Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud haridus- ja teadusminister! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Meie küsimused puudutavad perearstisüsteemi. Nagu tervishoius üldse, nii on ka perearstinduses väga palju probleeme ja lahendamata küsimusi. Kui mäletate, siis juba 2011. aastal valminud auditis "Perearstiabi korraldus" leidis Riigikontroll, et perearstiabi kättesaadavus on halvenenud ning ooteajad pikenenud. Nüüd on need probleemid veelgi teravamad. Eriti keeruline on arstiabi kättesaadavus maal. Me seisame silmitsi süveneva personalipuudusega. Isegi siis, kui perearstina asuksid tööle kõik perearstiõppe läbi teinud arstid, on meil mõne aasta pärast umbes 60 perearsti vähem kui praegu. Põhjus on peamiselt selles, et 72% praegustest perearstidest jõuavad pensioniikka. Samal ajal väheneb küll ka rahvaarv, kuid arvestades perearsti ülesannete kasvu, pole edaspidi arste siiski piisavalt. Loomulikult on veel suuremad probleemid tingitud alarahastatusest, uuringuraha vähesusest ja ajapuudusest. On ka mitmeid teisi probleeme. Näiteks ei tohi Terviseameti hinnangul perearst töötada ühel ajal Soomes ja Eestis. Praegu neid probleeme lahendatakse. Kõige selle kohta me küsimegi aru. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on võrdsustada füüsilisest isikust ettevõtjate olukord haigushüvitiste osas palgatöötajate olukorraga. Haigekassa maksab haigushüvitist alates 9. haiguspäevast, palgatöötajale maksab 4.–8. päevani haigushüvitist aga tööandja. FIE-dele keegi 4.–8. haiguspäevani hüvitist ei maksa, sest neil kui iseseisvatel ettevõtjatel ei ole tööandjat. Neil ei ole olnud seni ka võimalust haigestumise tõttu saamata jääva tulu kompenseerimiseks midagi oma ettevõtlustulust täiendavalt maha arvata. Me pakume probleemile ühte n-ö Soome tüüpi lahendust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu. See eelnõu näeb ette, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 19 ning julgeolekuasutuste seaduse § 36 alusel otsustab Riigikogu muuta oma 2011. aasta 5. mai otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" punkti 1 ning julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmeks nimetatakse Aadu Musta asemel Enn Eesmaa ja tema asendusliikmeks Priit Toobal. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 7. novembril esitatud Euroopa Komisjoni teatise "Uus EL-i metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks" Euroopa Liidu asjade komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 21. november kell 16.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd hakkame arutama Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Eldar Efendijevi, Valeri Korbi, Peeter Võsa, Yana Toomi, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Vladimir Velmani ja Aadu Musta s.a 14. oktoobril esitatud arupärimist üldhariduse rahastamise kohta (nr 362). Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi! Kolleegid, palun tähelepanu!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Alates eelmise aasta hiliskevadest, aga võib-olla peaks ütlema, et alates suve algusest on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste ümber tekkinud siin saalis ja laiemas avalikkuses üsna palju küsimusi. Küsimusi on olnud võib-olla rohkemgi kui vastuseid. Tänane arupärimine ongi ajendatud soovist vestelda haridus- ja teadusministriga, et saada vastuseid küsimustele, mida ei esita kindlasti ainult Riigikogu või opositsiooni liikmed, vaid mis on tekitanud ärevust ja arutelu ka koolirahva enda seas. Teatavasti võeti juunis vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kuid selle aruteludel jäi vastuseta mitmeid küsimusi. Näiteks toon riigieksami sooritamise. Nüüd saab riigieksamit sooritada ju nii 1 kui ka 20 punktiga. Kindlasti tekitas küsimusi pedagoogide ümbernimetamine õpetajateks, millega õpetajate seast arvati välja kogu tugipersonal. Sellest veelgi enam kütsid emotsioone õpetajate üldtööaja 35-tunnine määratlus, koormusjaotuse kaotamine ning klassijuhatajate ja tugispetsialistide töö rahastamise probleemid.
Veelgi olulisem on aga meelde tuletada, et kuni tänaseni ei ole me tagasi tulnud PGS-i § 82 ehk rahastamisparagrahvi juurde. Alguses oli kokkulepe, et selle juurde tullakse sügisel, tänaseks on selge, et kui siin tahetakse midagi muuta, siis peaks seda vähemalt analüüsi mõttes arutama koos riigieelarvega.
Alates 24. oktoobrist on kooskõlastusringil üldhariduse rahastamise uus mudel. Ka selle mudeli kohta on juba üsna mitu küsimust tekkinud. Kui sirvida kas või tänaseid suuremaid lehti, teiste hulgas Postimeest, siis jäävad silma vastamata küsimused.
Seetõttu on meil haridus- ja teadusministrile hulk küsimusi. Neid on võimalik jagada kolmeks. Esimesed küsimused on seotud õpetajate palga alammäära tõstmisega. Me küsime, millises mahus ning kuidas on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaan vähendada õpetajate arvu. Korduvalt on jäänud kõlama, et õpilaste arv on peaaegu kaks korda vähenenud, kuid õpetajaskond sellisel hulgal vähenenud ei ole. Praegu on väga palju väikseid koole. Me soovime teada, millised plaanid siin on. Teiseks huvitab meid õpetajate palgaraha sihtotstarve. Muudatusi arvestades tekib küsimus, kuidas on plaanis rahastada tugistruktuure ja erivajadustega laste õpet üldhariduskoolides. Kolmandaks pakub meile loomulikult huvi juba mainitud 35-tunnine üldtööaeg. Meil on küsimus, kas ja kui, siis millises ulatuses on see selle uue, kooskõlastusele saadetud rahastamismudeli aluseks, millises ulatuses minister neid jaotusi näeb ja milliseid soovitusi on tal siit puldist üldsusele jagada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud Riigikogu esimees, head rahvasaadikud ja head küsijad! Vastamist alustan ma tõdemusest, et juunis vastu võetud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus või, õigemini, selle seaduse parandused, on ühed head parandused. See, et riigieksamil kaotati lävend ja kooli lõpetamine jäeti kooli otsustada, vähendab survet nii koolidele kui ka õpilastele. Seda survet olid nad ületähtsustatud riigieksamite tõttu pidanud siiamaani tundma.
Pean ütlema, et keegi ei ole nimetanud Eestis pedagooge ümber õpetajateks. Eestis on õpetajad õpetanud peaaegu 700 aastat. Nii nagu nad olid 700 aastat tagasi õpetajad, nii on nad ka nüüd õpetajad. Olles õpetajad, on nad ühtlasi pedagoogid. Pedagoogi mõiste on laiem kui õpetaja mõiste. Seetõttu on sisutühi ja eksitav see väide, et pedagoogid on ümber nimetatud õpetajateks.
Ka õpetajate 35-tunnine üldtööaeg on kehtinud aastaid. Usun, et selline lühendatud tööaeg on mõistlik ning haridussüsteem eesotsas Haridus- ja Teadusministeeriumiga peaks ka edaspidi pingutama selle nimel, et õpetajate tegelik töö selle 35 tunni sisse ära mahuks. Kahetsusväärsel moel on levitatud kuuldusi, nagu tähendaks 35-tunnine üldtööaeg uut kontakttundide normi. On sügavalt kahetsusväärne, et eespool nimetatud, aga ka teiste valeväidete levitamisel on juhtivaks jõuks olnud endine haridus- ja teadusminister. Loodan, et ta leiab võimaluse oma valeväiteid ise ümber lükata ja selleks ei ole vaja kasutada teisi, seaduses ettenähtud võimalusi. (Naer.)
Head kuulajad! Peame tõdema, et laste arvu kahanemine Eesti koolides ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Nii nagu on kirjutanud pikaaegne haridustegelane ning Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler, esimesse klassi minevate laste arv on teada seitse aastat enne seda, kui see sündmus kätte jõuab. Sellepärast on sügavalt kahetsusväärne, et Eestis on praegu kool, kuhu igal hommikul lähevad õpetajad ja teised koolitöötajad, aga juba enam kui kahe kuu vältel ei käi seal koolis mitte ühtegi last. Küll aga kütab maksumaksja selle kooli hoonet ja maksab palka seal töötavatele inimestele. Sellisel moel jätkata ei ole tõepoolest võimalik. Aastal 1997 alustas õppeaastat 224 000 last, sel sügisel aga alla 141 000 lapse ehk 83 000 õpilast vähem. Õpetajate arv meie koolides on aga niisama suur kui enne, mis tähendab, et õpilaste arv õpetaja kohta on vähenenud 18,7-st 11,9-ni. Tunnistagem, et see areng on ka positiivne, sest õpilastele saab osutada rohkem tähelepanu ja õpetamine on personaalsem, mis kõik on põhimõtteliselt hea. Aga kui seda head saab liiga palju, rohkem kui teistes riikides, sh meile eeskujuks olevate põhjanaabrite juures, siis tasub mõelda, kas see on vastutustundlik hariduspoliitika ja kui ei ole, siis mida annaks olukorra parandamiseks ära teha. Eestis õpetab iga õpetaja 11,9, Soome Vabariigis aga 13,5 õpilast. Eestis on klassiruumis keskmiselt 16,7 last, Soomes 20,3. Päris kindlasti on see mõtlemise koht. Kui me lisame siia rahvusvahelised uuringud, milles Eesti on juba aastaid osalenud ja mille järeldused võiksid olla meie hariduspoliitika kujundamise aluseks, siis teame, et õpetaja vääriline töötasu määrab õpilaste õpitulemusi palju suuremal määral kui klassi suurus. Kahetsusväärsel moel ei ole sellest põhimõttest haridussüsteemi kujundamisel viimastel aastatel kinni peetud.
Aga nüüd vastan konkreetsetele küsimustele. "Käesoleval aastal muutus omavalitsustele antav õpetajate palgaraha sihtotstarbeliseks. Seega enam ei tohi riigi poolt õpetajatele ettenähtud rahast maksta palka ka kooli tugispetsialistidele. PGS-i menetlemise käigus aga andsid koalitsioonipoliitikud lubaduse, et edaspidine tugistruktuuride rahastamine toimub osaliselt (2–3%) riigi toel. Praegu aga riigipoolne tugi puudub. Miks riik ei ole toetanud mitte ühtegi kooli tugistruktuuride rahastamist puudutavat muudatust või seaduseelnõu?" Alustan küsimusest, miks riik ei ole toetanud mitte ühtegi kooli tugistruktuuride rahastamist puudutavat muudatust või seaduseelnõu. Head kuulajad! Vabariigi Valitsus on esitanud seaduseelnõu, mille te olete seadusena vastu võtnud ja mille põhjal on esimest korda, ma rõhutan, et esimest korda riigile pandud kohustus toetada tugiteenuste osutamist. Ei haridusminister Mailis Reps ega keegi teine ei ole varasematel aastatel esitanud valitsusliikmena seaduseelnõu, mis oleks pannud riigile kohustuse tugistruktuure toetada. Niisugune muudatus on tehtud esmakordselt. Haridus- ja Teadusministeerium kavatseb seda tegevust eelseisval finantsperioodil rahastada rohkem kui 20 miljoni euroga. Seega ei vasta tõele, et riik niisuguseid ettepanekuid ei ole teinud. Oleme neid teinud. Mina olen siitsamast puldist seda eelnõu kaitsnud ja mul on hea meel, et Riigikogu selle seadusena vastu võttis. Ma aga tean, et te ei pidanud silmas seda, vaid seda, et riik ei ole toetanud kohalikke omavalitsusi tugipersonali rahastamise kohapealt. Seadusandja tahte kohaselt riigil niisugust kohustust ei ole. Vabariigi Valitsus on loodud seaduste täitmiseks, ta ei või omavoliliselt raha kulutada selleks, mida seadusandja ette näinud ei ole. Loodan väga, et ettepandud ja Riigikogus vastuvõetud seadusmuudatus parandab tugipersonali olemasolu koolides, eelkõige nendes piirkondades, kus kehtiv korraldus ei ole taganud ühtlast ligipääsu tugiteenustele.
Vabandust, ma alustasin vastamist teisest küsimusest! Tulen tagasi esimese küsimuse juurde. Vähemasti kirjalikus vormis, kui see jõudis koos teie allkirjadega haridusministeeriumisse, kõlas see niimoodi: "Õpetajate palga alammäärade tõstmiseks on vaja üldhariduses kehtestada uus rahastamismudel. Lisaks tuleb olulisel määral korrigeerida koolivõrku ja õpetajate arvu. Millises mahus plaanib Haridus- ja Teadusministeerium – tuginedes oma analüüsidele – vähendada õpetajate arvu? Õpilaste arv on pea kaks korda vähenenud, kas selline kiire kahanemine peaks toimuma ka õpetajaskonnas?" Esiteks, uus rahastamismudel, mida töötatakse välja ja mis kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmist, ei ole loodud selleks, et tõsta õpetajate palga alammäära. Õpetajate palga alammäär on tõusnud viimastel aastatel ilma rahastamismudeli muutuseta, see tõuseb oluliselt järgmise aasta 1. jaanuarist ja päris kindlasti tõuseb see ka 2015. aasta 1. jaanuarist. Tõsi, eelseisvatel aastatel on oodata õpilaste ja õpetajate suhtarvu muutust. Ma usun, et meie eesmärk jõuda põhjanaabritega samale tasemele nii õpilaste ja õpetajate suhtarvu kui ka klassi täituvuse poolest on vastutustundlik hariduspoliitika. Riigikoolides, mida administreerib Haridus- ja Teadusministeerium, jõuame selleni päris kindlasti eelseisva paari-kolme aasta jooksul. Loodame, et see eesmärk on jõukohane ka kohalikele omavalitsustele ja teistele koolipidajatele. Haridus- ja Teadusministeerium püüab rahastamise paindliku korraldusega selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Tahan juhtida tähelepanu veel ühele asjaolule. Küsija on väitnud, nagu peaks see kahanemine kiire olema. Õpilaste arvu kahanemine on juba ammu toimunud, see võttis aega enam kui 15 aastat. Usun aga tõepoolest, et õpetajate arvu muutumist ei pea me ootama 15 aastat, vaid see sünnib lühema aja jooksul.
Kolmas küsimus: "Praegusel hetkel on selgusetu, mis on tulevase üldhariduse rahastamismudeli korrutise aluseks. Kuna õpetajate tunnikoormus kaotati ja säilitati vaid 35-tunnine üldtööaeg, siis on loogiline, et 35 tundi saab olema ka koefitsiendi aluseks. Palun selgitage, mis saab olema üldhariduse rahastamismudeli korrutise aluseks!" Pean tunnistama, et ma ei saa sellest küsimusest aru. Ma ei mõista, mida on rahastamismudeli korrutise aluse all silmas peetud. Kui head küsijad leiavad võimaluse seda täpsustada, siis olen ma neile selle eest tänulik.
Küll aga tahan paar sõna öelda kavandatava rahastamismudeli kohta laiemalt. Alustan sellest, missugune võiks olla mõistlik koolikorraldus tiheasustusega piirkondades, kus klassi täituvus ei ole mitte laste puuduse, vaid koolikorralduslike otsuste taga. Oleme üksmeelselt leidnud, et gümnaasiumis võiks olla ülemmääraks 32 ja põhikoolis 24 õpilast klassis. Ma ei räägi siin hariduslike erivajadustega laste klassidest, sest seal on täituvusnormid palju väiksemad ja seda kavatsetakse arvestada ka tulevases rahastamises. Nii et tiheasustusega piirkondades, kus lapsi on rohkem, tuleks lähtuda nendest klassi täituvuse normidest, mis annavad põhikoolis õpetaja ja õpilase suhtarvuks 15 ja gümnaasiumis 16,3. Kui iga õpilase kohta rehkendada 1/15 õpetajakohta või igale õpetajale 15 õpilast, siis saame tulenevalt õppekavast rehkendada ka vajaliku õpetaja ametikohtade arvu. Iga õpetaja ametikoha kohta peaks 2014. aastal tulema see palgaraha, millest me oleme rääkinud, ehk 960 eurot. Arusaadavalt ei ole niisugune täituvus võimalik väiksemates linnades ja asulates, rääkimata maakohtadest ja seetõttu tuleb neid koole rahastada palju lahkema käega. Veidi lahkema käega teeme seda ka praegu ehkki seadusandja on tahtnud, et rahastataks ainult pearahapõhiselt. Selleks et rahastamine arvestaks ka regionaalseid iseärasusi ja õppekava nõudeid, oleme kavandanud muudatuse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82. Rahastamine ei hakka lähtuma mitte ainult õpilaste arvust nagu seni, vaid õpilaste arvust ja regionaalsetest iseärasustest, arvestades õppekava nõudeid. See tähendab, et kui klassi täituvuse normi (24 last) on ilmvõimatu täita, sest see on liiga suur, siis rahastatakse kooli ka siis, kui klassis on 21, 18, 15, 12 või 10 õpilast, saartel aga ka siis, kui seal on näiteks ainult 2 õpilast. Kohaliku omavalitsuse rahastamiskoefitsienti suurendatakse nii, et see erineb Tallinna, Tartu ja teiste suurte linnade koefitsiendist poolteist, kaks, kolm või ka kümme korda.
Head kuulajad! Minu arvates oleks pahatahtlik ja vastutustundetu arvata, et Haridus- ja Teadusministeerium, tuginedes nendele uuringutele, mida nii rahvusvaheliselt kui ka meie riigi tasemel on tehtud, kavandaks rahastamisreformi, mis kaotab kodulähedase põhikooli. Kinnitan teile, et kodulähedaste põhikoolide ja eriti väikevaldade rahastamine eelseisval perioodil suhteliselt võttes kasvab. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on palju küsimusi. Alustab kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Teie sissejuhatavast osast jäi mulle meelde arusaam, et koolivõrku on suhteliselt lihtne planeerida, kuna esimese klassi õpilaste arv on seitse aastat ette teada. Aga sellest hoolimata on meil tühje koole. Kas ministeeriumil on olemas mingisugune valem, mis lisaks teatud kindlal aastal sündinud laste arvule võtab arvesse ka ligikaudset väljarände määra – väga paljud lastega pered on viimasel ajal ju hakanud Eestist lahkuma –, et ettevaatavalt aru saada, kui palju ikkagi lapsi kooli läheb? Nii saaksime optimaalselt koolivõrku planeerida. Kas teil on mingi väljarändekordaja olemas või te selle peale ei mõtle?

Aitäh! Tegelikult on olukord muidugi keerulisem, ei piisa üksnes sündinud laste ülelugemisest. Me teame, et mitte kõik lapsed ei lähe kodulähedasse või koduvalla kooli, liikumine toimub Eesti-siseselt ja ka Eestist välja. Kõik need asjaolud tuleb arvesse võtta. Niisugust dünaamikat võeti arvesse juba esimeses üsna põhjalikus uuringus, mille Praxis tegi aastal 2005. Nii mõnigi protsess on kiirenenud ja nii mõnigi protsess on muutunud aeglasemaks. Me teame, et on kohalikke omavalitsusi, kus laste arv on vähenenud üle kahe korra. Aga on ka kohalikke omavalitsusi, kus laste arv on kasvanud, hoolimata sündide arvu kahanemisest. Kõik see on tingitud valdavalt sisemigratsioonist. Nii et niisugused arvutused on tehtud. Me oleme nendest informeerinud ka koolipidajaid ehk kohalikke omavalitsusi. Arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse loogikat, mille alusel põhihariduse andmine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (kuni põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmiseni oli ka üldkeskhariduse andmine tema ülesanne), ei ole me pidanud mõistlikuks ega otstarbekaks seaduse või täidesaatva võimu jõuga rikkuda põhiseaduslikku autonoomiat, mis kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmisel on tagatud. Loodame, et jätkub konstruktiivne koostöö kohalike omavalitsustega, et selliseid kurioosseid juhtumeid nagu Häädemeeste vallas, mille kohta ma näite tõin, rohkem ette ei tuleks. Usun, et me oleme kõik õppinud vajadusest planeerida koolivõrku aastaid ette. Muudatused põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning kavandatavas rahastamismudelis aitavad minu arvates niisuguseid probleeme tulevikus vältida.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! Austatud härra minister! Te eksisite, mitte Riigikogu ei võtnud seda seadust vastu, vaid koalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed. Siin on väga oluline vahe ja ma arvan, et Eesti inimestele tuleks seda ka öelda. Aga Eesti Haridustöötajate Liit on tõdenud, et õpetajate töötasu alammäära tõstmine 800 eurole ei ole piisav ja see ei näita selle ameti väärtustamist. Millal me võime näha, et õpetaja palk on vähemalt võrdne Eesti keskmise palgaga?

Hea küsija, nüüd ei saa ma küll enam peaaegu mitte millestki aru. Ma olen kogu aeg aru saanud nii, et seadusi võtab vastu Riigikogu. Vähemasti nii olen ma põhiseadust mõistnud. Aga nüüd tuleb välja, et seadusi saab vastu võtta ainult osa Riigikogust. Niimoodi ei ole see küll kuskil kirjas ega mõistlik. Riigikogu on ikka üks rahva valitud organ ja tema vastuvõetud seadused on täitmiseks kõigile, mitte ainult koalitsioonile, vaid ka opositsioonile.
Kas õpetajate palga tõus on piisav? Ei ole piisav, sellepärast tulebki meil koos jätkata tööd selle nimel, et õpetajate palk tõuseks. Ma olen korranud siit kõnepuldist ja avalikkuses ning kordan veel: õpetajate palga tõus koosneb kolmest allikast või komponendist. Esiteks, lisarahastamine riigieelarvest vastavalt majanduse edenemisele ja maksutulu kasvamisele. See on enam-vähem üks kolmandik tarvilisest palgatõusust. Teine komponent tuleneb sellest, kui me viime klassi täituvuse ning õpilaste ja õpetajate suhtarvu sellele tasemele, nagu on meie põhjanaabritel, eelkõige Soomes, aga ka teistes arenenud riikides. Sealt lisandub vahendeid 10%, 11%, 12% või 13%, sõltuvalt sellest, kuidas rehkendada. Ka see allikas tuleb kasutusele võtta. Kolmas komponent tuleneb sellest, millest ma olen ka korduvalt rääkinud: me peame üle vaatama koolide kulutused ning suunama rohkem raha õpetajate palkadeks ja vähem raha muudele kulutustele. Jällegi on hea tuua võrdlus põhjanaabritega: seal moodustab õpetajate palk 53% üldhariduskoolide kuludest, Eestis ainult 36%. Sellel on omad objektiivsed põhjused, aga uskuge mind, 10–15% on ka siin peidus. See ei tule ühe aastaga, see on pikema jõupingutuse tulemus. Aga ma tean, et neid samme juba astutakse. Õpetajate palk tõuseb järgmisel aastal ligi kaks korda rohkem kui Eesti riigis keskmiselt, vähemasti avalikus sektoris. Ma olen üsna kindel, et selline ennakkasv jätkub ka 2015. aastal. Kindlasti ei ole ma rahul sellega, mida me oleme kavandanud 2014. aastaks, aga olen veendunud, et hariduspoliitika on õigel teel. Õpetajate palk peab kasvama. Rõhutan veel kord seda, et kui see raha on koolipidajatele saadetud, siis on meie ühine mure, et see kõikides omavalitsustes jõuaks ka õpetajate kätte. Mulle on kinnitatud, et see hakkab niimoodi olema. Ma loodan, et need sõnad, mida kohaliku omavalitsuse juhid, eriti vast valitud juhid, on öelnud, ka vett peavad. Kui nii, siis on õpetajatel enne jõule Tartus, Tallinnas ja mitmes teises suures omavalitsuses oodata olulist palgakasvu.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Teie demagoogia on muidugi haletsusväärne. Kui te olete juba otsustanud Eesti haridussüsteemi hävitada, siis võiks teil olla julgust selle eest ka vastutada koos oma kummipitsatiga, milleks on Riigikogu koalitsioon, mitte terve Riigikogu! Aga minu küsimus on väga praktiline. Nagu ma aru sain, peab suures linnas – näiteks Tallinnas ja Tartus – klassis istuma 32 õpilast, selleks et õpetaja saaks talle lubatud palga täiel määral kätte. Kui õpilaste arv gümnaasiumiklassis on väiksem kui 32, siis samas proportsioonis väheneb ka õpetaja palk. Kas ma saan õigesti aru sellest süsteemist, mida nüüd käivitama hakatakse? Kui ma eksin, siis milles?

Päris niimoodi küll ei ole, et loetakse lapsed klassis üle ja selle põhjal hakatakse palka maksma. Riik eraldab raha kohaliku omavalitsuse eelarvesse, lähtudes õpilaste arvust selles omavalitsuses ja arvestades regionaalseid iseärasusi. Kohalik omavalitsus korraldab klasside täitumist, lähtudes kehtestatud normatiividest. See on tema õigus. Seega ei tohiks klassi täituvuse muutus küll kuidagi mõjutada ei riigi eraldatavat raha ega õpetaja palka. Ma arvan, et niisugused, ma ütleksin, et naeruväärsuseni viidud mõttearendused ei aita põhiküsimuse lahendamisele kuidagi kaasa. Kui me tahame õpetajate palka tõsta, siis, nagu ma juba ütlesin, tuleb pingutada kolmel suunal. Esiteks tuleb kasvatada riigi eraldisi, mille eest vastutavad Haridus- ja Teadusministeerium, valitsus ja lõpuks ka Riigikogu. Teiseks tuleb korrastada koolivõrku, mille me oleme aastaid ja aastaid tegemata jätnud. Riigikontrolli aruanne, mida te hiljuti palavalt arutasite, on sellele korduvalt viidanud, aga kahjuks ei ole varasematel aastatel midagi ette võetud. Kolmandaks tuleb üle vaadata koolisisesed vahendid. Toon teile ainult ühe näite. Soomes koolides käies olen ma küsinud, kus on riidehoiutädid. Mulle on vastatud, et nad ei ole nii rikkad, et pidada tööl inimesi, kelle ainus ülesanne on valvata riideid. Sellepärast ripuvadki üsna heade Soome koolide koridoriseintel nagid või kapid, kuhu kooli tulnud lapsed oma riided panevad ja seejärel õppima asuvad. Ma usun, et ka meil tasub sellistele võimalustele mõelda rohkem kui siiamaani, mis tahes on siis ka need argumendid, miks need otsused on seni langetamata jäänud.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma ei pea mitte mingil juhul kohaseks, kui minister Riigikogu puldist ähvardab endist ministrit ja praegust Riigikogu liiget, nagu te oma sissejuhatavas sõnavõtus tegite, ähvardades Mailis Repsi. Te tõite sissejuhatuses ka võrdlusarvud, näiteks Eesti ja Soome õpetajate üldtööaja ning klassi täituvuse kohta. Te unustasite sellest reast aga välja ühe olulise arvu. Oleks ilus olnud sinna juurde öelda, et Eesti õpetaja palk on nii mitu eurot ja Soome õpetaja palk on nii mitu eurot. Aga minu küsimus puudutab just sedasama tööaega. Kas uue PGS-i järgi on teoreetiliselt võimalik, et õpetaja on 35 tundi klassi ees tunde andmas ja õpetamas?

Teil oli pikk sissejuhatus ja ka mina kasutan võimalust väike sissejuhatus teha. Minu lugupidamine ja tingimusteta lugupidamine laieneb kõigile Riigikogu liikmetele, aga valetamine jääb valetamiseks ja pole vahet, kes valetab. Hoiame lahus kaks asja: lugupidamine ameti ja staatuse vastu ning lihtne tõdemus, et kui inimene eksib, valetab, siis tuleb tema sõnu kas korrigeerida või tõestada, et eksib keegi teine.
Aga nüüd Soome palkadest. Ma ei usu, et ma peaksin teile pikemalt selgitama, miks Eestis on palgad madalamad kui Soomes, küll aga on mul hea meel, et Eestis on palgad tõusnud ja tõusevad ka edaspidi. Sõltumata sellest, mida me siin täna otsustame või ei otsusta, võib päris kindel olla, et kord tuleb aeg (ja mitte nii kauges tulevikus), kui Eesti ja Soome palgatasemed on üsna-üsna lähedased. Me oleme ju samasuguses seisus, nagu mõni hea aastakümme tagasi olid soomlased, kui nad vaatasid suurema venna Rootsi poole ja võrdlesid palku. Siis aga tuli aeg, kui Soome rahvamajanduse kogutoodang oli suurem kui Rootsis. Vaevalt see Eestigi puhul võimatu on.
Ma usun, et õpetajate palkade küsimuses oleks mõistlik nii ruttu kui võimalik loobuda poliitilisest vastasseisust ja alustada igapäevast, rahulikku, ratsionaalset, kaalutletud arutelu. Ma loodan väga, et meie huvid on ühised. Sellepärast kinnitan ma teile, et ärge jätke kellelegi siin Eesti Vabariigis muljet, et tõsiselt võetav, kestlik ja vastutustundlik lahendus oleks see, kui mõni hea poliitiline jõud kas paremalt või vasakult servast otsustaks näiteks kahekordistada eraldisi õpetajate palkadele. See lahendus ei ole realistlik ja te teate seda niisama hästi kui mina. Kordan veel, et ei ole eesmärki suurendada õpetajate palga küsimuses veelahet opositsiooni ja koalitsiooni vahel, pigem tuleks otsida võimalusi, mida süsteemi ümber korraldades on võimalik realiseerida nii, et eelkõige kasvaks õpetaja palk, kui me seda tõesti prioriteediks peame.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Nagu te olete maininud, maakondadesse luuakse tugispetsialistide keskused. Mis ajast need keskused tööle hakkavad ja miks peaksid kohalikud omavalitsused üldse tugispetsialiste oma palgal hoidma?

Alustan sellest, et see punkt jõustub 1. septembrist 2014. Me tegeleme selle ettevalmistamisega, me hindame, kui palju neid spetsialiste oleks lisaks vaja. Statistika ütleb, et munitsipaalkoolides on ametis 705 tugispetsialisti (eripedagoogi, koolipsühholoogi, logopeedi ja sotsiaalpedagoogi), riigiõppeasutustes on neid 81, nii et kokku 786. Meie analüüs näitab, et väikestes omavalitsustes ei ole see teenus piisavalt kättesaadav. Hinnanguliselt oleks vaja sada uut ametikohta – ma rõhutan, et see tähendab sada uut töökohta avalikus sektoris –, et tagada tugispetsialistide teenus suhtarvuliselt samal tasemel kui arenenud riikides, eelkõige Põhjamaades, kes on meile eeskujuks. Kui te loete põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis näete, et nende keskuste osutatavat teenust ei ole kavandatud pakkuda kohalikele omavalitsustele tasuta teenusena. Teenuse osutamine on ette nähtud kulupõhiselt, vahetud kulud tuleks katta kohalikul omavalitsusel. See oleks riigi doteeritud teenus, aga kulusid ei kaetaks täielikult ega pakutaks tasuta teenust, sest see lõhuks olemasoleva ja toimiva süsteemi. Olen üsna kindel, et eelseisvatel aastatel õnnestub meil täiendatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tugevdada tugiteenuste pakkumist üle kogu Eesti, eelkõige nendessamades kodulähedastes põhikoolides, mille eest me seisame. Üle 20 aasta, alates esimese põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisest on tugispetsialistide rahastamine olnud koolipidajate ülesanne. Lugege seadust, head inimesed! Ma ei ole pahatahtlik, ma lihtsalt oskan lugeda. Kui ma eksin, siis tooge mulle paber ja näidake, et ma eksin. See on olnud kohalike omavalitsuste või seaduse teksti järgi koolipidajate kohustus, nii on seadusandja tahtnud. Esimest korda me sel kevadel võtsime valitsuse eelnõuga selles valdkonnas kohustuse ka riigile. Riigi kohustused on kasvanud, seetõttu on mul väga raske mõista etteheiteid, et me ei taha toetada tugiteenuste osutamist. Veel kord ütlen, et süsteem võiks käivituda 1. septembril 2014, selle väljaarendamine, et see käivituks täies mahus, võtab ilmselt aega, aga ma olen kindel, et tugiteenused on pärast selle süsteemi käivitumist kättesaadavamad kui seni.

Palun, kolleeg Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Väidetavalt on Haridus- ja Teadusministeerium teinud 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohta muudatusettepaneku, millega soovib Vabariigi Valitsuse hariduskulude toetusfondi tõsta ümber Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemise alla. Kas Haridus- ja Teadusministeerium on sellise muudatusettepaneku teinud ja kui on, kas te siis edaspidi soovite munitsipaalkoolide raha käskkirja alusel laiali jagada?

Aitäh! Haridustoetust jaotatakse praegu Vabariigi Valitsuse määruse alusel. Ma ei tea ühtegi ettepanekut – ei seaduse ega seaduseelnõu tasemel, ei valitsuse ega ministeeriumi ettepaneku tasemel –, mis seda korda tahaks muuta. Kohalikele omavalitsustele haridustoetuse jaotamine on ka edaspidi kavas Vabariigi Valitsuse määruse alusel, nii nagu on olnud siiamaani. Tõsi, on kavandatud üks muudatus, mis, ma arvan, on mõistlik ja millele ma juhin siin tähelepanu, kuigi seaduseelnõu on veel valitsuses kooskõlastamisringil. Siiamaani on raha jaotamise reeglid ja summad igal aastal kehtestatud teatavasti Vabariigi Valitsuse määrusega, seega muudetakse ka reegleid igal aastal. Ma ei tea ühtegi aastat, mil Vabariigi Valitsuse määrus reeglite kehtestamise ja raha jagamise kohta oleks vastu võetud enne jooksva eelarveaasta algust. Tegelikult on kohalikud omavalitsused haridustoetuse saanud teada jooksva eelarveaasta alguses ja kõige hilisem kuupäev, mida mul on õnnestunud ajaloost välja koukida, on olnud 20. aprilli paiku – 21. või 22. aprill. Nii et reeglite kehtestamine ja raha jagamine on aega võtnud üle kolme kuu. Edaspidi on kavas korraldada rahastamine selliselt, et aluseks olevad reeglid ehk tingimused ja kord võetakse vastu valitsuse tähtajatu määrusega. Kohalikud omavalitsused saaksid hinnata, missugune on eeldatav rahasumma, juba palju varem kui eelarveaasta alguses. Konkreetse summade jaotuse sooviks valitsus või (vähemasti praeguste plaanide kohaselt) Haridus- ja Teadusministeerium saata Riigikokku eelseisva eelarveaasta riigieelarve lisana. Nii et kui teile tuleb siia näiteks 2015. aasta riigieelarve seaduse eelnõu, siis selle lisaks on valitsuse määruse eelnõu, kus summade jaotus kohalike omavalitsuste vahel on juba kirja pandud. Seega muutuks suuremaks kohalike omavalitsuste õiguskindlus ja ka eelarvekindlus. See on põhimõte, mis on leidnud kõikide partnerite heakskiidu. Ma usun, et see on ka otstarbekas. Ma ei oska öelda, kust on võinud tekkida mõte, et haridusminister hakkab käskkirja alusel raha jagama, sest puudub igasugune alus sellisteks väideteks, mida kahetsusväärselt on esitatud ja mida ma siit kõnepuldist olen nimetanud valeks.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud haridus- ja teadusminister! Ka minu küsimus puudutab järgmise aasta eelarvet. Selles riigieelarves on hariduskulude toetuseks planeeritud 210 miljonit eurot, muutus selle aastaga võrreldes on 4,7%. Selle 210 miljoni euro sees on ka õpetajate tööjõukulude toetus. Te lubate 11% palgatõusu. Kas te seletate, kuidas on võimalik nendele andmetele tuginedes see palgatõus ikkagi läbi viia?

Kuidas on võimalik see läbi viia? Kõigepealt, haridustoetuse sees ei ole ainult õpetajate palk. Hästi jämedates joontes öeldes on jooksval aastal ehk aastal 2013 kogutoetus 200 miljonit eurot ja sellest 160 miljonit läheb õpetajate palgaks. Nii et kui me räägime toetusfondi kasvust 200 miljonist eurost 210 miljoni euroni, siis kogu see kasv läheb õpetajate palga kasvu sisse. Lisaks sellele on jooksval aastal tulnud juurde terve hulk riigikoole, riigigümnaasiume. Järelikult ei lähe seal õppivad lapsed enam munitsipaalkooli ja munitsipaalkoolide toetus on selle võrra väiksem. Lisaks riigikoolidele kasvatavad järgmisel aastal õpilaste arvu erakoolid. Ka selle võrra kahaneb õpilaste arv munitsipaalkoolides. Kui me vaatame õpetajate arvu ning analüüsime varasemate aastate ja selle aasta andmeid, siis näeme, et õpetajate arv on juba kahanema hakanud. Kui me kõik selle kokku võtame ja jagame eraldatava raha nende õpetajate arvuga, kes järgmisel aastal hakkavad koolis töötama, siis saame keskmiseks summaks 960 eurot kuus. Te tahaksite loomulikult teada täpsemat rehkendust. Selle tegemisel on üks põhiline takistus. Seaduses on kirjas, et õpilaste arv, mille alusel jaotatakse raha koolide vahel, võetakse 10. novembri ehk eilse kuupäeva seisuga. Ma väga loodan, et see seis on nüüd fikseeritud. Ma olen palunud oma kolleegidel see fikseerida ja teha need rehkendused. Loodan, et vähemasti kultuurikomisjonis saan ma siis, tuginedes juba nendele andmetele, mis tegelikult peaksid rahastamisel aluseks olema, seda kõike täpsemalt tutvustada ja näidata, et see 960 eurot tõepoolest eraldatakse iga tarvilise õpetaja ametikoha jaoks.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tulen tagasi tugispetsialistide teema juurde. Teie sõnul on tuleva aasta eelarves nendele ette nähtud 20 miljonit eurot. Niiviisi sain ma aru. Aga kas see summa hõlmab kõiki tugispetsialiste või on see ette nähtud nendele tugikeskustele, mis tuleks tööle panna tuleva aasta sügisest?

Aitäh! Kui ma ennast ebatäpselt väljendasin või suisa eksisin, siis vabandage. Ma täpsustan veel seda mõtet, mida ma siit kõnepuldist esitasin. Euroopa struktuurifondide toel kavandatud meetmest "Õppenõustamise ja karjäärinõustamise arendamine ja kättesaadavuse tagamine 2014–2020" nähakse süsteemi rakendamiseks ette ca 35 miljonit eurot. Loodav süsteem võimaldab eelkõige väiksematel kohalikel omavalitsustel tellida tugiteenuseid soodsamatel ja paindlikumatel tingimustel. Kui ma võtan nüüd terve selle meetme kokku, siis see ei hõlma ainult tugiteenuste rahastamist, vaid see on osa sellest meetmest ja seda seitsme aasta perspektiivis, 2014. aasta 1. septembrist kuni aastani 2020. Missuguse tempoga see meede käivitub, seda on mul täna väga raske öelda, ma ei oska seda arvuliselt aastate jaotuses teile ette kanda. Hästi jämedates joontes võite rehkendada niisugustest arvudest lähtudes, et kui meil on 800 tugispetsialisti üle kogu Eesti ja üks tugispetsialisti ametikoht maksab aastas 17 000 eurot, siis 100 spetsialisti jaoks on vaja 1,7 miljonit eurot. See on minimaalne lisaraha, mis on vaja sinna süsteemi suunata. Kui korrutate selle seitsme aastaga, siis saate umbes selle arvu, millest ma enne rääkisin. See 20 miljonit eurot ei tule kindlasti aastal 2014 ja kindlasti ei ole see summa esimesel aastal niisama suur kui hilisematel aastatel. See süsteem eeldab ülemineku- või väljaehitamisaega.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Te rääkisite kohalike omavalitsuste võimalustest. Neid peaks olema palju, lausa kuhjaga. Aga elu näitab, et Haridus- ja Teadusministeerium muudab valdade ja linnade üldhariduskoolide pidamiseks ettenähtud eraldised sihtotstarbeliseks. Toonitan – sihtotstarbeliseks. On niisugune tunne, et ministeerium võtab kohalikelt omavalitsustelt ära võimaluse teha oma eelarves hädavajalikke muudatusi. Mul ongi teile küsimus, härra minister: miks ministeerium tahab piirata kohalike omavalitsuste otsustamisvabadust?

Aitäh, hea küsija! Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Haridus- ja Teadusministeerium hakkas kohalike omavalitsuste esitatud andmetele tuginedes analüüsima, missugust palka makstakse õpetajatele tegelikult, nendele õpetajatele, kes kohalike omavalitsuste koolides töötavad. Seda on võimalik teha Rahandusministeeriumile esitatavate saldoandmike kaudu. Tõsi, seal oli ka väikseid vigu, aga me oleme umbes kahe aasta jooksul muutnud selle süsteemi üsna usaldusväärseks. Me jõudsime järeldusele, et viimastel aastatel ei ole kogu see raha, mille riik on eraldanud kohalikele omavalitsustele, õpetajate palkadeks läinud. Ma kasutan võimalust teha nüüd n-ö väike reveranss ja ütlen, et kui see väide kõlas etteheitena kõikidele kohalikele omavalitsustele, siis on see ilmselgelt ebaõiglane. Eestis on terve hulk kohalikke omavalitsusi, kes kulutavad õpetajate palkadele oluliselt rohkem. On omavalitsusi, kes kulutavad õpetajate palkadele kaks korda rohkem, kui riik eraldab, väga paljud kulutavad 10–20% rohkem, aga keskmiselt üle kogu Eesti riigi jääb alguses 3%, siis 4% ja siis isegi peaaegu 5% rahast õpetajatele välja maksmata. See tähendab, et meil on probleem. Kui me tahame õpetajate palka tõsta ja eraldame raha rohkem kui varasematel aastatel, aga see raha ei jõua õpetajate kätte, siis on õpetajad õigustatult rahulolematud. Ehk kui meie ühine jõupingutus praktikas ei realiseeru ja kogu raha, vähemasti see, mis on eraldatud, õpetajate kätte ei jõua, siis on see sihtotstarbeliseks muutmine sunnitud samm. Ma kinnitan teile, et mulle see samm ei meeldi. Ma ei teeks seda, hea meelega ei teeks, aga mitte midagi ei ole teha. See võrdlus on võib-olla kohatu, aga ütlen siiski, et sõelaga vee kandmine ei ole väga tulus tegevus. Selle muudatuse ainuke põhjus on see, et me tahame olla kindlad, et kogu see raha jõuab õpetajate kätte. Me saame sellest piirangust võib-olla üle, kui me ühist eesmärki jagame ja selle praktikas realiseerime. Võib-olla me võtame selle reegli Vabariigi Valitsuse määrusest ühel hetkel välja. Aga enne, kui õpetajad on öelnud, et nad on kogu raha kätte saanud, oleks seda ennatlik teha. Selline oli minu selgitus. Ma kindlasti ei arva, et niisuguseid samme peaks astuma siis, kui kõik toimiks. Aga elu näitab, et kahjuks alati ei toimi.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kiire repliik. Ma panen tähele, et teil ja Jürgen Ligil ning veel mõnel arrogantsemal Vabariigi Valitsuse liikmel on kombeks nimetada kõiki, kes ei ole teiega sama meelt ja teile takka ei kiida, valetajateks. See päris nii ei ole. Me oleme saanud infot selle määruse teiselt osapoolelt ehk koolipidajatelt ja meie kohustus on teie käest aru pärida, mis toimub. Sest kui meie seda ei tee, siis tehakse kõik see ära kabinetivaikuses. Te mainisite, et kohalikul omavalitsusel on alati olnud kohustus tagada koolis soovijatele eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenused. Tegelikult sai see seadusesse kirja siis, kui aastal 2010 oli haridusminister teie erakonnakaaslane Tõnis Lukas. Toona oli tõsine arutelu selle üle, et kui omavalitsusele pannakse kohustus, siis tuleb selleks eraldada ka tulubaas. Selle tulemusena sõlmis Vabariigi Valitsus kohalike omavalitsustega leppe, et palka võib maksta ka õpetajate palgafondist. Sellel leppel on teie erakonnakaaslase allkiri all. Miks te sellest leppest enam kinni ei pea?

Kõigepealt tulen tagasi valetamise väite juurde. See väide oli konkreetne. Kui on soovi, võin ma seda õiendada siit kõnepuldist, aga ma arvan, et see ei ole selleks kõige parem koht. Valeväite eest vastutab valeväite esitaja ja ainult tema, mitte keegi teine seda vastutust ei kanna. Sellepärast arvan, et ei ole mõtet arendada abstraktset diskussiooni selle üle, kes valetas, ja sildistada ettekandjaid arrogantseks või kuidagi teisiti. Minu väited on konkreetsed ja võetud Maalehe artiklist, need on seal must valgel kirjas, ning ma kavatsen paluda nende väidete tagasivõtmist või vastupidise tõestamist. Ma usun, et see on loomulik kommunikatsioonivorm. Kui inimene eksib, siis tuleb tal loomulikult oma viga parandada.
Tulen nüüd tagasi tugiteenuste rahastamise juurde. Tugispetsialistid olid Eesti koolides ammu enne Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Tugispetsialistide tööd on kõikide nende aastate vältel rahastanud koolipidajad. Ei ole niimoodi, et Tõnis Lukas võttis 2010. aastal vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega loodi vajadus tugiteenuste järele. Ma rõhutan, et tugispetsialistid on koolis kogu aeg olnud ja nende tööd on kogu aeg rahastanud koolipidajad. Mingit põhimõttelist muutust ei ole toimunud. Sellepärast arvan, et on kohatu viidata sellele, nagu oleks kohalikule omavalitsusele pandud tugiteenuste osutamise kohustus, luues uue teenuse täiesti tühja koha peale. Tõsi, sotsiaalpedagoogiteenus ei olnud varem seaduse tasemel sõnastatud. Paraku ei kirjutanud seadusandja selle teenuse rahastamise kohustust seadusesse. Ma arvan, et meil ei ole mõtet diskuteerida, ehkki me oleme seda diskussiooni pidanud siin ka juba varem, kas Vabariigi Valitsusel on õigus väljaspool seadusi rahastamislepinguid sõlmida. Kui me lähtume õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttest, siis on päris selge, et Vabariigi Valitsus peab käituma seaduse alusel. Sellepärast ütlen ma siit kõnepuldist veel kord ja mitte esimest, teist ega kolmandat korda, vaid vähemasti neljandat korda, et võtame vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paranduse ning kirjutame sinna keskvalitsuse kohustuse seda teenust rahastada. Loomulikult peame endale selle juures aru andma, et siis tuleb leida ka rahastamisallikad ja loomulikult tuleb koos sellega vähendada kohalike omavalitsuste rahastamist, sest neilt võetakse ju üks kohustus ära. See on praegu kohaliku omavalitsuse kohustus ja kui see kohustus ära võetakse, siis tuleb ära võtta ka rahastamine. Ma usun, et seda arutelu tuleb pidada rahulikult, ilma emotsioonideta ja siltide kleepimiseta. See diskussioon on kindlasti tarvilik ja ma ütlen veel kord, et ma olen kõiki selleks ka üles kutsunud. Selleks tekib võimalus siis, kui valitsus esitab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 paranduse ja me seda arutame. Kindlasti ei jää see Haridus- ja Teadusministeeriumi taha pidama. Võib niimoodi, aga võib ka teistmoodi, see on arutelu koht. Kuid ma ei usu, et seadusele mittetuginevate lepingutega või suusõnaliste lubadustega saaks tekitada uut õigust. See ei ole instrument probleemide lahendamiseks. Ma arvan, et see, kui ühel või teisel juhul on kasutatud niisuguseid, ütleme, sõbrameeste või poliitikute kokkuleppeid, ei ole hea praktika. See tekitab tüli kohalike omavalitsuste ja riigi vahel ning niisugust tüli ei ole vaja. Nii et Haridus- ja Teadusministeerium taotleb selgust ja mida varem me selle saavutame, seda parem.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! See oli küll huvitav samm edasi. Te nimetasite Vabariigi Valitsuse ja kohalike omavalitsuste koostöölepet, mida vähemalt kohalikud omavalitsused on siiamaani pidanud väga oluliseks dokumendiks, lihtsalt omavaheliseks kokkuleppeks, millel ei ole juriidilist jõudu. Aga te ütlesite arupärimise kolmandale küsimusele vastates, et vajate lisaselgitust. Võib-olla pakume teile siis võimalust seda uut rahastamisalust selgitada. Te võtate ühelt poolt laste arvu, koefitsiendi aluseks on omavalitsuses olevate laste arv, teiselt poolt on korrutise aluseks õpetaja ametikohtade arv. Millise kontakttundide mahuga te õpetaja ametikohtade arvu arvestate, kui te võtate aluseks õppekava? Kas maht on 21, 24, 30 või 35 tundi?

21.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kunagi, üle 30 aasta tagasi, jutustas üks mu semu mulle ühe loo. Ta jalutas ühel toredal õhtul Tallinnas tollase Matrossovi tänava kandis. Äkki ilmus pimedusest kamp üsna viisakaid noormehi, kes tegid talle ettepaneku, et ta ostaks ära betoonprügikasti. Te ju mäletate neid betoonurne, mis tänavatel seisid. Ettepanek oli nii hea, et nende nägusid vaadates ei suutnud ta ei öelda. Ta tõmbas taskust välja kogu raha, mis tal kaasas oli, ja andis selle ära. Aga siis, kui ta tahtis lahkuda, öeldi talle viisakalt, et kuidas siis jääb urniga, ta ju ostis selle ära, võtku kaasa. Vähe sellest, et ta jäi rahast ilma, ta pidi paarsada meetrit veel ka seda urni tassima.
See lugu tuli mulle meelde, kui ma mõtlesin sellele, kuidas Eestis hariduselu korraldatakse. Vähe sellest, et haridusminister koos oma kummitempliga võtab meilt raha ära, ta paneb meile veel ka kohustuse seda koormat tassida. Kusjuures erinevalt sellest situatsioonist, mida ma kirjeldasin, meie seda koormat maha visata ei saa.
Demagoogia ja veel kord demagoogia – see on vist ainus asi, mida nad oskavad. Me teame suurepäraselt, et koalitsiooni poole pealt ei tule mitte ühtegi seaduseelnõu, muudatusettepanekud tulevad ainult siis, kui koalitsiooni liikmetele on mingi ministeeriumist saadetud leht pihku pistetud. Aga siis räägitakse pidevalt vastutusest, mida me kõik siin kanname. Mina ei võta seda vastutust enda kanda! Mina olen alati olnud Eesti haridussüsteemi hävitamise vastu, nii nagu teiegi, kolleegid, kes te praegu siin saalis olete. Selle tegevusega ei saa mitte kuidagi nõustuda.
Mul on veel paar sõna ühel teemal öelda. See inimene, kes praegu meie ees seisis, ei tohi olla haridusminister, mitte mingil juhul. Praegu hakkab ju toimuma järgmine asi. Tulevad uued rahastamistingimused ning me oleme sunnitud kinni panema mõne kooli suuremates linnades ja õpetajaid koondama hakkama. Tahes-tahtmata hakkavad kõik sellega tegelema. Härra haridusminister saab sellest vist lusti, see on tema arvates eriti lõbus. Seda olukorras, kus – ma lugesin seda ühest möödunud nädala uudisest – AS Eesti Energia otsib Ida-Virumaale füüsika-, keemia- ja inglise keele õpetajaid. Mitte haridusministeerium ei otsi, vaid Eesti Energia otsib! Naerge või nutke, aga nii see on. Selles olukorras me hakkame koole optimeerima.
Teate, mida see tähendab? See tähendab, et haridusminister ei usu, et Eestis olukord muutub, et kunagi hakkab sündima rohkem lapsi ning läheb vaja rohkem õpetajaid ja koole. Praegu aetakse kõik ühe joone alla: vähim võimalik rahastamine. Mina soovitan Eesti rahval mõelda selle peale, millised mõtted on peas sellel inimesel, kes kamandab meie hariduselu. Ta lihtsalt ei usu Eesti tulevikku. Ta arvab, et lähebki niiviisi, kuni nullini välja. Need kõik on muidugi emotsioonid, aga peale tänast vestlust midagi muud olla ei saagi.

Suur tänu! Palun kõnetooli kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Endiselt lugupeetud haridus- ja teadusminister! Nüüd me olemegi jõudnud sellisesse kahekõnefaasi, kus minister ütleb, et Riigikogu liige valetab, ja Riigikogu liikme asi on avalikus ruumis või selles saalis välja tuua need seisukohad, millega ta nõus ei ole. Küsimus ei ole ju isiklikus meeldimises või mittemeeldimises, küsimus on hariduse tulevikus.
Millest me selles arupärimises rääkisime ja millele on põhivaidlused keskendunud? Kõigepealt, kui minister ütles, et riigieksamite lävendi kaotamisel olid omad positiivsed tagajärjed, siis sellega võib nõustuda ja võib mitte nõustuda. Keskerakonna fraktsiooni ettepanek, et riigieksamil tuleks 1 punkti asemel saada 20, oli põhjendatud kogemustega. Meil on olnud riigieksamitel 1 punkti nõue ja seda ühiskonnas üldiselt naeruvääristati. Võib-olla olid Vabariigi Valitsusel seda ettepanekut tehes riigieksamitega hoopis teised eesmärgid. Sellisel kujul see ettepanek kevadel toetavat fooni ei leidnud ja Riigikogu otsustas häälteenamusega asendada 1 punkti 20 punktiga. See, et nüüd kehtivad mõlemad, nii 1 punkt kui ka 20 punkti, on kindlasti üks huvitavamaid juriidilisi äpardusi, mille Riigikogu oma ajaloos on pidanud üle elama. Aga see selleks.
Kas õigem on kasutada sõna "pedagoog" või sõna "õpetaja"? See on kindlasti tulevikuküsimus. Ma arvan, et vähemalt järgmised 20 aastat puutun ma haridusega mitmeski mõttes kokku, kuna mul on neli väikest last kasvamas, kõige väiksem nendest on vaid kaheaastane. Nii et mul on võimalus üsna pika aja jooksul näha – võib-olla ei ole ma siis enam poliitikas, mine tea –, millised on tegelikult selle pedagoogi ja õpetaja ametinimetuse üle peetud vaidluse tagajärjed. Vähemalt koolirahvas on nagu ka opositsioon Vabariigi Valitsuse tehtud muudatusest aru saanud nii, et ainuke põhjendus sellele, miks sõna "pedagoog" asendati sõnaga "õpetaja", oli see, et tugistruktuure ei rahastataks õpetajate palgarahast.
Nüüd räägin 35-tunnisest koormusest. Haridus- ja teadusminister on kindlasti kursis nende kirjadega, mis tulevad Haridus- ja Teadusministeeriumisse. Haridustöötajate liit on toonud mitmeid näiteid koos kooli nimetuse ja õpetaja nimega. Just nendele sai opositsiooni liige Reps Maalehe artiklis tugineda. Need on näited selle kohta, et õpetajale on juba tulnud teade, et tema töökoormus, 28 kontakttundi või 30 kontakttundi, ei ole piisav, et seda täiskoormuseks lugeda, sest täiskoormus on 35 tundi. Ei ole õige öelda, et opositsiooni liige püüab ähvardada või valetab, sest kogu see materjal on haridusministeeriumis olemas, täpselt samamoodi kui need materjalid, mida meie saame ametliku kirjavahetuse kaudu.
Mis puudutab tulevikku, siis menetluses on Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, mis käsitleb tugistruktuuride toetamist. Selle kohta on tulnud Vabariigi Valitsuselt, kaasa arvatud haridus- ja teadusminister Aaviksoolt, eitav vastus. Väidetakse, et kohalikes omavalitsustes töötavate tugistruktuuride rahastamises Vabariigi Valitsus ühtegi muudatust ei toeta, sest ta ei pea seda vajalikuks. Nüüd tullakse aga välja jutuga, et algatage, arutage ja mõelge, kusjuures need ettepanekud on tehtud, need on kultuurikomisjoni menetluses, kuid Vabariigi Valitsus on andnud nende kohta eitava seisukoha.
Viimaseks toon välja teie väite, et ei ole tulnud muudatusettepanekuid rahastamise sihtotstarbeliseks või mittesihtotstarbeliseks muutmise kohta. Meie väited sel teemal on tuginenud kas maaomavalitsuste liidust või kohalikest omavalitsustest tulnud teadetele või juba kooskõlastusel olevale Vabariigi Valitsuse määruse eelnõule. Kui Vabariigi Valitsus oma määrust muudab ja meie väited enam ei kehti, siis loomulikult tõdeme hea meelega, et määrus on vahepeal muutunud. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma tulin siia kõnetooli selleks, et segadus ja mure Eesti koole tabava ümberkorralduse pärast ei jääks näiliselt ainult haridusministri ja Riigikogu liikme Mailis Repsi omavaheliseks probleemiks. Me kindlasti toetame selles küsimuses Mailis Repsi, kes äsja valiti ka Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimeheks. Ma panin arupärimisele vastamise käigus tähele, et me oleme jõudnud olukorda, kus üks minister ei vastuta teise ministri sõnade eest. Veel hullem, ma märkasin sedagi, et kui eri aegadel on valitsuses ühel ja samal ministrikohal olnud ka ühte ja samasse erakonda kuuluvad inimesed, siis mingit järjepidevust ei ole ja eelkäija võetud kohustusi ei peeta mitte millekski.
Ma mäletan arutelu aastal 2010, kui toonane haridusminister Tõnis Lukas tuli põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga siia saali. Seaduses tehti mitmeid muudatusi. Üks toona mitte kõige tähtsam detail oli psühholoogide, logopeedide, eripedagoogide ja sotsiaalpedagoogide palkamise kohustus, kui koolis käib lapsi, kes nende abi vajavad. Tollal sai ka küsitud, et kui omavalitsusele pannakse kohustus, kust tulevad siis selle täitmiseks vahendid. Tõepoolest, seadusesse ei saanud kirja, et see on riiklik kohustus, seadusesse jäi kirja, et see on koolipidaja kohustus, aga kui omavalitsusele kohustus pannakse, peab kuskilt tulema ka raha. Omavalitsustele laekuvat tulu ei suurendatud, aga siin Riigikogu saalis anti suusõnaline lubadus, mille teie erakonnakaaslane Siim Valmar Kiisler vormistas leppena kohalike omavalitsustega. Sai kokku lepitud, et tugipersonali palgaks võib koolipidaja võtta vahendeid õpetajate üldisest palgafondist. Jah, kui haridusministri lubadus oli suusõnaline, siis regionaalministri allkirjastatud lepe ei saa kuidagi olla mingi sõbrameeste kokkulepe. See ei oleks hea praktika. Regionaalministri kohustus on seista ka Vabariigi Valitsuses kohalike omavalitsuste eest.
Nüüd me oleme olukorras, kus kõigest kolm aastat tagasi pandi see kohustus seadusesse ning rahastamine jäi mitte just hea praktika näitena valitsuse ja kohalike omavalitsuste vahelise kokkuleppe asjaks. On tõepoolest väga veider kuulda, et selle kohustuse võib ju ära võtta, aga siis tuleb selle võrra vähendada ka omavalitsuste rahastamist. Kord juba omavalitsuste rahastamist vähendati, see oli aasta 2009, kui üksikisiku tulumaksust võeti ära päris märkimisväärne protsent ja öeldi, et selle võrra peavad omavalitsused vähem vastutama lasteaedade ja noortespordi eest. Loomulikult vastutab iga linn ja iga vald endiselt lasteaedade ja noortespordi eest, nad ei saa ju inimestele öelda, et see pole enam nende vastutusala. Aga selline lähenemine lõpeb sellega, et omavalitsus peab kuskilt mujalt ja valdavalt ikka abivajajate arvel leidma lisavahendeid, kui enam ei ole võimalik logopeede, eripedagooge ja psühholooge muul viisil kooli palgal hoida.
Nii et see halb praktika sai võib-olla tõesti seadusesse sisse kirjutatud juba aastal 2010, kui me jäime uskuma Tõnis Lukase meeldivat juttu, kuigi ei olnud kirja pandud, et tugiteenust pakkuvad pedagoogid on samasuguste õigustega koolitöötajad nagu aineõpetajad. Aga kuna see on nüüd seaduses sees, siis sellest raha kokkuhoidmise eesmärgil loobuda ei ole ka õige. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Arupärimise arutelu on lõppenud.

Palun pärast minu haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Ma ei jõudnud veel vist haamriga lüüa, te olete väga kiired. Olge rahulikud, ma annan kõigile sõna. Olgu peale, andestan! Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Ma palun vabandust kiirustamise pärast! Mul on au siit Riigikogu kõnetoolist täna ette lugeda 540 Eestimaa inimese kiri. Nimelt käisid täna Riigikogus külas mardisandid. Nad tulid Vanalinna Hariduskolleegiumist, Püha Miikaeli Koolist, Johannese Koolist, Kohila Mõisakoolist ja Tallinna Toomkoolist. Mardisandid palusid mul teile tutvustada pöördumist "Mardisoovid ehk 540 kiri Riigikogule". Pöördumises soovitakse, et riigiisadel jätkuks usku ja tahet hoida peret püsimas ja lapsed kasvamas ning kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigustele, nii et ükski laps ei kuuluks Euroopa vaeseima viiendiku hulka. See kõik kaitseb sisemist ja välimist rahu. Pöördumise autorid soovivad, et praegused lapsed tahaksid oma lapsi kasvatada siin, mitte kuskil mujal, mis oleks pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele, et jätkuks Eesti edasiviijaid ka siis, kui praegused Riigikogu liikmed pensionile lähevad. Pöördumises öeldakse: "Lapsed on Eesti suurim loodusvara, rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida. Kui lapsed kasvavad, siis kasvab majandus, siis on viljaõnne ja karjaõnne, siis on tagatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade." Sellise pöördumise palusid toredad mardisandid Riigikogule üle anda.

Selliseid kirju on väga meeldiv vastu võtta. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ehk olete kuulnud, et 1486. aastal ilmus Saksamaal raamat "Malleus maleficarum" ehk "Nõidade haamer". Selle autoriteks olid kaks meest: Henricus Institor ja Jacobus Sprenger. See on üks huvitavamaid raamatuid üldse, ma ütleksin nii. Need kaks meest olid mõlemad mungad, dominiiklased ja inkvisiitorid. Institor põletas lühikese aja jooksul enne selle raamatu avaldamist ühes ainsas Saksamaa provintsis surnuks 41 inimest. Nemad kirjutasidki selle raamatu, mis koosneb kolmest osast. Üks osa selgitab, kes on nõiad, teine jutustab sellest, millega nad võivad hakkama saada, aga kolmas osa paneb paika inkvisitsioonilise kohtumõistmise reeglid. Nende reeglite järgi inkvisitsiooniline kohtumõistmine pärast seda kaks ja pool sajandit käiski. Näiteks ei saanud keegi kohtuotsuse peale kaevata. See oleks ka imelik olnud, sest valdav osa süüalustest suri paari tunni jooksul pärast seda, kui kohus oma otsuse tehtud sai. Kohtul oli võimalus tunnistajaid avalikult mitte kuulata ning süüdistatavale nendest tunnistajatest ja nende ütlustest mitte rääkida. Oli selline võimalus, et asja arutati ja tehti otsus mingi salatoimiku või salamaterjali alusel, kusjuures ei süüdistatav ega tema advokaat, kui tal see oligi, ei teadnud sellest üldse midagi.
Kolleegid, võib-olla teil tekib küsimus, miks ma sellest üldse teile siin praegu räägin. Aga sellel on väga konkreetne seos tänapäeva Eestiga. Poolteist aastat tagasi andsin ma sisse kohtukaebuse, sest ma olen seda meelt, et kapo aastaraamat, mis süüdistas mind kurat teab milles, ei olnud objektiivne, ütleme ausalt, seal lihtsalt valetati poliitilistel põhjustel. Nüüd ma olengi kohut ootamas, aga kohtuistung tuleb alles poole aasta pärast. Nii et kokku võtab see aega kaks aastat. Aga lubage, et ma loen ette teile ühe kohtumääruse. Selles teatatakse mulle, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Mulle teatatakse, et jäetakse rahuldamata minu taotlus kutsuda kohtuistungile tunnistajaid ja neid üle kuulata. Selleks mul õigust ei ole, nii nagu süüdistataval ei olnud sellist õigust ka keskajal. Vahemärkusena ütlen, et kapo esitas kohtule mingi salatoimiku, saladusega kaetud toimiku. Kohus hakkab otsustama minu kaebuse saatust, lähtudes muu hulgas materjalidest, mida ei näe mina ega minu advokaat. Kohus teatab, et ta jätab läbi vaatamata minu taotluse hinnata, kas saladuse hoidmise soov on kaalukam kui kaebaja või selle esindaja õigus toimikuga tutvuda. Ma ei tea, milline tunne teil praegu on, aga mul, kui ma seda dokumenti lugesin, olid ausalt öeldes kõik karvad püsti, sest siin on täielik paralleel inkvisitsioonilise kohtumenetlusega, mis toimus keskaja kõige rängematel, kõige hirmsamatel aegadel, kui peeti nõiajahti ning põletati kümneid tuhandeid naisi ja mehi. Muuseas, enam-vähem samamoodi toimub see tänapäeva Eestis, mille puhul soovin teile õnne!
Seda ütlesin ma selleks, et positiivselt lõpetada. Teile ju meeldib, kui positiivselt lõpetatakse.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tahaksin väga, et vaba mikrofoni ajal istuks vahel ka minust paremale poole jäävas saali osas mõni inimene. Kahjuks peame aga järjekordselt rääkima tühjadele toolidele, mis tähendab, et töötabki ainult pool Riigikogu. Riigikogus on neid, kes töötavad ka vaba mikrofoni ajal, ja on neid, kes luusivad vaba mikrofoni ajal kuskil mujal ringi.
Ma tahan rääkida aga olulistel teemadel. Nimelt toimus eelmisel nädalal üle pika aja Setomaa toetusrühma koosolek ja see oli väga asjalik. Koosolekule olid kutsutud siseminister Ken-Marti Vaher ja mitmed Setomaa organisatsioonide esindajad. Koosolekul räägiti kahel teemal: piirilepingust ja ootealatasust. Koosoleku alguses kinnitas siseminister, et kõik see, mis toimub seoses ootealatasu võtmisega piiril, on seadusega kooskõlas. Piiriületusel on tegu komplekslubadega, mis tähendab, et kui liita kokku piiriületuse broneerimise tasu ja ootealatasu, siis selle tasu suurus on vanas vääringus umbes 100 krooni, mis ei ole kaugeltki väike raha.
Kui lugeda veel kord õiguskantsleri seisukohta, mille ta andis 19. aprillil 2012. aastal, siis selgub, et juba üle aasta on toimunud ebaseaduslik ootealatasu kasseerimine. Ma loen õiguskantsleri ettepaneku veel kord ette: "Pärast menetluse käigus kogutud teabe analüüsi asun seisukohale, et sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamisel Luhamaa ja Koidula piiripunktides rikutakse riigipiiri seaduse § 8³ lõiget 4, mille kohaselt ei võeta piiriületuse ooteala kasutamise eest tasu, kui sõiduk on suunatud piiriületuse ootealale, kuid ei kasuta tegelikult piiriületuse ooteala teenust ja suunatakse kohe piiriületuseks piiripunkti."
Kui vaadata kõiki seadusi, siis ma arvan, et alates 1. detsembrist on piiriületajaid veelgi vähem ja nii või teisiti tuleb siseministril üle vaadata haldusleping, mis on sõlmitud ootealatasu haldaja ja Siseministeeriumi vahel, sest piiriületajad ei suuda nii või teisiti haldajatele kinni maksta kogu kulu.
Setomaa toetusrühma koosolekul juhtus aga see, et koosoleku ajal siseminister murdus ja hakkas hoopis teist juttu ajama. Kui siseministrile oli ette loetud väike lõik eelmisel nädalal meedias avaldatud artiklist, kus öeldi, et Tartu Halduskohus rahuldas oma otsusega kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti vastu ning tunnistas õigusvastaseks piiriületaja alusetu ootealale suunamise enne piirikontrollitoimingute tegemist, siis ütles siseminister, et kogu probleem on Riigikogus. Riigikogu võtab seadusi vastu ning vastutab selle eest, et poolteist aastat on seadus muutmata ja poolteist aastat on ebaseaduslikult ootealatasu kasseeritud.
Kutsun siinkohal kõiki üles selle probleemiga tegelema! Ma oleksin väga tahtnud, et siin saalis oleks istunud kas või mõnigi Reformierakonna või IRL-i liige, et oleksin saanud edasi anda palve hakata koos tegutsema selle nimel, et muuta riigipiiri seadust. Praegu on selleks õige aeg, sest riigieelarve on Riigikogu menetluses, me saame vaadata üle halduslepingu ja teha muudatusettepaneku, et enam ei rikutaks riigipiiri seadust ja inimestelt ei kasseeritaks alusetult ootealatasu. Ise olen ma väga nõus osalema selle seadusmuudatuse ettevalmistamises. Ma nägin täna koridoris juhuslikult Setomaa toetusrühma esimeest Priit Sibulat ja tegingi talle ettepaneku, et käärime käised üles ja hakkame tööle. Aitäh!

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! 540 kiri, mida kolleeg Jüri Ratas siin tutvustas, andis mulle põhjuse tulla täna pärast arupärimiste arutelu Riigikogu kõnepulti, et osaleda vabas mikrofonis. See kiri tekitas mõtteid ja tõi ilmselt kõigile kolleegidele naeratuse näole. Kui te oleksite veel näinud neid mardisante, kes Riigikogu vestibüüli tulid! See oli mitut naeratust väärt. Aga kirja sisu on väga sügav. Kirjas öeldi, et ka siis, kui praegused Riigikogu liikmed pensionile lähevad, peaks olema neid, kes siin riigis lapsi kasvatavad ja tahavad siia panustada. Lapsetoetus on kümme aastat olnud 19 eurot. Sellel kolmapäeval tähistavad sotsiaaldemokraadid seda üritusega "Lapsetoetuse aastapäev: 10 aastat häbi!". Kõik kolleegid on teretulnud, et sellel teemal rääkida. Sinna on oodatud ka meedia. Pärast seda üritust ei ole seda kirja ilmselt enam nii tore lugeda, vaevalt et see siis naeratuse näole toob. Aitäh!

Aitäh! Rohkem ei soovi keegi kõnelda. Head kolleegid, mul on teile öelda meeldiv uudis: istung on läbi.

Istungi lõpp kell 16.36.