Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sisse arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, teemaks on naiste ja meeste palgalõhe. Nagu te teate, on Eurostati andmetel Eesti meeste ja naiste palkade vahe Euroopa Liidu suurim. 2009. aastal ületas Eesti mees- ja naistöötajate keskmise brutotunnipalga erinevus Euroopa Liidu keskmist isegi peaaegu kahekordselt ja sellest hoolimata töötavad Eesti naised teistest Euroopa naistest siiski rohkem. See palgalõhe võib olla aga veelgi suurem, sest Eurostat võtab arvesse tunnipalkasid. Lisada võib, et Eesti naiste haridustase on meeste omast kõrgem ja näiteks 2010. aastal moodustasid naised kõrgkooli lõpetanutest 70%. Nagu me kõik mäletame, võttis Riigikogu sügisel heade kolleegide algatusel vastu otsuse, millega Vabariigi Valitsusele tehti ettepanek töötada välja tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Meie siis uurimegi, mida on valitsus teinud, et seda probleemi lahendada, ja millised on värskemad andmed. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni vahelise eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Teiseks, konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu. Nimetatud kahe eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. märtsil algatatud korruptsioonivastase seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 6. märtsil algatatud avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on samuti põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse poolt s.a 8. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise kohta, mis käsitleb loomade kaitse ja heaolu strateegiat Euroopa Liidus aastatel 2012–2015, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 22. märts kell 16.
Riigikogu esimees on tagastanud esitajatele 8. märtsil üleantud arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. Põhjuseks oli, et arupärimine ei olnud kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 lõikega 1, sest see ei puudutanud justiitsministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Järgnevalt panen hääletusele selle nädala päevakorra. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele kaheksanda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Kaheksanda töönädala päevakord on vastu võetud. Alustame nüüd arupärimistele vastamist.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Deniss Boroditši, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi  2012. aasta veebruarikuu 9. päeval esitatud arupärimine sularaha kättesaadavuse kohta ja kannab numbrit 110. Arupärimisele vastab Eesti Panga president Andres Lipstok. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Eesti Panga president! Selle aasta jaanuaris vapustas Virtsu elanikke uudis, et selles piirkonnas tahetakse sulgeda asula viimane pangaautomaat. Kohalike elanike pahameel oli õigustatud, sest lähim sularahaautomaat jäänuks Virtsu automaadi sulgemise korral kahe kilomeetri kaugusele.
Kahjuks on aga Eestis veel piirkondi, kus sularaha kättesaamine on oluliselt piiratud. Täielikult on tähelepanuta jäetud väikesaared, näiteks Vormsi, Ruhnu ja Piirissaare. Nii on Ruhnu elanikud sunnitud sularaha kättesaamiseks kasutama kohaliku kaupluse abi, kus aga kaupmees võtab sularaha väljastamise eest teenustasu. Kommertspankade otsus sulgeda sularahaautomaadid väheasustatud piirkondades võib oluliselt mõjutada Eesti regionaalpoliitikat. Peaminister on öelnud, kommenteerides olukorda, et riik ei saa survestada ühtegi panka, tagamaks sularahaautomaatide olemasolu. Samas sätestab Eestis kehtiva hädaolukorra seaduse § 34 lõike 8 punkt 2 elutähtsa teenusena sularaha kättesaadavuse. Selle seaduse § 13 lõike 2 punkt 4 sätestab, et elutähtsa teenuse toimepidevuse katkemine võib kaasa tuua eriolukorra kehtestamise. Hädaolukorra seaduse kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja Eesti Pank. Sama seaduse § 37 sätestab ka teenuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise kohustuse. Sellest tulenevalt on meil neli küsimust.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kõigepealt tänan teid võimaluse eest vastata Riigikogu 11 liikme küsimustele, mis puudutavad elutähtsa teenuse osutamist hädaolukorra seaduse kohaselt.
Esimene küsimus: "Mida on Eesti Pank teinud selleks, et tagada kõikidele Eesti elanikele elutähtsa teenuse (sularaha) kättesaadavus?" Esiteks, Eesti Pank tagab piisava europangatähtede ja -müntide varu olemasolu ja turvalise säilimise Eesti Vabariigis, et rahuldada elanike ja ettevõtete sularahanõudlust. Teiseks, Eesti Pank kui sularaharingluse korraldaja teeb sularaha kättesaadavaks Eestis tegutsevate kommertspankade ja sularaha transporti korraldavate ettevõtete abil. Sularaha on Eesti Pangast kättesaadav kõikidele Eestis tegutsevatele kommertspankadele, kes sularahateenuseid pakuvad.
Teine küsimus: "Kuidas tagab Eesti Pank elutähtsa teenuse (sularaha) toimepidevuse Eesti saartel?" Saareelanike võimalused sularaha kätte saada ei erine oluliselt mandril hõredalt asustatud piirkondades pakutavatest võimalustest. Mitmel väikesaarel, nagu Kihnu, Vormsi ja Piirissaare, tegutsevad Eesti Posti postkontorid, mis pakuvad koostöös SEB-iga postipanganduse teenuseid, sealhulgas ka sularaha väljavõtmise teenust. Eakamatel inimestel on võimalik tellida Eesti Postilt pensioni kojukande teenus.
Kui aga rääkida sularahast kui elutähtsast teenusest, siis ma tuletan meelde ühte umbes 15 kuud tagasi toimunud sularahaoperatsiooni. Ma räägin loomulikult kroonide vahetamisest eurodeks. Tookordne aastavahetus oli erakordselt lumerohke, teeolud olid väga halvad, kuid  rasketele tingimustele ja tihedale ajakavale vaatamata möödus Eesti läbi aegade suurim sularahavahetus väga edukalt. Ka kõige kaugemad Eesti paigad varustati eurodega õigeaegselt ning riigiasutuste ja erasektori koostöö seejuures oli hiilgav. Seega võib öelda, et erakordsete olukordade lahendamine sularaha osas on Eestis ka praktiliselt läbi proovitud ja praktika on tõestanud, et me saame sellega hakkama.
Kolmas küsimus: "Milline on Eesti Panga koostöö kommertspankadega tagamaks elanikele elutähtsa teenuse (sularaha) kättesaadavust?" Hädaolukorra seaduse § 34 lõike 9 ja § 35 lõike 1 kohaselt on Eesti Panga ülesanne koordineerida elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamist ja nõustada elutähtsate teenuste osutajaid. Elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldajana teeb Eesti Pank koostööd kommertspankadega mitmel tasandil. Otseselt hädaolukorra seadusest tulenevate ülesannete lahendamiseks – need on ohustsenaariumide analüüs, riskide hindamine, toimepidevuse plaanide kooskõlastamine, testide planeerimine jpt – toimuvad regulaarselt asjaomase töögrupi nõupidamised. Lisaks on Eesti Panga initsiatiivil peetud seminare olulisemate partneritega, nagu näiteks sideteenuste pakkujatega.
Kui argipäevast rääkida, siis on Eesti Pangal kommertspankadega tihe kontakt sularaharingluse korraldamisel. Koostööd nendega tehakse iga päev vastavalt sularaha väljaandmise või Eesti Panka sissetoomise nõudlusele. Eesti Pangal on seitsme kommertspangaga lepingud sularaha vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks. Samuti on läbi mõeldud situatsioonid erandolukorras sularaha väljastamiseks või ka Eesti Pangas hoiustamiseks.
Neljas küsimus: "Kas riskianalüüsis on arvestatud ka kommertspankade ärihuvidega, mis ei pruugi olla vastavuses jätkusuutliku regionaalpoliitikaga?" Hädaolukorra seaduses ettenähtud riskianalüüsi on elutähtsa teenuse osutajad esitanud Eesti Pangale ja me oleme selle omakorda saatnud ka Siseministeeriumile. Hädaolukorra seadus ja selles nõutud riskianalüüs on mõeldud selleks, et lahendada võimalikult hästi hädaolukorra ajal üleskerkivaid probleeme. Seetõttu ei lahenda hädaolukorra seadus jätkusuutliku regionaalpoliitika küsimusi.
Sellega on küsimused, mis kirjalikult esitati, läbi. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mainisid oma vastuses ka väikesaari. Minu teada on Ruhnu saarel korraldatud sularaha kättesaamine lihtsalt kohaliku külapoe kaudu, kuna seal ei ole ka sularahaautomaati. Paraku mujal Eestis, kus on samuti mitte väga tihedalt asustatud piirkondi, see teenus nii ei toimi. Kas sedasama süsteemi, kus inimestel on võimalik kohalikust külapoest raha kätte saada, ei võiks laiendada kogu Eestile?

Aitäh! Ruhnus käib selle teenuse osutamine tõesti külapoe kaudu. See on Ruhnu enda initsiatiiv ja kindlasti ka poodniku vastutulek ja kokkulepe nende inimestega, kes sularaha Ruhnu saarele toovad. Loomulikult võib igal saarel kasutada kõikvõimalikke teid, aga see peab olema ikka kohalik initsiatiiv kohalike asjameeste eestvedamisel. Teha seda kuidagi käsukorras, et hakkame nüüd poodide kaudu väljastama sularaha kõikidele, kes sularaha saada tahavad, ei ole võimalik.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Te mainisite, et Eesti Panga ülesanne on nõustada elutähtsa teenuse osutajaid ja et seoses sularahaga on nendeks kommertspangad. Aga kes saab siis seista inimeste eest, kui kommertspangad ütlevad, et mõnes Eesti piirkonnas ei ole lihtsalt kasumlik sularahaautomaati üleval pidada, et nemad sõltuvad oma omanikest ja heategevust nad ei tee? Kuidas seda peaks siis Eestis korraldama, et leiduks siiski üks pank, kes seda ülesannet täidab? Või on olemas mõni riiklik struktuur, kes peab selle ülesande enda kanda võtma, kui erapangad seda enam teha ei soovi?

Aitäh! Küsimuse lähtepunkt on absoluutselt õige, see on loomulikult erapankade äritegevuse üks osa. Pangad on turul tegijad ja pangad võitlevad klientide pärast. Ma kujutan ette, et kui vaadata rahaautomaatide arvu ja ka kodanike käitumise uuringuid, siis on olukord selles mõttes kontrolli all, et ega selliseid piirkondi, kus teenus oleks nii väga karjuvalt osutamata, eriti palju ei ole. Eesti Panga käsutuses olevate andmete alusel on sularaha kasutamine viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Vähenenud on ka sularahaautomaatide kasutamine, ja kui kasutuste arv läheb alla, siis loomulikult hakkab automaadi omanik arve kokku lugema. Kindlasti on vahel järeldused valed, neid vigu tuleb siis parandada ja seda on ka tehtud, aga mingisugust käsuliini sularahaautomaatide ülespanemiseks või mittepanemiseks ei ole, ja kui hoolega mõelda, siis ega see ei oleks vist ka mõistlik.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh! Mul on selline üldist laadi küsimus. Te ütlesite, et sularaha saab kätte pangaautomaatidest või Eesti Posti kaudu. Kas te oskate nimetada, mitu kohta või mitu omavalitsust on Eestis, kus ei ole ei automaati ega postkontorit?

Aitäh! Mul ei ole praegu käepärast seda arvu, kui mitmes omavalitsuses ei ole ei automaati ega postkontorit. Aga näitena selle kohta, kuidas sularaha kätte saada, võib tuua kas või sellesama varem mainitud Ruhnu. Eks see on ikkagi kohaliku omavalitsuse, kohapeal olevate asutuste ja raha käitlejate vahelise koostöö küsimus. Kindlasti oleks lihtsam, kui igal pool oleks võimalik sularaha nõudlust postkontorite ja sularahaautomaatide kaudu rahuldada. Aga kui nõudlus väheneb, nagu ma enne ütlesin, siis on väga raske arvata, et need organisatsioonid, kes seda teenust osutavad – postkontoritel on muidugi ka muud funktsioonid kui sularahaga askeldada – , sellisel juhul oma tegevust jätkaksid.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Oleme rääkinud praegu sellest, et sularaha kättesaadavuse tagamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Aga kui kohapeal tehakse koostööd näiteks kauplusega, siis seal on teenustasu sularaha väljavõtmisel märksa suurem kui Eesti Posti või kommertspankade puhul. Kas te ei arva, et see paneb sealsed elanikud oluliselt halvemasse olukorda võrreldes teiste piirkondade elanikega, kus on võimalik tarvitada Eesti Posti või kommertspanga teenuseid?

Aitäh! Kui üks teenus on kuskil kallim, siis peavad selle teenuse kasutajad maksma rohkem raha ja nende olukord on loomulikult kehvem. Vastus saab olla, et loomulikult on need inimesed, kes kaupluse kaudu sularaha välja võttes maksavad selle eest suuremat teenustasu, kui näiteks panga peakontorist või Eesti Posti kaudu raha välja võttes tuleb maksta, kehvemas situatsioonis. Teenus on inimese jaoks kallim ja see inimene on vähem rahul.

Austatud Eesti Panga president, ma tänan teid vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Deniss Boroditš, Enn Eesmaa, Jüri Ratas, Kalev Kallo, Kalle Laanet, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra, Tarmo Tamm, Valeri Korb, Viktor Vassiljev ja Vladimir Velman. Arupärimine on esitatud 23. jaanuaril 2012 ja teemaks on Eesti Energia otsused Ida-Virumaal. Arupärimisele vastab Andrus Ansip. Aga enne, kui me läheme selle arupärimise menetlemisega edasi, võtan kümme minutit juhataja vaheaega. Istung jätkub kell 15.30.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja võetud vaheaeg on läbi. Ma palun vabandust, et seda pädevust kasutasin, aga seda oli vaja selleks, et kõik osapooled arupärimisele vastamisel kohal oleksid. Nüüd on see nii ja see teeb suurt rõõmu. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee tutvustama arupärimist, mis kannab numbrit 98!

Härra juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Mul on au tutvustada arupärimist, mille 23. jaanuaril härra peaministrile esitas rida Keskerakonna fraktsiooni liikmeid. Ma tahaksin väga, et härra peaminister selle arupärimise sisu täna veel korra läbi mõtleks ja võib-olla veel korra ka valitsuses, sest kaevurite ja minu arvates on arupärimisel väga tõsine ja sügav sisu. Mõnikord tehakse arupärimisi nii, et on poliitiline osa ja on sisuline osa, ning protsentuaalselt on üks või teine osa vahel liiga suur ja vahel natuke liiga väike.
See arupärimine puudutab Aidu karjääri sulgemist. Sellise otsuse tegi Eesti Energia nõukogu käesoleva aasta alguses ja kindlasti Eesti Energia nõukogu kaalus seda otsust väga tõsiselt, st mitte Eesti Energia nõukogu, vaid kaevanduste nõukogu. Selle otsuse koha pealt võib Eesti Energiast väga hästi aru saada, sest Eesti Energial Aidu kivi vaja ei ole. Aidu karjäär sai kunagi tehtud selleks, et sealt saaksid kivi keemiatööstus Kohtla-Järvel, keemiatööstus Kiviõlis ja Kunda Nordic Tsement. Nii et selles mõttes oleks Eesti Energial juba ajalooliselt mõttekam, kasulikum ja parem võtta kivi Narva karjäärist ja Estonia kaevandusest, mitte Aidu karjäärist.
Mis on Aidu karjääri sulgemise juures veel eriti tähtis, on see, et 8 miljonit tonni ressurssi jääb kasutamata. Keskkonnaministeerium tegi siin otsused väga kiiresti, selle 8 miljoni tonni põlevkivi peale anti kaevetööde luba, kaevandused töötasid selle läbi, kalkuleerisid, et jah, seda on võimalik võtta, oleks tark võtta jne, aga Eesti Energiale see majanduslikult kasulik ei ole. Kellele see on kasulik? Pikas perspektiivis ja ka kohe on see kasulik nendele kolmele ettevõttele, kellest ma rääkisin – VKG, Kiviõli Keemiakombinaat ja Kunda Nordic Tsement. Nendele oleks see kivi väga vajalik ja nad ostaksid seda. Ära saaks kasutada väga tähtsa ressursi, inimressursi, kes praegu töötab Aidus ja kes võiks kolme-nelja aasta pärast, kui avatakse uus Kiviõli kaevandus, sinna üle minna. Ka sotsiaalses mõttes oleks sellele piirkonnale väga hea, kui Aidu karjäär töösse jääks.
Rääkisin sellel teemal neljasilmajuttu meie majandusministriga. Ta ei vastanud mulle küll midagi, aga tema silmadest peegeldus arusaam, et mu jutt ei olnud rumal. Ta lubas seda asja kaaluda ja vaadata laiemalt, vaadata ressursi koha pealt ja vaadata ka inimressursi koha pealt, mis on väga tähtis.
Kaevurid tuletasid mulle veel meelde, et kui härra Ansip oli majandusminister, siis käis ta meil külas ja jättis sellise mehe mulje, kes põlevkivist ja kaevuritest aru saab. Ma tõesti palun, et te vaataksite selle küsimuse nendest aspektidest väga tõsiselt läbi, ja võib-olla vaataks ka Eesti Energia asja uuesti läbi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt ma palun vabandust, et olite sunnitud ilmselt minu ja ka nende Riigikogu liikmete pärast, kes osalesid riigikaitse nõukogu koosolekul, võtma kümneminutilise vaheaja!
Aga nüüd ma vastan arupärimises esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Eesti Energia on Eesti riigile kuuluv ettevõte. Kas majandus- ja kommunikatsiooniminister on Teid informeerinud Eesti Energia tegevusest Ida-Virumaal, kuna need otsused mõjutavad suuresti kogu piirkonna tööturgu?" Käesoleva aasta suvel lõpetab AS Eesti Energia Kaevandused põlevkivi kaevandamise Aidu karjääris, sest karjääri varud on lõppemas. Aidu karjääris töötab 351 inimest, kellest 61 saavad pärast Aidu karjääri sulgemist jätkata tööd Narva karjääris, ülejäänud 290 töötajat koondatakse 2012. aasta jooksul. Koondatavatest veerandil on õigus vanaduspensionile või soodustingimustel pensionile. Esialgu kavandati vabanevaid töötajaid rakendada rajatavas Aidu-3 karjääris, kuid 2011. aasta lõpus otsustati majanduslikule ebamõistlikkusele viidates Aidu-3 karjääri siiski mitte avada. Koondatavate toetamiseks loob ettevõtja miljoni euro suuruse fondi, mille abil suunatakse inimesed ümberõppele. Lisaks lõpetab AS Eesti Energia Kaevandused 2013. aasta juulis põlevkivi kaevandamise Viru kaevanduse ühes osas. Tootmise lõpetamisel see põlevkivi, mida on võimalik Viru kaevanduse kaudu kätte saada, ammendub. Kaevanduskäikude suur kalle ei võimalda seal nimelt kasutada põlevkivi väljaveoks Viru kaevanduse rööbastransporti. AS Eesti Energia Kaevandused plaanib selle põlevkivi kaevandada juba Estonia kaevanduse kaudu. Kaubapõlevkivi on kõnealuses osas ligi 8 miljonit tonni. Viru kaevanduses töötab praegu ligi 500 inimest, kellest valdav osa on plaanis peale kaevanduse põlevkivivaru ammendumist viia üle Estonia kaevandusse, kus ettevõte plaanib tootmismahtu oluliselt suurendada. Samuti vajatakse töölisi ka lähiaastatel avatavasse Uus-Kiviõli kaevandusse. Eesti Energia Kaevanduste hinnangul annaks Uus-Kiviõli kaevandus tööd 700–900 kaevurile. Luba Uus-Kiviõli kaeveväljale on Eesti Energial olemas ning ettevalmistused kaevanduse rajamiseks käivad. Eesti Energia kinnitusel otsitakse aktiivselt võimalusi pakkuda koondatavatele töötajatele mõnd muud ametikohta või ümberõpet.
Teine küsimus: "Aidu-3 kaevanduse avamata jätmine võib tõepoolest olla lühiajaliselt majanduslikult kasulik otsus, kuid kas sellise otsuse tegemisel ei tuleks arvestada ka pikaajalist tulukust ning fakti, et kui Aidu karjäär sulgeda ning Aidu-3 kaevandust praegu mitte rajada, siis tulevikus on sealse potentsiaalse põlevkivivaru kaevandamine oluliselt kallim?" Võimalust võtta Aidu karjääri sulgemise järel kasutusse naabruses asuva Aidu-3 põlevkivivaru kaaluti väga põhjalikult. Samas näitasid mitmed arvestused, et kõrgete kulude tõttu ei oleks seal toodetud põlevkivi hind konkurentsivõimeline. Aidu-3 planeeriti nimelt allmaakaevandusena, kus maapind tuleks ülal hoida tervikutel, millega kaasnevad kuni 30%-lised tootmiskaod. Aidu-3 põlevkivivarust saaks aastatel 2012–2015 toota 6,3 miljonit tonni põlevkivi. Tootmise ajal tuleks kaevandusvett pumbata välja umbes 70 miljonit kuupmeetrit aastas, seda nii Aidu-3 kui ka suletava Aidu karjääri alalt. See on väga suur kogus, mis tõstaks oluliselt ka kaevandamise kulusid ja muudaks seal toodetud põlevkivi ebamõistlikult kalliks. Samas on Aidu-3 varu kaevandatav ka lõuna suunast lähenedes, mis võimaldab jätta suletavasse Aidu karjääri koguneva vee kaitseterviku taha ning tagada kaevandatavale kivile konkurentsivõimeline hind.
Kolmas küsimus: "Kuidas Te hindate 290 inimese koondamist piirkonnas, kus on Eesti üks kõrgemaid tööpuudusi? Kas see ei ole sotsiaalselt vastutustundetu? Arvestada tuleb ka sellise massilise koondamise mõju kuritegevusele." Ma ütlen kohe ette ära, et kuritegevuse ja kaevurite seostamine on küll kurjast. Minu meelest on kaevurid ülimalt distsiplineeritud, kohusetundlikud inimesed ja mina keeldun kategooriliselt neid kuritegevusega seostamast. Aga siiski vastuse juurde tagasi. Koondamine on töötajate ning nende lähedaste seisukohalt alati negatiivne sündmus, kuid töökohtade tekkimine ja kadumine on paratamatult pidevalt muutuva majanduse üks osa. Veerandil koondatutest on õigus vanaduspensionile või soodustingimustel pensionile. Kaevandustöötajate oskusi on Eesti Töötukassa hinnanud kõrgelt ning see loob eelduse ka töö leidmiseks teistes ettevõtetes. Eesti Energia poolt selleks otstarbeks ette nähtud sotsiaalsed tagatised või abinõud uue töö saamiseks peavad kaasa aitama ülemineku lihtsustamisele. Ühe meetmena on Eesti Energia loomas Aidu karjäärist koondatavatele töötajatele arendusfondi, mis aitaks inimestel muutustega toime tulla. Arendusfondi eesmärkideks on kindlustada sissetulek pensionieelikutele pensioniea saabumiseni ning tagada töötukassa pakutavate ümberõppekursuste läbijatele võimalus pikemalt kursustel osaleda ning aktiivselt tööd otsida, makstes pärast töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi lõppu kindlaksmääratud aja jooksul stipendiumi neile, kes ei ole selle aja jooksul tööd leidnud.
Neljas küsimus: "Kas Eesti riik loodab ka Ida-Virumaa töötuseprobleemi lahendamisel naabrite abile, et mitte oma raha selleks kulutada?" Ida-Virumaa on töötukassale teada antud vabade töökohtade arvult maakondade seas kolmandal kohal. Tõsi, töötute arvuga võrreldes on vabu töökohti siiski tunduvalt vähem. Tuleb tunnistada, et enam kui poole vabadest töökohtadest moodustavad oskus- ja käsitööliste ning seadme- ja masinaoperaatori ametialad, mis küll ei kattu üks-üheselt kaevurite tänaste oskustega. Viru Keemia Grupp AS on rajamas Ojamaa kaevandust, kuhu vajatakse sel aastal täiendavalt 200 inimest. Samuti plaanib oma karjääris põlevkivi kaevandamise mahtu suurendada Kiviõli Keemiatööstuse AS. Suure tööpuuduse tingimustes on paljudel selle piirkonna ettevõtetel ikkagi veel raskusi töötajate leidmisega, tihti käib sel juhul jutust läbi märksõna "hea töötaja". Kinnitan veel kord oma veendumust, mida ma korra juba väljendasin: kaevurid on kindlasti head töötajad. Kaevanduses töötanud inimestel on lisaks oskustele ja tehnilisele ettevalmistusele ette näidata hea töödistsipliin, mis võib anda lisaeelise just nendele inimestele. Eesti riik teadagi toetab töötuid oma võimaluste piires nii sissetulekute kindlustamisel töötuse perioodil kui ka ümberõppe võimalustega, siin ei saa küll rääkida probleemi lükkamisest kellegi teise lahendada. Aga avaldan veel kord oma veendumust, et kaevuritest töötuid ei saa.

Tänan, austatud peaminister! Teile on ka küsimus. Kalle Palling, palun!

Kõigepealt täpsustaksin stenogrammi huvides veel kord, kuigi Lembit Kaljuvee seda möödaminnes juba tegi, et Eesti Energia nõukogu sellist küsimust arutanud ei ole. See otsus tehti Eesti Energia juhatuse tasemel. Küsimuse esitan aga endise keskkonnakomisjoni liikmena ja inimesena, kes on menetlenud põlevkivi arengukava, mis käesoleval perioodil kehtib. Maapõueseaduses, mis samuti põlevkivi kasutamist reguleerib, ei ole ära toodud sätet, et seda peaks kasutama säästlikult. Arengukavas on küll välja toodud, et kuskile ei tohiks jätta selliseid üksikuid tükke meie rahvuslikku rikkust. Kas oleks otstarbekas see ka seaduse tasemel täpsemalt üle vaadata, et meie põlevkivi saaks ikkagi säästlikumalt kasutatud?

Aitäh! Säästlik kasutamine tuleb tervest mõistusest. Kas kõiki asju, mida reguleerib common sense ehk terve mõistus, on ilmtingimata vaja seadustesse kirjutada, selles ma julgen küll kahelda.
Nüüd otsuste langetamisest. Põhimõtteliselt on ju kõigile saalis olijatele otsuste langetamise mehhanism täiesti arusaadav. Meil on iseseisev äriühing AS Eesti Energia, kes langetab otsuseid iseseisvalt juhatuse tasemel, ja kui juhatuse pädevusest jääb väheks, siis nõukogu tasemel. Äriühingu nõukogusse ja juhatusse kuuluvad isikud vastutavad solidaarselt äriühingu otsuste, valede otsuste või otsustamatusega tekitatud kahjude eest ka oma isikliku varaga. Nii on see vähemalt printsiibis. Ja mitte ükski seadus ei luba ministril või peaministril kasutada telefoniõigust selleks, et oma tõekspidamisi äriühingus realiseerida. Minister saab oma seisukohti kehtestada äriühingu nõukogu kaudu. Kui nõukogu ei järgi omaniku tahet – olgu öeldud, et see pole mitte alati kõige määravam, näiteks võlausaldaja tahe võib veelgi olulisem olla –, kui nõukogu siiski ei järgi omanike huvisid ega tahet, kahjustamata teiste õigustatud nõudlejate huvisid, siis vahetab minister nõukogu liikmeid. Ma usun, et praegusel juhul on Eesti Energia põhjendused ministeeriumile kaunis veenvad. Ressurss on põhimõtteliselt kasutatav, kui sellele teiselt suunalt läheneda. Praeguselt suunalt kaevandamise jätkamine tooks spetsialistide kinnitusel kaasa ebamõistlikult suured vee väljapumpamise kulud ja mitte keegi elektrienergia tarbijatest ei ole huvitatud ebamõistlikest kuludest, mis lõppkokkuvõttes kajastuvad kindlasti ka elektri hinnas.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Võib-olla ma olen asjatundmatu, aga kas on olemas selline üldine vaade, kus kaevandada, millal kaevandada, või on see äriühingu enda otsustada, kas ta sulgeb ühe kaevanduse, kas ta suurendab kaevamist, kas ta avab ühe kaevanduse? Kas on olemas selline üldine seire, n-ö Eesti kaevanduste plaan?

On olemas vastavad arengukavad. Kaevelubade väljastamisel nähakse ette mingi kindla ressursi ammendamine, sealhulgas täielik ammendamine. Kui rääkida üldistavalt, siis see on olnud Eestis mõneti probleemiks, et teatud juhtudel ei olda majanduslikult huvitatud näiteks liiva- või kruusakarjääride lõpuni ammendamisest. Märksa odavam on minna järgmistele aladele ja ressurssi täielikult mitte ammendada. Aga seadused on ka küllalt karmid, et selliseid olukordi reguleerida.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Viimase kahe nädala jooksul ütles poliitiliselt päris kõva sõna energeetikute ja kaevurite ametiühing. Seoses sellega ongi mul teile, lugupeetud härra peaminister, küsimus: kas teil ei ole plaanis kohtuda nimetatud ametiühinguga, et arutada nende probleemi ja üldse Ida-Virumaa elust rääkida?

Aitäh! Niipalju kui mina nende ametiühingu esindajate avaldustega kursis olen –  see piirdub aga ainult televahendusel kuulduga –, ei olnud neil iseseisvat probleemi. Neil olid probleemid kollektiivlepingu seadusega. Tõtt-öelda on need probleemid, mida ametiühingu juht "Aktuaalse kaamera" uudiste kaudu seoses kollektiivlepingu seaduse menetlemisega Riigikogus esitas, mulle sügavalt arusaamatud. Ma kasutan siinkohal seda tribüüni, et veel kord öelda: praegu kehtiv kollektiivlepingu seadus on õiguskantsleri hinnangul vastuolus meie põhiseadusega. Enamgi veel, ta on vastuolus ka Euroopa Liidu õigusega. Asja võib võtta veelgi laiemalt – ta on vastuolus inimõigustega, vabaduse printsiibiga. Teatavasti tähendab vabadus ka lepinguvabadust, õigust lepingulistesse suhetesse astuda ja õigus ka nendest suhetest väljuda, kuid praegu kehtiv kollektiivlepingu seadus ei näe ette võimalust ühe poole taotlusel tähtajalist lepingut lõpetada. Praegu on olukord selline, kus ühel lepingupoolel on võimatu tähtajalist lepingut üles öelda. Kui saabub tähtajalise lepingu lõpptähtaeg, siis muutuvad lepingujärgsed kohustused, vaatamata ühe poole vastuseisule, igavesti kehtivaks mõlemale lepingupoolele. Sellest vastuolust on saanud aru ka ametiühingute juhid, kes on Riigikogu õiguskomisjonile oma seisukohad esitanud ja Riigikogu õiguskomisjon on need seisukohad arvesse võtnud.
Uue eelnõu järgi, mida te sel nädalal menetlema hakkate, on nii, et kui üks lepingupool ei soovi tähtajalise lepingu tähtajatuks muutumist, siis peab ta oma mittesoovimisest andma kirjalikult märku vähemalt kolm kuud enne lepingu tähtaja saabumist. Juhul kui kumbki pool ei ole avaldanud soovi leping tähtaja saabumisel lõpetada, siis muutub see leping tähtajatuks lepinguks. Tähtajatut lepingut omakorda on võimalik lõpetada ühe poole kuuekuulise etteteatamise korral. Ja see kuus kuud on just nimelt ametiühingute soov. Esialgses, Riigikogu õiguskomisjonis algatatud eelnõus oli see tähtaeg kolm kuud. Ametiühingute nõudmised võeti täielikult arvesse. Ma ei mõista teie viidatud ametiühingu juhi, samuti  Eesti Ametiühingute Keskliidu juhi ja Transpordi Ametiühingu juhi pretensioone kollektiivlepingu seaduse muutmise menetlemisele. Ammugi on täiesti kohatud need nõudmised, mida selle seaduse muutmise peatamiseks on esitatud Vabariigi Valitsuse aadressil. Austatud Riigikogu liikmed teavad ju kõik, et Vabariigi Valitsus ei ole see, kes saab Riigikogule dikteerida, kas õiguskomisjon võib algatada eelnõu või mitte, kas Riigikogu võib seda eelnõu menetleda või mitte. On kahetsusväärne, et ametiühingujuhid on väga paljud Eestimaa inimesed eksiteele viinud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eestis on kaks regiooni, kus on kõrgenenud tööpuudus ja töötute arv on väga suur – need on Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa. Teie vastuste järgi koondatakse 351 töötajast 290. Te võite mind parandada, aga ma sain aru, et üks neljandik nendest läheb kas eelpensionile või pensionile ja ülejäänud siiski koondatakse. Ütlesite ka, et enamik neist suunatakse ümberõppele. See on väärt asi, et inimesed saavad ümberõpet. Minu küsimus on: milliste ametikohtade järele on Ida-Virumaal suurem nõudlus ja kuidas garanteeritakse, et maksumaksjate raha eest ümberõppe saanuna need inimesed ka töökoha leiavad?

Aitäh! Jah, te olete täiesti õigesti aru saanud, et veerand nendest inimestest läheb kas vanaduspensionile või sooduspensionile. Töökohtadest, nagu ma juba nimetasin, vajatakse kõige enam just kvalifitseeritud tehnikainimesi. Kaevuri elukutse ei ole üks-üheselt see, mida praegu Ida-Virumaa tööturul otsitakse, kuid töötukassa hinnangul või Eesti Energia hinnangul on nendel inimestel suhteliselt suur tõenäosus nendele kohtadele kvalifitseeruda. Ma nimetasin ka seda, et lähemal ajal on erakapitalil põhinevatel äriühingutel kavas avada uusi kaevandusi, kuhu vajatakse kaevureid rohkem, kui praegu Aidu karjääri sulgemisel Eesti Energiast koondatakse. Veel kord: Eesti Energia toetab igati nende inimeste ümberõpet, luuakse spetsiaalne fond, ka riik toetab ja ma olen päris veendunud, et töötuks need inimesed küll ei jää.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ennist oma erakonnakaaslasele vastates mainisite, et põlevkivi säästlikul kasutamisel tuleb lähtuda tervest mõistusest. Nimetasite ka seda, et 8 miljonit tonni Aidule mahajäävat põlevkiviressurssi oleks liiga kulukas kasutusele võtta ja et kergem ning kasumlikum on mujal uut kaevandamist alustada. Hiljem ütlesite, et kunagi ikka sinna Aidule naastakse. Kas te saate täpsustada, millal minnakse Aidu karjääri selle mahajäänud ressursi järele, sest niisama mahajäetuna ei ole see kindlasti mitte säästlik majandamine?

Aitäh! Oma vastuses ma peatusin kaunis pikalt sellel, missugused oleksid lisakulud Aidu-3 karjääri avamisel just sellelt suunalt, nagu teda esialgu kavatseti avada. Need veekogused, mis tuleb praegu mahajäetavast, ammendunud ressursiga karjäärist ja avatavast kaevandusest ära pumbata, on ebamõistlikult suured. See on keskkonnareostus, see on otsene majanduslik kahju. Ma ei ole öelnud, et midagi jäetakse maha, lihtsalt põlatakse ära või midagi taolist. Aidu-3 kaevandus on ikka täiesti iseseisev eraldi ressurss ja see on majandusliku otstarbekuse küsimus, missugusest ilmakaarest sellele ressursile läheneda. Eesti Energia ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikud kinnitavad, et varem kavandatud suunalt kaevandamine on majanduslikult ebaotstarbekas, teiselt suunalt kaevandamine võimaldab  ammendunud ressursiga Aidu karjääri vett mitte välja pumbata ja see muudab põlevkivi kaevandamise tulevikus seal majanduslikult otstarbekaks. Aidu-3 kaevanduse nüüd kohe ja praegu avamata jätmine ei ole ressursi raiskamine. Vastasin nii oma erakonnakaaslasele.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Kindlasti olid need väited, mis te siin ette lugesite ja millest te rääkisite, enamikus õiged. Mis puudutab Aidu-3 majanduslikku külge, siis olid nad õiged selles osas, et veeressurss, mis tuleb seal välja pumbata, on suur – 70 miljonit tonni. Aga on öeldud, et räägi tõtt ja ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt. Ma ei süüdista teid, et te ei tahtnud rääkida või ei rääkinud kogu tõtt, aga ma tahan lihtsalt aruteluga selles mõttes edasi minna, nagu ma alguses palusin, et käige see asi veel kord läbi.
Tõesti, mis puudutab Eesti Energia seisukohta, siis Eesti Energiale kui ettevõttele on praegu Aidu-3 kaevandama hakata majanduslikult kahjulik. Kaevandusluba anti neile poolteist aastat tagasi kiirendatud korras, et jätkata Aidus tööd, ja nad palusidki seda luba selleks, et seal tööd edasi teha. Nüüd aga pakuvad nad seda VKG-le, kes on seal lõuna pool ja kellel on seal tõesti odavam tegutseda. Sel juhul tuleks võtta Eesti Energia käest kaevandusluba ära, panna ta uuesti müüki või oksjonile ja siis saaksid VKG või mõni teine või kolmas sellele asjale n-ö ligi minna. Eesti Energiale anti see võimalus kiirendatud korras, et jätta karjäär töösse ja inimesed tööle, ja nüüd ta tahab müüa seda VKG-le või Kiviõlile.
Nüüd see, mis te rääkisite kaevuritest. Tõesti, inimestesse tulebki suhtuda nii, et nad on ausad ja ei ole kuritegelikud. Aga mina töötasin sel ajal Eesti Põlevkivis, kui me seal ka kaevandusi sulgesime. Me jälgisime olukorda hästi tähelepanelikult ja kahjuks oli nii, et kui tulid need suuremad sulgemised ja töötus piirkonnas kasvas, siis kasvas ka kuritegevus. Seesama tubli ja aus kaevur, kui teda kuskile tööle ei võetud, lapsed olid kodus ja nõudsid süüa, tuli kaevandusse, kus ta enam ei töötanud, kust ta oli lahti lastud, ja varastas sealt kaablit, metalli. Ta teadis täpselt, kus need asjad on. Räägin lihtsalt sellepärast, et me ei paneks inimest sellisesse seisu, et laseme ta lahti ja vaatame, katsugu ise hakkama saada. Ma ei tea, kui palju või vähe peaminister peab sellele mõtlema, aga ta peab teadma, et kahjuks on sellised ohud olemas, ja sellepärast oligi niisugune lausejupp küsimuses sees. Mina usun ka, et kaevurid on head ja tublid. Kaevuri töö on ääretult raske, nii rasket tööd saavad teha head inimesed, selles ma olen veendunud.
Aga nüüd majanduslikust seisukohast. Ma ütlesin, et Eesti Energiale on see kasulik. Eesti riigile see tegelikult kasulik ei ole, sest kolm ettevõtet saavad Aidu karjääri sulgemisest kahju. Nad on oma tootmise selle kivi peale üles ehitanud. Näiteks Kunda Nordic Tsement, kus ma ise olen seitse aastat töötanud. Võin öelda, et nende tehnoloogia on Aidu kivi peale üles ehitatud. Nad peavad hakkama rohkem sütt sisse ostma, peavad oma küttesegud ümber kalkuleerima. Tegelikult hakkavad nad kütust importima, kusjuures meie oma ressurss on seal lähedal olemas. Samuti saaksid Aidu kivist kasu nii VKG kui Kiviõli.
Nii et selles asjas on oma idu ja uba sees, see ei ole niisama, et lihtsalt küsitakse ja vastatakse. Tegelikult tuleks veel kord mõelda. Ma palun, et valitsus teeks seda! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Väga austatud Lembit Kaljuvee! Lembit Kaljuvee, te olete põlevkivi alal tuhat korda suurem spetsialist, kui mina seda olen, ja ma usun, et teie tänased tähelepanu osutamised panevad neid inimesi, kes on otsused juba langetanud, veel kord kaaluma oma otsuste õigsust. Panevad ka Eesti Energia nõukogu liikmeid mõtlema, kas kõigis seni langetatud otsustes on võetud arvesse kõiki aspekte või ei ole. Aga kindlasti me ei tohiks sundida ühtegi äriühingut – pole oluline, kas riigile kuuluvat või riigile mittekuuluvat äriühingut – kahjumlikult töötama. Lõppkokkuvõttes maksavad selle kahjumi kinni kõik maksumaksjad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi kolmanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andres Anvelt, Helmen Kütt, Jaak Allik, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Kajar Lember, Kalev Kotkas, Kalvi Kõva, Neeme Suur, Rannar Vassiljev ja Rein Randver veebruarikuu 8. päeval 2012. aastal. Arupärimine kannab numbrit 108 ja teemaks on teenuste kättesaadavus. Arupärimisele vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Neeme Suure!

Härra juhataja! Lugupeetud peaminister ja kultuuriminister! Hakkaksin pihta sellest hetkest, kui umbes kuu aega tagasi ilmus Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu esimesel leheküljel võidurõõmus pealkiri, et Virtsu sularahaautomaadi likvideerimine lükkus aastaks ajaks edasi. See oli tollal kodanikuühiskonna selge võit, mida tegelikult tunnistas ka Swedbanki esindaja, kes ütles, et nad ei osanud aimata, et see liigutus võib saada nii suure tähelepanu osaliseks. Sellesama ajalehe kolmandal leheküljel oli teine artikkel, mis ütles, et kauplusauto lõpetab tegevuse Nõva valla ja Hanila valla territooriumil. Virtsu sularahaautomaat on ka Hanila valla territooriumil. Samal ajal me teame, et Virtsus on likvideerimisel Eesti Posti kontor. See kõik viib mõttele, et teenuste kättesaadavus ei ole selline teema, mida me saaksime käsitleda teenuste haaval, et võtame ühe teenuse või teise teenuse. Praegu räägitakse väga palju koolivõrgu korrastamisest, kuid käsitleda koolivõrgu korrastamist ilma ühistranspordivõrgu vastavate muudatusteta on peaaegu võimatu. Siit tulenebki selle arupärimise mõte.
Ja veel. Me räägime avalikest teenustest väga palju, kuid lisaks avalikule sektorile osutab elu normaalseks toimimiseks vajalikke teenuseid ka erasektor. Mitmel puhul, kui erasektori teenus ei ole majanduslikult tasuv, näiteks ühistranspordis, toetatakse teenuste osutamist riiklikult. Normaalse elu võimalikkuse seisukohast lähtudes on elutähtsad ka sellised teenused nagu toidukaupade jaemüük, mootorikütuse jaemüük, ravimite jaemüük, andmeside ja sularaha väljastamine. Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus kas avaliku sektori asutus või erasektori ettevõte vähendab teenuse osutamist väljaspool suuremaid keskusi, tuues põhjuseks kas avaliku teenuse liiga kõrge maksumuse või erateenuse vähese tasuvuse. Selliste protsesside tagajärjel suureneb erinevus Eesti eri piirkondade elukeskkonna kvaliteedi vahel ning vähenevad võimalused tagada riigi territooriumi tasakaalustatud areng. Sellisest murest ajendatuna ongi nüüd hulk sotsiaaldemokraate pöördunud arupärimisega härra peaministri poole ja me loodame saada häid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi, et antud arupärimisele vastata!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas peate vajalikuks sellistele avaliku sektori poolt osutatavatele või korraldatavatele teenustele, nagu näiteks teede hooldus, maakonnasisene ühistransport, joogiveevarustus, elektrivarustus, esmatasandi arstiabi, kiirabiteenus, korrakaitseteenus, päästeteenus, eelkooli- ja põhiharidus ja postiteenus, kättesaadavuse standardite koordineeritud koostamist?" Olen seisukohal, et kohaliku omavalitsuse pakutavate avalike teenuste taseme määramine on osa kohalikust demokraatlikust otsustusprotsessist, millesse riik peab sekkuma vaid siis, kui see on vajalik kodanike põhiõiguste kaitseks ja kohalik iseotsustamine ei toimi. Omavalitsuste osutatavatele teenustele ja kohalike omavalitsuste täidetavatele omavalitsuslikele ülesannetele ei ole mõistlik riiklikult norme kehtestada, sest riigipoolsete nõuete seadmine omavalitsuste pakutavatele omavalitsuslikele teenustele ja nende pakkumise korraldamisele on oluline omavalitsuste autonoomia riive. Kui see on osutunud mõnel juhul vajalikuks, siis sisaldavad valdkondade õigusaktid juba avaliku sektori osutatavate või korraldatavate teenuste kvaliteedile või kättesaadavusele seatud konkreetseid soovituslikke või kohustuslikke norme. Näiteks teehooldusele on majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud tee seisundi nõuded, sealhulgas nõuded teekattele, teekatte tasasusele ja defektidele, nähtavusele, lumehooldustööde sagedusele jne. Nende täitmine on kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele, välja arvatud kõige madalama seisunditasemega kohalikud teed, mille seisundi nõuded kehtestab tee valdaja ise.
Maakonnasisesele ühistranspordile on teede- ja sideministri määrusega "Teenindustaseme soovituslikud normid avalikule kohalikule liiniveole" sätestatud soovituslikud alused teenindustaseme normide kehtestamiseks valla-, linna- ja maakonnaliinidel, nagu näiteks normid liini tööajale, täituvusele, intervallidele, sellele, kui pikk on jalgsikäigutee peatuseni jne. Joogivee kvaliteedi nõudeid sätestab sotsiaalministri määrus "Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid". Perearsti teenuse kättesaadavust reguleerib sotsiaalministri määrus "Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhend", mille kohaselt perearsti vastuvõtuaeg on vähemalt 20 tundi nädalas. Perearst võtab vastu igal tööpäeval ajavahemikus kella 8–18, sealhulgas vähemalt ühel päeval nädalas peab vastuvõtt olema kuni kella 18-ni. Perearsti tegevuskoht peab olema avatud ja patsientide vastuvõtule registreerimine tagatud tööpäeviti vähemalt kaheksa tundi päevas. Kiirabiteenuse kättesaadavust reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus "Kiirabi, haiglate ning pääste- ja politseiasutuste kiirabialase koostöö kord", mis sätestab näiteks kiirabibrigaadi väljasõitmise ühe minuti jooksul, kui abivajaja seisund on eluohtlik, nelja minuti jooksul, kui abivajaja seisund on raske ja võib olla eluohtlik, ning muudel juhtudel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kahe tunni pärast.
Lastehoiuteenuse osas on omavalitsusel kohustus tagada kõigile 1,5–7-aastastele lastele, kelle elukoht on tema valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutustes. Põhihariduse kättesaadavuse kriteeriume reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, sätestades, et vähemalt 80%-l õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kuluda kooli jõudmiseks rohkem kui 60 minutit ning igas maakonnas peab olema tagatud üldkeskhariduse omandamise võimalus. Postiteenuse osutamisel on reguleeritud, et teenuse osutaja tagab postisaadetiste kogumise ja saajale kättetoimetamise kõigil tööpäevadel ning mitte vähem kui viiel päeval nädalas ja üks kord päevas kogu Eesti territooriumi ulatuses ning vähemalt 90% lihtsaadetistest toimetatakse saajale kätte üleandmise päevale järgneval tööpäeval.
Seega ei saa öelda, et meil puuduksid teenuste kättesaadavuse standardid või avalike teenuste osutamise normid. Valdkonnaministrid peavad jooksvalt enda vastutusalas hindama, kas on võimalik ja otstarbekas oma valdkonna seadustes norme täpsustada, et tagada parem teenuse osutamise korraldus ning kvaliteet ühtlaselt üle Eesti. Eeskuju saab võtta maavalitsuste koostatud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutest, sest teenuse kättesaadavuse hindamisele ja sellest tulenevate meetmete planeerimisele kohalikul tasandil aitab analoogsete kättesaadavuse kriteeriumide kokkuleppimine kindlasti kaasa.
Teine küsimus: "Juhul, kui peate vajalikuks avaliku sektori poolt osutatavatele või korraldatavatele teenustele koordineeritud standardite koostamist, siis millise riikliku ametkonna ülesanne on vastav koordineeriv tegevus?" Ma ei pea vajalikuks koordineerivat asutust nimetada. Iga minister vastutab ise oma valitsemisala korraldamise eest, sealhulgas ka teenuste kättesaadavuse tagamise eest. Kuid ma pean vajalikuks kõigi esmavajalike teenuste kättesaadavuse kriteeriumide kooskõlastamist regionaalministriga, kelle üks ülesanne valitsuses on kaitsta regionaalpoliitilisi eesmärke, kui need satuvad vastuollu valdkondlike eesmärkidega.
Kolmas küsimus: "Kas peate normaalseks olukorda, kus sellise elutähtsa teenuse, nagu on näiteks päästeteenistus, kättesaadavuse kriteeriumid on määratud valitsemisala arengukavaga ja kinnitatud ministri poolt, aga mitte Vabariigi Valitsuse või Riigikogu poolt?" On oluline, et sellised kriteeriumid oleks kehtestatud ja nende kriteeriumide täitmiseks eraldatakse ka piisavalt rahalisi vahendeid. Seejuures ei ole esmatähtis, kas need on kehtestanud minister, Vabariigi Valitsus või Riigikogu. Kuna kriteeriumide näol võib tegemist olla ka ajas muutuvate suurustega, näiteks soovitakse neid mingil põhjusel täpsustada, siis on täiesti asjakohane, et kriteeriumid seatakse mõnes paindlikumas dokumendis, kui seda on seadus. Pean oluliseks, et kriteeriumid oleksid olemas, et kriteeriumid oleksid vastavuses eelarve võimalustega ning et kriteeriume järgitaks.
Neljas küsimus: "Kas peate vajalikuks avaliku sektori poolt osutatavate või korraldatavate teenuste kättesaadavuse standardite kinnitamist Riigikogu või vähemalt Vabariigi Valitsuse tasemel?" Ma ei pea seda vajalikuks. Valitsuse või Riigikogu tasemel normide kinnitamine muudaks nende ajakohastamise vastavalt vajaduste ja võimaluste muutumisele liiga aeganõudvaks. Subsidiaarsuse printsiip on demokraatlikes riikides keskne põhimõte. Poliitilised otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele. Küsimus ei ole mitte standardite kehtestamise tasandis, vaid pigem on otsustuskoht ettekirjutuste ja iseotsustamise tasakaal ning ettekirjutuste ja eelarveliste võimaluste tasakaal.
Viies küsimus: "Kas valitsusel on ülevaade erasektori poolt pakutavate igapäevaseks elukorralduseks hädavajalike teenuste, nagu näiteks toidukaupade jaemüük, ravimite jaemüük, mootorikütuste jaemüük ja sularaha väljastamine, kättesaadavusest Eesti maapiirkondades? Kui jah, siis kuidas seda infot kogutakse, kus ja millisel kujul on see ülevaade kajastatud?" Üleriigiliselt ei ole kõigi erasektori pakutavate teenuste osutamise geograafiat jooksvalt kaardistatud. Mitme esmatähtsa teenuse, nagu postiteenuse, ravimite müügi, esmatarbekaupade müügi ning pangateenuste kättesaadavust on kaardistatud maakonna sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringute koostamise raames. Tänaseks on sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringud kehtestatud kõigis 15 maakonnas. Maakonna teemaplaneeringute abil analüüsiti olukorda ning tehti ettepanekud teenuste kättesaadavuse ja paiknemisega seotud probleemide lahendamiseks maakonnas. Erapankade riiklik toetamine automaatide võrgu tihendamiseks hõreasustuspiirkondades ei saa olla prioriteetne ega ka pikemaajalisem lahendus. Kehtestatud maakonna teemaplaneeringuid saab aluseks võtta nii regionaalsel, kohalikul kui ka Vabariigi Valitsuse tasandil, kui tehakse avalike teenuste piirkondlikku kättesaadavust puudutavaid otsuseid ja struktuurireforme. Teemaplaneeringutes käsitletud teenuste lõikes on teenuste kättesaadavusega seotud info ja ettepanekud Siseministeeriumi tellimusel äsja koondatud ühtsesse kokkuvõttesse.
Kuues küsimus: "Kas valitsusel on kavas mingil moel mõjutada loetletud erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades? Juhul kui jah, siis milliseid meetmeid selleks rakendatakse?"
Kui palju mul veel aega on jäänud?

Neli minutit ja 37 sekundit.

Ühte arupärimisse on pandud nii palju küsimusi, et jagub mitmeks aastaks.

Austatud peaminister! Riigikogu liikmetel on õigus panna arupärimisse nii palju küsimusi, kui nad õigeks peavad. Teil on aega, teil on tublisti aega.

Kuues küsimus: "Kas valitsusel on kavas mingil moel mõjutada loetletud erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades? Juhul kui jah, siis milliseid meetmeid selleks rakendatakse?" Erasektori teenuste osutamisse on riigil keerukas sekkuda. Käesolevast aastast on regionaalminister algatanud uue meetmena kohalike teenusekeskuste toetusskeemi, mida katsetatakse esmalt kolmes Kagu-Eesti maakonnas. Meetme eesmärk on parandada esmavajalike erasektori teenuste kättesaadavust maapiirkondades, toetades külakaupluste tegevust ning nende juures pakutavate teenuste mitmekesistamist tavapärase toidukaupade jaemüügi kõrval.
Seitsmes küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusel on kavas mõjutada mingil moel sularaha väljastamise teenuse kättesaadavust Eesti maapiirkondades? Kui jah, siis mil moel?" Erateenuste turgu ja asukohavalikuid on valitsusel kahtlemata väga keerukas suunata. Sularaha väljastamise teenuse kõrval on väga oluline laiendada just muude tarkade lahenduste, eeskätt näiteks elektroonsete makseviiside kasutamist maapiirkondades. See Virtsu pangaautomaadi sulgemise otsus, mis jäi küll täide viimata, põhjustas väga suurt ühiskondlikku resonantsi ja tekitas väärarusaama, nagu Eestis ei olekski enam inimestel võimalik sularaha kätte saada ja nagu sularaha kättesaadavus olekski Eesti peamine probleem. Teatavasti on pangad tarbija poolt juhitud organisatsioonid ja pangad liiguvad oma teenustega sinna, kuhu tarbijad neid suuresti suunavad. See on kahepoolne protsess. Ja tarbijad on läinud üle elektroonsesse pangandusse. Elektroonsete pangalahenduste väljatöötamine nõuab pankadelt täiesti arvestatavat ressurssi. Ei saa eeldada, et see ressurss, mis pankade käsutuses on, oleks piiritu, lõpmatu, et seda ressurssi oleks võimalik kasutada võrdselt nii nende pangandusteenuste arendamiseks, mis jäävad paratamatult ajalukku, kui ka uute teenuste arendamiseks.
Kaheksas küsimus: "Milliseks hindate Eesti regionaalarengu strateegia kui horisontaalse strateegilise dokumendi mõju valdkondlikele poliitikatele?" Praegu kehtiv riigi regionaalarengu strateegia on Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud dokument, mistõttu iga ministeerium peab oma valdkonna poliitika otsuste ja arengute kavandamisel lähtuma strateegias heaks kiidetud regionaalarengu üldistest põhimõtetest.
Üheksas küsimus: "Vabariigi Valitsuse koosseisus, peale peaministri, on veel kolm horisontaalse tegevusvaldkonnaga ministrit – rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Millised on regionaalministri võimalused mõjutada valdkondlikke harupoliitikaid?" Riigikogu 23. veebruari 2011. aasta otsusega on heaks kiidetud õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018 ning õigusakti mõjude analüüsi kontseptsioon, millest tulenevalt  regionaalministril on võimalus kaalutleda eelnõu kooskõlastamisel regionaalsete mõjude analüüsimise ning soovimatute territoriaalsete mõjude kompensatsioonimeetmete määratlemise piisavust ja adekvaatsust. Regionaalminister kooskõlastab valdkondlikke strateegiadokumente ning õigusakte. Regionaalminister osaleb sõna- ja hääleõigusega Vabariigi Valitsuse istungitel ning ministrite ja ministeeriumidevahelise komisjoni töös. Regionaalministril on võimalus teha Vabariigi Valitsusele ja ministeeriumidele ettepanekuid valitsusasutuste, kohalike ametiasutuste ning muude maakonnas asuvate riigiasutuste töö korraldamiseks.

Austatud peaminister, ma tänan! Vastamise aeg on täis. Läheme nüüd küsimuste juurde. Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ka minul on küsimus teenuste kättesaadavuse kohta, nimelt elektrienergia kättesaadavuse kohta. Eelmisel nädalal korraldati Narva elektrijaamades poliitiline streik. Kuidas te suhtute sellesse, et poliitilistel põhjustel mängitakse inimeste turvatundega, tahetakse sellise elutähtsa teenuse väiksema kättesaadavusega inimesi ja ka valitsust hirmutada? Mind isiklikult teeb küll murelikuks, et meie energiajulgeoleku tagavad Narva elektrijaamad ja inimesi hirmutatakse üle Eesti kas poliitilistel kaalutlustel või ma ei oska isegi öelda, mis kaalutlustel veel, elektrienergiaga varustamise katkestamisega.

Aitäh! Minu asemel on hinnangu andnud maakohus, kes on keelanud tootmisvõimsust vähendada. See on ammendav vastus.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Mulle jäi selline mulje, et teil jäi üheksandale küsimusele vastamine pooleli. Kui te oleksite nii lahke ja lõpetaksite oma vastuse.

Aitäh! Seda ettepanekut ma ootasingi. Jätkan sealt, kus vastus pooleli jäi. Aga mul on järgmiseks korraks palve: palun vormistage arupärimine väiksema arvu küsimustega, tehke mitu arupärimist, siis ajalimiit ei ammendu. Lõppotsus on muidugi teie teha. Regionaalminister saab kaasata valdkonna ministeeriumi regionaalarengu strateegia koostamisse ja muude regionaalministri haldusala algatuste ettevalmistamisse. Regionaalminister on kaasatud valdkonnapoliitikate strateegilist planeerimist ja üksikküsimusi puudutavatesse komisjonidesse ja töögruppidesse.
Teie lahkel loal ma loeksin ette ka kümnenda küsimuse ja vastuse sellele. Kümnes küsimus: "Milliseid põhimõttelisi meetmeid valitsus rakendab, tagamaks inimeste põhivajaduste parem tagatus igas Eesti paigas?" Valitsus rakendab inimeste põhivajaduste tagamiseks riigis kõiki valdkonnapoliitikaid, mis on ühel või teisel viisil seotud teenuste osutamise ja hüvede pakkumise korraldamisega kodanikele. Iga minister vastutab oma valitsemisalaga seotud teenuste kättesaadavuse tagamise eest. Inimeste põhivajaduste parem tagamine on olnud riigi regionaalarengu strateegia üks kolmest põhieesmärgist ning oluline osa on siin olnud mitme regionaalarengu meetme rakendamisel. Näiteks Euroopa Regionaalarengu Fondist kaasrahastatava kohalike avalike teenuste arendamise meetme kaudu on 2009.–2011. aasta jooksul eraldatud ligikaudu 98 miljoni euro ulatuses investeeringutoetusi väljapoole viit suuremat linnapiirkonda. Lisaks riigieelarvelistest vahenditest kaasrahastatavad regionaalse investeeringutoetuse ning hajaasustuse elektri- ja veeprogrammid, mille kaudu on inimeste põhivajaduste paremaks rahuldamiseks eraldatud toetusi 2008.–2010. aasta jooksul ligikaudu 11,4 miljoni euro ulatuses.
Inimeste põhivajaduste parem ja ühtlasem geograafiline tagatus on olnud siiani ja peab jääma ka edaspidi riigi regionaalpoliitika oluliseks prioriteediks, kuid tuleb arvestada, et konkreetsed lahendusviisid võivad ajas muutuda sõltuvalt muutustest inimeste ruumilises mobiilsuses ning innovatsioonist teenuste osutamise viisides. Hõredama asustuse tingimustes muutub eriti oluliseks teenuste osutamine paindlikumal ja uuenduslikumal viisil. Riiklikult tuleb hõlbustada transpordikorralduse ja -taristu võimekust, et tagada teenuste parem ja mugavam kättesaadavus. Piirkondlike tööjõuareaalide või toimealade parem sidustamine on seatud üheks prioriteediks ka uue üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" eelnõus ning kindlasti jagub siin ülesandeid, mida tuleb korraldada uue riikliku transpordi arengukava kaudu. Samuti tuleb jätkata info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste võimaluste ärakasutamist e-teenuste laiemaks pakkumiseks ning siin on riigi ülesanne tagada seda võimaldava ajakohase taristu olemasolu maapiirkondades. Selleks on valitsus Euroopa Liidu struktuurivahendite toel asunud jõuliselt arendama kiire interneti baastaristu arendamist maapiirkondades. Inimeste tegevusruumid ja teenuste osutamise võimalused on muutunud ning sellele vastavalt tuleb kohandada ka teenuste osutamise viise ja geograafiat. Vastupidi toimetamine ei saa olla pikemaajaliselt jätkusuutlik ega efektiivne. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Härra peaminister! Viimasel ajal on jälle päris pikalt räägitud haldusreformist, õigemini sellest, et haldusreform on jäänud meil tegemata. Härra peaminister, kas kohalike omavalitsuste haldusreform võib tagada inimeste põhivajaduste parema tagatuse igas Eesti paigas?

Võib. Aga nagu varemgi siit kõnepuldist kinnitatud, on teenuste parem kvaliteet ja ka parem tagatus kindlasti maksumaksjale kulukam kui praegune olukord. Ei maksa luua endale illusiooni, nagu oleks haldusterritoriaalsest reformist ehk lihtlabaselt öeldes valdade liitmisest võimalik saada rahalist kokkuhoidu. Viitan veel kord Tallinna Tehnikaülikooli professori Wolfgang Drechsleri uurimistöödele, mis käsitlevad haldusterritoriaalseid reforme Saksamaal ja Belgias ja mis ühemõtteliselt kinnitavad, et suuremas kohalikus omavalitsuses kasvavad üldvalitsemiskulud elaniku kohta pärast haldusterritoriaalse reformi läbiviimist hüppeliselt. See on tulnud läbiviijatele üllatusena, aga kui on analüüsitud varasemaid reforme, siis on jõutud ühemõtteliselt arusaamiseni, et teistmoodi ei saanudki see olla. Veel kord: kui väikeses organisatsioonis on paljud protsessid iseorganiseeruvad, protsessid toimuvad kogukonna valvsa pilgu all, siis liidetud suures omavalitsuses need protsessid enam iseorganiseeruvad ei ole, neid on vaja formaliseerida. Lisaks sellele on vaja tekkinud horisontaalseid üksusi koordineerida. See toob kaasa vajaduse luua uusi vertikaalseid tasandeid ja lõppkokkuvõttes jõutakse sinnani, et pärast suuremate omavalitsuste tekitamist kasvavad halduskulud hüppeliselt.
Saksamaal juhtus see pärast väga põhjalikku eeltööd. Eesmärk oli 1980. aasta paiku (ma ei mäleta täpselt reformi läbiviimise aega) vähendada omavalitsuste arvu 2,5 korda. Uuriti väga täpselt inimeste käitumisharjumusi – kus lapsed lasteaias käivad, kus lapsed koolis käivad, kus käiakse korvpalli mängimas, kus tehakse sisseoste, kus koorilaulu harjutatakse –  ja leiti tõmbekeskused. Reform viidi läbi ja oldi väga ebameeldivalt üllatunud, kui halduskulud elaniku kohta kasvasid hüppeliselt.
Aga teenuse parem kvaliteet on suures omavalitsuses kindlasti võimalik ja ilmselt ka ootuspärane. Selleks neid reforme läbi viiaksegi. Sest kui väikeses omavalitsuses on üks mittespetsialist, näiteks endine veterinaar, korraga nii ehitusnõunik kui ka sotsiaalnõunik, siis suurde kohalikku omavalitsusse on võimalik palgata igasse ametisse erialaspetsialist. Kuid jah, suures omavalitsuses tuleb see teenus kodanikule, maksumaksjale märksa kallimalt kätte.

Kajar Lember, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma olen täiesti nõus teie seisukohtadega haldusreformi osas, millest te just rääkisite. Regionaalminister on kindlasti natuke teisel seisukohal. Aga ma küsin nii: kas teie meelest on meie tänased õigusaktid täiesti piisavad selleks, et regionaalminister saaks tahtmise ja oskuste korral harupoliitikate kujundamisel kaasa rääkida, või on seda regionaalset aspekti ikkagi vähe arvestatud? Kas te näete mingit vajadust näiteks regionaalarengu suunamise seaduse järele?

Aitäh! Siin saab vastata ainult filosoofiliselt: õigusakte saab alati täiustada.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma küsin veel kord Eesti regionaalarengu strateegia kohta. Kindlasti ei ole see strateegia dokument, mida vahetevahel lugeda. Strateegia on dokument, mille järgi tuleb Eesti riigil ka elada, ja Vabariigi Valitsusel seda enam. Sellest lähtudes tuleb vastu võtta seadusi, teha regulatsioone, koostada  riigieelarvet jne, sest see strateegia peab ju tagama meie maaelanikkonna säilimise, teenuste tagamise, töökohtade loomise. Kuidas teie peaministrina hindate, kas selle strateegia täitmine on olnud hea või on esinenud puudusi?

Te panete mind aina filosofeerima. Küllap iga peaminister kinnitaks siit kõnetoolist, et on olnud puudusi.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Hea peaminister, kõigepealt suur tänu tõesti sisukate vastuste eest! Ma küsin täpsustuseks arupärimise esimese küsimuse kohta, kui te rääkisite kättesaadavuse standarditest. Te läksite kiirabiteenusest kohe üle hariduse juurde, nii et korrakaitse- ja päästeteenus jäi nagu kahe silma vahele. Eriti huvitab mind päästeteenus, kuna Siseministeeriumi koostatud viimase analüüsi järgi pannakse kinni üheksa päästekomandot. Kas te võiksite kommenteerida just päästeteenuse standardite sisu, nii palju kui te teate?

Sellest küsimusest ei saa isegi filosofeerides üle. See küsimus eeldaks ikka väga põhjalikku vastust ja põhjalikku materjalide tutvustamist, milleks mina hetkel küll valmis ei ole. Perioodil 1. jaanuarist 2001 kuni 1. septembrini 2010 kehtis Eestis Vabariigi Valitsuse määrus 456, hiljem nr 39 "Riigi päästeasutuste struktuurile, varustatusele, dokumentatsioonile ja töökorraldusele esitatavad nõuded". Nimetatud määrus pani täpselt paika riiklike päästekomandode paigutamise alused, samuti muud olulised standardid, näiteks selle, millises varustuses ja väljasõiduvalmiduses peaksid komandod olema. Õnneks olid kehtestatud normid väga head normid, aga kahjuks ei jätkunud Eesti riigil vahendeid nende kehtestatud heade normide täitmiseks. Selle dilemma ees on iga riik, olgu ta rikas või vaene. Pelk rangete ilmastikukindlate normide kehtestamine ei taga turvalisust ega heaolu, vaja on ka normide täitmiseks vajalikke vahendeid. Aga nagu me teame, on vahenditega nii, et neid ei ole kusagil piisavalt, ei ole neid piisavalt vaeses Aafrika riigis ega rikkas Norras. Pikka aega Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi liikmena tegutsenud inimesena võin ma kinnitada, et käärid võimaluste ja vajaduste vahel on enam-vähem samasugused, sõltumata sellest, kas riik on rikas või vaene.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister, kõigepealt suur tänu vastuste eest! Tundub, et paberi peal ongi kõik õige ja kõik väga hästi. Ma jagan kindlasti teie arvamust, et omavalitsuste autonoomiasse ei ole mõtet sekkuda. Aga nende vastuste põhjal tundub mulle, et iga ministeerium tegeleb oma pädevuse, oma võimaluste piires ja sekkumine tundub nagu ministeeriumide autonoomia riivena. Elu on kahjuks midagi muud. Inimesel on suhteliselt ükskõik, kas teenuste osutamist korraldab omavalitsus või riik, ent kui võimalused teenust saada temast väga kaugele lähevad, siis ta tunneb, et riik on ta maha jätnud. Sellepärast on mul selline küsimus. Ma sain aru, et regionaalministril on sõna- ja osalusõigus, aga kas ta neid ka kasutab? Võib-olla oleks vaja, et ministeeriumid ühinevad ja otsustavad ära, kus Eesti riigis polegi üldse mõtet enam elada? Inimesed teavad seda ette ja jätavad siis need kohad maha.

Jah, regionaalminister kasutab oma sõnaõigust. Aga nii nagu see on ka kõigi teiste valitsuse ministrite puhul, peab alati langetama optimaalseid otsuseid. Selliseid otsuseid, millel oleks ka rahaline kate. Me ei saa langetada idealistlikke otsuseid, mille elluviimiseks maksumaksjad riigikassasse raha maksnud ei ole. Ma ei läheks kaasa ka mingite pessimistlike stsenaariumide koostamisega. Ma usun, et Eestis ei saabu kunagi seda aega, kui valitsus hakkab otsustama, missugused külad on perspektiivikad ja missugused külad on perspektiivitud. Mina olen juba nii eakas inimene küll, et ma mäletan seda aega, kui minu kodukohta, vanaisa ehitatud maja, peeti perspektiivituks ja see taheti maaparanduse käigus külanõukogu juurde külla vedada. Õnneks ei realiseerunud need plaanid siis ja ammugi pole meil põhjust karta, et sellised plaanid võiksid realiseeruda iseseisvas Eesti Vabariigis.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove on, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Neeme Suure!

Härra juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ministrid! Sotsiaaldemokraatide arupärimise põhjustas mure teenuste kättesaadavuse, eelkõige inimeste elukvaliteeti oluliselt mõjutavate teenuste pärast, olenemata inimeste elukohast. Lubage mul aga alustada pisut kaugemalt ja põhimõttelisematest küsimustest. Inimeste, nii igaühe kui ka kodaniku kohustused riigi ees on küllaltki üheselt mõistetavad ja oma olemuselt suuremas osas ka absoluutsed. Kohustus olla ustav põhiseaduslikule korrale, kohustus osaleda riigi kaitses, kohustus õiguskuulekalt käituda, kohustus maksta makse jne. Kodaniku kohustused riigi ees ei sõltu tema elukoha geograafilisest paiknemisest. Ei ole olnud kuulda, et väikeasulast pärit mehepoega ei kutsuta kaitseväkke sellepärast, et ta on pärit metsa tagant. Samuti ei maksa ta teps mitte vähem tulumaksu, kui tal õnnestub töö leida.
Õigustega on lood pisut teisiti. Ühes osas on põhimõttelised õigused, tuues jällegi näiteks põhiseaduses sätestatu, samuti absoluutsed, nagu näiteks õigus riigi ja seaduse kaitsele, õigus tervise kaitsele, õigus haridusele, õigus kodu puutumatusele jms. Kui hakkame uurima aga tegelikku olukorda, siis näeme, et inimeste võimalus oma muid õigusi realiseerida sõltub eelkõige sellest, kuidas inimene on realiseerinud oma õigust elukohta valida. Inimeste õigused realiseeruvad eelkõige ühiskondliku hüve tarbimise kaudu. Ühiskondlikud hüved ulatuvad inimesteni tänapäevases käsitluses teenuste kaudu, olgu siis tegemist avaliku või erasektori pakutavate teenustega. Asjaolule, et teenuste erinev kättesaadavus eri omavalitsustes riivab inimeste põhiseaduslikke õigusi, on vihjanud ka õiguskantsler. Tegelikult ei määragi teenuste kättesaadavust niivõrd omavalitsuslik haldusstruktuur, vaid inimese reaalne füüsiline elu- või asukoht, laskumata siinkohal arutellu teenuse kvaliteedi ja valikuvõimaluse ning teenuse kättesaadavuse omavahelise suhte üle. Seis on väga selge: metsatalus, väikeasulas, maakonnalinnas, regioonikeskuses või pealinnas on teenuse kättesaadavuse mõiste, seega ka võimalus tarbida ühiskondlikke hüvesid, seega ka inimeste õiguse tagamine, ääretult erinev. Inimeste kohustused ühiskonna ees on aga paraku täpselt ühed ja samad.
Saan absoluutselt aru, et täpselt ühetaolisi teenuseid ega õigusi ei ole võimalik tagada – ühel hetkel tuleb ette mõistlikkuse piir. See, kes tarbib enda ümber rohkem füüsilist ruumi ehk eemaldub ühiskonnast, eemaldub ka ühiskondlikest hüvedest. Samas aga peaksime riigina defineerima esmatähtsa teenuse mõiste, kirjeldama seda, ja mitte ainult väikesaarte seaduse mõttest lähtudes. Praegu on vaid väikesaarte seaduses kirjas loetelu esmatähtsatest teenustest – need on väikesaarte mõistes politsei- ja päästeteenused, joogivesi, post, elektronside, elektrivarustus, transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus ning sotsiaalabi. Kuidas on aga väljaspool väikesaari? Kas keset mannermaad asuv asula, kus ühe päevaga ei ole võimalik poes või perearsti juures ära käia, kus elektrivarustus ja ühistransport on hooajalised nähtused ja sõltuvad ilmastikust, ei ole saareline asula?
Meil on veel üks seadus, hädaolukorra seadus, mis määrab teenuste kättesaadavust. Muuseas, hädaolukorra seaduse mõistes on elutähtsad teenused ka sularaha kättesaadavus ja vedelkütusega varustamine ehk siis puhtalt erasektori korraldatud teenused. Me ei saagi lahutada erasektori ja avaliku sektori teenuseid, kui räägime elu- või esmatähtsatest teenustest. Kui inimesed enam leiba kätte ei saa, siis muutub ka leivamüük avalikuks teenuseks.
Meil on mitmeid seadusi ja seadustes või alamaktides määratud kättesaadavuse kriteeriume. Kindlasti teate, et vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ei tohi vähemalt 80% õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, kulutada kooli jõudmiseks rohkem kui 60 minutit.
Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit!

Koolikohustusliku õpilase jalgsi käidav koolitee ei tohi olla pikem kui kolm kilomeetrit. Aga kas te näiteks teadsite, et kindlaks on küll määratud politsei, kiirabi ja päästekomando väljasõitmise ehk reageerimise aeg, aga ei ole määratud kohalejõudmise aega? Praegune teenuste kättesaadavuse seadusandlik käsitlus on üpris lünklik ja auklik. Hiljuti kirjeldas Riigikontroll olukorda, kus inimene ei saa ühistranspordiga ühe päeva jooksul vallakeskuses perearsti juures ära käia. Head kolleegid, sellist nõuet ei ole olemas! On olemas nõue, et bussipeatus ei tohi asuda kaugemal kui kolm kilomeetrit jalgsi käimist, kuid kuskil ei ole kirjas, et perearsti visiidiks peaks jätkuma ühest päevast.
Kõige kompaktsem lähenemine teenuste kättesaadavusele on maakondade sotsiaalset infrastruktuuri käsitlevas teemaplaneeringus ehk siis nn SIP-is, mis algatati Vabariigi Valitsuse korraldusega 2005. aastal. Kahjuks ei ole maakondliku taseme planeeringud praegu väga tugevad dokumendid mitte selle tõttu, et nad ei toimiks allpool, maakonnasiseselt, vaid sellepärast, et nad ei toimi ülalpool ehk siis riigieelarve koostamisel. SIP-ides on ministeeriumidega kooskõlastatuna määratud, millisest hetkest loetakse teenuse kättesaadavus problemaatiliseks. Näiteks on öeldud, et apteek, perearst ja ka pangateenus ning esmatarbekauplus peaksid olema 30-minutise ühistranspordisõidu kaugusel, vastasel juhul loetakse nende kättesaadavus problemaatiliseks. Küsimus on vaid, et mis siis, mis sellest juhtub? Kas sellele omavalitsusele, kes toetab pangaautomaadi püsimist ja maksab peale kauplusautoteenust pakkuvale ettevõttele, võiksid olla ette nähtud lisavahendid riigi eelarvest? Ei ole, aga võiksid olla.
Tegelikult algab kõik tunnistamisest. Kõigepealt me peaksime loetlema esmatähtsad teenused. Teiseks peaksime kindlaks määrama nende teenuste kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid ja leppima kokku, et teatud tasemest me enam tagasi ei astu. Miks? Sest kogu Eesti peab elama. Esmatähtsate teenuste kättesaadavus ei tohi osutuda vaid kodanikuühenduste võitlustandriks. Miks? Sellepärast, et põhiseadus ütleb: "Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus." Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja sellega on arupärimisele vastatud.

Liigume edasi neljanda arupärimise juurde. Selle teema on riigi tegevus tippspordi toetamisel. See arupärimine anti üle 8. veebruaril 2012. Arupärimisele vastab kultuuriminister Rein Lang. Ma palun Inara Luigasel tulla arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama!

Austatud minister! Austatud Riigikogu juhataja! Riigikontrollil on ikka aeg-ajalt meile mõni aruanne esitada. 24. jaanuaril valmis neil aruanne, mis käsitleb riigi tegevust tippspordi toetamisel. Esitasime 8. veebruaril s.a selle kohta kultuuriministrile arupärimise.
Riigikontroll koostas auditi eesmärgiga hinnata spordi riikliku toetamise läbipaistvust, eesmärgipärasust ja seaduslikkust ning Eesti spordisüsteemi mõju tipptulemuste saavutamisele. Auditist selgus, et Eesti spordisüsteemi rahastamise taset võib hinnata heaks, kuid enamik organisatsioonilisi tegureid on siiski keskmisel arengutasemel. Vähe on arenenud talentide otsimise ja arendamise süsteem, sportlaskarjääriaegne ja -järgne tugisüsteem ning teadussaavutuste kasutamine spordis. Riigikontrolli küsitlustes leidsid nii sportlased, treenerid kui ka spordialaliitude juhid, et üks oluline valdkond, mida Eesti spordisüsteemis parandada tuleb, on treenerite ettevalmistus ja töötingimused. Treenerite töö sportlaste ettevalmistamisel ja motiveerimisel on tipptulemuste saavutamisel suure tähtsusega. Praegu tegeleb ligi kolmandik kõrgema kategooria treeneritest treeneritööga hobi korras, ilma töölepinguta, kulutades treeneritööga seotud väljaminekuteks isiklikke sääste. Riigikontrolli hinnangul toetub Eesti sportlaste edukus suures osas treenerite fanatismile, sest riigi loodud süsteem ei toeta piisavalt professionaalset treeneritööd. Lisaks eelöeldule ei ole Riigikontrolli hinnangul tippspordi rahastamise praegune süsteem tervikuna otstarbekas ega säästlik, põhjustades lisakulusid ja halduskoormust nii taotlejatele kui ka taotluste menetlejatele. Samuti on Riigikontrolli hinnangul lubamatu olukord, kus raha jagamisel puudub õiguslik alus. Kultuuriministeerium ei lähtu raha jagamisel 2005. aastal vastu võetud spordiseadusest ega selle alusel vastu võetud raha jaotamise korrast, vaid tugineb 1997. aastal ministeeriumi asekantsleri kinnitatud kriteeriumidele. Riigikontroll ütleb, et ka nende kriteeriumide seos tegeliku rahajaotusega ei ole selge.
Sellest tulenevalt on meil ministrile viis küsimust. Ma palun ministril enne, kui ta hakkab vastuseid andma, lugeda ette ka küsimused. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Rein Langi, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Eelmisel teisipäeval toimus kultuurikomisjonis seda Riigikontrolli auditit käsitlev koosolek, kus Riigikontroll sai esitada oma seisukohti ja Kultuuriministeerium neile ka vastata. Ma väga loodan, et kohal viibinud Keskerakonna liikmed Eldar Efendijev ja Mailis Reps on oma fraktsiooni selle arutelu tulemustest informeerinud. Ma kindlasti ei pea mõistlikuks hakata praegu seda arutelu siin üle kordama, oleks hea, kui te saaksite selle ülevaate komisjoni liikmetelt. Aga viis küsimust on esitatud ja ma üritan nendele vastata.
Esimene küsimus: "Kultuuriministeerium kinnitas, et lähiajal moodustatakse treenerite probleemide kaardistamiseks töörühm. Kuivõrd oluliseks peate Teie kultuuriministrina teiste eesmärkide kõrval ka treenerite senisest suuremat toetamist rahaliste vahenditega?" Head küsijad! Treenerite tööd puudutavate küsimustega on Kultuuriministeerium üsna kaua tegelnud. Me oleme üritanud sellesse kaasata kõiki asjahuvilisi institutsioone. Aga tuleb endale aru anda, et treenerid töötavad eraõiguslikes juriidilistes isikutes: spordiklubides, eraõiguslikes spordikoolides. Nad on alaliitude palgal, nad ei ole mitte riigi palgal. Ehkki väga märkimisväärne osa nendest vahenditest, mida klubid ja eraõiguslikud spordikoolid kasutavad, tuleb kaudselt või otseselt riigieelarvest, ei eralda riik oma eelarvest eraõiguslikele isikutele eraldi treenerite palgaraha. Nii et teie küsimus on kompleksne. Küsimus on selles, kas kõik osapooled saavad aru, millega nad tegelevad. Tundub, et kõige sensitiivsem on küsimus treenerite töö tasustamisest stipendiumide vormis. Neile määratakse stipendiume, mille pealt ei arvestata sotsiaalmaksu, mille tagajärjel nad jäävad ilma sotsiaalsetest garantiidest. Aga Kultuuriministeeriumi käsi on üsna lühike, selleks et sundida inimesi raha stipendiumina mitte vastu võtma, vaid igal juhul sõlmima töölepinguid. Meil on mõningad mõtted, kuidas olukorda klaarida, aga paljuski on küsimus selgelt eetiline. Me peaksime selgitama, kui palju on üldse selliseid treenereid, kes sotsiaalsete garantiide kaotamise näol on maksnud n-ö lõivu kõrgemate stipendiumide saamiseks. Seda me saame teada Eesti spordiregistri andmetest.
Alates 2002. aastast toimib Eestis treenerite kutsekvalifikatsiooni süsteem. Eesti spordiregistris on info üle 3000 treenerikutsega inimese kohta, kes, muide, on kõik saanud koolitust kutse omandamiseks ja hiljem on saanud täienduskoolitust kutseoskuste parandamiseks ja kinnistamiseks. Seis on selline, et spordiregistri järgi on Eestis 3284 kehtiva treenerikutsega inimest. Esimene kutsetase on 1119 inimesel, teine kutsetase 718 inimesel, kolmas kutsetase 779 inimesel, neljas kutsetase 549 inimesel ja viies kutsetase 119 inimesel. Taseme- ja täienduskoolitust koordineerib Eesti Olümpiakomitee ja kutsekoolitusi aitavad korraldada Eesti ülikoolid, näiteks Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, aga ka eraõiguslik Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutus. On selge, et tegelikult peaks kutsekvalifikatsioon kajastuma ikkagi ka rahalises küljes ehk töötasus. Mida parem kutseoskus, seda suurem peaks olema inimese palk. Kahetsusväärselt see Eestis praegu sugugi mitte igal pool nii ei ole. Ma tahan toonitada, et me ei saa seda võtta kui riigi probleemi, kuna meil ei ole riiklikku spordisüsteemi ja treenerid ei ole riigi palgal, ka mitte kaudselt nagu õpetajad, kelle palgaraha tuleb tegelikult otse haridusministeeriumi eelarvest. Sellest peab endale väga selgelt aru andma. Kui me räägime treenerite tasustamisest, siis see on mitmepoolne probleem. Kindlasti on see avalike fondide probleem ehk Kultuuriministeeriumist eelarve kaudu eraldatava raha hulga probleem, aga eelkõige on see eraõiguslike spordikoolide ja -klubide ning alaliitude suhtumise probleem.
Teine küsimus: "Miks ei ole treenerite tööd siiani piisavalt väärtustatud?" Ehkki ei ole väga viisakas küsimusele küsimusega vastata, küsin vastu: mida selle väärtustamise all silmas peetakse, kas ainult palka? Kui peetakse silmas ainult palka, siis just eelmisele küsimusele vastates ma ütlesin, et see ei ole pelgalt Kultuuriministeeriumi lahendatav küsimus. Treeneritöö tasustamisest võiks ju pikalt rääkida, aga endiselt on põhiküsimus see, kes on tööandja. Tulenevalt treenerite kutsekvalifikatsiooni süsteemist on Kultuuriministeerium koos treenerikutset andva organi ehk Eesti Olümpiakomiteega aidanud ja aitab edaspidigi igati kaasa treenerite täienduskoolitusele. Koostöö käib ka Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutuse ning ülikoolidega. See on see koht, kus me saame väärtustamist edasi arendada.
Kolmas küsimus: "Eesti spordi kongressi viimastes lõppdokumentides on pööratud tähelepanu kõigile neile probleemidele, mida märkisid ka Riigikontrolli küsitlustele vastanud. Milliseid lahendusi on pakutud Eesti spordi kongressidel välja toodud probleemidele?" Eesti spordi kongressil välja toodud probleeme analüüsivad töörühmad. Eesti Olümpiakomitee ning avaliku ja erasektori institutsioonide koostöös on plaanis leida kongressil kirjeldatud probleemidele ka lahendused, seda nelja aasta jooksul. Lisaks sellele moodustasid Riigikogu liikmed 2011. aastal spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühma, kellega koostöös on võimalik spordipoliitika olulistele, erineva iseloomuga probleemidele lahendusi leida. Eesti spordi kongresside vahelisel ajal tehakse vahekokkuvõtteid spordifoorumite vormis. Spordisüsteemide probleemide tegevuskava järgi on spordikongresside vahelisel ajal eelkõige Eesti Olümpiakomitee kui kolmanda sektori spordijuhtimise katusorganisatsiooni kohustus jälgida probleemidega tegelemist. Meie ametnikud osalevad mitmes töögrupis ja tegeldakse seal esilekerkinud küsimustega. Kultuuriministeeriumile tehti spordikongressi lõppdokumendis konkreetsed ettepanekud, mida me oma tegevuskavas realiseerime. Näiteks rakendame alates 2012. aastast olümpiakomitee ja spordialaliitude vahel hea juhtimistava põhimõtet, planeerime käesoleval aastal, tulenevalt kohalike omavalitsuste spordiraha uuringust ja Eesti spordiregistris olevate spordiehitiste andmetest, korraldada analüüsiseminari, mille käigus loodame koos omavalitsuste ja spordiehitiste haldajatega leida probleemidele ühiselt lahendusi. Samuti oleme juba 2011. aastast alates rakendanud riiklike spordistipendiumide suunamist valdavalt noorsportlastele ja oleme loonud võistkondlike sportmängude noortevõistkondadele rahalise võimaluse osaleda tiitlivõistluste kvalifikatsiooniturniiridel. Näiteks, 2011. aastal hõlmas see 18 võistkonda ja 6 alaliitu, kogusumma oli 100 000 eurot. Samuti oleme tänaseks päevaks üle võtnud Kääriku spordibaasi kui Eesti tippspordi treeningubaasi, et luua enamiku spordialade harrastajatele seal harjutustingimused. Need on kõik näited Eesti spordi kongressil Kultuuriministeeriumile antud ülesannete kohta. Neid me jõudumööda realiseerime. Tulevikus on plaan luua riiklikud spordivaldkonna arengusuunad osana riigi iga-aastasest kultuuripoliitika ülevaatest Riigikogu täiskogu ees, aga see sõltub juba kultuuripoliitika arengusuundade menetlemisest Riigikogus.
Neljas küsimus: "Riigikontrolli küsitlus näitas, et sportlastele on piisavalt kättesaadav vaid vähene osa tugiteenustest. Kultuuriministeerium ei nõustunud aga Riigikontrolli raportiga. Mille tõttu tekkisid Teie hinnangul Riigikontrolli ja Kultuuriministeeriumi vahel eriarvamused?" Jah, siin on meil tõsiselt erinevad arvamused. Juhin tähelepanu, et Riigikontrolli aruanne käsitles üksnes tippsporti. Riigikontroll tegi auditis ettepaneku, et kultuuriminister võiks koostöös olümpiakomitee ja spordialaliitudega töötada välja tegevuskava tippsportlastele vajalike tugiteenuste pakkumiseks ning tagada, et info võimaluste kohta jõuaks sportlaste ja nende treeneriteni. Kultuuriministeerium on seisukohal, et Eestis on tugiteenuste kättesaadavus tippsportlastele piisavalt tagatud. Eksisteerib väga heal tasemel meditsiiniteenuste, koolituse, terviseuuringute ja teiste tugiteenuste struktuur. Olümpiaks ettevalmistamise programmis osalevatele sportlastele ja nende treeneritele on tagatud tasuta tugiteenuste kättesaadavus eelisjärjekorras. Spordiorganisatsioonide, sportlaste ja treenerite kaasamine ning info jagamine on meie tööprotsessi loomulik osa. Siin me jäime tõepoolest eriarvamusele ja loodame, et meil õnnestus oma positsiooni selgitada.
Viies küsimus: "Milliseid lahendusi näeb Kultuuriministeerium Riigikontrolli auditis tõstatatud probleemidele?" See vastus tuleb natuke pikem. Riigikontroll ise hindab oma aruandes Eesti spordisüsteemi rahastamise taset nn SPLISS-i metoodika järgi heaks. Pealegi on Eesti sportlased olnud rahvusvahelistel võistlustel edukad. Saavutusspordi rahastamine ja edu rahvusvahelisel tasandil on omavahel seoses. Nõnda ei ole Kultuuriministeeriumil alust nõustuda Riigikontrolli auditi üldise seisukohaga, et spordi riiklik toetamine ei ole läbipaistev, rahastamissüsteem on ebamõistlikult keeruline ning tippspordi toetamise riiklikud eesmärgid ei ole selged. Kindlasti ei saa nõustuda ka sellega, et riigi sporditoetuste jagamisel ei lähtu Kultuuriministeerium kehtivatest õigusaktidest ning taotlejatele ja avalikkusele on raha selline jagamine läbipaistmatu ja põhjendamatu. Meie arvates on hea, et Eestis on spordi rahastamise allikaid rohkem kui üks. See jätab võimaluse eitava vastuse korral taotleda raha mõnest muust allikast. Loomulikult on oluline, et rahastamisel ei toimuks dubleerimist. Võimalikku dubleerimist ministeerium kontrollib ning siin me probleeme ei näe. Rikkumise tuvastamisel küsitakse taotlejalt raha kindlasti tagasi. Kultuuriministeerium ja olümpiakomitee peavad eraldi arvestust saavutusspordi ja liikumisharrastuse toetamise üle ning sama on võimalik välja tuua Hasartmängumaksu Nõukogu ja Eesti Kultuurkapitali puhul.
Riigi esmane ja kõige olulisem ülesanne on luua kõigile tingimused igapäevaseks spordiharrastuseks. Nii oleme seadnud ka koalitsioonileppes oma eesmärgiks, et aastal 2014 oleks korrapärase liikumisharrastusega hõlmatud 35% asemel 45% elanikkonnast. Spordiga tegelemine on Eestis vabatahtlik. Saavutussport ja tippsport iseenesest ei saa olla eesmärk omaette. Need kasvavad välja spordipüramiidi alustest. Riik ja olümpiakomitee pööravad tippu pürgivatele sportlastele ja nende treeneritele eritähelepanu, luues neile eritingimusi. Tippspordist tuleneva võimaliku majandusliku kasu selgitamist on Kultuuriministeerium juba alustanud ja seda uuringut on avalikkusele tutvustatud. Kultuuriministeerium nõustub tähelepanekuga, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata noorte talentide leidmise ja arendamise süsteemile. Lisaks olemasolevatele sihtsuunitlusega riiklikele spordistipendiumidele ning olümpiakomitee toetusprogrammidele kavatseb Kultuuriministeerium lähiajal koos spordialaliitudega arutada andekate noorte või juunioride vanuseklassi kuuluvate sportlaste tulevikuvõimalusi. Kultuuriministeerium on ka varem sellesisulisi toetusprogramme rakendanud, näiteks võib tuua tippspordi järelkasvu projekti, mida spordialaliidud inim- ja raharessursside puudumise tõttu ei olnud kahjuks võimelised edasi arendama. Suur samm edasi on olnud Eesti spordiregistri loomine, mis aitab Eesti spordimaastikku nii taristu kui ka inimressursside osas palju selgemaks muuta ja sporditegevust ka toetada. Me nõustume Riigikontrolli ettepanekuga kaaluda enne uute spordihoonete või -rajatiste ehitamise toetamist, milliste spordibaaside ehitamine ja hilisem ülalpidamine on üldse ühiskonnale jõukohane ning millistel baasidel on piisavalt kasutajaid. See kehtib ka omavalitsuste puhul. Väga oluline on juba algfaasis detailselt selgeks teha, kui palju taristu ülalpidamine maksma hakkab. 2012. aasta esimeses kvartalis valmis Eesti spordiregistri spordiehitiste andmebaas, mille analüüsi põhjal kavandatakse spordiinvesteeringute puhul edasisi samme. Aitäh!

Tänan! Läheme küsimuste juurde. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Tänase arupärimise teema on riigi tegevus tippspordi toetamisel, aga ma tahan küsida hoopis seda, millised plaanid on ministeeriumil tippspordi näitamisega. Kuuldavasti on teie erakonnakaaslane Igor Gräzin teinud ettepaneku ETV-st spordiülekanded ära kaotada. Kui noored näevad spordivõistlusi, siis see on ju neile positiivne eeskuju, mille järgi nad oma elu tulevikus korraldavad. Milline on teie seisukoht?

Aitäh! Kui jutt on rahvusringhäälingust, siis kultuuriministri suu püsib lukus. Eesti seadusandja, keda te praegu esindate, on võtnud Kultuuriministeeriumilt ära igasuguse võimaluse mõjutada Eesti Rahvusringhäälingu saatepoliitikat. Meil ei ole siin mitte kõige väiksemaidki õigusi. Seda saab otsustada üksnes ringhäälingunõukogu ja ringhäälingunõukogu liikmed valite teie.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, austatud juhataja! Austatud minister! Kui suureks te hindate lobitöö osakaalu spordi rahastamisel?

Ma ei oska sellele küsimusele kuidagi vastata. Igaüks peab muidugi kõige olulisemaks omaenda alaliitu ja oma võistlust või mingi rahvusvahelise võistluse siia toomist. Igaüks üritab põhjendada ja seletada, et tema projekt on kõige parem. Kas seda nimetada lobitööks või mitte, seda on raske öelda. Taotlustes kirjapandu on sellisel juhul ju sada protsenti lobitöö, eks sellepärast peavadki neid hindama sõltumatud komisjonid.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te olete kindlasti selle Riigikontrolli aruandega tutvunud ja teile on tuttav ka skeem, kuidas tippsporti rahastatakse. Siin on keeruline muster, millistest institutsioonidest see raha tuleb ja kes seda vastu võtavad. Riigikontroll on toonud oma aruandes välja, et puudub selge ülevaade riigieelarvest eraldatud raha kasutamisest ja samuti on puudulik aruandlus, mis esitatakse altpoolt Kultuuriministeeriumile. Ma olen ise kokku puutunud sellega, et see aruanne on A4 formaadis lehel, kus on lihtsalt kirjas teatud kulud. Riigikontroll ütleb, et tihtipeale esitatakse vigaseid aruandeid, aga uusi aruandeid ei nõuta. Kuidas te hindate, mida võiks teha paremini, et spordi rahastamist ikkagi kontrollida? Mida annab siin ära teha?

Aitäh! Kindlasti õnnestub raha jagamist ja raha kasutamise aruandlust paremaks ja läbipaistvamaks muuta. Seda aitab teha ka uue tehnoloogia kasutamine. Me võiksime teha niisuguse otsuse, et edaspidi toimetame kõigi taotluste ja aruannetega üksnes veebi vahendusel. Me oleme seni olnud üsna paindlikud ning mõningatel alaliitudel ja üldse rahasaajatel võimaldanud esitada dokumente ka paberi peal. Me peame tõsiselt kaaluma, kas mitte seda võimalust kaotada, sest veebis oleks võimalik näiteks vigased taotlused automaatselt tagasi saata. Seda me kindlasti kaalume, ehkki ei saa nõustuda sellega, et praegune süsteem oleks täiesti läbipaistmatu, nagu Riigikontroll oma pressiteadetes väitis. Aruanne ei ole nii kategooriline. Mis puudutab selle süsteemi keerukust, siis selle üle oli emotsionaalne keskustelu Riigikogu kultuurikomisjonis. Meie arvates ei ole see süsteem ülearu keeruline. Riigikontrolli arvates on see keeruline, sest on olemas kaks sisuliselt identset fondi: Eesti Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu, kes annavad toetusi.
Riigikontroll teeb juba mitmendat korda ettepaneku, et need hasartmängumaksust laekunud summad, mida jagab Hasartmängumaksu Nõukogu, võiks liita kultuurkapitali summadega ja selleks muuta hasartmängumaksu seadust. Riigikontrolli auditis oli minu jaoks kõige mõistetamatum see väide, et kultuuriminister peaks tegema seadusmuudatuse ettepaneku hasartmängumaksu seaduse muutmiseks. See ei kuulu meie pädevusse, see kuulub Rahandusministeeriumi pädevusse. Kui Rahandusministeerium peab vajalikuks seda muudatust teha, siis ta teeb, meie oleme siin ainult rakendajad. Samuti oli Riigikontroll üsna hämmeldunud sellest, miks Kultuuriministeerium teeb Hasartmängumaksu Nõukogule esitatavate taotluste eelkontrolli. See on jällegi küsimus Riigikogule endale. Riigikogu on moodustanud Hasartmängumaksu Nõukogu, jagades selle kaudu teatavaid vahendeid, aga ei ole loonud sinna aparaati. On ju mõistlik, et keegi neid taotlusi ikkagi menetleb, neid eelhindab ja hiljem kontrollib, kas raha on sihtotstarbeliselt kasutatud. Kui selleks ei ole seal oma aparaati, tuleb seda tööd tegema määrata üks ministeerium. Kui selleks määratakse Kultuuriministeerium, siis olgu nii, me üritame oma tööga hakkama saada. Kui määratakse mõni teine ministeerium, siis me oleme sellega väga rahul. Aga jällegi ei saa asjale päris niimoodi läheneda. See on minu arvates rohkem poliitiline seisukohavõtt, et Kultuuriministeerium peaks tegema ümber poliitilisi otsuseid, mille on langetanud Riigikogu. See ei kuulu meie pädevusse.
Ma ütlen päris isikliku seisukoha. Kindlasti saaks minu arvates kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu vahekorda üle vaadata. Aga me peame arvestama, et Hasartmängumaksu Nõukogu jagatavad toetused on teatud juhtudel kõige paindlikum ja mobiilsem instrument. Seda raha eraldatakse iga kuu. Näiteks, kui kellelgi on vaja sõita välismaale võistlustele, siis sealt on võimalik kiiresti toetust saada. Kultuurkapital jagab oma toetusi kord kvartalis. Me ei tahaks hakata kultuurkapitali süsteemi ümber tegema, see seondub ka kogu IT-alase loogika muutmisega. Nii et põhimõtteliselt, jah, poliitiline otsus on võimalik, aga see toob endaga kaasa muud järelmid. Arutelu kultuurikomisjonis oli väga sisukas ja jõuti üksmeelsele järeldusele, et praegusel süsteemil ei ole olemuslikult viga midagi. Aga jah, rakendamise poolel ja konkreetsete asjade puhul saab muidugi kõike paremini teha.

Jüri Jaanson, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Mainisite oma kõnes, et Eesti tippsport on olnud edukas. Ma jagan teie arvamust, aga see on minu subjektiivne arvamus. Mida tähendab Kultuuriministeeriumi arvates mõiste "edukas" või "edukuse määr" tippspordis, millega me seda väljendame või kuidas me seda hindame?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Me ei ole seadnud tippspordile mingeid eesmärke, kui palju tuleks saada olümpiamängudelt või maailmameistrivõistlustelt medaleid. Kehtivas spordiseaduses on ju spordi eesmärgid väga selgelt kirja pandud. Sealt ei loe mina küll kuskilt välja, et Eesti peaks hakkama riiklikult tippspordile mingisuguseid eesmärke kehtestama. Tippsport on püramiidi tipp, see tekib altpoolt liikumisharrastuse kaudu ja eneseteostuse vajadusest ning ühiskond saab seda toetada. Aga minu arvates ei saa seda teha, hakates spordiorganisatsioonidele või näiteks olümpiakomiteele tellimusi esitama, et neid rahastatakse küll ühes või teises ulatuses, aga siis nad peavad tooma Londonist nii või nii palju medaleid. Minu meelest on see ajajärk Eestis läbi. Meil ei ole õnnestunud tuvastada ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki, kus selliseid eesmärke seataks või medalitellimusi esitataks. See Riigikontrolli etteheide on hämmastav ja see on ka tänaseks läbi vaieldud, et selliseid eesmärke ei pea seadma.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Saime teada, et Eestis on üle 3000 inimese, keda võib nimetada treeneriks, sest neil on kutsetunnistus. Huvi pärast küsin: kui suur on nende inimeste arv, keda Kultuuriministeerium nimetab tippsportlaseks?

Aitäh küsimuse eest! Me ei pea seda arvet. Meil ei ole mingit kausta, kuhu me kirja paneksime, kes on tippsportlane ja kes harrastussportlane. Eesti spordisüsteem põhineb eraõiguslikel klubidel, eraõiguslikel alaliitudel ja spordiorganisatsioonidel. Igal alaliidul ja spordiklubil on õigus ise otsustada, keda ta peab tippsportlaseks ja keda harrastussportlaseks. Veel üks kord: Eestis ei ole enam riiklikku spordisüsteemi, Eesti on demokraatlik maa.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Head Riigikogu liikmed, peale haamrilööki palun registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jätke palun meelde tänane kuupäev – 12. märts 2012. See kuupäev peaks olema kuldsete tähtedega graniiti raiutud ja mõnes ilusas kohas välja pandud, sest täna sai ära lahendatud üks probleem, mida on minu mäletamist mööda arutatud üle kümne aasta ehk nii kaua, kui ma Riigikogus olen olnud. See on see probleem, kas on häbiväärne, kui keegi survestab omavalitsust või mingit organisatsiooni. 12–13 aastat tagasi nimetati seda katuserahaga kauplemiseks, sellest räägiti palju ja esitati süüdistusi. Siis seda, muuseas, häbeneti. Kui keegi sai süüdistuse, et ta mõne kooli katuserahaga oli püüdnud ära osta mõnda volikogu liiget või tervet volikogu, siis seda peeti häbiväärseks. Täna me saime väga "ilusa" tulemuse, kui kaitsepolitsei teatas, et meie kolleegi Marko Pomerantsi käitumises ei ole midagi seadusvastast, see on täiesti õige ja seaduspärane käitumine.
Ma tuletan teile meelde, et ta avaldas survet Toila Vallavolikogu liikmele, eesmärgiga jätta ära üks umbusalduse avaldamine, kusjuures ta hirmutas sellega, et Toila võib teatud rahast ilma jääda. Täna tulnud uudis tähendab, et siin ei ole mitte mingit kuriteokoosseisu, nüüd võib poliitilisi probleeme kohalikke omavalitsusi survestades täiesti rahulikult lahendada ja isegi sellega kiidelda.
Ma tahtsin rääkida veidi teisest asjast. Kui Pomerants selgitas, miks ta sekkus Toila võimutülisse, siis ütles ta sellised sõnad: "Ega ma ei salga – ma loodan sellest aja panustamisest ka kasu, seda ennekõike Eesti riigile, et lõpeks ära see Eestimaa piiride tõmbamine erinevatele jõgedele lääne pool Narva jõge." Appi on järjekordselt kutsutud patriotism. Inimene teeb oma väikest poliitilist diili, igatahes püüab seda teha, aga üldsusele selgitab seda suurte, tähtsate, kordan veel kord, patriootiliste eesmärkidega. Sellest on raske aru saada, kui sa ei jää seisma ega mõtle, mida inimene tegelikult silmas peab.
See on nagu mõnes Ameerika filmis. Kunagi ammu vaatasin ühte filmi, kus mängisid head näitlejad, näiteks Richard Gere. Seal oli episood, kus seesama Richard Gere seisis kahe metroojaama vahel maa all ja temast sõitis mööda üks metroorong. Mulle tundus, et seal oli midagi imelikku. Ma vaatasin veel kord ja võtsin aega. Selgus, et see rong, mis sõitis tohutu kiirusega, 90 või 100 kilomeetrit tunnis, sõitis temast mööda 34 sekundit. See annab rongi pikkuseks 800 kuni 1000 meetrit. Vaadates oleks nagu ilus asi, aga kui süvened, siis selgub, et see on täielik rumalus.
Ei ole võimalik rääkida, et kui inimene hakkab vastu Roland Peetsile, endisele piirivalveameti peadirektorile, siis sellega ta kaitseb Eesti piiri. See on täielik rumalus. Muidugi peaks selliseid asju vältima. See on selline väike plekk sellel tänase päeva toredal uudisel.
Ma tuletan teile meelde, et kunagi oli Ameerikas üks Itaalia päritoluga suhtekorraldaja, kelle nimi oli Al Capone. Tema armastas rääkida, et lahke sõna ja püstoliga võib saavutada palju rohkem kui lihtsalt lahke sõnaga. Ta rääkis ka seda, et pakkumist on vaja teha niiviisi, et sellest ei saaks keelduda. Need kaks tema öeldud tõde saavad nüüd meie elu seaduseks, sest tänasest päevast on selge: iga poliitik, kes on võimul, võib suvalisel kujul hirmutada või rääkida sellest, kas üks või teine omavalitsuse projekt või fond saab mingit toetust või ei saa. See on nüüd lubatud. Õnnitlen teid! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.27.