Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu teise töönädala kolmapäevast istungit. Kolleegid, nüüd võite üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga me teeme ettepaneku kehtestada kindlad, ilma mingi kaalutlusvõimaluseta reeglid selle kohta, kui palju võib Euroopa Liidu välisest riigist Eestisse kütust tuua. Tuletan meelde, et praegu on Riigikogu menetluses üks selleteemaline eelnõu juba olemas – nr 449. Loodame, et neid eelnõusid menetletakse paralleelselt. Võib-olla õnnestub leida lahendus, mis ei rahulda ainult selle saali üht poolt, vaid ka inimesi, kes piiri lähedal elavad ja piiril töötavad. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlemise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd annan edasi teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril algatatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril algatatud raudteeseaduse, hädaolukorra seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; neljandaks, Riigikogu liikmete Tõnis Kõivu, Liisa-Ly Pakosta, Peep Aru ja Siim Kabritsa s.a 17. septembril algatatud veeseaduse ja jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Reet Roosi lahkumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohalt ja Riigikogu liikme Erki Noole asumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohale.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ja keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele.
Nüüd, head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Lugupeetud kolleegid! Eile jäi meil pooleli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 452 esimese lugemise arutelu. Meil jäi pooleli algataja esindajale Yana Toomile küsimuste esitamine. Palun teid kõnepulti tulla, Yana Toom! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud ettekandja! Kui te eile sellest eelnõust rääkisite, siis jäi mulle kõrvu, et eelnõu koostamise ja komisjonis arutamise ajal toimus ka kohtumine Politsei- ja Piirivalveameti esindajatega. Kui ma õigesti aru sain, siis kõlas sealtpoolt seisukoht, et praegune regulatsioon on küll piirav, aga sellele ei tasu liiga palju tähelepanu pöörata, sest Politsei- ja Piirivalveamet ise eirab seda. Kas ma sain õigesti aru ja kas tegelikult ei peaks siiski olema nii, et kui regulatsiooni elus tõesti eiratakse, siis on see ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist, mida täna arutatav eelnõu ka teeb?

Ma tänan! Te ilmselt räägite välismaalaste seaduse sättest, mis puudutab seda, et pere peab tõestama, et neil on võimatu elama asuda mõlema abikaasa kodakondsuse järgsesse riiki või elamisluba taotleva abikaasa kodakondsuse järgsesse riiki. Selle kohta öeldi mulle tõesti nii privaatvestluses kui ka põhiseaduskomisjonis, kus me seda arutasime, et tegelikult seda sätet keegi ei arvesta. Ma tean küll täpselt vastupidist. Küsisin sotsiaalmeedia kaudu inimeste käest, kas keegi on sellega kokku puutunud, ja sain kümneid vastuseid, et on peresid, kellel isegi siis, kui üks abikaasa on Eestis elanud juba näiteks kolm või viis aastat, on tulnud elamisluba pikendades uuesti tõestada, et neil ei ole võimalik elada mingis teises riigis. See muidugi ei käi nii, et asjaomase x riigi siseministeerium või välisministeerium saadab Eestisse kirja, et me ei taha neid inimesi siin näha, vaid kirjutatakse pikki avaldusi, mida siis hoolega kogutakse. Minul ei ole andmeid selle kohta, et kellelegi on elamisloa taotluse puhul ära öeldud, aga ametnikud ise kinnitasid, et nad väga seda sätet ei järgi. Ja kui seda sätet elus ei rakendata, siis ei ole mõistlik seda ka seaduses hoida.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Hea kolleeg Yana! Ütlesid eile, et Eestis elab tähtajalise elamisloaga umbes 11 000 elanikku. Kes need inimesed on ja miks neil ei ole alalist elamisluba?

Staatuse määratlemise büroo andmetel on peamiselt kolm põhjust, miks inimestel puudub alaline elamisluba. Esimene on see, et inimesed ei viibi seaduse mõistes Eestis pikaajaliselt. Seaduses on säte, et kui sul on Eestis elamiseks alaline elamisluba, pead sa viibima Eestis vähemalt 183 päeva aastas. Kui sa oled näiteks meremees või töötad kuskil välismaal ja viibid Eestist vähemalt 200 päeva aastas eemal, siis sa ei saagi alalist elamisluba. Sa registreerid oma äraoleku, tuled tagasi ja pikendad niimoodi seda ajutist elamisluba surmani või pensionini – midagi sellist. See on üks põhjus.
Teine põhjus: selleks et saada alaline elamisluba, peab inimesel olema kehtiv haigekassa kindlustus, piisav sissetulek ja elukoht. Kuid me teame väga hästi üldist sotsiaalset olukorda ja seda, et inimesi, kellel ei ole üht, teist või kolmandat või kõiki kolme korraga, on päris palju.
Ja kolmas grupp on inimesed, kel pole neid kahte probleemi, mida ma juba nimetasin, aga nad ei suuda sooritada keeleeksamit, kus on nõutav B1 tase, nagu ma juba eile rääkisin. B1 tase on see, milleni jõuavad meie lapsed pärast põhikooli, kui nad on õppinud eesti keelt 1080 tundi. Kolmandas grupis on enamasti vanemad inimesed ja nende olukord on selline, et nendele sisuliselt ei laiene seadusega justkui tagatud võimalus perega ühineda.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud ettekandja! Ka minu küsimus on perekondade taasühinemise võimaluse kohta. Meie seadusmuudatuse ettepaneku seletuskirjas on viide Euroopa direktiivile 2003/86/EÜ, mille kohaselt kolmandate riikide perekonnad saavad kasutada õigust perekonna taasühinemisele. Ütle palun, kuidas on Eesti välismaalaste seadus selle direktiiviga kooskõlas!

Minu hinnangul on kooskõlas, aga väga formaalselt. See direktiiv nimelt annab riigile võimaluse ise määrata, mis on pere tuumik. Meil on selline asümmeetriline olukord, kus lapselaps saab enda juurde kutsuda vanaema ja seda peetakse pere ühinemiseks, aga vanaema ei saa enda juurde elama kutsuda lapselast. Lapselaps ei ole selles olukorras justkui lähisugulane ja pereliige, mis on väga imelik.
Veel üks asi: tegelikult see direktiiv ei nõua riikidelt keeleeksamit. See on meie vaba tahe, kas me seda nõuet rakendame või ei rakenda. Nii et me oleme liiga jäigalt sellesse suhtunud ja tegelikult nii karme tingimusi, nagu Eestis on kehtestatud, ei nõua direktiiv mitte kelleltki.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea ettekandja! On üldiselt teada, et tihti taotlevad elamisluba inimesed, kes soovivad minna elama teise riiki oma abikaasa juurde. Eelnõu kohaselt poleks elamisloa taotlemiseks enam vaja tuvastada abikaasadevahelist majanduslikku sidet. Kuidas on majandusliku sidemega teistes Euroopa Liidu riikides? On see seal oluline elamisloa väljastamisel või on majandusliku sideme nõudmine puhtalt Eesti leiutis?

Ma saan siinkohal viidata sellelesamale direktiivile, millest ma juba rääkisin kolleeg Eesmaale vastates. Tegelikult direktiivist selline nõue ei tulene. Piisab sellest, et abielu ei ole fiktiivne ja on tugev emotsionaalne side ehk siis eesti keeles armastus. Ma saan aru, et ametnikul on seda sidet raskem tuvastada kui majanduslikku sidet, aga meil on tõesti absurdne olukord: pereliikmed elavad eri riikides ega saa kokku kolida, nii aga pole ju võimalik seda majanduslikku sidet tekitada. Euroopa Liidu direktiiv sellist asja ei nõua ja nii ongi fakt, et me oleme kehtestanud karmimad nõuded kui Euroopa Liidu omad.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud ettekandja! Millised võimalused annab välismaalaste seadus nendele inimestele, kes on Eestis sündinud, siit teatud põhjustel lahkunud teise riiki – näiteks abiellunud või tööle läinud –, aga tahavad Eestisse tagasi pöörduda?

Kui nad on Eesti kodanikud, siis mõistagi mingisugust probleemi ei ole. Kui nad on etnilised eestlased ja suudavad seda tõestada, siis teatavasti nad saavad elamisloa Eestis elamiseks, küll aga ei saa nad soodustusi Eesti kodakondsuse taotlemisel. Näiteks kõik need Abhaasia eestlased, kes on siia tulnud Vene passidega, on siiani Venemaa kodanikud, enamik neist pole suutnud eesti keele eksamit teha. Aga eestlasel ja üldse Eesti kodanikul on naasmise võimalus igal juhul olemas.
Kui me räägime välismaalasest, kellel oli ajutine elamisluba või kes lahkus Eestist enne iseseisvuse taastamist, siis tal seda võimalust ei ole. See eelnõu tahabki anda võimaluse Eestisse ehk oma sünnimaale tagasi tulla inimestel, kes lahkusid siit perekondlikel põhjustel. Me teame kõik, et Nõukogude Liidus oli selline tore asi nagu suunamine. Kui sa lõpetasid ülikooli, siis sind suunati kuskile – ma ei tea, näiteks Komsomolskisse Amuuri ääres tehasesse töötama. Sa töötasid seal ja abiellusid, nüüd aga tahaksid tagasi Eestisse tulla, ent see võimalus puudub. Ainuke tee on taotleda Eesti välisesindusest elamisluba, aga selle andmise eeldus on, et inimesel on legaalne sissetulek, elamiskoht ja mis kõik veel. Ei aita ka see, kui sul on siin vanemad, kes on valmis abistama ja sind üleval pidama – seaduse silmis see ei loe. Nii et need inimesed ei saa kuidagimoodi Eestisse tagasi tulla, kuigi nad on võib-olla siin sündinud ja elanud siin lõviosa oma elust.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et mu küsimusele ei saa olla täpset vastust, aga te olete selle teemaga tegelenud ning vahest oskate öelda suurusjärku, kui palju inimesi aastas võiks tänu sellele seadusmuudatusele elamisloa saada.

Ma tänan, kolleeg Allik! Ma ise otsisin vastust sellele küsimusele tikutulega, aga paraku ei leidnud sel lihtsal põhjusel, et Politsei- ja Piirivalveametis ei ole statistikat selle kohta, kui palju inimesi küsib elamisluba perekonna ühinemiseks. Et perekondlikel põhjustel on elamisluba soovinud need ja need inimesed – sellist statistikat ei ole. Ning veel üks kaval asi: ei ole statistikat ka selle kohta, mitu inimest ei ole elamisluba saanud, kuigi seda statistikat on küsitud. Ja enamgi veel, muidugi ei saa me kunagi teada, mitu inimest ei ole andnudki seda taotlust sisse, sest nad on seadust lugenud ja aru saanud, et pole vähimatki lootust Eestisse tulla. Nii et paraku jään selle statistikat puudutava vastuse võlgu. Aga jah, ma olen selle eelnõuga päris pikki kuid tegelenud ja nii on mul teada 43 case'i – need on inimesed, kelle kohta ma tean, et nad tahaksid Eestis elada. Kui mitu juhtumit me peaksime siia juurde lisama, vahest korrutama selle 43 mingi arvuga – seda ma küll ei tea.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus! Kes seal mängib nuppudega? Head kolleegid, me ei ole lasteaias. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Nüüd palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Mart Nuti!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seda seaduseelnõu arutas põhiseaduskomisjon tänavu 9. septembri korralisel istungil. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid istungil Yana Toom, kes oli eelnõu 452 algatajate esindaja, samuti Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunikud Laura Sofia Annus ja Harry Kattai ning sama osakonna õigusnõunik Eero Svarval.
Nimetatud punkti arutelu käigus puudutati mitut välismaalaste seadusse puutuvat teemat. Kohati väljus arutelu selle eelnõu raamidest, praegu ma aga piirdun nende argumentidega, mis eelnõu 452 puudutasid. Ma ei hakka kordama ettekandja sõnavõtus käsitletut – ettekanne oli väga põhjalik. Toon välja küsimused, mis komisjoni liikmed ja koosolekul osalenud külalised tõstatasid.
Siseministeeriumi esindaja härra Kattai väitis valitsuse seisukohta selgitades, et Vabariigi Valitsuse otsus on seaduseelnõu 452 mitte toetada. Põhjenduseks tõi ta järgmised argumendid. Esiteks, eelnõu § 1 punkt 1, mis käsitleb elamisloa andmist nendele isikutele, kes on Eestist kunagi lahkunud ja kelle elamisluba on kehtetu, kordab osaliselt välismaalaste seaduses juba olemas olevat regulatsiooni. Välismaalaste seaduse § 252 kohaselt tuleb välismaalase Eestist eemal viibimine registreerida juhul, kui elamisluba omav välismaalane soovib Eestist eemal viibida rohkem kui 183 päeva aastas. Välismaalaste seadus sätestab võimaluse lugeda mõjuva põhjuse korral eemalviibimine ka tagantjärele põhjendatuks, kui isik ei ole seda õigel ajal registreerinud. Küsimusele, kui kaua võib tagantjärele eemalviibimist registreerida, vastas härra Kattai, et seda saab teha siiski elamisloa kehtivuse aja jooksul.
Eelnõus pakutud muudatusi kommenteerides ütles härra Kattai, et tuleb ikkagi silmas pidada tähtajalise elamisloa eesmärki. Selle andmisel eeldatakse mingisugust seost Eestiga. Kui seda seost ei ole, siis ei peeta õigeks inimesele elamisluba anda.
Eelnõu § 1 punkt 2, mille järgi loobutaks abikaasade vahel oleva tiheda majandusliku sideme nõudest, ei leidnud samuti Vabariigi Valitsuse toetust, kuna välismaalaste seaduse vastava sätte ehk § 138 lõike 1 eesmärk on olnud silmas pidada abikaasade majanduslikku põimitust. Osaliselt ei eeldata, et äsja abiellunutel oleks omavahel tihe majanduslik side, aga peetakse vajalikuks hinnata tervikuna abielu ehtsust, toimimist, üksteise aitamist ja muid selliseid asjaolusid. Pole teada ühtegi juhtumit, kus kellelegi oleks keeldutud elamisluba andmast seetõttu, et inimesed on äsja abiellunud ja nende vahel justkui majanduslik side puudub. Hinnatakse ikkagi abielu ja kooselu tervikuna, kõiki asjaolusid kogumina.
Eelnõu § 1 punkt 3 puudutab välismaalaste seaduse § 142 sisu, kus on käsitletud tähtajalise elamisloa andmist, et inimene saaks kolida Eesti kodanikust abikaasa juurde või Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde. Välismaalaste seaduse § 142 lõiget 2 tõlgendatakse nii, et kui sellised inimesed soovivad asuda Eestisse elama, siis loetakse nende soov põhjendatuks. Kui need isikud ei ela ega viibi Eestis, siis see võib olla mingil põhjusel alus elamisloa andmisest keelduda. Eesmärk aga on olnud hinnata, kas inimeste soov Eestisse elama asuda on põhjendatud. Elamisloasüsteemi tuleb väärtustada ega tohi lubada selle väärkasutusi.
Komisjoni liige härra Boroditš küsis, et kui inimene esitab avalduse elamisloa saamiseks välismaal, mitte Eestis, kas see on alus keelduda elamisloa andmisest. Härra Kattai vastas, et tegelikult ei ole oluline, kus elamisloa taotlus esitatakse, tähtis on see, et inimene tõesti sooviks Eestisse elama tulla. Proua Annus lisas, et kui taotletakse elamisluba välismaalasest abikaasa juurde kolimiseks, siis eelduslikult peab see välismaalane, kelle juurde abikaasa tahab tulla, viibima Eestis nõutavad 183 päeva. Kui too abikaasa, kelle juures tahetakse elama hakata, ise ei viibi Eestis, siis see võib olla alus elamisloa andmisest keelduda.
Härra Kattai puudutas ka eelnõu § 1 punkti 4, mis käsitleb lapse või lapselapse elama asumist Eestisse, et püsivalt aidata Eestis elavat vanemat või vanavanemat. Praegune regulatsioon lähtub põhimõttest, et abivajaja liigub abiandja juurde, mitte vastupidi. Kui abiandja liiguks teise riiki abivajaja juurde, siis võib juhtuda, et abiandja, olles võõras keskkonnas ja eemal oma igapäevasest tööst, muutub mingil hetkel ise abivajajaks. Seega eeldatakse, et inimene, kes abi vajab, kolib riiki, kus elab abiandja.
Jätan pikemalt rääkimata detailidest, mis komisjonis ka arutlusel olid. Rõhutan ainult ühte asja veel. Esitati küsimus, et kui käesolev eelnõu peaks saama seaduseks, kas siis muutub fiktiivse abielu abil riiki elama asumine lihtsamaks ja kui muutub, siis millised on selle tagajärjed. Sellele vastas Siseministeeriumi esindaja härra Kattai, et Siseministeeriumi prognoosi kohaselt kasvab eelnõu seadusena jõustumise korral fiktiivsete abielude ja elamislubade väärkasutuse risk märksa. Samas ei ole seda Vabariigi Valitsuse arvamuses otseselt välja toodud ja mingeid arve ei ole ka Siseministeerium välja pakkunud.  
Teen nüüd teatavaks menetluslikud otsused. Põhiseaduskomisjon otsustas saata seaduseelnõu 452 täiskogu istungi päevakorda esimese lugemise aruteluks s.a 17. septembril. See otsus oli konsensuslik. Teine otsus oli määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, see tehti samuti konsensusega. Kolmas otsus aga ei olnud konsensuslik – see oli ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle poolt hääletas 5 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu oli 4 inimest ja erapooletuid 1. Seega on komisjoni ettepanek seaduseelnõu 452 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Palun, küsimus kolleeg Aadu Mustalt!

Hea kolleeg! Mind huvitab statistiline külg, sisust on palju räägitud. Kui täna on sellestki juttu olnud, siis piisab viitest, et, Must, loe pärast stenogramm üle. Aga mulle pole selge, kui paljudel juhtudel on elamisluba perekondlikel põhjustel antud ja kui paljudel juhtudel on sellest keeldutud.

Käesoleva eelnõu arutelu käigus meile statistilisi andmeid ei esitatud. Aga ma olen kindel, et need andmed on olemas. Need on olemas Siseministeeriumil. Kui teid see statistika huvitab, siis võite kahtlemata seda Siseministeeriumist küsida. Muidugi võib seda teha ka põhiseaduskomisjon.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma kasutan võimalust ja täpsustan, et statistilisi andmeid Siseministeeriumil selle kohta ei ole. Aga minu küsimus on selline – küsin seda stenogrammi huvides. Te ütlesite siin välja ühe minu meelest imeliku asja, võib-olla komisjonis jäi mul see kuulmata: võimalus saada abikaasale elamisluba eeldab mingisugust seost Eestiga. Kui seda ei ole, siis pole ka alust elamisluba küsida. Te väitsite seda nende inimeste kohta, kes elavad Eestis ajutise elamisloa alusel. Kas ma saan õigesti aru, et ajutine elamisluba ei ole side Eestiga?

Ma arvan, et siin on teataval määral tegu möödarääkimisega. Ajutine või õigemini tähtajaline elamisluba on loomulikult side Eestiga, aga see luba antakse enamasti arvestusega, et inimene kas taotleb mingi aja möödudes pikaajalist elamisluba või kuni ta seda ei tee, plaanib ta ikkagi Eestist lahkuda. Laiemas mõttes on side Eestiga tegelikult ju ka siis, kui viisa alusel riigis viibitakse. Küsimus on selles, kas see side on piisav, et ühes või teises riigis perekondlikke sidemeid luua.
Üldiselt, ega Eesti ei toimi teistmoodi, kui toimitakse teistes riikides. Lähtutakse sellest, et piisav side on kindlasti see, kui Eestis elav Eesti kodanikust inimene abiellub välismaalasega ja nad soovivad koos elada Eestis. See on täiesti piisav argument ja sellisel juhul on keeldumiseks vaid mõni üksik alus, näiteks mingi julgeolekuline põhjus. Kui on tegemist pikaajalise elamisloa alusel Eestis elava inimesega, siis on see samuti nii, aga tähtajalise elamisloa puhul tõepoolest tekib küsimus, kas side on piisav, et Eestis perekond luua. Kujutame ette olukorda, et üks isik viibib riigis tähtajaliselt ja tema kaudu tuleb riiki teine isik, samuti vaid mingiks tähtajaks. Niisugune praktika ei ole Euroopas minu teada üheski riigis levinud, kuna see võib tekitada päris palju komplikatsioone.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Minu tähelepanu pälvis üks seisukoht, mille te esitasite. Nimelt see, et meie riiklik poliitika on selline, et abivajaja peab Eestist lahkuma. Abiandja ei saa Eestisse tulla, sest ta võib ise Eestis abivajajaks muutuda. Kuigi palju loogikat selles ei ole, sest üldjuhul hakkab inimene siin tööle ja temast saab maksumaksja. Kas te leiate, et meie demograafilises situatsioonis on selline riiklik seisukoht mõistlik?

Ma tutvustasin Vabariigi Valitsust esindanud Siseministeeriumi ametniku esitatud argumente, need ei ole minu argumendid. See, milline rahvastikupoliitika on mõistlik, ei olnud käesoleva seaduseelnõu menetluse ajal arutelu objekt. Ja nagu te hästi teate, komisjoni ettekandjana on mu pädevus piiratud komisjoni arutelu edasiandmisega. Isiklike seisukohtade tutvustamine nendesse raamidesse ei mahu. Seetõttu ma paraku teie küsimusele täpsemalt vastata ei saa.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Härra Nutt, te rääkisite komisjonis ja ütlesite ka praegu, et teie hinnangul inimene, kel on tähtajaline elamisluba ja kes ei taotle alalist elamisluba, tahab Eestist lahkuda. Kuidas see käib kokku Politsei- ja Piirivalveameti infoga, mida ma siin puldis tutvustasin, et meil on inimesi, kes lihtsalt ei suuda keeleeksamit teha, ja meil on inimesi, kellel ei ole piisavat sissetulekut, elamist või haigekassa kindlustust? Kas teie hinnangul need riigikeelt mittevaldavad vanemad inimesed või need inimesed, kellel ei ole tööd või elamist, tahavad Eestist lahkuda?

Ma arvan, et seda tuleb igal üksikjuhul konkreetselt hinnata. Kindlasti on inimesi, kellel on objektiivsed põhjused, miks nad ei saa taotleda pikaajalist elamisluba, ja kindlasti on nende hulgas inimesi, kes ei soovi Eestist lahkuda. See on tõesti küsimus, mis praegu õhus on, ja ma arvan, et see vajab põhimõttelist lahendamist.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Hea kolleeg! Muudatusettepanekud, mis on seotud välismaalaste seadusega, jõuavad siia saali päris tihti, ja me kuuleme iga kord eitavaid vastuseid. Mida Eesti riik kaotaks, kui need ettepanekud, mida me täna arutame, leiaks siin toetust?

Ma arvan, et eelnõus tehtud ettepanekute arvestamisel oleks erinevad tagajärjed. Kasutan võimalust veel kord korrata, mis komisjonis kõlama jäi – milles nähakse kõige suuremat probleemi või probleemide ringi. Nimelt võidakse fiktiivsete abielude kaudu hakata kuritarvitama võimalusi, mis on seadusega loodud. Kindlasti ei tähendaks see õiguskuulekuse suurenemist. Ma ei oska öelda ja seda küllap ei saagi prognoosida, kui paljusid inimesi see võib puudutada. Aga kõik riigid on püüdnud oma õiguses vältida võimalust, et riiki hakatakse saabuma fiktiivsete abielude kaudu. Kas see oleks Eestis sama suur probleem, kui see on meist rikkamates riikides, ei oska öelda. Ega seegi ei ole ausalt öeldes hea lahendus, kui Eestit kasutatakse tänu meie lihtsamatele reeglitele hüppelauana ja siirdutakse meie kaudu mõnda teise riiki. Üldiselt leian, et me ei tohiks soodustada fiktiivsete abielude kaudu riiki sisenemist. Kui suureks probleemiks see kujuneks, seda saab aga hinnata alles seejärel, kui riik on mõningate meetmete kasutamisest loobunud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Ma tahaks oma küsimusega konkretiseerida teie vastust, mis puudutas olukorra hindamist. Kas komisjoni istungil anti hinnang sellele probleemile, mille lahendamisele on see eelnõu suunatud? Kas komisjoni või teie arvates hõlmab probleem kogu ühiskonda või on tegu üksikasjakestega, mida on võimalik lahendada, ütleme, bürokraatia ja normatiivaktide abil? Kas riigi jaoks see pole üldse probleem?

Ma julgen komisjoni arutelu põhjal järeldada – seda küll otseselt välja ei öeldud –, et riigi tasandil see ei ole probleem. Üksikisikute tasandil on alati probleeme, aga seadusi ei saa koostada, lähtudes üksikjuhtumitest. Üksikjuhtumitele tuleb mõistuspärased erandid teha. Ma isiklikult arvan sedasama ja seda ma rõhutasin ka komisjonis.

Deniss Boroditš, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu meelest te ütlesite väga hea lause, et igaks juhuks ja igaks x olukorraks me seadussätteid kirjutada ei saa. Seda enam on viimasel ajal õigusringkondades räägitud, et äkki meie haldusorganitele peab andma rohkem kaalutlusõigust. Pole vaja a priori tembeldada, et siin on see risk või too risk, vaid PPA ametnik otsustab lähtuvalt konkreetsetest asjaoludest, kas on oht, et keegi tahab kuritegelikul eesmärgil elamisluba saada, või mitte.

Härra Boroditš esitas sama küsimuse Siseministeeriumi esindajale ka komisjoni istungil ja talle antud pika vastuse võib lühidalt kokku võtta nii, et Siseministeeriumi esindaja kinnitas, et see kaalutlusõigus on olemas.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on mainitud, et seaduseelnõu eesmärk on viia välismaalaste seadus kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kuidas kommenteeriti seda komisjonis? Kas te näete vastuolu direktiivi või põhiseadusega?

Komisjonis võimalik vastuolu direktiivi ja põhiseadusega ei tõstatunud. Ma julgen sellest järeldada, et komisjoni liikmed seda vastuolu ei näe.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Yana Toomi!

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei hakka siin pikalt rääkima, olen selle eelnõu kohta piisavalt öelnud. Küll aga võtan härra Nuti sõnadest kinni ja tahan öelda, et meie fraktsioon ei saa kuidagi nõustuda arvamusega, et see ei ole riigi tasandil probleem, et see on vaid üksikisikute probleem. Tema seisukoht illustreerib väga hästi seda võõrandumist, mis meil siin ilmnenud on. Eestis on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks see on suur probleem. Inimesed peavad ringi jooksma ja läbima terve kadalipu, tõestades, et nad ei taha elada Uruguays, Ukrainas või Georgias. Tegu on ka surma äärel olevate vanade inimestega, kes on üksinda ja jäävad abita. Me kõik teame, kuidas toimib meie sotsiaalsüsteem, aga me ei lase nende inimeste lastel või lastelastel nende eest hoolitseda, kusjuures nad tahaksid elamisluba ainult lähedase inimese surmani, mitte pikemalt. See ei ole inimlik, see ei ole normaalne!
Ma usun, et olen siin selles saalis võib-olla ainuke, kes pikki aastaid elas Eestis elamisloa alusel: aastast 1994 kuni aastani 2006. Ma ei tea, mis põhjusel, aga mulle anti alati tähtajaline elamisluba, neli tükki järjest. Mulle tuleb praegu hirm peale, kui ma mõtlen, et mu abikaasa töötas kaheksa kuud Aafrikas. Palun vabandust, et ma läksin väga isiklikuks, aga tahan öelda, et kui tal ei oleks Eesti kodakondsust, siis tähendaks see seda, et ta ei saaks kunagi alalist elamisluba. See ei ole normaalne. Ja see on tuhandete inimeste probleem. Mul on südamest kahju, et Riigikogu saalis nii suur osa inimesi ei saa sellest aru.
Ma palun, mõelge veel natukene selle üle, et me ei muudaks eelnõu heakskiitmisega Eesti kodakondsuspoliitikat, eesti keele staatust ja mida iganes! Me lihtsalt teeksime sammu nende inimeste suunas, kelle jaoks see probleem on olemas. See ei tooks Eestis kaasa mitte mingisuguseid fiktiivseid abielusid – see ei vasta tõele. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kajar Lemberi!

Head kolleegid! Selle eelnõu arutelu nii komisjonis kui ka siin saalis saab taas kokku võtta lausega, et igale küsimusele on vastus, aga need vastused on enamjaolt küsitavad. Välismaalaste seaduse muutmise eesmärk on lahendada praktikas ilmnenud kitsaskohad. On selge, et seadusandjana ei suuda me kõiki asju ette näha ja samas peaksime olema paindlikud, eriti regulatsioonide puhul, mis väga selgelt mõjutavad inimese elu, perekondi. Sisulisteks muudatusteks võib pidada ettepanekut tühistada perekonnaelu eeldusena esitatav tiheda majandusliku sideme nõue, mis on ajale pisut jalgu jäänud, ning anda täisealistele lastele ja lastelastele võimalus asuda elama oma vanema või vanavanema juurde.
Kolmanda nüansina toon välja selles eelnõus oleva sätte, et elamisloa taotlemist elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde võib pidada põhjendamatuks juhul, kui Eestis elaval abikaasal on võimalik minna elama riiki, mille kodanik tema abikaasa on või kus tema abikaasa elab, samuti juhul, kui abikaasadel on võimalik elama asuda mõnda teise riiki. Kehtiv seadus lubab elamisloa taotluse lugeda põhjendamatuks ka siis, kui elamisluba taotlev välismaalane ja abikaasa, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, ei tõenda, et neil ei ole võimalik elama asuda riiki, mille kodanikud nad mõlemad on. Selline praeguses seaduses olev säte jätab väga selge võimaluse, et alati saab põhjendada eitavat vastust sellega, et inimestel on võimalik asuda elama mõnda teise riiki. Põhiliselt aga puudutab see ju ikkagi inimesi, kes elavad Eestis seaduslikult. On natuke kummaline, et me seda sätet nii jäigalt tõlgendame.
Sotsiaaldemokraadid tõdevad, et eelnõu praeguses sõnastuses on küsitavusi. Kindlasti tuleks veel teha mõjuanalüüs ja statistika abil täpsustada võimalikke ohte, mis Siseministeerium välja tõi, samas suutmata oma argumente faktidega põhjendada. Seda eelnõu annab kindlasti parandada, kuid asja mõte, milleks on eelkõige võimaldada peredel ühineda ning inimestel oma vanemate ja vanavanemate eest hoolitseda, on oluline. Me ei pea põhjendatuks valitsuse, õigemini Siseministeeriumi või veelgi õigem oleks öelda, et paari agara ametniku ülimalt jäika seisukohta, et see teema on ebaoluline. Tegelikult on need reaalses elus tekkinud probleemid lahendatavad. Seetõttu me pooldame eelnõu esimese lugemise lõpetamist, et sellest saaks hea seadus, mis aitaks inimestel oma eraelu paindlikumalt ja vähem bürokraatlikult elada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 452 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 452 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei olnud. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 452 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee ja Rainer Vakra algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 455 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et enamik meist Riigikogu liikmetest ei pea end jäätmemajanduse spetsialistiks, kuigi jäätmetega puutume kokku peaaegu iga päev. Toon teile eelnõu tutvustamiseks ühe näite. Ma korrastasin suvel oma majapidamise keldreid ja garaaže-kuure ning korjasin sealt autokäru peale suure koorma igasuguseid jäätmeid, alates vanast televiisorist, pesumasinast ja tolmuimejast kuni äravisatud närimiskummini välja. Sõitsin selle koormaga Maardusse, käisin kaalu pealt läbi ja tõstsin asjad maha. Läksin tagasi putkasse, sõitsin uuesti kaalu pealt läbi ja mulle öeldi, et jäätmeid on 360 kilo. Ma hakkasin maksma, olin aru saanud, et 50. Tõmbasin 50-eurose välja, et maksan siis ära. Tuli välja, et 50 senti. 360 kilo igasuguseid jäätmeid ja 50 senti!
Nüüd vaatame, kui palju me maksame jäätmete eest, kui need meilt kodunt ära viiakse. Ma hakkasin umbkaudu arvutama, et viisin kaaluliselt ära mitme aasta prügi, mida ma siin Tallinnas olen tootnud, ja maksin selle eest 50 senti. Kui vaatame sedapidi, millised on meie jäätmekäitlejate käibed ja raha, mis nende käest läbi käib, siis tegemist on sadade miljonite eurodega aastas. See on üks ääretult suur äri. Kui aga asja on suure asjaga, siis tuleb seda ohjata. Kes peab ohjama? Riigis peab seda kindlasti tegema Riigikogu.
Tulenevalt sellest, et seda asja on vaja paremaks teha, andsime kevadel neljakesi sisse eelnõu, mis muudaks jäätmeseadust kolmes punktis. Me keskendusime kahele asjaolule. Esimene, mida ma tahan toonitada ja mida me tahame muuta, on see, et kehtiv jäätmeseadus lubab omavalitsusel jäätmete pealt n-ö teenida. Mitte otseselt teenida, aga luua sellised MTÜ-d, kes tegelevad jäätmemajandusega. Miks ma pean seda ebaõigeks? Sellepärast, et me kõik maksame omavalitsusele tulumaksu. Omavalitsustel on olemas kas kommunaalosakond, kommunaalvalitsus või kommunaalettevõte, kes on võimeline organiseerima prügi äravedu meie kodudest. Aga nüüd on osas omavalitsustes jõutud nii kaugele, et sellest sadadesse miljonitesse ulatuvast prügiärist võiks midagi ka endale võtta. Las omavalitsus teenib, aga kelle arvel ta teenib? Ta teenib ju tegelikult meie kõigi arvel. Jah, MTÜ ei teeni kasumit, aga MTÜ-s on kulud. Ma ütlen veel kord, et viisin Lillekülast Maardusse 360 kilo prügi ja maksin selle eest 50 senti. Selle lüli peale tahaks saada väga palju igasuguseid tegelasi, väga palju vedajaid. Ja nüüd siis tahab omavalitsus ka sealt mingisugust raha teenida, olla samuti selle prügi peale mihklid, kellele tuleb maksta. Sellega on seotud üks punkt meie ettepanekust.
Teine punkt puudutab seda, et prügi väljaveo sageduses on võimalik kokku leppida. See, mis praegu on seaduses kirjas, ei rahulda. Teatud piirkondades ei teki nii palju prügi. See süsteem peaks olema paindlikum, me ei peaks siin ütlema, kui tihti tuleb prügikonteinereid majade juures tühjendada.
Need on kaks asja, millele see seadusmuudatus on suunatud. See ongi kõik, mida mul on eelnõu tutvustamiseks öelda. Palun, kui on küsimusi, siis olge head!

Hea ettekandja, teile on küsimus. Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tore, et te olete seda olulist teemat suuresti analüüsinud. Aga kas te olete analüüsinud ka neid kohalikke omavalitsusi, kes on loonud ühtseks haldamiseks ettevõtted, mida te nimetasite, need MTÜ-d? Kui palju on tegelikult jäätmevaldajale selle teenuse hind muutunud? Minul konkreetselt on andmed Harjumaalt, kus omavalitsuste ühistöö tulemusena on selle teenuse hind hoopis vähenenud.

Aitäh küsimast! Ei, sellist konkreetset analüüsi mul ei ole. Ma usun, et see teie näide on ka täiesti reaalne ja õige. Tähendab, see on n-ö hetkeküsimus. Põhimõtteliselt vastaksin sellele konkreetsele küsimusele aga nii, et mida rohkem on saajaid selles ketis, mis viib kodunt prügimäele või töötlemiseni, seda kallim hind on. Prügimajandus Eestis ei ole veel paika loksunud ja see, et omavalitsused ühinesid ja kutsusid prügivedajaid korrale, et neil oli koos seda jõudsam teha, on üks etapp. Tähendab, praegu võib see veel nii olla, aga põhimõtteliselt peaksime teekonna kodunt prügimäele või töötlemiseni tegema võimalikult lühikeseks, et seal oleks n-ö vähem suid juures, sest iga suu tahab süüa.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! On väga tore, kui ühe euroga võib terve garaažitäie prügi prügilasse viia, usun, et inimesed toetavad seda. Aga ma saan aru, et teie ettepanekud mõjutavad kõvasti, ütleme, Tallinna prügisüsteemi ümberkorraldamist. Mis sa arvad, kui teie ettepanekud saavad toetuse, mida peab siis Tallinna Linnavalitsus esimese sammuna tegema, et prügi äraviimise süsteemid ümber korraldada?

Ma arvan, et linnavalitsusele oleks see väga lihtne. Neil on olemas kommunaalamet ja las see amet tegeleb prügivedajatega, selleks ei pea olema eraldi MTÜ. Tähendab, need MTÜ-d on olemas. Mul on kolm kinnistut eri omavalitsustes ja ma võin öelda, et probleeme ei ole kuskil mujal kui Tallinnas, kuigi siin on prügivedu kõige kallim. Mu naine on tegelnud selle asjaga üle kahe kuu, kuigi tegemist on mingisuguse kõige väiksema konteineriga. Mingi jama käib pidevalt. Ma mäletan, et see asi on kestnud üks paar aastat, ainuke, mis täpselt ühel ajal ja konkreetselt tuleb, on igakuine arve.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Te ütlesite praegu, et see probleem on ainult Tallinnas. Kui meil komisjonis oli arutelu, kus te osalesite, siis olid seal ka omavalitsusliidu esindajad, kes olid kategooriliselt teie ettepaneku vastu. Mis te arvate, millised olid argumendid, mispärast nad olid teie nii hea ettepaneku vastu? Ja teiselt poolt, rääkides 50 sendist: mis te arvate, kui me lisame sellele bensiinikulu, kui me lisame teie auto amortisatsiooni kulu ja paneme mingil viisil hinna teie ajale, mitte Riigikogu palga, vaid millegi muu järgi, kui suur summa siis välja tuleb?

Mis puudutab selle küsimuse lõppu, siis sellist arvutust ei ole ma teinud. Küllap tuleb selle kaubakoguse hind kümme või sada korda suurem, aga kindlasti on see odavam, kui praegu on Tallinnas. Mis ma ütlen selle kohta, et omavalitsused olid vastu? Muidugi olid vastu, need omavalitsused olid vastu, kes on endale prügitootja või inimese pealt teenimise maigu suhu saanud. Nemad juba teenivad selle pealt, nad juba tekitavad kulu, nendel on võetud tööle inimesed, kes selle asjaga tegelevad. Aga see ei tähenda, et asi paremaks läheb. Ma ütlen veel kord, et nendel omavalitsustel, kes seal arutelul esinesid, oli omakasu moment juures. Aga kelle arvel see omakasu tuli? See tuli meie kõikide arvel, kes prügiveo eest maksavad.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kehtiv jäätmeseadus näeb kohalikele omavalitsustele jäätmehoolduse korraldamise eest ette ka tasu, mis laekub n-ö saastetasuna ladestuse eest. Selge, et struktuur on muutunud, ladestamisele jõuab vähem jäätmeid ja seega tuleb korraldamise eest kohalikule omavalitsusele vähem raha. See on üks põhjus, miks tegelikult kohalikud omavalitsused otsivad siin koostööd. Ma tean, et väga suur osa kohalikke omavalitsusi on pöördunud ministeeriumi poole parandus- ja muudatusettepanekutega, mis lahendaksid tekkinud olukorra kompleksselt. Kas te olete nendega tutvunud ja olete nõus, et me võiksime  lahendada seda küsimust komplekssemalt, kui on võimalik nende kolme kirjalikult esitatud ettepanekuga, millega te täna välja olete tulnud?

Aitäh! Jah, ma olen kursis, et ministeeriumis on sellise seaduseelnõu ettevalmistamine käsil. Sellest rääkis komisjoni istungil keskkonnaminister. Samas rääkis keskkonnaminister ka sellest, et põhimõtteliselt valitsus toetab sellist lähenemist, nagu need neli rahvasaadikut on välja pakkunud. Valitsus toetab seda põhimõtteliselt, ta ei ole sellise käsitluse vastu. Jah, valitsus ei võtnud vastu konkreetset otsust, et nad toetavad seda eelnõu, aga neid põhimõtteid nad toetavad. Valitsus ütles ka seda, et ministeerium valmistab ette kompleksset lahendust. Aga ma argumenteeriksin, et komplekssest lahendusest oleme siin saalis nii väga palju kuulnud. Me oleme ka ise rääkinud, et jah, parem lahendame asja ära kompleksselt, et tuleb suur kompleksne lahendus. Näiteks Eiki Nestor on sellist kompleksse lahenduse juttu kuulnud siin sadu ja sadu kordi ning ise ministrina ja Riigikogu liikmena põhimõtteliselt olnud ühtepidi poolt, aga teistpidi ikkagi vastu. Need asjad, mis lähevad suurele komplekssele lahendamisele, jäävad paraku väga tihti lahendamata. Ma arvan, et sellepärast ka komisjon oma istungil toetas meie eelnõu, et me lihtsalt teeksime midagi ära ja korrastaksime need kaks asja, mis ma püüdsin siin n-ö elusalt ja elavalt välja tuua. Võib-olla leiame selle kompleksse lahenduse käigus midagi veel paremat, aga teeme praegu need ära.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Erki Noole!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Keskkonnakomisjonis oli jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 455 arutusel s.a 9. septembril. Lisaks komisjoni liikmetele olid istungile kutsutud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõunik Kaili Kuusk. Komisjoni istungil osalesid veel Eesti Linnade Liidu õigusnõunik Anne Läns ja konsultant Irja Alakivi, Tallinna Keskkonnaameti jäätmehoolde osakonna juhataja Kertu Tiitso ning Riigikogu liige Lembit Kaljuvee, kes on üks selle eelnõu algatajatest.
Ma täpsustan natuke seda, mida algataja eelnõu ettekandes väga tugevalt välja ei toonud. Jäätmeseaduses on kolm muudatust. Kõige olulisem muudatus on § 66 lõike 1¹ kehtetuks tunnistamine, mille tingib vajadus kaotada olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksus muutub jäätmevaldaja, s.o kodaniku või lõpptarbija kaitsjast tema ärakasutajaks. See on põhimõtteline muudatus, mida algatajad taotlevad. Jäätmeseaduse § 67 lõiget 1 täpsustatakse nii, et kui kohaliku omavalitsuse üksused teevad korraldatud jäätmeveo riigihanke läbiviimisel koostööd, siis moodustavad koostööd tegevate kohaliku omavalitsuse üksuste haldusterritooriumid ühe veopiirkonna. 
Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kes rääkis, et Vabariigi Valitsuse istungil olid Siseministeerium ja Rahandusministeerium toetaval seisukohal. Vabariigi Valitsus sellisel kujul eelnõu siiski ei toeta, kuna valitsusel on plaanis tuua sel sügisel Riigikokku jäätmeseaduse regulatsioon tervikuna. Veel tõi proua minister välja, et seaduseelnõus ei ole sisuliselt midagi valesti, kuid osa selle eelnõu printsiipe on võimalik liita plaanitava jäätmeseaduse muudatusega. Proua minister leidis, et ainult kahte nüanssi eraldi eelnõus käsitleda ei ole piisav, kuid veotihedus ja Tallinnas rakendatud uus süsteem on läbivaatamist nõudvad teemad. Tähtis on just see, et tarbija teaks, mille eest ta lõppkokkuvõttes maksab.
Eesti Linnade Liidu konsultant Irja Alakivi andis teada, et Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit seda eelnõu ei toeta. On aspekte, mida eelnõus ei ole arvestatud, samuti on esitatud väiteid, mis ei ole tõesed. Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada jätkusuutlik kättesaadav ja kvaliteetne teenus ning vabaturule üleminek seda kindlasti ei taga. Lisaks avaldasid nad veel arvamust, et süsteemi lõhkumine oleks väga suur viga ja ennatlik tegutsemine.
Arutelu oli suhteliselt intensiivne, elav, nagu jäätmearutelud keskkonnakomisjonis on ikka olnud. Nii see on olnud ja ilmselt nii ka jääb. Lõpetuseks ütlen ka komisjoni otsused: teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 455 esimene lugemine lõpetada (poolt oli 8, vastu ei olnud keegi, erapooletuid 2) ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 455 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 1. oktoober s.a (see oli konsensuslik otsus). Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan kohe läbirääkimised ja kutsun kõnetooli Eldar Efendijevi, kes esindab Eesti Keskerakonna fraktsiooni. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Viimase viie aastaga on jäätmehoolduse tase Eestis järjekindlalt paranenud. Me olime eelmisel nädalal komisjoniga Pihkva piirkonnas, kus me tõesti saime aru, kui kaugele me oleme jõudnud sealt, kus me kunagi olime. Plaanipäraselt on vähenenud keskkonnanõuetele mittevastavate prügilate arv, vähenenud on ka jäätmete ladestamine prügilasse. Kindlalt positiivses suunas kasvab jäätmete taaskasutamine, mis näiteks pakendijäätmete puhul on saavutamas juba 50% taset. Samuti kasvab olmejäätmetest liigiti kogutud jäätmete hulk. Järjest suuremates kogustes leiab taaskasutust põlevkivi aheraine ning tuhk näiteks teedeehituses.
Täna arutusel olev eelnõu käsitleb jäätmeseaduse marginaalset osa, õigupoolest vaid kolme paragrahvi. Eelnõus tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks jäätmeseaduse § 66 lõige 1¹, mille kohaselt võib jäätmeveo korraldada selliselt, et jäätmeveo ettevõtja ainsaks kliendiks ja talle tasu maksjaks on kohaliku omavalitsuse üksus või tema poolt volitatud mittetulundusühing. Sellisel juhul lasub jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel või tema volitatud mittetulundusühingul. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas jäätmehooldust juhul, kui seda ülesannet ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
Olukorras, kus kohalik omavalitsus võtab enda peale jäätmevaldajatele teenuse osutamise ja lepingute sõlmimise, on ta asunud täitma kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevat kohustust korraldada jäätmehooldust. Praegu ongi jäätmeseaduse § 66 lõike 1¹ lahendust, mille järgi KOV osutab kliendile otseteenust, rakendanud näiteks Tallinna linn. Sellele lahendusele soovib peale Tallinna üle minna veel arvestatav hulk kohalikke omavalitsusi. Jäätmeveoteenuse kui elutähtsa teenuse osutamine kohaliku omavalitsuse poolt on üldlevinud praktika kogu Euroopas. Põhjamaades osutavad KOV-id teenust valdavalt nii, et kohalik omavalitsus ostab jäätmeveoteenuse sisse ja tal endal on käitluskoht. Ülejäänud Euroopas osutab kohalik omavalitsus jäätmeveoteenust oma ettevõtte kaudu. Kohalik omavalitsus tagab jäätmeveoteenust osutades kõigile jäätmevaldajatele ühesuguse teenuse kättesaadavuse, ühesuguse teenuse kvaliteedi ja seni ülesjäänud probleemide lahendamise, eelkõige näiteks ajutised vabastused ...
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

... kui kinnistul ei elata või seal ei toimu äritegevust. Seda olukorda oskab oma piirkonnas kõige paremini hinnata kohalik omavalitsus. Jäätmevedaja saab samas tegelda põhiülesannetega ehk tühjendada jäätmemahuteid ja vedada kokkukogutud jäätmed üleandmiseks käitluskohta. Selle eelnõuga tahetakse senine euroopalik lähenemine prügimajandusele Eestis lõpetada. Raske on hinnata, kelle huvides see on, aga kindlasti mitte inimeste huvides.
Eelnõu teise punktiga tehakse ettepanek muuta jäätmeseaduse § 67 lõiget 1. Muudatus tooks kaasa olukorra, kus väikesed vallad ja linnad, kes teevad ühise hanke, peaksid moodustama ka ühise veopiirkonna. Selline tegevus ei ole kooskõlas KOV-i eesmärkidega. KOV-id on iseseisvad ja nendel peab olema otsustuspädevus, kas hange korraldatakse ühele piirkonnale või kõigile KOV-ide piirkondadele ühtedel ja samadel tingimustel. Üldjuhul on igal KOV-il jäätmeveol oma spetsiifilised vajadused ja nende lahendamiseks on mitu võimalust. Riigihanke korraldamisel jagatakse hange osadeks ja puudub igasugune vajadus moodustada üks suur piirkond.
Need on selles eelnõus käsitletud probleemid, kuid kahjuks ei paku eelnõu nendele probleemidele lahendust. Nagu juba öeldud, ei toeta eelnõu sellisel kujul ei Keskkonnaministeerium ega ka Eesti Linnade Liit, kuid me usume, et menetluse käigus on võimalik eelnõu parandada. Keskerakonna fraktsioon esitab kindlasti muudatusettepanekuid, ja kui neid arvestatakse, siis oleme valmis ka seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 455 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 2. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalmaksuseaduse § 7 muutmise seaduse eelnõu 446 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ilmselt on arusaadav, et suuremal osal teist on mõtted praegu seotud lähema tulevikuga, oktoobrikuu 20. kuupäevaga. Sellegipoolest arvan, et parlament ei peaks unustama ka pikemaid tähtaegu, kui me vaatame kaugemale ette. Eelnõuga 446 ongi püütud seda teha, et parandada tänast olukorda.
Jutt on meie kolmesambalise pensionikindlustuse kolmanda ehk vabatahtliku samba mõningasest putitamisest. Need muudatused, mis jõustusid 2012. aastast, ei ole vilja kandnud ega toimima hakanud. Olukord selle vabatahtliku sambaga on selline, et tema hiilgeaegadel hakkas vabatahtlikult oma pensionipõlveks raha koguma üle 100 000 inimese, täpsemini, nende kõige suurem arv oli 135 000. Tänaseks on see arv oluliselt vähenenud. Liiatigi on väga paljud omanikud oma kontod tühjaks teinud, sest masu pani tegema rasket valikut. Inimesed kasutasid oma säästud masu ajal ära. Tegelikult võime ühtpidi nentida, et esimene ja teine sammas kokku, mis aastakümnete pärast annab sama taseme mis praegu ehk 40% pensioni keskmisest palgast, jääb suuremale osale inimestele täpselt samasuguseks. Teine teadmine vabatahtliku pensionikindlustuse kohta võiks olla see, et sinna koguvad raha inimesed, kelle sissetulekud on suuremad, neil on see võimalik. Juba 2011. aastal, paar aastat tagasi, oli vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu sõlmijate keskmine sissetulek 1175 eurot kuus. Ja siit küsimus: miks see kolmas sammas ei liigu, miks seal ei ole rohkem liikmeid, miks inimesed rohkem oma tuleviku peale ei mõtle? Vastus on lihtne, selge ja ühemõtteline: inimestel ei ole selleks raha. Neil ei ole praegustest sissetulekutest võimalik säästa oma tulevikuks.
2012. aastal tehti muudatus ning meie pensioniseadus ja ka tulumaksuseadus hakkasid rääkima veel ühest pensioniliigist, erilisest kolmanda samba pensionist – tööpensionist. Olgu öeldud, et Euroopas ei ole tööpension valdavalt mitte niivõrd kolmanda samba isa, kuivõrd teise samba isa. Vahe on selles, et sinna ei tee sissemakseid mitte inimene ise, vaid tema tööandja. Sellised pensionifondid, nagu meil teises sambas on, ongi Euroopa n-ö sotsiaalkindlustusruumis tekkinud just tööpensionidena, kus tööandjate ja ametiühingute omavaheliste kokkulepete põhjal tööandjad kannavad raha töötajate pensionikontole. Fondid on raha investeerinud ja kui inimesed lähevad pensionile, siis hakkavad nad koos riikliku pensioniga saama ka sellist tööpensioni. Meil teatavasti selliseid fonde ei ole. Üheksakümnendate aastate keskel oli üks mõte neid sellisel kujul luua, aga neid ei loodud ilmselt lihtsalt seetõttu, et meil on selliseid leppeid vähe ja selle peale loota oli võimatu.
Meie seadustesse tuli tööpension valitsuse ettepanekul kõigi eelduste kohaselt sellel lihtsal põhjusel, et Euroopa Liidus on tööjõu vaba liikumine. Ja väga paljudes nendes ettevõtetes, mille peakontori asukohamaal on tööpension kui süsteem olemas, tähendab tööjõu vaba liikumine seda, et inimesel peab olema selline võimalus ka siis, kui kontor asub Eestis ja ta käib Eestis tööl. Seetõttu olen ma päris veendunud, et me seadsime tööpensioni kui ühe pensioniliigi sisse Euroopa Liidu nõudel. Me tegime selle võimalikuks sel teel, et tööandjal on õigus kanda oma töötaja vabatahtlikule pensionikontole raha, kusjuures tulumaksuseaduse järgi on seatud piir, et kuni 6000 eurot aastas ja kuni 15% inimese töötasust on erisoodustusmaksuvaba selles mõttes, et siis ei ole tulumaksu vaja maksta. Kui summa on suurem, siis tuleb maksta tulumaksu. Sotsiaalmaksu osas ei ole aga mingit erandit ehk kogu summa, mis inimese pensionikontole läheb, maksustatakse sotsiaalmaksuga täie rauaga, nii 20% kui ka 13%.
Kui palju selliseid inimesi Eestis on, ei ole teada, neid ei ole keegi kokku lugenud. Vestlustes Rahandusministeeriumi inimestega oleme jõudnud järeldusele, et selline teadmine peaks meil siiski olema, ning selle aasta kohta Maksu- ja Tolliamet järgmisel aastal ehk need andmed ka saab. Aga kindlasti võib väita, et neid ei ole mingil juhul üle 1% Eesti palgasaajatest – tegu on pigem erandi kui reegliga, neid juhtusid on väga harva. Kõigi eelduste kohaselt ongi need seotud sellega, et emaettevõttes on sellised tingimused loodud ja nüüd tuleks need ka Eestis luua. Miks see ei ole toimima hakanud, on ka lihtne ja selge. Ühtpidi on sellest võib-olla vähe räägitud, aga teistpidi takistavad seda kindlasti ka maksud. Algatatud eelnõu sisu on lihtne: me püüame teha selle võimaluse kasutamise inimestele ja tööandjatele hõlpsamaks. Me ei vaidlusta n-ö maksupoliitilist kontseptuaalset lähenemist. Seda inimese vabatahtlikule pensionikontole tehtavat ülekannet, mis meil ka seadustes tööpensioni nime kannab, tuleb vaadata siiski kui töötasu. Seetõttu peame õigeks, et seda maksustatakse tulevikuski sotsiaalmaksuga. Küll aga usume, et tööandjate hulk, kes on valmis oma töötajatele sellist võimalust pakkuma, soovides saada tööturult paremat tööjõudu, võiks suureneda, kui me maksustaks seda raha ainult sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa suuruses. Ravikindlustuse osa on ka sisuliselt põhjendatud, kuna tegu on siiski töötasuga. Pensioni puhul tekib aga selline olukord, et kui tööandja on valmis kandma inimese vabatahtlikule pensionikontole teatud täiendava rahasumma, siis on ta kohustatud seda tegema ka esimeses ja teises sambas.
Meie eelnõu tähendaks sisuliselt seda, et tulevikus, kui selline otsus on langetatud ja kokkulepe sõlmitud ning tööandja on valmis oma töötajate pensionikontole sellise sissemakse tegema, siis ravikindlustuse osas jääks see samamoodi maksustatuks, aga pensionikindlustuse osa ehk 20%-ga seda enam ei maksustataks.
Sotsiaalmaksuseaduse § 7 lõikes 3 on loetletud juhud, millal sotsiaalmaksu määr ei ole mitte 33%, vaid 13%. Ja seal loetletud juhud on sisuliselt kõik sellised juhud, kus riik, avalik sektor – kõige rohkem riik – tagab teatud grupile inimestele ravikindlustuse, makstes nende eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa. Meie ettepanek on täiendada seda loetelu nende maksetega, mida tööandja teeb oma töötajate tööpensioni kontodele. Ka sellisel juhul poleks siis sotsiaalmaks mitte 33%, vaid 13% ja me peame õigeks, et see piirang, mis on tulumaksu puhul, kehtiks ka sotsiaalmaksu puhul: 15% töötaja palgast ja mitte rohkem kui 6000 eurot aastas. Täpselt nii nagu tulumaksu puhul oleks see ka sotsiaalmaksu puhul maksustatud 13%-ga. Kui läheb üle selle, siis tuleb maksta täie rauaga.
Me näeme, et selle eelnõu vastuvõtmine võiks tõesti elavdada kõnealuse võimaluse kasutamist. Ei usu, et olukord vabatahtlikus pensionikindlustuses muutuks lähematel aastatel oluliselt isegi siis, kui inimeste sissetulekud kasvavad. Pole mingit statistilist näitajat, mille pinnal võiks väita vastupidist. Ainuke elavnemine kolmanda sambaga liitumisel oli siis, kui pensionidest üldse rohkem räägiti ja teise samba pension sisse viidi, siis hakkas rohkem inimesi sammastega liituma. Nüüd on nende arv, nagu ma ütlesin, hoopis vähenenud. Teisisõnu, me ei arva, et suureneks nende inimeste hulk, kellel endal on võimalik oma pensionipõlve lisaks esimesele ja teisele sambale paremini kindlustada. Küll aga usume kas või teiste riikide kogemuste najal, et tööjõuturu konkurents parema tööjõu saamiseks võib olukorda  elavdada, mistõttu me võiksime sellise võimaluse tööandjatele anda.
Ma pean vajalikuks veel lisada, et selle seaduse vastuvõtmine eeldab olulist muudatust pensionikindlustuse seaduses. Muuseas, praegu ei ole seda piirangut tehtud, kuigi tööpensioni on ilmselt sajale-paarisajale inimesele juba võimaldatud. Aga kui see seadus vastu võetakse ja tööandjad ka tegelikkuses töötajate eest nende pensionikontole raha hakkavad maksma, siis tuleks kindlasti muuta pensionikindlustuse seadust nii, et summa, mille tööandja on sellele kontole kandnud, ei oleks summa, mida töötaja võib juba lepingu kehtimise ajal välja võtta nii nagu praegu. See on üks oluline teise ja kolmanda  samba pensionisüsteemide erinevus. Teisest sambast te oma raha välja võtta ei saa, aga kolmanda samba puhul sõltub kõik teie ja panga vahel sõlmitud lepingust. Kui seal on kirjas, et te võite sealt raha välja võtta, siis te võitegi võtta, ja nagu elu on näidanud, väga paljud inimesed tegidki seda raskel ajal, kui neil raha vaja oli. Tööandja ülekantud summa puhul sellist vabadust ei ole. Seda sellel lihtsal põhjusel, et kui inimesed saaksid oma raha välja võtta, siis makstaks neile nagu teatud sotsiaalmaksusoodustusega töötasu. See ei oleks aus.
Nii et mõelgem, head kolleegid, peale 20. oktoobrit 2013 ka sellistele kuupäevadele nagu 20. oktoober 2033, 2043 ja 2053! Ka siis Eestimaal elatakse, tehakse tööd ja saadakse pensioni. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Oma ettekandes te natuke peatusite sellel ja te olete ka ühes oma artiklis öelnud, et vältimaks olukorda, kus pensionikindlustuse sildi all makstakse töötasu, peaks tööandja pensionikindlustusmaksetele kehtima teistsugune kord. Et ei jääks muljet, et te olete siin just nagu poolel teel, et üks oluline komponent on puudu, siis küsin, kas see kord on teil olemas ja kas sellega saab tutvuda. Äkki saate seda siin kohapeal kirjeldada, et tekiks ettekujutus, mida te tahate teha, et vältida olukorda, kus kindlustuse sildi all makstakse sisuliselt töötasu?

Saab. Kui Riigikogu täiskogu erinevalt rahanduskomisjonist otsustab täna eelnõu esimese lugemise lõpetada, siis kirjutan ma ise oma parema käega muudatusettepaneku, kus sellesse seaduseelnõusse lisatakse paragrahv, mis täiendab pensionikindlustuse seadust ja ütleb, et tööandja ülekantud summat ei saa enne pensionile minekut välja võtta. See vajab ka komisjonis arutelu selles mõttes, et me peaksime siis kokku leppima, mis on vanuseline piir. Vanuseline piir ei ole mitte alati pensioniiga, vaid on erandjuhtumid, näiteks kui inimene jääb töövõimetuks. Me võiksime seda komisjonis arutada, aga ma olen kindlasti valmis muudatusettepaneku tegema. Eelnõus ei ole seda praegu seetõttu, et ka selle summa puhul, mida meil 2012. aastast seaduste alusel tööpensionina kirjeldatakse, sellist piirangut ei ole.

Aivar Sõerd, palun teine küsimus!

Kuna mul on ka teise küsimuse õigus, siis ma küsin nii. Teie eelnõu rakendamise tagajärjel kannataks esimene sammas. Kuidas te seda probleemi kavatsete lahendada? Kogu see maksusoodustus tuleb ju tegelikult esimese samba arvel.

Ma palun austatud kolleegilt vabandust! Esimene küsimus oli äärmiselt asjalik, teine küsimus aga eksitas rahvasaadikuid. Kui praegu keegi tööpensionikontole sissemakseid ei tee, siis ei maksta ka täiendavat sotsiaalmaksu. Kui me jätame alles ainult ravikindlustuse osa, võidab ravikindlustus raha juurde, juhul kui tööpensionikontodele hakatakse raha panema, ja riiklik pensionikindlustus ei kaota mitte midagi. See on tegelik olukord. Mõte on ju, et see asi elavneks. Ravikindlustus võidab ning riikliku pensionikindlustuse esimene ja teine sammas ei kaota mitte midagi. Praegu me nõuame tööandjalt korraga kolme sambasse panustamist. Selle eelnõu mõte on, et kui kolm sammast on liiga kallis – elu on poolteise aasta jooksul näidanud, et keegi ei ole suuri sissemakseid tegema hakanud –, siis meelitaks tööandjaid ja elavdaks asja sellisel moel, et raha võib paigutada ainult kolmandasse sambasse ning esimesse ja teise sambasse raha panemist seejuures kohustuseks ei tee.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalmaksuseaduse § 7 muutmise seaduse eelnõu oma 10. septembri istungil. Istungil tutvustas eelnõu algatajate seisukohti eelkõneleja. Ma ei hakka eelnõu sisu ümber rääkima, Eiki Nestor tutvustas seda ammendavalt. Lisan veel, et seisukoha eelnõu suhtes kujundas ka Vabariigi Valitsus oma suvisel 4. juuli istungil. Komisjonis tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohti Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Kairi Ani.
Vabariigi Valitsus ei toetanud eelnõu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, tööandjapensioni kehtestamisel oli eesmärk kehtestada töötaja ja tööandja sissemaksetele ühesugune maksurežiim. Teiseks, eelnõus pakutud regulatsiooni tulemusel tekiks ebavõrdne kohtlemine sõltuvalt sellest, kas sissemakseid teeb tööandja või teeb neid töötaja oma palgast.
Eelnõu arutati päris mitmest aspektist. Kõigepealt seesama eespool nimetatud ebavõrdne kohtlemine, mis oli ka valitsuse seisukohas välja toodud. Selle kohta ütles eelnõu algataja selgituseks, et võrreldavateks gruppideks on antud juhul tööandjad: esiteks need, kes teevad töötaja eest sissemakseid töötaja enda valitud pensionifondi, ja teised on need, kes teevad makseid n-ö tööandja pensionifondi. Sotsiaalmaksuseaduse muudatus näeks ette, et 20%-line sotsiaalmaksusoodustus puudutab üksnes sissemakseid tööandja pensionifondi. Selline oli algataja selgitus.
Komisjonis oli küsimus, kas lisaks praegusele kolme samba süsteemile peaks mõtlema veel neljanda pensionisamba loomisele. Vastus oli, et see vääriks vahest kaalumist, kui sealt ei oleks võimalik raha välja võtta enne vanaduspensioniiga. Seda rääkis ka eelkõneleja. Sisuliselt oleks sellise süsteemi juurutamisel aga tegemist täiendava kindlustuse korraldamisega.
Siis oli küsimus selle kohta, et kuna vabatahtlikest pensionifondidest on võimalik igal ajal raha välja võtta, siis võiks töötaja tööandja pensionifondi sissemakse tegemise järel samuti raha välja võtta, mis tähendaks sisuliselt selle osa töötasu maksustamist 13%-lise sotsiaalmaksumääraga, ainult ravikindlustuse osaga. Eelnõu algataja selgitas, et sellise olukorra vältimiseks tuleks ette näha, et tööandjapensioni ei saa välja võtta enne teatud vanusesse jõudmist, või kui, siis üksnes seonduvalt tervise halvenemisega. Samas pidime möönma, et praegu eelnõus sellist regulatsiooni ette nähtud ei ole.
Arutati ka eelnõu mõju riigieelarvele, seda, milliseks võib kujuneda mõju konkreetselt riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osas. Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas, et praegu ei ole neil võimalik hinnata, kuidas eelnõu jõustumise korral mõjutaks tööandjate käitumist ja kui populaarseks see süsteem võiks kujuneda. Seda meelt, et praegu ei ole võimalik konkreetset rahalist mõju prognoosida, oli põhimõtteliselt ka eelnõu algataja, kes viitas seletuskirjas toodud rakendamiskuludele ja sellele, et vabatahtlike fondidega liitunute koguarv on viimaste aastate jooksul vähenenud ning on 1–2% tööealiste inimeste koguarvust.
Lõpuks tegi komisjon menetlusotsuse: teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata (otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, 5 oli vastu, erapooletuid ei olnud). Selline oli arutelu komisjonis ja sellise otsuse komisjon tegi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on küsimusi. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra aseesimees! Austet ettekandja! Valitsus on oma mittetoetavas seisukohavõtus teinud ühe loogikapiire laiendava avalduse. Nimelt väidab valitsus, et meie eelnõu tekitaks ebavõrdse olukorra, sest maksusoodustusest saavad kasu ainult need töötavad inimesed, kelle tööandja otsustab eelnõus nimetatud sissemakseid teha. Kas see pole ka mitte praegu nii, et tööandjapensionist saavad kasu ainult need töötavad inimesed, kelle tööandja on otsustanud tööandjapensioni maksta? Milles see ebavõrdsus siin seisneb? Kas sina koalitsiooni esindajana oskad valitsuse seisukohta või loogikat meile lahti seletada?

Aitäh küsimuse eest! Ilmselgelt tekib vastuolu selliselt, et kui töötaja ise teeb sissemakseid kolmandasse sambasse, siis ta teeb seda oma tulust, oma palgast, aga palk on maksustatud sotsiaalmaksuga, mis on 33% (nii pensionikindlustuse osa kui ka ravikindlustuse osa). Juhul kui tööandja hakkab tegema sissemakseid teie eelnõu järgi, siis on tema tehtavad sissemaksed maksustatud ainult 13%-ga ehk siis ravikindlustuse osaga. See ebavõrdne kohtlemine tekib olenevalt sellest, kas töötaja maksab ise või teeb seda tööandja.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea rahanduskomisjonipoolne ettekandja! Me menetleme seda seaduseelnõu täna esimesel lugemisel. Niipalju kui mina olen asjast aru saanud, tuleb enne selle võimalikku vastuvõtmist veel teine lugemine, vahepeal on muudatusettepanekute esitamise võimalus ja nii saab seda eelnõu paremaks teha. Nendest argumentidest, miks rahanduskomisjon eelnõu ei toetanud, oli üks kandvamaid justkui see, et kas ikkagi inimesed ei saa seda pensioniosakut rahaks teha enne, kui nad jõuavad pensioniikka. Eiki Nestor ütles oma ettekandes selge sõnaga, et algatajad on nõus ise seda välistava muudatusettepaneku tegema ja ka komisjon võib ju sellise muudatusettepaneku teha. Miks seda seaduseelnõu siiski menetlusse ei jäetud? Mis oli see tõsisem argument, miks me täna selle eelnõu komisjoni ettepanekul välja hääletame?

Eks probleeme on siin muidugi veel, aga see oli põhiline, mis komisjoni liikmetele ebaselgeks jäi. Konkreetne eelnõu puudutab sotsiaalmaksuseaduse muutmist, pensionikindlustuse regulatsiooni muutmine toob kaasa hoopis teiste seaduste muutmise. Vähemalt osale komisjoni liikmetest jäid ikkagi väga suured küsimused üles just sellest aspektist vaadatuna, et seda soodustust võidakse hakata kasutama sotsiaalmaksu vähendamiseks pensionikindlustuse võrra. See oli kindlasti üks probleem, mis komisjoni liikmeid murelikuks tegi.

Eiki Nestor, palun!

Praegu kehtivate seaduste järgi, mida austatud kaasettekandja teab kindlasti paremini kui mina, saab üksikisik oma tuludest maha arvata eluasemelaenu intressid, koolituskulud ja ka vabatahtlikku pensionifondi tehtud sissemaksed. Kõik need kolm kulu kokku ei tohi olla aga rohkem kui 1920 eurot aastas. Nüüd võib tööandja ilma täiendava tulumaksuta kanda inimese tööpensionikontole ka ühe summa, mis ei tohi ületada 6000 eurot. Kus on siin võrdne kohtlemine?

Nojah, muidugi võib tuua välja ka selle aspekti, aga see ei võta kindlasti maha probleemi, mis puudutab minu viidatud ebavõrdset kohtlemist. Aga ma saan aru, et küsimus on suunatud sellele, miks komisjon ikkagi seda eelnõu ei toetanud. Probleem on ju tegelikult selles, et kolmas sammas ei ole populaarne. Selles mõttes olen ma teiega nõus, et võiks mõelda, kuidas teha seda populaarsemaks n-ö investoritele või inimestele, kellel on paratamatult vajadus kindlustada enda tulevikku. Maksusoodustus ei ole ainus ja kõikehõlmav abinõu, siin on palju teisi lahendusi, millele võiks mõelda.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Siin saalis juhtub vahel ikka, et küsija küsib ühte ja vastaja vastab teist. Ma tsiteerin nüüd sõna-sõnalt valitsuse eitavat seisukohta. Viimase lõigu alguses valitsus väidab: "Lisaks saaksid maksusoodustusest kasu ainult need töötavad inimesed, kelle tööandja otsustab eelnõus nimetatud sissemakseid teha." Ehk siis tõlgituna on valitsuse jaoks probleem selles, et tööandjapensionist saavad kasu ainult need töötavad inimesed, kelle tööandja otsustab tööandjapensioni maksta. Kas sa oskad lahti seletada, kus siin see ebavõrdne kohtlemine on? Kus siin valitsuse jaoks probleem on? Või on probleem meis, et me ei saa aru?

Jah, valitsuse kirja võib muidugi hakata lahti mõtestama ühest või teisest aspektist. Tegelikult ma juba rääkisin, mis pinnal see probleem tekib. Kui töötaja ise teeb sissemakseid, siis ta maksab palgast, mis on maksustatud nii sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa kui ka pensionikindlustuse osaga, teie teete aga ettepaneku, et tööandja saaks seda teha ilma sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osata ehk maksustatuna 13%-ga. Sealt tekib ebavõrdsus ja sellele on minu parima arusaamise järgi valitsuse vastulauses viidatud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea rahanduskomisjonipoolne ettekandja! Nagu ma asjast aru saan, plaanitakse see eelnõu rahanduskomisjoni hääletuse tulemusena tõesti täna menetlusest välja hääletada. Aga samas te möönate ja tõenäoliselt oli see jutuks ka rahanduskomisjonis, et selle teemaga on väikseid küsimusi, on probleeme. Nagu me teame, kolmas sammas ei ole osutunud nii populaarseks, nagu me tahaksime. Kui meie pakutud lahendus ei sobi, kas valitsusel on siis mingi seisukoht või oma plaan, kuidas asja parandada?

Aitäh! Ma olen siin piiri peal, sest sellele küsimusele vastamine läheb natuke komisjoni arutelu raamidest välja, kuigi teemaga ta seondub. Ma vastan teile selliselt: selle asemel et keskenduda mingitele maksuviguritele, võiks mõelda sellele, kuidas teha kolmandasse sambasse investeerimine inimestele atraktiivsemaks. Jah, ma olen nõus eelkõnelejaga, et inimeste sissetulekud on tõesti väiksed, aga sissetulekud ikka kasvavad ka ja viimasel ajal päris tempokalt. Nii et see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Võib-olla on põhjus see, et kui inimesed vaatavad oma pensionikontode seisu, siis nad näevad, et nad on punases seisus. Võib-olla peaksime mõtlema sellele ja seda ka rahanduskomisjonis arutama, kuidas saavutada hoopis niisugust olukorda, et kontode saldod poleks mitte punased, vaid rohelised, et need teeniksid rohkem tulu. Üks võimalus on siin kindlasti vaadata üle regulatsioonid, mis puudutavad pensionifondide investeeringuid. Kas need regulatsioonid pole liiga ranged, kas äkki oleks vaja neid ajakohastada vastavalt kujunenud olukorrale majanduses ja finantsturgudel? Kas peab olema nii, et pensionifondid sisuliselt kinnisvarasse investeerida ei saa? Praegune regulatsioon lubab investeerida kinnisvara omavatesse ettevõtetesse ainult 10% ulatuses, soetada 10%-list osalust, aga sellega on pensionifond ju kinnisvara omavas ettevõttes väike osanik. Võib-olla peaks mõtlema, et äkki nad võivad ikkagi teha sellise investeeringu, millega on võimalik omandada üle 50% osalust, ning sedakaudu laiendada investeerimishorisonti ja suurendada ka fondi tootlikkust.

Kajar Lember, palun!

Ma tulen ikkagi tagasi selle tööandjapensioni juurde. Sa ütlesid, et tegelikult on meie eelnõus pakutu kõrval ka mitmeid teisi võimalusi. Äkki sa ütled konkreetselt selle pensioniliigi kohta, millised need võimalused oleksid?

Aitäh! Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis ma võin oma juttu jätkata, eelmise küsimuse vastuses ma hakkasin tegelikult sellest juba rääkima. Järgmine mõtlemiskoht võiks olla, et kui praegu võivad pensionifondid investeerida ainult börsil noteeritud aktsiatesse või võlakirjadesse, siis vahest võiksid nad mingis ulatuses hakata investeerima ka mittenoteeritud aktsiatesse. Sel puhul on võib-olla riskid suuremad, aga tulusus on kõrgem ja ühtlasi elavdaks see samm kogu finantsturgu. Neid võimalusi, mille peale mõelda ja millega rahanduskomisjon peaks tegelema, on päris palju.

Rannar Vassiljev, palun!

Ma olen nõus, et neid teemasid, millega rahanduskomisjon tegelda võiks, on päris palju. Aga ma lähen siiski tagasi selle eelnõu juurde, mis puudutab seda nn tööandjapensioni. Ma saan Vabariigi Valitsuse seisukohast aru nii, et ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et ühtedele tulevastele pensionäridele, tänastele töötajatele võib tööandja hakata pensioni maksma ja teistele mitte. Kas sellest loogikast lähtuvalt on ebavõrdne kohtlemine ka see, et ühtedele inimestele tööandja maksab palka ja teistele ei maksa, sest nad ei tööta?

Aitäh! Ma pean kahjuks tunnistama, et ma ei saanud sellest küsimusest aru. Valitsuse seisukoht on kirjalikult olemas, katsuge see mõtestatult läbi lugeda. Ma arvan, et te ei pea mind tõlkijaks võtma, et seda seisukohta mõista.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Ma tunnen kaasettekandjale kaasa, et ta peab selgitama seisukohta, mida ei ole võimalik selgitada. Kogu jutt oli rohkem teise samba tuleviku kohta ehk puudutas neid, kes juba on liitunud. Selle eelnõu mõte on ju, et inimesi, kes säästavad oma pensionipõlveks, oleks rohkem ja nende pension oleks selle võrra suurem. Kuna meil on juba pikemat aega väga popp tuua sisepoliitilises võitluses näiteid välisriikidest – eriti Kreeka on niisugune riik, kust näiteid tuuakse –, siis ma küsin, et ega Reformierakonnal ja IRL-il ei ole jumala pärast kavas teha meie kogumispensioniga Poolat või Ungarit.

Aitäh küsimuse eest! Kreeka on ju väga tore riik, eriti kui me vaatame teda turismisihtkohana. Kreeka peaminister tegi neil päevil avalduse, kus ta ütles, et kuue aasta pärast on Kreeka kriisieelse elatustaseme rajal tagasi, et lootust on. Mina võib-olla nii optimistlik ei ole, aga paistab, et ka seal hakkavad asjad varem või hiljem paremuse poole minema. Poola näide on Euroopale muidugi väga hoiatav. Minu arusaamine on küll, et vähemalt Riigikogus esindatud Eesti erakonnad isegi mitte ei mõtle sellisele sammule, mida Poola tahab astuda, kui nad selle otsuse ellu viivad.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Mul on teistpidi küsimus sellesama eelnõu kohta. Siin sai palju räägitud sellest, et pensionifondidel ei ole võimalik investeerida mitmesugustesse võlakirjadesse. Ma küsin niipidi. Need fondid läheksid ju selle võrra tugevamaks, kui palju sinna raha, vahendeid juurde tuleb. Kas Vabariigi Valitsusel, kui nad meie eelnõu tagasi lükkavad, on mingeid alternatiivseid ettepanekuid, kuidas soodustada raha tulekut sellesse pensionikindlustuse vormi? Igasugused maksuerisused on välistatud, aga kas on mingid teised võimalused? Ärme räägime praegu fondide investeerimisvõimalustest, vaid sellest, kuidas inimesi üldse fondide juurde tuua.

Aitäh! See on tegelikult väga hea küsimus. Ma tean, et ministeerium tegeleb sellega ja loodan, et ka Riigikogu rahanduskomisjon hakkab tegelema küsimusega sellest aspektist, kuidas tekitada suuremat huvi nendesse fondidesse investeerimise vastu. Teie eelnõu algataja rääkis siin küll ainult sellest, et inimestel pole raha ja sellepärast ei koguta fondidesse tuleviku tarbeks. Ma pööran ikkagi tähelepanu ka sellele aspektile, et inimestel pole piisavat huvi või ei ole usaldust selle süsteemi ja nende fondide vastu. See on ühest küljest teavitamise probleem, aga teisest küljest oleks inimeste huvitatus kindlasti suurem, kui nad näeksid, et hoiule pandud raha mitte ei kahane, et inflatsioon ei söö seda ära, vaid need investeeringud kasvavad. Aga selleks on vaja saavutada olukord, kus pensioni kolmanda samba fondide tootlused oleksid kõrgemad, ja üks võimalus on muuta regulatsiooni, muuta keskkonda, kus nad saavad oma investeerimisotsuseid teha. Praegu on see regulatsioon väga range, sisuliselt ei ole kinnisvarasse investeerida mõistlik.
Miks mitte mõelda selle peale, et fond võiks investeerida näiteks väärismetallidesse? Noteerimata aktsiaid ma juba nimetasin. Meil on alternatiiv – börs, aga see on meil olematu, praegu on seal Eesti ettevõtetest noteeritud ainult üks. See on rohkem naljanumber. Neid ei saagi ju seal olla, kui ei ole neid, kes aktsiaid ostaksid. Aga pensionifondid – juhul kui neile selline õigus antaks, praegu neil seda õigust ei ole – võib-olla huvituksid sellest, natukene teistsugustest, natuke riskantsemast instrumendist. Võib-olla on nad huvitatud sellest, et oma praegusi portfelle mitmekesistada ja võtta natuke suuremaid riske.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Ma tõesti ei saa aru, miks valitsuserakonnad selle eelnõu vastu on. Kui kogu aeg räägitakse, et on vaja säästa, et inimesi peaks üles kutsuma säästmisele ning ka ettevõtjad peaksid sellesse panustama, siis see oleks üks väga lihtne samm selles suunas. Aga kuna valitsuserakonnad on selgelt selle eelnõu vastu, siis ma küsin üldisemalt. Kas see vastuseis võib äkki tulla sellest, et koalitsioonisaadikutel on kuidagi tunne, et selle sotsiaaldemokraatide eelnõu puhul on tegemist mingi osaga mõnest laiemast skeemist?

Aitäh, austatud küsija! Ma küsisin algatajalt selle laiema skeemi kohta. Ma küsisin, kuidas see sotsiaalkindlustuse asi hakkab välja nägema, mis on tegelikult probleem, et ega algatajatel praegu sellist konkreetset laiemat skeemi ei ole. Seda küsiti ka rahanduskomisjonis. Veel kord: põhiprobleem, mida ma siin teie küsimusele vastates tahan välja tuua, on ikkagi see, et maksuvigur ei ole see, mis probleemid ära lahendab. Probleem on hoopis laiem ja küsimus on, kuidas kolmandasse sambasse investeerimist edendada, soodustada, teha see võimalus inimestele huvitavamaks. Selleks on olemas palju rohkem meetmeid kui üks teie väljapakutud maksuvigur.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Mulle tundub Vabariigi Valitsuse seisukohast ka, et siin on tegu mingisuguse laiema skeemiga. Ma üritan sellest aru saada. Palun vabandust, kui mu eelmine küsimus oli pisut abstraktselt esitatud, üritan seda kuidagi konkreetsemaks teha. Tsiteerin Vabariigi Valitsuse seisukohta: "Lisaks saaksid maksusoodustusest kasu ainult need töötavad inimesed, kelle tööandja otsustab eelnõus nimetatud sissemakseid teha." Seda tuuakse välja kui tõsist probleemi eelnõu puhul. Kas sellest loogikast tulenevalt võiks samamoodi tuua välja probleemi, et kui riik tahab tulumaksu langetada 21%-lt 20%-le, siis sellest n-ö maksusoodustusest saavad kasu ainult need inimesed, kes tulu saavad?

Ei või, te saate valesti aru.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna esindaja Aivar Sõerdi!

Ma tahaksin seda probleemi veel hästi lühidalt käsitleda, sest iseenesest küsimus, mis puudutab kolmanda samba investeeringuid, on asi, millega tuleb tegelda ja mis võiks edaspidi olla ka rahanduskomisjoni arutelu teema. Eelnõu algataja ütles siit puldist, et põhiprobleem, miks kolmandasse sambasse ei investeerita, on see, et inimeste sissetulekud on nii väikesed, et seetõttu ei ole võimalik seda teha. See on aga ainult üks aspekt, see pole ainuke ja peamine probleem. Pigem on probleem selles, et inimesed ei ole kas teadlikud võimalusest kolmanda samba kaudu tulevikus oma pensioni kindlustada või siis nad ei usalda neid fonde. Veelgi enam, ma ütleksin, et inimesed ei ole rahul nende tootlustega, mida fondid on seni pakkunud.
Tõesti, inflatsioon teeb oma töö ja mõne fondi puhul on investeeringud lausa punases seisus. Sellepärast ei ole põhjust siin mingeid maksuvigureid välja mõelda, vaid riik peaks mõtlema selle peale, kuidas soodustada pensionifondide tulukuse kasvu, tõsta nende investeeringute efektiivsust. Sellepärast oleks aeg pensionifondidele kehtestatud regulatsioonid üle vaadata. Esimese sammuna võiks lubada pensionifondidel investeerida kinnisvara omavatesse ettevõtetesse rohkem kui 10%, alternatiivina näiteks isegi üle 50%, et fond võiks sisuliselt omada kinnisvara. Praegune regulatsioon ei luba pensionifondidel investeerida noteerimata aktsiatesse. Ka siin võiks mõelda, et seda mingis ulatuses ikkagi lubada. See oleks ühtlasi samm selles suunas, et edendada alternatiivbörsi. Samamoodi on võlakirjadega. Praegune regulatsioon lubab investeerida ainult noteeritud võlakirjadesse, aga võiks ju mõelda, et mingis ulatuses saavad fondid investeerida mittenoteeritud võlakirjadesse.
Kokkuvõttena võiks üle vaadata kogu praeguse regulatsiooni ja mõelda selles suunas, et liberaliseerida pensionifondide riski- ja likviidsusportfelle ning muuta investeerimispiiranguid. See on kindlasti teema, millega rahanduskomisjon võiks lähiajal tegelda. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on järgmised märkused. Üldiselt arvan, et ei oleks midagi hullu, kui komisjonipoolne kaasettekandja pärast seda, kui ta on täitnud oma ettekande kohustusliku osa, mis on Vabariigi Valitsuse arvamuse selgitamine rahvasaadikutele – see on õige ja nii peabki tegema –, ütleb sel juhul, kui ta ise seda arvamust ei jaga, et tegemist on jamaga. Et mingi suvepraktikant on selle kokku kirjutanud ja tegelikult komisjon ei toeta eelnõu hoopis mõnel teisel või kolmandal põhjusel. See pole häbiasi. Praegu oli kolleeg Sõerdist natuke kahju. Eks me meelega kiusasime sind ja sa said meie arvamust Vabariigi Valitsuse arvamuse kohta praegu oma nahal tunda. Aga see on üks osa laiemast plaanist, seda ma sulle ütlen.
Teisest küljest on asi tõsine. Kogumispensionide teema on ju laialt üleval ja oli viimasel nädalalgi. Ei ole mingi saladus, et sellel süsteemil on omad puudused. Ma võin teile öelda, et teinekord mul tekib meeletu kihk ka selles võitluses osaleda, ja ma arvan, et suudaksin seda süsteemi ise võib-olla veel paremini kritiseerida kui kõik kriitikud kokku. Ma olen jätnud selle tegemata sellel lihtsal põhjusel, et midagi paremat ei ole ka keegi kuskil välja mõelnud. Teisisõnu, sellele probleemile, mis üleminekul põlvkondade solidaarsuse Bismarcki süsteemilt väheneva rahvastiku tingimustes pensionide väljamaksmisele on tekkinud, ei ole kuskil paremat lahendust leitud. Ma arvan, et Eesti üks tee võiks olla see, et lisaks esimesele sambale, mida on vaja remontida, ja teisele sambale, kus liituvus on väga tõsine ja arvestamisväärne, me elavdame kolmandat sammast. Ma ei tea, mis see tööpension on, kas ta on siis täielikul kujul neljas sammas või ei tea mitmes veel – selles sambasüsteemis sobiks öelda, et ta on parasjagu kaks ja pool, ta on kuskil teise ja kolmanda vahepeal –, aga ka talle tuleb luua võimalused.
Loomulikult on tähtis usaldusküsimus. Tänastes tingimustes arvata, et peale masu on usaldus kogumispensionifondide vastu suur, oleks naiivne. Aga teisest küljest tuleb teha ka nii, et seda võimalust oleks lihtne ja hea kasutada. Kui Riigikogu tööpensioni arutas, siis ma ministri käest neid asju ka küsisin. Tõele au andes on see tööpension praegusel kujul niisugune näotegemine, et ta on olemas. Pigem on see survele järele andmine. Aga selline võimalus peaks olema küll, inimestele tuleks anda võimalus kindlate reeglite järgi investeerida oma tulevikku. Ja ma arvan, et lootus sellele, et konkurents tööjõuturul suurendab seda tööpensioniga liitumist, on suurem kui lootus sellele, et inimesed ise hakkavad rohkem liituma. Nii et ma kutsun teid üles seda eelnõu esimesel lugemisel toetama, vaatamata rahanduskomisjoni hääletusele!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 446 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 446 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid ei ole. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalmaksuseaduse § 7 muutmise seaduse eelnõu 446 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased, liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 443 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Valeri Korbi!

Head kolleegid! Keskkonnajärelevalve seaduse muudatuste eelnõu algatas Vabariigi Valitsus s.a 3. juunil ja esimene lugemine toimus siin saalis 18. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. juuliks ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 9. septembri istungil ja vormistas ühe tehnilise muudatuse, mille kohaselt eelnõuga täpsustatakse keskkonnajärelevalve seaduse § 8² lõiget 3 ja sõnastatakse see järgmiselt: "Objekti kontrollimise andmekogu ja õiguserikkumiste andmekogu pidamise kord, sealhulgas andmekogusse kantavate andmete täpsem koosseis, andmete väljastamise kord ja säilitamise tähtaeg sätestatakse vastava andmekogu põhimääruses." Hääletasime konsensuslikult kõik selle poolt.
Teise eelnõus tehtud tehnilise muudatusega on § 8² lõike 1 punktis 6 asendatud sõna "teated" sõnaga "eelteated", mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu. Hääletamine näitas konsensuslikku tulemust.
Keskkonnakomisjon otsustas 9. septembril järgmist: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta keskkonnajärelevalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 443 teine lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 18. septembril ja teha Riigikogule ettepanek seaduseelnõu 443 teine lugemine lõpetada; juhul kui teine lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta kolmas lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 25. septembril, panna eelnõu 443 lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid ei ole eelnõu 443 kohta esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja neljas päevakorrapunkt on käsitletud.
Head ametikaaslased, sellega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 16.12.