Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on suur au tutvustada teile karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis on saanud numbriks 554 ja mis põhimõtteliselt muudab Eesti karistusõigust.
Sissejuhatuseks on hea meel tõdeda, et tegemist on väga vajaliku eelnõuga, mis õiguskorda suurel määral korrastab. Enne sisu juurde minemist meenutan natukene ajalugu, seda, kuidas see seaduseelnõu siia saali jõudis.
Üks karistusseadustiku põhjaliku ülevaatamise algatajaid oli eelmine Riigikohtu esimees Märt Rask, kes juhtis probleemile tähelepanu 2010. aasta kevadistungjärgul peetud ettekandes, kus ta rõhutas, et üldpõhimõtetest tulenevalt on karistusõigus ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole pöördumine on vajalik juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest ei piisa. Riigikohtu esimees väitis, et sellest põhimõttest meie seadusloomes paraku eriti pole juhindutud ja see on paratamatult kaasa toonud karistusõiguse devalveerumise. Lubage mul siinkohal meenutada Riigikohtu esimehe sõnu sealtsamast ettekandest. "Tuleb tõdeda, et tööjõulistest 15–74-aastastest Eesti elanikest on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Isikud, kellel on kehtiv karistus või kes on olnud karistatud mõne süüteo eest, moodustavad üle poole elanikkonnast. Nende andmete põhjal võib tõsikindlalt väita üksnes seda, et ainult vastsündinud on karistamata." "Kas inimene sünnib ilma selleks, et võtta vastu oma karistust?" küsis Riigikohtu esimees siin saalis. Lõpuks võttis ta oma kõne kokku järgmiste ettepanekutega. Esiteks, korraldada kõikehõlmav karistusõiguse teaduslik revisjon, et määratleda väärtuspõhiselt karistusõiguse pikemaajalise arengu eesmärgid ja suunad. Teiseks, korrastada kehtivat karistuste süsteemi ja tõsta karistusõigus tõesti ultima ratio tasemele. Ja kolmandaks, arendada mittekaristusliku iseloomuga mõjutusvahendite süsteemi, et vähendada karistatud isikute osa ühiskonnas, luues sellega eeldused süütegudesse tauniva suhtumise kujunemiseks.
Nüüd aga tagasi tänapäeva. Kehtivas õiguses võib lisaks 400 kuriteo- ja väärteokoosseisule karistusseadustikus leida ligi 900 väärteokoosseisu 147 haruseaduses. Seega on meil kokku umbes 1300 erinevat karistusnormi. Karistusregistrisse oli 2013. aasta juuni seisuga kantud 665 607 eri isikut. Sealhulgas isikuid, kellel on kehtiv karistus, oli 261 480. Ainult väärteo eest oli kehtiv karistus 171 194 isikul ja ainult kuriteo eest 39 645 isikul, nii väärteo- kui kriminaalkorras oli karistatuid 50 641. Kehtiv karistus on seega umbes 20%-l elanikkonnast. Karistusregistrisse on läbi aegade olnud kantud pooled elanikud.
Arvestades asjaolu, et enamiku süütegudest panevad toime tööealised isikud, on karistatud isikute osakaal viimaste hulgas loomulikult veelgi suurem. 2013. aasta suvel jõustunud seadusmuudatuste tulemusel on karistusregistris kehtiva karistusega inimeste arv küll vähenenud, kuid registrisse kantud olnud isikute arv on siiski liialt suur.
Siinkohal võivad paljud küsida, miks nii suur kriminaalkaristuste arv halb on. Ma vastan eelkõige kolme argumendiga. Esiteks ei ole õigusriigile kohane ülemääraselt sekkuda isikute põhiõigustesse ja vabadustesse. Teiseks devalveerib selline suhtumine karistusi ja kolmandaks toob see enesega kaasa õigusselgusetuse, mis omakorda tuleneb meie põhiseaduse määratletuse põhimõttest.
Ühesõnaga, aeg revisjoniks oli küps. Ma soovin siinkohal rõhutada, et tegemist on eelkõige revisjoniga, sest seda eelnõu koostades ei võetud vaatluse alla teo karistatavuse aluseid ega piire karistusõiguse üldosas, samuti ei soovita teha põhimõttelisi muudatusi sanktsioonide süsteemis tervikuna.
2011. aasta alguses alustati Justiitsministeeriumis karistusõiguse ülevaatamist. Moodustati töörühm, kuhu kuulusid õigusteadlased ja praktikud ning mida vedas Tartu Ülikooli professor Jaan Sootak. See töörühm seadis endale kolm põhilist eesmärki. Esiteks, lühendada karistatavate tegude loetelu, kõrvaldada ülekriminaliseerimine ja suurendada haldussunni rakendusala. Teiseks, korrastada karistusõiguse süsteem, kõrvaldada kattuvad kuriteo- ja väärteokoosseisud. Kolmandaks, täpsustada karistatavate tegude koosseisude kirjeldusi. Analüüsi käigus otsis töörühm karistusõigust hinnates vastuseid näiteks järgmistele küsimustele. Kas konkreetset kuriteokoosseisu on üldse vaja? Kui ei, kas siis kustutada see tervikuna või muuta väärteoks? Teiseks, kas kuriteokoosseisu on vaja kitsendada? Kolmandaks, kas ettenähtud sanktsiooni on vaja muuta? Neljandaks, kas väärteokoosseisu on vaja või piisab haldussunnist? Viiendaks, kas vastutusnorm on arusaadav ja õigusselge, kas see vastab nn määratletuse nõuetele?
Komisjon tuli pisut rohkem kui aasta jooksul kokku 23 korral. Kuna kõigi kohtumiste arutelud olid väga sisukad ja põhjalikud, võttis kodifitseerimisprotsess eeldatust pisut rohkem aega, aga tulemus on seda parem ja nüüd lõpuks teie ees. Eelnõus tehakse ettepanek muuta karistusseadustikus üle 200 paragrahvi, kusjuures soovitakse tunnistada kehtetuks 47 koosseisu ja lisada 17 koosseisu. Väärteokoosseise muudetakse 126 haruseaduses. Ma usun, et ajaline raam seab omad piirid ja ma ei jõua kõiki muudatusi teile tutvustada. See töö jääb eelkõige õiguskomisjonile. Ma soovin loomulikult neile selleks palju jõudu! Siiski tooksin esile mõningad muudatused, mis võiksid huvi pakkuda, ja seda eelkõige karistusseadustiku üldosast.
Olulise muudatusena kaotatakse ära väärteoprejuditsioon. Kehtivas karistusseadustikus nähakse osa süüteokoosseisude puhul ette vastutus kuriteo eest üksnes sel põhjusel, et sama teo eest on varem kohaldatud väärteokaristust. Korduva väärteo lugemine kuriteoks ei ole karistusõiguslikult aga põhjendatud. Väärteo varasem toimepanemine ei muuda uut väärtegu oma olemuselt raskemaks, selle sisu jääb ikka samaks, ei ületa väärteo raskuse künnist ega ulatu kuriteoga põhjustatud ülekohtuni. Kui tegu on üldjuhul karistatav väärteona, saab see olla karistatav kuriteona üksnes siis, kui karistusseadustikus on selgelt esile toodud teo kriminaliseerivad tunnused, näiteks oluline kahju, suur ulatus või muud sellist.
Eelnõus tehakse ka ettepanek tõsta miinimumpäevamäär 10 euroni. Kehtivas karistusseadustikus on miinimumpäevamäär 3,2 eurot, mis tuleneb sellest, et karistusseadustiku vastuvõtmise ajal kehtestati määraks 50 krooni. Siis moodustas see 1/32 alampalgast, aastal 2013 aga 1/100 alampalgast. Miinimumpäevamäära tahetaksegi tõsta proportsiooninihke kõrvaldamiseks. Miinimumpäevamäära tõusul on eelkõige kaks mõju. Esiteks tõstab see varavastase väärteo ja kuriteo vahelist piiri. Kui seni oli kriminaalmenetluse algatamise piiriks 64 eurot, siis eelnõu kohaselt saab selleks 200 eurot. Alla 200-eurose kahjuga varavastast süütegu menetletakse eelnõu järgi väärteona, mis tähendab ka seda, et teole vastava karistuse saab määrata kiiremini.
Teiseks mõjutab muudatus kuriteo eest mõistetava rahalise karistuse päevamäära suurust. Tavaliselt arvestab kohus rahalist karistust mõistes isiku reaalset sissetulekut, kuid arvestuslik päevamäär ei tohi olla väiksem kui miinimumpäevamäär.
Tõstan siin esile ka juriidilise isiku vastutuse küsimuse. Eelnõu järgi vastutab juriidiline isik kõigi süütegude eest, mida juriidilisel isikul on võimalik toime panna – seda muidugi juhul, kui teo on toime pannud juriidilise isiku juht või pädev esindaja ning juriidilise isiku huvides. Kui juriidiline isik on teinud kõik, et vältida pädeva esindaja poolt teo toimepanemist, siis juriidiline isik süüteo eest ei vastuta. Lisaks jäetakse juriidilise isiku võimalikest karistustest välja sundlõpetamine. Sundlõpetamine tuleb kõne alla tsiviilmenetluse kaudu, kriminaalmenetluses saab juriidilist isikut edaspidi karistada rahalise karistusega.
Lisatakse säte, mis käsitleb süüteoga tekitatud kahju suurusi. Praegu on kahju suurusjärgu arvutamine seotud palga alammääraga. Oluliseks kahjuks loetakse kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümme korda. Et kuriteokoosseisu tunnus ei oleks seotud täitevõimu aktiga, täpsemalt siis palga alammäära kehtestamisega, pannakse kahjumäärad karistusseadustikku selgelt kirja. Oluline kahju on üle 4000 euro, suur kahju üle 40 000 euro ja eriti suur kahju üle 400 000 euro.
Karistuste mõistmise, asendamise ja täideviimise kord muudetakse paindlikumaks. Näiteks muudetakse tundide arvu, mis on aluseks vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga. Kehtivas seaduses vastab ühele päevale vangistusele kaks tundi tööd. Pärast 2012. aasta lõpus tehtud põhjalikku ühiskondliku töö tundide arvu ja selle töö tulemuslikkuse analüüsi ning teema arutamist Kuriteoennetuse Nõukogu ja kodifitseerimiskomisjoni istungitel leiti, et ühe päeva vangistuse võrdumine ühe tunni üldkasuliku tööga annaks paremaid tulemusi. Väärteokaristuse asendamiseks määratud ÜKT minimaalseks kestvuseks kehtestatakse viis tundi. Eelnõuga lisatakse ka võimalus asendada kuni 30 ÜKT tundi sotsiaalprogrammiga, et motiveerida süüdlasi tegema nii töötunde kui ka osalema programmis. Selleks et luua võimalus rikkumistele paindlikumalt reageerida ja hoida ära väikeste rikkumiste eest vangi saatmist, muudetakse reageerimine üldkasulikku tööd puudutavatele rikkumistele paindlikumaks. Nimelt lisatakse võimalus teha üldkasuliku töö tegijatele väiksemate rikkumiste korral hoiatusi, panna neile lisakohustusi või pikendada töö tegemise tähtaega, arvestades tähtaja üldist piirangut, mis on teatavasti kaks aastat.
Elektroonilise valve tingimusi soovitakse paindlikumaks muuta. Näiteks saab ka elektroonilise valve tingimuste kergemate rikkumiste eest hoiatusi teha. Samuti peame vajalikuks lisada seaduse tasandil alkokontrolliseadme kasutamise võimalusi.
Ennetähtaegse vabastamise osas luuakse alaealistele eritingimused. Alaealine kuulub kohustuslikult vabastamisele, kui ta on ära kandnud vähemalt pool teise astme kuriteo karistusajast või kaks kolmandikku esimese astme kuriteo karistusajast. Ennetähtaegse vabanemise piir tuuakse alaealiste puhul kuuelt kuult neljale kuule. Muudetakse ka tingimisi vangistuse katseaegade miinimummäära: ilma kontrollnõueteta katseaega lühendatakse kolmelt kuni viielt aastalt ühe kuni viie aastani, kontrollnõuete määramise korral on katseaeg 18 kuu kuni kolme aasta asemel kuus kuud kuni kolm aastat. Kontrollnõuete määramine muudetakse vajaduspõhiseks. Alaealiste šokivangistusele kehtestatakse ülempiir 30 päeva.
Põhilised muudatused on nüüd teile ette loetud. Üksikute koosseisude kohta on kindlasti muudatusettepanekuid, mis Riigikogu liikmete tähelepanu pälvivad, aga ma loodan, et õiguskomisjonist Riigikogu fraktsioonideni ja kõigi liikmeteni jõudev info on piisav. Kui on küsimusi, siis saab neid õiguskomisjonis menetluse raames üksikute koosseisude kaupa lahata.
Usun, et kui eelnõu 554 saab seaduseks, siis see mõjutab meie elu eelkõige tänu sellele, et suureneb õigusselgus, karistusõigus hakkab tõepoolest olema ultima ratio ehk viimane abinõu, karistusregistrisse kantud isikute arv väheneb ja väheoluline pole ka see, et täitevvõimul on võimalik tähelepanu suunata tõsisemale ja varjatud kuritegevusele.
Kindlasti tuleb esimese ja teise lugemise vahel õiguskomisjonis pikk ja põnev arutelu. Soovin komisjonile jõudu ning kõik, kellel huvi, tulge õiguskomisjoni kuulama! Aitäh!