Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 rahvasaadikut, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi.

Läheme esimese küsimuse juurde. Palun, kolleeg Heljo Pikhof, küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud peaminister! 1980. aastatel ehitatud lasteaedadest on paljud ühe rühmatoaga lasteaiad, mis tähendab seda, et nendel rühmadel on pinda keskmiselt 60 ruutmeetrit. Pool sellest on mööbli all ja lastele jääb sageli igaühele ainult üks ruutmeeter pinda mängimiseks ja õppetöös osalemiseks. Tallinnas toimunud õpetajate piketil seisis üks õpetaja loosungiga "Tartu lasteaiad nagu Tallinna kilud!". See iseloomustab väga ilmekalt ühe rühmatoaga lasteaedade olukorda. Nad on tõesti nagu kilud karbis. Missuguseid ruumide norme tuleb praegu rakendada nendes lasteasutustes, mis on koolitusloa saanud enne 2010. aastat? On öeldud, et nood normid on ette nähtud kehtima aastani 2030.

Palun, küsimuseks on aega üks minut!

Tuleb rakendada valitsuse kehtestatud norme. Ja kõnealused normid on valitsus kindlasti ka kehtestanud. Kui teil on suurem huvi, siis leiate need normid Sotsiaalministeeriumi kodulehelt, ma loodan, ja ka valitsuse otsuste hulgast.

Palun esimene täpsustav küsimus, kolleeg Heljo Pikhof! Üks minut!

Aitäh! Härra peaminister! Tegelikult neid norme ei ole. Tervisekaitsenõuded koolieelsete lasteasutuste maa-ala, hoonete, ruumide, sisustuse, sisekliima ja korrashoiu kohta peavad olema täidetud alles 2030. aastaks, aga vahepeale jääb vaakum. Mul on ikkagi küsimus: millistest normidest te räägite?

Kõik hooned on Eesti Vabariigi ajal ehitatud lähtuvalt kehtivatest ehitusnormidest. Ja ka enne, kui Eesti oli okupeeritud, kehtisid Nõukogude Liidus küllalt ranged ehitusnormid. Vastavalt normidele pidid olema ehitatud ka need lasteaiad, millest te kõnelete. Aga veel kord: Eesti Vabariigis on kehtestatud lasteaedadele ehitusnormatiivid. Need reguleerivad kindlasti ka pindala, mis peab ühele lapsele jääma mänguruumis, ja pindala, mis on ette nähtud magamistoas. Need normid puudutavad ka õhuvahetust ja kõike muud, mida tavalised ehitusnormid reguleerivad.

Palun teine täpsustav küsimus, kolleeg Heljo Pikhof!

Tegelikult see nii ei ole. Praegu võib sellessamas 60 ruutmeetri suuruses lasteaiatoas olla näiteks 24 last, ja pool sellest on mööbli all, nagu ma juba enne ütlesin. Kas teie arust on see normaalne?

Kui te räägite nii veendunult 60 ruutmeetri suurustest lasteaiatubadest, siis nimetage palun juba selle lasteaia nimi ka. Ma olen kunagi Tartu linnapea olnud, ma enam-vähem neid lasteaedu tean ja olen nende olukorraga suures plaanis ikka veel kursis. Kui on kusagil konkreetses lasteaias konkreetne probleem, nimetage nimi, kus kohas – püüame probleemi lahendada, ehkki see on kohaliku omavalitsuse, mitte keskvalitsuse pädevus.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Arto Aas!

Aitäh! Austatud peaminister! Kõige pikemad järjekorrad ja kõige kehvemas seisus lasteaiad Eestis on tõenäoliselt pealinnas Tallinnas. Samal ajal tegeleb Tallinna linn tasuta ühistranspordiga. Poliitika on valikute langetamise kunst. Kuidas teile tundub: kas Tallinna linnas on suurem probleem ühistranspordi kättesaadavusega või on Tallinna linnas suurem probleem lasteaedadega?

Ühistransporti annaks Tallinna linnas kindlasti märksa paremini korraldada, kui see praegu korraldatud on. Vabariigi Valitsus on otsustanud anda Tallinna linnale ühistranspordi paremaks korraldamiseks vanas rahas arvestades miljard krooni selleks, et vähemalt ühel liinil oleksid uued trammid ja seal ei sõidaks enam 25 aastat vanad trammid, mis meil praegu sõidavad.
Aga teie märkus lasteaiakohtade vähesuse kohta Tallinna linnas on kohane ja ka investeeringute nappuse osas on see märkus väga kohane. Tallinna linn kärpis kriisi ajal kõvasti investeeringuid lasteaedadesse ja suunas vabanenud summad linnatelevisiooni arendamiseks, mis kindlasti ei ole kohane.
Lasteaiajärjekordi kommenteerides ütleksin veel lisaks, et need järjekorrad on Eestis väga erinevad. Osas omavalitsustes registreeritakse lapsed järjekorda juba sünnist alates ja seetõttu järjekorrad näivad pikemad. Õige oleks igal pool arvestada järjekordades olevate laste arvu selle järgi, kas tähtaeg on saabunud või mitte, kas laps on soovitud ajaks lasteaiakoha saanud või mitte. See jätab petliku mulje, kui sünnist saati on lapsed järjekorras, ehkki nad tahetakse lasteaeda panna näiteks kolmeaastaselt.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Austatud juhataja! Austatud põllumajandusminister! Me ei ole kaua aega rääkinud ühisest põllumajanduspoliitikast ja finantsperspektiivist. Mõni aeg tagasi te lubasite alustada bilateraalseid läbirääkimisi teiste riikide ministritega, mis kujutaks endast väga head lobitööd Eesti huvides. Palun öelge, milliste ministritega te olete juba kohtunud ja kuidas teie läbirääkimised on läinud!

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, tööd tuleb teha ka kahepoolsete kohtumiste raames, et selgitada oma positsioone ja saada teada, mida teised liikmesriigid tegelikult soovivad ja millised on nende ootused. Praeguseks olen umbes poolte Euroopa Liidu riikide põllumajandusministritega lisaks nõukogu koosolekutele kohtunud ka kahepoolselt. Need on loomulikult meie lähinaabrid Soome, Rootsi, Läti ja Leedu, aga ka kõik olulisemad suured riigid Euroopa Liidus – need on siis Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, lisaks Belgia ja Iirimaa. Iirimaa on 2013. aasta esimesel poolaastal eesistuja ja kindlasti sel ajal hakatakse langetama väga tähtsaid otsuseid, pidades silmas järgmist perioodi. Lähitulevikus on kokku lepitud kohtumised veel Luksemburgi ja Taani põllumajandusministriga.
Ma usun, et nendest kohtumistest on kasu olnud. Minule on küll saanud selgemaks teiste liikmesriikide seisukohad ja ma olen saanud selgitada ka Eesti seisukohti. Julgen arvata, et põllumajandusministrite nõukogus on olemas valmisolek otsetoetusi jõulisemalt ümber jagada ja rohkem võrdsustada, kui on välja pakkunud Euroopa Komisjon oma esialgses eelnõus. Selline arvamus on mul kujunenud nendest kahepoolsetest läbirääkimistest.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga! Te olete päris palju jõudnud kohtumisi ära teha. Aga minul on huvi ikkagi selle vastu, kuidas suhtutakse ettepanekusse, et Eestile hakatakse hektaritoetusi maksma 90% Euroopa Liidu keskmisest. Kuidas sellesse täpsemalt suhtutakse ja millised riigid meid selles osas toetavad?

90% on komisjoni pakutud ettepanek. Üheski liikmesriigis ei tohiks tulevikus – tuleviku aastaarv on esialgu määratlemata – toetused olla Euroopa Liidu keskmisega võrreldes väiksemad kui 90%. Seda eesmärki ei ole minu teada vaidlustanud ükski liikmesriik. Kõik on selle eesmärgiga nõus, eriarvamused on ainult, millal ja kuidas selle eesmärgini jõuda. Komisjoni ettepanek on järgmise eelarveperioodi jooksul, st aastail 2014–2020 liikuda kolmandiku võrra sellele eesmärgile lähemale. See on ilmselgelt liiga aeglane liikumine, mis ei rahulda meid. Eestiga ühel seisukohal on kõik need liikmesriigid, kes on meie saatusekaaslased ehk kelle toetused on keskmisest madalamad ja kellele see tempo samuti vastuvõetav ei ole.
Ümberjagamine on keeruline protsess. Praeguseks on selge, et säärast raha ühisesse põllumajanduspoliitikasse juurde ei tule, mille abil saaks tasandada madalamate toetustasemetega riikide toetusi. Raha tuleb ümber jagada ehk suuremate toetuste saajatelt ära võtta ja anda väiksemate toetuste saajatele. See teeb ümberjagamise protsessi hästi valuliseks. Hästi lihtsustatult ja üldistatult võib öelda, et kõik need, kellelt võetakse ära, on vastu, ja kõik need, kes saavad juurde, on poolt. See on siis hästi lihtsustatult öeldes. Aga nagu ma ütlesin, üldeesmärgiga on kõik nõus. Eks lahendus selgu vaidlustes selle aasta jooksul ja järgmise aasta algul.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Ma igal juhul soovin teile edu nendel kohtumistel! Aga sügisel viibis Riigikogu delegatsioon Prantsuse parlamendis, kus Prantsuse põllumajandusminister väga kategooriliselt rõhutas, et mitte üks sent tema ei ole nõus muutma neid toetusi. Mind huvitabki, kuidas teil läks Prantsuse ministriga kohtumine. Kas te lahkusite sõpradena või mida Prantsusmaa teile vastas?

Jah, Prantsuse ministriga ma kohtusin märtsikuus viimase nõukogu istungi raames ja me lahkusime sõpradena. Prantsuse ministril on küll praegu väga kiire, ta on Sarkozy valimiskampaania juht. Loomulikult on ta sellegagi väga hõivatud ja tema sõnumit tuleb ka selles kontekstis võtta. Aga meie kahepoolsete läbirääkimiste ajal ei olnud Prantsuse ministri seisukoht nii jäik ja ta oli valmis sel teemal arutlema. Loomulikult on ka prantslastel omad huvid seoses ühise põllumajanduspoliitikaga. Kui läheb toetuste ümberjagamiseks, siis on Prantsusmaal ja paljudel teistel Lõuna-Euroopa riikidel omad spetsiifilised huvid, mis on seotud näiteks veini- ja suhkrutootmisega, viinamarjakasvatuse õiguste ja toetuste säilimisega. Seda Prantsuse minister ka tunnistas. See on tegelikult läbirääkimiste teema ja seda ta väga selgelt ka väljendas. Ühishuvi tuleb nõukogu töö raames leida. Seega nii jäigal seisukohal Prantsuse kolleeg ei olnud, et sellel teemal ei ole mõtet rääkida.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister, tunnustan teid selle töö eest, mis te kolleegidega Euroopas teinud olete! Homme kohtub maaelukomisjon kolleegidega Läti ja Leedu parlamendist ning arutab sedasama küsimust. Aga minu küsimus on järgmine. Missugune teie arvamus nende kohtumiste tulemusena on: mis võiks olla siis see tulem, kuhu me jõuame? Missugused on need protsendid ja mis aastanumbriga need aastad?

See, ma julgeks öelda, on isegi keerulisem kui ilmaennustuse andmine. Samas, ega ainult abstraktselt ka ei räägita, eks igaüks ole liitnud-lahutanud ja teatud protsentidest on ka juttu olnud. Praegu moodustavad Eesti põllumeeste otsetoetused 45% Euroopa Liidu keskmisest tasemest, komisjoni ettepanekul peaks need järgmise perioodi lõpuks jõudma tasemeni 58%. Orientiir või tulemus, millest on räägitud ja mis võiks olla reaalne, on 75% Euroopa Liidu keskmisest tasemest Eestile, Lätile, Leedule. Komisjon on välja pakkunud meie toetuste suurendamise 117 eurolt hektari kohta 156 eurole hektari kohta järgmisel perioodil, 75% aga tähendaks umbes 200 eurot hektari kohta, mis on tegelikult Eesti riigile väga suur raha. Selle vaidluse tulemus ehk võit Eesti riigile oleks umbes 300 miljonit eurot. Tegemist on suure rahaga. Milles lõpuks kokku lepitakse, ma ei oska öelda.
See, mis ma praegu väljendasin, on ootus või prognoos. Meile ei ole seda sugugi veel lubatud. Selle nimel tuleb veel väga palju vaeva näha. Ja tegelikult lõplikke otsusi ei tehta mitte põllumajandusministrite nõukogus, vaid neid küsimusi kindlasti arutavad ka ECOFIN ja ülemkogu, kus langetatakse lõplikud otsused.

Ja nüüd veel kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Tarmo Tammest.

Aitäh, proua juhataja! Hea põllumajandusminister! Kui kaugel on lahendus erimärgistusega kütuse osas, mida kasutatakse põllumajanduses?

Meil käivad aktiivsed läbirääkimised Rahandusministeeriumiga järgmise aasta eelarve koostamise raames. Seda tehes vaadatakse üle ka kehtivad maksuseadused. Seni me ei ole veel jõudnud üksmeelse järelduseni, et uus süsteem, mis lõpetaks senise põllumeestele erimärgistatud kütuse müümise ja läheks üle riigieelarvest antavale abile ehk dotatsioonile, mis kehtis kümmekond aastat tagasi paaril aastal, oleks lihtsam, parem, arusaadavam ja säästlikum kui praegune. Kui me mingi lahenduseni oleme jõudnud, siis me selle ka rakendame. Mina kahjuks ei oska teile praegu öelda, mis hetkest see võimalik on. Ma väga kahtlen, et see on võimalik 1. jaanuarist 2013. Samas ei saa ka öelda, et me seda siis kindlasti ei rakenda, sest läbirääkimised käivad.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Suurest võidust, 300 miljonist eurost te just äsja rääkisite – see raha peaks tulema põllumajandustoetustest. Aga mind ikka huvitab mingisugune natukegi täpsem tärmin. Muidu me räägime küll võidust, aga millal see tuleb, me ei tea. Ja see on sama jabur jutt kui jutt 15 aastaga viie rikkaima Euroopa Liidu või maailma riigi hulka jõudmisest. Kas te saaksite pisutki täpsustada, millal see kõik võiks toimuda?

Ma ei ole öelnud, et see 300 miljonit eurot on meil käes. Ärge seda nii võtke! Rääkisin oma vastuses sellest, mida me soovime ja mida me peame realistlikuks saavutada. Aga julgen öelda, et võit on juba komisjoni pakkumine. Ka see komisjoni pakkumine, mis meid ei rahulda, on iseenesest võit. Ma mõtlen seda, et kui sellel perioodil me saime Euroopa Liidu ühisest eelarvest põllumajanduse otsetoetusteks umbes 500 miljonit eurot, siis komisjoni pakkumise kohaselt peaksime järgmisel eelarveperioodil, aastatel 2014–2020 saama 900 miljonit eurot. See on juba väga suur reaalne võit, mis on meil käes, ja see hakkab realiseeruma alates 1. jaanuarist aastal 2014. Toetustasemed jõuavad maksimumini ehk 156 euroni 2017. aastal. 156 eurot hektari kohta on komisjoni ettepanek ja see jääks kuni aastani 2020 samale tasemele. Need on konkreetsed aastad. Ja vähemalt samas tempos kasvaksid toetused ka meie ettepanekute kohaselt, aga piir ei ole mitte 156 eurot hektari kohta, vaid 200 eurot hektari kohta. See on meie püüd ja ma räägin perioodist 2014–2020.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma jätkan eelmiste küsimuste vaimus. Mind huvitab väga, kas Euroopa Liidu põllumajandustoetuste reguleerimise küsimuses on meil sõpru ja toetajaid – no näiteks Saksamaa. Mul oli juhus viibida Euroopa Parlamendis, kui vastav komitee arutas põllumajandustoetuste reformimise võimalusi. Ja seal Saksamaa deklareeris, et nende põllumajandusminister mõistab, et Baltimaid koheldakse ebavõrdselt, ja on nõus, kui teised riigid samamoodi arvavad, osast Saksamaa dotatsioonist loobuma Balti riikide kasuks. Aga vaid tingimusel, kui seda teevad ka teised riigid. Minu küsimuse peale, kas see on kõige viisakam pikalt saatmine, mida ma elus olen kuulnud, puhkes saalis homeeriline naer ja pärast patsutati mulle õlale: saite aru. Kas ma sain õigesti aru? Kas Saksamaa on liitlane selles küsimuses? On see üldse probleem? Paluksin teie arvamust!

Saksamaa on meie liitlane. Võin seda täna väga selgelt öelda, sest sakslased on ministri suu kaudu nõukogus kinnitanud, et nad toetavad jõulisemat ümberjagamist ja kiiremat võrdsustamist. On ka teisi liikmesriike, kes seda on välja öelnud ja kes tegelikult ümberjagamise tõttu kaotavad. Näiteks ka rootslased on öelnud, et nad peavad vajalikuks võrdsemat lähenemist otsetoetustele, kuigi nemadki oleksid ümberjagamise puhul ühed kaotajad. Nii et kõik ei lähtu päris lihtsast matemaatikast, mida võita või kaotada on, paljud vaatavad tervikut kui sellist ja lähtuvad Euroopa Liidu põhimõtetest, võrdsest kohtlemisest, ühisest siseturust. Aga teie küsimus oli sakslaste kohta. Jah, julgen öelda, et sakslased on meie toetajad ja sakslastel on päris suur mõju ka ühise põllumajanduspoliitika kujundamisel.

Suur tänu, härra põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, palun, kolleeg Rannar Vassiljevilt rahandusminister Jürgen Ligile!

Aitäh! Eesti on tihti uhkustanud oma väikese võlakoormusega. Kui me vaatame võlakoormust aastal 2011, siis oli see 6%, aastaks 2013 see pea kahekordistub ehk siis jõuab 11,3%-ni, kui uskuda Rahandusministeeriumi kevadist majandusprognoosi. Äkki te nimetaksite need põhjused, mis meie võlakoormuse pea kahekordistavad?

Olete kindlasti kursis, et võlakoorem ei tähenda tingimata ära kulutatud raha. See tähendab ka investeeringuid ja nüüd suurima muutusena meie panust EFSF-i. EFSF ei ole ära raisatud, ära kulutatud või isegi välja käidud raha mitte, aga statistiliselt on EFSF-ist välja antud laenud tõesti võlakoormas sees. Meil lõpeb ka ära kohalike omavalitsuste laenu piirang, juhul kui me seda otsust ei muuda, ja see tuleb samuti kuidagi prognoosi kirjutada. Ning meil on ka riigi sihtasutusi, kes investeerivad. See on üks hinnang, eks vaatame päeva lõpuks. Aga valitsus ei ole oma poliitikat selles mõttes muutnud, et võtaks jooksvate kulude katteks pangalaenu, mida siit saalist on ka soovitatud.

Palun, Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Seni on meil eelarvepositsiooni tublisti parandanud sotsiaalkindlustusfondid ehk siis haigekassa ja töötukassa. Sisuliselt tähendab see seda, et nende tulud on ületanud kulusid, sh ka töötukassas, mis tähendab, et töötukassa maks on olnud suurem, kui vajalike kulutuste kompenseerimiseks peaks olema. Sama tendentsi prognoosib Rahandusministeerium ka tulevikus, seda vaatamata sellele, et aastal 2013 on arvestatud töötuskindlustusmakse langetamisega 3%-ni. Kas see on valitsuse rahanduspoliitiline põhimõte, et töötuskindlustusmakse kui üks tööjõumakse peaks olema suurem, kui vajalike kulutuste katmiseks vaja?

Valitsusel on veel lõplikud otsused tegemata, aga töötus on meie omavahelistes aruteludes sageli teemaks olnud ja põhimõtteliselt on võetud hoiak, et töötuskindlustusmakse laeks kehtestatakse seaduses 3%. Me sooviksime tegelikult, et seda maksemäära edaspidi määraks Riigikogu, sest tegu on väga selge inimeste sundmaksega ja otsusega, millel on rahanduslikus mõttes väga tugev mõju. Oleks igati kena, kui Riigikogu seda toetaks. Me oleme võtnud hoiaku, et vähemalt kahe kriisiaasta reservid peaksid olema töötukassas varuks. See on kõige volatiilsem väljaminek riigil, kui kriis tuleb. Loodame, et midagi sarnast ei tule, aga kui ta siiski tuleb, siis ta tuleb väga ruttu ja eelarveaasta keskel reageerimine sel moel, nagu me eelmine kord pidime reageerima, ei oleks soovitav. Me ei tohiks valel ajal maksemäära alla lasta ja kui kriis tuleb, siis me peaksime reservid kasutusele võtma tõenäoliselt väga kiiresti. Töötuskindlustuse väljamaksed on väga kõikuvad ja seepärast on seal panus teadlikult tehtud reservidele. Ja see mitte ei paranda positsiooni, vaid see ongi positsioon.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Prognoos näeb ette, et inflatsioonis moodustavad meil tänavu ja ka tulevikus kõige suurema komponendi eluasemekulud ehk nagu teie koalitsioonipartnerile vahest keelepärasem tundub – kodukulud. Mida plaanib Rahandusministeerium selleks teha, et kodukulud väiksemaks saada?

Otsest kodukulude mõjutamise instrumenti on Rahandusministeeriumi käes vähe. Vaid mõningad väljaminekud riigieelarves, tõenäoliselt kajastuvad siin näiteks kodusoojustusega seotud investeeringud. Aga see on küll pigem kaudne rahanduse korrashoidmise mõju. Valitsuse käes olevad inflatsiooniinstrumendid on üsna selgelt teada. Esiteks, rahandus korda! Lõtv eelarvepoliitika suurendaks inflatsiooni ja selle peale me selles valitsuses ei taha minna ega lähe ka. Teiseks, monopolide ohjamise regulatsioon. Loomulikult ka allesjäävate administratiivsete hindade kehtestamine ja üldine konkurentsi soodustamine ning muidugi palgapoliitika. Püüda seal piiritleda Rahandusministeeriumi osa ei ole praegu minu arvates praktiline. Need on need teada asjad. Kui need on paigas ja hästi tehtud, tuleb inflatsiooni põhjusi otsida kuskilt mujalt. 

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsin teilt küsida riigivõla kohta, aga sain juba sellele vastuse. Puudutaksin nüüd selliseid teemasid nagu ESM ja EFSF, sest  majandusprognoosi arutelu juures oli nendest ka juttu. Minu küsimus on selline. Kui Eesti hakkab ESM-ile ehk Euroopa Stabiilsusmehhanismile lisaks 30 miljonile eurole maksma veel 30 miljonit, kas see raha tuleb reservidest? Ja kui kiiresti kasvab Eesti riigivõlg, kui EFSF-ist hakatakse väljamakseid tegema?

EFSF-i mõju juba on prognoositud. Kui tahate täpsemalt, võin need väljamaksegraafikud üles otsida, aga need on teada ja EFSF on pigem lõppev tõsiasi. Mis puutub ESM-i, siis eks ma pea üle rõhutama, et kohtulahingud on meil veel ees. Ja Riigikogu lahingud on ka ees ning ma ei tahaks valitsuse nimel põhiseadusega vastuolus olevaid lubadusi anda. Arvan siiski, et need mõlemad lahingud lõpevad positiivselt Eesti riigile ja ka Euroopale. Sel juhul on meil kaks makset, millest üks on praegu riigieelarvesse sisse kirjutatud, teine tuleb sinna sisse kirjutada eelarvemuudatusega. Viimasel eurogrupi koosolekul ma igatahes saavutasin selle, et asjaomasesse otsusesse tehti täpsustus, mis oli küll riigijuhtide tasemel üldsõnaliselt juba olemas, et mitte oktoober ei ole vältimatu sissemakseaeg, vaid selle otsustavad riikidesisesed protseduurid, mis meie puhul tähendab, et eelarvemuudatus nagu ikka hiljemalt detsembris heaks kiidetakse. Aga kas raha võetakse reservidest või mitte – praegune plaan on selline, et see tuleb reservidest ja me saame sellega kindlasti hakkama.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Meie värske viieliikmeline fraktsioon arutas eile Siseministeeriumi ettepanekut viia Sisekaitseakadeemia kogu täiega üle Virumaale, kas Vaivarasse või Narva. Tegemist on kiiduväärt, väga tõsise seisukohaga riigi julgeoleku vaatevinklist, samuti sise-, regionaal- ja hariduspoliitika vaatevinklist. Ma ei räägigi nendest kolossaalsetest summadest, mida see projekt nõuab. Kuidas te näete valitsusjuhina, milline minu nimetatud teemade läbitöötamise ajagraafik välja näeb? Ning kui palju asjaosalisi ja keda nimelt te tahate kaasata selle teema arutelusse?

Hea küsija! Te olete valitsusest ette jõudnud, valitsus pole seda teemat veel käsitlenud. Küll aga on koalitsioonipartnerid koalitsioonilepingus kokku leppinud, et kaalutakse Sisekaitseakadeemia üleviimist või ehitamist Ida-Virumaale. On küllaga poolt- ja vastuargumente. Me kõik oleme veendunud, et riigiasutusi peaks olema igal pool Eestis, kõikides maakondades, et need ei peaks olema koondunud just nimelt Tallinna. Viimasel ajal on toodud väga palju argumente Ida-Virumaale Sisekaitseakadeemia hoone ehitamise poolt. Minul väga selget seisukohta selles küsimuses ei ole, me kujundame seisukoha millalgi valitsuse istungil.
Aga et lihtsalt tasakaalustada Ida-Virumaa Sisekaitseakadeemia pooldajate arvamusi, nimetaksin ka mõned vastuargumendid. Kõigepealt see, et tänapäeval euroopalikud tavad eeldavad seda, et politseinikke koolitatakse enam-vähem sellessamas keskkonnas, kus nad hiljem peavad tööle hakkama. Nõukogude ajal näiteks koolitati miilitsaid kasarmurežiimil ja see ettevalmistus ei olnud piisav, et hiljem korralikult tööle hakata. Koolitatavad, tulevased politseinikud peavad tundma elu kõiki nüansse, peavad teadma, mis sünnib diskoteegis, kuidas kaubamaja välja näeb ja kõike muud säärast. Kui koolitus toimub kusagil tegelikust töömiljööst kaugel, siis see ei pruugi väga hästi õnnestuda. Probleemid on Ida-Virumaal kindlasti ka õppejõududega.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Kas Siseministeeriumi ettepanek sisaldab ka nn kolledživarianti, mille puhul näiteks ohvitserid ja magistriõpe jääks Tallinnasse ja ülejäänud osa oleks Virumaal? Selle küsimuse palus mul esitada minu fraktsioonikaaslane, sisekaitse alal teada mees Kalle Laanet, kes on kahjuks täna Häädemeestel oma valijatega kohtumas. Aga ta palus mul küsida, kas selline variant selles ettepanekus on sees.

Rahvusvahelised hindajad on soovitanud Eestil koondada kogu Sisekaitseakadeemia tegevus ühte keskusesse. See võimaldaks saada sünergiat eri struktuuride koos tegutsemisest ja võimaldaks ka kulusid kokku hoida. See on soovitus. Kas soovitust täiel määral täita või osaliselt täita, see on ikkagi valitsuse ja võib-olla ka Riigikogu otsustada. Praegu meil teatavasti politseikool on Paikusel, päästeametnikke koolitatakse Väike-Maarjas, piirivalveametnikke koolitatakse Murastes ja Kosel on meil suhteliselt suur politseinike koolitamise kompleks. Seni pakutud variandid näevad ette kas Muraste arendamist ühtseks keskuseks, Kose arendamist ühtseks keskuseks või siis Sisekaitseakadeemia ehitamist Ida-Virumaale. Kombineeritud variante Siseministeerium valitsuskabinetile pakkunud ei ole. Olgu öeldud, et Riigikontroll on kõiki kolme varianti jõudnud juba kritiseerida. Riigikontroll on leidnud, et kõik kolm varianti on üledimensioneeritud ja liiga kallid Eestile.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Ma olen küllaltki lähedalt näinud tehnikaülikooli Kohtla-Järve kolledži ja Tartu Ülikooli Narva kolledži tegemisi ja nende arenguid ning need on minu arvates olnud väga positiivsed. Aga nimetatud kõrgkoolide õppejõudude eluasemeprobleemide lahendamiseks käis kadunud president Lennart Meri kunagi välja väga huvitava mõtte, ja nimelt ehitada Vaivara valda mere äärde üks küla õppejõududele. Midagi seal isegi tehti. Kas seoses Sisekaitseakadeemiaga võiks sellel mõttel jumet olla?

Praeguses asukohas Kase tänaval Maarjamäel õppejõud ei pea elama, nad saavad elada Tallinnas. Ja praegu on õppejõudusid võimalik kutsuda ka Tallinna teistest kõrgkoolidest. Tallinnas on võimalik õpetada ka mujalt maailmast siia lennukiga kohale tulnud õppejõududel. Tallinnas neid muresid ei ole.
Aga ma veel kord ütlen: ma esitan lihtsalt poolt- ja vastuargumente, mul ei ole selget seisukohta, kas Ida-Virumaale Sisekaitseakadeemia hoonete ehitamine on põhjendatud või mitte. Aga üks lisakulu on kindlasti seotud ka õppejõudude transpordiga – transpordikulud tuleb katta – või siis elukohtadega seonduvalt. Elukohtadele lisanduvad lasteaiad, millest siin esimeses küsimuses oli juba juttu. Kui Ida-Virumaale asub püsivalt elama arvestatav hulk õppejõude, siis see tähendab ka vajadust muretseda täiendavaid lasteaiakohti. Need on kaalumiskohad. Tuleb leida optimaalne variant nii rahalises, regionaalpoliitilises kui ka julgeolekupoliitilises mõttes. Aga kindlasti hariduse kvaliteet peab olema kesksel kohal, kui kõiki neid erinevaid aspekte hakatakse kaaluma.

Nüüd palun neli kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Deniss Boroditšist.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Me kõik teame, et Ida-Viru maakond on vaeslapse rollis nii selle protsendi poolest, mis ta SKT-sse annab, töötuse määra kui ka demograafilise olukorra poolest. Kindlasti annaks ühe suure ja tähtsa haridusasutuse viimine Ida-Virumaale regiooni arengule tugeva tõuke. Küsimus on see, kas sellele on loota ka lisa. Kas selle regiooni arendamiseks on kavas astuda ka teisi samme? Ehk kas teie arvates jää hakkab sulama ja piirkonna arengukava realiseerimiseks tulevad ka vajalikud ressursid?

Teie hinnang Ida-Virumaale kui Eestimaa vaeslapsele ei ole väga kohane, eriti kui rääkida sisemajanduse kogutoodangust, mis luuakse Ida-Virumaal. Minu mälu järgi suurem osa Eesti sisemajanduse kogutoodangust luuakse Tallinnas, teisel kohal võiks olla Tartu ja siis kohe kolmandal kohal Ida-Virumaa. Pärast Ida-Virumaad tuleb maakondadena neid vaeslapsi oi-oi kui palju veel.
Jah, töötus on Ida-Virumaal väga suur probleem, kuid jälle tuleb öelda, et on ka teisi maakondi, kus töötus on kas sama suur probleem või peaaegu sama suur probleem – näiteks Valga-, Põlva-, Võrumaa. Kõiki Eesti regioone tuleb arendada ja tuleb arendada kindlasti ka Ida-Virumaad. Eesti riik on Ida-Virumaale ka olulisi investeeringuid teinud, näiteks Jõhvi kontserdimaja on kindlasti Ida-Virumaa kultuurielu rikastanud. Vangla ehitamine Ida-Virumaale on regionaalne projekt. Võib ironiseerida, kuid ka kinnipeetavate jaoks on oluline, et säiliks side oma lähedastega. Kui vangil side vabaduses olevate oluliste inimestega säilib, siis on tagasipöördumine kuritegelikku ellu vähem tõenäoline. Seda kinnitab kogu maailma statistika. Ka Ida-Virumaa teedeehitusse on läinud väga märkimisväärseid summasid, lähemal ajal aga otsustatakse teise energiaploki ehitamine Narva jaama. Nii et investeeringuid on sinna läinud üksjagu ja läheb veel.

Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Vaatame seda otsust regionaalpoliitiliselt – kindlasti on tegemist õige otsusega. Ma saan aru, et valitsus pole oma lõplikku sõna selles osas öelnud, nii et tuleb vabandust paluda, et meie noor töökas fraktsioon on oma küsimustega ajast ette jõudnud. Samas peab tunnistama, et ajast ette on jõudnud ka Pirita elanikud, Pirita linnaosa vanem ja mitmed seltsid, kes on juba jõudnud avaldada oma suurt muret seoses sellega, mis võidakse ette võtta selle 14 hektari maaga. On olemas üks näide, nimelt TOP-i hotellide müük, mis siiamaani on vaidlusalane küsimus. Arendajad soovivad sinna ehitada korterelamuid. Pirita rahvas on juba oma vastasseisu sellele välja öelnud. Mis te peaministrina ütleksite nendele mures olevatele Pirita elanikele?

Üks märkus! Head kolleegid, te ei ole fraktsioon, te olete fraktsiooni mittekuuluv ühendus.

No nii, pandi paika! Esialgu ei ole Pirita elanikel Kase tänava kinnistu pärast põhjust muretseda, sest valitsus ei ole otsust langetanud. Ka valitsuse eelistuste selgumisel ei ole loota mingeid väga kiireid arenguid, sest raha koolikompleksi väljaehitamiseks me loodame saada järgmisest mitmeaastasest eelarveraamistikust. Seega praegu on rohkem tegemist ideede kaalumisega, mitte konkreetse rahastamisotsuse langetamisega. Ka praegusel asukohal Maarjamäel, Pirita-Kosel on väga palju plusse. Kõigepealt seesama asukoht – kohalikud inimesed on juba harjunud sellega, et tulevased politseinikud kaitsevad sealsamas lähedal ka nende kodurahu. Seal on küllalt hästi välja arendatud teatud infrastruktuur, mis ei vaja olulisi ümberehitusi. Samas muist hooneid on Nõukogude ajast ja need ei sobi tänapäevase õppetöö läbiviimiseks.
Kõik kolm minu loetletud uue hoonestu varianti on väga kallid, vana edasiarendamine võib osutuda kordades odavamaks. Ka on riigikontrolör juhtinud tähelepanu sellele, et kõigi kolme uue Sisekaitseakadeemia hoonestu kava realiseerimisel ületaks ühe politseiniku koolitamise maksumus märgatavalt seni kõige kallimate üliõpilaste, arstiteaduskonna üliõpilaste koolitamise maksumuse.

Härra peaminister, kaks minutit on antud ka teile. Palun järgmine küsimus, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud peaminister! Oma esimese vastusega te ilmselt tahtmatult asetasite Ida-Virumaa juba Eestist väljapoole, öeldes, et politseinikke tuleb ette valmistada selles keskkonnas, kus nad tööle hakkavad. Aga see selleks.
Ma tahtsin tegelikult seda küsida, et seoses Ida-Virumaa ideega tuli ajakirjanduses kohe juttu mingist 100 miljoni eurosest uusehitisest. Narvast on kuulda, et Kreenholmi valduste omanikud, need Rootsi omanikud, kelle kätte need jäid, on teinud ettepaneku, et nad ehitaksid Kreenholmi praeguse saare peal nende ehitiste baasil Sisekaitseakadeemia PPP põhimõttel välja ja annaksid kompleksi riigile pikaajalisele rendile. Kas see variant on teieni jõudnud?

On ta PPP või mis iganes variant, maksumaksja peab selle ikka kinni maksma. Küsimus ei ole praegu rahastamisinstrumendis, küsimus on otstarbekuses – otstarbekuses nii hariduse kvaliteedist lähtudes, regionaalpoliitilistest kaalutlustest lähtudes kui ka väga paljudest muudest kaalutlustest lähtudes. Me praegu ei kipu küll rahastamisinstrumenti kõigepealt ära otsustama ja siis vaatama, mis Eestile hea lahendus on, kus kohas see asutus paikneda võiks.
See Ida-Virumaa paigutamine väljapoole Eestit on aga teie puhas fantaasia. Minu väljaütlemistega seda siduda ei maksaks. Ma rääkisin tulevaste politseinike koolitamisest kasarmutes ja nimetasin, et euroopalike arusaamadega see ei sobi, mis kunagi Nõukogude Liidule sobis ja mõnedele totalitaarsetele riikidele praegugi sobib.  Maailma demokraatlikes riikides peetakse väga oluliseks kasvatada politseinikke seal keskkonnas, kus nad peavad tööle hakkama. Küsimus ei ole selles, kas siin või väljaspool Eestit. Küsimus on selles, kas tulevasi politseinikke peaks koolitama nii, et nad elavad kasarmus või kuskil metsas rahvast isoleerituna, või peab neid koolitama linnas, kus kaubamajade ja diskoteekide tingimused on käepärast.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea peaminister! Kui lubate, tuleksime selle kolimise teema puhul korra ka sisu juurde. Nimelt on Sisekaitseakadeemias väga suur osakaal tasulisel õppel. Kui vaadata eelarvet, siis on see osakaal üle poole. Kui kõrgharidusreformi ette nägev seadus, mille eelnõu on praegu küll tagasi kultuurikomisjonis arutamisel, peaks sellisel kujul rakenduma, nagu valitsus on selle heaks kiitnud ja nagu see esimesel ringil ka Riigikogu poolthääled sai, siis Sisekaitseakadeemia rektori arvates võib nende pikka aega hea kvaliteediga olnud haridus selle all kannatada, kui eraraha sealt ära võetakse. Kas te homme, kui te arutate seda, lähtute ka akadeemia tuleviku sisulisest poolest, vajadusest säilitada järjepidevus?

Meil on täna kavas arutada Sisekaitseakadeemia asukohaga seonduvat. Palun mitte üle minna kõrgharidusreformi temaatikale! Kui üliõpilased õpivad hästi, siis nende õpe saab olema tasuta, seda tuleb meil kõigil meeles pidada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.

Austatud härra minister, kõigepealt ma tänan kirjalikule küsimusele antud üsna põhjaliku vastuse eest! Kuid ma küsin täna veel juurde. Arvan, et ma ei ole ainus inimene, keda on päris ärevaks teinud ühe Rootsi autori raamat "Toidudemagoogia", mis eelmisel aastal ilmus. Seal on väga palju kirjutatud ka Eesti toiduainetest. Nimelt me teame, et väga paljude vorstide ja sinkide suitsumaitse on saavutatud justkui pettuse teel. Võiks öelda, et tavalise suitsutamise asemel kasutatakse kunstlikke suitsuaroome, teatud vedelikku või pulbrit. Pole ka saladus, et tootjad hoiavad neid tooteid suitsuaroomiainet sisaldavas soolvees, millega luuakse pettekujutelm lihast, mida on grillitud puusöega või valmistatud gaasigrillil. Isegi grillitriipe tehakse, et jätta mulje, et toode on valminud grillrestil. Minu küsimus on: kui paljud tootjad seda meetodit kasutavad ja kuidas tarbija saab vahet teha?

Jah, tõepoolest, toiduainetööstus areneb, tehnoloogia areneb ning võetakse kasutusele uusi meetodeid ka toiduainete tootmisel. Aga see kõik peab olema tarbijale teada ja arusaadav. Kui on kasutatud naturaalse, traditsioonilise suitsutamise asemel suitsupreparaate, siis see peab märgistusel kirjas olema. Loodan, et seda reeglit ka järgitakse. Kui palju on traditsiooniliselt suitsutatud suitsutooteid ja kui palju selliseid, mis valmistatud tänapäeva tehnoloogiat kasutades, seda proportsiooni ma ei oska teile peast öelda. Aga kui need andmed kusagil Eestis olemas on, siis me kindlasti saadame need teile kirjalikult tagantjärele. Võin aga kinnitada, et nii ühed kui teised on tegelikult vastavuses kehtestatud nõuetega. Meie toiduained ei sisalda mingeid ülemääraseid kahjulikke aineid inimese tervisele ja vastavad igati toiduohutusnõuetele, mis Euroopa Liidus on kehtestatud. Nii et selles osas ei maksa tarbijatel midagi karta.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Tegelikult on vist asi veelgi hullem, kui räägitakse. Meie olukord on küll veidi parem kui suurtes tööstusriikides, kus süüakse aastas 6–7 kilogrammi mitmesuguseid lisaaineid ja nende tootmiseks kulutatakse miljardeid eurosid. Tegelikult on eesmärk põhitoiduaine pealt kokku hoida. Kõik need sildid "Vanaema moodi", "Kodus valmistatud", "Mamma tehtud" – nende sisu on tegelikult midagi muud, sest vanaema ei kasuta näiteks 22 ainet, mis parandavad jahu maitset ja kiirendavad kerkimist, samuti igasuguseid emulgaatoreid ja ensüüme ja ma ei tea mida veel. Ja vaniljet tehakse pehkinud kuusepuust. Olgu see inimestele lihtsalt teada. Minu küsimus on: kas te ministrina olete teinud midagi, et seda pealetungi kuidagi peatada? Ega me ei ole ju selle kõigega väga harjunud. Vene ajal oli kasutusel salpeeter ja paar ainet veel, nüüd on neid mitmesadades ja tuhandetes.

Toiduainetööstuse innovatsiooni ja tehnoloogia arengut ma ministrina küll ei ole püüdnud peatada. Pigem me oleme püüdnud seda jälgida ja valdkonda reguleerida, et sellega ei kaasneks ebasoovitavaid arenguid. Mis puutub võimalikesse lisaainetesse, siis üks Põllumajandusministeeriumi eesmärke on, et tarbija teaks: toote märgistusel on kirjas kõik  lisaained, mida üks või teine toiduaine sisaldab. Tegelikult me oleme Põllumajandusministeeriumis ka loomulikult kutsunud tootjaid üles võimalikult naturaalselt toiduaineid tootma ja võimalikult vähe lisaaineid kasutama. Selle tähtsusest on aru saanud väga paljud tootjad nii Eestis kui väljaspool. See on toidu turustamisel suur pluss, kui lisaaineid on vähem. Ma pean silmas neid lisaaineid, mis võib-olla ei ole kõige tervislikumad, näiteks mitmesugused säilitus- või värvained, mida tegelikult saaks toiduainete valmistamisel vältida. See on saanud turustamisel täiendavaks pooltargumendiks.
Oleme püüdnud seda protsessi ohjata ka tarbija teadlikkuse tõstmise abil ja tuleb tunnistada, et oleme selles ka teatud edu saavutanud. Tarbijatele on üha selgemaks saanud, mida lisaained endast kujutavad, ja nad soovivad järjest rohkem naturaalseid ja mahedaid toiduaineid. Samas ei maksa sellest välja lugeda, et praegu kaubanduses ja toitlustuses ringlevad toiduained, mille valmistamisel on kasutatud lisaaineid, ei oleks vastavuses toiduohutusnõuetega. Nad on vastavuses.
Eks ma kartsin, et te seda küsite, ja lasin ametnikel vastuse ette valmistada. Paraku ajalimiit ei võimalda seda ette lugeda, ma saadan selle teile kirjalikult.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul! Teine täpsustav küsimus.

Aitäh! Probleem on tõesti tõsine. Mul on meeles, et 1990. aastate algul oli meil lubatud esialgu 40, siis 200 lisaainet. Nüüd on lubatud mitmed tuhanded. Võib-olla lääne ühiskond on nendega rohkem harjunud, meie aga vähem, sest me näeme, kuidas allergiliste haiguste arv aina kasvab. Aga kui rääkida sellest, mis on pakendil kirjas, siis jah, pakendatud kaubal on tõesti korrektne märgistus olemas, kuigi väga väikses kirjas. Aga probleem on just letikaubaga. Ei oska ka müüja teile täpselt öelda, mis seal sees on, isegi päritolu tihti ei teata. Kuidas me selle asjaga saaksime edasi minna, et olukord oleks selgem?

Meil oleks kindlasti praegugi vaja ühte "Knopka" moodi saadet, mis hariks ja informeeriks tarbijaid. Sellest oleks suur abi, võib-olla rahvusringhääling võtab selle kavva. Aga tegelikult on õigusaktidega sätestatud, et ka pakendamata kauba puhul peab teenindaja oskama anda täpselt sama ammendavat informatsiooni, mis on nõutud pakendatud kauba puhul. Kõik sõltub loomulikult väga paljuski teeninduskultuurist, teenindaja teadmistest ja professionaalsusest, aga ma loodan, et reeglina peetakse sellest Eesti kaubanduses kinni. Nii et letiteenindaja peab oskama ostjat informeerida. Seda näevad ette õigusaktid.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas Eesti Vabariigi tarbijal on õigus valida, kust kohast ta midagi ostab, kas ta ostab näiteks triikrauaga triibutatud või päris liha või ostab seda vorsti, kuhu sisse on kuusepalk ära purustatud? Kas Eesti Vabariigi tarbijal on õigus ise valida, kas ta läheb turule või ühte või teise või kolmandasse poodi? Kas teie arvates küsimus, mille Marika Tuus-Laul siin tõstatas, on päris probleem ja väärt Riigikogu saalis üles tõsta?

Tarbijatel on võimalus valida kõikidest kauplustest ja toitlustusasutustest, mida nad soovivad. See on mu lühike vastus.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marianne Mikkolt rahandusminister Jürgen Ligile.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Sügisel võttis Riigikogu ühel häälel vastu otsuse, millega kohustasime valitsust välja töötama tegevuskava naiste ja meeste palga vahelise lõhe vähendamiseks. Tegevuskavas soovisime näha konkreetseid meetmeid, nagu riiklikku järelevalvet, seaduste analüüsi, kollektiivläbirääkimisi. Peaminister väitis hiljuti meie ees esinedes, et palgalõhe tegevuskava on valitsuses arutlusel. Ka rahandusministril on oma roll probleemi lahendamisel. Küsin: kas rahandusminister on valmis avalikustama oma ministeeriumi ja haldusala kõikide ametnike palgad koos lisatasudega, et kiirendada soolise palgalõhe vähendamist Eesti Vabariigis?

Me teeme sellist asja vastavalt seadusele. Valitsuse otsused arutatakse enne läbi, kui need langetatakse, kui need avalikustatakse. Mis puutub palkade avalikustamisse, siis ei ole saladus, et sellel teemal ma olen valitsuses jäänud eriarvamusele. Minu arust on tegemist ülemäärase privaatsuse riivega, eriti inimeste puhul, kes tänapäeva ülematerialiseeritud maailmas paistavad kehvemas valguses. Minu arust ei peaks kõigi palka sunniviisiliselt avalikustama, aga valitsus tegi teistsuguse otsuse. Riigisektoris on omad piirangud ja irooniliselt võib öelda, et tulevikus on seal ainus hüve see, et naaber saab teada sinu täpse palga. Minu soov oli, et saadaks teada ametikoht ja palgavahemik.

Aitäh! Meie infotunni aeg on läbi saamas. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest! Suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on läbi.