Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Teiseks, toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Kolmandaks, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Mihcal. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kümne sotsiaaldemokraadi nimel on mul au anda üle arupärimine kultuuriminister Rein Langile seoses MISA rahastatud Reformierakonna propagandafilmidega. Mäletatavasti andsin eelmisel nädalal samal teemal üle arupärimise riigikontrolörile, aga tekkinud avaliku diskussiooni käigus ei suutnud ükski asjasse puutuv isik võtta vastutust toimunu eest. Veelgi enam, eri isikute ütluste põhjal koorub järgmine, pigem huumorivalda kalduv pilt: esiteks, MISA ei teadnud, et Inforing hakkab maksumaksja raha eest reformierakondlasi filmima; teiseks, Inforing ei teadnud, et filmib reformierakondlasi, vaid filmis enda arvates lihtsalt toredaid inimesi; kolmandaks, reformierakondlased juba ammugi ei teadnud, kes, mille jaoks ja mis raha eest neid filmib, ja kõiges on süüdi Ossinovski, kes on lihtsalt solvunud, et temast filmi ei tehtud. Reformierakondlaste, MISA ja Inforingi antud seletuste põhjal võib jääda mulje, et tegemist oli pelgalt õnnetu üksikjuhtumiga. Vaadates aga MISA juhtimisstruktuuri ja projekte hinnanud komisjoni koosseisu, ei ole selline selgitus usutav. Tuletan meelde, et nii MISA juht kui ka nõukogu esimees kuuluvad Reformierakonda, ka projekte hinnanud komisjonis oli lisaks kolmele parteitule eksperdile kaks erakonda kuuluvat liiget ja mõlemad Reformierakonnast. Nendeks on Laine Randjärve nõunik Riigikogus Olga Burmakina ning Jevgeni Žurjari-Ossipov.
Ei saa jätta mainimata, et ka MISA kolmandate riikide kodanike integreerimise fondi programmi juht on Reformierakonda kuuluv Kristiina Esop, kes on muu hulgas olnud ühe filmi peategelase Kristiina Ojulandi nõunik Brüsselis. Just nimetatud fondist propagandafilme suurel määral rahastati.
Arvestades ülalmainitud erakondlikku kreeni sihtasutuse Meie Inimesed personalipoliitikas ning ilmselgelt vastutusest kõrvalehoidmist, esitame kultuuriministrile kuus küsimust. Loodame, et kultuuriminister annab juhtumile selge hinnangu ning ütleb oma arvamuse, kes juhtumi eest vastutab ning kes peaks Eesti ja Euroopa maksumaksjale väärkasutatud rahalised vahendid hüvitama. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse andmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd järgmised teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni s. a 7. novembril algatatud töölepingu seaduse § 177 punkti 8 muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Teiseks olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu! Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle nädala päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 299 esimene lugemine, mis on selle nädala päevakorras kolmapäeval, 14. novembril 12. punkt.
Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele koos mainitud parandusega. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli üks. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänases päevakorras olevatele arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Kadri Simsoni, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Kalev Kallo, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 26. septembril s.a esitatud arupärimine noorte arstide lähtetoetuste kohta (nr 192). Ma palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Käesolevast aastast on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel alustavatel arstidel võimalik taotleda kuni 15 000 euro suurust lähtetoetust. Lähtetoetuse eesmärk on motiveerida alustavaid arste asuma tööle maapiirkondadesse. Kehtivate õigusaktide alusel võib lähtetoetust taotleda arst, kes on lõpetanud residentuuri ning omandanud anestesioloogia, erakorralise meditsiini, laborimeditsiini, peremeditsiini, radioloogia ja sisehaiguste või üldkirurgia eriarstiabi eriala. Toetus on ette nähtud arstidele, kes alustavad tööd residentuuri lõpetamise järel kohalikes ja üldhaiglates ning perearstipraksistes, mis asuvad väljaspool Tallinna ja Tartu tõmbekeskust või nendega vahetult piirnevaid kohalikke omavalitsusi. Toetuse saamiseks tuleb töötada vähemalt 40-tunnise nädalakoormusega.
Nii Eesti Nooremarstide Ühendus kui ka Eesti Arstide Liit on juhtinud tähelepanu, et lähtetoetuse saamiseks seatud tingimused on liialt ebasoodsad. Töötada tuleb täiskoormusega ning vähemalt viis aastat, kuid mõnel erialal ei saagi maapiirkonnas täiskoormust saavutada. Asjaosalised peavad ka oluliseks, et toetuse suurus oleks kindel, mitte ei sõltuks kandideerijate hulgast. Öeldut kinnitab fakt, et kuigi riik oli valmis sel aastal maksma lähtetoetust kokku kümnele arstile, ei ole siiani ükski noor arst toetusraha soovinud. Olgu öeldud veel niipalju, et ka järgmise aasta eelarves on ette nähtud sama suur lähtetoetus. Seoses sellega küsime, miks see toetus ei toimi nii, nagu oli mõeldud. Me oleme esitanud härra Pevkurile viis küsimust, millele ootame ka vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel vastata arupärimisele, mis puudutab noorte arstide lähtetoetust.
Esimene küsimus: "Millest võib olla põhjustatud noorte meedikute vähene huvi lähtetoetuse vastu?" Siin on muidugi võimalik välja pakkuda mitu versiooni. Alustame sellest, et praeguseks on esimene noor arst vastavasisulise taotluse teinud ja veel päris mitu on tingimuste vastu huvi tundnud. Aga tasub ka meenutada, et tegemist on alles esimese aastaga, mil me oleme noortele seda võimalust pakkunud. Me valisime sellise skeemi just sellepärast, et esmajärjekorras vajavad noori arste kohalikud ja üldhaiglad. Vajadus on kindlasti väiksem regionaalhaiglates, kuhu noored niikuinii rohkem soovivad tööle minna. Loodame, et edaspidine töö aitab kaasa sellele, et noored arstid tahavad siiski rohkem ka üldhaiglatesse minna. Samamoodi usun, et noored tahavad saada kindlust, milliseid teenuseid üldhaiglad tulevikus osutavad, et teha selle järgi oma töökohavalikuid.
Teine küsimus on, kuivõrd võimalikuks pean Eesti Arstide Liidu ja Eesti Nooremarstide Ühenduse ettepanekut muuta toetussumma kindlaks. Lühidalt öeldes, algne plaan oligi mul selline ja tasub meenutada, et sellise ettepanekuga me läksime eelmisel, 2011. aastal ka riigieelarve läbirääkimistele. Oli soov, et see toetus oleks 15 000 eurot taotleja kohta. Kuna riigieelarvesse saime planeerida 150 000 eurot, siis riski vältimiseks juhul, kui taotlusi tuleb rohkem, ja vältimaks ka seda, et riigieelarve kulu võiks üle planeeritu minna, sai siin saalis kokku lepitud seaduse teksti sõnastus, et oleks kuni 15 000 eurot. Aga praegu ma usun, et nii sel kui ka järgmisel aastal saab iga taotleja, kes tuleb, arvestada 15 000 euroga. Kui vähegi võimalik, siis ma ei välista, et me saame selle "kuni 15 000 eurot" asemel fikseerida kindla summa.
Kolmas küsimus: "Kas lähtetoetuse tingimused määrati arvestades huvigruppide seisukohti või nende arvamust ei küsitud?" Lühike vastus on, et loomulikult küsiti. Me saatsime selle eelnõu tollal arvamuse avaldamiseks nii Eesti Arstide Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Nooremarstide Ühendusele ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale. Oma ettepanekud saatsid meile kirjalikult tookord haiglate liit ja arstide liit. Arstide liidult oli ka kõige sisukam ettepanek või kõige rohkem märkusi, millest osa kattub sellega, mida te arupärimises mainisite. Perearstide selts, nooremarstide ühendus ja Tartu Ülikooli arstiteaduskond etteantud tähtajaks ettepanekuid ei esitanud. Tasub meenutada, et hiljuti me natuke muutsime seda korda seaduse alusel ehk pikendasime taotluse esitamise tähtaega ühe kuu võrra.
Neljas küsimus: "Kuidas on Teie hinnangul võimalik täiskoormusega töötamise nõuet täita igal erialal ka maapiirkondades?" Vastuseks saab öelda, et lähtetoetust võib taotleda arst, kes on lõpetanud residentuuri ning omandanud anestesioloogia, erakorralise meditsiini, laborimeditsiini, peremeditsiini, radioloogia, sisehaiguste või üldkirurgia eriarsti eriala. Lähtetoetuse kehtestamise aluseks on nende erialade loetelu, kus üld- või kohalikus haiglas on kohustuslik – rõhutan sõna "kohustuslik" – teenuseid osutada. Seega nendel erialadel tuleb üldhaiglates või kohalikes haiglates tagada täiskoormusega töötamine. Sellepärast saigi valitud selline viis ja me näeme selgelt, et seda nõuet on võimalik täita. Mis puudutab perearste, siis nimistuga perearstil ei ole tulenevalt perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendist võimalik osutada üldarstiabi osakoormusega ning osakoormusega töötamine ei tagaks perearsti nimistusse kuuluvatele isikute kvaliteetset teenindamist. Niisiis, perearstide puhul ei saa see üldse kõne alla tulla.
Viies küsimus: "Kuidas tuleks lähtetoetuse süsteemi efektiivsemaks muuta, et see täidaks oma eesmärki ning motiveeriks noori arste maapiirkondadesse tööle asuma?" Kindlasti on meil ministeeriumis juba arutusel olnud mitmesuguseid mõtteid. Küll oleme jätkuvalt seda meelt, et tahame lähtetoetuste puhul hoida väga selget suunitlust üld- ja kohalikele haiglatele ning eelkõige nendele erialadele, mis on üld- ja kohalikes haiglates kohustuslikud. Kui me võtaksime selle nõude maha ja ütleksime, et kõikidel noortel arstidel on õigus seda toetust taotleda, siis muutuks noore arsti lähtetoetuse põhimõte juba väga suures ulatuses. Kui me muudaks seda põhimõtet niimoodi, siis me motiveeriksime veelgi noori minema just suurtesse haiglatesse, mitte maapiirkondadesse või maakonnakeskustesse. Nagu ma ütlesin, mõned mõtted kindlasti juba on, aga kui see aasta lõpuni läbi saab, siis me tuleme nii majasiseselt kui ka huvigruppidega veel kord kokku, et arutada, kas ja kui palju me seda süsteemi muutma peaks. Samamoodi on ju praegu arutuse all arengukavade tegemine ja arstierialade arengukavade tegemise käigus võib ka selguda, kas me peame lähtetoetuse põhimõtteid muutma või mitte. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Ma üritan hästi ruttu, minutiga kaks küsimust küsida. Kas on kuidagi võimalik, et lähtetoetuse saajaks võib osutuda ka välismaine arst? Ma pean silmas eelkõige kolmandaid riike, sest me kõik teame, et sealt tuleb mõni hea meelega näiteks Ida-Virumaale tööle. Teine osa küsimusest on, et äkki te räägite natuke pikemalt sellest ühestainsast noorest arstist, kes on lähtetoetust taotlenud. Kes ta on, kus ta on ja miks ta seda tegi?

Aitäh! Alustan siis lõpust. Tegemist on ühe noorega, kes on märkinud oma töökohaks Põlva haigla. Ma usun, et see, kes ta on, ei olegi antud juhul oluline. Oluline on, et ta vastab kõikidele nendele tingimustele, mis on lähtetoetuse saamiseks vajalikud, ja et ta on otsustanud valida töökohaks Põlva haigla. Nii et see on positiivne märk. Nagu ma ütlesin, huvilisi on olnud veel, aga see huvi ei ole formaliseerunud taotluseks, mis iganes põhjused sellel siis on, kas on peetud n-ö kohustuslikku aega liiga pikaks või on midagi muud.
Mis puudutab välismaiseid tudengeid, siis välismaiste tudengite puhul kehtivad täpselt samasugused reeglid nagu Eesti arstide puhul. Ma peaksin küll võtma ette seaduse teksti ja vaatama, kas me oleme pannud sinna kirja, et peab olema Eesti kodanik. Ma palun vabandust, mul ei ole praegu seaduse teksti käepärast ja kõik päris sõna-sõnalt meeles ei ole. Võime pärast seaduse teksti koos üle vaadata ja siis on kindlasti võimalik öelda, kas see õigus laieneb ainult Eesti kodanikele või laieneb kõikidele arstidele, kes Eestis üld- või kohalikus haiglas tööle asuvad. Mäletatavasti on seal aga ka piirang seoses sellega, millal on residentuur lõpetatud. Nii et tegemist peab olema ikkagi noore arstiga. Ei ole nii, et ma olen kuskil Venemaa avarustes või Lätis või Leedus 20 aastat tagasi kooli lõpetanud, tulen Eestisse üldhaiglasse tööle ja saan siis lähtetoetust. Ei, nii see ei ole, see on selgelt seotud residentuuri lõpetamisega.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mõned päevad tagasi rääkisin ma ühe noore arstiga. Ta jutustas mulle, kuidas Tartus üsna kuumalt arutatakse nii üliõpilaste kui noorte arstide seas ettepanekut, mis kõlas ühe Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppejõu suust: pikendada residentuuri ühe aasta võrra. Mind paluti juhust kasutades küsida teie käest, kuidas teie sellesse suhtute.

Aitäh! Tean, et selline arutelu on väga elav, olen ka ise kohtunud arstiteaduskonna üliõpilaste juhatusega ja seda teemat põgusalt nendega arutanud. Tõsi on, et dekaan Starkopf on sellest samuti rääkinud. Ütleme, siin on valiku koht: kas pikendada residentuuriperioodi ühe aasta võrra või teha praeguse residentuuri raames läbi üks n-ö vanas mõistes internatuur. Sisu oleks ikkagi see, et esimesel residentuuriaastal käiks residentuuri astunud tudeng läbi võimalikult palju raviasutusi ja osakondasid ehk ta töötaks näiteks siseosakonnas, tegeleks peremeditsiiniga ja võib-olla saaks mõne kuu veel üht-teist teha. Elik noorele antakse see võimalus, et ta ei pea põhiõppe järel kohe otsustama, mis on tema eriala, vaid saaks ühe aasta jooksul n-ö proovida mitut eriala ja alles seejärel valida enda jaoks kõige sobivama.
Ma usun, et ülikooli arstiteaduskond vaidleb selle teema väga kirglikult ja põhjalikult läbi ja jõutakse selge arusaamani, milline on kõige parem tee. See kannab ühte eesmärki: et meie noorte arstide väljaõpe oleks praegusest veelgi parem. Lisaks saaksid noored arstid valida endale selle residentuuri, mis on nende jaoks kõige sobivam.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Sotsiaalministeerium valmistab ette haiglavõrgu reformi. Nagu me teame, on eriarstiabi ja statsionaarne haiglaravi koondumas just regionaalhaiglatesse. Kas see tähendab, et noore arsti lähtetoetust maakondades ei pruugi varsti enam vaja minna, sest seal ei pruugi varsti ka arste vaja minna või läheb neid oluliselt vähem vaja? Kas sellega seoses peaks noore arsti lähtetoetuse andmise kord lähiperspektiivis muutuma?

Aitäh! Tõsi on see, et arstierialad on esitanud oma arvamuse, kuidas nemad näevad, millises Eesti paigas millist arstiabi võiks saada. Sellest, millises haiglas millist teenust me saame, räägiti väga palju ka streigi raames. Arstide liit väljendas streigi ajal korduvalt seda muret, et noortel on vaja kindlustunnet, millises haiglas millist teenust osutatakse. Selle järgi saaks valida ka erialasid. Me oleme selgelt seda meelt, et peame selles nii kiiresti kui võimalik kokku leppima, et anda kindlustunne haiglatele ning noortele arstidele, kes lähevad kas põhiõppesse või residentuuri. Nad peavad kindlalt teadma, millised on haiglad võimalike tulevaste tööandjatena. Samuti peab olema kindlustunne patsientidel, kõige olulisem on, et nad teaksid, millises haiglas millist teenust saab. Kas sellega seonduvalt on vaja muuta seadussätteid lähtetoetuse koha pealt – elame-näeme. Aga seda ei tohiks välistada.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Rõõm kuulda, et see mainitud noor arst valis oma töökohaks Põlva haigla. Kindlasti on see hea haigla ja ma arvan, et ta tegi hea valiku. Aga kas te andsite talle kindluse, et ta saab Põlva haiglas ka viie aasta pärast veel tööd?

Aitäh! Noor arst saab Põlva haiglas kindlasti ka viie aasta pärast tööd. Põlva haigla ei kao mitte kusagile. Nagu väga paljude teiste haiglate puhulgi, kui me räägime üld- ehk maakonnakeskustes asuvatest haiglatest, tekib küsimus, milliseid teenuseid seal osutatakse. Kui vaadata, mida Põlva haigla praegu pakub ja mida ta tulevikus võiks pakkuda, siis aja jooksul on seal juba korrigeerimisi tehtud. Kuna haigla on elav organism, kui nii võib ülekantud tähenduses öelda, siis on kõigile selge, et teenused on ajas muutunud ja muutuvad ka edaspidi. Aga minu soov oleks tõesti anda koostöös haiglate, arstide ja teistega, ka avalikkusega, sellelesamale noorele nii kiiresti kui võimalik signaal, mida me viie aasta pärast või kümne aasta pärast Põlva haiglalt ootame. Ma arvan, et ei ole mõistlik venitada nende otsustega selles valguses, et äkki saame oluliselt rikkamaks või Põlvamaale tuleb kaks korda rohkem elanikke. Selline sinisilmne unistus oleks kurjast. Arvestades ka Tartu lähedust, tuleb vaadata, milliseid teenuseid on mõistlik Põlvas osutada, ja seejärel võivad nii patsiendid kui ka arstid olla kindlad, et need teenused, mis seal on, jäävad väga pikaks ajaks.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi menetlesime siin seaduseelnõu, millega tervishoiu korraldamine läheb maavalitsuste alt ära Tervishoiuameti alla.

Perearstid?

Perearstid jah. Lisame ka teise poole juurde. Kui arvestada ka noorte arstide lähtetoetust, kas siis uuest aastast annavad need kaks mõjurit selle, et Valgamaal leiavad kaks perearstinimistut endale arstid?

Aitäh küsimuse eest! Tahaks väga loota. Valgamaa on üks Eesti maakondadest, kus mõned nimistud on tõesti praegu vabad. Aga ma võin teile kinnitada ka seda, et kogu selle üldise korralduse juures, olgu see siis mõeldud asendussüsteemi paremaks toimimiseks või selleks, et nimistud saaksid täidetud, on loomulikult vaja ka maavalitsuste ja maavanemate, eelkõige kohalike omavalitsuste tuge. Elik kui me räägime väiksematest omavalitsustest, siis me teame, et üle Eesti on omavalitsused tulnud perearstidele näiteks ruumide või mingite muude võimalustega appi. Kui omavalitsustel on see võimalik, siis loomulikult teeb see Terviseameti töö ainult lihtsamaks, kui maavalitsuse ja omavalitsustega saab head koostööd teha.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Jüri Ratase, Priit Toobali ja Aadu Musta 2. oktoobril s.a esitatud arupärimine tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse kohta (nr 194). Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, kõnepulti!

Proua juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Me vormistasime oma arupärimise ja esitasime selle siis, kui algas tervishoiutöötajate streik. 1. oktoobril oli streigi esimene päev ja 2. oktoobril me andsime arupärimise üle. Sellepärast räägib arupärimise tekst ehk n-ö preambul ajaliselt kestvast streigist. Tänaseks on streik lõppenud, aga paljud probleemid, mis streikijad üles seadsid, ei ole lahendatud ja täiesti asjakohaselt on need märgitud ka meie arupärimises. Alates 1. oktoobrist asusid tervishoiuvaldkonna töötajad streikima eesmärgiga pidurdada arstide ja õdede Eestist lahkumine, peatada tervishoiusüsteemi lagunemine. Streikijad soovivad töökoormuse ülempiiri kehtestamist ning tervishoiu rahastamise suurendamist, et teha arstiabi patsientidele paremini kättesaadavaks. Arupärimises on öeldud, et siiani pole osapooled ühisele kokkuleppele jõudnud. Ega kõigis punktides ei olegi kokku lepitud ning see, milles on kokku lepitud, on ka veel suure küsimärgi all. Tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks leida haigekassa eelarvesse lisavahendeid, milleks on välja pakutud mitmesuguseid võimalusi, näiteks lõpetada mitu aastat kestnud seadusrikkumine ning hüvitada riigieelarvest haiglahoonete kulum. Need küsimused, mis tookord esitati – tervishoiu rahastamise suurendamine, arstiabi parema kättesaamise tagamine –, jäävad praegu alles, hoolimata sellest, et streik on lõppenud.
Arupärimises on esitatud järgmised küsimused. Kuidas teie, härra minister, hindate Eesti tervishoiu hetkeolukorda? Milline on Sotsiaalministeeriumi plaan pidurdamaks arstide ja õdede lahkumist Eestist? Lahkumine jätkub ja ka tervishoiusüsteemi hetkeolukord ei ole seoses streigi lõppemisega suurt muutunud. Kas 2013. aasta riigieelarvest on plaanis katta haiglahoonete kulum, nii nagu tervishoiuteenuste korraldamise seadus ette näeb? Milliseid võimalusi näete teie, härra minister, tervishoiusüsteemi lisaraha toomiseks ning seeläbi arstiabi kättesaadavuse parandamiseks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Lugupeetud sotsiaalminister, palun veel kord kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad ja teised saalisolijad! Läheme kohe küsimuste juurde.
Kuidas ma hindan Eesti tervishoiusüsteemi hetkeolukorda? Lubage mul lugeda ennast 72% Eesti inimeste hulka, kes hindavad Eesti arstiabi hetkeolukorda heaks. Sama suur hulk inimesi hindab viimase uuringu järgi ka perearstiabi ja perearstidega rahulolu heaks.
Kui vaadata hetkeolukorda ositi, siis on mul väga hea meel, et me selle aasta 1. oktoobrist kaotasime 50%-lise soodustusega ravimitelt 12,79 euro suuruse ülempiiri. Oleme pidanud ravimiturul väga palju hinnaläbirääkimisi, mille tulemusel inimeste omaosalus retseptiravimite puhul on vähenenud viimased kolm aastat järjest. Meenutuseks: 2009. aastal oli retseptiravimite ostul omaosalus 36,9%, praegu on see tänavuse aasta esimese poolaasta arvude järgi langenud 33,7-le, mis on kindlasti positiivne. Kuni 2009. aastani nägime selles vallas kahjuks ainult tõusu.
Kui vaadata veel muudatusi, siis mul on väga hea meel, et esimesed linnukesed on kirjas e-visiidi ja e-konsultatsiooni raames. E-saatekirja abil on osalt läbi viidud pilootuuring ja selle tulemused näitasid, et kolmandik kuni pool patsientidest sai eriarstivisiidi aja kiiremini kui seitsme päeva jooksul, pooltele määrati täiendavaid uuringuid juba enne visiidi toimumist ja keskmiselt 11% ei vajanudki eriarstivisiiti, piisas e-konsultatsioonist. Neid viimaseid, kõige värskemaid arenguid võib tervishoiusüsteemi hetkeolukorda hinnates kindlasti positiivseks pidada. Ja selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel. Aga kui te küsite üldhinnangut, siis minu arvates võib öelda, et hetkeolukord on hea, kuid kindlasti on võimalik teha paremat ja rohkem.
Teine küsimus: "Milline on Sotsiaalministeeriumi plaan pidurdamaks arstide ja õdede lahkumist Eestist?" Sellest me oleme siin arupärijatega juba korduvalt vestelnud, aga olgu siis kontsentreeritud mahus mõned punktid uuesti üles loetud. Näiteks seesama lähtetoetus, millest eelmise arupärimise juures sai räägitud, on juba sellest aastast jõustunud. Esmatasandi muudatused ehk me saaksime eriarstide koormusi vähendada, tehes seda vajalikku tööd õiges kohas – ma mainisin teile e-konsultatsiooni ja e-visiiti. Tasub meenutada veel perearstide pearaha täiendavat diferentseerimist, baasraha ja kaugustasu piirhinna muutmist, uuringufondi suurendamist. Uuringufondile tuli mäletatavasti juurde uus tase. Samamoodi tuli juurde see, et kui uuringufondi kasutatakse üle, siis on perearstil võimalik nii nagu eriarstiabiski küsida lisavahendeid. Oleme käivitanud asendussüsteemi, andnud pereõdedele suuremaid õigusi, ämmaemandusabi sai iseseisva ambulatoorse vastuvõtu õiguse. Tasub meenutada, see kipub juba meelest ära minema, et 2012. aastal kadus lõplikult tervishoiuteenuste hindadele kehtestatud koefitsient. Selle aasta jaanuaris, aeg lendab nii kiiresti, see oleks justkui väga ammu olnud, aga alles selle aasta jaanuaris sõlmisime konsensusleppe, et oleks kindlus noorte residentide vastuvõtul. Me suurendasime vastuvõttu 145 õppekohani. Tuleb ära mainida, et tervishoiutöötajate palgakokkulepe või n-ö eelkokkulepe on praeguseks alla kirjutatud. Mis puudutab streigiga seonduvat, siis ma ei hakka siinkohal vaidlema selle üle, kas streik selliste nõudmistega, mis puudutavad tervishoiusüsteemi ja muud, mitte kollektiivse töötüli osiseid, on korrektne või mitte. Selle küsimuse juures tasub lõpetuseks kindlasti ära mainida väga suured struktuuritoetuste eraldised haiglatele. Viimane avamine oli alles reedel, see oli Elva haigla õendushoolduskeskuse avamine.
Kolmandaks küsitakse, kas järgmise aasta riigieelarvest on planeeritud haiglahoonete kulum. Ma juhin tähelepanu, et tervishoiuteenuste korraldamise seadus annab selle võimaluse, mitte kohustuse. Me peame haiglahoonete puhul rääkima ikkagi sellest, et haiglahoonete renoveerimiseks on olnud märkimisväärses ulatuses Euroopa vahendeid. Aga tõsi on ka see, et Sotsiaalministeerium taotles selle aasta eelarveläbirääkimiste käigus kulumi katmiseks eelarve suurendamist suurusjärgus 7 912 371 eurot, aga väga suurt hulka prioriteete arvestades Rahandusministeerium seda taotlust ei rahuldanud. Ma ütlen veel kord, et kokku on haiglahoonete parandamiseks ja renoveerimiseks ning seeläbi ka väiksemateks kuludeks suunatud vahendeid väga-väga suures ulatuses, sadades miljonites.
Neljas küsimus: milliseid võimalusi ma näen tervishoiusüsteemi lisaraha toomiseks? Sellest on korduvalt juttu olnud ja mina olen kindlasti selle ettepaneku tuline pooldaja, et viia haigushüvitised ravikindlustuse eelarvest välja ja liita haigushüvitiste süsteem üldise töövõimetussüsteemiga. See võimaldaks saada ravikindlustusse lisavahendeid.
Kui rääkida väljastpoolt tulnud ettepanekutest, siis meedias oli eelmisel nädalal pikalt juttu visiiditasust ja voodipäevatasust. Aga nii visiiditasu kui ka voodipäevatasu tähendab lõppkokkuvõttes ju väga selgelt siiski ühte: tuua tervishoiusüsteemi lisaraha. See annaks võimaluse täita palgakokkulepet, mis on arstide ja haiglate vahel sõlmitud, ja haiglatel oleks võimalik tasuda mitmesugused kommunaalkulud, mis on kasvanud. Nii et eks suure tõenäosusega seisab parlamendil ees debatt, mis puudutab visiiditasusid ja voodipäevatasusid. Need tooksid kindlasti haiglatele ja tervishoiusüsteemi tervikuna lisaraha. Kui neid vahendeid ei ole, siis järelikult ei ole võimalik rääkida ka sellest, et niisugustes mahtudes kulutusi tehakse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Palun, Viktor Vassiljev, küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Loomulikult me saame kõik aru, et nii nagu seadus võimaldab, said tervishoiutöötajad streikides põhjuseks välja tuua ainult palgaküsimused. Aga samas teame mõlemad väga hästi, et nad esitasid mitmes vormis ka teisi nõudmisi. Praegu töötab tervishoiu tuleviku töörühm, kus valmiva dokumendi ühe võimaliku punktina on kirjas, et visiidi- ja voodipäevatasu ei tohiks tõusta. Seda on ka tervishoiutöötajad nõudnud, aga need tasud siiski tõusevad. Kas see on teie põhimõtteline seisukoht, et tervishoidu lisaks toodavad vahendid peaksid tulema ikka ja ainult patsientide taskust?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd ma pean küll natukene täpsustama, kuigi te olete seal töörühmas kohal. Me oleme rääkinud patsiendi omaosalusest kokku. Patsiendi omaosalus moodustub väga mitmest komponendist, sh visiidi- ja voodipäevatasust, retseptiravimite omaosalusest, hambaravi tasust ja veel muudest kulutustest, mis patsiendid teevad. Kui vaadata ka patsiendi omaosaluse arve, siis kõige värskem info näitab, et eelmisel aastal langes patsiendi omaosalus juba 17,6%-le. Mis puudutab voodipäeva- ja visiiditasu, siis on selge, et 50 krooni 2002. aastal, kui need tasud kehtestati, moodustasid need kas keskmise pensioni või palgaga võrreldes oluliselt suurema osa. Kui me vaatame ka seda, et seal on jätkuvalt piirangud peal, millal võib ja millal ei või visiiditasu võtta, ja et voodipäevatasu ei või võtta rohkem kui kümne päeva eest – kui patsient peab viibima haiglas kauem, siis kaetakse kõik üldisest ravikindlustusest –, siis ma arvan, et haiglate liidu taotlus oli igati põhjendatud ja kaalumist väärt. Ma olen seda meelt, et kui seda põhimõtet muuta, siis peab seda tegema Riigikogu suur saal. Aga mööngem, et kui me räägime tervishoiu lisarahast, siis see tuleb loomulikult summa summarum meie kõigi taskust. Kas see tuleb maksude kaudu või otseselt patsiendi makstavast visiidi- või voodipäevatasust, igal juhul me maksame ühel või teisel moel kõik solidaarselt selle eest, et me saaksime arstiabi. Nii et on erinevad teed, aga ma arvan, et haiglate seisukohast on õiglane ja õige, et kui Riigikogu on omal ajal otsustanud, et need kaks summat, visiiditasu ja voodipäevatasu, sõltuvad tarbijahinnast, ja tarbijahind on kümne aasta jooksul muutunud, siis tuleks seda arvestada.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kui rääkida Eesti tervishoiusüsteemi hetkeolukorrast, siis selle aasta suvel kohtus meie fraktsioon Eesti Arstide Liiduga. Seal jäi kõlama muu hulgas ka see, et mida te tahate, Eestis ei ole enam-vähem täpset ülevaadet sellestki, mitu arsti meil töötab, figureerivad sellised inimesed, kes on aastaid juba välismaal, kes on palgata puhkusel jne. Pole isegi teada, kui palju arste meil praegu on. Kas see vastab tõele?

Palun vabandust, kogu austuse juures arstide liidu esindajate vastu ütlen, et see ei ole korrektne väide. Andmebaase, kust neid asju vaadata, on päris mitu. Kui vaadata tõesti Terviseameti registris olevaid arste, siis selles registris on loomulikult ka need, kes on palgata puhkusel, need, kes on omandanud arstihariduse, kuid on pensionil. Aga meil on ka teine arv, need on praktiseerivad arstid. Seda registrit peetakse väga täpselt, peetakse nii Terviseameti juures kui ka Tervise Arengu Instituudis, kes teeb iga-aastaseid küsitlusi. Lisaks palusime Terviseametil ja Sotsiaalkindlustusametil teha sellel aastal ühe n-ö mitte isikupõhise, vaid andmete võrdluse selle alusel, milliste Terviseameti registris olevate töötajate eest, kes töötavad tervishoiuteenuse osutaja juures, makstakse sotsiaalmaksu. Arvud olid väga sarnased nendega, mis Tervise Arengu Instituut on välja toonud. Kui ma püüan meenutada, siis see arv oli 4349. Selles suurusjärgus on arstide arv Eestis olnud väga pikka aega, pluss-miinus sada arsti. Aga jah, me ei tea, milline on nende koormus, me saame võrrelda anonüümselt ainult seda, kas inimese eest on makstud sotsiaalmaksu või mitte. Ma usun, et meil on olemas andmed selle kohta, mitu arsti Eestis töötab. Keerulisem lugu on nende koormustega, sest Sotsiaalkindlustusamet ei vaata seda, millised on koormused, vaadatakse sotsiaalmaksu maksmist. Aga mitu arsti, mitu isikukoodi on unikaalsed, seda me suudame öelda täpselt.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Hambaravi on väga kallis teenus ja meie tervishoiuteenuste hulgas on see praegu raviliik, mis on täiskasvanud inimesele sajaprotsendilise omaosalusega. Tagajärjeks on väga suur hulk inimesi, kes ei suuda seda teenust tarbida. Kas see peab teie arvates nii olema ja kas see jääbki nii?

Aitäh! Olukorras, kus meil on tööturul töötajaid ehk siis maksumaksjaid suurusjärgus 650 000, natuke allapoole, ja neid, kes on ravikindlustatud, on ligi kaks korda rohkem, peame nii ehk naa tegema mingis ulatuses valiku, mida ja kui palju kompenseerida, kui palju ja millist ravikindlustuskaitset pakkuda. Selleks, et maksta arstidele väärikat palka, et pakkuda mõistliku ajaga järjekordi, on omal ajal tehtud valik, et hambaravi on üks raviliikidest, kus tööealine inimene maksab ise. Kas see muutub või mitte, sõltub eelkõige sellest, kas ja kuidas Eesti ühiskond tervikuna rikkamaks saab. Ja kui me saame rikkamaks, siis on omakorda valiku koht, kas me läheme enne järjekordade lühendamise teed või läheme arstide palga tõstmise teed, kas me hakkame mingit teist raviliiki, võrreldes näiteks hambaraviga, rohkem kompenseerima või mitte. Need on need valikud. Selles mõttes on asi üsna lihtne: kui raha on rohkem, siis on võimalik teha ka valikud, mida me hakkame kompenseerima. Mina olen seda meelt, et praeguses olukorras peaksime jääma kindlasti selle juurde, et lastele on hambaravi tasuta, eakatele kompenseeritakse see teatud ulatuses ja tööealised inimesed saavad ka ise hambaarsti juures käidud. Kui meil on raha rohkem, siis on mitmesugused valikud ja haigekassa nõukogu on see, kellel on läbilõige tervest ühiskonnast ja kes peab need valikud tegema.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kas siia vahele võib panna võrdusmärgi – voodi- ja visiiditasu tõus kindlustab õdede, hooldustöötajate, arstide palga järgmisel aastal?

Aitäh! Ma vastasin sellele juba infotunnis, et ma ei paneks siia 100% võrdusmärki. Küll aga oli eelkokkuleppes ka see, et kui haigekassast ehk ravikindlustusest ehk üldisest solidaarsest kassast tuleb kõikidele arstidele teatud palgakomponent, arstidel on see 6,1%, siis sellele lisaks peavad haiglad miinimumtasude tõstmiseks leidma omavahendeid. Nende omavahendite leidmise ulatuses on mitmesuguseid valikuid, aga haiglatel on vaja katta ka kütte ja elektri kallinemisest tulenevad kulud ning nende kulude katmiseks summa summarum on haigla eelarve üks. Just sellest olukorrast lähtuvalt on haiglad teinud ettepaneku, et haigekassa eelarvest ei kompenseerita arstide palgatõusuks minevat. Ütleme veel lihtsamalt. Algselt oli haigekassa eelarves planeeritud katta haiglatele ka tarbijahinna komponent. Kuna arstide palk pidi tõusma, siis kirjutati tarbijahinna komponent haigekassa eelarves nulli, et tagada arstide palga tõus haigekassa kaudu. Nüüd selleks, et katta tarbijahindade muutusest tulenev, peavad haiglad kuskilt raha leidma, ja selleks tegid nad ettepaneku tõsta vastavalt seadusele tarbijahinna muutuse tõttu voodipäevatasu ja visiiditasu. See annab neile kindlasti võimaluse katta oma eelarves miinimumtasude tõus nendel arstidel, kes seda tasu saavad. Loodan, et see seletas olukorda.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister! Tervishoiuteenuste korraldamise seadusega on ette nähtud, et Vabariigi Valitsus võib  riigieelarvest katta ka haiglahoonete kulumi. Te ütlesite, et see ei ole kohustus, vaid võimalus. Ometi kõik see, mis tervishoiusüsteemis viimasel ajal toimub, kisendab selle järele, et tervishoiusüsteemi on vaja lisaraha. Te rääkisite, et läbirääkimiste käigus taotleti seitset miljonit eurot, aga arvati, et prioriteedid on teised, ja raha kulumi katteks ei tulnud. Oleks vist natuke lapsik siinkohal uuesti korrata, kui suure kergusega leitakse teinekord raha, et paigutada seda igasugustesse Euroopa Liidu finantsfondidesse ja süsteemidesse. Kas oli arutusel, et katta haiglahoonete kulum osaliseltki?

Ma täpsustan, et mitte seitse miljonit, vaid täpne summa oli 7 912 371 – ligi kaheksa miljonit. Ma ei tahaks seda debatti avada. Täpselt samamoodi tuleb siia haridusminister ja kurdab oma muret, et rahakott on õhuke, ja te ütlete samamoodi, et kuidas siis ei leia raha õpetajate palgatõusuks, aga Euroopasse andmiseks leiame. See ei ole viljakas debatt. Ma arvan, et see, mida me saame teha, kui me räägime hoonete kulumist, on vaadata haiglahooneid ja nendesse tehtavaid investeeringuid ühtse tervikuna. Selles osas, olgem ausad, tuleb möönda, et viimase viie aasta jooksul pole haiglahoonetesse investeeritud mitte sadu miljoneid kroone, vaid sadu miljoneid eurosid. Summad on väga suured. Need investeeringud on tehtud kõik selle nimel, et Eesti haiglahooned oleksid ajakohased, väikse energiakuluga, et me ei pea kulutama elektrile või soojale nii palju kui vanade hoonete kütmisel. Nii et ma vaatan seda olukorda kindlasti tervikuna. Ja kui vähegi võimalik, siis võib loomulikult rääkida sellest, et me eraldame haiglatele midagi täiendavalt. Aga tasub siiski ka meenutada, et haiglahoonete n-ö kapitalikulu on ka tervishoiuteenuse hinnakomponendis sees, ehk igapäevane remont ja igapäevane kulum peaks tegelikult selles tervishoiuteenuse komponendis näha olema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui keegi soovib teada, milline olukord riigis tegelikult on, peaks ta minu arvates rohkem vaatama Statistikaameti kodulehekülge. See annab väga piltliku ja selge ettekujutuse, mis meil tegelikult toimub. 1990. aastal elas Eestis kokku 1 570 000 inimest ja nendest 30% moodustasid inimesed vanuses kuni 34 aastat ehk need, kes õpivad, kes omandavad eriala – tulevased õpetajad, arstid jne. 2011. aastal moodustas see vanusegrupp, 0–34-aastased juba 21%. See tähendab, et kui kunagi oli selles vanusegrupis 470 000 inimest, siis praegu on 270 000. See tähendab, et väheneb nende inimeste arv, kes kas või teoreetiliselt võiksid, rääkides tänasel teemal, saada arstideks. Pealekauba on selline organisatsioon, millest te olete kindlasti kuulnud, Eurostat. Eurostat, nagu räägitakse, teab kõike. Nemad ennustavad, et ajavahemikul 2010–2030 väheneb see vanusegrupp veel 106 000 inimese võrra.
Kui me vaatame teise demograafilise pooluse peale, siis selgub, et vanurite grupp (60-aastased ja vanemad) moodustas 1990. aastal 17% elanikkonnast. See grupp on kasvanud 20 aastaga kolmandiku võrra. Me saame ju aru, mida see tähendab: iga aastaga on Eestis vaja rohkem ja rohkem arste ja medõdesid.
Mis toimub tegelikkuses? Mul on üks väga lähedane hea tuttav, noor proua, kes lõpetas meditsiinikooli. Tema elab praegu Inglismaal, töötab seal medõena, selge see. Kui ta viimati Eestis külas käis ja tahtis oma vanade sõbrannadega kohtuda, siis selgus, et kogu nende meditsiinikooliaegsest grupist on praegu Eestisse jäänud ainult üks inimene. Kõik ülejäänud on Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal jne.
Praegu on vaja energilisi käike, praegu on vaja mõelda tulevikule strateegiliselt. See, mis siin kõlab – visiiditasu, vooditasu jne –, on lapsik. See on selline mõneks ajaks leevendust pakkuv rohi, aga kogu süsteemi ei ravi see absoluutselt.
Riigikontrolör kurtis siin hiljuti, et ta kardab, et selleks ajaks, kui ta on mõned aastad pensioni saanud, tekib äkki selline olukord, kus seda ei ole millestki maksta. Meditsiinis on meil praegu ju selline olukord, et möödub veel 5–10 aastat ja siis võib-olla lihtsalt ei ole neid, kes hakkaksid meid ravima. Sellesse probleemi on vaja suhtuda palju tõsisemalt, kui suhtub praegune valitsus. See on sulatõsi. Kui me seda siin räägime, siis mitte sellepärast, et tahaks härra ministrile sisse sõita. Tahame, et ta pööraks tähelepanu sellele, et ühiskond saab juba aru, millega asi võib lõppeda – see on nii tervishoiu kui ka kogu elanikkonna demograafiline katastroof. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on meil Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi ja Jüri Ratase 2. oktoobril esitatud arupärimine hinnatõusude sotsiaalsete aspektide kohta (nr 195). Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, kõnepulti!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Järgmise aasta 1. jaanuarist avanev elektriturg tähendab põhitariifi hinna tõusu 58%, lisaks on Elering lubanud tõsta võrgutasusid 13,3%. See kõik tähendab seda, et inimese elektriarve kasvab uuel aastal 20%. Seejuures mõjutab elektri hinna tõus suhteliselt enam vaesemaid leibkondi, kus elektrikulude osakaal moodustab aasta keskmistest väljaminekutest suurema osa kui kõrgema sissetulekuga leibkondades.
Lisaks elektri hinna hüppelisele tõusule on kallinenud ka toiduained ja mittealkohoolsed joogid, võrreldes näiteks aastaga 2010 on need kallinenud 20%. Eluasemekulud on suurenenud 21%. Seega võib eeldada, et jätkuv hinnatõus toob järgmisel aastal abivajajaid üha juurde.
Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt nähakse 2013. aastal toimetulekutoetusteks ette neli miljonit eurot vähem kui käesoleval aastal. Kas see peaks tähendama, et inimesed tulevad paremini toime, kuigi kõik hinnad tõusevad? Olukorras, kus 2011. aasta neljanda kvartalini oli reaalpalk Eestis langenud 11 kvartalit järjest ning elektri hinna tõusuga kaasneb paljude teiste toodete ja teenuste hinna tõus, mis omakorda tarbivad elektrit, oleks põhjendatud toimetulekupiiri tõstmine. See on aga ka järgmisel aastal endiselt 76,7 eurot kuus. Seoses sellega on meil teile küsimused, mis on teile teada. Palume neile vastuseid! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun, härra minister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Asun siis kiirelt küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Millistel põhjustel pole toimetulekupiiri kehtestamisel arvestatud hinnatõusudega? Miks ei ole Sotsiaalministeeriumil plaanis järgmisel aastal toimetulekupiiri määra tõsta?" Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et toimetulekutoetuse järgmise aasta eelarve koostamisel on elektri hinna tõusu mõjusid arvestatud küll. Oleme esialgsete prognooside kohaselt teinud arvutused, et elektri hinnast tulenev mõju toimetulekutoetuse eelarvele on suurusjärgus 662 000 eurot. See on saadud arvestades tänavuse aasta toimetulekukulusid ja seda, kui palju moodustas elektrikulu eluaseme üldkuludest. Eluaseme üldkuludes oli elektrikulu eelmisel aastal suurusjärgus 16% ja sellest tulenevalt tehti ka arvutus, et elektri hinna mõju toimetulekutoetuse järgmise aasta eelarvele võiks olla 662 000 eurot.
Mis puudutab eeldust, et järgmisel aastal on abivajajaid rohkem, siis selle koha pealt julgen teiega natukene debateerida ja vaielda. Kui Rahandusministeeriumi makroprognoosid peavad paika, siis meie küll ei näe, et toimetulekutoetuse saajate arv peaks suurenema. Kui me võrdleme näiteks 2011. aasta esimest üheksat kuud ja selle aasta esimest üheksat kuud, siis on taotluste arv ühe kuu jooksul vähenenud ligi 2000 võrra. See on tegelikult päris märkimisväärne vähenemine, kui iga kuu on taotlejate arv suurusjärgus 15% väiksem, võrreldes eelmise aasta sama kuuga. Ja kui elektri hinna mõju on negatiivne, siis lisaks üldisele majandusolukorra paranemisele ja töökohtade tekkele on kindlasti oluline positiivne mõju toimetulekutoetuse saajatele töötutoetuse suurenemisel. Kui töötutoetus suureneb, siis osa nendest inimestest, kes saavad nüüd rohkem töötutoetust, küsib vähem toimetulekutoetust. Selles mõttes on need teine teisel pool rindejoont olevad suurused.
Hästi lühidalt öeldes: jah, loomulikult oleme toimetulekuarvutusi tehes neid mõjusid arvestanud.
Teine küsimus: "Millal on Sotsiaalministeeriumil kavas viia toimetulekupiir hinnatõusudega kooskõlla?" Tuleb öelda, et sotsiaalhoolekande seaduse § 3 sätestab üldise põhimõtte isiku ja perekonna toimetuleku soodustamiseks. Eesmärk on ennekõike motiveerida inimest tööd otsima ning vältida olukorda, kus toetuste suurendamisel või korralduse muutmisel on abirahadest elamine kasulikum. Toimetulekutoetus on n-ö viimase õlekõrre abinõu, nagu me oleme korduvalt siin saalis arutanud. Kui me vaatame muid sotsiaalkindlustushüvitisi, võtame pensionid, vanemahüvitised ja peretoetused, haigus- ja töötushüvitised kokku, siis need aitavad ka kindlasti inimeste seisukorda leevendada. Ma arvan, et mingil hetkel toimetulekutoetus kindlasti tõuseb, aga mis hetkel ta täpselt tõuseb, seda on praegu keeruline öelda.
Kolmas küsimus: kuidas on perekonnal võimalik teisi esmavajadusi rahuldada, kui toidukorv on arupärimise kohaselt 85 eurot? Siin tuleb täpsustada, et toimetulekupiiri suuruse puhul on olulisim kuluartikkel tõesti kulutused toidule. Teiste inimeste toimetulekuks vajalike esmatarbekaupade ja teenuste vajadus on isikuti väga erinev. Üldjuhul ei saa toimetulekutoetuse väljamaksmisel lähtuda eeldusest, et igaühel, kes tuleb taotlema toimetulekutoetust, on vaja igas kuus teha ka kulutusi teistele esmatarbekaupadele. Nagu ma ütlesin, on toimetulekutoetus viimane õlekõrs, selle toetuse eesmärk on aidata inimesi puuduse korral. Kuid kui vaadata näiteks seda, kuidas toimetulekutoetust taotletakse, siis võib öelda, et see on ajutine meede. Kõik statistilised numbrid näitavad, et see on inimestele ajutine meede. Kui võtta selle aasta üheksa kuu statistika, siis näiteks ühe korra üheksa kuu jooksul on toimetulekutoetust taotlenud 15% taotlejaid ja kõige rohkem, umbes neljandik inimestest on selliseid, kes on taotlenud sel aastal toetust iga kuu. Need, kes on seda teinud kaks, kolm või neli korda, jäävad kuhugi kümnendiku juurde. See on muutuv suurus ja varasematel aastatel on selle kõikumine olnud veel suurem.

Suur tänu, härra minister! Palun küsimus, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Te pole ju vist ei arst ega sotsiaaltöötaja, te olete jurist. Te olete kogenud poliitik, poliitiline minister ja ma esitan teile ka poliitilise küsimuse. Mul on lausa silme ees see reklaam, mida ma veidi üle poolteise aasta tagasi pidevalt nägin. Selles klipis lubati kord kommunaalmaksed alla lasta, kord elekter 50% odavamaks teha, monopole taltsutada jne. Kas te poliitikuna saate anda hinnangu, võib-olla praegused probleemid, need, millest me räägime, lähtuvad sellest, et on võetud harjumuseks inimestele valetada, ette teades, et oma lubadusi ei soovi keegi täita?

Aitäh! Te olete samuti kogenud poliitik, ma arvan, et te teate oma reklaame ka väga hästi. Teate, millised on teie reklaamid, mida teie olete suutnud ja tahtnud kontrolli all hoida, mida tagasi osta ja kõike muud. Ma ei tea, kas me hakkame siin teiega debateerima, mis asi on teie arvates valetamine ja mis mitte. Ma usun, et oluline on siiski see, mis ja kuidas inimesi abistab. Sotsiaalministeeriumil, kus mina praegu oma igapäevast tööd teen, on ülesanne vaadata, et vahendid, mis meile on eraldatud inimeste abistamiseks, saaksid õiglaselt ja korralikult ka inimestele kohale toimetatud. Selles osas me teeme kõik endast oleneva, et leevendada nende inimeste muresid ja vajadusi, kes abi kõige rohkem vajavad. Selle nimel tehakse iga päev tööd, et eelarves oleksid olemas vahendid toimetulekutoetuseks, et eelarves oleksid vahendid täiendavaks lastetoetuseks, vahendid vanemahüvitiseks ja veel väga paljudeks olulisteks meetmeteks, mis aitavad neid inimesi, kes abi ka tegelikult vajavad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Neeme Suure, Kalvi Kõva, Heljo Pikhofi, Jaan Õunapuu, Urve Palo, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Jaak Alliku, Rein Randveri ja Andres Anvelti s.a 16. oktoobril esitatud arupärimine erivajadustega inimeste tehniliste abivahendite kättesaadavuse kohta (nr 203). Palun kõnepulti kolleeg Helmen Küti!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Lugupeetud sotsiaalminister! Üksteist sotsiaaldemokraati on esitanud arupärimise erivajadustega inimeste tehniliste abivahendite kättesaadavuse kohta. Ja nüüd arupärimise juurde. Sotsiaalministri määruse nr 79 14. detsembrist 2000 "Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord" § 2 alusel on õigus soodustingimustel tehnilisi abivahendeid osta, laenutada ja nendega seotud teenuseid kasutada kõigil lastel, tööealistel isikutel, kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40% või kellele on määratud puudeaste, vanaduspensioniealistel isikutel, insuliini süstivatel diabeetikutel, isikutel, kellel on rinnavähi tagajärjel eemaldatud rind, ja isikutel, kellel on tuvastatud kuulmislangus alates 30 detsibellist.
Kuna riigi eraldatud rahalised vahendid ei ole piisavad, siis on tekkinud olukord, kus soodustust saama õigustatud inimeste arvu suurenemine, aga ka tehniliste abivahendite hindade kallinemine ei võimalda abivajajatel määrusest tulenevaid õigusi realiseerida. Inimesed ootavad pikkades järjekordades eluliselt vajaliku abivahendi eraldamist, mis omakorda halvendab nende igapäevaeluga toimetulekut ning ei taga neile inimväärset elu. Juba juulist-augustist on paljudes maakondades peatatud abivahendite soodusmüük ja laenutus ning maavalitsused on riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu olukorras, mis ei võimalda neil täita seadusega ettenähtud ülesandeid. Eriti muret tekitav on aga olukord, kus ka erivajadustega lastele pole võimalik soodustusega mähkmeid osta ega vajalikke abivahendeid laenutada. Tulenevalt eeltoodust ongi esitatud kaheksa küsimust, millele palume sotsiaalministril vastata. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg Helmen Kütt! Palun veel üks kord härra sotsiaalministri kõnepulti vastama!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Seekord siis täna viimast korda.
Esimene küsimus: "Millal laekus ministeeriumile info probleemidest abivahendite müügi ja laenutuse osas erivajadustega lastele ja teistele abivajajatele?" Nii nagu arupärijad, vähemalt osa teist, teavad, on abivahenditega, seda just eelkõige tulenevalt abivahendite hinnast, olnud mõningaid probleeme vähemalt viimasel kolmel-neljal aastal, kui mitte kauemgi. Me oleme igal aastal näinud, et aasta lõpuks kipub tulema mõningane abivahendite puudujääk, ja viimastel aastatel on püütud leida lisaeelarvetega mõningast leevendust nendele probleemidele. Käesoleval aastal oleme teinud ettepaneku eraldada lisaeelarvest abivahenditele miljon lisaeurot – märkimisväärne summa! Eks me oleme igal aastal püüdnud ka eelarves abivahenditele eraldatavate vahendite mahtu suurendada. Kui vaadata nüüd seda aastat, siis esimesed teated mõne müügikoha osas tulid juuni teises pooles. Samas peab muidugi rõhutama, et maakondade ja müüjate seis on väga erinev. Näiteks inkotoodete müük soodustingimustel peatus esimestes maakondades või mõnes maakonnas augusti lõpus või septembri esimeses pooles, aga samas on ka maakondi või müüjaid, kes neid veel müüvad.
Teine küsimus: "Mitmes ja millistes maakondades on Teie andmetel riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu peatatud või raskendatud abivahendite soodusmüük või laenutus?" Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates ütlesin, on olukord väga erinev. Vähemalt arupärijate esindaja teab väga hästi, et osal on teenusemahud täis, osal on lõppenud soodustingimustel müük või on laenutus peatatud. On ka neid maakondi, kus käesolevaks hetkeks on olukord keerulisem. Keerulisem, võin ma öelda, on Põlvas, Tartus, Harjumaal ja eraldi Tallinnas ning ka Võrus. Aga me püüame võimalikult kiiresti leevendust pakkuda. Kui Riigikogu lisaeelarve kiiresti ära menetleb, siis saab eraldada lisasummasid.
Kolmas küsimus: milline summa ja millal planeeritakse lisaeelarvest eraldada? Ma just ütlesin, et 2012. aasta lisaeelarvest on kokku miljon eurot. Loodame, et saab kiiresti asja korda. Me oleme ise planeerinud, et infot täpse jaotuse kohta anname 46. töönädalal. Loodetavasti kõik laabub.
Neljas küsimus: "Kas rahaliste vahendite eraldamisel maakondadele arvestatakse ka eelmise aasta tegelikku täitmist?" Siin ma jään ikkagi selle juurde, et me võtame aluseks maakonna elanike arvu. Tegelikku täitmist on raske aluseks võtta. Kuna eelarvelised vahendid saavad kõikidel omavalitsustel aasta lõpuks kasutatud, siis ei ole nagu aus öelda, kes esimesena ära kulutab. Aus on ikkagi vaadata, milline on kõige objektiivsem jaotus, ja kõige objektiivsem tundub olevat jaotus elanike arvu järgi. Oleme vaadanud ka võimalikku jaotust näiteks puuetega inimeste arvu järgi ja eakate arvu järgi, jaotades siis 50% ja 50%, või jagades kolmeks: elanikud, puuetega inimesed, eakad. Kõiki võimalusi on kaalutud, aga kõige objektiivsem tundub ikkagi olevat elanike üldarv.
Viies küsimus: kuidas on tagatud lepingupartneriteks olevate abivahendeid pakkuvate firmade läbipaistev hinnakujundus? Siin on asi väga lihtne: maavalitsused sõlmivad neid lepinguid ja maavalitsused vahetavad omavahel kindlasti ka infot, millised hinnad ühes või teises kohas on. Lisaks arupärijad kindlasti juba teavad, et meil on töös piirhindade regulatsioon. Osal toodetel on piirhinnad peal ja loodame liikuda sellega nii kiiresti kui võimalik edasi, et me saaksime umbes samasuguse regulatsiooni, nagu on ravimite puhul: on olemas piirhinnad ja piirhindade kokkulepped sõlmitakse tsentraalselt, et igas maakonnas ei oleks vaja eraldi leppeid teha.
Kuues küsimus: kas ja millal on plaanis lahendada olukord, kus vabariiklik komisjon vaatab kallimate abivahendite taotlusi läbi kaks korda aastas? Hästi lühidalt öeldes oleme järgmiseks aastaks planeerinud komisjoni töö tiheduseks kolm korda aastas. Lühemaks seda aega ka ei taha teha, sest kallid abivahendid on sellise iseloomuga, et on vaja kogu taust selgeks teha otsustamaks, kui palju inimesele kompenseerida. Sellest tulenevalt annab meile eraldi hinnangu Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus koos oma ekspertidega. Nii et mõningane ooteaeg on põhjendatud. Usun, et kui me võtame selle suvise "augu" ära, siis peaks olema kolm korda aastas piisav.
Seitsmes küsimus puudutab vaegkuuljaid ja vaegkuuljate abivahendite kompenseerimist. Mis seda aastat puudutab, siis see oleks tähendanud meile üle 200 000 euro lisakulu ja puhtalt rahalistel põhjustel lükkus see edasi. Aga järgmisel aastal, nagu ma ütlesin, liigume edasi ikkagi piirhindade kehtestamisega. Kui me järgmise aasta esimesel poolel oleme kehtestanud piirhinnad ka keerulisematele abivahenditele, milleks kuulmisabivahendid kindlasti on, siis saame juba rääkida sellest, et nii vaegkuuljatel kui ka kõikidel teistel, kes abivahendeid vajavad, on ühesugune regulatsioon.
Kaheksas küsimus: kas minu meelest on riigieelarves piisavalt raha, et tagada tõrgeteta varustamine abivahenditega? Kui väga pikki aastaid on raha saanud enne aasta lõppu otsa, siis on selge, et ei ole piisavalt. Järgmise aasta eelarves, nagu ma infotunnis teile vastasin, oleme rahalisi vahendeid juurde planeerinud ja õnneks neid ka juurde saanud. Küll peab sellega kogu aeg kõrvuti käima seesama piirhinna loogika, piirhinnad peavad juurde tulema. Siis annavad need kaks meedet koos – nii piirhinnad kui lisavahendid – võib-olla tõesti tulemuse, et me tulevikus saame rääkida abivahendite vajaduse tõrgeteta rahuldamisest. Aitäh!

Suur tänu! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Mul tekkis paar küsimust piirhinna kohta. Esiteks, kuidas on võimalik planeerida riigieelarvest mingisuguseid eraldisi, kui piirhinnad on teadmata? Teiseks, kui pikalt peaks teavitama partnereid ette piirhindade olemasolust? Kas on võimalik homme öelda, et teate, piirhind on see, ja kõik? Kas ma saan piirhinna valguses õigesti aru, et näiteks vaegkuuljad loodavad, et riik kompenseerib suurema osa? Praegu, kui ma ei eksi, maksab näiteks kuulmisaparaat umbes 1000 eurot ja riik tasub sellest siis 280. Kas teie loodate, et kuulmisaparaat lihtsalt ei lähe edaspidi kallimaks, ja ei vaatagi läbi sellist varianti, et riigi osalust suurendada?

Aitäh! Kui te mainite 1000-euroseid kuulmisabivahendeid, siis need on juba väga head, kõrge kvaliteediga. Kuulmisabivahendeid on võimalik saada ikkagi ka 400-500 euroga. Piirhindade loogika on väga lihtne. Siiamaani Eesti riigis kahjuks, jah, abivahendite puhul piirhindade loogikat ei järgitud. Me oleme väga palju sõltunud ettevõtjate suvast, pidanud olema heausksed selles osas, et abivahendeid maale toovad või neid tootvad ettevõtted ei kuritarvita abivahendeid vajavate inimeste ega riigi rahakotti. See on ju meie ühine rahakott, millest me neid väljamakseid teeme. Sellepärast saigi see piirhinna loogika kasutusele võetud. Kui me räägime piirhinnast ravimite puhul, siis on loogiline, et räägime sellest ka individuaalsete abivahendite puhul. Piirhinnast tuleb ette teatada, nagu oli inkotoodete puhul, loomulikult piisavalt vara. Samuti on vaja piirhinna kokkulepet. On kaks võimalust: kas läheme piirhinna kokkuleppeid sõlmima või vaatame pärast esimeste hindade kinnitamist turu olukorda ja kehtestame siis piirhinna ministri määrusega. Võimalusi on mitmesuguseid, aga on selge, et Eesti maksumaksjal ei ole ilma piirhinna loogikata võimalik edasi minna. Sinna jääb ka see puhver, mis puudutab väga kalleid abivahendeid. Kui me räägime elektrilistest ratastoolidest, siis neid on võimalik jätkuvalt taotleda. Selleks ongi erikomisjon, kus vaadatakse inimese vajadusele otsa, ja kui see erivajadus on selline, et inimene vajab elektrilist ratastooli või näiteks ka tuhandeeurost või kallimat kuulmisabivahendit, siis on neid võimalik jätkuvalt saada, kuid erikomisjoni kaudu.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et kõik need, kes on täna siia saali jäänud, ja ka teie ei pea normaalseks olukorda, kus paljudes maakondades on juba juulist-augustist need rahad otsakorral ja maavalitsus ei tea, kuidas üldse edasi käituda. Väga paljudel juhtudel võtavad maavalitsuste spetsialistid vastutuse enda kanda ja osutavad seda teenust edasi, eeldades, et tulevad jooksva aasta riigieelarve muudatused, millega tehakse eraldised. Käesoleva aasta lisaeelarve näeb need ette, see raha saadi, ja kui ma ei eksi, siis tuli see toimetulekutoetuste realt. Aga mulle jääb selgusetuks, et kui on olemas selline väike ressurss nagu Vabariigi Valitsuse reserv, miks ei eraldata sealt jooksvalt raha nendeks kuludeks?

Aitäh! Vabariigi Valitsuse reserv on selgelt  ikkagi ettenägematuteks kuludeks. Kui me räägime abivahendite jaotusest, siis abivahendite jaotus on vaja ette planeerida nii nagu paljude teistegi ministeeriumide väga paljud kuluread. Eks me oleme ka kogu aeg küsinud rohkem ja rohkem. Iseküsimus on, et iga eelarve tegemisel oled valikute ees, ja valikute tegemisel tuleb otsida võimalusi, kuidas üht või teist rida katta. Nagu ma ütlesin, järgmise aasta eelarvesse planeerime jälle rohkem vahendeid kui sel aastal, ja see on igal aastal enam-vähem niimoodi läinud. Aga muret teeb see, et abivahendite taotlejaid tuleb üha juurde, elanikkond tervikuna vananeb ja see toob kaasa, et meil on vaja kompenseerida üha rohkem ja rohkem abivahendeid. Seepärast me püüame kuidagi neid hindu kontrollida, sest kuni eelmise aastani ei olnud ju tegelikult mingit riigipoolset hinnakontrolli inkotoodete ega ka muu osas, välja arvatud juhud, kui maavalitsused tõesti omavahel hinnainfot vahetasid ja siis ettevõtetega lepinguid sõlmisid. See on töö, mis on veel pooleli ja mida tuleb jätkuvalt edasi teha, et tõesti üha rohkem inimesi saaksid tarvilikud abivahendid.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister, kõigepealt aitäh heade ja põhjalike vastuste eest! Küsimus on mul aga selline. Puuetega inimeste kojad üle Eesti on lisaks märgukirjadele ja tähelepanujuhtimisele esitanud ka väga konkreetseid, häid ettepanekuid, mida tekkinud olukorra lahendamiseks ette võtta. Kas ministeeriumi juures on mingi ümarlaud või koda, kus neid ettepanekuid arutatakse? Ma tean, et Tartu Puuetega Inimeste Koda on esitanud koguni kuus ettepanekut, mida võiks järgmisel aastal arvestada.

Aitäh! Ikka arutatakse inimestega. Puuetega inimeste kodade katusorganisatsiooni, Eesti Puuetega Inimeste Kojaga on väga tihe suhtlus seoses sellesama piirhinna loogikaga. Me oleme puuetega inimeste kojaga isegi kokku leppinud koostööpõhimõtete memorandumi, kuidas me omavahel infot jagame. Kui küsija tunneb huvi, siis ministeeriumi kodulehelt on võimalik see kenasti üles leida. Loomulikult ei saa me selliseid otsuseid teha ilma põhigruppidega rääkimata. On tõsi, et piirhinna loogikale üleminek võib tähendada seda, et mõni inimene on sunnitud oma tavapärase abivahendi mõne teise abivahendi vastu vahetama, aga funktsionaalsuselt võib see vahend olla samasugune. Ravimitega on sama lugu. Kui me teeme ravimitootjaga uue piirhinnakokkuleppe, siis võib juhtuda nii, nagu Õhtulehe esiküljel üks lugu oli, et inimene läks apteeki ja tema ravim osutus mitu korda kallimaks, aga ta unustas sealjuures, et oleks ta ostnud geneerilist ravimit, oleks sama ravim läinud tema jaoks varasemaga võrreldes odavamaks. Sama lugu on ka abivahendite puhul, et piirhinna loogika alusel võib minna odavamaks.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Me räägime inimeste nimekirjast, tehniliste abivahendite kättesaadavusest ja järjekorrast. Kui palju on selles nimekirjas lapsi?

Aitäh! Ma oleksin pidanud siis need arvud kaasa võtma. Loomulikult on abivahendite taotlejate hulgas kõiki, selles mõttes ei ole vahet, kui inimene vajab abivahendit. Nimekiri on väga pikk, nagu ma olen siin korduvalt maininud: inkotooted ehk inkontinentsitooted ehk maakeeli öeldes mähkmed, ratastoolid, kuulmisabivahendid. Abivahendite loetelu on väga pikk ja kirju ning eri valdkondades on järjekorrad erinevad. Mõne abivahendi puhul on olukord parem, mõne puhul on kehvem. Meie eesmärk on tegelikult ikkagi see, et abivahendid saadaks kätte võimalikult lühikese aja jooksul. Nagu te kuulsite minu vastustest, me räägime ju üha enam ja enam ka laenutusest. Tegelikult me näeme, et rohkem oleks vaja turule ettevõtteid, kes laenutavad abivahendeid, eelkõige tehnilisi abivahendeid – ratastoole, karkusid, selliseid abivahendeid, mida inimesel on ajutiselt vaja.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun, Helmen Kütt!

Proua istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister! Isikute ring, kellel on õigus soodustingimustele, on lai ning vanuskoosseisu ja vajaduste muutuste tõttu sihtgrupp aina kasvab. Sotsiaalkindlustuse andmetel oli käesoleva aasta alguse seisuga 133 847 puudega inimest. Kolm aastat tagasi oli see arv 118 365. Soodustingimustel tehnilistele abivahenditele on õigus ka kõigil lastel ja eakatel inimestel ning viimaste arv ulatub juba ligi 300 000-ni. 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 404 525 pensionäri, ja kui võrrelda nende osatähtsust rahvastiku statistika andmete alusel, siis on see praktiliselt 30,2%. Rääkimine suurtest arvudest nii raha kui ka teenuse saajate puhul paistab nii lihtne ja tundubki, et kõik on korras. Kui aga arvestada, et Eestis on paljud inimesed juba juulist-augustist jäetud ilma seadusega ettenähtud soodustingimustel saadavatest abivahenditest, siis ei ole kõik korras. Nende inimeste normaalne ja inimväärne elu on häiritud. Suure surve all lisaks maavalitsuste komisjonidele, kes abivahendeid jagavad, on ka kohalikud omavalitsused, sest paljud abivajajad, ostes ilma soodustuseta abivahendi, näiteks inkotoote, on pöördunud linna või valla poole rahalise toetuse saamiseks. Abivajav laps või täiskasvanu ei saa ju oodata igapäevaeluks vajaliku abivahendi kasutamisega seni, kuni tuleb lisaraha. Täpsustuseks: tänaseni ei ole need rahalised vahendid veel maavalitsusteni jõudnud. On vaid paberil toodud rahanumbrid, aga tegelikult ei ole inimestel, kes abivahendeid vajavad, võimalik neid saada. Lapsed, tööealised, ka eakad on nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt olukorras, kus nad tunnevad, et nende riik ei hooli neist piisavalt. Ja kui probleemile liita veel Eesti inimeste ravimite omaosaluse protsent, mis Euroopa Liidus on kõrgeim, siis võib arvata, et täishinnaga abivahendite ja invatoodete ostmine rõhub just kõige tugevamini nendele abivajajatele ning paneb nad raskesse olukorda, sest lisaks abivahenditele tuleb neil osta ka ravimeid. Plaanitav voodipäeva- ja visiiditasu tõus ainult halvendab selle riskirühma inimeste olukorda.
Sellesama probleemiga võib kaudselt siduda ka erihooldusele pääsemist ootavate õigustatud isikute pika järjekorra. Need inimesed on täna omastehooldajate hoole all, kes 15 või 25 euro eest teevad sõna otseses mõttes orjatööd. Ja mitte ainult need, kes ootavad erihooldusteenusele saamist, vaid ka need, kes omastehooldajate abiga peavad kodus hakkama saama, on omastehooldajad pannud raskesse olukorda. Lisakoormus ja vaev, mis kaasneb seal kas tõstmise või muude tegemistega, on tekitanud olukorra, kus paljud omastehooldajad on pöördunud omavalitsuste poole, et hooldusleping lõpetada.
Aasta alguses riigieelarves abivahenditele ettenähtav baassumma on olnud viimasel neljal aastal muutumatu ehk siis 5 319 972 eurot. Samas, kui võrrelda aastaga 2001, on abivajajate arv kasvanud ligi kolm korda. Tõe huvides tuleb küll öelda, et ka eelarvelised mahud, võrreldes 2011. aastaga, on kasvanud. Kuid ikka ja jälle oleme olukorras, kus juba kolm-neli aastat on raha aasta keskel otsa saanud ning abivahendeid ei ole võimalik ei laenutada, osta ega kasutada. Sellist olukorda ei saa kindlasti normaalseks pidada. Piirhindade väljatöötamist oodati juba käesoleva aasta alguseks, nüüd loodetakse sellega hakkama saada aasta lõpuks. Kui see nii on, on suurepärane. Eesti Puuetega Inimeste Koja organisatsioonid on avaldanud valmisolekut ka selle lahenduse põhimõtete väljatöötamisel osaleda ja loodame siis, nii nagu minister ütles, et nimetatud probleemiga tegeldakse. Täname ministrit vastuste eest ja loodame, et probleem leiab lahenduse nii 2013. aasta eelarveliste kui ka sisuliste läbirääkimiste käigus. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Rannar Vassiljevi, Sven Mikseri, Karel Rüütli, Marianne Mikko, Andres Anvelti, Rein Randveri, Kajar Lemberi, Kalvi Kõva, Eiki Nestori, Jaak Alliku, Helmen Küti, Jevgeni Ossinovski, Urve Palo, Jaan Õunapuu ja Heljo Pikhofi 2. oktoobril s.a esitatud arupärimine AS-i Estonian Air riigi osaluse valitsemise kohta (nr 196). Palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Viisteist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget on esitanud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile arupärimise, mis puudutab AS-i Estonian Air, sellega seonduvat ja ettevõtte tulevikku. Aasta tagasi kiitis valitsus heaks Estonian Airi uue äristrateegia, mille eesmärk oli luua parem lennuühendus Eestiga ja parandada meie riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. Ühtlasi otsustati eelmise aasta sügisel, et riik investeerib ettevõttesse 30 miljonit eurot, mis suunatakse lennupargi uuendamisse, lennusihtkohtade valiku laiendamisse ja lennugraafiku tihendamisse. Tulenevalt uuest strateegiast peaksid olema tänavune ja järgmine aasta pühendatud sellele, et ettevõtte majandusseis tugevneks ja saaksid tehtud sisemised ümberkorraldused. Samuti pidi ettevõte tugevdama oma positsiooni nii koduturul, Baltimaades kui ka Skandinaavias. Tegelik olukord on osutunud sootuks teistsuguseks: selle aasta esimesel poolaastal oli ettevõtte kahjum 14,9 miljonit eurot.
Sellest tulenevalt on sotsiaaldemokraadid esitanud heale ministrile mitu küsimust, mis puudutavad seda, mis on juba toimunud ning kes ja kuidas peaks selle eest vastutama. Mis meid ees ootab ehk milline on tulevikuvisioon, kuidas ettevõte peaks toimima hakkama? Milline on ettevõtte nõrkade majandustulemuste tõttu tekkiv olukord ja selle mõju Tallinna Lennujaamale? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt ma korrigeeriksin mõnda fakti, mis oli arupärimise sissejuhatuses. Nimelt on arupärimises öeldud: "Valitsus kiitis 2011. aasta novembris heaks Estonian Airi uue äristrateegia." Estonian Air on siiski äriühing ja tema äristrateegia kinnitamine või muutmine on aktsiaseltsi nõukogu, mitte Vabariigi Valitsuse pädevuses. Ka arupärimise esitamise ja sellele vastamise vahelisel ajal on Estonian Airi nõukogu otsustanud ettevõtte äristrateegiat korrigeerida.
Mis puudutab riigi ja valitsuse rolli, siis Eesti Vabariik võttis AS-i Estonian Air aktsionärina aktiivse rolli alates 2010. aasta novembrist, mil riigi osalus kasvas 90%-ni. Aktsiate valitseja majandusministeerium seadis Estonian Airile kaks peamist eesmärki. Esiteks, pakkuda Tallinnast lennuühendusi Euroopa olulisemate ärikeskustega ja, teiseks, tagada ettevõtte kasumlikkus. Kui vaadata Estonian Airi tulevikku, siis need põhiülesanded ei ole muutunud, vaatamata mitterahuldavatele finantstulemustele. Möödunud aasta novembris võttis valitsus teadmiseks Estonian Airi välja töötatud äriplaani ja langetas otsuse aktsiakapitali suurendada. Kahtlemata vastutab selle otsuse eest valitsus ja vastutan mina majandusministrina. Kui seda otsust poleks tehtud, ei oleks Estonian Airil olnud võimalik oma tegevust laiendada ning tehniliselt võttes ei oleks ilmselt olnud võimalik saada ka nii suurt kahjumit, kui lennufirma sellel aastal on kandnud. Negatiivne tagajärg olnuks aga see, et ilma selle otsuseta poleks meil täna Tallinnas baseeruvat lennuettevõtet, mis Eesti transpordiühendusi arvestades on endiselt tarvilik. Lisaks täiendav mõju majandusele. Eestis tegutseva lennuettevõtte puhul on märkimisväärne, nagu ma olen ka ajakirjanduses öelnud, et ainuüksi ühel aastal on Estonian Airi ja temaga seotud tegevuse mõju majandusele suurusjärgus 130 miljonit eurot. Turismifirmade liit, hotellide-restoranide liit ja Eesti Konverentsibüroo tegid möödunud nädalal ühisavalduse, milles nad taotlevad Eestis baseeruva lennufirma toetamist, märkides, et õhusillad Euroopaga on Eesti elule ja arengule sama olulised ja vajalikud kui riigisisesed transpordiühendused.
Nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kas ajakirjanduses ilmunud Estonian Airi puudutav informatsioon vastab tõele?" Ajakirjanduses on Estonian Airi kohta viimastel kuudel ilmunud palju väiteid, nende hulgas nii täpseid kui ka ebatäpseid. Estonian Air on oma äritegevuse kohta andnud üsna avatud informatsiooni. Alates suvest on Estonian Air avaldanud ka kvartali majandustulemusi. Viimati tehti seda 30. oktoobril, mil toimus pressikonverents, kus tutvustati ettevõttes teoksil olevaid muutusi. Ettevõtte avaldatud info, samuti ettevõtte nõukogu esimehe antud selgitused vastavad tõele. Kuna teema leidis laialdast kajastamist, siis pole mul siit kõnetoolist ilmselt tarvis neid üle korrata.
Teine küsimus: "Estonian Airi uues strateegias on lubatud luua 2000 uut töökohta, neist 800 lennunduses. Kui palju uusi töökohti on tänaseks loodud?" Esmalt on vaja jällegi täpsustada fakte. Need arvud pärinevad Tallinna sõlmlennujaama tekkimise kohta tehtud analüüsist. Estonian Airi enda töötajaskond on kasvanud ligikaudu 30 inimese võrra ja Estonian Air ei ole ka ise lubanud rohkem töökohti luua. Küsimuses mainitud arv 2000 uut töökohta on selles mõttes õige, et lennureisijate kulutuste ja hõivatute arvu suhtarvu põhjal võiks sõlmlennujaama tõttu lisanduv väliskülastajate voog anda tulevikus tööd kuni 2000 inimesele. Mis puudutab teist küsimuses sisalduvat arvu ehk 800 töökohta lennunduses, siis tegemist on infomoonutusega. See oli pigem sellel materjalil, millele te viitate, põhinev prognoos kogu turismitööstuse töökohtade kasvu, mitte lennunduse kohta. Need arvud on tuletatud statistika põhjal, võttes aluseks selle raha, mis lisanduvad lennureisijad siia jätavad. Kuna Estonian Air saavutas kavandatud reisijate arvu kasvu, siis on põhjust arvata, et töökohtade arv sellel aastal on laias laastus vastanud prognoositule. Estonian Airi äriplaani nõrkus ei olnud kindlasti selles, et see polnuks laiemalt majandusele ja turismisektorile kasulik. Julgen kinnitada, et ta oli seda, ja lennufirmat, mille kodulennujaam on Tallinn, on turismiettevõtete, hotellide ja konverentsikorraldajate hinnangul kindlasti endiselt tarvis. Estonian Airi tegevuse positiivset mõju Eesti majandusele võib hinnata suurusjärgus 130 miljonit eurot aastas, millest 70 miljonit eurot on seotud Eestit külastavate turistidega ning 20 miljonit Estonian Airi otseselt teenindavate teiste ettevõtetega. Estonian Airi äriplaani mittetoimimine väljendus lennuettevõtte enda planeeritust suuremas kahjumis.
Kolmas küsimus: "Millist mõju avaldab Estonian Airi, mille regulaarliinide turuosa Tallinna Lennujaamas on 44 protsenti, kehv majandusseis Tallinna Lennujaama tulevikule?" Estonian Air vedas 2010. aastal 582 000 reisijat, 2011. aastal 678 000 reisijat, 2012. aasta üheksa kuuga on veetud 688 000 reisijat ehk rohkem kui terve eelmise aasta jooksul. Kui Estonian Air iseseisvat tegevust jätkab ja teeb seda hõrendatud lennugraafiku alusel, siis on ootuspärane, et aastas teenindatakse ligikaudu 700 000 reisijat. See tähendab Tallinna Lennujaamale sama suurusjärku, mis oli aastal 2011, ehk siis jätkuvalt märksa paremat näitajat kui näiteks aastal 2010.
Neljas küsimus: "Kelle valearvestuse tõttu on tehtud ülemääraseid kulutusi lennukipargi väljavahetamisel ja instruktorite palkamisel?" Ettevõtte majandustegevust on korraldanud ettevõtte tegevjuhtkond, kelle töö järelevalvet on teinud ettevõtte nõukogu. Nagu me näeme, sisaldas laienemisstrateegia endas olulisi äririske ning need riskid on kahjuks realiseerunud.
Viies küsimus: "Kas 2012. aasta esimese poolaasta kahjumis oli oma osa ka firma juhtkonnal?" Äriplaanis prognoositi kogu 2012. aasta oodatavaks kahjumiks summa, mis oleks jäänud alla 10 miljoni euro. Kahjum, mis on sellest summast suurem, on selgitatav peamiselt võetud äririskide realiseerumisega. Äriühingu puhul on endastmõistetav, et äririskide võtmise eest vastutab ettevõtte juhatus koos ettevõtte nõukoguga.
Kuues küsimus: "Kas Teie majandusministrina, kes on ühtlasi ka Estonian Airi riigile kuuluva 90% aktsiate valitseja, näete lennufirma raskes majandusolukorras ka enda süüd?" Lihtne oleks vastata, et Estonian Airi juhib juhatus, nõukogu teostab selle üle järelevalvet ja seega nemad ka vastutavad. Aga ma ei tahaks tõesti niimoodi vastata. Estonian Airi majandustulemused on ka minu jaoks olnud pettumus ning ministrina vastutan ma loomulikult kogu ministeeriumi valitsemisala eest. Estonian Airiga on viimasel kahel aastal olnud mitmeid keerulisi momente. Kui riik poleks Estonian Airi aktsiakapitali lisanud ehk sisuliselt Estonian Airi üle võtnud, siis ei oleks viimase paari kvartali kahjumit, ent teisalt ei oleks meil siis enam ka Tallinnas baseeruvat lennukompaniid. Arvestades, kui tarvilikud on lennuühendused äri ja turismi jaoks, ei ole Tallinnas asuv lennufirma mitte uhkuse või luksuse küsimus, vaid praktiline tarvidus. Ilma lennufirmata, mille kodulennujaam on Tallinn, oleksid Eesti lennuühendused märksa kehvemad. Me oleme jälginud arenguid Leedus ja arvame, et see stsenaarium, vaatamata küll reisijate arvu teatud taastumisele, on realiseerunud Leedus. Kui me vaatame lennuühenduste vajadust, siis me ei räägi kunagi ainult ühendusest ühe või teise linnaga. Ühenduste puhul on kindlasti oluline sagedus ehk see, mitu korda on võimalik päevas või nädalas sihtpunkti lennata, samuti ajaline reisiplaan, mis sobiks Eesti reisijatele.
Eraldi arutamist väärib küsimus, kas Estonian Airi finantstulemused viitavad mingitele süsteemsetele nõrkustele riigi äriühingu juhtimise korralduses. Minister saab äriühingu jooksvat tegevust mõjutada nõukogu koosseisu kaudu. Vastavalt seadusele määrab osalust valitsev minister teadupärast pooled nõukogu liikmed ja rahandusminister pooled. Riigivaraseadus ei näe ka enam ette sellist instrumenti nagu ministri suunis nõukogu liikmetele. Üldkoosolek saab nõukogu ja juhatuse pädevuses olevaid küsimusi otsustada vaid nende organite endi nõudel. Kuigi on selge, et minister ei saa teha ega peagi üldjuhul tegema või üle kontrollima äriühingu juhtimisotsuseid, vajab siiski kaalumist, kas riigi äriühingute osaluse valitsemiseks tasuks asutada ja mehitada osaluse valitsemisele spetsialiseerunud üksus – midagi sellist, nagu on rakendanud Soome riik. Professionaalse mehitamise aspekt on sealjuures eriti oluline, vaadates Estonian Airi kogemust. Ühtegi Estonian Airi nõukogu hiljutist koosseisu ei saa liikmete kaupa võttes kindlasti nõrgaks lugeda. Ent kui küsida, miks polnud seal näiteks rohkem lennundusäri juhi taustaga inimesi, siis paraku tuleb neid vaid ühe arvestatava lennufirmaga riigil leida välismaalt ja riigivaraseadusega ettenähtud tingimustel pole see võimalik, eriti kui me tegelikult vajame ettevõtte nõukogu liikmeid, kes oleksid teatud olukorras valmis poole või enam oma tööajast kulutama nõukogu liikme tööle. See on lihtsalt taustaks. Ma arvan, see on oluline õppetund, mida me peaksime silmas pidama, parandamaks riigi äriühingute juhtimist, eriti nende riigi äriühingute juhtimist, kes on reaalses turukonkurentsis.
Seitsmes küsimus: "Mida kavatsete ette võtta, et Teie kätte usaldatud maksumaksja vara oleks edaspidi paremini valitsetud ja Estonian Airi majandusseis paraneks?" Teadupärast majandusministeeriumi valitsemisalas olevad äriühingud teenisid konsolideerituna 2011. aastal üle 240 miljoni euro puhaskasumit ja andsid otseselt tööd ligi 12 000 inimesele. Nende arvude sees on ka Estonian Airi 17 miljoni euro suurune kahjum. Seega ei saa lennufirmaga seotud probleeme siiski automaatselt laiendada kõigile äriühingutele või muule riigivarale. Kui hakkasid ilmnema märgid, et Estonian Airi majandustulemused ei vasta planeeritule või lubatule, uuendasin ma nõukogu koosseisu, lisades sinna kaks heade juhtimiskogemuste ja ettevõtluskogemustega inimest – Erkki Raasukese ja Märten Vaikmaa. Praegu käib uue nõukogu formeerimine. Vana nõukogu on teatanud oma tagasiastumisest, kuid seni kuni uus nõukogu pole veel koos, täidavad nad oma kohustusi. Ma loodan, et mõlemad viimati mainitud inimesed on valmis ka Estonian Airi uues nõukogus jätkama. Estonian Air ise koostab praegu uut juhtimise kava, kuidas efektiivsemalt edasi tegutseda. Kui ettevõttest jõuavad ettepanekud aktsionärini ehk siis majandusministeeriumisse, valitsusse, siis on juba võimalik langetada otsuseid nende valikute kohta, mida ettevõtte nõukogu ja juhatus tänases majandus- ja turusituatsioonis reaalseks peab.
Lõpetuseks. Lennundus kui majandusharu on maailmas üks konkurentsitihedamaid, vähem kasumlikumaid. Maailma tuhatkonnast lennufirmast on kasumis vähesed. Silmad kinni võib öelda, et Estonian Airi uue juhtkonna töö on keeruline, aga me arvame, et mitte võimatu. Estonian Airist suurema lennufirma kasvatamise plaan või kiire kasvatamise plaan ei toiminud. Kuigi reisijate arv kasvas, nagu äriplaan ette nägi, ja ka ettevõtte koduturu osakaal taastus, olid kulud kavandatavast suuremad ja tulu väiksem. Paberil võib probleemile leiduda näivalt lihtne lahendus, et iga pilet võiks olla 10 eurot kallim ja firma olekski kasumis. Paraku konkurentsisituatsioon ei võimalda Estonian Airil rakendada sellist lihtsat hinnastamisjõudu ja tuleb otsida teisi teid. Estonian Air peab tegevuse jätkamiseks näitama, et suudab olla oluliselt efektiivsem kui seni. See ei tähenda peamurdmist ainult firma juhatusele ja nõukogule, kindlasti on ka kõigile töötajatele ja ametiühingule selge, et kui kõik ei pinguta, siis pole nii konkurentsitihedal alal edu saavutada võimalik. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küsimusele, kuidas rahastatakse viie uue Bombardier CRJ tüüp lennuki ostu, vastas Tero Taskila täpselt aasta tagasi, et uued lennukid soetatakse kapitaliliisinguga. See tähendab, et enamik rahastamisest tuleb pankadelt, aga lennukid saavad olema meie omad, erinevalt kasutusliisingust. Läks mööda ainult viis kuud ja küsimusele, kuidas minna edasi, vastas Taskila juba niimoodi, et ettevõttel pole kiiret kolmest olemasolevast CRJ lennukist lahtisaamisega, ainus põhjus, miks ei jätkatud laienemist Bombardieridega, oli see, et need tulnuks välja osta. Maailmas on tema jutu järgi ainult üks pank, kes finantseerib Bombardieride ostu, ja selle tingimused ei olnud meile vastuvõetavad. Millest siiski tulenes selline viimase hetke meelemuutus lennukipargi valikul? Kas vastab tõele, et Estonian Air tarnib tehastest varuosi teiste lennufirmade kaudu?

Aitäh! Sellele viimasele osale küsimusest ei oska ma vastata ja ma ei saanud sellest isegi täpselt aru. Aga üldiselt on küsimus, mida te puudutasite, kindlasti väga oluline. Tegelikult tegid ettevõtte juhatus ja nõukogu muutmise otsuse selle tõttu, et Bombardiere tootva lennuettevõtte ning Kanada riikliku ekspordi- ja krediteerimisagentuuriga ei saadud  planeeritud finantseerimistingimustes kokkuleppele. See oli kindlasti üks küsimus, kus juhatuse ja nõukogu ees oli reaalne valik. Ma ei taha siin seoses viidatud vastusega midagi ümber lükata ega kinnitada, aga nii palju kui minul on informatsiooni, siis jah, nende lennukite ostuga on seotud üsna keerulised finantseerimistingimused, eriti kui tegu on ettevõttega, kellel ei ole väga lihtne saada turult laenu, ja pärast SAS-ilt ülevõtmist Estonian Air oli sellises staatuses. Seetõttu ma arvan, et see oli üks keerulisemaid valikuid ettevõtte juhatuse ja nõukogu ees.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Kahtlemata on lennundusäri keeruline ja riskantne, seda eriti viimastel aastatel. Mul on konkreetne küsimus sellel taustal, et paljuski on praegune läbirääkimine nagu tagantjärele tarkus, kuid samal ajal me peame muidugi juhtunust õppima. Kes kirjutas härra Taskilaga alla sellise lepingu, et kuigi juht oma ülesandeid ei täida, makstakse talle ikkagi kompensatsiooni ja mitte väikest? Põhimõtteliselt ju omanik nii ei käitu. Inimene võetakse tööle, antakse ülesanded, ja kui täidad ülesanded, siis makstakse kompensatsiooni, kui vallandamiseks on mingi muu põhjus. Siin ju ei saadud ülesannetega hakkama, aga sellest hoolimata antakse veel kompensatsioon kaasa. Kes sellise lepingu tegi?

Lühike vastus: loomulikult ettevõtte nõukogu. Ettevõtte nõukogu pädevuses on võtta inimesi tööle. Aga kuna siin saalis ei ole sellest väga palju juttu olnud, siis lihtsalt selgituseks ütlen, et tolleaegne ettevõtte nõukogu, kus nüüd on toimunud mõned muutused, tegeles väga pikalt ettevõtte tegevjuhtkonna otsimisega personaliettevõtete kaudu, sest avalikud konkursid rahuldavat tulemust ei andnud. See valik oli ka ettevõtte nõukogule väga keeruline. Tänaseks me võime öelda, et oli huvitav situatsioon, mida me peaksime samuti arvestama. Meil on ju enamusosalusega ettevõtete tegevust reguleeriv riigivaraseadus ning ettevõtte nõukogu soovis tegelikult üsna väikest tasu. Ei hakka mina siin kommenteerima, kas turu seisukord oli täpselt niisugune või oli ta natuke teistsugune, küllap ta niisugune oli, mul ei ole põhjust kahelda selle ettevõtte nõukogu pühendumuses ja heatahtlikkuses leida ettevõttele paremaid tulemusi andev lahendus. Tegelikult on ettevõtte nõukogu tegevus tulenevalt meie seadusest väga piiratud. Ideaalis oleks ju saanud palgata sellise mehe, oletame, kui ta oli turul kõige parem saadaval olev inimene, võrdlemisi väikse põhipalgaga ja siduda ettevõtte tulemused, reaalsed tulemused reaalse kasumiga. Aga mida ütleb meie riigivaraseadus? Ta ütleb seda, et ettevõtte tegevjuhtkonnale ei tohi maksta rohkem kui teatud kuude ulatuses aasta eest. Kui meie juriidiline raamistik usaldaks rohkem ettevõtteid, kes peavad tegutsema reaalsel turul ja ka reaalsel tööjõuturul, siis ei oleks ettevõtte nõukogu oma tegevuses nii piiratud. Selline seletus lihtsalt taustaks.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea minister, kas te oskate öelda, milline võiks Estonian Airi tulevik olla selles mõttes, et kui palju riik omanikuna on sunnitud lähitulevikus aktsiakapitali laiendama? Kas ja kuidas läheb see kokku riigiabi reeglitega, eriti kui ettevõte on kahjumis?

Aitäh! Väga hea küsimus! See võimaldab rääkida üle ajakirjanduses levinud arusaama, et valitsusel on täiesti vabad käed panna sinna raha juurde, pakutakse võimalust, et teeme avalikke konkursse, doteerime rahvusvahelist lennuühendust umbes samamoodi nagu riigisisest ühistransporti. See ei ole võimalik! Me olime tegelikult juba eelmine kord, kui riik osaluse üle võttis, praegu oleme aga täiesti selgelt olukorras, kus me peame väga täpselt pidama silmas lennundusturul kehtivaid riigiabi reegleid. Tänases olukorras tähendab see seda, et ükskõik millise ettepanekuga ettevõte riigi juurde tuleb, riik saab ettevõtte raskustest üleaitamiseks langetada otsuseid vaid tihedas koostöös Euroopa Komisjoni konkurentsidirektoraadiga. Siin on mitmesugused võimalused sõltuvalt ettevõtte majandusolukorrast ja sellest, millise tegevuskava ettevõte välja pakub. Praeguste plaanide järgi on see nädala või kahe küsimus, millal ettevõte peaks oma konkreetse tegevuskava aktsionäride lauale panema, ja seejärel saab mis tahes otsuseid teha vaid koostöös Euroopa Komisjoniga. Väga palju sõltub tegevuskavast ja ka sellest perspektiivist, mille ettevõte välja pakub. Niisugused on piirangud valitsuse jaoks, kusjuures ma juhin tähelepanu, et Euroopa lennundusturu seisu arvestades on konkurentsidirektoraadil kindlasti võimalik otsuseid ka pidurdada või peatada. Teisisõnu, me ei saa välistada, et lihtsalt raha ettevõttele juurde andmine ja ettekujutus, et seeläbi on võimalik viia ettevõte pikaajalisse jätkusuutlikku majandusseisu, ei pruugi olla üldse reaalne. Kogu see jutt ei tähenda seda, et meie jaoks ei ole lennuühenduste küsimus ja lennuühenduste arendamine, arvestades mõningat Eesti omapära, oluline. See mõningane Eesti omapära on vajadus lennuettevõtte järele, kes lähtub oma tegevuses Eestist kui koduturust. Teisisõnu, valitsuse ja majandusministri jaoks on  prioriteet lennuühendused, ettevõtte vorm on pigem raam ja vahend selle saavutamiseks.

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Kas nõukogu või juhatus on uue juhiga juba lepingu sõlminud või teeb seda uus, formeeritav nõukogu? Ja kui see on sõlmitud, kas siis teatud punktid on ka üle vaadatud? Ajakirjandusest on küll kuulda, et uue juhi palk on ligi 10 000 eurot väiksem kui endise juhi palk, kuid küsimus on just lahkumishüvitises, sest eestimaalaste õiglustunnet riivas selline lahkumishüvitis kindlasti väga tugevasti. Ma usun, et kõik arupärijad soovivad, et AS-i Estonian Air käsi hästi käiks, tema majandusseis paraneks ja ta meile au ja uhkust tooks, aga küsimus on lihtsalt õiglustundes.

Aitäh! Ma jagan seda õiglusesoovi, aga ma ei saa ega oska praegu kommenteerida täpseid lepingutingimusi. Juhatusega lepingu sõlmimine on ikkagi nõukogu pädevus ja lepingud on tavaliselt pikad. Kui tegemist on äriühinguga, kus riigile kuulub mingi osa, siis ükskõik kui suur uudishimu ka ei oleks, on meie võimalus lepingut avalikustada teatud määral piiratud. Töötasu on sellisel juhul vastavalt meie seadustele avalik.

Kajar Lember, palun!

Aitäh! Tagantjärele tarkust nimetatakse ka täppisteaduseks. Aga kui ajas tagasi vaadata ja mõelda nüüdseks juba eelmise juhi töölevõtmise peale ning meenutada nii juhatuse esimehe kui ka nõukogu esimehe bravuurikaid sõnavõtte, kas siis teie ministrina võite täna selgelt kinnitada, et nõukogu esimehe taktika või strateegia ettevõtte juhtimisel oli ajendatud puhtalt soovist osaliselt Eesti riigile kuuluvat ettevõtet paremaks muuta? Või kumab sealt natuke läbi see, et äkki taheti Estonian Air teadlikult keerulisse olukorda panna?

Aitäh! Kui vaadata ettevõtte nõukogu – Joakim Helenius, Heldur Meerits, majandusministeeriumi majandusanalüüsi talituse juhataja Raul Allikivi, peaministri majandusnõunik Aare Järvan, Riigikogu liige, ettevõtja Valdo Randpere –, siis neist inimestest ühegi puhul ei ole mul põhjust kahelda nende suurimas soovis, et Estonian Airil läheks hästi. Vaadates ka paljusid teisi nõukogusid, ma usun, et tegemist on tugeva isikkoosseisuga. Ma juhin tähelepanu veel sellele, et ettevõtte kahjum sellel aastal oli ju ette planeeritud, arvestades perspektiivi. Kui minna väga detailidesse, siis loomulikult oli ka mitmeid keskkonnast tingitud mõjusid, mis on selle aasta kahjumit suurendanud. Lõppkokkuvõttes ei ole selles kahjumis midagi dramaatilist, sest me peame tõepoolest arvestama lennundusturu konkurentsireegleid. Riigi tasandilt võime vaadata just nimelt neid arve, mis ma siin arupärimise küsimustele vastates välja tõin. Eesti turust lähtuval lennuettevõttel on tunduv mõju majandusele laiemalt. Ma julgen öelda, et ka juhatuse esimehe puhul ei ole mul mitte mingit põhjust arvata, et tegemist oli sellega, millele te viitate – et üks pahatahtlik hiir oli sattunud meie varasalve ja selle tühjaks kandnud. Kindlasti mitte! Ma arvan, et siin on mõningad asjad, mida ettevõtluses ikka ette tuleb, on ebaõnne, aga on ka mõningaid möödapanekuid – siin oli minu arvates tõele kõige lähemal Jaan Õunapuu – seal, kus oli selle ettevõtte jaoks üsna keeruline valikukoht. Tagantjärele tark olles, võib-olla oleks pidanud võtma veidi mõõdukama tempo. Ettevõtte ees seisis ju küsimus, et SAS-ilt pärandiks saadud vanad Boeingud olid kõlbmatud. Lepingud olid läbi, nende majanduslikud näitajad olid läbi. Lennukipargi uuendamist alustas juba SAS. SAS andis lihtsalt Estonian Airile Bombardieride lepingust ühe osa ja sealt tuli edasi minna. Lennukid on kallid ja väikesel ettevõttel on raske lennukitööstusega läbi rääkida. See oli üsna keeruline valikukoht. Viited Kajaanile ja Joensuule on tegelikult ebaolulised detailid, mis annavad lihtsalt võimaluse  halvustavalt viidata ettevõtte justkui läbimõtlemata strateegiale. See on see tagantjärele tarkuse koht. Samas on täiesti selge, et riik võttis Estonian Airi üle – nagu me näeme, on täna ka uudiseid SAS-i kohta –, sest keegi teine ei olnud ju nõus kapitali paigutama. Oleks võinud jätta võtmata, siis me ei peaks täna siin neid asju arutama, tõenäoliselt me arutaksime siis muid probleeme. Nii et selline on seis. Ma arvan, et see valik, kas võtta või mitte võtta – tegelikult on mõlemad juhud rasked. Aga ma ei kujutaks ette, et me 2009.-2010. aastal ei oleks seda vastutust võtnud. Teine asi on Estonian Airi puhul see, et kui me vaatame suuremaid lennuettevõtteid, siis neil on ikkagi teatud kapitalipuhvrid. Kui ettevõtte seis on selline, et lennukipark on täiesti vananenud, tühja neist Saabidest, mis siin lendavad, ja kapitaliseeritus 0, siis selle ettevõtte vastupanuvõime, võime ennast üles töötada, stabiliseerida, finantsseis on võrdlemisi nõrk. Ega sellises ettevõttes midagi kindlat ei ole. Niisugune on seis.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Seatud sihtidest tulenevalt on Estonian Airil üks eesmärk – lennuühendused ärikeskustega. Seetõttu on loomulikult selge, et vaja on lennukeid. Teatavasti tehti kõikidel tasanditel, nagu te nimetasite – juhatus, nõukogu – otsused, et me hakkame kasutama Kanada päritolu lennukeid, ja käed löödi viie lennuki peale. Teatavasti lendab Eesti Õhu all praegu ringi kolm Bombardieri, kahe suhtes tuli viimasel hetkel äraütlemine. Minu arust poole tee peal hobuseid ei vahetata. Kas nende kahe lennuki tõttu, mille üle praegu käivad kohtuvaidlused, on oodata kahjunõuet ja kui suur see võib olla?

Aitäh! Ma natuke juba selgitasin tausta. Ettevõttel oli valik, kas jätkata koostööd sellesama ühe ettevõttega. Võib-olla oleksid majandustulemused siis veel halvemad, me ei suuda seda iialgi öelda. Mis puudutab ettevõtte ja Bombardieri vahelist vaidlust, siis see käib praegu Kanada kohtus. Lõpliku vastuse annab kohus ja enne seda otsust on mul ühe aktsionäri esindajana siin kommenteerida üsna keerukas. Kui riigi seisukohast vaadata, kuna ettevõte on pidanud ühel või teisel moel ka riiki kaaslaseks, siis meie juristid ütlevad, et sellel nõudel ei ole mitte mingit alust.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Viis ja pool aastat on ministrile niisugune soliidne staaž. Aga ettevõtte seis on kurb. Kui nüüd vaadata tagasi, kus sa siis ütleksid, et ettevõtte nõukogu eksis, ja kus sa võib-olla ütleksid isegi, et minister tegi midagi valesti?

Aitäh sulle! Kõigepealt sa lükkasid staaži viie ja poole aasta peale. Kui ma meenutan 2007. aastat, siis oli ettevõttes kõik veel enam-vähem, kuigi avatud lennundusturu mõjud olid juba selged. Eestisse jõudsid need mõjud suures ulatuses 2004. aastal, mitmesse Euroopa piirkonda palju varem, me näeme siin odavlennufirmasid ja tihenevat konkurentsi. Mida me siis 2007. aastal arutasime? Me arutasime, et meid ei rahulda see Estonian Air, et tegelikult ta ikka ei ole üks majanduskasvu vedureid, et ta ei loo piisavalt palju ühendusi, ei paku piisavalt palju võimalusi. Mäletate, aeg oli selline, kus öeldi, et Estonian Air veab ainult SAS-ile reisijaid ette Kopenhaagenisse, Stockholmi ja võib-olla natuke rohkem ka Oslosse. Ja tegelikult see nii oligi. Ma nimetasin Eesti riigi esindajana nõukogusse Jaan Männiku. Küll me pusisime selle kallal, et ettevõte saaks vabamad käed ka selles olukorras, kus SAS-il oli enamusosalus. Muret selle pärast, et Estonian Air ei saaks edasi areneda, oli üsna vähe. Ma arvan, et niivõrd-kuivõrd läks olukord seoses majandustingimuste halvenemise, majanduskriisiga ka SAS-ile keeruliseks, konkurents tihenes järsult. Eks see hakkas jõudma ka Estonian Airi.
Kogu praegust seisu ma vaataksin siiski nii, et me oleme oma lennuühenduste strateegilise lahendamise küsimusega alles võrdlemisi alguses. Me oleksime ju õnnelikud, kui valitsusel ei oleks osalust, kui oleks strateegiline partner, kes vaataks nii Eestit kui Eesti turgu spetsiifiliselt, arvestaks meie vajadusi, kellel võib-olla oleks mingisugune regionaalne võimekus jmt. Põhiline valik, mille riik või valitsus, sh ka mina, on teinud, oli ikkagi 2009. aastal, kui olukord hakkas halvenema. Valida oli, kas öelda SAS-ile nägemist ja see ettevõte oleks läinud kinni või tulla siia teie ette ja öelda, et ei, hakkame seda ettevõtet järk-järgult kapitaliseerima, aitame neil muudatused vastu võtta, teades, et turuolukord on keeruline. See on kõige suurem valik, mis mina koos valitsusega olen teinud, ja ma arvan, et see valik on tehtud õigesti. Praegune olukord, kus on meid mitterahuldav kahjum, on tegelikult üks vahepeatus. Me peame leidma siit tee välja ja seadma prioriteediks ikkagi lennuühendused, mitte ühe konkreetse ettevõtte või ühe konkreetse lepingu.
Avalikkuses on olnud ka palju kõnelust kollektiivlepingu üle. Ma tõesti loodan, et ükskõik milline see uuem tegevuskava saab olema, on selge, et ettevõte ise peab muutuma tunduvalt efektiivsemaks, tunduvalt tõhusamaks. Kui me vaatame ettevõtet – ma ei räägi siin praegu pilootidest või lennuki koosseisust –, kui me vaatame, kui palju on inimesi, arvestades meie lennumahtu ja kõike muud sellist, siis konkureerivate ettevõtetega võrreldes on neid suhteliselt palju. See tõhustamine, paindlikuks tegemine on äärmiselt oluline. Jaan Õunapuu ütleb, et ei ole võimalik, aga tegelikult on jätkusuutlik finantsmudel sellisel juhul ka üsna keeruline. Loomulikult võib veel lisada, et ega tagasiteed suletud lennundusturule, kus iga riik saab reguleerida ligipääsu, anda välja lube, millal keegi tahab lennata, ei ole. Seda esiteks. Teine järeldus on, et lennunduses jätkub selline objektiivne konsolideerumise surve paratamatult. Meie asi on loomulikult arvestada teatud omapära, ma ei kasutaks siin sõna "provintsistamine", aga igal juhul peame mõtlema, et selles heitluses oleksid meie arengu jaoks vajalikud lennuühendused tagatud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Jätkaksime seda teemat. Täpselt aasta tagasi võeti vastu Estonian Airi äristrateegia, mille valitsus kiitis heaks ja mis, ütleme ausalt, kukkus läbi. Seoses sellega ongi mul küsimus: kas Estonian Air on selle lühikese ajaga teinud uue äriplaani? Kui ei, siis millal see tuleb ja kas elu Estonian Airis ei lähe siis edasi samamoodi, nagu see oli tänase päevani?

Aitäh! Samamoodi ta kindlasti minna ei saa, sest ülesanne, mis meie, valitsus ja majandusministeerium, oleme püstitanud, et ettevõte peab pakkuma paremaid lennuühendusi Euroopa oluliste ärikeskustega ja tegema seda majanduslikult jätkusuutlikul moel, on endine. Majanduslikult jätkusuutmatul moel me seda teha ei saa. Selle aasta kahjum näitab, et on vaja teha korrektiive. Kapitali reservid on väikesed, järelikult ei ole ka korrektiivi tegemiseks väga palju aega. Selline on reaalsus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mis teie sisetunne ütleb, kas Estonian Airi on veel võimalik päästa? Ja kui on, siis milliseid vahendeid peaks selle jaoks rakendama?

Ma ütlen veel kord, et kõige tähtsamad on lennuühendused. See on kõige olulisem.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatide meelest on olukord Estonian Airis muret tekitav. Senine agressiivne äristrateegia ei ole ennast õigustanud, võiks isegi öelda, et on läbi kukkunud. Seetõttu on tekkinud väga palju küsimärke, mis siis saama hakkab. Me ei saa kindlasti jätta tähelepanuta, et Estonian Airi puhul ei ole tegu lihtsalt ühe riigile kuuluva ettevõttega. Selle mõju, kas Estonian Airil läheb hästi või läheb kehvasti, on oluliselt laiem. See mõjutab väga selgelt Eesti majandust ühelt poolt turistide voogude, teiselt pool aga ka investeeringute kaudu. Midagi ei ole teha, see, kas ühe riigiga on korralik, normaalne lennuühendus, võib tihti olla kaalukeeleks, kas üks või teine investeering tuleb riiki või mitte. Lisaks mõjutab see väga otseselt ja vahetult teist riigile kuuluvat ettevõtet, kus riigi osalus on 100%, ehk siis Tallinna Lennujaama, kes on tänaste uudiste või muudatuste valguses sunnitud töötajaid koondama ja investeeringuplaane edasi lükkama. Peale Estonian Airi olukorra mõjutab Tallinna Lennujaama negatiivselt ka Ryanairi lendude oluline kärpimine viimasel ajal. Nii et selles mõttes on olukord keeruline.
Hea oli kuulda, et varsti on oodata Estonian Airi uut, muudetud äristrateegiat. Loodetavasti annab see vastuse tekkinud küsimustele. Estonian Airi nõukogu esimees Erkki Raasuke on öelnud, et hirmsasti tahaks ajas 15 kuud tagasi minna ja olla nende võimaluste ja probleemide ees, mis siis olid. Erkki Raasuke, kes suhteliselt hiljuti sai nõukogu esimeheks, saab seda öelda. Kahjuks majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes on vastutanud Estonian Airi eest viis ja pool aastat, seda öelda ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kuuenda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Urve Palo, Helmen Kütt, Eiki Nestor, Heljo Pikhof, Rannar Vassiljev, Rein Randver, Neeme Suur, Kalvi Kõva, Jaak Allik, Jevgeni Ossinovski, Karel Rüütli, Indrek Saar, Marianne Mikko, Andres Anvelt, Kalev Kotkas, Deniss Boroditš, Kalle Laanet, Inara Luigas, Rainer Vakra ja Lembit Kaljuvee 10. oktoobrikuu päeval 2012. aastal. Arupärimine on elektrituru avanemise kohta. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Rannar Vassiljevi, et ta arupärimist tutvustaks!

Head kolleegid! Ma annan lühikese ülevaate 10. oktoobril paljude Riigikogu liikmete esitatud arupärimise kohta. Arupärimine on esitatud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ja selle teema on elektrituru avanemine. Isamaa ja Res Publica Liit tõstatas enne valimisi ühe olulise teemana vajaduse vähendada kodukulusid. Aga avanev elektriturg suurendab elektrikulusid, lisaks on oluliselt kasvanud nii soojusenergia kui ka kütte hind. Tekib küsimus, kas seda lubadust andes ei olnud IRL kursis sellega, mis juhtuma hakkab, või ei hoolinud ta sellest.
Sellest tulenevalt on meil majandus- ja kommunikatsiooniministrile mitu küsimust, mis käsitlevad KredExi energiasäästuprogramme, seda, kui mitut protsenti Eesti leibkondadest need programmid positiivselt mõjutavad ja kui paljude inimeste kodukulusid need tegelikult alla võiksid viia. Samuti küsime majandus- ja kommunikatsiooniministrilt prognoosi, kui palju võiksid elektriarved alates 2013. aasta jaanuarist keskmiselt suureneda. Küsime ka seda, milline on tulevikus võrguteenuse tasu, kas seal on oodata tõusu ja kui on, siis kui suurt. Veel pärime, kas tema hinnangul on inimesed piisavalt hästi informeeritud sellest, mis järgmisel aastal juhtuma hakkab, mida nad ise peavad tegema ja kuidas see nende elu võiks mõjutada. Küsime sedagi, kas ja kuidas hakatakse sotsiaalselt vähekindlustatud perede suuremaid elektriarveid kompenseerima ning kuidas see neid mõjutada võiks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad, Riigikogu liikmed! Selles arupärimises on tõesti palju küsimusi. Ma kõike ette ei loe, kuna siis kuluks kogu aeg küsimuste ettelugemise peale. Loen neid ette valikuliselt, selleks et te mind jälgida suudaksite.
Esimene küsimus oli see, kas IRL on oma valimislubadusi täitnud. Kasutan võimalust ja tutvustan sotsiaaldemokraatidele meie valimisprogrammi. Esiteks, Isamaa ja Res Publica Liit lubas valimistel programmi "Kodukulud alla" raames üsnagi konkreetseid asju, mida me oleme ka teinud ja millest tarbijad kasu saavad. Kakskümmend aastat tagasi nägime nn plaanimajanduse süsteemi pankrotti, mis lõppes kõikide kaupade, sh energia puudusega ja tuhandeprotsendilise inflatsiooniga. Sellist tulevikku meie, IRL, oma valijatele küll ei lubanud, kuigi teil on soov endale ja ju ka siis oma elektoraadile seda sisendada. Meie lubasime muid asju. Me pakkusime kuute sammu. Esiteks, elamufondi renoveerimine, kortermajade soojustamine, investeeringud energiasäästu ja energiatõhususse. Kortermajade soojustamine on siin kindlasti keskne küsimus. Teiseks, kommunaalmonopolide ohjeldamine, et kõikidel, kes on monopoolses staatuses, kujuneksid hinnad kulupõhiselt ning oleks tagatud, et Konkurentsiametil, kes on siin regulaatori rollis, oleks nii seadusandlikku kui ka sisulist võimekust neid ülikeerulisi majandusvaidlusi pidada ja sõltumatuid majandusotsuseid vastu võtta. Pakkusime ka seda, et jätkame lasterikaste perede kodutoetusprogrammiga, kaotame ära kodualuse maa maksu, säilitame kodulaenuintresside maksuvabastuse ning jõustame koduomanike võlakaitse seaduse. Need olid need kuus punkti, mida sisaldas programm "Kodukulud alla". Eelmine nädal oli energiasäästunädal. Räägiti energiasäästust, energiatõhususest ja paljudest muudest asjadest, mida inimestel on võrdlemisi keeruline mõista. See loosung "Kodukulud alla" sündiski sellel põhjusel, et inimestel on raske mõista keerulisi, võib isegi öelda, et amortiseerunud termineid, mida me tihtipeale kasutame. Energiasääst tähendab inimeste arvates tihtipeale seda, et nad peaksid elama pimedas ja kütmata majas. Ka energiatõhusus on sageli inimeste arvates midagi ülikeerulist. Loosungi "Kodukulud alla" põhitees on see, et meie elamufondis kasutatakse kütet kaks korda rohkem, kui kasutatakse Soomes, mis asub meist kaugemal põhjas. See puudutab 90% kodudest. Pere-eelarves on kõige suurem kulutus kodukulud.
Mida me teinud oleme? Kortermajade renoveerimist on toetatud 24 miljoni euro eest, lisaks on kortermajade kordategemiseks antud sooduslaenu, avatud on käendused. Kevadel said esimest korda energiasäästuinvesteeringuteks toetust eramajade omanikud. Monopole ohjeldava seadusega laiendati Konkurentsiameti pädevust kõigi soojatootjate (teadupärast oli siin vahe) ja suuremate vee-ettevõtjate suhtes. Ma ei taha sellest teemast pikemalt rääkida. Me teame, kuidas munitsipaliteedid on vee hinda n-ö kontrolli all hoidnud. Aga nüüd võime öelda, et vee hind Eesti suurimas omavalitsuses tõusnud pole, mis on juba jätnud tarbija taskusse circa 3,5 miljonit eurot. Kodualuse maa maks kaob järgmisest aastast. Samuti kehtib endiselt kodulaenuintresside maksuvabastus. Elamistingimuste parandamiseks on kodutoetust saanud üle 1500 lasterikka pere ja see programm jätkub. Alati võib öelda, et seda on vähe, eriti kui kujutada eestlasi mannetu rahvana, kes seisavad, käed rüpes, lagedal väljal ning kellele valitsus peab sotsiaalkortereid ehitama ja pidevalt sotsiaaltoetusi maksma. Meie arvates ei ole eestlased mannetu rahvas ega istu, käed rüpes. Hoonetes kasutatakse kuni 45% kogu Eestis tarbitavast energiast. Inimesed on mõistnud, et oma kodu energiasäästlikuks muutmine on hea võimalus kulusid kokku hoida. Seega ei ole mingil juhul õige vaadata asja nii, et riigi toega on korda tehtud ainult 2–3% kortermajadest ning tuleb veel oodata sajand, kuni riik ka ülejäänud 98% jaoks raha leiab. 2010. aasta septembrist alates on omanikud ja riik kokku korterelamute soojakindlamaks renoveerimisse investeerinud 58 miljonit eurot. Selle summa eest on renoveeritud üle 500 kortermaja, nende majade oodatav energiasääst on kuni 40%. See puudutab juba ligikaudu 40 000 inimest. Aga mida teie olete teinud? Riigi energiasäästutoetused on eelkõige ikkagi lisastiimul neile, kes tahavad ise oma maja korda teha. Kortermajade puhul, kus energiasäästupotentsiaal on kõige suurem, nõuab see lisaks tahtele ka inimeste ühist tegutsemist. See ei tule alati kergelt. Nii ei hoidnud renoveerimistoetuse pakkumise alguses korterelamute korrastamise tempot tagasi mitte see, et riigi toetused oleksid otsa saanud, vaid see, et üksmeelele jõudmine, projekteerimine, ehitaja leidmine ja projekti elluviimine nõudis paratamatult oma aja.
Teine küsimus (ma loen ette esimese lause): "Kas Teie majandus- ja kommunikatsiooniministrina olite 2011. aasta märtsis teadlik, et Eestil on kohustus hiljemalt 2013. aasta 1. jaanuarist ühineda Põhjamaade elektrituruga, mistõttu elektrit hakatakse ostma börsilt?" Ma olin kodanikuna teadlik ja kinnitan seda, et 2003. aasta rahvahääletusel otsustas Eesti ühineda Euroopa Liiduga. Muus osas on küsimust raske mõista. Eestil ei ole kunagi olnud kohustust ühineda mingi konkreetse börsiga, vaid küsimus on selles, kuidas tagatakse läbipaistev turuhinna kujunemine. Eesti võttis Euroopa Liiduga ühinemise lepingus kohustuse täita elektri siseturu direktiivi reegleid. Eesti elektrituru täielik avamine on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 15. jaanuarist 2008, millega muudeti varasemat, 2003. aasta sellekohast direktiivi. Elektrienergia õiglase ja selge turuhinna kujunemiseks peab olema loodud asjakohane turuplats, milleks on elektribörs. Elektrituruseaduse kohaselt peab elektribörsi toimimise ja seal elektrienergiaga kauplemise võimaluse tagama elektribörsi korraldaja, kellel on rahvusvahelise elektribörsi korraldamise kogemused. Seaduse tingimustele vastab Põhjamaade elektribörs Nord Pool Spot, mille kauplemisreegleid peetakse Euroopa Liidus kõige selgemaks ja läbipaistvamaks. Ei ole põhjust luua võltsillusiooni, et turul kujunev elektri hind on paha ja kallis ning reguleeritud elektri hind on alati tingimata odavam. Tegelik turuhind on muutuv suurus. Viimati oli avatud elektriturul kuu keskmine hind reguleeritud hinnast odavam selle aasta juunis. Kui Eestile oleks tehtud Euroopa Liidus erand ja võimaldatud tal ainsana oma elektriturgu üldse mitte avada, oleks Eesti elektri reguleeritud hind tõusnud järgmisel aastal seoses uue saastekvoodiperioodi rakendamisega vähemalt 7–10 eurot megavatt-tunni kohta. Ehk ainuüksi saastekvootide mõju oleks kergitanud reguleeritud hinna vaata et kõrgemale kui eelmise aasta keskmine hind elektribörsil.
Kolmas küsimus: "Mitu protsenti kerkivad Teie hinnangul inimeste elektriarved 2013. aasta jaanuaris?" Teie väite aluseks on see, et Eesti Energia uutes elektripakettides on elektri põhitariif 50–80% kõrgem kui praegu. Esiteks, pole loogiline elektri kehtivat reguleeritud hinda võrrelda näiteks kolme aasta fikseeritud hinnaga, kuna me teame, et saastekvootidega kauplemise uute reeglite tõttu tõuseks ka reguleeritud hind järgmise aasta algusest olulisel määral. Samuti tõuseksid kolme aasta jooksul paratamatult ka muud elektri tootmisega seotud kulud. Kuna küsimus algas elektri hinnast ja lõppes arvega, siis olgu veel kord korratud, et kodutarbija elektriarvest moodustab elekter keskmiselt vaid ligikaudu kolmandiku, mis tähendab lihtsalt öeldes, et elektriarve suurenemise arvutamiseks tuleb elektri hinna tõusu protsent läbi jagada kolmega. Tegeliku hinnatõusu protsenti ei saa arvutada jaanuari turuhinda teadmata. Seda võivad oma tarbimist arvestades teha tarbijad, kes otsustavad mõne fikseeritud hinnaga paketi kasuks. Ülejäänud tarbijatel sõltub hind, nagu turul ikka, nõudluse-pakkumise tulemusena kujunevast turuhinnast.
Neljas küsimus: "Kas Teie jaoks oli üllatus, et Eesti ülekandevõrgud vajavad täiendavaid investeeringuid ja on oodata võrguteenuste iga-aastast hindade kasvu?" See, et meie ülekandevõrgud vajavad investeeringuid, ei ole mulle üllatus. Kui me vaatame investeeringuid ülekandevõrkudesse, siis kahjuks selgub ebameeldiv fakt, et 1980. aastate lõpus, 1990. aastatel ja ka 2000. aastate alguses me võrkudesse peaaegu ei investeerinud või tegime seda määral, mille tõttu ei saa kuidagiviisi arvata, et need võrgud oleksid sellises seisus, et me isegi amortisatsiooni suudaksime kompenseerida. Lisaks sellele, et võrkudesse tehtud investeeringuid tasa teha, on loomulikult vaja teha ka mõned suuremad investeeringud. Estlink 2 parandab meie ühendusi Põhjamaadega. Lisaks on vaja ehitada avarii-reservjaam, kuna meil lõpeb avarii-reservvõimsuse leping Läti põhivõrguettevõttega ja me peame ise suutma rajada avarii-reservjaama võimsused. Samuti on vaja paigaldada kaugloetavaid elektriarvesteid. Võib üle korrata, et võrguteenus jääb loomulikuks monopoliks ning võrguteenuse tariifi määrab Konkurentsiamet kulupõhiselt. Lisatootlikkuse või kasumi kindlaksmääramise jaoks on Konkurentsiametil oma meetod. Liigkasumist ei saa juttugi olla.
Viies küsimus: "Kas Teie arvates on inimesed piisavalt informeeritud elektrituru avanemisega kaasnevatest võimalustest ja ohtudest? Kuidas jõuab info nende inimesteni, kes ei kasuta internetti? Kes nõustab erinevate elektripakettide valikul inimesi, kes ei ole arvutikasutajad?" Olukord läheb kindlasti paremaks. Kui varakevadel teadis turu avanemisest 64% inimesi, siis suvel 79%, viimase uuringu järgi on teadlikkus kasvanud 92%-ni. Me võime pidada seda heaks tulemuseks, vaadates ka neid kogemusi, mis meil on olnud seoses eurole üleminekuga või ka muude peaaegu iga ühiskonnaliiget või kodumajapidamist puudutavate muutustega. Riik on seni inimesi teavitanud järgmiselt. Tarbijad said suvel postkasti turu avanemist tutvustava trükise, mille tiraaž oli üle poole miljoni. Riik annab välja ka teise trükise, mis on oma sisult konkreetsem ja juhendab inimesi, kuidas teha neid lihtsaid samme, et 1. jaanuarist 2013 midagi hullu ei juhtuks. Suvest on avatud informatiivne kodulehekülg internetis. Avatud on kakskeelne infotelefon. Just see infotelefon peaks paljuski olema abiks neile, kes internetti ei kasuta. See telefoninumber on 616 0160. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on kõigis maakondades korraldanud teabepäeva. Jätkuvad meie partneritest mittetulundusühingute teabepäevad. Lisaks osaleme kümnetel üritustel üle Eesti. Elektrituru osalistega sõlmiti märtsis turu avanemist käsitlev hea tahte kokkulepe. Oleme eraldi informeerinud kohalikke omavalitsusi ja ettevõtlusorganisatsioone, samuti muid ühinguid. Teeme koostööd rahvusringhäälinguga. Koos partneritega on välja antud korteriühistutele mõeldud eriväljaanne. Toimub koostöö üleriigiliste päevalehtede ja maakonnalehtedega, mille vahel ilmuvad eriväljaanded ja teabelehed. Eeltoodust lähtuvalt võib öelda, et inimesed, kes internetti ei saa kasutada, saavad infot riikliku otsepostituse ja meedia kaudu, samuti on võimalik helistada riiklikule infotelefonile.
Kuues küsimus: "Kas Te peate õigeks, et postkontorites on võimalik lepingut sõlmida vaid Eesti Energiaga?" Elektrienergia lepingu sõlmimine Eesti Posti kontorites on inimestele üks lisavõimalus. Lisaks sellele saab elektrimüüjatega lepingu sõlmida internetis, telefoni teel ja teenindusbüroodes. Kindlasti võiks Eesti Post pakkuda rohkem valikuid, tema teenindusvõrk on selleks sobiv, kuid praegustel andmetel pole ükski teine elektrimüüja peale Eesti Energia ametlikult nende poole pöördunud. Eesti Post on mulle kinnitanud, et nemad ettevõttena on selleks kindlasti valmis.
Seitsmes küsimus: "Kas peate õigeks, et Eesti Energia iseteenindusportaal pakub esimese valikuna inimesele valikut ..."

Austatud minister, teie aeg on läbi. Läheme küsimuste juurde. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Eelmise neljapäeva Eesti Ekspressis süüdistas ajakirjanik Sulev Vedler valitsust või valitsuse tegutsemist avatud elektriturule ülemineku tee valikul. Ta väidab, et valitsus on liiga karmilt käitunud ja mõnes mõttes valelikult rääkinud, et enamik Euroopa riike on juba vabaturul. Tegelikult nii ei ole, enamikus Euroopa riikides on olemas igasugused subsiidiumid ja maksusoodustused erinevatele tarbijagruppidele. Kuidas siis olukord on? Kas te olete nõus selle kriitilise artikli seisukohaga, et Eesti valitsus on liiga karmilt käitunud?

Ma tahaksin siiski olla siin kõnetoolis Eesti valitsuse advokaat. Kindlasti on võimalik pakkuda kõikvõimalikke maksusoodustusi. Euroopa riikides on tehtud väga palju erinevaid valikuid ja neil on sel alal kogemusi väga paljude maksudega. Kui me räägime ennekõike sotsiaalsetesse riskigruppidesse kuuluvate inimeste ja perekondade toimetulekust seoses elektrituru avanemisega, mis minu arust oli härra Vedleri artikli põhiteema, siis ma arvan – see on ka korduvalt tõestatud –, et kindlasti on maksumaksja raha kasutamise seisukohast efektiivsem see, kui me maksame otsetoetusi, mitte ei tee maksuerandeid, ükskõik, kuidas me nende tegemist siis nimetame, kas või sotsiaalelektri pakkumiseks. See on olnud see põhimõte. Siin on vastanud minu kolleeg sotsiaalminister ja ka ma ise olen rääkinud, et me oleme toimetulekutoetusteks näinud ette lisavahendeid, juhul kui nende järele on vajadus. Mis puudutab muid samme, siis mul on raske kommenteerida kõikide Euroopa riikide olukorda. Minu meelest oli seal artiklis ka selline varjatud viide, et mõni riik ei ole turgu avanud. Euroopa Liidul on 27 liikmesriiki. Mitte ainult elektrituru, vaid ka paljude Euroopas kokkulepitud siseturu mängureeglite puhul ei saa välistada, et ei rakendata kõikvõimalikke ümbernurgaminekuid ja möödaminekuid. Me näeme seda väga paljudes valdkondades, alustades autovedudest ja lõpetades teenuseturuga. Eesti on ikkagi riik, kes kokkulepitut täidab. Me oleme ju eeskujuks võtnud Põhjamaad. Me rakendame enam-vähem samasugust turukorraldust, nagu on Soomes, Rootsis, Norras (Norra ei ole küll Euroopa Liidu liige), Taanis. Ma arvan, et nad on meile päris head eeskujud. See annab teatud mõttes kindlust. Turukorraldus on meil, vähemalt minu teada, seni parim. Mis puudutab mitmesuguseid erandeid ja soodustusi, siis ma arvan, et otsetoetuste reaalne pakkumine ja nende kättesaadavus on palju parem kui see, kui me teeksime maksuerandeid.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Te sisustasite mõistet "kodukulud" siin praegu üsna selektiivselt. Kuidas teile koduomanikuna tundub, kas Eesti inimeste kodukulud on alla läinud ja kas nad teevad seda tulevikus veel või mitte?

Ma ei sisustanud seda mõistet kindlasti selektiivselt. Te oponeerite mulle selle valimisloosungi põhjal. Teie valimisloosung oli minu meelest vist "Uus algus". Mis on siin uus ja kus on siin algus? Kas see, et te seal istute, käsi õla peal, on algus või on see uus? No ei ole. Ikka sama Vassiljev, ikka sama Ossinovski. Ei ole midagi uut ja ka algust pole näha. Ma arvan, et see ei ole korrektne poliitiline arutelu. Mõistan kriitikat meie valimisprogrammi kohta, kusjuures pean tunnistama, et näiteks meie valijad siin probleemi ei näe. Kuid me nägime vaeva, et seda ideed "Kodukulud alla" ka oma valijatele selgeks teha. Eriti nägime valimiskampaania ajal vaeva sellega, et astuda diskussiooni oma konkurentidega. Konkurendid lubasid meile tavaliselt värvilisi liblikaid. Valimiseelne debatt oli selline, et ühed pakkusid värvilisi liblikaid, aga meie rääkisime üleskutsest Eesti inimestele, kes on suures ulatuses koduomanikud. Me juhtisime tähelepanu väga suurele probleemile – suurtele küttekuludele ning tõime välja, et on vaja võtta midagi üheskoos ette, et see suur küsimus saaks mingi mõistliku aja jooksul lahendatud. Me ei lubanud värvilisi liblikaid. Me lubasime seda, et me püüame korteriomanikke ja majaomanikke motiveerida investeerima oma kodusse, et nad kütte eest vähem maksma hakkaksid. Kas see ei ole midagi isamaalist?

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Lugupeetud minister, te võtate lausa tummaks! Ma hakkasin mõtlema, kas me oleme värvilisi liblikaid lubanud. Aga ma küsin üle küsimuse nr 10, te võite paberilt järele vaadata: kas teil on plaanis võtta meetmeid ja milliseid meetmeid nimelt, et leevendada vähekindlustatud peredele elektri hinna tõusust tulenevat toimetuleku vähenemist? Ütlen kommentaariks, et te tõepoolest paistate uskuvat, et te tõstate hinda selleks, et inimestel tekiks kohustus hakata oma kodusse investeerima. Enne see probleem nii terav ei olnud.

Aitäh! Muide, oli küll. See on terav olnud algusest peale. Ma arvan, olles ise ka neid seadusi teinud, et see on olnud terav 1990. aastatest peale. Tegelikult oli juba siis sellest palju juttu, sest siis sai meile selgeks reaalsus: nõukogude ühiskonnas olid transport ja energia olnud ju peaaegu tasuta, need maksid ainult natuke, aga see aeg sai Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega lootusetult läbi. Sellest hetkest tekkis ka küsimus, et kui inimene saab oma korteri või elamu omanikuks, kuidas seda siis heaperemehelikult kasutada. Arusaam, et me võime kütta lihtsalt välisõhku, kasutades üha kallinevat kütust, mille hinna määravad ikkagi maailmaturuhinnad, peab kaduma. Me ei ole suutnud võtta ühiskonnas selgelt hoiakut, et see probleem tuleb ühel või teisel moel lahendada, mis siis, et Eesti on omapärane ja 97% meie elamufondist kuulub eraisikutele. See on reaalsus. See probleem tuleb lahendada. Me oleme tihtipeale elamumajanduse küsimustest mööda läinud ega ole tahtnud sellele kõigele otsa vaadata, aga minu arvates on aeg selleks juba ammu küps.
Mis puudutab arupärimise kümnendat küsimust ja energiasäästuprogramme, siis ma arvan, et me peaksime neid veelgi täiendama. Loomulikult on teada see küsimus, et kui on kortermaja, kus elab mõni perekond, kellel on keeruline toime tulla ja kes ei suuda korteriühistus oma kohustusi täita, siis mida teha. Aga kuidas me peaksime sellele reageerima? Siin on palju räägitud vanemaealistest inimestest, kellel ei ole motivatsiooni investeerida. Kuidas sellest takistusest üle saada? Reaalses elus ettetulevate takistuste puhul on riigil võimalik tulla vastu ka mingite oma lahendustega. Mul on hea meel, et kortermajadele mõeldud programm on ka järgmises riigieelarves, ma loodan, minimaalselt kaetud kümne miljoni euroga. Mis puudutab elektri hinnast tulenevat, siis me rääkisime, et otsetoetuste ja sotsiaaltoetuste abil peaks olema võimalik raskemini toime tulevatele peredele abi pakkuda. Ma ei alahindaks ka taastuvenergiatasu alanemist järgmisel aastal circa 20%, mille kohta on valitsus Riigikogule ettepaneku esitanud. See on oluline samm ja majanduskomisjon seda täna arutas. Minul algataja esindajana tekkis aga kerge mure. Näib, justkui oleks selle eelnõu menetlemisega aega. Mul on väga suur palve, et Riigikogu liikmed oma fraktsioonides julgustaksid selle seaduseelnõu menetlemisega kiirelt edasi liikuma, et me jõuaksime selle seadusena vastu võtta enne, kui elektriturg avaneb. Me tahame tõepoolest näidata, et elektri lõpparvet on võimalik mõjutada taastuvenergiatasu kaudu.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite kenasti sellest, kuidas peaks looma motiveerivaid tingimusi elamufondi renoveerimiseks. Te rääkisite ka sellest, et teatud elulistel juhtudel, kui inimestel on toimetulekuraskusi, on elamufondi raske investeerida. Veel ütlesite, et valitsus peaks leidma mingisugused lahendused. Eelmisel nädalal oli siin arutlusel sotsiaaldemokraatide ja fraktsiooni mittekuuluvate rahvasaadikute eelnõu, mis oleks natuke kergendanud toimetulekutoetuse saajate elu, kes peavad maksma renoveerimistasu, mis ei lähe toimetulekutoetuse taotlemisel vältimatu kuluna arvesse. Miks IRL-i fraktsioon ei toetanud seda head eelnõu, mis peaks olema kooskõlas teie räägituga?

Aitäh! Ütlen päris siiralt, et mul on väga keeruline seda fraktsiooni nimel öelda. Ma eeldan, et see eelnõu on ka valitsuses olnud ja me oleme oma seisukoha kujundanud. Aga te olete esitanud üsna palju seda teemat puudutavaid eelnõusid. Sisuliselt on mul üsna keeruline midagi öelda, sest ma ei tea, mis eelnõust täpselt jutt käib.

Head ametikaaslased, arupärimisele vastamisel saab esitada ühe küsimuse. Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Jääb vägisi mulje, et Isamaa ja Res Publica Liit tegi enne valimisi põhjaliku uuringu, mida inimesed kuulda tahavad ja mis nende põhimured on. Tuli välja, et kodukulude tõus on tõesti paljudel südamel, ja sellest tulenevalt otsustati lubada, et need kulud vähenevad, hoolimata sellest, kuidas seda lubadust reaalselt täita õnnestub. Niipalju kui ma hea ministri selgitustest aru sain, kui ta kodukulude alandamist siin puldis sisustada püüdis, siis tundub, et tõenäoliselt oleks olnud keeleliselt korrektsem lubadus see: "Viige ise oma kodukulud alla". Aga nii tookord ei lubatud. Kõik see teeb üsna murelikuks sotsiaaldemokraate ning kindlasti kõiki, kellel kodu on.
Tundub, et riik üritab distantseeruda elektrituru avanemisest ja sellega seonduvast, jättes vastutuse peamiselt tarbijatele ja pakkujatele (kuidas need tarbijad ja pakkujad üksteist leiavad) ning samamoodi n-ö vabale turule (kuidas kõik see isevooluteed minema hakkab). On tekkinud mitmed kodulehed, kes on pakkujatest sõltumatud ja peaksid inimestel aitama valida elektripakette ehk täita riigi ülesandeid. Mitmed nende tegijad on öelnud, et neid lehti luua on olnud äärmiselt keeruline ja vaevarikas. Neile ei jäänud muljet, et riik nende tegevust soodustanud oleks, pigem jäi neile vastupidine mulje. See on väga kurb.
Samamoodi on meil mure, et toimetulekutoetusteks ettenähtud summa järgmise aasta riigieelarves väheneb 15%. Riigieelarve seaduse eelnõu seletuskiri räägib, et toimetulekutoetuse saajate arv peaks järgmisel aastal vähenema. Seda, et elektri hind tõuseb ja sellest tulenevalt võiks toimetulekuks vajaminev toetus samamoodi kasvada, seletuskirjast välja ei loe.
Väga palju on pandud sellesama kodukulude teema all rõhku just energiasäästuprogrammidele. Aga kui me vaatame Eesti leibkondi, kes sellest programmist kasu on saanud, siis jääb nende hulk pelgalt mõne protsendi juurde. Nii et suuremale osale leibkondadest sellest energiahindade tõusu puhul leevendust ei ole tulnud.
Lõpetuseks. Olles Eestis ringi liikunud, julgen öelda, et inimesi, kellel on selge ettekujutus, mis järgmisel aastal saama hakkab, millist elektripaketti avatud turul valida, kuidas uued hinnad konkreetselt iga inimese rahakotti mõjutama hakkavad ja milline on optimaalne otsus, on küll väga vähe, nad moodustavad väga väikese osa Eesti rahvast. Ega inimesed pole siiani aru saanud ka sellest, kuidas täpselt ikkagi need kodukulud vähenenud on või vähenema hakkavad.
Me ei taha mitte ainult kritiseerida, vaid ka konstruktiivsed olla. Vastates küsimusele, mida siis meie teinud oleme, ütlen, et sotsiaaldemokraadid korraldavad Eesti linnades seminare sellel teemal, kuidas inimesed peaksid avatud turul käituma hakkama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun kõnepulti kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Kuna ma ei saanud oma küsimust täpsustada, siis tahtsin lühikese repliigiga ministrile lihtsalt meelde tuletada seda eelnõu, mis eelmisel nädalal siin saalis arutlusel oli. Teatavasti ei saa praegu toimetulekutoetuse taotlemisel vältimatute kulude hulka arvata elamute, sh korterelamute renoveerimiseks tehtud kulutusi. See seab ilmselgelt väga keerulisse olukorda need korteriühistute liikmed, kes toimetulekutoetust saavad. Minister rääkis, et meil tuleb luua võimalikult motiveeriv süsteem, et inimesed rohkem elamufondi investeeriksid, ja samas tuleks ette näha konkreetsed meetmed, et toimetulekuraskustes inimesed hakkama saaksid. Selleks oli meil üks väga konkreetne ettepanek. Ministrile meeldetuletuseks, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seda eelnõu toetas, aga valitsuse toetust see ei leidnud. Selles kontekstis oli minu küsimus see, et kui Isamaa ja Res Publica Liidule on see teema nii oluline, miks siis IRL-i fraktsiooni liikmed siin saalis seda eelnõu ei toetanud, vaid hääletasid täpselt nii, nagu valitsus ütles. Ma arvan, et see küsimus oli õigusega adresseeritud IRL-i aseesimehele. Aitäh!

Härra minister, kui te soovite osaleda läbirääkimistes, siis kõnepult on teie.

Lugupeetud arupärijad! Lihtsalt paar repliiki. Alustan härra Vassiljevi sõnavõtust. Muidugi, inimesed peavad ise oma kodud korda tegema. Te püüdsite meie valimisloosungi ümber sõnastada järgmiselt: "Viige ise oma kodukulud alla". Jah, "Kodukulud alla" on üleskutse inimestele teha oma kodud korda.
Nüüd on küsimus, mida saab teha riik ja mida saab teha valitsus. Ma julgen öelda, et need toetusprogrammid, mida riik on algatanud, on üsna märkimisväärsed. On olemas ka täiesti teistsugune maailmavaade. Ma muide aeg-ajalt kuulen diskussioonides arvamust, et riiki ei peaks üldse huvitama inimeste kodud ja see, millistes tingimustes inimesed elavad. Mina ei jaga seda lähenemist. Arvestades selle ülesande suurust, võib küsida, mida me oleme siis teinud. Ma ei hakka uuesti kõike seda üles lugema, aga ütlen siiski, et on 30 miljoni euro suurune toetusprogramm, kust me maksame toetust 15%-st kuni 35%-ni renoveerimisprojekti maksumusest, kuigi mõne maailmavaate järgi võiks selle tegemata jätta. Me oleme pakkunud turul kättesaadavast laenust odavamat n-ö laenuressurssi, nähes selleks ette riigi ressursid. 90% ulatuses oleme toetanud kortermajade renoveerimisprojektide ettevalmistamist – 90% ulatuses! –, selleks et korteriühistud saaksid sellest pudelikaelast läbi. Tihtipeale on see algatus jäänud selle taha, et pole projekti, pole arusaamist, milles see projekt ühe või teise maja puhul võib seisneda jne. Neli miljonit eurot on mõeldud väikemajadele. See on täpselt samasugune toetusprogramm.
Nüüd oleme valiku ees, kuidas selle toetusprogrammiga jätkata. Veel poolteist aastat tagasi olid kõik skeptilised, et korteriühistud niikuinii sellega kaasa ei tule. Aga mis seal salata, lõpuks on see asi pääsenud nagu kivi tagant minema ja huvi selle vastu on märgatavalt kasvanud. Teisisõnu, see 30 miljoni euro suurune programm on tegelikult ju taotlustega kaetud. Me oleme leidnud valitsuses lahenduse ja järgmise aasta riigieelarves pakkunud 10 miljoni euro suuruse programmi. Me anname aru, et järgmise kuue aasta valikukoht on järgmise Euroopa Liidu rahastamisperioodi allikad. See nõuab üsna tõsist diskussiooni. Ma kutsun ka sotsiaaldemokraate üles kaasa aitama, et siin saalis oleks laiem konsensus. Veel kord ütlen, et on olemas väga "põhjendatud" arusaam, et inimese kodu, olgu see eramajas või kortermajas, on ainult tema mure. Aga kuna see mure on minu arust nii suur, on see juba ammu ka ühiskondlik ja avalik mure. Järelikult, me peame neid programme rakendama. Mul on enam-vähem olemas visioon, kui palju võiks minna vaja vahendeid, et me kõiki korteriomanikke õiglaselt ja mõistlikus mahus toetaksime. Tõenäoliselt seda, et kõik Eestis eksisteerivad kortermajad oleksid renoveeritud, on üsna raske ja mõneti ka võimatu saavutada. 10% meie elamufondist tõenäoliselt ei väärigi renoveerimist ja arvestuslikult 20% järele meie elamufondist ei ole nõudlust. Järelikult on 2014.–2020. aastani vaja saavutada see võimalus, et põhiprogrammiga edasi minna. Seda peavad toetama muud meetmed. Need on need meie erakonna lubadused ja meie erakonna algatused. Ärge öelge, et me midagi ei tee! Meie ei kavatse kindlasti minna inimeste korteritesse elama, me ei saada oma erakonna liikmeid nendesse korteritesse. See oli üks asi.
Teiseks, härra Ossinovski küsimus. Ka selle puhul, mis teie pakkusite, on teatud mõttes kaalutlemise koht. On ka teisi lahendusi. Minu arvates tuleb silmas pidada, et on olemas väga selge suund kaotada ära igasugused tulumaksuerandid. Ärgem unustagem, et ka renoveerimistoetuse puhul on ju olemas tulumaksuvabastus, kui inimene investeerib oma tulevikku.

Härra minister, kas te soovite lisaaega?

Jah, kui võimalik, siis üks minut.

Üks minut lisaaega.

Lõpetuseks veel paar sõna elektrituru avanemisest. Ma olen sellega nõus. Aga ma paneksin selle sellisesse konteksti, et on selliseid muutusi, mis puudutavad igaühte. Minu arvates oleks siin vaja meie kõigi – ma pean silmas erakondi – vastutustundlikku käitumist, et aidata inimestel, kes tunnevad ebakindlust, kellel on hirm tuleviku ees (see on ülimalt inimlik, muide, ka minul on elektritarbijana see hirm), sellest hirmust üle saada. Me ju alles läheme sellesse faasi, kus inimesed ühe või teise otsuse tegema peavad. Seda otsust ei saanud teha märtsis. Inimesed käituvad väga inimlikult ega hakka tegema seda üheksa kuud varem. Ma tahan rõhutada ja seda tuleb kõikidele inimestele öelda: kui nad ei tee mitte midagi, siis, esiteks, elekter on neile garanteeritud ja, teiseks, seadus reguleerib täpselt, millisel moel hind üldteenuse korras kujuneb. Tarbijat kuidagi alt ei veeta. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan läbirääkimised. Arupärimistele on vastatud.

Esinemiseks vabas mikrofonis palun registreeruda peale minu haamrilööki!
Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.00.