Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu. Esiteks, halduskoostöö seaduse ja spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister Rein Lang; teiseks, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asutamislepingu artiklite 1 ja 18 muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kolmandaks, kohtuekspertiisiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal; neljandaks, riigilõivuseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; viiendaks, hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsust esindab seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus siseminister Ken-Marti Vaher; kuuendaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur; seitsmendaks, riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsust esindab seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus justiitsminister Kristen Michal; kaheksandaks, Eesti Vabariigi ja India Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Austatud Riigikogu, enne kui ma kutsun järgmise inimese siia pulti, palun teid, austame esinejaid! Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine sotsiaalminister härra Pevkurile. Eesti riiklik HIV ja aidsi strateegia aastateks 2006–2015 määratleb ühe tegevusvaldkonnana HIV-i ja aidsi ennetuse alase tegevuse noorte hulgas. Selle tegevusvaldkonna raames on üks meetmeid propageerida noorte seas kondoomi kasutamist ning tagada sihtrühmale kvaliteetsete kondoomide kättesaadavus. Tervise Arengu Instituudi aastal 2011 tehtud uuringust selgub, et iga kolmas Eesti noor peab kondoome liiga kalliks. MTÜ Eesti HIV-positiivsete Võrgustik on samuti juhtinud tähelepanu kondoomide kõrgetele hindadele. Et neid ülemäära kõrgeid hindu alandada, on Eesti HIV-positiivsete Võrgustik välja pakkunud kolm meedet. Ühe võimalusena nähakse kondoomide käibemaksu määra alandamist 9%-le või siis nende hinna osalist hüvitamist haigekassast. Seoses sellega me küsimegi härra Pevkuri käest, kas tema arvates on kondoomide kõrge hind probleem, ja kui on, siis kuidas ta hindab neid ettepanekuid. Aitäh!

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Tere päevast, lugupeetud esinaine ja head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle seaduseelnõu, mille koostamise tingis vajadus võimaldada tööandjatel teha maksuvabalt kulutusi töötajate tervisliku eluviisi huvides, et vähendada haigestumist. Selle abil paraneks inimeste tervis ja väheneksid nii tööandjate kui ka riigi kulutused ravikindlustusele. Leian, et praegust erisoodustusmaksu töötajate tervise edendamise pealt võib pidada ettevõtete ja töötajate arengu ning Eesti riigi majanduskasvu piduriks. Eestis, kus nii riigi eelarve kui ka inimressurss on väga piiratud, on eriti oluline, et me käiksime nende piiratud ressurssidega mõistlikult ümber. Inimese jaoks on aga tema tervis taastamatu ja hindamatu vara. Seetõttu peaks riik tegema omalt poolt kõik, et toetada inimeste tervise hoidmist. Ei tohiks karistada ettevõtteid, kes on valmis investeerima oma töötajate tervisesse. Praegu riik seda kahjuks teeb – ta karistab ettevõtteid, kes toetavad oma töötajate sportimist, taastusravi või muud tervist edendavat tegevust, kuna kuluarvetele lisanduvad nii tulu- kui sotsiaalmaks. Samas on ettevõtete investeeringud seadmetesse meil maksuvabad. Ära on unustatud tõsiasi, et kallid masinad ilma terve ja pühendunud töömehe või -naiseta ei tööta. Investeeringute eest töötajate tervisesse aga karistatakse. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud üheksa seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse nõuetele, võtab juhatus need menetlusse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sätestatud nõuetele, siis edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Nüüd annan edasi teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 22. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 5. aprill kell 16. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. märtsil esitatud Eesti seisukohad isikuandmete kaitset puudutavate Euroopa Komisjoni algatuste kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja algatuste kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. aprill kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu määruse "Euroopa sihtasutuse (FE) põhikirja kohta" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. aprill kell 16. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu eelnõude paketi kohta, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm "Horisont 2020" aastateks 2014–2020, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude paketi kohta arvamust andma kultuurikomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. aprill kell 16.
Head kolleegid, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 87 rahvasaadikut, puudub 14.
Asume päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorda on tehtud paar täpsustust, loen need ette. Vabariigi Valitsus on teinud taotluse muuta tänaste arupärimiste käsitlemise järjekorda selliselt, et kultuuriminister Rein Langile esitatud arupärimised, mis on praegu päevakorras 13. ja 14. punktina, tuleksid käsitlemisele päevakorrapunktidena nr 4 ja nr 5. Majanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata käesoleva, kümnenda töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja punkt nr 2, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse ja äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu 147 teine lugemine.
Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist. Kas võib minna hääletuse juurde?
Panen etteloetud muudatustega Riigikogu täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala päevakorra kinnitamisele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, algab arupärimistele vastamine. Esiteks, Riigikogu liikmete Priit Toobali, Mihhail Stalnuhhini, Viktor Vassiljevi, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Peeter Võsa, Kalev Kallo, Yana Toomi ja Ester Tuiksoo tänavu 15. veebruaril esitatud arupärimine politiseeritud kodanikuühiskonna ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kohta peaminister Andrus Ansipile (nr 118). Palun esitajate nimel kõnepulti Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 15. veebruaril andis üheksa keskerakondlast peaminister Andrus Ansipile üle arupärimise, mis kandis pealkirja "Politiseeritud kodanikuühiskonnast ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist". Täpsemalt puudutab arupärimine ühte propagandalehte, ühte valimismaterjali. Selle propagandalehe ja valimismaterjali eripära on see, et vastupidi tavapärasele ei anna seda välja mõni erakond oma raha eest, vaid seda antakse välja riigi raha eest ehk SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital raha eest. Arupärimine keskendubki selle lehe väljaandmisele ja lehe väljaandjatele, tiraažile ja kohale, kus lehte levitatakse. Arupärimises on neli küsimust. Ootame peaministrilt nendele küsimustele vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas peate eetiliselt normaalseks, et Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juht kuulub IRL-i ning siseminister, kelle haldusalas antud ühing tegutseb, kuulub IRL-i, ja eelnimetatud ajalehe projektijuht kuulub ka IRL-i ning lisaks on ta veel Riigikogu IRL-i fraktsiooni liige? Miks te ei näe siin mõjudega kauplemisele iseloomulikke jooni?" Kust te teadsite, et ma ei näe? Aga teil on õigus, kui te seda teadsite! Alustan täpsustusega. Sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital tegutseb regionaalministri vastutusalas. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti avalikes huvides tegutsevate mittetulundusühingute ja sihtasutuste suutlikkuse suurendamisele kodanikuühiskonna arendamisel ning kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna kujundamisel. Kodanikuühiskonna Sihtkapital eraldab riigieelarve raha vastavalt nõukogu kinnitatud programmipõhiselt avatud taotlusvoorude kaudu. Toetusotsuste sõltumatuse sihtkapitali asutaja õiguste teostajast ja tegevjuhist peab tagama otsuste tegemise kord, mis on järgmine. Esiteks, esitatud projektitaotluste tehnilise hindamise teeb sihtasutuse büroo. Teiseks, projektitaotluste sisulise hindamise teevad kolm sõltumatut hindajat. Kolmandaks, lõpliku rahastamisotsuse kõikide taotluste osas teeb Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu, kuhu kuulub kuus kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajat ja neli riigi esindajat. Riigi esindajatest kaks on Riigikogu liikmed: koalitsiooni esindajana Paul-Eerik Rummo ja opositsiooni esindajana Rainer Vakra. Kaks riigi esindajat on ametnikud: Rahandusministeeriumi esindajana Kaie Koskaru ja Siseministeeriumi esindajana Kaia Sarnet. Sihtasutuse juhataja on valitud avalikul konkursil. 2007. aasta novembris esitati sihtasutuse juhatuse liikme konkursile kokku 26 sooviavaldust. Valiku tegi regionaalminister, olles eelnevalt konsulteerinud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ühiskomisjoni liikmetega. 2011. aasta novembris toimunud juhatuse liikme avalikul konkursil valis sihtasutuse nõukogu ühehäälselt juhatuse liikmeks uuesti Agu Laiuse. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali raha eraldamise ja hindamise põhimõtted on avalikult kättesaadavad sihtasutuse kodulehel www.kysk.ee. Kodulehelt saab ka ülevaate kõikidest toetuse saanud projektidest.
Teine küsimus: "Antud juhtumi põhjal jääb avalikkusele mulje, et tegu on IRL-i poliitilise ringkäendusega. Mida kavatsete ette võtta, et sellist muljet hajutada?" Kodanikuühiskonna Sihtkapitalis on võimalus avatud taotlusvoorudes taotleda projektitoetusi kõikidel avalikes huvides tegutsevatel mittetulundusühingutel ja sihtasutustel. Kokku on aastatel 2008–2011 läbi viidud 19 taotlusvooru ja heade ideede konkurssi, mille kaudu on toetuse saanud 273 vabaühenduse projekti. Nõukogu koosolekute protokollid on avalikud ja veebist kättesaadavad. Muu hulgas on Kodanikuühiskonna Sihtasutus rahastanud mitut kodanikuühiskonna projekti, mille elluviimisel on osalenud eri erakondade liikmed. Näiteks toetatakse Siiri Oviiri juhitava Eesti Naisliidu projekti "Eesti Naisliit – 90". Toetatud "Teeme ära!" projekti vedajate hulgas on olnud roheliste erakonda kuuluvaid inimesi. Toetust on saanud väga paljud projektid, näiteks SA Maarja Küla projekt "Organisatsioonide ühendus intellektipuudega inimeste paremaks kaasamiseks ühiskonda" ja MTÜ Korruptsioonivaba Eesti projekt "Erasektori korruptsioonialase enesehinnangu süsteemi juurutamine Eestis".
Kolmas küsimus: "Kodanikuühiskonna areng nõuab poliitikutelt teatud distantsi ja administratiivse ressursi kasutamine oma kitsastes parteipoliitilistes huvides pole omane ühelegi arenenud demokraatiaga riigile. Kuna antud sihtasutuse looja on Vabariigi Valitsus, siis kuidas kavatsete antud sihtasutuse toimimist reformida, et tagada kodanikuühiskonnale vääriline maine ja tasakaalustatus?" Kodanikuühiskonna Sihtkapitali asutaja on Vabariigi Valitsus, asutajaõiguste teostaja on Siseministeerium. Vastavalt sihtasutuse põhikirjale kavandab Kodanikuühiskonna Sihtkapitali tegevust, korraldab juhtimist ja teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle sihtasutuse nõukogu. Minule teadaolevalt pole kodanikuühenduste esindajad, nõukogu liikmed ega ka läbiviidud auditid sihtasutuse toimimise põhimõtteid, otsustusprotsesside läbipaistvust ja demokraatlikkust kahtluse alla seadnud. Mulle teadaolevalt pole nõukogul ega Siseministeeriumil kavas toimivat sihtasutust reformida.
Neljas küsimus: "Kui palju läheb maksumaksja vahendeid (Siseministeeriumi vahendusel) nn riikliku ajalehe Kalamajake väljaandmiseks 2013. aasta oktoobrini?" Oma küsimuse olete esitanud küll ajalehe Kalamajake kohta, kuid vastates eeldan, et küsijad on mõelnud ajalehte Kalamajakas. Nimetatud infolehe väljaandmine on üks osa mittetulundusühingu Telliskivi Selts projektist "Telliskivi Seltsi foorum", millele anti toetust piirkondlike kodanikuhariduse projektide toetamise taotlusvooru raames. Projekti elluviimisel on Telliskivi Selts oma partneriks võtnud Kalamaja Seltsi, kes nimetatud projekti raames annab välja neli numbrit kogukonna ajalehte, mille kogueelarve on 9139 eurot ja 37 senti. Ühe numbri tiraaž on 8000. Eelarve sisaldab toimetamise, kujundamise ja trükkimise kulusid. Kogukonnalehe toimetuskolleegiumi töö juhtimise eest vastutab teie kolleeg Liisa Pakosta, kes ei ole olnud projekti koostaja ega raha taotleja. Projekti lõpptähtaeg on 30. aprill 2012. aastal. Kalamaja postkastidest leitav ajaleht Kalamajakas on pühendunud konkreetse kogukonna teemadele, mida kahjuks ei saa öelda mõningate teiste postkastidest leitavate trükiste kohta, nagu näiteks Põhja-Tallinna leht ja ajaleht Pealinn. Need kaks viimast on sellised, kus maksumaksja raha eest on tehtud selgelt ühe erakonna propagandat. Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist on teada antud, et nad ootavad arupärimise koostajaid neile sobival ajal sihtasutuse büroosse põhjalikumalt sihtasutuse tööga tutvuma. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt tänan hindamast ka Põhja-Tallinna ajalehte ja ajalehte Pealinn, kuigi seda arupärimises palutud ei olnud. Aga minu pinginaaber Riigikogus on ühtlasi minu naaber Tallinnas Tuvi tänavas. Mis te arvate, kui meie Ester Tuiksooga tahaksime välja anda näiteks ajalehte Tuvila ja pöörduksime Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poole ning teie oleksite Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu liige, kas te rahastaksite meie projekti?

Kui mina oleksin rahastamise üle otsustaja, siis ma hindaksin ka taotlejate renomeed. Ma ei tea, kuidas see praegu sätestatud on, aga mina teile raha ei annaks.

Aitäh! Palun, kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, peaminister Andrus Ansip! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Esimene arupärimine on vastuse saanud.

Teine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Priit Toobali, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Viktor Vassiljevi, Marika Tuus-Lauli, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Aivar Riisalu ja Deniss Boroditši 16. veebruaril 2012. aastal esitatud arupärimine üle-eestilise vee hinna tõusu ning lubaduste mittetäitmise kohta peaminister Andrus Ansipile (nr 119). Ma palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Me kuulsime eelmisele arupärimisele vastanud peaministrilt, et ta kipub siin Riigikogu liikmete renomeed hindama. Selles arupärimises palume samuti, et peaminister hindaks Riigikogu liikmete lubadusi ja renomeed, seekord küll tema enda koalitsioonipartnerite lubadusi.
Arupärimine puudutab vee hinna tõusu. Statistikaameti väitel – ja statistikat meie peaminister armastab – on Eestis olnud üks kiireimaid hinnatõuse Euroopa Liidus. Päris suurt rolli selles mängivad kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad ehk need hinnad, mis otseselt tulenevad seadustest, ja need hinnatõusud, mis on seadusandja tegevuse tagajärjel Eesti inimesi tabanud. 2011. aasta jaanuariga võrreldes mõjutasid indeksit kõige rohkem eluasemele tehtavad kulutused, mis andsid kogutõusust üle 40%. Samas me kõik mäletame, et valitsusliit ja eelkõige valitsusliidu väiksem partner IRL lubas, et nemad võtavad kodukulud kontrolli alla. Tegelikkuses näeme – aastal 2012 võib juba 2010. aasta lubaduste täitmist hinnata –, et see ei ole tõeks osutunud.
IRL-i praegune esimees Urmas Reinsalu väitis 9. märtsil 2010, et monopolide ohjeldamise seadus tuleb Riigikogus vastu võtta, sest see seab väga lihtsad ja konkreetsed eesmärgid: panna piir hinnatõusule, mis puudutab kaugkütet, mis puudutab gaasiga varustamist ning mis puudutab veemonopole. Kõigis nendes kolmes sektoris on hinnad tõusnud. Sellest tulenevalt soovime saada peaministrilt hinnangut.
Enne selle seaduse vastuvõtmist sai tähelepanu juhitud ohtudele, eelkõige sellele, et pidades silmas valimistulemust Tallinna linnas, on valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad võtnud vastu seaduse, mis paneb löögi alla mitmed Eesti väiksemad omavalitsused. Kuna seaduses on ette kirjutatud ettevõtete tulukuse määr, siis see tõstab vastupidi loosungile vee hinda Eesti väiksemates asulates. Nii ongi toimunud. Pärast monopolide hinnapiirangute seaduse vastuvõtmist on AS Tartu Veevärk vee tarbijahinda tõstnud 30,37%, Sillamäe AS tõstis vee tarbijahinda 17,5%, Haapsalu Veevärk 19,5%, Raven OÜ, mis tegutseb Raasiku ja Aruküla alevikus Harjumaal, 93,71%, Kose OÜ 26,62%, AS Kärdla Veevärk 18,10%, OÜ Pandivere Vesi, mis asub Väike-Maarja vallas, 19,36%. Ainuke vee-ettevõte, mis selle seaduse mõjul on vee hinda langenud, on AS Viimsi Vesi.
Võtnud vastu sellise valimiseelse seaduse, mis tegelikult on kaasa toonud olukorra, kus vee-ettevõtteid lausa survestatakse oma kasumimäära või tulukusmäära tõstma, tuleb nendel erakondadel, kes selliseid valeloosungeid ja -julgustusi tagant kiitsid, anda vastus, kas seaduses on peidus praak, ja kui on, siis mida selle praagi likvideerimiseks teha saab. Sellest tulenevalt ongi allakirjutanutel peaministrile viis küsimust. Aitäh!

Suur aitäh! Palun kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliste monopolide hinnad on langenud peale ühe vee-ettevõtja Viimsis? Kas antud seadust oligi vaja jõukamal järjel olevate viimsilaste kodukulude vähendamiseks?" 1. novembrist 2010 jõustunud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses tehtud muudatused olid tingitud vajadusest tagada monopoolses seisundis olevate ettevõtjate osutatavate avalike teenuste kulupõhised hinnad. See tähendab, et keelati ära ülisuur tulukus, hinnad peavad olema kuludega põhjendatud. Konkurentsiamet on kõige pädevam hindade analüüsija. Hinnaregulatsiooni Konkurentsiametisse koondamise eesmärk on suurendada efektiivsust, sest omavalitsustel puuduvad kogemused ja võimalused võrrelda teiste ettevõtjatega. Toon näiteks Tallinna Vee. Konkurentsiamet viis AS-i Tallinna Vesi kehtivate veeteenuste hindade osas läbi järelevalvemenetluse, mille tulemusena tegi Konkurentsiamet 10. oktoobril 2011. aastal AS-ile Tallinna Vesi ettekirjutuse. Probleem on teatavasti selles, et AS-i Tallinna Vesi investeeringute tootlus on umbes kaks korda suurem, kui seda peetakse monopoolses seisundis olevate ettevõtete puhul mõistlikuks. Siinkohal meenutan, et AS-i Tallinna Vesi suuromanik on 34,6%-ga Tallinna linn, keda ettevõtte nõukogus esindavad Toivo Tootsen, Priit Lello ja Rein Ratas. Praeguseks on see ettekirjutus vaidlustatud halduskohtus. Viimsi Vee vee hind elanikele oli seisuga 1. juuli 2010 üks kõige kallimaid Eestis, Lihula Vee järel teine. 2010. aastal alustas Konkurentsiamet omaalgatuslikult järelevalvemenetluse AS-i Viimsi Vesi veeteenuse hinna üle. Menetluse tulemusena pidi AS Viimsi Vesi kooskõlastama uue hinna Konkurentsiametiga. Konkurentsiameti kooskõlastatud kaalutud keskmine veeteenuse tarbijahind vähenes seal tõepoolest 9,4%.
Teine küsimus: "Miks pidasite võimalikuks ja eetiliselt kohaseks IRL-i koalitsioonipartneri ja valitsusjuhina 2010 antud seaduseelnõu looritada sisutühjade lubadustega? Üle-eestiline vee hinna tõus tänaseks hetkeks on antud väitele parimaks tõestuseks." Peaminister ei tsenseeri Riigikogu liikmete kõnesid Riigikogu kõnepuldis. Küll tahan märkida, et veeteenuste ja ka teiste monopoolses seisundis olevate ettevõtete teenuste hinna regulatsiooni on Eestis arendatud mõistlikus suunas. Nende teenuste hindu kooskõlastab Konkurentsiamet, lähtudes rangelt majanduslikest kriteeriumidest ehk siis peaasjalikult sellest, kui suured on nende teenuste osutamiseks põhjendatud kulutused, mis tarbijate makstav tasu peab võimaldama katta. Teisalt peab olema tagatud, et monopoolses seisundis ettevõtjad ei teeniks ülisuuri, põhjendamatuid kasumeid. See, et üle Eesti rakendatakse nüüd kõigi suuremate vee-ettevõtjate vee hinna määramisel samu reegleid, on igati loogiline. Vee hind ühes või teises omavalitsuses ei tohi olla päevapoliitiline küsimus. On äärmiselt kurb, et osa Keskerakonna fraktsiooni liikmeid ei pea apoliitilist kontrolli monopoolsete avaliku teenuse hindade üle mõistlikuks.
Kolmas küsimus: "Eelnimetatud hinnatõusudest puudutas tarbijat kõige valusamini Raven OÜ kõrval AS Tartu Veevärgi hinnatõus, kus hinda tõsteti järsult ja korraga 30%. Tartu Linnavolikogu ei saa enam kunagi antud seaduse raames hinnakujunduses osaleda. Miks te valitsusjuhina ei sekkunud ega üritanud tõestada, et halduspoliitiliselt tsentraliseeritud veehinnapoliitika on oma olemuselt tehniline muudatus, avalikkusele läbipaistmatu ning umbusaldusavaldus kohalike omavalitsuste, kohalike elanike vastu?" Osundan siin monopolidevastase seaduse seletuskirja, mille järgi veeteenuse hinna kehtestamise regulatsiooni muutmine oli vajalik selleks, et "viia veeteenuse hind poliitilise surve alt välja. Riigi tasemel suudetakse vee-ettevõtjate tegevust ning nende kulutusi hinnata ühtsetel alustel, mis tagab elanikkonna võrdsema kohtlemise, sõltumata piirkonnast. Kuna seni määrasid veeteenuse hinna üldjuhul kohalike omavalitsuste volikogud, siis sõltus veeteenuse hinna tõstmine või langetamine tihti poliitilistest ja seejuures läbinähtavalt lühiajalistest kaalutlustest ja mõningatel juhtudel jäeti vee-ettevõtja majandusnäitajad seejuures seadusekohaselt hindamata. Veelgi enam, veeteenuse hind on vee-ettevõtte majandamise üks põhialustest ning kehtestatud hinnad, mis ei kata vee-ettevõtja põhjendatud tegevuskulusid, rääkimata põhivara amortisatsioonist, ei taga vee-ettevõtjate ning kogu veemajanduse jätkusuutlikkust. Suured investeeringud reoveepuhastite ja ühisveevärgi ning kanalisatsioonitorustike ehitamisse ja renoveerimisse, mis tänapäeval tehakse Euroopa Liidu ja riigi raha arvel, ei oma sotsiaalset ega keskkonnakaitse väärtust, kui ehitatud süsteeme ei ole võimalik amortiseerida."
Rääkides hinnatõusu põhjustest, ei tohi ära unustada viimastel aastatel Eesti veemajanduses teostatud suuremahulisi investeeringuid Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toetusel. See raha on tulnud Eestile kui riigile, mitte ühele või teisele kohalikule omavalitsusele eraldi võetuna. Tingituna Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahendite kaasamisest oleks veeteenuse hinnad tõusnud ka siis, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus oleks jäänud muutmata. See tähendab seda, et kohalikud omavalitsused oleks pidanud ise veeteenuse hindu tõstma, taotlemaks Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist toetusi. Eesti olukord veeteenuste osas on äravahetamiseni sarnane nn uute liidumaade olukorraga Saksamaal. Mõtlen vahepeal Saksa DV-sse kuulunud liidumaid, kus vee hind on sotsialismiajal tegemata jäänud investeeringute tõttu praegu märksa kõrgem kui vanades liidumaades, kus veesüsteemidesse pidevalt investeeritud on. Siinkohal lisan ma, et tulenevalt kõnealustest seadusmuudatustest on Konkurentsiamet praeguseks läbi vaadanud üheksa hinnataotlust, millele on arupärimises ka viidatud. Seda lisaks eelmainitud kolmele Konkurentsiameti omaalgatuslikule menetlusele.
Neljas küsimus: "Miks on valitsuse juhtimisel või kaasabil viimastel aastatel kodukulud pidevalt tõusnud? Maailmamajanduses toimuvat paluks mitte argumendiks tuua." Sellele küsimusele vastasin ma sisuliselt juba eelmisele küsimusele antud vastuses. Kui aga arvata, et üksnes valitsuse juhtimisel või kaasabil on kodukulud pidevalt kasvanud, siis peaks tõdema, et selles osas on Eesti rekord endistviisi ja ülekaalukalt Edgar Savisaare juhitud valitsuse käes. Selle viimasel ametikuul, s.o 1992. aasta jaanuaris, tõusid keskmiselt tarbijahinnad 87,5%, seega peaaegu kahekordistusid.
Viies küsimus: "Konkurentsiamet on monopolide hinnapiirangute seaduse alusel hinnaläbirääkimistel survestanud vee-ettevõtete tulukuse määra tõstma 4% asemel 8%-le, mis oleks seejuures tõstnud vee hinda kohati kuni 100%. Miks riiklik regulaator survestab kohalikke vee-ettevõtjaid olukorras, kus sotsiaalmajanduslik keskkond halveneb, pigem suuremaid kasumeid teenima?" Konkurentsiamet ei survesta vee-ettevõtjaid kajastama veeteenuse hinnas kogu põhjendatud tulukust, mida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14 lõike 2 punkt 5 võimaldab. Konkurentsiameti koduleheküljel avaldatud hinnataotluse esitamise juhendi punktis 3.2.8 on kirjas, et veeteenuse hinnas sisalduv põhjendatud tulukuse summa ei tohi ületada juhendmaterjali "Veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted" punkti 6 kohaselt arvutatud põhjendatud tulukuse summat. Seega on väga selgelt öeldud, et põhjendatud tulukust ei pea veeteenuse hinnas taotlema selle maksimaalses määras. Kuna tegemist on turgu valitsevate ettevõtetega, kus igasugune konkurents puudub, siis on ka regulaatori kohustus nõuda, et ettevõte püüaks kulusid kokku hoida. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! IRL püüdis monopolide ohjeldamise seadusega parandada omaenda minevikuvigasid Tallinna Vee erastamisel. Eesmärk on iseenesest õige – kui oled vea teinud, siis tunnista seda. Praegusel Tallinna linnavõimul ei ole seaduslikku õigust 13 aasta tagust erastamislepingut tühistada ega selles kokkulepitut kehtetuks muuta. Aga koos selle Tallinna vea parandusega saavad arve ka kõik väikelinnade veetarbijad. Minu küsimus teile on: kuidas mõjub see kohtukaasus või tagantjärele seaduste muutmine, mis püüab tühistada erastamislepingut, Eesti investeerimiskliimale? Kuidas see mõjub Eesti mainele? Ja kas teie poole on pöördunud mõne lääneriigi saatkonna esindajad, kes paluvad Eesti riigil vastutustundlikult käituda ja lepingutest kinni pidada?

Kõigepealt, Tallinna Vee puhul ei ole tegemist erastamistehinguga. Üks kohalik omavalitsus on otsustanud talle kuuluva vara kas osaliselt või täielikult müüa. Sellist ettevõtmist ei nimetata Eestis erastamiseks ja nii ei allu see tehing ka erastamist reguleerivatele seadusandlikele aktidele. Vastus küsimusele, kas minu poole on pöördunud välisriikide esindajad, on eitav: ei ole. Investeerimiskliimale mõjub hästi, kui riik tegutseb õigusriigina.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! See, et Keskerakonna saadikud paluvad teil hinnangut anda Riigikogu liikmetele, on ilmselt mingi nendepoolne väga kaval provokatsioon. Aga kui juba jutuks tuli, siis üks meie kolleegidest, kes selle teemaga on väga innustunult tegelnud, ei ole arupärimisele alla kirjutanud. Tema on loomulikult Heimar Lenk, kes mõni aeg tagasi istus reklaamis vanni serva peal ja ütles, et hoiame vee hinna kontrolli all. Kas need arupärijad, kelle sekka, nagu ma ütlesin, Heimar Lenk ei kuulu ja kes paluvad teilt hinnangut Riigikogu liikmete tegevusele, kas nad küsisid ka, kuidas kolleeg Lengi tegevust hinnata? Kas need toonased lubadused on täidetud või mitte?

Ei küsitud Heimar Lengi kohta. Ma olen kuulnud, et Heimar Lenk ei lubanud ju rohkemat kui teised, kes seda seaduseelnõu ette valmistasid. Heimar Lenk lubas samuti vee hinna kontrolli all hoida, aga see ei õnnestunud tal.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas tohib teilt kui peaministrilt, kelle renomeed on saatnud Tartu kurjad koerad ning kelle endise riigikorra ajal peetud ametitele on kolmetäheline organ oma õnnistuse andnud, ausat vastust küsida? Kes olid need erakonnad, kes seisid tuliselt 2000. aastal Tallinna Vee enamusaktsiate müügi eest? Seesama müük on vee hinna tõusule kindlasti suuresti kaasa aidanud. Kes olid need erakonnad, kes Tallinna volikogus tookord selle eest seisid?

Küllap on seal Keskerakonnalgi märkimisväärne roll olnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi peaministrile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.

Asume järgmise arupärimise juurde, see on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Valeri Korbi, Ester Tuiksoo, Lauri Laasi, Peeter Võsa ja Marika Tuus-Lauli 23. veebruaril 2012. aastal esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevusplaani kohta kriisiolukorras (nr 127). See on adresseeritud peaminister Andrus Ansipile. Palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Heimar Lengi!

Kuna lugupeetud peaminister jättis eelmisele küsimusele vastamata, siis ma kasutan siin kõnetoolis võimalust ja vastan ise tema eest. Sel ajal, kui vägisi, Tallinna linnarahvale vastumeelselt hakati erastama Tallinna Vett, olid Tallinnas võimul Isamaaliit ja peaministri erakond Reformierakond. Ma olin siis ise linnavolikogu liige ja võin Taavi Rõivasele teadmiseks öelda, et seda liikumist juhtis Ants Leemets, abilinnapea, kellega oli selle erastamise puhul võimatu kokku leppida mingisuguses inimlikus poliitikas. Me tõepoolest ei suutnud midagi teha ja Tallinna Vesi erastati. Ainult et rahvas andis sellele oma hinnangu ja enam neid erakondasid nii jõuliselt võimule ei valitud. Nii see asi sündis.

Hea esineja, palun asume arupärimise juurde!

Ma olen ammu, lugupeetud esinaine, asunud arupärimise juurde. Siit edasi tulebki meie arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta, keda esindab täna siin saalis peaminister härra Ansip. Kui Tallinna Veega läks nii viltu, siis on meil suur mure, kas valitsus saab hakkama teiste probleemidega Eestis. Nimelt, kui öeldakse, et tänavu tuleb või tuli või on tulnud või tulemas kevad teistmoodi, siis ka talv tuli Eesti Vabariigi valitsusele käesoleval aastal teistmoodi. Esimest korda 20 aasta jooksul tuli Andrus Ansipi valitsusel kogu Eestis, eriti aga Tallinnas silmitsi seista jõulise protestiliikumisega, mis oli suunatud elukalliduse tõusu ja kodukulude kasvu vastu. Liikumine algas protestidega ACTA vastu ja lõppes õpetajate väga võimsa streigiga, mis oleks peaaegu üle kasvanud üldstreigiks. Sellepärast ma loengi selle arupärimise teksti osaliselt ette, et meil on mure, kas tulevikus Ansipi valitsus saab hakkama probleemidega, mis võimalike järgmiste streikidega seoses Eestis esile võivad kerkida.
Me kirjutame oma arupärimises härra Ansipile niimoodi. Tudengid on näidanud rahulolematust seoses uue kõrgharidusreformiga, õpetajad, õdede liit ja ametiühingud ähvardavad uute tööseisakutega. Juba räägivad arstid väga suurtest palganõudmistest ja lubavad streikima hakata. Päästjad pole rahul komandode sulgemise ja pensionieelnõuga, energeetikud ja kaevurid on meedia vahendusel lubanud Eesti elektrijaamade tööd häirida ulatuslike streikidega. Kõik see võib riigis kaasa tuua elutähtsate teenuste osutamise katkemise või häirimise, võib-olla isegi majandusliku kaose. Kaevurite ja energeetikute sõltumatu ametiühingu juht on viidanud Raadio 4-le antud intervjuus, et kui Eesti võimud protestijate hääli kuulda ei võta, siis võivad need ametiühingud pöörduda Euroopa riikide ja Venemaa poole ettepanekuga blokeerida Eesti eksport. Nii et need küsimused on üsna tõsised. Tahaksime peaministrilt saada vastust, kas meie valitsus on valmistunud äärmuslikeks olukordadeks, mis võivad tekkida. Tänu õpetajate streigile on streikijad hea kogemuse saanud. Usun, et üldstreik kogu Eestis ei ole väga kaugel. Meil on siin neli küsimust, millele peaminister küllap ka lahkelt vastab. Siis saame teada, mis meid ootab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli vastama peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse plaan äärmuslikes olukordades?" Elutähtsate teenuste kättesaadavust ja toimimist nii tavaolukorras kui ka küsijate viidatud äärmuslikus olukorras reguleerib hädaolukorra seadus. Vastavalt hädaolukorra seadusele koostavad elutähtsaid teenuseid osutavad asutused-ettevõtted riskianalüüsid ja toimepidevuse plaanid, mis vajaduse tekkides ka ellu rakendatakse. Riskianalüüsid käsitlevad ka olukordi, mis võivad tekkida seoses streikide ja tööseisakutega. Toimepidevuse plaanides on kirjas, kuidas teenuse osutaja peab tagama oma teenuse ka juhul, kui streigid või tööseisakud tõepoolest peaksid aset leidma. Hädaolukorra seadus nimetab 43 elutähtsat teenust ning kõikide nende kohta on 2011. aastal koostatud nii riskianalüüsid kui ka toimepidevuse plaanid, kuid nende täpne sisu on avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punkt 18¹ alusel kaetud asutusesisese kasutamise piiranguga.
Teine küsimus: "Kuidas Vabariigi Valitsus kavatseb tegutseda, kui avalike teenuste kättesaadavus pole võimalik seoses tööseisakutega üle riigi?" Avalike ja elutähtsate teenuste kättesaadavus on ja saab olema tagatud igas olukorras. Ükski streik või tööseisak ei saa takistada päästeauto väljasõitu õnnetuskohale, kiirabi jõudmist abivajajani või politseinike reageerimist kuriteole või korrarikkumisele. Ühe meetme, mis peab tagama selliste teenuste kättesaadavuse, näeb ette kollektiivse töötüli lahendamise seadus, mis keelab streigid valitsusasutustes, muudes riigiorganites, kohalikes omavalitsustes, kaitseväes ja riigikaitse organisatsioonides, kohtutes ning päästeasutustes. Samuti peavad elutähtsa teenuse osutajad tagama elutähtsa teenuse toimimise tavaolukorrast erinevates situatsioonides, sh ka streikide ajal.
Kolmas küsimus: "Milliseid mõjusid võivad Eesti majandusele seesugused intsidendid kaasa tuua?" Valitsus ei näe praegu Eesti majandusele olulise kahju tekkimise ohtu, kuna elutähtsate teenuste toimepidevus tuleb tagada ka võimalike tööseisakute korral.
Neljas küsimus: "Millist mõju võivad tööseisakud Teie hinnangul avaldada tööstusettevõtetele ja eratarbijatele?" Kui ettevõtted ja asutused suudavad tööseisaku ajal tagada hädavajalikud kriitilise tähtsusega tegevused, mida on tarvis teenuse osutamiseks või toodangu andmiseks, on tööseisaku mõju eratarbijatele ja ühiskonnale tervikuna väike, aga see mõju on negatiivne. Aitäh!

Suur tänu, austatud peaminister! Teile on küsimus. Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma esitan nüüd konkreetsema küsimuse. Pärast pronksiööd, ma mäletan, sai vist ostetud üks või kaks veekahurit, mis ootavad praegu n-ö uusi sündmusi, kui need peaks puhkema. Kuidas ikkagi on lood energeetikute küsimusega? Me mäletame, et juba selle streigi ajal olid mehed, kes lubasid elektritootmise katkestada või seda vähendada. Kas selle ärahoidmiseks on mingeid konkreetseid samme astutud? Ma pean silmas Ida-Virumaad.

Hea küsija küllap ise ka teab, et energeetikute ilmselt ebapädeva juhi väljendatud soov vähendada tootmismahtu on seadusvastane. Ka kohus on kellegi ebamõistlikele kavadele just sellise hinnangu andnud.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, peaminister Andrus Ansip!
Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Kolmas päevakorrapunkt on ammendunud.

Läheme neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Inara Luigase, Lauri Laasi, Viktor Vassiljevi, Valeri Korbi, Aadu Musta, Vladimir Velmani, Yana Toomi, Enn Eesmaa ja Tarmo Tamme tänavu 23. veebruaril esitatud arupärimine kultuuritöötajate väärtustamise kohta kultuuriminister Rein Langile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 23. veebruaril s.a esitasin mina koos 11 Keskerakonna fraktsiooni liikmega kultuuriminister Rein Langile arupärimise kultuuritöötajate väärtustamise kohta. Kuni 2007. aastani on kõigis valitsuskoalitsiooni lepingutes olnud sõnastatud haridus- ja kultuuritöötajate võrdse palgatõusu vajadus. Viimastel aastatel on tõusu asemel kultuuritöötajate palgad hoopis langenud. Kui 2009. aastal oli kultuuritöötajate keskmine palk 11 169 krooni, siis 2010. aastal langes see 9907 kroonini.  2011. aasta sügisel Kultuuriministeeriumis toimunud Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni ehk TALO esindajate ja valitsusdelegatsiooni kohtumisel ei olnud Vabariigi Valitsus riigiasutustes töötavate kultuuritöötajate palga tõusuga nõus. Hoolimata madalatest palkadest on Eesti kõrgharidusega kultuuritöötajate suhtarvult Euroopa Liidus esimesel kohal. Kõikidest kultuurivaldkonnas töötavatest inimestest on kõrgharidus tervelt 64%-l. Niisiis on Eesti kultuuritöötajad kõrgharidusega haritlased, kelle Eestis hoidmine peaks olema üks riigi eesmärke.
Rahandusministeeriumi koostatud riigiasutuste koosseisu ja palgakulude dünaamika analüüsist aastatel 2007–2008 selgub, et Kultuuriministeeriumi valitsemisalas oli töötajate keskmine palk madalam kui teiste ministeeriumide valitsemisalas. Teatrite, kontserdi- ja huviharidusasutuste, muuseumide ja raamatukogude kvalifitseeritud ning pikaajalise töökogemusega töötajad on olnud juba aastaid alarahastatud. Nii ongi kultuurisektori töötajad sunnitud vahetama töökohta või otsima tasuvamat sissetulekut erasektoris või lausa Eestist väljaspool, välismaal. TALO juhatuse esimees Ago Tuuling on märkinud, et haritlaste krooniline alarahastamine ning tööturul nende hariduse ja kompetentsi mittearvestamine vähendab Eesti konkurentsivõimet. Seoses selle probleemiga on arupärijatel viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli kultuuriminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Miks on kõrgharitud ning pikaajaliste töökogemustega kultuuritöötajad siiani alarahastatud?" Võiksime muidugi rääkida ka sellest, et kultuuritöötajad on küll riigi palgal, riigi asutatud sihtasutuste ja äriühingute palgal, aga väga suur osa nendest on omavalitsuste palgal. Nii et kui te pärite, miks suur osa kultuuritöötajaid näiteks Tallinna linnas on alarahastatud, siis adressaadiks võiks olla näiteks Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Kehtiv kultuuritöötajate palga alammäär on riigi puhul praegu tõepoolest 2008. aasta tasemel. Kokkulepitud alampalga määr on püsinud muutumatuna alates 2008. aastast, kuna eelarves ei ole olnud piisavalt raha palgakulude suurendamiseks. Praegu kehtib 13. septembril 2010 sõlmitud kokkulepe, mille järgi teevad lepingupooled kõik endast oleneva, et kõrgharidust nõudval ametikohal täistööajaga töötava kultuuritöötaja ja kutselise eriharidusega teatritöötaja kuu töötasu alammäär oleks 543,25 eurot. Kõrgharidusega kultuuritöötajate tegelik keskmine palk on aga TALO-ga kokku lepitud palga alammäärast keskmiselt 40% kõrgem. Valdkonniti on see muidugi erinev. Kui vaadata kultuuritöötajate palga muutusi keskpikas perspektiivis, siis tuleb märkida, et nende palk on kasvanud, kuigi loomulikult mitte nii palju, kui tahaks. Kultuuritöötajate 2010. aasta keskmine palk oli võrreldes 2006. aastaga tõusnud 40%. Eesti keskmise palga tõus on samal ajal olnud ca 32% ehk mõnevõrra väiksem. Tõsi, majanduslanguse ajal on tõus olnud märgatavalt väiksem, 2010. aastal tõusis kultuuritöötajate keskmine palk 3,6%.
Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul ei võiks kultuuritöötajate palga tõusu käsitleda täna kui investeeringut tulevikku, mitte kui täiendavat kulu?" Jällegi soovitan sama küsida ka Edgar Savisaarelt. Kui me tahame, et meie kultuurisfääris töötaksid inimesed, kes hoolivad eesti kultuurist ja arendavad seda, siis tuleb loomulikult inimesi ka vääriliselt tasustada. Kui küsijad soovivad, siis võivad nad seda nimetada muidugi investeeringuks tulevikku. Aga paratamatult nõuab see investeering lisavahendeid. Rahandusministeeriumi poolt kultuurieelarvesse 2013. aastaks saadetud piirsummas suuremaid palgakulusid ette nähtud praegu ei ole. Mõned näited ka. Riigi käest palka saavate kultuuritöötajate 5%-ne palgatõus eeldaks 2,5 miljonit eurot, 20%-ne palgatõus aga 7,7 miljonit eurot lisaraha.
Kolmas küsimus: "Kuidas peaksid kultuuritöötajad Teie hinnangul toime tulema hinnatõusu tingimustes, kui nende palk ei tõuse?" Jällegi soovitan sama küsimuse esitada ka Edgar Savisaarele. Aga nagu ma arupärimise esimese küsimuse vastuses ütlesin, ajavahemikul 2006. aastast 2010. aastani on kultuuritöötajate keskmine brutopalk tõusnud 40%. Kultuuritöötajate keskmine brutopalk 2006. aastal oli 557 eurot ja 2010. aastal 780 eurot. Küll aga ei ole tõusnud kokkulepitud palga alammäär, mis tõesti on praegu 2008. aasta tasemel.
Kultuuriministeerium seisis selle eest, et kriisiaastatel, kui toimus palkade üleüldine vähendamine, kõrgharidusega kultuuritöötajate palka üldjuhul ei kärbitud. Kui vaadata kultuuritöötajate palga muutusi viimastel aastatel, siis 2010. aastal tõusis kultuuritöötajate keskmine palk 3,6%, samal ajal kui Eesti keskmine palk tõusis 1%. Ja muidugi tuleb möönda, et raske on ka paljudel teistel, mitte ainult kultuuritöötajatel.
Neljas küsimus: "Millal hakkab Kultuuriministeerium kultuuritöötajaid väärtustama ning tõstab nende palka?" Sama küsimuse soovitan esitada ka Edgar Savisaarele. Aga Kultuuriministeerium väärtustab kultuuritöötajate tööd. Nii nagu ma just ütlesin, Kultuuriministeerium seisis ka majanduslanguse ajal kindlalt selle eest, et kultuuritöötajate palka ei vähendataks. Kui me tahame, et meie kultuurivaldkonnas töötaksid inimesed, kes professionaalselt arendaks ja säilitaks eesti kultuuri meie tulevaste põlvkondade tarvis ning teeksid oma tööd südamega, siis tuleb selle eest loomulikult väärilist palka maksta. Ma olen nõus, et kultuuritöötajate palka tuleb tõsta. See on ka Kultuuriministeeriumi 2013. aasta eelarveläbirääkimiste prioriteet.
Viies küsimus: "Rahvakultuuri seadusega on erinevad töögrupid tegelnud juba üle kümne aasta, senini on see aga ikka vastu võtmata. Kas ning millisel kujul on Kultuuriministeeriumil plaanis rahvakultuuri seadus välja töötada ning milliseid garantiisid see kultuuritöötajatele loob?" Kultuuriministeeriumi 2012. aasta tööplaanis, 2013. aasta tööplaani eelnõus ja Kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2012–2015 rahvakultuuri seaduse väljatöötamist ette nähtud ei ole. Tänan!

Aitäh! Me asume küsimuste juurde. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui ma oleksin need esimesed neli küsimust esitanud Edgar Savisaarele, siis Edgar Savisaar oleks seal puldis teist palju paremas olukorras olnud, sest Tallinna linnalt palka saavad kultuuritöötajad teenivad rohkem kui riigilt palka saavad kultuuritöötajad. Aga minu küsimus on: praegu maksab vabakutseline kultuuritöötaja oma töötasu pealt küll sotsiaalmaksu, kuid tal pole õigust tervisekindlustusele. Milline on teie kui kultuuriministri seisukoht, kuidas tuleks lahendada vabakutseliste tervisekindlustuse probleem?

Ma vastan siin küll küsimusele küsimusega: mis asi on vabakutseline kultuuritöötaja? On olemas küll vabakutselised loovisikud, kuid mitte kultuuritöötajad selles tähenduses, nagu teie käsitate. Aga selle küsimusega me tegeleme praegu väga intensiivselt  ja kõige lähemal ajal me ühe lahenduse pakume ka välja. Samas minu meelest on probleem palju suurem. Kas üldse kogu sotsiaalmaksu maksmise loogika, et tööandja peab seda aastas maksma ilmtingimata iga kuu 1/12 aastatulust, on mõistlik? Aga see on hoopis teine teema.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud kultuuriminister! Mind huvitab, miks te tunnete nii suurt muret meie heade Keskerakonna kolleegide vahekorra üle hea Edgar Savisaarega? Kas te arvate, et ilma teie soovituseta nad Edgar Savisaarelt üldse enam mitte midagi ei küsi?

Seda võib karta küll.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, austatud juhataja! Austatud minister! Kas Kultuuriministeerium on teinud uuringu, milline on kultuuritöötajate vanuseline struktuur? Ühel hetkel võib juhtuda niimoodi, et vanemad lähevad ära pensionile ja nooremad ei tule sellesse valdkonda tööle, sest palk on väga väike. Kas näete sellist ohtu?

Ei, sellist otsest uuringut ei ole tehtud, aga probleem on täiesti olemas. Tõepoolest, kui mõnes institutsioonis seisab ees põlvkonnavahetus, olgu see muuseum või mõni teine riigiinstitutsioon või sihtasutus, siis on selge, et kui tahta lahkuva vanemaealise töötaja asemele palgata noort inimest, siis palgaläbirääkimised on väga keerulised.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Jätkan sealt, et härra Allik tundis muret sagedase Tallinna linnapeale viitamise pärast. Küsimus oli selline: millal hakkab Kultuuriministeerium kultuuritöötajaid väärtustama ning tõstab nende palka? Teie vastus oli: küsige Edgar Savisaare käest. Kas Edgar Savisaar nõustab nüüd ka kultuuriministrit?

Jumal hoia selle eest! Jah, siinkohal ma võtan nõuks vabandada – ma ei oleks kindlasti tohtinud seda niimoodi formuleerida. Edgar Savisaar ei nõusta Kultuuriministeeriumi. Ja Kultuuriministeerium väärtustab kultuuritöötajaid kogu aeg.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et Tallinnas saab hakkama. Aga ma küsin: kuidas ülejäänud 225 Eesti omavalitsust hakkama saavad? Omavalitsuste tulubaas sõltub ju sisuliselt keskvalitsuse soovidest, kuidas omavalitsusi rahastatakse. Teada on, et omavalitsuste rahakott on tühi. Kuidas ikkagi omavalitsused suudaksid teie arvates võrdväärselt riigiga kultuuritöötajate palka tõsta?

Oleme nüüd ikka ausad! Te küsite kultuuritöötajate kohta, aga kultuuritöötajate palgakulud on omavalitsuse kogukuludes üsna marginaalsed ning see on ikkagi tahte küsimus, kas hoida need palgad kõrgel või mitte. Ma möönan, et teatud omavalitsustes on enneolematult suured kultuuriinstitutsioonid, mõtlen just omal ajal ehitatud kultuurimajasid. Nende puhul loomulikult – ma tajun, et jutt on Põlvast – on ülalpidamine muidugi väga keeruline, aga see ei ole mitte ainult palgakulude probleem.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kultuuriminister! Peaminister Andrus Ansip on siin Riigikogu kõnetoolis infotunnis palkade küsimusele vastates öelnud, et rahulolematuse kõrvaldamiseks tuleb valdkonna seest otsida võimalusi raha efektiivsemaks kasutamiseks. Millised on teie kui kultuuriministri arust need kohad, kus annab kultuurivaldkonnas kokku hoida?

Ega ma kõigi omavalitsuste eest siin vastata ei julge. Nagu ma korduvalt olen üritanud täna seletada: omavalitsuste palgal on märksa rohkem kultuuritöötajaid, kui neid on keskvalitsuse palgal. See on muidugi tõsi, et ega keskvalitsusel kultuuriinstitutsioonides enam midagi naljalt kokku tõmmata ei õnnestu. Viimane masu on kokku tõmmanud kõik, mis kokku tõmmata on andnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kultuuriminister Rein Lang! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Neljas arupärimine on käsitletud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani ja Peeter Võsa 19. märtsil 2012. aastal esitatud arupärimine põllumajandusministri valetamise kohta Eesti Rahvusringhäälingu saates "Pealtnägija" (nr 139). See on adresseeritud kultuuriminister Rein Langile. Arupärijate nimel tuleb kõnepulti Priit Toobal.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kannan ette arupärimise kultuuriminister Rein Langile. Soovitan Rein Langil arupärimise sissejuhatust ka kuulata, kui ta seda varem pole lugenud. Eelmises arupärimises, mis puudutas kultuuritöötajate palkasid, oli selgelt kirjas ja ma ka puldis korduvalt rõhutasin, et küsimus puudutab riigi palgal olevaid kultuuritöötajaid. Ma palun Rein Langil tähelepanelikult kuulata, mida see arupärimine sisaldab, mida täpsemalt küsitakse.
8. märtsi "Pealtnägija" saade süüdistas põllumajandusminister Helir-Valdor Seederit valetamises. Saates kasutati piisavalt tõendusmaterjali ja anti mõlemale poolele sõna. Peale seda oli ühel poliitikul võimalus kas tagasi astuda või kaevata süüdistajad avaliku sõna nõukokku. Kumbagi võimalust põllumajandusminister ei kasutanud. Varem on põllumajandusminister süüdistanud Riigikogu kõnepuldist "Pealtnägija" saadet mürgisuses ja väitnud, et ta pigem keelustaks sellised saated.
Sellisel viisil avalik-õigusliku televisiooni ründamine on kummaline, demokraatlikus riigis sobimatu. Eriti oluline on avalik-õigusliku meedia roll väikestes rahvusriikides nagu Eesti. Turgudel, kus erameedia järjest enam kommertsialiseerub, peab just avalik-õiguslik ringhääling olema usaldusväärne infoallikas, kelle ülesanne on ka unikaalse rahvuskultuuri ja oma riigi keele kaitse. Kui seda ei suudeta teha, on ohustatud nii rahvuskultuuri säilimine kui ka ühiskonna demokraatlik areng. Eelnimetatud positsiooni on väga keeruline kaitsta, kui me tolereerime valetamist või valesüüdistuste esitamist avalik-õiguslikus telekanalis. Me peame tegema kõik endast oleneva, et rahvusringhäälingu usaldus püsiks kõrgeimal tasemel. Kuna rahvusringhääling kuulub valitsuses kultuuriministri pädevusse, siis ongi see arupärimine ja kolm küsimust suunatud kultuuriminister Rein Langile. Ootame vastuseid!

Aitäh! Ma palun kõnepulti kultuuriminister Rein Langi!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Austatud küsijad! Ma siis vastan.
Esimene küsimus: "Kuidas kommenteerite kultuuriministrina väidet, et ETV saade "Pealtnägija" mürgitab Eesti rahvast? Kas selliseid mõtlejaid on tänases valitsuses veel?" Siinkohal ma pean lugupeetud küsijatele taas meelde tuletama, et Eesti Rahvusringhääling on sõltumatu avalik-õiguslik isik, kes Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 3 kohaselt on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ning edastamisel sõltumatu. Samuti on oma isiklikes väljaütlemistes sõltumatu põllumajandusminister ning tema arvamusavalduste kohta palun küsida temalt endalt. Kui aga küsijate arvates on saade "Pealtnägija" balansseerinud hea maitse piiril või sellest üle astunud, siis on võimalus pöörduda rahvusringhäälingu eetikanõuniku poole, kelle üks ülesanne on vaadata läbi saate või programmi sisu kohta esitatud kaebused.
Teine küsimus: "Terve Vabariigi Valitsuse usaldusväärsus on löögi all, kui ühte valitsuskabineti liiget süüdistatakse valetamises ning süüdistatav ei suvatsegi seda väidet ümber lükata. Taoline ülbitsemine on omamoodi pretsedent Eesti poliitilises kultuuris. Milliseid soovitusi annaksite põllumajandusministrile, et avalikkuse silmis taastada valitsuse liikme usaldusväärsus?" Tänan küsimuse eest, kuid kultuuriministri roll valitsuses on edendada ja juhtida Eesti kultuuripoliitikat, mitte nõustada valitsusliikmeid avalikkusega suhtlemisel.
Kolmas küsimus: "Milliseid poliitilisi katseid võib teha nüüd Isamaa ja Res Publica Liit, et saada rahvusringhääling oma kindlama kontrolli alla? Kas rahvusringhäälingu esimehe koht võidakse nüüd antud juhtumi valguses uuesti ära otsustada erakondlikul alusel?" Jah, öeldakse, et kordamine on tarkuse ema. Olgu siis veel kord üle räägitud: Eesti Rahvusringhääling on sõltumatu avalik-õiguslik isik, kelle kõrgeim juhtimisorgan on rahvusringhäälingu nõukogu. Nõukogu koosseisu kinnitab Riigikogu ehk ka teie, lugupeetud arupärijad. Praegu kuuluvad rahvusringhäälingu nõukogusse Hagi Šein, Rain Tamm, Ela Tomson, Jaak Allik, Igor Gräzin, Priit Sibul ja Priit Toobal, kes siin praegu neid küsimusi esitas ja kes, nagu ma loen, on üks arupärimise initsiaatoreid. Kui Priit Toobalil on teavet, et keegi püüab Eesti Rahvusringhäälingut oma kontrolli alla saada, siis seda tuleks tal küll endal kommenteerida. Mina selliseid väiteid kommenteerida ei oska. Mis puutub Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimehe valimisse, siis vastavalt seadusele teeb selle valiku Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu, sh teie, härra Toobal. Aitäh!

Aitäh! Priit Toobal soovib küsida.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Paraku on küll vist nii, et teie sõnad ja teod ei lähe kokku. Te rääkisite siin ilusasti, et rahvusringhääling on sõltumatu, et seda juhivad nõukogu ja nõukogu valitud juhatus. Aga kui nii, siis mis põhjusel te 2007. aastal keelasite, seda küll teise ministri rollis olles, sealsamas saates "Pealtnägija" ära ühe teleintervjuulõigu?

Tule jumal appi! Kust te sellise informatsiooni võtate, et mina keelasin ära?! Kui te ammutate ka riigi juhtimisel teavet Õhtulehest või Kesknädalast, siis on küll asi väga halb!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Härra Lang! Palun öelge, kas te tõesti ei näe siin teatud, ma ei tea, eetilist dilemmat? On olemas rahvusringhääling, kes süüdistab valitsusliiget. Kas õigesti või mitte, pole teada, aga valitsusliige ei tee väljagi. Kas teie arvates on see normaalne? See ei ole ju Õhtuleht ega Kesknädal.

Mul on ettepanek püsida Riigikogu kodukorra raamides. Kui teil on küsimusi põllumajandusministrile, siis küsige põllumajandusministri käest. Mina kindlasti ei hakka kommenteerima kellegi väljaütlemisi meedias, olgu tegu eraõigusliku või avalik-õigusliku meediaga.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Minu teada on valitsus siiski ühtne. Teid natuke tundes ma arvan, et te küsisite oma kolleegi põllumajandusministri käest, mis tema sellest asjast õige arvab. Mind huvitab: mida põllumajandusminister kui kolleeg teile selle peale ütles?

Kätt südamele pannes kinnitan: ei ole küsinud, ei ole temaga sellel teemal vestelnud. Ei tea ka kogu sellest Aardla poldrist mitte midagi.

Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu, kultuuriminister Rein Lang! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Viies päevakorrapunkt on ammendunud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Jüri Ratase tänavu 20. veebruaril esitatud arupärimine reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastamise mõju kohta (nr 121). Adresseeritud on see rahandusminister Jürgen Ligile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine puudutab reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastamise mõju Eesti eelarvele ja laiemalt kogu meie majandusele. Nagu me paljud teame, 2000. aastal toimusid Eesti maksusüsteemis olulised muudatused. Üks selliseid muudatusi oli ettevõtte reinvesteeritud kasumi vabastamine tulumaksust. Idee ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamisega majandust elavdada ei ole uus, sest kogu off-shore'ide süsteem baseerub põhimõtteliselt samal ideel. Selle makromajandusliku kontseptsiooni aluseks on soov jätta ettevõtte tulumaksu vähendamisega ettevõtete käsutusse rohkem kasumit, lootuses, et sellest suurem osa reinvesteeritakse. Koos loodetava väliskapitali sissevooluga madalamate maksumääradega riiki peab see looma head eeldused uute töökohtade loomiseks ja SKT kiireks kasvuks.
Tänaseks päevaks on aga tegelikult olnud nii, et sageli ei reinvesteerita seda kasumit siin Eestis, vaid antakse hoopis emafirmale piiramatu tähtajaga laenuks. Eestis on märgata trendi, et välisfirmad eelistavad Eestis teenitud kasumi välja võtta laenuna, mitte dividendina, mistõttu on võimalik tulumaksu maksmise kohustust määramata ajaks edasi lükata. Arupärimine toetub ühele Äripäeva numbrile, kus toodi näiteks Swedbank, kes 2010. aastal maksis makse maksmata välja 750 miljonit eurot, mis on tõenäoliselt suurim raha väljamaksmine Eesti ajaloos. Samasugust skeemi kasutasid eelmisel aastal Äripäeva andmetel paljud Tallinna Börsi ettevõtted.
Seda väites me ei tugine mitte ainult ajakirjanduse andmetele, vaid ka Eesti Panga infole. Eesti Panga ametlikud andmed ütlevad, et Eestis tegutsevate pankade kogukasum perioodil 2003–2010 oli 14,3 miljardit Eesti krooni, aga tulumaksu tasuti sellelt vaid 312 miljonit krooni. Kui maksumäär oleks 20%, oleks tasutud pea kümme korda enam ehk 2,8 miljardit krooni. Statistikaameti andmeil on arvestuslik ettevõtete kogukasum perioodil 2003–2010 olnud 300 miljardit Eesti krooni. Juriidilise isiku tulumaksu on laekunud 25,5 miljardit krooni, aga oleks võinud laekuda üle kahe korra enam ehk rohkem kui 60 miljardit krooni. See on umbes kümne Tallinna–Tartu kiirtee või Saaremaa silla maksumus.
Muidugi ei ole kogu see summa Eestis maksustamise alt välja jäänud, osa maksustamata kasumist on läinud tarbimisse ja kokku kogutud teiste maksude näol, aga nii või teisiti on palju sellest rahast ka maksuvabalt välismaale jõudnud. Kui vaadata viimaste aastate trendi, siis on näha, et meie maksebilanss näitab väga kiiret raha väljavoolu riigist aastatel 2009 ja 2011. Sellistest faktidest tulenevalt ongi arupärijatel rahandusministrile neli küsimust, mida ma ette lugema ei hakka – ministril on parem need ise ette lugeda ja siis kohe vastata. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Aitäh! Ma hea meelega räägin alati sellel teemal, ja puhta südametunnistusega. Aga olles vaadanud neid küsimusi ja seda sissejuhatust kuulanud, pean kõigepealt paar küünilist väidet ümber lükkama. Kõigepealt, kui te viskate kivi Swedbanki kapsaaeda, siis teete neile liiga. Kui te oleksite seda Äripäeva artiklit lugenud, siis seal olid vastused ka olemas. Swedbank on siia liigagi palju raha sisse toonud ja see, mis ta on kasumina siit välja viinud, oli maksustatud Lätis ja Leedus. See oli struktuurimuudatus, mille puhul oli tegu Läti ja Leedu tütarpankade alluvuse muutmisega, ja Eestil ei kõlba, kui ta tahab järgida maksulepinguid ja head tava, minna teist korda maksustama Läti ja Leedu kasumit.
Veel rääkisite, et meie maksusüsteem on sama mis off-shore'induses. See on, ma väidan, ikkagi sihilik eksimine. Te lihtsalt ei saa seda mitte teada. See on ammu peetud debatt, ja teie juuresolekul. Off-shore'idel on põhimõtteliselt teine süsteem. Off-shore'id pakuvad välisfirmadele soodsamat erirežiimi ja nad ei anna andmeid selle kohta, mis off-shore'ides toimub. Need on vette peidetud maksuotsad, millega nemad rahvusvaheliselt kauplevad. Eestis mitte midagi niisugust ei ole, meil on võrdne residentide ja mitteresidentide kohtlemine ja raamatupidamine on täiesti avalik.
Ja kui te siin võrdlesite neid andmeid selle kohta, mis kusagile laekub või oleks pidanud laekuma, siis täpsemini kommenteerin seda küsimustele vastates, aga üks kõige briljantsemaid asju meie maksusüsteemi juures on see, et ettevõtted muutusid avalikuks. Neil ei olnud enam tugevat motiivi riiki petta ja nende deklareeritud kasumid järsult suurenesid. Riik ei läinud selle kasumi kallale sel hetkel, kui nad ei oleks seda tahtnud, et neile kallale minnakse. Aga võtame siis küsimuste kaupa.
Kõigepealt: millistes Euroopa riikides on veel reinvesteeritud kasum tulumaksust vabastatud? Õnneks nii puhtal ja arusaadaval viisil mujal ei ole, mis annab meile konkurentsieelise. Küll aga kasutavad kõik riigid samal eesmärgil mitmesuguseid maksuerandeid ja investeerimisreserve. Aga oma keerukatest maksusüsteemidest nad lahti ei ole saanud, kuigi võiks neile soojalt soovitada samasugust süsteemi, et saavutada sama tulemus. Kui rääkida efektiivsest ettevõtete maksukoormusest, siis ei ole see sugugi tingimata väiksem, nad ei saa väita, et nendele laekub ettevõtluse tulust tunduvalt rohkem raha. Praegu mul selle küsimuse raames asjaomane statistika käepärast ei ole, aga näiteks Saksamaal on efektiivne ettevõtte tulule kehtestatud maksukoormus väiksem. Kui arvatakse, et Saksamaa tahaks meid selle süsteemi suhtes ahistada, siis see ei vasta tõele. Ma olen aga meediast selliseid väiteid korduvalt lugenud. Nii et võrdlus on suhteliselt meelevaldne ja süsteemid on erinevad, meie oma on selge ja aus.
Teiseks: "Reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastamise mõte peaks olema Eesti majanduse elavdamine," – täpselt nii see on! – "kuid täna kehtib" – kehtib muide ka homme ja kehtis eile – "see maksuvabastusena väljamakstavale kasumile, mida saab emafirma piiramatus koguses laenuna välja võtta. Kelle huvides on selline võimalus Eesti maksusüsteemi tehtud?" Kõigepealt, laenamine on täiesti tavapärane majandustegevuse osa. Kõik maksusüsteemid võimaldavad ettevõtetest laenu võtta. Kõigi maksusüsteemide puhul on tegemist ka maksu optimeerimisega, sh üritatakse seda teha laenutegevuse kaudu. Meie maksusüsteemi puhul on kirjas reegel, et laenu tuleb anda ainult turutingimustel, vastasel korral ei loeta seda kuluks ja see maksustatakse. Nii et sedapidi saab Eesti selle kasumi kätte. Mitte laenu andmine ise, vaid turutingimused on see tunnus. Ja kui te tahate laenu andmise teemal ja eriti pankade teemal nuriseda, siis Eesti pangad on saanud välismaalt laenu tunduvalt rohkem, kui on siit välja viidud. Isegi liigagi palju – on probleem olnud, et nende laenutegevus on piltlikult öeldes tänu Rootsi pensionäride säästudele olnud siin liiga aktiivne. See oli meie kinnisvara ja üldise majandusmulli peamine genereerija.
Kolmas küsimus: "Kui palju maksutulu on jäänud riigieelarvesse laekumata investeeritud kasumi tulumaksust vabastamise tõttu? Kas seda on analüüsitud ministeeriumi tasandil?" Aga teil olid ju endal mingisugused summad juba välja arvestatud! Meie muidugi oleme seda analüüsinud ja see ei ole ka saladus – ma usun, et leiate selle Rahandusministeeriumi koduleheküljelt üles. Ma ei ole ise küll kontrollinud, aga arvan, et see on seal alles. Praxise ja Tartu Ülikooli koostöös valmis 2010. aastal koguni uuring "Ettevõtete jaotamata kasumi mittemaksustamise mõju investeeringutele ja majanduse arengule". Sealt saate oma küsimustele kenasti vastused.
Nüüd maksutulu mittelaekumisest. Praeguse maksusüsteemi eesmärk on kergendada ettevõtete laenukoormust ja veel tähtsam, kergendada seda selle kaudu, et riik ei sekkuks ettevõtte majandustegevusse hetkel, kui tal on investeerimisplaanid. Jooksev kasumi maksustamine on pidev rahakadu, see süsteem, mida meie kasutame, on maksustamise aja valiku võimaluse andmine ettevõttele. Jooksvalt maksustamata kasumi võrdlemisel hindasid Praxis ja Tartu Ülikool asja nii, et laekumata tulumaksu summa võiks olla 2,5 miljardit, aga tegemist on edasilükatud kohustusega, mitte tühistatud kohustusega. Ettevõtted lihtsalt on saanud oma tööd vabamalt planeerida ja vabamalt investeerida.
Ja teisel poolel on tulud, nagu teiegi kenasti mainisite, muude maksude näol. Väga raske on seda täpselt hinnata, aga nad on pakkunud välja käibemaksu ja aktsiiside ning üksikisiku tulumaksu lisalaekumise tänu sellele maksuvabastusele 0,7–2,4 miljardi krooni võrra. Kui ülempiiri vaadata, siis on praktiliselt sama summa, mis on seni laekumata ettevõtte tulumaksu summa. Nad on oma järeldustes toonud esile, et oluline on olnud selle meetme positiivne mõju investeeringutele ja ettevõtte likviidsusele, mis oli eriti tähtis just 2010. aastal, mil ettevõtted hakkasid alles toibuma rängast majanduskriisist. Üheselt öeldakse, et maksusüsteem võimaldas ettevõtetel kriisi valutumalt üle elada. Nagu teate, pankrotte kriisi ajal nii väga ei olnudki. Meie tööturg osutus paindlikuks, meie maksusüsteem oli väga soodus selleks, et ettevõtetel oleks võimalik rasked ajad siiski üle elada. See on muidugi eelduseks ka struktuurimuutustele majanduses. Ülikool ja Praxis nimetasid ka positiivset mõju ettevõtete tootlikkusele ja SKT-le. Mida me veel peaksime tahtma?
Nagu ma siin alguses ütlesin, oluliseks peeti raamatupidamislikku efekti. Sellise ausa süsteemi puhul tegid ettevõtted oma tegeliku majandusseisu avalikuks. Ei olnud enam põhjust seda peita. Ja kui sa oled olnud avatud ja aus, siis see aitab muidugi ettevõtetel laenukapitali ja ka välisinvesteeringuid kaasata. Täpselt nagu eraisikutel on ausa palga puhul võimalik laenu kergemini saada. Samuti võib kindlalt väita, et kogu see süsteem on väga hästi mõjunud Eesti kui investeerimiskeskkonna mainele. Kui me välisinvestoreid kuulame ja vaatame ka küsitlusi, mis on nende hulgas sel teemal tehtud, siis nad alati rõhutavad olulise tegurina Eesti tulumaksusüsteemi. Miks siia raha tuua? Miks siin investeerida? Üks tähtis põhjus on meie tulumaksusüsteem, seda nii üksikisiku kui ka ettevõtte tasemel. Eestis ei karistata kõrgepalgaliste töökohtade loomist astmelise tulumaksuga, ei jahita juhtide kõrgemaid palku ja nii on võimalik siia selle võrra parematel tingimustel juhte saada.
Ja muidugi on maksusüsteemi puhul see märgiline tähtsus hästi oluline, et me ei kalkuleeri kunagi täpselt välja, mis tulud-kulud – see on märgi ja ettevõtluskliima küsimus. Ma väidan, et kui meil oleks vähem õelutsemist selle süsteemi kallal, siis oleks selle efektiivsus veel suurem. Me kohe algusest peale tajusime seda, et teatud erakonnad ei osalenud selle süsteemi võlude esiletoomisel, kuigi olid sellest vaatevinklist olulistes ametites. Eks investoritel oli enne ja on siiamaani küsimus, kui kaua seda süsteemi hoitakse – äkki keerate asja kihva. Investeerimine on teatavasti pikaajaline tegevus.
Neljas küsimus: "Ettevõtte reinvesteeritud kasum on Eestis olnud maksuvaba juba 12 aastat. Selle aja jooksul on selgelt ilmnenud seaduseaugud, mida kasutatakse ära ning mis ei ole Eesti riigi huvides. Kas ja millal on plaanis need seaduse tasemel ära parandada?" See on selline subjektiivne hinnang. Ühe variandi ma lükkasin juba ümber. Ega laenuvõtmine ei ole seaduseauk, see on majandusvabadus. Rohkem auke te ei ole esile toonud. Ma siiski paari aasta tagant ühe sellise toon. Ühel hetkel õppisid ettevõtted ära kasumi väljaviimise omakapitali vähendamise abil. Ja kui see tegevus muutus üsna levinuks, siis me tegime seadusmuudatuse, mis igasuguse kasumi väljaviimise maksustab. See oli selgelt selline kanal, millele oli vaja reageerida. Muid väiksemaid muudatusi on ka tehtud, kuid need ei ole väga kaalukad olnud, aga me kogu aeg analüüsime koos maksuhalduriga, kuidas saaks süsteemi tõhustada. Üks valdkond, kus me seda tõhustanud oleme, on nüüd pangandus. Mitte küll Swedbanki puhul, aga filiaalide puhul oli siiani kasumimaksu edasilükkamine liiga lihtne. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ma haaran kohe sellest viimasest lausest, et panganduses oli kasumimaksu edasilükkamine siiamaani liiga lihtne. Pangandusele ma tahangi keskenduda. Te mainisite, et Eesti käibesse on tulnud palju laenuraha. Tõsi ta on, on laenatud. Aga see laenuraha ei lähegi pankadele kuidagi kasumina kirja, kasumit on ikka teenitud teenustasude, ülekandetasude, kõrgemate intresside jms abil. See kasum oli Eestis tegutsevatel pankadel aastail 2003–2010 kokku 14 miljardit krooni ja makstud on sellelt vaid 312 miljonit krooni kasumimaksu, see on arvestuslikult 2%. Ja viimase nelja aasta jooksul pole pangad sentigi maksnud. Te ütlete, et sellepärast ei ole, et nad võivad valida, millal nad kasumi pealt maksavad. Samas on pangad siit laenude kaudu määramata ajaks päris suuri summasid ära saatnud. Te ütlete, et võimaldame ettevõtetel valida maksustamisaja. Millal see aeg tuleb? Kas tegelikult on võimalik seda lõputult edasi lükata?

Nagu ma ütlesin, see kasum maksustatakse siis, kui võetakse dividende. Filiaalide puhul see probleem oli, et neil oli erirežiim, dividendid võeti välja mujal. Siis me võrdsustasime nad pankadega. Swedbanki juhtumi oleks ju võinud teie soovil enne siiatulekut üle vaadata, ainult et ma isegi ei oska kindlalt öelda, kui palju ma tohiksin avalikult rääkida nende maksu suurusest. Ma pean seda kontrollima – ma natuke kõhklen, konkreetsed maksuasjad ei ole päris avalikud. Aga te toote ju ikkagi hoopis teistsuguse näite, justkui Läti ja Leedu kasumi oleks pidanud maksustama. See ei ole õige jutt. Muidugi selles, kas kasum tuleb teenustasudest või miskist muust, vahet ei ole – tulu laekumine võetakse ikkagi kasumina arvesse ja see maksustatakse.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister! Eestis asutatavatest uutest ettevõtetest 70%-l on null töötajat. Kümme aastat tagasi oli selliseid ettevõtteid vaevalt 40%. Eesti füüsilise isiku tuludest moodustavad palgatulud 95%. Kas teile ei tundu, et kasumi maksustamise süsteem võimaldab suunata eraisiku tulud äriühingu tasandile ja need siis ilma tulumaksuta tarbimisse võtta?

Ei, kindlasti ei tundu. Ja need numbrid ei ole siin küll mingisugune indikaator. See, et on hakatud kiiresti ettevõtteid looma, on viimasel ajal – ma küll ei pannud tähele, mis aastat te nimetasite – kindlasti majanduse elavnemise ja meie vastu huvi tärkamise põhjus. See on seotud nii üldise majanduse elavnemisega eelkõige eelmisel aastal kui ka euro kui majanduskeskkonnaga. Enne oli see meil suur miinus, euro kui arusaadav valuuta on investeerimisel väga oluline.
Aga Kadri Simsonile jäi mul midagi sellest jutust kommenteerimata. See laenutegevus on ikkagi fakt. Teenustasud siin sellisel määral ilma ei tee, näiteks Swedbanki puhul muutus laenude ja hoiuste suhe 1,8-le, oli vist nii. Idee poolest peaks olema laenude ja hoiuste maht võrreldav, praegu on see langenud 1,2-le. See ise näitab, et me oleme laenanud siin tohutul hulgal võõrast raha välja ja see võõras raha on selgelt Swedbanki sisse toodud. Te teete neile ikkagi liiga. Ja see kõik laekub mingit moodi maksudena tagasi. Mingil hetkel laekus seda nii palju, et me enam ei saanud poliitiliselt eelarvet piisavalt kontrollida. Tegime küll reserve juurde, aga kunagi ei olnud reserve võimalik teha nii palju, kui oleks olnud eelarveliselt hästi mõistlik. Ikka oli surve igasugu toredateks palgatõusudeks. Kogu selle mulli oleks võinud siis maksudena investeerida. Loomulikult ükski valitsus seda tolle aja teadmiste juures ei suutnud. Tänaste teadmiste juures, ma pakun, juba võiks suuta, kui peaks jälle mull tekkima. Me võiksime need meetmed siiski lausa seadusesse kirjutada. Rootsi on näiteks seda teinud ja elab kindlasti oma mullid paremini üle – elab korralikus ülejäägis, mille puhul reservid kasvavad.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud juhataja!

Vabandust! Struktuurses ülejäägis, mitte tingimata nominaalses.

Palun jätkake, Priit Toobal!

Rahandusministeeriumi tellitud kasumimaksu analüüsis, mis möödunud aasta veebruaris telliti, pole sõnagagi mainitud seda võimalust, et välisomanikud veavad raha laenude vormis  maksuvabalt välja. Laenudena on aastail 2009–2011 lausa 5 miljardit eurot välja viidud. Mis põhjusel seesugune info sellest analüüsist välja jäi? Kas see jäi välja Rahandusministeeriumi ehk tellija soovil või mingil muul põhjusel?

Me ikkagi tellisime kõikehõlmava maksusüsteemi analüüsi. Kui sellist asja pole esile tõstetud, siis tuleb seda tõlgendada nii, et see ei ole arvestatav probleem. Ma arvan, et te ei tuleks minu käest küsima seda, kuidas ikkagi Swedbankist on eraisikutel laenudena raha välja viidud. Laen on laen, laen tuleb tagasi maksta, laen ei ole kadunud raha. Swedbanki puhul te tõite näite, justkui rootslased laenaksid siit Swedbankist raha minema ja viiksid seda kasumivabalt välja. Ei, nad viivad välja iseenda raha ja sõltumata vormist nad maksavad kas dividendi pealt maksu või maksavad turupõhist intressi. Aga praegu on nad viinud ikkagi oma raha välja. Aitäh!

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh! Austatud minister! Ma kuulasin seda arupärimist ja olen ka natukene segaduses. Arupärimises küsitakse, mil määral on probleem kasumi väljaviimine ja et see toimub selliselt, et Eestis registreeritud ettevõte annab oma välismaisele emaettevõttele laenu. Aga laen tuleb ju tagasi maksta millalgi ja laenult maksab see emaettevõte intressi. See pole mitte kasumi väljaviimine, see on kasumi sissetoomine. Kas siin arupärimises mitte loogikaviga ei ole?

Jah, ma kogu aeg püüangi seda seletada, aga kui on hoiak võetud ja legend loodud, siis tuleb seda ikka ja jälle ette lugeda. Ma olen seda nii palju rääkinud ja nii palju uuesti pidanud kuulma teistsugust väidet. Me võime ka sedapidi rääkida, et kogu see tohutu välisinvesteering, mis siia tehtud on – suuresti teistest riikidest siia kanditud kasum või omakapital –, ei ole ju üldse mitte karistuseks Eestile. Võtame ainuüksi tööstuse: kui elatustaseme põhiliseks generaatoriks meie pisikeses riigis tuleb pidada eksporti, siis 70 ja rohkem protsenti tööstustoodangust läheb praegu eksporti, ja sellest toodangust 2/3 tuleb just nimelt väliskapitaliga firmadest. Pangandus on meil täiesti väliskapitali kontrolli all. Me oleme selles mõttes väga õnnelikus olukorras. Meil ei ole panganduskriisi olnud, meil ei ole finantskriisi. Meil on ainult majanduskriis. Rahvusvaheline finantskriis, omaenda ülepingutused kõigil tasanditel, kaasa arvatud riigieelarve tegemisel, palkade tõstmisel aastatel 2006–2007, ka veel 2008. aasta eelarve tegemisel – ise oleme süüdi, finantskriis on süüdi, aga väliskapital ei ole selles süüdi. Välja arvatud liiga intensiivne laenutegevus, millega nad samas genereerisid meile tulusid, mitte ei viinud neid välja.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts!

Lugupeetud rahandusminister! Ettevõtte kasum on üldjuhul efektiivsuse näitaja. Efektiivsus on kõige tähtsam asi majanduskonkurentsis. Kasumi maksustamine on tegelikult efektiivsuse maksustamine. Minu meelest nii lihtne see asi ongi. Mis te arvate, kas sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased ei saa sellest aru või ei taha sellest aru saada?

Vaat ma ei oska öelda. Aga pigem on see variant, et neil on kasulik mitte aru saada, sest pidev vimma õhutamine nende vastu, kes rohkem teenivad või töökohti loovad, see on vimma õhutamine ikkagi vähemuse vastu. Kui sa samastad ennast mingisuguse töötava rahvaga ja ütled, et keegi, kes ei tööta, elab samas paremini, siis on vimm kerge tekkima. Ega majandusmehhanismidest ei saa ilma majandushariduseta väga hästi aru. Vähene majandusharidus on väga suur probleem. Mina ei arva, et efektiivsust peaks maksustama, aga tuleb tunnistada, et ilma ettevõtete tulu maksustamata tekivad lihtsalt nii suured maksukaod ja maksukoormuse nihked, et need lihtsalt ei ole mõistlikud. Näiteks ainult tarbimise maksustamise korral, mis on majandusele ja keskkonnale parim variant, jääksid kõige jõukamad liiga vähe maksustatuks. Praegu, ma arvan, on meil optimaalne süsteem. Aus viis on maksustada tulu proportsionaalselt, maksustada proportsionaalselt ja ühtlaselt ka tarbimist, kaotades kõik erandid ning maksustades kahjulike kõrvalmõjudega kaupu suuremate aktsiisidega. Ja ongi töötav maksusüsteem olemas. Vara maksustamisest võib ka rääkida. Sellel on omad probleemid ja omad head küljed. Probleem on kahtlemata see, et see ei ole sünkroonis tegelike rahavoogudega ja tekitab inimestele väga suuri ebameeldivusi, kui hakata nende kodusid või autosid maksustama, nagu soovib opositsioon. Me tekitaksime inimestele väga suuri rahaprobleeme, neil ei pruugi olla sellist sissetulekut, et jaksata olemasoleva vara kasutamise pealt rohkem maksta. Ma arvan, et suund tarbimise maksustamisele on ainuõige.
Eelmise nädala lõpul levis igal pool online'is pealkiri, et meil on kõige kõrgemad tarbimismaksud. See oli sisult absurdne, sest küsimus on ainult tarbimismaksu osakaalus muude maksude hulgas. Meie tarbimismaksude määrad on pigem madalamad kui mujal Euroopas, aga kuna meil on peaaegu olematud varamaksud ja mõõdukas tulumaks, siis ongi tarbimismaksu osakaal suurem. See on täpselt see suund, kuhu liiguvad muudki Euroopa riigid. Kõik saavad aru, et tööjõu maksustamine pärsib tööhõivet ja kapitali maksustamine kaotab töökohti. Nii et tulevikus pigem maksustatakse tarbimist kõrgemalt ning kapitali ja tööjõudu madalamalt.

Rohkem küsimusi rahandusministrile ei ole. Aitäh, Jürgen Ligi! Kõnesoov on Kadri Simsonil. Palun!

Head kolleegid! Olgem ausad, oma viimase repliigiga maksude kohta rahandusminister praegu noris mu kõnetooli tuleku välja. Tõepoolest, maksude üle vaidlus käib. Viimastel aastatel on lisatud maksude nimekiri nii pikk, et ma ilmselt kulutaksin oma aja ära, kui need kõik ette loeksin. Toon aga näiteks käibemaksu tõusu, mis eelkõige lööb põhitoiduainete ostmisel inimeste rahakoti pihta, siis veel ravimite ja õpikute hinnale lisatud maks, kultuuriürituste kallinemine, kõrgemad kütuse- ja elektriaktsiisid, mis omakorda kerivad hinnatõusu, mis tõepoolest on Eestis euroliidu kiireimaid. See on olnud praeguse valitsuse valik ja see lööb kõiki – ka inimesi, kes ei ole kõrgepalgalised, ja muidugi neidki, kes palka üldse ei teeni. See lööb ka neid, kes veel ei tööta, ehk lapsi, sest ka nemad tarvitavad ravimeid, kasutavad õpikuid, sõidavad, söövad, peavad elama soojas toas. Ja see lööb ka neid inimesi, kes enam ei tööta, ehk pensionäre. Valitsuse valik ongi see, et maksukoormus pannakse kõigile võrdselt, ka neile, kes seda kanda ei suuda.
Kui veel kord meelde tuletada, mis oli meie arupärimise iva, siis see oli viitamine tõsiasjale, et igasuguste nõudmiste peale öeldakse, et Eestis raha ei ole ja raha ei tule. Ühe eelmise arupärimise puhul öeldi, et kultuuritöötajatele leidku kultuuriminister raha oma valdkonnas tööd efektiivistades. Teisest küljest on ettevõtete tulumaksu kogumisse üleolevalt suhtutud. Öeldakse, et ettevõtetele antakse aega ja nad valivad ise selle aja, millal nad maksu maksavad, aga on olemas ka võimalused maksu maksmist igavesti edasi lükata.
Asi ei ole ju ainult välispankades, kes koguvad Eestis tublisti ülekandetasusid ja igasuguseid muid teenustasusid, asi on ettevõtetes laiemalt. Toon korraks veel meeldetuletuseks mõned suhtarvud – ja ma ei räägi ainult ajakirjandusele toetudes, vaid see info on võetud otse Statistikaametilt ja Eesti Pangalt. Kui Eestiski oleks kasum maksustatud 20%-ga ja kui need summad oleks ka ära makstud, siis laekunuks riigieelarvesse ajavahemikul 2003–2010 lisatulu üle 60 miljardi krooni. See on märkimisväärne summa. Tõsi, kõike seda ei ole Eesti riik loomulikult maksustamata jätnud, makse on korjatud ka teistel viisidel ja midagi on sellest tõepoolest reinvesteeritud. Aga viimastel aastatel näitab maksebilanss raha kiiret väljavoolu. Selle määramata ajaks antud laenu kaudu on seda lihtne teha, maksu maksmist saab igavesti edasi lükata. Edasi lükata ei saa seda aga Eesti inimesed, kes peavad minema toidupoodi ja maksma kõrget toiduainete käibemaksu, kes maksavad seda, kui tahavad minna kultuuriüritusele. Ning kui nad tahavad talvel toa soojana hoida, peavad nad ka kohe maksu ära maksma. Neil ei ole valikut, millal hakata maksukoormat kandma, see tuleb kanda kohe. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Kas minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Kuues päevakorrapunkt on ammendatud.

Me läheme järgmise küsimuse juurde. Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditši, Peeter Võsa, Eldar Efendijevi, Rainer Vakra, Aadu Musta, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Kadri Simsoni ja Aivar Riisalu 13. veebruaril 2012. aastal keskkonnaminister Keit Pentusele esitatud arupärimine ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rendilepingute kohta. Ma palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Valeri Korbi!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine oli tõesti vormistatud 13. veebruaril ja suunatud lugupeetud Keit Pentusele, keskkonnaministrile. Arupärimise teema on ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rendilepingud. Kirjutame arupärimises sellest, et 8. veebruaril ajalehes Äripäev avaldatud artikkel "Riigivara kummaline haldamine" kirjeldab olukorda, kus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevates Vaivara ja Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete kogumiskeskuses lõpevad lähiajal seniste rentnikega sõlmitud lepingud, uusi konkursse pole välja kuulutatud ning rentnikega pole ühendust võetud. Äripäevalt anonüümsust palunud allikate sõnul võib uue konkursiga venitamise põhjuseks olla soov asendada praegused ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rentnikud uue firmaga ning venitamine on ministeeriumi tippjuhtide teadlik tegevus. 13. veebruariks, kui me arupärimise kirjutasime, ei olnud Keskkonnaministeerium Vaivara ja Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete kogumiskeskuse rentnikke oma edasisest tegevusest informeerinud. Sellest tulenevalt on ohtlike jäätmete vastuvõtu korraldamine keskustes juba pikemat aega häiritud. Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust, millele tahaksime saada vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentuse!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Kui te lubate, siis ma alustan arupärimisele vastamist väikese tagasivaatega ohtlike jäätmete ajalukku Eestis. Alustan sellest, et kui me räägime üldse ohtlike jäätmete käitluse objektide rajamisest Eestis, siis see on üks nendest valdkondadest, mida hakati Keskkonnaministeeriumi algatusel kavandama 1990. aastate algusest. Enne seda puudus Eestis üldse tänapäevaste arusaamade kohane kontroll ohtlike jäätmete tekitamise, kogumise ja käitlemise üle. Meil puudusid ka ettevõtjad, kellel oleks olnud sellealased kogemused, seadmed ja tehnoloogia. Tol ajal võttis riik endale kohustuse tegelda ohtlikest jäätmetest lähtuva tõsise keskkonnaohu vältimiseks lisaks poliitika, reeglite ja normide väljatöötamisele ning kehtestamisele ka vahetult ohtlike jäätmete käitluse korraldamise, arendamise ja koordineerimisega. Käitlusobjektide rajamise eesmärk oli luua ohtlike jäätmete tekitajatele võimalus anda oma jäätmed üle legaalsele jäätmekäitlejale, kes tagaks jäätmete keskkonnaohutu ja kontrollitud käitlemise.
Selle kohustuse täitmiseks tegi Keskkonnaministeerium 1990. aastate alguses ja üldse 1990-ndatel tihedat koostööd Taani keskkonnaagentuuriga ja rahvusvaheliste konsultantidega, kellega koos formuleeriti üleriigiline ohtlike jäätmete käitlemise üldine plaan. Selle põhiobjektideks olid regionaalsed ohtlike jäätmete kogumiskeskused, mis pidid olema suutelised vastu võtma, sorteerima, ümber pakkima ja lõplikuks käitlemiseks edasi suunama Eestis tekkivad mis tahes ohtlikud jäätmed. Nähti ette rajada ka jäätmete lõpliku käitluse objektid või siis seadmestada olemasolevad tööstusrajatised ümber ohtlike jäätmete käitlemiseks, näiteks kohandada Kunda tsemenditehas jäätmete põletamiseks. Olulisimaks peeti seejuures ohtlike jäätmete prügila ehk ladestuspaiga rajamist, kuna tol ajal puudusid Eestis võimalused ohtlikke jäätmeid keskkonnaohutult ladestada. Kuna Eesti riigi ja ettevõtjate rahalised võimalused ei olnud sel ajal teadupoolest mitte kõige paremad  ja ka käitlusobjekte polnud võimalik rajada, siis panustati suuresti välisabile, mis omakorda tingis selle, et rajatavate objektide omandivorm oli riiklik, ehk siis tegu oli riiklike käitlus- või kogumiskeskustega. Peamiselt kasutati Taani riigi keskkonnaabi ja ka Euroopa Liidu PHARE programmi. Hiljem rajati siis juba ISPA fondi toetusel ja tollase keskkonnafondi, millest praeguseks on saanud KIK, osalusel Tallinna ohtlike jäätmete kogumiskeskus ja ka Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskus on saanud neid vahendeid kasutada. Esialgse programmi raames ette nähtud Tartu ohtlike jäätmete kogumiskeskus rajati juba mõnevõrra hiljem, 2000. aastatel ja seal oli võimalik kasutada valdavalt juba riigisiseseid rahalisi vahendeid.
Regionaalsed Tallinna ja Tartu ohtlike jäätmete kogumiskeskused kujutavad endast selliseid käitlusobjekte, mis on ette nähtud põhiliselt ohtlike jäätmete kogumiseks ja vastuvõtmiseks ohtlike jäätmete tekitajatelt, nende jaotamiseks või klassifitseerimiseks liikide kaupa, vajaduse korral ka analüüside tegemiseks ning jäätmete ajutiseks ladestamiseks enne nende suunamist lõplikule käitlemisele, mis hõlbustab järgnevat jäätmete vedu ja töötlemist, kui me räägime näiteks õlijäätmetest vee ja sette eraldamisest. Üldiselt tuleb öelda, et jäätmete kogumiskeskustes, mis on Tallinnas ja Tartus, põhjalikumat ja n-ö lõplikku jäätmete käitlemist ei toimu, see jääb juba spetsialiseeritud jäätmekäitlusettevõtete hooleks.
Vaivara ohtlike jäätmete käitluse keskus on mõnevõrra teiselaadne. See hõlmab küll ka Tallinna ja Tartu objektide sarnast, eelkõige Kirde-Eestile orienteeritud regionaalset kogumiskeskust, aga Vaivara eripära on see, et seal on ka ohtlike jäätmete prügila ehk siis just nimelt see nn lõpliku ladestuse koht. Tuleb öelda, et teist sellist universaalset ja kõikidele Eesti ja Euroopa Liidu keskkonnanõuetele vastavat kohta ohtlike jäätmete ladestamiseks Eestis praegu ei ole. Ja kui vaadata selle mahutavust, siis tuleb öelda, et ilmselt ei ole ka majanduslikku ega sisulist vajadust rajada Eestisse veel samalaadseid prügilaid.
Enne kui minna teie esitatud konkreetsete küsimuste juurde, nimetan parema ettekujutuse andmiseks võib-olla mõned arvud, millest me Eesti ohtlike jäätmete puhul räägime. Kui me vaatame ohtlike jäätmete kogust tonnides – see ei hõlma põlevkivijäätmeid, vaid muid ohtlikke jäätmeid –, siis aastatel 2006–2010 on see kõikunud 128 170 ja 245 687 tonni vahel. See kõige suurem arv – 245 687 – tuleb aastast 2008. Kui me räägime näiteks 2010. aastast, mille andmed on praegu kõige viimased mul kasutada olevatest, siis sel aastal tekkis ohtlikke jäätmeid 214 391 tonni.
Nüüd aga küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kuidas hindate keskkonnaministrina olukorda, kus ohtlike jäätmete kogumine on kahes piirkonnas olnud pikemat aega häiritud ministeeriumi tegevusetuse tõttu?" See väide, mis küsimuses peitub, ei vasta tõele. Ei Vaivaras ega ka Tartus, mille kohta teie küsimus käib, ei ole olnud ega ole ohtlike jäätmete kogumine mitte kuidagi häiritud. Senised riigivara kasutajad on toiminud vastavalt lepingutele, mis nendega on sõlmitud, ja jäätmeid, mis nendesse kogumiskohtadesse on saabunud, on vastu võetud kehtivatel tingimustel. Me oleme lepingut pikendanud maksimaalselt kuueks kuuks ehk siis lõpptähtajaga mitte kauem kui 22. augustini. Kui konkursi tulemusel on juba varem võimalik jõuda uute lepinguteni, siis on ka lepingu pikendamise aeg lühem. Nii et sellist olukorda, kus ohtlike jäätmete kogumine on häiritud, ei ole tekkinud ega teki ka.
Teine küsimus: "Kas teie hinnangul võib tekkida keskkonnareostuse oht, kui ohtlike jäätmete kogumise keskuste rentnike vahetumine toimub kiirustades?" Nagu ma eelmisele küsimusele vastates viitasin, on praegu kehtivaid lepinguid pikendatud. Võib-olla on oluline ka see, et Vaivara jäätmekäitluskeskuse rendile andmise tingimuste kohaselt on rentniku muutumise korral kolm kuud aega, et anda asjaajamine ja asjakorraldus üle. Kolm kuud on täiesti piisav aeg üleandmiseks, et ei oleks mingisugust kiirustamist. Ma pean tõesti väga oluliseks, et Vaivara puhul juba väljakuulutatud konkurss, samuti seniselt lepingult üleminek Tartu puhul (Tartu puhul me räägime tõenäoliselt võõrandamisest) oleks piisavalt põhjalikult ja juriidiliselt väga läbimõeldult ette valmistatud, see ei tohi toimuda kiirustades.
Kolmas küsimus: "Miks ei ole Keskkonnaministeerium Vaivara ja Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rentnikega operatiivselt suhelnud uue konkursi korraldamise teemal?" Nii Vaivaras kui ka Tartus kasutavad rentnikud neid keskusi riigivaraseadusest tulenevalt ja nagu teile seadusandjatena kindlasti väga hästi teada on, ei näe riigivaraseadus ühelgi kombel ette, et konkursi korraldamisel kuidagi enne eraldi suheldakse nende rentnikega, kes üht või teist vara parasjagu kasutavad. Nii et mingit sellist suunatud suhtlemist praeguste rentnikega ei saagi olla. Selle küsimuse kohta ma ei oskagi praegu rohkemat vastata.
Neljas küsimus: "Miks on veninud konkursside väljakuulutamine Vaivara ja Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rentnike leidmiseks?" Nüüd ma pean ütlema, et te olete oma küsimustes või etteheidetes natuke heitlikud. Kui te kaks küsimust tagasi viitasite kiirustamisele, siis nüüd räägite venitamisest. Tõsi on see, et tegu pole kummagagi, ei kiirustamise ega venitamisega. Vaivara puhul on teil vahest oluline teada ka seda, et 2007. aasta märtsis – see oli üsna vahetult enne uue valitsuse ametisse astumist – sõlmitud Vaivara ohtlike jäätmete käitluse keskuse lepinguga on seotud praeguseks hetkeks umbes 158 000 euro suuruse jäägiga riigile võetud kohustus praeguse rentniku ees, ja see oli üks põhjus, miks uue konkursi ettevalmistamine kujunes ajamahukamaks, kui algselt oli plaanitud. Just nimelt põhjusel, et selle kunagise lepinguga on endiselt seotud riigile võetud kohustus, mistõttu konkurss peab olema põhjalikult ja juriidiliselt igakülgselt ette valmistatud.
Ja viimane küsimus: "Kuidas kommenteerite väiteid, et Keskkonnaministeerium venitab teadlikult konkursi väljakuulutamisega ning püüab konkursi võitmist suunata kindlale ettevõttele?" Kui keegi on seda väitnud, siis need väited ei vasta tõele ja on pigem pahatahtlikud. Keskkonnaministeerium on huvitatud sellest, et nendel konkurssidel oleks võimalikult palju osalejaid, et konkursid oleksid algusest peale ausad, läbipaistvad ja kõigil oleks võrdsed võimalused konkursil osaleda. Sellisel kombel saaks riik ka järgmisteks aastateks riigi seisukohast kõige kasulikuma lepingu.
Praegu vahest kõik. Vastan heameelega täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Teid kuulates tekkis mul küsimus Vaivara kohta. Öelge, palun, kas see oli juba alguses ette näha, et meil on ainult see Vaivara hoidla, mis teenindab tervet Eestit. Kui see oli nii, kui kauaks ajaks see on siis ette nähtud, teades, et sinna koguneb iga aasta nii palju jäätmeid?

Aitäh! Ei, päris nii see ei olnud. Algne plaan oli ehitada hoopis neli ohtlike jäätmete kogumiskeskust. Need pidid tulema Tallinna, Lääne-Eestisse, Lõuna-Eestisse ja Kirde-Eestisse ja siis veel üks ohtlike jäätmete prügila. Lääne-Eesti keskus on jäänud ehitamata eelkõige majanduslikel põhjendustel. Nii et riiklikult on ehitatud kolm ohtlike jäätmete kogumiskeskust. Ohtlike jäätmete prügila on nüüd Vaivaras, see on riigi poole pealt üks. Selline oli ka algne plaan, mis juba 1990. aastatel koos Taani keskkonnaagentuuriga välja töötati.

Rohkem küsimusi ei ole. Võimalik on üks küsimus.

Ma saan aru, aga mu küsimusel oli ka teine pool: kui kauaks ta on ette nähtud?

Tõsi, see oli küsimuse teine pool. Seda, kui kauaks ajaks, ei ole võimalik praegu öelda. Kui me vaatame ohtlike jäätmete koguseid, siis ei saa väita, et me oleme lähenemas sellele punktile, kus ohtlikke jäätmeid enam ei teki. Nii et ohtlike jäätmete ladestamise ala tegutseb Eestis kindlasti veel väga pikka aega. Tegu ei ole sellise ladestusala või prügilaga, mida oleks nähtavas tulevikus plaanis sulgema hakata, nagu tavaliste ladestuskohtade või prügilatega on läinud. Ohtlike jäätmete puhul me sellest kindlasti veel rääkida ei saa.

Aitäh, lugupeetud keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Peeter Võsa ja Priit Toobali 14. veebruaril s.a esitatud arupärimine justiitsministri negatiivse hinnangu kohta keskkonnaministri haldusalas toimuvale. Kõnepulti on juba tulnud kolleeg Tarmo Tamm. Palun!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimise sisu on justiitsministri negatiivne hinnang keskkonnaministri haldusalas toimuvale. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, kes ise on MTÜ Metsasõbrad liige, on kandnud oma ametipositsioonil olles sellele MTÜ-le praeguseks üle kokku 46 000 eurot riigi raha. Lisaks RMK juhatuse esimehele on kõik vabaühenduse Metsasõbrad juhatuse liikmed ja asutajaliikmed RMK juhtivad ametnikud. Eesti Vabariigis kehtivas korruptsioonivastases seaduses on kirjas ametiisikutele keelatud tehingud. Ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või teha muid sellise iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Seadus täpsustab, et riigi esindaja ametikohal on keelatud teha varalisi tehinguid mittetulundusühinguga, mille liige ise ollakse. Ametnikud üritavad peita kogu probleemi mõiste taha, et RMK on tulundusasutus. Justiitsminister Kristen Michal on kõnealust juhtumit 6. veebruaril Riigikogu ees hinnates väitnud ja nõustunud arupärijatega selles osas, et avaliku ülesande täitmisel on tehingud iseendaga või endaga seotud füüsilise ja juriidilise isikuga põhimõtteliselt eetiliselt äärmiselt kaheldavad, sest sisaldavad väga suurt korruptsiooniohtu. Lisaks viitab justiitsminister uuele korruptsioonivastase seaduse eelnõule, mis pidavat analoogsed juhtumid välistama. Me olemegi esitanud proua ministrile kolm küsimust, millele me soovime vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun, proua keskkonnaminister, teid veel kord kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Lähen kohe küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Miks sarnaselt justiitsministrile ei ole teie antud juhtumit eetilisel ja juriidilisel tasandil nii konkreetselt hinnanud, kuigi antud juhtum on toimunud just Keskkonnaministeeriumi haldusalas?" Ma kordan hea meelega veel kord oma hinnangut, mida ma eri kohtades andnud olen ja mis on olnud nii avalikult kui ka mitmesugustel kohtumistel kõigile kättesaadav. Kõigepealt, mis puudutab igasugust riigipoolset, ja mitte ainult riigi-, vaid ka kohaliku omavalitsuse poolset maksumaksja rahaga toimetamist, siis see peab olema seadustega kooskõlas, see peab olema läbipaistev, peab olema eetiline, peab olema avalikult jälgitav. Siin ei saa olla üldse mingisugust kaksipidist arusaamist, igasugune riigi- ja omavalitsuspoolne raha kasutamine peab vastama nendele kriteeriumidele.
Te viitate oma arupärimises RMK ja RMK töötajaid koondava mittetulundusühingu vahelistele lepingutele. Tegemist on lepingutega, mida RMK juht on teinud kooskõlas nõukogu kinnitatud eelarvega ehk siis tulenevalt sellest nõukogu kinnitatud eelarvest. Nagu teile hästi teada, on nende lepingute sisu värskelt hinnanud nii prokuratuur kui ka politseiamet, kogu RMK tegevust on iga aasta auditeerinud audiitorid, lisaks nõukogu moodustatud auditikomitee. Nagu teile teada, on ka Riigikontroll teinud RMK-s hulga auditeid. Kõigi nende täiendavate kontrollimistega on samuti jõutud järeldusele, et seadust on täidetud. Aga ma nõustun arupärijatega, et on mõistlik, kui uus korruptsioonivastane seadus välistab tulevikus igasugused mitmetimõistetavused ja -tõlgendatavused selles osas, kas ja millised reeglid riigi tulundusasutusele kehtivad. See on olnud ka Keskkonnaministeeriumi soov, et uus korruptsioonivastane seadus võtaks need küsimused maha, et me ei peaks  aasta pärast olema jälle sellises olukorras, kus me arutame selle üle, kuidas ja mida täpselt seaduses mõeldud on.
Teie teine küsimus ongi selle kohta, kuidas uus korruptsioonivastane seadus mõjutab tegemisi Keskkonnaministeeriumi haldusalas ja kas sel teemal on peetud konsultatsioone Justiitsministeeriumiga. Nagu ma ütlesin, Keskkonnaministeeriumi soov on olnud ja me oleme pidanud vajalikuks, et uus korruptsioonivastane seadus seaks selged ja konkreetsed piirid, mis võimaldaks tulevikus vältida asjatuid vaidlusi seaduse tõlgendamise üle, ja et need reeglid oleksid üheselt rakendatavad ka riigi tulundusasutustele. Selline muudatus uues korruptsioonivastases seaduses ka tehakse. Administratiivse poole pealt võib öelda, et mingisugust märkimisväärset ümberkorraldamise vajadust uus seadus kaasa ei too. Kindlasti täpsustub isikute ring, kes peavad esitama majanduslike huvide deklaratsiooni, saab täpsemalt kehtestada, kellel on deklaratsioonikohustus. Aga mingit suurt ja põhimõttelist administratiivset ümberkorraldamist ette näha ei ole.
Viimane küsimus: "Milline on Teie hinnang RMK ja eelnimetatud mittetulundusühingu rahaeraldustele?" Selle hinnangu ma juba eespool andsin. Täpsustaksin või juhiksin tähelepanu ühele õhku jäänud pisut eksitavale arusaamale, justkui oleks RMK tehtud lepingu kaudu kuidagi n-ö optimeerinud makse. See ei vasta tõele. Erisoodustusmaksu on RMK tasunud. RMK poole pealt küsiti enne seisukohta ka maksuametist ja käitutud on täpselt maksuameti juhiste järgi. Nii et mingisuguse n-ö maksu optimeerimisega siin tegu ei ole. Tegu on tõesti olnud asutuse töötajate spordiharrastuste ja tervisliku eluviisi toetamisega, mis oma olemuselt on ju hea eesmärk. Võib-olla on selle väga suurt avalikkuse tähelepanu saanud näite puhul oluline veel see, et ehk me saame lõpuks läbi vaieldud, millises vormis ja kas riigiasutus peaks panustama oma töötajate tervisliku eluviisi ja sporditegemise toetamisse. Arutelu ja vaidlusi on olnud selle üle juba varemgi ja eks ta ongi valiku küsimus, millises vormis ja millisel moel seda teha. RMK tegi oma valiku mitu aastat tagasi ja tegi ta selle valiku tol korral ka teiste riigiettevõtete eeskujul. Ma pean mõistlikuks, kui see praktika saaks ühtlustatud ja nii riigi kui ka omavalitsuste poole peal kehtiksid sellistele toimetamistele ühtsed ja ühised reeglid.
Lõpetuseks. Kuni niisuguseid ühiseid põhimõtteid paika pandud ei ole, on vahest oluline teada, et 2012. aastal RMK-s sellist lepingut sõlmitud ei ole ja nii see kuni ühiste kokkuleppeliste reeglite kehtestamiseni ka jääb. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Jätkame küsimustega. Palun kõigepealt kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Proua minister! RMK on tulundusasutus. See on selline erandlik asi ja keegi minevikust ei mäleta, kuidas see üldse juhtuda sai. Kas ei oleks tark see tänasel päeval ära muuta, et tulevikus ei saaks sellised stsenaariumid korduda?

Aitäh! Kuidas see kunagi juhtuda sai, eks selles on võimalik saada selgust ka näiteks Riigikogu stenogramme lugedes. 1998. aastal, see oli vist detsembris, kui ma ei eksi, siis 9. detsembril see hääletus toimus. Hääletustulemused on võimalik kõigil välja võtta ja kindlasti saab stenogrammist ka jälgida, milline oli tookord arutelu käik. Kas oleks mõistlik RMK juriidilist staatust muuta? Siin peab väga ettevaatlikult ja rahulikult analüüsima kogu RMK-d puudutavat. RMK ei ole klassikaline äriühing ja RMK ainus eesmärk ei ole kindlasti riigile võimalikult suurt kasumit teenida. RMK ülesanne muu hulgas on hoolitseda meie looduskaitsealade eest, teha looduskaitselisi töid, hoolitseda rahvusparkide eest. Samamoodi on RMK teinud väga tublit ja väga tänuväärset tööd selleks, et inimestel oleks võimalikult mugav metsas käia. On looduskaitsealasid, kus on matkarajad, ja mitte ainult matkarajad, vaid ka kõik sinna juurde kuuluv, alates lõkkeplatsidest. Inimeste kultuuritase on paraku erinev, ja selleks, et ei mindaks metsa rüüstama, on lausa lõkkepuud valmis pandud. Nii on seal tõesti võimalik mugavalt aega veeta ja jälg, mis loodusesse maha jäetakse, on võimalikult soliidne ja viisakas. See kõik on selline tegevus, mis on riigi jaoks, Eesti metsade jaoks väga-väga tähtis. Täiesti omaette küsimus on, kas ja kuidas oleks võimalik kõike seda teha juhul, kui tegu oleks klassikalises mõttes äriühinguga, kelle ainus eesmärk ongi võimalikult suurt tulu teenida. Ma arvan, et me ei saa väita, et see peaks olema RMK ja riigimetsa eest hoolitsemise ainus eesmärk. Seetõttu ma oleksin esialgu küll väga ettevaatlik selliste mõttearendustega, et RMK-st võiks saada näiteks puhas aktsiaselts, nagu mõni teine riigile kuuluv äriühing seda on.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ega ma väga konkreetselt, väga hästi teie hinnangust aru küll ei saanud. Te ütlesite, et mitmed organid on kontrollinud, seadust pole rikutud, aga meie küsimuses on oodatud pigem sellist eetilist hinnangut. Võib-olla te kordate oma hinnangut sellele konkreetsele juhtumile. Ja kui see hinnang on pigem negatiivne, kas te olete siis RMK juhi suhtes sanktsioone rakendanud või temaga vähemalt sel teemal vestelnud ja kas sellest on ka kasu olnud?

Kahju, et te aru ei saanud, aga ma kordan seda hea meelega veel kord. Ükskõik, kas me räägime riigiasutusest, omavalitsusasutusest, mõnest riigiettevõttest või tema allüksusest, maksumaksja rahaga ümberkäimine peab olema läbipaistev, peab olema avalikult jälgitav ja peab olema eetiline. Ühelgi kombel ei tohi luua muljet, et kellelegi on tehtud mingisuguseid eeliseid või et raha kasutamist on kuidagi võimalik küsimärgi alla seada või eetiliselt kaheldavaks pidada. Mis puudutab RMK-d, siis suuresti seetõttu, et avalikkuses on kõnealune leping küsimusi tekitanud, on sel aastal otsustatud lepingut mitte sõlmida, millele ma ka eespool viitasin. Küll aga pean ma oluliseks, et selles küsimuses laiemalt jõutaks läbivaieldud põhimõtteni, et me jõuaks läbi vaielda ja arutada, kuidas ja millisel kombel siis riigiasutused, ka omavalitsusasutused, omavalitsuste ettevõtted oma töötajate tervise eest hoolitsema peaksid, kuidas nad peaksid sinna panustama, mis oleks see kõige õigem ja mõistlikum vorm. See tuleb läbi arutada. Ja kui otsida sellest palju kära ja tähelepanu tekitanud asjast midagi positiivset, siis ma loodan, et ehk oli see selliseks käimalükkavaks jõuks või indikaatoriks, mille tõttu me nüüd – ma loodan, et ka siin saalis – saame selle teema põhjalikumalt ette võtta ja rahulikult läbi arutada, millised need reeglid olema peaksid. Ma usun, küllap te nõustute, et iseenesest on see põhimõte ja eesmärk, et oma töötajate tervise eest tuleb hea seista ja hoolt kanda, et sellesse tuleb panustada, mõistlik ja seda tuleks pigem toetada.

Head kolleegid, arupärimiste puhul saab esitada ainult ühe küsimuse. Seetõttu ma palun järgmisena küsimust kolleeg Ester Tuiksoolt!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Ma olen teiega absoluutselt ühel nõul, et töötajate tervise eest tuleb hoolt kanda ja võimaluse korral seda ka hüvitada. Praegu on küll tekkinud olukord, kus kõne all oleva MTÜ kaudu on maksumaksja raha eest edendatud tervist RMK töötajatel, kelle töö käib üksjagu ka värskes õhus ja on küllaltki tervislik. Teised asutused on teinud seda oma raha eest, mitte maksumaksja raha eest. Teie suhtute probleemisse väga leebelt, väga kaastundlikult. See on õige. Hiljuti käisid Maanteeameti töötajad suusatamas, mis on ka tervise eest hoolitsemine, ometi käitus minister väga karmilt. Nii et palun andke siiski hinnang, kas RMK-s on käitutud eetiliselt.

Aitäh! Nende kahe asja vahele ei saa kindlasti võrdusmärki panna, need ei ole kuidagi võrdsetena kaalukausile asetatavad. RMK on käitunud ja teinud lepinguid nõukogu poolt heakskiidetud ja kinnitatud eelarve kohaselt. Nii et siin ei ole olnud kellelegi midagi ootamatut ega üllatavat. Samamoodi on kõik need lepingud olnud algusest peale avalikult jälgitavad. Nad on ka praegu teile kättesaadavad, kui te peaksite tundma huvi RMK dokumendihaldussüsteemi vastu, ja nad on seal alati üleval olnud. Veel kord, nagu ma ka vist teisele küsimusele vastates ütlesin: on mõistlik, kui uus korruptsioonivastane seadus paneb paika väga ühesed ja selgelt mõistetavad reeglid, et arutelu, vaidlus selle üle, kuidas seadust tõlgendada, kas korruptsioonivastane seadus ja milline säte täpselt rakendub ka riigitulundusasutusele, oleks edaspidi välistatud. Selline selgus, konkreetsete seadusandlike põhimõtete paikapanek on vajalik ja see oli ka Keskkonnaministeeriumi soov, kui valitsus uue korruptsioonivastase seaduse Riigikogule esitas. Mul on hea meel, et see uues seaduses saab klaarimaks, ja ma loodan, et seaduse arutelu siin saalis ja komisjonides läheb üsna tõhusalt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan vaielda selle väite vastu, et seadus paneb paika, tuleb uus, hea seadus, et meil pole olnud ühtegi head seadust, aga see, mis tuleb, on kindlasti kõige parem, see paneb kõik paika ja siis on kõik korras. Mina seda ei usu. Jutustan teile ühe loo. Umbes aasta tagasi tekkis ühes sihtasutuses, milles osalevad Narva linn ja ka Kultuuriministeerium, väga ebameeldiv situatsioon. Nimelt selgus, et üks selle sihtasutuse töötajatest, kuidas nüüd öeldagi, kasutas iseenda heaks üsna suurt raha, peaaegu miljon krooni, ja ta ise ka tunnistas seda. Pärast seda teatas sihtasutuse juhtkond sellest politseile ja sai vastuse, et midagi ebaseaduslikku toimunud ei ole. Siis pöördus politsei poole sihtasutus, ma mõtlen Aleksandri kiriku sihtasutust, kusjuures pöördus kaks korda. Alles kolmanda korra järel hakati midagi uurima, kuigi tegelikult oli tehtud kahju, nagu ma ütlesin, umbes 1 miljoni krooni ulatuses. Praeguseks kõik need kergesti tõendatavad faktid ei loe, keegi mitte mingit karistust kandnud ei ole ja kellelegi pretensioone ei esitata.
Teiselt poolt võin tuua näiteid, kuidas üksnes kahtluse alusel pannakse inimesi trellide taha ja nad istuvad seal kuid ja aastaid. Nii et ükski seadus ei muuda mitte midagi senikaua, kuni poliitikud neid seadusi kamandavad.
Praegust arupärimist kuulates tekkis mul rohkem küsimusi kui asjast arusaamist. Ma siiralt ei saa aru, kuidas see on võimalik. Riigiasutus kulutab suure raha selleks, et oma inimesi heas sportlikus vormis hoida, nii nagu siin on kõlanud, peab asutuse juht töötajate tervise eest hoolt kandma, nende eest seisma. Ühel juhul on juriidiliselt kõik korrektne, kõik on ilus, praktiliselt meelelahutuseks ja sportimiseks eraldatakse raha ja kõik on korras – see on RMK juhtum. Teisel juhul, kui tegemist on Maanteeametiga, mida ma ei kavatse üldsegi kaitsta, tekib skandaal nende puhkekoduga, kuigi see puhkekodu on eksisteerinud pikki aastaid, seda on teadnud kõik riigiorganid ja mingit saladust siin olla ei saa. Üks situatsioon on väärikas, teine on ebaväärikas. Ega seda olukorda, kus samalaadsed teod saavad erineva hinnangu, ühegi seadusega muuta ei saa. Nii et ma ei loodaks nii palju sellele, et tuleb üks hea seadus ja siis meie elu muutub. See kõik on üks ilus muinasjutt! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Peeter Võsa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Aadu Musta 15. veebruaril esitatud arupärimine Vabadussõja võidusamba kohta (nr 117). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, kõnepulti!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vabadussõja võidusammas avati esmakordselt 2009. aasta juunis. Peale seda tuli kohe sammast parandama hakata. Te mäletate, seal vahetati välja roosakaks tõmbunud klaaspaneelid, veidi hiljem tekkisid probleemid valgustusega. Kokku kulus monumendi rajamiseks ning pärast avamist ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks 8,5 miljonit eurot, mis on kolmandiku võrra enam, kui algselt oli kavandatud.
Võidusamba olukorda uuris Riigikontroll. Aruandest selgub, et monumendi samba ja risti valmistaja valikuks sisulist konkurssi ei korraldatud. 2. veebruaril 2008 tegi projekti juht AS Telora-E kolmele ettevõttele ettepaneku esitada üheksa päeva jooksul pakkumus samba ja risti projekteerimiseks ja valmistamiseks. Määratud ajaks tuli enam-vähem korrektne pakkumus vaid Tšehhi firmalt, teised ettepaneku saanud ettevõtted teatasid, et üheksa päevaga ei suudeta täpset pakkumust kokku panna. Ma ei usu, et üldse saaks üheksa päevaga mingit pakkumust teha, kuna läbi tuli rääkida ka teiste firmadega. See selleks. Riigikontrolli andmete alusel suutis Sans Souci oma pakkumuse kuue päevaga vormistada seetõttu, et tal oli pakkumuse tegemiseks vajalik info juba 2007. aasta detsembrist.
Arupärimine on esitatud härra Mart Laarile, aga vestleme me siin praegu härra Aaviksooga, kes vastutas võidusamba ehitamise eest ja teatas 2009. aasta 18. novembril Riigikogu infotunnis, et riik hakkab kulutama monumendi ekspluatatsioonikuludeks keskmiselt 629 000 krooni ehk 40 000 eurot aastas. Samas on aga 2011. aastal Riigi Kinnisvara AS-iga sõlmitud lepingu kohaselt haldus- ja hooldustasudeks arvestatud üle 5000 euro kuus ehk peaaegu miljon krooni aastas. Seejuures ei sisalda see summa võimalike remonttööde maksumust.
Seoses sellega on mul ja veel kümnel kolleegil viis küsimust. Kuna tavaks on, et vastajad ministrid loevad enne vastamist küsimuse ette, siis hoian aega kokku ja ei hakka neid siinkohal ette lugema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun kõnepulti haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo kaitseministri ülesannetes!

Hea eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Nii need head küsijad, kes on jõudnud vastamise ära oodata, kui ka need, kes eeldatavasti jälgivad minu vastuseid interneti vahendusel! Lubatagu mul alustada vastamist. Aga veel enne, kui ma vastamiseni jõuan, mõtlen ma, et miks ei pane see küsimine mind imestama. See küsimine ei pane mind imestama sellepärast, et ma tean paljude küsijate hoiakuid ja seisukohti Vabadussõja võidusamba ja Vabadussõja mälestuse jäädvustamise kohta paljudelt aruteludelt nii Riigikogus kui ka avalikkuses. Seetõttu võitlus selle samba vastu, nii enne kui ka pärast tema püstitamist, on lihtsalt järjekindel poliitiline hoiak, mida tuleb vääriliselt tunnustada.
Nüüd siis küsimused. Esimene: "Riigikontrolli hinnangul sundis Vabadussõja võidusamba avamisega kiirustama poliitilisel tasandil määratud ebarealistlik monumendi valmimise tähtaeg. Kes peab võtma vastutuse liigsest kiirustamisest põhjustatud lisakulude eest?" Võib tõepoolest arvata, et Vabadussõja võidusamba püstitamisega on kiirustatud. Ometigi võib asuda ka seisukohale, et Vabadussõja võidusamba püstitamisega on lubamatult venitatud, sest püsti sai ta enam kui 90 aastat pärast Vabadussõja lõppu. Seepärast on mul hea meel, et eelmine valitsus suutis selle tänuvõla likvideerida ja Vabadussõja võidusamba püstitada. Vabadussõja võidusammas Vabaduse väljakul on tänaseks nii avalikkuse kui ka võimu poolt aktsepteeritud rahvusliku monumendina Eesti vabadusele ja selle kestmisele.
Poliitilisel tasandil määratud ebarealistlik valmimistähtaeg. Loodan, et küsijad mäletavad, et tähtaeg, mis pidi saabuma 28. novembril 2008, sai minu enda ettepanekul edasi lükatud ja avamistähtajaks määratud 23. juuni 2009. Seetõttu võttis valitsus ilmselgelt aega selleks, et viia Vabadussõja võidusamba püstitamine võimaluste piirides eduka lõpuni. Lisaks märgin, et Riigikontroll oma auditis ei ole öelnud, et ambitsioonikas valmimistähtaeg tõi kaasa lisakulusid. Veelgi enam on minu arvates spekulatiivne väita, et projekteerimisfaasi pikendamine ning erinevate lahenduste eelnev läbiproovimine ja konsultatsioonid oleksid võidusamba lõpphinda oluliselt muutnud. Seetõttu ei näe ma ka põhjust, et keegi peaks võtma vastutuse põhjustatud lisakulude eest.
Teiseks: "Millega põhjendate riigihangete seaduse eiramist projektijuhi valimisel?" Head küsijad! Riigikontrolli audit tuvastas, et Vabadussõja võidusamba rajamise puhul pole rikutud ühtegi seadust. Võidusamba püstitamise näol oli tegemist Eesti Vabariigi jaoks olulise huviga, sestap kohaldati projektijuhi valimisel riigihangete seaduses sätestatud erandit, mille puhul on lubatud sõlmida lepinguid otsustuskorras. Kõikide võidusamba ehitusega seonduvate hangete puhul juhinduti riigihangete seaduse põhimõtetest ning seda ka projektijuhtimisteenuse osutaja valikul. Projektijuhtimisteenust otsustati tellida AS-ilt Telora-E, lähtudes ideekonkursi autorite ettepanekust, ettevõtte suurest kogemusest suuremahuliste ja keerukate projektide juhtimisel ning senisest usaldusväärsest koostööst mitmesuguste projektide juhtimisel.
Kolmandaks: "Kuidas hindate pakkumuse koostamiseks antud üheksapäevast tähtaega? Kas sellisest tähtajast piisab niivõrd mahuka projekti pakkumuse tegemiseks? Kas niivõrd lühikese pakkumuse koostamise tähtaja eesmärgiks oli tagada Kaitseministeeriumi poolt soositud Tšehhi pakkuja Sans Souci võit?" Pakkumuste esitamise tähtaeg oli tõepoolest pingeline, kuid enne hanke väljakuulutamist otsis Kaitseministeerium juba aktiivselt kontakti mitme välisettevõttega, kellel oli eeldatavalt samalaadsete tööde kogemus. Konkursil osalemise ettepanek tehti kolmele ettevõttele Rootsist, Saksamaalt ja Tšehhist. Pakkumuste esitamise tähtaja määramisel arvestas Kaitseministeerium, et potentsiaalsed pakkujad kasutavad vajaduse korral õigust taotleda pakkumuse esitamiseks lisatähtaega. Seda partnerid ei teinud. Samuti ei vaidlustanud ükski ettevõte Tšehhi pakkuja edukaks tunnistamise otsust.
Neljandaks: "Kuidas mõjutab jätkuvalt kallinev elekter ning muud teenused monumendi ekspluatatsioonikulusid lähiaastatel? Kas need tegurid võivad tulevikus monumendi halduskulusid veelgi tõsta?" Vastavalt Riigi Kinnisvara AS-iga sõlmitud haldusteenuse osutamise lepingule indekseeritakse haldusteenuse tasu üks kord aastas. Loomulikult mõjutab sisendhindade kallinemine ka monumendi ekspluatatsioonikulusid. Kuid näiteks 2012. aastal on võidusamba haldusteenuse osutamise hind 2011. aastaga võrreldes hoopis mõnevõrra langenud.
Viiendaks: "Kui suured on Kaitseministeeriumi selle aasta eelarves kokku monumentide ja mälestusmärkide hooldus- ja halduskulud ning mille alusel neid summasid erinevate mälestusmärkide vahel jagatakse? Kas teie meelest on Vabadussõja võidusamba haldus- ja hooldustasud proportsioonis teiste Eesti monumentide hooldustasudega?" Kaitseministeerium ei tegele monumentide ja mälestusmärkide hooldus- ja haldusteenuse korraldamisega. Kaitseministeeriumi valitsemisel on üksnes Vabadussõja võidusammas, mille haldus- ja hooldusteenuse korraldamine on antud Riigi Kinnisavara AS-ile, ning kaitseväe kalmistu, mille heakorra eest hoolitseb OÜ Kesklinna Pargid. Kaitseministeeriumil ei ole eraldi eelarverida monumentide ja mälestusmärkide hooldamiseks ning kõik lepingulised kulud kaetakse kinnistute, hoonete ja ruumide majanduskuludest. Samuti toetab Kaitseministeerium ajaloolise pärandi kaitset, sealhulgas mälestusmärkide taastamist ja püstitamist, kuid nende haldus- ja hoolduskulud jäävad hiljem kohalike omavalitsuste kanda. Arvestades Vabadussõja võidusamba olulisust ja tähtsust Eesti rahvale, pean haldus- ja hooldustasusid ülesandega proportsionaalseks.
Tänan teid küsimast!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda, miks korraldas selle monumendi rajamist Kaitseministeerium. Kunstiteoste tellimise korraldamine on Kultuuriministeeriumi põhimääruse kohaselt Kultuuriministeeriumi ülesanne. Mingil põhjusel otsustas valitsuskabinet, et seda monumenti või kunstiteost peab tellima Kaitseministeerium. Kas see ei või olla ka üks põhjus, miks kogu projekti nii käpardlikult juhiti? Võib-olla oleks pidanud andma asja Kultuuriministeeriumi juhtida ja korraldada, siis oleks see olnud palju korralikumalt ja korrektsemalt läbi viidud.

Vastava otsuse võttis vastu üle-eelmine valitsuskabinet. Seetõttu ei oska ma siin praegu kommenteerida, missuguseid argumente selle otsuse langetamisel arvesse võeti. Küll aga olen seisukohal, et Vabadussõja võidusammast ei saa vaadelda kitsalt kultuurilise objektina. Tegemist on rahvusliku monumendiga, eelkõige mälestusmärgiga Vabadussõjas langenud võitlejatele. Vabadussõja ja vabadusvõitluse mälestamine on ka Kaitseministeeriumi ülesannete hulgas, mistõttu pean sellist otsust mõistetavaks. Tagasivaatavalt võin öelda, et Kaitseministeerium on seda ülesannet täitnud kohusetundlikult ja väärikalt.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tänan teid kõigepealt valdavas osas väga sümpaatse vastuse eest, sest kõik oli kaalutud ja põhjendatud! Kuid mind hämmastas vastuse algus. Kas teile ei tundu, et parlamendis arupärimisele vastav minister võiks siiski kinni pidada parlamendi headest tavadest, et küsijatele ei hakata silte kleepima? Mind isiklikult solvab teie hinnang, et sellele arupärimisele allakirjutanud on mingid Vabadussõja vastased. Minu vanaisa sõdis Vabadussõjas, oli Vabadusristi kavaler ja ma pean kõrgeks Vabadussõja mälestust, kuid ei arva, et see annab õigustuse mõnda asja halvasti juhtida või korraldada. Kuidas te sellesse probleemi suhtute?

Minu viide sellele, et eri küsijad on eri otsustusetappidel langetanud erinevaid otsuseid, sh ka alternatiivsete projektide suhtes, tugineb Riigikogu protokollidele. Kui ma olen nende lugemisel eksinud, siis olen valmis vabandust paluma. Ma kardan, et mu lähtekohad on selles osas olnud siiski põhjendatud ja faktidele tuginevad.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Mulle isegi meeldis teie paatoslik hääletoon alguses, kuigi sisu oli odavalt demagoogiline. Kindlasti tahan teile öelda, et keegi ei ole Vabadussõja võidusamba vastu, vähemalt enda nimel võin öelda, et ma ei ole selle vastu. Ma tahaksin küsida, kui palju te ise isiklikult selle samba ehitaja valikus osalesite. Kas te tundsite huvi, kui palju see maksma läheb, keda valitakse, millisest riigist on ehitaja, või te usaldasite Kaitseministeeriumi spetsialiste?

Isiklikult ma ei ehitaja ega projektijuhi valikus ei osalenud. Enamgi veel, pean niisugust otsest osalemist ka vastuvõtmatuks, kui kõik toimub vastavuses seaduste ja seaduse alusel väljaantud õigusaktidega. Mis puudutab maksumust, siis selles osas andis Kaitseministeerium eelhinnangu, et objekti püstitamiseks läheb lisaks juba varem eraldatud 10 miljonile Eesti kroonile vaja orienteerivalt 100 miljonit Eesti krooni. Kaitseministrina püüdsin hoida kulutusi nendes raamides ja põhiosas see ka õnnestus. Mis puudutab neid kulusid, mida ei kantud mitte sihtotstarbeliselt Vabadussõja võidusamba ehitamiseks eraldatud kulude alt, vaid muude, sealhulgas õigusabi teenuste osutamiseks ja projekteerimiseks eraldatud summadest, siis minu paremat teadmist pidi ja Riigikontrolli seisukohale tuginedes saan kinnitada, et ka need kulutused on tehtud vastavuses seadusega.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kuna minu kolleeg Inara Luigas täna puudub, siis oli minul õnn see arupärimine ette kanda. Seepärast võtan ma teie sõnad, mis kõlasid alguses, enda aadressile. Ja ma ütlen, et te olete poliitiline spekulant ja südametunnistusevaba demagoog, aga ma vabandan teie ees ja võtan need sõnad tagasi, kui te leiate kas või ühe minu tsitaadi, kas või ühe väljavõtte minu artiklist või mõnest kõnest, kus ma olen öelnud midagi Vabadussõja vastu. Kui te seda ei tee, siis ma olen jätkuvalt arvamusel, te olete absoluutne demagoog ja spekulant, härra minister!

Tänan teid, härra Stalnuhhin, heade sõnade eest!

Palun esitada küsimus! Palun, küsimus kolleeg Mailis Repsilt!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Riigikontrolli aruandega te olete loomulikult kursis, sest kuigi te olete tänaseks haridus- ja teadusminister, hoiate kindlasti pilku peal ka sellel, mis teie endises haldusalas toimub. Siin on üsna palju kriitilisi märkusi. Üks tõsine märkus on see, et tollal, kui monumendi rajamiseks lepingupartnerit valiti, küsiti pakkumust küll kolmelt firmalt, aga reaalselt tehti pakkumine vaid ühele firmale, sest täieliku plaani ja pakkumuse pidi esitama üheksa päeva jooksul. Riigikontroll leiab üsna üheselt, et tegelikult ei soovitudki konkurentsi tekitada, vaid enne oli kokku lepitud, kellele see pakkumine tehakse. Kuidas te seda kommenteerite?

Minule teadaolevalt oli neid firmasid ja ettevõtteid, kellega konsulteeritud sai, oluliselt rohkem kui kolm ja see protsess kestis ka oluliselt kauem. Esimese hooga väideti, et niisuguseid firmasid, kes põhimõtteliselt oleksid suutelised autorite kontseptsiooni teostama, võiks olla umbes 10–20. Tean seda, et konsultatsioone peeti ja kontakte otsiti tõepoolest ka firmadega väljaspool siin nimetatuid, näiteks Iittalaga Soomest ja veel mõnega, kelle nimesid ma ei ole praegu valmis mälu järgi taastama. Seetõttu mingisugust soovi peale selle nõudliku objekti kvaliteetse püstitamise ei osanud ma Kaitseministeeriumi käitumisest kuskilt välja lugeda.
Mis puudutab etteheiteid, et lõpliku pakkumuse tegemiseks jäi tõepoolest vaid üheksa päeva, siis möönan, et loomulikult oleks ideaalsetes tingimustes ja teistsuguses olukorras võinud Vabadussõja võidusamba püstitada ka oluliselt teistsuguste nii ajaliste kui muude graafikutega. Aga praktilises elus tuleb otsuseid langetada ikka nende võimaluste piirides, mis aeg on andnud, ja seetõttu on ideaalsuse spekulatsioonid väheproduktiivsed. Küll võin kinnitada, et kõik Kaitseministeeriumi ametnikud, kellega mina selle projekti jooksul kokku puutusin, pühendusid sellele oma parimas teadmises ja usus ning ka need spekulatsioonid, mida omal ajal tehti, said Kaitseministeeriumis üsna põhjalikult läbi kontrollitud. Seetõttu pole need organid, kes vastutavad selle protsessi läbipaistvuse tagamise eest, teinud ei enne ega pärast etteheiteid avalikest huvidest kõrvalekaldumise kohta. Seetõttu on kahtlus nendes motiivides ka minu jaoks kohatu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Te kindlasti teate, et riigihangete seaduses on sees teatud põhimõtted. Need eeldavad, et ennekõike peab olema võimalus osaleda riigihankes kõigil, kellel selline soov tekib, objektiivne soov muidugi. Ma olen palju aastaid tegelnud muu hulgas ka riigihangete läbiviimisega, ma tunnen seda protsessi, ma tean, kuidas see asi käib. Ma võin teile jutustada. Ütleme, juhtub niiviisi, et ühes omavalitsuses on näiteks otsustatud ehitada või renoveerida lasteaed, rääkigem konkreetsest juhtumist, ja selleks on eraldatud 2 miljonit eurot, mitte 7 või 8,5 miljonit, nagu oli vabadussamba puhul. Siis aga äkki selgub, et need, kes riigihanget läbi viisid, olid enne seda, kui nad hanke välja kuulutasid, kohtunud firmaga, kes riigihanke võitis, või selgub, et riigihanke dokumentide sisseandmiseks ei olnud antud mitte 30, vaid üheksa päeva, mille jooksul ei ole võimalik dokumente ette valmistada, isegi mitte sellise objekti puhul, mille maksumus on 2 miljonit eurot, rääkimata 8 miljonist. Sellisel juhul oleks momentaanselt politsei kohal, oleks momentaanselt räägitud korruptsioonist ja te ise teate, millega see lõpeb. Meil on siin silme ees üks üsna tavaline viimaste aastate juhtum. Me kõik saame aru, et kuue päevaga ei ole objekti puhul, mille maksumus on 8 miljonit eurot, võimalik teha mitte mingit projekti, et sellise aja andmine riigihankeks on ebaeetiline. Kui te räägite, et juriidiliselt on kõik korrektne, jokk, siis see on teie arvamus. Tegelikult on see seaduse mõtte ja vaimu rikkumine, see on puhtal kujul korruptsioon. Peale seda tuleb minister siia pulti ja hakkab rääkima patriotismist – see on juba tsirkus.
Imelikul kombel olen ma mitmes kõnes järjest rääkinud ühest ja samast asjast. Aga paistab, et see on meie elu tuum. Meil on tõesti, nagu ükskord meie lugupeetud juhataja ütles, ühed paremad ja teised halvemad. Ühele poolele on nii siin saalis kui ka üle Eesti kõik lubatud, sealhulgas seadusrikkumine. Teisel ei ole isegi võimalust lihtsalt normaalselt tööd teha.
Ma ütlen veel kord, härra minister: teie sissejuhatus solvas väga paljusid inimesi, kes tahaksid parandada seda, mis on seotud riigihangete läbiviimisega. Inimesi, kes järjekordset Kaitseministeeriumi auditit uurides ei taha kuulda viimases auditiaruandes kirjeldatud juhtumist, kus riigihange viidi läbi ja peale seda, kui olid juba laekunud pakkumused, muudeti riigihanke tingimusi, et võidaks konkreetne firma, mis esialgsete tingimustega võita ei saanud. Tulge ja rääkige ka sellel puhul patriotismist! Te olete täna alandanud, kuid te ei alandanud mitte neid, kes küsisid, te alandasite ennast. Sellest on väga kahju, sest nii või teisiti, aga te olete Eesti Vabariigi minister. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Jüri Ratase, Rainer Vakra, Kalle Laaneti, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Aivar Riisalu, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi ja Aadu Musta 20. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti Mereakadeemia sisulise likvideerimise kava kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Kuna arupärimine on esitatud juba 20. veebruaril, siis on sellest ajast siiani mereakadeemiaga seonduvalt üsna palju muutunud. Kuid arupärimiste esitamise hea tava kohaselt ma tutvustan just seda, mida me ministri käest küsisime. Loodame ministri heale tahtele rääkida ka nendest sündmustest, mis on toimunud peale veebruarikuud ehk siis märtsis ja aprilli alguses.
Avalikkusele ja merendusringkondadele sai Haridus- ja Teadusministeeriumi kava sulandada Eesti Mereakadeemia Tallinna Tehnikakõrgkooli ehk sisuliselt likvideerida laiemalt teatavaks Kuku raadio 2012. aasta 11. veebruari saatest "Meretund". 16. veebruaril kogunes tekkinud olukorda oma erakorralisel koosolekul arutama Merendusnõukoda. Nenditi, et riiklik arengukava "Eesti merehariduspoliitika 2011–2020", mille Vabariigi Valitsus mullu suvel heaks kiitis, näeb ette mereharidusnõudluse väljaselgitamist 2013. aastal ja kontseptsiooni kinnitamist 2014. aastal. Seetõttu on ootamatu surve ministeeriumi poolt meile arusaamatu. Räägitakse küll tehnilisest koostööst Tallinna Tehnikakõrgkooliga, aga selgelt on tunda soov lahustada Eesti Mereakadeemia kolme-nelja teaduskonna vahel. Teadaolevalt kehtivad merehariduse alal, eriti puudutab see laevaohvitsere (tüürimehed ja laevamehaanikud), Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kehtestatud nõuded. praegu on Eesti Mereakadeemial Lloyds Register Quality Assurance Ltd antud sertifikaat, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ehk IMO tunnustus ja Veeteede Ameti tunnustus. Muutumisel Tallinna Tehnikakõrgkooli teaduskondadeks ei tarvitse need tunnustused enam kehtida ja neid ei tarvitseta uuendada, mistõttu meie laevaohvitseride diplomid muutuvad rahvusvaheliselt mittetunnustatuks. Eesti Mereakadeemia tuleviku arenguid on Merendusnõukoda arutanud viimasel paaril aastal mitmel korral ka koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtivate tippametnikega. Üks enam toetust leidnud arenguvariante on olnud mereakadeemia kujundamine Tallinna Tehnikaülikooli iseseisvaks kolledžiks.
Seoses eeltooduga on meil viis küsimust. Millest tuleneb järjekordne aktsioon Eesti Mereakadeemia likvideerimiseks, seekord sulandamisena Tallinna Tehnikakõrgkooli mõneks teaduskonnaks? Kas on põhjalikult analüüsitud ja selgeks tehtud sellise ühendamise mõju merehariduse rahvusvaheliste sertifikaatide ja tunnustuste kehtivusele? Kas minister peab üldse vajalikuks ja võimalikuks rahvusvahelistele nõuetele vastava merehariduse jätkumist Eesti Vabariigis ja seega mingitegi eelduste jätkumist, et Eestist võiks kunagi jälle saada mereriik? Kas Haridus- ja Teadusministeerium on kaalunud võimalust, et Eesti Mereakadeemiast võib saada Tallinna Tehnikaülikooli kolledž, sest on ju juba ühiseid õppekavasid Tallinna Tehnikaülikooliga (väikelaevaehitus ja merenduse magistriõpe)? Merendusringkondades ollakse arvamusel, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juba pikki aastaid kestnud tõrjuv suhtumine mereharidusse ja Eesti Mereakadeemiasse, mis ühelt poolt väljendub ka selle alafinantseerimises, tuleneb sellealase kompetentsi puudumisest ministeeriumis. Kas te ei näe võimalust, et Eesti Mereakadeemia võiks olla hoopis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun nüüd uuesti kõnepulti haridus- ja teadusministri!

Hea eesistuja! Lugupeetud küsijad! Mereakadeemia tänapäev ja tulevik on Haridus- ja Teadusministeeriumi, aga päris kindlasti mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi mureks olnud juba päris pikka aega. See mure on eelkõige ajendatud murest Eesti merehariduse tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast. Mereakadeemial on olnud aastaid probleeme juhtimisega ning eelarve tasakaalus hoidmisega. Alates 2009. aastast on mereakadeemia pöördunud ministeeriumi poole eelarve puudujäägi osas lisavahendite taotlemiseks ja ministeerium on eraldanud EMA-le täiendavalt 2010. aasta lõpus 1 miljon krooni ning 2011. aastal 180 000 eurot. Ka sel aastal on eelarve äärmiselt pingeline. Märtsi lõpus asekantsler Koppeli juhtimisel toimunud kohtumisel rektor Lindperega jõuti tulemusele, et hiljemalt 10. aprilliks peaks mereakadeemia esitama konkreetse tegevuskava 2012. aasta kohta, mis arvestab tegelikke võimalusi. Lahendamist vajab aga pikemaajaliselt kõrgel tasemel merehariduse andmise küsimus. Lisaks rahalistele ja finantsprobleemidele näitas õppekavagruppide üleminekuhindamine, et tõsiseid probleeme on õppe kvaliteedi ja jätkusuutlikkusega. Õppekavagruppide üleminekuhindamisel, kus hinnati õppe kvaliteeti, ressursside piisavust ja kõrgkooli jätkusuutlikkust, ei antud kahele õppekavagrupile õppe läbiviimise õigust ning õppetöö neis tuli lõpetada ja leida üliõpilastele muud edasiõppimise võimalused. Üleminekuhindamisel toodi välja, et õppejõudude vanuseline struktuur on õppeasutuse jätkusuutlikkuse aspektist kriitiline ning korraliste õppejõudude vähesus mõjutab õppe-, uurimis- ja arendustegevuse konkurentsivõimet. 2014. aastal läheb mereakadeemia institutsionaalsele akrediteerimisele, mille käigus hinnatakse kõrgkooli juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vastavust õigusaktidele. Võttes arvesse hinnatavaid kriteeriume, võib institutsionaalse akrediteeringu positiivne läbimine osutuda ministeeriumi hinnangul mereakadeemiale keeruliseks, kusjuures negatiivne otsus tähendaks kõrgkooli sulgemist. Seepärast peame hädavajalikuks ja edasilükkamatuks asuda lahendusi otsima koostöös kõrgkooli ehk mereakadeemia, teiste kõrgkoolide, samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Ülevaated merendusspetsialistidest ja erialadest, mida on kas osaliselt või täielikult võimelised kandma ka teised kõrgkoolid, on sellise analüüsi puhul möödapääsmatud. Mereakadeemial endal puudub ülevaade oma vilistlaste töölerakendamisest, välja arvatud Eesti Laevajuhtide Liidu uuring. Primuse programmi raames 2010. aastal läbiviidud kesksele vilistlaste uuringule vastas 140-st mereakadeemia lõpetanust vaid kuus, mis ei võimaldanud uuringute läbiviijal järeldusi teha. Kõike seda arvesse võttes palus Haridus- ja Teadusministeerium mereakadeemial kaaluda konkreetseid koostöövõimalusi nii Tallinna Tehnikakõrgkooli kui ka Tallinna Tehnikaülikooliga. Kaaluda konkreetseid koostöövõimalusi! Niisuguste koostöövõimaluste kaalumine on minu paremat arusaamist pidi hädatarvilik just nimelt merendusalase õppe jätkusuutlikkuse tagamiseks. Kuidas seda tagada, missugustes koostöövormides, on lahtine ja otsustamata. Aga võimalike liitumiskavade suhtes ei tasuks olla ka üleliia murelik. Lähiriikide Soome ja Rootsi näidetel on peetud vajalikuks integreerida mereharidus teiste kõrgkoolide struktuuri. Kuid loomulikult on võimalik, et Eesti leiab lahenduse, kuidas jätkata eraldiseisva mereharidusinstitutsiooniga, mis loodetavasti teeb kattuvatel erialadel väga tihedat koostööd teiste kõrgkoolidega.
Teine küsimus: "Kas on põhjalikult analüüsitud ja selgeks tehtud sellisest ühendamisest tulenev mõju mereharidusele kehtivate rahvusvaheliste sertifikaatide ja tunnustuste kehtivusele?" Ma ei hakka andma siin pikka vastust. Lühidalt vastates: loomulikult tuleb enne igasuguste otsuste langetamist kaaluda ka sertifikaatidega seotud küsimusi. Sertifikaatide kadumine, mis tähendab vastava hariduse mittetunnustamist, on iseenesestmõistetavalt lubamatu.
Kolmas küsimus: "Kas minister peab üldse vajalikuks ja võimalikuks rahvusvahelistele nõuetele vastava merehariduse jätkumist Eesti Vabariigis ja seega mingitegi eelduste jätkumist, et Eestist võiks kunagi jälle saada mereriik?" Head küsijad! Siin saalis kõlanud demagoogilised etteheited minu eelmise sõnavõtu kohta sunnivad mind arvama ja nägema ka selles küsimuses suurt hulka demagoogiat. Mis on siis need põhjused, miks Haridus- ja Teadusministeerium tunneb muret mereakadeemia ja merendushariduse tuleviku pärast? Eelkõige ikka seetõttu, et jätkuks rahvusvahelistele nõuetele vastav merehariduse andmine Eesti Vabariigis. Just ja ainult seetõttu! Nii et niisuguste kahtlustuste heitmine on minu arvates kohatu.
Neljas küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on kaalunud võimalust, et Eesti Mereakadeemiast võiks saada Tallinna Tehnikaülikooli kolledž, sest on ju juba ühiseid õppekavasid Tallinna Tehnikaülikooliga?" Oleme palunud kaardistada võimalused teha koostööd eri institutsioonidega, nimetades tehnikakõrgkooli ja Tallinna Ülikooli. Üks asjaolu, mis takistab süvendamast koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga, integreerides mereakadeemia Tallinna Tehnikaülikooli kui avalik-õigusliku isiku struktuuri, on see, et mereakadeemias toimub ka kutseõpe, mis avalik-õiguslikus ülikoolis ei ole kehtivate seaduste järgi võimalik. Ka seaduste muutmine ei ole meie paremat arusaamist pidi mõistlik. Aga veel kord: igasugused variandid on avatud ja ma loodan, et sisuline arutelu saab toimuma ekspertide tasemel ning vabana niisugustest poliitilistest mullistustest, mis takistavad sisulistele küsimustele lahenduste otsimist. Tahaks väga loota, et mereakadeemia suhtub sellesse töösse avatult, koostööaltilt ja tõepoolest otsides selliseid koostöö võimalusi, mis kasvataksid nii hariduse kvaliteeti kui ka aitaksid nappe vahendeid otstarbekamalt suunata. Kattumus erialaainetes, rääkimata üldainetest on mitme kõrgkooli puhul kohati üle 50%. Päris kindlasti on siin koostöövõimalusi, mille otsimisele kutsun üles kõiki osapooli, miks mitte ka Tallinna Tehnikaülikooli.
Viies küsimus: "Merendusringkondades ollakse arvamisel, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juba pikki aastaid kestev teatud tõrjuv suhtumine mereharidusse ja Eesti Mereakadeemiasse, mis ühelt poolt väljendub ka selle alafinantseerimises, tuleneb selle ala kompetentsi puudumisest ministeeriumis. Kas te ei näe võimalust, et mereakadeemia võiks olla Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas?" Mereakadeemia ja merendusalast kõrgharidust andvad asutused on kõik allutatud ühtsetele reeglitele. Mereakadeemiat rahastatakse samadel alustel kui Tallinna Tehnikakõrgkooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli ning teisi kõrgharidusasutusi. Rääkida spetsiifiliselt merehariduse alarahastamisest ei ole minu arvates põhjust. Ka investeeringute poolest ühe üliõpilase kohta kuulub mereakadeemia kindlasti pigem hästi kui kehvasti rahastatud õppeasutuste hulka. Eesti kõrghariduse tulevikku kavandades tuleb lähtuda meie vajadustest, kuid samavõrd tuleb lähtuda meie võimalustest. Koostöövõimaluste osas on meil veel oluliselt arenguruumi. Ma ei ole veendunud, et vastutusala muutmine ehk mereakadeemia liigutamine Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse iseenesest lahendaks mõne probleemi. Probleemid tuleb lahendada kõrgharidusasutuste oluliselt tihedamas koostöös kui seni. Haridus- ja Teadusministeerium peab oma ülesandeks pöörata tähelepanu selle koostöö süvendamisele, edendamisele ja, mis kõige olulisem, tulemuslikkusele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite mitmes vastuses, et enne mis tahes otsuste tegemist tuleb probleem igakülgselt läbi kaaluda. Siin Riigikogu saalis on arutatud mitmesuguseid arengukavasid ja üks neist oli ka Eesti merenduspoliitika 2011–2020. Tõsi, heaks kiitis selle valitsus. Seal on ette nähtud selline asi, et aastaks 2013 ehk tulevaks aastaks tuleb välja selgitada merehariduse nõudlus Eestis ja sellest tulenevalt kinnitada kontseptsioon aastani 2014. Kas selline töö on käivitunud ja kas see toimub sellises ajaraamistikus, nagu arengukava ette näeb?

Selline ajaraamistik on tõepoolest ette nähtud. Kui arvestada selle teema olulisust ja vajadust läbida 2014. aastal institutsionaalne akrediteerimine, siis ma loodan, et selle tööga jõutakse ühele poole oluliselt kiiremini. Muidu võib juhtuda, et ühel hetkel, kui meil on kontseptsioon ja kaardistamine, uuringud ja analüüsid, ei ole meil enam akrediteeritud merenduskõrgharidust. Seepärast ma arvan, et mõistlik on asjaga viivitamata edasi minna.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! On heidetud ette Eesti Mereakadeemia õppejõudude  kõrget keskmist vanust ja vähest noorte õppejõudude pealetulekut. Samas on alafinantseerimise tõttu Eesti Mereakadeemia õppejõudude palgad kõige madalamad, võrreldes teiste rakenduskõrgkoolidega, ja seetõttu ei tule ka uusi õppejõude peale. Milles te näete selle probleemi lahendust?

Ma juba kordasin ja kordan veel: mereakadeemiat rahastatakse samadel alustel teiste kõrgkoolidega. Seetõttu on mul põhjust arvata, et oskusliku majandamise ja juhtimise korral on võimalik tagada mereakadeemias samasugune palgatase nagu teistes kõrgemates õppeasutustes. Loodan, et selle küsimusega tegeldakse tõsiselt. Mul on põhjust arvata, et ametisse asunud rektor Lindpere osutab sellele probleemile piisavat tähelepanu.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle on alati meeldinud teie arvamused, kus te sõdite nn kolkluse vastu ja vaatate haridusasjadele väga avaralt. Mereharidus on vist üks selline asi, mis on oma sisult üsna rahvusvaheline. Kas te näete, et just merehariduse arendamisel võiks olla mingeid võimalusi tugevamini integreeruda näiteks Soome, Rootsi või ka laiemalt teiste riikide merehariduse andjatega?

Mu vastus saab olla ainult üsna üldine: nii mitte ei saaks olla, vaid peaks olema. Pidada 1,3-miljonilise rahvana ülal iseseisvat laia profiiliga või vähegi laiema profiiliga mereakadeemiat on väga suur väljakutse. Kui Soome ja Rootsi, meist oluliselt suuremad riigid, rääkimata rikkusest, peavad vajalikuks integratsiooni ja tihedamat koostööd, siis on mõeldamatu, et Eesti selles suunas samme ei astuks. Kujutan ette, et mõistliku tööjaotuse korral peaks Eesti Mereakadeemia olema asutus, kus merendusharidust saaksid vähemasti meie Balti naabrid, aga miks mitte ka Balti naabrid laiemas mõttes ehk siis soovijad kõigist teistest Läänemere-äärsetest riikidest. Oleme ju oma tänase merenduskompetentsi olulises osas välja arendanud Kaliningradi ja Leningradi õppeasutuste kompetentsi kasutades.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui teie vastasite küsimusele, siis ütlesite, et finantseerimine on praktiliselt samal tasemel nagu teistelgi kõrgharidusüksustel. Kui võrrelda aga lennukolledžit ja mereakadeemiat, vaadata, kui palju maksab üks tudengikoht, siis ma vist ei eksi, kui ütlen, et vahe on viie- kuni kuuekordne. Aga me teame, et vastutus ja valdkonna keerukus on peaaegu samasugune ning simulaatorid on ka samasuguse keerukusega. Kuidas te mõtlete seda vastuolu edaspidi lahendada?

Hea küsija! See vastuolu on oluliselt väiksem, kui teie küsimusest võis välja lugeda. Ettekujutused, et mereakadeemias koolitatakse vaid suurte laevade tüürimehi, ei vasta kaugeltki tõele. Mereakadeemias on terve hulk õppekavu, mis olulises osas ei erine tehnikakõrgkooli või isegi teiste rakenduskõrgkoolide üsna tavalistest õppekavadest kas siis tehnika ja tootmise, transporditeenuste või ka loodusainete õppegrupist, mis, tõsi küll, akrediteeringut ei saanud. Tüürimeeste eriala, mis tõepoolest on õppekava koefitsiendiga 3, moodustab mereakadeemia õppekavades oluliselt väiksema osa kui lennundusakadeemias, kus oluline rõhk on just pilootide ja lennuturvalisuse eest vastutavate isikute koolitusel. Nii et see mehhaaniline võrdlus ei anna meile õiget pilti.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Te rääkisite siin päris pikalt juhtimisvigadest, mida on tehtud mereakadeemias. Aga ma ei saanud teie vastustest hästi aru, kas ministeeriumil on mingeid etteheiteid sellele, millise kvaliteediga haridust seal antakse. Mul ei ole seda statistikat, aga ma olen enam-vähem kindel, et näiteks töötukassas neid inimesi kindlasti arvel ei ole, nad leiavad endale tööturul päris tublisti rakendust. Kas need standardid vastavad ikka nendele, mida riik taotleb?

Kvaliteedi osas võib langetada emotsionaalseid hinnanguid, võib langetada eksperdihinnanguid, võib langetada seisukohti, lähtudes mitmesugustest statistilistest näitajatest, sh tööhõive näitajatest. Eks need kõik annavad mõnevõrra erineva tulemuse, kuid Eestis on vastavalt seadusele ette nähtud õppekavade hindamise mehhanism ja sellest tulenevalt tuleb tõdeda, et hinnang mereakadeemia õppekavadele ei olnud keskeltläbi kõige kõrgem. Ma väga loodan, et järeldused üleminekuhindamisest on tehtud ja piisavalt palju on pööratud tähelepanu sellele, et eelseisev institutsionaalne akrediteering peab saama positiivse hinnangu.
Mis puudutab mereakadeemia lõpetajate rakendust, siis tuleb paraku tõdeda, et sellekohased andmed on puudulikud ja lünklikud, kusjuures kaudsed andmed viitavad sellele, et oluline osa mereakadeemia lõpetajatest ei tööta mitte Eesti riigi pinnal ja Eesti riigi lipu all, vaid seilavad tõepoolest maailmameredel paljude rahvusvaheliste ettevõtjate teenistuses. Sellest tulenevalt oleks väga mõistlik analüüsida, kui otstarbekad on maksumaksja kulutused niisuguse tööhõive jätkuvaks finantseerimiseks.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Lisaks kommertslaevadele vajavad laevaohvitsere riiklikud struktuurid – piirivalve, Veeteede Amet ja kindlasti ka kaitseväe merevägi. Kust hakkavad nemad saama merendusspetsialiste, kui mereharidus niimoodi lammutatakse?

Hea küsija! Teile siis tundub, et mereharidust lammutatakse hirmsa hooga. No kuidas mina oskan teid aidata? Mina mõtlen kogu aeg, et me püüame mereharidust paremaks teha, aga teie näete kuskil lammutajaid. Kui te need lammutajad kunagi kätte saate, rääkige mulle ka, kus nad peidus on, mis mehed-naised nad on ja mis mõtetega nad niisugust väärt asja nagu mereharidus lammutavad. Mis spetsialistidesse puutub, siis neid saadakse ikka headest Eesti merenduskõrgkoolidest.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Sõnavõtuvoorus ma kindlasti kommenteerin seda, mis lammutamisse puutub, aga nüüd küsimus: mis te arvate, kas raske finantsmajanduse olukord mereakadeemias, nagu te ütlesite, võib tuleneda ka erinevatest otsustest, mis on eri ministrite ja eri rektorite, ka rektori kt-de ajal tehtud? On tehtud mitmesuguseid plaane, lausa vist detailplaneeringuteni välja, ja üle on antud terve uus hoonekompleks, millele pidi juurde tulema mitu ühiselamut. Kas see võib mõjutada tänast majandustegevust, et ka ruumiplaaniliselt on pea aastakümneid oldud veidi ebalevas olukorras?

Lihtsa vastuse andmine sellele küsimusele on lihtne: muidugi võib. Kõik otsused on mõjutanud tänast olukorda ja kindlasti on olnud otsuseid, mis on mõjutanud seda negatiivselt ehk teisisõnu on osaliselt otse või kaudselt põhjustanud praeguse olukorra. Veidi laiemalt vaadates näeksin ma siiski kahte olulist probleemi, vastutus mille eest jaguneb kuidagi väga ühtlaselt üle Eesti riigi ja tema asutuste. Heas usus on merendusringkonnad, töötajad merel ja maal pärast taasiseseisvumist kavandanud Eesti merendusharidust, sealhulgas merenduskõrgharidust, üsna suurejooneliselt, üsna ambitsioonikana, ootuses ja lootuses, et kasvab nõudlus ja rikkus ning investeeringud vastavad nende plaanide tegijate ootustele ja lootustele.
Tegelik elu on kurvem. Reaalne tööhõive selles sektoris ei ole kaugeltki niimoodi arenenud, nagu me lootsime. Võimalused ekspansiivseks ja kvantitatiivseks kasvuks kõrghariduses tervikuna ja merehariduses eraldi võetuna on kindlasti väiksemad, kui me lootsime 10–15 aastat tagasi, ja vajadus koostööks kõrgkoolide vahel, aga ka teiste partnerite vahel on oluliselt suurem, kui meile tundus olukorras, kus iseenda eest seismine ja konkurentsipõhine elu edendamine oli käitumisnormiks. Nii et eks me peame oma vajadused ja võimalused kooskõlla viima, ja see vaevaline töö tuleb ära teha kõigil kõrgematel õppeasutustel, mitte ainult mereakadeemial.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Kolleegid soovivad avada läbirääkimisi. Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Head ministrid! Eesti Mereakadeemia on oma ajaloos olnud tõepoolest üsna suurejoonelise ja lootusrikka alguse juures. Seda oskaks kindlasti kommenteerida härra Tarmo Kõuts, kes oli eelmise Riigikogu koosseisu liige, ja neid pikki arutelusid nii etteulatuvalt kui tagantjärele on kindlasti kuulnud ka paljud tänased Riigikogu liikmed. Lootus ja ootus, mis sellest akadeemiast peaks saama, oli tõesti üsna suur ja võib-olla on see ka põhjus, miks pettumust on veidi rohkem kui mõne teise institutsiooni puhul. Pettumus on võib-olla ka selles, mis väljendub arupärimise küsimusteski: miks me ei ole ometi mereriik ja millal me selleks saame?
Ka arengukava arutelul jäi üsna selgelt kõlama pessimism, et kui asjad oluliselt ei parane, siis me ei suuda tagada Eestis mereriigile vastavat korralikku merenduspoliitikat ja seda ka hariduse koha pealt. See on kindlasti küsimus. Kui meil ei ole merendust, ei ole merenduspoliitikat, ei ole enda lipu all sõitvaid laevu, kui palju me jaksamegi siis lõpuks selle mereakadeemia eest võidelda?
Mereakadeemias on viimastel aastatel olnud mõned valusad olukorrad. Võib-olla kõige rohkem annab sellest märku pikk rektorite saaga ja pikk saaga mitmesuguste plaanidega, kuidas mereakadeemia ajutisel pinnal asuvat hoonet, mis on ju lõpuks häda survel ajutiselt õppetööks kohandatud, mis oma kõrguselt, mastaapidelt ei sobi ei loenguteks, simulatsioonideks ega tegelikult ka pidevaks õppetööks. Olukord on selline, et tegelikkuses ei ole mereakadeemia suuremaid investeeringuid saanud, just sellel põhjusel, et kohe peaksid nad saama uue pinna uuele kohale. Kõike seda kokku võttes võib öelda, et viimasel kahel korral, kui rakenduskõrgkoolidele ja kõrgkoolidele on jagatud Euroopa raha, on mereakadeemia olnud esimeses ringis esimese kolme hulgas ja mõlemal korral on ta lõpuks voorust välja langenud. Loomulikult võib öelda, et tegemist on olnud juhustega, et selle taga ei ole kellegi kurja kätt, kuid need, kes on mereakadeemia pärast südant valutanud, võivad kindlasti öelda, et otsused, kuhu raha ümber tõsta, olid puhtalt poliitilised.
Kui me nüüd edasi vaatame, siis üks otsus, mis mõned aastad tagasi tehti, oli see, et mereakadeemia liigub mere äärde, liigub Koplisse. Seal arendatakse välja kõik mereakadeemiale vajalikud hooned, ühiselamukompleks ja pääs merele. Kahjuks jäid need projektid pooleli, praeguseks on mereakadeemia jaotunud mitme maja vahel ja loomulikult on kulud väga kõrged.
Kui rääkida õppejõudude baasist, siis võiksime lõppude lõpuks nõustuda, et meil on olemas üks positiivne näide. Ma usun, et praegu haridus- ja teadusministrina töötav endine ülikooli rektor mäletab väga hästi, kui mõned aastad tagasi alustati väga skeptiliselt tegevust lennukolledži ümber. Ka siis oli üsna palju juttu sellest, et lennukolledž kui selline on Eesti Vabariigis liiga suur amps alla neelata, aga just mitme ülikooli koostöös sai iseseisev, samas igati integreeritud, väga tugev ja väga kallis kool rajatud. Ma loodan, et mereakadeemia puhul saame võib-olla juba üsna lähiajal rääkida samasugusest mudelist, et ta on iseseisev, integreeritud, tore ettepoole vaatav kool. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Kalle Laaneti, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Mailis Repsi ja Aadu Musta 15. veebruaril esitatud arupärimine Võnnu päästekomando sulgemise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Proua eesistuja! Lugupeetud Keskerakonna fraktsiooni liikmed ja minister! Tõepoolest, poolteist kuud tagasi andsime üle arupärimise, mis puudutab Võnnu päästekomando sulgemist. Millest siis toona juttu oli? Juttu oli sellest, et sel aastal on Päästeametil plaanis sulgeda üheksa komandot üle Eesti. Kuigi valitsus räägib Päästeameti ümberkorraldustest kui elupäästevõimekuse tõstmisest, kaob kohalike komandode sulgemisega hoopis inimeste turvatunne. Päästekomandode sulgemise vastu on mitmel pool alustatud allkirjade kogumist. Vallavanemad on saatnud nii ühiselt kui ka üksikult protestikirju Päästeametile, ministeeriumile ja ka presidendile. Aga kõik see on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes.
Üks suletav päästekomando on Võnnu komando, mis on hädavajalik Võnnu piirkonnale – Kagu-Tartumaale ja Põhja-Põlvamaale. Sulgemise ettekäändeks on väike elanike arv piirkonnas, elupäästevõimekuse puudumine ja majanduslik kokkuhoid. Ahja, Haaslava, Meeksi, Mooste, Mäksa ja Võnnu vallavalitsuse pöördumises riigijuhtide poole tuuakse välja, et üle-eestilise küsitluse järgi elab selles piirkonnas 20–30% rohkem inimesi, kui on tegelikult sisse kirjutatud. Seega ületab komando teeninduspiirkonna elanike arv 5000 inimest, mis on komando olemasolu kriteeriumiks. Lisaks sellele on tegemist hõreasustusega maa-alaga, mistõttu Tartust, Räpinast või Põlvast väljasõitev komando ei jõua nõutava 20 minutiga paljudesse piirkonna küladesse. Piirkonnas asuvad mitmed suure tulekahjuriskiga puiduettevõtted, loomafarmid, ühed Eesti suurimad metsa- ja rabaalad, hooldusravihaigla, hooldekodu, gümnaasium, lasteaed ja lasteaed-algkool. Seetõttu on ülimalt oluline, et piirkonnas säiliks alaline päästekomando. Seoses sellega on meil ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun kõnepulti lugupeetud siseministri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid arupärimise eest! Arupärimises on kolm küsimust.
Esimene küsimus: "Kuidas on Võnnus kavas korraldada komando sulgemisel üleminek vabatahtlike päästjate kasutamisele?" Siseministeerium ega Päästeamet vabatahtlikkust tekitada ei saa, aga me saame võimaluste piires seda maksimaalselt toetada ja inimesi kindlasti innustada. Päästeamet on kohtunud Võnnu Vallavalitsusega (viimati tehti seda 27. märtsil ehk siis eelmisel nädalal) ja selgitanud Päästeameti võimalusi vabatahtlikkust toetada. On astutud ka konkreetseid samme, et Võnnu vald koos ümberkaudsete valdadega asutaks mittetulundusühingu vabatahtliku päästekomando loomiseks. Hetkel on käimas vabatahtlike värbamine, innustamine, aprillikuu teisel poolel lepitakse uuesti kokku järgmised sammud ja koolituskava.
Mida me oleme sellel aastal tervikuna teinud vabatahtlike päästjate toetamiseks? Esiteks, 2012. aastal antakse riigieelarvest kokku 50 000 eurot ümberkorraldatavate komandode piirkondades, sh ka Võnnus, vabatahtliku päästetegevuse käivitamise toetuseks ja iga ümberkorraldatava komando piirkonnas tegutseb aasta lõpuni vastutav koordinaator. Teiseks, Päästeametis ja igas päästekeskuses on olemas vabatahtliku päästetegevuse koordinaatorid, kelle ülesanne on toetada vabatahtliku pääste tegevust, innustada inimesi hakkama vabatahtlikeks ja olla neile igakülgseks abiks. Kolmandaks, vabatahtliku päästeala rahastus kokku on 2012. aastal kasvanud 50%, priitahtliku päästeliidu tegevustoetus on eelmise aastaga võrreldes suurenenud 100%. Neljandaks annab Päästeamet vabatahtlike kasutusse ka inventari ja tehnikat.
Teine küsimus: "Antud piirkonnas paiknevad mitmed kõrge tulekahjuriskiga puiduettevõtted ning suured metsa- ja rabaalad. Kuivõrd on tagatud piirkonna elanike ohutus suurtulekahjude korral?" Võnnu päästekomandos on praegu 10-liikmeline isikkoosseis. See koosseis kahjuks ei võimalda mitte ühelgi päeval aastas tagada suurtulekahju lokaliseerimiseks või inimelude päästmiseks minimaalset vajalikku 3-liikmelist isikkoosseisu, küll aga suurendatakse päästekomando ümberkorraldamise käigus sellealast võimekust 25 päästekomandos üle Eesti, kes seni ei ole suutnud püsivat elupäästevõimekust päästemeeskonna koosseisus välja panna ega tagada. Taustaks selgitusena veel niipalju, et Võnnu päästekomando aastane väljasõidukoormus jääb ligi neli korda alla Eestis keskmisele päästekomando väljasõidukoormusele: Võnnus on 9,7 väljasõitu kuus ja Eestis keskmiselt 35,4.
Kolmas küsimus: "Regionaalminister peab oluliseks ettevõtluse arengust maapiirkondades. Miks peaks ettevõtja asuma piirkonda, kus ei ole tagatud isegi päästevõimekus?" Päästevõimekus on tagatud ka pärast ümberkorraldusi ja ma ütleksin, et seda enam. Samas ei saa ükski päästetegevus olla edukam ennetusest, mis on kõige esimene prioriteet, st hoida õnnetus ära juba eos. Ma olen täiesti veendunud, et nii ettevõtjad kui ka laiem avalikkus on huvitatud pigem sellest, et tulekahju ei tekiks, kui tagajärgedega tegelemisest. Kindlasti on väga tähtis adekvaatne reaktsioon õnnetustele, aga kõige olulisem on siiski proovida teha kõik selleks, et hoida tulekahjud eos ära. Ma toon näite ühest selle aasta algatusest. Siseministeeriumil on plaanis hakata esile tõstma ka erasektorist ehk siis ettevõtjate seast pärit koostööpartnereid, kes panustavad sisejulgeoleku valdkonna vabatahtluse arendamisse, tahame pöörata tähelepanu nendele erasektori ettevõtetele, kes vabatahtlust soosivad. Ennetustööga on Eestis üldiselt saavutatud märkimisväärne edu. 2007. aastaga võrreldes on 2011. aastal tules hukkunute arv vähenenud 164-lt 73-ni, langus on 55% ja see on paljuski saavutatud ennetustöö tulemusel. Tulekahjude arv on kukkunud 14 900-lt 6400-ni. Loomulikult on ka käesoleval aastal ennetustöö üks olulisi eesmärke pöörata erilist tähelepanu ümberkorralduste piirkondadesse jäävate elanike teadlikkuse tõstmisele, suurendades märkimisväärselt kodukülastuste arvu, teabematerjalide levitamist, ennetusalaseid infopäevi jne.
Viimane küsimus on selle kohta, mis saab siis, kui alalise päästekomando sulgemisele ei järgne vabatahtliku päästeüksuse moodustamist. Sellele võib vastata väga lihtsalt: vabatahtlik päästekomando on tekkimas ka Võnnule. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Aadu Musta, Kalle Laaneti, Priit Toobali, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Marika Tuus-Lauli, Lembit Kaljuvee, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme ja Mailis Repsi 16. veebruaril esitatud arupärimine Võsu päästekomando sulgemise kohta (nr 120). Palun veel kord kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Tänan! Austatud kolleegid! Põhimõtteliselt sarnaneb see arupärimine eelmisega, millele minister just vastas. Enne kui me ministri vastuseid saame kuulama hakata, tahaks tähelepanu juhtida veel mõnele asjale, mis Võsu päästekomandos on juhtunud. Virumaa Teatajast saime teada, et see komando on otsustatud likvideerida, päästetöötajatele olla lubatud ka töökohti või teha pakkumisi. Lehest loeme, et neid pakkumisi ei ole tehtud. Lisaks sellele on kogunud Vihula valla elanikud 700 toetusallkirja, mis on edastatud ka Siseministeeriumile. Samamoodi kohaliku ajalehe Virumaa Teataja andmetel vastati kohalike pöördumisele, et allkirjade kogumine on alusetu paanika tekitamine ning mingit otsest otsust pole veel Võsu komando kohta tehtud. See oli toona, poolteist kuud tagasi. Samuti lubati, et kui otsus tehakse, arvestatakse Vihula valla elanike allkirju, mis on antud Võsu päästekomando sulgemise vastu. Meil on sellega seoses neli küsimust. Ministri käest ootamegi vastuseid, mis sellest kõigest on tänaseks saanud.

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan arupärimise eest! Esitatud on neli küsimust.
Esimene küsimus: "Mis saab Võsu kümnest päästjast, kes pole siiani konkreetseid tööpakkumisi saanud?" Kõigile Võsu kümnele päästjale on konkreetsed tööpakkumised tehtud. Kõikidega räägiti personaalselt läbi ka küsimused, mis puudutavad nende töökoha asupaiga muutust, et konkreetset tööpakkumist tehes oleks arvestatud igaühe individuaalseid elukohast tulenevaid soove. Praegu on seis selline, et kümnest päästjast vaid kaks ei olnud nõus tööpakkumist vastu võtma ehk siis kaheksa võtsid tööpakkumise vastu.
Teine küsimus: "Milline plaan on Siseministeeriumil välja töötatud Võsu vabatahtlike päästjate toetamiseks?" Eelmisele arupärimisele vastates ma andsin ülevaate sammudest, mida me oleme selleks aastaks planeerinud, ja olen sellest teile siin ka varem rääkinud. Vabatahtlike päästjate riigipoolse toetuse alused on ühtsed ja võivad erineda ainult konkreetse kohaliku omavalitsuse lisapanuste suuruse poolest, see tähendab rahalise toetuse poolest MTÜ-le. Täiendavalt saan veel lisada niipalju, et juba 16. mail 2012 alustab Võsul Päästeameti lepingupartnerina tööd tuletõrje mittetulundusühing, kes hakkab pakkuma päästeteenuseid vabatahtliku päästekomando baasil, milles jätkavad tööd vabatahtlikena ka senised Võsu päästekomando päästjad. Praegu on käsil üleantava varustuse inventuur, koostöölepingu ning tegevuse alustamise toetuse lepingu ettevalmistamine, samuti tegevused, mis on seotud kohalikule omavalitsusele kinnisvara üleandmisega.
Kolmas küsimus: "Kas Võsu päästekomando sulgemist analüüsides on arvestatud ka Lahemaa rahvuspargi paiknemisega Võsu päästekomando teeninduspiirkonnas?" Võsu päästekomando ümberkorraldamist analüüsides on sellega arvestatud, toetudes Võsu päästekomando reaalsele väljasõidustatistikale, mis ei näita väljasõitude sagenemist seoses Lahemaa rahvuspargi olemasoluga. Peab ütlema ka seda, et kahjuks on lühinägelik arvata, et hilja avastatud ning juba laienenud metsatulekahju kontrolli alla võtmiseks piisaks Võsu päästekomando ühe- kuni kaheliikmelisest meeskonnast, nii nagu see on seni olnud. Üle 200 päeva aastas on Võsu päästekomando kaheliikmeline. Võsule ja Lahemaa rahvuspargile lähimad riiklikud päästekomandod tugevnevad Kundas, Loksal ja Tapal. Sõltuvalt tulekahju tekkekohast Lahemaa rahvuspargis võidakse Võsu komando väljasõidupiirkonnas kohale jõuda vaid mõni minut hiljem, ent reageerimiskvaliteedi vahe on märgatav. Ette on näha ka uute vabatahtlike päästekomandode teke Lahemaa piirkonda. Lisaks olemasolevale Kadrina komandole on 2012. aastal lisandumas vabatahtlikud Haljala vallas Kärmu külas ning 16. maist tuletõrje mittetulundusühing Võsul.
Neljas küsimus: "Kas Võsu päästekomando sulgemisel arvestati ka 700 kohaliku elaniku pöördumist ministeeriumile või jäeti see kodanikualgatus tähelepanuta?" Loomulikult ei jäetud tähelepanuta, see on meile laekunud. Me peame aga Siseministeeriumis ja Päästeametis, kes on asjaomaste otsuste ja ka põhjaliku analüüsi tegija, lähenema küsimusele laiemalt, n-ö komandoüleselt, vaatama Eestit laiemalt, nagu ma olen teile ka selgitanud. Päästjad ja päästekomandod peavad asuma, päästevõimekus peab olema seal, kus on rohkem inimesi, kus juhtub rohkem õnnetusi ning on suurem raskemate õnnetuste oht. Võsu päästekomando väljasõitude arv ühes kuus on neli korda väiksem kui Eesti keskmine, seal on natuke üle 9 väljasõidu kuus ja elanike arv on natukene rohkem kui 2000, mis on väga väike elanike arv, arvestades üldist Eesti elanikkonna paiknemist ja asustustihedust. Need ümberkorraldused on meie hinnangul vajalikud, et viia päästeressurss vastavusse piirkondade muutunud riskidega ja pakkuda ka stabiilset n-ö täisteenust, mille hulgas on loomulikult elupäästevõimekus võimalikult paljudele inimestele. Kuni 15 minuti jooksul hakkab üle Eesti 121 000 inimest rohkem kui seni saama täisteenust, mis tähendab märkimisväärset päästevõimekuse ja päästeteenuse paranemist kogu Eestis. Elupäästeteenus tähendab, nagu te teate, ka seda, et vähemalt kolmeliikmeline päästemeeskond on võimeline sõitma välja, et lahendada olukorda, eelkõige päästa inimeste elusid ja pakkuda muud täisteenuse hulka kuuluvat abi.
Lühidalt kokku võttes: selle kõige eesmärk on lõpetada olukord, kus mõni komando on osa aastast suletud või sõidab sealt välja ainult üks tuletõrjuja. Meie eesmärk on pakkuda võimalikult paljudele Eesti elanikele sellist teenust, mis on euroopalike standardite kohaselt vajalik selleks, et reageerida adekvaatselt, kui on vaja päästa inimeste elu. Suur tänu!

Suur tänu, härra siseminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh! Mul on hästi lühike ja konkreetne küsimus. Kas, kus ja millal lähiaastatel veel päästekomandosid suletakse?

Päästekomandod korraldatakse ümber ja päästekomandode ümberkorraldamine toimub 2012. aastal. Ümberkorraldused puudutavad üheksat päästekomandot.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Mul ei ole nii konkreetne ja nii lühike küsimus. Minu küsimus on natuke pikem. Mind paneb kohe päris imestama, et ilmselt me oleme nüüd vabatahtlikkuse näol avastanud ühe imevitsa, mida rakendades on võimalik eluolu niimoodi ilusasti ja toredasti parandada. Jah, päästevaldkonnas on vabatahtlikkuse traditsioonid kahtlemata pikad ja seda võib mõista. Ometigi on tegu siiski valdkonnaga, kus inimesed õpivad, saavad kõrghariduse, saavad tippspetsialistideks, ja vabatahtlikkusega päris kõike vist ei paranda. Siin võiks tõmmata ühe paralleeli. Ma tean, et maahaiglaid suletakse ja muudetakse hooldushaiglateks. Võib-olla kannataks selle vabatahtlikkuse printsiibi ka sinna üle kantida ...

Küsimus!

... nii et operatsioone viiksid läbi kohalikud asjahuvilised? Kuidas kommenteerite?

Tänan küsimuse eest! Me oleme siin päris mitu korda selle üle diskuteerinud, aga ma võin proovida rahulikult ja hästi lühidalt veel kord vastata. Vabatahtlikkus ei asenda elukutselist päästmist, seda ma olen siin kinnitanud mitmeid ja mitmeid kordi. Vabatahtlikkus saab olla paralleelne toimiva elukutseliste päästevõrgustikuga. Nende ümberkorralduste mõte on pakkuda üle Eesti rohkem kui 120 000 inimesele tänasega võrreldes oluliselt paremat elukutseliste täisteenust. See tähendab, et me suudame tõsta päästeteenuse kvaliteeti ja viia selle teenuse suuremale hulgale inimestele kui praegu. Miks me üldse räägime nende ümberkorraldustega seonduvalt vabatahtlikkusest? Selle tõttu, et on igati mõistlik, et teatud esmatasandi teenuseid, esmatasandi reageerimist pakuvad võimalikult paljudes kohtades Eestis – olgu need väiksemad külad, suuremad vallad, hajaasustusega piirkonnad – vabatahtlikud, neid võiks olla kõikides külades Eestis nii palju, kui vähegi võimalik on. Eestis on vabatahtlikkus äärmiselt vähe arenenud, seetõttu ei ole võimalik rääkida vabatahtlikkusest liiga palju. Me räägime tegelikult sellest jätkuvalt liiga vähe ja siiamaani on ka tegusid liiga vähe, aga see tuleneb paratamatult meie ajaloost. Okupatsiooniajal ei olnud vabatahtlikkus, pehmelt öeldes, liiga hinnatud ja selle tõttu tuleks ajaloolised traditsioonid, mis Eestis on tõesti, nagu te õigesti ütlesite, pikad, taastada. Ma näen väga selget tahet väga paljudes Eesti paikades, aga ma kordan veel: elukutseliste päästevõimekus ja päästeteenus on üks asi, vabatahtlus on sellega paralleelne, seda täiendav ja need kindlasti ei asenda üksteist. Nendes paikades, millest on ka täna jutt, nagu näiteks Võsu, kus on 2000 inimest ja kus on olemas selge alge vabatahtlikkuse tekkeks, tahame seda alget maksimaalselt toetada. Aga kui tegemist on inimeste elu päästmisega, siis vabatahtlikkusest ei piisa. On veel mitmeid teisigi täisteenuseid, olgu näiteks adekvaatne reageerimine raskete liiklusõnnetuste puhul, kus ju päästemeeskondade roll on teatavasti vägagi oluline. Ka sel juhul ei piisa kahjuks väiksemast arvust meestest, kui täisteenuse puhul vajalik on. Rääkimata keemiaõnnetustest ja muudest asjadest, mida, jumal hoidku, loodetavasti Eestis ei ole, ei saa olema või on võimalikult vähe ja me suudame neid ära hoida. Aga igal juhul, kui on vaja likvideerida raskeid tagajärgi, peab nendega tegelema selleks ettevalmistuse saanud professionaalne ja vähemalt kolmeliikmeline valvemeeskond.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Priit Toobali küsimusele vastates mainisite, et aastal 2012 on kavas sulgeda üheksa päästekomandot. Kas edaspidi on plaanis sulgemist jätkata?

Ma olen sellele küsimusele ka varem vastanud: päästekomandode ümberkorraldamisega, millest on sellel poolaastal juttu olnud ja mille üks tähtaegadest on 16. mai, tahame päästekomandode võrgustiku korrastamisele punkti panna.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Ester Tuiksoo ja Priit Toobali 21. veebruaril s.a esitatud arupärimine riigi õigusabi kättesaadavuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid, kes te veel siin saalis olete! Austatud minister! Eestis sätestab ligipääsu õigusabile riigi õigusabi seadus. Seaduse eesmärk on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus. Samas tuleb 1. jaanuarist 2006. aastal kehtima hakanud riigi õigusabi seaduse kohaselt taotlus riigi õigusabi saamiseks esitada eesti keeles. Taotluse võib teatud puhkudel esitada ka inglise keeles, näiteks saab seda teha Euroopa Liidu kodanik. Kehtiva seaduse alusel välistatakse võimalus anda riigi õigusabi saamise taotlus sisse mis iganes keeles peale eesti keele ja mõnel juhul inglise keele. Samas on viimase rahvaloenduse andmetel (ma pean silmas rahvaloendust aastal 2000) vene keel emakeel umbes kolmandikul riigi elanikest. Seejuures on rahvaloenduse ja hiljutiste sotsioloogiliste uuringute (nt "Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2008") tulemustest teada, et märkimisväärne osa kohalikest elanikest ei valda eesti keelt hästi või üldse mitte. Eriti suured probleemid eesti keelega on pensionäridel ja vanematel isikutel. Samuti pole 2000. aasta rahvaloenduse andmetel kõige levinum võõrkeel Eestis inglise keel, vaid kõige levinum võõrkeel Eestis on ikkagi vene keel. Riigi õigusabi saamise taotluse esitamist ei saa pidada lihtsaks ettevõtmiseks isegi niisuguse inimese jaoks, kelle jaoks eesti keel on emakeel. Taotluses on vaja esitada selle probleemi kirjeldus, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse, ja põhjendus, miks riigi õigusabi saamine on taotleja õiguste kaitseks vajalik. Tuleb näidata veel mustmiljon kõikvõimalikku detaili, alustades netosissetulekust ja lõpetades perekonna koosseisuga. Kuna märkimisväärne osa mitte-eesti päritolu vähekindlustatud elanikkonnast ei valda eesti keelt üldse või ei valda seda vajalikul tasemel, et anda sisse taotlust riigi õigusabi saamiseks, siis peavad nad otsima vahendeid avalduse eesti keelde tõlkimiseks. Seejuures ei ole tõlketeenus Eestis odav. Teiste sõnadega: vene keelt kõnelevad vähekindlustatud mitte-eestlased võivad sattuda objektiivsetesse raskustesse, kui nad hakkavad esitama taotlust riigi õigusabi saamiseks. Seoses sellega on meil ministrile viis küsimust, millele ootame konstruktiivseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun kõnepulti lugupeetud justiitsministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Nagu alati, tänan ma teid huvitavate küsimuste eest!
Esimene küsimus: "Kuidas riik praktikas kindlustab vene emakeelega eesti keelt mittekõnelevate vähekindlustatud mitte-eestlaste ligipääsu riigi õigusabile?" Alustuseks tuleb märkida, et põhiseadus sätestab Eesti riigikeelena eesti keele. Lisaks on kohtumenetluse seadustike kohaselt kohtu töökeeleks eesti keel, mis tähendab, et kohtumenetlus ja ka kohtu asjaajamine toimub eesti keeles. Eelnevast tulenevalt on riiklikud tugisüsteemid üles ehitatud eeldusel, et Eestis elavad inimesed peaksid eesti keelt valdama. Sellel eeldusel on ka riigi õigusabi taotlemiseks välja töötatud vormid, mida saab suhteliselt lihtsasti täita. Lisaks on advokaadibüroopidajatel kohustus tagada, et advokaadibüroo poole pöördunud riigi õigusabi vajajale selgitatakse riigi õigusabi saamise aluseid ja korda. Seda nõustamist tehakse ilma tasu võtmata. Täiendavalt on vähekindlustatud inimestel võimalik pöörduda nn esmase õigusnõu saamiseks seda andvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste poole. See ei kujuta endast riigi õigusabi andmist. Käesoleva aasta riigieelarves on mittetulundusühingutele vähekindlustatud inimestele tasuta õigusabi andmiseks ette nähtud 85 000 eurot, eelmisel aastal oli see summa 29 061 eurot. Seega on see eraldis peaaegu kolm korda suurem kui varasematel aastatel. Inimesed, kellel on vaja juriidilist nõuannet, sh abi dokumendi koostamisel, võivad pöörduda tasuta õigusnõu andva mittetulundusühingu poole. Õigusnõu hakkavad Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Rakveres ja Võrus andma Sihtasutus Õigusteenuste Büroo ja MTÜ Eesti Juristide Liit. Kes on uudiseid jälginud, see on näinud, et juristide liit avab sellised õigusnõu saamise kohad õigusapteekide nime all. Mina pean sellist sihtasutuste ja mittetulundusühingute ning riigi koostööd väga vajalikuks, selleks et inimesed õigusnõu saaksid. Aga abi saamine ei sõltu eesti keele oskusest, abi saavad sealt ka vene keelt kõnelevad inimesed. Soovin lisada, et käesoleval aastal on riigi õigusabi osutamiseks ette nähtud riigieelarveline eraldis suurenenud 852 787 euro võrra. Nagu mõistate, on see päris suur tõus.
Teine küsimus: "Millega õigustatakse erilise keelerežiimi olemasolu Eesti elanikkonnast väikest rühma moodustavate teiste Euroopa Liidu riikide kodanike jaoks? Milline osa kõigist õigusabi saamise taotlustest antakse Eesti elanike poolt sisse inglise keeles?" Väljaspool Eestit, Euroopa Liidu riikides elavate inimeste võimalused adekvaatset eestikeelset tõlget saada on palju piiratumad. Euroopa Liidu Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ kohaselt tõlgitakse tasuta õigusabi taotlused ja tõendavad dokumendid pädeva asutuse liikmesriigi ametlikku keelde või ühte liikmesriigi keeltest, mis vastab ühele ühenduse institutsiooni keeltest. Liikmesriik annab komisjonile andmed keelte kohta, mida võib taotluse täitmiseks kasutada. Eelneva tõttu ja pidades silmas Euroopa Liidus taotletavat ühtset õigusruumi ning Euroopa Liidus kehtivat isikute võrdse kohtlemise ning vaba liikumise põhimõtet, võimaldatakse väljaspool Eestit asuvatele ja tegutsevatele inimestele, kelle elu- või asukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, erandina esitada taotlus inglise keeles. Inglise keeles just seetõttu, et tegemist on Euroopas enim räägitava võõrkeelega. Samuti valdab seda võõrkeelt enamik Eesti ametnikkonnast. Inimene, kelle elu- või asukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, võib vajada Eesti riigilt õigusabi näiteks piiriülestes abieluasjades või täiteasjades. Selline võimalus ei kohaldu Eestis elavatele inimestele, kelle emakeeleks on teie näite puhul vene keel. Mis puudutab küsimuse teist osa, siis kahjuks pole mul võimalik sellele täpset vastust anda, kuna selliste taotluste kohta ei peeta eraldi elektroonilist arvestust ja ma ei ole ausalt öeldes ka kindel, kas selle järele on tungivat vajadust.
Kolmas küsimus: "Kui tihti taotlevad riigi õigusabi teiste euroliidu riikide kodanikud, kes elavad väljaspool Eesti ja euroliidu piire? Kui tihti taotlevad riigi õigusabi füüsilised isikud, kelle elukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, või juriidilised isikud, mille asukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis? Millises keeles nad tavaliselt taotlused esitavad?" Nagu ma juba eelnevas vastuses ütlesin, pole mul kahjuks võimalik nendele küsimustele vastust anda, kuna selliste taotluste kohta ei peeta eraldi elektroonilist arvestust.
Neljas küsimus: "Põhiseaduse § 12 sätestab võrdsuse seaduse ees. Kas Te peate põhiseadusele vastavaks olukorda, mille puhul väikesel osal Eestis elavatest välismaalastest (teiste euroliidu riikide kodanikel) on õigus anda riigi õigusabi saamise taotlus sisse inglise keeles, aga peaaegu kolmandik elanikkonnast, kelle hulka kuuluvad nii kolmandate riikide kodanikud kui Eesti kodanikud, on ilma jäetud võimalusest anda taotlus sisse oma emakeeles (vene keeles)?" Leian, et kõne all olev olukord ei ole põhiseadusega vastuolus. Nagu märkisin ka eespool, on väljaspool Eestit elavate inimeste võimalused adekvaatset eestikeelset tõlget saada oluliselt piiratud, mistõttu on selline erand vajalik. Samas ei ole vene keelt kõnelevad inimesed jäänud ilma juurdepääsust riigi õigusabile. Tõlkimise võimalused on hõlpsasti kättesaadavad. Lisaks on inimestel, kellel puuduvad vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks, võimalik pöörduda tasuta õigusnõu andvate mittetulundusühingute või sihtasutuste poole ja leida abi sealt. Nagu ma ka enne ütlesin, kui see summa oli aasta tagasi suurusjärgus 29 000 eurot, siis sel aastal on õigusnõule eraldatav summa 85 000 eurot. Tegu on Justiitsministeeriumi eelarves proportsionaalselt enim suurenenud summaga. Ka see võib-olla näitab, kui prioriteetseks Justiitsministeerium peab vähekindlustatud elanike tasuta esmast õigusnõustamist.
Viies küsimus: "Kas Te peate vajalikuks muuta riigi õigusabi seadust sel moel, et lubada anda riigi õigusabi saamise taotlust sisse vene keeles kui Eestis kõige levinumas võõrkeeles? Kui jah, siis millisel viisil?" Justiitsministeerium ei pea vajalikuks muuta riigi õigusabi seadust selliselt, et võimaldada riigi õigusabi saamise taotlust esitada vene keeles, kuna Eesti riigikeel on eesti keel ja kohtutes toimub asjaajamine eesti keeles. Küsimuses pakutud konstruktsiooni rakendamise korral asetaksime taotluste tõlkimise koormuse riigile, mis ei ole mõistlik ega otstarbekas.
Austatud arupärijad! Tänan veel kord küsimuste eest! Ma lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma kuulasin teid küllalt tähelepanelikult, aga ma ei saanud vastust peamisele küsimusele. Kõik see raha, millest te rääkisite, õigusabi ja need mittetulundusühingud ei lahenda seda esimese sammu probleemi, mis on seotud avaldusega, mida esitades inimene saab tasuta õigusabi paluda. Ma küsin üle: kus kohas on see teenus inimesele tasuta kättesaadav, kui see koht olemas on?

Aitäh! Vastuses esimesele küsimusele oli see vastus olemas. Piinlik on ennast jälle tsiteerida, aga ma teen seda. Sellel eeldusel on välja töötatud ka vormid riigi õigusabi taotlemiseks, mida saab suhteliselt lihtsasti täita. Lisaks on advokaadibüroopidajatel kohustus tagada, et advokaadibüroo poole pöördunud riigi õigusabi vajajatele selgitatakse riigi õigusabi saamise aluseid ja korda. Seda nõustamist tehakse ilma tasu võtmata. Lisaks on vähekindlustatud isikutel võimalik saada tasuta õigusnõu. Nagu ma ütlesin, me peame seda väga tähtsaks. Sellel aastal suurenes tasuta õigusnõu andmiseks eraldatud summa märkimisväärselt.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Loomulikult ei sea keegi siin Riigikogus ja ma loodan, et ka ühiskonnas laiemalt, küsimuse alla seda, et eesti keel on riigikeel. Ma loodan, et selle üle ei ole Eestis ka diskussiooni tõsiselt võetaval tasandil. Te ütlesite, et avalduse vorm on lihtne. Te kindlasti teate, et pangandus ja üldse erasektor kasutab sellist võimalust, et vormid on üldjuhul eestikeelsed, aga klaasi alla pannakse seesama vorm ka tõlgituna välja. Te rõhutasite mitu korda, et avalduse vorm on väga lihtne. Kas te olete kaalunud, et võiks teha midagi sellist ka venekeelsetele elanikele, nii et inimene võib võtta küll eestikeelse avalduse vormi, aga ta saab ilma kedagi palumata seda ise täita?

Aitäh! Nagu te ise ütlesite, Eesti riigikeel on eesti keel. Ma arvan, et meie ühised pürgimused on suunatud sellele, et Eestis elavad inimesed saaksid asju ajada eesti keeles ja sedasama eesti keelt mõistaksid. Pakutakse ka erinevaid tõlketeenuseid. Tegelikult on need vormid lihtsad. Lisaks, juhuks, kui inimene ei tea, kuidas avaldust kirjutada, või on tal mingisuguseid muid küsimusi, on ette nähtud ka õigusabiteemaline nõustamine, mida tehakse ilma tasu võtmata. Tegelikult võib inimene minna ka õigusnõu küsima. Need on kaks eri asja: tasuta õigusnõu ja õigusabi. Minu hinnangul ei ole see kuidagi ebaloomulikult keeruline. See on korraldatud nii, et inimestel on võimalik abi taotleda ja ka saada.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tahan täpsustada. Te ütlesite, et inimene võib pöörduda advokaadibüroosse või mittetulundusühingusse. Aga mul on selline küsimus: kas te pidasite silmas kõiki advokaadibüroosid või ühte konkreetset? Sama küsimus on ka mittetulundusühingute kohta. Ilma nimedeta jäi see natuke arusaamatuks.

Aitäh! Ma võin pisut selgitada. Arusaamine võib teinekord sõltuda terminitest. Üks asi on õigusabi. See on see, mida saadakse kohtult ja mida osutavad advokaadid. Summa selle jaoks oli vanas rahas, enne õigusabireformi, suurusjärgus 60 miljonit. See on tegelikult üsna suur summa. Advokatuur korraldab, kuidas seda abi osutatakse. See summa suurenes eelmisel aastal suurusjärgus 850 000 euro võrra. Advokaadibürood nõustavad ilma tasu võtmata, kuidas õigusabi saada. Selle jaoks on võimalused olemas. Teine asi on tasuta õigusnõu. Seda ei anna tingimata advokaadid, vaid seda teevad näiteks juristide liit või sihtasutused. Sinna lähevad inimesed, kes on vähem kindlustatud, kes ei võta advokaati ega lähe advokaadibüroosse. Nad lähevad sinna sihtasutusse ja küsivad nõu. See õigusnõu on mõeldud selliste olukordade jaoks, kui inimene ei tea, kas tal on vaja advokaati võtta, kas tal on vaja kohtusse pöörduda. Võib-olla on tegemist üürivaidlusega, võib-olla mingi muu vaidlusega. Riik tagab seda koostöös kolmanda sektoriga, et vähekindlustatud inimesed või inimesed, kes ei lähe kohe advokaadi juurde, saaksid õigusnõu. Nad saavad küsida eri keeltes, kuidas ja mida teha tuleb.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 22. veebruaril s.a esitatud arupärimine ebamõistlikult pika kohtuprotsessi kohta Eestis. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Mul on protseduuriline küsimus. Teil on selle arupärimise tekst käes. Selle lehe teisele poolele on kirjutatud: "Lisa: Euroopa Inimõiguste Kohus. Avaldus, lk 10." Ma ei saa aru, kus see lisa on.

See on asutusesisene töödokument. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Kui ma andsin selle arupärimise üle, siis ei saanud ma mitte mingit vastukaja, et mitte kõik 11 lehte ei saabu saali, vaid saabub ainult üks. Seda teades oleksin ma äkki ise seda teksti paljundanud. Mina küll ei tea juhtumit, et kui Riigikogu liige on andnud üle arupärimise või seaduseelnõu, siis keegi teine on otsustanud, et näiteks seletuskirjast, eelnõust või arupärimisest on vaja paar lehte välja võtta. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.

Me arutame seda küsimust edaspidi. Palun!

Mul on veel arupärimisi, millel on lisad. Ma tahaksin lihtsalt ette teada, et kui järgmine kord tuleb saali näiteks arupärimine, mis on seotud ebaseaduslikult ehitatud objektidega, kas siis Riigikogu juhatus laseb lisasid paljundada või ei. Ma pean praegu mittetäiusliku dokumendi põhjal ministriga rääkima. See on ebaaus. Võib-olla härra minister tahaks ka seda lisa lugeda.

Härra minister on selle lisa ju saanud. Läheme viimase arupärimise juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Ma palun, et järgmine kord, kui mingi osa arupärimisest välja võetakse, siis vähemalt arupärijale sellest teatataks.
Ma sain aru, et minister on lugenud nii arupärimist kui ka seda lisa, seetõttu ei hakka ma seda teksti ette lugema. Ma jutustan hoopis ühe loo. See on üsna tüüpiline lugu.
Kui kohtuda inimesega, kes on mitu kuud mingi kahtlustuse alusel kinni istunud, mõnikord isegi kuus kuud, ja küsida, mida kasulikku ta teada sai, millised olid juurdlustoimingud ja kuidas need käisid, siis pahatihti kuuleb sellist vastust, et seal ei olnudki midagi. Näiteks, inimene istus kuus kuud kinni, teisel päeval marsiti tema kongi sisse ja küsiti, kas ta kirjutab alla ülestunnistusele ehk kaebab iseenda peale ja kahetseb seda, mida ta ei teinud, või jääbki niimoodi istuma. Kui küsijatele vastati ei, siis nad kadusid ja tulid kahe kuu pärast täpselt sama küsimusega, sest advokaat oli sisse andnud vabastamistaotluse. Jälle keeldus inimene enda vastu valet tunnistamast ja jäigi niiviisi edasi istuma.
Ma ei tea, kas härra minister tunneb sellist perekonnanime nagu Võšinski. Ta oli tuntud jurist 1930. aastatel, kelle originaallause oli selline: "Ülestunnistus on tõendite kuninganna."
Härra minister! Euroopa Inimõiguste Kohtu andmetel rikutakse Eesti Vabariigis üha rohkem ja rohkem inimõigusi. See juhtub sel lihtsal põhjusel, et palju kergem on inimeselt midagi välja pressida siis, kui ta on kuskile kongi pistetud. See saatus võib oodata suvalist inimest meie riigis, mitte keegi pole selle eest kaitstud. Sellist juttu, millest ma rääkisin, olen ma kuulnud mitu korda. See muutub üsna tüüpiliseks. Mulle tundub, et me oleme ajast kõvasti maha jäänud, me oleme liikumas 1937. ja 1938. aasta protsesside poole. Varsti ei ole isegi kahtlustust enam võib-olla vaja esitada, lihtsalt võetakse inimene kinni ja pistetakse kongi ning ongi kõik. Ma ei arva, et selline olukord on normaalne. Ma arvan, et tsiviliseeritud riigis peaks sellist asja vältima, seda enam, et Euroopa Inimõiguste Kohus juba 2010. aastal kritiseeris Eestit ebamõistlikult pika kohtuprotsessi eest.
Sellel jamal on veel üks külg. Kui inimest on mõni kuu või pool aastat kongis hoitud, siis pärast on tahes-tahtmata, kas või nui neljaks, vaja tema süü ära tõendada, muidu näitab see uurimisorganite töö praaki. Mida selleks tehakse, see on üks eraldi jutt, millest me räägime mõnel teisel päeval. See selleks.
Nii et lähtuvalt nii selle arupärimise tekstist kui ka puuduva lisa kümnest leheküljest esitan mina ja esitavad veel üksteist Riigikogu liiget ministrile kuus küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma neid ette lugema. Aitäh!

Palun kõnepulti justiitsminister Kristen Michali!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Tänan teid küsimuste eest ja püüan selgitada huvitavaid teemasid.
Esimene küsimus: "Miks Eesti ei täida Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevat kohustust kohtumõistmisele mõistliku aja jooksul või selle võimatuse korral vabastada isik kohtumenetluse ajaks kinnipidamisasutusest?" Kõigepealt, lugupeetud arupärijad, ma soovin juhtida teie tähelepanu sellele, et alles 5. märtsil s.a vastasin ma siinsamas saalis võrdlemisi sarnase sisuga küsimustele ning tahes-tahtmata pean täna kordama 5. märtsil öeldut. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste ja seda ei ole võimalik üheselt hinnata. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Riigikohus on rõhutanud, et menetluse kestuse hindamisel peab lähtuma konkreetse menetlusasja eripärast, sh kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest. Samuti ei ole ministeerium pädev sekkuma konkreetsetesse menetlusasjadesse ega andma neile hinnanguid, mistõttu on mul raske öelda, kas ühel või teisel juhul oli tegemist mõistliku ajaga või mitte. See on ikkagi kohtu ülesanne. Kindlasti ei ole aga kahtlustatava pikalt vahi all hoidmise korral tegemist õiguskaitseorgani tegevusetuse või lohakusega. Iga tõkendi valimisel, eriti aga vahistamisvajaduse üle otsustamisel arvestatakse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, võetakse arvesse kahtlustatava isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendite kohaldamise seisukohast tähtsaid asjaolusid. Vahistamist taotleb prokuratuur, kuid vahistuse kohaldamise lubatavuse otsustab eeluurimiskohtunik. Vahistusmäärus on vaidlustatav. Ka hiljem, juba kohtumenetluse staadiumis olevas asjas on süüdistataval võimalus esitada taotlus tõkendi muutmiseks ning kohtunikul on võimalik ka omal initsiatiivil tõkend tühistada, kui ta leiab, et alus isiku vahi all pidamiseks on ära langenud. Õiguspäraste vahistamiste arvu on mitme viimase aasta jooksul püütud vähendada, võttes kasutusele uusi alternatiivseid tõkendiliike. Näiteks täiendati 2010. aastal kriminaalmenetluse seadustikku sättega, mille kohaselt on võimalik asendada vahistamine elektroonilise valvega. Samuti on võimalik asendada vahistamine kautsjoniga. Vahistamise eeldusi ja selle õiguslikku alust hindab alati kohus. Vahistamine on võimalik üksnes juhul, kui see on menetluse huve arvestades tõesti vajalik ja ainuvõimalik meede. Paraku ei ole võimalik vahistamiste arvu oluliselt mõjutada, sest vahistamise kohaldamisel kehtivad juba praegu ranged tingimused ja nõuded ning kokkuvõttes sõltub selle kohaldamine kuriteost ja kahtlustatavatest isikutest. Lisan ka seda, et 1. septembril 2011 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis lubavad Riigiprokuratuuril kriminaalmenetlus lõpetada, kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul kriminaalmenetluse lõpetada. Ka võib kohtumenetluse pool taotleda kohtult kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks sobiva abinõu tarvituselevõtmist, kui kriminaalasi on olnud kohtumenetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul. Selle vastuse lõpetuseks soovin lisada, et pikk vahistamine on juba alates 2005. aastast kohtueelses menetluses väga erandlikuks muutunud. Üle kuue kuu saab isikut vahi all hoida üksnes peaprokuröri taotlusel erandlike asjaolude korral. 2011. aastal tehti selline taotlus 23 kahtlustatava suhtes. Need kõik olid organiseeritud kuritegevuse või narkokuritegevusega seotud keerukad kriminaalasjad.
Teine küsimus: "Kas tõendite kogumine on Teie arvates piisav põhjus hoidmaks inimest kinnipidamisasutuses ebamõistlikult pikalt või tuleks olulised tõendid, mille alusel on võimalik esitada süüdistus, koguda enne inimese vahistamist?" Nagu ma ütlesin 5. märtsil arupärimisele vastates, ütlen ka nüüd, et menetluse alustamine, isiku kahtlustatavaks tunnistamine ja, veelgi enam, isiku vahistamine eeldavad, et kogutud on piisavalt tõendeid, mis viitavad kuriteole ja konkreetse isiku seotusele võimaliku kuriteoga. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 127 on loetletud, mida tuleb tõkendit valides arvestada: "Tõkendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid." Oluline on märkida, et alates 1. septembrist 2011 kehtib kriminaalmenetluse seadustikus võimalus, mille kohaselt saab ka ringkonnakohtu määrust edasi kaevata, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Seda võimalust ongi juba kasutatud ning on olemas ka Riigikohtu lahend, mis käsitleb vahistamist. Riigikohtu 1. veebruari 2012. aasta määruse 3-1-1-105-11 punktis 13 on öeldud, et praktikaga on kujundatud piisavalt selge õiguslik raamistik vahistamisasjade lahendamiseks. Vahistamise vaidlustamisel saabki diskussiooni esemeks olla küsimus sellest, kas ja kuivõrd on vahistusmääruses kuriteokahtluse ja vahistamisaluse põhjendamisel seda õiguslikku raamistikku arvestatud. Konkreetses asjas tühistas Riigikohus alama astme kohtute määrused ning vabastas isiku. Ühtlasi andis ta oma lahendis piisavalt juhiseid, millest peaksid kohtud tulevikus isiku vahistamise küsimuse otsustamisel lähtuma.
Kolmas küsimus: "Millist reaalset efekti tõe väljaselgitamise huvides saavutatakse isiku kuus kuud vahi all hoidmisega?" Vastus on antud juba nii esimesele kui ka teisele küsimusele vastates. Vahistamise eeldusi ja õiguslikku alust hindab alati kohus ning vahistamine on võimalik üksnes juhul, kui see on menetluse huve arvestades tõesti vajalik ja ainuvõimalik meede. Kui vahistamine on kohtuniku arvates põhjendatud, siis selleks ka luba antakse. Loa andmist saab vaidlustada. Põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ning mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kui vajalikud toimingud on tehtud, tõendid on kogutud ja isiku vahi all pidamine ei ole enam menetluse läbiviimiseks põhjendatud, tuleb isik viivitamata vabastada. Nagu eespool mainitud Riigikohtu lahendis öeldud, on praktikaga kujundatud piisavalt selge raamistik vahistamisasjade lahendamiseks. Olen veendunud, et pärast seda lahendit pööravad kõik kohtud lisaks juba väljakujunenud praktikale veelgi rohkem tähelepanu sellele, kas ja kuivõrd on vahistusmääruses kuriteokahtluse ja vahistamisaluse põhjendamisel õiguslikku raamistikku arvestatud. Nagu ütleb kriminaalmenetluse seadustiku § 2 punkt 4, on kriminaalmenetlusõiguse allikad ka Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel.
Neljas küsimus: "Kuidas Teie hindate olukorda Eestis inimõiguste aspektist?" Isikute vahistamisel ja kinnipidamisel ei rikuta nende inimõigusi, mistõttu hindame olukorda tervikuna heaks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lõike 1 punkt 3 annab aluse kriminaalmenetluse tagamiseks vahistamise teel. Põhiseaduse § 21 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõige 3 näevad ette garantiid, et vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Nimetatud garantiid sisalduvad kriminaalmenetluse seadustiku §-s 131, mille kohaselt kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, toimetatakse prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Vahistusmääruse tegemiseks tutvub kohtunik toimikuga ja küsitleb vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kuulatakse ära mõlema poole esindajate arvamus ning kui vahistamiseks puudub alus, vabastatakse isik viivitamata. Vahistamine on põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas ainult siis, kui selle eesmärk on isiku pädeva riigiorgani ehk lõppastmes kohtu ette toomine tema süüküsimuse otsustamiseks. Kohtunik hindab igal üksikul juhul käesoleva vastuse punktis 1 nimetatud kriteeriumidest lähtuvalt, kas isiku vahistamine on piisavalt õigustatud, samuti kontrollib kohtunik kohtumenetluse käigus isiku vahi all pidamise põhjendatust. Kui kohtumenetlus venib, kuid on alust arvata, et süüdistatav hakkab kohtumenetlusest kõrvale hoidma, siis on igati põhjendatud teda tõe väljaselgitamise huvides pidada vahi all kauem kui kuus kuud.
Viies küsimus: "Miks ei suuda Ida-Virumaa kohus jälgida mõistlikku menetlusaega?" See, et Viru Maakohtus on kriminaalasjadel väga pikad menetlusajad, on tingitud eelkõige piirkonna eripärast. Esmalt võib välja tuua asjaolu, et hoolimata sellest, et mitmele vabale kohtunikukohale on välja kuulutatud konkurss, on paljud neist siiani täitmata, mistõttu on Viru Maakohtu kohtunikel palju suurem töökoormus kui teiste piirkondade kohtunikel. Justiitsministeerium on vabade kohtunikukohtade täitmiseks kuulutanud välja konkursse. Näiteks kuulutati 2010. aastal Viru Maakohtu kohtunikukohtade täitmiseks välja neli konkurssi üheksale kohale, millest luhtusid konkursid kuuele kohale. 2011. aastal kuulutati Viru Maakohtus välja neli konkurssi seitsmele kohtunikukohale, millest luhtusid konkursid viiele kohale. 1. märtsi seisuga oli Viru Maakohtus täitmata neli kohtunikukohta. Samuti on Viru Maakohtus ette tulnud keskmisest rohkem kriminaalasjade peatamisi põhjusel, et kohtualused on kuulutatud tagaotsitavaks. Valdavalt on nad lahkunud Eestist Venemaale, kust neid on raskem leida. Samas tuleb märkida, et tsiviilasjade arutamisel on Viru Maakohus teiste kohtutega täiesti võrreldaval tasemel. Näiteks oli 2011. aastal tsiviilasjade keskmine menetlusaeg kõigis maakohtutes 164 päeva, Viru Maakohtus 163 päeva, Harju Maakohtus 176 päeva, Pärnu Maakohtus 150 päeva ja Tartu Maakohtus 146 päeva.
Kuues küsimus: "Kui loodud kohtusüsteem on ebaefektiivne, siis kas peaks riik võtma selle eest vastutuse?" Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole Eesti kohtusüsteem ebaefektiivne. Kriminaalasjade kohtumenetluses on kõige pikem menetlusaeg üldmenetluses lahendatud asjadel. Näiteks, võrreldes 2008. aastaga vähenes 2011. aastal keskmine menetlusaeg üldmenetlusasjades maakohtutes ca 33%, 514 päevast 345 päevani, Viru Maakohtus vähenes üldmenetluses keskmine menetlusaeg 2011. aastal 2008. aastaga võrreldes ca 35%, 713 päevast 466 päevani. Möönan, et kohtusüsteem peaks edasi püüdlema selle poole, et keskmine menetlusaeg kriminaalasjade üldmenetluses oleks lühem. Alates 2009. aastast annavad kohtute esimehed kohtute haldamise nõukoja ees aru õigusemõistmise korrakohase toimimise eest oma juhitavas kohtus. Ettekandes käsitlevad esimehed probleeme, mis on tekkinud kohtus õigusemõistmise korraldamisel, ja nende probleemide võimalikke lahendusi.
Austatud arupärijad! Tänan veel kord esitatud küsimuste eest! Ma lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Palun küsimus, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on kümmekond küsimust, aga esitada saan ainult ühe. Kas ma sain õigesti aru, et olukord on selline, et aasta jooksul peetakse sadu inimesi kinni, nad istuvad vangis ja pärast osutuvad kümned neist või üsna paljud süütuks, ning selles on tegelikult süüdi see, et ei suudeta leida kohtunikke Ida-Virumaale? Kes siis süüdi on? Ma ei saa sellest loogikast aru. Teie ei suuda leida kohtunikke ja inimesed peavad istuma selgituseta pikemat aega vangis. Mis selgitus see on?

Aitäh! Esiteks, te küsisite, kas te olete õigesti aru saanud. Ma arvan, et kas-küsimusele peab vastama jah või ei. Ma vastan, et ei, te ei ole päris õigesti aru saanud. Inimesed ei istu asjatult vahi all, selgituseta, nagu te väitsite. Kordan, et üle kuue kuu hoiti 2011. aastal vahi all 23 kahtlustatavat, kellest kõik olid seotud kas organiseeritud kuritegevuse või narkokuritegevusega. Mis puudutab kohtunike leidmist, siis teie teate ja mina tean, et Ida-Virumaal ongi keeruline mõningatele elualadele leida häid, kvalifitseeritud spetsialiste. Tegelikult on see kogu Eesti riigi mure, siin tuleb pingutada. Meie omalt poolt oleme kohtunike leidmisega küll pingutanud ja pingutame ka edasi. Ma julgen arvata, et nii kohtunike staatus, maine kui ka muud sotsiaalsed tagatised, kaasa arvatud palk, ei ole nii kehvad, et me tulevikus sinna inimesi ei leiaks. Eks me kõik peame pingutama selle nimel, et Ida-Virumaal oleks parem maine ja oleks võimalik sinna inimesi leida. Aga ma arvan, et kindlasti ei maksaks seda pilti nii mustaks värvida, nagu inimesi hoitaks ebaseaduslikult vahi all. Seda Eestis ei toimu.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma püüan esitada küsimuse tavainimese loogika järgi. Inimene oli vahistatud, st olid olemas alused selle jaoks, et niiviisi käituda. Inimene oli pool aastat vahi all, pärast lasti välja ja goodbye. Siit küsimus: kas see on normaalne ja kuidas üldse hinnata seda, et inimene pidi pool aastat oma elust kinni istuma, kuigi kõik need alused ei olnud tõesed? Kus on ikkagi viga, sest selle poole aasta jooksul ka advokaadid ju töötasid?

Aitäh! Veel kord ütlen, et ma ei hakka konkreetset asja kommenteerima. Nagu ma ka enne ütlesin, kui see tõkend valitakse, siis hinnatakse erinevaid asjaolusid. Nende asjaolude hulgas hinnatakse, kas inimene võib jätkata kuritegude toimepanemist, kas ta võib tõendeid hävitada ja kõiki muid asjaolusid, näiteks karistuse raskust. Ma arvan, et see on tegelikult vastus teie küsimusele. Eestis ei võeta inimesi põhjuseta vahi alla. Lõppkokkuvõttes otsustab selle siiski kohus. Sellise pildi maalimine, et kuskil võetakse inimesi niisama vahi alla ja seda pikaks ajaks, ma arvan, ei ole korrektne.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Eile või üleeile lugesin sellest, mida mõtlevad politseiametnikud, miks nad ei taha Ida-Virumaale tööle minna. Mis te arvate, miks siis kohtunikud ei taha Ida-Virumaale tööle minna?

Aitäh! Raske küsimus. Ma arvan, et ka Riigikogu liikmed peaksid otsima vastust, miks on nii, et Ida-Virumaal ei ole sellist keskkonda, et inimesed tahaksid sinna tööle minna. Üks minu hea kolleeg Justiitsministeeriumist läks just hiljuti Ida-Virumaale kohtunikuks. Tema silmis ma nägin küll seda sädet, soovi just kohtunikuna tööle minna. See võib individuaalselt erineda, aga ma arvan, et kogu Eesti riigi huvi on tagada, et Ida-Virumaal oleks selline keskkond, et inimesed läheksid sinna tööd tegema ja saaksid ennast selle kandiga ka siduda, et seal ei oleks kuidagi erinevat režiimi. Ma arvan, et selle nimel tuleb pingutada. Üks arupärimise esitaja või mitu esitajat, kaasa arvatud härra Stalnuhhin, peaksid selle nimel pingutama, mitte aga värvima seda pilti nii mustaks. See mustamine võib olla ka üks põhjus, miks inimesed ei julge sinna kanti minna.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Palun vabandust, mu tähelepanu ilmselt hajub! Te ütlesite paar minutit tagasi, et Eesti riigis kedagi aluseta kinni ei peeta ja probleemi ei peaks olema. Ma loen arupärimisest, et inimene oli kuus kuud ilma igasuguse aluseta vangis. Kuidas te seda ikkagi kommenteerite?

Veel kord: ma ei kommenteerinud konkreetset juhtumit.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Loomulikult on äärmiselt arusaadav, et justiitsminister on optimistlik ja ütleb, et Eestis kedagi ilma põhjuseta vahi all ei peeta. Aga ma usun, et te olete niisama hästi kui mõned Riigikogu liikmed kursis sellega, et Euroopa Inimõiguste Kohus on isegi väga tugeva demokraatliku baasiga ja üsna pikkade demokraatiatraditsioonidega riikide ühe valusama probleemina välja toonud selle, et kohtud üsna lihtsalt, küll kaalutledes, aga siiski määravad seda äärmuslikku tõkendit ehk vahi all pidamist. Näited selle kohta, et inimesed on unustatud vahi alla, ei ole kahjuks harvad ka sellistes väga toredates riikides nagu Eesti Vabariik. Minu küsimus: kas te olete kursis Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite üldise suunaga ja püüate justiitsministrina teha kõik endast oleneva, et Eesti oleks siin kaunis erand?

Aitäh! Ma oma vastuses arupärimisele ka viitasin sellele, et vahistamiste arvu on püütud mitme viimase aasta jooksul järjepidevalt vähendada. Seda tehakse näiteks nii, et võetakse kasutusele erinevaid alternatiivseid tõkendiliike. Üks nendest on elektrooniline valve, millest te olete vist kõik kuulnud. Teine on näiteks kautsjon. Nii et neid viise otsitakse. Kindlasti ei toimu Eesti Vabariigis aastal 2012 ega toimunud ka aastal 2011 midagi sellist, mida me oleme lugenud ajaloolistest romaanidest, kui inimesi unustati kongi. Ma arvan, et sellega ei ole kohane inimesi hirmutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra minister! Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma kardan, et te ei saanud võib-olla asjast aru. Eestis ei peeta kedagi ebaseaduslikult kinni. Küsimus on selles, et kinnipidamise seaduslikkuse otsustab keegi inimene, kes käitub nagu inimene. Et oleks arusaadav, tuletan teile meelde ühe loo, mis juhtus Tartu linnas. Minu sünnilinnas, armastatud linnas ja igas mõttes toredas linnas ilmnes äkki selline asjaolu, et üks abilinnapea oli osalenud 118 riigihankes, millest olid osa võtnud tema firmad, tema sugulaste firmad ja tema tuttavate firmad. Need 118 riigihanget olid seotud ehituse ja remondiga ning muu sellisega. Ma mäletan, et suurest hirmust astus ta tagasi ja pärast tuli mingiks ajaks jälle linnavalitsusse tööle. Mingit kinnipidamist ei toimunud, ei tehtud mingeid järeldusi. Praegu elab see inimene õnnelikult kuskil Soomes. Niipalju on mul infot. Ei prokuratuur ega kohtunik (kohtunikuni asi vist ei jõudnudki) ei leidnud seal mingit kuriteokoosseisu. Lihtsalt ei leidnud, see on ju inimlik. Seda enam, et tegemist oli, ma palun vabandust, eestlase, tartlase ja reformierakondlasega. Kes siis hakkab sealt kuritegu otsima?
Narvas on lood veidi teisiti. Narvas ei ole keegi selle vastu kindlustatud. Sa võid olla ka ingel, kellel on selja peal tiivad, aga kui paar inimest kirjutab kaebuse, süüdistuse, siis selle süüdistuse üle otsustavad konkreetsed inimesed ning kui tegemist on venelase, narvalase ja keskerakondlasega, siis tõenäoliselt lõpeb asi väga kurvalt. Asi ei ole mitte selles, nagu keegi pandaks ebaseaduslikult kinni. Seaduslikud alused on alati olemas. Probleem on selles, et seadus ei kindlusta võrdset kohtlemist. Seda, mida me praegu Eestis näeme, nimetatakse poliitilisteks repressioonideks. Ainult niiviisi saab seda võtta.
Härra minister! Te ei teadnud sellise juuramaailmas supertuntud inimese nagu Võšinski nime. Ma jutustan teile loo ühest Narva abilinnapeast. See oli energiline ja tubli noor naine, kelle alluv läks Narvas ühte poodi ja kirjutas välja 4000-kroonise trahvi. Selle poe omanik solvus, mitte selle peale, et teda trahviti, vaid selle peale, et rikuti linna asjaajamise korda. Inspektor oleks pidanud tegema kõigepealt märkuse ning selgitama, mis oleks vaja korda teha, siis oleks ta pidanud määrama algse trahvi ja selle maksimaalse trahvi, mille ta määras, 4000 krooni, oleks ta võinud määrata alles kolmanda sammuna. Proua Homjakova selgitas härra Simsonile, sellele väikesele ametnikule, et see käitus ebaseaduslikult, rikkus määrust. Seda aga võeti mõjuvõimuga kauplemisena. Proua Homjakova oli tollal rase, aga teda tassiti ülekuulamisele. Ta sünnitas haige lapse, laps hakkas ühel hetkel surema ja viidi lastehaiglasse. Kapo töötajad tulid proua Homjakovat üle kuulama reanimatsiooniosakonda, kõrvaltoas piinles laps, aga teda kuulati üle. Kaheksast süüdistusest, millest mulle rääkisid kapo töötajad, jäi lõppude lõpuks alles ainult üks jama, see trahviasi. Advokaadi süü on see, et kuigi riigilt saadi kompensatsiooni, mis oli kolm korda suurem kui trahv, mis määrati, ei olnud enam jõudu süsteemiga võidelda.
Te ei pea naeratama. Te peate aru saama, et te seisate ühe süsteemi eesotsas, mis on jõudnud ristmikule. See süsteem võib muutuda, see võib jääda inimlikuks ja euroopalikuks, aga võib minna ka Võšinski teed, nende poliitiliste protsesside poole, kui ühte linna hävitatakse ainult sellepärast, et seal on võimul teatud erakond, mida ei ole teiste meetmetega kuidagi võimalik maha suruda. See toimub meil päevast päeva.
Te süüdistate meid kogu aeg veel selles, et meie oleme süüdi, et sinna piirkonda ei taheta elama minna. Teie ehk valitsuse käest kuulen ma pidevalt, milline korruptsioon on Ida-Virumaal, nimetatakse just Narvat. Viimase kolme aasta jooksul on teie süsteemis üks abiprokurör, üks kohtunik ja üks kohtusekretär saanud süüdistuse korruptsioonis ja nad on saanud reaalse vanglakaristuse. Samal ajal oli linnaametnike seas, nende seas, kes linnavalitsuses töötavad või on valitud volikokku, selliseid juhtumeid kaks. Eelmise aasta jooksul käis kohtust läbi ja sai süüdimõistva otsuse 233 korruptsioonijuhtumit, enne seda oli neid üle 250. Narvas elab 5% Eesti elanikest, st 1/20 neist juhtumitest peaks toimuma seal, aga neid on aastas keskmiselt üks. Te räägite kogu aeg korruptsioonist, selle asemel et ravida korruptsiooni oma süsteemis. Ma olen terve päeva rääkinud sellest, mis toimub Kaitseministeeriumis ja teistes kohtades. Te võite öelda: magus. Aga sool ei muutu sellest magusamaks.
Me kohtume teiega ka edaspidi ja räägime lõpmatuseni sellel teemal, kas süsteem võtab aru pähe ja hakkab töötama nii, nagu kohtu- ja prokuratuurisüsteem tsiviliseeritud riigis töötama peab, või ei ole meil juba mõne aasta pärast mitte midagi arutada. Kui te mõtlete, et te valmistate relva ja see relv hakkab alati tulistama ainult ühele poole, siis te eksite. Maailma ajaloos on varem või hiljem selgunud, et ikka leidub jõud, mis pöörab selle relva teisele poole. Ma ei mõtle praegu ei ennast ega oma erakonnakaaslasi, leidub teisigi. Alles siis, kui nad on vangis, kongis või kuskil laagris, hakkavad nad mõtlema, mida nad küll tegid. Nii et, härra minister, järgmise kohtumiseni! Aitäh tähelepanu eest!

Kolleeg Stalnuhhin! Paralleel Võšinskiga oli minu meelest absoluutselt kohatu. Ma palun veel kord kõnetooli lugupeetud justiitsministri! Mina tean, kes on Võšinski.

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esiteks ütlen, et mul ei ole midagi selle vastu, et me kohtume. On äärmiselt meeldiv, et me kohtume. Minu meelest on väga normaalne, et riigi seadusandliku kogu liikmed muretsevad selliste küsimuste pärast, nagu teie seda teete. Ma loodan, et tulevikus te teete seda ausale ja põhimõttelisele argumentatsioonile tuginedes, mitte ei tegele musta valgeks maalimisega. Te alustasite juttu sellest, kuidas vahistatakse vaid Keskerakonda kuuluvaid inimesi ja ainult Narvas, seejärel aga tõite ridamisi näiteid selle kohta, kuidas justiitssüsteem, prokuratuur või politsei, on täpselt samamoodi oma ridadest eemaldanud need inimesed, kes ei peaks sinna kuuluma.
Ma arvan, et me kohtume ka tulevikus siinsamas saalis, ükskõik siis mis rollis. Esiteks, olgu see väga selgelt öeldud, Eesti riigis ei toimu poliitilist süüdimõistmist. Poliitiline tasand ei sekku õigusemõistmisesse. Ei koostata poliitilisi nimekirju ega otsita selle järgi inimesi, keda süüdi mõista. Õigust mõistab Eesti Vabariigis kohus ja kohus teeb oma tööd sõltumatult. Ma arvan, et alati saab rääkida ja eks leidub ka kuulavaid kõrvu, kes on valmis uskuma, et Eesti riigis on nimekirjad, kes ja kuidas tuleks süüdi mõista. Pigem tuleks vaadata seda, et omavalitsused (see on selge, kui te vaatate korruptsiooniuuringuid ja korruptsiooni ennetamise strateegiaid) on väga tihti korruptsioonile altid kohad. Need on alati sellised kohad, kus jagatakse ressursse või otsustatakse võimuga seotud küsimusi. Selle teemaga tegelemine, ma arvan, on minu meelest täpselt samamoodi teie ülesanne ja te peaksite olema eeskujuks, et midagi sellist kunagi enam ei juhtuks.
Ma tänan teid! Ma arvan, et te muretsete õigete asjade pärast. Ma ei hakka kommenteerima kõiki teie emotsionaalseid väiteid. Võib-olla on mõni küsimus teile lihtsalt emotsionaalselt väga lähedal, seda on raske hinnata. Mina pean tegema oma tööd erapooletult. Seda ma ka teha püüan. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh! Lugupeetud esimees! Millal te ükskord aru saate, et Riigikogu esimees on üks 101-st Riigikogu liikmest, ta ei ole Riigikogu liikmete ülemus ega lasteaiakasvataja? Täiesti kohatu on teil kommenteerida või kritiseerida mõne sõnavõtja küsimust või seisukohta. Kohatu on ka see, kui Riigikogu liige on puldis ja esitab oma seisukohavõtte, aga teie naerate. See on kohatu, mitte see, millest rääkis Mihhail Stalnuhhin.

Lugupeetud kolleeg Priit Toobal! Ma kardan, et teie ei peaks mind õpetama, mis on kohatu ja mis mitte.

On võimalus registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Ütlen kolm asja. Esiteks, paralleel Võšinskiga on väga asjakohane, sest ta alustas korraliku inimesena, teenis Ajutist Valitsust ja oli igati progressiivne inimene. Nii et see, mis teinekord lõpeb hästi, võib mõnikord lõppeda ka mingi košmaariga. Sellest me praegu räägimegi.
Teine asi. Ma loodan, proua juhataja, et te olete "Švejki" lugenud.

Olen.

Seal on üks koht, kus Švejk saab kirja oma korteriperenaiselt ja kiri näeb välja niiviisi. Kas te mäletate seda kohta? Seal oli juttu ühest kutsikast, kes suri, aga sõnad "hinge heitnud" olid üle kritseldatud. Proua juhataja! Asi algab sellest, et te ei anna teatud dokumente paljundamiseks, ja lõpeb sellega siin.

Räägime sellest hiljem.

Veel üks asi. Umbes neli kuud tagasi kadus meie kodulehelt statistika. Ma ei tea, mis programmeerimisprobleemid võivad nii tohutud olla. Ülejäänud süsteem töötab, aga püüdke vaadata statistikat, näiteks sõnavõtte, kõnesid, muid selliseid asju, seda, mis näitab, millega Riigikogu liige tegeleb. Ühel on seal märgitud 0110, Nestoril on mingi 1300. Varem võis valija statistikat vaadata ja aru saada, kes tegelikult siin istub ja veedab õnnetu Riigikogu juhatajaga esmaspäevaõhtuid, kellel süda valutab, kes asjaga tegeleb. Minu arvates on see väga imelik. Ma näen sellist asja esimest korda. Mida see tähendab? Üldsuse eest peidetakse üht üsna väärikat meie töö tulemust. Millega on põhjendatud see, et neli kuud ei ole saanud statistikat teha? Jumala pärast, meil on elektrooniline hääletus, meil on e-riik. Ma ei ole juba kolm aastat pangas käinud, kõike saab teha kaardiga. Siin aga on lihtne statistika, mida arvutatakse mehaaniliselt: üks pluss üks on kaks. Seda ei saada kuidagi korda! Sellega oleks pidanud tegelema. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.48.