete tuhandete inimeste seisukohta. Riigikogus ei ole me seda arutanud ja ei ole üldse toimunud mingit avalikku diskussiooni, mida nendele inimestele vastata ja milliseid järeldusi nii suure hulga inimeste seisukoha väljendamisest teha. Kas demokraatlikule riigile on kohane, et me kümnetele tuhandetele inimestele jätame vastamata?
Eelmise aasta kevadel teatas Justiitsministeerium, et ei valmista kooseluseaduse eelnõu ette. Tänavu märtsikuus aga ühtäkki selgus, et eelnõu on siiski salaja koostatud, samuti seletuskiri mitmekümnel leheküljel. Kes ikkagi selle eelnõu ette valmistanud on ja miks seda salaja tehti? Veel märtsi lõpus, kui eelnõu esimest korda aktiivselt ringi käis, väideti, et tegemist on mingi Riigikogu fraktsioonideülese töörühma eelnõuga. Lähemal uurimisel selgus, et sellist töörühma ega komisjonigi ei ole olemas. Milleks küll selline häma, kui tegemist on algatajate väitel nii olulise küsimusega?
Maruste ise oma neljapäevases sõnavõtus rääkis sellest eelnõust kui väga põhimõttelisest muudatusest, viidates õiguskantslerile. Tsiteerin: "Asjakohase revolutsiooni vajalikkusele on juba mitu aastat tagasi osutanud ka õiguskantsler. Lõpuks, eelnõu seaduseks saamisega eemaldume põhimõtteliselt ka erasfääri suhetes ja väärtustes Nõukogude õigusruumist ja mentaliteedist." On ka teine õiguskantsleri seisukoht. Enne Tederit õiguskantsler olnud Allar Jõks on andnud arvamuse, et Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest, sh Euroopa Liidu õigusnormidest ei tulene homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasooliste partnerlussuhte  reguleerimist ning et samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni olnud riikide poliitilise otsuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.
Lõpetuseks on mul eelnõu algatajatele ja eelnõu menetlema hakkavale õiguskomisjonile palve: et saaks pidada ausat ja sisulist arutelu, siis lahutagem see eelnõu kaheks! Üks reguleeriks samasooliste inimeste õiguslikke suhteid. Olgu kohe öeldud, et mina seda ei toeta ega pea vajalikuks perekonna mõistet võrreldes käibel oleva arusaamaga laiendada. Teine eelnõu käsitleks heteropaaride neid suhteid, mida teie väitel on tarvis reguleerida. Minu meelest on küll kõik vajalikud võimalused õiguslikul tasandil juba olemas, aga ma ei saa olla selle eelnõu vastu. Kui on paremaid toimivaid lahendusi, siis arutame neid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Head kolleegid ja kõik inimesed, kes mind kuulevad või hiljem stenogrammi loevad! Ma olen otsustanud, et ma samasooliste paaride küsimustest üldse ei räägi ega kirjuta. Minu seisukohad on niigi teada ja ma olen vahest veidi liiga emotsionaalne inimene. Mis puutub sooneutraalsesse kooseluseadusse, siis ma rõhuksin hoopis teisele aspektile. Nagu kolleeg Sibul äsja ütles, istus see eelnõu tükk aega pimedas kapis, järsku aga tuli kapist välja. Kusjuures ei ole teada, kes ja kuidas selle kokku kirjutas.
Tegelikult see on väga huvitav eelnõu. Kui me jätame sealt omasooliste paaride aspekti hoopis kõrvale, siis on olukord praegu selline, et väga paljud noored inimesed lihtsalt ei registreeri oma abielu puhtalt materiaalsetel kaalutlustel. Nad kaotavad sellega hulga raha, kui nad abielu registreerivad. Pangad annavad laenu ja võimaldavad teatud liisinguid või muid finantsprodukte ka inimestele, kes elavad koos, aga ei ole oma abielu registreerinud. Ühe nimele see vormistatakse ja kui selle ühega, jumal hoidku, midagi juhtub, siis on pangale see raha lihtsalt kadunud – pole kellegi käest välja nõuda. Ja selleks, et pankade positsioone kindlustada, et kahel inimesel, kes on registreerinud oma kooselu, oleks rohkem tagatisi, et saaks neile rohkem neid finantsprodukte pakkuda ja rohkem finantskohustusi turjale laduda ning raha kindla peale hiljem tagasi nõuda, ongi vaja inimesi sundida, et nad registreeriks siiski oma perekonna ära. Olgu see vormistatud abieluna kirikus või kooseluna kohalikus omavalitsuses, notari juures, kus iganes – ainult et saaks kohustused mõlema partneri poolt ära kinnitatud.
Praegu toimub eelnõu arutelu sotsiaalvõrgustikes, sellest räägivad inimesed omavahel kas koduköögis või väljas päikse käes grillides või kus iganes, ja kõik rõhutavad ainult seda omasooliste paaride aspekti. Aga see on selles eelnõus kõige väiksem mure. Tundub, et omasooliste paaride mask on sellele eelnõule ette tõmmatud, et hajutada tähelepanu. Mina soovitan küll kõigil väga tähelepanelikult jälgida, kuidas hakkab selle eelnõu arutelu saalis toimuma, millised aspektid tulevad esile ja kuidas Riigikogu siiski otsustab. Mina olen hingepõhjas oma otsuse teinud ning ma väga loodan, et enamik Riigikogu liikmeid teeb põhjendatud otsuse, lähtudes Eesti rahva tõekspidamistest ja meie rahva püsimise eesmärki silmas pidades. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe, vaba mikrofoni voor on lõppenud. Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 16.35.