Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole. Teateid ei ole.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud riigieelarve seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu 547 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, võime asuda lõpphääletust ette valmistama.
Tulenevalt sellest, et eelnõu 547 nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, viime enne lõpphääletust läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Panen lõpphääletusele eelnõu 547. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 68 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Rahanduskomisjoni algatatud riigieelarve seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu 547 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 516 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 516. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 516 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse, karistusseadustiku ning kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmise seaduse eelnõu 515 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 515. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse, karistusseadustiku ning kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmise seaduse eelnõu 515 on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 478 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 478. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 75, vastu 0 ja 2 erapooletut on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 478 seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Peretoetuste mõju sündimusele ja laste heaolule" arutelu. Lubage mul lühidalt tutvustada arutelu korda. See on järgmine. Kõigepealt on Tartu Ülikooli vanemteaduri Mare Ainsaare ettekanne 20 minutit ja küsimused-vastused 30 minutit. Teiseks, Tallinna Ülikooli vanemteaduri Marge Undi ettekanne 20 minutit ning küsimused-vastused 30 minutit. Kolmandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Urve Palo ettekanne 15 minutit ning küsimused-vastused 15 minutit. Riigikogu liige võib arutelu raames ettekandjatele kokku esitada kaks suulist küsimust. Pärast seda on läbirääkimiste voor, kus sõnavõtuga võivad esineda komisjonide ja fraktsioonide esindajad ning ka muud Riigikogu liikmed. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku, et kõigepealt võtaksid läbirääkimistel sõna fraktsioonide esindajad, samuti on nad teinud ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Tuleme selle ettepaneku juurde jooksvalt tagasi vastavalt vajadusele. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun kõnetooli ettekandeks Tartu Ülikooli vanemteaduri Mare Ainsaare!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Suur tänu kutsumast rääkima sellel väga olulisel teemal! Et mitte aega raisata, alustangi lühidalt sellest, miks see teema Eestis nii tähtis on.
Ma arvan, et kõik see jutt tuleb teile väga tuttav ette, aga see on siiski oluline. Eesti on väike. Minu taust on rahvastiku-uuringud ja sellepärast ma räägingi põhiliselt sellest, kuidas võiksid peretoetused ja kõige rohkem lapsetoetused olla seotud rahvastikusündmustega, aga mitte ainult sellest.
Me oleme väike riik. Meil ei ole põhjust selle pärast liialt muretseda, aga mõningal määral küll. Mõnevõrra enam on meil põhjust mures olla selle pärast, et viimase 20 aasta jooksul pole olnud ühtegi aastat, kui Eesti rahvaarv oleks suurenenud. Kui seda kadu vaadata, siis näeme, et sellest umbes 40% tuleb loomulikust iibest, s.o sündide ja surmade vahest, ja 60% rändest. Peretoetuste ja lastetoetustega on otse loomulikult seotud meie rahvastiku iive. Mida see ikkagi tähendab? Mingit katastroofi pole küll põhjust ennustada, aga kui me mõtleme majandusele, sellele, kuidas riik toimib, siis iive mõjutab seda väga palju.

Hea ettekandja, ma korraks palun vabandust! Ma võtan juhataja üheminutilise tehnilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud, meie ekraanipilt on suuremaks tehtud. Hea ettekandja, palun jätkake!

Suur tänu suurema pildi eest! Need arvud on tähtsad, rahvastikuteadlased kõige enam armastavad võrrelda sündimust summaarse sündimuskordajaga. See on see ülemine joon, mida te näete.
Eesti sündimus on väike. Kui me võrdleme Euroopa riike, siis me oleme tihti õnnelikud, et me pole viimaste seas. Mõnel aastal meil õnnestub olla keskel või natuke üle keskmise. Eesti jaoks on probleem, et meie näitaja ei ole rahvastukutaasteks piisav. Me näeme, et meil on olnud kehvemaid ja paremaid aegu. See taaste piir oleks kaks. Alumine joon on veel täpsem kordaja, mis näitab taastet, ja see peaks olema üks. Otse loomulikult on see seotud perede taastootmise, laste sünni ja toetustega.
Nüüd meie tulevikust. Rahvastikuteaduses on nii nagu kirurgias, et tulemus sünnib olemasolevast materjalist. See on pilt selle kohta, mis materjal meil Eestis olemas on. Kui me mõtleme sündimusest, siis me mõtleme eelkõige 20–40-aastastest inimestest. See on pilt selle kohta, kui palju arvasime neid inimesi Eestis olevat, ja milline olukord tegelikult selgus peale rahvaloendust, mis on teatavasti tõe kriteerium. Me arvasime, et meil on laulva revolutsiooni ajal sündinud rohkearvuline põlvkond, kes just praegu peaks saama palju lapsi. Tegelikud näitajad seda ei peegelda, me saime teada, et too põlvkond on tunduvalt väiksem. Need inimesed on Eestist ära kadunud. Aga absoluutarvud siiski loevad. Riigi toimimise seisukohalt ei loe ainult rahvastikuteaduses kasutuses olevad kordajad, vaid see, kui palju on sünde, lapsi, töötegijaid absoluutarvudes.
Mida see tähendab? See tähendab, et järgmisel kümnel aastal on meil viimane võimalus saada loomulikul teel üsna palju lapsi. Põlvkond, kuhu kuuluvad praegused 15–19-aastased, ja veel nooremad põlvkonnad on tunduvalt väiksemad. Kui nemad ka väga pingutaksid, kui Eesti sotsiaalpoliitika oleks ka väga toetav, oleks tulemus ikkagi nigelam. Selles mõttes on väga tähtsad järgmised viis aastat, mis otsustavad Eesti tuleviku seisukohalt olulise sündide arvu.
Midagi head ka. Meil on Eestis midagi sellist, mida paljudes teistes riikides ei ole. Meil on inimeste soov tegelikult lapsi saada. Selle tulba kogupikkus näitab sisuliselt potentsiaali, näitab seda, mida inimesed tahaksid, mida nad peavad enda jaoks normaalseks laste arvuks. See on potentsiaal, mida Eestis võib-olla oleks võimalik realiseerida. Vahet sinise ja punase tulba vahel seostatakse arenenud Euroopa riikides erinevate barjääride ja põhjustega, miks soovitud laste arvu ei saa realiseerida. Siin võib olla midagi seotud ka perepoliitikaga.
Tulengi nüüd perepoliitika ja demograafia juurde. Igaks juhuks ütlen ära, et otse loomulikult need asjad ei ole lihtsad. Nagu ühiskonnas ja inimeste elus sageli, mõjutab tegelikku tulemust väga paljude tegurite kombinatsioon. Mida me teame poliitikate toimimise kohta? Need mõjutavad inimeste käitumist, perepoliitika puhul kõige enam ajastust, millal saadakse lapsed. Viimane mõjutab ka laste arvu. Poliitikatest oleneb, mida inimesed tahavad ja mida nad mõtlevad. See on seotud ka rahaga. Igasugused poliitikad, riigi toimimine on seotud ressursside ümberjagamisega. Nii et kui me mõtleme perepoliitilistele valikutele, siis peale sündide on kõik need otsused seotud ka maksude, tulevikku suunatud otsuste ja inimeste majandusliku käitumisega. Võime rääkida õiglusest, solidaarsusest, võrdsusest, aga põhiline perepoliitika puhul on inimestele antavad signaalid ja kuidas nad neid mõistavad.
Otse loomulikult võib perepoliitikal olla väga palju erinevaid eesmärke. Mina olen praegu kõige rohkem rääkinud sündimusest, aga tegelikult on Eestis kõige rohkem tehtud uuringuid selle kohta, kuidas poliitikad mõjutavad toimetulekut. Eriti on uuritud vaesust. Vaesus aga ei pruugi olla parim parameeter sündimuse ja perepoliitika mõju mõõtmiseks. Uuringud näitavad, et kui inimesed teevad neid otsuseid, ei võrdle nad ennast ilmtingimata kõige vaesemate rühmadega või vähemalt see pole referentrühm, mille poole püüelda. Ikka võrreldakse endasugustega ja sellisel juhul on tegu võrdlusega, mis on vahe, kui mul on lapsed või ei ole lapsi, kas mu elu on laste olemasolu korral lihtsam või kergem või samasugune.
Mõned otsused või mõned poliitikad on kindlasti mõjutatud sellest, kuidas on lood soolise võrdsusega. Toon ühe näite. Vanemahüvitisel on olnud suur positiivne mõju. Üllatusliku positiivse mõjuna on uuringute puhul välja toodud, et pärast selle rakendumist ütlesid paljud naised esimest korda, et lastega kodus olles on neil oma raha. Varem oli ka teatud summa, aga kuna see oli nii väike, siis tegelikult teeniv pereliige, kes enamasti on meil mees, pidas peret ülal. Kuidas kõigi muude asjaolude – sündimuse, pere toimetulekuks langetatavate valikute – taustal ka meeste ja naiste võrdsus toimiv on, on paljude riikide perepoliitika puhul üks tähtsaid tegureid.
Mida ütleb teaduslik teooria? Nobeli majanduspreemia saanud uurimus 1980. aastatest lubab meil uskuda, et põhimõtteliselt tuleb toetus kasuks. Miks üldse toetatakse? Mõned riigid maakeral toetavad väheste lastega peresid, need aga, kus ei ole palju lapsi, toetavad peresid nii, et neil oleks palju poegi ehk tibusid. Millest see tuleb? Kas see on puhtalt egoistlik valik või on tegemist eelkõige solidaarse lähenemisega? On eri teooriaid, aga fakt on see, et kokkuvõttes tuleb toetus kasuks. Inimeste puhul me teame, et tänapäeval on järglase saamise üle otsustamisel enamasti tegemist planeeritud käitumisega.
Mida teooriad veel ütlevad ja mida kehtivad perepoliitikad tegelikult rakendavad? Eesti perepoliitika on laias laastus suhteliselt sarnane teiste riikide omadega. Kehtivad sellised üldteoreetilised alused. Kui me vaatame perede lastega seotud kulusid, siis need võiks põhimõtteliselt jagada kolmeks. On otsesed lastega seotud kulud, mida enamasti arvestavad lapsetoetused ja muud otsesed rahalised toetused peredele; on kaudsed, vanema sissetuleku vähenemisega seotud kulud – kui vanem jääb koju last kasvatama, siis ta peab töisest sissetulekust loobuma –, mida üritatakse kompenseerida hüvitiste ja mitmesuguste tasustatavate vanemapuhkustega; ja on kaotatud võimalused karjääri teha ning üldse konkurentsis vastu pidada. Kas me tahame või mitte, elu on konkurents. Ning kui me mõtleme lastega peredele, siis nendel tuleb konkureerida ülejäänud peredega. Kui inimesed langetavad otsuseid, kas saada laps või mitte, siis nad kaaluvad kõiki neid tegureid.
Miks lapsed sünnivad? Väga primitiivselt ja skemaatiliselt väljendudes võiks öelda, et tänapäeval on väga tähtis soov saada lapsi. See on põhiline ja selle sooviga on Eestis tegelikult väga hästi. Aga selle sooviga kaasnevad hirmud, kõhklused-kahtlused, kas sellega ikka tullakse toime. Meil on põhjust arvata, et see hirm võib kahandada soovi lapsi saada.
Räägin teile ühest viimasest uuringust konkreetselt Eesti kohta, kas kogu see teooria toimib või mitte. Tõepoolest, käitumiskontroll toimib, teatud hirmud eksisteerivad. Siin on graafiliselt kujutatud, mis liiki hirmudega tegu on. Selgus, et need mõjutavad lapse saamise plaane tugevalt. Samas hoiak, kas inimesed tahavad lapsi, mõjutab ka. Vahel arvatakse, et on üldised normid ja et see, kui palju lapsi inimestel peaks ühiskonna arvates olema, mängib suurt rolli. Eesti puhul see ei toimi. Eesti noortel inimestel on üsna ükskõik, mida ühiskond või ümbritsevad inimesed neilt ootavad. Nad on üsna egoistlikud ja lähtuvad suures osas isiklikest arusaamadest.
Mida me veel uuringute põhjal teame? Mis on need hirmud? Mida inimesed kardavad? Miks paljud soovitud laste saamist edasi lükkavad? On ju teada, et edasilükkamine tähendab mingil hetkel lastest loobumist. Meil on uuringuid, mis mõõdavad neid argumente väga täpselt. Põhjused võib lahterdada neljaks kategooriaks. (Tegelikult on kategooriaid viis, viies on igasugused muud põhjused, mis ühegi teise kategooria alla ei liigitu.) Suur osa hirme on Eestis seotud mitmesuguste majanduslike põhjustega. Muretsetakse, kas uue lapse kasvatamisega saadakse hakkama ja kas teised lapsed saavad piisavalt toetust, kas suudetakse eluasemekulusid katta jne. See, et partnerit ei ole või partner ei taha, on ka oluline põhjus. Veel nimetatakse noorust – paljud inimesed arvavad, et lihtsalt ei ole õige aeg, õpingud on vaja lõpetada või midagi muud elus enne teha, kui lapse saamisele mõtlema hakatakse. Ka viidatakse töö ja pereelu ühitamisega seotud raskustele.
Siit me näeme, et on tegureid, mille muutmiseks riik saab midagi teha, ja on tegureid, mille puhul riik kaasa rääkida ei saa. Eestis ei ole meil tavaks muretseda partnerit, mõnedes teistes maades tegeleb riik ka sellega. Samuti ei hakka me ilmselt nende partnerite hoiakuid muutma. Enamasti on riigi perepoliitika seotud majanduslike teguritega ning ka töö- ja pereelu ühitamise võimaldamisega. Ning kui silmas pidada üldist rahvastiku olukorda, siis riik saaks palju teha selleks, et me ei kaotaks noori inimesi, kes välismaale lähevad, või suudaksime nad vähemalt mingi hetk tagasi meelitada. Riik peab suutma noori julgustada. Selleks tuleb muidugi teada, mis olukord teistes riikides on.
Räägin nüüd natuke peretoetustest. Me näeme, kuidas need aastail 2005–2010 arenenud on. Eestis on üldiselt peretoetuste suurus eurodes kasvanud. Seda võib väita ka arvestades toetuste ostujõudu. Nii et laias laastus on Eesti perepoliitika muutunud tugevamaks. Samas on teada, et riigi tugi on jaotunud väga ebaühtlaselt. Toetus on väga suur lapse esimesel eluaastal, tunduvalt väiksem edaspidi.
Mida me veel Eesti kohta teame? Me teame, et Eestis on vanemlus selektiivne. Seda näitavad rohked uuringud vanemahüvitise mõju kohta. Alates ajast, mil see rakendus, on ootuspärane tulemus, et julgustust on sellest saanud pigem heal järjel lapsevanemad. See uurimus, mida te siin näete, kajastab, kuidas erineb eluga rahulolu lastega ja lasteta peredes. Eesti jaoks on tulemus väga positiivne. Need pered, kus on lapsed, on õnnelikumad ja eluga rohkem rahul. Kui edasi analüüsida, siis näeme, et see on eelkõige selle tõttu, et vanemlus on eelselektiivne. Lapsevanemateks hakkavad inimesed, kes on teatud isikuomadustega, majanduslik seis kuigi palju ei mõjuta.
Paar tulemust veel peretoetuste mõju kohta. Need täpikesed siin skeemil on eri riigid. On maid, kus on suur vahe lapsevanemate ja lasteta paaride vahel. Me näeme, et perede toetamine mõjub lapsevanemate eluga rahulolule positiivselt. Mida suurem on riigi toetus, seda enam mõjub see loomulikult perede majanduslikule toimetulekule.
Nüüd lapsetoetuste juurde. Lapsetoetused on üks perepoliitika meede ja selle puhul tuleb valida, kas seda diferentseerida, ja kui diferentseerida, siis kuidas. Eestis ei ole need sissetulekutest sõltunud, neid makstakse pariteedi alusel ja erinevad need selle poolest, et kolmandaid ja enamaid lapsi toetatakse rohkem kui esimesi ja teisi.
Kas diferentseerimine sissetuleku järgi, mis on praeguse poliitilise debati üks teemasid, oleks mõistlik või mitte? Selle otsuse tegemisel peaks olema väga ettevaatlik. Pigem peaks arvestama, et diferentseerimine sissetuleku järgi ei ole ilmselt kuluefektiivne, sest kõikvõimalikud administratiivsed kulud ja muud meetmed, mis on seotud inimeste majandusliku käitumisega, võivad kaugemas perspektiivis riigi rahakotile halvasti mõjuda. Kuskilt tuleb sissetuleku piir ju tõmmata ja selle järgimist kontrollida. Igasuguste piiride puhul aga on teada, et inimesed püüavad oma sissetulekuid näidata kas suuremate või väiksematena – nii, nagu kasulikum on.
On ka eraldi küsimus, kas see oleks põhimõtteliselt üldse õige. Seda on väga keeruline põhjendada, miks see oleks õige. Selles mõttes muretsema eriti ei pea, et lapsetoetused on õnneks raha, mis läheb kohe ringlusesse. Olgu pere jõukas, vaene või keskmine, lastega on ikka seotud kulutused. Uuringud näitavad seda, et kui kõik lapse kasvatamisega seotud kulud kokku arvestada, siis on see summa veidi üle 500 euro kuus, sellest otsesed kulutused umbes 200 eurot. Kui me küsime inimeste käest, kui suur oleks nende arvates õiglane riigi panus, siis pakutakse 60–70 eurot kuus.
Poliitika annab ühiskonnale signaale. Toetuste jagamine on signaal selle kohta, milliseid lapsi riik ootab – kas jõukate perede, vaeste perede või keskmiste perede lapsi. Miks peaks ühtesid lapsi rohkem tahtma kui teisi? Eesti on väike riik ja meil on nii palju põhjusi soovida võimalikult palju lapsi, et mõistlik on anda signaal, et kõik lapsed on teretulnud.
Näitan teile veel üht joonist. Eesti poliitika on olnud diferentseerida lapsetoetusi laste sünnijärjekorra alusel. 1990. aastatel valitses arvamus, et esimesed lapsed sünnivad niikuinii, ja nad sündisidki. Siit jooniselt näeme, kui palju vähem on meil nüüd esimesi lapsi, võrreldes aastaga 1990. Esimesed lapsed enam ei sünni. Ning probleem on selles, et kui ei ole esimesi lapsi, siis loomulikult ei ole ka teisi, kolmandaid jne.

Austatud ettekandja, kas te soovite aega juurde?

Üks minut, palun!

Palun, üks minut!

Paar sõna veel selle kohta, miks termin "lapsetoetus" võib olla eksitav. Soomes ja ka mujal räägitakse lapserahast. Tegemist ei ole lihtsalt toetusega, vaid lastega seotud kulude hüvitamisega. Toetus esimesele lapsele on väga tähtis, see on inimestele märksa arusaadavam meede kui paljud teised perepoliitika hoovad. Kui inimesed selle meetme vajalikkust ei mõista, siis võib oodatud efekt tulemata jääda. Juhul, kui see toetus ei ole diferentseeritud sissetuleku järgi, puudub tal stigma.
Mida näitavad aastate jooksul tehtud uuringud? Väga tähtis on, et lapserahal on väga tugev ühiskonna toetus – seda peavad õigeks nii jõukad kui ka vaesed. Paljude teiste meetmete puhul, näiteks tööturuabinõude või muude meetmete puhul, mis arvestavad inimeste sissetulekute erinevusi, üldist toetust Eestis ei ole. Perede ja laste toetamise puhul aga valitseb ühiskonnas üksmeelne arusaam, et see on hea ja õige asi. Võib-olla võiks ka meil lapsetoetuse nimetada ümber lapserahaks. Ja muidugi võiks neid summasid suurendada – iseenesest on väga raske leida mõnda argumenti selle vastu. Suur tänu!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! Oli väga nauditav teie analüüsi kuulata ja on väga kahju, et meid ei ole siin full house. Huvilisi on saalis suhteliselt vähe ja palun selle pärast vabandust! Mina tahaksin kuulda teie arvamust ühe mu Norra kolleegi väite kohta, et Norras naised sünnitavad siis, kui nad tunnevad, et lapse üleskasvatamiseks vaja minevad 20 aastat on nende jaoks turvaline aeg ja ühiskond korraldab asju õiges suunas. Teisisõnu, kui üldine foon on hea, siis naised ka sünnitavad. Seda tõestab kogu Skandinaavia – mitte ainult Norra, vaid ka näiteks Rootsi. Mil määral selline väide võiks paika pidada Eestis?

Ma arvan, et põhimõtteliselt peab see ka meil paika. See pilt avaneb ka teadusmaastikul – teadlased on laste saamisega kaasnevad hirmud ja soovid kaardistanud. Viimasel kümnel aastal on eriti Ida-Euroopas rohkem viidatud vajadusele, et oleks pikaajalisem turvatunne. Eraldi küsimus on, milles see turvatunne peaks seisnema. Eesti puhul võib arvata, et väga tähtis on majanduslik kindlustunne ja usaldus riigi vastu. Teatud osa on ka perekäitumisel. Paljud pereuurijad on arutlenud, et ükskõik, milline on pere majanduslik seis, peab olema võimalik lapsed üles kasvatada.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, hea ettekandja Mare, minu endine tore kolleeg! Väga huvitav ettekanne oli, tõepoolest! Ma jätkan Marianne tõstatatud teemat. Üks näide, mis mul silme ees on, on Island, üks õnnelikemaid riike maailmas. Samas on väga huvitav, et selles riigis on väga suur lahutuste protsent, aga lapsi kasvab ikkagi väga palju. Meil on ka samasugune trend, et lahutatakse palju või siis ametlikke perekondi ei tekigi. Mis sa arvad, mis fenomen selle taga on – miks Islandil sünnitatakse palju, meil mitte?

Suur tänu küsimuse eest! Vastus on selline, et tänapäeva maailmas on perekäitumine, sh abiellumine ja lahutamine, väga kultuurispetsiifiline. Riigid on väga erinevad. Island kuulub Põhjamaade hulka ning nendes riikides, samuti Eestis ei pruugi sündimus abiellumisest ja kooselust väga palju sõltuda. Island on eriline näide just selles mõttes, et seal on sündimus suhteliselt suur, väga palju väljaspool ametlikku abielu sündinud lapsi ning perede toetamine märkimisväärne. Ka mina olen üritanud Islandi pereuurijate käest teada saada, mis on nende fenomen. Võib arvata, et perede üldine ja eriti just üksikvanemate väga suur toetamine mängib oma rolli, aga minu kolleegi vastus oli, et kõige taga on Islandi ühiskonnas nii tavaline kogukondlik abi. Saareriik on väike ja seal valitseb turvatunne, et ükskõik kellele seal lapsed sünnivad, neid hoitakse seal ühiselt.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et üks põhilisi laste saamist takistavaid tegureid on majanduslikud põhjused – 81%. Kas te oskate täpsustada, kui suur see mure konkreetsetes sissetulekugruppides on? Tõenäoliselt kõige kõrgemas sissetulekukvintiilis on seda muret kõvasti vähem kui väiksemate sissetulekutega peredes? Kui suur see vahe on? Kas keskmikutest peredel on ka seesama mure mis vaesematel?

Suur tänu! Viimase uuringu andmetel on põhimõtteliselt see mure kõigil. Aga muidugi on tõsi, et kui vaadata väga üldist jaotust, siis väiksema sissetulekuga rühmadel on seda natuke rohkem. Ei kardeta ainult seda, et peres pole ühel päeval toiduraha. On ka mure eluaseme ja üldse toimetuleku pärast. Praegu jään selle vastuse võlgu, kuidas see mure erinevate sissetulekukvintiilide puhul erineb. Aga jah, majanduslikud põhjused tuuakse esile igas kvintiilis, ja see on üllatus. Väga jõukatel inimestel ei tohiks seda muret üldse olla. Samamoodi on lapsetoetusega: rikkad inimesed võiksid lapsetoetust mitte toetada, vähemalt nendel endil pole seda vaja, aga nad siiski peavad seda õigeks.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsin teie käest järgmist. Kui saaks lasteaedade ja koolide probleemid lahendatud, kui palju see annaks juurde julgust lapsi sünnitada? Kui palju panevad need probleemid praegu lastevanemaid kõhklema, nii et ei julgeta seda sammu ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! 35% Eesti inimestest, kes tahtsid last saada, aga lükkasid seda edasi, seostasid seda lasteaiakohtade puudumisega. Loomulikult on probleem regiooniti väga erinev, eelkõige põhjustab see peavalu mõnes suures linnas. Aga jah, kui panna takistused pingeritta, siis see on Eestis üks põhilisi probleeme, sest enamik inimesi elab paraku nendessamades suurtes linnades.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle põhjaliku ja väga huvitava ülevaate eest! Lapsed sünnivad armastusest, aga kindlasti on oma mõju ka majanduslikel teguritel, eriti üksikvanemate puhul. On teada, et suur hulk lapsi kasvab üksikvanema, üldjuhul ema hoole all. Enamasti on tegu ühe- või kahelapseliste peredega. Universaalne lapsetoetus annab neilegi signaali, et iga laps on oodatud. Jääb ära laste sildistamine juba hetkel, kui nad sünnivad kas siis vaesemasse või rikkamasse perre. Mis te arvate, kas vajaduspõhine peretoetus jääb paljudel taotlemata selle tõttu, et inimesed ei taha minna, käsi pikal, seda paluma ja oma vaesust tõestama?

Aitäh, küsimuse eest! Usaldusväärsed andmed selle kohta, kui paljud jätavad selle taotlemata, puuduvad, aga seda on tõesti kuulda olnud. Iseenesest on see vastuoluline küsimus. Ühelt poolt me ju soovime, et inimesed teaksid abinõusid ja saaksid nendest kasu. Teisalt Eesti inimesed tahaksid ise toime tulla, taotlemata seda nn vaesuspõhist toetust. Iseenesest on see väga hea trend, kuigi see võib asjaosalistele suuremaid majandusraskusi tähendada. Siin ma näengi ühte probleemi nende vaesuspõhiste toetuste puhul. Võib kätte jõuda aeg, mil Eesti inimeste mõttemaailm muutub. Nad tahavadki olla vaesed, sest siis nad saavad osa riigi rahakotist. Mina ütleks, et see tähendab sellist vaimset genotsiidi Eesti rahva kallal. Ei ole halb, kui eesmärk on nagu seni hästi toime tulla, olla rikas ja edasipüüdlik.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh huvitava ülevaate eest! Minu küsimus puudutab üht teie slaidi. Te ütlesite, et perepoliitilisi meetmeid rakendavad riik, kohalik omavalitsus ja inimesed koostöös. Selge, et riik kehtestab regulatsioonid seaduste, määruste ja juhendite abil. Kohalikel omavalitsustel on selles väga vähe kaasa rääkida. Aga nüüd see inimeste plokk – kas peretoetusi ja vanemahüvitist on piisavalt arutatud teadlaste ja muude ekspertidega? Kas teie ettepanekuid on arvestatud? Te rõhutasite oma ettekandes, et lähima viie aasta jooksul tuleb teha väga põhjapanevaid otsuseid. Kas viie aasta plaane tehes on teadlasi appi palutud? Milline üldse on ekspertide kaasatus meie perepoliitika kavandamisse?

Kui küsimus on selles, kas riigi institutsioonid on selleteemalistest uuringutest huvitatud, siis vastan, et ikka on. Näiteks Sotsiaalministeeriumil on päris mitu uuringut kavas ja me ise oleme hiljuti lõpetanud ühe uuringu, mis keskendus eestlaste ja mitte-eestlaste töö ning pereelu ühitamisele. Suuri olemuslikke erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste vahel muuseas ei selgunud. Võrreldes kuue aasta taguse perioodiga on perepoliitikaalaseid või peredega seotud uuringuid tellitud küll natuke vähem. Teatud mõju meie institutsioonidel siiski on, ma ei taha öelda, et seda üldse ei ole. Muidugi meeldiks teadlastele, et nii, nagu nemad soovitavad, nii ka tehtaks. Sageli seda siiski ei juhtu ja küllap nii peabki olema. Igaühel on oma roll, ka Riigikogul ja valitsusel. Ja kõik vastutavad oma otsuste eest.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kõigepealt suur tänu huvitava ettekande eest! Mulle jäi eriti kõrvu teie mõte, et vahest võiks meil rääkida mitte lapsetoetusest, vaid lapserahast. Siit tuleneb ka minu küsimus: kas teil on mingeid mõtteid, millised meetmed võiksid olla, et too lapseraha olekski perekonnas reaalselt lapse raha? Kuidas tagada, et see ei läheks mingite muude, kas sotsiaalsete või isegi sõltuvusprobleemide lahendamiseks? Kuidas võiks süsteem töötada, et see raha teeniks lapse arendamise huve ega läheks mujale?

Suur tänu küsimuse eest! See on üks põhilisi küsimusi, mida meilt küsitakse. Meil on põhjust muretseda, kas riigi raha jõuab ikka sinna, kuhu vaja. Mina olen lapseraha ehk lapsetoetuste suur pooldaja just selle tõttu, et ma olen näinud, kuidas kümme aastat tagasi, kui lapsetoetused olid natuke väiksemad, süsteem just toimiski nii. Mis juhtus, kui selgus, et vanemad ei kasutanud lapsetoetusi sihipäraselt? Väga palju praktiseeriti seda, et kohaliku omavalitsuse tasandil võeti lapsetoetus ajutiselt vanematelt ära. See oli täiesti legaalne võimalus ja päris mitmed kohalikud omavalitsused seda ka rakendasid. Minu üllatuseks selgus, et väga paljudel juhtudel õnnestus olukord perekonnas normaliseerida, st vanemad hakkasidki paremateks vanemateks. Seda muidugi küll mitte igas peres. Aga mis on oluline: see meede erineb näiteks vanemahüvitistest, igasugustest puhkustest ja muudest perepoliitika abinõudest selle poolest, et kui raha ei jõua lapseni, kellele see on mõeldud, on võimalik midagi sellest tagasi võtta. Sihtrühm on väga selge ja kui raha ei kasutata sihipäraselt, siis saab olukorda muuta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan väga sisuka ja mõtlemapaneva ettekande eest! Selle aasta riigieelarvest kulub peretoetustele 103 miljonit eurot ja vanemahüvitisteks 170 miljonit eurot. Kui te oleksite siin minu asemel poliitiku rollis ja vajutaksite nuppe, kas te konkreetse summa piires muudaksite neid proportsioone?

Aitäh küsimuse eest! Majandusteadlased räägivad Pareto-optimaalsest jaotusest. Vanemahüvitise puhul ma usun, et küllap on võimalik leida mingi tõeliselt optimaalne jaotus. Sellel hüvitisel on rohkesti plusse ja hetkest, kui see rakendus, paljud vaesusnäitajad vähenesid märksa. Põhiküsimus ongi selles jaotuses. Makstes kogu seda raha, mis on tõesti Eesti mõistes väga suur raha, me näeme ka väljastpoolt väga head välja. Meie kogu peretoetuste paketist moodustab vanemahüvitis märkimisväärse osa. Aga jah, küsimus on selle jaotuses. Mina mõtleksin selle üle küll.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin saalis on olnud kõige rohkem vaidlemist teljel universaalne versus vajaduspõhine. Väidetakse, et universaalne toetamine on lennukilt raha külvamine, see ei ole efektiivne ja tuleb ikkagi väga täpselt fokuseerida. Aga kui palju lapsi üldse kasvab jõukates peredes ja kui palju tavalistes, keskmise või keskmisest väiksema sissetulekuga peredes? Mulle tundub, et lapsi kasvab keskmise või keskmisest väiksema sissetulekuga peredes summa summarum kõvasti rohkem. Öeldakse ka seda, et mida rikkam pere, seda vähem lapsi. Kas see on niimoodi?

Aitäh küsimuse eest! Viimaste aastate trendid näitavad, et osaliselt tänu vanemahüvitise mõjule on sündide ja laste arv jõukamates peredes natuke rohkem kasvanud. Samas on probleem, et meie sündimus iseenesest ei ole kasvanud. See on Eestis natuke kahanenud ja eesmärk on siiski see, et kõikides peredes võiks olla nii palju lapsi, kui neid soovitakse. Kui väiksema või keskmise sissetulekuga peredes lapsi ei sünni, siis see on probleem.
Nüüd see põhimõtteline küsimus, kas lapsetoetused on toetused või peaks see raha olema kõigile lastele määratud. Üks väide on, et lapsetoetused ei ole tüüpilised toetused. Keda toetama peaks? Õnnetut, vaest või kes ei tule muul põhjusel parajasti toime. Lapsetoetus on raha lapse kasvatamiseks. Me ju usume, et kõigi laste kasvatamisega on seotud teatud kulud. Sellele on väga keeruline vastu vaielda, mõni inimene rõhutab isegi, et jõukamates peredes kulub lastele rohkem raha. Üldiselt aga riigid päris nii ei tee, et annavad neile rohkem raha. Kui me usume, et laste kasvatamisega on seotud kulud, siis ei ole ühtegi head argumenti, miks mõni pere sellest rahast ilma jätta, olgu ta rikas või vaene või keskmine. Euroopas on praegu väga vähe riike, kes rakendavad selles vallas varanduslikku diferentseerimist, ja sageli on probleem, et kõige rohkem kannatavad keskmikud, kelle peredes enamasti on enim lapsi. Aga veel kord: Eesti peaks võitlema kõigi laste eest ja kõigi perede eest, ükskõik kas nad on rikkad, vaesed või keskmised.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite oma ettekandes, et laulva revolutsiooni ajal sündinud tüdrukuid on palju nagu kaduma läinud. Samuti mainisite, et 1990. aastate alguses veel esimesed lapsed sündisid, nüüd sünnib märksa vähem. Mis see põhjus on? Kuidas te seda kommenteerite? Ja teine küsimus. Teie ettekandes ei puudutatud üldse abortide teemat. Kas teie arvates abortide tegemine ja suhtumine abortidesse teie käsitletud temaatikat mitte kuidagi ei mõjuta või miks seda teie ettekandes statistikas ega muul kujul sees ei olnud?

Aitäh küsimuse eest! Kuhu kaovad Eesti inimesed? Selle füüsilise kao taga on väljaränne. Küsimus on, kas need inimesed kunagi ka tagasi tulevad. Eesti naiste küsimust on meedias palju arutatud. Mida me teame Eesti naiste kohta? Tegelikult läheb mehi rohkem välja, aga erinevus on see, et Eesti naised ei tule tagasi. Mehed tulevad tagasi, aga naised ja pered ei pruugi tulla. Miks see nii on? Nii rännet kui ka üldse inimeste käitumist mõjutab terve hulk erinevaid tegureid. Üks erinevus, mis riikide valikul väga kaasa mängib, on perede toetamine. Kui me saame uhkelt maailmale kuulutada, et me toetame last tema esimesel eluaastal korralikult ja tulge kõik elama Eestisse, siis pärast seda me seda enam teha ei saa. Ning paljude teiste tegurite kõrval võtavad pered ka seda arvesse.
Sündimus on 1990. aastatega võrreldes tõesti vähenenud. Miks? Selle taga on ikkagi needsamad põhjused. Need mured, mis viimastel aastatel inimesi vaevavad, olid ka ühel slaidil näha. 1990. aastate keskel, kui meie sündimus oli veel väiksem, mõjusid majanduslikud põhjused rohkem. Samas oli lapsetoetus siis suhteliselt suur. Praegu on lapsetoetus taasiseseisvusaja kõige väiksem –  2% keskmisest palgast. Meil on olnud aegu, kus see näitaja oli 8%. Aga otse loomulikult ei ole see seos üksühene.
Aborte ma tõesti ei käsitlenud. Aga abortide puhul on tegemist soovimatute lastega. Nii et see teema puudutab kontratseptiive, pereplaneerimise õpetamist. Küsimus on ka selles, et inimesed tegelikult ei taha lapsi saada. Nad tahavad seksida, aga lapsi ei taha. Põhimõtteliselt on abort tänapäeva maailmas aktsepteeritud, aga iseenesest see hea ja soovitatav ei ole. Mida tuleb teha? Tuleb käituda vastutustundlikult ja kasutada kontratseptiive. Kui me mõtleme, et abordi puhul on tegemist soovimatute lastega, siis see loogika, et keelustame abordi, nii saame rohkem lapsi, hästi ei tööta. Need on ikkagi soovimatud lapsed.

Jüri Morozov, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lisaks üldisele rahvastiku vähenemise trendile on meil ka väike sündimus. Teie slaidilt oli näha, et praegusele suhteliselt suurele naiste arvule järgneb peagi selle arvu väga järsk kukkumine. Kas te olete analüüsinud või modelleerinud, et kui selline sündimuse madalseis püsib, siis mis meie rahvastiku arengus näiteks lähimal 20 aastal aset leiab?

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on rahvastiku prognoosi kohta. Jah, olen ise seda teinud, üks prognoos on 2011. aasta Eesti inimarengu aruandes. Kuna rahvaloenduse tulemused muutsid meie andmeid selle kohta, millises vanuses inimesed Eestis elavad, siis asub Statistikaamet peagi tegema uut prognoosi.
Aga kui väga lühidalt vastata, siis esialgu on teada, et kuna laste arvu vähenemine mõjutab kogu rahvastiku struktuuri, siis alates 2019. aastast hakkab meil tööealiste ja muude elanike suhe kehvemaks minema. Umbes kümne aasta pärast laste koguarv väheneb veelgi. See mõjutab lasteaedade ja koolide vajadust. Laste arv hakkab eri vanuserühmades muutuma uuesti 20–30 aasta pärast. 20–30 aastat on rahvastiku prognoosi seisukohast muidugi väga pikk aeg. Selle ajaga võivad muutuda ka põhilised rändetendentsid. Veel tahan öelda seda, et laste arv meil tõesti väheneb ning see annab signaali kõigile lastega tegelevatele institutsioonidele, aga see vähenemine ei ole lõputu. Mingil ajal see madal tase stabiliseerub.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Suur tänu väga hea ettekande eest! Te märkisite Priit Sibula küsimusele vastates õigesti, et õigus last tappa, õigemini selle ajastatuse määratus, on ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Ma küsin ühiskondliku kokkuleppe kohta ühe märksa lihtsama küsimuse. Kui suur on paljulapseline pere? Eestis loetakse paljulapseliseks peret, kus on vähemalt kolm last. Paljudes riikides on sellest põhimõttest loobutud, näiteks Rootsi maksab paljulapselise pere toetust juba 2-lapselisele perekonnale. Seni oleme meie lähtunud rahvastikuteadlaste seisukohast, et paljulapseline on vähemalt kolme lapsega pere. Kas teie arvates tuleks seda põhimõtet konkreetsete faktide valguses muuta ka Eestis?

Aitäh küsimuse eest! Siin on probleem muidugi selles, kui mitme lapsega perele maksab riik paljulapselise pere toetust. Nagu ma ütlesin, Eesti probleem on see, et ei taheta soetada esimestki last. Paljulapselise pere piir on meil tegelikult aastate jooksul tasapisi allapoole nihkunud. Olid ju ajad, kus selleks nimetati vähemalt kas viie või nelja lapsega peret. Minul ei oleks midagi selle vastu, et ka kahelapseline pere saaks piisavalt toetust. Aga kõige suurem mure on ikkagi esimeste laste mittesündimine. Veel kord: kui esimesi lapsi ei ole, ei ole mitte mingil juhul ka teisi ja kolmandaid. Just esimeste laste arv on kõige rohkem vähenenud. See, et paljulapselisus ei ole Eestis moes, on juba päris pikaajaline trend. Aga et ka esimesed lapsed ei ole moes, on väga suur ohumärk, sest sealt saab kogu halb asjade seis alguse. 1990-ndate alguses püüti lohutada, et tegu on ainult lapse saamise edasilükkamisega. Aga 25 aastat ei saa sünnitamist edasi lükata.
Praeguseks hetkeks on selge ka see, et meie lõppkokkuvõttes väiksem laste arv tähendab kaugemas perspektiivis ka seda, et soovimatu lastetus on Eesti jaoks suurem probleem, kui see seni on olnud. Rahvusvahelises võrdluses on meie seis seni olnud suhteliselt hea, see näitaja on umbes 10%. Kehvemas olukorras olevates riikides prognoositakse, et veerand potentsiaalsetest lapsevanematest ei saa eri põhjustel kunagi lapsi. Kui me oleksime suurem riik, oleksime ka immigratsiooniriik, kusjuures see immigratsioon teeks meid õnnelikuks, siis see võib-olla ei oleks probleem. Aga me oleme suhteliselt väike riik ja meil on teatud alalhoiuinstinkt, mis ei kiida massilist sisserännet heaks. See on väga tõsise mõtlemise koht. Me peame selles valdkonnas ettevaatlikud olema ja kõik hoolikalt läbi mõtlema.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et meil on sisuliselt vaid viis aastat aega, et suuta asjade seisu oluliselt mõjutada. Mis on sinu soovitus nr 1, mida peaks perepoliitikas tegema, et sündimus suureneks?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma mitmel korral rõhutasin, perepoliitika on suures osas signaalide andmine inimestele. Võtame aasta 2013. Üle pika aja tehti perepoliitika valdkonnas päris mitu otsust. Probleem võib-olla on see, et need pole kuigi suure kaaluga. Inimesed ei pruugi täpselt aru saada, mis toimub, või ei näe nendest muudatustest väga otsest kasu.
Mina isiklikult pooldan lapsetoetuse suurendamist. Veel kord: tegemist on meetmega, mis on inimestele igati arusaadav, ja ma usun, et sel on igal juhul mitmeti positiivne mõju. Teine asi, millele võiks keskenduda, on mõningatel aastatel unarusse jäänud valitsuse võimekus üldse näidata, et ta tõesti hoolib peredest. Sellega tuleks tegeleda märksa rohkem. Mis puutub konkreetsetesse meetmetesse, siis vanemahüvitise maksmisega lapse elu alguses on meil kõik väga hästi. Selle võib panna positiivsete ettevõtmiste kataloogi. Küsimus aga on, mis saab hiljem. Inimesed ootavad ikkagi peretoetusi. See on kallis meede, ma saan aru, aga seda on väga vaja.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Proua ettekandja, ma tahan küsida teie arvamust sellise asja kohta. Seletan natuke lahti. Inimene on põhimõtteliselt ju loogiliselt mõtlev olend. Kui vaadata tagasi kaugemale ajalukku, siis näeme, et rasketel aegadel oli peredes palju lapsi, kui ühiskonnad said rikkamaks, läks laste arv väiksemaks. Isegi minu vanavanematel oli kümmekond last. Kas te jagate seda arusaamist, et puudub otsene lineaarne suhe rahalise toetuse või jõukuse ja laste arvu vahel? Või arvate, et laste arv kasvab siis, kui vanemad saavad riigilt rahalist toetust? Kas siis on see probleem lahendatud või on lood natuke keerulisemad?

Aitäh küsimuse eest! Me kõik teame, et tänapäeva maailmas on teatud riigid, näiteks Aafrikas, kus inimesed elavad väga vaeselt, aga lapsi on palju. Euroopa on kindlasti rikkam, aga lapsi on vähe. Miks ikkagi nii? Demograafide esimene vastus on, et tegemist on demograafilise käitumise poolest täiesti erinevate kultuuridega. Üks äärmus on palju sünde ja palju surmasid. Meie oleme lihtsalt nagu teises demograafilises ajas.
Kui majanduslikele põhjustele lähemale tulla, siis seletus, miks see niimoodi on, on selles, et lapsed on läinud kallimaks. Võrdleme Aafrikat ja Eestit. Kui me mõtleme nn lapse hinnale Eestis 200 või 100 aastat tagasi ja praegu, siis on vahe suur. Arusaamad, kui palju tuleb lapsesse investeerida ja mis nõudmistega üldse tuleb lapse soetamisel arvestada – näiteks kooliga seotud kulud, kas lapsel peavad talvel olema saapad ja kui peavad, siis millised, kui palju vanem peab lapsele aega kulutama, kas laps võib üksi päev või nädal otsa toimetada, kas ta tuleks juba noorena tööle panna –, on kõvasti muutunud. Tegelikult on lapse hind vanema jaoks tohutult tõusnud. Seda väitis ka Gary Becker, kes sai selle teooria eest Nobeli preemia. Nii et võtmesõna on, jah, lapse hind. Ja kuna lapse hind vanemate jaoks kogu aeg tõuseb, siis tuleks seda kompenseerida veelgi enam.
Sajandeid tagasi said peaaegu kõik lapsi – kui olid seksuaalsuhted, siis tulid ka lapsed, kas seda sooviti või mitte. Tänapäeval saab lapse saamist planeerida ja inimeste valikud on väga erinevad. Mõnes mõttes see pole halb, mõned inimesed sobivad laste kasvatamiseks paremini kui teised. See iseenesest ei ole kuritegu, kui lapsi ei soovita. Aga riigi seisukohast on nii, et mida rohkem inimesi teeb valiku laste saamise kasuks, seda parem. Me tahame, et Eesti pered poleks vaesed ja õnnetud, vaid tuleksid hästi toime. Me tahame, et kõigil oleks lapsed. Laps on aga kallis ning seda on arukas kuidagi kompenseerida nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil.

Austatud vanemteadur Mare Ainsaar, ma väga tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Tallinna Ülikooli vanemteaduri Marge Undi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mina räägin oma ettekandes, kuidas toetada laste sündi ja kasvamist. Seega jätkan sealt, kus Mare lõpetas. Keskendun peamiselt sellele, mis meil on väga hästi – see, et Eestis soovitakse lapsi saada –, ja püüan anda ülevaate, kes siis lapsi rohkem soovivad ja miks nad oma soovi ei realiseeri.
Aga enne mõni sõna konteksti kohta. Selge, et meie rahvastiku iive on negatiivne. 2005. aastast on Eestis üle 65-aastaseid rohkem kui alla 14-aastaseid. Üks drastilisemaid muutusi aga, mille ka Mare välja tõi, on see, et esimesed lapsed sünnivad hiljem. Seda ütlen ma taustaks, et oleks teada, kust me tuleme ja kus on teised riigid praegu. Siin slaidil on ära toodud esmassünnitaja vanus perioodil 1960–2010. On näha, et 1990. aastate alguses oli Eestis 22 enam-vähem viimane taks, aga see vanus on väga kiiresti tõusnud ja praegu on esmassünnitaja keskmine vanus juba 26. eluaasta kandis.
Samas, kui me vaatame, mis toimub Lõuna-Euroopas, Lääne-Euroopas ja Põhja-Euroopas, siis näeme, et Põhja-Euroopas on väga palju sünde, aga esmassünnitaja keskmine vanus on palju kõrgem kui meil. Kui ühiskondlikus elus midagi väga ei muutu, siis võib arvata, et ka meie läheme selles suunas, et esmassünnitaja keskmine vanus järjest tõuseb. See on asi, mida on raske muuta, ja nagu Mare ka välja tõi, sellel on oma kõrvalmõju: suur osa inimestest, kes otsustavad hilisemas vanuses lapse saada, lihtsalt ei saa või siis vajab kunstlikku viljastamist või muid väga kalleid abinõusid, et see soov täituks.
Teine konteksti iseloomustamiseks väga oluline joonis, mida ma tahan tutvustada, pärineb rahvaloendusest. Aastal 2011 oli viimane rahvaloendus. Siit on näha, millistes leibkondades elavad Eestis eri vanuses lapsed. Nagu näha, mida nooremad lapsed, seda suurem on tõenäosus, et nende vanemad on vabaabielus. Ja millele ma eriti tahan tähelepanu juhtida: mida vanemad lapsed, seda suurem osa neist kasvab ühe vanema juures. Siin on natukene ka vastus sellele, miks on laste vaesusrisk Eestis kõige väiksem, kui laps on väike. Põhjusi on mitu. Üks on see, et meie toetused – vanemahüvitis, sünnitoetused – on suunatud väikelastele. Teine on see, et pisikesena elab enamik lapsi peres, kus on mõlemad vanemad. Ka selle kontekstiga peab arvestama, kui me mõtleme, kuidas meetmeid arendada.
Järgnevalt tutvustan uuringut, mille me viisime läbi rahvastikuministri büroo tellimusel. See pärineb küll aastast 2008, aga kuna hiljem ei ole sellist analüüsi tehtud, siis vahest on ikkagi põhjust sellest ülevaade anda. Hoiakutes tendentsid kuigi kiiresti ei muutu ning võib arvata, et need trendid kehtivad suures osas ka praegu, viis aastat hiljem. Sellel joonisel on märgitud, kui palju võiks inimeste arvates Eesti peres lapsi olla, kui palju peaks tingimata olema ja kui palju endale soovitakse. Põhisõnum on see, et endiselt soovitakse lapsi. Küsimusele, mitu last võiks Eesti peres olla, vastas 2008. aastal 47%, et kolm. Nad arvasid, et selline pere oleks Eesti jaoks ideaal. Seda on tegelikult väga palju. Kui me võtame keskmise kõigi vastanute puhul, siis see oli 2,59 last. Miinimumi kohta, mis Eesti peres peaks olema, arvas enamik, et kaks last. Endale soovitakse keskeltläbi üle kahe lapse ja see näitaja on võrreldes 1999. aasta omaga veidi kahanenud. Päris huvitav, mis selle languse on põhjustanud. Asi on selles, et 2008. aastal soovisid lasteta inimesed keskeltläbi vähem lapsi kui 1999. aastal. Pered, kus juba lapsed olid, soovisid 1999. ja 2008. aastal oma perre enam-vähem ühepalju lapsi, vahet ei olnud. Seega just lasteta inimesed on hakanud soovima endale vähem järeltulijaid.
Samas on huvitav, et kui me 1999. aasta andmeid vaatasime, siis need kajastasid samamoodi, et lastetud soovisid märksa vähem lapsi kui lastega pered. Kui me vaatasime 2008. aastal vanusegruppi, kes selleks ajaks oli vanemaks saanud, siis nad enam ei eristunud. Võib-olla see on hüpotees, mida ma ei saa tõestada – andmed on ju läbilõikelised, ei kajasta konkreetsete inimeste mõtteviisi, mis võib ju muutuda –, aga vahest võiks siit järeldada, et kui perre sünnib laps, siis see muudab suhtumist lastesse. Inimesed muudavad seisukohta, kui palju nad lapsi soovivad, ja Eestis tundub soovitud laste arv kasvavat.
Vaatame nüüd natukene lähemalt, kui mitu last endale soovitakse. Näeme, et hästi soositud on kahe lapsega pere. Ligi pooled ütlevad, et kaks last võiks olla, ka ühe lapse soovijaid on võrreldes 1999. aastaga rohkem. Samas on väga huvitav, mida arvavad ühte last soovivad inimesed sellest, kui palju Eestis võiks ühes keskmises peres lapsi olla: nad kinnitavad, et peres võiks olla vähemalt kaks või kolm last. Jah, minul on vähem, aga teistel võiks rohkem olla.
Samas iga neljas inimene ütles end soovivat, et tal oleks kolm last. Mis oli väga huvitav: nende perede hulgas, kus oli juba kaks last, oli kolmanda lapse tahtjaid 2008. aastal rohkem kui 1999. aastal. Nii et keskeltläbi soovitakse küll vähem järeltulijaid, aga lastega pered olid 2008. aastal optimistlikumalt meelestatud. Võib-olla oli asi ka selles, et 1999. aasta oli vahetult Venemaa kriisile järgnev aeg, kus olid ka väiksed sünnipõlvkonnad ees olnud, aga aastal 2008 inimesed veel ei tajunud majanduskriisi sügavust. Sündimuskäitumine ja soovid on selgelt seotud majandusolukorraga.
Võrdleme nüüd erinevate gruppide lõikes, mitut last endale soovitakse ja kui palju selles grupis küsitluse ajal lapsi oli. Eesti puhul on silmatorkav, et Eesti mehed tahavad vähem lapsi kui naised. Kaja Orase andmetel enne 1990. aastaid tahtsid Eesti mehed rohkem lapsi. Ma ei oska öelda, miks see on muutunud, aga nii 1999. aasta kui 2008. aasta uuringust selgus, et mehed kuidagi nagu ei tahtnud lapsi. Tähendab, tahtsid küll, tahtsid üle kahe lapse, üle sündimuse taastetaseme, aga see oli märksa vähem kui naised, kes soovisid rohkem.
Kui me vaatame, mis grupid tahtsid oma perre alla kahe lapse, siis näeme, et need olid lasteta inimesed, vallalised, lahutatud ja lesed. Aga nagu ma nentisin, lasteta inimesed võivad seda arvamust elu jooksul muuta. Rahvuseti oli selge, et eestlased soovivad keskmiselt rohkem lapsi ja eesti peredes ka ju on keskeltläbi rohkem lapsi kui muust rahvusest inimeste peredes.
Kui ma siit nüüd edasi lähen, siis tahaksin selgitada, mida inimesed toovad põhjuseks, miks lükatakse lapse saamist edasi. Oluline on juhtida tähelepanu paarile uuringu metoodikaga seotud tõsiasjale, mis on tähtsad teada: see uuring viidi läbi 20–40-aastaste hulgas. Nii et me räägime 20–40-aastaste inimeste vaatenurgast. Esindatud oli kogu Eesti. Me esitasime 25 väidet. Kui inimesed ütlesid, et nad soovivad lapsi, aga mitte lähema kolme aasta jooksul, siis me küsisime, miks. Kirjas oli 25 väidet ja nad said vastata, kas küsitu on nende arust oluline, väga oluline või üldse mitte oluline.
Järgnevalt räägin, mis põhjused toodi. Näiteks kui inimesel ei olnud lapsi, siis mis takistas esimese lapse saamist. Me nägime jooniselt, et esmassünnitaja vanus on tõusnud. Eestis on probleem, et meil ei sünni esimesi lapsi. Mida 20–40-aastased lasteta inimesed selle põhjuseks toovad? Siin on vastused reastatud selle järgi, mida kõige rohkem nimetati. Ja väga selgelt on ülekaalus isikukesksed tegurid: pole partnerit, tuntakse end veel noorena, tahetakse ennast arendada. Need on niisugused põhjused, millega on väga raske midagi ette võtta. Ainus, mis pooled vastajad teistsuguse väga olulise põhjusena esile tõid, oli, et pole sobivaid elamistingimusi.
Aga mida pidasid takistuseks inimesed, kellel oli laps, aga kes ei plaaninud lähema kolme aasta jooksul teist last saada? Nende puhul oli pilt väga erinev. Tahan rõhutada, et ette antud vastustega nimekirjast valides ei toodud põhipõhjuseks, et riigi majanduslik toetus on liiga väike. See oli umbes 20. põhjus. Samas, tõesti tuli välja, et majanduslikud probleemid on takistuseks, et võiks sündida teine või kolmas laps. Samuti toodi välja kehvad lastehoiuvõimalused. Väga soovitakse, et lastehoid oleks paremini korraldatud.
Kui me vaatame kolmanda lapse soetamise barjääre, siis need on hästi sarnased teise lapse puhul nimetatutega. Järjekord on natuke erinev, aga põhimõte väga sarnane. Tajutakse just seda, et laenud on liiga suured, riigi toetus on väike ja laste hoidmine ei ole piisavalt tagatud.
Oli ka võimalus mõni probleem vabalt sõnastada. Selles lahtris toodi välja just üleminekuaeg pärast seda, kui vanemahüvitis ära lõpeb. Vanemahüvitis võib ju lõppeda aasta keskel, aga lasteaias moodustatakse rühmad kord aastas. Kuidas võiks see üleminek olla sujuv? Kuna see on KOV-ide vastutada, siis ongi lasteaiakohtade tagamine eri paikades erinev.
Natuke ka sellest, milline oli rahulolu lastetoetusmeetmetega. Torkas silma, et kõige vähem ollakse rahul just lapsetoetusega. 2008. aastal 20–40-aastastest vaid 3% arvas, et see toetus on piisav, kõik ülejäänud olid seisukohal, et see peaks olema suurem. 2013. aastal viis EMOR läbi küsitluse kogu elanikkonna hulgas. Vastanutest 2% kinnitas, et lapsetoetus on piisav, kõik ülejäänud väitsid, et sellega ei saa rahul olla.
Kui meie küsisime eri toetuste kohta, siis mitte ükski vastanutest – 2008. aasta uuringus oli vastanuid 700 – ei öelnud, et otsest rahalist toetust pole vaja. Vajadust tajuti ja kõik pidasid seda oluliseks. Me küsisime ka erinevate meetmete, teenuste, toetuste kohta, millest osa on olemas, osa mitte. Suurem osa pidas lisaks olemasolevatele meetmetele väga oluliseks ka tasuta toitu lasteaias, samuti lasteaiakoha olemasolu.
Kui me tuleme vanemahüvitise juurde, siis 2008. aastal oli selle maksimummäär 25 209 krooni ja 13% ütles, et maksimummäär võiks olla suurem – see on siis peaaegu iga kuues. Kaks kolmandikku oli arvamusel, et see lagi võiks olla madalam. Me esitasime erinevaid väiteid, millega inimesed võisid olla nõus või mitte. Ei olnud nii, et oleks pidanud valima ühe või teise. Meid hämmastas, et kui me esitasime väiteid, mis peaksid üksteist välistama, siis inimesed olid ikka nõus. Nad olid nõus nii sellega, et vanemahüvitis võiks olla varasemast teenistusest sõltuv, kui ka sellega, et see võiks olla fikseeritud summa. Üks järeldus, mille võiks sellest teha, on, et vanemahüvitise süsteem on väga hästi vastu võetud ja peetakse tähtsaks, et see säiliks. Aga kuidas seda täpselt arvutada võiks, selle kohta pole nii selgeid seisukohti. Võib-olla see oleneb ka sellest, kuidas ja mis kontekstis seda küsida.
Nüüd kokkuvõtteks. Prantsuse filosoof Lyotard ütles 1979. aastal, et suured narratiivid on surnud. Minu arust on tähelepanuväärne, et Eestis vähemalt see narratiiv, et meil võiks olla suured pered, ei ole surnud. Seda arvamust jagavad paljud ja see on midagi, mille pealt saab edasi minna. Eesti inimesed soovivad lapsi. Samas on selge, et naiste haridustee on märksa pikenenud, ja ka vanemahüvitise süsteem toetab soovi kõigepealt tööturul jalad maha saada. See lükkab esimese lapse sündi edasi.
Samas, kui me mõtleme barjääridele, siis minu arust on hästi tähtis silmas pidada ka inimeste vaatevinklit, seda, mida nemad näevad. Vähemalt 2008. aasta uuringust tuli välja, et esimese lapse ja järgmiste laste sünnitamise barjäärid on põhimõtteliselt erinevad. Ma ei taha öelda, et esimese lapse ilmaletoomise seisukohalt ei ole toetused ja teenused üldse vajalikud, aga lihtsalt võib-olla nendega osatakse vähem arvestada.
Eestis on praegu väga oluline ajajärk. Meil on suured sünnipõlvkonnad sünnituseas, ja kuigi on kurb, kui me mõnel aastal näeme, et sünnib vähe lapsi, siis tegelikult ei loe need ühe, kahe või kolme aasta näitajad, vaid loeb see, kui palju lapsi need naised oma elu jooksul sünnitavad. Tähtis on kogu elu jooksul sünnitatud laste arv. Selles mõttes on Eestil praegu väga suur võimalus ja ressurss. Näiteks Itaalias on see aeg juba möödas. Meil on need suured põlvkonnad veel lapse soetamise eas. Aitäh teile!

Hea ettekandja, suur tänu teile teie ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja, väga huvitava ja asjaliku ettekande eest! Üks põhjusi, mis takistab esimeste laste sündi, oli see, et ei ole sobivat partnerit. Kas see oli rohkem meeste või naiste mure ja kas nad ka põhjendasid pikemalt?

Selle tõid välja nii mehed kui naised, aga pean tunnistama, et ma peast ei mäleta, kas see vahe oli märkimisväärne. Ent see oli mõlema puhul oluline põhjus. Rahvaloenduse ajal 2011. aastal me vaatasime leibkondade struktuuri. Kui me võrdleme 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmeid, siis näeme, et leibkondade arv oli kümne aastaga väga palju kasvanud. Aga missugused on need leibkonnad? Väga paljud sünnituseas naised elavad üksi. Meil on kõvasti kasvanud üksi elavate inimeste arv.
Me küsisime oma uuringus aga näiteks ka seda, mis on oluline partneri valikul. Seal tulid välja klassikalised tegurid, aga vahest pakub huvi, et paljud mehed ütlesid selgelt, et neile on väga tähtis naise välimus. Oli erandeid, aga keskeltläbi oli põhikriteerium see, teised asjad olid vähem olulised. Naiste puhul torkas silma, et partneri suhtes ollakse väga nõudlik, soovitakse, et ta vastaks väga mitmesugustele tingimustele. Naised olid partneri valikul vähemalt teoreetiliselt palju nõudlikumad.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Pärast Põhjasõda oli Eestis 100 000 – 200 000 inimest, saja aastaga saime miljonirahvaks, inimeste arv mitmekordistus. Ma olen mitme rahvastikuteadlase käest küsinud, mis siis toimus. Kas meil ei ole sellest perioodist ajalootarkust kasutades midagi üle võtta? Ma ei ole sellele selget vastust saanud. Võib-olla on see üks võtmeküsimus?

Aitäh küsimuse eest! Mare Ainsaar täna juba viitas, et põhimõtteliselt on ühiskond muutunud. Viimase viiekümne aastaga on kõige rohkem muutunud see, et naised on tulnud tööturule. On teada, et sooline segregatsioon on suurem riikides, kus naised rohkem tööl käivad, ja väiksem maades, kus naised lastega enam kodus on. Saksamaal paljud emad hoiavad oma lapsi ise, aga Rootsis näiteks on väga palju lapsehoidjate töökohti – naised hoiavad teiste lapsi. Samas, kui me vaatame sündimusnäitajaid, siis on selge, et järjest rohkem naisi tahab tööl käia. Saksamaal on nende süsteem kaasa toonud selle, et kõrgharidusega naistel ei ole eriti lapsi. Nad kas peavad pikka aega lapse saamist edasi lükkama ja lõpuks ei ole selleks enam bioloogiliselt võimelised, või on tegu teadliku valikuga. Saksamaal ei ole 40%-l kõrgharidusega naistel lapsi. Ma tean paari kolleegi, kes on professorikoha saanud. Nüüd, kui nad on sellel positsioonil, nad tahaks lapsi, aga enam lihtsalt ei saa. Sellisest asjade seisust üle ega ümber ei saa ja Põhjasõja-järgsed kogemused väga ei aita. Euroopa pilti uurides võib väita, et aidanud on see, kui naised saavad tööl käimist pereeluga ühildada ja kui on väga head toetusmeetmed. Suuremad sündimusnäitajad on just nendes riikides, kus see on väga hästi põimunud.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur tänu ettekande eest! Ma küsin slaidi kohta, mis kajastas esimese lapse sünni edasilükkamise põhjuseid ehk probleeme, mida Mare Ainsaar kõige olulisematena nimetas. Seal olid põhjusteks partneri puudus, noorus, soov end edasi arendada, vastutustunne ja kitsad elamistingimused. Riik selle noorena tundmise osas tõesti midagi eriti teha ei saa, aga kõikides ülejäänud küsimustes ta ehk saaks kuidagi appi tulla. Kas te peate õigeks näiteks seda, et pere loomisele, laste saamisele on kogu riiklikus õppekavas gümnaasiumiosas pühendatud ainult kaks õppetundi 1700-st? Või kuidas tõlgendada näiteks seda, et elamispind ühe elaniku kohta on viimase rahvaloenduse andmetel suurenenud tervelt neljandiku võrra, aga laste saamine on väikesele elamispinnale viidates kahanenud? Mis see soov võiks olla, kui heaks need elamistingimused peavad siis veel minema?

Aitäh küsimuse eest! Mis puutub õppekavasse, siis ma ei saa siin tugineda uuringutele, saan lihtsalt öelda, mida ma eraisikuna sellest arvan. Kui ma käisin Viljandis Viljandimaa õpetajatele esinemas, siis seal oli kohal 500 õpetajat ja pärast tulid päris mitmed minuga rääkima. Üks asi, mis nad välja tõid, oli just see, et nende arvates tuleks rohkem rääkida perest, mitte lihtsalt rasestumise ärahoidmisest. See häiris mitmeid. Üks meesterahvast füüsikaõpetaja rääkis, et teda väga hämmastas, kui tema 10-aastane poeg tuli koolist koju kondoomiga. Koolis oli olnud rasestumisest hoidumise loeng. Ta ütles, et see on tema arust täiesti ebaterve huvi äratamine ja palju olulisem on väärtuskasvatus: praegused poisid ju peavad tulevikus ka vastutuse võtma. Lapse saamine on midagi enamat kui lihtsalt mingi füüsiline akt. Kokkuvõttes ma väga toetan seda ettepanekut, aga ma ei saa praegu tugineda mingitele uuringutele.
Teine küsimuse pool puudutas eluaseme probleemi. Praeguse majanduskriisi tingimustes, kus on raskem laenu saada ja noortel keerulisem ka tööd leida, tuleb tunnistada, et on ikkagi väga vaevarikas esimest eluaset saada. Me ju teame väga hästi, et Eestis on üüriturg väga pisike. Võrdleme kas või Põhjamaadega, kus omanike osakaal on palju väiksem: meil on ikkagi väga suur omanike osakaal ja väga tagasihoidlik üüriturg, mis teeb selle esimese hüppe väga raskeks. Selles mõttes ma ei ole päris nõus, et mida veel tahetakse. Minu arust on seda pudelikaela küll ka arvudes näha.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Teie eelkõneleja tõi esile, et ohu märk on just esimese lapse sündimise edasilükkamine. Teie selgitasite oma ettekandes, et selle põhjused ei ole mitte niivõrd materiaalset laadi, kuivõrd isikulist laadi – ei ole partnerit, on vaja haridustee lõpetada, karjääri teha jne. Materiaalsete põhjuste seas tõite minu arusaamist mööda esile selle, et võib-olla kõige otsustavam tegur on tänapäeval lastehoiu võimaldamine, mitte niivõrd lapsetoetuse suurendamine. Kas me ei peaks edaspidi riigis tervikuna suunama oma tähelepanu sellele, et tagada lastehoiu võimalus? See poleks mitte riiklik programm, vaid eelkõige kohalike omavalitsuste vastutada. Mis te arvate?

Küsimuse esimene pool puudutas esimese lapsega seonduvat. Tegu on tõesti väärtushinnangute muutumisega, mis terves Euroopas aset leiab. Kõikides Euroopa riikides – vaid Prantsusmaa on piiri peal – on iive allpool taastetaset. Ka riikides, mida on peetud korraliku iibega maadeks, on väärtushinnangud lihtsalt muutunud. Meil Eestis on suur potentsiaal aga see, et meil soovitakse palju lapsi. Ma ei tea, kas te panite tähele, kui ma näitasin, kui paljud ütlevad, et nad üldse lapsi ei taha. 1999. aastal oli neid paar protsenti ja 2008. aastal 4%. Mujal on need protsendid väga palju suuremad, mitte küll kõikides riikides, aga näiteks Poolaski. Kui ma ei eksi, siis minu arust oli seal see näitaja 15%. Selles mõttes me nagu ühtpidi läheme kaasa üldiste arengutega, aga teistpidi on meie ühiskonnas siiski soov lapsi saada väga tugevalt olemas. Selles mõttes me oleme huvitav riik.
Mis puutub lastehoidu, siis tundub, et väga vajalikud on teenused, mis võimaldavad töö- ja pereelu ühitada. Pere seisukohalt on ülioluline, et mõlemad vanemad käiksid tööl, sest vaesusrisk suureneb märksa, kui üks vanematest jääb koju. Sellised toetusmeetmed on väga vajalikud ja lastehoid on kahtlemata üks neist. Kolmeaastaste ja vanemate laste puhul on lood paremad, sest lasteaiakohti enam-vähem jätkub, aga ka nendega on probleeme. Kõige raskem seis tekib just väikelapse vanematel, kui vanemahüvitise aeg lõpeb. Seda toodi takistusena väga palju välja. Nähakse ju kas või oma tuttavate pealt, kui raske neil on. Ka Euroopa uuringute andmetel on probleem, et kui nähakse sõprade-tuttavate lastega seotud muresid, töö- ja pereelu ühitamise raskusi, siis ei julgeta seda sammu ise ette võtta. Selles mõttes on neid teenuseid hirmsasti vaja, olen sellega vägagi nõus.
Kui me vaatame asjaomaseid arve Eestis, siis enne kooli käib meil enamik lapsi lasteaias. See protsent on viimasel ajal kasvanud. Siiski on mingi osa lapsi kodus, sest lasteaias on pere kulud märksa suuremad. Ka koolis käia on algul odavam, sest lasteaias tuleb maksta toidu ja koha eest, aga algkoolis on nii koht kui toit tasuta.
Aasta alguses me sõitsime haridustöötajatega mööda Eestit, meil oli ühe projekti raames ette nähtud 15 maakondlikku seminari. Näiteks Saaremaal kinnitati, et kuigi nad teavad inimesi, kes elavad seal metsa taga, ja neil on lasteaiakohti, mida neile pakkuda, aga need inimesed lihtsalt peavad seda liiga kalliks ja hoiavad oma lapsi kodus. Selle mõju aga kandub edasi kooli: nendel lastel ei ole piisavat ettevalmistust ja nad ei saa juba esimeses klassis hästi hakkama. Selles mõttes peab kindlasti tagama, et kõik lapsed saaksid käia lasteaias, ka need vähesed, kes praegu kodus on.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! On ütlemata tore kuulda, et uuringud tõid peale peretoetuste mõju välja muudki tähtsat, sh ka seda, mida oma partnerilt oodatakse. Teie andmetel pidas 58% vastanutest riigi toetust laste saamisel väikseks. Kas teile, uuringu läbiviijale või teie ülikoolile on teada ka vastanute seisukohad, millise kulusegmendi arvel need toetused võiksid suureneda? Ja veel üks konkreetne küsimus. Ehk on teil ülevaade teistest Euroopa riikidest – mis maades on riigi toetused piisavad?

Aitäh küsimuse eest! Selle uuringu raames me küsisime, kui suured võiksid toetused olla, aga me ei küsinud seda, kust see raha võiks tulla. Nagu ka siit saalist välja öeldi, on 2013. aasta eelarvest eraldatud 103 miljonit eurot lapsetoetuse maksmiseks ja 170 miljonit vanemahüvitiseks. Nagu uuringust selgus, vanemahüvitise süsteem on väga hästi vastu võetud, aga kuidas see raha võiks olla jaotatud, selle kohta ei olnud kuigi selget seisukohta. See on üks regulatsioon, mille üle võiks mõelda. Võib-olla peaks see raha lastele suunatud meetmete siseselt olema teisiti jaotatud. Praegu on tugevalt keskendutud sünnihetkele ja väikelapseeale. Ma vaatasin, kui suured olid novembris 2013 väljamaksed vanemahüvitiseks. Keskmine vanemahüvitis oli 757 eurot, sh emale tehtud väljamakse oli keskmiselt 723 eurot ja isale 1307 eurot. Maksimummääras saab vanemahüvitist 3,9% saajatest, aga samas kulub neile 12% sellest 170 miljonist. See on tõesti valikute küsimus, kuidas seda raha jagada ja kust seda vajaduse korral juurde saada. Seda meie uuring otseselt aga ei käsitlenud.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest! On väga hea, kui rahvast ja laste kasvatamist puudutavad poliitilised otsused tehakse uuringute põhjal. Kahju, et neid uuringuid aga nii vähe tellitakse. Kindlasti on olukord pärast 2008. aastat muutunud – see oli veel too hea aeg, kui majanduskriisi ei olnud tunda. Minu küsimus on aga selline. On siiski ohu märk, et paljud pered, ka vanema lapsega pered, on üksikvanemapered. Laps, kes kasvab ühe vanema hoole all ja näeb, et probleeme on nii koolitoidu eest maksmisega – gümnaasiumis seda kulu ju ei kaeta – kui ka üldse toimetulekuga, ei julge oma peret luua, lapsi soetada. Kas niisugune olukord võib mõjutada sellise suhtumise levikut?

Aitäh küsimuse eest! Mina ise ei ole selliseid uuringuid teinud ega ole lugenud ka teiste uurimusi Eesti kohta. Küll on neid tehtud näiteks Saksamaa kohta. Seal on rohkem keskendutud lastele, kes on üles kasvanud vaeses peres, sageli on see just üksikvanemaga pere. Nendel inimestel on tõesti endal keskmisest vähem lapsi – nad nii soovivad kui ka saavad vähem järeltulijaid. Samas, kuna raha on olnud vähe, siis on neil ka haridus kehvem ja töökoht halvem. See on säärane mitmel tasandil tunda andev mõju, mis kandub edasisse ellu, ja seda on teiste maade uurimustes väga selgelt näidatud.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Mul jäi teie huvitavast ettekandest kõrva üks statistiline näitaja: et meeste soov saada lapsi on väiksem kui 1990-ndatel. Te ütlesite, et seda on raske teaduslikult põhjendada, aga mis te arvate, kas see on ainult Eesti või kogu Euroopa probleem? Ja ikkagi, mis võis olla põhjus, et 1990-ndatel oli see meeste soov suurem? Ma näen siin kaudset seost inimeste väitega, et nad ei leia partnerit. Need asjad on mingisuguses kaudses seoses kindlasti. Kas te oskate täpsustada?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole näinud sellekohaseid andmeid teiste Euroopa riikide kohta. Kirjanduses on välja toodud, et traditsionaalses ühiskonnas soovivad mehed rohkem lapsi kui naised. Seda ma olen kirjandusest lugenud. Aga seda, kuidas praegu on lood Euroopa eri riikides, ma kahjuks kommenteerida ei oska.
Mis puutub muutustesse Eestis, siis saan ka ainult oletada, mul ei ole muud alust. Võib-olla mõjub tõesti see, et naised jätkavad oma haridusteed kauem. 1992. aastal oli meil kõrghariduses meeste ja naiste osakaal võrdne. Tudengitest pooled olid meessoost ja pooled naissoost. Seejärel hakkas naiste osakaal järjest kasvama, vahepeal moodustasid peaaegu kaks kolmandikku naistudengid. Nüüd on see natukene vähenenud, too näitaja on 60% kandis. Kui me vaatame lõpetanuid, siis näeme, et naistudengid on ka edukamalt lõpetanud. Selles mõttes on hariduslikud käärid nooremas põlvkonnas järjest suuremaks läinud. Võib-olla see toetab teie hüpoteesi, aga jah, tegelikult mul ei ole head vastust.

Arto Aas, palun!

Aitäh, hea ettekandja, huvitava informatsiooni eest! 13. novembri Eesti Päevalehes ilmus artikkel, mida te olete kindlasti lugenud. See on intervjuu Stockholmi ülikooli demograafiaprofessori Livia Oláhiga, kes tõi välja erinevaid aspekte, aga põhiliselt jäi kõlama see, et kõige rohkem mõjutavad sündimust töö- ja pereelu ühitamise võimalused. Kõige tähtsamad on lasteaiakohad. Samas tõi ta näiteid, et Euroopas on trendid väga erinevad. Näiteks Saksamaal kõrgharidusega naistest 40% on lasteta, karjääri peetakse olulisemaks, samal ajal kui Rootsis olevat kõrgharitud naiste seas väga populaarne, et neil on kolm last. Mis suunas Eestis praegu see trend liigub? Kas kõrgharidusega naised tahavad pigem saada rohkem lapsi kui varem või liigume Saksamaa suunas? Ka vanemahüvitise üks mõte on ju see, et kõrgemalt haritud ja jõukamad naised ei lükkaks lapse saamist edasi.

Ma saan lähtuda 2008. aasta uuringust, seega asjade seisust viis aastat tagasi. Oli selgelt näha, et kõrgharidusega naised soovisid lapsi, lihtsalt nendest mingi osa on lükanud emaks saamist edasi. Nüüd on küsimus, kuidas edasi. Sellele annab vastuse tulevik. See ongi üks põhjus, miks ma mõtlesin, et äkki ikkagi on tark siin enne jõuluvana esineda. See ongi suure küsimärgi koht praegu. Pole ju oluline konkreetse aasta sündimus, oluline on see, mis saab sellest põlvkonnast siis, kui nende naiste sünnitamisiga on läbi. Seda vastust veel ei ole.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Mu eelmisele küsimusele te vastasite, et ajaloost meil eriti õppida ei ole, peame otsa vaatama tänasele päevale. Kui see koosseis kokku tuli ja majanduskomisjon oma esimese istungi pidas, siis meie kolm kena naist otsustasid, et kõige tähtsam on majanduses inimene, ja nad on selle kahe aasta jooksul kõik kolmekesi sünnitanud. Väga tublid! Aga kas on uuritud, kuidas mõjub ühiskonna liidrite eeskuju – mõtlen tuntud poliitikuid, äriinimesi ja kultuuritegelasi. Kas see, kuidas nemad oma peret planeerivad, avaldab rahvale mõju? Järsku peaks liidrid hakkama lapsi tegema, ja Eesti rahvastik kasvabki?

Aitäh! Seda on uuringud, ka tohutult vanad uuringud näidanud, et eeskuju nakkab. Selles mõttes on see väga oluline. Samas Saksamaal on paljudel naisliidritel lapsed olemas, seega seos ei ole nii ühene. Aga kahtlemata eeskuju nakkab. Meie andmetest tuli hämmastaval kombel välja, et meil kõik jagavad arusaama, et Eestis võiks olla peres palju lapsi, aga see paraku ei realiseeru. Tegelikult meil ongi vaja seda päästikut, et see teoks saaks. Väga tore, kui see saab järjest rohkemate jaoks reaalsuseks. Minul endal on ka kolm väikest last.

Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, proua juhataja! Suur-suur tänu väga huvitava ettekande eest! Minu küsimus on selle kohta, kuidas tõesti aidata kaasa sellele, et sünniks just neid esimesi lapsi. Ma muidugi pean oluliseks kõigi laste sündimist, ka teise, kolmanda jne ilmaletulekut. Uuringust oli näha, et esimesi lapsi ei sünni ka sellepärast, et noortel peredel pole võimalust eraldi elamispinda soetada. Elamispind on tõesti Eestis kallis, renditurg on väike ja laenusaamise võimalused pole noortel kuigi head. Kas riik ei võiks naabermaadest eeskuju võttes tekitada riikliku elamispinna rendi turu, nii et noortel peredel oleks võimalik soodsalt korterit üürida?

Aitäh küsimuse eest! Kui vaadata uuringu andmeid selle kohta, millised on inimeste soovid, siis mulle tundub, et see oleks hea lahendus. Tõesti, seda nad tahaksid. See oleks suureks abiks.

Palun, kolleeg Priit Sibul, teine küsimus!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Liisa Pakostale vastates te viitasite Viljandis toimunud konverentsile ja ühe õpetaja hämmastusele, kui tema laps koolist kondoomiga koju tuli. Aga mind huvitab vaat mis. Te rääkisite ka väärtushinnangutest ja viitasite, et rohkem raha ei pruugi tähendada rohkem lapsi. Need protsessid on sootuks keerulisemad. Kui vaadata tagasi ajalukku – meie kolleeg proovis leida lahendusi Põhjasõja-järgsest ajast –, kas meie ootused ei ole liiga kõrged? Me delegeerime järjest rohkem ülesandeid ühiskonnale, loodame sealt tuge saada, aga ajalugu tõestab üsna üheselt, et kui vastutus iseenda ja perekonna heaolu ja tuleviku eest oli meie enda kanda, siis oli peredes rohkem lapsi. Kui me hakkasime nõudma lasteaedasid, lastele tasuta toitu, rohkem lapsetoetust jne, siis hakkas peredesse sündima järjest vähem lapsi.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab ootusi ühiskonnale, siis meil oli uuringus küsimus – see oli jälle too 2008. aasta oma –, kas laste kasvatamine on puhtalt peresisene asi. Meil oli sama küsimus ka 1999. aastal. 2008. aastal arvas 15%, et see on puhtalt pere siseasi, ülejäänud leidsid, et ainult pere siseasi see siiski ei ole.
Mis puutub raha olemasolu ja sündimuse suhtesse, siis mulle tundub, et ilma riigi toeta pole võimalik töö- ja pereelu hästi ühitada ja teatud turvatunnet tagada. Laste saamist lükatakse edasi ja neid sünnib vähem. Samas, kui me suunamegi rohkem raha sellesse valdkonda, siis mina küll ei julge pead anda, et siis sündimus tõesti kasvab. Olulised on ka muud protsessid, mis ühiskonnas arenevad. Kui majanduses läheb kehvemaks, kui meie liberaalne tööturg kokku tõmbub ja töökohti on vähem, siis loomulikult inimesed reageerivad sellele ja vaatavad laiemat pilti. Väga palju mõjutab üldine hea majandusseis ja optimism. Kokkuvõttes aga väidan, et kui me midagi peretoetuste süsteemis ei muuda, ei efektiivista seda, pakkudes häid teenuseid, siis meil sündimuse kasvu oodata ei maksa. Me peame otsustama, kas riskida või mitte.

Ja ilmselt viimane küsimus. Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teie teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Kiire küsimus, et teil jätkuks aega vastata. Üks teema, mida me siin ei puudutanud, on samasoolised elukaaslased. Ka nendes perekondades elavad lapsed. Ametlikult ei ole neid palju, on umbes 460 last, nagu viimane rahvaloendus näitas. Mis te arvate, kas meie lastetoetuste süsteem ja üldine ühiskondlik hoiak soodustab nende laste täisväärtuslikku elu ja aitab neil meie ühiskonnas hakkama saada?

Ma tänan küsimuse eest! Pean tunnistama, et ma ei tea seda, sest ma ei ole seda analüüsinud. Nii et jään kahjuks vastuse võlgu.

Küsimuste esitamiseks ettenähtud aeg on läbi. Ma tänan Marge Unti ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kutsun järgmiseks ettekandeks kõnepulti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Urve Palo.

Tere päevast! Lugupeetud proua esinaine! Head kolleegid, eriti need vaprad, kes siin saalis istuvad! 30. augustil 2005. aastal avaldas Eesti Päevaleht Rein Taagepera artikli "Demograafiline vetsupott", kus emeriitprofessor hoiatas selle eest, et kui sündimus ei suurene, siis tõmbame endale ise vee peale. Hea professor rääkis tollal, et sünnituseas oli siis palju naisi, ja ütles, et kui sündimus ei suurene, siis on edaspidi vähem neid, kes sünnitama hakkavad, ja nii meie rahvaarv järjest väheneb. See kirjatükk pälvis palju tähelepanu ja selle pealkirjas kasutatud kujundit demograafilisest vetsupotist kasutatakse aeg-ajalt siiani.
Paraku aga on jäänud emeriitprofessori muremõtted hüüdja hääleks kõrbes. Kaheksa aastat hiljem ei ole me mitte paremas, vaid veelgi hullemas olukorras. Kui 2005. aastal sündis Eestis 14 819 last – tuletan meelde, et enne 1990. aastaid oli aastas 22 000 ja enam sündi –, siis eelmisel aastal sündis veel 765 last vähem kui aastal 2005 ja käesoleva aasta kümne kuuga on sündinud omakorda 152 last vähem kui eelmisel aastal. Nii et sündimus järjest väheneb. Unistus sellest, et me hea tahte korral võiksime välja tulla demograafilisest vetsupotist, pole mitte lihtsalt täitumata jäänud, vaid olukord on palju hullem kui kaheksa aastat tagasi. Sündimus on vähenenud nii absoluutarvudes kui ka fertiilses eas naise kohta.
Mis on mäda Eesti riigis, miks lapsi ei sünni? Kuulen paraku väga sageli, pean tunnistama, asjatundmatut diskussiooni sellel teemal, kus põhjuseks tuuakse kas see, et meil on sünnitusealisi naisi vähe, või see, et kogu Euroopas on väike sündimus suur probleem, mis meilgi siis teha. Õnneks või kahjuks ei vasta esimene väide tõele. Sellest oleme täna juba kuulnud, et sünnitusealisi naisi on tänu 1970. ja 1980. aastatel sündinud rohkearvulistele põlvkondadele veel palju. Teine väide on pooltõde. Tõsi on see, et enamikus Lõuna-Euroopa riikides ja ka endistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides on sündimus väga väike. Aga Põhjamaades, Prantsusmaal ja Iirimaal on sündimus ühe naise kohta märksa suurem kui Eestis, ulatudes natuke üle või jäädes natuke alla kahe lapse naise kohta Eesti 1,5 lapse vastu. Kas see on juhus? Minu arvates mitte. Ma olen selles veendunud. Aastaid tagasi rahvastikuminister olles kohtusin Rootsi sotsiaalministriga ja küsisin talt, kuidas on neil õnnestunud kehtestada ja aastakümnete jooksul säilitada stabiilne ja tugev perepoliitika. Ta vastas, et on kokku lepitud, et sõltumata sellest, kas võimul on parempoolne või vasakpoolne valitsus, on perepoliitika parteiülene ja perede kindlustundega ei mängita. Nii moodustavadki peretoetused Rootsis riigi SKT-st üle 3%. Samasugused suurusjärgud on kõigis teistes suure sündimusega Euroopa Liidu liikmesriikides, kus peretoetustele eraldatakse 2,5%–3,5% SKT-st, sõltuvalt riigist. Olgu muu hulgas lisatud, et kõigis neis riikides rakendatakse arvestatava suurusega universaalseid lapsetoetusi ning soodustatakse pereelu ja töö ühitamist. Eestis eraldati 2005. aastal, mil Rein Taagepera oma artikli kirjutas, peretoetuste maksmiseks 1% SKT-st, nüüd aga oleme paraku jõudnud olukorda, kus selleks eraldatakse 0,5% SKT-st. Nendele toetustele võib muidugi lisada vanemahüvitise, aga ka siis on meie tase 1,4% ehk mitu korda väiksem kui meile eeskujuks olevates riikides.
Mis on veel juhtunud alates 2005. aasta augustist, mil Rein Taagepera meid oma kuulsas artiklis demograafilise vetsupoti eest hoiatas, mida head perede jaoks on tehtud? 17. septembril 2008. aastal, kolm aastat pärast selle artikli avaldamist, avaldas Postimees peaminister Andrus Ansipi mõtted lapsetoetuste teemal: "Ma väidan, et sotsiaalselt oleks õiglane, kui 20 protsenti lastest saaks märksa enamal määral kõigi maksumaksjate poolt toetatud ja need 80 protsenti, kes seda toetust sel määral ei vaja, ei peaks seda 300 krooni saama." Niisiis, esiteks on peaministri tasemel edastatud sõnum, et universaalsed toetused võivad üldse kaduda, nende tõusust pole seega mõtet rääkida. Arvestades aga asjaolu, et Eestis on circa 256 000 last, kes lapsetoetust saavad, tähendab valitsusjuhi ütlus seda, et üle 200 000 lapse ehk 205 000 last peaksid riigi toe üldse unustama. Kas selline arvamusavaldus suurendas perede kindlustunnet homse päeva ees? Kindlasti mitte.
Teiseks, nii ongi pere esimese ja teise lapse universaalne lapsetoetus olnud juba kümme aastat 19,18 eurot, ometi on riigieelarve suurus vahepeal kolmekordistunud. Novembris tehtud Emori uuringud näitavad, et vaid 2% vastanutest peavad toetuse kehtivat suurust õiglaseks ja 81% vastajatest arvavad, et see toetus peaks olema suurem kui 39 eurot kuus.
Mida on veel tehtud? Kolmandaks kaotati tulumaksutagastus alates pere esimesest lapsest. Neljandaks kaotati ranitsatoetus. Viiendaks, lapse haigestumise korral hüvitatakse varasema 100% asemel 80% lapsevanema töötasust. Kuuendaks, lisaks lapsetoetusele seisab rikkis kellaseierina paigal koolitoiduraha, mida riik omavalitsustele maksab kuni laste põhikooli lõpetamiseni, gümnaasiumilapsed peavad saama söönud vanemate rahakoti abil. Seitsmendaks kaotati programm "Igale lapsele lasteaiakoht". Kuigi riigieelarve on võrreldes majanduslanguse aastatega oluliselt kosunud, ei ole ühtegi eespool nimetatud meedet taastatud. Kaheksandaks, kuigi lubati, et järgmisel aastal hakatakse maksma laste huviringitoetust, otsustati viimasel hetkel, et seda ikkagi ei tule.
Aga mida positiivset on siis tehtud? Esiteks on tõstetud pere kolmanda ja järgmise lapse toetust, nii et praegu saab 9% meie lastest suuremat toetust kui 19,18 eurot. Aga ainult 9%. Teiseks, kümne tööpäeva ulatuses võimaldatakse nüüd võtta isapuhkust lapse sünnile eelneval või järgneval ajal. Tuleb ka öelda, et lapsetoetus on muudetud sisuliselt vaesustoetuseks, sest 19,18 euro suurust toetust pere esimesele ja teisele lapsele saavad taotleda vaid need pered, kes elavad alla suhtelise vaesuse piiri.
Kõike seda arvesse võttes ei ole mitte midagi imestada, kui sündimus Eestis näitab aina vähenemistrendi ja väljaränne hoogustub. Minnakse eeskätt riikidesse, kus makstakse kõrgemat palka, aga lisaks sellele seal hoolitakse inimestest ja panustatakse meist mitu korda suurem protsent SKT-st lastega perede heaolusse. Väljarännanud inimestega rääkides on selgunud, et aina enam tuuakse põhjuseks, miks Eestisse tagasi ei pöörduta, asjaolu, et ühiskond pakub nendes riikides inimestele suuremat turvatunnet homse päeva ees. Meie siin aga võime uhkust tunda, et panustame rikkale riigile omaselt 2% SKT-st riigikaitsesse ning eelarvet kokku pannes oleme tublid kärpijad ja kaudsete maksude tõstjad. Nii näeme ju kaugelt head välja. Riigikaitsesse peab loomulikult panustama ja riigi raamatupidamine peab ka korras olema, kuid seda tasakaalu ei õnnestu meil perspektiivis säilitada, kui uusi maksumaksjaid ja majandusse panustajaid ei sünni. Ka pole põhjust riiki kaitsta, kui pole kedagi kaitsta.
Eestis on kurblooline olukord, kus riiki on asunud juhtima raamatupidajad, kes vaatavad kõike lühiajalise kulu-tulu vaatevinklist. Vajaduspõhisusest on saamas uus moesõna, on kõlanud juba ettepanekuid muuta isegi koolilõunatoetus vajaduspõhiseks. Tahtmata pisendada raamatupidajate rasket tööd, peab ometi möönma, et ettevõtte etteotsa ei pane omanikud mitte raamatupidaja, vaid visionääri, juhi, kes oskab näha kaugemat perspektiivi ning suudab ja julgeb investeerida praegu, et tulevikus võiks ettevõte kasumit teenida. Niikaua, kui valitsus käsitleb meil aga järeltulevasse põlve panustamist suure kuluna, mitte investeeringuna, ei ole põhjust oodata positiivseid muutusi sünnikäitumises.
Nende käest, kes toetavad n-ö vajaduspõhist lapsetoetust, küsin, aga miks mitte ka vajaduspõhine vanemahüvitis, miks mitte maksta vanemahüvitist ainult nendele peredele, kellel seda vaja on. Te vastate, et see oleks absurdne. Olen nõus. Aga kas soov maksta lapsetoetust vastavalt vajadusele on vähem absurdne? Kas ei ole mitte nii, et iga lapse sünniga kaasnevad automaatselt igakuised lisakulud ja -vajadused, mis lapse kasvades ainult suurenevad? Kas ei ole mitte nii, et iga laps on riigile tähtis ja igast lapsest sõltub Eesti tulevik, hoolimata lapsevanema ametist ja sotsiaalsest staatusest? Kuhu tõmmata vajaduspõhisuse piir, kui vajadused eksisteerivad iga lapse kasvatamisel? Olen nõus, et neid peresid, kes elavad vaesuses, peab rohkem toetama, kuid selleks on olemas toimetulekutoetus.
Nüüd vastus neile, kes ütlevad, et lapsetoetuse tõusuks pole raha. Sotsiaaldemokraadid tegid eelarve teise lugemise ajal ettepaneku jätta 2015. aastal üksikisiku tulumaks 1% langetamata. See tooks riigikassasse 75 miljonit lisaeurot. See summa lubaks tõsta esimese ja teise lapse toetuse 48 eurole kuus. Tulumaksu alandamisest 1% võidab alampalga saaja 1 euro, õpetaja circa 6 eurot ja Riigikogu liige 31 eurot kuus. Kas seda lisatulu on Riigikogu liikmele vaja? Tulumaksu alandades teeme kingitusi kõrgepalgalistele, lapsetoetust makstes aga toetame kõiki lastega peresid võrdselt, kõik nad võidavad sellest ühtemoodi. Lapsetoetuse tõus 48 eurole kuus tooks kahe lapsega perre praegusega võrreldes üle 57 euro kuus lisa, aastas kokku tähendaks see, et kahelapselise pere eelarve suureneb 700 euro võrra. Paraku ei sobinud meie ettepanek koalitsioonile, mis tõestas veel kord, et asi ei ole mitte rahas, vaid põhimõttelises hoiakus.
Hea Reformierakonna ja IRL-i liige, kes sa loodetavasti vähemalt oma kabinetis praegu seda arutelu kuulad! Palun vaata riigi käekäiku visionäärina! Vaata seda laiemalt, näe palun puude taga metsa ehk arvude taga inimesi! Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Me ei ole mitte kunagi varem pärast taasiseseisvumist (kasutan Rein Taagepera väljendit) olnud nii lähedal endale vee pealetõmbamisele kui nüüd. Lugupeetud rahvaesindaja, palun mõtle selle peale! Veel ei ole hilja, nagu te kuulsite ka rahvastikuteadlaste käest. Mõtle laiemalt kui koalitsioonilepe ja ära lase maailmavaatel takistada tegemast arukaid ja tulevikku vaatavaid otsuseid.
Teen ettepaneku panustada igal eelarveaastal lastega perede heaolu parandamiseks 3% Eesti riigi rahvuslikust rikkusest. Aitäh!

Tänan! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh sisuka ettekande eest! Sa lugesid ette Andrus Ansipi tsitaadi. Ta ütles, et 20% lastest peaksid saama suuremat lapsetoetust ja 80%-le lastest pole seda toetust üldse vaja. Kas see vajaduspõhine toetus, mis praegu on 9 eurot pere esimese ja teise lapse kohta, täidab seda funktsiooni ja aitab need pered vaesusest välja või leevendab nende olukorda? Kas see summa ei oleks võinud olla hoopis teistsugune, kas või 57 eurot, kui pere elab allpool suhtelise vaesuse piiri?

Aitäh, hea küsija! Minule on jäänud täiesti arusaamatuks peaministri väide, et 80% Eesti lastest ei vaja toetamist. Kust võtab peaminister julguse midagi sellist väita? Enne siin küsiti vist Mare Ainsaarelt, kas meie valitsus võtab arvesse teadlaste soovitusi. Mare vastas väga viisakalt, et uurimusi tellitakse, aga vahel võiks teadlaste arvamustega rohkem arvestada. See näitab selgelt, et riik küll tellib uuringuid ja maksab nende eest palju raha, aga tulemusi ei kasuta. Mõttekäik on umbes selline, et tulemus oli vale, kuna ei läinud minu arvamusega kokku. Uurige uuesti! Niimoodi ei saa riiki juhtida. Praegu ei toeta me ju isegi neid 20% lastest, kelle kohta peaminister ei tea kust lambist võetuna arvas, et neid peaks toetama. Me toetame ainult 9% lastest, neid, kes on peres kolmandad või järgmised lapsed. Kui vajaduspõhist lapsetoetust välja töötati, siis hinnati, et vajadus selle toetuse järele on 30 000 perel, aga seda toetust saab praegu ainult circa 3000 peret. See näitab, et selle toetuse suurus on väga väike ja selle taotlemine ebamugav. Inimene peab käima oma vaesust iga kolme kuu tagant tõestamas, aga inimestele on alandav n-ö vaesustoetust saada. Ma olen veendunud, et riik peab tegema kõik selleks, et ennetada lastega perede vaesusesse langemist, siis me võime ka loota, et sünnib rohkem lapsi. Kui on siiski juhtunud, et pere elab vaesuses, siis peaks maksma toimetulekutoetust. Me peaksime ka selle toetuse üle vaatama, sest see on liiga väikene.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan hea ettekande eest! Mind huvitavad need küsimused, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi. Eelnevad ettekandjad soovitasid ka lasteaias pakkuda tasuta toitu. 91% küsitlusele vastanutest on arvanud, et ka lasteaias võiks olla tasuta toitlustamine. Nagu me kuulsime, ei pane paljud vanemad lapsi lasteaeda, sest selleks ei jätku raha. Lasteaias on ju topeltkulu, nii kohamaks kui ka tasu toidu eest. Lisaks sellele on lasteaiakohti puudu. Kuidas saaks selle probleemi ära lahendada? Riik ütleb, et see on kohaliku omavalitsuse probleem ja omavalitsus lahendagu see ära, riik selle jaoks lisameetmeid ei võta. Urve, mis sa arvad, kuidas võiks selle probleemi ära lahendada? See ei peaks Eesti riigile üle jõu käima.

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab seda, et osa lastevanemaid, kellel on väike sissetulek, ei pane last lasteaeda sellepärast, et nad ei suuda kohamaksu või toiduraha maksta, siis see on tõsine küsimus. Seda on omavalitsused erinevalt lahendanud. Ma tean, et Viimsis, kus ma ise olen olnud abivallavanemana tööl ja kus on sotsiaaldemokraadid võimul, me kehtestasime sellise meetme, et vähekindlustatud pered saavad lasteaiakoha ja -toidu tasuta. Selliseid peresid oli igal aastal ja on ka tänavu 50 ringis. Aga selge on, et omavalitsuse rahakott on väga õhuke. Omavalitsuse raha on ju järjest vähendatud, aga kohustusi on riik juurde andnud. Näiteks hakkas siis, kui ma rahvastikuminister olin, väga kenasti tööle lasteaedade programm. See töö on tehtud, on selgeks saadud probleemid, koostatud nimekiri ning rahastamise ja lasteaedade ehitamise järjestus – see kõik on olemas, oleks ainult vaja sinna rahastus taha panna. Me mõtlesime neli-viis aastat tagasi, et riigil oleks vaja sinna eraldada 10 miljonit eurot aastas, tol korral oli see muidugi 150 miljonit krooni aastas. See on naeruväärne summa. Kui igal aastal oleks selleks eraldatud 150 miljonit krooni, siis oleks lasteaiakohtade nappus nelja aastaga kadunud. Nüüd ei leita 10 miljonit eurot. See näitab tahtmist, see ei ole rahaküsimus. Ometi näitavad kõik uuringud ja teiste riikide kogemused, et nendes riikides, kus naiste tööhõive on kõrgem, sünnib ühe naise kohta rohkem lapsi. Meie käitumine sarnaneb inimeste käitumisega Põhjamaades. Meie naised on samuti väga haritud ja tahavad tööl käia. Uuringud näitavad, et kui esimese lapse lasteaeda panekuga saadakse halbu kogemusi, siis on väiksem tõenäosus, et teine või kolmas laps üldse sünnib. See on väga oluline. Riik saaks siin väikese rahaga väga lihtsalt omavalitsustele appi tulla. Mida sotsiaaldemokraadid on veel mõelnud, kuidas võiks omavalitsustel vabaneda rohkem ressursse lasteaedade jaoks? Näiteks võiks lasteaiaõpetajate palga maksta riigieelarvest. See välistaks, et õpetajate palgad piirkonniti erinevad, sest sellised erinevused ei ole õiglased. Sellest muudatusest tulenevad ressursid võiks suunata lasteaedade ehitusse ja nende toimimisse.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile ütles regionaalminister, et ministri ametikoha loomine ja olemasolu sõltub selle valdkonna probleemide olulisusest ja päevakajalisusest. Ma olen veendunud, et regionaalpoliitika on oluline ja päevakajaline ning regionaalministri koht peaks valitsuskabinetis kindlasti olema. Mis sa arvad, kas rahvastikuprobleemid, mida me täna siin juba tükk aega ja väga süvenenult käsitleme, on nii olulised, et valitsuskabinetis peaks olema rahvastikuminister?

Ma olen veendunud, et peaks olema, sest lõppude lõpuks ei ole mitte midagi tähtsamat. Ka meie põhiseadus sätestab, et eesti keele, meele ja rahvuse säilimine on kõige tähtsam. Rahvastiku sünnikäitumine puudutab väga paljusid valdkondi ja eri ministeeriumide tegevust (Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, isegi Justiitsministeerium ja Kaitseministeerium). Valitsuskabinetis peaks olema inimene, kes hoiab sellel valdkonnal silma peal, üks minister, kelle kätte see info kokku jookseb. Tema annab ka suuniseid, näiteks et ühe või teise seaduse juures peab sotsiaalminister või kaitseminister arvestama, et see mõjub sündimusele nii või naa. Me teame, mis juhtub, kui ei ole selget vastutajat, kes teemat koos hoiab. Nii on igas ettevõttes: kui ei ole vastutajat, siis ei ole ka tulemust oodata. Rahvastikuministri koht kaotati ära lootuses, et kui ei ole inimest, siis ei ole ka probleemi. See iseloomustab jälle meie riigi mõtlemist. Ma ei räägi seda sellepärast, et mina ise selle koha peal enam ei ole. See ei ole oluline, oluline on, et see teema oleks kogu aeg valitsuse laual ja oleks olemas minister, kes mõnikord, piltlikult öeldes, lööks rusika laua peale ja ütleks, et näiteks lapsetoetust tuleb tõsta või lasteaiaprogramm taastada või on vaja rohkem tähelepanu pöörata aidsiennetusele või mis tahes rahvastikukäitumist mõjutavale tegevusele.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Te oma ettekandes ütlesite, et tegite riigieelarve seaduse eelnõu menetlemise ajal ettepaneku tõsta aastast 2015 tulumaksumäära ja suunata sellest saadav raha, 70 miljonit eurot, lapsetoetuse suurendamiseks. Riigieelarve seaduse eelnõu menetlemise ajal tegi teie fraktsioon rahanduskomisjonis ettepaneku suurendada järgmisel kolmel aastal tulumaksuvaba miinimumi. Juba teisel aastal pärast suurendamist oleks selle muudatuse maksumus olnud 95 miljonit eurot. Katteallikana nägite ette sellesama tulumaksumäära 1%-lise tõstmise. Kas teil on neid kohti, kuhu tulumaksumäära tõstmise eest saadavat lisaraha suunata, ainult kaks või on neid rohkem?

Mina räägin väga konkreetsest ettepanekust, mis sai tehtud napilt paar nädalat tagasi, kui olid ööistungid. Meil oli väga konkreetne ettepanek, mitte nii, nagu teie ütlesite, et tõsta aastal 2015 tulumaksu, vaid meie ettepanek oli mitte langetada tulumaksumäära 1% ja sealt vabanevad vahendid suunata peretoetuste tõusuks. See on sotsiaaldemokraatide viimane ettepanek, mis on siiamaani laua peal.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esimees! Austatud Urve, ma tänan sind ja kaht eelnevat ettekandjat väga asjalike ja heade ettekannete ning küsimustele heade vastuste andmise eest! Minu küsimus põhineb sellel palju vaieldud ideoloogilisel või poliitilisel vastasseisul: mis on universaalsed lapsetoetused ja mis vajaduspõhised lapsetoetused, millest räägib koalitsioon? Võib-olla sa siin saalis veel enne jõule tuletad meile kõigile meelde, kuidas on see süsteem korraldatud meie naaberriikides, kuidas see toimib Lätis ja Leedus, kuidas Soomes ja Skandinaavia riikides? Räägi natuke sellest.

Aitäh, hea küsija! Mul on siin kaasas isegi tabel nendest riikidest, kellest võiks eeskuju võtta, sest sündimus on seal palju suurem kui Eestis. Ma võin järele vaadata. Näiteks on Rootsis universaalse lapsetoetuse määr esimese lapse kohta 109 eurot, teise lapse puhul lisandub sellele 16 eurot, kolmanda lapse puhul 47 eurot jne. Taanis on kuni kaheaastase lapse universaalne toetus 190 eurot, 3–6-aastase lapse toetus 150 eurot ja 7–17-aastase lapse toetus 118 eurot. Iirimaal on esimese ja teise lapse toetus 150 eurot, kolme ja järgmise lapse toetus 187 eurot. Meie aga räägime siin 48 eurost lapse kohta! Prantsusmaal on teise lapse toetus 123 eurot, kolmanda lapse toetus 282 eurot jne. Soome on meie kõige lähem naaber. Esimese lapse toetus on seal 100 eurot, teise lapse toetus 110 eurot, kolmanda lapse toetus 141 eurot ja see tõuseb edasi. Selgelt on näha, et nendes riikides, kus on suurem sündimus, on universaalsed lapsetoetused arvestatava suurusega. Ma väidan, et kui Eestis oleks lapsetoetus selline, nagu lastevanemad ootavad – kolm korda kõrgem ehk circa 60 eurot lapse kohta –, siis me kuuleksime vähem seda juttu, et see toetus pole oluline ja seda pole vaja. Niikaua, kui see toetus on väga väike, lausa marginaalne, niikaua ka räägitakse, et võib-olla ei ole seda vajagi. Aga kui see toetus on juba arvestatava suurusega ja pere tunneb seda oma rahakotis, siis ka arusaam selle vajalikkusest kohe kasvab. Keegi võib hakata ütlema, et meie ei saa maksta nii suuri toetusi, nagu ma siin ette lugesin. Tõsi. Seda sotsiaaldemokraadid ka ei oota, vaid me räägime näiteks kahelapselise pere puhul circa 60 lisaeurost. Veel kord ütlen, et kui meile eeskujuks olevates riikides panustatakse igal aastal 3% SKT-st perede heaolusse, siis võiksime meiegi endale sama eesmärgi võtta. Rahasummad on teised, aga eesmärk seesama.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan ettekande eest! Aga erinevalt paljudest eelküsijatest arvan ma siiski seda, et täna on siin peretoetuste teemal juba peaaegu mitu tundi käinud üks pikk vingumine ja ainult vigade otsimine. Kuid tegemist on ikkagi viimase jõulueelse Riigikogu istungiga. Jõulud peaksid olema vastastikuse mõistmise aeg ka koalitsioonile ja opositsioonile. Hea ettekandja, kas sa saad Eestis kehtiva peretoetuste süsteemi kohta enda arvates üldse midagi positiivset välja tuua?

Aitäh! Ma pean õigeks seda, et meil on vanemahüvitis. Olen nõus eelnevate ettekandjatega, et selle maksmise printsiipe võiks üle vaadata. Minule meeldiks, kui see süsteem oleks näiteks paindlikum ema ja isa suhtes jne. Aga printsiip kui selline, et vanemahüvitis kehtib, on väga hea. See peaks kindlasti jätkuma. Riik toetab lapse sündi sünnitoetusega – ka see on väga hea. Mulle meeldib, et selle aasta algusest taastati isapuhkus, mis vahepeal kaotati, ehk võimalus võtta kahe kuu jooksul lapse sünni eel või järel tasustatud puhkust. See on positiivne. Kindlasti ei ole ju halb see, et alates pere kolmandast lapsest on toetus suurem. Aga kordan veel, et on väga oluline, et me hakkaksime toetama ka esimest ja teist last, sest muidu enamik peresid kolmanda lapseni lihtsalt ei jõua. Sa ei saa kolmandat last sünnitada, kui esimene ja teine laps on sünnitamata. Me peame hakkama toetamisega varem peale. Ma arvan, et ma andsin teile vastuse.

Suur tänu, kolleeg Urve Palo! Kuna ettekandjale ettenähtud aeg on läbi, siis ma küsin, kas soovitakse läbirääkimisi pidada. Ilmselt soovitakse väga. Palun alustage, Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Suur tänu eelkõnelejatele! Mina nende juttu küll vingumiseks ei pea, see jutt oli tõesti asjakohane ja ettekanded olid väga põhjalikud.
Sõnades, st kõiksugu arengukavades, ootab valitsus aastaks 2015 sündimuskordaja tasemeks 1,71. Kurb tõsiasi on aga see, et kui aastal 2010 sündis viljakas eas naise kohta statistiliselt 1,64 last, siis aastal 2012 kõigest 1,58 last. Mis tahes sotsiaalpoliitilisi meetmeid me ka ei võtaks, kannapööret sündimuses see veel ei tõota, liiati peaks selleks, et rahvastik end taastoodaks, sündimuskordaja olema 2,1. Samas ei kesta riik kuigi kaua, kui lapsi ei sünni. Lootust ei sisenda ka see, et naiste vanus esimese lapse sünnitamise ajal on tõusnud. Kui naised lükkavad lapse saamise soovi hilisemasse ikka ja kui ka hiljem nende kindlustunne ei kasva, siis jäävadki lapsed sündimata. Tagajärg on see, et Eesti riik ning eesti keel ja kultuur liiguvad kiiresti loojangu poole. Nagu eelkõnelejad juba rääkisid, ongi praegu Eesti kõige põletavam mure see, et perre jääb sündimata isegi esimene laps. Kui vaatame rahvastikuteadlaste tehtud graafikuid, siis näeme, et esiklapse sündimuskõver on kolme viimase aastaga sattunud vaat et vabalangusesse.
Kolleeg Urve Palo loetles terve hulga lastega perede toetamise meetmeid, mis kärpimistuhinas kaotatud on, samas pole midagi käegakatsutavat juurde tulnud peredele, kus kasvab üks-kaks last. Ega seegi pere suurendamisele mõtlema pane.
See, et mullu sündis tunamullusega võrreldes üle 650 lapse vähem, on eriti kahetsusväärne tõsiasja taustal, et sünnitusealiste naiste arv on meil praegu tipus. Demograafilised protsessid on ju pika vinnaga ja mõne järgneva aasta jooksul väheneb sünnitusikka jõudvate noorte naiste põlvkond suuresti. Seega on ees veel palju halvemad ajad.
Meil on olemas pädevad uuringud selle kohta, miks jääb meil palju lapsi sündimata. On ju põlvkondade jooksul Eesti peres valitsenud kahe-kolme lapse saamise soov. Peamised põhjused, miks see soov realiseerimata jääb, võib reastada nõnda: riigi ebapiisav materiaalne toetus, kasinad lastehoiuvõimalused ning kartus, et ei suudeta anda lastele head ja ajakohast haridust. Valitsuselegi on see kõik hästi teada. Tunamullu valmis Sotsiaalministeeriumis "Laste ja perede arengukava 2012–2020". Naised ei sünnita ju riigile, lapsed sünnivad siis, kui ema ja isa on selleks valmis. Kui puudub kindlustunne, et raskes olukorras võib loota riigi toele, siis on see paraku liiga sageli kaalukeel, miks pere otsustab piirduda ühe lapsega või jäävad lapsed hoopis sündimata.
Ainult väikelapse toetamisele keskendumine ei anna soovitud tulemusi. Ka need lapsed ja noored, kes Eestimaal juba sirgumas, tuleb ju inimeseks kasvatada. Iga väikseimgi samm, mille saaksime praegu astuda, et toetada puudust kannatavaid noori, mille ometi aga astumata jätame, pärsib laste arenguvõimalusi ja tulevikuperspektiive. Kolm ja pool aastat tagasi rõhutasid sotsiaaldemokraadid seda siinsamas Riigikogus, kui me tõime laste vaesuse leevendamise meetmed siia arutelule olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Kui lapse loomulikku arengusse jääb kas või ühe õppeveerandi pikkune arenguauk, aastast-paarist rääkimata, siis halvab see noore inimese arengut ja võib jätta terveks eluks tema hinge ravimatuid haavu.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

On ju laste ja perede arengukavas sõnaselgelt öeldud, et iga sent, mis me praegu lastesse panustame, toob meile hiljem kasu inimeste parema tervise ja hariduse ning lõppkokkuvõttes ka majanduse arengu kujul. Jah, meil on olemas riiklik sünnitoetus ja poolteist aastat makstakse vanemahüvitist, pärast seda on riigi tugi aga pelgalt marginaalne. Ometi kasvavad lapse sirgudes ka tema heaks tehtavad kulutused. Arengukava soovitab panustada ennekõike lapse kasvamist toetava keskkonna loomisesse, mis hõlmab senisest paindlikumaid tööturumeetmeid, paremaid pereelu ja töö ühitamise võimalusi ning uute lasteaiakohtade loomist. Paber on, aga tegusid ei ole. Arengukava, aga ka Euroopa uuringud ja Põhjamaade kogemused kõnelevad sellest, et sündimus on suhteliselt suur ja laste vaesust esineb vähe just neis riikides, kus kõigile makstakse ühtviisi ja tuntava suurusega peretoetusi ning riik teeb kõik, mis suudab, et lastega pere ei langeks vaesusesse, ning pakub lastele teenuseid (lasteaed, tasuta huviharidus ja kooliharidus, koolitransport jne). Kõik see aitab vanematel ühitada pereelu ja tööd ning annab selge signaali, et iga laps on tähtis.
Sotsiaaldemokraatide korduvad ettepanekud on teada: kolmekordistada esimese ja teise lapse lapsetoetus, kindlustada lasteaiakoht või muu sobiv lastehoid igale lapsele ja tagada tõeliselt tasuta haridus gümnaasiumi lõpuni. Vanemahüvitist, toda meie ainukest peretoetust, mis tuntavat tuge pakub, tuleks senisest paindlikumalt kasutada, kas või jaokaupa ja kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.
Kahjuks ei too ka tänavune aasta meie peredele midagi rõõmustavat. Lapsetoetused ei tõuse juba kümnendat aastat järjest, ma pean silmas pere esimese ja teise lapse toetamist. Ärgem siis küsigem, miks sündimus nii väike on, miks hoogustub väljaränne ja äraminejate seas on ülekaalus just noored, nooremas tööeas ehk lapsesaamise eas inimesed. 2012. aasta seisuga õpib, töötab ja maksab välismaal makse 83 000 Eesti kodanikku. Järelikult on kusagil mujal rohkem sotsiaalset kindlustunnet, seal lähevad meie lapsed rohkem korda kui meie omal maal. Seega, kui me jätkame sisutühjade loosungitega vehkimist ega võta aega viitmata oma perepoliitikaga midagi kardinaalset ette, võime hakata oma rahvale kohe hingekella lööma. Aitäh!

Palun, kolleeg Rein Aidma! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Need viimased, pessimismist kantud sõnavõtud ei sisendanud erilist optimismi. Kahjuks peab seda tõdema. Eesti rahvast saab ainult siis kasvava rahvaarvuga rahvas, kui inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja neid kasvatada. Seetõttu on Reformierakonna eesmärk teha Eestist peresõbralik riik, kus eluväärtusi kannavad edasi terved ja aktiivsed eakad ning igasse päeva toovad rõõmu õnnelikud lapsed. Seaduse järgi vanem küll peab oma lapse eest hoolitsema ja teda kasvatama, kuid eelkõige peaks lapse kasvatamine olema maailma parim töö ja tegevus.
Praegune peretoetuste süsteem toimib, kuid me tõdesime juba aastaid tagasi, et süsteem tuleb muuta vajaduspõhisemaks. Lastele täisväärtusliku ja aktiivse elu tagamiseks peab peretoetuste maksmisel kehtima põhimõte, et toetame rohkem neid, kes reaalset abi enam vajavad, ja neid, kel on rohkem lapsi. See ei tähenda universaalsete toetuste kaotamist. Vajaduspõhise lähenemise all peetakse silmas eeskätt toetuste suunamist suuremas vaesusriskis olevatele peretüüpidele. Selle rõhuasetusega järgime ka OECD soovitust, et Eesti peaks lisaks universaalsetele peretoetustele arendama ka sissetulekust sõltuvaid toetusi ja suurematele peredele suunatud toetusi, mis on mõeldud just kõige suuremas vaesuses elavatele lastele.
Lapsetoetuste reformiga suurendatakse suhtelises vaesuses elava lastega pere lapsetoetust, see suureneb senisest 19,8 eurost kahekordseks ehk 38,36 euroni, kahe lapsega perel suureneb toetus aga 76,72 euroni kuus. Jah, neil juhtudel tuleb toetuse saamiseks küll esitada avaldus kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale. Aga lisaks suureneb kõigi kolme ja enama lapsega perede lapsetoetus senisest 57,54 eurost 95,9 euroni. Kolmikute sünnitoetus suureneb rohkem kui kolmekordseks ehk 3000 euroni. Toimetulekutoetuse arvutamisel lisanduvaid lapsetoetusi arvesse ei võeta. Alates 1. jaanuarist taastus tasuline isapuhkus. Isal on õigus saada kümme tööpäeva puhkust kahe kuu jooksul enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Isapuhkust tasustatakse töötaja keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem kui kolmekordse Eesti keskmise brutopalga määras.
Peretoetuste maksmise põhieesmärk paljudes riikides on alati olnud vähendada laste vaesust ja ennetada vaesusesse langemist. Enamikus riikides on lisaks universaalsele lapsetoetusele kasutusel mitmesugused lisatoetused, mille määramisel võetakse arvesse ka pere sissetulekut. Näiteks sõltub lapsetoetuse suurus osaliselt pere sissetulekust Küprosel, Tšehhis, Itaalias, Leedus, Maltal, Poolas, Islandil, Portugalis, Sloveenias ja Hispaanias.
Strateegia "Eesti 2020" eesmärk on vähendada suhtelises vaesuses elavate elanike osakaalu. Suhtelise vaesuse määra alandamine on ka üks strateegia "Euroopa 2020" vaesuse ja tõrjutuse eesmärgi komponente. Laste suhtelise vaesuse määr on üks strateegia "Euroopa 2020" hindamisraamistikus kasutatav indikaator. Sellest tulenevalt on vajaduspõhise lapsetoetuse arvestamisel sissetulekupiiri aluseks võetud rahvusvahelisel metoodikal põhinev suhtelise vaesuse piir. Statistikaameti viimaste, 2011. aasta andmete kohaselt elas kuni 17-aastastest lastest allpool suhtelise vaesuse piiri 17%. Jah, hinnanguliselt on see 48 000 alla 18-aastast last. Statistikaameti andmed näitavad, et kolme lapsega paaride suhtelise vaesuse määr on kõige kõrgem, seepärast toetabki riik just lasterikkaid peresid ja neid, kes abi kõige enam vajavad. Samuti tuleb toetada peresid, kus on üks või kaks last ja kes elavad alla suhtelise vaesuse piiri. Nemad saavad ka vajaduspõhiseid peretoetusi. Selle tegevuse tulemus on, et kui 2004. aastal olid laste suhtelise ja absoluutse vaesuse määrad 23% ja 20,7%, siis aastal 2011 olid need, nagu öeldud, 17% ja 9,4%.
Veel kord ütlen, et riik peab oluliseks toetada neid peresid, kellele on rohkem abi vaja, ja neid, kellel on rohkem lapsi. Olgu lisatud seegi, et Euroopa Komisjon peab lastega perede toetamisel väga oluliseks kombineeritud toetuste ja hüvitiste meetmeid ehk kõige efektiivsem on universaalsete ja vajaduspõhiste toetuste koosmõju. Nii meil Eestis praegu ongi. Oktoobris 2013 sai vajaduspõhist peretoetust üle 3200 pere ja suuremat lapsetoetust saab igal kuul üle 22 000 lapse, kes elavad suuremates peredes.
Edasi loen ette tsitaadi kahe lapse ema artiklist: "Olen veendunud, et riik on mõtteviisi muutusega õigel teel – suunata lisavahendeid just abivajajatele. Tähtis on, et toetus oleks efektiivne ja mõtestatud. Tänuks ja abiks Eesti positiivse iibe nimel. Emana olen rahul, et abi läheb sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse ja tunnen heameelt, et 2015. aastal suurenevad toetuste määrad veelgi."
Riikides, kus on palju töötavaid naisi, on ka suur sündimus. See on tõesti nii. Meil on hästi töötav vanemahüvitis ning arenev ja täienev peretoetuste süsteem. Nüüd on kõige keerulisem ülesanne lasteaiakohtade tagamine. Siin peame leidma avaliku sektoriga ühised lahendused. Me hoiatame pöördvõrdelise sõltuvuse eest: mida vähem me torgime olemasolevate ja arendatavate peretoetuste mõju sündimusele ja laste heaolule, seda rohkem lapsi Eestis sünnib. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Margus Tsahkna!

Head kolleegid! Ma tean, et kõik ootavad kannatamatult jõuluvana, aga tegu on nii olulise teemaga, et IRL-i fraktsiooni nimel ja ka sotsiaalkomisjoni esimehena ütlen ma mõned mõtted. Luban, et ei tee väga pikalt. Ma kõigepealt tänan Mare Ainsaart ja Marge Unti ettekannete eest, mis põhinesid eelkõige uuringutel ja teaduslikel andmetel! Mul on aga kahju, et nii tähtsat küsimust kasutavad sotsiaaldemokraadid ära pigem poliitilise võitluse, mitte sisuliste ettepanekute tegemise jaoks.
Ma kindlasti ei ütle, et lapsetoetusi ei ole vaja tõsta. Kindlasti on lapsetoetusi vaja tõsta, sellega on ilmselt kõik siin nõus. Kuid laste- ja perepoliitika ei tähenda mitte ainult esimese ja teise lapse toetuse kolmekordistamist, vaid ka palju-palju muud, lisaks sellele, mida me just siit kõnepuldist kuulsime.
Kõigepealt tahan ühe asja ära õiendada. Nimelt, nendel süüdistustel, mida on koalitsioonile esitatud, nagu me sooviksime universaalse lapsetoetuse ära kaotada, ei ole mingit alust. Nii nagu minu koalitsioonipartner Rein Aidma eelnevalt kõnetoolis ütles, meil ei ole mitte mingit plaani ära kaotada olemasolevaid universaalseid lapsetoetusi. Need süüdistused kõlavad umbes samamoodi, kui meie hakkaksime süüdistama sotsiaaldemokraate selles, et kui nad kritiseerivad vanemahüvitise süsteemi, siis nad tahavad seda ära kaotada. Ma arvan, et sellisel tasemel ei ole mõtet enam diskussiooni pidada. See külvab hirmu ja tekitab ebastabiilsust just nimelt nende inimeste seas, kes tahavad lapsi saada ja on otsustanud seda teha. Ebastabiilsus ja ebatäpne informatsioon riigi võetavate meetmete kohta kindlasti mõjutab tugevalt inimeste otsust, kas üldse lapsi saada.
Siin on olnud juttu visioonist. Oluline info, mis siin täna toodi, on see, et sünnitusealiste naiste arv on tulevikus järjest väiksem ja väiksem. See on sõnum selle kohta, et see aken, mille abil me loomulikul teel saaksime oma rahvaarvu suurendada, lähimate aastate jooksul sulgub. See aken on aga avatud 7–10 aastat. Ma arvan, et sellest lähtudes me peamegi konsensuse leidma ja tegutsema, et me riigi meetmetega toetaksime perede otsust lapsi saada.
Uuringutest, millest siin räägiti, tuli laias laastus välja, et otsus saada esimene ja isegi ka teine laps ei ole niivõrd tugevalt seotud pere majandusliku olukorraga. Pigem on see otsus isiklik, see on seotud hirmude, lootuste ja ootustega, aga ka karjääriküsimustega.
Kindlasti on oluline teema, mida siin ka rõhutati, lastehoiu- ja lasteaiakohtade olemasolu. Riik ja valitsus on järgmisest eurorahast ette näinud, et tehakse investeeringud tuhande lasteaiakoha jaoks. Seda teeb just nimelt riik koos omavalitsustega. Ma loodan, et lähiaastatel saab ka lastehoiu- ja lasteaiakohtade probleem lahendatud. See ei ole üle-eestiline probleem, vaid see puudutab eelkõige Tallinna ja Tallinna ümbrust, Tartut ning Pärnut ja Pärnu ümbrust. See on üks meede, mille me oleme ette valmistanud.
On välja tulnud, et kui pere hakkab otsustama, kas saada ka kolmas või neljas laps, siis see otsus on väga tugevalt seotud majanduslike, rahaliste küsimustega. Seetõttu ongi alates 2015. aastast universaalne, kõigile lastele mõeldud lapsetoetus tõstetud pea 100 eurole kuus. Seda on ka see Riigikogu siin saalis otsustanud. Lisaks on loodud vajaduspõhine lapsetoetus. Ma arvan, et seda ei tasu alavääristada. See on oma arengu alguses, sinna lisatakse igal aastal raha ja muudetakse seda süsteemi paindlikumaks.
Ei tasu alavääristada neid samme, mida me siin saalis oleme kõik viimasel ajal koos teinud. Vahel jääb kõlama, justkui me ei oleks midagi teinud. Aga näiteks isapuhkus on selle aasta algusest taastatud.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Me oleme kehtestanud vanemapensionisüsteemi, et muuta lapsi kasvatavate inimeste ja lasteta inimeste olukorda tulevikus, kui nad hakkavad pensioni saama, võrdsemaks. Ka Saksamaa oma uues koalitsioonilepingus näeb ette vanemapensioni rakendamise. See on suuresti Eesti eeskujul tehtud.
Ma tahan kokku võttes öelda, et uuringute järgi otsustades tahavad Eesti naised lapsi saada. Nad ei taha saada mitte ainult ühte last, vaid tahavad saada kaks või kolm last. See on hea uudis. Meie ülesanne siin saalis on poliitilise kemplemise asemel koos anda edasi kindel sõnum, et me tegeleme laste- ja perepoliitikaga ning julgustame perekondi lapsi saama ja toetame neid laste kasvatamisel. Me peame vaatama, kuidas vältida praegust olukorda, kus siis, kui perre sünnib kolmas laps, langeb pere allapoole vaesuspiiri, hoolimata sellest, et mõlemad vanemad töötavad. See on Eesti riigi häbiplekk. Me peame selle olukorra likvideerima ja andma naistele julgust, et nad saaksid tulevikus oma unistuse lapse saamisest täide viia. Selle vahe, mis on soovide ja reaalsuse vahel, peame meie siin poliitika abil kaotama.
Lõpetuseks tahan öelda, et mõelgem suurelt. Ei ole vaja selle teema ümber nii kõvasti kembelda ega saata välja ebastabiilsust tekitavaid sõnumeid, mis ei vasta ka tõele. Ei ole vaja valetada suure suuga selle nimel, et tekitada konflikte ja saada rohkem hääli, vaid tuleb selle kõige tähtsama probleemiga koos tegelda. Arutame, mis on meie võimalused ja mis on võimalikud meetmed. Vabariigi Valitsus on andnud lubaduse, et järgmise aasta alguses tuleb välja kaua oodatud peretoetuste ja -teenuste roheline raamat, kus kompleksselt on kirjeldatud meetmeid ja nende mõju. Ma loodan, et me saame juba selle koosseisu ajal perepoliitikas tehtavaid samme arutada.
Ma soovin kõigile ilusaid ja rahulikke jõulupühi! Kasutage seda aega, kellel on võimalust, ka Eesti rahva heaolu suurendamise heaks! Suur tänu!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutasime siin olulise tähtsusega riikliku küsimusena väga elulist ja olulist teemat. Riigi funktsioneerimise seisukohast on ülioluline, kui palju lapsi sünnib ja kui kõrge või madal on sündimuse määr. Sellest sõltub, kui palju meil on tulevikus maksumaksjaid, heaolu loojaid, ning kui jätkusuutlikud on Eesti riik ja rahvas.
Me seisame kolme tõsise demograafilise probleemi ees. Esiteks, fertiilses eas olevate naiste arv väheneb. Mõne aasta pärast on fertiilses eas need naised, kes sündisid 1990. aastatel, ja neid naisi on peaaegu kaks korda vähem kui 1970.–1980. aastatel sündinud naisi.
Teine suur probleem on see, et summaarne sündimuskordaja ehk see, kui palju lapsi üks naine elu jooksul saab, on meil üks madalamaid Euroopa Liidus. Rahvastiku taastootmiseks on vaja, et see näitaja oleks üle 2. Me ei ole muidugi selle probleemiga üksi, ka väga paljud teised Euroopa Liidu riigid puutuvad sellega kokku. Aga on ka erandeid, näiteks Island, Iirimaa, Prantsusmaa ja Türgi, kus see kordaja on üle 2. Me võiksime nendelt üht-teist õppida.
Kolmas suur probleem on noorte naiste väljaränne. Viimaste aastatega on hüppeliselt kasvanud Eestist lahkunud sünnituseas olevate naiste arv, eriti suur väljaränne on olnud vanusegrupis 24–34 eluaastat. Selles ei ole midagi halba, et inimesed mujale lähevad, et saada head haridust ning töö- ja elukogemusi. Aga probleem on selles, et need naised enam tagasi ei tule, sest meie ühiskondlik korraldus, üldise turvatunde vähesus ja ühiskonna heaolu madal tase seda ei soodusta. Samuti mängib suurt rolli see, et Eesti meeste haridustase on madalam kui Eesti naiste oma ehk naistel ei ole kodumaal võimalik leida võrdväärset partnerit.
Kõik need kolm probleemi on väga komplekssed ja keerulised. Lihtsaid lahendusi ei ole. Aga kui me praegu mitte midagi ette ei võta, siis midagi ka ei juhtu ja meie rahvaarvu vähenemine jätkub. Me peame rohkem mõtlema sellistele probleemidele, millele meile ei meeldi mõelda, näiteks sisserändepoliitikale. Me peame mõtlema ka sellele, kuidas tõsta heaolu üldist taset, kuidas tõsta palku ja ühtlustada nende tase Euroopa Liidu tasemega. Riiklikul tasandil tuleb meil rohkem tegelda paindlike pereelu ja töö ühitamise meetmetega. See tähendab ka lastehoiuteenuste paremat korraldamist, sest me teame, et lasteaiakohti kõikidele lastele, eriti väikelastele, ei jätku. Me peame rohkem mõtlema sellele, kuidas võimaldada naistel töötada osalise tööajaga või kasutada kaugtööd.
Veel üks põhjus, miks perekonnad jäävad tihti kas üldse lasteta või piirdutakse ainult ühe lapsega, on perevägivald. Kui naine (üldjuhul on see just naine) on koduvägivalla ohver, siis ta ei tunne ennast turvaliselt. Miks ta peaks siis tahtma lapsi saada, kui saab ise iga päev peksa? Tuleb luua laialdane ning kõigile abivajajatele kättesaadav kriisiabi, nõustamist ja teraapiat pakkuv tugistruktuur.
Laste heaolu silmas pidades tuleb tegelda sellise suure rühmaga nagu üksikvanemad, keda on siin ka täna mainitud. Neid on üle 78 000. Statistikaameti andmete põhjal teame, et üksikvanematest elab suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Väga suur vaesusrisk on ka peredes, kus on rohkem kui kaks last. Enam tuleb tähelepanu pöörata eri liiki perekondadele: üksikvanematega peredele, lasterohketele peredele ja kasulastega peredele. Tähelepanu tuleb pöörata ka samasoolistele perekondadele, keda meil ei ole palju, aga seaduste lünklikkuse tõttu on sellistes peredes kasvavad lapsed eriti haavatavad. Seda tuvastas ka hiljuti avaldatud Eesti Inimõiguste Keskuse analüüs.
Kui me räägime peretoetustest, siis ma olen nõus ettekandjatega, kes ütlesid, et lapsetoetusi tuleb tõsta. Tegemist ei ole kuluga ega raha lennukist allaloopimisega, nagu peaminister ükskord ütles, vaid see on investeering tulevikku. Ei ole ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks lapsetoetusi ei saa tõsta või ei peaks tõstma.
Eesti Keskerakond on teinud ettepaneku, kuidas võiks universaalsete lapsetoetuste süsteemi reformida. Me pakume, et aastal 2015 tõuseks teise lapse kohta makstav lapsetoetus praeguselt 19 eurolt 57 eurole, aastal 2016 tõuseks esimese lapse kohta makstav lapsetoetus 38 eurole ja alates aastast 2017 võiks toetuse suurus olla kuuekordne lapsetoetuse määr.
Veel üks toetuse liik, mille eest me oleme seisnud ja mis juurutati just haridusminister Mailis Repsi, meie erakonna liikme eestvedamisel, on koolilõunatoetus. See on püsinud samal tasemel – 78 senti – juba päris pikka aega. Aga selge see, et hinnad on tõusnud ja see toetus ei kata enam vajadusi. Samas teame, et koolilõuna on väga paljude laste ainuke soe toit päevas, seetõttu peaks koolilõunatoetust kasutama ka gümnaasiumiastmes, võib-olla ka lasteaedades.
Oma kõne viimases osas pöördun jõuluvana poole. Loodetavasti on ta juba siin majas ja jälgib meie diskussiooni. Kallis jõuluvana! Ole hea ja anna kõikidele siin saalis olijatele tarkust ja jõudu seljad kokku panna ja hoolimata erakondlikest erimeelsustest lahendada üheskoos need probleemid, millega paljud Eesti lapsed iga päev kokku puutuvad. Anna meile mõistust teha nii, et mitte ükski laps ei peaks kannatama ega puuduses elama, mitte ükski laps ei peaks tühja kõhuga magama minema ning mitte ükski laps ei peaks kannatama vägivalda ja elama hirmus. Ole hea, tee nii, et kõik lapsed oleksid armastatud, hoolitsetud ja mõistetud! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Väga suur tänu Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli vanemteaduritele, kõigile ettekandjatele, küsijatele ja loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonile, kes selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse algatas!
Arutelu on lõppenud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Head ametikaaslased, me läheme edasi. Mul on suur au paluda siia saali jõuluvana. Sealt ta Riigikogu esimehe kindlal juhatamisel tulebki!

Tervist, tervist! Kas siit on vaja edasi minna? Selge. No näe, võta poksikinda seest kodumaist kommi ka. Ole hea! Tubli poiss oled olnud terve selle aasta. Ah meil on juba kiire! No lähme siis! Ma ühelt poksijalt Vitalilt võtsin need kindad ära. Ta ütles, et riputab need varna ja need on mõnusasti üle jäänud.
Kuhu ma nüüd lähen? Ah nii. Kas võib tulla? Siis on küll hea. Noh, Ene, räägi, kuidas sul see aasta läinud on! Igatahes näed sa lõbusam välja kui eelmisel aastal, ma vaatan. (Aplaus.) Ohoh, inimesed on ka siin. Ma vaikselt siis tasapisi tulen. Ma sätin ennast siia kenasti ära, siis ma vaatan teid oma silmaga ikka üle ka. Tere! Kas sina oled see tüdruk, kes kirjutab? Ah sina ei kirjuta! Kes see kirjutab siis? Miks sina ei kirjuta, kas ei ole ideid? Ah nii. Väga hea, siis on mõnus.
Tere, armas rahvas! Tere, tere! Teid on päris palju siia kokku tulnud. Ma astun kõnepulti ka sisse. Sellel aastal lund ei olnud, aga ma tulin ikka oma firma saaniga, sest ei tea, kuidas järgmisel aastal hakkab olema selle firmasaani käibemaksuvärgiga. See on keeruline asi. Ilma lumeta tulin, jalased kulusid peaaegu ära.
Aga mida ma siis terve selle aasta jooksul teid vaadates olen tähele pannud? Muidugi, see tänane teema. Aitäh, Olga, selle sõnavõtu eest! Ma nimelt kogu aeg kuulen, mis Riigikogus toimub. Mul on peaga mingi probleem, mul ei ole tehnilisi abivahendeid tarviski, ma kogu aeg kuulen teid. Ma tahan rääkida just lastega tegelemisest. Ma tean, et siin oli jutuks see suitsuruumi asi, kas teha sinna lastetuba. Tegelikult, kuigi meil peaaegu kõik lapsed suitsetavad, ei tähenda see, et me peaksime sellega leppima. Vaatame seda ilusat armast saali. Tõesti, lapsed võiksid siin meie juures kogu aeg olla. Sealt ülevalt alla saaks liumäe teha, siia alla võiks panna väikese batuudi, ka liivakasti saaks ehitada. Kui lapsed oleksid kogu aeg meie juures, siis meil oleks see teema ka kogu aeg meeles. Praegu on tihtilugu nõnda, et lapsed tunduvad kuidagi mujal olevat, nad nagu asjasse ei puutu. Aga kui siis, kui käib üks korralik arutelu riigieelarve üle, jookseksid lapsed kogu aeg siin ringi, mõni laps oleks kellegi süles, keegi aitaks mõnel lapsel konstruktorist midagi meisterdada, siis oleks aru saada, et lapsed kuuluvad meie igapäevaellu ja on tähtsad ka. Kas lapsetoetused on suured või väikesed, seda mina ei tea. Üks asi on hästi hea. Nimelt, kui see toetus on nii kaua 19 eurot olnud, siis on see üks kindel asi siin muutlikus maailmas, millele toetuda ja kust saada kindlustunnet. Kui miski siin maailmas on nii täpselt teada, siis selle järgi saavad CERN-i teadlased oma mõõteriistu kalibreerida, sest see asi ei muutu kunagi, siin ei olene midagi temperatuurist ega muudest asjadest.
Teine asi, mis mulle rõõmu on teinud, on see, et te olete omavahel nii sõbralikud. Ühest erakonnast minnakse teise, teisest erakonnast minnakse kolmandasse. Mina näengi vaimusilmas seda, et ükskord on kõik praegu Reformierakonnas olevad inimesed läinud Keskerakonda ja vastupidi. Siis me saaksime üksteisest paremini aru, oskaksime ennast teise inimese olukorda panna. Siis saaks ka Reformierakond Tallinnas võimule ja Keskerakond saaks ometigi olla peaministri partei. Kõik võiksid samamoodi omavahel kohti vahetada. Võiks olla selline rotatsioon välja töötatud, et rahvasaadik on ühe erakonna liige näiteks ühe aasta, siis on ta kohustatud minema teise erakonda, olema seal ühe aasta, ja niimoodi kenasti edasi, kuni ring täis saab.
Sõbrad, mul on mõtteid palju! Rahvas mind parlamenti valinud ei ole ja oma mõtete elluviimiseks mul muid võimalusi ei ole kui teha inimestele lihtsalt rõõmu ja head meelt. Et minu kõne siin praegu ei jääks niisama poolikuks kui näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseadus või mõni ööistung, siis ma alustan kingituste jagamist. Kas võime panna selle hääletusele? Ei või. Hakkan siis kingitusi jagama. Mul on täna siin väga korralik kott, panin selle kenasti kinni ja nüüd ma ei tea ... Ahah, Eesti Keskerakonna fraktsioonil palun kõige esimesena siia tulla! Kuna ma mikrofoni siin ei näe, siis ole hea, armas laps, tule siia pulti, siis on kenasti kuulda. Küll mina olen seda hetke oodanud!

Aitäh, kallis jõuluvana!

Palun!

Siin ma olen!

Jaa-jaa! Tavaliselt järgneb nüüd lõbus tants, luuletus või laul.

Ma valin luuletuse, kui tohib.

Võib küll, see on tantsust erinev.

Kas ma lisaaega võin paluda?

Kas kohe alguses?

Kes teab, luuletuse esitamine võib pikaks minna. Aga hästi, ma katsun lühidalt teha, kuigi see ei ole alati võimalik. Meil tavaliselt on siin kell ja kella järgi on võimalik sättida. Nii et saame hakkama.
Luuletuse pealkiri on "Jõuluvanale". Luuletus ise kõlab nii:
"Kuuse otsast kukkus käbi,
aasta jälle saanud läbi
ja et meil ei oleks häbi,
arutame aasta läbi.
Aasta tähtsaim tegemine
on eelarve lugemine.
Ainult Ligi, paha-paha,
annab sinna vähe raha.
Lapsetoetused on nirud,
sots neid kõval häälel kirub.
Käibemaks on päevateema,
ajab ärimehed keema.
Otsustati teha tööd
järjest mitu päeva-ööd.
Venitati, hääletati
kõike, mida mäletati.
Öösel lossis hüüdis pasun,
polnud magajatel asu.
Aga keegi tegi nalja,
lülitas sireeni välja.
Nüüd ei toiminud refleks,
asi aia taha läks.
Asi kokku tõmmati,
kodudesse roomati.
Kodus keegi lappis katust,
keegi lihtsalt haavu lakkus.
Asi saigi nagu sai,
Ligi rahast tehtud sai.
Justkui tasakaalus kõlgub,
rahval rikkust, õnne pakub.
Kes sealt õnne oskab leida,
välismaale panka peidab.
Selle eest me saame palka,
ajakirjanikult malka.
Anna andeks, jõuluvana,
meie kiidulaul on vana.
Kui sa usud meie plära,
peida oma vitsad ära!
Me ei luni kingitusi,
meil on kuluhüvitisi.
Uuel aastal uued tuuled,
sa me tegudest veel kuuled.
Kõik, mis seni pahasti,
saab siis tehtud uuesti,
kavalam kui vanasti
ja kajastatud kenasti.
Kas on põhjust tunda uhkust
enne meie jõulupuhkust?
Kas on põhjust ennast kiita,
suusarajal aega viita?
Kes saab leheneegrilt laita,
keda telesaade paitab,
kellel uhkus, kellel häbi,
uuel aastal uued käbid."
(Aplaus.)

Kas sellest aitab, kas oli piisav? Tubli poiss! Aga mulle tundub, et ma annan väikse auhinna ka. Ma mõtlesin, et Keskerakonnal said raadiod sügisel otsa. Siin on nüüd üks, täitsa kenasti töötab.

Vale jaam ju!

Ma vaatan, mis siit veel tuleb. (Raadio: "... käia jumalakartuses, õpetada oma lapsed jumalakartuse teele. Nüüd on meil neli last. Esimene on juba ülikoolis teisel kursusel, teine on 8-aastane, kolmas on 2-aastane ja neljas on paarikuune.") (Naer.)

Need ongi meie neli erakonda, rohkem pole vaja. Aitäh, jõuluvana! Head tervist sulle!

Tarvis, tarvis! Imeline asi see tänapäeva tehnika.
Nüüd palun siia Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja! Ah Sven tuli kohe ise! Eelmisel aastal sind ei olnud.

Eelmisel aastal olin ma tõvevoodis ja olen sel aastal ka jooksnud, suu lahti, vastu tuult, et saada endale seksikalt kähe hääl. Aga vahepeal läks asi nii hulluks, et ma tegelikult tahtsin saata härra Vassiljevi noorema venna Rannari luuletust lugema, aga ta on häbelik poiss ega tahtnud tulla. Tulin siis ise.
Mul on ka luuletus ja selle pealkiri on "Parlamendi jõulukräu".
Kolm minutit lisaaega, palun!
"Ma vabandan, mu luule kõlab puiselt,
kuid oluline ongi hoopis muu.
Ma võtan kirve laenuks Vanemuiselt,
et tuua jõuluks saali kähar puu.
Kuusk, nagu kombeks, nädal enne pühi,
saab riigimetsast sisse vehitud.
Ta seisab nurgas, algul üsna tühi,
kuid pole viga, küll saab ehitud.
On esmalt ainult käbid okstel rippu,
siis tuleb Ene, üll purpurne kuub,
ta ronib, rassib, kuni jõuab tippu,
ja kuuselatva ehibki ESTCube.
Siis Eiki korgib jõuluõlle valla
ja võtab kosutuseks väikse sõõmu.
Näe, Andrus poetab seemneid kuuse alla,
et linnukegi maitseks jõulurõõmu.
Mis õnnis aeg, ka mütsi fooliumvoodrist
on kasu viimaks – selles küpseb praad,
part, peibutav ja hõrk. Nüüd nii on lood vist,
et kirja saab menüüs à la kanàd.
Külm talvepäike puistab viimseid kiiri,
Deniska seisab, silmis ärev helk,
pilk liberaalne mõõdab silmapiiri.
Sealt tulebki ju jõulutaadi kelk!
Taat vaarub saali, mustast kilekotist
saab paki iga Toompea päkapikk,
saab mõni milli, teisel piisab sotist.
Taas taadil minek, kodutee on pikk.
On vana pandud turvaliselt saani,
kuid pidu alles algab Toompea mäel,
kõik päkapikud vihuvad kankaani,
kes sukkades, kes suisa särgiväel."
(Aplaus.)

Selline ilus talvine pilt. Ma vaatan, mis ma siit leian. Niikaua kui ma otsin, ma võtan poksikinda seest kommi ka. Mis ma siin näen? Ma näen ühe asja teise järel. Kas tõesti see asi?

Me jäime katuserahast ka ilma, me ei lootnudki kinki saada.

Ma leidsin! See on kogu pere mälumäng sotsidele. Siin on küsimusi, mida saab esitada siis, kui tuleb taas riigieelarve arutelu, sest muidu võivad küsimused näiteks otsa saada. Näiteks, millise 1970. aastate teisel poolel tekkinud muusikastiiliga kaasnevad tunnused on kukeharjataolised soengud? Siis saab seda küsimust menetleda, võtta kümneminutilise vaheaja ja minna arutama. Nii et siit saate ideid järgmiseks aastaks.

Päris punk kingitus oli.

Tublid, tublid! Mina sukeldun korra kotti ja ütlen, et praegu on täiesti vaba võimalus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil tulla ja oma kingitus välja lunastada. Kes on julged? Tulevad. Väga hea! Ma valan siit pudelist endale pisut. Ongi see, mis pudelil kirjas. Kuulame!

Tere, jõuluvana! Meile on see aasta olnud lennumasinate aasta. Kui me aasta alguses rääkisime lennufirmast, lennuliinidest ja lennukitest, siis aasta teises pooles rohkem ühest modernsemast aparaadist, sellisest kopterilaadsest, mis käis akna taga lendamas. Aga me muidugi lubame, et heade laste akende taha meie ei lähe, seal käivad ikka päkapikud.
Meil ongi sellepärast selline luuletus valitud. Eks me natuke looda, et me saame sealt kotist ka ühe kopteri, aga ma ei tea muidugi, mis sealt tuleb. See luuletus on kantud loova majanduse ideest, räägib elamusturismist, tal on selge visioon ja jätkusuutlik arenguvisioon. Kindlasti oleme silmas pidanud ka rahvaste sõprust ja loomeliitude ühistööd, sest selle luuletuse on kirjutanud Nikolai Gontšarov ja tõlkinud Leelo Tungal. Luuletuse pealkiri on "Kopter" ja ma esitan selle koos Toomas Tõnistega.
"Näikse,
asja pole sellest –
hädalennuk
mihuke:
tiibu pole,
peal propeller ...
Kuidas lendab
sihuke?
Aga äkki –
mootor undab,
kruvi laulu
heietab ...
Päikesele
külla
lendab
kopter kohe
meiega!"

Ilus! Mulle meeldib see, et kõik on läinud raskemat teed ja mõtelnud luuletuse peale.

Me ise ei mõelnud. Teised kirjutasid selle.

Aga mul on siin teile üks ilus kingitus.

Ei saanudki kopterit!

Ei saanud. Aga see on kena arvelaud, mis on mõeldud selleks, et IRL-il oleks rahanduskomisjonis midagi asjalikku teha. Ühe asja kingin hea meelega veel. See on olümpiaraamat, siit saab lugeda, mis asi on olümpia. Kas olümpial osaleva sportlase ettevalmistamiseks on raha vaja või ei ole üldse, seda ma ei teagi. Olge lahke! Peaksid sellega ju küll kursis olema. Tubli poiss! Tubli tüdruk ka! Võib ikka veel plaksutada, sest ega neid kordi sageli ei ole, kui poliitikuga rahul ollakse. (Aplaus.)
Nüüd on mul välja valitud veel selline tore seltskond, kes on mulle iseäranis südamelähedane. Need on akna all olevad inimesed ehk need rahvasaadikud, kes fraktsiooni ei kuulu. Olge lahked, saatke oma esindus siia! Teid on kõige rohkem, te olete alati kohal. Kõnepult on kenasti valmis.

Hea jõuluvana ja head kolleegid! Demokraatidega on selle viimase aasta jooksul juhtunud selline lugu, et me otsustasime, et muutume kõik erakondlikuks. See tähendab, et kaks meist hakkasid sotsiaaldemokraadiks, Deniss istub reformarite seas ning mina ja Kalle vaidleme, kes meist läheb Keskerakonda tagasi ja kes läheb IRL-i. Kuna me ei ole kindlat otsust veel suutnud teha, siis ongi asi praegu nõnda, nagu on. Aga jõuluvana küsis, miks keegi ei laula. Mina võiksin laulda küll.

Ometi lõpuks!

Aga selleks on vaja kahte asja. Selleks on vaja hääl lahti laulda, seda aga ei saa, sest siin Riigikogu saalis ei ole ilus hakata heliredelit laulma, ja teiseks vajan ma ka õli, lauluõli. Nii et tuleb üks luuletus.

Me mõtleme viisi siis ise juurde.

Mina ja Kalle oleme mereäärsed inimesed. Mulle on alati meeldinud meri ja luuletused merest, kuigi jõuluaega need päris hästi ei sobi. Ma koolipõlves õppisin pähe ühe pika luuletuse, see on Tuglase "Meri". Ma loen teile sealt mõned read. Tervet luuletust ma ei loe, sest jõuluvanal on kiire.

Mul ei ole kiire, sugugi mitte!

Siis laseme pikemalt.
"Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Lained tõusevad, langevad,
mürinal maltsrannale vaovad
ja siis jälle kiiresti kaovad.
Mu vangitoas põleb punane tuluke ...
Varjud käivad, varjud ujuvad,
siis võtavad kahtlast kuju nad ...
Joo külma tuult, mu väsinud rind!
Kaisuta, vaba ning vihane torm, kaisuta mind!"
Nii et kaisutame! (Aplaus.)

Tule siia! Kaisutamine võttis kohe pisara silma. Mul on siin igasuguseid asju. Ma vaatan kohe järele. Selgus, et ei ole täpselt teada, kui palju teid sinna akna alla jääb. Mul on siin lillepotid toredasti, siin on porgandiseeme, siin on aedherneseeme, siin jälle porgand, siin on tomat, siin on kaalikas. Oot-oot, siis on veel midagi. Akna all peaks ikka kenasti midagi teha olema kogu aeg. Näete, siin on musta mulda ka veel, mida sinna poti sisse saab panna. Ma panin siia koti ümber. Edu! Ma usun, et kui te täna seemne maha panete, siis juba aprillis on mõtet teie juurde tulla. Teised saavad istungi ajal kogu aeg vaadata, et näe, nende tomat hakkab juba punaseks minema. Kena istutamist ja ilusat aega! (Aplaus.)
Jaa-jaa. Üks kingitus on siin kotis mul veel. See on see, mille pärast ma käruga pidin tulema. Palun siia Eesti Reformierakonna esindajaid, kui neid siin on! On! Laine on alati hädast välja aitamas.

Armas jõuluvana! Head kolleegid! Pärast niisugust luuletust lainetavast ja tormisest merest on kindlasti mõistlik suubuda natukene rahulikumasse õhkkonda. Reformierakonna fraktsioon tahab anda nii oma kolleegidele kui ka kõikidele inimestele siin- ja sealpool helesinist ekraani edasi ühe toreda sõnumi. Nimelt, kõige olulisem poliitikas ja mitte ainult poliitikas, vaid üldse igasuguses ühistegutsemises on koostöövaim ja meeskond. Oluline on, et igaüks teaks oma rolli ja ülesannet. See on nagu orkester, kus tuuba ei peaks mängima esimest viiulit, kui tal on teine roll, ja kus timpan ei peaks solistist üle kõlama. Igal orkestril on olemas ka dirigent. Kindlasti on väga tähtis, et dirigent ehk juht mõnikord oma instrumentalistide juurde läheks, et ei oleks niisugust tunnet, et ega dirigent orkestrit ei sega. Sellepärast on oluline, kui iga juht püüab mõnikord kaasa teha seda, mida teevad tema meeskonna liikmed.
Helilooja Joseph Haydn on kuulus oma sümfooniate kaudu saadetud sõnumite poolest. Me esitame väikese lõigukese Haydni "Üllatussümfooniast". Jõuluvana soovis laulu kuulda ja me oleme vastutulelikud. Liiga pikk see ei ole. Selle üllatusega soovime kõikidele oma kolleegidele koalitsioonis ja opositsioonis, valitsusele ning kõikidele lastele ja nende vanematele, kes jälgivad jõuluvana tulemist Riigikokku, kauneid jõule, toredat aastavahetust, sõbralikku koosmeelt, üksteisest lugupidamist ja palju armastust!
Nüüd võtab dirigent välja instrumendi ja läheb koos tööriistaga oma orkestri ette.
(Kõlab kellamäng, selle järel aplaus.)

Niimoodi, selge! Palju on arutletud selle üle, millega valitsus tegeleb. Nüüd me oleme vähemalt osalises mõttes vastuse saanud. Suurepärane, mu sõbrad! See oli midagi, mis mind liigutas. Kingitus siin kotis on vastav, kuid kuidas ma ... Oeh! Nii. Ma palun meeskonna appi, ma keeran selle natuke siiapoole, proovin seda tõsta ...

Enne kui sa kingituse üle annad, tahan öelda, et ma tänan Arsise Kellade Kooli, kes meile selle kauni etteaste võimaldas!

Loomulikult, plaksutame neile ka! (Aplaus.) Nii. Oeh, ma vaatan, et ma saaks selle ... Vaatame, kas kott tuleb ümbert üldse ära ka. Huhh! Siin on tore kassaaparaat. Siin saab riigi kassavoo kulgemist jälgida, siin on võimalik alla 1000-euroseid arveid täpselt kokku lüüa ja ma olen vaadanud ka, et saab jälgida, kui palju meil raha kenasti alles on. Üldse, kui see lahti võtta, siis saab aru, kuidas majandus töötab. Värske Sirbi number ka veel! (Naer.)
See oli väga südantsoojendav, sõbrad! Suur tänu ja ilusat jõuluaega! Mina lähen tagasi.

Kas sa laenad meile oma käru, et me saaksime selle kingituse ära viia?

Ma lootsin, et ma lähen sinna käru peale ja Ene lükkab mu sellega kenasti siit välja. Niimoodi see ju on, et jõulumehe ülesanne on kingitusi jagada, ega ta ise ju midagi ei saa. Mis?

Saad küll midagi. Ma vaatasin juba siis, kui sa tulid, et sa näed õudselt närb ja kõhn välja.

On küll, jah, nii.

Ma annan sulle kokaraamatu, et sa saaksid endale üht koma teist valmistada. Üks hea uudis ka. Vaadates, kuidas seda raamatut siin saali ees enne osteti, võin öelda, et iga kolmas Riigikogu liige on kirjaoskaja.

Ongi juba, jah? Kokk on endast raamatu kirjutanud. (Naer.)

Nii on. Mis su nimi on? Ütle, ma kirjutan siia sisse.

Näärivana või jõuluvana.

Näärivana või jõuluvana.

J. Mees.

Jah, pane J. Mees kenasti kirja.

Sa võid salmi ka ette lugeda.

"Sisse astus näärivana ..."

... vanu.

Ah soo! "Sisse astus näärivanu, nooremaid ja päris vanu, karjakaupa nagu kanu ja neil kõigil oli ..." Mis see muu ikka olla saab! Tuju läks heaks.
No nii, kallid sõbrad! 365 päeva läheb taas nagu linnulennul. Palun istuda! (Jõuluvana palub Ene Ergmal käru peale istuda, Ene Ergma palub omakorda jõuluvanal seda teha.) Las see jääb, las see ikka jääb. (Ene Ergma lükkab jõuluvana käru saalist välja, jõuluvana järgneb talle.) Ei noh, ma hoolin oma tervisest, niimoodi see on. (Aplaus.) Olge tublid! Ma olen kindel, et kui ma järgmisel aastal siia tulen, siis te olete peretoetuste arutamisega täpselt samas kohas.

Istungi lõpp kell 13.24.