Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Valeri Korb!

Head kolleegid! Kuus Keskerakonna fraktsiooni liiget on kirjutanud alla arupärimisele sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Arupärimise teema on puuetega inimestele mõeldud teenuste kättesaadavus. Ma saan aru, et konstateerivat osa ei jõua ma siin kahe minuti jooksul ette lugeda, aga loen ette mõne küsimuse, mis on arupärimises esitatud. Me tahame ministrilt teada järgmist. Kas Sotsiaalministeeriumil on andmeid, kui paljud inimesed on praegu rehabilitatsioonijärjekorras? Kui paljudel erivajadustega inimestel muutub 2013. aastal rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus? Kui piisavaks peab ta 2013. aasta riigieelarvelisi vahendeid tehniliste abivahendite soetamiseks puuetega inimestele? 2012. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt eraldati eelmisel aastal tehniliste abivahendite soetamiseks kokku ligi 6,4 miljonit eurot, aga 2013. aasta riigieelarves nähakse selleks ette vaid 5,8 miljonit eurot. Nendele küsimustele tahaksime ministrilt vastuseid saada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enda ja veel seitsme Riigikogu liikme nimel annan siseminister Ken-Marti Vaherile üle arupärimise korruptsiooni vähendamise kohta. Tuletame meelde, et minister on alati olnud suur korruptsiooniga võitleja. 2005. aastal, olles Juhan Partsi valitsuses justiitsminister, esitas ta idee asuda korrumpeerunud ametnikke püüdma piirarvu abil. Tuleb meelde veel paar artiklit aastast 2009, kui ta kirjutas, kuidas peaks korruptsiooniga võitlema. Ta koostas isegi terve paketi, mis koosnes viiest osast. Olles aga olnud kaks aastat siseminister, ei ole ta mingil kummalisel kombel suutnud ühtegi tollast ideed realiseerida. Tahamegi teada, mis põhjusel selline äpardus on juhtunud. Lähtuvalt sellest esitame hulgaliselt küsimusi, lootes saada ka vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, siis edastab Riigikogu esimees need adressaatidele viivitamatult.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud jahiseaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on maaelukomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on maaelukomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud kindlustustegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 14. jaanuaril algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Andres Herkeli ja Juku-Kalle Raidi s.a 14. jaanuaril algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 15. jaanuaril algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini arupärimised siseminister Ken-Marti Vaherile ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Seoses Riigikogu liikme Tõnis Lukase tagasiastumisega asub alates s.a 21. jaanuarist Riigikogu liikmeks asendusliige Mihhail Lotman.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Eile jäi meil pooleli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise arutelu. Ma palun algatajate esindajana kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi, et saaks jätkata ettekandjale küsimuste esitamist. Registreeritud küsimused on eilsest kirjas Mihhail Stalnuhhinil, Eldar Efendijevil ja Helmen Kütil. Palun, Yana Toom! Ja palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile kell üks päeval, kui me tegime selle eelnõu tutvustamises pausi, oli saalis umbes seitsmendik Riigikogu koosseisust. Nii et suurem osa Riigikogu liikmetest võib tõenäoliselt üsna kehvasti teada, millest me üldse räägime ja mida me püüame saavutada. Kas sa oled nii hea ja selgitad põgusalt, milles meie ettepanek seisneb?

Ma tänan! Jah, sul on õigus, Mihhail! Kuigi selles majas väidetavalt kõik inimesed pidevalt kuulavad, mis saalis toimub, ma kahe lausega siiski teemat selgitan. Asi on selles, et eelmise sessiooni jooksul ei õnnestunud võtta vastu meie esitatud eelnõu, mis nägi ette taastada kriisi ajal kaotatud matusetoetus, kusjuures kärpe tegemise ajal oli antud lubadus see toetus hiljem taastada. Seetõttu tuleme nüüd välja ettepanekuga vähendada matusetarvete ja -teenuste käibemaksumäära 20%-lt 9%-le, mis annaks rahalist võitu. Arvestades, et keskmine n-ö matuseteenuste pakett on Eestis umbes 700 eurot, oleks rahaline võit 65 eurot. See ongi meie ettepaneku sisu: alandada matuseteenuste käibemaks 9%-le.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sotsiaal-majanduslik olukord, vaesus ja kõrged hinnad tekitavad probleeme ühiskonnas, täpsemalt öeldes majandusvaldkonnas. Sellest rääkisid sa siis, kui me seda eelnõu koostasime. Kas sa oskad tuua mõne näite, mis seda tõestaks? See oleks väga vajalik, sest osa inimesi ei tea üldse, mis saab, kui meie seda probleemi ei lahenda.

Ma tänan selle küsimuse eest! Tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Mul on olemas mõned kirjad ja mõned teated konkreetsete juhtumite kohta. Eelmine kord, kui me matusetoetusest rääkisime, lugesin ma siit puldist ette ühe härrasmehe avalduse, kes keeldus oma tütre matmisest. Tegemist oli Sillamäe elanikuga. Tütar oli umbes 20 aastat välismaal elanud, siis ta tuli tagasi, jäi haigeks ja suri ära, aga vanematel ei olnud lihtsalt raha tema matmiseks. Nad kirjutasid avalduse kohalikule omavalitsusele, et nad seda rahapuuduse tõttu ei tee. Ma ei kujuta ette, millises põrgus need inimesed elavad, ma mõtlen siinkohal moraalset dimensiooni. Eile rääkisin ma siin sellest, et kõik Eesti krematooriumid on hädas, sest nende riiulid on täis väljaostmata urne tuhastatud inimestega. Inimesed lasevad omakseid tuhastada, aga neil ei ole raha, et need urnid välja osta. Ma arvan, et see on pehmelt öeldes ebamoraalne.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Eile esitasid sa eelnõu kohta nii veenvaid ja põhjalikke selgitusi. Omavalitsused puutuvad pidevalt kokku sellega, et inimesed pöörduvad omavalitsuste poole toetuse saamiseks, et matuseid korraldada. Tegelikult on omavalitsustel see raha, mis toetusteks makstakse, suurenenud. Minu küsimus on selles. Valitsuse või ministeeriumi seisukoht on, et selle muudatuse korral hakatakse väga luksuslikke matusetarbeid muretsema. Ega krematooriumituld vist tugevamaks ei keera, olgu kadunuke vaene või rikas. Aga kas kohalikud omavalitsused ja omavalitsuste liidud on selle murega kuhugi pöördunud? Kas sul on informatsiooni, kas EMOVL või Eesti Linnade Liit on pöördumisi esitanud?

Ma tänan! Jään paraku vastuse võlgu. Minu poole suuremad organisatsioonid pöördunud ei ole, küll aga olen ma ise võtnud ühendust ja minuga on ühendust võtnud paljud omavalitsused, kes on selle asja pärast mures. Nagu ma juba rääkisin, alguse sai see mõte Sillamäel, kus me käisime sotsiaalosakonnas lihtsalt juttu ajamas. Siis helistasin ma läbi Tallinna linnaosad. Näiteks räägiti Põhja-Tallinnas mulle paljudest juhtudest, kuidas inimesed on olnud sunnitud võtma kiirlaenu, selleks et matuseid korraldada. Sellest saabki alguse nende perede majanduslik allakäik. See on väga suur mure. Ma tegelikult ei usu, et see arutelu seisab selle taga, et mingid suuremad organisatsioonid ei ole kuhugi pöördunud. Aga ma usun, et kui ma neilt küsin – ja ma seda kindlasti teen –, siis saan vastuse, et see on probleem.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kas te võite meile tutvustada neid uuringuid, millest tulenevad teie väited, mida te siin ettekandes olete toonud? Eelkõige huvitab mind see väide, et käibemaksu muudatus kandub lõpphinda üle 65 euro suuruses summas, kui arvestada 700 eurot maksva teenusega. Mina olen teistmoodi aru saanud. Teiste riikide kogemused näitavad, et käibemaksueranditest võidavad teenusepakkujad või müüjad, mitte tarbijad. Käibemaksuerand ei kandu tavaliselt üle lõpphinda, nii nagu näitab teiste riikide praktika. Aga olge nii kena ja tutvustage ka meile neid uuringuid, millele teie väited tuginevad.

Ma tänan selle küsimuse eest, härra Sõerd! Arvatavasti on teil mingisugune teine plaan, kuidas leevendada nende inimeste olukorda, kellele käib matuseteenuste eest maksmine üle jõu. Meie loogika ütleb – ma sellest ka eile rääkisin –, et kui me alandame nende teenuste ja tarvete käibemaksumäära, siis peaks see kajastuma teenuse hinnas. See on see mehhanism, mis aitaks reaalselt hinda allapoole lasta. Ma olen nõus teiega vaidlema. Aga ma ootan ka teie ettepanekut, mida me siis nende peredega tegema peaksime.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on samasugune küsimus. Kuidas te garanteerite, et kui käibemaksu alandada, siis teenusepakkuja ei hiili ükskõik missuguste argumentide toel paari-kolme kuuga vana hinna peale tagasi? Riik jääb lihtsalt maksust ilma ja minu arust ongi kõik. Me elame praegu väga unikaalses ajas. Kui me raadiot kuulame või uudiseid loeme, siis näeme ja kuuleme, kuidas kõik poevad elektri hinna taha, selleks et ise hindu tõsta. Selle taha annab pugeda, ma arvan, veel paar-kolm aastat. See on täiesti vastutustundetu käitumine. Ma arvan, et kui praegu tulumaksumäära või mõne teise maksu määra alandada, siis tõusevad hinnad varsti endisele tasemele tagasi, lihtsalt riik jääb oma rahast ilma. Kus on garantii, et see 65 eurot jääb tarbijale kätte? Mina ei näe mingit garantiid.

Ma tänan selle küsimuse eest! Vaadake, ega ilmaasjata ei ole mitmed riigid esmatarbekaupade, lastekaupade või toiduainete käibemaksu alandanud. See mehhanism töötab igal pool maailmas. Kui see ei tööta Eesti riigis, siis peame meie siin Riigikogus vaatama, kuidas seda garantiid tekitada. Selleks ongi Riigikogu siia kokku tulnud. See on alles eelnõu esimene lugemine. Me peame leiutama viisi, et see garantii oleks olemas ja toimiks. Muud moodi me lihtsalt ei saa hakkama.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Väga paljudes Euroopa riikides on toidukaupade, invavarustuse ja hambaravi käibemaks madalam, rääkimata majutusteenustest ja kõigest muust. Väga paljudes riikides on jalgrataste, kingade ja riiete parandamise puhul käibemaksu alandatud, samuti juuksuriteenuste osutamise ja isegi akende pesemise puhul. Need andmed on Postimehes ilusasti avaldatud. Kuidas sa iseloomustad riiki, kes ei halasta isegi leinajatele? Me tõmbame matusetoetuse maha, me tõstame matuseteenuste käibemaksu ja kõik ütlevad tuimalt, et niikuinii krabaks ettevõtja selle vaheraha endale. On meie ettevõtjad siis tõesti nii hullud ja ebaeetilised?

Ma tänan! Ma ei tahaks, hea Marika, muutuda ebaviisakaks, nii et ma ei hakka siin midagi iseloomustama, kui sa lubad. Küll aga meenus mulle see lause Jürgen Ligi kirjast, mida ma eile tsiteerisin. Ta väidab, et kui me alandame käibemaksu, siis sellest võidavad ainult luksuskaupade tarbijad ehk praegusel juhul luksuskrematooriumi, luksuskirstu või mille iganes tarbijad. See on minu meelest väga kummaline mõttekäik.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Sissejuhatuseks ütlen väikese kommentaari mõtetele, mis on kõlanud Reformierakonda kuuluvate kolleegide suust. Mina väidan, et petta saab ainult seda, kes lubab ennast petta. Küsimus on aga järgmine. Siin kõlas mitmel korral lause, et käibemaksumäära alandamine ei too kaasa kauba odavnemist. Kui kasutada formaalset loogikat, siis see tähendab, et käibemaksu muutmine ei muuda kauba hinda, ja kui edasi minna, siis võib öelda, et käibemaksu kasv ei tee kaupa kallimaks. Kõik siin saalis istujad saavad aru, et midagi on sellel väitel viga. Kas sa oskad kommenteerida väidet, et kui käibemaks lähebki alla, siis hind jääb ikka samaks?

Ma tänan selle küsimuse eest! Tegelikult on siin natuke väär loogika. Kui meie austatud ministrid räägivad aktsiisidest või käibemaksust, siis räägitakse sellest, et meil on väga madal maksukoormus ja tarbijad ei maksa seda maksutõusu kinni. Praegu kõlab hoopis vastupidine väide, et just tarbija maksab selle kinni. Tuleks oma seisukoht ikkagi kindlaks määrata: kas siis ilus või tark, mõlemat ei anna olla, kui meenutada vana anekdooti. Ma olen nõus Marikaga ja me oleme seda ka fraktsioonis arutanud, nagu sa tead, et käibemaksu alandamine alandab hinda. Kui seda ei juhtu, siis peab riik vaatama, milles on asi, ja kas või arutama, et võib-olla kehtestada mingid piirhinnad teatud kaubagruppidele, sest muidu me laseme selle asja lihtsalt käest ära.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me kõik oleme parasjagu maailmas ringi käinud ja oleme kindlasti käinud ka Iirimaal, kus toidukaupade käibemaks on null, kuid millegipärast on need kaubad seal mõnes osas mitu korda kallimad kui Eestis. Kust see loogika siis tuleb? Kui oleks mingisugune üleeuroopaline hinnaskaala, et näiteks matuseteenused maksavad Euroopas keskmiselt 600 eurot, siis me saaksime võrrelda. Aga praegu ei saa me sugugi võrrelda. Ka needsamad aknapesu ja juuksuriteenus on, ütleme niiviisi, arenenumates riikides mitu korda kallimad kui Eestis, kuigi neil on seal madalam käibemaks. Eestis on kõigi teenuste käibemaks 18%. Kust ikkagi tuleb sellisel juhul garantii, et kui me vähendame matuseteenuste käibemaksu kas 10% või 11%, siis hind varsti endisele tasemele tagasi ei tõuse? Seda garantiid ei ole kuskil, sest põhjuse hinda tõsta leiab alati.

Ma tänan! Teil on õigus, põhjuse hinda tõsta leiab alati. Aga meil on saavutatud teatud piir. Me teame, et keegi ei tõsta hinda siis, kui inimesed ei osta ebamõistlikult kallist kaupa. Kui Eesti inimesed ei kasuta ebamõistlikult kallist matuseteenust, siis see tähendab, et piir on tegelikult käes. Muidu ikkagi kuskilt selle raha leiaks, ma ei tea, kas teeniks, laenaks või varastaks, et see asi ära korraldada. Teiseks on mulle natuke arusaamatu see hindade võrdlemine eri riikides. Tasuks võrrelda n-ö suures pildis, tuleks vaadata sissetulekuid, kommunaalmakseid, toetussüsteemi, mida iganes. See, et ühes riigis on juustu hind selline, teises riigis aga selline, ei ole tegelikult piisav alus võrdlemiseks. Me teame seda kõik väga hästi. Lõpetuseks ütlen jällegi, et ega ilmaasjata pole valitsus langetanud aeg-ajalt näiteks raamatute, teatripiletite või mille iganes käibemaksu. See töötab ja see töötab ka Eesti riigis.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Eurostati andmetel elab 23,1% Eesti inimestest teatavasti vaesusriskis ja olukord on tõeliselt hull. Kuulates kolleegide küsimusi, selgus, et arvatakse, et kui käibemaks on alla 20%, siis kindlasti küsitakse vahe tarbija käest sisse. Aga kui raamatute käibemaks Eestis on praegu 9%, kas me siis võime järeldada, et see raamat on tegelikult 11% kallim, sest 9 pluss 11 annab kokku 20? Kas me võime seda järeldada?

Ma tänan, Tarmo! Aga kui sa tahad vastust koalitsiooni esindajate loogika järgi, siis pead sa seda ikka nende käest küsima.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Euroopa kõigi rahvaste kultuuri läbi sajandite on iseloomustanud suur austus oma esivanemate, oma eelkäijate vastu. Olulisel kohal on alati olnud matusetraditsioonide tähtsustamine. Eesti Teaduste Akadeemia president Richard Villems on juhtinud tähelepanu sellele, et viimasel sajandil on see suhtumine muutunud, on tulnud juurde ülbust ja lugupidamatust esivanemate ja matusetraditsioonide vastu. Ta põhjendab seda sellega, et mõnes riigis on inimesed pimedas vaimustuses statistilistest edusammudest, sest mitte kunagi varasematel sajanditel ei ole nii suur osa inimkonnast olnud korraga elus kui praegu. Seetõttu tekib kohati uitmõte surematusest. 19. sajandi algul elas alla protsendi kunagi elanud inimestest, nüüd ...

Küsimus!

Küsimus: kas see ülbus on levinud ka Eesti ühiskonda?

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma ei tahaks öelda halvasti Eesti ühiskonna kohta. Austatud peaminister väitis siin puldis tund aega tagasi, et Eesti rikkus kasvab, aga mina olin mõtetes selle eelnõu juures. Ma ei tahtnud seda siit puldist välja öelda, aga nüüd ma siiski ütlen. Selles, kui krematooriumis mõnikord tuhastatakse korraga kaks inimest, et raha kokku hoida, ja siis raputatakse tuhk kahte urni, oleme süüdi meie, kolleegid.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Hea Yana! Siin saalis on jäänud kogu aeg kõlama väide, et kui käibemaksu alandada, siis võtab kaupmees selle vahe kindlasti endale. See nii siiski ei ole, seda soovitakse lihtsalt niimoodi näha. Tegelikult paneks konkurents ka toidukaupade puhul asja paika, ega hulgi- või jaefirmad ei saa omavahel näiteks piima hinda kokku leppida. Aga see selleks. Minu küsimus on see. Kuidas on olukord teistes Balti riikides, kas matusekaupadel on erinev käibemaks või on seal mingid soodustused? Oled sa seda vaadanud?

Ma tänan, Ester! Ma jään käibemaksu kohta tõesti vastuse võlgu. Küll aga tean, et nii Leedus kui ka Lätis on matusetoetus täiesti olemas.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Yana Toom! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 2012. aasta 6. detsembri istungil. Komisjoni istungil tutvustas eelnõu algatajate esindajana Kadri Simson. Vabariigi Valitsuse arvamust tutvustas ning sellega seotud küsimustele vastas Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla. Nimelt oli Vabariigi Valitsus 2012. aasta 8. novembri istungil otsustanud eelnõu mitte toetada. Selgituseks öeldi valitsusliikme Jürgen Ligi allkirjaga saadetud kirjas, et kehtiva käibemaksuseaduse kohaselt on matusetarvete ja -teenuste käibemaks standardmääraga. Kuni 2008. aasta lõpuni maksustati matusetarbeid ja -teenuseid alandatud käibemaksumääraga, mis oli 5%, aga käibemaksuseaduse muudatus, millega vähendati alates 1. jaanuarist 2009 alandatud käibemaksumääraga maksustatavate kaupade ja teenuste arvu, lähtub Eesti maksupoliitika põhialustest, milleks on lihtne maksusüsteem, lai maksubaas ja vähe erandeid. Ka Euroopa Liidu maksupoliitika suundumus on piirata erandite arvu. Käibemaks on üldine tarbimismaks riigieelarvesse tulu saamiseks, mitte sotsiaalpoliitika instrument. Käibemaksuerandid moonutavad konkurentsi, on alati kellegi suhtes ebaõiglased ja neil ei ole soovitud mõju. Vähendatud maksumäära rakendamise korral saavad suurema soodustuse need, kes ostavad kallima kauba või teenuse, ning soodustuse saajate hulka kuuluvad ka need, kes tegelikult riigi tuge ei vaja. Maksuerandid suurendavad maksuriski ja maksu administreerimise kulusid. Toetused peavad olema vajaduspõhised, sotsiaalsete probleemide leevendamiseks on efektiivne meede otsetoetused abivajajale. Nii kirjutas rahandusminister Jürgen Ligi Riigikogu rahanduskomisjonile, tutvustades põhjuseid, miks ei toetatud seaduseelnõu, mis oleks alandanud matuseteenuste ja -tarvete käibemaksu.
Komisjoni arutelu käigus peatuti eelkõige järgmistel teemadel. Leiti, et käibemaksusoodustusest võidavad kõige enam jõukamad tarbijad, kes suudavad osta kallimat kaupa või teenust. Käibemaksumäära alandamine ei pruugi kaasa tuua teenuse lõpphinna muutust. Seda seisukohta avaldasid praegu ka siin saalis need, kes käibemaksu alandamist ei toeta. Öeldi, et maksusoodustus tehakse maksukohuslasele, kellel puudub otsene huvi teenuse hinda allapoole tuua. Isegi kui eeldada, et müüja alandab hinda, siis tekib küsimus, kas 11%-line hinnasoodustus on ikka abivajajale abiks või ei ole selline matuseteenuste hinna langus piisav, lahendamaks probleemi, et omakseid matta ei jõuta. Küsiti ka, millised võiksid olla alternatiivid käibemaksumäära vähendamise asemel, mis oleksid abiks eelkõige kõige suuremas hädas olevatele inimestele. Eelnõu algataja selgitas, et enne käibemaksu alandamise ettepanekut on Keskerakonna fraktsioon Riigikogu saalis välja pakkunud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oleks taastanud 2009. aastal kaotatud matusetoetuse. Aga paraku valitsus ka sellist matusetoetuse taastamist ei toetanud. Peatuti muudatuse võimaliku rakendamise ja halduskoormusega seonduvatel küsimustel. Tunti huvi, kuidas piiritleda matusetarvet ja -teenust, mida saaksid odavamalt pakkuda ettevõtted, kes matuste korraldamisega tegelevad. Tunti huvi selle vastu, kas kunagi Eesti ajaloos on olnud konkreetne nimekiri, mis matuseteenused ja -tarbed oleks ära sõnastanud. Selline rahandusministri määrus oli olemas ajal, kui matuseteenused ja -tarbed olid alandatud käibemaksumääraga, 5%. Selle allkirjastas rahandusminister Siim Kallas ja see hakkas kehtima 2002. aasta 1. jaanuarist. Seal määrati ära alandatud käibemaksumääraga maksustatavad matuseteenused ja -tarbed: kirstud, urnid, matmisdokumentide ja matuseteenuste vormistamine, matuse korraldamise lepingu sõlmimine tellija eluajal, kui selle eest võetakse teenustasu, külmkambri kasutamine, surnu korrastamisega seotud tööd, haua kaevamine, matmine, haua kinniajamine, haua kaunistamine, leinakella löömine, leinamaja ja leinamaja peieruumi kasutamine, matusepaiga korrastamine, matusetarvete laenutus, leinatalituse korraldamine (täpsustades, et selleks on kõneleja ja transporditööliste tellimine ning matusega seotud ruumide kujundamine), surnu ning matusetarvete transport, matusetarvete kaunistamine, matusega seotud muusikaline teenindamine, laululehtede ja leinateadete kirjutamine, krematsiooniteenused ning matmisplatsi tasu. See on 21 teenusest ja tarbest koosnev loetelu. See rahandusministri määrus kehtis kuni 30. aprillini 2004, hiljem sellisest loetelust loobuti. Oli arutlusel ka see, kas algatajate pakutud eelnõuga seotud kulu, kui matuseteenustele ja -tarvetele kehtestatakse madalam käibemaksumäär, on õige ja kust see raha tuleb. Seletuskirjas pakutud kulu suurus on hinnanguline, aga võib aluseks võtta ka 2009. aastal tehtud Rahandusministeeriumi enda arvutused. Tegelikult tegi Rahandusministeerium need arvutused 2008. aastal, kui otsustati 1. jaanuarist 2009 käibemaksu tõsta. Toona toodi välja, et matusetarvete või -teenuste käibemaksu tõstmine 5%-lt 18%-le toob aastas riigieelarvesse lisatulu 16 miljonit Eesti krooni. Praegu oleme eurotsoonis ja käibemaksu ei saaks alandada 18%-lt tagasi 5%-le, sest 5%-list käibemaksumäära enam ei ole, vaid saaks alandada 9%-le. Eelnõu algataja on pakkunud, et siit tekkiv kulu võiks olla 1 miljon eurot, mis põhimõtteliselt on niisama suur summa, kui võideti riigieelarvele matuseteenuste maksu tõstmisega 2009. aasta eelarveaastal.
Kokku võttes tuleb öelda, et oluline on eristada kahte teemat, millel võib küll olla sarnane eesmärk, kuid mis oma olemuselt on põhimõtteliselt erinevad. Need teemad on maksuerandi kehtestamine ning abivajajate toetamine. Komisjoni arutelus jäi kõlama IRL-i ja Reformierakonna väide, et käibemaksumäära vähendamine on ebaefektiivne moodus matuse korraldamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Aga samas öeldi, et tegemist on olulise küsimusega ja juhul, kui suudetakse tõestada, et tõepoolest on kuskil lähedaste matmine kellelegi probleemiks, siis tuleks analüüsida, kas matusetoetus peaks olema universaalne toetus, mida makstakse kõigile, või peaks see sõltuma tegelikust abivajadusest. Leiti ka, et matusetoetusega seonduvate küsimuste lahendamine väljub rahanduskomisjoni kompetentsist ning kuulub sotsiaalkomisjoni töövaldkonda. Arutelu lõppes hääletusega. Ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ei leidnud rahanduskomisjoni toetust. Selle poolt oli 4 komisjoni liiget, vastu oli 5, erapooletuks jäi 1. Seega on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. 6. detsembril otsustas komisjon, et komisjoni ettekandja on Taavi Rõivas, kes mõni päev hiljem sai sotsiaalministriks. See probleem kuulub, muide, täpselt selle ministeeriumi kompetentsi. Üleeile otsustas rahanduskomisjon määrata uue kaasettekandja. Siin ma nüüd teie ees seisan, et valgustada komisjonis toimunud arutelu. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Tänan selle suurepärase ülevaate eest! Vähemalt on arusaadav, et seda teemat arutati tõsiselt ja pikalt. Tundub, et inimesed saavad probleemi olemusest aru. Aga minu küsimus on seotud käibemaksuga. Kas komisjonis on äkki arutatud, et alandatud käibemaks ei mõju ka muudel puhkudel, näiteks raamatute või mõne muu kauba puhul? Kas on võib-olla kavas nende kaupade käibemaksu tõsta?

Tõepoolest, 1. jaanuarist 2009 alandatud käibemaksumäära tõsteti, nii et täiskäibemaksumäära alla läksid ohtlike jäätmete käitlemine, matusetarbed ja -teenused, etendused ja kontserdid. Erandina jäi alandatud käibemaksumäär kehtima raamatutele ja õppevahendina kasutatavatele töövihikutele, ravimitele ja meditsiiniseadmetele, majutusteenustele ja perioodikaväljaannetele. Vähemalt sellel komisjoni arutelul ei tõstnud keegi üles teemat, et ajakirjanduse, raamatute, majutusteenuste või ravimite käibemaksu tuleks tõsta ja seeläbi parandada riigieelarve tasakaalu. Seda teemat ei tõstatatud. Ei avaldatud ka kahtlust, nagu alandatud käibemaks mõjuks ravimite hinnale kuidagi halvasti.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Kadri! Need komisjoni seisukohad on üsna küünilised, ma pean silmas just koalitsiooni liikmete seisukohti. Kas neid seisukohti saab näiteks lugeda ka komisjoni protokollist, et inimesed ja ajakirjanikud saaksid teada, mida koalitsioon mõtleb?

Minu teada paistab rahanduskomisjon silma sellega, et protokollid arutelu sisu edasi ei anna. Seega peate jääma rahule komisjoni kaasettekandja selgitustega.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma sain aru nii, et ühelt poolt olid Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad komisjoni liikmed nõus, et probleem on olemas ja küsimus on tõsine, aga nad ei pakkunud ise mingeid lahendusi. Sain ka aru, et kui tulevikus muutub jälle see küsimus aktuaalseks, siis ei hakka seda arutama mitte rahanduskomisjon, vaid sotsiaalkomisjon. Kas ma sain õigesti aru?

Tõepoolest, Riigikogu eri komisjonide kokkupuude selle murekohaga on erinev. Kui rahanduskomisjon toetab pigem riigieelarvele lisatulu toovaid otsuseid ja suhtub makse alandavatesse otsustesse väga skeptiliselt, siis kindlasti on sotsiaalkomisjon see komisjon, kes puutub kokku probleemiga, et inimesed on pidanud kõrvale hoidma omaste matmisest ja andnud selle kohustuse üle omavalitsustele. See on probleem, mida peavad lahendama kohalikud omavalitsused. Rahanduskomisjonil oli teadmine, et kuigi 1. juulil 2009 kaotati eraisikute matusetoetus, siis jäi alles toetus kohalikele omavalitsustele, kui nad matavad omasteta või tundmatu inimese. Jäigi küsimuseks, kas see on moraalne probleem, kui inimesed on sunnitud lähedussidemetest lahti ütlema, et jätta matusekulud omavalitsuse kanda. Aga kui küsida, kas järgmine selline eelnõu satuks sotsiaalkomisjoni lauale, siis on vastus pigem ei, sest see teema puudutab käibemaksuseadust ja Riigikogu juhatus on senimaani kõik maksumuudatused andnud rahanduskomisjoni menetlusse.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Ma küsin, Kadri, sinu käest seda: mis sa arvad, kui eetiline on riigil teenida teiste õnnetuse pealt ja selle kaudu riigieelarvesse raha planeerida? Kujutame ette, et aasta lõpul tuleb siia rahandusminister ja raporteerib, et matuste pealt laekus käibemaksu 120%. Peaks ühtepidi küll rõõmustama, et riigile laekus planeeritust rohkem raha, kuid see raha ei lähe ju nende inimeste toetamiseks, kellel on vaja matuseid korraldada, vaid võib öelda, et see raha võib minna ka valitsejatele palkade maksmiseks. Kui eetiliseks sa seda pead?

See võit, mida riik sai sellest, et tõstis matusetarvete ja -teenuste käibemaksu 5%-lt 18%-le (tänaseks on see tõstetud 20%-le), oli väga väike, laias laastus vähem kui üks miljon eurot. See, mis on inimestele olnud suur kulu, on olnud riigile väike tulu. Vaevalt seda otseselt tuluprojektina võetigi. Sellest tulenevalt arvan ma, et maksusoodustuse tegemine või maksu alandamine seisab ainult selle taga, et soovitakse vältida igasuguseid käibemaksu erimäärasid.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! See on tundlik teema ja ega ma ei tahakski selle kohta väga küsida. Aga ma ikkagi küsin üle selle, mida ma ka komisjonis küsisin. Tseremooniaid saab korraldada väga erinevalt. See on tseremoonia korraldaja vaba valik ja siin ei ole loomulikult midagi ette heita. Aga on võimalik ka näiteks välismaalt tellida kohale kallid limusiinid ja orkestrid. See on tseremoonia korraldaja enda vaba valik. Aga miks peaks riik seda maksusüsteemi kaudu toetama? Selle asemel võiks ju raha kasutada seal, kus abivajajatel seda tegelikult vaja on. See on sama küsimus, mille ma esitasin komisjonis.

Komisjonis oli selle küsimuse üks osa veel see, et mõnel juhul tellitakse külluslik peielaud. Praegu lugesin ma ette rahandusministri viimase kehtiva määruse selle kohta, kust selgus, et toitlustus matuseteenuste ja -tarvete alla ei lähe. Nii et peielaua kulud jäävad igal juhul täies maksumääras lähedaste kanda. Mis puutub sellesse, kas maksu alandamisest võib mõni rohkem võita kui mõni teine, siis Eestis ei ole senimaani vähemalt rahandusministri partei pooldanud seda ideoloogiat, et luksust tuleks lisamaksustada. Luksuse maksustamine on pigem maha laidetud. Seega on kahtlus, kas matuseteenuseid ei võiks teha maksuliselt soodsamaks, mõnes mõttes arusaamatu. Teisest küljest, matusetoetust vajavad ainult need perekonnad, kelle lähedane on siit ilmast lahkunud. Selles mõttes võib öelda, et seda toetust ei saa mitte keegi, kes seda tõesti ei vaja. Öeldakse, et eelistatakse vajaduspõhisust. Kuid praegu tundub sageli, et vajaduspõhisuse nõuetele ei vasta mitte keegi. Praegu saab n-ö vajaduspõhist toetust ainult see inimene, kelle puhul kõik oma sugulussidemetest lahti ütlevad. See ei ole päris euroopalik. Aga mis puudutab hirmu, et mingeid teenuseid hakatakse üle kasutama, näiteks hakatakse tellima liiga uhket matuseautot, siis seda on võimalik ära hoida sellega, et rahandusminister oma määrusega sätestab nimekirja, milliseid teenuseid madalama käibemaksumääraga matuseteenustena arvesse võetakse.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me räägime siin tegelikult maksuerandi taasloomisest. Te enne loetlesite kenasti ka teised valdkonnad, mis Eestis erineva käibemaksumääraga maksustatud on, sh perioodika, raamatud, majutusteenused jne. Mis on teie isiklik seisukoht, kas need erandid on õigustatud ja mida peaks siis nendega ette võtma?

Ma mäletan seda arutelu siin Riigikogu saalis, kui käibemaksu tõsteti – seda tõsteti väga lühikese etteteatamise ajaga – ning mõned kaubad ja teenused erandite hulgast välja viidi. Sellele, miks mõned erandid ära kaotati, ei olnud muud selgitust kui see, et riigieelarvel on rasked ajad ja tuleb teenida lisavahendeid. Seda, miks majutusteenuste puhul on erandi kehtestamine õiglasem kui matuseteenuste puhul, mina öelda ei oska. Rahanduskomisjonis see võrdlus arutluse alla ei tulnud. Nagu ma enne ühele küsimusele vastasin, rahanduskomisjonis ei arutatud seda, et mõni olemasolev erand peaks ära kaduma. See, kas ühe erandi võiks taastada, kui eelarvel ei ole enam nii rasked ajad, sai hääletusega paika: 4 Riigikogu rahanduskomisjoni liiget arvasid, et seda võiks teha, 5 arvasid, et seda ei ole vaja, ja 1 jäi selles mõtiskluses erapooletuks.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Nii ministeeriumi seisukohas kui ka praegu siit Reformierakonna poolelt tulnud küsimustes on olnud sellised vihjed, justkui keegi korraldaks väga luksuslikke matuseid, kutsuks välismaalt esinejaid, ma ei tea, palkaks ooperilauljaid ja mida iganes. Kas komisjonis on arutatud mingisugust matuste miinimumpaketti, kus oleksid kindlaks määratud teatud maksumuse ja teatud kvaliteediga kohustuslikud asjad, millest rohkem kulutamine oleks juba luksus?

Kui ma püüan anda edasi selle arutelu tooni, siis tuleb öelda, et pigem kõlas arvamus, et maksuerand saab osaks kõigile ja õigem oleks taastada vajaduspõhine matusetoetus, mida see siis iganes tähendab. Paraku enamus Riigikogu rahanduskomisjoni liikmeid ei olnud tähele pannud, et möödunud aastal matusetoetuse taastamine siin suures saalis ka arutelu all oli. Arvati, et kui see ettepanek tuleks, siis ilmselt võiks sotsiaalkomisjon seda mõtet edasi arendada, et need inimesed, kes on lähedaste ärasaatmisega raskustes, ikka abi saaksid.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Oma viimaste lausetega ütlesite peaaegu ära vastuse minu küsimusele. Ma tahan täpsustada. Minu mälu järgi oli rahanduskomisjonis sel teemal juttu. See eelnõu, mida me täna menetleme, tähendab järjekordse erandi tegemise soovi. Seda soovi on Keskerakond avaldanud mitme muugi eelnõu puhul, võib meenutada näiteks sooja ja elektrienergia hinna käsitlemist. Keskerakond soovib luua erandeid, mis laieneksid kõigile, olenemata inimese sissetulekust. Minu meelest oli rahanduskomisjonis juttu ka sel teemal, et pigem võiks vaadata seda, kuidas abi ikkagi jõuaks nende inimesteni, kellel seda vaja on. Eelnõu, mis on täna laudade peal ja mida me arutame, laieneb kõigile, olenemata sissetulekust. Oli see nii?

Tõepoolest, tuginedes rahanduskomisjoni nõunike väga põhjalikule memole, mis mulle siia pulti kaasa on antud, võin öelda, et need, kes olid maksualanduse suhtes skeptilised, avaldasid lootust, et tuleks leida alternatiiv, mis aitaks matuste korraldamisega seonduvaid kulusid katta nii, et toetus jõuaks tegeliku abivajajani. Nagu ma eelmisele küsimusele vastasin, ilmselt oleks suurem toetus ettepanekule taastada matusetoetus mingis konkreetses vormis, mitte lausalisena, aga näiteks avalduse alusel. Tõenäoliselt oleks see toetus suurem juhul, kui eelnõu menetleks sotsiaalkomisjon, kes selle problemaatikaga juba ainuüksi oma valdkonna tõttu palju tihedamalt kokku puutub kui eelkõige eelarve tasakaalu tähtsaks pidav rahanduskomisjon.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Hea ettekandja Kadri! Ma loomulikult mõistan, et koalitsiooni esindajatel on mure luksusmatuste pärast, sest sel juhul ei saada kätte kõiki makse, mida riigieelarve vajab. Meil neid muresid pole olnud. Meie kohtume nende inimestega, kes tavaliselt kurdavad, et nad ei suuda omakseid mulda sängitada või see on ülemäära kallis. Sinu jutust jäi kõlama, et komisjonis arutati vajaduspõhist matusetoetust. Kas oli juttu ka tähtaegadest? Kas koalitsioon võiks sellel aastal sellise ettepanekuga välja tulla või on see jälle planeeritud näiteks aastasse 2015?

Aitäh! Komisjonis ei andnud keegi vihjet, et koalitsioon sellise eelnõuga välja tulla plaaniks. Pigem oli ülesande püstitus selline, et valitsus ei soovi matuseteenuseid ja -tarvikuid maksustada madalama käibemaksumääraga, ei soovi alandada nende teenuste ja tarvete käibemaksu 20%-lt 9%-le. Aga kui tegemist on probleemiga, siis võiks kaaluda alternatiive. Tõenäoliselt ei tule need valitsusest, vähemalt ei käidud seda välja, aga mine tea. Arutelu juures viibis ju ka Taavi Rõivas, kes nüüd on sellisel positsioonil, et võiks matusetoetuse taastamise eestkõneleja olla. Võib-olla on viimase kuuga, mis rahanduskomisjoni sisulisest arutelust möödas on, juba mingitele initsiatiividele ja alternatiividele mõtlema hakatud. Rahanduskomisjonis keegi midagi alternatiivset ei pakkunud, eelnõu lihtsalt ei leidnud toetust.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Arvan, et inimese elus on kaks asja, mida peaks tõsiselt võtma: siia maailma tulek ja siit maailmast minek. Mul on kahju, et meie riigis on selline olukord, kus inimeste viimne tee on täis probleeme. Kahju küll, et meie siin ei suuda leida seda riigi mõttes väikest raha, et minna appi nendele inimestele, kes on viimaseid päevi neile lähedase inimesega, kes on meie maailmast lahkunud. Aga, hea kolleeg, mis sa arvad, kust see jonn üldse tuleb?

Ma ei tea, kust see jonn tuleb. Ma saan rahanduskomisjoni liikmena lihtsalt nentida fakti, et väga sageli lõpevad rahanduskomisjoni hääletused seisuga 6 : 5 või 5 : 6. See näitab koalitsiooni ja opositsiooni vahekorda. Seekord lõppes hääletus sellise seisuga: 5 poolt, 4 vastu ja 1 erapooletu. Tuleb mainida, et see, kes komisjoni istungilt puudus, oli opositsiooni esindaja. Nii et vähemalt ühte koalitsiooni liiget pani probleem mõtlema, kui otsustada tema hääletuskäitumise järgi.

Aitäh! Palun, Sven Sester, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin neid viimaseid küsimusi, kus tegelikult ühest minutist 40 sekundit läks sarjamisele ja irooniale. Ma kasutan ka võimalust ja avaldan 45 sekundi jooksul oma arvamust ning lõpus siis kiirelt küsin. Mul on selline tunne ja ka komisjonis on esitatud arvamusi, et sellised erandite tegemised ei vii sihile ega toeta seda mõtet, mis on eesmärgiks seatud. 45 sekundit on nüüd juba mööda läinud. Ma palun öelda, kas komisjonis oli ka mingi arutelu sel teemal, kuidas minna erinevate eelnõude puhul edasi ikkagi nii, et see abi jõuaks abivajajani. Ma eeldan, et te olete pidanud silmas just neid inimesi. Või olete pidanud silmas tõesti kõiki?

Kui me räägime konkreetselt matuseteenustest ja -tarvetest, siis pean ütlema, et mina ei ole viibinud rahanduskomisjoni istungil, kus oleks arutatud mõnda tagasisammu 2008. aasta kärpest, et taastada matusetoetus. Minu teada sellist plaani rahanduskomisjoni laual ei ole olnud. Kui küsida, kas mõni erand on leidnud viimasel ajal rahanduskomisjoni toetust, näiteks toasooja või matuseteenuste käibemaksuerand, siis seda ei ole olnud. Ei ole soovitud neid olulisi teenuseid või kaupu sellisel viisil odavamaks muuta ja mingit alternatiivi ei ole ka pakutud.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kadri Simson! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Tegelikult ei olnud mul plaanis siia tulla, aga ma kuulasin seda arutelu, mis oli tegelikult väga huvitav ja sisuline, ning tahan teiega paari mõtet jagada. Ühe mõtte andis mulle mu pinginaaber Eldar, kes ütles, et me Eesti riigis nii jõuliselt toetame sünde, aga võiks ju ka matuseid toetada. Seda enam (seda ei öelnud Eldar, see on juba minu enda mõte, võib-olla veidike, kuidas ma ütlen, pessimistlik, aga siiski), et matuseid tuleb meil paraku tihedamini ette kui sünde. Meie ühiskond on vana ja vananev. Räägitakse et aastal 2020 on iga neljas Eesti elanik üle 65 aasta vana. See on see, millele me poliitikutena peaksime mõtlema. See on üks asi.
Teine asi on see, et mina sain arutelust väga selgelt aru, et jutt selle kohta, justkui Keskerakond üritaks leiutada mingisugust maksuerandit, ei ole õige, kuna need maksuerandid on juba täiesti olemas. Praktika tõestab ka seda, et lõpphinna kujundamisel see erand töötab.
Üks asi veel. Te teate, et ma olen oma taustalt ajakirjanik. On ilmselge, miks me ei tule selle peale, et tõsta meediaväljaannete käibemaksu 20%-le. Sest meedia lobitöö on see, millest ükski parlamendiliige, parlament või valitsus üle ei saa. Surnutel aga sellist lobitööd ei ole. Tegemist on inimestega, kes on kas juba lahkunud, või nende omastega, kes on sellest kurvast sündmusest lihtsalt niivõrd löödud, et ei suuda mingit lobitööd teha. Nii et ikkagi on meie ülesanne vaadata seda probleemi ja see kuidagi lahendada.
Seega palun ma, olles veel piisavalt naiivne Riigikogu liige, seda eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ka minu sõnavõtt ei ole eelnevalt ette valmistatud ja on ajendatud pigem sellest diskussioonist, mis saalis oli. Ma arvan, et sellised diskussioonid on head, edasiviivad ja arendavad just selles kontekstis, et nad annavad edasi seda, mida me mõtleme ja miks me nii mõtleme. Kui midagi jääb ütlemata, siis saab tulla siia pulti ja lõpuks kõik ära öelda.
Ma tahan korra peatuda sellel temaatikal laiemalt, mitte ainult matusetarvete käibemaksul, vaid ka mitmesugustel eranditel, kuna ühel hetkel kaldus meie jutt üldse erandite tegemisele. Ma tahan rääkida kahest asjast: eranditest kui sellistest ja sellest, kellele need erandid peaksid olema mõeldud.

Hea ettekandja, ma teid korraks katkestan. Nimelt on praegu tulemas üks pidulik hetk. Rõdule on koos Riigikogu esimehega saabumas meie külaline, Poola Vabariigi Seimi esimees. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meil on au tervitada Poola Vabariigi Seimi esimeest, tema ekstsellentsi Ewa Kopaczit! (Aplaus.)
Head kolleegid, me jätkame istungit. Palun, ettekandja, jätkake oma kõnet!

Aitäh! Eks elu näitab, kas Poolas on samasugused probleemid või mitte ja mida nad seal praegu täpselt arutavad.
Minu ajast kulus nüüd vähemalt minut-poolteist ära.

Jah, me arvestame seda.

Väga hea! Te tõite eranditest rääkides näite, et osa erandeid on siiamaani olemas. Tõsilugu, kuid see erandite nimekiri on aja jooksul järjest lühenenud. Mitmed erandid on tegelikult ära kadunud (peaasjalikult käibemaksuga seotud erandid). Ma arvan, et pigem peaks tendents olema mitte erandite tekitamise, vaid nende arvu vähendamise poole. Te tõite välja, miks ei ole ajakirjanduse käibemaks vähenenud. Mina ei tea, mis iganes see põhjus on. Kindlasti on raamatute käibemaksu teema ja mitmed muudki teemad praegu veel üleval. Aga kui me ütleme, et tendents peaks olema erandite vähendamise poole, siis minu isiklik arvamus on, et see suund on õige.
Vanas Euroopas on praegu väga palju mitmesuguseid erandeid, küll käibemaksuerandeid ja erinevaid maksuastmeid. Need muudavad selle süsteemi haldamise ja sellest arusaamise väga raskeks, tõesti väga raskeks. Pigem liigub vana Euroopa erandite vähendamise poole. See on raske, sest kui meie räägime kuuest, seitsmest, kümnest erandist, siis seal on neid kümnete kaupa. Nende vähendamine ei ole kerge. Ma arvan, et me peaksime pigem liikuma selles suunas, et erandeid oleks võimalikult vähe, et me saaksime võimalikult kergesti aru, mis meie ümber toimub nii maksupoliitikas kui ka kogu maksuideoloogias.
Teine asi, millest ma tahtsin rääkida, on see, kellele peaksid mitmesugused toetused olema mõeldud. See eelnõu on ju kantud soovist aidata neid inimesi, kellel on kallite ja lähedaste inimeste ärasaatmisel probleeme seetõttu, et neil ei ole lihtsalt rahalist tuge. See mure ongi ju selle eelnõu ajendanud. Paraku kukub tihti välja nii, et soov on olnud üks, aga välja kukub teistmoodi. Nii läks ka selle eelnõuga.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit.

Kui see eelnõu saaks seaduseks (ma ei räägi sellest, et üks erand tuleks tagasi, jätame selle kõrvale), siis laieneks see kõigile. Ma jätan kõrvale ka selle, kas vahel on tegemist luksusautodega või mitte, ma ei räägi praegu sellest. Ma räägin, et see erand laieneb kõigile. Ma arvan, et riigi eesmärk ei peaks olema kehtestada dotatsioone kõigile inimestele. Miks te tahate seda teha? Milleks? Mis on teie eesmärk? Ma arvan, et eesmärk peaks olema see, et toetuse saaks see, kellel seda vaja on. Ärge häbenege vajaduspõhisuse mõistet kui sellist. See sõna ütleb ise sisu ära: vajaduspõhisus tähendab, et toetust saab see, kellel on seda vaja. Ärge häbenege seda.
Me oleme seda diskussiooni pidanud ka riigieelarve menetlemise ajal. Ma soovin, et me hakkaksime mõtlema selles kontekstis, et riigi raha ei ripu puu otsas, see ei tule kuskilt niisama. Iga samm, mida riik teeb, on seotud mingite kuludega. Ma olen nõus, et riik peab aitama hädasolijaid, kui hädasolijad ise enam hakkama ei saa. Nagu öeldakse, iga vald peab oma sandid toitma. Riik peab aitama, aga ta peab aitama just neid, kellel on probleeme. Head sõbrad, see eelnõu loob aga kõigile võimaluse erandit kasutada. Ma arvan, et see ei ole õige. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised.
Kuna juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 292 tagasi lükata, siis tuleb meil see läbi hääletada. Me valmistume hääletamiseks.
Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 292 tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuks ei jäänud keegi.
Eelnõu 292 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Deniss Boroditši, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tutvustan lühidalt eelnõu sisu ja siis räägin natuke sügavamalt lahti selle tausta ja tagamaad.
Nüüd sisust. Eelnõu eesmärk on leevendada kodutarbijate ja äritarbijate 2013. aastal toimuvat üleminekut avatud elektriturule. Selleks tegime ettepaneku muuta elektrituruseadust selliselt, et taastuvenergia toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannaks edaspidi tarbija asemel riik. 2013. aasta 1. jaanuarist rakendus Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kolmas kauplemisperiood. Direktiivi kohaselt müüvad liikmesriigid alates 2013. aastast enampakkumisel kõik saastekvoodid, mida kooskõlas artiklitega 10a ja 10c tasuta ei eraldata. Selle direktiivi kohaselt tekib Eesti riigil võimalus saastekvootide eest raha saada. Meie ettepaneku reaalne sisu seisneb selles, et saastekvootide müügist saadud raha ei kulutataks eelarves teise, kolmanda või neljanda peale, vaid konkreetselt taastuvenergia tasude katteks.
Selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks (kuigi komisjonis on tehtud ettepanek ta tagasi lükata) on vaja poolthäälteenamust. Eelnõus kasutatud terminite vastavus Euroopa Liidu õigusele on garanteeritud.
Nüüd eelnõu rahalisest poolest. Taastuvenergia tasu on käesoleval aastal Eleringi andmete kohaselt umbes 70 miljonit eurot, eelmisel aastal oli see 69,4 miljonit eurot. Seega, erilist suurenemist siin ette ei nähta. Kui me selle eelnõu majanduskomisjonile esitasime, siis selle hetke arvutuste kohaselt oleks saasteühikute müügist saadud 77,64 miljonit eurot.
Niipalju lühidalt eelnõu sisust. Nüüd taustast ja tagamaadest. Ma tutvustasin seda eelnõu ka komisjonis. Esimene märksõna on siin elektri hind. Ma arvan, et sõnapaar "elektri hind" kõlas nii saalist, siit puldist kui ka valitsuse esindajate suust eelmise aasta jooksul võib-olla kõige rohkem. Tõesti on elektri hind meie kodutarbijatele ja ettevõtetele väga tõsine katsumus, seda mitte üksi täna, vaid ka homme. See oli tõsine katsumus ka eelmistel aastatel.
Kui me vaatame selle ja eelmise valitsuse energeetikapoliitikat ja kogu asjaajamist energeetikas, siis selgub, et see on olnud väga julm ja ratsionaalne. Seda selles mõttes, et valitsus ja Eesti Energia on töötanud tegelikult selles suunas, et elektri hind tõuseks. Riigi poliitika on olnud, et elektri hind tõuseks, et see tõuseks kõige kiiremini selles piirkonnas ja oleks nüüd selline, nagu see on, ehk nii meie tööstustarbijad kui ka kodutarbijad maksavad piirkonna kõige kõrgemat hinda.
Et mu jutt ei jääks vaid tühjadeks sõnadeks, siis hakkan seda selgitama, alustades elektri tootmisest, pärast jõuan jagamise, tarbimise ja maksustamiseni välja. Kui tootmisest peale hakata, siis tuleb öelda, et me oleme kogu energeetikaliini arendamisega tegelnud täie jõuga, me oleme täie jõuga kulutusi teinud. Me ehitame uusi jaamu kodumaal, ehitame midagi kuskil Ameerikas ja Jordaanias, me ehitame uusi võimsusi, ehitame õlitootmisvõimsusi, ehitame elektrijaama, ehitame tuulikuid, ehitame hüdroelektrijaamu, ehitame koostootmisjaamu. Me ehitame. See kõik nõuab raha. Kust see raha tuleb? See tuleb tarbija käest, kas kodutarbija või tootja käest, aga see tuleb tarbija käest. Sinna summitakse raha sisse enamjagu küll, ma võin öelda, targalt, aga mitte alati targalt. See on üks põhjus, miks elektri hind on selline, nagu see on.
Teine põhjus on järgmine. Mida me tegime? Me lahutasime elektrivõrgu kaheks ettevõtteks. Meil on praegu põhivõrk ehk Elering ja jaotusvõrk. Mõlemad võrgud summivad endasse raha. Nad ehitavad võrke, enamjaolt küll targalt, aga vahel ka rumalalt. Ma olen siit puldist ja ajakirjanduses rääkinud palju kuldsetest võrkudest, rumalatest alajaamadest, mis on ääretult kallid ja tegelikult paljuski mõttetud. Seal sees on tippautomaatika ja tädi Maali juurde lähevad kallid kaablid – niimoodi ei oleks tohtinud seda raha sinna võrku sisse summida. Või võtame Eleringi. Ma olen Taaviga rääkinud. Vahepeal oli ta minu peale isegi pahane. Miks sellised suured investeeringud ja sellised hanked, kas teisiti poleks saanud? Muidugi võib ju laial rinnal investeerida. Märt Ots oma ametkonnas tehnilisi lahendusi ei vaata, ta vaatab, et siin on selline või selline investeering, laseme selle läbi. Ja hind kerkib. Võrkudes ei ole olnud mitte mõneprotsendilised hinnatõusud, vaid hind on tõusnud vähemalt 11%, 14%, 16%, 17%. Kui te võtate oma koduse elektriarve ette, siis näete, et ülekandetasud on kõige suuremad. Me maksame üle 40% ülekandetasu. See on nende võrkude kulu. Oleksid need veel tõesti nn targad investeeringud olnud, aga seal on liiga palju rumalust sees. See rumalus kajastub aga lõpuks jällegi hinnas.
Läheme edasi riigi poole. Keskerakond korraldas siin meeldivaid öid, pani ka koalitsiooni öösel siin istuma ja ajakirjanikud mööda seinaääri käima. Aga mille eest nad võitlesid? Taastuvenergia tasu on ju kaks korda suurem kui see osa, mis puudutab aktsiisi. Kui me arve vaatame, siis näeme, et taastuvenergia tasu on kaks korda kõrgem kui aktsiis. Paljud Euroopa riigid ei võta taastuvenergia tasu kliendi käest. Neid riike on meie naabruses, neid on ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas.
Vaatame veel kord seda, et meie elekter on piirkonnas kõige kallim nii kodutarbijale kui ka tööstustarbijale. Tööstustarbija puhul on see nii olnud juba mitu aastat. Sellepärast polegi pärast Estonian Celli suure elektrikuluga ettevõtteid Eestisse tulnud ja nad ei tulegi. Vaatame näiteks puidutöötlejaid. Ma olen siit puldist öelnud, et Stora Ensol on üheksa tehast Põhja-Jäämerest kuni Poolani välja. Kus on elekter kõige kallim? Eestis. Kui nad hakkavad mõtlema, kuhu investeerida, siis Eestisse nad ei tule. Juba sellepärast, et nende kuludes on elektri osa väga suur. Mida inimesed teevad? See on küll mõnes mõttes spekulatsioon, aga kui elektri hind on kõrge, siis inimesed lähevad mujale. Mõned ongi võib-olla sellepärast Eestist ära läinud.
Võtame nüüd aktsiisi. See on küll taastuvenergia tasuga võrreldes poole väiksem, aga ikkagi neli ja pool korda kõrgem, kui on Euroopa Liidu nõuetega kehtestatud. Samal ajal on käibemaks ja taastuvenergia tasu tõusnud. Me oleme tootmisesse, lähivõrkudesse ja maksudesse pannud juurde mitte tsipakese, aga ikka kulbi või kühvliga. Oleme ka ülekandevõrke ehitanud, mitte ainult sisemisi, vaid ka väljapoole. Samal ajal on (ma tänast seisu ei oska küll öelda) Eesti turul elekter kõige kallim. Seda sellepärast, et me põhimõtteliselt Venemaalt elektrit ei osta, kuigi Euroopa seadused lubavad kolmandatest maadest n-ö börsi vasaku äärega elektrit osta. Meie seda ei tee. Kas see on õige või vale, see on omaette teema. See on nüüd, ütleme, üks taustapõhjus, et me oleme läinud suure agarusega oma energiasüsteemi rekonstrueerima ja ümber ehitama. Me oleme hakanud sellega tegelema oma riigis ja oleme teinud katsetusi ning päris tõsiseid ja paljuski arusaamatuid kulutusi välismaal.
Kõik opositsiooni katsed selgitada, et me ei peaks nii võimsalt elektri hinda üles kütma, on jooksnud liiva. Ilmselt on opositsioon siin vigu teinud, ta ei ole osanud seda asja õigesti teha. Aga reaalne tagajärg on see, et meie elektri hind on piirkonnas kõige kallim.
Mingil hetkel said majandusministeerium ja minister aru, et taastuvenergiaga on mööda pandud. Nüüd on üritatud asja leevendada. Alguses tehti seda juttudega, pärast ka eelnõuga. Selleteemaline eelnõu on siin saalis arutlusel olnud. See teatud määral vähendaks ebaõiglust. Aga meie eelnõu annaks tõsise signaali, et ka riik, valitsus tahab selle eest vastutada ning teha tarbijate elu lihtsamaks ja kergemaks. Elektri hinna tõus on väga karm. Et see väga karm on, selle kohta võib ju näiteid tuua. Täna on ajakirjanduses juba mõned asutused seda öelnud. Rahvusraamatukogu ütleb, et temale eelarvega eraldatud raha elektri eest maksmiseks saab aprillis otsa, kui arvestada hinda, mis praegu nende ostetaval elektril on. On planeeritud, et detsembri lõpuni on nende maja valge ja soe, aga eelarveeraldise järgi jätkub seda raha vaid aprilli lõpuni. See ei ole mitte ainult rahvusraamatukogu mure. Ma arvan, et paljud ametiasutused ja omavalitsused on kevadel selle probleemi ees ja peavad mõtlema, mis pärast jaanipäeva saab. Siin oleneb palju sellest, kuidas eelarve täituma hakkab, aga elektri hinnal on tõsised tagajärjed meie omavalitsustele ja ettevõtetele.
Miks me selle seaduseelnõuga välja tulime ja miks me pakume lahenduseks saastekvootide müügist saadud raha? Eesti tootis 20 aastat tagasi neli korda rohkem CO₂. Me jätkame tegelikult sedasama n-ö rida, millest ma rääkisin, et me ehitame jaamu, parandame asju ja teeme paremaks. Tööstus on ennast reorganiseerinud ning puhtamaks ja keskkonnasõbralikumaks muutunud. Me oleme saastekvootide osa neli korda vähendanud. Euroopas taotakse rusikaga vastu rinda, kui seda tehakse 20%. Meie oleme seda 20 aasta jooksul neli korda teinud. Sisuliselt oleks ju õige, et kui me sealt kokku hoiame ja tahame hirmsasti taastuvenergiat arendada, siis paneme selle raha, mis kvootidest tuleb, sinna, arendame tuulikuid ja minu arvates mõnes mõttes täiesti mõttetuid hüdrojaamu, millel võimsust pole, on vaid kulu ning millest tulu saavad ainult mõni pere ja mõni peremees. Seda ei tohiks tarbija kaela panna. See oleks konkreetne koht. Saastekvootide müügist saadud tuluga tuleb arendada taastuvenergia tootmist. Sellega tuleksime ka tarbijale selles raskes hinnavõitluses vastu. Kõik. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Leinatamm, teie küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on laiem küsimus. Kas opositsioon omavahel ka koordineerib neid seaduseelnõusid, mida te siin ette loete? Näiteks on tänane päevakord napsamas riigieelarvest juba 150–160 miljonit eurot. Ma ei tea küll, kui palju see Nestori ettepanek maksab, aga see hõlmab üle 80 000 ravikindlustatu. Kui nii jätkata, siis see teeb umbes 500 miljonit eurot kuus. Siis läheb kümme kuud ja ongi 5 miljardit riigieelarvest läinud. Kas te selle pilguga ka vaatate või tuleb igaüks oma kabinetist tuima näoga välja, astub pulti ja ütleb, et võtame 70 miljonit, võtame 77 miljonit jne?

Küsimuse esimene pool oli, kas opositsioon oma tööd koordineerib. Teatud määral kindlasti. Mõnes küsimuses rohkem, mõnes küsimuses vähem. Mis puudutab eelarvet, siis see eelnõu esitati siis, kui tänavust eelarvet ametlikult veel olemas ei olnud. Sel ajal oli seda ettepanekut täiesti võimalik teha ja ka täna on võimalik seda ettepanekut teha. Ma arvan, et elektri hinna kohta tuleb tänavu siit puldist veel palju kõnesid ja võib-olla tuleb hakata isegi eelarvet muutma. Nii et kindlasti saab opositsioon paremini ja koordineeritumalt töötada. Opositsiooni asi ongi teha häid ettepanekuid selle kohta, mida koalitsioon ei märka.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Sa oma ettekandes, mis minu arust oli väga huvitav, märkisid, et regiooni kõrgeima hinna on suures osas tekitanud Eleringis tehtud valed või rumalad investeerimisotsused. Kas sa süsteemi suhteliselt hästi tundva inimesena oskad öelda, kes peaks vastutama selle eest, et rahva raha on valesti investeeritud ja korstnasse lastud?

Mis puudutab Eleringi otsuseid, siis ma võib-olla nii ei ütleks. Ma räägin just jaotusvõrgu poolest, kus on tehtud väga palju pisikesi otsuseid väikeste jaamade ja madalpingeliinide kohta jne. Ma arvan, et seal on raha palju mõttetumalt kulutatud. Mis puudutab neid kaableid Estlink 1 ja Estlink 2, siis see on eraldi teema. Ma ei julge täna anda hinnanguid, kui palju nendes otsustes rumalust või tarkust on. Iseenesest on pilt selline, et seal on väga suured kulud.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh! Lembit! Sa oled suur asjatundja ja aastakümneid selles valdkonnas tegutsenud. Kas sa oskad öelda, kui suur osa sellest võtmest on tegelikult tarbijate käes? Kui palju on raiskamist või mõttetut kulutamist näiteks kodumajapidamistes või äriühingutes ja ettevõtetes? Kas see on üldse mõõdetav või ei ole? Ma lugesin lehest, et peaminister ütles, et kõige suurem kokkuhoid on seal, kus tarbija saab ise kokku hoida: kui lähed toast välja, siis kustuta tuli ära.

Ma olen selles mõttes peaministriga täiesti ühte meelt, et see elekter, mida ei kulutata, ei maksa midagi. Tõesti, kui me ringi vaatame, siis näeme, et energia raiskamist on Eestis väga palju. Ma arvan, et seda on igas kodus ja ettevõttes. Me peaksime ka sellega tegelema. Sellega peaksid tegelema kõik, kes vähem, kes rohkem. Ma ei ütle, et me sellega ei tegele, aga me oleme energiasüsteemi ehitamise ja sellesse investeerimisega käinud kahjuks, nagu öeldakse, rongi ees. Me ei ole suutnud oma tarbimisharjumusi nii palju tagasi tõmmata, kui palju on neid kulutusi kogu aeg peale surutud. Me maksustame, ehitame, rekonstrueerime ja jagame niimoodi, et hind läheks kõrgemaks. Näiteks on teretulnud ja väga õige asi hoonete soojustamine, mille rohelised eelmise koosseisu ajal käima panid. Kui toast välja lähed, siis tuleb tuli kindlasti ära kustutada, ei ole mõtet asjata maksta.

Deniss Boroditš, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb kolleeg Tarmo Leinatamme repliigist mõju kohta riigieelarvele. Mulle jäi mulje, nagu demokraadid koos sotsiaaldemokraatidega oleksid esitanud eelnõu, millel ei ole katteallikat. Minu meelest see päris nii ei ole. Mõju on olemas, aga samas on eelnõus ette nähtud ka katteallikas, milleks minu teada on saastekvootide müük. Põhimõte on see, et riik täielikult reguleerib taastuvenergiapoliitikat, eraldab raha, samuti teenib tulu saastekvootide müügist, aga selle pulli maksab kinni ju tarbija. Või saan ma valesti aru?

Ma mainisin ka eelnõu sisu tutvustades neid arve. Kust kohast need arvud tulevad? Need ei tule eelarvest, vaid konkreetsete ühikute müügist. Selle eelnõu tagamaa on ikkagi see, et me ei tohiks riigi energeetikapoliitika väga radikaalset arengut panna ainult tarbija õlgadele. See on see mõte. Meie riigis on tõesti radikaalne poliitika, me ei tee mingisuguseid erandeid. Lätis, Leedus, Soomes, üldse Euroopa riikides on tarbijad ära lahterdatud, ühele, teisele ja kolmandale on ette nähtud mitmesugused režiimid, neile tullakse vastu jne. Meil on mustvalge lähenemine. Me paneme muudkui raha sisse, hind tõuseb ja me võtame kõigi käest võrdselt raha ära. Selline radikaalne poliitika on viinud meid sellise hinnani. Kes selle all kannatab? Kannatavad tarbijad, ühtepidi vaene tarbija, teistpidi ka rikas tarbija. Ainult et vaesel pole kuskile minna, aga rikas läheb teise kohta. Selles on asi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Oma kõnes sa mainisid, et minister ja valitsus said aru, et siin on tegemist möödalaskmisega. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kas sa tõesti usud, et nad said aru ja tulevikus lähevad elektriturul asjad teistmoodi?

Mina küll arvan seda. Minu arvates on nad sellest algusest peale aru saanud, ega nad siis ei ole ebateadlikult seda rada käinud. Valitsus on aru saanud, et asi on nii, ja seda teed me läheme. Ja ongi mindud, sirgjooneliselt, sirge seljaga, radikaalselt. Kütame muudkui raha sisse, hind tõuseb ja tarbijad maksavad. Seda ei ole rumalusest tehtud, seda on tehtud täie teadmisega. Mina olen nii aru saanud, et valitsus saab sellest aru ja see ongi nende poliitika.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg, hea ettekandja, seaduseelnõu algataja! Ma arvan, Lembit, et sa oled asjale õigesti lähenenud. Elektri hinnaga on mindud absurdi. Piisab sellest, kui pimeda ajal Eesti kohal lennukiga lennata. Siis on näha, et alt vaatab vastu suur masendus. Külad on pimedad, paljudel juhtudel on ka linnad ja asulad pimedad, sest raha ei ole. Lembit, oskad sa öelda, kas Eesti elektriturg on avatud? Praegu on võimalik elektrit osta ainult Vene poolt, mis on välistatud, ja Lätist, kusagilt mujalt pole osta. Kas Eesti elektriturg on praegu avatud?

Aitäh küsimast! Mida sa avatud turuks pead? Nõmme turg on avatud hommikul kella kaheksast, seitsmest või kuuest ja sinna võib igaüks selle või selle kellani minna. Kui sa seda pead avatud turuks, siis eks mine elektriturule. Põhimõtteliselt oleks see üks vastus, aga tõsisemalt vastates tuleb öelda, et elektriturg ei saa Nõmme turu mõttes avatuks kindlasti kunagi. See, mis praegu Eestis on, on lihtsalt monopoolses seisus turg, mis püüab näidata avatust, mida tegelikult ei ole. Turuhinnaga pääsesid turule suured energiatootjad ja energiamüüjad. Kui aga pisitarbijatele räägitakse, et nemad on turul ja ostavad turult, siis see paneb mõne inimese muigama.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest on siin eelnõus ju väga ilusasti kirjas ka rahaline tasakaal, kust see raha tuleb ja kui palju raha võib jääda üle näiteks KredExile, et hooneid soojustada. Aga taastuvenergia tasu kaotamine leevendab lõpptarbija hinnatõusu 1,17 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Saab öelda ka seda, et keskmise pere elektriarvet vähendab selline muudatus aastas 40–45 eurot. Mis te arvate, kas see on märkimisväärne abi ja tugi Eesti peredele, kes peavad päevast päeva oma igapäevaste rahamuredega maadlema?

Ma arvan, et see on tugi. Aga ma arvan sedagi, et üks asi on see, kui tahetakse tuge n-ö reaalselt sendi või euro näol, aga tarbijad vajavad ka moraalset tuge. See oleks konkreetne ja tuntav samm. Inimesed saaksid aru, et riik, kes ajab sellist energeetikapoliitikat, tuleb ka neile vastu, saab nende keerulisest olukorrast aru ja võtab tüki sellest enda kanda. Konkreetse, tuntava tüki. Seda ei tehta moepärast. Oluline on just see moraalne pool, kui riik läheb tarbijatele raskel ajal appi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Vastusest minu esimesele küsimusele sain ma aru, et elektrituruga on ikkagi mööda lastud. Toon võrdluse spordist. Kui korvpallimeeskond ei saavuta tulemust, siis aetakse treener minema. Kes vastutab Eesti riigis selle eest, mis elektriturul toimub?

Praegu vastutab tarbija oma rahakotiga. Kes poliitikutest vastutab? Ma arvan, et see aasta toob võib-olla konkreetsed vastutajad välja. Mina pole näiteks üldse veendunud, et koalitsiooni üheks tõsiseks tüliõunaks ei või tänavu saada elektri hind. Siis juba tulevad või tuuakse konkreetsed vastutajad välja.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Asutatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas selle eelnõu esimesele lugemisele saatmist 10. detsembril. Eelnõu algataja esindaja Lembit Kaljuvee esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Komisjoni istungile kutsutud Keskkonnaministeeriumi asekantsleri kohusetäitja Meelis Münt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna energiaturu talituse peaspetsialist Rein Vaks ning Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Mari Lahtmets andsid lisaselgitusi ja vastasid küsimustele.
Mureks oli, et eelnõu seletuskirjas märgitud tulud lõpevad 2020. aastal. Seega puudub pärast seda kulude katteallikas. Eelnõuga seotud kauplemisperiood 2013–2020 võrreldes praeguse seisuga muutub. Nimelt käivitatakse Euroopa Liidus saastekvootide enampakkumise süsteem ehk oksjonisüsteem. Kõik Euroopa Liidu ettevõtted, kes oma saaste katteks ühikuid vajavad, ostavad need enampakkumise teel. Oksjoni tulu laekub suuremas osas riigieelarvesse. Enampakkumiste direktiivis on kindlaks määratud, et vähemalt 50% kvooditulust tuleb kasutada kliimapoliitikasse panustatavate meetmete jaoks, ülejäänut tohib riik kasutada tegevuseks, mis ei suurenda kasvuhoonegaaside emissiooni. Õigusaktidega on valdkond reguleeritud aastani 2020. Eestile on oluline see asjaolu, et Eesti, kasutades direktiivis ettenähtud erandit, taotles ja sai Euroopa Komisjonilt kinnitatud investeeringute kavaga õiguse suunata arvestatav osa oksjonile minevast kvoodist elektri tootmise moderniseerimiseks. Aastal 2013 moodustab see kvoodimahust 60–70% ning lineaarselt vähenedes oleks see 2019. aastal circa 10%. Seega ei piisaks eelnõus toodud vajaduse katteks vahendeid. Prognoositav kvooditulu aastaks 2013 oleks circa 20 miljonit eurot. Seega, 80 miljoni euro suuruseks katteallikaks sellest kuidagi ei piisa.
Otsustati saata eelnõu 296 algataja nõusolekul Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 15. jaanuaril 2013 ja teha täiskogule ettepanek eelnõu 296 tagasi lükata. Kui esimene lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 29. jaanuar 2013. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh! Hea ettekandja! Võib-olla tutvustate saalile ka valitsuse seisukohta eelnõu kohta ja seda, kuidas seda komisjonis käsitleti.

Põhimõtteliselt oli valitsuse seisukoht, et katteallikatest ei piisa. Ka kogu komisjoni arutelu käis põhiliselt katteallikate teemal. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoha saab kokku võtta nende kirja viimase lausega: "Ei ole mõistlik alandada tarbijahinda ajutiste meetmetega, vaid pigem kasutada võimalikke vahendeid selleks, et aidata tarbijal saavutada täiendav energia kasutamise efektiivsus."

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea, et te lugesite selle ministeeriumi vastuse ette, aga see ei ole kuigi loogiline. Nagu ma ütlesin, taastuvenergia valdkonda reguleerib täielikult riik, tema otsustab, keda, mida ja kuidas toetada. Samuti müüb ta saastekvoote, kellele ja mis hinnaga tahab. Aga miks maksab kogu selle lõbu omakorda kinni tarbija, kui selle tuluga, mida riik saab saastekvootidest, oleks juba praegu võimalik reaalselt ära katta ka taastuvenergia toimimine?

Aitäh! Ma just ütlesin, et vahe jääb väga suur. Me oleme riigina saanud õiguse kasutada EUA kvoote investeeringuteks. Me ei saa neid kasutada jooksvate kulude katteks ehk taastuvenergia tasude katmiseks.

Eiki Nestor, palun!

Ma vajan natukene selgitust. Kui me kasutame neid eelnõus pakutud moel, kas need siis ei toetaks investeeringuid? Toetaksid ju küll!

Praegu on investeeringukava kinnitatud. Muidugi, mida keegi just investeeringuks peab. Aga praegu me neid katteallikana kasutada ei saa.

Deniss Boroditš, võimalik on esitada kaks küsimust. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Hea, et väike debatt tekib. Vahe on ju selles, milliseid investeeringuid me toetame. Ühel juhul kalli elektrienergia tootmist, teisel juhul tootmist, mis on keskkonna suhtes sõbralikum ja pikaajaliselt ilmselt kõigile soodsam. Kas sinu etteloetud valitsuse seisukoha lõppjäreldust võib võtta kui soovitust, et kustutage lambid, või veel parem, keerake ka pirnid välja?

Aitäh! Ei, kindlasti mitte. Kui me laiemalt vaatame, siis elektriarve moodustab inimeste soojakulude arvetega võrreldes 10%. Tekib küsimus, et kui raha laekub riigieelarvesse, kus me siis seda kasutame. Valitsuse praegune seisukoht on, et kasutatakse taastuvenergia valdkonna investeeringutesse ja teine osa läheb riigieelarve tasakaalu taastamiseks.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on laiem küsimus. Sa kuulud valitsuskoalitsiooni ja oled pikaajaline majanduskomisjoni liige. Sa oled ka ettevõtja. Me näeme, et elektrienergia vabaturg võib meile kaasa tuua eri hinnangutel isegi kuni 7% kõrgema hinna kui Soomes, mis selgelt halvab konkurentsivõimet. Kas majanduskomisjon ei ole tundnud sisulist vajadust siiski arutada mitmesuguseid meetmeid, mis võiksid leevendada elektri hinnast tulenevat üleüldist konkurentsivõime halvenemist Eestis nii elanikkonna kui ka, mis seal salata, ettevõtluse jaoks? Ma leian, et kui valitsus ei taha seda teha, siis kas meie ei peaks parlamendina siiski targemad olema? Kas komisjonil pole olnud tunnet, et seda küsimust võiks käsitleda kas või riiklikult olulise küsimusena?

Aitäh! Hindade tõus pärsib ettevõtlust, see on tõsi. On olnud mõtteid, et seda tuleks arutada, ning on ka arutatud. Ma ei ole aga nõus väitega, et meil on hind kõrgem ja läheb veel kõrgemaks. Need hinnavõrdlused, mida mina olen näinud, näitavad, et Põhjala regioonis on meil ka uute hindade puhul madalaim kilovati hind, ainult Lätis oli elekter vist natuke odavam. Aga nemad doteerisid elektrit, kuid kui nad uuest aastast on läinud üle vabaturu tingimustele, siis tõenäoliselt läheb ka nendel hind kõrgemaks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaan Õunapuu!

Härra Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Üle kahe nädala on ka eratarbijad olnud elektrienergia vabaturul. Oleme selle aja jooksul saanud kuulda, et meil on mõnel päeval olnud nii Skandinaavia kui ka Baltimaade kõige kallim elekter. Eleringi juht on öelnud, et selle kalliduse on tekitanud konkurentsipuudus. Mis seal salata, Estlink 2 ju füüsiliselt valmis ei ole ja see kindlasti pärsib seda, et hinnad oleksid vastuvõetavamad.
Valitsuse analoogne eelnõu on esimese lugemise läbinud, aga see ei ole kuigi kaugele välja jõudnud ja jääb ootama teist lugemist. Millal see tuleb, eks seda näitab aeg.
Mul on hea meel, et eelnõu esitaja Lembit Kaljuvee, kellel on selles valdkonnas väga tugevad kogemused, põhjendas minu meelest väga hästi Eesti inimest toetava meetme vajadust, et riik näitaks oma soovi ja tahtmist aidata neid raskusi ületada.
Aga nüüd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohtade juurde. Ministeerium on oma vastuses vastandanud taastuvenergiat ja energiasäästu, mis ei ole kohane. Taastuvenergia kasutamine on samuti üks võimalus energiat säästa. Lokaalselt taastuvad allikad aitavad näiteks vähendada elektrienergia edastamisega kaasnevaid kadusid, samuti tagatakse koostootmisrežiimi laiema kasutuselevõtu puhul näiteks energia tootmise üldkasuteguri tõus ning primaarne energiasääst.
Nüüd lähen KredExi juurde. Alates KredExi loomisest on suudetud nende kaasabil soojustada ligi 2% olemasolevatest eluruumidest. Eestis on Statistikaameti andmetel 41 miljonit ruutmeetrit eluruume. KredExi näidisprojektide andmetel saavutatakse tüüpkortermajas energia tarbimisel ligi 50%-line kokkuhoid kompleksrenoveerimisega, mille investeeringukulu on 125 eurot ühe ruutmeetri kohta. Kui riik kavatseb jätkata kortermajade renoveerimist samas tempos – 2% hooneid kümne aasta jooksul –, siis kulub selleks aastas kümme miljonit eurot. Arvestades, et riik on toetanud renoveerimist maksimaalselt 35% ulatuses, kulub aastas 3,5 miljonit eurot. Seega, jutt, et saastekvootidest taastuvenergiat toetada ei saa, sest on vaja energiasäästu toetada, ei ole õige.
Siiski, kui riigil on kavas energiasäästu senisest tõsisemalt suhtuda, siis millised on kavad? Millises tempos tuleks hooneid soojustada? Kui me võtame hüpoteetilise olukorra, et riik mingi ime läbi kiirendaks renoveerimise tempot viis korda, siis kuluks selleks ikkagi vaid 17,5 miljonit eurot aastas, samas kui kvoodimüügist saadav tulu jääb 2013. aastal vahemikku 60–80 miljonit eurot. Pean ütlema, et eelnõu esitamisest tänaseni on need arvud mõnevõrra muutunud. Ma käsitlen ka seda. Eleringi andmetel kulub sel aastal toetusteks 64 miljonit eurot ja riigil on võimalik realiseerida 9,98 miljonit saastekvooti. Kvoodi hind on viimase kuuga pisut alla tulnud (reedel, 11. jaanuaril oli CO₂ kvoodi hind 6,17 eurot tonni eest). Samas oleks valitsusel ka selle madala hinnaga võimalik teenida kvootide müügist 61,6 miljonit eurot.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Võib siiski eeldada, et Euroopa Komisjon astub samme kvoodi hinna tõstmiseks ja aasta teises pooles hind kasvab. Kui kvoodi hind kasvaks näiteks kaheksale eurole, siis teeniks riik ligi 80 miljonit eurot.
Ma julgen siit puldist öelda, et tarbijad ei peaks taastuvenergia arendamist kinni maksma. Heitmekaubanduse idee seisnebki selles, et vähendada Euroopas saastamist, iseäranis kasvuhoonegaaside heitmeid. Järelikult tuleb heitmekaubanduse tulud suunata sihtotstarbeliselt heitmete vähendamisse, st taastuvenergia projektide toetamisse ja energiasäästu. Ühtlasi aitab see vähendada šokki, mis tabas tarbijaid elektri hinna tõusu tõttu, sest arved väheneksid ligi 10% aastas.
Mis puudutab IRL-i loosungit "Kodukulud alla!", siis, mis seal salata, meie erakond on energiasäästuteemadele pidevalt tähelepanu juhtinud ja neid fookuses hoidnud. Me tegime seda ammu enne seda, kui IRL selle valimislubadusena enda jaoks avastas. Oleks ülimalt kahju, kui koalitsioon laseks taas käest võimaluse tulla inimestele vastu ja vähendada elektri hinda. Eriti küüniliselt kõlas majandusministeeriumi põhjendus, et energiakandjate kallinemine on paratamatu ning kõige odavam energia on kokkuhoitud energia. Ma arvan, et see on eriti küüniline just nendele inimestele, kes oma kodus koridore ja abiruume valgustavad õue päikeselampidega. Kutsun üles seda eelnõu toetama, et Eesti inimesed saaksid abi ja tuge! Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu on mõtlevate inimeste järjekordne katse tekitada Eestimaal sellist olukorda, et elektrienergia vabaturule ülemineku šokk ei oleks nii suur, kui see praegu kipub olema. Elektrienergia vabaturule üleminek lepiti kokku Euroopa Liiduga liitumise protsessi käigus. Täna tuleb tunnistada, et sellest saalist väljaspool julgevad üsna paljud mõtlevad inimesed tunnistada, et tegemist oli ilmselt kirgliku armastusega Euroopa Liidu vastu. Teatavasti on kirel omadus lüüa meid kõiki pimedaks. Me ei taha mõelda, et meie kirgliku armastuse tagajärjel tekkivas liidus tekivad aastate jooksul ka mõned hädad, näiteks läheb naine või mees paksuks ning mees muutub kiilaspäiseks ja hakkab järjest rohkem torisema. Täpselt nii on juhtunud ka meie Euroopa Liiduga liitumisel võetud lubadustega. Piltlikult öeldes võiks seda meile siis pähe määritud vabaturgu kirjeldada nii, et mees on muutunud kiilaspäiseks või naine on läinud paksuks. Sellel lihtsal põhjusel, et siis, kui me iseendale lubasime, et me läheme vabale turule, ei andnud me endale aru, mida see tegelikult tähendab. Meil ei ole praegu vaba turgu. Meil ei ole normaalseid ühendusi teiste regioonidega. Meil on ühendused ainult Venemaaga ja me suudame ise toota nii palju elektrit, mis meie vajadused tegelikult rahuldaks. Võib-olla kaugemas perspektiivis ongi meie energia nii kallis, et meil on mõistlik vabal turul osaleda. Aga igal juhul oleme nüüd sattunud olukorda, kus me rahvuslikku rikkust põlevkivi maast ammutades ja seda ahjudes ära põletades müüme iseendale mõttetu hinnaga elektrit, sest me ju tegelikult isegi väga ei oota, et see võiks kusagilt mujalt tulla, seda kas või julgeoleku seisukohast. Meile ju ei meeldi Vene elekter, veel vähem meeldib meile Läti elekter, mis tuleb Venemaalt. Läti enda elektrit me osta ei saa, sest neil seda pole, neil on endalgi umbes 30% puudu.
Te mäletate neid ilusaid pikki talveõhtuid, kui me istusime ööd läbi siin saalis ja Keskerakond võitles selle eest, et vähemalt aktsiisi natukene alla lastaks. Euroopa Liit, kes eeldab meilt vabal turul olemist – selle tingimuse me oleme ju täitnud –, annab meile võimaluse maksta aktsiisi erineval tasemel, meie enda valikul. See ettepanek valitsuskoalitsioonile ei sobinud, isegi siis, kui meie pidasime selle nimel siin kirglikke lahinguid. Sotsiaaldemokraadid olid siin meiega koos. Tuleb tunnistada, et see pool saalist tõepoolest mõtleb, et aitaks siis inimest ja natukene ka ettevõtjat. Keskmine Eesti ettevõte on üheksa töötajaga väikefirma. Igasugune energiakandjate hinna muutus mõjutab arvestataval määral nende väikeste ettevõtete konkurentsivõimet.
Täna on laual uus ettepanek, ka suhteliselt mõistlik. Järjekordselt on juba ette teada komisjoni seisukoht, et see ettepanek ei ole mitte midagi väärt ja me peaaegu vist ei saagi niimoodi käituda. Muuseas, tuleb ausaks jäädes tunnistada, et siin ei ole ka meie erakond lõpuni puhas. Sellel ajal, kui taastuvenergia tasud kokku lepiti, oli majandusministriks meie erakonna inimene. Keegi ilmselt ei aimanud sellel hetkel, kui taastuvenergia toetusi kokku lepiti, milliseks kujuneb turusituatsioon. Nüüd on ühtedel ettevõtjatel riigi toetus ja selle kõik maksab kinni tarbija. Aga vaadake, tarbija olukord on muutunud natuke liiga keeruliseks.
Ma olen seisukohal, et mõistlik on isegi siis, kui abielu on ebaõnnestunud ehk naine on paks ja mees kiilakas, mõelda, et järsku õnnestuks seda kooselu kuidagi säilitada. Mõelgem koos, kas me tõesti ei saa mitte midagi teha selleks, et elu Eestimaal oleks natuke inimväärsem ja inimesed ei oleks nii mures nagu praegu. Aitame neid! Meil on hetkel olemas eelnõu, mis annab selleks võimaluse. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 296 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 296 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 48 Riigikogu liiget, vastu oli 32 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu 296 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tulenevalt viimasest hääletusest kardan ma, et ka selle eelnõuga võib minna samuti nagu just arutatud eelnõuga. Riigikogu ei soovi tõsiseid asju arutada. Sellest on väga kahju. Aga ma loodan, et võib-olla on selle eelnõu saatus natukene parem.
Eelnõu käsitleb tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmist ja on kaunis lühike. Tema sisu on aga laiem ja palju tõsisem. Nimelt ei ole Riigikogu ega valitsus juba kümmekonna aasta jooksul suutnud pakkuda meie arvates ühtegi tõsisemat lahendust Eesti tervishoiu tuleviku rahastamise kohta. Kui keegi arvab, et sõlmitud palgalepe ja võimalik tulevase koostöö dokument, mis ka loodetavasti alla kirjutatakse, annab selguse, kust tunneli lõpust võiks valgus paistma hakata, siis eksib ta väga rängalt. Tegemist on ilmselt väga vajalike dokumentidega, aga need ei paku pikemaks ajaks ühtegi lahendust.
Eelnõu ise toetub mitte ainult meie mõtetele, vaid suures osas ka ühele dokumendile, mida ma siit Riigikogu kõnepuldist olen korduvalt nimetanud. Ma mõtlesin, et huvi tekitamiseks parlamendiliikmete seas ma seekord lausa näitan seda. See on Eesti tervishoiusüsteemile kõrvalt antud hinnang. Selle dokumendi koostas Maailma Terviseorganisatsioon juba aastaid tagasi ja ta on teinud sellele ka järelkontrolli. Hinnang on lühidalt öeldes selline, et Eesti tervishoiusüsteem on korraldatud läbipaistvalt, selgelt ja efektiivselt. Tal on ainult üks ja selge viga, mis on võib-olla just tänu sellele selgele korraldusele ja efektiivsusele välja joonistunud: ühel hetkel hakkab ta rohkem raha vajama. Ka see, kui palju ta raha rohkem vajab, on välja arvutatud. Seda ei ole teinud mitte ainult Maailma Terviseorganisatsioon, vaid ka meie oma eksperdid. Nimelt, Rahandusministeerium tänuväärselt tellis kaks aastat tagasi Praxise uuringu rahvastiku vananemise mõjude kohta meie sotsiaalkindlustusele. 2011. aastal sai see uuring ka valmis. Tervishoiu puhul jääb aga ainult vananemise hindamisest väheks. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Praxis kinnitavad selgelt, et näiteks aastaks 2030 on ainuüksi vananemise mõju meie tervishoiu kuludele ja tuludele selline, et Eesti tervishoid on 0,4%-ga SKT-st miinuses.

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur sumin ja lärm. Ma palun, austame ettekandjat ja neid, kes soovivad seda ettekannet kuulata! Vabandust, ettekandja! Palun!

Sellele palju olulisema lisa annab see, mis tervishoius toimub. Tänapäeva maailm pakub pidevalt tervishoiule uusi võimalusi nii ravimeetodite, seadmete kui ka ravimite näol. See mõjub aastaks 2030 defitsiidi suurenemisele veel 1,0%. Samuti on Maailma Terviseorganisatsioon vaadanud, kuidas Eestis on aastate jooksul, seoses sellega, et meie elujärg paraneb, tervishoiuteenuste kasutamine suurenenud. Siit tuleb veel täiendavalt 1,4%. Nii et tegelik hinnang on, et aastal 2030 on tulude ja kulude vahekord meie tervishoius kõige halvemal juhul 3%-ga SKT-st miinuses ja kõige paremal juhul, kui ainult vananemisest rääkida, siis 0,4%-ga miinuses. Ju see tõde on seal vahepeal. Praegu ei ole muuseas olemas ka ühtegi administratiivset meedet, mis neid uusi meetodeid meie tervishoiust eemal hoiaks. Ja miks neid meetmeid peakski olema, ilmselt ei olegi mõtet uusi meetodeid eemal hoida. Nii et rahvastiku vananemise ja uute võimaluste mõju tähendab 1,4% SKT-st aastaks 2030. Me võime ju hinnata, milline see meie SKT aastal 2030 võib olla, aga me teame, et aastal 2013 on see loodetavasti 18 miljardit eurot. Võite selle arvutuse kas või tänasesse päeva üle kanda ja näete, et puudujääv summa on väga suur.
Küsimus, millele tuleks vastus anda, on üks: kes selle kinni maksab? Need kulutused suurenevad igal juhul. Poliitikute kohustus, sõltuvalt loomulikult nende maailmavaatest, oleks vastata, kes seda teeb. Ei pea olema tervishoiutöötaja, et seda teemat tõstatada. Väga tänuväärne, et nad oma kollektiivse väljaastumisega eelmisel aastal seda tegid. Veelgi mõjusam oli see, kui uus haigekassa juht julges välja öelda selle, mis teatavasti ei ole saladus. Ma usun siiamaani, et ka eelmine juht oleks selle selgelt välja öelnud. Niikaua, kuni me ei otsi vastust, kes nende teenuste eest maksma peab, niikaua juhtub see, et me pärast streiki sõlmime mingi leppe ja suurendame mingeid tasusid, mida inimesed ise maksavad, ja siis imestame, kui keegi soovib mingite teenuste eest, mida nad pakuvad, küsida raha, mille küsimiseks neil seaduse järgi õieti õigust polegi. Ehk me liigume kogu aeg surnud ringis.
Praegu on tervishoiukulude seisukohalt oluline selline mõiste nagu omaosalus. See on see osa kuludest, mille maksavad kinni patsiendid ise erineval moel, mitte ainult visiidi- või voodipäevatasuna, vaid näiteks ka siis, kui nad ravimeid ostavad. Eestis on see kõikunud 20% ja 25% vahel kogukuludest. Selle suurenemine tähendaks muuseas järgmist. Meie peaminister andis streigi ajal intervjuu ja ütles, et Eesti tervishoiusüsteemile on antud kõrvalt hinnang, et see on efektiivne. Ta rääkis õigust. Aga tänu millele see efektiivsus on saavutatud, see on tal võib-olla teadmata. Efektiivsus ongi saavutatud tänu sellele, et omaosalus meil sellises suurusjärgus on. Kui see veelgi suureneb ehk inimesed maksavad omast taskust teenuste eest rohkem, siis efektiivsus väheneb. See väheneb eelkõige seetõttu, et väga paljud teenused muutuvad suurele osale teenuste vajajatest kättesaamatuks. See on kõik selline teadus, mida ei vaidlusta ükski tervishoiuökonoomika ekspert maailmas, aga millest, paistab, poliitikutel on küllalt keeruline aru saada.
Meie eelnõu väljendab minu meelest ühte kahest arvestatavast ideest, mis viimaste aastate jooksul on välja käidud. Enne, kui ma nende kahe ideeni jõuan, ütlen, et kõik ettepanekud, mis on tehtud selleks, et rahakasutus oleks veelgi mõistlikum ja efektiivsem – näiteks võiks haiglate arengukava uuesti läbi vaadata, sest see on kümme aastat tagasi tehtud ja nüüd võiks seda tänapäevastada –, on kõik vajalikud ning neisse tuleb suhtuda tõsiselt ja mõistvalt, nende peale tuleb mõelda ja selles suunas tegutseda. Aga nad ei anna sellises suurusjärgus rahalist efekti, mis seda kasvavat defitsiiti mingilgi moel kataks.
Esimese ettepaneku tegi uurimiskeskus Praxis juba aastaid tagasi. Kahjuks saadi suhteliselt mitte kõige õnnestunuma selgituse tõttu sellest valesti aru. Nende ettepaneku sisu oli järgmine: riik maksaks ravikindlustusmaksu ühe suure rühma eest, kes on seaduse alusel kindlustatud, s.o pensionäride eest. Mitte pensionär ise ei maksaks, vaid riik maksaks väljamakstud pensionide pealt ravikindlustusmaksu ja see raha läheks haigekassale. Selle ettepaneku kulujärk on enam-vähem samas suurusjärgus kui meie pakutud ettepanekul. See tähendaks, et põhimõtteliselt töötaks süsteem nii nagu praegu, aga riik kataks tervishoiukulusid täiendavalt muudest tuludest, väljastpoolt ravikindlustust.
Selles eelnõus esitatud idee on natuke teistsugune, tal on väike sisuline nüanss juures. Ka meie näeme ette võtta üks osa praegu ravikindlustusrahast tehtavatest kulutustest riigi muude tulude kanda. Selleks on selles loetelus, mida meie solidaarne ravikindlustus pakub, kõige sobilikum üldarstiabiteenus ehk perearstindus. Praegu maksab riik vältimatu abi eest sellisel moel, et tal on haigekassaga leping, sinna kantakse raha üle ja kõik need inimesed, kes saavad vältimatut abi ja kellel ei ole ravikindlustust, saavad haiglates abi. Selle teenuse eest haiglatele makstakse. Me kedagi tänavale surema ei jäta. Meie ettepanek on see, et ravikindlustus saaks samamoodi riigi muude tulude arvel selge hulga raha, mis kataks need kulud, mis lähevad üldarstiabiteenusele, perearstidele. Selle idee sisuline erinevus Praxise mõttest on lühidalt öeldes järgmine. Tänu sellisele rahastamisskeemile muutuks perearstiteenus samadel alustel kättesaadavaks nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata inimestele. Kõigi nende inimeste eest, kellel ei ole ravikindlustust, aga kes perearsti juures käivad ja tema nimistus on, perearstidele makstaks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 11 lõige 2 ütleb selgelt, et need inimesed peavad selle eest ise tasuma. Meie ettepanek on, et seda võiks teha riigi muudest maksutuludest. Mina pean neid mõlemat arvestatavaks ettepanekuks, mida tasuks tõsiselt kaaluda.
Arstide streigi ajal käidi välja veel kolmas ettepanek, mida ma julgen küll kritiseerida. Ma ei usu, et austatud sotsiaalkomisjoni esimees Tsahkna või ka tolleaegne minister Hanno Pevkur seda ise tõsiselt võtsid. Ju oli see rohkem mõeldud arstide ja õdede rahustamiseks või midagi sellist. Nimelt, mõte, et see osa ravikindlustuse kuludest, mida võiks kuskilt mujalt katta, on töövõimetushüvitis ja töövõimetuslehed. Tervishoiu korraldamise seisukohalt see inimestele kindlasti meeldib, sest siis peaks ju haigekassasse rohkem raha jääma. Tekib aga küsimus, mis rahast neid siis kinni makstakse. Sisu poolest ei ole erinevust selles, kas tõsta mingi protsent sotsiaalmaksu või viia töövõimetuslehed haigekassast kui kindlustusest välja, kuskile mujale ja hakata kindlustama seal. Igal juhul oleks tegu sellise sammuga, mida minu teada ükski Eesti erakond ei toeta. Me ju kõik siin, sõltumata oma maailmavaatest, oleme leidnud, et tööjõu maksustamise tase on meil kõrge. Ma ei mäleta, et keegi oleks teinud ettepanekut seda taset veelgi tõsta. Aga tegelikult see ettepanek seda tähendab. Haiguspäevad peaksid saama igal juhul kinni makstud. Seetõttu julgen kahelda rahvasaadik Tsahkna ja tolleaegse minister Pevkuri siiruses, kui nad selle ettepaneku välja ütlesid, sest see tähendas oma sisus tööjõumaksude osakaalu suurendamist. Juhul muidugi, kui nad ei pidanud silmas, et inimesed ei peaks haiguse ajal üldse raha saama, aga nii halba mõtet ma nende pähe panna ei taha. Ma usun, et nad on südamlikud poliitikud ning usuvad ja saavad aru, et ka siis, kui inimesed on haiged, on neil sissetulekut vaja. Kõige tõenäolisem on, et nad lihtsalt leidsid ühe konksukese, et seda tolle aja meelepaha kuidagi leevendada, ja tegelikku sisu selle taga laias laastus ei ole.
Isegi see töö, mida tehakse praegu erinevate töövõimetusvormide tarvis ühtse kindlustusliigi loomiseks, tekitab minu meelest küllalt suuri küsimärke. Meid võrreldakse Hollandiga, kus tõesti töövõimetusega tõsiselt tegeldakse. Iseenesest on mõte, et töövõime kaotanud inimesed tuleks võimalikult ruttu tööle tagasi tuua, ilus ja õige, aga seejuures unustatakse ära, et Hollandis jätkas tööandja kunagi palga maksmist, kui inimene oli haige, 52 nädalat, aga aastast 2006 või 2007 juba 104 nädalat, vabandust, kuud. Meil maksab tööandja alates neljandast päevast viis päeva, Hollandis aga kaks aastat haiguspäevi kinni. See on hoopis teine olukord töövõimetuse teemale lähenemisel. Soovides jõudu kõigile neile, kes uusi mõtteid otsivad, julgen ma kahelda, kas see Eestis mingit tulemust annaks. Aga igal juhul tähendaks see ka vajadust seda kõike rahastada. Kui me vaatame, milline olukord on töövõime kaotanud inimeste tööturule tagasitoomisega, siis kõige suurem miinus ei ole mitte see, kust kohast haigushüvitisi välja makstakse või mille alusel näiteks töövõimet hinnatakse, vaid kõige suurem puudus on selles, et meil ei ole raha, selleks et neid inimesi rehabilitatsiooni kaudu tööle tagasi tuua.
Eelnõu näeb ette ka kulutusi. Eelnõus toodud summa põhineb praegustel reaalsetel kuludel. 2012. aastal oli ravikindlustuse eelarves üldarstiabile kavandatud 71,5 miljonit eurot aastas. Me oleme selle eelnõu teinud sellisel moel, et te peaksite aru saama, et see nõuab tõsiseid ümbertegemisi ka riigi maksupoliitikas ja eelarvepoliitikas üldisemalt. Võib arvata, et aastal 2014, kui see eelnõu seadusena jõustub, võiksid üldarstiabikulutused olla 75–80 miljonit eurot. Need on reaalsed kulud, kui me räägime praegusest tasemest. Kui tänu sellele eelnõule saavad õiguse perearsti juurde pöörduda ka ravikindlustamata isikud, siis tähendab see veel täiendavalt 5–7 miljonit eurot aastas.
Seetõttu ütleme selgelt ja ühemõtteliselt, et selle eelnõu seadusena jõustumiseks on vaja muuta ka Eesti eelarvepoliitikat. Aga valik, mis poliitikutel tuleb teha, on see, kas maksta nende teenuste eest solidaarselt koos või teeb seda igaüks ise. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Te rääkisite tõesti hästi põhjalikult olukorrast Eesti tervishoius, põhjalikumalt kui seda tehakse eelnõus, ja nimetasite ka omaosalust. Tegelikult on selle tähendus aja jooksul muutunud. Me teame näiteks, et esimesed haiguspäevad, kui kehtib inimese omavastutus, selle alla üldse enam ei lähe, ja ka rahvaterviseprogrammide raha arvestatakse omaosalusele juurde. Selle võrra läheb see protsent justkui väiksemaks, kuid puhtalt teenust vaadates on see hoopis suurem. Mida sina arvad demagoogiast omaosaluse ümber? Küsimusel on ka teine pool. Sa nimetasid pensionäride eest maksmist. Järsku kukub välja niimoodi, et me räägime sellest ja ühel hetkel peavadki pensionärid maksma hakkama. Niisugune "seadusealgatis" on kunagi olnud.

Ma kordan veel, et sellist seadusealgatust ei ole kunagi olnud. Praegu on ilmselt väga päevakohane teema see, kes mille peale mürki võtab. Mina olen selle ettepaneku tegijatega vestelnud ja võin mürki võtta selle peale, et nad ei ole kunagi mõelnud, et pensionärid peaksid ise maksma hakkama. See ettepanek oli must valgel selline, et riik maksab muudest tuludest ravikindlustusele teatud summa ulatuses pensionäride kindlustamiseks raha. Teistsugust eelnõu ei ole ma kunagi näinud ja sellist ei ole mitte kunagi ka olnud. Usu mind, rahvasaadik Marika Tuus-Laul, see on tõesti nii. Aru saadi sellest teistmoodi. Kuna see idee käidi välja kas 2003, 2004 või 2005, siis mina ei oska öelda, kes seda nii ebaõnnestunult selgitas. Aga sellist ettepanekut, et pensionärid ise peaksid maksma, ei ole ma kunagi kuulnud ja keegi ei ole seda teinud. Ma tahan aga lisada (see ei puuduta ainult pensionäre), et kui me sellele küsimusele vastamist edasi lükkame, siis omaosalus hiilivalt kasvab. See on seotud mitme valdkonnaga. Näiteks, üldarstiabiteenuste puudulik rahastamine ja erakorralise meditsiini osakond Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Tegelikult peaks nende teenuste puhul, mida EMO pakub, igasugune visiiditasu olema arusaamatu. Kuid kuna seal tehakse tublit tööd, lappides ka neid auke, mis mujal on tekkinud, ehk võetakse vastu patsiente, kes peaksid pöörduma hoopis teise arsti poole, aga nad sinna ei pääse ja lähevad EMO-sse, siis võetakse seal visiiditasu juba praegu ja on võetud ka varem. Nende tasuliste teenuste loomine sellisel kujul on minu meelest ka kehtiva seadusega selges vastuolus. Nad ei tohigi rohkem võtta, kui lubab see seadus, mida Riigikogu enamus siin kahetsusväärsel kombel muutis.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa esitasid 20 minuti jooksul ilusa visiooni, mismoodi tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus ja mis võiksid olla konkreetsed sammud. Aga ma tulen eelnõu kahe paragrahvi juurde, mida te olete pakkunud. Te näete ette perearstiteenuse osutamise ravikindlustusega hõlmamata isikutele. Sa rõhutasid ka oma ettekandes, et efektiivsemaks see enam minna ei saa. Aga kui me rahastame ainult perearstiteenust ilma ravimikompensatsioonita, siis ei ole ju rahakasutus väga efektiivne?

Mitmes mõttes on heal kolleegil täiesti õige küsimus. Seda teemat võiks käsitleda, aga see on nagu teise seaduse teema, kuna kompenseerimine kuulub ravikindlustuse seaduse alla. Põhimõtteliselt nõustun ma kolleeg Maripuuga, et perearstiteenuse rahastamine riigi muudest tuludest võiks tähendada, et ravikindlustamata isikutele tagatakse juurdepääs ravimitele soodsamal moel kui praegu. Sellega olen ma päri, aga see on ravikindlustuse seaduse teema. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ravimite poolt üldse ei käsitle. Aga põhimõtteliselt on see küsimus igati õiglane. Kui eelnõu edasise menetluse käigus tulevad selle kohta sinu ettepanekud, siis suhtun ma neisse äärmiselt soosivalt.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuna su ettekanne oli väga lai, peaaegu nagu ülikooliloeng, siis julgen ma küsida selle Hollandi näite kohta. Kui kaua siis tööandja maksab? Kas ta maksab 104 kuud või kaks aastat? Sa ütlesid 104 kuud, mis teeb 8,6 aastat. Kui see nii on, siis on mul ettevõtjast väga kahju, isegi Hollandi ettevõtjast.

Palun vabandust! Kaks aastat.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Mul on tõesti olemas selline valitsuskabinetist tulnud paber (see oli esitatud küll ainult idee tasandil ja võib-olla ka kogemata valitsusest avalikkuse ette jõudnud), kus oli kirjas algne plaan, et pensionärid võiksid hakata ravikindlustuse eest maksma. Aga see selleks. Ma küsin ikka omaosaluse aja jooksul muutumise kohta. Kuidas sa seda kommenteerid? Ka selles WHO paksus uuringus (see väike brošüürike, mis tõlgiti, oli nagu lahjem), mis oli kriitiline ja põhjalik, oli öeldud, et omaosalust ei tohiks suurendada, eriti oli seal silmas peetud elanikkonna vaesemat osa. Algselt oli ju silmas peetud 13% sotsiaalmaksust, nii et väga suurt juurdemaksmist ei olnud arvestatud.

Omaosaluse suurendamisel on paar ohtu. Üks on, ma ütleksin nii, maailmavaateline. Mina arvan, et omaosalus ei peaks suurenema ka seetõttu, et teenused peaksid olema inimestele kättesaadavad sõltumata sellest, kui suur on nende sissetulek. Võib-olla osa saalist seda põhimõtet ei jaga. Aga see on üks oht. Kindlasti tähendab omaosaluse suurenemine ka ebaefektiivsemat korraldust. Sellest arusaamine ei peaks sõltuma niivõrd maailmavaatest, vaid seda tuleb mõistusega võtta. Teisisõnu, kui neid asju tehakse juhitud süsteemi kaudu, siis läheb tervem inimene ühiskonnale kokkuvõttes vähem maksma kui siis, kui igaüks ise maksma hakkab. Vahe tekib põhiliselt sellest, et väga paljud jäävad siis ilma arstiabita ja me ei saagi enam rääkida sellest, kuidas neid tööturule tagasi tuua. Nende tulevik on siis seotud juba hoopis kurvemate tagajärgedega. Asi muutub lootusetuks, kui inimesel raha ei ole. Omaosaluse suurus Eestis on, ma ütleksin nii, piiri peal. Seda suurendada on ohtlik.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tahtsin küsida selle Hollandi näite kohta. Sa oskad seda kindlasti meile öelda. Mis kaalutlused olid Hollandis selle muudatuse taga, et tööandja hakkas ühe aasta asemel maksma kaks aastat? Sinu suust kõlas see nagu kaastundeakt, aga minu teada oli tegemist muuga. Nimelt oli Hollandis väga suur haiguslehtede võtmise protsent. Euroopas räägiti isegi nn Hollandi haigusest. Nüüd aga on tööandja saanud selle kohustuse oma õlule ja on sisse viidud väga range kontroll inimeste tervisliku seisundi üle sel ajal, kui nad haiguslehel on. Tulemus on see, et haigeks jäänud töötajate arv on vähenenud umbes ühele kolmandikule. On mul õiged andmed või on sul teistsugune arusaam?

Mul ei ole sinu toodud arve millegagi võrrelda. Kuid põhimõtteliselt rääkides ütlen, et see sõltub jälle sellest, kuidas keegi asja hindab. Selle mõte, et tööandja haiguspäevad kinni maksab, ei ole mitte niivõrd kontrollis, sest lõppkokkuvõttes võib loota, et ka muu süsteem suudab efektiivselt asja kontrollida. Eelkõige on efekt selles, et siis tekib tööandjal töötingimuste vastu suurem huvi ja nii vähendatakse üldhaigestumist. Mitme muu kindlustuse, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puhul on tal olemas huvi, et töötingimused oleksid korras ja ta ei peaks maksma kõrgemat tariifi. Üldhaigestumise puhul tal sellist huvi siiamaani ei ole olnud. See on põhiline põhjus, miks neid kohustusi tööandjate peale pannakse. Kui rääkida sellest, kui pikk see aeg on, siis Eesti viis päeva on minu teada Euroopas enam-vähem kõige levinum pikkus. Hollandi kaks aastat on väga suur erand. Kui palju see on haiguspäevi vähendanud, seda ei oska ma öelda. Küll aga tean, et ressursid, mida rakendatakse töövõimetute rehabiliteerimiseks ja tööle tagasitoomiseks, on seal mitu korda suuremad kui meil. Kui meil hakatakse seda asja tegema, siis kõigepealt tuleks leida selge katteallikas, kust seda finantseerida. Võib-olla on see eelnõu üks samm selle poole, et sinna kunagi jõuda, aga täna ma seda katteallikat ei näe.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tunnen huvi, kuidas on meie naaberriikides, näiteks Soomes, reguleeritud kindlustamata isikute esmatasandi arstiabi. Oskad sa seda seletada? Ehk annab sealt mõõtu võtta.

Ei anna kõikidest riikidest mõõtu võtta. On riike, kus ei olegi ravikindlustust, vaid on riiklikult rahastatav tervishoiukorraldus ja oma taskust makstav tervishoiukorraldus. Kui kindlustust ei ole, siis ei tee keegi siin mitte mingit vahet, mis iganes teenuse puhul, ka perearsti poole pöördumise puhul. Need riigid, kes on vahepeal kindlustusprintsiibist loobunud ja läinud n-ö riiklikule finantseerimisele, on minu teada seda hiljem kahetsenud. Vähemalt olen ma paaril juhul selliseid kahetsusartikleid lugenud. Kindlustuse eelis seisnebki riigieelarves olevas omaette reas, et ravikindlustus saab sellise või sellise summa. Iseseisvus tervishoiu rahastamises on see võit. Ka mina arvan, et riik ei saa maksuseadusi vastu võttes kõigi tulude puhul ette kirjutada, kuhu see raha minema peab. Muidu oleks peaaegu võimatu riigieelarvet koostada ja mõistlikke lahendusi otsida. Aga ilmselt on valdkondi, mis on tundlikumad ja vajavad suuremat iseseisvust. Üks nendest on tervishoid. Seal on mõistlik, et see sihtotstarve on olemas. Seetõttu on ka mõistlik, et meil on see korraldatud kindlustuse moel. Aga kindlustusel, paraku, on alati üks häda: tekib mingi hulk inimesi, kes kindlustatud ei ole. Nii et eri riikides on see korraldatud erinevat moodi. Soomes minu teada ei tehta siin vahet ja kõik saavad üldarstiabi samadel alustel.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et ravikindlustamata inimesi on umbes 83 000.

Minu teada isegi natuke rohkem.

See on küllaltki suur arv. Kas sa oled uurinud, mis selle põhjus on? Kas see põhjus on inimeste lohakus, viitsimatus minna töötukassasse ennast arvele võtma või teisel või kolmandal moel vormistama? Kas me ei tee inimeste elu liiga mugavaks? Varsti ei pruugi nad üldse kodust välja tulla, sest kõik makstakse kinni, isegi sel juhul, kui keegi ei viitsi töötukassasse minna.

Meie ravikindlustuse seadus on selles mõttes kaunis erandlik. Ravikindlustuses on selged kriteeriumid, kes keda on kohustatud kindlustama, näiteks töötuid on kohustatud kindlustama töötukassa, ka riik kindlustab meil kindla hulga inimesi, makstes nende eest sotsiaalmaksu. Kuid paraku jääb üle mingi hulk inimesi, kes ei mahu ühegi kriteeriumi alla. Kui nad seaduse järgi ei saaks mitte kuidagi kuskilt mujalt ravikindlustust, siis on Eestis neil võimalik ennast suurema raha eest ise kindlustada. See paragrahv töötab põhiliselt nende inimeste heaks, kes on pensionieas ja elavad Eestis, aga kellele pensioni maksab mõni teine riik. Meie oleme seaduse alusel kindlustanud need inimesed, kellele pensioni maksab Eesti Vabariik. Aga mingi hulk selliseid inimesi jääb, midagi teha ei ole. On ka neid, kes ongi kodus, ja on neid, kes töötukassas ei käi. Ma ei arva, et see laias laastus sajast tuhandest inimesest koosnev kontingent oleks mingi tööpõlgurite või laiskvorstide seltskond. Nii see kindlasti ei ole.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu oma istungil eelmise aasta 12. novembril. Komisjoni istungile oli kutsutud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ülle Jordan. Eelnõu tutvustas komisjoni liikmetele algataja esindaja Eiki Nestor. Kuna algataja tutvustas eelnõu täna väga põhjalikult, siis ei hakka ma teda kordama. Küll aga tutvustan nii Vabariigi Valitsuse seisukohta kui ka arutelu, mis leidis aset komisjonis.
Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta, seda järgmistel põhjustel. Nende hinnangul ei saa nõustuda eelnõus esitatud lahendusega ravikindlustatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikute üldarstiabi rahastamiseks. Vabariigi Valitsus oma arvamuses rõhutab: "Peame oluliseks tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse küsimustega tegelemist, kuid samas ei toeta me ravikindlustatud isikutele osutatava üldarstiabi rahastamise lahutamist ravikindlustusest, kuna see eraldab üldarstiabi teistest ravikindlustusvahenditest rahastatavatest tervishoiuteenustest. Selline killustatud rahastamine raskendaks kasutada rahalisi stiimuleid üldarstiabi rolli suurendamiseks ning võib viia ebaefektiivse ressursikasutuseni. [- - -] Meie hinnangul ei ole eelnõus sätestatud regulatsioon ka terviklikult läbi mõeldud, kuna ei sisalda ettepanekuid seadusemuudatuse rakendusskeemi kohta, samuti puudub vajalikus määras eelnõu rakendamisega seotud mõjude analüüs, sh kulutused riigieelarvele."
Nüüd mõne sõnaga komisjonis toimunud arutelust. Komisjonis ei arutatud tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkust, vaid arutelu põhines nendel konkreetsetel muudatusettepanekutel, mis eelnõus kirjas. Üks küsimus, mis komisjonis tekkis, oli järgmine. Kui kindlustamata isikute arstiabi oleks tagatud riigieelarvest, kas see siis ei vähendaks motivatsiooni töötada, otsida tööd ja võtta ennast töötukassas arvele? Praegu on ravikindlustuse saamine oluline põhjus, miks ennast töötuna arvele võetakse. See tagab, et ka pikka aega tööturult eemal olnud inimesed on huvitatud tööturule naasmisest. Algataja nentis, et tegemist on väga õige küsimusega. Ta rõhutas, et algatajad on seda probleemi arutanud ja leidnud, et eriarstiabi on niivõrd oluline, et see põhjendab ravikindlustusega hõlmamist. Algatajate esindaja rõhutas, et eelnõus pakutud lahendusega jääb rohkem raha just nimelt eriarstiabile. Lisaks töötutele tekkis küsimus inimeste kohta, kes teevad tööd, aga makse ei maksa, nagu ümbrikupalga saajad, dividenditulu saajad, FIE-d, kellel on võlgnevused. Eelnõu algatajate esindaja leidis, et ravikindlustuse seadusega kõiki pettusi välja ei juuri. Seda teemat on rahanduskomisjonis arutatud Maksu- ja Tolliametiga. Üks idee on töösuhete reguleerimine, et viia maksudest kõrvalehoidmine miinimumini. Komisjonis tunti huvi, kas ravikindlustamata isikute üldarstiabi rahastamisel riigieelarvest peaks lisanduma ka ravimite hüvitamine. Algataja ütles, et see ettepanek on jäetud muudatusettepanekute jaoks. Kui riik maksaks ravikindlustamata isikute üldarstiabi eest, siis oleks igati mõistlik, et ta teeks seda koos ravimite hüvitamisega.
Need olid olulisemad teemad, mida komisjonis arutati. Komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembril. See otsus tehti konsensusega. Teiseks tegi komisjon ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5 ja vastu 4 komisjoni liiget. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Tervishoidu tuleb raha juurde tuua ja ka kindlustamata isikuid tuleb ravida. Kuigi, kuulates koalitsiooni esitatud küsimusi, jäi kummaline mulje. Ma ei tea, kes on nende valijad või kelle põhjal teevad nad inimloomuse kohta selliseid huvitavaid järeldusi, et töötu on see, kes ei viitsi tööd teha, kindlustamata isik on see, kes ei ole viitsinud kodust välja tulla ja kindlustuse saamiseks avaldust ära täita, vaene on ilmselt riigivastaline ja tuleks ära hävitada ning meil peaksid kohustuslikus korras kõik olema rikkad, noored, õnnelikud, ilusad ja absoluutse muusikalise kuulmisega. Vaadake, inimesi on mitmesuguseid. Mõni jääb lihtsalt elule alla, sinna ei ole midagi parata. Riigil peavad olema kindlasti mehhanismid, kuidas üht või teist aidata. Aga kui millegipärast arvatakse, et kui me teeme inimese elu natuke paremaks või mugavaks või loome talle mingi abimehhanismi, näiteks anname talle tasuta kargud, et ta siis hakkabki ainult karkudega käima, siis see ei ole nii. Kui te arvate, et kui me anname kindlustamata isikutele arstiabi, siis kõik tahavadki kindlustamata olla, siis see ei ole nii. Mujal maailmas ei ole see nii. Keegi ei taha langeda alla mingi ühiskonnas üldiselt aktsepteeritava elatustaseme, selleks et saada endale mingisuguseid sotsiaaltoetusi või kiriku ees kerjata. Ega need ei ole õnnelikud inimesed, keda me siin iga päev tööle tulles näeme kirikutrepil seismas.
Teate, tervishoidu tuleb raha juurde tuua. Millegipärast leiavad koalitsioon, valitsus ja sotsiaalminister, nii endine kui ka praegune, et seda tuleks võtta kellegi taskust, olgu see siis patsient või töötu. Nende arvates võib võtta ükskõik kelle arvel, ainult mitte riigi tuludest. Nad leiavad, et see on hea eelnõu, aga paraku on tal see suur puudus, et kui riik pensionide pealt sotsiaalmaksu maksaks, siis mindaks riigi muude tulude kallale. Riik on neid muid tulusid aga hoole ja armastusega kasvatanud, ta on tõstnud elektri hinda, selleks et rohkem aktsiisi tekiks, ta on suurendanud alkoholiaktsiisi, on vaadanud siit ja sealt, kust saaks neid muid tulusid kokku kraapida. Nüüd järsku tahetakse need ära võtta ja, nagu öeldi rahanduskomisjonis, kasutada ressursse ebaefektiivselt. Jah, vaeste, kindlustamata inimeste, töötute ja eriti just haigete inimeste ravimine ongi praeguse valitsuse arvates tõepoolest ebaefektiivne ressursside kasutamine.
Kõik meie hädad algavad sellest, et tervishoid on tugevasti alarahastatud. Kunagi, kui pandi paika haigekassamaksu suurus 13%, siis arvestati, et nõukogude ajal läks tervishoiule SKT-st 4,8–4,9%, nüüd on see kasvanud, see oli 5,9%, vahepeal oli isegi 6,1%, tänu sellele, et SKT ise vähenes, aga tervishoiukulusid ei saanud palju vähemaks tõmmata. Protsendi järgi ei saa seda asja arvestada, sest meie SKT ühe elaniku kohta on tunduvalt väiksem kui Euroopa Liidu keskmine.
Ma palun veel kolm minutit!

Palun!

Aitäh! Tervishoidu ei oleks vaja juurde mitte 5 miljonit eurot, mitte 74 ja mitte 78 miljonit eurot, vaid raha peaks olema neli korda rohkem, sest tervishoiuteenus ei saa Eestis olla palju odavam kui Saksamaal. Tervishoiuteenus eeldab ravimeid, kemikaale, keerulisi riistapuid, personali koolitamist. Need asjad ei maksa meil mitte vähem kui Saksamaal, sest aparatuur ostetakse Hiinast või kui ostetaksegi Hollandist, siis on see Hiinas toodetud osadest Hollandis kokku pandud. Hind on ikka üks ja sama. Me saame natukene kokku hoida ainult personali palga arvel. Raha tuleb juurde tuua.
Me oleme pakkunud, et alkoholi- ja tubakaaktsiisist võiks suunata 74 miljonit eurot tervishoidu. Ausalt öeldes ei ole meile suurt vahet, kas see haiglatele, üldarstiabile või kiirabile, kellele iganes, läheb otse riigieelarvest või haigekassa kaudu. Mehhanism ei ole tähtis, vaja on raha juurde tuua. Vaatame, kuidas on üldarstiabi organiseeritud. Muidugi, Sotsiaaldemokraatlikult Erakonnalt, kus on niivõrd hea oskusteave tervishoiusüsteemi kohta ja selline guru nagu Eiki Nestor, oleks oodanud ka mõnda sõna perearsti- ja üldarstiabi organisatoorsetest muutustest. Meie häda on ju selles, et peretohtrid on füüsilisest isikust ettevõtjad, kes omavahel konkureerivad, kes ei saa üksteisega konsulteeridagi. Kui nad töötaksid koos tervisekeskuses, nagu on Soomes, siis võiks üks peretohter võtta raskel haigel, kelle ravimisega ta hakkama ei saa, käest kinni, minna kolleegi kabinetti ja öelda: "Hea kolleeg, mis sa arvad, kas see on õige diagnoos või õige ravi? Ehk soovitad midagi." Meie perearstid ei saa seda teha. Puudub igasugune vastutus. Perearst, kes peaks seaduse järgi 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas haigeid vastu võtma, teeb seda tööd niisama hästi nagu mõned Riigikogu liikmed, vastutus on samasugune. Vaadake, kui palju meil peretohtreid siin saalis täna istub. Niimoodi on lood ka perearstiga. Keegi ei saa teda tagasi kutsuda, tema saab oma pearaha kätte. Nii nagu ka Riigikogu liikmete hulgas on inimesi, kellel on südametunnistus, on ka perearste mitmesuguseid. Niimoodi me siin võimleme.
Ma nüüd vaatan, kuidas koalitsiooni liikmed hääletavad selle seaduseelnõu vastu, millega tahetakse tuua tervishoidu raha, et tagada kindlustamata isikutele üldarstiabi. Inimesed vaatavad, kes kuidas hääletab. Edu teile ja head tervist!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 277 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 277 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu 277 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Oleme kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mida mõtleb sõdur enne otsustavat lahingut? Eelmisel õhtul korrastab ta oma varustuse ja kuna järgmisel päeval on oht lahingus hukka saada, laseb ta silmade eest läbi kogu oma eelnenud elu. Teades täna, kui raske eelnõuga ma pulti tulen, korrastasin ma eile õhtul oma ülikonda, valisin välja võimalikult dramaatilise lipsu ja lasin silmade eest läbi kogu oma elu.
Täna siin puldis tunnen ma ennast nagu Martin Luther, kes on minemas sõtta ülekullatud paavstide vastu. Eelnõu, mida ma siin ette kannan, ongi justkui teesid ülekullatud paavstide vastu, võtmaks neilt võimalus elada luksuses, priisata ja irvitada kogu ülejäänud ühiskonna üle nende poolt vabalt valitud vormis.
Aga nüüd lähen eelnõu juurde. Lahing algab! Eelnõu eesmärk on ühtlustada riigi äriühingute juhatuse liikmete töötasud Eesti Vabariigi presidendi töötasuga. Eesti Vabariigi presidendi töötasu on praegu 6060 eurot. On ka teatud korrektsioonivõimalus vastavalt tarbijahinnaindeksile ja sotsiaalmaksu laekumiste keskmistest tulenevatele muutustele ehk tegelikult ei ole tegemist konstantse suurusega.
Keskerakond on seisukohal, et riigi äriühingud (eelkõige räägime täna tegelikult ju ainult viiest ettevõttest, mida ma hiljem loetlen) on sellised ettevõtted, mille juhtidel ei saa kuidagi olla suurem vastutus, kui on Eesti Vabariigi presidendil, peaministril ja, mis seal salata, ka näiteks ministritel. Me räägime ettevõtetest, keda on järele jäänud viis: AS Estonian Air, Eesti Energia AS, OÜ Elering, AS Eesti Raudtee ja AS Tallinna Sadam. Kõikide nende ettevõtete puhul on formaal-juriidiliselt tegemist äriühingutega. Kuid ma tsiteerin reformierakondlast Igor Gräzinit, kes on kunagi öelnud välja päris kuldse mõtte, pühendades selle ühe mainitud ettevõtte tippjuhile: "Hea Sandor Liive! Sina ei ole ärimees, sina oled sotsiaaltöötaja, kelle ülesanne on pakkuda Eesti Vabariigi elanikele ja ettevõtluskeskkonnale normaalse hinnaga elektrienergiat." Kõik need viis äriühingut on väga selgelt infrastruktuuri- või energeetikafirmad, kes peavad tagama normaalse ettevõtluskeskkonna Eesti Vabariigi territooriumil.
Kui me vaatame seda asja sisuliselt, siis jõuame väga kurvale tõdemusele. Äriühing, kes enim on põhjustanud selle eelnõu esitamist, on Estonian Air. Tema on viimastel kuudel olnud – kuidas ma ilusasti ütleksingi – kogu ühiskonna silmis lausa naljanumber. Nõukogu poolt muudetud strateegia tagajärjel viis Tero Taskila ellu väga kummalist kontseptsiooni, millest aru saada ei ole, leebelt öeldes, võimalik. Mul on väga selgelt meeles, kui Estonian Airi omanike hulka kuulusid veel SAS ja üks investeerimisfond ehk erainvestorid. Kui Estonian Air selgitas meile kui tolleaegsetele Riigikogu majanduskomisjoni liikmetele, mida ta tahaks ette võtta, siis tundus see väga loogiline. Vaat täpselt seesama loogika on neil nüüd uuesti töös.
Komisjonis tuli välja, et Keskerakond ei saa taas kord mitte millestki mitte midagi aru ja Aivar Riisalu ei saa taas kord mitte millestki mitte midagi aru. Väideti, et see kohutav vastutus, mis lasub nende ettevõtete juhtidel, sunnib meid ja eelkõige nõukogusid langetama just selliseid palgaotsuseid. Andke mulle andeks, aga kui erasektoris oleks juhtunud midagi sellist, nagu on juhtunud Estonian Airis, siis ma kardan, et see juhatuse esimees ei oleks enam vabaduses. Vähemalt oleks tal ärikeeld, kui temaga muud ei oleks juhtunud. Selline on normaalse kapitalismi arusaam vastutusest, millele vastandub Eesti riigi arusaam vastutusest.
Võtame kõne alla ka kõik need teised ettevõtted. Räägime Eesti Raudteest. Mis sõnumeid me sealt oleme saanud? Viimasel ajal ei ole me saanud sealt mitte mingisuguseid sõnumeid. Viimane, mis meelde tuleb, on see, et kahjuks peab seoses veomahtude vähenemisega koondama. Ma võin nüüd eksida, palun vabandust, aga jutt käis 100–150 töötajast. Ma sain Tallinna Sadama kohta selge sõnumi siis, kui riigieelarve kontrolli erikomisjon kuulas Riigikontrolli auditit rikkumiste kohta, mis on toime pandud 17. kai ehitusel. See on ainus sõnum, mille mina parlamendi liikmena olen saanud Tallinna Sadama kohta. Lisaks sellele olen kuulnud, et veomahud on mõnevõrra vähenenud. Eesti Energia on viimasel ajal olnud nii palju meie kõikide meelel ja keelel. Loomulikult ka Elering. Kes on sotsiaalteenust osutavale ehk Eesti rahvale ja majandusele energiat müüvale ettevõttele andnud volituse minna Ameerikasse õliäri ajama? Kas nõukogu? Ma tahan teada, kas aktsiaseltsi üldkoosolek ikka sai asjast aru, kui nõukogu sellise otsuse tegi. Või järsku andis selle ülesande hoopis üldkoosolek? Kui selle ülesande andis üldkoosolek, siis tuleks üldkoosoleku käest küsida, miks ta seda tegi. Issanda päike läheb enne looja, kui me nende probleemide loetelu valmis saaksime.
Ma küsisin majandusministrilt mõni päev tagasi, kas talle ei tundu, et majandusministeeriumi haldusalast tulevad praegu ainult negatiivsed uudised. Küll projekteeritakse ristmikku eraettevõtte pilli järgi (nüüd on see kahjuks või õnneks välja tulnud ning projekteerimine ja ehitus seisma pandud), küll kuuleme jamadest EAS-is. Eesti Energiast ja Estonian Airist ei ole mõtet enam rääkida jne. Kui lugupeetud valijad ehk rahvas ehk tegelikult riigi omanikud laiemas mõttes teeksid selliseid vigu, siis oleks kaks varianti. Esiteks, neil poleks enam võimalik õhku hingata, sest nad oleksid endale käe külge pannud (väga palju murelikke inimesi on seda ju ajaloo jooksul teinud). Teiseks, kui keegi rikuks omaniku tahet nii palju, nagu siin praegu näha oli, siis ma arvan, et omanik oleks midagi ette võtnud, et sellisele rikkumisele piir panna.
Otsustajad ehk poliitikud väidavad, et Keskerakond on hulluks läinud, ta ei saa aru, et need inimesed pakuvad nendele ettevõtetele rahvusvahelises konkurentsis osalemiseks vajalikku juhtimisteenust. Kellega konkureerib Eesti Energia? Selgeks on saanud, et Eesti Energia ilmselt ei konkureeri varsti enam kellegagi, sest tema toodetud elektrienergia on selles piirkonnas toodetud energiast mõnevõrra kallim ja veab selle tõttu Nord Pooli elektribörsi meie kauplemispiirkonna hinda üles. Kellega konkureerib Eesti Raudtee? Kas Spacecomiga, kes ilmselt nendelsamadel rööbastel suutis operaatorina saada 35 miljonit eurot kasumit? Kui ta konkureerib Spacecomiga, siis on ta ju selgelt kaotanud. Minu meelest tuleks juhataja välja vahetada. Kellega konkureerib Tallinna Sadam? Kas nende meist mööda minevate kaubavoogudega, mis lähevad Klaipedasse, Ventspilsi või kuhu iganes? Jah, Tallinna Sadamal on läinud suhteliselt hästi, aga mitte nii hästi, et lämbuda sellest tundest, et ollakse ilmeksimatud. Andke andeks, aga lennata ei ole siit varsti võimalik ilmselt enam kuskile või äärmisel juhul saame lennata mingi teise ettevõtte lennukitega.
Vaadake, kullakesed, me oleme jõudnud nüüd sinna, et majandusminister ütleb, et tema ei taha vastutada ehk tal on tegelikult kõik korras. Veel selle nädala esmaspäeval sellessamas saalis ütles ta mulle, kui ma avaldasin arvamust, et järsku peaks ministeeriumi kaheks jagama, et mina ei saa aru, kui palju temal tööd on. Kuigi mingil kummalisel kombel tuli sel nädalal informatsioon, et Estonian Air ja Eesti Energia tuleks üle anda Rahandusministeeriumile, kuna need on riigi strateegilised investeeringud.
Selle eelnõu sügavam sisu räägib tegelikult kiretult ainult rahast ja sellest, et meie riigis on vastutuse jagamisega midagi lootusetult korrast ära. Väitega, et peaministri vastutus ei ole nii suur, kui on nende ettevõtete juhtide vastutus, ei saa ma enam nõus olla, sellel lihtsal põhjusel, et mulle tundub, et need juhid ei vastuta mitte millegi eest. Selle tõttu ma leian, et meie eelnõu on täiesti õiglane ja mõistlik.
Mul on siin kaasas mõned väljalõiked pressist. Ma neid hetkel ei tsiteeri. Aga Isamaa ja Res Publica Liidu juht rääkis 1. aprillil 2009 ülempiiri vajadusest ja Andrus Ansip ütles 28. septembril, et ta ei saa aru, kuidas on kujunenud Tero Taskila palk jne. Järelikult hõõgub tuli kusagil tuha all.
Ma vaatan nende ettevõtete tulemusi. Kui me selle eelnõu seadusena vastu võtame, aga mõnele nendest juhtidest see uus palgatase ei sobi, siis soovin ma neile tuult tiibadesse. Nad võivad minna koos tuhandete eestlastega Soome, Saksamaale, Norrasse või Rootsi, et saada seal seda palka, mida ma täna neile Keskerakonna nimel pakun – 6060 eurot kuus. Minge ja teenige seda kuskil mujal, sest Eesti riigil ei ole võimalik ega mõistlik teile maksta sellist raha selliste töötulemuste eest (mul on nimekiri kaasas, kui keegi tahab, siis ma võin küsimuste-vastuste voorus selle teile ette lugeda).
Alati, kui sa millestki räägid, on mõistlik pakkuda ka kompromissikohti. Kompromissikoht (ma võtan selle voli esinejana, erakond ei ole mind selleks volitanud) on järgmine. Kui me seda eelnõu täna maha ei hääleta ja hakkame seda arutama, tulenevalt nii härra Reinsalu kui ka lugupeetud peaministri seisukohavõttudest ja väga paljude teie seisukohtadest, mis on teis kuskil olemas, aga mida te valjusti ei julge välja öelda, siis kirjutame muudatusettepaneku abil esimese ja teise lugemise vahel siia sisse võimaluse, et heade majandustulemuste korral oleme nõus nendele juhtidele lisatasu maksma, võib-olla isegi korralikku lisatasu, võib-olla palju suuremat lisatasu, kui me oleme harjunud. See on arutluse koht. Aga ma eeldan siiski, et hoolimata sellest, et Keskerakonnal ei ole mitte mingisugust põhjust praegust valitsust kiivalt ja siiralt armastada, on Keskerakond siiski seisukohal, et valitsusliikmete vastutus, eesotsas muidugi peaministriga, ületab mitu korda nende inimeste vastutuse, kellest selles seaduseelnõus räägitakse.
Oleme ausad, omanikud ehk Eesti rahvas mõistaks meid palju paremini, kui me oleksime riigimehed ja sellel teemal ükskord sarvist võtaksime. Kui selles nimekirjas toodud inimestest (siin on ära toodud ka juhatuse liikmed, kokku 17 inimest) isegi pooled Eestist lahkuvad, siis saja tuhande lahkunu kõrval ei ole see nii suur kaotus. Aga me oleme teinud sellise teo, et meie riik ja ühiskond on saanud seetõttu palju paremaks. Kui me tõstame tuju inimestel, kes oma igapäevase käelise tegevusega rahvamajanduse kogutoodangut toodavad, oleme andnud neile võib-olla väikese impulsi töötada natukene paremini, natukene intensiivsemalt ja natukene tublimalt, et meie kõigi rikkus kasvaks. Ütleme ausalt ja otse: 2012. aastal oli Eesti keskmine palk 839 eurot, aga Tero Taskila sai palka, mida tavaline Eesti inimene oleks pidanud teenima kolm aastat ja neli kuud.
Ärgem hääletagem seda eelnõu menetlusest välja, arutagem seda teemat konstruktiivselt. Me kõik saame aru, et nii kehvi tulemusi pakkunud nii väikese kildkonna elustiil vajaks korrigeerimist. Äärmine mööndus võiks olla see, et me korrigeerime seda tasu positiivses suunas pärast seda, kui nende töötulemused on tõesti korras. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sulle suurepärase kõne eest! Ma arvan, et seda nautisid otseülekandes tuhanded eestimaalased. Kas saad natuke konkretiseerida, et inimestele oleks arusaadavam, millest me räägime? Sa nimetasid keskmist Eesti palka, sa rääkisid sellest maksimummäärast. Aga äkki tuletad sa inimestele meelde nende viie ettevõtte juhtkonna palku? Siis oleks arusaadavam, millest me räägime.

Me räägime praegu sellest, et me leiame, et äriühingutes, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ei tohiks juhatuse liikmete põhipalk ületada Eesti Vabariigi presidendi ametipalka, mis on 6060 eurot kuus. Praegu saavad sellist palka, mis Eesti Vabariigi presidendi palka ületab, viie äriühingu 17 juhatuse liiget. Toon üksikuid näiteid. Tero Taskila on juba läinud mees, tema on siin paberil ülearune. Estonian Airi uus juht saab temast küll mõnevõrra vähem palka ehk tema kuupalk on 21 000 eurot, Tero Taskila palk oli 32 000 eurot. Eesti Energia juht Sandor Liive teenib 11 318 eurot, Eesti Raudtee juht Kaido Simmermann teenib 9768 eurot. Siin on kirjas ka Eesti Raudtee juhatuse liikmed. Vaatame Tallinna Sadamat, mille juhatuse esimees on tõeline kehvik, tema teenib ainult 7456 eurot. Viimasena on selles reas Lennuliiklusteeninduse AS-i juht, kelle töötasu on 6327 eurot. Praegu ei pruugi see enam nii olla, aga selles tabelis see nii on. Tegelikult ei ole tegemist ju traagilise situatsiooniga. Tegemist on ühe põhimõttelise otsusega, mis mitte mingil moel ei kõiguta Eesti majanduskeskkonda, sest see puudutab väga kitsast ringi inimesi. Ütlen ausalt ja otse, et ega võrdlus Martin Lutheriga ei olnud mitte juhuslik. Oleme ausad, me vajame raputavaid reforme, et saada lahti sellest letargiast, kui mingi seltskond naudib elu ega vastuta mitte millegi eest, ja teine seltskond vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Halvemal juhul nad lahkuvad Eestist.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh! Ma ütlen kõigepealt komplimendi. Sina ja eelmine puldis kõneleja olete vist eileõhtusest raamatuesitlusest nii eufoorias, et loote siin väga emotsionaalse meeleolu. Aitäh sulle selle eest! Tegelikult on see teema natukene laiem kui lihtsalt palgad. Ma usun, et riigi osalusega või riigi omanduses olevad ettevõtted ei tea oma eesmärke. Nad ei tea, kas nad on strateegilised ettevõtted, kas nad peavad raha sisse tooma ehk kommertsalusel tegutsema, nad ei tea, kas nad on julgeoleku tagajad jne. Selle põhjal tuleks välja ka nende ettevõtete tegevuse sisu ja nende juhtide vastutus. Kindlasti võiksid need, kes raha sisse toovad, saada natuke rohkem palka kui need, kes pakuvad avalikku teenust. Mis puutub palkadesse, siis kuskil peab piir olema. Kas see presidendi palk on nüüd kõige õigem, seda peab otsustama siinne saal, aga tegelikult on asi väga päevakorral.

Küsimust siin ju õieti ei olnud. Aga ütleme nii, et eilsel raamatuesitlusel ei saanud ma kahjuks käia, kuna viibisin seoses Riigikogu liikme tööülesannetega Kaitseväe Peastaabis ja kuulasin igakuist infotundi. Riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Leinatamm seal ei osalenud. Lisaks minu esinemisoskusele on meeleolu loomisele kindlasti kaasa aidanud see, et ma noores põlves vaatasin palju televiisorit, kust mulle on meelde jäänud selline tore kultuuriprogramm nagu "Kreisiraadio". Seal olid kolm toredat õpetajat, kes andsid mulle võimaluse areneda heaks kõnelejaks, kes suudab siin vahel sellise võib-olla kergelt kõrgi stiili abil ka riigimehelikku juttu ajada. Minu kõnest tuli väga selgelt välja, et mitte ükski nendest ettevõtetest ei ole praegu enam julgeoleku seisukohalt Eesti riigile oluline. Viimane julgeolekuaspekt kadus sellel hetkel, kui me elektrienergia vabale turule üle läksime. Enne seda me kohati isegi võib-olla põhjendamatute investeeringutega põlevkivienergeetikasse tõepoolest justkui üritasime tagada energiasõltumatust. Seda võimekust ei ole me minetanud. Ma arvan, et väga halva seisu korral on meil väikese riigi ja suure rahva südamejõuga lõppude lõpuks võimalus tõmmata ennast välja sellest vabakauplemistsoonist ja öelda, et nüüd on kõik, lüliti läks nii tööle, et me toodame endale elektrit ise. Aga tehkem seda sõja ajal. Kui rääkida raskest ajast, siis raudtee me laseme puruks, sest mööda seda võib vastane siia lahingutehnikat vedada, sadamad proovime oma kolme miinijahtijaga ära mineerida, et vastase laevad ei saaks meie sadamatesse siseneda, lennukid sel ajal enam ei lenda, sest õhutõrje võib nad alla tulistada ja tsiviillennundus on lakanud eksisteerimast. Seetõttu ei ole siin strateegiaga ja riigi julgeolekuga küll mitte mingisugust pistmist.

Tõnu Juul, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sinu ettekanne oli väga hea. Aga sealt ei tulnud välja, et tegemist on äriühingutega. Äriühingu juhtimisel on klassikaliselt kolm etappi. On olemas juhatus, keda sinu ettepanek puudutab, lisaks veel nõukogu ja üldkoosolek. Vigu on mõne nimetatud monopoolse ettevõtte juhtimisel tehtud korduvalt, on astutud vaata et enam-vähem samasuguse reha peale. Kus on riigimehena vaadates sinu arvates praegu tehtud kõige suurem viga, mida peaks parandama?

See on konstruktiivne küsimus. Ma mäletan sellest ajast, kui ma eraettevõtluses osalesin, väga selgelt, kuidas see kolmetasandiline juhtimine – omanik, nõukogu, juhatus – kippus välja nägema nii, et juhatus seadis endale ülesande, juhatus täitis selle ülesande ja juhatus karistas ennast selle eest, kui ta täitis selle ülesande kehvasti ja ettevõtte majandustulemused olid viletsad. Võtame aluseks selle, mis praegu valdavalt nendes viies riigiettevõttes toimub. On muidugi üksikuid erandeid. Kõrvaltvaatajale jääb täpselt selline mulje, et juhatus seab endale ülesande. Siis on olemas mingisugune nõukogu, kes tegelikult väga selgelt aru ei saa, mis selles ettevõttes toimub, sest seal on väga juhuslikud inimesed. Kõige vähem on seal spetsialiste, mõni üksik ehk eksib sinna ära. Seesama juhatus seab endale ülesande, mille ta justkui nõukogu kaudu kinnitab, ja siis ta asub seda täitma. Kui ta seda kehvasti teeb, siis nõukogu ei ütle talle mitte midagi. Äärmisel juhul saaks teda karistada tema ise, sest ka üldkoosolek ei ütle mitte midagi. Üldkoosolek ütles veel sel esmaspäeval, et mitte mingisuguseid probleeme mitte üheski Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevas ettevõttes ei eksisteeri ehk konkreetselt Riigikogu liige Aivar Riisalu ei saa aru, kui palju majandusministril on tööd, ja üleüldse ei saa Riisalu mitte millestki aru. Selle tõttu ma väidan, et kui juhatuse tase töötab ja mõtleb välja järjest põnevamaid projekte näiteks Jordaanias või Ameerikas Utah' osariigis ja igasuguseid toredaid projekte, kuidas Kajaani pensionäre lennutada läbi Tallinna ei tea kuhu, aga nõukogust ei ole nagu midagi kuulda ja omanik ütleb, et kõik on korras, siis ausalt öeldes ongi väga õigustatud hea kolleegi küsimus, mis toimub ja kuidas on see kolmeastmeline juhtimine tagatud. Olen nõus, et me peame kusagilt alustama. Meie oleme otsustanud alustada siit, sest üldkoosolek on majandusminister. Me võiksime olla populistid ja igal nädalal algatada erinevate kaasuste tõttu majandusministri umbusaldamist. Öelge mulle, kuhu see viib! See ei vii mitte kuhugi. Üldkoosoleku arvates on kõik korras. Valitsuskoalitsioon, kelle kätes oleks võimalus siin midagi muuta, mitte midagi ette ei võta. Järelikult ongi teie arvates kõik korras. Nõukogus ei ole võimalik meil mitte sugugi kaasa rääkida, sest nõukogu liikmed määrate teie. Kui te leiate, et nõukogud on adekvaatsed, siis on ju kõik korras. Ainus, mida me saame teha, on see, et me saame väita, et asjad ei ole korras. Me saame alustada sellest, mis on meie võimuses. Me ei saa muuta nõukogu olemust, sest see pole seadusandja pädevuses. Me ei saa muuta üldkoosoleku olemust, sest ka see ei ole meie pädevuses. Ainus, mida me saame teha, on see, et me saame muuta seadusi, mis reguleerivad teatud instrumente. Praegu oleme otsustanud reguleerida riigivaraseadust, et mõjutada olukorda nii, et kogu selles korrasolekus oleksid vähemalt normaalsed töötasud, mis seda korrasolekut justkui ilusasti ka kohe kinnitaksid.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Vähemalt ühes küsimuses olen ma teiega täiesti ühel meelel: Eesti Vabariigi peaminister ja valitsusliikmed teenivad nende vastutust arvestades liiga vähe. Aga ma küsin sel teemal, mis komisjonist on läbi käinud. Kas maailmast või Euroopast on leida selliseid näiteid? Miks ma seda küsin? Olen natukene uurinud meile eeskujuks olevaid Skandinaavia maid, samuti Soomet, ja vaadanud, kui palju seal teenivad riigi osalusega suurettevõtete juhid. Vahe keskmise palga ja tippettevõtete juhtide palkade vahel on seal mitu korda suurem kui Eestis, ometi tunneme neid riike kui väga sotsiaalseid riike, heaoluriike. Lihtsalt näitena ütlen, et Fortumi tegevjuht teenib 1,29 miljonit eurot aastas, Sandor Liivest kümme korda rohkem, ja TeliaSonera juht 2,4 miljonit eurot aastas, kusjuures see on samuti riigi osalusega ettevõte. Kas mujalt maailmast on tuua näiteid selle kohta, et parlament on määranud ettevõtete juhtidele palgalagesid?

Kindlasti ei ole mul isegi plaanis olnud tuua teile mujalt maailmast selliseid näiteid, sellel lihtsal põhjusel, et meile meeldib ennast võrrelda suurte riikidega. Me võrdleme ennast teistega sõltuvalt sellest, kuidas meil sellel päeval vaja on ja milline tuju meil hommikul ärgates just parajasti oli. Räägime siis suurimast jutuks olevast ettevõttest Eesti Energiast. Eesti Energia on maailma mõistes ja, muuseas, isegi Põhjamaade kontekstis nii väike ettevõte, et näiteks Rootsi mõistes oleks ta FIE, kellel on mingi väike käive. Nagu öeldakse, suurte tegijate laua ääres ei ulatuks tal isegi nina üle laua ääre, vaid ta jookseks kogu aeg laua alt läbi. Võtame aluseks selle, millisel baasil tegutseb näiteks Eesti Energia või kui lühike on Eesti raudtee ja kui suutmatu on olnud raudtee-ettevõte tegelikult. Mäletan, kui mul headel aegadel endal oli vaja mõni vagun vedada, siis oli vahel ikka väga kitsas küll. Sadamatel on läinud võib-olla kõige paremini. Aga vaadates, kui rumalasti me oleme oma lähinaabritega viimastel aastatel käitunud, tuleb ausalt öelda, et me oleme ise teinud kõik selleks, et needsamad viis infrastruktuuriettevõtet, mis peaksid ühiskonnale teenust osutama, oleksid mujal maailmas selgelt FIE staatuses. Sellel võrdlemisel väga selge sisu puudub. Kui me võtame näiteks Eesti mehe Peetri, kes on metsatööline Põlvamaal, ja metsatöölise Jorma kusagil Lapi piiri peal ning võrdleme neid omavahel, siis ma kinnitan, et Peeter annaks nii mulle kui ka sulle, hea kolleeg Arto Aas, peksa, sest ta ei ole rahul sellega, kui vähe teenib tema Põlvamaal ja kui palju teenib Jorma Soomes. See võrdlus ei ole mõistlik. Te saate mõtlevate inimestena ise väga hästi aru, et meil on kaks varianti. Saame siis selliseks, nagu te mulle, muuseas, valimiste eel lubasite, et viie aastaga pääseme 15 rikkaima riigi hulka, ei, vastupidi, 15 aastaga viie rikkaima riigi hulka. Ma olen viis aastat oodanud, aga mitte kuskilt seda ei tule. See oligi vastus.

Tarmo Leinatamm, palun!

Ma ütlen sulle, Aivar, et "Kreisiraadio" ei ole kunagi tige olnud. Sa võiksid neid saateid üle vaadata. Aga ma tahan sulle öelda ja sekundeerida Arto Aasale selles mõttes, et võib-olla on asi selles, et meie president ja ministrid saavad vähe palka. See on kindlasti väga ebapopulaarne mõte. Stalnuhhin ütles, et meid vaatavad sajad tuhanded inimesed. Kui see nii on, siis kindlasti võidakse mind nende mõtete pärast siin lossi ees rünnata. See tädi, kes seal kogu aeg kerjab, tuleb, mõõk käes, ja torkab mind läbi. Mina ei ole kunagi selle vastu, kui inimesed raha teenivad. Kui nad oma koha on ausalt saanud, mitte tädi- või onupojapoliitika abil, kui nad on konkureerinud tingimuste kohaselt ja kui omanik või nõukogu on otsustanud neile nii või nii palju palka maksta, ju siis on selleks omad põhjused olnud. Mis sa arvad, võib-olla tõstaks hoopis presidendi palga Sandor Liive palga tasemele? Siis poleks vaja siin kuulata sinu eelnõusid, sinu kisamist ja karjumist.

Hea kolleeg Tarmo Leinatamm! Mina ei ole mitte tige inimene. Ma kinnitan sulle kindlalt, et ma olen väga malbe. Eesti Ekspressi tsiteerides võib öelda, et mina olen isegi Keskerakonna sotsiaalminister. Seetõttu ütlen sulle, et sul võib õigus olla. Tõepoolest, ma olengi seisukohal, et see on kindlasti üks tee ehk need palgad ongi liiga väikesed. Muuseas, kõikidel Eestimaa inimestel ongi liiga väike sissetulek. Ma olen sellele väga palju mõelnud. Me oleme ju sisuliselt samasugused inimesed nagu soomlased, isegi joome niisama palju, võib-olla rohkemgi. Selles mõttes ei erine me nendest mitte millegi poolest. Kui me usinalt vaeva näeme, siis suudame umbes ühe nädalaga hakata soome keelest väga hästi aru saama ja tavaliseks naabritevaheliseks suhtlemiseks piisavalt lauseid moodustama, et olla nendega ühtemoodi. Ainus, milles me nendega ühtemoodi ei ole, on elatustase. Kuidas selleni jõuda? Mina olen nõus, et kindlasti nii Sandor Liive kui ka Andrus Ansip ja kes iganes väärivad sellist töötasu, millest me siin räägime, näiteks Soomes makstavaga võrreldavat tasu. Kindlasti väärib seda minu mainitud saemees Peeter ja väärivad teisedki. Võib-olla ongi lahendus selles. Tõepoolest ei ole ma suutnud selgeks mõelda, mida teha selleks, et Eestis oleks elu niisama hea kui näiteks Soomes. Kas riik peaks selle nimel hästi palju laenu võtma ja tõstma korraga kõikide õpetajate, sõjaväelaste, politseinike, päästjate, Riigikogu liikmete, valitsusliikmete ja kelle iganes palgad, kes ise lisaväärtust ei tooda, Soome palkade tasemele? Siis justkui tekikski ju ringlusesse raha juurde. Korraks satuks riik küll võlaorjusesse, aga siis hakkaks maksuraha rohkem laekuma ja küll me suudaksime neid laene teenindada ka. Kas see on lahendus? Või on lahendus hoopis see, et näiteks inflatsioon, hinnatõus ja sellega kaasnev palgasurve veavadki meid vaikselt, aga hästi kiiresti Soome tasemele? Võib-olla on see meie majanduslik pääsemine? Võib-olla on üks lahendus see, et me otsustamegi, et peaministri palk on kõige suurem? Muuseas, ma teen talle komplimendi. Eesti Vabariigi peaminister on tõeliselt tubli mees. Andku jumal meile kõigile oskust käituda nii raudselt ja olla nii väljapeetud, kui üks kord eksides ka karistus tuli. Kuid müts maha, tegelikult on mees hästi hakkama saanud. Võib-olla tõesti on see lahendus. Aga igal juhul peaksid need mehed, kes majandustulemust ei näita, saama oluliselt vähem palka. Seda tahtsin ma öelda küll.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Eelnõu puudutab juhatuse liikmeid, aga riigiettevõttes töötab väga palju teisigi spetsialiste, näiteks konsultantide või mis iganes ekspertidena, ka inseneridena. Kas ei või tekkida oht, et juhatuse esimees teenib sel juhul vähem kui mõni ekspert? Kas peaks siis hakkama piirama ka tavatöötajate palku? Väga värske näide: Estonian Airi juhi palk on praegu madalam kui eelmisel juhil, aga kuna temaga on kaasas kaks väga kõrgelt tasustatud konsultanti, siis tegelik kulu on vaat et suurem kui Tero Taskila aegadel.

Hea kolleeg! Üle pika aja täiesti õige küsimus. Olen selgelt seisukohal, et ega me ei pretendeeri sellele, et ettevõtte juhtkonna otsustustasandit üle võtta. Mulle tuleb meelde, et tegemist on tõesti äriühingutega. Kui äriühingul on majanduslik võimalus ja sisemine vajadus palgata tõeliselt kvalifitseeritud spetsialiste, siis ma arvan, et neile võibki ajuti maksta vastavalt kvalifikatsioonile või töötulemusele, kui see on mõõdetav, kõrgemat töötasu, sest see otsus tehakse juhatuse tasandil. Me eeldame juhatuse liikmetelt, et nad annavad nõukogule ja nõukogu kaudu omanikule adekvaatse tulemuse ehk on selgelt piiritletud, kuhu see ettevõte peab välja jõudma ja milline peab olema tema majandustulemus. Kuidas see saavutatakse, on juhatuse pädevuses ja seal peab talle tõepoolest jääma otsustusvabadus. Te mainisite Palméri kahte nõunikku. Seda teemat on käsitletud tänases Äripäevas. Oleme siiski ausad: kes me siin siis nüüd oleme, kas me olemegi need, piltlikult öeldes, ülekullatud paavsti mängijad, kes elavadki justkui mingis teises maailmas? Mõelge natukene selle peale, mida tunneb tavakodanik, kes seda informatsiooni loeb. Andke mulle andeks, aga me ei ole ju mingi asi iseeneses, me oleme rahva poolt siia valitud inimesed, kes eelduslikult on mõistlikud ja peaksid käituma niimoodi, et ühiskonnast kas seaduste abil või kuidas iganes selged rumalused välja juuritaks. Ma ei taha praegu olla prohvet, veel vähem tahan ma olla kuri inimene. Aga andke mulle andeks, kui ma küsisin täna peaministri käest Estonian Airi tuleviku kohta, siis vastas ta ausalt, müts maha selle eest, ta vastas soliidselt, et ei ole väga selget plaani A-gi, mida rääkida siis plaanist B. Ausalt öeldes oli see viimaste aegade esimene selge seisukohavõtt Estonian Airi kohta. Siis meie debatti Riigikogu juhatuse tasemel takistati, mult võeti ära küsimuse esitamise õigus ja peaministrile anti võimalus rääkida viimases vastustevoorus selgeid rumalusi, mida keegi temalt kuulda ei tahtnud. Aga küsimus ei ole selles. Küsimus on selles, et suhteliselt suure tõenäosusega läheb see ettevõte pankrotti ja me kuuleme mõne kuu pärast, kuidas mingi juba olemasolev operaatorfirma, mille asutamise kuupäeva on äriregistrist võimalik välja võtta, on asunud opereerima nendesamade lennukitega, neid näiteks halduri käest rentides. Kas see on see, mida me tahame? Mõelge, kullakesed! Me ei ela suletud süsteemis, me peame arvestama sellega, et riik näeks ühiskonna arvates normaalne välja. Riigiettevõte on üks osa sellest riigist, mille sisulise idee kandja on selle riigi rahvas. Saage sellest aru! Siin ei ole mitte midagi isiklikku. Proovige seda mõista, kullakesed, mõelge selle peale! Ma teadsin eile õhtul, et mul on siin täna raske, ega ma asjata neid kujundeid ei toonud. Tõepoolest, ongi raske. Meil on muuseas ka tuhandeid muid probleeme, kus ei ole häid lahendusvariante. Ma olen opositsioonis olles ja oma erakonnas alati vaielnud selle üle, et tihti ei ole meie ettepanekutel ju rahalist katet. Me peame täpselt samamoodi tegema ettepanekuid, millel on selge vastutus taga. Miks meie peame kogu aeg teile, koalitsioonile, ettepanekuid tehes ütlema, kust me selle raha saame ja millised on katteallikad, teie aga ei pea vastama mitte ühelegi küsimusele? Teie võite teha ühe lolluse teise otsa, lennutada kümneid miljoneid lihtsalt tuulde ja mitte midagi ei juhtu. Nii ei ole ju õige. Saage sellest õigesti aru.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Arto Aas küsis just uskumatu häälega, kas sellist eelnõu, nagu praegu arutatakse, võiks ka kuskil mujal maailmas kaalumisele võtta. Näiteks, kui USA pangad vajasid riigi abi, siis võeti presidendi ja föderaalreservi koostöös panganduse palgad kontrolli alla. Rootsis, sealsamas, kus riigile kuulub 37,3% TeliaSonerast, võeti boonuste maksmised valitsuse otsusega kontrolli alla. Kuuldes seda skepsist, tekkis mul järgmine küsimus. Te mainisite, et ka IRL-i esimees on öelnud, et riigiettevõtete juhtide palgad tuleb kontrolli alla võtta. Te ei rääkinud sellest seisukohast täpsemalt, aga mainisite, et see avaldati 1. aprillil. Kas on kindel, et see ei olnud huumor? IRL-i poliitikast ei paista mitte kuidagi välja, nagu nad püüaksid riigilt palka saavate äriettevõtete juhtide palku vastutustundlikult õiglasena hoida.

Oleme ausad. Muuseas, ma ütlesin, et Urmas Reinsalu ütles seda siis, kui ta oli veel meie kolleeg. See toimus aastal 2009. See toimus sel ajal, kui me kõik visklesime kõige sügavamas kriisis ja toimusid arvestatavad palgakärped. Ma väidan, et kui väga paljudes sektorites, kus neid kärpeid tehti, ei ole palku uuesti tõstetud kriisieelsele tasemelegi, siis riigiettevõtete juhtide kohta see kahjuks ei kehti. Ilmselt pidas meie hea kolleeg, praegune kaitseminister ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, aastal 2009 silmas seda, et see probleem on ühiskonnas vaikselt kogu aeg hõljunud. See on riigimehelik seisukoht, et toome selguse majja. Teda tuleb tunnustada, et ta julges seda sel hetkel öelda. Ma rõhutan veel kord: ma pakkusin välja variandi, et kui seda dispuuti ei lõpetata ja me arutleme teema üle edasi, siis võime kokku leppida, et normaalsete majandustulemuste puhul on võimalik maksta inimestele näiteks tulemustasu. Aga ma ei näe mitte kusagil neid tulemusi, mille eest võiks seda teha. Te tahate kogu aeg süüdistada Keskerakonda ja eelkõige mind selles, et ma justkui ei saa aru, et tegemist on äriühingutega, millel ei ole pistmist ei ministeeriumi ega millegi sellisega. Ma olen teiega nõus, et see on kindlasti üks faktor, mille võiks aluseks võtta. Me oleme praegu sellise ettepaneku teinud. See ettepanek ei ole ju kivist. Tõepoolest, kui me tahame neid ettevõtteid käsitleda kui äriühinguid, siis käsitleme neid selliselt, aga ma eeldan, et normaalses keskkonnas peaks see äriühing saavutama ka selge tulemuse. Võib-olla on meie tegemata töö see, et me pole seda tulemust piiritlenud. Võib-olla peaksime ka selle kallal rohkem vaeva nägema. See on ju riigivaraseaduse eelnõu, mida me käsitleme. Sinna on võimalik sisse kirjutada mida iganes, mis puudutab riigivara majandamise põhimõtteid. Milles siis küsimus? Kas te arvate, et Keskerakond tegeleb järjekordselt populismiga? See ei vasta tõele. Ma kutsun teid kõiki üles aru saama, et me ei ela suletud süsteemis. Parlament on koht, mis peaks esindama laiade masside huve, aga mitte ajama mingisugust kivistunud poliitikat, kus meile ei ole miski tähtis, sest meil on niimoodi hea. Nii ei tohi!

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja Aivar! Ma olen sinuga paljuski nõus, aga milleski ma sinuga kindlasti nõus ei ole. Mulle on näiteks arusaamatu, miks meie peaminister või rahandusminister ei ole asunud tööle riigiettevõtte juhina. Neil on selleks ideaalne võimalus, sest selle jaoks on vaja poliitilist toetust ja see on neil kindlasti olemas. Ma arvan, et nad saaksid ka ükskõik millise riigiettevõtte juhtimisega hakkama. Miks nad lepivad mitu korda madalama palgaga? Minu arvates on see arusaamatu. Teine arusaamatus on aga selline. Kas sa, Aivar, oskad öelda, kui mitu riigiettevõtte juhti lööks rahvusvahelisel turul läbi? Kogu aeg apelleeritakse sellele, et nad on rahvusvahelises turukonkurentsis. Kolmas on aga kõige tähtsam ja võib-olla kõige lihtsam küsimus. Ministrid on käinud tihti ka siin Riigikogu ees kurtmas, et riigiettevõtete juhtide palgad on kõrged. Kas sa, Aivar, oskad öelda, on ministrid äriseadustiku läbi lugenud? Selle järgi määravad ju nemad nõukogud, mis viivad ellu nende tahet.

Tõepoolest, teemaring on üsna lai. Mina arvan, et ministrid töötavad ministrina selle palga eest sellepärast, et elus ei ole kõik rahaga mõõdetav. Need inimesed tahavad seda tööd teha, nad on selles mõttes riigimehed. Müts maha, et nad on sellise valiku teinud. Mina ei saa täna öelda, kes kõnealustest riigiettevõtete juhtidest on rahvusvahelisel turul konkurentsivõimeline. Ma julgen tuua ainult ühe näite, mis on elus tõestatud. Gunnar Okk, kunagine Eesti Energia juht, on rahvusvaheliselt läbi löönud. Kas seda suudavad praegused juhid, ma ei tea. Küsimus ei ole selles. Me räägime väga kitsast, nagu öeldakse, kodanike ringist. Tegelikult on ilmselt terve hulk nõukogusid sellest aru saanud ja olukord on muutunud palju paremaks. Me ei esita sellist eelnõu mitte esimest korda. Minu mäletamist mööda on nende ettevõtete arv olnud ka 12, nüüd on neid ainult viis. Ühiskonnas on toimunud progressiivseid muutusi, mitte midagi hullu ei ole juhtunud. Ma tahan veel kord väita, et tegemist on infrastruktuuriettevõtetega, kelle ülesanne on tagada Eesti majandusruumis normaalne energeetiline, transpordi- ja logistiline situatsioon, selleks et normaalne majandus, normaalne kapitalism saaks areneda ja tagaks rahvamajanduse kogutoodangu juurdekasvu ning nii ka üleüldise heaolu kasvu. Proovige aru saada, et tegemist on ühiskonna ja majanduse kui terviku mikroosaga. Selle tõttu ei ole siin seda katastroofi, mida meie oponendid proovivad leida. Pole häda, meie lennufirma võib nii ehk naa oma eksistentsi lõpetada. Nagu peaminister täna ütles, ei ole ju lõpuni kindel, mis saab. Riigikogu liikmetest sobiks Arto Aas väga hästi Estonian Airi juhiks. Ta teab kõike väga täpselt, tal on keeled suus, ta on noor teojõuline inimene – anname talle võimaluse. Eesti Energiat võiks väga edukalt juhtida Kaja Kallas, sest ta teab, mida tähendab energeetika. Ta on advokaadina sellega väga palju kokku puutunud ja kõik krutskid on talle selged. Keda siit veel võiks edutada? Eesti Raudteed juhtima võiks väga hästi edutada näiteks doktor Juuli. (Vahelehüüe saalist.) Lauri Laasi veel ei kõlba, sest ta on liiga noor. Saage, kallid kolleegid, ühest asjast aru. Me räägime täna ühest väikesest, aga olulisest signaalist ühiskonnale. Mitte kellelgi meist ei ole keelatud hästi elada. Me kõik tahame seda. Tehkem siis niimoodi, et hästi elaks võimalikult lai osa elanikkonnast ja need infrastruktuuriettevõtted, millest me selles seaduseelnõus räägime, saaksid aru, et tähtis on lõpptulemus ja ka nende juhtide heaolu võiks sõltuda lõpptulemusest, mitte sellest, et nad on lihtsalt ilusad. Nii ei saa!

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea kolleeg Aivar! Sinu esinemine on läbi põimitud personaaliast, kuni kohtade jagamiseni välja. Seda on rõõm kuulda. Ometigi vahetati paljuräägitud Estonian Airis üks naaberriigi nn tippjuht naaberriigi teise kõrgepalgalise juhi vastu. Lõuna-Eesti mehed ütlevad selle kohta, et mõni Eesti n-ö ärimees oleks sellesama tulemuse tunduvalt väiksema rahaga ära teinud. Ka minu küsimus puudutab personaaliat. Ütle, palun, kes siis lõpuks peaks vastutama selle eest, mis on Estonian Airis juhtunud! On see üldkoosolek, nõukogu, peaminister, valitsus või hoopis keegi teine? Kes see võiks olla?

Puhtalt äriseaduse seisukohalt võttes peaksid vastutama juhatuse liikmed. Kui juhatuse liikmed suudavad tõestada, et nõukogu on kaasvastutav, siis lähevad nad kõik koos vangi. Omaniku kallale ei ole äriseaduslikust pragmaatikast lähtudes väga mõistlik minna, sest omanik ise teab, mida ta oma varaga teeb. Häda on lihtsalt selles, et meie, olles kõik tublid Eestimaa kodanikud, me ju olemegi Estonian Airi omanikud ja me oleme valimiste kaudu justkui volitanud meid esindama ühe mehe. Kas tema vastutus on siin olemas või ei, seda on siit puldist väga keeruline öelda. See on pigem selle volitatud esindaja enda sisekaemuse küsimus. Kui talle just keegi teine, näiteks valitsusjuht, ei ütle, et ta on kehvemini hakkama saanud, kui arvati. Põhjus on väga lihtne: selle omanike esindaja staatus ei ole kõrgem peaministri staatusest. Ma ei ole kuri inimene ja ma väidan teile veel kord, et küsimus ei ole ühe või teise ministri umbusaldamises või, nagu öeldakse, süüdlaste otsimises. Küsimus on hoopis lihtsam: kui me tegime tööd, siis elame niimoodi, nagu elavad inimesed meie ümber, ja kui me tegime hästi tööd, siis tekib meil võimalus ka näiteks juurde teenida. Nii lihtne see ongi! Kui läks kehvasti, siis palgaraha ei saa kellegi käest ära võtta, kui selles rahas on kokku lepitud. Küsimus on lihtsalt selles, millises palgarahas me kokku lepime. Me peaksime kokku leppima sellises palgarahas, et omanik ehk rahvas ei oleks pahane, oleks õnnelik ja, olles omanik, teeks oma asja heatujuliselt, ei ussitaks kusagil kurval meelel, et nemad seal võivad teha mida iganes, aga mina ei saa midagi teha. See ongi meie roll, midagi ei ole parata, meeldib see meile või ei. Me oleme selle rolli vabatahtlikult võtnud, andes allkirja avaldusele, et soovime kandideerida Riigikogu valimistel.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg! Ettekandes riivas kõrva üks võrdlus. Sa võrdlesid Eesti Energiat mõne Põhjamaa FIE-ga. Kord oled sa öelnud, et FIE-d tuleks üldse Eestist ära kaotada. Aga möödunud aastal tegi Võrumaa suurima investeeringu just FIE. Kuid ma ei tulnud siia FIE-sid kaitsma, vaid minu küsimus on järgmine. Kas te näete analoogset probleemi ka kohalike omavalitsuste tasandil mitmesuguste nõukogude liikmete tasustamisel? Kui te seda näete, kas te siis kavatsete ka selle probleemi Riigikogu abil lahendada?

Aitäh, hea küsija! Ma proovisin selle FIE kujundi abil võrrelda kahe ettevõtte suurust. See ei olnud mõeldud kuidagiviisi FIE-de halvustamisena. Ütleme nii, et Eesti Energia ongi natuke suurem FIE kui see ettevõte Võrumaal, kes tegi maakonna suurima käibe või mis iganes. Võib-olla oli see ebaõnnestunud kujund, aga ma möönan, et kui parlamendis kehtestatakse reeglid ja need reeglid peaksid olema laiendatavad ka kohalike omavalitsuste äriühingutele (ma saan väga hästi aru, kuhu sa sihtisid, näiteks mõningate äriühingute juhtimisele Eesti Vabariigi pealinnas), siis kindlasti on ka nemad seaduse ees teistega võrdsed. Nõukogu liikme staatus, nende liikmete leidmine ja määramine ning see, kui palju peaks sinna spetsialiste kaasama jne, on ju tegelikult veel omaette teema, mis aga kindlasti vääriks arutamist. Ma väidan, et te proovite öelda, justkui Keskerakond elaks kahepalgelist elu, et siin teeme nii, aga seal jätame endale sellise õiguse. Ei ole niimoodi. Seadused, mis kehtestab Eesti Vabariigi parlament, on sellised ilusad ja need kehtivad ühetaoliselt kõikidele institutsioonidele ja isikutele Eestimaal. Kui need kuidagiviisi peaksid mõjutama Tallinna valitsemist, siis kindlasti ka seal neid rakendatakse, sest seaduste täitmine on meie kõigi ühine püha kohus. Kui me seda ei tee, siis läheme vangi. Üks mees ju ongi seal.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Arto Aasa!

Austatud kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu eelmise aasta 13. detsembril. Kohale olid kutsutud eelnõu algataja esindaja Aivar Riisalu ja Rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja kohusetäitja Tarmo Porgand. Eelnõu algataja esindaja Aivar Riisalu esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Eelnõuga soovitakse seada piirang äriühingute, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ja riigi osalusel asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete tasudele selliselt, et ühes kuus makstav tasu ei oleks suurem kui 6000 eurot ehk 72 000 eurot aastas. Rahandusministeeriumi andmetel ületas 2011. aastal 30-st riigi otsustusõigusega äriühingust viies juhatuse liikme põhitasu nimetatud piiri. Need olid Estonian Air, Eesti Energia, Elering, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadam. Kui arvestada ka juhatuse liikmete tulemustasusid, siis ületas selle piiri ka Lennuliiklusteeninduse AS. Üheski riigi asutatud sihtasutuses ei makstud juhatuse liikmetele 2011. aastal tasusid üle eelnõus toodud piirmäära.
Rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja kohusetäitja Tarmo Porgand tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohti, andis lisaselgitusi ja vastas küsimustele. Vabariigi Valitsus ei toeta juhatuse liikme tasule absoluutsummalise piirmäära kehtestamist. Riigivaraseaduse üldine mõte on võimaldada riigil tegutseda ka eraõiguslikus vormis. See eeldab eraõiguse põhimõtete rakendamist, muu hulgas tuleb tagada eraõigusliku juriidilise isiku konkurentsivõime ja efektiivsus. Kui seaduses kehtestada tasu piirsumma ja seetõttu tuleks juhatuse liikme tasu määrata näiteks turuhinnast väiksemana, siis võib tekkida oht, et riigi osalusega äriühingud jäävad kvalifitseeritud ja kogemustega juhtidest ilma. Piirang rakenduks Eesti suuremate organisatsioonide hulka kuuluvatele äriühingutele, millel on oluline mõju ja tähtsus kogu Eesti majandusele. Samuti peavad need äriühingud toime tulema rahvusvahelise konkurentsiga. Seega tuleb juhatuse liikmed leida kompetentsete inimeste hulgast, millega kaasneb vajadus maksta konkurentsivõimelist tasu võrreldes erasektoris tegutsevate analoogse suuruse ja olulisusega äriühingute juhatuse liikmetele makstava tasuga, samuti tuleb arvestada rahvusvahelisi palgatingimusi. Äriseadustikus ja sihtasutuste seaduses on sätestatud, et nõukogud peavad juhatuse liikmete tasude määramisel arvestama, et need vastaksid juhatuse liikme ülesannetele ning äriühingu või sihtasutuse majanduslikule olukorrale. Ettevõtte nõukogu peab hindama, milline on üldine palgatase selles ettevõtlussektoris ja millist palka peetakse vastuvõetavaks maksta.
Majanduskomisjonis oli mõistagi ka küsimuste ja arutelu voor. Pikalt peatuti Estonian Airi teemal, arutleti Eesti Energia rahvusvaheliste plaanide üle ja meenutati Gunnar Oki lahkumist Eesti Energia juhi kohalt. Räägiti tulemuste ja tasu seosest ning juhtide vastutusest, päriti, kas selline piirang kehtib ka mõnes teises Euroopa riigis ning kuidas käitub Tallinn oma ettevõtetes.
Kokku võttes võib öelda, et kuigi riigile kuuluvate ettevõtete juhtimises on tehtud üksikuid vigu, on nad üldiselt väga hästi ja tulemuslikult juhitud. Riigile kuuluvad ettevõtted ei ole ametiasutused, nende töötajad pole avaliku teenistuse ametnikud. Seega jäi majanduskomisjonis domineerima arvamus, et Eesti peab oma riigiettevõtetele suutma saada võimekaid ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi juhte. Eelnõus toodud piirangud neid võimalusi vähendavad.
Lõpetuseks räägin komisjoni otsustest. Esiteks otsustati saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 301 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 15. jaanuaril 2013 (poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuks ei jäänud keegi). Teiseks otsustati teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuks ei jäänud keegi). Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Sa ütlesid oma ettekandes, et palkade piiramine võib kaasa tuua ohu, et riigi äriühingud jäävad nendest juhtidest ilma. Kas sa oskad vastata küsimusele, kuidas mõjuvad Eesti riigile kuuluvate äriühingute juhtide palgad võrdluses teiste Eesti tippjuhtide palkadega, kas need on konkurentsivõimelised või on seal tõesti suured lõhed?

Aitäh! Ma enne küsimust esitades tõin paar näidet, kuidas on selliste ettevõtete juhid tasustatud Põhjamaades. Need palgad on Eesti ettevõtete juhtide palkadega võrreldes väga suured. Eesti Energia juhi palgaga võib võrrelda Fortumi juhi palka, mis oli 1,29 miljonit eurot aastas. Estonian Airi juhtide palgaga võime võrrelda Finnairi juhi palka, mis on 778 000 eurot aastas ehk 65 000 eurot kuus. See palk on veel kaks korda kõrgem kui Taskila või Palméri palk. Meil on hästi palju toodud näiteks airBalticu edu. Selle eelmine juht sai kuus 36 000 eurot, uus juht saab kuus 28 000 eurot. Nii et võib öelda, et rahvusvahelises võrdluses ei ole need palgad midagi erilist. Ma ei tea, kas selle üle peab uhke olema, aga las see nii jääb. Siin on ka arvatud, et tegemist ei ole rahvusvahelise konkurentsivõimega ja me ei peaks ennast teistega võrdlema. Jäägu see siis nii. Aga mul on olemas ka Eesti tippjuhtide palgauuringu eelmise aasta andmed. Selle eelnõu eesmärk on seada aastapalga piirmääraks 72 000 eurot. Eesti tippjuhtide, juhatuse esimeeste palgad on üldiselt kõrgemad, Eestis on sellise tasemega töötajate keskmine palk 82 000 eurot. Kui me võrdleme ettevõtete suurusjärke, siis ettevõtetes, kus on 500 ja enam töötajat, on selliste töötajate keskmine aastapalk 95 000 eurot. Kui me vaatame selliseid ettevõtteid, mis on käibe suuruselt võrreldavad sadama või Eesti Raudteega, rääkimata Eesti Energiast, mida on hinnatud Eesti kõige väärtuslikumaks ettevõtteks, siis sellistes suurettevõtetes on juhatuse liikme palk juba üle 100 000 euro, kõrgemas detsiilis isegi 165 000 eurot. See tähendab, et ka Eesti-siseselt tähendaks kehtestatav piirmäär kaks korda väiksemat tasu, kui on n-ö turuhind, mille alusel eelmisel aastal Eesti eraettevõtetes palka maksti. Muidugi tuleb lisada, et väga tihti pakutakse suurettevõtete juhtidele aktsiaoptsioone, võimalust saada hea töö korral ka osalust ettevõttes. Me teame, et riigiettevõtetes seda kunagi ei juhtu. Selles mõttes ei ole siin ka praeguseid palgatasemeid arvestades mingit anomaaliat. Need palgad ongi sellised. Me plaksutame käsi, kui endised hansapankurid Eestisse tagasi tulevad. Need tippjuhid ja talendid, keda me Eestisse ootame, tulevadki ainult väga kõrge palgaga tööd tegema. Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et Eesti Energia on mingi FIE suurusega kääbusettevõte. Selle käive on üle 900 miljoni euro, kasum üle 200 miljoni euro, dividendi riigile makstakse 70 miljonit eurot. See on väga suur ja väga kasumlik ettevõte. Tegelikult on kurb, et kogu see diskussioon keskendub suures osas Estonian Airile. Ma olen täiesti nõus, et see on väga piinlik lugu ja suur fiasko, mis seal toimunud on. Aga minu arust ei tohi seadusi ja poliitilisi otsuseid teha ühe anomaalia alusel. Anomaaliaid tuleb pidevalt ja igal pool ette. Minu teada on Estonian Air ainuke riigiettevõte, mis on kahjumis, ülejäänud on kasumis.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eesti riigi eelarve on 7,5 miljardit eurot. Eelmisel aastal tekitas kõvasti poleemikat RMK juhi palgatõus 6000 eurolt 7000 eurole, samamoodi Estonian Airi juhi palk. Selle üle avaldasid imestust peaminister, rahandusminister, keskkonnaminister jt. Kas te ei saaks ministritele soovitada, et nad loeksid äriseadustiku läbi? Äriseadustiku kohaselt võivad nad nõukogu iga minut tagasi kutsuda ega pea seda isegi põhjendama. Miks nad seda võimalust ei kasuta, kui neile nõukogu töö ei meeldi?

Aitäh! Sel teemal me komisjonis ei peatunud. Aga hästi lühidalt vastates võib öelda, et eks neid nõukogusid ole ju ka välja vahetatud. Estonian Airil on täiesti uus nõukogu, väidetavalt väga kompetentne. Erkki Raasuke on üks Eesti tippjuhte. Poliitikud on sealt nõukogust välja visatud. Vaatame, kas nüüd tuleb parem tulemus. Selles mõttes olen ma teiega nõus, et ministrid saavad juhtkonda vahetada ja seda tulebki teha, kui juhtkond hakkama ei saa.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite, et komisjonis peatuti Estonian Airi teemadel. Lõppkokkuvõte oli see, et kõik need äriühingud on hästi ja tulemuslikult hakkama saanud. Hiljem te küll ütlesite, et Estonian Air on omamoodi anomaalia. Minu küsimus ongi see: kas majanduskomisjon tõesti andis Estonian Airile niisuguse kõrge hinnangu, nagu te siin mainisite? Millise hinnangu siiski majanduskomisjon selle ettevõtte tööle andis?

Aitäh! Ma alustasin oma kokkuvõtet sõnadega, et riigile kuuluvate ettevõtete juhtimises on tehtud üksikuid vigu. Ma ei näinud komisjonis ühtegi inimest, kes oleks väljendanud arvamust, et Estonian Airis on kõik hästi. Küll aga pean meenutama seda, kui majanduskomisjon käis Estonian Airis. Tero Taskila tegi siis meile esitluse. Olgem ausad, ta oli veenev ja hea müügimees. Ükski koalitsiooni ega opositsiooni liige ei tõusnud püsti ega öelnud, et Taskila ajab täielikku jama. See on väga keeruline juhtum. Ma usun, et see on õppetund kõigile. Tagantjärele tark on muidugi hea olla, aga ette ei näinud seda keegi, ei opositsioon ega koalitsioon. Hästi lühidalt öeldes on Estonian Air anomaalia. Majanduskomisjoni liikmed seda veendumust ka jagasid.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Te jagasite väga õpetlikke andmeid selle kohta, kui palju saavad palka Estonian Airi ja Finnairi juhatuse esimees. Soomlase palk mulle meelde ei jäänud. Aga millise protsendi tulumaksu maksavad riigile tagasi Estonian Airi ja Finnairi juhatuse esimees?

Soomes on tulumaks kindlasti kõrgem, sellest olen ma teadlik, aga mis see täpne netosumma on, selle kohta jään vastuse võlgu. Seda ei arutatud ja mul neid andmeid ka ei ole.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on väga lühike küsimus ja jälle Estonian Airi kohta. Kes ikkagi vastutab selle olukorra eest? Kas te oskate öelda? Seal on kolm tasandit. Aga kes vastutab?

Üks mees, kes vastutas, on tänaseks lahti lastud, ja nõukogu on välja vahetatud. Opositsioonil on veel vahendeid oma meelsuse näitamiseks, kui nende arvates mõni minister või keegi teine on oma töö tegemata jätnud. Äriseadustikus on ju väga selgelt kirjas, millal keegi vastutab. Kas juhtimisvead olid tahtlikud või mitte? Kui keegi suudab tõestada, et ettevõte viidi sellisesse olukorda tahtlikult, siis käib jutt juba materiaalsest vastutusest ja see on eraldi teema. See tähendab tõenäoliselt kriminaaluurimist jne. Praegu puuduvad mul andmed, et keegi oleks ettevõtte tahtlikult sellisesse seisu viinud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Mõni aasta tagasi oli Eesti riigiettevõtetel selline probleem, et nõukogud ei suutnud ohjeldada juhatuste liikmete lisatasusid või tulemustasusid. Oli juhtumeid, kus tulemustasu küündis aastapalgani. Kuna nõukogud midagi ette ei võtnud, siis tuldi selle otsusega Riigikokku, muudeti seadust ja kehtestati piirang, et riigiettevõtete juhatuste liikmetele ei tohi tulemustasu maksta rohkem kui nelja kuupalga ulatuses. Selle otsuse järele oli vajadus, sest tasu ei tundunud õiglane. Riigikogul oli võimalus makstavaid palku piirata. Kas praegu tuleneb soovimatus palku piirata sellest, et majanduskomisjoni ja ilmselt ka Riigikogu saali enamus arvab, et need palgad on õiglased?

Me ei arutanud seda sellest vaatenurgast, kas palgad on õiglased või mitte. Hästi lühidalt räägin uuesti, võttes kokku arutelu sisu. Esiteks, üldfilosoofiline, riigiõiguslik pool: on eraõiguslikud äriettevõtted ja riigiasutused ning riik, mis on kaks erinevat asja. Teiseks, praktikas võib olla juhtumeid, kus tuleb leida inimene, kes juhiks ettevõtet kõrgema palga eest. Kas see on õiglane või mitte, seda ma ei tea. Sellisena me seda punkti komisjonis ei hääletanud.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Ma jätkan seda küsimust, mida alustas Viktor Vassiljev. Mul on üks väga hea tuttav, kes elab ja töötab Londonis. Ta tuli aastavahetuseks Eestisse ja jutustas sellise loo. Ta sai hea töötulemuse eest tulemuspalka, aga puhtalt kätte laekus talle 0,2% määratud summast. Seda on üsna võimatu uskuda, aga see on tõsi. See illustreerib väga hästi maksusüsteemi. Kas meie aktsiaseltside juhtide palkasid kaitstes on ikka korrektne võrrelda neid Euroopa Liidu teiste riikide analoogsete ettevõtete juhtide palkadega, sest tegelikult jääb meie ettevõtete juhtidele raha isegi rohkem kätte?

Ma kindlasti ei arva, et kui Sandor Liive aastapalgast, mis on 136 000 eurot, võtta maksud maha, et siis jääb talle rohkem kätte kui TeliaSonera juhil, kes sai palka 2,4 miljonit eurot. See maksumäär nüüd nii kõrge ka ei ole. Ma kasutasin neid andmeid, mis on veebis kättesaadavad. Need andmed kajastavad üldiselt brutopalka. Opositsioon heidab meile ette, kui väikesed on palgad Eestis ja kui suured on need Skandinaavias. Me räägime üldjuhul brutopalkadest, ka õpetajate ja arstide palkade puhul. Ma olen haruharva näinud uuringuid, kus võrreldakse netosissetulekuid. Ma palun vabandust, kui nende andmete võrdlus teid ei rahulda! Aga paremaid andmeid mul ei ole ja selline on üldlevinud praktika.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Teraselt kuulates võis sinu vastusest Eldar Efendijevi küsimusele välja lugeda isegi teatud vihje opositsiooni järgmistele sammudele. See selleks. Kas sa pead Reformierakonna ühe juhtiva parlamendipoliitikuna õigeks seda, mis on otsustatud, et tulevikus kuulub Estonian Air Rahandusministeeriumi, mitte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse?

Aitäh! Me seda majanduskomisjonis ei arutanud. Värskete andmete kohaselt ei ole seda otsust langetanud veel ka valitsus, see oli majandusministri arvamus. Aga ma ühtin selles mõttes peaministri täna infotunnis öeldud mõttega, et ühe ettevõtte liigutamine ühe ministeeriumi haldusalast lihtsalt teise ministeeriumi haldusalasse ei lahenda neid probleeme. Praegu on võib-olla probleem see, et majandusministeerium on liiga suur, ühel ministril ja kantsleril on juhtida liiga palju valdkondi ja ettevõtteid. Aga ma tõepoolest ei arva, et kiire lahendus oleks see, kui me viime näiteks lennunduse Jürgen Ligi ministeeriumi vastutusalasse, et siis probleemid kaovad. Ma ütlen taustaks, et Euroopas ja üldse maailmas on viimasel paaril aastal olnud vist ainult üksikuid kasumis lennundusettevõtteid. Me loeme iga nädal uudiseid lennundusettevõtete kohta, mis lähevad pankrotti. Lennunduses on väga keerulised ajad. Üldiselt on lennunduse käekäik ja lendajate arv maailmas hästi tihedalt seotud sisemajanduse kogutoodanguga. Kui on sügav majanduskriis, siis ka lennundus väga tõsiselt kannatab.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 301 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni seisukoha, et eelnõu 301 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 39 Riigikogu liiget, vastu 15 ja 1 jäi erapooletuks. Eelnõu 301 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 9. lisa heakskiitmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Olga Sõtniku!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! See seaduseelnõu oli majanduskomisjoni istungil arutlusel eelmise aasta 10. detsembril. Mingit arutelu ei toimunud ja muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei esitatud. Seetõttu otsustas komisjon konsensusega saata Vabariigi Valitsuse algatatud kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 9. lisa heakskiitmise seaduse eelnõu 269 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 16. jaanuaril, teha täiskogule ettepanek seaduseelnõu 269 teine lugemine lõpetada ning eelnõu seadusena vastu võtta. Mõlemad otsused võeti vastu konsensusega.
Mainin ainult seda, et selle seaduseelnõu menetlemise käigus selgus, et seadustamiseks esitatud 9. lisa kehtib Eesti Vabariigi suhtes juba alates 2011. aasta 30. novembrist. Selle lisa kiitis heaks Euroopa Liidu Nõukogu 25. mail 2010. aastal ning lisa tekst on avaldatud selle jõustumise päeval Euroopa Liidu Teatajas. Seaduse eesmärgina on eelnõu seletuskirjas nimetatud välissuhtlemisseaduse § 25 lõike 1 täitmist, mille kohaselt välislepingut muudetakse välislepingu sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. Me saatsime selle kohta kirja Riigikogu väliskomisjonile, et nad arutaksid, kas juba kehtivate, Euroopa Liidu Teatajas avaldatud välislepingute või nende muudatuste seadusega ex post heakskiitmine Riigikogus on asjakohane ja vajalik. Tegime ettepaneku, et kuna välissuhtlemisseadus on väliskomisjoni valdkond, siis nad võiksid kaaluda § 25 kehtiva redaktsiooni muutmise vajadust ja võimalust. Väliskomisjon vastas, et kuna tegemist on nende hinnangul laiema probleemiga, mis vajab Välisministeeriumi lisaanalüüsi, siis otsustati selle eelnõuga lõpuni minna ja see seadusena vastu võtta.
Seega panengi teile ette, et seaduseelnõu 269 tuleks seadusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 269 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teisel lugemisel tuleks teha lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele eelnõu 269. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused 
Poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 9. lisa heakskiitmise seaduse eelnõu 269 on seadusena vastu võetud.
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 211/2011 "Kodanikualgatuse kohta" rakendamise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägin teile lühidalt, mis on eelnõuga 276 juhtunud esimese ja teise lugemise vahel. Tuletan meelde, et tegemist on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 211/2011 ülevõtmisega. See määrus käsitleb kodanikualgatuses osalenud isikute autentimist.
Tegemist on küllaltki tehnilise teemaga. Muudatusettepanekuid sai esitada eelmise aasta 21. novembrini. Neid ei laekunud. Eelnõu jõudis uuesti põhiseaduskomisjoni päevakorda eelmise aasta 3. detsembril. Arutelu juures viibis Justiitsministeeriumi ametnik. Täpsustamist vajas vaid finantseerimine. Üks kodanikualgatus võib Riigi Infosüsteemide Ametile tekitada 5000 – 10 000 eurot kulu. On väga raske ennustada, mitu sellist algatust võib näiteks aasta jooksul tulla. Oluline on mainida, et isegi kui kodanikualgatused toimuvad ühes ja samas veebikeskkonnas, tuleb seda veebikeskkonda iga kord uuesti kontrollida. Oleme kokku leppinud, et vajalikud summad võetakse Vabariigi Valitsuse reservfondist, mis tähendab, et selle aasta riigieelarvet see ei mõjuta, kuna reservfond on ette nähtud ka selleks aastaks.
Komisjon otsustas saata eelnõu täna täiskogu istungi päevakorda ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada (see otsustati konsensusega). Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Andrei Korobeinik! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 276 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Me liigume järgmise punkti juurde. See on päevakorrapunkt nr 7, Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, kes te olete siia saali jäänud! Annan teile teisel lugemisel ülevaate tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõust. Tegemist on eelnõuga, mis kannab numbrit 275. Räägin lühidalt veel eelnõu eesmärgist. Nimelt, eesmärk on kõrvaldada teistes Euroopa Majanduspiirkonna riikides moodustatud lepinguliste investeerimisfondide ja Eesti sarnaste fondide ebavõrdne kohtlemine kinnisvaratulu maksustamisel. Probleemi tõstatas Euroopa Komisjon rikkumismenetluse raames. Eestis asutatud lepingulise fondi tulu ei ole seni maksustatud ja tulumaksu maksavad investorid, kui nad fondist raha kätte saavad. Kõnealune välismaine lepinguline fond peab aga tulumaksu maksma kohe, kui ta Eestis tulu saab, kuna hiljem puudub meil selle tulu maksustamise võimalus. Sellise erineva kohtlemise lõpetamiseks hakatakse eelnõu kohaselt maksustama ka Eesti lepinguliste fondide Eestis saadud kinnisvaratulu selle teenimise ajal. Välismaiste fondide olukord seaduse jõustumise korral ei muutu. Pensionifonde muudatus ei puuduta. Lisaks teeb eelnõu mõningaid sõnastuslikke täpsustusi muudes väärtpaberitulu maksustamise sätetes. Eelnõu jõustub 2014. aasta 1. jaanuaril.
Räägin paari sõnaga peale esimest lugemist komisjonis toimunud menetlusest. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud Riigikogust mitte ühtegi ettepanekut. Komisjon arutas eelnõu eelmise aasta 10. detsembril ja s.a 14. jaanuaril ning tegi eelnõus konsensuslikult ühe normitehnilise muudatuse: arusaadavuse ja loetavuse parandamiseks esitatakse sättes viite asemel täpne tekst. Muudatust on pikemalt selgitatud muudatusettepanekute loetelus.
Komisjon arutas eelnõu menetlemise käigus avaldatud arvamust, mille kohaselt muudab eelnõu füüsilise isiku poolt investeerimisfondi kaudu tehtud investeeringud ebasoodsamalt maksustatavaks võrreldes otseinvesteerimisega. Küsimus puudutas krediidiasutuste poolt hoiuselt makstud teatud intressi ja dividenditulu, mis on füüsilisele isikule maksuvabad. Sellise küsimuse tõstatas üks advokaadibüroo. Rahandusministeeriumi spetsialistide rahanduskomisjonis antud selgituste kohaselt käesoleva eelnõuga nimetatud küsimustes praegust maksustamiskorda ei muudeta. Eelnõuga tehakse nimetatud valdkonnas täpsustused, mis sätestavad selgemini maksustamise reeglid. Andes lepingulisele investeerimisfondile lisaks kõnealuste füüsiliste isikutega samad maksuvabastused, loodaks fondile ilmne eelisseisund teiste investeerimisvormide ees. Näiteks puudub füüsilistel isikutel nimetatud näidete puhul enne maksustamist seonduvate kulude ja kahjude mahaarvamise võimalus, nagu konkreetselt fondidel. Erinevate investeerimisfondide vahendusel teenitud tulude maksustamisel ei ole võimalik tagada absoluutset neutraalsust ja vaadata kogumis kõiki konkreetse investeerimisvormi maksureeglite eeliseid ja miinuseid. Seetõttu võivadki konkreetselt varalt erineva investeerimisvormi vahendusel teenitud netotulu ja maksusummad erinevad olla.
Komisjonis tunti huvi ka lepinguliste investeerimisfondide ja füüsiliste isikute maksustamise võrdluse vastu naaberriikidega. Komisjonis nenditi, et võrdlust on keeruline tuua, seda tuleb teha üldistades, kuna maksusüsteemid on riikides erinevad, soodustused ja maksuastmed on erinevad. Selles mõttes on neid kindlasti raske võrrelda.
Lõpetuseks ütlen, et komisjon tegi konsensuslikud otsused: eelnõu teine lugemine lõpetada ning teise lugemise lõpetamise korral teha kolmas lugemine 23. jaanuaril s.a. Aitäh teile!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Sven Sester! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Vaatame läbi muudatusettepaneku, mille on teinud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek oli arvestada seda täielikult. See on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 275 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Arto Aasa!

Tere jälle! Planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 247 oli Riigikogu täiskogus esimesel lugemisel 2012. aasta 26. septembril. Tuletan teile lühidalt meelde, et jutt on joonehitiste planeeringutest (joonehitised on maanteed, raudteed, gaasijuhtmed ja kõrgepingeliinid). Seaduseelnõu eesmärk on lihtsustada nende ehitiste planeeringute vastuvõtmist niiviisi, et kui maakonnaplaneeringusse on joonehitis sisse kantud, siis tuleb see automaatselt 30 päeva jooksul kanda ka kohaliku omavalitsuse üldplaneeringusse.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 10. oktoobril 2012. aastal kella 18-ks, ei laekunud Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu algataja esindajalt laekus komisjonile ettepanek täiendada eelnõu kolme muudatusega. Esimene puudutas planeeringute kooskõlastamisega seonduvat, teine juba kehtestatud maakonnaplaneeringute jõustumist ning kolmas käsitles looduskaitseseaduse täiendamist. Samuti pöördus komisjoni poole Kaitseministeerium, kes tegi ettepaneku vähendada ministeeriumi halduskoormust planeeringute kooskõlastamisel. Kirjalikult pöördus majanduskomisjoni poole MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing.
Eelnõu esimese ja teise lugemise vahel, täpsemalt, 26. oktoobril kogunes minu kui juhtivmenetleja juhtimisel eelnõu ettevalmistav töörühm, mille töös osalesid inimesed Siseministeeriumist, Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnast, Maanteeametist, Harju Maavalitsusest, Eesti Linnade Liidust ja Eesti Maaomavalitsuste Liidust. Teisisõnu olid koos selle valdkonna Eesti parimad asjatundjad. Arutasime töörühmas läbi eelnõu esimesel lugemisel tekkinud küsimused ja uued laekunud ettepanekud ning vormistasime need seejärel majanduskomisjonile otsustamiseks.
Juhtivkomisjon arutas planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu muudatusettepanekuid ja eelnõu edasist menetlemist oma istungitel eelmise aasta 5. novembril, 19. novembril ja 3. detsembril. Istungitel osales eelnõu algataja esindajana Siseministeeriumi planeeringute osakonna juhataja Martina Proosa ning regionaalarengu osakonna õigusnõunik Külli Heinla. Eelnõu algataja esindajad andsid muudatusettepanekute kohta lisaselgitusi ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele. Majanduskomisjon otsustas täielikult arvestada kõiki töörühmale arutamiseks pakutud ettepanekuid. Nende täpsem sisu ja loetelu on toodud eelnõu seletuskirjas. Hea meelega võin neid hiljem ka pikemalt tutvustada. Olgu öeldud, et olulisi muudatusi eelnõu algtekstis ei tehtud. Ka praegu on eelnõu peamine eesmärk bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine.
Lõpetuseks räägin majanduskomisjoni otsustest. Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 2013. aasta 16. jaanuaril ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis tehakse ettepanek suunata eelnõu kolmandale lugemisele 2013. aasta 23. jaanuaril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Otsuste poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 4. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Arto Aas! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Esimene ettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Teine muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud. Kolmas muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. Neljas muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. Viies muudatusettepanek on samuti majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. Kuues muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 247 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Oleme lõpetanud töö tänase päevakorra punktidega. Head kolleegid, suur tänu kõigile! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.34.