Austatud ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile eelnõu, mille ma Keskerakonna fraktsiooni nimel üle annan. See on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me soovime täpsustada § 21. Selle paragrahvi lõige 3 on teema, mille ümber viimased neli-viis aastat on tulised vaidlused käinud. Praeguseks on selge, et sellises sõnastuses on see lõige väga ebamäärane ja on tekkinud mitmeid probleeme. Seepärast leiame, et on hädavajalik seda paragrahvi muuta. Koostöös Tallinna Ülikooli spetsialistidega ja aineõpetajatega oleme välja töötanud ettepaneku, et munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides, kus õppekeeleks on muu keel, peab kool tagama koos riigiga õpetajatele väga head ainealased teadmised ning eesti keele oskuse vähemalt C1 tasemel. Ainealastele teadmistele lisaks tagatakse eesti keele õppe toetuseks ja praktikaks eesti kirjanduse, ühiskonnaõpetuse, muusika, Eesti ajaloo ning inimgeograafia või ettevõtluse õpetus eesti keeles. See aineloend on vajalik selleks, et riik saaks toetada nii metoodilise ettevalmistuse, lisatasude kui õppematerjalide ettevalmistusega. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Lähen nüüd edasi teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Riigikogu liikmed moodustasid eile Eesti-Sloveenia parlamendirühma.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15. Tänases päevakorras on üks täpsustus. Esimese päevakorrapunkti arutelul teeb põhiseaduskomisjoni nimel ettekande komisjoni esimees Rait Maruste ning kultuurikomisjoni nimel ettekande selle komisjoni esimees Urmas Klaas. Teise päevakorrapunkti arutelul teeb põhiseaduskomisjoni nimel ettekande samuti komisjoni esimees Rait Maruste.

Head ametikaaslased! Läheme tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek nr 16 eestikeelse hariduse piisava kättesaadavuse kohta. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kas eestikeelne gümnaasiumiharidus on igaühele piisavalt kättesaadav ja kes peaks selle kättesaadavuse eest hea seisma? Sellise küsimuse esitan teile mõningate Eesti kohalike omavalitsuste katsete tõttu anda venekeelset gümnaasiumiharidust, kuigi põhiseaduse § 37 lõige 1 sätestab igaühe õiguse haridusele ja lõige 4 ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Põhiseaduse § 14 järgi on põhiõiguste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Ükski põhiõigus ei tohi jääda õhku rippuma, põhiõigused peavad olema reaalsed.
Nagu me kõik teame, on vene koolides eesti õppekeelele üleminek seadustatud juba alates 1993. aastast, mil võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Ikka selleks, et igaüks saaks eestikeelset õpetust. 2010. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus lähtub samast ning sätestab, et üldjuhul on munitsipaalgümnaasiumi õppekeel eesti keel, erandjuhul võib aga õpetada muuski keeles. Seda aga vaid siis, kui selleks on olemas Vabariigi Valitsuse luba. Teadaolevalt pole Vabariigi Valitsus kõnealust luba sugugi alati andnud. Valitsuse keelule vaatamata on aga kohalikke omavalitsusi, kes püüavad pakkuda avalikkuse raha toel muukeelset haridust, muutes oma tegutsemisvormi avalikust eraõiguslikuks ning asutades erakooli. Erakooli asutamise taga on veendumus, et tegutsedes eraõiguslikus vormis, ei seo kohalikku võimu kohustus tagada eestikeelse gümnaasiumihariduse kättesaadavus. Sellisele veendumusele on alust andnud erakooliseadus, mis lubab erakoole eraõiguslike isikute kaudu asutada ka avalikul võimul ja mille § 15 lõige 1 sätestab, et erakoolis määratakse õppekeel kooli põhikirjas. Seepärast analüüsisin kõnealust sätet põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Leidsin, et avalikule võimule kuuluvas eragümnaasiumis eestikeelse õpetuse asemel muus keeles hariduse andmine pole põhiseaduspärane, kui eelnevalt on kontrollimata, kas võõrkeelse hariduse andmisel on tagatud igaühe õigus saada eestikeelset õpet.
Selgitan oma seisukohta natuke lähemalt. Hariduse andmise eesmärk on teatavasti ühelt poolt tagada inimese kasu – see oleks siis isiksuse areng, võimalus ühiskonnaelus tulemuslikult osaleda ja muud säärased olulised asjad –, teiselt poolt aga ühiskonna kasu: ühiskonna areng ja sidusus, demokraatia toimimine, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, jõukuse kasv. Kuna antavast haridusest peab tõusma kasu nii inimesele kui ka kogu ühiskonnale, oleks õigus haridusele sisutühi, kui haridust ei saaks põhiseaduse §-s 6 sätestatud riigikeeles, st ühiskonnaelu korraldamise keeles. Et õigus haridusele poleks pelgalt sõnakõlks ja haridusest tõuseks tulu nii inimesele endale kui ühiskonnale, kes inimest oma kulu ja kirjadega harib, on riik tulenevalt põhiseaduse §-st 37 õigustatud ja kohustatud tagama igaühele eestikeelse õpetuse ulatuses, mis annab inimesele keele näol tööriista enda ja ühiskonna elu korraldamisel. Seda kohustust peavad vastavalt põhiseaduse §-le 14 võrdselt täitma nii seadusandlik kui ka täitevvõim, samuti kohalikud omavalitsused. Seejuures on seadusandja kohustatud looma õigusraamistiku, mis tagaks eesti keele õppimise võimaluse igaühele.
Erakooliseaduse § 15 lõike 1 kehtestamisel pole seadusandja aga nende põhiseaduse sätete järgi talitanud. Erakooliseadus lubab kohalikul omavalitsusel tegutsemisvormi valides otsustada õppekeele üle ise. Selliselt ei kontrolli riik, et igaühe õigus saada eestikeelset õpetust oleks tagatud. Kontrolli puudumisel võib tekkida olukord, kus ühel hetkel polegi eestikeelne gümnaasiumiharidus igaühele kättesaadav, seega on rikutud põhiseadust. Et seda ei juhtuks, palun Riigikogul viia erakooliseaduse § 15 lõige 1 kooskõlla põhiseadusega. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Kui seadusandja tahtest rääkida, siis milles teie meelest seisneb seadusandja tahe põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 puhul? Kas selleks on ainult see, mida te oma ettepanekus väidate? Tsiteerin: "Gümnaasiumiastmes õppekeele valiku loamenetlusele allutamise eesmärgiks on tagada, et igaühel oleks tegelikult olemas võimalus saada eestikeelset õpetust." Kas see on selle lõike puhul ainuke seadusandja tahe? Sellega seoses jääb teie ettepanekust mulje, et valitsus keeldus Narva ja Tallinna mõnele koolile erandi võimaldamisest seetõttu, et sellisel juhul ei oleks tagatud igaühe õigus saada eestikeelset õpet. Millel teie selline seisukoht põhineb ja kas teie valduses on mõni valitsuse analüüs, mis näitab, et erandi tegemine oleks piiranud eestikeelse õppe kättesaadavust Tallinnas ja Narvas?

Tänan küsimuse eest! Õiguskantsler tegutseb põhiseaduse alusel ja ka seadusandja tegutseb põhiseaduse alusel. Paragrahvis 37 on väga selgelt öeldud, et hariduse andmine on riigi järelevalve all. Mida see tähendab? See tähendab, et haridusküsimused on riigielu küsimused. Järelikult otsustab riik oma täitevvõimu organi kaudu, valitsuse kaudu, kas eestikeelne haridus on kättesaadav või mitte. See on valitsuse pädevus ja see ei saa otse ega ka kaude, nagu praegu erakooliseaduse § 15 lõike 1 alusel proovitakse saavutada, libiseda kohaliku omavalitsuse kätte. See on oluline! See on kahe võimu pädevuse küsimus.
Teiseks, hariduse kättesaadavus on ka põhiseaduslik väärtus. Õigus saada eestikeelset haridust, nagu ma märkisin, ei ole pelgalt õigus, tegu on ka riigi kohustusega see tagada. See tagatakse riiklikul tasandil valitsuse langetatud otsustuste kaudu. Konkreetne vastus on, et see tuleneb otseselt põhiseaduse §-st 37.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Härra õiguskantsler! Minu arust on kogu küsimuse tuumaks printsiip, et avalik võim peab igal juhul järgima avalik-õiguslikke eesmärke, olenemata sellest, missuguses juriidilises vormis ta tegutseb. Nii et ka juhul, kui avalik võim loob eraõigusliku struktuuri, peab see struktuur igal juhul samuti järgima ainult avalik-õiguslikke eesmärke. Kas mõnes Eesti seaduses on see printsiip selgelt ja ühemõtteliselt kirjas või tuleb sellesse suhtuda nagu iseenesestmõistetavusse? Vahest oleks see vaja kuskil väga selgelt printsiibina sõnastada, et käesolev juhtum ei kujuneks mingiks pretsedendiks ega püsiks lootus, et kui üks kord läheb läbi, siis hakatakse mõnel teisel juhul mõnes teises vormis avaliku võimu kasutamisel eraõiguslikke eesmärke järgima.

Jah, ükskõik mis vormis avalik võim ehk siis riik või kohalik omavalitsus tegutseb, ta ei tohi oma põhieesmärkidest loobuda. Seda esiteks. Teiseks, kõnealusel juhul on eesmärk tagada eestikeelse hariduse kättesaadavus otseselt fikseeritud põhiseaduse §-s 37, ja seda väga selgete sõnadega. Seda ei pea kuidagi tuletama, see on selgelt põhiseaduses kirjas – nii see, et riik korraldab hariduse andmist, kui ka see, et kohalik omavalitsus vastavalt §-le 14 ei saa hoiduda põhiõiguse tagamisest. Seega konkreetsel juhtumil on printsiip väga selgelt sätestatud põhiseaduses, mis on meile kõigile kohustuslik.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Kui praktikas põhikool ei taga eesti keele oskust tasemel, mis võimaldaks gümnaasiumis eriaineid kvaliteetsel tasemel ja õppekavas sätestatud mahus eesti keeles omandada, ning valitsus ei võimalda seadusandja lubatud erandit, siis kuidas on võimalik tagada igaühe põhiseaduslik õigus haridusele, kaasa arvatud gümnaasiumiharidusele, mis on ju kohaliku omavalitsuse kohustus?

Peab arvestama, et minu ettepaneku eesmärk on, et erakooliseaduse § 15 lõike 1 alusel ei saaks kõrvale hoida põhiseaduse §-s 37 sätestatust. See on kõige olulisem. Samas, põhikooli puhul on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, täpsemalt selle § 21, andnud kohalikule omavalitsusele volitusnormi õppekeele määramisel. Nii et põhimõtteliselt see volitusnorm on olemas ja see jääb väljapoole minu ettepanekut. Ma ei ole seda temaatikat kontrollinud ja ma jään oma ettepaneku juurde.

Yana Toom, palun!

Ma võtan nüüd härra Alliku sõnadest kinni. Mul oli sama küsimus, aga vastusest härra Allikule ma vastust ei saanud. Ma saan aru, kui te tuginete sellele, et põhiseaduse § 37 lõike 4 esimene lause tagab igaühele õiguse saada eestikeelset õpet. Me teame, et kohustuslik õpe on meie riigis üheksa klassi. Me teame ka seda, et meil on väga suur osakaal venekeelsetel põhikoolidel. Kas teie hinnangul on nii, et pidades neid venekeelseid põhikoole, me eirame põhiseadust?

Nagu ma eelmise küsimuse puhul märkisin, see teema väljub minu konkreetse ettepaneku raamidest. Samas ma mingil määral juba vastasin sellele küsimusele, aga kordan nüüd. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 2 sätestab, et põhikooli õppekeele otsustab valla- või linnavolikogu. Seega on riik põhimõtteliselt selle volitusnormi kohalikule omavalitsusele andnud. Täna kõne all oleva küsimusega me seda otse, tehniliselt võrrelda ei saa. Kas see norm on põhiseadusega kooskõlas või mitte, ma ei ole analüüsinud. Kui küsimuse esitaja leiab, et siin on vastuolu põhiseadusega, siis see on tulevikuarutelu teema. Aga seda ma seni analüüsinud ei ole. Formaalselt on kõnealune seaduse volitusnorm olemas.

Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud õiguskantsler! Ma küsiksin veel kord sama asja üle. Kui me loeme põhiseaduse § 37, siis seal on selge sõnaga öeldud, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpet. Toon võrdluseks, et minul on õigus teilt praegu küsida, aga seda kohustust mul pole, eks ole? Aga ma küsin: kas õigus võrdub kohustusega, kui kool soovib teisiti? Kuidas saab õigusest järsku kohustus?

Väga hea filosoofiline küsimus! Need õigused, mis on kirjas põhiseaduse II peatükis, on põhiõigused. Põhiõigus ei ole paljas deklaratiivne õigus, et mul on millelegi õigus. Põhiseaduse §-s 14 on selge sõnaga sätestatud, et põhiõigused peavad olema tagatud. Ja selle tagavad kõik avaliku võimu institutsioonid – nii riik kui ka kohalik omavalitsus. See tähendab, et õigusele lisandub avaliku võimu kohustus see tagada. Praegu me räägime sellest, et avalik võim ei täida oma kohustust. Õigus ei tohi olla deklaratiivne, see peab olema reaalne, kui ta on põhiseaduses kirjas.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud ettekandja! Ma arvan, et Riigikogu peaks tõesti selle paragrahvi lahti mõtestama ja erakooliseaduse põhiseadusega paremini kooskõlla viima. Aga kui lubate, ma laiendan pisut teemat ja puudutan koolikorraldust üldisemalt. Nimelt on erakoolide teema õppekeele teemaga tugevalt seotud, kuna munitsipaalkoolidest valmistutakse tegema erakoole, et saaks riigi hariduspoliitikast mööda minna. Minu küsimus on järgmine. Me oleme koos Keila kooli juhtumit analüüsinud. Kas munitsipaalkoolidest erakoolide tegemist ei saaks kuidagi õigusaktidega pidurdada?

Ma olen seda päris põhjalikult analüüsinud. Nagu minu ettepanekust nähtub, jõudsin lõpuks otsusele, et ma põhimõtteliselt ei välista kohaliku omavalitsuse võimalust sellist erakooli asutada. Väga raske oleks öelda, et kohalik omavalitsus ei võiks asutada erakoole, tõenäoliselt kutsuks see esile hulga vaidlusi. Küllap tekiks küsimus kohaliku omavalitsuse autonoomia väga tugevast riivest ja ma kahtlen, kas kohalikul omavalitsusel saaks sellise tegevuse ära keelata. See oleks küllaltki küsitav. Keila kooli puhul kerkisid üles natuke teistsugused probleemid. Seal oli küsimus kahtluses, et võib-olla seda vormi kasutades püütakse kehtestada õppemaksu. Minu teada seda ei ole kehtestatud.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud õiguskantsler! Tahan küsida järgmise probleemi kohta. Kui me eelmises Riigikogu koosseisus arutasime PGS-i muudatusi ja seoses sellega ka vene gümnaasiumi probleeme, siis tekkis küsimus, kas Ida-Virumaal on piisav eesti keeles õpetajate ressurss, ja vastus oli, et ei ole. Ka praegu on probleem, et venekeelsed õpilased ei saa kvaliteetset eesti keele õpet. Mida teha, sest nende laste üldhariduse kvaliteet langeb? Aastaid võib vaielda, teha ettepanekuid, aga igal aastal tunnevad gümnaasiumilõpetajad, et nende hariduse kvaliteet pole see, mis oli näiteks viis aastat tagasi.

Tõepoolest, üleminek eesti keelele otsustati ära 1993. aastal. Minu meelest on probleemi juur ka see, et ühte muudatust, sisuliselt põhiseaduse järgimist on kogu aeg edasi lükatud. Samal ajal oleks võinud luua mõistlikud trepiastmed, et see ülesanne järk-järgult lahendada. Aga probleem on nii kaua üleval olnud, et minu arvates see tuleb lõpuks lahendada. Ja selleks on olemas meie avalik võim – nii riik kui ka kohalik omavalitsus –, kes peab leidma lahenduse, kuidas see reaalne küsimus sisuliselt lahendada, et ka põhiseadus oleks täidetud.

Andres Herkel, palun!

Austatud õiguskantsler! Eestikeelse õppe küsimus pole ainus probleem, mida Tallinna linn on püüdnud lahendada teistmoodi kui Vabariigi Valitsus. Nüüd on selleks leitud üks erakooliseaduse säte, mida te panete ette muuta. Ma olen väga tänulik teie ettepaneku eest. Seda paragrahvi tuleb muuta. Aga Tallinnas on ametis nn Tallinna ombudsman. Kas te olete selle ametimehega kohtunud ja temaga seda küsimust arutanud? Kas tema pole suutnud linnavalitsust korrale kutsuda, et see oma avalikke ülesandeid täidaks?

See küsimus läheb arutatavast ettepanekust küll täiesti mööda, aga ma üritan sellelegi vastata. Kõigepealt punkt 1: õiguskantsler on täiesti avatud institutsioon. Kes tahab vastuvõtule tulla, see saab tulla. Ma olen kohtunud ka Tallinna linna ombudsmaniga ja arutanud temaga erinevaid teemasid. Põhiliselt on arutlusobjektiks olnud hea halduse tava. Mina ei näe selles probleemi, et kohalik omavalitsus ombudsmani ameti asutab. See on mujal Euroopas vägagi tavapärane. Muidugi, küsimus on alati avaliku ressursi mõistlikus kasutamises, aga kui kohalik võim selle vajaliku leiab olevat, siis minu meelest on kohalikul võimul selleks õigus. See on kohaliku võimu autonoomia küsimus. Aga kõnealust teemat ei ole ma Tallinna ombudsmaniga arutanud.

Andrei Korobeinik, palun!

Austatud õiguskantsler! Ma saan aru, et teie ettepanek puudutab erakoole, mille asutajaks on kohalik omavalitsus. Kui erakool on puhtalt eraõiguslik asutus, siis saab ta ise otsustada, mis keeles ta õpetab. Kas teie arvates teie ettepanek lahendab teie püstitatud probleemi täielikult või mitte? Kas juhul, kui kohalik omavalitsus näiteks asutab osaühingu või MTÜ, mis omakorda asutab erakooli või eraldab toetust erakoolile, mis on asutatud puhtalt erakapitalil, on see keeleküsimus lahendatud või mitte?

Minu ettepanek, tõepoolest, puudutab ainult riigi või kohaliku omavalitsuse poolt erakooli pidamist. Kui pikk see kett on, ei mängi kõnealusel juhul rolli. Kui erakooli pidajaks on eraõiguslik isik, siis on tegu teise õigusliku režiimiga, aga needki koolid peavad täitma erakooliseadust, mille § 15 lõige 2 puudutab keeleküsimust. Aga neil on suurem vabadus ja ma pean seda väga mõistlikuks. Erakooli asutamise ja pidamise õigus tuleneb põhiseadusest ja see annab meie koolikorraldusele vajaliku paindlikkuse. Aga minu konkreetne ettepanek, jah, puudutab ainult avaliku võimu tegutsemist.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Mäletan neid istungeid ja mõttevahetusi, mis olid seotud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisega 2010. aastal. Siis ei räägitud ühtegi sõna eragümnaasiumidest ja seda pole tehtud ka järgnenud kahe aasta jooksul. Minu küsimus ongi: miks õiguskantsler alles nüüd äkki tuli oma ettepanekuga Riigikogusse?

Iga ettepanek nõuab eelnevat õiguslikku analüüsi. See ei ole puusalt tulistamine. Ma pean ikkagi põhiseaduse mõtteid ja sätteid korralikult analüüsima, ma ei saa ühtegi ettepanekut teha ilma analüütilise tööta. Ma ei saa olla täitevvõimu rollis, kes seadusloome protsessis aktiivselt osaleb ja probleemidele osutab. Institutsionaalselt on õiguskantsler ikkagi tagantjärele osutaja ja kontrollija. Mõningatel erandlikel juhtumitel tõesti õiguskantsler sekkub ka enne, aga siis hakkavad kaasa rääkima juba mitmesugused aspektid: kas jätkub ressurssi, kas selle tõttu, et õiguskantsler on midagi välja öelnud, ei teki situatsiooni, et on nagu mingisugune veksel välja antud ja et edasi järelkontrolli ei saa teha. Nii et õiguskantsler on järelkontrolli teostaja, kes peab asju analüütiliselt lahkama.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt, kui lubate, teen enne küsimuse esitamist väikese märkuse. Te tegite otsa lahti ja sõnasite, et kui on tegemist erakooliga, siis ta võib töötada ka mõnes muus, mitte eesti keeles. Ma siiski julgen väita, et see päris nii ei ole, sest erakool peab taotlema koolitusluba. Koolitusloa üle otsustamisel kontrollitakse õppekava 60% riigikeeles läbimist, mis tõenäoliselt tähendab seda, et haridusministeerium koolitusluba lihtsalt erakoolile ei anna, kui ta töötab mõnes muus keeles. Väga tore oleks, kui te võtaksite seda natuke täpsustada. Aga minu küsimus on selline. Igaühel on õigus saada head, kvaliteetset gümnaasiumiharidust, praegu aga ei ole sugugi kõikides koolides selleks valmisolekut. Mida teie kui õiguskantsler saate öelda nendele lapsevanematele, kes on mures oma laste hariduse kvaliteedi pärast?

Kõigepealt sellest täpsustusest. Ma ütlesin, et erakooliseadus tagab teatud paindlikkuse, aga loomulikult ei saa see eristuda üldisest Eesti õiguskorrast. Ma viitasin ka § 15 teisele lõikele, see ju määrab selle raamistiku. Seda ma ei öelnud, et mõni kool võiks täielikult eirata kehtestatud norme. Ka koolitusloa andmisest keeldumise juhtumid on määratletud suhteliselt kitsaste raamidega. Aga see selleks.
Nüüd küsimus sellest, et avalik võim ei suuda teatud juhtudel tagada kvaliteetset haridust. Sel juhul tõuseb ikkagi üles küsimus koolisüsteemi reformist, mille ümber on käinud teravad vaidlused. Me ju kõik tahame, et meie haridussüsteem tagaks kõigile hea hariduse. Järelikult süsteemi tuleb muuta, tuleb arendada. Minu meelest ei vaidle selle vastu keegi. Vaielda on põhjust selle üle, kuidas muuta. Aga see, et tuleb muuta, et tagada põhiõigused, on minu meelest väide, mille puhul pole millegi üle vaielda.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Võtan teie viimasest sõnast kinni – see oli "põhiõigused". Arvan, et inimese põhiõiguste hulka kuulub ka õigus saada emakeelset haridust. Ja kui mõnes omavalitsusüksuses on väga palju teise rahvuse esindajaid, kellel on soov oma emakeeles õppida, miks neid siis seadusega nii kindlalt takistada? Las nad siis õpivad, kui nad tahavad! Võiks lasta niisuguse munitsipaalkooli luua, kui on soovijaid. See on vastutulek elanikkonnale.

Aga ka see õigus on ju tagatud. Põhikooli tasandil on see PGS-is selge sõnaga sätestatud, nagu ma ütlesin. Peale selle kehtib gümnaasiumide korral 60% eesti keeles õppe nõue, mitte 100% nõue. See on ju sellega tagatud.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid teie ettepaneku ja ettekande eest ning samuti vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, selle päevakorrapunkti raames on Riigikogu liikmel võimalus esitada igale ettekandjale üks suuline küsimus. Peale seda on läbirääkimiste voor, kus võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed. Palun nüüd kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut oma 10. septembri istungil, kuhu olid kutsutud ka õiguskantsler Indrek Teder ja tema kantselei osakonnajuhataja-õiguskantsleri nõunik Kärt Muller, kes andsid asjakohaseid selgitusi ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele.
Õiguskantsleri tõstatatud probleemil on laias plaanis kaks külge: põhiseaduslik ja üldse seaduslik külg ning teisalt hariduselu korralduslik külg. Sellepärast on meil täna ka kaks ettekannet: üks põhiseaduskomisjonilt ja teine kultuurikomisjonilt, kelle valdkonda kuulub hariduselu korraldus. Seetõttu kontsentreerisime meie oma arutelu selle probleemi lahkamisele põhiseaduse ja üldse seaduse vaatevinklist, jättes korralduslikud küsimused arutelust välja, kuigi need on omavahel seotud.
Kui vaadata, mis on õiguskantsleri ettepaneku sisu ja mida ta taotleb, siis see taotlus seondub üsna otseselt tõlgendusega, mis on kirjas põhiseaduses ja seadustes. Nii peabki olema. Kui me tuletame meelde, mis põhiseaduses kirjas on, siis selle preambulist loeme, et põhiseadus ja sellega kooskõlas olevad seadused peavad tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Edasi, põhiseaduse § 6 kinnitab, et Eesti riigikeel on eesti keel. Paragrahv 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Niimoodi jõuame üldiste printsiipide tasandilt konkreetse tõdemuseni, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpet. See on kirjas § 37 lõikes 4. Kui me siia lisame printsiibi, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus, siis saab enam-vähem selgeks, mis on olnud rahva tahe ja kuidas seda on vaja realiseerida konkreetsetes seadustes.
Me leidsime kokkuvõtvalt, et õiguskantsleri argumentatsioon on põhiseaduse ja seaduslikkuse vaatevinklist põhjendatud ning veenev. Ei ole tarvidust hakata seda siinkohal üle kordama. Toon esile ainult selle, et kohustus tagada õiguste ja vabaduste realiseerimine on võrdsel määral nii seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohustus. Kohalik omavalitsus ei tohi kasutada teid, et nendest kohustustest kõrvale hoida või nende kohustuste sisu väänata või teistmoodi tõlgendada, kui see on põhiseaduses kirjas. Seetõttu leidsime, et mõne kohaliku omavalitsuse katse kasutada avaliku võimu pädevust luua eraõiguslik institutsioon, et sellest nõudest kõrvale hiilida, pole kooskõlas ei põhiseaduse mõtte ega sättega, sest põhiseaduse mõtte ja ka sätte kohaselt peab kohalik omavalitsus avaliku võimu üldisi eesmärke taotlema. Kuidas seda teha, on hariduselu korraldamise küsimus, ja seda teemat valgustab lähemalt oma ettekandes kultuurikomisjoni esimees.
Meie lühike kokkuvõte on selline, et peame õigeks õiguskantsleri ettepanekut kui põhistatud ettepanekut toetada. Selle poolt oli viis komisjoni liiget, vastu kaks, erapooletuks jäi kolm inimest. Komisjon määras komisjoni nimel ettekandjaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu, hea ametikaaslane! Teile on ka küsimusi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra Maruste! Õiguskantsler kirjutab meile, et avalikule võimule kuuluvas eragümnaasiumis eestikeelse õpetuse asemel muus keeles hariduse andmine pole põhiseaduspärane, kui eelnevalt on kontrollimata, kas võõrkeelse hariduse andmisel on tagatud igaühe õigus saada eestikeelset õpetust. Aga kui muukeelset erakooli asutada sooviv omavalitsus tõestab, et tema haldusterritooriumil või ka asutatavas erakoolis on piisavalt kohti eestikeelse õppe tagamiseks, pole aga piisavalt soovijaid, kas siis on sellise erakooli asutamine põhiseaduspärane? See tuleb loogiliselt õiguskantsleri tekstist, et on.

Hea küsija! Kogu probleemi uba on selles, kes asutab niisuguse eraõigusliku asutuse. Olenevalt sellest, kas selle asutab kohalik omavalitsus või seda teeb eraõiguslike isikute grupp, on õiguslik situatsioon täiesti erinev. On vahe, kas isikud on asutanud kooli puhtalt eraõiguslikul alusel või on seda teinud avalik võim, et oma põhiseaduslikest kohustustest kõrvale hiilida. Erainitsiatiivi korral sõltub hinnang palju sellest, mida erakooli asutajad asutamisaktides ette näevad ja kirja panevad. Erakooli asutamiseks on oma nõuded ja kehtib ka riigivõimu kontroll. Kui riigivõim täitevvõimu näol leiab, et see, mis on kirjas asutamisaktis, on kooskõlas põhiseaduse eesmärkide ja konkreetsete normidega, siis on raske kommenteerida, mis sellest välja võib tulla. See on hüpoteetiline olukord.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud kolleeg! Mullu lõpetas Narvas põhikooli 9. klassi 461 õpilast. Nad tegid keeletaseme B1 lõpueksamid ja tulemus on selline, et keskmine tulemus oli 49 punkti võimalikust 100-st. Tasemetunnistuse sai 108 õpilast, st alla ühe neljandiku. Samas vastutab riik selle eest, et neil oleksid igati kvalifitseeritud õpetajad, korralikud õpikud, metoodikad jne. Kas sulle ei tundu, et see on põhiõiguse riivamine, kui kolm neljandikku lastest, kes õpivad peaaegu 1100 tundi eesti keelt, ei suuda kooli lõpetades riigi seatud tingimustele vastata?

Hea küsija! Tõepoolest, eesmärk, millest me räägime, on see, et riigikeelne haridus oleks kättesaadav ega tagaks mitte ainult tunnistuse saamise, vaid ka võimaluse täisväärtuslikult ühiskonnaelus osaleda, seda elu mõista, sellega kaasa minna ja kõikjal Eestis tegutseda. Kui selle tagamisel on puudujääke, millele te viitasite, siis see on hariduselu korraldamise küsimus. Olukorda tuleb parandada. Võib-olla ei saabu ideaalset olukorda kunagi, kuid ma möönan, et haridusministeeriumi ja kohalike haridusjuhtide sellealases koostöös on vahest võimalik üht-teist paremini teha. Samas see ei tähenda, et pole vaja silmas pidada nimetatud üldist eesmärki kui sellist ning vajadust hoida hariduselu kooskõlas põhiseaduse mõtte ja sättega.

Yana Toom, palun!

Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Ma sain õiguskantsleri vastusest nõnda aru, et venekeelsete põhikoolide olemasolu ei riiva põhiseadust, kuna seadusandja on soovinud anda kohalikele omavalitsustele võimaluse valida õppekeelt. Kui seadusandja annaks sellise võimaluse ka gümnaasiumide puhul, kas siis teie hinnangul meil ei oleks selles vaidluses põhiseaduse riivet?

Ma kordan veel kord, et situatsioon on erinev, sõltuvalt sellest, kas kooli asutab kohalik omavalitsus või mingi eraõiguslike isikute grupp. Kui tegu on kohaliku omavalitsuse asutatud erakooliga, siis ma ei näe võimalust, et sellele koolile antakse luba ignoreerida põhiseaduse eesmärki ja sätteid näiteks nii, et eesti keelt ehk riigikeelt õpetatakse kui võõrkeelt. Peab ikkagi olema tagatud õpetus eesti keeles, sest põhiseaduse § 37 ütleb ju otse, et igaühel on õigus saada õpetust eesti keeles. Kui on täidetud kõik tingimused, ka see 60% nõue näiteks, siis on koolitusloa andjate seisukohalt võib-olla asjad korras. Täpselt ma ei tea, see on juba hariduselu korraldamise küsimus.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Härra Maruste! Ma sain teie ettekandest teada, et põhiseaduskomisjoni otsus toetada õiguskantsleri ettepanekut ei olnud konsensuslik. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et võib-olla on õiguskantsleri ettepanek ekslik ja kõnealune säte erakooliseaduses ei olegi põhiseadusvastane? Või siis avaldati äkki arvamust, et see säte on küll ekslik, aga jumal sellega, las ta jääb ekslikuks? Kas oli kuidagi hääletuse motiividest ka juttu?

Tänan küsimast! Motivatsioonist kui sellisest ei olnud juttu. Kogu probleem tekitas komisjonis üsna pika arutelu, kuid pigem oli arutlusaineks hariduselu korraldus ja mitte niivõrd põhiseaduse riive. Püüdsime siiski jääda meie komisjoni pädevuse piiresse. Mis motiividel inimesed hääletasid ja oma seisukohta kujundasid, see on igaühe enda kommenteerida. Ma ei oska selle kohta midagi lisada.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teilt samasuguse küsimuse, nagu ma enne õiguskantslerilt küsisin – see on seadusandja tahte kohta. Õiguskantsler ei soovinud mulle vastata, kuna ta räägib oma ettepanekus ainult erakooliseadusest. Samas põhiseaduskomisjon kindlasti analüüsis teemat ikkagi komplekssemalt ja arutas sedagi, missugune oli seadusandja tahe PGS-i § 21 lõike 3 sätestamisel ja kuidas on tagatud ka vene keelt rääkivate laste põhiseaduslik õigus saada kvaliteetset haridust.

Ega see lähemalt meie komisjonis arutamisel ei olnud. Ütlen veel kord, et see on rohkem hariduselu korraldamise küsimus kui põhiseaduslikkuse küsimus. Meie lahkasime probleemi sellelt pinnalt, nagu õiguskantsler selle meie ees tõstatas. Me ei saa sellest kaugemale minna. Aga kui see küsimus tõstatub, siis käivituvad sellega tegelemiseks järgmised protsessid, mille käigus tuleb vastuseid otsida. Kuid kordan veel: küsimus ei ole ju ainult selles, kas saada haridust ühes või teises keeles, pigem on eesmärk ikkagi saada head haridust riigikeeles, ennekõike selleks, et inimene oleks täisväärtuslik ühiskonna liige. See on nii iga inimese huvides kui ka ühiskonna huvides. Mina isiklikult olen natuke skeptiline küsimuses, kas kohalik omavalitsus võib asutada koole, mille õppekeel pole riigikeel. Kohalik omavalitsus on siiski kohustatud järgima põhiseaduse eesmärke ja sätteid. See on tema kohustus, mitte tema õigus. Õigus asutada teise õppekeelega koole laieneb eraõiguslikele isikutele – nendel on ühinemisvabadus ja muud säärased õigused, mis on ka põhiseadusega kaitstud. Aga jah, ma ei näe erilist perspektiivi sellel käigul, et kohalik omavalitsus asutab mingi eraõigusliku juriidilise isiku selleks, et põhiseadusest vaikselt mööda minna.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud ettekandja! Nagu me rääkisime, õpilastel on põhiõigus saada kvaliteetset haridust. Praegu on olukord selline, et ei võimalda seda. On seadusandlik võim ja korraldav täitevvõim, on nõuded ja kontroll. Arusaadav! Aga vaat et tervik kokku panna, oleks vaja ikkagi kohustusi kuidagi konkretiseerida. Tuleb välja niiviisi, et aastaid on riigi kohustus õpilaste ees, nagu me rääkisime, täitmata. Kuidas teie arvate? Õpilaste õigused on siinsamas, meie kohustused aga justkui kuskil eemal, meie tegeleme praegu nõuete ja kontrolliga. Kuidagi nagu balanssi ei ole selles küsimuses. Mis on ikkagi kõige tähtsam?

Lugupeetud küsija! See on rohkem hariduselu korraldamise küsimus. Ma olen teiega nõus, et seades teatud tingimused, peab riik tagama ka nende täitmise võimaluse. Võib-olla tõesti on siin olnud mitmel põhjusel puudujääke või mittekorrakohast asjaajamist. Aga see on rohkem korralduslik probleem, mis ei tähenda, et sellega tuleks leppida või see heaks kiita. Tegu on pideva protsessiga, kus peab arvestama ka ühiskonna valmisolekut, arenguvõimalusi jne. Ja ega see ei ole meil siin Eestis mingisugune ainulaadne olukord. Sellistes olukordades on ka teised riigid, kuhu näiteks immigratsiooni käigus on tulnud sisse suur hulk inimesi, kes ei valda riigikeelt ega tunne kohalikku kultuuri, kuid ometi tuleb neile haridus anda. Ma arvan, et riik peab garanteerima vajalikud vahendid ja looma võimalused, et kõigile haridus paremini tagada. Mul ei ole midagi väita selle vastu, et see tuleb tagada, aga siiski koostöös kohalike omavalitsustega, mitte nende vastutegutsemise tingimustes.

Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Reformierakond ja Keskerakond on mõlemad liberaalsed erakonnad. Nüüd aga leidsin ma internetist sellise fraasi, et Reformierakond propageerib oma programmis selliseid klassikalisi liberaalseid väärtusi nagu üksikisiku vabadus ja valikuvõimalused, tema ülimuslikkus. Palun öelge, kas teie arvates kõnealune ettepanek ei kätke endas soovi piirata üksikisiku võimalusi valida, mis kooli panna oma laps õppima. Kas eesmärk pole piirata kohaliku omavalitsuse autonoomset õigust otsustada, milliseid koole asutada, ja kas see kõik ei piira mingil määral ka ettevõtlusvabadust? Kas teie arvates on see ettepanek kooskõlas teie liberaalsete väärtushinnangutega?

Tõepoolest, need väärtushinnangud on kõik laual. Kuid ma püüdsin teile selgitada, et see, mis on põhiseaduses kirjas – õiguste ja vabaduste realiseerimine –, on ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Seega olukord, kus kohalik omavalitsus asutab erakooli, et vältida põhiseaduses kirjas olevate õiguste ja vabaduste realiseerimist, ei ole normaalne ning tuleb põhiseaduse sätte ja mõttega kooskõlla viia. Kui erakooli asutavad eraõiguslikud isikud või mõnda vähemusrahvusse kuuluvad inimesed, siis on olukord teine, siis hinnatakse situatsiooni koolituslubade väljaandmise ja muude tingimuste täitmise alusel. Seetõttu ma usun, et õiguskantsleri ettepanek ei piira kuigivõrd erakooli asutamise vabadust. See vabadus laieneb eraõiguslikele isikutele, mitte niivõrd kohalikele omavalitsustele ehk avalikule võimule. Nendel on omad piirid ees. Aga asutamisvabadus, ühinemisvabadus – see on ennekõike eraõiguslikele, üksikisikutele kuuluv õigus.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud ettekandja! Jäin teie eelmise vastuse peale kohe mõttesse. Olen jälginud teie arutelu ning ka kultuurikomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arutelu sel teemal. Kui nüüd vaadata seda analüüsi, siis te rääkisite endale natuke vastu. Sest tegelikult, mida me arutame? Nii õiguskantsler kui ka teie olete öelnud, et erakooli asutamise vabadus jääb alles, et munitsipaalerakoole võib ka tulevikus luua, lihtsalt ei tohi ausalt öelda, et kool asutatakse selleks, et kehtestatud 60%-st või 40%-st mööda vaadata. Nii et põhimõtteliselt, kui Tallinn või Narva oleks loonud munitsipaalerakooli ja väitnud, et nõnda tahetakse anda paremat kunstiharidust, oleks see igati justkui õigustatud olnud. Aga kui asja olemusse süveneda, siis mul on selline küsimus. Kuidas te analüüsiksite põhiseaduse vaatevinklist, kui on kaalukausil see, et noor inimene saab väga hea riigikeele oskuse, olukorda, kui ei õpetata näiteks kehalist kasvatust kuues variandis eesti keeles, vaid õpetatakse näiteks ainult kaheksat ainet eesti keeles? Kas see on piisavalt põhiseaduslik?

Hariduse tase, hariduse kvaliteet on rohkem hariduselu korraldamise küsimus. Aga ma olen nõus, et nii kaugele piirang ei tohi minna, et kohalikud omavalitsused ei võiks asutada haridusasutusi. Kuid jutt on praegu keeleõppest ja selle tasemest. Olukord, kus õppeasutuses õpetatakse riigikeelt võõrkeele tasemel, ei ole kooskõlas sellega, mis põhiseaduses kirjas on ja mida põhiseaduses taotletakse. Kui praegu on riigipoliitika korraldusena kehtestatud see 60% nõue, siis see on täitmiseks. Sellest ei tohi kõrvale hiilida.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab tänase diskussiooni poliitiline taust. Jääb nagu kõlama kriitika kohalike omavalitsuste vastu, kes üritavat põhiseadusest mööda hiilida. Samas on mitme sajandi jooksul kohalike omavalitsuste ülesanne olnud seista vastu keskvõimu teatud püüdlustele, kui need on kohalikule elanikkonnale vastuvõetamatud. Vaadates asjadele läbi oma kalli kodulinna Tartu prisma, olen ma välja kirjutanud terve rea ütlusi esinemistelt, kus reformierakondlik linnapea on kooliarutelu käigus lubanud, et nii rikas on Tartu linn küll, et organiseerida kas või üks erakool selleks, et venekeelne haridus jääks. Samuti olen kuulanud praeguse IRL-i esindajast volikogu esimehe sõnu, kes samuti on kinnitanud, et linn leiab vahendeid venekeelse hariduse toetamiseks ka erakoolireformi kaudu. Kas ma võin tänase arutelu põhjal summeerida: nad ründavad oma avaldustega Eesti põhiseadust?

Nii kaugele ma küll ei läheks. Ma ei arva, et Tartu linnapea ja teised Tartu inimesed ründavad põhiseadust. See teema, millest te rääkisite, on ühest küljest kohaliku hariduselu korraldamise küsimus, aga kui me vaatame sellele probleemile laiemast aspektist – riik versus omavalitsus –, siis tuleb püüda leida mõistlik tasakaal. Praegu peab riiklik hariduspoliitika põhiseaduse, sellega kooskõlas olevate seaduste ja täitevvõimu aktide alusel tagama, et haridust antakse vähemalt 60% ulatuses eesti keeles. Eelduslikult peaks see tagama adekvaatse toimetulemise ühiskonnas, ühiskonnas toimuva mõistmise ja võimaluse kaasa rääkida ning seda nõuet tuleb täita. See ei ole kohaliku omavalitsuse ahistamine, sellel on üldine ja mõistlik eesmärk ning põhistus. Ma usun, et pinge kohalike omavalitsuste ja riigi vahel on alati olnud ning jääb edaspidigi, kuid me ei tohi ära unustada ka üldisi huve ja üldist hüve nende taga.

Eiki Nestor, palun!

Austatud Rait Maruste! Mind praeguse küsimuse poliitiline pool ei huvita. See on kõigile selge – inetu, et mitte öelda jälk. Mind huvitab just selle asja õiguslik pool. Kui meil on põhiseadus ja seadused, mis panevad kohustusi ka omavalitsustele, siis kuidas saab väita, et ühe eraõigusliku isiku asutamine vabastab kedagi nendest kohustustest, mis tal põhiseaduse ja seaduste täitmisel on? Kui piltlikult öeldes siit maailmast välja minna, kui omavalitsus moodustab näiteks sihtasutusena mingi eraõigusliku toimetulekukooli, siis sellega ta ju ei väldi kohustust maksta vähekindlustatud peredele toimetulekutoetust. Kuidas saab üldse tulla selle peale, et ühe eraõigusliku isiku asutamisega me saame vältida seadusega pandud kohustuste täitmist?

Ma olen üldhinnanguna teiega nõus: see ei ole tee, kuidas vabaneda kohustuste täitmisest. Kuid siiski on võimalikud kaks olukorda, ma olen sellest mitu korda rääkinud. Kui eraõigusliku asutuse, on see siis haridusasutus või mingi muu asutus, asutab kohalik omavalitsus, mis on avaliku võimu osa, siis lasub tal kohustus tagada elanike õigused ja vabadused. Kui eraõiguslikud isikud teevad sedasama asja, siis on olukord õiguslikult natuke teistsugune ja eraõiguslike isikute asutatud kooli või muu asutuse kooskõla põhiseadusega, asutuse eesmärkide sobivust jne hindab riik selle kaudu, et väljastab või ei väljasta koolitusluba, asutamisluba jms. Nii et õiguslikult oleneb olukord sellest, kas mingisuguse institutsiooni asutab avalik võim või eraõiguslike isikute grupp.

Valeri Korb, palun!

Hea kolleeg! Õiguskantsleri seletuskirjas on öeldud, et eesti õppekeelele üleminek on olnud seadustatud juba alates 15. augustist 1993. Praegu näeme, et seadus juba reguleerib õppekeelt, sätestades 60% ja 40% nõude. Sellega minu küsimus seotud ongi. Kas komisjonis arutati, millal on Eesti riik valmis üle minema täielikult eesti õppekeelele ja mida nõuab seadus 1993. aastast?

Austatud küsija, seda meie komisjonis ei arutatud. Seaduses on sätestatud ka eesmärk, mida riik või rahvas taotleb. Võimalik, et 1993. aastal see eesmärgina manifesteeriti, kuid selle teostamine praktikas on nõudnud aega ja pingutusi. See on ka mõistetav, sest tegu on pikaajalise sotsiaalse protsessiga, kus on vaja ressursse, on vaja korraldustööd ja üksmeelt. Sellel põhjusel on plaanide elluviimine veninud. Ma küll kindlalt ei tea, aga usun, et niimoodi on see olnud. Kas suhe 60 : 40 on õigustatud või mitte, on otstarbekuse hindamise küsimus. Küllap on konkreetsel ajahetkel ja konkreetses situatsioonis leitud, et just seda on võimalik teostada. Me elame selles ajas, kus me praegu oleme, ja võimaluste piires, mis meil kasutada on.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg, kõigepealt tahaks sind tänada seadusest lähtuvate ja väga sisukate vastuste eest! Aga me teame, et põhiseaduskomisjonis langetatud otsus ei olnud konsensuslik. Ma tahan küsida: kas need, kes selle otsuse vastu olid, hääletasid sinu arvates poliitiliselt?

Ma ei oska seda kommenteerida. Seda tuleb küsida nende inimeste käest, kes niimoodi hääletasid. See jääb väljapoole minu pädevust.

Austatud Rait Maruste, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Härra Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Kultuurikomisjoni päevakorras oli õiguskantsleri ettepanek eestikeelse hariduse piisava kättesaadavuse kohta (nr 16) meie istungil esmaspäeval, 10. septembril ning teisipäeval, 11. septembril. Esimesel päeval me kuulasime õiguskantsleri ettekannet. Teda assisteeris Õiguskantsleri Kantselei osakonnajuhataja - õiguskantsleri nõunik Kärt Muller. Olime palunud ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning ministeeriumi kantsleri Janar Holmi selles küsimuses selgitusi jagama. Teisel päeval, 11. septembril tegi kultuurikomisjon otsuse. Selle otsuse järgi nõustus kultuurikomisjon õiguskantsleriga ning on seisukohal, et erakooliseaduse § 15 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus ja erakooliseadus vajab põhiseadusega kooskõlla viimist. Selle otsuse poolt oli 5 kultuurikomisjoni liiget, 1 oli vastu, 1 jäi erapooletuks ja 2 komisjoni liiget ei hääletanud. Selline oli meie otsus.
Kultuurikomisjonis nagu ka täna siin saalis tegi õiguskantsler põhjaliku ettekande. Mul ei ole mõtet hakata seda refereerima ja kordama. Küsimused, mis komisjonis esitati õiguskantslerile ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole, olid üldjoontes samad, mis esitati täna siin suures saalis, kuigi tänased küsimused on olnud märksa nüansirikkamad, sest ka küsijaid on siin võrratult rohkem kui komisjonis. Oluline on tähele panna, et haridus- ja teadusminister nõustus õiguskantsleri ettepanekuga ning pidas samuti vajalikuks erakooliseaduse sätteid analüüsida ja muuta.
Võtan komisjoni arutelud lühidalt kokku ja räägin kõne all olnud teemadest. Praegu on hariduse korraldamise küsimused väga tõsiselt päevakorral. Valitsus on algatamas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist. Seetõttu tekkis küsimus, kas teha õiguskantsleri väljatoodud probleemi lahendamiseks korrektiive erakooliseaduses või piisab, kui me teeme neid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mis on muutmiseks avatud. Selle üle oli arutelu. Me leidsime ja sõnastasime ka oma otsuse nii, et selline küsimus tuleb lahendada erakooliseaduse kontekstis.
Põhjalikult olid kõne all kohaliku omavalitsuse ülesanded. Kas kohalik omavalitsus täidab koole pidades avaliku võimu ülesandeid või on tegemist mingite muude ülesannetega? Aruteludes jäi ikkagi kõlama seisukoht, et kohaliku omavalitsuse ülesanne, tagades õigust haridusele, on tema kui avaliku võimu teostaja ülesanne ja kohustus.
Tõepoolest, ka siin te esitasite põhiseaduskomisjoni esimehele küsimuse olukorra kohta, kui on tegemist erakooliga ja kohalik omavalitsus on sinna kaasatud. Te küsisite, kas see on päris korrektne, et sellist teed mööda üritatakse mööda minna väga selgelt sõnastatud ja tõesti juba 1993. aastast printsiibina päevakorda võetud eestikeelsele õppele üleminekust. Kultuurikomisjon siin oma otsust ei kujundanud, selles kitsas küsimuses me ei hääletanud. Aga päris selge on, et need hariduskorralduslikud küsimused tulevad põhjalikumalt vaatluse alla nüüd, kui me erakooliseaduse muutmiseks avame. Loomulikult arutame neid ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise käigus.
Sellega seoses tõstatus koolitusloa väljastamise küsimus. Küsimus oli selle kohta, kui erakool taotleb koolitusluba ja on näha, et siin võetakse ette mingeid trikitamisi, ning kohalik omavalitsus üritab mööda minna sellest 60 : 40 nõudest. Haridus- ja teadusminister ega meie komisjon ei sõnastanud imperatiivina põhimõtet, et see on lubamatu ja koolitusloa väljastamisel tuleb väga selgelt 60 : 40 printsiipi jälgida. Küll aga ütles minister, et tõenäoliselt on tarvis ka koolitusloa väljastamise kord üle vaadata. Küllap vist ei ole piisav, kui koolitusloa väljaandmisel ainult arengukavale tuginetakse. Aga ma rõhutan, et see oli vaid arutelu, komisjon siin otsust ei langetanud.
Komisjonis arutati ka natuke laiemat küsimust, kas me peaksime erakoolide tegevust üldse täpsemalt reguleerima, kas meil ei ole neid isegi liiga palju ning kas erakoolide asutamisel ja erakoolide tegevuses ei ole teatud anarhiat. Kõrgkoolide tegevus on koomale tõmbunud, meil ei ole enam üle 60 erakõrgkooli. Aga ka sellest räägiti ainult arutelude tasemel. Siingi komisjon otsust ei langetanud.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et selle päevakorrapunkti arutelul tõstatus hulk koolikorralduslikke küsimusi, mida me ei pidanud võimalikuks (see ei oleks ka puhtpraktiliselt võimalik) lahendama asuda, andes hinnangut õiguskantsleri ettepanekule nr 16. Need koolikorralduslikud küsimused kerkivad päevakorda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise käigus, mis on praegu valitsuses kooskõlastusringil. Tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Yana Toom, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te olete asjaga kindlasti palju paremini kursis kui austatud õiguskantsler või austatud kolleeg Maruste. Ma pean silmas hariduslikku poolt. Õiguskantsleri analüüsis on nimelt selline ilus lause: "Võõrkeeletunnis ei õpita kõiki sõnu ja nende tähendusi, sh varjatud tähendusi. Ka ei selgu neis tundides eestlastele mõistetavate lausete sügavamad tähendused, alltähendused ja (ajalooline) taust." Aga me teame väga hästi, et neid õppeaineid, välja arvatud eesti keel, õpetavad tavaliselt venekeelsed inimesed, kelle eesti keel on paraku vigane. Ma palun teid lihtsalt täpsustuse mõttes tuletada kolleegidele meelde, millise õppeaine riiklik õppekava näeb gümnaasiumiastmes ette eesti keele õpet tasemel B2 või C1. Kas see on füüsika või mõni muu aine?

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Ma ütlesin juba oma kõne alguses, et õiguskantsleri ettepanekut lahates püüdis kultuurikomisjon seda teha ikkagi selle küsimuse raamides, kas erakooliseaduse vastav paragrahv on põhiseadusega kooskõlas või ei ole. Tõepoolest, arutelu käigus kerkis üles ka laiemaid teemasid, aga selles küsimuses, mille teie praegu esitasite, me nii konkreetseks ei läinud. Ma ei tahaks selle päevakorrapunkti juures arutelu liiga laiaks muuta, aga ütlen, et ma saan suurepäraselt aru, mis probleemidele te viitate. Olen Eesti koolides ringi käinud. Kultuurikomisjon käis hiljuti Narvas ja kuigi seal ei olnud kõige tähtsamaks haridusküsimused, tulid need ikkagi ka jutuks. Nii et need teemad on meile hästi teada. Probleemid, millele te viitate, on kindlasti olemas.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Marustega arutasin ma mullust aastat, teile pakun arutluseks seda, 2012. aastat. Sel aastal lõpetas Narvas põhikooli ja tegi B1 taseme eksami 454 õpilast. Need on inimesed, kellele riik peab kindlustama eesti keele omandamise tasemel B1. Keskmiselt saadi 43 palli, mida on kuus palli vähem kui mullu. Ainult 108 inimest said tasemetunnistuse. Ütelge, palun, kuidas võib tõsiselt rääkida eesti keele oskusest gümnaasiumitasemel, kui põhikoolis ei suudeta 1100 tunniga saavutada, et lapsed omandaksid taseme B1.

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ma võin teile vastata ja peangi vastama, et kultuurikomisjon seda konkreetset küsimust selle päevakorrapunkti raames ei arutanud, ning sellega võikski panna punkti. Aga paneme kolm punkti ja ütleme, et näiteks kultuurikomisjon on võtnud tõsiselt üles õpetajakoolituse ja õpetajate ettevalmistuse teema, sh õpetajate täienduskoolituse probleemid, millega me tuleme siia suurde saali. See on näiteks üks valdkond, mille raames teie esitatud probleemi saab käsitleda. Aga faktid, millel te peatusite, on loomulikult tõsised. Ka mulle näib, et siin tuleb Haridus- ja Teadusministeeriumil ning kohalikel omavalitsustel koos – mitte vastandudes, vaid koos – leida selline tee, et õpilased saaksid koolis võimalikult hea hariduse, mis võimaldaks neil Eesti ühiskonnas kenasti toime tulla.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei tea, kas komisjon seda teemat üldse puudutas, aga praeguse loogika kohaselt võiks ka mõni teine rahvusvähemus, kas või hiinlased, Eestis oma väikese erakooli asutada. Eesti meedia räägib Tuuli Roosma pere kolimisest Siberisse. Ma arvan, et kui mõni noor Eesti pere saaks väga hea pakkumise, et nad võiksid kolida paari aasta pärast Hiinasse, siis oleks sel perel päris kasulik lapsed hiinakeelsesse kooli panna. Kas teiste rahvusvähemuste koolid tuleksid Eestis kõne alla?

Suur tänu! Need koolid tegutsevad. Ma ei tea, kas just hiinakeelne kool tegutseb, ilmselt mitte. Aga erakoolide ja ka rahvusvaheliste koolide asutamine on täiesti lubatud. Need tegutsevad ja väga kenasti.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Nagu me rääkisime, põhiprobleem on selles, et venekeelsed õpilased ei saa kvaliteetset haridust. Selle kohta on ka graafikuid ja tabeleid tehtud. Kolleeg Stalnuhhin tõi näite viimase aasta kohta ja te nõustusite sellega. Olukorda on vaja parandada, me kõik teame seda väga hästi. Kuidas te hindate õiguskantsleri ettepanekut, mida me täna arutame? Kas see parandab situatsiooni?

Aitäh! Kultuurikomisjon tegi oma otsuse selles ulatuses, mida õiguskantsleri ettepanek hõlmas. Need olid need raamid, mille alusel me tõime täna suurde saali kultuurikomisjoni ettepaneku. Mis puudutab koolikorraldust ja sellega otseselt seotud kvaliteetse hariduse kättesaadavust, siis need on kindlasti teemad, millega meie, Riigikogu kultuurikomisjon, ja valitsus peame edasi tegelema. Ma ei tea, millest lähtudes ja kuidas meie komisjoni liikmed hääletasid. Me ei tee ju mingit südametunnistuse või poliitilist kontrolli. Aga selge on see, et õigusliku nihilismi külvamist ei tohiks mitte mingilgi moel sallida.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Põhivaidlus käib veel selle üle, kas vene koolides on tagatud 60%-line eestikeelne õpe. Ma küsin, millele see 60% nõue tugineb, kas siin on kasutatud mingit metoodikat. Kui see nõue oleks näiteks 55%, kas see vastaks põhiseadusele rohkem või vähem?

Suur tänu! Pean taas ennast kordama: kuigi kultuurikomisjoni arutelud läksid laiemaks kui õiguskantsleri ettepanek, siis konkreetselt seda küsimust me ei arutanud. See ei olnud päevakorras. Aga miks see vahekord on 60 : 40? Küllap on olemas kindlad seisukohad, mille alusel sellised otsused on langetatud. On hinnatud koolide valmisolekut selleks. Kas seda on tehtud õigesti või valesti, on teine küsimus. Seda me võime edaspidi arutada, kui me arutame erakooliseadust ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Aga palun, kolleegid, paneme tähele ühte asja. Eestikeelse õppe osakaal ja eestikeelsele õppele üleminek ei tule kellelegi, ei nendele koolidele, Haridus- ja Teadusministeeriumile ega omavalitsustele n-ö pikselöögina selgest taevast, vaid on ammu teada olnud, et selles suunas tuleb liikuda. Minu hinnangul oleks tulnud juba varem seda tõhusamalt teha. Ma ei kulda kedagi üle ega kurjusta kellegagi rohkem kui teistega.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg komisjonist, ma palun juba ette vabandust! Ma olin ise komisjonis kohal ja seetõttu ei saa küsida nende teemade kohta, mida seal ei arutatud. Ometi on mul viimaste päevade arengust lähtudes tekkinud tohutu suur uudishimu ja ma küsin: kui me liigume Euroopa ühendriikide poole, ega me äkki nende piirangutega ei lõika ära meie noorte võimalusi omandada ingliskeelset haridust palju laiemas mastaabis, kui see on võimalik praegu?

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Sellise küsimuse esitamise võimalus tekib sul kindlasti kultuurikomisjoni järgmistel istungitel.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kultuurikomisjoni esimees! Kõigepealt peaks tegema märkuse, et me rääkisime kultuurikomisjonis üsna palju ka sisulistel teemadel. 60% ja 40% kaalutlust me tõepoolest meelde ei tuletanud. Aga oleks võib-olla kasulik öelda, et tegelikult ei ole siin taga analüüse, vaid see on poliitiline otsus. Eelmisel PGS-i arutlusel oli see ainuke peatükk, millest me sisuliselt ei rääkinud. Oli tehtud otsus, et seda me ei aruta. Sisu juurde tulles küsin ma sinu käest samasuguse küsimuse nagu eelmine kord. Me näeme, et kõik vene koolid ei ole valmis sellises mahus eestikeelset õpet pakkuma. Näiteks on mõni kool öelnud, et neil on puudu kolm õpetajat, selleks et 60% õppest saaks toimuda eesti keeles, ja nad on palunud veidi ajapikendust. Nad on öelnud, et praegu on nad valmis selleks, et näiteks 20% õppest toimuks eesti keeles, järgmisel aastal jõuavad nad 40%-ni jne. Aineloendit analüüsides on see adekvaatne. Kas see on põhiseadusvastane käitumine?

Suur tänu! Ma olen väga tähelepanelikult kuulanud neid küsimusi, kus on mainitud koolikorralduslikke probleeme. Ma olen ka oma varasema töö tõttu teadlik, et sellised probleemid on olemas. Loomulikult on see tee keeruline, n-ö okkaline, aga ei tohi neid probleeme eitada. Kindlasti on tarvis nende asjadega väga tõsiselt ja mitmekülgselt tegelda. Aga see tee on tõepoolest keeruline. Kultuurikomisjon sõnastas oma tänase otsuse, ma veel kord toonitan, õiguskantsleri esitatud raamides.

Austatud komisjoni esimees, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Mul on tõsiselt hea meel kõnelda siin täna eesti keele ja normaalse demokraatliku riigikorra kaitseks, seda eriti olukorras, kus üks Tallinna abilinnapea on selle arutelu tõttu juba ähvardanud aknaklaaside lõhkumisega ja odekolonni varastamisega.
Me arutame siin täna tegelikult päris igapäevast küsimust, ehkki osale kolleegidele näikse segane olevat, mis vahe on erarahal ja avalikul rahal, õigusel ja kohustusel või mis seal põhiseaduses üldse kirjas on. Probleem, head kolleegid, millega õiguskantsler meie poole on pöördunud, on ju tegelikult avaliku raha kasutamine mittesihtotstarbeliselt, mitte selleks ettenähtud korras. See puudutab täiskasvanute eriliselt tähtsat vastutusala, nimelt meie laste haridust.
Täna arutatav küsimus on ju ühtepidi arusaadav igale koolijütsile. Kujutagem korraks ette olukorda, kus isa saadab poja poodi, et see ostaks kaks liitrit piima, ning annab selleks kaasa ühe euro. Pojakene käibki poes ära, ent ostab hoopis pulgakommi, sest ta ei hooli nõudest kulutada see euro kahe liitri piima ostmiseks. Pulgakomm on tervisele ja hammastele muidugi kaunis kahtlase väärtusega, ent mitte selles pole põhiküsimus. Põhiküsimus on ikka selles, et piim jäi ostmata, piima ostmiseks poisi kätte usaldatud raha kasutati muul ja mitte kõige tervislikumal otstarbel. Jah, see on tõesti nii, et kõik, mis pole avalikule võimule lubatud, on sisuliselt keelatud. Samamoodi vastutustundetult on maksumaksja rahaga käitunud Tallinn. Maksumaksja raha on kasutatud eesmärgil, mis kõikide uuringute kohaselt pole teab mis tervislik, sest ilma hea riigikeeleoskuseta on noorte inimeste tulevikuväljavaated oluliselt piiratumad, need noored on jäetud ilma eluks nii vajalikust stardikapitalist. Veelgi enam, Tallinna Linnavalitsus on selleks kasutanud kõikide maksumaksjate raha ja ta on seda raha valesti kasutanud.
Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et nendesamade noorte inimeste, tegelikult ju meie kõikide laste huvides tuleb seadusandjal suhtuda õiguskantsleri ettepanekusse täie tõsidusega.
Ent täna siin saalis on mitu korda kõlanud ka küsimus, kas pulgakommid tuleks üldse keelata, et ükski laps ei kulutaks edaspidi piima ostmiseks mõeldud rahanatukest pulgakommi ostmiseks, kui veel kord seda lihtsustatud võrdlust kasutada. Isamaa ja Res Publica Liidu selge vastus on ei. Isamaa ja Res Publica Liit toetab haridussüsteemi mitmekesisust ja valikuvõimaluste paljusust. Juba alates Isamaa 1992. aasta programmist on erakoolide võrdväärne toetamine olnud Isamaa ja Res Publica Liidu üks lipukirjadest. Me toetame mis tahes võõrkeelte õpet ja leiame, et gümnaasiumiosas peab noortel inimestel olema laiaulatuslikult võimalusi ennast ka keeleõppe ja teiste kultuuride tundmise alal arendada. Ent seda ei tohi teha piima ostmata jätmise teel. Nii lihtne see ongi. Ma ei võrdle erakoole pulgakommiga, palun mitte valesti aru saada, rõhutan igaks juhuks üle, vaid ma illustreerisin lihtsalt avaliku võimu rahakasutuse võimalikke väändkäike, mida me loodetavasti pärast Riigikogu otsust kultuurikomisjonis kohendama hakkame.
Eesti keele ja kultuuri säilimine läbi ajaloo on meie jaoks väga oluline. Erakooliseaduse muutmisel tuleb tagada see, et Eestis avaliku raha eest ülalpeetav koolisüsteem tagaks tõepoolest igale noorele eesti kultuuri hea tundmise ning suurepärase keeleoskuse. Kui heale eesti keele oskusele lisaks soovitakse erakoolis näiteks süvendatult vene keelt ja kultuuri õpetada, siis on see ainult tervitatav. Mul oleks lapsevanemana väga hea meel, kui Tallinnas tõepoolest tegutseks tugev vene lütseum ja mõni mu lastest sinna õppima läheks, selleks et saada süvendatud teadmised vene keelest ja kultuurist. Nagu kolleeg Imre Sooäär juba ütles, tõenäoliselt on meil vajadus ka hiina ja jaapani keele ning paljude teiste keelte ja kultuuride süvaõppe järele, keelelise mitmekesisuse järele gümnaasiumiastmes, tegemata sealjuures mööndusi heale riigikeeleoskusele.
Võrdne kohtlemine on Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks samuti väga oluline. Meenutame siinkohal Tallinna Linnavalitsusele, et erakoolide toetamine avaliku rahaga on igati tänuväärne, ent lastel ei tohi teha vahet selle järgi, kas erakool on kohaliku omavalitsuse või eraõiguslike isikute asutatud. Kui Tallinn soovib eraharidust toetada, mis on ju iseenesest väga tänuväärne, siis tuleks seda teha võrdväärselt ehk pakkudes kõikidele Tallinnas tegutsevatele erakoolidele hoonet ning koolihoone ja koolipersonali täit ülalpidamist. Erakoolidest rääkides ei käi jutt siiski mitte kohaliku omavalitsuse asutatud erakoolidest, vaid eraõiguslike isikute asutatud erakoolidest. Nende jaoks erakoolide asutamise võimalus mõeldud ongi. Suur tänu tähelepanu eest!

Suur aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Austatud härra õiguskantsler! Ma tahan kõigepealt peatuda täna meie ette toodud probleemi tekkelool. Teatavasti kinnitab Vabariigi Valitsus põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad, milles on sätestatud pädevused eri õppeainetes, mille õpilased peavad vastava kooliastme lõpetamisel saavutama. Seadusega on sätestatud, et koolis või klassis, mille õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe esimesest klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldaks põhikoolilõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutustes. Õppekava kohaselt tähendab see, et põhikoolilõpetaja valdab eesti keelt vähemalt tasemel B1 ja gümnaasiumilõpetaja tasemel B2. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab, et gümnaasiumi õppekeel Eesti Vabariigis on eesti keel. Samas võimaldab seadus Vabariigi Valitsusel anda gümnaasiumidele või üksikutele klassidele erandkorras luba viia õppetööd läbi võõrkeeles, st õpetada eesti keeles alla 60% õppekava mahust.
Kui praktikas kõiki neid nõudeid täidetaks, siis me ilmselt meie ette toodud probleemi ei arutaks. Erakooliseadus kehtib 1998. aastast ja seni pole selle võimalik vastuolu põhiseadusega küll kedagi seganud. Praktikas aga näeme, et suur osa Tallinna ja Narva venekeelsete põhikoolide lõpetanuid ei valda eesti keelt tasemel B1. Teisalt on kaheldav, kas sellelgi tasemel on võimalik eesti keeles omandada kvaliteetseid ja gümnaasiumi õppekavas nõutavaid teadmisi, sest tase B1 tähendab, et saadakse aru vahetus suhtlemissituatsioonis kuuldust, kui vestlus toimub tuttaval, igapäevaeluga seotud teemal. Õppekava, muide, ei nõua ka bioloogia, matemaatika või mis tahes teise aine oskamist eesti keeles, vaid lahutab selgelt keeleoskuse ja aineoskuse.
Ma ei tea kedagi, kes poleks arvamusel, et Eestis koolis käinud teiskeelne noor inimene ei peaks gümnaasiumi lõpetades oskama korralikult eesti keelt ja samas omama ka eriainete õppekavades nõutavaid teadmisi võrdsel tasemel eestikeelse noorega.
Mida aga konkreetses, ilmselgelt vastuolulises olukorras teha? Siin on võimalik kaks lähenemist. Sotsiaaldemokraadid peavad õigeks oluliselt parandada eesti keele kui esimese võõrkeele õpetamist põhikoolis, et kõigis venekeelsetes koolides oleks lõpuks võimalik täita seaduses esitatud nõuet, nii et põhikoolilõpetajad saaksid jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutustes. Teist lahendust peab õigeks haridusministeerium: sundida õpilasi, kes eesti keelt korralikult ei valda, õppima gümnaasiumis 60% eriainetest eesti keeles. Kas selline sundus toob kaasa, et gümnaasiumi lõpetades osatakse eesti keelt vajalikul tasemel, seda me veel keegi ei tea. Küll võib aga juba täna olla kindel, et selliste õpilaste teadmiste tase neile poolarusaamatus eesti keeles õpitud eriainetes jääb gümnaasiumi lõpetades õppekavas nõutule alla ega suurenda nende noorte konkurentsivõimet kõrgkooli pääsemisel. Me oleme korduvalt väljendanud kartust, et selline n-ö sunnitult õnnelikuks tegemine võib rikkuda hulga noorte saatuse ning teha neist eesti keele ja Eesti riigi vaenlased.
Kohalikud omavalitsused, kes puutuvad kokku reaalse olukorraga koolides, tegid Vabariigi Valitsusele taotluse teha 14 gümnaasiumile seaduses lubatud erand. Peale saksakeelse gümnaasiumi ja kahe täiskasvanute gümnaasiumi keeldus valitsus seda teistes koolides tegemast isegi üksikutes klassides, soovimata mõista konkreetsete noorte ja nende perekondade olukorda, kes pole süüdi selles, et koolis, kus nad õppisid, pole seni suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nõuet täita. Tallinna ja Narva omavalitsused olid seega asetatud sundseisu. Nad leidsid väljapääsuks idee asutada venekeelsed eragümnaasiumid nende noorte tarvis, kes pole suutelised kvaliteetselt omandama eesti keeles 60% ainekavast. Juhin tähelepanu, et ka nendes gümnaasiumides kehtib riikliku õppekava nõue omandada kooli lõpetamise ajaks eesti keel tasemel B2.
Sotsiaaldemokraadid pole vaimustatud sellisest seaduse mõttest kõrvalehiilivast teest, kuid me anname endale aru, et sellele sunnib omavalitsusi Vabariigi Valitsuse otsus keelduda seaduses lubatud erandi võimaldamisest. Õiguskantsleri täna arutatav ettepanek soovib ka selle võimaluse kohalikele omavalitsustele sulgeda, tuginedes argumendile, et avalikku raha ei tohi kulutada seadusest möödahiilimiseks.
Samas on õiguskantsleri põhjendus, et eesti keele asemel muus keeles hariduse andmine pole põhiseaduspärane, kui eelnevalt on kontrollimata, kas võõrkeelse hariduse andmisel on tagatud igaühe õigus saada eestikeelset õpet, ilmselt mitmeti tõlgendatav. Tahan juhtida tähelepanu, et põhiseadus sätestab osas "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" eestikeelse õppe kodaniku õiguse, mitte kohustusena. Kohustus see õpe igaühele võimaldada on muidugi omavalitsusel ja riigil. Aga ma kujutan ette, et omavalitsus võib tõestada, et ta on taganud igaühele õiguse saada eestikeelset õpetust kas teistes sama omavalitsuse territooriumil töötavates munitsipaalkoolides või isegi kõnealuse erakooli teistes klassides. Selline õiguslik vaidlus laheneks ilmselt Riigikohtus, kuhu õiguskantsleril oleks oma kahtlusega olnudki õige pöörduda.
Meile tundub, et see küsimus ei ole täna meie ette toodud mitte niivõrd riigiõiguslikel, vaid pigem päevapoliitilistel kaalutlustel, sooviga Tallinna ja Narva linnavõimudele n-ö ära teha. Tegemist on keerulise pedagoogilise ja veelgi keerulisema poliitilise küsimusega, mistõttu on sotside arvates täiesti kohatu kasutada sellises olukorras põhiseadust kui poliitilise võitluse instrumenti. Tekkinud vastuolu kohaliku võimu ja riigi vahel oleks hõlpsasti lahendatav, kui valitsus lähtuks seadusest ja võimaldaks gümnaasiumiõppes teha erandi neile muukeelsetele noortele, kes pole praegu lihtsalt veel võimelised aineid eesti keeles kvaliteetselt omandama. See võtaks omavalitsustelt kindlasti ka soovi muukeelseid erakoole asutada.
Lugupeetud härra õiguskantsler! Vabandage, aga meie arvates olete kistud näotusse, aastaid kestnud vägikaikaveosse valitsuse ja Tallinna vahel. Selle eelmised etapid olid kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja maamaksuseaduse ümbertegemine, mis, muide, lõppkokkuvõttes tõi kasu Tallinna praegusele võimule. Me prognoosime, et kui parlament sätestabki teie soovitud keelu, siis võib arvata, et lähtudes elu nõuetest ning hoolides noorte inimeste tegelikest vajadustest leiavad omavalitsused ikkagi mõne uue tee kvaliteetse gümnaasiumihariduse tagamiseks ja siis tuleb valitsuskoalitsioon jälle Riigikogusse mingi eelnõuga, mis püüab seda takistada. Me leiame, et aktuaalset ja väga olulist hariduspoliitilist küsimust tuleks lahendada eelkõige õpilaste huvidest lähtudes, milleks on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loodud ka võimalus, andes valitsusele volitusnormi teha elu nõutud konkreetseid erandeid. Kui me aga vaatame tervikuna avaliku raha kasutamist erahariduse toetamiseks, siis näeme, et see vajab kompleksset läbitöötamist, kusjuures lahenduseks pole kindlasti lihtsalt formaaljuriidiline keeld, et omavalitsused ei või muukeelseid erakoole asutada.
Kuna meie arvates peaks parlament tegelema probleemi sisulise positiivse lahendamisega, mitte aga taas kord omavalitsustele lihtsa ärapanemisega, tegeliku probleemi ees silmi sulgedes, siis ei pea sotsiaaldemokraadid võimalikuks osaleda kõne all oleva küsimuse hääletamisel, sest mis tahes hääletus tähendab lihtsalt osalemist Toompea ja Tallinna vahelises lõpmatus poliitilises show's, unustades reaalsed venekeelsed gümnasistid, kes vajavad riigivõimult mõistmist ja kindlust, et jätkata oma haridusteed Eesti Vabariigis. Tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud daamid ja härrad! Ma olen neljandat korda Riigikogus, aga esimest korda teatan teile, et esinen täna keeleõpetaja, mitte poliitikuna. Kujundlikult öeldes võtsin ma oma parteimärgi maha ja räägin teiega praegu õpetaja positsioonilt. Ma näitan teile üsna tavalist kümnenda klassi matemaatikaülesannet.
Kolm mäng_ijat A, B, C mäng_ivad järgmist mäng^u. Igal mäng_ijal on paberileht, millele on mäng^u alguses kirjutatud selle mängija nimi. Mängija A valib ülejäänutest välja ühe mängija, kustutab tema paberilehelt seal oleva nime ja kirjutab selle asemele enda paberil oleva. Edasi sooritab samasugusel viisil käigu mängija B, siis mängija C ning seejärel siirdub käigujärg uuesti mäng_ijale A. Mäng lõpeb, kui kõigi mäng_ijate lehtedel on üks ja sama nimi ning võitja on see mängija, kelle nimi see on. Kas kellelgi mäng_ijatest leidub võitev strateegia (strateegia, mille järgi mäng_ides ta võidab vastaste suvalise vastumäng^u korral)?
Kui me võtame sealt ära kõik need erinevad kirjad, st kui oleks lihtsalt tekst ilma nende punaste, roheliste ja lillade tähtede (stenogrammis on erinevate värvitoonide asemel teksti ala- ja ülapaigutus ning allakriipsutused – toim), kaldkirja ja kõige muuta, kui seda kõike ei oleks, siis te näeksite pilti nii, nagu seda näeks eesti laps. Ta võtab teksti tervikuna, sest see on tema emakeel, selles keeles räägib ta kogu oma elu. Kuigi mõnele siin saalis võib see tunduda imelik, on tegelikult kõnelemisprotsess ja need protsessid, mis ajus toimuvad, üsna tihedalt seotud. Stereotüübid, mis ajus on elu jooksul tekkinud, aitavad ühel inimesel õppida ehk need ei sega teda, aga teist segavad.
Mida te praegu näete? Te näete, kuidas näeb seda ülesannet – jällegi ülekantud tähenduses – vene laps, kes õpib gümnaasiumis matemaatikat eesti keeles. Mida ta peab tegema peale selle, et see ülesanne lihtsalt matemaatiliselt ära lahendada? Vaadake, seal on mõned sõnaühendid rasvases šriftis. Need on need kohad, kus sõnade järjekord ei vasta sõnade järjekorrale vene keeles. See tähendab, et seda ülesannet lahendades peab ta need kohad enda jaoks fikseerima ja tõlkima, sest muidu ei vasta tulemus sellele, mida temalt oodatakse. Selles väikses tekstis on selliseid kohti kuue lause peale seitse. Kas teie suudaksite sellist pinget välja kannatada?
Nüüd teine asi. Siin on umbes 70 sõna (ma ei hakanud täpselt kokku lugema). Nende hulgas on 17 sõna, mille algus on ühetaoline. Nende tüvi on üks ja seesama, aga tegelikult on mõni käändsõna ja mõni on pöördsõna, rääkimata sellest, et ühes kohas tuleb des-vorm sisse. Kogu selle informatsiooni peab ta oma ajust välja noppima. Tähendab, ta ei lahenda veel matemaatilist ülesannet, ta lahendab kõigepealt enda jaoks keelelist ülesannet.
Järgmiseks. Vaadake neid punaseid, lillasid ja rohelisi tähti: need on erinevad lõpud. Kuid on palju kohti, kus on näiliselt üks ja seesama lõpp, aga tähendus on erinev.
See on keeleloogika, see on keelepsühholoogia. Inimene ei ole suuteline omandama võrdväärset gümnaasiumiharidust võõras keeles, mis ei ole tema emakeel. Kui mul oleks rohkem aega, siis ma tooksin teile näiteid füüsikast, keemiast, ajaloost ja kirjandusest.
Keeleõpetajana saan ma aru, mida te teete. Te ei taha sundida haridusministeeriumi, et ta paneks paika korraliku keeleõppe. Vaadake, need arvud seal allpool (2011: 461 õpilast, B1 eksam, 49,01 (2,89)) käivad eelmise aasta kohta. Ma täpsustasin täna hommikul, et need andmed saadi eelmise aasta juunis. Kui täpsemalt öelda, siis õpilasi oli 479 ja 108 neist said tasemetunnistuse. See tähendab, et ainult veerand nendest on võimelised õppima gümnaasiumiastmes eesti keeles. Õpetaja ja inimesena tahan küsida sellelt pooltühjalt, tegelikult peaaegu tühjalt saali paremalt poolelt: mida te teete, kas te ei saa aru, et see on lihtsalt laste vihkamine, teatud laste vihkamine? Te lihtsalt mõnitate neid. Te ei taha tegelda sellega, et oleksid korralikud õpetajad, kes alates esimesest klassist eesti keelt õpetaksid, ja et meil oleks siin kirjas 479 õpilast ja 95 palli ning oleks niiviisi, et tasemetunnistus oleks kõigil. Miks me ei taha sellega tegelda?
Kasutades juhust kutsun teid 25. oktoobril külla. Tõenäoliselt toon ma siia ühe Narva lasteaia, kus keeleõppega tegeleb inimene, kes erinevalt ministeeriumist teab, kuidas seda teha, ja soovijad võivad näha, millise tulemuse see annab. Miks te ei taha pöörata tähelepanu sellele, et haridusministeeriumis töötavad täielikud diletandid, kes oskavad peale suruda, aga ei oska õpetada? Miks peavad lapsed kannatama?
Aga ma andsin teile selgituse. Nende probleemidega põrkavad lapsed kokku igas tunnis iga päev ja seda kolm aastat järjest. Kui te kunagi küsite enda käest, miks juhtub niiviisi, nagu juhtus näiteks ühe klassiga, mida ma isiklikult tean, kus õppis 32 last, kellest pärast lõpetamist 18 sõitis Eestist ära ja veel 7 või 8 on teadmata kus, tõenäoliselt ka väljaspool Eestit, siis selles ei ole süüdistada mitte kedagi muud kui ennast. Ma ei kutsu millelegi üles, ma lihtsalt näitasin teile, kuidas näeb pilt välja siis, kui arutelust võtavad osa need, kes asjast aru saavad.
Mul on palve stenogrammitalitusele, et selle ülesande tekst oleks ka stenogrammis sees, sest muidu pole võimalik aru saada, millest me siin rääkisime. Aitäh, kolleegid!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Jaak Allik juba esitas sotsiaaldemokraatide seisukoha arutatavas küsimuses, nii et mina lisan ainult ühe nüansi.
Õiguskantsler räägib õigesti, et igaühe õigus saada eestikeelset õpet on põhiseadusega kaitstud ning hariduse korraldamine ehk ka selle konkreetse eesmärgi täitmine on riigi järelevalve all. Mitte keegi seda muidugi küsimuse alla ei sea, nagu ka seda, et vene noored võiksid kooli lõpetades heal tasemel eesti keelt rääkida.
Mis puudutab selle ettepaneku ajendit ehk Tallinna ja Narva võimude plaane asutada erakool, siis mõistagi ei ole see juriidiliselt kõige ilusam käik, kuid on ilmselgelt tingitud sellest, et valitsus ei ole andnud luba mõnel koolil venekeelset õpet gümnaasiumis jätkata.
Õiguskantsler kirjutab: "Gümnaasiumiastmes õppekeele valiku loamenetlusele allutamise eesmärgiks on tagada, et igaühel oleks tegelikult olemas võimalus saada eestikeelset õpetust." Kui see nii vaid oleks, st kui valitsus oleks oma otsuse tegemisel juhindunud sellest, kas selles konkreetses omavalitsuses eestikeelne haridus jääb pärast selle erakooli asutamist või venekeelse õppe jätkumist kättesaadavaks või mitte! Võtame näiteks Tallinna. Millest me räägime? Kui kaheksale koolile tehtaks erand ja need jätkaksid venekeelset õpet, mismoodi mõjutaks see eestikeelse hariduse kättesaadavust pealinnas?
Tegelikult on muidugi tegemist valitsuse poliitilise soovimatusega luua mõistlik ja paindlik süsteem, mis tagaks nii hea keeleoskuse kui ka kõrgel tasemel aineteadmised. Selline süsteem ei lööks kindlasti kõiki koole ühe puuga, vaid arvestaks koolide ja õpilaste regionaalseid ja hariduslikke eripärasid. Mõningatest kolleeg Stalnuhhin just ka rääkis. Narvas, Mustvees, Valgas ja Pärnus on väga erinevad integratsioonikeskkonnad ning loomulikult ei tohiks neid allutada ühele ja samale seadussättele. Seda ei ole seadusandja muidugi ka teinud, vaid on lubanud PGS-i § 21 lõike 3 alusel teha võimaluse korral erandeid.
Rõhutan veel kord, et valitsuse selline jäikus, mis on ka sulaselge eksperiment vene noortega, ei ole olnud seadusandja tahe. Milline seadusandja tahe erandite seadustamisel siis oli? Õiguskantsler ei soovinud minu sellele küsimusele vastata, kuna see väljuvat tema analüüsi raamest. Minu arvates ei ole võimalik analüüsida ka erakooliseaduse § 15 ja selle põhiseaduslikkust, analüüsimata PGS-i tervikuna ja eriti PGS-i § 21 lõiget 3. Teisest küljest, õiguskantsler oma ettepanekus siiski opereerib seadusandja tahtega, mida ta ei soostunud mulle selgitama. Ettepanekus on öeldud, et Tallinna ja Narva võimud loodavad, et erakooli loomise kaudu "on neil võimalik Vabariigi Valitsuse otsust ja sellega seadusandja tahet eirata". Pange tähele, et valitsuse otsus võrdsustatakse siin seadusandja tahtega. Minu küsimusele vastas õiguskantsler, et kuna hariduse korraldus on riigi järelevalve all, siis seda korraldab valitsus ja kohalik omavalitsus ei saa tugineda paragrahvile, millega seadusandlik võim võimaldab erandit teha, ning peab kuuletuma valitsusele. Selles sõnavõtus on riik võrdsustatud valitsusega. Minu meelest on väga huvitav kuulda sellist avaldust demokraatliku ja parlamentaarse riigi õiguskantsleri käest. Me oleme küll harjunud teatud isikutelt kuulma selles stiilis avaldusi nagu "Riik – see olen mina" või "Tallinn – see olen mina", kuid ma loodan, et õiguskantsler lihtsalt eksis oma formuleeringus ning peab siiski seadusandja ja valitsuse otsust kaheks eri asjaks.
Nagu ma juba ütlesin, analüüsimata põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõiget 3 ehk kogu erandi tegemise temaatikat ning loomulikult ka üldiselt venekeelse hariduse kvaliteetse andmise võimalust või võimatust ei ole minu meelest võimalik selles konkreetses küsimuses seisukohta võtta. Niikaua kui terviklikku lähenemist ei ole, on tegemist puhtalt päevapoliitilise küsimusega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Urmas Klaasi!

Härra juhataja! Toon välja mõne printsiibi, mille alusel Reformierakonna fraktsioon täna hääletusel oma otsuse teeb, ja räägin sellest, mida on fraktsioonis arutatud.
Esiteks kommenteerin mõne sõnaga eelnevaid sõnavõtte. Mul on väga kahju, et mõni kolleeg üritab lugupeetud õiguskantsleri institutsiooni päevapoliitikasse tirida. Selline tegevus ja sellised sõnavõtud on kindlasti taunitavad.
Õiguskantsler viitas erakooliseaduse ühe sätte vastuolule põhiseadusega. Reformierakonna fraktsiooni arvates on siin tegemist väga põhimõttelise küsimusega. Nimelt sellega, kas kohalik omavalitsus täidab temale kui avaliku võimu teostajale põhiseadusega pandud kohustust või ei täida, püüdes lihtsalt trikitada ning sellest kohustusest mööda hiilida. See printsiip, mis on põhiseaduses sõnastatud, on püha, põhiseadus on püha. Me leiame ühemõtteliselt, et sellest kõrvalehiilimine ei ole sallitav, ning nõustume õiguskantsleriga, et erakooliseadus tuleb kindlasti viia põhiseadusega kooskõlla. Avalikul võimul on riigivõimu teostamisel oma ülesanded ja kohustused ning neist tuleb kinni pidada.
Selge on see, et meie koolikorralduses on terve hulk probleeme. Nendele probleemidele on ka siin saalis täna tähelepanu juhitud, sh eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistuse probleemile. Aga me kutsume üles kõiki kolleege täiskogu saalis ja kohalike omavalitsuste töötajaid ühiselt pingutama ning tegema koostööd selle nimel, et saaks täidetud eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk. Meie kõigi eesmärk peab olema, et Eesti inimesed Eesti riigis elades ja toimetades saaksid oma eluga võimalikult hästi hakkama ning kõigil oleks võimalik anda panus Eesti ühiskonna rikastamisse ja ka omaenda elu kvaliteetsemasse korraldamisse. Nii et palun, ärgem tegelgem vastandamisega, ärgem tegelgem poliitiliste avaldustega õiguskantsleri aadressil ega kirgede kütmisega vene noorte aadressil!
Reformierakonna fraktsioon toetab õiguskantsleri ettepanekut ning hääletab vastavalt sellele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma tegelikult ei plaaninud siia tulla, aga mul tekkis tungiv soov tänada Liisa-Ly Pakostat ja koos temaga kõiki teid, kes te vajutate kohe rohelist nuppu, selle eest, et te ikka jätkuvalt muretsete, et minu laps saaks piima ostetud riigikeeles. Ma tänan teid! Aga uskuge mind, ma oskan oma lapsele riigikeelt õpetada ka ilma selleta, et keegi väänaks kümnenda klassi füüsikatunnis vigases keeles tema ajusid. Siin on täna vähemalt viis või kuus korda kõlanud viide põhiseadusele ja põhiseaduse preambulile. Ma tuletan teile seda preambulit igaks juhuks meelde. Mul on selline tunne, et me kõik mäletame ainult preambuli seda kohta, mis räägib sellest, et tuleb tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tegelikult kõlab see preambul nõnda: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse." Ma leian, et vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik on see, mida me peame kogu aeg meeles pidama ja millest me ei tohiks poliitilise voliga üle sõita. Mina Riigikogu liikme ja vene kogukonna esindajana leian, et praegu me riivame õiglust ja õigust. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Viimastel aastatel on muukeelse kooli (või nagu täna siin on nimetatud, venekeelse kooli) tulevik Eestis olnud ju pidevalt poliitilise vaidluse all. Kahjuks on haridusküsimus või koolide tegelik olukord jäänud tihti täiesti kõrvale. Ka täna oleme siin keerulises juriidilises keeles rääkinud sellest, kes ja mis põhjusel ei tohi kõrvale kalduda kohustusest, et gümnaasiumiklassides mindaks üle eesti keelele. Oleme rääkinud ka protsentidest.
Aga samas ei ole õiguskantsler täna vastanud peamisele küsimusele, kas kõigile lastele tagatakse hea haridus, millega saaks siseneda tööjõuturule, ning võimekus õppida edasi kõrgkoolis. Järjekordselt oleme unustamas, mis on meie peamine eesmärk. Gümnaasiumiõppe eesmärk on kvaliteetne haridus ja riiklikule õppekavale vastavad teadmised kõigis õppeainetes. Seega peame õpilastele tagama eelkõige teadmised õppeainetes. Teine, paljudele ka peamine ja üldse mitte vaidlusalune küsimus on kindlasti väga hea riigikeeleoskus. Seda soovivad kõik. Kõik ja vaieldamatult kõik soovivad head eesti keele oskust, seda soovivad venekeelsed noored, kellest käib jutt, ja ka nende vanemad. Seega ei vaidlusta ju keegi põhimõtet, et gümnaasiumis, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, on eesti keele õpe kohustuslik ja lõpetaja peaks olema võimeline edukalt sooritama eesti keele tasemeeksami. Eesti keelt ja eestikeelseid aineid tuleb õpetada sellises mahus ning sellise kvaliteediga, et koolilõpetaja saaks minna edasi eestikeelset kõrgharidust omandama või tööle. Kui meie eesmärk on, et lapsed saaksid keeletundidest väga hea eesti keele oskuse ja seda juba lasteaiast peale (tuletan meelde, et ka see kohustus on meil kokku lepitud), siis on võimalik ja paljude arvates ka vajalik toetada keeletunde praktikaga, õpetades mitmeid aineid eesti keeles. 1960. aastatest peale on süvaõppekoolides mõnda ainet õpetatud võõrkeeles. Pedagoogilised ja metoodilised teadmised on meil olemas, me saame neid edukalt kasutada. Lisaks on ju paljud inimesed, kes töötavad venekeelses koolis või ülikoolis, saanud Kanadast, Hollandist, Rootsist, Suurbritanniast ja mujalt kogemusi, kuidas ja mida on võimalik võõrkeeles edukalt õpetada.
Peame ühiselt aru saama, et eesti keeles kui võõrkeeles ei ole sisuliselt mõttekas ega võimalik õpetada teisi võõrkeeli, näiteks inglise, prantsuse, saksa, hispaania keelt, ka hiina keelt on nimetatud. Samuti ei ole mõtet lugeda sisuliseks keeleõppeks näiteks kehalise kasvatuse mitmesuguste kursuste õpetamist isegi väga soravas eesti keeles. Ka on mitmed teadlased tõestanud, et väga paljud õpilased ei ole võimelised omandama loodus- ja reaalaineid võõrkeeles sellisel tasemel, nagu nad suudavad omandada emakeeles. Just seetõttu valiti 2002. ja 2003. aastal koostöös ülikoolide õppejõudude ja ainespetsialistidega välja just need ained, mis on praegu kohustuslikes aineloendites ning annavad õpilastele hea keelepraktika ja sõnavara, kuid samal ajal ei takista neid omandamast õppekavas ettenähtud aineid ega tegemast edukalt riigieksameid.
Kohustuslike ainete protsendi arvutamine ei taga riiklikul tasandil ühtlaselt korraldatud kvaliteetset eesti keele õpet. Riiklikul tasandil on vaja süsteemselt ja ühtlaselt korraldada eesti keeles kui võõrkeeles toimuv aineõpetus muukeelsetes gümnaasiumides, mis tagab ühtse kvaliteedi õpetajate täienduskoolituse ja riiklikult väljatöötatud õppevahendite abil ning annab riigile tagasisidet ja ka kontrollivõimaluse. Eriti andekatele õpilastele jääb alati võimalus õppida edasi eestikeelses gümnaasiumis. Venekeelsete gümnaasiumide õpilaste arvu pidev vähenemine näitabki seda tendentsi. Samas tekitab praegune hirmutamise poliitika muret tekitava olukorra, kus eesti keeles õpetatakse aineid keeleliselt väga vigaselt ja ainealaselt tihti konarlikult ning lõpuks ei taga see ei eesti keele oskust ega ainealaseid teadmisi. Riiklikult ühtlane süsteem annab koolidele kindlustunde ja võimaluse leida nende ainete jaoks uusi õpetajaid ka just tänu riiklikule toetusele.
Meie kõigi eesmärk peab olema muukeelseid koole toetada, neile võimalusi anda ja neid ka ära kuulata. Usun, et kõik mõistavad, et kui ühed tugevamad gümnaasiumid Eestis, näiteks Tallinna Tõnismäe Reaalkool ja Narva Pähklimäe Gümnaasium, mille õpilased toovad meile rahvusvahelist tunnustust aineolümpiaadidelt, ütlevad, et nad ei ole veel valmis andma eestikeelset õpet 60% ulatuses, küll aga näiteks 38% ulatuses, siis tuleb neid kuulata. Tuleb korraks astuda poliitilisest vaidlusest välja ja küsida, miks see nii on, mis on puudu jäänud ja kuidas me saaksime neid koole toetada.
Gümnaasiumile esitatud kohustuslikus aineloendis on hulk aineid, mida ei saa igale noorele eesti keeles õpetada või mida omandavad väga vähesed. Teiseks on siin suur maht võõrkeeltel, nagu ma juba ütlesin, ning kehalisel kasvatusel. Aga on hulk aineid, mille eestikeelset õpet saab üheskoos riigiga – ja see on ju eelkõige riiklik huvi, meie kõigi huvi – sisuliselt ette valmistada.
Ma loodan, et meie kõigi eesmärk on tagada emakeelena muud keelt kõnelevatele inimestele suurepärane eesti keele oskus, ilma et kannataksid nende ainealased teadmised. Lisaks eesti keele õppele on muukeelse kooli gümnaasiumiastmes kohustuslik õppida eesti keeles eesti kirjandust, ühiskonnaõpetust (tuletan meelde, et see on ka kodakondsuseksami alus), muusikaõpetust, Eesti ajalugu ja näiteks inimgeograafiat või ettevõtlusõpetust, mis on uus aine ja üsna ilusasti ette valmistatud. See tagab noorele inimesele võimaluse eesti keelt praktiseerida, eesti keeles lugeda ja oma sõnavara arendada. Koolidele antakse aga kindlustunne, et riigi eesmärk ei ole trahvida ega hirmutada, vaid toetada ja nõustada. On väga oluline, et selles rahulikus õhkkonnas oleks võimalik õpilastele anda tagasi usaldus oma riigi, Eesti riigi vastu ning tekitada neis soovi anda oma panus Eesti riigi tulevikku. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased! Enne kui me hakkame lõpphääletust ette valmistama, ütlen selle kohta paar sõna. Nimelt panen juhatajana hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kuna nüüd on meid saalis natuke rohkem, siis ma kordan üle, et juhatajana panen ma hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Head ametikaaslased, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 44 ja vastu 20 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt kultuurikomisjonile ülesandeks algatada eelnõu erakooliseaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on õiguskantsleri ettepaneku nr 17 arutelu. Ettepanek käsitleb Eestis püsivalt viibimise absoluutset nõuet kodakondsuse taotlemisel.
Head ametikaaslased! Enne kui me läheme päevakorrapunkti menetlemise juurde, lubage mul teile lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsleri ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, järgneb põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste ettekanne, mis kestab samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast seda on läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed. Pärast läbirääkimisi asume hääletama küsimust, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nagu nähtub minu esitatud ettepanekust, mida ma loomulikult ei hakka teile ümber jutustama, palun teid viia kodakondsuse seaduses kodakondsuse saamise tingimused paiksustsensuse osas põhiseadusega kooskõlla.
Nimelt on kodakondsuse seaduse § 6 punktides 2¹ ja 2² koostoimes kodakondsuse seaduse §-ga 11 sätestatud absoluutne kaalutlusvaba paiksustsensuse nõue vastuolus põhiseaduse §-ga 29, mis näeb ette tegevusala ja elukutse valiku vabaduse, ja §-ga 11, mis sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Kui te minu ettepanekut toetate, tuleks need kodakondsuse seaduse sätted viia põhiseadusega kooskõlla tõenäoliselt selliselt, et lisada normi või normidesse kaalutlusruumi juurde, just nimelt konkreetsete juhtumite osas.
Minu poole on pöördunud avaldajad, kes on Eestis elanud aastakümneid ja oma elu püsivalt Eestiga sidunud. Mõlemad soovivad saada Eesti kodanikuks, kuid oma töö tõttu ei saa nad täita seaduses sätestatud absoluutselt kehtestatud paiksustsensust. Praeguse seaduse kohaselt peaks isik selleks, et omandada Eesti kodakondsus, sisuliselt loobuma oma elukutsest. Samas aga sätestab põhiseadus õiguse vabalt valida tegevusala ning ka selle, et isikuid tuleb kohelda võrdselt, olenemata sellest, milline on nende elukutse.
Möönan, et üldise käsitluse kohaselt ei ole kellelgi subjektiivset õigust saada naturalisatsiooni korras konkreetse riigi kodakondsust, kuna kodakondsuspoliitika kujundamist peetakse iga riigi suveräänsuse hulka kuuluvaks. Samas aga ei tohiks riik käsitleda isikuid meelevaldselt ega eirata täielikult teisi põhiõigusi ilma kaalutluse ja tugeva põhistuseta. Samuti on isikul tulenevalt põhiseadusest ikkagi õigus konkreetse juhtumi kaalumisele elik sellele, et riik peab otsuse tegemisel hindama juhtumi asjaolusid. Riigi õiguskord, normistik peaks olema selline, mis võimaldaks leida tasakaalu riigi ja üksikisiku vahel.
Leian, et riigi ja inimese vahelise tiheda sideme tekitamisele võib paiksustsensus kaasa aidata, kuid paiksustsensust ei tohiks sätestada liiga jäigana, absoluutsena, nii et see ei võimalda teha erandeid, kaalutlusvabana. Kodakondsuspoliitika ei tohiks välistada nende inimeste kodanikuks saamist, kes on sisuliselt Eesti ühiskonna liikmed. Tänan tähelepanu eest!

Austatud õiguskantsler, aitäh! Teile on üks küsimus. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Härra õiguskantsler! Eneseharimiseks ja ka stenogrammi jaoks esitan niisuguse küsimuse: kas kehtiv sätestus ei võimalda tõlgendada paiksustsensusega kooskõlas olevana selliseid juhtumeid nagu kaugsõiduautojuhi juhtum, kes täidab oma tööülesandeid Eestis registreeritud firma töötajana, või meremehe juhtum, kes täidab oma tööülesandeid Eesti lipu all sõitval laeval?

Kehtiv kodakondsuse seadus, jah, ei võimalda neid juhtumeid nii tõlgendada. Paiksustsensus nõuab väga jäigalt just nimelt Eestis viibimist. Just need on need juhtumid, mida ma oma ettekandes ka kirjeldasin. Õieti kirjeldasin ma juhtumit, kus tegu oli kaugsõidumeremeestega, kes füüsiliselt ei viibinud Eestis kodakondsuse seaduses nõutava aja jooksul. Nagu öeldud, praegune kodakondsuse seadus sellist tõlgendust ei võimalda. Selles mõttes peaks seadust muutma, et arvestada näiteks kaugsõidumeremehi või teiste elukutsete esindajaid, kellel on Eestis pere ja kes maksavad siin ka makse. Paiksustsensus ei tohiks olla sisuliselt kodakondsuse kui sideme tekitamisel takistuseks.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas kõnesolevat õiguskantsleri ettepanekut oma 10. septembri istungil, kus olid kohal õiguskantsler Indrek Teder ja õiguskantsleri nõunik Helen Kranich, kes andsid ettepanekuga seoses asjakohaseid selgitusi.
Õiguskantsleri ettepanek, nagu ta selgitas, on alguse saanud kahest konkreetsest juhtumist, millest minu teadmist mööda vähemalt üks on käinud läbi ka Euroopa Inimõiguste Kohtust Strasbourgis (laevajuhi kaasus). Aga kuna Euroopa inimõiguste konventsioon ei näe ette õigust kodakondsusele, siis formaalsetel alustel me lükkasime selle seal tagasi, kuid see ei lahendanud probleemi. Probleem on alles.
See kaasus rajaneb kahel üksikjuhtumil, kuid vähemalt hüpoteetiliselt võib sama probleem tekkida ka näiteks pilootide või lennupersonali puhul, samuti ekspeditsiooni- või transpordifirmade puhul, kui autojuhid on sunnitud viibima väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva ja seda pidevalt, mitme aasta vältel. Seega on konflikt õigusliku regulatsiooni ja tegelike eluvajaduste vahel ilmne.
Eesti kodakondsuse printsiibid pandi paika 1990. aastate alul ja need on olnud sisult muutumatud kuni tänase päevani. Kehtiv õigus näeb ette, et inimene peab kodakondsuse saamiseks viibima Eesti territooriumil 183 päeva, s.o pool aastat, ja seda viis aastat järjest, ilma igasuguste eranditeta. Seega on see üsna jäik tingimus. Kuid aeg ja maailm meie ümber on muutunud. Kõik on muutunud globaliseeritumaks ja inimesed on hakanud rohkem liikuma. Peale selle, mis õiguskantsler esile tõi, on siin ju veel see element, et Euroopa Liidus on tööjõu vaba liikumise printsiip, st igaühel on õigus vabalt ringi liikuda ja kasutada võimalusi eneseteostuseks. Seega eeldaks ka Euroopa Liidu õigus nagu seda, et me ei saa seada sellist jäika kodakondsuse saamise tingimust.
Õiguskantsler rõhutas õigesti igaühe õigust ennast vabalt teostada ning seda, et kõiki inimesi, sõltumata nende kodakondsusest, tuleb võrdselt kohelda. Praegune regulatsioon ja sellekohane praktika ei võimalda seda põhimõtet aga täies mahus ja eesmärgipäraselt rakendada.
Me leidsime, et õiguskantsleri argumentatsioon on igati põhistatud ning kooskõlas põhiseaduse eesmärkide ja sätetega. Sel põhjusel toetas põhiseaduskomisjon õiguskantsleri ettepanekut nr 17. Tegime seda üksmeelselt ehk konsensusega, nagu meil räägitakse. Ma kutsun ka Riigikogu täiskogu üles seda tegema. Aitäh!

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Küsin veel veidikene juuksekarva lõhkiajamiseks: kas praeguse sätestuse taustal on nõnda, et on olemas teatav vahe nendel meremeestel, kes töötades Eesti lipu all sõitval laeval viibivad Eesti maismaaterritooriumilt eemal rohkem kui sünnis, ja nendel, kes töötavad muu riigi lipu all sõitval laeval?

Hea küsija! Jah, Eesti lipu all sõitvad laevad on Eesti riigi territoorium ja seetõttu seda probleemi nendel laevadel väga ei ole. Küll aga on Eesti lipu all väga väike arv laevu. See kaasus siin on seotud sellega, et inimene leidis vaba eneseteostuse korras võimaluse töötada teise riigi firma omanduses oleval laeval. Samasugune olukord oli tegelikult ka sellel teisel isikul, kes oli lihtsalt laevapere liige. Praegu on olukord selline, et inimesed liiguvad maailmas ringi ja neil on õigus taotleda ametikohta, mis neile meeldib. Seda peaks õiguslik regulatsioon arvesse võtma. Meie praegune jäik regulatsioon seda ei võimalda. Tegelikult oleks õiguste ja vabaduste kaitse seisukohalt mõistlik, kui üksikjuhtumite puhul oleks sisse seatud kaalutlusõigus, mida õiguskantsler ka soovitas ja millele ta oma ettepaneku tegemisel tugines. Üksikjuhtumid on jälgitavad ja kontrollitavad. Ei tule vaadata ainult formaalset territooriumil viibimise nõuet, vaid ka muid asju: kas inimesel on perekond Eestis, kas tal on muid sidemeid, kuhu ta maksab oma maksud jne. Võib olla niimoodi, et sa asud küll füüsiliselt Eesti territooriumil, aga su süda ja vaim on kuskil mujal, ja võib olla ka vastupidi. Ühesõnaga, need asjad peaksid olema individuaalselt hinnatavad ja jälgitavad. See ei muudaks mingilgi määral meie kodakondsuspoliitika põhiolemust või sisu.

Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Selleks et seda lõhkiaetud juuksekarva veel kord lõhki ajada, küsin ühe täpsustava küsimuse: kas tõesti on Eesti lipu all sõitev kaubalaev alati Eesti Vabariigi territoorium või kehtib see ainult juhul, kui see laev asub rahvusvahelistes vetes? Teise riigi sadamas viibides peaks see laev minu teada muutuma teise riigi territooriumiks.

Hakkame siis mereõiguse teemadel vaidlema. Üldine printsiip peaks ikka olema selline, et kui Eesti lipu all sõitev laev on rahvusvahelistes vetes, siis on see Eesti riigi territoorium, kui see laev asub aga lossimiseks-laadimiseks teise riigi sadamas, siis rakendub seal ka selle teise riigi õigus, kuid kapteni kontrolli all. See ei puutu sellesse teemasse. Jätame üksikasjad kõrvale. See ei ole selle küsimuse teema.

Kalle Jents, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen nõus kõigi nende argumentidega, mida esitas õiguskantsler ja mida esitasid sina. Aga mul on põhimõtteline küsimus. Jah, me räägime eranditest ja kaalutlusõigusest. Kas äkki põhimõisted ei ole tänapäeva mõistes iganenud, st sõna "viibimine" võiks asendada hoopis sõnaga "elamine"? Võib-olla elan ma näiteks Eestis, nii nagu jutt oli, mul on siin perekond, ma maksan siin makse, aga 365 päeva aastas töötan ma Eesti riigi heaks Brüsselis tõlgina.

Tänan! See on võimalik, et me termineid täpsustame. Aga ma arvan – võib-olla etteruttavalt, aga siiski –, et sõna "elamine" ei lahenda veel probleemi. See jätab alles vaidlemise koha. Mida see elamine tähendab? Nagu praktika näitab, kipuvad ametnikud tõlgendama asja pigem kitsamalt kui laiemalt, mitte inimese õigusi rohkem arvesse võtvalt. Nii et pigem on õige tee see, kui me anname õiguse selliseks kaalutluseks, et lisaks Eestis elamisele või viibimisele võetakse arvesse muid olulisi tegureid, mis võivad olla seadusandja määratud, näiteks perekonna olemasolu, sotsiaalsed sidemed, kinnisvara omamine jms.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seega võime minna õiguskantsleri ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.
Head ametikaaslased, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt põhiseaduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu kodakondsuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Head ametikaaslased! Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Rohkem päevakorrapunkte ei ole. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.24.