Austatud Riigikogu, head ametikaaslased, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Sellist soovi ei ole, seega võime edasi liikuda teadete juurde.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise justiitsminister Kristen Michalile.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Meil on tänases päevakorras üks punkt, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Maaelu arengu aruanne" arutelu. Head ametikaaslased, enne kui me seda alustame, lubage lühidalt tutvustada arutelu korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus maaelukomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on kavas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori professor Rando Värniku ettekanne kuni 30 minutit, seejärel küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi ettekanne võib kesta kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Järgneb maaelukomisjoni esimehe Kalvi Kõva ettekanne kuni 15 minutit, mille järel tulevad küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale selle päevakorrapunkti raames kaks suulist küsimust. Peale seda on läbirääkimised ja vastavalt meie heale tavale teen ettepaneku, et kõigepealt esineksid läbirääkimiste voorus fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Ühtlasi on maaelukomisjon teinud meile ettepaneku pikendada tänast istungit vajaduse korral kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja et saaksime töötada kindlas graafikus, viime selle hääletuse ka kohe läbi.
Panen hääletusele maaelukomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 73 Riigikogu liiget ja 3 erapooletut leidis ettepanek toetust.
Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori! Professor Rando Värnik, palun!

Austatud Riigikogu esimees!

Me edastame teie tervituse.

Head Riigikogu liikmed! Ma tänan Riigikogu võimaluse eest anda teile ülevaade esimesest maaelu arengu aruandest. Maaelu teemade kajastamine ühiskonnas on teenimatult jäänud tagasihoidlikuks, kui mitte öelda puudulikuks. Me kipume ära unustama, et ühiskonna toimimiseks on vaja ka praktilises elus tagada piirkondade tasakaalustatud areng. Ei ole teadmata, et piirkondade areng sõltub inimeste arvust ja veelgi enam nende sotsiaalsest võimekusest genereerida uusi ideid, luua ettevõtteid ja lisandväärtust. Viimase vajalikkus on tõestatud. Nõrga ettevõtluse korral ei looda piisavat lisandväärtust ega ole võimalik inimesi tööle palgata, mille tagajärjel kohalikud elanikud suunduvad teistesse piirkondadesse, kus neile tagatakse parem elukvaliteet, kus elukeskkond on soodsam.
Maaelu arengu aruandes oleme põhitähelepanu pööranud maaelanike elukeskkonda mõjutavate tegurite analüüsimisele, kasutades maaelu arengu osaindekseid. Erinevate osaindeksite abil saame piirkondi võrrelda ja tuua esile lahendamist vajavaid probleeme. Maaelu on harjutud traditsiooniliselt seostama põllumajandusega. See pole vale lähenemine. Aja jooksul aga on põllumajanduse tähtsus tööandjana vähenenud. Ent põllumajanduse kui strateegilise tähtsusega valdkonna olulisusest saame kõik aru, kui mõtleme toidule ja mõtleme ekspordivõimalustele.
Maarahvastiku all me mõtleme valdade elanikke. Ametliku määratluse järgi on maapiirkonnad vallad ja väikelinnad elanike arvuga kuni 4000. Senine lähenemine on lihtsustatud. Maa ja linna defineerimisel oleme me eelkõige harjunud silmas pidama ka erinevaid kvaliteete. Mitmel pool on piir maa ja linna vahel hägustumas. Suures osas on selle taga inimeste mobiilsus ja kommunikatsioonivõimalused. Maaelu mõiste on ülilai ja mitmedimensiooniline. Maast saab rääkida kui geograafilisest piirkonnast koos talle omaste sotsiaalsete ja looduslike iseärasustega. Maaelu tähtsus seisneb seega jagatud sotsiaalsetes, kultuurilistes ja moraalsetes väärtustes, mida on hakatud seostama maapiirkondade ja maaeluga.
Maaelus toimunud muutuste taustaks on ennekõike üleminek agraarühiskonnast industriaalühiskonda – mehhaniseerimine ja automatiseerimine, mille tulemusena vabanes suur hulk tööjõudu ja teenindussfäär hakkas kasvama. Iga piirkonna areng sõltub selle inimkapitali kvantiteedist ja kvaliteedist. Elanikkonna kahanemine ja vananemine on Eesti jaoks üks kriitilisimaid probleeme. Lisaks on maapiirkondades majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme süvendanud rahvastiku ebaühtlane regionaalne paiknemine. Rahvastiku vähenemine, sotsiaalsete teenuste kättesaadavus ning ettevõtluse ja töökohtade olemasolu elukohas on olnud negatiivses vastasmõjuspiraalis. Töövõimaluste ja sotsiaalsete teenuste vähesus on põhjustanud elanike lahkumise, see omakorda on halvendanud piirkonna majanduslikku konkurentsivõimet ning teinud veelgi kulukamaks teenuste pakkumise kohapeal ja vähendanud nende kättesaadavust, mille tõttu on veel enam elanikke sunnitud lahkuma.
Hõivestruktuuri ümberkujunemine on olnud paratamatu arenguprotsess. Nüüd on küsimus, kuidas on suudetud selle muutusega kohaneda. Väga suur hulk passiivseid tööealisi, sh heitunuid, kes pole suutnud toimunud muutustega kohaneda, on paljudes valdades ränk sotsiaalne ja majanduslik probleem.

Austatud ettekandja, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Saalis on liiga kõva lärm. Palun, ettekandja!

2010. aastal elas neljas maakonnas – Harjumaal, Lääne-Virumaal, Tartumaal, Pärnumaal – pool kogu Eesti valdade rahvastikust, sh Harjumaa valdade elanike osakaal oli 23,6% valdade rahvastikust ning 8,7% kogu Eesti rahvastikust. Nimetatud nelja maakonna valdade elanikud moodustasid kogu Eesti rahvastikust 2010. aastal 18,2%. 2000. aastal oli nende osakaal 15,9%.
Kui vaadelda valdade jagunemist suurusgruppidesse, siis 2010. aastal ületas viie valla – Viimsi, Harku, Jõhvi, Rae ja Türi – elanike arv 10 000 piiri. Ja nendes elas kokku 13,3% kogu valdade rahvastikust. Veidi üle kolmandiku Eesti valdade rahvastikust elas valdades, milles oli vähemalt 5000 elanikku, teine kolmandik elas valdades, kus oli 2000–5000 elanikku. Eesti valdadest 62%-s oli vähem kui 2000 elanikku, samas oli nende rahvastiku osakaal kogu valdade rahvastikus kokku ainult 28,7%. Pärast rahvaloendust saab kõiki neid andmeid täpsustada.
Kõige keerulisem küsimus on, kui jätkusuutlikud keskmisest väiksema rahvaarvuga vallad on. Rahvaarvu kahanemine on olnud suurem just alla 2000 elanikuga valdades, üle 5000 elanikuga, sh eriti üle 10 000 elanikuga valdades on rahvaarv kasvanud. Eriti problemaatiline on pereealiste väiksem osakaal ja üle 50-aastaste suurem osakaal väiksemates valdades. Noored on kõige rohkem rändav vanusegrupp, kes vahetab elukohta hariduse ja esimese töökoha saamiseks, pere loomiseks jne. Oluline on aga, et nad pärast sellist rännuperioodi tuleksid tagasi maale, jääksid sinna elama ja kasvataksid oma lapsed seal üles.
Suurte erinevuste tõttu rahvaarvus ja vanuselises koosseisus on valdade vajadused ja probleemid erinevad. Kiiresti kasvavad linnade tagamaal paiknevad vallad, kus on suur laste, noorte ja pereealiste osakaal, peavad kiiresti looma neile vajaliku taristu ning tagama teenuste kättesaadavuse kohapeal. Väheneva ja vananeva rahvastikuga väikevallad aga peavad suutma alles hoida minimaalse taristu ning arendama keskmisest vanemale rahvastikule vajalikke sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid.
Kahaneva rahvastikuga valdade kokkuliitmise kavandamisel peab arvesse võtma seda, et nende elanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused jäävad samaks ning olemasolevaid taristuid peab edaspidigi hooldama ja vajadusel uut juurde looma. Seega küsimus on selles, millist sotsiaalset ja majanduslikku efekti liitmine annab. Eesti maapiirkonnad võistlevad elukohana mitte ainult Eesti linnadega, vaid kogu Euroopaga. Seega jätkusuutlikuks arenguks on vaja atraktiivse elukeskkonna pakkumise kõrval ka majanduslikke ja sotsiaalseid teenuseid, mis suudaksid konkureerida välismaal pakutavate võimalustega.
Inimkapitali kvantiteedi vähenemise kõrval on probleemiks selle kvaliteet, mis määrab nii eri piirkondade kui ka kogu Eesti konkurentsivõime. Kuigi kolmanda taseme haridusega elanike osakaal on kasvanud nii linnalistes kui maa-asulates, on tööjõu keskmine haridustase maa-asulates oluliselt madalam esimese taseme või üldse madalama haridustasemega elanike suure osakaalu tõttu. Arvestades, et kõige kiiremini juurde tekkivad ja paremini tasustatavad teenindussektori töökohad nõuavad head haridust, on täiendus- ja ümberõppe kättesaadavus üks tähelepanu vajavaid tegureid.
Maaelu arengu planeerimine eeldab regionaalpoliitilisi otsuseid, mis arvestavad valdade rahvastiku erineva koosseisu ja dünaamikaga ning sellest tulenevate teenuste struktuuri erinevustega. Eri meetmeid tuleb rakendada erinevate vajaduste rahuldamiseks sihiga, et inimese sotsiaal-majanduslik toimetulek on võimalik mis tahes paigas Eestimaal. Seega maaelu arengu käsitlemisel on tähtis lähtuda kahest olulisest tegurist, et selgitada välja nii soovid kui ka võimalused elada maal.
Soov elada maal oleneb seal kättesaadavatest teenustest, looduskeskkonna kvaliteedist ja sotsiaalsest võrgustikust, tänu millele on maapiirkond meeldiv elukeskkond. Võimalus elada maal oleneb sellest, kas seal on võimalik elatist teenida, saada sissetulekut tegevusest, mis seotud maa kui ressursiga, või mingist muust mitmekesisest tegevusest, mis maaga otseselt seotud ei ole.
Analüüsimaks Eesti piirkondi, ei tohiks lähtuda vaid asustustihedusest ja rahvaarvust. Oluline mõjutegur on mõne tõmbekeskuse, eelkõige Tallinna lähedus. Meil on piirkondi, kus maalised tegevused on kadumas kas liigse linnastumise või hoopis ääremaastumise tagajärjel. Seega on oluline arvestada peale asustustiheduse muidki tegureid, mis iseloomustavad kas linnalist või maalist eluviisi. Näiteks võib tuua põllumajandusettevõtete ja põllumaa osatähtsuse piirkonnas.
Eelöeldust tulenevalt saab Eesti piirkondi iseloomustada suuremast hulgast tunnustest lähtuvalt, mis peaks täpsemini kajastama nende maalisust. Järgnevalt iseloomustan Eesti maalisuse tüpoloogia klastreid.
Esimene klaster – maalised vallad, tugevad vallad, kus on suur nii seotus linnalise keskusega kui ka põllumaa osatähtsus.
Neljas klaster – maalised vallad, kus väikese asustustihedusega kaasneb põllumajanduse suur osatähtsus ning suhteliselt väikesed sissetulekud.
Viies klaster – maalised vallad, mis on surve all, sest põllumajanduse suure osatähtsusega kaasneb madal asukohaindeks ja suhteliselt madal sissetulekute tase.
Kuues klaster – maalised vallad, kus maaline eluviis on surve all, sest põllumajanduse suure osatähtsusega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase.
Teine klaster – linnalised vallad, kus on oluline linnalise keskuse mõju ning väike põllumajanduse osatähtsus.
Kolmas klaster – pigem linnalised vallad, kus asustuspildi linnalisust mõjutab enamasti suure keskuse olemasolu ning põllumajanduse suhteliselt väike osatähtsus.
Maaelu arengu hindamiseks on koostatud viis maaelu arengu osaindeksit. Paiknemise osaindeksit analüüsides saab öelda, et selle suurust mõjutab väga just linnalise keskuse olemasolu. Paiknemise osaindeks on kõige kõrgem just valdades, mis asuvad Tallinna vahetus läheduses. Vaid väikest gruppi valdasid iseloomustab väga kõrge paiknemise osaindeks ja ka väga madal paiknemise osaindeks iseloomustab üksnes väikest gruppi valdasid. Väga madala paiknemisväärtusega vallad on enamasti need, mis jäävad kaugele tähtsamatest linnalistest keskustest. Enamasti on tegu Kagu-Eesti ja saartega. Paiknemise osaindeks on suuresti seotud teguritega, mida ei ole võimalik muuta või mille muutmine on seotud väga pikaajaliste otsustega. Kõnealune osaindeks näitab seega pigem arengutaset ja võimalusi arenguks ning vähem lühiajalisi muutusi arengutasemes.
Rahvastiku osaindeksi puhul tõusevad esiplaanile vallad, kus demograafilised suundumused arengut soodustavad. Ka see osaindeks on kõrgem Tallinna lähiümbruse valdadel. Enamasti on selles grupis tegemist valdadega, kus eakate inimeste osatähtsus on suhteliselt väike ning tööturusurve indeks suhteliselt madal. Nii noorte inimeste suhteline rohkus kui ka madal tööturusurve indeks viitavad olulisele arengueelisele tulevikus, võrreldes valdadega, kus vastavad näitajad on kehvemad. Samuti tõusevad selle edetabeli tipus olevad vallad esile kui rände sihtkohad. Rahvastiku osaindeksi teise äärmusse jäävate valdade puhul on tegemist vananevate valdadega. Nende puhul on edasise arengu tagamiseks vajaliku tööjõupotentsiaali puudus muutunud kriitiliseks teguriks.
Heaolu osaindeks on kõrgem valdadel, kus majanduslik heaolu on suurem. Ka selles osas on parimad näitajad just Tallinna lähiümbruses olevatel valdadel. Kuna peale sissetuleku suuruse on indikaatoriks ka sissetuleku muutus ajas, siis tõusevad selle osaindeksi arvestuses kõrgematele kohtadele sellised vallad, kus sissetulekute kasv on olnud kiirem. Heaolu osaindeksi teist äärmust esindavad vallad, kus madala sissetulekute tasemega kaasneb suhteliselt suur tööpuudus. Enamasti ei ole nendes valdades olnud ka sissetulekute kasv teiste valdadega võrreldes kuigi kiire.
Ettevõtluse osaindeks kajastab kohaliku ettevõtluse arengut. Enamik töökohti luuakse tänapäeval suurtes linnades, aga piirkondade arengu seisukohast on kohalik ettevõtlus ning töökohad kodu lähedal äärmiselt olulised. Kui neid ei ole, liiguvad inimesed sinna, kus tööd saab, ning teatud regioonid hakkavad tühjenema.
Maakasutuse osaindeks näitab, millistes valdades on traditsiooniliste maaliste tegevuste osatähtsus suurem. Lisaks toidu tootmisele rõhutatakse arengut iseloomustavatest teguritest rääkides põllumajanduse rolli ka avalike hüviste pakkujana. Seega on küsimus maakasutusest laiemas tähenduses. Põllumajandusliku tegevuse tulemusena korras hoitud keskkond kui avalik hüve iseloomustab kõrgemat arengutaset, sest loob kohalikele inimestele parema elukeskkonna ja annab võimaluse ka näiteks turismi arendada ning ettevõtlust mitmekesistada. Metsamaa suurus elaniku kohta viitab metsatööstuse potentsiaalile vallas.
Maaelu arengu osaindeksite alusel teostatud klasteranalüüsiga saame eristada nelja gruppi valdasid. Esimesse klastrisse kuulub 78 valda. Nendel on kõik osaindeksid keskmise suurusega, seega on tegemist keskmisel arengutasemel olevate valdadega. Keskmise arengutasemega valdade klastrile on iseloomulik suhteliselt madal maakasutuse osaindeks võrreldes kõigi valdade keskmistega.
Teise ehk suhteliselt mahajäänud valdade klastrisse kuulub 39 valda. Nendel on paiknemise, rahvastiku ja heaolu osaindeks kõige madalamad. Suhteliselt madalad on ka ettevõtluse arengu ja maakasutuse osaindeks. Tegemist on valdadega, kus maaelu areng on riski all ja suhteline mahajäämus on muutunud kriitiliseks, nii et nende valdade pikaajaline jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Ka väga madal paiknemise osaindeks ei soosi nende valdade arengut, sest paiknemisega seotud tegureid on kas väga keeruline või võimatu muuta. Seega puuduvad nendel valdadel nii asukoha kui ka demograafiline eelis.
Lühiajaliselt mõjutab arengutaset enim ettevõtluse areng ja majandusliku heaolu tase. Ka nende osaindeksite poolest jäävad suhtelise mahajäämusega valdade klastrisse kuuluvad vallad madalamale kõigi valdade keskmisest tasemest.
Kolmanda klastri moodustavad surve all olevad vallad, mis eristuvad kõige madalama ettevõtluse osaindeksi ning kõige kõrgema maakasutuse osaindeksi poolest. Tegemist on surve all olevate valdadega, kus traditsiooniliste maaliste tegevuste roll on küll oluline, aga sellega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase. Surve all olevate valdade puhul on peamine eesmärk maaliste tegevuste säilitamise raames ettevõtluse mitmekesistamine, mis võimaldab suurendada tulu saamise võimalusi valla territooriumil.
Neljas ehk linnaliste valdade klaster koosneb Tallinna lähiümbruse valdadest ning Ülenurme ja Jõhvi vallast. Nendes valdades on maakasutuse osaindeks kõige kõrgem ja põhiküsimuseks muutub maalisuse säilitamine. Seega on küsitav, kas neid valdasid edaspidi saabki käsitleda maaelu kontekstis.
Valdava osa maa-asulate elanikkonna jaoks mängivad töökohtade tagamisel olulist rolli linnad. Ligi 3/4 maa-asulates käib rohkem elanikke tööl linnades registreeritud tööandjate juures kui sealsamas maal paiknevate tööandjate juures. Kõige tüüpilisemas Eesti maa-asulas käib linnas tööl natuke üle poole tööl käijaist. 6% Eesti maa-asulatest on sellised, kus kõik elanikud töötavad linnas registreeritud tööandja juures. Kui tervelt 61% linlastel on tööandja samas asulas, siis maa-asulate puhul on see näitaja vaid 12%. Samas maakonnas asub tööandja 74% töötajatel. Seega on tööalased seosed maa ja linna vahel väga tugevad. Maa-asulate ja maapiirkondade elanikkond sõltub üha enam tööst linnades. Maal paiknevate tööandjate võime pakkuda linnaelanikele töökohti on väiksem ja linnade jaoks pole see ka nii oluline. Ja veel: tööandja paiknemine samas omavalitsusüksuses tähendab maal elavale töötajale keskmiselt vaid 70% tulude taset võrrelduna nende inimeste sissetulekuga, kes käivad tööl koduvallast väljaspool.
Eesti haridussüsteem pakub valdavale osale maalastele häid kodulähedasi hariduse omandamise võimalusi alusharidusest kuni kolmanda kooliastmeni. Vähemalt 70% maavaldade lastest käib maavallas paiknevas koolis. Linnaliste keskuste tähtsus kasvab hüppeliselt gümnaasiumiastmes. Enam kui pooltes maavaldades oma gümnaasium puudub ja isegi kui see olemas on, eelistab suur osa maanoori linnas pakutavat gümnaasiumiharidust.
Sarnaselt maa ja linna tööalaste seostega on õppealaste seoste iseloom Eestis piirkonniti väga erinev. Kutse- ja kõrgharidussüsteemi territoriaalse iseloomu tõttu on enamik maanoori sunnitud erialase hariduse omandamiseks kodukohast lahkuma. Kõrghariduse puhul tähendab see ühtlasi enda sidumist mõne linna või ka teise riigiga. Riigi algatatud gümnaasiumivõrgu optimeerimise tulemusel hakkab gümnaasiumihariduse saamine valdava osa maanoorte jaoks tähendama õppimist linnas.
Niisiis on maa ja linn Eestis töö ja hariduse saamise paigana tihedalt läbi põimunud ning maapiirkondade elanikud sõltuvad linnadest väga suurel määral. Selleks, et maanoored oleksid tänapäeva ühiskonnas oma oskuste ja teadmiste poolest konkurentsivõimelised, peavad nad üldjuhul linna õppima siirduma. Samas haridussüsteemi esimesed astmed, nagu ka suur hulk muid sotsiaal-majanduslikke ja füüsilisi sidemeid ühendavad peresid tugevalt maaga, oma asula ja vallaga.
Maaliste omavalitsusüksuste haldusvõimekuse suurendamiseks ja linnadesse koondunud halduskompetentsi paremaks kaasamiseks maapiirkondade arendamisel on vaja õiguslikult reguleerida omavalitsusüksuste koostöö, määratleda kohustusliku koostöö valdkonnad, sätestada koostöö organisatsioonilised vormid ning linnaliste ja maaliste omavalitsusüksuste osaluse põhimõtted koostööorganisatsioonides. Koostöös on võimalik ületada ka maaomavalitsustele sageli iseloomulikud haldussuutlikkuse piirid, mis tulenevad kohalikest eelarvetest ja muudest ressurssidest.
Kuna maaelanike töö ja õppimine on järjest rohkem seotud linnadega, on selleks, et inimesed jääksid maale, eelkõige vaja tagada head liikumisvõimalused, arendada transpordisüsteeme. Eesti oludes on võtmeküsimus kõvakattega teede võrgustiku tihendamine – see on üks põhilisi maa-asulate arengu eeldusi. Eriti puudutab see linnadest lähtuvat sisserännet. Samuti on oluline elektriliinide ja andmesidevõimaluste olemasolu.
Eesti põllumajandus on viimase 20 aasta jooksul läbi teinud kiire languse ja ka suhteliselt kiire kasvu ajajärgu. Sama kehtib meie naabrite Läti ja Leedu kohta. Viimaste aastate toidukriisi ja majanduskriisi tingimustes on põllumajandussektori arengut iseloomustavate eri näitajate kasvutempo aeglustunud. Seega võib tõdeda, et Eesti põllumajandus on jõudnud stabiilsemasse arenguetappi. Kuid praeguses etapis on põllumajandussektor silmitsi uute ja senisest keerukamate väljakutsetega. Üha enam tuleb panustada tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamisse, mis tagaks Eesti põllumajanduse ja toidusektori konkurentsivõime rahvusvahelistel turgudel olukorras, kus maailma rahvastik aina kasvab, põllumajandusmaa pindala on piiratud ning kliima muutused tekitavad piirkondlikke tootmisprobleeme ja ebakindlust.
Eestile on iseloomulik duaalne põllumajandustootjate struktuur: suhteliselt suur hulk väiketootjaid kasutab suhteliselt väikest osa põllumajandusmaast ning suhteliselt väike arv suurtootjaid kasutab enamikku põllumajandusmaast. Seetõttu on Eestis ebavõrdsus põllumajandusmaa kasutuses suhteliselt suur. Lätis ja Leedus on maakasutuse ebavõrdsus eri tootjate vahel pisut väiksem ning Soomes märgatavalt väiksem. Sellise suure ebavõrdsusega kaasnevad aga raskused eri suurusega tootjate koostöö arendamisel. See raskendab sektoriüleste arengueesmärkide kokkuleppimist, kuna eri suurusega tootjatel on erinevad arenguvajadused. Seega tuleks kaaluda suuremate ja väiksemate tootjate jaoks eri arengupoliitikate kavandamist.
Tõenäoliselt ei suuda väiksemad majapidamised konkureerida suurtootjatega teravilja, õlikultuuride ja piima masstootmises. Nendes valdkondades on suurtootjad oma tehnoloogiat uuendanud ning neil on konkurentsieelis. Seega tuleb väiksematel põllumajandustootjatel leida valdkonnad, kus neil on suurtootjatega võrreldes eeliseid. Sellised valdkonnad võiksid olla näiteks need, kus on Eesti praegu netoimportija ja toodangu rahaline väärtus ühe hektari põllumajandusmaa kohta on suurem. Need valdkonnad võiksid olla puu- ja köögiviljakasvatus, puukoolid, metsataimede kasvatus. Selleks, et väiketootjate pakutavad kaubakogused huvitaksid ka jaemüügikette, tuleks neil ühistegevuse kaudu koordineerida nii oma kauba tootmist kui ka turustamist. Samuti on üks eristumise võimalusi piirkondlike või kvaliteedipõhiste kaubamärkide loomine.
Põllumajandussektori reorganiseerimise järel vähenes tunduvalt põllumajandustootjate investeerimisvõime ning 1990. aastatel tekkis sektoris suur investeeringute puudujääk. Pärast Euroopa Liitu astumist algas aga põllumajandussektoris tänu võimalusele kasutada investeeringutoetusi ning laene ja liisinguid omamoodi investeerimisbuum ning põllumajanduses investeeriti keskmiselt ühe töötaja kohta enam kui majanduses tervikuna. See annab alust eelduseks, et mõningase viitaja järel kasvab suurte investeeringute mõjul ka Eesti põllumajandustoodang.
Agara investeerimise tõttu on Eesti põllumajandustootjatel suhteliselt suured kohustused pankade ja liisingufirmade ees. Kuna põllumajandussaaduste hindade kõikumine on kasvanud, siis on suurenenud ka risk, et hindade madalseisu ajal ei suuda ettevõtted oma kohustusi täita. Investeeringud on kindlasti ka edaspidi Eesti põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks olulised. Tuleks aga silmas pidada, et ei võetaks liigseid kohustusi ning et investeeringutega kaasneks tootlikkuse ning ka toodangumahtude kasv.
Eesti on piimasaadusi, elusloomi, teravilja ning õliseemneid eksportiv riik. Selleks, et Eesti põllumajandustootjad oleks oma kaubaga maailmaturul konkurentsivõimelised, tuleb neil oma tootlikkust suurendada. Lehma keskmise piimatoodanguga on Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses kõrgel kohal, kuid teraviljade saagikus on Euroopa Liidu keskmisest kaugel ning jääb alla ka Läti, Leedu ja Soome näitajatele.
Halvasti on mõjunud see, et meie põllumajandustootjaid pole otsetoetuste maksmisel teistega võrdselt koheldud. Toetused hektari kohta erinevad kordades. Kõrget piimakust ja teravilja saagikust ei tohi aga seada eesmärgiks omaette. Väga hoolikalt tuleb kalkuleerida, kui kalliks täiendav piima- või teraviljakilo kujuneb. Seega on oluline panustada teadustöösse ning nõuandesse, mis aitaks põllumajandustootjate tootlikkust suurendada, võttes arvesse ka sellega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid majanduslikke aspekte. Piimatoodang ei ulatu ei Lätis, Leedus ega ka Eestis praegu isegi mitte 60%-ni 1990. aastate tasemest. Piimatootmine on kõige vähem kahanenud Eestis, kõige enam aga Lätis. Leedus on viimastel aastatel piimatoodang vähenenud ca 10%. See kõik on suurendanud Balti riikides piimatööstustevahelist konkurentsi toorpiima hankimisel. Eestis toodetavast piimast on viimastel aastatel üle 10% töödeldud Lätis ja Leedus. Põllumajandustootjate seisukohast ei ole muidugi vahet, kas piim töödeldakse siin või seal, Eesti majandusarengu seisukohast aga oleks märksa kasulikum, kui Eestis toodetud tooraine väärindataks Eestis. Seepärast vajab Eesti piimandus omaette strateegiat.
Üht väga olulist väljakutset Eesti põllumajandussektoris kujutab endast nn põlvkonnaprobleem. Paljud tootjad on jõudnud ikka, kus nad sooviksid lähima kümne aasta jooksul oma tootmisüksuse üle anda. Endiselt kahaneb Eestis põllumajanduslike majapidamiste arv kiiremini kui n-ö vanades ja stabiilsetes Euroopa Liidu riikides. Põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemine ei ole iseenesest probleem. Kui põllumajandustootmise lõpetanud ettevõtjad siirduvad teistesse majandussektoritesse või jäävad pensionile, siis võib seda sammu nende seisukohast pidada sujuvaks ning sellega ei kaasne otseselt sotsiaalseid probleeme. Arvestades aga Eesti põllumajandusele iseloomulikku maakasutuse ebavõrdsust, tuleb meil silmitsi seista olulise küsimusega, kas keegi võtab nende loobujate tootmisüksused üle ja kui võtab, siis kes seda teeb. Kas tänu loobujatele suudavad oma ettevõtet kasvatada väiksemad ja keskmise suurusega tootjad või liigub see maa suurtootjate kasutusse? Esimesel juhul maakasutuse ebavõrdsus väheneks, teisel juhul suureneks. Parem oleks ebavõrdsuse vähenemine, sest see aitaks kaasa sektoriüleste arengueesmärkide kokkuleppimisele ja koostöö tegemisele.
Lõpetuseks. Maaelu arengu aruande eesmärk on anda ülevaade maaelust Eestimaal. Iga riigi olulisimaid väärtusi on inimesed – nendest sõltub uute väärtuste loomine ja riigi areng tervikuna. Seetõttu on väga olulised maainimeste elukeskkond, nende soovid ja võimalused. Maalgi peavad valitsema tingimused, mis tagavad rahulolu. Maaeluga seotud teemade ring on väga lai. Maalise tegevuse, s.o põllumajanduse arengu tagamiseks on enam tähelepanu vaja pöörata reaalse ühistegevuse tekkimisele kogu toiduketi ulatuses. Olukorras, kus põllumajandustootjad on enamikul juhtudel hinna võtjad ja kogu muu toiduketi osas hinna kujundajad, tuleb enam tähelepanu pöörata toidu hinna kujunemisele ning lisandväärtuse jagunemisele ahelas. Riiklikult on vaja suurendada tootjate ja töötlejate ühistegevust toetavaid meetmeid investeeringuteks ning ühiste eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks.
Ja nüüd mõningad järeldused. Maaelu arengu riiklikul suunamisel tuleb pöörata enam tähelepanu eri piirkondade arenguvajadustele. Kaugus keskustest võib olla piirkonna arengu määrav tegur. Kauguse suurenedes kasvavad kulud  ning piirkonnas kaupade ja teenuste pakkumiseks kulub ka rohkem aega. Väga tähtis on teedevõrgu olemasolu ja selle hea kvaliteet, et tagada regioonidele ligipääsetavus ning piirkondade suutlikkus teenuste ja toodete turul püsida. Peame oluliseks, et teede ja muude taristuelementide korrastamisel ja väljaarendamisel suurendatakse paralleelselt tähelepanu ettevõtlusvõimaluste loomisele ja soodustamisele maal. Senisest enam tuleb püüda parandada noorte ja pereealiste elukeskkonna tingimusi, et nad pärast õpinguid sooviksid kodukohta naasta, sinna elama jääda ja seal oma pere luua. Noorte maapiirkonda tagasikutsumiseks tuleks kaaluda suunamisi koos pakutavate hüvedega. Näiteks võiks tuua stipendiaadid ja tasemeõppe maksuvabastuse.
Teine järeldus: Eestis tervikuna tuleks maaelus tagada olukord, kus piirkond oleks atraktiivne nii elukeskkonna kui tööpaigana. Eri piirkondadel on erinevad arengueeldused. Üldine eesmärk on maalise eluviisi jätkumine ja inimeste keskustesse koondumise pidurdamine. Vaja on kaaluda piirkondlike programmide leviala. Piirkondlike programmide üks eesmärk peab olema kultuuriajalooliste sidemete säilimine ja ühelt põlvkonnalt teise edasikandumine, piirkondlike erisuste arvestamine ettevõtluse aktiveerimisel ja arendamisel.
Kolmas järeldus: suured kõikumised palgas ja võimaluses saada sissetulekut põhjustavad inimeste liikumise põhiliste keskuste poole. Palgaerinevuste lahendamiseks tuleb soodustada ettevõtete loomist maapiirkondades, nii et sellega ei kaasneks traditsiooniliste maaliste tegevuste hääbumine ja keskkonnariskid.
Maaelu sõlmprobleem on tagada inimestele kvaliteetsed ja mõistliku ajaga kättesaadavad teenused. Kui sissetulekute tase jääb maal paratamatult madalamaks kui linnas, siis muutub inimestele eriti tähtsaks elukeskkonna kvaliteet ja seda soosiv elukorraldus.
Eakad inimesed on osa kogukonnast ning neile tuleb pöörata enam tähelepanu. Vajalikud on eakate ettevõtlikkust suurendavad meetmed, mis võimaldavad neil tunda end täisväärtusliku osana ühiskonnast ja kui tervis vähegi lubab, olla endiselt aktiivne. Paljud vanemad inimesed on ajaloolistel põhjustel seotud oma elukohaga maal ja tahaksid seal tegevad olla ka tulevikus.
Et Eesti edukalt areneks, peavad maapiirkonnad olema konkurentsivõimelised nii oma inimkapitali kvantiteedi kui kvaliteedi poolest. Enam kui pooltes valdades on elanike arv kümne aasta jooksul vähenenud üle 10% ja nii on elanike arvu kahanemise aeglustamine tõsine väljakutse enamikule valdadele. Määravaks saab, kui atraktiivset elukeskkonda suudab mingi piirkond pakkuda ning kui hästi elanike ealistest iseärasustest tulenevaid teenusevajadusi rahuldada.
Maaelu arengus on oluline küsimus, kuhu koonduvad teenuste pakkujad: kas enamik neist jääb linnalistesse piirkondadesse ja maalistes piirkondades teenused kaovad või tagatakse teenuste kättesaadavus ja hea kvaliteet olenemata asustustihedusest. Elukeskkonna kujunemisel on see oluline tegur. Maaelanikele on tähtis sõiduteede läbitavus olenemata aastaajast, panga-, posti- ja arstiteenuste kättesaadavus. Samuti tuleb läbi mõelda, kuidas maal tagada toidukaupade ja sotsiaalteenuste kättesaadavus, arvestades, et seal elab väga palju vanu inimesi. Inimeste elujärg ja võimalused hakkama saada ei tohiks sõltuda nende sünni- ja elukohast. Arenguvõimalusi tagavad ressursid. Tuleb luua raamistik piirkondlikul tasandil koostöö soodustamiseks, prioriteetne peab olema reaalset ettevõtlust suurendavate koostöövõrgustike väljaarendamine.
Ja lõpetuseks: maaelu areng on olulise tähtsusega mitte ainult maale, vaid ka linnale. Maaelu arengu toetamiseks on peale maaelu arengukava toetusmeetmete vajalik kasutada ka teisi finantsallikaid ja programme. Eesti maaelu arengu kontekstis on mõistlik arendada mitmekesist ettevõtlust. Ühe valdkonna eelisarendamine ei ole kauges perspektiivis otstarbekas. Seega, kas me oleme kokku leppinud küsimuses, kas me tahame, et Eestis elu maal jätkub? Kui tahame, siis peab oluliselt rohkem tegema selliseid valikuid, mis muudaksid elamise maal võimalikuks ja soovituks. Tänan kuulamast!

Austatud professor, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Kalev Kotkas, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Suur tänu ka teile, härra professor, sisuka ja põhjaliku ettekande eest! Esimeses järelduses on õigustatult viidatud, et keskuse kaugust tuleb lisaks kilomeetritele mõõta ka ajas ja rahas. Eriti oluline on ajas ja rahas kauguse mõõtmine saarte puhul. Kuidas maaelu arengu aruande koostajad hindavad Eesti riigi senist saartepoliitikat? Kas see on olnud piisav saarelisusest tulenevate erisuste silumiseks?

Aitäh küsimuse eest! Minu isiklik arvamus on ja seda tõendavad ka arvandmed, et kindlasti tuleks seda poliitikat veelgi tõhusamaks muuta. Seni ei ole see olnud piisav, et lahendada kõiki asukohast tulenevaid probleeme. Nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, tuleks piirkondlikke erisusi rohkem arvestada. Ka väikses Eesti riigis tuleks mitmesuguse poliitika kavandamisel diferentseeritust suurendada, kui me tahame, et piirkonnad rohkem areneksid. Otse loomulikult on igasugune diferentseerimine poliitikas kulukam, aga see kindlasti on väga vajalik, kuna lisandväärtuste tekkimise võimalus on sel juhul suurem.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Nagu te oma ettekandes mainisite, peaksid haridusministeeriumi kavandatava gümnaasiumireformi elluviimise tagajärjel ka need 40% maalastest, kes praegu veel koduvallas või naabervallas gümnaasiumiharidust saavad, siirduma linna. Enamikus maakondades on see protsent muidugi veelgi suurem, sest selles 40%-s on oma osa ka Pärnu, Tartu ja Tallinna ümbrusel. Te jätsite selle asjaolu nagu hindamata. Kuidas te seda siiski hindaksite, arvestades sedasama teie püstitatud eesmärki, et elu maal jätkuks? Kuidas võiks mõjuda haridusministeeriumi kavandatud reform, mis näeb ette nõuda gümnaasiumiastmes kolme paralleelklassi olemasolu?

Aitäh küsimuse eest! Võin öelda niimoodi, et ega me ei jõudnudki nii kaugele, et konkreetseid poliitilisi algatusi ja nende mõju analüüsida. See on teine teema. Küll aga näeme me tendentsi, et koos gümnaasiumihariduse viimisega maalt ära tõenäoliselt ei hakka liikuma mitte ainult lapsed, vaid hakkavad liikuma ka täiskasvanud. See on juba alanud. Sellise sotsiaalse kvaliteedi äraliikumine piirkondadest on kahtlemata probleem. Aga kindlasti see küsimus vajab täiendavat uurimist. Täna mul ammendavat vastust selle kohta ei ole.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma aru saan, oli maaelu arengu aruande eesmärk anda ülevaade maaelust Eestimaal ja selgitada välja võimalused maaelanike rahulolu suurendamiseks ning maapiirkondadest lahkumise vähendamiseks. Kas teie töö põhjal võib väita, et haldusreform meie riigis on vajalik, või on alust arvata hoopis seda, et sel ei ole erilist tähtsust?

Aitäh küsimuse eest! Minu isiklik seisukoht haldusreformi osas on, et haldusreform ise ei lahenda mitte midagi. Küsimus on selles, et me peame läbi vaidlema ja läbi mõtlema, millised funktsioonid peaksid olema kohalikul omavalitsusel ja millised keskvalitsusel. Kõik riigis elavad inimesed peaksid sõltumata elukohast saama teenuseid, mida nende põhiõigused neile ette näevad. Ma arvan, et haldusreformi temaatika on üleekspluateeritud. Tuleks siiski rääkida asja sisust, sellest, kuidas me tahame teenusekeskusi kujundada ja kus on üht või teist teenust optimaalne osutada. Oma aruannet koostades me tõesti püüdsime lihtsalt probleemid esile tuua ning mõelda ka, mida ja kuidas võiks muuta. Täna ei ole meilgi kindlaid lahendusi. Igasuguste aruannete puhul on aga oluline lahendamist vajavad küsimused välja tuua, et inimesed hakkaksid nende teemade peale tõsisemalt mõtlema. Võib-olla sellest edasi tekib juba konsensus ka otsustes – mitmesugused komisjonid püüavad ühe või teise teema ära lahendada. See on vastus.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud professor! Pakute oma aruandes ühele suurimale probleemile – rahvaränne linnadesse ja linna ümber olevatesse asulatesse – ka võimalikke lahendusi, kuidas kohalik võim ja riigivõim peaks oma poliitikat kujundama. Aga hoopis teise nurga alt pakub eilse Postimehe arvamusküljel lahendust uuringufirma Faktum & Ariko uuringujuht. Tsitaat tema sulest: "Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi ja muude reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse." Mis teie sellisest üleskutsest arvate?

Ma andsin selle eile avaldatud artikli teemal intervjuu ka Eesti Raadiole. Minu arvamus on, et see on äärmiselt lühinägelik artikkel, just selles mõttes, et see ei ole ju lahendus. Me võime ka teistpidi mõelda: et võtame selle raha, mis me maalt linna asumise toetuseks võiksime kulutada, ja kasutame seda selleks, et inimesed linnast maale asustada. Jah, artiklis on seisukohti, millega tuleb nõustuda. Maal on praegu väga palju inimesi, kes on põllumajandustootjad, osa elanikke aga on huvitatud maaelust kui idüllist. Kui palju neid edaspidi jääb? Mina arvan siiski, et me ei tohiks leppida piirkondade tühjaks jäämisega. Ja kindlasti see ei ole lahendus, kui me võtame kätte ja doteerime inimeste linna kolimist. Veel kord: töökohad, ettevõtluse areng, ekspordivõimaluste loomine – need on asjad, millega tuleb tegelda. Kui vaadata teisi riike, siis on olemas näiteid, et maapiirkondades on võimalik ettevõtlust arendada, sh ka sellist ettevõtlust, kus tekib ekspordiks vajalikku lisandväärtust.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Kas ma sain teie ettekandest ja vastustest õigesti aru, kui tegin järelduse, et ka teie meeskond ei pea mõistlikuks regionaalministri unelmat, et kõik probleemid lahenevad, kui igast maakonnast tehakse üks omavalitsus?

Võiksin öelda niimoodi, et on palju selliseid küsimusi, mis tuleks enne väga põhjalikult läbi vaagida ja mõelda, kuidas hakkavad funktsioonid jaotuma: milline võim ja mis ülesanded jäävad kohaliku omavalitsuse tasandile. Kui ma asetan end valla kodaniku rolli, siis ma tihtipeale küsin, miks kohaliku omavalitsuse tasand ei tegele ettevõtluse arendusega piirkonnas. Tegelikult tuleb välja, et otseselt vald ei peakski sellega tegelema. Nüüd ongi küsimus, et võib-olla me peame siin ümber mõtlema – äkki kohaliku omavalitsuse tasandi ülesanne peaks olema soodustada ettevõtluse arengut piirkonnas. Aga on muidki teemasid, mis tuleks hästi läbi mõelda.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud professor! Tänan teid ja teie meeskonda selle töö eest, mis on tehtud! Minu küsimus on niisugune. Maaeluga on teatavasti seotud ettevõtluse mitmed tahud ja üks neid tahkusid on põllumajanduslik maakasutus. Kuidas te hindate praegust Eesti põllumajanduse seisu ja milline on teie arvamus meie põllumajanduse perspektiividest Euroopa Liidu kontekstis?

Minu arvamus on see, mis on aruandes kirjas: Eesti põllumajandusel on kindlasti väga suur potentsiaal. Aga selleski vallas on vaja teha strateegilisi valikuid, nagu ma ütlesin. Nii nagu muud valdkonnad, vajab ka põllumajandus oma strateegiat. Me peame jõudma selleni, et me lepime kokku, kui palju me midagi toodame, kes toodavad, kuidas lisandväärtust kasvatada, kuidas jõuda ekspordini – tähendab, tervikahel peaks paremini lahendatud olema. Aga kindlasti on põllumajandus üks selliseid valdkondi, millel on potentsiaali. Kui me vaatame tulevikku, kui me arvestame seda, et tegelikult toidunõudlus kasvab, siis see tähendab, et me tegelikult oleme unikaalsel positsioonil. Meil Eestimaal ei ole õnneks väga palju kliimaprobleeme ja nendest tulenevaid kahjusid olnud. Nii et kui vaadata sellist arengustsenaariumi, siis ma arvan, et Eestil on kindlasti hea positsioon. Otse loomulikult on meil ka omad nõrkused, meie saagikused on mõnevõrra madalamad kui Euroopa Liidu teistes riikides jne. Probleeme on ja kindlasti on nende lahendamisel tähtsaimad strateegiline lähenemine ja suund, et ekspordile orienteeritust on vaja rohkem. Ka ühistegevus on kindlasti üks teemasid.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu ettekande eest ja suurepärase töö eest! Minul on selline küsimus: mis te arvate, kas Eesti ülikoolide õppekavad ja nende areng tagavad Eesti toiduainetööstuse piisava konkurentsivõime välisturul? Ja millist perspektiivi te siin näete?

Ma arvan, et kõik meie ülikoolid on väga avatud põhimõttele, et ülikoolis tuleb teha tööd, mis on vajalik ühiskonnale. See tähendab seda, et kõikides ülikoolides on juba toimunud kvaliteedihüpped ja mõeldakse, kuidas rohkem ühiskonnale teenuseid pakkuda. Kindlasti on vajakajäämisi ja kindlasti tuleneb see tegelikult puhtalt sellest, et Eesti riigil on olnud mingil ajal vähe raha, et teadust arendada ja piiratud ressursi tingimustes välja selekteerida, mida me ikkagi peaksime rohkem arendama. Ma ütlen niimoodi, et kui võtta Eesti Maaülikool, siis meil on väga suur potentsiaal, mis on juba rakendust leidnud, aga kindlasti võiksime teatud tegevusi märksa enam arendada, et rohkem pakkuda lahendusi põllumajandussektori arenguks ja nagu ma ütlesin, koos sellega ka nõuandeteenistuse koostööks, et toodangu lisandväärtus kasvaks. Nii et valmisolek on kindlasti olemas ja ma arvan, et ka potentsiaal on olemas. Ma ei arva, et põllumajandustootja peaks minema kuskile välismaale nõu küsima, selleks on ikka Eesti riigi ülikoolid.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, tänan põhjaliku ettekande eest! Olen veendunud, et üks maal elamise võtmeküsimusi on töökohad. Nagu te väga õigesti ütlesite, ei ole maaelu ainult põllumajandus ja metsandus, kuigi need on endiselt väga tähtsad ja nüüdseks ka konkurentsivõimelised ning eksportivad majandusharud. Areneb ka turismisektor, mis aitab töökohti luua. Kas te oskate öelda, millised võiksid lisaks nimetatutele olla muud ettevõtlusvaldkonnad, millega maapiirkondades võiks tegelda?

Olles ise maamajanduse ökonoomikaga tegelnud ja seda magistritasemel õpetades ma tean, et me vaatleme erinevaid võimalusi. Ütleksin, et võtmesõna maamajanduse juures on "multifunktsionaalne". See tähendab, et ongi erinevaid võimalusi nii põllumajandusvaldkonnas kui ka muus maaettevõtluses. Samas ma rõhutaksin, et neid võimalusi tuleks otsida piirkonna ressurssidest lähtuvalt. Igas piirkonnas on midagi unikaalset, see tuleb lihtsalt üles otsida. Nagu ma ütlesin, piirkonda arendada võimaldavad ressursid tuleks ära kaardistada. Tuleks võtta ja vaadata, mis võiks piirkonda positiivselt mõjutada ning kuidas kohalikku ettevõtlust kujundada nõnda, et olemasolevaid ressursse saaks ära kasutada. Multifunktsionaalne ettevõtlus, multifunktsionaalne põllumajandus on teema. Samamoodi on mitmesugused võimalused ka väikeste toidutööstuste, väikeste toidukettide arendamiseks, mis nüüd on õnneks juba liikuma saanud. Võimalusi on! Pigem on oluline, et inimestel oleks rohkem häid ideid. Ma arvan, et ideede nappus võib olla kõige suurem probleem. Palju ideid on rakendatud, aga sellest ei piisa. Ning kindlasti on ka mujal maailmas häid ideid ja kas või Leader-programmi raames on võimalik käia välismaal ja uurida, mis on tehtud. Võimalusi on!

Margus Hanson, palun!

Aitäh! Suur tänu hea ettekande ja ka koostatud aruande eest! Aruandes on ühe olulisima indikaatorina toodud maaelu arengu indeks, mis omakorda koosneb mitmest osaindeksist. Kas see metoodika on kuidagi võrreldav ka teistes riikides tehtavate sarnaste uuringute metoodikaga ja kui see nii on, siis kus me seisame?

Pean ütlema niimoodi, et me püüdsime kasutada OECD metoodikat, Euroopa Liidu teiste riikide metoodikat. Küsimus on selles, mida täpselt me iseloomustada tahame. Ma arvan, et igale riigile on omane tema oma ettevõtluse ja tegevuste struktuur. Me lõime selle metoodika ise ja see on selles mõttes unikaalne. Selle metoodika vastu on huvi tundnud ka lätlased ja soomlased. Kahjuks ei saa öelda, et saaksime selle metoodika puhul otse end kellegi teisega võrrelda, aga üldjuhul on need osaindeksites kajastuvad näitajad kõikide riikide statistikas olemas. Ma arvan, et põhimõtteliselt on seda võimalik teha. Ning tegelikult on asi ka selles, et me peame tegema analüüse nende andmete põhjal, mis on meile kättesaadavad.

Aare Heinvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tänan väga sisuka ja hea ettekande eest! 1991. aastal võeti vastu maareformi seadus. Ühena olulistest reformidest pani maareform aluse eraomandi kui ühiskondliku formatsiooni muutuse tekkele. Kuidas te hindate põhimõttelisi erinevusi  Nõukogude-aegse maaelu ja praeguse maaelu vahel?

Aitäh, hea küsimus! See on kindlasti teema, mis vajaks täpsemat ja laiemat arutelu. Aga põhimõtteliselt, mis oli enne? Kui oli plaanimajandus, oli lihtne planeerida tootmist, oli lihtne planeerida turustamist. Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud, me tegutseme turutingimustes ja peame olema konkurentsivõimelised. Need on kaks täiesti erinevat süsteemi. Maareformiga seoses lahendati küsimus nõndamoodi, et osa varast ja maast läks ühtedele, osa teistele. Nii liigendati väga palju maid. Mis süsteem on õigem, see on juba küsimus ajaloolastele. Meie näeme lihtsalt seda, et Eestis on tekkinud olukord, kus endised väikesed talumajapidamised ei ole kuigi õnnelikud. Samal ajal, kui me vaatame globaalset ruumi ja globaalset äri, põllumajanduslikku tootmist, siis tuleb tunnistada, et väikestel talumajapidamistel olnuks globaalsel toiduturul väga raske konkureerida. Minu sõnum aga on pigem see, et me vajame nii väiksemaid kui suuremaid tootjaid – "mitmekesisus" on võtmesõna.

Mati Raidma, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, suur tänu põhjaliku teadustöö esitlemise eest! Aga mul tekkis üks väike tehniline küsimus. Ühe slaidi peal on osaindeksid ühte pilti kokku võetud. Ja siit ma näen, et suhtelise mahajäämusega vallad on rahvastikuvektoril vähemalt viis korda väiksemad kui ülejäänud. Aga kui vaadata ettevõtlusvektorit, siis siin on nad isegi paremad kui surve all olevad vallad ja väga lähedal keskmisel arengutasemel valdadele. Kas tegemist on anomaaliaga või kuidas seda seletada, et mahajäämusega vallad on parimad ettevõtjad?

Aitäh! Sellesama küsimuse esitas mulle ühes Saaremaa vallas elav inimene. Tegelikult, kui vaadata neidsamu osaindekseid, siis peaks lähtuma alusosaindeksite indikaatoritest, mida siin on arvesse võetud. Sellest võib tekkida n-ö anomaalia tunne. Mis puutub nendesse osaindeksitesse ja sellesse, milliseid andmeid on nende puhul arvesse võetud, siis me võtsime ettevõtluse puhul arvesse just nimelt suuremad ettevõtted, mitte mikroettevõtted, et peegeldada potentsiaaliga ettevõtluse arengut. Ja nii võib tekkida pilt, et tõesti ühe elaniku kohta võib teatud piirkonnas selliseid ettevõtteid rohkem olla. Küsimus on elanike arvus ja selles, kui palju on suuremaid ettevõtteid.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tänan samuti nii ettekande kui maaelu arengu ülevaate eest! Aga siit tuleb siiski jõuliselt edasi minna. Dilemmad ju jäävad ikkagi: ühelt poolt põllumajandusliku tootmise efektiivsus, teiselt poolt tööhõive maal, sellega seonduv või mitteseonduv, samuti seesama haldussüsteem ehk maavaldades olev teenuste pakkumise kvaliteet ühelt poolt, teiselt poolt aga kohalike elanike kaasamine ehk nende osalus otsustamise juures. Nendel telgedel tuleb alati tasakaalu otsida. Kus kohal on nüüd tegelikult riikliku sekkumise koht? Ja kui jõuliselt riik peaks sekkuma? Kas me peame seda iga hetk tajuma? Ilmselt me peame seda tajuma, aga millal on õige hetk seda teha?

Võib-olla võiks selliste sekkumiste puhul kaasata erapooletuid teadlasi, eksperte, et luua õhkkond, kus asjad räägitakse konstruktiivselt läbi ja mõeldakse vahest ka kõige hullemad lahendused ühiselt läbi. Aga jah, see on teema, millega kindlasti tuleb edasi minna.

Austatud professor, ma väga tänan teid teie ettekande ja antud vastuste eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põllumajandusministri! Helir-Valdor Seeder, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Arutame täna maaelu oleviku ja tuleviku üle. Kui alustada veidi kaugemalt, siis võib väita, et üleilmse linnastumise põhjus on olnud rahvastiku kiire kasv, eriti viimasel sajandil. Võrreldes maa- ja linnaelanike arvu, peame tõdema, et oleme just ületanud nn ekvaatori: kogu maailmas ületas linnaelanike arv esmakordselt maaelanike arvu ning teadlaste prognoosid on ühesuunalised, maaelanike arv hakkab kahanema ka absoluutarvudes. Selline areng iseloomustab lisaks Eestile kogu maailma. Euroopa kogemusele toetudes võime väita, et sõltumata eri riikide maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelanike arv kogu Euroopas.
Esmakordselt valminud Eesti maaelu arengu aruande koostajad – Eesti Maaülikooli teadlased ja OÜ Geomedia – väärivad tunnustust. Loodan, et maaelu arengu aruande koostamine muutub tulevikus laiemaks, regionaalarengu aruandeks ja see saab olema regulaarne, mis annaks võimaluse aegreas võrrelda ühiskonnas toimuvaid muutusi. Loomulikult ei ole võimalik aruandes käsitleda kõiki teemasid, aga nii oluliste teemade nagu kohalike omavalitsuste võimekus, haridus, tervishoid, kaubandus ja metsandus väljajäämine ei ole siiski põhjendatud. Samas on väga suur osa aruande mahust pühendatud maapiirkondade ja maaelu määratluste teoreetiliste aluste analüüsile, mis iseenesest on tänuväärne lugemine, aga nagu tõdesid ka autorid, väga raske määratleda ja kokku leppida. Ja kas see selliselt ongi vajalik?
Aastasadu võis maaelu ja põllumajanduse vahele võrdusmärgi panna. See tähendas, et kogu maaelu areng sõltus põllumajanduse arengust. Viimastel aastakümnetel on olukord kardinaalselt muutunud. Ka Eesti põllumajandust on viimasel 20 aastal iseloomustanud suured muutused. Riigikorra muutumisest, maa-, omandi- ja põllumajandusreformist ning välisturgude kaotusest tingituna elas Eesti põllumajandus eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel üle keerulise üleminekuaja. Praeguseks on Eesti põllumajandus jõudnud oma arengus uude etappi, mida iseloomustab kiire tööstusliku põllumajanduse ehk suurtootmise areng ning polariseerumine suur- ja väiketootjateks. Eesti põllumajanduse potentsiaali iseloomustab asjaolu, et näiteks 2010. aastal andis põllumajandus 2% sisemajanduse kogutoodangust, aga peaaegu 10% kogu kaupade ekspordist. Seega on põllumajandus nagu palsam meie riigi maksebilansi tasakaalustamiseks, mitmekesise ja jätkusuutliku põllumajanduse väljaarendamine rikastab Eesti maaelu. Eesti põllumajanduspoliitika võtmeküsimus ongi meie ekspordipotentsiaali väljaarendamine ja tasakaalu leidmine intensiivsele kaubatootmisele ja ekspordile suunatud tööstusliku suurtootmise ning traditsiooniliste looduslähedaste peretalude vahel. Eesti maaelu vajab mõlemaid ning arenguvõimalused tuleb luua mõlemale.
Peale Euroopa Liitu astumist ning tänu ühise põllumajanduspoliitika toetustele iseloomustab Eesti põllumajandust kiire tehnoloogiline areng ja sööti jäänud maade ülesharimine. Eestis kasvab põllumajandusmaa alates 2004. aastast kiirusega 10 000 hektarit aastas. Need on positiivsed arengud. Kõige selle tulemusena on märksa kasvanud Eesti põllumajanduse efektiivsus ja tõusnud toodangu kvaliteet, aga kiiresti ja kordades on vähenenud põllumajandustootjate ja põllumajanduses töötavate inimeste arv. 20 aastaga on Eesti põllumajanduses vähenenud hõivatute arv üle seitsme korra, kadunud on enam kui 110 000 töökohta.
Siit jõuamegi Eesti maaelu kõige suurema probleemini, milleks on vähesed töökohad – tähtsad pole niivõrd apteegid ja postkontorid, isegi mitte ühistransport ja kooliharidus maal, vaid töökohad, töökohad ja veel kord töökohad. Töökohtade olemasolu on aluseks ükskõik millise piirkonna arengule. Töökohtade tagamisega vähendame vaesust ja loome uusi võimalusi arenguks. Töökohad on tähtsaim maaelu arendamise võti. Traditsioonilistes maamajandusharudes, nagu põllumajandus, kalandus ja metsandus, vähenenud töökohtade asemele ei ole tekkinud võrdväärselt uusi. Selle põhjuseks ei ole mitte Mart Laar, vaid traktor ülekantud tähenduses ehk tehnika ja tehnoloogia areng, mis on asendanud raske füüsilise töö maal. Lisaks on põllumajandus, kalandus ja metsandus väga meestekesksed majandusharud ning meie muutunud peremudeli ja ühiskondliku tööjaotuse juures ei jää naised enam taludesse ainult käsitöö ja lastekasvatamisega tegelema. Seega on just naistel vajadus kiiremini maalt lahkuda ja seda nad ka teevad, sageli paremat haridust omandama, mis iseenesest ei ole halb. Aga hariduse ja tööhõive soolised erinevused ei ole tänane põhiteema, kuigi see puudutab ka maaelu.
Põllumajandus võib päästa Eesti rahva, aga mitte Eesti maaelu. Põllumajandus, kalandus ja metsandus on endiselt tähtsad majandusharud ning toidutootmise, keskkonnahoiu ja maastikukujunduse seisukohast need jäävadki strateegilisteks valdkondadeks, aga maaelu arengu võtmes on nende tähendus jäädavalt muutunud. Eesti maaelu arengu võtit ei ole mõtet otsida põllumajandusest, vaid kõrgemat kvalifikatsiooni ja paremat palka võimaldavate töökohtade loomisest väljaspool põllumajandust. Ei maksa unistada ajast, millal enamik Eestimaa inimesi on iseendale töö andjad ehk ettevõtjad. Ka enamik kõrgharidusega inimesi jääb töövõtjaks. Siin on suur eelis linnadel. Erasektor loob ettevõtted eelkõige suurematesse linnadesse või nende lähiümbrusesse. Riigivõimu asutused on peaaegu eranditult linnades. Seetõttu arvan, et maaelu arengu võti asub linnades, eelkõige Eesti väikelinnades ja maakonnakeskustes. Viljandi maavanemana küsisin 1997. aastal kultuuriminister Jaak Allikult, miks peab rahvakultuuri arenduskeskus asuma Tallinnas Lasnamäe serval, kui ometi Viljandis asub kultuuriakadeemia ja tänaseks veel ka pärimusmuusika keskus. Kui jõud ühendataks Viljandis, võidaks kultuur ning võidaks maaelu ja regionaalpoliitika. Selliseid kasutamata võimalusi on Eestis kümneid, kuid nende kasutusele võtmine eeldab murrangut meie mõtlemises ja tõsist võitlust järjest pealinnakesksemaks muutuva ametnikkonnaga. Pean silmas mitte ministeeriumide, vaid muude riigiasutuste – ametite, inspektsioonide ja teiste asutuste paigutamist maakonnalinnadesse. Mõõdukalt suurte ja iseseisvate riigiasutuste paigutamine maakonnalinnadesse on hea ja paljudes riikides läbiproovitud lahendus. Nii viime töökohad maakondadesse, mitmekesistame kohalikku tööjõuturgu ja loome eeldused noortele ja haritud inimestele maale elama jäämiseks.
Maaelu jagamine hajaasustuseks ehk valdadeks ja väikelinnadeks iseseisvate omavalitsustena on aegunud ja ebapraktiline. Tänapäeval on mõistlik käsitleda regiooni tervikuna, kus keskus koos tagamaaga moodustab terviku. Üks Eesti maaelupoliitika probleem on, et meil on vallad ja linnad omavalitsustena ja enamasti neli virtuaalset ringkonda ametkondliku poliitika elluviimiseks, aga meil puuduvad administratiivsed territoriaalsed üksused maaelu- ja regionaalpoliitika elluviimisel. Eesti maakonnad ei ole omavalitsused ja maavalitsused ei ole enam ammu arvestatavad riikliku poliitika elluviijad. Seda pole ka omavalitsuste liidud. Oleme jõudnud olukorrani, kus peale kihelkondliku Eestimaa kaardi võib muuseumisse viia ka maakondliku Eestimaa kaardi. Viime Eestis ellu mahukaid maaelu edendamise meetmeid, mis laienevad hajaasustusele. Lisaks arendame keskustena Tallinna ja Tartut ning mõnda probleemset piirkonda, nagu Setumaa, Ida-Virumaa, saared jt. Aga tegelikult vajame üha enam maakondadele, sh maakonnalinnadele suunatud terviklikku poliitikat. Maakonnalinnad on Eesti oludes kindlasti osa maaelust. Maakonnalinnade roll majanduse, teenuste osutamise, vaba aja sisustamise ja administratiivsete keskustena on vähenenud. Maakondade arendamine maakonnalinnade tugevdamise abil peaks olema Eesti maaelupoliitika nurgakivi. Maakonnad on optimaalsed territoriaalse juhtimise üksused Eestis, mis omavalitsustena oleks võimelised tasakaalustama keskvõimu. Neile saaks riik üle anda ka mitmeid ülesandeid. Loomulikult ei saaks me maakondlike omavalitsuste kujundamisel lähtuda täielikult praegustest maakondade piiridest ja arvust. Aga senine omavalitsuste süsteemi areng on toimunud vastupidi inimese praktilistele vajadustele ja tegelikule liikumisele. Oleme omavalitsusi tugevdanud valdade ja väikelinnade tasemel, samas kui inimese elu on järjest vähem valla- ja linnakeskne ja üha enam maakonnakeskne. Arendada hajaasustust, jättes keskused sealjuures tagaplaanile, tähendab kujundlikult seda, et oleme rongi remontimisel kulutanud palju energiat vagunite remontimisele, mis on olnud ka vajalik, aga seejuures oleme unustanud veduri. Ning nüüd imestame, miks rong ei liigu.
Tugev keskvõim ja 226 kohalikku omavalitsust on tsentraliseeritud riigi mudel. Nii väikestel omavalitsustel ei ole mõistlik täita regionaalseid ülesandeid ja osutada regionaalseid teenuseid, samas ei ole mõistlik neile ka riiklikke ülesandeid üle anda. Väikesi ja suuri omavalitsusi on ka mujal Euroopas. Kuid nii suure pädevuse ja laiade ülesannetega, aga samas nii väikese elanike arvuga omavalitsusi kui Eestis mujal ei leidu.
Liiga väikesed omavalitsused kujutavad endast ohtu ka kohalikule demokraatiale. Siin puuduvad võimalused ja piisav hulk inimesi, kes oleksid alternatiiviks olemasolevale võimule. Selline olukord on soodne pinnas korporatiivsetele ja perekondlikele võimusuhetele. Väikeste omavalitsuste poliitika, mille puhul igal omavalitsusel peab olema parem kool, võimla, ujula, kultuurimaja, lasteaed, staadion jne kui naabril, sest laste ja maksumaksjate puuduses jääb ellu ainult parim, on hukatuslik. Kui nii mõtleb enamik omavalitsusi – aga kohaliku elu edendamine ongi ju nende ülesanne ja seadusest tulenev kohustus –, siis on see üle võimete elamine, millega anname oma panuse Euroopa võlakriisi. Sellele võidujooksule teeks lõpu haldusreform, mille tulemuseks peaks olema ühetasandiline omavalitsus maakonna tasandil, kus omavalitsustele luuakse otsene maksupoliitiline huvi ettevõtlusest laekuvate tulude kaudu. Haldusreform ei lahenda kõiki maaelu probleeme, aga oluliseks eelduseks probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see kindlasti.
Üks jõuline samm maaelupoliitika arendamisel oleks kindlasti avalike teenuste standardi kehtestamine. See eeldab määratlemist, mis on avalikud teenused ja millistel tingimustel need peaksid kodanikele kättesaadavad olema, sõltumata inimese elukohast, analoogselt kiirabi- ja päästeteenustega, mille puhul me oleme kehtestanud aja või kauguse teenuse osutamiseks. Seni oleme riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste töö ümberkorraldamisel lähtunud avaliku raha kokkuhoiu põhimõttest, mille tulemus on enamasti võimu ja teenuste osutamise tsentraliseerimine, maal elava inimese jaoks aga raha- ja ajakulu suurendamine. Selle printsiibi võib kokku võtta lausega: riigile odavam, kodanikule kallim. Avalike teenuste standardi kehtestamine välistaks sellised arengud ning sunniks riiki ja omavalitsusi kodanike vajaduste ja võimalustega enam arvestama.
Kui me riigiasutusi ei taha maakonnalinnadesse paigutada ja muul moel töökohti maapiirkondades luua ei oska, avalikke teenuseid määratleda ei suuda ning haldusreformi ka ellu ei vii, siis on veel üks suhteliselt lollikindel ja eksimustevaba võimalus maaelu arendamiseks. See on taristu arendamine: elekter, teed ja internet. Need on investeeringud, mis on vajalikud eri valdkondade ja regioonide arenguks. Taristu on eelduseks nii uutele töökohtadele kui ka uutele elanikele, samuti vajalik seal juba tegutsevatele ettevõtetele ja elanikele. Kuigi jah, ka sellesse meepotti võiks tilga tõrva tilgutada, sest Euroopa kogemuste baasil võib väita, et mida parem elektrivarustus, siledamad teed ja kiirem internet, seda kiiremini inimesed maalt lahkuvad, mitte vastupidi. Infotehnoloogia areng on võimaldanud tsentraliseerida raamatupidamise, otsustamis- ja juhtimisprotsessid, mille tulemusena kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvad ja paremini tasustatavad töökohad on koondunud keskustesse. Eestis alustasid sellise optimeerimisega pangad ja nüüdseks on selle jõudnud ellu viia ka enamik riiklikke ametkondi. Nii jäävad maale madalamat kvalifikatsiooni ja väiksemat vastutust nõudvad ning viletsama palgaga töökohad. Uusi kaugtöökohti maal luuakse vist üks kuni kaks kümne kaduva töökoha asemele.
Lõpetuseks natuke mõttest luua maamajandusministeerium kui kogu maaelu korraldav ministeerium. See ei ole tegelikkuses elluviidav. Maaelu oma olemuselt on sama mitmekülgne ja erinevate vajadustega nagu linnaelu. Kui arvame, et kogu maaelu – hariduse, kultuuri, ühistranspordi, majanduse, taristu, sotsiaalhoolekande, tervishoiu, kaubanduse, posti- ja muude teenuste korraldamise eest peaks vastutama üks ministeerium, siis peaks ka linnaelu korraldamiseks piisama ühest ministeeriumist ning me saaksime Eestis hakkama kahe ministeeriumiga: linnaeluministeerium ja maaeluministeerium. Aga selline Nokia ei hakkaks tööle. Üks ministeerium ei saa olla pädev korraldama kõiki loetletud valdkondi. Küll aga tasuks kaaluda maaelu arengukava toetuste ja regionaalministri valitsemisala toetuste ühendamist ning kalanduse korraldamise viimist tervikuna ühe ministeeriumi valitsemisalasse. Terviklik maaelu- ja regionaalpoliitika saab olla tagatud ministeeriumideülese koordineerimisega, mis peab tulenema seadusest, nagu meil on tagatud ühtne rahandus-, eelarve- ja välispoliitika, kus juba seadusest tulenevalt on lisaks Rahandusministeeriumi ja Välisministeeriumi erilisele rollile juhised ka kõigile teistele ministeeriumidele. Maaelupoliitika ühe osana regionaalpoliitikast saab edukas olla vaid juhul, kui selle aluseks on tugevalt suunda andev seadus ning sellega tegelevad kogu valitsus ja kõik ministeeriumid oma pädevuse piires. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on tublisti küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma mõtlesin küll oma küsimuse esitada eelmisele ettekandjale, aga ma tean, et te olete asjatundja ja oskate kindlasti sellele küsimusele vastata. Teie ja eelmine ettekandja pöörasite tähelepanu sellele, et maaelu määratlemine on keeruline, selle defineerimine on hägune. Ma arvan, et tulevikus muutub see veel keerulisemaks. Minu hinnangul on maaelu ja linnaelu või maapiirkonna ja linnapiirkonna määratlemine üsna meelevaldne. Vaatame näiteks Viimsi valda, mida on hinnatud indeksiga 1. Üldse eristuvad Harjumaa vallad, Tallinna lähivallad, ülejäänud valdadest üsna palju, aga Viimsi vald eristub ka nendest. Mida on Viimsi vallal maaeluga pistmist?

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus, et maaelu on raske määratleda ja tulevikus on see järjest raskem. Nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, võib-olla me ei peakski tulevikus nii palju tähelepanu pöörama teoreetilistele alustele ja maaelu määratlusele, vaid peaksime vaatama piirkondi tervikuna, keskust koos tagamaaga. See on mõistlik. Viimsi vald on kindlasti pigem Tallinna linnaosa kui hajaasustusega, keskustest kaugel asuv vald. Nii et ma olen teiega nõus. Minu arvates tähendab Viimsi vald eelkõige klassikalist linnaelu ja oluliselt vähem maaelu. Tänaseks on see nii kujunenud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma esitluse alguses te näitasite ära globaalsed trendid maailmas. Tõesti, mõnekümne aasta jooksul kasvab linnaelanike arv kuni 80%-ni maakera elanikkonna arvust. Millised on Eesti kaks-kolm kõige kõvemat trumpi, et linnastumisele vastu seista ja elu maapiirkonnas siiski säilitada?

Kui ma oskaksin teile selgelt ja veenvalt vastata, siis ma arvan, et ma saaksin Nobeli preemia, sest selle probleemiga tegeldakse üle maailma, aga ühte või kahte väga head, toimivat lahendust ei ole leitud. Kuid eks neid protsesse ja üleminekuid saab kindlasti pehmendada. Ma arvan, et probleemi lahendus ei peitu ühes-kahes üksikus elemendis, vaid ikkagi kompleksses poliitikas. Kui püüda prioriteete välja tuua, siis ma arvan, et prioriteedid on need, mida ma ka oma sõnavõtus ütlesin. Üks prioriteet on püüda võimalikult palju luua maakonnakeskustes ja väikelinnades töökohti, luua infrastruktuuri ja jätta alles võimalus, et avalikud teenused oleksid keskustes kättesaadavad. See on kindlasti üks osa maaelu arengust. Maaelu arendamine regionaalkeskuste kaudu peaks olema Eestis üks selle probleemi võti. Minu arvates on maakonnalinnad need vedurid, mis peavad Eestis ka maaelu vedama. Kui Eestis on ikkagi paarkümmend elujõulise keskusega regiooni väljaspool Tallinna ja Tartut, siis ma arvan, et maaelu nende keskuste ümber säilib. Nii et piirkondade regionaalne ja terviklik areng on see, millele me peame senisest rohkem tähelepanu pöörama.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Meie maaelu tulevik sõltub suuresti maaelu arengukavasse aastateks 2014–2020 kavandatavatest meetmetest. Kas sa nimetaksid mõne olulisema uuenduse, mida te planeerite uude maaelu arengukavasse sisse viia?

Aitäh! Midagi täiesti uut on võib-olla raske pakkuda, sest ka praegune maaelu arengukava, mis töötati välja aastatel 2006–2007, on Eesti jaoks iseenesest päris hea arengukava. Me oleme pidanud seda küll veidi täiendama ja muutma, aga ma arvan, et üldjoontes on see päris tasakaalus ja hea arengukava. Millele senisest enam rõhku tuleks panna? Esiteks kindlasti ühistegevusele, eelkõige majanduslikule ühistegevusele, mida esialgsel kujul ju maaelu arengukavas selliselt ei olnud. Me oleme seda selle perioodi jooksul täiendanud. See on kindlasti see valdkond, millele me peame senisest rohkem rõhku panema. Teiseks, ma arvan, on oluline töötlev tööstus ehk toiduainetööstus, sest põllumehele toob turult raha ikkagi töötlev tööstus, kes peaks toodangu turul maha müüma ja peaks leidma ka eksporditurud. Nii et töötlev tööstus, ka mahetoodangut silmas pidades, on kindlasti see kitsaskoht. See on kindlasti suund, mida me peame senisest jõulisemalt toetama. Samuti muud maaettevõtlust, mis ei ole põllumajandus. See on kindlasti üks maaelu arengu võtmeid. Me peame mõtlema, kuidas seda senisest jõulisemalt teha.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Te peatusite oma kõnes väga pikalt haldusreformi vajalikkusel. Ma olen teiega ühel meelel, et haldusreform tuleks läbi viia. Lätlased said sellega hakkama. Esmaspäeval kohtusin Soome parlamendi esindajaga, kes rääkis, et Soomes vähendatakse omavalitsuste arvu kevadeks 330-st 100-ni. Aga mis teid takistab haldusreformi läbi viimast? Te olete ju valitsuses.

Aitäh! Kõigepealt lühikommentaar Soome ja Läti kohta. Soome omavalitsused on juba praegu Eesti omavalitsustest palju suuremad. Nad tegelikult ongi lähtunud valdavalt regionaalsest printsiibist, et keskus ja tagamaa moodustavad ühe omavalitsuse. Ka Soomes on aegade jooksul toimunud selliseid ühinemisi täiesti vabatahtlikult. Nüüd nad planeerivad järgmist sammu ja veelgi suuremaid omavalitsusi. Mis puudutab Lätit, siis Läti puhul on positiivne see, et nad suutsid oma haldusterritoriaalse kaardi ümber kujundada, jõuda mingisuguse otsuseni ja Lätis jäi 500 omavalitsusest järele sadakond, kuid minu arvates ei olnud see eriti õnnestunud reform. Selle vilju me saame tulevikus näha ning võrrelda Eesti ja teiste riikide arengutega. Minu arvates oleks ka Läti puhul olnud ainuõige tee, kui aluseks oleks võetud maakondlik jaotus, 26 rajooni, ja selle baasilt oleks kujundatud omavalitsused, mitte aga praegune 100 omavalitsust. Mõningal juhul ei ole suudetud kokku leppida, et omavalitsus oleks territoriaalselt üks tervik, vaid seal on n-ö eri territooriumidega omavalitsusi, mis moodustavad ühe omavalitsuse. See ei ole kindlasti õnnestunud lahendus. Ma arvan, et Eestis ei tohiks teha ükskõik millist haldusreformi ükskõik millise hinnaga, vaid see peab olema läbi kaalutud ja kokku lepitud. Minu arvates peaks haldusterritoriaalse reformi puhul olema kokkulepe palju laiem kui kokkulepe ainult hetkel koalitsiooni kuuluvate erakondade vahel. Kui me tahame edukat haldusreformi, mis sillutab Eesti riigis teed aastakümneteks, siis see peab olema laiem kokkulepe kui selle hetke valitsuskoalitsiooni kokkulepe. Ma arvan, et see eeldaks kõigi nelja parlamendierakonna omavahelist kokkulepet. Nagu me teame, on kõigil neljal parlamendierakonnal siin erinevad seisukohad. See ongi põhjus, miks haldusreformi toimunud ei ole.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Professor Rando Värnik rääkis maapiirkonna tasakaalustatud arengu vajalikkusest. Praegu on maakonna tasakaalustatud arengu tagamise ülesanne seadusega pandud maavalitsustele. Mis on teie kui endise maavanema arvamus, milline on praegu maavalitsuste võimekus selle neile seadusega pandud kohustuse täitmisel?

Aitäh! Minu arvates on see maavalitsustel õige ja väga vajalik ülesanne ja kohustus. Aga kahjuks pean ütlema, et maavalitsustel ei ole ei õiguslikku baasi ega raha selle ilusa eesmärgi elluviimiseks. Seetõttu on minu isiklik arvamus, et ainus toimiv lahendus on see, kui maakond on omavalitsus. Ma ei pea Eestis vajalikuks mitmetasandilist omavalitsust, vaid just nimelt maakonnatasandi omavalitsust, iseseisva tulubaasiga, otse valitud esindusorgani ehk volikoguga ja iseseisvate ülesannetega. Ma arvan, et kui meil on paarkümmend regionaalset omavalitsust, siis me ei saa neid kujundada täpselt praegustest maakondade piiridest ja arvust lähtudes. Maakonnad on väga erinevad. Ma ütleksin, et selles kontekstis on kindlasti keerulisemad Ida-Virumaa, Harjumaa ning kahe keskusega maakonnad, nagu Jõgevamaa ja Järvamaa. Siin on vaja tõsiselt mõelda, aga alus võiks olla see, et tuleks välja arendada enam-vähem maakondlik omavalitsus, mis suunaks regionaalset arengut iseseisva omavalitsusena, kellel on piisavad rahalised vahendid ja õigused. Ma arvan, et see oleks parim lahendus ka Eesti jaoks. Veel kord kordan: optimaalne territoriaalne juhtimisüksus Eestis, mis on ajalooliselt välja kujunenud, kui me vaatame loodust, geograafilist pilti, asustust, väljakujunenud infrastruktuuri, teedevõrku, on tegelikult maakonnakeskne üksus. See on optimaalne, olgu kõne all hariduse korraldamine, ühistransport, planeeringud või mis tahes muu poliitika. See on minu arvates mõistlik ja õige lahendus.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Austatud minister! Aitäh selle põhjaliku ettekande ja ülevaate eest, mis käsitles Eesti maaelu arengut! Viimased küsimused võtsid küll suuna haldusreformi või haldusterritoriaalse reformi poole, aga seegi võib olla üks vajalik lõik. Teatud asjades olen ma teiega sada protsenti nõus, kuid on asju, mida tahaks kindlasti pikemalt arutada. Aga praegu ei ole ilmselt sobiv aeg. Kuid ma tahan esitada teile oma küsimuse tulenevalt Eesti Maaülikooli praegusest staatusest ja võib-olla ka võimaliku kõrgharidusreformi kontekstis. Kas te olete maaülikooli praeguse tegevusega rahul ja kas te näete iseseisva maaülikooli säilimise vajadust ka lähematel aastakümnetel? Kui te peate seda õigeks, siis palun põhjendage!

Aitäh! Lühikest, lihtlausega vastust on nii põhjalikule ja keerulisele küsimusele raske anda. Minu arvates on Eesti Maaülikoolis nii nagu kõikides teisteski ülikoolides asju, mis on väga hästi ja mis väärivad tunnustust, ning on asju, mida peaks tugevdama ja mis vajavad tõsisemat arendamist. Ma ei saakski anda ühest hinnangut, et kõik on hästi või kõik on halvasti. Mis puudutab maaülikooli tulevikku, siis ma arvan, et kui te peate silmas järgmist kümmet või viitteist aastat, siis peaks Eesti Maaülikool kindlasti arenema iseseisva ülikoolina. Mida toob endaga kaasa kaugem tulevik, seda on täna raske öelda. Tihedam koostöö Eesti ülikoolide vahel on kindlasti positiivne ja vajalik ning ma üldse ei välista, et koostööst kasvab hiljem võib-olla välja vajadus ainult kahe või lausa ühe ülikooli järele Eestis. See võib olla täiesti mõistlik lahendus, aga see peaks tulema loomuliku arengu ja eelkõige koostöö kaudu, kusjuures ressursse, nii materiaalseid ressursse kui ka teadlaste-õppejõudude ressursse tuleb kasutada mõistlikult. Selline integratsioon, millest võib tulevikus kasvada välja ühine ülikool, oleks minu arvates mõistlik tee.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ka minu küsimus oli mõeldud esimesele ettekandjale, aga ma ei kahtle, et teiegi suudate sellele küsimusele vastata. Küsimus käsitleb ekspordivaldkonda, millest austatud professor rääkis. Toon võib-olla tavalise näite: kui me läheme poodi ja võrdleme Eesti põllumajandustoodangu hinda importtoodete hinnaga, siis need on väga erinevad, Eesti toodang on palju kallim. Muidugi, ka kvaliteet on sel kaubal võib-olla parem, aga kui see kaup lettidele seisma jääb, siis kvaliteet arusaadavalt halveneb. Öelge, palun, kas meie põllumajandustoodang võib praeguses olukorras olla ekspordi- ja konkurentsivõimeline.

See probleem, et odav importtoodang tuleb Eestisse, on olemas. Tihtipeale me oma toodetud kaupa sellise hinnaga müüa ei suuda, see ei ole kodumaisele põllumajandustootjale jõukohane. Selle üks põhjus on Euroopa Liidu erinevad toetused, millest on väga palju räägitud. Meie põllumajanduspoliitika nurgakivi, pidades silmas järgmist ühist põllumajanduspoliitikat Euroopa Liidus, ongi see, et tuleb saavutada võrdsemad toetustasemed. Aga ka selles olukorras julgen ma öelda, et üldistatud kujul on Eesti põllumajandus ekspordivõimeline, nii nagu selgus ühe pildi põhjal, mida ma siin näitasin. Põllumajanduse osakaal SKT-s on 2%, aga kaupade ekspordist annab põllumajandustoodang 10%, mis näitab, et põllumajandus on suhteliselt ekspordivõimeline. Kahtlemata on põllumajanduse sees eri sektoreid. Piim on selles mõttes üks meie eliitvaldkondi. Me toodame ju toorpiima 160–170% siseturu vajadusest, mis tähendab, et selle piima me saame töödelda toiduaineteks: juustuks, võiks, jogurtiks, kohupiimaks – ükskõik milleks. Suure osa piimast me müüme väljaspool meie riiki. Kui me piirduksime ainult siseturu varustamisega, siis me peaksime piima tootmist oluliselt vähendama. Nii et juba praegu on Eesti põllumajandus väga ekspordikeskne, ta sõltub eksporditurgudest ja on ekspordivõimeline ka praeguses olukorras.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tahtsin tegelikult küsida maamajanduse mitmekesistamise ja ühistegeliku majandustegevuse soodustamise kohta, aga te vastasite sellele küsimusele juba ära. Kuulsin hea meelega, et te peate seda järgmisel planeerimisperioodil prioriteetseks. Aga nüüd küsin järgmise küsimuse. Ettevõtluse suunamine linnade lähedalt kaugemale maapiirkonda ei ole väga lihtne ülesanne, riiklikke töökohti on lihtsam suunata. Kõige mõjusam vahend ettevõtluse suunamiseks on teatavasti maksupoliitika. Kas te maaelu arendamise ja maaettevõtluse toetamise võtmes oleksite nõus muude konstruktiivsete ja radikaalsete ettepanekute kõrval rääkima ka maksueranditest kui maaelu toetamise vahendist?

Maksuerandite tegemisel oleksin ma väga ettevaatlik. Teoreetiliselt on see küll üks võimalus. Me teame ju, et Euroopas on riike, kes seda teevad. Aga nagu me näeme Euroopa kogemusest, väga jõulist tulemust sellega saavutatud ei ole. Küll aga toovad maksuerandid endaga kaasa kõigepealt süsteemi keerulisemaks muutumise, administreerimise ja bürokraatia, tihtipeale ka maksupettuste kasvu. Nagu me näeme, on ettevõtlussektor alati huvitatud oma kulutuste optimeerimisest ja enda n-ö abikõlblikuks tegemisest või maksukohustuste minimeerimisest. Tihti tehakse n-ö riiulifirmasid, et makse optimeerida, aga tegelikud töökohad ei pruugi maale liikuda. Ma oleksin selle meetmega ääretult ettevaatlik. Ma ei arva, et see oleks väga jõuline ja oluline lahendus, küll aga ei saa seda täielikult välistada. Kui leitakse lahendusi, mis ka praktikas vett peavad ja toimivad, siis neid tasuks kindlasti kaaluda, aga Euroopas väga palju selliseid näiteid ei ole. On olemas Soome näide. Seal on maksupoliitika diferentseeritud ka regionaalsusest tulenevalt, kuid Soomes on linnastumine viimastel aastakümnetel olnud kiirem kui Eestis. Nii et ma väga ei usu maksueranditesse kui probleemide lahendusse.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Mul oli küsimus lugupeetud professorile teenuskeskuste kohta. Küsin nüüd teilt. Väidetakse, et haldusreformi ei ole vaja teha, aga teenuskeskused, mis hakkavad osutama avalikke teenuseid, on ju ka avaliku halduse osa. Teie räägite keskusest ja tagamaast. Kes neid teenuskeskusi peaks tegema ja kuhu nad meie haldussüsteemis võiksid asetuda?

Aitäh! Ma arvan, et teenuskeskuste idee on hea idee. See võimaldab olemasolevaid ressursse ja vahendeid paremini ära kasutada. Teiseks, ma loodan, et see kindlustab n-ö teenuste olemasolu maapiirkonnas. Selles mõttes ma seda kindlasti toetan. Ma arvan, et see peaks olema ka üks osa reformist. Me ei räägi ainult teenuskeskustest, me näeme problemaatikat laiemalt. Mina võtaksin seda ühe osana haldusreformist. Kas see ongi niivõrd oluline, kus valitsemisalas või millise ministeeriumi all see täpselt peaks asuma? Kui see on üks osa terviklikust poliitikast, siis see oleks lahendus. Minu arvates võiks teenuskeskuste idee näiteks maakondades olla lahendatud maakondlike omavalitsuste kaudu, kes seda otsustavad. Maakondlikud omavalitsused on piisavalt suured, et riik saaks neile anda ka regionaalseid ülesandeid.

Austatud minister! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva.

Head maaelu arengu aruande koostajad! Väga austatud istungi juhataja! Kolleegid! Head kuulajad! Mul on väga suur au esineda siin teie ees maaelukomisjoni nimel ja anda maaelu arengu aruande arutelu raames teile edasi maaelukomisjonis tõstatatud teemad ja mõtted.
Nagu me varematest ettekannetest kuulsime ja nagu me ka ise teame, on maarahvastik viimase sajandi jooksul siin Eestis ja maailmas tervikuna teinud läbi väga suure muutuse. 1897. aasta rahvaloendusel ütles 15,5% inimestest, et nad on linnainimesed, ja tervelt 84,5%, et nad elavad maal ja on maainimesed. Sajand hiljem, 2000. aastal, oli aga suitsulõhnase savusanna ja põllutöö maha jätnud väga suur hulk inimesi ning torust tuleva kraanivee ja vabrikutöö juurde oli kolinud juba 67,4% elanikest.
Nagu varasematest ettekannetestki välja tuli, on piiri linna- ja maaelu vahele väga raske tõmmata. Nagu me teame, on paljud neist, kes elavad linnas, endale teise kodu ehk maakodu või suvila rajanud ikka maale või hoidnud seda maal alles. Nii käiakse puhkamas, rasketel ja rõõmsatel hetkedel akusid laadimas ikka maal oma juurte juures. Nagu me loeme meie ees olevast aruandest, on viimase kümne aasta jooksul väljaränne maalt peatunud. Ütleksin veelgi enam: ma arvan, et väga paljud noored on oma mõtetes tagasi läinud oma juurte juurde ja soovivad oma igapäevases toimetamises, toitumises ja kultuuritarbimises teha just neid asju, mida tegid nende esivanemad.
Kui me räägime maaelust, siis kindlasti ei saa me läbi ilma toidust rääkimata, sest toit on ju see, mida toodetakse maal ja mis tuuakse linna lauale. Kui me vaatame Eestit läbi ajaloo, siis kogu aeg on olnud Eestis väga tähtis toidujulgeolek ja enesevarustatus toiduga ning nii on see ka praegu. Peab ütlema, et me oleme saavutanud seisu, et väga paljudes sektorites on meil juba sajaprotsendiline enesevarustatus. Mõni üksik sektor vajab veel natukene järeleaitamist.
Toon välja mõningad maaelu mõjutavad tegurid. Kui eelnevad ettekandjad nendel juba peatusid, siis ütleme, et kordamine on tarkuse ema. Peatun kõigepealt Euroopa ühisel põllumajanduspoliitikal, millest viimastel kuudel on tõesti hästi palju juttu olnud. Aga me maaelukomisjonis leppisime kokku, et ma peatun sellel täna ka siin Riigikogu puldist rääkides. Eesti põllumeestele on oluline saavutada seda, et meie võimalused Euroopa naabritega võrreldes võrdsemaks muutuksid. See tähendab, et me peame ühtsete pindalatoetuste summade juures saavutama selle eesmärgi, mida on kinnitanud ka Euroopa Komisjon, et meie põllumeestele makstavad toetused oleksid 90% Euroopa keskmisest. Aga see tempo, mida Euroopa Komisjon on pakkunud, et me jõuame selleni aastaks 2028, on meie arvates väga aeglane ja loid. Me peame selleni jõudma palju varem, juba eelseisva finantsperspektiivi jooksul.
Kuigi ühtsed pindalatoetused on kindlasti ka see kapital, mis maaelu mõjutab, on samuti maaelu arengukava eri telgede, eeskätt just kolmanda ja neljanda telje toetustel väga suur mõju maaelu arengule. Kolmas telg käsitleb maapiirkonna mittepõllumajanduslikku ettevõtlust ja külaelu. Oluline on kindlasti ka Leader-tegevus.
Nagu põllumajandusminister väga õigesti ütles, on maapiirkonnas väga tähtis töökohtade olemasolu. Ka meie maaelukomisjonis arvame, et põllumajandusväliste töökohtade olemasolu ja teket tuleb soodustada, sest ainult 3% hõivatutest töötab praegu põllumajanduses.
Räägin teile ka ühest ettepanekust, mis maaelukomisjoni laual on ning millega me kindlasti tulevastel nädalatel ja kuudel edasi töötame. Nagu nimetas põllumajandusminister, on riik väga paljud oma ametid tsentraliseerinud ja viinud väga palju stabiilselt tasustatavaid, kõrgharidust nõudvaid töökohti maapiirkonnast ära keskustesse, eeskätt pealinna. Meil on ettepanek, et paremini võiks rakenduda kaugtöö, nii et ministeeriumid ja ametid pakuksid oma haldusalas välja kaugtöö töökohad, aga seda tööd ei tehtaks mitte kodutöö põhimõttel, vaid kaugtöökeskuses, mis on rajatud praeguste riigi omandis olevate hoonete põhjal maakondades.
Loomulikult on maapiirkonna arengus väga tähtis ka olme ja taristu, sest madalama palga peab kompenseerima elukeskkonna kvaliteet ja elukeskkonna korraldus. Siin on riigi kõrval loomulikult väga oluline roll ka kohalikel omavalitsustel.
Tahan maaelukomisjoni liikmete nimel tänada kõiki omavalitsusi, eeskätt valdu ja väikelinnu. Ja miks? Kui me astusime Euroopa Liitu ja hakkasime kasutama toetusraha, siis oli meil suur hirm ja kartus, kas me seda suudame, kas meil on piisavalt kompetentsust, kas me suudame täita kõiki nõudeid, mis Euroopa Liit on meile pannud. Tagantjärele vaadates võime ütelda, et suutsime küll. Seda paljuski tänu nendelesamadele väikevaldadele ja -linnadele, kellel jätkus tahet, julgust ja arukust kirjutada projekte, need projektid ellu viia ja neid rakendada. Kõike seda selleks, et maal oleks kvaliteetsem elukeskkond. Siit tuleneb meie kindel arvamus, et omavalitsused, on nad suured või väikesed, haldussuutlikud või haldussuutmatud, on praegu vaieldamatult piirkonna kompetentsikeskused, kuhu jooksevad väga olulisel määral kokku kõik selle piirkonna arenguvajadused ja -ideed.
Seda ettekannet komisjonis kokku leppides ei pääsenud me mööda ka haldusreformiteemast. Kuigi meie komisjoni kuuluvad kõik parlamendis esindatud erakonnad ja me teame, et meil kõigil on erinevad vaatenurgad selle kohta, kuidas haldusreform võiks välja paista, olid kõik seda meelt, et me peaksime seda teemat arutama siin Riigikogus, Riigikogu hoone seinte vahel, miks mitte ka siin saalis. Maaelukomisjon on kindlasti väga koostöövalmis partner põhiseaduskomisjonile selle teema arutamisel.
Maaelukomisjon tunnustab ja tänab aruande koostajaid: Eesti Maaülikooli ja OÜ Geomedia teadlasi ja professoreid ning eeskätt Rando Värnikut, kes oli selle aruande kokkukirjutamise mootor. Samuti tänab maaelukomisjon kõiki kolleege selle eest, et meil jätkus aasta tagasi nii palju tarmukust, et panna eelarvesse kirja väike raha, et see aruanne saaks koostatud. Samuti soovib maaelukomisjon kõigile kolleegidele teistes komisjonides, et maaelu arengu aruanne oleks teile hea töödokument, mida on ikka ja jälle hea sahtlist lauale tõsta, erinevate maaelu puudutavate otsuste tegemisel sellele tugineda ja pärast vaadata, kuidas teie otsus on maaelus peegeldunud.
Lõpetuseks. See on tõesti esimene selline maaelu arengu aruanne. Me maaelukomisjonis siiralt loodame, et tekib järjepidevus ja et selliseid aruandeid on meil võimalik siin saalis jälle teatud aja tagant arutada. Suur tänu kõigile! Ootan huviga teie küsimusi. Aitäh!

Austatud ettekandja! Ma tänan teid! Küsimusi on tublisti. Aare Heinvee, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu väga hea ettekande eest! Ma tahan sind natuke intrigeerida avaliku ja erasektori teemal. Kui me erasektorit tunneme kui ratsionaalset sektorit, siis avalik sektor on tihti leevendaja rollis, kes tahab seda ratsionaalsust pehmendada. Läbiv teema on olnud töökohtade põud maal, mis väljendub avalikus sektoris ühtpidi liigse riikliku tsentraliseerimisena. Põllumajandusministeerium asub sümboolselt Tallinna vanalinnas. Kui oleks sinu teha, kas sa viiksid Põllumajandusministeeriumi Tallinnast välja ja kui, siis kuhu, kas näiteks Raplasse?

Kui oleks pakutud Rõugesse viimist, siis oleks mu vastus võib-olla teistsugune olnud. Aga olgu. Ei, ma arvan, et ministeeriumid peavad n-ö oma põhiolemuse poolest asuma Tallinnas. Kuid ma olen kindel, et 10% ministeeriumi töökohtadest on võimalik korraldada kaugtöövormis ehk kolm ametnikku, kes teevad analüüse, valmistavad ette seaduseelnõusid või midagi muud, võivad asuda ka Raplas. Kindlasti võib mõni ametnik asuda Võrus, näiteks Võru Maavalitsuse hoones. See tähendab, et me peaksime ministeeriumides ja ametites tegema tõsise analüüsi, missuguseid ametikohti on infotehnoloogia praegust arengutaset arvestades võimalik Tallinnast välja viia. Ma arvan, et see tekitaks üksjagu pädevust ka maal.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Sa puudutasid haldusreformi teemat. Kahes peaettekandes me kuulsime üsna vastandlikku haldusreformi käsitlust. Ma sain aru, et ka maaelukomisjon on seda pisut arutanud. Minu arust on see väga hea idee, et just maaelukomisjon peaks hakkama otsima konsensust haldusreformi asjus. Aga mind huvitab, et kui te olete seda oma komisjonis arutanud, siis mis suunas vähemalt teie komisjonis see konsensus võiks hakata kujunema.

Aitäh, hea kolleeg! Kindlasti peab ütlema, et kui me Riigikogu tööjaotust ei muuda, siis ei ole haldusreformi korraldamine maaelukomisjoni pädevuses, vaid see on põhiseaduskomisjoni pädevuses. Aga me võime seda arutada. Kui me seda komisjonis arutasime, siis sellest vaatenurgast, kas seda on tarvis või ei ole. Me loomulikult teame, et kõigil neljal parlamendierakonnal on eri seisukoht selle kohta, missugune võiks olla tulem ja missugune võiks olla tee selle tulemini jõudmiseks. Täna ei julge ma ütelda, et me maaelukomisjonis selle arutelu käigus oleksime jõudnud juba konsensuse serva peale. Aga arutelu oli hoogne ja see oli tore.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on suhteliselt praktiline. Seoses eurotoetustega ja võimalusega teha suuri investeeringuid on väiketalunikud, kes annavad tööd tervele suguvõsale või oma suurele perele, võtnud sageli üsna palju omafinantseerimiskohustusi. Nüüd majandus nii hästi ei edene ja võivad tekkida keerulised finantsolukorrad või likviidsusprobleemid, aga neid töökohti tahetakse hoida. Mida te arvate, kas meil on piisavalt tugisüsteeme, et väiketalunikele sellises olukorras appi tulla?

Aitäh! See on tõesti suur probleem. Selle probleemi leevendamiseks loodi aastaid tagasi (ma ei mäleta, mis aastal see oli) Maaelu Edendamise Sihtasutus ehk MES. Toona pani riik igal aastal MES-i teatud summa, millega garanteeriti põllumajandustootjate laene. See oli väga tugev ja tore tugistruktuur meie ettevõtjatele. Viimaste aastate jooksul on riigi toetused MES-i sootuks lakanud. Sellest tulenevalt ei saa MES praegu täita tema põhilist ülesannet ja eesmärki, aga seda oleks kindlasti tarvis, eriti kui me vaatame eelseisvat finantsperspektiivi. Kindlasti peaks seda arutama ja võib-olla tagasi tulema MES-i algse mõtte ja ideoloogia juurde.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kuidas teile tundub, millistele küsimustele-probleemidele ei ole veel lahendust leitud? Näiteks on saalis räägitud haldusreformist, demograafiast, tööhõivest, ressursside problemaatikast jne. Mida te arvate, kui palju meil on aega, ajaressurssi, et leida nendele probleemidele lahendust ja nendega hakkama saada? Me ei saa näiteks haldusreformist lõpmatult rääkida.

Aitäh! Kindlasti on palju neid probleeme, millele ei ole veel lahendust leitud. Aga ma peatun ühel teemal. Ministri käest küsiti, mida ta arvab maaülikoolist ja kas maaülikool peab jääma iseseisvaks või mitte. Minu arvates peab maaülikool jääma iseseisvaks. Probleem, millele me pole lahendust leidnud, on see, kuidas motiveerida noori minema õppima agronoomiks ja zootehnikuks. Need küsimused on minu arvates jätkusuutliku maaelu jaoks väga tähtsad. Käies eri suurtootjate juures näeme, et agronoomiks või zootehnikuks on veel nõukogude ajal kooli lõpetanud inimene. Veterinaarid, keda Mait Tartus koolitab, lähevad võib-olla väikeloomakliinikutesse tööle. Kas nad tahavad maale suurfarmi tööle minna? Minu arvates me peame ühiskonnas süstima noortesse hoiakut, et maainimene ei ole maakas. Me peame hoiakuid muutma. Põllumajandussektor, millest me täna räägime, on juba praegu väga paljudes kohtades jätkusuutlik ning suudab pakkuda ka väga head arenguvõimalust ja korralikku töötasu.

Kalev Lillo, palun!

Aitäh! Kuulasin maaelukomisjoni esimehe ettekannet. Selle tonaalsus tundus olevat võib-olla liiga vähe värvikas või isegi natuke tagasihoidlik. Kindlasti ootavad kümned tuhanded inimesed maal midagi rõõmustavat, motiveerivat, positiivset. Äkki sa ütled midagi positiivset, mis läheb maal paremaks ja mida teha, et inimestel oleks maal edasi elades parem tuju.

Jah, võib-olla tõesti see ettekanne selline tundus. Meie komisjon ongi selline tõsine, läheb probleemidesse süviti ja rõõmu meie komisjonis võib-olla nii palju ei ole. Aga ma ise maainimesena ja põlluharija-talunikuna näen küllaltki suurt lootuskiirt tunneli lõpus. Nii et ei ole midagi hullu, Kalev, maaelu läheb paremaks.

Urve Palo, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud esineja! Kõigepealt suur aitäh sulle kui maaelukomisjoni esimehele, et maaelukomisjon nii olulise teema nagu maaelu areng Riigikokku arutlusele tõi! Mina, kelle juured on maal, elan väga kaasa sellele, et elukeskkond maal paraneks ja noored pered leiaksid tee maale, mitte vastupidi, nagu see toimub praegu. Põllumajandusminister ütles, et maal ei ole kõige olulisem mitte apteekide, koolide või ka postkontorite, vaid just töökohtade olemasolu. Sa ise rõhutasid ka, et töökohad on tähtsad. Sa oled kindlasti jälginud valitsuse tegevust sellel suunal. Ütle, palun, mida valitsus on viimaste aastate jooksul teinud, et töökohti maal tõepoolest juurde tekiks. Ma ei pea siin silmas ainult põllumajanduslikke töökohti, kuna see puudutab ainult 3% elanikest.

Ma juba mainisin, et väga suur tugi maapiirkonnas mittepõllumajanduslike töökohtade loomisel on olnud Euroopa Liidu tugirahast. Võib-olla me peaksime selleks, et maal tekiks juurde mittepõllumajanduslikke töökohti, rohkem panustama ka riigisiseste fondide raha, mitte ainult Euroopa raha. Aga tänu maaelu arengukava kolmanda telje toetustele on maapiirkonnas väga palju töökohti juurde loodud. Neid võimalusi on olnud.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu selle eest, et sellise olulise küsimuse arutelu on siia suurde saali jõudnud! Ma olen seisukohal, et maaelu areng võrdub suuresti Eestimaa arenguga. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kuidas sulle tundub, kui paljud siin saalis viibivatest rahvasaadikutest arvavad samamoodi?

Ma loodan, et enamus. Tõsist linnaelu on Eestis olnud sadakond aastat. Eks me kõik oleme maa- ja metsarahvas. Nii et ma arvan, et oma sisimas ja hinges me arvame kõik samamoodi.

Urve Palo, palun!

Aitäh! Ma täpsustan veel küsimust valitsuse tegevuse kohta töökohtade loomisel või töökeskkonna arendamisel maapiirkonnas. Sa ütlesid, et me oleme saanud Euroopa Liidu vahendeid, mida on kasutatud maal töökohtade tekitamiseks. Aga kas sa näed, et on võimalusi, mis on jäetud kasutamata, mida valitsus oleks saanud teha, et elu maal edeneks ja töökohti juurde tuleks? Ärme räägime ainult Euroopa Liidu vahenditest. Mida meie ise saaksime teha, aga võib-olla ei ole teinud?

Ma ei oska sellele küsimusele täpselt vastata, aga kindlasti on praeguse valitsuse tegemised mõjutanud töökohtade olemasolu maal. Ühelt poolt on loodud fonde ja tekitatud inimestele võimalusi küsida lisatoetust, et töökohti luua. Samas, kui me riigisektorit maal vähendame, siis käituvad riigiga analoogselt kohe ka riigiettevõtted: Eesti Post, RMK, Eesti Energia. See kõik vähendab maal n-ö otsustajate ringi ja stabiilse töökohaga inimeste hulka. Nii et see käib ringiratast. Samas, kui maal pole postkontorit või päästekomandot, siis üks või teine ettevõtja hakkab mõtlema, et kui päästekomando on niivõrd kaugel või pole ühte, teist või kolmandat tugistruktuuri või pole selles vallas või külas enam kooli, kas ta siis rajab oma ettevõtte sinna. Kui kindel ta saab olla, et inimesed ei lähe sealt minema? Siin on veel hästi palju arutluskohti. Kindlasti annab ka maaelu arengukava, mis täna meie laudadel on, meile toetuspunkte, millele me oma otsustes saame tugineda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te olete seda komisjonis arutanud või on sinul endal mingi konkreetne ettepanek või idee selle kohta, mida seni ei ole maaelu vahenditest olnud võimalik teha, aga järgmisel finantsperioodil peaks tegema? Äkki peaks looma mingi konkreetse meetme, mis aitaks kas noortel peredel maale tulla või töökohti luua või on sinu arvates midagi muud, mida oleks vaja teha?

Nendest meetmetest saab kas mittetulundusühing või ettevõte toetust ja nii saab ta oma eesmärke ellu viia. Ma arvan, et me võiksime järgmisel perioodil rohkem keskenduda n-ö kultuurilisele ettevõtlusele ehk võtta rohkem fookusesse piirkondlikku eripära ja toota põllumajandussektoris selliseid tooteid, mis on sellele piirkonnale omased. Sellega me suurendame tüki maad siseturismi konkurentsivõimet. See on minu arvates see, mida me võiksime järgmisel perioodil rohkem teha.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mainisid korra päästekomandot, mis innustaski mind küsima. Üks asi on riiklikud, suured ja professionaalsed komandod. Aga arvestades sinu isiklikku kogemust oma kodukohas, mida sa arvad, kui keeruline on maakohas sellist vabatahtlikku liikumist käima saada ja milline roll on vabatahtlikul päästetegevusel maaelu arendamisel?

Aitäh! Kindlasti on vabatahtlikul päästetegevusel väga suur roll maaelu arendamisel. Kui me vaatame esimese Eesti Vabariigi aega, siis võitlused kohaliku priitahtlike pritsimeeste pundi pealikuks saamisel olid suuremad kui vallavanemaks saamisel. Nii et kindlasti siin ajaloost tulenevaid paralleele on. Priitahtlike pritsimeeste või päästjate komando loomine maapiirkonnas on ka teisel põhjusel väga tähtis. Mis on veel need vabatahtlikud tegevused, mille abil sa saad piirkonna mehed koos mingi ühise eesmärgi nimel tegutsema? Naised on väga tublid naisseltside ja käsitööga tegelevate MTÜ-de rajajad olnud, naised on väga aktiivselt sinna ka kokku tulnud. Aga mehi on õnnestunud mingite muude eesmärkide nimel kodust välja saada ainult üksikutes kohtades. Kuid oma kodu ja peret kaitsma on mehed alati nõus tulema. Vabatahtliku päästevõimekuse suurendamise abil saab turvalisuse pakkumise kaudu parandada ka algatusvõimet selles piirkonnas. Nii et kindlasti on sellel väga suur roll. Tunnustan praegust siseministrit, kes on vabatahtlikele päästjatele tähelepanu pööramas. Ma arvan, et need on järgmise kümnendi ühed n-ö suurimad tõusjad, kõige rohkem tekib MTÜ-de maastikul just vabatahtlikke päästeala MTÜ-sid.

Aitäh! Palun, Priit Sibul, teine küsimus!

Aitäh! Minu küsimus on natuke laiem. Mina olen maal elanud viimased paar aastat, sina oled seal pikemalt elanud ja toimetanud. Mul on küsimus ühis- ja ühistulise tegevuse kohta. Kas sa oled rahul selle olukorraga, mis praegu on maal seoses ühis- ja ühistulise tegevusega või mida saaks paremini teha? Seal kandis, kus mina toimetan, võiks see tegevus aktiivsem olla. Igaüks vaatab rohkem seda, mida talle endale vaja on, ühistegevust on vähe. On üks hea näide Võrumaalt, see on see masinaühistu näide. Ma ei pea silmas mitte ainult ettevõtlusvaldkonda, vaid ka muud konteksti. Kuidas sulle tundub, kas siin peaks asju parandama?

Võrumaa kontekstis on ühistulise tegevuse näiteid tüki maad rohkem, aga see selleks. Ma arvan ja tean, et tegelikult on ühistegevus prioriteet. Seda teemat on põllumajandusvaldkonnas vedamas tootjate katusorganisatsioonid, eeskätt talupidajate keskliit, kes on selleks saanud ka vahendeid. Need tegevused kõik toimuvad. Klastripõhist ühistegevust peaks olema ja võiks olla rohkem. Viimastel aastatel on olnud häid näiteid selle kohta, kui ühes piirkonnas toodetud kaupa ka turustatakse koos. Koos ühise märgi all tegutsedes on efektiivsem turustada. Me võtsime ka siin saalis paar kuud tagasi ühe väikese komistuskivi selle n-ö ühisturustuse teelt ju ära. Need tegevused toimuvad. Seda kõike peaks olema rohkem, aga asi läheb paremaks.

Esinejale praegu rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalvi Kõva! Me asume läbirääkimiste juurde. Ma palun kõigepealt kõnetooli Kalev Kotkase Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks tahan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel tunnustada esimese maaelu arengu aruande koostajaid eesotsas professor Rando Värnikuga nii suurepärase idee kui ka selle teostuse eest! Me peame väga oluliseks, et esimesele maaelu arengu aruandele järgneks igal aastal uus, mis kirjeldaks aasta jooksul toimunud muutusi ning looks niimoodi selge ja tegelikkusele vastava pildi maapiirkonnas toimuvast.
Rääkides maaelust peame silmas 90% Eesti territooriumist ja umbes 300 000 – 400 000 inimest. See on nii suur osa meie maast ja rahvast, et tegelemine nende tulevikuga ei tohi käia hooti või kampaania korras. Isegi mitte praegu, mil meie maaelu on kogu taasiseseisvumisjärgse aja parimas seisus.
Ettevalmistatav maaelu arengukava aastateks 2014–2020 peab looma eeldused senisest süsteemsemaks ja mõtestatumaks tegevuseks. Euroopa Liidust meie maaelu arengusse suunatavad miljardid eurod ei muuda iseenesest midagi. Ka täna on siin rõhutatud, et maaelu poliitika kujundamisel on oluline pakkuda piirkondadele spetsiifilisi arenguprogramme just piirkonna vajadustest tulenevalt. "Eesti maaelu arengukava 2007–2013" raames pakuti mitmeid huvitavaid ja meie jaoks piirkonnaspetsiifilisi meetmeid, mida Euroopa Liit kahjuks heaks ei kiitnud. Eestil endal paraku nende meetmete realiseerimiseks raha ei ole ja nii me olemegi olukorras, kus me ei arenda oma maaelu alati nii, nagu me vajame ja tahame, vaid nii, nagu Euroopa Liit võimaldab. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et Eesti riik peab hakkama ise rohkem maaelusse panustama. Kuna makse kogutakse ka maapiirkonnast, on sealsetel inimestel moraalne õigus linnainimestega enam-vähem võrdsele elukvaliteedile ja avalike teenuste hulgale.
Kindlasti on põllumajandus maaelu kõige silmatorkavam osa. Tegelikult annab põllumajandus tööd vaid umbes 10%-le maaelanikest ja umbes 3%-le kogu riigi elanikest. Majanduslikus mõttes valitseb absurdne olukord. Meil on ühe elaniku kohta põllumajandusmaad kõige rohkem Euroopas, aga toodame vaid 10% Eestis tarbitavatest marjadest ja puuviljadest, 70% juur- ja köögiviljadest, olenevalt aastast 80–100% teraviljast, 90% veiselihast. Vaid sealiha toodame üle 100% ja piima isegi üle 160% Eestis tarbitavast. Kodumaise põllumajanduse potentsiaal on täiel määral kasutamata. Samas ei saa seda ette heita põllumeestele ja nõuda praegustes moonutatud konkurentsitingimustes toodangu olulist kasvu. Kui toetusmäärad Euroopa Liidu vanade liikmesriikidega ühtlustuvad, siis loksub kõik ise paika. Seetõttu peavad sotsiaaldemokraadid oluliseks, et põllumeestele oleks 90% Euroopa Liidu keskmisest toetusmäärast tagatud järgmise finantsperioodi jooksul, mitte alles aastast 2028, nagu näeb ette praegu jõus olev Euroopa Komisjoni pakkumine.
Aga see aeg, mil maaelu ja põllumajandus olid vaata et sünonüümid, on tõesti läbi. Tänapäeval toodetakse maal peale toidu ka kõiki muid eluks vajalikke kaupu ja teenuseid. Maaelu mitmekesistamine loob võimalused maal elamiseks väga erinevate ootuste, nõudmiste, ettevalmistuse ja võimetega inimestele. Rääkides maaelu uutest ülesannetest, pakuvad sotsiaaldemokraadid maaettevõtluse multifunktsionaalsuse suunda. Ühiskonnale vajalikke kaupu, teenuseid ja ühiskondlikku heaolu saab pakkuda ühes ettevõttes samal ajal ja keskkonnasõbralikult. Multifunktsionaalse tootmise kontekstis on oluline eri tegevuste sidumine. Näiteks seotakse omavahel toitlustus, turism, puhkus, vabaajategevused, töötamine, õppimine ja uute kogemuste omandamine, rekreatsioon ja kohaliku toodangu tootmine. Sellise mudeli eesmärk on pakkuda üha suurenevale hulgale urbaniseerunud elulaadiga inimestele kohalikus puhtas keskkonnas toodetud kaupu või osutada neile seal teenuseid.
Maamajanduse mitmekesistamine eeldab võrgustike teket, olgu need siis toote- või regioonipõhised. Häid näiteid klastripõhisest tegutsemisest leiab nii Lõuna- kui ka Kagu-Eestist, samuti saartelt. Meil on hea meel, et uue hingamise on leidnud maainimeste tahe ja võime koostööd teha. Leader-meetme raames tegutsetakse koos nii plaanide tegemisel kui ka nende elluviimisel. Tasuks on ainulaadne võimalus kogeda töörõõmu kõrgeimat taset – koostegemise rõõmu. Teise ringi efektina saadakse lisaks uued seadused ja korrastatum elukeskkond. Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks, et Euroopa Liidu uuel finantsperioodil Leader-meede jätkuks ning et ei tekiks praegu prognoositavat kaheaastast vaheaega uue rahastamise käivitumisel.
Mis puutub maaelu vormilisse külge ehk halduskorraldusse, siis sotsiaaldemokraatide arvates vajab Eesti haldusreformi nagu õhku. Praegune vabatahtliku ühinemise sildi all vohav haldusterritoriaalne anarhia vaid nõrgestab omavalitsuste tasandit. Tagajärjeks on see, et mõni vald on suurem kui naabermaakond ja elanike arv valdades erineb peaaegu 150 korda. Selliseid erinevaid moodustisi on raske lahterdada ühisnimetaja "vallad" alla. Veel keerukam on nõuda neilt võimekust täita sarnaseid ülesandeid.
Euroopa Liidu 27 liikmesriigist 25-s on kahetasandiline omavalitsussüsteem. Sotsiaaldemokraatide arvates oleks ka Eesti jaoks parim lahendus see, kui plaanitava haldusreformi sisuks hakkaks olema teise, n-ö regionaalse omavalitsustasandi taastamine. Kahetasandiline omavalitsussüsteem on vaieldamatult kõige demokraatlikum viis regionaalseks juhtimiseks. Selge rollijaotus kahe tasandi vahel väldiks senist institutsionaalset killustatust ja annaks isegi väikest majanduskulude kokkuhoidu. Meie arvates on kahetasandiline omavalitsussüsteem mõistlik kompromiss efektiivsuse ja demokraatia vahel.
Maaelu maine on selgelt paranemas. Kahjuks rikuvad ajakirjanduses kohati maalitud nadivõitu tulevikuväljavaated praeguste maainimeste tegutsemislusti ja pärsivad paljude noorte soovi oma tulevikku maaeluga siduda. Kui miski meie maaelu ähvardab, siis just selle alavääristamine ja andekate noorte maalt eemalepeletamine. Aitäh!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnetooli Aivar Koka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! Meil kõigil on maaeluga oma suhe, sestap ei jäta täna siin saalis riiklikult tähtsa küsimusena käsitletav Eesti maaelu areng ilmselt kedagi ükskõikseks. Eesti riigi areng tervikuna ja maaelu areng kitsamalt sõltub inimkapitalist. Kui palju on meil inimesi ja milline on inimkapitali kvaliteet, see määrab suuresti ära selle, millise tempoga liigub edasi Eesti riik ja seega ka meie maaelu.
Maapiirkonna kriitiline probleem on praegu ja tegelikult on juba pikemat aega olnud rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine. Lisaks süvendab teatud piirkondades majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme rahvastiku ebaühtlane paiknemine. See on toonud kaasa nii avalike kui ka eraõiguslike teenuste kulukuse kasvu ning see on halvendanud piirkondade majanduslikku konkurentsivõimet. Maapiirkonna tühjaksvoolamine ehk linnastumine toimub kogu maailmas, ent head ja toimivat retsepti selle peatamiseks pole leitud. Eestis on linnastumise tempo olnud isegi aeglasem kui riikides, millega me tavatseme end võrrelda. Mõneti on meie eelis olnud riigi väiksus ja inimeste mobiilsus pluss arenenud kommunikatsioonivahendid, mis kokkuvõttes on võimaldanud inimestel maal elada. Seega pole meil küll kõik ideaalses korras, kuid nutulaul oleks samuti ilmne liialdus.
Oluline küsimus täna on see: kuidas minna edasi? On äärmiselt oluline, et riigivõim teadvustaks kõigil tasanditel regionaalpoliitika olulisust. See tähendab, et oluliste otsuste tegemisele eelneks analüüs, kuidas need mõjutavad Eesti maaelu, meie eripalgeliste regioonide arengut, et riigil oleks selgepiiriline arusaam maaelu arengust ja regionaalpoliitikast.
Maaelu ei ole asi iseeneses, vaid eesti rahvuse ja kultuuri säilimise üks peamine garant. Meie igapäevased otsused peavad lähtuma eesmärgist pärandada järeltulevatele põlvedele maa ja riik, kus eesti keelt räägitakse emakeelena Virust Võruni ja Peipsi rannast Ristnani. Riik peab olema mõistev, küllaldaselt paindlik ja hooliv, et märgata ning aidata Eesti erinevaid piirkondi.
Maaelu arengu võtmeküsimuseks on ja jääb tasuvate töökohtade olemasolu. On fakt, et suur osa maainimestest töötab väljaspool oma koduomavalitsust. Ka gümnaasiumis käiakse väga tihti maakonnakeskuses, kutsekoolis ja ülikoolis veelgi kaugemal. See tähendab, et töötava või õppiva inimese jaoks on moodustunud oma toimepiirkond, mis ületab kaugelt tema koduomavalitsuse piirid ja ulatub vähemalt maakonnakeskuseni, pigem aga kaugemalegi.
Praegused omavalitsused on kindlasti piirkonna kompetentsikeskused, sõltumata sellest, kui suured või väikesed nad on, aga meie omavalitsussüsteem ei arvesta muutunud olusid, mis viitavad vajadusele haldusreformi ja suuremate, toimepiirkonnal põhinevate omavalitsuste järele. Regionaalse halduse ajakohastamine aitaks praegusest paremini korraldada avalike teenuste osutamist ning tagada nende kättesaadavust ka majanduslikult vähem arenenud piirkondades. Üleriigiline haldusreform on tundlik teema, kuid aeg on eriarvamused kõrvale lükata ning alustada diskussiooni. Peame aruteludes selgelt paika panema, milliseid ülesandeid täidavad külaseltsid, kohalikud omavalitsused, omavalitsuste liidud, maavalitsused ja erinevad riigivõimustruktuurid. Ma arvan, et ühiskond on valmis nendel teemadel selge ja kõva häälega arutlema ning lahendusi otsima. Kas ka meie siin saalis oleme selleks valmis? Loodan, et jah, sest praegu ei konkureeri enam omavalitsused omavahel, vaid me konkureerime naaberriikidega, kelle elatustase on meie omast kõrgem. Peame tunnistama, et me ei osanud ette näha tööjõu sedavõrd suurt lahkumist teistesse riikidesse, veel vähem selleks valmis olla. Et neid inimesi tagasi tuua, peame looma kodumaal tunduvalt paremad võimalused. Me oleme loonud mitmeid programme, mis ühelt poolt aitavad luua töökohti just väiksemate maakonnakeskuste juurde tööstusalade ja kompetentsikeskuste loomise kaudu. Teiselt poolt toetatakse turismisektoriga seotud töökohtade teket külastuskeskuste programmi kaudu. Samuti on spetsiaalne programm internetiühenduse parandamiseks maal, mis loob võimaluse IT-põhiste kaugtöökohtade tekkeks väljaspool suuri keskusi.
Head kolleegid! Maaelu arengust rääkides pole võimalik mööda vaadata põllumajandusest, mille majanduslikku ja kultuurilist tähendust on võimatu üle hinnata. Euroopa Liidu liikmesus on kahtlemata andnud Eesti põllumajanduse ja seega ka maaelu arengule olulise tõuke. Liialdamata võib öelda, et Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on meie rahva töökuse kõrval Eesti põllumajanduse üks liikumapanev jõud. Põllumajanduse efektiivsuse suurenemine on toonud kaasa hõivatute arvu vähenemise selles sektoris, mis on muu hulgas võimaldanud areneda teistel valdkondadel, kuid mis paraku on tähendanud ka inimeste rändamist maalt linna. Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste võrdsustamine Euroopa Liidus on Eesti poliitika üks suuri ülesandeid, mis on kiiduväärselt leidnud riigi sees üldist toetust. Samas ei tohi otsetoetuste suurenemine toimuda investeeringuteks ja innovatsiooniks kavandatavate maaelu arengutoetuste arvel. Me soovime Euroopa Liidu põllumeeste võrdset kohtlemist. IRL peab vajalikuks säilitada ka Eesti riigi poolne põllumajanduse rahastamine vähemalt praeguses mahus. Nii suudame tagada Eesti põllumajanduse konkurentsi- ja ekspordivõime ning meie piirkondade jätkusuutliku arengu.
Kooliõpetaja on maa sool, kuid mis saab maal antavast kooliharidusest, kui õpilaste arv väheneb ja lapsi enam kõikjale ei jätku? Lasteaiad ja algkoolid peavad ka tulevikus jääma võimalikult kodulähedaseks, kuid paraku ei ole seda võimalik enam öelda kõigi põhikoolide ja gümnaasiumide kohta. Omavalitsustel on aeg istuda ühise laua taha ja otsustada, millised koolid jäävad, aga millised tuleb paremate aegade ootuses sulgeda. See pole lihtne töö ega tohigi seda olla. Paralleelselt koolivõrgu koondamisega tuleb välja arendada laste tasuta transport kooli ja koju, paranda huvihariduse kättesaadavust ja suurendada õpilaskodude arvu. Meie andekad noored, kelle vanemate sissetulek on väiksem kui Eesti keskmine palk, peavad saama võimaluse õppida kõrgkoolis. Siin saalis on juba toimunud tasuta kõrgharidust käsitleva seaduseelnõu esimene lugemine. See on üks oluline samm selleks, et inimesed ei peaks endale kodu valima üksnes palganumbri järgi, vaid võiksid nautida ka maaelu, mitte kartes, et nende laste tulevik seetõttu kuidagigi kannataks. Tähtis on see, et otsuseid tehtaks ettevaatavalt ning inimestele pakutaks mõistlikke lahendusi. Siis inimesed mõistavad poliitikute valikuid.
Head sõbrad! Õnneks on maapiirkonnas väga palju töökaid ja tublisid inimesi, väga paljudel inimestel on ilus maakodu, inimesed hoiavad oma kodukohta. Palju on aktiviste, kes jäärapäiselt veavad maal kultuuri- ja seltsielu. Samuti väärivad aplausi need maapiirkonna ettevõtjad, kes kõige kiuste ei ole oma ettevõtte uksi kinni pannud ja pakuvad tööd neile, kes ei ole veel linna või piiri taha putkanud.
Lõpetuseks soovin tänada kõiki esimese maaelu arengu aruande koostajaid. Kuigi me räägime täna maaeluteemadel, on tähtis, et linn ja maa toimiksid ühtsena, sest pole kahte Eestit, vaid on üks Eesti. Loodan, et maaelu arengu aruannete koostamine muutub regulaarseks, nagu ka diskussioon nendel teemadel. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Heimar Lengi Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ka meie fraktsioon tänab siiralt selle uurimuse autoreid, maaülikooli, tema rektorit, kes täna siin rõdul viibis, ja isiklikult härra Värnikut, kes selle suure töö on ära teinud, ja muidugi Põllumajandusministeeriumi, kes on kõiki neid asju mõtte ja rahaga toetanud, samuti maaelukomisjoni, kes on aktiivselt sellest tööst osa võtnud.
Et olla natuke originaalne ja mitte korrata teiste mõtteid, siis ma räägin võib-olla pisut teisel teemal, nimelt sellel, miks me oleme jõudnud sellisesse seisu, nagu me praegu oleme. Ühelt poolt on sellel muidugi objektiivsed põhjused, nagu paljude reformide üheaegne elluviimine taasiseseisvunud Eesti algusaastatel, teisalt on siin aga olulised ka subjektiivsed tegurid.
Võimulolijate alahindav suhtumine põllumajandusse, eelkõige suurtootmisse, oli ilmselt põhjus, mis viis 1990. aastate teisel poolel tootmismahu kiire ja drastilise vähenemiseni. Sellele lisandus tugeva faktorina liberaalse maailmavaate võib-olla liiga kiire juurdumine Eestis, mida siinmail tõlgendati eelkõige niimoodi, et uppuja päästmine on uppuja enese asi või et uppumine ongi pigem normaalne kui erandlik nähtus. Ja neid uppumisi on olnud tuhandeid. Igale vähegi põllumajanduslikult mõtlevale inimesele, mitte vaid põllumehele, oli selge, et Eesti tingimustes toodetud põllumajandussaadused ei suuda konkureerida põllumajanduslikult soodsamate piirkondade toodanguga. Paraku ei suutnud või ei tahtnud toonased valitsejad, Eesti esimesed valitsused, seda mõista. Kuna multifunktsionaalsus maal oli toona vaid kättesaamatu unistus, mida ei toetanud maaelu reaalne areng, siis oli põllumajanduse ja koos sellega maaelu allakäik paratamatu. Inimesed, nagu me tänaseks hästi teame, reageerisid sellele jalgadega. Kui Eestis on tööga hõivatute arv viimase 20 aasta jooksul palju vähenenud, siis põllumajanduses on see arv vähenenud lausa drastiliselt. Näiteid aruandest: kui 2010. aastal oli meil tööga hõivatud inimesi 31% ehk ühe kolmandiku võrra vähem kui 1990. aastal, siis põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas vähenes hõive tervelt 86%. Maaelu arengu aruande andmetel oli 1989. aastal Eestis 326 kolhoosi ja sovhoosi, keskeltläbi ligi 8000-hektarilise pinnaga. 1989. aastal oli loodud ka 828 talu keskmise suurusega 25 hektarit. Järgmisel kümnel aastal kasvas talude arv plahvatuslikult, kuid põllumajandusettevõtete arv vähenes, sest paljud neist ei osutunud muutunud oludes elujõuliseks. Alates 2001. aastast on toimunud vastupidine protsess ja viimase kümne aastaga on põllumajanduslike majapidamiste arv kiiresti vähenenud. 2010. aastal oli Eestis esialgsetel andmetel 19 700 põllumajanduslikku majapidamist, mida on 65% vähem kui 2001. aastal.
On selge, et nagu teistes valdkondades nii määrab ka põllumajanduse elujõulisuse ja konkurentsivõime suuresti investeeringute suurus. Põllumajandusse, mis 1990. aastate alguses oli nagu maaelu sünonüüm, suhtuti kui mingisugusesse nõukogude jäänukisse, mis peaks liberaalse ideoloogia järgi ise toime tulema. Kui aastatel 1997–2001 investeerisid põllumajandusettevõtted põhivarasse 18,4 miljonit eurot aastas, siis 2002.–2008. aastal, mis jääb Euroopa Liiduga ühinemise perioodi ja seal liikmeks oleku algaastaisse, juba 103,4 miljonit eurot aastas. On ilmselge, et ...

Hea ettekandja! Kas soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

... ühinemine Euroopa Liiduga päästis Eesti põllumajanduse. Nüüd näeme vastupidist protsessi, toetusi on vähem ja vaevalt suudetakse toetuste võrdsust meile kohaldada nii, nagu me sooviksime. See võtab kindlasti palju rohkem aega, kui me tahaksime. Kuid toota tuleb edasi ning on selge, et Eesti põllumajanduse konkurentsivõime on ohus, sest sisendid on kõikidel riikidel võrdsed, turg on võrdne, kuid toetused on Eestis tunduvalt väiksemad kui mujal. Kui vanades liikmesriikides aitavad toiduainete hinna tõusu ohjeldada suuremad toetused, siis Eestis on põllumehel see võimalus väike. Rahul ei ole peale põllumehe ka tarbijad, kelle kõhnukesse rahakotti löövad kulutused igapäevasele toidule üha suurema augu.
Kuid lõpuks on ikkagi üks väga hea arv, väga rõõmustav arv, mida mitmed ettekandjad on siin juba nimetanud, ka minister Seeder, nimelt see, et meie ekspordist 10,4% tuleb põllumajandusest. Ministri kõne oli erakordselt asjalik, kuid ühe koha pealt tahaksin väikese diskussiooni pidada. Nimelt, minister ütles, et maale on vaja kõigepealt töökohti ja postkontor pole nii tähtis. Mina arvan, et postkontor on niisama tähtis. Kui ma sõidan Lõuna-Eestisse oma valimispiirkonda ja jõuan näiteks Võrumaale Linda kolhoosi keskusesse, kus ma nooruses ajakirjanikuna palju ringi käisin, siis ma ei liialda, öeldes, et pisar tuleb silma. Selles kolhoosikeskuses oli kunagi isegi kahekordne hotell, ma ei räägi sööklast, ma ei räägi kõikidest teenindusasutustest, mis tol ajal külakeskustes olid, naistejuuksurini välja, pagaritöökojani välja, televiisoriparanduseni välja. Need olid tegutsevad, töötavad külakeskused, mis hoidsid elu maal. Praegu seda ei ole. Võib-olla me peaksime mõtlema sellele, et need taas luua, härra minister. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Andre Sepa Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Külalised! Tänan Reformierakonna fraktsiooni nimel Eesti Maaülikooli esindajat väga hea ja ülevaatliku ettekande eest, samuti Riigikogu juhatust ja maaelukomisjoni konsensusliku otsuse eest arutada maaeluga seonduvaid küsimusi olulise tähtsusega riikliku küsimusena täna siin Riigikogus.
Eesti Reformierakonnale on maapiirkonna elukvaliteet olnud tähtis läbi aegade. Täna kuuldud esimene maaelu arengu aruanne on meie poolt vaadatuna adekvaatne ülevaade taasiseseisvunud Eesti maaelu korraldusest. Olgugi, et statistilised näitajad on suhteliselt kuivad, iseloomustavad need arenguid ja trende. Samas annavad need ka väga head tagasisidet meile, poliitikutele, meie tehtud otsuste kohta.
Aruandest nähtuvad peamised maaelu mõjutavad protsessid, mis on taganud demokraatliku riigi senise igakülgse arengu. Tõesti, maaelu mõiste on oma olemuselt vägagi lai ja mitmedimensiooniline. Seega võime hinnangutes kalduda ka väga suurtesse äärmustesse. Aga oma kodukohta armastavale eestimaalasele seostub maaelu peamiselt ikkagi põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja toidutootmisega, samuti puhta ja väärtusliku elukohaga, kus oma perekonda luua ja hoida.
Mõistame ja tunnetame kõik (seda kuulsime ka tänastest ettekannetest), et möödunud kümnendi olulisim maaelu mõjutaja oli ühinemine Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga, millega on väärtustatud nii majanduslikku kui ka sotsiaalset keskkonda maapiirkonnas. Samuti on oluline lõppjärgus olev maareform, mis annab põlvkondadele kindluse kohaldada pikaajalisemaid strateegiaid just maakasutuses. Täna võime kindlalt väita, et Eestis toodetud toiduained suudavad katta oma rahva toidulaua ilma impordita ja põllumajandussaaduste eksport on kauaoodatud tõusuteel.
Selge, et poliitikute üks kõneaine on olnud haldusreform ja omavalitsuste paljusus. Täna kuuldud aruande põhjal aga on maaelu arengu peamised suunajad olnud just kohalikud omavalitsused, sest nemad suunavad maakasutust ja raha kasutamist ennekõike paikkonna erisusi arvestades ja seal elavate inimeste huvides.
Reformierakonnale teeb head meelt tõdemus, et 99% Eestist on kaetud Leader-tegevuspiirkondadega. Neid on tänaseks 26. Lõppenud aasta seisuga oli heakskiidu saanud 3660 projekti 37 miljoni euro kasutuselevõtuks. Leiame, et Leader-meede on parim koostöövorm mittetulundusühenduste, erasektori ja omavalitsusüksuste vahel just maapiirkonna arendamiseks, mis väärib suurt tunnustust ja mis väärtustab ka omavalitsusorganite tööd.
Reformierakond soovib võrdsete võimalustega kodanike riiki. Me osaleme Euroopa majandusruumi võrdsete võimaluste rakendamises, seda ennekõike põllumajandustoetuste määramisel liikmesriikide vahel. Me toetame ühise põllumajanduspoliitika lahtisidumist mineviku tootmismahtudest ning otsetoetuste maksmist järjest rohkem avaliku huvi alusel, nagu omamaise toidu kättesaadavus ja piisav sissetulek tootmise käigushoidmiseks. See on maapiirkonna elujõulisuse võti.
Oleme rahvas, kes pole harjunud abi paluma, vaid me otsime ise võimalusi ja ideid, millega võita usaldust ja turge kogu maailmas. Asume geograafiliselt stabiilses kliimavööndis, mis võimaldab toota peamist eluks vajalikku ressurssi – toitu. Ainult innovaatiliste tehnoloogiate kasutuselevõtt toiduainete tootmisel ja töötlemisel tagab ratsionaalsuse ja parima konkurentsivõime. Peame keskenduma innovaatiliste ettevõtlusvormide ja ettevõtluseks sobiva taristu arendamisele. See maandab riske põllumajandusega tegelemisel ja mitmekesistab maaelu tervikuna.
Peame oluliseks ühistegevuse ja koostöö edendamist, toetame ja tunnustame kodukanti arendavaid loovaid inimesi, sest me teame, et globaliseeruvas maailmas muutub üha tähtsamaks kogukonnatunnetus, külakogukonna, omavalitsuse, Leader-piirkonna ja kohaliku ettevõtluse koostöö. Näeme selget vajadust seda koostööd igati arendada ja tõhustada.
Rääkides maaelust ei saa kõrvale jätta linnasid ja tõdemust ajaloost, et linnad on enamasti üles ehitatud maaelu arengu arvel. Ei ole õige vastandada linnaelu maaelule ja vastupidi. Mõlemad vajavad arendamist ja mõlemal on omad eelised inimestele elukeskkonna pakkumisel. Riigi ülesanne on mõlemat arendada ja hoiduda eelisarendustest ühe või teise piirkonna kasuks. Tähtsaks peame siinjuures inimeste vaba liikumist oma võimete realiseerimiseks ja arendamiseks. Selleks on vaja välja arendada kvaliteetsed liiklusteed ja ühendused piirkondade vahel.
Ka täna on palju räägitud Euroopa Liidu toetusmeetmetest, mis annavad kindlustunnet. Seda aitab sisendada ka Euroopa Liidu uus finantseerimisperiood aastateks 2014–2020, sest Ühtekuuluvusfondi meetmed võrreldes eelmise perioodiga suurenevad. Eesmärk on need vahendid tööle rakendada, arvestades just piirkondlikke vajadusi maaelu mitmekesistamisel. Muidugi on need vaid vahendid eesmärkide saavutamiseks, strateegiad peame ise Eestis välja töötama. Usume, et meie erakonna väljaöeldud ideedele leidub toetajaid ka tulevikus ja nii saame parema Eesti kõigile. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma soovin ka tänada kõiki, kes valmistasid ette olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise. Ma tänan nii ettekandjaid, küsijaid kui ka taustajõude! Istungi päevakord on ammendatud. Kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 12.35.