Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti ja Venemaa kaasaegsed suhted on läbi teinud tõuse ja mõõnu, kusjuures peahoovuseks on olnud kõik see, mis ühel või teisel määral on olnud seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Eriti viimastel nädalatel Ukrainas toimuv kinnitab, et Kremlis püsib arusaam: Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof ning toimunu tuleb ühel või teisel viisil tagasi pöörata. Selline mõtteviis ei tule kindlasti kasuks suhetes naabritega, kes tahavad olla vabad ja demokraatlikud riigid.
Eestil ja teistel Balti riikidel on õnnestunud viimase 20 aastaga teha oma suveräänsuse kindlustamiseks ära rohkem kui kunagi varem iseolemise ajaloos. Balti riigid suutsid kõigepealt leida kiire rahvusvahelise toetuse Vene üksuste lahkumiseks 1994. aastal ning seejärel ühineda nii Euroopa Liidu kui NATO-ga. Kui esimene samm poleks õnnestunud, oleks ka teised kaks jäänud venima ning praegu oleks meil juba olnud peaaegu võimatu olla sama edukad kui 2004. aastal. President Lennart Meri poolt omal ajal viidatud ajaloo võimaluste aken sulgus meie selja taga.
Nüüd näeme, kui keeruline on Gruusial saavutada isegi NATO liikmesuse tegevuskava ning Ukrainal läheneda Euroopa Liidule. Tänapäeva Venemaa välispoliitikas on ikka olnud esiplaanil lääne huvide ja kohaloleku tõrjumine endise impeeriumi ruumis. Viimastel aastatel on see muutunud tunduvalt jõulisemaks ning nii Gruusia kui Ukraina puhul pole hoitud tagasi ka konventsionaalse jõu kasutamisest.
Seda taustsüsteemi arvestades on Eesti valitsused viimasel paaril tosinal aastal keskendunud suhetes Venemaaga väikeste sammude taktikale. Me lepime kokku selles, mis on võimalik, ning viisil, mis ei kahjusta meie huvisid. Üks lahtine teema on läbi aegade olnud Eesti-Vene piirilepingute küsimus.
Rahvusvahelistes suhetes kehtib põhimõte, et piirid naaberriikidega on lepingutega kinnitatud, seega on piirilepingute olemasolu pigem reegel kui erand. Juba 1990. aastate alguses mõisteti Eestis, et piirilepingute sõlmimine Venemaaga mõjub meie julgeolekule positiivselt. See aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulises küsimuses, nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on seega ülivajalik julgeolekut kindlustav tegur.
Head kolleegid! Tänane arutelu pole sugugi esimene kord, kui Riigikogu istungil on jutuks Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimine. Mäletatavasti kiitis Riigikogu X koosseis 20. juunil 2005. aastal 78 poolthäälega heaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kaks päeva hiljem kuulutas Vabariigi President selle ka seadusena välja. 27. juunil 2005. aastal andis aga Vene pool üle noodi, milles teatati kavast algatada riigisisesed protseduurid, loobumaks allakirjutatud lepingutest, viidates tõele mittevastavale väitele, et Riigikogus vastuvõetud ratifitseerimisseadusega lisati lepingule uusi aspekte. Riigikogu oli siis õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel täiendanud ratifitseerimisseadust põhjusel, et toonane lepingute tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks. See oli õige otsus, mis lõppkokkuvõttes viis selleni, et meie täna arutlusel olev piirilepingute eelnõu on tunduvalt õigusselgem ning hajutab 2005. aastal kerkinud kahtlused. Aga kõigest järjekorras.
Riigikogu praeguse koosseisu väliskomisjoni kuulamistel ja hulgal kohtumistel on piirilepingu puudumine tõusnud esile kui üks olulisimaid lahendamist vajavaid küsimusi kahe naaberriigi suhetes. Samas on olnud selge, et Eesti ja Venemaa suhetes esinevate probleemide arutamine ja neile lahenduste otsimine on keeruline, kui mitte võimatu ilma parlamentaarse diplomaatiata. 2012. aasta mais taastatud parlamentaarse dialoogi tulemusena toimusid sama aasta juulis Lõuna-Eestis ja Pihkvas kohtumised Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoniga, et arutada piiriüleseid koostööprojekte.
Kohtumised said jätku sama aasta novembris toimunud Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimehe visiidiga Tallinna ning Riigikogu väliskomisjoni töövisiidiga Moskvasse 2013. aasta aprillis. Arvesse võttes väliskomisjoni kuulamiste käigus saadud informatsiooni, diplomaatilisel tasandil toimunud infovahetust ning Vene välisministri Sergei Lavrovi 1. septembril 2012. aastal tehtud avaldust, milles kinnitati Venemaa valmisolekut alustada Eestiga kõnelusi piirilepingute sõlmimise üle, jõuti väliskomisjoni 2012. aasta 9. oktoobri istungil konsensusliku otsuseni esitada kõigi Riigikogu fraktsioonide ja osa fraktsioonidesse mittekuuluvate rahvasaadikute toetusel Vabariigi Valitsusele ettepanek alustada Venemaa Föderatsiooniga konsultatsioone, leidmaks võimalusi mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu sõlmimiseks. See ettepanek põhines teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sh Venemaaga.
Riigikogu väliskomisjon sai 31. oktoobril 2012. aastal alanud konsultatsioonide voorudest pidevalt ülevaateid nii välisministrilt kui ka kõnelustel osalenud diplomaatidelt. Kuulamiste käigus pidas väliskomisjon vajalikuks rõhutada, et kogu kõneluste protsess peab olema võimalikult avatud ning läbipaistev. Väliskomisjon andis 12. märtsil 2013. aastal toimunud istungil heakskiidu Välisministeeriumi tegevusele konsultatsioonidel ning leidis, et see vastab igati Riigikogu fraktsioonide antud mandaadile.
Väliskomisjon pöördus arvamuse saamiseks ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo poole. Oma arvamuses rõhutas professor Mälksoo, et piirikonsultatsioonide käigus lepingu tekstis tehtud lisandused vastavad peamisele murele, mis Riigikogul 2005. aastal preambulit kirjutades oli. Ta ütles: "Erinevalt varasematest variantidest saab Eesti tänu klauslile "we agree to disagree" enda riikliku järjepidevuse teesile muretsemata kindlaks jääda. Ühtlasi on säilinud Eesti parlamendi au ja nägu, sest just 2005. aasta preambul on meid viinud tänase sõnastuseni."
14. mail 2013. aastal kuulas väliskomisjon ära välisministri ülevaate piirikonsultatsioonide käigust ning arutas konsultatsioonide tulemusena sündinud piirilepingute eelnõude tekste. Väliskomisjon otsustas üksmeelselt tunnustada valitsuse tegevust piirikonsultatsioonidel ja tegi valitsusele ettepaneku astuda edasisi praktilisi samme piirilepingute lõplikuks jõustamiseks. Vabariigi Valitsus kiitis lepingute eelnõud heaks eelmise aasta 23. mail.
Veel enne Vabariigi Valitsuse otsust kuulas väliskomisjon ära ka õiguskantsleri seisukoha piirilepingute eelnõude kohta. 21. mail 2013 toimunud väliskomisjoni istungil esindas Eesti Vabariigi õiguskantslerit tema asetäitja-nõunik Nele Parrest. Õiguskantsleri kinnitusel ei mõjuta Eesti-Vene riigipiiri lepingu sõlmimine eelnõus väljapakutud kujul Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alusena ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana. Õiguskantsler on seisukohal, et Eesti järjepidevuse sümboliks ja sünnitunnistuseks olev Tartu rahuleping ei erine õigusliku jõu poolest teistest põhiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud riikidevahelistest piirilepingutest. See tähendab õiguskantsleri kinnitusel, et Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise riigipiiri kulgemist on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste, sh Tartu rahulepingut osaliselt muutvate piirilepingutega. Kui Eesti ja Venemaa vahel sõlmitakse eelnõus väljapakutud kujul uus riigipiiri leping, mis muudab senist Tartu rahulepingut üksnes riigipiiri määratlevas osas, siis muus osas jääb Tartu rahuleping kehtima. See tähendab, et kaitstud on põhiseaduse preambulist tulenev riikliku järjepidevuse põhimõte – väärtus, mida Tartu rahuleping kannab ja samas ka Eesti põhiseadus kaitseb. Lisatud klausel, et leping puudutab eranditult vaid riigipiiriga seonduvat, seisab õiguskantsleri hinnangul vastu ohule, et sõlmitavat lepingut tõlgendatakse Eesti Vabariigi tahte ja ühtlasi Eesti Vabariigi põhiseaduse vastaselt.
Komisjoni istungitel on arutatud ka otsuseid ning tegevusi, mida meie ministeeriumidel ja teistel ametkondadel on vaja teha piirilepingute sõlmimise järel, seda eelkõige seoses Eesti riigipiiri tähistamise ja väljaehitamisega ning ka veekogudel kulgeva riigipiiriga seotud küsimuste lahendamisel. Väliskomisjonile on nende teemadega seotud küsimusi selgitanud Välisministeeriumi, Siseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Keskkonnaministeeriumi, samuti Politsei- ja Piirivalveameti ning Veeteede Ameti esindajad.
Parema ülevaate saamiseks korraldas väliskomisjon tänavu 13. ja 14. märtsil väljasõidu Narva ja Kagu-Eestisse. Narvas kohtuti energeetikutega ning tutvuti Narva veehoidla tammi haldamisega seotud tehniliste küsimustega. Politsei- ja Piirivalveameti esindaja kirjeldas nende igapäevatöös ette tulevaid küsimusi ja probleeme seoses praeguse kontrolljoone tähistamise ning valvamisega. Järgnenud ringsõidul Kagu-Eestis liitusid väliskomisjoni liikmetega ka Riigikogu Setomaa toetusrühma liikmed. Kohtumistel Politsei- ja Piirivalveameti esindajate, kohalike omavalitsusjuhtide ja piirkonna elanikega olid kõne all peamiselt kohalike elanike vajadused ja võimalused piiri ületamiseks, piiripunktide töökorraldus, kohalik teedevõrk ning liikumisvõimalused, samuti võimalused ettevõtluse arendamiseks ja piiriüleseks koostööks. Setumaal alanud arutelu jätkus 8. aprillil väliskomisjonis toimunud kohtumisega, millel osalesid Seto Kongressi ja Setomaa Valdade Liidu esindajad. Kohtumisel avaldati lootust, et nii mõneski küsimuses võiks leida lahendusi piirilepingute ratifitseerimise järel korraldatavatel Eesti ja Venemaa eri ametkondade läbirääkimistel, kuid samas tõdeti, et nüüdseks muutunud rahvusvahelises olukorras on keeruline ennustada Venemaa võimude tahet ja valmisolekut selleks.
Samas saame endiselt rõhutada Riigikogu fraktsioonide 2012. aasta oktoobris väljendatud seisukohta, et Eesti soovib arendada teineteist austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sh Venemaaga.
Riigikogu väliskomisjon alustas Vabariigi Valitsuse poolt tänavu 10. märtsil algatatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 614 ettevalmistamist esimeseks lugemiseks oma 18. märtsi istungil. Eelnõu tutvustas ning komisjoni liikmete küsimustele vastas välisminister Urmas Paet. Arutelu käigus tõdeti, et järsult halvemaks muutunud julgeolekukeskkonnas vajab Eesti kindlalt fikseeritud riigipiiri ning seda sätestavat piirilepingut oma naabriga. Samas vajame teadmist, et Venemaa parlament on endiselt valmis 18. veebruaril Moskvas alla kirjutatud piirilepinguid ratifitseerima. Väliskomisjon otsustas konsensusega, et piirilepingu ratifitseerimise protsessiga on õige edasi minna lähtuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest.
Väliskomisjoni 7. aprilli istungil võeti vastu eelnõu puudutavad menetluslikud otsused. Esiteks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta piirilepingute ratifitseerimise eelnõu 614 esimeseks lugemiseks täiskogu istungi päevakorda tänavu 16. aprilliks. Ja teiseks, väliskomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 2. mai 2014 kell 16. Kõik menetlusotsused langetati komisjonis konsensusega. Samuti otsustas väliskomisjon, et esimese lugemise lõppedes liigutakse edasi teisele lugemisele ja ühtlasi lõpphääletusele alles siis, kui ratifitseerimisprotsess on alanud ka Venemaa Föderatsioonis. See vastab kõigiti ka Vene poliitikute varasematele seisukohtadele, mis väljendasid soovi liikuda lõppotsuse suunas võimalikult samaaegselt. Aitäh tähelepanu eest!