Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kolmanda töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg. Alustame kolleeg Eiki Nestorist.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse. Seaduse ülesanne on laiendada tervishoiuvaldkonna avaliku sektori tulubaasi ning tagada selle süsteemi suutlikkus oma ülesannetega toime tulla nii praegu kui ka pikemas perspektiivis, suurendada raviteenuste kättesaadavust, vähendada koolitatud töötajate lahkumist Eestist ja võimaldada ravikindlustamata isikutele üldarstiabi samadel tingimustel kindlustatutega, mis vähendab vajadust finantseerida vältimatu abi ja kiirabi kulusid. Lühidalt kokku võttes, kui kaua me siin laiutame käsi ja ütleme, et raha ei ole? Sellest arstide ega õdede palk ei tõuse, ravijärjekorrad ei lühene ja soodusravimite nimekiri ei pikene. Meie ettepanek on tasuda riigi muudest tuludest ka üldarstiabiteenuse eest, nii nagu seda tehakse praegu vältimatu abi korral. Eelnõu jõustumise tähtaeg on meie ettepaneku kohaselt 1. jaanuar 2014, sest selleks on vaja muuta riigieelarve strateegiat.

Aitäh! Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul au üle anda arupärimine sotsiaalminister härra Hanno Pevkurile. Arupärimise teemaks on noorte arstide lähtetoetused. Nagu me teame, on käesoleval aastal noortel arstidel, kes asuvad tööle maale, võimalik taotleda riigilt kuni 15 000 euro suurust lähtetoetust. Samas teame, et ükski noor arst ei ole seni seda võimalust kasutanud. Lähtudes sellest esitame härra ministrile viis küsimust. Nende seas küsime ka, kas lähtetoetuste tingimused määrati arvestades huvigruppide seisukohti või ei küsitud nende arvamust. Praegu jääb vägisi selline mulje, et arvamust kas ei küsitud või ei võetud kuulda.

Aitäh! Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Viis demokraatide ühenduse liiget esitavad arupärimise õiguskantslerile. Arupärimise sisu on Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki sisseveetava kütuse aktsiisiga maksustamine ja sellega seonduv tolliametnike tegevus. Käesoleva aasta 24. juunil esitasin kirjaliku küsimuse õiguskantslerile ja õiguskantsler vastas, et ta peab võtma natuke aega, esitama arupärimise Rahandusministeeriumile ja menetlema seda tegevust. Ma väga loodan, et aeg on nüüd nii kaugele jõudnud ja õiguskantsler on selle asjaga süvitsi tegelnud. Kuna ta jättis suvel paljud küsimused vastamata, siis loodame, et seekord vastab õiguskantsler meie kõikidele küsimustele.
Eile oli Kagu-Eesti saadikurühma kohtumine Maksu- ja Tolliameti direktori asetäitjaga. Peame tunnistama, et olukord on läinud piiritollipunktides päris inetuks, sest Maksu- ja Tolliameti töötajad mitte üksnes ei anna reisijatele madala kvaliteediga vastuseid, vaid viivad neid lausa eksitusse, sest väidavad, et Maksu- ja Tolliametis on olemas määrused, mis teevad reisijatele kitsendusi. Tuleb välja, et selliseid määrusi pole kunagi olnud. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad nimetatud seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid:
Vabariigi Valitsuse s.a 24. septembril algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta rakendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 24. septembril algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Andres Herkeli lahkumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohalt ning Mart Nuti asumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohale.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Head kolleegid! Täpsustame päevakorda. Eile jäi meil käsitlemata teine päevakorrapunkt, milleks oli põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 186 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Herkeli! Üks moment! Igor Gräzin, palun, protseduuriline küsimus!

Ma ei saanud täielikult protokolli kontrollida, aga eile ma palusin ja juhatus nõustus sellega, et protokollist tuleb kustutada kõik need kohad, mis lähevad vastuollu põhiseadusega. Need on nimelt igasugused viited konkreetsetele käimasolevatele kohtuasjadele. Istungi juhataja noogutas ja nii see jäi. Ma hakkasin protokolli lugema ja viited konkreetsetele kohtuasjadele on vähemalt kahes kohas sees. Miks neid kustutatud ei ole?

Selle küsimusega tegeldakse. Palun, lugupeetud Igor Gräzin!

Kas juhatus sooviks minu abi selle küsimusega tegelemisel? Ma leian need kohad üles, kusjuures ma arvan, et mina leian neid ehk rohkem kui juhatus. On ju nii, Janek, me teeme sinuga ära?

Kui te soovite meile abi anda, siis olete alati teretulnud. Palun, kolleeg Andres Herkel!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Valimisseaduste muutmise eelnõu algatas põhiseaduskomisjon s.a 22. veebruaril. Sellele oli eelnenud veel pikk eelnõu ettevalmistamise protseduur kõigi Riigikogu fraktsioonide osavõtul ja esimese lugemise läbisime siin saalis 8. mail. Tookord oli ka päris palju küsimusi ning elav arutelu. Eelnõu puudutab eeskätt elektroonilise hääletuse läbiviimise teatud aspektide täpsustamist, auditeerimist ja tulevikus võimalikku verifitseerimist. Muudatusettepanekute tähtajaks, 22. maiks laekus hulk muudatusettepanekuid kolleegidelt Keskerakonna fraktsioonist ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ning Riigikogu liikmelt Tõnis Lukaselt. Lisaks on komisjon vahepeal menetlenud hulga ettepanekuid, mida põhiseaduskomisjon ise algatas koostöös Vabariigi Valimiskomisjoni spetsialistidega. Tuleb veel märkida, et 8. mail viisime läbi üsna põhjaliku kuulamise ja arutelu interneti teel hääletamise kontrollitavuse küsimuses. Seal oli kõneks ka konkreetne viis, kuidas kontrollida, ja selle töökindlus.
Konkreetselt muudatusettepanekutega me töötasime 12. juunil ja 18. septembril. Jällegi olid kohal Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu ja Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik Priit Vinkel.
Kuna eelnõu eri aspektid said esimesel lugemisel käsitletud, siis ma keskendungi põhiliselt olulisematele muudatusettepanekutele, mis kajastuvad ka ettepanekute tabelis. Kõigepealt aga üks üldine printsiip, millest komisjon lähtus: me tegeleme selle eelnõu kontekstis siiski ainult nende muudatusettepanekutega, mis puudutavad eelnõu temaatikat ehk on nii või teisiti seotud elektroonilise hääletuse ja hääletamise korraldamisega, jättes kõrvale kõik need asjad, mis puudutavad juba valimissüsteemi kui sellist või valimiskampaania kuludele lae seadmist. Ma tänan siinkohal sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, kes võttis oma ettepaneku valimiskulude lae kohta komisjoni istungil tagasi, olles selle enne esitanud ühes teises protsessis põhiseaduskomisjonile, kus me tegeleme erakondade rahastamise küsimusega. Ka Keskerakonna fraktsioon võttis ühe ettepaneku tagasi. Tõnis Lukas oma ettepanekut, mis puudutas avatud nimekirjade sisseviimist Riigikogu valimistel, tagasi ei võtnud, kuid komisjon asus seisukohale, et kui seda teemat käsitleda, siis tuleks seda teha lahus käsitletavast eelnõust ja elektroonilise hääletuse korraldamisest.
Nüüd aga muudatusettepanekutest konkreetsemalt. Ma toon esile kõige olulisemad. Kõigepealt eelnõu pealkirja muutmine, mis on igati loogiline. Kui kolleegid aktsepteerivad, siis oleks selle eelnõu pealkiri "Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus". Lisaks valimisseadustele ja rahvahääletuse seadusele muudetakse ka näiteks Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Muudatusettepanek nr 2, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on samuti väga oluline. Ettepanek puudutab seda, et valimisagitatsiooni keeld valimispäeval jääb alles. Ma tuletan meelde, esialgu oli eelnõus sees, et seda keeldu enam ei rakendata. Põhjendus oli see, et elektrooniline hääletamine, samuti eelhääletamine muutub järjest populaarsemaks ja et selle keelu sisu kaob just nagu ära. Aga olles seda komisjonis mitmel korral uuesti arutanud ja lähtudes ka Justiitsministeeriumi seisukohast, jõudsime oma analüüsis tagasi selleni, et traditsioon on samuti teatud väärtus ja sellise keelu mahavõtmine ei ole praegusel ajal võib-olla kõige mõistetavam.
Siis oli Keskerakonna fraktsiooni ettepanek, mis puudutas seda, et anda kõikides valimisjaoskondades võimalus eelhääletada juba kümnendast päevast kuni seitsmenda päevani enne valimispäeva. Seda komisjon ei toetanud, arvates, et piisab, kui nendel päevadel saab hääletada maakonnakeskustes. See tooks endaga kaasa ka võrdlemisi suure rahalise koormuse. Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku lõpetada elektrooniline hääletus viimasel eelhääletamise päeval senise kella 20 asemel kell 18 ehk kaks tundi varem. Tõenäoliselt on ka siin mingi harjumus kujunenud ja inimesi tuleb aegsasti teavitada. Põhjendus on lihtsalt see, et eelnõu aine on suurel määral verifitseerimine: valija peab ka elektroonilise hääle andmise puhul olema kindel, et tema hääl just sellisena kohale jõuab, nagu ta on tahtnud. Seega mida teha juhtumil, kui elektroonilise hääletuse aeg lõpeb samal ajal kui eelhääletuse aeg ja elektroonilist häält valimisjaoskonnas enam muuta ei saa? See kahetunnine lõtk tähendab siis seda, et soovi korral saab inimene, kui ta ei ole oma elektroonilises hääles kindel, minna valimisjaoskonda ja hääletada traditsioonilisel teel, mis põhivalimispäeval teatavasti ei ole lubatud.
Muudatusettepanekuga nr 5 toome sisse uue võimaluse, kuidas valimispäeval kasti koju tellida. Seni sai seda teha kella 16-ni, aga nüüd toome aja kahe tunni võrra tagasi, kella 14-le. Samal ajal lisandub aga üks oluline võimalus: teatud tingimustel, andes oma isikukoodi ja muud asjasse puutuvad andmed, mis võimaldavad kohalikul valimiskomisjonil inimest tuvastada, saab kasti kojutoomise soovi edastada ka telefoni teel, nii nagu see kunagi varemgi võimalik oli.
Muudatusettepanek nr 6 on analoogilise sisuga, kuid kaugemale minev. Komisjon arvestas seda Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut osaliselt. Muudatusettepanek nr 7 puudutab komisjonide liikmetele tasu maksmise sätestamist seaduse tasandil. Järgmine muudatusettepanek toob sisse uuenduse, mis lõpetab ühe seni kasutusel olnud protseduuri. Eelhääletamise ajal antud paberhääled loeti varem kokku eraldi, nüüd aga leidis valimiskomisjon, et selleks ei ole olulist vajadust, need loetakse koos valimispäeva häältega kokku pärast valimisprotseduuri lõpetamist, pärast kella kaheksat. See teeb valimised muu hulgas ka vaatlejatele läbipaistvamaks, kui need protseduurid ei toimu kusagil eraldi tubades, eri aegadel.
Härra Lukase ettepanekust ma juba kõnelesin ja ülejäänud ettepanekud on valdavalt tehnilise sisuga. Ma ei peatuks neil pikemalt, välja arvatud kõige olulisemal ehk siis põhiseaduskomisjoni esitatud muudatusettepanekul nr 16, millega nähakse ette, et elektroonilise hääle kontrollimine, verifitseerimine ei rakendu enne 2015. aasta Riigikogu valimisi. Samal ajal aga näeme ette võimaluse, et 2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on võimalik elektroonilise hääle kontrolli süsteemi katsetada. Sellest ei tulene mingisuguseid õiguslikke järeldusi, küll aga annab see meile lisateavet elektroonilise hääletamise kontrolli süsteemi toimimise kohta, et me saaksime olla kindlad selle rakendamisel, nagu me ette näeme, 2015. aasta Riigikogu valimistel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutabki seda, millega te lõpetasite, ehk hääle verifitseerimist. Mäletan ühte eelmise aasta lõpus toimunud komisjoni koosolekut, kus osalesid nii valimiskomisjoni poolt tunnustatud IT-eksperdid kui ka valimiskomisjoni esindajad. Nemad kinnitasid – see on ka protokollis olemas –, et nemad on valmis rakendama hääle verifitseerimise süsteemi juba 2013. aasta kohalikel valimistel. Mis siis vahepeal juhtus, et see on nüüd vähemalt kahe aasta võrra edasi lükatud? Seaduse praegune sõnastus ei anna lootust, et see 2015 kehtima hakkab, sest kirjutatud on "mitte varem kui". Võib juhtuda, et aasta pärast tullakse selle juurde tagasi ja öeldakse, et ei hakka kehtima varem kui näiteks 2017. aastal. Mis vahepeal juhtus, kuigi nii IT-ekspertide kui ka Vabariigi Valimiskomisjoni poolt oli valmisolek olemas ja lubadus antud?

Aitäh! Vahepeal juhtus see, mida härra Toobal isegi teab. Kõigepealt, osutus sellele protokollile puudutab aega, kui eelnõu ei olnud isegi veel mitte algatatud. Kahtlemata võivad plaanid olla optimistlikud, aga me peame neid tagasi tõmbama sõltuvalt sellest, milline on meie valmisolek. Nimelt korraldas Riigikogu põhiseaduskomisjon 8. mai istungil, nagu ma eespool juba osutasin, interneti teel hääletamise kontrollitavuse kohta päris põhjaliku kuulamise. Spetsialistid vastasid tervele reale küsimustele, kuidas see kontrollimoodus konkreetselt toimib, ja jõuti järeldusele, et lisaks e-hääletuse süsteemile võib korruptsiooni võimaldada ka kontrolliseade, ja meil ei tekkinud kindlust, et seda saab rakendama hakata ilma katsetamata. Katsetamine kohalikel valimistel, ütleme, lokaalselt valitud keskuste või üksuste kaupa, on ilmselt aga kõige loogilisem katsetamise moodus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Elektroonilise hääletuse teemal oleme pidanud mitu üsna tulist debatti. Tänavu kevadel jõudsime lõpuks niikaugele, et Riigikogu fraktsioonid tunnistasid ühiselt vajadust see teema käsile võtta. Positiivne oli, et Riigikogus moodustati e-valimiste töörühm, mis analüüsis pikalt ja põhjalikult elektroonilise hääletamise sisu ning kaasas oma töösse ka mitmeid eksperte, näiteks Ahto Buldas, Sven Heiberg, Tarvi Martens, Jan Willemson ja Priit Vinkel. Mul on hea meel, et töörühmas olid esindajad kõigist fraktsioonidest ning rühma juht Valdo Randpere käsitles teemat täie tõsidusega. Seega oli vähemalt algus äärmiselt lootustandev.
Töörühm jõudis tulemuseni, et e-hääletuse turvalisuse suurendamiseks on vaja luua hääle kohalejõudmise kontrolli süsteem ehk seesama eespool räägitud verifitseerimine. Kahjuks aga otsustati põhiseaduskomisjonis, et põhiline, e-hääletamise verifitseerimise süsteemi loomine lükatakse edasi 2015. aastani. See on Keskerakonna fraktsiooni hinnangul põhimõtteline viga, mis laseb liiva kogu senise e-valimiste töörühma töö.
Miks on see kontrollisüsteem nii oluline? See on oluline just seepärast, et interneti teel hääletamine on tõusnud populaarsuselt teiseks hääletamisviisiks. Eelmainitud eksperdid rõhutasid selle fakti juures, et just populaarsus võib muuta e-hääletuse mitmesuguse motivatsiooniga ründajate jaoks paeluvaks sihtmärgiks. Eksperdid kinnitavad, et võimekas arvutihuviline – rõhutan, huviline, mitte tipphäkker – suudaks luua kahjurvara, mis võib muuta või tõkestada elektroonilist häält nii, et valija ise ei pruugi sellest teada saadagi. Seega ütlevad eksperdid, et elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse kontrollimiseks tuleb anda valijale võimalus kontrollida, kas tema hääl on muutmata kujul ka serverisse kohale jõudnud.
Mind teeb murelikuks eksperdihinnangu fakt, kusjuures tegemist on valimiskomisjoni poolt tunnustatud ekspertidega, et massiline rünne elektroonilise hääletamise vastu on 2013. aastal lihtsamini teostatav kui kunagi varem ning senise ilma kontrollita kontseptsiooniga edasi minnes puuduvad meil tulevikus usaldusväärsed vahendid niisuguste rünnete täismõõdulisteks arvestamisteks.
Tuletan meelde, et põhiseaduskomisjoni 17. jaanuari istungil kinnitasid IT-eksperdid, sh ka valimiskomisjoni esindajad, et on olemas suutlikkus saada elektroonilise hääletamise verifitseerimise tehniline lahendus valmis juba 2013. aasta kohalikeks valimisteks. Seega ei saa Keskerakonna fraktsioon nõustuda, et e-hääletuse usaldusväärsemaks muutmiseks vajalik põhipunkt eelnõust välja jäetakse või selle rakendamine edasi lükatakse. Valijale peab 2013. aastal olema tagatud võimalus kontrollida oma elektroonilise hääle kohalejõudmist.
Ma usun, et Eestis on piisavalt IT-eksperte, kelle abil see tehniline lahendus välja töötada. See on riigile ja demokraatiale ülimalt oluline. Kas me oleme siis e-riik või ei ole? Arvestades seda, et eelnõust on välja jäetud e-hääletuse verifitseerimise süsteemi sisseviimine, teeb Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andrei Korobeinik!

Austatud kolleegid! Selle seaduseelnõu näol on tegemist kompromissiga erinevate poliitiliste vektorite ja ka meie soovide ning tehniliste võimaluste vahel. Valimised on üks tähtsamaid demokraatia instrumente ja iga demokraatliku riigi huvides on valimisaktiivsust suurendada. Mida rohkem inimesi valimistel osaleb, seda paremini peegeldavad valimistulemused valijate tahet.
Eesti on täna kõige vabama internetiga riik maailmas. Legendaarne TechCrunch kirjutas oma eilses artiklis, et Eesti liidripositsiooni oluline põhjus on suurepärased e-teenused, nagu näiteks unikaalne internetivalimiste süsteem. E-valimised on hea näide sellest, kuidas internetti saab demokraatia tugevdamiseks kasutada. E-valimiste peamine eesmärk on tõsta valimisaktiivsust ja viimased kümme aastat on näidanud, et me oleme õigel teel. Kuigi Eesti alustas oma e-valimiste teekonda esimesena maailmas ja on teistest riikidest kaugemale jõudnud, ei ole e-valimise süsteem ja protseduurid meil veel lõplikult valmis. Uuendatud valimisseadus on oluline samm õiges suunas. E-valimiste skeem muutub läbipaistvamaks ja mugavamaks.
Meil õnnestus sellesse seaduseelnõusse sisse programmeerida mitu olulist asja, näiteks statistika avaldamine e-häälte jaotuse kohta, mida eelmistel valimistel ei olnud, samuti eelhääletamise ja e-valimise aegade ühtlustamine, mis muudab e-valimise protsessi valijale arusaadavamaks.
Mitu tähtsat muudatust ootab meid veel ees. Näiteks jõuame järgmisteks valimisteks rakendada elektroonilisel teel valijate nimekirja, mis võimaldab hääletada ükskõik mis jaoskonnas. Tehniline teostus võtab kahjuks rohkem aega. Kuid selle ja ka teiste teemade juurde tuleme kindlasti tagasi.
Reformierakonna arvates on tegemist olulise ja vajaliku seaduseelnõuga ja ma kutsun teid üles seda toetama! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andrei Korobeinik! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud daamid ja härrad! Esindan oma isiklikku arvamust ja olen siin sel põhjusel, et eile kõlas siin saalis ühe koalitsioonisaadiku suust selline lause, et Eesti rahvas peab küsima oma riigi endale tagasi. Räägime siis sellest seoses valimisprotsessiga. Demokraatia on tõenäoliselt leiutanud vanad kreeklased ja neil oli oma ettekujutus ka valimisprotsessist. Kui Ateenas läks valimisteks, siis kõige vanemad kirjeldatud protsessid toimusid niiviisi, et pandi paika üks savipott, selle kõrval olid mustad ja valged kivid, kõik hääleõiguslikud linnaelanikud kõndisid mööda, võtsid ühe kivi ja panid sellesse potti. Seega oli tagatud valimiste salajasus, igaühel oli võimalik teha isiklik valik jne. Ühesõnaga, demokraatia. Kujutame ette, et tollal oleks ilmunud välja üks isik või isikute grupp, sellised progressistid, kes ütlevad, et kõigil ei ole mugav, selleks et kõik saaksid osa võtta, on neil ettepanek, et igaüks saab hääletada suvalises kohas, näiteks mere ääres. Meil on kompu, neil on meri, seal elab keegi Neptunus, üks jumal. Soovija võib merre musta või valge kivi visata, pärast me kuulame lainete sosinat ja Neptunus teatab meile, kui palju on musti kive ja kui palju on valgeid. Ja kui te nüüd veidike mõtlete, siis te saate aru, et see ongi elektroonilise hääletamise mõte ja sisu. Vaevalt see Ateenas oleks läbi läinud. Ma arvan, et sellised mehed oleksid saanud süüdistuse võimu ülevõtmise katses ning oleks eluks ajaks linnast välja aetud.
Aga nüüd meie hääletamissüsteemi juurde. Ma olen kunagi oma elus töötanud täiesti väikeste lastega, lasteaia vanema grupi vanuses lastega, esimese-teise klassiga. Sellest ajast peale olen kindel, et illustratsioon annab mõnikord palju rohkem kui hästi palju tihedat teksti. Seepärast on mul teile täna olemas ka üks illustratsioon – seesama kaardipakk. Kui ma tulen valimisjaoskonda hääletama, siis on minu ees valimiskomisjon (näete, siin on valimiskomisjon) ja on vaatlejad (teie olete vaatlejad). Mina vaatan, mida mulle pakutakse, ja valin siit pakist suvalise kandidaadi. Te ei tea, mis valiku ma tegin, seda ei tea valimiskomisjon ja teie, vaatlejad, ei tea ka seda. Aga milles ma olen kindel, on see, et ma tegin oma valiku, panin täpselt selle numbri, mis ma valisin, ja see ei kao mitte kuskile, sest siin istuvad hundi nägudega needsamad vaatlejad, kes ei lase mitte kellelgi selle kasti kallale minna. Kõik vabade valimiste tingimused on täidetud.
Kui ma hakkan hääletama elektrooniliselt, siis ma teen ka valiku, ma vaatan ja valin, aga seekord ma võin teile täitsa vabalt näidata, mis ma valisin. Miks? Kas on kindlustatud, et inimesel, kes hääletab kodus suvalisel ajal, ei ole kõrval kedagi? Ei ole. Me ei suuda seda kindlustada, nii et see võimalus on olemas. Kas on kindlustatud, et kõrval ei istu mõni ülemus, kes lihtsalt survestab seda inimest? Ei ole. Kas on kindlustatud, et keegi ei hääleta minu ID-kaardiga? Nii et see valik on täitsa avatud. Nüüd ma pean edastama oma hääle hääletussüsteemi programmile. Lugupeetud kolleeg Aivar, kas sa aitaksid kaasa? Tema on täna hääletussüsteemi rollis.

Vabandage, meil ei ole siin mingisugust kaasaaitamist, te suudate väljendada end ka suuliselt. Palun, härra kolleeg, istuge maha!

Ei, ta võib siin seista. Ta ei räägi mitte midagi, ta on hääletu ja kõik, mis mul on jäänud teha, on talle see hääl üle anda. Me tegime trenni, aga viis meetrit on maksimaalne kaugus. Püüa! Sai kätte, tore! Kas ma saan kontrollida, kas tal olid taskud tühjad, et seal midagi ei olnud? Kas ma saan kontrollida, et ei toimu ühest taskust teise laadimine? Kust ma üldse tean, mis seal on? Ma saan ainult küsida: "Kulla hääletamissüsteem, ütle, palun, kas see, mis sa kätte said ja mis on registreeritud, on täpselt see, mille ma valisin?" Tegelikult võib vastata ükstapuha mida, aga kokkulepitult ta vastab, et jah, see on täpselt see. Aga ma ei saa seda kontrollida, teie ei saa seda kontrollida, valimiskomisjon ei saa seda kontrollida. Niiviisi toimib see hääletamissüsteem ja pärast hakkab siis neid hääli taskust välja tõstma. Ütle, palun, mis sul rinnataskus on?

Veel kord: palun, te võite küll seal seista, aga mitte ...

Aivar, kui sa tagasi marsid, siis näita, võib-olla on sul teistes taskutes ka veel midagi.

Palun istuge oma kohale!

See on elektrooniline hääletamine. Ja kõik elektroonilised hääletamised, mis on Eestis toimunud, pole legitiimsed selles elektroonilise hääletamise osas. See on täiesti läbipaistmatu süsteem. Kulla kolleegid! Kui murtakse sisse Pentagoni leheküljele, kui lõhutakse nende faile, kes saab siis kindel olla, et mingi hääletussüsteem teeb täpselt seda, mida me soovime? Nii et ma kordan veel kord: see on minu isiklik arvamus. Aga ma tean mitut kõrgetasemelist programmeerijat, kes valimispäeval ei kasuta oma komput. Nad käivad valimisjaoskonnas ja hääletavad seal, sest see on ainus tingimus, kuidas kindlustada, et sinu hääl jõuab sinna, kuhu ta peab jõudma. Ja kui keegi koalitsioonist nõuab, et Eesti rahvas peab küsima oma riigi endale tagasi, siis mina ütlen selle asja peale: Eesti rahvas peab ennekõike tagasi saama õiglase ja põhiseadusele vastava hääletamissüsteemi. Tal peab olema võimalus valida seda võimu, mida ta tahab, mitte seda, mida võib-olla keegi on talle pähe määrinud. Aitäh!

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Head kolleegid! Valimisi käsitlevate seaduste ajakohastamine on vajalik. Eelnõu põhifookuses on elektrooniline hääletamine ja valimiste korralduse täpsustamine ning seda on kindlasti vaja teha. Eestis on elektroonilist hääletamist tõepoolest kasutatud kokku juba viiel korral ja see on muutunud üha populaarsemaks. Eks meie roll on üritada muuta see võimalikult kvaliteetseks ja korrektseks. Teemaga on vaja tegelda ja sotsiaaldemokraadid on algusest peale toetanud mõtet moodustada elektroonilise hääletamise korraldamiseks spetsialistidest koosnev eraldi valimiskomisjon. Me toetame ka seda, et uus eelnõu sätestab seaduse tasemel e-hääletamise süsteemi auditeerimise, mis annab lootust, et peale katsetusi järgmisel sügisel saab valija edaspidi võimaluse kontrollida, kas tema antud hääl on kohale jõudnud või mitte. Loomulikult, nagu ka eelkõnelejad on välja toonud, on palju turvalisusriske ja -probleeme, aga me siiski loodame, et masinad on targad, teinekord targemadki kui inimesed ja see süsteem siiski tulevikus käivitub. Ja alati on inimestel, kes masinat ei usalda, võimalik minna jaoskonda ja anda oma hääl seal, see võimalus jääb ju kindlasti alles.
Lisaks kõikvõimalikele tehnilistele ja korralduslikele uuendustele, mis peaksid muutma e-hääletamise aina paremaks, on sisulise tähtsusega kindlasti see, et edaspidi saab elektroonilise hääletamise tulemused teada valimisjaoskonna täpsusega. Seni avaldati need valimisringkonna täpsusega. Ma arvan, et see suurendab elektroonilise hääletamise läbipaistvust ja usaldatavust.
Eelnõu esimese lugemise ajal sai negatiivse asjaoluna välja toodud see, et eelnõu juures oli punkt, millega kaotataks valimisagitatsiooni piirangud valimispäeval. See oleks justkui pidanud looma valimiskasti juures hääletamisel võrdsed võimalused eel- ja e-hääletamisega. SDE oli selgelt selle vastu, me tegime vastava muudatusettepaneku ja mul on hea meel, et see sai komisjonilt konsensusliku heakskiidu. Ka valitsus oli seda meelt. Ma tõesti arvan, et nendel valijatel, kes tahavad valimispäeval jaoskonda minna, on sellest piirangust hea meel, sest nad ei pea tulevikus enne valimisjaoskonda jõudmist läbima seiklusrada mitut värvi telkide vahel. Pigem on SDE seisukohal, et ühiskonna ootustele vastu tulles peaksime astuma piirangutega veelgi sammu edasi, vähendama kampaania mahtu ja suurendama kontrolli kulutuste üle.
Selle eelnõu ajakohase menetluse huvides olime tõesti valmis, nagu komisjoni ettekandja välja tõi, mõned oma muudatusettepanekud tagasi võtma, kuid me oleme esitanud need juba erakondade rahastamise teemaliseks aruteluks. Loodame ka, et koostöö põhiseaduskomisjonis jätkub, ja eelkõige tahaks loota, et valitsuse juhtpartei liikmed, kes tõid oma ettepanekud küll hilinenult, tegelevad selle teemaga siiralt edasi. Vähemalt oma paberis on nad toetanud meie mõtet, et kontrolli tõhustamisega ja teiselt poolt valimiseelarvete mahu piirangutega tuleb edasi minna. Ma usun, et selle teema osas punktides jõutakse põhiseaduskomisjonis konsensuslike otsusteni. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kajar Lember! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Palun vabandust! Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Me ei jõudnud kolleeg Tõnis Lukasega ilmselt kokkuleppele, kumb läheb enne kõnepulti. Ma tahtsin tegelikult tulla viimasena, et vastata mõnele väitele, mis siin on kõlanud. Kõigepealt, Priit Toobali entusiasmi selles osas, et mida varem me verifitseerimist rakendame, seda parem, me ju põhimõtteliselt jagame. Aga nagu järgmine kõneleja Andrei Korobeinik ütles, ei ole see ainult poliitiline kompromiss, vaid on kompromiss meie heade soovide ja tehnilise valmisoleku vahel ehk 2013. aasta katsetusfaas kohalikel valimistel on siiski vajalik.
Mis aga puudutab härra Stalnuhhini fundamentaalse usaldamatuse avaldamist elektroonilise hääletuse kui sellise suhtes, kuni valimiste legitiimsuse küsimärgi alla panemiseni, siis see on siin saalis üllatav ja minu meelest absoluutselt mitte asjakohane. Ma tuletan meelde, et lisaks kõigele muule toimub elektroonilise hääletussüsteemi auditeerimine. Ka see auditeerimisprotsess muutub sõltumatute spetsialistide poolt edaspidi veelgi üksikasjalisemaks, veelgi selgemaks. Eesti ei kuulu nende riikide hulka, mille puhul valimiste legitiimsust saab kuidagimoodi küsimärgi alla seada. Meie puhul ei ole ka niisuguseid vaatlusmissioone, mida nii ühe kui teise demokraatiaga suuremates raskustes oleva riigi suhtes rakendatakse. Küll aga on OSCE/ODIHR-i vaatlejad üksikasjalikult jälginud meie elektroonilise hääletuse süsteemi ja selle rakendamist, sest me oleme pioneerid, ja nad täiesti leiavad, et see on moodus, millega tuua rohkem valijaid valimisprotsessi. Me teeme head tööd, aga selle süsteemi arengul tuleb silm peal hoida. Ka arutatavas eelnõus kajastuvad mitmedki nende tõstatatud probleemid ja me töötame nendega edasi. Aga tulla siia pulti rääkima kivide viskamisest Neptunusele – see ei kõlba minu meelest mitte kuhugi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun, kas Priit Toobalil on repliik?

Aitäh, lugupeetud esimees! Kuna tõesti mainiti mu nime ja Andres Herkel mainis minu entusiasmi, siis ma tahan öelda, et see entusiasm ei ole laest võetud. Kuni viimase põhiseaduskomisjoni koosolekuni ja kõikidel elektroonilise valimise töörühma koosolekutel kinnitasid nii IT-eksperdid kui ka valimiskomisjon, et nemad saavad 2013. aasta kohalikeks valimisteks verifitseerimise süsteemiga valmis.

Suur tänu! Ma palun kõnepulti kolleeg Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma pean paar sõna ütlema, sest siin oli juttu minu tehtud muudatusettepanekust. Tõepoolest, selle seaduse menetlemise käigus ja ka täna siin olen ma saanud isegi rohkem või sama palju positiivset tähelepanu, kui ma sain seda Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu koosseisu kinnitamise eelnõu ette kandes. See innustab muidugi edasi tegutsema ja natuke ka iseloomustama, miks ma tegin just selle seaduseelnõu puhul muudatusettepaneku muuta valimiskorda.
Ettepaneku sisu oli tõesti ühtlustada valimiskorda ja kujunenud valimistraditsiooni arvestades tulla inimestele vastu, et nad saaksid aru, mis tüüpi valimised Eestis on, et on avatud valimised. Enamasti kasutatakse meil valimistel avatud nimekirja meetodit. Ka Riigikogu valimistel on lihtsam aru saada häälte liikumisest, kui ei ole vastuolu näiteks ringkonnas antud häälte liikumises ja pärast häälte liikumises üldnimekirja kaudu. Mõlema aluseks oleks avatuse printsiip, kui üldnimekirjas selline printsiip aktsepteeritakse, sest ringkonnas on avatud nimekirja meetod juba olemas.
Olen kuulnud selle ettepaneku kohta mitmesugust kriitikat. Üks vastuväide on olnud, et siis on eri suurusega ringkondade kandidaadid ebavõrdses olukorras. Kinnitan veel kord: ettepaneku sisu oli, et hääli kaalutakse ja rohkem hääli saanud isik liigub nimekirjas edasi ja oma eesmärgi poole saada Riigikogu liikmeks kiiremini ja eelistatult, võrreldes sellega, kes on saanud vähem hääli. Loomulikult arvestatakse ka valimisringkonna suurust ja saadud häälte hulka võrreldakse selles ringkonnas valimistel antud häälte hulgaga.
On öeldud, et see võib tuua Riigikokku liialt palju avalikkusele tuntud inimesi ja võib vähendada vähetuntud inimeste võimalusi Riigikogu liikmeks saada. Riigikogus on olnud eelmistes koosseisudes ja on ka praegu tuntud teleinimesi, lauljaid, kunstnikke, linnapäid ja teisi tuntud inimesi. Ma arvan, pea püsti! Te olete hästi hakkama saanud ja karta, et see, kes saab rohkem hääli, on riiklusele kuidagi ohtlikum, ka muidugi ei tasuks.
Mis puutub sellesse, et elektroonilise hääletamisega seotud muudatusi on vaja teha kiiremini, siis ma täiesti aktsepteerin seda, aga kindlasti ei tohi mõne valimiskorra teema arutelu nelja aasta jooksul välistada. Demokraatia meie ümber või demokraatiatunnetus rahva hulgas muutub selle ajaga. Praegu oleks meil minu meelest vaja näidata, et me ei ole betoneerunud siia tsitadelli, vaid avardame nii erakondade süsteemi käsitlust kui ka valimiskorda, ning selles mõttes on väga hea ja tore, et põhiseaduskomisjoni liikmed, komisjoni esimees ja paljud inimesed veel on arvanud, et ettepanek iseenesest vajab arutelu. Praeguseks on ka neid Riigikogu liikmeid, kes on juba valmis selle ettepaneku eraldi eelnõuna esitama, aga ma arvan, et võtame samm-sammult ja rahulikult. Põhiseaduskomisjon tegeleb ka nende teemadega, nii et ükski üritus ei sure. Ma aktsepteerin täiesti vajadust elektroonilise valimissüsteemiga edasi liikuda.

Aitäh, kolleeg Tõnis Lukas! Ma saan aru, et kolleeg Marko Pomerants soovib sõnavõttu kohapealt, kaks minutit. Repliiki ei ole? Kõigepealt ma kutsun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu, kuna ta on varem registreerunud. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina olen selline õnnetu parlamendiliige, kes peab kogu aeg tulema pulti hetkeemotsioonide ajel. Tänane sõnavõtt polnud ka sugugi planeeritud. Progressiivse noore inimesena, särasilmse noormehena olen ma siiralt igasuguse innovatsiooni poolt ja arvan, et ka minu valijad kasutavad tulevikus üsna aktiivselt e-hääletuse võimalust ja e-hääletajate osakaal minu valijaskonnas kindlasti kasvab. Seetõttu ma arvan, et kui mõne oponendi meelest on olemas mingisugused mustad jõud, kes e-hääletust täielikult ignoreerivad ja arvavad, et see asi on saatanast, siis need mustad jõud, kui sellised mustad jõud üleüldse olemas on, ütleme parem, inimesed, kellele e-hääletus tekitab küsimusi, ei võitle mitte e-hääletuse kui nähtuse vastu ja neil on tegelikult ju täpselt samasugune õigus saada oma küsimustele vastuseid.
Oleme ausad, väga paljud spetsialistid, kes ei eita e-hääletuse vajalikkust, on öelnud, et tema auditeerimise võimalused peaksid olema senisest sügavamad. Masinad on kahjuks inimese poolt juhitavad ja ei ole hetkel veel meist targemad ehk selle tõttu on masinatega võimalik üht-teist, nipet-näpet ette võtta küll. Küsimus on lihtsalt selles, kus need masinad asuvad, kelle kontrolli all nad asuvad, kuidas tahetakse käituda ja võib-olla isegi ei taheta käituda.
Rohkem seisan ma siin puldis sellepärast, et minul tekkis täna küsimus meie parlamendi korralduse kohta. Kui keegi tuleb ja paneb siia lauale laptop'i ja näitab meile sealt ülevalt ekraanilt PowerPoint'i, siis ei ole häda mitte midagi. Kui vabalt, demokraatlikult valitud parlamendiliige proovib mängida Riigikogu saalis serverit, lausumata sõnagi, siis sekkub Riigikogu juhataja, üritab teda paika panna ehk võtta temalt ära tema täieliku saadikumandaadi sees olev vabadus mängida serverit, segamata istungit, ja liikuda selles saalis ringi, kus ta tahab liikuda. See oli see, mis mind hämmastas. Kui on olemas mõni pool, kes julgeb e-hääletuse üle arutleda, öelda välja mingisuguseid vastuargumente või paluda valitsejatel süsteemi parandada, kas siis tõepoolest on vaja kõik sellised katsed maha suruda? Maha suruda lausa selliste võtetega, et Riigikogu liige ei tohi olla server. Aitäh!

Ma arvan küll, et Riigikogu liige ei tohi olla server, sest ta ei ole võimeline seda olema. Palun, Marko Pomerants, sõnavõtt kohalt, kaks minutit!

Aitäh! Tegelikult ma üldse ei soovinud esineda, aga ma ei tunne kodukorda. Mul tekkis selline küsimus: kui Riigikogu liige kuuleb oma nime kõnepuldist hüütavat, kas ta tõesti peab siis vastulause tegema või on tal võimalus ka keelduda?

Loomulikult on võimalus ka keelduda, aga tal on võimalus esineda. Ma loodan, et rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on 19 muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, arvestatud täielikult. Teise on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, arvestatud täielikult. Kolmanda on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun kolmandat muudatusettepanekut hääletada!

Suurima heameelega.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu oli 51, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, arvestatud täielikult. Viienda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, arvestatud täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on arvestatud osaliselt. Seitsmes muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. Üheksas muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. Kümnes muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 11. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 12. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 13. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 14. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 15. muudatusettepaneku on esitanud Tõnis Lukas, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, kuid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei tule see hääletusele. 16. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. Kadri Simson, palun!

Ma palun 16. muudatusettepanekut hääletada!

Hääletame 16. muudatusettepanekut. Hea Riigikogu, panen hääletusele 16. muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon ja mis on arvestatud täielikult. Palun hääletada!
Hääletustulemused
16. muudatusettepaneku poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
17. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 18. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult. 19. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, arvestatud täielikult.
Head kolleegid, me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Kuid Riigikogu juhatusele on saabunud palve Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, kes teeb ettepaneku Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 186 teine lugemine katkestada. Meil tuleb seda ettepanekut ka hääletada. Läheme lõpp-protseduuri juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 186 teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu oli 63, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust ja seaduseelnõu 186 teine lugemine on lõpetatud.
Palun, Igor Gräzin, milles on küsimus?

Ikka seesama asi. Kakskümmend minutit tagasi oli Riigikogu kodulehel üleval eilne stenogramm ja seal olid sees kõik need avaldused, mis olid suunatud sellele, et mõjutada käimasolevaid kohtuasju. Rõhutan, et võimude lahususe printsiip ei luba seda. Ma arvan, et põhiseadusvastased osad tuleb stenogrammist kõrvaldada. Stenogramm on praegu üleval ebajuriidiliselt ja täiesti valesti. Palun võtame ta maha, teeme korda ja siis läheb uuesti üles!

Lugupeetud Igor Gräzin, te näete, kus ma praegu istun. Ma olen veendunud, et inimesed tegelevad sellega. Mina ei saa praegu midagi maha võtta. Ma istun siin ja inimesed läksid sellega tegelema. Palun, ärme jätkame seda diskussiooni! Palun, kolleeg Priit Toobal, küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui Igor Gräzin pakkus ennast Riigikogu juhatusele appi, siis ma pakun ka ja tuletan Riigikogu juhatusele meelde Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, kus on kirjas, et kõik, mis Riigikogu täiskogu puldist räägitakse, kuulub Riigikogu stenogrammi.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Ma küll ei saa aru, mis põhimõttel hakatakse stenogrammist midagi välja võtma, aga kas juhatusel on kavas, kui te näiteks mõne kõne või mingi osa sellest maha võtate, teatada sellele, kes konkreetselt siin saalis rääkis midagi, mida ei tohi rahvale teada anda, et mingi osa tema kõnest või terve kõne on maha võetud?

Ma ütlen veel üks kord: mina ei ole praegu suuteline selle asjaga tegelema, ma juhatan praegu istungit. Mis küsimused veel on? Mingisugust mahavõtmist stenogrammist ei toimu. Palun, Igor Gräzin!

Ma pean kahjuks Stalnuhhinile ja teistele kolleegidele selgeks tegema: me leppisime siin kokku, et eksisteerib võimude lahususe printsiip, me arutame probleeme, aga me ei sekku kohtu tegevusse. Täna on kohus läinud otsust tegema ja kohtul on õigus lugupidamisele ja vabadusele. Ja kui meil eile jätkus mõnes sõnavõtus häbematust vihjata sellele, milline peab tulema kohtu otsus, siis ma arvan, et see on põhiseaduse otsene rikkumine. Selles ja ainult selles on küsimus, kusjuures selle tõstatas esimest korda seoses angloameerika süsteemiga Kadri Simson. Ma lihtsalt toetan teda.

Head kolleegid! Me jätkame praegu oma istungit ega diskuteeri selle üle, mis oli eilses stenogrammis. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Austatud juhataja! Et teile natukene appi tulla, on mul protseduuriline küsimus seoses sellega, mis siin praegu toimub. Nii ei ole, et suvaline rahvasaadik tõstab käe püsti, nimetab ennast serveriks või milleks tahes ja hakkab lihtsalt rääkima. Kui on midagi rääkida, siis peaks esitama protseduurilise küsimuse. Minu protseduuriline küsimus kõlab nii: kas me ei võiks edasi minna?

Aitäh! Ma juba ütlesin, et me võiksime edasi minna. Suur tänu, et on ka rahvasaadikuid, kes saavad aru, et meil on praegu istung, aga mitte serverite arutelu!

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 241 teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnepulti rahanduskomisjoni aseesimehe kolleeg Rannar Vassiljevi!

Aitäh! Head kolleegid! Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekute tähtajaks Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt ettepanekuid ei tulnud. Küll aga otsustas rahanduskomisjon koostöös eelnõu algatajaga teha eelnõus mõned täiendused. Need täiendused võib võtta kokku kolme valdkonda. Esimene puudutab kohalikke omavalitsusi ja nende õigust sõlmida Maksu- ja Tolliametiga haldusleping, andmaks kohalike maksude puhul maksuhalduri kohustused üle Maksu- ja Tolliametile. Eesmärgiks on siin efektiivsus ehk teatud maksude puhul võib eeldada, et Maksu- ja Tolliametil on  selles valdkonnas välja kujunenud suurem kompetentsus kui kohalikel omavalitsustel. Seetõttu on mõistlikum, kui maksuhalduriks on Maksu- ja Tolliamet. Lisaks antakse kohaliku omavalitsuse üksuste volikogudele õigus kehtestada teede ja tänavate sulgemise maksu deklaratsiooni vorm. Seni neil seda õigust ei olnud.
Teise muudatusettepanekuga antakse maksusaladusele juurdepääsu õigus ka maksuhalduri tegevust auditeerivale isikule. Mõte on see, et kui Rahandusministeerium ühendab oma siseauditi üksused, siis oleks neil võimalik maksuhalduri tegevust auditeerida.
Kolmanda muudatusettepanekuga lükatakse seaduse jõustumise tähtaeg kahe kuu võrra edasi. 1. oktoober, mis oli algne tähtaeg, on kohe ukse ees ning see ei ole piisav aeg, et seadus välja kuulutada ja seadusest tulenevad korrektiivid ka tegevusse sisse viia.
Komisjon otsustas teha Riigikogule ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Alustame eelnõu 241 muudatusettepanekute läbivaatamist. Laekunud on kolm muudatusettepanekut, need kõik on juhtivkomisjonilt ja neid on arvestatud täielikult. Esimene, teine, kolmas. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 263 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus esitab teile avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse muutmise eesmärk on teha avalik teave, ennekõike riigi käes olevad andmekogud ja tulevikus moodustatavad andmekogud, taaskasutatavaks. Sellega oleks meil võimalik stimuleerida uute toodete ja teenuste loomist erasektoris, kui neil on piisav, lihtne, ajakohane ligipääs riigi kogutavatele andmetele.
Seaduse sisu iseloomustamiseks märgin kolme olulisemat asja. Esiteks, me täiendame seadust avaliku teabe taaskasutuse mõistega. Teiseks, taaskasutamise oluline eeldus on, et see osa avalikust teabest, mis peaks olema taaskasutatav, oleks kättesaadav nn masinloetaval kujul. Kui te lubate, siis masinloetavuse tehnilist definitsiooni, mida seaduseelnõu pakub, ma siin ette lugema ei hakka, aga põhimõtteliselt peaks see tähendama, et avalikud andmed ei ole kättesaadavad tavalise PDF-failina, vaid sellisel moel, mis võimaldab andmete tulevastel kasutajatel neid tundvalt lihtsamalt analüüsida ja süstematiseerida ega nõua ebaproportsionaalseid pingutusi.
Kolmandaks, eelnõuga täiendatakse nn kulupõhisuse põhimõtet. Selle kohaselt peab teabevaldaja andma selgitusi avalikule teabele juurdepääsu ning taaskasutamise eest võetavate tasude kujunemise kohta. Võetavad tasud ei tohi olla liialt piiravad ja põhjendamatult konkurentsi kahjustavad. Kulude arvestamiseks on antud selgem põhimõte, mille järgi taaskasutamisest saadavad tulud ei tohi ületada taaskasutamisse andmise kulusid, millele võib lisanduda teenuse jätkusuutlikkuse tagamiseks ettenähtud mõistlik amortisatsioonikulu.
Vahemärkusena ütlen, et see kulude teema väärib kindlasti ka siin saalis sisulist arutelu sel põhjusel, et valitsusesiseselt oli eri ministeeriumide valduses olevate andmekogude omapära arvestades mitu seisukohta. Oli seisukoht, et juhul kui andmed on taaskasutatavad ja masinloetaval moel esitatud, peaksid need olema tegelikult laiale ringile isikutele tasuta kättesaadavad. Ütlen ära, et mina isiklikult toetan ka seda seisukohta, kuid meil on olemas andmekogusid ja ka tulevikus võib ette tulla andmekogusid, mis oma tegevuses või investeeringuteks võivad nõuda teatud kulusid. Sellisel juhul võimaldab ka Euroopa Liidu tänane õigus võtta andmete erasektori käsutusse andmise eest tasu ja selle tasu võtmise põhimõtted on seadusega reguleeritud. See on mõneti valitsusesisene kompromiss, arvestades meie andmekogude praegust olukorda. Ma ei välista, et tulevikus võiks selle teema juurde tagasi tulla ja asja arutada. Juhul kui me tahaks seda praegu radikaalselt muuta, kehtestada tasuta kasutusse andmise printsiibi, siis me peame arvestama selle mõju eelarvele.
Kindlasti tasub märkida, et kõigi nende avalike andmete taaskasutatavaks tegemine ja masinloetavale kujule viimine ei tähenda ühelgi moel järeleandmist privaatsuse ja autoriõiguse printsiipides. Teisisõnu, me saame rääkida, et nendes andmemassiivides on ikkagi andmeid, mille privaatsuse ja autoriõiguse kaitse peavad olema jätkuvalt tagatud. See tähendab, et need andmekogud langevad selle seaduse objekti alla ja andmekogude valdajad peavad sellega arvestama. Loomulikult annab seadus ka Andmekaitse Inspektsioonile delegatsiooni, et seda jälgitaks. See jääb kindlasti oluliseks põhimõtteks.
Eraldi veel seaduseelnõu ettevalmistamise protsessist. Üks arutelu teema oli, milline osa avalikust teabest, nii nagu seda on kehtivas avaliku teabe seaduses mõistetud, peaks kuuluma taaskasutatavaks tegemisele. Valitsus on pakkunud teile välja ühe osa avalikust teabest – need on ennekõike andmed, mis vastavalt avaliku teabe seadusele kuuluvad andmekogu mõiste alla. Me arvame, et arvestades asja teatud uudsust, on see esimene ja mõistlik samm. Tulevikus me ei tohiks välistada ka muude avaliku teabe mõiste alla kuuluvate andmete sellisel kujul kättesaadavaks tegemist, aga andmekogude puhul – ma julgen öelda, et selliseid andmekogusid on suurusjärgus 600 – on nende printsiipide rakendamine siiski väga põhimõtteline samm edasi. Ma kutsun teid üles seda eelnõu sisuliselt arutama ja heaks kiitma. Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Palun, kas on võimalik täpsustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohta. Teiste Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide näited tõestavad, et tegelikult toob tasuta juurdepääs andmetele hoopis riigieelarvesse raha juurde. Tänu sellele õnnestub erasektoril luua rakendusi, mida riik omakorda ei pea siis looma, ei pea neid toetama, ja ka maksud laekuvad selle tõttu. Kas ministeeriumi seisukoht on lõplik, et me praegu ei aruta tasuta juurdepääsu andmist ehk vaikimisi räägitakse selle seaduse tekstis tasu võtmisest?

Aitäh! Veel kord kordan: majandusministeeriumi algne seisukoht oli, et kõik andmed peaksid olema tasuta kättesaadavad. Loomulikult me loodame, ja ma arvan, meil on mõneti põhjendatud ootus, et neid andmeid kasutades on võimalik luua tooteid ja teenuseid, mis iseenesest aitavad kaasa majanduse arengule. Valitsuse praegune seisukoht on teha see kompromiss, arvestades mõne andmekogu toimimise eripära, arvestades nende n-ö siirdeid eelarvesse. Ennekõike on jutt nendest andmekogudest, mida peab Justiitsministeeriumi hallatav Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Selle tõttu tehti selline kompromiss, kulupõhine. Kaalumiskoht on minu arvates see, et kui me räägime mingitest uutest andmekogudest või ka väga spetsiifiliste kulutuste tegemisest sõltuvalt andmekogu spetsiifikast ning rakendame taaskasutatavuse ja masinloetaval kujul kättesaadavuse printsiipi, aga samas riigi seisukohast tuleb teha suhteliselt ebaproportsionaalseid kulutusi, siis võiks olla selline juriidiline võimalus, et osa kulusid kantakse nende andmete tegelikule, vahetule kasutajale. Umbes sellisest põhimõttest lähtub ka Euroopa Liidu asjaomane direktiiv, st et teatud juhtudel tasu ei välistata. Oleneb sellest, kui sisuliseks me saame praeguses arutelus minna, me peaksime kindlasti kaasama ka kolleegid ministrid ja siis me võime selle arutelu uuesti avada. Aga praegu, ma julgen öelda, on see mõne registri puhul üsna märkimisväärne eelarveline siire. Selleks, et need andmekogud saaksid toimida, peame leidma neile kohe otsese kulukatte riigieelarvest. Mulle meeldiks rakendada seda printsiipi 100%-liselt ja ma oleks valmis seda toetama, aga valitsuses me peame tegema kokkuleppeid ja leidma lahendusi, mis toimivad kõigi ministeeriumide puhul.

Austatud minister! Teile on veel üks küsimus. Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui ma loen selle seaduse eesmärki, siis seletuskirjas on öeldud järgmiselt: "Seaduseelnõu algatamise vajadus seisneb Euroopa Komisjoni osutatud rikkumiste parandamises Eesti õiguskorras. Kuna Euroopa Komisjoni väitel ei ole Eestis tagatud avaliku teabe taaskasutamisega seonduvad õigused või need lahendused kehtivas õiguses ei ole piisavalt õigusselged ..." Minu lühike küsimus on: kas te selgitaksite lihtsate sõnadega, millest Eesti kodanikud on kuni tänase päevani ilma jäänud?

Aitäh! Ma ütleksin kõigepealt niimoodi, et vaidlus Euroopa Komisjoniga taaskasutamise direktiivi täieliku rakendamise üle on omaette habemega lugu. Mina ei rõhutaks selle eelnõu puhul mitte niivõrd seda tõenäoliselt teile kui väga euromeelsele inimesele olulist kohusetundlikku direktiivide rakendamist, vaid loodavat võimalust anda teatud ressurss erasektori kasutusse innovatsiooniks. See on täna olulisem sõnum. Jah, on õige, et selline arutelu on olnud, ja ma loodan küll, et selle seaduseelnõuga me võtame nüüd ka selle vaidluse maha. Nii et lõppkokkuvõttes nagu kaks kärbest ühe hoobiga.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 263 oma korralisel istungil 17. septembril 2012. aastal. Eelnõu arutamisel osalesid külalistena eelnõu algatajad ehk Vabariigi Valitsuse esindajad, nimelt justiitsminister Kristen Michal ja sama ministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Sandra Mikli ning loomulikult ka põhiseaduskomisjoni liikmed.
Kristen Michal selgitas, et kuigi eelnõu valmistas ette Justiitsministeerium, kuulub avaliku teabe kättesaadavaks tegemise temaatika majandusministri valdkonda. Ja tõepoolest, täna esines Riigikogus ettekandjana Juhan Parts, mitte Kristen Michal. Eelnõu eesmärk on viia Eesti õigusaktid vastavusse Euroopa Parlamendi nn open data direktiiviga, mis on muide pärit aastast 2003. Teiste sõnadega on eelnõu eesmärk avaliku teabe taaskasutatavaks tegemine. Selle abil õnnestub stimuleerida uute toodete ja teenuste loomist erasektoris, mis pikas perspektiivis säästab maksumaksja raha, kuna riik ei pea neid teenuseid ise looma ja nende peale raha kulutama.
Andmete taaskasutamise oluline eeldus on, et andmed on kättesaadavad masinloetaval ehk siis digitaalsel ning struktureeritud kujul. Mõned riigiteenuste andmed ei ole praegu masinloetavad ja neid tuleb vastavasse formaati viia, mis tähendab riigile umbes 50 000 eurot lisakulu aastas. Vanade andmete kättesaadavaks tegemiseks on eelnõus ette nähtud üleminekuperiood.
Oleme komisjonis uurinud, miks otsustas valitsus küsida avaldatud andmete kasutamise eest raha, kui samas paljudes teistes Euroopa riikides seda ei tehta. Vastuseks oli, et nii loodab Eesti riik raha säästa. Suure tõenäosusega jääb see aruteluteemaks ka tulevikus. Selle ja teiste arutelude jaoks on aega kuni selle aasta 10. oktoobrini, mille põhiseaduskomisjon kuulutas välja parandusettepanekute esitamise tähtajaks. Komisjon otsustas määrata eelnõu ettekandjaks mind ja teha ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu 26. septembri istungi päevakorda. Komisjon tegi ka ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Kõik otsused olid tehtud konsensusega.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te vihjasite sellele, mida me võime lugeda ka eelnõu seletuskirja kooskõlastustabelist. Mõned organisatsioonid, kaasa arvatud Eesti Interneti Kogukond, on juhtinud tähelepanu sellele, millest ka teie rääkisite, avaandmete tegeliku kättesaadavuse probleemile. Kui teistes riikides saab neid tasuta, siis meil tahetakse teha seda kulupõhiselt. Kas te oskate öelda, kuidas see teistes riikides on, ja milline oli põhiseaduskomisjoni seisukoht selles osas? Kui meil on tubli e-riik, kas siis tasub kitsendada andmetele ligipääsu sellega, et teeme selle tasuliseks?

Paljudes teistes riikides on see tasuta, mõnes ei ole. Tõepoolest, mainitud Euroopa Parlamendi direktiiv võimaldab ka raha küsida. See seaduseelnõu on kahtlemata samm õiges suunas sellepärast, et tänu sellele tekib juurdepääs andmetele, mida praegu ei saa ka raha eest kätte. Aga see, kas raha võtmine tegelikult säästab raha Eesti riigi jaoks või vastupidi, tasuta andmete avaldamine toob Eesti eelarvesse rohkem raha sisse, on minu arvates arutelu küsimus ja sellest me oleme rääkinud ka põhiseaduskomisjoni istungil. Ma usun, et nii selle seaduse menetlemisel kui ka tulevikus me tuleme kindlasti selle teema juurde tagasi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 263 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 10. oktoobri kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmas päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 247 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on lahendada neid probleeme, mis on tekkinud eelkõige joonehitiste planeerimisel, nende planeeringute elluviimisel ja ka üldise õigusselguse tagamisel selles küsimuses. Kõigepealt ütlen, mis on joonehitis. Joonehitis on seaduse mõistes riigimaantee, raudtee, torujuhe või kõrgepingeliin. Ühesõnaga, sellised ehitised, mis üldjuhul läbivad mitut kohalikku omavalitsust. Kehtiva seaduse kahe paragrahvi koosmõjus on tekkinud selline probleem, et kui maakonnaplaneeringuga pannakse paika joonehitise asukoht ja maakonnaplaneering ka kinnitatakse, siis kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb kõik joonehitise asukohasse puutuv kanda vastavatesse omavalitsuste üldplaneeringutesse ja sisuliselt alles pärast seda jõustub maakonnaplaneering. See tähendab, et kuni omavalitsuse üldplaneeringut ei ole muudetud, joonehitise asukoht juriidiliselt justkui ei jõustukski. Teine paragrahv, § 30 räägib tänases sõnastuses sellest, et kui kohalik omavalitsus võtab vastu ja viib sisse muudatused üldplaneeringusse või detailplaneeringusse, siis on tekkivate piirangute puhul kohe võimalik esitada kohalikule omavalitsusele nõue, et see kinnisasi võõrandataks kohe ja õiglase tasu eest. Tagajärg on see, et kohalikud omavalitsused ei ole huvitatud maakonnaplaneeringus ettenähtud joonehitiste kinnitamisest oma üldplaneeringutes, nähes, et see võib kohe kaasa tuua rahalisi kohustusi. Tekib kummaline olukord, kus ühelt poolt on asukoha valik tehtud, kõik on sellega isegi nõustunud, aga juriidiliselt on planeeringu elluviimine takistatud. Selle olukorra lahendamiseks oleme ette pannud kõigepealt muuta § 29¹ lõiget 5 ja tuua sinna sisse selline lause, mis kehtestab nõude, et kohalik omavalitsus teeb maakonnaplaneeringule vastavad muudatused oma üldplaneeringus 30 päeva jooksul maakonnaplaneeringu kehtestamisest.
Teine ettepanek on tunnistada üldse kehtetuks § 30 "Kinnisasja võõrandamine", kuna viiendas peatükis, kus võõrandamisest räägitakse, on tegelikult ette nähtud kaks võõrandamise meetodit. Paragrahv 30 räägib kinnisasja võõrandamisest, mis lähtub võlaõigusseaduse loogikast, ja samas on ka § 31, mis räägib sundvõõrandamise kohaldamisest planeeringu elluviimiseks. Kuna Riigikogu on eraldi vastu võtnud sundvõõrandamise seaduse ja see reguleerib võõrandamisprotsessi täpselt, põhjalikult ja ka omaniku jaoks palju selgemalt, siis ei ole kahe paralleelse mehhanismi käsitlemine siin seaduses enam põhjendatud. Mõttekas on jääda selgelt § 31 juurde, kus räägitakse sundvõõrandamisest. Siis oleks see protsess selgem ja ka omavalitsustele arusaadavam, nad saavad vastu võtta oma üldplaneeringud, oma detailplaneeringud ja teavad täpselt, milliseid kohustusi see nii läbirääkimistel kui ka võõrandamisel omavalitsustele kaasa toob. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan! Teile on küsimusi. Palun, Kalvi Kõva!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Me teame, et planeeringud on kokkulepete ja kompromisside kogum, ja kui tõesti maakonnaplaneeringus saavutatakse kokkulepe mingi joonehitise rajamiseks, siis tuleb selleks teha märge kohaliku omavalitsuse üldplaneeringusse. Varem oli see aeg piiramatu, nüüd me paneme piiri, et see tuleb ära teha teatud päevade jooksul. Kui aga kohalik omavalitsus soovib veel oma rahvaga nõu pidada, rahvakoosoleku kokku kutsuda, siis ei pruugi see 30 päeva olla piisav. Minu küsimus on: kas teie arvates me selle ajalise piirangu sisseseadmisega ei vähenda mingil määral osalusdemokraatiat?

Ei, osalusdemokraatiat me ei vähenda, sellepärast et ka maakonnaplaneeringu menetlemisel on ette nähtud samasugused avalikustamise mehhanismid, osalusdemokraatia, osalemise võimalused. Kindlasti on näiteks kohalikul omavalitsusel või kohalikel elanikel vajaduse korral võimalik ka maakonnaplaneering vaidlustada, vaideid esitada, kuni kohtumenetluseni välja. Kui ühel hetkel on otsus ära tehtud ja maakonnaplaneeringu jaoks see kompromisside tulemus välja valitud, siis ei ole lihtsalt otstarbekas kogu aruteluga uuesti otsast peale hakata, sest see kompromiss oli enne samasuguste mehhanismide abil leitud. Kui küsida, kas sellist kohustust üldse kohalikule omavalitsusele panna, siis õigusselguse mõttes on ikkagi oluline, et kui inimesed vaatavad kohaliku omavalitsuse üldplaneeringut, siis on sinna peale kantud kõik objektid ja piirangud. Mitte nii, et nad peavad veel täiendavalt läbi vaatama maakonnaplaneeringu. Kuna kaasamisprotsess on enne juba olnud, siis ei ole vaja seda uuesti läbi teha. Kui on kahtlus, et kohalik omavalitsus, kohalik volikogu mingitel põhjustel ei kogune nii tihti või võib tekkida mingeid tehnilisi probleeme, siis võib Riigikogus arutada, kas 30 päeva on piisav või peaks see aeg olema natuke pikem. Aga ma arvan, et piiratud peab see aeg olema, sest kui ta on maakonnaplaneeringus niikuinii juba kehtestatud, siis inimesed peavad sellest teada saama ka kohalikku üldplaneeringut vaadates, ja mida varem nad seda teada saavad, seda parem lõppkokkuvõttes kõigile. Nii et õigusselguse mõttes nad tuleb sinna planeeringule ikkagi kanda.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Jätkan sama teemat. Pisut tehnilised need planeeringualased küsimused võib-olla on, aga kindlasti vajalikud. Regulatsiooni ettepanek on nüüd selline, et maakonnaplaneeringuga kehtestatud joonobjekt kantakse üldplaneeringusse. Iseenesest see otsustusprotsess, mida omavalitsus viib läbi üldplaneeringu puhul, on väga reglementeeritud, avalikustamised sinna-tänna jm. Aga nüüd on selline asi, et 30 päeva jooksul kantakse objekt üldplaneeringusse. Ise ütlesite ka, et äkki volikogu ei kogune nii tihti. Igal juhul on tegemist omavalitsuse otsustusprotsessiga. Omavalitsus otsustab, kas midagi kantakse üldplaneeringusse sisse, see on omavalitsuse otsustus. Kas see kandmise moment ei peaks olema äkki seaduses täpsemalt kirjeldatud? Ja jällegi seesama küsimus, et kui kandmine eeldab otsust, kas siis 30 päeva on piisav?

Tegelikult on see sõnastus ka kehtivas seaduses olemas. Praegune sõnastus on selline, et pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse. See kandmine on sätestatud ka praegu kehtivas seaduses. Nüüd me täpsustame, et seda tuleb teha piiratud aja jooksul. Olen nõus, et ka komisjon võiks täiendavalt arutada, kas on vaja täpsemalt lahti kirjutada, mida kandmise all mõeldakse. Selle võib igal juhul läbi rääkida ja siis täiendavalt kajastada. Ma rõhutan: see ei tähenda uue planeeringu tegemist, me lihtsalt kanname selle informatsiooni, mis tuleneb maakonnaplaneeringust, ka omavalitsuse planeeringule, et inimestele oleks üheselt arusaadav. Inimesed ei peaks lugema korraga mitut planeeringut, et oma info kätte saada.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh! Hea minister! Tegemist on kindlasti hea seaduseelnõuga, aga nagu te ka ise ütlesite, toob see kohalikule omavalitsusele kaasa rahalisi kulutusi. Kas te näete seda probleemi, et võib-olla hakkavad kohalikud omavalitsused sel juhul taotlema riigilt teatud rahalisi vahendeid?

Ei, vastupidi. Praegu on olukord, kus näiteks võetakse vastu maantee planeering, tegemist on riigimaantee ehitamisega, ja vajaduse korral kannab näiteks sundvõõrandamisega seotud kulud meil riiklik Maanteeamet. Aga nüüd tekib olukord, et omavalitsus peab selle Maanteeameti trassi kandma ka üldplaneeringusse ja kehtiva sõnastuse järgi võib ta pärast seda, kui maaomanikule on tekkinud piirangud, kohe pöörduda just omavalitsuse poole, et ole hea, astume läbirääkimistesse, osta minult see kinnistu ära. Nüüd on vastupidi, me võtame just selle pinge omavalitsuselt maha. Omavalitsus ei pea asuma kohe omanikult tema kinnistut võõrandama. Juhul kui näiteks riiklik Maanteeamet asub maanteed rajama, siis ta lähtuvalt sundvõõrandamise seadusest tulenevatest protseduuridest peab neid läbirääkimisi juba ise otse omanikuga ja selles mõttes kohalik omavalitsus just vabaneb rahalistest kohustustest. Seetõttu on kohalik omavalitsus ka valmis vabamalt tegelikke olukordi fikseerima ja üldplaneeringus ära näitama, kus need piirangud tulevikus kehtima hakkavad. Võib öelda, et mõnes mõttes mängitakse ju praegu peitust, kui teatud piirangute kandmist planeeringusse lükatakse edasi. Teatakse küll, et tulevikus tuleb sinna joonehitis, aga seda otsust ei fikseerita, et omanik ei saaks nõuet esitama tulla.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Ka minu arvates on see vajalik ja igati loogiline eelnõu. Küsiksin aga, millised õiguslikud tagajärjed või sanktsioonid kaasnevad sel juhul, kui kohalik omavalitsus mis tahes põhjusel 30, 50 jne päeva jooksul ei kanna joonehitist oma planeeringusse. Kas siis on ainult kohtutee või on ka muid läbirääkimise võimalusi?

Väga hea küsimus! See on üks valus teema. Meil on mitmeid omavalitsusi, kes ei täida ka praegu planeerimisseadusest tulenevaid sätteid. Olen siin Riigikoguski rääkinud, et osal omavalitsustel on siiamaani üldplaneering üldse vastu võtmata. See oleks juba aastaid pidanud tehtud olema, aga omavalitsused lihtsalt ei täida seda sätet. Otseselt karistusi omavalitsustele selle eest määratud ei ole. Üldiselt on eri toetusmehhanismide puhul, näiteks kui on teatud riiklikud investeeringuprogrammid, aeg-ajalt esitatud mingeid tingimusi või püütud suunata omavalitsust oma seaduslike kohustuste täitmisele. Kuigi ka siin saalis on tihti kõlanud väited, et omavalitsuste autonoomiat on kõvasti piiratud, julgen ma küll öelda, et Eesti omavalitsuste autonoomia on üsna hea tervise juures. Ka kehtiv planeerimisseadus annab omavalitsustele teiste Euroopa riikidega võrreldes isegi tavatult suure autonoomia. Omavalitsustel on väga suur otsustusõigus. Pigem on siiani olnud tegemist veenmisprotsessiga.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Planeerimisseaduse muutmine on päris keeruline lugu nii riigi kui ka omavalitsuse korraldajate tasemel. Seaduses on öeldud, et seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Kas te ei ole mõelnud, et vaja oleks võib-olla paar-kolm kuud, et selle seaduse täitmist tuleks alustada 1. jaanuarist järgmisel aastal?

Aitäh! Üldjuhul on tegemist ikkagi olukorra lihtsustamisega. Kui me vaatame seda omavalitsuste seisukohast, siis nagu ma juba selgitasin, võtab see omavalitsustelt pigem maha praegu neid vaevavat pinget, et äkki kinnistu omanik tuleb nõudeid esitama. Omavalitsusliitudega on see läbi räägitud. Ma arvan, et see informatsioon on levinud, ja kui me räägime joonehitistest, siis selle protsessiga on omavalitsuste planeerijad hästi kursis. Näiteks kui me räägime riigimaanteede planeerimisest, siis nii või naa on see teadmine olemas. Tegelikult siin midagi üleöö ei juhtu. Kui nüüd võetakse vastu mõni maakonnaplaneering, siis on omavalitsustel niikuinii olemas see teadmine, et nad peavad selle kandma oma üldplaneeringusse. Ma arvan, et sellega ei tohiks olla probleeme. Kindlasti ei ole see mingi väga jäik või põhimõtteline küsimus. Kui Riigikogu arvab, et üleminekuaeg võiks natuke pikem olla, siis on see võimalik. Reaalses elus on meil praegu aga probleem just maanteede planeeringutega. Suur töö on ära tehtud, omavalitsustega on ka kokkuleppele jõutud, maanteede planeeringud on paika pandud, asukohavalikud on kõik tehtud, aga sellesama seaduse viibimise tõttu lükatakse neid otsuseid edasi, joonehitisi lihtsalt ei kanta oma üldplaneeringusse, et vältida võimalikke kohustusi kinnistuomanike ees. Ma arvan, et õigusselguse loomiseks võiks seadus siiski jõustuda võimalikult kiiresti.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Eeldades, et enamik omavalitsusi seadusi täidab, peame mõtlema nendele piiripealsetele juhtumitele. Ma jätkan sealtsamast, et kui mõni omavalitsus ühel või teisel põhjusel ei kanna nõutavaid asju 30 päeva jooksul üldplaneeringusse, siis tekib olukord, kus omavalitsuses kehtib nii maakondlik planeering kui ka sellest erinev üldplaneering. Kas muude ehitustegevuste ja protsessidega saab sellisel juhul maakonnaplaneeringu alusel edasi minna või takerdub joonehitise rajamine ikkagi senikaua, kuni see on kohaliku omavalitsuse planeeringutesse sisse kantud?

Muudatusettepaneku loogika on ikkagi see, et maakonnaplaneering jõustub pärast seda, kui maavanem on sellele alla kirjutanud. Seletuskirjas on ka välja toodud, et eelnõu aitab tagada üldist õigusselgust ja kaotab senise vastuolu planeerimisseaduse § 29¹ lõike 5 ning Vabariigi Valitsuse seaduse § 87 lõike 4 vahel. Kui Vabariigi Valitsuse seadus näeb ette, et maavanema korraldus jõustub allakirjutamise päeval, kui aktis eneses ei ole kehtestatud hilisemat päeva, siis praegune planeerimisseaduse sõnastus ütleb, et maakonnaplaneering, mis on ka üks akt, millele maavanem alla kirjutab, jõustub järgmisel päeval pärast joonehitise asukoha kandmist kõigisse joonehitise asukohavaliku ala kehtestatud üldplaneeringutesse. Jõustumist ei ole nüüd selles muudatusettepanekus enam eraldi lahti kirjutatud, mis tähendab, et ta jõustub nii nagu kõik muud maavanema otsused.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Arto Aasa!

Austatud Riigikogu! Riigikogu majanduskomisjon arutas planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis rahvasuus on tuntud rohkem kui 247 SE, oma 18. septembri istungil. Komisjoni istungile kutsutud regionaalminister Siim Valmar Kiisler ning Siseministeeriumi nõunik Külli Heinla andsid ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust ning vastasid komisjoni liikmete küsimustele.
Kordan veel kord üle eelnõu eesmärgid. Esiteks, lahendada planeerimisseaduse rakendamisel joonehitise planeerimisel tõusetunud probleemid. Joonehitised on maanteed, raudteed, torustikud, kõrgepingeliinid. Teiseks, lihtsustada maakonnaplaneeringute menetlemist. Kolmandaks, aidata kaasa avalikes huvides vajalike taristute rajamisele ja üldise õigusselguse tagamisele tervikuna. Juriidilised muudatused võrreldes kehtiva seadusega on iseenesest üsna tagasihoidlikud. Eelnõu §-ga 1 muudetakse planeerimisseadust ja sätestatakse, et pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht ja maakonnaplaneeringuga määratletud maa- ja veealade üldised kasutamistingimused vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse 30 päeva jooksul maakonnaplaneeringu kehtestamisest arvates. Samuti tunnistatakse kehtetuks planeerimisseaduse § 30, sest sätte eesmärk on ebaselge ja sellel puudub selge juriidiline sisu.
Hästi lühidalt komisjonis toimunud arutelust, mis oli kahtlemata sisukas ja põhjalik. Oli küsimus, kas ja kuidas seadusmuudatus muudab eraomanike ning kohalike omavalitsuste õigusi ja kohustusi. Uuriti, kas eelnõu on ikka kooskõlas põhiseadusega, ja täpsustati neid küsimusi, mida olid tõstatanud Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit. Põgusalt mainis neid teemasid juba ka minister oma ettekandes. Tuleb öelda, et kõik küsimused said komisjonis ammendavad vastused ja ühtegi sisulist probleemi üles ei jäänud. Eelnõu esitajate ja majanduskomisjoni liikmete vahel oli igati harmooniline üksteisemõistmine.
Lõpetuseks komisjoni otsustest. Esiteks, saata planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 26. septembril. Teiseks, teha täiskogule ettepanek eelnõu 247 esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Kõik otsused langetati konsensuslikult.
Kui teie huvides on, et Eestis Rail Balticu raudtee rajamine või selliste suurte riigimaanteede nagu Tallinna–Tartu või Tallinna–Pärnu–Ikla maantee rajamine muutuks kiiremaks, lihtsamaks, siis palun ka teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Olen veendunud eelnõu vajalikkuses, aga täpsustan siiski detaile. Ei saa olla niimoodi, et omavalitsuse üldplaneeringus on kaks joont. Üks joon on üldplaneeringu joon, teine joon seal kõrval on maakonnaplaneeringu joon ja inimene peaks aru saama, kumb on kumb. See tähendab tegelikult, et ühe planeeringu kandmine teise planeeringusse muudab igal juhul seda teist planeeringut ehk üldplaneeringut. Omavalitsuse üldplaneeringu kehtestamine ja selle muutmine on igal juhul omavalitsuse otsus, mitte tehniline toiming. Eelnõu seletuskiri ütleb, nagu oleks tegemist pelgalt tehnilise toiminguga. Tegelikult see niimoodi ei ole. Seni on omavalitsustes – ma saan aru, et venitatakse jne – olnud selline praktika, et sügisel, kui tehakse üldine ülevaatamine, viiakse kõik muudatused sisse ja kinnitatakse omavalitsuse otsusega. Praegu eelnõu ei käsitle seda sissekandmist kui otsustusprotsessi, aga ta peaks seda tegema. Või kuidas komisjon sellele vaatas?

Aitäh! Tuleb tunnistada, et komisjonis me esimesel korral seda nii detailselt ei arutanud. Aga ma arvan, et peale tänast arutelu siin saalis mõtleme nende probleemide peale natuke sügavamalt. Küllap me teeme nüüd töörühma, võtame uuesti eri osapooled laua taha ja arutame, kuidas see kõik reaalsuses välja näeb. Iseenesest kõik osapooled saavad ju ilmselt aru, et see on vajalik ja õige, siin ei ole küsimus mingis päevapoliitikas või parteipoliitikas. Muidugi on kummaline, et omavalitsuse esindajad ei tõstatanud neid probleeme. Neil oli mure selle koha pealt, kas tõepoolest tuleb mingeid kohustusi juurde. Neid ei tule, pigem jääb omavalitsustel kohustusi vähemaks. Oli veel see mure, et eelnõu algtekstis käsitleti ka olulise ruumilise mõjuga objekte, mis on praegusest eelnõust välja jäänud, me räägime ainult joonehitistest. Aga jah, maaomavalitsuste liidud ja linnade liidud neid reaalse eluga seonduvaid küsimusi oma pöördumistes ei tõstatanud, vähemalt ei olnud seda nendes materjalides, mis olid komisjonile kättesaadavad. Me kindlasti arutame seda esimese ja teise lugemise vahel.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kui vaadata tervikuna, siis see seaduseelnõu puudutab ainult joonehitisi. Aga meil on pikki aastaid olnud probleem Nursipalu harjutusväljakuga, mida me oleme seadustanud viimased, ma ei tea, kas kuus või seitse aastat. Ega te komisjonis ei arutanud, et natukene laiendada seda ringi, võib-olla ka prügimägede ja selliste harjutusväljakute peale?

Ei, esitaja on teinud selle valiku, et kui me räägime planeeringute poolest, siis jutt on ainult joonehitistest. Oluline on veel teada, et Justiitsministeerium tõenäoliselt koostöös teiste ministeeriumidega valmistab ette kõigi ehitus- ja planeerimisalaste seaduste muutmist ja kodifitseerimist. See on hästi suur töö, seal on väga palju detaile ja küsimusi. Tõenäoliselt on valitsuse soov olnud lahendada keerulisemaid küsimusi tervikuna selle n-ö planeerimis- ja ehitusseadustiku muutmise käigus.

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 247 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 10. oktoobri kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud ja neljas päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse ja vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 267 esimene lugemine. Mul on hea meel anda sõna keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Käesoleva eelnõuga kõrvaldatakse välisõhu kaitse seadusest puudujäägid, millele Euroopa Komisjon on meie tähelepanu juhtinud, võetakse täielikult üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/81/EÜ ja võetakse üle ka mitmes teises direktiivis kirjas olevad mõisted ja nõuded. Näiteks teiste Euroopa Liidu riikidega ühtsete arusaamade tagamiseks võetakse üle direktiivide 2001/81/EÜ ja 2009/30/EÜ põhimõisted, nagu heide, biokütus ja biomass. Et lõpetada senine teatav mõistete mitmeti mõistetavus, sätestatakse eelnõuga ka äkkheite, tehnoloogilise äkkheite ja avariilise äkkheite mõiste, mida praegustes õigusaktides ei ole määratletud. Äkkheidete arvestamine on nõutav käitise saasteallikatest välisõhku eralduva saasteaine lubatud heitkoguse ja aruandeaasta tegeliku heitkoguse määramisel ka välisõhu saaste lubade andmisel, käitlejate aruannete esitamisel ja saastetasude maksmisel. Äkkheiteid on arvestatud ja arvestatakse riigi saasteainete heitkoguste koondaruannete ja prognooside koostamisel. Seaduse muutmisega saasteallikate käitajate välisõhu kaitse alased kohustused põhimõtteliselt ja sisuliselt ei muutu.
Muudatustest veel. Selleks, et meie maanteetransport muutuks ohutumaks, odavamaks ja keskkonnasäästlikumaks, peavad rehvide tootjad ja tarnijad hakkama kasutama oma toodetel energiamärgist rehvide kütusesäästlikkuse ja teiste oluliste parameetrite kohta, mis tarbija jaoks muudab valiku tegemise kindlasti lihtsamaks.
Seadusega kehtestatakse ka volitusnorm, millega kinnitatakse kütuseseire andmekogu määrus. Andmekogusse koondatakse ja seal avaldatakse kütuseseire andmed. See andmekogu on juba praegu Keskkonnauuringute Keskuse koduleheküljel täiesti olemas ja jälgitav, nii et igaüks teist, kes tangib kütust, kes kasutab autot, saab konkreetselt oma kodutankla kohta ka neid andmeid selles andmebaasis vaadata.
Kütuse müüjatele seatakse eelnõuga täiendav kohustus tarbija nõudmisel teavitada tarbijat bensiini ja diislikütuse biokütusesisaldusest ja eri bensiinisegude sobivast kasutamisest. Need on olulisemad muudatused. Palun Riigikogul valitsuse esitatud eelnõu toetada! Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Arto Aas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Viibides üsna tihti Tallinna lähedal, õigemini Harjumaal Kehra lähedal, tungib ninna ebameeldiv hais, mis on pärit Kehra paberivabrikust. On arusaamatu, kuidas see aastal 2012 veel võimalik on ja kuidas inimesed seal kohapeal seda hommikust õhtuni taluvad. Kas see seaduseelnõu aitab ka seda probleemi lahendada?

Aitäh! See seaduseelnõu otseselt selle probleemiga ei tegele. Küll aga olen ma ka ise nimetatud paberivabrikus kohal käinud ja esitanud sama teema kohta küsimusi sealse ettevõtte juhtidele, kes on praeguseks teinud juba päris suuri investeeringuid, et seda probleemi leevendada ja mõne aasta pärast loodetavasti päris olematuks muuta. Paberi tootmisega ei kaasne mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides selline ebameeldiv lõhn, paraku käib see ebameeldiv lõhn selle juurde. Aga jah, loomulikult tuleb teha kõik selleks, et see probleem oleks väiksem, ja minu hinnangul on ettevõtete juhid seda täiesti adekvaatselt teadvustanud ning teevad pingutusi, et olukorda seal kohapeal paremaks muuta.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te mainisite, et selle eelnõuga muutub maanteetransport turvalisemaks, odavamaks ja energiasäästlikumaks. Põhjenduseks oli see, et lähtuvalt eelnõust märgistatakse rehvid edaspidi mürataseme, kütusesäästlikkuse ja ohutuse eesmärgil. Kuidas täpselt muutub Eesti maanteetransport ikkagi seoses selle märgistamisega turvalisemaks, odavamaks, energiasäästlikumaks?

Aitäh! Praegu on olukord, kus näiteks rehvide ostmisel kõigi teie loetletud kriteeriumide kohta alati infot saadaval ei ole. Ja puhtalt see, et tarbija saab edaspidi teha oma ostuotsused kogu seda infot arvesse võttes ja et selle info avaldamine on kohustuslik, võimaldab teha mõistlikumaid valikuid ning seeläbi muuta ka meie maanteetransporti keskkonnasõbralikumaks ja kindlasti ohutumaks.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minister andis eelnõust põhjaliku ülevaate ja ma ei hakka neid eelnõu häid punkte siin üle kõnelema. Paar küsimust, mis komisjoni liikmed esitasid ettekandjatele, kes eelnõu komisjonis tutvustasid, olid seotud uue klassifikaatoriga, mille järgi hakatakse heiteid tulevikus täpselt kindlaks määrama. Selles määratluses on võib-olla uued asjad, mida tuleb endale ette kujutada, ja ette kujutada on parem, kui neid asju kirjeldatakse tulevikus vastavate määrustega valitsuse tasemel. Praegu peame aga rahulduma sellega, et heideteks on nimetatud näiteks müra- ja valgusheide. Komisjonis oli paar küsimust valgusheite olemuse kohta. See tundub uudne, aga on iseenesest loogiline. Astronoomid on kasutanud valgusheite või valgussaaste mõistet juba kaua aega.
Üht küsimuste valdkonda siin juba puudutati – see on rehvide märgistamisega seonduv. Rohkem küsimusi komisjoni liikmetel ei olnud ja komisjon tegi lihtsasti ja heas koosmeeles otsused: määrata käesoleva seaduse menetlejaks või komisjonipoolseks ettekandjaks komisjoni esimees, tuua eelnõu täna saali, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja paluda määrata muudatusettepanekute tähtajaks 10. oktoober s.a kell 16.

Aitäh! Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja, hea kolleeg! Kui me oma väikeses ühenduses arutasime selle seaduse mõjusid ja seda, kuidas me peaksime käituma, siis Inara Luigas küsis teie komisjoni liikme Rainer Vakra käest, kas õhk muutub meil puhtamaks pärast seda, kui see seadus jõustub, aga Rainer ei osanud vastata. Võib-olla sina oskad.

Kindlasti muutub meil õhk puhtamaks. Muide, õhk muutub puhtamaks ajalises jaotuses võib-olla ka ilma selle seaduseta, aga kui see seadus on vastu võetud, on õhk puhtam kui praegu. Sest näiteks Kiviõlis, mille välisõhu olukorraga me eile komisjonis põhjalikult tutvusime, muutub õhk iga päevaga puhtamaks. Järelikult, kui me selle seaduse paari nädala pärast vastu võtame, on õhk puhtam kui praegu.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun vabandust! Head ametikaaslased, kui te soovite küsimusi esitada, siis palun olge operatiivsemad. Inara Luigas, palun!

Aitäh! Ma luban, et olen järgmine kord kiirem. Selle seaduse seletuskirjas on öeldud, et tarbijat on kohustatud teavitama bensiini ja diislikütuse biokütusesisaldusest ja eri bensiinisegude sobivast kasutamisest. Minu küsimus on: kuidas see praktikas välja kujuneb? Ma lähen tanklasse, võtan 10 liitrit bensiini ja ütlen müüjale, et ma palun selgitust, seejärel tuleb pool tundi selgitust ja siis ma ütlen, et ma palun korrata? Või käib see selgitus kuidagi voldikute või mingite teiste vahenditega?

Olge esimesel kuulamisel tähelepanelik! Küsimus ei puuduta ju mitte ainult neid tanklaid, kus on olemas teenindaja, kes saab juhatada, et seal, sellel müürilehel on informatsioon olemas, vaid puudutab ka selliseid tanklaid, kus teenindajat kohapeal ei ole. Nendel puhkudel peab olema võimalik informatsiooni lugeda. Eri bensiinisegude kohta peaks rohkem informatsiooni olema ka kütuseid pakkuvate firmade kodulehekülgedel.

Austatud ettekandja, ma tänan! Nüüd rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 267 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 10. oktoobri kell 16.
Esimene lugemine on lõpetatud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 268 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle seaduseelnõuga tehakse ettepanek tõsta aastatel 2013–2016 alkoholiaktsiisi määrasid 5% aastas eesmärgiga suurendada mõistagi riigieelarve tulusid, aga ka pidurdada alkoholi kättesaadavuse paranemist. Sellest ettepanekust on avalikkust teavitatud juba kevadel, mil me koostasime riigieelarve strateegiat. Me peame sellist pikaajalist etteteatamist oluliseks ka tootjatele – nad peavad ette teadma, et neid ootab sujuv mõõdukas maksutõus. Hinnanguliselt suurenevad aktsiisi tõstmise tulemusena riigieelarve kassapõhised maksutulud 7 miljonit eurot 2013. aastal, 22 miljonit 2014. aastal, 40 miljonit 2015. aastal ja 60 miljonit 2016. aastal. Selle 5%-lise tõstmise tulemusena tõuseb uuel aastal alkoholi jaehind sõltuvalt alkohoolse joogi liigist keskmiselt 0,6–3%. Tõus 3% puudutab viina jaehinda. Kuna aktsiisi osatähtsus viina jaehinnas moodustab ligikaudu 50%, toob see mõistagi kaasa ka suurema hinnatõusu. Õlle puhul on aktsiisi osatähtsus jaehinnas 16% ning aktsiisitõusu mõju hinnale on 1%. Alkoholiaktsiisi tõstetakse järk-järgult ka sellepärast, et mitte stimuleerida salaturgu. Meie ettepanek on, et seadus jõustuks 1. jaanuaril 2013. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi, austatud minister! Lembit Kaljuvee, palun!

Härra minister! Eile sai rahvas teada, kui palju meil elektri hind 1. jaanuarist seoses vabaturule minekuga võib tõusta. Enam-vähem võib igaüks selle välja arvutada. Me teame, et elektri lõpphinnas on küllaltki suur osa riigimaksudel. Täna me räägime aktsiiside seaduse muutmisega seoses alkoholist, aga siin seaduses on ka elektri- ja kütuseaktsiis sees. Kas ei oleks ilus midagi neist vähendada? Kas valitsuses sellest on juttu olnud, et ehk võiks elektriaktsiisi vähendada? Võib-olla saaks seda sellesama seaduseelnõu menetlemise raames teha? Teiseks lugemiseks teeks sellise ettepaneku ja kiidaksime selle ka heaks. Mis teie sellest arvate?

Mina ei kuulu nende hulka, kes teavad, kui palju järgmine aasta elektri hind tõuseb. See on börsihind ja meil pole sellest täpset teadmist. Ka ei ole õige väita, et elektriaktsiis moodustab elektri hinnast olulise osa. See osa on üsna marginaalne ja kindlasti halvim, mida võiks turupõhisele hinnale üleminekul teha, on võidelda selle mõju vastu maksu alandamisega. Esiteks on see ainult ajutine, ühekordne, teiseks me kingiksime sellega ainult eelarve tulud ära. Börsihind sellest ei alane, kahaneb riigi saadav summa. Nii et väga vale samm! Seda on rahandusministrid paari aasta eest väga üksmeelsele järeldusele jõudnuna arutanud. Meie valitsuses ei ole sellist ettepanekut isegi mitte päevakorrale kerkinud. Aktsiiside eesmärk on ikkagi kahjulike kõrvalmõjudega kaupade tarbimist piirata ning energeetika toodab väga kahjuliku kõrvalmõjuga kaupa.

Andres Anvelt, palun!

Austatud minister! See on igati positiivne, et aktsiisi tõstetakse, nagu öeldakse, selliste pahade kõrvalmõjudega kaupadel. Aga igal positiivsel ettevõtmisel on sageli negatiivnegi külg. Te oma ettekandes rääkisite ka salaturust. Ma küsingi mineviku kohta. Meil on alkoholiaktsiisi järjest tõstetud. Kas Rahandusministeeriumil on käepärast mingid analüüsid selle kohta, kas alkoholiaktsiisi tõstmine on kaasa toonud salaturu elavnemise? Milline see seos on olnud?

Muidugi on meil need analüüsid. Mida kõrgem on aktsiis ja mida järsemini tõuseb, seda suurem on stiimul piltlikult öeldes varastada. Aga kui me tõstame aktsiisi ja sedakaudu jaehinda üldise ostuvõime kasvust aeglasemalt, nagu me oleme pidevalt teinud – küll ühe väikse erandiga kriisiaastatel –, siis stiimulit salaturu elavnemiseks eriti pole, selle turu tasuvus on väike. Teine asi on, et eks me pea aktsiisikaupade puhul panustama kontrollile, mitte võtma hoiakut, et kuna salaturg on, siis pole maksu võimalik kehtestada. See on üks säärane tasakaalumäng ja me püüame seda tasakaalu tunnetada.

Deniss Boroditš, palun!

Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et seaduse muutmisel on kaks eesmärki. Üks on see, et riigi tulud suurenevad 5% aastas, teine eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist. Siit minu küsimus: kui palju teie arvates alkoholi tarbimine väheneb, kui me samm-sammult seda aktsiisi tõstame?

Võib öelda, et alkoholiaktsiisi tõstmisega me pidurdame kättesaadavuse paranemist.

Inara Luigas, palun!

Austatud minister! Ma küsin sama küsimuse, mille esitasin rahanduskomisjonis. Te lubasite komisjoniliikmetele, et vastate nendele küsimustele. Kas on tehtud võrdlusi, kuidas tõusevad alkoholi hinnad Lätis? Aktsiisi tõusuga ju alkohol kallineb. Näiteks Kagu-Eestis on võrdlus Lätiga tähtis. Lätis on alkohol odavam ja võib tekkida olukord, kus hakatakse suures koguses alkoholi naaberriigist sisse tooma. Kas selliseid võrdlusi on tänaseks päevaks tehtud?

Mul mingid andmed siin on, aga ma ei hakka kõiki arve ükshaaval siin puldis ette lugema. Ma annan need komisjonile, nii palju kui meil neid olemas on. Läti on olnud ühelt poolt huvitatud sellest, et me koordineeriksime omavahel aktsiisipoliitikat, teiselt poolt aga on Läti edu salaturu kontrollimisel kehvem olnud. Neil ei ole võimalik nii lihtsalt seda hinda tõsta. Aga võrdlus Lätiga on muidugi asjakohane.

Deniss Boroditš, palun!

Ma proovin oma küsimust teistmoodi sõnastada. Olete rehkendanud riigi tulu suurenemist aasta-aastalt. Järgmine aasta on see kasv 7 miljonit, aga aastal 2016 juba 60 miljonit eurot. Mis mahu pealt te olete seda riigi tulu suurenemist arvestanud? Kas maht on võrreldes tänavusega sama või see baasmaht väheneb või suureneb? Kui väheneb või suureneb, siis mis protsendi võrra?

Tarbimismahu suurt muutust ei ole meil põhjust prognoosida, sest tegemist on nominaaltulude kasvust aeglasema hinnatõusuga ja tarbimise trendid on sissetulekutega seotud. Need on mudelis arvestatud. Nii et üldjoontes võib öelda, et mingisuguseid olulisi muutusi tarbimises ei ole ette näha. Aktsiisi tõus pidurdab kättesaadavuse kasvu, seda on võimalik prognoosida. Aga selge, et toiduainete ja alkoholi tarbimine üldiselt kipub tulude kasvades suurenema.

Meelis Mälberg, palun!

Austatud minister! Minu küsimus on salaturu kohta. Kas te hinnanguliselt oskate öelda, kui suur võib salaturu osakaal praegu alkoholi ja sigarettide müügil olla?

Neid arve ma ei riskiks siin teile välja pakkuda. Iga kord, kui mul on seda näitajat vaja, küsin ma ametlikult maksuameti hinnangut. Välja käidud arvud on alati hästi erinevad, sõltudes arvutusmeetodist. Ma ei riski praegu üritada. Kui viinatootjad sellest räägivad, siis on salaturu näitajad hästi suured, meie püüame seisu neutraalselt ja kainelt hinnata.

Rainer Vakra, palun!

Hea minister! Kuulates oma pinginaabrile antud vastust, jäi mulle lõpuks üks asi arusaamatuks. Kui te olete arvestanud, et tarbimine jääb samaks, siis loomulikult riigi tulud suurenevad. Aga siin seaduse mõjust rääkivas lõigus on kirjutatud, et alkoholiaktsiisi määra tõstmine vähendab alkoholi tarbimist. Kas alkoholi tarbimine teie arvestuse kohaselt väheneb või mitte?

Te teate, et minister ei kirjuta seletuskirju sõna-sõnalt. Sellepärast ma olen oma ettekandes ja vastustes kasutanud formuleeringut "pidurdab kättesaadavuse paranemist". Ma arvan, et see on korrektne väide.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Vabariigi Valitsus võttis tänavu aprillikuus vastu otsuse, et tõstame ajavahemikus 2013–2016 alkoholiaktsiisi 5% aastas. Aga siin kõrval on kirjutatud, et alkoholiaktsiisi määrasid tõstetakse üldise hinnatõusuga samas tempos. Kas ma saan õigesti aru, et üldine hinnatõus on valitsusel juba programmeeritud kuni 2016. aastani, ja see on 5% aastas?

Te ei saa õigesti aru. Esiteks, valitsus ei programmeeri hinnatõusu ja kontrollib seda õige kaugelt. See kontroll on teatud piirini võimalik ja selle piirini me oleme üldiselt ka läinud. Teiseks, aktsiis ei ole lõpphind, aktsiis on osake lõpphinnast ja selle mõju lõpphinnale on tunduvalt väiksem kui tema enda määra tõus.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 268 tänavu 17. septembril. Istungil tegi minister ülevaate eelnõust, arutelul osalesid eelnõu ettevalmistajate esindajatena Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja ja sama osakonna peaspetsialist. Eelnõu algatajad rõhutasid seda, et alkoholiaktsiisi määrad tõusevad, ja seda läbivalt 5% võrra aastas. Anti ülevaade sellest, kui palju riigieelarve tänu sellele lisatulu saab, ja avaldati lootust, et see 5% tõusu salaturu osakaalu eriti ei suurenda. Ka tootjad on eelnõust teadlikud ja arvavad, et tulevad toime. Tarbijale jääb hinnatõus – aktsiis on ju osa hinnast – vahemikku 0,6 kuni 3%. Mida lahjem toode, seda väiksem kallinemine.
Komisjonis oli päris põhjalik arutelu. Komisjoni liikmed küsisid, miks seadus näeb lahjema alkoholi puhul aktsiisimääraks ette 15,56. Miks just see määr, samas kui kõrgem määr on 34,97? Küsijale selgitati, et see tuleneb sellest, et ühtedel toodetel on eri ühiku kohta kehtestatud erinevad määrad. Küsiti naaberriikide aktsiisipoliitika kohta – mitte ainult Läti, vaid ka Soome ja Venemaa aktsiisipoliitika kohta, kuna nende aktsiisipoliitika otsused on meile olulised. Üldiselt on teada, et Soomega on meil vahe neli korda: Soomes on aktsiisid neli korda kõrgemad. Venemaa puhul on vastupidi: Venemaal on need kaks korda madalamad. Ja nagu minister juba ütles, Läti on selles küsimuses hästi ettevaatlik, kuna neil on salaturu ohjeldamisega suuremaid probleeme kui meil.
Komisjoni liikmed avaldasid muret selle üle, kas me ei pane ennast liigselt raami, kui me neljaks aastaks kirjutame alkoholiaktsiisi poliitika ette. Kas me end liiga rangelt raamidesse ei aseta, võib-olla tehakse teisigi ettepanekuid? Arutelu tulemusel jäi kõlama seisukoht, et pigem on see positiivne, kui riik viib ellu maksupoliitikat, mis on ettearvatav. See annab tootjatele täiendava kindluse ja on samas kooskõlas riigieelarve strateegiaga, mis teatavasti ka tehakse nelja aasta peale ette.
Veel kõlas sama küsimus mis siin saaliski täna: kas see 5% tõusu tähendab seda, et inflatsioon kirjutatakse meile lausa ette? Nii see kindlasti ei ole. Komisjoni liikmed tundsid huvi, kuidas aktsiisitõus mõjutab tarbimist. Ma ei hakka vastust üle kordama – selgitus oli sama, mille minister siin ette kandis. Lisaksin juurde aga seda, et teatav mõju on muudatusel kindlasti turismile. Samas oli komisjoni liikmetel informatsioon, et Soome riik plaanib ka aktsiise tõsta, aga lahjadel toodetel 10% ja kangetel 5%. Uuriti, miks nii. Selle kohta oli selgitus selline, et Soomes ei ole need proportsioonid päris hästi paigas ja neid tahetakse nüüd korrigeerida. Kõlas ka küsimus laevafirmasid puudutavate erisuste kohta. Miks maksustatakse laevadel erinevalt sellise kauba müük, mida kohapeal tarbitakse? See säte on meil seaduses olnud pikemat aega ja seda ei ole põhjust muuta – oli eelnõu algatajate seisukoht. Tulenevalt sellest, et eelmine aktsiisitõus hakkas kehtima mitte aasta algusest ehk 1. jaanuarist, vaid 1. veebruarist, küsiti, kas seda ei peaks ka nüüd tegema. Meile selgitati, et seekord ei ole sellel mõtet, ja komisjon nõustus sellega.
Kokkuvõtteks nii palju, et arutelu põhiteemad olidki erinevate alkohoolsete jookide erinev maksustamine, aktsiisi 5%-lise tõusu põhjused ja piisavus, tarbija käitumine, aktsiisipoliitika naaberriikides. Mõned komisjoni liikmed avaldasid muret selle pärast, et just lastele ja noortele huvi pakkuvate lahjade alkohoolsete jookide hea kättesaadavus on probleem. Arutati, kuidas oleks võimalik just noori alkoholist eemal hoida. See oli muidugi asjakohane tähelepanu pööramine.
Komisjon tegi konsensusliku otsuse saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 26. septembriks ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. Ka teeb komisjon ettepaneku esimene lugemine lõpetada – selle poolt oli kuus komisjoni liiget, vastu ei hääletanud keegi ja erapooletuks jäi kolm liiget. Muudatusettepanekute tähtajaks võiks määrata 10. oktoobri kell 18.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Rainer Vakra, palun!

Hea ettekandja! Mul on küsimus, mis sai esitatud ka ministrile. Minister vastas, et tarbimine jääb samaks, aga eelnõus on konkreetselt kirjas, et alkoholiaktsiisi määra tõstmine vähendab alkoholi tarbimist. Minister vastas ilusasti, et tema ei kirjuta ju eelnõusid sõna-sõnalt ja et tema kasutas esinedes teistsugust formuleeringut. Mul on küsimus teile kui komisjonipoolsele ettekandjale: kas komisjon ka ei süvene lausetesse ning lähtub põhimõttest, et ega me ei peagi teadma, kes mida täpselt eelnõusse kirjutanud on? Kas siis selle eelnõu eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist Eesti ühiskonnas või mitte?

Ma arvan, et suuremale osale komisjoni liikmetest oli ministri samasisuline selgitus komisjonis täiesti arusaadav ja pean ütlema, et mina sain ka sellest päris hästi aru. Minister viitas põhjendatult sellele, et inimeste sissetulekud järgmistel aastatel kasvavad, ja see on muidugi äärmiselt positiivne. Palgatõusu on oodata – erasektor planeerib palgatõusu ja natuke riik ka. Ning nagu toiduainete puhul, suureneb ka alkoholi tarbimine, kui sissetulekud kasvavad. Seega paraneb alkoholi kättesaadavus ja eelkõige seda paranemist alkoholiaktsiis pidurdama peabki. Aga kui teil on sügavam huvi alkoholi tarbimise statistika kohta, siis rahanduskomisjoni nõunik saatis kõigile komisjoni liikmetele ühe huvitava materjali. See on konjunktuuriinstituudi koostatud "Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2011". Seal on päris hästi valitsevad trendid kokku võetud. Näiteks on kirjas, et kui kriisiaastatel inimeste sissetulekud vähenesid, siis kahanes ka alkoholi tarbimine, ja teised sellised seosed. Just nimelt pidurdada kättesaadavuse paranemist – see on kindlasti üks selle seaduse eesmärke lisaks sellele, et riigieelarvesse on tulusid juurde vaja.

Andres Anvelt, palun!

Hea ettekandja! Te oma ettekandes ütlesite, et rahanduskomisjonis viibinud Rahandusministeeriumi esindajate arvates ei too selle seaduse jõustumine kaasa salaturu osa olulist suurenemist. Kui suurt mahtu selle mitteolulise kasvu all mõeldakse? Ka minister ütles, et arvamused salaturu osakaalu osas on erinevad, aga umbes veerandi turust peaks see moodustama. Kas oli sellest juttu, mida Rahandusministeeriumi esindajad prognoosivad, kui suur see salaturu mitteoluline kasv võib olla?

Mul väga palju rohkem lisada ei ole. Uuringute tulemusi mul kaasas ei ole. Eks need ole erinevad. Tootjad hindavad tavaliselt salaturu osakaalu hästi suureks, Konjunktuuriinstituut kasutab oma metoodikat, Rahandusministeeriumil on oma metoodika. Kui me räägime alkoholiaktsiisi tõusust, siis 5% on selline n-ö miinimumsamm, millega aktsiisipoliitikasse sekkuda. Vahest näiteks 10% oleks natuke riskantne just salaturu elavnemise ohtu silmas pidades. Aga mina usun küll Maksu- ja Tolliameti võimekusse.
Lisaks ministri jutule tahaksin rõhutada ühe sammu tähtsust, mille me tegime juba 2005. aastal. See oli alkoholi maksumärkide kasutuselevõtt. See süsteem on päris palju salaalkoholi tõrjumisele kaasa aidanud. Loomulikult me oleme mures ka kütuse salaturu pärast, aga võib-olla tubakas on praegu veelgi suurem probleem. Selle salaturu maht on Konjunktuuriinstituudi hinnangul 57 miljonit eurot. Risk on siin selles, et näiteks Venemaalt tulevad Venemaa maksumärkidega tubakatooted üle piiri nendes kohtades, kus piiri valvatakse nõrgemini, mitte läbi ametlike piiripunktide. See on praegu üks riskikoht, aga muidugi alkoholi salaturg on seda ka alati olnud. Alkoholiaktsiisi poliitikat kavandades on salaturu aspekt väga tähtis. Muidu oleks riik võib-olla isegi julgem, aga me peame tõesti nimetatud riski arvestama.

Meelis Mälberg, palun!

Hea ettekandja! Kas te arutasite teemat ka sellest vaatevinklist, milline võiks olla muudatuse mõju meie ettevõtlusele, meie ettevõtjatele? Ilmselt peale tootjate, keda see kõige otsesemalt mõjutab, annab see tunda ka turismisektoris ja meelelahutusäris. Kuidas võiks see aktsiisitõus neile mõjuda?

Aitäh, väga õigesti püstitatud küsimus! Me natuke seda tõesti käsitlesime. Võin öelda, et ma olen kohtunud tootjate ja muude ettevõtjatega ning nad on öelnud, et muidugi neile see ei meeldi, et riik aktsiisi tõstab. Samas nad on rõhutanud, et see tõus ei ole ülemäära suur, ja ettevõtjad on isegi kiitnud valitsust selle eest, et nüüd on selge aktsiisipoliitika olemas – muidugi, kui me selle seaduse ikka heaks kiidame. Aktsiisipoliitika on neljaks aastaks ette määratud ning see annab neile kindluse. See on väga tähtis. Seda on just alkoholitootjad rõhutanud. Turismisektor on ka kindlasti sellest mõjutatud. Aga võrreldes Soome, Rootsi ja teiste riikidega on meil hindades ikka veel väga suur erinevus. Ja meie turismisektor on tugev ka ilma alkoholikaubanduse tegurita. Loodan, et see seadus ei häiri turismisektorit ülemäära palju.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg! Te valgustasite põhjalikult, mida küsiti ja mida komisjoni liikmed arvasid. Aga küsin teilt, nagu ma ka ministri käest küsisin: kas te seoses elektri hinna suure tõusuga järgmisest aastast ei arutanud aktsiiside seadust muutes, et riik võtab praegu elektriaktsiisi neli korda rohkem, kui Euroopa Liit nõuab, ja ehk võiks elektriaktsiisi vähendades inimestele vastu tulla? Kas keegi komisjoni liikmetest sellist küsimust ei tõstatanud?

Jah, sääraseid paralleele võib tõmmata, aga me räägime praegu alkoholiaktsiisist ja ka komisjon jäi selle teema raamidesse. Ma tean, et seda küsimust on teiste eelnõude puhul arutatud ja on ka eraldi algatatud eelnõud elektriaktsiisi muutmiseks. Olgem aga ausad, elektriaktsiisi osatähtsus elektri hinna komponentide hulgas on suhteliselt väike ja kui seda vähendada, nii nagu üks seaduseelnõu ette paneb, siis see minu arvates kuigi suurt mõju hinnale ei avalda. Tõesti, elektriaktsiisi osakaal elektri hinnas on suhteliselt väike. Nii nagu ministergi väga õigesti ütles, pigem see hinnale erilist mõju ei avaldaks, küll aga jääks riik oma osast ilma.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Ma arvan, et ma pean teile appi tulema. Tõepoolest, alkoholiaktsiisi arutades ei räägitud elektriaktsiisist, sest ülejärgmisel nädalal on teil võimalik komisjoni nimel ettekannet tehes anda hinnang Keskerakonna fraktsiooni algatatud elektriaktsiisi alandamise eelnõule. Aga ma teen teile ettepaneku: kui te kahe nädala pärast Riigikogu kõnetooli tulete, ärge rääkige, mida teie usute, vaid vaadake selgeid arvutusi, mis näitavad, et elektriaktsiisi alandamine aitab hinnatõusu pehmendada. Minu küsimus on aga alkoholiaktsiisi kohta. Kui kauaks alkoholiaktsiisi määrad nüüd püsima jäävad ja millal tuleb järgmine tõus?

Aitäh, et te mulle appi tulite! Teie abi on väga väärtuslik. Tänan selle eest! Aga eelnõus on väga selgelt kirjas, et määrad kehtestatakse aastateks 2013, 2014, 2015 ja 2016. Arvan, et see on piisav kindlus ja vajadust seda muuta ei teki.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ühiskonnas on ilmselt teatud patte, mille keelustamine ei ole võimalik, ja et inimesi nendest võimalikult eemal hoida, kasutataksegi sellist asja nagu aktsiis. Kui me nüüd võrdleme erisuguseid meetmeid – reklaamipiiranguid ja mis iganes muid abinõusid –, siis kõigist nendest on aktsiis kõige mõjuvõimsam. Sellest sõltub kõige rohkem, kui palju me kättesaadavust piirata suudame. Vaieldamatult on selles mõttes tegu tähtsa eelnõuga ja kindlasti tuleb selle esimene lugemine lõpetada. Sissetulekute kasvades peaks alkoholi kättesaadavus jääma samaks ja ma arvan, et kellelgi teist ei ole eesmärki kättesaadavust suurendada.
Mis on aga Eestis rohkem kui viimase kümne aasta jooksul toimunud? On toimunud üks ja sama asi: me tõstame kas kahe, kolme, nelja või viie aasta perspektiivis seda aktsiisi ühtemoodi. Mis tähendab seda, et osa tooteid sellel turul kaotab kättesaadavuses vähem, osa rohkem. Kui me vaatame tarbimist, siis konjunktuuriinstituudi andmed näitavad, et see ongi meie turgu mõjutanud. Kasvab lahjema alkoholi tarbimine. Inimestele, kellel on teatud tarbimis- ja elukogemus, näib see ilmselt mingitpidi ka loogiline. Oma nn empiiriliste vaatluste tulemusena on jõutud järeldusele, et nii võikski ju olla. Sellele on aastaid vastu vaielnud inimesed, kes tegelevad rahvatervisega. Nendel on juba teatud tarbimiskogemusega aktsiisimaksjate suhtes oma seisukoht. Nende arvates on suurem probleem noorte puhul, kes alles hakkavad seda aktsiisi maksma. Nad on sel teemal elavalt vaielnud ja öelnud, et kui me Eestis neli aastat veel samal moel jätkame, tähendab see laias laastus seda, et seaduse mõju nooremale põlvkonnale on soovitule vastupidine. See töötab vastu eesmärgile, mida me tahame rahvatervises saavutada.
Kutsun Riigikogu sotsiaalkomisjoni üles seda eelnõu arutama. Loodan, et Aivar Sõerd eelnõu vedajana ja rahanduskomisjon leiavad võimaluse rääkida selle üle natuke laiema ringiga kui tootjad ja poliitikud ning lähtuvad seejuures muustki kui ainult tulust. Seda enam, et kõigi eelduste kohaselt on nii, et kui eelnõus muudatusi teha, siis see mõjub riigieelarve tuludele positiivselt. See kindlasti ei mõjuta eelarvet halvasti, vaid vastupidi, annab suurema tulupoole.
Aktsiisipoliitika puhul on tõesti mängus kaks poolt, mida siin minister nimetas ja mille kohta ka küsijad elavalt küsisid. Ta ei saa teile täna vastata, kas eelnõu jõustumine vähendab või suurendab tarbimist. Ta lihtsalt ei tea seda. Aga ta vastas õigesti, kui ütles, et aktsiisi muutmine hoiab kättesaadavuse taseme enam-vähem samana. Tegelikult me peaksime rohkem mõtlema asja sisule, sellele, kellele mis on kättesaadav ja mida aktsiisidega teha saab. Ja mitte ainult riigi tulusid silmas pidades, vaid ka kättesaadavuse seisukohast. Mina ei kuulu nende hulka, kes kipuvad seda laadi eelnõusid sildistama. Nii et räägiks siin rahvatervise eest hoolitsevate inimestega, ilma et kasutaks seejuures mingeid silte! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 268 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. oktoobri kell 18.
Esimene lugemine on lõppenud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 236 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Jõudsimegi ära oodata. Seistes siin teie ees mõni aeg tagasi, kui arutasime kõrgharidusreformi, sai lubatud, et õppetoetused, mis vajaduspõhisel alusel peaksid saatma kõrgharidusreformi, jõuavad samuti Riigikokku. See aeg on kätte jõudnud ja mul on hea meel, et saan valitsuse poolt tänavu 28. mail Riigikogule üle antud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu teile tutvustada. See on eelnõu, mille sisuks on üliõpilastele vajaduspõhise õppetoetuse loomine. Nagu juba öeldud, see üliõpilase majanduslikke võimalusi arvestav toetus seostub Riigikogus juba heaks kiidetud kõrgharidusreformiga.
Mõni sõna selgituseks. 10. mail vastu võetud ja 2013. õppeaasta vastuvõtust üliõpilastele kohaldatavad muudatused eeldavad üliõpilase senisest suuremat pühendumist õpingutele. Kui me suurendame nõudlikkust, on igati põhjendatud, et kui üliõpilane seda vajab, on riik valmis teda õpingute läbimisel toetama. Senine 55-eurone õppetoetus asendub järk-järgult 135 euro suuruse vajaduspõhise õppetoetusega, mis on ette nähtud kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulude katmiseks. Praegune toetus, mida põhilises osas eraldatakse kõrgkoolidele, lähtudes riigieelarvelistel kohtadel õppivate üliõpilaste arvust, jõuab 1/6-ni üliõpilastest. Selle suurus on 55 eurot ning selle määramisel arvestatakse eelkõige õpitulemusi ja 10% ulatuses üldmahust ka majanduslikke vajadusi. Selle asemele tuleb järk-järgult 135 euro suurune vajaduspõhine õppetoetus.
Käesolev seaduseelnõu ei puuduta õppelaenu. Kuni 1920-eurone õppelaen jääb alles ja vastupidi etteheidetele, mis on kostnud, jääb üliõpilasele täielik õigus töötada sobivas mahus sobival töökohal. Põhimõttelise muudatusena on senise ainult õpitulemustel põhineva põhitoetuse asemel vajaduspõhise õppetoetuse määramise aluseks üliõpilase ja tema perekonna majanduslik seis. Samas ei tähenda see, et õppetulemuste arvestamisest täielikult loobutakse. Esiteks on vajaduspõhise õppetoetuse saamise eeldus õppekava läbimine igal semestril vajalikus mahus ning teiseks nähakse tublidele ja riigile eriti olulistes valdkondades õppivatele üliõpilastele ette uut laadi tulemus- ja erialastipendiumid. Õpetajakoolituses õppivatel üliõpilastel on need juba olemas. Neid vajalikele erialadele ja ka õpitulemustele sihitatud erialastipendiumeid – neid olekski mõistlik nimetada stipendiumideks, mitte õppetoetusteks – on samuti kavas kasvatada.
Veel üks oluline mõttearendus. Kõrghariduse omandamine loob eeldused edukamaks toimetulekuks edaspidises elus ning seetõttu on loomulik, et õppimise toetamisest võtab osa ka üliõpilase perekond ja tudeng ise püüab samuti anda mingi panuse. Eelnõu keskpunktis on noored, kes kõrgharidust omandades on enda ja oma perekonna majanduslikust olukorrast tulenevalt ebasoodsamas seisus. Üliõpilase perekonnaliikmeteks, kelle sissetulekud vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel arvesse lähevad, loetakse kuni 26-aastase tudengi vanemad, alaealised õed-vennad ja need õed-vennad, kes kas kõrgharidust või kutseharidust omandades saavad õppetoetust. Vähemalt 26-aastane üliõpilane või ka noorem tudeng, kes on abiellunud või saanud lapsevanemaks, loetakse omaette leibkonda kuuluvaks ning siis arvestatakse toetuse määramisel, kui suured on üliõpilase, tema abikaasa ja laste sissetulekud.
Majandusliku seisu kindlakstegemiseks on erinevaid võimalusi, kuid eelnõus on selleks valitud viis, mis võimaldab võimalikult suure osa vahenditest maksta õppetoetusena üliõpilastele, kulutamata taotluste menetlemise süsteemi ülalpidamiseks ja taotluste menetlejate palkadeks olulist osa süsteemi toimimiseks vajalikest vahenditest. Seetõttu arvestatakse vajaduspõhise õppetoetuse määramisel Maksu- ja Tolliameti registri andmeid üliõpilase ja tema perekonna sissetulekute kohta toetuse taotlemisele eelnenud kalendriaastal. Kui need sissetulekud jäävad perekonnaliikme kohta alla suhtelist vaesuspiiri, mis oli 2011. aastal 280 eurot, on üliõpilasel õigus õppetoetusele. Lähtudes Eesti Hariduse Infosüsteemi ning Maksu- ja Tolliameti andmetest, võiks 2013. aasta sügissemestril saada toetust 37% õpinguid alustanud noortest.
Loomulikult on valiku küsimus, kas selle suhteliselt vähekuluka, aga eri- ja hädajuhtusid mittearvestava süsteemi asemel oleks mõistlik luua toimetulekutoetuse taotluste menetlemisega sarnane skeem, mis erandeid arvestab, aga neelab samas märksa enam raha, mida muidu saaks maksta õppetoetusteks. Meil on kuulda olnud retoorikat, nagu muutuks kõrgharidusreformi ja vajaduspõhise õppetoetuse juurutamise süsteemiga üliõpilase elu üleöö keeruliseks. Minu arvates tuleks aga rohkem keskenduda sellele, mida uus süsteem tudengitele ja ülikoolidele juurde annab. Praegu peavad pooled õppivad noored sõltumata sellest, kui edukalt või edutult nad õpivad, tasuma osalist õppemaksu. Tulevikus ei pea edukas üliõpilane oma õppekulusid kinni maksma. Lisaks sellele suureneb õppetoetusteks ettenähtud summa süsteemi täielisel rakendamisel kahekordseks: seniselt 8,8 miljonilt eurolt 17,6 miljoni euroni. Juba 2013. aasta riigieelarves, mille valitsus eile vastu võttis, on selleks kavandatud lisaraha enam kui 3,5 miljonit eurot.
Kui te selle seaduse vastu võtate, siis võiks öelda, et seadusandja tasemel on loodud eeldused tervikliku kõrgharidusreformi käivitamiseks. Aitäh neile, kes hääletasid kõrgharidusreformi poolt ja kes panustasid muul moel selle seaduse vastuvõtmisse! Järgmisest sügisest võime kindlad olla, et iga sisseastumisnõuded täitnud ja edukalt õppiv täiskoormusega üliõpilane saab õppida tasuta ja lisaks sellele kahekordistuvad õppetoetused eelkõige neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Eeldused selleks on loodud.
Samas on selge, et seda süsteemi, mille valitsus ning Haridus- ja Teadusministeerium koos partneritega on välja pakkunud, saab paremaks teha. Siin on terve rida poliitilisi valikuid, mille üle tasub vaielda. Olgu selleks näiteks teema, kas võiks määrata õppetoetused ühe summana ja ühe lävendiga või muuta need astmeliseks. Vaielda võib ka selle üle, kuidas võiks leibkonda piiritleda, kas seda laiendada või ahendada, või selle üle, mismoodi ikkagi kindlaks teha vajadus õppetoetuse järele. Võimalikud on erinevad lahendused. Mina ning teised Haridus- ja Teadusministeeriumi inimesed oleme valmis konstruktiivselt nendes arutlustes osalema. Loodetavasti saame selle seaduse enne jõule koju kutsutud, sel juhul on uue õppeaasta alguseks olemas kindlustunne, et vajaduspõhised õppetoetused tulevad. Tänan tähelepanu eest!

Austatud minister, teile on ka küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Hea minister! Kindlasti on tegemist väga mõistliku ja vajaliku eelnõuga, mille arutelu on ühiskonnas leidnud laia vastukaja ja üliõpilased on käinud kohtumas meiegagi. Õhku jäi üks küsimus, mis mindki konkreetselt huvitas. Inimestel on valimisõigus 18-selt, 21-selt võivad nad olla Riigikogu liikmed, aga kui me nende toetustest räägime, siis paneme nad justkui 26. eluaastani, juhul kui nad pole abiellunud, oma vanemate leibkonda ja õdede-vendadega seda eestlaste käes olevat piskut rahanatukest jagama. Kas te arvate, et see on normaalne, et me nii kõrge eani laseme üliõpilastel olla koduse leibkonna liikmed?

Ma usun, et 26-aastased väga kõrgesse ikka veel jõudnud ei ole ja et vaatamata nendele formaalsetele argumentidele ja vastuoludele, mis te välja tõite, on mõistlik ja praktiline eeldada, et vanemad oma lapsi ka kõrgkooliõpingutes toetavad. Seda teeb praegu enamik peresid, igaüks vastavalt oma võimalustele. Kes teeb suuremaid või väiksemaid ülekandeid, kes paneb kaasa koti kartuleid või aitab muul moel. Nii on aastakümneid, kui mitte aastasadu tehtud. Ja niimoodi käituvad vanemad ka täna, ikka vastavalt võimalustele. Arvata, et see kuidagi seadusesse ei sobi, on minu arvates ebaõige.
Aga veel kord: kui soovitakse täpsemate kriteeriumide üle debateerida, siis on see võimalik. Eelnõu, mis välja käidud on, on koostatud ka rahvusvahelist praktikat arvesse võttes. Nii mõneski riigis eeldatakse vanemate panust ka palju kõrgemas eas ning näiteks Saksa konstitutsioonikohus on arutanud 40-aastase üliõpilase hagi oma vanemate vastu, kes tema pikale veninud õpinguid enam endises mahus toetada ei soovinud. Praktikaid on erinevaid ja see on tõepoolest poliitilise valiku koht.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud haridusminister! Ma kuulasin teie ettekannet ja vastust esimesele küsimusele ning mul tekkis mõte, et kõnetoolis seisab konservatiivse erakonna esindaja, et te esindate konservatiivset maailmavaadet. Kas te seda seaduseelnõu välja töötades olete mõelnud ka selle peale, et Eesti noorte seas ei ole selline konservatiivne samm nagu abiellumine enam väga populaarne? Selle seaduseelnõuga aitate kindlasti tudengite abiellumisele väga tõsiselt kaasa. Kas see ongi tolle eelnõu peidetud eesmärk?

Teie mure minu konservatiivse maailmavaate pärast on mulle sümpaatne. Võin teile kinnitada, et niisugused mõtted tulid mullegi pähe. Aga sellest ei saa ometi Eesti rahvale midagi halba sündida.

Rainer Vakra, palun!

Hea minister! Mina olen nüüd 26. ja 40. eluaasta vahel, nii et ma ei tea, kas pidada ennast nooreks või mitte. Aga mind lausa häirib see, et eelnõu väljatöötamisel on lähtutud eeldusest, et õppimise kulutuste katmisel osaleb üliõpilase perekond. Samuti on võimalus võtta õppelaenu – õppelaenu küsimus käib mitmest seletuskirja punktist läbi. Kas te tõesti toetate samasugust lähenemist ka kõigi teiste toetuste puhul? Kas riik edaspidi peabki loomulikuks, et kodanik on sunnitud toimetulekuks laenu võtma?

Alustaks kõigepealt sellest, mil moel haridusministeeriumi arvates üliõpilane ülikooliõpingute ajal toime tuleb. Ta võiks toetuda kolmele sambale ja loomulikult, kui üks sammas on piisavalt jäme, siis teisi polegi vaja. Aga igal juhul peaks need kolm sammast koostoimes tagama selle, et noor inimene saab õpingud kui mitte luksuslikes, siis vähemalt askeetlikes tingimustes läbida.
Need kolm sammast on siis esiteks perekonna või leibkonna tugi, kuhu kindlasti arvatakse ka üliõpilane ise. Väike töine jõupingutus õppetööst vabal ajal tuleb ka laiemas plaanis kui ainult rahalises mõttes kasuks, olgu see siis erialasel tööl või ka mingil muul moel. Isegi nõude pesemine ja tänavate pühkimine ei ole üliõpilastele kindlasti alandav, pigem lugupidamist vääriv tegevus, sest see eeldab paremat toimetulekut ka tulevikus ja toetab ühiskonda laiemalt. Nii et perekonna ja tudengi omaenda panus on mõistlik. Ja see on mõistlik ka seepärast, et me ju teame, et kõrgharidusel on ka isikliku kasu dimensioon lisaks avalikule huvile. Kõrgharidusega inimesed on kõrgema palgaga, väiksema töötusriskiga, tervemad jne. Nii et kindlasti, isiklik panus oma hariduskulude katmisse on mõistlik.
Samas on riigipoolne tugi nendele, kes seda tõepoolest vajavad, väga vajalik ja mul on kahju, et seda süsteemi siiani ei ole olnud. Nii et õppetoetuste kehtestamine on ka põhjendatud. Ja nende kahe vahel eksisteerib paindliku instrumendina õppelaenude süsteem, mida kaugeltki kõik üliõpilased ei vaja, aga need, kes vajavad, kindlasti tervitavad. Too süsteem ei tööta kommertsalusel ning riik toetab seda omalt poolt riskide maandamise ja reeglite sätestamisega. See instrument on enamikus riikides kasutusel ja usutavasti on see kohane ka Eesti Vabariigis, nii et selle ärakaotamist kindlasti ei ole mõistlik vaagida. Loodan, et see vastus rahuldas teid.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud minister! Mulle on ääretult sümpaatne, et te ei näe mitte ühte, vaid kahte, kolme ja nelja eri sammast, eri allikat, mis aitavad tudengil toime tulla. Kohati jääb küll mulje, et pere peale on pandud liiga suur kohustus, eriti kui pere ei ole jõukas. Aga küsimus on mul teine. Väga hästi rääkisite sellestki, et tööd tuleb ka natuke teha. Kas teie arvates riik saaks sellele rohkem kaasa aidata, luues noortele paremaid võimalusi ja soosides tööandjaid, kes saaksid näiteks veerand koormusega rakendada tudengeid erialalähedasel tööl? Kas riigil on võimalusi töökeskkonda paremaks muuta?

Põhimõtteliselt kindlasti on. Aga ma hakkaksin seda repliiki ühest otsast harutama. Praeguse süsteemiga võtab riik endale tegelikult täiendavaid kohustusi noorte õpingute toetamisel. Kindlasti ei saa eelnõus pakutut käsitada niimoodi, et nüüd nad tulid ja panid raske koorma leibkondade õlule. Ei, me võtsime üliõpilastelt ja nende perekondadelt koormat vähemaks, sest vähemasti osa peresid saab nüüd loota täiendavale toetusele.
Nüüd töökohtade loomisest. Ma olen hästi ettevaatlik kõikide sammude suhtes, millega riik hakkaks kunstlikult töökohti looma. Ma ei tahaks muutuda irooniliseks ega parteipoliitiliseks, aga üsna siit Riigikogu lähedalt on tuua näiteid sammude kohta, mis võib-olla kõige paremini ei ole välja tulnud, ehkki ma täiesti mõistan soovi uusi sotsiaalse orientatsiooniga töökohti luua.
Aga vahest neid võimalusi siiski on ja paljud ülikoolid teevad seda oma sisemisest loogikast, korraldades oma haldus- ja teadustööd. Ent hea näide on ka see, et kui noored inimesed ei saa erialast tööd laboris või abiõppejõuna, töötavad nad Ameerika ülikoolide sööklates nõudepesijate ja koristajatena. Niisuguseid võimalusi peaksid ülikoolid looma eelkõige oma lähiümbruses, aga muidugi tuleb tervitada ka seda, kui erialastele töökohtadele eelistatakse üliõpilasi või doktorante. Aga ma ei usu, et riiklik sekkumine sellesse on kõige parem tee.

Lauri Laasi, palun!

Austatud minister! Täna on korduvalt jutuks olnud õppelaenu süsteem, õppelaenu saamise võimalus. Üliõpilased ootavad ka õppelaenu süsteemi muutmist. Kas teie arvates on seda süsteemi vaja kaasajastada? Ehk võiks õppelaenu saamise võimalused lähitulevikus üle vaadata?

Ma olen oma loomult suur kaasajastaja. Vastan, et kui üldhariduse kaasajastamisest aega üle jääb, siis kindlasti. Aga kui veidi tõsisemat tooni kasutada, siis kindlasti on seal midagi, mida saaks ja tuleks paremaks teha, arvestades rohkem üliõpilaste huve ja võib-olla ka muutes riigi tagatiste süsteemi. Praegu tulevad need kohustused liiga suures mahus ja liiga kiiresti maksumaksja kaela. Peaks vaatama, et ka finantsasutused võtaks sellest suhteliselt hästi garanteeritud õppelaenu süsteemist suurema vastutuse enda kanda.

Lauri Luik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tänan, et ministeerium on tulnud välja eelnõuga, mille eesmärk on suurendada õppetoetusteks minevaid summasid kaks korda. Minu arust on see väga suur toetus meie tudengitele. Aga küsimus on kaheosaline. Esimene pool: me oleme komisjonis varem rääkinud, et üks variant oleks anda kogu see õppetoetuste rahapott tudengite endi kätte jagada. Mida te sellest arvate? Teine pool: kas te selgitaksite, miks on suhtelise vaesuse piiri määramise valem selle eelnõu puhul teistsugune kui see, mida rakendatakse näiteks lastetoetuste puhul?

Kõigepealt: kes võiks neid toetusi jagada? Kindlasti on mõeldavad lisaks riigile ka teised osapooled, eelkõige ülikoolid või siis üliõpilasorganisatsioonid. Aga siin on kaks suurt probleemi, mis sunnivad seda väga tõsiselt kaaluma, enne kui nende kasuks otsustada. Esimene on andmetöötlusega seotud küsimused. Kui riik töötleb tema poolt juba kogutud andmeid, siis on tegu ühe andmetöötlejaga. Kui Maksu- ja Tolliameti andmed peaks üle antama kolmandatele isikutele, siis sellega on seotud terve hulk praktilisi, aga ka õiguslikke ning muid probleeme ja riske. Rääkimata sellest, et see muudab kogu süsteemi kohmakamaks. Seepärast olen siiski üsna veendunud, et riiklik jagamine on efektiivsem ja usaldusväärsem.
Teine probleem on seotud jagaja riskidega. Mängus on suhteliselt suured summad nii riigi jaoks tervikuna kui ka toetust saavate isikute jaoks ning nende jagamisel tuleb kanda ka õiguslikku vastutust ja riske, omades samas suhteliselt tagasihoidlikku ressurssi nii omakapitali mõttes kui ka kompetentsuse mõttes. Me peaksime väga tõsiselt koos üliõpilasorganisatsioonidega mõtlema, kas nad tõepoolest soovivad neid riske kanda ja tagada kogu seda kaasaskäivat protsessi. Eriti olukorras, kus meie väljapakutud süsteem on üsna automaatne, nii et tegelik diskretsioon jagaja tasemel on peaaegu miinimumini viidud. Tegu on suhteliselt bürokraatliku koormaga, millega on seotud bürokraatlikud ja õiguslikud riskid. Kui midagi läheb valesti, näiteks arvutiprogramm rehkendab kuidagi teistmoodi, kui peaks, ja raha läheb valedele isikutele, siis võib selle jagajal ühel hetkel vesi ahjus olla. Ma arvan, et Riigikogu kultuurikomisjon saab kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente ning selgitada võimalikele pretendentidele, et viinamarjad ei pruugi nii magusad olla, kui nad paistavad.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Teie eelnõu seletuskirjas on üsna täpselt prognoositud, et 37,3% esimese kursuse üliõpilastest peaks järgmisel sügisel kvalifitseeruma selle toetuse saamiseks. Tähendab, nende leibkonnas on sissetulek alla 280 euro isiku kohta. Aga kas te oskate prognoosida, kui palju neist jääb teiseks semestriks järele, kui me nõuame neilt 30 ainepunkti kogumist, mis vaevalt võimalik on, kui käia tööl, nagu te pakkusite? Mis te arvate, kui eelnõu niisugusena läbi läheb, kui palju jääb neid, kes kvalifitseeruvad toetuse saamisele peale esimese semestri lõppu?

Raske on uskuda, et neid juurde tuleb, aga mõnevõrra vähemaks jääb kindlasti. Aga täpsemaks mina minna ei taha mitte. Ärme väga muretseme! Mõtleme natuke selle peale, et kui me omal ajal ise ülikoolis käisime, siis ei tulnud kõne allagi, et võlgnikud oleksid stippi saanud, ja kuidagi oleme me isegi siia Riigikokku välja jõudnud. Nii et väga hull see süsteem olla ei saanud. Ent kui veidi tõsisemalt rääkida, siis arutage seda – kui see on ebaõiglane, siis muudame seda. Aga siis me peame kuskil koomale tõmbama, sest ega maksumaksja rahakott ei ole kummist. See on niisugune tasakaalu otsus. Ent arutame kultuurikomisjonis, kui on häid ettepanekuid, siis need tulevad kaalumisele.

Helmen Kütt, palun!

Austatud haridus- ja teadusminister! Vastates ühele eelmisele küsimusele te ütlesite, et seaduseelnõu väljatöötamisel on arvestatud ka rahvusvahelist praktikat. See on muidugi suurepärane, ainult et kahju, et mitte kõikide seaduste puhul pole seda tehtud. Toon näiteks lapsetoetuse. Austrias makstakse seda ka ülikoolis õppivale noorele või õigemini tema perele, toetust saab 24. eluaastani. Meil lõpeb see 19. eluaastal. Ka on Austrias üliõpilase vanemale makstav toetus tunduvalt suurem kui alaealise lapse vanemale. Aga see selleks. Küsimus on: kas te teate, et sellest aastast on muutunud õppelaenu saamise tingimused pankades? Minu poole on pöördunud üksikvanemad. Olukord on väga keeruline. Kui enne oli võimalik vanaemal või vanaisal olla teine käendaja ema või isa kõrval, siis nüüd on tõmmatud piir: see on 65 eluaastat. Seega 66-aastane ka väga kõbus inimene ei saa olla oma lapselapse laenu käendaja.

Ma tean seda. Aga kuidas sellesse suhtuda? See on kindlasti üks teema, mille üle me võiksime pankadega riigi nimel läbirääkimisi pidada ja arutleda siis nende käendajate kriteeriumide üle. Kuna lõppvastutus on üht- või teistpidi niikuinii riigil, siis vahest võiksid finantsinstitutsioonid empaatilisemad olla. Aga eks siin ole ka pankadel omad argumendid. Praegu ma neid ei tea ja sellepärast rohkem ei diskuteeriks.

Inara Luigas, palun!

Austatud minister! See seadus selekteerib välja üliõpilased, kelle puhul keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri, ja sätestab, et nendel noortel on õigus saada vajaduspõhist õppetoetust. Kui perekond on aga sellises vaesusriskis, et ta saab toimetulekutoetust, kas siis see vajaduspõhine õppetoetus loetakse pere sissetuleku hulka ja nii jääb pere toimetulekutoetusest ilma? Kuidas sellega on?

Eelnõu ettevalmistamisel tõepoolest eeldati, et pere sissetulekute hulka loetakse kõik sissetulekud. Ma tean, et Riigikogu on jõudnud seisukohale, et lapsetoetusega seoses oleks selles printsiibis mõistlik teatud kompromisse teha. Kui te samasugusel arvamusel olete ka õppetoetuse maksmise puhul, siis saan haridusinimesena seda põhimõtet ainult tervitada. Aga jällegi, eks Sotsiaalministeeriumil ja Rahandusministeeriumil ole omad argumendid ja needki peaks ära kuulama, enne kui otsustada, kas seda teha niipidi või teistpidi.

Tarmo Tamm, palun!

Härra minister! Saamaks vajaduspõhist õppetoetust ja vabanemaks vanemate rahakotist, peaks abielluma. Kas teile ei tundu, et võivad hakata tekkima fiktiivsed tudengite abielud, mis ei tähenda seda, et nad tegelikult koos elavad?

Ei, niisugust hirmu mul küll ei ole. Suurem hirm on, et on tegelik kooselu, aga abielu ei ole.

Kalev Kallo, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ütlesite oma ettekandes, et kõige lihtsam oleks õppetoetust vajavate tudengite määramisel aluseks võtta eelmise aasta tuludeklaratsioonid, et tõenäoliselt on see üks kindlaimaid allikaid. Aga olukord võib ju väga äkitselt muutuda. Näiteks eelmise aasta deklaratsiooni järgi võib-olla ei olnud veel õppetoetust vaja, aga vahetult enne aastavahetust või aasta algul võis keegi peres tööta jääda ja sel aastal oleks toetust vaja. Eelmise aasta deklaratsioon aga näitab, et ei peaks saama. Kuidas sellised juhtumid võiksid olla lahendatud?

Loomulikult ei pruugi vanade andmete põhjal langetatud otsused enam adekvaatsed olla. See kõik on arusaadav. Aga nagu ma püüdsin põhjendada, selle süsteemi pluss on lihtsus ja odavus. Ning odavus mitte selles mõttes, et maksumaksja hoiaks raha kokku, vaid et ka bürokraatiale kuluda võiv raha jõuaks toetust vajavate leibkondadeni. Kui niisugune hädaabi – kui seda niimoodi nimetada võib – erandjuhul tarvilik on, siis see on mõtlemise koht. Mõtlemise koht selles mõttes, et toimetulekutoetusel on praegu operatiivsem mehhanism. Arutage siis teie või arutagem koos, kas vajaduspõhiseid õppetoetusi peaks tõesti tegema operatiivsemaks, ja kui peaks, siis kuidas seda teha nii, et asjaomased kulud üle pea ei kasvaks. Ega meil siin mingit jäika positsiooni ei ole. Nagu juba öeldud, süsteem on püütud teha administratiivselt õhukeseks, et maksimaalne hulk rahast jõuaks toetust vajavate inimesteni.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud minister! Selle seaduseelnõu puhul on palju räägitud kuni 26 eluaastast tudengi puhul. Te rõhutasite siin puldis täna mitu korda, et see on olnud poliitiline valik. Mina pigem eeldasin, et te olete tuginenud uuringutele või mingile statistikale, aga võib-olla te oletegi seda teinud. Ma küsingi: kas selle otsuse taga on ainult poliitiline valik või ka mingi uurimistöö.

Mina ei ole kunagi arvanud, et poliitiline valik peaks olema voluntaristlik või lähtuma millestki, mis ei ole andmetega kinnitatud. Inimestel on erinevad arusaamad ja praktikad ning seepärast peab poliitiline valik olema alati informeeritud valik. Samas ei saa ükski uuring vastata lõplikult küsimusele, kas kõnealune piir peab olema 26 või 25 või 27 aastat. Selles mõttes on tegu poliitilise valikuga. Aga midagi fundamentaalset nendest teaduslikest uuringutest välja tulla ei saa. Nagu ma juba ütlesin, on hästi teada, et pered toetavad oma lapsi kõrghariduse omandamisel, ja ühiskond üldjuhul ka eeldab seda. Enamik inimesi peab seda loomulikuks, et nii oma laste kui ka tuttavate laste hariduse omandamisele aidatakse jõudumööda kaasa. Kuhugi selle piiri peab tõmbama ja praegu on see tõmmatud 26 aasta juurde, aga nagu juba öeldud, see on vaidlemise koht. Usun aga, et me petaksime iseennast, kui me läheksime seda teed, mida siin on propageeritud, et tõmbame piiri täisealiseks ehk 18-aastaseks saamise juurde. Mida me sellega saavutaksime? Me looksime tegelikult kunstlikke uusi väikesi perekondi või leibkondi, mis funktsionaalselt ei pruugiks peredena toimida, ja lihtsalt paisutaksime seda vajaminevat summat, kuna õppetoetust hakkaksid nõudma ka inimesed, kes uhkete autodega ülikooli ümber liiguvad. Endise rektorina võin ma kinnitada, et teatud hulk selliseid tudengeid on täiesti olemas ja nende oskus igasugu taotlusi esitada on teinekord õige imekspandav. Ka niisuguste riskide vältimiseks on leibkonna praegusel moel piiritlemine põhjendatud.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Mul on mõnes mõttes emotsionaalne küsimus. Pärast seda, kui me kohtusime tudengite esindajatega, tekkis selline arusaam, et praktiliselt riigi pool neid ei kuula ja üldiselt ignoreerib nende ettepanekuid. Seepärast nad on eelnõu pakutava süsteemi vastu. Samas te puldist mitu korda kinnitasite, et olete valmis konstruktiivseks dialoogiks, ja pakkusite välja ka mõned teemad. Siit on mul selline küsimus. Kas te oskate ütelda, mis teemad, mis valdkonnad on avatud läbirääkimisteks tudengitega? Ja teiseks: kas teil on ka mingid kindlad positsioonid, mida läbirääkimistel enam jutuks võtta pole mõtet?

Mis puutub tudengitega läbirääkimistesse, siis tõsi ta on, et mõni organisatsioon on võtnud üsna selgeid poliitilisi hoiakuid selle eelnõu suhtes ja avalikkuses häälekalt sellele eelnõule vastandunud. Tegelikult aga on tudengiorganisatsioone Eestis palju rohkem, mitte ainult see üks ja kõige uhkem. Arvamusi üliõpilaste hulgas on ka väga palju. Võib-olla oleks kõige targem öelda niimoodi: enamik üliõpilaste soove ja ettepanekuid on tegelikult arvesse võetud. Arvesse võtmata on jäänud mõned ettepanekud – vahest on neid kolm või neli –, mis ühes või teises mõttes taanduvad lihtsale soovile maksta võimalikult paljudele ja võimalikult palju. Ehk siis ideaalis kõikidele üliõpilastele ja vähemalt 1000 eurot – seda ma muidugi utreerin. Aga kuskile tuli see piir tõmmata. Me leidsime, et õppetoetuste mahu kahekordistamine on ühiskonnale mõistlik koorem, toetamaks üliõpilasi. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt saame nii jõuda enam kui kolmandiku kõige enam puudust kannatavate noorteni ja toetada neid sellises mahus, mis võimaldab, üsna askeetlikult küll, aga siiski toime tulla. Aga loomulikult, kui oleks rohkem üliõpilasi, kes õppetoetust saaksid, ja seda ka suuremas summas, siis ma usun, et see neile meeldiks.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Härra minister! Nagu võiski ette arvata, kujuneb üheks suuremaks vaidlusküsimuseks ilmselt see, mis vanuseni peavad inimest tema kulutuste katmisel aitama tema vanemad, üldse perekond. See on inimlikult ka hästi mõistetav. Küsimused, mille puhul riik või sootsium sekkuvad regulatiivselt inimeste eraelulistesse, perekondlikesse suhetesse, on ikka väga hellad. Te ütlesite enne, et üks 40-aastane üliõpilane on oma vanemad isegi kohtu ette vedanud, kaasust on arutanud lausa Saksamaa konstitutsioonikohus. Ega te juhtumisi ei tea, missuguse lahendi kasuks Saksamaa konstitutsioonikohus sel puhul otsustas?

Vabandust, aga tegu on juhtumiga üsna paljude aastate tagant, kui ma Saksamaal elasin ja töötasin. Ent kohtulahend oli enam-vähem selline, et ühest küljest põhiseaduskohtunikud leidsid, et perekonnal on tõepoolest vastavalt Saksa seadustele kohustus toetada oma järeltulijate õpinguid, aga üksnes mõistlikus mahus. Üliõpilaselt endalt aga eeldab see vastutustundlikku käitumist. Too tudeng ei olnud 40. eluaastaks kraadideni jõudnud ja konstitutsioonikohus leidis, et ei ole mõistlik toetada seaduste bukvalistlikku tõlgendust, et elu lõpuni peab oma last toetama. Kasutades kaalutlusõigust, vabastas kohus vanemad kohustusest katta oma keskikka jõudnud järeltulija koolituskulud. Enam-vähem niisugune see otsus oli. Eks see sisuliselt ongi kaalutluskoht. Ka meie eelnõus on see 26 aastat kokkuleppe küsimus, mitte jumalast või põhiseadusest tulenev piir.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Meil on tudengeid, keda nimetatakse andekateks, ja nemad tänasel päeval saavad reaalset toetusraha. Mul on sellega seoses küsimus: kui see eelnõu Riigikogus heaks kiidetakse, mis saab andekatest tudengitest ja nende toetustest?

Ma arvan, et meil on tudengeid, keda mitte ainult ei nimetata andekateks, vaid kes ka on andekad. Ma juba ütlesin, et õppetoetus on meil praegu 55 eurot kuus ja seda jagatakse üsna suurele hulgale noortest. Minu arvates see ühelt poolt kuigivõrd ei motiveeri ja teiselt poolt ka ei toeta neid andekaid üliõpilasi. Kui me seda süsteemi edasi arendame ja asutame lisaks vajaduspõhistele õppetoetustele seniste 55-euroste õppetoetuste asemele tulemus- ja erialastipendiumid, siis need peaksid olema märksa suuremad. Ilmselt on keskmine palk liiga ambitsioonikas eesmärk, aga üsna keskmise palga lähedane summa see võiks olla. Aga seda saaksid tõesti oivikud, keda ei ole mitte kolmandiku ega isegi mitte viiendiku jagu, vaid ilmselt veelgi vähem. Ainult nemad saaksid pretendeerida niisugustele toetustele.
Lisaks sellele tasuks meil toetada nii moraalselt kui ka regulatiivselt mitmesuguseid kodanikuühiskonna initsiatiive. On ju olemas palju stipendiume, mille on loonud erafondid, eraettevõtted. Neid pakuvad ülikooli juures tegutsevad fondid nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Tean seda täpselt. On ka vilistlasorganisatsioonide stipendiumid, mis valdavalt on suunatud just väga motiveeritud ja edukate noorte toetamiseks. Aga kindlasti peaks olema ka riiklik süsteem palju suuremate stipendiumide näol kui senised 55-eurosed toetused. Ma olen üsna kindel, et need tulevad. Nende väljatöötamine peaks olema osa sellest ettevalmistustööst, mis käib Haridus- ja Teadusministeeriumis seoses uue finantsperioodiga 2014–2020. Ilmselt ei tule need küll niisuguses mahus, nagu loodetud, aastaks  2013, aga aastaks 2014 peaksid need olema paigas.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Kirjutasite 25. mail 2011 alla Vabariigi Valitsuse eitava hinnangu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esitatud seaduseelnõule nr 13, mille sisuks oli õppelaenu kustutamise jätkamine enne 1. juulit 2009 laenu võtnud ja avalikku teenistusse siirdunud üliõpilastele. Selles hinnangus te lubasite, et üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemi väljatöötamise raames on kavas käsitleda ka õppelaenu tagasimaksmisega seonduvaid küsimusi. Täna meile esitatud eelnõus neid küsimusi pole käsitletud. Mis on teie lubadusest saanud? Kas te hakkate tegelema õppelaenude temaatikaga ja kui hakkate, siis millal?

Õppelaenu temaatikaga me oleme tegelenud ja kavatseme edasi tegeleda. Lubadust, et see käsitlemine leiab kajastamist üleantavas eelnõus, pole mina andnud. Ma püüan anda ikka mõistlikke, mitte ebamõistlikke lubadusi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Üks kõrgharidusreformi ja ka selle eelnõu eesmärke on ju see, et üliõpilased saaksid kasutada õppimiseks vajaminevat aega efektiivsemalt. See täies mahus õppekava täitmine ei ületaks väga palju nominaalaega, kõige parem aga oleks, kui see mahub sellesse aega. Mis te prognoosite, kui palju olukord sellest paremaks läheb?

Kõigepealt ma õiendaksin ära üsna levinud eksiarvamuse, et haridusministeerium tahab või suisa mina isiklikult tahan, et ülikoolid muutuksid kaitseväesarnasteks asutusteks, kus aastaga või nelja aastaga täidetakse 100% ettenähtust. See kindlasti ei ole eesmärk. Kindlasti jäävad alles ja arenevad needki õppevormid, mis sobivad täisajaga töötavatele inimestele. Sellisel juhul aga on minu meelest õigustatud nendelt õppuritelt osalise õppemaksu küsimine. Neil on töökoht olemas ja on mõistlik, kui nad palgarahaga osa õppekulutusi katavad. Praegu jõuab nendest, kes teadlikult peavad õppimist oma põhitööks, nominaalajaga õpingute lõpuni sõltuvalt ülikoolist kümnendik kuni kolmandik. See näitaja peaks kindlasti paranema – kas nüüd poole võrra või suisa kaks korda, on mul raske ennustada. Aga isegi kui paranemine oleks 30% ehk siis keskmine õppeaeg või diplomini jõudmise aeg kahaneks praeguselt kuuelt-seitsmelt aastalt näiteks viie-kuue aastani, on see väga suur kokkuhoid. See hoiab kokku vahendeid, hoiab kokku noorte inimeste aega. Nad tulevad varem tööturule. Nii et õpingute efektiivsuse kasvatamine ei ole pelgalt n-ö tehniline eesmärk. See on nii avalikes huvides kui ka erahuvides kui ka ülikoolide huvides, sest kogu protsessile kulub lihtsalt vähem ressurssi.

Yana Toom, palun!

Hea minister! Ma jätkaksin Helmen Küti puudutatud teemal, millel nagu ei ole, aga samas siiski on seos praeguse küsimusega. Mõtlen pankade kehtestatud piirangut, et käendaja peab olema noorem kui 65 aastat. Ma usun, et sel teemal on midagi öelda meie võrdõiguslikkuse volinikul. Aga millal on ministeeriumil või valitsusel plaanis istuda pankadega ühe laua taha seda probleemi arutama? Sest peale üksikvanemate on ka töötud vanemad ning tihtilugu vanaema-vanaisa ongi ainsad, kes tudengi õppelaenu käendada saavad.

Hea küsija! Te suisa kiusate mind selle 65 eluaastaga. Ma ütlesin üsna selgelt, et see on teema, mis peaks olema valitsuse ja pankade läbirääkimiste laua peal. Minu paremat teadmist pidi on septembrikuu see aeg, kui Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi eksperdid peaksid ministritele panema lauale memo, kui kaugele nad on jõudnud. Käenduse teema on üks osa sellest paketist. Aga millal see seadusmuudatuse ettepanek tuleb, on mul väga raske öelda. Tahaks ruttu, aga saab nagu ikka.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud minister! Kui suured summad on eile valitsuses heakskiidetud 2013. aasta eelarves ette nähtud tulemusstipendiumide maksmiseks? Mainisite neid ka oma ettekandes.

Tulemusstipendiumid ja erialastipendiumid ei ole selle eelnõu teema ning seepärast ei ole mul neid arve käepärast. Annan need teada väljaspool saali, kui olen need välja otsinud. Siin vastata püüdes ma lihtsalt vaataksin lakke ega annaks teile ilmselt mõistlikku vastust.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud minister! Praegu saab õppetoetust 40% riikliku koolitustellimuse raames õppivatest noortest ehk ligi 20% kogu üliõpilaskonnast. 2011. aastal kulus selleks 8,8 miljonit eurot ja te ütlesite, et uue süsteemi rakendumisel see summa kahekordistub. Kuna ka õppetoetuste summa üldjoontes kahekordistub, siis lihtne aritmeetika ütleb, et keskmiselt saaks seda uut õppetoetust umbes 20% üliõpilastest. Kas ma tegin selle lihtsa aritmeetilise tehte õigesti? Ja kui tegin, siis mis saab nendest 17% üliõpilastest, kes tegelikult toetust vajaksid, aga kellega te arvestate ainult esimesel semestril?

Kõigepealt, eks iga mehe rehkendus jää tema enda südametunnistusele. Mina teie rehkendust küll hindama ja parandama ei hakka. Mul ei ole põhjust kahelda nendes rehkendustes, mis Haridus- ja Teadusministeeriumis tehtud on, ja nende arvude eest Haridus- ja Teadusministeerium ka vastutab.

Urmas Klaas, palun!

Austatud minister! Mul on hea meel, et lisaks perekonna toetusele, vajaduspõhisele õppetoetusele ja õppelaenule on ometi kord siin saalis jutuks tulnud ka stipendiumid. Stipendiumide maksmise aluseks me oleme seadnud käivitatud kõrgharidusreformi. Seda ei maksa unustada. Mina selle vajaduspõhise õppetoetuse paneksin tegelikult üleüldse viimasele kohale, mitte ei räägiks sellest nii palju, aga kindlasti on see vajalik. Ent et seda saada, tuleb õpitav õppekava läbida 100%. Te ütlesite, et seda on võimalik natukene allapoole tuua, mingi rotatsioon kehtestada. Kas te valgustaksite suurt saali, millised on olnud asjaomased mõttekäigud? Miks just nimelt selline piir on õppekava täitmise osas pandud?

Ega siin midagi imepärast ei ole. Kui me õppekava täitmise lati allapoole viime, siis kvalifitseerub õppetoetuse saamisele lihtsalt suurem hulk inimesi ja siis on vaja märksa rohkem raha. Kui raha on nii palju, kui seda on maksumaksja käest kätte saadud, siis tuleb seda kuidagi jagada ja mingeid kriteeriume kehtestada. Ei ole häid ideid, missugused need kriteeriumid peaksid olema. Kui on võimalik kehtestada erinevaid, ütleme, ka kvaliteedi kriteeriume kvantiteedi kriteeriumi kõrval – ehkki see õppekava nominaalajaga läbimine sisaldab ka ju kvaliteedi komponenti, ega see üksnes kvantiteet ei ole –, siis arutame seda kultuurikomisjonis. Ma tean, et üliõpilased on teinud ettepaneku piiriks seada 85% või 75% õppekavast. Kuskile allapoole võib selle piiri tõmmata, aga sel juhul tuleb vaadata, kus me siis koomale tõmbame. See on nagu kahe otsaga vorst või kangireegel – võidad jõus, kaotad tee pikkuses. Nii mind õpetati.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Ma pöördun tagasi selle vanusepiiri juurde, kust alates laps enam ei ole laps. Oli väga huvitav kuulata teie juttu tollest Saksa konstitutsioonikohtu lahendist. Ma sain sellest nõndamoodi aru, et kui me siin Eestis püüame seda vanusepiiri paigutada sinna või tänna – kas sinna, kus täiskasvanuks saamise piir on muude seaduste järgi, või mingisse muusse kohta –, siis Saksamaa seadustikus ilmselt see vanusepiir üldse puudub. Lihtsalt vanemad peavad toetama oma järeltulija õpinguid. Kas meil äkki ei oleks mõistlik Saksamaalt eeskuju võtta ja lahendada kohtupretsedentide kaudu küsimus, millistel puhkudel on otstarbekas ja põhjendatud teatud eas inimese toetamine perekonna poolt ja millistel ilmselt mitte? Võib-olla kohtupretsedent lahendaks selle ära.

See mõttearendus on mulle sümpaatne. Arvan, et me paljudel juhtudel oleme oma seadustega läinud liiga formalistliku ja positivistliku käsitluse teed ning teinekord kipub terve mõistus nendega hätta jääma. Eks siis tulevad mängu igasugu jokk skeemid ja tekivad muud probleemid. Tõepoolest, niisugune tavaõiguslik lähenemine, mida toetaksid kohtupretsedendid, oleks mitmeski küsimuses mõistlik. Kas konkreetselt selles küsimuses, ma kahtlen. Kardan, et segadus läheks liiga suureks. Ent minu taha see ei jää. Kui seda mõtet kultuurikomisjonis ja kogu Riigikogus viljakalt arendatakse, siis minu taha see muudatus kindlasti ei jää.

Lauri Luik, palun!

Ma täpsustaks oma esimese küsimuse teist poolt, millele jäi vastamata, kuna ma panin kaks küsimust kokku. Kuidas ikkagi on suhtelise vaesuse piiri arvutamisega? Miks on õppetoetuste määramisel suhtelise vaesuse piiri arvutamise valem üks ja lastetoetuste määramisel teine? Miks see ei võiks olla ühtsetel alustel määratud?

Ega mul head vastust ei ole. Ma olen kuulnud nii ministeeriumi kui ka valitsuse argumentatsiooni, aga täpselt ma ei tea. Jätaksin siin poole valimata. Lähenemisel, et siduda see piir teatud protsendiga keskmisest palgast, on oma loogika. Aga võib lähtuda ka teistsugusest loogikast. See on jällegi teema, mille puhul ma oma arusaamadega väga peale ei käiks.

Yana Toom, palun!

Austatud minister! Ma palun juba ette vabandust – tean küll, et seda juba küsiti täna saalis. Aga ma tean ka seda, et vastusest ei saadud aru. Nii et küsin veel kord, ja väga selgelt: kas õppetoetust arvestatakse sissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel?

Esitatud eelnõu on koostatud arusaamises, et see arvestatakse toimetulekutoetuse määramisel sissetulekute hulka. Lähtutud on põhimõttelisest seisukohast, et toimetulekutoetuse määramisel lähevad arvesse kõik sissetulekud. Nagu juba öeldud, lastetoetuste aruteluga seoses on siin saalis leitud kompromiss, mida põhimõtteliselt saab ka täna arutatava eelnõu puhul rakendada. Otsustage teie, mina võin sellesse debatti sekkuda ainult sel määral, et kinnitan: kui haridustoetused parandavad leibkondade olukorda, siis on mul selle üle ainult hea meel.

Eiki Nestor, palun!

Härra minister, mul on väga praktiline küsimus. Teemaks on avalikus teenistuses töötavate inimeste õppelaenu tagastamine. Ma ei hakka siin arutlema, kes kus mida ütles. Issand sellega! Meil on lahendada praktiline asi, meil on menetluses eelnõu, mille esimene lugemine on lõppenud. Täna te ütlesite, et te tegelete sellega. Mis meie siis peaks tegema? Meil oleks lihtsam, kui minister täna ütleks, mis kuupäevaks ta mingi järelduse, otsuse, mis iganes ettepanekuni jõuab. Olge hea ja täpsustage!

Mida ma saan teile lubada? Te ju teate, et otsus, mis puudutas riigiteenistusse või laiemas mõttes avalikku sektorisse tööle asunud inimeste õppelaenu kustutamist, on võetud vastu kahest argumendist lähtudes või kahel põhjusel. Esimene põhjus on selles, et see kustutamine looks avalikule teenistusele erasektoriga võrreldes tarbetud eelised töötajate valimisel. Niisugune avaliku teenistuse privilegeerimine ei ole riigiõiguslikult põhjendatud. See ei oleks laiemas mõttes mõistlik, see moonutaks tööturgu. Selle seisukohaga võib nõustuda ja võib mitte nõustuda. Omal ajal otsustati ühtemoodi, hiljem otsustati teistmoodi. See on poliitiline valik ja ma ei argumenteeriks ei üht ega teist lahendust.
Teine põhjus oli seotud riigieelarve tasakaalu küsimustega. Kui hakati otsima, kuidas on riigieelarves võimalik säästa avaliku sektori vahendeid, siis leiti, et seda on võimalik teha, loobudes teatud hetkest alates seda õppelaenu kustutamast. See on eelarvepoliitiline otsus. Jällegi võib vaielda, kas see oli toona põhjendatud või ei olnud, kas selle regulatsiooni peaks taastama või ei peaks seda taastama. Praegu ei valitsuses ega ministeeriumis niisuguseid ettepanekuid ettevalmistamisel ei ole ja ma ei saa ka lubada, et Haridus- ja Teadusministeerium niisuguse ettepaneku valitsusele esitab. Aga iga kord, kui me arutame üliõpilaste toimetulekut, nende motivatsiooni, on see teema ühe argumendina laual.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud minister! Te ei tahtnud minu eelmisele küsimusele vastata, aga tegelikult ma küsisingi haridusministeeriumi arvutuste kohta, mille eest te tahtsite vastutada. Kolleeg Jaak Alliku küsimuse peale ei tahtnud te öelda, kui suur protsent üliõpilastest teisel semestril õppetoetust saama hakkab, aga kui vaadata summasid, mis te olete planeerinud, siis tuleb välja, et te olete ikkagi arvestanud mingisuguse arvuga ja minu aritmeetika kohaselt see arv on 20%. Mis see tegelikult on? Annan teile võimaluse vastata. Minu teine küsimus aga puudutab seda, et septembris 2011, kui te tutvustasite vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi põhimõtteid, te ütlesite, et kavas on säilitada senised toetused erivajadustega üliõpilastele ja et vajaduspõhine õppetoetus on suunatud ka nendele. Sellest eelnõust ma erivajadustega üliõpilasi ei leia. Kuidas on plaanis uue süsteemi korral nende toimetulekut parandada?

Kõigepealt küsimus protsentidest. Teie rehkenduste järgi tuli 20%. Ma ütlen teile veel kord: mina ei kiida õigeks ega laida halvaks teie rehkendusi. Mina niisugust rehkendust teinud ei ole, küll aga võin teile öelda, et need ebamäärasused on selles mudelis sees täiesti arusaadavatel põhjustel. Niisuguste rehkenduste usaldusväärsus sõltub väga paljudest parameetritest. Me näiteks ei tea, kui paljud üliõpilased hakkavad nüüd innukalt õppima ja sooritavad oma stuudiumi normajaga, kuigi nad varem täitsid õppekavast 75%. Me ei tea seda, kui palju langeb välja üliõpilasi, kes kogusid üks või kaks ainepunkti semestris. Uue seaduse kohaselt muutuvad nad eksternideks ja nendele üliõpilastele ettenähtud õigused ja soodustused ei laiene. Nii et usaldame seda rehkendust, mis meie ette pandud on, ja kujundame kogu süsteemi vastavalt praktilistele otsustele, mida üliõpilased ja ülikoolid selle reformi käigus teevad. Ühte ma võin teile küll öelda: ega see paat nüüd ümber ei lähe. Ja kui keegi kurdab, et üliõpilaste olukord läheb halvemaks – mõned meie oponendid väidavad järjekindlalt, et selle seaduse tõttu jäävad tudengid lõplikult nälga –, siis ma ütlen teile, head oponendid: kui kaks korda rohkem raha teeb üliõpilaste olukorra kehvemaks, siis võib seda raha ka kaks korda vähendada. Aga ülejäänud üliõpilastele, kes arvavad, et kaks korda rohkem raha on ikka kaks korda rohkem raha, kulub uus süsteem minu arvates marjaks ära.

Viktor Vassiljev, palun!

Härra minister! Suur tänu suurepärase ettekande eest! Mul on küsimus terminoloogia kohta. Nimelt, kolm-neli minutit tagasi te kasutasite sellist terminit nagu – ma palun vabandust, aga ma tsiteerin – "jopski". Selliseid sõnu kuigi tihti siin saalis ei kuule. Mul on küsimus: kas te saaksite seletada, mis keelest see sõna pärineb ja mida selle sõna tüvi originaalkeeles tähendab?

Eks siin saalis kuule kõike. Selles mõttes see saal ongi eriline koht, et siin kuuleb kõike ja sellest saavad kõik endale tarvilisi järeldusi teha. Kui mina aga tõesti jopski ütlesin, siis mõelge ise, mida ma sellega mõtlesin. Mina täiendavaid kommentaare lisama ei hakka.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud minister! Seda õppetoetuste seadust arutades on siin kõlanud üsna mitu põhimõttelist seisukohta, ka teie kui ministri omi. Minu meelest oli üsna huvitav teie väide, et toetusteks on antud kaks korda enam raha. Siit tulenebki minu küsimus, mis jäi ka kultuurikomisjonis õhku. Loomulikult vajaduspõhise õppetoetuse puhul ei saagi täpselt öelda, kui palju selleks raha vaja läheb. Kas asjaomaste arvutuste alusreeglistik on eelarve tegemise protsessis välja kujunenud vastavalt sellele, millised on eelarve võimalused, ja vastavalt sellele on ka tingimused kehtestatud? Või on tehtud ka mingeid üldisemaid analüüse, enne kui on arutatud, millised on rahalised võimalused?

Ütleme niimoodi, et see on klassikaline muna ja kana probleem. Loomulikult on kõige alguses, juba enne igasuguseid uuringuid ja statistikat, mingisugune aimdus, kui palju neid leibkondi võiks olla, kus see vajadus on suur. Me ju loeme lehest, kui palju on meil töötuid, kui palju on vaesuses olevaid lapsi ja puudust kannatavaid peresid. See suhtarv peaks olema alates 15 ja 20%-st kuni 30%-ni. Niisugune on taust.
Sellest lähtudes on tehtud ka mingid esialgsed ressursihinnangud ja arvutatud, et kui õppetoetust vajab nii suur protsent leibkondadest, kui palju umbes võiks raha vaja minna. Koalitsioonilepingu sõlmimise käigus on reserveeritud teatud summad, mis pidid käiku minema aastast 2015. Me teadsime, et reform eeldab vajaduspõhiseid õppetoetusi. Eelarveprotsessis me püüdsime leida raha juba järgmisest aastast ja ka leidsime. Seega me hakkasime tegelikult koalitsioonilepet ellu viima kaks aastat kokkulepitust varem. Ega see lihtsalt ei läinud, aga me leppisime kokku samades summades, nagu toona arutati. Kindlasti on sisendiks ka toetuste kahekordistamine süsteemi täielikul rakendamisel. Me ju poliitiliselt tajume, et kui ikkagi raha on kaks korda rohkem, siis on ka kaks korda parem. Kolm korda rohkem oleks veel parem, aga eelarve piirid tulevad ette. Aga kõik need rehkendused, kõik need tabelid on hästi suured, hästi kirjud ja hästi keerulised. Väga laias laastus võib öelda, et iga kolmas või neljas leibkond peaks toetusele ligipääsu omama, ja sellest me lähtume. Ent vastavalt sellele, kuidas üliõpilased käituma hakkavad, saab süsteemi toimimise käigus korrigeerida.

Eiki Nestor, palun!

Austatud minister! Vaadake, üldiselt hästi õppivale, kuid nigela sissetulekuga pere tudengile on minu meelest enam-vähem ükskõik, kas toetusraha jõuab tema pereni toimetulekutoetusena või õppetoetusena. Kui saadav summa jääb enam-vähem samaks, siis nad ei võida ju lõppkokkuvõttes midagi. Kui ma seda eelnõu just sellel esitatud kujul loen, kuigi te olete ka vihjanud, kuidas võiks seda muuta – võiks julgemaltki, aga hea küll –, siis ma näen ...

Siis ma peaksin ju erakonda vahetama. Niisugust mõtet mul ei ole küll olnud.

Austatud minister! Teil ei ole tulenevalt meie kodu- ja töökorrast õigust sekkuda Riigikogu liikme küsimuse esitamisse. Palun austage siin täiskogu saalis kehtivaid reegleid! Annan Eiki Nestorile juurde vähemalt 40 sekundit. Palun, Eiki Nestor!

Tänan juhatajat osutatud abi eest! Ma tean, kui keerukas see probleem tegelikult on. See keerukus hakkab pihta juba kontseptsioonist, mis siia on sisse kirjutatud. Eelnõu positiivne külg saab seisnema selles, et registreeritud abielude arv suureneb. See, et mõni tudeng võib-olla kuu aja pärast enam oma abikaasa nime ei mäleta, on kõrvaline. Muud uba ma ei näe, miks on vaja lähtuda just sellisest kontseptsioonist.

Palun vabandust, et mu reaktsioon nii äkiline ja emotsionaalne oli! Aga oma ilmavaadet ma siin puldis küll vahetama ei hakka.

Ei olegi vaja.

Austatud Riigikogu liige Eiki Nestor! Palun austame ministrit, kui ta küsimusele vastab! Läheme edasi. Palun, minister!

Aitäh toetuse eest, härra eesistuja!

Seis on 1 : 1.

Muidugi on toimetulekutoetuse, vajaduspõhise õppetoetuse ja lapsetoetuse teema arutlemist väärt. Ma veel kord ütlen, et minu poolt ei tule mingeid takistusi ka lahenduse puhul, et õppetoetust toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. See ei lähe minu ilmavaatega vastuollu. Aga üliõpilastest olen mina küll natukene paremal arvamusel kui hea küsija. Üliõpilaspõlves tehakse igasuguseid asju ja mõni võib-olla tõesti mingil põhjusel ühel päeval ei mäleta, kellega ta eile abiellus, aga seda, et õppetoetused hakkavad massiliselt fiktiivabielusid tootma, mina meie üliõpilastest ei usu mitte. Ma ei hirmutaks sellega ei ministrit ega rahvasaadikuid ega üliõpilasi endid. Küllap nad saavad oma eraelu korraldamisega vastutustundlikult hakkama, sõltumata õppetoetusest.

Mailis Reps, palun!

Hea minister! Te olete siin üsna selgelt öelnud, et pigem kuulaksite üksikuid üliõpilasi ja eri ülikoolide tudengiesindusi kui nende katusorganisatsiooni. Aga too katusorganisatsioon on väga veenvalt selgeks teinud, et 135 euroga näiteks Tartu linnas, kui elad ühiselamus, ei ole võimalik hakkama saada. Te olete üsna kaua Tartu Ülikooli rektor olnud ja kindlasti kursis Tartu hindadega. Kuidas teie täna hindaksite: kas on 135 euroga võimalik hakkama saada, kui perel ei ole võimalik tudengit toetada?

135 euroga Tartus hakkama saamine oleks väga suur vägitükk. Võib-olla keegi suudab, aga ma ei arva, et see võiks mõistlik olla. Kohe, kui ma mingi arvu nimetan, on jälle palju tüli majas, aga ega ma seda tüli nii palju ei karda, et mingeid mõistlikke oletusi ei julgeks välja öelda. On inimesi, kes ütlevad, et 300 või 400 võiks see piir olla. Eks ta kuskile sinna vahele jää. Me teame, et miinimumpalk on märksa madalam, aga me teame ka seda, et noorel inimesel ei ole korterit elu jooksul muretsetud ja üldse on tema vajadused objektiivselt suuremad kui täisealistel või juba pensioniikka jõudnud inimestel. Nii et 300 ja 400 euro vahele kuus võiks see summa ulatuda.
Ma juba ütlesin, et see summa peaks koosnema kolmest sambast. Esiteks, leibkonna toetus, nii palju kui seda on. Aga kui sissetulek on umbes 280 eurot leibkonnaliikme kohta, siis keskeltläbi 100 eurot võiks sealt saada. Kui perel tõesti midagi anda ei ole, siis on omaette olukord. Ehk saab üliõpilane ise lisada mingi töise sissetuleku. Teiseks võtame selle 135 eurot ja paneme sinna juurde. Ja siis veel õppelaen, mida on õigus võtta. Kui tegu on mingisuguste halbade asjaolude kokkulangemisega, et ei ole käendajaid ja endal ka töövõimet ei ole, et on null sissetulek, siis võib tõesti tekkida kriitiline olukord. Aga veel kord: 135 eurot ei ole piisav ja keegi ei arvagi, et see on piisav. Lisaks sellele peab olema töine sissetulek enda poolt ja õppelaen. Ja kui siis ka kokku ei tule need 400 eurot – ka seda võib olla –, siis on tõesti eriolukord, mille lahendust ei paku ka parim seadus.

Austatud minister! Ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Priit Sibula!

Austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Minister juba ütles, et see eelnõu on meil menetluses selleks, et kõrghariduse reform saaks rakenduda nii, nagu ette nähtud. Kuna eelnõust oli pikalt juttu nii ministri ettekandes kui küsimustes-vastustes, siis mina annan põgusa ülevaate sellest, kuidas me kultuurikomisjonis seda teemat oleme käsitlenud.
Alustuseks olgu öeldud, et enamik käsitletud teemadest on ka komisjonist esimese lugemise kontekstis läbi käinud. Esimest korda arutati õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 28. mail, kui komisjoni istungil osalesid ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Sille Uusna ja sama ministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets. Üks olulisimaid teemasid oli täna ka siin tõstatatud õppekava 100% täitmise nõue vajaduspõhise õppetoetuse määramisel. Arutati, et ehk võiks seda piiri veidi allapoole nihutada. Teine teema oli toimetulekutoetuse ja õppetoetuse vaheline seos, millel minister õige mitmes vastuses peatus. Kolmas teema, mis istungil minu arvates kõige olulisemana käsitlust leidis, oli seesama 26 eluaasta küsimus ehk see, kui kaua vanemad peavad oma lapsi toetama.
Teist korda oli eelnõu kultuurikomisjonis arutelul tänavu 4. juunil. Sel koosolekul otsustati konsensusega, et komisjoni esindaja eelnõu menetlemisel ja ettekandmisel on siinkõneleja.
Kolmandat korda arutasime eelnõu 17. septembril. Siis olid kohale kutsutud Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Eimar Veldre, aseesimees Monika Maljukov ja sotsiaalpoliitika nõunik Marleen Pedjasaar. Eesti Õpilasesinduste Liitu esindasid juhatuse esimees Liina Hirv ja avaliku poliitika nõunik Helena Veldre. Samuti olid koosolekul Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller ning esindajad Ivar Tröner ja Meelis Resev. Üliõpilaskondade liidu esindaja pidas vajaduspõhist õppetoetust kui sellist vajalikuks ja mõistlikuks ning kiitis selle eest nii eelnõu ellukutsujaid kui komisjoni. Nende peamine ja täiendav ettepanek aga oli, et toetus peaks olema varieeruv. Nad ei olnud veel isekeskis otsustanud, kas see tuleks järkudes kehtestada kümne või viie euro täpsusega või kogunisti euro täpsusega, aga see peaks lähtuma üliõpilase tegelikest vajadustest. Ning too varieeruv toetus peaks ulatuma umbes alampalgani.
Teine teema, mille Eesti Üliõpilaskondade Liit tõstatas, oli leibkonna paindlikum määratlemine. Sellestki on täna siin juttu olnud. Ka õpilaste jaoks kõige olulisem küsimus oli seotud leibkonna mõistega. Ettepanek on 26-aastast üliõpilast perekonnaga mitte siduda, kui ta majandab iseseisvalt. Ka arvati, et 100% õppekava täitmise nõude võiks tuua allapoole. Nõue võiks olla 85% täismahust – sellest piisaks, et vajaduspõhist õppetoetust taotleda. Toetuse määr võiks nende meelest olla kuni 290 eurot. Täiendav ettepanek, mis otseselt seda eelnõu ei puudutanud, oli korrastada õppelaenusüsteem. Õppelaenu puhul toodi peamiste probleemidena esile selle raske kättesaadavus – seegi teema käis täna saalist läbi. Kahe käendaja asemel võiks nende arvates nõuda riigi käendust. Võla tagasimaksmine peaks olema paindlikum ja peaks olema ka õppelaenu hüvitamise süsteem. Samuti soovisid noored, et õppelaenu regulatsioon hakkaks kehtima ka nendele üliõpilastele, kes on sisse astunud enne 2013. aastat.
Eesti Lastevanemate Liit pidas kõige suuremaks probleemiks perekonna vastutuse kasvu, samas kui nende meelest puudub tolle vastutuse toetuse skeem. Aluseks peaks võtma mitte perekonna, vaid leibkonna ning toetused peaksid olema võimalikult kaalutluspõhised. Eelnõu näeb ette jagada neid ühetaolise jaotusprintsiibi alusel.
Kõiki neid teemasid arutati komisjonis pikalt ja põhjalikult, aga konkreetseid seisukohti enne esimest lugemist suures saalis loomulikult ei kujundatud. See töö seisab komisjonil alles ees.
Komisjon on pöördunud ka teiste komisjonide poole. Meil olid sel hetkel laual juba sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni seisukoht. Õiguskomisjon oli teinud ettepaneku, mida me ka arvestasime. Me pöördusime põhiseaduskomisjoni poole, et nad seda 26 aasta küsimust uuriksid – kas see ikka on põhiseaduspärane. Kui see teada, siis saame teemaga sisuliselt edasi minna. Samuti oli oma hinnangu andnud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond.
Veel oli komisjonis arutusel, kas kogu süsteem peaks olema tsentraalne, nii nagu see praegu eelnõus ette nähtud on, või võiks otsustamine käia üliõpilastele võimalikult lähedal.
17. septembri koosolekul otsustati konsensusega teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda täna ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks võiks määrata s.a 12. oktoobri kell 10 hommikul. Aitäh!

Tänan! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Urmas Klaas, palun!

Hea ettekandja! Ma soovin täpsemalt küsida sinu ettekande selle osa kohta, kus sa rääkisid vajaduspõhiste õppetoetuste administreerimisest ja küsimusest, kas see peaks jagatama tsentraalselt ühes kohas või võiks see vastutus ja ülesanne kuidagi jaotatud olla. Kuidas üliõpilaskondade liit vaatas ettepanekule, et vastutus võiks jaotatud olla? Kas tuli välja erinevaid seisukohti ka üliõpilaskondade liidu sees?

Niipalju kui mina aru saan, on üliõpilaste seas tõesti erinevad seisukohad. Üliõpilaskondade liit, kes meil komisjonis oli, ütles, et nemad lähtuvad seaduseelnõu arusaamast, et õppetoetuste menetlemine hakkab olema tsentraalne. Mulle jäi aga mulje, et osa ülikoolide juures tegutsevaid ühendusi on valmis toetama ka teistsuguseid lahendusi.

Valdo Randpere, palun!

Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Võib-olla ma lasin selle info kõrvust mööda ja sa rääkisid järelepärimisest õiguskomisjonile ka, aga minu meelest sa ei teinud seda. Sa rääkisid põhiseaduskomisjonist ning õigus- ja analüüsiosakonnast. Aga te tegite ju ka õiguskomisjonile järelepärimise, küsisite arvamust selles eelnõus sätestatud 26 aasta vanusepiiri kohta. Tegelikult te küsisite, kuidas see suhestub meie perekonnaõigusega, ja meie vastus oli, et ei suhestu absoluutselt. Me tegelikult hoiatasime, et ei ole hea kasutada eri seadustes erinevaid mõisteid ning erinevaid pere-, vanuse- ja muid piire. Kas te arutasite seda ja kui arutasite, siis mis seisukohale jõudsite?

Enda meelest ma korra seda mainisin, aga kui ei maininud, siis tõesti, see teema oli meil komisjonis jutuks. Nagu te viitasite, me arutasime seda ja vastavalt teie ettepanekule pöördusime põhiseaduskomisjoni poole. Õiguskomisjon väitis, et nad ei jõudnud sätte põhiseaduspärasust kontrollida, aga viitas sellele, et eri seadustes on regulatsioonid erinevad ja need kaks asja ei sobi kokku. Samas kinnitati, et tuleks seda põhiseaduspärasust kontrollida ja et seda komisjon ka teeb. Me ootame põhiseaduskomisjoni seisukohta selles küsimuses.

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Ma palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Head Riigikogu istungit jälgivad üliõpilased ja nende vanemad! Täna me arutame esimest korda Riigikogus tudengite täiendavat toetamist olukorras, kus see täiendava toetuse summa on järgmise aasta riigieelarves reaalse rahana ka olemas. Lisaks olemasolevatele õppetoetustele rakenduvad alates 1. septembrist 2013 vajaduspõhised õppetoetused, milleks on riigieelarves ette nähtud 3,6 miljonit eurot. Õppetoetuste täies mahus rakendumisel kasvab õppetoetuste kogumaht 17 miljoni euroni. Õige harva juhtub, et mõnda toetust lausa kahekordistatakse. Sedakorda, kui aluseks võtta praegune umbes 56-eurone majanduslik toetus, saab seda topelttõusu küll kinnitada. Kuidas täpselt, kuidas kõige otstarbekamalt ja kõige õiglasemalt tudengitele riigieelarvest toetust jagada, selle otsustamise ühine töö seisab meil järgmistel nädalatel Riigikogus ees ning Isamaa ja Res Publica Liit on juba ette väga tänulik iga konstruktiivse parandus- või täiendusettepaneku eest, mis aitaks meil oma valimislubadust ühise töö tulemusena veelgi paremini täita.
Vaatame korraks suuremat pilti. Suur osa küsimustest, mis on kõlanud täna siin saalis, mis on olnud arutusel komisjonis ja ka sotsiaalvõrgustikes, on tegelikult lähtunud sellest, mismoodi perekond, laps, täiskasvanud laps ja riigi toetused omavahel suhestuvad. Meenutagem üheskoos, kuidas see suur pilt laias laastus välja näeb. Lapse sündi ja päris abitut iga, mil lapsevanemat on lapse kõrvale vaja 24/7, toetavad sünnitoetus ning vanemahüvitis – viimane peaks muidugi olema märksa paindlikumalt korraldatud –, lisaks ka lapsehooldustoetus. Kohe, kui laps on kaela kandma hakanud ja ületanud oma esimese haridusliku künnise ehk oskab ise potil käia, siseneb ta haridussüsteemi: esmalt lasteaed, seejärel ainsa kohustusliku kooliastmena põhikool, edasi gümnaasium või kutsekool või gümnaasium pluss kutsekool, mis on juba palju targem valik. Igatahes saab laps kuni gümnaasiumi või kutsekooli lõpetamiseni ehk kuni 19-aastaseks saamiseni riigilt lapsetoetust. Kõiki lapsi toetatakse ühtemoodi universaalse toetusega ning lisaks sellele saavad väiksema sissetulekuga pered veel toimetulekuks abi. Peale otse peredele minevate toetuste jagatakse maksuraha ümber ka teenustena. Lasteaiakuludest maksab pere vaid väikese osa, põhikoolis tuleks seaduste kohaselt vanemal osta vaid riided ja plokkflööt ning gümnaasiumis lisaks sellele veel ka lõunasöök. Kutsekooli õppima mineva noore vanemad saavad eriti kergendatult ohata, sest kutsekoolis katab riik tõesti kõik õppuri hädatarvilikud kulud, piltlikult öeldes kõik peale riiete ja hambaharja. Ülikooli õppurite vanemate koorem oli senimaani hoopis raskem. Pooled tudengid on maksnud ja maksavad viimast aastat veel praegugi õppemaksu. Tasuta lõunasöökidest pole juttugi olnud. Loomulikult ei saa tudeng enam ka mingit lapsetoetust.
Esimene suurem koormuse langus lastega peredele on juba seadusena vastu võetud. Nimelt on õppemaksuta võimalik õppida kõikidel Eesti haridusastmetel. Ainsaks erandiks on jäänud lasteaed. Tasuta kõrgharidus on riigieelarve kuludesse lisanud 6,1 miljonit eurot, mis läheb konkreetselt tasuta kõrghariduse rakendamiseks, lisaks sellele veel 4 miljonit eurot ülikoolidele baasraha suurendamiseks. Saame öelda, et need 10,1 miljonit eurot võimaldavad vähendada perede õppemaksukohustust. See on väga vajalik, ent mitte piisav. Täiendava peretoetusena lisandub praegu arutlusel oleva eelnõu kohaselt raskemas olukorras olevatele peredele tudengitoetus, mis on sisuliselt uus täiendav perede toimetulekut toetav rahaline toetus.
Minu ettepanekul peaks see uus toetus kindlasti olema lahutatud senisest toimetulekutoetuse maksmisest ehk teisisõnu mitte olema uue toetusena arvestatud pere sissetulekuks perele toimetulekutoetuse määramisel. Samasugust loogikat kasutas koalitsioon juba edukalt ka uute täiendavate lapsetoetuste juures. Seega, uusi, lisandunud lapsetoetusi ei arvestata sissetulekuks toimetulekutoetuse maksmise määramisel. Vastasel korral tekiks olukord, millele Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna on ka kultuurikomisjoni liikmete tähelepanu juba juhtinud: õppetoetust saava tudengi tõttu võib toimetulekutoetusest ilma jääda tema hoopis teises linnas elav perekond, kes toimetulekutoetust väga vajab ja keda eemal õppiv tudeng ju oma 135 euroga kuidagi ülal pidada ei suudaks. See pole tõesti asja mõte.
Eelnõus on mitmeid punkte, mis vajavad veel läbiarutamist, aga seda tuleb teha tempokalt, et vajalik raha jõuaks üliõpilasteni juba järgmisest õppeaastast. Toon lisaks täna siin saalis üles kerkinud probleemidele, mida nimetas ka arutelus aktiivselt osalenud Eesti Lastevanemate Liit, veel mõned näited. Näiteks, kas elatise maksmise kohustust tuleks samuti pikendada 26. eluaastani, juhul kui jäädakse mõlema vanema sissetulekuga arvestamise juurde? Kas poleks ehk otstarbekam kasutada perekonna määratlemisel seni toimetulekutoetuse maksmisel aluseks olevat leibkonnamudelit? Kas võiks tõesti summat ühe tudengi kohta vähendada või toetust anda astmeliselt, nii et toetust saaks veel rohkem tudengeid?
Ma rõhutan üle, et võrreldes praeguse suhtelise vaesuse piiriga, rääkimata absoluutse vaesuse piirist, näeb eelnõu seda toetust ette palju laiemale ringile tudengitest. Perede ring ei lähtu vajaduspõhise õppetoetuse puhul mitte suhtelise vaesuse rahvusvahelisest definitsioonist, vaid tegelikult toob sisse uue definitsiooni. Näiteks on peres ema ja kaks last. Kui vanem laps on tudeng ja noorem laps saab veel 19-eurost lapsetoetust, siis selle väga tubli pere tudeng kvalifitseeruks täiendavale üliõpilase rahalisele toetusele juba siis, kui ema brutopalk on kuni 1050 eurot kuus, mis polegi sugugi nii väike summa. Võrdluseks, et praegune majanduslik toetus on näiteks Tartu Ülikoolis 55 eurot ja septembrikuus soovitab ülikool mitte taotleda seda tudengitel, kelle leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 150 eurot kuus. Vahe on märgatav.
Vastuseks Lauri Luigele nii palju, et Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud eelnõu, kus last peetakse täieõiguslikuks pereliikmeks ehk teda ei arvestata väiksema koefitsiendiga pereliikmeks. Tahan tänada kõiki, kes on oma ettepanekuid juba esitanud, ning soovin akadeemilisi ja viljakaid arutelusid, mis viiks tõesti nõrgemate parema aitamiseni juba järgmisest õppeaastast. Samuti arvab Isamaa ja Res Publica Liit, et kui tudengid saavad hakkama 30 akadeemilise ainepunktiga semestris, siis peaks rahvaesindajad samuti suutma õigel ajal selle eelnõuga hakkama saada. Aitäh!

Suur tänu! Läheme läbirääkimistega edasi. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aadu Musta!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu tänases arutelus korduvalt on mainitud, öeldi kevadel, kui me võtsime vastu nn tasuta kõrghariduse seaduse, et see on alles asja esimene pool ja kõrgharidusreformist tervikliku ülevaate saame siis, kui sellele lisandub seadus, mida me praegu menetleme. Selle plusse ja miinuseid, võimalikke ohte ja kahtlusi on täna juba korduvalt nimetatud. Kui kõik kahtlused lühidalt kokku võtta, siis on öeldud, et ilmselgelt soovib riik selle reformiga õnnelikuks teha võimalikult palju tudengeid, kulutades selleks võimalikult vähe raha. Inimlikult on see põhimõte ju arusaadav, ega keegi ei arvagi, et me rahahunnikus supleme.
Kuna tööpäev on juba õhtusse kiskunud, siis tulevad pähe igasugused naljakad paralleelid. 1938. aastal – või oli see 38. aasta veel saabumas – arutati Venemaal, et tuleks anda kõigile ohvitseridele, kes on kaua ja kenasti teeninud, kuldmedal. Need inimesed jäid seda ootama. Kui aeg kätte jõudis, said nad pronksmedali. Seltsimees Vorošilov oli kindralitele seletanud, et vaadake, lubati küll kulda, aga kulda oli mujal vaja ja pronksmedal on ju ka väga hea asi. Lihtsalt seltsimees Stalin tahtis võimalikult väikese rahaga võimalikult palju kindraleid ja muid ohvitsere õnnelikuks teha. Tuhhatševski olevat selle peale porisenud, et kui seltsimees Stalin tahab kedagi väga õnnelikuks teha, lasku endale kuul pähe – ainult üheksa grammi tina, ja kogu rahvas rõõmustab. Teadagi, kes pärast tina sai!
Aga tulen tagasi Eesti probleemide juurde. Arvan, et Eesti probleemid ei ole kergemad, vaid pigem keerulisemad kui see üheksa grammi tina kaalumine. Asi on nimelt selles, et Eesti alternatiivid on väga erinevad. On olemas arengukava "Eesti 2020". Musta stsenaariumi kohaselt on Eestis siis umbes 850 000 elanikku ja kõik turud, mis on lõuna pool Tallinna, on Euroopa jaoks hääbuvad turud. Targad inimesed on suures osas leidnud endale tööd ja rakendust teistes riikides ja tunnevad ennast päris hästi. Teise, alternatiivse ja positiivse stsenaariumi kohaselt, millest meile kogu aeg on räägitud, on Eesti 2020. aastal rikas haritud riik Euroopas. Meid vaadatakse lugupidamisega ja meie juures käiakse õppimas. Ilmselt tegelikkus jääb kuhugi sinna vahele ja just otsustest, mis me täna teeme, ka kõrghariduse finantseerimise valdkonnas, sõltub see, kuhu poole me kursi võtame. Kas meie noored inimesed saavad kodumaal väärika hariduse või peavad mujalt oma kohta otsima. Ehk saab näiteks Norras mingi stipiga paremini ära elada või kusagil teises, kolmandas, neljandas, viiendas, kuuendas riigis.
Põhiküsimus on selles, ega see eelnõu ei too kaasa varanduslikku diferentseerumist hariduses. Pere võib tudengit toetada, aga me teame, et Eestis on peresid, kes ei jõua toetada, üha enam. Probleem ongi selles, kas kõrgharidus on jõukate privileeg või teostub teine alternatiiv, mis on Eestit alati edasi viinud. See on see, et osatakse hinnata kogu rahva potentsiaali ja iga inimese võimed loominguliselt välja arendada. See ongi see tasakaalukoht.
Mis puutub tänasesse arutelusse, siis ma tundsin härra ministri sõnavõtu ajal korduvalt nostalgilist poolehoidu, kui ta rääkis tudengite töölkäimisest. Kunagi olin ma parim kühvlimees killustiku viskamisel ja veel viis aastat tagasi tuli see mul päris hästi välja. Kuigi jah, ajad on praegu natukene teised.
Palun aega juurde!

Palun, kolm minutit!

Muide, neid vaidlusi, kui kaua peab perekond tudengit toetama, on Eesti kohtupraktikas ka olnud. See oli küll 19. sajandil, kui teised pärijad kaebasid kohtusse ühe von'i, kes oli 63-aastane ja sai pärandist kopsaka osa seni, kuni ta ülikoolis käib. 63. eluaastani käis too mees end igal aastal ülikooli kirja panemas, aga ega ta põrguline ei õppinud ja eksameid ei teinud. Aga see on eraldi lugu.
Mis puutub sellesse, et meil on tudengeid, kes püüavad igasugustest eeskirjadest kõrvale hiilida, siis muidugi püütakse seda teha. Ma mäletan, kui mina ülikoolis käisin, siis andsid mõned, kui oli lõpuülikonda vaja, abieluavalduse sisse. Nii saadi noorpaaride poest lõpuaktuse ülikond kätte ja jäeti hiljem lihtsalt abiellumata. Tänapäeva noored on edasi läinud.
Keskerakond arutas seda eelnõu, mis meie poole teel on, ja on seisukohal, et eesmärk on tegelikult kõigil üks: parandada tudengite olukorda. Kindlasti on see eelnõu üks samm selles suunas ja opositsiooni eesmärk on nüüd vaadata, kus on nõrgad kohad, ja konstruktiivse kriitikuna kaasa rääkida. Mitmele küsimusele me täna saime vastuse, aga teate, küsimusi on veel. Ja kui härra minister on tõepoolest nõus tulema asja arutama ka opositsioonierakondadesse, siis meie seisukohad kohe kindlasti üha enam lähenevad ja küllap leiame ka praegusest parema eelnõu versiooni. Aitäh!

 Aitäh! Protseduuriline küsimus, Urmas Klaas, palun!

See pole küll vist protseduuriline märkus, aga kolleeg Aadu Must ütles, et marssal Tuhhatševski protestis selle pronksmedali vastu 1938. aastal. Sel aastal ta ei saanud seda teha, sest Tuhhatševski surma-aasta on 1937.

Jah, seltsimees Tuhhatševski protestis siis, kui ta veel elas, pärast seda sai ta tina.

Ma tänan nii protseduurilist küsijat kui ka ametikaaslast, kes appi tuli! Meil käib tegelikult läbirääkimiste voor. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski!

Hea juhataja, palun kolm minutit juurde!

Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Ma keskendun kahele väiksele, aga põhimõttelisele küsimusele. Ühest on juba räägitud, teisest peaaegu mitte. Räägiksin kõigepealt eelnõu formaalsest osast seoses hea õigusloome tavaga ja seejärel vajaduspõhiste õppetoetuste sisulistest probleemidest sotsiaaldemokraatide vaatevinklist.
Teatavasti kõneleb meile homme justiitsminister õiguspoliitika arengusuundadest. Seesama minister kinnitas aastake tagasi, et tema juhtimisel muutub Eesti õigusloome läbimõeldumaks ja konsensuslikumaks. Sellest konsensuslikkusest on minu parlamendis oleku ajal saanud paras naljanumber, aga läbimõeldust võiks ju ikkagi eeldada, eriti sellises valdkonnas nagu kõrgharidus, mis mõjutab kogu ühiskonna arengut mitme aastakümne perspektiivis.
Kevadel menetluses olnud ülikooliseaduse eelnõu praagist oleme siin korduvalt saanud rääkida, seda ka pärast seda, kui president selle põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistas. Ka õppetoetusi käsitleva eelnõu puhul ootasime asjalikumat lähenemist. Justiitsministeerium andis kooskõlastusringil kategooriliselt teada, et kooskõlastab eelnõu üksnes juhul, kui sisulisi märkusi arvestatakse. Kooskõlastustabelist aga näeb, et haridusministeerium jättis enamiku neist siiski arvestamata, ja minule jääb arusaamatuks, miks valitsuse istungil, kus eelnõu heaks kiideti, justiitsminister sõna ei võtnud, et hea õigusloome tava eest seista. Aga eks me saame seda temalt homme küsida.
Nüüd siis konkreetsemalt. Poliitilistest loosungitest eemale minnes tsiteeriksin ma eelnõu ennast. Eelnõu seletuskirja leheküljelt 2 me loeme: "Kui ülalpool vaesuspiiri on loomulik eeldada, et üliõpilane saab oma elamiskulud katta vanemate ja õppelaenu toel, siis alla vaesuspiiri sissetulekutega üliõpilasel on õppimise toetamiseks vaja ka riigi panust." See on väga mõistlik ja ilus põhimõte. Aga nüüd tsiteerin seletuskirja järgmist lehekülge: "... arvestatud on ka sellega, et vanemad toetavad oma järeltulijaid ka juhul, kui sissetulek jääb alla suhtelise vaesuspiiri". Minule jäi selgusetuks, kummaga selle eelnõu väljatöötamisel siis arvestati: kas sellega, et ka alla vaesuspiiri elavad vanemad saavad oma üliõpilastest lapsi toetada, või mitte? Samal leheküljel väidetakse, et on tõenäoline, et kuni 26. eluaastani pühendub üliõpilane õpingutele, ei käi tööl ning saab peamise sissetuleku ja toetuse vanematelt. Teisalt nenditakse, et 37% üliõpilaste puhul, kelle leibkonnad elavad alla suhtelise vaesuse piiri, ei ole võimalik vanematel neid toetada. Nüüd aga selgub, et see peaks olema üks peamisi sissetulekuid. Kui vaadata üht teist dokumenti, nimelt uurimust "Eurostudent IV", millele seletuskirjas viidatakse, siis saab teada, mis on meie üliõpilaste põhiline sissetulek. Nooremas vanuserühmas – s.o kuni 24-aastased üliõpilased – on 21%-l peamine sissetulek riigi toetused, 30%-l enda teenitud palk ja 44%-l perekonna toetus. Mida peab ministeerium silmas, kui ta väidab, et tõenäoliselt on peamine sissetulek vanemate toetus, ei ole päris selge. Ning neid näiteid on muidugi veel.
Aga miks ma sellest räägin? Nimelt, kui sotsiaaldemokraadid esitasid kevadel oma õppetoetuste reformi eelnõu, mille koalitsioon maha hääletas, siis süüdistati meid lennukilt raha külvamises, poliitilises propagandas jms. Sõbrad, me rääkisime ühte väga lihtsat asja: üliõpilaste ja nende perede olukorda arvesse võttes ei taga 135-eurone õppetoetus piisavat riigi tuge, et kõik andekad üliõpilased suudaksid 100% õppekavaga toime tulla. Kui valitsus tahab meile vastu vaielda, siis tuleb eelnõu seletuskirjas esitada oma arvutused, mis kajastavad nii perede toimetulekut, üliõpilaste sissetulekuid kui ka vajalikke kulutusi. Seda ei ole eelnõus adekvaatselt tehtud, ehkki nimetatud uurimus "Eurostudent IV" need andmed meile annab.
Ilma analüüsita väidetakse, et õppetoetus, õppelaen, kahe kuu ulatuses töötamine ja ka alla vaesuspiiri elavate vanemate toetus tagavad kokku "sissetuleku, mille suurus annab võimaluse õpingutele pühenduda ka ilma täiskoormusega töötamata". Millise arvutuse alusel on selleni jõutud? Kas on analüüsitud, kas kavandatav vajaduspõhine õppetoetus lahendab kõikide üliõpilasgruppide toimetulekumured? Kas ka nendel, kelle pered saavad toimetulekutoetust? Kas ka erivajadustega üliõpilaste omi? Kas ka nendel, kelle pered elavad õige pisut üle suhtelise vaesuse piiri, ja nendel, kes näiteks ühel semestril ei saa vajalikke ainepunkte kokku? Nendele küsimustele on vastus tõenäoliselt eitav.
Ma ei saa päris täpselt aru, mida me siin üldse praegu arutame, kui valitsus ei nõustunud meie eelnõuga ja selles nimetatud summadega, kuid ei ole ise läbi viinud korralikku analüüsi või kui on, siis ei soostu Riigikogu liikmetele selle tulemusi avaldamast. Nagu minu küsimused ministrile täna näitasid, minister ei soovinud öelda, kui paljud üliõpilased nende arvutuste järgi seda toetust hakkavad saama.
Ja nüüd põgusalt sisust. Siin suurt midagi uut ei ole. Sotsiaaldemokraadid on äärmiselt nördinud, et võrreldes septembris 2011 haridusministeeriumi avaldatud õppetoetuste põhimõtetega, kus öeldi, et õppetoetus ei tohiks minna sotsiaaltoetuste hulka ning selle taotlemiseks ei tule täita õppekava 100% ulatuses, on käesolevast eelnõust need mõlemad mõistlikud põhimõtted välja visatud. See kitsendab seda pisikese õppetoetuse niigi väikest saajateringi veelgi. Seejuures ilma jäävad need, kes seda abi kõige rohkem vajaksid. Õppekava 100% täitmise nõue toob kaasa olukorra, kus vaesest perest üliõpilane, kes ei saa mõnel semestril 30 ainepunkti täis, peab esiteks oma õpingute eest maksma hakkama ja teiseks jääb ka õppetoetusest ilma. Kuidas sellises olukorras on võimalik ülikoolis edasi õppida?
Eelnõu eesmärk on, nagu me teame, just nimelt ka vaesematest peredest pärit üliõpilastele kõrghariduse võimaldamine. Haridusministeerium on seletuskirjas ja ka mujal öelnud, et mingu siis toimetulekutoetust taotlema. Vahest haridusminister siis teab soovitada üliõpilastele seda valla- või linnavalitsust, kust saab õppemaksu katteks toimetulekutoetust taotleda?
Teine põhimõtteline otsus on Sotsiaalministeeriumi nõudmisel õppetoetuste arvestamine toimetulekutoetuse määramisel tulude hulka, kuigi esialgses eelnõus oli ette nähtud teisiti. See tähendab ju seda, et kõige vaesemate perede puhul, kellele makstakse toimetulekutoetust, ei saa noor inimene kuidagi ülikooli minna.
Põhimõtteliselt on võimalikud kaks lähenemist õppe- ja muudele toetustele. Sotsiaaldemokraadid pooldavad üldiselt universaaltoetusi, nagu ka meie õppetoetuse eelnõus kirjas oli. Need jõuavad alati kõikide abivajajateni ning on äärmiselt lihtsalt administreeritavad.
Teine variant on luua vajaduspõhine süsteem. Sedagi on kindlasti võimalik teha mõistlikult, ent selle efektiivne toimimine nõuab suurt administratiivressurssi, et summad tõeliste abivajajateni jõuaksid. Ainult nõnda on minu arvates võimalik tagada põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte. Kolmandat teed ei ole. Vajaduspõhine süsteem on põhimõtteliselt alati kallis. Selle eelnõu kontekstis viitan muidugi ka asjaolule, et ei ole võimalik õiglaselt ja võrdse kohtlemise printsiipi järgides määrata õppetoetusi 9–12 kuud vanade sissetulekuandmete põhjal.
Need on ainult mõned tähelepanekud selle eelnõu sisu ja kvaliteedi kohta. Sotsiaaldemokraadid muidugi esitavad nendele vastavad muudatusettepanekud. Üks on aga selge: praegusel kujul ei saa me seda eelnõu mitte kuidagi toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 236 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. oktoobri 2012 kell 10. Esimene lugemine on lõpetatud ja seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 18.25.