Austatud Riigikogu, tere hommikust ja kaunist kevade algust kõikidele! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu üheksanda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Deniss Boroditš!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjoni nimel on meil esitada Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Muutmise põhjus on seotud sellega, et Indrek Raudne ei ole enam Riigikogu liige. Selle otsuse eelnõu kohaselt on ettepanek määrata tema asemele Andres Herkel ja asendusliikmeks Ülo Tulik.

Suur tänu! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on seitsme kolleegi nimel üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab ühte suurprojekti, mida Eesti kavandab koostöös oma lõunanaabritega, ehk Rail Balticut ja selle mõju Pärnu linnale. Pärnu raudteeliikluse ja rongi ootamise võimalused on pandud seoses selle suurprojektiga ooteajale. See ooteaeg on kestnud päris kaua – alates 2003. aastast ei ole Pärnu linnas olnud toimivat raudteejaama hoonet. Ka praegu ei ole mingit selgust, sest  raudteejaama hoone täpset asukohta ei ole ühelegi plaanile märgitud. Seoses sellega on meil majandus- ja kommunikatsiooniministrile viis küsimust. Vastused neile peaksid ilmselt heitma valgust Rail Balticu projektile ja ka sellele, kuidas see tulevikus mõjutab Pärnu linna. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab seaduseelnõu menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, 21. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Palun, Raivo Järvi, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tegelikult ma ei tahaks üldse tulla vanade asjade juurde, aga seoses sellega, kuidas meedias on kajastatud eelmisel nädalal tekkinud pretsedenditut olukorda, kus parlamendisaalis kõlas hüüe "Tõmba uttu!", olen ma sunnitud seda tegema. Ajakirjandus on tõlgendanud seda nii, justkui oleks minu kriitika kõlanud teise sõnavõtja kohta. Põhjus on väga lihtne: kui me loeme stenogrammi, siis me näeme, et selle hüüde väljahüüdja on identifitseerimata. Kui me mõtleme ajaloo peale, kas siis Eesti riigile ja tema parlamendi mainele on sobilik, kui saalist kostavad anonüümsed hüüded? Võib-olla hiljem hakkavad lendama ka kirjatarbed. Me oleme harjunud võtma vastutust. Seetõttu ma kutsun üles, et isik, kes on selle repliigi autor, võtaks ühendust juhatusega ja identifitseeriks ennast selle hüüde autorina, siis me jääme ajalukku kui normaalne ja vastutustundlik kooslus. Tänan!

Suur tänu, Raivo Järvi! See ei olnud küll protseduuriline küsimus tänase istungi päevakorra ja toimimise kohta, aga läheme praegu edasi. Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Täpsustame päevakorda. Keskerakonna fraktsioon palub mitte arutada tänase päevakorra viiendat punkti, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 165. Seega jääb viies päevakorrapunkt täna tööplaanist välja.

Asume esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 140 teise lugemise jätkamine. Ma palun ettekandjaks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au ette kanda karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 140 ehk inimkaubandusvastane kriminaalseaduse muudatus, nagu me teda nimetame. Ma tuletan meelde, et 7. märtsil katkestati teine lugemine eesmärgiga lihvida veel sõnastust ja küsida arvamust meie partneritelt, milleks on mitmed organisatsioonid ja ministeeriumid. Selle tulemusel on täna teie ees eelnõu 140 teise lugemise tekst, mille kohta on selle aja jooksul esitatud viis muudatusettepanekut. Ma  tutvustan teile lühidalt vahepealse töö käiku.
Komisjon kogunes sisuliseks aruteluks 18. ja 19. märtsil. 18. märtsi istungil osalesid väljastpoolt õiguskomisjoni külalistena Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tanel Kalmet, Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Kurm, Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Maila Pardla, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht, Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo jurist Merje Jõgi, Põhja Prefektuuri eriasjade uurija Ardo Ranne, MTÜ Eluliin esindaja Eda Mölder, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindaja Eha Reitelmann ning Naisjuristide Ühenduse esindaja Jana Kitter ja Krista Paal. Nagu te näete, oli õiguskomisjoni külaliste arv suur. Eesmärk oli üks: kuulata ära kõik osapooled, nende ettepanekud ja põhjendused.
Tutvustan lühidalt partnerite põhilisi ettepanekuid seaduseelnõu 140 teksti kohta. Väga paljud puudutasid just sõnastust, eri väljendite kasutamist ja nendest arusaamist. Võib-olla ei saa öelda, et kõigi partnerite arvamusi sõna-sõnalt arvestati, kuid õiguskomisjoni liikmena julgen väita, et nende sisu on enamikul juhtudel arvestatud.
Näiteks käis õiguskomisjonis diskussioon selle üle, kuidas sõnastada haavatavust kui üht tegurit, mida inimkaubitsejad ära kasutavad. Haavatavust on Euroopa õigusruumis ja ka rahvusvahelises õigusruumis sõnastatud erinevalt. Meie komisjon jäi 19. märtsi ettepanekute lõplikul hääletamisel selle juurde, et haavatav seisund käesoleva paragrahvi ehk siis inimkaubanduse tähenduses on olukord, kus inimesel puudub tegelik või vastuvõetav võimalus mitte täita mõnda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, ehk sisuliselt me räägime sunnitööst, prostitutsioonist, kerjamisest jne. Haavatavuse mõiste sõnastamisel meie seaduseelnõus on kasutatud Euroopa Liidu inimkaubanduse direktiivi. On ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ehk Palermo konventsiooni sõnastus. Common law süsteemist tulenevalt on sõnastus neis natuke laiem, meie seaduses jääb see otsene, sõna-sõnalt kirjeldamine võõraks. Kui Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooni seletuskirjas mõistetakse haavatavuse termini all nii füüsilist, psüühilist, emotsionaalset, perekondlikku, sotsiaalset kui ka majanduslikku haavatavust, mis võib piirata kannatanu võimalusi, siis meie eeldame, et meie eelnõu lühemas sõnastuses katab haavatav seisund kõiki neidsamu füüsilisi, psüühilisi ja emotsionaalseid seisundeid ja ka majanduslikust olukorrast tekkivaid seisundeid, mis mõjutavad tema võimalust tegelikult aru saada olukorrast, mis tema ümber on, ja elada selles olukorras edasi. Haavatavus definitsioonina tuli nii inimkaubanduse koosseisu kui ka doonorlusele sundimise koosseisu juurde, sest ka seal võib haavatavus olla üks tegur, miks inimene allub sellisele sunnimõjutusele ja asub näiteks elundit, rakku või kudet oma tegeliku tahte vastaselt kellelegi loovutama.
Muudatusettepanek, mille ümber käis tuline diskussioon, oli ettepanek kaotada eelnõust sõna "prostituut". See on ka arusaadav, kuna see tähendaks kannatanu sildistamist, ja üldiselt Euroopa õigusruumis me ei kohta väljendit "prostituut". Et sedasama kannatanut, kes tegelikult on sattunud sellele teele vastu oma tahet, mitte sildistada, arutas komisjon mitut varianti. Variante oli tõesti väga palju, mõned neist ei tundunud eesti keeles mitte kõige otstarbekamad olevat, nagu näiteks prostitueerimine ja prostitueerimisele kallutatu. 19. märtsi hääletamisel jõudsime lõppude lõpuks õiguskomisjonis konsensusele, et eelnõus võiks kasutada väljendit "prostitutsiooniga tegelev isik", mille me ka teile välja pakume.
Kupeldamise koosseisu juures oli arutusel ka see teine pool, kelleks esialgse, 7. märtsil küll juba teisel lugemisel olnud eelnõu kohaselt oli "seksiostja". See "seksiostja" tekitas meil ka tulist arutelu tulenevalt sellest, et kui kehtivas karistusseadustikus räägitakse seksi ostmisest, siis see on kitsam mõiste kui näiteks prostitutsiooni ostmine, sest prostitutsioon hõlmab ka teisi sugulise kire rahuldamise viise peale otsese seksi. Seetõttu jõudsime komisjonis arusaamisele, et kui ühelt poolt on prostitutsiooniga tegelev isik, siis on loogiline, et teine pool, kellega kupeldaja ta kokku viib, on klient. Nii et täna teie ees oleva eelnõu sõnastuses on kupeldamine prostitutsiooniga tegeleva isiku ja kliendi kohtumise korraldamine.
Üks oluline teema oli veel § 118 muutmine tulenevalt doonorlusele sundimise koosseisu muutumisest. Sellele paragrahvile lisati lõiked 2 ja 3, mille sisuks on sätestada raske tervisekahjustuse toimepanemise eest ka juriidilise isiku vastutus ning laiendatud konfiskeerimise kohaldamise alus. Põhjus on väga lihtne. Elus võib ette tulla ka juhtumeid, kus näiteks selleltsamalt juba doonorlusele sunnitud inimeselt eemaldatakse elund haiglas, mistõttu kogu ebaseaduslik tegevus võib olla toimunud juriidilise isiku kattevarjus ja võib olla ka majandustegevuse oluline osa. Seetõttu me lisasimegi nii juriidilise isiku vastutuse kui ka laiendatud konfiskeerimise.
Samuti on oluline ära märkida, et eelnõu paragrahvis "Doonorlusele sundimine" on 7. märtsi teise lugemise teksti  sõnastusele "eraldatakse kude või rakk" lisatud veel "elund". See on igati loogiline ja laiendab seda koosseisu kogu ebaseaduslikule doonorlusega tegelemisele.
Kui nüüd tulla komisjoni viimase ehk siis esmaspäeval toimunud istungi otsuste juurde, siis sellest võtsid osa komisoni liikmed Marko Pomerants, Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere. Muudatusettepanekud hääletati läbi ja kõik need võeti vastu konsensuslikult. Otsus oli teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine täna ehk 20. märtsil lõpetatakse, siis suunata seaduseelnõu kolmandale lugemisele homme, 21. märtsil.
See oleks lühidalt kõik. Olen valmis vastama teie küsimustele.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Aitäh nende täpsustavate nüansside eest! Mind huvitab üks teema, millest ka ettekandes räägiti. See puudutab nimelt seksiostu ja seda, et edaspidi nimetatakse seksiostjat kliendiks. Mind huvitab konkreetsemalt kliendi kriminaliseerimine. Mu küsimus on: mis toonis seda arutati ja kui kaugele õiguskomisjonis selle aruteluga jõuti?

Aitäh! Hea küsija! Jah, see oli meil komisjonis arutusel. MTÜ Eluliin esindajad tõstatasid selle küsimuse, eriti just prostitutsiooniteenuse ostmise alaealiste puhul. Me jõudsime arusaamisele, et tuleb liikuda seksiostu kriminaliseerimise poole, alaealiste puhul on see iseenesestmõistetav. See ei saa olla normaalne, isegi vaatamata sellele, mis meie ümber toimub. Meie alaealiste ja tuleviku suhtes peab olema ühiskonnas selge signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritud. Käesolevasse seaduseelnõusse me ei jõudnud seda veel sisse kirjutada, kuna vastasel juhul me pikendaks nädalate võrra inimkaubandusvastaste sätete jõustumist. Küll aga otsustas õiguskomisjon tulla selle küsimuse juurde tagasi. See eeldab vastava paragrahvi sissekirjutamist. Ei Justiitsministeeriumi ega ka õiguskomisjoni versioonis seda sees ei olnud, aga õiguskomisjon jõudis arusaamisele, et selline säte peaks õigusruumi tekkima, ja me asume sellega tegelema.

Aitäh! Hea ettekandja, teile on veel küsimusi registreeritud. Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin eelnõu § 133² esimese lõike kohta, kus sa väitsid, et termin "prostituut" ei olnud sobilik, et see asendati "prostitutsiooniga tegeleva isikuga", niisuguse pika ja lohiseva nimetusega. Kas komisjon ei kaalunud selle pika sõnaühendi asendamist märksa lühemate sõnadega, mis tähendavad umbes sama ja mis on ühiskonnas aastasadu käibel olnud? Teine osa küsimusest: kas niisugune lähenemine ei või tähendada seda, et edaspidi ei tohi näiteks liiklusseaduses enam öelda "autojuht", vaid tuleks öelda "auto juhtimisega tegelev isik"?

Aitäh, hea kolleeg! Kõik need teemad, millest sa rääkisid, olid õiguskomisjonis päris teravalt üleval, ka see, et võib-olla kasutada ajaloolisi väljendeid. Aga me otsustasime ikkagi jääda Euroopa õigusruumi ja Euroopas räägitakse selgelt prostitutsioonist. Mingite teiste väljendite kasutamine ei ole otstarbekas, isegi kui need on ajaloolised, ja ka meie karistusseadustik ütleb väga selgelt, mis asi on prostitutsioon. Sellist sildistamist ei kasutata aga sel väga lihtsal põhjusel, et valdav enamik nendest inimestest ei satu kõnealusesse olukorda vabatahtlikult. Autojuht istub meil rooli ikkagi vabatahtlikult. Need inimesed, kes on sunnitud tegelema prostitutsiooniga, ei tee seda suurest rõõmust ja rahuldusest. Kindlasti on olemas erandeid, ma ei saa seda eitada, aga valdav osa inimestest, olenemata sellest, kas nad on mehed või naised, satub sellesse olukorda ikkagi väljapääsmatusest, elu on neid sundinud. Ja selleks, et neid oleks lihtsam rehabiliteerida, tuua nad tagasi ühiskonda, mängivad tihtipeale rolli ka sellised väiksed, kuid olulised nüansid. Neid tuleks ikkagi võtta kui kannatanuid, sest ma juhin tähelepanu, et selle seadusmuudatusega on kõik need paragrahvid, nii inimkaubanduse toetamine, kupeldamine kui ka prostitutsioonile kaasaaitamine, toodud isikuvastaste kuritegude alla. Need isikud, kellega siin n-ö hangeldatakse, on ohvrid ja ohvri sildistamine teeb raskemaks tema väljatoomise sellest situatsioonist. Kindlasti ei ole otstarbekas, kui me ütleme – jah, tihtipeale võib-olla ausalt, aga mitte inimese tuleviku peale mõeldes –, et ta on prostituut. Seetõttu jõudis õiguskomisjon arusaamisele, et ühtpidi jäägem eurooplasteks ja kasutagem väljendit "prostitutsioon", aga teistpidi mõelgem, et see inimene on enamjaolt ikkagi sunnitud prostitutsiooniga tegelema.

Aitäh! Head kolleegid saalis! Ma saan aru, et teema on tekitanud suure diskussiooni kohtadel, aga sumin saalis on liiga suur. Järgmine küsimus on Paul-Eerik Rummolt. Palun!

Aitäh! Paragrahv 133 räägib inimese asetamisest olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel. Kui nüüd seda paragrahvi kohaldada, mismoodi siis seda töötingimuste tavapärasust või tavapäratust määratleda saab?

Aitäh, hea küsija! See on üks teema, mis oli õiguskomisjonis päris teravalt üleval juba varasematel istungitel. Meie seletuskiri ütleb selle kohta, et tavapäratutel tingimustel töötamine võib hõlmata töötamist tasuta, marginaalse tasu eest või muidu orjastavatel tingimustel, näiteks palka kinni pidades või isikut tõendavaid dokumente ära võttes, töötama sundimist ning muid ekspluateerimise olukordi ära kasutades. Nii et siin tuleb kindlasti vaadata taustsüsteemi ja väga palju jääb ikkagi kohtunike otsustada. Aga tavapäratud, nagu see sõna juba ise ütleb, on siis need tingimused, mis selles ruumis iseenesest ei ole traditsioonilised ega vastuvõetavad. Jah, siin võib isegi diskuteerida, et mõned tingimused, mis meil on normaalsed, võivad näiteks Soomes olla tavapäratud. Eks selle seaduse sõnastuse sisustamine ongi ühtpidi seletuskirja töö ja teistpidi on siin kindlasti oma mõju ka kohtupraktikal.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg õiguskomisjonist! Selle eelnõuga on õiguskomisjon tõepoolest väga palju tööd teinud ja ka sina oled head tööd teinud. Aga selle eelnõu menetlemise ajal on kuidagi lipsanud meediasse selliseid signaale, justkui ei oleks karistused piisavalt karmid ja mõned kvalifikatsioonid ei ole võib-olla head. Kuidas sina professionaalina seda hindad? Kas sa endise praktikuna oled rahul selle tulemusega, kuidas siis on nende karistustega ja kvalifitseerivate tunnustega?

Aitäh, hea kolleeg! Ütlen ausalt, et ma olen rahul. Kui me võtame natuke tagasi, läheme selle meediateema juurde, siis ma julgen siit puldist väita, et esialgne eelnõu, mis meile komisjoni jõudis, oli suhteliselt üldsõnaline. Ta täitis küll emotsionaalselt väga olulist eesmärki, aga komisjonis nii koos sinu kui ka teiste kolleegide ja praktikutega seda küsimust arutades me saime aru, et emotsioonide kõrval on oluline praktikute võimalus inimkaubandust pärssida. Arusaadav on ka see, et karistusseadustik ei ole vahend, millega lahendatakse ühiskonnas probleemid, mis on palju sügavamad kui lihtsalt mingi kurjategija ettevõtlus. See võib tuleneda meie Eesti riigi globaliseerumisest, võib tuleneda sotsiaal-majanduslikust taustast, kõigest muust. Karistusseadustik on suunatud eelkõige nende kurjategijate tegevuse pärssimisele, kes kasutavad ära ühiskonna nõrkusi. Ma arvan, et praegune tekst selgitab selle seaduse rakendajatele kindlasti palju täpsemalt, kes on kes ja millised tegevused on karistatavad, kui kurjategijad on midagi ära kasutanud tulenevalt inimese teadmatusest, abitust olukorrast, haavatavusest.
Kui nüüd jälle selle meediaküsimuse juurde tagasi tulla, siis võib-olla on siin põhjuseks see, et tihtipeale ei kuulata üksteist ära. Kui nendes esimestes artiklites räägiti, et alaealiste seksuaalse ärakasutamise eest karistatakse ainult rahatrahviga, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada selle hetke konteksti. Tol hetkel me panime kokku eri paragrahve ja näiteks sellel nõupidamisel, kust tuli meediapoolne väärarusaamine, polnud me nendest karistustest tegelikult rääkinudki. Oli võetud mingisuguse teise paragrahvi karistus ja see sinna külge inkrimineeritud. Kui me nüüd vaatame sedasama alaealistega seonduvat, siis ma julgen öelda küll, et inimkaubitseja ja alaealiste pahale teele ahvatleja võiks ikka kolm korda mõelda enne, kui ta sellise kriminaalse äriga pihta hakkab. Karistus selle eest on kuni kümneaastane vangistus, kahest aastast kuni kümne aastani, rahatrahvist pole juttugi. Tuleb arvestada, et selles paragrahvis on sees ka muud asjad, mitte ainult prostitutsioon. Ma kasutan võimalust ja ütlen puldist ära, et me oleme endalegi märkamatult astunud ühe väga olulise sammu. Paragrahvis 175, mis on sümbioos mitmest alaealise ärakasutamise teemalistest paragrahvidest, on tehtud muudatus, võrreldes veel kehtiva karistusseadustikuga: erootilises teoses ärakasutamise puhul on praegu vanusepiir 14 aastat, me toome selle piiri 18 peale. Siin on tõsine arutelu koht ka näiteks tänaste modellisaadete tegijatele, et kas seal on siis tegu erootikaga või ei ole.

Aitäh! Marianne Mikko, palun teine küsimus!

Suur tänu! Nagu te märkisite, oli teil  õiguskomisjonis palju külalisi, kes nõu ja jõuga panustasid, et sellest eelnõust tuleks hea seadus. Kas ma tohin küsida, kui palju on Eestis hinnanguliselt neid inimkaubanduse ohvreid, keda  21. sajandi mõistes võiks nimetada seksiorjadeks, ja mis võiks olla seksiorja emakeel?

Aitäh! Komisjonis me sellest otseselt ei rääkinud. Eelmisel nädalal ma tegin visiidi MTÜ Eluliin kontorisse, aga isegi nemad ei oska sellele küsimusele vastata. Üks asi on need, kes läbivad kriminaalmenetluse. Nende kohta on oma statistika, kusjuures see statistika sõltub väga palju sellest, kui palju on üldse selle asjaga tegelevaid politseinikke. Põhja prefektuuris võib neid ühe käe näppudel üles lugeda. Nad ei saagi teada tõelist statistikat, sest see kuritegu on varjatud ja selle avastamiseks peab politsei tegelema kogu informatsiooniga, mis saabub. Teine asi on need inimesed, kes tahavad, et neid aidataks, ja kolmas kategooria on need inimesed, kes isegi ei tea, et neid on võimalik aidata. Kuigi ma ütlen, et toll, kes selle valdkonnaga tegeleb, ilmutab oma tegevuses ikkagi initsiatiivi, et need inimesed üles leida. Kogu Eesti puhul me räägime kindlasti sadadest inimestest.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Andres Anvelt! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Vaatame läbi muudatusettepanekud.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kolmas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Neljas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Viies muudatusettepanek on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 140 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 180 esimene lugemine. Palun ettekandjaks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõus jäetakse töölepingu seaduse §-st 178 välja punktid 5–10 ja tunnistatakse kehtetuks § 190 lõige 4. Normitehniliselt on tegemist sellise veidi raskesti mõistetava eelnõuga, sest tegelikult muudetakse ju töötuskindlustuse seaduse §-de 6, 8 ja 9 neid sätteid, mis käsitlevad töötuskindlustushüvitise maksmist töölepingu või teenistussuhte kokkuleppel lõpetamisel ning töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel. Ehk väga lihtsalt ühte lausesse kokku võetuna tunnistatakse kehtetuks see regulatsioon, millega vabatahtlikult või kokkuleppeliselt töölt lahkujad võiksid hakata saama töötuskindlustushüvitist. Teadaolevalt pidid eelmärgitud sätted kehtima hakkama 2013. aasta 1. jaanuarist, mis tähendab, et praegu need töötuskindlustushüvitised ei kehti ehk siis vabatahtlikult lahkujad neid ei saa. Ja nii nagu ma ütlesin, on kõnealuse eelnõu eesmärk ka tulevikus mitte hakata neid hüvitisi maksma.
Peamised põhjused, miks see eelnõu esitati, on kõigepealt tagada töötukassa jätkusuutlikkus, st vahendite olemasolu praegu kehtivate meetmete rakendamiseks, seda siis nii hüvitiste maksmiseks sunnitud töötuse puhul kui ka tööturumeetmete rakendamiseks, ja loomulikult hoida reserve halvemate aegade tarbeks. Teiseks on see kindlasti oluline eeldus, et alandada töötuskindlustusmakse määra. Siinkohal ma ei hakka sellel pikemalt peatuma, seda diskussiooni on pikalt peetud ja mul on heameel märkida, et töötukassa nõukogu koguneb lähitulevikus ning see teema tuleb seal ka kindlasti arutusele. Peaministri suu läbi on välja öeldud, et see määr võiks järgmisel aastal olla 3%. Selle kaudu avaldaks praegune eelnõu positiivset mõju kõigi töötavate inimeste rahakotile ja me ei keskenduks vaid nendele inimestele, kes otsustavad lihtsalt oma töökohta vahetada ning saavad selle eest justkui premeeritud. Ei ole väga raske arvutada, et keskmine pere, kus mõlemad täiskasvanud töötavad ja saavad üsna keskmist palka, võidaks umbes 160 eurot. Ja kui me ei maksa vabatahtliku lahkumise korral hüvitist, siis me ei soodusta ka inimeste kunstlikku tööturult eemaletõmbamist või eemalehoidmist. Me kuuleme juba praegugi tööandjate muredest, et kvalifitseeritud tööjõudu ei ole piisavalt, ja seda sugugi mitte ainult väiksemates asumites, vaid ka suuremates keskustes. Eelnõu seletuskirjas on toodud loetelu nendest riikidest, kes sellist hüvitist ei maksa. Ma ei hakka seda üle kordama, aga märgin veel kord meeldetuletusena, et meie põhjanaabrid Soome ja Rootsi ei maksa sellist hüvitist ning isegi paljuräägitud Kreekas ei ole sellist hüve. Ütleksin veel, et sotsiaalkindlustuses on vabatahtlik töötus risk, mida riik võib kindlustada, kuid ta ei ole kohustatud seda tegema. Siin ei ole ka vastuolu rahvusvaheliste kohustustega, st ei Euroopa sotsiaalharta ega Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga, mille Eesti on teatavasti ratifitseerinud.
Ma lükkaksin tagasi ka need hirmud, millest oponendid on rääkinud. Nimelt see, justkui oleks praktikas palju juhtumeid, kus tööandjad lihtsalt sunnivad "ebasoovitavaid töötajaid" omal soovil töölt lahkuma. Ma arvan, et võib-olla tuli sellist olukorda rohkem ette enne 2009. aastat. Ma ei saa muidugi 100% välistada, et seda üldse ei esine, aga kindlasti tegid 1. juunist 2009 kehtima hakanud töölepingu seaduse muudatused töötaja vallandamise tööandjale oluliselt paindlikumaks. Selles mõttes ei ole mingeid survemeetodeid vaja kohaldada, sest tööandjale ei ole töötaja vallandamine tõepoolest väga kulukas, kui töötaja oma tööle ei sobi või talle ei ole piisavalt tööd anda.
Veidi ka kokkuleppest, mis sõlmiti sotsiaalpartneritega 2008. aasta 23. aprillil. Sellest on olnud juttu ka meedias ja eelnõu esitajat on süüdistatud, et see eelnõu justkui rikuks seda kokkulepet. Ma juhin tähelepanu selle kokkuleppe ühele punktile, kus on märgitud, et maksete määr kokku ei ületa 1,5%. Me teame, et praegu on see määr kokku 4,2%. Sellepärast ma ütleksin nii, et 2008. aastal oli meil igasuguseid kokkuleppeid ja häid ideid ning ka seadusi, mida me majanduskriisi tõttu ei ole kahjuks saanud realiseerida ja oleme pidanud asju ümber hindama.
Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 13. märtsil. Arutelust võtsid osa sotsiaalminister Hanno Pevkur, nõunik Anni Tooma, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Merle Malvet, sama osakonna peaspetsialist Marina Jefrosinina ja Eesti Tööandjate Keskliidu jurist Marek Sepp. Eesti Ametiühingute Keskliitu esindas esimees Harri Taliga. Komisjonis tutvustas minister meile ka OECD seisukohta, mille järgi selline hüvitis ei ole põhjendatud. Minister toetas eelnõu. Valitsuse seisukohta meil siis veel polnud, aga see tuli teatavasti möödunud neljapäeval ja on ka eelnõu toetav. Arutelul tegi Harri Taliga ettepaneku kaaluda, kas selle hüvitise rakendamise võiks lükata paar aastat edasi, aga see ettepanek ei leidnud toetust. Oli ka arvamusi, et võib-olla jätta sisse lahkumine poolte kokkuleppel ja lõpetada maksmine vabatahtliku, st omal soovil lahkumise puhul. Komisjon otsustas saata eelnõu siiski sellisel kujul esimesele lugemisele 20. märtsil ehk täna ja esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget, vastu oli 4. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati konsensusega teisipäev, 3. aprill ja menetlejaks määrati Kalle Jents.

Suur aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teie küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas, mille üks autor te ise olete, on kirjas, et töötuskindlustushüvitise maksmine vabatahtliku töötuse korral tingib töötuskindlustuse vahendite vähenemise ja nõuab laekunud vahendite kokkuhoidu, et tagada töötukassa jätkusuutlikkus. Töötukassa reserv selle aasta lõpuks on teatavasti suurusjärgus 500 miljonit eurot ja selle eelnõuga te tahate aastas kokku hoida 32 miljonit eurot. Palun seleta seda aritmeetikat, kuidas 32-miljoniline kulu 500-miljonilise reservi juures töötukassa jätkusuutlikkust ohustab.

Aitäh! Minu andmetel on töötukassa reserv umbes 341 miljonit, aga ma olen nõus, et see reserv on üsna piisav. Ma tooksin siin aga ühe näite. Kui me aastal 2011 maksime töötuskindlustushüvitist suurusjärgus 36 miljonit eurot, ma ei hakka praegu täpseid arve otsima, siis aasta tagasi, 2010. aastal maksime 76 miljonit millegagi. Kogu see summa, mis tuleb nendest kõrge määraga maksetest – töötajatel on see määr praegu 2,8 –, on ligikaudu 120 miljonit eurot. Kui me nüüd arvestame ka seda võimalikku vabatahtlikult lahkunute hüvitist, ega siis jooksvalt suurt midagi üle ei jäägi. See reserv on suur ja hea, ma olen sellega nõus, aga mäletate, alles mõned aastad tagasi me olime fakti ees, et raha lihtsalt ei piisanud. Ma arvan, et nüüd peaksime olema targemad, mõtlema nii, et need reservid on ja jäävad ning me saame rahulikult maksemäära alandada. Me ei tea ju, võib-olla tulevad jälle halvemad ajad. Tänased prognoosid on küll, jah, suhteliselt optimistlikud. Ma kuulsin ka kuskilt ühest majandusprognoosist, mille järgi Eesti majandus 2016. aastani kasvab umbes 4% aastas ja töötus jääb alla 5%. See on positiivne, aga me ei tea, kas see läheb nii ja mis juhtub 2017.–2018. aastal. Eks töötukassal on ka muud kulud – tööturumeetmed, kuhu osa sellest rahast läheb, tegevuskulud. Niisiis ma arvan, et pigem on hea, kui reservid on suured ja võib-olla on tulevikus võimalik seda maksemäära veelgi langetada. Aga ma ei tahaks siin oma rollist välja ronida. See, milline see määr on, on eelkõige töötukassa nõukogu ettepanek ja kuulub valitsuse kompetentsi.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea esineja! Ma kordan sama küsimust pisut teisiti. Te ütlesite, et hoiate seda raha halvemateks aegadeks. Öelge, kui halvaks võivad need ajad siis teie meelest veel minna? Ka sel juhul, kui töötus kasvaks praegu isegi enam kui 100%, mida ju ei juhtu, oleks töötukassa ikka n-ö positiivne, me toodaksime seda raha juurde. Mulle tundub küll, et teie seisukoht on väga üle pingutatud. Kas ei ole pigem ikka nii, et tahate hoida seda raha lihtsalt näitamaks riigieelarve paremat tasakaalu?

Aitäh! Te ju mäletate, see oli veel üsna äsja, kui tööpuudus oligi tänasest tasemest enam kui 100% kõrgem. Ma vist tõin arvuliselt selle näite. Kui me räägime, et praegu on tööpuudus 7% ümber, siis alles oli see 14%, nii et kaks korda suurem. Ma tõingi näite, et sel juhul me tuleks praeguse määraga enam-vähem välja, aga reserve me enam ei looks. Mäletate, millised optimistid me olime – mina küll ei olnud sel ajal Riigikogus –, me tegime 2008. aastal suuri kulutusi ja tegime kõik vigu. Ja kui järsku, kui kiiresti olukord muutus! Nüüd oleme kõik seda tunnistanud, alates peaministrist, teistest ministritest ja parlamendiliikmetest. Mina olin sel ajal omavalitsusjuht, ma mõtlesin ka, kuidas mürinal läheb paremaks, ja siis läks kõik vastupidi. Nii et maailmamajandus on väga ettearvamatu. Ega me ei tea, mis meid siin Euroopaski ees ootab.

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Sotsiaaldemokraadid siin saalis tunduvad olevat sellest teemast väga erutatud. Aga mina leidsin toonase sotsiaalministri Eiki Nestori tsitaadi siitsamast Riigikogu stenogrammist. See on küll öeldud mõned aastad tagasi, aga ta räägib täpselt samast teemast, räägib töötuskindlustusest vabatahtliku lahkumise puhul. Ta ütleb niimoodi: "Kui me kindlustusest räägime, siis juba kindlustusteooria ütleb, et ei saa kindlustada riski, mis sõltub inimesest endast. Võib-olla mu võrdlus on kohatu, aga ta on väga täpne. Näiteks, kui te kindlustate oma maja selle vastu, et maja ei põle maha, siis keegi ei maksa ju teile kindlustust välja, kui te ise panete oma maja põlema ja ütlete ka veel, et olete oma maja maha põletanud. Sellist kindlustust teile kunagi keegi pakkuma ei hakka." Ometi nõuavad sotsiaaldemokraadid nüüd täpselt sellist kindlustust. Kas te oskate selgitada selle meelemuutuse põhjust?

Aitäh! Praegu on alles esimene lugemine, ma ei ole täna veel üldse kindel, milline on sotsiaaldemokraatide meelsus, kui läheb hääletamiseks. Kui komisjoni arutelude põhjal järeldusi teha, siis komisjoni sotsiaaldemokraatidest liikmed tõepoolest ei toetanud eelnõu. Mis sellesse tsitaati puutub, siis on see aruka, kogenud poliitiku väga ilusas sõnastuses tsitaat, ma kirjutan sellele kahe käega alla. Ma teeksin kolleeg Eiki Nestorile võib-olla praegu liiga, sest ma ei teagi, milline tema seisukoht täna on, võib-olla ta toetab seda eelnõu, seda on alles pärast hääletamisel näha. Nimetatud tsitaat pärineb 2001. aastast, ma olen ka seda lugenud. Aga vastates sellele küsimusele, märgiksin tõe huvides, et aasta hiljem esitas Keskerakonna minister, sotsiaalminister Siiri Oviir eelnõu, millega täiendati töötuskindlustuse seaduse eelnõu, kust jäeti välja poolte kokkulepe. Tähendab, algul, kui Eiki Nestor ministrina eelnõu parlamenti tõi ja töötuskindlustuse seadus vastu võeti, seda vabatahtliku lahkumise skeemi seaduses ei olnud, põhjendus siin saalis oligi selline, nagu tsiteeritud, aga poolte kokkulepe jäi sisse. Siinkohal võib-olla vastus ka komisjonis kõlanud mõtetele: järelikult see aasta näitas, et poolte kokkulepe tuleb samuti välja jätta. Mina näen siin tegelikult julgustavat sõna vasakule saalipoolele, nii et ootaks ka sealt eelnõule toetust.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te läksite oma näidetes nii kenasti kümne aasta ja kaugema aja taha. Mind huvitab aga kolme aasta tagune aeg, kui käisid läbirääkimised kehtiva töölepingu seaduse üle. Need paragrahvid, mida teie tahate praegu seadusest kustutada, olid ühed, mis räägiti läbi ja kus ametiühingud oma eesmärgi saavutasid. Kas te oskate öelda, kas sellesse seadusesse jääb veel midagi, mis ametiühingud töölepingu seaduses saavutasid, selles lepingus, mis teeb töötajate koondamise ikkagi lihtsamaks ja odavamaks?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, mina kahjuks seal läbirääkimiste juures ei olnud, ehkki ma Eesti Vabariigi kodanikuna mäletan tõepoolest, et see oli väga oluline seadus, ja omavalitsusjuhina ma tol ajal neid uudiseid küll jälgisin. Niimoodi detailselt ei oska ma praegu öelda. Komisjonis ütles Harri Taliga, et tol ajal saavutati tema meelest kompromiss selle seaduse paindlikkuse ja töövõtjate turvatunde vahel. Et see oli selline põhimõtteline otsus või selline lisand, et kaalukauss oleks kuidagi paigas. Ma sain aru, et pigem on see isegi täna – ma loodan, et ma ei tee Harri Taligale liiga – selline veidi põhimõtteline küsimus, et asi niimoodi otsustati, ehkki see ei puuduta ju suurt töötajateringi. Tegelikult ma jätsin ütlemata ühe minu meelest päris hea mõtte, mida Harri Taliga ka ütles, et võib-olla peaks veidi vaatama seda töölepingu seaduse vastutuse osa, kui me räägime mingitest sundidest ja tööandja ebaseaduslikust käitumisest. Võib-olla on see koht, kus võiks suurendada töötaja turvatunnet. Kuid see on muidugi eraldi teema, seda niimoodi siit puusalt ja selles eelnõus käsitleda ei saa.
Aga nüüd veel kord selle kokkuleppe juurde. Ma rääkisin tolleaegse justiitsministriga, kelle allkiri ka seal all on, ja palusin tal seda kommenteerida. Ta väidab, et taustajutt, millest pooled räägivad nüüd küll erinevalt, oli tõepoolest selline, et kui kõik asjad mahuvad 1,5% sisse, siis võiks see hüvitis nagu olla. Aga kuna tegelik elu on nii palju muutunud, siis on tänaseks maksemäär 4,2%. Teine asi on see, et me tegelikult ei tea, kui suur osa inimesi ja kuidas seda ikkagi ka reaalselt kasutama hakkaks. Prognoose on siin olnud kahte sorti. Meie eelnõu seletuskirjas oli kulu 32 miljonit, töötukassal on ka mingi teine, hilisem prognoos – 20 miljonit eurot kulu. Äkki on see summa veel suurem või on mingi kolmas summa.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te nimetasite, et ametiühingute esindaja tegi ettepaneku nende sätete kaotamine seadusest edasi lükata. Ma saan sellest nõndamoodi aru, et ametiühingud põhimõtteliselt pooldavad nende sätete kaotamist, aga mingisuguse argumentatsiooniga, mida ma ei tea, eelistaksid seda edasi lükata. Kas oli kuulda ka, mis olid need argumendid, miks seda peaks edasi lükkama?

Aitäh! Ma teeksin ametiühingutele liiga, kui ma nii väidaksin, ja päris nii ma ka ei väitnud. See oli nendepoolne ilmselt kahel põhjusel tehtud kompromissettepanek. Ametiühingud on välja öelnud, et nad põhimõtteliselt toetavad maksemäära alandamist, et seda eeldust mitte kahjustada. Teiseks, tehes väikese reveransi riigi poole ja arvestades mõjusid riigieelarve tasakaalule, oli nendepoolne kompromiss see, et siis on võimalik hüvitise maksmist ka edasi lükata.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Mind ikka huvitab, kuidas õiguskomisjon selle eelnõu peale tuli. Seetõttu ma küsin, mis on töötuskindlustuse eesmärk.

Töötuskindlustuse eesmärk? Töötuskindlustus on sundkindlustus ja seadusega on ette nähtud võimalused, kuidas töötavate inimeste töötuks jäämisel neid kindlustada. Ma ütlesin seda kuidagi väga ... Ma ei saanud küsimuse mõttest ehk päris täpselt aru. Kas te tahate mind eksamineerida?

Aitäh! Läheme edasi. Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et eesmärk on vähendada tööjõu nõudluse ja pakkumise erinevusi. Nagu ma aru saan, on eelnõu algatajate ja koostajate seisukoht, et kui inimene saab mõne aja jooksul 40% töötasust, siis ta ei viitsi tööd otsida. Riigikogu liikme puhul, kes saab neli Eesti keskmist palka, see võib-olla tõesti niimoodi isegi on. Aga kui te saaksite ühe Eesti keskmise palga ja seejärel saaksite pärast töölt lahkumist 40% hüvitist, kas te ka siis arvate, et te ei oleks väga motiveeritud uut tööd otsima? Ja sama küsimus teistpidi: kas eelnõu koostajad arvavad, et inimesed on tööotsingutes efektiivsemad, kui neil puudub igasugune rahaline toetus ellujäämiseks?

Aitäh! Kõik oleneb inimeste sissetulekust. Ma olen rääkinud ka mitme inimesega. Toome näiteks perekonna, kellel on lapsed koolitatud, kas või minu vanuses inimeste perekonna, kus üks abikaasadest teenib väga hästi, teine pool võtab natukeseks aja maha. Ma natuke utreerin, aga võimalusi kindlasti on. Loomulikult ei ole see niisugune absoluutne väide, aga nagu ma ettekandes ütlesin, pigem peaksime ikkagi soodustama inimesi kiiresti tööturule tagasi tulema ja uut töökohta leidma. Võib-olla ei maksa ka nii kergekäeliselt töökohta vahetada, vaid vahetada seda tõepoolest siis, kui see on väga põhjendatud, kui uus töökoht on parem ja paremate töötingimustega.
Palun vabandust, küsimuse teine pool läks mul meelest ära!

See oli filosoofiline küsimuse ümbersõnastamine, aga seda saab vajaduse korral uuesti küsida. Me läheme praegu edasi. Palun, Valdo Randpere!

Aitäh! Esiteks veel kord väike meenutus. Ma ise lõpetasin töötamise erasektoris 2009. aastal, just umbes sel ajal, kui seda seaduseelnõu siin arutati. Ma olin ka natuke põnevil, ma teadsin, et lähen vabatahtlikult minema, ja mõtlesin: oi kui tore, riik või töötukassa maksab mulle veel raha. Ma oleksin kindlasti selle raha vastu võtnud, aga ma ei pea seda õigeks. Ma leian, et see meede on pigem selline tööturuturism, mille tuusiku peab kinni maksma töötukassa. Aga nüüd küsimus. Kas ma olen millestki valesti aru saanud, keegi ei puuduta eriti seda teemat, aga kas valitsus ei ole mitte seoses selle seadusmuudatusega lubanud alandada töötuskindlustusmakset 4,2%-lt 3%-le? Ja kas see ei tähenda omakorda, et iga inimene, iga töötav inimene Eestis saab aastas keskmiselt 200 eurot rohkem raha kätte? Kui see nüüd äkki tõsi on, kuidas siis teie arvate, kumb on inimestele huvitavam, kas vabatahtliku lahkumise hüvitis või 200 eurot rohkem raha?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Fraktsioonikaaslane ilmselt ei kuulanud minu ettekannet väga tähelepanelikult. Seda teemat ma tõepoolest puudutasin oma ettekandes. Minu arvutuste järgi on see summa 160-170 eurot ja nii ma ka ütlesin. See oleneb tõesti sellest, missuguse palga järgi me seda võtame, aga suurusjärk jääb samaks. Nii et tõepoolest, nii see on.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsiksin muidugi hea meelega mõnelt selliselt inimeselt, kes on selle seadusega mitmes parlamendi koosseisus tegelnud ja mäletab detailselt, kuidas neid asju on siin menetletud. Aga ma küsin siis teilt: miks on nüüd niimoodi välja kujunenud, et kõik sellised sotsiaalteemad, enamik tööteemasid läheb kohe õiguskomisjoni ja mitte sotsiaalkomisjoni, mis on ju nende tarvis ellu kutsutud? Ja veel: miks kõik Reformierakonna ministrid on varem seda ettepanekut toetanud ja miks nüüd on nii kardinaalne muutus toimunud? Kust see seisukohamuutus tuleb?

Aitäh! Ma ei saanud päriselt aru sellest seisukohamuutuse küsimusest. Nii nagu teiegi olete mitmeid seaduseelnõusid algatanud, on see ka minu ja teistesse fraktsioonidesse kuuluvate kolleegide õigus. Miks just õiguskomisjon? Nagu ma oma ettekande alguses ütlesin, on kõnealused seadusandlikud muudatused siin normitehniliselt küllalt raskesti arusaadavad või jälgitavad. Ma ütleksin, et mittejuristil on tõesti väga raske neid muudatusi teha, võib-olla see on ka üks põhjus. Ma ei saanud aga aru, mis mõttes meie ministrid ei toeta eelnõu. Nagu ma ütlesin, meie ministrid ja valitsus toetavad seda eelnõu. Võib-olla ma ei saanud teist õigesti aru?

Aitäh! Palun Eiki Nestor, teine küsimus!

Siin on olnud juttu, kuidas see muudatus olevat maksemäära alandamise eelduseks ja kui palju seejärel kellelegi rohkem raha kätte jääb. Aga võtame näiteks inimese, kellele järgmise aasta sees tehakse ettepanek poolte kokkuleppel töölt lahkuda, ta nõustub sellega, tööandja maksab talle ka ühe kuu valuraha ja pärast seda jääb ta töötuks. Kui palju keskmise palga saaja siis iga kuu kaotab, see inimene, kel seda õigust enam ei ole?

Aitäh! Kui töötaja lahkub poolte kokkuleppel, peab ta kindlasti tegema tööandjaga sellise kokkuleppe, mis teda nii rahaliselt kui ka muus osas rahuldab. Ja kui see hüvitis, ühe kuu palga suurune hüvitis, nagu te tõite näiteks, teda ei rahulda, siis töötaja ilmselt ei peaks lahkuma või tööandja peaks ta tõepoolest koondama, kui see on võimalik. Kui töötaja koondatakse, saab ta vastavalt oma tööstaažile töötukassast kõigepealt koondamishüvitist kas üks või kaks kuud, või kui poolte kokkulepe ei rahulda lahkujat, siis ei ole ka mõtet poolte kokkulepet sõlmida.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Mind huvitab selle eelnõu tekkelugu. Ma näen, et alla on kirjutanud Marko Pomerants komisjoni esimehena. Samas olete mitmes vastuses öelnud, et see eelnõu on vajalik valitsuse jaoks, et valitsus saab siis, kui see eelnõu vastu võetakse, minna uuesti tööandjate ja töövõtjatega laua taha ja lubada töötuskindlustusmakse alandamist. Miks seda eelnõu ei algatanud valitsus, kes on nendes punktides läbirääkimisi pidanud, kes tegelikult peab minema ja seisma silmitsi ka töövõtjatega ja ütlema, et selline eelnõu on nende toetuse saanud. Miks valitsus ei tahtnud sellist eelnõu algatada?

Aitäh! Nagu ma ennist ütlesin, lugupeetud kolleeg, olete teie väga palju eelnõusid algatanud ja meie siin saali teisel poolel tahame samuti oma valijate usaldust õigustada, ka meil on seaduslik õigus algatada eelnõusid. Ma ei saa öelda, et valitsus ei tahtnud. Jah, seda, kuidas see eelnõu tekkis, on küsitud ja selle kallal urgitsetud ka eelmistes küsimustes. Ma arvan, et nii nagu ilmselt teiegi arutate fraktsioonis väga paljusid probleeme, mis ei ole veel eelnõuks vormunud, oleme ka meie arutanud, millised ideed on liikunud ja mille kohta peaks eelnõu algatama. Ja mingil hetkel jõudsime koos koalitsioonipartneri IRL-i esindaja Marko Pomerantsiga siis tõepoolest eelnõu koostamiseni. Loomulikult me olime seda asja arutanud, see ei juhtunud nii, et mina või Marko ärkasime hommikul üles ja mõtlesime, et hakkaks üht eelnõu kirjutama. Kõik asjad sünnivad ikka aruteludes.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Sa oled oma pika töömeheelu jooksul olnud korduvalt nii tööandja kui ka töövõtja rollis, nii praeguse kui eelmise formatsiooni ajal. Kui palju on sinu praktikas tulnud ette töövahekorra vastastikusel soovil lõpetamist selliselt, et see ei ole olnud ikka päris vabatahtlik, vaid oli tööandja algatus? Mis sa arvad, milline võiks olla sellise sundusliku vabatahtlikkuse protsent tänapäeval?

Aitäh! Jah, ma olen Eesti Vabariigi ajal olnud 16 aastat eraettevõttes tööandja ja neli aastat olen olnud omavalitsusjuht. Mis ma ütlen? Tunnistan siit puldist täiesti ausalt: kui võtta see omavalitsusjuhi aeg, siis avaliku teenistuse seadus näeb erinevalt töölepingu seadusest ette eriti suured hüvitised, ning mitmed töötajad, kes olid juba kõrgemasse ikka jõudnud ja kelle puhul tegelikult oleks võinud hakata otsima nende süülist käitumist, nad ei saanud oma tööga hakkama, said lõpuks koondatud ja said väga head hüvitised. Oma firma põhjal, mida ma juhtisin enne, kui ma omavalitsusjuhiks sain, ütlen, et ma tõepoolest ei mäleta sellist juhtumit, ja ei tea, et ka kolleegidel oleks seda väga olnud. Ehkki, oleme ausad, on ju mingi hulk töötajaid, kes tegelikult ei tee oma tööd, ei viitsi või ei taha teha. Me lähtume kogu aeg nagu ainult sellest, et töötajad on 100% head ja tööandjad on kurjad. Tegelikult peab mingi osa töövõtjaid ka peeglisse vaatama ja me ei pea neid premeerima, kui nad ei taha, ei viitsi, ei suuda oma tööd teha. Nad peavad vastutama selle eest ja võib-olla uuel töökohal paremini töötama. Ma küll tõesti ei tea väga paljusid näiteid ja nüüd eriti. Ma olen rääkinud, et kui tööandjal on koondamise korral vaja maksta hüvitist ühe kuu eest ja edasi maksab juba töötukassa, siis on tõepoolest lihtsam töötaja koondada kui hakata tal kuidagi käsi väänama.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Üks põhjus, miks töötuskindlustusmakse tõsteti 4,2%-ni, oli eeldus, et  omaalgatusel või poolte kokkuleppel töö- või teenistussuhte lõpetanud inimestele hakatakse maksma hüvitist. Teie ettekande põhjal tahetakse nüüd sellest kokkuleppest loobuda. Millise osa moodustab sellest 4,2%-st kokkuleppe alusel makstav hüvitis?

Tööandjatelt ja töötajatelt kokku laekub neid makseid tänaste määrade järgi töötukassale umbes 190 miljonit. Mul ei ole siin arvutit, protsendi võite pärast arvutada. Nagu juttu oli, oleks selle meetme maksumus prognooside järgi  20 või 30 miljonit eurot. Aga siin peab rõhutama seda, mida on kinnitanud ka Sotsiaalministeeriumi spetsialistid, et praktikat ei ole. Me võime ju varasemate aastate praktikast lähtudes prognoosida, et nii palju on sunnitud töötust ja nii palju läheb kulupoolele, aga siin võib tulla ka mingi kolmas summa, võib-olla 40 miljonit, aga võib-olla ka vähem kui 20 miljonit. Nii et see on natukene spekuleerimine. Mis puutub maksemäära vähendamisse, siis see diskussioon on kestnud nii pikalt, see on olnud kõigi teiste osapoolte, nii ametiühingute kui ka tööandjate keskliidu soov, see on kõikide töötajate ja tööandjate huvides. Ma arvan, et kõik sammud, mis me selles suunas astume, on ikkagi positiivsed ja puudutavad tunduvalt suuremat hulka inimesi kui need, kes hakkaksid seda uut hüvitist saama.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Justiitsminister Kristen Michal on meedias ütelnud, et parempoolsus ei tähenda hoolimatust. Kui 2008. aastal sotsiaalpartnerid nägid, et tööturgu on vaja muuta paindlikumaks, ja leppisid kokku teatud meetmetes, siis nad leppisid tasakaalustamiseks kokku ka turvalisuse tagamises. Praeguseks on kõik need turvalisust tagavad kokkulepped kaotanud kehtivuse. Tuginedes ka sellele, mida justiitsminister ütles, küsin: kas  paremerakondadesse kuuluvad õiguskomisjoni liikmed kavatsevad algatada lähiajal ka eelnõusid, mis tasakaalustaksid neid paindlikkust soodustavaid ja turvalisust mittesoodustavaid asju, ehk siis eelnõusid, mis suurendaksid tööturu turvalisust?

Aitäh! Ma ei spekuleeriks nende eelnõude suhtes, mida me tulevikus algatame. Kõik head ettepanekud, algatused ja ka eelnõud on ju alati teretulnud. Ma vaidleksin aga vastu sellele, et selle sätte kaotamine vähendab oluliselt töötajate turvalisust. Kõigepealt, me räägime ikkagi väga väikesest osast töötajatest. Teiseks, me räägime töötajatest, kes teevad oma otsuse vabatahtlikult. Sunnitud töötus on hoopis teine asi. Inimene on tubli, töötab, aga firmal läheb halvasti ja ta kaotab oma töö, ta ei ole sellega arvestanud. Siin me peame tõepoolest panema õla alla, et töötaja tunneks ennast turvaliselt. Aga kui on vabatahtlik otsus, omal soovil lahkumine – miks me premeerime siis inimesi, kes saavad iseendaga hakkama, st neil on töökoht, neil on palk, mis, jah, ei ole võib-olla teab mis suur. Ma arvan, et sellel on siiski väike osa turvatunde või tasakaalu tagamisel, see mõju ei ole väga suur.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vastuses minu küsimusele rääkisite te jälle hüvitise mõjust kõrgepalgalistele. Ka härra Randpere rääkis, kuidas temal seda hüvitist vaja ei olnud. Teie abikaasa võib tõesti vist aja maha võtta ja lapsi kasvatada, aga kahjuks on ju tõsiasi, et enamik Eesti emasid ja isasid ei saa endale proua Jentsi privileege lubada. Küsimus, mis ei olnud üldse filosoofiline, on selline: mis te arvate, kas inimesed, kes peavad tööotsingute ajal muretsema selle pärast, kuidas oma perel hing sees hoida, on selle tõttu efektiivsemad või vähem efektiivsed tööotsijad? Kas selliselt leitud töökohad vastavad nende inimeste tahtele ja on ka meie majanduse seisukohalt kõige paremad?

Aitäh! Minul on lapsi muretseda ilmselt veidi hilja, aga aitäh, ma võtan seda siis komplimendina oma vanuse kohta. Ma rõhutan veel kord: jutt käib ju vabatahtlikust töösuhte lõpetamisest, mitte inimestest, kes on töötud, kes otsivad tööd ja kellelt me justkui võtaksime midagi ära. See on tõepoolest juba väga raske küsimus, kui suur peaks töötasu olema, mitte et inimene just rikas, heal järjel või jõukas oleks, aga kustmaalt see palganumber peaks algama. Ma just rõhutasin, et me räägime inimestest, kellel on töö ja kes teevad otsuse vabatahtlikult, mitte neist, kes otsivad tööd, kes ei ole tööd leidnud, kes on töötud. Me räägime vabatahtlikust lahkumisest.

Aitäh! Juhatajana tahan seoses eelmise küsimusega täpsustada, et kui te küsite saalist ja teil on küsimuseks üks minut aega, siis see ei tähenda, et selle minuti jooksul peab saama esitada kaks, kolm või neli küsimust. Vastaja saab kontsentreeritumalt vastata ühele küsimusele. Meil on tekkinud niisugune praktika, et  selle minuti jooksul püütakse esitada võimalikult palju küsimusi. Ma lihtsalt tuletan meelde kodu- ja töökorra seadust: üks küsimus korraga. On väga hea, et te saite uuesti küsida. Palun, Jevgeni Ossinovski, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma olen sellega täiesti nõus. Ma küsisin tegelikult ühte ja sama küsimust kahel erineval moel, et vastajal oleks võimalikult kerge sellest aru saada. Võib-olla minu küsimuse esitamine ei olnud esimesel korral kõige õnnestunum. Ma palun selle pärast vabandust!

Aitäh selle repliigi eest! Ma ei püüdnud mitte teid konkreetselt torgata, vaid tuletada meelde kõikidele kolleegidele meie kodu- ja töökorra seadust. Aga suur tänu teile ja läheme edasi! Palun, Heljo Pikhof, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Olen aastaid tagasi ise tööseaduste kirjutamisel osalenud ja mul on täiesti piinlik  täna siin sinu ettekannet kuulata. Tööseadustest ei jaga sa küll tuhkagi. Kui me kuulame, mida sa räägid koondamise kohta, mida sa räägid omal soovil ja poolte kokkuleppel lahkumise kohta, siis need on sul segi nagu puder ja kapsad. Sinu jutust jääb mulje, justkui töötaja oleks töösuhtes tugevam pool ja ütleks, et omal soovil lahkudes tahan näiteks viie kuu raha saada. Tegelikult on see omal soovil lahkumine sunnitud lahkumine. Ma tahangi küsida, miks valitsuserakonnad ei armasta sõna pidada. Äkki sa kordad üle need kokkulepped, mis tööandjad ja töövõtjad omavahel sõlmisid, siis saab sulle endale ka selgemaks, mida kokku lepiti.

Aitäh! Küsimuse esimest osa või teie väiteid ma küll päris täpselt ei mõista. Ma saan suurepäraselt aru, mida tähendab omal soovil töölt lahkumine, poolte kokkuleppel töölt lahkumine ja töötaja vabastamine tööandja initsiatiivil, mille üks võimalus on koondamine. Aga okei, olgu see teie enda arvamusest lähtuv hinnang. Nagu ma ka enne ütlesin, eeldati selle kokkuleppe puhul, et nii need sunnitud töötuskindlustushüvitised kui ka see uus meede mahuvad 1,5% sisse. See oli 2008. aasta aprill, kui töötus oli, ma julgen arvata, alla 5%, umbes selline või veelgi madalam. Ilmselt rajanesid sellel ka need ootused ja lootused ning kokkulepped sõlmiti selles teadmises. Kõigest sellest, mis edasi tuli, ei hakka ma enam rääkima, sellest on täna siin veidi juttu juba olnud. Seda kokkulepet ei ole olnud võimalik täita. Nagu ma enne ütlesin, mitmedki head kokkulepped ja algatused, mis 2007. ja 2008. aastal sõlmiti ja tehti – hoopis muus sfääris, ma ei mõtle praegu tööseadusandlust –, on kahjuks tulnud ümber hinnata.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo, teine küsimus!

Aitäh! Küsin stenogrammi ja avalikkuse huvides. Kadri Simsoni küsimusest võis jääda mulje, nagu oleks see eelnõu ette valmistatud kuidagi üle valitsuse pea või vastu valitsuse tahtmist vms. Palun täpsusta, kas on olemas valitsuse hinnang sellele eelnõule, nagu Riigikogus valmivate eelnõude puhul on kohane. Kas see hinnang on laekunud ja missugune see on?

Aitäh! Nagu ma juba enne ütlesin, valitsus toetab eelnõu, see oli neljapäeval, valitsuse 15. märtsi istungil. Selle informatsiooni saime hiljem. Kui toimus komisjoni istung, siis ei olnud veel valitsuse ametlikku seisukohta, siis avaldasid toetust sotsiaalminister ja Sotsiaalministeerium.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma tuletan sulle meelde, et töötuskindlustusmakse on praegu veel 4,2%, 3% piisaks täielikult selle punkti seadustamiseks, mille ümber jutt käib. Nii et mõtlemise koht.

Aitäh! Ma tean, et see on praegu 4,2%, sellel ma peatusin ka oma ettekandes. Ütlesin veel, et 2013. aastal on kavas vähendada seda 3%-ni, aga seda ei otsusta ei mina ega seaduse kohaselt keegi meist siin saalis. Võib-olla on seegi üks tuleviku küsimus, kas selle määra üle otsustamine võiks parlamenti tulla, praegu on see valitsuse pädevuses.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Arutelu käigus kõlas üks tsitaat, mida olevat öelnud Eiki Nestor kunagi aastaid tagasi. See käis oma elamu kindlustamise ja omal soovil äramineku kohta. Kas vahepealsetel aastatel on ajas ja ruumis toimunud mingeid muutusi, et see tsitaat tänapäeval enam aktuaalne ei ole, või on ta endiselt aktuaalne?

Aitäh! Tõepoolest, ma olen alati imetlenud suurte kogemustega poliitikut Eiki Nestorit, teda kui väga head kõnemeest ja tema väga head väljendusoskust. Raske on paremini öelda, kui see on öeldud, et põhjendada ka oma eelnõu. Aga siin ongi väga hea klassikaline näide, kuidas arusaamad võivad justkui muutuda olenevalt sellest, kas tegu on valitsemisvastutusega, kui tinglikult tuleb vastutada ka selle suure rahakoti eest, või ollakse opositsioonis ja lihtsalt tuleb koalitsiooni eelnõude pihta tulistada, jätta mulje, et need on halvad, ebaturvalised, põhimõttelagedad, mida iganes. See oleks klassikaline näide poliitikaõpikutesse.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Puhtalt matemaatiline küsimus. Sinu ja Marko Pomerantsi koostatud eelnõu seletuskirjas on öeldud, et saavutatakse kokkuhoid 32 miljonit. Töötukassa oma arvamuses räägib 20 miljonist. Kumb on siis see õige summa? Me räägime, et seaduse üks oluline eesmärk on hoida kokku töötuskindlustuse raha? Kumb on õigem ja millised arvutused olid õiguskomisjoni liikmetel seletuskirja aluseks?

Aitäh! Ma ennist põgusalt puudutasin seda, et tegelikult pärinevad mõlemad prognoosid töötukassast. Meie küsisime neid arvusid Sotsiaalministeeriumi ametnike käest. Ma olen ka tagantjärele küsinud, miks meie saime sellise prognoosi, ausalt öeldes, ma lugesin esimest korda ajalehest, et teine prognoos on 20 miljonit. Seda on põhjendatud sellega, et ühe aluseks on Rahandusministeeriumi kevadsuvine prognoos kogu majanduse kohta. Selle järgi on töötukassa teinud ühe analüüsi. Aga on ka teine alus, mingi sügisene prognoos, mis on teatud mõttes optimistlikum, ja lõpuks on avaldatud arvamust, nagu ma enne ütlesin, et praktikat ei ole. Natukene õunte pealt ennustamine see on. Räägime siis suurusjärkudest.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austet ettekandja! Mitmed Reformierakonna fraktsiooni liikmete küsimused puudutavad arusaamade muutumise dünaamikat. Nii ka minu oma. 2009. aastal toetasid Reformierakond ja IRL arusaama, et vabatahtliku töötuse korral on õigustatud maksta töötuskindlustushüvitist. Täna sa oled need toonased argumendid siin pea peale keeranud. Millest siis selline meelemuutus kahe suure paremerakonna põhimõttelistes seisukohtades?

Aitäh! Ma olen juba mitmel korral põhimõtteliselt sellele küsimusele vastanud. Kordan siis üle, et sel ajal oli töötus väga väike ja eks teine osapool nõudis seda, kindlasti ei olnud see ka tol ajal Reformierakonna ega IRL-i initsiatiiv, et vabatahtliku lahkumise hüvitis sisse võtta. Ise teate, poliitika on alati kompromisside kunst. Ma mäletan tollest ajast, et eks see oli ka signaal avalikkusele, see oligi üks kompromissi koht, kus lõpuks ikkagi kokkulepped sõlmiti. Väidan veel kord, et kokkulepe sõlmiti 2008. aasta aprillis, ma olen seda tagantjärele uurinud, seadus hakkas kehtima 1. juulil 2009. Juba selle aastaga oli olukord väga muutunud, ma ei hakka seda uuesti üle rääkima. Lihtsalt meid toodi juba siis jälle maa peale tagasi. Kahjuks, jah, me ei ole nii rikkad, ja kui meist palju rikkamad riigid sellist hüvitist ei maksa, siis ei peaks meiegi sellist hüvitist maksma.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mainisite oma vastustes, et ka Keskerakond on proovinud mõningaid seaduseelnõusid saali tuua. Ja sõna otseses mõttes ongi nii juhtunud, et Keskerakond on esitanud eelnõu ja on siis sellele eelnõule ka alla kirjutanud. Te ütlesite, et tahate õigustada oma valijate usaldust. Miks see seaduseelnõu tuli õiguskomisjonilt, miks seda ei algatanud IRL ja Reformierakond? Miks te varju poete?

Aitäh! Ma ei saa aru, mina ei ole kusagile varju pugenud, ehkki ma lugesin kuskilt Delfist, et lugupeetud kolleeg Eiki Nestor on meid lausa "tanki pannud", tankistiks nimetanud. Ma ei tea, minu arust on Riigikogu liikmel seadusandlik õigus eelnõusid esitada. Tõepoolest, teoreetiliselt oleks võinud eelnõu esitada ka IRL ja Reformierakonna fraktsioon koos, oleks võinud ka sotsiaalkomisjon ja oleks võinud ka valitsus. Aga eelnõud tulevad ikka eri allikatest, kuidagi töö käigus. Nii nagu teiegi teete tööd, peate koosolekuid, arutate probleeme ja siis lõpuks tulete eelnõuga lagedale. Alati võiks ju küsida, et miks just teie esitate, miks nemad ei esitanud. Nii et siin ma ei oska tõepoolest muud öelda, kui et see on meie seadusandlik õigus.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Minu teine küsimus on seotud valitsuse seisukohtadega. Tavaliselt on nii, et eelnõule annab oma hinnangu ka Vabariigi Valitsus. Te ütlesite, et ametlikku seisukohta ei olegi üldse olemas, on olemas mingisugune toetus või mittetoetus. Selguse ja stenogrammi huvides küsin: mida siis ütles selle seaduseelnõu kohta Vabariigi Valitsus ja mida ütles sotsiaalminister?

Ma kordan üle, mida ma tegelikult ütlesin. Istungil toetas käesolevat eelnõu sotsiaalminister, valitsuse istung toimus kaks päeva hiljem, neljapäeval, 15. märtsil ja valitsus toetas seda eelnõu.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tuletan meelde, et sõna saavad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, Marika Tuus-Laul Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuu aega tagasi tõdes härra Marko Pomerants, üks eelnõu autoreid, et see eelnõu on nii ebamugav eelnõu, et sellega kohe ei tahaks tegelda ja selle arutelu ajal saalis olla, pigem võiks olla haige või tualetis peidus. Temast võib aru saada, sest selle eelnõuga murtakse varem antud lubadusi. See seadusmuudatus tõestab, et teerull, millega nii tööinimestest kui ka opositsioonist üle sõidetakse, hakkab ise kuristiku äärele jõudma. Ma küsin tõesti: mida te kardate? Viimasel ajal te ei julge mitte ühtegi eelnõu, mis on tööteemaga seotud, tuua sotsiaalkomisjoni, komisjoni, mis on selleks ellu kutsutud ja mille taga on ministeerium. Milles ikkagi asi on – hääled ju klapivad? Põhjus võib olla ainult lootuses, et n-ö omas komisjonis saab niisugused eelnõud tuimalt läbi suruda.
Marko Pomerants kindlasti mäletab aastat 2004, kui ta tõi töölepingu seaduse siia Riigikokku ja seda arutati sotsiaalkomisjonis. Minister ise oli sageli kohal. Aga tõepoolest, see eelnõu oli päris halva kvaliteediga, nii et seda tuli lausa ümber kirjutada. Viimaks me tegime selle siiski nii heaks, et seda sai ka n-ö tööinimese poolelt hinnata, aga lõpuks pandi see kalevi alla seisma. Ja eelmises Riigikogu koosseisus lükati see eelnõu kohe õiguskomisjoni. Ega me päris hästi ei saanudki aru, et kes ministritest seda vedas. Esialgu tegi seda proua Maripuu, siis aga leiti, et võib-olla Rein Lang rullib nagu tõhusamalt – ta valdab demagoogiat paremini.
Kui te mäletate, siis oli meil seoses töölepingu seaduse eelnõuga Keskerakonna fraktsiooni juhtimisel ka ööistung. Me olime tõesti selle vastu – see seadus muutis tööinimesest lahtisaamise kiiremaks ja odavamaks, vähenesid sotsiaalsed tagatised, vallandamiskaitse nõrgenes tunduvalt ning lisaks muudeti ebaseaduslik vallandamine väga ahvatlevaks ja odavaks, kadusid ära õhtune tööaeg ja pühapäevane topelttasustamine jne. Küllap te mäletate. Nüüd võib vallandada meiliga, SMS-iga, haiguse või puhkuse ajal jne.
Meid pani tol ajal pisut imestama, et ametiühingud suhteliselt vähe eelnõu kritiseerisid ja leppisid meie meelest vähesega. Aga seegi vähene, millega lepiti, oli väga oluline. Selle plusspoolel oli muudatus, mille sõnastas Maret Maripuu ministeeriumi dokumendis "Töölepingu seaduse põhisõnumid ja plussid". Seal oli väga täpselt öeldud, et töötuskindlustust hakkab saama ka inimene, kes lahkub töölt omal soovil. Hüvitise suurus on 40% keskmisest palgast ja õigus hüvitisele tekib siis, kui viimase viie aasta jooksul on töötaja eest tehtud vähemalt nelja aasta jagu sissemakseid töötuskindlustusfondi. Nojah, kord see juba lükati edasi. 2009. aastal, kui see oli edasi lükatud, ütles Rein Lang, et see lükatakse aastasse 2013 – meil tuleb lihtsalt pisut oodata. Ja ka sotsiaalminister Pevkur ütles siis, et ootame pisut, aastaks 2013 on maksubaas stabiliseerunud ja siis teeme selle ära. Tuletan ajalugu veel nii palju meelde, et Maret Maripuu ütles 2008. aastal, et just nimelt selle punktiga, et omal soovil lahkujad hakkaksid saama 40% keskmisest palgast, on töölepingu seadus tehtud väga atraktiivseks. Et inimesed tahavad meil töötada ning selle eelnõu see punkt tagab turvalise paindlikkuse. Nüüd me siis tahame seda punkti tühistada.
Ma tõepoolest küsin: kuhu jääb siis see aumeeste kokkulepe? Kuidas me saame üldse usaldada neid mehi-naisi, kes olid siis Riigikogus ja kes on ka praegu ja kes seda teevad oma kätega?! See on, ma kordan veel kord, kokkuleppe murdmine, see on tööinimeste petmine. Eelnõu seletuskiri on üsnagi mannetu. Kunagi peeti vabatahtlikult lahkujatele hüvitise määramist oluliseks just sellepärast, et nagu me kõik teame, osal juhtudel võib tööandja sundida töötajat lahkuma, kasutades n-ö pehmet survevahendit. Nüüd aga on seletuskirjas öeldud, et viidatud argument on siiski puudulik ja pole põhjust eeldada, et enamik omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkujaid lahkub sunni tagajärjel. Ka peaminister Andrus Ansip arvab, et kui selline ebaõiglus ka eksisteerib, siis ei tohiks seda rahaga kinni maksta. No ma ei tea, millega siis veel? Ja teiseks on seaduseelnõu seletuskirjas öeldud, et see eelnõu tagab töötukassa jätkusuutlikkuse ja raha olemasolu. Sellest oli meil täna juba pikalt juttu, et töötukassas on väga suured summad, umbes 350 miljonit. Sellest jätkuks isegi siis, kui meil töötus praegu 100% või isegi rohkem kasvaks – ikkagi oleks töötukassa omadega plussis. Ega muidu ei oleks valitsus seda raha n-ö riigistanud. Samas on see tööandjate ja töötajate endi korjatud raha ja ma arvan, et sellega ei tohiks küll toimetada mõni üksik Riigikogu liige. See fond on loodud olukorraks, kui tuleb töötuid kindlustada. Keskerakonna fraktsioon on kindlasti töötajatele lubatud hüvitise kärpimise vastu. Me mõistame sügavalt hukka valitsuse sõnamurdmise ja teeme ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Marko Pomerantsil on võimalik kohapealt kahe minuti jooksul vastata. Palun!

Aitäh! Ma nii kaua teie aega kinni ei hoia. Lihtsalt kinnitan, et eelnõude menetlemise ajal olen ma alati saalis ja tualetti kasutan ainult sihtotstarbeliselt, mitte redutamiseks.

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tankistid, traktoristid, zootehnikud, vallavanemad, linnapead, komsomoli- ja parteitegelased eelmisest ajast siia aega välja! Kõigepealt ma teatan teile, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Põhjusi on kaks. Esimene on see, et eelnõu peaks saama läbi arutatud tööturu osapooltega. Ja kui seal leitud lahendused tuuakse meie laua peale, siis me oleme alati nõus neid aktsepteerima. Aga teiseks seetõttu, et selle eelnõuga töötuskindlustus kui selline kaotab oma mõtte – selle mõte on ju aidata inimest, kellel ei ole tööd ja kes otsib tööd. See peab aitama tal toime tulla, et tal oleks võimalik näiteks uut ametit õppida.
Olgu kohe öeldud, hea juhataja, ma kindlasti ei saa viie minutiga hakkama, nii et mul läheb kaheksa minutit ära küll.

Kolm minutit lisaks, palun!

Kahest asjast tahaks rääkida: õigustest ja rahast. Kolleeg esitas siin väga hea küsimuse: mis on siin kümne aasta jooksul toimunud? Eiki Nestor rääkis kunagi siin üht juttu, täna väidab vastupidist! Toimunud on kaks suurt asja. Kõigepealt muudeti töölepingu seadust ja tehti see tööandjate seisukohast paindlikumaks. Selle kokkuleppe järgi pidi üht-teist ka töötajatele turvalisemaks muutuma. See on esimene ja kõige tähtsam ning kõige suurem muudatus.
Teine asi, milles minu poolt mainitud kõikvõimaliku eri tagapõhjaga Riigikogu liikmeid veenda tundub juba pea võimatu, on tõsiasi, et sündis vastav kokkulepe. Siis, kui töötuskindlustust loodi, sellist kokkulepet ei olnud. Ma võin teile öelda, et selle sõlmimisel arutati läbi kõik erinevad võimalused. On isegi selliseid riike, kus töötuskindlustushüvitisele on õigus ka inimestel, kes lihtsas eesti keeles öeldes viinavea pärast töölt lahti saavad. Lihtsalt lähtutakse sellest, et kuna nad on sinna sisse maksnud, siis neil on õigus ka sealt raha saada. Meie tolle kindlustuse loomisel sellist kokkulepet ei sõlminud, kuna kõik osapooled leidsid, et see ei oleks Eesti tingimustes õige ja sel juhul ei olda valmis maksma.
Teine põhimõte, millest seadus lähtus, oli see, et poolte kokkuleppel lahkujatel peab olema õigus hüvitisele. Kahjuks muutis järgmine valitsus enne veel, kui esimesed inimesed hakkasid hüvitist saama, seda paragrahvi ja võttis neilt selle õiguse ära. Oli ka pikk vaidlus nende isikute kohtlemise üle, kes ise töölt lahkuvad – kas neil peaks olema õigus saada hüvitist või mitte. Tol hetkel sellist kokkulepet ei olnud, sest seda ei soovinud ükski tööturu osapool. Siit ka seda eelnõu kaitsnud ministri sõnavõtud ja seletus, sest tema lähtus teadmistest, et kokkulepped kehtivad.
Väga õige oli ka siin tehtud märkus selle kohta, et kas nüüd on siis kahe parempoolse erakonna mõtted muutunud? Aastal 2008 sõlmisid nad ju just sellise kokkuleppe. Väga õige! Tõesti, tollal, kui see leping sõlmiti, leidis koalitsioon, et kokkuleppeid peab täitma. Praegu on koalitsioon, kes leiab, et kokkuleppeid täitma ei pea.
Selle kokkuleppe kõige esimene punkt, mis tühistati, oli seesama maksemäär 1,5%. See klausel kirjutati sinna eesmärgiga, et kui uued hüvitised tõstavad töötuskindlustusmakse määra, siis ei tohiks see minna üle 1,5%. Selle punkti tühistas valitsus ise. Tühistas niimoodi, et meil pole suuremaid hüvitisi, nagu kokku lepiti, meil pole poolte kokkuleppel lahkujatel võimalust saada töötuskindlustushüvitist ja ka omal soovil lahkujatel mitte. Aga maksemäär on mitu aastat olnud 4,2%. No ei ole ju 1,5%! Kes seda rikkunud on? Kusjuures tookord selle maksemäära otsustamisel saavutati lõppkokkuvõttes tööturu osapoolte konsensus. Hakata nüüd selle arvuga mängima on minu meelest väga inetu.
Nüüd vabatahtlikust lahkumisest. Mul on olnud hea meel kuulda, austatud Riigikogu liikmed, et teie saatus on olnud selline, et teil ei ole tulnud käia töötukassas ennast tööotsijana kirja panemas, sest see on totaalne ebaprofessionaalsus, mida te siin üles näitate. Ei ole võimalik minna 1000-eurose kuupalga pealt ja lihtsalt võtta ennast töötukassas arvele ning loota, et nüüd teile hakatakse hüvitist maksma. Selline asi ei ole lihtsalt võimalik! Inimene peab olema aktiivne tööotsija selleks, et üleüldse temaga tegeletaks, et talle neidsamu koondamise tõttu ette nähtud hüvitisi välja makstaks. See ei ole nii, et lihtsalt keegi on otsustanud mingisuguse summa eest aja maha võtta. Sellist asja reaalses elus ei ole. Kümme aastat on näidanud, et tegelikus tööelus sunnitakse inimesi lahkuma ka omal soovil ja nii lepiti aastal 2008 kokku, et ka vabatahtlikud lahkujad peavad Eestis hüvitist saama. Seda lepet on vaja täita, sest – pange tähele! – need inimesed on selle eest oma raha juba maksnud. See on hüvitis, mille eest nad on tasunud kõrgema maksemäära alusel.
Veidi ka rahast. 2008. aastal sõlmiti kokkulepe, mis nägi ette võimaluse alguses suuremat hüvitist saada – see on 70% palgast – ja hiljem väiksemat osa ka poolte kokkuleppel ja omal soovil lahkujatel. Töötuskindlustus oleks omadega tulude ja kulude poolest tasakaalus olnud ka siis, kui maksemäär oleks olnud 4,2% – seesama, mis täna. Seda tööpuuduse juures 120 000 inimest. Kõik need kriisiaastad oleks suudetud tolle 4,2% juures kokkulepitud turvalisus tagada. Sellele rahale leidis valitsus teise eesmärgi ja see raha töötab praegu vales kohas. Seda ei ole töötuskindlustuseks kasutatud. Rääkida siin, et maksemäära alandamisega keegi võidab 200 eurot aastas – kulla sõbrad, see inimene, kes poolte kokkuleppel töölt lahkub, kaotab 400 eurot kuus! Üks võidab 200 eurot aastas ja teine kaotab 400 eurot kuus. Mul on ettepanek, et komisjon tõsiselt mõtleks, kui ta eelnõusid esitab.

Aitäh! Ma palun kõnetooli Margus Tsahkna Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Hea juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitise arutelu on viimased kuud avalikkuse väga terava tähelepanu all käinud ja üsna tihti on selle sisulise lahkamise asemel lähtutud emotsionaalsetest positsioonidest. Üks põhilisi väiteid selle seadusmuudatuse vastu on olnud see, et kunagi on midagi kokku lepitud ja seda lubadust tuleb täita, isegi kui see käib meie riigile üle jõu. On räägitud erinevatest arvutustest, aga suurusjärk on kõigile enam-vähem selge: selle konkreetse hüvitise võimaldamine läheks maksma umbes 32 miljonit eurot aastas. Täpset summat ei olegi võimalik välja arvutada, kuna sellist meedet ei ole Eesti Vabariigis kunagi varem olnud ja me ei tea, kuidas võiksid tööturg, tööturu osapooled sellele meetmele reageerida.
On ka toodud välja erinevaid põhjuseid, mille pärast hakataks seda meedet kasutama. Üks väide on see, et võib-olla hakatakse seda meedet kasutama vääralt. Ehk siis tegelikult tööandjad, selleks et saada lahti oma tööjõukuludest, hakkavad koondamise asemel kokku leppima hüvitise saamises, kusjuures see kokkuleppimine käib sunniviisiliselt. See tõepoolest ei ole selle meetme eesmärk.
IRL juhtis juba siis, kui see meede kokku lepiti või õigemini seadusesse kirjutati, tähelepanu tõsiasjale, et see ei pruugi olla meie riigile jõukohane meede. Me oleme väga raskest majandusseisust ja väga kõrgest tööpuuduse tasemest üle saanud ka ilma selle meetmeta. Ma tahan veel kord rõhutada, et see meede, vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitise meede praegu Eesti Vabariigis ei kehti. See on seaduses ette nähtud järgmise aasta 1. jaanuarist. Seega kelleltki ei võeta mitte midagi ära.
Eraldi tahaks ka veel meelde tuletada, milles kokku lepiti. Delegatsioonide kokkulepe, mis sõlmiti 23. aprillil 2008, sisaldas väga konkreetselt sõnastatud punkte, mis puudutasid uut töölepingu seadust: ümberkorralduste tulemusena ei tõuse töötuskindlustusmakse tööandjale ja töötajale kokku üle 1,5% taseme, riik ei rahasta täiendavalt avalik-õiguslikku isikut. Samuti lepiti kokku, et töötuskindlustushüvitise saajate ringi laiendamise ja hüvitise suuruse mõju analüüs viiakse läbi kolme aasta möödumisel ümberkorralduse jõustumisest. See kõik puudutas uue töölepingu seaduse jõustumist ja selle lisapunkte. Sellele kokkuleppele on alla kirjutanud kõik tööturu osapooled ja valitsuse esindajad. Nii et seda võiks meeles pidada, milles täpselt kokku lepiti.
IRL aga on seda konkreetset küsimust arutanud ja meil on õiguskomisjonile ettepanek enne teist lugemist läbi viia sisuline analüüs, mis puudutaks nende isikute ringi, kes on tööturul kõige haavatavamas seisus. Jutt on näiteks nendest inimestest, kes kasvatavad kodus üksi kuni kolmeaastast last või kellel on peres rohkem kui kolm last ehk siis paljulapselistest peredest ja üksikvanematest, samuti nendest, kelle peres on sügava või raske puudega inimene, kelle eest peab hoolitsema. Nende isikute ring tuleks konkreetselt fikseerida, analüüsida, millise koormuse muudatus töötukassale kaasa tooks, ja kaaluda, kas on võimalik nende isikute puhul kehtestada vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitis alates 1. jaanuarist 2013. See on samm, mis tagaks just nimelt kõige haavatavamas positsioonis olevate isikute puhul meetme kirjas oleva põhieesmärgi täitmise. Ma loodan, et õiguskomisjon seda teeb ja et me kõik arutame seda sisuliselt, lähtudes Rahandusministeeriumi arvutustest.
Ja kõige lõpuks ütlen ka välja IRL-i fraktsiooni seisukoha, mis puudutab ühiskonnas valitsevat õiglustunnet ja Riigikogu liikmete vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitist. IRL-i fraktsiooni seisukoht on, et me peame üle vaatama ka oma vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitised – kas on ikka õigustatud, et need kehtivad. Aitäh!

Aitäh! Palun, Valdo Randpere, Reformierakonna fraktsiooni esindaja!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma alguses ei mõelnud, et võtan siin täna sel teemal sõna, aga mõned asjad jäid eelnenud diskussiooni käigus natuke südant kriipima.
Esiteks, üks küsimus, mida opositsiooni esindajad pidevalt tõstatavad ja mis käib õiguskomisjoni tegevuse kohta: kes algatas, miks algatas, mida algatas jne. Sama jutt käis kollektiivlepingu seaduse muutmise kohta: kes seda tegi, kelle initsiatiiv ja kes kirjutas. Ma tuletan meelde, et kollektiivlepingu seaduse muudatuse me tegime seetõttu, et see oli vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Töölepingu seadust me muudame sellepärast, et see on lihtsalt Eesti riigile üle jõu käiv luksuslik meede, millel ei ole tegelikult praktilist tähendust. Ja nagu eelkõneleja juba ka nimetas: see ei ole mingi praegu kehtiv meede, mille me kelleltki ära võtame.
Samamoodi küsiti, mida õiguskomisjon järgmisena tegema hakkab. Ma arvan, et järgmisena tuleb perekonnaseadus. Me hakkame muutma perekonnaseadust, mis puudutab puudega inimeste hooldamist ja mille kohta on tekkinud küsimused, kas see on ratsionaalne, kas see on äkki liiga keeruline, liiga bürokraatlik. Mõtlen kogu seda süsteemi, mis praegu kehtib.
Samas on tõstatatud küsimus, kas siis eelnevad kokkulepped midagi ei tähenda. Samad kokku leppinud inimesed tulevad ja muudavad neid?! Ma siiski arvan, et ei ole päris samad inimesed. Ma küll ei tea, kui palju näiteks õiguskomisjonis on neid liikmeid, kes olid ka eelmises koosseisus. Aga mul on tekkinud selline kõhklus, et üks osa teie probleemist, kes te protesteerite väga nende muudatuste vastu, on see, et te olete liiga kaua Riigikogus olnud. Inimesed, kes on 20 aastat istunud Riigikogus, on võib-olla kaotanud kontakti tegelikkusega. Mina tulen päris elust, ma tulen päris ettevõtlusest ... (Aplaus.) Aitäh! Ma tulen ettevõtlusest ja mul on tegelikult ka seesama küsimus, mis siin on üles kerkinud. Mõni väidab kohe täiesti kindlalt, et vabatahtlik lahkumine ei ole kunagi vabatahtlik, see on alati sunniviisiline, teised heidavad sellele väikese kahtlusevarju. Ma olen väga paljudel juhtudel inimestega kokku leppinud, et nad lahkuvad poolte kokkuleppel töölt. Kui see on olnud minu initsiatiiv, olen ma alati ka inimestega kokku leppinud, et ma maksan neile kolme kuu palga, ja ma eeldan, et sama loogika kehtib igal pool mujal. Ma ei näe põhjust, miks Eestis töötavad inimesed peaksid aktsepteerima sunnitud lahkumist vabatahtliku lahkumise sildi all. Neil ei ole vaja seda teha.
On ka räägitud argumendist, et kuna töötuskindlustusmakse on praegu suur, siis võiks selle rahaga katta vabatahtliku lahkumise hüvitise. Tegelikult kehtib siin sama loogika, mida eespool tsiteeritud Riigikogu kolleeg kümme aastat tagasi rääkis maja põletamisest. Ta ütles, et kui sa ikka ise maja ära põletad, siis sel juhul kindlustus sulle seda ei korva. Kas loogika peaks olema selline, et kui kindlustusmaksed kasvavad, siis makstakse see sulle kinni, kui oma maja maha põletad? Ei ole päris nii!
Kõige lõpuks veel üks mõte: kogu see diskussioon kisub täna ikkagi sinna kanti, et te, eriti opositsiooni esindajad, unustate ära kaks kategooriat inimesi. Esiteks need, kes töötavad, ja teiseks need, kes tõepoolest on sunnitult tööta. Te tahate kaitsta ainult neid inimesi, kes on vabatahtlikult töölt lahkunud ja ise oma valiku teinud. Mina leian küll, et me ei pea väga kaitsma neid, kes oma maja ise maha põletavad. Kaitseme neid, kellel tõesti on häda käes, kes on olnud kuidagi sunnitud töölt lahkuma, samuti neid, kes töötavad ja tänu sellele otsusele, nagu öeldud, hakkavad saama aastas keskeltläbi 200 eurot rohkem kätte. Ma arvan, et see on Eesti tööinimestele tähtsam kui see, et me toetame luksuslikke tööturismi meetmeid. Aitäh!

Suur tänu! Sellega on läbirääkimised lõppenud.
Riigikogu juhatusele on laekunud kaks ettepanekut. Esimene on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, kes teeb ettepaneku töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 180 peale esimest lugemist tagasi lükata. Teine on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek ja kõlab nii: "Teeme ettepaneku lükata eelnõu 180 SE esimesel lugemisel tagasi." Me peame need ettepanekud läbi hääletama. Käsitan neid ühe ettepanekuna, mida hääletame korraga. Alustame hääletamisprotseduuri ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 180 peale esimest lugemist tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38, vastu 49 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 180 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. aprilli kell 16. Esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 169 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kolmas katse tagada universaalse lapsetoetuse jõudmine ka nende perede lasteni, kes seda kõige enam vajavad, lasteni, kes elavad süvavaesuses. Nimelt algatasime samasisulise eelnõu eelmises Riigikogu koosseisus 2009. aastal, selles koosseisus 2011. aasta sügisel ja nagu näete, olen täna taas sellega teie ees.
Head kolleegid! Lasteombudsmani ülesannetes õiguskantsleri ülevaates on selge sõnaga öeldud: "Laste vaesuse leevendamine peaks olema riikliku tähtsusega küsimus." Laste vaesus on suur probleem ja ühiskonna kestlikkust ohustav tegur, mille lahendamist ei tohi lükata tulevikku. Et lastel endil on vähe võimalusi oma olukorda parandada, on riigi kohustus toetada vanemaid laste kasvatamisel. Sedasama nõuab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Vähe sellest, leevendamaks laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti, et vähendada kahju, mida viimane kui üks ka aasta-paarine arenguauk kasvueas lapsele ja noorukile teeb. Pikka aega Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsendina töötanud nüüdne Tartu abilinnapea Jüri Kõre kirjutas möödunud nädalal Tartu Postimehes: "Statistilises mõttes vaesust on Eestis viimase 15 aasta jooksul juba üsna ammendavalt analüüsitud. See sõna tekitab aga tõrke paljudes tavakodanikes ja tuntava erutusseisundi vähemalt 90 protsendis poliitikutest. / ... /  Tegemist on ühiskonda läbivalt mõjutava teemaga." Kurb on tõdeda, et vaid poolakad, leedulased ja lätlased on laste vaesuse vähendamisel meist kehvemad.
Austatud saalisviibijad! Sotsiaaldemokraatide eelnõu on koostatud eesmärgiga hoida riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus ehk teisisõnu, tagada lapsetoetuse jõudmine iga pereni. Kahel korral pole valitsuserakonnad meie eelnõu tõsiselt võtnud. Loodan, et enam kui 63 000 last, kes elavad praegu absoluutses vaesuses või vaesusriskis, panevad ka valitsuserakonnad mõtlema ja seekord võetakse meie muudatusettepanekut väga tõsiselt. Isegi peaminister on Riigikogu infotunnis tunnistanud, et 61 euroga kuus pole võimalik toime tulla. Sama on tunnistanud nii Lastekaitse Liit kui teised laste õiguste eest seisvad organisatsioonid, samuti kohalikud omavalitsused.
Kui veidi ajalugu meenutada, siis on valitsus pannud kõigil kolmel korral sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekule käe ette, tuues ettekäändeks kord ühe, kord teise põhjuse. On väidetud, et sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek võtab emalt-isalt isu tööd otsida ja tööd teha ära. Seda isegi olukorras, kus meil oli üle 100 000 töötu – kui aastat 2009 meenutada. Veel on väidetud, et lapsetoetus arvatakse toimetulekutoetuse määramisel perekonna sissetulekute hulka kooskõlas toimetulekutoetuste üldise loogikaga. Valitsuse seisukohast võime lugeda, et kui lapsetoetust makstaks toimetulekutoetusele lisaks, siis võib see kaasa tuua olukorra, kus lastega peresid koheldakse toimetulekutoetuse määramisel erinevalt kui näiteks pensionäride peresid või puudega isiku peresid. Kumbagi valitsuse väidet ei saa aga korrektseks pidada. Nimelt on meil Eesti Vabariigis olemas veel üks seadus, ja see on riiklike peretoetuste seadus, mille eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.
Head Riigikogu liikmed! Kuni 2005. aastani ei läinud riiklike peretoetuste seaduse järgi makstav lapsetoetus toimetulekutoetuse määramisel arvesse, ent sestpeale peetakse seda süvavaeste, mitte aga kõrgepalgaliste n-ö töiseks tuluks. Tollase muudatusega kaasnes toimetulekupiiri tõstmine 500 kroonilt 750 kroonile. Üks põhjendusi oli tahtmine stimuleerida inimesi tööd otsima ja aktiivselt tegutsema, et töötada oleks kasulikum kui elada abirahast. Mõni aasta tagasi nulliti lisaks ära paljulapseliste perede toetused, ja seda jällegi mõistagi nendel, kes vajavad toimetulekuks hädasti abi. Niisiis on riiklikud peretoetused Eesti Vabariigis ainuüksi nende tarvis, kes iseendaga hakkama saavad. Nõrgimad pühkigu neist suu puhtaks.
Praegu oleme aga hoopis teises situatsioonis. Meie toimetulekupiir on ajale jalgu jäänud ja hädapärasemakski toimetulekuks kaugelt liiga madal. See ei vasta ka Euroopa sotsiaalharta nõuetele. Statistikaameti värskeimad andmed arvestavad üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks, st absoluutse vaesuse piiriks 180 eurot inimese kohta kuus, süvavaesuse piir on 140 eurot inimese kohta kuus. Eesti on Euroopa Liidus saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse. Vaeseima ja jõukaima detsiili tulude erinevus on meil üheksakordne. Rikkaim kümnendik on end suure hüppega teistest lahti rebinud, toimetulekutoetust saaval perepeal tuleb aga hakkama saada 76 euro ja 70 sendiga kuus, igale järgmisele pereliikmele, sh ka kasvueas lapsele on ette nähtud veidi üle 60 euro kuus. Sellest peaks jaguma toidu, riietuse, jalanõude ning muude kaupade ja teenuste ostmiseks, lihtsalt esmavajaduste rahuldamiseks. Võrdluseks toon minimaalse ostukorvi maksumuse, mis on praegu 77,58 eurot kuus.
Võib öelda, et laste käekäigu vormib meil suures osas vanemate rahakott ja perekonna kastikuuluvus. Laste kasvukeskkonnaga on seotud terve kompleks võtmeküsimusi, mis määravad nende arengu ja osalemise täiskasvanuna ühiskonnas. Vaesus tähendab lapsele piiratud õppimisvõimalusi ja sotsiaalseid kontakte, sageli terviseprobleeme, madalat enesehinnangut, sõltuvuskäitumise ohtu jne. Vaesust on meil viimaste aastate keerulistes majandusoludes juurde tulnud ja sellel taustal on teistest enam halvenenud just laste olukord. Suhtelise vaesuse andmete alusel on laste olukord aastatel 2008–2010 suhteliselt halvenenud ning laste vaesus ületab 2008. aastast nii keskmist kui täiskasvanute vaesuse näitajat. Seega on lapsed ülejäänud ühiskonnaga võrreldes palju halvemas olukorras, mida kajastavad nii absoluutse vaesuse kui vaesusriski näitajad. OECD 2010. aastal avaldatud Eesti sotsiaalprogrammide analüüs osutabki sellele, et seegi vähene, mis maksumaksja rahast perede toetuseks eraldatakse, jõuab päris heal järjel inimeste, mitte hädasti abi vajajate taskusse. Et säherdune absurd ära lõpetada, ongi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatanud selle eelnõu.
Austatud kolleegid! Ärme unustame, et peretoetused on universaalsed toetused, mis tähendab, et toetusele on õigus nii jõukal järjel oleva kui puudust kannatava pere lastel. Laste kasvatamisega kaasnevad paratamatult kõigil peredel kulutused, millest väikese osa on võtnud riik enda kanda. Lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum elanikkonnakiht ja seda näitab ka statistika. Eelnõuga tehakse ettepanek lõpetada toimetulekutoetuse rehkendamisel lapsetoetuse arvamine perekonna sissetulekute hulka ja tagada lapsetoetuse jõudmine iga pereni.
Natuke ka statistikat. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli möödunud aastal toimetulekutoetuse saajate hulgas kokku 7542 lastega leibkonda, kelle osas rahuldati 47 175 toimetulekutoetuse taotlust. Kui meil komisjonis tekkis küsimus, et need oleks justkui kõik töötute lapsed, siis kui me võtame keskmise toimetulekutoetuse saamise perioodi, siis on see kuus kuud, ja kindlasti kuuluvad siia väikesepalgalised, ütleme siis, miinimumpalka saavad emad, kes kasvatavad üksi lapsi ja peavad talvekuudel küsima toimetulekutoetust, et maksta küttearved ja katta muud kodukulud. Seda ma tahaksin IRL-i saadikutele südamele panna ja loodan, et seekord te toetate meid.
Nüüd seaduse rakendamisega seotud kulutustest. Lapsetoetuse mittearvamisel toimetulekutoetuse hulka suurenevad Rahandusministeeriumi hinnangul toimetulekutoetuste kulud tänavu 1,575 miljonit eurot. Nimelt on meie eelnõu kavandatud jõustuma 1. juulil ja 2012. aastal on toimetulekutoetusteks ette nähtud riigieelarves 27 miljonit eurot. Möödunud aastal kulus toimetulekutoetusteks 23,80 miljonit eurot ja 2 miljonit jäi sellest üle. Võib öelda, et selle aasta esimesel poolel on ilmataat meiega olnud ja kindlasti jagub sellest 27 miljonist, et vähendada vaesust suuremas hulgas lastega peredes. Rõhutan veel kord: oluline on, et seaduse rakendamine vähendab sotsiaalset ebavõrdsust, lõpetades olukorra, kus universaalsed peretoetused sisuliselt ei jõua väikese sissetulekuga peredeni.
Austatud Riigikogu! Palun teil toetada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu! See oleks küll väike, aga ülimalt vajalik samm, et leevendada vaesust lastega peredes. Aitäh!

Aitäh! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Heljo Pikhof! Palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 169 teisipäeval, 13. märtsil. Komisjonis tutvustas eelnõu Heljo Pikhof kui algataja esindaja ja ma siin eelnõul pikemalt ei peatuks, kuna Heljo andis juba väga pika ja väga põhjaliku ülevaate ning analüüsis eelnõu algatajate poolt vaadatuna. Arutelu oli päris elav, kuigi komisjon on seda konkreetset eelnõu arutanud juba mitu korda varem ja seda ka selles koosseisus. Uuemad teemad on seotud õiguskantsleri läbi viidud laste vaesuse uuringuga. Sotsiaalkomisjon on külastanud õiguskantslerit just nimelt selle teema arutelul ja see ongi uuem statistiline informatsioon, mis me oleme saanud. Samuti arutati laiemalt seda, kas konkreetne eelnõu aitaks lastel vaesusest välja tulla või vajab see probleem komplekssemat lähenemist. Üldine arusaam oli, et see oleks üks võimalikke teid, mida on ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ette pannud.
Sotsiaalministeeriumi esindajad kinnitasid, et riik koostab 2013. aastaks vastavalt koalitsioonilepingule nn rohelist raamatut, mis käsitleks kompleksselt kõiki laste- ja peretoetusi ning muid meetmeid, mis peavad aitama just nimelt lastel ja peredel oma eluga toime tulla. Samuti oli meil Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille vastuväited ka eelkõneleja siin puldis nimetas. Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud.
Komisjonis arutleti ka selle üle, kui suur on selle eelnõu maksumus. Eelnõu algatajate arvutuste järgi võiks selle maksumus juhul, kui see vastavalt algatajate ettepanekule seadusena 1. juulist ehk siis poole aasta pealt jõustatakse, tänavu olla 1,116 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi arvutuste järgi oleks see kulu 3,15 miljonit eurot aastas ehk siis 1,75 miljonit eurot tänavu. Suurusjärgud on sarnased, kuigi mingi vahe on sees. Küsimus laiemalt oligi, kust see raha poole aasta pealt leida, juhul kui see seadus vastu võetakse.
Komisjon otsustas nõndamoodi: saata eelnõu täiskogu istungile esimesele lugemisele 20. märtsiks (otsus oli konsensuslik); teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 5, vastu 1, erapooletuid 0); muudatusettepanekute tähtajaks määrata 3. aprill 2012 (konsensuslik otsus) ja komisjonipoolseks ettekandjaks määrata komisjoni esimees Margus Tsahkna. Nii et komisjon soovib selle eelnõuga edasi tegelda. Selline oli meie otsus. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teie küsimus!

Iga kulutus on vaja rahaga katta. Selle ettepaneku rahaga katmine ei olegi väga keeruline. Inimesed, kes poolte kokkuleppel töölt lahkuvad ega saa pärast mingit hüvitist, muutuvad väga suure tõenäosusega toimetulekutoetuse saajateks, kuna neil sissetulekut ei ole. Kui neile nüüd võimaldada töötuskindlustusest raha maksta, siis me saame kokku hoida toimetulekutoetuse raha ja päris kindlasti kas kogu vajalik summa või vähemalt väga suur osa sellest saab kaetud. Mis sa arvad sellest ettepanekust?

Aitäh, hea küsija! See on selline uus ettepanek. Ma ei tea, kui tõsiselt sa seda ettepanekut võtad, komisjon seda ei ole arutanud. Komisjoni otsus on selle eelnõuga edasi minna ja see menetlus võimaldab teha ka ettepanekuid, mida me kõik koos arutada saame, kaasates arutellu eri ministeeriumide spetsialistid, kes suudavad sinu ettepaneku konkreetsete arvude ja võimalike seaduslike lahendustega täita.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sa rääkisid, et valitsus töötab järjekordselt välja mingisugust kompleksset lahendust, nagu neid paljudes sfäärides alati välja töötatakse. Kas sinu viide sellele tähendab seda, et pärast esimese lugemise lõpetamist pannakse see eelnõu kuskile riiulile ja siis jäädakse ootama valitsuse kompleksset lahendust, millal iganes see tulema ka ei peaks? Ja kui asjad hästi lähevad, siis kunagi tullakse taas selle juurde tagasi?

Hea küsija! Minu viide komplekssele lahendusele puudutas eelkõige laiemalt teemat, mis oli ka selle eelnõuga seoses komisjonis arutelul ehk siis laste vaesuse teemat, mille on omapoolse uuringuga ka õiguskantsler üles tõstnud. Asjaomased arvud selles on päris karmid, me peame seda tunnistama. Koalitsioonilepingus aga on kirjas punkt, et universaalsete laste- ja peretoetuste kõrvale peaks tekkima sihitatud toetussüsteem ning selle koosmõju käsitlev analüüs koos ettepanekutega peakski tulema rohelise raamatu kujul.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Ma küsin sinu isiklikku seisukohta. Kas sa oled seda meelt, et sellele 61 eurole kuus tuleks liita nood 19 eurot ja et toimetulekutoetus ja lapsetoetus peaksid olema lahus? See leevendaks vaesust lastega peredes kohe praegu. Sellest rahast ei jagu isegi minimaalse toidukorvi jaoks – ma pean silmas 61 eurot. Milline on sinu seisukoht?

Hea küsija! Ma ei tahaks siin oma isiklikke seisukohti väljendada, kuna ma olen komisjonipoolne ettekandja. Aga mu isiklik seisukoht on selline ja ma loodan, et te kõik jagate seda, et sellistest üksikutest meetmetest meil laste vaesuse probleemi lahendamiseks ei piisa. Võti peitub selles, milline on meie tööealiste inimeste tööhõive ja neile töö eest makstav palk – kas sellega saab toime tulla. Toimetuleku- ja kõikvõimalike teiste toetuste süsteemid peaks toetama seda, et need, kes ajutiselt – ma rõhutan: ajutiselt – on tööturult eemal, ning need, kes ei ole võimelised tööd tegema, saaksid oma eluga hakkama. Loomulikult see konkreetne eelnõu annaks neile raha juurde ja iga euro, mis nendele lastele iga kuu lisanduks, leevendaks nende vaesuses olemise raskust. Selles mõttes on tähtis iga euro, iga sent, mis juurde tuleb. Aga konkreetselt see eelnõu ei pruugi olla lõplik lahendus. Nagu sa ka ise ütlesid: see on üks väikeseid vajalikke samme.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Ma loodan, et sa seda meedet siis ka toetad. Loomulikult ei ole see ainus ja ainuvõimalik abinõu. Lisaks sellele on veel terve rida muid asju, mis tuleb Eesti riigis teha. Eks me siis komisjonis näe, kuidas see eelnõu edasi läheb – kas seekord valitsuserakonnad arvavad, et lapsed peavad saama 61 euroga kuus hakkama, või arvavad, et see summa võiks olla 80 eurot. Roheline raamat tuleb aastate pärast ja selleks ajaks on need lapsed juba suureks kasvanud, kes täna hädasti abi vajavad.

Hea küsija! Küsimus ongi, et kas ka 80 euroga hakkama saadakse. Kuid nagu ma ütlesin, iga euro on nendele inimestele abiks. Ja minu suhtumist näitab ka see, et komisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ja sellega edasi minna. Minu suhtumine kajastub selles.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 169 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 169 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2012. aasta 3. aprilli kell 18.
Kolmas päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu 164 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on lahendada üks väga oluline probleem, mis on avalikkuseski palju tähelepanu pälvinud ning mille puhul ka õiguskantsler on algatajatele oma toetuse andnud, tunnistades kehtiva kodakondsuse seaduse § 32 põhiseadusega vastuolus olevaks.
Nimelt on ilmnenud mitmeid juhtumeid, kus inimestele anti kunagi ekslikult välja Eesti kodaniku pass või muu isikutunnistus, mida on ka korduvalt uuendatud, andes sellegagi isikule alust arvata, et ta on Eesti kodanik. Nüüd on järelkontrolli käigus esialgsed eksimused avastatud ning need isikud on kodaniku staatusest ilma jäetud, sundides neid taotlema elamisluba. See loomulikult rikub rängalt õigustatud ootuse printsiipi, raskendab nende inimeste igapäevaelu ning toob kaasa ka emotsionaalseid üleelamisi.
Eelmisel, 2011. aastal oli selliseid inimesi, kes kodakondsusest ilma jäeti, 33. Kokku on neid juba praegu üle 100 ning potentsiaalselt kindlasti tunduvalt rohkemgi. Õnneks on Siseministeerium lõpuks jõudnud järeldusele, et niisuguse kodakondsuse äravõtmise menetluse saab peatada ning kodaniku dokumentide tühistamine selles kaasuses on eelnõu menetluse ajaks peatatud. Terve mõistus ja austus oma inimeste vastu peaks muidugi dikteerima, et kui riik on teinud sellise vea, siis tuleb leida viis olukorra lahendamiseks asjaomastele isikutele soodsas suunas. Kehtiva seaduse järgi saab kuni 1995. aastani tehtud ametniku vigu lahendada just sellisel viisil, et need inimesed tunnistatakse tagantjärele esimese passi saamise hetkest kodanikuks. Paraku ei võimalda seadus säärast kaalutlusõigust pärast 1. aprilli 1995 välja antud dokumentide puhul. Sellise kuupäevalise kitsenduse praktilistest põhjustest on Siseministeerium korduvalt rääkinud ja neist võib ju aru saada, ent igasugune sisuline alus enne ja pärast 1995. aastat ekslikult passi saanuid eristada puudub.
Käesoleva eelnõu eesmärk on luua seaduslik alus, mis võimaldaks pärast 1995. aastat tehtud ametniku vigu heastada ning anda tagantjärele kodakondsus nendele isikutele, kes on end siiani heauskselt Eesti kodanikeks pidanud ning täitnud Eesti kodaniku kohustusi. Paljud nendest on teeninud näiteks ka kaitseväes.
Nüüd paar sõna valitsuse seisukohast käesoleva eelnõu suhtes. Valitsus toetas seda eelnõu ning tõi välja vajaduse täiendada õigusselguse suurendamiseks selle rakendussätteid. Algatajad on selle arvamusega nõus ja soovivad ka ise eelnõu kahe lugemise vahel olulistes punktides täiendada. Näiteks on mõni isik, kes on passist ilma jäänud, olnud vahepeal sunnitud astuma teise riigi, reeglina Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse. Kui me selle inimese tagantjärele Eesti kodanikuks loeme, tekib topeltkodakondsuse probleem, mille lahendamiseks on vaja ette näha kindel rakendussäte. Ehkki isikuid, keda see eelnõu puudutab, on suhteliselt vähe, kaasneb sellega oluline mõju inimeste elukorraldusele, mistõttu tuleks hoolikalt läbi mõelda kõikvõimalikud juhtumid, et eelnõu täidaks igati oma eesmärki ja kõikidele nendele sajale või natuke rohkemale inimesele riigi tehtud ülekohus heastataks. Ühe võimaliku seadusaugu oleme juba ühe Eesti ametkonna märkuse peale ka ära parandanud. Nimelt on minu ettepanekul eelnõu esitatud esimesele lugemisele muudetud kujul. Erinevus on küll ainult ühes sõnas, kuid selle puudumine võiks rakenduspraktikas tõsiseid probleeme tekitada.
Lõpetuseks tahan veel öelda paar sõna valitsuse kohta. Minu meelest on absurdne, et on võimalik olukord, kus ministeeriumile on probleem tükk aega teada, ent selle lahendamiseks ei võeta midagi ette enne, kui rahvasaadik Ossinovski eelnõu kirjutab või õiguskantsler ametliku ettepaneku Riigikogule teeb. Vahepeal aga ei ole need sada inimest kindlasti Eesti Vabariiki rohkem armastama hakanud. Tulevikus ootaks Siseministeeriumilt sellistes küsimustes proaktiivsemat lähenemist.
Head kolleegid! Loodan, et me suudame seda eelnõu kiiresti ja konstruktiivselt menetleda ning ülekohtuse praktika oma kaaskodanike suhtes lähiajal lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Ettekandjale on küsimus. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Mul on olnud ka samasuguse kaasusega tegemist ja ma pole neile meie ametnikelt tervemõistuslikke vastuseid saanud. Nii et küsimus ei ole ainult konkreetses juhtumis. Mis te arvate, mida peaks ette võtma, et meie ametnikkond hakkaks nende kompetentsi kuuluvate küsimuste lahendamisel lähtuma sellest, mis on parem kodanikule, mitte sellest, mis on lihtsam neile?

Aitäh! Ma ei ole avaliku halduse ekspert. Aga kui õiguskantsler seda probleemi meile siin Riigikogus tutvustas, viitas sellelesamale probleemile ka Andres Anvelt, öeldes, et ametnikkond võiks nii seadusandlusele üldse kui ka oma kompetentsivaldkonnas olevate probleemide lahendamisele loovamalt läheneda, seades sihiks, et inimeste mured saaksid võimalikult efektiivsel viisil lahendatud. Tõenäoliselt oleks nii mõneski ministeeriumis vaja ka poliitilist suunist selleks, et ametnikud natukene aktiivsemalt selliste asjadega tegeleksid. Aga kuidas see konkreetselt garanteerida, selles osas ma jään vastuse võlgu.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Jevgeni Ossinovski! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 164 oma korralisel istungil 13. märtsil aastal 2012. Eelnõu arutamisel osalesid külalisena eelnõu algataja esindajana Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ning Vabariigi Valitsuse esindajatena Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud. Ka Vabariigi Valitsus oli saatnud oma arvamuse eelnõu kohta, mis oli toetav. Arutelu oli hästi põhjalik. Eelnõu algataja esindaja mainis, et eelnõu eesmärk on lahendada probleem, millele oma ettepanekuga nr 13 juhtis tähelepanu õiguskantsler ning millega Riigikogu nõustus. Algataja esindaja andis eelnõu eesmärkidest ja sisust põhjaliku ülevaate, ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Vabariigi Valitsuse esindaja ütles, et valitsus küll toetab eelnõu, kuid soovitab sellele selguse huvides lisada ka rakendussätted, et tagada isikute õigusliku seisundi muutmine ühest konkreetsest kuupäevast.
Hea kolleeg Ossinovski juba rääkis puldist mitmest arutatud probleemist, aga neid probleeme oli rohkemgi. Arutelu lõpus tegi eelnõu algataja esindaja ettepaneku esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul, teha eelnõu teksti viimasesse ossa täiendus ning lisada sinna sõna "teadvalt", nii et jutt oleks teadvalt valeandmeid sisaldavatest dokumentidest. Komisjon nõustus selle ettepanekuga.
Lõpetuseks tegi komisjon järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 20. märtsil 2012, määrata eelnõu ettekandjaks Andrei Korobeinik, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 11. aprill 2012 kell 18 ehk siis 15 tööpäeva. Kõik otsused olid tehtud konsensusega.

Aitäh! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 164 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 164 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 11. aprilli kell 18.
Head kolleegid! Tänane päevakord on ammendunud. Soovin kõikidele kaunist esimest kevadpäeva! Nägemist!

Istungi lõpp kell 12.28.