Austatud Riigikogu, tere päevast! Head valitsusliikmed, tere tulemast infotundi! Meil on täna infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Head kolleegid, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Me asume tänaste küsimuste juurde, mida on laekunud viis.
Heljo Pikhof on esitanud peaminister Andrus Ansipile küsimuse vajaduspõhiste õppetoetuste teemal. Palun, Heljo Pikhof!
Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Kui ülalpool vaesuspiiri elamise korral on loomulik eeldada, et üliõpilane saab oma elamiskulud katta vanemate ja õppelaenu toel, siis alla vaesuspiiri jääva sissetulekuga üliõpilase õpingute toetamiseks on vaja ka riigi panust – nii seisab õppetoetuste eelnõu seletuskirjas. Kui laps on töötute vanemate või miinimumpalka saava üksikvanema perest ja pere saab ka toimetulekutoetust, siis jääb see laps, kes väga-väga vajaks toetamist, toetusest ilma, sest vajaduspõhine õppetoetus arvestatakse toimetulekutoetuse taotlemisel pere sissetulekute hulka. Minu küsimus ongi: milline on riigi panus süvavaesuses elava tudengi toetamisel, nii et ta õppida saaks?
Aitäh! Kui inimene on süvavaesuses, siis sõltumata sellest, kas ta on õpilane, tudeng, töötaja või pensionär, on tal õigus riigi käest abi saada. Kõiki riigi kodanikke koheldakse võrdselt, kõigile, sõltumata nende tegevusalast, makstakse toimetulekutoetust võrdsetel alustel.
Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, täpsustav küsimus!
Tegelikult selles ongi küsimus, et toimetulekutoetuse arvestamisel läheb vajaduspõhine õppetoetus pere sissetuleku hulka ja noor inimene jääb vajaduspõhisest õppetoetusest ilma. See ongi mure, et need lapsed, kes toetust kõige rohkem vajaksid, ei saa seda. Minu küsimus on ikkagi, milline on riigi panus tudengi toetamisel.
Ma palun küll andestust, aga teie küsimus jääb mulle arusaamatuks, sest praegu ju vajaduspõhist õppetoetust ei maksta. Et üliõpilastele vajaduspõhist õppetoetust maksta, on Haridus- ja Teadusministeerium koostanud eelnõu, see on valitsuskabinetile esitatud ja kõige lähemal ajal hakkab valitsuskabinet seda teemat arutama. Ma väga loodan, et me leiame vahendid selleks, et praegu üliõpilastele makstavat riigipoolset toetust kahekordistada ja alustada üliõpilastele vajaduspõhiste toetuste maksmisega.
Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Ma räägin pressiteatest, mis tuli eile Vabariigi Valitsuselt. Seal on täpselt sellest juttu, et need üliõpilased jäävad ilma. Kui noor inimene tuleb Tartu Ülikooli õppima kaugemalt ja pere toetamisvõimalused on kasinad või olematud, siis on ta sunnitud minema tööle, sest 135 eurost ei piisa elamiskulude, toidu ja muu hädapärase eest maksmiseks. Ja kui ta läheb tööle, siis on üsna tõenäoline, et ta ei suuda saja protsendi ulatuses õppekava täita ning peab võtma õppelaenu, et üldse ülikoolis käia. Minu küsimus ongi selles, et mis tasuta kõrgharidusest me räägime, kui vaesematele peredele muutub haridus tasuliseks?
Aitäh! No ega ta ikka tasuliseks ei muutu küll. Aga soovitus järgmiseks korraks: öelge ikka, millest te räägite, kas te räägite praegu kehtivatest õppetoetuse süsteemidest või te räägite pressiteatest. Kust mina oleksin pidanud ära arvama, et te räägite mingist pressiteatest.
Õppimine saab olema tasuta nendele üliõpilastele, kes hästi edasi jõuavad, aga see ei tähenda, et kogu inimese ülalpidamine, tema toitmine, riietega katmine jne peaks olema riigi ehk siis anonüümsete maksumaksjate poolt kinni makstud. Haridust tuleb käsitleda muu hulgas ka üksikisiku investeeringuna oma tulevikku ja on täiesti selge, et hariduse saamise nimel nähakse igal pool maailmas väga kõvasti vaeva. Ei ole väga suurt vahet, kas tegemist on heaoluriigiga nagu Rootsi või selliste riikidega, kus riiklikke stipendiume ülearu palju ei ole. Igal pool peavad tudengid ka ise pingutama selle nimel, et muretseda endale toidupoolist ja rõivaid. See on juba riigi poolt väga palju antud, kui riik annab hariduse tasuta. Rootsis, muide, töötavad üliõpilased rohkem, kui nad töötavad Eestis.
Aitäh! Võtame nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Jaak Allik!
Lugupeetud härra peaminister! Ma küsingi selleks, et teie juhitav valitsus langetaks peagi targa ja õiglase otsuse. Eelnõu kohaselt saaksid 135-eurost toetust need üliõpilased, kellel perekonnaliikme sissetulek jääb alla 280 euro kuus inimese kohta. Tähendab, nad on sellistest perekondadest, kus lootust peretoetust saada ei ole. 135 euroga muidugi eluaseme eest maksta ja ära elada ei ole võimalik, laenu saada ei ole ka võimalik, sest neil pole käendajaid. Seega peab käima tööl. Kuid toetust saab see üliõpilane vaid siis, kui ta läbib õppekava 100%-liselt, vastasel korral jääb ta toetuseta ja hakkab ka veel õppemaksu maksma. Praegu on sellistel üliõpilastel vähemalt teoreetiliselt võimalik olla tasuta hariduse, RKT kohtadel, läbida õppekava 75%-liselt, selle kõrvalt on võimalik tööl käia, ja kui nad on edukad, siis saada ka toetust. Kas te ei leia, et uus süsteem, mis on praegu valitsuse laual, jätab tõesti kõige vaesemate perede lapsed reaalselt kõrgharidusest ilma?
Otsene vastus: ei leia. Uus süsteem on kahtlemata parem kui praegune süsteem. Kui rääkida pelgalt toetustest, siis toetuste summa peaks uue süsteemi järgi kahekordistuma. Ja kui vahendeid toetusteks on kaks korda rohkem, ju siis võib arvata, et probleem on ka üksjagu väiksem kui praegu.
Aitäh! Teine kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Marika Tuus-Laul!
Aitäh! Ma väidan samuti, et uue kontseptsiooni kohaselt on tasuta õppida võimalik ainult jõukamate perede lastel. Vaesemast perest pärit laps peab nii või teisiti minema tööle ja sellest tulenevalt ei täida ta ju oma õppekava nii hästi kui need, kes ei tööta. Tekibki mahajäämus ja sellisel juhul jääb ta tasuta haridusest ilma, peab hariduse eest maksma. Kas te peate seda võrdväärseks kohtlemiseks ja kas see on teie meelest tasakaalus?
Aitäh! Ma ei tahaks teie spekulatsioone kuidagimoodi jagada ega edasi arendada. Ei ole mitte mingisugust teaduslikku tööd, mis kinnitaks seda, et parema sissetulekuga peredest pärit üliõpilased töötavad vähem, töötavad harvemini kui vähem jõukatest peredest pärit üliõpilased. Sellist korrelatsiooni ei eksisteeri, seda korrelatsiooni pole meil Eestis kindlasti olemas ja ma ei tea, et sellist korrelatsiooni oleks ka teistes riikides avastatud. Üldiselt ka nendes riikides, kus peetakse vanemate kohustuseks anda oma lastele hea haridus, sealhulgas ka ülikooliharidus, peavad üliõpilased väga oluliseks seda, et nad kas või osaliselt suudaksid oma õpingukulud ise katta, olla üliõpilaspõlves vanematest sõltumatu ja täiesti iseseisev. Niisugune enesehinnangu tõus on täheldatav näiteks Ameerika Ühendriikide üliõpilaste hulgas, st sõltumata perekonna sissetulekust üritab üliõpilane olla võimalikult iseseisev. Täpselt sama võin ma mõnede uuringute põhjal öelda ka Rootsi üliõpilaste kohta. Noorel inimesel on suur väljakutse olla iseseisev. Ma ei jaga kindlasti seda arvamust, et uus süsteem muudab hariduse kättesaamise vähem jõukate perede liikmetele raskemaks, seda kindlasti mitte – kui toetuste maht kahekordistub, ju siis on ka probleemi üksjagu vähem.
Suur tänu! Sellega lõpetan käesoleva küsimuse käsitlemise.
Me läheme järgmise küsimuse juurde, mille Riigikogu liige Kadri Simson on esitanud minister Jaak Aaviksoole. Teemaks on koolivõrk. Palun, Kadri Simson!
Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmisel nädalal te avalikustasite haridusreformi 12 lähtepunkti. Üks teese on kohalike omavalitsuste omavahelise koostöö soodustamine põhihariduse andmisel. Kas see tähendab, et lisaks gümnaasiumide sulgemisele jääb mitme väiksema omavalitsuse peale ka üksainus põhikool? Ja kui see on nii, kust tuleb siis raha õpilaste transpordiks kooli?
Juba täna teevad kohalikud omavalitsused koostööd, sest kaugeltki mitte kõikides Eesti kohalikes omavalitsustes ei ole üldhariduskoole. Niisugune koostöö on viljakas ja tulemuslik ning ma arvan, et haridusreformi käigus tuleb seda soodustada, nii nagu tuleb soodustada kohalike omavalitsuste koostööd peale haridusvalla ka paljude teiste avalike teenuste pakkumisel.
Suur tänu! Palun, Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister Aaviksoo! Samal päeval, kui te teesid avalikustasite, andsite intervjuusid ja näiteks "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus sõnasite, et nädal aega kodust eemal viibivatele lastele täiendavaid toetusi maksma ei hakata, sest pered toetavad oma liikmeid niikuinii. Kui suur on teie hinnangul tõenäosus, et 45 000 absoluutses vaesuses elavat Eesti last saavad ka peale kodulähedase gümnaasiumi sulgemist gümnaasiumihariduse?
Mul ei ole mingisuguseid andmeid, et 45 000 last peaksid minema koolidesse, mis jäävad nende kodust nii kaugele, et nad peaksid nädal aega sealt ära olema.
Palun, Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Ministeeriumi jaanuaris väljakäidud gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste kohaselt teeb riik kohalike omavalitsustega koostööd tugevate gümnaasiumide loomisel, pakkudes puhaste gümnaasiumide loomiseks eraldi rahastamismudelit, ja otsustusõigus pidi jääma omavalitsustele. Põhimõte, et põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamine lahutatakse, on sisse kirjutatud ka eelmisel nädalal avalikustatud haridusreformi lähtepunktidesse. Mina teen sellest järelduse, et kui omavalitsus soovib põhikooli ja gümnaasiumi ühtsena säilitada, peab ta seda ise finantseerima. Milline on teie seisukoht?
Mis puudutab põhikooli rahastamist, siis põhimõttelisi muudatusi siin kavas ei ole. Küll on arutuse all, nagu juba öeldud, see, et põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamine lahutatakse, et vältida kahetsusväärset praktikat, kus põhikoolile ettenähtud vahenditest doteeritakse muidu jätkusuutmatut gümnaasiumiastet. Seepärast ma arvan, et koostöös kohalike omavalitsustega tuleks väga tõsiselt läbi arutada, missuguste gümnaasiumide ülalpidamine on riigile ja kohalikule omavalitsusele jõukohane ning missuguste gümnaasiumide puhul on otstarbekam kohalike omavalitsuste ja riigi mitmepoolses koostöös kaaluda riigigümnaasiumide asutamist või ka näiteks seda võimalust, nagu on kutsehariduskeskuse puhul Tartus, kus kohalik omavalitsus haldab halduslepingu alusel üldiselt riigi vastutusel olevat kutseõppeasutust. Ma usun, et siin on koostöövõimalusi palju rohkem, kui siiamaani on kasutatud. Nagu juba öeldud, keegi ei saa jõuga võõrandada kohalikule omavalitsusele kuuluvat kooli või muul moel ühepoolselt käituda. Aga ma loodan, et koostöö süvendamine parema hariduse nimel pole mitte ainult riigi, vaid on ka kõikide kohalike omavalitsuste huvides.
Suur tänu! Võtame nüüd, arvestades teema aktuaalsust, kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Priit Toobal!
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Haridusreformi lähtepunktides on kirjas, et gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste võrku kujundatakse koordineeritult, ühtsete põhimõtete järgi. Praegu on Eestis 30 riigi kutseõppeasutust. Saan aru, et nii nagu kutseõppeasutusigi peaks teie arvates Eestis olema ka 30 gümnaasiumi. Minu küsimus: mitu gümnaasiumi on teie hinnangul Eesti jaoks piisav ehk mitu gümnaasiumi peaks ministeeriumi arvates pärast haridusreformi lõppu Eestisse jääma?
Aitäh küsimuse eest! Teie spekulatsioonist 30 gümnaasiumi kohta ma küll aru ei saa. Ju see lähtub mingist teistsugusest, mulle raskesti mõistetavast loogikast. Küll aga on selge, et kui võrrelda teiste riikide praktikaga, siis 220 gümnaasiumi on ilmselgelt ülearu palju. Kui meil on üle 100 sellise gümnaasiumi, kus gümnaasiumiastmes on vähem kui 100 õpilast, siis see on selge näide, et niisugused gümnaasiumid ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud, eriti arvestades olukorda, et kümne aasta perspektiivis kahaneb mõningates piirkondades gümnaasiumiealiste laste arv veel kuni kaks korda. Seetõttu on tark talitada perspektiivitundega ja kavandada gümnaasiumivõrk, mis oleks pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Olen siitsamast kõnetoolist ja muudel foorumitel sõnanud, et praeguste arusaamade järgi oleks orienteeriv arv 50–100 gümnaasiumiastet. Täpsemalt saab seda selgitada jällegi ainult koostöös kohalike omavalitsustega eelseisvate läbirääkimiste käigus. Samal ajal ma ei välistaks sugugi lahendust, mille poole liigub näiteks Soome riik. Seal on mitmes maakonnas kavandatud ühtsed keskastme õppeasutused, mis annavad nii üldkeskharidust kui ka kutsekeskharidust ja seal õpib kuni 4000 õpilast. Kuigi ma ei arva, et me oleksime praegu selliseks aruteluks valmis, aga kümneaastases perspektiivis tasuks ka niisuguseid üsna progressiivseid lahendusi silmas pidada ja võimalusel nende poole liikuda niisuguses tempos, nagu see Eesti riigile jõukohane on.
Suur tänu! Palun, Aadu Must, teie küsimus!
Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma palun vabandust, kui mu küsimus liigub nendel radadel, mis osaliselt on vastatud. Vastust kordama muidugi ei pea. Te rääkisite nii toredasti ka koostööst omavalitsustega. Haridusreformi kolmas lähtepunkt ütleb, et koolivõrgu kavandamisel lahendatakse muu hulgas koolitranspordi ja õpilaste majutusprobleemid. Mind huvitab, kas on juba mingi konkreetsem plaan selle kohta, kust kohalikud omavalitsused saavad raha koolitranspordi tihendamiseks. Kas sellega probleemi ei teki?
Koolitranspordi korraldamine üldhariduskoolide jaoks on valdavalt kohaliku omavalitsuse ülesanne. Lisaks sellele kavandatakse nüüd Eestis maakondlikku võrku ja selleks on ette nähtud ka riigieelarvelised dotatsioonid. Nendes konsultatsioonides, mida Haridus- ja Teadusministeerium on pidanud nii maavalitsustega kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, on meil ja sealhulgas minul kujunenud üsna selge arusaam, et juba praegu kavandatakse maakonnaülest transpordivõrgustikku pidades silmas õppeasutuste vajadusi, olgu selleks siis kutseõppeasutused, kõrgkoolid, kõrgkoolide kolledžid või mõned muud haridusasutused. Niisugust planeeringut tehakse peaaegu iga aasta, arvestades konkreetselt kujunenud olukorda. Abstraktsel transpordi planeerimisel maakondlikul ja maakonnaülesel alusel ei ole sisulist mõtet. Riigil on mehhanismid olemas ja kui õppeasutuste võrk muutub, siis sellega kooskõlas tuleks ka planeerida maakondlikku transpordivõrku. Luua lisaks maakondlikule transpordivõrgule veel eraldi koolitranspordivõrgustik ei ole ilmselt otstarbekas, vähemasti tänaste arusaamade järgi. Seetõttu on meil koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga kujunenud arusaamine, et niipea kui konkreetsed muudatused on kavandatud, tuleb selle teema juurde tagasi tulla ja vajaduse korral kasutada ka täiendavat riiklikku dotatsiooni, kui selle jaoks on konkreetne vajadus. Abstraktselt hinnates võib öelda, et need suurusjärgud on niisugused, mis ei peaks praegusel etapil olema põhimõtteliseks takistuseks koolivõrgu korrastamisel.
Aitäh! Palun kolmas kohapeal registreeritud küsimus, Jaak Allik!
Lugupeetud härra minister! Mõni päev tagasi oli meil võimalus lugeda, et Vabariigi Valitsus on eraldanud 24 miljonit eurot sellest ERM-i alt vabanenud rahast haridusobjektidele. Tänan teid selle eest, see kindlasti rõõmustab meid kõiki! Aga palun teid pisut seda ideed selgitada. Kõigepealt tekib küsimus, kuidas Euroopa Liidu turismimeetme kaudu, mille alla ERM ei mahtunud, on võimalik koolimaju ehitada. Edasi: kuidas need majad välja valitakse? Eriti arvestades, et need summad tuleb vist 2015. aastaks ära kasutada, praegu aga pole ju projektegi. Ma toon lihtsalt näite. Kaks aastat tagasi langetati otsus ehitada Viljandi riigigümnaasium, raha oli olemas ja veel kord, viljandlasena aitäh haridusministeeriumile selle eest! Kuid praegu pole seal koppagi maasse löödud, sest nii palju konkreetseid probleeme on tekkinud. Ning neid tekib kindlasti ka iga teise objekti puhul.
Aitäh, hea kolleeg, kaasa muretsemast! See meede, mille kaudu neid summasid kasutatakse, on piirkondade konkurentsivõime meede. Ma olen sügavalt veendunud, et hea haridus kasvatab piirkondade konkurentsivõimet, ja vaevalt Euroopas teistmoodi mõeldakse. Usun, et ka teie soostute sellise lähenemisega.
Mis puutub koolide või õigemini siis taotlejate väljavalimisse, siis see saab toimuma asjaomase meetme määruse alusel, mida me seni üsna heas koostöös Siseministeeriumiga välja töötame. Seal nähakse ette konkreetsed reeglid nende projektide hindamiseks ja väljaselgitamiseks. Mis puutub võimekusse realiseerida need projektid ettenähtud ajaga, siis see väljakutse on tõsine. Oleme aga ettevalmistustöö käigus kaardistanud võimalikud partnerid ja usume, et ettevõtmine on jõukohane, kui hea tahe on olemas. Samal ajal pole mul põhjust kahelda, et kohalikel omavalitsustel on soov oma koolivõrku täiendavalt 24 miljonit eurot investeerida, ja me lahendame ka need tehnilised probleemid.
Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde, see on Yana Toomi küsimus peaminister Andrus Ansipile kapo aastaraamatu kohta. Palun, Yana Toom!
Lugupeetud proua eesistuja! Austatud peaminister! Kapo kodulehel on loetletud selle organisatsiooni ülesanded, neid on kokku seitse. Esiteks, teabe kogumine ja töötlemine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse ennetamiseks ja tõkestamiseks; teiseks, teabe kogumine ja töötlemine riigi vastu suunatud luuretegevuse tõkestamiseks; kolmandaks, teabe kogumine ja töötlemine terrorismi tõkestamiseks; neljandaks, riigisaladuse kaitse; viiendaks, massihävitusrelvade leviku tõkestamine; kuuendaks, korruptsioonivastane võitlus; seitsmendaks, süütegude menetlemine. Mille alla käib teie hinnangul kapo aastaraamatu väljaandmine?
Kapo aastaraamat on osa kaitsepolitsei kommunikatsioonist. Kaitsepolitseiamet on järjest enam rahva jaoks avatud, aga muidugi avatud nii palju, kui selle ameti töömeetodid võimaldavad avatud olla. Aga igal pool maailmas demokraatlikes riikides on eriteenistused oma tegevuses järjest enam avatud. Kaitsepolitsei aastaraamat on Eestis kujunenud väga heaks kommunikatsioonivahendiks. Julgen öelda, et see on üks enim oodatud perioodikaväljaandeid üldse Eestis ja et selle tekitatud resonants on tavaliselt üksjagu tugev. Inimesed hakkavad kaasa mõtlema. Minu meelest see ongi selle väljaande avaldamise eesmärk: informeerida inimesi, et pakkuda neile mõtteainet, kui nad mõtisklevad selle üle, kuidas meie riik võiks areneda.
Aitäh! Palun, Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Olles ajakirjanik, ma vaidleksin teile vastu. Perioodikaväljaanne peab järgima ajakirjanduse eetikakoodeksit. Kui me vaatame selle pilguga kapo aastaraamatut, siis see seda koodeksit kindlasti ei järgi. Aga mu küsimus on niisugune. Aeg-ajalt me siin saalis viime seadusi kooskõlla olemasoleva praktikaga. Kuna kapo aastaraamatu puhul on ilmselge, et tegemist ei ole mitte ainult info kogumise ja töötlemisega, vaid ka selle avaldamisega ja seeläbi avaliku arvamuse mõjutamisega, siis kas te ei pea vajalikuks täiendada kapo ülesandeid ka avaliku arvamuse kujundamisega trükiste väljaandmise ja info muul viisil levitamise abil?
Üks küsimus sisaldas jälle nii palju erinevaid nüansse, et kui hakkad vastama, siis enamikule nendele nüanssidele reageerida ei suuda. Te väidate, et kapo aastaraamat ei vasta heale ajakirjandustavale. Ma olen vastupidisel seisukohal. Ma olen selle aastaraamatu läbi lugenud. Pean ütlema, et minu jaoks selles väljaandes väga palju uudiseid ei olnud. Läbi lugesin ma selle pelgalt seepärast, et ma teadsin, et teie esitate mulle selle raamatu kohta küsimusi, ja minu jaoks oli oluline teada saada, mis seal raamatus täpselt kirjas on. Julgen öelda, et ma ei ole avastanud mitte ühtegi ekslikku faktiväidet. Küll aga teate te ajakirjanikuna, et nendes väljaannetes, kus teie olete töötanud, on olnud küllalt probleeme valede faktiväidetega. Sellest aastaraamatust ma neid ei leia. Ma olen leidnud ühe poolitamisvea, aga see on ka ainus viga, mis ma kapo aastaraamatust leidnud olen.
Aitäh! Palun, Yana Toom, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Härra peaminister, ma pean teile jälle vastu vaidlema. Ma olen töötanud ajalehtedes 17 aastat ja olen kaotanud ühe kohtuvaidluse teie kolleegi härra Vaheriga. See oli seitse aastat tagasi, ülejäänud ma olen alati võitnud. Aga see selleks. Tänasest vestlusest kapo esindajatega saime fraktsioonis teada, et üks aastaraamatu ülesandeid on teada anda, milliste inimestega suheldes tuleb endale aru anda, et sa võtad endale teatud riski. See on selge signaal selle kohta, et kapo figurandid peaksid kaotama lugeja usalduse ja nendesse tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga. Kas te selles valguses olete rahul sellega, et kolm päeva peale kapo aastaraamatu ilmumist plaanib opositsioon Tallinna Linnavolikogus avaldada abilinnapea Mihhail Kõlvartile umbusaldust?
Ma ei jaga küll seda arvamust, mis teie küsimusest läbi kumas, et kapo aastaraamat tingib opositsiooni umbusaldusavalduse Tallinna abilinnapeale. Ehkki, kui see nii ka on, ega see taunitav ei ole, kui inimesed on väljaandest saanud mõtteainet nii palju, et see on sundinud neid suisa tegutsema. Kui selles aastaraamatus on mingeid probleeme, siis ega neid probleeme ei pea ilmtingimata kohtus lahendama. Te olete uhke selle üle, et te olete ainult üks kord kohtus kaotanud. Ma oleksin uhke siis, kui kellelgi ei ole olnud tarvidust ajakirjandusväljaande vastu kohtusse pöörduda. Ka kõnealuses kaasuses on kõigil võimalik pöörduda pressinõukogusse ja paluda seal tõde välja selgitada. Ma arvan, et kellelgi sellele aastaraamatule ajakirjanduslikust aspektist midagi ette heita küll ei ole.
Aitäh! Palun, Jaak Allik, kohapeal registreeritud küsimus!
Lugupeetud härra peaminister! Mul on väga konkreetne küsimus. Kas teie, härra välisminister või härra siseminister, olite lugenud seda raamatut enne selle trükki minekut?
Ei olnud. Ja eelnevaks tutvumiseks või tsenseerimiseks ei ole ka mitte mingisugust vajadust. Ma ei pea põhimõtteliselt seda peaministri ülesandeks. Kaitsepolitseiamet annab ise oma aastaraamatut välja ja vastutab selle sisu eest. Ja nagu Raivo Aeg eessõnas on kirjutanud, nad ei pretendeeri viimase astme tõele, kohtumõistmisele, nad pretendeerivad informeerimisele. Ja rahva informeerimise ülesannet on see aastaraamat hästi täitnud.
Aitäh! Selle küsimuse raames rohkem kohapeal registreeritud sõnavõtte ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde, milleks on Riigikogu liikme Helmen Küti küsimus minister Jaak Aaviksoole erivajadustega laste koolide saatuse kohta. Palun, Helmen Kütt!
Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Veidi enam kui kuu tagasi küsisin ma erivajadustega laste riiklike õppeasutuste tuleviku või õigemini selles süsteemis läbiviidava reformi kohta. Siis te vastasite, et reform on ministeeriumis töös ja varsti ka valmis tutvustamiseks. Valitsuse kokkulepitud haridusreformi lähtekohtades tõepoolest punkt 6 nimetab, et üldhariduse ümberkorralduste kava peab hõlmama ka hariduslike erivajadustega laste õppekorraldust. Minu küsimus on: kui kaugel on see kava? Kas sellega on võimalik juba kuskil tutvuda ja kas seda tutvustatakse ka nende riiklike koolide juhtidele, kus need lapsed õpivad? Nende laste vanemad on mures ja õpetajad on mures.
Aitäh küsimuse eest! Nagu öeldud, lubasin niisuguse dokumendi valmimist ja see dokument on valmis saanud. Selle kohta on 28. märtsil avaldatud ka pressiteade ning see on avalikustatud Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel. See on siis hariduslike erivajadustega laste koolituse kontseptsioon. Oleme selle laiali saatnud kõikidele koostööpartneritele ja palunud tagasisidet 14. maiks. Loodan, et te leiate võimaluse selle dokumendiga tutvuda. Kindlasti saavad sellega tutvuda kõik, kes selle vastu huvi tunnevad. Nagu ma ütlesin, see on avalik dokument, Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel on see olemas.
Mis puutub laiemalt hariduslike erivajadustega laste koolidesse, siis selles osas valitseb ajaloolisest pärandist tingituna üsna suur segadus. Osa neid koole on riigi hallata, osa kohalike omavalitsuste hallata, ka seaduses on ebaselgust. Hariduslike erivajadustega laste pedagoogikas on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul ka kontseptuaalseid nihkeid. Me ei soovi kõiki neid lapsi ühiskonnast maksimaalselt eraldada, vaid pigem neid integreerida nii palju, kui see mõistlik ja võimalik on. Seetõttu on niisugune kontseptsioon vajalik.
Ma ei näe mingit põhjust, miks inimesed peaksid mures olema. Pigem on alust lootusrikkalt tulevikku vaadata. Mõistuslikult asju korraldades on võimalik kindlasti saavutada nii parem hariduse kvaliteet kui ka suurem sotsiaalne integratsioon, mis on selle kontseptsiooni lähtekohtades kirjas ja loodetavasti kajastub ka kontseptsioonis endas.
Aitäh! Palun, Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Natuke rõõmsam noot selle küsimusega seoses on, et minu kodumaakonna ehk Viljandi maakonna erivajadustega laste koole tõepoolest ei suleta. Mures aga on lastevanemad ja ka sotsiaaltöötajad laste pärast, kes on suunatud maakonnast välja. Mõtlen just tervislike erivajadustega lapsi. Näiteks Helme kool pannakse kinni ja nendel lastel on väga keeruline leida kohta tavalises üldhariduskoolis. On tekkinud tõeliselt keeruline seis, sest pole teada, kuhu sellised õpilased edasi õppima lähevad. Nendes koolides, kus oleks võimalik õppekoht saada, ei suudeta tihtipeale arvestada nende tervislike ja ka hariduslike erivajadustega.
Kõigepealt üldisema sisuga remark. Vaevalt on teilegi märkamatuks jäänud tõsiasi, et Eestis on praegu kolmandiku võrra vähem lapsi kui 20 aastat tagasi. Sellest on väga raske mööda vaadata, isegi kui seda väga tahta. See puudutab ka hariduslike erivajadustega lapsi. Hariduslikud erivajadused on statistiliselt hinnatavad ja proprotsioonid on enam-vähem samad: kui on vähenenud üldine laste arv, on vähenenud ka hariduslike erivajadustega laste arv. Enamgi veel, kuna tänapäeva demokraatlikus maailmas valitseb arusaam, et võimalikult paljud hariduslike erivajadustega lapsed peaksid õppima tavakoolis, siis on hariduslikke eritingimusi vajavate laste arv kahanenud veelgi rohkem kui kolmandiku võrra. Seetõttu praegu hariduslike erivajadustega lastele spetsiaalselt loodud koolides õppekohtadest puudust ei ole. Me lihtsalt ei jõua kõiki neid hooneid ülal pidada, mõnel juhul on neis kasulikku pinda ühe õpilase kohta juba üle 100 m2. See toimub muu – palgaraha ja elamistingimuste arvel ega ole otstarbekas.
Lähtudes sellest kontseptsioonist ja arengukavast tuleb meil lähiajal tõepoolest langetada otsuseid ka hariduslike erivajadustega laste koolide sulgemise kohta. Mis koolid täpsemalt ja mis asjaoludel suletakse, selgub mõne aja pärast. See ei ole praegu otsustatud, vaid, nagu juba öeldud, vajab läbikaalumist selle kontseptsiooni alusel. Usun, et pole mõtet paanikat külvata, need asjad tuleb läbi arutada ja langetada otsused, mis lähtuvad tegelikest vajadustest.
Suur tänu, minister Aaviksoo! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Inara Luigas!
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin Vastseliina internaatkooli kohta. Võrumaa Teatajas on selle kohta väga hea ülevaade antud ja haridusministeerium on suusõnaliselt teatanud, et aastast 2013 läheb Vastseliina internaatkool sulgemisele. Praegu on investeeringud juba peatatud ja ministeerium on öelnud, et metsa ei ole mõtet raha investeerida. Internaatkoolis on 42 ametikohta, seal käivad tööl paljud kohalikud inimesed. Regionaalpoliitiliselt on selle kooli olemasolu äärmiselt tähtis. Vahest te siiski konsulteerite ka regionaalministriga ja otsustate, et oleks ikkagi mõistlik see kool alles jätta?
Aitäh küsimuse eest! Vastseliina koolis olen ma ise ka kohal käinud. Vastseliina kooli tulevik on ministeeriumis arutluse all olnud juba pikki aastaid. Üsna ammu oli selge, et vähenev laste arv tõstatab küsimuse koolide otstarbekusest ja nende arvu vähendamisest. Praeguse seisuga on Vastseliina koolis, kui ma ei eksi, 34 õpilast, järgmisel aastal kahaneb see arv 20-ni. Mis puutub nendesse 42 töökohta, siis mõistes nende olulisust Vastseliinas, otsime me praegu võimalikke Vastseliina tööhõivet ja regionaalset arengut puudutavaid lahendusi. Aga oleme siiski ausad iseenda ja maksumaksjate ees: lihtsalt töökohtade ülalpidamine, kui vajadus nende järele puudub, muutub ühel hetkel ebamõistlikuks. Ja siis peab meil jätkuma tarkust otsustada, kuidas edasi. See ei ole lahendus, kui me käime heade onudena ringi ja ütleme Vastseliinas, et sulgemisele läheb mõni teine kool, teie kool peab regionaalpoliitilistel põhjustel jääma. Kuskil tuleb koole ikka sulgeda. Ja kui see otsus on nii kaugele jõudnud, siis tuleb sellega tegelda rahulikult ja ilma paanikat külvamata. Kõikide laste õppimisvõimaluste eest hoolitsetakse. Minu arvates pole alust hirmu tunda. Regionaalpoliitiline töökohtade kadu on tõsine probleem, aga ilma lasteta kooli ei ole mõistlik ülal pidada ka palju rikkamates riikides.
Aitäh! Palun teine kohapeal registreeritud küsimus, Jaak Allik!
Lugupeetud minister! Ma olen viimasel ajal käinud paaris sellises koolis, millest jutt on, ja räägin tõesti selle põhjal. Olen käinud ka koolis, kus on 70 lapse peale 60 töökohta. Ma ei diskuteeriks haridusliku erivajaduse üle, kas neid lapsi on parem õpetada tavakoolis või sellises koolis – see on spetsialistide probleem ja arvamused on erinevad. Aga mulle on jäänud mulje, et suurem osa sellest kontingendist on ka kasvatuslike erivajadustega, st nende sotsialiseerumine peredes on pehmelt öeldes problemaatiline. Kui need lapsed saata peredesse ja tavakooli, võib nende ülalpidamine ühiskonnale minna palju kallimaks kui erikoolide pidamine ning seal neile sotsialiseerumiseks vajalike oskuste andmine. Mil määral te seda aspekti kõnealuse kontseptsiooni koostamisel olete silmas pidanud?
Kontseptsiooni koostamisel on spetsialistide nõu võetud arvesse maksimaalsel määral ja ma usun, et ei minu ega ka küsija kompetents pole selles osas nende omast suurem. Mis puutub hariduslikesse erivajadustesse, siis selliste erivajadustega lapsi on Eestis hariduse infosüsteemi andmetel 24 000. Mitte keegi ei ole kunagi arvanud, et kõik need 24 000 last peaksid õppima erikoolides, kus nad oleksid ülejäänud õpilastest lahutatud. Tõsi, on olemas lapsi, kelle puhul on otstarbekas õpetada neid erirežiimiga või eritingimustega koolis. Eri riikide praktika on erinev, aga Eestis on selle kontseptsiooni alusel välja töötatud teatud mudel, millega on võimalik haridusministeeriumi koduleheküljel tutvuda. Veel kord: kontseptsioon on avatud aruteluks, ekspertide ja spetsialistide, aga ka poliitikute arvamused on teretulnud. Oleme seda meelt, et kontseptsiooni on võimalik sel moel paremaks teha. Ise hakata siin spontaanseid otsuseid langetama, kas konkreetne laps sobib ühte või teise kooli, ei ole minu arvates väga konstruktiivne. Veel kord: tutvuge kontseptsiooniga, tehke omapoolseid ettepanekuid! Usun, et kui need on läbi kaalutud ja ekspertide poolt heaks kiidetud, saavad need tulevases kinnitatud arengukavas ka arvestatud.
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole registreeritud. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Liigume viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Rainer Vakra peaminister Andrus Ansipile averusprojektide kohta. Palun, Rainer Vakra!
Hea juhataja! Austatud peaminister! Minul on teile küsimus Riigikogu demokraatide ühenduse poolt ja see puudutab sellist eesti keele uudissõna nagu averusprojekt ehk inglise keeles Public Private Partnership project. Riigikontrolli aruandes Riigikogule analüüsiti kohalike omavalitsuste koostööd erapartneritega avaliku teenuse pakkumisel. Ja sealt selgub, et kohalikud omavalitsused algatavad averusprojekte tavaliselt siis, kui on kiiresti vaja ellu viia mõni arenguplaan, milleks neil napib raha ja teadmisi. Tihti jääb seejuures kaalumata, kas tegu on maksumaksja jaoks parima, efektiivseima lahendusega ning kas peetakse kinni seadustest. Riigikontrolli hinnangul on kohalike omavalitsuste vead averusprojektide lepinguis tingitud sellest, et averust reguleerivad õigusaktid ei ole üheselt mõistetavad, ja soovitatakse välja töötada üheselt mõistetavad kriteeriumid. Siit ka küsimus: kas Vabariigi Valitsus on tutvunud Riigikontrolli aruandega ja milliseid konkreetseid samme plaanite astuda, et parandada seadusloome kvaliteeti tekkivate vigade vältimiseks?
Olen tutvunud Riigikontrolli auditiaruandega ja põhilises jagan selle seisukohti. Eestis õnneks ei ole averusprojektid sellisena, nagu neid kirjeldab Riigikontroll, väga levinud. Lääne-Euroopa mitmes riigis on PPP projektid olnud mingitel aegadel väga levinud ja nii nagu Eesti puhul meie Riigikontroll on välja toonud, on averusprojektide rakendamiseks enamasti igal pool üks ja sama põhjus olnud. On tahetud mingit teenust kiiresti saada, aga teenuse eest maksmiseks ei ole kohalikul omavalitsusel piisavalt raha olnud. Ja nii nagu Eestis, on ka väga paljudes teistes Euroopa Liidu riikides kohalikel omavalitsustel laenupiirangud peal olnud. Et nendest piirangutest mööda hiilida, ongi kahjuks väga paljudel juhtudel nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis kasutatud PPP projekte. Nagu ma juba ütlesin, Eestis see praktika ei ole õnneks väga ulatuslik, kuid see ei tähenda seda, et me niisuguste väärkasutustega ei peaks tegelema. Kindlasti peame!
Aitäh! Palun, Rainer Vakra, esimene täpsustav küsimus!
Austatud peaminister! Riigikontroll on oma aruandes toonud välja hulga puudusi kohalike omavalitsuste ja erapartnerite valikul ning ka toimingute käsitlemisel. Rahandusminister aga täpsemaid kriteeriume välja töötada ei soovi ning jätkab seaduse tõlgendamist ja riigihangetealast nõustamist kaasuspõhiselt, lubades analüüsida kohalike omavalitsuste koostööprojekte ja otsustada, kas näiteks projektidega seotud pikaajalised kohustused peab arvestama omavalitsuse võlakoormuse sisse või mitte. Siit ka küsimus: miks Rahandusministeerium ei algata projektidega seotud juhiste väljatöötamist ja miks ei toimu projektide elluviijate nõustamist, kuigi tegelikkuses kohalikud omavalitsused lausa ootavad seda?
Selle ootamise osas ma jääksin siiski teiega eri arvamusele, sest omavalitsused ikkagi soovivad leida mingisugust legaalset teed, kuidas unistuste projekt teostada niiviisi, et oleks täidetud ka laenupiirangute kriteeriumid. Kaasustepõhine lähenemine on õiguslikult hea lähenemine. Seda ei saa sugugi hukka mõista. Euroopa riikide näidete põhjal me teame, et PPP projektide palett on väga-väga rikkalik, väga-väga kirju. Erasektori ja avaliku sektori koostöövorme ja -variante on nii palju, et ei ole praktiliselt võimalik neid ühe lihtsa algoritmiga haarata. Seetõttu on nüansside arvestamine konkreetsete kohtulahendite ja muude kaasuste korral kindlasti mõistlik. Kui luuakse uut õigust, siis selle rakendamisel tekivad omakorda nüansid, mis paratamatult toovad kaasa vajaduse võtta vastu seaduse muutmise seadus.
Aitäh! Palun, Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Tõepoolest, kohalikud omavalitsused algatavad averusprojekte just sellepärast, et neil puudub raha n-ö oma unistusteprojektide elluviimiseks. Samas võib ometi väita, et sellisesse olukorda tõukamise eest võib kaasvastutajaks pidada ka Vabariigi Valitsust, kes on kärpinud kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Siit on mul teile selline sõbralik küsimus: mis hüva nõu või võluvitsa te annaksite praegustele omavalitsusjuhtidele, et leida võimalus neid unistusteprojekte rahastada?
Tuleb rohkem tööd teha! Küllap siis laekub rohkem maksuraha ja küllap siis on võimalik oma unistusteprojekte ellu viia. Ega sugugi kõik averusprojektid ei ole keskvalitsuse või ka Riigikontrolli poolt taunitavad projektid. Taunitavad on need projektid, mille puhul lihtsalt elatakse üle oma võimete, kasutatakse kasutaja meelest juriidiliselt korrektseid skeeme selleks, et riigi seadustest kõrvale hiilida. Need projektid on taunitavad. Me oleme tihtipeale näinud selliseid averusprojekte, mille puhul kõik riskid jäävad avalikule sektorile, maksmise kohustus jääb ka avalikule sektorile, aga teenimise võimalus jääb erasektorile. Ja sellised projektid loomulikult ei Rahandusministeeriumile ega valitsusele tervikuna ei meeldi.
Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Kalvi Kõva!
Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Kui averusprojektidest rääkida, siis selle otsa tegi lahti ju Vabariigi Valitsus programmi "Koolid korda!" ja Riigi Kinnisvara kaudu. Kohalikke omavalitsusi kutsuti üles hästi hoogsalt oma koolihoonete puhul hoonestusõigust loovutama Riigi Kinnisvarale. Algul oli jutt ka, et need võetud kohustused ei lähe sellesama laenukoormuse hulka, ja enamiku nende koolide tõttu, mis tookord korda tehti, hüppas kohalike omavalitsuste laenukoormus kohe 100% kanti, igal juhul üle selle seadustes lubatud protsendi. Minu küsimus on: kui te täna vaatate tagasi sellele "Koolid korda!" projektile ja Riigi Kinnisvara toimetamistele, siis äkki anti natuke vale signaal ja tänasel päeval tuleb tunnistada, et see polnud kõige parem lahendus?
See finantsskeem ei olnud mitte et kõige parem lahendus, ta ei olnud üldse hea lahendus. Kõik omavalitsused, kes Riigi Kinnisvara AS-i kaudu oma koolimaju remontisid, pidid endale aru andma, et nad võtavad endale Riigi Kinnisvara AS-i ees teatud kohustuse nende koolimajade kordategemise eest tasuda. Nad oleks võinud eeldada, et ükskord see kohustus rehkendatakse nende võlakoormuse sisse. Tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et teie praegune erakonnakaaslane Jaak Allik ja mina rääkisime sellest, et need Riigi Kinnisvara AS-i vahendusel tehtavad koolimajade remondid tuleb kajastada kohaliku omavalitsuse võlakoormas, juba siis, kui seda "Koolid korda!" projekti rakendati. Aga tagantjärele tarkus on täppisteadus. Oleks siis olnud kõigil see arusaamine, et võlg on võõra oma, et kohustusi tuleb täita, siis ei oleks omavalitsused kindlasti ülearu suurtesse võlgadesse roninud. Kuid tervikuna see "Koolid korda!" projekt ei olnud ju halb projekt. See teenis oma eesmärki ja ega me praegu ei saa öelda, et meil poleks Eestis kahe käe sõrmedel võimalik üle lugeda neid omavalitsusi, kes on sattunud probleemidesse "Koolid korda!" projekti tõttu.
Aitäh! Palun Inara Luigase küsimus!
Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud peaminister! Averusprojektidega on tegeldud juba aastaid ja probleeme nendega on. Ning probleemid on ka süvenenud, sest üks ja teine minister on keeldunud nende asjadega sisuliselt tegelemast. Riigieelarve kontrolli komisjonis oli sellest juttu ja küsiti, kas maavalitsustel, maavanematel on ka mingisugune vastutus. Nemad ju peavad tegema järelevalvet. Samuti pole vastutust regionaalministril ega soovi lahendust pakkuda ka rahandusminister, kuigi omavalitsused ja omavalitsusliidud soovivad väga koostööd teha ja olukorda parandada. Küsimus on ka selles, kuidas pikaajalised kohustused siiski kajastuvad raamatupidamise bilansis. Ma küsin teilt: kas te annaksite otsesele ministrile ehk rahandusministrile teatud ülesanded ja milline oleks lähima aja koostöö kohalike omavalitsustega?
Eestis on olemas raamatupidamisreeglid ja need kehtivad kõigile isikutele, sh kohalikele omavalitsustele. Kõik kohustused tuleb kajastada ettevõtte või ka kohaliku omavalitsuse bilansis. Võib diskuteerida, kas averusprojektidega seotud kohustused on sellised, mida peab kajastama ühekordselt kohustusena või siis võib selle kohustuse jagada aastakümnete peale laiali. Universaalset lahendust ei ole, iga üksikjuhtumit tuleb eraldi analüüsida. Kui kohalik omavalitsus rendib ruume eraisiku käest või eraettevõttelt ja tal ei ole mitte mingisuguseid tähtajalisi kohustusi, siis loomulikult kajastatakse bilansis konkreetsed rendimaksed. Aga kui on sõlmitud leping, mille järgi erapartner ehitab hoone ja kohalik omavalitsus kohustub 10–20 aasta jooksul tasuma teatud rendimakseid, mis katavad selle hoone ehitamise kulud, siis on juba hoopis teistsuguse küsimusega tegemist. Ma väidan, et raamatupidamisreeglid kehtivad praegu kõigi jaoks, kaasa arvatud kohalike omavalitsuste jaoks. Ega väga palju veelgi ühtsemaid reegleid ei ole võimalik teha. Iga üksikut kaasust tuleb eraldi analüüsida ja selle puhul ka üldistav hinnang langetada.
Ma tahaks aga veel kord tulla tagasi eelmise küsimuse juurde, jutt oli "Koolid korda!" projektist.
Hea peaminister, aeg on läbi.
Ma ei pea seda tüüpiliseks averus- või PPP projektiks.
Aitäh! Seegi küsimus on ammendunud, lõpetan selle käsitlemise.
Kuna meil on infotunni aega paar minutit veel järel, siis on võimalik esitada valitsusliikmetele üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun öelge, kellele küsimus on mõeldud, ja esitage oma küsimus! Kõige kiirem oli Helmen Kütt. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Ma tahan küsida regionaalministrilt härra Kiislerilt. Haridus- ja Teadusministeeriumi läbiviidav gümnaasiumireform lahendab ilmselt otseselt ära ka haldusreformi probleemid. Koolivõrgus toimuv tekitab olukorra, kus need vähesed inimesed, kes veel maal elavad, ilmselt liiguvad sinna, kus on koolid, sest laste sõit kooli ja kooli kaugus kodunt võib muutuda suureks sotsiaalseks probleemiks. Kuidas teile tundub: kas see, mismoodi viiakse ellu gümnaasiumireformi või üldse haridusreformi, peaks olema ka regionaalministri väga suure tähelepanu all?
Loomulikult me seda jälgime, aga muus osas mulle ei tundu nii, nagu teile tundub. Küsimus ju oli, kuidas mulle tundub. Kõigepealt: järjest tähtsamaks muutub ka lapsevanemate jaoks hariduse kvaliteet, mitte kooli lähedus kodukohale. Muuseas, me võime üha enam täheldada seda, et väiksemates maakohtades on minutites kaugus kodu ja kooli vahel tunduvalt väiksem kui näiteks Tallinna ümbruses. Teiseks, nagu haridus- ja teadusminister siin juba viitas, on meil Eestis juba praegu omavalitsusi, kus üldse ei anta üldharidust. Ja loomulikult on väga palju omavalitsusi, kelle territooriumil ei ole gümnaasiumi, kus ei anta gümnaasiumiharidust. Sellest hoolimata elavad ka nendes paikades inimesed ja ilmselgelt ei ole need asjad otseses sõltuvuses, kas elanikke on ja kas gümnaasiumiharidust antakse. Kolmandaks, väga palju tahetakse Eestis rääkida sellest, et elanike püsimine teatud piirkonnas sõltub sellest, kas seal on haridusasutusi. Ometi on ilmselgelt põhiline kitsaskoht töökohad, mitte niivõrd hariduse kättesaadavus. Kui vaatame meie maapiirkondi, siis, nagu ma juba rõhutasin, koolikohtade puudust maal üldjuhul ei ole. Koolikohtade puudust me võime täheldada Tallinna ümbruses, aga mitte kaugemates piirkondades. Põhiküsimus on ikkagi töökohad ja nende paiknemine.
Suur tänu! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise, sest infotunni aeg hakkab otsa saama. Suur tänu peaministrile, haridus- ja teadusministrile ning regionaalministrile! Infotund on lõppenud.
