Austatud juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! On tavapärane ja igati ratsionaalne, et ma ei hakka ümber jutustama teile elektrooniliselt saadetud 2008. aasta ülevaadet. Keskendun praktilisematele teemadele, mis tulenevad põhiseaduses sätestatud õiguskantsleri positsioonist, millega, ma leian, kaasneb kohustus käsitleda ka eesseisvaid põhiseaduslikke väljakutseid meie riigi ees, nii nagu mina neid näen.
Põhiseadus ei ole pelgalt pühapäevane lugemislektüür, mille võiks argielus ära unustada. Eesti põhiseaduse võib tinglikult jaotada neljaks. Kõigepealt preambul ja üldsätted, mis sätestavad meie põhiseaduse olulisemad aluspõhimõtted, seejärel põhiõigused ja vabadused, kolmandaks Eesti riigi ülesehitus, struktuur, ning neljandana lisandub kuulumine Euroopa Liitu vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele. Riigi ülesehitus peab toimima ja olema võimeline selleks, et täita põhiseaduse preambulist ja üldsätetest tulenevaid ülesandeid, ning tagama meie põhiõigusi ja vabadusi.
Õiguskantsleri üks möödunud ja ka selle aasta teema oli ja on eelarve menetlus ning sellega seonduvate seaduste muutmine. Riigikogu on eelmisel ja sel aastal võtnud vastu mitmeid keerukaid otsustusi, mis mõjutavad meid kõiki, nii üksikisikuid, ettevõtteid kui ka riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi. Ennekõike seonduvad need vajadusega kohandada riigieelarve tegelikule olukorrale. Riigikogu on seda valitsuse eestvedamisel otsustanud teha jupikaupa. Alates majanduskriisi ilmnemisest on lisaks ühele terviklikule eelarvele menetletud kolme negatiivset lisaeelarvet. Praegu seisab Riigikogu ees vastutusrikas ülesanne menetleda 2010. aasta eelarvet.
Jah, ma nõustun sellega, et rasked ajad nõuavad raskeid otsustusi. Viimaste aastate jooksul olime õnnistatud tormilise majanduskasvuga ning jõudsime uute hüvedega ära harjuda. Nendest loobumine on mõistagi valus, kuid tihti paratamatu. Aga siiski, kui kaugele võib riik kulude kärpimisega ja tulude suurendamisega minna? Kas riik võib n‑ö ära kärpida riigiaparaadi nii, et riik ei ole võimeline osutama avalikku teenust ega täitma riigi delegeerimatuid tuumikfunktsioone? Omariiklus nõuab tegevuskulusid, mõtlen riigiaparaadi, põhiseaduslike institutsioonide ja ministeeriumide olemasolu. Kui soovitakse oma riiki, siis on kulutused paratamatud. Lõputult ei saa sealt kärpida.
See ei ole kaugeltki ainult päevapoliitiliste kokkulepete saavutamise küsimus. Olen korduvalt osutanud, et nagu kogu avalik võim, sealhulgas Riigikogu teostatav, nii allub ka riigieelarve põhiseaduslikkuse järelevalvele. See hõlmab muu hulgas riigieelarve menetlusnõuete järgimist. Tuletan meelde käibemaksu tõstmist ilma mõistliku etteteatamistähtajata. Ma loodan, et jõustumistähtajaga 2010. aasta 1. jaanuar ei kavandata rohkem seadusmuudatusi kui need, mis on üle antud riigieelarve eelnõust lähtuvalt.
Rõhutan üle paljukorratud tõdemuse: põhiseadus kehtib igasuguses majandussituatsioonis. Kuigi õiguskantsleri volitused mainitud valdkonnas ei ole väga laiad, kasutan ma neid vajaduse korral ka tulevikus põhiseadusskleroosi tõrjumiseks.
Üks riigi tuumikfunktsioone on võimekus võimu teostada sõna otseses mõttes, sealhulgas võimekus ennast kehtestada, vajaduse korral rakendada vahetut sundi. Seega on olemas teatud riigi põhilised või tuumikfunktsioonid, millest ta ei loobu ja mida ta ei delegeeri. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et riigil on võõrandamatu ja delegeerimatu õigus jõumonopolile. Teatud riiklust iseloomustavate õiguste (nn riigi tuumikfunktsioonide, nagu õigus karistada) delegeerimine võib olla põhiseadusvastane ja ka riikluse säilimise seisukohalt ohtlik. Seega, konkreetne küsimus, mida on arutatud mitmeid aastaid ning mille tähendus on omariikluse seisukohalt väga oluline – see on korrakaitseseaduse eelnõu. Eelnõu ise on põhimõtteliselt vajalik, kuid sisaldab küsitavat korrakaitseliste ülesannete delegeerimise osa. Kuna seda eelnõu on asutud taas menetlema, on mul asjakohane sellel peatuda. Viimatisel lugemisel 2008. aasta lõpus hääletasite õiguskomisjoni muudatusettepanekut jätta eelnõust välja korrakaitseülesande halduslepingu alusel eraõiguslikule isikule ning kohalikule omavalitsusele edasi delegeerimise sätted. See on teie õigus. Kuid nagu ma olen ka varem öelnud, pean ma vastavaid sätteid eelnõus praegusel kujul selgelt küsitavaks. Eelkõige riigi jõumonopoli ja avaliku korra tagamise kui riikliku ülesande põhimõttest tulenevalt on laialt sõnastatud volitusnorm korrakaitseülesande lepinguga üleandmiseks vägagi vaieldav. Austatud rahvasaadikud! See on teie valik, kas delegeerida ebamäärase ja põhiseaduse seisukohalt küsitava regulatsiooniga riiklusele oluline avaliku korra tagamine või mitte.
Aga edasi. Peale selle, et riigil peab olema võimekus enda kehtestamiseks omal maal, peab Eesti riigi ja inimeste vahel olema ühistele väärtustele tuginev lojaalsussuhe. Ainult sellisel juhul võib eeldada Eesti riikluse igikestvust. Kas meie ühine väärtus on põhiseadus? Raske on vastu vaielda. Olles Eesti patrioodid, oleme me ka põhiseaduspatrioodid. Põhiseaduspatriotismi mõte ja idee koorus mul välja rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo ettekandest "Põhiseadusel põhinev patriotism – kas see Saksamaal välja kujunenud mõiste puudutab ka Eestit?". Ettekanne peeti Konrad Adenaueri Fondi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna organiseeritud üritusel 15. mail s.a. Põhiseaduspatriotismi idee ei ole midagi uut. Kogu maailmas on selle nähtavaks kirjutanud ja rääkinud 20. sajandi filosoof Jürgen Habermas. Väga lihtsustatuna öeldes on kandvaks põhiseaduspatriotismi mõte, et ühendajana tuleb põhiseadus enne rahvust. Kodanike side oma riigiga ja nende poliitiline identiteet peab olema ratsionaalne ja argumenteeritud väärtustel rajanev, mitte enam irratsionaalsetel rahvustunnetel ja kirgedel põhinev.
Eesti põhiseaduse preambulis on kaks põhisuunda. Esiteks, herderlik-rahvuslik, mille kohaselt Eesti Vabariigi üks eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Isiklikult minule see suund meeldib. Selle suuna mõningane probleem on, et see ei pruugi anda kõigile Eesti kaasmaalastele piisavat sidet ja pidet identiteediks, seonduvalt Eestiga, Eesti igikestva omariiklusega. See tähendab sidet põhiseadusega, mida me kõigilt kaasmaalastelt ootame.
Samuti oluline on meie põhiseaduses kantilik-vabariiklik suund, mis rõhutab kodanike vabadust, õigusi ja võrdsust. Kui piirduda taas meie põhiseaduse preambuli tsiteerimisega, siis kantiliku universaalse mõtte väljenduseks on lause, mille järgi Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – Eesti on põhiseadusriik. Ka see suund meeldib mulle. Eesti riigi põhiseaduslik jätkusuutlikkus võib muu hulgas sõltuda sellest, kui hästi ja edukalt me suudame sisustada põhiseaduse preambuli mõtet, mille järgi Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.
On kindel, et emotsionaalsed väited 700‑aastasest orjapõlvest ja 50‑aastasest Nõukogude okupatsioonist ei ole meie enesemääratluse ja ‑tunnetuse ainsad alused ning me ei pea kramplikult kinni hoidma 19. sajandi rahvusromantikast. Eesti on oma olemuselt ju tulevikus olev ja elav innovaatiline sootsium. Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti riikluse igikestvuse eesmärk, tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, on ülim ja realistlik eesmärk, mille teenistusse tuleb igal ajahetkel valida õiged ja kohased riigiõiguslikud vahendid. Eesti riigi taastamisele järgnenud 18 aasta jooksul oleme paljuski eelistanud rahvuskeskset riigimõtlemist. See on olnud tegelikult inimlik ja loomulik, sest Eesti riik tekkis 1918. aastal ja seaduslik riigivõim taastati 1991. aastal imperiaalsete jõudude kiuste. Imperiaalsed jõud pole ka praegu lakanud Eesti riikluse vastu töötamast. Selles mõttes pakub rahvuskeskne riigimõtlemine või ‑praktika viimast kaitseliini ideoloogiliste rünnakute vastu. Kuid rahvuskeskse riigimõtlemisega tekib oht asju liiga kitsalt käsitleda.
Mulle tundub, et Eesti riigimõtlemine ja filosoofia vajavad justkui uue käigu sisselülitamist. Vana, seni sees olnud käik, on Eesti huve väga hästi teeninud, aga sama käiguga sõitmine võib kaasa tuua ohu, et meie riigimasin n‑ö jookseb kinni. Jätkusuutlikult edasi liikuda saame juhul, kui käiku vahetame. Käiguvahetus ei tähenda, et eelmine käik oleks vale olnud. Meie senised riikluspõhimõtted ja rakenduspoliitika on olnud õiged ja põhiseaduspärased. Tinglikult võiks seda käiguvahetust nimetada sujuvaks üleminekuks rahvuskeskselt riigimõtlemiselt kodanikukesksele riigimõtlemisele. See tähendaks arenguetapil kohase meetme, kohase käigu valikut.
Eesti riikluse loomise manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele. 17. septembri s.a seisuga elas Kodakondsus‑ ja Migratsiooniameti andmetel Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel 106 212 määratlemata kodakondsusega isikut, kellest 2312 olid alla 15‑aastased ning 103 900 vanemad, ning 114 063 teiste riikide kodanikku. Vist on kohatu rääkida patriotismist, loomulikult ka põhiseaduspatriotismist, kodakondsuseta isikute puhul. Eestis on määratlemata kodakondsusega isikute arv suur. Eesti riik oma institutsioonidega on teinud väga head tööd, et see arv väheneks. Seda näitab kodakondsuseta isikute arvu pidev vähenemine. Võib eeldada, et osa kodakondsuseta isikutest on Eesti riigile lojaalsed juba sellepärast, et ei ole võtnud teise riigi kodakondsust. Kuid me peaksime liikuma sammu edasi. Ma ei räägi kodakondsuse saamise nõuete, sealhulgas eesti keele oskuse nõuete lihtsustamisest (need on niigi väga lihtsad), samuti ei räägi ma mingist muutusest meie kodakondsuse põhimõtetes. 2008. aastal kinnitas valitsus lõimumise kava, kus 2013. aastaks on visioonina sätestatud ka määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemine. Võiks eeldada, et teatud osa kodakondsuseta isikutest ei taotle Eesti kodakondsust põhimõtteliselt, kuna selleks peab esitama taotluse, peab riiki paluma. Stereotüüp on ju lihtsustatult öeldes selline: elan riigis, olen sellele lojaalne, maksan maksu – miks ma peaksin paluma? Samas on lojaalsed isikud riigile kahtlemata vajalikud ka kodanikena.
Selleks et tekitada ühiskonnas arutelu selliste isikute saatuse üle, võiks alustada lihtsamast küsimusest – alaealistele Eesti kodakondsuse andmise regulatsioonist. Kehtiva seaduse alusel võib alaealine, s.o alla 15‑aastane, kelle mõlemad vanemad on kodakondsuseta, saada Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kui seda taotlevad tema vanemad.
Idee arutluseks: kehtiva elamisloaga kodakondsuseta vanemate alla 15‑aastastele lastele võiks naturalisatsiooni korras anda Eesti kodakondsuse, kui vanemad ei ole selle vastu. Täpsustuseks rõhutan, et see on kodakondsuse omandamine naturalisatsiooniga, mitte sünniga. Selline käik oleks positiivne nii arutelu käivitamiseks kui ka reaalne tegu, näitamaks, et Eesti võtab kõiki oma kaasmaalasi tõsiselt. Muidugi võib küsida, et kui olemasolev reeglistik tagab asjade sujuva toimimise ja kodakondsuseta laste arv väheneb, milleks selline ettepanek. Aga küsimus on suhtumises ja avalikus deklaratsioonis. Riik deklareerib sellise akti kaudu, et ta väärtustab kõiki lapsi, kõiki kaasmaalasi. See oleks ka lähtumine lapse huvidest. Ma olen veendunud, et on inimesi, kes tahaksid sildistada selliseid mõtteid kui järeleandlikkust, kuid rahvussuhteid ei saa ega tohi käsitleda n‑ö mustvalgetena. Lojaalsete kodanike juurdetekitamine ja üldse lojaalsuse areng meie riigi elus on ju kõigi Eesti kodanike, samuti eesti keele ja kultuuri säilimise huvides, põhiseaduse preambulis sätestatu rakendamine.
Kõige parem eeldus lojaalsuse tekkimisele on selge eristumine autoritaarsest ja imperiaalsest alternatiivist. Suurriik võib küll pakkuda uhkeid paraade ja näilisi võite, kuid tal on samas kestvaid ja olemuslikke probleeme õiguste tagamisega. Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. Sellisel kujul saaks areneda Eesti põhiseaduspatriotism kõigile Eesti kaasmaalastele. Selline patriotism saab hõlpsamini tekkida siis, kui seame oma põhiseaduslikus filosoofias esikohale kantiliku idee kõigi kodanike võrdsusest oma vabaduse teostamisel, loomulikult, põhiseadusega seatud raamides.
1990. aastate keskel kirjutas nüüdseks meie hulgast lahkunud Harvardi politoloog Samuel Huntington kurja ennustavalt, et NSV Liidu lagunemisel võisid kommunistid üleöö muutuda rahvuslasteks, kuid armeenlased ei saanud muutuda aseriteks ega vastupidi. See võib olla iseenesest õige, kuid rahvusliku alusega liialdamine võib kergesti muutuda nullsummamänguks. Mingi aeg tagasi võis lugeda uudist, et Aserbaidžaani politsei oli küsitlenud üksikuid inimesi, kes olid Eurovisioni lauluvõistluse telefonihääletusel andnud oma hääle Armeenia laulu poolt. Oluline on üle saada nullsummamängust ja mõelda sellele, kuidas positiivsete ja reaalsete sammudega, mitte tühja retoorikaga suurendada ühtsust ühiskonnas. Põhiseaduspatriotism võiks olla üks selline uus avanguidee. Tänan tähelepanu eest!