Austatud ministrid! Hea Riigikogu! Alustame 17. aprilli infotundi, kus osalevad järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus peaministri ülesannetes, rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Läheme tänaste küsimuste juurde.

Esimene küsija on Marika Tuus-Laul. Ta esitab küsimuse keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele, kes on täna peaministri ülesannetes. Teemaks on elektri hind. Palun!

Austatud proua minister, kes te täna siin peaministri ülesannetes olete! Elektri hinnaga seoses tahan küsida seda, mida me ennegi oleme küsinud. Ilmselt on see Eestimaal teada igale inimesele, on ta poliitikaga tegelenud või mitte, et elektri kõrge lõpphind on valitsuse, eriti majandusministri poliitiline otsus. Ülisuured võrgutasud, Euroopa miinimumnõudest ligi viis korda kõrgem aktsiis, sinna otsa pandud käibemaks ehk siis maksule on omakorda maks peale pandud, taastuvenergia tasud – tegelikult on see kõik valitsuse haldusalas ja kas otseselt või vähemalt kaudselt valitsuse reguleeritav. Te lubasite väiksemaid kodukulusid, sh umbes poole võrra madalamat elektri hinda, aga kõik on läinud teistpidi. Mida te täna selle õigustuseks oskate öelda?

Hea küsija! Ma olen tähele pannud, et te ei tunne majandusministri vastu erilist sümpaatiat ja sellega ilmselt on seletatav teie rünnak tema vastu. Aga ma pean ütlema, et te kujutate majandusministrit pisut võimsamana, kui ta tegelikult on, kui väidate, et elektri hind kinnitatakse majandusministri otsusega või et majandusministri otsus saab elektri hinda väga jõuliselt mõjutada.
Nagu teile väga hästi teada, on Eestis selle aasta 1. jaanuarist ka kodutarbijad olukorras, kus elektri hind kujuneb nende jaoks turul. Turu avamise eesmärk on väga üheselt olnud suurema konkurentsi tekitamine. Just konkurents tagab tarbijale võimalikest kõige soodsama hinna. Loomulikult teeb lisaks kõigele muule ebaharilikult pika ja külma talvega kaasnenud elektri kõrge hind inimestel meele mõruks. Seda me teame kõik ja ma arvan, et me suhtume sellesse mõistvalt. Samas oleks ülimalt ennatlik teha paari esimese kuu järel väga kaugele ulatuvaid järeldusi avatud turu toimimise kohta laiemalt. Veel kord: konkurents on see, mis tagab tarbijale lõpuks parima võimaliku hinna ja konkurentsist on tarbijal kaugemas perspektiivis kindlasti ainult võita.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Ma ei kõnelenud ainult majandusministri tegevusest, vaid kogu valitsuse tegevusest. Ja ma ei rääkinud turu avamisest, vaid kõrgetest riigimaksudest. Statistika näitab, et kui võrrelda aastataguse ajaga, siis moodustab elektri kallinemine umbes kaks kolmandikku eluasemekulude kasvust. Elekter oli märtsis 30% kallim kui aasta tagasi. Vaesemad inimesed peavad umbes 10% pere sissetulekust elektri ostmiseks ohverdama. Aga erilist tuska tekitab ikkagi ülisuur võrgutasu ja selle kujunemise salastatus. Minister ütleb, et see on ärisaladus, aga miks ta ikkagi on? Eesti Energia osutab meile ju avalikku teenust ja me peame selle kohta saama infot avaliku teabe korras, nii nagu see on naaberriikides. Ma küsingi, kui palju on Elering oma tohutust kasumist, mis eelmine aasta saadi, eraldanud elektrivarustuskindluse suurendamiseks.

Minut on ammu täis!

Ausalt öeldes on teie mõtte uljast lendu kaunis keeruline jälgida. Siin kõlas nii palju väiteid ja suur hulk neist ei vasta tõele. Nende kõigi ümberlükkamiseks kuluks ilmselt kõvasti rohkem aega, kui infotunni raamistik võimaldab. Üks väide oli, et meil on erakordselt kõrge aktsiis elektriturul. Kui aga võrrelda meie naaberriikide Soome ja Rootsiga, siis Soome elektriaktsiis on teadupoolest mitteärilisele tarbijale 3,8 korda kõrgem. Rootsis on elektriaktsiis 7,1 korda kõrgem kui Eestis, erand on vaid Põhja-Rootsi, kus on aktsiisimäär pisut madalam, kuid sellest pisut madalamast määrast hoolimata on vahe Eesti aktsiisiga Põhja-Rootsis 4,7-kordne.
Teie võitlete selle nimel, et teha soodustusi nendele, kes tarbivad elektrit rohkem ja kes tõenäoliselt on ka jõukamad. See on sisuliselt sama võitlus mis elektriaktsiisi muutmise eest. Selline eesmärk on mulle mõistetamatu. Miks me peaksime tulema vastu eelkõige nendele, kelle sissetulekud on suuremad, kes tarbivad rohkem? Ma ei näe selleks esiteks sügavat sisulist põhjust ja teiseks, keskmine mõju, mis inimese elektriarvele sellest tuleneks, oleks pisut üle 1 euro kuus. Kogumõju riigieelarvele aga jääks 30 miljoni euro kanti, mis tähendaks väiksemaid kulutusi näiteks sotsiaal- ja kultuurivaldkonnas. Kui te tõesti tahate võtta esikärpija rolli nendes valdkondades, siis soovin teile edu!

Palun, Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Ma küsin uuesti. Mu küsimus puudutas võrgutasude kujunemise salastatust. Miks see ei ole avalik info, kui see mujal naaberriikides seda on? Miks me ei saa sellest midagi teada? See peaks tõesti avaliku teabe korras olema inimestele kättesaadav. Ja veel küsin, miks on Eesti Energiast tehtud valitsuse kullaauk. Me teame, et sel aastal võetakse välja koos maksudega 100 miljonit eurot. Sandor Liive on ka ise öelnud, et neilt nõutakse kahte: ühelt poolt odavat elektrit, aga teiselt poolt võetakse kõvasti dividende välja. Need on kaks täiesti vastukäivat asja. Ning võib-olla ütlete ka, miks me maksame tarbijatena kinni selle Painküla täiesti mõttetu koostootmisjaama. Sinna on juba maetud 43 miljonit eurot. Neid asju on juba nii palju, et tõesti ei saa ainult üht küsimust esitada.

Hea juhataja, kas kuidagi saaks suunata seda, et me püsiksime ühe teema raames? Ja kui küsija küsib ning selles sisaldub mitu väga kiiva kiskuvat väidet, siis kuidas mul on võimalik kõigile nendele vastata? Ma saan aru, et kodukord seda täna ei võimalda arutada, aga võib-olla peaks selle peale edaspidi mõtlema.

Vastake oma valitud küsimusele kahe minuti jooksul.

Kõigepealt oli väide, et võrgutasude määramise põhimõtted on salastatud. Nii majandusminister kui varasemates infotundides ka peaminister Andrus Ansip on teile selgitanud, kuidas võrgutasusid määratakse. Ma olen küll üsna veendunud, et teile peaks teada olema, et Konkurentsiamet kooskõlastab iga kord võrgutasude suuruse tulenevalt väga detailsest Euroopa ja Eesti-sisesest reeglistikust. See ei ole kindlasti kuidagi salastatud. Ma ei tea, kas teie fraktsioon on selle teema arutamiseks Konkurentsiametiga kohtunud, aga kui selleks vajadus on, küllap siis on võimalik paluda neilt detailsemat seletust.
Eleringi investeeringud on tänavu märksa suuremad kui summa, mis tarbijate käest tegelikult aastas kokku kogutakse, ja kõik need investeeringud on kokkuvõttes otseselt suunatud energiajulgeolekut ja paremat teenust tagavasse võrguteenusesse. Majandusminister seletas teile hiljuti, kuidas investeeritakse Estlink 2 ühendusse, mis on meie varustuskindluse ja energiajulgeoleku seisukohast hädavajalik investeering ja tuleb ära teha, samamoodi Estlink 1 ja avariireservjaam. Selle kohta on teile juba varem täiesti ammendav vastus antud.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud minister, täna peaministri ülesannetes! Te ütlesite, et elektri hinna tõusu tuleb suhtuda mõistvalt. Aga kuidas saab peaminister suhtuda mõistvalt riigi elanikkonna elatustaseme langusse, mille on põhjustanud riigi maksupoliitika? Elektri hinna järsu tõusu taga on ju ka turul kujunevale hinnale lisanduvad riigimaksud. Kuidas te saate väita, et tuleb mõistvalt suhtuda elatustaseme langusse?

Teie oskus sõnu väänata on täiesti harukordne! Te panete mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud. Ma ütlesin, et inimeste pahameel elektri hinna tõusu pärast on täiesti mõistetav. Ja tõepoolest, kuidagi teisiti kui mõistvalt sellesse suhtuda on täiesti võimatu. Aga kui ma kuulan neid teie küsimusi kasvavate eluasemekulude kohta, siis mul on, kui aus olla, mõnevõrra raske uskuda nende siirusesse. Seda eelkõige põhjusel, et kui me vaatame, kui suure osa inimeste väljaminekutest moodustavad küttekulud, siis see osakaal on suurem kui elektri oma. Elektri hind kujuneb turul. Kui te küttekulude osas tõepoolest tahaksite midagi ette võtta, siis küllap te oleksite oma juhile ja õpetajale, kelle ainuvalitsemise all Tallinna linn praegu on, teinud selgeks, et pealinnas tuleb investeerida küttetrassidesse, et inimesed ei peaks maksma õhu kütmise eest.
Ma näitan teile paari pilti, mis mulle andis üks Tallinna linna juhtide peale väga kuri linnakodanik. Need on suhteliselt väiksed, aga ehk te näete siiski. Siin on pilt hipodroomi esisest, mis on tehtud ajal, kui väljas oli mitukümmend kraadi külma. Tallinna linnas, kus elab ligi kolmandik Eesti inimestest, maksavad kaugkütet tarbivad inimesed 17% tühja – nad maksavad selle eest, et Tallinn ei ole investeerinud soojatrasside kordategemisse. See töö on otseselt Tallinna Soojuse võimuses, aga igal aastal võetakse Tallinna Soojusest välja miljoneid eurosid, et suunata see raha Tallinna Televisiooni, kus ka teie, härra Lenk, olete tihe külaline.

Aitäh! Võtame järgmise küsimuse. Palun, Kalle Palling!

Marika Tuus-Laul on kindlasti vaieldamatu talent Eesti poliitikas. Ilmselt ei oska keegi teine siin saalis nii tuima näoga valeväiteid loopides vassida. Küsin aga võrgutasude kohta. Praegu käib arutelu Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamise üle tulevikus. Kuidas te suhtute mõttesse, et osa järgmise perioodi eelarve vahenditest võiks kasutada võrgu uuendamiseks, selle asemel et seda raha tarbijailt koguda? Minule tundub, et see on idee, mis väärib vähemasti arutamist.

Energiasääst tervikuna on kindlasti ka järgmises Euroopa Liidu finantsperspektiivis tugevalt fookuses ja see kehtib ka nende summade puhul, mida me riigisiseselt investeeringuteks suuname. Mis puutub teie suhteliselt värskesse ettepanekusse kasutada Euroopa Liidu raha võrguinvesteeringuteks, siis see on kindlasti analüüsimist väärt. Praegu ei ole mul infot, et ma saaks öelda, kas asjaomaste analüüsidega on jõutud niikaugele, et on võimalik juba hakata otsust tegema, aga usun, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning ka Rahandusministeerium seda ettepanekut tõsiselt analüüsivad. Järgmise eelarveperioodi euroraha kasutamise arutelu on sellises faasis, et otsuseid tehtud veel ei ole. Lähiajal jõutakse esimese koondini, esimese ettepanekute paketini, siis on kindlasti võimalik detailsemalt analüüsida. Aga igal juhul väärib see mõte läbiarutamist.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse arutelu ja läheme järgmise juurde, et jõuaksime kõik teemad ilusasti läbi võtta.

Kadri Simson esitab nüüd küsimuse rahandusminister Jürgen Ligile, see on Kreeka võlakirjade intressitulu kohta. Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud rahandusminister! Paar nädalat tagasi käis Riigikogu rahanduskomisjoni delegatsioon Kreekas, kus üks eredaimaid ettevõtmisi oli kohtumine Kreeka parlamendis. Üks Kreeka parlamendiliige ütles seal, et Eesti ja teised eurotsooni riigid mitte ei aita Kreekat, vaid teenivad tänu nende õnnetusele intressitulu. Kõige rohkem on intressitulu teeninud Euroopa Keskpank – 2012. aastal väärtpaberituru programmi raames ostetud Kreeka võlakirjadelt saadi intressitulu 555 miljonit eurot. Samas on eurogrupi rahandusministrid sõlminud poliitilise kokkuleppe, et see intressitulu kantakse Kreekale tagasi. Ma soovingi teada saada, kuidas Eesti seda poliitilist kokkulepet täidab. Teadupärast üle kandma peaks selle summa Eesti riik, intressitulu saaja aga on Eesti Pank, kelle tulude kasutamine ja nõukogu otsus on sõltumatud.

Ma loodan, et teil oli võimalus sellel eredal kohtumisel märku anda, et selline teiste süüdistamine ja abistajate kritiseerimine on kohatu. Aga seda on kahetsusväärselt palju selles ilmakaares ja niisuguseid meeleolusid on ka tänaval. See on mu meelest hästi tülgastav. Intressitulu teema tõepoolest on üleval. Keskpank on ostnud turult väärtpaberituru programmi raames odavalt programmiriikide võlakirju kokku ja teeninud sellelt korraliku kasumi. Kokkulepe on, et esiteks selleks, et leevendada Kreeka võlakoormat, ja teiseks, et mitte teenida programmiriigi häda pealt kasumit, kantakse see raha abistanud riigi eelarvesse ja tehakse ettepanek anda see Kreekale tagasi. Nii et see element tolle kreeklase jutus ja ka teie küsimuses on igati loogiline. Tagasimaksmine on plaanis ja sellega me tuleme Riigikokku niipea, kui on selgunud summa suurus ja keskpank on teinud oma sõltumatud otsused. Ma usun, et Eesti valitsus ei kavatse seda raha endale jätta.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Kas ma saan õigesti aru, et seetõttu peab Riigikogu muutma käesoleva aasta riigieelarvet ja seda  summat me praegu veel ei tea? Aga kas te oskate öelda, mis suurusjärguga tegu on ja kas selline poliitiline kokkulepe on kooskõlas ka Eesti riigieelarve baasseadusega?

Loomulikult on see seadusega kooskõlas ja loomulikult tuleb selleks eelnõuga Riigikokku tulla. Ning tõepoolest puudutab see ka 2013. aasta eelarvet. Summa suurusjärk? Ma praegu komakoha jätan lisamata, sest see pole täpselt teada, see sõltub ka keskpanga otsusest ja tema portfellist, tema kasumiarvestusest, aga suurusjärk on viis miljonit, mis on teenitud võlakirjadega kauplemiselt eesmärgiga toetada võlakirjaturgu ja muidugi teenida ka kasumit.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud rahandusminister! Seoses Küprose liikumisega abivajajate hulka kasvab Eesti kohustus ka edaspidiste Kreeka abisummade osas. Nüüd on neljas eurotsooni riik EFSF-ist väljas ning alles jäänud abistavate riikide osakaal kasvab. Eile te ei osanud rahanduskomisjonis täpselt öelda, mida see summaliselt Eestile tähendab, et edasised Kreeka väljamaksed kasvavad. Kas te täna oskate öelda summat, kui palju Eesti kohustused Kreeka suhtes nüüd kasvavad?

Ma ei püüdnud kinni, mida täpselt sa küsimuse alguses küsisid. Lõpust sain aru ja küllap ka algus käis selle kohta. Kreekat, Iirimaad ja Portugali puudutab see osa, mis on Eesti võti EFSF-ist antavates laenudes. Kui seni välja antud summad jäävad puutumata, siis programmist väljakukkuvate riikide tõttu muutub teiste riikide koefitsient uute väljamaksete puhul mõistagi suuremaks. Neid väljamakseid on teha jäänud vähemus. Ja see summa on mikroskoopiline. Kuna Küprose teema tuleb meil kohe ka jutuks, siis võin öelda, et Küprose väljalangemise korral kasvab meie osalus EFSF-is 0,006%. Selleks peab kõigepealt tegema protseduurid läbi ja see mõjutab meie garantiisummat teiste programmide puhul paarisaja tuhande euro ulatuses. See on garantiisumma, mitte väljamakstav summa, ja see sõltub väga sellest, kui palju laenu tegelikult EFSF-ist võetakse. Täpsem summa on 300 000, aga see on maksimum, täpsemalt jääb see kolme ja poole saja kanti. Aga see kindlasti ei ole täpne summa.

Aitäh! Katsume kahe minuti sisse ära mahtuda! Palun, Aivar Sõerd, kohapeal registreeritud küsimus!

Hea minister! Muidugi ma mõistan kolleegi muret, et samal ajal kui meil pole raha Tallinna lagunevate tänavate remontimiseks, me tegeleme päästeprogrammides osalemisega. Aga tuleksin tagasi Kreeka võlakirjade intresside juurde. Võib-olla polegi see otseselt rahandusministrite küsimus, aga ka rahandusministrid on sellega tegelenud. Keskpangal on kümnete või sadade miljonite eurode ulatuses Kreeka võlakirju ning võib ju tekkida olukord, et neid võlakirju tuleb hakata alla hindama. Kas on arutusel olnud, et selle asemel, et see intressitulu ühele liikmesriigile tagasi maksta, võiks keskpangas luua erakorralise fondi tulevaste võimalike kulude katteks, juhuks kui neid võlakirju tuleb hakata alla hindama? Kas seda ettepanekut ei kaalutud?

Sellist ettepanekut ei ole tehtud. Ma juhin ka tähelepanu, et võlakirjatulu ei koosne ainult intressidest. Kreeka puhul moodustab isegi suurema osa tulust odava turuhinna ja nominaalhinna vahe. Aga praegu, jah, kantakse üks osa sellest kasumist edasi riigieelarvetesse.

Aitäh! Selle teema kohta rohkem küsimusi ei ole. Lõpetame teise küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Neeme Suur esitab regionaalminister Siim Valmar Kiislerile küsimuse haldusreformi elluviimisest. Palun, Neeme Suur!

Lugupeetud minister! Te töötate oma meeskonnaga välja haldusreformi raamseadust. Septembriks peaks see olema valitsuses ja detsembriks vastu võetud. Aluseks on võetud tõmbekeskuste mudel. See mudel valiti välja, tuginedes küsitlusele, millele vastajaid oli 67. Nendest ca 40 avaldas arvamust mudeli kohta ja nendest omakorda veidi üle poole toetas tõmbekeskuste mudelit. Tegelikult te toetute praegu natuke vähem kui 30 arvamusele. Eelnõu väljatöötamise kavatsust toetas MKM, toetas Põllumajandusministeerium, aga näiteks Justiitsministeerium ja Kultuuriministeerium seda ei kooskõlastanud. Eesti Linnade Liit kooskõlastas, Eesti Omavalitsuste Liit ei kooskõlastanud. Reformierakond on selgelt välja öelnud, et ei toeta omavalitsuste sunniviisilist liitmist. Siit ka küsimus: kui kaugele te selle protsessiga tegelikult jõuda loodate?

Loodan jõuda sinnamaani, et Eesti omavalitsused oleksid mõistliku suurusega, et paarisaja elanikuga omavalitsused ikkagi ühinevad ja mõnevõrra suuremad samuti. Kui suurteks, on kompromissi küsimus. Mis puutub teie toodud arvudesse, siis see statistika kajastab kirjalikke vastuseid. Me korraldasime maakondades, eelkõige maakonnakeskuste kultuurimajades ka avalikke arutelusid sel teemal, kus küsiti kõigi inimeste seisukohti. Loomulikult ei protokollitud seal täpselt, kes mida ütles, kuid hoiak tõmbekeskuste mudeli suhtes oli ülimalt positiivne. Kui seisukohta väljendati, siis valdavalt selle mudeli poolt. Minu arust ei maksa takerduda sellesse, et kirjalikult sõnastati oma seisukohti natuke rohkem ühele poole või teisele poole. Väga valdav poolehoid on olnud. Tõsi, probleem on see, et paljud ei taha oma seisukohta välja öelda. Õigemini, Eestis öeldakse välja arvamus, et asju on vaja muuta, et praegune olukord ei rahulda. Palju raskem on saada vastust küsimusele, mida te siis muudaksite. Sellepärast me need kuus mudelit välja pakkusimegi, et inimestel oleks lihtsam oma eelistust öelda, ja üks eelistus oli seal selgelt enamuses. Me saame selle mudeli aluseks võtta, selle kallal edasi töötada. Te viitasite kooskõlastustele. Küsimus oli seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuses ja on arusaadav, et esimesel kooskõlastusringil kohe saada kõigilt jaatavaid vastuseid on ülimalt keeruline. Me jätkame tööd ka kooskõlastuste läbirääkimistel.

Austatud regionaalminister, palun jääme kahe minuti piiresse! Palun, Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!

Need on väga põhimõttelised küsimused. Haldusreformi puhul on küsimus poliitilises tahtes ja kompromissides. Tahtega on meil teadagi mitmeti, aga kuidas on lugu kompromissidega? Üks võimalik kompromiss omavalitsuste sunniviisilisel liitmisel oleks omavalitsuste maakondliku koostöö tõhustamine omavalitsusliitude tugevdamise abil. See haakuks ka teie esialgse tugevatele maakondadele baseerunud suunaga. Siit on ka küsimus: kas te olete praeguseks loobunud tugevatele maakondadele toetuva haldusmudeli arendamisest?

Jah, kompromissi selles küsimuses tuleb otsida. Mis puutub omavalitsuste koostöösse, siis ma arvan, et ühinemine ja koos tegutsemine pärast ühinemist ongi selle koostöö parim ja kõrgeim vorm. Miks piirduda koostöös näiteks ainult jäätmeveo ja muu sellisega? Me võiksime ka juhtimisstruktuurid ühendada nii, nagu see mitmel pool omavalitsuste läbirääkimiste käigus vabatahtlikult teoks on saamas.
Maakondlike omavalitsusliitude puhul on küsimus, kui suureks jäävad meie omavalitsused. Kui näiteks Hiiumaal on tulevikus üks omavalitsus, mis asi on sel juhul Hiiumaa maakondlik omavalitsusliit? Ma olen seda väga palju arutanud maakondlike omavalitsusliitude esindajatega ja nad on olnud nõus, et kui maakonda jääb ainult üks, kaks, kolm, võib-olla neli omavalitsust, siis omavalitsusliidud võiksid hõlmata suuremat piirkonda, mitte ainult ühte maakonda. Nii tekiksid piirkondlikud omavalitsusliidud. Selge, et koostöö on vajalik ka suuremate omavalitsuste puhul, sest ka nende puhul võivad näiteks ühistranspordiliinid piire ületada. Kindlasti on vaja selgeks vaielda kõik küsimused, mis jäävad lahendada omavalitsusliitude või ühistranspordikeskuste laadis struktuuride koostöös. Aga ma rõhutan, et kõik sõltub väga palju sellest, kui suured omavalitsused meil on.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Läänemaal võtsid kolme omavalitsuse volikogud esmaspäeval vastu otsuse liituda. Alustas kaheksa omavalitsust, lõpetas kolm. Esimese suurema probleemi tekitas Ridala vald oma loobumisega, millega ta lahutas ülejäänud omavalitsustest ka Haapsalu. Esmaspäeval, protsessi viimases faasis loobus ka Nõva vald. Kui otsustada sotsiaalmeedias toimuva aktiivse arutelu põhjal, said mõlema valla puhul otsustavaks Reformierakonna ja IRL-i esindajate lahkarvamused kohapeal. Siit ka minu küsimus: kas IRL-is endas on haldusreformi osas ikka ühtne seisukoht olemas? Ja miks on nii, et valitsuserakondade esindajad töötavad kohapeal üksteisele vastu ja tõkestavad sellega vabatahtlikku liitumist?

Reformierakonna kohta on mul raske öelda, peab küsima headelt kolleegidelt siin saalis. Mis puutub IRL-i, siis võin öelda, et meil ei ole sellist raudset distsipliini, et kui erakond on ühes küsimuses võtnud vastu konkreetse otsuse, siis keegi meie hulgast ei võiks teistmoodi arvata. Meil on selles küsimuses väga erinevaid arvamusi. Tõsi on, et IRL-i volikogu ja eestseisus, ühesõnaga juhtorganid, toetavad haldusreformi selgelt. See ei tähenda aga, et kohapealse volikogu liikmed alati täpselt nii hääletavad, kuigi selline üldine suund on.
Mis puutub teie toodud Ridala näitesse, siis ma ei ole nõus, et Ridala lahutas Haapsalu ja ülejäänud omavalitsused. Haapsalu linnapea ütles avalikult selgelt välja, et tal puudub vähimgi soov, et Haapsalu linn ühineks väikeste omavalitsustega. Minu arust ei olnud see ilus käitumine. Ma ei kiida heaks Ridala Vallavolikogu otsust mitte minna ühinemisläbirääkimistele, aga ma mõnes mõttes mõistan neid. Kui kellelegi selgelt öeldakse, et me tahame ühineda ainult teiega ja kõik ülejäänud omavalitsused maakonnas me välistame, siis on arusaadav, et tegelikult oli see välistaja eelkõige Haapsalu linnapea, mitte Ridala Vallavolikogu. Mul on hea meel, et kolm omavalitsust läksid võiduka lõpuni. Olen kindel, et nad viie aasta pärast vaatavad uhkusega selle otsuse peale tagasi, nii nagu see mõnel pool Eestis on juba juhtunud.

Aitäh! Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, Helmen Kütt!

Lugupeetud minister! Haldusreformi kava kohaselt on olnud arutlusel ka teema, et mitmed maavalitsuste rollid antakse üle omavalitsustele. Kas selles kontekstis on kõneldud ka alaealiste asjade komisjoni rollist? Praegu  tegutsevad need maavalitsuste juures väga hästi, need on kompetentsed organid. Samas peab mõni linn ka praegu eraldi oma komisjoni. Millisena näeb haldusreformi kava ette alaealiste asjade komisjoni rolli?

Üldine põhimõte on, et me peaksime andma kohaliku omavalitsuse tasandile võimalikult palju ülesandeid. Praegu ongi seda takistanud eelkõige omavalitsuste väiksus, mille tõttu me kahjuks näeme viimasel ajal pigem vastupidist trendi. Asjad liiguvad vaikselt selles suunas, et hiilivalt, paralleelseid struktuure moodustades võtab riik omavalitsuse ülesandeid üle. Ma arvan, et kui omavalitsused on piisavalt suured, siis nad saavad ka alaealiste asjade komisjoni töö ja muude lastekaitsevaldkonna ülesannetega suurepäraselt hakkama. Küsimus on ju inimestes, maakonnas peavad olemas olema pädevad inimesed. Ülesanded on ju oma olemuselt omavalitsuslikud ja praegu on see tegelikult hädaolukord, et maavalitsus neid täidab. Minu arvates on igati mõistlik, et need tublid ametnikud, kes seda tööd teevad, liiguvad kohaliku võimu struktuuri, kui omavalitsustel on selleks piisav suurus ja tänu sellele ka piisav eelarve.

Palun, Priit Toobal!

Hea minister! Ma pean tunnistama, et mina küll ei tea ühtegi seesugust ülesannet, mis viimasel ajal oleks omavalitsustelt ära võetud ja millega riik oleks tegelema hakanud. Pigem on olnud vastupidi: riik on omavalitsustele ülesandeid pannud, seejuures finantse kaasa andmata. Aga küsimus on hoopis teie väite kohta, et te ei tea oma koalitsioonipartneri Reformierakonna selgelt seisukohta haldusreformi küsimuses. Kas enam ei olegi siis meie riigis koalitsioonivalitsust? Kas koalitsioonis tegevusplaane kokku ei lepita, enne kui minnakse ummisjalu neid peaaegu et teostama – palgatakse uusi inimesi, moodustatakse osakondi, kes sellega tegelema peaks. Kas teil kui ministril ei oleks mõistlik valitsuskabinetis küsida ka koalitsioonipartneri seisukohta haldusreformi osas?

Mulle ei meeldi vastata sedalaadi kurtmistele, milles sõnu keeratakse teistpidi. Kui te aga minu öeldule täiesti vastupidist väidate, siis peab seda tegema. Ma tõesti ei öelnud, et ma ei tea, milline on Reformierakonna seisukoht haldusreformi küsimuses. Jutt oli sellest, kas IRL-i ja Reformierakonna liikmed otsustavad kohapeal teistmoodi, kui on erakonna liin. Selle kohta ma ütlesin, et peab küsima erakonna liikmetelt, kui suur on erakonnasisene demokraatia, milline on tegevusvabadus. Parempoolsetes erakondades on see suhteliselt suur, nagu ma olen aru saanud.

Aitäh! Priit Toobalil on protseduuriline märkus.

Lugupeetud istungi juhataja, minu arvates on teie ülesanne jälgida ka seda, et kui saalis esitatakse küsimus, siis minister sellele ka vastaks. Ja kui ta seda ei tee, siis tuleks sellele tähelepanu juhtida. Praegu ma võin oma küsimust korrata, kui minister sellest aru ei saanud.

Ma tänan selle tähelepanujuhtimise eest! Praegu ma aga juhin infotundi ja annan sõna Kalvi Kõvale. Palun!

Hea minister! Küsin Omavalitsusliitude Koostöökogu ja Vabariigi Valitsuse vaheliste eelarveläbirääkimiste kohta, mis äsja algasid. Me teame, et eeskätt tasandusfond on instrument, millega regionaalpoliitikat teostada. Tasandusfondi kaudu antakse raha eeskätt omavalitsustele, kes asuvad piirkondades, kus maksulaekumised pole asukoha tõttu kuigi suured. Kas teie regionaalministrina toetate järgmisel eelarveaastal tasandusfondi suurendamist kas või masueelse tasemeni?

Ma olen natuke teistsugusel seisukohal. Minu arust tasandusfondi mudel ei ole niivõrd regionaalpoliitika teostamise vahend, kuivõrd pigem katab puudujääke, kui keegi saab vähem tulu. Tasandusfondist raha saajate hulgast leiame ka omavalitsusi, kes asuvad suhteliselt soodsas asukohas. Nende probleem ei ole mitte kehv asukoht, vaid see, et nad on teinud kehva kvaliteediga juhtimisotsuseid. Ja kui nende tulud seetõttu vähenevad, siis saavad nad kompensatsiooni. Nii et pigem on tegu toimetulekutoetuse laadis meetmega omavalitsuste jaoks. Tunduvalt paremini aitavad regionaalpoliitikat teostada regionaalsed toetusprogrammid – hajaasustusega alade toetusprogrammist kuni näiteks kompetentsikeskuste programmini.
Aga vastuseks teie küsimusele ütlen, et ma toetan omavalitsuste tulubaasi vähehaaval taastamist. Ma olen teinud eelarveläbirääkimistel ettepaneku suurendada omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa 0,2 protsendipunkti võrra ja ma arvan, et see on olulisem kui tasandusfondi summade suurendamine.

Aitäh! Võtame viimase kohapeal registreeritud küsimuse. Palun, Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Tänastest uudistest võib lugeda, et järgmiseks eelarveperioodiks saab Põllumajandusministeerium ligemale miljard eurot Euroopa Liidu raha maaelu edendamiseks. Kui palju teie oma ministeeriumiga selle raha jagamises kaasa rääkida saate või rääkida kavatsete?

Ma ei ole maaelu arengukava uue perioodi meetmete planeerimisega täpselt kursis, kuid mulle tundub, et väga suurt summat sealt omavalitsuste toetamiseks ei tule. Nii on see eurorahaga olnud ka praegusel eelarveperioodil. Maaelu arengukava strateegia koostamisse on meie ministeeriumi inimesed aga kaasatud. Meie jaoks on väga oluline läbirääkimiste teema Leader-meetme ja teiste seda laadi meetmete ülesehitus. Oleme huvitatud, et maakondades oleks parem koostöö väikevaldade ja linnade vahel ning oleme teinud ettepaneku laiendada Leader-meedet maakonnas olulistesse linnadesse. Seni nad ei ole Leader-meetme puhul abikõlblikud olnud. Palju sõltub ka sellest, kas näiteks regionaalarengu fondist on võimalik selleks lisatoetusi leida. Ma arvan, et suurem koostöö n-ö maapiirkonna ja maakonnalinnade vahel on kindlasti vajalik. Praegu ma näen mitme toetusprogrammi puhul, et üks tegutseb ühes suunas ja teine natuke teises suunas. Me peame tõmbekeskusi ja toimepiirkondi tervikuna käsitlema.

Aitäh! Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise, neljanda küsimuse juurde. Tarmo Tamm soovib regionaalminister Siim Valmar Kiislerile esitada küsimuse maavalitsuste kohta. Palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Teatavasti muutusid Põlvamaal kaks omavalitsuse volikogu – Kanepi ja Põlva vallavolikogu tegutsemisvõimetuks ja volikogu liikmete asemele on määratud asendusliikmed. Kanepi Vallavolikogu oli tegutsemisvõimetu alates eelmise aasta 18. septembrist ja Põlva Vallavolikogu alates eelmise aasta 3. juunist. Härra minister, kas maavalitsus ei jälginud nende valdade töö õiguspärasust? Kui ta siiski jälgis, siis miks ta õigel ajal ei sekkunud?

Meil on see valdkond reguleeritud nii, et maavalitsused ei teosta järelevalvet omavalitsuste kõigi otsuste üle. Näiteks Lätis kehtib selles osas teine kord, seal on minu teada igal omavalitsuse volikogu koosolekul kohal ka maavalitsuse esindaja. Nende seadusandlus on niiviisi üles ehitatud, et jälgitakse kohapeal omavalitsuste otsuste õiguslikkust. Eestis on omavalitsuste tegevusvabadus palju suurem, maavalitsuse esindaja ei kirjuta igal volikogu koosolekul ette, kuidas ja mida nad peaksid tegema. See, et ühes maakonnas on vastu võetud otsuseid, mis ei ole õigusaktidega kooskõlas, on muidugi kahetsusväärne, aga eelkõige peavad otsuste õiguslikkuse tagama nende langetajad. Minu meelest võiks ka edaspidi nii olla, et on eelkõige omavalitsuse, mitte mõne riigiorgani ülesanne garanteerida, et langetatud otsused oleksid kvaliteetsed.

Aitäh! Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus, palun!

Härra minister! Hiljaaegu arutati Riigikogus maavalitsuste töö ümberkorraldamist ja maavanema ameti kaotamist. Siis rõhutati eriti, et üks maavanemate põhiülesandeid on kontroll omavalitsuste õigusaktide üle. Täna selgub, et see on mingi naljategu ja seda ei pea tegema. Ma küsin järgmist. Juhul kui Põlva linn ja Põlva vald on otsustanud ühineda, aga maavalitsus ei jälgi seda ühinemise protsessi, kes siis selle eest vastutab, kui ühinemine on sellepärast, et õigusaktid on õigustühised, tänasel päeval teostamata? Kas selle eest keegi vastutab?

Austatud Riigikogu võttis üsna hiljaaegu vastu kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muudatused. Seaduses on nüüd ka säte, et maavanem nõustab omavalitsusi ühinemisprotsessis. Seega on see nõustamise kohustus ka seadusega kindlalt sätestatud, kuigi minu teada pole ei maavalitsuste ega ka meie ministeeriumi ametnikud varemgi keeldunud nõu andmast ja abistamast, kui omavalitsustel on olnud küsimusi, kuidas ühinemisprotsessi läbi viia. Olen näinud, et konsulteeritakse jooksvalt, helistatakse pidevalt, küsitakse nõu, kui on mingid küsimused või takistused, kui miski on segane. Minu arust on koostöö olnud päris hea.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister, ma saan teie jutust aru, et reaalselt maavalitsused omavalitsuste üle kontrolli ei teosta. Kas ma saan millestki valesti aru?

Oleneb valdkonnast. Kui me räägime näiteks omavalitsuse üldplaneeringu kehtestamisest, siis järelevalve selle üle on rangelt sätestatud ja maavalitsused teostavad seda süsteemselt. Aga minu arust ei peaks me tekitama olukorda, kus maavalitsuse esindajad mõjutavad peaaegu iga omavalitsuste otsust. Iseseisev otsuste tegemine on autonoomia oluline komponent. Muidugi ei tohi need otsused õigusaktidega vastuolus olla, aga ärme autonoomiat omavalitsustelt päris ära võta!

Aitäh! Palun kohapeal registreeritud küsimus, Kalvi Kõva!

Nagu me teame, lähenevad kohalikud valimised. Me teame ka seda, et kõik maavanemad on end poliitiliselt määratlenud, on mõne erakonna liikmed. Valdavalt on nad kõik ka erakondade piirkonnajuhid. Siit minu küsimus. On avaldatud kartust, et maavalitsustest võivad saada parteikontorid. Mulle on mitu korda räägitud, et ühe või teise maavalitsuse ruumes on peetud mingi partei juhatuse koosolekuid selle eest tasumata. Kuidas te sellesse suhtute? Kas maavalitsuses tohib teha ka parteipoliitikat, näiteks pidada piirkonna juhatuse koosolekuid?

Tean, et maavalitsuste koosolekuruume antakse suhteliselt vabalt kasutada mitmesugustele organisatsioonidele. Eraldi ma selle kohta andmeid pole küsinud, mis laadi organisatsioonid neid ruume on kasutanud. Aga sa saad näiteks oma kolleegilt Neeme Suurelt küsida, et kui ta oli maavanem, kas siis nendes ruumides toimus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koosolekuid või mitte. Samamoodi saad seda pärida teistelt endistelt maavanematelt. Ma kordan: selle sajandi jooksul on Eestis maavanema ametis olnud 46 inimest. Nendest 46 inimesest ei ole kandideerinud valimistel ega ole olnud mõne erakonna liige neli inimest – seda erinevatel põhjustel, üks näiteks vabadusekaotuse tõttu. Minu arust on silmakirjalik hakata rääkima, et justkui sina, Kalvi, oled järsku avastanud, et maavanemad on mõne erakonna liikmed. Meil on olnud sotsiaaldemokraatidest maavanemaid ja teistesse erakondadesse kuuluvaid maavanemaid. See on olnud nii selle sajandi jooksul, aga ka pikalt enne seda.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Hea minister! Teema on maavalitsused, aga täpsemalt nende kontroll omavalitsuste üksikaktide üle. Üksikaktide õiguspärasusel on veel üks tahk. Ma olen ka seda meelt, et omavalitsused peaksid oma autonoomiast tulenevalt eelkõige ise vastutama, kas nende üksikaktid on nii juriidiliselt kui sisuliselt õigesti kirja pandud. Kas sinu vastutusalas on korraldatud mingeid ettevõtmisi, mis tõstaks linna- ja vallasekretäride kvalifikatsiooni, et see kõik võiks toimuda õigesti?

Meil on mitmesuguste meetmete raames üsna pidevalt omavalitsuste ametnike koolitust korraldatud. Selle vastuse, kas konkreetselt linna- ja vallasekretäridele on eraldi koolitusi olnud, jään ma võlgu, aga eri valdkondades on nad nõu alati saanud. Näiteks rahvastikutoimingute valdkonnas saavad nad järjepidevalt iga aasta eraldi koolitusi. Meil oli juttu järgmise perioodi struktuurifondide rahast. Selle arutelu käigus on Rahandusministeerium teinud ettepaneku eraldada üsna palju raha omavalitsuste ametnike koolitamiseks nendes valdkondades. Aga eks kõik sõltu lõpuks inimese enda soovist õppida asju endale selgeks tegema. Paratamatult on inimesed erineva pädevusega ja nii see jääb. Kordan, et kui omavalitsussüsteem on meil väga killustunud, on ebapädevuse risk suurem.

Aitäh! Selle teema kohta rohkem küsimusi registreeritud ei ole. Lõpetan neljanda küsimuse arutelu.

Nüüd on meil mõni minut aega, et registreeruda küsimuse esitamiseks kohapeal. Teeme nii palju, kui jõuame. Palun öelge küsimus ja millisele ministrile see on adresseeritud! Palun, Kalle Palling!

Mina küsin Keit Pentus-Rosimannuse käest. Te enne hakkasite lisaks elektrikuludele põgusalt rääkima ka soojakuludest ja sellest, kui halvas seisukorras on Tallinna soojatrassid. Mida ikkagi ette võtta saaks ja ette võtma peaks, et inimeste toasoojaarved oleksid väiksemad, kui need praegu on?

Tõesti, enne jäi aeg pisut napiks, et see teema lahti rääkida. Hakkaks pihta lühikesest olukorra kirjeldusest. Tallinnas on soojatrassid kaugkütet kasutavate elanike jaoks väga oluline osa infrastruktuurist. Paraku on nende keskmine vanus jõudnud 25 aastani. Kui jätkub senine praktika, et soojatrassidesse investeeritakse minimaalselt, siis õige pea on see keskmine vanus juba 30 aastat. Olukorras, kus osa trasse on sisuliselt 60-aastased, osa trasse aastased, võib juhtuda, et need väga vanad trassid hakkavad suure pakasega lõhkema ja inimesed jäävad lihtsalt külma kätte. See on üks osa probleemist.
Teine osa probleemist on selles, et kui me võrdleme näiteks Soome ja Eesti küttekulusid, siis Soomes kulub ühe kuupmeetri elamis- või kontoripinna kütmiseks kaks korda vähem soojaenergiat kui Eestis. Muidugi on selle taga ka majade soojustamise erinev kvaliteet, aga suurt rolli mängib ikkagi tõsiasi, et Tallinnas 17% soojast, mille tarbijad kinni maksavad, lihtsalt kaob õhku ära.
Trassid kuuluvad Tallinna Soojusele, mis omakorda on 100% linna omandis olev ettevõte. Tegu on kasumit teeniva ettevõttega, aga paraku linn ei investeeri seda kasumit trasside uuendamisse, vaid võtab kasumi välja. Tõenäoliselt saame Tallinna Televisioonist selle raha eest hulga mitte väga kvaliteetseid saateid. Kui vastata, mida teha, siis esmajärjekorras peaks linn hakkama seda kasumit Tallinna Televisiooni asemel suunama oma soojatrassidesse.

Suur tänu! Palun, Marika Tuus-Laul!

Ka minul on küsimus minister Pentus-Rosimannusele. Kummaline, meie infotunni formaat on selline, et kui küsijat solvatakse ja öeldakse talle, et ta valetab, ja vastatakse absoluutselt küsimusest mööda, siis Riigikogu liige ennast kaitsta ei saa. Elektri hinna teema puhul te jõudsite Tallinna Televisioonini ja Tallinna Soojuseni ning lisaküsimuse puhul samuti. See oleks umbes sama, kui ma küsiksin teilt Autorollo mingite tehingute kohta. Ma ei tee seda. Aga ma küsin veel kord elektri hinna kohta. Kui Elering ja tema hinda kooskõlastav Konkurentsiamet oleks majandusministeeriumi alt väljas, kas siis see tasu oleks inimestele soodsam?

Riigikogu liige on oma küsimuste esitamisel kahtlemata vaba, aga ma soovitan teil küsimused edaspidi võimalikult täpselt adresseerida ja mitte põimida kokku väga palju erinevaid teemasid. See teeb vastamise väga keeruliseks, seda enam, et sageli on teie küsimusest raskevõitu aru saada.
Aga veel kord: võrguteenuse hinna kooskõlastab eranditult Konkurentsiamet. Selle hinna moodustumise mehhanisme on teile kaunis detailselt selgitanud majandusminister Juhan Parts ja kindlasti on ta valmis seda veel tegema. See raha, mida tarbijad võrguteenuste eest maksavad, tähendab otseselt investeerimist suuremasse varustuskindlusesse. Ma täna juba nimetasin suuremaid investeeringuid, mida Elering sel aastal teinud on või teeb, need puudutavad Estlink 1, Estlink 2 ja avariireservjaama. Kui rääkida summadest, siis 2013. aastal investeerib Elering pisut üle 209 miljoni euro. Lisaks nendele suurtele investeeringutele on vaja leida raha ka väiksemate tavavõrkude jaoks. Kõigest sellest võrguteenused koosnevad. Ja tõepoolest, see mehhanism, millest Konkurentsiamet hinna kooskõlastamisel lähtub, tuleneb otseselt seadustest, mille on parlament vastu võtnud, samuti Euroopa Liidu reeglistikust, mis on erakordselt detailne ja mida kindlasti Konkurentsiametist vajaduse korral teile üksipulgi selgitama tullakse.

Suur tänu! Infotunni aeg on läbi saanud, rohkem küsimusi esitada ei saa. Suur tänu valitsusliikmetele ja suur tänu küsijatele!