Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, ja teiseks, meediateenuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Rein Lang. Aitäh!

Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel anda üle minu enda ja mõne kolleegi nimel arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See puudutab riigihangete seadust. Nimelt, riigihangete seaduse esimene paragrahv sätestab, et seaduse eesmärk on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine. Viimastel kuudel on eri meediakanalite vahendusel jõudnud avalikkuse ette mitmed kahetsusväärsed juhtumid, kus riigihangete korda on rikutud. Probleemid riigihangete korrast kinnipidamisel on osutunud nii suureks, et ka Riigikontroll on pidanud korduvalt vajalikuks neile tähelepanu juhtida. Näiteks tänavu 3. veebruaril valmis Riigikontrolli aruanne, mis puudutab Vabadussõja võidusamba rajamise korraldust. 3. detsembril vastas riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogu liikmete arupärimisele Eesti Energia uute põlevkivienergiaplokkide kohta. 7. detsembril aga ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kuidas Rein Raud ja Ignar Fjuk ehitasid Tallinna Ülikooli maja ilma konkursita. Põhiliselt see viimane juhtum sundiski meid seda arupärimist peaministrile esitama. Kokku on meil peaministrile kuus küsimust.

Aitäh! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei ole. Olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, siis otsustab Riigikogu juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ning kui arupärimine vastab kodu- ja töökorra seadusele, siis edastatakse see adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teiseks, Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 278 kolmanda lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 11. detsembri kell 18.
Head kolleegid, nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 rahvasaadikut, puudub 22.
Teile on jaotatud käesoleva nädala päevakord 10.–13. detsembrini ja ma panen selle hääletusele. Kas ollakse valmis hääletama?
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 11. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 rahvasaadikut, vastu ei olnud keegi, 1 oli erapooletu. Seega on 11. töönädala päevakord kinnitatud.

Läheme tänaste arupärimiste juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Mailis Repsi, Tarmo Tamme ja Jüri Ratase 15. novembril esitatud arupärimine lemmikloomade registri asutamise kohta (nr 235). See on põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Ester Tuiksoo!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Loodan, et ta on olemas. Tõepoolest, meie arupärimine puudutab lemmikloomade registri asutamist. Vastavalt loomatauditõrje seadusele tuleb kohalikul omavalitsusel korraldada arvepidamine koerte, kasside ja vajaduse korral ka mõnede teiste väikeloomade üle. See on praegu jäetud omavalitsuste õlgadele. Kuna Eesti omavalitsuste võimekus ja kompetents on lemmikloomade pidamise reguleerimiseks ja valdkonna arendamiseks väga ebaühtlane, ei ole lähitulevikus loota ka loomapidamiskultuuri tõusu. Seoses sellega oleme esitanud ministrile kolm küsimust ja soovime seda teemat siin Riigikogu saalis põhjalikumalt arutada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad, suur tänu esitatud arupärimise eest! Sissejuhatuseks tahan kohe öelda, et mina küll loodan lähiajal loomapidamiskultuuri tõusule Eesti Vabariigis.
Nüüd esitatud küsimustele vastamise juurde. Põllumajandusministeerium on korduvalt kaalunud loomakaitse- ja teiste organisatsioonide ettepanekuid lisada seadusesse säte, mille kohaselt peetakse lemmikloomade üle arvestust riiklikus lemmikloomaregistris. Riikliku lemmikloomaregistri võimaliku asutamise ja sellega seotud seadusmuudatuste arutamiseks on Põllumajandusministeeriumis aastate jooksul kokku kutsutud mitu ümarlauda. Osalenud on Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse, Tallinna Keskkonnaameti, Eesti Väikeloomaarstide Seltsi ja muude huvigruppide esindajad. Kohtumiste tulemusel on jõutud järeldusele, et ühtne andmekogu on vajalik, kuid arvestades senist selle loomiseks tehtud tööd ning väljatöötatud infotehnoloogilisi lahendusi ja võimalusi, ei ole riikliku lemmikloomaregistri asutamine enam otstarbekas. Registrite aluseks on unikaalsed loomade numbrikombinatsioonid, mille alusel neid saab identifitseerida, ja seda võimaldab kõige efektiivsemalt mikrokiip. Sellele, et lemmikloomaomanikele pannakse kohustus oma lemmikud, eelkõige koerad, registreerida, peab eelnema üleriigiline kohustus loomad kiibistada. Senistes aruteludes on selgunud, et omavalitsused ei ole selles osas üksmeelel, puudub ühiskondlik kokkulepe. Edaspidises arengus on see siiski tõenäoline ja loogiline eesmärk, milleni tuleb jõuda. Praeguseks on kiibistamine muutunud juba kõige levinumaks loomade märgistamise viisiks.
Hetkeseisuga on Eestis lemmikloomade registreerimiseks loodud kolm veebikeskkonnaga registrit, mis oma olemuselt on loomaomaniku jaoks kõik sarnased ja võimaldavad sinna kantud looma omaniku andmed kiiresti tuvastada. Esiteks on Eesti Väikeloomaarstide Seltsi loodud lemmikloomaregister, mis on ajalooliselt kõige kauem tegutsenud register. Teiseks on AS-i Spin TEK algselt Tallinna linna jaoks ja selle toetusel loodud lemmikloomaregister, mis nüüdseks on otseselt suunatud omavalitsustele, et nad saaksid täita seadusest tulenevat kohustust. See on X-tee kaudu ühendatud rahvastikuregistriga, kust võetakse loomaomaniku andmed, ning riigiportaaliga eesti.ee. Praegu on registris rohkem kui 57 000 koera, kassi, tuhkru ja nende omanike andmed. Registriga on liitunud 26 kohalikku omavalitsust.
Loomatauditõrje seaduse kohaselt korraldab kohalik omavalitsus koerte ja vajaduse korral teistegi lemmikloomade üle arvestuse pidamist. Täpsem kord on kirjas iga omavalitsuse kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjas – see on vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel – ja kui see olemas on, siis registri põhimääruses. Lemmikloomaregistriga liitunud omavalitsustes on elanikel kohustus oma loomad vastavas registris registreerida. Kohustuslik on märgistada ja registreerida koerad, kasside ja teiste lemmikute kiibistamine ja registrisse kandmine on vabatahtlik. Loomaomaniku jaoks on tihti suurim asjaomane kulu seotud kiibistamisega, mis maksab 10–40 eurot looma kohta. See on märkimisväärne summa ja see on üks peamisi takistusi elektrooniliste registrite loomisel. Kiibi jaehind jääb alla 10 euro, aga kiibistada tohib vaid loomaarst.
Lemmikloomaregister on omavalitsustele kehtestanud kindla kuurendi, mis hõlmab tasu registri ülalpidamise, majutamise, arendamise, hoolduse ja ka konsultatsioonide eest, samuti väljaõpet ja registrisse juurdepääsu nii omavalitsuse ametnikele kui ka nende soovitud veterinaaridele. Loomade registrisse kandmise eest mingit lisatasu ei ole. Hind kujuneb vastavalt omavalitsuse elanike arvule. Kõige väiksematele valdadele hakkavad hinnad alates 15 eurost kuus pluss käibemaks, keskmise suurusega omavalitsuse jaoks oleks registriga liitumise kulud ca 200 eurot aastas. Liituvale kohalikule omavalitsusele on seega suurim koormus pigem ühekordne administratiivne tegevus asjaomaste õigusaktide ja lepingute väljatöötamisel ning valmidus minna kogukonnaga üle kohustuslikule kiipimisele ja katta sellega kaasnevad kulud. Eelkõige peab olemas olema loomaomanike valmisolek ja võimekus kiibistamine kinni maksta.
Kui me räägime aga uuest registrist, siis selle loomine maksab hinnanguliselt 650 000 eurot, pluss ülalpidamine 200 000 eurot aastas. Need arvud pakkus välja AS Spin TEK viimasel lemmikloomade registreerimise ümarlaual. Veterinaar- ja Toiduamet ei rahasta täiendavalt lemmikloomade registri asutamiseks vajalikke meetmeid, kui te peate silmas mingi riikliku registri asutamist. Vabariigi Valitsuse määruse "Põllumajandusloomade registri asutamine" alusel võeti 2000. aasta 1. oktoobril kasutusele riiklik põllumajandusloomade register. Sinna kantud andmete abil on võimalik ennetada ja likvideerida loomade nakkushaiguste ja toiduohutusega seonduvaid probleeme. Põllumajandusloomade registreerimine riiklikus registris on üks eeldus ka tootjatele loomadega seotud toetuste maksmisel. Need on olulised erinevused võrreldes lemmikloomade registriga.
Ajalooliselt on nii kujunenud, et lemmikloomade registrid on Euroopa Liidu riikides algatatud ja välja arendatud kas erasektori initsiatiivil – seda on teinud just tõukoerakasvatajate ühendused ning need registrid sisaldavad andmeid tõukoerte kohta vastavalt aretuse suunale ja täidavad samaaegselt ka registri funktsioone – või kohaliku võimu eestvõttel koerte pidamise reeglite reguleerimise käigus. Tihti on riikides mitu paralleelselt toimivat registrit, kust vajaduse korral looma otsida saab. Nii on see ka Eestis.
Belgia eesistumise ajal oli Brüsselis arutelu all ka laialdasema koerte kiibistamise ja registreerimise küsimus. Jõuti seisukohale, et edaspidigi peab lähtuma subsidiaarsuse printsiibist ehk see peab jääma iga liikmesriigi enda otsustada, sest arengutasemed ja ajalooliselt välja kujunenud olukorrad on liiga erinevad. Seni on üleeuroopaliselt tehtud kiibistamine kohustuslikuks koerte, kasside ja tuhkrute puhul, kes liiguvad koos oma peremehega Euroopa Liidu sees väljapoole oma riiki. Sellisel loomal peab olema kaasas euronõuete kohane pass, kuhu märgitakse kõik vajalikud andmed.
Kliendile soodsama ja süsteemse lähenemise eesmärgil tuleks eelkõige jõuda registritevahelise koostöö abil olukorda, kust kõikidest registritest oleks võimalik andmeid otsida ühe otsingumootori kaudu ehk oleks loodud ühtne andmekogu. Samas näitavad juba praegused tendentsid omavalitsustele suunatud lemmikloomaregistri arengus, et sellest ongi kujunemas sisuliselt üleriigiline register, millel on kõik seadusest tulenevad tunnused. Kõikidel omavalitsustel on võimalik juba täna väljatöötatud registritega ühineda. Aitäh!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud minister, palju tänu selle ülevaate eest! Aga te räägite sellisega hoiakuga, nagu lemmikloomade register oleks kellegi teise asi. Praegu ongi see tõesti omavalitsuste hallata ja korraldada. Aga mis te arvate, kui nende registritega on liitunud 26 kohalikku omavalitsust ja liitumas on veel viis-kuus, kas seda ei ole siiski vähe? Meil on omavalitsusi üle 200 ja tegelikult puudub meil ühtne lemmikloomade arvestuse kord.

Eestis on registreerimise kohustus ainult koerte puhul. Ma ei räägi sugugi sellise tooniga, nagu see oleks kellegi teise ülesanne või mure. See on meie kõigi ühine mure, et meil oleks ülevaade lemmikloomadest ja nad oleksid ka registreeritud. Tulenevalt seadusest on see kohaliku omavalitsuse ülesanne ja see on ka ajalooliselt nii olnud. Samasugune kord on, nagu ma ütlesin, enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Tegelikult ei tea ma ühtegi liikmesriiki, kus see arvestus oleks riiklik. Ma tean paari-kolme liikmesriiki, kus on arutatud riikliku registri loomist. Need on meie lähinaabrid lätlased ja leedulased, aga minu teada ei ole nad selleni veel jõudnud ega üldse otsustanud, et seavad sisse riikliku registri.
See on Euroopa tava, et arvepidamine käib kas erasektori ehk koeraomanike organisatsioonide ülalpeetavas registris või siis kohaliku omavalitsuse registris. Eestis on sellega jõutud nii kaugele, et on valmis juba toimivad registrid. Küsimus on ainult selles, millal ülejäänud kohalikud omavalitsused nende väljatöötatud registritega ühinevad. Me ei pea tõepoolest vajalikuks, et riik looks nende kõrvale veel ühe registri ja kohustaks riikliku seadusega omanikke loomi seal registreerima.
Miks ei ole kõik kohalikud omavalitsused süsteemiga ühinenud ja miks ei ole kõik koeraomanikud oma loomi registrisse kandnud? Küllap on peamine põhjus see, et kiibistamine on kallis ja me ei ole seadusega teinud loomade kiibistamist kohustuslikuks. Selles osas kõhklevad ka eri organisatsioonid, loomaomanikud ja kohalikud omavalitsused. Nad ei ole väljendanud valmisolekut, et me kehtestaksime riiklikult kõikide lemmikloomade kohustusliku kiibistamise, mis oleks päris kulukas. See on olnud üks põhjus. Aga omavalitsustel on võimalik nende registritega ühineda. Samas on omavalitsusi, kes registriga ühinenud ei ole, kuid peavad iseseisvalt loomade üle arvestust. Ma ei oska teile peast öelda, kui palju neid omavalitsusi on, aga neid on. Ma arvan, et kõige õigem ja odavam on teavitada kohalike omavalitsuste juhte, et registrid on olemas. Kui neid ühiselt hallatakse, on see kulu kohalikule omavalitsusele päris väike. Suurem probleem on ikkagi loomade kiibistamine, mis läheb omanikule päris palju maksma.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Ma saan kahjuks küsida ainult ühe korra, seega katsun kuidagi kaks küsimust ühte rivisse sättida. Kuidas on ikkagi riigi toetusega kiibistamisele? Me teame, et on olnud mitu kampaaniat ja aidatud isegi annetuste korras sihtrühmasid, kelle jaoks on kiibistamine väga kallis. Kas on plaanis näiteks Euroopa Liidu või riigi rahaga mingeid sihtrühmi toetada? Ma tean, et juhataja küll ei taha lubada, aga tegelikult tahan teise küsimuse veel küsida. Eks minister otsusta, kas ta vastab kahele küsimusele või ühele. Tahtsin küsida järgmist. Minul on olnud paaril korral isiklik kogemus leitud koeraga, kelle kiibi tuvastamisel tuli välja, et seal andmeid peal ei olnudki. Ehk siis elektroonilised lugejad ja sisestajad on olnud erinevad. Kas minister on selliste probleemidega kursis ja kui jah, kas te teate, mida tuleks teha, et kiibid oleks tegelikult loetavad?

Kõigepealt küsimus, kas on olemas riiklik toetus. Ei, riiklikku toetust lemmikloomaregistri pidamiseks kohalikel omavalitsustel ei ole. Kui kohalikel omavalitsustel on tõepoolest valmisolek mõne registriga ühineda, siis võiks arutada ühekordse toetuse andmist, et stimuleerida omavalitsusi seda ette võtma. Pigem on minu arvates probleemiks loomaomanike endi kulud. Ja vaevalt me nüüd lemmikloomapidajatele riikliku toetuse kehtestame, olgu see kiibistamiseks või mingi muu toetus. Seda võib ju arutada, aga tunnistan, et Põllumajandusministeeriumi prioriteetide hulka ei kuulu lemmikloomade kiibistamise riiklik toetamine. Me ei pea seda mõistlikuks.
Nüüd teine küsimus. Ma ei ole kokku puutunud konkreetsete juhtumitega, et kiip ei ole loetav. Kui see nii on, siis kindlasti me püüame põhjuse välja selgitada ja seda vältida. Aga minuni selline teave jõudnud ei ole, millest ma teen järelduse, et see päris massiline ei ole. Ilmselt on tegu üksikjuhtumitega.

Suur tänu! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Mina olen koeraomanik ja nagu paljud peremehed, armastan oma koera väga. Mõnikord tekib mul selline häiriv tunne, et ta ei ole eriti kaitstud. Eriti kui ma sügiseti näen, et suvilatest, mille väga paljud omanikud on meil teistest maakondadest, lähevad koerad tervete karjadena metsa nagu hulkuvad koerad. Nad on lihtsalt välja visatud, kui suvilahooaeg on lõppenud. Kui nende hulgas levib mingi taud ja kui minu koer kuidagi selle ka saab, kes selle eest siis vastutab? Kuidas on kohalikul omavalitsusel võimalik lahendada seda probleemi ilma riigita? Kui kohustus taudiga võidelda on riigil, mis osa siin kohalikul omavalitsusel peaks olema?

Ka mina olen koeraomanik ja minu koer on kiibistatud. Mitmesugused haigused võivad loomi loomulikult tabada, aga eks eelkõige vastutab siiski looma tervise eest tema omanik. Massilisi lemmikloomade taudisid Eestis viimasel ajal küll puhkenud ei ole. Kui tegu oleks taudidega, mis ohustaksid inimese tervist, siis nende vastu võideldaks ikkagi riiklike programmide abil. See puudutab ka lemmikloomi. Eelkõige võib ohuks olla marutaud, mis on ohtlik ka inimesele, kuna võib loomalt inimesele üle kanduda. Selle vältimiseks on meil riiklik programm, mida me oleme väga järjepidevalt ellu viinud. Tänu sellele on Eesti peaaegu taudivaba Euroopa Liidu riik. Me jätkame ka kohustuslikku vaktsineerimist, mis puudutab nii mets- kui ka lemmikloomi, et marutaud ei leviks. Eelkõige kandub see ju metsloomadelt koduloomadele ja võib edasi ka inimesi ohustada. Ülejäänud haiguste eest kaitseks on ikkagi looma omaniku kohustus teda vaktsineerida. Ma tean, et paljud loomaomanikud kas ei saa või ei taha vajalikke vaktsineerimisi teha, aga see on lemmikloomaomanike enda vastutada. Põllumajandusloomade puhul on riiklikult sätestatud teatud kohustuslikud vaktsineerimised riiklike programmide raames, mis meil on toidujulgeoleku tagamiseks. Lemmikloomade puhul on see ikkagi inimese vabatahtlik otsus, mitte vältimatu kohustus. Nii et siin jääb omanikule ka tulevikus kindlasti suurem vastutus kui põllumajandusloomade puhul.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Hea minister! Tegelesin palju aastaid sellega, et saada natuke maad surnuaiale Illuka vallas Kohtla-Järve jaoks. Seoses sellega on mul küsimus lemmikloomade kohta. Sõidad Eestis ringi ja näed kohti, kus on teeviidale kirjutatud "Lemmikloomade surnuaed". Sellega seoses ma tahan küsida, kas on reeglid, mis reguleerivad loomade surnuaedade rajamist. Kes vastutab ja kuidas meil üldse sellega lood on?

Kõigepealt ütlen eelmisele vastusele lisaks, et ma olen nõus, et hulkuvate loomade probleem teeb Eesti riigis muret. See teeb muret kohalikele omavalitsustele ja ka riigile. Praegu on selle lahendamine eelkõige kohalike omavalitsuste ülesanne. Kuidas riik saab paremini kaasa aidata? Eks me pea loomakaitseorganisatsioonidega läbirääkimisi ja on loomade varjupaiku, mida on ka riiklikult toetatud – küll süsteemitult, aga siiski. Nii et me selle küsimusega tegeleme. Loodan, et mu vastusest ei jäänud mulje, et riik seda probleemiks ei pea. Me näeme seda probleemi ja jõudumööda sellega ka tegeleme.
Aga mis puutub loomade surnuaeda, siis minu teada see ei ole riiklikul tasemel lahendatud. See on jäänud kohalike omavalitsuste ja loomaomanike mureks. On lahendatud põllumajandusloomade matmine ja ka nende jäätmete töötlemine, aga lemmikloomade puhul see seadusega reguleeritud ei ole. Võib-olla tõesti see vajadus on juba olemas ja me peaksime mõtlema, kelle kohustus see peaks olema ja millised nõuded seal peaksid kehtima.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, põllumajandusminister! Avame läbirääkimised. Kõigepealt ma annan sõna arupärijate esindajale Ester Tuiksoole.

Austatud proua juhataja, suur tänu selle võimaluse eest! Ma juba teist korda olen kuidagi aeglane selle nupule vajutamisega, aga mis seal ikka. Head kolleegid! Austatud minister, suur tänu selle ülevaate eest! Eks see teema on tõstatatud põhjusel, et lemmikloomade pidamisega ei ole asjad korras. Lemmikloomi on viimastel aastatel väga palju juurde tekkinud. Samuti on järjest juurde tekkinud väikeloomakliinikuid, mida Eestis kümmekond aastat tagasi eriti veel ei olnud. Sellepärast on ka vajadus lemmikloomade pidamise korraldamise järele olemas. Praegu on see loomatauditõrje seadusega tõesti teatud määral pandud omavalitsuste õlgadele, aga lõpuni on valdkond reguleerimata. Nagu ma juba viitasin, eraõigusliku registriga on ühinenud ainult 26 kohalikku omavalitsust. Väikestele omavalitsustele on osalustasu kuus alates 15 eurost pluss käibemaks, kui elanikke on rohkem, on see maks ka suurem. Eks meie omavalitsused peavad praegu hoolega raha lugema ja sellepärast võib-olla püütaksegi oma infobaasi põhjal mingit arvestust pidada.
Samas on erasektor lemmikloomaregistri juba käivitanud. Arvata võib, et riik peaks siin appi tulema ja aitama registrit pidada. Seda enam, et nagu ministergi ütles, ümarlaudu on ministeeriumis sel teemal olnud mitu, aga mingi tulemuseni ei ole jõutud. Väga lihtne on öelda, et riigil lihtsalt ei ole raha. Ma arvan, et puudub tahtmine selle teemaga tegelda. Minu arvates võiks seda teemat pärast tänast käsitleda natukene sügavamalt ja aktiivsemalt.
Küsimus on ka selles, kas omavalitsused või riik peaksid toetama loomade kiibistamist ja loomade varjupaiku, mis on alalõpmata alarahastatud ja hädas nende loomakestega, kes tõesti vastu sügist maha jäetakse ja keda rohkem varjupaikadesse tuuakse. See on väga selge sõnum riigile, eelkõige Põllumajandusministeeriumile, kelle haldusalas on ka Veterinaar- ja Toiduamet. Kui tegemist on mingi haiguspuhanguga, siis tuleb sellel ametil ju ka lemmikloomadega tegelda. On täiesti arusaadav, et põllumajandusloomad on väga olulised, aga me ei saa eitada ka lemmikloomade probleeme. Omavalitsused on meil nii vaeseks tehtud, et nad ei pruugi jõuda selle probleemiga ammendavalt tegelda.
Aga kogu teema vajab loomulikult analüüsimist. Loodame väga, et ühtne usaldusväärne lemmikloomaregister saab siiski loodud. Kõige lihtsam oleks, kui riik võtaks siin initsiatiivi tõsiselt enda peale ja sellega tegeleks. Me hoiame sellel teemal silma peal ja pöördume mõne aja pärast jälle ministri poole. Suur tänu!

Suur tänu! Täpsustan: kas Mihhail Stalnuhhin soovib kaheminutist repliiki kohapealt? Palun, kaks minutit, Mihhail Stalnuhhin, repliik kohapealt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui te vastasite minu küsimusele, oli algus umbes selline: "Mul on ka koer ja mul on ta kiibistatud." See kõlas umbes niiviisi, nagu mul ei oleks ta kiibistatud. Lükkan selle kahtluse kohe tagasi. Paari sõnaga aga tahan öelda seda, et 2003. aastal võttis Narva linn vastu koerte ja kasside pidamise korra, kus oli sees selline säte, et luuakse lemmikloomaregister ja kõik, mis sinna juurde käib. Kuna kogemust ei olnud, siis kord töötati ühe organisatsiooniga, kord teisega. Lõpuks aga selgus, et alanud kriis lihtsalt ei jätnud mingit võimalust raha puudumise tõttu selle tööga edasi tegelda. Me kõik armastame loomi, paljud armastavad koeri. Koeraomanikud saavad aru, millest ma praegu räägin. Mul on tungiv palve, et riik sellele registrile õla alla paneks ja lahendaks küsimuse. Kui iga omavalitsus hakkab seda omaette lahendama, siis jääb probleem püsima veel 10–20 aastaks.

Suur tänu! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Kas arupärimise adressaat soovib esineda lõppsõnaga? Ei soovi. Seega on küsimus ammendunud ja me liigume järgmise juurde.

Järgmine on Riigikogu liikmete Jevgeni Ossinovski, Neeme Suure, Eiki Nestori, Rannar Vassiljevi, Kalev Kotkase, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Helmen Küti, Kajar Lemberi ja Marianne Mikko tänavu 12. novembril esitatud arupärimine Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed ehk MISA tegevuse kohta (nr 209) kultuuriminister Rein Langile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Tutvustan teile kümne sotsiaaldemokraadi esitatud arupärimist MISA tegevuse kohta. Kuna teema on pälvinud avalikus meedias laialdast tähelepanu, siis ma kõikidel selle aspektidel peatuma ei hakka, nendest kahte aga tutvustan siiski natukene lähemalt.
Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, mille riigipoolne asutajaõiguste teostaja on Kultuuriministeerium, on põhikirja järgi loodud kahel eesmärgil: 1) Eesti ühiskonna integratsioonile suunatud tegevuste algatamine ja toetamine eestlaste ja mitte-eestlaste seas ning 2) sisse- ja väljarändega seotud tegevuste algatamine ja toetamine. Vastavalt põhikirjale võib MISA oma summasid kasutada üksnes nende põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Selles kontekstis pälvis meie tähelepanu MISA käest toetust saanud projekt "Tuntud ja tundmatu Eestimaa", mille raames AS Inforing sai toetust 77 300 eurot, et tutvustada nii vene- kui eestikeelsele auditooriumile Eesti traditsioone. Kui vaadata valminud ja valmivaid filme, siis nendeks traditsioonideks on keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland, Riigikogu liikmed Mati Raidma, Andrei Korobeinik ja Jüri Jaanson, lisaks Reformierakonda kuuluvad kohaliku tasandi poliitikud Margus Timmo, Tiina Lokk ja Janika Mölder. Kokku 18-st valminud filmist kaheksas on peategelased Reformierakonna poliitikud, teiste erakondade esindajaid nimetatud filmides ei ole. Sellest asjaolust tulenevalt on meil kultuuriministrile küsimus: mil viisil siis need filmid integratsiooni soodustama peaksid? Loodame sellele vastust.
Teise aspektina tooksin välja sihtasutuse Meie Inimesed juhtimise ja personalipoliitika küsimuse. Alates 2011. aastast on juhatuse esimees endine Riigikogu liige Tatjana Muravjova, kes kuulub Reformierakonda. Nõukogu esimees on Riigikogu aseesimees, meie istungi juhataja Laine Randjärv. MISA kinnitusel ei ole projektitaotluste hindamisse kaasatud sihtasutuse töötajaid ja seda teeb hindamiskomisjon. Ometi on viieliikmelisest hindamiskomisjonist kaks, nimelt Olga Burmakina ja Jevgeni Žurjari-Ossipov, samuti Reformierakonnast. Lisaks torkab silma, et MISA on pakkunud tööd mitmele teisele Reformierakonna poliitikule ja parteitöötajale. Pärast Tatjana Muravjova määramist MISA juhatajaks sai administratiivdirektoriks proua Muravjova pinginaaber Riigikogu eelmises koosseisus Ene Kaups. Kolmandate riikide kodanike integreerimise fondi programmi juht on Kristiina Esop. Just sellest fondist nimetatud projekti rahastati ning Kristiina Esop on olnud Kristiina Ojulandi nõunik Brüsselis ja Reformierakonna sisekommunikatsiooni nõunik. Samuti kuuluvad Reformierakonda MISA elukestva õppe üksuse koordinaatorid Liilika Raudhein ja Riina Ring, mitmekultuurilise hariduse üksuse koordinaatoriks on tööle võetud Reformierakonna fraktsiooni endine nõunik Riigikogus Sandra Nuudi.
Kuna avalik haldus ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus, siis arvestades kogu seda juhtimisstruktuuri ja personalipoliitikat, küsime härra kultuuriministrilt tema hinnangut, kas selline personali- ja juhtimispoliitika soodustab läbipaistvat ja õigusriigile kohast erapooletut haldust. Loodame, et kultuuriminister annab meie kuuele küsimusele, mis puudutavad ka teisi teemasid, mida ma siin ei avanud, selged vastused ja loeb vastates ka meie küsimused ette. Suur tänu!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Head küsijad! Kuulates arupärimise esitaja pikka sissejuhatust, hakkasin ma kõige rohkem kartma seda, et see debatt parlamendis võtab niisuguse kummalise pöörde, mis Eesti põhiseaduse järgimise vaatevinklist ei ole väga hea. Aga hüva, vastan kõigepealt konkreetsetele küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas ja kuidas täidab MISA nimetatud filmiprojekti rahastamisega oma põhikirjalisi eesmärke?" MISA põhikirja kohaselt on sihtasutus loodud oma vara valitsemiseks ja kasutamiseks järgmistel eesmärkidel: Eesti ühiskonna integratsioonile suunatud tegevuste algatamine ja toetamine eestlaste ja mitte-eestlaste seas ning sisse- ja väljarändega seotud tegevuste algatamine ja toetamine. See konkurss, mille raames AS-i Inforing esitatud projekt toetust sai, vastab sihtasutuse, Euroopa kolmandate riikide kodanike integreerimise fondi ja ka Eesti vastuvõetud lõimumiskava eesmärkidele.
Teiseks: "Kes otsustab raha jagamise vastavalt hindamiskomisjoni poolt loodud projektide pingereale?" Sellele küsimusele on kogu selle protsessi käigus mitu korda vastatud, aga kordan üle. Projekte hindab MISA-s hindamiskomisjon, kuhu ei kuulu sihtasutuse juhataja ning kus sihtasutuse töötajad hinnangut ei anna. Raha eraldamise ettepaneku teeb hindamiskomisjon konsensusliku otsusega ning selle otsuse alusel koostatakse MISA juhataja käskkiri toetuse eraldamiseks. Juhataja saab hindamiskomisjoni otsust mitte arvestada sisuliselt ainult siis, kui komisjoni ettepanekus endas või protsessis, millega ettepanekuni jõuti, on tuvastatud mõni vormiline eksimus. Selliseid eksimusi kõnealuse projektikonkursi puhul ei olnud.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate olukorda, kus projekti hindavas ekspertkomisjonis on erakondliku kuuluvusega isikuid, kes kuuluvad eranditult Reformierakonda? Miks kuulub hindamiskomisjoni MISA nõukogu esimehe nõunik Olga Burmakina?" Küsimuses on kirjas, et kõik kuuluvad eranditult Reformierakonda, aga see ei ole ju nii. Samas tuletan arupärimise esitajatele meelde, et meie vabariigi põhiseaduse § 12 ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, aga ka mitte poliitiliste veendumuste pärast. Seega ma ei laskuks diskussiooni komisjoni liikmete erakondliku kuuluvuse üle. Ühtlasi ma tuletan meelde, et hindajate leidmiseks korraldas MISA avaliku konkursi. Nagu ma eelmise küsimuse vastuses juba ütlesin, hindas MISA projektikonkursile "Ühine meediaväli ja võrdne kohtlemine" laekunud taotlusi viieliikmeline ekspertide komisjon, kuhu kuulusid peale Olga Burmakina, kes on teil hambus, veel ka Tartu Ülikoolist Triin Vihalemm, Praxisest Hille Hinsberg, Tallinna Ülikooli teadur ja Edinburghi Ülikooli doktorant Pille Petersoo ning Kultuuriministeeriumist Jevgeni Žurjari-Ossipov. Komisjoni töö objektiivsuse tagamiseks peavad kõik komisjoni liikmed andma ka objektiivsuse ja konfidentsiaalsuse kinnituse ning MISA ei ole tuvastanud valekinnituse andmeid või tõendeid mõjutamisest. Rõhutan ka seda, et komisjon, mille viiest liikmest ainult kaks on Reformierakonnast, tegi oma otsused konsensusega.
Neljas küsimus: "Kas ekspertkomisjoni Teie erakonnakaaslastest liikmetel võis olla huvide konflikt, mille tõttu otsustati toetada nii vene- kui eestikeelsele auditooriumile Eesti traditsioone tutvustavate filmide projekti raames Reformierakonna poliitikutest kaheksa portreefilmi tootmist?" Nagu küsijad juba kindlasti teavad, ei olnud selle konkursi tingimustes ega ka taotlustes öeldud ühtegi sõna selle kohta, keda filmitakse ja milliseid küsimusi hakatakse esitama, vaid oli esitatud meediaprojekti üldine kirjeldus. Ja see üldine kirjeldus leidis ka komisjonis heakskiidu. Hindajatele saadetud taotluses oli AS Inforing projekti lühikokkuvõtte esitanud ja esitanud ka eesmärgi. Projektitaotluses ei olnud toodud nimeliselt persoone, keda saadetes intervjueerida plaanitakse. Hindajad langetasid oma otsuse projekti põhjal, kus olid toodud planeeritud telesaadete laiemad teemad, milleks olid huvitaval kombel verivorst, Peipsi kurgid, puu töötlemine, Tallinna kilud, Narva silmud, Eesti liköörid jne. See, mida hiljem meediatootja nende saadete sisuga tegi, on vastavalt Eesti seadustele tema vabadus. Tsensuuri Eestis ei ole ja vähemalt praegune valitsus tsensuuri ei kavatse ka kehtestada. Kui sotsiaaldemokraatidel on mõte, et Eestis võiks tsensuuri kehtestada, siis tuleb esitada vastav ettepanek Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmiseks.
Viies küsimus: "Kes on vastutav selle eest, et Eesti ja Euroopa maksumaksja raha kasutati propagandafilmide tegemiseks Reformierakonna poliitikutest? Kes hüvitab riigile tekkinud kahju?" Huvitav küsimus! Olgu siis veel korratud, et projektikonkursi nõuetes, eesmärkides ega projektitaotlustes ei olnud ära toodud ühtegi nime, keda filmitakse. Arupärimise esitajate rahustamiseks võin kinnitada, et toetuse saajal lasub projekti eesmärkidest kõrvalekaldumise korral vastutus. Toetuse saaja on kohustatud rahastajale aru andma ning vajaduse korral projekti eesmärkidest kõrvalekaldunud tegevused ka maksumaksjale hüvitama. Samas ei ole minu arvates korrektne anda lõplikke hinnanguid enne ametlikku otsust, sest tegemist on praegu veel kestva projektiga. Projekti lõpparuanne laekub lepingu kohaselt MISA-le 27. jaanuaril 2013. Kui selgub, et toetust on kasutatud õigustamatute kulude katmiseks või projekti sisu ei vasta taotluses toodule, siis nõutakse kahepoolse lepingu alusel toetuse abikõlbmatuks tunnistatud kulud tagasi. Tänan väga!

Üks küsimus jäi tegelikult vastamata, küsimus nr 6. Aga vahest ettekandja otsustas, et vastab sellele lisaküsimuste käigus. Heljo Pikhof, palun!

Austatud minister! Peaminister Andrus Ansip, vastates infotunnis rahvasaadikute küsimustele, tunnustas oma erakonnakaaslasi selle eest, et nad leidsid aega nimetatud propagandafilmis esineda. Ma ei tea, kas teie olete jõudnud oma erakonna filmitähti õnnitleda ja tänada, aga kui ma siin saalis ringi vaatan, siis minu meelest on ka teistes erakondades suurepäraseid näitlejaandega inimesi. Küllap te olete seda siin saalis ise ka märganud. Minu küsimus on järgmine. Te ütlesite, et põhiseaduse kohaselt ei tohi kedagi poliitiliste veendumuste pärast diskrimineerida. Kas te ei leia, et teie olete kasutanud maksumaksja raha erakondlikel eesmärkidel ning inimesi ongi diskrimineeritud just nendesamade poliitiliste veendumuste pärast?

Mina ei ole ühtegi filmi teinud ega olnud ühegi filmi rahastamise otsustamise juures. Aga jumala eest, kui ma filmi teeksin, siis ma väga kaaluksin teie võtmist peaossa. Eks see nõuab kindlasti ka osalemist proovivõtetel. Kui te aga soovite kindlasti osaleda härra Smirnovi käe all valmivates meediatoodetes, võtke härra Smirnoviga ühendust. Ma ei oska teile mitte midagi rohkem soovitada.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Seda me ei tea, kas need teie erakonnakaaslased pidid ise Smirnoviga ühendust võtma või mitte, aga nii mõnigi filmis osalenu on pärast kinnitanud, et nad päris täpselt ei saanud aru, kas nad olid parasjagu maa all või vee peal. Nad arvasid, et ei tehta filmi, vaid nad annavad lihtsalt intervjuud. Kui tõenäoliseks te seda peate, et filmis osalenud reformierakondlased ei teadnud, et neist tehakse tunnipikkused portreefilmid, ja nad arvasid, et nad annavad lihtsalt kommentaari?

Mina olen täiesti vale inimene, kellelt seda küsida! Te peaksite küsima nendelt inimestelt, kes ühes või teises intervjuus on osalenud. Kuidas saan mina vastata Margus Timmo eest, kas ta võttis seda kui tavapärast intervjuud või osalemist mingisuguses suuremas ettevõtmises? Ka ei kavatse ma kunagi oma erakonnakaaslastelt hakata küsima, kas nad täpselt said aru, millega seoses nad kaamera ees midagi vastasid. Eks te võib-olla ise ka olete ennast teinekord jälginud televiisorist peale seda, kui te olete midagi mõnesse kaamerasse öelnud. Vale aadress küsimusel!

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Lugupeetud kultuuriminister! Kas teie meelest tuleks muuta MISA projekti tingimusi ja juhtimisstruktuuri ning kui tuleks, siis mil viisil? Ikka selleks, et tulevikus ei oleks olukordi, kus raha kasutamist saab kaksiti mõista või lausa arvata, et raha on valesti kasutatud.

MISA juhtimisstruktuuril ei ole kogu selle stooriga mitte mingisugust pistmist. Ma arvan, et MISA juhtimisstruktuur ja kogu nende tegevus on nüüd märksa parem kui enne seda, kui Tatjana Muravjova asus ametisse. Mis puutub minu isiklikku arvamusse, kas sellist meediaprojektide raha üldse peaks jaotama Euroopa Liidu tasandil, siis ma olen seda korduvalt öelnud, et minu arvates ei peaks seda tegema. Niisugused projektid tekitavad ainult paksu pahandust ja segadust. Aga kui nad olemas on ja on ette nähtud selle raha jagamine, siis me peaksime seda muidugi tegema võimalikult läbipaistval moel. Ning selle projekti hindamisel oli läbipaistvus tagatud. Aga nagu kunagi ütles ka peaminister Tšernomõrdin: välja kukkus nagu alati!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Huvitav, et te siin Tšernomõrdinit meelde tuletasite. Mulle just tuli meelde vanasti kõlanud formuleering "kommunistide ja parteitute blokk". Nüüd sündinut võib nimetada reformistide ja parteitute blokiks – kaheksa filmi 18-st. Aga võite kindel olla, ma olen täielikult teie poolt ja ma ei saa aru, miks teid rünnatakse. Elus võib kõike juhtuda. Kas ei ole just nimelt see üks põhilisi demokraatia tõendeid, et suvalises protsessis võib tegelikult ükstapuha mida juhtuda? Ainus küsimus, mis mul on: kas te mäletate koolikursust nimega kombinatoorika? Kas oskate öelda, kui suure tõenäosusega on see võimalik, et kaheksa 18-st on juhuslikult reformistid ja ülejäänud parteitud?

Ei ole mina kombinatoorikat õppinud, ei oska öelda! Kaheksa 18-st ei ole isegi mitte üle poole. (Naer saalis.) Mina muide olen seisukohal, et tavaliselt intervjueerib meedia inimesi, kes millegagi on hakkama saanud, mitte neid, kes ainult räägivad. Ju siis härra Smirnov leidis olevat vajaliku neid kaheksat inimest intervjueerida. Rohkem ei oska ma täna teile midagi öelda. Tere tulemast kõik need, kes selle teema on kuni Riigikoguni üles tõmmanud, hindama peale 27. jaanuari selle projekti lõpptulemust! Ma olen siin üks kord juba öelnud, et me teeme selle nii avalikult ja läbipaistvalt, kui vähegi võimalik on. Mis puutub härra Ossinovskisse, siis temale tuleb personaalne kutse osaleda selle komisjoni töös. Loodetavasti härra parlamendiliige leiab aega pühenduda sellele lisaks esinemistele teistes selle projekti raames finantseeritud telesaadetes. Aga tere tulemast hindama kõigile, kellel on midagi öelda! Mul ei ole midagi rohkem öelda.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra kultuuriminister! Lugesin eile, et olete väljendanud rahulolematust Eesti Rahvusringhäälingus toimuva suhtes ning tõstatanud küsimuse, kes peab selle eest vastutama. Kas valitsus või? Kostis nagu ka rahulolematust Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu tööga, kuhu minagi kuulun. Tahaksin küsida, kas olukord Eesti Rahvusringhäälingus tekitab teie arvates tõesti rohkem rahutust kui MISA-s toimuv. Ja kes peaks võtma endale vastutuse MISA-s toimuva pärast? See on ju valitsuse kontrolli all olev ühendus.

No nii! Huvitav, mismoodi see küsimus võiks küll korreleeruda selle arupärimisega? Kui ta siiski korreleerub, eks ma ürita vastata. Kuulake broadcast'ist järele, mida ma täpselt ütlesin! Soovitan väga kuulata, mitte ainult lugeda mõnes üksikus internetiportaalis olevaid tsitaate, mis teinekord võivad olla kontekstist välja rebitud. MISA on eraõiguslik isik, asutatud teatavate eesmärkide saavutamiseks. MISA-l on oma nõukogu, kes vastutab laias plaanis ettevõtte strateegiliste eesmärkide täitmise eest, ning tema on ametisse nimetanud juhtkonna. Juhtkond vastutab nõukogu ees. Minu meelest siin on kõik suhted väga ilusti paigas. Mis puutub rahvusringhäälingusse, siis oleks väga kena, kui ringhäälingu nõukogul tõepoolest oleks võimalik vastutada kõige selle eest, mis ringhäälingus toimub.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Hea minister! Teid kuulates hakkab väga kahju härra Smirnovist, kes saab võib-olla karistada liigse pugemise eest. Aga minu küsimus on selline: kas te olete ise neid suurepäraseid filme näinud ja kui olete, siis äkki oskate öelda, kust võiks neid leida? Siin hiljuti härra Korobeinik peaaegu et nuttis, et tema osalusega film on YouTube'ist kuskile kadunud ja tal endal ei ole ka ühtegi koopiat, nii et mulle ta seda näidata ei saa. Ma kadestan siiralt Ossinovskit, kes on näinud neid suurepäraseid teoseid. Aga tuleb välja, et lihtsalt kulutati maksumaksja raha, aga kuskil neid töid näha ei saa.

Mina ei tea mingisugust portaali, kus mingeid filme saab vaadata. Küsige Ossinovski käest, kus ta neid nägi. Mina ei tea, ei ole ise neid vaadanud. Mul on kodus laua peal tohutu hulk DVD-sid, mida ma peaksin vaatama, aga ei ole jõudnud. Ma ei pühenda kindlasti oma aega sellise toodangu vaatamisele.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Ma vastan Yana Toomi küsimusele. Inforingi kodulehel aadressil inforing.net on need filmid kõik rõõmsalt olemas, nii et sealt saab nad kenasti kätte. Aga minu küsimus puudutab MISA projekti taotlustest ühte teist projekti, mis tükk aega on rahastamist leidnud, nimelt saadet "Kolmnurk", mis on minu arvates vaieldamatult kõige parem Eestis toodetud venekeelne ühiskonnakriitiline ja poliitiline saade. Teatavasti sel hooajal saadet "Kolmnurk" enam ei ole. Saate tegijad ütlesid, et neil ei olnud võimalik oma projektile sellest fondist enam raha saada. Kas "Kolmnurga" raha läks sel hooajal Reformierakonna propagandale?

Austatud Jevgeni Ossinovski! Mina ei tegele MISA-s mingisuguste projektirahade jagamisega. Mul ei ole õrna aimugi, kas "Kolmnurk" kvalifitseeruks või mitte. Sellega tegelevad teised inimesed, küsige nende käest. MISA telefoninumbrid ja meiliaadressid on kodulehel kättesaadavad.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Hea ettekandja! Oma elu parematel päevadel olen ka mina leidnud tegevust meediaprojektide läbiviimisel ja tean, et tavaline praktika on ikkagi selline, et kui mingit projekti ette valmistatakse, siis peab olema ette näidata ideekavand (sünopsis), intervjueeritavate nimed, nende fotod ja kirjalikud nõusolekud projektis osalemiseks. Kui sellest veel vähe on, nõutakse juurde kas või pilooti, kui sellestki vähe on, siis veel üsna palju asju. Need on päris paksud, raamatulaadsed taotlused, päris põhjalikud. Aga kuidas nüüd siis niimoodi läks, et MISA-l ei olnud teada, kes filmis esinevad ja milliste tehniliste vahenditega film toodetakse? Kuidas sai teada olla ainult summa, mis oli õige suur? Kuidas see niimoodi juhtus?

Kui te tõesti Võsa Petsi telesaadete puhul olete esitanud tootjale kõik need andmed, siis mul on südamest kahju nendest inimestest, kes hindajad olid. Aga nii on jah! MISA on välja kuulutanud ühe projektikonkursi, sellele on laekunud taotlused. Taotlused on esitatud teatavas vormis ja neid taotlusi on hinnatud, kusjuures ei ole peetud vajalikuks küsida, keda konkreetselt intervjueeritakse. Ei ole peetud vajalikuks! Ma ka leian muide, et kui räägitakse meediatoodetest, siis kuskil on olemas mõistuslik piir, kuhumaani sisu tuleb avada. Kas kuni detailideni välja? Kui seda peetakse vajalikuks tulevikus täpsustada, ju siis MISA nõukogu ja ka tulevased komisjonid seda teevad. Igasugustest asjadest õpitakse.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Hea minister! Kuulasin teie vastust arupärimisele. Kas ma saan õigesti aru, et teie meelest kõik inimesed, kes leiavad, et need filmid ei ole raha mõistlik kasutamine, ei toeta Eesti Vabariigi põhiseadust ja soovivad kehtestada Eestis tsensuuri?

Te saite valesti aru.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Hea minister! Te ütlesite, et kõnesolevate filmidega on kõik täiesti korras ja seaduslik, et on näidatud hapukurki ja silmu ja likööri ja tervet hulka reformierakondlasi, keda tõepoolest ei tohi diskrimineerida nende erakondliku kuuluvuse tõttu. Kas nendest vastustest tuleb järeldada, et ka eetiliselt on kõik täiesti korrektne ja võikski jätkata samal kombel?

Jah, ma loodan ka, et niisugust aega kunagi ei tule, kus reformierakondlastelt sõnaõigus ära võetakse, ehkki sääraseid ettepanekuid kostab viimasel ajal siit ja sealt. Mis puutub seaduslikkusesse, siis ma tahan öelda seda, et Inforingi meediatooted kindlasti on seaduslikud – neis ei ole mitte midagi ebaseaduslikku. Kas nad täidavad korrektselt oma lepingut, sellele saab anda hinnangu siis, kui projekt on läbi. Ma enda meelest väga selgelt ütlesin, et see hindamine saab toimuda pärast 2013. aasta 27. jaanuari, kui on projekti tulemuste esitamise lõplik tähtaeg.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud minister! Ma ei pea vajalikuks põhiseadust muuta. Ma arvan, et reformierakondlastel on sõnaõigus täna, homme ja ülehomme ka. Ja ma tänan ka küsimustele vastamast. Saame aru, et sõltumatult valitud komisjon hindas projekte, jagas raha erinevate toiduainete vahel ja selle tulemusena valmis 18 filmi, millest kaheksa räägib reformierakondlastest. Mul tekkis siin neid küsimusi ja vastuseid kuulates ainult üks küsimus: kuidas juhtus nii, et ülejäänud kümme filmi ei ole reformierakondlastest?

Küsige Smirnovi käest! Kui vaja on, võin telefoninumbri anda, see on mul olemas.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Lugupeetud minister! Ma ei hakkaks statistikaga tegelema, aga paljudes vastustes te olete põhimõtteliselt öelnud seda, et see ei ole minu asi, küsige seda teiste inimeste käest. Ometi on see suur küsitavus tekkinud teie haldusalas. Kas ma olen õigesti aru saanud, et kui 27. jaanuari hindamistulemused ütlevad, et tehniliselt oli kõik hästi, siis teie arvates mitte midagi ei peaks selles küsimuses teie haldusalas muutma ja las ta jääb nii?

Pärast järgmise aasta 27. jaanuari saabub see hetk, mil lepingupartner peab andma aru oma tegevusest, ja siis hinnatakse seda toodet, mille ta lepingu alusel on pidanud tootma. Ja kui hinnang on selline, et see ei vasta lepingule, siis tuleb need summad tagasi nõuda. Kui väga laiapõhjalise ja läbipaistva kogu hinnang aga on selline, et lepingut ei ole rikutud, siis mis seal ikka – nii on. Iseasi on muidugi see, kuidasmoodi tagada, et kolmandate riikide kodanike integreerimise meediafondi summasid saaks jagada nii, et hundid oleks söönud ja lambad terved. Mina ei tea ühtegi niisugust fondi, mis on seotud mingite meediatoodete tellimisega riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ja mida saaks lõpuni pidada selliselt, et ei tekiks konflikte. Mina selliseid juhtumeid ei tea.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Omal ajal käis arutelu regionaalministri ja rahvastikuministri portfellide üle – et kas nn portfellita ministrid jätkavad või mitte. Te olete meedias kommenteerinud, et üks rahvastikuministri koha ärakaotamise eesmärk oli see, et oli nagu loogilisem tuua MISA Kultuuriministeeriumi valdkonda ja jagada osaliselt haridusministeeriumiga. Et see on niisuguses kultuurilises ja hariduslikus komplektis ning kuidagi ühendatud ülejäänud elualadega. Pärast kogu seda mitu nädalat kestnud arutelu jälgimist tahan küsida järgmist. Kas te täna, rõhutades seda, et MISA on täiesti eraldiseisev ja otsustab oma asju ise, olete endiselt veendunud, et MISA toomine Kultuuriministeeriumi haldusalasse tõi sinna ka mingisuguse ühtsuse ja koostöö teiste valdkondadega?

Aitäh, väga asjalik küsimus! Esiteks, selle haldusala määratlemine on tantsimine üsna õhukesel jääl. Lõppkokkuvõttes on MISA nõukogus juba haridusministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajad. Nii et kogu otsustusmehhanism on seal üsna laiapõhjaline. See ei tähenda otseselt seda, et me peaksime ütlema, et Kultuuriministeerium käseb, poob ja laseb seal juhtimise paikapanemisel. Haridusministeeriumil on mõte viia hariduslikud tegevused MISA-st üle hoopiski Sihtasutusse Innove ja see seab kahtluse alla kogu MISA senise juhtimisskeemi otstarbekuse. Aga kui see on sündinud, siis tuleb vaadata, mis edasi saab. Ma lisan lihtsalt juurde, et hoidku issand jumal selle eest, et selliseid meediafonde jagaksid vahetult ministeeriumi ametnikud. Siis oleks see asi veel keerukam ja konfliktid veel ilmsemad.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister! Ma annan läbirääkimistel kõigepealt sõna arupärijate esindajale Jevgeni Ossinovskile.

Head kolleegid! Pikalt ma ei räägi, aga erinevalt kultuuriministrist, kes ütles, et hetkel ei ole võimalik kellelgi siin midagi öelda, ootame ära 27. jaanuari, mil laiapõhjaline komisjon koos kutsutud külalistega otsustab, kas projekti tulemus vastab nõuetele või mitte, on meie jaoks juba praegu täiesti selge, et tegu on raha väärkasutamisega. Selline rahakasutus ei vasta ei MISA põhikirjalistele eesmärkidele ega ka väga spetsiifilistele ja kindlatele kolmandatest riikidest pärit inimeste integreerimise fondiga seotud kriteeriumidele. On täiesti selge, et ühelt poolt on tegu nn tehnilise vastutusega: kuidas luua süsteem, mis hoiaks tulevikus ära selliste projektide heakskiitmise, mis võivad olla kallutatud mõne kindla erakonna poole. Vahet ei ole, kas tegemist on Reformierakonna või mõne muu erakonna esindajatega. Teiselt poolt on mängus ka selge poliitiline vastutus. Hea minister ütles, et enamiku küsimuste puhul ei ole tema see õige adressaat, aga teatavasti MISA puhul teostab asutajaõigusi Kultuuriministeerium ja vastavalt riigivaraseadusele on Kultuuriministeerium kohustatud valitsema riigi vara eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Kui MISA-s ei soovita nõukogu tasemel võtta ei tehnilist ega poliitilist vastutust, siis on selge, et lõppkokkuvõttes vastutab ikkagi minister. 
Mis puutub härra Langi märkusse selle kohta, et erakondliku kuuluvuse alusel ei tohi kedagi diskrimineerida, siis see on loomulikult täiesti selge. Küll aga täpselt sama loogika alusel ei tohi kedagi erakondliku kuuluvuse alusel ka eelistada. See puudutab nii filme kui ka küllaltki küsitavat personalipoliitikat. Peaaegu kõik erakondliku taustaga inimesed MISA-s, nii hindamiskomisjonis kui ka töötajate hulgas on reformierakondliku taustaga. Nõukogus on küll natuke teistmoodi.
Minister väitis ka, et seda tüüpi projekte on üldse võimatu ellu viia niimoodi, et kõik õnnelikud oleksid. Need tekitavad alati paksu pahandust ja selles mõttes võiks need üldse ära lõpetada. Minu küsimus saate "Kolmnurk" kohta aga ei olnud esitatud niisama. See on saade, mida on teinud rahvusringhääling, kus kehtivad väga selged reeglid poliitilise tasakaalustatuse kohta. Võib-olla mõnel seltsimehel on küll kahju olnud, et teda pole sellesse saatesse kutsutud, aga kedagi saatejuhtidest ega produtsentidest ei saa süüdistada selles, et nad oleks mingeid teemasid erapoolikult kajastanud. Meil on olemas tegelikult head näited, kuidas sellist projekti ellu viia. Tunniajaste propagandafilmide tegemine kindlasti selle alla ei kuulu. Praegu on MISA-s üht-teist reguleerimata ja ilmselgelt tuleks see korda ajada.
Meile on täiesti arusaamatu, miks on selles küsimuses üritatud eri tasemetel otsida süüdlasi kuskilt mujalt. Meie ei vastuta, vastutab keegi teine! Oleme nüüd kuulnud nii peaministri kui härra kultuuriministri suust valitsuse juhterakonna ametlikku positsiooni, et lõppkokkuvõttes on kõik juriidiliselt korrektne ja keegi vastust andma ei pea. Meie arvates on see täiesti ebanormaalne lähenemine sellele probleemile, mille tegelikult saaks mõistlikult ära lahendada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud härra minister, aga ennekõike muidugi, lugupeetud kolleegid! Käed eemale kultuuriministrist, mis te norite inimese kallal! Lõppude lõpuks on ju selgelt öeldud, et kõik juhtus juhuslikult. 18 filmi, kümme parteitut, kaheksa reformisti – täiesti süütu olukord! Ma ju küsisin ministri käest, kui suur on kombinatoorika teooria järgi tõenäosus, et 18-st kaheksa sattuvad olema reformistid, ja vastuseks kõlas, et kaheksa 18-st on isegi alla poole.
Tegelikult, kui võtta, et täiskasvanuid on Eestis üks miljon inimest ja igaüks on oma ametis meister, erakonnaliikmeid on maksimaalselt 100 000 ja neist reformiste on umbes 10 000 – see on ehk veidi üle pingutatud, aga enam-vähem –, siis tõenäosus, et valides seoses Narva silmuga või Peipsi hapukurgiga filmi tegemiseks üht inimest, sattume reformierakondlase peale, on väga väike. Võtame 100 kõige paremat, arvutame reformikatele ümber, s.o 1 : 10² – tuleb selline tagasihoidlik tõenäosus, mis on normaalne. Kui ma muidugi õigesti mäletan – kõik see oli nii ammu, kool ja kombinatoorika –, aga natuke ma seda õppisin ja praegu pakun, et tõenäosus, et 18-st kümme on parteitud, kaheksa reformistid, on minimaalselt 1 : 10¹⁶. Kui keegi püüab seda arvu endale ette kujutada, siis see tõenäosus on igatahes väiksem kui Spordiloto puhul, kus tuli ära arvata kuus 36-st või mis ta oli.
Härra minister ütles meile, et ta ei pühenda kindlasti oma aega sellise toodangu vaatamisele. Sellega nullis ta ära kogu selle teema. Unustame! Ongi kõik. Ootame järgmist korda, ehk teinekord läheb kuidagi teisiti, seitse 18-st on reformistid või kümme. Kuidagi ikka saab! Siis on jälle võimalik kellegi käest küsida. Ma tulin üldse siia rääkima sellepärast, et mulle meeldis see lause. Sellest võib välja kasvada uus poliitiline mood. Tuleb minister Riigikogu saali ja talle esitatakse küsimus, nagu praegu selle MISA-ga oli. Mulle on ta muuseas peaaegu nimekaim, meeldiv kuulda! Asutajaõiguste teostajaks on Kultuuriministeerium. Tähendab, peremees tuleb rääkima oma sulasest, ja siis ta ütleb, et küsige Smirnovi käest. See on ju tore, see lahendab massiliselt meie riigi probleeme! Tuleb siia minister Parts, temalt küsitakse elektri hinna kohta ja tema ütleb, et küsige Liive käest. Või tuleb Ligi ja hakkab rääkima, millist raha kellele on riigieelarve kaudu niiviisi kuhjakestena lükatud. Kui talt küsitakse, mis seal lehes oli, siis ta soovitab näiteks, et küsige Seli käest. See on uus sõna meie poliitilises kultuuris! See on väga progressiivne sõna, see teeb meie debatid lühikeseks, arusaadavaks – siin pole midagi küsida, küsige, teate ise, kust! Aitäh!

Aitäh! Ja palun, Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kallid kolleegid! Räägiks nüüd nendest filmidest. Selge on see, et hapukurk ja Narva silm enda eest rääkida ei saa ja keegi nende eest rääkima peab. Ja kui kedagi teist ei ole rääkima panna, siis on täitsa tore ja mõistlik, kui hapukurgi ja Narva silmu eest räägivad Reformierakonna liikmed. Paraku saan mina teha ainult ühe järelduse, et igaüks, kes natukenegi teemasse süveneb, saab aru, et need filmid on propaganda, poliitpropaganda filmid. Ja et oleks veelgi selgem: need on Reformierakonna poliitpropaganda filmid.
Mismoodi käib siis ühe sellise meediaprodukti valmis tegemine? Ideekavand on nõutav igal juhul – selles räägitakse lahti, milline on taotlus, milline produkt hakkab välja nägema. Osalejate nõusolek peab igal juhul ka olema, kui on mängus kellegi teise raha jagamine, kui see ei ole eraõigusliku telekanali toode või kellegi enda raha eest toodetav film. See on täiesti arusaadav, sellepärast et kui Euroopa Liidu või meie riigi raha kusagile paigutatakse, ei ole mõeldav, et selliseid filme valmistatakse nii, nagu on valminud kultuuriministri lemmiktelesaade "Võsareporter". Aga isegi sellise meediaprodukti nagu "Võsareporter" tegemiseks oli tarvilik ideekavand, oli tarvilik piloot, oli tarvilik lahti seletada, milliste kaameratega, millise tööjõuga seda valmistatakse. Jooksvalt see enam nii vajalik ei olnud, aga töö algfaasis isegi eraõiguslikus telekanalis seda nõutakse. Ammugi siis nõutakse seda olukorras, kus on mängus riigi või Euroopa Liidu raha – see on enesestmõistetav.
Minu meelest on enesestmõistetav ka see, et kui niisugused kummalised projektid on valminud, siis on väga palju küsimusi. Eks raha jagamine – minister juhtis sellele tõepoolest õigustatult tähelepanu – ongi alati seotud kismadega. Raha jagamine tekitab teadupärast ikka tülisid. Sellepärast ongi vajalik selline bürokraatia, ka meediaproduktide tootmisel. Aga mis seal ikka, ju see leping siis oligi niimoodi ette valmistatud, et Reformierakonna poliitpropaganda filmid saaksid valmida ja et hiljem saaks öelda, et mingisugust seadusrikkumist ei olnud.
Mul on natuke kurb meel. Kui minu pinginaaber Viktor Vassiljev küsis, kas ka eetilises plaanis ei ole nendele meediaproduktidele midagi ette heita, siis minister jättis sellele konkreetsele küsimusele vastamata. Aga mis sa ikka teed olukorras, kus üks selline erakanali meelelahutuslik teleprogramm on ka ministrile olnud hädavajalik, et ta saaks elus järeleaitamistunde võtta. Siis pole midagi imestada, kui ta küsimusele, kas kõnealused meediaproduktid on ka eetilised, vastab, et kõik on seaduslik. Olemegi vist vastuse saanud. Ju siis seal midagi eetilist ei olnudki. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimise adressaat kultuuriminister Rein Lang soovib saada ka lõppsõna. Palun!

Proua juhataja! Esiteks ma pean vajalikuks ära õiendada lause, mille ütles Peeter Võsa: et tema toodetud "Võsareporter" kuulub minu lemmiksaadete hulka. Selle ma lükkan kategooriliselt ümber. Teiseks, tõsisemale lainele minnes, ma ei ütle, et ma olen üllatunud. Aga ma olen natuke kurb, kui Riigikogus arutatakse küsimust, mille puhul on tegemist eraõigusliku lepinguga. Härra Ossinovski, tegemist on lepinguga eraõigusliku MISA ja ühe meediatootja vahel! Ja enne seda, kui selle lepingu täitmisele on keegi hinnangu andnud, ütlete teie, et Eesti populaarsuselt juhtpartei on enda jaoks juba ammu kõik selgeks saanud, et tegemist on lepingu rikkumisega. See on, vaadake, kõva sõna! Just nii te ütlesite. Teie jaoks on kõik juba selge. Aitäh!

Kohapealt repliik, palun, Jevgeni Ossinovski!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Ma õiendan kohe ära selle härra Langi kommentaari. Ma ei ole öelnud, et sotsiaaldemokraatide arvates on lepingu rikkumine kindel juba enne seda, kui see hindamiskomisjon on koos käinud. Polegi nii oluline, kas formaalselt leitakse, et leping sai täidetud või mitte. See leping on suhteliselt üldsõnaline. Nagu te juba ütlesite, ei ole seal ette kirjutatud, kes võivad filmis osaleda. Tõenäoliselt ei saa välistada seda, et isegi kui hindamiskomisjon väga püüab mingit rikkumist leida, siis formaalselt seda ei leita. Küll aga on meie jaoks täiesti selge, et olenemata sellest, kas leping kuulutatakse formaalselt ja juriidiliselt korrektselt täidetuks või mitte, on sisuliselt ja poliitilises mõttes tegemist ebaratsionaalse rahakasutusega, sest see raha pidi minema integratsiooni edendamiseks. Aga see raha on läinud Reformierakonna poliitikute reklaamimiseks. Sellepärast oleme äärmiselt nördinud, et mitte keegi MISA-st endast ega valitsuse tasemel ei ole vähemasti enda nimel toimunut hukka mõistnud ega võtnud seisukohta, et seda tüüpi projektide toetamine on täiesti ebanormaalne ja tulevikus tuleb rakendada konkreetsed meetmed, et niisugust asja välistada.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle punkti arutelu on lõppenud.

Me lähme järgmise punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta ja Kalev Kallo 14. novembril 2012 esitatud arupärimine Tallinna Loomaaia tuleviku kohta (nr 216). Arupärimine on esitatud kultuuriminister Rein Langile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Olga Sõtniku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Tõepoolest, 14. novembril esitasime teile arupärimise Tallinna Loomaaia tuleviku kohta. Täpsemalt on arupärimise sisu järgmine. Tallinna Loomaaia põhimäärus ütleb, et Tallinna Loomaaed on polüfunktsionaalne Tallinna linna asutus, mille põhitegevus on inimeste kultuuri- ja haridustaseme tõstmine, loomade teaduslik uurimine ja hääbuvate looduslike asurkondade taastamine, kompenseerimaks inimkonna negatiivset toimet loodusele. Muu hulgas tegeleb loomaaed oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks temaatiliste koolitundide läbiviimisega, on õppeasutustele erialaseks õppe- ja praktikabaasiks, korraldab õpiringe ja juhendab huviklubisid ning teeb koostööd teiste teadus- ja haridusasutustega ulatuslikes uurimis- ja arendusprogrammides.
Niisiis paikneb loomaaed küll Tallinna linna haldusterritooriumil, kuid on üleriigilise tähtsusega loodusharidust andev asutus. Tallinna Loomaaed täidab rahvusvaheliselt loomaaedadele pandud ülesandeid Eestis ning osaleb mitmes rahvusvahelises projektis, sh toetab oma rikkaliku kollektsiooniga loomavahetusprogramme. Samas ei saa loomaaed lubada endale vajalikke investeeringuid, sest inimeste madal elatustase ei võimalda piletihinda tõsta, ilma et külastatavus väheneks. Seetõttu on loomaaed juba pikka aega oodanud uue looduskooli ja konverentsikeskuse ning uue, Ehitajate tee pool asuva pääslahoone ehitamist.
Tallinna Loomaaed on viimastel aastatel ehitanud paljudele asukatele uue elupaiga, kuid mõnel asukal tuleb siiani kesistes oludes elada. Jääkarude väike puur ja nadid tingimused on selle ehedaks tõestuseks. Loomakaitseorganisatsioon Born Free on juba mitmel aastal juhtinud tähelepanu, et mõnele loomaliigile pole loomaaias tagatud isegi minimaalsetele nõuetele vastavaid elamistingimusi.
Seoses eeltooduga on meil ministrile järgmised küsimused. Kas teie jaoks on Tallinna Loomaaed riiklikult olulise tähtsusega institutsioon? Kas Vabariigi Valitsus kavatseb väärtustada Tallinna Loomaaia tegevust nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil? Millal viimati eraldati riigieelarvest raha Tallinna Loomaaia investeeringute toetamiseks? Kas ja millal võimaldatakse riigieelarvest Tallinna Loomaaia arenguks küllaldased rahalised vahendid? Arupärimisele on alla kirjutanud terve hulk Keskerakonna fraktsiooni liikmeid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli vastama kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Võiks ju ka hästi formaalselt vastata, aga üritame siiski punktide kaupa.
Esimene küsimus: "Kas teie jaoks on Tallinna Loomaaed riiklikult olulise tähtsusega institutsioon?" Tallinna Loomaaed on oma sisu poolest muidugi oluline ja huvitav institutsioon, aga nagu arupärijad ka ise viitavad, on tegu kohaliku omavalitsuse, mitte riigi asutusega. Vastavalt Tallinna Loomaaia põhikirja punktile 14 on tegu Tallinna Linnavolikogu loodud asutusega, mida haldab Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.
Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus kavatseb väärtustada Tallinna Loomaaia tegevust nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil?" Siin on vastus väga lihtne: riik väärtustab Tallinna Loomaaia tegevust oma võimaluste piires. Viimase kümne aasta jooksul on riigieelarvest loomaaia investeeringuteks eraldatud kokku 2 598 422 eurot. Polegi nii vähe! Paraku on Tallinna Linnavalitsus suutnud sellest realiseerida 2 577 586 eurot ehk ühel või teisel põhjusel ei ole Tallinna linn suutnud riigi eraldatud rahast 20 836 eurole loomaaias üldse mingisugust sihtotstarvet leida. Kui küsida, mis on põhjus, siis mina küll ei tea. Seda võiks küsida Tallinna Linnavalitsuselt. Aga kui rääkida loomaaia riigipoolsest rahastamisest, siis on ju tänu riigi rahasüstidele valmis saanud lumeleopardi ekspositsioon ja paksunahaliste majas on ninasarvik saanud endale uue põrandakatte. Nii et ninasarvikul on põhjust rahuloluks.
Kolmas küsimus: "Millal viimati eraldati riigieelarvest rahalisi vahendeid Tallinna Loomaaia investeeringute toetamiseks?" Siin on jällegi vastus lihtne. Riigikogu vastu võetud 2012. aasta riigieelarvega eraldati Tallinna Loomaaiale investeeringuteks 10 000 eurot ja selle eest saigi ninasarvik endale uue põranda. Nii et teist korda: ninasarvikul on põhjust rahuloluks.
Neljas küsimus: "Kas ja millal võimaldatakse riigieelarvest Tallinna Loomaaia arenguks küllaldased rahalised vahendid?" Nojah, te ju ise ütlete, et Tallinna Loomaaed on Tallinna linna hallatav asutus, ja vastavalt Eesti põhiseadusele on kohalikud omavalitsused oma tegevuses iseseisvad ning riigil ei ole voli sekkuda nende tegevusse. Seega vastutab Tallinna Loomaaia käekäigu eest ikka eelkõige Tallinna linn ja loomaaia rahastamist puudutavad küsimused tuleb esitada kindlasti Tallinna Linnavalitsusele ja Tallinna Linnavolikogule. Nagu te eelmistest vastustest kuulsite, on riik Tallinna Loomaaeda aidanud ja võimaluste piires ka toetanud ning ma usun, et vastavalt riigieelarve võimalustele teeme seda ka tulevikus. Aga kindlasti ei sekku me Tallinna hallatavate asutuste juhtimisse ega võta endale vastutust hakata neid asutusi üleval pidama. See oleks ka meie õigusruumis võimatu.

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Järgmise aasta riigieelarve eelnõu menetlemisel esitasime ühe muudatusettepaneku, mille sisu oli eraldada loomaaiale 15 000 eurot. Paraku rahanduskomisjon ja suur saal seda ettepanekut ei toetanud. Samas leiti teise ja kolmanda lugemise vahel Riigikogus päris palju igasuguseid vahendeid teatrite ja teiste asutuste toetamiseks. Mis te arvate, kui juhtuks nii, et Tallinna Loomaaed poleks mitte kohaliku omavalitsuse hallatav asutus, vaid oleks riigi või näiteks Kultuuriministeeriumi hallatav asutus, kas tal siis oleks lootust saada need õnnetud 15 000 eurot?

Aitäh! Kui Tallinna Loomaaed oleks riigiasutus, siis oleks ka loomaaia eelarve kindlasti riigieelarve osa. Nii see ju ei ole. Ärgem nüüd seda 15 000 eurot sellises kontekstis nii väga ületähtsustagem! Riigil oli, jah, selle eelarve tegemisel Tallinna Loomaaiast olulisemaid kohti, kuhu seda raha panna. See on kahetsusväärne, aga see on praegune reaalsus. Ma väga kardan, et 2014. aastal ei ole samuti riigil võimalik loomaaeda suurte summadega toetada. Kas väiksemate summadega on, eks seda näitab meie majanduse areng. Loomulikult tahaks loomaaeda aidata ja ma saan ka linnast selles küsimuses täiesti aru. Olles ise kunagi olnud Tallinna abilinnapea, õnnestus mul saavutada kokkulepe, et tollases rahas kümme miljonit krooni riigieelarvest ikkagi loomaaia hädapärasteks investeeringuteks läks, ja see oli väga hea, et läks. Riik on ka hiljem ju ikkagi vastavalt võimalustele loomaaeda aidanud. Nii et ärge öelge, et see on lihtsalt arrogantne suhtumine riigi poolt.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea vastaja! Te jõudsite oma vastusega sinna, kust ma tahtsin alustada. Mina mäletan, et Rein Lang on pidanud väga erinevaid ameteid. Kunagi oli mul au olla teiega ühe laua taga peaaegu Vabaduse väljakul, kus me vestlesime teemal, et just nimelt neli ministrit lepiksid kokku – see oli abilinnapea ettepanek –, kuidas rahastada kahte suurt objekti. Üks nendest oli loomaaed. Nii et tõenäoliselt oled sa üsna teadlik, et loomaaia probleem ei ole ju üks selliseid kemplemisallikaid, kus on linn versus riik, vaid loomaaed on objektiivselt rahapuuduses. Loomaaial on väga palju kihvte plaane ja härra Kaal on selline väga huvitav tegelane, kes suudab neid plaane ikka ja uuesti genereerida. Siit küsimus: kui vaadata kaugemat perspektiivi, kas riik näeb loomaaeda pigem partnerina?

Aitäh! Sellele vastamine läheks kole pikale. Ma ju tõepoolest natuke tean, kuidas Tallinna eelarve kujuneb ja millised on praegu Tallinna eelarve prioriteedid. Mul on sellest südamest kahju, et loomaaed ja kultuuriväärtuste amet tervikuna ei ole Tallinna Linnavolikogus eelarve koostamisel prioriteet. Selles mõttes ma pean ikka väga ebaeetiliseks sellist käitumist, et kui ise kultuurile piisavalt ei eralda, sh loomaaiale, siis esitad selle arve lihtsalt riigile ja kulutad oma raha mingitele muudele tegevustele, näiteks meediategevusele ja milleks iganes veel, näiteks munitsipaalpolitseile, mida ma pean täiesti mõttetuks struktuuriks Tallinna linnas. Ma arvan, kõige esimene küsimus on see, et kui linn ise tõepoolest panustaks kultuuri ja haridusse, siis oleks ka lihtsam leida riigiga ühist keelt teatud tegevuste toetamiseks. Ja loomaaed oleks päris kindlasti selles nimekirjas.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Härra minister! Kui kuulata haridusministrit, siis on tänasel päeval väga moodne luua süsteem, kus me räägime riigigümnaasiumidest. Minu küsimus tulebki sellest: kas ministeerium ei ole selle tõttu, et Tallinna Loomaaed ei ole prioriteetide hulgas, nagu te ütlesite, kunagi kaalunud seda varianti, et Tallinna Loomaaed läheks riigi alla?

Aitäh! Kunagi omal ajal oli ju, Mailis Reps mäletab seda, idee moodustada kahe suure asja, millel on teataval määral üleriigiline tähendus – Tallinna Lauluväljak ja Tallinna Loomaaed –, haldamiseks linna ja riigi poolt ühistel alustel eraõiguslik isik. Kummagi puhul ei ole sellest senimaani midagi välja tulnud.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Äsja mainisite sellist teie arvates mõttetut struktuuri, nagu on munitsipaalpolitsei Tallinnas. Kas oskate öelda, kes tegeleks siis sõidupiletite ja parkimise kontrolliga, väikeste õigusrikkumistega, kui seda poleks? Äkki Kultuuriministeerium paneks õla alla ja võtaks selle enda peale?

Aitäh küsimuse eest! Lugupeetud härra Stalnuhhin, mina nüüd küll ei tea, et piletite kontrollimiseks oleks vaja üleval pidada roheliste vilkuritega autodega sõitvate roheliste mehikeste suurt armeed. Seda saab ka teistmoodi korraldada.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Suur tänu, kultuuriminister! Me asume läbirääkimiste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Meil on täna selline fauna päev: esimene arupärimine oli koerte, teine Narva silmude ja Kultuuriministeeriumi kohta ning kolmas on nüüd loomaaia kohta. Mida ma tahan tõdeda, on see, et meil on väga positiivne suhtumine ja me liigume teatud konsensuse poole. Näiteks mitte keegi enam ei süüdista Kultuuriministeeriumi. Arupärimises on selline väga kurb lause: "Loomakaitseorganisatsioon Born Free on juba mitmel aastal juhtinud tähelepanu, et mõnedele loomaliikidele pole loomaaias tagatud isegi minimaalsed euronõuded." Keegi ju ei hakanud rääkima näiteks sellest, et mõnel ei ole midagi, aga oravatel on kõik. Selles ma näen üsna positiivset suhtumist ja see oli ka konstruktiivne vastus, andis meile väga palju uut materjali mõtlemiseks. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove või vastusõnavõtte? Ei ole. Sulgen läbirääkimised ja koos sellega ka käesoleva küsimuse arutelu.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Aivar Riisalu, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi ja Aadu Musta 14. novembril 2012 kultuuriminister Rein Langile esitatud arupärimine kinode digitaliseerimise kohta (nr 218). Arupärijate nimel palun kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid Riigikogu liikmed nii siin saalis kui ka televiisorite ees! Tutvustan teile arupärimist, mis on esitatud kultuuriminister Rein Langile. Arupärimine on ajendatud spetsialistide murest selle pärast, mis toimub kinode digitaliseerimise ümber. Eestis on digitaliseeritud kinod praegu vaid Tallinnas, Tartus ja Narvas, mis selgelt aeglustab või piirab oluliselt teistes kinodes uute filmide ekraanile tulekut. Käesoleval aastal toimus 16. Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF), kus 270 linastunud filmist vaid 40 oli 35-millimeetrise lindi peal. PÖFF-i direktor proua Tiina Lokk on teatanud, et järgmisel aastal PÖFF-i filmid enam digitaliseerimata kinodesse ei jõua. Kui 2011. aastal külastas PÖFF-i 73 000 inimest, siis 2012. ja 2013. aastal võib külastajate arv just tehniliste küsimuste tõttu väheneda.
Hiljuti lõpetas Kultuuriministeerium kinode toetusprogrammi, mille raames uuendati just 35-millimeetrise lindi peal olevate filmide näitamiseks kasutatavat tehnikat. Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp kaardistas maakonnakinosid üle Eesti ning nentis, et lisaks digitaliseerimisprobleemile on kinovõrk üldse halvas olukorras, seansid on ebaregulaarsed ja saalid vajavad renoveerimist.
Meie naaberriigis Soomes toimub riigi ja Euroopa Liidu toel kinode üldine digitaliseerimine. 2011. aastal oli seal 283 kinosaalist digitaliseeritud juba 210, kogu protsess jõuab lõpule 2013. aastal. Digitaliseerimine suurendas ka Soome enda filmide vaadatavust, tehes need paremini kättesaadavaks: käesoleva aasta suve seisuga vaatas 35% kõikidest kinokülastajatest just kodumaist filmi.
Uuringufirma IHS on oma aruandes leidnud, et digitaalne tehnoloogia asendab kinodes 35-millimeetrise filmi üleilmselt 2015. aasta paiku. Seoses sellega ongi meil küsimused. Kui suur summa on eraldatud kinodele 35-millimeetrise lindi peal olevate filmide näitamiseks vajaliku tehnika soetamiseks? Kas see oli mõistlik ja perspektiivikas investeering? Kas kinotehnika uuendusprogrammi ellu viies kaaluti ka digitaalse tehnoloogia kasutusele võtmist? Kas peate vajalikuks, et lisaks Tallinnale, Tartule ja Narvale on kinod ka teistes Eesti linnades? Milline on Kultuuriministeeriumi tegevuskava, et digitaliseerida kõik Eesti kinod, ning millal see teoks saab? Mida plaanib Kultuuriministeerium ette võtta, et Eesti kinode olukorda parandada? Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli vastama kultuuriminister Rein Langi!

Väga austatud juhataja! Head arupärijad! Huvitav, kui ma lugesin selle arupärimise esimest korda läbi, miks mulle meenus siis ühe Eesti praeguse juhtpoliitiku külaskäik võilattu? Aga hüva, nüüd küsimused.
"Kui suur summa eraldati kinodele 35-millimeetrise lindi peal olevate filmide näitamiseks vajaliku tehnika soetamiseks? Kas Teie hinnangul oli see mõistlik ja perspektiivikas investeering?" Tänan küsimuse eest! Otsus ajakohastada 35-millimeetrisel lindil olevate filmide näitamise tehnikat Eesti kinodes tehti kümme aastat tagasi, 2002. aastal. Tänaseks lõppenud toetusprogrammide "Maakino" ja "Kino tuleb tagasi" kaudu toetati maakondades kinotehnika soetamist kokku praeguses vääringus 1 092 258 euroga. Miks see otsus tehti? Toona lähtuti Eesti hetkeolukorrast ja maailmas valitsevast üldisest olukorrast, ja kuna toonane maakinode tehnika oli vananenud, siis otsustati, et maakinod varustatakse kõige enam kasutusel oleva tehnikaga. Ütleme viisakalt, et ülikiiret digitaaltehnika võidukäiku ei osatud Eestis sel ajal ette näha.
Teine küsimus: "Kas kinotehnika uuendusprogrammi ellu viies kaaluti ka digitaalse tehnoloogia kasutusele võtmist?" Ei kaalutud. Kinoekraani digitaliseerimine on selgelt viimase paari aasta teema.
Kolmas küsimus: "Kas peate vajalikuks, et lisaks Tallinnale, Tartule ja Narvale on kinod Eestis ka teistes linnades?" Aga vaat siin on see koht, et see, mida ma vajalikuks pean, ja see, mis on riigi funktsioon, on kaks eri asja. Mulle muidugi meeldiks, kui kõikides linnades oleks kino. Aga kinod on Eesti Vabariigis valdavalt eraomanduses ja seega ei saa Eesti riik võtta vastutust täies mahus digitehnoloogiale ülemineku eest. Eraomandis olevate kinode arendamist saab vaid tervitada, kuid mitte kusagil Euroopa Liidus ei ole riik digikinodele üleminekut üksinda rahastanud. Kultuuriministeerium kavandab omalt poolt digikinode võimekuse väljaarendamist riigile kuuluvates multifunktsionaalsetes kultuurikeskustes, eriti teatrihoonetes.
Neljas küsimus: "Milline on Kultuuriministeeriumi tegevuskava digitaliseerimaks kõik Eesti kinod? Millal see teoks saab?" Siin ma küll loodan, et järgmine küsimus ei puuduta seda, millal kõikides Eesti kohvikutes kohv väga heaks saab. See pole nagu riigi asi. 2012. aastal Kultuuriministeerium tõesti kaardistas Eestis töötavad kinod ja kino näitamise kohad. Hindasime hetkeolukorda, vajadusi ja üldisi võimalusi. Nüüd tuleb asuda läbirääkimistesse. Kinode digitaliseerimisel saab riik parimal juhul olla partner, mitte kogu selle operatsiooni kinnimaksja. Kinode digitaliseerimisse peavad eelkõige panustama kinopidajad. Edasi räägime kohalike omavalitsuste rollist ja alles seejärel saab rääkida ka riigipoolsest rahastamisest ja Euroopa Liidu toetustest. Euroopa Liit toetab muide eelkõige pehmeid tegevusi, näiteks koolitusi ja muid selliseid asju, mitte niivõrd aparatuuri ostmist. Aga kõigeks selleks peab olema väga selge ühine huvi ja ühine panustus.
Viies küsimus: "Mida veel plaanib Kultuuriministeerium ette võtta, et Eesti kinode olukorda parendada?" Siin, head küsijad, ma muidugi väga loodan, et te olete kursis sellise asjaga nagu Euroopa Liidu kinoteatis. See seab väga selged raamid, mida üldse tohib teha ja mida ei tohi teha. Kindlasti ei ole riik siin vaba täiesti suvaliselt jagama toetusi, sest see on Euroopa Liidus tõlgendatav riigiabina. Aga mida me saame teha? Me saame toetada väärtfilmide näitamist. Selle jaoks on Kultuuriministeeriumil eraldi toetusprogramm ka täiesti olemas. See programm soodustab peavoolule alternatiivi pakkuvate filmide levitamist üle Eesti. 2013. aastal toetatakse väärtfilmi levi Eestis kokku 245 000 euroga, mis on väga märkimisväärne summa. Vanasti öeldi, et enesekiituse rasket tööd ei saa eestlane kunagi kellegi teise hooleks jätta. Seepärast pean ütlema, et sellist olukorda, kus 500 000 elanikuga, isegi alla 500 000 elanikuga pealinnas on kesklinnas kolm kinolina, nüüd juba neli kinolina, mis on orienteeritud väärtfilmide näitamisele, ei ole ühegi teise Euroopa Liidu riigi pealinnas.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kindlasti on kõik siin saalis olevad inimesed nõus, et me küsimegi pigem Kultuuriministeeriumi koostöö kohta. Meil on selge arusaam, et on üsna erinevad mudelid, on see kinovaldkond siis KOV-ide all, on ta antud KOV-ide alt kellelegi opereerida või on ta päris eraõiguslik tegevus. Aga kui me vaatame nn vana RIP-i loogikat ning üldse riigi, kohalike ja erastruktuuride koostöö põhimõtet, siis mõte oli ikkagi hoida, säilitada või natukenegi toetada kultuuri nendes piirkondades, kus inimesi ei ole nii palju, et see turusituatsioonis ära tasuks. Ma küsin niipidi: kas Kultuuriministeeriumis on häid mõtteid, kuidas hoida kinokultuuri elus nendes piirkondades, kus see inimeste rahaliste võimaluste või selle tõttu, et inimesi on seal lihtsalt nii vähe, turu seisukohast ära ei tasu? 

Aitäh! Siin ei ole mingisugust head vastust. Ma lihtsalt toon ühe paralleeli kirjastustegevusega. Veel aasta tagasi, kui me kohtusime Eesti Kirjastajate Liiduga, ütlesid kõik kirjastajad ühest suust, et nad ennustavad digiraamatute levikuks umbes 3–4% Eesti raamatuturust. Nüüd on see üle 20%. See areng on peadpööritavalt kiire. Kui me midagi võiksime õppida, siis oleks see teadmine, et omaaegne 35-millimeetrise lindi tehnoloogia, mis viidi sisse äärmiselt paljudesse kohtadesse, vananes viie aastaga. Ja kui me peaksime kuskilt naftat leidma, näiteks diivani seest, ja digitaliseerima tõesti kõik olemasolevad kinolinad, maksma selle aparatuuri kinni, siis ma kujutan ette, et juba poolteise aasta pärast on see vananenud. Ma oleksin väga ettevaatlik selliste tehnoloogiliste võidujooksude kinnimaksmisega riigieelarvest. Arvestades seda, kuhupoole liigub digitaaltehnoloogia – ta ei liigu ju ikkagi mitte enam 3D, vaid vaata et 5D poole –, ma millegipärast kardan, et niisugust aega, kui kogu see tehnoloogia oleks igas Eesti linnas samaaegselt kättesaadav, me lihtsalt turu väiksuse tõttu ei saavuta. Nii et kui siin see turutõrge on, siis riik peab vaatama, kus ta oma nappe ressursse kõige otstarbekamalt kasutab. See on läbirääkimise küsimus, omavalitsuste, kinopidajate ja ka mõningate riigiorganisatsioonide läbirääkimise küsimus.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te lugesite nii soravalt peast üles kõik need, kes peaksid tegelema kinode digitaliseerimisega, alates omanikest ja lõpetades kohalike omavalitsustega. Ausalt öeldes ma ei teadnudki, et kuskil näidatakse kino veel selle 35-millimeetrise filmilindi pealt. See on ju ääretult vana tehnoloogia ning see, et seda natuke siin kõpitseti ja uuendati, ei muuda asja. Võib ju süüdistada ühte, teist või kolmandat, näidata näpuga, aga kas ministeeriumil on ka mingisugune arengukava kinode digitaliseerimise kohta, kus on mingid kriteeriumid ja tähtajad paigas?

Aitäh! See on nüüd küll väga kurb, kui te ei tea, et 35-millimeetrise lindi pealt endiselt kino näidatakse. Näidatakse küll ja näidatakse muide väga usinasti ka Tallinnas. Tallinnas on ju enamik ekraane, ma ei tea, kas just enamik, aga vähemalt pooled ekraanid on endiselt 35 millimeetrit ja filmikarpe tassitakse veel ikkagi edasi. Tehnoloogia muidugi liigub sinna suunda, et 35 millimeetrit on varsti möödanik. Kui te küsite, kas Kultuuriministeeriumil on olemas kava, kuidas erakinosid digitaliseerida, siis ei ole ja ministeerium ei hakka seda ka kunagi tegema. Kui kinopidaja on eraisik, siis peab ta ikkagi ise hoolitsema selle eest, et ta oleks turul võistlusvõimeline. Me saame rääkida väärtfilmide näitamise toetamisest ja sekkumisest seal, kus turutõrge on nii suur, et kinopidaja ei saa uue aparatuuri ostmisega omal jõul hakkama, aga avalikes huvides oleks see vaja ära teha. Niisugune oleks võib-olla kõige õigem vastus.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Väga kahju, et riik ei võta seda enda peale jne, nagu te ütlesite. Aga ma vaatan, et Tallinnas, Tartus ja Narvas kinoteatrid eksisteerivad, neid on nii erakätes kui ka munitsipaalomandis. Mul ongi sellega seoses küsimus: kas nad ei ole pöördunud ministeeriumi või riigi poole ettepanekuga laiendada seda süsteemi, võib-olla toetuse kaudu? Laiendada sellepärast, et äri ju ikka püüab laiendada oma võimalusi, et jõuda inimesteni.

Aitäh! Ma juhtisin siin tähelepanu niisugusele asjale nagu Euroopa Liidu kinoteatis, mis ei luba hakata eraettevõtlusele valimatult peale maksma. Selleks otstarbeks tuleks taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabiluba. Ja nagu näitab meiegi praktika, on digitaliseerimine võimalik ka ilma riigi sekkumiseta. Näiteks Narvaski on ju Astri kino näol digitaalne ekraan olemas. Kinopidaja ise pidas vajalikuks selle investeeringu teha, riik seda ei toetanud, aga äri läheb väga hästi. Me peame siin ühte asja veel arvestama: digitaaltehnoloogiale üleminek tähendab märkimisväärset kulude kokkuhoidu filmide käitlemisel – märkimisväärset kokkuhoidu!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Julgen meelde tuletada, et ühele küsimusele vastates te ütlesite, et digitaliseerimisprotsessi arendamisel on oma roll ka kohalikel omavalitsustel, ja lubasite, et veidi hiljem räägite sellest. Aga jäi rääkimata. Mul oli üheksa aastat pidevalt silme ees kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, KOKS. Ja teate, mulle ei tule kuidagi selle §-st 22 meelde, et kohaliku omavalitsuse üks võimalikke töösuundi või kohustusi on digitaliseerida. Kas te saaksite seda oma lauset kommenteerida?

Aitäh! Miks ei saa. Me rääkisime küll sellest digitaliseerimisest, ilmselt te ei pannud tähele. Mina ei ole jälle näinud üheski Eesti õigusaktis riigi kohustust kinosid digitaliseerida – ma võiksin teile ka niimoodi vastata. Küll aga on kohalike omavalitsuste ülesanne tegelda kõige sellega, mis on kohaliku elu küsimused, sealjuures iseseisvalt, nii nagu põhiseadus ette näeb. Ja kui kohalik kogukond Eestis leiab, et kohalik omavalitsus võiks pidada ka kino, siis siin ei ole mitte midagi seadusvastast. Nii et kui te ei leia KOKS-ist sellist punkti, et kino pidamine on kohustus, siis ei tähenda see seda, et kohalik omavalitsus ei võiks kas kino iseseisvalt pidada, toetada näiteks kohaliku kultuurimaja aparatuuri digitaliseerimist või toetada ka kohalikku ettevõtjat. See ei ole keelatud, härra Stalnuhhin, mitte üks raas! See sõltub kohaliku kogukonna huvist. Ei maksa arvata, et ainult riik on see, kes avalikes huvides mõnes kogukonnas tegutseb. See on ikka eelkõige kohalik omavalitsus, kes sellega peab tegelema. Niisuguse suhtumisega, et las riik teeb, kohalik võim vaatab pealt, oleme Narvas juba tükk aega kokku puutunud.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Aitäh! Väärtfilmidest. Hea minister! Olen suur filmisõber ja pean tunnustavalt ütlema, et Eesti Televisioon on väärtfilmid ekraanile toonud ja loodetavasti neid näidatakse veel pikki-pikki kuid, võib-olla isegi aastaid. Kas seda on tehtud koostöös ministeeriumiga? Kas ministeerium on selle väga tänuväärse programmi koostamisel ka abikätt pakkunud?

Aitäh! Mis puudutab rahvusringhäälingu filmiprogrammi, siis sellesse Kultuuriministeerium muidugi mingilgi moel sekkuda ei saa ja ei ole ka sekkunud. Aga te ütlesite ju tegelikult väga õigesti, et ega filmide vaatamiseks ei ole ainuke võimalus minna kinno. On telekanaleid, mis ei edasta mitte ainult meelelahutuslikke filme, vaid ka väärtfilme, seda teeb eriti Eesti Televisioon. Paljud filmikanalid on kättesaadavad Elioni süsteemi kaudu. Eestis on juba üsna kõrgelt arenenud VOD- ehk video on demand süsteem. Kõik see pakub kinodele konkurentsi. Ka kodukino näitamise aparatuuri hinnad on viimasel ajal kõvasti langenud. Nii et see kõik mõjutab tegelikult kinos käimist, mõjutab kinode majanduslikku seisu ja seoses sellega otsib kino uut väljundit, otsib uut tehnoloogiat, mis võistleks kodukinoga. Mis seal salata, tehnoloogiline võidujooks on ülikiire. Loota siin nüüd lihtsalt, et riik läheb selle võidujooksuga kaasa – sellele ei maksa väga loota.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Suur tänu! Me avame läbirääkimised. Palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister, jumala pärast, andke andeks, kui ma teid millegagi kurvastasin või välja vihastasin! On olemas selline asi nagu tõde, ja tõe peale ei tohi solvuda. Narva on tõesti mõne asjaga kõvasti harjunud. Näiteks sellega, et riik vaatab külma kõhuga pealt, kuidas ettevõttest, kus töötas 13 000 inimest, nagu oli 1989. aastal Kreenholmi Manufaktuuris, saab lõpuks 400 töötajaga miniettevõte ja seegi pannakse kinni. Narva on harjunud sellise olukorraga, kus riik, kelle kohustus on tegelda piiriületamisega, vaatab kolm aastat rahulikult pealt, kuidas meie maksame linnaeelarvest kinni tohutuid miljoneid, kokku kaheksa miljonit krooni tollastes hindades, piiriületamise kulusid. Ja mis te arvate, kolleegid, kas keegi on linnale seda raha kompenseerinud? Mitte ealeski!
Me oleme harjunud, et kui meie suhtes võetakse vastu mingi positiivne otsus, siis tehakse seda sellisel kummalisel kombel, nagu juhtus Tartu Ülikooli Narva Kolledžiga. Kogu linn oli vastu, et see õudne hoone ehitatakse Raekoja platsile, ennekõike sellepärast, et see tõmbas risti peale meie soovile taastada Narva vanalinn. Sest kes hakkab nüüd järgima reegleid ja nõudeid ehitada Narva barokkstiilis, kui raekoja vastas seisab see hunnik telliskive? Kõik on liikunud enam-vähem ühes ja samas suunas ja kõik selle, mis me linnas oleme saavutanud, on ennekõike teinud narvakad ise. See positiivne tulemus, mille me saavutasime enne 2009. aasta kriisi – ega seal keegi meile õlga alla ei pannud. Aga mul on täna jällegi väga positiivne tuju. Mul on hea meel, et härra minister hakkas ennast siiralt väljendama, mitte ei peitnud oma seisukohta mingite ümmarguste lausete taha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Lähme viimase arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Mihhail Stalnuhhini, Olga Sõtniku, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Priit Toobali, Mailis Repsi s.a 15. novembril esitatud arupärimine Vene Teatri ümberkorralduste kohta (nr 234). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, kõnepulti!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra Rein Lang! Suvel vahetati teie eestvedamisel välja Vene Teatri juhtkond. Uueks kunstiliseks juhiks määrati Venemaa režissöör Marat Gatsalov, direktoriks Tõnu Lensment ning nõukogu esimeheks sai Ragnar Siil. Selleks, et suruda läbi teile sobiv kaadrivahetus, tuli muuta teatri nõukogu koosseisu, mida ka tehti. Oma otsust olete õigustanud muu hulgas sellega, et Vene Teatri tase on ülimalt madal ning sellist teatrit pole mõtet üleval pidada. Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus olete Vene Teatrit teravalt kritiseerinud. Tsitaat: "Mina ei saa sellest aru, miks peaks Tallinnas pidama odavat ja ebakvaliteetset vene provintsiteatrit, milline ta on olnud juba aastaid. Vilets tase." Ka olete väljendanud rahulolematust, et Vene Teater ei kasuta oma maja sihtotstarbelisemalt. Tsitaat: "Ja kui Vene Teater üksi ei suuda seda maja koormata oma etendustega, tuleb see avada külalisetendusteks teistele teatritele, mida seni ei ole tehtud. Kaasa arvatud, muide, professionaalsetele vene truppidele Ida-Virumaalt, mida on meil kaks, Narvas teater Ilmarine ja Kohtla-Järvel teater Tuuleveski, keda mingitel seletamatutel põhjustel sinna mängima pole lastud."
Nõukogu ja ministeerium on meedia kaudu avaldanud lootust, et kui läbirääkimised Gatsaloviga lõpevad edukalt, õnnestub tema abiga kasvatada etenduste arvu, kvaliteeti ja publikut. Samas on teada, et Svetlana Jantšeki juhtimisel on teater saavutanud märkimisväärse majandusliku edu. Hooajal 2011/2012 kasvas teatri külastatavus 45% ja teatri omatulu kasvas 10%, mis moodustas 40% kogu tulubaasist. Ajalehe Delovõje Vedomosti väitel oli see teatri ajaloos kiireim majanduslik kasv. Lisaks sellele sai teater möödunud aastal lahti võlgadest. Näitlejate ja teiste töötajate palk kasvas aastaga 7% võrra.
Seoses eeltooduga on meil ministrile kuus küsimust. Ma loen kaks neist ette. Esimene küsimus: "Kui teatri taseme hinnang ei tugine majanduslikele tulemustele, on kahtlemata tegemist subjektiivse väärtushinnanguga. Kuna Teid ennast pole Vene Teatri etendustel eelmisel hooajal kordagi nähtud, selgitage palun, kelle arvamusele tuginedes andsite meedias Vene Teatri taseme kohta hinnangu. Miks ei ole Te avalikustanud nende inimeste nimesid?" Neljas küsimus: "Millistel põhjustel olete seda meelt, et maja Vabaduse väljakul on Vene Teatri jaoks liiga suur ja seda tuleks kas jagada teistega või siis kolida mujale?" Lisaks neile on veel neli küsimust, kokku kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun, härra kultuuriminister, kõnepulti! Andke aru!

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad! See, et ühe teatri repertuaaripoliitika ja majandustulemused pälvivad Riigikogu fraktsiooni huvi, on nagu muusika minu kõrvadele, härra Stalnuhhin! Loodetavasti tunnete edaspidi samaväärset huvi näiteks teie oma kodulinnas tegutseva teatritrupi Ilmarine vastu, kelle finantseerimist on kohalik omavalitsus teie juhtimisel oluliselt vähendanud. Eks igaühel on omad prioriteedid.
Aga nüüd siis küsimuste juurde. "Kui teatri taseme hinnang ei tugine majanduslikele tulemustele, on kahtlemata tegemist subjektiivse väärtushinnanguga. Kuna Teid ennast pole Vene Teatri etendustel eelmisel hooajal kordagi nähtud, selgitage palun, kelle arvamusele tuginedes andsite meedias Vene Teatri taseme kohta hinnangu. Miks ei ole Te avalikustanud nende inimeste nimesid?" See on kindlasti parlamentaarse kultuuri üks tippküsimusi! Esiteks, ma küsin, kas te jälgite minu käimisi või kust on pärit see informatsioon, et ma ei ole kunagi Vene Teatris käinud. See, et teie infoallikas ei ole mind Vene Teatri etendustel näinud, ei tähenda seda, et ma ei ole seal käinud. Minul tekib küsimus, kas te korraldate  mingisugust eraviisilist jälitustegevust selle kohta, kus ma käin ja kus mitte.
Kõigepealt hinnangust majandustulemustele. Hooajal 2011/2012 kasvasid teatri külastatavus ja omatulu tõepoolest arvestataval määral, kuid teatri majanduslik seis on komplekssem küsimus, kui seda ajalehtede veergudel püütakse näidata. Teile teadmiseks: sellel perioodil juhtis teatri nõukogu reformierakondlane Andrei Korobeinik. Sihtasutusel Vene Teater on aastaid lasunud arvelduskrediidi kohustus, mida kaeti riigieelarvest eraldatud lisavahenditega. Teatri omatulu ei ole selle kohustuse täitmisega koormatud. 2010. aasta lõpus, kui direktoriks oli Paul Himma, oli teatri lühiajaliste kohustuste kogusumma 53 651 eurot. 2011. aastal jättis teatrijuht Svetlana Jantšek, kes ilmselt ongi teie informatsiooniallikas, ilma nõukogu heakskiiduta tagasi maksmata arvelduskrediidi viimase makse kogusummas 153 000 eurot. Riigieelarvest arvelduskrediidi katteks eraldatud vahendid võeti kasutusele teatri tegevuskulude katteks. Ma jätaksin ülejäänud teksti ette lugemata – see on üsna piinlik. Teatri uuendatud nõukogu koos juhatusega on töötanud selle nimel, et vähendada kohustuste mahtu aasta lõpus vähemalt poole ulatuses.
Lõppkokkuvõttes ei olnud Vene Teater eelmise juhtkonna ajal kindlasti mitte majandusliku edu mudel, nagu keegi soovib näidata. Kunstilise taseme nõrkusest varasematel aastatel on palju räägitud. Vene Teatri kunstilise taseme kohta on arvamust avaldanud paljud inimesed, alates Kultuuriministeeriumi teatrinõunikust kuni ajaleheveergudel sõna võtnud kriitikuteni, rääkimata juhtivatest teatraalidest. Piisab vaid, kui vaadata Vene Teatrile osaks saanud auhindade ja nominatsioonide vähesust ning rahvusvaheliste teatrifestivalide kutsete arvu, et tunda muret teatri kunstilise taseme pärast. Õnneks suutsime saada teatri uueks kunstiliseks juhiks Marat Gatsalovi. Olgu selle tõestuseks kas või teade, et 15. novembril kuulutati Moskvas välja 19. festivali Kuldne Mask finalistid. Marat Gatsalovi töö sai korraga viie kategooria nominatsiooni vääriliseks, pretendeerides muu hulgas auhinnale festivali kõige prestiižikamas kategoorias sellise lavastusega nagu "August. Osage krahvkond" Novosibirski teatris Globus.
Teine huvitav küsimus: "Millist etendust pidasite silmas, kui rääkisite hundist ja kitsetallekestest?" Tänan väga! Kui juba tsiteerimiseks läks, siis täpne lause antud intervjuus oli järgmine: "Kaua sa ikka mängid kitsetallesid ja ehk hunti. Nüüd oli siis kolm musketäri." Härra Stalnuhhin, tegemist on metafooriga.
Kolmas küsimus: "Jagasite Gatsalovi arvamust, et pealekasv on teatrile hädavajalik, ja heitsite teatrile ette, et noored üritavad võimalusel Venemaale ära sõita. Samas olete kiitnud uue kunstilise juhi soovi koolitada tulevasi näitlejaid Viljandi Kultuuriakadeemias. Milliseid meetmeid plaanite rakendada, et vältida ka nende tulevaste näitlejate ärasõitu?" See on nüüd asjakohane küsimus. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias võetakse 2013. aasta suvel vastu venekeelne kursus näitlejaüliõpilasi. Tulevaste lõpetajate Eestisse püsimajäämine on lõppkokkuvõttes loomulikult õpilaste enda valik. Samas teeb Vene Teater kõik, et muuta vene teater Eestis nende jaoks esimeseks eelistuseks. See Viljandi kursus on Eesti venekeelse teatriõppe ajaloos esimene kord, kui kogu õppeprotsess viiakse läbi Eestis, siinses kultuuriruumis. Mida tugevam on Vene Teatri kunstiline tase, mida rohkem on Vene Teater lõimunud rahvusvahelisse teatriellu, mida paremate lavastajatega õnnestub näitlejatel koostööd teha, seda suurem on ka võimalus, et pärast lõpetamist jäävad noored näitlejad Eestisse.
Neljas küsimus: "Millistel põhjustel olete seda meelt, et maja Vabaduse väljakul on Vene Teatri jaoks liiga suur ja seda tuleks kas jagada teistega või siis kolida mujale?" Siin on nüüd head arupärimise esitajad küll täiesti valesti aru saanud. Selgitan siis üle. Küsimus pole mitte selles, kas see hoone on ühe teatri jaoks liiga suur või liiga väike, vaid selles, kuidas ruumi kasutatakse. Kui teater ei kasuta hoonet täiemahuliselt etendustegevuseks, siis on iga maja teatri jaoks liiga suur. Vene Teatri eelmine juhtkond ei suutnud kahe saali peale kokku 720 istekohaga ressurssi tõepoolest sajaprotsendiliselt kasutada, samas kui teistel teatritel pole omakorda olnud piisavalt võimalusi Tallinnas mängukohti leida. Vene Teatri praegune juhtkond on võtnud eesmärgiks hoida need kohad hõivatuna, pakkudes vähemalt kolme neljandiku mahu ulatuses oma etendusi ja ühe neljandiku mahus külalistegevust. See on ju väga hea, kui teised teatrid saavad Vene Teatri etendustest vaba aega kasutada omaenda etenduste andmiseks.
Viies küsimus: "Kas Teile ei tundu kummaline, et uus juhtkond kavatseb kogu hooaja vältel töötada Jantšeki koostatud kava ja kokkulepete järgi? Milles seisnes vahetuse vajadus, kui reaalsed muutused hakkavad toimuma mitte varem kui alles järgmisel hooajal?" See küsimus annab tunnistust sellest, et küsijatel ei ole üldse ülevaadet, milline on tavapärane repertuaariteatrite töörütm. Tõepoolest, üle poole 2012/2013 hooaja uuslavastustest on kavandatud Svetlana Jantšeki ametiajal, kes on sõlminud varakult lavastajate ja kunstnikega lepingud, millest lahtiütlemine on ennekõike majanduslikust plaanist vaadatuna kas võimatu või ebamõistlik. Samamoodi alustas omal ajal ka Svetlana Jantšek oma esimest hooaega aastail 2011/2012. Repertuaariteatri töö spetsiifikast lähtudes on iseenesestmõistetav, et tuleva hooaja uuslavastused lepitakse kokku hiljemalt eelmise hooaja lõpuks. Samas on praegune uus juhtkond võtnud käesoleva hooaja uuslavastused väga tugevalt oma kontrolli alla. Kontrolletendused on tõstetud tavapärasest nädal aega varasemaks, et loomingulisel juhil oleks võimalik sekkuda tagamaks paremat kunstilist kvaliteeti. 2012/2013 kevadhooaja uuslavastused on aga juba tervikuna uue juhtkonna kavandatud.
Kuues küsimus: "Mida on plaanis ette võtta teatri hoovi peal seisva väikese majaga, mis kuulus enne sõda korporantidele ja nüüd on teatri omandis?" Teatri hoovis oleva nn punase maja jaoks on juba ammu, aastaid tagasi paika pandud tegevuskava. Selles osas pole kahjuks teatri eelmise juhatuse ajal olulist edasiminekut toimunud. Sihtasutuse uus juhtkond on selle teema päevakorda võtnud. Vene Teatril on sageli vaja majutada külalislavastajaid, -kunstnikke ja -näitlejaid ning punane maja ongi kavas rekonstrueerida teatri juurde kuuluvaks külalistemajaks. Hoonega külgnev garaaž ja töökoda rekonstrueeritakse ja neile lisatakse dekoratsioonilao funktsioon. Ümberehitustööd ei kujune praeguste kalkulatsioonide kohaselt ülemäära kulukaks, mistõttu teater kavatseb need kulud katta mitmesuguste toetuste abil ja omavahenditest. Aitäh!

Suur tänu, härra kultuuriminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, aitäh väga selgete vastuste eest! Kõlas hästi, nägi välja hästi. Ainult üks asi on vaja ära täpsustada. Kui Kohtla-Järve Tuuleveski või Narva Ilmarine soovib esineda Tartus, kas te toetate siis seda soovi ja taotlete, et Vanemuine annaks neile oma lava kasutada?

Tänan! Vanemuise lava on väga koormatud. Kui Vanemuise lava on vaba, siis loomulikult toetan, iseenesest mõista. Kui teatrihoone ei ole koormatud ja seda ei anta ka teistele teatritele külalisetendusteks kasutada, siis sellisest käitumisest ei saa ma aru.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Väga tore, et kõik need asjad, millest te räägite, lähevad Vene Teatris hästi. Aga paar nädalat tagasi olid Vene Teatri inimesed meil Kohtla-Järvel ühel näitusel ja siis oli juttu, et nendel on väga raske kuskile Tallinna piiri taha sõita, selleks ei ole raha. Teiselt poolt, kui ka kohalik omavalitsus tuleb nendele appi, raha ikka ei jätku. Oleks tore, kui tulevikus saaks tõesti natuke riigilt toetust selleks, et nad saaksid Tallinna piiridest välja tulla.

Aitäh! Vene draamateatril ei oleks muidugi probleemi omaenda etenduste andmisega Ida-Virumaal, kuna seal on üsna kindlalt garanteeritud täismaja. Lihtsalt ei ole väga palju teatreid, kes seal käiksid. Seda me oleme Vene Teatrile üritanud ka ministeeriumi poolt kommunikeerida ja uus direktor on kindlasti võtnud selle töösuuna kavasse. Neil on praegu käimas kohe eraldi Ida-Virumaa programm. Kultuuriministeeriumil on Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskuse vahendusel olemas ka selline toetusprogramm nagu "Teater maale", kust teater saab taotleda toetust. Õigemini, seda toetust saab taotleda kohalik omavalitsus teatud teatrikulude korvamiseks. See süsteem töötab väga hästi, ainult et mulle tundub, et Ida-Virumaa omavalitsused ei ole sellest teadlikud. Nii et palun siis neile teada anda, et on olemas programm "Teater maale" ja selle kaudu on võimalik katta osa teatrikulutusi külalisetenduste puhul. Ma täiesti möönan seda, et Vene Teater on seni olnud väga loid, külastamaks Ida-Virumaad. Seda olukorda loodab uus juhtkond kindlasti parandada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kultuuriminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Ütlen hästi lühidalt, et kui teie erakonnakaaslane rahandusminister Ligi taastab kohalikele omavalitsustele selle tulumaksuprotsendi, mis aastaid tagasi lihtsalt rebiti n-ö meie rahakotist välja – Narva puhul oli see tollal umbes 15 miljonit krooni –, siis võime kokku leppida: teie määrate selleks protsendiks jälle 11,93 ja meie taastame peale Ilmarise teatri finantseerimise ka väga paljude muude asjade finantseerimise, mis jäid "tänu" teile ja teie erakonnakaaslastele ilma rahata.
Teiseks, ma ei näe mõtet konkreetselt arutada neid asju, mis siin kõlasid. Mulle tuli meelde 1960. aastatest pärit lugu ühest teisest kultuuriministrist, ainsast Nõukogude ministrist, kes on enam-vähem intelligentsetel inimestel meeles. See oli Furtseva, teisi ministreid ei mäleta mitte keegi. Tema kohta on mitu lõbusat lugu, aga kahjuks kõige lõbusamad lood on ebatsensuursed, nii et jutustan sellise keskmise. Furtseva on tulnud Pariisi kultuurifestivalile ja marsib palee poole, kus üritus toimub. Enne teda on ukse juurde jõudnud üks kunstnik, kellelt küsitakse luba. "Mul ei ole kaasas, ma olen Picasso," vastab too. "Joonistage midagi!" Picasso joonistab oma kuulsa tuvi. "Selge, astuge sisse!" Siis ütleb Furtseva: "Mul ei ole luba kaasas." "Pole midagi, kas te saate kuidagi tõendada, et te olete kultuuriminister? Enne teid seisis siin Picasso ja tema tõendas ära." Furtseva küsib: "Kes on Picasso?" Talle öeldakse: "Astuge sisse!" Meie tänane vestlus tekitas minus mingi analoogia selle looga. Aitäh!

Nagu ei usuks, aga suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid, palun registreeruda peale haamrilööki vaba mikrofoni sõnavõtuks! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan, et see lugu kõlaks siit sellelt tribüünilt. Tegemist on jokk-skeemiga ehk võimaliku korruptsiooniga. Ma lihtsalt loen teile ette, millised sündmused on toimunud sellel aastal ühes väikeses Eesti linnas.
28. juunil 2012 toimus Narva Linnavolikogu istung, kus otsustati ära Narva ametiasutuste uus struktuur, milles puudus Linnavara- ja Majandusameti kommunaalosakond. Istung toimus 28. juunil ja uus struktuur pidi hakkama kehtima 2. juulil. Üks päev enne seda istungit, 27. juunil vabastas Linnavara- ja Majandusameti direktori kt proua Tamara Luigas, kes on minu teada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige – kui ei ole, siis palun ette vabandust –, kommunaalosakonna juhataja kt ametist, kusjuures palju varasema kuupäevaga, 1. juunist, ja vormistas 27. juuni käskkirja nr 101-k, millega võttis teenistusse ja nimetas Linnavara- ja Majandusameti kommunaalosakonna juhataja ametikohale alates 2. juulist 2012 härra Riho Sillari. Ja mitte niisama ei nimetanud, vaid ametipalgaga 1188,5 eurot, lisatasuga teenistusstaaži eest ja magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni eest. Ehk kokku umbes poolteist tuhat eurot.
Linnaametnik, kes juba mitu kuud teadis, milline otsus võetakse vastu 28. juunil, pani  27. juunil – juriidiliselt on kõik korrektne, jokk-skeem –, ma ei tea, kas sõbra või tuttava või sugulase ametisse, millest linnavalitsus pidi ta paari päeva pärast vallandama. Seda kohe ei juhtunud, sest alates 5. juulist jäid mõlemad, nii Tamara Luigas kui ka Riho Sillar haiguslehele. Tõenäoliselt oli mingi pandeemia – ma ei tea, ei oska öelda, mis nendega juhtus, aga haiged olid nad üle kahe kuu ning härra Sillar saadi koondada vastavalt volikogu otsusele alles 17. septembril. Linnaelanike taskust, linnaeelarvest arvestati talle töötasu, töövõimetushüvitist ja puhkusehüvitist kokku 7206 eurot, peale maksude mahaarvamist tuli maksta 5552 eurot. Lisaks sellele tuli tasuda sotsiaalmaksu summas 2300 eurot ja veel natuke töötuskindlustusmaksu.
Linn on absoluutselt veendunud, et tegemist on sulitembuga, et see on seesama skeem, kus teatakse, et kohe tuleb koondamine, aga inimene võetakse paariks päevaks tööle, et ta saaks kõik need puhkusetoetused jne, jne. Meie linnale läks see maksma vanas rahas 150 000 krooni, mis on suur summa. Linn pöördus politsei ja prokuratuuri poole, aga mitte keegi ei võtnud seda asja arutada. Selles riigis on politseil ja prokuratuuril ükskõik, valetatakse, tehakse sohki, sulid jagavad teineteisele raha, kõigil on ükskõik. Mina arvan, et siin on siiski tegemist võimaliku korruptsioonijuhtumiga. Ma kutsun veel kord siit sellelt tribüünilt sise- ja justiitsministrit pöörama sellele juhtumile tähelepanu, sest minu teada algatavad nad mõnikord täiesti kindlalt kriminaalasju peale seda, kui on lekkinud mingi info siin saalis sellelt tribüünilt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. See tähendab, et meie istung on lõppenud. Suur tänu!

Istungi lõpp kell 17.24.