Proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu kolmel komisjoni istungil. Esmalt oli eelnõu kõne all 2013. aasta 10. septembri istungil, siis toimus kõige põhjalikum ja sisulisem arutelu sel teemal. Teist korda arutas komisjon eelnõu 16. detsembri istungil, siis tehti menetluslikud otsused eelnõu kohta. Kolmas kord oli eelnõu arutelu all 2014. aasta 20. jaanuari komisjoni istungil, kui menetluslikud otsused ümber tehti. Nimelt oli algselt kavandatud, et eelnõu esimene lugemine toimub 14. jaanuaril, kuid kuna ettekandja ei saanud sellel istungil osaleda, siis lükati lugemine edasi. Meie lõplik otsus oli see, et eelnõu tuleks arutada tänasel, 28. jaanuari istungil.
Tutvustan põgusalt kõiki neid kolme istungit. Esimesel istungil, mis toimus 10. septembril, osalesid lisaks põhiseaduskomisjoni liikmetele Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus, sama osakonna nõunik Siiri Leskov ning sama osakonna õigusnõunik Kaire Sepper. Nimetatud seaduseelnõu tutvustas tollel istungil algatajate nimel härra Ossinovski. See tutvustus hõlmas põhimõtteliselt sama probleemiringi, millest härra Ossinovski ka täna Riigikogu plenaaristungil rääkis. Debatt toimus põhiliselt valitsuse esindajate ja eelnõu algataja vahel. Teiste osalejate küsimused puudutasid võib-olla rohkem detaile. Aga kuna sellel debatil hõlmati väga laia teemaringi, mis läks eelnõu raamistikust küllaltki kaugele, siis räägin ma praegu nendest küsimustest, mis puudutasid eelnõu.
Ruth Annuse vastuse võtan ma küllaltki üksikasjalikult kokku, et ei tekiks erinevaid arvamusi ega möödarääkimisi. Proua Annus sõnas, et Eestis on tõesti selliseid lapsi, kelle vanemad on võtnud lapsele lisaks Eesti kodakondsusele Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Seda on peetud lastevanemate teadlikuks ja tahtlikuks tegevuseks, mida Venemaa Föderatsiooni saatkond on ka soodustanud, kuigi on teada, et Eestis ei ole mitmikkodakondsus lubatud. Tõenäoliselt soovivad vanemad saada oma lapsele soodsamat positsiooni, kuid seda ei järgne, sest naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud lapsed kaotavad Eesti kodakondsuse. Kui laps jääb vanemate teadliku või teadmatusest tingitud tegevuse tõttu Eesti kodakondsusest ilma, siis saab seda olukorda muuta vastava võimaluse abil, mis on kodakondsuse seaduses ette nähtud. Vastavalt põhiseadusele on isikul täisealiseks saades võimalus Eesti kodakondsusesse kuulumine taastada. Siin saalis tekkis küsimus arvudest. Proua Annusele viidates võib öelda, et kodakondsuse seaduse § 29 alusel on Eesti kodakondsuse kaotanud 608 isikut. 2010. aastal oli neid isikuid 139, 2011. aastal 103 ja 2012. aastal 118. Ei ole teada, kui paljud neist on täisealised ja kui paljud alaealised. Selle üle hakati arvestust pidama 2013. aastal, mil Eesti kodakondsuse kaotas 90 isikut, nende seas 23 alaealist. Seega on tegemist pigem täisealiste isikutega, kes on lootnud, et infovahetus riikide vahel ei toimi, ja on võtnud lisaks naturalisatsiooni korras saadud Eesti kodakondsusele Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse.
Proua Annus tegi teatavaks Vabariigi Valitsuse seisukoha. Härra Ossinovski juba tutvustas seda päris piisavalt, aga ma kordan selle mõningal määral üle. Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu, olles seisukohal, et eelnõu muudaks ilma sisulise vajaduseta senise kodakondsuspoliitika põhimõtteid. Siseministeerium analüüsis kehtiva seaduse vastavust lapse õiguste konventsioonile, mis näeb ette, et lapsel on õigus kodakondsusele. Kui laps omandab lisaks Eesti kodakondsusele mõne muu riigi kodakondsuse ja selle tagajärjel loetakse ta Eesti kodakondsuse kaotanuks, siis jääb lapsele teise riigi kodakondsus alles. Tegemist ei ole olukorraga, kus laps jääks kodakondsuseta, ning seega ei näe Siseministeerium siin vastuolu lapse õiguste konventsiooniga. Mitmikkodakondsuse seadustamise puhul tuleks üksikjuhtumeid ja väikesi gruppe käsitleda tervikuna. Tuleks leida vastus küsimusele, kas ja millistel tingimustel ning missuguste isikugruppide puhul, kas selektiivselt või tervikuna on Eesti riik valmis oma kodakondsuspoliitika kujundama selliseks, et mitmikkodakondsus oleks lubatud. Selliseid põhimõttelisi küsimusi ei ole mõistlik lahendada üksikjuhtumite ja marginaalsete isikugruppide pinnalt loodud seadusmuudatuse abil.
Peale debatti püüdsime leida kompromissi, kas on võimalik sõnastust muuta niimoodi, et eelnõu vastaks praegustele kodakondsuse seaduse põhimõtetele ja rahuldaks ka algatajaid. Leppisime kokku, et oleks otstarbekas moodustada töörühm, kes selle eelnõuga tegeleb. Aga kuna Siseministeerium ei leidnud võimalust, kuidas eelnõu niimoodi kohendada, et vältida vastuolu, mis tekib seoses mitmikkodakondsusega, siis ei olnud selle töörühma moodustamisel mõtet.
Järgmine komisjoni koosolek, kus nimetatud eelnõu arutati, toimus 16. detsembril 2013. aastal. Seal rõhutas valitsuse esindaja Siiri Leskov üle, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta, sest sellega tahetakse oluliselt muuta kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid, mis keelavad Eesti kodanikul olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Sellise regulatsiooni kehtestamiseks puudub praktiline vajadus, sest kehtiv kodakondsuse seadus on kooskõlas nii lapse õiguste konventsiooni kui ka põhiseaduse sättega.
Sellel koosolekul tehti järgmised menetluslikud otsused. Esiteks otsustati saata seaduseelnõu plenaaristungile arutelule s.a 14. jaanuariks. See otsustati konsensuslikult. Teine konsensuslik otsus oli see, et ettekandjaks otsustati määrata põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt. Üks otsus ei olnud konsensuslik. Nimelt tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 ja vastu 5 komisjoni liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Nimetatud eelnõu kohta Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Nagu ma mainisin, nimetatud eelnõu lugemine 14. jaanuaril jäi ära ja selle tõttu pidi komisjon nimetatud seaduseelnõu juurde tagasi pöörduma ning tegema uued menetluslikud otsused. Need on järgmised. Me teeme ettepaneku saata eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu päevakorda 28. jaanuariks (konsensuslik otsus), otsustasime määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti (jälle konsensuslik otsus) ja teha ettepaneku lükata eelnõu tagasi (6 poolt, vastu 5, erapooletuks ei jäänud keegi). Need otsused tehti esmaspäeva, 20. jaanuari koosolekul. Aitäh!