Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Head külalised! Alustame 12. detsembri infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Head ametikaaslased, kuna meil on väga palju registreeritud küsimusi – tervelt seitse –, siis lepime kokku, et neist igaühe juures saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Toobal, vastab peaminister Andrus Ansip ja teemaks on riigisaladuse lekkimine. Priit Toobal, palun!

Lugupeetud peaminister! Tänavu 7. detsembril tuli ilmsiks, kuidas Kaitsepolitseiamet saatis ministritele ja presidendile salajase raporti, milles viidati võimalikele riskidele riigifirma EVR Cargo uue juhi otsimisel. Riigisaladuse eesmärk on tagada Eesti Vabariigi julgeolek, kaitstes riigisaladust avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikutele teatavaks saamise eest. Kuidas hindate peaministrina asjaolu, et Kaitsepolitseiameti salajane raport lekkis ajakirjandusse, ning kas teile on teada, kuidas see juhtus? Ja kui ei ole teada, kas te peate vajalikuks uurida, kuidas see raport meediale teatavaks sai?

Olen sellesisulist artiklit lugenud ja loetu põhjal ei saa kuidagi järeldada, et riigisaladusega kaetud raport on avalikuks saanud. Avaldatu üldistuse tase on selline, et selle puhul ei ole mingit alust väita, et avaldatud on riigisaladusega kaitstud informatsioon. See, et Kaitsepolitseiamet koostab eri valdkondade kohta ülevaateid Vabariigi Presidendile ja ministritele, ei ole riigisaladus. See on Kaitsepolitseiameti igapäevatöö osa. Ei ole põhjust väita ka seda, et pelk riigisaladusega kaitstud dokumendi olemasolu fakti avalikuks tulek on kuidagi käsitatav riigisaladuse avalikuks tegemisena. Selle üle on mitmes kriminaalasjas vaieldud, kas ühe dokumendi olemasolu fakt on saladus või mitte, ja jõutud järeldusele, et dokumendi olemasolu iseenesest ei ole saladus. Küll aga oleks mul peaministrina hea meel, kui üleüldse riigisaladusega kaitstud informatsiooni olemasolu või selle puudumine ei leiaks käsitlemist ajakirjanduses. Kõik, kellel on selles mõttes tundlikku informatsiooni, peaksid sellega hoolikalt ringi käima.

Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma olen nõus, et sõna-sõnalt pole raport vähemalt siiani veel tõesti avalikuks saanud, ent selle sisu, mis puudutab selgelt ühe isiku n-ö personaalküsimust, on ju ikkagi avalikuks saanud. Aga ma küsin mõnevõrra laiemalt. Kui palju esineb selliseid olukordi, kus Kaitsepolitseiameti hoiatusi, et riigi julgeolekut ähvardab oht, ei võeta arvesse, et nendele ei reageerita? Ja kes konkreetselt otsustab, millist Kaitsepolitseiameti raportit tuleb pidada oluliseks ning arvestada, millist aga mitte?

Nagu ma juba ütlesin, on ülevaadete koostamine Kaitsepolitseiameti igapäevatöö osa ja loomulikult nendes ülevaadetes viidatakse ka mitmesugustele ohtudele. Samas ei maksa minult oodata seda, et ma hakkaksin konkreetse salajast informatsiooni sisaldava dokumendi sisu lahkama siin kaamerate ees. Riigisaladusega tuleb kaitsta tõepoolest tundlikku informatsiooni – ainult sellist informatsiooni, mille kaitsmist näeb seadus ette. Salastada ei tohi ei rohkem ega vähem, kui seadus ette näeb. Kui aga riigisaladusega kaitstud informatsioon on tõepoolest avalikuks saanud, siis peavad Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur kõik asjaolud välja selgitama. Nemad tegutsevad teatavasti sõltumatutena ja peaministrina ei kavatse ma kuidagi nende institutsioonide tegevusse sekkuda.

Teine täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Lugupeetud peaminister! Nüüd ma lähen uuesti selle ühe juhtumi juurde tagasi ja küsin natuke konkreetsemalt. Kuidas te hindate asjaolu, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ei võtnud Kaitsepolitseiameti raportit EVR Cargo juhatuse esimehe valimisel arvesse, et selle raporti sisuga ei arvestatud?

Ma jätaksin isegi hindamata selle, kas majandus- ja kommunikatsiooniminister võttis raportis oleva informatsiooni arvesse või ei võtnud. Kui see raportis olev informatsioon on salajane, siis meil ei ole voli sellega arvestamise või mittearvestamise üle siin saalis diskuteerida. Teiseks, äriühingu juhatuse esimehe valib nõukogu ja mulle teadaolevalt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts selle äriühingu nõukogu liige ei ole.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kalev Kallo, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma soovin veidi täpsustada. Teie kinnitusel fakt, et on selline kiri, ei ole iseenesest riigisaladus. See võib täiesti õige olla. Aga ajalehest võis lugeda ka seda, et raporti sisu rääkis ühest konkreetsest inimesest, keda ei tohiks usaldada. Sellest võib järeldada, et mitte ainult kirja olemasolu, vaid ka sisu on ikkagi lekkinud. Kas te olete minuga selles suhtes nõus?

Ma ei saa selle raporti sisu kommenteerida, seetõttu pole mul võimalik kinnitada teie väidet sisu lekkimise kohta ega ka seda ümber lükata. Küll aga saan kinnitada seda, et riigisaladuse lekkimise puhul peab sekkuma Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur, ning mulle teadaolevalt pole neist kumbki leidnud, et ajakirjanduses avaldatu oleks käsitatav riigisaladusega kaitstud informatsiooni avalikustamisena.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud peaminister! On ju fakt, et see lugu sai avalikuks. Mõlemad osapooled avalikult diskuteerisid ajakirjanduses teema üle, kas keegi on riigile ohtlik või ei ole ohtlik. Kas valitsusel on plaan korraldada sisejuurdlus, et tulevikus selliseid intsidente vältida?

Kui keegi peale nimetatud institutsioonide ehk Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri peaks korraldama juurdluse, siis võiks see olla Riigikogu eriteenistuste järelevalve erikomisjon. Selle komisjoni pädevuses peaks just niisuguste küsimuste lahendamine olema. Ma möönan, et ülevaadete koostamise eesmärk on tagada riigi huvides tegutsemine ning anda otsustajatele selleks vajalikku informatsiooni, kuid ajakirjanduses avaldatu põhjal võib teha järelduse, et otsustajateni ei olnud põhimõtteliselt võimalik seda informatsiooni viia, sest otsustajatel puudus ligipääs riigisaladusega kaitstud informatsioonile. Võib-olla võiks tulevikus lahendus olla selles, et ligipääs riigisaladusega kaitstud informatsioonile antakse ka nendele, kes riigi jaoks oluliste ettevõtete juhte ametisse nimetavad. See teema aga on eelkõige parlamendiliikmete diskuteerida.

Aitäh! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Kajar Lember. Sellele vastab regionaalminister Siim Valmar Kiisler, teemaks on haldusreform. Kajar Lember, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Käesoleva aasta alguses koostasid üleriigilised omavalitsusliidud ehk valdkonna parimad pojad ja tütred teile päris põhjaliku kirja, mil moel tuleks meie halduskorralduses edasi liikuda. Praktikute pakutud ideed aga teile või valitsuskoalitsioonile ei sobinud. Kuna Isamaa ja Res Publica Liidu kinnisidee "Üks maakond – üks omavalitsus" ka koalitsioonipartnerile ja suuremale osale üldsusest ei sobi, siis raputasite kõikidelt vanadelt plaanidelt tolmu maha ja küsisite sügisel arvamust nn Kiisleri six back'i kohta. Minu teada praegune tulemus justkui toetab nn tõmbekeskuste Eesti mudelit. Tore! Aga minu küsimus on, mis edasi saab. Kas me selle valitsuse tegevuse lõpuni elame õndsas teadmises, mis justkui on parim variant, aga valitsus eesotsas viimast korda ametis oleva peaministriga ei otsusta tegelikult midagi, et halduskorraldust ajakohastada?

Siin oli mitu telge. Kõigepealt see, mida arutati aasta alguses omavalitsusjuhtide konverentsil. Üks pakutud variantidest sisaldub ka nende kuue mudeli hulgas, mis minu pöördumises sisalduvad. Olen Eesti jaoks välja pakkunud mitu võimalikku arenguteed. Olen proovinud teha ka väga kiireid otsuseid, et nende abil edasi liikuda, aga paraku on need valusad teemad, mis puudutavad paljusid inimesi, ja seepärast on asjaomased otsused pika vinnaga.
Mul on hea meel, et esmaspäeval jõudis ka Riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm seisukohale, et tuleb jõuda konsensuslikule otsusele. Otsusele tuleb jõuda juba järgmisel aastal ja muudatused võiksid realiseeruma hakata aastal 2017. See on väga pikk aeg. Ma juhin tähelepanu, et me tegelikult räägime struktuuridest, mis on paika loksunud vähemalt 20 aastat tagasi. Kui ma võrdlen sellega, kuidas Soomes arutatakse omavalitsusstruktuuri muudatusi, siis seal räägitakse sellest, mis hakkab juhtuma 20 aasta pärast. Kui me suudaks niigi palju ette võtta, et räägiks sellest, mis hakkab juhtuma aastal 2017, siis oleks see arutelu palju pingevabam. Usun aga, et nii siin saalis kui valitsuses on võimalik kokkuleppele jõuda.

Esimene täpsustav küsimus, Kajar Lember, palun!

Ma saan aru, et sel ja järgmisel aastal ei juhtu midagi, aga teadupärast võetakse täna suure tõenäosusega vastu järgmise aasta eelarve. Teise lugemise järel oli seal 50 000 eurot ja pärast tänast jääb sinna Siseministeeriumi reale tõenäoliselt 30 000 eurot haldusreformi ettevalmistamiseks. Küsingi lihtsalt ja konkreetselt: mida selle raha eest aastal 2013 tehakse?

See ettepanek on sündinud Riigikogus ja meie oleme ministeeriumis sellise rahaeralduse üle väga rõõmsad. Kui Riigikogus eelarve niisugusena vastu võetakse, siis soovime seda raha kasutada näiteks projektijuhi palkamiseks, et töötada edasi nende mudelite baasil, mis on aruteludel laiemat toetust leidnud. Praegu räägitakse eelkõige tõmbekeskuste mudelist, maakondade mudelist ja omavalitsusliitude mudelist. Ma arvan, et see on paras projektijuhtimise töö neid mudeleid edasi arendada, kaasata veelgi laiemat seltskonda inimesi, et jõuda tulemuseni, mis rahuldaks enam-vähem kõiki.

Kajar Lember, teine täpsustav küsimus, palun!

Ma jätkaksin raha teemal, kuna sellest on palju räägitud. Ka me ise oleme seisukohal, et ainult halduskorralduse muutmisest jääb väheseks, vaja oleks tõelist riigireformi. Ma olen sellega vägagi nõus. Justiitsministeeriumi eelarvereal on riigireformi ettevalmistamiseks kirja pandud lausa 50 000 eurot. Kas te olete kursis, mida nemad teha plaanivad ja kas sellel on mingi seos Siseministeeriumi tehtavaga?

Eks riigis tuleb kogu aeg igasuguseid asju reformida. Mina olen seisukohal, et kõigis valdkondades korraga reforme teha ei saa, peab ikkagi lähenema valdkondade kaupa. Kui me räägime omavalitsusreformist, siis sellega seoses on viidatud eriti sellisele riiklikule struktuurile nagu maavalitsused. Üks asi oleks, kui meie omavalitsuste suurus ja suutlikkus ilmselgelt kasvaks. Ma toon konkreetse näite. Kui Põlvamaa arengukavva on kirjutatud, et tulevikus võiks seal olla kaks omavalitsust, siis selles võtmes oleks praegune Põlva Maavalitsus kindlasti hoopis teistsuguste ülesannetega. Selge, et maavalitsuse reform tuleks sellega kaasa. Samas ma kindlasti ei söanda maavalitsuste reformi nimetada riigireformiks. Mis puutub Justiitsministeeriumi, siis ootan nagu teiegi põnevusega sealt tulevaid ettepanekuid, millistes valdkondades ja mida veel täiendavalt riigi institutsioonide osas reformida.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Haldusreformist on juba nii palju räägitud, et sellest võib kirjutada raamatuid. Ja ma saan aru, et veel viis aastat seisab seda ees. Tahaksingi küsida teilt, härra minister, kas teil ei ole sellest tööst kahju – kogu vaev kaob ju nagu vesi liiva. Seadus ei luba muuta piire üks aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi. Nii et võib-olla ootame parem ära 2015. aasta ja hakkame siis seda tööd tegema?

Hea küsimus! Kui ma tegin oma ettepanekud aastal 2009, siis öeldi, kuhu sa kiirustad, vaatame, mis juhtub aastal 2013. Täna mulle öeldakse, et oi-oi-oi, 2013 on kohe käes, enam ei jõua, proovime parem edaspidi. Kogemus on lihtsalt õpetanud, et selleks, et midagi muuta näiteks aastal 2017, tuleb tööd teha täna ja otsida konsensust täna, et muudatused 2017. aastal viimaks ellu viia. Kahjuks on need protsessid väga pikaajalised.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Te olete regionaalminister olnud pea viis aastat. Kui te ametisse astusite, lubasite haldusreformi tõsiselt käsile võtta. Minu küsimus on selline: kas need reformid on selle viie aastaga reaalselt lähemale tulnud või kaugemale läinud? Minu arvates on need lähemale tulnud, kuna tänu meie poliitikale lõpeb paljudel omavalitsustel lihtsalt raha ära. Aga mis te arvate: kas on lähemale tulnud või kaugemale läinud?

Pean tunnistama, et kui ma enam-vähem viis aastat tagasi ametisse astusin, siis ma prioriteedina haldusreformi ei nimetanud. Ma rääkisin väga palju kohalike omavalitsuste vabatahtliku ühinemise soodustamisest. Paraku näitas aeg, et kui me ei tee omavalitsusreformi, siis suurem osa tööajast kulub tagajärgedega tegelemisele. See, et paljude omavalitsuste suutlikkus on väike – siin ei tohi muidugi täiesti üldistada, aga jutt on paljudest omavalitsustest –, viib selleni, et ka mitmed riiklikud struktuurid tegelevad probleemidega, mis võiksid olla lahendatud omavalitsuse tasemel kohalike otsustega. Sellepärast ma pean muudatusi hädavajalikuks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps, vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teemaks on hariduse rahastamine. Ka siin saan lubada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme tähelepanelikult jälginud teie intervjuusid ja muid ütlemisi pärast seda, kui kohalikud omavalitsused on Rahandusministeeriumist esimesed kontrollarvud saanud. Tõepoolest on nii mõnigi kohalik omavalitsus saanud eelarve, mis ei anna neile mitte 11% õpetajate palga tõusu, rääkimata 20 lisaprotsendist. Osal on eelarvesummad lausa väiksemad. Te olete öelnud, et nii ongi – rahvas on ümber paiknenud, laste arv on vähenenud ja midagi pole teha. Sellest tulenevalt on mul küsimus: miks te ei tõsta õpetajate palga alammäära nii palju, et see tegelikult tagaks õpetajate palga tõusu, vaid räägite umbmäärastest protsentidest, lisarahast koolis, mis tegelikult paraku kooli ei jõua?

Siin oli minu arvates kolm küsimust. Kõigepealt kõlas väide, et vaatamata üldisele palgatõusule enam kui 11% peaks mõningates kohalikes omavalitsustes Rahandusministeeriumi esialgse rehkenduse kohaselt õpetajate palkadeks minev summa kahanema. Tõsi ta on – kui lapsi ikka enam üldse ei ole, siis on arusaadav, et ka endise arvu õpetajate ülalpidamine ei ole vajalik ega ka mõistlik ning seetõttu tuleb kohalikul omavalitsusel ka haridusvaldkonnas teha ümberkorraldusi. Paljud kohalikud omavalitsused on seda teinud.
Tõsi, on ka kohalikke omavalitsusi, kes seda teinud ei ole. Viimased omakorda jagunevad kahte kategooriasse. On ühed, kes ei ole ümberkorraldusi teinud ja on leidnud lisaraha oma eelarvest, mida tuleks ju igati tervitada, ja on omavalitsusi, kes ei ole ümberkorraldusi teinud ega ka oma eelarvest lisaraha leidnud. Seal paraku tuleb õpetajatel leppida tõepoolest miinimumilähedaste palkadega.
Nüüd küsimus, miks me ei ole miinimumpalka tõstnud rohkem kui 715 euroni. Võiks muidugi tõsta 715%, ehkki ma kardan, et sellisel juhul ülejäänud töötajate kadedusel ei oleks piire. Üldiselt aga peaks alampalga ja keskmise palgaraha suurendamine käima käsikäes. Kindlasti me soovime kasvatada koolijuhi rolli ja otsustusvabadust, kaasa arvatud palgaraha suunamisel sinna, kus töö tulemused on silmapaistvamad. Niisugune motiveerimine minu arvates on ka hariduses, kaasa arvatud ülikoolides põhjendatud, täpselt samuti, nagu see on põhjendatud ka kõikides teistes valdkondades.

Esimene täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!

Hea minister! Lugesin teie paari päeva taguseid sõnu mõlemas suuremas päevalehes. Te tõite väga selgelt välja, et kui kohalikus omavalitsuses on keskmine elatustase üsna madal, siis on õpetajate palgad keskmisest juba kõrgemad ja see tekitab pingeid. Kas teie haridus- ja teadusministrina olete endiselt palkade alammäärade tõusu poolt või leiate, et need võiks oleneda kohalikest oludest? Kas need peaks olema näiteks nagu lasteaiaõpetajate palgad ja päris palju varieeruma?

See on väga põhimõtteline küsimus. Minu paremat teadmist pidi, kui Eestis praegune üldhariduse rahastamise korraldus välja mõeldi, siis peeti äärmiselt oluliseks, et õpetajate palgad oleksid üle riigi vähemalt ühtse miinimumtasemega. Ma tean, et palkade erinevus omavalitsuseti ja isegi maakonniti on üsna suur, ulatudes üle 30%. Ongi nii, et palk, mis mõnes piirkonnas on madal, võib teises piirkonnas tunduda kõrge. Eestis on kohalikke omavalitsusi, kus kõige kõrgemad palgad on õpetajatel.
Ma siiski ei arva, et selline ebavõrdsus, mis objektiivselt olemas on, peaks sundima meid hariduspoliitikas võtma vastu otsuseid, et õpetajate palgad tuleks suhestada kohaliku omavalitsuse või maakonna keskmisega. Hoiaks siiski kinni üldisest üleriigilisest miinimumist. Küll aga tasuks kaaluda, kas mitte jätta kohalikele omavalitsustele õigus otsustada mõningal määral ka õpetajate palkade üle, kui need pinged muidu ülearu suureks kasvaksid. Kohalikud omavalitsused on teinud ettepaneku, et nende volikogudele jääks ka õigus suunata õpetajate palkadeks ettenähtud raha osaliselt ümber teiste hariduskulude katmiseks. Seda, ma arvan, võiks põhikooli- ja gümnaasiumiseadust käsitledes siin Riigikogus arutada, kaaludes nii poolt- kui vastuväiteid.

Teine täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!

Hea minister! Kindlasti on küsitavaid ja huvitavaid momente hariduse rahastamises veel, aga mul on väga konkreetne küsimus: millises ulatuses võib järgmisel aastal hariduse toetusfondi kasutada tugiteenustega seotud palkadeks? Kas sellest rahast, mis kohalikule omavalitsusele palgafondi jaoks eraldatakse, võib maksta ka logopeedidele, koolipsühholoogidele, eripedagoogidele ja sotsiaalpedagoogidele?

Alates 2010. aastast on õpetajatele ja juhtidele ette nähtud palgaraha Vabariigi Valitsuse määrusega lubatud kasutada ka tugispetsialistidele tasu maksmiseks. Selle tõttu langes õpetajate palk, mis moodustas 2009. aastal 103% võrreldes riigi keskmisega, 2010. aastal 99%-ni riigi keskmisest ja 2011. aastal 95%-ni riigi keskmisest. Nii et võimalus suunata õpetajate palgaraha ka tugispetsialistidele on tegelikult õpetajate sissetulekuid riigi keskmisega võrreldes kahandanud. Ma arvan, et me ei peaks seda protsessi jätkama, ja olen teinud ettepaneku viia Vabariigi Valitsuse määruses sätestatu kooskõlla põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, mis ühemõtteliselt ütleb, et riigieelarvest toetatakse õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu. Tõsi, meie kaudsete hinnangute kohaselt on kohalikud omavalitsused vähemalt 3,3 miljoni euro ulatuses katnud õpetajate palgarahast ka tugispetsialistide palkasid, nagu määrus lubab. Olen teinud ettepaneku – loodan, et lähiajal saab seda ka arutada –, et selle aasta toetusfondi jäägist, mis hinnanguliselt peaks olema 3,4 miljonit eurot, saaks 2013. aastal maksta ka tugispetsialistide palku nendes omavalitsustes, kus selline praktika on juurutatud. Pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlust Riigikogus oleks aga alates aastast 2014 rahastamine täies vastavuses seadusega. Kui seal on tugispetsialistide rahastamine ette nähtud, siis on ette nähtud ka raha riigieelarves.

Tarmo Tamm, palun!

Härra minister! Teie suust sai kuulda päris huvitavaid ütlemisi. Need omavalitsused, kes on kasutanud tugispetsialistidele maksmiseks õpetajate palka, saavad ka järgmisel aastal seda teha. Need omavalitsused, kes seda ei ole kasutanud, jäävad ilmselt kaotajaks. Teine huvitav ütlemine oli, et küll kohalikud omavalitsused selle lisaraha leiavad, see on nende ülesanne. Aga ma küsin, härra minister: kuidas teid ei pane muretsema kohalike omavalitsuste eelarvest palka saavad lasteaiaõpetajad, huvikoolide õpetajad ja tugispetsialistid? Huvitav, kust nende palga tõstmiseks raha leitakse? Kohalike omavalitsuste eelarvetes seda küll ei ole. Ja kohalike omavalitsuste eelarve suurus sõltub eelkõige Vabariigi Valitsuse tahtest. Kuidas nendele siis raha leida?

Hea küsija! Riigil on riigi kohustused ja kohalikel omavalitsustel on omavalitsuse kohustused. Need kohustused on sätestatud seaduses. Ma usun, et õigusriigina peaksime seadustest kinni pidama.
Mis puutub nende haridustöötajate palkadesse, kes ei ole õpetajad ega koolijuhid, siis loomulikult valmistab mulle nendegi palkade tase muret. Teatavasti kasvab järgmisel aastal riigieelarve hinnanguliselt 1,1%. Kohalike omavalitsuste eelarve maht kasvab eelseisval perioodil kõvasti rohkem, esialgsetel hinnangutel üle 4%. Ma usun, et niisuguse kasvu tingimustes tuleb otsustada prioriteedid, millele lisaraha eraldatakse, ka kohalike omavalitsuste tasemel. Kui edaspidi peetakse tarvilikuks, et riik võtab kohalike omavalitsuste kohustusi üle suuremal määral, kui seadused praegu sätestavad, siis tasub seda arutada. Tugispetsialistidest rääkides ma sellel juba peatusin. On olnud ka ettepanekuid riigistada kogu haridussüsteem. Nii radikaalseteks sammudeks, ma arvan, Eesti riigis vajadust ei ole. Enamik omavalitsusi saab üsna edukalt hakkama neile pandud hariduskorralduslike ülesannetega, sh ka töötasu maksmisega oma töövõtjatele haridussektoris.

Inara Luigas, palun!

Austatud haridusminister! Ei ole saladus, et maakoolide juhid on asunud oma koolide eest võitlema. Näiteks Võrumaa Mõniste kooli direktor Maarika Niidumaa kirjutas ühes artiklis, et kui hariduspoliitikas rõhutatakse tugevate maakoolide säilitamise ja toetamise olulisust, siis praktikas töötab praegune koolide rahastamise süsteem hoopis sellele vastu. Uue õppekavaga ning gümnaasiumi- ja põhikooliseadusega pannakse koolile ja koolipidajale hulk kohustusi, näiteks tuleb õppekava kohaselt kasutada õppe-kasvatustöös varasemast rohkem õppekäike jne. Mõniste kooli direktor arvab, et linnakooli lapsed on sellega seatud eelisolukorda. Ka näiteks Lümanda õpetajad on teinud pöördumise, kus nad arvavad, et rahastamismudel ei tohiks olla selline, et suured koolid saavad lubada õpetajatele paremaid palga- ja töötingimusi jne. Kas te olete selle pöördumise kätte saanud ja mida te selle kohta arvate?

Ma olen selle pöördumise kätte saanud. Tõe huvides on asjakohane märkida, et väikekoolide rahastamine on ka praegu märksa suurem kui suurte koolide rahastamine. Kohati on see lausa mitu korda suurem. Kas see on piisavalt suur? Ma arvan, et selle üle võib diskuteerida, aga ühest üsna põhimõttelisest probleemist ei saa mitte mingisuguste trikitamistega üle ega ümber. Kui ei ole enam ühtegi last, siis ei ole mõistlik ka õpetajatele palka maksta. Praegu me paraku oleme sunnitud kohalikes omavalitsustes maksma palka ka gümnaasiumiõpetajatele, kelle klassis õpib ainult kaks last, kes mõlemad seisavad lõpupildil klassijuhataja kõrval. Niisuguste probleemide lahendamine, nagu ma olen korduvalt rõhutanud, ei saa seisneda lisaraha eraldamises. Pigem aitab mõistlik koolikorraldus.
Mis puutub taotlustesse, mida maaväikekoolid on esitanud, siis kindlasti tahaks neid arvesse võtta uue rahastamismudeli väljatöötamisel. See rahastamismudel, mille alusel praegu eraldatakse kohalike omavalitsuste koolidele raha, on paljuski nende probleemide ja ka rahulolematuse põhjuseks, millele ka teie siin viitasite. Usun, et meil on kohustus säilitada eelkõige põhikoolid. Kui põhikoolide seas veidi tähelepanelikumalt ringi vaadata, siis näeb, et I ja II astme haridust saab igal pool Eestis niisugusel kaugusel kodust, mis on laste ea seisukohalt igati mõistlik. Mis puutub aga keskharidusse ja kõrgharidusse, siis selle andmist igas kohalikus omavalitsuses tagada ei ole võimalik ega ka mõistlik. Need kulutused on arukas kokku hoida.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Jaak Allik. Teemaks on kohalikele omavalitsustele eraldatavad hariduskulud. Vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud minister! Teatavasti on 2013. aasta eelarves kohalike omavalitsuste hariduskulude toetuseks minevat summat suurendatud vaid 0,17%. Ministeerium lubab palgatõusu 11%. Oma artiklis, mis ilmus üleeilses Postimehes, te ütlete, et õpetajate palga toetusi on suurendatud 143 miljonilt 160 miljonile ning et 12,4 miljoni ulatuses on riik võtnud endale senised omavalitsuse kohustused. Siit võib järeldada, et tolle vahe 4,6 miljonit peavad katma omavalitsused. Asi oleks nagu selge. Paraku Vabariigi Valitsuse 2012. aasta 5. aprilli määruse nr 32 § 3 kohaselt on õpetajate, koolijuhtide ja tugispetsialistide palgarahaks ja täienduskoolituseks 2013. aastal ette nähtud 167 miljonit. Võtame sealt 3% täienduskoolituseks ja 3,3 miljonit tugispetsialistidele ära, nagu te äsja ütlesite – jääb 159,1 miljonit, mitte 143 miljonit, nagu väidate teie. Kuidas te seda seletaksite?

Hea küsija! Seda peab seletama tõesti, sest see on teile ilmselt raskesti arusaadav. Aga nii nagu teie loete ette arve, püüan ka mina seda teha. Kõigepealt, Vabariigi Valitsuse 2012. aasta määrus käsitleb raha jaotamist 2012. aastal ega ütle 2013. aasta kohta mitte silpigi. Kogu hariduse toetusfondi maht 2012. aastal oli 200,8 miljonit eurot. See null koma protsendine tõus, millest te räägite, on formaalselt õigesti rehkendatud: kohalike omavalitsuste haridustoetuse suurus 2013. aastal on 200,9 miljonit eurot. Aga nagu juba öeldud, sellele lisanduvad kohustused, mis on võetud haridusministeeriumi eelarvesse – kokku mahus 12,4 miljonit eurot. Seega kogukasv on 12,5 miljonit eurot ehk üle 6%.
Mis puutub õpetajate palga rahasse, siis õpetajate töötasu toetus, mis sel aastal oli 149,8 miljonit eurot, kasvab järgmisel aastal 160 miljoni euroni, kusjuures 5,7 miljonit eurot võetakse Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest täiendavalt kohalike omavalitsuste alluvuses olnud või nende kaudu rahastatud erakoolide ja asutatud riigikoolide kulude katteks. Nii et kokku on selles sektoris lisaraha 15,9 miljonit eurot, mis, nagu juba öeldud, on üle 11% haridusrahast. Seega võrreldavates tingimustes on kasv 143-lt miljonilt 160 miljonile, nagu ka minu artiklites märgitud.

Esimene täpsustav küsimus, Jaak Allik, palun!

Hea küll, ega ma nüüd hästi aru ei saanud, aga eks me nende arvudega võime edasi tegelda. Mul on nüüd järgmine küsimus. Te olete poolteise aasta jooksul korduvalt rääkinud ja kirjutanud sellest, et kohalikule omavalitsusele minev haridustoetus ei jõua teinekord koolideni. Olete selle jutuga paljud omavalitsused ära pahandanud. Kas teil on tuua mõningaid konkreetseid näiteid omavalitsustest, kus hariduse raha on mujale läinud, mitte koolidele?

Ma ei ole kunagi väitnud, et haridusraha läheb kuhugi mujale kui koolidele. Ja ei olegi mingit alust seda väita, sest teatavasti kõik omavalitsused lisavad oma kohustuste katteks koolide eelarvesse arvestatavaid summasid enam-vähem samas mahus, kui riik selleks eraldab. Seetõttu on alati korrektne väita, et kogu riigilt saadud raha läheb haridusse. Küll aga on võimalik Rahandusministeeriumi saldoandmike põhjal hinnata, kui suur summa sellest rahast, mis on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõike 3 alusel eraldatud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palgaks, jõuab õpetajate ja koolijuhtideni. Ja tõsi see on, et kogu raha, mis riik on selleks otstarbeks eraldanud, saldoandmike põhjal õpetajate ja koolijuhtideni ei jõua.
Oleme pöördunud kohalike omavalitsuste poole arupärimisega, et selgitada, milleks neid summasid on kasutatud. Meil on üle 200 kohaliku omavalitsuse ja nendest umbes pooltelt saime vastuse. Nii mõnigi omavalitsus tunnistas, et kogu see raha ei ole läinud õpetajate ja koolijuhtide jaoks. Seda on kasutatud tugispetsialistide töötasuks, nagu võimaldab Vabariigi Valitsuse määrus, osalt on seda jäetud ka reservi ja kasutatud näiteks investeeringuteks. Niisugused dokumendid on Haridus- ja Teadusministeeriumi käsutuses ning ma olen lubanud need saata kõikidele Riigikogu liikmetele, mida ma pärast siit lahkumist kindlasti ka teen, et te ise saaksite näha, missuguseid vastuseid kohalikud omavalitsused sellele küsimusele on andnud.

Teine täpsustav küsimus, Jaak Allik, palun!

Härra minister! Fikseerime siis, et te ei süüdista ühtegi kohalikku omavalitsust selles, et hariduse raha oleks läinud mujale kui haridusse. Võib-olla on ajakirjandus valesti aru saanud. Mul on nüüd järgmine küsimus. Te kirjutasite Postimehes, et riigikoolides te juurutate 1. jaanuarist kõrgemad palgad kõigile õpetajatele, tugispetsialistidele ja ka teistele haridustöötajatele ning loodate, et teised koolipidajad, seega siis kohalikud omavalitsused, järgivad teie eeskuju. Palun öelge, kuidas see on võimalik, kui riigikoolide finantseerimist on riigieelarves järgmisel aastal suurendatud vaid 5,2%, kusjuures kaks riigigümnaasiumi tuleb juurde ja elektri hind tõuseb 20%? Tuleb välja, et haridusministeerium küsib sel juhul Viljandi Riigigümnaasiumi rahastamiseks toetust 18 omavalitsuselt, kaasa arvatud Tallinna linn. Miks?

Riigigümnaasiumide eelarve ei ole tervikuna tõepoolest kasvanud 11%, aga me teame, et õpetajatele mõeldud palgafond moodustab Eesti koolides märksa väiksema osa kui 100% eelarvest. Ning teiste eelarve kuluartiklite kasv on hoopis väiksem. Olen seda meelt, et Haridus- ja Teadusministeerium suudab tagada kõikides riigikoolides niisuguse rahastamistaseme, mida me oleme avalikult lubanud, ehk keskmine palk vähemasti 860 eurot kuus õpetaja kohta.
Mis puutub Viljandi gümnaasiumi, siis selle kooli asutamise otsus langetati enne, kui mina oma praegusele ametikohale asusin. Seoses selle otsusega sõlmiti Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Viljandi linna vahel kokkulepe, millega Viljandi linn võttis endale kohustuse riigigümnaasiumi loomise korral seda täiendavalt oma eelarvest toetada. Too Viljandi linna kohustus ei tulene seadusest, vaid kahe poole lepingulisest suhtest.
Tõsi, Viljandi Riigigümnaasiumi asutamisega seoses küsis Haridus- ja Teadusministeerium ka teistelt Viljandimaa kohalikelt omavalitsustelt, kes oma lapsi sellesse kooli saadavad, kas nad oleksid nõus samadel alustel kui Viljandi linn täiendavalt rahastama nende õpilaste õpinguid, kes riigigümnaasiumis õppima asuvad. Nagu juba öeldud, on see leping kahepoolne kokkulepe, mis ei tulene seadusest. Kohalikele omavalitsustele iseenesest sellest mingeid kohustusi ei järgne. Me peame praegu läbirääkimisi ka Viljandi linnaga, et alates aastast 2014 loobuda sellest lepingust ja võtta ka Viljandi Riigigümnaasium, nii nagu on kõik teised riigigümnaasiumid, täielisele riiklikule ülalpidamisele. Nagu juba öeldud, asi sai alguse omal ajal sõlmitud kahepoolsest vabatahtlikust lepingust.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Mailis Reps, palun!

Kasutan head võimalust tulla tagasi teie vastuste juurde eelmises punktis. Te kinnitasite oma vastuses Inara Luigasele, et uues rahastamismudelis te panete erilise rõhu sellele, et põhikooli I ja II astmes ehk eesti keeles öelduna 1.–6. klassis saaks laps õppida kodu lähedal, järgmiste astmete puhul tuleb lähtuda võimalustest. Selles millalgi üleantavas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus, mis Vabariigi Valitsuses eelmisel nädalal oli, ei ole seda veel sees, aga kas te sellest tulenevalt olete plaaninud muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust nii, et me oleksime ka juriidiliselt valmis selleks, et piirkonniti võib koolisüsteem minna 6-klassiliseks?

Alustan 6-klassilisest koolisüsteemist. Selline tõlgendus on minu jaoks küll üsna üllatav. Põhikool on meil tõepoolest jagatud I, II ja III kooliastmeks, kuid mul ei ole kordagi veel ette tulnud arusaamist, et see tähendaks, et meil on 3-klassiline, 6-klassiline ja 9-klassiline koolisüsteem. Põhiharidussüsteem on terviklik, kõikidele on koolikohustuse ulatuses tagatud põhihariduse saamine. Samas on ajalooliselt välja kujunenud, et kodu lähedus koolile on erinev. I ja II kooliastmes, nooremate õpilaste puhul on kodu sageli lähemal kui 7., 8. ja 9. klassi lastel, veelgi kaugemal võib kool olla 10., 11. ja 12. klassis õppivatel gümnaasiumiõpilastel.
Mis puutub koolide rahastamisse, siis selles osas 2013. aastal minu paremat teadmist pidi muudatusi kavandatud ei ole. See piirang, mis puudutas rahastamise erisusi põhikooli III astmes, kui õpilaste arv langeb alla 30, on olnud viimaste aastate praktika. Sellest on aru saadud, see on juurdunud ja seda muuta minu arvates põhjust ei ole.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Minule kui koolis mitte töötanud inimesele on siiani rahastamise puhul arusaamatuks jäänud, miks me teeme vahet õpetajate ja tugispetsialistide vahel. Põhimõtteliselt on ka eriõpetajad ja logopeedid ju koolis õpetajad. Miks me tõmbame vahe vahele ja ütleme, et seda rahastab riik siit või sealt või kolmandast kohast? Nad on ju õpetajad ja rahastamisallikas peaks minu arusaama järgi olema üks ja üheselt mõistetav. Kas teil on mõttes edaspidi seda suhtumist muuta?

Psühholoogi ja õpetaja vahel oskan mina küll vahet teha. Sõltumata sellest, kas psühholoog õpetab koolis või ei õpeta koolis, ei tohiks see ülearu keeruline olla. Koolis on ju ka teisi töötajaid peale juhtide, õpetajate ja tugispetsialistide, igaühel on oma roll ja ülesanded ning need ülesanded on minule üsna arusaadavatel põhjustel erinevad. Samamoodi saan ma aru, miks erinevaid töötajagruppe ka erinevalt tasustatakse. Kui keegi arvab, et kõik koolitöötajad peaksid saama ühtset palka, siis minu meelest pole selleks sisulist vajadust. Ilmselt on enamik inimesi nõus, et juhtide palk peaks olema kõrgem kui õpetajate palk, ehkki on ka arvamusi, et need võiksid olla võrdsed. Samamoodi on erinevad palgad tugispetsialistidel, teenindaval personalil ja paljudel teistel haridustöötajatel. Ma ei näe selles vahetegemises midagi kunstlikku. Kui hästi lihtsalt öelda, siis õpetajad on selle klassifikatsiooni kohaselt inimesed, kes annavad klassi ees seistes tunde. Tugispetsialistid toetavad neid selles töös, olgu siis psühholoogina, logopeedina, sotsiaalpedagoogina või veel mõnes muus spetsiifilisemas valdkonnas.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Ester Tuiksoo ja vastab regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Teemaks on kohalike omavalitsuste hetkeolukord. Ester Tuiksoo, palun!

Härra juhataja! Austatud regionaalminister! Teatavasti on Riigikogus menetluses seaduseelnõu 311, mis kannab pealkirja "Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus". See on meil täna kolmandal lugemisel ja kindlasti olete selle menetlusega hästi kursis. Mind huvitab teie kui regionaalministri hinnang asjaolule, et Eesti Linnade Liit jättis laenupiirangu pikendamist puudutavad muudatused kooskõlastamata. Miks käitub koalitsioon oma tahtmise järgi, mitte ei võta kuulda omavalitsuste ühenduse arvamust?

Kõigepealt, järgmisel aastal toimub oluline muudatus: omavalitsuste jaoks muutub laenu võtmine tunduvalt vabamaks ja see puudutab enamikku Eesti omavalitsusi. Vaidlus käib selle üle, kas osa omavalitsusi, kelle finantsseis seda võimaldaks, võiks võtta rohkem laenu, nii et nende laenukoormus oleks rohkem kui 60% puhastulust ehk kasvaks kuni 100%-ni. Tegelikult on küsimus suhteliselt väikeses arvus omavalitsustes, ent kui valitsuses seda küsimust arutati, oli eelkõige Rahandusministeerium väga selgel seisukohal, et see mõjuks kogu eelarve tasakaalule halvasti. Mõju oleks liiga suur ja me ei mahuks enam oma eelarvestrateegia raamidesse.
Kui te küsite minu arvamust, siis ma arvan, et see ei ole hea mõte. Oleks võinud teistpidi teha. Aga arutelul valitsuses jäin ma selles küsimuses vähemusse. Ent ma usun, et selle küsimuse juurde tullakse ka järgmisel aastal tagasi, sest võimekaid omavalitsusi on meil küll arvuliselt suhteliselt vähe, aga samas on nad oma finantsnäitajate poolest edukad ja neil on vaja lahendada väga olulisi küsimusi, näiteks luua lasteaiakohti jms.

Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus, palun!

Hea minister, aitäh! See teie isiklik arvamus oli minu jaoks ka väga tähtis. Mind huvitab veel linnadele ja valdadele maamaksuvabastuse kompenseerimine. Me oleme siin Riigikogus ja ka meedias kuulnud teie erakonna esindajate väiteid, et omavalitsustele kompenseeritakse kogu rahakaotus, mis tuleneb kodualuse maa maamaksuvabastusest, ja et üldse on tegemist väga hea seadusega. Mul on siin üks tabel, mis näitab, et näiteks Tallinn kaotab 2,3 miljonit eurot, Maardu linn 216 000 eurot, Viimsi vald 559 000 eurot jne. Mida te selle peale kostate ja kas te plaanite omavalitsusi, kes hulga raha kaotavad, ka kuidagi aidata?

Kõigepealt ma rõhutan veel kord, et maamaksuvabastusega ei võta riik omavalitsustelt raha ära, vaid see raha jääb inimestele, nendele peredele, kes omavalitsustes elavad. Samas on välja töötatud kompensatsioonimehhanism. Ka siin saalis on palju arutatud, kuidas omavalitsustele seda kompenseerida, ja on otsustatud, et kõige otstarbekam on teha seda omavalitsusele minevat üksikisiku tulumaksu protsenti tõstes. Te lugesite siin ette mitu omavalitsust, kes tänase seisuga selles tinglikus arvestuses kaotaksid, aga samas, umbes 90% meie omavalitsustest võidab tänu sellele kompensatsioonimehhanismile juba praegu. Ja kui kaotajaid-võitjaid kuidagi liigitada, siis üldjuhul on kaotajate näol tegemist jõukamate omavalitsustega.
Miks ma toetan just seda kompensatsioonimehhanismi? Sellepärast, et tulumaksu maht kasvab iga aastaga ja kauges perspektiivis on see mehhanism omavalitsustele kasulikum. Maamaksu summa on ju fikseeritud ja seda kasvatada ei saa. Kasvab tulumaksu summa tervikuna ja kasvab ka see protsent, mis läheb omavalitsustele. Ka on nii, et miinuspoolel olijate arv kogu aeg väheneb ja plusspoolel olijate arv kogu aeg, iga aastaga kasvab. Muide, ka Rahandusministeeriumi kevad- ja sügisprognoosi võrreldes on näha, et seal pakutakse täiendavat võitu kohalikele omavalitsustele.

Austatud minister, teie aeg! Teine täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Aitäh, minister, nende vastuste eest! Minu järgmine küsimus puudutab maapiirkondi. Lumi on maas, seda on vaja lükata. Maal on just põllumehed ettevõtjad, kel on sobilikud lumelükkamise traktorid ja muu tehnika. Kahjuks on traktorites erimärgistatud kütus, mida kasutades lund ei tohi lükata. Kütuse vahetamine on aga problemaatiline ja ebamugav. Mida te olete selleks teinud, et põllumehed saaksid erimärgistatud kütust kasutades operatiivselt lund lükata, kui selleks hädavajadus on?

See on natuke teine teema, aga kui te soovite teada saada minu seisukohta, siis minu arvates erimärgistatud kütust ei ole üldse mõistlik kasutada. Me peaksime sellest loobuma ja kompenseerima seda teatud sihtrühmadele teiste toetustega. Praegune süsteem ei saagi minu arust efektiivne olla. Kui aga rääkida omavalitsuste olukorrast, mille kohta küsimus esitati, siis mul on hea meel, et me saavutasime üleriigiliste omavalitsusliitudega järgmise aasta teehoiuraha suhtes kokkuleppe, et selleks eraldatakse 10% laekunud aktsiisist. See on üle mitme aasta saavutatud kokkulepe ja mul on selle üle väga hea meel.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kalvi Kõva, palun!

Hea minister! Tulen tagasi kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse manu. Selles seaduses tehakse selle 60% osas ka üks erand: need on KIK-ilt laenu võtvad omavalitsused, kes teevad suuri vee- ja kanalisatsiooniprojekte. Minu küsimus on selline. Kunagi oli üks tore programm "Koolid korda!" ja üks tore erakond, kes selle algatas – see oli Res Publica. Kui seda projekti Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu kohalikele omavalitsustele müüdi, ei tutvustatud omavalitsustele selle asja tõepõhja. Jäeti mulje, et see Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsist võetud laen ei lähe üldise laenukoormuse hulka. Nüüd on paljud kohalikud omavalitsused sellega hädas, sest praegu arvestatakse see Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsist võetud laen laenukoormuse hulka. Kuidas te seda kommenteerite ja mis teil nendele kohalikele omavalitsustele öelda on?

Kõigepealt KIK-ist. Ka mulle ei meeldi, et on selline roheline koridor ja teised, n-ö punased koridorid, aga veeprojektid on oma mahult paratamatult väga suured ja need tuleb teostada. See muudatus, muide, tehti seaduseelnõusse Riigikogus, mitte valitsuses. Valitsuses ma seisin selle eest, et sellist erijuhtumit ei sätestataks. Mis puutub lepingutesse Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga, siis tol ajal need inimesed, kes kinnitasid, et seda ei arvestata võlakoormuse hulka, tuginesid audiitorite seisukohtadele. Nad ei lubanud seda lihtsalt omast peast. Ja kui audiitorid asusid hiljem teistsugusele seisukohale, siis pandi nii riigi tasemel kui omavalitsuste tasemel inimesed, kes algsest seisukohast lähtusid, väga rumalasse ja raskesse olukorda. Paraku meil seda muuta ei õnnestu, sest see ei ole poliitiliselt vastuvõetud otsus, vaid puhtalt audiitorite seisukoht.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest! Ma tänan teid, head ametikaaslased, küsimuste eest! Infotund on lõppenud.