Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Aivar Rahno!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna välismaalaste seaduse ja isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab valitsust eelnõu menetlemisel siseminister Ken-Marti Vaher. Tänan!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on au Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me tahaksime piirata energiajookide reklaami. Küllap te kõik mäletate, et me arutasime seda teemat juba peaaegu aasta tagasi, kui me üritasime piirata energiajookide müüki alaealistele. Tookord jäi meil napilt-napilt hääli puudu, et eelnõu oleks läbi läinud. Ilmselt saavad kõik nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poole pealt aru, et energiajoogid, mida lapsed joovad, on kurjast ja selle arutelu käigus kooruski välja arusaamine, et vähemalt spordiüritustel ja lastele suunatud saadetes tuleks reklaami piirata, samuti välireklaami jne. Ma loodan, et see eelnõu saab ka selle saali toetuse. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Teated. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Me asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tööstusheite seaduse eelnõu 345 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Me asume selle eelnõu lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tööstusheite seaduse eelnõu 345. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 384 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tõnu Juuli!

Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikaitsekomisjon arutas Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu enne teisele lugemisele esitamist 16. aprilli istungil. Riigikaitsekomisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu päevakorda 24. aprillil. Muudatusettepanekute tähtajaks, 4. aprilliks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Keeleliselt ja normitehniliselt oli eelnõu esimese lugemise tekst korrektne, seetõttu on eelnõu teise lugemise tekst identne eelnõu esimese lugemise tekstiga.
Eelnõuga on seotud ka riigikaitsekomisjoni 8. aprilli väljasõiduistung NATO küberkaitsekoostöö keskusse. Keskus on seni ainus Eestis asuv sõjalise peakorteri staatusega asutus. Selle asutuse staatus on reguleeritud Pariisi protokolliga ning käesoleva lisakokkuleppe ratifitseerimisel, vastavate seaduste muutmisel ja lisakokkuleppe jõustumisel saab kokkulepet laiendada ka NATO küberkaitsekoostöö keskuse personalile. Küberkaitsekoostöö keskuse esindajate sõnul on Pariisi protokolli lisakokkulepe vajalik ning võimaldab senisest paremini valida personali NATO riikide esindajate hulgast, kes osalevad küberkaitsekeskuse töös. Pariisi protokolli osapoolteks on kõik NATO liikmesriigid. Pariisi protokolli lisakokkuleppe sõlmimisega luuakse oluline õiguslik keskkond selleks, et NATO kohalolekut Eestis vajaduse korral suurendada. Lisakokkuleppe on sõlminud need NATO riigid, kelle territooriumil on NATO sõjalise peakorteri staatuses olevad asutused, näiteks Belgia, Itaalia ja Saksamaa. Balti riikidest on seda lisakokkulepet peale Eesti sõlmimas ka Leedu.
Riigikogu juhatus kinnitas 9. veebruaril 2012 juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks. Juhiste punktis 2 on sätestatud, et kui juhtivkomisjoni menetluses oleva seaduseelnõuga kavandatakse põhimõttelise tähtsusega muudatusi ka teise komisjoni valdkonda kuuluvas seaduses, küsib juhtivkomisjon teise komisjoni arvamust. Eelnõust lähtuvalt küsis riigikaitsekomisjon seaduseelnõude 384 ja 385 kohta arvamust rahandus-, kultuuri- ja põhiseaduskomisjonilt. Nimetatud komisjonid toetasid seaduseelnõu 384 ning esitasid oma seisukohad ka seaduseelnõu 385 kohta.
Riigikaitsekomisjon otsustas 16. aprilli istungil konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise tekst ja teise lugemise seletuskiri. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku panna seaduseelnõu 384 teisel lugemisel lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Tõnu Juul! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid käesoleva eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 384 vastu võtta. Valmistume hääletamiseks.
Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 384. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimisega seonduvalt seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine. Ma palun kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tõnu Juuli!

Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu! Riigikaitsekomisjon arutas Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimisega seonduvalt seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 enne teisele lugemisele esitamist 16. ja 22. aprilli istungil ning tegi ettepaneku lülitada see päevakorda teiseks lugemiseks 24. aprilliks. Seoses selle seaduseelnõuga pöördusime ka Riigikogu rahandus-, kultuuri- ja põhiseaduskomisjoni ning Rahandusministeeriumi poole. Neilt tulnud ettepanekud vormistas riigikaitsekomisjon 22. aprilli istungil riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekutena.
Lähemalt muudatusettepanekutest. Esimene muudatusettepanek täpsustab riigilõivuseadust ning annab välislepingus sätestatud juhtudel aluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Eelnõu algteksti kohaselt tulnuks välislepingute puhul riigilõivu tasumisest vabastamiseks iga kord muuta riigilõivuseadust. Ülejäänud muudatusettepanekud olid täpsustavad, tehnilise iseloomuga ega loo uusi maksustamise ja maksuvabastuse aluseid.
Riigikaitsekomisjon otsustas 16. aprilli istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Tõnu Juul! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole.
Juhtivkomisjon on esitanud käesoleva eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek, teine muudatusettepanek ja kolmas muudatusettepanek. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 385 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Neljas päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu 408 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahanduskomisjoni esindajana teen ülevaate investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlusest esimese ja teise lugemise vahepeal. Kõigepealt meenutan hästi lühidalt seaduseelnõu 408 sisu.
Olemasolev regulatsioon on osutunud puudulikuks kinniste investeerimisfondide puhul, mille osakuid pakutakse professionaalsetele investoritele. Neile fondidele on iseloomulik, et investorid saavad oma osakud lunastada teatud pikema tähtaja möödumisel ehk neid ei võeta tagasi varem kui ühe aasta möödumisel nõude esitamisest. Eelnõuga soovitakse kaotada õiguslik ebamäärasus, mis võib tekkida eespool kirjeldatud fondi likvideerimisel. Seadusmuudatus peab tagama, et vajaduse korral saab sekkuda Finantsinspektsioon, kes üldkoosoleku koostöövõimetuse korral otsustab ise fondi likvideerimise ning määrab ka pädevad likvideerijad, kes fondi haldamise üle võtavad.
Muudatusettepanekuid nende esitamise tähtajaks ei laekunud. Komisjon edastas eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Pangaliidule ja Eesti Fondihaldurite Liidule. Eelnõu täpsustamiseks saatsid oma ettepanekud Rahandusministeerium ja Eesti Fondihaldurite Liit.
Rahanduskomisjon arutas eelnõu uuesti 16. aprillil ning tegi konsensuslikult eelnõus kolm seotud muudatust, mis on muudatusettepanekute loetelusse kantud ühe muudatusena koos selgitustega. Tehtud täpsustuste kohta selgituste andmiseks oli komisjonis kohal Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt. Ministeeriumi täpsustuste kohaselt loobutakse seaduse ülikiirest jõustamisest üldkorras jõustumise kasuks. Tempo hoidmiseks peeti piisavaks viia eelnõu teine ja kolmas lugemine läbi ühel ja samal nädalal, nagu see ka Riigikogu selle nädala päevakorrast nähtub. Nii läheb see juhul, kui teine lugemine täna lõpetatakse.
Sisuliselt annab eelnõu selguse, millal ikkagi Finantsinspektsioon võib otsustada kinnise fondi lõpetamise. Eelnõu kohaselt antakse osakuomanikele likvideerimise otsuse tegemiseks aega kaks kuud. Kui osakuomanikud ei ole kahe kuu jooksul peale fondivalitseja valitsemisõiguse lõppemist leidnud fondile uut fondivalitsejat või otsustanud fondi lõpetada, on Finantsinspektsioonil õigus langetada otsus fondi lõpetamise kohta. Komisjonis paluti täpsustada, millised on need toimingud või sündmused, millest hakkab kaks kuud jooksma. Olgu need olulised asjaolud siinkohal ka nimetatud. Valitsemisõigus lõpeb: 1) kui fondivalitseja tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, 2) kui fondivalitseja sundlõpetatakse, 3) kui kuulutatakse välja fondivalitseja pankrot või tema vastu algatatud pankrotimenetlus raugeb vara puudumise tõttu pankrotimenetluse kulutuste katteks.
Komisjonis otsustati teha eelnõus muudatus – nagu ma eespool nimetasin, on kolm seotud muudatust kantud muudatusettepanekute loetelusse ühe muudatusena –, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. aprillil, s.o täna, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu 25. aprilliks kolmandale lugemisele. Kõik komisjoni otsused tehti ühehäälselt. 22. aprillil informeeriti komisjoni valitsuse arvamusest, mis oli eelnõu toetav, ja arutati ka eelnõu kolmanda lugemisega seonduvat. Komisjon tegi jällegi üksmeelse ettepaneku panna eelnõu homme lõpphääletusele. Väga suur tänu kuulamast!

Aitäh! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Urve Tiidus! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ühe muudatusettepaneku, vaatame selle läbi. Muudatusettepaneku on teinud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 408 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse eelnõu 351 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jahiseaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 23. jaanuaril ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 11. veebruar kell 16. Muudatusettepanekuid esitati alljärgnevalt: Riigikogu liige Rait Maruste – neli muudatusettepanekut; Riigikogu liige Kalev Kotkas – seitse muudatusettepanekut; Riigikogu liige Tõnu Juul – seitse muudatusettepanekut; Keskerakonna fraktsioon – kaks muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon vormistas 17 muudatusettepanekut.
Esimese ja teise lugemise vahelisel ajal on eelnõu komisjoni istungitel käsitletud üheksal korral. Keskkonnakomisjoni 4. veebruari erakorralisel avalikul istungil osalesid Eesti Erametsaliidu, Eesti Jahimeeste Seltsi, Eesti Talupidajate Keskliidu, Eesti Omanike Keskliidu ja Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad, kes väljendasid maaomanike ja jahimeeste huve ning andsid oma arvamuse eelnõu kohta. Samuti tutvustasid sel istungil komisjoni liikmetele oma seisukohti ka niisuguste ühenduste nagu jahimeeste mõttekoja, Eesti Loomakaitse Seltsi, Eesti Ornitoloogiaühingu, Eesti Linnuhuviliste Ühingu ja vibujahiklubi Mägilased esindajad. Kõigil komisjoni istungitel, kus käsitleti jahiseaduse eelnõu, on osalenud ja selgitusi andnud Keskkonnaministeeriumi esindajad.
Keskkonnakomisjon otsustas oma 16. aprilli istungil teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu 351 teine lugemine lõpetada ja juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele.
Nüüd ma annaksin teie lahkel loal väga põhjaliku ülevaate esitatud muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekuga nr 1 soovitakse täiendada eelnõu sättega, mille kohaselt tuleb püsiasustusega väikesaarel jahikorraldus kooskõlastada saarvalla volikogu või väikesaare üldkoguga. Muudatusettepaneku nr 36 sisu on täiendada püsiasustusega väikesaarte seaduse § 5 lõiget 1, mis reguleerib üldkogu pädevust kooskõlastuse andmisel, jahikorraldusega. Keskkonnakomisjon jättis nimetatud muudatusettepanekud arvestamata, sest eelnõu selline täiendamine pole asjakohane. Väikesaartel on võimalik sekkuda jahipidamise korraldamisse nii maaomanike kui ka kohaliku omavalitsuse organite kaudu. Nii näiteks kaitsevad väikesaarte elanike huve eelnõu § 3 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus planeeringuga jahipidamise keelata, § 9 jahindusnõukogu moodustamise ja selle pädevuse kohta ning § 24 (teise lugemise tekstis § 25) lõige 1, mille kohaselt tuleb jahipidamiseks sõlmida leping kinnisasja omanikega.
Muudatusettepanekuga nr 3 täiendatakse jahindusnõukogu moodustamise sätet lausega järgmises sõnastuses: "Jahindusnõukogu tööpiirkond ei tohi olla suurem kui maakond." Varasem sõnastus oli, et jahindusnõukogu moodustatakse regionaalselt. Jahimeestel tekkis hirm, et võib-olla läheb otsustamine maakonna tasemest väga kaugele, mistõttu otsustasime eelnõu sõnastust muuta. See keskkonnakomisjoni esitatud muudatusettepanek on vormistatud Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel.
Muudatusettepanekuga nr 4 muudetakse eelnõu § 9 lõike 3 punkti 2 ja asendatakse sõna "otsustamine" sõnaga "kokkuleppimine". Nimetatud muudatus tuleneb vajadusest täpsustada jahindusnõukogu olemust. Jahindusnõukogu on eelkõige institutsioon, kus sõlmitakse kokkuleppeid eri osapoolte vahel.
Muudatusettepanekuga nr 13 muudetakse eelnõu § 21 (teise lugemise tekstis § 22) lõiget 1 ja asendatakse sõnad "põdra, punahirve, metssea ja metskitse küttimismahu ja -struktuuri otsustab igal aastal jahindusnõukogu" sõnadega "põdra, punahirve, metssea ja metskitse küttimismaht ja struktuur lepitakse igal jahiaastal jahipiirkondade kaupa kokku jahindusnõukogus". Nimetatud muudatus tuleneb vajadusest täpsustada jahindusnõukogus sõlmitava kokkuleppe alust sõraliste küttimise mahu määramisel. Ka see keskkonnakomisjoni esitatud muudatusettepanek on vormistatud Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel.
Muudatusettepanekud nr 5 ja 6. Muudatusettepanekuga nr 5 on muudetud jahipiirkonna kasutusõiguse luba tähtajatust tähtajaliseks. Mitmel komisjoni istungil arutati jahipiirkonna kasutusõiguse loa tähtajatusega seonduvaid probleeme (tähtajatu luba ei motiveeri jahipiirkonna kasutajaid piisavalt arvestama maaomanikega jne), sh vastuolu põhiseadusega, ja leiti, et tähtajatu luba tuleb muuta tähtajaliseks. Selle muudatusettepaneku kohaselt antakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kümneks aastaks ning loa kehtivust pikendatakse jahindusnõukogu asjakohase seisukoha alusel. Keskkonnakomisjoni muudatusettepanek on vormistatud Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel. Muudatusettepanekuga nr 6 muudetakse eelnõu § 14 lõiget 4 ja sõnastatakse see järgmiselt: "Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse tähtajaliselt ja tingimuslikult." Tulenevalt muudatusettepanekust nr 5 arvestas keskkonnakomisjon seda ettepanekut sisuliselt.
Muudatusettepanekuga nr 8 tehakse ettepanek jätta eelnõu § 18 (teise lugemise tekstis § 19) teise lause (punkt 2) sõnastusest välja sõnad "ja avalik huvi jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmiseks kaalub üles isiku usalduse". Keskkonnakomisjon kuulas ära Keskkonnaministeeriumi arvamuse ja otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata, kuna jahiseaduse eelnõu § 18 (teise lugemise tekstis § 19) punkt 2 sätestab, et jahipiirkonna kasutusõiguse luba muudetakse, kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa nõuete aluseks olnud õigusnormid on muutunud ja avalik huvi jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmiseks kaalub üles isiku usalduse.
Muudatusettepanekud nr 9–12. Muudatusettepanekuga nr 9 on muudetud ühte jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise alust. Vastavalt eelnõu § 19 (teise lugemise tekstis § 20) lõike 2 punktile 2 tunnistatakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks juhul, kui maaomanikud, kellele kuulub kaks kolmandikku jahipiirkonna pindalast, on esitanud ühise taotluse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Selle muudatusettepanekuga muudetakse sätte sõnastust nii, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa saab kehtetuks tunnistada, kui maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast, on selleks esitanud ühise taotluse. Muudatusettepanek on huvigruppide ning Riigikogu fraktsioonide ja liikmete konsensuslik seisukoht, mille kohaselt võetakse jahipiirkonna kasutaja väljavahetamisel arvesse nii maaomanike kasutuses oleva jahimaa pindala kui ka jahimaal olevate kinnisasjade arv. Muudatusettepanek on vormistatud Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel. Tulenevalt muudatusettepanekust nr 9 on keskkonnakomisjon arvestanud muudatusettepanekuid nr 10 ja 11 sisuliselt ning jätnud muudatusettepaneku nr 12 arvestamata.
Muudatusettepanekuga nr 16 täiendatakse eelnõu vibujahti reguleerivate sätetega. Kõigepealt lisatakse eelnõusse uus § 26 (teise lugemise tekstis § 27), mille kohaselt loetakse jahivibuks jahiseaduse tähenduses relvaseaduse § 18 lõike 1 punktis 8 nimetatud sportvibu tõmbejõuga 20–45 kilogrammi, mida kasutatakse jahipidamisel ja millele on ilmastikukindlalt kantud jahivibu kasutaja jahitunnistuse number. Jahivibuga jahipidamiseks on lubatud kasutada vibunooli kaaluga vähemalt 20 grammi, mis on varustatud lõikurotsikuga, mille kaal on vähemalt 6,4 grammi ja lõikediameeter minimaalselt 24 millimeetrit ning millele on ilmastikukindlalt kantud jahivibu kasutaja jahitunnistuse number. Jahivibu on lubatud kasutada väikeulukite jahil. Eelöeldust tulenevalt tehakse eelnõus järgmised muudatused: § 23 lõiget 1 täiendatakse uue punktiga, mis fikseerib lubatud jahipidamisvahendina jahivibu; § 23 lõiget 4 täiendatakse punktiga 12, mis keelab jahipidamise vibuga, mis ei ole jahivibu; § 22 täiendatakse uue punktiga 5, mille kohaselt ei peeta jahipidamiseks jahimaal viibimist vibukotis või -kohvris oleva jahivibuga. Analoogia tagamiseks suuruluki laske katsega täiendatakse eelnõu § 33 (teise lugemise tekstis § 35) lõiget 1 punktiga 5, mille kohaselt on jahipidamisõigust tõendavaks dokumendiks ka vibujahi laskekatse tunnistus. Seejärel täiendatakse eelnõu vastutust reguleerivat peatükki uue väärteosättega, milleks on vibujahi laskekatse tunnistuseta jahipidamine, ja täpsustatakse veel vibuga jahipidamist.
Muudatusettepanek nr 7 tuleneb eelnõu § 14 lõikest 5, mille kohaselt antakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal. Seetõttu on muudetud eelnõu § 15 lõike 2 preambulit ja täiendatud sätte teksti nõudega lisada taotlusele andmed taotleja selles jahipiirkonnas asuva kinnisasja kohta.
Muudatusettepanek nr 14 täpsustab eelnõu § 21 (teise lugemise tekstis § 22) lõiget 4 ja teeb Keskkonnaametile kohustuseks teavitada jahipiirkonna kasutajat seatavatest piirangutest ja tingimustest kas vahetult, posti teel või elektroonselt.
Kui palju mul veel aega on?

Praegu on aega seitse minutit.

Selge, siis ma peatun veel olulisematel muudatustel. Te saate pärast küsimustega juhtida tähelepanu sellele, mis rääkimata jääb.
Järgmine oluline muudatusettepanek on nr 25, millega soovitakse täiendada eelnõu § 29 lõiget 2 sellega, et jahijuhatajal peab olema kehtiv jahijuhataja tunnistus. Keskkonnakomisjon on jätnud muudatusettepaneku arvestamata, sest kõigil jahimeestel peavad olema teadmised jahi ohutustehnika ja korraldamise kohta. Nõuda jahijuhataja eraldi esiletoomist on ebaotstarbekas ja sageli ka raskesti teostatav, näiteks kahe jahimehe osavõtul toimuval ühisjahil ei ole jahijuhataja erikoolituse nõue põhjendatud. Rohkete osavõtjatega ühisjahil valivad jahimehed jahijuhatajaks isiku, kes tunneb kohalikke olusid ning kellel on jahimeeste seas autoriteeti.
Muudatusettepanekuga nr 29 on muudetud eelnõu § 42 (teise lugemise tekstis § 44) teksti tulenevalt seisukohast, et uluksõraliste tekitatud kahju tuleb hüvitada kõigi põllumajanduskultuuride, mitte ainult teravilja, kartuli ja köögivilja puhul. Käesoleva muudatusettepaneku alusel on lisaks eelnimetatuile lisatud veel hulganisti põllukultuure, mille puhul kahju hüvitatakse.
Nüüd ilmselt kõige olulisem muudatusettepanek, mis on ka komisjonis kõige rohkem tähelepanu pälvinud ja arutelusid tekitanud. See on muudatusettepanek nr 30, millega täiendatakse eelnõu uue §-ga 43 (teise lugemise tekstis § 45) reservfondi moodustamise ja fondist makstud summade katmise kohta. Vastavalt nimetatud paragrahvi lõikele 1 moodustavad jahipiirkonna kasutajad või nende organisatsioonid maaomanikule uluki tekitatud kahjust tulenevate nõuete kompenseerimiseks reservfondi, mille vahenditeks on liikmetelt kogutud maksed, toetused ning muu tulu. Ulukikahjustuste kompenseerimiseks peavad maaomanikud enne vegetatsiooniperioodi algust teavitama jahipiirkonna kasutajat tõenäolistest ulukikahjustuste kohtadest. Sellega seoses saavad jahimehed lisaks ulukite ohjeldamisele potentsiaalsetes kahjustuskohtades planeerida ka võimalike kahjunõuete ulatust ning koguda vahendeid reservfondi. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt toetab riik Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu reservfondist tasutud nõuete osalist katmist mahus, mis on minimaalselt 10% ja maksimaalselt 30% reservfondi aastas tehtud väljamaksetest ega ületa taotlemise aastale eelnenud aasta jahipidamisõiguse tasu riigieelarvesse laekumise aastast mahtu. Eelöeldust tulenevalt ei saa riigi toetussumma olla suurem kui jahipidamisõiguse tasu, mis jahimehed on riigieelarvesse maksnud. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus esmajärjekorras eelnõu §-s 42 (teise lugemise tekstis § 44) kirjeldatud nõuete osalist katmist.
Muudatusettepanekuga nr 31 muudetakse eelnõu § 43 nii, et lõiget 1 täiendatakse punktidega 3 ja 4 ning paragrahvi lisatakse uus lõige 2. Need muudatused tulenevad asjaolust, et enamik Eesti jahimaast on jahipiirkondadele jahipidamiseks välja antud, kuid samas on range kaitsega alasid, kus inimeste viibimine on keelatud ja seega puudub võimalus jahindusega tegelda. Võib juhtuda, et sellistele aladele koondunud ulukid põhjustavad piirnevatel aladel ulukikahjustusi. Muudatusettepaneku kohaselt hüvitab riik osaliselt võimalikud maaomanike nõuded, kui kahju on tekkinud ühe kilomeetri raadiuses selliste alade piirist (see on sätestatud § 46 lõike 1 punktis 3). Kuna üldjuhul ümbritsevad väga rangelt kaitstavaid alasid piiranguvööndid, kus aktiivset põllumajandustegevust ei ole, on nõuete esitamine riigile vähe tõenäoline. Samasugune regulatsioon laieneb jahimaadele, mis on mingil põhjusel jäänud jahipiirkondadele välja andmata, või aladele, mis jäävad ühe kilomeetri raadiusesse jahipiirkonnaga liitmata jahimaa piirist.
Muudatusettepanekuga nr 35 muudetakse eelnõu § 64 (teise lugemise tekstis § 68) punkti 4, millega täiendatakse keskkonnatasude seadust §-ga 12¹ jahipidamisõiguse tasu kohta. Muudatusettepanekute kohaselt tõstetakse jahipidamisõiguse tasu ülemmäär 25 euroni aastas. See muudatus tuleneb muudatusettepanekust nr 30, millega eelnõusse lisatakse säte reservfondi moodustamise kohta. Selle katmiseks ei piisa esialgu planeeritud jahipidamisõiguse tasu määrast 10–20 eurot. Muudatusettepaneku on vormistanud keskkonnakomisjon.
Muudatusettepanek nr 37. Eelnõu §-s 68 (teise lugemise tekstis § 72) tehtavad muudatused on seotud eelnõu seadusena jõustamise uue tähtajaga, milleks on s.a 1. juuni. Selle muudatusettepaneku on vormistanud keskkonnakomisjon Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel.
Eelnõus on tehtud veel tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu. Järgnevalt annan teile ka loetelu muudatusettepanekutest, mis vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu Riigikogu suures saalis hääletamisele: 8., 12., 18., 21., 24., 28. ja 34. muudatusettepanek. Kõik need muudatusettepanekud on keskkonnakomisjon ühtlasi jätnud oma istungitel arvestamata. Suur tänu!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kuna aega oli tõesti napilt, siis katsume küsimustega appi tulla ja jahiseadusesse natuke rohkem selgust tuua. Jahiseaduse järgi peavad jahimehed maaomanikule kompenseerima ulukite tekitatud kahju. Kas selline regulatsioon on teie arvates põhiseaduspärane? Võtame näiteks kas või põdra. Põder tekitab kahju 12 kuul aastas, aga jahti saab põdrale pidada ainult kolmel kuul aastas. Loodusesõbrad teavad ka seda fakti, et põder on suhteliselt suur rännumees, suvel elutseb ta ühes kohas, talvel teises kohas. Kahjusid peavad jahiseltsid hakkama maksma isegi siis, kui neil on küttimismahud täidetud.

Aitäh! Tõepoolest, see on küsimus, mis pälvis ka komisjonis väga palju tähelepanu ja seda on palju arutatud. Kuid ma juhin tähelepanu, et käesoleva seaduse, mitte vana muutmise, vaid uue jahiseaduse loomise tingiski ju see, et õiguskantsler osutas mitmele asjaolule, mis Eesti jahipidamises või jahikorralduses ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seesama maaomanike õigus jahipidamisel kaasa rääkida on ju kehtiva jahiseaduse alusel sisuliselt võimatu. Põhiline õigus, mis jahipiirkonnas elaval eraomanikul praegu on, on kanda 100% ulatuses kahju, mis metsloomad tema omandisse kuuluval maal tekitavad. Teine õigus, mis tal on, on õigus jahipidamine oma maal keelata, ja seda on maaomanikud ka kasutanud. Seda ma pean isiklikult halvaks tavaks ja mitte väga heaks lahenduseks, sest need kahjustused tekivad seal ikkagi. Ma arvan, et selline osaline kompenseerimine, mida maaomanikud saavad jahipiirkonna kasutajalt nõuda juhul, kui jahipiirkonna kasutaja ja maaomanik ei ole sõlminud omavahel lepingut, on kompromiss, milleni 2008. aastal alanud eelnõu koostamise käigus on jõutud. Keskkonnakomisjonis me jõudsime aga veelgi parema lahenduseni, mille järgi 30% tekkinud kahjudest katab riik.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Esimesed jahimeeste organisatsioonid tekkisid Eestis 145 aastat tagasi ja nende aastate jooksul ei ole jahipidamise vahendite nimekirjas olnud jahivibu. Selle seadusega me laseme džinni pudelist välja ja lubame jahivibu kasutada. Komisjonis hääletasid sina poolt ja mina hääletasin vastu. Kas sa võiksid kommenteerida oma seisukohta või arvamust, miks me nüüd 2013. aastal anname jahivibule rohelise tule?

Veebruaris käisid keskkonnakomisjoni erakorralisel istungil ka vibujahiklubi Mägilased esindajad ja siis me otsustasime, et kui Riigikogu liikmete vahel on laiapõhjaline konsensus, siis me arutame, kas Eesti jahinduses ollakse valmis lisama vibu jahipidamisvahendite loetelusse. Arutelude tulemusena selgus, et kui järgida kõiki reegleid ja seadussätteid – ja seadus kirjutati ju selles küsimuses päris karmiks –, siis on võimalik ka vibuga ohutult jahti pidada. Vibujaht on täpselt samasugune jahipidamine nagu tänapäeval traditsioonilise jahirelvaga jahipidamine. Kõik nõuded, mis on seatud jahimehele, kes peab jahti jahirelvaga, kehtivad ka jahimehele, kes peab jahti vibuga. Tal peab olema laskekatse tunnistus ja ta peab läbima noorjahimehe kursuse. Sellest tulenevalt ma arvan, et ei olnud põhjust vibujahi vastu olla. Seda enam, et näiteks Soomes ja Lätis ning veel paljudes Euroopa Liidu riikides on vibuga jahipidamine lubatud.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Minu küsimus puudutab jahitunnistust. Ma tsiteerin § 36 lõiget 6, et oleks paremini aru saada, milles küsimus on: "Välisriigis antud kehtiva jahitunnistuse alusel antakse selle saanud isikule tema soovil, ilma et ta jahindusalase koolituse läbiks ning jahiteooriaeksami sooritaks, jahitunnistus kehtivusajaga kuni üks aasta kümne päeva jooksul pärast taotluse esitamist ..." On mõned Euroopa Liidu liikmesmaad, näiteks Inglismaa, kus seaduses ei ole jahitunnistuse nõuet sätestatud. Kas Inglismaa jahimehed, kui nad tulevad Eestisse jahile, peavad ka jahimehe eksami sooritama ja läbima kõik selleks ettenähtu, et saada seda õigust?

Selleks, et välismaalt tulnud jahimehed saaksid Eestis jahti pidada, peab neil olema sooritatud suuruluki laske katse ja kaasas kehtiv suuruluki laske katse tunnistus. See nõue kehtib Eesti jahimeestele ja keskkonnakomisjon ei toetanud ettepanekut teha erandeid nendele jahimeestele, kes tulevad kusagilt väljastpoolt, kas mõnest teisest Euroopa Liidu riigist või ka mujalt. Me ei toetanud seda sellepärast, et see oleks meie endi, Eesti jahimeeste diskrimineerimine. Laskekatset on võimalik sooritada ka välisriigi kodanikul, kes tuleb siia jahti pidama, ja jahti on võimalik vastavalt korraldada. Eeskätt puudutab see ikkagi turismijahti. Ma arvan, et kellelgi ei tule ju üleöö mõte, et näed, ma tulen nüüd Eestisse jahti pidama. Seda tuleb natukene rohkem planeerida ja oma reisi sisse kavandada ka laskekatse sooritamine, juhul kui ei ole kehtivat laskekatse tunnistust. Kui meil Eestis laskekatse sooritamise võimalusi napib, siis ma usun, et SA Keskkonnainvesteeringute Keskus on kindlasti valmis kaaluma nende võimaluste loomise rahastamist. Teatavasti on meil lasketiirusid, kus aastaringselt saab laskekatseid teha, vähe. Võib-olla on neid vaja lihtsalt Tallinna piirkonda juurde teha ja selleks tuleb esitada põhjendatud taotlus näiteks KIK-ile.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Käesolevat jahiseaduse eelnõu on parlamendis menetletud juba mitu kuud. Me teame, et ministeeriumis oli see menetluses viis või isegi kuus aastat. Paljud ei tea, miks seda nii pikalt ja põhjalikult on menetletud. Tegelikult on asi selles, et IRL tahtis n-ö isamaalist lahendust, aga Reformierakond tahtis n-ö reformi-, ärimeelset lahendust. Nüüd te olete selle ärimeelse lahenduse saanud. Öelge, kuidas see õnnestus, kas kasutasite mõistust või jõudu? Minu arvates kasutasite jõudu. Kas mul on õigus?

Aitäh! See küsimus ei puuduta kuidagi arutelu, mis toimus keskkonnakomisjonis. Kuid ma juhin tähelepanu, et seda seaduseelnõu on tõepoolest ette valmistatud alates 2008. aastast. Seda on ette valmistanud lausa kaks keskkonnaministrit: üks nendest, Jaanus Tamkivi, istub täna siin saalis ja Keit Pentus-Rosimannus on seda rasket tööd jätkanud. Mina hindan seda protsessi küll selliselt, et otsiti kompromissi ja aastatepikkuse töö tulemusena jõutigi kompromissini. Ma arvan, et Riigikogus ei ole see seaduseelnõu ju liiga kaua menetluses olnud. Jaanuaris võtsime eelnõu esimesele lugemisele, täna, aprillis on see teisel lugemisel ja loodetavasti võtame selle homme kolmandal lugemisel vastu. See ei ole ju mingi eriline jõu kasutamine. Ma arvan, et see on ikkagi laiapõhjalise kompromissi tulemus.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kuidas on sellise seaduse järgi uutel taotlejatel, kes vastavad §-s 14 sätestatud tingimustele ja nõuetele, võimalik taotleda jahipiirkonna kasutusõiguse luba?

Käesoleva seaduseelnõu kohaselt pikendatakse kehtivaid jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid kümne aasta võrra kõikides jahipiirkondades. Neid on Eestis kokku 384. Riigil on teatud hulk jahimaid, mis ei ole veel jahipidamiseks välja antud ja mis tegelikult ootavadki selle eelnõu seaduseks saamist, et siis saaks neid juba uue seaduse alusel välja anda. See on üks võimalus. Teine võimalus on see, et kui mõni jahipiirkonna kasutaja ei saa oma ülesannetega hakkama ja maaomanikud on otsustanud jahipiirkonna kasutaja välja vahetada, mida ma isiklikult pean ebatõenäoliseks, siis on võimalik uutel kasutajatel oma jahipiirkond moodustada. On veel teisigi võimalusi. Nimelt on võimalik praegusi jahipiirkondi, mis on kohati päris suured, väiksemateks teha. Seda tehakse maaomanike ettepanekul ja ühtlasi peab otsust toetama ka jahindusnõukogu. Neljas variant on oodata kümme aastat ja osaleda konkursil, kus mõned piirkonnad otsustatakse uutele rentnikele välja anda.
Pigem on minu meelest kõige olulisem probleem see, et meil koolitatakse aastas sadu uusi jahimehi, keda pahatihti olemasolevatesse jahiseltsidesse ei oodata. Hinnanguliselt on selliseid jahimehi, kes ühtegi jahiseltsi ei kuulu, kokku 3000 ja see on minu arvates suur probleem. Sisuliselt ei ole nendel meestel praegu Eestis võimalust suurulukitele jahti pidada. Ja juhul kui neil ei ole maad, siis ei saa nad pidada jahti ka väikeulukitele.

Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alustan lihtsamatest küsimustest. Teatavasti on Eesti võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse tagada ca 200 hundi, 600 ilvese ja karu populatsioon. Kas me tahame või ei taha, kas maaomanikud tahavad või ei taha, aga need loomad kipuvad sööma. Nad söövad põhiliselt sõralisi ja neid ei sööda mitte ühe- või kahekaupa, vaid kümnete tuhandete kaupa. Ja nüüd tuleb teie poolt läbi surutud seaduse valguses välja niimoodi, et ulukkiskjate sööda maksavad sisuliselt kinni jahimehed. Samal ajal kompenseerime  riigieelarvest rõõmsasti suurkiskjate ja lindude tekitatud kahju. Miks ei võiks sedasama kompenseerimist kasutada ka sõraliste puhul?

Käesolev seaduseelnõu ja seda läbiv filosoofia on üles ehitatud sellele, et jahipiirkonna kasutaja ja maaomanik lepivad kokku maaomaniku maa peal jahipidamise reeglites. Kui sõlmitakse leping, siis lepingus ei pea tingimata olema sätestatud kahjude kompenseerimine, vaid pigem on maaomanik huvitatud ikkagi sellest, et neid kahjusid suudetaks ära hoida. Kui me vaatame mehhanismi, mis on selles seaduseelnõus, siis tegemist on ju kahjude osalise kompenseerimisega. Lugupeetud küsija suurmaa- ja tõenäoliselt ka metsaomanikuna ilmselt teab, kui palju maksab ühe põllukultuuri või metsakultuuri uuendamine hektari kohta. Käesolev seadus annab võimaluse maksta kompensatsiooni siiski vaid 100 eurot hektari kohta. Aga ma juhin tähelepanu, et see on ikkagi erandjuhtum, juhul kui maaomanik ja jahipiirkonna kasutaja ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud. Lisan veel, et riik aitab ju Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu 30% ulatuses kompenseerida erandjuhtudel tekkinud kahjusid, kui jahindusorganisatsioon esitab oma moodustatud reservfondi kaudu KIK-ile vastavasisulise taotluse.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Head sõbrad, kõigepealt arvamus, siis küsimus. Kõva talus võtab metsanotsu igal aastal põllu pealt ikka vähemalt pool tonni kartulit, mis ongi juba see 100 eurot. Nii et mul on tõsiselt kahju Rõuge kandi jahimeestest, kes näiteks ainult minu talu kahjude kompenseerimiseks peaksid maksma aastas juba oma 10 000 eurot. Sellepärast on õigustatud arvamus, et riik, panustades reservfondi ainult 10–30%, on sellest asjast natuke kõrvale astunud ja peaks panustama rohkem. Aga minu konkreetne küsimus on selle kohta, kuidas jahimeeste kulukoormat natukenegi leevendada. Kas ka riigipiirist on kilomeeter seda maad, mille puhul riik kahjud hüvitab? Üle Läti piiri tulevad suured karjad, mis on meile päris suureks probleemiks.

Vastus on ei. Need kilomeetri raadiusesse jäävad alad, mille puhul riik tekkinud kahjud hüvitab, on kaitse-eeskirjaga moodustatud looduskaitsealade ja nende alade ümbrus, mis on küll jahimaad, aga mida riik ei ole jahipidamiseks välja andnud. Kuid nagu ma juba enne mainisin, need viimati mainitud maad just ootavadki uue jahiseaduse vastuvõtmist. Aga minu arvamus teie arvamuse kohta on, et neidsamu metsanotsude kartulisöömise kahjusid on ju teatavasti võimalik olulisel määral vähendada, kui neid püütakse ära hoida. Seda on öelnud mulle elukutselised jahimehed. Ma ei proovigi siit toolist väita, et kõiki kahjusid on võimalik alati ära hoida. Aga ma usun, et kui jahimehe, jahindusorganisatsiooni ja maaomaniku vahel on vastastikune mõistmine, kui koostöö maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel muus osas sujub ja jahipiirkonna kasutaja tõesti proovib süveneda asja sisusse ning kahju tekkimist maksimaalselt ennetada, siis on maaomanik teatud erandjuhtudel, kui need kahjud tõesti tekivad, valmis ka ise kulusid kandma.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu § 25 lõige 2 ütleb, et ilma lepinguta tohib jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikese tõusust päikese loojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest. Samas ütleb eelnõu § 23 lõige 2, et jahipidamisega on võrdsustatud ka jahisaadusega looduses viibimine. Kuidas selle kahe sätte valguses on võimalik tuua jahisaak valgel ajal sellisesse majapidamisse, mille kinnistu kohta ei ole jahipidamislepingut sõlmitud? Kas siin on väike loogikaviga või on see eelnõu algataja teadlik valik?

Jah, te esitasite tõepoolest muudatusettepaneku, mis tõstatas ka selle probleemi. Komisjon arutas seda muudatusettepanekut ja leidis koos Keskkonnaministeeriumiga, et muudatus ei ole põhjendatud, sest siin ei ole ei loogikaviga ega ka mitmeti mõistmist. Tegelikult on võimalik jahipidamist korraldada täpselt nii, nagu §-des 25 ja 23 sätestatud on. Teie sõnastus "viia kinnistule, millel ei ole jahipidajaga lepingut" on mõneti meelevaldne. Miks peabki teise inimese kinnistule mingit jahisaadust viima? Kui see viiakse kinnistule, millel ei ole lepingut, ju see on siis mõne sellise inimese maa, kes on ise konkreetses jahis osaline. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas selline olukord praktikas tekkida võiks.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kolleeg, esiteks tahan sind tänada hea ülevaate eest komisjoni arutelust! Mul on aga ka küsimus. Viimasel istungil tegime ettepaneku, et reservfondi moodustamisel võiks üks asutajaid olla ka riik, mitte ainult jahimehed. Kuna ta nagunii osaleb juba oma vahenditega, siis oleks see otstarbekas ja õige. See ei olnud koalitsiooni esindajatele vastuvõetav, kuid ei olnud ka argumentatsiooni, mispärast. Mis on need argumendid ja miks riik ei saa fondi asutamisel osaleda, kui ta oma vahendeid juba sinna paneb?

Jah, tõepoolest, te vastasite ise poolele küsimusele ära. Riik osaleb praegu kahjude katmisel, seda nii suurkiskjate kui ka lindude tekitatud kahjude puhul, ja tulevikus hakkab Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu osalema kahjude katmises 30% ulatuses. Põhjus, miks komisjon ei toetanud n-ö piiratud vastutusel või solidaarsusel põhinevat mudelit, kus kõik jahimehed maksaksid keskselt loodud fondi, oli see, et 324 jahipiirkonnast sugugi mitte kõik ei vaja sellist fondi. See oli nii Keskkonnaministeeriumi kui ka paljude keskkonnakomisjoni liikmete argumentatsioon. Paljud jahipiirkonnad – kindlalt julgen väita, et neid on üle poole, kuid minu isikliku arvamuse kohaselt on neid veelgi rohkem – saavad nii kahjude kompenseerimise kui ka nende ärahoidmisega suurepäraselt hakkama. Osa neist on juba loonud reservfondi, millesarnase me käesoleva seaduseelnõuga seadustame. Puudub praktiline vajadus sellise solidaarse fondi loomiseks. Ma möönan, et ongi erinevad arusaamad, kuidas kahjusid kompenseerida võiks või kompenseerima peaks, kuid see arusaam, mis sisaldub seaduseelnõus, on üks nendest, mis leidis komisjonis kõige suurema toetuse.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teatavasti tuleb maaomanikul või tema volitatud isikul esitada jahipiirkonna kasutajale ulukikahjustuste ennetamise teatis, kus peaks fikseeritama kogu vara, mis võib kahju kannatada. Kes selle nõude täitmist kontrollib ja missugune õiguslik olukord tekib, kui teatist pole planeeritud mahus või tähtaegselt esitatud? Kes seda reaalselt kontrollima hakkab?

See on poolte omavaheline kokkulepe. Seadus paneb paika raamid. Kui kahjude ennetamise teatis on esitatud 2. maiks, siis on see kahe poole omavaheline kokkulepe. Kui jahipiirkonna kasutaja aktsepteerib teatist, siis kirjutatakse sinna juurde vastavasisuline leping. Kui ta ei aktsepteeri seda, siis on maaomaniku enda mure, et ta ei esitanud seda kahjude ennetamise teatist 1. maiks. Siin on ikkagi pooltevaheline kokkulepe, ja kui tekivad vaidlused, siis on osapooltel loomulikult võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Tõnu Juul, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mulle jääb § 42 lõikest 4, kus räägitakse välisriigi kodanike laskekatsest, mulje, et selle nõudega me rikume räigelt Euroopa Liidu võrdse kohtlemise printsiipi, sest paljudes riikides ei ole laskekatset sellisel kujul olemas ja need mehed, kellel on jahiõiguse paberid, võivad omal maal minna metsa täie õigusega. Kas komisjon arutas seda, et võib-olla tuleks siis ka lõunapiirkondade autojuhtidelt, näiteks itaallastelt, kõigepealt nõuda libedaeksami sooritamist Eesti Vabariigis ja alles seejärel võiksid nad Eestis autorooli istuda? See minu tähelepanek on suunatud ka meie juhatusele, sellepärast et see on ikkagi räige vastuolu. Mida ettekandja asjast arvab?

Mina isiklikult arvan juhtivmenetlejana, et küllap meie Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond oleks osutanud sellisele vastuolule, kui see oleks reaalselt olemas. Mulle pigem tundub, et teatav võrdse kohtlemise põhimõtte riive on siis, kui me välisriigi kodanikel lubame pidada jahti ilma laskekatset sooritamata ja vastavasisulise tunnistuseta, aga oma jahimeestelt seda nõuame. Kui tõepoolest selline riive peaks eksisteerima ja siin Riigikogu majas ei ole suudetud seda märgata – selle tõenäosust pean ma väga väikeseks, sest hindan meie maja õigus- ja analüüsiosakonna kompetentsust väga kõrgeks –, küllap siis osutab sellele tähelepanu näiteks Vabariigi Presidendi Kantselei. Mina arvan pigem nii, et kui me ei nõua laskekatse sooritamist ja vastavasisulist tunnistust välisriigi kodanikelt, siis ei tohiks me nõuda seda tunnistust ka Eesti riigi jahimeestelt.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvis 20 on ettepaneku kohaselt muudetud jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise tingimusi. Lõike 2 punkt 2 ütleb, et luba tunnistatakse kehtetuks, kui taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast. Iseenesest on muudatus loogiline, ainult et see asjaolu, et 51% pindalast jäi ikkagi sisse, tähendab sisuliselt seda, et RMK saab otsustada, kes ja kuidas jahti peab, kas jahipidaja vahetatakse välja või ei vahetata. Sellega, et sisse tuli 51%, suurenes RMK mõju tegelikult veelgi. Kas see on taotluslik, mis on selle eesmärk, et RMK-le antakse nii suur roll?

Aitäh! Austatud küsija! Ma ei saa kuidagi aru kartusest, et RMK hakkaks nüüd kuidagiviisi suunama jahipidamise kurssi nendel jahimaadel, mis on praegu teiste jahindusorganisatsioonide, mitte RMK käes, et RMK hakkaks seal midagi korraldama. Ma tõesti ei saa sellest aru. Aga teie küsimus oli väga hea. Osalt tingituna just sellestsamast kartusest, et RMK või ka mõned suurmaaomanikud, kellele kuulub kaks kolmandikku jahimaa pindalast, võiksid sisuliselt üksi otsustada, kes nende maal jahti peab, ning tulenevalt Riigikogu liikme Rait Maruste muudatusettepanekust ja tähelepanuosutusest, me otsustasimegi jahimaa rentniku väljavahetamiseks sisse tuua ka 51% kinnistute nõude. RMK toimetamine nii, nagu te siin kirjeldasite, välistatakse sellise muudatusettepanekuga täielikult. Kui mõnel suurmaaomanikul on soov jagada oma maa ümber väikesteks kinnistuteks ja seeläbi saada mõni konkreetne jahipiirkond enda kätte, siis selline lahendus on tõepoolest võimalik – kuigi selle soovi tõenäosust ma pean äärmiselt väikeseks, pigem on see ebatõenäoline –, aga tal peab sel juhul olema ka kokku 51% jahimaa pindalast. Pigem tegi see muudatusettepanek, võrreldes eelnõu algse sisu ja mõttega, jahirentniku väljavahetamise oluliselt keerukamaks.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid oma ettekandes, et keskkonnakomisjon muutis 29. muudatusettepanekuga ulukikahjustuste hüvitamist põllumajanduskultuuride osas. Seal on tehtud kaks põhimõttelist muudatust: kõigepealt on märkimisväärselt laiendatud nende kultuuride nimekirja, mis hüvitamisele kuuluvad, ja teiseks on antud õigus nõuda hüvitust lisaks maaomanikule ka  põllukultuuride omanikule, juhul kui need on erinevad. Kas sa saaksid stenogrammi huvides konkreetselt välja tuua, millised on need põllumajanduskultuurid, mille puhul keskkonnakomisjoni arvates tuleb kahjud hüvitada?

Aitäh! Eelnõu algtekstis olid põllumajanduskultuurid, millele tehtud kahju jahimaa kasutaja oleks pidanud hüvitama, teravili, kaunvili, rühvelkultuurid, õli- ja kiukultuurid, köögivili, ravim- ja maitsetaimed. Tulenevalt Põllumajandusministeeriumi ettepanekust otsustati sinna lisada veel mitmesuguseid kultuure. Lõppkokkuvõttes kuuluvad tulevikus sellesse nimekirja kaunviljad, tehnilised kultuurid, avamaal kasvatatavad köögiviljad ja marjad, lilled ja dekoratiivtaimed, haljassöödataimed, muud põllukultuurid ja kesa, lisaks püsirohumaa, puuvilja- ja marjaistandikud ning puukoolid. Ühtlasi tegi Põllumajandusministeerium ettepaneku kehtestada asjakohane põllumajanduskultuuride loetelu eelnõu § 43 lõike 3 alusel kehtestatavas rakendusaktis.
Tõepoolest, seda loetelu muudeti  jahipiirkonna kasutaja jaoks oluliselt karmimaks ja maaomaniku jaoks paremaks. Põllukultuuride kasvatajad on siin näiteks metsakultuuride kasvatajatega võrreldes oluliselt paremas seisus. Metsakultuuride puhul me räägime ainult okaspuudest, räägime kuusest, männist, nulust, lehisest ja ebatsuugast. Tegelikult on just põllukahjud ilmselt need, mis maaomanikele oluliselt rohkem peavalu valmistavad, ja teatavasti põhjustab põllukahjusid meil suures osas kolleeg Kalvi Kõva nimetatud metsanotsu. Teine asjaolu, mida te mainisite, on see, et tulevikus saab ka põllukultuuri omanik esitada jahipiirkonna kasutajale nii kahju ennetamise teatise kui ka kahjunõude. Seda muudatust pean ma isiklikult äärmiselt loogiliseks. Ettepaneku esitasid maaomanike esindajad. Teatavasti kasutab ju väga suur osa põllumeestest rendimaid ja miks peaks rendimaa omanik esitama konkreetse põllukultuuri omaniku eest kahjude kompenseerimise taotluse. Kahju tekitatakse ju ikkagi põllukultuurile, mitte konkreetsele maale. Selles mõttes on ettepanek hästi loogiline ja mul on hea meel, et see on eelnõusse sisse viidud.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Minu küsimus puudutab uluki tekitatud kahju hüvitamist riigi poolt. Paragrahv 46 ütleb, et teatud juhtudel hüvitab kahju osaliselt Keskkonnaamet, näiteks kaitstava loodusobjekti territooriumil, alal, kus Keskkonnaamet on jahipidamise keelanud, territooriumil, mis jääb ühe kilomeetri raadiusesse ala piirist, kus see jahipidamine on keelatud, või siis jahimaaga liitmata piirkonnas. Pluss veel suurkiskjate tekitatud kahju, hane ja lagle tekitatud kahju hüvitamine looduskaitseseaduse alusel. Ühtekokku on tegemist, ütleme, kümnete tuhandete hektaritega. Kas Keskkonnaministeeriumil on tehtud ka arvutused või on ettekujutus, milline koormus võib langeda riigieelarvele sellega, kui nendel territooriumidel tuleb hakata Keskkonnaameti kaudu kahjusid hüvitama?

Aitäh! See konkreetne summa, mis tulevikus peaks riigi kanda jääma, ei tulnud komisjonis arutusele, sest selle paragrahvi järgi lisandusid ainult, esiteks, kahju, mis tekib jahikeelualadel, mis jäävad ühe kilomeetri raadiusesse ala piirist, ja teiseks, kahju, mis tekib jahipiirkonnaga liitmata jahimaal või alal, mis jääb ühe kilomeetri raadiusesse jahipiirkonnaga liitmata jahimaa piirist. Kõik muud juhud, mida te loetlesite, on kehtivas jahiseaduses juba sätestatud ja ma võin teile kas või kohe pärast siit puldist lahkumist need arvud järele vaadata. Kuid ma toonitan veel kord, et see konkreetne küsimus ei puuduta arutelu, mis oli komisjonis, ega puuduta ka käesolevat seaduseelnõu, sest need kahjude hüvitamise määrad ja korrad on juba varem kehtestatud.
Kui me räägime jahipiirkonnaga liitmata jahimaadest, siis nagu ma enne ütlesin, need maad on plaanis esimesel võimalusel uutele jahipiirkonna kasutajatele välja anda, need maad ootavadki käesoleva seaduse jõustumist. Kui rääkida aladest, mis jäävad ühe kilomeetri raadiusesse ala piirist, kus looduskaitseseaduse alusel või kaitse-eeskirjaga on jahipidamine keelatud, siis Keskkonnaministeeriumi informatsiooni põhjal on tegemist aladega, kus ka majandustegevus on mõnevõrra väiksem kui muudel aladel. Nende kahjude tekkimist peetakse vähe tõenäoliseks, kuid konkreetse summa me saame ju teada, kui see seadus on ühe aasta reaalelus toiminud.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg! Selle seaduseelnõu alusel katab riik kahjud aladel, mis jäävad ühe kilomeetri raadiusesse selle ala piirist, kus jahipidamine on looduskaitseseaduse alusel või kaitse-eeskirjaga keelatud. Minu küsimus: miks just ühe kilomeetri kaugusel, kas komisjonis oli arutusel ka teisi variante? Loomabioloogiat tundvad inimesed väidavad, et kõige väiksem liikumise areaal, 1,5 kilomeetrit, on kitsel, kuid suurulukitel, sigadel, põtradel ulatub see kümme korda kaugemale. Miks just üks kilomeeter?

See on ettepanek, mis on kooskõlastatud ka loomabioloogide ja Keskkonnaministeeriumiga. Osa loomabioloogide koolkondade hinnangul piisaks tegelikult 400 meetrist. Ma arvan, et üks kilomeeter, mis ka seadusse sai, on selline kesktee. Nagu ma siin ülevaadet tehes ütlesin, on see muudatusettepanek sõnastatud Keskkonnaministeeriumi muudatusettepaneku alusel ja küllap neil oli seda punkti puudutavates küsimustes põhjalik analüüs.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus lähtub eeldusest, et mitte kõik maaomanikud ei ole jälginud jahiseaduse eelnõu menetlemist nii põhjalikult ja süvenenult. Kas teil on võimalik lühidalt kokku võtta, mis muutub praegusega võrreldes maaomanike jaoks, kui see jahiseadus vastu võetakse? Võib-olla ütlete sellised olulisemad põhimõtted.

Aitäh! Kahe lausega seda kokku võtta vist ei õnnestu. Ülevaadet tehes mainisin, et põhiline vahe kehtiva seaduse ja meie ees oleva seaduseelnõu vahel on see, et maaomanikul tekib suurem õigus rääkida kaasa jahipidamises, mis toimub tema maal. See on üks põhimõtteline lähtekoht, mis läbib kogu seaduseelnõu. Nii nagu ma enne ütlesin, kehtiva seaduse alusel on maaomanikul, juhul kui ta ei saa jahipiirkonna kasutajaga kokkuleppele, väga ahtad võimalused jahipiirkonna kasutajat kas välja vahetada või temalt kahjutasu nõuda, need on sisuliselt olematud. Nagu ma samuti enne ütlesin, tema ainuke õigus on 100%-liselt katta kahjud, mis tema maa peal on tekkinud. Nägin enne kolleeg Tiit Tammsaare pearaputust selle väite peale. Võib-olla ma olin enne pisut ebatäpne, loomulikult rakendub see õigus alles siis, kui jahipiirkonna kasutaja ja maaomaniku vahel ei ole kokkulepet. Nii nagu Tiit ise kirgliku jahimehena teab, on 90%-s Eesti jahipiirkondades võimalik kokkulepped sõlmida ja need kokkulepped on sõlmitud. Üldjuhul on läbisaamine maaomanike ja jahipidajate vahel Eestis väga sõbralik.
Ma arvan, et põhiline ongi see, mis ma teile juba ütlesin: omanikule hakkavad kehtima omaniku õigused, mis muudes valdkondades Eesti riigis juba ammu kehtivad. Soovin siinkohal ära märkida, et selle seaduseelnõu ettevalmistamisel on maksimaalselt proovitud arvestada nii jahimeeste kui ka maaomanike ettepanekuid. Kogu see eelnõu on tegelikult nende kahe osapoole omavaheline kompromiss. Selles mõttes jahipiirkonna kasutajate jaoks suuri muutusi ei ole, et kõikides kehtivates jahipiirkondades jätkub jahipidamine samamoodi edasi, lihtsalt mõningatel teistel alustel. Kelleltki jahipidamisõigust selle seaduse jõustumise korral ära ei võeta.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja!  Jahiluba ega jahipidamisõigust kelleltki ära ei võeta, kui uus jahiseadus kehtima hakkab, aga jaht muutub kalliks ning paljud väiksema ja keskmise rahakotiga inimesed Eestis tulevikus enam jahti pidada ei saa. Kas te olete välja arvutanud, kui palju siis jahinduse käive Eestis järgmisel aastal kasvab? Milline see saab olema, kui palju Eesti riigis selle seaduse jõustumise korral raha juurde tuleb?

See küsimus ei puuduta absoluutselt arutelu komisjonis, kuid ma vastan hästi lühidalt: väide, et tegemist on seadusega, mis on viidud ärilistele alustele, on täiesti meelevaldne ja keegi ei ole mingisuguseid arvutusi teinud, sest nende järele puudub vajadus.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Vibujahi puhul on palju räägitud sellest, et see suurendab salaküttimist, kuna vibu ei tee pauku ja raske on kontrollida. Samas võib ju iga inimene vabalt metsa minna ja öelda, et ta laseb seal lihtsalt märki ja ongi kõik. Milline on Keskkonnainspektsiooni seisukoht vibujahi lubamise osas?

Aitäh! Keskkonnainspektsioon mingit eraldi seisukohta vibujahi lubamise osas ei esitanud. Ja päris nii see ka ei ole, et keegi kõnnib vibuga metsas ja ütleb, et laseb märki. Siis võiks ju püssiga metsas jalutaja samamoodi öelda, et ta laseb lihtsalt märki. Tegelikult on meie ees olevas seaduseelnõus väga täpselt kirjeldatud, mida loetakse jahipidamiseks, seda nii tulirelva kui ka vibu puhul. Kui inimesel on metsas kaasas vibu, mis vastab seaduses sõnastatud jahivibu tunnustele, aga tal ei ole kaasas kehtivat jahimehe tunnistust või vibujahi laskekatse tunnistust, siis on õigus rakendada sanktsioone vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele. Nii lihtne see ongi. Jalutada metsas vibuga ja väita, et lasen märki, ei ole võimalik.
Kuid ma tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et minu arvates on salaküttimine äärmiselt tõsine probleem, seda juba praegu. Sellega tuleb päris kindlasti tegelda, kas siis suurendada Keskkonnainspektsiooni järelevalve võimekust või parandada jahimeeste omavahelist informeeritust. Kui osa jahimeestest tegeleb salaküttimisega, siis heidab see ju varju kõikidele jahimeestele terves Eestis. Minul isiklikult tulevase noorjahimehena ei oleks küll hea meel viibida sellises seltskonnas, kellest osa täiesti teadlikult tegeleb salaküttimisega. Tõepoolest, see on taunitav! Seda tehakse aga paraku juba praegugi ja mina isiklikult ei usu, et vibuga jahtimine salaküttimist suurendaks. Juhin veel tähelepanu, et vibuga võib jahti pidada ainult väikeulukitele.

Tiit Tammsaar, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et meie kõige suurema maaomaniku, RMK osatähtsus jahimaade hinna kujundamisel on määrava tähtsusega. Ütleme siis nii, et viimasel oksjonil kujunes keskmiseks rendihinnaks kaks eurot hektari eest. Kas te arvate, et Helenius, kellel on Kaiu vallas 1000 hektarit maad, ei küsi seda kahte eurot hektari eest, juhul kui ta hakkab minuga lepingut sõlmima? Kas te peate teda idioodiks või kelleks te teda peate? Igal juhul ta küsib kaks, võib olla ka kolm eurot. Väita seda, et RMK ei loo siin trendi, küll ei saa. Või kuidas see oli teil mõeldud?

See ei puuduta absoluutselt arutelu komisjonis, kuid kui on konkreetseid ettepanekuid, kuidas RMK peaks oma jahimaadel jahti paremini korraldama, siis teie Riigikogu liikmena võiksite neid täiesti vabalt esitada. Kuid ma möönan, et mingisuguse indikatsiooni võib selline lähenemine tõepoolest anda. Minu teada annab RMK jahimaid välja siiski üheaastaste rendilepingutega. See on mõnevõrra teistsugune lähenemine, kui on teistel jahimaa kasutajatel, kus leping tehakse kümneks aastaks. Kuid nii nagu kõikidele jahipiirkonna kasutajatele kehtivad ka RMK-le samasugused järelevalve, küttimismahtude ja kogu jahikorralduse nõuded. Kui nad teevad midagi valesti, tuleb nende suhtes täpselt samamoodi sanktsioone rakendada nagu ükskõik millise teise jahipiirkonna kasutaja suhtes. Kuid seda, et nad teevad midagi valesti, on siit Riigikogu saalist küll nii üht- kui teistpidi meelevaldne hinnata. Selles küsimuses tuleks mõjusid siis ikkagi konkreetsemalt analüüsida, juhul kui need mõjud on nii positiivsed kui ka negatiivsed.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu kannab ilmselgelt kiirustamisest tuleneva lohakuse märke. Põhiline jahihooaeg on Eestis ikka sügisel ja talvel. Kui ma nüüd ei eksi, ma ei ole jahimees, siis suvel on minu meelest lubatud jahti pidada vaid metskitsedele ja sokkudele ning praegusel ajahetkel polegi jahimehel püssiga metsas midagi teha. Seda enam on pannud jahiringkondi imestama komisjoni soov see seadus võimalikult kiiresti vastu võtta. Millised olid komisjoni argumendid selliseks kiirustamiseks?

See, et on kiirustatud, on teie väide, härra Peeter Võsa. Komisjon töötas oma tavapärases rütmis, võib öelda, et algselt mõeldust isegi pisut aeglasemalt, kuid seda põhjalikumalt. Lähtusime ettepanekutest, mis olid keskkonnakomisjonile laekunud, ja nende menetlemise kiirusest ning meil ei olnud mingit põhjust lihtsalt oodata mingisugust muud aega. Seaduseelnõu menetlus keskkonnakomisjonis on olnud põhjalik ja see on tänaseks lõpule jõudnud. Kuid üks oluline asjaolu on see, et jahimehed peavad 25. aprilliks maksma riigieelarvesse jahipidamisõiguse tasu. Eelnõu selleks ajaks seadusena ei jõustunud. Jahipiirkonna kasutajatele esitatakse arved kahe kuu kaupa ja me soovisime, et jahipiirkonna kasutajatel oleks pikemalt ette teada, kui palju jahipidamine neile jahipidamisõiguse tasuna maksma läheb. Ka seetõttu ei lükatud seda seaduseelnõu sügisesse, mis on aga väike põhjus. Põhirõhk on ikkagi sellel argumentatsioonil, mis ma teile oma vastuse alguses andsin, st polnud küsimusi, mis oleksid jäänud lahenduseta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! RMK korraldab ju peremeheta varale oksjoneid ja teenib seega vara müügist raha. Millistel eesmärkidel kasutatakse oksjonitel jahiõiguse müügist saadavat raha ja miks kuulub jahiõiguse müügi õigus RMK-le?

Õigus pidada jahti RMK maadel on maaomaniku õigus. Kõike muud, mida te küsisite, tuleks küsida kas mõne RMK nõukogu liikme käest või arupärimise korras keskkonnaministrilt. Tõepoolest, käesoleva seaduseelnõu menetlust komisjonis ei puuduta kuidagiviisi see, kui palju RMK kogub raha ja milleks ta seda kasutab. Selline on mu vastus.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Komisjon ei toetanud minu muudatusettepanekut, mille järgi püsiasustusega väikesaarel tuleks jahikorraldus kooskõlastada saarvalla volikogu või väikesaare üldkoguga. Kuidas peaks siis väikesaarte kogukond või vähemalt saarevaht, kelle riik on ametisse pannud, saama infot, et näiteks homme tuleb 15 Itaalia jahimeest linnujahile ja väikesaar muudetakse kaheks päevaks piltlikult öeldes lasketiiruks?

Aitäh! Mina näen, et see koht on jahindusnõukogu. Juhul kui tegemist on sellise maakonnaga, kus on ka väikesaared, peaks jahindusnõukogu töös osalema ka väikesaare esindaja või siis peaks informatsiooni liikumine olema kuidagi selgem. Ma ei tea, kas igapäevases elus on sellised probleemid väga sagedased, et kuskilt tulevad mingisugused jahimehed, kellest keegi mitte midagi ei tea. Ma möönan, et kui selliseid olukordi reaalses elus ette tuleb, siis peaks informatsiooni liikumine olema parem. Parim võimalus selleks on, kui saare esindaja saab kaasa rääkida ja osaleda jahindusnõukogu töös. Ja nagu ma enne ütlesin, peaks informatsiooni liikumine, juhul kui see praegu ei ole piisavalt hea, olema parem.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud komisjonipoolne ettekandja, tänud teile vapruse eest! Eelnõu on oma esialgse versiooniga võrreldes küllaltki palju muutunud, sellesse on uusi põhimõtteid sisse toodud. Kuidas sina konkreetselt praegu tunned, kuidas see eelnõu, kui ta vastu võetakse, hakkab seadusena toimima? Millised on sotsiaalsed mõjud kogukonnas? Teatavasti maaomanikud ja jahimehed elavad kogukonnas ja suhtlevad, sotsialiseeruvad. Teiseks, millised on selle seaduse majanduslikud mõjud? Ja kolmandaks, milline on administratiivne suutlikkus, milliseks sa seda praegu hindad?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen siit kõnetoolist korduvalt öelnud, et käesolev seaduseelnõu valmis nii omanike esindajate kui ka jahimehi esindava jahimeeste seltsi omavahelise kompromissi tulemusena. Kõiki neid aspekte, millele te oma küsimuses viitate, arutati ka selle eelnõu koostamise ja menetluse käigus äärmise põhjalikkusega. Mitte kellelgi ei ole eesmärki  Eesti jahindust kuidagi pahupidi pöörata. Nii nagu ma enne siin ütlesin, säilivad need 324 jahipiirkonda sellisel kujul, nagu nad on. Informatsiooni paremaks vahetamiseks ja koostöö tõhustamiseks luuakse maakondlikud jahindusnõukogud. Jahipiirkonna kasutusõiguse load muutuvad küll tähtajaliseks, kuid kõigil 324 jahipiirkonnal hakkab seaduse jõustumise järel kehtima kümneaastane kasutusõiguse tähtaeg. Lisaks pindala nõudele on sisse toodud ka kinnistute arvu nõue, mille kohta Neeme Suur küsis. Kõik need on ju muudatused, mis soosivad praeguse jahikorralduse jätkumist, kuid mängu tuleb praktikas juba väga paljudes jahipiirkondades toimiv filosoofia, et eraomandi omanikul on õigus kaasa rääkida tema maa peal toimuva jahi korralduses. Kui need läbirääkimised toimuvad ja kokkulepped sünnivad, siis ma ei näe põhjust, miks peaksid kaasnema mingisugused sotsiaalsed mõjud.
Tõesti, ma olen ise ka väga väikesest kohast pärit, seal sündinud ja veedan seal kogu oma töövälise aja. Ma tean neid nädalavahetuse päevi, kui jahimehed kogunevad, et minna ühisjahile. Ma tean neid inimesi ja osaliselt ka nende majanduslikku olukorda. Maaomanikul on siiski õigus teada, mis tema maa peal toimub, ja oodata jahipiirkonna kasutajalt partnerlust – see oleks vist kõige õigem sõna. Sealsamas Raplamaal, kust me Tiiduga mõlemad pärit oleme, on üks tubli kartulikasvataja, kelle maad ulatuvad kolme jahiseltsi aladele. Kahega neist on tal väga hea läbisaamine ja kolmandaga seda läbisaamist ei olegi. Ma eeldan, et nende kahe puhul, kellega temal konkreetselt on väga hea läbisaamine, jätkub ka uue seaduseelnõu valguses kõik täpselt nii, nagu tänaseni on olnud. Nii et koostöö toimib. Aga jahimeeste hinnangu järgi on alla 10% nendest 324 jahimaast tõesti sellised mõnevõrra probleemsed piirkonnad. Kindlasti ei ole seal probleemide ainukeseks põhjuseks jahimehed, kaugeltki mitte seda ei soovi ma väita, vaid tegemist on piirkondadega, kus kokkulepete saavutamine on mõnevõrra komplitseeritud. Kui me seaduse jõustumist selles valguses vaatame, siis ei ole asjaolud üldsegi mitte nii hullud, kui meile siin seaduseelnõu menetlemise käigus on proovitud väita ja muljet jätta.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Läheme § 24 lõike 4 ehk siis keelatud jahipidamisvahendite ja -viiside juurde. Lõike 4 punktis 4 on kirjas, et jahipidamine on keelatud mootoriga veesõiduki, mootor- ja maastikusõidukiga ulukit taga ajades. Sõidukid on jaotatud mootorsõidukiteks ja maastikusõidukiteks. Tuleb välja, et meil on ka sõidukid, mis on küll maastikusõidukid, aga ei ole mootorsõidukid. Tõenäoliselt on tegemist maastikujalgrattaga, millega siis ei tohi ulukit taga ajada. Aga ma ei näe siin ühtegi viidet hobusele. Kas see tähendab, et ratsajaht on Eestis lubatud? Vibujahi me tõime sisse. Kuna me hobusega uluki tagaajamisele ja hobuselt uluki laskmisele tähelepanu ei pööra, kas siis on meil lisaks vibujahile ka ratsajaht lubatud? Kas see on nii?

See on tõesti väga hea küsimus, mis ei puuduta küll komisjoni arutelu. Ma täpsustan: kas te küsisite § 24 või § 25 kohta? Paragrahvi 24 kohta. Mina olen aru saanud selliselt, et kui ei ole mootorit, siis on lubatud.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab neid välismaa kütte ja jahimehi, kes tulevad Eesti metsadesse küttima, kas hobusel või ilma, see pole antud juhul oluline. Kui võrrelda meie jahiseadust teiste Euroopa Liidu riikide jahiseadustega, millises positsioonis me siis sinu arvates oleme? Võtame sellesama meile paljudele meeldinud vibuga küttimise. Kui siia tuleb vibulaskja Sherwoodi metsadest, kas talle on siis kõik teada ja kas tema riigi jahiseaduses on samasugused sätted olemas?

Niipalju kui mina olen jahipidamisest kui sellisest väljaspool seda seaduseelnõu aru saanud ja püüdnud aru saada, reguleerib jahipidamist ja jahimeeste käitumist üle maailma kirjutamata jahieetika. Seda esiteks. Ma arvan, et meil Eestis on jahindusega väga hästi, ja sellest tulenevalt on arutatavas seaduseelnõus soovitud maksimaalselt säilitada nn traditsioonilist jahindust, nagu ma Rein Randveri küsimusele pikalt vastasin. Niisiis ei ole muutusi, mis käesoleva seaduseelnõu vastuvõtmisega võiksid kaasneda, üldse nii palju.
Mis puudutab vibujahti, siis ma arvan, et vibujahi võimaldamine Eestis muudab jahipidamise mitmekesisemaks. Mõningaid väikeulukeid, näiteks kobrast, on vibuga kindlasti palju kergem tabada. Vibunoolele saab külge panna ka nööri, ja kui sa oled kobrast tabanud, siis saab nööri abil kopra veest välja tõmmata. Ma arvan, et meil Eestis on jahindusega kõik hästi. Sellest annab tunnistust ka see, et Eestit külastab ja peab siin ka jahti aastas umbes 3000 jahimeest väljastpoolt. Meil on haruldased liigid, needsamad suurkiskjad, keda me oleme vastavalt Euroopa Liiduga liitumise lepingule kohustunud Eestis hoidma – hundid, karud, ilvesed.
Mis puudutab teie küsimuse lõpuosa, kas mujal on samasugused reeglid, siis ma arvan, et teatud sarnasusi ja läbivaid jooni leiab kõikide riikide jahiseadustest.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleb jahindusnõukogu kohta, § 9. Jahindusnõukogu pädevusse on antud küttimismahu ja -struktuuri kokkuleppimine. Natuke haakub see küsimus kolleeg Kotkase küsimusega, kes küsis selle kohta, et kui jahindusnõukogus ei ole inimest väikesaarelt, kuidas siis lepitakse kokku küttimismaht. Tõenäoliselt tuleb siis kellelegi anda volitus ja kokkulepitut saab vist tühistada ainult kohtus. Mis saab siis, kui keegi, kes ei ole nõukogus esindatud, ei ole kokkulepituga rahul?

Seaduses on sätestatud, et jahindusnõukogusse kuuluvad Keskkonnaameti esindaja riigi esindajana ning maaomanike ja jahimeeste esindajad. See, kui palju maaomanikke ja kui palju jahimehi sinna kuulub, ei ole kuidagiviisi reglementeeritud. Ma ei kujuta päris hästi ette olukorda, kus väikesaare esindaja soovib jahindusnõukogusse kuuluda ja selle tööst osa võtta, aga seda talle ei võimaldata. Ma arvan, et sellist olukorda praktilises elus ilmselt ei tekigi.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Natuke aega tagasi te teatasite, milline üksmeel valitseb selle seaduseelnõu puhul huvigruppide vahel. Ometi on Eesti Jahimeeste Seltsi juhatus oma pöördumises teatanud, et nad ei toeta teisele lugemisele saadetud eelnõu sõnastust. Vähe sellest, nad leiavad, et selline sõnastus ja regulatsioon kujutab tõsist ohtu meie rahvusliku jahinduse kestlikule arengule. Kuidas te ettekandjana seda kommenteerite?

Ma kommenteeriksin seda nii, nagu ma vastasin ka Rein Randverile. Meie komisjonis ja juba selle eelnõu väljatöötamise faasis on maksimaalselt proovitud arvestada kõigi osapoolte ettepanekuid. Minu hinnangul on tõepoolest tegemist nendevahelise kompromissiga. Neid mõjusid, millele jahimeeste seltsi juhatus viitab, on võimalik hinnata, neid on hinnatud, kõiki neid mõjusid on kaalutud. Nagu ma enne ütlesin, seaduseelnõu ettevalmistamine algas juba 2008. aastal. Keskkonnaminister on nimetanud seda seadust kaasamise meistriks. Võtame kas või näiteks arutelu keskkonnakomisjonis. Üheksale istungile, millest üks oli erakorraline, olid kutsutud ka kõik asjasse puutuvad organisatsioonid, ja ma julgen väita, et enamik ettepanekuid võeti arvesse, kui mitte tervenisti, siis osaliselt. Tegelikult on nii ministeerium eelnõu ettevalmistajana kui ka komisjon Riigikogus eelnõu menetlejana proovinud arvestada maksimaalselt kõikide osapooltega ja vastavasisulised muudatused, kui neid on peetud vajalikuks esitada, on ka enamjaolt eelnõusse muudatusettepanekutena sisse kantud.
Kuid ma tahaksin ära õiendada ühe asjaolu, millele sellessamas teie mainitud pöördumises on viidatud. Nimelt on viidatud sellele, et meil ei ole rakendusakte ja et rakendusaktide koostamisse ei ole osapooli kaasatud. Uue jahiseadusega kaasnevast kaheksast õigusaktist on uued vaid kaks. Nendest esimene on jahipidamisõiguse tasu suurus, selle maksmise ja maksmise kontrollimise kord. Sellega sätestatakse jahimehe aastamaks. Ja kuna tegemist on KIK-i jahindusprogrammi laekuva rahaga, mis jahindusse tagasi suunatakse, siis lepitakse selle tasu suurus kokku Eesti Jahimeeste Seltsiga. See on minu mälu järgi muudatusettepanek nr 35, millega tõsteti jahipidamisõiguse tasu ülemmäära viie euro võrra. Teine rakendusakt, mis on uus, on põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju hindamise alused ja metoodika, nõuded hindamisaktile, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning hüvitatavate okaspuude nimekiri. Seda määrust on Keskkonnaministeerium koos jahiseaduse eelnõuga paralleelselt menetlenud. Määruse eelnõu on valminud Eesti Jahimeeste Seltsi ja Eesti Maaomanike Ühenduse ettepanekutest lähtuvalt, oluline sisend on tulnud ka Põllumajandusministeeriumist. Jahieeskirja põhimõttelisi muudatusi sisse ei viida. Nii et tegelikult on rakendusaktid olemas ja osapooli on nendest informeeritud. Niisiis ei ole see argument päris õige ja selle pärast ei pea seaduseelnõu teist lugemist katkestama, nii nagu jahimeeste selts seda soovis.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Kalle, mis sa arvad, kumb osapool, kas maaomanikud või jahimehed, on selle seaduseelnõuga rohkem rahul?

Ma arvan – ja see on puhtalt minu isiklik arvamus, sest see ei puuduta komisjoni arutelu –, et rahulolematuid on mõlemal poolel ja samamoodi on mõlemal poolel ka rahulolevaid. Kompromiss tähendabki iseenesest seda, et leiti kuldne kesktee. Kindlasti on nii ühel kui teisel pool neid, kes maksimumi ei saavutanud ja päris rahul ei ole. Kuid vaadates tagasi aruteludele ja meenutades, milline see eelnõu oli parlamenti saabudes, arvan siiski, et nende nelja kuu jooksul on tehtud tubli töö ja seaduseelnõu on muutunud oluliselt paremaks. Ma tänan isiklikult kõigepealt komisjoni liikmeid selles töös aktiivselt osalemast ja loomulikult kõiki muudatusettepanekute esitajaid, kelle häid ettepanekuid me oleme saanud selle seaduseelnõu menetlemisel arvestada!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Kallid kolleegid! Siin saalis on vahel arutusel olnud must-valged eelnõud ja me võtame samasuguseid seadusi vastu. Jahiseadus ei ole kindlasti must-valge seadus. Oma küsimuses ettekandjale ma väitsin, et see seaduseelnõu on valitsuses või õigemini ministeeriumis menetluses olnud viis aastat ja veidi rohkem. Selle põhjusi on tõesti mitu. Isegi on vale öelda, et mitu – neid on palju.
Mis selle viie aasta jooksul ikkagi toimus? Ministeeriumil, õigemini Reformierakonnal oli soov muuta jahipidamine maaomanikukeskseks. Tõesti võib öelda, et praegune jahiseadus on just jahimehe poole kaldu. Ma arvan, et IRL-il oli kogu selles Eesti jahimajanduse ideoloogias väga õige seisukoht. Nad võitlesid selle nimel päris pikalt ja saavutasid ka väikest edu. Aga ma rõhutan, et see edu on olnud väike ja täna mul oleks põhjust õnnitleda reformareid, kes surusid oma tahtmise läbi ja nüüdne jahiseaduse eelnõu kaldub kahjuks teisele poole: ta kaldub omaniku poolele. Muidugi ei juhtu midagi homme, vaid alles siis, kui see seadus vastu võetakse. Siis muutub olukord vähehaaval selles suunas, et Eestis jahimeeste arv väheneb. Seda sellepärast, et jahipidamine läheb tunduvalt kallimaks ning väikese ja keskmise rahakotiga inimestel jahti Eestis võimalik pidada ei ole. Meie Eesti elukeskkond tegelikult kaotab selle seaduse jõustumisega. Seda mitte hoobilt, homme, aga me käivitame selle seadusega suundumuse, et metsa jahile saab minna rikas mees, on see siis kohalik mõisnik, kohalik rikkur, või siis meelitame mujalt siia inimesed, kes selle eest kallist raha maksavad.
Täna ettekandja kinnitas õige mitu korda, et see ei ole komisjoni teema ja seda me ei arutanud. Millistele küsimustele ta siis tegelikult vastas? Me võime rääkida mõnest juriidilisest nüansist ühe või teise paragrahvi puhul, aga eelnõu sisule kahjuks komisjonis nagu pihta ei saadud, kuigi asja arutati üheksa korda. Jutt on ühest eluvaldkonnast. Mulle jäi küll selline mulje, et see seadus muudab ühe eluvaldkonna suunda meie riigis. Me räägime ka teiste seaduste puhul pahatihti vähe teemal, kuidas üks või teine seadus aitab Eesti elu edendada, kas inimesed jäävad Eestisse või miks nad ära lähevad. Ma arvan, et jahiseaduse sellise lahenduse puhul mitte küll tuhanded, aga mõned noored perekonnad lähevad Eestist ära.
Mis ma tahan veel öelda? Opositsioon tegi head tööd, IRL võitles vägevalt oma aadete eest, aga kahjuks jäi alla. Võitsid reformarid, kes on ärimehed, kes võitlevad ärimeeste eest. Ärimehed selle seadusega võidavad – nii jahiärimehed kui ka teised, kes jahinduse pealt teenivad. Need teised on toitlustus-, majutus- ja transpordiettevõtted. Palun aega juurde!

Palun, kolm minutit!

Kuigi siin nii ettekandja kui ka minister väitsid, et tegu ei ole ärilise lähenemisega, oleme ikkagi kahjuks läinud seda teed, et me oleme nagu tüki Eestimaad maha müünud, kaubaks teinud. Nii võtame paljudelt inimestelt ära võimaluse tulevikus selle ürgse hobiga tegeleda. Rõhutan, just nimelt ürgse hobiga. Ja sellest on mul ääretult kahju, et IRL, kes peaks võitlema selle eest, et Eestis saaks millegi isamaalise ja ürgsega tegeleda võimalikult lai seltskond, seda jahiseaduse eelnõu menetlemisel ei saavutanud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tiit Tammsaare! Kolm minutit lisaaega.

Mina olen neljandat koosseisu Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige ja mul tuleb kurbusega sellest kõnetoolist öelda, et meie ligi viis aastat kestnud kompromissi otsimine on luhta läinud. Ja tõenäoliselt just selles majas on asju niimoodi suunatud. Mitmeaastane pingsalt kulgenud protsess uue jahiseaduse kooskõlastamisel ja eriarvamuste silumisel saab täna-homme läbi, lõppedes jahinduse tuleviku seisukohalt kindlasti fataalse lahendusega. Kahju, et kompromiss, mis sõlmiti väljaspool seda maja, keerati just siin Toompeal pea peale. Otsides kooskõla jahimeeste, loodushoidjate ja ultraliberaalse turumajanduse apologeetide, mammonameeste vahel, ei suudetud leida mingit kompromissi. Eesti kui Euroopa Liidu ühe kõige rikkalikuma ja suursugusema faunaga maa mainest saab selle seaduse vastuvõtmisega vaid nostalgiline mälestus. Need väärtushinnangud ning looduse mitmekesisuse ja tasakaalu printsiibid, mida Eesti kütid on vankumatult olenemata riigikorrast sajandeid hoidnud, on möödanikuks saamas, ja seda vaid väikese osa saamameeste osava ja jesuiitliku lobitöö tagajärjel. Enamik maa- ja metsamehi, kelle hulka ka mina kuulun, ei võida seadusest sentigi ja võib vaid und näha väidetava uue jahiseaduse hüvedest ja omanikuõiguse realiseerimisest, sest peotäis suurmaaomanikke on oma uue korra maksma pannud. Mõne hektari meestel jääb üle leppida väikeaktsionäri staatusega.
Ulukkonna liigirikkuse ja populatsiooni püsimajäämise seisukohast ei ole uuel seadusel küll mingit ülesannet. Õigemini on tehtud kõik, et sellised justkui vähetähtsad väärtused elimineerida. Mida rohkem küttimist ja turismijahti, seda parem, sest ulukeid, kes suuromanike püha omandit laastavad, jääb järjest vähemaks. Riik kui selline ei kontrolli ühte meie suurimat loodusrikkust ju pea mitte kuidagi. Me ei hakkagi kurtma jahindusklubide saatuse pärast. Tänu kehtestatud kulude kompenseerimisele õige pea sellised tüütud MTÜ-d suures osas kaovad või on nendes võim sujuvalt üle võetud. "Mis siis?" küsite teie, kes te ei ole jahimehed, kes te asjasse kõige paremas mõttes ei puutu. Ega see ei olegi midagi hullu, võrreldes maailmarevolutsiooniga! Ammu on teada, et kõige odavam liha on Selveris ja kala Maksimarketis või oli see vastupidi. Metsast tulev saak on tunduvalt kallim kui kõige kallimas kaubaketis pakutav.
Asjatundmatuile selle sõna kõige paremas tähenduses olen väikese seletuse võlgu. Me kõik teame, kuidas on lood meie maaeluga tervikuna. Põllumajanduse töömahukuse drastiline vähenemine on maal kaasa toonud nüüdseks juba pöördumatud muutused. Poed pannakse kinni, pankadest ja postkontoritest ei ole maal juttugi, koolid sulgevad stoilise järjekindlusega uksi, kultuuriüritustest ja huvialadega tegelemise võimalustest pole mõtet rääkidagi. Siiski võib siin-seal täheldada kõige kiuste mõningaid elumärke. Aktiivsed külamehed on kaitseliitlased ja abipolitseinikud ja priitahtlikud pritsimehed ning lisaks kõigele sellele ja vaatamata sellele on nad vabal hetkel ka metsas jahti pidanud. Nad on olnud oma riigile lojaalsed kodanikud, aga nüüd on sellega kahjuks lõpp. Parimal juhul lubatakse neid külamehi metsa uussakste kütitud loomade soolikaid laskma. Retooriliselt võib küsida ja peabki küsima: kas me sellist riiki tahtsime? Kas riigi võetud kohustuse Euroopa Liidu ees tagada ca 200 hundi, 600 karu ja ka ilveste populatsioon siin Maarjamaal peab see vaene külamees oma õblukesest rahakotist kinni plekkima? Kas on seda järjekordset eelkõige sotsiaal-majanduslikku vapustust meie külale ikka vaja? Kelle huvides see riid üles võetakse? Midagi on hirmus valesti sellel pildil!
Kutsun veel kord kõiki üles sellist külavaenulikku seadust kiirustades mitte vastu võtma. Meil on veel aega, aga mitte eriti palju. Ja kui seda ikkagi tehakse, siis, uskuge mind, need 15 000 tänini riigitruud jahimeest ja lisaks nende lähikondsed ei saa seda unustada. Nad ei unusta oma "heategijaid" ei valimistel ega riigile vabatahtlikuna abi osutades. Mul isiklikult on häbi selle koalitsiooni lehmakauplemise tulemusena sündinud kokkuleppe pärast, mille üheks pooleks on reformistid, kes said oma jahiseaduse, ja käivad jutud, et IRL saab oma põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse või jumal teab, mida veel. Kui reformistidest võib veel kuidagi aru saada, siis eriti piinlik on mul IRL-i pärast, et nad jahimehed hülgasid. Tuletan meelde, et enne eelmisi valimisi oli Eesti esikütt ja jahimeeste kaitseingel Jaak Aaviksoo isiklikult. Võite selles veenduda ajakirja Eesti Jahimees 2011. aasta esinumbrit sirvides – Jaak Aaviksoo lubab selles oma täies ilus seista surmani jahimeeste püüdluste eest. Milleni me tänaseks oleme jõudnud, on kõigile teada.
Lõpetuseks tuleb nentida, et vaatamata seaduse vastuvõtmisele ja just selle tõttu ei jäta jahimehed ja lihtsad külamehed oma püha võitlust. Ka kõige halvemat seadust saab muuta ja peabki muutma ning kes teab, kas meil lõpuks ikka on vaja nentida, et Pentus-Rosimannus on Eesti jahinduse Liiva-Annus.
Head suursuguse Eesti looduse ja eelkõige meie ulukite mitmekesisuse nautimist seni, kuni neid veel maha notitud ei ole! Aga selles, et seda tehakse, olen ma juba täna surmkindel. Kõik on koalitsiooni kätes, nii et mõelge enne, kui nupule vajutate. Teie kätes on kogu Eesti looduslik tasakaal ja ulukite säilimine. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Rein Randveri!

Väga austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kui rääkida jahinduse olemusest, siis me teame, et Eestimaal on jahimehi ja jahinaisi 15 000 – 16 000 inimese ringis, kes kasutavad jahinduse eesmärgil üle 80% riigi maismaa pindalast. Meil on relvaloa omanikke ligi 30 000, tsiviilkäibes on üle 60 000 tulirelva ja suurem osa nendest on jahiinimeste kasutuses. Ma ei pea siin silmas kallaletunge, vaid kogu seda suurt jahikogukonda, pluss kümned tuhanded maaomanikud, keda käesolev seaduseelnõu puudutab.
Me soovime eelnõuga 351 saavutada väga põhjapanevaid muudatusi, teha jahinduses kannapöörde ja viia valdkonna uutele alustele. Teiselt poolt aga on ka meie soov maaomanike ja jahimeeste murede lahendamine, et vastandamist ja konflikte oleks võimalikult vähe. Kas see on ikka nii? Meie põhiseaduse §-s 5 on kirjas, et loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Sellest lähtuvalt peame ka meie siin saalis otsustama riikliku jahinduspoliitika põhisuunad jahindustegevuses, ulukiseires, jahimaade korraldamises ja järelevalve osas. Meil on kohustus tagada jahiulukivaru taastusvaruna võimalikult suurele arvule isikutele. Praegu on paljud jahimehed jahimaata ning neil ei ole võimalust jahti pidada. Ka käesolev eelnõu ei lahenda seda probleemi. Kas vaatame edaspidigi läbi sõrmede sellele, et igaühele pole tagatud õigus vabale eneseteostusele? Olen kuulnud väiteid, et Nõukogude kord kehtib jahinduses tänaseni.
Head kolleegid! Meie kolleegid Riigikogu IX koosseisust menetlesid jahiseaduse eelnõu ikka vabariigi põhiseaduse vaimus. Maaomaniku ja jahinduse korraldajate ning maaomaniku ja jahimehe õiguslikud suhted on mitmes kehtivas peatükis lahti kirjutatud. See on täitmiseks ametnikele, korraldajatele ja vastutajatele. Võime küsida, miks seda siis tehtud ei ole. Ja kui rääkida Nõukogude aja jätkumisest, siis tuleb öelda, et nagu ka komisjoni määratud ettekandja rõhutas, võetakse eelnõuga üle senised sätted, millega on reguleeritud jahimeeste suhted, ja jahipiirkonna moodustamise põhimõtted. Normi 5000 hektarit ja piire ei muudeta ning jahipiirkonna kasutusõigus jääb samaks. Kunagi olid jahindusnõukogud, mis on ka nüüd eelnõus olemas, ka on selles endiselt suurulukite laske katsed. See oli väike loetelu sellest, mis ka käesolevas seaduseelnõus on ilusti lahti kirjutatud.
Eelnõu muutmiseks laekus hulk tänuväärseid ettepanekuid ja komisjonis toimus palju huvipoolte kohtumisi. Tulisemad vaidlused olid ulukikahjustustega seotud põhimõtete üle. Kahjustuste hüvitamine on eelnõuga jäetud suuremas osas jahimeeste õlule, omavastutuse piires osalevad loomulikult ka maaomanikud. Pean õigeks, et kahjude hüvitamises osaleb ka riik. Ja mis põhjustel? Meie riigi põhiseaduslik ülesanne on tagada elujõuliste ulukite asurkondade säilimine ja bioloogiline mitmekesisus ka tulevastele põlvkondadele.
Palun kolm minutit juurde!

Palun!

Riigil on võetud kohustus Euroopa ees suurkiskjate osas, kelle toiduks on uluksõralised, kes teevad kahju metsa- ja põllukultuuridele. Meil on olemas kaitsealused territooriumid, kus elavad ulukid ja kus osalt on jahipidamine keelatud või piiratud. Ulukid liiguvad sealt välja ümbritsevale territooriumile ja teevad kahju. Riigi osalemine tagab korra ja stabiilsuse ulukikahjustuste hüvitamisel ning hoiab ära omanike ja jahipiirkondade kasutajate vahelised võimalikud ebakõlad.
Ma tahan tänada keskkonnakomisjoni liikmeid, kes olid päri arutama viie Riigikogu liikme algatatud jahiseaduse muutmise eelnõu 328, mille eesmärk oli hoida ära segadused jahinduses. Tulemus: esimene lugemine lõpetati, edasi komisjoni jõud rauges ja eelnõu läks riiulile. Tegelikkus aga on selline, et mitu jahiseltsi on juba esitanud kohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Nii et segadused jätkuvad.
Käesoleva seaduseelnõu menetlemisel on mul olnud tunne, et me menetleme seda kiiresti, isegi ülikiiresti. Ühelt poolt saan aru, et kehtivas seaduses kirjas olevad ülesanded on kümme aastat täitmata, tähtajad on möödas. Ametnikud kirjutasid komisjonile, et jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse tähtajad on lähenemas ja jahinduse kindlatele alustele saamise seisukohast on väga oluline, et Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse eelnõu kiiresti lõpuni menetletaks. Kiire menetlemine ei lähe aga kuidagi kokku eelnõude menetlemise hea tavaga. Paraku on meil eelnõu kaks lugemist ette nähtud ühel nädalal. Ja nagu tõdesime, on eelnõus ka põhimõtteliselt uusi regulatsioone, seega peaks aruteludeks ja muudatusettepanekuteks andma rohkem aega. Ning ka avaldamise ja jõustumise vahel olgu piisav ajavahemik. Praegu on eelnõus kirjas, et seadus jõustub 1. juunil. Meenutan, et kehtiva jahiseaduse vastuvõtmisest kuni rakendamiseni läks 11 kuud, täna arutatav eelnõu tahetakse seadustada ühe kuuga. Ma küsin emotsionaalselt nii: kas me oleme Eesti riigis nüüd kümme korda haldussuutlikumad?
Eelnõuga ei ole saavutatud kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse ja kõlab arvamusi, ka komisjonis, et me võtame eelnõu seadusena vastu ja siis hakkame kohe tegema vigade parandusi. Kas me ikka peame niimoodi tegema?
Head kolleegid, tänavune aasta on jahinduses rahuliku jahikultuuri aasta. Soovin kõigile, et see edukalt kulgeks! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 351 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud härra eesistuja! Head kolleegid! Kas mul on üldiselt hea meel osaleda täna siin saalis jahiseaduse eelnõu teisel lugemisel? Ühelt poolt võib ütelda, et Keskerakonna fraktsiooni ettepanekud aktualiseerisid palju küsimusi. Kasutan praegu juhust ja kordan need üle. Näiteks me tegime ettepaneku täpsustada seaduseelnõu sätetega rentniku osalemise ja tema volituste kohta. Nagu te mäletate, esimesel lugemisel lükkasid eelnõu algatajad selle tagasi, aga menetluse ajal positsioon muutus ja nüüd on see küsimus üldiselt lahendatud.
Tegime ka ettepaneku moodustada fond, mille kaudu kompenseerida maaomanikele tekitatud kahju. Esimesel lugemisel ei leidnud ka see ettepanek algatajate toetust, ent menetluse ajal nende positsioon muutus ja nad tulid välja oma visiooniga reservfondi moodustamise ja eksisteerimise kohta.
Veel tegime ettepaneku arvestada otsuste langetamisel mitte ainult suurmaaomanikega, vaid ka väikestega. See lähenemine leidis samuti oma koha eelnõus, kuna algatajad järjekordselt muutsid oma positsiooni.
Tahan siinkohal kasutada võimalust ja eriti tänada kolleeg Marustet tema ettepanekute eest, mis aktualiseerisid kõrgel tasemel rea valdkondi ja aitasid seaduseelnõu menetlemisele kaasa. Eelnõu sai parem ja mõned teravad küsimused leidsid osalise lahenduse. Palju küsimusi aga ikkagi jäi. Näiteks ma täna küsisin ka komisjoni ettekandjalt, mispärast ei soovi riik olla reservfondi asutaja, kui ta juba osaleb tegevuses omavahenditega. Miks pannakse selle fondi tegevus ainult jahimeeste õlgadele, ei suudetud veenvalt argumenteerida. See ei ole nagu õige.
Veel: kas jahipidamine vibuga on hästi reguleeritud ja võib olla kindel, et tulevikus sellega seoses küsimusi ei teki? Mina ei ole selles kindel. Ka ei ole lõplikult lahendatud lahkarvamused suur- ja väikemaaomanike vahel ning maaomanike ja jahimeeste vahel. Eelkõnelejad seda aga juba valgustasid eri külgedest ja ma kordama ei hakka.
Lõpetuseks tahan teile ette lugeda mõned laused Margus Puusti, Eesti Jahimeeste Seltsi presidendi pöördumisest jahimeeste poole. Esimene tsitaat: "Eelmise nädala keskkonnakomisjoni otsus saata eelnõu teisele lugemisele juba sellel nädalal purustas meie lootused." Jätkan: "Kas tõesti peame ka meie hakkama kasutama äärmuslikke vahendeid ja ulukite ja jahimeeste õiguste kaitseks loosungitega Toompeale kogunema? Ka seda varianti arutasime erakorralisel koosolekul. Otsus oli, et mitte, ja juhatuse liikmed avaldasid lootust, et saadikud reageerivad meie juhatuse avaldusele võtta aeg maha ja käsitleda jahiseaduse eelnõu vajaliku tõsidusega ja lähtudes õigusloome heast tavast, koos rakendusaktidega." Kas pärast sellist avaldust võib rääkida partnerlusest selles valdkonnas? Ma mõtlen, et selle seaduseelnõu puhul partnerlust pole tekkinud, kui saab selliseid näiteid tuua.
Muidugi on ka palju teisi küsimusi, mille lahendused on pooleli jäänud või tagasi lükatud. Me leiame, et jahiseaduse eelnõu tuleks edaspidi veel menetleda. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku jahiseaduse eelnõu 351 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Erki Nool!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud vähesed jahiseaduse huvilised! Tahaksin ainult mõningatele ülestõstetud küsimustele vastuseid anda ja hirme vähendada. Üks põhilisi täna kõlanud väiteid on, et jahiseaduse eelnõu on menetletud väga kiiresti. Kindlasti ei ole see õige ja kindlasti ei ole menetlus olnud pealiskaudne. Jahiseaduse eelnõu saatis valitsus Riigikokku detsembrikuu alguses. Praegu on aprilli lõpp. Seega pole alust väita, et on rikutud tavapärase menetluse norme.
Lisaks on jahimeestelt tulnud rohkelt kriitikat, et ei ole arvestatud paljusid asju. Aga mina kui komisjoni esimees olen selle eelnõu menetlemise käigus näiteks saanud eri maade seltsidest 74 toetuskirja, milles soovitatakse lubada pistrikujahti ka Eestis. Kui me oleks arvestanud kõigi linnuhuviliste, ornitoloogiaühingu ja loomakaitseseltside ettepanekuid, oleks jahiseltsid meie peale märksa kurjemad olnud.
Nüüd natuke ka mett pannkoogi peale. Minu arvates on positiivne, et kui seadus vastu võetakse, siis jahipiirkonna kasutusõigus pikeneb kümne aastani. Usun, et see on väga suur vastutulek jahiseltsidele. Lisaks on jahipiirkonna muutmine märksa keerulisem, kui see eelnõu koostaja ettepanekul algul oli.
Üks põhilisi intriige tekitanud teemasid on olnud reservfondi loomine. Siin saalis süüdistati IRL-i, aga kompromiss, mis viimase kolme kuu jooksul sõlmida õnnestus, on minu arvates positiivne. Väga palju vaidlusi ja spekulatsioone tekitas teema, kui palju on riigis looduskaitseseadusega kaetud alasid, kus jahipidamine on keelatud. Ka seal tuli kompromisslahendus: kui uluki tekitatud kahju tekib alal, mis jääb ühe kilomeetri raadiusesse ala piirist, kus jahipidamine on keelatud, siis Keskkonnaamet kompenseerib selle.
Nii imelik, kui see ka ei tundu, vahest üks suurimaid muudatusi jahiseaduses on vibujahi lubamine. Jah, sellega on seotud väikseid hirme, aga need, kes võtavad vibu ja nooled metsa kaasa, peavad olema läbi teinud jahimeesteks kvalifitseerumise kursused. Peavad olema täidetud kõik tingimused, tehtud eksamid ja lisaks ka vibujahi laskekatse. Tiit Tammsaarele väikseks kommentaariks, et uus jahiseadus ei ole kindlasti põhjus, miks inimesed maalt ära lähevad, pigem see, et jahimehed ei tee oma naisi õnnelikuks ja pered on liiga väikesed. Just seepärast peab koole kinni panema.
Lõpetuseks nii palju, et opositsiooni asi ongi vastu vaielda. Aga ma loodan, et need, kes siin metssea häälega ruigavad, loevad jahiseaduse läbi ja näevad, et nende külvatud hirm ei ole õigustatud. Kindlasti on seadusega rahulolematuid nii jahimeeste kui ka maa- ja metsaomanike seas, aga olen siiski veendunud, et tegu on väga hea kompromissiga, mis aitab jahindust Eestis edendada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Erki Nool! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Püsiasustusega väikesaari on meil ühest küljest vähe ja teisest küljest piisavalt palju, et aru saada, et neid väikesaari ei saa panna kõigi teistega ühte patta. Nendel saartel, kus on omavalitsus, on rohkem kui normaalne, et omavalitsus teab, kuidas nende maalapil jahipidamine korraldatud on. Nendel väikesaartel, kus omavalitsus puudub, tuleb anda jahipidamise üle otsustamine või vähemalt jahipidamiskavade kooskõlastamine kohaliku kogukonna kätte. Praegu kehtiv jahiseadus seda vajalikuks ei pea ja kahetsusväärselt ei ole koalitsioon nõus seda ka uude seadusse sisse kirjutama. Vastuargumendid on pehmelt öeldes otsitud.
Meil on üle kümne püsiasustusega väikesaare ja naiivne oleks loota, et kõigi nende esindajad saavad maaomanike esindajatena koha tulevastes jahindusnõukogudes. Nii jätkub olukord, kus isegi riigi poolt ametisse pandud saarevahti võivad tema saarel üllatada korraga 10–15 umbkeelset jahimeest, kes muudavad mereääre lasketiiruks, tulistades padruneid lugemata kõike, mis lendab. Kuna jahiõigust müüakse oksjonil, on ostjateks tihti välismaalased või kohalikud "rahakoti-jahimehed". Kuna jahiala kasutusõigus müüakse üheks aastaks, puudub oksjoni võitjal igasugune motivatsioon ja vajadus seda jahiala hoida, arendada ja hooldada, seal toimetatakse ühepäevaperemeestena.
Abruka inimestel on siiani valusalt meeles, kui paar aastat tagasi tuldi, lasti maha ja viidi saarelt ära kahe päevaga 11 põtra. Kuu aega tagasi käis meediast läbi uudis, et 2013. ja 2014. jahiaasta jahilubade eelisõigusega omandamiseks toimunud suuruluki jahi lubade enampakkumise RMK Kuressaare jahipiirkonna Abruka jahialal võitis itaallasest turismiettevõtja. Ta plaanib hakata seal välisturistidele jahti korraldama. Samalaadsete probleemide kohta on tulnud infot ka teistelt väikesaartelt.
Jahiseadus oleks üks võimalus, kus Riigikogu saaks näidata oma lugupidavat ja hoolivat suhtumist püsiasustusega väikesaartesse, seetõttu palun toetada muudatusettepanekuid nr 1 ja nr 36. Need muudatusettepanekud on sõnastanud Eesti Saarte Kogu liikmed ja need väljendavad ühemõtteliselt väikesaarte elanike ootusi jahiseadusele.
Lisaks on jahiseaduse eelnõus ka teatud loogikaprobleemid. Eelnõu § 25 lõige 2 ütleb, et ilma lepinguta tohib jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest. Samas § 23 lõige 2 ütleb, et jahipidamisega on võrdsustatud ka jahisaadusega looduses viibimine. Seega ei ole võimalik valgel ajal viia jahisaaki majapidamisse, mis asub kinnistul, mille omanik pole jahipidamise lepingut sõlminud. Näiteks kui ma jahimehena tahan oma emale viia pardi ja ütelda, et ole hea, küpseta see ära, siis ma ei saa seda valgel ajal teha. Ma pean ootama, kuni pimedaks läheb, sest ema ei ole oma kinnistul jahipidamise lepingut sõlminud. Oleks ma vandenõuteooria pooldaja, siis ütleksin, et jahimehed saavad siit hea põhjuse tulla jahilt koju alati pimedas – seaduse §-d 23 ja 25 lausa nõuavad seda. Kaitsmaks jahimeeste abikaasade huve, palun komisjonil viidatud paragrahvid üle vaadata.
Kuna eelnõu ei arvesta kuidagi väikesaarte erisustega ja sisaldab loogikavigu, jääb mul üle tõdeda, et jahiseaduse eelnõu on toorevõitu ja homme on kolmandat lugemist varavõitu teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Kaheksa minutit.

Head sõbrad! Riigimetsa Majandamise Keskuse suunas on teele saadetud terve rida mürginooli ja kuna seda on tehtud täiesti valesti, siis seisan siin teie ees ainult selleks, et parandada ära kõige olulisemad faktivead, mis siin saalis on kõlanud.
Hakkan pihta sellest, et osa Eesti jahimaade erajahiühingutele välja andmata jätmine sätestati Eesti Vabariigi esimese jahiseadusega juba aastal 1993. Tollal kehtestati nõue, et vähemalt 9% riigi jahipiirkondadest jäetakse võimalikeks teadusuuringuteks, koolitusteks ja muude riigi avalike ülesannete täitmiseks. Nende jahipiirkondade õigusjärglane on Riigimetsa Majandamise Keskus, kes on valdavast osast jahipiirkondadest loobunud ning jätnud enesele jahiõiguse ainult 3%-l kõikidest Eesti jahimaadest. Kordan: ainult 3%-l kõikidest Eesti jahimaadest, seda valdavalt riigile kuuluval maal. Eesmärk on endiselt avalike ülesannete täitmine. Näiteks Kilingi-Nõmme jahipiirkonnas on suuremal osal territooriumist keelatud suurkiskjate jaht, et uurida nende populatsiooni dünaamikat ja teha asjakohaseid järeldusi.
Teine ülesanne on pakkuda jahipidamise võimalust jahiühendustesse mittekuuluvatele jahimeestele. Seda korraldatakse Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu otsusel juba kolmandat aastat avaliku enampakkumise korras. Huvi selle vastu on kõigil aastatel olnud suur, mis tõestab, et neid jahimehi, kellel pole võimalik jahti pidada, on palju. Lauri Laasi küsimus oli seega kümnesse. Tõepoolest, uutel noortel huvilistel pole sageli kuskile mujale pöörduda kui Riigimetsa Majandamise Keskuse poole. 
Teavet selle kohta, mis jahipidamine tegelikult maksab, jahipiirkondade omamine riigile suurt ei anna. Viitan siin Lembit Kaljuvee esitatud küsimusele. Keskmiselt maksti tänavusel enampakkumisel jahipidamise võimaluse eest 2,17 eurot hektari kohta. Kallid sõbrad, see on vähem kui pakk suitsu! Riigimetsa Majandamise Keskus on riigi esindajana suurim maaomanik Eestis, kelle jaoks ei ole oluline mitte niivõrd tulu teenimine jahindust korraldades, kuivõrd väärtuslikku metsa kasvatades. Need on kaks erinevat ülesannet. Seetõttu puudub Riigimetsa Majandamise Keskusel igasugune soov kasutajatele väljaantud jahipiirkondades ise jahti pidama hakata. Samas eeldab Riigimetsa Majandamise Keskus metsakasvatajana, et kokkuleppel jahimaa kasutajatega jaotatakse ulukikahjude hüvitamine omavahel ära. Vaatame fakte. 2012. aastal hindas Riigimetsa Majandamise Keskus ulatuslikke ulukikahjustusi 222 hektaril. Kokku on RMK majandatavate metsade pindala ca 850 000 hektarit. Kahjude kogusummaks saadi 145 000 eurot, mis teeb umbes 17 senti hektari kohta. Kallid sõbrad, neid kahte arvu kõrvutades nähtub, et kahjustuste hüvitamise võime on umbes 12 korda suurem kui kahju. Mäletate – 2,17 ja 0,17 eurot? Seega ei ole põhjust karta, et kahjude korvamine hakkab tulevikus jahimeestele üle jõu käima.
Ei vasta tõele ka ettekujutus, nagu koguneks RMK nõukogu alatasa jahimeeste kiusamiseks. Oma seisukohad kujundati 2010. aastal ja sellest on informeeritud nii jahimeeste esindusorganisatsioone kui ka laiemat üldsust. Üldise põhimõtte kohaselt ei püüa RMK jahimaade rendist tulu teenida ja seetõttu võib jahipiirkonna kasutaja, kes ulukikahjud kontrolli all suudab hoida, edaspidi arvestada võimalusega riigile kuuluval maal jahti pidada, makstes selle eest null eurot iga jahimaa hektari kohta. Ilmselt vajab ka see fakt kordamist: null eurot iga jahimaa hektari kohta.
Juttu on olnud vaestest Eesti ürgtraditsioone kandvatest jahimeestest ja rikastest välismaa ärimeestest. Loodetavasti ei peeta jahipüssi taga seisvate meeste üle rahvuse põhjal arvestust üheski Eesti jahipiirkonnas ja ka RMK ei ole seda teinud. Hinnanguliselt on alla 10% konkurssidel osalejatest välisriikide kodanikud. Kui paneme siia kõrvale metsaasjatundja Heiki Hepneri arvamuse, et tervelt kolmandiku lastud jahiloomadest lasevad maha väliskülalised, siis jõuame samuti järelduseni, et RMK süüdistamine Eesti talurahva – mis ta oligi? – enam-vähem orjastamises on täiesti alusetu.
Kallid sõbrad! Lõpetuseks avaldan lootust, et teie kõik, kes te täna nii kirglikult jahiseaduse teemal sõna olete võtnud, ilmutate vähemalt samasugust kirge, kui me räägime inimpopulatsiooni säilitamisest Eesti Vabariigis. Tahaksin näha sama põhjalikku süvenemist ja sama sütitavaid sõnavõtte, kui me hakkame arutama näiteks nende kahjude hüvitamist lastevanematele, mida tekitavad lapsed oma toitumisega. Soovin teile viljakaid arutelusid, aga palun tuginege faktidele, konkreetsetele arvudele ja muudele tõsiasjadele! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Ma juhuslikult kuulun nende hulka, kes arvavad, et karu tapmine Eesti metsas on samaväärne elevandi tapmisega Aafrika savannis. Ma võtan teie diskussiooni siin nagu kahe huvigrupi omavahelist arveteklaarimist, aga mul on õigus sõna sekka öelda. Siin kõlas, et jahimehi on Eestis 15 000 ja neil on registreeritud 60 000 püssi. 15 000 inimest meie elanikkonnast on selge vähemus. Mul on meeldiv võimalus esineda enamuse nimel. Pean alguses veel nentima seda, et kui selles eelnõus ei oleks § 27, siis tõenäoliselt muigaks ma kuskil suitsutoas ega võtaks teie väitlusest siin osa. Ja veel üks asi: see on sügavalt minu isiklik seisukoht.
Nii, jahindus. Jahinduse seisukohalt on, kui suhtumist vaadata, neli gruppi inimesi. Esimest gruppi iseloomustab väga hästi dialoog ühest toredast Ameerika filmist. Mees, kelle tema ülemus kutsus jahile, tuleb selles filmis koju ja küsib naise käest, et kuule, vaata, kas nende pükstega sobib homme jahile minna. Mees nimelt pole kunagi jahil käinud. Naine vaatab teda põlgavalt ja ütleb: "Kuule, kujuta ette, et sa oled väike metsahirveke, sa oled selline graatsiline, sul on suured vesised silmad, sa oled nii tore, sa jalutad oma kodus, metsas – seal on värske rohi, magus vesi –, ja äkki tuleb hopsti üks kuul ning sinu ajud ja kondid lendavad mitme meetri kaugusele. Mis kuradi vahet seal on, mis värvi pükstes oli mees, kes sind tappis?!" Umbes niiviisi kuulan praegu mina seda dialoogi. See tähendab, et on inimesi, kes ei taha jahipidamisest midagi enamat kuulda kui see, millest ma veidi hiljem räägin. Mina olen suur jahinduse vaenlane. Ma arvan, et me ei tohi oma nooremaid vendi tappa.
Aga on olemas veel kolm gruppi. Teine grupp on inimesed, kes nõustuvad sellega, et jah, peaks metsa puhastama, mingi arvu karusid ja põtru ära tapma, et teistel oleks parem. Kui neilt küsida, kuidas nad enne inimese ehk konkreetsemalt jahimehe ilmumist reguleerisid seda asja, siis on vastus, et ah, see tuli neil niisama välja. Kolmas grupp on need, kes pooldavad küll jahti, aga nad tahaksid, et see käiks veidi õiglasemalt. Kui sa suudad nii kiiresti joosta nagu meie kolleeg Nool näiteks, niiviisi noole kiirusega panna ja hundi kätte saada, siis äiga talle rusikaga ja hakka hammastega külge, aga ole mees ja mine talle vastu ilma selle tehnilise vahendita, millega sa saad ta poole kilomeetri kauguselt ära tappa. Ja neljas grupp on konkreetselt need jahimehed, kes ei saa elada ilma selleta, et keegi maha tappa ja pärast tal soolikad välja lasta.
Niiviisi me jaguneme ja selle võtaks rahulikult teadmiseks, kui mitte ei oleks § 27. Inimesed, mida te teete?! Te tahate lubada vibujahti! Muidugi räägitakse, et tsiviliseeritud riikides, näiteks Soomes ja Lätis, on see lubatud, kõik on korras. Kolleegid, astmeline tulumaks on 23 Euroopa Liidu riigis. Kui teie loogikat järgida, siis meilgi peaks homme olema astmeline tulumaks. See loogika siin ei mängi, mängib hoopis teine loogika. Püssi naljalt kodus ei tee, aga tehke lahti internet – teil on neid notebook´e laudade peal piisavalt. Otsige sealt välja, kuidas valmistada vibu. Mina sain 27 000 saiti, mis selgitavad, kuidas seda relva saab valmistada. Inimesed ei loe seda seadust. Nad kuulevad ainult seda, et vibujaht on lubatud. Ja ma saan vibu valmistada ühe õhtuga. Kui ma juba 40 aastat tagasi suutsin Puurmani pioneerilaagris poole tunniga valmis meisterdada vibu, mis saatis noole üle jalgpalliväljaku – kusjuures pikkuses, mitte laiuses –, siis suudab igaüks sedasama teha. Ja mida teie, jahimehed, ütlete, kui metsast hakkab välja tulema ulukeid, kes kuskil põllu peal, majade juures surevad ja kelle kaelast, seljast, tagumikust saab vibunooli välja nokkida? Kas te tõesti mõtlete, et suhtumine jahindusse paraneb siis?
Tehke eksperiment! Väikeulukeid on siin käeulatuses üsna palju. Kadrioru pargis ma nägin täna hommikul kolme oravat. Kolleegid, korraldame, palun, Kadrioru pargis ürituse nimega "Tapetud orava päev"! Kutsume kohale inimesed vibudega ja las nad näitavad meile, kuidas see toimib ja mitu haavatud oravat jookseb minema.
Kuulge, te lahendate neid maaküsimusi kvootidega või mis teil seal kõik ongi. Lahendage pealegi, aga miks te lasete tekkida sellel hullumajal vibudega? Kas te tõesti usute, et inimesed, kes saavad õhtul kodus poole tunniga vibu valmis tehtud, hakkavad neid lubasid taotlema? Vibu võetakse lahti, topitakse taskusse ja minnakse sellega metsa, ning mitte keegi seda kontrollida ei saa. Kui te, jahimehed, tulistate püssiga, siis optilise sihiku korral te 99% tõenäosusega tapate karu või põdra humaanselt. Mulle on see vastik, aga see vähemalt toimub hetkega. Ja te teete sealjuures vist pauku ka. Või te kasutate summuteid? Ei kasuta. Kolleeg, kes tegeleb selle asjaga, ütleb, et ei kasuta. Aga vibu ongi summutiga püss – te ei anna teistele ulukitele šanssi pääseda. See on summutiga relv ja loomad ei tunneta ohtu, mis neid selles metsaosas varitseb. Ja see vibuga lurjus, kes metsas kõnnib, võib haavata kümneid loomi, enne kui ta ühe kätte saab.
Kolleegid, olgem inimesed, võtame välja selle § 27! See on inimloomuse vastane, see on ebahumaanne. Sellest võib kurat teab mis jama tulla. Loodan, et te säilitate inimese näo ja tegelete selle seaduseelnõuga edasi ning võtate kõik selle, mis puudutab vibujahti, sealt välja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun, kolleeg Ülo Tulik!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, see eelnõu on tekitanud hästi palju emotsioone. Nägime seda ka täna siin saalis, kui arutelu jõudis laste tekitatud kahjude osalise katmiseni riigi poolt ja ka hea kolleegi härra Stalnuhhini tõstatatud vibujahi teemani. Ma alustangi vibujahist. Seda ei tasu küll nii hullusti karta, nagu hea kolleeg siin just demonstreeris. Tegelikult peavad vibunooled olema märgistatud konkreetse jahimehe numbriga. Kui keegi on looma haavanud, siis saab selle numbri järgi teada, kes noole lendu laskis. Ja näiteks kopra puhul on noolega tabamise ja looma kättesaamise tõenäosus suurem. Nii et niiviisi asjad küll toimuma ei hakka, nagu hea kolleeg siin puldis pildi maalis.
Samas pole kõigi nende emotsioonide taustal eriti puudutatud küsimust, miks ikkagi uut jahiseadust vaja on. Minu arvates on mõistlik veel kord tulla selle juurde tagasi, et õiguskantsler oli väga selgelt teada andnud, et maaomaniku põhiseaduslikke õigusi on kehtivas seaduses rikutud. See oli põhjus, mille pärast see seadus käsile võeti. Kinnitan teile, head kolleegid, et see ei ole kokkulepete alusel koostatud eelnõu. Õigemini, kui seal kokkulepped olidki, siis nende aluseks ei olnud mitte põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Olid teised kokkulepped ja siinkohal ma tahan neid meenutada.
Kui eelnõu tuli Riigikogusse, siis ei olnud seal sees riigi osalust ulukite tekitatud kahju katmisel. Nüüd on see sees, nagu kuulsite. Fond ei olnud kohustuslik, aga see on nüüd seaduses selgelt kirjas. Ka kümneaastane kehtiva rendilepingu pikendamine soosib kindlasti jahimehi, mitte nn suurärimehi. Veel on sisse toodud kahju hüvitamine, kui tegu on looduskaitsealadega piirnevate maadega, samuti vibujaht, mida ma just puudutasin. Nii et tegelikult kokkuleppeid oli üsna palju ja ma tahan kinnitada, et eelnõu on sündinud laiapõhjalise konsensuse alusel.
Mõne sõnaga ka sellest, miks need läbirääkimised nii raskelt kulgesid. Kui me üldiselt võime öelda, et Eestis ei ole jaht ärile rajatud, siis tegelikus elus on see meil hakanud nii minema. Mitmel pool Eestis on tekkinud jahtkonnad, kus tegutsetakse äripõhiselt. Karulaskmisluba maksab 3500 eurot, hirvelaskmisluba enam-vähem sama palju ja kui maaomanik seda teab, siis nii ongi probleemid tekkinud. Samas tahan kinnitada, et Eesti Jahimeeste Selts on väga tublit tööd teinud just selliste nn kinniste jahipiirkondade vastu. Aga ikkagi on meil umbes 3000 jahimeest, kellel ei ole jahtkonda, kuhu kuuluda.
Kindlasti tahan öelda seda, et mina ei leia küll ühegi kandi pealt, et selle seaduse tõttu inimesed lahkuvad maalt. Pigem vastupidi. Seda peab ka tunnistama, et tuntud jahindusteadlase Nikolai Laanetu soovi eelnõusse sisse kirjutatud ei ole. Meenutan tema väga õiget mõtet, et jahiseaduse põhieesmärk peab olema ulukipopulatsioonide kaitse ja nende otstarbekas kasutamine. Aga ma olen veendunud, et ...

Kolm minutit juurde.

... kui mõistlikult seda tulevast seadust rakendada, siis on Nikolai Laanetu mõtted võimalik ellu viia. Ja seda võivad teha needsamad maakondade jahindusnõukogud, kui need moodustada tõepoolest kogukonnapõhiselt ja anda neile otsustamisõigus. Minu arvates ministeeriumi ametnikud on kinnitanud, et nii saab see olema. Jah, tuleb tunnistada, et seaduseelnõu ei meeldi kõigile osapooltele, aga ta on vastuvõetav.
Nüüd kahjunõuete käsitlusest, mis on kõige emotsionaalsem teema. Julgen arvata, et tegelikus elus see ei hakka olema nii suur probleem, kui see meil siin saalis on olnud. Enamik jahimehi on maaomanikud, enamik jahimehi käib oma kandi meestega jahil ja kui nad ei ole seni nende kahjude hüvitamist nõudnud, siis uskuge, nad ei hakka seda ka tulevikus tegema. Teatud inimesed ilmselt hakkavad, aga see ei saa olema valdav. Inimesed tahavad kuuluda kogukonda, teistega koos toimetada, koos eksisteerida. Ma ei usu, et see saab olema suur probleem. Head arutelu jätku teile kõigile ja head tänase päeva jätku!

Suur tänu, kolleeg Ülo Tulik! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Tõnu Juuli!

Austatud esimees! Lugupeetud saalisviibijad! Minu vanavanaisa oli jahimees ja minu vanaisa, kes võitles vabadussõjas, oli ka jahimees. Minu isa oli jahimees ja mina olen jahimees ja minu pojad on jahimehed. Nii et Mihhail Stalnuhhiniga võrreldes ma olen tema vastand. Kindlasti ei pea ma jahipidamist mingiks metsikuks kireks tappa. Seda ka tänapäevase vibujahi puhul. Ma ei kujuta ette jahimeest, kes tahab, nagu Stalnuhhin ütles, minna vibuga metsa ja lasta seal mõnd looma nii, et loom piinleks paar päeva, enne kui ta sureb. Loomulikult see nii ei ole.  
Jahinduse puhul on tegemist inimkonna ühe kõige vanema ja autoriteetsema harrastusega. Jahindus on maamunal eksisteerinud aastatuhandeid ja tänu sellele on ka härra Stalnuhhin siin meie keskel olemas, sellepärast et tema esiisad suutsid garanteerida sellise toidulaua, et oli võimalik järglastele elu anda.
Kuulates täna siin kõiki neid kõnesid, tekitas minus väga sooja tunde Lembit Kaljuvee sõnavõtt. Kui Lembit tuleb siia pulti, siis esindab ta alati riigimehelikkust – erakondlikkus ja propagandapoliitika jäävad tagaplaanile. Selliste meeste puhul tundub mulle, et nende soov on jätta endast peale oma parlamenditöö lõppu maha parem Eestimaa, kui see oli siis, kui me parlamenti tulime. Siin kõlas mitmeid elufilosoofilisi tõdesid, muu hulgas ka see, et palga teenimine, tööl käimine on üks osa elust. Mida rikkam on riik, seda väiksema tähtsusega see on. Toon näiteks heaolu-Mekas Skandinaavias tehtud küsitlused. Sealsed inimesed vastavad selgelt, et nad käivad tööl selleks, et pärast oleks võimalik rohkem pühenduda oma hobidele, perele ja sõpradele.
Mul oli võimalus minna Soome arstina tööle juba aastal 1989, kuna ma töötasin seal mitu korda vahetusarstina. Aga päriselt minna ei ole ma kunagi tahtnud sel lihtsal põhjusel, et Eestimaa on minu jaoks tervik. Ning üks osa sellest tervikust on töö kõrval jahindus. Just see hoiab mind siin.
Miks on tänane diskussioon siin saalis olnud nii kuum ja mispärast on huvi selle seaduse vastu väga suur ka väljaspool Riigikogu? Aga seepärast, et jahiseadus reguleerib Eestis palju rohkemat, kui mõningad ignorantsed sõnavõtjad arvavad. Toon näiteks kõrvale kultuurivaldkonna. Kas näiteks Laine ja Imre tahaks kooride asemel korraldada ansamblite laulupidu? Kuidas see neil välja kukuks? Või riigikaitsjad – kas nad tahaksid riiki kaitsta 20 000 mehe asemel 4000 mehega? Me võime oma uue seadusega esile kutsuda protsessi, mille tagajärjel võib alata jahikultuuri vaikne lagunemine ja hääbumine. Üks pool – erametsaomanikud – saavutab omandit tähtsustades midagi, teine pool ehk jahindus aga hääbub. Seda meil ju tegelikult vaja ei ole. Mehed peaksid Eestis metsa ära mahtuma. Meil tuleb leida kompromiss, arvestades omandi huve ja jahi kui üldrahvaliku kultuuri osa huve. Minu jaoks ei ole jahipidamine tähtsusetum osa kultuurist kui näiteks koorilaul või teater. Enamik inimesi, kes on selle kasuks otsustanud, naudib loodust ja pühendab suure osa vabast ajast sellele.
Palun kolm minutit veel!

Kolm minutit, palun!

Jahimehi häirib praegu lihtsalt teadmatus. Nad ei tea näiteks, mis saab sellest fondindusest. Metsaomanikud on mullu kasutanud vaid 8% Euroopa Liidu eraldatud rahast, mis on ette nähtud metsakahjustuste ennetustegevuseks ja metsakahjustuste likvideerimiseks. Järelikult ei tunta selle vastu eriti huvi. Aga huvi võib ehk ka kunstlikult tekitada?! Et saada näiteks lauale tänase seaduseelnõu veelgi radikaalsem variant ja panna jahimehed teistsugusesse sundseisu. Seda ei tohi unustada!
Ja mida kokkuvõttes üldse jaht maksma võib minna, seda ka ei teata. Rakendusakte koos eelnõuga meie laudadel ei ole. Võib-olla ei ole uut seadust praktikas üldse võimalik efektiivselt rakendada. Ma ei räägi üldse nendest kahtlase väärtusega nõuetest, et külalisjahimehed Euroopa Liidu maadest peaksid sooritama laskekatse. Presidendi kantselei võib selle nõude vaidlustada ja seaduse Riigikokku tagasi saata.
Kõige suurem mure aga on, et juba aastaid mulle tundub, et ministrid on nagu sellise rakendi vedajad, kus kutsarid on hoopis teised isikud. Ja kolmandat parteid esindavad justkui ametnikud. Riigikogu kahjuks ei ole enam seadusandja, vaid tõepoolest sundseisus kummitempel.
Lõpetuseks kinnitan: ma ei ole vastu sellele, et omand on püha ja puutumatu. Aga põhiseaduses, härrad ja daamid saalis, on ka punkt, mis räägib rahvuslikust rikkusest, mille kasutamine lepitakse ühiskonnas kokku. Selleks olemegi meie siin saalis, et see väga vajalik lepe ilusasti paika panna. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Tõnu Juul! Lugupeetud kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teie repliik, palun!

Vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse §-le 70 on see tegelikult vastusõnavõtt, mitte repliik. Aga jah, kaht asja tahaks öelda lugupeetud kolleeg Tõnu Juulile. Ma isegi võtaksin tagasi oma ettepaneku vibujahti puudutav 27. paragrahv eelnõust kõrvaldada, kui kolleeg Tõnu vannuks siin, et tema vanaisa ja vanavanaisa käisid metsas jahtimas vibu, mitte püssiga. Sellist kultuuri, et vibuga jahtimas käia, Eestis ei ole olnud. Selle sätte sissetoomisega võib tekkida vibuturism ja isegi massiliseks muutuda. Nii et võite kahetseda, et te seda lubasite.
Ja teine asi: te nimetasite mind teise poole esindajaks. Ma ei ole teine pool! Mets koos kõigega, mis seal on, kuulub Eesti rahvale ja ma nendin veel kord, et teid, registreeritud jahimehi, on 15 000 ning meie, kõik ülejäänud ei ole teine pool – me oleme absoluutne enamus! Ja meil on õigus nõuda normaalset regulatsiooni, mis puudutab neid loomi, kes metsas elavad. Keegi ei väida, et sinna minnakse loomi piinama, aga noolega laskmine ilmselgelt ei ole nii surmav nagu püssist laskmine ja see võib endaga kaasa tuua väga palju paha. Olge inimesed, võtke 27. paragrahv eelnõust välja!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid, asume muudatusettepanekuid läbi vaatama, neid on tervelt 37. Muudatusettepanek nr 1 on Riigikogu liikme Kalev Kotkase esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Suurima heameelega! Lugupeetud kolleegid, tuletan teile meelde, et hääletamise ajal ei kommenteerita.
Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Riigikogu liige Kalev Kotkas ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 44, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud.
Teise muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Valeri Korb!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub teist muudatusettepanekut hääletada.

Hästi! Head kolleegid, kas me oleme valmis hääletama?
Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mis on Keskerakonna fraktsiooni esitatud ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 44, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud.
Muudatusettepanek nr 3 on keskkonnakomisjoni esitatud ja on arvestatud täielikult. Ettepanek nr 4 on keskkonnakomisjoni esitatud ja on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 5 on keskkonnakomisjoni esitatud ja on samuti arvestatud täielikult. Ettepanek nr 6 on Riigikogu liikme Mait Rajuste esitatud ja on arvestatud sisuliselt. (Hüüded ja naer saalist.) Mis on? Vabandust! Head kolleegid, ma lihtsalt ei ole täna terve öö maganud ja keel kipub sõlme minema. Palun veel kord vabandust!
Muudatusettepanek nr 7 on keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 8 on Riigikogu liikme Rait Maruste esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu see hääletamisele. Üheksas ettepanek on keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Ettepanek nr 10 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud sisuliselt. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud Riigikogu liige Rait Maruste, juhtivkomisjon on seda arvestanud sisuliselt. Ettepaneku nr 12 on teinud Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata ning see samuti ei kuulu hääletamisele. Ettepanekud nr 13 ja nr 14 on teinud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. Ettepaneku nr 15 on teinud Riigikogu liige Tõnu Juul, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 16 on keskkonnakomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub muudatusettepanekut nr 16 hääletada.

Väga hea meelega! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 16, mis on keskkonnakomisjoni esitatud ja on arvestatud täielikult. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu oli 23, erapooletuid oli 1. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud Riigikogu liige Tõnu Juul, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Ettepanek nr 18, autor Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata ning see ei kuulu hääletamisele. Ettepanek nr 19, autor Riigikogu liige Tõnu Juul, on arvestatud sisuliselt. Ettepanek nr 20, autor Riigikogu liige Tõnu Juul, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Ettepanek nr 21, autor Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata ja seegi ei kuulu hääletamisele. Number 22 on keskkonnakomisjoni ettepanek ja seda on arvestatud täielikult. Ettepanek nr 23, autor Riigikogu liige Tõnu Juul, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. Ettepanek nr 24, autor Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata ja hääletamisele see ei kuulu. Ettepanek nr 25, autor Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Hästi! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 25, mis on Riigikogu liikme Kalev Kotkase esitatud ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud.
Muudatusettepanek nr 26 on Riigikogu liikme Tõnu Juuli esitatud, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Ettepanek nr 27, mille autor on keskkonnakomisjon, on arvestatud täielikult. Ettepanek nr 28 on Riigikogu liikme Tõnu Juuli tehtud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata ja see ei kuulu hääletamisele. Ettepanek nr 29 on keskkonnakomisjoni tehtud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Kolleeg Eiki Nestor, palun!

Palun 29. muudatusettepanekut hääletada!

Palun! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 29, mis on keskkonnakomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepanekud nr 30, 31, 32 ja 33 on keskkonnakomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Ettepanek nr 34 on Riigikogu liikmelt Rait Marustelt, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata ja see samuti ei kuulu hääletamisele. Ettepanek nr 35 on keskkonnakomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Ettepaneku nr 36 autor on Riigikogu liige Kalev Kotkas, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Palun! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 36, mis on Riigikogu liikme Kalev Kotkase esitatud ja mille  juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud.
Ja viimane muudatusettepanek, nr 37, mille on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult.
Head kolleegid, me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Kuna nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kui ka Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku jahiseaduse eelnõu 351 teine lugemine katkestada, tuleb meil seda hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku jahiseaduse eelnõu 351 teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud. Eelnõu 351 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse § 131 muutmise seaduse eelnõu 421 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 421 otsustas keskkonnakomisjon esitada peale arutelu 8. aprilli koosolekul. Selle arutelu aluseks oli kaks meile laekunud kirja: üks Horizon Tselluloosi ja Paberi AS-ilt ning teine Sillamäe Linnavalitsuselt. Mõlemas kirjas kirjutati, et nende poolt suletud prügilad vajavad katmist. Selleks vajalikud tegevused on, nagu väidetakse Horizon Tselluloosi ja Paberi AS-i kirjas, põhiliselt tehtud, kuid tööstusjäätmete ladestusala haljastustööde teostamine võtab veel aega. Mõistlik on seda teha keskkonnale vähem mõju avaldaval viisil ehk siis kasutades samu vägagi hästi sobivaid materjale, mis tehasel tootmisest üle jäävad. Poleks õige vedada kuskilt mujalt pinnast kohale ja sellega keskkonda rohkem kahjustada. Sillamäe Linnavalitsuse kirjast tuli välja, et neil on probleem analoogne: nad ei jõua 16. juuliks 2013 oma prügilat nõuetekohaselt korrastatud. Nende põhiprobleem on see, et Keskkonnainvesteeringute Keskusest saadi küll prügila sulgemiseks raha taotlemisele positiivne vastus, kuid sellele järgnenud toimingud – hanke ettevalmistamine ja läbiviimine – osutusid tunduvalt kallimaks, kui oli plaanitud. Selle pärast tuli üks hankemenetlus lõpetada ja alustada järgmist, mis paraku viis selleni, et tänavuseks suveks ei ole võimalik prügilat nõuetekohaselt korda teha.
Keskkonnakomisjon tutvus mõlema kirjaga ja kuulas ära ka Keskkonnaministeeriumi esindaja arvamuse. Viimane ütles meile üheselt, et kehtiva õigusregulatsiooni järgi tuleb nõuetele mittevastavad prügilad korrastada 16. juuliks 2013. Kui see selleks ajaks ei ole tehtud ja mingid tööd jäävad lõpetamata, siis ei ole võimalik peale seda tähtaega kasutada enam struktuuritoetuste raha, vaid asjaosalistel tuleb vajalikud summad endal leida. Keskkonnaministeeriumi esindaja ettepanek oli prügilate korrastamise lõpptähtaega nihutada kuni 31. detsembrini 2015. Selle peale otsustas keskkonnakomisjon 8. aprillil, et algatab jäätmeseaduse § 131 muutmise seaduse eelnõu. See oli konsensuslik otsus.
Kui kogu eelnõuga seotud teema veel lühidalt üle korrata, siis tuletan meelde, et vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile aastast 1999 võeti Eesti õigusesse üle prügilate rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded, mille kohaselt koostatud keskkonnaministri määrus sätestas, et kõik prügilad, mis jäävad tegutsema peale 31. detsembrit 2001, peavad vastama selle määruse nõuetele 16. juuliks 2009 või siis olema samaks ajaks suletud. Nimetatud määruse lõige 2 sätestas, et 2009. aastal suletud prügilad tuleb korrastada määruses sätestatud korras hiljemalt 16. juuliks 2013. Need ladestamiseks suletud prügilad tuleb korda teha seetõttu, et vältida nende kahjulikku mõju keskkonnale. Keskkonnamõju ulatus oleneb muidugi prügila suurusest, mahust, ladestatud jäätmete iseloomust ja looduslikest oludest. Prügilate korrastamist toetatakse perioodil 2007–2013 struktuuritoetuste fondist ja neid projekte on võimalik toetada kuni 31. detsembrini 2015. aastal.
Veel märgin, et kui meil oli Euroopa Liidu direktiivist tulenev selge kohustus nõuetele mittevastavad prügilad sulgeda hiljemalt 16. juulil 2009, siis suletud prügilate korrastamise tähtaja võime Eestis ise määrata lähtuvalt oma võimalustest ja vajadustest. Tänu sellele ei ole keskkonnakomisjoni koostatud eelnõu tähtaja pikendamiseks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Seaduse mõju keskkonnale on positiivne, kuna selle eesmärk on kõik jäätmete ladestamiseks suletud prügilad nõuetekohaselt korrastada, pikendades töö tähtaega kuupäevani, milleni on võimalik kasutada selleks ettenähtud struktuuritoetusi.
Oma 9. aprilli koosolekul tegi keskkonnakomisjon ka järgmised korralduslikud otsused: kõigepealt määrata eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks Tõnis Kõiv, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta esimene lugemine päevakorda kolmapäeval, 24. aprillil, teha Riigikogu täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk siis 9. mai 2013. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Küsimus kolleeg Andre Sepalt, palun!

Hea ettekandja! Kas komisjoni teada on need kaks ainsad prügilad Eestis, mis vajavad seda ajapikendust? Kas me saame seda dokumenti nimetada kahe prügila eelnõuks?

Jah, meie teada teistel suletud ja korrastamist vajavatel prügilatel probleeme ei ole. Oleme oma muudatuse tegemisel lähtunud nendest konkreetsetest kirjadest, mis on meile saabunud. On päris kindel, et ühe prügila puhul oleks tulemuseks väiksem mõju keskkonnale, teisel juhul saaks korrastamiseks kasutada raha, mis on selleks ette nähtud, mitte ei peaks Sillamäe linna eelarvest neid summasid muude vahendite arvel otsima.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 421 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. mai kell 17.15. Eelnõu 421 esimene lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 405 esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnepulti lugupeetud põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud mahepoliitikud! Mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmine on päevakorral eelkõige vajadusest lihtsustada mahepõllumajandussaaduste kasutuselevõttu ja soodustada mahepõllumajanduslikule päritolule viitamist toitlustusasutustes pakutava toidu puhul. Mahepõllumajanduse registri andmetel oli Eestis seisuga 31. detsember 2012 kokku 1478 mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatusega tegelevat isikut ning 159 mahepõllumajanduslike toodete ettevalmistamise ning turule viimisega tegelevat isikut. Samas oli 2012. aasta lõpus registrisse kantud andmed vaid kaheksa isiku kohta, kelle toitlustusettevõttes mahetoiduga tegeletakse. Kohtumistel mahepõllumajandusorganisatsioonide esindajatega on selgunud, et toidu valmistamisel kasutatakse selliseid saadusi paljudes koolides, lasteaedades ja toitlustusettevõtetes, kuid ilma sellele viitamata. Takistusena toodi välja nõuete keerukus ja tunnustamismenetluse ajamahukus.
Eesti mahepõllumajanduse arengukava aastateks 2007–2013 seab strateegiliseks eesmärgiks suurendada kohalike mahepõllumajandussaaduste ja -toodete turuosa ning tagada tarbijatele kohaliku mahetoidu kättesaadavus. TNS Emori 2012. aastal läbiviidud mahetoodete turu uuringu kohaselt müüdi 2011. aastal Eestis kohalikke mahetoidukaupu kokku 6,01 miljoni euro eest ja Eestis toodetud mahetooted moodustasid toidukaupade jaekäibest 0,47%. Toitlustusettevõtetes mahetoidu pakkumise nõuete lihtsustamine aitab kaasa arengukava eesmärkide saavutamisele.
Eelnõu paneb ette asendada mahepõllumajanduslikke koostisosi kasutavate toitlustusettevõtete tunnustamise kohustus teavitamise kohustusega, mille puhul võib mahetoitu pakkuma hakata kohe pärast teavitamise avalduse esitamist. Sellega kahaneb nii ettevõtja kui Veterinaar- ja Toiduameti halduskoormus, sest väheneb esitatavate dokumentide maht. Seadusmuudatuste jõustumisel piisab teavitamise avaldusest.
Toitlustusettevõtete kontrollimine hakkab toimuma riskipõhiselt, seega mitte igal aastal. Toitlustusettevõtetele ei anta tõendavat dokumenti ja nende andmeid ei kanta mahepõllumajanduse registrisse. Veterinaar- ja Toiduamet avalikustab mahepõllumajanduslike toodete ettevalmistamisega tegelevate toitlustusasutuste loetelu oma veebilehel. Soodustamaks toitlustusettevõtetes mahetoidu pakkumist, on kavas eelnõuga vabastada toitlustusettevõtjad riigilõivu tasumisest. Arvestades mahetoodete kasvavat populaarsust, võib eeldada, et turule tuleb hulk uusi mahetoodetele spetsialiseerunud toitlustajad ning mahetooted leiavad toitlustusäris senisest enam kasutamist.
Lisaks on kavas täpsustada valitsemisala asutuste pädevust söödatootmisega tegelevate isikute üle tehtaval järelevalvel ning ajakohastada mahepõllumajanduse seadust ja riigilõivuseadust vastavalt seaduste rakendamise käigus ilmnenud vajadustele. Riigilõivuseaduses tehtavate muudatustega viiakse selles kasutatav terminoloogia vastavusse mahepõllumajanduse seaduses kasutusel olevaga.
Seaduse rakendamine ei too kaasa riigieelarvelisi lisakulusid, samuti ei kaasne uusi tulusid. Mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus on plaanitud jõustada 2013. aasta 1. juulil, juhul kui Riigikogu selle heaks kiidab. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas küsimusi on? Palun, kolleeg Andre Sepp!

Hea minister! Mida meie saaksime veel riigi nimel teha? Millised on seadusloomega seotud küsimused, mis takistavad mitte ainult mahetoitu toota, vaid seda ka pakkuda näiteks koolides ja lasteaedades? Milliseid peamisi takistusi te näete, et praegu kasutatakse mahetoitu meie haridusasutustes siiski vähe?

Kindlasti on mõnevõrra võimalik lihtsustada bürokraatiat ehk nõudeid mahetoidu tootmisel, töötlemisel, turustamisel ja ka toitlustamisel. Siin on veel reserve ja usun, et täna me teeme ühe sammu selles suunas. Me oleme ministeeriumis analüüsinud, kuidas bürokraatiat annab lihtsustada, ja täiesti võimalik, et me tuleme veel mõne ettepanekuga välja.
Aga kindlasti ei ole bürokraatia või seadusaktid peamine takistus. Peamine takistus kogu ahelas on töötlev tööstus. Töötlev tööstus ei ole väga huvitatud mahetoodetest, sest mahetoodete kogused on väga väikesed ja ka tarnekindlus jätab soovida. Kogused tulevad eri aegadel ja alatist järjekindlust ei ole. Pidevalt kindlaid koguseid mahetootjad reeglina tööstustele tarnima võimelised ei ole ja see on tõsine probleem. Nii et meie esimene samm on suunatud sinnapoole, et toodetavad kogused oleksid suuremad. Teine samm on selles suunas, et töötlev tööstus oleks asjast huvitatud ja tagatud oleks tarnekindlus. Sealt edasi sõltub palju inimeste teadlikkusest ja inimeste rahakotist. Mahetoit on reeglina mõnevõrra kallim kui tavatoit ja selle populaarsuse määrab ka tarbija rahakott. Nii et siin on palju takistusi, mis ei ole seotud bürokraatiaga, ja nendega me tegeleme maaelu arengukava raames.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun ettekandjaks kõnepulti maaelukomisjoni liikme kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 405 oma korralistel istungitel 9. ja 15. aprillil. Eelnõu algatajat esindasid ja selgitusi andsid Põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna taimekaitse büroo juhataja proua Evelin Hillep ja mahepõllumajanduse büroo juhataja Marika Ruberg. Komisjon jagas igati arusaama, et on mõistlik kehtestada toitlustusettevõtetele, kes soovivad pakkuda mahetoitu, senise tunnustamise kohustuse asemel teavitamise kohustus. Meil oli hea meel, et nõnda väheneb halduskoormus. Arutelul räägiti veel sellest, kas oleks mõistlik riigilõivumäärasid ümardada täiseurodeni. Lahkasime mõiste "segama sööta ettevõtte tarbeks" sisu. Tundsime huvi, kas Põllumajandusametile tuleb funktsioone ja rahalist koormust juurde, keda sotsiaalpartneritest on eelnõu arutelusse kaasatud ja milline oli huvirühmade tagasiside.
9. aprilli istungil määrati eelnõu komisjonipoolne ettekandja ja otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. 15. aprilli istungil otsustati saata eelnõu täiskogu istungile esimeseks lugemiseks 24. aprillil ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. mai kell 16. Kõik otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 6. mai kell 16. Eelnõu 405 esimene lugemine on lõppenud.

Päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 414 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu eesmärk on edendada elektroonilist asjaajamist maksuhalduri ja maksumaksja vahel. Maksuhalduril tekib eelnõu järgi õigus saata maksumaksjale e-kiri või lühisõnumiga meeldetuletus, et maksukohustus on täitmata, ja muud isikut puudutavat maksuinfot. Maksuhaldur teeb maksumaksjale dokumendi kättesaadavaks e-maksuameti keskkonnas, teavitades sellest e-kirja või lühisõnumiga. Dokument loetakse kättetoimetatuks, kui maksukohustuslane saadab kättesaamise kohta kinnituse või avab teate e-maksuametis. Säilib ka võimalus toimetada dokumente kätte postiga. Muutuvad maksu määramise ja maksusumma sissenõudmise aegumise sätted. Maksusumma määramise aegumise tähtaeg maksu tahtliku tasumata või kinnipidamata jätmise korral lüheneb kuuelt aastalt viieni. Sissenõudmise aegumise tähtaeg lüheneb seitsmelt aastalt viieni. Enam kui viieaastaste maksuvõlgade laekumise protsent on väga väike. Maksuhalduril on edaspidi õigus avaldada isiku nõusolekuta lisaks maksuvõla suurusele ka selle tekkimise aeg. Ühtlasi tunnistatakse eelnõuga kehtetuks Eesti NSV taluseadus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra rahandusminister! Kas on küsimusi? Ei ole.
Lugupeetud kolleegid, juhatus võtab kolm minutit vaheaega.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja vaheaeg on läbi. Ma kutsun ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni aseesimehe kolleeg Rannar Vassiljevi. Teen teile ka märkuse, et palun olla saalis, kui teie seaduseelnõu arutatakse!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Palun väga vabandust! Kuna eelnenud arutelu toimus nii kiiresti, siis ma lihtsalt ei jõudnud siin suures Riigikogu hoones nii kiiresti saali.
Tuleb tunnistada, et rahanduskomisjonis oli selle eelnõu üle väga põnev ja sisuline arutelu. Teie lahkel loal ma annan sellest lühikese ülevaate. Rahanduskomisjon arutas maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 15. aprilli istungil. Algatajate esindajatena osalesid istungil Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro ja peaspetsialist Tanel Ruusmaa. Küsiti mitmesuguseid küsimusi ja tõstatati probleeme, olulisemaid neist ma teile ka tutvustan.
Küsiti, mis on selle eelnõu üldine kasu maksumaksja jaoks ja kas bürokraatia võiks nende muudatuste mõjul suureneda või väheneda. Elektroonilise asjaajamise edendamine on üks selle eelnõu võtmekohti, laiendatakse dokumentide elektroonilisel teel kättetoimetamise võimalusi. Juhul kui isikutele ei ole siiski võimalik dokumente elektrooniliselt kätte toimetada, tehakse seda vanal moel posti teel. Aga muidugi võib eeldada, et suure osa maksukohustuslaste jaoks tähendab info elektrooniline kättetoimetamine kiiremat teavitamist nende õigustest ja kohustustest. Selline oli vastus küsimusele.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks Eesti NSV taluseadus, mis siiani kehtib. Sellega seoses küsiti algatajatelt, kui palju meil on veel seadusi, mis pärinevad Eesti NSV ajast. Täpset arvu ei osatud nimetada, kuid Riigi Teatajast on võimalik välja võtta Ülemnõukogu vastuvõetud seadused, mis veel kehtivad.
Eelnõuga seonduvalt on rahanduskomisjoni poole pöördunud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et kooskõlastusringil olnud eelnõuga võrreldes on nüüd välja võetud maksukorralduse seaduse § 99 lõiget 3 puudutanud muudatus. Koda teeb ettepaneku selle sinna tagasi panna ehk siis muuta seda paragrahvi nii, nagu see oli eelnõu algversioonis, millele ka kooskõlastus võeti. Sisu oli see, et vastutusotsuse tegemise menetluse ajaks maksusumma määramise aegumine ei peatu. Rahandusministeeriumi selgituste kohaselt jäeti säte eelnõust välja normitehnilistel kaalutlustel. Lähiajal on kavas vastutusotsuse regulatsiooni põhjalikumalt täiendada ning seetõttu otsustati üht teemat käsitlevad muudatused koondada ühte eelnõusse. Kogu selle lõike mõte on välistada võimalik õigusvaakum küsimuses, kas vastutusotsuse tegemise menetlemise ajal maksusumma määramise aegumine peatub või ei peatu. Praegune seadus seda otseselt ei reguleeri. Tegelikult arvab Rahandusministeerium, et sisuliselt võiks jääda selle variandi juurde, mis oli eelnõu algses versioonis, aga tuleks üritada seda tulevikus põhjalikumalt reguleerida.
Menetlusotsused olid järgmised: teha ettepanek eelnõu 414 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 2. mai kell 17. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 414 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 2. mai kell 17. Eelnõu 414 esimene lugemine on lõppenud. Head kolleegid, meie päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.49.