Aitäh! See on väga hea küsimus. Pean tunnistama, et täpset riikide arvu ma peast öelda ei oska, aga neid riike ei ole ülemäära palju. Põhjus on väga lihtne. Kui Eesti sattus majanduskriisi, siis reageeris ta sellele kiiresti ja ka väljus kriisist väga kiiresti. Enamik teisi Euroopa riike on majanduslikus mõttes aga praeguseni sügavas stagnatsioonis või lausa majanduslanguses. Loomulikult piirab see nende võimalusi kasvatada nii pensione kui ka kõiki teisi avalikke kulutusi. Veelgi enam, neil on jätkuv surve avalikke kulutusi vähendada. Ka pensionide langetamine on teema, mis on paraku mitmes Euroopa riigis väga tõsiselt kõne all. Eesti on selleski mõttes unikaalne, et hoolimata väga suurest majanduslangusest ja sellest, et me tegime kärpeid peaaegu igas eluvaldkonnas, otsustasime jätta pensionid kärbetest puutumata, me otsustasime pensione mitte langetada. Indeks oli sel ajal negatiivne, surve ühiskonnas, võib öelda, oli mõlemapoolne. Oli ka väga suur surve, et pensione tuleks langetada, selleks et tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus. Valitsus otsustas toona pensione mitte kärpida ja väga õigesti tegi. Tänu sellele saame rääkida, et meil on sisuliselt igal aastal, nii kriisi ajal kui ka praegu, pensionid – vähemasti keskmine pension – kasvanud. Viimastel aastatel on kasvanud kõik pensionid. See on oluline. Ma arvan, et need otsused, mis tookord tehti, olid õiged. Mul on kahju, et mitte kõik Euroopa riigid ei saa arutada, kui mitu protsenti pensionid kasvavad, vaid nii mõnigi riik on sunnitud arutama seda, kui mitu protsenti tuleb pensione kärpida.