Tere päevast, kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, Tallinna Tehnikaülikooli seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teiseks, kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust seaduseelnõu menetlemisel keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Kolmandaks, veterinaarkorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Neljandaks, perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Viiendaks, kollektiivlepingu ja kollektiivse töötüli lahendamise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Annan oma fraktsiooni kolme liikme ehk Ester Tuiksoo, Tarmo Tamme ja enda nimel üle arupärimise meie haridusministrile seoses sellega, et pärast Võrumaal Vana-Antsla Kutsekeskkooli sulgemist lubati selle maaerialad üle viia Võrumaa Kutsehariduskeskusesse Väimelas. Seda algul üritatigi teha – ehituse ja võib-olla ka mingite muude erialadega –, aga pärast ministeerium loobus sellest. Kohalik omavalitsusliit otsustas pöörduda haridusministri poole küsimusega, milles asi on. Miks neid erialasid enam ei õpetata? Ma võin öelda, et keskeriharidust maaerialadel enam üldse Eestis ei anta, näiteks oleme loobunud Lõuna-Eestis põllumeeste koolitamisest. Annan meie arupärimise üle, las minister vastab, kui ta sel ajal veel minister on.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Rahanduskomisjon on nimelt saanud Sotsiaalministeeriumilt kirja, kus nad paluvad praegu nõukogusse kuuluva kantsleri asendada asekantsleriga. Sel põhjusel annan Riigikogu kõnepuldist rahanduskomisjoni nimel üle sellesisulise eelnõu. Aitäh teile!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab samale seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 13. märtsil algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu ja määranud sellele juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. märtsil esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse määrust (EL) nr 1308/2013 ja määrust (EL) nr 1306/2013 haridusasutustes puu- ja köögivilja, banaanide ning piima jaotamise toetuskava osas, Euroopa Liidu asjade komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 27. märts kell 16.
Kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Läheme edasi päevakorra juurde, seda tuleb veidi täpsustada. Esiteks, Riigikogu sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata Riigikogu täiskogu kaheksanda töönädala päevakorrast välja 19. märtsi istungi 13. päevakorrapunkt ehk Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 580. Veel täpsustan, et Riigikogu liikmed Yana Toom, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljev, Urbo Vaarmann, Enn Eesmaa, Vladimir Velman, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin ja Marika-Tuus Laul võtsid tagasi 30. jaanuaril esitatud arupärimise nr 384 alkoholipoliitika kohta. See pidi olema tänane päevakorrapunkt nr 4. Ja veel üks tagasivõtt: Riigikogu liikmed Viktor Vassiljev, Mailis Reps, Urbo Vaarmann, Yana Toom, Priit Toobal, Olga Sõtnik, Tarmo Tamm, Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velman, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin ja Marika Tuus-Laul võtsid tagasi 10. veebruaril esitatud arupärimise e-tervise infosüsteemi kohta. Arupärimine kandis numbrit 386 ja see pidi olema tänane päevakorrapunkt nr 5.
Kolleegid, nende parandustega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Niisiis, päevakord on kinnitatud. Läheme arupärimiste juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Priit Toobali, Kalev Kallo, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi ja Marika Tuus-Lauli 29. jaanuaril s.a esitatud arupärimine tulumaksuvaba miinimumi suurendamise kohta (nr 383). Palun ettekandeks kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud härra rahandusminister! Eelmise aasta jaanuaris te ütlesite Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tulumaksuvaba miinimum peab hakkama suurenema, sest see toetaks otseselt väiksema sissetulekuga inimesi. Paraku jäi tulumaksuvaba miinimumi tõus tänavu ära, sest riigieelarve arutelude käigus leiti, et selleks raha ei jätku.
OECD 2012. aasta sügisel avaldatud raportis on välja toodud, et Eestis on väiksema sissetulekuga inimeste maksumäär võrreldes asjade seisuga teistes riikides kõrge, mistõttu peaks otseste maksude vähendamisel olema rõhuasetus väiksemapalgalistel. Eestis on madalapalgaliste maksukoormus 39% tööjõukulust, Taanis 37%, Soomes 36%, Kreekas 34%, Suurbritannias 30% ja Iirimaal 23%.
Tulumaksuvaba miinimumi muudeti Eestis viimati 2008. aastal, kui see tõusis 24 000 kroonilt 27 000 kroonile. Maksuvaba tulu roll on aastatega märksa vähenenud. 2006. aastal moodustas maksuvaba tulu alampalgast 66,7%, aga käesoleval aastal moodustab vaid 40,6%. Kui ka tänavu tulumaksuvaba miinimumi ei tõsteta, siis 2015. aastal moodustab see alampalgast vaid 36,9%. 1994. aastal uue tulumaksusüsteemi rakendudes oli üksikisikute tulu osas kehtiv maksuvaba miinimumi piirmäär 300 krooni kuus ning see oli võrdne alampalgaga.
Seoses kõige sellega esitame kolm küsimust ja aja kokkuhoiu mõttes palun, et te loeksite need küsimused ka ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud rahandusministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Te viitate oma küsimuses minu eelmise aasta intervjuule. Ma jään nende sõnade juurde, maksuvaba miinimum peab hakkama tõusma. Ma jään ka selle valimislubaduse juurde, mis sai 2011. aasta programmi kirjutatud just minu väikese käega, et koos maksuvaba miinimumi tõusuga peab maksumäär alanema. Seda positsiooni olen ma kaitsnud kogu aeg. Olen seda kaitsnud viimati läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks ja olen seda kaitsnud ka oma erakonnas järgmisteks valimisteks valmistumisel, kus õigupoolest see maksuvaba miinimum ongi praegu ainus tööjõumakse puudutav plaan. Aga seda, et tööjõumaksud on Eestis strateegiline probleem, olen rääkinud palju rohkem kui tolles ühes intervjuus, millele te viitasite.
Kas madalapalgaliste maksukoormus Eestis just suur on, sellele vastamine on selline joone tõmbamise küsimus. Üldiselt võib öelda, et koormus on keskmine. Kui me tahame suuremat lisandväärtust loovat ja kõrgemapalgaliste töökohtadega majandust, siis kindlasti me ei tohiks kõrgemapalgalisi ahistada ja ülejäänuid maksust vabastada. Maksukoormus võiks olla protsentuaalselt suhteliselt vähe muutuv. Nii et maksuvaba miinimumiga ei tohi ka liiale minna. Seda enam, et regionaalselt tähendaks see ju maksubaasi kadumist ja nii kaoks ka huvi sellise nähtuse vastu nagu tulumaks.
Te viitasite 2008. aastale, kui maksuvaba miinimum viimati tõusis. Eks see ole lihtsalt üks tõestus, et maksuvaba miinimum peab tõusma jätkusuutliku tempoga, see ei tohi olla liiga kiire. Tookord buumi ajal tehti kaheldamatult viga – see otsustati aastal 2003, kui lubati väga kiiret maksuvaba miinimumi tõusu. Olude halvenedes selgus, et eelarve seda ei võimalda. 
Nüüd siis konkreetsed küsimused. Te viitate kokkuleppele tõsta miinimumpalk 390 euroni. Ma toetan seda kokkulepet. Küsimus kõlab, kas ma näen võimalust suurendada maksuvaba tulu 2015. aasta 1. jaanuarist. Jah, näen. Samas ma pean kindlasti miinimumpalga tõusu olulisemaks kui maksuvaba miinimumi tõusu. Inimestele on kordades tähtsam, et palgad oleksid kõrgemad. See mõjutab nende heaolu rohkem kui maksuvaba miinimumi määra tõus.
Teine küsimus: "2011. aasta Riigikogu valimistel oli Reformierakonna üks lubadusi tagada stabiilne majanduskasv." Õige! "Selleks lubati vähendada tulumaksumäära koos maksuvaba miinimumi tõstmisega ..." Jälle õige!  "... ning vähendada töötuskindlustusmakse määra." Õige! Maksumäär langes eelmisel aastal ja ma usun, et langeb ka järgmisel aastal. Küsimus on, millal täidab valitsus oma lubaduse tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Õigupoolest oli see lubadus antud koos tulumaksumäära alandamise lubadusega. Miinimumi tõus toimub koos sellega. Mina olen üsna kindel, et seda õnnestub teha 2015. aastal, nii nagu kehtivas koalitsioonileppes kirjas on.
Kolmas küsimus: "Olete öelnud, et valitsus ei suutnud isegi majanduse kõrgajal tulumaksuvaba miinimumi soovitud määral tõsta, rääkimata praegusest hetkest." Ma ei tea, mida on mõeldud selle väitega, et ei suudetud kõrgajal soovitud määral tõsta. Kõrgajal see miinimum ju tõusiski tempos, mis ei olnud jätkusuutlik, ja see tuli peatada. Te viitate arupärimises konkreetsetele aastatele. Buum lõppes raske kriisiga, mis jättis eelarvesse väga sügavad haavad. Aga olen kindel, et 2015. aasta on aasta, mil maksuvaba miinimum jälle tõuseb. Te küsite ka, kas ei oleks aus tunnistada, et valitsus ei tahagi madalapalgaliste inimeste olukorda parandada, vaid soovib hoopis inimeste netotulude ebavõrdsust veelgi suurendada. Ei ole aus niimoodi väita. Aitäh!

Kas küsimusi on? Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Sel aastal Eestis alampalk tõusis. Kui midagi erilist ei juhtu, siis tuleval aastal alampalk tõuseb ka. Paraku see tähendab, et tulumaksuvaba miinimum moodustab järjest väiksema osa alampalgast. Kuidas te mõtlete, kas peab olema mingi kindel proportsioon, et vaat selline on miinimumpalk ja sellest mingi konkreetse protsendi peab moodustama maksuvaba miinimum, või hakkab see asi tulevikus kuidagi teisiti olema?

Ma olen kategooriliselt sellise sidumise vastu. Teatavasti alampalk määratakse sotsiaalpartnerite kokkuleppega. Selles ei peeta vähimalgi määral silmas eelarve kulusid ega tulusid ega tasakaalu, vaid lähtutakse kaalutlustest, mida tööturu osalised omavahel arutavad. Ja need kaalutlused ei pea asendama väga keerulisi eelarvekaalutlusi, kui palju on parajasti hädavajalik makse koguda. Tegu on kindlasti Riigikogu suveräänse otsusega. Mina küll ei taha, et Riigikogu langeks sellisesse staatusse, et võtab kusagil aasta lõpus teadmiseks, et eelarvest on kahe poole kokkuleppel üks patakas raha välja läinud, sest mõlemad pooled olid sellisest eelarveeraldisest huvitatud. Ma arvan, et tööandjad on alampalga tõusu suhtes konservatiivsemad. Viimasel ajal on küll näha, et alampalga summa kasvab nii kiiresti, et maksuvaba miinimumi tõus sellega kindlasti kaasas käia ei jõua. Eelarve ei kannataks seda välja ja eelkõige ei kannataks seda välja omavalitsuste tulubaas. Ma ei pea võimalikuks, et riik loobub vaikselt tulumaksu kogumisest ja neelab ka kogu selle tempo alla.

Palun, kolleeg Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite vastates – vähemalt mulle tundus, et te nii ütlesite –, et kui anda valida, kas tõsta alampalka või tulumaksuvaba miinimumi, siis te pigem valiksite alampalga tõstmise. Mulle jäi see natuke arusaamatuks, sest hilisemas vastuses te korrigeerisite, et alampalk ei sõltu tegelikult valitsusest, vaid see on turuosaliste kokkulepe. Samas tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on puhtalt valitsuse rida ja tema otsustuspädevuses. Neid ei saa ju omavahel sõltuma panna?

Mulle meeldib teie formuleering, et teile tundus – te kuulsite tõepoolest valesti. Aga see, et neid kahte asja ei saa siduda, on väga mõistlik väide. Ma olen väga mures, et parteid valimisteks selliseid seoseid välja käivad. Eelarved sellist asja välja ei kannata ja see on ka põhimõtteliselt vale, kui me regionaalselt jätame suure osa Eesti kohalikust maksubaasist sisuliselt välja, et kõik kuskilt mujalt kinni maksta. See ei mõju minu arust demokraatiale hästi, kui ei ole oma panust. Siis ei ole omavalitsus üldse nagu täisväärtuslik nähtus. Tegelikult ma ütlesin seda, et inimeste heaolu seisukohalt on palgatõus palju olulisem kui suurem maksuvaba miinimum. Maksuvaba miinimum ju moodustab praeguse seisuga ainult natuke rohkem kui viiendiku, tulevikus aga täpselt viiendiku sellest palgatõusust. Inimese rahakotis tähendab see kõigest viiendikku.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Me ei aruta siin saalis teiega esimest korda tulumaksu miinimumi tõstmist. Te olete ikka öelnud, et tore asi, aga raha selleks ei ole. Sel nädalavahetusel käis meediast läbi, et koalitsiooniläbirääkimistel on uus koalitsioon otsustanud nii tõsta tulumaksuvaba miinimumi kui ka langetada tulumaksu määra ning kõigele lisaks vähendada töötuskindlustusmakset. Kas te valgustaksite meid, kust see suur rahakogus nüüd vahepeal tuli, nii et te saate kõiki neid lubadusi täita?

Osa teie väidetest olid õiged, ma püüan neid meenutada. Kindlasti oli vale see väide, et ma olen öelnud, et raha selleks ei ole. Raha ei ole selleks juhul, kui me ei tee poliitilisi valikuid, mis selleks raha vabastab. Nüüd me oleme võtnud eesmärgiks niisugused poliitilised valikud teha. Üks poliitiline valik võimaldab töötuskindlustusmakse määra alandada. Ega raha ülearu ei ole, kõik toimub ikka millegi arvel. Ma arvan, et maksuvaba miinimumi tõstmine on riigi seisukohalt õilis väljaminek. See on õilsam väljaminek kui mõnigi teine, mis eelarves on justkui kivvi raiutud. Olemasolev valitsus ei ole jõudnud otsustele, mis võimaldaks vabastada ressursse tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Te olete ennast positsioneerinud kui tulumaksuvaba miinimumi tõstmise eestkõneleja. Paraku seni pole teil õnnestunud seda määra muuta. Järgmisel aastal väheneb aga tulumaksu protsent. Miks te eelistate tulumaksu määra alandamist tulumaksuvaba miinimumi tõstmisele? Kas oskate seda lühidalt kommenteerida?

Ma olen küll suuteline seda kommenteerima. Olen seda palju kordi teinud ka siin puldis. Te ilmselt olite oma küsimuse enne valmis kirjutanud, aga jah, ma olen kaitsnud maksumäära alanemist koos maksuvaba miinimumi tõusuga ja tuleval aastal saavad loodetavasti mõlemad teoks. Aga ma ei saa seda isiklikult lubada, see on valitsuse ja Riigikogu pädevuses, mitte ainult ühe inimese pädevuses.
Mis puutub eelistesse, siis maksuvaba miinimumi tõstmine on pigem sotsiaalse mõjuga. See kergendab madalapalgaliste inimeste maksukoormust, aga majanduselu üldist stiimulit pole seal muud kui osa tarbijate sisetarbimise kasv. Mitte kõik inimesed ei hakka rohkem tarbima, kui maksuvaba miinimumi tõsta, aga vaesem osa elanikkonnast tarbib siis kindlasti rohkem. Nende heaolu kasvab ja see väljendub ka suuremas sisetarbimises, mis mõjutab omakorda sisemajanduse kogutoodangut.
Maksumäär on rahvusvahelise konkurentsivõime küsimus. Tulumaks on majandust kõige enam pärssiv maks, olen seda OECD-le viidates siin korduvalt öelnud. Kõige pärssivamaks peab OECD ettevõtte tulumaksu. See on ka globaalse konkurentsi teema. Otsustele, kuhu ettevõtted rajada ja kuhu kapitali paigutada, on maksumääral pigem kasvav kui kahanev mõju. Kapital otsib madalamat tulumaksu määra, aga ta ei otsi madalamat tulumaksu määra mitte ainult ettevõtte kasumile, vaid ka palgatööle. Mina pean praegu meie strateegia probleemiks suurt tööjõumaksu koormust. Tööjõumaksu koormuse vähendamiseks on neli tõhusat vahendit. Ühest me siin räägime – see on maksuvaba miinimumi tõstmine –, teisest ka natuke – see on tulumaksu määra alandamine –, kolmas on töötuskindlustusmakse vähendamine, mida on ka mainitud, ja neljas on sotsiaalmaksu alandamine. Kui me nende kõigiga tegeleme, ja isegi kui me tegeleme nendega nii, et kanname maksukoormuse mujale, muutub Eesti majanduse konkurentsivõime paremaks ja ka tööhõive kasvab.

Palun, kolleeg Andrus Saare!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mina palun teil täpsustada niisugust asja. Te räägite tulumaksuvaba miinimumi tõusust alates aastast 2015. See on selle saali ja valitsuse otsus küll, aga millele te oma optimismis tuginete – kas kõhutundele või kevadisele või sügisesele prognoosile? Kust see optimism tuleneb?

See põhineb minu kõhu-, selja-, pea-, jalgade ja käte tundel. Minu arust see on nii oluline asi, et see tuleb 2015. aastast kehtestada. Ei piisa sellest, kui me alandame tulumaksu määra. Ka tulumaksuvaba miinimum peab hakkama tõusma, just nii, nagu ma ütlesin prohvetlikult aastal 2013, ja nagu ma veel prohvetlikumalt ütlesin aastal 2011. Võtke pealegi mul sõnasabast kinni, ma tean, millest ma räägin.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Härra minister, te ütlesite kolleeg Sven Sesteri küsimusele vastates, et praegune valitsus ei ole tahtnud teha vajalikke poliitilisi otsuseid. Saan ma õigesti aru, et senises koalitsioonis on IRL olnud selleks takistuseks, miks te ei ole siiamaani suutnud tulumaksuvaba miinimumi tõsta?

Aitäh! Päris nii ma seda ei mõelnud. Küll aga pean möönma, et mitmesugused kivistunud ametkondlikud huvid on muutnud eelarvevalikud väga keeruliseks. Me ei suuda kedagi teistest võrdsemalt kohelda, tõsta kulusid ühest haldusalast teise ega vabastada teatud tuluallikaid. Seekord läks nii, et maksuvaba miinimumi tõus oli Reformierakonna lubadustes kirjas. Seekord ei olnud seda IRL-i lubaduste hulgas, mis puudutasid muid kulusid. Ühisosa puudumine oligi üks põhjus, miks maksuvaba miinimumi tõus sellest lepingust välja jäi. Minu poolest oleks see võinud seal algusest peale sees olla. Ent praeguse valitsuse probleem on eelkõige see, et kõike on tahetud teha kohutavalt solidaarselt. Selle tõttu on väga kenasti hakkama saadud. Kui aga ikkagi tahta teha poliitilisi valikuid, kusagil rõhke ümber paigutada, siis see tekitab tüli. Maksuvaba miinimumi tõstmine on üks selline rõhuasetus, mille puhul kivistunud seisukohtade pehmendamine on eeldusena hädavajalik.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Karel Rüütli, Marianne Mikko, Rainer Vakra, Kalev Kotkase, Andres Anvelti, Neeme Suure, Jüri Morozovi, Inara Luigase, Kalvi Kõva, Helmen Küti ja Jaak Alliku s.a 10. veebruaril esitatud arupärimine hariduslike erivajadustega laste toetamise kohta (nr 385). Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Lugupeetud proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid on esitanud arupärimise hariduslike erivajadustega laste toetamise kohta. Arupärimine on esitatud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46 lõike 1 kohaselt on haridusliku erivajadusega õpilased lisaks teatud terviseseisundiga lastele ka need, kellel on raske õppida käitumis- ja tundeeluhäirete tõttu, kes on pikka aega koolist puudunud või kes ei valda piisavalt kooli õppekeelt ning võivad seetõttu vajada tugipersonali ja/või spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogide abi.
Ainuüksi aastatel 2006–2010 langes põhikooli viimasest astmest välja 1437 poissi ja 543 tüdrukut. Trend püsib, ja seda meie aina kahaneva õpilaste arvu taustal, mida paraku saadab erivajadustega, sh psüühika- ja käitumishäiretega laste osakaalu kasv. On teada, et 135 000 õpilasest 17% ehk ligi 24 000 õpilase nime taha on Eesti hariduse infosüsteemis tehtud märge "hariduslik erivajadus". Samas tuleb nentida, et olukord erineb maakonniti tunduvalt. Haridus- ja Teadusministeeriumi tehtud uuringu andmetel moodustasid Jõgeva, Lääne-Viru ning Põlva maakonnas haridusliku erivajadusega õpilased juba veerandi õpilaskonnast või isegi enam.
Alates 1. septembrist 2014 jõustuvad muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted, mille kohaselt tuleb tagada õpilasele koolis tasuta vähemalt eripedagoogi (sh logopeedi), psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi abi. Selliste tugispetsialistide kasutamiseks loob võimalused koolipidaja ning selle korraldab direktor. Riikliku toena moodustab uuenenud seaduse järgi haridus- ja teadusminister igas maakonnas vähemalt ühe nõustamiskomisjoni, kelle ülesanne on muu hulgas korraldada hariduslike erivajadustega laste õppe- ja kasvatustöö ning tagada eripedagoogi ja psühholoogi teenuse koolidele pakkumine hiljemalt 2014. aasta 1. septembriks.
Praxise 2011. aastal tehtud uuringu põhjal eelistavad koolide ja lasteaedade juhid ning õpetajad tugispetsialistide olemasolu oma asutuses. Eriti vajalikuks peetakse logopeedi – 94% vastas nii –, aga samuti soovitakse, et teisedki spetsialistid oleksid kohapeal olemas. Maakonna tasemel pakutavat eripedagoogi ja psühholoogi abi ei peeta nii vajalikuks, sest see ei saa oma juhtumipõhise lähenemisega olla efektiivne. Seda põhjusel, et ei suudeta analüüsida keskkonda, kus suhtlemis-, käitumis- ja õpiraskused on tekkinud. Ma mõtlen selle all konkreetse kooli ja kogukonna argielu. Selgunud on, et ootejärjekord, millal nõustamiskeskusest kohale kutsutud spetsialist abi tuleb andma, võib ulatuda mitme kuuni, aga osa konfliktolukordi on vaja lahendada kohe ja kiiresti.
Eeltoodust tulenevalt oleme esitanud haridus- ja teadusministrile kuus küsimust. Esimene nendest on selline: "Nõustamiskeskustes toimub teise astme nõustamine. Praxise uuringu põhjal eelistavad koolide ja lasteaedade juhid ja õpetajad tugispetsialistide olemasolu oma asutuses. Miks eelistatakse riiklikult toetada just teise tasandi nõustamist?" Üks küsimus puudutab PGS-i § 47 lõiget 1. Nimelt, selle kohaselt lähtutakse haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel kaasava õppe põhimõttest, mis näeb ette, et selline laps õpib üldjuhul elukohajärgse kooli tavaklassis. HEV õpilasi tavakooli kaasanud Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen on aga tõdenud, et selline õppevorm on viinud kooli pankroti äärele. Kuidas motiveerida koole kaasama hariduslike erivajadustega lapsi tavaõppesse, kui seda täiendavalt ei rahastata? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Heljo Pikhof! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri!

Lugupeetud eesistuja! Head rahvasaadikud! Küsimused hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise teemal on järgmised. Ma vastaksin küsimuste järjekorras.
Esimene küsimus: "Nõustamiskeskustes toimub teise astme nõustamine. Praxise uuringu põhjal eelistavad koolide ja lasteaedade juhid ja õpetajad tugispetsialistide olemasolu oma asutuses. Miks eelistatakse riiklikult toetada just teise tasandi nõustamist?" Nõustamine koolides nii esimesel kui ka teisel tasandil on kestnud juba pikemat aega. Seadusandja ehk siis siin saalis viibivad inimesed on selle kohustuse pannud koolipidajale. Koolis töötavate tugispetsialistide tööle võtmine ja rahastamine on seaduse kohaselt koolipidaja kohustus ning selles osas ei muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ei 2010. ega 2013. aastal.
Samas on ilmnenud üks probleem. See seisneb selles, et meil on koolid väga erineva suurusega. Kõige suuremas koolis on 1700 õpilast ja kõige väiksemas koolis ei ole ühtegi õpilast. Lisaks on terve rida koole, kus on alla kümne õpilase. Ja nüüd kujutage ette olukorda, kus rahvusvahelise üsna hea tava kohaselt on meil vaja ühe psühholoogi ametikoha puhul umbes 600 õpilast. Mida see tähendab? See tähendab seda, et koolis, kus on kuus õpilast, on vaja üks sajandik psühholoogi. Te saate loodetavasti ise ka aru, et sellises olukorras on psühholoogi ja eripedagoogide teenuse kohapeal tagamine paratamatult keerukas. Nii et paljudel juhtudel võib väikestes omavalitsustes ja väikestes koolides olla peaaegu võimatu täita seadusjärgset kohustust tagada koolides esimese astme teenused.
See ongi põhjus, miks siin saalis vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loodi uus instrument. Riik võttis endale lisakohustuse luua maakonnakeskustes nende erispetsialistide baas, kes saaksid väiksematele omavalitsustele pakkuda kohapeal esimese astme teenust. Ma rõhutan, et nõustamiskeskustes ei toimu teise astme nõustamine selles mõttes, nagu te siin olete ette heitnud. Niisugune teise astme nõustamine on kogu aeg olnud, tuleb juurde esimese astme nõustamine nendele omavalitsustele, kus on väga vähe õpilasi. Selle uuendusega tahab seadusandja Haridus- ja Teadusministeeriumi ning valitsuse ettepanekul saavutada, et riik toetab hariduslike erivajadustega lapsi rohkem, mitte vähem, nagu teie küsimusest võiks järeldada. Ma loodan, et te saate kogu olukorrast aru. Ma ei seleta seda siin saalis mitte esimest ega teist ega kolmandat korda, vaid juba neljandat või viiendat korda. Kordan veel kord: nende keskuste loomisega võtab riik endale täiendavad kohustused, toetamaks väiksemaid omavalitsusi ja koole esmatasandi eripedagoogi teenuse pakkumisega.
Teine küsimus: "2010. a määrus koolitöötajate miinimumkoosseisust enam ei kehti. /---/ Kas ministril on kavas mõni sellekohane määrus välja anda ja millistest põhimõtetest lähtudes, arvestades, et juba regionaalselt on palju erinevusi tugispetsialistide vajadustes? Kas on plaanis koostada ka juhend või juhis kohalikele omavalitsustele, mille alusel määrata tugispetsialistide ametikohtade vajadust? Kas see saab olema vajaduspõhine või õpilaste peade arvu põhine?" Alustan sellest, et rõhutan veel kord: seadus kohustab koolipidajat tagama esimese tasandi tugiteenuse nendele, kes seda vajavad. Seega on tegemist vajaduspõhise teenusega. Koolitöötajate koosseis, sh tugispetsialistide arv sõltub konkreetse kooli suurusest, õpilaskontingendi eripärast ja piirkondlikest iseärasustest. Seega on riiklikust miinimumkoosseisude määramisest otstarbekam, et koolipidaja lepib koostöös koolijuhiga kokku konkreetsetest vajadustest tuleneva personali koosseisu.
See on tõepoolest põhimõtteline muudatus. Me loobume ka hariduspoliitikas lõpuks ometi industriaalajastu ettekujutusest, et kuskil kõrgel pealinnas on targad inimesed, kes teavad täpselt, mitu ametikohta igas koolis peab olema. See on samm koolide ja koolipidajate autonoomia suurendamiseks, et nad saaksid konkreetseid vajadusi konkreetses koolis ja konkreetses omavalitsuses hinnates paindlikult reageerida. See on järjekordne samm selles suunas, et tagada teenused mitte bürokraatlike reeglite järgi, mis on kehtestatud seaduse või määruse tasemel, vaid lähtudes konkreetse kooli konkreetsetest vajadustest. Mõnes koolis on rohkem erivajadustega lapsi, järelikult on rohkem vaja ka erispetsialiste. Seda abi ei pea riigi käest erandkorras taotlema, selle saab koolipidaja iseseisvalt otsustada. Niisuguse paindlikkuse loomine on tõepoolest olnud taotluslik. Eesmärk on tagada  hariduslike erivajadustega õpilaste paindlik teenindamine kõikides koolides. Selleks on tühistatud bürokraatlikud reeglid, mille puhul võis öelda, et näete, on ette nähtud üks koht ja kuigi tööd on liiga palju, me ei saa midagi teha – bürokraatia ei luba. Nüüd võib koolipidaja võtta just nii palju inimesi tööle, kui selle kooli õpilastele vaja on. Lisaks on riigi tagatav võimalus keskusest abi tellida, kui on tegemist väikeste asulatega, kus koormus oleks nii pisike, et spetsialistidele ei oleks lihtsalt võimalik pakkuda mõistlikke või vastuvõetavaid töötingimusi.
Kolmas küsimus: "Kui suur on praegu vajadus logopeedide, psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide järele? Kuidas Haridus- ja Teadusministeerium tagab vastavate tugispetsialistide olemasolu maapiirkondades? Kas on kavandatud näiteks mingeid täiendusõppeprogramme töötuks jäänud või jäävatele õpetajatele?" Ma ei hakka detailselt sellel statistikal peatuma, saadaksin selle hea meelega teile tutvumiseks. Aga on enam-vähem ühtne arusaam sellest, kui palju statistiliselt teatud spetsialiste vaja on. Tõsi, nagu ma ütlesin, kohalikes omavalitsustes on asjade seis erinev, kuid me lähtume sellest, et üks eripedagoogi koht oleks vajalik 250 õpilase kohta ja üks psühholoogi ametikoht 600 õpilase kohta. Alates sellistest arvudest saab rääkida nendest ametikohtadest. Nagu ma ütlesin, kõnealuste teenuste ebapiisav kaetus spetsialistidega on eelkõige väikeste maa-asulate probleem.
Seadust muutes ja Euroopa struktuurifondidest rahastatavate programmide abil on kavas täiendavalt luua 73 eripedagoogi ja 33 psühholoogi ametikohta. Nii et kokku tuleb Eesti üldhariduskoolidele või õigemini munitsipaalkoolidele juurde veidi üle saja eripedagoogi. See on umbes viiendik praegu töötavatest inimestest – nende töökohtade arv suureneb ca 20%. Ma olen üsna kindel, et see parandab selle teenuse kvaliteeti kogu Eestis, eelkõige aga nõrgemates omavalitsustes.
Neljas küsimus: "Ettevalmistus HEV-idega toimetulekuks on õpetajate endi sõnul nõrk. Tavaõpetajat pole koolitatud märkama erinevaid erivajadusi ja kuidas nendega toime tulla. Õpilaste edasijõudmatuse, käitumishäirete ja muude probleemide põhjuste selgitamine nõuab aga aega ja häid erialaseid oskusi. Milliseid samme astub Haridus- ja Teadusministeerium, et tavaõpetajaid HEV-idega toimetulekuks ette valmistada ja toetada?" Ma ei saa päris nõus olla, et hariduslike erivajadustega laste probleem on asi, mis on avastatud paar aastat tagasi, ja et head küsijad on esimesed inimesed, kes selle peale on tulnud. Hariduslike erivajadustega lapsed on Eesti koolides käinud aastakümneid, kui mitte aastasadu, ja õpetajad on nendega kas paremini või kehvemini kogu aeg hakkama saanud. See kuulub nende baasväljaõppesse, samuti täiendusväljaõppesse. Kui õpetaja tõepoolest tunneb, et tal puudub kompetents hariduslike erivajadustega lapsi õpetada, siis on tal võimalus neid teadmisi omandada täienduskoolituse raames. Ma päris kindlasti ei aktsepteeri ilma igasuguse kriitikata väidet, et õpetaja õpetab vaid teatud osa lastest ja ülejäänutega hakkama ei saa – et ta ei peagi neid õpetama, seda peab tegema keegi teine või selleks peab saama kas eriettevalmistuse või eraldi tasu. Õpetada tuleb neid lapsi, kes koolis on. See peab olema põhihoiak. Loomulikult kulub alati ära parem ettevalmistus, ka keskmiste õpilastega töötamiseks on vaja paremat ettevalmistust. Aga lahendus ei ole selles, et tavaõpetaja õpetab ainult n-ö tavalisi lapsi ja kõik ülejäänud olgu siis kellegi teise õpetada. Niisugune lähenemine ei ole tõenäoliselt mõistlik ja ministeeriumil ei ole kavas seda toetada.
Viies küsimus: "HEV õpilase õpetamine nõuab õpetajalt lisaressurssi, eriti juhtudel, kui lapsele soodsa arengukeskkonna loomiseks on vajalik individuaalne õppekava. Selliste õppekavade koostamise ja tavaklassi raames ka näiteks väikestes õpirühmades nende järgi toimimise rahastamist riiklikul tasandil ei toetata. Kuidas sellisel juhul garanteerida, et HEV õpilastele oleks tagatud soodne õpikeskkond?" Veel kord: koolipidaja peab selle tagama. See on koolipidaja ülesanne. Ja koolipidaja ülesanne on katta ka kõik need kulud. Nüüd täiendavast rahastamisest. Kui te vaatate kehtivat seadust ja praegust rahastamise praktikat, siis osa hariduslike erivajadustega õpilaste koolitamiseks eraldab riik märksa rohkem raha kui tavaõpilaste jaoks. Summa võib olla kuni 14 korda suurem kui ühele tavaõpilasele ettenähtu. Nii et väita, et mingit eraldi rahastamist ei toimu, pole lihtsalt adekvaatne. Võimalused võiksid alati suuremad olla, raha võiks alati rohkem olla – kaks korda rohkem, kolm korda rohkem, viis korda rohkem, aga ka siis oleks raha puudu. Ent praegu toimib meil rahastamismehhanism, mille abil hariduslike erivajadustega õpilaste koolitamiseks eraldatakse rohkem raha.
Nüüd kuues küsimus: "Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 47 lg 1 kohaselt lähtutakse haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel kaasava õppe põhimõttest, mille kohaselt õpib ta üldjuhul elukohajärgse kooli tavaklassis. HEV õpilasi tavakooli kaasanud Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen on tõdenud, et selline õppevorm on viinud kooli pankroti äärele. Kuidas motiveerida koole kaasama hariduslike erivajadustega lapsi tavaõppesse, kui seda täiendavalt ei rahastata?" Head küsijad, mul on siiralt kahju, kui Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium on pankroti äärele viidud, aga see on küsimus tolle kooli pidajale. See on küsimus Tallinna linnale, kes peab vastavalt seadusele koole piisavas mahus rahastama. Põhimõtteliselt ei ole võimalik, et kool läheb pankrotti – ükski kool ei saa pankrotti minna. Tallinna linn võib pankrotti minna, kui ta ei suuda oma tegevust rahastada, aga ükski munitsipaalkool pankrotti minna ei saa. Seepärast ma arvan, et küsimus peaks olema suunatud Tallinna Linnavalitsusele.
Omalt poolt võin öelda, et vastavalt seadusele rahastatakse hariduslike erivajadustega laste õpet ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis märksa suuremal määral kui tavaõpilaste õpet. Võin teile alles jäänud ajaressursi piirides nimetada ka täpsemaid arve. Kui hariduslike erivajadustega õpilaste puhul on klassi täitumuse piirnorm 12 õpilast, siis rahastatakse iga lapse õpet 1,79-kordses ehk ligi kahekordses mahus. Kui klassi täitumuse koefitsient ehk piirnorm on 8, siis rahastatakse iga lapse õpet kaks ja pool korda enam; kui piirnorm on 6, siis 3,4 korda enam; kui on vaid neli last klassis, siis 3,6 korda enam, ja kui on üks ühele õpe, siis 14,3 korda enam. Ja seda sõltumata sellest, kas laps õpib tavaklassis või moodustatakse nendest õpilastest üks terviklik klass. Sellisel moel on enamik hariduslike erivajadustega lapsi õpetavaid koole üsna hästi oma ülesannetega hakkama saanud ja ma loodan, et koolipidaja vastutustundliku tegutsemise korral on see võimalik ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Lugupeetud minister! Loomulikult ei ole koolides, kus pole õpilasi, ka õpetajaid ega tugispetsialiste. Aga mis puutub tugispetsialistide tarvidusse koolis, siis minule jäi teie vastustest mulje, et õpetajad saavad ise kõigega hakkama. Kui nad hakkama ei saa, siis mingu täienduskoolitusele. Milleks siis üldse tugispetsialiste vaja on? Milleks on vaja logopeede, sotsiaalpedagooge, eripedagooge ja psühholooge, kui te arvate, et õpetajatel tuge polegi vaja – nad saavad ka ise hakkama?

Hea küsija, niimoodi ma kohe mitte ei väljendunud. Ma rääkisin teile pikalt ja laialt nii esimese tasandi erispetsialistide teenusest kui ka teise tasandi erispetsialistide teenusest. Heita mulle ette, et ma ei oska hinnata erispetsialistide vajadust, on kas pahatahtlik, demagoogiline või mõlemad kokku. Loomulikult on erispetsialiste vaja. Nad on ikka olnud, nad õpetavad ka praegu Eesti koolides ja neid on juurde vaja. Oleksite võinud vähegi tähelepanelikumalt kuulata, mida ma rääkisin. Aga ma kordan veel üle. Need muudatused, mis Haridus- ja Teadusministeerium on täiendavale riigi rahastamisele toetudes kavandanud, kasvatavad eripedagoogide arvu kokku enam kui saja ametikoha võrra. Neid hakkab olema üle 20% rohkem kui seni.
Nii et veel kord, lugupeetud rahvasaadik: ei ole mina vastu võidelnud. Te võite küll veenda ma ei tea keda selles, et ma olen pahatahtlik inimene ja suhtun eripedagoogidesse halvasti, aga see ei vasta tõele. Ma loodan, et ma ei pea seda veel kord üle seletama. Igaks juhuks siiski kinnitan hariduslike erivajadustega lapsi õpetavatele erispetsialistidele: Haridus- ja Teadusministeerium plaanib lähtudes enda kavandatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusest, mille te olete heaks kiitnud, juurde luua sada eripedagoogi ametikohta.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahan teile kinnitada, et vähemalt Keskerakonna juhtimisel Tallinn kindlasti pankrotti ei lähe. Aga mu küsimus on mõnevõrra praktilist laadi ja puudutab maakonnakeskustes tulevikus tööle hakkavaid nõustamiskeskusi. Kuidas see kõik olema hakkab? Kas seal töötavad psühholoogid lähevad õpilaste juurde või peavad õpilased minema psühholoogide juurde?

See sõltub vajadusest ja töökorraldusest. Kõige üldisem lähenemine võiks olla selline, et kui teatud koolides esimese tasandi teenust ei pakuta, siis on kokku lepitud, millised koolid teatud spetsialisti vastutusalas on ja kui tihti ta neis käib. Sel juhul saavad õpilased abi kohapeal. See on ilmselgelt mõistlik. Samas ei maksa välistada teenust, mida ei osutata koolis. Veel kord: kõik on praktilise töökorralduse küsimus, aga üldreegel peaks olema selline, et teenus tuleb õpilase juurde kooli ehk sinna, kus seda on vaja. Eriti esimese tasandi teenuste puhul on see iseenesestmõistetav.

Palun, kolleeg Jüri Morozov!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et 600 õpilase kohta peaks nõustamiskeskuses olema üks kompetentne inimene, et siis on tema olemasolu põhjendatud. Kui me rehkendame, et neljandik õpilastest ehk 150 on haridusliku erivajadusega lapsed ja nendest, ütleme, kolmandiku puhul läheb vaja spetsialisti abi, siis saame umbes 50 juhtumit selle ühe inimese kohta. Maapiirkondades on vahemaa nõustamiskeskuse ja asula vahel 20–40 kilomeetrit. Kas te olete mõelnud, kuidas see süsteem tegelikult tööle hakkab? Kas nõustajad sõidavad kiirabi korras keskusest kohapeale või õpetaja võtab koolis lapsed käekõrvale ja sõidab keskusse? Kumb on teie arust efektiivsem ja mõistlikum variant?

Hea küsija, ju te tukastasite eelmisele küsimusele vastamise ajal. Ma püüdsin selgitada, et vastavalt mõistlikule töökorraldusele peaks esmatasandi teenus olema koolis kättesaadav. Kindlasti on aga ka juhtumeid, eriti teise tasandi nõustamise omi, mille puhul on õpilasel mõistlik minna sinna, kus talle abi osutatakse. Minu arvates ei ole arukas püüda siin mingisugust üldpoliitilist otsust välja pigistada.
Natuke veel hariduslike erivajadustega laste koolitamise teemal. Mis puutub nn kiirabijuhtumitesse, mille korral peaks eripedagoog viivitamatult kohale kiirustama, siis nende emotsioonidega ei maksa üle pingutada. Ei ole neid kiirabijuhtumeid nii palju, et ehitada nendest lähtudes üles terve üleriigiline süsteem, mis näeb ette vilkuritega autosid jms. Tegelik elu on hoopis praktilisem, nõustamisteenus on nii õpilasele kui ka õpetajale. Esmane märkamine on eelkõige õpetaja kohus. Ka teatud nõuannete rakendamine igapäevases elus on õpetaja kohus. Ettekujutus, et me saame õpilased nii ära jaotada, et on normaalsed õpilased, kellega tegeleb normaalne õpetaja, ja on eriõpilased, kellega tegeleb eriõpetaja – niisugune tööjaotus pole tegelikus elus ei mõistlik ega isegi võimalik.
Ma veel kord rõhutan, et abi, mida pakutakse maakondlike nõustamiskeskuste kaudu, on lisaks olemasolevale. Lisaks olemasolevale! Ma tean, et paljudel juhtudel püütakse seda poliitikat rünnates jätta muljet, et kõik eripedagoogid kaovad koolidest ära. Ei kao nad mitte kuskile! Neid inimesi, kes seal töötavad, on vaja ja nad töötavad edasi, nagu on kogu aeg töötanud. Mitte keegi ei ole väitnud, et neid vaja ei ole. Küll aga ei ole kõikidel õpilastel võrdne ligipääs niisugusele abile ja nende jaoks me loome täiendava võimaluse. Ma olen kindel, et see on mõistlik.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Ma usun tõepoolest, et selliste nõustamiskeskuste loomine maakondades muudab ka väikeste koolide õpilastele need teenused kättesaadavaks. Esialgu neid keskusi veel ei ole – võtab aega, enne kui need luuakse. Suurtes, näiteks tuhande lapsega koolides, aga rahastab seda teenust tegelikult koolipidaja. Nüüd tekivad keskused, millele raha eraldab riik. Kas teile ei tundu, et võiks siiski kaaluda, vahest võiks riik maksta nende kohapeal osutatavate teenuste eest ka suuremates, näiteks 1000 või ka 600 õpilasega koolides? Siis oleks nagu võrdsus tagatud. Ma ei pea praegu silmas mitte teenuse kättesaadavust, vaid selle kinnimaksmist.

Te pakute välja, et tugispetsialistide teenuste eest hakkaks vastutama ja maksma riik. Seda ettepanekut on ennegi tehtud, ka siit saalist, aga paraku ei ole see leidnud Riigikogu heakskiitu. On tehtud ka ettepanekuid mitte ainult riigigümnaasiumide loomiseks, vaid kogu gümnaasiumiastme riigistamiseks. Väga paljud omavalitsused tõepoolest ei saa riigigümnaasiumide pidamisega hakkama. On olnud ka ettepanekuid riigistada üldse kogu haridus, sest meil on kohalikke omavalitsusi, kus isegi põhihariduse andmine on keerukas. Me teame, et paljudes omavalitsustes on tõsised probleemid koolieelsete lasteasutuste õpetajate palga tagamisega, ja on tehtud ettepanekuid, et riik võtaks sellegi enda peale. Aga ma tahan teile öelda, et ükskõik, mis otsuseid me teeme, kuskil on piir. Kui me kõik kohalike omavalitsuste kohustused võtame riigi kanda, siis ei ole omavalitsusi enam vaja.
Mina küll julgustan Riigikogu ja ka valitsust mõtlema selle peale, kuidas korraldada regionaalhaldus sellisel moel, et haldusüksused oleksid haldussuutlikud. Tegelikult ongi asi haldussuutmatuses ning haldussuutmatuse puhul pole loomulikult ainus probleem see, et omavalitsused on füüsiliselt väikesed, et seal on liiga vähe inimesi. Probleem on komplekssem. See on seotud ka iseseisva tulubaasi olemasoluga, õigete motivatsioonimehhanismide loomisega. Praegusel juhul riiklik tasandusfond on demotiveeriv. Nii et meil on terve rida probleeme, aga järk-järgult kogu aeg suurendada riigi kohustusi selle pärast, et keegi ei saa oma seadustest tulenevate ülesannetega hakkama, ei ole vastutustundlik. Ja mis puudutab hakkamasaamist, siis saamatud pole mitte ainult väikesed kohalikud omavalitsused. Ühest tänasest küsimusest ilmnes, et ka Tallinna linn ei saa Vanalinna Hariduskolleegiumi rahastamisega hakkama. Kuidas muidu on võimalik, et üks normaalne ja hea Eesti kool läheb pankrotti? Kuidas see võimalik on? Selle taga on tolle kooli sugugi mitte vaese pidaja süüdimatu käitumine.
Ma soostun sellega, et võiks arutada tugispetsialistide rahastamise võtmist riigieelarvesse. Olen seda siin puldiski korduvalt väitnud, aga nagu juba öeldud, siiamaani ei ole see Riigikogu toetust leidnud. Hinnanguline maksumus riigieelarvele oleks paarkümmend miljonit eurot aastas. Aga ma saan aru, et viimasel ajal on Rahandusministeeriumi keldritest nii palju raha leitud, et võib-olla on see uuele, tärkavale koalitsioonile jõukohane. Palju edu neile!

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Lugupeetud minister! Seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kohustus tugispetsialistidele maksta ja ma arvan, et see on õige. See on tõesti kohaliku omavalitsuse ülesanne. Aga kahjuks on riik jätnud selle ülesande rahaga katmata. Mingil perioodil riik kattis neid kulutusi. Minu mäletamist mööda oli Tartu linnal seda raha kroonides 10 miljonit. Praegu seda raha ei ole ja kannatajad on lapsed. Kui te, härra minister, tulete siia saalipoolele, kas siis IRL võiks ühe esimese eelnõuna esitada eelnõu, mis kindlustaks tugispetsialistide rahastamise? Keskerakond toetab ettepanekut, sotsiaaldemokraadid samuti, ehk saame lõpuks selle asja korda.

Kõigepealt, heategijaid on viimastel nädalatel ja kuudel siia Riigikogu saali siginenud kordades rohkem, kui neid oli kolm kuud tagasi. See kindlasti Eesti rahvale meeldib. Küsimus on ainult selles, kellele need kinnimaksmata arved ühel hetkel saadetakse. Aga kui see on majanduslikult mõistlikul moel lahendatav ja see varakamber, mille Jürgen Ligi äsja avastas, on põhjatu, siis minu taha see küll pidama ei jää. Ma olen nõus kõige poolt hääletama, kaasa arvatud eripedagoogid, alushariduse pedagoogid ja tavalised pedagoogid. Ja iseennast ja kõiki teid ei unustaks ma ka ära.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Kui juba läks ülepakkumiseks, siis mul on selline küsimus. Kas üks alternatiiv võiks olla tulla tagasi põhimõttelise lähenemise juurde, et haridustoetus on haridustoetus ja kohalik omavalitsus toimetab riigi seatud piiride raames selle rahaga ise? Riik väga ei piira, kas ta kasutab seda raha maksmiseks eripedagoogile või metoodikule või koolidirektorile või paneb rohkem rõhku inglise keele õpetamisele. See oleks kohaliku kogukonna otsustada.

Mulle see mõte meeldib, eriti teoreetilises plaanis. Praktilises plaanis juhin teie tähelepanu sellele, et kui 2010. aastal Riigikogu võttis vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused ja valitsus tekitas õpetajate palgarahakoti sisse augu, siis selle tõttu õpetajatele kogu raha välja ei makstud ning nende suhteline palk hakkas langema. Kuhu ma selle jutuga põhimõtteliselt jõuda tahan? Tõdemuseni, et see viib sellise olukorrani, kus Eesti õpetajate palgad hakkavad väga kõvasti erinema. Meil on siiani valitsenud hariduspoliitiline lähenemine, mis on lähtunud arusaamast, et õpetaja õpetab igal pool ühtemoodi ja haridus, vähemasti üldharidus, peaks olema kõigile võrdselt kättesaadav võrdse kvaliteediga. Õpetajad peaksid olema sama head ja sama hästi tasustatud, sõltumata sellest, kas laps käib Tallinna Reaalkoolis, Vanalinna Hariduskolleegiumis, Misso Koolis või kusagil mujal. Ja kui me sellest tahame kinni hoida, siis koolipidajate käitumist arvestades mulle tundub, et me ei saa lubada õpetajate palgaraha kulutamist muuks otstarbeks. Me oleme näinud, et omavalitsused kulutavad seda erinevalt. Tagajärg on, et kannatab hariduse kvaliteet, ja seda minu arvates lubada ei tohi. Nii et ideaalis on see teie pakutu mõeldav, aga praktiline elu näitab, et see viib Eestis väga suurte palgaerinevusteni.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on praktika kohta. Kui põhimõte on see, et HEV laps õpib kodulähedases tavakoolis tavaklassis, siis ei ole küsimus ainult tugispetsialistides. Kui mõni neist lastest on liitpuudega, siis läheb kindlasti peale tugispetsialistide vaja ka abiõpetajaid. Isegi kui nende ühe, kahe või  kolme HEV lapse pearaha on 1,7 või 2,6 korda suurem kui tavalise õpilase pearaha, ei võimalda see summa palgata abiõpetajat, et klassi töö saaks normaalselt toimuda. Kuidas teie arvates see süsteem praktiliselt tööle hakkaks? Kui tavaklassides õpivad HEV lapsed, aga neile vajalik psühholoog on maakonnakeskuses saadaval, siis see ju ei tööta.

Tulen veel kord põhiseisukoha juurde, mis on ilusti PGS-is kirjas. Kooli kulud katab koolipidaja – kõik kulud. Ja nagu te viitasite, on peale erispetsialistide või eripedagoogide vaja ka abiõpetajaid, kes on kas õpetajaabid või abiõpetajad või siis kvalifitseeruvad nad täiendavateks töötajateks. Samuti on vaja füüsilist keskkonda muuta. Meil peab kooli pääsema ka ratastooliga, osale õpilastele on vaja eraldi ruume selleks, et nad saaksid puhata, ja on muidki erivajadusi. Nii et tegelikke vajadusi on kõnealustel lastel väga erinevaid ja väga palju.
Siit jõuamegi küsimuse juurde, kas riik peab kogu selle kohustuse enda kanda võtma. Kui nii, siis peab riik ju kooli ka üle võtma, kui koolipidaja ei saa elementaarseid asju korraldatud. Siis ta ei saa ju hakkama ja see on tõepoolest haldussuutmatus, kui me jõuame järeldusele, et kohalikud omavalitsused ei suuda kooli pidada, sh tagada ka hariduslike erivajadustega laste õpetamist. Just äsja rääkisime, et hariduslike erivajadustega lapsi on kuni 25%. Statistiliselt võttes istub igas klassis mõni hariduslike erivajadustega laps.
Tegelikult me ei tohi aktsepteerida olukorda, kus me nendime, et kohalik omavalitsus ei saa hakkama, las riik maksab kõik kinni: las ta maksab abiõpetaja kinni, samuti ratastooli ja mingid kolmandad kulud. Kui riik peab kõik kulud kinni maksma, siis see sisuliselt tähendabki seda, et koolist on saanud riigikool. Kool on kohaliku omavalitsuse käest ära võetud. Sellepärast on seaduses piir väga selgelt sätestatud: riik katab teatud kulud ja teiste kulude katmist ta toetab. Kui te seadust loete, siis seal pole öeldud, et riik katab asjaomased kulud. Seadus ütleb, et riik toetab nende kulude katmist. Nii on seaduses kirjas ja ma arvan, et see on mõistlik. Alternatiiv on võtta koolid koolipidajate käest ära, võtta need riiklikule ülalpidamisele. Nagu öeldud, niisuguseid ettepanekuid on ka tehtud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Meie viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Urbo Vaarmanni, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Viktor Vassiljevi, Marika Tuus-Lauli, Yana Toomi, Eldar Efendijevi ja Mihhail Stalnuhhini 26. veebruaril s.a esitatud arupärimine probleemide kohta Tapa Erikoolis (nr 391). Palun, kolleeg Urbo Vaarmann, kõnepulti!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tahaks uuesti kuulda Tapa Erikooli olukorra kohta, mis kahjuks ei ole paremaks läinud, vaid vastupidi, on läinud hullemaks. Viimase statistika järgi, mis on isegi lehtedest läbi käinud, on Tapa Erikooli õpilased olnud jooksus 1200 korda aastas. Kui me võtame arvesse, et seal oli kõigest 25 õpilast, siis edasi võib igaüks ise arvutada.
Konkreetselt arupärimisest. Tapa Erikooli õpilaste mässust on nüüd üle kuu aja ja natuke rohkemgi mööda läinud. Kuid probleemid, mis siis olid – akende sissepeksmine, pedagoogide ründamine jne –, ei ole lahenenud ja olukord on möödunud kuu aja jooksul vaid hullemaks muutunud. Koolist on lastud lahti järelevalvetöötajaid, lahkunud on järelevalvetöötajate juht ja tänase seisuga on koolis veel ainult kolm meessoost järelevalvetöötajat. Need andmed võivad küll valed olla, sest kooli personaliga ei ole võimalik suhelda, haridusministeerium on selle ära keelanud. Õpetajatel puuduvad endiselt reaalsed mõjutusvahendid ning õigused probleemsete noortega tegeleda. Probleeme ei lahenda ka Tapale saadetud haridus- ja teadusministri kooliturvalisuse ekspert, kes poistega ei tegele ning viibib koolis vaid vahetevahel. Nii politsei kui ka prokuratuur on maininud, et erikooli situatsiooni lahendamiseks peaks ministeerium astuma selgemaid samme. Ühe meetmena on mainitud järelevalvetöötajate palga tõstmist, mida osaliselt on vist ka tehtud, aga see ei ole kogu seda olukorda parandanud. Sellega seoses oleme esitanud ministrile neli küsimust, millele loodame saada selged vastused. Vahest loeb minister need küsimused ka ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urbo Vaarmann! Palun, lugupeetud haridus- ja teadusminister, veel kord kõnepulti!

Hea eesistuja! Head rahvasaadikud! Räägin Tapa Erikoolist, natuke ka Kaagvere Erikoolist ja Puiatust, mida meil enam ei ole, aga mis teatud mõttes erikoolide sümbolina mõnegi inimese mõttemaailma tänase päevani kujundab. Enne kui konkreetsetele küsimustele vastama hakata, ütleksin mõned mõtted. Ka mulle tundub kummaline, isegi vastuvõtmatu tõsiasi, et üle 20 aasta iseseisev olnud Eesti riik ei ole suutnud luua käitumis-, psüühika- ja tundeeluhäiretega lastele niisuguseid õpi- ja elutingimusi, mis vastaksid tänapäevastele arusaamadele, ning et olukord Tapa Erikoolis, aga mitte ainult Tapa Erikoolis, niisugune on. See ei puuduta isegi mitte eelkõige seda mässu või neid vastuhakke, vaid seda kultuuri, mis meil paraku ikka veel valitseb, ja mitte ainult erikoolides, vaid ka laiemalt. Selle arusaamiseni, et nende noortega tegelemisel tuleb lähtuda nende süülisusest ning sellele vastavatest pedagoogilistest ja kasvatuslikest arusaamadest versus nende inimeste erivajaduste mõistmisest ja toetamisest, on pikk tee. Võiks öelda, et Makarenko on liiga elus, vaatamata sellele, et füüsiliselt on ta ammu lahkunud ja see pedagoogiline paradigmagi peaks olema möödanik. See on selle probleemi keskmes, millega me tegeleme Tapa Erikoolis.
Konkreetsed rahutused leidsid aset 22. jaanuaril, aga me teame, et see ei ole 22. jaanuari probleem, see on olnud seal pikemalt. Ei ole loodud niisugust keskkonda, mis neid lapsi toetaks, ja paraku tuleb tõdeda – tegin seda ise, kui ma seal 5. veebruaril kohal käisin, ning seda tõdesid ka meie spetsialistid –, et ebaadekvaatne ei ole mitte ainult selle kooli füüsiline keskkond ja mitmed hoiakud, vaid üldse meie käsitlus hariduslike erivajadustega lastest. Seetõttu loota, et see probleem laheneb kuu või kahe jooksul, on pealiskaudne suhtumine. Aga öelda, et me ei ole midagi teinud, ja juba ammu enne neid rahutusi, ka ei saa. Juba hariduslike erivajadustega laste õppekorralduse kontseptsiooni valmimise ajal jõudsime kolme olulise järelduseni, mida me nüüd kiirendatud korras realiseerime.
Esiteks, seadusmuudatused. Tänaseks on kokku lepitud, et Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud lapse õigusrikkumise juhtumisse sekkumise seaduse eelnõu integreeritakse eeldatavasti lastekaitse seadusesse ja Sotsiaalministeerium toob eelnõu võimalikult ruttu siia Riigikogusse. Eelnõuga muudetakse ära filosoofiline alus, mis jätkuvalt on probleemiks: alaealiste asjade komisjonid, erikoolide karistuslik komponent, mis on liiga tugev, stigmatiseeriv jne. Teine oluline muudatus, mis oli ka tehtud juba enne neid rahutusi, oli struktuuriline ümberkorraldus, millega viidi ühtse juhtimise alla Tapa Erikool, Kaagvere Erikool ja Vastseliina Internaatkool. See võimaldab paindlikumalt kasutada pedagoogilist ressurssi, mis meil on, ja paindlikult liigutada ka õpilasi eri koolide vahel, kui peaks tekkima selline õppekorralduslik vajadus. Kolmandaks, infrastruktuuri ajakohastamine ehk uuenenud taristu kaudu niisuguse füüsilise keskkonna loomine, mis võimaldaks lapsi eristada sõltuvalt sellest, missugused on nende erivajadused ja mil määral nende suhtes peab rakendama vabadust piiravaid meetmeid. See on ühe pika protsessi avalikkusele nähtav faas. Ma hoiduksin selle politiseerimisest ja selle kaudu ebaterve surve avaldamisest ükskõik missugusel tasandil.
Nüüd konkreetsed küsimused. Esimene küsimus: "Möödunud kuul sõnasite, et ministeerium asub koheselt Tapa Erikooli probleemidele lahendusi otsima. Milliseid meetmeid on ministeerium olukorra parandamise nimel kuu aja jooksul rakendanud?" Kõigepealt, praegu haiguslehel viibiv direktor Ene Kukk on oma ametiülesannete täitmisest kõrvaldatud. Talle on esitatud töölepingu ülesütlemise teade seoses probleemidega, mis lähemal vaatlemisel on koolis ilmnenud. Ma tahan siiski öelda, et kindlasti ei tähenda see, nagu oleks juhivahetus astutud sammudest kõige olulisem, ehkki seda ei saa ka alahinnata. Mitmed teised töötajad, kelle kvalifikatsioon kahetsusväärselt ei vastanud nendele standarditele, mida võiks sellele koolile esitada, on samuti lahkunud. Praeguseks on leitud uued inimesed, kes vastutavad järelevalve, õppe- ja kasvatustöö korraldamise eest. Ma usun, et personalimuudatused jätkuvad, peetakse läbirääkimisi. Teiseks, ametisse määratud direktori kohusetäitja, praegune Kaagvere Erikooli direktor, on läbi vaadanud ka laste igapäevase elukorralduse ja sellesse on tehtud muudatusi. Eelkõige puudutavad need erinevate hariduslike erivajadustega laste eraldi hoidmist, et halb mõju ei võiks ühelt poolt teise üle kanduda. Lisaks sellele olen algatanud erikoolide liitmise, mis peaks võimaldama pedagoogilist kompetentsi nendes koolides paindlikumalt kasutada.
Oluliselt on muudetud kooli asjaajamist, majandamist ja töötasustamise reegleid puudutavaid punkte. Tõepoolest, valvetöötajatele maksti 480 eurot kuus ja on päris selge, et selline palgatase ei võimalda piisava kvalifikatsiooniga inimesi kaasata. Samasuguse rahastamismudeliga suudetakse Kaagvere Erikoolis pidada järelevalvetöötajaid kuupalgaga 840 eurot ehk peaaegu kaks korda kõrgema palgaga. See eeldab lihtsalt paremat juhtimiskvaliteeti. Kaadrivoolavus on olnud lubamatult suur. Tõepoolest, paljud on lahkunud, aga see oli paratamatu, sest komplekteerituse kvaliteet ei olnud niisugune, nagu me oleksime tahtnud näha. Järelevalvetöötajate read on tublisti täienenud, märtsikuises tööajagraafikus on järelevalvetöötajaid jaanuarikuu neljaga võrreldes juba üheksa, aprillis loodetavasti üksteist. Palgaprobleemidel ma juba peatusin. Minu suhtumine nende probleemide lahendamisse on täiesti põhjendatult optimistlik, ehkki mitte ülearu optimistlik. Usun, et pikemaajalised sammud ehk koolide de facto integreerimine pluss 2016. aastal valmiv uus õppehoone parandavad tingimusi oluliselt. Kannatame veel, ma arvan, et Haridus- ja Teadusministeerium on rakendanud parima kompetentsi, mis tal selles valdkonnas üle terve Eesti võtta on. Julgen kinnitada, et etteheited, just nagu oleks riigipoolne rahastamine peamine probleemide allikas, ei ole õigustatud. See on lihtsalt näha, kui võrrelda Kaagvere ja Tapa erikooli.
Kolmas küsimus: "Milline palganumber oleks Teie hinnangul piisavalt motiveeriv, et täita Tapa Erikoolis järelevalvetöötajate ametikohad? Kas ministeeriumil on palgakorrektiivid plaani võetud?" Ma juba rõhutasin, et järelevalvetöötajate palk peaks kõrgem olema. Kui suur täpselt, ei pea olema ministeeriumi otsustada. Seda peab suutma teha koolijuht, töötajate palgapoliitika peab olema koolijuhi pädevuses. Loomulikult peab see olema avalik ja ka ministeeriumile teada, aga ministeerium ei taha võtta personaliotsuste, sh palgaotsuste tegemist direktori õlgadelt ära. Direktor peab vastutama ka nende otsuste eest, kuid siiamaani on see paraku käinud üle jõu, nii nagu järelevalve käigus selgus.
Viimane küsimus: "Milliseid meetmeid on ministeeriumil plaanis edaspidi rakendada, et olukord Tapa Erikoolis lõpuks paremuse poole pöörduks?" See on paremuse poole pöördunud. Ma saan aru, et küsijate hinnang on teistsugune, ju siin on omad poliitilised põhjused, et olukorda tahetakse kehvemana näidata. Ei maksa olukorda üle dramatiseerida. Esmased sammud on astutud selleks, et tagada töötajate ja õpilaste turvalisus. Paraku oli mõlema poole turvalisuses puudujääke, vägivald ületas kindlalt vastuvõetava piiri ja seetõttu oligi esmane eesmärk n-ö võimu või riikliku tahte kehtestamine selles koolis. Praeguseks võib öelda, et see on enam-vähem rahuldaval tasemel tagatud.
Lähiajal liidetakse kolm samalaadse sihtrühmaga tegelevat kooli – Tapa Erikool, Vastseliina Internaatkool ja Kaagvere Erikool – üheks asutuseks. Kõik nad tegelevad psüühika- ja käitumishäiretega lastega, kuid õpilaste kooli suunamise teed on erinevad. Me ei saa pidada heaks praktikaks olukorda, kus osa psüühika- või käitumishäiretega laste puhul tuleks justkui oodata ära õigusrikkumise toimepanemine ja teine osa saab vajadustele vastava õppekoha nõustamiskomisjoni kaudu. Mõistetavalt vajab laste vajaduspõhine käsitlus olulisi muudatusi õigusruumis, olgu siis lastekaitse seaduse uue redaktsiooni või lapse õigusrikkumise juhtumisse sekkumise seaduse näol. Mõlemad seaduseelnõud on ka juba kooskõlastusfaasis.
Oleme kolme kooli liitmisega astumas sammu lähemale vajaduspõhisele abile. Kava kohaselt alustab 1. septembril 2014 ühendatud juhtimisega kool tööd kolmes filiaalis ning uute hoonete valmimisele eelnev õppeaasta jääb tööpraktika ja -kultuuri ühtlustamiseks. Tapa Erikooli uue hoone ehitushange on lõppenud ning hanke võitja otsustatud. Lähiajal saab sama juhtuma ka Kaagvere Erikooli uue hoone puhul. Peale selle on riigihange välja kuulutatud ka tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastega tegeleva Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli hoone põhjalikuks renoveerimiseks, et tagada Tallinna ja teistele Põhja-Eesti õpilastele tänapäevane õppe- ja kasvatuskeskkond. Plaanide kohaselt on 1. septembriks 2015 psüühika- ja käitumishäiretega õpilaste koolivõrk korrastatud, õppe- ja kasvatustööd toetavad ajakohased hooned ja koolikorraldus. Koolides töötavad oma ala parimad spetsialistid ning seni juhtimisele kulunud vahendid on suunatud õpilastele. Niisugune optimistlik lõppsõna minu poolt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Jätkame küsimustega. Kolleeg Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te nimetate seda poliitiliseks põhjuseks, miks see teema on päevakorrale tõusnud, aga samas ütlesite ka ise ju väga selgelt välja, et probleem ei ole tekkinud viimasel ajal, vaid on kestnud pikka aega. Kui me võtame arvesse, et aasta jooksul on õpilased Tapa koolist ära jooksnud 1800 korda, kui me arvestame, et nad ei ole ära mitte üks päev, vaid vahel ka mitu päeva, see on viis kuni seitse ärajooksmist päeva kohta, siis ei ole ammu enam tegemist poliitikaga, vaid ministeeriumi tegemata tööga. Väga kurvaks teeb kogu asja juures see, et kui ma üritasin kooliga suhelda, siis selgus, et ministeerium oli sõna otseses mõttes kõigiga suhtlemise, kaasa arvatud Riigikogu liikmetega, ära keelanud. Kui te nüüd ise lähiajal siiapoole saali sattute, kas te siis peate ka õigeks, et Riigikogu liige, kes on kultuurikomisjoni liige, ei tohi suhelda kooliga, kus on nii suured probleemid?

Alustan sellest viimasest etteheitest. Mulle ei ole teada, et Haridus- ja Teadusministeerium saaks kedagi suhtlemast keelata, enamgi veel, mulle tundub, et niisugust korraldust ei saa üleüldse anda. Mulle jääb mulje, et teid on kas eksitusse viidud või on mingi muu põhjus, miks te olete sellisele järeldusele jõudnud. Selle, mis puudutab seadusest tulenevat, puudutab diskreetsust, konkreetseid õpilasi ja konkreetseid andmeid, tõstan ma loomulikult siit välja.
Tuleb tõdeda sedagi, et avalik kõrgendatud tähelepanu sündmustele Tapa Erikoolis on suures osas ja sageli ka nende õpilaste tegutsemismotiiviks. See on üks niisugune koht, kus ühest küljest on läbipaistvus, avatus positiivne, mõistetav ja kindlasti ka vajalik, aga väga pealiskaudne oleks selline käitumine, mis initsieerib või motiveerib nendes õppeasutustes õppivaid lapsi tegutsema tähelepanuvajadusest ajendatuna. See on paljuski olnud mõningate piirangute sisseviimise põhjus, sh suhtlemisel ajakirjandusega. Ma loodan, et siin on tegemist arusaamatusega ja võib-olla ka mitte piisavate vastastikuste selgitustega, miks teatud juhtudel ligipääs isikutele ja kooli tegevusele on piiratud. Ma ei oska küll öelda, kas see on olnud aluseks, et piirata ka Riigikogu liikmete võimalust tutvuda olukorraga. Loodan, et mitte.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud haridus- ja teadusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Palun, kui keegi soovib registreeruda vaba mikrofoni sõnavõtuks, siis tehke seda peale haamrilööki! Kolleeg Viktor Vassiljev, palun!

Proua juhataja! Head kolleegid ja kallid televaatajad! Me elame praegu huvitaval ajal. Maailmas leiab aset väga huvitavaid sündmusi. Suures riigis keset Euroopat toimub riigipööre, rahvamäss, revolutsioon – oleneb, kustpoolt asja vaadata. Venelased panevad Krimmile mõlad külge, et see Ukraina küljest ära rebida ja minema sõita. Eestis on valitsuse vahetus, kapitalistid ja sotsialistid panevad seljad kokku, et hakata maailma parandama.
Aga maailm elab oma elu edasi. Maailm arendab tehnoloogiaid, arendab põllumajandust ja tootmist, kogub statistikat, paneb kokku igasuguseid vahvaid andmeid. Näiteks pannakse kokku militaarindeksid. Militaarindeksit arvestatakse umbes 200 riigi kohta ja Eesti oli eelmisel aastal militaarindeksi poolest nende 200 seas 26. kohal. Vaata aga vaata! Lätlased on 90. kohal. Eesti oli aasta tagasi kuskil 30. kohtadel. Meist eespool on praegu Venemaa, Hiina, Süüria – ka tublid militaarriigid. Muidugi, meil on kaitsekulutused ju 2%. Need on normaalsed kulutused. Hiinal on kaitsekulud näiteks 12%, kuigi Hiina ei ole kellegagi sõjas. Muuseas, militaarindeksit arvestatakse niimoodi, et kaitsekulusid võrreldakse sotsiaalsfääri, eriti tervishoiu kuludega. See, et meil on väikesed sotsiaalsfääri kulud, väikesed tervishoiu kulud, tõstabki meie militaarindeksi taevasse. Ja nii kaua, kuni me ei suuda oma eelarvet kuidagi teistmoodi ümber mängida, ei muutu see asi teps mitte.
Aga asi ei ole mitte ainult eelarve ümbermängimises. Kust kohast ikkagi tekib see raha, mida suunata tervishoidu, sotsiaalsfääri, ka kaitsekuludeks? Seda nimetatakse protsendiks SKT-st. Vastuolu ongi selles, et riik arveldab protsentides: meile näidatakse ühte, teist või kolmandat protsenti. Me eraldame tervishoiukuludeks 6,1% – väga hea! Soomlastel on 9% ja rootslastel 10%, aga okei, oleme samuti tublid. Ainult et rahvas ei arvelda protsentides, rahvas arveldab eurodes. Rahvas mõistab, mis asi on raha, sellepärast et selle protsendi eest ei osta sa ei leiba-saia, ei ravimit ega bensiini autole – ei osta mitte kui midagi. Ja siin ongi selline huvitav tendents, et meie olusid võrreldakse teiste riikide oludega. Muuseas, täpselt samamoodi, nagu tehti Krimmis, kui seal 86% krimlastest hääletas Venemaaga ühinemise poolt ja Vene-meelsete protsent oli 97 – kui ma ei eksi, siis sellised olid viimased andmed. Nemad vaatasid, milline on Venemaal keskmine palk, milline on Venemaal keskmine pension, kui stabiilne on Venemaa areng Ukraina omaga võrreldes, ja nad hääletasidki suurema palga, suurema pensioni, stabiilsuse ja parema ettevõtluskeskkonna poolt ning väiksema korruptiivsuse vastu. Räägitakse küll, et seal hääletasid Vene passiga inimesed, et seal hääletasid surnud. Aga kuulge, kui asi on selles, et naabril on palk tunduvalt kõrgem, siis tõuseb surnu ka hauast üles ja hääletab – täiesti mõistetav!
Teate mis, Eesti jaoks on kõige tähtsam riigi julgeolek, meie territooriumi terviklikkus, meie rahva ja keele säilimine – sealt algab meie põhiseadus. Ja kui on teada, et Venemaal on keskmine palk praegu 800 eurot, siis see on ohtlik, see on oht riigile. Meie valitsus ei ole mõelnud selle peale, žongleerides protsentidega, ei ole mõelnud selle peale, mis juhtub siis, kui eestlane mõtleb ümber selle oma rumala nalja, et kuulutame sõja Rootsile ja anname viie minuti pärast alla. Aga kui Venemaal kasvab palk poolteist korda kõrgemaks, siis see on tõeline julgeolekuoht. Selle peale peab mõtlema! Aga selle peale ei ole mõelnud meie lahkuv valitsus ja ma ei tea, kas mõtleb uus valitsus. Ent mõtlema sellele peab! Suurendama peab meie SKT-d. Kui on uued töökohad, korralik majandus ja põllumajandus, kaubavahetus teiste riikidega, heanaaberlikud suhted, siis elab rahvas hästi, hoiab oma riiki, oma maad, oma keelt ja oma valitsust. Aitäh!

Oi, kui kõvasti!

Mikrofon on selline.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Kallid inimesed! Ma tahan teiega jagada neid positiivseid emotsioone, mida tekitas eile Vabaduse väljakul toimunud kontsert Ukraina toetuseks. Vaatamata üsna halvale ilmale olid kohale tulnud tuhanded inimesed, noored, vanad ja terved pered, et avaldada toetust ja tunnustust Ukraina inimestele ja Ukraina riigile, nendele, kes langesid Maidanil, ning nendele, kes võitlesid ja võitlevad vaba, iseseisva ja euroopaliku Ukraina eest. Ma soovin siiralt tänada Eesti Inimõiguste Keskust, kelle eestvedamisel see kontsert toimus, kõiki esinejaid ja vaatajaid!
Sellised kontserdid ja toetusaktsioonid toimuvad nendel ärevatel päevadel üle kogu maailma – kontserdid, miitingud, rongkäigud. Üks selline rongkäik toimus laupäeval ka Moskvas. Kuigi ametlikud Moskva võimud ütlevad, et kohal oli umbes 3000 inimest, on korraldajate ja vaatlejate hinnangud natuke teised: nende järgi oli kohal 50 000 – 70 000 inimest. Ma ise jälgisin ka seda marssi ja sellele järgnenud kõnekoosolekut ning mulle tundub küll, et 50 000 ja 70 000 vahele jääv arv on õige. Need tuhanded inimesed kogunesid avaldama meelt Venemaa sekkumise vastu naaberriigis Ukrainas. Üks põhiloosungeid, mis kõlas, oli selline: Venemaa ja Ukraina ilma Putinita, teie ja meie vabaduse eest! Need inimesed protestisid sõja vastu, need on mõtlevad ja intelligentsed inimesed, kes tahavad, et Ukraina oleks vaba ja jääks vabaks ja iseseisvaks ning et ka Venemaa oleks tänapäevane demokraatlik riik, mida ülejäänud maailm ei vihka, ei karda ja kelle sõpradeks ei peeta ainult Põhja-Koread ja Venezuelat.
Kõik need toetusaktsioonid leidsid aset ajal, kui Krimmis toimus n-ö referendum, mille tulemused olid ette teada. Teame, et üle 96% osalenutest toetas Krimmi liitmist Venemaaga. Mina ise olen OSCE Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige ja mul on olemas ka valimisvaatleja kogemus. Kahjuks mul ei olnud võimalik sellel referendumil vaatlejana osaleda. Seda põhjusel, et OSCE loobus Krimmi referendumi vaatlemisest, kuna see on vastuolus Ukraina põhiseadusega, tegemist ei ole vaba, erapooletu ja legitiimse protsessiga. Täna me teame juba, et esimesed sanktsioonid Venemaa vastu on rakendumas. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on otsustanud keelata teatud inimestel, Venemaa ja Ukraina kodanikel siseneda nende territooriumile ja on otsustanud ka varasid külmutada. Eesti toetab neid ametlikke seisukohti. Loodame, et olukord Ukrainas stabiliseerub, et see konflikt, mis praegu on puhkenud, lõpeb rahulikult ja ükski veretilk enam maa peale ei lange. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie istung on lõppenud. Aitäh teile!

Istungi lõpp kell 16.36.