Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Nüüd oleme jõudnud kohaloleku kontrollini. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. On üks teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis demokraatliku ja vaba Iraani toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Juku-Kalle Raid. Ja mitte juhuslikult ei ole meil külaliste rõdul kaks härrasmeest, kes mõlemad on Iraani eksiilvalitsuse esindajad. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Antud eelnõuga tehakse algust m-valimistega ja kahjuks just see eelnõu oli see eelnõu, kus esimest korda loodi siin saalis pretsedent opositsiooni piiramisega. Korraga seoti muudatusettepanekud kokku ja suures saalis obstruktsioonil ei lastud kesta üle tunni aja. Midagi taolist varem siin saalis pole juhtunud. 

Ma tuleksin korraks selle eelnõu seletuskirja juurde. Seletuskirjas tuuakse välja, et muudatuste tulemusena suureneb e-valimiste läbipaistvus ja lisaks tekib õigusselgus. Kas see omakorda siis tähendab, et varem see süsteem polnud meil piisavalt läbipaistev ega õigusselge? Miks muidu seletuskirjas lausa 47 korda mainitakse seda, et eelnõu eesmärk on tagada usaldus? Kui seda on vaja niivõrd palju kordi mainida, järelikult seda usaldust pole siiamaani olemas. 

On kaks aspekti, mida e-valimiste turvalisuse ja läbipaistvuse kohta on räägitud aastaid, aga millegipärast siiamaani ei ole seda tehtud ja ka antud eelnõuga kahjuks ei reguleerita. Näiteks miks pole siiamaani näotuvastust? Miks ei kasutata topeltservereid? Kui ma lähen valimisjaoskonda, siis ma ei saa minna valimisjaoskonda, mask peas. Ma ei saa minna kellegi teise dokumendiga, mind lihtsalt ei lasta hääletama. Miks elektrooniliste hääletamistega on teistmoodi? Meil on ju need süsteemid loodud kas või e-notaris – see on üks parim näide.

Teiseks, topeltserverite teema. Täna on meil ainult üks koht, kus meil loetakse hääli: Vabariigi Valimiskomisjon. Ei ole mitte mingit probleemi teha vähemalt kaks sõltumatut keskust, kus loetakse iseseisvalt täpselt samu hääl. Absoluutselt pole mitte mingit probleemi! Aga seda ei soovita teha. 

Nüüd, kui siin pole suudetud kõiki neid lisaturvameetmeid tagada, siis mida valitsus teeb? Valitsus ütleb, et aga teeme järgmised sammud. Teeme nüüd m-valimised. Tahaks korra tuua ühe väga hea näite lähiminevikust: Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski valimised. Esimene salajane hääletamisvoor kukub läbi, korraldatakse teine voor. See samuti kukub läbi, siis korraldatakse kolmas hääletusvoor. Ja siis, et oleks võimalik tagantjärele kontrollida hääli, vaheaegadel kogunetakse kokku, lepitakse kokku mustris, kes mis nurka oma ristikesi paneb. Reformierakond, Eesti 200, sotsid, Isamaa – neli erakonda, neli eri nurka, kuhu rist panna. Ja tänu sellele, et meil oli võimalik neid sedeleid tagantjärele kontrollida, üle vaadata, me täna teame täpselt, kuidas iga fraktsioon hääletas. Ja samuti me tuvastasime, et rikuti hääletamise salajasuse printsiipi. Saadikud polnud vabad oma otsustes ja neid oli mõjutatud. 

Ja kuidas, öelge mulle, me oleksime saanud seda tuvastada, kui oleks seesama hääletus läbi viidud e-hääletamise teel või m-valimiste teel? 

Seetõttu polegi tihti tuvastatav, kas näiteks kuskil hooldekodus või kuskil mujal inimesed hääletavad ise või keegi hääletab nende eest või keegi mõjutab neid. Aga m-hääletuste puhul kerkib palju rohkem uusi problemaatilisi kohti, sest nutiseadmete puhul ainus koht rakenduse kättesaadavaks tegemiseks on kas läbi Google'i või Apple'i rakendustepoodide. Eesti riigiasutused ise ei saa sinna rakendusse juurde lisada, ära võtta, ehk siis me tegelikult hakkame sõltuma suurkorporatsioonidest. Kas me tõesti oleme valmis selleks, et hakkavad sekkuma kolmandad osapooled? Vaatlejad ei saa ju minna ja kontrollida, kas tegemist on sama rakendusega või on keegi sinna jupi koodi vahele kirjutanud või mingit pahavara lisanud. Ja tegelikult nad ei saa seda ka ära tõendada. 

Teine ohukoht on see, et kui praegu inimesed tahavad e-valida, nad lähevad rahulikult valimised.ee lehele, sealt lähevad rakenduse alla ja nad teavad, et see on see rakendus, mille on taganud riik. Mis meil juhtub nutiseadmete puhul: võib tekkida olukord enne valimisi, et tekib hästi palju samalaadseid rakendusi ja inimesed, näiteks keegi vanem inimene, võib kogemata alla laadida täiesti vale rakenduse, mis on võib-olla nime poolest sarnane, kujunduse poolest sarnane, aga sealt tegelikult lähevad andmed kaduma. Ja minu hinnangul täna me ei saa endale lubada selliseid riske ja panna meie riiki, aga ka elanikke tegelikult väga riivatavasse olukorda. 

Aga eelnõu menetluslik aspekt ka, millega loodi pretsedent – ei saa sellest üle ega ümber. Selle kohta Keskerakonna fraktsioon esitas arupärimise õiguskantslerile ja ma loodan, et peagi ta annab sellele nii õigusliku kui ka moraalse hinnangu meil siin saalis. 

Täna tegelikult tekib kahtlus, et sellisel viisil koalitsioon soovib läbi suruda kõik ebapopulaarsed ja läbi mõtlemata eelnõud – automaks, suhkrumaks, trahvide, riigilõivude tõstmine, pensionäride maksustamine – sellisel viisil opositsiooni piirates. Seda nüüd testiti selle tänase eelnõu puhul ja seda hakatakse tegema ka teiste eelnõude puhul.

Mis siis täpsemalt juhtus? Opositsiooni muudatusettepanekud seoti kokku ja suures saalis obstruktsioonil lasti kesta tund aega. Vaheaegsed rohkem võtta ei lubatud. Seejuures põhiseadusest tuleneb Riigikogu liikme mandaadi teostamise võrdse kohtlemise nõue ehk siis saadikuid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Ja kuidas meil siis see võrdne kohtlemine siin saalis välja näeb? Ma arvan, selle olukorra suurim iroonia seisneb selles – ma hakkan selle peale isegi naerma –, et Riigikogu juhatus, selleks et piirata opositsiooni, et arutada seda, kuidas opositsioon võttis vaheaegasid tund aega, juhatus ise koalitsioonisaadiku näol võttis kokku vaheaegasid poolteist tundi, et arutada seda, kuidas ikkagi opositsioon tund aega tegi obstruktsiooni. Ehk siis koalitsioon ise tegi veel suuremat obstruktsiooni. 

Ja muide, seesama koalitsioon Tallinnas, kui oli vaja valida Jevgeni Ossinovskit, võttis kokku vaheaegasid poolteist tundi, et saaks kolm korda hääletust läbi viia, ikka vahepeal kokku koguneda ja otsustada, kes kuhu oma märke teeb sedelitel. Noh, selline valikuline demokraatia meil. 

Ja jätkuvalt mina ütlen seda, et Riigikogu juhatus sellise otsusega piiras opositsiooni ja sellest tulenevalt tegelikult läks vastuollu mitmete põhiseadusest tulenevate printsiipidega: parlamendi vähemuse nõue, mandaadi teostamise võimaluste võrdsuse nõue, mida ma juba mainisin. Aga mis on kõige olulisem, aga mis koalitsioonil on ammu ununenud: kõrgeima riigivõimu kandja on jätkuvalt rahvas. Ja põhiseaduse kommenteeritud väljaanne täpsustab: Riigikogu liige ei esinda üksnes oma valijate ja valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Selle põhimõtte vastu on Riigikogu juhatus väga rängalt eksinud, aga ka kõik koalitsioonisaadikud, kes on nende erinevate otsuste poolt hääletanud, millega opositsiooni on järjest piiratud. 

Keskerakond ei toeta sellist demokraatiat, sellist menetlust ja ei toeta ka m-valimiste tulekut. Seetõttu hääletame ka sellele eelnõule vastu. Aitäh! 

Aitäh! Vaid repliigina pean oluliseks lisada, et juhataja poolt võetud kaks vaheaega selle eelnõu teisel lugemisel olid selleks, et arutada koos vanematekogus ja leida lahendus sellele, nii et see ei olnud kellegi soolo ega initsiatiiv. Ma loodan, et ettekandja ei ütle, et see oli viga, et vanematekogu kokku kutsuti.

Kalle Grünthal, kelle ja millise fraktsiooni nimel ja volituse alusel sa soovid? Palun mikrofon Kalle Grünthalile, koha peale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Antud hetkel on Riigikogu valimiste seaduse kolmas lugemine, mis ühtlasi on ka põhiseaduse mõttes konstitutsioonilise tähtsusega seadus kodakondsuse seaduse järel. Ja see seadus on tegelikult kogu riigi juhtimise üks alustala ja põhimõtetest, mistõttu ma paluksin ikkagi sõna, või tähendab, mitte sõna, vaid kõnevõimalust, sellepärast et nagu ka juba põhiseadusest tulenevalt ja ka nii nagu eelkõneleja Anastassia ütles, et Riigikogu liikmeid tuleb kohelda võrdselt ja selliste ülimalt tähtsate konstitutsiooniliste seaduste puhul peavad saama rääkida kõik Riigikogu liikmed. Ja ma tean küll, et te ütlete sellega, et on võimalus ainult fraktsioonidel ja komisjonidel, keda te esindate, nii nagu te küsisite praegu. Aga kuna ma tean, et ega siin Riigikogu saalis tehakse vahel ka selliseid suvaotsuseid, ma palun kohaldada ka minu suhtes seda suvaotsust, et ma saaksin rääkida kaasa konstitutsioonilise seaduse muudatuste probleemsetest külgedest.

Aitäh, hea kolleeg! Olen sunnitud tõdema, et see sõnavõtt ei olnud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohane. Ja teiseks, tõepoolest, väga õieti märkisite, et kolmandal lugemisel saavad läbirääkimistel osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Nagu ma näen, kaks fraktsiooni ei ole veel oma sõnavõttu üles pannud, nii et on võimalus ka teil. Kui te saavutate nende fraktsioonidega kokkuleppe, et nende nimel esineda, siis see võimalus on praegusel hetkel veel täiesti olemas. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head kuulajad! Tahaksin lihtsalt tuua mõned sellised faktid, kuna see e-valimistega seonduv on palju temaatikat tekitav ja meil tuleb sellest ka neljapäeval siin olulise tähtsusega arutelu. Et lihtsalt mõned konkreetsed faktid ära tuua teemade üle, mida on tihti selle juures arutatud. 

Esiteks on see. Hästi tavapärane küsimus on, et miks e-valimisi ei korraldata teistes riikides, kui need on nii head ja turvalised. Väga tihti võrreldakse, et ainukene teine riik, kes seda teeb, on Venemaa. Praktikas on niimoodi, et Venemaal ei ole tegemist kuidagiviisi võrreldava e-valimiste süsteemiga. Seal jagab keskne valimiskorraldaja paroole inimestele mingisugusel alusel. Ei ole sugugi selge, millisel alusel. Eesti suureks eeliseks, miks e-valimised on nii edukalt toiminud, miks neil on nii suur kasutusprotsent, on see, et Eestis eksisteerib igal isikul lisaks füüsilisele identiteedile ja dokumendile ka digitaalne identiteet. Ja see on olnud see, et meil on ID-kaart olnud kohustuslik algusest peale. Tänu sellele kaasneb igal isikul ka tema digitaalne isikutõendus ja tänu sellele on võimalik teostada samaväärseid valimisi, nagu on pabervalimised. Ehk siis valida saavad ainult need, kes omavad valimisõigust. Meil on võimalik isikut korrektselt selle jaoks tuvastada. Samamoodi on tagatud tänu sellele heale krüptograafia süsteemile see, et need valimised on salajased, aga samas kontrollitavad. Ehk meil eksisteerib see digitaalne kahe ümbriku süsteem. Meil on võimalik eemaldada korduvad valimised, meil on võimalik paberil hääletamise korral eemaldada digitaalne hääl, ilma et me kontrolliks, mis oli see hääl. Ja samas, kui me oleme lõpuks nagu need hääled kokku võtnud, on võimalik neid hääli lugeda, ilma et neid oleks võimalik seostada enam selle isikuga, kes selle hääle andis ehk tagatud on salajasus. See süsteem on meil tegelikult väga edukalt toimiv ja see tõesti toimib meil tänu sellele digitaalsele identiteedile. Üheski teises riigis ei ole sellist kohustuslikku digitaalset identiteeti. On vabatahtlikke, aga nende kasutus on väga tihti väga madal, mistõttu nende peale valimiste ülesehitamine ei ole ratsionaalselt teostatav. 

Tahtsin ka kommenteerida Anastassia märget selle kohta, et m-valimised toovad juurde veel ühe riskielemendi sellega, et on vaja läbi Google'i või Apple'i turgude nende poolt tehtud äppe kasutada. See minu teadmise järgi ei ole enam selles mõttes kohustuslik selle digituru seadusega, mis Euroopa Liidul tuli, on kõik need telefonide pakkujad kohustatud võtma obligatsioone ka tunnustatud kolmandatelt osapooltelt. Ehk siis tegelikult on Eesti riigil võimalus täpselt sellele samale valimised.ee lehele teha alternatiivne äpiturg, kus kohapealt on võimalik seda äppi alla laadida. See tähendab, et sellisel juhul on kontroll riigi käes. Seetõttu ei tasuks seda tuua välja eraldi riskina. 

Minu arust oli ka väga huvitav kuulata seda Tallinna Linnavolikogu valimiste probleemi, sest see kajastas paberhääletuse probleemi, kus salajasuse osas oli küsimus. E-hääletuse puhul selline küsimus ei saaks tekkidagi, seal oleks see de facto salajane. 

Samamoodi tahtsin ära markeerida, et aastast 2005, millal e-hääletus on tehtud, ei ole raporteeritud siiamaani ühtegi intsidenti, et oleks olemas reaalne intsident. Räägitakse igasuguseid kuulujutte, kõlakaid, hüpoteese, aga reaalseid intsidente ei ole registreeritud mitte ühtegi. Samamoodi on 19 rakendusaasta jooksul tehtud regulaarseid uuendusi, ajakohastamisi, kaasa arvatud regulatiivseid, järjest tõstetud süsteemi turvalisust ja täiendatud vastavalt arenevale keskkonnale. Ka see seadus tegelikult täiendab regulatiivset raamistikku, loob rohkem õigusselgust kohtades, kus varasemalt oli madalamates allaktides. Nüüd tuuakse see seaduse tasemele. Ehk siis see ka ilma tegemata tohutuid sisulisi muutusi, teeb ka õigusruumi selgemaks, mis on konkreetsed vastutused. 

Kõik need küsimused turvalisuse ja kõige muu osas on alati olnud võimalik enne valimisi kõikidel vaatlejatel detailselt osaleda. Korraldatakse testvalimisi identse tarkvarasüsteemiga, on võimalik nende testvalimiste kõiki aspekte kontrollida, valideerida, osaleda koolitustel. Kutsun üles kõiki Riigikogu saadikuid ja erakondi, kes soovivad, nendel osalema, et saada aru selle süsteemi täpsest toimimisest. Sellest on võimalik aru saada. See süsteem tegelikult on algusest lõpuni alates 2017. aastast täies mahus verifitseeritav ehk audiitoritel on võimalik nii andmete kui protseduuride poole pealt täies mahus see ahel verifitseerida ja sellele on tehtud ka audit. 

On olemas ka korduvaid väiteid süsteemi kriitikute poolt, et nende kriitikat ei võeta arvesse. Tegelikult on olukord see, et OSCE näiteks erinevatel aastatel on teinud raporteid, kus mitte ühelgi korral ei ole öeldud, et e-valimised oleksid halvad või tehniliselt mitte teostatavad või et oleks mingeid tõsiseid probleeme, aga on antud soovitusi, mida saaks teha paremini, mida võiks veel võtta arvesse. Ja neid soovitusi on alati võetud arvesse. Seda turvalisust on ka mitmed teadlaskonnad nii Tartu Ülikooli kui Oxfordi ülikooli poolt kinnitanud. 

Ehk siis, mida ma tahaksin veel öelda? Tegelikult meil e-valimised on üks kanal oma identiteedi rakendamiseks ka elektroonilisi kanaleid pidi. See annab inimestele rohkem võimalusi. See annab ka samal ajal võimalust just nagu aspektides, kus ka mõjutamist saaks toimuda ju valimisjaoskonna juures, kus sa saadki ainult ühe korra hääletada. Digitaalse valimise korral, kui sul on keegi mõjutatav, sul on võimalik kas e-hääletada uuesti teises asukohas või minna ka paberil hääletama. Tegelikult ei saa väita, et see süsteem oleks kuidagiviisi ebaturvalisem. Sedasama krüptograafia arhitektuuri, sedasama turvalisust, sedasama auditeeritavust rakendavad ka kõik pangad. Kui me neid asju usaldame, siis tehnoloogiliselt on tegemist samaväärse tehnoloogilise kontrollitavusega. Me saame tagada, et mõlemad osapooled oleksid need, kellest on juttu. Nii et igal juhul me toetame antud eelnõu, sest tegemist on õigusruumi täpsustusega, selle süsteemi edasi arendamisega. Reformierakonna nimel kutsun seda üles toetama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun! Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti 200 fraktsioon on kahe käega selle eelnõu poolt. Lisaks õigusliku raamistuse ajakohastamisele me toome eelnõus välja kaks olulist aspekti, millele tähelepanu juhin. 

Esimene on see, et selle seaduse vastuvõtmisel muutub meile juba praegu kasutusel olevas valijarakenduses aktsepteeritavaks isikutuvastusvahendiks Smart‑ID, mis on Eestis massiliselt kasutuses, seda kasutab üle 700 000 inimese ja on noorte hulgas väga populaarne, kes kasutavad väga paljud nutitelefone. Teiseks astume me selle eelnõuga pika sammu edasi selle poole, et nendesamade nutiseadmetega saaks tulevikus osaleda ka hääletusel. Android ja iOS on selles seaduses olulised lisandused tarkvarade loeteludes, mida tulevikus saab valimistel hääletamiseks kasutada. 

Olen kindel, et varem või hiljem jõuame selleni, et saame valida ka mobiiltelefoniga. Eesti jaoks on see väike samm, sest meie digitaalne ökosüsteem on nii hästi arenenud, et isikliku võtme haldus‑ ja infrastruktuur võimaldab meil teha seda üsna lihtsasti. Maailmas oleme sellega teerajaja ja suunanäitaja, sest me teeme seda, mida teised riigid alles tahaksid teha ja mille poole nad püüdlevad. Jah, probleemide otsijad neid ka leiavad. Nii nagu pole täiuslik meie riik, ei ole täiuslik ka meie digiriik. Kuid selles on palju, mille üle uhked olla ja mida edasi arendada. Riigikogu ülesanne on luua selleks võimalusi ja näidata suunda nii kogu maailmale, kuid ennekõike ka meie inimestele, kes tahavad elada riigis, kus see on võimalik. 

Riigikogus toimunud ja ka sel nädalal toimuvate arutelude käigus apelleerivad oponendid peamiselt sellele, et sedeliga hääletamine on läbi proovitud ja kindel meetod ning internetis hääletamine määramatult ohtlik. Hirmu külvamine kõige klassikalisemal kujul, suurendades umbusku riigi suhtes ning vastustades iga vähegi progressiivset sammu, mis kasutatakse, silmapaistvat tehnoloogist eelist, mis on Eestil teiste riikide ees. 

Ma olen kindel, et valimiskomisjon, valimisteenistus ja infosüsteemi amet teevad väga head tööd ning tagavad selle, et elektroonilised valimised, mida riik ühe teenusena enda elanikele pakub, on piisavalt turvalised ja kontrollitavad, et neid saaks usaldada. Juhin tähelepanu sellele, et praegu on avalikkuses teada vaid üks juhtum, kus üks tuntud aktivist suutis valijarakendusega manipuleerides rikkuda iseenda e-hääle. See on ainus näide, kui jätta kõrvale inimese arvutit puudutavad riskid. Samas on paberil hääletamisel sedeleid rikutud läbi aja, näiteks mullustel Riigikogu valimistel lasti hääletuskastidesse kokku 3477 rikutud pabersedelit ja kellelgi polnud sellest sooja ega külma. Kui rikutud sedelite arv on turvalisuse mõõdupuu, siis on e-hääletamine 1000 korda turvalisem. Seda eriti arvestades, et e-hääli anti esimest korda rohkem kui paberhääli. Sellest saab teha ainult ühe järelduse: meie digitaalne asjaajamine on turvaline ja me lähme digiarengus julgelt edasi. 

Eesti inimesed soovivad, et riik vaataks julgelt tulevikku ja mitte ainult ei vaataks, vaid astuks ka julgeid samme, et inimese ja riigi digitaalne suhtlus oleks kaasaegne ja ladus. Nad soovivad ka palju enamat, seda, et Eestis oleks lihtne teha asju, mida vajame või tahame. Eelmistel valimistel näitas enam kui pool Eesti hääletajatest, et vaatamata kriitikute pingutustele nad siiski usaldavad enda riiki ja soovivad kasutada kaasaegseid lahendusi. 

Eestis on üsna raske ette kujutada, et me annaksime asjaajamises allkirju paberil. Me teeme seda digitaalselt juba aastakümneid. Meie jaoks on see iseenesestmõistetav ja igapäevane asi. Praegu käib Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, kus paljud otsivad viise, kuidas bürokraatiat ja sellega kaasnevaid kulusid vähendada. Digiallkirjastamine üksi annab igale inimesele, kes seda Eestis kasutab, ajalist kokkuhoidu nädalates igal aastal ning aja kokkuhoiust saadav kokkuhoid on mõõdetud ka protsentides väljendatava positiivse mõjuga sisemajanduse kogutoodangule. 

Riigiteenuste ja digitaalsete teenuste arengu mootoriks on avatus ja julge konkurents võrreldes erasektori poolt pakutavate teenustega. Arenguväljakutsetele vastates saamegi areneda, parendada kitsaskohti ja liikuda edasi. Inimesed ootavad, et teenused toimiksid inimeste, kasutajate vajaduste järgi, ning ei pea häbenema konkurentsi parimate ettevõtete parimate e-teenustega. 

Olen veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Poliitiline müra ei tohi takistada riigi teenuste ajakohastamist. E-hääletamine on olnud meie visiitkaart aastakümneid. m-valimised saavad olema samm edasi, arvestades mitte ainult inimeste ootusi, vaid ka nende poolt igapäevaselt kogetavat tehnoloogilist reaalsust. 

Selle seaduse vastuvõtmine on meie võimalus taas teha ajalugu ja me teeme seda siin ja praegu. Eestis saab elektrooniliselt hääletada aastast 2005, siis oli e-hääletajaid 2%, mullu Riigikogu valimistel oli e-hääletajate osakaal 51,2%. 20 aastaga kasvas hääletajate hulk 26 korda. Loodan, et hiljemalt järgmistel Riigikogu valimistel lisandub kolmas häälte andmise kategooria: mobiilsetelt seadmetelt antud hääled. Kui see nii läheb, siis ennustan, et sellest saab kohe ka kõige suuremate kasutajate hulkadega hääletusviis. Eesti 200 toetab seda eelnõu ühemõtteliselt ja me hääletame selle poolt. Aitäh!

Tänan väga. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See viimati kuuldud kõne oli selline väga loosunglik, meenutas natukene nõukogudeaegset parteikongressi kõnet, et helgele tulevikule vastu julgelt ja kõik läheb muudkui paremaks ja teeme ajalugu ja nii edasi. 

Aga reaalsus tegelikult on ju see, et Euroopas ei ole teist riiki, kus kehtiva valimissüsteemi vastu oleks usaldus kodanike seas nii madal nagu Eesti Vabariigis. Kontrast loosungite ja reaalsuse vahel. 2023. aasta kevadel Norstati poolt läbi viidud küsitluse kohaselt alla poole Eesti Vabariigi kodanikest, 48,1%, ütlesid, et nad ei usu, et mullustel valimistel leidis aset mingisugune pettus – kas ei usu või pigem ei usu, kui täpne olla. 48,1% seega leiab, et on põhjendatud usaldada Eestis kehtivat valimissüsteemi. See on reaalsus. Kas keegi siit saalist oskab öelda ühegi teise Euroopa riigi, kus oleks usaldus kehtiva valimissüsteemi vastu sedavõrd madal? Ei oska. Ja põhjuseks ei ole teie ignorantsus, vaid põhjuseks on see, et sellist riiki Euroopas ei ole teadaolevalt. 

Nüüd, mida tehakse selle m-valimiste süsteemi sisseviimisega? Kas leevendatakse seda usaldusprobleemi, usaldamatuse probleemi? Ilmselgelt mitte, probleemi süvendatakse. Ja see ei ole sugugi mingi naerukoht. See ei ole naljakoht. Sellepärast et usaldus valimiste süsteemi vastu on demokraatliku ühiskonnakorralduse conditio sine qua non, nagu öeldakse, ehk tingimus, ilma milleta ei saa sellest asjast üldse rääkida, fundamentaalne küsimus. Kodanikel on ju põhjendatud riigivõimule alluda üksnes niivõrd, kui nad reaalselt usaldavad ja usuvad, et riigivõim on legitiimne. Valimised seevastu ongi riigivõimu legitimeerimise mehhanism. Ja seetõttu on kohutavalt oluline, et kodanikud reaalselt usaldaksid seda, et valimised toimuvad ausalt, läbipaistvalt, kontrollitavalt, ja et sellele usaldusele tuginedes omakorda peetaks võimalikuks üleüldse riigivõimule kuuletuda, alluda, muu hulgas makse maksta ja täita kehtivaid, kehtestatud seaduseid. 

Nüüd, mitte ainult ei ole probleem selles, et ainult alla poole Eesti Vabariigi kodanikest reaalselt usaldab kehtivat valimiskorda, vaid, nagu Martin Ehala on oma hiljutises artiklis esile toonud, on viimase kümne aastaga usaldus Eestis kehtiva valimissüsteemi vastu langenud 22%. Ja see väga informatiivne, hästi kirjutatud artikkel väärib siinkohal tsiteerimist. Artikkel ise kannab pealkirja "Ülbe hoolimatus lõpeb krahhiga". 

Ma tsiteerin: "Usaldus demokraatia vastu püsib seadustel, aga veelgi rohkem seadusi ja tavasid austaval poliitilisel kultuuril. Kultuur peab vastu ja kohaneb väikeste muutustega, mis on iga areneva ühiskonna puhul loomulikud. Aga kui reegleid ja tavasid hakatakse massiliselt eirama omahuvist lähtuvalt, viib see kultuuri hävimiseni, mida iseregulatsiooni korras parandada pole võimalik. See on hetk, kui öeldakse, et "rahvas on haige", ning kehtestatakse vaikiv ajastu või diktatuur. Eesti ei ole enam kaugel. Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on kümne aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti maailma väärtustuuringu raames, ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1 protsenti Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6 protsenti. Selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingereas teise poole alguses, 46. kohal, otse Ungari ja Türgi järel. Põhjamaade (ja maailma) kõrgeim tulemus oli Taanis (98 protsenti), Soomes oli 86 protsenti. Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1 protsenti, et "ei usu" või "pigem ei usu", et mullu riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine. Seega on Eestis usk sellesse, et häälte lugemine toimub ausalt, langenud viimase kümne aastaga 70 protsendilt 48 protsendile. Kui seda tulemust kõrvutada maailma väärtusuuringu riikide valimisusalduse pingereaga, siis satuksime otse Valgevene kõrvale, kus 2018. aastal (kaks aastat enne 2020. aasta revolutsiooni) oli usaldus häälte lugemise aususe suhtes vaid 46 protsenti. Kuid kõige hullem Eesti poliitilise kultuuri lagunemise juures on see, et protsessi osalistel ei tundu olevat enam mingit reaalset jõudu (ja võib-olla ka soovi) seda peatada."

Ja see ongi küsimus, millele me peaksime tänasel päeval päriselt vastust pakkuma. Kui me teame, et usaldus valimiste süsteemi vastu on sedavõrd räbal Eesti Vabariigis, siis kas ei oleks mõistlik võtta aeg maha, süveneda tõsiselt sellesse probleemi ja vaadata, mida teha annaks, et usaldus võiks kasvada? Soomes ei ole võetud e-valimiste süsteemi kasutusele, mitte sellepärast, et neil puudub selleks tehnoloogiline võimekus, vaid sel väga lihtsal põhjusel, et nad ei ole pidanud võimalikuks riskida usalduse kahjustamisega valimiste süsteemi vastu. Ka selle kohta oli Postimehes hiljuti intervjuu selle isikuga Soomest, kes vedas seda töögruppi, kes pidi küsimusse süvenema, kas võtta see süsteem Eesti eeskujul kasutusele või mitte. Ja ta toonitas seda väga selgesõnaliselt: "Tehniliselt oleksime suutelised seda tegema, aga lihtsalt me ei saa nii tõsiste asjadega mängida."

Ja lõppude lõpuks taandubki küsimus sellele, kas me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik üksnes deklaratiivselt või ka reaalselt. Me teame, et põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt Eesti peaks olema demokraatlik riik. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas – nii deklareerib meile põhiseadus. Aga reaalselt ei ole Eesti Vabariigis selle asjaga lood sugugi head. Rahval ei ole võimalik valida presidenti ega isegi seada üles presidendikandidaate. Meil ei ole rahval võimalik algatada rahvahääletusi ega ka parlamendis seaduseelnõusid, nagu see oli eelmiste põhiseaduste kohaselt. 20 aasta jooksul ei ole rahvale pakutud võimalust ühelgi referendumil osaleda. Ja nagu näeme, on ka usaldus parlamendivalimiste süsteemi vastu väga madal. Ärgem palun süvendagem seda probleemi. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! Ja kolm minutit lisaks Isamaale.

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõu eelmisel lugemisel ma käisin kaks korda siin suure saali ees rääkimas, korra enda nimel ja korra fraktsiooni nimel. Ma ei taha siin lõpphääletuse eel ennast sugugi korrata ja ei hakka kordama, aga mõned mõtted siiski enne lõpphääletust. Võib-olla see kellegi otsust veel siiski mõjutab. 

Väga paljud eksperdid on juhtinud tähelepanu, et usaldust valimiste vastu ja usaldust valimisseaduste vastu vähendab see, kui seadust väga sageli muudetakse. Ja nii on kahetsusväärselt Eestis praegu juhtunud. Ekspertide soovitused on olnud, et pigem muuta seadusi harvem, aga teha seda kompleksselt ja tervikuna. Kahetsusega peab praegu tõdema, et ka selle seaduse puhul me ei ole lähenenud kompleksselt valimisseaduse probleemidele, need väljuvad nii öelda e-hääletuse ja m-hääletuse raamidest, need on sisuliselt põhiseaduslikud siirded, kuhu me oleme täna jõudnud, mis vajavad ka muutmist. 

Ja mis ei ole ka etteheide ei ühelegi valitsusele, vaid lihtsalt mis tulenevad osalt ka Eesti ühiskonnas toimunud muudatustest, näiteks inimeste liikumine ja demograafiline olukord. Ja kindlasti ei ole enam proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas see, et meil on 16 mandaadiga Harju‑ ja Raplamaa valimisringkond ja ainult 5 mandaadiga Lääne-Viru maakonna valimisringkond. Sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Aga aastaid ja juba mitmendat koosseisu ei ole Riigikogu seda probleemi suutnud lahendada, mis puudutab valimisringkondade suuruse ja proportsionaalsuse ideed. Ja see puudutab nii valijaid kui ka kandideerivaid poliitikuid, sest saada ringkonnamandaat erineva suurusega, niivõrd erineva suurusega, enam kui kolm korda erineva suurusega valimisringkondadest, on täiesti erinev, ja nii jääb ka valijaskond ühes või teises ringkonnas erinevalt esindatuks. Ehk siis teisel puhul tulevad need nimekirjades olevad kandidaadid pigem üleriigilise nimekirja kaudu, mitte valimisringkonna kaudu. See on sisuline probleem, aga seda me praegu ei lahenda. 

Või ühetaolisuse probleem, kui e-hääletusel on võimalik valimisnädalal korduvalt oma häält muuta tulenevalt sellest, mis ühiskonnas toimub valimiste ajal, ka kandidaatidega. Me teame oma poliitilisest praktikast, et on juhtumeid, kus see on olnud väga oluline muudatus ja valijate eelistusi muutnud. Aga paberhääletaja, kui ta käib esimesel hääletuspäeval hääletamas, enam seda võimalust ei oma. Need ei ole ühetaolised võimalused, need ei ole ühetaoliselt valimised. Valimiskeskkond m-hääletuse puhul, millest me täna räägime, ja nii öelda väga akadeemiline keskkond valimisjaoskonnas – need on ju täiesti erinevad. Kas me saame öelda, et on ühetaoline valimine, kui me teeme selle valiku mobiiltelefonis disko ajal või me läheme rangelt komisjoni pilgu all akadeemilisse valimisjaoskonda ja teeme selle paberhääletusel? Need on erinevad.

Need on küsimused, mis ei saa kahjuks selle seadusega vastust ega saa lahendatud, ja need on küsimused, mis ei suurenda usaldust valimiste vastu ja valimistulemuste vastu. Ma ei taha siin üldse esitada vandenõuteooriaid, vaid ma räägin ekspertide antud hinnanguid ja neid küsimusi, mis on aastaid üleval ja mis jäävad lahendamata. Tulen tagasi selle juurde, et me detailides väga sageli muudame valimisseadust, aga seda tervikut ei suuda lahendada. 

Nüüd mis puudutab konkreetselt m-hääletust, siis sellel ma peatusin teisel lugemisel, ja nii nagu ma ütlesin, ma käisin kahel korral siin, ei hakka üle kordama. Aga algataja, antud juhul siis Vabariigi Valitsus, on öelnud, et seadus on tehnoloogianeutraalne, mis tähendab, et seadus sätestab ainult elektroonilise valimise. Aga eraldi tehniliste vahendite ringi seaduses ei määratleta. Sellele probleemile on siiski tähelepanu juhtinud lisaks erinevatele ekspertidele ka meie enda valimiskomisjon, valimisteenistus, ja ka neid märkusi ei arvestatud ei põhiseaduskomisjonis ega ole arvestatud kogu selle eelnõu menetlemisel. Ja väga selge on olnud valimiskomisjoni ja valimisteenistuse seisukoht, et operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites, operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites, sel juhul on see hallatav Eesti Vabariigi riigiasutuste poolt. Kui need on nutiseadmetes, nii nagu praegune seadus võimaldab, ja sellest on siin juttu olnud, Google'ist ja Apple'ist, siis need ei ole sellisel kujul kontrollitavad, kuidas neid rakendusi laaditakse, vaatlejad ei saa minna kontrollima rakenduste täiendusi ja arendusi ja nii edasi. See väljub riigiasutuste kontrolli alt ja sellele on juhtinud väga tõsiselt tähelepanu nii valimisteenistus kui ka valimiskomisjon. Ja me võime ju jääda vaidlemagi selle üle, et kui turvaline see keskkond on, aga kui see ei ole tänaste teadmiste kohaselt lõpuni kontrollitav ja jälgitav, siis me jätame need otsad lahti ja me jätame jällegi selle vaidluse õhku. Seadus seda ei reguleeri ja usaldust valimiste vastu me sellega ei suurenda. 

Nii et need on need probleemid ja komistuskivid, millele mina tahtsin tähelepanu juhtida. Kõigele sellele lisandub see menetlus, millest siin eelnevalt on ka ju juttu olnud, mis ei toimunud kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega, kus erinevad muudatusettepanekud liideti kokku täiesti seadusevastaselt. Põhiseaduskomisjonis liigitati nad ebasiirasteks, ma ei tea, mida see tähendab, aga leiti, et mingi osa muudatusettepanekuid on ebasiirad, ja liideti lihtsalt kokku üheks muudatusettepanekuks. Ja see, mis toimus siin suures saalis, millele on juba tähelepanu juhitud, et obstruktsioonilisel eesmärgil muudatusettepanekute hääletamisel vaheaegasid ei saanud võtta, aga näete, juhatuse vaheaeg koos vanematekoguga kestis poolteist tundi ja muudatusettepanekute hääletus tund aega, et kes siis obstruktsiooni rohkem rakendas. Et siin on meil mõtlemiskohti küll nii menetlusliku protsessi, aga eelkõige selle sisulise poole pealt. Ja just tulenevalt sellest sisulisest poolest Isamaa fraktsioon lõpphääletusel seda seaduseelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Kuna Anastassiat mainiti lausa nimeliselt, siis ma ei saa kuidagi vaidlustada tema soovi vastusõnavõtuks. Nii et vastusõnavõtt, Anastassia, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Jah, tõesti, Reformierakonna esindajale lihtsalt jäi arusaamatuks, miks ma oma kõnes tõin eraldi välja Jevgeni Ossinovski valimised, sest need olid ju tema hinnangul pabersedelil hääletused ja seetõttu mingeid probleeme, mis seal ilmnesid, poleks tekkinud, kui seesama hääletus oleks läbi viidud e-valimiste või m-valimiste raames. Aga just nimelt, see oligi kogu mõte, mis mu kõnes väljendus. E-hääletuse puhul me poleks kunagi teada saanud, et toimisid salakokkulepped, oli saadikute survestamine ja kokkuvõttes hääletused polnud salajased, sest saadikutelt nõuti kas fototõestust sellest, kuidas nad hääletasid, või erilist märgistust. Kuidas ma oleksin saanud kõiki neid asju eraldi tõestada ja tagantjärele kontrollida ja teada, kui hääletus oleks olnud näiteks e-hääletus või m-hääletus oleks läbi viidud kuskil ühes ruumis, kus kõik saadikud oleksid koos olnud ja omavahel olekski samamoodi need kokkulepped toimunud?

Aitäh! Ma eeldan, et mainiti ka EKRE-t. Vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Ma soovin protokolli huvides fikseerida, et kuna käesolev käsitletav eelnõu on menetletud seadusvastaselt, rikkudes töö- ja kodukorda, siis mis tahes tulemused on praegu läbiviidaval hääletusel, see eelnõu ei saa olla seaduspäraselt vastu võetud ja kuulub võimu vahetamisel kindlasti denonsseerimisele. Aitäh!

Aitäh! See pigem ei olnud vastusõnavõtt, aga olgu peale. Sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 344 lõpphääletus ja asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hüüe saalist.) Katkestan hääletuse. Kalle Grünthal, palun, mis probleem teil oli? Palun mikrofon Kalle Grünthalile.

Aitäh! Tegelikult meie kodukord ütleb niimoodi, § 83, et enne hääletamise tulemust ei või keegi istungisaalis valjusti mõtteid avaldada. Hea kolleeg Jaak Aab avaldas siin valjusti mõtteid, see rikkus kodukorda. Palun uuesti korrata.

Nojah, kurb, aga see õigus teil on. Kui Jaak Aab teid segas ja te ei suutnud oma seisukohta kujundada, siis otse loomulikult me suudame selle korrata. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Lärm saalis.) Katkestan hääletuse. Erkki Keldo, palun! Palun mikrofon Erkki Keldole.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Juba teist korda on saalis … 

Palun vaikust, head kolleegid! (Helistab kella.)

Ei, ma ei saa rääkida, juba teist korda, ma ei tea, ma enne ei kuulnud, aga kolleeg kuulis sealtpoolt, nüüd oli kaks korda või kolm korda hullem lärm saalis. Äkki, punkt üks, saaks teha korraliku kutsungi, ja punkt kaks, päriselt saalis vaikust, et saaks hääletada? (Hääled saalis.)

Aitäh! Head kolleegid, siiralt, tõepoolest, kuna mõned kolleegid on väga tundlikud, siis ma tõepoolest palun hääletamise protseduuri ajal vaikust, et inimesed saaksid rahulikult oma seisukohta kujundada. Ja teeme siis, kuigi me tavapäraselt, kui on järjestikulised hääletused, siis me ei ole seda saalikutsungit teinud, teeme uue saalikutsungi kaks minutit. Palun! 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 57 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 344 SE on seadusena vastu võetud.  

Head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu (410 OE) esimene lugemine. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ettekandeks on aega 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus üheks küsimuseks ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Ja palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikogu liikme, hea kolleegi Siim Kallase. Palun!

Auväärt koosoleku juhataja, Riigikogu aseesimees! Auväärt rahvasaadikud! Kas teame mõnda pealinna Euroopas või mujal maailmas, kus ei ole uhket ooperimaja – ooperimaja, mis on vaatamisväärsus, mis on rahvuskultuuri uhkus ning sümbol? Üks meie ooperiteatri legendaarne juht Neeme Järvi on väsimatult kõikides jutuajamistes küsinud, kuidas on uue ooperimajaga. Eelmisel aastal Pärnus ei küsinud ta enam midagi, nentis vaid, et kahju, et tema oma eluajal mingit arengut ei näe. 

Meil on palju kuulsaid ooperilauljaid. Nad käivad meil külas, esinevad aeg-ajalt, aga töötavad nad päris ooperimajades. Praeguses draamateatriks ehitatud hoones ei saa Eesti Rahvusooper täna mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalike artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatritruppe või maailmakuulsaid artiste. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse või puuduliku või moonutatud akustikaga. Teine legendaarne ooperijuht ei väsinud rääkimast, et kui ta kutsub esinema ühe maailma tipptantsija, siis see hüppab kohe kulisside taha. 

Nii et kas me oleme siis maailma kultuuriprovints, kolgas? 

Seadusandja, see tähendab Eesti Vabariigi Riigikogu, meie siin, on väljendanud oma tahet rajada uus ooperiteater viimati 13. septembril 2021 tehtud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", milles rahvusooperi praeguse hoone juurdeehituse rajamine on kinnitatud ühe riiklikult tähtsa kultuuriehitusena. Aga ma tahan rõhutada, et veel mitte kordagi, kui on paika pandud tähtsate kultuuriehituste prioriteete, pole Rahvusooper Estonia uus ehitus olnud esimese järgu tähtsusega objekt. 

3. oktoobril 2023 avaldas Rahvusooper Estonia tulevikukontseptsiooni komisjon oma aruande. Selles väga põhjalikus dokumendis on jõutud üsna üksmeelsele järeldusele, et rahvusooper vajab uut ooperisaali ja see võiks tekkida juurdeehitusena olemasolevale Estonia hoonele. Riigikogus otsustati moodustada toetusgrupp Riigikogu liikmetest, kes toetavad tulevikukontseptsiooni komisjoni poolt esitatud juurdeehituse ettepanekut. Toetusgrupi nimede liikmete nimed on seletuskirjas. Rõhutan siinkohal, et toetusgruppi kuuluvad kõikide parlamendierakondade esindajad. 

Kas pole siin põhjust meenutada Estonia rajamist 1913. aastal, kui see oli üldrahvalik ettevõtmine? Me teeme ettepaneku kaaluda Rahvusooper Estonia juurdeehituse alustamiseks riiklikku eriplaneeringut. Eriplaneering on võimas tööriist, mistõttu seda kasutatakse harva. Aga kui asi muidu ei liigu ja kui on vaja teha strateegiline otsus. 

Küsimus: miks toetusgrupp ja kultuurikomisjon asusid toetama just juurdeehituse varianti, miks mitte uut teatrimaja? Esiteks, aastakümnete jooksul pole mitte keegi välja pakkunud usaldusväärset uue teatri varianti. Ooperiteater on keeruline ja kallis ehitus, pole pakutud sobivat kohta ega initsieeritud mingitki planeerimismenetlust. Teiseks, juurdeehitusel on palju plusse. See on lihtsalt. See on lihtsalt täienduseks praegusele Estoniale. See ei ole mingi uue tähendusega ehitis. Juurdeehitus on ka tunduvalt odavam kui uus teater. Ja juurdeehitus võiks moodustada koos vana Estonia ja draamateatri hoonega tervikliku ja mõjusa teatrikvartali, millest saaks Tallinna kesklinna dominant. 

Kohtusin seisukohtade selgitamiseks Tallinna linnapeaga, nüüd küll juba endisega. Tema seisukoht oli, et Tallinna linn on selle projekti vastu, kuna eksisteerivad muinsuskaitselised ja keskkonnakaitselised piirangud, mis on kehtestatud riigi poolt. Seega ei saa linn nendest piirangutest ilma riigi osavõtuta loobuda. 

Tänaseks on Tallinna juhtkond muutunud ja uute juhtide poolt on väljendatud paindlikumaid ja avatumaid seisukohti. Nii võib hakkama saada ka ilma riikliku eriplaneeringuta. Siiski mõned selgitused riikliku eriplaneeringu kasutamise võimalikkuse kohta, mille ümber ka komisjoni istungitel on olnud palju-palju vaidlusi, kas seda saab kasutada, kas teda tohib kasutada.

Planeerimisseadus, mis on vastu võetud 28. jaanuaril 2015, ütleb järgmist: 4. peatükk, §-d 27–54. Paragrahv 27 lõige 1 ütleb, et riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Üldreeglina peab ehitis kuuluma planeerimisseaduse § 27 lõikes 1 ja 2 nimetatud valdkonda – see on sõjalised objektid, gaasitorud ja muud taolised. Aga § 27 lõikes 3 on öeldud, et Vabariigi Valitsuse põhjendatud otsuse korral koostatakse riigi eriplaneering § 27 lõikes 2 nimetamata muu ehitise püstitamiseks, mis vastab § 27 lõikes 1 sätestatud tingimustele. See tähendab, et selle ehitise vastu on suur riiklik või rahvuslik ja rahvusvaheline huvi.

Eelnõu esitajad on veendunud, et planeerimisseaduse sätted lubavad Rahvusooperi Estonia juurdeehituse planeerimiseks kasutada riigi eriplaneeringut. Eelnõu koostajad ja eksperdid on leidnud, et planeerimisseadus võimaldab erinevaid tõlgendusi. Otsuse eelnõu ei nõua Vabariigi Valitsuselt riigi eriplaneeringu algatamist igal juhul, vaid ainult vajaduse korral. Kui valitsus leiab, et planeerimisseaduse kehtiv sõnastus on valitsuse hinnangul eriplaneeringu algatamisel takistuseks, tuleks algatada planeerimisseaduse muutmine. 

Rahvusooper Estonia pakutud juurdeehitus tuleb rajada Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale. Muinsuskaitseseadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. See määratleb muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ja selle lõpetamise otsustab vastava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega. Sama korraldusega määratakse muinsuskaitseala kaitsekord. 

Praegu kehtib Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus aastast 2003. Tallinnas valmistatakse praegu ette Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uut kaitsekorda. Võimalik juurdeehitus hakkaks paiknema praeguse määratluse järgi Tammsaare pargi kinnistul, selle osaks on endise Uue turu ala. Vastavalt muinsuskaitsevõimu seisukohale paikneb Uue turu alal mälestis: all-linna kindlustused 13.–18. sajandist. Seetõttu ei tohiks seal midagi ehitada. Tõsi, inimsilm neid kindlustusi ei näe ega ole ka teada, mis täpselt on 13.–18. sajandist säilinud. Kindel on, et bastion seal kunagi oli ja tõenäoliselt on mainitud mälestise jäänused maa all.

Vanalinna kaitsevööndisse aga on viimasel ajal ehitatud 11 hoonet, millest osa on otse linna kindlustuste peal. Need on ka seletuskirjas üles loetud. Vabaduse plats on kindlustuse peal. Ja praegu on töös reaalkooli juurdeehitus ja linnateatri ehitus. Reaalkooli juurdeehituse toeks öeldakse, et see on kooli kvartalis. Aga miks ei ole rahvusooperi võimalik juurdeehitus teatri kvartalis: Estonia, draamateater ja rahvusooperi juurdeehitus tühja platsi asemele? 

Muinsuskaitsevõimu värsked seisukohad on esitatud dokumendis "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited" 13. novembrist 2023. Rahvusooperi soovile mitte jätkata eelnõu menetlemisega, kuna see ei võimalda rahvusooperi juurdeehituse rajamist, on Muinsuskaitseamet vastanud keeldumisega, kusjuures vastuses on üks oluline lõik. Kaitsekorra eelnõuga on antud senisest põhimäärusest veidi rohkem vabadust kindlustusvööndis ehitamiseks. See avab põhimõttelise võimaluse ehitada ka Estonia teatrile juurdeehitus, kuid mitte eskiisides näidatud mahus ega Tammsaare pargi arvelt.

Siinkohal ma tahan rõhutada, et meie arusaamise kohaselt pole mainitud eskiis, mis on äratanud palju elevust ja ärevust, selle ettepaneku osa. Sellisel kujul selle eskiisi väljakäimine on tekitanud mõningast segadust. Ikkagi juurdeehituse kavand, nii et ta sobiks igale poole, saab kujuneda alles pärast rahvusvahelisi konkursse ja ulatuslikku avalikku arutelu asjaomaste asutuste ja rahvusooperi osavõtul. 

On pakutud konkursi jaotamist kaheks osaks. Esiteks, üldine kavand ja alles pärast seda ehitus- ja arhitektuurikonkurss. Nii et kõikidel nendel piltidel see juurdeehituse kast – see ei ole meie ettepanek. See niikuinii tuleb tõsise arhitektuurikonkursiga lahendada nii, et see kõigile meeldiks. 

Nüüd on küsimus selles, millised on Tammsaare pargi piirid. Ametlikult mõistetakse Tammsaare pargi all kolme kinnistut: Tammsaare park, Uus turg ja Pärnu maantee 3 paviljon. Looduskaitseseadus mainib parki kahes kohas, kuid ei täpsusta, mis asi on park. Uue turu ala on siiski pargiks lugeda problemaatiline, nii nagu ka klaaspaviljoni Pärnu maantee 3. Tammsaare pargi kui loodusobjekti määratleb omanik Tallinna linn. Tallinna linn teeb ka otsuseid pargi osadeks jagamisel. Tammsaare park on koos teiste Tallinna parkidega kaitse alla võtnud Vabariigi Valitsus oma korraldusega 2004. aastast. Kaitsealuste parkide valitseja on Keskkonnaamet. 

Eelnõu esitajad ei näe, et rahvusooperi juurdeehitus toimuks tegelikult Tammsaare pargi arvel ja et ta oleks Uue turu osas takistuseks rahvusooperi rajamisele. Mitteametlikult olen saanud positiivseid seisukohti ka Keskkonnaametist. 

Planeeringu otsus peab paratamatult käsitlema selle otsusega seotud rahvusvahelisi huvisid. Eesti liitus 1995. aastal ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Riigil on kindlasti huvi säilitada Tallinna vanalinna kuulumine UNESCO maailmapärandi nimekirjas, aga see ei saa olla võimatu. Otsuse, mida säilitada ja kuidas säilitada, teeme lõppude lõpuks ikkagi meie ise.

Rahvusooperi tulevikukontseptsiooni komisjon näeb ette ka võimaluse linnamüüri osade eksponeerimiseks. Seda on tehtud mujalgi. Nagu juba eespool öeldud, eriplaneeringu ettepaneku tegemisel ei soovi me algatada diskussiooni juurdeehituse arhitektuurilise lahenduse üle. Me eeldame loomulikult, et arhitektuurilahenduse leidmiseks korraldatakse rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Samas pole kahtlust, et võimalik juurdeehitus mõjutab väga oluliselt linnakeskuse ilmet, linnavaateid, kogu kvartali ilmet. 

Lisasin siia ühe omapoolse niisuguse väikese visiooni inimesele, kes tuleb autoga Narva maantee poolt ja pöörab Viru ringilt Pärnu maanteele. Talle avaneb harjunud vaade. Eemal vasakul on vana Estonia draamateatri hoone, mida täna kasutab rahvusooper, ees eemal on Draamateatri hoone, otse ees on tühi koht, lage plats. Mõne aja pärast võiks sinna kerkida kaubanduskeskus, juhul kui sellele platsile ei otsustata ehitada Eesti rahvusooperi uut ooperimaja. Sellisel juhul tekib tühja koha peale harmooniline terviklik ansambel, teatrikvartal, mis saab olema Tallinna kesklinna sümboliks ja uhkuseks. 

Veel kord: me ei räägi kaasa oletatava teatrikvartali arhitektuurilistes lahendustes. See jääb arhitektidele ja linnaruumi kujundajatele. Aga eelnõu algatajad loodavad, et neid kaalukaid, ajaloolisi ja tehnilisi põhjendusi rahvusooperi juurdeehituse rajamiseks toetavad ka Riigikogu liikmed. Loomulikult toetame me kõiki võimalikke lahendusi – koos eriplaneeringuga või ilma selleta. 

Lugupeetud rahvasaadikud! Teie ees on otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele põhjendatud ettepanek leida lahendus Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks, vajadusel koos riikliku eriplaneeringu algatamisega. Nii nagu korduvates aruteludes on öeldud, tegelikult on otsitud uue ooperiteatri rajamise varianti ei tea, kui palju – 70 aastat, 100 aastat, vähemalt 50 aastat. Aga lahendust pole leitud. Me peame midagi tegema, et edasi liikuda ja lõppude lõpuks see asi käima panna. Eesti Vabariik on rajanud terve rea silmapaistvaid kultuuriobjekte: kunstimuuseum, raamatukogu, kõik muud. On viimane aeg lõppude lõpuks liigutada paigast ka ka ooperiteatri rajamise mõte. Aitäh! 

Suur tänu, auväärt kolleeg! Teile on ka üks küsimus. Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud ettekandja! Austatud eesistuja! Kõigepealt lubage, Siim Kallas, teid tänada selle initsiatiivi võtmise eest, et me ometi selles olukorras, kus kõik arutavad ja tegelikult raha on kultuurkapitali poolt ette nähtud, saaksime edasi liikuda. See kindlasti on väga oluline initsiatiiv.

Minu küsimus on, et äkki oleks vaja natukene veel selgitada seda, et ERR-is on ilmunud just värske uudis, et muinsuskaitseamet ei luba Estoniale suurt juurdeehitust, aga samas räägib kompromisside vajadusest. Kenasti tõite välja, et tegelikult ju sellesse bastionivööndisse ehitatud on mitmeid asju, mitmeid ehitatakse veel. Milles on see peamine draama? Sest me tegelikult peame erinevaid väärtusi kaaluma: ühelt poolt tahame tõesti seda UNESCO pärandit hoida, teiselt poolt tahame kultuurile ja teatrile ja kunstile anda rohkemat ruumi. Milles seal võib see probleem olla – et rahvas ka aru saaks?

See on väga hea ja väga-väga raske küsimus, millele on väga keeruline vastata. Me oleme nagu mingisugusel moel kummalise olukorra ees, meie siin. Meie ees on kolm nuppu: roheline, punane ja kollane, ja meie otsustame. Ühel hetkel oleme me otsustanud, mis asi on UNESCO, kuidas, mida võtta UNESCO nimekirja ja kuidas kaitsta muinsuskaitse, muinsuskaitseseaduse oleme vastu võtnud ja oleme olnud väga rõõmsad selle üle. Ja nüüd on tulnud ühel hetkel moment, kus meie siin leiame, et aga ikkagi siin on midagi vaja ümber teha. Ja siis me põrkame nagu ekspertide meeletule vastuseisule, et aga oli ju, kirja pandi ju, et nii ei saa. Aga noh, muinsuskaitse koha pealt on ikkagi see, et, ma arvan, kompromissid on võimalikud. Siin on muidugi see, et teater ise peab hakkama … Noh, ütleme, meie siin, meie Riigikogus ei hakka enam rohkem nende detailidega tegelema, aga siin kompromissid on võimalikud.

Aga vaadake, mina ei tooks isegi neid näiteid, mida on 11 ehitust ehitatud. Kunagi lapsepõlves, ammu-ammu kirjutas Heinz Valk ühe artikli, et Paksul Margareetal peaks olema tornikiiver, selline ajalooline. Jumal, kuidas ta sai sõimata! Sirbis see oli. Ja samas täna on Paks Margareeta seest täiesti ümber ehitatud. See kindlasti väga-väga raskelt meenutab seda endist suurtükitorni, mis seal kunagi oli. Nii et ma arvan, et nendel otsustajatel on paindlikkus olemas.

Põhiküsimus on ikkagi see: tahame teatrit või ei taha teatrit? On proovitud, on arutatud kõiki uusi variante, mina olen ka olnud osaline, Aivar Mäe on kutsunud erinevaid inimesi kokku ja arutanud – ei ole variante. See variant on praegu kõige parem, mis on. Nii et, noh, tuleb, ütleme, leida see kompromiss, et Eesti saaks ikkagi korraliku ooperisaali. See on näotu lugu ausalt öeldes. See on väga näotu lugu, et Eesti Vabariigil ei ole korralikku ooperisaali. See on omamoodi sümbol, võtke, tuletage meelde, vaadake ümberringi. Võtke Soome, võtke Rootsi, võtke, rääkimata, London, Pariis – igal pool on ooperiteater üks niisugune maamärk. Ja selle tõttu ma arvan, et me peame seda samamoodi tegema. Aga ega edasi tuleb minna, saatan on detailides ja tuleb hakata neid detaile ühele ja teisele poole peletama.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Just selle juba mainitud artikli poole pealt, et Muinsuskaitseamet, kus töötavad oma ala eksperdid ja professionaalid, on oma sõna põhimõtteliselt välja öelnud. Te ise ütlesite, et ekspertide vastuolu on olnud väga suur. Minu meelest, kui on olemas väga konkreetsed loodus‑ ja muinsuskaitsepiirangud ja nõuded, siis ei tule need lambist, vaid ikkagi ekspertide arvamust arvesse võttes. Kas te ei arva, et nüüd me lihtsalt üritame poliitiliselt survestada eksperte, et hakata neid piiranguid kuidagi muutma? Ja kui näiteks ooperimaja oleks Raekoja platsi kõrval ja oleks soov seda suurendada Raekoja platsi arvelt, kas oleks sama olukord?

Noh, see on, ega see ongi seesama asi, et kui, mida me siis tahame lõppude lõpuks ja kust kohast me seda kompromissi otsime. Te ütlete, et muinsuskaitseeksperdid ütlesid ja see on peaaegu sama mis põhiseadus. See ei ole nii, see ei ole nii. Muinsuskaitse, Tallinna muinsuskaitseala on, või vanalinna muinsuskaitseala, sinna on ehitatud üks hoone teise järel, nii et põhimõtteliselt on võimalik kompromisse leida. Muidugi, sellisel juhul, kui meie siin oleme sellise ettepaneku teinud, siis meie oleme veendunud, et see kompromiss on võimalik. On inimesi, kes ei ole. 

Aga mis puutub ka keskkonnakaitsesse, siis ma võin teile sündmustest ette tõtates öelda, et keskkonnainimesed ei vaidlusta seda. Tammsaare park on kolm kinnistut, üks on Tammsaare park, teine on klaaspaviljon ja kolmas on Uus turg. Ja olen nende inimestega ka rääkinud. Põhimõtteliselt nendel ei ole seda, nad ei näe seda, et Uus turg oleks park, mida peaks täpselt sellisel kujul säilitama. 

Nii et noh, siin on, on ju otsitud neid uusi kohti ja pole nagu midagi leitud. Nii et ma arvan, et kõik, ja muinsuskaitse tegelikult on nõus väikese variandiga ka, 33%, eks ole. Ja noh, eks siis, ma arvan, et tuleb laua taha istuda ja asja arutada, mis ja kuidas. Aga lõppude lõpuks, ma ütlen, on see, et küsime endalt siin saalis, kes, kelle nimele käivad ajalehed, kes tellib muusika, lõppude lõpuks oleme meie ikka siin see seadusandja, meie lõpuks ütleme, mismoodi me seda Eesti Vabariiki tahame näha. Ja kuigi me oleme, selles mõttes on see vastuoluline, nagu ma enne ütlesin, ise oleme need reeglid kõik kehtestanud, aga aeg läheb edasi ja reegleid võib ka ümber vaadata.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest see arutelu alternatiivide üle on olnud küllaltki hõre. Üks alternatiiv, mida pakuti aastaid, oli linnahall, mille saal on märkimisväärselt suur, taastatav ja ka ümber ehitatav, vähemalt seestpoolt. Tallinna linnaga koostöös oleks see ju kõne alla tulnud, et tekitada hoopis üks 5000-kohaline saal, mida saab polüfunktsionaalselt kasutada. Kui palju olete ise selle peale mõelnud ja miks see alternatiiv on ära langenud?

Olen isegi osalenud nendes aruteludes. Linnahalli baasil uut teatrit ehitada oli Aivar Mäe, tolleaegse Estonia direktori idee ja need arutelud toimusid ja nii edasi. Esiteks, saal. 4000 kohta on minu teada seal ametlikult. Noh, suuremat teatrisaali ei ole maailmas. Kõige suurem minu teada on Metropolitan Opera, 3800 kohta. Põhimõtteliselt panna täis 5000 või 4000 kohaga saal etendustega – mõne üksiku etenduse paneb, aga nii suurt saali ei ole vaja. Aivar Mäel oli igasuguseid variante, kuidas seda kitsendada ja teha. Aga vaadake, see linnahall ju täna on ikkagi see kivide mass, mis kujutab seda tänast linnahalli. Raine Karp on ise öelnud, et siin ei ole mitte midagi muud teha kui lammutada. Aga lammutamine, sellise hiigelobjekti lammutamine on ise juba täiesti kolossaalne töö. 

Ühesõnaga, vastan teie küsimusele: on kaalutud, olen osalenud nendes aruteludes, aga on leitud, et see ei ole töine variant, et selle baasil seda uut teatrit ehitada. See kõik, ta on teistmoodi ehitatud, ta ei vasta sellele … Isegi see saal, mida te mainite, 4000. Sellel on, mida me täna räägime siin, eks ole, miks see probleem on. Estonia teatri lava on Draamateatri lava ja puudu on kõik need tagumised osad. Ja ega seal linnahallis ka ei ole mitte midagi. Seal on see Enn Põldroosi tehtud eesriie. Selle taga on mingisugused, natukene ruumi ettevalmistamiseks. Ooper, see ettevalmistus ja kõik need lavakonstruktsioonid ja dekoratsioonid peavad olema. Igatahes, asjatundjad, kellega mina olen asja arutanud, on jõudnud järeldusele, et linnahall selleks ei kõlba, aga arutatud on seda kõvasti.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selleks et rajada Estonia juurdeehitus, toote otsesõnu eelnõus välja, et tuleks vaadata loodus‑ ja muinsuskaitselised piirangud, mis selle välistavad. Nagu mu kolleeg juba eelnevalt mainis, et tõesti, üldiselt need piirangud on sätestatud mingil kindlal ajaloolisel põhjusel, mitte kogemata. Te ise, rääkides Estoniast, toote välja, kui oluline on kultuur, kui oluline on ajalugu, ja seda tõesti, seda see ka on, aga millegipärast, kui me räägime muinsuskaitsest, siis ajalugu justkui enam nii oluline pole. Ja kui ma loen nüüd seadust, siis seaduse järgi muinsuskaitsealaks olemise võib lõpetada, kui muinsuskaitseala ei vasta riikliku kaitse eeldusele või on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud. Et praegu mina küll ei näe, et ükski nendest eeldustest on täidetud, samas te mainisite, et vastutava ministri ettepanekul võib muinsuskaitsealaks olemise lõpetada. Mind lihtsalt natukene hirmutab see mõte. Kas see tähendab, et vajadusel tulevikus ükskõik mis loodus‑ ja muinsuskaitsepiirangutest saab mööda vaadata, neid ümber kirjutada, sõltuvalt sellest, kes parasjagu koalitsioonis on?

No esiteks, nagu ma alguses ütlesin ja keegi vist siin ka küsimuste käigus ütles, tegelikult sellele vanalinna kaitsevööndile, nende muinsuskaitse, nende bastionide peale on ehitatud maju ja on ehitatud uuel ajal, mitte vanasti. Ega selles mõttes on nendest vaadatud mööda. Meie siin Tõnis Lukasega kahekesi oleme muinsuskaitse seltsi asutajaliikmed ja meil mingisugune ettekujutus …Ma ei tea, on sul, Tõnis, ettekujutus, miks me seal kunagi olime ja mida me teha tahtsime? Ja põhimõtteliselt on see, et igat kivitükki ei saa lugeda absoluutselt ülitähtsaks mälestiseks. See on ikkagi kuskil mingisugune tasakaal, et need kivid on olulised ja need me säilitame ja nendest kividest võib mööda vaadata. Nii et eks see on nagu otsustamise koht. Ega ma ju ei öelnud seda, et sellest peaks mööda vaatama. See on otsustamise koht, keegi tegelikult täpselt ei tea, mis seal all on. Ja no ma ütlen, et on ehitatud sinna, kõige rohkem on ehitatud, mulle ei tule nüüd see, mis see ehituse, linna kindlustuse osad on, on ehitatud ju sinna – raveliin või? –, Wismari raveliini koha peale kolm on ehitatud, eks ole, kaasa arvatud Taani saatkond ja Vabamu ja kõik nii edasi. Nii et noh, Wismari raveliin iseendast on täiesti mõõdetav ja selge kindlustusala. Nii et noh, arutame asja. See on meie ettepanek, nende, kes siia alla kirjutasid, leidsid, et see teater on niivõrd tähtis idee, et me võime teha siin ka kompromisse. Ja kui oleks tegemist, kui te ütleksite, kui mina ütleksin siin, et lammutaksime Paksu Margareeta ja ehitaksime sinna asemele Estonia teatri, vaat sellisel juhul kindlasti ka mina sellega kuidagi nõus olla ei saa.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Alustan sellest, et tahan sulle, hea kolleeg, öelda siira tänu selle initsiatiivi eest, mida sa oled võtnud. Ja mul on sulle üks küsimus. Tõenäoliselt ma võtan pärast sõna, siis ütlen, mis mul on südamel. Aga küsimus on sellest, et mulle meeldivad need inimesed, kes on puristid antud küsimuses. Väga paljud nendest ütlevad, et Estonia teatri juurdeehitus ei sobi sellesse kohta, kuhu on see planeeritav. Minu isiklik arvamus on see, et kui miski ei sobi sellesse parki, siis on see klaaspaviljon. Ma ei mäleta, et muinsuskaitse, ÜRO ja kõik teised organisatsioonid oleks tohutult olnud selle kohviku rajamise vastu, veel kord, mis minu arvates absoluutselt ei sobi sinna. Just nagu oleks Tallinnas veel vähe söögi- ja joogikohti. Sina oled asja uurinud.

Aitäh!

Võid sa öelda, et ka siis oli tohutu rahvusvaheline küsimus sellest?

Minu meelest siis see asi lahendati vaikselt. Ma küll ei ole kuulnudki, et oleks olnud mingisugust väga ägedat diskussiooni selles küsimuses, jah. Nii et põhimõtteliselt: kas ta sobib? Selle sobivusega on … Ma olen paljude inimeste käest küsinud ja saanud üllatusega üllatavaid vastuseid. Kas te teate siin saalis, et Kadrioru lossile tehti juurdeehitus? Sellele vanale Peetri Kadrioru lossile on ehitatud Pätsi ajal juurdeehitus. Ma olen väga kõrgetasemelistelt kultuuriinimestelt küsinud ja need on vaadanud suurte silmadega otsa, et kuidas see nii on. Aga vaadake, seal taga on banketisaali osa ja selle projekteeris üks vene emigrant Aleksandr Vladovski, kellel oli eriline käsi niisuguste asjade peale. Nii et see sõltub väga palju. Siis on Covent Garden Londonis ehitatud tervele reale, ma ei suuda neid kõiki meenutada, on ehitatud … See sõltub tohutu palju.

Kui me räägime sellest, et niisugune klaaskast, nagu nende tulevikukontseptsiooni paberite peal on, siis ma oleksin veidi mures. Aga on ju võimalik sobitada ka niisugune projekt, mis arhitektuuriliselt on … Ma loodan, et, ma väga vabandan … Või õigemini, ärge seda rääkige, aga ma küll ei taha, et ehitataks midagi, nagu on see Kaitseliidu või kaitsepolitsei juurdeehitus, sinna Estonia teatri jaoks, mis on seal Endla tänaval. See ajab hirmu nahka. See sõltub nüüd arhitektidest. Ja eks avalikkus ütleb oma sõna ka.

Valdo Randpere, palun! 

No kõigepealt sissejuhatuseks peab ütlema, et kaitsepolitsei peabki hirmu nahka ajama. Nii et sa oled õigel teel. (Siim Kallas naerdes: "Aga ooper ei pea!") Aga ooper ei pea. "Ooperifantoomi" tuletan meelde. Aga mul küsimus natuke haakub sellega, mida Anti Poolamets siin linnahalliga, aga teise kandi pealt. Linnahall on selline suhteliselt värske ehitus ja 99. aastal järsku Jaak Allik – võib-olla sa tunned teda isegi –, tema allkirjaga, ta oli kultuuriminister, järsku võeti Tallinna linnahall kultuurimälestisena kaitse alla. Ja tänapäeval muinsuskaitse võitleb selle eest ka kuni viimase veretilgani, ütleb, seda ei tohi lammutada. Ma mõtlen ise siin, et minu jaoks see kõlab natuke imelikult. Millised volitused siis muinsuskaitsel lõpuks on? Siin on tegelikult üks prügihunnik, mis sest Tallinna linnahallist järgi on jäänud. Seda nad kaitsevad ja siis nad kaitsevad ka siin kesklinnas, ei luba Estonia asja teha. Äkki oleks mingi minister ja kusagil allkiri ja saaks asja lahendatud?

Jah, põhimõtteline, väga põhimõtteline küsimus. Meie siin saalis otsustame kõik. Lõppkokkuvõttes otsustasime meie siin saalis kõik, mis ja mismoodi üks või teine asi. Meie punane, roheline ja kollane nupp on see, mis lõpuks otsustab. Ja see on, noh, ütleme, ma toon ühe niisuguse näite vallavanema aegadest, mis minu meelest on suurepärane näide. Viimsi vald tahtis maha võtta kolm või neli puud selleks, et õgvendada ühte teed. Selleks pöördus ta siis metsamajanduse keskuse poole, et saada see nõusolek. See pöördus nõusoleku saamiseks Keskkonnaameti poole ja Keskkonnaamet pöördus nõusoleku saamiseks kohaliku omavalitsuse poole ehk teisisõnu Viimsi Vallavalitsuse poole. Viimsi Vallavalitsus andis nõusoleku, et need puud võetakse maha, ja see nõusolek anti edasi Keskkonnaametile. Keskkonnaamet andis nõusoleku Riigimetsa Majandamise Keskusele. Riigimetsa Majandamise Keskus andis Viimsi vallale õiguse võtta puud maha. Mida? (Naerab.) Tehtud! Nii lihtne see ongi! 

Ma arvan, et see on üks väga fundamentaalne küsimus, et kus on… Me täna võtame vastu mingid reeglid, iga päev võtame vastu mingid reeglid. Need reegleid jäigastavad mõnes mõttes selle valdkonna. Natukese aja pärast selgub, et me tegime vea. Siis me tuleme tagasi ja teeme praeguses praktikas selle seadusega asja ümber. Aga mõnikord ei saa seda ümber teha. Ja ikkagi lõppkokkuvõttes muidugi ma olen natukene selles mõttes inglise või angloameerika parlamentarismi poolt, see on tunduvalt paindlikum. Nemad lihtsalt teevad selle otsuse ära. Kui on vaja teha, siis tehakse see otsus ära. 

Nii et ma arvan, et me siin peame ka selles mõttes võtma selle, et kui me ikka tahame seda teatrit, siis liigutame seda asja. Lepime kokku, räägime muinsuskaitsjatega, räägime Tallinna linnaga, vaatame, kuidas seda asja teha saab. Ja siis otsustame. Ühel hetkel on piinlik! Saage aru, ma ei taha kellelegi öelda, et peaks tingimata ooperis käima, aga ma siiski ütlen, et teate, meil ikkagi selle korraliku ooperisaali puudumine on piinlik lugu.  

Suur tänu, auväärt kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui avan läbirääkimised, on juhataja lauale laekunud avaldus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid paremini oma tööaega planeerida, teen ettepaneku viia läbi hääletus ettepaneku osas. Palun saalikutsung.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kadri Tali! Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Armsad kolleegid! Olen endale lubanud, et esinen teie ees kõnega vaid juhul, kui teemat hästi valdan ja sellesse usun. Täna seisan siin puldis oma südameasja eest. Ma isegi parandaksin end: seisan siin iga tuleviku eestlase südameasja eest. 

Rahvusooper on rahva ja rahvuse selgroog, see on rahvuskultuuri alustala, muusika‑ ja teatrikultuuri, aga võib öelda, kultuurideülene lipulaev. Ooperikunst on majandusharu, mis näitab riigi selgroogu, talenti, võimekust, rahvusvahelise kõla ja koostöö võimet. See on riigi eksport, aga ka rahvusriigi sümbol ja jõulisuse näitaja. Riikidevahelise dialoogi, ooperimajade koostööna tellitakse oopereid, reisitakse ooperimajade vahel, müüakse, ostetakse ja renditakse produktsioone, artiste, koore, lavastajaid, dirigente, kunstnikke, tehnilisi meeskondi ja ideid. Kõik see lubab teineteisele rahaliselt toetuda, areneda, kasvada. Riigi ooper on riigi eksport. Seega, rahvusooper on riigi võimas visiitkaart, rahva ajaloo ja jätkusuutlikkuse näitaja.

Ooperimajad jagatakse oma võimekuselt tähestikulistesse kategooriatesse: A, B, C. Täht näitab ära selle ooperimaja taseme, võimekuse ja mõõdulised parameetreid. Meist 80 kilomeetri kaugusel on Soome rahvusooper, mis kuulub A-kategooriasse, tänane Estonia mitte kuhugi. Ei, see pole talendi puudumise või kunstilise taseme küsimus. Erinevad parameetrid räägivad lava mõõtudest, tehnilisest pargist, orkestri, koori ja balletitrupi suurusest ja veel paljust muust. Ooperi rahvusvaheline keel võimaldab piiramatut koostööd teha mis tahes sama kategooria teatritega, sest keel ei pane piire. Nende majade vahel saab produktsioone osta, müüa, vahetada ja rentida. Valdkond, mis annab tööd lugematule arvule artistidele, orkestrantidele, valgustajatele, lavastajatele, muidugi Eesti kirjanikele, kunstnikele ja heliloojatele.

Võttes kokku äsja mainitu: just see on peamine põhjus, miks Estonia juurdeehitus Pärnu maantee poole on ainuke võimalus ja sobiv koht, kuhu saal saab kerkida, väärindades olemasolevat, nii maja ennast, selle akustikat kui ka Tallinna vanalinna koos ooperimajast avanevate vaadetega. Me ei räägi siinkohal ainult lavast, istekohtadest ooperipublikule, muusikaarmastusest, me räägime Eesti rahva selgroost, väärikusest ja ajaga kaasaskäimisest, arenemisvõimelisest ja koostöövõimelisest rahvast. 

Kultuurikomisjonis oleme kohtunud linna ja ametite esindajatega, mulle tundub, et tänaseks lugematu arv kordi. Selle aja jooksul on saanud selgeks, et loll on see, kes vabandust ei leia. Ja nii oleme kuulnud istung istungi, kohtumine kohtumise järel, miks ei ole miski võimalik ja mida kõike ei saa mingil põhjusel lubada, olgu see siis 13 puu mahavõtmine väikeste konteinerpuude, maa-aluste müüride või õhuruumi pärast. Mitte kuigi sageli ei ole meie külaliste sõnavõttudes esikohale tõstatunud inimene, Eesti kultuuri tulevik ja tähtsus. Meie aga seisame Eesti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkuse, inimese loodu eest. 

Oleme kuulnud kiidulaule, kuidas on Norras, Taanis. Püüan mõista, et väikesest riigist tulles on meil kombeks uskuda rohkem Pariisi kui Tallinnasse, just nagu puuduks usk meie võimalustesse ja Estonia unikaalsusesse. Rahvusvahelise mänedžerina tean, milliseid jõupingutusi nõuab rikastel riikidel uute ooperimajade ehitamine ja ülalpidamine. Meil on oma inimeste loodud unikaalne pärand, mis vajab meie hoolt ja luba arenguks. Kasutagem siis oma tarkust ja andkem Estoniale eluvõimalus. Juhan Liiv ei kinkinud oma kuube mitte kivide, puude ja teetolmu säilitamiseks, vaid soovis Eesti kultuurile võimaluse anda. 

Hiljuti saabus minu meiliposti kiri muinsuskaitse seltsilt, mis andis teada, et nii mind kui minu häid kolleege kultuurikomisjonis on autasustatud Karuteene medaliga selle eest, et üksmeelselt rahvusooper Estonia juurdeehituse ees seisame, Karuteene medal selle eest, et peame samaväärseks muinsuste kaitsmisega ka inimeste poolt inimestele loodut, et soovime pilku tulevikku suunates eestlaste ühise pingutusena rajatud rahvusooper Estonia hoonele elujõulisuse tagada, teda väärindades, kaasajastades ja au sisse tõstes, et me kapseldumisel ja jäikusel ei luba maad võtta ja meile kõigile nii väärtuslikul hoonel maapinnaga kokku sulanduda, kuni tema sisu hääbub, aknad lattidega kinni lüüakse ja ükskord samuti vaid müürid tulevastele põlvedele maapõues valvata jäävad. Sest just selles suunas tundub mulle kaalukauss häirivalt kalduvat. Samal ajal kui ei peeta paljuks võidelda punamonumentide säilimise eest, mis on eestlaste verega kaetud. Tahtmatult meenub, et just Nõukogude pärandist on jäänud alge, mis ei väärtusta inimest. Soovime kultuurikomisjoniga sellele vastu astuda, luues tulevikku Eesti kultuuripärandi …, puhudes hinge sisse meie inimeste loodule. 

Ma tunnistan siin teie ees seistes, et kavatsen endale omistatud Karuteene medalit auga kanda. Mina, kes ma 27 aastat tagasi just Estonia majas Eestile uue orkestri sünnitasin, nendesamade seinte vahel, kus nüüd muinsuskaitse lubab väikse maakera sisse suurema maakera ehitamise ettekäändel täielikult ära lõhkuda. Just nende seinte vahel olen ma koos oma kaksikõe Anu Taliga üle 500 teose Eesti publiku ette toonud ning tulevastele põlvedele salvestanud. Just nende seinte vahel oleme 23 000-le Eesti kooliõpilasele rahvusvahelist muusikakultuuri tutvustanud. Asjaolu, mis tõi Anu Talile 10. klassi laste ettepanekul UNICEF-i Sinilinnu auhinna tänutäheks Eesti noore muusika juurde toomise eest.

Tulen veel kord meile omistatud Karuteene medali juurde. Nimelt kuulub muinsuskaitse selts Europa Nostra, tõlkes: meie Euroopa, nimelisse maailmaorganisatsiooni, mille pikaajaliseks presidendiks ja tänaseks aupresidendiks on legendaarne ooperilaulja Plácido Domingo. Lõpetaksin oma sõnavõtu tema sõnadega: meie pärand on palju enamat kui ehitised ja vaatamisväärsused, see on see, kes me oleme inimestena, ühiskonnana, meie pered ja kogukonnad. Armsad kolleegid, palun kogu südamest teie toetust rahvusooper Estonia juurdeehitusele eluõiguse andmise nimel täna üksmeelselt hääletada eelnõu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Oma kõnet alustades ei saa ma üle ega ümber, et ei tsiteeriks rahvusooper Estonia peadirektorit Ott Maateni. Läbi ajaloo on Eesti olnud ooperikunsti arengus paraku tagumises liigas, kuid praegu on kätte jõudnud ajalooline hetk, et Eesti esimese tõelise ooperi- ja balletisaali kaudu kasvaks oluliselt meie mõjuväli, tõsiseltvõetavus ja atraktiivsus nii Euroopas kui kogu maailmas. Ja seda mitte ainult eelnimetatud kultuurivaldkondades, vaid palju laiemalt. Meie kodumaa ja meie pealinna Tallinna tuntus Euroopas ja maailmas toetuks selle kaudu kultuuriliselt palju viljakamale pinnasele. Meie kultuuri elujõulisus kogu maailmas on aga kindlasti ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus. Ja veel on oluline mõista, et ooperikunst kõneleb rahvusvahelises keeles, mis on universaalne ja kõikidele mõistetav. Ooper on alati toetunud kaunite kunstide sümbioosile ning käsitlenud suuri ja olulisi väärtusi, nagu vabadus, üksteisemõistmine ning inimestevahelised suhted. Ooperikunst loob elamusi, mis kujundavad tervet inimvaimu, olles tänu sellele erakordselt oluline nii kohalikule kogukonnale kui ka rahvusvahelisele üldsusele.

Head kolleegid! Kaasaegsel tasemel muusikalavastuste etendamiseks sobivad teatrimajad on olemas isegi palju vaesemates riikides kui Eesti. Ja nagu siin juba korduvalt varasemalt öeldud, ajalooliselt puudub Eestis teatrisaal, mis oleks projekteeritud ja ehitatud muusikateatri vajadusi silmas pidades. Praegune Estonia teatri saal esitati sõnateatri vajadusi silmas pidades ning sellest tulenevalt on saalil olulised puudused muusikateatri vaatest. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse ja puuduliku või moonutatud akustikaga. Saalis puudub muusikateatri jaoks vajalik loomulik heli järelkõla. Samuti on lavakompleks oluliste puudustega. Rahvusooper ei saa täna mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalik artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Võtame või "Luikede järve" ja luiged. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatreid, -truppe ja maailmakuulsaid artiste.

Eespool öeldust tulenevalt on Eesti muusikateatri publik märkimisväärselt kehvemates tingimustes võrreldes valdava enamuse teiste Euroopa riikide kodanikega oma kodus. Tänase Estonia teatrisaali näol on tegemist ruumi ja lavaga, mis välistab suures osas rahvusvahelise koostöö teiste rahvuslike ooperi- ja balletiteatritega. Võimalused osaleda ühislavastuste väljatoomisel on väga piiratud. See on ka üks põhjusi, miks viimastel aastakümnetel lahkuvad meie parimad ooperisolistid ja balletiartistid peagi pärast Eestis hariduse saamist lavadele, kus nende võimed saavad täieliku rakenduse.

Ühislavastused on aga tänapäeval nii Euroopa kui kogu läänemaailma ooperi- ja balletiteatrite kõige levinum koostöövorm. See annab võimaluse ühiselt palgata maailma nimekaid ooperi- ja balletilavastajaid ning stenograafe ning selle kaudu tagada rahvusvahelisel tasemel, kõrgel tasemel kunstilised ning esteetilised tulemused. Samuti võimaldab see partneritega ühiselt katta lavastuskulusid kunstiliste meeskondade tasustamisel ning lavastuste dekoratsioonide, kostüümide ja muu tootmisel. Normaalmõõtmetes lavaga teatrisaali olemasolu on hädavajalik eeldus, et rahvusooper saaks üldse sellistes rahvusvahelistes ooperi- ja balletiteatrite ühislavastustes ja projektides osaleda.

Kolm minutit, palun.

Kolm minutit lisaks.

See tagaks, et Eesti muusikateatrit, Eesti kõrgkultuuri võetaks Euroopas ja mujal maailmas tõsiselt. Rahvusooperit hinnataks kui võimekat rahvusvahelist koostööpartnerit. Eesti kui muusikateatri jaoks vajalikku infrastruktuuri omava riigi tekkimine maailmakaardil kindlustaks, et rahvusooper täidaks talle pandud rolli Eesti rahvusliku kõrgkultuuri ühe olulise visiitkaardina. Oluline on ka see, et Estonia juurdeehitus laiendaks oluliselt Eesti lauljate, tantsijate ja muusikute arenguperspektiive. Tänu akustilistele ja lavalistele võimalustele tõuseks see sootuks uuele tasemele. Ühesõnaga, meil peab olema koht, kuhu tuua maailmakuulsaid orkestreid ja balletitruppe.

Loodame väga, et Vabariigi Valitsus koos Tallinna linnaga leiab sobiva lahenduse Estonia ruumiprobleemi lahendamiseks, et saaksime täita Riigikogu otsust, millega Estonia juurdeehitus on kinnitatud kultuurkapitali rahastatavate riiklikult oluliste kultuuriehitiste nimekirja. Sotsiaaldemokraadid ootavad lahendust. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga inimene teeb oma otsuseid oma kujunemisest või … Jah, kujunenud ilmavaatest kõige laiemas mõttes, aga just elus hangitud kogemustest lähtudes. Minu otsused tulenevad ilmselt sellest, et ma olen ajaloolane. Ma ei ütle küll tähtsuse järjekorras, aga sellele professionaalsusele lisaks kujunemislugu. Ma olen Tallinna poiss, aga tean ka, mis muus Eestis toimub. Olen juhtinud teatavaid organisatsioone, osa neist võib ka suurteks nimetada. Ja mitte vähetähtis ei ole, et olen ka Estonia teatri juurdeehituse või vähemalt saali tingimuste parandamise diskussiooni juures päris kaua olnud. Ja nendest kogemustest lähtudes ma näen ainsa võimalusena Estonia teatriruumi, mõtlen, nii loominguliseks edasiarenguks kui ka külastajate, ooperi- ja balletikülastajate, meie kõigi tingimuste parandamiseks mõeldud ruumi olukorra lahenduseks ainult uue hoonena juurdeehituse loomist. See tähendab, praegusele Estonia hoonele uue suure saali lisamist. See on ainus lahendus. 

Ja mis mind hämmastab üldise selle diskussiooni juures, on kaks asja. Esiteks, Tallinn on valmis saanud. Tallinn on valmis. Me ei leia siin kohta rahvusooperile, neid kohti on otsitud. Võib öelda, et osa inimestest ka Tallinna juhtkonnas ei ole tegelikult piisavalt panustanud. Nüüd on üks koht, mis teatri meelest on parim, aga sinna leitakse pigem põhjusi, miks sinna ehitada ei saa. Ja selle aspekti juurde, millest lähtub muinsuskaitse ka eilne otsus, ma jõuan natukese aja pärast. Aga mul on väga kurb, et Tallinn on valmis. Tallinn ja tema juhtkond ei ole minu meelest aastaid aru saanud – ja võib-olla ka osa tallinlastest –, milline vastutus on olla riigi pealinn. Milline au, milline tegelikult šanss selle varal arendada oma linna, kogu piirkonda. See on privileeg. Ja kui seda ei mõisteta, kui linna palgale võetud arhitektid räägivad, et teeme juurdeehituse väiksema, aga saalikompleksi lahendame senise teatri sisemise ümberehitusega, nad saavad seal 800-kohalise saali. Praegune saal on üle 800-kohaline. Hea küll, seal ei ole osa, nagu oli juttu, osa kohtadest ei ole hästi vaadeldav, mis toimub laval, ja hästi kuulatav, aga põhimõtteliselt sama suure saali rajamine praegu, kui taotletakse hoopis midagi muud – see pakkumine on nonsenss. 

Teiseks, Rahvusooperit see ju ei rahulda. Tartus on olemas teater, kus on ka ooperi- ja balletižanrid esindatud, kus on kahe maja peale – mõlemas nendes majas saab muusikateatrit esitada – 1200 kohta. See tähendab, ühe õhtu võimalused on suuremad. Rääkimata lavast. Vanemuine pea tegelikult ära ütlema põhilisi klassikateoseid. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ei siis, kui pakutaks väljastpoolt, ega ka siis, kui tahaks ise ette kanda.  

See tähendab seda, et kui Estonia tahab ikkagi ja kui me tallinlased tahame täita rahvusooperi rolli, siis palun väga. Väikeste popslike lahendustega seda ei täida. See tähendab, me võtame kogu aeg ka riigieelarvest Tallinnasse, kus riigiaparaat pidevalt suureneb, kus on palju riigiasutusi. Suur osa läheb tegelikult nende asutuste nii palkadeks, arendamiseks. Kõik see on ka Eesti maksumaksjad, aga need laekuvad tulumaksuna, suur osa sellest tulust Tallinna eelarvesse. Ma räägin, pealinn olla on privileeg. Ja kui sul on siin mingid üldrahvalikud institutsioonid, siis tuleb neid austada ja nende eest seista ja need lahendused leida.  

Teine, mille puhul ma olen tihti hämmastunud, on see, et ei tajuta tervikut. Iga professioon lähtub oma kitsast tõest ja vaatest. Antud juhul näiteks muinsuskaitse lahendus või mõne arhitekti ütlemine. Või … Ma ei tea, aga igal juhul mitte need inimesed ei ole aru saanud, kuidas ühte organisatsiooni arendatakse, kuidas see üldse eluõiguse saab. Hea küll, ka sõja ajal oli väike paus Estonia tegevuses. Aga üks teater on järjepidev nähtus. Kui te räägite, et ehitame saali ümber, siis see tähendab neli kuni viis aastat pausi selle organisatsiooni tegevuses. Nii koor, orkester, trupid lähevad laiali, sest tegelikult ei ole selleks tegevuseks, rahvusvahelisel tasemel tegevuseks asenduspindu siinkandis olemas.  

Jah, ma võin öelda, et sellel ajal täidab kindlasti rahvusooperi rolli Vanemuine, ja võib-olla jääbki selleks. Ja ilma naljata, see ei ole mingi vägikaikavedu praegu. See on lihtsalt tõsiasi, kui Estonial neid võimalusi ei ole, kui ta peab oma mängugraafiku täiesti lõpetama. Suure uue saali ehitamine kõrvale tähendaks, et suure osa sellest ehituse ajast saaks ikkagi repertuaariga jätkata, proovidega jätkata, organisatsioon ei läheks laiali. Aga siis kokku korjata ühte organisatsiooni rahvusvahelise konkurentsi tingimustes on peaaegu et võimatu, ma ütlen. Siis läheb täpselt sama palju aega selleks, et Estonia uuesti üles äratada, ja see nõuab väga palju vahendeid. Järjepidevuse hoidmine iseenesest ei tähenda hüppeliselt kasvavaid vahendeid.  

Nii et jah, mul ei ole midagi selle vastu, et rahvusooper Tartus. Jällegi ütlen, et see on nali, aga selleni viib ühe organisatsiooni lammutamine valede otsustega siin Tallinnas kohapeal. Nii et ainuke võimalus on praegu nii teatri kui tema toetajate lahendusega kaasa minna ja ehitada rahvusooperile väärikas uus saal praeguse hoone kõrvale. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Head vaatajad, kes meid vaatavad läbi interneti! Mul on hea meel, et me oleme lõpuks ometi jõudnud rahvusooperi küsimuses nii kaugele, et tundub, et tunneli lõpus paistab ükskord valgus. Olen ise ka selle toetusgrupi liige, mis on instseneerinud antud eelnõu, mida me praegu menetleme siin Riigikogu saalis. Natukene võib-olla ajaloost neile, kes ei ole ennast selle teemaga kursis hoidnud. 

Riigikogu teatavasti tegi mõned aastad tagasi otsuse, et rahvusooper on riikliku tähtsusega kultuuriobjekt, mille eelisarendamine on oluline ja rahastus kindel – kindel vähemasti selles osas, mis sõltub kultuurkapitalist ja nende vahenditest. Mul on hea meel ka selle üle, et rahvusooper õnnestus läbi ülitiheda sõela ja tugeva konkurentsi saada nende nelja algse objekti hulka, mida hakatakse ehitama kultuurkapitali rahadest ja toel.

Võib muidugi mõtiskleda teemal, kas oli päris õige, et antud algsesse nimekirja suruti teatud huvigruppide survel veel ka filmilinnak, mille prognoos algul tundus küll ülioptimistlik, kuid mille areng seisab hetkel paigal erinevatel põhjustel. Samuti olen ma seda meelt, et kui äärmiselt halvas seisukorras olev rahvusringhäälingu maja suruti valitsuse poolt kultuurkapitali poolt rahastatavate objektide nimekirja lisaks, siis see on tegelikkuses märk selle valitsuse käpardlikkusest, sest selle rekonstrueerimise-ehituse raha oleks pidanud valitsus leidma riigieelarvest.

Ma ei hakka siinkohal üle rääkima, kordama, kuhu igale poole läheb selle valitsuse heakskiidul maksumaksja raha, mis peaks just täitma meie endi vajadusi ja teenima avalikku hüve. Aga fakt on see, et riigi rahalist ressurssi jagatakse süüdimatult mööda maailma laiali, paigutatakse võõrastesse ebamõistlikesse ning mittevajalikesse ideoloogilistesse projektidesse, selle asemel et muu hulgas ehitada üles ja kaasajastada meie kultuuriobjekte, ja just neid, mille osas on riik võtnud seadusega kohustuse. Need on rahvusraamatukogu, rahvusringhääling ja rahvusooper.  On kurb, et just nende objektide osas käib üks lõputu kröönimine. Riigi ressurssi jätkub üles ehitada teistes riikides koole, lasteaedu, sildu, taristuid, elektrijaamu, aga oma kultuuri suurobjektide rahastamine on jäetud vaeslapse ossa ja pandud sõltuma sellest, kui palju Eesti rahvas joob, suitsetab või mängib hasartmänge, millest siis laekub raha kultuurkapitalile.  

Aga olgu. Täna oleme vähemalt rahvusooperi osas teinud suure sammu edasi, mis loodetavasti lükkab kännu tagant lahti protsessi, mida vajab meie kõrgkultuur, meie muusikud, meie ooperisõbrad ja ka meie noor publik, keda peab tänapäevasel viisil harima, et ooperimajadel Eestis ja ka mujal maailmas oleks üldse tulevikku. Kogu see seltskond on seda ammu oodanud. Jah, siin on pikka aega veeretatud mõtet täiesti uuest hoonest täiesti uues kohas, aga see ei ole tegelikult väga mitmel põhjusel relevantne. Esiteks, asukohta ei ole mõttekas muuta, sest rahvusooper kultuurikantsina on just siin, kus ta hetkel asub rahva teadvuses. Niigi habras kõrgkultuur ei elaks seda kultuurikatkestust üle. Lisaks oleks see mitu korda kallim. Ja mis kõige olulisem: seda mõtet ei toeta rahvusooperi enda kollektiiv, kelle huvid ja kellele tänapäevaste töötingimuste võimaldamine ei ole sugugi vähetähtis. 

Olles rahvusooperi nõukogu liige olnud mitu aastat, olles ise pool oma elust puutunud kokku just selle valdkonnaga, tundes ja teades neid inimesi, kes seda tööd igapäevaselt teevad ja olles näinud, millistes tingimustes meie muusikud suudavad pakkuda meie kõrgkultuuri, suurepäraseid muusikaelamusi – ausõna, nad kõik väärivad Rahvusooper Estonia juurdeehitust, uut tänapäevast saali, harjutusruume, suurt lava ja palju-palju muud. 

Seetõttu on äärmiselt kurb, et meil on formeerunud ametkonnad ja teatud jõud, kes on sõna otseses mõttes alustanud püha sõda Rahvusooper Estonia juurdeehituse vastu …  

Ma võtaks lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

… kasutades selleks ka äärmiselt alatuid võtteid, alustades sellest ajakirjandusse paisatud pildist suurest punasest kuubist, mis pidi avalikkuse pöörama juurdeehituse idee vastu. Ja tuleb kahjuks tunnistada, et see on neil õnnestunud. Ka inimesed, kes võiksid olla neutraalsed, kisendavad nüüd, rusikas püsti, sellest õudsest punasest majast ja ütlevad, et no seda sinna küll tulla ei tohi. Miks oli vaja seda alatut võtet kasutada? Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes seda tegid. 

Ja olgu siinkohal ära öeldud, et kui juurdeehitus tuleb, tulevad ju ka kõikvõimalikud arhitektuurikonkursid. Rahval on võimalik sõna sekka öelda ning ma olen enam kui kindel, et sellest tuleb üks väga ilus hoone, mis rikastab meie avalikku ruumi ja pakub üldist hüve ka neile, kes ei ole ilmtingimata ooperisõbrad, aga nad võivad selleks saada, kui on loodud vastavad tingimused. 

Muinsuskaitsele on mul muidugi veel omad etteheited. Kahjuks nad teinekord oma bürokraatia ja ametniku suva järgi seaduste tõlgendamisega pidurdavad teadlikult ja tahtlikult elu edasikestmist ja arenguid muinsuskaitselistel objektidel. Aga siinkohal ma soovitan usaldada laiemat spetsialistide ringi, eelkõige töö tellijat ja subjekti rahvusooperit, kes on siiani tegutsenud ajaloolises ja ilusas majas ja kes kindlasti hoiab seda järjepidevust äärmise pieteeditundega ja hoiab silma peal, et uus, lisanduv hoone oleks igati sobiv ajaloolisse linnaruumi. 

Mina toetan Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamist just sellisesse kohta, kuhu see praegu väga pikkade arutelude ja praktiliste valikute läbi on jõudnud. See juurdeehitus tuleb ära teha. Ma väga loodan, et see rumal ja mina ei tea, miks ja kust kohast kerkinud sõge vastuseis kaob ja Eesti kõrgkultuur ja ooperikultuur saab 21. sajandil edasi astuda väärikalt, edasi kestvalt. See on meie kõigi huvides. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Signe Kivi. Palun!

Aitäh. Ma palun kohe kolm minutit. 

Palun, kaheksa minutit! 

Joon kõigepealt vett.  

Selge. Me arvestame siis aja käima, kui te olete alustanud oma kõnega.

Mul läheb natukene aega. Jaa. Aitäh!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! "Estonia – seda nime kuuldes kerkib igale eestlasele silmade ette suur valge hoone Tallinna turuplatsi naabruses. See on nagu iseenesestmõistetav tõsiasi, et see teisiti ei saakski olla, kui et ta seisab seal, suurim kõigist meie kunstitemplitest." Nii kirjutab Hugo Peets 1938. aastal ilmunud raamatus ""Estonia" teatri‑ ja kontserthoone ajalugu". Tsiteerin sama autorit veel, jutt on Estonia ehitamisest: "See oli igatahes vastutusrikas ja pingutusi nõudev ülesanne, mis Estonia Selts enesele võttis, kuid teisalt ilmestab see jälle kujukalt ärksama Tallinna eesti seltskonna teotahtmishimu ja tahtekindlust, mis hiilgava tunnustuse sai detsembrikuus peetud linnavolikogu valimistel, kus eestlased said absoluutse häälteenamuse ning pääsesid seega peremeestena linna valitsema." Tsitaadi lõpp. 

Tahtmatult tekib paralleel eelmisel kuul toimunud sündmustega Tallinna Linnavolikogus. Aga 1910. aastal kirjutab helilooja Rudolf Tobias "Ja ometigi nurgakivi!", et üks kultuuralahing sai jälle löödud, pidades silmas, et tollane võim keelas Estonia nurgakivi tseremoonial eestikeelsed kõned. Siiski toimusid avamispidustused 1913. aasta augustis. Kuid juba kümmekond aastat pärast valmimist jäi maja teatrile kitsaks ja 1927. aastal ehitati hoone keskosale Armas Lindgreni ja Artur Perna projekti järgi neljas ja viies korrus. 

9. märtsi 1944. aasta pommitabamus oli teatrile, Eesti rahvale katastroof. Siiski taastati hoone Alar Kotli projekti järgi 1947. aastaks ja on tänaseni peaaegu säilitanud oma tollase välisilme, mis erineb esialgsest projektist. Jah, tulevikuplaane on peetud mitmeid kordi, sest draamateatriks ehitatud saal on olnud algusest peale takistuseks suurejooneliste ooperi‑, opereti‑ ja balletietenduste lavaletoomisel. 1972. aastal toimus arhitektuurivõistlus eesmärgiga ehitada uus hoone Tõnismäele. See on siis tänase rahvusraamatukogu asukoht. 1984. aastal korraldati kutsutud arhitektuurivõistlus. Valituks osutus Peep Jänese ja Henno Sepmanni projekt, mis jäi teostamata. 2010. aastal toimus arhitektide liidu poolt linnaehituslik analüüs uuele ooperimajale võimalike asukohtade leidmiseks. Neid küll pakuti, aga jah. 2019. aastal tegi kultuuriminister Tõnis Lukas ettepaneku rajada ooperisaal Tallinna linnahalli. 2022.–2023. aastani töötas linna ja rahvusooper Estonia ühiskomisjon, kes analüüsis juurdeehituse variante, sest nagu kokkuvõtvalt nenditi, uue hoone rajamiseks pole riigil jõudu. Just sedasama pidas silmas eelmise Riigikogu koosseisu kultuurikomisjon, kui lisas Estonia juurdeehituse, mitte uue ooperiteatri riiklikult tähtsate objektide nimekirja ja selle siis Riigikogu ka 13. septembril 2021. aastal kinnitas. 

Jah, arutelu uuest ooperiteatrist on ühiskonnas kestnud pikalt. Aga otsus siin Riigikogu saalis tehti just lähtuvalt sellest, et Eesti riigil ei ole lisaks olemasolevate kultuuriobjektide renoveerimisele ja ehitamisele võimalik finantseerida uue ooperihoone ehitust ja seejärel leida püsirahustus nii uue kui ajaloolise Estonia teatri projektide teostamiseks. Samas on ju arhitektide ja linnaplaneerijate poolt tõstatatud probleem, et elu ja konkreetsemalt kultuurielu kolib linnasüdamest välja ja tuleks teha kõik, et seda peatada. Kõrgkultuurile tuleb leida arenguvõimalus Tallinna kesklinnas. 

Estonia ei vaja mitte uut maja, vaid uut, suurema lava ja muusika‑ ning balletilavastuse esitamiseks vajaliku akustikaga teatrisaali. Seda on estoonlased korduvalt rõhutanud, sest rahvusooperi hing elab just selles kohas, selles Estonia teatris. 

Muidugi olid meile, Riigikogu liikmetele ja juurdeehituse toetajatele teada nii muinsus‑ kui looduskaitselised piirangud juurdeehitusega edasiminekuks. Aga kas probleemid pole mitte selleks, et neid lahendada? Ja kui meie neid ei lahenda, siis uut võimalust teatrile ei sünni. Me küll koolitame soliste ja artiste Eestis, aga siis saadame nad välismaa teatritesse ja võimalusel käime ka ise mujal oma tähti vaatamas ja kuulamas. 

Minevikku tuleb mäletada ja jäädvustada ja selleks on tänapäeval erinevaid võimalusi. Bastione ja muinsusväärtusi oleks kindlasti vaja avalikkusele eksponeerida, aga ka vana ja uue hoone sümbioos võiks Tallinna kesklinnas sündida, nii nagu näeme ooperiteatrite arhitektuurseid lahendusi Milanos, Lyonis, Berliinis, Kölnis, Londonis, Ljubljanas, Riias.

UNESCO nimekirjast. Ei vasta tõele, et Tallinna vanalinna ümbritsevale bastionaalvööndile ei ole alates UNESCO nimistusse saamisest midagi ehitatud. Nimetagem siin Kaarli puiestee 8 kinnistut, Kalevi ujula juurdeehitust, inglise kolledži ujulat, Vabaduse väljakut ja selle maa-aluseid parklaid. Nende rajamisel peeti diskussioone ja leiti kompromisse. Tehkem seda nüüdki. 

Eelnõu algatajad, Estonia toetusrühma liikmed kõigist Riigikogu fraktsioonidest ja eelnõu esitajana kultuurikomisjon ei soovi mitte uut kultuuralahingut, vaid kultuurset diskussiooni, toomaks kokku riigi, Tallinna linna, rahvusooper Estonia, ooperi‑ ja balletiartistide, orkestri ja dirigentide, lavastajate ja loojate ja loomingu austajate ühised ja erinevad nägemused uuest juurdeehitusest. Tegelikult on jää võimaliku Estonia juurdeehituse ümber hakanud sulama. Ehk on sellel osa ka tänasel eelnõul. 

Meie siin saalis ei tea ja ei peagi teadma, milline näeb välja Estonia tulevane juurdeehitus, meie teha on poliitilised otsused. Teame, et on kõhklusi ja kartusi, aga usaldame siin professionaale, nagu seda tehti sada aastat tagasi, kui rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel valiti välja soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekt. Kutsun nagu kõik eelnevad kõnelejad kõiki Riigikogu liikmeid eelnõu poolt hääletama. Elagu Eesti! Elagu Estonia! Tänan tähelepanu eest.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eesti inimesed! Mina väga paatoslikuks küll minna ei tahaks. Me kõik saame aru, et Estoniale on vaja uut maja. Aga kahjuks see ettepaneku tegemine, mis meil praegu laual on, sellele ei vasta.  

Ma ausalt öeldes üritasin aru saada, mida see ettepaneku tegemine endast kujutab. Paistab, et see on lihtsalt ettepanek ettepaneku tegemise pärast. Ma võin seletada, miks see niimoodi tundub. Kuna, esiteks, eile me lugesime juba täna mainitud artiklist, et Muinsuskaitseamet suurt juurdeehitust Estoniale ei luba ja ainuke variant, kui midagi saab juurde ehitada, on kolmandik praeguse hoone mahust ehk 33%, siis on see põhimõtteliselt tänane olukord.  

Kui me loeme, mis ütleb selle eelnõu, otsuse eelnõu seletuskiri, siis me näeme, et kultuurikomisjonis on mitu korda käinud erinevate ministeeriumide esindajad. Ja näiteks 18. märtsil nad märkisid, et juurdeehituse puhul ei ole võimalik kehtiva planeerimisseaduse alusel riigi eriplaneeringut algatada, kuna selle eesmärk on ehitisele asukoha leidmine, uue ehitise püstitamine. Me saadame ministeeriumidele ettepaneku, kuigi me juba oleme saanud ministeeriumide arvamuse. Tänu sellele, et me seda teeme, täna oli siin juba mainitud, saime me kultuurikomisjonina Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt Karuteene medali, kuna nende arvates meie tegevus tekitab suurt kahju Eesti ainelistele kultuurimälestistele, ajaloolistele traditsioonidele ning institutsioonidele.  Ning ma olen nõus arvamusega, mis siin oli täna juba esitatud, et kui räägiti sellest, et ehitada uus maja, uus hoone kuskile mujale, siis sellest väga palju ei räägitud. Piirduti tõdemusega, et neid kohti eriti ei olegi, võib-olla on linnahall olemas. Siis räägiti pikalt linnahallist ja otsustati, et linnahall sobi. Järelikult ongi ainult üks võimalus: ehitada Estonia olemasoleva hoone kõrvale veel suur juurdeehitus.

Kahjuks paratamatult tekib selline tunne, et siin poliitikud tahavad survestada neid ametnikke, kes on juba välja öelnud oma arvamuse, lähtudes erinevatest määrustest, nõuetest ja piirangutest. Ja nad on seda juba korduvalt teinud, ka meie kultuurikomisjonis üritasid seda kaudselt öelda, üritasid seda viisakalt ja ka otse öelda. Me ikka pöördume Vabariigi Valitsuse poole, no ma saan aru, et eesmärgiga ikkagi neid ametnikke, kes on oma ala eksperdid, survestada, et muudame olemasolevad piirangud ja nõuded. Ausalt öeldes selline strateegia mulle väga ei meeldi.

Lisaks me rääkisime sellest, kas see juurdeehitus sobib sinna, kus täna on Tammsaare pargi osa. Minu küsimus ka selle eelnõu ettekandjale oli põhimõtteliselt see: oletame, et Estonia praegune ooperimaja oleks näiteks Raekoja platsi kõrval …

Palun natuke lisaaega ka.

Kui palju soovite?

Paar minutit.

Palun, kaks minutit!

… kas siis näiteks oleks kõne alla tulnud ka selline variant, et ehitame juurdeehituse Raekoja platsile? Ma selles väga kahtlen. Aga siis Tammsaare park – seal võib neid piiranguid kuidagi leevendada, kaotada, välja vahetada. Ma ei usu, et see on jällegi väga õige. 

Kuidas edasi minna? Siin kõlas mitu korda, et tuleb seda kompromissi otsida ja seda ka leida. Ma olen sellega täiesti nõus. Ma arvan, et osaliselt annab selleks alust ka seesama muinsuskaitse arvamus, mida ma juba mainisin. Ja siinkohal peavadki kõik osapooled – olgu nendeks Estonia Selts, Tallinna linn, Vabariigi Valitsus – ühise laua taga istuma ja ära otsustama, kuidas on võimalik selle asjaga edasi minna. Üks variant on, jällegi, ehitada uus hoone kuskile mujale. Ma saan aru, et kohe öeldakse, et riigil ei ole selleks raha, aga kui see on selline prioriteet, täna juba räägiti sellest, et üks suurematest prioriteetidest Eesti riigi jaoks, siis ma arvan, et seda raha on võimalik leida. Ja kui ikkagi ehitada olemasoleva hoone kõrvale midagi, siis ehitada ikka, võttes arvesse need reeglid, need piirangud, need nõuded, mis on olemas ja mis on ekspertide poolt kehtestatud. Ja selleks tegelikult seda ettepaneku tegemist vaja ei ole. Ma arvan, et need osapooled saavad ise väga ilusti ühise laua taga istuda ja seda ära otsustada. Aitäh!

Suur tänu! Siin on fraktsioonide esindajad. Siim Kallas. Palun mikrofon Siim Kallasele! Signe Kivi …

Kas lõppsõna võimalust on?

Lõppsõna võimalus meil läbirääkimistel on, aga selleks peaks olema kas õiguskantsler või Vabariigi Valitsuse liige, muidu ei ole võimalik. Selles mõttes otseselt ei ole võimalust lõppsõnaks. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 410 lõpphääletus. Nii palju veel, et muudatusettepanekuid antud eelnõu kohta esitatud ei ole. Seega, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, lihtsalt infoks: et see ettepanek läbi läheks, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust.  

Panen lõpphääletusele eelnõu 410. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 68, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu 410 otsusena vastu võetud. Sellega on teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. (Aplaus.)

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast, head kolleegid! Asume 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde. Rahanduskomisjon arutas eelnõu seoses teise lugemise ettevalmistamisega käesoleva aasta 18. aprillil ja muudatusettepanekute esitajad selgitasid ka oma ettepanekuid ja osales Rahandusministeeriumi esindaja. Tuletan meelde, et selle eelnõu tuum on õpetajatele täiendava palgaraha tõstmine Haridus- ja Teadusministeeriumi reale, et sealt saaks see raha liikuda toetusfondi kohalikele omavalitsustele. 

Need muudatused on vajalikud õpetajate palga alammäära tõstmiseks 1820 euroni ja selleks suunatakse riigieelarvest kohalike omavalitsuste toetusfondi 9,27 miljonit eurot. Praegu on õpetajate palga alammäär 1803 eurot. Õpetajate palga alammäärale lisandub 20% diferentseerimise osa ja kokku kasvab õpetajate palga arvestuslik keskmine 6,6% ehk 2184 euroni. 

Muudatusettepanekute tähtajaks, k.a 17. aprilliks laekus seitse muudatusettepanekut, sealhulgas kolm Isamaa fraktsioonilt ja neli EKRE fraktsioonist. Need on välja toodud muudatusettepanekute loetelus. Rahanduskomisjon jättis kõik arvestamata. Vabariigi Valitsuse üldine seisukoht oli muudatusettepanekuid mitte toetada, sest enamikel on katteallikaks märgitud Vabariigi Valitsuse reservid, mis püsikulude puhul pikaajalise katteallikana ei sobi. Ja kui arvestada tänast reservide mahtu, mis on umbes 40 miljonit eurot koos sihtotstarbelise osaga 180 miljonit eurot, siis ei ole see ka piisav. Aga jah, opositsioon soovis suurendada toetusfondi rohkem ja tõsta ikkagi rohkem palku. 

EKRE muudatusettepanek oli Haapsalu–Rohuküla raudtee ehitusele raha suunamine, samuti politsei piirivalve kriisireservi moodustamine ja Eesti San Francisco ja New Yorgi konsulaatide tegevuse rahastamine. 

Võeti vastu menetluslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda 2. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. mai. Tänase seisuga on see küll väga lühike, aga eelnõu on sellisel kujul olnud kättesaadav ja päevakorras juba mõnda aega. See on minu poolt kõik.  

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ja nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Mul on lihtsalt väike segadus. Kuna on teine lugemine, kas te tulete kui Riigikogu liige siia või tulete fraktsiooni nimel? (Tanel Kiik vastab saalist.) Selge! Siis on olemas ka vastav volitus, see on allkirjastatud Helmen Küti poolt, kes ütleb, et Tanel Kiik võib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esineda eelnõu puhul 389.

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatlik Erakond loomulikult toetab, Riigikogu fraktsioon toetab selle eelnõu kiiret vastuvõtmist. Nii nagu ma tegelikult ka esimesel lugemisel tähelepanu juhtisin, meil tuleb ühtviisi ja üheselt aru saada, et antud juhul me pigem, noh, võib öelda, paneme plaastri nendele haridusvaldkonna esmastele ootustele, mis puudutab seda palgatõusu käesoleval aastal, aga tegelikult see pikk plaan ja see pikk küsimus on jätkuvalt lahendamata. 

Haridusvaldkonna töötajad ootavad õigustatult selget kokkulepet nii riigi kui kohalike omavalitsustega, milline saab olema tegelikult töökoormuse küsimus, milline saab olema õpetajate karjäärimudel, milline saab olema see palgamudel sellega koos. Ja kõige õigem viis neid küsimusi lahendada on läbi laiapõhjalise kollektiivlepingu läbirääkimise ja sõlmimise, näiteks nagu toimub tervishoius väga edukalt juba aastaid. 

Aga loodan, et me jõuame tegelikult siin Riigikogu saalis just nimelt selle olulise mõistmise ja selguseni, et mis tahes kujul see kollektiivleping lõpuks vastu võetakse ja allkirjastatakse, igatahes tegelikult see haridusvaldkonna töötajate palgaootus saab olema märkimisväärne ka tulevikus ja õigustatult. Meil tuleb tegelikult järgmise aasta eelarve menetluse raames väga tõsiselt vaadata, kust on võimalik leida täiendavaid vahendeid olukorras, kus riigieelarve on teatavasti väga raskes seisus. Objektiivselt on võimatu sellega mitte nõustuda, olles opositsioonis või koalitsioonis. 

Nii et ma kutsun üles parlamendi liikmeid ja erinevaid Riigikogu fraktsioone tegelikult juba täna selle peale mõtlema, et kui me soovime leida vajalikke lisavahendeid haridusvaldkonda, tervishoiuvaldkonda, tagada pensionide jätkusuutlik tõus indekseerimise teel ja ideaalis veel täiendavaltki, siis meil tuleb mõelda ka selle peale, millised on siis need kohad, kus meil on võimalik raha ringi jaotuda, või millised on need täiendavad võimalikud tuluallikad. 

Täna me saame ära lahendatud – või õigemini täna veel ei saa, täna läbib see eelnõu teise lugemise kõigi eelduste järgi –, mis aitab seda käesoleva aasta kokkulepitud palgatõusu rahuldada ja neid vajalikke ümberkandeid teha riigi ja kohalike omavalitsuste toetusfondidest. Aga pikk küsimus ja suurem küsimus tegelikult ootab meid ees. Nii et kui me lähme siit kõik laiali ühel ilusal päeval n-ö suvelainele, siis kahtlemata on oluline, et augustis-septembris, kui hakatakse kokku panema järgmise aasta eelarvet esialgu valitsuse tasandil, hiljem parlamendi tasandil, et meil oleks selge arusaam, et haridusvaldkond on üks prioriteetseid valdkondi, kus tegelikkuses pikaajalise töökindluse ja töörahu tagamiseks sarnaselt tervishoiule tuleb leida täiendavaid vahendeid. 

Minu isiklik seisukoht ja ma arvan, et see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukoht, et me peame vaatama mitte ainult seda, kas ja kust on võimalik riigieelarvet vähendada või kärpida, vaid ka seda, kust on võimalik leida täiendavaid tuluallikaid, täiendavaid katteallikaid olukorras, kus eelarve defitsiit on ajas kasvanud ja jõuab järgmisel aastal 2 miljardini nominaalselt. Tegelikkuses ei ole võimalik seda miinust lappida. Miinust lappides pole võimalik kuhugi valdkonda lisaraha leida, see on päevselge. 

Kutsun üles häid parlamendi liikmeid, häid fraktsioone kaasa mõtlema. Ja kindlasti Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on valmis neid arutelusid pidama, kuidas tagada üheaegselt vajalik raha hariduses, tervishoius, regionaalvaldkonnas, loomulikult ka meie inimeste toetamine kriisi ajal, ja millised võiksid olla need võimalikud maksumeetmed. Paratamatult tuleb rääkida ka tulupoolest, sellest ei ole pikemas vaates pääsu. Ma arvan, et see tegelikult on ka õige, sest kui me soovime sellist heaoluriiki, tugevat riiki, solidaarset riiki, kättesaadavaid avalikke teenuseid, kus inimese haridus või tervislik seisund ei sõltu tema rahakotist, siis paratamatult tuleb meil üle vaadata vastav maksusüsteem ja liikuda pigem põhjamaiste heaoluriikide lahenduste suunas, nagu astmeline tulumaks, nagu muud sellised maksumeetmed, mis ühest küljest tagavad maksusüsteemi õigluse, aga aitavad tegelikult eelarvesse vajalikku lisatulu tuua. 

Selliste mõtetega saadan meie poolt kõik Riigikogu liikmed mõtlema ja arutama seda, kuidas haridusvaldkonna pikaajalist rahastamiskindlust tagada. Ja loomulikult jätkuvalt toetame, nagu viidatud, kollektiivlepingu sõlmimist erinevate osapoolte ehk töötajate, kohalike omavalitsuste ja riigi vahel, et oleks pikaajaline selgus ja kindlus, et meil ei oleks vaja tulevikus leida neid lahendusi kiirkorras läbi õpetajate streigi ja selliste ühekordsete erandmeetmete kaudu, et oleks tagatud pikaajaline töökindlus ja õpirahu nii õpilastele kui õpetajatele. Aitäh! 

Aitäh! Ma saan aru, et ka järgmine on fraktsiooni esindajana. On see nii? Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Mina siis, fraktsioonilt volitusi ei ole, eraldi. Loomulikult, Keskerakonna fraktsioon täna toetab seda eelnõu, aga siin on mitu aga. Esiteks, me 7. mail arutame siin teemat, mis puudutab põhimõtteliselt aasta algust, ehk õpetajad peavad saama palgalisa, olgu selleks siis needsamad 17 eurot, see on juba teine probleem, 1. jaanuarist. Täna on 7. mai, õpetajad siiamaani ei ole seda raha oma kontodel näinud ja tegelikult ma olen kuulnud, et mõned õpetajad juba ei usugi nagu, et nad seda raha kuidagi üldse saavad. Ja see on loomulikult suur küsimus ministeeriumile, sest esiteks, need 17 eurot on streigi tulemus, seda streiki poleks pidanud üldse olema, sellepärast et valitsus lubas õpetajatele väga konkreetset palgatõusu, siis taganes oma lubadusest ja siis anti minu mäletamist mööda 1,7% palga alammäärale lisa, mis tegelikult nägi välja nagu selline naeruvääristamine ja kiusamine, ausalt öeldes. Aga sedagi pole veel õpetajad oma kontodel näinud, nagu ma olen juba rääkinud.  

Teiseks see, et me siin maikuus seda arutame, see on järgmine probleem. Kõige suurem probleem on siinjuures see, et tegelikult koalitsioonileppega lubati õpetajatele, et nende palk on 120% Eesti keskmisest palgast. Praegu on viimaste andmete järgi Eesti keskmise palga suurus 1904 eurot, see on vist eelmise aasta viimane kvartal, uuemaid andmeid ei ole veel olemas. Arvatavasti see number on suurem, kusagil 2000 kandis juba. Ja meie räägime siin sellest, et pärast seda, kui see seaduseelnõu vastu võetakse, on siis õpetajate palga alammäär 1820 eurot ehk ei ole ligidalgi ja 120%‑st me siin üldse ei räägigi, me räägime sellest, et oleks väga hea, kui oleks 100%, aga ei ole sedagi. Nii et see, mis koalitsioonileppesse on kirjutatud, praegu paistab järjekordse lubaduse murdmisena.  

Loomulikult on meil olukord selline, et õpetajate defitsiit ja õpetajate puudulik järelkasv on, nagu eile siin rääkis haridusminister, võib-olla kõige suurem Eesti Vabariigi probleem haridusvaldkonnas. Aga mida me selleks teeme, et see järelkasv suureneks? Lisame 17 eurot õpetajate palgale. Sellega, ma arvan, me kaugele ei sõua. Iseenesest me kõik saame aru, et selleks, et meil oleks rohkem õpetajaid, on vaja, et esiteks see oleks prestiižne amet, prestiižne töökoht, ja teiseks, et see oleks ka hästi tasustatud. Ei ole praegu ei esimest ega teist, ausalt öeldes. Vaatad, kui palju siis õpetajatele makstakse, ja saad aru nagu, miks siis ülikooli lõpetades inimesed ei kipu kooli minema.  

Ja teiseks, vaadates seda, et lubatakse ühte, siis pärast seda ei tehta. Viimati oli streik Eesti Vabariigis, õpetajate streik, ma mõtlen, kuskil sajandi alguses. Nüüd reaalsus on see, et see on toimunud ka sellel aastal. Ja kõike seda oleme rääkinud ju ka eile. 

Palun üks minut juurde.

Palun, üks minut! 

Oleme seda rääkinud ka eile siinsamas, kui toimus haridusministri umbusaldamise menetlus. Ja mitte midagi pole ju muutunud ühe päevaga. selles mõttes me oleme järjekordselt olukorras, kus õpetajad ei tunne, et neid väärtustatakse, õpetajad ei tunne, et nende palk oleks vastav nende koormusele. See koormus pidevalt suureneb, kahjuks palk seda ei tee.  

Nii et meie, Keskerakonna fraktsiooni arvamus on väga lihtne: jah, iga kopikas nii-öelda, mida õpetaja saab juurde, on tervitatav, aga see, et see on kopikas, vaat see on kahetsusväärne. See peab olema ikkagi kohe, ütleme niimoodi, mitusada eurot juurde, siis vähemalt me saame rääkida sellest, et see lubadus, mis on koalitsioonileppesse sisse kirjutatud, et see lubadus nagu on ka midagi väärt. Aga praegu me näeme lihtsalt seda, nagu et kirjutati ilusad laused sinna koalitsioonileppesse, lubati õpetajatele suhkrumägesid nagu ja tegelikult antakse juurde 17 eurot kuus. Aitäh! 

Aitäh! Head ametikaaslased! Miks ma nii konkreetselt küsin, kelle eest te tulete siia läbirääkimistel sõna võtma? Sest on minul hea teada ja kõigil ka teil, et viimasel ajal on kasutatud ka või on soovitud kasutada ka kolme võimalust teise lugemise raames kõnesid pidada: komisjoni esindajana, fraktsiooni esindajana, Riigikogu liikmena. Ja see on kõik võimalik. Nii et ma vaatan nüüd ametikaaslasele Tõnis Lukasele otsa ja saan aru, et tuleb ka erakonna esindajana. Selge. Ma palun siis Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, kõige rohkem selle lisaeelarve puhul me räägime ühe lubaduse täitmisest. Aga tegelikult on siin vigur peidus: tegemist on järjekordse pettusega. Üks suur pettus oli see, et lubati eelmisel aastal selle aasta eelarvesse päris suurt palgatõusu õpetajatele. Aga seda ei tehtud. Järjekordne pettus oli see, et detsembris leiti natukene raha, aga seda ei pandud eelarvesse. Siis tehti määrus valitsuse tasemel, kus määrati ilma Riigikogu poolt volitusteta õpetajate palga alammäär, kui katet riigieelarves ei olnud. Hea küll, suure osa sellest koormast on võtnud omavalitsused enda peale ja on maksnud seda palka välja. Ja siis selleks, et streik lõpetada, leiti veel natukene raha ja öeldi, et see on justkui olemas. Tegelikult riigieelarvesse lisame me selle alles maikuus. See on tegelikult katastroof. See, et maikuus räägitakse 1. jaanuarist tagasiulatuvalt, olgu see õpetajateni palga jõudmisest või see, et see kompenseeritakse, see lubatud palgatõus omavalitsustele, on ikkagi riigipoolne vale. Riik ei ole oma lubadusi täitnud ja täidab neid tagasiulatuvalt nüüd. Ja palga maksmisega segaduses, miks ma nimetasin seda katastroofiks? Katastroofiline ses seisundis on valitsuse koostöövõime. Kolmikliidud on olnud alati niisugustel rasketel hetketel. 1999. aastal kohe pärast valimisi maikuus töö käis juba suure auruga, tehti negatiivset lisaeelarvet, kärpe-eelarvet. 2008. aastal tehti sellel ajal kärpe-eelarvet. 

Ja nüüd ma lähen selle jutu teise poole juurde. See on muidugi hea, et õpetajatele see lubatust väiksem, viimati antud lubadus ikkagi kuidagi täideti, see on siin eelarves sees ja omavalitsused saavad nüüd selle katte, et õpetajatele palka maksta kätte. Aga me oleme majandusseisus, kus me peaksime rääkima ka halduskulude kärbetest. See ei tähenda konkreetselt ei lööki õpetajatele ega kuhugi mujale. See on prioriteetide küsimus. Õpetajate palgad tõenäoliselt tõusevad ka edaspidi. Aga see, et riik administreerib ennast lõhki, on meile teada, sellest räägivad kõik. Ja me vajame praegu, kui selle aasta riigieelarve laekumised on selges ohus, juba praegu tegelikult negatiivset lisaeelarvet. Kärpe-eelarvet. Ja kolmikliidud on sellega hakkama saanud nii, et nad on selgelt jahtunud majanduse ja kahaneva eelarve tingimustes juba maikuus teinud negatiivset lisaeelarvet. Meil on praegu lisaeelarve menetluses. 

Muide, me oleme natuke liiga optimistlikud, räägime 7. maist, kui lubaduse täitmisest õpetajate palkadega seoses tegelikult on see teine lugemine, see ei ole veel kolmas lugemine. Nii et see läheb tegelikult kuu keskpaika. Aga selle juures peaks arvestama, et lisaeelarvel on mitu funktsiooni. Ja see funktsioon, mida siin üldse ei ole arvestatud, ja me ju tegelikult ei näe, et valitsus üldse sellega tegeleks, selleks oleks pidanud kasutama praegust lisaeelarvet. Aga kus on järgmine lisaeelarve, mis peaks olema kärpe-eelarve riigi halduskuludest selleks, et anda olulistele funktsioonidele, ka õpetajatele ja haridusele, näiteks kutseharidusele, mis hakkab kokku kukkuma mitmes kutsehariduskeskuses, et anda nendele hõlpu? Selleks tuleb riigi administreerimiskulusid koomale tõmmata ja selleks tuleb teha negatiivne lisaeelarve, kärpe-eelarve mitmes lõigus. Kus see on? Seda ei ole. Me räägime maikuus sellisest lisaeelarvest, mis lahendab ainult natukene probleeme. Jah, mulle meeldib, et see lahendab ka õpetajate probleeme. Aga seda on selgelt vähe. Nii et õpetajate palgatõusu loomulikult Isamaa toetab.

Aitäh! Ma vaatan, Margit, teile otsa. Fraktsiooni nimel, jah? Fraktsiooni nimel. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutropi. Ja kõik, kes te olete fraktsiooni nimel käinud, te saate uuesti tulla siia ka enda nimel, Riigikogu liikmetena rääkima, te olete väga oodatud siia. Palun, Margit Sutrop!

Nii. Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on au ja rõõm rääkida Reformierakonna fraktsiooni poolt. Loomulikult toetame seda eelnõu, kuna nii on kokku lepitud. 9,27 miljoni juurde suunamine on parem kui mitte midagi, on positiivne. Aga olen nõus sellega ja meie fraktsioon ka rõhutab, et me ei pea seda õpetajate suureks päästmise aktsiooniks. Ilmselgelt 1820-eurone miinimumpalk ja arvestuslik keskmine 2094 eurot selgelt ei vasta tänasele õpetajate koormusele ja vastutusele. Ja me jätkuvalt toetame seda, et õpetajate palk tõuseb 120%-ni, nii nagu koalitsioonileppes on kokku lepitud, ja peame tegelema selle poole liikumisega. Toetame haridusministri nii-öelda läbirääkimisi ja soovi sinna suunas liikuda. Aga me arvame, et on vale rääkida ainult õpetajate miinimumpalga tõusust. Tegelikult on meil ka täna kohalikke omavalitsusi, kes on oma vahenditest aidanud õpetajate palka juba 120%-ni viia. Küsimus tõesti on selles, millise koormuse juures sel juhul õpetajad toetavad või missugused on nende töötingimused, ja sellega tuleb tegeleda.

Prioriteediks peaks aga meie arvates saama just heale õpetajale hea palga tagamine. Peame suutma hoida koolis häid õpetajaid, meelitada sinna tõesti kvalifitseeritud õpetajaid. Oleme selles mõttes pigem nagu direktoritega, koolijuhtidega ühel nõul, et väga suur tähtsus oleks just diferentseerimisfondi õige suunamine nende nii-öelda väga heal tasemel õpetajate koolis töö tasustamiseks, sest meil tegelikult täna on väga erineva kvalifikatsiooniga õpetajaid. Meil on ka kümneid õpetajaid, kellel isegi ei ole keskharidust. See on täiesti lubamatu, kuidas sajad õpetajad näiteks matemaatikat õpetavad, ilma et neil oleks vastav haridus. See on tegelikult täiesti skandaalne, sest et me selles mõttes ei saa lubada igale lapsele, igale perele, et teda õpetaks kõige parem õpetaja.

Kunagi kaotati ära just nimelt see diferentseerimisfond selle mõttega, et me peaksime, või vähendati seda, et suuname rohkem miinimumpalka. Ja on näha, et see ei ole andnud tulemusi, see ei hoia tegelikult õpetajate taset sellisel tasemel, et me saaksime oma õpilastele parimat haridust anda. Koolijuhtide sooviks on diferentseerimisfond viia 25%-ni. Reformierakonna algatusel ja toetusel täna on diferentseerimisfond 20%, mis eelmisel aastal, kui tõesti õpetajate palka väga suurelt tõsteti, jäi alla sellele ja paljud koolid soovisid, et see oleks 20%. Meil on hea meel, et see täna nii on, ja me tahaksime liikuda selle suurema diferentseerimisfondi juurde.

Lisaks tuleks tegelda sellega, et see diferentseerimisfondi raha tõesti jõuaks õpetajateni. Meil praegu on kohalikel omavalitsustel tegelikult selle käsutamise õigus. Tallinna linn näiteks maksab sellest suuresti tugispetsialistidele. On õige loomulikult, et ka tugispetsialistide vajadus on suur ja nemad peavad head palka saama, aga selle võrra õpetajate palk jääb väiksemaks. Ja me teame, et võrreldes nii-öelda kohaliku piirkonna keskmisega, on just Tallinna linnas õpetajate palgasurve kõige suurem, kuna nad ei saa võrreldes keskmisega seda piisavat palka, ja inimesed lihtsalt liiguvad koolist ära. See on probleem.

Lisaks, Reformierakond, ja meie hariduse töörühmas toimunud arutelude kajastamiseks võin öelda, et me peame väga oluliseks koolivõrgu korrastamist ja me arvame, et väga suur osa rahast on seal, nendes koolimajades, mis seisavad tühjalt. Meil on maju, mis on ehitatud 400 lapsele, ja täna on seal 20 last. On selge, et sellise maja kütmine võtab raha ja raha läheb kindlasti ka sinna …

Palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit juures.

… kus tegelikult näiteks saja koolimaja, eelkõige näiteks 70ndatel ehitatud majade ümberehitamiseks, renoveerimiseks on tohutult raha juurde vaja. Seda raha me ei saa panna nendesse väheste lastega suurte majade ümberehitamisse, see ei ole mõistlik. Tuleb leida jätkusuutlikud lahendused, kas piirkonnas otsuste vastuvõtmine, kus koolis need lapsed käivad, või ka mingite paindlike ehitusvõimaluste leidmiseks. Võib-olla on targem see suur maja maha jätta ja sinna ehitada vanadekodu, hooldekodu või selline mingisugune ühine muu maja, mitte selleks pidada tühja maja, et lapsed seal koolis käiksid. 

Reformierakonnal on aga ka hea sõnum õpetajatele. Meil on kurb meel, et seda on vähe räägitud. Reformierakonna algatusel kaob 2025. aastal maksuküür ja just see on tegelikult see koht, kus õpetajad saavad kätte rohkem järgmisel aastal umbes 100 eurot kuus. See on tegelikult suur raha, palju suurem kui see 18 eurot, mida me täna siin eelnõuga juurde anname. Just sellise inimese jaoks on oluline just kättesaadav tulu, mitte number palgalipikul. Ja võib öelda nii, et me selle kaudu, et see ühtne tulumaksusüsteem tuleb, likvideerime selle ajaloolise ebaõigluse, mis tegelikult Isamaa algatusel ja Jüri Ratase eelmise valitsuse kehtestatud, üle-eelmise valitsuse kehtestatud astmelise tulumaksuga röövib täna õpetajatelt selle raha. Sest 1200 kuni 2100 eurot, selles tuluvahemikus, lisandub nii-öelda, tegelikult sellelt lisanduvalt tulult makstakse väga palju rohkem tulumaksu. Selles mõttes me täna tõesti petame õpetajaid. Vahemikus 1200 kuni 2100 maksustatakse iga rohkem teenitud eurot kõrgemalt ja inimene saab endale kaks kolmandikku, andes maksuks ühe kolmandiku lisanduvast tulust, palju rohkem kui need, kes on kõrgepalgalised. 

Seetõttu õpetajatele hea uudis: sel aastal natuke raha juurde, aga järgmisel aastal enam-vähem 100 eurot rohkem taskus on väga suur asi, mille eest Reformierakond seisab. Ja oleme kindlasti nõus mõtlema uutele haridusvaldkonnas vajatavatele reformidele ja peame väga-väga vajalikuks, et õpetajad saaksid oma töö eest väärilist tasu. Palju edu teile teie raskes töös, head Eesti õpetajad! Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun nüüd, ma saan aru, et vastusõnavõtt. Helir-Valdor Seeder, palun!

Jah, aitäh! Kuna Isamaad mainiti siin väga selgelt ja mina ainsana siin saalis Isamaa esindajana, praegu fraktsiooni esindajana istun, siis ma ei saa märkimata jätta mitte seda, et küll oleks hea, kui inimesed sealt kõnepuldist võtavad sõna teemadel, mida nad valdavad. Kõigepealt, maksuküüru üle võib vaielda, aga maksuküüru loomulikult ei ole. Keegi ei maksa meil rohkem, kui tulumaksuseadus ette näeb. Ei ole nii, et vahepeal mingisugused detsiilid palgasaajatest maksavad rohkem kui järgmised detsiilid. See on täiesti vale. Ja teiseks, me kõik teame, et järgmisest aastast jõustuv tulumaksumuudatus tõstab maksukoormust kõikidel inimestel ehk tulumaks suureneb, sealhulgas ka õpetajate tulumaks suureneb. Nii et see võit, mida Reformierakonna esindaja siin deklareerib, ei ole sugugi selline rahaline võit, nagu ta siin eksitavalt saali ees rääkis. On ääretult kahetsusväärne, et ma selle täpsustuse pean tegema, aga ma kutsun üles kolleege rääkima ikka nendel teemadel, mida nad valdavad. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Paljud mäletavad veel seda, kuidas nii Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 suurelt lubasid enne valimisi õpetajatele palgatõusu, panid kokku valitsuse ja siis suure hurraaga kuulutasid koalitsioonileppes välja, et õpetajate palk tõuseb 120% Eesti keskmisest. Ja nüüd, valitsuse kokkupanekust on möödas üle aasta, õppeaasta algusest, kui õpetajad hakkaksid valjemalt nõudma palgatõusu, on möödas pea üheksa kuud, ja kahjuks õpetajad pole tänaseni saanud oma 17 eurot kätte, mida nad nii keeruliselt, lõpuks ka streigi näol valitsuselt välja nõudsid. Ja eile, kui toimus Kristina Kallase umbusaldus, ma küsisin, kuidas ta hindab valitsuse efektiivsust, operatiivsust probleemide lahendamisel, kui 17 euro kättesaamiseks riigil kulub nii palju aega. Haridusminister kahjuks ei näinud probleemi selles ja arvas, et valitsus töötab vägagi efektiivselt. 

Tuletaks tegelikult uuesti meelde seda, et kuidas me siia jõudsime. Pärast valimisi täiesti õigustatult õpetajad ootasid palgatõusu, aga valitsus nagu ka kõikide muude lubadustega ka siin murdis sõna. Sest kes ikka pärast valimisi palka tõstab, seda ju tehakse ainult enne valimisi. Ja õppeaasta alguses oligi aina valjemalt kuulda õpetajate häält, et millal siis see palgatõus tuleb. Tegelikult juba siis valitsuse liikmed olid täiesti teadlikud ja said aru, et kui midagi ei muudeta, see eskaleerub streigiga. Aga selle asemel et otsida lahendusi, mis siis toimus? Kõik ministrid, koalitsioonisaadikud, opositsioon, haridusminister ja peaminister omavahel, rahandusminister, teiste erakondade esindajad, haridustöötajate liit, kõik arutasid ja arutasid teemat neli kuud. Lahendust ei leitud, kõik lõppes ikka streigiga. Jaanuaris oligi õppetöö häiritud, õpetajad streikisid meil siin Toompeal. Ja mis siis pärast toimus, kas midagi muutus? Ei, kõik toimus samamoodi. Ühed tegid nägu, et usinalt otsivad raha, teised tegid nägu, et seda raha ei ole ega tule. Ja muidugi, tahaks ikkagi mainida, et sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 võtsid väga mugava opositsiooni, öeldes, et teate, me väga toetame õpetajaid, maksaksime teile täiendavat palka, aga näete, kuri peaminister ja rahandusminister ei lase. Ja samamoodi seda palli ja vastutust veeretati tükk aega edasi-tagasi ja leiti siis lõpuks 17 eurot palga tõstmiseks. 

Kogu selles loos tegelikult ei ole isegi probleem selles, et riik järjekordselt pettis õpetajaid, ja mitte selles, et pärast kuid kestnud arutelu jõuti 17 euroni, aga selles, et poole aasta jooksul oli raisatud niivõrd palju ebamääraselt avaliku sektori ressurssi, kaasatud olid kõik, peaminister, kõik ministrid koos peaministriga, aga kokkuvõttes ju probleemile, pikaajaliselt ega lühiajaliselt probleemidele lahendust ei leitud. Me tänaseni saame sõnumeid selle kohta, et tegelikult ka need läbirääkimised täna ei ole väga efektiivsed. Kahjuks just selline asjaajamisviis viibki riigi ressurssi minema. Mina ütlen, et minul tekib küsimus, et kui peaks mingisugune reaalne oht, reaalne kriis siin riigis juhtuma, et kuidas siis valitsus hakkama saab, kui seda õpetajate kriisi probleemi lahendati kuude ja kuude kaupa.

Ja mida siis koalitsioon teeb veel, kui ei suuda mingile probleemile lahendust leida? No muidugi, hakkab lisaks süüdlasi otsima. Otsiti süüdlasi koalitsiooni sees, mis on täiesti tavapärane, otsiti süüdlasi opositsiooni sees, tavapärane nähtus. Aga muidugi leiti veel ühed süüdlased ja seda kohalike omavalitsuste näol. Ja haridusminister eile väitis mitu korda, et tema küll mingeid süüdlasi ei otsinud, tema streigis kordagi ei väitnud, et keegi teine oli süüdi. Aga mina mäletan väga hästi, kuidas haridusminister koos peaministriga andis intervjuusid, käis siin Riigikogu saalis ja need süüdistused läksid lausa sinnamaani välja, kus väideti, et tegelikult omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt ja see palk ei jõuagi õpetajateni. Ja tänase päevani, vaatamata minu erinevatele arupärimistele, küsimustele, mina pole siiamaani saanud ei peaministrilt vastust, ei haridusministrilt vastust, mis on siis need koolid, millised omavalitsused mis ulatuses on siis raha valesti kasutanud, milliseid samme võtab riik ette, sest kui raha ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, tuleb see raha tagasi nõuda. Miks seda ei tehta? Miks streigi ajal seda oli nii lihtne, neid kõiki väiteid visata õhku, aga siiamaani pole, ei mingit järelkontrolli, pole midagi tehtud. Täpselt samamoodi, nagu peaminister ütleb: streigi ajal õpetajatele palga maksmine oli seadusevastane. Aga miks siis pole seda raha tagasi nõutud, kus see oli seadusevastane? Noh et selline siis õigusriik, millest peaministrile väga tihti meeldib rääkida. 

Ja veel üks põhisüüdistus, mis on kõlanud ja tegelikult ka eile haridusminister tõi välja, et omavalitsused on tegelikult koolipidajana halba tööd teinud ja nemad on ise loonud need halvad tingimused õpetajatele, loonud õpetajakohti vähem ja õpetajad on seetõttu ülekoormatud ja stressis. Võrklaev isegi, ma mäletan, oli siin esimesel lugemisel, selle eelnõu esimese lugemise ajal siin ja ütles, et teate, et tegelikult see oli ka põhjus, miks õpetajad streikisid. Aga mul on küsimus, et vabandust, aga kust need põhjused tulevad. See kõik on ju valitsuse tegemata töö. Omavalitsused ei saagi õpetajakohti täita, kui õpetajaid lihtsalt ei ole, keda saaks sinna panna. Ja õpetajaid polegi piisavalt ja see on põhjus, miks nad ongi sunnitud töötama suurema koormusega. 

Ja vastuseks ka Reformierakonna esindajale, kes ütleb, et Tallinn ei maksa õpetajatele palgalisa: Tallinnas aasta keskmine töötasu on 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. 

Ja seda on kurb jälgida, kuidas valitsuse energia kulub mitte oma lubaduste täitmisele, mitte probleemide otsimisele, lahendamisele, mitte probleemide lahendamisele, vaid kogu see aeg kulus süüdlaste otsimisele, süüdistuste loopimisele. Ja see toimus nädalast nädalasse. Ja mis see lõpuks andis? Õpetajatele see andis 17 eurot ja täna on 7. mai ja õpetajad pole siiamaani seda raha kätte saanud. Kahjuks see lihtsalt näitab tänase koalitsiooni ja valitsuse taset, seda, millisel tasemel see juhtimisstiil on. Oskust probleeme, kriise lahendada, veel enam neid ennetada, näha mitu sammu ette, seda oskust täna koalitsioonil ei ole. Ja mina ütlen, et minul on reaalne kartus, kui peaks üks hetk mõni reaalne kriis juhtuma, et kuidas koalitsioon sellega hakkama saab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Annely Akkermann!

Head kolleegid! Ma tundsin, et ma pean veel seda kolleeg Helir-Valdor Seederi tõstatatud maksuküüru küsimust selgitama. Ja ma selgitan seda eelkõneleja näitel, et õpetajad ei saagi 17 eurot kätte, õpetajad langevad maksuküüru alla ja 17 eurost peetakse kinni 34%. Õpetajad saavad sealt kätte hoopis, kui palju see siis on, 11–12 eurot. Ei saagi 17 eurot, sest maksuküür on selles vahemikus. Iga 100 eurot, mis tõuseb, peetakse kinni kolmandik, mitte 20 ega 22.

Aitäh! Rohkem kõne … Siiski on, ma saan aru, et on vastusõnavõtt. laste siia. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, mind mainiti. Tegelikult selle arutlusega võiks veel kaugemale minna. Kui Annely Akkermann ütleb, et õpetajaid ei saagi 17 eurot kätte, vaid saavad 11 – tegelikult kokkuvõttes õpetajad saavad veel vähem. See jutt, et maksuküüru kaotusega, eks ole, saab mõned eurod juurde – kahjuks kõikide nende teiste maksutõusudega, mis nüüd tulevad, automaks ja veel lisamaksud, mis jõustuvad koos hinnatõusuga, võetakse kokkuvõttes rohkem raha õpetajatelt ära.

Aitäh! Erkki Keldo, mis teil juhtus? (Erkki Keldo vastab saalist.) Ahah, palun, Reformierakonna poolt vastusõnavõtt.

Aitäh! Kuna mitmetes kõnedes puldis mainiti Reformierakonda, õpetajate palkasid ja nii edasi, siis lihtsalt järjekordselt ma saan aru, et kõik ei ole reaalaineid väga palju õppinud, kahjuks ei gümnaasiumis, ei ülikoolis. Aga siiski, näiteks kas või õpetajate palgavõit aastas, mis jääb üle 1000 euro, ei ole mõned eurod. Isegi kui väga palju erinevaid tarbimisi vaadata ja koguseid, siis käibemaks kuidagi ei võrdsustu ära selle 1000 euroga, mida reaalselt on võimalik tulumaksuvõidust saada. Samamoodi, kui me räägime, et õpetajad. Siin Keskerakonna fraktsiooni esindaja ütles, et õpetajad ootavad juba pikalt. Muidugi õpetajad ootavad, sellepärast me olemegi soovinud Riigikogus seda riigieelarve muutmise seadust kiiresti menetleda. See ei ole mitte kuidagi seisnud koalitsiooni tegutsemise taga, vaid vastupidi, koalitsioonisaadikud, koalitsiooni esindajad on soovinud, et see õpetajate palga küsimus saaks võimalikult kiiresti ja efektiivselt lahendatud, et oleks ka omavalitsustel õigusselgus olemas. Kuigi me oleme seda sõnanud ka omavalitsustele, et omavalitsused võivad julgelt ka õpetajate palgaraha võtta selles määras, mille Vabariigi Valitsus kinnitas, sest seaduseelnõu on Riigikogus menetluses ja kui mitte opositsiooni, siis kindlasti koalitsiooni häältega seda eelnõu ka toetatakse. Nii et muret, et õpetajate palk ei jõua kohale, ei ole mõtet õpetajaid hirmutada, ei ole mõtet kohalikku omavalitsust hirmutada. Selle valitsuse prioriteet, nii nagu ka eile sai öeldud, üks prioriteete kindlasti on haridus, haridusvaldkond ja seal tehtavad reformid ja olulised otsused.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on, et nüüd me vaataksime läbi eelnõu 389 seitse muudatusettepanekut, ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek number üks on Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu aseesimees! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame selle hääletamise ettevalmistamisega.  Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada. 

Tulemusega poolt 11, vastu 53, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepanek nr 2 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde?  Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 11, vastu 53, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Muudatusettepanek nr 3 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan. Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mis on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 11, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepanek nr 4 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Siim Pohlak, mis protseduuriline küsimus teil on?

Minul oleks palve läbi viia hääletusprotseduur enne selle ettepaneku …

Jaa, aga siis te peate andma teise klahviga märku. Oleme muudatusettepaneku nr 4 juures. Siim Pohlak, palun!

Palun seda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanekut siis hääletada. Aitäh!

Aitäh teile! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan. Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Tulemusega poolt 16, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepanek nr 5 on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht jätta arvestamata. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Taas kord palun hääletust. 

Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 17, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepanek … Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma muidugi hindan teie sihukest sportlikku vaimu, kus te siin, et kas võime panna kohe hääletamisele ja nii edasi. Mina jäin näiteks eelnevatele hääletustele hiljaks, kuna te lihtsalt lükkasite nii kähku selle mootori tööle, nii et reisija jäi maha. Natukene võiks tempot maha võtta ja ikkagi teostada neid protseduure nii, nagu meie kodukord ette näeb.

Aitäh! Jaa, teil on õigus kriitikat teha minu osas. Ma olen alati küsinud enne hääletamist, kas me võime minna hääletuse juurde. Ma lähtun põhimõttest, et kui üks ütleb, et me vajame veel seda aega, ma annan, jah. Tõsi on see, kui teid siin saalis ei ole, te ei saa seda öelda. Ma tegin ka seda, et esimese hääletuse juures ma lasin kaks minutit kutsungit. Aga kui teie soov on järgnevatel muudatusettepanekutel seda kahte minutit kutsungit teha, siis loomulikult ma seda teen.

Kuues muudatusettepanek on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Palun EKRE fraktsiooni poolt taas hääletust.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Head ametikaaslased, panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mis on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 22, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Muudatusettepanek nr 7 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, palun seda ettepanekut hääletada, millega antakse Eesti San Francisco ja New Yorgi konsulaatide tegevuse jätkamiseks raha. Nii et palun hääletada ja toetada saalil.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Head ametikaaslased, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mis on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 23, vastu 52, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Head ametikaaslased, sellega oleme vaadanud muudatusettepanekud läbi. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 389 SE teine lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. mai kell 17.15. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. Head ametikaaslased, sellega on meil tänane istung lõppenud. Ma soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!