Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Laine Randjärv

Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi.
Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 7. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, justiitsminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34.


1. 10:02 Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu (251 OE) esimene lugemine

Aseesimees Laine Randjärv

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini!

Mihhail Stalnuhhin

Proua juhataja! Lugupeetud daamid ja härrad! Mul on au teile tutvustada Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, millega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek, et Ida prefektuuri ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks ja piirkonna avaliku korra tagamiseks algataks valitsus seadusmuudatuse abipolitseinike keeleoskusnõuete alandamiseks tasemelt C1 tasemele B1.
Eelnõu eellugu on selline. Te kindlasti mäletate seda kurba lugu, kui Narvas rööviti üks väike tüdruk ja mõne aja pärast leiti tema surnukeha. Mõrvarit pole seniajani leitud. Tekkis suur diskussioon sellel teemal, kuidas oleks saanud seda ära hoida. Selle käigus selgus, et ainuüksi Narvas on täitmata 19 politseiniku ametikohta. 19 abipolitseinikku, kes oleksid võinud olla patrullis ja linnas ringi liikuda, oleksid saanud heal juhul selle traagilise juhtumi ära hoida. Aga seda ei juhtunud.
Narva volikogu saatis selle aasta kevadel kõigile Riigikogu fraktsioonidele kokku neli kirja, kus ta tegi ettepaneku alandada abipolitseinike keeleoskusnõudeid.
Ma tahan teile tutvustada, milline peab olema selle inimese keeleoskus, kes valdab keelt tasemel C1. Euroopa keeleõppe raamdokument sätestab järgmiselt: "Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid." Kui te mind kuulasite, siis te saite aru, et need nõuded kehtivad rohkem meie kohta, sellisel tasemel peaks riigikeelt valdama Riigikogu liige ja Vabariigi Valitsuse liige. Neid nõudeid aga rakendatakse abipolitseiniku suhtes.
Kui te vaatate abipolitseiniku seadust, siis näete, et abipolitseinikule esitatavad nõuded on sellised: abipolitseinikuks võib nimetada 18-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega – keskharidusega! – Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt politseiametnikele ettenähtud keeleoskustasemel ning vastab abipolitseiniku kutsesobivuse nõuetele. Kutsesobivuse nõuded on järgmised: ta peab olema teovõimeline, tal ei tohi olla karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest, teda ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest, ta ei tohi olla kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav, ta ei tohi olla narkomaan jne. Abipolitseinik on enam-vähem abiametnik ja tema suhtes taseme C1 rakendamine on muidugi liig mis liig.
Meie ettepaneku heakskiitmise korral tekiks ainuüksi Ida prefektuuris võimalus võtta tööle vähemalt 31 inimest (nii oli kevadise seisuga), kes tegeleksid korravalvega ja võib-olla hoiaksid ära palju kuritegusid. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Enne kui me läheme küsimuste juurde, ütlen täpsustuseks, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada mõlemale ettekandjale ainult üks küsimus. Palun, Tarmo Leinatamm!

Tarmo Leinatamm

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te olete nime järgi otsustades ilmselt vene rahvusest ja olete elanud ka venekeelses keskkonnas, aga oskate millegipärast väga hästi eesti keelt. Kui raske on eesti keelt õppida, kui sa tead, et sul on tänu sellele võimalus töökoht saada? Minu põlvkond sai omal ajal kiirkorras, poolteise või kahe aastaga vene keele selgeks küll. Ma arvan, et see on enam-vähem võrdne aeg. Kui rääkida mingist varjatud arusaamisest, siis ei tohiks sellega probleeme olla. Vähemalt mina omal ajal, kui mulle öeldi "pošol ...", teadsin küll, kuhu oleks vaja olnud minna. Kui raske on eesti keelt õppida?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, lugupeetud kolleeg, väga hea küsimuse eest! Mina õppisin eesti keelt Tartus elades. Enne seda ei teadnud ma ühtegi eestikeelset sõna. Elasime tollasel Nõukogude tänaval (praegu on see vist Kalevi tänav), ümbruskonnas ei olnud ühtegi vene lasteaeda ja mind viidi nelja-aastasena eesti lasteaeda. Mind pandi seal laua taha istuma ja äkki ma avastasin, olles elus üldse esimest päeva lasteasutuses, et ema hakkab ära minema. Tegin suu lahti, et karjuma hakata, ja siis topiti mulle suhu mingit salatit, kus oli sees sibul, mida ma vihkasin. Esimene eestikeelne sõna, mille ma selgeks sain, oligi "sibul". Vanemad väidavad, et kuu aja pärast rääkisin ma eesti keelt vabalt. Ainult tänu sellele ma eesti keelt räägingi. Minu eesti keel on viimaste aastatega väga palju kaotanud. Kunagi oli see palju sidusam ja ilusam, ma ütleksin nii.
25. oktoobril toimus üks ümarlaud, lugupeetud kolleegid, mida ma vabas mikrofonis tutvustasin ja kutsusin kõiki seal osalema. Me vaatasime ühe Narva lasteaia kogemust, kus vene lastele õpetatakse eesti keelt sellisel tasemel, et neil pärast koolis probleeme ei ole. Me arutasime seda põgusalt täna riigieelarve kontrolli erikomisjonis ja jätkame tõenäoliselt sellega järgmisel nädalal.
Eesti keelt on väga kerge omandada, kui tegemist on väikese lapsega. Eelistatav oleks, kui laps on kolme- või nelja-aastane. Seda keelt on aga tohutult raske ära õppida täiskasvanuna. Rahvastikus on 5–10% monolinguaalseid, ükskeelseid inimesi ja see protsent võib suuremgi olla. Eesti keel on õppimiseks tegelikult üsna raske. Kui teid see küsimus huvitama hakkas, siis juhin teie tähelepanu sellele, et juba umbes 15 aastat ei õpita Eestis keelt, vaid valmistutakse eksamiteks ja testide tegemiseks. Siin on ka üks väga suur probleem, mille pärast väga paljud keeleõpetajad, kes 1990. aastatel koos minuga Narva keelekeskuses töötasid, enam ei taha õpetada. Üks asi on inimlik suhtlus, see keel, mida on vaja suhtluse jaoks, aga hoopis teine asi on tasemeeksam, millega tuleb tõestada, et sa suudad täita keeleoskuse taseme B2 või C1 nõudeid. Ma loodan, et te saite vastuse.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Valeri Korb

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Tahan teada sinu arvamust: kui põhjendatud on nõudmised, et abipolitseinik peaks oskama eesti keelt tasemel C1?

Mihhail Stalnuhhin

Ma arvan, et siin on üle pingutatud, kusjuures väga kõvasti. Nende vigadega, mida meie siin kuuleme ja mida me siin teeme, poleks võimalik kategooriat C1 kätte saada. Ma tuletan teile meelde seaduseelnõu nr 51, mis käsitles kodualuse maa maamaksust vabastamist. Kas te mäletate, millisel kujul see Riigikogusse tuli? Mälu järgi öeldes oli seal 13 grammatikaviga. Soovi korral kuulete, et siit puldist kõneldes tehakse vigu, kusjuures seda ei tee mitte ainult mina või teised mitte-eestlased. Vigu ei tee ka mitte ainult siit puldist kõnelejad, vaid neid tehakse kõrgemalgi tasemel. Aetakse näiteks segi ma- ja da-infinitiivi. See on üsna tüüpiline viga. Teie seda võib-olla ei märka, aga mina märkan. Eile esines rahanduskomisjonis üks minister, kes ütles sellise lause, mille ma lausa kirja panin: "Prioriteetides pole me mingeid kannapöördeid tegenud." Sellise vea korral oleks üsna küsitav, kas ta saaks tehtud eksami tasemel C1. Nii et ma arvan, et selle C1-ga on väga kõvasti üle pingutatud. Tegelikult peaks tase B1 olema täiesti sobilik nende inimeste jaoks, kes võivad abipolitseinikud olla. Neid nõudeid, millele need inimesed vastama peavad, ma teile juba tutvustasin.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te just mainisite seda Narva lasteaeda, kes väga edukalt tegeleb sellise keeleõpetusmeetodiga nagu keelekümblus ja kus lapsed saavad eesti keele hästi selgeks. Keelekümblus kui meetod ei ole minu teada mõeldud ainult väikeste laste jaoks. Üldse võimaldavad intensiivsed keelekursused peaaegu igal inimesel keele lühikese ajaga selgeks saada. Kui palju teie andmetel keeleõppimise jaoks politseisüsteemis finantsressursse on? Ma ei usu, et inimesed ei taha keelt õppida. Ma arvan, et tahavad.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Siin hakkab tekkima lausa mälestuste hommik. Ma võin teile öelda keeleõpetajana, kellel oli Narvas 2600 täiskasvanud õpilast, et politsei on alati olnud üks kõige raskem kontingent. Kui keelekeskuse õpetajal oli vähimgi võimalus saada lahti grupist, mis koosnes enamikus politseiprefektuuri töötajatest, siis ta seda tegi. Raha on raisatud tohutult, aga tegelikult ei ole leitud õiget suunda. Te ju kujutate väga hästi ette, millega võib politseinik oma töös kokku puutuda, millistes olukordades võib tal keelt vaja minna. Aga need eksamid, mida praegu tehakse, ei näe ette sellise keelepruugi harjutamist. Võib juhtuda, et ta peab vastama, kuidas ta puhkas Taiwanis, või jutustama, ma ei tea, mingist Aafrika maost või Austraalia kängurust jne. Ametialast keelt ju ei nõuta. Kõige naljakam on alati olnud õpetada hambaarste, kes vajavad patsiendiga suhtlemiseks umbes 30 sõna, nagu Ilfi ja Petrovi Ellotška. Samas peavad nad õppima tohutult muud materjali, mida nad mitte kunagi ametialaselt ei kasuta. On olnud selliseid aegu, kui politseinike keeleõppe eest maksti, siis hakati neid koondama ja nad hakkasid ise maksma. Need, kellel oli vähegi võimalust ja kellel oli ka annet, õppisid keele ära vajalikul tasemel, milleks praegu on C1. Jutt käib praegu teistest, kes ei ole isegi mitte politseinikud, vaid abipolitseinikud. Seda esiteks. Teiseks, mulle tuleb meelde rahvamalev. Abipolitseinik ei ole muidugi rahvamalevlane, aga siiski midagi sinnapoole. Te võite ka edaspidi raha kulutada. Tegelikult on see verb "kulutama" siin võtmesõna. See on tõesti lihtsalt raha kulutamine. Tegelda on vaja lastega, kusjuures juba lasteaias.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Mati Raidma

Suur tänu! Austatud ettekandja! Minu küsimus ei ole mitte niivõrd keele- kui süsteemikeskne. Ma sain aru, et ettepanek puudutab abipolitseinikke, aga praegu me kuulsime pikka juttu hoopis teisest inimeste kategooriast, mitte politseinikest. Te ei ole üldse mures selle pärast, et piirkonnas on politseinikke puudu, ja näete lahendust selles, et (ma kasutan teie sõnu) panna seda ülesannet täitma rahvamalev. Kui politseinikke veel vähemaks jääb, siis loome aga rahvamalevat juurde. Kas see on see mõte, mida te püüate praegu meile esitada, et lahendus võiks olla natuke madalama keeleoskustasemega rahvamalev?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Ma ei saa teid tänada hea küsimuse eest, sest see ei olnud hea küsimus. Mina tulin teie ette lahtise hingega ja sooviga püüda üks probleem lahendada. See, et te püüate mind provotseerida, täna mingit tulemust ei anna. Ma ei kavatse õnge minna. Ma rääkisin probleemist, abipolitseinikest, lasteaiast ja sellest, kui kerge on seal õpetada, võrreldes sellega, mis toimub pärast koolis ja täiskasvanuõppes. Ma ei kavatse sellest suunast eriti kõrvale pöörata. Teie võite enda jaoks välja mõelda suvalisi fantaasiaid. See lihtsalt ei vasta tõele, see ei ole see, mida ma rääkisin.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Taavi Rõivas

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on muidugi võõristav kuulata, kui Ida-Virumaast räägitakse kui kohast, mis oleks teiste maakondadega võrreldes nagu natuke vähem Eesti Vabariik. Mul on võõristav kuulata ka seda, kui räägitakse, et Eesti Vabariigis korrakaitsjad – ükskõik, on nad siis politseinikud või abipolitseinikud, mõlemad on korrakaitsjad, kes suhtlevad inimestega – ei peagi riigikeelt oskama või piisab, kui nad seda natukene oskavad. Aga minu küsimus teile on järgmine. Kas te kujutate ette, et näiteks Venemaal oleks võimalik olla korrakaitsja ilma piisaval tasemel vene keelt valdamata? Kas te kujutate ette, et Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias või Prantsusmaal oleks võimalik olla korrakaitsja ilma riigikeelt valdamata?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Ma täpsustan: kui palju vastamiseks aega on?

Aseesimees Laine Randjärv

Vastake, kuni kõik on öeldud, nii et süda on rahul.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Esiteks, seda, et Ida-Virumaa oleks nagu vähem Eesti riik kui mingi muu Eesti osa, ütlesite teie ja stenogrammi see nii ka jääb. Mina seda ei rääkinud ja me ei ole seda mitte kunagi rääkinud. Minu siiras arvamus on see, et Ida-Virumaa ja näiteks Kagu-Eesti, Võrumaa ja Valgamaa, on rohkem Eesti kui näiteks Harjumaa või Läänemaa. Ma selgitan, miks. Sest seal on inimeste sotsiaalne ja majanduslik olukord palju raskem, aga nad lihtsalt elavad seal edasi. Nad on minu arvates palju suuremad patrioodid kui need, kellel neid probleeme ei ole.
Ma pole kunagi öelnud, et politseinik või abipolitseinik ei pea suhtlema eesti keeles. Ma lugesin teile ette keeletaseme C1 nõuded. Nüüd loen ma teile ette taseme B1 nõuded. Jälgige palun ja mõelge, kas teie arvates piisaks, kui abipolitseinik oleks selline isik, kes mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane. Sellised on nõuded tasemel B1. Kui teile sellest ei piisa, siis ma tõesti ei tea, milles on asi. Võib-olla suhtlete teie ainult akadeemikutega. Aga vaevalt.
Sissejuhatus jäi mulle meelde, aga teie küsimus kuidagi haihtus. Vabandust! Ah jah, Venemaa! Teie küsimus näitas, et te ei vaata Vene televisiooni ega ole näinud, kuidas seal kujutatakse politseitöötajat. Ma arvan, et kui Venemaal valdab politseinik keelt siin kirjeldatud tasemel B1, siis on see juba ideaalne variant.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Tõnis Kõiv

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tuleb muidugi öelda, et arukas inimene teeb vahet, mis on keeleeksam ja mis on selle keele tavakasutus ning kus mida hinnatakse. Samamoodi on selge, et abipolitseinik esindab riigivõimu ja Eesti riigikeel on eesti keel. Arusaadav on seegi, et Eesti riigis hästi hakkama saamiseks on vaja kindlasti osata eesti keelt ja tegelikult veel paari keelt, nende hulgas vene keelt. Mul oli siin saalis hea kuulata, kuidas Valeri küsis Mihhaili käest eesti keeles ja sai eestikeelse vastuse. Mul oleks hea meel sellegi üle, kui samasugune olukord oleks näiteks Narva Linnavolikogus ja kui see oleks seal olnud ka siis, kui teie seda juhtisite. Seetõttu küsingi: mida olete teie teinud selleks, et oleks tahtmist eesti keelt õppida ja kasutada?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Ma olen kümme aastat eesti keelt õpetanud, mul on olnud 2600 täiskasvanud õpilast. Enamik neist õppis selleks, et Eesti kodakondsust saada, ja nad ka said selle. Olen osalenud sellises aktsioonis nagu "Pensionär, hakka rääkima eesti keeles". Nimelt oli 1990. aastate alguses väga palju rahutusi, millest Narva pensionärid aktiivselt osa võtsid. Tollane volikogu eraldas keeleõppeks väga tagasihoidliku summa ja me töötasime peaaegu puhtast entusiasmist. Meilt käis mitme aasta jooksul läbi 13 000 pensionäri. Absoluutne enamik neist sai Eesti kodakondsuse. Ma olen kirjutanud kolm õpikut iseõppijaile, kellel ei ole eesti keele grammatika kohta kellegi käest küsida. Koos Elle Väljaga olen koostanud kaks sõnastikku, millest üks on unikaalne, midagi analoogset ei ole Eestis enne ega peale seda tehtud. Seda küsitakse kauplustest seniajani. Tänavu valmistan ette järjekordset vene-eesti sõnastikku, mis sisaldab 20 500 sõna ja kõiki morfoloogilisi vorme. See on esimene selline sõnastik, ma kontrollisin, 1980. aastast alates. Ainuüksi sellise sõnastiku abil saabki eesti keelt õppida. Kogu iseseisvuse aja jooksul ei ole ühtegi säärast sõnastikku välja antud. Teie muidugi teate, kuidas tuleb sõnu muuta, aga venelasel, kes eesti keelt õpib, ei ole neid vorme kuskilt võtta. Sõnastikus on vähemalt kuus käändsõnavormi ja üheksa verbivormi. Praegu kirjutan ma järjekordset õpikut. Lootust on, et see, et ma olen keskerakondlane, ei sega projekti, mille alusel ma hakkan televisioonis andma eesti keele tunde, mida seniajani, enam kui 20 aastaga pole mitte keegi korralikul tasemel teinud. Nii et minu käest küsida, mida olen mina teinud selle jaoks, et eesti keelt õpitaks, on äärmiselt rumal, minu arvates küll. Aga võib-olla te seda kõike ei teadnud. Siis oli see tark küsimus, mis andis mulle võimaluse teile kõik selgeks teha.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Yana Toom

Aitäh, proua eesistuja! Tegelikult plaanisin ma seda kaasettekandja käest küsida, aga ma sain aru, et kolleege nii väga rõõmustab, kui me räägime omavahel eesti keeles, ja ma andsin kiusatusele järele. Küsimus on selline. Seda küsis minu käest üks tuttav politseinik täna hommikul ja ma jäin talle vastuse võlgu. Palun vabandust, aga ma tsiteerin teda: "Mis pagana pärast arutab seda probleemi Riigikogu kultuurikomisjon, kes ei tea meie tööst midagi?" Milles asi? Kas seda ei võiks teha mõni komisjon, kes on teemaga rohkem tuttav ja teab politsei igapäevatööst rohkem kui austatud kultuurikomisjoni liikmed?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Ma ei tea. Selline oli Riigikogu juhatuse otsus. Kõik, mis puudutab eesti keelt, riigikeelt, on püha lehm ja sellega tegeleb kultuurikomisjon, teistele öeldakse: go home. Aga aitäh, et te küsisite, sest te andsite mulle võimaluse ühte eelmist vastust täpsustada! Mul jäid tsiteerimata avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded. Need on kirjas Vabariigi Valitsuse määruses. Näiteks peavad vähemalt tasemel B1 eesti keelt valdama ülikooliõppejõud, päästetöötajad, kes minu arvates tegutsevad palju kriitilisemas olukorras kui abipolitseinikud ja peaksid ka keelt paremini valdama, tegevteenistuses olevad sõdurid ja – pöörake tähelepanu – nooremallohvitserid. Kes on abipolitseinik? Ta ongi see nooremallohvitser. Ka nooremametnikele on selline nõue kehtestatud. Nii et selle C1 nõudmisega on üle pingutatud ja see ei ole sugugi mitte loogiline. Aga ma ei oska arvata, millises komisjonis oleks seda kõige parem arutada. Seda on tegelikult kõige parem arutada siin saalis.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Valdo Randpere

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teid kuulates tekkis mul tunne, et meil on üks ühine omadus. See on see, et me kumbki ei armasta sibulat. Aga sealt edasi lähevad meie teed lahku. Ma kindlasti ei ole niisama andekas kui teie, sest ma ei ole ühtegi võõrkeelt õppinud ära poolteise või kahe kuuga, aga täiskasvanuna sattusin ma võõrasse keskkonda ja õppisin mulle täiesti võõra keele ära poolteise aastaga. Ma mitte ainult ei osanud sõnastada oma unistusi selles keeles, vaid suutsin hakata neid ka täide viima. Ma tegin seda kahel põhjusel: respektist selle ühiskonna vastu ja sellepärast, et see andis mulle paremad võimalused. Nüüd olen ma üllatunud ja tahan küsida. Keskerakond on selle vastu, et gümnaasiumis oleks eestikeelne õpe. Nüüd on teil häda ka politseinike eesti keele oskuse nõuetega. Miks te ei võta ennast lihtsalt kokku ega ütle siinsetele venekeelsetele inimestele, et õppigu eesti keel ära ja nende võimalused paranevad?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Sibula kohta öeldu kõlas väga ilusasti. Ma loodan, et me kumbki ei pea silmas meie kolleegi Priitu. Ta saab õigesti aru, eks ju?
Vaadake, see on kummaline asi, kuidas inimesed, kes ühe või teise asja põhja lasevad, kusjuures teevad seda järjekindlalt ja aastate jooksul, ei soovi aru saada, mida nad tegelikult teevad. Mis tähendab: ta peab? Me elame vabas demokraatlikus ühiskonnas. Ma olen juba rääkinud, et ma olen ühe korra Ameerikas käinud, nimelt New Yorgis. Seal selgus ühes ametis, kus tegeldakse vähemusrahvustega, et kogu ametlik info New Yorgi linnas ja osariigis trükitakse kaheksas keeles. Paar aastat tagasi muutus sealsamas New Yorgis ka vene keel ametlikuks poliitiliseks keeleks ja sellesse keelde on poliitilise agitatsiooni tõlkimine kohustuslik. Telefonitsi saab infot enam kui sajas keeles. Vaat see on vaba maailm! Selles vabas maailmas on New Yorgi Chinatown, kus mul tekkis selline mulje, et pooled elanikud ei saa aru isegi kõige lihtsamast inglise keelest. Selles demokraatlikus ühiskonnas sobivad kõik väga hästi üksteisega, leiavad oma koha ega sega üksteist. Londonis ja Birminghamis ma imestasin, kui nägin politseinikke sikhimütsis. Ma küsisin, mis vorm see on. Selgus, et sikhe on nii palju, et on vaja tööle võtta just neid, isegi kui nad ei valda inglise keelt, sest terved rajoonid on sikhe täis. Aga usk keelab neil mingit muud mütsi kanda ja sellepärast tekkiski selline uus politseivorm. Mulle on räägitud sellest, kuidas New Yorgis otsitakse Brighton Beachi politseinikke, kes valdavad vene keelt. Tähendab, demokraatlikus ühiskonnas, saage aru, seatakse küsimus niiviisi: andke inimesele võimalus keel ära õppida, aga ärge suruge seda peale.
Ma kordan veel: kui ma räägin sellest, et taseme C1 asemel on vaja nõuetesse panna tase B1, siis ei tähenda see, et sellel tasemel keelt valdav inimene on keeleoskamatu. Kas ma pean teile veel kord ette lugema, mida tähendab B1 keeletase, või vaatate seda ise? Seletuskirjas on ilusasti kirjas, mida tähendab C1 ja mida B1. Teie tase on C1, abipolitseinikul on vaja taset B1. Ega te ometi taha väita, et abipolitseiniku töö on sama raskusastmega mis teie töö, ma mõtlen keelelist külge? Ma räägin teile konkreetsest probleemist: puudu on 30 abipolitseinikku. Nende abil oleks võimalik korda valvata palju efektiivsemalt kui praegu. Neid inimesi on ka võtta, aga nad valdavad eesti keelt tasemel B1. See on meie otsustada, kas abipolitseinik peab rääkima tasemel B1 või C1. Olge nüüd inimesed, hakake natuke mõtlema ja mõelge oma elulise kogemuse peale!
Mis puudutab seda, kuidas mina kunagi midagi ära õppisin, siis elu on selline. Mõnikord me kõik midagi õpime. Üks kõige hirmsamaid asju, millest ma olen pidanud elus aru saama, on olnud diferentsiaalgeomeetria. Ma ei tea, kas siin saalis on kedagi, kes kujutab ette, mis asi see on. See on üks matemaatiline aine, täiesti hullumeelne! Ma sain sellest jagu, sest tekkis vajadus. Oli konkreetne vajadus, ilma selleta poleks see lihtsalt võimalik olnud. Täpselt nagu teilgi. Aga millest ma teile räägin? Pärast seda, kui ma eksami ära tegin, pole ma diferentsiaalgeomeetriat oma elus kordagi kasutanud. See on elu, niiviisi see asi käib. Samasugust argumentatsiooni olen ma siin saalis kuulnud juba 1999. aastast. Siis me rääkisime sellest, et 66-aastasel inimesel ei ole võimalik omandada keelt sellisel tasemel, et ta saaks kodakondsuse. Siin istusid siis minu kolleegid (ma ei taha nende nimesid nimetada, nad on juba ammu poliitikast lahkunud), kes rääkisid, et nemad 50-aastaselt ja 60-aastaselt tegid seda, seda ja seda. Te ei saa seda nõuda! Te olete – ma ei tea – intellektuaal, mõjuv isik, suur autoriteet, eks ju? Kuidas te saate ennast võrrelda abipolitseinikuga? Te ei saa nõuda, et kõik oleksid teie tasemel, juba sellepärast, et siis võib-olla istuks teie asemel siin saalis keegi teine.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Deniss Boroditš, palun!

Deniss Boroditš

Aitäh! Hea ettekandja! Ma vaatan, et see diskussioon läheb kuidagi nagu fookusepunktist välja. Me räägime inimese ja riigi suhtest, aga väga oluline on ka see, mida riik inimesele pakub. Kui me vaatame riigi tähtsamaid ülesandeid, siis üks nendest on kindlasti julgeoleku tagamine, mitte ainult julgeoleku suurendamine, vaid kõigepealt tagamine. Minu arust ei saa sellest rääkida, kui selles valdkonnas on väga palju täitmata ametikohti. Teie pakute lahendust keeleoskusnõuete muutmise kaudu, aga tegelikult peaks see olema ka siseministri mure. Te kirjeldasite, et see probleem on kestnud juba mitu aastat. Mida konkreetselt on valitsus ja just siseminister pakkunud selle probleemi lahenduseks? Kas te oskate öelda?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Ma arvan, et üht-teist on tehtud keeleõppevaldkonnas, sest Euroopast raha tuleb ja see on vaja nii või teisiti ära kulutada. Kuigi ma olen juba pikka aega aktiivsest protsessist eemal olnud, ma siiski arvan, et midagi saab sealt ka Siseministeerium. Aga, lugupeetud kolleeg, sa saad ju aru, et siin on tegemist püha lehmaga. Meil lihtsalt kardetakse vaadata probleemi tuuma ja uurida, milles tegelikult asi on. 1990. aastate alguses, kui algas see keelekategooriate tants ja eksaminõuded kogu aeg muutusid, siis keeleõpetamise professionaalid, nähes, mis suunas asi liigub, hakkasid rääkima, et on vaja õpetada lasteaialapsi. Kui neid oleks kuulatud, siis oleks praeguseks üles kasvanud juba terve põlvkond eesti keelt valdavaid inimesi ja teine põlvkond tuleks varsti lisaks. Aga neid ei kuulatud. Nüüd õppevahenditest. Ma pean teile suure häbiga tunnistama, et ma pole vahel suutnud tõlkida üht või teist kooliõpikuteksti. Aitasin kord oma poega, kes käis siis seitsmendas või kaheksandas klassis. Tekst oli Eesti taluelust 18. sajandil. Te ei kujuta ette, mitu sellist sõna seal oli, millest ma isegi vene keeles aru ei saanud, peale seda, kui ma olin tähenduse suurest sõnaraamatust järele vaadanud. On raskesti arusaadav, kuidas sellised õppevahendid tekivad. Miks meil ei ole seniajani pidevat keeleõppeprotsessi? On ju nii kerge konkursi alusel valida välja parim pakkuja, teha kas või needsamad telekursused ja panna need kuskile võrku tasuta õppimiseks välja. Seda kõike ju ei ole. Sellised asjad on tasuta kättesaadavad Inglismaal ja USA-s, nendes kohtades, millest ma teile juba jutustanud olen. Meil seda miskipärast ei ole. Ka korralikke sõnastikke ei ole. Nii et see on nagu püha lehm. Ma ei tea, kes nupule vajutab ja kes seda protsessi kamandab. Aga mul on selline tunne, et huvi on selles, et venelased, kes elavad Eestis, võimalikult pikka aega ei valdaks eesti keelt. Jah, aga täna me lahendame hoopis teist probleemi. Ma soovitan keskenduda abipolitseinikele.

Aseesimees Laine Randjärv

Palun, Vladimir Velman!

Vladimir Velman

Tänan väga, proua juhataja! Hea kolleeg! Poole tunni jooksul oled sa sulaselges eesti keeles püüdnud seletada saalile probleemi sisu. Sinu poolt vaadatuna saali parem pool ei saa sinu argumentidest aru. Mis sa arvad, millest jääb puudu, kas eesti keele oskusest või millestki muust?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Erinevalt sinust, kolleeg, näen ma saali paremal poolel istuvaid inimesi ja näen, et nad saavad aru. Nad saavad aru, et tegemist on lihtsalt poliitilise jonniga, ja nad saavad aru, et see probleem on olemas. Kas sa tõesti arvad, et saali paremal poolel on keegi, kes C1 ja B1 kategooriaid võrreldes ei saa aru, et abipolitseinikul ei ole vaja taset C1? See on kunagi tehtud rumal poliitiline otsus. Seda on vaja muuta ja ongi kõik. Nad saavad sellest aru. Aga selleks, et normaalne asi ära teha, on natuke julgust vaja ja selleks on vaja inimestele mõelda. See harjumus on meil kadunud. Sa oled siin niisama kaua olnud kui mina, isegi kauem. Sa oled näinud, kuidas see saal on muutunud. Ma räägin sellest mõni teine kord.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Palun, Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Minu arvates on tegemist ratsionaalse ja väga mõistliku eelnõuga. Ma elan ise Virumaal ning minu esiisad ja esiemad elasid seal juba Põhjasõjast peale või isegi veel varem. Minu vanavanemad ei tajunud kunagi keeleprobleemi, mida ka nõukogude ajal ja enne seda Eestis tõstatati. Mis sa arvad, miks väljaspool Virumaad nähakse seda keeleprobleemi absoluutselt teistpidi, n-ö jalad püsti, mitte nii nagu inimesed, kes seal piirkonnas elavad ja suhtlevad? Seal ei ole küsimus inimeste omavahelises arusaamises, omavahel suheldes ei ole seal sellist asja nagu keelebarjäär. Selle keelebarjääri oleme ehitanud meie. Miks me seda, ise väljaspool olles, püüame teha?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, Lembit! Jutustan jälle ühe lustaka loo. See oli 2006. aastal, kui ma olin volikogu esimees. Läksin õhtul peale tööd meie ärimeeste klubisse, mis asus tollel ajal üsna uues hotellis. Inimesed, kellega ma seal kohtusin, olid väga heas tujus, neid midagi hirmsasti lõbustas. Ma küsisin, milles on asi. Nad jutustasid, et hommikul pidi nende juurde tulema EAS-i esindaja Tartust, üks umbes 30-aastane sihvakas kena proua. Nad istusid ja ootasid teda seal hotellis. Seal ehitati konverentsisaali. Proua pidi tulema vaatama, kuidas see välja näeb, kas vastab projektile jne. Äkki ta helistas, ütles, et on Narvas, ja küsis, kas keegi saab talle vastu minna. Inimene eksis ära, arusaadav. Kui elad Tartus, siis on Narvas ära eksida ju nii lihtne. Nad küsisid, kus ta on, mida ta oma ligiduses näeb. Siis tuli vastus: "Ma näen teid, ma olen siin hotelli vastas." Nad vaatasid, et tõesti, seisab auto, milles istub proua ja räägib telefoniga. Nad ei saanud midagi aru, aga läksid talle vastu. Parkimisplatsilt restoranini oli 20 meetrit. Päeva jooksul näidati prouale linna, tehti ekskursioon, nii ja naa. Päeva lõpus, enne ärasõitu tunnistas ta, et kui ta Narva sõitis – ta tegi seda esimest korda elus –, siis arvas ta, et tasub tal ainult autost välja tulla, kui teda momentaanselt kas vägistatakse, röövitakse või tapetakse või juhtub temaga midagi veelgi hirmsamat. Selliseid mõtteid on inimestesse sisendatud juba pikka aega. Ida-Virumaal naljalt keegi ei käi ja igasugust lollust Ida-Virumaa kohta võib rääkida kas või minister. Meie regionaalminister on mitu korda rääkinud, et Narva häda on selles, et Narvas puudub maffia, teistel on maffia olemas ja sellepärast läheb neil hästi. Sellist jama räägitakse Ida-Virumaast. Need stereotüübid on aastate jooksul välja kujunenud. See on väga mugav: eralda ja tunne rõõmu sellest, et sa oled võimul. Niiviisi toimib see printsiip. Iga uus maavanem, kes Ida-Virumaale tuleb, alustab sellest, et hakkab rääkima, et ta parandab regiooni autoriteeti, tegeleb positiivse propagandaga jne. Piisab kahest aastast ja ta lööb käega, sest seda on võimatu teha, see on juba ajudes nagu kasvaja. Sellepärast ongi selline suhtumine. Siin ei ole vist midagi parata. Meie oleme selles mõttes juba maha rahunenud. Jah, meil seal probleeme ei ole. Selleks et sellest asjast aru saada, on vaja sinna minna ja seda piirkonda vaadata. Tegelikult teevad seda aga väga vähesed.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Mul on siiski ettepanek jääda otsuse eelnõu teema juurde. Me räägime juba turundusteemadest. Palun, Urmas Klaas!

Urmas Klaas

Suur tänu, proua juhataja! Ma hakatuseks ka palun, et, kolleeg Stalnuhhin, kui te minu küsimusele vastate, siis ärge palun jälle jutustage mingisugust lugu või väljamõeldist, vaid vastake ikka küsimusele. Sellele küsimusele ei saanud ma kultuurikomisjonis vastust ja sellepärast küsin seda siin. Te olete vormistanud oma ettepaneku otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõuna. Kui te olete nii kompetentne, nagu te siin räägite, miks te siis seda eelnõu ennast kohe valmis ei tee, miks te teete Vabariigi Valitsusele ettepaneku see eelnõu valmis teha?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Väga hea küsimus. Me tegime nii sellepärast, et ma tahan teiega rääkida. Eelnõu tegemine on tegelikult käkitegu. Ma võin selle vormistada poole tunniga, aga see lastaks ju ilma pikema jututa põhja. Otsuse vastuvõtmise jaoks on vaja 51 häält. Selle jaoks pean ma teid nõusse saama ja mul on veel olemas lootus, et see on võimalik. Ma tahan teiega suhelda. Ma ei mõtle midagi välja, nii et ärge rääkige väljamõeldistest. Ma vastutan iga sõna eest, mis ma siin olen öelnud. Meie eesmärk oli pakkuda teile otsuse eelnõu, tekitada siin mingi arutelu (minu arvates see õnnestus) ja võib-olla anda selgitust, milline on olukord ja mida me võime paremaks muuta.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aadu Must

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma sain aru, miks seda otsust on vaja õiguskorra poolt vaadatuna. Küsin inimliku poole pealt: kui suurt arvu inimesi see otsus puudutaks, kas tuhandeid, sadu või kümneid inimesi?

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh! Tegemist on Ida prefektuuriga. Minu andmete järgi oli kevadel täitmata 31 kohta, kuhu oleks olnud võimalik leida inimene, kes räägib eesti keelt, aga tasemel B1, mitte nagu riigikogulane. Jah, see puudutab umbes 30 inimest. Kultuurikomisjonis kõlas veidi suurem arv, kui esines ministeeriumi esindaja, aga eks kultuurikomisjoni ettekandja räägib sellest ise.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Järgmisena palun kõnetooli kultuurikomisjoni esindaja Paul-Eerik Rummo!

Paul-Eerik Rummo

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Kõnealuse eelnõu suunas menetlemiseks kultuurikomisjoni Riigikogu juhatus ning kultuurikomisjon arutas seda eelnõu põhjalikult oma 22. oktoobri istungil. Eelnõu tutvustas Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin, esitades põhiliselt samu põhjendusi, selgitusi ja argumente, mida me ka praegu kuulsime. Istungil osalesid peale tema ja komisjoni liikmete Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo, siseministri õigusnõunik Mariko Jõeorg ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna asejuhataja Riina Koolmeister. Võib-olla on mingi tähtsus ka viitel, et härra Stalnuhhin viibis sellel komisjoni koosolekul n-ö kahes rollis, ta oli seal kui eelnõu algatajate esindaja ja ühe oma fraktsioonist komisjoni kuuluva isiku puudumise tõttu ka kui asendusliige.
Ma ei hakka siin kordama eelnõu autorite põhjendusi ja argumente. Neid me kuulsime eelmiselt ettekandjalt põhjalikult ja koguni laiema taustaga, kui see eelnõu võib-olla otseselt sisaldab. Tutvustan teile komisjonis toimunud arutluse käiku. Me kuulsime Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhatajalt, et abipolitseinike ja vabatahtlike kaasamine korrakaitsesse on üks Siseministeeriumi prioriteete. Abipolitseinikul on õigus korrarikkumiste korral aktiivselt sekkuda ning anda korrarikkumiste ärahoidmiseks või lõpetamiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi. Kui korraldusi ei täideta, siis on tal õigus hoiatada sunni kohaldamisega ning vajaduse korral võib ta kohaldada vahetut sundi. Teisisõnu võib ta sooritada kõiki esmareageerimist võimaldavaid tegevusi. Sisuliselt – ja mitte ainult sisuliselt, vaid ka abipolitseiniku seaduse konkreetsete sätete alusel – on abipolitseinik politsei tegevuses osalemise ajal (ma tsiteerin praegu abipolitseiniku seaduse § 2 lõiget 3) "riigivõimu esindaja, kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud." Paragrahvi 3 lõikes 2 on öeldud: "Abipolitseinik võib politsei ülesandel teostada iseseisvalt järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ning politsei ülesandel täita iseseisvalt ülesannet avalikku korda ähvardava vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks."
Komisjoni liikmetele sai võrdlemisi selgeks see arusaam, mida neile tutvustati, et nende sätete alusel on abipolitseinik oma tegevuses suures osas riigivõimu esindaja samadel alustel ja samade volitustega nagu politseiametnik. Seega on abipolitseiniku tegevusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu politseiametniku tegevusel ning seetõttu on põhjendatud abipolitseinikule esitatavad ranged nõudmised, kaasa arvatud keelelised nõudmised. Kõik abipolitseiniku tegevused nende volituste kasutamisel, mis ma hetk tagasi abipolitseiniku seadusest ette lugesin, tuleb kirjalikult dokumenteerida ja neid on võimalik vaidlustada.
Härra Heinsoo kinnitas Siseministeeriumi nimel, et riigi suund on eriti hajaasustusega piirkondades sotsiaalse turvalisuse tagamiseks rohkem kaasata iseseisva tegutsemise õigusega abipolitseinikke, mis lahtiseletatuna tähendab, et abipolitseinikele tuleb anda sisuliselt ja praktikas veel suuremaid võimalusi kanda otseselt riigiametniku, politseiametniku kohustusi.

Aseesimees Laine Randjärv

Vabandust, ettekandja! Head kolleegid, kui te soovite nõu pidada, siis võiks seda teha kusagil mujal. Palun jätkame!

Paul-Eerik Rummo

Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna esindaja tutvustas mõnevõrra detailsemalt keelenõuete sisu ja olemust ning kinnitas, et eesti keele oskust tasemel B1 ei saa riiklike ülesannete täitmisel pidada piisavaks. Kui riigiametnik, politseiametnik, peab keelt valdama tasemel C1, siis ei ole võimalik ette kujutada olukorda, kus isik, kes täidab politseiametnikuga samu ülesandeid ja kellel on samad volitused, on väiksema pädevusega.
Arutelu jooksul esitati üsna palju küsimusi ja saadi neile vastuseid. Küsiti, kuidas on korraldatud abistavad keelekursused. Kas isikutele, kes soovivad võtta enda peale abipolitseiniku ülesandeid, on võimalik korraldada abistavaid keelekursusi? Siseministeeriumi vastus oli, et nende vabatahtlike jaoks arendatakse motivatsiooni- ja kompensatsioonimehhanisme, mis nende ülesannete täitmist lihtsustavad ja käepärasemaks teevad. Tunnistati, et keelekursused võiksid kindlasti olla üks toetav võimalus. Kuna abipolitseiniku seadus jõustus alles aastal 2010, pole seni veel abipolitseinike täiendavat keeleõpet korraldatud, kuid tunnistati kindlalt, et see võiks olla üks probleemist ülesaamise lisavõimalusi.
Küsimuse all oli, milline on abipolitseinike arvuline jaotumine maakonniti ja prefektuuriti. Arvestuslikult on Eestis 650 abipolitseinikku, neist 80 tegutseb Ida-Virumaal. Riiklik eesmärk on aastaks 2015 saavutada, et Eestis oleks tuhande inimese kohta üks abipolitseinik. Nagu meile selgitati, on Siseministeeriumil selle saavutamiseks omad selged mehhanismid koostöös konkreetsete prefektuuridega. Igas prefektuuris on abipolitseinike koordinaator. Otsitakse võimalusi, mismoodi see eesmärk, tuhande inimese kohta üks abipolitseinik, selleks ajaks saavutada.
Kohapeal tegi härra Stalnuhhin autorite esindajana (loodetavasti eelnõu teiste autoritega kooskõlastatult) ettepaneku, et eelnõu võiks tulla saali muudetud kujul. Nimelt, et eelnõus pakutud abipolitseinike keelenõude taseme B1 asemel võiks olla tase B2, mis on astme võrra kõrgem. See ettepanek ei leidnud komisjonis toetust, sest see tegelikult ei lahenda selle eelnõu põhilist probleemi, seda, et kuigi abipolitseinik täidab ka riigiametniku, politseiametniku ülesandeid, tahetakse abipolitseinikuna tööle võtta politseiametnikust madalama keeleoskuse tasemega ja väiksema pädevusega inimesi.
Komisjon jõudis arusaamale, et see eelnõu ei ole vastuvõetav. Eelnõu Riigikogu täiskogu ette toomine otsustati loomulikult konsensuslikult (teist võimalust tegelikult ei olegi), kuid kui komisjonis pandi hääletusele, kas eelnõu Riigikogus vastu võtta või tagasi lükata, oli komisjoni ettepanek, et eelnõu tuleks tagasi lükata (hääletustulemus oli 5 : 4). Suur tänu!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Eldar Efendijev!

Eldar Efendijev

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kuidas te hindate, mis on parem, kas see, et juba poolteist aastat ei ole prefektuur suutnud täita ligi 40 politseinikukohta, või ikkagi võiks julgeoleku tagamisse Ida-Virumaal kaasata abipolitseinikke, et seda küsimust lahendada? Lisaks ei paku me ju lahendust, me pakume, et valitsus selle küsimuse oma määrusega ära vormistaks.

Paul-Eerik Rummo

Aitäh! Teie viimasele lausele vaidlen ma vastu. See eelnõu pöördub valitsuse poole eesmärgiga, et valitsus algataks seadusmuudatuse. Nii et küsimus ei ole Vabariigi Valitsuse määruse muutmises. Aga kahtlemata, Vabariigi Valitsuse määrused on antud seaduste alusel, see on selge. Kuid me saime informatsiooni, et abipolitseinike vähesuse probleem pole mitte ainult Ida-Virumaal, nii et põhjuseks ei ole ilmselt vaid keeletasemeküsimused. Praegu tegelikult olemasolevate abipolitseinike arv ei vasta sellele eesmärgile, mis riik on 2015. aastaks seadnud. Kui praegu on 650 abipolitseinikku ja eesmärk on saavutada tuhande inimese kohta üks abipolitseinik, ligikaudse arvestuse järgi oleks see umbes 1300 abipolitseinikku, siis see kindlasti ei ole ainult Ida-Virumaa ega ainult keelelise pädevuse küsimus. Me saime vastuse, et Ida prefekt on näinud probleemi abipolitseinike arvu vähesuses, aga ei ole arvanud, nagu nende arvu suurendamine seisaks kuidagi selle seadussätte taga, mis puudutab keeleoskuse taset.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Andrei Korobeinik!

Andrei Korobeinik

Aitäh! Hea ettekandja! Ma sain aru, et keelekategooriate osas te eelnõu algatajaga komisjonis ühist keelt ei leidnud. Aga kui valitsuse esindaja tunnistab, et pool abipolitseinike koosseisust on puudu, milline on siis reaalne lahendus? Mida tema arvates tuleks kolme aastaga teha, et saavutada see eesmärk – 1300 abipolitseinikku? Kas tutvustati ka mingisugust strateegiat või on see tulevikuteema?

Paul-Eerik Rummo

Ei, selle nurga alt kultuurikomisjon selle teemaga ei tegelnud. Ma arvan, et Riigikogu liikmetel, kes selle nurga alt selle teema vastu huvi tunnevad, on võimalik esitada siseministrile küsimusi infotunnis või arupärimise korras, et selgitada, mismoodi seda riiklikku eesmärki on võimalik saavutada.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Yana Toom

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Minu jaoks oli uudis see, et härra Stalnuhhin pakkus võimalust seda eelnõu muuta ja panna sinna kirja tase B2. Vaadake, tase B2 on see, millega saab Eesti kodakondsuse, see saadakse gümnaasiumi lõpetades, see on kirjas ka meie integratsioonikavas. Ühesõnaga, Eesti riik peab kõikides eluvaldkondades taset B2 igati korralikuks keeleoskuseks. Milles on praegu asi, miks ei olnud komisjon rahul ettepanekuga määrata selleks tasemeks B2? Kas te olete arutanud, mida see tase B2 tähendab, ja kas te olete nõus meid täpsemalt valgustama, mis see tase B2 on ja miks ei saa inimene, kes isegi kumminuia ei kanna, piirduda keeleoskuse tasemega B2?

Paul-Eerik Rummo

Aitäh! Mulle omakorda on üllatuseks, et kuigi selle eelnõu on esitanud Keskerakonna fraktsioon, ei tea selle fraktsiooni liikmed, et selle eelnõu esitaja on komisjonis ja Riigikogu täiskogu ees teinud eelnõu algsest tekstist n-ö hälbiva ettepaneku. See on mõnevõrra kummaline, aga kindlasti ei ole see oluline, sest küsimuse põhisisu on mujal. Kultuurikomisjonis ei arutatud eriti detailselt keeleoskusnõuete sisu ja tähendust. Ma arvan, et seda ei tehtud sellel põhjusel, et kultuurikomisjoni liikmed teavad neid asju enam-vähem une pealt. Nagu me nägime ka härra Stalnuhhini esinemisest siin, temagi tunneb nende keeleoskusnõuete sisu väga hästi. Nii et sellel teemal ei olnud põhjust esitada mingeid küsimusi, kõik asjaosalised on nende asjadega väga hästi kursis. Aga mis puutub sellesse, et keeleoskuse tase B2 näitab küllaltki head keeleoskust, siis see vastab kahtlemata tõele, aga kindlasti ei ole see sobiv tase riigiametniku, eriti veel politseiametniku ülesannete täitmiseks.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Inara Luigas

Aitäh! Austatud eestkõneleja! Demokraatide ühenduse üks liige on ka abipolitseinik. Ta ütles niiviisi, et abipolitseinikul puudub õigus kanda relva, kumminuia, tal puudub õigus kedagi vahistada, küsida isikut tõendavat dokumenti, korraldada isikute läbiotsimist ja ülekuulamist. Sellest võin teha järelduse, et patrullides ja üldse tööl olles tekib abipolitseinikul väga harva põhjust sõna sekka öelda ehk rääkida. Pigem ei ole vajadus mitte rääkimise järele, vaid lihtsalt inimese füüsilise juuresoleku järele. Seega polegi oluline, kas sel inimesel on keeleoskuse tase C1 või B1. Täiesti loogiline on, et abipolitseinikul võiks olla tase B1. Mis te sellest arvate?

Paul-Eerik Rummo

Abipolitseiniku seaduse kohaselt, mille selle teemaga seonduvaid sätteid ma tsiteerisin, on abipolitseinikul teatud olukordades, mis on seaduses ühemõtteliselt kirjeldatud ja mis on võrdlemisi avarad, õigus tegutseda nagu politseiametnik, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, aga ka kõigi seda tegutsemist eeldavate pädevustega. Nii et ei ole võimalik lasta tekkida olukorral, kus riigiametnikul ja tema ülesandeid seaduse alusel täitval inimesel on erinev pädevus. See oleks absurdne.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Tarmo Tamm

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ilmselt on põhiline arusaamatus tekkinud selles küsimuses, kes on politseinik ja kes abipolitseinik. Abipolitseinik on tegelikult vabatahtlik, kes tegeleb korrakaitsega oma vabast ajast ega saa riigilt selle eest isegi palka. Heal juhul saab ta vormiriietuse. Mis selles halba on, kui keegi vabatahtlikult vabast ajast püüab piirkonna turvalisust kasvatada? Kas siis see keeletase B1, mille sisu ma küll hästi ei tea, on nii nõrk, et ei võimalda eesti inimesega vabalt suhelda?

Paul-Eerik Rummo

Kahtlemata on teil õigus, öeldes, et tegemist on vabatahtlikega. Seda küll. Aga neil vabatahtlikel tekivad teatud konkreetsetes olukordades seaduse alusel riigivõimu esindaja volitused. Selles on küsimus. Oluline on minu arust tähele panna ka seda, et nende vabatahtlike vähesus, kes soovivad asuda abipolitseiniku vastutusrikast tööd tegema oma vabal ajal ja selle eest tasu saamata, ei ole ainult Ida-Virumaa probleem, mis muu hulgas tähendab, et see ei saa olla ainult keelelise pädevuse küsimus. Probleemid on ilmselt mujal ja need tuleb lahendada sellest lähtudes, milles need tegelikult seisnevad.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Võib ju vaadata ka nii, et ühelt poolt on meil tegemist keele kaitsmisega ja teiselt poolt inimese kaitsmisega. Tegemist on kindlasti kultuuriküsimusega ja minu arvates peaks selle teemaga tegelema just kultuurikomisjon. Teie olete minu arvates juba kümneid aastaid olnud kultuuritegelaste eliiti kuuluv inimene. Mis teie sisetunne ütleb keeleküsimuse kohta, kas me keeletaseme muutmisega ohustaksime oma keelt? Kuidas te n-ö kultuuriliselt, sisemiselt seda küsimust tunnetate? Miks me selle vastu võitleme?

Paul-Eerik Rummo

See küsimus oli mulle isiklikult, mitte mulle kui komisjonis toimunu edastajale, aga loodan, et lugupeetud juhataja lubab mul hetkeks komisjoni töö tutvustamisest hälbida. Ka isiklikult ma tunnen, et küsimuse all ei ole mitte eesti keele seisundi või riikliku positsiooni nõrgestamine, vaid küsimus on milleski muus. Küsimus on selles, et Ida-Virumaa on maakonnana Eesti Vabariigi osa. Ei ole mõeldav, et seal kehtivad teistsugused seadused kui kuskil mujal ja et seal töötavatele inimestele kehtivad teistsugused kutsenõuded. Ma rõhutan uuesti, et abipolitseinik on küll vabatahtlik ja tegutseb vabatahtlikkuse alusel, aga teatud olukordades on ta riigivõimu esindaja. Eelnõu loogikast lähtudes võib muidugi kujutleda, et soovitakse olukorda, kus ka politseiametniku ehk riigiametniku keeleoskuse nõudeid alandatakse ja lastakse madalamale, kuid see on juba väga suur ja tegelikult natuke teistsugune küsimus.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Urve Palo

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Ma olen pikalt teie esinemist jälginud ja kuulanud. Mulle on jäänud mulje, et teie arvates on perfektne keeleoskus, sh kirjakeeleoskus, kõige olulisem tegur, mis iseloomustab inimese lojaalsust oma riigile. Kuid integratsiooniuuringud seda ei kinnita. On palju muid tegureid peale perfektse keeleoskuse, mis näitavad, kas inimene on riigile lojaalne või mitte. Teil aga tundub see usk olevat. Mis muu põhjus saab siin olla? Miks ei ole te valmis tegema tegelikult väga väikest järeleandmist, et inimesed saaksid vabatahtlikult ja oma vabast ajast korda kaitsta?

Paul-Eerik Rummo

Komisjonis ei puudutanud ükski sõnavõtnu, küsimuse esitaja või vastaja hetkekski lojaalsuse teemat. Teie küsimus oli jällegi osaliselt mulle kui isikule, mitte mulle kui komisjoni töö kirjeldajale. Ma ei ole kunagi arvanud ega väljendanud arusaama, et perfektne keeleoskus on ainus või isegi kõige olulisem lojaalsuse tagaja või tunnus. Kui keegi nii arvab, siis on see äärmiselt lihtsustatud arusaam. Ma ei jaga seda mingil juhul.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Mati Raidma

Suur tänu! Austatud ettekandja! Mul on korrakaitse pärast loomulikult mure. Minu küsimus on täpsustav. Kodanikud saavad anda vabatahtliku panuse korrakaitsesse väga erineval kombel. Näiteks on olemas MTÜ Eesti Naabrivalve. Selliseid võimalusi on veel ja veel. Kas nende kohta käivad ka keeleseaduse reeglid või on olemas võimalus panustada oma kodutänava turvalisusse ka selle abipolitseiniku formaadi kõrvalt, mis täna väga palava debati teema on?

Paul-Eerik Rummo

Otse selle nurga alt see kõne all ei olnud, aga kahtlemata on igal inimesel võimalus panustada oma lähikeskkonna turvalisusesse. Keelenõuete küsimus on praegu seotud, nagu korduvalt on öeldud, sellega, et abipolitseinikul, kelle suhtes need nõuded on rakendatud, on teatud olukordades riigiametniku volitused, ta täidab riigiametniku ülesandeid. Selles on küsimus. Ta on ühelt poolt vabatahtlik, aga teiselt poolt sisaldub tema tegevuses riigi antud luba, et vabatahtlikuna tegutsev inimene saab toimida riigiametniku ülesannetes, riigi esindajana. Selles on küsimus.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin käib pidevalt saali eksitamine. Abipolitseinik ei ole ametnik ega saagi seda olla. Ta on abipolitseinik ja tema kohta on eraldi seadus. Ta lihtsalt ei ole ametnik. Kui rääkida sellest, et ta täidab mõnikord mingit rolli, siis tuleb öelda, et eks me kõik täida elus mitmesuguseid rolle. Kuid samas kehtib isegi nooremametnikule seaduse alusel nõue osata riigikeelt tasemel B1. Küsimus on selline: miks te kogu aeg nimetate abipolitseinikku ametnikuks?

Paul-Eerik Rummo

Ei, ma ei nimeta abipolitseinikku ametnikuks. Ma nimetan abipolitseiniku seaduse § 2, § 3 ja kaudselt abipolitseinikule esitatavaid nõudeid kirjeldava § 4 alusel abipolitseinikku isikuks, kellel nende paragrahvide alusel on volitus täita riigiametniku, politseiametniku ülesandeid. See on veidi skolastiline küsimus, kas ta nendel hetkedel, kui ta täidab neid ametniku ülesandeid ja tal on need volitused, kogu oma olemusega muutubki ametnikuks või mitte. Minu isiklik vastus on pigem järgmine. See ei ole nüüd jällegi mitte komisjoni seisukoht, aga tuletan meelde, et umbes sama küsimuse esitas teile kolleeg Klaas: miks te eelnõu ise ei koostanud? Siis oleks olemas selge juriidiline arusaam, oleks selge, mis on teie pakutav lahendus olukorrale, mis teie arvates on ebarahuldav. Te soovite teha valitsusele ettepanekut, et valitsus algataks seadusmuudatuse abipolitseinike keelenõuete alandamiseks. Milline peaks see mehhanism olema, see siit eelnõust ei selgu. Samas jääb teie esinemisest üsna ühemõtteline mulje, et te teate, missugune see seadusandlik, legislatiivne, juriidiline mehhanism peaks olema.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Palun seletage veel üle, kuidas see seadus teie meelest ohustab Eesti inimeste turvalisust või eesti keelt!

Paul-Eerik Rummo

Ma ei olegi kordagi väitnud, nagu see seadus ohustaks Eesti inimeste turvalisust või eesti keelt. Ma olen väitnud, et abipolitseiniku seaduse alusel on abipolitseinikul seaduses kirjeldatud juhtudel riigiametniku, politseiametniku volitused. Selles on küsimus. Ei komisjonis ega praegu siin saalis toimunud debati tulemusel ei ole saanud selgeks, mismoodi on võimalik muuta abipolitseiniku keelelist pädevust sellisel viisil, et ei kaoks ära tema õigused ja võimalused täita riigiametniku ülesandeid. Selleks tuleks tõenäoliselt põhjalikult, algusest peale muuta kogu abipolitseiniku institutsiooni ja seda sätestavat seadust. See tähendaks minu arusaamist mööda – vabandust, ma räägin jälle enda nimel, komisjonis nende küsimustega nii sügavale ei mindud – inimestelt vabatahtlikult korrakaitses osalemise võimaluste äravõtmist või nende piiramist.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Deniss Boroditš

Hea komisjoni ettekandja! Ma siiralt usun, et arutelu teie komisjonis oli väga sügav, tõsine ja debatirohke. Kui me vaatame selle eelnõu sisu ja pakutud lahendust, siis millest me räägime? Me räägime julgeoleku tagamisest, mis on riigi üks põhifunktsioone. Ida-Virumaal on sellega probleeme. Sellest räägib kas või see, et seal on väga palju täitmata abipolitseinikukohti. Järelikult on võimekus madalam, kui peaks olema. Kindlasti vähendab see ka riiklikku julgeolekut selles piirkonnas. Aga kui enamus komisjoni liikmetest arvas, et pakutud lahendus ei ole õige, milline oli siis nende arvates olukorra lahendus? Või komisjon tõesti ei kaalunudki alternatiivseid variante?

Paul-Eerik Rummo

Komisjon lähtus sellest, et abipolitseinike keelenõuete alandamine, ükspuha millist seadusandlikku mehhanismi selleks kasutada, kas n-ö tellida eelnõu valitsuselt, algatada see eelnõu Riigikogus või käituda mingil kolmandal viisil, ei lahenda abipolitseinike vähesuse probleemi, kuid samal ajal tekitab see õiguslikku segadust ja – selle lisan jälle enda nimel – vähendab hea tahtega inimeste võimalusi vabatahtlikult korrakaitsesse panustada.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu, hea ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Me asume läbirääkimiste juurde. Keskerakonna fraktsiooni esindaja, kes tuleb kõnetooli, on Mihhail Stalnuhhin. Kaheksa minutit.

Mihhail Stalnuhhin

Lugupeetud kolleegid! Ma selgitan teile, miks ma tegin komisjonis kompromissettepaneku saata see eelnõu saali sellisel kujul, et tase B1 oleks muudetud tasemeks B2. Mingil hetkel mulle tundus, et kultuurikomisjonis oli nagu tekkinud mingi reaalne huvi asjaga tegelda. Fraktsiooni esindajana on mul sellise ettepaneku tegemise õigus, sest nõupidamisteks sellisel juhul aega ei ole. Kogu küsimus oli selles, et tuli saavutada mingi konsensus, mingi võimalus läbi rääkida.
Me kõik oleme poliitikud ja nii või teisiti patused. Minu kõige suurem patt poliitikuna, ma arvan nii, seisneb selles, et 2004. aastal toetasin ma seaduseelnõu, millega eraldati kohalikud omavalitsused ja Riigikogu. Kuni selle ajani toimus Riigikogus konstruktiivne debatt. Oli võimalik läbi rääkida kõikide fraktsioonide esindajatega, sest kõik siin saalis istujad olid mingi volikogu liikmed. Kui te arvate, et see ei puutu asjasse, siis puutub küll. Kõik olid teadlikud sellest, kuidas elu Eestis käib. Aga tänane debatt on näidanud, et seda ettekujutust enam ei ole.
Ma räägin teile, et päästjal on vaja vallata keelt tasemel B1, õpetaja ja õppejõud nii koolis kui ka ülikoolis peab oskama keelt tasemel B1 (kui ta ei õpeta eesti keelt) ja ka nooremametnik peab rääkima eesti keelt tasemel B1, aga abipolitseinikule on kehtestatud nõue osata eesti keelt tasemel C1, kusjuures ta ei ole isegi ametnik. Meil on võimalik alustada vähemalt mingit konstruktiivset debatti. Jah, ma oleksin võinud selle seaduseelnõu ette valmistada, aga eesmärk oli teine – teiega rääkida. Täna ei ole teil ju vaja vastu hääletada, on vaja, et mõni teist hääletaks lihtsalt poolt ja me liiguksime edasi. On olemas konkreetne probleem ja on võimalik seda lahendada. See ei maksa riigile mitte midagi, aga korrakaitsele annab väga palju juurde. Miks mitte? Seda takistab ainult puhas poliitiline jonn.
Vanasti sõltus Riigikogu liige oma valijast. Ma oleksin tahtnud näha, kuidas siin saalis oleks sellisel juhul võetud vastu otsus kirsturaha ära jätta, kui kõik selle poolt hääletajad oleksid pidanud minema oma valla või linna volikokku ja suhtlema nende inimestega, kes neid sinna valisid, ja kus neile oleks esitatud ebamugavaid küsimusi.
Ma ei ole ammu siin Riigikogus olnud, saage aru, kolleegid. Ma veel mäletan seda, kuidas need läbirääkimised tollal toimusid. Mul läks läbi 14 seaduseelnõu, kuigi ma olin opositsioonis. Seda tänu sellele, et tollane koalitsioon, kus olid Isamaaliit ja seesama Reformierakond, arvas, et parem midagi Eesti rahva heaks ära teha kui Keskerakonnale sisse keerata.
Praegu on tegemist olukorraga, kus seda püha lehma võiks natuke lüpsta, aga ei leita kuidagi mingit viisakat võimalust. Sellepärast, hoolimata sellest, et üks Riigikogu liige ei armasta kuulata minu lugusid, jutustan ma teile veel ühe loo. Kui ei meeldi, võib mitte kuulata. See ei räägi tänapäeva Eestist, vaid Vana-Kreekast umbes 2500 aastat tagasi. Siis sõdisid kreeklased teatavasti pärslastega. Te olete kõik kindlasti kuulnud Maratoni lahingust, ka mõnest teisest. Üks lahing toimus Plataia linna lähistel, kus umbes 70 000 kreeklast võitsid lahingus 300 000 pärslast. Kreeklased olid väga usklikud. Neile ennustas Delfi oraakel, et võit saab tulla ainult Atika territooriumil. Aga probleem oli selles, et sõjaväed olid teisel territooriumil, Plataia maa peal. Selleks et kõik oleksid rahul, sh jumalad, nihutati mõni päev enne lahingut piiri, õigemini, piir võeti maha ja Plataia territoorium muutus Atika territooriumiks.
Meil on praegu enam-vähem sama lugu. Te saate ju kõik suurepäraselt aru, et praktikas abipolitseinikul taset C1 vaja ei ole. Minu suurim unistus keelevaldkonnas oleks korraldada teile C1 keeletaseme eksam ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Te ju ei nõustu sellega nagunii. Aga huvitav oleks seda vaadata. Praegu, arvestades seda, mis siin kõlanud on, arvestades seda, et abipolitseinikud ei ole ametnikud, arvestades kõiki neid põhjendusi, mis siin kõlanud on, jääb mul üle teie poole pöörduda järgmiselt: lõpetame sõja, alustame normaalset debatti ja normaalseid läbirääkimisi, kui see muidugi võimalik on. Kui ei ole, siis ei ole. Igal juhul kutsun teid üles mitte vastu hääletama ja isegi koalitsioonil soovitan mõne poolthääle anda. Räägime edasi. Kui inimesed räägivad, siis ei ole neil aega kakelda. Muuseas, nad saavad mõlemad ka targemaks. Meil see komme kahjuks puudub. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Kas on veel läbirääkimissoove? Soove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kuna eelnõu vajab otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli. Enne seda kutsun inimesed saali.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. Head kolleegid, kas te kuulete? Ma igaks juhuks kordan stenogrammi jaoks, et kohal on 75 Riigikogu liiget ja puudub 26. Me saame hääletuse läbi viia. Kui ma seda eelmine kord ütlesin, siis 26 kõlas läbi mikrofoni normaalselt, 75 küll mitte. Palun, Aivar Riisalu!

Aivar Riisalu

Kuna tegemist on väga olulise hääletusega, siis ma siiski palun, et tehniliselt oleks kõik korras ja me saaksime teada, kui palju rahvasaadikuid saalis on! Praegu kõlas see umbes nii: 20, õõõõ, 20. See ei sobi mulle.

Aseesimees Laine Randjärv

Selge, proovime uuesti: kohal on 75 Riigikogu liiget, puudub 26. Läheme edasi.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Võtame üheminutilise vaheaja. Jätkame kell 11.35. Senikaua vaatab tehniline abi asja igaks juhuks üle, et pärast ei oleks vaja hääletust katkestada.
Lugupeetud kolleegid, läheme uuele katsele. Kohaloleku kontrolli me praegu rohkem ei tee ja asume kohe hääletusprotseduuri juurde.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 251. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 34 ja vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole.
Otsuse eelnõu ei leidnud toetust.


2. 11:38 Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu (260 OE) esimene lugemine

Aseesimees Laine Randjärv

Asume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase ja Deniss Boroditši esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rainer Vakra!

Rainer Vakra

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel ja suur au tutvustada teile eelnõu 260, mis näeb ette lisada riiklikusse immuniseerimiskavasse suhtelises vaesuses elavate laste vaktsineerimine puukentsefaliidi vastu.
Miks me selle eelnõuga välja tulime? Põhjus on hästi lihtne. Mõningad omavalitsused, sh Nõmme Linnaosa Valitsus, on aegade jooksul oma elanikke vaktsineerinud. Meie poole pöördusid mitmed lastevanemad, kes olid ohtudest teadlikud, aga neil puudusid vaktsineerimiseks finantsilised võimalused.
2011. aastal registreeriti Eestis rekordiliselt palju puukentsefaliidi haigusjuhte, nimelt 24% rohkem kui 2010. aastal, ja borrelioosi 34% enam kui 2010. aastal. Puukentsefaliiti haigestus 250 inimest ja borrelioosi 2303 inimest. Kui vaadata neid arve, siis on näha, et võrreldes eelmise aasta sama ajaga puukborrelioosi registreeritud juhud küll veidi vähenesid, kuid samas puukentsefaliiti haigestumine mitu korda suurenes. Terviseameti andmetel kuuluvad riskirühmadesse puukentsefaliidi ohuala piirkondades elavad püsielanikud, eriti lapsed, kuna nad on aktiivsema eluviisiga ning viibivad tihti looduses. Ka enne maale või laagrisse sõitmist peaksid vanemad laskma oma lapsi vaktsineerida. Sellega soovitatakse algust teha juba esimesest eluaastast.
Kui vaadata Eesti kaarti, siis on näha, et enim on puukentsefaliiti nakatunud inimesi Saaremaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal, kuid laiemalt võib ohupiirkonnaks nimetada tervet Eestit. Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, millest kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas üheksa kuud kuni aasta hiljem. Üks vaktsiin maksab täiskasvanule keskmiselt 23–30 eurot ja lapsele 20–23 eurot. Just süsti kõrge hind on põhjus, miks paljudele Eesti perekondadele jääb puukentsefaliidivaktsiin kättesaamatuks.
Lasteombudsman on Statistikaameti andmete põhjal koostanud ülevaate, millest selgub, et laste olukord Eestis on viimastel aastatel halvenenud ning peaaegu iga viies laps elab vaesuses. Seejuures on laste olukord keskmise vaesuse tasemega inimeste omaga võrreldes keerulisem ning see on viimastel aastatel veelgi halvenenud. 2010. aastal elas 19,5% lastest suhtelises vaesuses.
Käesoleva otsuse jõustumise korral tagab riik puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise just neile lastele, kes elavad suhtelises vaesuses ehk kelle peres jääb keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta alla suhtelise vaesuspiiri. Hinnanguliselt elab Eestis suhtelises vaesuses 48 000 last.
Võttes aluseks, et puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise üks süst läheb lapsele maksma 23 eurot ning aasta jooksul tuleb teha kolm süsti, suurendab see otsus riigieelarvelisi kulutusi 3,3 miljoni euro ulatuses. Ma sain ka komisjonis korduvalt vastata, et on täiesti kindel, et isegi kui riik vaktsineerimise hüvitab, siis kõik lapsed ei pruugi end vaktsineerida lasta. See tähendab, et tegelik riigi kulu on mitu korda väiksem. Eelnevast tulenevalt on oluline, et riik tegutseks süsteemselt ja koordineeritult, suunates ressursse vaesuses elavate laste ja perede abistamiseks.
Kui heita pilk Sotsiaalministeeriumist tulnud kirjale, siis kõigepealt on mul hea meel tõdeda, et nad ideed toetasid. Kuid miinuspoolele tuleb siin kanda kaks olulist põhimõtet. Kuuest lõigust esimesed neli põhjendavad, miks seda head ideed rakendada ei saa. Viimases, kuuendas lõigus küll tunnustatakse eelnõus esitatud mõtet, kuid öeldakse, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse kohaselt võib nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet rahastada valla- või linnaeelarvest. Ehk lühidalt öeldes ütleb Sotsiaalministeerium, et mõte on hea, selle teostamine sisuliselt võimalik, aga seda tuleks teha omavalitsuste eelarvest.
Teine oluline miinus selles kirjas on selline, mis kahjuks kipub alati olema opositsiooni eelnõude kohta esitatud arvamustes: väga pikalt räägitakse, miks ei saa ettepanekut teoks teha, arvamuse lõpus ka kirjutatakse, et idee on hea, aga harva pakutakse mingit sisulist lahendust, kuidas seda oleks võimalik teha. Sotsiaalministeerium võtab asja kokku nii: "Kokkuvõttes nõustume teiega, et puukentsefaliidivastase vaktsineerimise kompenseerimine looks eeldused, et rohkem majanduslikult vähekindlustatud peredest pärit lapsi saaksid vaktsineeritud, kuid seda ei ole võimalik korraldada sel viisil, riikliku immuniseerimiskava kaudu, kuna see ei ole kooskõlas immuniseerimiskava eesmärgi, põhimõtete ega praktilise korraldusega. Hetkel ei ole samuti puukentsefaliidivastase vaktsineerimise lülitamine riiklikusse immuniseerimiskavasse esmane prioriteet." Samas on hea meel tõdeda, et näiteks Terviseameti peadirektor Tiiu Aro on oma artiklites öelnud, et see on väga hea ettepanek, mida nad on ka varem Sotsiaalministeeriumile teinud. Ta toetab seda ettepanekut ka praegu.
Komisjonis sai lõppkokkuvõttes määravaks see, et viidati oodatavale lapsetoetuse tõusule. Ma küsisin riigieelarve läbirääkimistel austatud rahandusministrilt, kas vastab tõele, et tegelikult kümnest lapsest kaheksal toetus ei tõuse. Arvuliselt tähendab see seda, et praegu on Eestis 259 097 last, aga koalitsioonierakondade kokkuleppe kohaselt mõjutab lapsetoetuse tõus 50 000 – 60 000 last. See tähendab, et kümnest lapsest kaheksa toetuse tõusu tegelikult ei tunnetagi ja nende pered seda ei näe. Minu jaoks ei ole see piisav argument, et see eelnõu kõrvale visata ja öelda, et need küsimused lahendatakse lapsetoetuse tõusuga. Aitäh teile!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Igaks juhuks tuletan jällegi meelde, et ka selle päevakorrapunkti arutelul on igal Riigikogu liikmel mõlemale ettekandjale võimalik esitada üks küsimus. Palun, Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on tõesti asjakohase ja väga vajaliku eelnõuga, sest kelle tervise eest siis ikka hoolitseda kui mitte laste tervise eest. Kui eelnõu ette valmistati, siis rahvasaadikud ei suutnud konkreetselt pakkuda, kust seda raha võtta. Kas nüüd on see võimalus olemas ja kas me oleme oma ettepaneku teinud?

Rainer Vakra

Aitäh, austatud küsija! Kui me vaatame demokraatide ühenduse eelmisel nädalal tehtud riigieelarve parandusettepanekuid, siis seal on see rahastamisallikas ette nähtud. Nii et võib öelda, et eelnõu esitajad Kalle Laanet, Lembit Kaljuvee, Inara Luigas, Deniss Boroditš ja Rainer Vakra on näinud ette ka rahalised võimalused selle küsimuse lahendamiseks.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Palun, Inara Luigas!

Inara Luigas

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid oma kõnes, et Sotsiaalministeerium ei ole eitaval seisukohal ja pigem toetab seda eelnõu. Ilmselt on tulevikus hea sel teemal ka koostööd teha. Sinu etteloetud faktidest selgus, et Eestis elab suhtelises vaesuses 48 000 last. Komisjonis arvati, et kuna lapsetoetus tõuseb, siis sealt kaetakse ka süstide tegemise kulu. Ometi teame, et kõige parem viis lapsi toetada on see, kui raha ei tule mitte nende koju kätte, vaid see, kui riik toetab vaktsineerimist, maksab kinni koolitoitu jne. Mis sa arvad, kas on hea selline suhtumine, et riik tuleb tasuta süstimisega nendele lastele appi?

Rainer Vakra

Aitäh, austatud küsija! Küsimus on ju selles, mida me oma riigilt ootame. Kas me ootame seda, et riik seisaks kõige nõrgemate eest, nende laste eest, kes tõepoolest abi vajavad? See lootus, et nende vähekindlustatud laste vanemad, kelle laste toetus tõuseb (ma kordan veel, et see puudutab kümnest lapsest ainult kaht), selle raha kohe kulutavad vaktsineerimise jaoks, on minu meelest vähetõenäoline, kui mitte öelda täiesti ebatõenäoline. Komisjonis oli juttu Sotsiaalministeeriumi vastusest, et see kulu tuleks lükata omavalitsuse kanda. Kui vaadata kas või Tallinna ja lähivaldasid, siis on näha, et olukord on ebaühtlane: mõni omavalitsus toetab, mõni mitte, kohati vaktsineeritakse gripi vastu, kohati puukentsefaliidi vastu. Seetõttu on selle eelnõu üks oluline eesmärk ka riigis laste vaktsineerimisel korra ja süsteemi loomine, et ei oleks nii, et mõnel tänaval elavad ühel pool lapsed, kelle perele on appi tuldud, tänava teisel pool aga öeldakse, et kahjuks vallal või linnal selleks ressursse ei ole.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Maret Maripuu!

Maret Maripuu

Aitäh! Nagu sa, hea ettekandja, ütlesid, on immuniseerimiskava eesmärk ka korra loomine. Immuniseerimiskava koostamisse annavad oma sisendi ka eksperdid. Nemad on hinnanud, et Eestis on praegu kõige prioriteetsem tagada kõigi vastsündinute vaktsineerimine rotaviirusnakkuse vastu ning riskirühmade vaktsineerimine pneumokokknakkuse vastu. Kas ma saan õigesti aru, et teie ei pea ekspertide hinnanguid adekvaatseks ja tõstate puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise nendest prioriteetidest kõrgemale?

Rainer Vakra

Aitäh! Nii-öelda klassikaline argument selle ettepaneku vastu, mida oleme siin saalis ka varem kuulnud, on see, et immuniseerimiskava kaudu ei ole seda võimalik teha. Spetsialistid on seda võimalust arutanud ja ma võin öelda, et Sotsiaalministeeriumi vastuses on öeldud konkreetselt välja, et nad ei näe probleemi selles, kui see vaktsineerimine sinna kavasse lisada. Lisaks kõigele on eelmainitud komisjon teinud ettepaneku lisada see vaktsiin soodusravimite nimekirja. Nad vihjavad sellele, et Eesti Haigekassa reaktsioon sellele ettepanekule ei olnud positiivne. Mina loen siit väga selgelt välja, et eksperdid iseenesest tunnistavad, et küsimus on tõsine, ja üritavad lahendust leida. Aga küsimus ei tohiks piirduda ainult sellega, kas see lahendus saab tulla vaid immuniseerimiskava kaudu. Ma eelnõu tutvustades ütlesin, et mul on kahju, et pahatihti on ministeeriumide arvamused sellised, et need on kuuelõigulised, kusjuures viimane lõik kiidab ideed, esimesed neli või viis lõiku räägivad, miks ettepanekut ei saa ellu viia, aga mitte kunagi ei öelda seal, et, sõbrad, see on hea idee ja ministeerium pakub, et kui seda ei saa ühtemoodi teha, siis võib teha teistmoodi. Selle ettepaneku kohta oleks võinud ministeerium ju öelda, et kui seda ei saa immuniseerimiskava kaudu teha, siis võiks seda teha haigekassa kaudu või mingit muud moodi. Selle pärast, et diskussiooni ei tekitata, kuigi öeldakse, et mõte on hea, on mul kõige rohkem kahju. Selline käitumine jääb mulle arusaamatuks.

Aseesimees Laine Randjärv

Deniss Boroditš, palun!

Deniss Boroditš

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et te tundsite, et see ettepanek on hea, ning ka komisjoni liikmed toetasid seda ettepanekut. Miks hääletamisel komisjoni liikmed ikka hääletasid selle ettepaneku maha? Kas võib-olla oli esitaja vale?

Rainer Vakra

Aitäh, hea küsija! Ma kindlasti ei öelnud, et kõik komisjoni liikmed aplodeerisid ja kiitsid seda ideed. Pigem öeldi samamoodi nagu ministeeriumi arvamuses, et mõte on küll väga hea, aga on ka mitmeid põhjendusi, miks selle ettepaneku vastu hääletada. Eks komisjoni ettekandja kindlasti tutvustab lähemalt, miks lõppkokkuvõttes jäi peale arvamus, et Eesti riigil ei oleks seda vaja ja Eesti lapsi, kes elavad vaesuses, ei peaks puukentsefaliidi vastu vaktsineerima. See jääb kindlasti nende südametunnistusele. Aga oli näha, et nii nagu ministeerium, samamoodi ka komisjoni liikmed hinges ja südames paljuski tegelikult seda mõtet ja ideed toetavad, aga jäi puudu konstruktiivsusest ehk ideest, kuidas seda probleemi lahendada. Diskussiooni käigus kiputi ikka jääma nende punktide juurde, miks ei ole seda võimalik teha, ja vähem arutati seda, kuidas me seda üheskoos teha saaksime.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma leian, et teie ettepanek on igati tänuväärt. Kui alustada suhtelises vaesuses elavatest lastest, siis minu arust on see valitsuse loogikaga igati kooskõlas, see on ju n-ö vajaduspõhine ettepanek. Kas te olete mõelnud ka sellele, et tulevikus võiksid kõik lapsed saada puukentsefaliidi vastu vaktsineeritud?

Rainer Vakra

Aitäh, austatud küsija! Kui eelnõu esitajad selle eelnõu siia tõid, siis meie kindel mõte ja idee oli see, et me räägime just suhtelises vaesuses elavatest lastest. Selle üle, mis puudutab tulevikku, võime diskuteerida, aga selle eelnõu raames jääme kindlalt vajaduspõhise lähenemisviisi juurde.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Maret Maripuu

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase ja Deniss Boroditši algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 260 oma istungil 22. oktoobril. Istungile olid kutsutud algataja esindaja Rainer Vakra ja Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai. Eelnõu tutvustas komisjonile algatajate esindaja Rainer Vakra. Peale seda sai sõna Sotsiaalministeeriumi esindaja Martin Kadai, kes märkis, et ministeerium on vastanud eelnõu algatajatele samas küsimuses kirjalikult. Ministeerium ei toetanud seda ettepanekut kahel põhjusel. Sotsiaalministri määrusega 1. juulist 2011 kehtestatud immuniseerimiskava eesmärk on laiem kui ainult vaktsineerimise rahastamine. Selle kava eesmärk on muuta nakkushaiguste epidemioloogiat. Selleks tagatakse, et sihtrühm on vaktsineeritud, ning tegeldakse ka hõlmatuse seire ja järelevalvega. Immuniseerimiskava muutmisel ja täiendamisel lähtutakse peamiselt vaktsiinvälditava haiguse epidemioloogilistest ja kliinilistest kriteeriumidest. Samuti hinnatakse kulutõhusust ja riigieelarve võimalusi. Martin Kadai rõhutas, et immuniseerimiskava on ühetaoline ning selle kohaselt on kõikidel ettenähtud vanuserühmadel õigus vaktsineerimisele ja võimalus selleks. Martin Kadai ei pidanud õigeks algatajate ettepanekut, et immuniseerimiskava võiks tulevikus rakendada kitsendavalt, pidades silmas inimeste sotsiaal-majanduslikku seisu. Sellist kitsendust on praktikas väga raske rakendada ning see ei taga immuniseerimiskava eesmärki – oluliselt piirata vaktsiinvälditavate nakkushaiguste esinemise sagedust ja levikut.
2011. aastal haigestus Eestis puukentsefaliiti 250 inimest, neist 32 olid lapsed vanuses 0–19. Algatajate ettepaneku järgi väldiksime me hinnanguliselt kuus kuni seitse puukentsefaliidi haigusjuhtu aastas. Ministeeriumi esindaja nõustus, et puukidega levivate haigusjuhtude arv on Eestis suur. Samas märkis ta, et tuleb tähelepanu pöörata sellele, et suur osakaal on just puukborrelioosil, mida ei saa vaktsineerimisega vältida. 2011. aastal oli kokku 2303 puukborrelioosi haigusjuhtu. Tuleb möönda, et puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine ei lahenda Eestis puukidega levivate haiguste probleemi. Seega on üha olulisem suurendada inimeste teadlikkust sellest, kuidas vältida puugihammustusi. Puugiohtlikus kohas viibides tuleb kasutada putukatõrjevahendeid ning hiljem kontrollida, ega oma või laste kehal ning riietel ei ole puuke. Need on lihtsad ja tõhusad meetmed, mida igaüks saab puugihammustuse vältimiseks ning võimaliku haiguse ärahoidmiseks võtta.
Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise riiklik korraldamine on olnud arutelul ka Sotsiaalministeeriumi immuniseerimise alal nõustavas eksperdikomisjonis. Komisjoni kuuluvad lisaks immuniseerimisega seotud ametkondade esindajatele erialaühenduste esindajad, sh nakkushaiguste arstid, perearstid, lastearstid jt. Eksperdikomisjon leidis, et kuna puukentsefaliiti võivad haigestuda lapsed sõltumata vanusest, eeldaks vaktsineerimise lülitamine riiklikusse immuniseerimiskavasse vaktsineerimise võimaluse loomist kõigile lastele vanuses 1–18 eluaastat. Sellisel otsusel on märkimisväärne mõju riigieelarvele. Samuti on puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine immuniseerimiskavapõhiselt väga keerukas protsess, sest see eeldab korduvvaktsineerimisi. Eksperdikomisjon soovitas tellida uuringu, kus hinnatakse täpsemalt puukentsefaliidi kliinilisi ja epidemioloogilisi kriteeriume ning vaktsineerimise kulutõhusust Eestis. Praegu on ekspertide hinnangul Eestis kõige prioriteetsem tagada kõigi vastsündinute rotaviirusnakkuse vastu vaktsineerimine ning kõigi riskirühma kuuluvate laste pneumokokknakkuse vastu vaktsineerimine. Samuti peavad eksperdid prioriteediks suurendada inimese papilloomiviiruse vastu vaktsineerimise hõlmatust. Sotsiaalministeerium on võtnud eesmärgiks viia rotaviirusnakkuse vastu vaktsineerimine immuniseerimiskavasse 2014. aastal. Samal ajal otsitakse lahendusi riskirühma kuuluvate laste vaktsineerimiseks pneumokokknakkuse vastu ning kaalutakse HPV-nakkuse vaktsiinide lülitamist soodusravimite nimekirja. Algatajate esindaja rõhutas, et ministeerium on oma vastuses öelnud, et see on hea idee, aga seda ei saa teha immuniseerimiskava kaudu, ja tegi ettepaneku, et me võiksime arutada, kuidas seda teha. Sellele vastas ministeeriumi esindaja, et seda võiksid vajaduspõhiselt finantseerida kohalikud omavalitsused. Mitmed omavalitsused ongi seda teinud. Komisjonis toodi välja ka see, et head ideed nõuavad ressursse. Küsiti, kas peaks immuniseerimiskava prioriteedid üle vaatama. Algatajate esindaja ütles selle peale, et kui ettepanekuga välja tuldi, siis paljud arstid seda toetasid ja nemad peavad seda prioriteediks.
Kokku võtan komisjoni arutluse meie ainukese arsti sõnadega, kes ütles, et teatud teenused peavad olema võrdselt kättesaadavad, et idee on küll õige, aga ta ei toeta selle immuniseerimiskava kaudu elluviimist. Komisjon, olles kuulanud ära erinevad arvamused, jõudis järgmistele otsustele: saata eelnõu täna Riigikogu täiskogu istungile ja teha ettepanek eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada (poolt oli 5 ja vastu 2 komisjoni liiget). Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Viktor Vassiljev

Proua juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Maret Maripuu tsiteeris mind peaaegu kui elavat klassikut. Ma sain aru, et mina vist olengi see sotsiaalkomisjoni tohtrist liige.
Pean vajalikuks natuke selgitada, milles vaktsineerimise ja immuniseerimise mõte üldse seisneb. Vaadake, asi on selles, et immuniseerimiskavas on kirjas need haigused, mis levivad inimeselt inimesele ja on sootsiumile, ühiskonnale ohtlikud. Need on tuberkuloos, leetrid, sarlakid, lastenakkused jms. Uuena lisatakse siia rotaviirus. Aga mis puudutab puukentsefaliiti, siis see ei levi inimeselt inimesele ega ole inimkonnale ohtlik. See on n-ö igaühe oma asi: kui mind hammustab puuk, siis ma saan entsefaliidi või borrelioosi, suren ära või saan terveks, aga ma ei anna seda haigust kellelegi teisele edasi. Selles mõttes on tohutu suur vahe immuniseerimiskavas olevate haiguste ja nende haiguste vahel, mis on sealt välja jäänud. Mina küll arvan, et ei ole päris õige seda asja immuniseerimiskava kaudu ajada.
Aga probleemi asetus on selline, et väga raske on sellele ettepanekule vastu hääletada. Ma ei tea, kuidas koalitsioon saab punast nuppu litsuda ja näidata, et nemad on lapsukeste tervise eest hoolitsemise vastu, nad ei taha kaitsta lapsi, eriti veel vaeseid lapsi. See on niivõrd inetu. Aga ilmselt litsuvad nad punast nuppu. Selles mõttes on demokraadid välja mõelnud väga nutika ja hea eelnõu, seda küll. Aga nad on löönud teatud määral ka naelapea pihta. Nad küll murravad kadestamisväärse energiaga valest uksest sisse, aga tegelikult peaks andma Vabariigi Valitsusele ülesande, et mõelgu välja, kuidas saaks vaesuses elavatele lastele ühte, teist või kolmandat asja kättesaadavaks teha, sest tegelikult suur osa Eesti elanikest elab vaesuses, eriti kui võrrelda neid Hollandi elanikega. Peaks tasuta jagama lastele ka vitamiine, pensionäridele leiba ja piima ning mida kõike veel. Kõike võiks tasuta anda, sest näiteks pension ja Eesti miinimumpalk on sellised, et ega neid ei saagi üldse rahaks pidada. Inimesed vajavadki, et neile antaks natuuras kätte see, mida nad söövad ja tarbivad, sest selle raha eest suurt midagi ei saa.
Nii et siin sattusid noored demokraatidest kolleegid täitsa naelapea pihta. Inimestele tuleb kindlustada selline sissetulek, et nad võiksid endale lubada vaktsineerimist, puugitõrjet, kui on vaja, korralikku sööki, lastele korralikku haridust. Inimeste elu peaks olema kvaliteetne ja nauditav. Vabariigi Valitsusel ei ole praegu sellist programmi, mis tõstaks meie majanduse sellisele tasemele, et inimesed suudaksid lahendada oma probleeme ilma selleta, et nad peaksid kätt väristama kas Haabersti Linnaosa Valitsuse sotsiaalosakonnas või käima varrukast sikutamas Rainer Vakrat, et okei, olid hea mees, kinkisid sokke, aga need on juba auklikud, tahaks nüüd puugisüsti ka saada. Me tahaksime kõik sellel maal elada inimväärset elu. Selleks on meile vaja inimväärset valitsust. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Kas on veel läbirääkimissoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Me läheme eelnõu lõpphääletuse juurde. Selleks peame tegema kohaloleku kontrolli. Me valmistume kohaloleku kontrolliks.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 65 Riigikogu liiget, puudub 36.
Panen hääletusele Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase ja Deniss Boroditši esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 260. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 29 Riigikogu liiget ja vastu 33, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Eelnõu on tagasi lükatud.


3. 12:09 Sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu (245 SE) esimene lugemine

Aseesimees Laine Randjärv

Asume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase, Rainer Vakra ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 222 täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnetooli Riigikogu liikme Deniss Boroditši!

Deniss Boroditš

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu väljatöötamise tingis viimasel ajal väga aktuaalne teema ehk vajadus soodustada võimalusi elamuid renoveerida ja soojustada juhul, kui osa ühistuliikmeid on toimetulekuraskustes, ning vähendada nii tulevikus kulutusi toimetulekutoetuste maksmiseks. Sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu eesmärk on võimaldada toimetulekutoetuse saajal arvestada eluruumikulude hulka ka neid kulutusi, mis on seotud elamu renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud kohustustega. Kehtiva seaduse kohaselt korteriühistute liikmed selliseid kohustusi eluruumikulude hulka arvestada ei saa. Eluruumi üürimise korral on aga eluruumi omanikul võimalik võetud kohustuse katmiseks tehtavad kulud kajastada eluruumi üüri suuruses ning siis peab kehtiv seadus selliseid kulusid toimetulekutoetuse määramisel eluruumikulude hulka kuuluvaks. Seega, täiendamisele kuuluva paragrahvi kehtiv sõnastus lubab sotsiaalselt põhjendatud normi ulatuses võtta toimetulekutoetuse maksmisel alaliste eluruumikuludena arvesse muu hulgas tegeliku korteriüüri või hooldustasu ning kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia ja kütuse maksumuse. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et alaliste eluruumikulude põhjendatud piirmäära, nagu me teame, kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Sotsiaalhoolekande seadus käsitleb samadel alustel õigust toimetulekutoetustele sõltumata eluruumi kasutamise viisist. Õigus riigi abile toimetulekuraskustesse sattumise korral on nii eluruumi üürijatel kui ka omanikel. Praegu see nii ei ole.
Eelnõus toodud sätte lisamine § 222 lõikesse 6 looks võimaluse lugeda kasutatava eluruumi kuluks ka need kulud, mis, nagu ma ütlesin, on seotud eluruumi renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud laenudega, sõltumata sellest, kas tegu on üüripinna või taotleja omandisse kuuluva eluruumiga. See tähendaks, et seadus kohtleks toimetulekuraskustes olevaid leibkondi samadel alustel. Põhjendatud piirmäära, nagu ma ütlesin, kehtestaks iga volikogu ise. Ühtlasi arvan, et see seadusmuudatus vähendab tulevikus kulutusi toimetulekutoetustele, sest see parandab korteriühistute võimalusi alustada renoveerimis- ja soojustustöid ning aitab võetud kohustusi täita siis, kui korteriühistu liikmeks olev leibkond satub raskustesse.
Ma arvan, et kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis on korteriühistute liikmetel tulevikus kergem otsustada hoonete renoveerimise ja soojustamise kasuks ka siis, kui mõned ühistuliikmed on toimetulekuraskustes. Eluruumide kasutamisel oleks riigi abi puudusekannatajatele kättesaadav sõltumata sellest, kas nad üürivad eluruumi või on selle omanikud. Väheneksid kodukulud nii nendel leibkondadel, kellel on toimetulekuraskused, kui ka ülejäänud ühistuliikmetel.
Kui rääkida seaduse rakendamisega seotud kulutustest ja seadusest oodatavatest tuludest, siis ühelt poolt puudub Eestis ülevaade, kui suur osa toimetulekuraskustes leibkondadest on võtnud seoses eluruumide renoveerimise ja soojustamisega kohustusi. Samuti on võimatu hinnata, milline on leibkondade hulk, kes vastava täienduse tõttu kvalifitseeruksid toimetulekutoetuse saajaks, kuna põhjendatud piirmäära kehtestamise õigus on kohaliku omavalitsuse volikogul. Aga on loogiline järeldada, et vajadus toimetulekutoetuse maksmiseks esialgu mõnevõrra suureneb, samas on riigieelarvelise kulu mõistes tegu arvestusliku kuluga. Samal ajal, nagu me taotleme, paraneb elamute soojapidavus, vähenevad kulutused soojusenergiale, mistõttu kahaneb toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetava ja kompenseeritava, kütteks tarbitud soojusenergia maksumus. Lihtsalt üks väike statistiline näide. KredExi andmetel on nende näidisprojektid kodumajapidamiste renoveerimisel kuluga 125 eurot ruutmeetri kohta saavutanud energiakulude alanemise 45%.
Oluline on veel see, et kui me vaatame teisi kommunaalkulusid, mida inimene katab oma eelarvest, siis elektri- ja veekulu on inimesel võimalik ühel või teisel viisil ise reguleerida. Kui raha on vähem, siis natukene säästad elektrit. Samamoodi on veega, inimesel on võimalik seda kulu piirata, muidugi mõistlikul viisil. Mis puudutab aga korteriühistute võetud kohustusi, siis neid üks inimene mõjutada ei saa. Selleks on olemas korteriühistu üldkoosolek, kes otsustab, kas korteriühistu võtab teatud kohustusi näiteks laenu näol, et maja korda teha ja tulevikus kulusid vähendada, või mitte. Aga neid kulusid peab inimene ikka maksma. Need ei lähe millegipärast praeguse seaduse mõttes nende kulude hulka, mida on võimalik summast maha arvata.
Kui rääkida komisjoni istungist, siis ma küll ei saa öelda, et see oli väga konstruktiivne, kuna mulle kui seaduseelnõu esitajale ei esitatud ühtegi küsimust. Mulle tundus, et asi on nii selge, et eelnõu leiab kindlasti kõikide komisjoni liikmete toetuse. Aga muidugi, üllatus-üllatus, kui läks hääletamiseks, siis millegipärast otsustati häältega 6 : 5 see eelnõu maha hääletada. Sellest on mul noore poliitikuna, noore Riigikogu liikmena raske aru saada. Ma võin tuua paralleeli. Näiteks ei ole selline asi põhiseaduskomisjonis tavaks. Seal toimub isegi kõigi nende seaduseelnõude üle, mis lõpuks otsustatakse ühel või teisel viisil maha hääletada, põhjalik diskussioon. Sotsiaalkomisjonis seda kahjuks ei olnud. Eriti imelik oli vaadata IRL-i liikmete hääletamist. Nemad ju võitlesid kodukulude alandamise poolt, nad rääkisid, et kui hakatakse maju soojustama, siis tulevikus kulud vähenevad. See oleks konkreetne meede, kuidas sellele tegevusele hoog sisse anda. Mida vähem inimesi kardab oma sissetuleku pärast, seda suurem tõenäosus on, et ühistu üldkoosolekul laenuotsus läbi läheb. Minu meelest oli IRL-i liikmetel hea võimalus täita oma valimislubadusi ja seda eelnõu toetada, aga seda ei juhtunud, kuigi majandusministeerium oma hinnangutes eelnõu toetas.
Kui vaadata Vabariigi Valitsuse seisukohta ja seda analüüsida, siis need põhjendused siin on väga otsitud. Räägitakse komakohtadest, räägitakse, et ei ole selge, miks üks või teine teema on just selles paragrahvis või selles lõigus. Aga ühtegi sisulist vastuargumenti ei esitatud. Ainuke argument oli see, et see eelnõu tõepoolest mingil määral suurendab riigi kulutusi toimetulekutoetusele. Muidugi suurendab, aga kaugemas perspektiivis vähendab. Minu meelest on riiklik poliitika see, et me tahame inimesi julgustada, et võiks võtta laenu, teha maja korda, soojustada see ära, siis tuleb vähem maksta. Aga mis puudutab riigi kulutusi, siis me niiviisi käituda ei taha. Mis eeskuju me siis inimestele anname? Minu meelest ei kattu meie loosungid konkreetsete tegudega. Aga ma loodan, et siin on kõik mõistlikud inimesed, te saate aru, et see seadusmuudatus on vajalik, ja kindlasti toetate seda. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Deniss Boroditš! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kutsun kõnetooli ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Rein Aidma.

Rein Aidma

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaalhoolekande seaduse § 222 täiendamise seaduse eelnõu 245 käsitleti sotsiaalkomisjonis esmaspäeval, 15. oktoobril s.a. Seaduseelnõu tutvustas Riigikogu liige Deniss Boroditš kui eelnõu algatajate esindaja. Lühidalt refereerides on seaduseelnõu eesmärk võimaldada toimetulekutoetuse saajal arvestada eluruumikulude hulka ka neid kulutusi, mis on seotud elamu renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud kohustustega.
Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et eelnõu ei tuleks toetada. Seda seisukohta tutvustas Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna analüütik Kaili Didrichson. Komisjoni esimees tegi ettepaneku saata eelnõu 245 esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada (poolt 4 komisjoni liiget, vastu 5, erapooletuid ei olnud). Seega, hääletustulemuse põhjal on ettepanek seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Nüüd lühike ülevaade komisjonis kõlanud seisukohtadest. Kuna eelnõu algataja esindaja juba eelnõu tutvustas, siis lähen edasi nende seisukohtade juurde, millest komisjonis juttu oli. Ei olnud juttu ainult komakohtadest, nagu Deniss Boroditš siin ütles, vaid ikkagi ka sisulisest poolest. Teatavasti on Vabariigi Valitsus ette näinud summad kortermajade soojustamiseks. Kuid jah, on probleem, et osa inimesi ei ole võimelised oma toetust sellele protsessile andma, kuna rahaliselt võib see olla keeruline. Kui eelnõu jõustub seadusena 2013. aasta 1. jaanuarist, siis tekib küsimus, kas see säte laieneb ka varem tehtud töödele, juhul kui selline rida on arvetel olemas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seda eelnõu tõesti toetas, aga märkis samas, et kohalike omavalitsuste kehtestatavate piirmäärade kohta mingit üleriigilist analüüsi ei ole. Kuna kohalike omavalitsuste võimalused on erinevad, siis on ka see raha erinev. Alles seejärel, kui seda on üle riigi suudetud seirata, tuleks võtta seisukoht ja võib-olla ka ühtlustada. Aga see kõik on alles tegemata töö.
Toimetulekutoetus on ajutine meede, mis tagab äraelamise minimaalselt ettenähtud kulude baasil, laen on tavaliselt aga pikaajaline meede. Nii et siin tekib teatud vastuolu. Vastuolu on ka selles, et toimetulekutoetuse saajaid, kes elavad kortermajades, on seda ettepanekut tehes arvesse võetud. Aga tekib küsimus, kas on mõeldud eramajades elavatele inimestele. Ka eramaja remondi kulud võivad olla seal elavale inimesele, kes on toimetulekuraskustes, probleemsed. Siin tekib võrdse kohtlemise printsiibi küsimus. Kui eramajas elav inimene saab toimetulekutoetust võrdsetel alustel, kehtestab kohalik omavalitsus samuti vastavad piirmäärad.
Lõpetuseks tahan öelda, et tagamaks, et riigi abi puuduses elavatele inimestele oleks suunatud parimal võimalikul viisil, on Sotsiaalministeeriumil seoses sotsiaalhoolekande seaduse kodifitseerimisega plaanis käesoleval aastal analüüsida toimetulekutoetusega seonduvat regulatsiooni, sh toetuse arvestamise aluseid. Kui see analüüs on tehtud, siis töötab ministeerium välja ettepanekud sotsiaalhoolekande seaduse muutmiseks ja võimalik, et saab arvestada ka seaduseelnõus tehtud ettepanekut. Kuid, kordan veel kord, ülevaade, millised on menetletava seaduseelnõu võimalikud kulud riigieelarvele, on täiesti olemata. Seetõttu ei ole 2013. aasta riigieelarves võimalik selliste kuludega praegu arvestada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Rein Aidma! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Eiki Nestor

Aitäh! Hea kolleeg Aidma! Komisjoni ettekanne viis mind hämmingusse. Sotsiaalkomisjon peaks ju täpselt teadma, et me ei tee vahet, kas toimetulekuraskustes inimene elab korteris või eramajas. Samamoodi, kui seadus jõustub mingist kuupäevast, siis see loomulikult kehtib ja kõik laenud, mis on enne võetud, võetakse arvesse. Siin ei ole üldse mingit küsimust. Need teemad, mis sa praegu välja tõid, ei tekita üldse küsimust. Küsimus võib olla selles, et on keeruline planeerida rahalisi kulutusi. Kas komisjon on valmis arutama selle eelnõu jõustumist mingil hilisemal kuupäeval, et see mõistlik muudatus ära teha?

Rein Aidma

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma jään pigem selle juurde, nagu ka komisjoni enamus, et kui Sotsiaalministeerium teeb analüüsi ja töötab välja ettepanekud sotsiaalhoolekande seaduse muutmiseks, sel juhul me vaatame, millises ulatuses on võimalik selle ettepanekuga arvestada.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas sa tõesti arvad, et KredExi abi ei peaks laienema hoopis suuremale hulgale inimestele? Praegu jääb laen sageli võtmata just inimeste väikese sissetuleku ja kartuse tõttu, et nad ei jõua võlga tasuda ja peavad korterist välja kolima. Ma arvan, et see on igati asjakohane ettepanek. Mis on sinu põhjendused?

Rein Aidma

Aitäh, hea küsija! Ma kahjuks ei saa siin oma põhjendustega väga kaugele minna, kuna pean andma aru sellest, mida komisjonis arutati. Me ei puudutanud otseselt KredExit. Praeguse seisuga on teada, et taotlused on suurel määral juba ületanud neid summasid, mida KredExil on võimalik jagada (seda tean ma KredExi kaudu). Kuid fakt on see, et järgmisel aastal suunatakse süsihappegaasikvoodi müügist saadud rahast KredExi vahenditesse veel lisaks kümme miljonit eurot. Aga mis puudutab inimeste toimetulekuraskusi, siis ütlen veel kord, et ootame ära, kuni Sotsiaalministeerium on teinud sotsiaalhoolekande seaduse analüüsi, ja vaatame, milliste rahaliselt põhjendatud ettepanekutega on võimalik edasi minna.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Eiki Nestor

KredEx teeb tublit tööd. Nende andmetel on kodumajapidamiste renoveerimisel kuluga 125 eurot ruutmeetri kohta saavutatud energiakulude alanemine 45%. Selle võrra tuleb vähem tasuda ka soojaarveid, toimetulekuraskustes inimesed vajavad vähem abi ja riik hoiab raha kokku. Aga kas ei ole hirmu, et seetõttu, et me ei võta neid kulusid arvesse, see osa elamufondist, mis võib-olla vajaks kõige rohkem ülesputitamist ja soojakindlaks tegemist, jääbki renoveerimata? Me teeme praegu küll vajalikku tööd, aga seal, kus seda kõige rohkem vaja oleks, jätame töö hoopis tegemata.

Rein Aidma

Aitäh! Sotsiaalhoolekande seaduse peamine printsiip peaks olema ikkagi see, et tuleb tagada inimese minimaalne ajutine toimetulek. Nende inimeste jaoks, kes on probleemses olukorras, on ikkagi parim lahendus leida töö. See on minu isiklik arvamus selle kohta, kuidas olukorrast välja pääseda. Lahendus ei ole mitte see, et kui meil oleks nii palju raha, siis hakkaks riik kõikvõimalikel juhtudel toimetulekutoetust maksma. See on ajutine meede, et inimene saaks jalad alla ja saaks tööle. Pärast töölesaamist kaovad ka need probleemid.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Eiki Nestor, kas teil on küsimus või repliik?

Eiki Nestor

Mul on protseduuriline protest. Vastaja vastas küsimusele, mida ma ei esitanud, sellele, mida ma esitasin, ei vastanud ta üldse.

Esimees Ene Ergma

See on juba vastaja südametunnistuse asi, kuidas ta vastas. Vabandust, aga mina ei saa seda reguleerida! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite õigesti, et renoveerimislaenud on pikaajalised kohustused, samas kui toimetulekutoetus on mõeldud lühiajalise toetusmeetmena. Sotsiaalkomisjoni liikmena te kindlasti teate, et toimetulekutoetus ei ole teab kui suur. Kui inimene on enda jaoks heal ajal koos korteriühistuga hakanud oma elamut renoveerima, aga satub lühiajaliselt väga raskesse olukorda, siis kuidas ta peaks selles olukorras ellu jääma, arvestades meie niigi väikest toimetulekutoetust?

Rein Aidma

Aitäh, lugupeetud küsija! Täpselt niisugust arutelu me komisjonis muidugi ei arendanud. Aga lühidalt vastates saab öelda, et needsamad sotsiaalhoolekande seaduses ettenähtud toetused peavad ajutiselt tagama, et see inimene – kordan veel kord, et kulutuste põhjendatud piirmäära kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu – oleks suuteline selles olukorras toime tulema, niikaua kuni tal ehk õnnestub tööd leida. Ka siin on ju olemas riigi meetmed, millest ta saab töö leidmisel abi. Kui palju arvestada sealjuures seaduseelnõus pakutud riigi toetuse rahalist panust? Ma arvan, et kui Sotsiaalministeerium on teinud seire sotsiaalhoolekande seadusest tuleneva olukorra kohta, siis pärast seda on võimalik ka eelnõus pakutut arvestuslikult arvesse võtta. Kui palju, seda peab näitama analüüs.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Deniss Boroditš

Aitäh! Hea komisjoni ettekandja! Ma kuulasin vastuseid, mis te andsite näiteks kolleeg Eiki Nestorile. Mulle tundub, et te ei ole süvenenud sellesse seadusesse ega tea, mis asi on toimetulekutoetus. Toimetulekutoetusel ongi ajutine iseloom ja riik ei maksa seda raskesse olukorda sattunud inimesele elu lõpuni. Neid kulusid tõendatakse iga kuu, inimene peab näitama nii oma kulusid kui ka tulusid. Siin mingit järjepidevust ei ole. Aga kas teile endale kui komisjoni liikmele ei tundu, kuulates seda diskussiooni, mis siin tekkis, et äkki oleks kõige mõistlikum seda teemat arutada ka teisel ja kolmandal lugemisel, mitte kohe, nii nagu valitsus ütles, eelnõu maha hääletada ja sisuliselt sel teemal mitte diskuteerida? Muidugi, kõige lihtsam on öelda, et valitsus ei toetanud ja seetõttu ei pea ka meie oma pead vaevama.

Rein Aidma

Aitäh, lugupeetud küsija! Minu isiklik arvamus on näha sellest, kuidas ma hääletan. Aga komisjonis me sedastasime, et eelnõu ei ole võimalik toetada sellepärast, et me ei näe selle eelnõu võimalikku kulude poolt ega seda, kuidas neid kulusid katta. Niisugust lahtiste otstega eelnõu ei ole võimalik toetada.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Eldar Efendijev

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahan täpsustada: kas valitsus või ministeerium võttis plaani tellida analüüs ja eritleda eelnõus püstitatud küsimusi? Kui jaa, siis kui palju selleks aega võeti?

Rein Aidma

Aitäh, hea küsija! Ma kordan veel kord, et Sotsiaalministeeriumist eelnõu kohta saadud seisukoha lõpus on kirjas, et käesoleva aasta lõpuks on ministeeriumil valmis analüüs riigi abi puuduses elavatele inimestele parimal viisil suunamise kohta ning toimetulekutoetusega seonduva regulatsiooni analüüs, sh selle arvestamise alused, selleks et töötada välja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ettepanekud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Rainer Vakra

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma vastustes olete korduvalt viidanud sellele, mida arutati komisjonis. Minu teada ei olnud sotsiaalkomisjonis selle eelnõu arutlusel IRL-i ega Reformierakonna liikmetel ehk lühidalt öeldes koalitsiooni liikmetel mitte ühtegi küsimust. Kuidas te saate seda komisjonis toimunud arutelu nimetada konstruktiivseks, kui tegelikult ei olnud ettekandjale mitte ühtegi küsimust?

Rein Aidma

Aitäh! Ma ei saa võtta vastutust komisjoni teiste liikmete eest. Aga mina ei küsinud sellepärast, et mul oli pilt selge selles osas, mis puudutab selle eelnõuga kaasnevaid võimalikke kulusid, mida selles kontekstis ei ole võimalik tuvastada. Ei ole võimalik menetleda eelnõu, kui me ei näe, kui palju koormab selle eelnõu seadusena rakendamine riigieelarvet.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud ettekandja! Mulle jäi kõrva, et sa ütlesid, et toimetulekutoetust ei pea inimene saama pikka aega, vaid eelkõige on inimesel vaja leida tööd. Tööealiste ja töövõimeliste inimeste puhul olen ma sellega igati nõus. Aga meil on terve hulk inimesi, kelle puhul see pole lihtsalt võimalik. Nad ei võta laenu, sest tavaolukorras ei jõua nad seda tagasi maksta. Need on nimelt töövõimetuspensionärid, kes ei saa võib-olla isegi kodust välja, samuti omaste hooldajad, kes hooldavad väikse raha eest oma last jne. Mis sa arvad, kas nende puhul ei ole igati õiglane, et nad saaksid seda abi, kui näiteks ühistu laenu võtab? Pere teisele ja järgmistele liikmetele on toimetulekupiiri määr 61 eurot. Tõesti, inimesel pole lihtsalt võimalik ära elada.

Rein Aidma

Aitäh! Jällegi küsisite, hea küsija, minu arvamust. Komisjonis me teemat ka selle rakursi alt detailselt ei arutanud. Aga ma kordan veel kord: kui ministeerium tuleb välja analüüsi põhjal tehtud ettepanekutega, siis ma usun, et ka see teemavaldkond võetakse arvesse.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Helmen Kütt

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kui nüüd kõik päris ausalt algusest peale ära rääkida, siis ütlen, et ma esitasin komisjonis Sotsiaalministeeriumi esindajatele selle küsimuse: kas Sotsiaalministeerium on teinud analüüsi, millised piirnormid on omavalitsused kehtestanud? Selle peale tuli vastus, et seda analüüsi ei ole. Miks me ei usalda kohalikke omavalitsusi, kes piirnorme kehtestades arvestavad inimeste toimetulekuga ja elu võimalikkusega maal (ma ei pea siin silmas mitte ainult maapiirkondi, vaid ka linnu). Sotsiaalkomisjonis küll otsustati hääletusel, et eelnõu tuleks tagasi lükata, aga ma väga loodan, et täna siin saalis inimesed vajutavad õiget nuppu – äkki teeb seda ka ettekandja – ja annavad võimaluse selle eelnõuga veel tööd teha. Kuidas teile tundub?

Rein Aidma

Aitäh, hea küsija ja kolleeg komisjonis! Ma pean jälle vastama isiklikule küsimusele. Meil ei olnud komisjonis mitte mingit põhjust kohalikke omavalitsusi mitte usaldada. Küsimus on selles, et kui riik peaks eelnõu kohaselt hakkama maksma seda toetust 2013. aasta riigieelarvest, siis tekiks probleem, et meil ei ole kahjuks ülevaadet, kui suuri kulutusi võiks see üle riigi riigieelarvele põhjustada. Need, kes eelnõu vastu hääletasid, leidsid, et ei saa toetada eelnõu, mille kulupoolt nad ei tea. See on just riigieelarvega seotud küsimus.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Deniss Boroditš, teine küsimus!

Deniss Boroditš

Aitäh! Hea ettekandja! Teada on, et riik peaks oma kodanikke võrdselt kohtlema. Kui me vaatame seaduse konteksti, siis näeme, et toimetulekutoetust on võimalik saada nii eluruumi omanikul kui ka üürnikul. Siin tekibki probleem. Kui üürnik saab kõik kulud, sh soojustuseks tehtud kulud, üüri hinna sisse panna, siis omanikul seda võimalust ei ole. Siit küsimus: kuidas on kehtiva regulatsiooni puhul teie arvates tagatud võrdne kohtlemine?

Rein Aidma

Aitäh! Seda teemat või, õigemini, võrdse kohtlemise printsiibi järgimist või mittejärgimist arutati nii komisjonis kui ka arutelul koos ministeeriumi esindajaga. Ega siin olegi midagi muud vastata. Me komisjonis sellele vastust ei leidnud, me seda ka ei otsinud, kuna see on hoopis keerulisem teemade kompleks. Veel kord kordan: kui ministeerium on suutnud ära teha sotsiaalhoolekande seaduse analüüsi, siis vaatame, kuidas sellele küsimusele edaspidi vastust leida. Seda esiteks. Teiseks (seda me komisjonis ei arutanud, aga ma võin seda lisada), Riigikogu korteriühistute toetusrühm on nende teemadega kursis. Me püüame tulevikus leida paremaid lahendusi.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Yana Toom!

Yana Toom

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Mulle jäi kõrva, et te oma vastustes mitu korda toonitasite, et see on lahtiste otstega eelnõu, kus ei ole ära toodud selget eelarvelist hinnangut või prognoosi. Me sotsiaalkomisjonis tihtilugu arutame eelnõusid, hääletame nende poolt ja toetame neid, kuigi ei ole selge, mis saab eelarvega. Kas või seesama vajaduspõhine lapsetoetus, mida me eile arutasime ja mille puhul jäid õhku mõnedki küsimused. Aga me jätkame arutelu ja kahtlemata leiame ka vastused. Minu küsimus on see: kas siin ei ole teie arvates mingit loogikaviga? Me praegu arutame seda selles võtmes, nagu Riigikogu suur saal oleks mingisugune tehniline kontroll, mis kontrollib opositsiooni eelnõusid, kas need on õigesti või valesti koostatud, selle asemel et aruteluga kaasa minna ja hiljem eelarvepoolt komisjonis arutada.

Rein Aidma

Aitäh, hea küsija, samuti kolleeg komisjonist! Ma olen seisukohal, et me peame tegema ratsionaalseid otsuseid, mille täitmiseks on meil olemas rahaline kate. See eelnõu, mida me komisjonis arutasime, on selles ulatuses täiesti rahalise katteta. Me ei tea, kui palju need kulud suurenevad ja kui suur on koormus 2013. aasta riigieelarvele. Niisuguse loogikaga ei saa me kahjuks kaasa minna. Veel kord: ootame ära Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja siis leiame ehk lahendi, mis on meile ka riigieelarve mõistes jõukohane.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Ma täpsustan oma esimest küsimust. Te ütlesite, et toimetulekutoetus on lühiajaline meede ja see on ette nähtud minimaalsete kulude katmiseks. Siit minu küsimus. Kas inimesel on vaba valik, kas maksta iga kuu renoveerimiskulutusi või mitte? Kui vastus on siiski, et inimene ei saa seda valida ehk tegemist on hädatarviliku minimaalse kulutusega, millest inimene ei saa loobuda, siis ma kordan oma küsimust: kuidas inimene sellel ajal, kui ta saab toimetulekutoetust ja on väga raskes olukorras, saab endal hinge sees hoida, arvestades seda, et need kulud ei lähe toimetulekutoetuse määramisel arvesse?

Rein Aidma

Aitäh! Me ei arutanud komisjonis seda küsimust sellisel kujul. Aga ma saan öelda, korrates ennast veel kord, et kui ministeerium teeb kulude analüüsi ja saab selgeks, millised on riigieelarvelised võimalused nendele inimestele täiendavalt appi tulla, olgu kas või sellesama ettepaneku kujul, mis seaduseelnõus on tehtud, siis me saame neid võimalusi kasutada ka nende inimeste puhul, kellel ajutine toimetulek on sattunud sellisesse tsooni, et neid tuleb riiklikult aidata. Aga veel kord ütlen, et me ei saa seda teha ülepeakaela. Esitatud eelnõu kulude pool on katteta. Me ei tea, kui suured need kulud tegelikult on.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Rein Aidma! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana! Kaheksa minutit.

Heljo Pikhof

Austatud ametikaaslased! Alustan küsimusest, miks meie valitsuserakonnad arvavad, et Eesti inimesel on haugi mälu. Ei ole ikka küll. Rahvas ei ole teps mitte unustanud Isamaa ja Res Publica Liidu 2011. aasta Riigikogu valimiste põhiloosungit, mis lubas kodukulud alla viia. Paljudele meist saadeti koju koguni nn leping valijaga, mis suisa allkirjaga seda tõotust kinnitas. Taas võimule saanud majandusministri erakonnalt ongi selle täitmist oodatud. Tegelikkuses on aga kõik vastupidi läinud. Eluasemekulud on viimase paari aasta jooksul kasvanud enam kui 16%. Kallinenud on nii elekter, soojusenergia kui ka küte. Järgmine aasta toob kaasa elektriarvete suurenemise umbes veerandi võrra, mis omakorda toob kaasa üleüldise hinnatõusu. See kõik oli ette teada ka tühjade valimislubaduste pildujatele.
Niisiis jätkavad kodukulud tõusmist ja ei ole mingeid märke valitsuse soovist olukorda leevendada. Jutt sellest, et elektri hind kujuneb järgmisest aastast avatud elektriturul ja valitsuse võimuses pole suurt midagi ära teha, on rahvale puru silma ajamine. On ju olemas mitmeid võimalusi, kuidas oma inimesi kaitsta. Näiteks, kui Eesti alandaks elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud miinimumnormini, väheneksid elektriarved ligemale 4%. Praegu on elektriaktsiis meie eratarbijale 4,5 korda ja äritarbijale 8 korda lubatust kõrgem. Samuti investeerib riik praegu taastuvenergiaarendustesse tarbija rahakotist ehk elektriarvete kaudu. Selle asemel võiksime vabalt kasutada CO2 kvootide müügist saadud ja Euroopa Liidu tõukefondide raha. Lisaks sellele on Konkurentsiamet energiafirmade kontrollimiseks nõrk. Töötab ju amet majandusministri alluvuses. Seega on tegu huvide konfliktiga, kus Konkurentsiamet ehk ei saagi vabalt sekkuda ministeeriumi haldusalasse jäävate asutuste, sh Eesti Energia tegevusse. Miks mitte anda Konkurentsiametile näiteks Eesti Panga eeskujul eraldi pädevus ja toimimisreeglid, et tal oleks senisest lahedamad võimalused tarbijate eest seista? Valitsuse käsutuses on päris mitmeid hoobasid, kuidas leevendada elektri hinna tõusu tarbijale, aga asi jääb toppama poliitiliste otsuste taha.
Valimised seljataga, hakkasime IRL-i ninameestelt kuulma nende kõrgelennuliste lubaduste uutmoodi tõlgendust. Nimelt tähendavat kodukulude alandamine hoopis Euroopa Liidust saadud vahendite toel KredExi laene ja toetusi, mis on mõeldud korterelamute ja vähesel määral ka eramute rekonstrueerimiseks. Püüdlemine hoonete energiasäästu poole on muidugi hea ja vajalik, kuid üksnes sellest ei piisa, et rääkida kodukulude alandamisest. Seda enam, et Eestis on ümmarguselt enam kui 40 miljonit ruutmeetrit elamispinda, millest ainult 2% on viimase kümne aasta jooksul KredExi meetmete abil renoveeritud. Kui me samas tempos jätkame, kulub olemasolevatele elamutele ringi peale tegemiseks rohkem kui sada aastat. KredExi programmidest on praeguseks abi olnud vaid paaril protsendil Eesti leibkondadest ja toetusraha on paraku juba otsas. Kellelegi meist pole antud sadat aastat oodata. Energiahinnad tõusevad ning kehvasti ehitatud kortermajad lõõskavad tuult läbi ja lagunevad edasi.
Ülemöödunud nädalal küsisin Riigikogu suures saalis ministrilt selgitust. Tahtsin teada, kust võtab ta julguse väita, et viie kuni kümne aastaga saab suur osa Eesti elamutest renoveeritud ja soojustatud ning kui palju raha selleks kulub. Majandusminister Juhan Parts mõistis loota vaid heale eeskujule, et eeskuju nakatab ning inimesed on ise valmis oma kodusse investeerima. Majandusminister ütles, et teemat tasuks üleval hoida, inimesi tuleks teavitada ja toetada. Uppuja päästmine on seega uppuja enda asi. Riigil pole plaaniski pakkuda toetusprogrammi, kuni enam-vähem kõik elamisväärsed kortermajad on muudetud soojapidavaks. Seda olukorras, kus ligi 97% elamufondist kuulub eraisikutele, kellest liiga paljud, nagu me hästi teame, ei tule toime ka praeguste sundkulude tasumisega, seda enam tekib probleeme siis, kui need kulud üha suurenevad.
Mis siiski motiveeriks korteriühistuid tegema noid väga kasulikke investeeringuid, kui kasutada majandusministri sõnastust? Sotsiaaldemokraadid ja Riigikogu demokraatide ühenduse liikmed tahavad inimesi aidata mitte üksnes sõnade, vaid ka tegudega. Nimelt tegime ettepaneku arvestada toimetulekutoetuse saajate puhul eluasemekulude hulka ka need kulutused, mis on seotud elamu renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud kohustustega, et võlad veereva lumepallina ei kasvaks. Meie täiendus sotsiaalhoolekande seadusesse aitaks korteriühistute liikmetel hõlpsamalt otsustada hoonete renoveerimise ja soojustamise kasuks ka neil juhtudel, kui ühistu liikmete seas on toimetulekuraskustes inimesi. Sedasi väheneksid nii nende leibkondade kodukulud, kes on toimetulekuraskustes, kui ka korteriühistu ülejäänud liikmete koormus.
Paraku ei ole valitsuserakonnad olnud ühegi hea algatuse poolt, mis aitaks pisutki kaasa kodukulude alandamisele. Majandusminister on Riigikogu ees selge sõnaga välja öelnud ja valitsus oma tegevusetusega näidanud, et IRL-i leping valijaga on valija leping iseendaga. See on olnud sulaselge petukaup algusest peale. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad üles hääletama eelnõu edasimenetlemise poolt. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu tagasi lükata, siis tuleb meil see ettepanek läbi hääletada.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase, Rainer Vakra ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 222 täiendamise seaduse eelnõu 245.
Palun, kolleeg Eiki Nestor, milles küsimus?

Eiki Nestor

Tänan! Palun enne hääletust kaheksaminutilist vaheaega!

Esimees Ene Ergma

Kaheksaminutiline vaheaeg. Pärast seda on istung lõppenud.
V a h e a e g

Istungi lõpp kell 13.02.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee