Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala teisipäevast istungit. Head ametikaaslased! Kas soovite anda üle eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Yana Toom!

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda seitsme Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine peaminister Andrus Ansipile, see puudutab rahvaloenduse tulemusi. Ma ei hakka siin pikalt seletama, miks me pärast nendega tutvumist murelikud oleme. Me anname endale aru, et mõned tehnilised küsimused on veel vastuseta, aga ilmselt sügiseks, millal on aeg arupärimisele vastata, on selgus olemas. Nii et loodetavasti me saame vastuse ka tehnilistele küsimustele. Näiteks meid huvitab see, et rahvaarv on kahanenud 22 000 võrra seoses inimeste väljarändega ning 32 000 võrra seetõttu, et meil on negatiivne iive. Aga kuna kokku on rahvaarv kahanenud 76 000 võrra, siis jääb selgusetuks, kuhu on jäänud veel 22 000 Eesti elanikku. Peamine küsimus on aga muidugi see, millised meetmed on Vabariigi Valitsusel plaanis rakendada selleks, et pidurdada Eesti maakondade elanikest tühjaks valgumist. Annan arupärimise üle ja jääme vastuseid ootama. Aitäh!

Aitäh! Austatud kolleegid, ma saan aru, et hommikune kokkusaamisrõõm on muidugi suur, aga ehk saab natuke vaiksemalt? Palun, Arto Aas!

Austatud Riigikogu! Majanduskomisjon algatab elektroonilise side seaduse § 90 täiendamise seaduse eelnõu, mille kõige olulisem eesmärk on aidata neid 75 000 peret ja ligi 120 000 inimest, kes vaatavad televiisorit vabalevi kaudu. Eelnõu kõige tähtsam lause ütleb, et vaba juurdepääsuga televisiooniteenuse osutajal on õigus nõuda kaabelleviteenust osutavalt sideettevõtjalt tasu teleprogrammide taasedastamise eest. Meie eesmärk on lahendada aastaid kestnud vaidlus eratelekanalite ja kaabellevioperaatorite vahel, seada need õiguslikud suhted paika ja aidata nõnda inimesi, kelleni kaabellevi ei ulatu või kes ei saa eri põhjustel moodsamaid tehnoloogilisi vahendeid kasutada. Loodame, et Riigikogu toetab meie algatust ja me saame juba järgmisel nädalal läbi viia esimese lugemise. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Seoses Riigikogu koosseisu hiljutise muutumisega teeb keskkonnakomisjon ettepaneku võtta vastu uus Riigikogu otsus Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikme tagasikutsumise ja uue liikme nimetamise kohta. Selle eelnõu annangi ma praegu juhatajale üle.

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Olen Riigikogu juhatusel nimel vastu võtnud ka ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Nüüd annan edasi teated. Kolmapäeval, 6. juunil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi.
Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud Vabariigi Valitsuse s.a 4. juunil algatatud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Eile moodustasid Riigikogu liikmed Eesti-Aafrika parlamendirühma.
Ja nüüd, head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 80 rahvasaadikut, puudub 21.
Nüüd palun täpsustame päevakorda. Tänase neljanda päevakorrapunkti juures, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 210 esimene lugemine, teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Jaak Allik.

Läheme tänaste päevakorrapunktide juurde. Esimene punkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 164 teise lugemise jätkamine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka täna ma räägin teile seaduseelnõust 164, mille algataja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. 29. mail katkes selle eelnõu teine lugemine algataja initsiatiivil. Ühe päeva jooksul sai esitada uusi muudatusettepanekuid. Neid laekus viis tükki ja juba järgmisel päeval ehk siis 31. mail arutas põhiseaduskomisjon neid ettepanekuid oma istungil.
Kõige tähtsam osa muudatustest puudutab riigi kaalutlusõigust. Esiteks, riigilt võeti õigus kaalutleda, kas tagastada kodakondsus isikule, kellele anti ekslikult Eesti kodakondsus ja siis võeti see ära. Kaalutlusõigus jääb hoopis sellele isikule: ta saab otsustada, kas ta soovib Eesti kodanikuks saada või mitte. Kaalutlusõigus jääb riigile vaid juhtudel, kui kodakondsust ei saa tagasi anda mõjuvatel põhjustel, näiteks siis, kui valitsusasutusele olid esitatud võltsitud dokumendid või kui isik ei täida Eesti seadusi. Sellisel juhul jääb ametnike otsustada, kas avalik huvi kaalub üles isikule kodakondsuse andmise või mitte.
Lisaks toetas komisjon ettepanekut täiendada kompenseeritavate riigilõivude nimekirja. Koos kodakondsuse tagasiandmisega saab isik tagasi riigilõivu, mille ta on vahepeal maksnud näiteks elamisloa taotluse läbivaatamise eest või välismaalase passi väljaandmise eest.
Komisjoni toetust ei leidnud Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mille järgi ei peaks sünniga saadud teise riigi kodakondsusest ilmtingimata loobuma isik, kes on saanud Eesti kodakondsuse sünniga. Arutelu käigus jõuti järeldusele, et topeltkodakondsusega seonduv temaatika on oluline, kuid seda ei pea lahendama selle eelnõu raames.
Põhiseaduskomisjoni konsensuslik ettepanek oli saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 4. juuniks ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, siis võiks määrata kolmanda lugemise 12. juuniks. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Yana Toom!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma ise olin selle arutelu juures, aga mul on siiski üks asi arusaamatu, äkki aitate mind sellest välja. Mis hetkest me loeme inimese kodanikuks: kas sellest hetkest, millal talle esimest korda anti kodakondsus, või sellest hetkest, kui me anname talle uuesti passi?

Tänan küsimuse eest! Ma olen nii aru saanud, et kui inimesele antakse kodakondsus, siis ta saab riigi kodanikuks.

Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Ma palun vabandust, aga te ei vastanud mu küsimusele. Mina sain kodakondsuse aastal 1995. Kontrolli käigus tuvastati, et ma sain selle ametniku vea tõttu, ja kodakondsus võeti minult ära. Nüüd mulle öeldakse, et võta Eesti kodakondsus tagasi. Kas ma olen Eesti riigi silmis kodanik alates aastast 1995 või alates aastast 2012? Ja kui ma olen seda alates aastast 2012, mis saab siis minu lastest, kes on sündinud enne seda?

Ma tänan küsimuse eest! Konkreetselt teie kohta ma ei oska vastata, aga selle seaduse kontekstis saab inimene kodakondsuse tagasi selle tagastamise päeval ehk siis mitte tagantjärele. See on nii sätestatud sellepärast, nagu ma aru sain, et vastasel juhul võib isikul probleeme tekkida. Vahepeal ta oli teise riigi kodanik ja võis näiteks selle teise riigi passiga sõlmida lepinguid, mis niisuguse lähenemise korral oleksid õigustühised.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma jätkan eelmise küsimuse teemal. Te ei vastanud, mis saab lastest. Ma küsingi: mis saab lastest? Kas nad on Eesti Vabariigi kodanikud, kuna on sündinud pärast seda, kui nende ema sai kodakondsuse, või nad on kodakondsuseta lapsed?

Tänan küsimuse eest! Kui keegi saab kodakondsuse kõnealusel põhjusel tagasi, siis need lapsed jäävad Eesti kodanikuks.

Aitäh! Kas ettekandjale on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Palun, Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Ma alustuseks vastan Yana Toomi küsimusele. Andreil oli sisuliselt õigus, aga selguse huvides lisan, et inimene loetakse uuesti kodanikuks sõltuvalt sellest, mis alusel ta esialgne kodakondsus oli välja antud. Kui inimene oli kodanik algusest ehk sünnist peale, siis pärast selle seaduse jõustumist loetakse ta sünniga kodakondsuse saanuks. Ja teine variant, keda see puudutab, on abiellunud – need on siis sellest hetkest, kui nad abiellusid. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanuid see seadus ei puuduta, neid ei puuduta selle seaduse jõustumise päev. Nemad on kodanikud sellest päevast, kui tekkis alus kodakondsuse saamiseks.
Kui läbirääkimiste juurde minna, siis üldiselt on algatajad eelnõu menetluse käigus sündinud kompromisstekstiga rahul. Ma ei kavatsenudki täna kõnet pidada, aga kuna ma eelmisel korral olin küllalt kriitiline osa punktide suhtes, siis stenogrammi seisukohalt pean ma oma vahepealset meelemuutust selgitama.
Kui eelnõu oli siin saalis esimest korda teisel lugemisel, juhtisin ma tähelepanu kahele põhilisele aspektile. Esimene puudutas Politsei- ja Piirivalveameti kaalutlusõigust, millest ka Andrei rääkis. Esialgses tekstis eelmisel korral oli põhimõtteliselt Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses otsustada, mis alustel kas antakse või ei anta kodakondsus. Seda me põhimõtteliselt õigeks ei pidanud, kuna kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus ja nii olulise asja tingimusi, nagu on kodakondsuse andmine, ei tohi meie arvates lasta otsustada täitevvõimu allasutuse ametnikel. Nüüd on sellega korras ja kaalutlusõigus on tehtud vastupidiseks. Üldiselt Politsei- ja Piirivalveamet loeb kõik need inimesed kodanikeks, välja arvatud juhud, kui esinevad teatud välistavad asjaolud, mis on seaduses ka kirja pandud. Kaalutlusõigus tuleb mängu, kui on vaja otsustada, kas mingid välistavad asjaolud esinevad või ei esine.
Teine punkt puudutas kulude hüvitamist. Põhimõtteliselt räägiti sellest, et riigivastutuse seaduse alusel on inimesel niikuinii võimalik need kohustuslikud riigilõivukulud tagasi saada. Me aga ei pidanud seda piisavaks, kuna üldiselt inimesed ei tea sellisest asjast nagu riigivastutuse seadus. Nüüd on ka kulude hüvitamise punkt seaduses kirjas.
Üks meie muudatusettepanekuid puudutas valeandmete esitamise intentsiooni ehk siis seda, kas inimene on neid teadvalt esitanud või mitte. Selles küsimuses me päris kokkuleppele ei jõudnud, aga teatud kompromissteksti saime kokku kirjutatud ja loodame, et lõppkokkuvõttes Politsei- ja Piirivalveamet lähtub konkreetsetel juhtudel inimese huvidest ja et meie muudatusettepaneku teksti puudumine sealt otseselt ei tekita ühelegi isikule kahju.
Mis puutub Keskerakonna muudatusettepanekutesse, siis Keskerakonna esindaja Yana Toom juhtis tähelepanu väga olulisele probleemile, mis puudutab topeltkodakondsust. Kuna meil on kahte liiki kodakondsust – sünniga ja muul moel saadud –, siis võib tekkida teatud probleem, et ühtedelt on võimalik kodakondsust ära võtta, teistelt aga mingil juhul mitte. Komisjoni seisukoht on, et praeguse eelnõu raames seda probleemi lahendada ei ole võimalik. Kui me hakkaksime seda lahendama, siis läheks selle seaduse vastuvõtmiseks veel vähemasti pool aastat ja ma arvan, et need 100 pluss 30 inimest, kes on praegu kas juba kodakondsuseta või võivad sellest ilma jääda, ei kannata seda pooleaastast ootamist. Nii et see tuleks lahendada eraldi.
Seega kokkuvõttes oleme rahul selle tekstiga, mis on praegu siin laual, ja pooldame selle seadusena vastuvõtmist juba järgmisel nädalal. Tänan komisjoni tehtud töö eest ja komisjoni ametnikke meie abistamise eest selles töös!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et lõpuks see seaduseelnõu siia jõudis. Ainult kuus kuud on möödunud sellest ajast, kui ma saatsin esimese kirja minister Vaherile ja sain vastuse, et kõik on õiguspärane – nii peabki olema. Tore, et terve mõistus on siiski võitnud! Aga siin on kaks nüanssi, millele ma tahan juhtida teie tähelepanu,  ja eriti teie tähelepanu, austatud põhiseaduskomisjoni liikmed, kuna teil on võimalus seda regulatsiooni paremaks muuta.
Esiteks, kolleeg Ossinovski see lähenemine on täiesti vale, et me üritame üht probleemi lahendada oma parandusettepanekuga. Me üritasime parandusettepanekuga probleemi mitte tekitada, sest praegu kehtiva kodakondsuse seaduse § 28 ütleb väga selgelt, et sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa tema tahtmise vastaselt teise riigi kodakondsust ära võtta. See on seadusega keelatud. Me teeme ettepaneku muuta sedasama seadust nii, et see sätestaks, et kui inimeselt on riigi vea tõttu ära võetud sünniga omandatud kodakondsus, siis ta peab loobuma teise riigi kodakondsusest. See on probleem, mille me praegu tekitame selle muudatusettepanekuga. Mul ei ole midagi selle vastu, et algatada diskussioon selle üle, kas on lubatud või ei ole lubatud Eesti riigis topeltkodakondsus, aga seda ei tohi otsustada möödaminnes. See peab olema poliitiline otsus ja me peame endale aru andma, mida me teeme. Mitte nii, et me nagu kogemata võtame vastu mingisuguse parandusettepaneku ja siis oleme fakti ees, et ongi uks avatud. See on üks asi.
Teine probleem puudutab seda, millest ma rääkisin härra Korobeinikuga ja millest mu oponent ilmselt aru ei saanud. Vaadake, tänases seaduseelnõus on kirjas, et inimene loetakse Eesti Vabariigi kodanikuks selle alusel, mille alusel ta on kunagi kodakondsuse saanud, ja sellest hetkest, millal ta avaldas selleks soovi. Mina olin sünnijärgselt Eesti kodanik, aga mingil ajal jäin ma ametniku vea tõttu Eesti passist ilma. Sel vahepealsel perioodil sündisid mul lapsed ja need lapsed ei ole nagu sünni järgi Eesti riigi kodanikud, kuna nende sünni ajal ei olnud mina kodanik. See on probleem võib-olla kahe, kolme, nelja või viie inimese jaoks, aga see on probleem ning ma kutsun teid üles, head põhiseaduskomisjoni liikmed, pidage seda palun meeles, kui te hakkate seda eelnõu kolmandaks lugemiseks ette valmistama! Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvestada seda sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2 Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, arvestada osaliselt. Muudatusettepanek nr 3 põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon teeb ettepaneku arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 4 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 5 põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon – arvestada täielikult.
Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 214 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu teiseks lugemiseks 28. mail. Istungist võtsid osa kõik komisjoni liikmed, Neeme Suure asendusliikmena oli kohal Jaak Allik. Külalistena olid istungile kutsutud Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus, sama talituse nõunik Andra Olm ning justiitsministri nõunik Madis Timpson.
Nendele, kes ei mäleta, tuletan meelde, et eelnõu sisu on perekonnaseaduse muutmine, millega eestkostjate aruandekohustus tehakse pisut vähem bürokraatlikuks. Ei kaotata ära kontrolli kõigi kulutuste üle, aga eestkostjad ei pea enam igapäevaste toiduostukviitungite tasemel esitama aruandeid jooksvate väljaminekute kohta.
Selle seaduseelnõu muutmiseks tehti kaks muudatusettepanekut. Neist esimese tegi Riigikogu liige Jaak Allik. Tema muudatusettepanek oli, et eestkostetava lähisugulastel on õigus nende aruannetega tutvuda ning nõuda kulutusi tõendavate dokumentide esitamist kohtule. Jaak Alliku mure oli kantud konkreetsest näitest Narva linnas, kus eestkostjaks olemine ei ole väidetavalt kantud mitte ainult eestkostetava huvidest, vaid on muutunud natukene nagu äritegevuseks või, ütleme, kuidagi massiliseks tegevuseks, nii et ühel eestkostjal võib olla 30 eestkostetavat. Jaagul oli tuua ka konkreetseid näiteid selle kohta, et eestkostetava huvid ei olnud piisavalt arvesse võetud. Komisjon arutas seda muudatusettepanekut tõsiselt, pikalt ja sisuliselt ning nagu öeldud, Jaak oli ise ka kohal. Me jõudsime siiski järeldusele, et see konkreetne näide Narva linnast ei pruugi peegeldada olukorda kogu Eesti Vabariigis, pigem on probleem just seal ja see probleem on vaja kuidagi lahendada.
Üldiselt jäi komisjonis kõlama mõte, et lähisugulased, kes on loobunud eestkostjaks olemisest, võiksid ka natuke silma peal hoida. Kui neil aga on mure südames, võiksid nad taotleda ise eestkostjaks saamist ja hoida raha kasutamise sel moel kontrolli all. Nii oleksid eestkostetava huvid kaitstud.
Kogu seaduseelnõu mõte on, et nii eestkostetavate kui eestkostjate huvid oleks kaitstud, et eestkostjad ei oleks asjatult koormatud mingite kviitungite kogumisega. Sellele esimesele Jaak Alliku tehtud muudatusettepanekule komisjon toetust ei avaldanud. Aga nagu öeldud, arutelu oli sisuline ja probleemi olemasolu selles konkreetses omavalitsuses me tunnistasime.
Teine muudatusettepanek oli õiguskomisjoni enda tehtud. See oli perekonnaseaduse § 214 kohta, mis praeguse redaktsiooni kohaselt annab vanematele hooldusõiguse. Vanema hooldusõigus loetakse lõike 1 kohaselt kuuluvaks lapsevanematele ühiselt või lõike 3 kohaselt ühele vanemale. Lapsevanemad võivad kahe aasta jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Selle suhteliselt keerulise lause puhul tuleks tegelikult keskenduda sõnadele "kahe aasta jooksul". Õiguskomisjon tegi ettepaneku pikendada seda aega kolme aastani. Seega see seadus, mis on hakanud kehtima 1. jaanuaril 2011, kehtiks kahe aasta asemel kolm aastat – see on nn üleminekuperiood, mille jooksul vanemad saavad selliseid samme ette võtta. See muudatusettepanek hääletati läbi, seda arvestati täielikult ja toetus oli üksmeelne.
Komisjon otsustas oma hääletuse tulemusel saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda tänaseks – see oli konsensuslik otsus – ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Viimase poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 0 ja erapooletuid 1. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, teeb komisjon ettepaneku saata eelnõu kolmandale lugemisele 13. juunil. See oli konsensuslik otsus. Aitäh!

Aitäh! Teile on mitu küsimust. Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui ma tahan oma tütrele tema tuleviku kindlustamiseks vahendeid koguda ja ma ei soovi mitte ainult arveldusarvele raha kanda, vaid soetada talle mida iganes – aktsiaid, võlakirju, võib-olla ka kinnisvara –, siis selleks, et seda teha, pean ma minema kas kohtusse või linnaosavalitsusse. Igal juhul mul teovõime selles osas justkui puudub. Samas on üsna kindlasti teada, et mitte keegi ei hooli minu tütre tulevikust rohkem kui mina ja muidugi ka tütre ema. Selles mõttes mulle tundub, et see on perekonnaseaduses täiesti kohatu piirang ja mind huvitab, kas te seda arutasite, et vanemad, kes soovivad oma lastele tuleviku tarbeks vahendeid koguda, ei peaks nende tehingute tegemiseks minema kelleltki luba küsima.

Aitäh, hea pinginaaber! Väga hea ja sisukas küsimus! Komisjon sellel teise lugemise istungil seda ei arutanud, aga esimese lugemise istungil oli see teema üleval. Ma ise võtsin selle küsimuse üles. Olen samamoodi mures nagu sina – lastevanemate võimalus oma laste varaga tehinguid teha on tänapäeval minu meelest natukene liiga piiratud või, ütleme nii, täiesti tasakaalust väljas. Istungil osalenud Justiitsministeeriumi esindajad möönsid, et tõenäoliselt probleem eksisteerib. Justiitsministeerium arutab seda natuke laiemas skaalas ja loodab sügisel esitada Riigikogule eelnõu, mis neid punkte käsitleb.
Sama asi puudutab tegelikult nii lapsevanema kui ka eestkostja suhteliselt loogiliselt paika pandud õigusi ja kohustusi varaga seoses. Seal on üks selline tänapäeva kontekstis naljakas punkt, mille puhul tekib mõte, et seadusandjal ei maksaks kõike liiga detailselt reguleerida. Nimelt: sa ei tohi oma lapse varaga midagi teha, välja arvatud juhul, kui sa soovid lapsele soetada Euroopa Liidu riikide võlakirju. Seda võib teha, kuna neid peetakse riskivabaks. Alates selle seaduse kehtima hakkamisest me teame ise, kui riskivabaks me eri riikide võlakirju tänapäeval peame. See puudutab tegelikult ka õigusloome praktikat, viidates sellele, et meil ei tuleks väga laskuda spetsiifikasse, detailidesse. Parem on luua õigusnorme, mis on kaunis lahtised ja mille eluiga võib pikem olla. Aga aitäh hea küsimuse eest!

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus võib-olla ei ole kuigi hea, aga see probleem on üleval küll. Me komisjonis arutasime seda nn hulgieestkostet üsna põhjalikult ja vähemalt kaks Riigikogu liiget kinnitasid, et see on probleem. Vähemalt mina ei saanud aru, et me oleks sellele lahenduse leidnud. Täitevvõim ajas minu arust täielikku udu ja Jaak Alliku ettepanek, mis võib-olla oleks midagi muutnud, lükati ka tagasi. Kas sina said aru, kas sellele probleemile plaanitakse lahendust ja kui plaanitakse, siis millist?

Aitäh, Kalle! Küsimus oli sul väga hea, kuigi ma alguses ei leidnud sind saalist üles, ei osanud sealt tagant otsidagi. Nüüd, kus meil on sinuga otse silmside, on lihtsam vastata. Tegelikult on nii, et ei komisjonil ega Justiitsministeeriumi esindajatel ei ole mingit head ühest lahendust pakkuda. Tegemist on ühest küljest ühe konkreetse omavalitsusega, teisest küljest arutasime kõiki neid kontrollivorme sihiga vähendada kontrollikoormust ja vähendada kviitungite kogumise koormust. See ettepanek, mille Jaak tegi, oleks arvestamise korral teinud kogu selle muudatuse olematuks, mis meil eestkostjate ja eestkostetavate elu lihtsamaks muutmiseks kavas on. Samal ajal jäi kõlama mõte – see võiks ehk lahendus olla –, et eestkostetavate lähisugulased hakkavad ise eestkostjateks, kui neil süda olukorra pärast valutab. See lubati asjaomases  seletuskirjas pikalt lahti kirjutada, kuidas see võiks käia, aga komisjoni liikmete nõue oli, et ka lihtsad inimesed saaksid aru, mida nad tegema peavad, kui probleemi näevad. Aga me ei tahtnud toetada seda ettepanekut, et uuesti läheks piimaostukviitungite kogumiseks.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõus on kirjas, et aruandes märgitakse keskmine summa, kui palju igas kuus igapäevaseks ülalpidamiseks kulub. Kas on olemas ka mingid näpunäited, kuidas seda keskmist arvutatakse? Mis kuluartiklid ülalpidamiskulude rehkendamisel arvesse võetakse ja kui tihti neid võidakse muuta? Ehk peaks siin mingi volitusnormi näiteks ministrile või valitsusele andma?

Aitäh! Ühest küljest hea küsimus, teisest küljest muidugi elementaarne matemaatika. Kui sa võtad aasta keskmise, jagad aastakulud 12-ga, siis saad kuu keskmise. Samas on ka seletuskirjas viidatud probleemile, et eestkostetavad on väga erinevad – nende kulutused ja vajadused on nii erinevad, et kindlat keskmist summat nimetada on võimatu. Kõik sõltub sellest, mis on konkreetse inimese probleem, miks tal on üldse eestkostja, miks ta on eestkostetav. Aga põhimõtteliselt on seadusandja eesmärk mitte koormata kohut kviitungitega, mis kajastavad kulutusi igapäevaseks tarbimiseks. Samas see ei tähenda, et aruandlus jääks olemata. Kui on ikkagi mingi suurem väljaminek, näiteks uus tool või mingi spetsiaalne abivahend, siis neid kviitungeid tuleb kindlasti säilitada, et väljaminekuid tõendada. Ma ei tea, kas sa said vastuse.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Praegu me räägime põhiliselt kellelegi määratud raha väärkasutamise juhtumitest. Kas te komisjonis arutasite sellega seoses natuke laiemalt teemat, et väga paljudes Eesti peredes, kus mõlemad vanemad on töötud, kipub juhtuma niimoodi, et siis hakkab hästi palju lapsi sündima ja lastetoetustega sisuliselt pere elabki ära. Eriti iseloomulik on see teatud maapiirkondadele. Nende vanemate kvaliteet võib-olla ei ole alati kõige parem. Kas te arutasite komisjonis laiemalt kellelegi määratud toetuste väärkasutamist? Eelkõige pean ma silmas lastetoetusi, sest vanemad ju teatud mõttes oma lapsi esindavad.

Komisjon seda teemat otseselt ei arutanud, kuna see ei haaku selle seaduseelnõuga kuidagi. Iseenesest aga õige küsimus ja mul on hea meel, et sa selle pärast südant valutad. Aga see ei kuulu selle eelnõu raamistikku. See on vahest nende diskussioonide teema, kui kõneks on lastetoetused, kuidas neid maksta ja kuidas neid distribueerida nii, et need tõesti lasteni jõuaks.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Me täiendame nüüd perekonnaseadust järgmise lausega: "Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei lisata." Palun ütle nüüd Riigikogu stenogrammi kirja panekuks selgelt: kas need dokumendid peavad eestkostjal olemas olema või mitte? Kas ta peab neid säilitama, et ta kohtu nõudel oleks valmis neid esitama?

Aitäh, Jaak! Me arutasime komisjonis ka, et põhimõtteliselt see seadusmuudatus ei tähenda seda, et kviitungeid ei pea olemas olema. Kindlasti need kulutused peavad olema kusagil dokumenteeritud ja kviitungid alles. Kui kelleski tekib kahtlus, et seda raha kuritarvitatakse, siis saab kulutusi tõendada. Aga tõenduseks ei pea olema ainult kviitungid, võib olla ka mingi selgitus – mis iganes, nagu ütleb ka seaduseelnõu seletuskiri. Asja teeb komplitseerituks ju ka see, et kui eestkostetav elab eestkostjaga ühes peres ja ostetakse sinna perre süüa, siis ega sa ei pane piimapudelitele silti peale, et see on eestkostetavale ja see ülejäänud pereliikmetele. Seadusmuudatuse mõte ongi seda keerukust vähendada. Aga põhimõtteliselt ei tähenda see mitte mingil juhul seda, et kontroll kaob ära.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatet ettekandja! Ma olen üdini veendunud, et me ajame õiget asja, aga kui me kirjutame seadusesse sisse, et aruandes tuleb märkida igas kuus keskmiselt kuluv summa, siis kuu keskmine on matemaatiline termin ja tekib küsimus, mitme kuu keskmine see peab olema. Kas sa jagad mu arusaama, et siin on veel mõtlemisainet?

Põhimõtteliselt ma saan aru, et need aruanded esitatakse kord aastas. Seega käib jutt 12 kuu keskmisest ja 12-ga jagamisest. Aga seda küsimust me komisjonis ei arutanud. Ma ei oska tõesti öelda, kuidas seda igapäevasel detailinivool lahendada.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tunnustus selle eest, et see eelnõu täna suures saalis on! Aga siin on paljude küsimuste põhjal selge, et asjad aetakse segamini – räägitakse väga erinevatel teemadel alates lastetoetustest ja lõpetades väärtpaberite ostmisega. Ent probleem tekkis sellest, et inimesed – emad ja isad ning muud pereliikmed –, kes täiskasvanud eestkostetavaid hooldavad, on olnud väga alandavas seisus. Nad on pidanud kohtule esitamiseks igasuguseid kviitungeid koguma. Eestkostjaid on erinevaid – on pereliikmed, on võõrad ja on omavalitsused – ning kahtlemata kontroll peab olema. Ent kas õiguskomisjon arutas ka seda, et täna üks seadus saab küll enam-vähem korda selles mõttes, et pereliikmed enam näiteks toidukulude kviitungeid kohtule esitama ei pea, aga toimetulekut puudutava seaduse järgi loetakse nad pereliikmeteks ja kohus lubab eestkostetava pensionist kuni poole korteri üürikuluks kasutada. Ega ei tulnud jutuks, et on veel teinegi probleemne seadus?

Aitäh, Helmen, hea küsimuse eest! Iseenesest sa aitasid selle küsimusega juba natukene vastata nendele küsimustele, mis siin saalis enne esitati, ja niimoodi võtsid selle asja ilusasti kokku. Aga sinu küsimuse teise poole teemat kahjuks komisjon üldse ei puudutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Valdo Randpere! Me avame läbirääkimised. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna arutusel olev perekonnaseaduse muutmise seadus, mis vabastab eestkostjad vajadusest esitada kohtule koos iga-aastase aruandega ka igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutusi tõendavad ostudokumendid ehk teisisõnu piima, leiva ja muude selliste kaupade ostutšekid, on igati mõistlik. Annab vaid imestada, kuidas jõudsid meie eelkäijad seda seadust vastu võttes ideeni, et majapidamises, kus üldjuhul elavad eestkostetav ja eestkostja koos, on võimalik säärast tarbimiseristust üldse sisse viia ning iga päev ostutšekke sorteerida ning koguda. Kuna seadus oli loomulikult tehtud Justiitsministeeriumis, siis näitab see, et ka seal ei istu jumalad, vaid ikkagi inimesed, kel võib reaalse eluga teinekord üpris vähe kokkupuuteid olla.
Paraku kannatab sama puuduse all ka täna arutatav tekstimuudatus, mis on sobiv küll kirjeldatud üldjuhu puhul, aga võib erijuhtudel avada laia tee kuritarvitusteks. Erijuhu all pean ma silmas kohtu- ja sotsiaaltöö praktikat näiteks Narvas, kus on mindud seda teed, et tekkinud on linna sotsiaalametiga seotud professionaalsed eestkostjad, kellel on eestkostetavaid lausa kümnete kaupa. Kui need inimesed loevad meie muudetud seadusest lauset, et igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutusi tõendavaid tšekke ei ole vaja esitada, saavad nad loomulikult üheselt aru, et neid polegi vaja omada ega koguda, mis aga tähendab, et eristamiseks, millisele hoolealusele on mida ja kas üldse midagi ostetud, puudub kontrollijal, kelleks endiselt jääb kohus, isegi teoreetiline võimalus.
Arutelul õiguskomisjonis väitsid nii Justiitsministeeriumi kui ka õiguskomisjoni töötajad, et dokumendid peavad siiski olemas olema. Ütlen ausalt, et mina seda seaduse uuest tekstist igapäevakulutuste kohta küll välja ei loe – kui neid esitama ei pea, milleks neid siis alles hoida? Ja seepärast esitasin ka ettekandjale küsimuse, millele vastus on nüüd vähemasti stenogrammis fikseeritud.
Miks on Narvas sellisele süsteemile üle mindud? Kuidas see funktsioneerib ning kuidas seda kontrollitakse? Kui positiivselt mõelda, on see üsna müstiline, ja ma tunnistan, et vaatamata nelja kuu pikkusele kirjavahetusele Ida-Viru Maakohtuga ma mingitki arusaadavat vastust sellele ei saanud. Juhtum, millega mina kokku puutusin, nägi praktikas välja nii, et eestkostetava emalt võeti linna sotsiaalameti taotlusel kümneminutilisel kohtuistungil asja vähimalgi määral arutamata, dokumente kontrollimiseks isegi vastu võtmata ning advokaadi ja meditsiinieksperdi arvamusega arvestamata eestkosteõigus ära ning määrati see nii ema kui tütre jaoks tundmatule inimesele. Too inimene hakkas saama eestkostetava pensioni ning andis selle osaliseks kasutamiseks emale 10-eurose päevalimiidiga deebetkaardi – seejuures, muide, iga kuu uue ja muidugi uue PIN-koodiga. Pärast minu sekkumist vestles kohtu esimees oma kantselei töötajaga ja selgitas talle, et Riigikogu liikmel pole mingit õigust kohtu toimikuga tutvuda. Kohtunik süüdistas eestkostjat selles, et ta pole täitnud oma ülesandeid, kuna on pannud oma kohustuse täitmise kolmandale isikule ehk teiste sõnadega andnud raha emale, kes elab lapsega iga päev koos. Minu korduva küsimuse peale, kuidas kohus sel juhul kontrollib eestkostjat, kellel on igapäevaselt hooldatavaid eestkostetavaid mitukümmend, jättis kohus lihtsalt vastamata ja soovitas selle küsimusega pöörduda sotsiaalameti poole.
Kogu seda lugu kajastas novembris ka ETV saade "Pealtnägija" ning selle tulemusena paigutati kõnealune eestkostetav hooldekodusse, kuhu nüüd kantakse ka tema pension. Aga kindlasti ei ole see ainuke selline juhtum. Minu poole on pöördunud inimesed, kurtes, et neile ei anta tutvumiseks eestkostja aruandeid kohtule. Nad on seda palunud, et nad võiksid veenduda, kas aruannetes kirjapandud ostud on nende lähisugulaseni jõudnud või mitte. Kohus kirjutas mulle, et ta ei näe mingit seaduslikku alust, millele tuginedes lähisugulased saaksid aruandeid üle kontrollida.
Mina ei näe mingitki võimalust, et kohtu töötajate tehtav kontroll saaks kuritarvitusi avastada. Ja miks sugulased ei võiks soovi korral vaadata, mida konkreetne eestkostja aruandes kirja pannud on? Sellest lähtudes ma esitasin oma muudatusettepaneku, mille kohaselt lisataks seadusesse lause, et eestkostetava lähisugulastel on õigus nende aruannetega tutvuda ning nõuda kulutusi tõendavate dokumentide esitamist kohtule. Loomulikult aktualiseeruks see säte vaid juhul, kui eestkostjaks ei ole lähisugulane, vaid võõras inimene, kellele oleks see vähemalt märguandeks, et kuludokumente tuleks siiski säilitada.
Justiitsministeerium oli selle vastu, põhjendades, et lähisugulane on ebamäärane mõiste, et aruannete sugulastele näitamine on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega ja et kahtluse korral võib ka praegu iga inimene pöörduda hagita avaldusega kohtu poole, kes peab eestkostja tegevust kontrollima. Kuid mille alusel kohus kontrollib, kui dokumente ei ole? Ja miks isik, kellel on eestkostja tegevuse suhtes kahtlusi, ei võiks enne kohtu poole pöördumist aruandega tutvuda ja leida oma kahtlusele kinnitust või näha, et sel pole alust?

Kas soovite aega juurde?

Jah, 30 sekundit palun juurde! Rääkida eestkostetava puhul andmekaitsest nende lähisugulaste eest on lihtsalt silmakirjalik. Soovitus pöörduda sama kohtuniku poole, kes tolle eestkostja ise pehmelt öeldes arusaamatutel asjaoludel on määranud, ja teda pimesi uskuda tundub aga lausa küünilisena. Seletuskirjas toodud põhjendus, et lähisugulase mõiste on ebamäärane ja lähisugulastel võivad olla vastandlikud huvid, pole selles kontekstis asjakohane, sest minu esitatud ettepanekutest ei tulene lähisugulastele muid õigusi kui õigus tutvuda eestkostja kuluaruandega kohtule ning kahtluste püsimise korral nõuda dokumentide esitamist mitte endale, vaid kohtule.
Seepärast, lugupeetud kolleegid, palun teid minu muudatusettepanekut toetada! Nagu te mõistate, pole see mitte parteiline ega poliitiline hääletus, vaid lihtsalt liigutus, mis teeks ehk ühe võimaliku kuritarvituse raskemaks ning ühe korruptsioonikanali pisut kitsamaks. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1 Riigikogu liikmelt Jaak Allikult, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Me hääletame selle muudatusettepaneku läbi. Valmistume hääletamiseks.
Head kolleegid, panen hääletusele eelnõu 214 esimese muudatusettepaneku, mille on teinud Riigikogu liige Jaak Allik. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 35 rahvasaadikut, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2, mille on teinud õiguskomisjon. Juhtivkomisjon teeb ettepaneku arvestada seda täielikult.
Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 212 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Selle seadusmuudatuse eesmärk on ära hoida Eestis väljaantavate elamislubade väärkasutus. Seaduseelnõu on algatanud Vabariigi Valitsus ja see oli meil esimesel lugemisel 9. mail. Siis esitati siseministrile hulgaliselt küsimusi, samuti sellele eelnenud esimese lugemise arutelul põhiseaduskomisjonis. Küsimused puudutasid elamislubade väljaandmise aluste muutmist, elamislubade kehtivusaega, palganõude suurust ja paljusid muid teemasid. Nähtavasti on eelnõu kohta tekkinud küsimused ammendavad vastused saanud – muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. maiks põhiseaduskomisjonile ühtegi ettepanekut Riigikogu liikmetelt ei laekunud. Komisjon oli eelnevalt otsustanud pöörduda meil tegutsenud välismaalastele tähtajaliste elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamise uurimiskomisjoni poole, et kuulda nende arvamust ja ettepanekuid selle eelnõu kohta. Komisjonile laekus hulk arvamusavaldusi Teenusmajanduse Kojalt ja Finance Estonialt. Kõiki neid küsimusi arutas põhiseaduskomisjon 29. mail. Arutelul viibisid ka Ruth Annus, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja, ja Tairi Tonkson, sama osakonna nõunik.
Ma annan kõigepealt ülevaate nendest seisukohtadest, mida uurimiskomisjon meile vahendas. Nad ei näinud eelnõus sisulisi puudusi ning avaldasid sellele toetust, küll aga tõstatasid kaks probleemi. Esimene oli see, et tuleks käsitleda töö- ja õpperände problemaatikat Eestis tervikuna, mitte ainult elamislubade väärkasutuste vähendamise eesmärki silmas pidades. Teiseks tõstatasid nad küsimuse, kas muudatusi vajaks ka riikliku järelevalve osa seaduses, mille kohta muudatusi eelnõus ei ole.
Põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et kahtlemata on rändeküsimusi vaja käsitleda laiemalt kui selles eelnõus, aga oleks vaja kiiresti jõustada väärkasutust ärahoidvad seadusmuudatused. Siseministeeriumi esindajad kinnitasid ka, et rändeprobleemide ja välismaalaste seadusega seotud töö käib ning laiapõhjalisema eelnõu koostamine on Vabariigi Valitsuse tööplaanis 2013. aasta neljandaks kvartaliks. Mis puutub järelevalvesse, siis selles osas me ei leidnud vajadust eelnõus midagi muuta, küll aga juhin tähelepanu sellele, et eelnõu annab Politsei- ja Piirivalveametile võimaluse teha eelkontrolli põhjal hinnangulisi otsuseid. Järelkontrolli osas on Siseministeerium juba samme astunud ja astub tõenäoliselt veel, kuna on tekkinud vajadus kontrollida, kas mõne Eestisse asunud ettevõtja, elamisloa saanu tegevus vastab elamisloa tingimustele.
Nüüd mõne sõnaga Teenusmajanduse Koja ja Finance Estonia ettepanekutest. Need lähevad seaduseelnõu algsest eesmärgist üsna kaugele ja väljuvad seega väärkasutamise ennetamise ja tõkestamise problemaatikast. Näiteks on välja käidud ettepanek siduda elamisloa omamine lahti Eestis elamisest. Tegemist on kindlasti väga põhimõttelist laadi küsimusega.
Komisjon otsustas omalt poolt mitte ühtegi muudatusettepanekut algatada. Kuna elamislubade problemaatika on aga teravalt üleval olnud, siis jäi komisjonis kõlama seisukoht, et me pöördume parlamentaarse kontrolli raames selle teema juurde ilmselt tuleva aasta esimesel poolel tagasi, et saada ülevaade seaduse rakendamisest, selle toimimisest, samuti Siseministeeriumi edasistest plaanidest ja asjast huvitatud organisatsioonide seisukohtadest. Põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt käis välja ettepaneku, et põhiseaduskomisjoni liikmed või esindaja võiks edaspidi kuuluda Siseministeeriumi moodustatud töörühmadesse, kes tegelevad välismaalaste seadusega, selle muudatuste väljatöötamisega. Nii oleksime toimuvaga pidevalt kursis.
Põhiseaduskomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine täna lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi ülehomme, 7. juunil ja eelnõu siis seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud ja juhtivkomisjoni ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Järgmine, neljas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 210 esimene lugemine. Ma palun kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Jaak Alliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ülikooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse jõustamine on seadustanud kõrgharidusreformi, mis alates 2013. aasta sügisest õppima asuvate noorte jaoks seadvat sisse tasuta kõrghariduse. Mõned kolleegid IRL-ist on koguni öelnud, et me oleme astunud samasse riikide klubisse nagu Soome ja Rootsi, kes pakuvad oma kodanikele tasuta kõrgharidust. Samas on kõik erakonnad korduvalt rõhutanud, et selle reformiga peab kaasnema uus õppetoetuste kord. Eelnõuga 210, mida me täna arutame, esitab Sotsiaaldemokraatlik Erakond oma nägemuse sellisest õppetoetuste süsteemist, mis teeks tudengile võimalikuks omandada kõrgharidust tõepoolest tasuta. Tahaksin rõhutada, et meie ettepanekute sisulise osa on välja töötanud meie erakonna noorteorganisatsioon, kelle liikmed tunnetavad kõnealust probleemi n-ö omal nahal. Kuna eelnõu tekst ja seletuskiri on kõigile kättesaadavad, siis lubage mul ettekandes mitte peatuda eelnõu tehnilistel üksikasjadel, vaid ma püüan võimalikult lihtsalt selgeks teha meie nägemuse ja ettepanekute põhiprintsiibi.
Ka praegu õpivad ja eeloleval sügisel alustavad oma õpinguid umbes pooled üliõpilastest tasuta, nn riikliku koolitustellimuse järgsetel õppekohtadel. Täites õppekava kumulatiivselt vähemalt 75% mahus, st kogudes semestris 30 ainepunktist vähemalt 22,5 ning lõpetades oma õpingud nominaalkestusele lisanduva ühe lisa-aastase varuga, säilitavad nad tasuta koha. Selline süsteem võimaldab üliõpilastele elatusvahendite saamiseks käia õpingute kõrvalt tööl. Uurimused näitavad, et nii talitab umbes 60% üliõpilastest. Enamikul õppekavadel pole võimalik ühitada pidevat töötamist ja 100%-lise koormusega õppimist. See ongi põhjus, miks keskmiselt kulub meie tudengeil bakalaureuseõppele neli ja viieaastase õppekava läbimisele seitse aastat. Sajaprotsendilise koormusega õppivaid ja seega nominaalajaga kõrgkooli lõpetajaid on praegu umbes 25% üliõpilastest. Võib eeldada, et enamik neist on materiaalselt sedavõrd kindlustatud, et saavad tõepoolest pühenduda ainult õppimisele.
Praegu seadustatud kõrgharidusreformi autorid on korduvalt kinnitanud, et muudatuste eesmärk on üliõpilaste suurem keskendumine õppetööle. Minister Aaviksoo on avaldanud lootust, et kõrghariduse omandamise keskmiseks ajaks kujuneb 4–4,5 aastat. Selle tagamiseks näeb reform ette tasuta õppe puhul 100%-lise õppekava täitmise kumulatiivselt semestriti. Iga punkt alla 30 muudab tasuta õppekoha tasuliseks, nende punktide eest tuleb hakata maksma. Sellise nõude puhul on loogiline eeldada, et riik kindlustab üliõpilastele ka materiaalse võimaluse tõepoolest 100%-lise pühendumusega õppida. Just sellele ongi rajatud õppetoetuste süsteemid Põhjamaades.
Arvutused näitavad, et kodust eemal elaval üliõpilasel kulub praegu elementaarseks toimetulekuks vähemalt 400 eurot kuus. Praegu koosneb keskmise üliõpilase eelarve tulude pool võimalikust vanemate toetusest, mis on loomulikult väga erinev, võimalikust õppelaenust 160 eurot kuus, mida võtab 2/3 tudengeist ja mis tasulises õppes olevail noortel kulub suurel määral õppemaksu tasumiseks, ning õpingute kõrvalt tehtava töö eest saadavast teenistusest. Umbes 16% saab õppetoetust põhitoetusena 55 eurot ning koos sõidutoetusega kuni 83 eurot kuus. Kuna see määratakse üldjuhul õppeedukuse alusel, siis võib eeldada, et enamik töölkäijaid sellele pretendeerida ei saa.
Uuele süsteemile üleminekul tuleb leida raha, mis olulisel määral korvab üliõpilase eelarves töötasu, või võtta teadmiseks, et kõrghariduse eest tuleb hakata maksma ka neil tudengeil, kes täna seda ei tee. Selles seisnebki uue süsteemi lõks või paradoks, mispärast sotsiaaldemokraadid kardavad, et lubatud tasuta kõrgharidus tähendab tegelikult tasulist kõrgharidust suuremale osale noortest kui täna. Rahandusminister Ligi olevat uue süsteemi iseloomustamiseks pillanud koguni paradoksi, et kui enne reformi õppisid pooled üliõpilastest tasuliselt, siis pärast reformi hakkavad pooled õppima tasuta. Selleks, et nii ei juhtuks, on selge, et õppetoetusi vajaks oluliselt suurem hulk üliõpilasi kui tänased 15–16%. Meie arvame, et neid vajaks 50–60% üliõpilastest. Vaid siis võiksime loota, et kavandatud reform saavutab oma eesmärgi. Selle tagamiseks on meie ees kaks valikut: kas seada sisse laiapõhjaline nn vajaduspõhine toetus, mille eraldamise aluseks on puhtalt üliõpilase enda sissetulek ja üliõpilasi nähakse iseseisvate inimestena, või käsitleda vajaduspõhist toetust kitsamas tähenduses, nähes selles just toetust üliõpilastele, kes ei saa kodust toetust lisaraha, prii elamispinna ja toidu näol ning kes ka ise oluliselt lisa ei teeni. Skandinaavia maade tasemele jõudmine tähendaks sel juhul, et lisaks kitsamas mõttes vajaduspõhisele toetusele tuleb muidugi sisse seada ka õppetulemustest lähtuv õppetoetus. Just sellist mudelit me teile esitlemegi.
Eelnõu 210 põhjal seatakse sisse õppetoetused, mida esimesel semestril saaksid kõik kuni 26-aastased täiskoormusega õppima asuvad üliõpilased. Alates järgmisest semestrist saaksid seda toetust ainult need üliõpilased, kes on õppekava täitnud sajaprotsendiliselt, st kogunud vähemalt 30 punkti. 26. eluaasta piirangu oleme sätestanud, arvestades, et kaheksast aastast peaks siiski üldjuhul jätkuma bakalaureuse- ja magistriõppe läbimiseks. Nn eluaegseid üliõpilasi pole meie riigi rahanduslikku olukorda arvestades ilmselt võimalik toetada. Teisalt aga, kui kõrgharidus on kavandatud omandada vanemas eas, siis on ehk varem kogutud ka raha selleks tarbeks. Loomulikult on siin võimalik tekitada erandeid, näiteks arstiteaduskonda silmas pidades.
Eelnõu arutamisel on tekkinud idee lisada selle toetuse puhul ka n-ö kvaliteedinõue, muide ainsana kogu praeguse reformi kontekstis, ja maksta seda toetust vaid headele ja väga headele hinnetele õppimise korral. Sisuliselt oleks tegemist omaaegse stipendiumi maksmise korra taastamisega, eluealt vanem pool selles saalis peaks mäletama aega, kui stipendiumi maksti üldjuhul ainult neljade ja viite korral. Igal juhul tähendaks see, et kui 30 punkti täis ei saada, siis kaasneb sellega lisaks õppemaksule ka stipendiumi kaotus. See oleks meie arvates oluline stiimul, et tõepoolest keskendutaks maksimaalset õppimisele. Kõnealust toetust määratakse kaks korda aastas ja kokku kümneks kuuks.
Lisaks sellele toetusele ehk stipendiumile teeme ka ettepaneku seada sisse kitsamas tähenduses vajaduspõhine õppetoetus neile üliõpilastele, kelle leibkonnas keskmine sissetulek kuus ei ületaks igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. Üliõpilase leibkonna liikmeks loetakse seejuures tema abikaasa või elukaaslane, tema laps, juhul kui lapse elukoha andmed langevad kokku vanema elukoha omadega, ning üliõpilase vanemad ning alaealised õed ja vennad, kui nende elukoha aadressiandmed langevad kokku üliõpilase elukoha aadressiandmetega ehk teiste sõnadega, kui üliõpilane elab oma vanematega koos. Just reaalne kooselu on meie arvates põhiline kriteerium üliõpilase vanematega ühisesse leibkonda arvestamiseks, sest see tähendab, et üliõpilasel kulub eluaseme ning toidu peale oluliselt vähem raha kui iseseisvalt elades. Kui me seda kriteeriumi sisse ei vii ning arvestame lihtsalt kõik alla 26-aastased üliõpilased oma vanemate leibkonda, siis teeksime liiga just kodust eemal elavatele üliõpilastele. Meie pakutu põhjal eristuksid siis selgelt just oma kodulinnas kõrgkoolis käivad noored neist üliõpilastest, kes on sinna linna õppima sõitnud mujalt ja kelle vanematel puudub igasugune juriidiline kohustus oma täiskasvanud lapsi toetada, millele on juhtinud ka tähelepanu Justiitsministeerium. Karta siin tahtlikke võltsinguid oma elukoha näitamisel – meie arvates pole sellel alust. Tööle hakkab kindlasti tulevase kõrgharitlaskonna kui ühe sotsiaalse grupi enesekontroll ja just sellest lähtudes teeme ka ettepaneku hakata seda toetust määrama igakuiselt (välja arvatud muidugi suvekuud) eelmise kuu reaalse sissetuleku järgi, tegelikult n-ö tagantjärele faktilise materiaalse olukorra alusel.
See idee on ilmselt üsna ootamatu ja tekitab vastuväiteid, mis lähtuvad küsimusest, kui suur bürokraatiamasin küll niisugust süsteemi haldama peaks. Meie lähtume, vastupidi, eeldusest, et erilist kontrolli ja otsustuse masinavärki poleks üldse vaja luua. Toimima peaks hakkama moraalne enesehinnang ja grupisisene väärtussüsteem, mis tugineb arusaamal, et tulevane õpetaja, arst või jurist ei valeta. Eelnõu § 2 annab maksuhaldurile õiguse avaldada maksusaladust sisaldavat teavet asutusele, kes haldab vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi, § 1 lõige 10 aga sätestab, et kui tuvastatakse, et üliõpilane pidi olema teadlik oma mittevastavusest vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele, siis lisaks toetuse tagasimaksmise nõudele kaotab ta ka õiguse taotleda ja saada õppetoetust nii sel õppeaastal, mil lõpetati talle õppetoetuse maksmine, kui ka sellele järgneval õppeaastal. Ma arvan siiralt, et nii avaliku häbi kui ka rahalise löögi saamise risk on sedavõrd suur, et tulevane noor spetsialist ei hakka kirjalikult valetama oma elukoha ega enda või vanemate sissetulekute suuruse kohta. Kindlasti distsiplineerib ka nõue, et seda peaks taotlema igakuiselt ja äsja kätte saadud reaalset sissetulekut arvestades.
Kuna vajaduspõhisele õppetoetusele kvalifitseeruvad üliõpilased, kes ise või kelle perekonnad on tõepoolest rahalises kitsikuses, siis ei kao sellisel noorel vajadus tööl käia. Seepärast sätestame neile noortele õppekava läbimise normiks 75%. Kui neil õnnestub aga õppida n-ö 100%-liselt, saaksid nad lisaks vajaduspõhisele õppetoetusele ka üldist õppetoetust ehk stipendiumi ja need kaks raha koos annaksid ehk tõesti ka neile noortele vähemalt võimaluse õppida ilma pidevalt tööl käimata.
Kindlasti kerkib küsimus, kui palju võiks meie pakutav süsteem maksma minna. Kõigepealt tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et eelnõu tekst ei sisalda ühtegi arvu. Nii õppetoetuse kui ka vajaduspõhise õppetoetuse suuruse, samuti selle saamiseks arvestatava igakuise sissetuleku ülemmäära kehtestab Riigikogu igaks aastaks riigieelarve seadusega. Muide, seda teeb ta ka praegu makstava õppetoetuse puhul. Seega on peaministri suust kõlanud väide, nagu tahaksime teha õppetoetuse kümnekordseks, arusaamatu, ja näitab vaid seda, et peaminister pole kõnesolevat seaduseelnõu lugenud. Ma tahan loota, et ka tänasel arutelul me väitleks meie ettepandud printsiibi, mitte aga summade üle, mida parlament iga aasta eraldab vastavalt riigi rahanduslikele võimalustele ja valitsuskoalitsiooni eelarveprioriteetidele.
Iseküsimus on, kui paljud üliõpilased sellele toetusele kvalifitseeruksid. Haridusministeerium on eeldanud, et tulevikus hakkab 100%-liselt õppekava läbima ca 60% üliõpilastest. Kuni 26-aastased on praegu neist 65%. Kui lisada siia praegu tekstist puuduv kvaliteedinõue, siis saaksime kõige optimistlikuma arvestuse kohaselt tulemuse, et sellisele toetusele ei kvalifitseeru oluliselt üle kolmandiku üliõpilastest. Lisades siia vajaduspõhisele õppetoetusele kvalifitseeruvad noored, kelle arvu määrab loomulikult kehtestatav sissetuleku piirmäär, võime heal juhul rääkida 50–60% üliõpilaste toetamisest. Soomes saab toetust 60% üliõpilastest, teistes Põhjamaades veelgi rohkem. Praegu kulub Eesti õppetoetustele 8,8 miljonit eurot, mis on umbes 5% kõrgharidusele minevast avalikust ja erarahast. Soomes kulub õppetoetustele 17,4%, Rootsis 28,4%, Taanis 32,2% ja Norras koguni 36,7% kõigist kõrghariduse kuludest. Kui Riigikogu määraks meie eelnõu põhiselt õppetoetuse suuruseks näiteks 100 eurot ja vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks 135 eurot ning kui seda saaks 50% üliõpilaskonnast, mis mõne aasta pärast tähendaks ilmselt umbes 25 000 noort, siis läheks meie pakutud süsteem maksma aastas maksimaalselt 35–40 miljonit eurot, seega umbes 20–25% praegu kogu kõrgharidusele minevast rahast. Ja sedagi alles viie aasta pärast, kui uuele süsteemile on täielikult üle mindud. 2013. aastal peaks hakkama saama maksimaalselt 6 miljoni euroga ministeeriumi eelnõus taotletava 3,3 miljoni euro asemel. Aga see ongi Skandinaaviale omane suurusjärk, kuigi konkreetses rahas jääksid meie toetused ikkagi kordades neile alla. See poleks mitte 10, vaid 2,5 korda rohkem härra Aaviksoo 16 miljonist eurost.
Lugupeetud kolleegid! Hääletus tänase eelnõu üle, mida kindlasti annaks teisel lugemisel täpsustada ja parandada, näitab selgelt, kes meie hulgast mõtlevad ja räägivad tõsiselt tasuta kõrgharidusest, kes aga tegelevad selle sildi varjus vaid IRL-i valimislubaduse propagandistliku täitmisega, mis ilma tõsiselt võetava õppetoetuste süsteemita viib vaid selleni, et eelkõige vähem kindlustatud perede jaoks kõrghariduse kättesaadavus halveneb. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Leinatamm, teie küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan väga põhjaliku ettekande eest! Te olete kindlasti uurinud n-ö võrreldavaid riike ehk siis Lätit ja Leedut. Kui suured on sealsed õppetoetused? Me vaatame praegu suurte silmadega Skandinaavia poole, aga võib-olla me anname sellega oma valijatele või Eesti rahvale natuke vale signaali. Me peaks ikka võrdlema võrreldavaid, võib-olla on teil need andmed olemas.

Aitäh, härra Leinatamm! Ma ei ole võrrelnud Läti ja Leedu süsteemidega, sest minu teada ei räägita Lätis ja Leedus tasuta kõrgharidusest või tasuta kõrgharidusele üleminekust. Tasuta kõrgharidusest räägitakse Skandinaavias ja praeguse kõrgharidusreformi idee autorid ja toetajad on seni rääkinud just sellest, et me jõuame Skandinaaviaga samasse süsteemi. Seetõttu ma võrdlesingi Skandinaaviaga. Muidugi võiksime võrrelda end Läti ja Leeduga, aga ma rõhutan veel kord: ei maksa kaht asja korraga teha, rääkida tasuta kõrgharidusest ja võrrelda ennast Läti ja Leeduga.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh! Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Riigikogus on esimese lugemise läbinud ja seisab kultuurikomisjonis sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu 13, mis kannab samasugust pealkirja kui täna arutatav eelnõu. See käsitleb õppelaenu tagasimaksmist neile inimestele, kelle puhul rikuti õiguspärase ootuse printsiipi, kui see õigus 2009. aastal poole pealt kaotati. Täna arutatav tekst seda probleemi küll ei käsitle, aga mis te arvate, milline on selle eelnõu edasine saatus?

Aitäh, härra Rüütli! Selle eelnõu toomist saali teisele lugemisele oleme kultuurikomisjonis tõstatanud ja kultuurikomisjoni enamus on jõudnud korduvalt seisukohale, et seda tuleks käsitleda ministeeriumi esitatava õppetoetuste ja õppelaenu seaduse üldise muutmise käigus. Kuna meie, st sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi saanud aru, mis seos on neil kahel asjal, vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi sisseseadmisel ja kunagiste n-ö võlgade äramaksmisel, siis meie eelnõu seda ei käsitle. Kahjuks ei käsitle minu teada seda teemat ka valitsuse poolt Riigikogu menetlusse antud eelnõu. Selle küsimuse, mis te esitasite, peaks aga esitama komisjoni kaasettekandjale, kui arutusele tuleb valitsuse esitatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma tahaks seda diskursust veidikene laiendada. Sa mainisid ettekandes, et sisuliselt on meie ees ainult kaks valikut, ja nimetasid Skandinaavia näidet. Aga sealsamas Skandinaavias ja ka Kesk-Euroopa riikides on veel väga palju muid variante. Üks nendest on näiteks, et ettevõtjad panustavad õppetoetustesse ja sõlmivad lepingud tudengitega, kellel on siis perspektiivne töökoht heas ettevõttes, ja see on tihti seotud õpitulemustega. See on ainult üks võimalus, kuidas õppetoetusi eri kanalite kaudu suurendada. Kas maksab piirduda ainult kahe võimaliku variandiga?

Aitäh, härra Sooäär! See on igati positiivne tee, ainult et ma ei tea ja ma ei usu, et üheski riigis saaks seda asja, millest teie räägite, sätestada seadusega ettevõtjatele kohustuseks. Kui selliseid ettevõtjaid on, siis see on väga kena ja minu teada on neid praegugi. Siit tuleb ka üks laiem probleem, mis vajaks kogu kõrgharidussüsteemi käsitlemisel arutamist ja mida alati tõstatatakse: kas ei ole siiski mingilgi määral võimalik, sõna "taastada" on halvamaiguline, aga ütleme, tekitada süsteem, mis kohustab lõpetanuid minema tööle Eesti rahvamajandusse ja kultuurivaldkonda? Teie pakutud idee, et seda saaks teha nende stipendiumide abil, oleks ilmselt kena ja ma ei näe põhjust, miks siiski riik ise ei võiks oma õppetoetusi või stipendiume siduda kohustusega jääda teatud ajaks Eestisse tööle. Muidugi tekib siin küsimus, et sel juhul peab riik kindlustama ka need töökohad. Ma arvan, et mitte viited Euroopa Liidu üldistele õigustele, vaid just probleem, et töökohtade kindlustamisega võib tekkida raskusi, ongi selle idee elluviimist takistanud. Aga selle teema kallal edasi töötades oleks seda kõike vaja vaadata ja teie pakutud ettevõtete stipendiumid oleksid igati teretulnud ning aitaksid kaasa tasuta kõrghariduse tekkele.

Aitäh! Palun, Lauri Luik!

Aitäh! Hea ettekandja! Mõned nädalad tagasi me võtsime siin saalis vastu kõrgharidusreformi seaduse, mille üks osa reguleerib ka stipendiume, mis tulenevad üliõpilaste õppetulemustest ja õppeedukusest. Ma vaatan, et teie olete oma eelnõusse ka midagi analoogset sisse toonud, just nagu stipendium kõigile või tudengipalk kõigile. Kui me võrdleme vastuvõetud kõrgharidusreformi ja teie eelnõu 210, kas siis ei teki segadus?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan rõhutada, et kõigist räägime me siiski ainult esimese semestri ulatuses. Teise semestri puhul tekivad juba mitmesugused piirangud ja esimese semestri ulatuses on meil ka see 26. eluaasta piirang.
Mis puutub stipendiumidesse, siis nendest on kultuurikomisjonis korduvalt juttu olnud ja härra Aaviksoo on ju neid ka nimetanud. Jah, seal seaduses on sees viide, et Vabariigi Valitsus võib kehtestada stipendiumid ja nende määramise korra. Kahjuks ei ole me nendest lähemalt midagi kuulnud. Mina olen härra ministrist aru saanud, et neid on mõeldud anda siiski suhteliselt piiratud arvul, teatud erialadel, mida eriti ei taheta õppima minna, ja võib-olla väga heade õppetulemuste eest. Mingeidki arvandmeid võimalike stipendiumide suuruse ega arvu kohta ma kuulnud ei ole. Ja teades, et haridusministeeriumil on praegu raskusi raha väljavõitlemisega isegi selle oma eelnõu jaoks, mida me hakkame esimesel lugemisel käsitlema vist sügisel, ja alles hiljuti ma lugesin, et valitsuse eelarvestrateegias ei ole endiselt sees õppetoetuste suurenemist 2013. aastast, tekib probleem, kust ja kui palju on võimalik saada veel raha nende stipendiumide jaoks praeguse paradigma raames. Aga stipendiumid on tõesti seaduses olemas, st vihje sellele, et nad tulevad. Loodame, et nad siis ka tulevad. Meie ettepaneku mõte on, kordan veel, et toetust saaks 50–60% üliõpilastest. Sellist määra haridusminister muidugi seaduses viidatavate stipendiumide puhul kindlasti silmas ei pea.

Kas ettekandjale on veel küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Jaak Allik! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Priit Sibula!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Jaak Alliku ettekantud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud seaduseelnõu on olnud kultuurikomisjoni laua peal kolmel korral. Esimene kord oli 30. aprillil, mil siinkõneleja määrati komisjoni esindajaks. 15. mail toimus seaduseelnõu sisuline arutelu, kus lisaks kultuurikomisjoni liikmetele osalesid külalistena ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna peaekspert Janne Pukk ning õigusosakonna jurist Kaire Liiv.
Kuna seaduse algataja ettekanne oli nii põhjalik, siis ma markeeriksin ära ainult mõned teemad, mis olid peamised diskussiooni allikad. Põhitoetus, mida sisuliselt võib nimetada ka üliõpilase palgaks, oli üks punkt, mida arutati ja mille osas arvamused lahknesid. Teine oli perekonna temaatika, millel ka Jaak Allik kõnepuldis olles peatus, ehk et need inimesed, kes on sama sissekirjutusega ja elavad samas linnas, ning need, kes ennast välja kirjutavad, võiksid justkui lihtsamalt osutuda vajaduspõhise toetuse saajaks. Härra Allik viitas sellele, et tema arvates ei hakata seda sätet kuritarvitama, aga see oli üks diskussioonipunkt, milles oli eriarvamus.
Teema, mida põhjalikumalt arutati, oli vajaduspõhiste toetuste arvestamine kuupõhiselt. Kuigi on tehtud ettepanek muuta ka maksukorralduse seadust selleks, et andmeid saada, on see tegelikkuses keeruline, sest Eestis ei ole inimestel kohustust deklareerida tulusid kuupõhiselt, vaid aastapõhiselt. Seetõttu on nende andmete kättesaamine tõenäoliselt veidi keeruline. Aga me möönsime, et see vajaks põhjalikumat arutelu ja tõenäoliselt oleks võimalik sellele küsimusele mingi mõistlik lahendus leida.
Kuigi eelnõu algataja arvas, et rahast ei peaks väga palju rääkima, vaid mõtlema sisule, millega võib ka nõus olla, tuleb siiski märkida, et valitsus on põlanud selle eelnõu liialt kalliks ja arvanud, et eelnõu algataja toodud maksumus – umbes 40 miljonit eurot aastas – on vähendatud ning tegelikkuses on eelnõu maksumus palju suurem.
Kolmandat korda arutati seda eelnõu esmaspäeval, 28. mail, kui otsustati kaks asja: esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna; teine ettepanek oli eelnõu tagasi lükata (poolt 5, vastu 4, erapooletuid 0). Aitäh!

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm, teie küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kordan oma küsimust. Kas kultuurikomisjoni istungitel käis läbi ka selline temaatika, kuidas on üliõpilaste toetustega Lätis ja Leedus või näiteks Poolas või Tšehhis, et saada mingisugunegi võrdlus võrreldavate vahel? Me võime Skandinaavia poole vaadata, unistada igasuguseid asju, aga reaalsus on reaalsus.

Komisjoni aruteludelt käis läbi mitmeid riike, ma täpselt ei mäleta, milliseid just. Tõesti, nii nagu eelkõnelejagi ütles, on need süsteemid küllalt erinevad. Aga ka komisjoni arutelu tulemusest nähtuvalt oli komisjoni enamuse arvamus, et sellisel kujul käib see seaduseelnõu meie riigile üle jõu.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Nagu ma teie ettekandest aru sain, oli üks teema komisjonis, et väga keeruline on saada sissetulekuid või kulu tõendavaid dokumente toimetulekutoetuse vormistamiseks. Praegu osa üliõpilasi, üliõpilaspered neid aga siiski esitavad, vormistamine käibki just kuludokumentide põhjal, mida esitatakse iga kuu sotsiaalametile.

Üks arutelu koht eelnõus oligi veel see administratiivne pool. Vajaduspõhiste toetuste menetlemine, mis kindlasti on omaette mahukas süsteem, on pandud Haridus- ja Teadusministeeriumile. Küsimus oli, et ka seda ei ole kirjeldatud, kui palju uus süsteem maksab. Aga konkreetselt teie küsimust sellisel kujul komisjonis ei arutatud.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kas komisjonil oli eelnõu tagasilükkamiseks ka muid põhjendusi peale selle, et valitsus arvas, et see eelnõu maksab rohkem, kui algatajad on arvutanud?

Me arutasime seda, aga minupoolne ettepanek oli, et kuna valitsus on esitanud ja kultuurikomisjonis on ühel korral arutusel olnud vajaduspõhiste toetuste eelnõu, siis me hea meelega menetleks neid eelnõusid edaspidi koos. Eelnõu 210 algatajal on võimalik selle uue seaduseelnõu raames muudatusettepanekuid teha.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Valitsuse arvamus on kahtlemata väga kaalukas. Väitmaks, et see eelnõu läheb oluliselt kallimaks, kui algatajad on välja toonud, pidid valitsusel kindlasti olema mingisugused arvutused. Kui palju see eelnõu siis valitsuse arvates maksma läheb?

Valitsus konkreetseid arve ei esitanud, aga oma vastuses tõi ta välja näiteks selle, et kui seaduseelnõu algataja arvates võiks põhitoetust hakata saama 26% üliõpilastest, siis Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud on arvanud, et üliõpilasi, kes uue, nn tasuta kõrghariduse seaduse järgi hakkavad nõudeid täitma ja võiksid seega pretendeerida põhitoetusele, on vähemalt 60%. Juba see arvestus näitab, et põhitoetuste summas on vahe sisuliselt kahe ja poole kordne.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Kuna valitsuse eelnõu on juba korra arutatud, ju ta siis jääb häältega 5 : 4 menetlusse, kui ta lugemisele esitatakse. Mis on komisjoni arvates valitsuse eelnõu eelised selle eelnõu ees?

Me oleme komisjonis kuulanud ära ainult valitsuse esindajad, Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Omavahel ei ole me sisuliselt seda eelnõu veel arutanud ega selle üle väga palju diskuteerinud.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Sama pealkirjaga eelnõu on kultuurikomisjonis läbinud esimese lugemise ja seisab riiulil. See eelnõu 13 käsitleb õppelaenude tagastamist nendele noortele, kelle puhul rikuti õiguspärase ootuse printsiipi ja 2009. aastal kaotati poole pealt ära õppelaenude kompenseerimine. Mulle meenub, et üks koalitsioonipartneritest lubas lisaks tasuta kõrgharidusele ka siin endise olukorra taastamist, vähemalt valimiste ajal ja debattides. Kas te oskate selgitada, miks see eelnõu on üle aasta seisnud Riigikogu kultuurikomisjonis ja ei ole tulnud teisele lugemisele?

Aitäh! Seda küsimust selle eelnõu menetlemisel komisjonis ei arutatud.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan proua eesistuja! Austet ettekandja! Sa ütlesid, et kultuurikomisjon hea meelega arutaks sotsiaaldemokraatide ja valitsuse eelnõu koos. Kodukorra järgi peaks selleks, et neid eelnõusid saaks koos arutada, täna meie eelnõu esimese lugemise lõpetama ja siis saaks need eelnõud ühendada. Kuidas selline plaan on kooskõlas teie tegeliku plaaniga täna see eelnõu menetlusest välja arvata?

Ma kirjutasin, et komisjon tegi otsuse. Ma arvan, et eelnõu 210 autoritel on võimalik nende küsimuste juurde tulla tagasi, kui me hakkame arutama valitsuse esitatud eelnõu.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Hea ettekandja, midagi ei ole teha, tuleb selline küsimus. Ma saan aru, et komisjon on arutanud mitmeid teemasid, ühe korra ka valitsuse eelnõu ja veel teisi teemasid, aga millegipärast vastuseid nende kohta esitatud küsimustele ei taha sa anda. Seetõttu kõlab mu küsimus nii: mis teemasid selle eelnõu raames komisjon veel ei arutanud?

Väga paljudel teemadel ei arutatud. Aga kõige olulisemad põhjused, miks komisjon otsustas selle tagasi lükata, on esiteks see, et nagu ma mainisin, oldi põhitoetuse osas erinevat meelt. Sellise üliõpilase palga kehtestamise koha pealt on seisukohad vastandlikud ja pigem nähakse, et tuleks aidata neid, kellel on tegelik vajadus.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Kas arutatav eelnõu välistab nende toetamise, kellel on toetuse saamiseks tegelik vajadus, nagu te just ütlesite?

Ei välista, aga selles eelnõus oli kaks olulist punkti. Me ei pea vajalikuks toetada neid, kes saavad ka ilma toetuseta hakkama.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Priit Sibul! Me avame läbirääkimised. Palun, Lauri Luik Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vajaduspõhiste õppetoetuste temaatika saab lühidalt kokku võtta ühte lausesse: abi vajav tudeng peab kindlasti saama toetust, kuid ta ei tohi muutuda ülalpeetavaks. Suurel osal juhtudel abistab tudengit vähemalt esimestel õppeaastatel tema perekond. Kõrgharidusreformiga, mis me siin mõne aja eest vastu võtsime, tagame võimekale tudengile maksumaksja kulul hariduse ning lisaks veel arvestatava stipendiumi eeskujuliku õppimise eest ja täiendava stipendiumi, kui ta õpib mõnel riigi jaoks strateegiliselt olulisel erialal. Samuti on kõrgharidusreformi seaduses klausel, mis ütleb, et isegi siis, kui üliõpilasel jääb mõni ainepunkt saamata, ei pea ülikool üliõpilase käest raha nõudma. Piisavalt motiveeritud põhjenduse korral, milleks raske sotsiaal-majanduslik olukord kahtlemata on, võib ülikool teha üliõpilastele vabalt ka erandeid. Lisaks on kõikidel üliõpilastel võimalus võtta õppelaenu ja üha enam avaneb meie tudengitel võimalusi taotleda ka erastipendiumi. Ja lõppkokkuvõttes lähevad tudengid mingil hetkel loomulikult ka ise tööle.
Peagi jõuab meie ette ka Vabariigi Valitsuse algatatud vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on abistada reaalselt abi vajavaid tudengeid, neid, kelle sotsiaal-majanduslik olukord annab selleks ka reaalse põhjuse. Kindlasti ei ole siia saali tuleva eelnõu eesmärgiks toetuste õhukese kihina kõigile laialimäärimine. Kui  anname kõigile natukene, siis me ei saa aidata neid, keda tegelikult aidata soovime ja kellel seda abi tegelikult kõige rohkem vaja läheb. Me  üritame aidata ikkagi ju neid, kelle sotsiaal-majanduslik olukord on kõige kehvem.
Tuleva eelnõu eesmärk on abistada abi vajavaid tudengeid praegusest veelgi suuremas mahus. Aga jällegi, kui me lähtume käesoleva, seaduseelnõu 210 loogikast, siis kõigile õhukese kihina toetust laiali määrides me ei saa aidata abi vajavaid tudengeid senisest suuremas mahus. Eelnõus 210 on aetud segamini, nagu ma oma küsimuses tähelepanu juhtisin, stipendiumid või nn õppetulemustest lähtuvad toetused ja sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuvad toetused.
Olgu veel kord mainitud, et stipendiumide süsteemile on seatud raamistik juba vastuvõetud kõrgharidusreformi seaduses. Just sellest põhjusest lähtuvalt, et eelnõu 210 ajaks olukorra taas segaseks, teeb Reformierakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu 210 praegu tagasi lükata ja võtta võimalikult kiiresti suures saalis vastu Vabariigi Valitsuse esitatud vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Aadu Must Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See teeb tõepoolest rõõmu, et viimasel tööperioodil on hästi palju arutatud ülikooli ja üliõpilaste elu parandamisega seotud eelnõusid. Murelikuks teeb üks teine asi – see, et me oleme hästi erinevad olenevalt sellest, millise fraktsiooni ettepanekuid arutatakse. Ma olen pika aja jooksul Riigikogus tähele pannud, et meil on hästi palju hurraa-optimismi siis, kui arutatakse valitsuskoalitsiooni ettepanekuid. Hoopis vastupidine on olukord siis, kui eelnõu tuleb opositsiooni poolt. Eelnõus, mille esitasid sotsiaaldemokraadid, on tõepoolest neid kohti, mille üle saab vaielda, vaielda ja vaielda. Valitsuse eelnõus on samuti kohti, mille üle saab vaielda, vaielda ja vaielda. Millegipärast see, kui keegi opositsioonist üritab võtta nõelakese, et õhupallist liigset õhku välja lasta, korda ei lähe. Väga lihtne, selge ja normaalne suhtumine oleks see, kui sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu lugemine täna lõpetataks ja vaadataks asja heaperemehelikult, mitte kemplevate ja kaklevate koertena, et kelle sõna nüüd läbi läks. Nii lihtne see asi ongi, Riigikogu peaks mõtlema riigimehelikult! Sellest lähtuvalt teen ettepaneku selle eelnõu lugemine täna lõpetada ja seejärel tõsiselt kaaluda esitatud eelnõude ühendamist. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 210 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 210 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Viies päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse täiendamise seaduse eelnõu 216 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu algatas põhiseaduskomisjon s.a 18. aprillil. Eelnõu sätestab erakonnaseaduse alusel moodustatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liikmetele töötasu maksmise aluse. Nimelt puudub kehtivas erakonnaseaduses regulatsioon erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liikmetele töö eest tasu maksmiseks. Kõik põhiseaduskomisjoni liikmed leidsid, et järelevalve komisjoni liikmed peaksid tehtud töö eest saama tasustatud. Vabariigi Valitsus andis eelnõu kohta oma arvamuse 17. mail. Arvamus oli eelnõu toetav. Samas tegi Vabariigi Valitsus eelnõu kohta tehnilise märkuse, soovitades selguse huvides eelnõu punktis 1 täpsustada, et erakondade rahastamise järelevalve komisjoni asendusliikmetele makstakse komisjoni koosolekust osavõtmise eest tasu. Nüüd on asendusliikmetele tasu maksmine sätestatud eelnõu punktis 2.
Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist ka oma 28. mai istungil ning leidis, et eelnõusse tuleks sisse viia Vabariigi Valitsuse arvamuses soovitatud tehniline parandus. Sellest tulenevalt esitab põhiseaduskomisjon eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Ühtlasi tegi komisjon ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Põhiseaduskomisjon otsustas teha juhatusele ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. juuni kell 10. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Leinatamm, teie küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna Riigikogu koosneb ainult erakondade esindajatest, kas siis see, kui erakonna esindajad määravad enda kontrollijatele tasu, ei tundu äraostmiskatsena? Kas selline temaatika põhiseaduskomisjonis ei tõusetunud?

Aitäh! Ei, selline temaatika põhiseaduskomisjonis ei tõusetunud.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Deniss Boroditš! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 216 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on määratud s.a 7. juuni kell 10.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu 209 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au tutvustada teile karistusseadustiku täiendamise eelnõu 209, mis käsitleb seksi ostmist alaealiselt. Käesoleva eelnõuga tahab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon täiendada kehtivat seadust sättega, mis kriminaliseerib seksi ostmise alaealiselt ehk siis alla 18-aastaselt isikult. Muudatus on vajalik, kuna kehtiva karistusseadustiku 11. peatüki 2. jagu "Süüteod alaealise vastu" sätestab küll mitu kuriteokoosseisu, millega kaitstakse alaealise normaalset vaimset ja seksuaalset arengut, kuid mis ei taga olukorda, kus prostitutsioonile iseloomulike teenuste ostmine alaealiselt oleks karistatav ning sellega ühiskonnas peale eetilise hinnangu ka õiguslikult hukka mõistetud. Prostitutsiooni käsitlevad uuringud ja ekspertide arvamused osutavad, et suur osa täiskasvanutest, kes tegelevad prostitutsiooniga, on asunud oma keha müüma juba alaealiselt, mistõttu on oluline vähendada nõudlust selle tegevusala järele õiguslike meetmetega. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2006. aastal tehtud uuringu "Prostitutsioon Eestis: ülevaade prostitutsiooni kaasatud naiste olukorrast" kohaselt on Eestis prostitutsiooniga tegelevatest naistest ligi 50% hakanud sellega tegelema alaealisena. Siia kõrvale võib panna ka MTÜ Eluliin uuringu: ajavahemikus 2010–2011 anketeeriti ligi 600 naist ja ankeedi tulemuste kohaselt on see arv veel suurem – 70%. See näitab, et tavapäraste, ainult pakkumisele suunatud meetmetega ei ole võimalik selle nähtuse vastu võidelda.
Tänada tahaks seaduseelnõu koostamisse kaasatud organisatsioone – MTÜ Eluliin, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindajaid –, samuti Riigiprokuratuuri teksti kohta tehtud ettepanekute eest.
Annan teile nüüd väikese ülevaate alaealiste prostitutsiooniga seotud probleemidest Eestis. Senised kriminaalõiguslikud ega sotsiaalsed meetmed ei ole suutnud olulisel määral vähendada prostitutsiooni ja inimkaubandust Eesti ühiskonnas. Kui täiskasvanute prostitutsiooni ohjeldamiseks on tihtipeale olemas mitmesuguseid meetmeid ning nii õiguskaitseorganitel kui ka sotsiaalvaldkonna töötajatel on seda teenust osutavatele isikutele palju lihtsam ligi pääseda, siis alaealiste prostitutsioon on hoopis varjatum. Samas on alaealiste prostitutsioonil ühiskonnas palju sügavamad tagajärjed. Esiteks loob see aluse prostitutsiooni kui möödapääsmatu elustiili viljelemiseks täiskasvanuna, sandistades selle teenuse osutajat nii vaimselt kui füüsiliselt juba alaealisena. Kehtiv karistusseadustik näeb ette kvalifitseerivaid ja raskendavaid asjaolusid alaealiste prostitutsioonile kallutamise eest, nende ärakasutamise eest ning nende ärakasutamisele suunatud inimkaubanduse eest, kuid kõik need meetmed on suunatud prostitutsiooni kui teenuse pakkumise ohjeldamisele. Nende sätete kaudu mõistab ühiskond väga selgelt hukka prostitutsiooni kui ebaeetilise teenuse pakkumise, kuid nõudlus on jäänud tähelepanuta. Kindlasti on ühiskonnas olemas teatud moraalne hukkamõist prostitutsiooni kasutajate suhtes, kuid prostitutsiooni kui teenuse tarbijate varjatuse tõttu jääb see umbmääraseks ja umbisikuliseks. Samuti on alaealistelt prostitutsiooniteenuse ostmise hukkamõist ühiskondliku moraali seisukohast kindlasti palju tõsisem, kuid selle teenuse nõudluse varjatus ei võimalda probleemi ühiskonnas vajalikul määral teadvustada ja kõnealust tegevust pärssida.
Seaduseelnõuga tuuakse karistusseadustiku 11. peatüki "Süüteod perekonna ja alaealiste vastu" 2. jakku "Süüteod alaealiste vastu" eraldiseisev kuriteokoosseis "Seksi ostmine alaealiselt", millega kriminaliseeritakse nooremale kui 18-aastasele isikule või teda kupeldavale isikule tasu pakkumine või üleandmine selleks, et asuda temaga suguühtesse või rahuldada muul viisil sugulist kirge. Eelnõu eesmärk on vähendada prostitutsioonile kaasatud ja ahvatletud alaealiste arvu ja seda eelkõige sellise teenuse nõudluse vähendamise kaudu. Hirmu saada sellise teo eest karistada suurendab tunduvalt kartus, et tegu avalikustatakse ning sellele järgneb moraalne hukkamõist ühiskonnas. Seaduse loojad ei sea endale eesmärgiks probleemi täielikku lahendamist, sest prostitutsiooni tarbimine on eriti alaealiste puhul suures osas varjatud tegevus. Samas on sellel kindlasti preventiivne mõju, kui sellise seksiteenuse tarbija on valiku tegemisel teadlik seadusandlikul tasemel pandud keelust ja selle rikkumise eest kohaldatavast karistusest.
Seaduseelnõu teine oluline eesmärk on kohaldada raskemat vastutust nende isikute suhtes, kes ostavad seksiteenust alaealistelt, kes on sunnitud prostitutsiooniga tegelema inimkaubanduse ohvritena. Sellise täiendava kvalifitseeriva tingimuse olemasolu vähendab ühelt poolt kupeldajast inimkaubitseja soovi pakkuda seksiteenuse tarbijale prostitutsiooniga tegelema sunnitud alaealist. Samuti peab seksiteenuse ostja, kes reaalselt tajub, et alaealine müüb talle teenust mõjutatuna mingisugustest kõrvalistest asjaoludest, nagu näiteks alaealise haavatav seisund, abitus, mis võib väljenduda nõrgamõistuslikkuses, alaealise suhtes on kasutatud vägivalda, teda on petetud või loodud mingi muu olukord, millest alaealine tegelikult aru ei saa, andma endale aru, et teda on võimalik karistada tunduvalt raskemalt kui esimese lõike puhul. Ka see säte on esmajärjekorras ennetava iseloomuga ning peab vähendama kõnealuse teenuse tarbimist.
Kolmas oluline eesmärk on vältida olukordi, kus Eesti võiks muutuda alaealistelt seksi ostjate sihtkohariigiks. Tänaseks päevaks on alaealistelt prostituutidelt teenuse ostmine kriminaliseeritud mitmes meie piirkonna riigis, nagu Soomes, Rootsis, Leedus, Norras ja Taanis. Juhul kui Eesti ei järgi nende riikide eeskuju, on Eestil reaalne oht kujuneda alaealistega seotud seksitööstuse riigiks, sest karistamatuse tunne võib tuua siia nn seksituriste meie lähiriikidest.
Nüüd natuke seaduseelnõu juriidilisest poolest. Eelnõuga kaitstavaks õigushüveks on alaealise ehk alla 18-aastase vaimselt ja seksuaalselt normaalne areng, mistõttu säte kuulub karistusseadustiku 11. peatükki "Süüteod perekonna ja alaealise vastu". Sätte objektiivne koosseis seisneb noorema kui 18-aastase isikuga tasu eest suguühtesse astumises või mõnel muul viisil sugulise kire rahuldamises. Oluline on märkida, et koosseisuga ette nähtud tingimused on täidetud ka juhul, kui ostja on tasu üksnes pakkunud ehk tasu pole veel makstud või on makstud osaliselt. Samuti ei ole koosseisust tulenevalt tähtis, kas tasu pakkumise või üleandmise eesmärgiks olnud tegu on aset leidnud ehk seksuaalteenust on asutud tarbima või mitte ja kas kokkuleppe teenuse ostmiseks sõlmis alaealine ise või tema vahendaja ehk kupeldaja.
Sisuliselt hõlmab koosseis igasugust prostitutsiooni iseloomuga teenuse ostmist alaealiselt. Selline teenus ei eelda muide otsest füüsilist kontakti. Näiteks võib ostja soovida sugulist kirge rahuldada ka visuaalselt või interneti teel, lubades või üle andes alaealisele sellise tegevuse jälgimise või mõnel muul moel kaasaaitamise eest tasu. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis isiku tahtlust. Koosseis on täidetud, kui isik tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ehk möönis, et võib osta seksi alaealiselt. Tulenevalt kuriteo kvalifikatsioonist on õigusmõistjal eelnõu järgi võimalik määrata karistus, mis ulatub rahatrahvist kuni kolmeaastase vanglakaristuseni. Kvalifitseeritud koosseisu puhul, kus tegu on inimkaubanduse ohvriks langenud alaealisega, on karistusmäärad kõrgemad: üheaastasest vangistusest kuni viieaastase vanglakaristuseni. Kuna alaealist ärakasutava inimkaubanduse koosseisu puhul karistatakse kurjategijat kuni 15-aastase vanglakaristusega, siis on selle kuritegeliku teenuse tarbija kuni viieaastane karistus igati proportsionaalne, hoidmaks ära nõudlust, mis sisuliselt aitab saavutada inimkaubanduse eesmärki teenida kasumit.
Seaduseelnõu koostamisel võrreldi ka meie lähiriikide asjaomaseid õigusakte. Esile peaks tõstma just Soome kriminaalseadust, kus alaealiselt seksuaalteenuse ostmine on karistatav. Soome kriminaalseaduses toodud koosseisu järgi on karistatav alla 18-aastase isiku kallutamine seksuaalvahekorda astumisele või muu seksuaalakti sooritamisele, lubades või andes selle eest tasu. Selle eest ette nähtud karistus ulatub kuni üheaastase vanglakaristuseni. Samuti on karistatav sellise teenuse vahendamine ning mõlema puhul ka süüteo katse.
Otseselt uusi termineid eelnõus kasutusele võetud pole. Sätte pealkirjas sisalduv sõnaühend "seksi ostmine" on küll karistusseadustiku mõttes uus, kuid selle sisu on lahti kirjutatud paragrahvi esimeses lõikes. Samuti olen teinud õiguskomisjonile ka juba ühe parandusettepaneku. Kui teil on praegu eelnõu tekst ees, siis sätte esimeses lõikes tuleks sõna "temaga" asendada sõnaga "alaealisega". Küsimus tekkis sellest, et võib jääda arusaamatuks, kas keelatud on ka seksi ostmine kupeldajalt. Jah, niimoodi võib seda tõlgendada, kuid nii pealkirjast kui ka sätte esimesest lausest on tegelikult arusaadav, et kaitstakse ikkagi alaealise õigusi. Segaduse ärahoidmiseks ongi tehtud teksti parandamise ettepanek.
See on minu poolt lühidalt kõik. Ootan teie küsimusi.

Küsimused on täiesti olemas. Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austet ettekandja! Algatajatena oleme seaduse seletuskirja kirjutanud, et seaduse rakendamisega otseselt seotud kulud puuduvad. Samas on valitsuse arvamuses kirjas, et seaduse rakendamisega kaasnevad märkimisväärsed kulud. Kas sa oled aru saanud ja oskad põhjendada, millega need valitsuse hirmud seotud või põhjendatud on?

Aitäh, hea küsija! Minu arusaamist mööda peetakse otsesteks kuludeks õiguskaitseorganite koolitamise kulusid. See on muidugi väga huvitav sellest aspektist, et esiteks on seadusmuudatuste koolitus õiguskaitseorganites n-ö juba palga sisse kirjutatud. Tuua seda põhjenduseks, et seaduseelnõu koostaja on eksinud – ma arvan, et see on natuke üle pingutatud. Tuletame meelde alles hiljuti siinsamas saalis arutatud karistusseadustiku inimkaubanduse sätteid, mis tähendasid tegelikult kontseptuaalseid muutusi ja mis toovad sisuliselt kaasa lausa Siseministeeriumi valitsemisala struktuuri muudatusi, nagu siseministriga on siitsamast puldistki juttu olnud. Tookord täiendavaid kulusid sellega ei põhjendatud, küll on aga seda tehtud käesoleva eelnõu puhul. Ma arvan, et sellise väikse muudatuse rakendamine – nagu ma ütlesin, eelnõu põhieesmärk on ennetamine – ei ole politseil keerulisem kui näiteks alaealisele keelatud tubakatoodete või mingi muu asja müügiga seotud menetluste läbiviimine.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh! Austatud ettekandja! Seadust ette valmistades olete kindlasti uurinud ka statistikat, kui palju umbes on praegu Eestis alaealisi, kelle käest seksi ostetakse, ja kui palju peaks politsei oma ressurssi suurendama, et seda ka reaalselt kontrollima hakata?

Aitäh! Oma selgituses tõin välja, et alaealiste prostituutide küsimus on ühiskonnas nii varjatud, et me võime seda ainult kaudselt hinnata. Ma nimetasin arve uuringutest, mis on Eestis viimase viie aasta jooksul tehtud ja mis näitavad, et nendest inimestest, kes prostitutsiooniga tegelevad, on vähemalt pooled alustanud alaealisena. Samas need organisatsioonid, kes tegelevad prostituutidega, kohtuvad alaealistega väga harva, sellepärast et nende kupeldajad, n-ö seksuaalteenust korraldavad inimesed teevad kõik selleks, et need alaealised ei jõuaks mitte kuidagi sotsiaaltöötajateni. See on selline varjatud valdkond, millest mitte kellelgi ei ole tegelikult muud ülevaadet peale nendessamades uuringutes antud hinnangulise ülevaate.
Ma ei usu, õigemini olen isegi kindel, et see ei too kaasa mingeid märkimisväärseid struktuurimuudatusi ja kulutusi politseis. Nagu ma ütlesin, sellele kuriteole reageerimine on faktipõhine. See on analoogiline, võrreldav näiteks nende menetlustega – need on küll väärteomenetlused –, kus on teolt tabatud näiteks alaealisele alkoholi või tubakatoodete müüja või kuriteole kaasatõmbaja. See käib tegelikult käsikäes mingite teiste menetlustega. See ei ole omaette eesmärk, vaid nagu teistest menetlustest tulenev lisakuritegu. See on, ma rõhutan veel kord, ennekõike ennetav meede.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te nimetasite mitmeid naaberriike, kus teie esitletud seaduseelnõuga sisuliselt sarnane seadus toimib. Ma leian ka, et see on eeskuju vääriv. Kas te võite tuua näiteid, kuidas need seadused on nimetatud naaberriikides hoiakuid muutnud ja kuidas see seadus praktikas toimib?

Aitäh! See, mis ma saan teile näiteks tuua, on väga subjektiivne. Ma rõhutan veel kord, et see eelnõu on mõeldud eelkõige ennetava meetmena. Inimene, kes siseneb seksuaalteenuste pakkumisele suunatud turule, teeb kindlasti valiku, kas ta tahab endale selle teenuse puhul, mille eest ta on nõus raha maksma, partneriks alaealist, täiskasvanut, meest, naist. Ja kui ta teab, et alaealiselt seksi ostmine on ühiskonnas õiguslikult teistmoodi reguleeritud, siis ta kindlasti enamjaolt muudab oma valikuid. Nagu mina saan aru, see ongi karistusseadustiku, üldise karistusseadustiku üks kontseptsioon, et nendest tegudest, mis on kirjeldatud, peab inimene hoiduma, juhul kui tal on probleeme n-ö isikliku sisemise moraaliga. Kui vaadata natuke laiemalt, siis kindlasti võib probleemiks muutuda, eriti sellistes arenevates ühiskondades nagu Eesti, igasuguse prostitutsiooni keelustamine, nii nagu siin mõned poliitikud on välja käinud, et kõik tuleks keelustada. Kindlasti mitte, meil ei ole selliseid sotsiaalseid võimalusi, et suunata inimesi, kes täna on prostitutsiooniturul, normaalse elu juurde. Kriminaliseerides kogu selle valdkonna, me teeksime neile nagu karuteene. Näiteks Rootsi õiguskaitseorganite mõned esindajad on mulle aastate jooksul oma praktika pinnalt öelnud, et see on kahjuks toonud isegi Rootsis kaasa teatud negatiivse tagasilöögi. Täiskasvanud inimene, kes tegeleb prostitutsiooniga, ei saa enam pöörduda sotsiaaltöötaja poole, sest siis ta peab tunnistama, et on prostituut, ja kui ta tunnistab, et on prostituut, siis ta peab tunnistama, et see on tema klient, ja lõppkokkuvõttes ta varjab kuritegu. Nii et see on niisugune kahe teraga mõõk. Aga alaealiste puhul on kõigis neis riikides ja ma loodan, et ka Eestis, eesmärgiks eelkõige kuritegu ära hoida. Seda hinnata, milline on praktika, on väga raske, sest ma ütlen veel kord, et enamik neist, kes satuvad politsei vaatevälja bordellide kaudu, on täiskasvanud. On olnud üksikuid juhtumeid, aga need on üksikud.

Aitäh! Palun, Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsin teilt, kuna te olete teatud valdkondades praktik. Te olete väga tihti rääkinud alaealiselt seksi ostmise teemal. Kui näiteks kaks 17-aastast noort lähevad õhtul restorani, noormees maksab kaardiga õhtusöögi eest, pärast seksivad ja hommikul lähevad tülli. Tüdruk läheb politseisse, annab avalduse, et noormees ostis talt seksi. Milline peaks siis olema karistus? Kas see on rahaline karistus või on kuni kolm aastat vanglakaristust?

Aitäh! Hea kolleeg Erki! Nagu ma olen öelnud, alati võib seadust tõlgendada ühelt poolt nii, kuidas rikkumist mitte teha, ja teiselt poolt, kuidas võiks teha rikkumist niimoodi, et mitte vahele jääda. Hetkel ma ei näe sinu küsimuses probleemi. See kõik on tõendite hindamise küsimus. Kui tüdruk mõtleb sellega välja pressida, siis uurija peab ära tõestama, et selline asi, seksi ostmine on toimunud teadlikult. Poiss on tahtnud maksta selle eest, et saada oma partnerilt, täpselt samuti alaealiselt, seksiteenust. See peab olema toimunud. See peab olema tõendamispõhine. Kriminaalõiguses ei saa oletuste põhjal kedagi süüdi mõista. See 17-aastane kuulub täpselt samuti vastutusele võtmisele, kui ta tahab maksta selle eest raha, et saada oma partnerilt seksuaalteenust. Kuid ma tahan öelda siia juurde, et kui see tegelikult on toimunud vastastikusel kokkuleppel ja teine inimene on hiljem hakanud näiteks välja pressima või soovib olukorda kuidagi teistsugusena näidata, siis peab uurija ära tõestama mõlemad asjad: ühelt poolt, kas väljapressimise fakt on aset leidnud, teiselt poolt, kas noormees tõesti soovis raha eest seksiteenust osta.
Ma ütlen veel kord, et meil ei ole praegu mõtet minna süvitsi tõendamisprotsessi. Eestis ja kogu maailmas on ette tulnud juhtumeid ja neist on ka kirjandusest loetud, et vahekord, mis on õhtul olnud normaalne, on hommikul muutunud vägistamiseks või vägistamiskatseks, mille kohta siis naine või ka mees – vahet ei ole – on proovinud teha avalduse politseile. Sel juhul on see tõendamise küsimus. Ma ütlen veel kord: minu arvates pole mõtet otsida selliseid auke, mille järgi on võimalik hakata kedagi šantažeerima. Enamikule inimestele, 99,9%-le pole see augu otsimine šantažeerimiseks vajalik.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Andres Anvelt! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas eelnõu oma komisjoni istungil 28. mail. Osalesid kõik komisjoni liikmed, välja arvatud Neeme Suur, keda asendas Jaak Allik. Istungile olid kutsutud veel Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tuuli Ploom ning justiitsministri nõunik Madis Timpson.
Selle arutelu kohta võiks põhimõtteliselt öelda nii, et tegelikult algas see juba siis, kui õiguskomisjon mõni kuu tagasi arutas inimkaubanduse teemat. Tookord tekkis kellelgi selline spontaanne mõte, et aga äkki tuleks alaealiselt seksi ostmine kriminaliseerida. Siis me küll ütlesime, et see asi nõuab võib-olla pisut komplekssemat lähenemist ja me peaksime vaatama üle rohkem seaduspügalaid, mitte ainult ühe muudatuse sisse viima. Aga sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, millele sisuliselt ei olnud vastu ei komisjoni liikmed ega ka valitsus, kes andis oma hinnangu sellele. Küll aga kerkis diskussiooni käigus üles mõningaid tehnilisi küsimärke, mis iseenesest näitab, et ühe seadusmuudatuse vastuvõtmine ei ole alati nii lihtne, see võib haakuda paljude teiste asjadega ja palju küsimusi jääb õhku. Näiteks Andres ise viitas ühele tehnilisele apsule, mis oli sõnastuses: eelnõust võis välja lugeda, nagu tahetaks kriminaliseerida kupeldajaga vahekorda astumine. Samuti tekitas küsimusi, kas tegemist peaks olema teadvalt alaealise, alla 18-aastase isikuga, või nagu ütles eelnõu esitaja, et tema arvates ei pea ostja olema teadlik sellest, et tegemist on alla 18-aastase isikuga, see peaks jääma ostja riskiks. Selles läksid meil arvamused natuke lahku, eks edaspidise diskussiooni käigus jõuame kusagile välja.
Küsimus tekkis sellest, kas karistama peaks lõpuleviidud kuriteo eest või ka selle eest, et on raha pakutud. Samuti tekitas küsimust, et tahetakse kriminaliseerida interneti teel pakutava visuaalse rahulduse ostmine, millest eelnõu esitaja siingi rääkis. Konstateerida, et pakkuja, kes seejuures ei pea üldse asuma Eestis, on alla 18-aastane – see läheb väga keeruliseks ja teemast väga palju välja. Seal tekib ka asukohariigi ja toimepanemise riigi küsimus. See on niisugune asi, mis nõuab natuke pikemat arutelu. Samamoodi on näidetega, mida Andres tõi siin naaberriikidest, et Rootsis on alaealiselt seksi ostmine keelatud. Rootsis on üldse seksi ostmine keelatud. See ei ole päris representatiivne näide.
Aga nagu öeldud, lõppkokkuvõttes ei leia keegi komisjoni liikmetest, et alaealiste prostitutsioon oleks kiiduväärt tegevus, ja keegi meist ei toeta seda. Nii et me vaatasime küsimust sisuliselt, arutasime ja meie eesmärk on asi igal juhul kuidagi ära reguleerida. Tõenäoliselt teeme seda koos valitsusega, sest Justiitsministeeriumis on käimas nende asjade ülevaatamise ja ka Euroopa Liidu vastavasisulise direktiivi ülevõtmise protsess. Selles mõttes olime kõik ühel meelel ja süda on kõigil õiges kohas.
Hääletamise tulemused komisjonis olid sellised: eelnõu otsustati saata täiskogu päevakorda tänaseks, ettekandjaks määrati mind ning tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 20. juuni kell 16. Kõik need otsused olid konsensuslikud.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole, kõik on selge. Aitäh, Valdo Randpere! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 209 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 209 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 20. juuni kell 16.
Head kolleegid, tänane päevakord on ammendatud. Suur tänu osalemise eest ja kena päeva jätku! Kohtumiseni!

Istungi lõpp kell 12.06.