Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi, kui kolleegid seda teha soovivad. Soove ei ole, läheme edasi teadetega.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 12. märtsil algatatud Eesti Vabariigi ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni vahelise eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 12. märtsil algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 12. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile, rahandusminister Jürgen Ligile ja õiguskantsler Indrek Tederile.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Head kolleegid! Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Esimene punkt on õiguskomisjoni algatatud kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Ma kutsun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraadid hääletavad selle eelnõu vastu. Lubage mul järgneva viie minuti ja võib-olla ka mõne lisaminuti jooksul seda teile seletada, sest paistab, et sellest on olnud keeruline aru saada.
Alustan sellest, et õiguskantsler ei ole ju teinud Riigikogule ettepanekut seadust muuta. Miks ta seda teinud ei ole, on jäänud tähelepanuta. Vaadake, ta väldib sellel teemal Riigikohtusse minekut ainuüksi ühel põhjusel. Kollektiivleping on ka leping ja tegemist on lepinguõigusega, kuid natuke teistsuguse lepinguõigusega. Lepingulises suhtes te olete näiteks siis, kui te lähete poodi ja ostate vorsti, aga lepinguline suhe on ka siis, kui keegi palkab endale tööjõudu. Lepinguõigus töösuhete valdkonnas on selles mõttes eriline õigus, et seal kehtivad omad normid. Näiteks, töölepingu seaduse puhul on need omad normid põhjendatud sellega, et üks lepingu osapool on juba eelnevalt nõrgemas seisus. Kollektiivlepingu seaduse puhul on need erinevad normid seotud sellega, et ühiskond, teades, mis on nende lepete mittesõlmimise risk, püüab seda olukorda vältida. Teisisõnu: kehtiv seadus on eriline seetõttu, et põhimõtteliselt on meie soov, et vaidlused saaksid lahendatud läbirääkimiste ja lepete kaudu, mitte streikide või töösulgude abil.
Mis selle seaduse vastuvõtmisel tekib? Tekib olukord, kus üks lepingupool saab suure eelise. See lepingupool, kes saab suure eelise, on tööandja. Praegu ei ole meie seaduses sellist mõistet nagu "tähtajatu kollektiivleping" ja tähtajatut kollektiivlepingut ei ole olemas. Kehtiva seaduse järgi saab lepingu sõlmida üheks aastaks, kui ei ole määratud teist tähtaega. Kui keegi tõesti kuskil on kirjutanud kollektiivlepingusse sätte, et see leping on igavene, siis selle vältimiseks ei ole midagi lihtsamat kui muuta hoopis teist seaduse paragrahvi ja öelda, et kollektiivlepingud ei saa kehtida üle kolme, nelja või viie aasta. Seda paragrahvi ei oleks vaja muuta. Nüüd me teeme selle paragrahvi, mis tähendab, et lepingu üks osapool ehk tööandja saab võimaluse läbirääkimiste käigus, kui teine pool tuleb näiteks kõrgemat palka küsima, öelda, et ta ei ole sellega nõus ja kui veel kaua käratsetakse, siis ta jätab töötajad ilma ka kõigest sellest, milles varem oli kokku lepitud.
Mis siis tekib? Tekib palju suurem tõenäosus vaidlusteks. Kui Estonian Airil oli raskusi pilootide lepinguga, siis oleks õigem olnud lahendada need probleemid läbirääkimiste teel. Kehtiv seadus ei erine mitte millegi poolest mujal Euroopas kehtivast. Teisisõnu: kui lepingu kehtivuse tähtaeg on läbi, täidetakse lepingu tingimusi kuni uue leppe sõlmimiseni. See on seotud kollektiivse ja individuaalse töösuhte loogikaga, sest individuaalsed töölepingud peavad vastama kollektiivsetele kokkulepetele.
Täiesti üllatav oli kuulda siin eelmisel nädalal ebatäpsusi. Ma ei arva, et peaminister peaks olema väga hästi kursis sellega, mis ühes Riigikogu komisjonis toimub, aga need, kes talle "Aktuaalsesse kaamerasse" jutupunkte ette söötsid, valetasid teadlikult. Muudatusettepanekud, mis eelnõu kohta esitati, olid kantud lihtsast loogikast, et tuleks säilitada see vahekord individuaalsete ja kollektiivsete töölepingute vahel. Üks lahendus, mida pakuti, oli riikliku lepitaja sissetoomine. Näiteks, praegu kehtivad lepingud on sõlmitud ilma selle sätteta. Kas või nendegi osas oleks võinud lepitajal roll olla. Siis jääb tõesti kolmekuulisest etteteatamisajast liiga väheks, seetõttu toodi juurde ka lepitaja. Oli ettepanek seda muuta ja viia see aeg kuue kuu peale.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

Kui öeldakse, et see oli mingi suur vastutulek, siis on kolm võimalust: esiteks, inimene ei saa üldse aru, millest ta räägib, teiseks, ta tahab natukene valetada, kolmandaks, ta tahab palju valetada või on seda trikki vaja suhtekorralduse jaoks. Mina üldiselt lähtun teadmisest, et Riigikogu liikmed on targad ja teavad, millest nad räägivad. Seetõttu jäävad üle muud võimalused ehk lihtsalt kasutatakse jutupunkte, selleks et öelda valesid sõnu.
Kui nendest parandustest oleks tõesti asja olnud, siis eelmisel neljapäeval oleksid Tallinnas bussid sõitnud. Aga ei sõitnud, sellel lihtsal põhjusel, et nendel meestel on kõigil alates aastal 1991 sõlmitud esimesest kollektiivlepingust olnud 35-päevane puhkus ja nad ei taha mitte mingil juhul, et nende tööandjal oleks järgmistel palgaläbirääkimistel, kui uut lepet tehakse, õigus peale kõige muu öelda, et ta seda neile enam ei anna. See ei ole töötajate suhtes aus, see ei ole õige lepingusuhete alus.
Kui keegi arvab, et Eesti vajab rohkem kollektiivseid töötülisid nende kõige ekstreemsemas vormis, siis selle seaduseelnõuga ta selle ka saavutab. Meie nii ei arva. Meie arvame, et tööandjad ja töötajad peavad rohkem omavahel rääkima ja kokkuleppeid sõlmima ning seetõttu on mõistlik see eelnõu tagasi lükata. Kas või vaadates tänaseid teateid tööturu osapooltelt, kes soovivad läbirääkimisi poolte vahel kollektiivsete töösuhete valdkonnas, on selge, et nende teemade juurde võib tagasi tulla.
Kindlasti on häbematus ka see, kui Riigikogu enamuse õigus, mis tal on, loetakse kellegi nõustumiseks sellega, et see seadus on õige. Nii ka teha ei tohi.
Ma kutsun teid üles ausalt hääletama selle eelnõu vastu, ka ainuüksi sel põhjusel, et see seadus peaks jõustuma 1. mail.

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun kõnepulti kolleeg Valdo Randpere Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Ma võtan kolm minutit kohe juurde.

Kolm minutit.

Lugupeetud kolleegid! Austatud Riigikogu esinaine! Äsja kuulasime Eiki Nestorit ja ma hoiatan teid ette, et ma hiljem jõuan selle jutu juurde, mis puudutas valetamist ja valet. Eks me siis vaatame, mida Eiki peale seda ütleb.
Aga hakkame algusest peale. Miks oli üldse vaja kollektiivlepingu seadust muuta? Kehtiv kollektiivlepingu seadus lähtub põhimõttest, mille kohaselt sõlmitakse kollektiivleping küll tähtajaliselt, ent tähtaja möödumisel säilib lepingupooltel kohustus lõppenud kollektiivlepingut edasi täita. Lõppenud kollektiivlepingu edasitäitmise kohustus kestab kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. Kui uut lepingut sõlmida ei õnnestu, toob selline lahendus kaasa vana lepingu igavesti edasikehtimise. Kollektiivlepingu seaduses puudub praegu regulatsioon, mis võimaldaks lõppenud kollektiivlepingu kehtivust lõpetada.
Selline olukord on vastuolus põhiseadusega, millele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Õiguskantsler tõi oma kirjas Sotsiaalministeeriumile poolteist aastat tagasi välja kollektiivlepingu seaduse vastuolu põhiseadusega kolmes punktis. Üks neist oli lepinguvabadus. Lepinguvabadus tähendab nii õigust leping sõlmida kui ka õigust lepingust loobuda peale tähtaja saabumist, küll aga võiks lepinguvabadus tähendada ka kohustust täita kehtivates lepingutes sisalduvaid tingimusi. Lepinguvabadus ei saa olla ühesuunaline tänav, mille räusates ja punalippe lehvitades blokeerib see lepingupool, kes ei sülita mitte ainult liikluseeskirjale, vaid kes peab ka põhiseadust paberitükikeseks, mida saab muuta väljapressimise abil.
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), keda siin armastatakse tsiteerida, on nn igaveste kollektiivlepingute kohta väga selgelt öelnud, et need takistavad normaalset sotsiaaldialoogi ja eiravad töötajate tõelisi huve.
Räägime natuke sellest, kuidas toimus see muudatuste protsess ja menetlemine õiguskomisjonis. Viimaste nädalate jooksul on pidevalt kurdetud selle üle, et ametiühinguid ei kaasatud, neid ei informeeritud, neilt ei küsitud ja nende arvamusi ei arvestatud. See on täiesti vale. Ametiühingute esindajad on siin majas korduvalt käinud, nad on kohtunud nii sotsiaalkomisjoni kui ka õiguskomisjoniga, kellega me korraldasime eraldi kohtumise. Nad on käinud õiguskomisjonis, nad on esitanud oma muudatusettepanekud. Praegu on minu käes ametiühingute selline poolsalajane n-ö agenda, kus on kirjas, mida nad tegelikult selle seaduse muutmise kaudu saavutada tahtsid. Eiki Nestor rääkis, et valed jutupunktid söödeti ette. Ma siis nüüd tsiteerin. Võib-olla ei ole väga ilus poolsalajast dokumenti tsiteerida, aga kuna mina ei ole seda varastanud kellegi teise postkastist, vaid lugesin seda enda meilide hulgast, siis ma siiski tsiteerin. Ametiühingute ettepanek nr 1: "Optimaalse lahenduse saavutamiseks võiks erakorraline ülesütlemine toimuda riikliku lepitaja vahendusel. Võimalik sõnastus: "Tähtajatu kollektiivlepingu võib kumbki lepingupool erakorraliselt üles öelda pärast kollektiivse töötüli lahendamise seaduse §-s 11 sätestatud lepitusmenetluse lõppemist, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt kolm kuud."" Ja kuulake nüüd alternatiivset ettepanekut nr 2. See näeb ette, et kui seadusandja ei pea võimalikuks eelmist ettepanekut (s.o see lepitajamenetlus, millele sa viitasid) rakendada, tuleks pikendada kollektiivlepingu ülesütlemise tähtaega, et pooled jõuaksid tekkida võiva töötüli rahumeelsete vahendite abil lahendada. Võimalik sõnastus kattub täiesti selle sõnastusega, mida kollektiivlepingu seaduse muudatus täna sisaldab: kolm kuud enne tähtaja saabumist ja kuus kuud peale tähtaja saabumist võib lepingu üles öelda. Ametiühingud on täpselt nii kirjutanud: kui seadusandja ei pea võimalikuks eelmist ettepanekut rakendada. Eiki rääkis siin, et see oli mõeldud koos selle teisega, et saaks riiklikku lepitajat kaasata jne. Ma olen lihtsalt sellepärast, et ma olen hea inimene, lubanud ametiühingutele täna siin puldis rõhutada seda, et kui tööandjal tekib tahtmine öelda kollektiivleping üles kuuekuulise etteteatamise tähtajaga, siis võiks seda aega kasutada ka selleks, et minna riikliku lepitaja juurde. Tuleb katsuda need asjad sõbralikult ära lahendada. Kui see ei õnnestu, siis mina ei saa enam kuidagi kaasa aidata.
Ütlen veel mõne mõtte ametiühingutele peale möödunud nädala ja möödunud kuude sündmusi. Kõigepealt, siiani oli seadusandja teile andnud malaka ja läbirääkimised toimusid jõupositsioonilt. Paljudele teist ei ole pähegi tulnud mõte, et tööandja edukus on teie edukuse eeldus, mitte vastupidi.
Me armastame end võrrelda naabritega. Eriti just opositsiooni kuuluvad poliitikud leiavad, et me ei peaks end võrdlema mitte oma saatusekaaslastega endisest sotsialismileerist, vaid Põhjamaadega. Ma esitan teile ühe võrdluse ja ühe küsimuse. Me kõik teame, et Rootsi on rikas ja Eesti on pisut vähem rikas. Meie ühine nimetaja on näiteks see, et nii meil kui ka neil on olemas sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud. Kuna sotsid ja nende käsilased on mõlemal pool olemas, siis järelikult ei saa nemad olla Rootsi rikkuse allikas. Kui me jätkame erinevuste otsimist, siis ma pakun teile mõne võimaliku erinevuse: Atlas Copco, Boliden, Scania, Electrolux, SSAB, AstraZeneca, Volvo, Swedish Match, ABB, Hennes & Mauritz, Ericsson, Sandvik jne, jne. Need on ainult mõned Rootsi ettevõtted, mille olemasolu ja edukus on teinud kogu Rootsi ühiskonna edukaks. Ainuüksi Ericssoni turuväärtus ületab Eesti riigi eelarve umbes neljakordselt. Kas keegi teist usub, et see väärtus on tekkinud tänu streikimistele ja ähvardustele lülitada kogu Rootsis elekter välja? Või äkki on selle rikkuse taga peidus aastatepikkune töö? See kõlab võib-olla väga igavalt ja traagiliselt, aga rikkusi loob töö ja mitte streikimine, rikkusi loovad ettevõtted ja mitte riik.
Nüüd pisut möödunud nädalast ja siis demokraatiast. Riigikogu valimised toimusid aasta eest ja valimised võitis Reformierakond, koos IRL-iga moodustasime ka valitsuse. Reformierakonna ainus lubadus valimistel oli, et me hoiame riigi rahanduse korras. Ma tuletan veel kord meelde, et valimisi ei võitnud sotsialistid ega Keskerakond, kes lubasid rahvale kooki moosiga, mille nad plaanivad kinni maksta automaksu, kinnisvaramaksu, astmelise tulumaksu ja laenudega.
Kallid opositsionäärid! Katsuge leppida mõttega, et te kaotasite valimised ja et valdav osa Eesti rahvast ei usu teie koogi-moosi muinasjutte! Aitäh!

Palun repliik, Eiki Nestor!

Kuna minu nime nimetati kõnes, siis on mul õigus repliigiks. See ei ole küsimus. Härra Randpere, sa võid lahkuda.

Ei, ma jään siia ...

Oot-oot, siin ei tule dialoogi! Palun!
(Sumin saalis. Andres Anvelti vahelehüüe: "Tõmba uttu!")
Palun, Eiki Nestor, repliik!

Aitäh, juhataja! Kõigepealt sellest üleskutsest, mis kõlas. Kui meie muudatused oleksid läbi läinud, siis oleksid tööandjad saanud lepitaja juurde minna. Praegu jääb see üleskutseks, sest riiklikul lepitajal pole õigust selliseid lepingutest lahtiütlemisi kuidagi menetleda. Teiseks tahan öelda, et vaba mikrofoni aeg on esmaspäev. Kolmandaks tahan repliigi korras öelda, et seda seaduseelnõu ega ka näiteks töötuskindlustushüvitisest ilmajätmist ei lubanud praegu võimul olevad erakonnad ei enne ega peale valimisi, vaid seda nad teevad praegu ja nüüd.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi, milles on küsimus?

Tänasel emakeelepäeval tahan avaldada nördimust. Minu meelest ei ole Eesti parlamendile kohane kasutada säärast kõnepruuki nagu "tõmba uttu". See juhtus minu praktikas esimest korda.

Vabandust, aga see ei olnud protseduuriline küsimus! Jätkame läbirääkimisi. Palun kõnepulti Marika Tuus-Lauli Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Peale ulatuslikku streigi- ja meeleavalduste lainet peaks ka koalitsioonile olema selgeks saanud, kui palju mõjutas meeleavaldajaid protestima teiste nõudmiste seas just kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida kavatsetakse täna koalitsiooni häältega vastu võtta.
Alates sellest, kui see eelnõu ootamatult meie laudadele ilmus, on sellega kaasas käinud vassimised ja valed. Me ei olegi eelnõu eestvedaja Randpere käest teada saanud, kes selle eelnõu tegi. Vastus, et selle tegi õiguskomisjon, ei vasta ju päriselt tõele. Vihjati õiguskantsleri kirjale, aga see kiri saadeti sotsiaalministrile 2010. aasta juunis, seega, ligi kaks aastat tagasi. Ma toonitan, et see ei olnud saadetud õiguskomisjonile, vaid sotsiaalministrile. Sotsiaalminister Pevkur ei pidanud tol korral vajalikuks seda seadust muuta. Vastuolust põhiseadusega ja selle kiirest kõrvaldamisest ei olnud selles kirjas juttu, lihtsalt paluti analüüsida üht või teist aspekti. See kiri ei olnud kirjutatud ultimatiivses laadis. Peale muu räägiti selles kirjas vajadusest tagada töösuhete stabiilsus, arvestada kollektiivlepingu tingimuste jätkumisega ka pärast lepingu kehtivuse lõppu. Kaks aastat hiljem läks järsku nii kiireks, et ei olnud enam aega oodata, et selle eelnõu esitaks ministeerium. Kollektiivsete töösuhete reform kuulub nagunii koalitsiooni tööplaani, kuid sellest hoolimata sooviti ülima kiirusega üht punkti eraldi ära muuta. Nüüd oleme juba nädal aega kuulnud nii meediale kui ka streikijaile mõeldud põhjendust, et seadus tuli kiirkorras ära muuta õiguskantsleri nõudmise peale. Kordan veel: ei saa rääkida õiguskantsleri ettepanekust, sest seda pole Riigikogusse tulnud.
Riigikogu liikmete seda tüüpi vassimised ja valed ei suurenda usaldust meie töö vastu, need ei vii alla mitte ainult ühe-kahe rahvasaadiku, vaid kogu Riigikogu maine. Usaldust ei lisa ka see, et kuigi tööturuküsimused on Riigikogu sotsiaalkomisjoni pädevuses, taheti see asi igal juhul ära teha n-ö oma komisjonis. Võin öelda, et sotsiaalkomisjon oli väga solvunud, et õiguskomisjon ei arvestanud meie kirjalikku ettepanekut keskenduda selle eelnõu puhul ka võimalikele sotsiaalsetele tagajärgedele ja eelnõu mõjude analüüsile. Üleüldse ei ole arvestatud töövõtjate arvamusi, kuigi töövõtjaid puudutab see eelnõu kõige valusamalt. Probleem ei ole ju selles, kas me jätame lepingu lõpetamiseks aega kolme kuu asemel kuus kuud. Ametiühingud pole öelnud, et piisaks vaid ülesütlemise aja pikendamisest. Töötajate ja ametiühingute väga ühene ettepanek oli, et kollektiivlepingu lõpetamise protseduuri tuleks kindlasti kaasata riiklik lepitaja. Sellest ettepanekust sõideti n-ö teerulliga üle. Just neutraalne institutsioon peaks aga otsustama, millises ulatuses leping lõpetatakse ja millistel lõplikel tingimustel. Eestis, kus sotsiaalpartnerluse kultuur ei ole veel küllalt kõrgel tasemel ja töövõtja on nõrgem pool, oleks seda lisatingimust kindlasti vaja. Me ei saa aru, miks praegu üldse minnakse selle peale, et püütakse seaduste ja normatiivaktidega reguleerida seda, mida peaks tegelikult kokku leppima kollektiivlepingus endas. Näiteks on Põhjamaade tööõigusest teada, et Skandinaavia riikides on enam kui saja aasta jooksul sügavalt juurdunud sotsiaalpartnerluse kultuur ja töösuhteid reguleeritakse seal just kollektiivlepingutega, mitte aga seaduste ja määrustega. Miks meie siis teisiti teeme? Ka Euroopa sotsiaalharta põhimõtete ja praktika järgi peab liikmesriik looma sotsiaaldialoogiks väga soodsa kliima ja suunama osapooli kokkulepete sõlmimisele, mitte aga nende lõpetamisele, nagu eelnõu autorid soovivad. Kui me vaatame, millisel moel Euroopa arenenud riigid praegu sellises olukorras toimivad, siis näeme, et on kaks võimalust: kas töötingimusi pikendatakse peale lepingu lõppemist (väga paljudes riikides tehakse seda umbes aastaks) või jäetakse see asi kollektiivlepingus endas otsustamiseks. On ka näiteks riike, kus siis, kui ei suudeta kokku leppida, lähevad samad töötingimused üle töötajate individuaalsetesse lepingutesse. Meie näeme, et eelnõu tegija on prioriteetseks pidanud tööandjate ehk tugevama poole huvisid. Sotsiaalpartnerluse kultuurist see eelnõu igal juhul ei räägi, pigem peetakse silmas tööandja majanduslikke huve. Töösuhete stabiilsus pole olnud selle eelnõu eesmärk.
Keskerakonna fraktsioon leiab, et eelnõu vähendab sotsiaalpartnerite dialoogivõimalust, ahendab töötajate sotsiaalseid garantiisid ja läheb vastuollu inimeste õigluskindluse põhimõttega. Sellepärast Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta ja me hääletame selle vastu. Aitäh!

Suur tänu, Marika Tuus-Laul! Palun, kolleeg Valdo Randpere, repliik!

Kuna Marika Tuus-Laul nimetas minu nime, siis ma võtan ka endale õiguse väike repliik esitada. Ma tsiteerin ühte kirja, mida Marika Tuus-Laul suure tõenäosusega ei ole viitsinud lugeda, muidu ta ei oleks saanud niimoodi rääkida. See on õiguskantsleri kiri, mis oli kogu selle muudatuse initsiaator. Ma tsiteerin sellest kirjast ainult kolme rida: "Samas rõhutan veel kord, et vaidlusalune säte rikub vähemalt kolme töötaja, tööandja ja kollektiivlepingu poole põhiõigust. Sellepärast loodan põhiseadusvastasuse võimalikult kiirele kõrvaldamisele." Kui see ei ole imperatiivne kiri, siis mina küll enam hullemat kirja kirjutada ei oskaks.

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Tere päevast! Mul kirjutatud teksti ei ole, ma püüan oma sõnu hästi valida ja ühtegi eelkõnelejat nimepidi ei nimeta. Küll aga tahan öelda, et me oleme jõudnud selle seaduseelnõuga kolmanda lugemiseni ja see debatt on toimunud juba pikemat aega. Pikemat aega selles mõttes, et see on toimunud viimastel kuudel. Minu meelest ei tohiks täna olla enam ühtegi ametiühingujuhti, kes ei oleks jõudnud minna oma tööandja juurde, et küsida, mis siis on plaanis nendel juhtudel, kui töösuhted on laokile jäänud ehk ei ole kehtivat kollektiivlepingut ja selle üle pole ka läbirääkimisi peetud.
Täiesti vale on arusaam, mis kahjuks ka televisiooni kaudu streiginädalal eetrisse jõudis, et tööandja võib selle seaduse jõustumise korral suvalisel ajal kollektiivlepingust lahti öelda. See mitte kuidagi nii ei ole.
Mis puudutab seda, kas riiklikul lepitajal on siin roll või ei ole, siis riiklikul lepitajal roll endiselt on. Kui üks töösuhte osapool saab teiselt kirja, et see ei soovi kollektiivlepingut enam pikendada või soovib sellest lahti öelda, siis on alati õigus teha ettepanek alustada läbirääkimisi kollektiivlepingu üle ja sellele ettepanekule peab reageerima. Tulemuseks saab näiteks olla uus tähtajaline kollektiivleping.
Ma kindlasti soovin, et Eesti riigil oleks raha – võib-olla saaks seda näiteks sotsiaalfondist –, mille eest ametiühingud saaksid panustada sellesse, et oma liikmeskonda üleüldse majandussuhetes harida. Ma saan aru, et streigikoolitust on inimesed saanud, aga väga hea oleks, kui oleks koolitusi ka sellel teemal, mis tükkidest majandus koos seisab. Paremini haritud tööturu osapooled suudavad kindlasti paremaid tulemusi saavutada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kuna kõigi fraktsioonide esindajad on kõnelnud, siis lõpetan läbirääkimised ja läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele õiguskomisjoni algatatud kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 153. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikontrolli seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 151 kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon ei saa toetada Riigikontrolli seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seadust. Ja järgmiste minutite jooksul ma püüan teile selgitada, miks.
Alustan vahest 2009. aastast, mil juhtus üks tore lugu. Nimelt sattus vahi alla üks üsna tuntud IRL-i liige, kes väga palju tegeles laste kaitsega, üldse lastega seotud probleemidega. Samal aastal selgus, et tal oli ka oma isiklik huvi selles asjas. Vahi alla ta võeti aprillikuus, kui mälu mind ei peta, aga avalikkus sai sellest teada alles oktoobri lõpus või novembri alguses – täpselt ei mäleta sedagi. Igatahes oli see peale seda, kui olid juba möödunud kahed valimised. Ma ei osanud seda selgitada, kuidas selline asi üldse võimalik on. Tavaliselt on pedofiiliajuhtumeid, kui inimese süü on tõendatud, üsna laialt meedias kajastatud. Aga seekord oli täielik vaikus! Nüüd me saime eelmine nädal teada, et üks mõjuvõimas Riigikogu liige püüdis mõju avaldada Toila Vallavolikogule, ja pärast seda võin ma esitada versiooni, mis juhtus 2009. aastal. Võis helistada keegi sama mõjuvõimas IRL-i liige ja teatada, et kuna tegemist on IRL-i liikmega ning talle läheb erakonna saatus ja käekäik väga korda, siis oleks hea, kui saaks, noh, meest just mitte süüdistusest vabastada, aga vähemalt hoida see teema pressist eemal. Või muidu jääb prokuratuur sadamarahast ilma – see sadama ehituse raha on muidugi toodud ainult paralleeli mõttes. Arusaadav?
Kuna selline tegevus on tunnistatud täiesti seadusele vastavaks, siis pole üldsegi välistatud, et niisugust survet hakkab tekkima rohkem ja rohkem ning kaks institutsiooni – õiguskantsler ja Riigikontroll – on kohe kindlasti löögi all. Sest pahatihti tuleb Riigikontrollil anda kriitilisi hinnanguid sellele, mis toimub ministeeriumides ja ametites, õiguskantsleril aga tuleb üsna sageli hinnata ühe või teise seaduse vastavust põhiseadusele. Ja oi kui tore, kui on võimalus talle helistada, teatada mingist oma partei huvist ja millegagi teda ähvardada – ma mõtlen just tema tegevuse materiaalset külge.
Mida rohkem on Riigikontrollil ja õiguskantsleril sotsiaalset kindlust, seda kindlamad nad võivad olla ja kindlasti ka on nendel juhtudel, kui neile püütakse survet avaldada. Me arvame, et Riigikontroll, olles üks väheseid riigi institutsioone, kes kritiseerib ja, ütleme ausalt, otsib nõrku kohti ja neid ka leiab, on väärt seda, et ta sääraste löökide alt maksimaalselt välja oleks toodud. Meie püüame praegu teha midagi vastupidist. Mida väiksem on sotsiaalne kindlus, seda suurem on võimalus, et neile avaldatakse mingit survet. Nii et meie fraktsioon selles küsimuses seda seadust toetada kohe mitte ei saa. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Läheme nüüd lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, kuna selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis palun teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 rahvasaadikut, puudub 17.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikontrolli seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 151. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 155 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 155 esimene lugemine lõpetati 8. veebruaril 2012 ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 22. veebruar kell 16. Muudatusettepanekuid ei laekunud, küll aga saatis Eesti Maksumaksjate Liit 20. veebruaril s.a keskkonnakomisjonile kirja, kus oli alljärgnev ettepanek pakendiseaduse täiendamiseks. Ettepaneku tekst: "Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile üle andnud pakendiettevõtja pakendijäätmete taaskasutuse sihtarvude täitmisel võib taaskasutusorganisatsiooni poolt taaskasutatud pakendijäätmete kõrval arvesse võtta ainult neid taaskasutatud pakendijäätmeid, mis on selle pakendiettevõtja poolt iseseisvalt kogutud tema valduses olevast tegevuskohast."
Siin on kaks põhilist märksõna: et peab olema iseseisvalt kogutud ja teiseks, enda valduses olevast tegevuskohast. Eesti Maksumaksjate Liidu andmetel on praktilises elus vähemalt kaks probleemi, mille nende pakutud muudatus lahendaks. Esiteks, pakendiettevõtjal, kes on oma kohustused üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, on õigus iseseisvalt pakendite kogumist jätkata. On ju ka loomulik, et näiteks kaupmehed koguvad müügi- ja veopakendid iseseisvalt kokku – see ongi kõige ratsionaalsem töökorraldus. Ei ole ka kuidagi otstarbekas nõuda pakendiettevõtjalt, et ta ka enda valduses kogutavaid pakendijäätmeid ilmtingimata koguks taaskasutusorganisatsiooni kaudu.
Teisalt aga lahendaks seaduse selline muutmine probleemi, et osa turuosalisi mõistab pakendiettevõtja isekogumise all ka vastava teenuse sisseostmist jäätmekäitlejalt. See omakorda loob võimaluse ajada sassi rangelt reguleeritud taaskasutusorganisatsiooni hinnakujunduse ja teenitud tulu kasutamise kohustuse vaba turu konkurentsitingimustes tegutseva jäätmekäitleja omaga. Jäätmekäitlejatel ei ole seadusest tulenevalt kohustust omada avalikke hindu, nõuet kohelda kliente võrdselt, investeerida tekkinud kasum oma tegevusse, eelkõige süsteemi arendamisse, sh teha avalikkust teavitavaid kampaaniaid ja muud niisugust.
Enne muudatusettepanekute esitamise tähtaega saatis Riigikogu keskkonnakomisjoni liige, hea kolleeg Annely Akkermann komisjoni liikmetele kirja, kus ta avaldas sellele muudatusettepanekule toetust. Aga see ei olnud vormistatud nii, nagu peaks olema vormistatud muudatusettepanek.
Eelnõu 155 menetleti komisjoni 5. märtsi istungil, kus põhiküsimusena oligi arutuse all võimalus täiendada pakendiseadust regulatsiooniga, mis võimaldab pakendiettevõtjal, kes on oma pakendiseaduse § 16 lõikest 1 tuleneva pakendi ja sellest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise kohustused üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, jätkata pakendite ja pakendijäätmete kogumist ka iseseisvalt tema valduses olevas tegevuskohas ning võtta omakogutud pakendid ja pakendijäätmed arvesse taaskasutuse sihtarvude täitmisel.
Keskkonnakomisjonis toimunud arutelule olid kutsutud Keskkonnaministeeriumi esindajad, MTÜ Eesti Pakendiringlus, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, OÜ Tootjavastutusorganisatsioon ja MTÜ Eesti Jäätmekäitlejate Liit esindajad. Arutelu käigus esitati hulk argumente ja võib kinnitada, et pea kõik osalejad olid nõus, et seaduse täpsustamine muudab tingimused selgemaks ja arusaadavamaks. Sama meelt oli ka Keskkonnaministeeriumi esindaja. Küll aga pidas ministeerium vajalikuks veel kaaluda võimalikke muudatusi rakendusaktides.
Jäätmekäitlejate liit soovis teemat veel arutada oma asjaomastes komisjonides ja kuna Keskkonnaministeeriumi esindaja kinnitusel jõuab lähima paari kuu jooksul Riigikokku eelnõu, mis pakendiseaduse sama paragrahvi plaanib muuta, siis ei hakanud keskkonnakomisjon ise parandusettepanekuid esitama. Nagu öeldud, formaalselt ei olnud eelnõu muutmiseks ka teisi ettepanekuid esitatud. Samas kordan, et me peame väga tähtsaks selgemaid reegleid ja ausat konkurentsi, kuid samamoodi ka avalikku ja rahulikku arutelu muudatuste üle. Nii tegigi keskkonnakomisjon oma istungil osalenutele ettepaneku jätkata asjakohast diskussiooni ministeeriumi esindajatega ja lahendusteni jõudmisel vormistada oma ettepanekud Riigikogule tänavu maiks esitatavas eelnõus.
Eelnõus 155 on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu. Näiteks on keelelise muudatusena eelnõu §-st 1 punktist 4, mis annab põllumajandusplasti mõiste, välja jäetud lauseosa "välja arvatud pakend", sest nimetatud lauseosa on üleliigne, segadust tekitav. Kuna pakendiseaduse § 1 lõike 2 kohaselt hõlmab pakendiseadus kõiki Eestis turule lastud kaupade pakendeid ja tekkinud pakendijäätmeid, siis hõlmab pakendiseadus ka põllumajanduses kasutatavate toodete pakendeid ja pakendijäätmeid ning neid pole enam vaja põllumajandusplasti definitsiooni juures eraldi nimetada.
Keskkonnakomisjon langetas oma 5. märtsi istungil otsuse teha Riigikogu täiskogule ettepanek lõpetada eelnõu 155 teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu § 1 punkt 4 annab põllumajandusplasti definitsiooni ja igati õigustatult on seal kirjas ka kattevõrk ja plastnöör. Kas biolagunev kattevõrk ja plastnöör, mida on hakatud viimasel ajal kasutama, on ka selle eelnõu reguleerimisobjektid?

Aitäh küsimuse eest! Keskkonnakomisjoni ettekandjana, kes peab valgustama arutelusid, seda sisulist tööd, mis toimus keskkonnakomisjonis, pean ütlema, et seda küsimust mitte keegi ei tõstatanud ja nii ei olnud sellest ka juttu. Ja lähtudes eelnõu loogikast me seda regulatsiooni, mis praegu kehtib teie küsitud materjali kohta, selle eelnõuga ei muuda. On nii, nagu on.

Palun, kolleeg Annely Akkermann!

Minu esimene katse esitada muudatusettepanek jäi formaalses mõttes nõrgaks, aga see ei sega kindlasti sisuga edasi tegelemast. Meil on kohustus suunata taaskasutusse 60% jäätmetest, aga praegune statistika näitab erinevust eri deklaratsioonide vahel. Kas komisjonile jäi mulje, et valdkond on reguleeritud ebapiisavalt? Kuidas siiski eri osapooled deklareerivad jäätmete taaskasutust eri mahus?

Aitäh küsimuse eest! See oli üks põhilisi muresid, mida komisjoni istungil ka Keskkonnaministeeriumi esindaja väljendas. Praegu tulevad eri allikatest andmed kokku ja nende erinevused on suuremad kui tavapärane väike, statistiline viga, mis võib andmete kogumisel tekkida. Andmete erinevused on suuremad, kui normaalselt tekiks, järelikult kuskil süsteemis on mingisugune probleem, mis vajab lahendamist, selgeks tegemist, et erinevusi oleks vähem, et arvud omavahel kattuksid, et meil ei oleks mingisugust kahtlust, et me neid taaskasutuse sihtarve ka täidame, nagu me oleme lubanud.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua esimees! Austatud ettekandja! Kas sa võid ühemõtteliselt kinnitada, et selle eelnõu seaduseks saamisel põllumajandusplasti käitleva põllumehe kulutused ei suurene?

Järjekordselt pean ütlema, et vähemalt enne teisele lugemisele saatmist komisjoni arutelu käigus seda küsimust ei tõstatatud. Mis puutub hinda või seda, mida põllumehed maksma peavad, siis üks on selge: aktsiisist, mis praegu nende kohustus on, nad selle seaduseelnõu jõustumisel vabanevad. Kui suur osa sellest muutub hiljem neile müüdava kauba hinna osaks ehk siis kui palju võib tõusta nendele müüdava kauba hind, seda ei oska keegi ette näha või ennustada. See pigem ongi ennustuse küsimus. Ja kõige vähem võin mina siin kinnitada, et mingisugused hinnad või veel vähem kulud jäävad põllumeestel samaks.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Hea eesistuja! Hea Tõnis! Pakendiseaduse § 23 lõikes 2 on kirjutatud, et kui pakendil, millele on kehtestatud tagatisraha, puudub tagatisraha suuruse märgistus või ribakood või see ei ole pakendil või etiketil selgelt nähtav ja loetav või on füüsiliselt vigastatud, kuulub pakend tagasivõtmisele käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud korras, kuid selle eest tagatisraha ei tagastata. Kas teil oli komisjonis sel teemal arutelu, kas on ikkagi õige, et kui ettevõtja kas meelega või oma lohakusest jätab mingi märgistuse pakendile panemata, aga mina kui lõpptarbija olen selle eest maksnud, ei ole mul võimalik seda pakendit tagastada ja selle eest raha saada?

Aitäh küsimuse eest! Pakendite puhul kehtiva tagatisraha kandev element ongi see, et tagatisraha tagastatakse siis, kui pakendil on märk peal. Märk ongi tegelikult raha. See on kinnitus, et sa oled selle eest maksnud, järelikult pead selle raha ka tagasi saama. Kui seda kinnitust ei ole, siis ei saa mitte kuidagi ühegi süsteemiga kindlaks teha, kas see on nii või ei ole nii. Tegelikult puudub igasugune kindel võimalus ilma tagatisraha märgi või ribakoodita taara eest makstud raha tagasimaksmise küsimust lahendada. Et tarbija teaks, et tema õigused on kaitstud, võiks ta sellele tähelepanu pöörata juba kaupa ostes.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni esindaja! Tulen tagasi sama küsimuse juurde, mille kolleeg Kalev Kotkas siin esitas. Missugused on põllumajandustootjate täiendavad kulud selle seaduseelnõu seaduseks muutmisel? Kas te enne esimesele lugemisele saatmist komisjonis seda teemat arutasite? Seletuskirjas on ju ka kirjas, et ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele, aga peab olema analüüsitud, missugused mõjud on huvigruppidele. Äkki tuletate meelde, kas siis põllumajandustootjate kulud suurenevad, kui see seaduseelnõu saab seaduseks?

Ma kordan: teisele lugemisele saatmisel ei olnud meil seda põhjust arutada. Aga esimese lugemise ettevalmistamisel komisjonis oli see arutluse all küll, kuidas võiksid põllumehe kulud muutuda. Üks väga selgesti mõõdetav tegur, mille te sealt ka numbriliselt iseloomustatuna leiate, on see, kui palju aktsiisi laekub vähem, kuna põllumeestele maksmise kohustus on seetõttu väiksem. Möönsime ju ka seda ja sellest arusaamine oli selge, et ega tasuta asju pole olemas. Kui aktsiisi ei pea maksma, neid kulutusi aktsiisist ei kaeta, siis mingisugune osa tekkivate jäätmete kokkukogumise kuludest ju ikkagi alles jääb. See ei kao kuskile ja osa nende jäätmete väärtusest jääb katmata. Põllumajanduses kasutataval kilel on peale kasutamist veel positiivne jääkväärtus – see ei ole lihtsalt jääde, vaid positiivse rahalise väärtusega jääde. Vastus, mis see kokkuvõttes põllumehe jaoks tähendab, oleks tähendanud juba hindamist ja seda teed me komisjonis ei läinud. Me lähtusime sellest loogikast, et otsene rahaline kulu aktsiisi mõttes jääb põllumehel ära.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud esimees! Austatud eeskõneleja! Mul on kaks küsimust. Esimene küsimus on: kas te arutasite ka koguseid? Praegu peavad pakendiettevõtjad maksma 100% ulatuses, kõikide pakendite puhul, millel on ribakood või teie nimetatud tagatisraha märk pea. Minu mäletamist mööda on seadusega ette nähtud kohustus korjata pakenditest kokku umbes 65%. Üks küsimus on: kes selle 35% raha endale saab? Teine puudutab § 23 täiendust: kui pakendil, millele on kehtestatud tagatisraha, tagatisraha märk muutub, siis pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, lõpetab seni kehtiva märgiga pakendi müügi uue märgi kehtestamisest 12 kuu möödudes. Millest see 12 kuud tuli? Ning kas uue ja vana märgi puhul jääb hind samaks?

Ikka üks küsimus korraga!

Aitäh küsimuse eest! Minuti jooksul võib ka mitu küsimust küsida, peaasi, et jõuaks need ette lugeda. Aga kui vastata sinu küsimuse esimesele poolele, siis muidugi nii detailselt me tehtavaid muudatusi arutades ei rehkendanud, kuidas üks või teine protsent täpselt kokku tuleb. Pandipakendi puhul oli hästi oluline see, et me selle 24 kuud ette nägeva regulatsiooniga, mis puudutab mahulist piirangut Eestisse sissetoomisel, muudaksime süsteemi veelgi selgemaks ja arusaadavamaks. Me maksaksime Eesti taaskasutussüsteemist välja ikkagi ainult seda raha, mis on sinna sisse makstud. Siin on tolle 24 kuu koha pealt loogika täiesti olemas – eesmärk on, et pakend ei jääks määramatuks ajaks kuskile õhku. Ja selleks, et vältida küsimust, et äkki mõni ei jõua 24 kuu jooksul oma ostetud kauba pakendit ära tuua, kinnitan, et praktika kohaselt jõuavad pakendid enamikus tagasi süsteemi, kui mu mälu mind ei peta, mõne nädala jooksul peale ostmist. Nendesamade ribakoodide alusel on vägagi lihtsasti arvestatav. Nii et seda muret ei ole.
Ja kuidas muutub selle tagatisraha märgi peal olev hind? Ega saagi ju olla loogiline eeldada, et hind, mis sinna peale märgitud on, jääb igaveseks ajaks kehtima. See on ju ka põhjus, miks on selle märgi puhul numbrid asendatud tähtedega. Just sellepärast, et ei peaks pidevalt seadust või muid õigusakte muutma, sätestades, et nüüd on 50-st saanud 60 või ühe asemel on kaks sinna tekkinud. Sellised muudatused peavad olema paindlikud ja käima lihtsamal moel eluga kaasas.

Palun, kolleeg Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! See sätestatud 24 kuud on väga mõistetav ja loogiline. Pakendi ladustamine iseenesest ju kütet ei nõua ja kui sa prognoosid, et pakendi maksumäärad tõusevad, siis on sul mõistlik hoida seda kuskil külmas laos. See on täiesti arusaadav. Minu küsimus puudutab aga uuesti sätestatud 12 kuud. Ütleme, et kaupa on müüdud D-märgi all või A- või B- või C-märgi all. Kui aga uus märk tuleb välja, kas siis seda vana märgiga müüakse 12 kuud vana või uue hinnaga? See oli mu küsimus.

Vähemalt oma esimeses küsimuses ja ilmselt ka praeguses viitasid sa, hea kolleeg, paragrahvile, kus on kirjas 24 kuud. Kuid selge on, et hinna eest, mis on tagatisraha märgi peal, on ostja poest selle ostnud, järelikult peab ta selle raha ka tagasi saama. Seda, mis ta on maksnud, ei saa vahepeal muuta.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle seaduseelnõu muutmiseks ettepanekuid ei ole. Seaduseelnõu 155 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu 172 esimene lugemine. Kutsun ettekandeks kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus esitab teile kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on korrastada ja uuendada kehtivat kaitseväeteenistuse regulatsiooni ning viia see ka kooskõlla ühiskonnas toimuvate muutustega. Kui küsida, miks on vaja uut seadust, siis on vastus, et eelnõu koostamise käigus jõuti veendumusele, et mõistlik on esitada uus kaitseväeteenistuse seaduse terviktekst. 2000. aastal vastu võetud seadus, mis praegu kehtib, on oma aja ära elanud ja seda on muudetud 57 korda nende 12 aasta jooksul.
Teie laudadel oleva eelnõu väljatöötamist alustati juba 2009. aastal. Selle koostamisse on kaasatud kaitseväeteenistusega seotud ametkonnad. Eelnõu väljatöötamise käigus on esitanud arvamusi ka mitmed huvitatud isikud. Koostamisel arvestati juba toimunud ning ettevalmistatavate muudatustena ka avaliku teenistuse reformi.
Eelnõu näeb ette regulatsiooni, mis puudutab kaitseväekohustuse tekkimist, kaitseväeteenistusse ja asendusteenistusse võtmist, teenistuse tingimusi rahuajal ja erakorralise seisukorra tingimustes, teenistusalaseid tagatisi. Õigusselgust silmas pidades on lisatud ka kaitseväe distsipliini käsitlevad sätted. Eelnõu koostamisega kaasnes ka olemasolevate terminite ülevaatamine, uuendamine ja täiendamine. Õigusselgust silmas pidades on ümber tõstetud normide järjestust. Oma väikses ettekandes toon välja peamised muudatused kaitseväeteenistuse regulatsioonis.
Eelnõu suurim uuendus võrreldes kehtiva seadusega puudutab kaitseväekohustust. Endiselt jääb kehtima automaatne kaitseväekohustus kõigile Eesti meessoost kodanikele. Võttes arvesse Eesti rahvusvahelisi kohustusi, on kaitseväekohustuse vanuse alampiiri tõstetud 16 aastalt 17 aastale. Kaitseväekohustus kestab kuni 60. eluaastani.  Kehtiva seadusega võrreldes ei vabaneta enam kaitseväekohustusest enne 60-aastaseks saamist.
Uudne institutsioon on omal soovil kaitseväekohustuse võtmise võimalus. Siin on eelkõige silmas peetud naissoost isikuid, kuid ka neid mehi, kes kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt vabastati kaitseväekohustusest. Näiteks vabastati kaitseväekohustusest asendusteenistuse läbinu, kuid edaspidi jääb ta kaitseväekohustuslasena kirja kuni piirvanuse saabumiseni. Eelnõu kohaselt saavad ka naised võtta endale kaitseväekohustuse, seejuures on naistele vanuses 18–26 aastat antud võimalus saada sõjalist väljaõpet ajateenistust läbides.
Teise sisulise muudatusena nähakse eelnõus ette erinevad tervisenõuded ajateenijatele, reservväelastele ja tegevväelastele. Selline lähenemine arvestab erisusi teenistusse võtmisel ja võimaldab efektiivsemat teenistust, arvestades erinevaid võimalusi kaitseväetegevuses osalemiseks. Eelnõu rõhutab, et tegevväelase tervise hindamisel tuleb arvestada eelkõige tema sobilikkust ametikohale ja võimet täita ametikohal ettenähtud ülesandeid. Selle muudatusega luuakse võimalus teenistuses olla erineva terviseseisundiga isikutel, sh puudega inimestel.
Kolmas suurem muudatus puudutab tegevteenistusse võtmist. Isiku teenistusse võtmine tegevteenistuse lepingu alusel, mis on senine peamine praktika, asendatakse sarnaselt muu avaliku teenistusega ametisse nimetamisega. Senine lepinguline regulatsioon ei ole ennast õigustanud ja sellel puuduvad lepingule omased tunnused. Isiku ülesanded ja muud töötingimused on sätestatud ametikohale määramisel. Esmakordne teenistusse asumine on tähtajaline ning kümneaastase katkematu teenistuse korral muutub teenistus tähtajatuks. Igal ametikohal on hariduse, väljaõppe, tervise ja füüsilise võimekuse nõuded ning toimub rahuaja ametikoha nõuetele vastavuse hindamine. Tegevteenistusse võtmise eeldus on kaitseväekohustuse olemasolu, sh naissoost tegevväelastel. Sellega tagatakse võimalus, et kõiki kaitseväeteenistusest lahkunuid saab kaasata reservteenistusse. Kehtiv seadus seda ei võimaldanud.
Neljanda muudatuste grupina tooksin välja kaitseväelaste palgakorralduse. Valitsus on üheks oma eesmärgiks seadnud avaliku sektori palgakorralduse läbipaistvuse ja see põhimõte kajastub ka eelnõus. Kaitseväelase töötasu muutub õiglasemaks, kuna võetakse arvesse tegevteenistuja tööfunktsiooni, vastutust, kogemusi ja senist sooritust. Tegevväelase palk hakkab tulevikus koosnema kahest komponendist: põhipalgast ja muutuvpalgast. Loobutud on senisest auastmetasust kui tööülesannetega mitteseonduvast lisatasust ning diferentseerimisest. Seega põhiline muudatus võrreldes kehtiva palgakorraldusega on palgakomponentide muutmine. Eelnõus tooduga sarnane regulatsioon sisaldub ka peagi teie ette jõudvas avaliku teenistuse seaduses. Palga suurust iseenesest see eelnõu ei puuduta. Need küsimused sõltuvad eelarve võimalustest ning vastavalt seadusele delegeeritakse palgaastmestiku otsustused valitsusele ja kaitseministrile.
Nüüd kaitseväelaste sotsiaalsetest tagatistest. Nende osas eelnõu olemasolevat olukorda ei muuda. Kaitseväelastel peab olema kindlustunne, et kui nendega teenistusülesannet täites midagi juhtub, siis riik tagab neile asjakohase ja täieliku ravi ja toetuse. Teenistusülesannete täitmise tõttu raske tervisekahjustuse saanud isikule tagatakse eelnõu kohaselt sotsiaalnõustamine, rehabilitatsiooniteenused, proteesid, ortopeedilised ja muud abivahendid, samuti vajadusel hooldamine hoolekandeasutuses. Lisaks sellele on rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viga saanud või hukkunud kaitseväelase pereliikmetele ette nähtud sotsiaalnõustamine, psühholoogiline abi ja taastusravi. Tervisenõuete uute põhimõtete väljatöötamisega on ka loodud paremad võimalused vigastada saanud kaitseväelase jätkamiseks kaitseväeteenistuses. Eelnõuga tagatakse kaitseväelastele eripensioni saamise võimalus. Senine väljateenitud aastate pension nimetatakse tegevteenistuspensioniks. Lähtuvalt palga maksmise muudatustest on muudetud pensioni suuruse arvestamise mõisteid, kuid endiselt põhineb see tegevväelase teenitud töötasul. Tegevteenistuspensionile on õigus tegevteenistuses olnud isikutel, sh kaitseväe juhatajal ja peastaabi ülemal. Kaitseväeteenistuse seaduses toodud pensione tuleb käsitada kui osa kaitseväe motivatsioonisüsteemist ja riigipoolse tunnustuse avaldamist.
Kokkuvõtteks tahan kinnitada, et teie ees olev eelnõu on välja töötatud aktiivses koostöös kaitseväelastega. Me usume, et see vastab ühelt poolt kaitseväe vajadustele ja ootustele, aga arvestab ka ühiskonnas ja õigusruumis toimunud ja tulevikus toimuvaid muutusi. Selle tõttu teeme ettepaneku eelnõu heaks kiita. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Alustame kolleeg Valeri Korbist.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kuidas reguleerib kaitseväeteenistuse seadus riigi suhet nende inimestega, kellel on hallid passid?

Kaitseväekohustuse eeltingimus on kodakondsus. Isikutel, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust, ei ole kaitseväeteenistuse kohustust. Nad ei pea minema ajateenistusse ja neil ei ole ka võimalik astuda hiljem tegevteenistusse.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu suurendab kaitseväes teenimise võimalusi. Mind huvitavad naiste võimalused – nad saavad nüüd vabatahtlikult kaitseväkke minna. Millised ootused teil sellega seoses on? Ja kui suur võiks olla naiste huvi osaleda vabatahtlikult kaitseväeteenistuses ja sõjaväelist karjääri teha?

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole kaasas mingisuguseid põhjalike sotsiaalsete uuringute andmeid. Aga eelnõu väljatöötamisel oli selge, et see on kindlasti ühiskonnas suurt vastukaja leidev muudatus. Usume, et see vastab teatud ulatuses ühiskonna ootustele. Kindlasti loob see suured võimalused võrdõiguslikkuse filosoofia tähtsustajatele. Aga me usume, et kaitseväeteenistus iseenesest on läinud nii mitmepalgeliseks, et naissoost isikutele ajateenistusse minemise võimaluse loomine tähendab kaasas käimist ühiskonnas toimuvate muutustega. Kaitsevägi ei ole enam n-ö kahur, mille ees ja taga jooksevad higised, väsinud, toitmata poisid, kui tahate, vaid vastupidi, kaitsevägi on muutunud väga mitmekülgseks. Ja selle tõttu on sooline piirang olnud kunstlik. Ma arvan, et ühiskonna sidususe seisukohast on see oluline samm edasi. Loomulikult me võime arutleda ka naistele kohustusliku ajateenistuse kehtestamise üle, aga ma usun, et praegu oleks see liiga radikaalne samm. Aga me väga loodame, et kindlasti praegu tehtav samm motiveerib noori mehi veelgi enam kaitseväkke minema. Kuigi jah, see motivatsioon on niigi kõrge.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Minister Parts, te märkisite, et eelnõu koostamise käigus kohtuti huvigruppidega. Ma küsingi: milliste huvigruppidega konsulteeriti ja kas kõik soovitused said eelnõusse sisse viidud?

Kõige enam väärib esiletoomist, et Eesti Eruohvitseride Kogu esitas hulga põhimõttelisi kaitseväeteenistust puudutavaid alternatiivseid käsitlusi. Julgen öelda, et teatud ulatuses on eelnõu väljatöötamise põhiideoloogidel, kes on enamikus tegevkaitseväelased ja kaitsepoliitikat kujundavad eksperdid, ametnikud ja poliitikud, erinevad vaated. Eruohvitseride kogu, väga lugupeetud kogu seisukoha järgi võiks keskne lähenemine olla, et kaitseväeteenistuse seaduses peab rohkem välja paistma kaitseväeteenistuse erilisus, seejuures selle erilisuse mitte ainult materiaalne ja õiguslik aspekt, vaid ka patriootlik, isamaaline suhestatus ja tahe. Eelnõu välja töötav töögrupp aga keskendus eelnõu puhul tõepoolest praktilise õigusliku tähendusega küsimuste määratlemisele. See on nagu erisus. Mis puutub eruohvitseride kogu seisukohtadesse, siis ma usun, et põhimõtteliselt need ei lähe töögrupi omadest sugugi mitte lahku, aga küsimus on, kas meil õnnestub seadusega kaitsetahet reguleerida, selle volüümi tugevamaks keerata, kui emakeelepäeval võib nii öelda. Küllap ei õnnestu. Selles mõttes see eelnõu jääb tavaliseks eelnõuks. See on suhteliselt kuiv juriidiline tekst, millest kaitsetahet, patriotismi ja isamaad võib-olla välja ei paista. Muidugi, ma ei kahtle, et on veel üksikuid detaile, mille üle Riigikogu saab arutada. Aga peetud on juba kõige tõsisem diskussioon.
Oma seisukohad on öelnud ka Kaitseliit ja eri ministeeriumid, väga tõsiseid eriarvamusi pole ilmnenud. Ma usun, et riigikaitsekomisjon arutab eelnõu eruohvitseride koguga veel. Päris kindlasti ei ole eelnõu algatajal olnud mingisugust soovi kuidagiviisi näidata, et need seisukohad, mis neil on, ei ole tähelepanu väärt. Printsiibis eriarvamusi ei ole, pigem on küsimus selles, mis on eelnõu objekt ja mis mitte.

Palun, kolleeg Kalev Lillo!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Ma loen eelnõu § 77, kus räägitakse reservis olevate isikute vabastamisest õppekogunemisele kutsumisest. On võimalus, et kaitseringkonna ülem võib põllumajandustootjad õppekogunemisest vabastada, välja arvatud kaks erandit. Üks erand on need, kes tegelevad kalatoodete tootmisega, ja teine erand on need, kes tegelevad puuvilla tootmisega. Kas te majandusministrina võiksite öelda, mitu puuvilla tootmisega tegelevat ettevõtjat peab Eestis oma põllu sööti jätma ja püssi alla minema?

Aitäh selle terava ja väga maitsva küsimuse eest! Ma jätaksin selle sätte mõju analüüsi esimese ja teise lugemise vahepeale. Ma ei oska praegu vastata, kui palju meie puuviljatootjatel on järelkasvu, keda ootab lähiaastatel ees ajateenistus.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Rääkisite sellest, et kaitseväeteenistus on eriline. Jah, täpselt nii ongi – see on väga eriviisiline ja erinäoline. Üks väga erilisi kaitseväeteenistuse liike – mitte oma põhimõttelt, vaid organisatoorses mõttes – on olnud tegevteenistus Kaitseliidus. Kuidas mõjutab see seaduseelnõu teie hinnangul tegevteenistust Kaitseliidus? Kas see muutub ehk selgemaks?

Ma olen täiesti kindel, et see muutub selgemaks.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine küsimus!

Aitäh! Mu küsimus puudutab rahvusvahelisi operatsioone ja nendega seotud tagatisi. Meil on rahvusvahelistel missioonidel taasiseseisvusajal enam kui sada inimest vigastada saanud. Üldteada on fakt, et missioonidel käiakse seetõttu, et raha teenida. Muidugi on selge, et missioonidel võib kaotada elu, aga pigem annavad kaitseväelased endale aru, et nad võivad vigastada saada. Ja nüüd mu küsimus on: millised sotsiaalsed tagatised on kehtiva seadusega võrreldes neile lisandunud ja kas teie arvates on tagatisi piisavalt?

Suures plaanis need ikkagi jäävad samaks. See puudutab vigastada saanud kaitseväelase põhiravi, taastusravi, võimalikku muud tööd, kui ta jätkab kaitseväes, rääkimata eluruumist ja toetusest sellel ajal, kui ta on ravil. Neid tagatisi on terve kompleks ja ma usun, et selles osas mingisugust radikaalset muudatust ei ole. Aga teil on alati võimalik välja pakkuda ettepanekuid, mida kindlasti tasuks kaaluda. Küllap selles on kõik veendunud, et kui keegi on riiki teenides vigastada saanud, eriti rahvusvahelisel missioonil, siis peab riik tegema kõik, et inimene saaks jätkata endist elu, niivõrd, kuivõrd see tema vigastuse puhul üldse võimalik on. Me näeme, et me kulutame selle tagamiseks suhteliselt suuri summasid. Aga kui on ettepanekuid, siis me oleme alati valmis neid kaaluma. Võib-olla midagi on jäänud kahe silma vahele.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Nüüd kutsun kõnepulti riigikaitsekomisjoni esimehe kolleeg Mati Raidma. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu 172 enne esimesele lugemisele esitamist kolmel istungil: 14. veebruaril, 21. veebruaril ja 5. märtsil. 14. veebruari istungil osalesid eelnõu algataja esindajana kaitseminister Mart Laar ning teised Kaitseministeeriumi töötajad, samuti kaitseväe esindajad. 21. veebruari istungil osalesid Kaitseministeeriumi ja kaitseväe esindajad.
Eelnõu sätestab, nagu juba mainitud, kaitseväekohustuse, kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse subjektid, nende õigusliku seisundi, kaitseväekohustuse täitmise korralduse ning kaitseväelaste suhtes rakendatavad ergutused, distsiplinaarvastutuse alused, distsiplinaarkaristused ja distsiplinaarmenetluse korra.
Kuna kaitseväeteenistus on teatavasti üks avaliku teenistuse eriliike, siis vajab äramärkimist, et Riigikogu menetluses on ka avaliku teenistuse seaduse eelnõu 193, millega ühtlustatakse avaliku teenistuse põhimõtteid kogu riigi haldusalas. Seega tuleb arutluse all oleva eelnõu menetlemise käigus jälgida ka, kuidas läheb avaliku teenistuse seaduse eelnõu menetlemine. Eespool küsitud Kaitseliidu temaatika on meil aga Kaitseliidu seaduse eelnõus, mis käesoleva eelnõu menetlemisega sünkroonis samuti vaatluse alla tuleb.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 5. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu 172 esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 14. märtsiks ehk tänaseks. Komisjoni nimel ettekandjaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20 tööpäeva ehk s.a 12. aprill kell 18.
Muudatusettepanekute esitamise tavapärasest pikem tähtaeg on tingitud asjaolust, et kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu ja selle seaduse rakendamise seaduse eelnõu näol on tegemist suuremahulise materjaliga, mis vajab tõsist tööd ja analüüsi. Näiteks seaduse seletuskiri on ca 300 lehekülge paks. See on kõik. Tänan!

Aitäh! Hea kolleeg Mati Raidma, kas võiksite korrata, millal on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, kas 11. või 12. aprill?

Nagu ma mainisin – 12. aprill.

Aitäh! Ja läheme nüüd küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kalev Lillo, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Ma tuleksin selle puuvilla küsimuse juurde tagasi. Mul on Eesti risti-põiki läbi sõidetud ja ma pole kuskil ühtegi puuvillapõldu lokkamas näinud. Kust tuleb selline seadusandja tahe kirjutada seadusesse erand, et puuvillakasvatajad siiski võetakse tegevteenistusse?

Tõepoolest, ka komisjoni üllatas seadusalgataja konkreetne nõue puuvillakasvatajaid õppekogunemistele kutsuda. Meile vastati, et selle taga on mingi Euroopa Liidu vastavasisuline dokument. Ise pakun välja, et võib olla trükiviga. Aga komisjon otsustas väga põhjalikult selle eelnõu kallal tööd teha, me hakkame teksti peatükkide kaupa analüüsima. Eelnõust on leitud teisigi kulmu kergitama panevaid fakte. Komisjon teeb tõsist tööd ja loodetavasti teisel lugemisel tuleme teie ette juba kas siis vettpidavate põhjendustega või teistsuguse sõnastusega.

Palun, kolleeg Urve Tiidus, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline palve, et te selgitaksite natuke ajateenistuse vanusepiiri, eriti seda ülemist. Selle kohta on ekspertidelt arvamust küsitud ja on leitud, et selle võiks tõsta 30. eluaastani. Milline on teie seisukoht ja kas komisjon arutas seda?

Komisjon tahab sedagi teemat veel süvendatult arutada. Meie seisukoht oli, et vaidlusküsimusi on küll hulk, aga see on ülimalt vajalik eelnõu ja me teeme esimese lugemise ära. Pärast seda hakkame tõeliste seadusandjatena seadust korrigeerima ja võib-olla ka kinnitusi saama mingitele faktidele, mis siin kirjas on. Me ei näe ette eelnõu kiiret menetlemist ja vastuvõtmist. Mis puudutab seda vanust, siis arvamusi on erinevaid. Kerge üllatusena on meeste ja naiste vanused mingis nihkes. Me arutame seda. Nimetatud 30 aasta üle väike arutelu komisjonis juba oli. On erinevaid arvamusi. Mina esindan praegu komisjoni istungi seisukohta. Ehk siis ütleme niimoodi, et lõplikku otsust, kas kinnitada eelnõus kirjas olevad vanused või mitte, veel ei ole.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea Mati! Kas sa oskad öelda, miks käsitletakse kaitseväeteenistuse seaduses asendusteenistust?

Jah, oskan küll. Soovitan muide kõigil, kes püüavad mõista seda väga keerukat teksti, vaadata eelnõu seletuskirja lk 16 ja lk 22, kus on lihtsalt ja piltlikult välja toodud uus n-ö mõistemootor. Väga paljud mõisted on saanud uue sisu ja on tekkinud ka uusi mõisteid. Kui me räägime asendusteenistusest, siis tegemist on ühe kaitseväekohustuse kandmise liigiga, seejuures kohustuse aktiivse täitmise liigiga. See kuulub kaitseväekohustusse ja seepärast on see siin seaduses kirjas ning ei ole mindud seda teed, et koostada eraldi seadus, reguleerimaks asendusteenistust.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ehk oskate nimetada olulisimaid muudatusi, mis puudutavad tegevteenistust Kaitseliidus? Kas seoses uue seadusega on seal olulisi muudatusi või ei ole? Kas komisjon arutas seda teemat?

Seda teemat ei ole komisjon veel arutanud, aga me kindlasti teeme seda. Nagu ma mainisin, me hakkame eelnõu peatükkide kaupa läbi arutama. Aga mis puutub nendesse tegevväelastesse, kes teenivad Kaitseliidus, siis nende jaoks on uuendused needsamad mis kaitseväes. Minister juba rääkis näiteks uuest palgakorraldusest. Selle eelnõuga kaovad auastmetasud, mis, nagu me teame, on väga pikka aega eksisteerinud. Ja on palju-palju muidki muudatusi.

Palun, kolleeg Andrus Saare!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas te nimetaksite põhjused, miks on mindud tähtajatult teenistuselt üle tähtajalisele teenistusele?

Jällegi palun ette vabandust, et ei tule konkreetset ja detailset selgitust. Meie komisjon vaatas senistel istungitel lihtsalt sellele eelnõule kui tervikule otsa ja me otsustasime, et me läheme sellega esimesele lugemisele ja kui esimene lugemine on läbi, siis süveneme detailidesse. Nagu ma mainisin, detaile on ülimalt palju, seletuskirja 300 lehekülge on küllaltki suur väljakutse mitte ainult riigikaitsekomisjoni liikmetele, vaid ilmselt ka ekspertidele, kes seletuskirja eri osasid on kirjutanud. See võtab aega. Aga kindlasti teie märkus on meelde jäetud ja palume algatajatel seda regulatsiooni detailselt põhjendada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Mati Raidma! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Ülo Tulik Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Tulin siia pulti selleks, et toonitada veel kord selle eelnõu tähtsust ja kutsuda kaasa mõtlema, sest see seadus tõepoolest muudab üsnagi palju kaitseväe tegemistes. Minister Parts juba rääkis eelnõu vajalikkusest ja tõi välja peamised muudatused, mina riigikaitsekomisjoni liikmena tahan lisada, et reservohvitseride kogu on tõepoolest selle seaduse koostamisel kõige aktiivsemalt kaasa löönud. Nendelt on laekunud kõige rohkem muudatusettepanekuid ja järgmisel nädalal hakkab komisjon neid arutama.
Tahan veel öelda seda, et selle seadusega saame ära lahendada väga tõsise põllumeeste probleemi. Eriti teravalt tuli see üles tänavu kevadel – mitmed põllumehed olid mures selle pärast, et nende järglane, peremehe poeg kutsuti reservõppusele. Kuna talud on teatavasti toetusi taotledes võtnud endale ka tootmiskohustused, siis tekkis oht, et mõni talu võib üsna ruttu haamri alla minna. Mitu põllumeest on väitnud, et see juhtub, kui talu tulevane pidaja või peremehe järglane läheb teenistusse. Sellest tulenevalt paljud talumeeste pojad loobusid reservteenistusse minemast ja maksid lihtsalt trahvi ära. See seaduseelnõu reguleerib seda probleemi väga hästi ja mina olen siin puldis selleks, et kutsuda teid veel kord kaasa mõtlema. Teeme sellest eelnõust sellise seaduse, mis rahuldab nii meie kaitseväelasi kui ka suuremat osa ühiskonnast. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ülo Tulik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 172 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. aprilli kell 18. Eelnõu 172 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu 173 esimene lugemine. Veel kord palun ettekandeks kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See eelnõu kuulub eelmise eelnõu juurde. Praegu on tavaks kujunenud, et mahukamate seaduste puhul nähakse nende rakendamine ette eraldi seadusega. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamine toimub lausa kahe eraldi seadusega. Üks on see, mis on teil praegu menetluses, teine tuleb mõne aja pärast. Need puudutavad seadusmuudatusi, mis nõuavad Riigikogus otsustamisel konstitutsioonilist enamust.
Eelnõu näeb ette rohkem kui 23 seaduse muudatused ja näeb ka ette, et kaitseväeteenistuse seadus jõustub 1. jaanuaril 2013 – loomulikult, kui Riigikogu suudab selle eelnevalt piisaval määral läbi arutada ja otsusele jõuda.
Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohaselt kehtestatakse rakendamise põhiprintsiip ja see kõlab lihtsalt: kehtiva seaduse alusel tehtud otsused jäävad kehtima ka uue seaduse jõustumisel. Samuti jätkavad seaduse jõustumisel kaitseväeteenistuses olevad isikud teenistust. Teenistusse asumise kutse saanud isikud peavad endiselt kutsel märgitud ajal teenistusse ilmuma ning uusi kutseid ei saadeta. Ajateenijad ja reservväelased jätkavad teenistust kuni tähtaja lõpuni, mis neile määrati kehtiva seaduse alusel. Tegevteenistuses jätkavate tegevväelaste senised tegevteenistuse lepingud loetakse lõpetatuks ning isik võetakse automaatselt tegevteenistusse. Isik, kellel enne oli määratud tähtajaga leping, jätkab tähtajalist teenistust, teenistuses määramata tähtajaga lepingu alusel olev isik jätkab tähtajatus teenistuses. Samas antakse isikutele, kes ei soovi uue seaduse jõustumisel teenistust jätkata, 30 päeva aega teatada teenistusest lahkumise soovist.
Kuna uus seadus näeb ette tegevteenistusse võtmist vaid kaitseväekohustuse olemasolul, siis isikud, kellel puudub kaitseväekohustus, peavad 30 päeva jooksul andma nõusoleku end kaitseväekohustuslasena registreerida. Nõusoleku andmata jätmisel vabastatakse isik tegevteenistusest.
Kuigi uus kaitseväeteenistuse seadus muudab senist palgaregulatsiooni, tagatakse käesoleva eelnõu seadusena jõustumisel seni kehtinud seaduse alusel makstud teenistustasu suuruse palga maksmise jätkamine.
Mis puutub kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega kaasnevasse teiste seaduste muutmisse, siis nende kokku 23 seaduse muudatused on pigem tehnilist laadi ja seotud eelkõige mõistete muutumisega. Kaitseväekorralduse seadust täiendatakse tervishoiuteenustele osutamise peatükiga. Tegemist on valdkonnaga, mida seni on reguleerinud kaitseväeteenistuse seadus. Kuna aga kaitseväe kui tervishoiuteenuse osutaja tegevus ei ole seotud teenistusküsimustega, siis otsustati need sätted üle viia kaitseväe kui valitsusasutuse ülesannete õigusi käsitlevasse seadusesse. Valitsus teeb ettepaneku nimetatud eelnõu heaks kiita. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun nüüd ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe kolleeg Mati Raidma!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ka seda seaduseelnõu arutas riigikaitsekomisjon enne esimesele lugemisele esitamist oma kolmel istungil: selle aasta 14. veebruaril, 21. veebruaril ja 5. märtsil. Eelnõu eesmärk on luua tingimused ja kord uue kaitseväeteenistuse seaduse rakendamiseks. Lisaks sellele, kuidas toimub üleminek seni kehtivalt regulatsioonilt uuele, nähakse eelnõuga 173 ette muudatused ka teistes seadustes, millel on kokkupuude seni kehtinud kaitseväeteenistuse seadusega või mille muutmise vajadus tuleneb uue kaitseväeteenistuse seaduse vastuvõtmisest.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 5. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 14. märtsi päevakorda ja riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrata siinkõneleja. Ka otsustas komisjon konsensusega teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20 tööpäeva ehk siis s.a 12. aprill kell 18. Pikem tähtaeg on jällegi tingitud eelnõu suurest mahust, kuid ka soovist kaasata menetlemise käigus arutellu eri huvigruppe ning nendega kõik läbi rääkida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mati Raidma! Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 173 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. aprilli kell 18. Eelnõu 173 esimene lugemine on lõppenud.

Meie päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seadusega seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud seaduste muutmise seaduse eelnõu 174 esimene lugemine. Palun veel kord kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus esitab teile teise kaitseväeteenistuse seadusega seotud ja selle rakendamisega seotud eelnõu, mille pealkiri kõlab "Kaitseväeteenistuse seadusega seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud seaduste muutmise seaduse eelnõu". Eelnõus on sätestatud muudatused seoses uue kaitseväeteenistuse seadusega. Muudatused tehakse kokku kaheksas seaduses, mille muutmine vastavalt põhiseadusele vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enamik muudatusi tehakse seoses terminite muutmisega. Suuremad muudatused tehakse rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses. Nimetatud seaduste muudatused põhinevad omakorda kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse sätete ülevõtmisel. Ülevõetavad sätted ei puuduta igapäevast kaitseväeteenistust, tegemist on tegevustega, mis rakenduvad vaid eriolukordades, näiteks lahkumiskeelu kohaldamine sõjalise valmisoleku astme tõstmisel. Seetõttu ei olnud õigusselgust ja otstarbekust silmas pidades mõistlik reguleerida seda kõike edaspidigi eri seadustes. Rahuaja riigikaitse seadusesse ülevõetavad reeglid puudutavad eelkõige mobilisatsiooni ettevalmistamist ja kaitseväe tegevust kõrgendatud valmisoleku korral, kui mobilisatsiooni väljakuulutamine ei ole veel vajalik. Sõjaaja riigikaitse seaduse muudatused puudutavad kaitseväeteenistust sõjaseisukorra väljakuulutamise ja mobilisatsiooni järel. Sõjaajal loetakse kõik kaitseväe koosseisus relvastatud tegevuses olevad isikud tegevväelasteks. Sõjaajal on võimalik kaasata ka kaitseväekohustuseta isikuid, oluline on, et isik vastaks tegevväelasele sõjaajal esitatud nõuetele.
Eelnõu jõustumise ajaks on ette nähtud nagu ka eelnevalt menetletud eelnõude puhul 1. jaanuar 2013. Teen ettepaneku see eelnõu vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Palun nüüd veel kord ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe kolleeg Mati Raidma!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ka seda eelnõu arutas riigikaitsekomisjon oma kolmel istungil: 14. veebruaril, 21. veebruaril ja 5. märtsil. Seegi eelnõu on seotud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamisega. Eelnõu eesmärk on viia Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud Euroopa Parlamendi valimise seadus, kodakondsuse seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, rahuaja riigikaitse seadus, Riigikogu valimise seadus, sõjaaja riigikaitse seadus ja Vabariigi Presidendi valimise seadus kooskõlla uue kaitseväeteenistuse seadusega. Viimase eelnõu 172 läbis täna teatavasti esimese lugemise.
Eelnimetatud seadustes tehakse peamiselt terminoloogilised muudatused. Illustratsiooniks soovin eelnõust esile tuua rahuaja riigikaitse seaduse § 21⁵ teksti, kus on kirjas, et mobilisatsiooni ajal täidavad riigikaitsekohustust oma ametikohal teiste väärikate ametite esindajate kõrval ka kõik Riigikogu liikmed.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 5. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada see seaduseelnõu esimeseks lugemiseks tänase, 14. märtsi istungi päevakorda ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. Lisaks otsustasime konsensusega teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20 tööpäeva ehk 12. aprill kell 18. Tavapärasest pikem tähtaeg on tingitud asjaolust, et nende kolme koos liikuva eelnõu maht on väga suur ja nende tõsine läbitöötamine võtab aega.

Suur tänu, kolleeg Mati Raidma! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 174 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. aprilli kell 18. Eelnõu 174 esimene lugemine on lõppenud.
Meie päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.46.