Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole.
Liigume edasi teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 26. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: 1) Riigikogu riigikaitsekomisjoni s.a 19. veebruaril algatatud Eesti lipu seaduse § 6 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 2) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud erakonnaseaduse § 12¹ täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 3) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud erakonnaseaduse § 12⁷ muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 4) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 5) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 6) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 7) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 8) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; 9) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. veebruaril algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Jõudu nende eelnõude menetlemisel!
Liigume edasi. Riigikogu juhatus on edastanud järgmised Vabariigi Valitsuse s.a 20. veebruaril esitatud eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 27. veebruar kell 16. Teiseks, Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli Doha muudatuse sõlmimist käsitleva eelnõu ning Kyoto protokolli tehnilist rakendamist käsitleva määruse eelnõu kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. märts kell 16. Kolmandaks, Euroopa Liidu õhusaaste vähendamise pakett. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. märts kell 16.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Head ametikaaslased, enne kui me asume tänase päevakorra juurde, peame kõigepealt kinnitama  päevakorra, mille juurde me asume, st kuuenda töönädala päevakorra. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kuuenda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Me võime nüüd minna teisipäevase päevakorra esimese punkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu 458 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist. 
Panen lõpphääletusele eelnõu 458. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 72 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja üks on erapooletu. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu 458 on seadusena vastu võetud. Esimene päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Panga Nõukogu esimehe Mart Laari esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 593 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate Riigikogu otsuse eelnõust, mis kannab numbrit 593. Tegemist on eelnõuga, mis käsitleb Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamist ja tuleneb Eesti Panga seaduse § 8 lõikest 1. Selle paragrahvi järgi esitab Eesti Panga Nõukogu esimees Riigikogule otsuse eelnõu ettepanekuga nimetada nõukogu liikmed. Selle eelnõu järgi nimetatakse Eesti Panga Nõukogusse Kalev Kallo, Kaie Kerem, Enn Listra, Rein Minka, Jaanus Tamkivi, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane. Kõik eeltoodud Eesti Panga Nõukogu liikme kandidaadid vastavad Eesti Panga seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele. (Sumin saalis.)

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on väga suur lärm. Ma väga palun vaikust! Austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata. Palun, ettekandja!

Aitäh! Komisjon arutas eelnõu s.a 17. veebruari istungil, kus eelnõu tutvustas Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Laar. Kõik kandidaadid on andnud kandideerimiseks nõusoleku ja on edukalt läbinud Eesti Panga seaduse § 11² alusel julgeolekukontrolli või on neil juba ametikohajärgselt õigus pääseda juurde Eesti Panga seaduse §-s 11² nimetatud taseme riigisaladustele. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikest 1 arutatakse käesolevat Riigikogu otsuse eelnõu ühel lugemisel.
Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu esimene lugemine päevakorda teisipäeval, 25. veebruaril ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 593 esimesel lugemisel tuleb läbi viia ka lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 593. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 70 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja üks on erapooletu. Eesti Panga Nõukogu esimehe Mart Laari esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 593 on otsusena vastu võetud. Teine päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase! Me alustame Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 teist lugemist. (Sumin saalis.) Palun ühtlasi ka vaikust, saalis on ikka liiga suur lärm!

Tere! Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu üsna mitmel istungil, viimati 18. veebruaril 2014.

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, juhataja ei saa hakkama oma tööga, ma palun aidake juhatajat! Ma palun natukene vaiksemalt, sest muidu ei saa seda eelnõu 499 siin saalis tõesti arutada! Palun, ettekandja!

See eelnõu puudutab peamiselt kahte küsimust, puuetega inimeste ligipääsu bussijaamadele ja reisijate õigusi reisi ärajäämise korral. Nendele küsimustele majanduskomisjoni arutelu keskenduski. Eelnõus on ka punkt, mis puudutab raudteeveol otselepingute lubamist, aga see ei ole direktiiviga seotud. Küsimuste ja arutelu sisu oli see, et Euroopa Komisjon on algatanud rikkumismenetluse, kuna bussireisijate õigusi ja puuetega inimeste ligipääsu käsitlev direktiiv ei ole õigeks ajaks üle võetud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud selgitasid, et neil on olnud kohtumised Euroopa Komisjoni tarbijakaitse direktoraadiga ja nad on lubanud, et esimese kvartali jooksul võetakse see eelnõu vastu. Küsiti, kas juhul, kui me selle eelnõu vastu võtame, kaob alus rikkumismenetluse algatamiseks. Vastus oli, et see oleneb komisjoni tahtest. Komisjonil on iseenesest õigus taotleda trahvi direktiivi ülevõtmise tähtaja ületanud päevade eest. See tähendab, et isegi siis, kui eelnõu vastu võetakse, kujutab iga päev, mis läheb üle tähtaja, trahviriski.
Arutasime ka seda, millises seisus on otselepingute vaidlus Riigikohtus. Selle vaidluse tõttu olemegi ühistranspordiseaduse eelnõu arutelu pidevalt edasi lükanud. Meile vastati, et teadaolevalt teeb Riigikohus otsuse 5. märtsil. Komisjoni liikmete arvamused jagunesid siin kaheks. Ühed arvasid, et hiljem vastuvõetud seadus ei saa mõjutada käimasolevas kohtuasjas tehtavat otsust. Teine arvamus oli, et kohtuvaidlus käib selle üle, mis oli seadusandja tahe regulatsiooni kehtestamisel, ja kui seadusandja vahepeal oma tahet täpsustab, siis on see kindlasti signaal kohtule. Oli ka küsimus, kas selle eelnõu arutamist oleks võimalik edasi lükata, et oodata ära Riigikohtu otsus. Selle peale vastasid ametnikud, et võimalik trahv rikkumise eest suureneb iga päevaga, mille võrra me eelnõu vastuvõtmist edasi lükkame.
Küsimusi tekitas mõiste "oluline osa" ühistranspordiseaduse § 59 täiendava lõike 24 sõnastuses. Jutt on liinivedudest, mille oluline osa, sh vähemalt üks sõiduplaanijärgne peatus, on väljaspool Euroopa Liitu. Eelmisel arutelul jäi lahtiseks, mida tähendab mõiste "oluline osa", sest seda ei ole ka Euroopa aktides kuidagi defineeritud. Vastus oli, et olulise osana on kavas käsitleda liinivedu, kus vähemalt üks peatus on väljaspool Eestit, ja ainuke sisuline probleem puudutab tegelikult ühendust Venemaaga.
Arutati puuetega inimeste ligipääsu bussijaamadele, kuna eelnõu lisas on nimekiri bussijaamade kohta. Ministeeriumi ametnikud ütlesid, et Euroopa Komisjon tunnistas, et bussijaama nimetamise nõue ei ole üheselt selge, aga kindlasti ei ole määruse mõte see, et liikmesriik ei määra ühtegi määruse nõuete kohast bussijaama. Vastuvõetav ei ole ka teine äärmus, kus mõni liikmesriik on määranud ära kõik bussijaamad, kuigi need tegelikult määruse nõuetele ei vasta. Euroopa Komisjoni esindajad külastasid Eestit, sh Tallinna bussijaama, ja tekkis küsimus, miks teisi Eesti bussijaamasid peale Tallinna pole plaanis nimekirja lülitada. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selgitas, et Narva bussijaam on sisuliselt soojak, Pärnu ja Tartu bussijaam lähevad ümberehitamisele. Tallinna bussijaam on küll erakätes, kuid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on olemas eelkokkulepe, et omanikud astuvad kiiresti vajalikud sammud nõuetega vastavusse viimiseks.
On ka kaks muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Juku-Kalle Raid ja see puudutab otselepingute sõlmimist raudteeliikluses. Komisjon otsustas arvestada seda ettepanekut  täielikult (poolt oli 5 liiget, vastu 4, erapooletuid 1). Teine muudatusettepanek on otselepingute sõlmimise kohta reisijateveoteenuse osutamiseks teeliikluses. Komisjoni ettepanek on jätta see arvestamata (muudatusettepaneku poolt oli 2 liiget, vastu 7, erapooletuid 1). Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. veebruaril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada (see oli konsensuslik otsus), ja  kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 27. veebruariks 2014 ning viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes ütlesite, et veel tegemata kohtuotsuse puhul võib seadusandja signaal olla nii- või teistpidine, st kui rääkida otselepingute punkti toetamisest. Juku-Kalle Raidi muudatusettepaneku toetamisega andsime ju ikkagi signaali, nüüd siis Edelaraudtee toetuseks. Kuidas sellesse signaali suhtuda? Kas võib arvata, et Edelaraudtee võis selle ettepaneku pooldajaid mingil moel mõjutada, kui me andsime nüüd sellise signaali?

Ei andnud. Komisjoni istungi protokollis ja seletuskirjas on kajastatud seda arutelu, mis meil komisjonis oli. Me ei võtnud seisukohta otselepingute lubamise või mittelubamise kohta, sest meil on menetluses ka ühistranspordiseaduse terviktekst, kus sellesisuline muudatusettepanek on tehtud, ja kohasem oleks seda arutada koos sellega. Ka ministeeriumi ametnikud andsid komisjonis sellise selgituse. Kohtuotsuses on ju öeldud, et kaheks aastaks on otselepingud igal juhul lubatud. Selle aja jooksul me jõuame küsimuse ilusti ära menetleda.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus. Suhete klaarimine või lõpetamine Edelaraudteega läks riigi poolt inetuks, nii nagu Eesti riik on väga paljudes asjades kippunud viimasel aastal eraettevõtete suhtes inetult käituma. Juku-Kalle Raidi muudatusettepanek võib minu arusaamist mööda siiski väga selgelt mõjutada kohtupidamist. Kas ei oleks olnud mõistlik seda teemat seadusandja tasemel enne selguse saabumist üldse mitte käsitleda? Millistele ekspertiisidele te tuginesite, kui te Juku-Kalle muudatusettepanekut toetasite?

See muudatusettepanek oli tehtud eelnõu kohta, mis räägib direktiivi ülevõtmisest, mitte otselepingutest. Eelnõu räägib kahest asjast: puuetega inimeste ligipääsust bussijaamadele ja reisijate õigustest. Otselepingute lubamise või mittelubamise säte sellesse konteksti ei sobinud. Miks seda ei oleks võinud hiljem arutada? Me küsisime ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatelt, kas me ei võiks kohtuotsust ära oodata. Selle peale tuli see jutt, et iga viivitatud päevaga kaasneb trahvirisk.

Eiki Nestor, palun!

Minu meelest on siin hoopis tõsisem vaidlus, mille teema on, kas kõik Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse paragrahvid peaksid olema meie seadustes kajastatud. Siis, kui seadusi kohendati, leiti, et ei pea. Kas selle eelnõu või selle teema raames on majanduskomisjon jõudnud mingile teisele järeldusele? Ja kui on nii, siis tuleks ju hoopis terve ühistranspordiseadus ümber kirjutada.

Aitäh, väga hea küsimus! Tõepoolest, see säte, mida ministeerium soovib seadusesse sisse kirjutada, on tegelikult kirjas Euroopa otsekohalduvas määruses. Aga kuna on tekkinud vaidlus ja vaidluses on kohus asunud nagu sellele seisukohale, et kui seda sätet seaduses ei ole, siis see tähendab, et otselepingud on keelatud. Seetõttu oleks teatav selgus selles seaduses kindlasti vajalik. Küsimus on lihtsalt selles, kas selgus peaks tulema siis, kui vaidlus alles käib, või on mõistlik tuua asjasse selgust pärast seda, kui vaidlus on lõplikult lahendatud.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma loen seletuskirjast, et Juku-Kalle Raidi muudatusettepanekut ei ole toetanud ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ega Justiitsministeerium. Kas see tähendab, et kui Riigikogu hääletab selle sisse, nagu komisjon tegi, siis võtab valitsus eelnõu tagasi?

Aitäh! Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Asume läbi vaatama eelnõu 499 muudatusettepanekuid. On laekunud kaks muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on Juku-Kalle Raidilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Palun Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel seda ettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamisprotseduuri ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Juku-Kalle Raid. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 30 Riigikogu liiget, vastu 36 ja 4 on erapooletud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on "Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015" 2013. aasta täitmise aruanne. Ettekandja on siseminister Ken-Marti Vaher. Enne kui me läheme selle päevakorrapunkti juurde, lubage mul lühidalt tutvustada ka menetlemise korda. Kõigepealt on siseministri ettekanne kuni 30 minutit. Peale seda on Riigikogu liikmete küsimused, esitada võib ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu! Austatud Riigikogu juhataja! Head daamid ja härrad! Mul on suur rõõm seista teie ees ja anda järjekordselt ülevaade turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisest ning meile pandud ülesannetest, mille eesmärk on loomulikult muuta Eesti turvalisemaks paigaks. Lühidalt kokku võttes – see kokkuvõte on ära toodud ka turvalisuspoliitika aruande eessõnas kahel leheküljel – räägin sellest, kuidas me oleme turvalisust suurendanud viimastel aastatel ja eelkõige aastal 2013. Väga lühidalt on märksõnad sellised: vähem kuritegevust, rohkem säästetud inimelusid, rohkem võimekust päästa inimelusid ja vähendada vigastusi, rohkem motivatsiooni politseinikele ja päästjatele ning rohkem vabatahtluse ja kogukonna kaasamist.
2011. aastal, kui ma seadsin Siseministeeriumile prioriteetsed tegevussuunad, oli eelkõige siht muuta elukeskkond ohutumaks, turvalisemaks ja ka sõbralikumaks. Viimaste aastatega oleme teinud palju tööd selle kõige nimel. 2013. aasta kohta võib öelda, et raha on panustatud ja tähelepanu on suunatud eelkõige ennetusele, inimelude säästmisele ja kindlasti ka siseturvalisuse töötajate motivatsiooni suurendamisele. Hea meelega tutvustangi teile täna kõige olulisemaid ülesandeid ja tulemusi.
Esiteks ennetuspoliitikast ja õnnetussurmade vähendamisest. 2013. aastal oli õnnetussurmade, st liiklus-, tule- ja uppumissurmade arv väikseim pärast Eesti taasiseseisvumist. Hukkus 184 inimest ehk 6% võrra vähem kui aasta varem. Ligi 20 aastaga oleme ühiste jõupingutuste tulemusel vähendanud hukkunute arvu enam kui neli korda, säästes pea 600 inimese elu. On selge, et iga inimelu on väärtuslik ning siit on võimalik minna ja me peamegi minema ainult edasi. Seetõttu oleme jätkanud märkimisväärset panustamist ennetustöösse ja suurendanud ennetuseks minevat raha 2011. aastaga võrreldes ligi kaks ja pool korda. Tules hukkunuid oli 2013. aastal samuti rekordiliselt vähe – 47, mis on seitsme inimese võrra vähem kui aastal 2012 ning kolm ja pool korda vähem kui 2006. aastal. Eriti hea meel on sellest, et jõudsalt on vähenenud eluhoonete tulekahjude arv, mis langes mullu 892-ni. Veel üle-eelmisel aastal oli see arv üle 1000. Jätkuvalt on aga probleemiks hooletu ümberkäimine lahtise tulega, mis põhjustas pooled tulekahjudest. Seetõttu on selge, et peame jätkama tuleohutusalast ennetustööd. Käesoleval aastal on siin plaanitud märkimisväärne edasiminek: me suurendame rohkem kui kaks korda kodukülastuste arvu. See ulatub sellel aastal 8000-ni ja esmakordselt hakkavad vastava süsteemi alusel suuremas mahus ennetustööd tegema ka päästjad, eelkõige oma päästekomandode ümbruses. Nii et kodukülastused, mis on individuaalselt suunatud võimalikele riskikohtadele, on see võti, mille abil sel aastal tuleohutusvaldkonnas edasi liikuda.
Väga oluline teema on juba aastast 2012 olnud lähisuhtevägivald, rahvakeeli ka perevägivald, pidades eelkõige silmas politsei ja prokuratuuri suhtumist lähisuhtevägivalla juhtumitesse. Oleme viimasel kahel aastal lähtunud n-ö nulltolerantsi ehk täisleppimatuse põhimõttest, mis tähendab seda, et kriminaalmenetlust alustatakse alati, kui selleks on vähimgi seaduslik alus. Politsei on pööranud peamist tähelepanu just nimelt lastele, kes võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid. Eelmisel aastal olid ka mitmesugused Politsei- ja Piirivalveameti tegevused suunatud enam kui 20 000 lapsele ja ligikaudu 2400-le haridusasutuste töötajale. Lähiajal on eesmärk kujundada vägivalla ärahoidmist käsitlevatest projektipõhistest loengutest ja koolitustest vanema- ja koolihariduse süsteemne osa. Turvalisuspoliitika aruandes on eraldi peatükk, kust saate lähisuhtevägivallast põhjalikumalt lugeda.
Liikluse kohta saame öelda niipalju, et liiklusõnnetustes sai 2013. aastal surma 81 inimest, s.o seitsme võrra vähem kui eelmisel, 2012. aastal. Liiklusdistsipliini tugevdamise kavaga oleme sihikindlalt tegelnud 2012. aasta kevadest. See on tähendanud märksa ulatuslikumat ennetusalast tegevust, selgemat ja läbimõeldumat liiklusjärelevalvet. Võib öelda niipalju, et 2012. aastaga võrreldes kontrolliti eelmisel aastal sõidukijuhte ligikaudu viiendiku võrra enam. Järelevalve maht kasvab ka edaspidi, sest sellest aastast rakendus kaks olulist suurt projekti: e-välimenetluse ja videotõendite projekt. See tähendab, et politseiametnikul kulub nüüd menetlusdokumentide täitmisele märksa vähem aega, mistõttu on võimalik pöörata enam tähelepanu liiklusjärelevalvele ja sellega seonduvalt ka võimalikele rikkujatele ja hälbivale käitumisele. Soovin aga teie tähelepanu pöörata sellele, et eelmisel aastal hukkunutest surid 37 juhi kuritahtliku tegevuse tõttu ja 18 kuritegeliku hooletuse tõttu. See on ligi kaks kolmandikku hukkunutest. Kuritegeliku liikluskäitumisega juht istub autorooli joobes peaga, sõidab vale kiirusega, ei kasuta turvavarustust, liikleb hooletult ja agressiivselt ega arvesta teistega. Need ongi peamised raskete liiklusõnnetuste põhjused, millesse ühiskond ei saa mingil juhul tolerantselt suhtuda. Sellel aastal on selgelt sihikul kriminaalse joobega juhid. Me oleme viimase kahe aastaga kümnekordistanud näiteks sõidukite konfiskeerimist. See on meede, mida rakendatakse isikute suhtes, keda mingi muu sanktsioon sisuliselt ei mõjuta. Sellel aastal läheme nii karistuste karmistamise kui ka kriminaalse joobega juhtidele tähelepanu pööramisega edasi ja loodame saavutada kriminaalse joobe vähenemist. Eelmisel aastal liikluses kontrollitute seas oli joobnud juhte vähem, aga seda peamiselt väärteolise roolijoobe vähenemise tõttu.
Teine prioriteetne suund on võitlus raske varjatud kuritegevusega. Eelmisel nädalal oli teie ees ülevaade kriminaalpoliitikast. Ma tahan juhtida tähelepanu kriminaalpoliitika tõhusale elluviimisele. Siin saab eelkõige esile tuua keskkriminaalpolitsei tugevdamist. Viimastel aastatel, nii eelmisel kui ka üle-eelmisel aastal, oleme pööranud märksa enam tähelepanu ja eraldanud raha raske varjatud kuritegevuse vastasele võitlusele, st narkokuritegevuse, korruptsiooni ja majanduskuritegevuse tõkestamisele. Kuritegude uurimisel on põhimõtteks lahendada kõige mõjusamad kuriteod. Kolmekordselt on suurendatud kriminaaltulu tuvastamise võimekust, kasvanud on arestitud ja konfiskeeritud summad. Mida rohkem suudame konfiskeerida kuritegelikku tulu, seda väiksemaks jääb kurjategija innukus samalaadseid kuritegusid toime panna. Kriminaalne tulu on kuritegeliku maailma elujõu allikas. Eelmisel aastal tuvastati 163 menetluse käigus üle 7,2 miljoni euro kriminaaltulu. Keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise büroo teeb väga head koostööd ka Maksu- ja Tolliameti ning kaitsepolitseiga. Eelmisel aastal arestiti näiteks Maksu- ja Tolliameti kriminaalasjades vara 4,3 miljoni euro ulatuses. Hea meel on, et 2014. aasta alguses tegi Riigikogu olulise seadusmuudatuse, võeti vastu karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis muudab ebaseaduslikult saadud vara lähedastele kantimise ja kriminaalse vara legaliseerimise keerulisemaks. See konfiskeerimise ulatuse laiendamine võimaldab ära võtta kogu kurjategija vara, kui tema elustiili ja kuriteo olemuse alusel on põhjust eeldada, et vara on kuritegelikku päritolu.
Nüüd mõne sõnaga korruptsioonist. Kahe aasta eest keskkriminaalpolitseisse loodud korruptsioonikuritegude büroo töö tulemusel on paranenud kuritegude avastamine ja arestitud rohkem korruptiivset tulu nendes kuritegudes, mis on Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. 2012. aastaga võrreldes kasvas korruptsioonikuritegude büroost prokuratuuri saadetud menetluste arv 80-lt 293-le. See on märkimisväärne kasv. Vara on arestitud ligi 0,3 miljoni euro ulatuses. Mullused suuremad korruptsiooniriskid olid seotud ametiisikute rahaliste vahendite kasutamisega, järelevalvetegevusega ja ka huvide konfliktiga. On selge, et meie koht Transparency Internationali koostatavas iga-aastases korruptsiooni ühiskondliku tajumise indeksis on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas üsnagi märkimisväärne. Oleme 32. kohalt liikunud 28. positsioonile, aga eks see näitaja on viimasel viiel-kuuel aastal suhteliselt sama olnud. Siit edasi minna on oluliselt raskem. On selge, et siin on korruptsioonivastane strateegia "Aus riik", mis sai eelmisel aastal ka järje, üks süsteemsemaid lähenemisi, mida järgides me võime loota, et see taju ühiskonnas paraneb ja kindlasti muutuvad läbipaistvamaks nii avalik, kohaliku omavalitsuse kui ka erasektor.
Kui liikuda siit edasi kaitsepolitsei kui vahest riigi mõjusaima korruptsioonivastase üksuse juurde, siis saab peale korruptsiooniküsimuste esile tuua nende selget ülesannet takistada Eesti riigi vastu suunatud luuretegevust. Kaitsepolitsei vastu suunatud vaenulik luuretegevus sai kinnitust ka 2013. aastal. Riigireetmises mõisteti süüdi Vladimir Veitman, kes andis salajast teavet Venemaa Föderatsiooni välisluureteenistusele. On selge, et Vene eriteenistuste huvi Eesti julgeolekuasutuste tegevuse vastu on püsiv ja kahjuks ka aktiivne. Sisejulgeoleku tagamisel tuleb üha rohkem keskenduda küberruumist tulenevatele ohtudele. 2013. aastal loodi Politsei- ja Piirivalveameti prefektuuridesse küberkuritegude ja digitaaltõendite teenistused. Küberkuriteod on kindlasti need kuriteod, mis on jätkuvalt tõusutrendis. Järelikult on selle kuritegevuse liigi tõkestamisse investeeritud iga euro ühiskonna turvalisuse seisukohalt äärmiselt oluline.
Kolmandaks, elupäästevõimekuse tugevdamine. Võib julgelt öelda, et Eesti päästevõimekus saavutas 2013. aastal vabanemisjärgse aja parima taseme. Õnnetuses saab inimelusid päästa ainult täiskoosseisuline, vähemalt kolme päästjaga meeskond, kes suudab tulekahju korral suitsu sukelduda, päästa inimene veekogust või vabastada kannatanu sõidukist. 2012. aastal läbiviidud päästekomandode reformiga suurendasime elupäästevõimekusega komandode arvu 41-lt 66-le, rohkem kui 120 000 inimest saab elupäästeteenust selle võrra enam. Eelmisel aastal võtsime märkimisväärselt kasutusele ka innovaatilisi lahendusi inimeste elude päästmiseks. Need on näiteks termokaamerad, mille abil suudavad päästjad leida kannatanu suitsusest ruumist varasemast kümme korda kiiremini. 2013. aasta lõpuks oli termokaamera 32 komandos ja sellel aastal kasvab nende arv veelgi. Eelmisel aastal päästeti tulekahjudest ligi 170 inimest, veeõnnetustest 33 inimest. Inimelude päästmisel on olulisel kohal päästekomando kiire kohalejõudmine ja oskuslik tegutsemine sündmuskohal. 2013. aastaks olime saavutanud selle, et komando keskmine kohalejõudmise kiirus on sama mis Soomes. Nüüd tuleb tagada, et suudaksime seda kiirust järjepidevalt hoida ja leida ka uusi võimalusi, et kohalejõudmise aega veelgi lühendada. Sel aastal on plaanis innovaatilise lahendusena võtta kasutusse geoinfosüsteem GIS-112, millega saab automaatselt määrata abivajaja asukohta. See uudne tehniline lahendus aitab kindlasti kiirendada ka päästemeeskonna kohalejõudmist õnnetuspaigale ja päästa elusid.
Neljas teema on uimastisurmade ja narkomaania vähendamine. Aastatel 1999–2012 on Eestis narkootikumide üledoosi tõttu surnud kokku 1118 inimest, kelle seas on teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes erakordselt palju 15–39-aastaseid noori mehi. 2013. aastal pöördusid narkosurmad langustrendi. Kuigi meil ei ole veel lõplikku arvu, me eeldame ja on tõenäoline, et narkosurmade arv jääb enam-vähem 120 inimese juurde, st üledoosi tõttu elu kaotanud inimesi oli ligikaudu 50 võrra vähem kui 2012. aastal. Meie ühiskonnas teeb kõige suuremat laastamistööd väga ohtlik opioid – fentanüül. Viimastel aastatel on see põhjustanud suurema osa narkosurmadest. Narkosurmasid aitas möödunud aastal vähendada selle aine väiksem kättesaadavus, lahjemad doosid ja aasta lõpul käivitunud nn naloksooniprogramm. 2013. aastal viis politsei läbi kuus narkosuunitlusega tänavaoperatsiooni ja narkokuriteos kahtlustatavana peeti kinni 67 inimest. Lõplikku konfiskeeritud fentanüüli kogust ei ole veel kokku arvutatud, kuid seni tehtud ekspertiiside järgi on kätte saadud üle ühe kilogrammi fentanüüli, millest oleks jagunud vähemalt 35 000 – 40 000 doosiks.
Nagu te näete ka slaidi pealt, on tänaval kättesaadava fentanüüli kangus vähenenud ja selle üks põhjuseid on ilmselt politsei märksa tõhusam töö nii fentanüülidiilerite kui ka raskete narkokuritegude toimepanijate tabamisel. Kui 2012. aastal oli keskmine puhta aine sisaldus fentanüüli grammis 6,6%, siis mullu oli see 11 kuu jooksul vähenenud 5,3%-ni. 2013. aasta lõpus käivitati riigis naloksooniprogramm, mille eesmärk on päästa üledoosis inimeste elu naloksooni manustamise teel, mis on just nimelt mõeldud kasutamiseks opioidsete uimastite puhul, ja osutada esmaabi kiirabi kohalejõudmiseni. Seda abi saavad osutada uimastisõltlaste pereliikmed ja tuttavad ning tänaseks on sellega reaalselt päästetud 15 inimelu. Ma rõhutan, et naloksooniprogramm käivitus alles läinud aasta viimastel kuudel. Loodame, et selle aasta jooksul võtavad sõltlased programmi üha enam omaks ja me näeme, et uimastisurmad vähenevad veelgi. Aga tagajärgede likvideerimise kõrval on muidugi äärmiselt olulisel kohal uimastiennetus. Näiteks liiklusjärelevalves tuleb alkoholi kõrval järjest enam pöörata tähelepanu ka uimastite tarvitamisele. Seetõttu testitigi eelmisel aastal uut ja täpsemat narkomeetrit, sest narkojoobes juhtide osakaal on kasvutrendis.
Kõige olulisem on uimastite tarvitamisest loomulikult üldse hoiduda. 2013. aasta lõpus käivitas Siseministeerium esmakordselt ulatusliku lapsevanematele mõeldud kampaania, mille eesmärk on teavitada lapsevanemaid nende rollist uimastiennetuses, aga ka laiemalt sõltuvustega seonduvast. Teavituse sõnum on, et ennetusega tuleb alustada mitu aastat enne lapse murdeiga, ning me kutsume lapsevanemaid üles õppima, kuidas teha ennetust targalt. Kampaania esimestest tulemustest saab teha kokkuvõtteid selle aasta esimeses pooles, kui selguvad järelküsitluse tulemused. Selle teavituse tuum on eraldi veebileht www.tarkvanem.ee, kust kõik lapsevanemad saavad häid soovitusi ja võivad tutvuda ka teaduspõhiste uuringutega selle kohta, kuidas lapsevanemad peaksid oma lastega sõltuvustest rääkima, millal seda teha ja milliseid oskusi oleks selleks vaja. Lisaks investeeris Siseministeerium eelmisel aastal üle 100 000 euro mitmesse ennetusprojekti. Näiteks toetasime uue tõenduspõhise koolikiusamisvastase programmi KiVa pilootprojekti rakendamist ligi 20-s Eesti koolis eelmise aasta sügisest alates. Sellel aastal on kavas ka Eestis käivitada Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias juba aastaid kasutusel olnud spordiprogramm, mis Suurbritannias kannab nime Kickz. Selle raames korraldatakse koostöös spordiliigade, kohaliku omavalitsuse ja politseiga riskiperedest pärit lastele sporditreeninguid piirkondades, kus napib vaba aja veetmise võimalusi, et õpetada nendele lastele sotsiaalseid oskusi ja suurendada nende enesekontrolli võimet.
Uimastisurmade ja narkomaania vähendamine nõuab eri asutuste ühist kooskõlastatud jõupingutust ja selle tõttu loodigi 2012. aastal kõige kõrgemal tasemel uimastiennetuse valitsuskomisjon. Selle komisjoni töö tulemusena on äsja valminud ka uimastitarvitamise vähendamise valge raamat. See on poliitikadokument, mille alusel hakatakse planeerima iga-aastaseid tegevusi ja kus on määratletud ühised tulemusnäitajad, mille saavutamisse panustavad väga mitmed asutused, vabakonnad, kohaliku omavalitsuse asutused ja ka eksperdid. See on kättesaadav Siseministeeriumi koduleheküljelt ja soovitan kõigil Riigikogu liikmetel sellega tutvuda.
Viies prioriteet on vabatahtlike kaasamine turvalisuse tagamisse. On selge, et vabatahtlike kaasamisel on pikad traditsioonid. Meie eesmärk on kogukondade kaasamist ja vabatahtlust ühiskonnas märksa enam esile tuua. Potentsiaal on suur. Siseministeerium on viimase kahe aastaga suurendanud neli korda riigi toetust nii vabatahtlikele päästjatele, abipolitseinikele kui ka naabrivalvele. 2013. aastal ulatus toetus 1,3 miljoni euroni. Aktiivsete abipolitseinike puhul võib välja tuua märkimisväärse muudatuse näiteks töötundides, mille arv ulatus eelmisel aastal juba ligikaudu 72 000-ni. See võrdub umbes 45 elukutselise politseiniku aasta töötundidega. Politsei- ja Piirivalveameti prefektuurid võtsid 2013. aastal ka aega, et suhelda kõigi abipolitseinikega ning saada teada, millised on vabatahtlike soovid ja ootused oma teenistusele. Abipolitseinike ridu korrastati oluliselt ja võib öelda, et abipolitseinikke, keda me saame aktiivseks lugeda, on Eestis ligikaudu 830. Lisaks võib välja tuua, et aktiivsete abipolitseinike arv on viimase kolme aastaga kasvanud mitu korda ja meie selle aasta sihid on loomulikult veelgi kõrgemad.
Kui liikuda edasi tunnistusega vabatahtlike päästjate juurde, siis 2013. aasta oli samm edasi ka selles valdkonnas. Tänaseks on meil 1281 vabatahtlikku päästjat, mis on ligi kaks korda rohkem kui 2012. aastal. Esmakordselt ületas päästekomandode arv 100 piiri ning lisaks Tallinna ja Lääne-Eesti reservpäästerühmadele alustas tegevust Tartu reservpäästerühm. Vabatahtlikud aitavad kaasa ka ennetustöös. 2013. aasta esimeses kolmes kvartalis panustati näiteks tuleohutusalasesse ennetusse üle 2500 töötunni. Vabatahtliku merepääste kohta võib samuti öelda, et valmisolek suureneb. Vabatahtlikud merepäästjad osalesid eelmisel aastal 31 päästeoperatsioonil – seda on kaheksa võrra enam kui 2012. aastal – ja nende kaasabil päästeti üle 50 hädasolija.
Kuuenda prioriteedina toon välja konservatiivse kodakondsus- ja migratsioonipoliitika jätkumise. Meie kodakondsuspoliitika vundament on arusaam, et sünniga omandatud kodakondsus on õigus, kodakondsuse andmine mittekodanikule on privileeg, millega kaasneb loomulikult usaldussuhe riigiga nii õiguste kui ka kohustuste näol. Seadusliku rände osas tegi parlament 2013. aastal märkimisväärse muudatuse. Suur tänu teile selle eest! See on järjekordne näide, et Eesti on paindlik ja soovib olla avatud nendele, kes Eesti ühiskonnale lisandväärtust loovad. Selle muudatuse järgi saavad tippspetsialistid, teadlased ja tudengid tulla Eestisse viisa alusel, alustada siin töötamist ja õppimist ning siis kohapeal taotleda ka elamisluba. Eestile kõige rohkem lisandväärtust loovad välismaalastest spetsialistid võib ettevõte kohe tööle võtta, kui kokkulepitud tingimused on finantsnäitajate osas täidetud. Eelmisel aastal suurenes näiteks välistudengite arv 163 võrra, kuni 679-ni, ja alates 1. septembrist, kui jõustus uus välismaalaste seadus, on elamisluba väljastatud kaheksale välismaalasest tippspetsialistile. Ebaseadusliku rände juhtumitest niipalju, et on selge, et viimastel aastakümnetel on surve sisserändes Euroopa Liitu pidevalt suurenenud. Koos sellega on järk-järgult kasvanud ka Eesti piiri ebaseaduslike ületamiste arv. Möödunud aastal peeti kinni 26 ebaseaduslikku sisserändajat vähem kui üle-eelmisel aastal, kokku 267 välismaalast. Varjupaigataotluste arv kasvas mullu 20 võrra, 97 esmase varjupaiga taotluseni. Kõige rohkem taotlusi esitasid Vietnami kodanikud.
Viimane, aga mitte vähem prioriteetne suund on loomulikult siseturvalisuse kvaliteetne ja ka säästlik juhtimine. Siseministeeriumi valitsemisala on üks keerukamaid ja suuremaid Eestis. Ligi 9500 töötajat pakuvad turvalisuse loomiseks 231 avalikku teenust. Kõige olulisem vara on loomulikult meie inimesed. 2012. aastaga võrreldes vähenes keskmine töötajate arv mullu 0,7% ehk 59 töötaja võrra, samas tõusis enamiku politseinike ja päästjate palk, ulatudes keskmiselt 1088 euroni kuus. Me jätkame palga tõstmist ka sellel aastal. Enamiku vahendeid oleme suunanud nendele töötajatele, kes puutuvad reaalselt kokku ohuga. Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus siseturvalisuse teenistujate palgad kasvavad sellises mahus teist aastat järjest. 2013. aastal tugevnes märgatavalt ka Siseministeeriumi valitsemisala juhtide meeskond: neli siseturvalisusasutust sai uue juhi. Uued juhid on pannud oma töös suurt rõhku asutuste tegevuse korrastamisele ja selgemaks muutmisele ning loomulikult sellele, et maksumaksja iga euro läheks kindla sihiga ja selge eesmärgi nimel käiku.
Mõned tähelepanekud valitsemisala kinnisvaraarenduste kohta. Möödunud aastal valmisid politsei ja päästekeskuse ühishoone Narvas ning lennusalga angaar Kuressaares. Tänavu saavad valmis Päästeameti ja Häirekeskuse ühishooned Tallinnas Lasnamäel ja Tartus Annelinnas. See on oluline eeldus, et viia ellu selle aasta üks suuremaid muudatusi, milleks on loomulikult hädaabinumbrile 112 üleminek alates 1. novembrist. Samuti valmivad politseijaoskonna hoone Keilas ja tuleval aastal komandohoone Vormsil ning politsei ja päästekeskuse ühishoone Häädemeestel.
Lõpetuseks. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma soovitan teil kõigil põhjalikult tutvuda meie aruandega, mis on ka välja jagatud. Ma ootan teilt häid ideid, diskussiooni, mõttearendusi, loomulikult ka kriitikat, et üheskoos edasi liikuda. Me saavutame midagi ainult siis, kui me tegutseme üheskoos. Mul on väga hea meel, et see meeskond, kes siseturvalisuse, ka turvalisuspoliitika elluviimise nimel vaeva näeb ja pingutusi teeb, on vägagi tugev. On selge, et turvalisuse tagamisse peavad oma panuse andma tegelikult kõik ühiskonnaliikmed. Kui sellesse vähegi, kas või mõni tund aastas panustatakse, siis muutub ühiskond kindlasti turvalisemaks, ohutumaks. Ja on selge, et siin on tähtis ka kolmanda sektori, vabakonna ja erasektori roll. Ma väga loodan, et diskussioon tuleb elav. Aitäh teile tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Mati Raidma, palun!

Suur tänu, juhataja! Aitäh, hea minister, selle ülevaate eest! Eks mõtteid ja kriitikat ikka tuleb – ma võtan enda peale selle teise ülesande. Vabatahtlikud päästjad ja neid ühendav organisatsioon Päästeliit – ma ei leidnud raamatu põhiosast sõnagi selle organisatsiooni kohta. Leidsin tegevusaruandest lause, kus on kirjas, et Siseministeerium jätkas vabatahtlike esindusorganisatsiooni rahastamist ja tegevuskulud on 60 000 eurot. Kas mul on õige info, et sel aastal te nii enam ei jätka ja see summa on kolmandiku võrra vähenenud? Teiseks, kas rahastamist on üldse alustatud? Minu informatsiooni järgi pole ministeerium veel kordagi suutnud selle esindusorganisatsiooni eelarvet avada ja kõik need aastad on see tulnud siit Riigikogust.

Suur tänu küsimuse eest! See on teema, mille üle me oleme päris mitu aastat Rahandusministeeriumiga vaielnud. Meie ettepanek on olnud, et vabatahtlike katusorganisatsiooni peaks püsivalt rahastama riigieelarvest. Rahandusministeerium ei ole ühelgi aastal – see on nüüd juba kolmas aasta – sellel seisukohal olnud. Sellele katusorganisatsioonile, nii nagu ka mitmele teisele mittetulundusühingule, kes aitavad näiteks turvalisust tagada või osalevad muude ühiskonnaelu teemade puhul, on pidanud leidma rahastuse kas või näiteks Riigikogust. Sama lugu on ka priitahtliku päästeliiduga. Ma väga loodan, et Rahandusministeeriumi arusaamad muutuvad. Igal juhul on meil olnud väga tuliseid vaidlusi ja ma tean, et ka Riigikogu liikmetel on olnud vaidlusi, aga kahjuks pole see põhimõte muutunud. Iga aasta on seda raha arvestatud ühekordse kuluna, mis tähendab, et järgmisel aastal võetakse see kuluna maha ja nende organisatsioonide jaoks oluline püsiv rahastus tuleb jälle justkui uuesti leida.

Marika Tuus-Laul, palun!

Tänan! Austatud härra minister! Rääkisite päris palju tuleohutuskeskkonna parandamisest, ennetustöö tõhustamisest ja raha juurdepanemisest. Aga millest on tulnud see, et näiteks selle aasta jaanuaris oli tulekahjusid palju rohkem kui varem ja inimesi on ka surma saanud? Teine pool küsimusest on päästemeeskondade, päästekomandode kohta. Meie rääkisime siin omal ajal vähendamisest, teie räägite suurendamisest. Näiteks Palamusele tehti ju ka vabatahtlik komando ja me olime väga selle vastu. Sel aastal, alles mõni päev tagasi oli seal aga päris ränk õnnetus. Kas me ikkagi tegime õige otsuse?

Tänan küsimuse eest! Mina arvan, et me tegime õige otsuse. Ma olen seda mitmel korral ka parlamendi ees selgitanud. Elupäästeteenust saab pakkuda ainult professionaalne elupäästemeeskond, selleks on vaja vähemalt kolme meest vahetuses. Meil oli päästekomandosid, kus heal juhul suudeti vahetuses välja panna kaks meest, mõnel juhul isegi mitte kahte. Probleemid, nagu te teate, olid ka selles, et ühes või teises paikkonnas ei olnud nendel meestel lihtsalt koormust, ei olnud piisavat väljakutset, et hoida alles oma oskusi. Päästekomandod, mida praeguse seisuga on üle Eesti 72, suudavad abi suurele hulgale inimestele kiiremini kohale tuua. Nagu me oleme öelnud, selle reformi järel on 120 000 inimest rohkem, kellele suudetakse 1–15 minuti jooksul osutada elupäästeteenust. Minu arust on see tähtis. Inimeste elusid me päästame ainult siis, kui vahetuses on vähemalt kolm meest. Vabatahtlike kohta ma mainisin, et nende pakutav toetus on viimase kahe-kolme aastaga mitmekordistunud. Me proovime neile pakkuda rohkem koolitust. Me oleme märgatavalt suurendanud ka varustust, mis vabatahtlikele välja jagatakse. Ma arvan, et need sammud on kindlasti ennast õigustanud.
Mis puudutab selle aasta esimest kuud ja eelmise aasta viimaseid kuid, siis on raske mustvalgelt öelda, mis põhjusel võivad tulekahjude arv ja tulekahjudes hukkunute arv ühel ajahetkel sellisel määral suureneda. Ma võin välja tuua, et praeguse analüüsi kohaselt on üks märkimisväärne põhjus suitsetamine, samuti alkohol. Ma arvan, et teatud seos võib siin olla ka võrdlemisi sooja talvega. Teiselt poolt on see, et need eelmise aasta viimasel kuul ja selle aasta esimesel kuul hukkunud inimesed ei kasutanud suitsuandurit. Üldine teadlikkus suitsuanduritest on Eestis väga suur. Kahjuks olid need hukkunud aga sellised inimesed, kes eriti ei hooli mitmesugustest ohutusnõuetest, mille järgimine inimeste elusid päästab, ja nii saidki neist oma käitumise ohvrid. Siin ma saan veel kord korrata: lisaks ennetusrahadele ja muule seisneb selle aasta kõige olulisem edasiminek selles, et me panustame väga palju kodukülastustele. Nagu ma mainisin, tehakse tänavu 8000 kodukülastust ja nendes hakkavad osalema ka päästekomandode liikmed. Püüame jõuda just nende kodude ja leibkondade juurde, kus risk võib eeldatavalt olla kõrgem, kus ohutaju on väiksem. Me loodame muuta inimeste hoiakuid, et nad suudaksid ennast ka ise tule eest kaitsta.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Seda aastaraamatut sirvides jääb silma pilt, kus on Iisaku priitahtlike pritsimeeste 1986. aastal valmistatud Mercedes. See on üks uuemaid vabatahtlike päästjate töömasinaid Eestis, valdavalt on päästjate töömasinad valmistatud enne seda aega, kui ka teie sündisite. Ja ma arvan, et need vahendid, mis meil praegu autode hooldusse lähevad, on ca 500 eurot ühe ühingu kohta – see on raha, millega saab osta umbes 1,3 rehvi ühele autole. Samas teame, et vabatahtlikud päästjad ei saa mitte sentigi uue tehnika hankimiseks, neile tuleb piiritaguste sõprusvaldade ja meie elukutseliste päästjate kasutatud tehnika. Kas selline süsteem on jätkusuutlik?

Tänan küsimuse eest! Te võite jätkusuutlikkuse kohta vaadata leheküljelt 40. Aastal 2011 said vabatahtlikud päästjad Eesti Vabariigis toetust 330 000 eurot. Nüüdseks, kui möödas on ainult kaks aastat, on see summa kasvanud 1,15 miljoni euroni. Ma kujutan ette, et Eesti-suguses riigis on raske ette näha suuremat kui sisuliselt kolmekordset kasvu. Ma arvan, et see näitab kõige ehedamalt ja ilma liigsete sõnadeta, kuidas me vabatahtlikku päästet hindame. Loomulikult saab siia juurde öelda, et kunagi ei ole liiga palju, alati võiks olla ju rohkem. Mida me veel teeme? Me valmistume Euroopa finantsperspektiivi vahenditega välja vahetama elukutseliste päästjate sõiduvahendeid ja need saavad olema väga suured hanked. Kui vähegi võimalik, siis antakse elukutseliste päästjate küll vana, aga siiski hooldatud päästetehnika üle vabatahtlikele. Ma arvan, et aastail 2015–2020 me näeme seda, et elukutselised päästjad saavad endale uued sõidukid ja nende praegused sõidukid, millest päris suur hulk on endiselt kasutuskõlblikud, antakse vabatahtlikele päästjatele. Ka see on võimalus, kuidas päästjaid toetada.
Olen täiesti nõus, et alati võiks kõike rohkem olla, eriti võiks rohkem olla raha. Aga nagu me teame, tuleb raha just nimelt sellest tulust, mida teenib Eesti ühiskond, mida meile eraldavad maksumaksjad. Ma loodan, et see, mis vabatahtlike plokis on kirjutatud lehekülgedel 39–41, näitab ka ära, mida eelmisel ja üle-eelmisel aastal on tehtud. Nagu ma ütlesin, on hoolitsetud selle eest, et vabatahtlikud päästjad saaksid rõivastuse ja tehnilise varustuse. Loomulikult käib siia juurde ka hästi läbimõeldud koostöö. Paljud vabatahtlikud päästekomandod suhtlevad oma rahvusvaheliste partneritega ja ma olen ise näinud seda varustust, mida vabatahtlikele päästjatele on eraldanud näiteks Rootsi ja Taani sõsarorganisatsioonid. See on silmapaistev, väga suur abi. Meie saame omalt poolt sellist koostööd ainult toetada ja me toetame seda vabatahtlike koordinaatorite kaudu, kes Eestis seati ametisse esmakordselt 2011. aasta sügisel. Nemad on mõeldud tegutsema just selleks, et vabatahtlust edendada ja vabatahtlikke kõigiti aidata.

Valeri Korb.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Võitlus korruptsioonikuritegude vastu on kindlasti üks Eesti turvalisuspoliitika suundadest, te rääkisite sellest pikalt. Statistika näitab, et korruptsiooni avastati riigi tasemel rohkem, 72%, samal ajal kui omavalitsustes oli see näitaja 22%. Üldse iseloomustab 2013. aastat suur korduvate korruptsioonikuritegude arv. Härra minister, kas te võite kommenteerida seda olukorda? Kui me vaatame neid arve, siis on mul niisugune tunne, et riigiametnik ei karda midagi.

Tänan küsimuse eest! Ma julgen öelda, et need on täiesti meelevaldsed järeldused, mis te teete. Ma arvan, et Eestis on väga tõsiseid probleeme mitmes omavalitsuses. Kui te küsite uurimisvõimekuse kohta, siis te teate suurepäraselt, et uurimisvõimekus kohaliku omavalitsuse korruptsiooni väljatoomisel ja avastamisel on aastaid olnud väga kehv. 2012. aasta algusest, kui me lõime keskkriminaalpolitseis korruptsioonikuritegude büroo, on seda võimekust kasvatatud, aga sellest on möödas ainult kaks aastat. Kaitsepolitsei, mis on Eesti võimekaim asutus, tegeleb eelkõige avaliku sektori, õigussüsteemi ja riigi keskvalitsuse korruptsiooniga. Kindlasti muutub ka korruptsioonikuritegude büroo tegevus järgmistel aastatel märksa tõhusamaks. Kaitsepolitseil võttis vähemalt viis kuni seitse aastat aega heas mõttes euroopaliku taseme saavutamine, et koostöös prokuratuuriga ka raskemaid korruptsiooniskeeme avastada.
Ma arvan, et Eestis on omavalitsusi – eelkõige Ida-Virumaal, ka Tallinna linn –, mis on tõsiselt probleemsed ja kus te olete viimastel aastatel näinud väga märkimisväärseid korruptsioonijuhtumeid. Ega me ei saa siin muud loota, kui et ennetustöö võiks rohkem vilja kanda, et inimesed hoiduksid korruptiivsest tegevusest, saades aru huvide konfliktist. Justiitsministeeriumis ma lõin omal ajal kodulehe www.korruptsioon.ee, mille siht on just nimelt suurendada kogu ühiskonna teadlikkust, jagada soovitusi, näpunäiteid, häid kogemusi nii kohalike omavalitsuste ametnikele ja riigiametnikele kui ka vabakonnale ja erasektori töötajatele, et inimesed saaksid aru, mida me ühe või teise mõiste all mõtleme, mis on seaduste kohaselt lubatud ja mis mitte. Niisiis saab öelda ainult seda, et uus korruptsioonivastane strateegia "Aus riik", järjelt juba kolmas, kannab kindlasti seda sihti, et proovida ennetustöö kaudu korruptsiooni vähendada. Ma võin teile kinnitada, et prokuratuuri ja politsei uurimisvõimekus on viimastel aastatel märksa kasvanud.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Lausa hale on kuulata, kuidas te seisate ja järjekordselt valetate meile, jutustades korruptsioonist kohalikes omavalitsustes ja eriti Ida-Virumaal – see on teie lemmikteema. Narvas on kuue aastaga olnud poolteist juhtumit, Kohtla-Järvel uuritakse praegu linnapea juhtumit, kus tegemist on ühe euroga. Samas tutvusime eelmisel nädalal ülevaatega "Kuritegevus Eestis 2013", kus on selgelt välja toodud, et korruptsioonist kubisevad riigiasutused, riigi hallatavad asutused, eraõiguslikud riigiasutused – üle 75% korruptsioonijuhtumitest, kui vaadata neid andmeid. Millal te lõppude lõpuks lõpetate oma loba kohalikest omavalitsustest? Millal te hakkate tegelema korruptsiooniga seal, kus seda tegelikult on?

Aitäh küsimuse eest! Te suudate nagu alati pöörata kõik tagurpidi ja bluffida nii, et silm ka ei pilgu. Minu arust annab see kriminaalpoliitika ülevaade, mille te eelmisel nädalal tutvumiseks saite, ju selgelt tunnistust, et korruptsiooniga riigi tasemel, keskvalitsuse tasemel on Eestis tegeldud aastaid, selle korruptsiooni tõkestamisega. Nagu ma ütlesin, uurimisvõimekus on suur. Kohalike omavalitsuste skeemide avastamisega, eelkõige Ida-Virumaal, härra Stalnuhhin, on tegeldud vähe. Õnneks andis seesama valitsuskoalitsioon aastast 2007 kaitsepolitsei pädevusse kuus Eesti suuremat linna ja selle kaudu on avastatud märkimisväärsed, ausalt öeldes õõvastavad korruptsiooniskeemid, eelkõige Eesti suuremates linnades, mis jäävad põhjarannikule. Kaitsepolitsei jätkab kindlasti probleemsete kohtadega tegelemist ja suurendab oma võimekust korruptsioonijuhtumite uurimisel. Me oleme uurimisvõimekust tugevdades jõudmas ka ülejäänud ligikaudu 215 või 220 omavalitsuseni. See uurimine kuulub Politsei- ja Piirivalveameti pädevusse. Need on siis ülejäänud kohalikud omavalitsused, välja arvatud kuus Eesti suuremat linna.
Nagu ma ütlesin eelmises vastuses, selle võimekuse ülesehitamine võtab aega, sest korruptsioon on väga varjatud, see on raske kuritegevuse liik. Kui te kuidagi üleolevalt viitate sellele, et mõne korruptsiooniskeemi tõestamine ja avastamine ning menetlemine võtab aega, siis ma arvan, et siin ei ole midagi, millesse võiks üleolevalt suhtuda. Te teate väga hästi ka teiste riikide praktikast, et see ongi nii. Varjatud ja raske kuritegevuse avastamine, samuti kohtumenetlused, eriti kui tegemist on üldmenetlustega, võtavad aastaid. Ja selles ei ole mitte midagi imelikku. See ei ole moosivargus, tegemist on suuremate vargustega. Kahjuks me peame leppima sellega, et asjad võtavad oma aja, see on õigusriigis igati loomulik.
Teile on vastumeelne rääkida nendest omavalitsustest, mis minu hinnangul kujutavad Eestis väga tõsist probleemi, seda on toodud esile väga mitmes aastaaruandes, alates rahvusvaheliste organisatsioonide omadest ja lõpetades siseriiklikega. Ma arvan, et teil ei ole mõtet sellist hoiakut võtta, ma soovitan võtta teistsugune hoiak. Ma soovitan teil vaadata ühiskonda tervikuna ja püüda liikuda läbipaistvuse suunas. See puudutab nii riigi keskvalitsust kui ka neid omavalitsusi, mida te ise väga kalliks peate.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Eelmisel aastal vahetasime siinsamas saalis teiega mõtteid algoritmilise profileerimise üle. Nüüd tuli eelmisel nädalal välja üks selline uudis, et Politsei- ja Piirivalveamet plaanib kasutusele võtta avaliku informatsiooni kogumise ja analüüsimise süsteemi, tõhustamaks enda tegevust eelkõige ennetuse valdkonnas. Samuti räägitakse, et demograafilised näitajad, inimeste käitumise muutumine, meediatekstid, kommentaariumid, avalikud postitused sotsiaalmeedias on need, mida loodav rakendus võiks töötlema hakata ja mille põhjal saaks inimeste käitumist ennustada. Öelge, palun, kas tegemist on sellise süsteemiga, kus iga inimese kohta saab olema mingisugune failike, kus on kõik tema kommentaarid, arvamused, info sotsiaalmeediast! Kuidas see aitab kaasa turvalisuse suurendamisele? Kas me ei riku siin inimeste privaatsust ja õigusi, mis neil peavad ka internetis olema?

Tänan küsimuse eest! Teie algsele küsimusele, mis puudutas profileerimist, ma vastasin, et ei, sellega Eesti riigis ei tegelda. Eesti riigis austatakse inimeste põhiõigusi ja loomulikult lähtutakse sellest, et kõigil on õigus privaatsusele ja sõnumisaladusele. Nii et ma võin seda teile siit puldist ainult üle kinnitada.

Rein Randver, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud minister, tänan teid selle ülevaate eest! Aga selles raamatus on ainult üks leheküljekene, suur pilt ja kaks tsitaati mereohutusest, mis on ka meie turvalisuspoliitika osa. Me teame, et Läänemere piirkonnas on meil merekeskkonna suhtes omad kohustused ja nõuded, on see siis ennetustöö, seire või reostustõrjevõimekus. Kuidas te hindate seni tehtud tööd ja kuidas me paistame võrdluses teiste piirkondadega? Millised on meie suurimad probleemid? Seda enam, et me oleme väga kõvasti välja kuulutanud, et sel aastal on Eestis Läänemere aasta.

Tänan küsimuse eest! Leheküljelt 43 te leiate mõned olulisemad tähelepanekud merereostusohu kohta: 29 võimaliku reostuse juhtumit, reostus tehti kindlaks 16 juhul. 2012. aasta arvud olid vastavalt 33 ja 20 ehk seis on ligikaudu sama. Oleme teinud ka selle järelduse, et enamasti oli tegemist laevadelt tahtlikult merre lastud kerghaihtuvate naftatoodete või nende jääkidega, mis ei tekitanud püsivaid kahjustusi. Me teeme reostustõrjes väga tõsist koostööd Soome riigiga, sõlmimisel on ka leping Lätiga. Ma arvan, et meie võimekus on kindlasti suurenenud tänu finantsvahenditele, mis on tulnud Euroopa Liidust. Reostustõrjelaev Kindral Kurvits on konkreetse tehnilise vahendina suurendanud meie merereostustõrje võimekust.
Ka järgmise finantsperspektiivi perioodil me taotleme sellesse valdkonda raha. Kuna me oleme pisikene riik, siis on täiesti paratamatu ja loomulik, et mõnda laiema ulatusega merereostuse juhtumit saame lahendada ainult koostöös. Koostööd teeme eelkõige Soomega ja mingil kujul kindlasti ka Rootsiga. Arendada välja merereostustõrje võimekust suuremas mahus oleks meie väheste vahenditega raske, aga ma julgen arvata, et üldine seisund või võimekus on meil n-ö rahuldav. Alati võiks muidugi olla parem. Reostusjuhtumeid, nagu sai öeldud, ei ole õnneks palju. Aga kui on mõni suurem juhtum, siis Läänemeres on mõjud tõesti ulatuslikud, sest suures plaanis on tegu kinnise veekoguga. Selliseks teda ju loetakse. Ma olen täiesti kindel, et meie head partnerid Soome riigist on samuti huvitatud sellest, et Eesti oleks vähemalt reageerimise tasemel suuteline professionaalselt ümber käima nende tehniliste vahenditega, mida soomlased saavad meiega jagada. Nii et Läänemere üldine seisund on minu arvates enam-vähem rahuldav.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Sa rääkisid oma ettekandes ja ka meile antud materjalides on palju juttu personalipoliitikast. Samas on palju räägitud ka korruptsioonist. Siin on olnud päris emotsionaalne sõnavahetus. Seetõttu ma küsin sult kommentaari neid kahte asja ühendavale Euroopa Liidu korruptsioonivastase raporti lisa ühele lõigule. See räägib nimelt sellest, et poliitilise mõjutamise riski on tunda ka avaliku sektori kõrgete ametnike määramisel, ja näiteks tuuakse 2013. aasta kevade protsessid politsei- ja piirivalvejuhi määramisel. Kas sa kommenteeriksid seda lõiku, mis on Euroopa Liidu kõrgest kantslist ette loetud, ja kommenteeriksid seda poliitilise korruptsiooni vaatevinklist?

Suur tänu! See väide, mis on ühe lausena sinna suurde raportisse kirja pandud, on täiesti arusaamatu. Minu hinnangul on 2013. aasta ka personalipoliitika poolest meie valitsemisalale edukas olnud. Me oleme sisukate ja tuliste diskussioonide tulemusel nimetanud ametisse neli tippjuhti. Minu üldine põhimõte on olnud ettepanekuid tehes ka see, et valitsemisalas, milles on kaks kõige suuremat avaliku sektori organisatsiooni – Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet –, ei ole vaja teha keskpäraseid valikuid. Meil ei ole kindlasti vaja ka valikuid valiku pärast. Mul on väga hea meel, et nii Päästeameti kui ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, kes on praegu ametis, on igati õigustanud nendele pandud lootust. Ma arvan, et nad teevad väga head tööd, neil on väga tugev meeskonnavaim. Eks need vaidlused, mis eelmisel aastal said peetud, on meil sisse kirjutatud ka seadustesse. Teatud personalipoliitika käib Eesti Vabariigis läbi väga mitmest filtrist. On väga erinevaid arvamusi ja neid peab kindlasti arvestama. Maksu- ja Tolliameti peadirektori valimine on näiteks võrrelduna Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori valimisega sisuliselt rahandusministri ainupädevuses. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori nimetamine on aga hoopiski mitmekihilisem ja sellele on seadusandjal kindlasti olnud oma põhjendused.
Ma arvan, et personalipoliitikas sai eelmisel aastal tehtud häid ja õigeid otsuseid – see on minu lihtne vastus. Ma arvan, et diskussioon ja vaidlused on olnud head ja arendavad ning me oleme sellel aastal märkimisväärselt tugevamad, kui me olime eelmisel aastal ja varem. Personali tippjuhtidest sõltub väga palju, sellest sõltub äärmiselt palju ka Eesti suurimas avaliku sektori organisatsioonis (Politsei- ja Piirivalveametis on 5500 töötajat). Sellel ametil ei ole mitte ainult uus tippjuht, vaid sisuliselt on kogu juhtkond uus. Ma arvan, et see uus juhtkond on ennast selgelt õigustanud ja teeb tõesti paremat tööd, võrreldes varasemaga.

Jüri Morozov, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Vabatahtlike päästjate puhul te tõite välja, et nii päästekomandode kui ka päästjate arv on kasvanud plahvatuslikult, kui nii võib öelda. Ma näen siin selget rolli teil ja ministeeriumil, sest kui riiklikke üksusi hakati kaotama, siis loomulikult kohalikud kogukonnad reageerisid ja riiklike asemele loodi vabatahtlikud päästeüksused. See, et vajadus piirkondlike päästeüksuste järele on olemas, väljendub ju ka selles, et te suurendasite oluliselt nende finantseerimist. Kuhu me siis välja jõuame? Tegelikult jõuame ringiga tagasi sinnasamasse, kust te alustasite. Aga minu küsimus on hoopis selline. Kuna neid üksusi on nüüd nii palju, kas teil on siis mingisugune kava, kuidas nende n-ö inimvõimekust hoida või kasvatada?

Tänan küsimuse eest! Te juhtisite tähelepanu päästekomandode reformile ja seostasite seda vabatahtliku päästetegevuse toetamisega. Siin ei ole kindlasti sellist seost, nagu teile on võib-olla mulje jäänud. Vabatahtlike päästjate toetus on kasvanud märksa kiiremini ja märksa laialdasemalt kui ainult nendes paikkondades, kus toimus päästekomandode ümberformeerimine.
Ma tuletan meelde, et meil oli 2012. aasta alguses ametlikult 81 elukutselist päästekomandot. Ümberkorralduste käigus jäi neid alles 72. Vabatahtlike päästekomandode arv on kasvanud märksa rohkem, samuti on märkimisväärselt suurenenud rahalised vahendid, mis on suunatud vabatahtlusele. Me ei jõua kuidagi ühe ja sama koha peale tagasi, vaid oleme tegelikult seadnud sihiks jõuda selleni, et eelkõige hajaasustusega piirkondades elavatel inimestel tekiks suutlikkus ja tahe esmases kriisiolukorras sekkuda. Parlament võttis selleks juba aastal 2010 vastu otsuse, mis annab võimaluse iseseisva pädevusega vabatahtlikuks päästetegevuseks. Valitsus ja Siseministeerium eraldavad eelarvest vahendeid ja toetavad komandode teket.
Aga selles mõttes on teil õigus, et me tahame liikuda edasi just nimelt kvaliteedi suunas. Me ei pane kindlasti kätt ette, aga me ei tee midagi eripärast, et komandode arvu mehaaniliselt suurendada. Me tahame edasi minnes tõesti parandada kvaliteeti, et vabatahtlikud komandod, mis on moodustatud (neid on üle 100), oleksid jätkusuutlikud. Seetõttu oleme kordades suurendanud toetust, mida riik neile eraldab. Me pakume väljaõpet ja analüüsime võimalusi, kuidas anda vabatahtlikele päästjatele võib-olla rohkem õigusi ja parandada ka tehnilist varustust.
Üldiselt võib veel kord öelda välja põhimõtte: vabatahtlik pääste ei asenda mitte kunagi elukutselist päästet. Vabatahtlikud ainult täiendavad elukutseliste tegevust, see on võimalus väiksemamahulistes kriisisituatsioonides esmatasandil sekkuda. Vabatahtlikud päästjad teatavasti ei suuda praegu veel suitsu sukelduda. Aga ma jätaksin õhku küsimuse, et miks mitte anda aastate pärast võimalus ka nendele vabatahtlikele päästjatele, kes on huvitatud suitsusukeldumisest. Need võiksid olla näiteks elukutselised päästjad, kes on teenistusest lahkunud, aga jätkavad vabatahtlike päästjatena ja on vajaliku koolituse saanud. See peaks minu teada olema ligikaudu 200-tunnine koolitus, niisiis väga põhjalik ja pikk koolitus. Miks mitte anda mõnele vabatahtlikule päästekomandole ka selline õigus? Kui neil on vajalik  tehniline varustus ja valves piisav arv mehi, miks nad ei võiks siis teha ka suitsusukeldumist? Me võime anda neile võimaluse. Aga loomulikult on see tulevikumuusika. See tähendab, et meil on paralleelselt olemas vabatahtlik pool ja samas ka tugev elupäästevõimekus, mis on praegu 72 elukutselisel päästekomandol. Ütlen veel lõpetuseks juurde, et nagu ma oma kõnes mainisin, on Eestis elupäästjate reageerimiskiirus sisuliselt sama mis Soomeski. Teiseks, elanikkonna suurust arvestades on meil elupäästjaid tegelikult isegi rohkem kui Soomes.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on hea meel näha, et viimastel aastatel on Siseministeerium väga tõsiselt tegelnud ennetustööga, võib öelda, et see on ilmselt üks teie südameasju. Samas me näeme ja teame, et väga palju inimelusid me kaotame alkoholi liigtarvitamise tõttu. Selles vallas on ennetustöö küll suhteliselt lõputu. Eelmisel nädalal kinnitas Vabariigi Valitsus alkoholipoliitika rohelise raamatu, mis valmis väga paljude osapoolte kokkuleppel. Kuidas sina hindad, kas see raamat sai hea? Kas need põhiasjad, mida teie ministeerium soovis sinna sisse panna, ka said sisse? Kuidas võiks sellega töö edasi minna?

Väga hea küsimus. See on tõesti lõputu töö. Otseselt alkoholikahjude tõttu, nagu me teame, kaotame aastas ligikaudu poolteist tuhat inimelu, mis võrrelduna narkoüledoosidega on kümme korda suurem arv. Aga me teame ka, et alkoholi kaudne mõju inimeste elule ja tervisele on veelgi suurem. Ma arvan, et roheline raamat on kindlasti edasiminek. Isiklikult oleksin võib-olla mõnes aspektis tahtnud näha suuremat edasiminekut, aga kindlasti tuleb tunnustada Sotsiaalministeeriumi hea töö eest. Roheline raamat on samas soovituslik, erinevalt valgest raamatust ei ole tegemist mitte suunistega, vaid kokkulepitud poliitikasoovitustega, mille põhjal hakatakse välja töötama võimalikke seadusandlikke muudatusi ja konkreetsemaid poliitikasuuniseid.
Minu hinnangul võinuks mõni sõnastus, mis algab sõnaga "kaalumine", olla palju otsesem. Näiteks, kaaluda elustiili reklaami keelustamist. Minu meelest tekitab elustiili kaudu alkoholi reklaamimine ühiskonnale täiesti väära mulje alkoholi põhjustatud kahjudest ja tema negatiivsest mõjust. Me teame Euroopas riike, kus alkoholi on võimalik reklaamida vaid neutraalse tootereklaami kaudu. Antakse edasi toote omadusi ja ei seota seda elustiiliga, nagu näiteks, et ainuke tõeline mees on see, kes joob õlut x. Andke andeks, aga kui seda miljonite eurode eest teile, võib-olla mitte just teile kui väga teadlikele Riigikogu liikmetele, vaid natuke vähem teadlikele ühiskonnagruppidele sisendatakse ja ka sisestatakse, siis ma arvan, et see kannab vilja ja alkoholi tarbimine Eestis ei vähene.
Me teame, et Eesti, kus tuleb ligikaudu 11 liitrit absoluutset alkoholi elaniku kohta, on Euroopas teiste riikidega võrreldes vägagi negatiivsel kohal. Positiivse näitena saame tuua mõne teise pisikese, väiksema ühiskonna, näiteks Islandi, kus see näitaja on peaaegu kaks korda väiksem. Väga külmas ja karges põhjamaariigis Rootsis on alkoholi tarbimine samuti umbes 6 liitri peal. Positiivsest küljest võib siin nimetada veel mõnda Põhja-Euroopa riiki. Nii et ma arvan, et arenguruumi on meil vägagi palju. Mina siseministrina ja minu valitsemisala töötajad puutuvad uimasti- ja alkoholikahjudega kokku iga päev. Me näeme nende äärmiselt negatiivset mõju päästetöös, nii liiklus- kui ka tuleõnnetuste puhul.
Ma pean siinkohal tooma esile positiivse koostöö, mida me teeme erasektoriga ennetussõnumite edastamiseks ühiskonda. 2011. aastast olen näiteks kutsunud ümarlaua aruteludele erasektori esindajaid, kelle seas on jae- ja hulgimüüjad, et leppida kokku ühtses ennetussõnumis. Aga see puudutab ainult Siseministeeriumi valitsemisala ja on seotud liiklus-, tule- ja veeõnnetuste ärahoidmisega. See ühtne ennetussõnum, milles me oleme kokku leppinud, ütleb, et kui jood, siis ära juhi, ära mine ujuma. Ma arvan, et see on teatud edasiminek.
On selge, et meie riigi poliitika, meie ühiskonna poliitika, mille järgi tuleb eelkõige säästa alaealisi ükskõik millise sõltuvusaine tarbimise kahjudest, on ülimalt tähtis. See on võtmetähtsusega küsimus, sest mida varem puutuvad alaealised kokku suitsu, alkoholi ja uimastitega, seda suurem on kahju nende ajule, seda suurem on kahju nende edasisele elule ja seda väiksem on võimalus edasises elus sõltuvust vältida. Kokku võttes on selle teavituse tuum kodulehekülg tarkvanem.ee, millele me oleme eelmisest aastast alates suunanud oma ennetuspüüdlused. See ei puuduta mitte ainult alkoholi, nagu ma ütlesin, vaid ka tubakat ja uimasteid.
Vastuseks küsimusele rohelise raamatu kohta ütlen, et see on samm õiges suunas. Minu arust võiksid sellised sammud olla isegi suuremad ja ma väga loodan, et kui rohelist raamatut hakatakse ellu viima, siis on ka parlament, enamik parlamendierakondi valmis andma oma märkimisväärse panuse, et alkoholikahjusid ühiskonnas tõesti vähendada. Mul on hea meel ka selle üle, et Sotsiaalministeerium ja Vabariigi Valitsus on otsustanud suunata järgmise finantsperspektiivi vahenditest vähemalt kümme miljonit eurot just nimelt alkoholiga seonduvate sõltuvuste vähendamiseks.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! 2013. aasta täitmise aruandes on märgitud, et suurendatakse toetust sotsiaalprogramme pakkuvatele mittetulundusühingutele. Kui justiitsminister siin esines, siis tõi ta minu meelest väga positiivse näite. Ta rääkis, et ka nemad on välja kuulutanud selliste projektidega raha taotlemise ja raha ei anta mitte ühe, vaid koguni kahe aasta peale. Ühingud teavad siis juba ette, et rahastatakse kahe aasta tegevust. Kuidas on see korraldatud teie valdkonnas? Mittetulundusühingute ennetustöö toob selles vallas kindlasti väga palju kasu ja nende ebakindlust rahastamise suhtes oleks võimalik vähendada sellega, kui projektid oleksid paariaastased.

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et see on igati mõistlik suund, kui raamlepingutega anda kindlust mittetulundusühingutele, vabakonna esindajatele, kes teevad väga head ennetustööd. Siseministeeriumil ei olnud varem sisuliselt rahalisi võimalusi ja võib-olla ei olnud see varasematel aastatel ka nii selge prioriteet. Alates 2012. aastast olen ma aga tõesti pidanud äärmiselt tähtsaks, et Siseministeerium ennetuses osaleks, sirutaks nende projektide kaudu, mida ma teile ettekandes tutvustasin, oma abikäe eelkõige nendele lastele, kes on pärit riskiperedest, keda me tegelikult ei suuda hõlmata isegi siis, kui me suurendaksime märkimisväärselt Eesti riigi toetust huviharidusele.
Miks see nii on? Meil on hulk lapsi, kes on pärit sellistest riskiperedest, kus vanemad ei ole huvitatudki laste huviharidusest. Meie küsimus on, kuidas jõuda nende noorteni, kes tänavatel hängivad ja kes, palun vabandust, võivad isegi kodust põgeneda, sest sealne kliima, keskkond on pigem eemaletõukav. Nad põgenevad tänavatele, põgenevad mingitesse gängidesse, neil on väga palju vaba aega. Meie siht on proovida ka neid noori heas mõttes hõlmata. Ma rääkisin teile atraktiivsest võimalusest kaasata neid noori mõnesse spordiprogrammi, näiteks jalgpallitreeningute kaudu, aga mitte selleks, et neist saaksid jalgpallurid, vaid loomulikult selleks, et anda neile sotsiaalseid oskusi, parandada nende enesekontrollivõimet, tegelda nendega reaalselt ja professionaalsel tasemel. Raamlepingud on minu arust hea võimalus.
Me püüame pakkuda ka suuremat kindlustunnet meie headele partneritele. Näiteks sellesama spordiprogrammi puhul, mis Inglismaal kannab nime Kickz – Eestis ei ole sellele veel vastet välja mõeldud –, on meie heaks partneriks Heateo Sihtasutus, mis on minu arust üks Eesti tugevamaid vabakonna esindajaid ja ennetustöösse panustajaid. Jah, me püüame samuti seda kindlustunnet luua. Suundumus on igal juhul see, et riik ei oleks oma valikutes hüplev ning annaks läbipaistvalt, hangete kaudu kolmandale sektorile selge signaali: jah, riik panustab, riigil on selle jaoks ka võimalused, see on meie jaoks tähtis teema ja me tahame, et see tegevus kestaks aastaid. Näitena saan tuua ka lapsevanematele suunatud teavituse, kus me proovime just nimelt sellise raamkäsitluse kaudu sellel aastal selgust luua ja tekitada pikema partnerlussuhte konkreetse organisatsiooniga, kes meile heas mõttes know-how´d pakuks ja teenust osutaks.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Härra minister! Kirjalikus turvalisuspoliitika ülevaates on lehekülgedel 23 ja 24 selline tekst, et "suurenenud on poliitiline korruptsioon, mõjuvõimuga kauplemine ning konkurentsikuritegude toimepanemise tõenäosus". Et konstateerida mingit tõenäosust, on vaja faktoloogilist baasi või andmestikku. Kas te selgitaksite, millisel faktoloogilisel andmestikul teie järeldus või prognoos põhineb? Teiseks, sealsamas on ka vastuluure ja põhiseadusliku korra kaitse teema. Väga lühidalt, kümmekonnal real on juttu riigireetmisest ja kaitsepolitsei tegevusest vastuluure alal. Samal ajal on Euroopas radikaliseerumas rahvusgrupid, religioossed grupid ja poliitilised grupeeringud. Miks ma ei leia midagi selle teema kohta?

Tänan küsimuse eest! Seda, mida te viimati nimetasite, käsitletakse iga-aastases kaitsepolitsei aastaraamatus. Seal käsitletakse radikaliseerumise teemat põhjalikult. Seda tehti 2013. aastal ja järgmine aastaraamat ilmub kevadel 2014. Radikaliseerumine on Euroopas tõesti probleem, Eestis me võime õnneks pidada seda pigem mõõdukaks probleemiks. Meil ei ole selliseid kogukondi, kus radikaalsetel meeleoludel põhinevad vägivallaavaldused võiksid kinnistuda. Tuleb rõhutada, et ega probleemiks ei ole kunagi usk, probleem on sellesama usu varju peidetud vägivaldsus. Samuti on usulise radikaalsuse taha varjunud vägivald see, mille vastu me peame seisma ja mille tõkestamisega kaitsepolitsei ka tegeleb.
Kui tulla küsimuse alguse juurde, siis selles tsiteeritud lauses räägitakse ikkagi konkurentsikuritegude tõenäosusest ja poliitilise korruptsiooniga puutumuses oleva mõjuvõimuga kauplemise juhtumite arvust. Järeldused on tehtud politseiekspertide abil ja räägitaksegi konkreetsest arvust juhtumitest, mis puudutavad mõjuvõimuga kauplemist. Me teame, et mõjuvõimuga kauplemine on praegu äärmiselt lahtine küsimus, kuna me oleme saanud sisuliselt ju Riigikohtu otsuse, mis puudutab konkreetset paragrahvi meie karistusseadustikus. Ma arvan, et üldiselt nähakse ka näiteks omavalitsuse tasemel levivas korruptsioonis vägagi tihti mõjuvõimuga kauplemise ilminguid. Küsimus on loomulikult alati selles, millise koosseisuga läheb prokurör kohtusse, millise koosseisuga esitatakse lõplik süüdistus. Ma arvan, et ülevaates räägitakse just nimelt sellest, et korruptsiooniga puutumuses oleva mõjuvõimuga kauplemise juhtumite arv on viimastel aastatel suurenenud. See on tõdemus, mida me ei tohiks jätta mitte vaka alla, see tuleks tuua välja, et avada probleemi olemus ja saada mõjuvõimuga kauplemise osas võimalikult kiiresti selgust. Ning selgust mitte ainult seaduste tasemel, sest nagu me teame, on keeruliste koosseisude puhul vaja selgust saada eelkõige kohtul.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud minister! Te ütlesite oma ettekandes, et kodakondsuse andmine on privileeg. Lõppenud Sotši olümpiamängudel nägime, kuidas üsna paljudele riikidele tõid medaleid ja kuulsust inimesed, kes olid alles hiljuti saanud nende riikide kodakondsuse. Kas te selgitaksite, miks Vabariigi Valitsus ei andnud kodakondsust sellele Vene noormehele, kes koos Eesti kodanikust tütarlapsega oleks ilmselt toonud neilt olümpiamängudelt Eestile kõige kõrgema koha? Kas selles nähti mingit turvalisusriski või jäi äraütlemine ainult kultuuriministri tasemele ja teiega selles osas nõu ei peetud?

Tänan küsimuse eest! Vabariigi Valitsus on eriliste teenete eest kodakondsuse andnud ainult äärmiselt üksikutel juhtudel. Kui ma meenutan, siis viimase kolme aasta jooksul on seda minu teada tehtud ainult üks kord. Kultuuriministeerium kujundas selle konkreetse isiku suhtes oma seisukoha. Täiendavat taotlust Vabariigi Valitsusele selle uisutaja kohta ei esitatud ja seetõttu ei ole olnud midagi otsustada.
Konservatiivne lähenemine eriliste teenete eest kodakondsuse andmisele on olnud viimaste aastate üldine põhimõte. Eks see põhimõte on kantud ka sellest, et eriliste teenete eest kodakondsuse andmine on tekitanud sedavõrd palju paksu verd, erimeelsusi, poleemikat. Eelkõige tekib küsimus, et kui ühele sportlasele on see antud, siis vabandage, aga milliste kriteeriumide alusel me ei anna seda siis teistele sportlastele, kes võib-olla on samuti nii tugeva sisemise potentsiaaliga, et saavutada olümpiamängudel medaleid ja tuntust. See on üldine kontekst, mida tahtsin teile selgitada ja kodakondsusega seonduvalt esile tuua.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, siseminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, Andres Anvelt! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Hea minister! Hakkan pihta sellest, et kiidan natuke ministrit. Nende kolme aasta jooksul, kui meie avalik sektor, sh ka ministeeriumid poliitikate elluviijatena, ei ole eelarvekasvu suurust arvestades just õitsenud, on Siseministeeriumis üht-teist ära tehtud. Need graafikud, mida me nägime ja mida me saame ka siit raamatust vaadata, näitavad tõesti seda, et õnnetussurmade arv on Eestis vähenenud. Küll näitab aga selle aasta algus, et see trend võib pöörata natuke teise suunda. See osutab kindlasti ka sellele, et õnnetussurmade puhul on politsei- ja päästetegevuse kõrval oma osa inimeste sõltuvuskäitumisel ja teistel riskidel, mis tulenevalt sotsiaal-majanduslikust foonist esile kerkivad.
Tahan aga siit puldist ära märkida ka seda, kus mina näen jätkuvalt suuri probleeme, millega Siseministeerium on kindlasti tegelnud, aga kus lähiajal tuleks tegevust tõhustada. Siin on palju räägitud ühest olulisest prioriteedist, milleks on võitlus lähisuhtevägivalla vastu. Ministriga tuleb nõustuda selles, et politsei on ainult üks osis keerulises süsteemis, mis seda vägivalda peaks vähendama. Politsei- ja Piirivalveamet on oma ametkondlike tegevuste kaudu jõudnud tegelikult päris paljudest teistest riigiasutustest ette. Ta on välja töötanud juhendi, kuidas sellistel juhtudel reageerida, kuid kahjuks jääb juhendis kirjutatu täideviimine tihtipeale kas spetsialistide vähesuse või ka eri prefektuuride erinevate kogemuste taha. Tagajärg on see, et kui me vaatame perevägivalla statistikat, siis arvud on prefektuurides vägagi erinevad. Ei usu mina seda, et näiteks Põhja Prefektuuris, vaatamata kõige suuremale teenindatavale inimeste hulgale, on seda probleemi vähem kui näiteks Lääne Prefektuuris.
Tõsist muret teeb jätkuvalt see, et kui me vaatame väljakutsete, ütleme, registreeritud juhtumite ja algatatud menetluste arvu, siis isegi sellest paberi peal olevast statistikast on näha üpris suurt latentsust, mis, ma rõhutan, võib lähisuhtevägivalla puhul kanduda ka järgmisse põlvkonda. Ma väga loodan, et õiguskomisjonis arutatakse menetluses oleva karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu puhul tõsiselt meie fraktsiooni pakutud seaduse muutmise ettepanekuid, eriti neid, mis puudutavad lapsi kui sekundaarseid ohvreid. Eesmärk on seaduses välja tuua, et kui laps näeb vägivallajuhtu pealt, siis on see raskendav asjaolu.
Kui korruptsioonist rääkida, siis ühtepidi, jah, keskkriminaalpolitsei korruptsioonivastaste kuritegude büroo on hakanud pead tõstma. Kuid nende võimekust annab kindlasti veel arendada. Reageerida ei tule mitte ainult rasketele kuritegudele, vaid ka väärteokoosseisudele, mis meil tegelikult on mitmesse seadusesse kirja pandud ja mis puudutavad nii toimingupiiranguid kui ka igasugust ametkondade, kohalike omavalitsuste ametnike korruptiivset käitumist. Muret teeb see, et kuigi me loeme sellest väga huvitavast aruandest, et viimase kahe aasta jooksul on sellised valdkonnad nagu transport, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, kaitsetööstus, meditsiin ja, kui ma ei eksi, siis ka energeetika paremini hõlmatud, sest kaitsepolitsei pädevust uurida korruptsioonikuritegusid on laiendatud, siis kahjuks arvud, millest lugupeetud minister armastab väga rääkida, on liikunud teises suunas. 2013. aastal oli kaitsepolitsei süüdistuskokkuvõttega lõppenud korruptsioonijuhtumite arv tunduvalt väiksem kui aasta varem. Kui ma ei eksi, on see arv lausa ainult kolm.
Jätkuvalt rõhutan seda asjaolu, mille kohta ma ministrilt küsisin. Kõrgete politseiametnike määramine eelmisel aastal jättis ebaleva mulje. Ma arvan, et seda panid tähele ka Euroopa Komisjoni kõrged ametnikud, kes seda hindasid. Eesti Politsei- ja Piirivalveamet oli peaaegu pool aastat ilma juhita. Vahepeal tehti arusaamatuid manipulatsioone ja ma ei arva, et sellise lõigu tekkimine Euroopa Liidu korruptsiooniraportisse oleks pelgalt juhus.
Peatun paari sõnaga ka narkosurmadel. See arv on 2013. aastal tõesti vähenenud. Aga ma tuletan lugupeetud ministrile meelde, et olen sellel teemal siit puldist 2011. aastast peale rääkinud, et kõik hakkab pihta sellest, kui vabalt narkodiiler fentanüüli, valget hiinlast tänaval müüb. Tallinnas Põhja Prefektuuris hakkas sellega tegelev rühm eelmise aasta alguses tööle ja me näeme seal narkosurmade suurt vähenemist. Kahjuks Ida-Virumaal selleni sisuliselt jõutud ei ole ja fentanüül haarab noori inimesi endiselt oma rüppe ning viib neid manalateele. Ma arvan, et noorte inimeste elu päästaks politsei ja piirivalve tegevus Ida-Viru suunal, aga see on suhteliselt lapsekingades.
Mainin veel ära konservatiivse kodakondsuspoliitika. Räägiti, et see on sisuliselt meie eelis. Ma tooksin ikkagi välja need selle ja eelmise aasta juhtumid, kus Eestile lojaalsed inimesed sattusid kodakondsusküsimustega seaduse keerdkäikudesse ja jäid kodakondsusest ilma või vähemalt oli selle saamine raskendatud. See olukord ei ole päris normaalne.
Lõpetuseks tahan öelda seda, mida ütles mulle eile vabariigi aastapäeva vastuvõtul meie Kaitseväe juhataja Riho Terras: kõige paremini marssisid paraadil Politsei- ja Piirivalveameti üksused. Aitäh, härra minister!

Suur tänu! Palun, Peeter Võsa!

Austatud eesistuja! Kallid kolleegid! Eile, Eesti Vabariigi pidupäeval, nii nagu kolleeg Jüri Ratas ütles, meenutati ja tähistati toonaseid julgeid otsuseid ning tegusid. Tunnustasime ja mälestasime vapraid mehi ning naisi, kes tõid Eesti riigile vabaduse. Täna, rääkides Eesti turvalisuspoliitikast, tõstatub väga tõsine küsimus: mille järgi üldse mõõdetakse turvalisust? Siinkohal meenub mulle legendaarse laulja Bob Dylani ütlus: "Kangelane on see, kes mõistab vabadusega kaasnevat kohustuste hulka."
Eesti riigi kohustus on tagada kõigi siin elavate inimeste turvalisus. Meie ühiskonnas, mis on tulvil mitmesuguseid statistikanumbreid, kipuvad aga tõelised turvalisusega seotud mured jääma tagaplaanile. Rõhutan, et jätkuvalt on Eestis kõige olulisem turvalisuspoliitika väljakutse politseinike arvu vähenemise peatamine. Ei möödu nädalatki, kus jälle mõni politseinikest ei meenutaks möödunut ega teavitaks oma kolleege uute väljakutsete teele asumisest. Samas on iga selline kaotus nii noorele riigile, nagu seda on Eesti, väga raske.
Siseministri ettekande põhjal võib öelda, et statistilistes illusioonides, poolpettekujutuste maailmas osutub taas kord kangelaseks inimene, kelle suurima voorusena võib imetleda vaid turvalisusstatistika numbrite väänamist. Pole mõtet öelda, et anname endast parima, kui jätkuvalt on probleemiks ühteaegu nii politseinike madal palk kui ka asutusesisene motivatsioonikriis. Olukorra parandamiseks on suurendatud vabatahtlike tegevuse toetust. Jah, me saame olla uhked nende inimeste abi üle, kes oma vabast tahtest aitavad põlevaid kodusid kustutada või tulevad vajaduse korral tänavale korda looma, kuid selline suund ei tohiks saada riigi turvalisuspoliitika peamiseks eesmärgiks. Seda kõike võiks võrrelda oma tervise usaldamisega kellegi kätte, kes on läbinud esmaabi kiirkursused. Millal jõutakse arusaamisele, et politseikooli lõpetanud spetsialistidest ei saa rekkamehed ja tuletõrjujatest ehitajad naaberriikides mitte seetõttu, et neile meeldib rohkem rooli keerata või vaaderpassiga seina loodida, vaid sellepärast, et meie valitsus ei suuda statistika väänamise asemel astuda tegelikke samme? Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Päevakorrapunkt on ammendunud. Suur tänu kõikidele, kes seda ette valmistasid!

Me läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku eelnõu 555 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au tutvustada teile Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku eelnõu, mis kannab siin majas numbrit 555. Olgu alustuseks öeldud, et ka selle eelnõu puhul, nagu ikka, on tegemist väga hea eelnõuga. Ja olgu lisatud, et selle eelnõuga on ka tihedalt seotud minu järgmised ettekanded, mis käsitlevad planeerimisseaduse eelnõu ja mõlema seaduse ehk ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Nende kolme eelnõu alus on laiaulatuslik ehitus- ja planeerimisõiguse kodifitseerimisprojekt, kuhu oli kaasatud ligi 70 osapoolt ja mis sai alguse juba 2008. aastal.
Kõigepealt lubage mul teile tutvustada ehitusseadustiku eelnõu, mille eesmärk on eri seadustes olevad ehitusvaldkonna reeglid ühte seadustikku koondada ning muuta järelevalve ehitustegevuse üle senisest tõhusamaks. Samas soovime vähendada näiteks ehitusprojekti esitamise ja kooskõlastamisega seotud bürokraatiat. Ehitusvaldkonna üks peamisi probleeme on üldise ehitusõiguse ja erivaldkondade killustatus, mille pärast ehitusõiguse kodifitseerimine ette võetigi. Killustatust esineb nii mõistetes kui ka näiteks loamenetluse kohaldamises. Tihtipeale eiratakse üldisest ehitusõigusest tulenevaid nõudeid ja põhimõtteid või tehakse nendest põhjendamatuid erandeid. Rakendaja jaoks toob see aga kaasa halduskoormuse, kus iga ehitise puhul on vaja järgida erinõudeid, kooskõlastada eraldi ehitusprojekt ja esitada taotlusi loamenetluste juurde.
On selge, et ehituse valdkond on viimasel kümmekonnal aastal kiiresti muutunud ja seda reguleerivad õigusaktid mõnevõrra ajale jalgu jäänud. Nii peab näiteks olemasolevasse elamurajooni uue elamu ehitamiseks koostama ka täiesti uue detailplaneeringu. Sellele järgneb loomulikult ehitus- ja kasutusloa menetlus, mis omakorda toob kaasa suure aja- ja ressursikulu. Samal ajal vajab tugevdamist just järelevalve, kuna praegu lasub valminud ehitiste järelevalve kohustus peamiselt kohalikel omavalitsustel, sellest aga teatud juhtudel ei piisa.
Nüüd lühidalt eelnõuga seotud põhilistest muudatustest. Esiteks suureneb eelnõu järgi järelevalve tõhustamiseks kontroll juba valminud ehitiste üle. Konkreetsemalt öeldes saab Tehnilise Järelevalve Amet rohkem volitusi hoonete ohutuse kontrollimiseks. Eelnõu karmistab ka tegevusõiguse saamise tingimusi ja võrdsustab ettevõtjate konkurentsitingimusi. Kõik ehitusalal tegutsevad ettevõtjad peavad olema oma töös pädevad, kuid pädevuse nõudeid karmistatakse. Kui seni võis ehitusalal pädevaks pidada ka vastava hariduse ja töökogemusega isikut, siis edaspidi peab pädevus olema tõendatud.
Varasemast põhjalikumalt on reguleeritud projekteerimistingimuste andmist. Sätestatud on projekteerimistingimuste sisu, andmise alused, menetlus, sh menetlustähtajad ja kaasamispõhimõtted. Ehitamisega seotud dokumente menetletakse edaspidi elektroonilise registri kaudu, ja kui vaidlusi ei ole, siis ei tohiks ehitusloa saamiseks minna üle 30 tööpäeva. Kui praegu käib arhitekt või inimene ise omavalitsuses ehitusprojektile kooskõlastusi küsimas, et asjaga ühele poole saada, siis eelnõu järgi pannakse kogu protsess selgesse raami ja iga inimene saab jälgida, mis järgus tema menetlus on. Avalik asjaajamine on teatavasti parim vahend hämarate tehingute vastu.
Suure muudatusena eristatakse eelnõu järgi tulevikus vaba ehitustegevust ning teavitamis- ja loakohustuslikku ehitustegevust. Kõige lihtsama ehk vaba ehitustegevuse puhul tuleb järgida ehitusseadustiku põhimõtteid, et tegevus ei kujutaks ohtu inimesele, varale ega keskkonnale, ja muid nõudmisi ei esitata. Teavitamiskohustuslike ehitiste puhul tuleb  ehitisregistri kaudu teavitada omavalitsust, et inimesel on soov ehitama asuda. Nii võib väiksemaid hooneid, näiteks kuure, abihooneid, koerakuute jms, ehitada teatise alusel. Seevastu keerukate ja suurte ehitiste puhul, st loakohustusega ehitustegevuse korral pädevusnõudeid aga karmistatakse.
Ehitusega seotud valdkondades on sätestatud ühtsed mõisted ja menetlusnormid. Eelkõige on toodud ühtsetele alustele ehitise kui erilise asja tunnused ja täpsustatud ehitamise mõistet. Menetlusnormidest on eemaldatud dubleerivad ja vastukäivad kohustused, mis eelduslikult peaks vähendama halduskoormust ning võimaldama üksikisikul seadust selgemini mõista. Ühtsed menetlusnormid vastavad haldusmenetluse seadusele ning arvestavad ehitusvaldkonnas olulist kohtupraktikat, mis peaks omakorda tagama üksikisikute õiguste parema kaitse. Kuna see õigusvaldkond puudutab peaaegu kõiki Eesti elanikke, on loomulikult pööratud palju tähelepanu ka kaasamisele.
Nagu alguses öeldud, küsiti arvamust ligi 70 asutuselt, organisatsioonilt ja huvirühmalt ning korraldati lugematu hulk kaasamisüritusi. Siinkohal tahangi tänada selles mahukas projektis osalenuid, nii vabakonna esindajaid kui ka häid kolleege teistest ministeeriumidest, eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Siseministeeriumi esindajaid. Kokkuvõtvalt usun, et teie ette antud ehitusseadustiku eelnõu on hea töövahend tulevikus nii eraisikule, kes plaanib püstitada midagi väiksemat, kui ka suurtele ehitajatele, kes vastutavad suurte projektide valmimise eest Eestis. Ja loomulikult toetame majanduskomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on konkreetne küsimus § 15 lõike 4 kohta, kui te saate seda vaadata. Selles on öeldud, et ehitusdokumendid tuleb üle anda ehitisregistrile, kohalikule omavalitsusüksusele või muule õigusaktiga määratud pädevale asutusele. Siin on küsimus selles, kas dokumendid tuleb anda üle ehitisregistrile ja kohalikule omavalitsusele või tuleb need anda üle kohalikule omavalitsusele. Ma selgitan. Väga tihti läheb ehitusinfot hiljem vaja näiteks notaril, kes vormistab ostu-müügilepingut, üht või teist fakti on vaja seoses müüdava-ostetava varaga kas tõestada või ümber lükata jne. Seepärast on väga tähtis, kas see andmestik läheb otse ehitisregistrisse või peab kohalik omavalitsus selle edasi andma. Kuidas sellega siin on?

Aitäh! Ma ei näe siin iseenesest probleemi, sest seaduse järgi, nagu te siit loete, tuleb dokumendid niikuinii ehitisregistrile üle anda. Ja kui dokumendid antakse üle omavalitsusele, siis edastab omavalitsus need samamoodi ehitisregistrile. Mis puudutab õigusaktiga määratud muud pädevat asutust, siis vaadake ehituse mõistet. Ehituse mõiste alla läheb väga suur hulk hooneid, ehitisi ja ka rajatisi. Sellest tulenevalt võib tõesti tekkida vajadus õigusaktis täpsustada, kellele üks või teine dokumentatsioon üle antakse. Kui rääkida notaritest, siis notarid saavad loomulikult kõik vajalikud andmed kätte. Kui nad ei saa seda dokumentatsiooni, mis neil tehingu sõlmimiseks vaja on, ehitisregistrist, siis saavad nad selle pädevalt asutuselt. Notaril on kohustus kõik tehingu sõlmimiseks vajalikud asjaolud selgeks teha ja vajaduse korral saavad ka tehingu osapooled notarit toimingu tegemiseks vajalike andmetega varustada.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Te rääkisite bürokraatia vähendamisest, aga tundub, et külaseltside elu see eelnõu vist väga palju lihtsamaks ei tee. Teadaolevalt on see vana probleem, et iga väikseimgi rajatis, pisirajatis, mis paigaldatakse kuskile külaväljakule või külaplatsile, nõuab ehitusluba. Isegi iga pargipink nõuab ehitusluba. Ka see eelnõu ütleb ilma erandeid tegemata, et avaliku kasutusega puhkerajatis nõuab kindlasti ehitusluba. Siin ei tehta mingisugust vahet, kas tegu on pisirajatise, väikese rajatisega või millega tahes. Kuidas sellele külaseltside seisukohalt läheneda? Praegu tundub, et nende puhul bürokraatia ei vähene.

Aitäh! See on väga spetsiifiline küsimus. Ehitusseadustiku tegemisel püüti lähtuda eelkõige kahest asjast: on n-ö oma tarbeks ja on avalikuks kasutuseks mõeldud ehitised ja rajatised. Mis puudutab oma tarbeks ehitamist, siis seal on püütud minna võimalikult lihtsat teed ja panna ehitise kvaliteedi eest vastutama eelkõige omanik ise omanikujärelevalve kaudu jne. Kui me räägime külaseltsidest, siis nemad rajavad tavaliselt midagi, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Kui see on näiteks kiigeplats, siis loomulikult peab kiik olema ohutu. Siin ongi avalikuks kasutamiseks ja oma tarbeks mõeldud ehitiste ja rajatiste vahe. Aga kui eelnõu teise lugemise ettevalmistamise käigus tekib tunne, et seda kohta võiks leevendada, siis ma usun, et majanduskomisjon on valmis seda arutama. Tahan siiski veel kord südamele panna, et kõigi avalikuks kasutamiseks püstitatud hoonete või rajatiste, eriti nende, mida võivad kasutada alaealised, turvalisusnõuded peavad olema väga ranged. Turvalisust saab tagada eeskätt loamenetluse kaudu. Arvestada tuleb kahte poolt – ühest küljest bürokraatia vähendamise soovi ja teisest küljest seda, et avalikuks kasutamiseks mõeldud rajatise või hoone turvalisusnõuded on palju rangemad.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Minu küsimus puudutab ehitusseadustiku lisa 1, kus on väga ülevaatlik tabel selle kohta, millal on vaja esitada ehitusteatis, ehitusprojekt ja millal on ehitusluba kohustuslik. Kui tabel on nii detailne, kas siis ei ole ohtu, et midagi on sellest välja jäänud? Ja kui on jäänud, kas me peame siis sellisel juhul hakkama seadust muutma?

Aitäh! See loetelu on paljuski tingitud ka sellest, et rakendusseadusega me ju tunnistame kehtetuks valdkondade eriseadused, mis puudutavad elektripaigaldisi, survetorustikke, raudtee infrastruktuuri, lifte, köisteid jne. Kõik need eriseadustes olevad regulatsioonid on püütud tuua ühte kohta kokku ja sellest tulenevalt tekkis ka vajadus selgitada, millistel juhtudel on ehitusluba vaja ja millistel juhtudel seda vaja ei ole. Nii et me oleme lähtunud, esiteks, olemasolevate õigusaktide regulatsioonist ja, teiseks, 70 kaasatuga läbi käidud aruteluringidest. Loodetavasti on siin kõik sees. Ma väga loodan, et kõik teemad on läbi käidud. Kui midagi on kahe silma vahele jäänud, siis me saame seda veel vaadata. Mida siiski võib kaaluda – eksperdid ei pidanud seda küll vajalikuks, eeldades, et kõik on juba sees –, on kasutada seaduste analoogiat, kui on midagi sarnast. Aga siis tekib jälle probleem, et me hakkame tõlgendama, mis see analoogia täpselt on. Kui te vaatate, siis jah, tabeli detailsusaste on tõesti väga kõrge. Eks me peame siis esimese ja teise lugemise vahel selle teiega koos majanduskomisjonis läbi arutama.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Praegu tarbitakse ligi 40% kogu energiast hoonetes. Ma arvan, et riik ja kohalik omavalitsus peaksid maksumaksja rahaga säästlikult ümber käima, ja seetõttu on väga tähtis, et kõik objektid, olgu need administratiivhooned, koolid, haiglad või lasteaiad, oleksid ehitatud energiasäästlikena. Minu arvates peaks riik näitama eeskuju ja innustama ka teisi võimalikult energiasäästlikult ehitama. Euroopa Komisjon on niisugused juhised välja töötanud, kuid Eestis pole neid siiani rakendatud. Kas Eestis võiks avaliku raha eest ehitatavatele objektidele riigihankemenetluste korral kehtestada energiatõhususe miinimumnõuded ja kriteeriumid?

Aitäh! Kui lubate, siis ma jätan sellele küsimusele sisuliselt vastamata. Mul võib olla subjektiivne arvamus, aga ehitusseadustik, esiteks, sellega otseselt ei tegele ja teiseks peab seda n-ö sisueksperdina hindama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Justiitsministeerium on seadustiku ettevalmistajana ja kodifitseerimisprojekti juhina püüdnud sätestada eelkõige õigusliku raamistiku, kuidas ehitada. Selle kohta, kas me seame ehitistele täiendavad energiatõhususe nõuded, on teil võimalus esitada majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimine või esitada näiteks küsimus infotunnis. Siis saate kindlasti vastuse.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Härra minister! 2011. aastal kontrollis Riigikontroll pisteliselt üheksas Tallinna ja Tartu ümbruse vallas 85 värskelt ehitatud objekti. Selgus, et 85-st 49 on ehitatud ebaseaduslikult, kuna neil ei olnud ehitusluba. Hiljuti tutvusime järelaruandega ning selgus, et enamikule neist on ehitusluba väljastatud tagantjärele, st siis, kui objekt on juba ammu-ammu valmis ehitatud. Niiviisi tagantjärele on palju kergem asju seadustada. Mul tekkis küsimus, kus selles seaduseelnõus on niisugune paragrahv, mille järgi selline protsess oleks seaduspärane. See on üks asi. Teiseks on mul repliik, et notaritele ei ole ehitusinfo praegu kättesaadav. Kui see on tulevikus kohaliku omavalitsuse ülesanne, siis peab sellel olema ka rahaline kate.

Aitäh! Kõigepealt küsimuse esimese poole juurde. Sellega on lugu väga lihtne: jah, see ongi järelevalve küsimus. Nagu ma ka oma kõnes ütlesin, ehitusjärelevalve on praegu omavalitsuste pädevuses. Sellest tulenevalt oleme selle eelnõuga näinud Tehnilise Järelevalve Ametile ette täiendavaid õigusi. Kindlasti peab omavalitsuse ehitusjärelevalve sellega arvestama, et kehtiva õiguse järgi ei ole ilma ehitusloata üldse võimalik ehitada. Uus seadus läheb teatud tingimustel natuke leebemaks, nagu ma oma kõnes ütlesin, aga ka vastutuse osa on seal selgelt kirjas. Kui te vaatate § 156, siis eraisiku vastutus on kuni 300 trahviühikut ja juriidilise isiku vastutus kuni 32 000 eurot.
Riikliku järelevalve teostaja on toodud eraldi 18. peatükis. Kui te tahate veel täpsemalt teada, kus see vastutus kirjas on, siis tuleb vaadata § 157 ja sellele järgnevaid paragrahve. Näiteks ehitusloata ehitamist käsitleb § 160 ja seal on samamoodi kirjas 300 trahviühikut ja kuni 32 000 eurot trahvi. Aga ette saab seda kontrollida loomulikult omavalitsus. Ma usun, et omavalitsustel võiks nii palju pädevust ja võimalusi olla. Kui järelevalvega tegelev omavalitsuse inimene oma territooriumil ringi sõidab ja näeb, et keegi on kuskile vundamendiaugu kaevanud, siis võiks ikka küsida, kas ehitusluba on või ei ole. Nõuded on omavalitsuse enda kehtestada. Notaritel, nagu ma ütlesin, on võimalik ka tehingu osapooltelt küsida ja saada lisainfot.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Paragrahv 72. Seni kehtis meil teeseadusest tulenevalt teeomaniku õigus anda luba kasutada teed ka muuks peale liikluse. See on seni kehtinud kord. Paragrahv 72 ütleb aga väga selgelt, et teel ja teekaitsevööndis on keelatud korraldada spordivõistlust ja muud rahvaüritust. Eelmise punkti järgi on keelatud sinna paigaldada valgustusseadet, takistada jalakäijate liiklemist neid häiriva tegevusega. See jääb üsna arusaamatuks. Kas see tähendab, et kõik maanteejooksud jäävad ära? Kas enam ei tohi paigaldada tänavavalgustust teele või kaitsevööndisse ja kas autoliiklus võib jalakäijate liiklemist häirida? Kas te saaksite seda selgitada? Seletuskirjas ei ole selle kohta mitte midagi.

Aitäh! Ei, ärge nüüd niimoodi küll siit välja lugege. See on sätestatud juhtumiteks, kus ei ole antud eriluba. Teatavasti on omavalitsustel olemas ka teede-tänavate sulgemise kord ja sealt tulenevad õigused, mis puudutavad teede kasutamist. Paragrahv 72 käsitleb selliseid olukordi, kui keegi soovib ilma loata korraldada teel spordivõistlust või rahvaüritust. Väga selge ja lihtne põhimõte on, et ilma loata ei saa spordivõistlusi korraldada. Nii et ärge seda nii küll võtke, et spordivõistlused ära jäävad. Ei jää!

Kalev Lillo, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Selle eelnõuga seoses on minu poole pöördunud mitu omavalitsusjuhti, kes on küsinud, kas nüüd võetakse neilt õigus seada koormatisi. Kas nüüd peavad nad hakkama ise kõnniteid puhtaks lükkama, mida siiani tegid võib-olla majaelanikud, ja kas sellega kaasnevad ka suurenevad kulutused? Kas te kinnitate seda või lükkate ümber?

Aitäh! Lihtne vastus: selleni me jõuame ülejärgmise punkti ehk rakendusseaduse juures. Praeguse rakendusseaduse järgi peab omanik kõnnitee puhtaks lükkama ja see jääb kehtima.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab § 23 ehk pädeva isiku definitsiooni ja temaga seotud regulatsiooni. Siin on kirjas, et pädev isik ei või samal ajal tegutseda mitme ettevõtja pädeva isikuna. Meile on kirjutanud ehitusettevõtjate liit, kes on teinud ettepaneku, et samal ajal ei võiks tegutseda rohkem kui kolme ettevõtja juures, et ainult üks on liiga piirav. Kuidas te seda kommenteerite?

Praegu kommenteerin nii, et Eesti Ehitusettevõtjate Liit oli sellesse tööprotsessi kaasatud. Ma arvan, et põhimõtteliselt ei peaks seda ettepanekut välistama. Aga ütlen veel kord, et see töö on üks suur ekspertide kogumi kompromiss. Selle pika aja vältel, kui me seda tööd Riigikogu jaoks ette valmistasime, jõuti selliste arusaamadeni. Aga kui seadusandja näeb, et isik võiks ka mitme ettevõtte juures pädeva isikuna tegutseda, siis ei peaks seda välistama. Kuid siis me peaksime tulema selle konkreetse sätte, nende protokollide juurde, kus kajastub see, mis me ekspertide töörühmas läbi käisime, ja vaatama, miks selleni jõuti. Ma usun, et esimese ja teise lugemise vahel me võtame need materjalid komisjoni jaoks välja.

Urve Palo, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praegune Eesti ehitusjärelevalve süsteem päris hästi ei toimi. Minu arvates peaks riik siin palju rohkem oma rolli nägema ja ehitusjärelevalvet reguleerima. Praegune olukord, kus ehitaja ja arendaja tellivad sageli ise ka muusika, st järelevalve oma tööle, on viinud selleni, et tarbija ei saa hoonet ostes kindel olla, et teostus vastab projektile või et ehitustööd on tehtud kvaliteetselt. Sellepärast ma küsin nii: mis te arvate, kui oleks seatud selline kohustus, et kõik olulised tööetapid on dokumenteeritud ja ka fotografeeritud, enne kui need n-ö kinni kaetakse? Sel juhul saaks töö kvaliteeti hiljem tõestada. Mis te arvate?

Aitäh! Me käsitlesime sama küsimust ka komisjonis. Kui jutt on ehitise dokumenteerimisest, siis olen seda meelt, et omavalitsus saab ehitusloa väljaandmisel täiendavaid võimalusi kasutada. Teatavasti on iga ehitise dokumenteerimiseks olemas objekti detailne ehituspäevik. Kui sinna lisatakse ka pilte, siis palun, kuid mina ütlen, et õiguslikult see inimestele kindlust juurde ei anna. Ehituspäevikusse tuleb ehitusjärelevalve jaoks sisse kanda kõik kasutatud materjalid. Ka siis, kui tahetakse teha projektist kõrvalekaldeid, peab see olema projekteerijaga kooskõlastatud, näiteks ühe materjali asendamine teisega vms. Ma ei näe, et pildistamine ehitusprojektile mingil moel lisandväärtust annaks. Pigem näen seda, et isikud, kes ehitusjärelevalvet teevad, peavad tegema seda korrektselt. Loomulikult peavad ka ehitajad ehitusprojektist kinni pidama. Ehitusprojekt on ju omakorda omavalitsuses heaks kiidetud ja järelevalvaja on selle üle vaadanud.

Jüri Morozov, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Paragrahvis 71 on minu arust nüüd laiendatud avalikuks kasutuseks olevat kaitsevööndit ülejäänud maanteedel. Varem oli see 10 meetrit, nüüd on kuni 30. Aga järgmises, §-s 72 tuuakse välja need olukorrad, kus omanik peab võimaldama ka igasuguste puude ja põõsaste likvideerimist kuni liiklusele ohtlike rajatisteni välja. Kes määrab, kas need rajatised on ohtlikud? Me teame ju, et isegi enamik elumaju on tavalistele teedele lähemal kui 30 meetrit. Seletuskirjas on kirjutatud, et omaniku nõudel võib algatada kaitsevööndi vähendamist 10 meetrini. Kas siis nüüd, kui seadus hakkab kehtima, peavad kõik, kes on teele lähemal kui 30 meetrit, hakkama avaldusi esitama?

Aitäh! Nagu te näete, algab § 71 lõige 2 sellega, et Euroopa teedevõrgu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 50 meetrit, ülejäänud maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit. Siin on mitu aspekti. Üks asi on Euroopa regulatsioon, teine on see, milles me oleme ekspertidega koostöös kokku leppinud. Kolmas on siin n-ö lisafilter, mis ütleb, et maantee omanik võib kaitsevööndi laiust vähendada ja minimaalne kaitsevööndi laius on 10 meetrit mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest küljest. Eks see olegi selline kolmeastmeline asi. Me oleme püüdnud viia selle kooskõlla ühest küljest praeguse olukorraga ja teisest küljest nende nõuetega, mis edaspidi tulevad. Kolmandaks tuleb loomulikult ära kuulata ka nende arvamus, kes seda kaitsevööndit kõige rohkem vajavad. Sealt see säte on tulnud. Nii et ilmselt tuleb ikkagi lähtuda sellest, mis on siia kirja pandud. Kui tulla tagasi kaasamise juurde, siis tegelikult on need meetrid olnud ju avalikus kasutuses, kõik võivad sealt läbi käia. Põhjendusi, miks see on nii, on võimalik ka seletuskirjast lugeda, seal on seda rohkem lahti kirjutatud. Loodame, et praktikas sellega probleeme ei teki.

Kalev Lillo, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma loodan, et esitan oma küsimuse selle mahuka paketi juures õiges kohas. Mõned inimesed on tundnud muret sellepärast, et kui nad hakkavad oma kodu rajama, kas nad peavad siis võtma kõigi nn kodutükkide jaoks eraldi ehitusloa – aia jaoks üks ehitusluba, lipumasti jaoks teine ehitusluba, terrassi jaoks kolmas, kanalisatsiooni, puhta vee jaoks samuti jne. Kas muudatused teevad nüüd inimeste elu lihtsamaks, nii et ei pea enam mitut luba võtma ega ka mitmekordset riigilõivu tasuma?

Aitäh! Tuleb minna seaduseelnõu algusesse ehk § 3 juurde. Seal on toodud ehitise mõiste: ehitis on hoone või rajatis. Edasi tuleb vaadata, millistele ehitistele tuleb võtta ehitusluba. Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, on hulk ehitisi ehk hooneid ja rajatisi, mille puhul ei pea enam klassikalisel moel ehitusluba võtma. Kui tegemist on eraldiseisvate rajatistega – lipumast ja värav on kindlasti eraldiseisvad –, siis praeguse korra ja eelnõu kohaselt tuleb võtta ka eraldi ehitusluba. Ma isegi ei kujuta praegu ette, kas oleks võimalik seda planeeritava alaga siduda. Lühidalt öeldes tuleb lähtuda sellest, et iga ehitise jaoks on vaja võtta ehitusluba. Mälu järgi tean öelda, et siin ei ole suuri muudatusi tehtud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Riigihanke võitjad kasutavad tihti väikseid firmasid. Sageli ei ole väikses firmas töötavatel inimestel nõutavat kvalifikatsiooni, tihti kasutatakse inimesi, kes võib-olla ei oska labidagagi midagi teha. Minu küsimus ongi, kas uue eelnõu järgi on tõusnud ka iga päev ehitusel töötavate inimeste kvalifikatsiooninõuded.

Aitäh! Jah, pädevusnõudeid on tõstetud. Aga järelevalve ei kao loomulikult ka kusagile. Teoreetiliselt ei saa välistada, et keegi kusagil mõnda ehitajat ebaseaduslikult kasutab. Siin ongi tähtis järelevalve, kes tegelikult tuvastab, kas kõik objektil töötavad inimesed on pädevad oma tööd tegema. Ega siin ei olegi muud öelda, kui et järelevalve peab olema tõhus, eelkõige omanikujärelevalve. Pädevusnõuded on seaduses täpselt kirjas. Pädevuseta isikuid ei tohi ehitusobjektil olla.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase!

Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse eelnõu koos nende rakendamise seaduste eelnõuga esmaspäeval, 17. veebruaril. Kuna need eelnõud on kõik omavahel väga põimunud, siis olid ka küsimused läbisegi ühe, teise ja kolmanda kohta. Kõigepealt teemad, mis puudutavad konkreetselt ehitusseadust. Küsiti ehituse järelevalve kohta. Vastati, et on suurendatud Tehnilise Järelevalve Ameti õigusi ja kohustusi ning eraehituses vastutab järelevalve korraldamise eest eelkõige omanik ise. Eristatakse kahte liiki järelevalvet. Suuremate objektide puhul on omanikujärelevalve objektiivne ning sõltumatu ehitajast ja projekteerijast. Peale omanikujärelevalve tehakse ka eelkontrolli, mis on loamenetlus, kontrollitakse ehitusprojekte ning järgneb riigi ja kohaliku omavalitsuse järelkontroll. Eelnõus toodud uuenduse kohaselt viiakse ohutuse järelevalve Tehnilise Järelevalve Ameti pädevusse.
Küsiti ka seda, millised on eraomanikku puudutavad muudatused ehitusseadustiku kontekstis. Vastati, et omanikule muutub protseduur lihtsamaks, eelkõige avalikku bürokraatiat silmas pidades. Naabrite kohta kehtivad kohustuslikud kaasamisnormid. Külgnevate kinnistute omanikud tuleb menetlusse kaasata ja menetleja kohustus on kaasata ka huvitatud isikuid. Oli küsimus kasutusloa kohta. Vastati, et kasutusloa nõuded tulenevad hoopis rakendamisseadusest, millest me räägime hiljem. Esitati ka see küsimus, mida siin küsis kolleeg Kalev Lillo. Erateede avalikuks kasutamiseks andmine on kujunenud probleemiks. Samamoodi pole määratletud heakorratööde mõiste (sellest kirjutas meile ka Tartu Linnavalitsus). Erateede kasutamise kohta öeldi, et teede avalikku kasutamisse andmise regulatsiooni ei ole 20 aasta jooksul muudetud. Küsimus on siin selles, kuidas kohalikud omavalitsused seda sätet rakendavad. Mis puudutab tee seisundit, siis selle kohta vastati, et eelnõusse on jäetud praegune regulatsioon. Krundiga piirneva kõnnitee peab korras hoidma omanik ja kohalikul omavalitsusel endal on võimalik heakorranorme kehtestada ning neid lahti kirjutada.
Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu räägib territooriumi valdajast, kes on tegelik kasutaja, mitte omanik. See tuleneb praktilistest kaalutlustest, sest omanik võib viibida või elada välisriigis ja sageli on teda keeruline leida. Garantii kohta näeb eelnõu ette, et ehitise garantii laieneb tarbijale võlaõigusseaduse tähenduses. Garantii regulatsiooni muutmise tingis Riigikohtu lahend. Nimelt ehitusseaduses on garantii praegu dispositiivne, st ei ole kohustuslik, kuigi algselt oli see ehitusseaduses kohustusena ette nähtud. Mõistlik on see üle viia võlaõigusseadusesse. Samas tuleb silmas pidada, et tarbija on võlaõigusseaduse mõttes ikkagi eraisik, mitte juriidiline isik. Seega on tähtis, et need sätted, mis puudutavad garantiid, oleksid poolte vahel lepingus kokku lepitud ja oleks tehtud ka märge võlaõiguslikku lepingusse. Ülejäänud teemad puudutasid planeerimist.
Ehitusseadustiku eelnõu otsustati võtta täiskogu istungi päevakorda 25. veebruariks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. märts kell 17. Kõik otsused on tehtud konsensuslikult. Aitäh!

Hea ettekandja, tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 555 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 555 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. märtsi kell 17. Esimene lugemine on lõpetatud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri! Tegemist on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse eelnõuga, mis kannab numbrit 571, ja me oleme esimese lugemise juures. Palun, härra Pevkur!

Austatud aseesimees, ma väga tänan sellise ilusa sissejuhatuse eest eelnõusse, mis on väga tähtis ja seondub eelmise seadusega! Loomulikult on ka see üks hea eelnõu. Uue planeerimisseaduse täisteksti koostamise vajaduse tingis asjaolu, et kõnealuse valdkonna ajakohastamine ja seaduse ühtlustamine eri valdkondadest tulenevate õigusnormidega oli võimalik vaid põhjalike ümberkorralduste tegemisel. Selguse huvides on eelnõu täiendatud rakendusanalüüsist ja aruteludest huvigruppidega kerkinud probleemide lahendustega.
Esiteks oleme sätestanud selged planeerimise põhimõtted, mille hulgas on avalikkuse osalemise ja teabe kättesaadavuse, huvide tasakaalustamise, kõikehaaravuse, otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse ning elukvaliteedi parandamise printsiibid. On selge, et planeeringute puhul kehtivate põhimõtete sätestamine aitab piiritleda planeeringutega seonduvat laia diskretsiooniruumi ning annab paremad võimalused ka erinevate õiguste ja huvide kaalumiseks.
Seaduse kohaldamisala on selgelt laiendatud ka veekogudele, sh avalikele veekogudele ja majandusvööndile. Samuti täpsustatakse konkreetse planeeringu kohaldamise ulatust liikide järgi. Planeerimismenetlus on ühtlustatud ka haldusmenetlusega. Näiteks on vastavalt haldusmenetluse seadusele piiritletud kolmandad ja puudutatud isikud ning eristatud nende kaasamist, samuti kooskõlastuse ja arvamuse andjaid. Arvestatud on avatud menetluse sätetega ning käsitletud planeeringut kui haldusakti. Ühtlustamine haldusõiguse üldosaga tähendab eelkõige, et planeerimismenetlus on sisustatud haldusmenetlusega ning korduvaid sätteid ei ole planeerimisseadusesse üle toodud. Planeerimisseaduses on sätestatud üksnes erisused või praktikas segadust tekitanud õigusnormid.
Suur muudatus praegusega võrreldes on see, et planeerimismenetlus on läbivalt ühtlustatud keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusega. Menetlused on etappide kaupa integreeritud ning koostöö ja kaasamise nõuded on ühtlustatud. Teadete avalikustamine ja isikute kaasamine toimub samal ajal. See võimaldab ühest küljest puudutatud isikutel kavandatava tegevuse ja selle mõju kohta rohkem teavet saada, teisest küljest optimeerib haldusorgani ressursikasutust.
On muudetud planeeringute ülesandeid ning uue liigina on loodud riigi eriplaneeringu instituut. Riigi eriplaneeringu regulatsioon võimaldab rahvusvaheliselt või riigi jaoks olulisi ehitisi planeerida erimenetluse kaudu. Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks riigikaitse, julgeoleku, energeetika, gaasi, transpordi, jäätmemajanduse ja maavarade kaevandamise valdkonnas või eeltoodud huvide väljendamiseks avalikus veekogus ja majandusvööndis. Riigi eriplaneering tuleb koostada riigi territooriumi või selle osa kohta näiteks riigimaantee, avaliku raudtee, liinirajatise, torujuhtme, sh gaasitrassi, samuti rahvusvahelise lennujaama, rahvusvahelise sadama, riigikaitselise või julgeolekuasutuse ehitise, elektrijaama elektrilise nimivõimsusega alates 150 megavatti, kõrgepingeliini alates pingest 110 kilovolti ja ohtlike jäätmete lõppladustuspaiga rajamiseks ning nende toimimiseks vajalike ehitiste püstitamiseks.
Riigi eriplaneeringuga planeeritavate objektide loetelu ei ole lõplik ja Vabariigi Valitsus võib iga kord otsustada, et riigi eriplaneering koostatakse sellise loetelus nimetamata ehitise püstitamiseks, mis vastab seaduses toodud tingimustele. Üldjoontes saab öelda, et riigi eriplaneeringuga planeeritavate ehitiste hulka kuuluvad ehitised, mille ehitamisest sõltub märkimisväärselt kogu riigi või selle suure osa majanduslik areng.
Lõpetuseks ütlengi, et minu hinnangul on tegemist seaduse väga loogilise ülesehitusega, kus planeeringumenetlus on viidud n-ö selgesse gradatsiooni, alates riigi eriplaneeringust kuni detailplaneeringuni välja. Ja kõigile, kes soovivad olla planeerimisprotsessi kaasatud, on selleks antud palju suurem võimalus. Me toetame majanduskomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Meile majanduskomisjoni on planeerimisseadusega seoses kirjutatud kõige rohkem § 118 lõike 5 kohta ehk siis selle kohta, et kohalikul omavalitsusel on võimalik lubada ehitis püstitada ilma detailplaneeringu kohustuseta. Kuidas te kommenteerite hirme, mis on tingitud detailplaneeringu kohustuse kaotamisest?

Aitäh! Jah, seda me arutasime ka komisjonis. Paragrahvis 118 on kirjas, et detailplaneeringu koostamine on nõutav linnades, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks jne. Üldine põhimõte on ikkagi selline, et detailplaneering koostatakse juhul, kui ei muudeta olemasoleva hoonestuse põhitingimusi ega kruntide põhiasetust. Omavalitsustel on võimalik ehitusmääruste kaudu täiendavalt reguleerida teatud alal täpsemad ehitustingimused, seetõttu mõningatel juhtudel ei ole vaja ehituseks planeeringut koostada.
Tallinna inimestele on kõige rohkem tuntud Nõmme ehitusmäärus, mis sätestab konkreetselt, kui suur peab Nõmmel krunt olema. Ja ehituspiirkondade kaupa on seal kehtestatud ehitustingimused: kui kõrge tohib olla aed, kui kõrge tohib olla maja, kui palju peab olema ruumi parkimiseks, kui soovitakse ehitada kortermaja jne. Nõmme on jaotatud eraldi ehituspiirkondadeks ja nende puhul kehtivad väga täpsed ehitusjuhised. Sellistel puhkudel enamasti ei ole vaja ehituseks detailplaneeringut koostada, sest üldised ehitustingimused on ehitusmääruses kirjas. Ka Tallinna linna üldplaneering on olemas. Nii et kui on tegemist väikeelamualaga ja ehitusmääruses on väikeelamuala täpsed ehitustingimused kirjas, siis ei ole vaja koostada detailplaneeringut tühjale krundile hoone ehitamiseks.
Loomulikult tuleb ehitusplaneering igal juhul koostada siis, kui minnakse nendest piiridest välja, samuti juhul, kui näiteks ehituse alguses on ehitusluba vaidlustatud – naabrid vaidlustavad ja nõuavad detailplaneeringu koostamist. Kogu kaasamisprotsess on läinud palju paremaks näiteks ka juhuks, kui teil on kuskil maapiirkonnas suvila, te ise ei ole seal püsivalt kohal, aga te tahaksite teada, mis 500 meetri raadiuses teie krundi ümber toimub. Võib ju juhtuda, et keegi tahab hakata sinna ehitama. Siis on võimalik omavalitsusele see info anda ja omavalitsus on kohustatud teile sellest teada andma.
Nii et ühest küljest on kaasamine laiem, teisest küljest, tõesti, kui omavalitsuses on täpsed ehitusreeglid ette antud, siis ei ole praktilist vajadust detailplaneeringut koostada. Küll kehtib üks oluline märksõna: naabritega on vaja alati kooskõlastada. Kui naabrid kooskõlastust ei anna ja ütlevad, et on vaja planeering teha, siis tuleb alustada planeerimisprotsessi.

Kalev Lillo, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma räägin ühe tõestisündinud loo, mis on aset leidnud praeguses õigusruumis. See puudutab planeerimist. Üks soliidne ettevõte tahtis algatada detailplaneeringu ja viis paberid omavalitsusse, mis on ka loomulikult väga soliidne asutus, aga tolles omavalitsuses pandi need paberid sahtlisse. Kui need olid seal mõnda aega seisnud – see aeg ületas aastat, võib-olla isegi kahte –, siis pöördus ettevõtja kohtusse. Kohus menetles asja ja võttis vastu otsuse, et selline käitumine ei ole seadusega kooskõlas. Kuid omavalitsus pani ka selle kohtuotsuse sahtlisse. Tegelikult seda ettevõtjat nörritati, sest ta ei saanud mitte mingit vastukaja. Ta ei saanud algatada protsessi ega olnud ka teada, mis edasi saab. Kas praegu arutatav eelnõu, mille me peagi seadusena vastu võtame, välistab sellise olukorra, kus on võimalik ettevõtjat lõputult nörritada, nii et ei täideta ei seadust ega ka kohtuotsuseid?

Aitäh! Kui seadust ja kohtuotsust ei täideta, siis ükski seaduspügal otseselt ei aita. Sel juhul tuleb täitemenetlus sunniraha ja muude halduskaitsevõimalustega, mis on seadustega kehtestatud. Aga kui nüüd mõelda sellele, kas selline olukord võiks tekkida, siis seadus paneb ju omavalitsustele kohustuse iga planeering ära menetleda hiljemalt kolme aasta jooksul. Ühegi planeeringu menetlus ei tohi kesta kauem kui kolm aastat. Ja ega väiksemates omavalitsustes tavaliselt seda muret ei olegi, detailplaneeringud kipuvad venima suuremates omavalitsustes. Kui on tegu pahatahtlikkusega, siis minu soovitus siit puldist ei saagi olla muu kui see, et tuleb kasutada neid õiguskaitsevahendeid, mis meil on. Haldusmenetluse seadus sätestab haldussunnivõimalusi. Omavalitsust saab ka trahvida – võib hakata rahalise kohustusega omavalitsust vastu nörritama, nagu te ütlesite. Kahjuks on nii, et kui seadust ei täideta, siis tuleb minna õiguskaitset taotlema. Ja õiguskaitsevahendid on meil olemas, kuni rahatrahvideni välja.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Riigi eriplaneeringu institutsiooni loomine mõjutab otseselt ja muudab maakondliku ja kohaliku tasandi positsiooni planeerimistegevuses. See vähendab ka tuntavalt kohaliku omavalitsuse ja maakonna võimalusi planeerimistegevuses kaasa rääkida. Milline on tasakaalustav mehhanism tsentraliseerimisele, mis selle eelnõu kohaselt planeerimisprotsessis aset leiab?

Aitäh! Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et tegemist on tsentraliseerimisega. Riigi eriplaneeringut on praktikas vaja. Kui me räägime näiteks Rail Balticust, siis on seda kindlasti vaja. Ka riigikaitseliste objektide puhul on see vältimatu. Kui me räägime kas või mereala planeeringust – pean silmas vaidlust selle üle, kas Hiiumaa rannikule tohib või ei tohi tuuleparki rajada, kas Hiiumaa ja Saaremaa vahele tohib tuuleparki rajada või mitte –, siis sellistel puhkudel on minu hinnangul igati mõistlik, et me tekitame mereala tuulepargi planeeringu, kus määratakse kindlaks ala, kuhu võib Eestis tuuleparke rajada. Ja rohkem ei saagi teha. Näiteks kui on vaja rajada Tallinna–Tartu maantee mingi uus jupp, siis on see riigi eriplaneering, mis lähtub riigi vajadustest ja ega kaasamine ei kao iseenesest kusagile. Lihtsalt edaspidi on planeerimisprotsess ühes kohas koos.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma mingis mõttes jätkan Neeme Suure küsimust. Arvatavasti te olete kursis poleemikaga riigiarhitekti ja riigiarhitekti institutsiooni ümber. Praeguses eelnõus seda mõistet ei ole, kuigi minu teada see põhimõtteline poliitiline kokkulepe on olemas, et midagi sellist võiks Eesti Vabariigis eksisteerida. Kui me kultuuripoliitika põhisuundi koostasime, siis viimase hetkeni oli riigiarhitekti mõiste selles dokumendis olemas, aga põhjusel, et ministeeriumid ei ole suutnud otsustada, kelle haldusalas ta võiks tegutseda, kukkus see kultuuripoliitika põhisuundadest välja. Kuidas teie hindate riigiarhitekti institutsiooni loomise vajalikkust? Ja kui see on teie arvates vajalik, siis kelle juurde ta võiks kuuluda?

Aitäh! Jah, see teema oli selle eelnõu menetlemisel pikalt arutelu all. Minu seisukoht on, et me peame lähtuma eelkõige funktsioonide vajalikkusest. Kui on vaja mingeid funktsioone täita, siis on tõesti riigiaparaadil kohustus määrata, kes seda tegema peab. Mõnikord saab valitsus määrata ministeeriumi, teatud planeeringute puhul on vaja ka riigi nõusolekut. Kui vaadata üldist suuniste andmist, millest on ka riigiarhitekti puhul räägitud – et tema põhiline funktsioon peaks olema anda suuniseid, mis põhiväärtused planeerimisel kehtivad –, siis need me kirjutasime seadusesse sisse. See on §-s 8 ja me kirjutasime selle kokkuleppel Siseministeeriumiga. Eelkõige regionaalse poole pealt § 8 ütleb, mis on Siseministeeriumi õigused. Jah, valikus oli kolm võimalust: Siseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Keskkonnaministeerium. Kultuuriministeeriumit ei olnud, valikus oli kolm mainitud ministeeriumit. Praegu on planeerimispädevus regionaalministril ja leidsime olevat põhjendatud, et see jääbki regionaalministri haldusalasse. See, kuidas regionaalminister oma ametkonda nõunikke tööle võtab või kuidas ta oma struktuuri korraldab, on tema valik. Aga see n-ö delegatsiooninorm tuleneb §-st 8 ning see on antud Siseministeeriumile planeerimisprotsessi koordineerija rolli täitmiseks.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutabki seda § 8, mis räägib juhenditest, mida Siseministeerium saab anda. Seletuskirjast tuleb välja, et need juhendid ei ole kohustuslikud. Küsimus ongi, kuidas te näete selle paragrahvi rakendamist. Kui need juhendid kohustuslikud ei ole, siis mis kasu neist on? Palun selgitage, kuidas see rakendusprotsess käib!

Aitäh! Loomulikult, kui me räägime juhendite andmisest, siis juhised saaksid olla ka kohustuslikud. Aga juhendid on kooskõlas pigem tavadega. Planeerimisprotsessi hea tava juurde käib ka juhendite andmine. Selles mõttes ma siin probleemi ei näe. Jäiga ühe isiku kätte koonduva käskotsuse andmise võimaluse Eesti riigis ma välistaksin. Ma ei kujuta ette, et meil Eestis peaks olema üks inimene, kes ütleb, mis on õige ja mis on vale. Nii nagu juristid ei saa teinekord omavahel sisus kokkuleppele, ei saa kindlasti ka arhitektid kokkuleppele, et üksainus inimene võiks öelda, mis on õige. Seetõttu saab juhendeid koostada koostöös ja planeerimisprotsessi käigus anda kõigile võimalus kaasatud olla.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Eelnõu § 133 räägib otsapidi sellest, et planeeringud võiksid ka aeguda. Samas on asjaomane regulatsioon suhteliselt nõrk. Kas menetluse käigus oli arutelul, et meil on tuhandeid ja tuhandeid planeeringuid üle Eesti, mis on sisuliselt juba aegunud? Kuidas seda pilti sisulise poole pealt korrastada?

Aitäh! Korrastamine võiks iseenesest välja näha väga lihtne. Iga omavalitsus teeb revisjoni oma detailplaneeringutes. Need, mis on aktuaalsed ja nn aktiivsed, jäetakse alles, ja need, mis ei ole aktuaalsed, tunnistatakse uue planeeringuseaduse järgi kehtetuks. Ega seal midagi keerulist ei ole. Riigikogu menetluses on praegu õigusaktide revisjoni eelnõu, mis käsitleb kogu Eesti õiguskorda. Ma kujutan ette, et ühele omavalitsusele ei tohiks olla probleem üle vaadata kõik tema menetluses olevad planeeringud ja otsustada, mis neist jääb menetlusse ja mis mitte.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur tänu selle selgituse eest! Ma esitan täpsustava küsimuse. Mõnes riigis on kasutusel n-ö automaatne ajaraamistus – kui teatud aja jooksul ei ole hakatud planeeringut ellu viima, siis see aegub, vabastades omavalitsuse halduskoormusest. Kas Eestis oleks võimalik seada selline ajaraamistus? Ehituses meil analoogne põhimõte kehtib.

Aitäh! Planeeringute puhul oleme lähtunud eelkõige omavalitsusele kohustuse panemisest, et ta ei saaks planeeringu vastuvõtmisega venitada. Sellepärast on seal see kolmeaastane tähtaeg. Ma ei tahaks hakata praegu tähtaegu seadma selle põhjal, et kui näiteks kolme aasta jooksul ei ole ehitust alustatud, siis muutub planeering automaatselt kehtetuks. Arvestades hiljutist majanduskriisi, võib mõni planeering olla näiteks 2008. või 2009. aastast seisma jäänud puhtmajanduslikel kaalutlustel. Kuigi tööd ei ole alustatud, on planeering ikkagi aktuaalne. Ei peaks võtma seda nii, et miski kaob automaatselt unustusehõlma. Pigem tekib võimalus see vajaduse korral kehtetuks tunnistada.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas planeerimisseaduse eelnõu koos ehitusseadustiku eelnõu ja nende rakendamise seaduse eelnõuga 17. veebruaril ja otsustas võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 25. veebruariks, teha ettepaneku eelnimetatud eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. märts 2014 kell 17.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kas kogu selle paketi menetlemisel on mingisugune põhjus kiirustada? Või on meil aega rahulikult ja süvitsi tegeleda nende eelnõudega nii, et need saaksid väga head? Need on ääretult tähtsad seadused ja me ei tohiks vigu läbi lasta. Siin on väga palju kriitikat olnud kõikide nende eelnõude kohta.

Kindlasti! Sel põhjusel me andsime ka erakordselt pika muudatusettepanekute tähtaja. See on terve kuu, mis on tavapärasest palju pikem aeg. Ei, ma ei näe põhjust, miks me peaksime kiirustama. Meile on ka kirjutanud väga paljud ettevõtjad ja muud inimesed, asumiseltsid jne. Kindlasti me peaksime nendega põhjalikult tegelema. Tegemist on ikkagi uute terviktekstidega, mis puudutavad väga laia valdkonda.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 571 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. märtsi kell 17. Seega on esimene lugemine ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.
Head ametikaaslased, meil on tänasel istungil küll üks punkt veel, aga seda me ei jõua kahjuks enam avada. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.59.